Positivismi kriitika.

Eesti Humanitaarinstituut. [MIM. (06. 1999.)]

“MODERNISMIST.“

"MODERNISMIST " -- kõnelemine on enamikel puhkudel pelgalt kui "kulturoloogiline poos" . Seda eriti kui räägitakse modernismist kui millegist juba "lõppenust" , (omadega) läbi olevast...¹

Või üldse , kui lihtsalt , sellest räägitaksegi juba ... ,sest,-- kuidas saab kõneleda , -- eritlevalt ja üle-vaatlikult , -- millestki , mille "sees" veel , viimseni , oldakse ?

Äärmisel juhul ,ja seegi on , kahtlemata , juba kui liialdus , -- võiks piirduda väitmisega : alles tänane päev on modernistliku euroopaliku kultuursuse lõpule avatud ..., eritlevale pilgule avanemas ....²

Enne-kõike väljendub see tõik just selles ja samas : irratsionaalsuse kontrollimatus puhangus , mida endaga vältimatult kaasa toob see 'sihipärane' lõpu ideedega mängimine .... ('fine de siecle') .

Ometigi , on öeldud ka , et just säärane , millegi "Lõpule" vastanduv uuenduslik meelsus , ongi üks peamine modernistlikku ilma-vaadet loomustav nähtumus.

Veenvamaltki : "kriitilise ületamise" nõudmine lähtumas just nimelt modernismile omasest , progresseeruvalt arenevale rajatust , kus uuest saab väärtus pelgalt sellegi pärast , et too näivalt kui 'läheneks' millegile .... , vahest , et isegi --

--- 'algupärasemalegi' .... ? ³

Minevikku rekonstrueeritakse enne-kõike ometi olemuslikult --'retooriliste ' vahenditega , mis väidavad , et "olemus" on olnust "tulevale olevale" vahendatav siiski .

Tegelikult-olnu ja käe-päraselt kogetava vahel on kogu see olnust-olevale retoorilise "hämustamise" segadik , kus , kõik seonduv , tähtsustumas üle tegeliku olemise lihtsa ulatuvuse mõõtude ...⁴

Modernism kui fenomen .

--- Uus-aegne üldiseimate kultuuriliste aspektide teisenemine , mis ilmneb eri aine-valdkondades kui mehhanitsistlik - füsikalistlik maailma - vaade , mis ei küsi mitte asja 'olemuse' , vaid pelgalt selle nö.-"rakendatavuse" järele .....

Säärasena , midagi mida küll "lihtne mõista" aga seda raskem aksepteerida (, Withehead contra Newton) , immanentne maailm on mõneski piiratum , kui varasem , transtsendentsega piirnev ; ometigi , ka uuemal ajal "oma paatos" : selleks , et seda maailma mõista ei tule ometi minna sellest "välja-poole" .... !

Pole vaja mõista mitte "üldisi põhjuseid" , piisab täiesti , kui osatakse kirjeldada toime-mehhanisme ja (natuuri-teaduslikke) seadumus-pärasusi .... ; kunagi hiljem jõuab mõtlemine siit-kaudu absurdini välja ... , -- milleks (st.- millist "kasu" see toob ?!) -- peaks 'mõte' , v.-'olemus' ,

(v. - "põhjus/idee", vms.) , säärasena , üle-pea modernistlikus maailmas olemas olema .... ?

Modernismile on olnud omaseks "sõna-sidus" mõtlemise laad , sõnalise väljendatavuse eriline tähtsustamine , kuigi , enne-kõike vaid , selle horisontaalses suunitletuses .

Alates Dantest , Bocacciost, --- kõik , mis mõeldav on , --- see peab olema ka "öeldav" , kirjutatav ... , --- täiustada üha sõnalise määrateldavuse ulatuvust , avardada , võimalikult mitmekesiselt väljendada kogu empiiriliselt kogetavat antust ....

Teiseks modernse kategooriana kehtestub 'techne' ,

--- st.-- "tehnika" , siin : kogu konstrueeritavuse ja oskusliku kujundamise tähenduses ! -- seega ka : vaimses plaanis --nt. kirjanduses (,kui säärane "konstrueeritud" süzee , näiteks ! ) , samuti -- ühiskondlikus - ja individuaalses elu-olus ( nt. - utoopia ja "enese-kasvatus/ kujundamine"!) .

Eriti kujukalt ilmneb modernismi "konstruktsiooni-lembelisus" aga tolles , ilm-eksimatult , aeg-konnale omases , -- modernism ka kui "raha fenomen"... --so.-- modernistliku maailmapildi absoluutselt universaalseim nö.-"konstruktsiooniline vahend" .... --- Kõik ei ole küll "müügiks" , aga , -- enamus on siiski "müüdav"....

Kummastavgi , kui mõelda , kust kunaski alguse sai too , euroopalik modernsuse-ihalus ...

Alguses oli see individualism , täpsemini : subjektiiv-individualism (Descartes) , päris konkreetselt : personalism....

Siin ilmneb kujukalt too "uudne meelsus" , --- platonistlik , meeleliselt adumatu , mõistuslik-ideeline 'tegelikkus' on üht-äkki teisenemas , sealt-maalt , nn.- "teaduslikuks tegelikkuseks " ....

See tähendab ühte : "Reaalsust " , kui empiiriliselt kontrollitav/mõõdetav "miski" ,so. -- euroopa ratsionalismi konsekventne lõpp-järeldus .

Füsikalistlik ruumi-kujutelm , mis ei võimalda enam varaseimad ( nt. teoloogilisi) järeldusi , kehtestub jõuliselt ka inimese enda , kui "massi omava keha" suhtes .

Rousseau : peab olema rahul oma olemisega "ise-endaks" , pole vaja olla "millegi jaoks" , tahata olla "üle inimese" ('imitatio dei') on vaid tühisus , nõrkus ( "Emilé" ).

Füsikalistlik nägemus on aga lokaliseeritum , pole seotud enam mingi konkreetse mentaalse "taust-süsteemiga" .... ----

Kogu ( teaduslikul) "spetsialiseerumisel" saab olla aga vaid ainult üks lõplik järeldus --- 'mõtetus' ....

-- Mitte ei elata , vaid : "tegeletakse millegagi ".... !

Modernism ,on nõnda mõitsetud kui , -- masside maailma-vaade, säärasena , õige degradeerunud ; kaasuvaks mõtetuse kogemusest sugenev jõuetus ....

---"Elu kui vahetus-väärtus" --- !

'Zwiebürgerliche' valitseva "ratsionalismi" võidu-käiku aga too ,kõigi aegade tühine ("vaimu-elitaarne") alternatiivsus ei kõiguta karva-võrdki .

Intellektuaalne "protest" on modernistlikku" masina-värki juba otse-kui eelnevalt sisse kodeeritud ....

Modernism on (ikka tõega! ) mõtetus .... ,--- täpselt nõnda nagu ruum on totaalsena 'üks-kõikne' selles hulpivate kehade suhtes , nõnda on ka nö.-"kulturoloogiline spatsiaalsus" oma osiste suhtes tegelikult 'hoolimatu' , isegi : vaenulik....

Kosmogoonilises ulatuvuses tähistab toda 'tühjus' , sootsiumis , kui "mikrokosmoses" , on vasteks aga --- 'nihilism' ....

--- Modernism kui needus .... Erinevalt 'müüdist' , inimene mitte ei 'osale' enam maailmas kui protsessis , vaid pelgalt : 'hindab' ....

______________________

Kuigi ,modernismiski , -- ometigi ju individualismist lähtuvas ,-- teadagi , ka helgemaidki momente ....

Nõnda "peab" üksik enda "kanda võtma" ka oma 'õnne' ....

Sellest 'võib' saada kui "õndsuse otsing ajalikus" , ja nüüd (, erinevalt varasemast) , mitte enam kõigi nö.- "Teiste" -- jumalate , inimeste armust , ei , vaid --- 'ise-oma riisikol' ....

See , mis määravaks saab, on nüüd enne-kõike vaid karakteri-sidus 'tahe' , ja --- "rakendusliku kallakuga" sihi-kindlus -- so. -- personalism ,päristisema modernistliku tunnusena inimesest maailmas ....

Järeldus sellest : modernistlik maailm kui -- piiramatu enese-teostuse 'võimalus' , kuigi , säärasena , vaid vähestele jõu-kohaseks osutuv ....

Modernism on ka mõistlikkuse kultus . Seda maailma-vaadet lihtsalt iseloomustab püüdlus teoreetilisele "kõike-hõlmavusele" ja rakendatavusele .

See ei ole enam 'renesansce'i mõõtu 'Mõistus' ,mida nõnda palveletakse , ei , midagi palju vähemat , --"üldine mõistlikus " ('common sense' !) ,-- mis seega suhtestumas ka anti-teesina kõigesse autoritaarsesse (, kuigi , innukalt austamas samas kõiki "suuri isiksusi" ajaloost !).

Kultuuriline väljund , mille võimalikuks defineeringuks nt. ka --- "individualiseeritud kollektivism" , küll sisuline nonsenss , kuid kehtiva legitiimsuse

alustele tagasi-osutav määratelm .

Sest esma-kordselt alles nüüd osutub indiviid , ja nt. ka tema "arenemise lugu"( , mille väljundiks saab romaani-zanr) , -- nõnda üli-võrdeiski tähtsustunuks .

Seda kuni sinna-maani , et nõnda "arendatakse lugu" , mis võib osutuda viimseni lahutatuks ka kesk-konnast kui vältimatust "taustast" , so.- maailm mida täidavad vaid inimliku suhtestatuse emotsionaalsed väljundid , veelgi enam : maailm , mis ka rahuldub sellisega viimseni ....

Ühis-elulisuse ühised seadumused välistavad küll 'loomuliku vabaduse' (Rousseau) , kuid --- andvat ometigi ka kindlat käivet ..... ,"elulisi garantiisid " .... --- katteta veksleid pelgalt! , olematuse 'piiri-peal' ....⁵

____________________

Kokku-võtvalt : printsipiaalselt "immanentne konstruktsioon" ? , ilma seesmise mõtteta ?? , väiklane ja kohanev , tüütu , igav ja kompromissi-lembene , --- ilma 'keskmeta' maailm ---??? ----

---- Kas see just ongi too -- "modernism" ?! , ainult ? , või: midagi siiski veel lisaks ...? ----

Jah , tõesti --- vältimatult vajalikuks sutub ka skeptilise 'distantseerituse ' (latentnegi) võimalus , kõigest eel-loetletustki ! , ja seegi on ehdaimalt just modernistliku enese-teadvuse väljund ....

Kogu tollest sekulariseerunud ja "pinna-pealsest" lamedusest lähtuvalt , -- "häda-vajalikukski" osutuv distantseeritus , missuguse eraldatuse võimaluse loob ---

--- 'i r o o n i a ' , modernistliku ilma-vaate stilistiline varjund ....

Nüüd aga kui midagi , mis võib olla ka -- "elulisegi tähendusega" ... , st.-- mitte pelgalt nagu too varasem , nn.- "romantiline iroonia" ( Byron , Shelly ; teooria loojaks Schelling ) , kuigi ometigi ka romantism , kui mõtte-viis , juba modernismi varasemaks väljundiks (16.-17.saj.)

Romantilisus ei tarvitse siin siiski määratleda täpselt.... , piiritlemaks täpsustavalt , osutamaks kujundlikumalt , --- modernismi väljundiks saab pigem --- 'Negatiivne iroonia' .

--- Säärasena kui fenomen , mis kujuneb paradoksis , pääseb mõjule isksuses kui 'kontrollitavas mehhanismis' , ning isegi vormib kujundavalt ümber --- ümbritsevatki just nõnda ....

Iroonia väljendub siis otse-kui " kaudselt" ,st.- ei ole mitte enam kui ratsionaalse aru-saamise "pilt-mõistatus" vaid pigem juba kui --'filosoofia' (ajastul küsitava ja taunitudki ! ) , ja sensibiilsuse , tundlikkuse asi ...

Lisanduvaid entiteete : iroonia on samas ka kui --- 'vestluse kerge toon' .... , liigse "tõsiduse" vältimine väitmistes , distantseeritus veendumustes , agoonilisus hoiakulises suhtestatuses ....

---Seega : filosoofiline iroonia ,( alias : "sokraatiline iroonia") , mis on aiva kahe-tähenduslik , ja samas ka -- kindel oma väärtustes , midagi mis nõnda tahtmas kui --- 'tõelisuse varjatusest' märku-anda ....

Ja teisalt : 'totaalne iroonia' , mis kui --"häbeneks" liig otse-sõnu väljendumist ....⁶

Näiteks nii : "... kui iroonilist sügav-mõtteliselt aduda .... /so./ oma vormi poolest mänglev ja terane ja meelt-lahutav , ise-enesest mõistetav järeldus ... / säärasena ka -/ paradoksaalne ja transtsendentne .... See on oma vormist lähtudes tõsine , teaduslik ja arendav .... /Iroonia/ on ja saab olema üks tähtsaim mõtlemise lähte-pinnas / .../ ja võib kõigiti täita kogu elamise aja ..." ⁷

Ehk lühidalt : kui iroonia oleks 'lihtne asi' , -- siis poleks selle järele tarvidustki .... !

___________________

Modernism kujundas teoreetiliselt igavese , muutumatu ja reegli-pärase maailma , millega , paradoksaalsel moel , seondus ühiskondlikul tasandil

üha kiirenev teisenemine , kui areng/protsess , geomeetrilises sarjas kulmineeruv "progress" , tundmatu sihi suunas ...

Kuna aga enamik meie soove , mõtteid ja ihasid, tegusid on otseselt affitseeritud ümbritseva (kultuuri/koosluse) poolt .... ---on's inimene vaid kui "kultuurist kui kirjeldusest " sõlteline eluvorm ,kas pelgalt "instinktiivne imitatsioon", käitumist konkreetselt ajendavamas --- ?

--- Ei tarvitse siiski , ja just siin , asub modernistlikku , entsüklopeedilist , universalistlikku , süstemaatilist "maailma-pilti" sees-poolt õõnestama vastanduvalt uuenduslik meelsus , mille ilmnemise "lavaks" on saada võinud milleeniumi lõpu-sajand ....

Kui modernistlik kultuursuse tüüp rajaneb monoloogil , siis sellele vastu-seatu oma-korda kui -- multi-institutsionaalsel "dialoogil" ...

Terviku taotlused on killunenud loendamatuisse sekundaarete-alternatiivsete "kultuuriliste mikro-kosmoste" vahel , kõik senised nn.-"vähemused" nõuavad üht-äkki oma isiklikku "ajalugu" , õiglust kui üldsuse tunnustust .

Kuigi , kuna ka "murde-keel nõuab süntaksi"

( G.Vattimo) , vaja siingi (instutsionaalset) reglementeeritust , seda sisestab juba ajalooline inerts ! , ning --- ühiskondlike olude "arenenuimaks" vormiks on , märkamatult saanud pluralism ja tolerantsus , senine , vaid vaevatute ja põlatute "päristine osa" ....

Lisanduvalt , -- ohtralt "vürtsitatud" nö.-"teadliku" , kultuurilise orienteerumise mehhanismidega (st. nt. "historitsistlik" ajaloo-käsitlus ) , võttes abiks kõik nood "sümboolsed vormid " ajaloost (müüt--meedia) , ja, ----- mis puutub siia "mina" , indiviid , üldisusele vastanduv , "skeptilise mõistuse kandja" , --- 'üksik' ... ?

On see kõik tõesti vaid "kultuuri allakäik" (Spengler,Schweitzer) , sisutu , kuigi ( veelgi vahest ) rafineeritud "klaaspärlimäng" (Vico) , degradeerunud, kuna -"kõigile kättesaadav" , olemine kui absurdis --- ?

Ja seegi küsimus , -- kas vaid kui (modernistliku) "ainu-tõlgitsemise" vastane "mäss" , irratsionaalsele , tundmatuks jäävale toetuv , säärane ...?

Järelikult on , üha veelgi ! , nö.-"säilinud midagi" , millele otse-kui "vastu astuda" võib ; seega siis , -- kas , vahest siiski , ei võiks väita , et --- modernism , see on ka tänase päeva peamine 'kõlaline motiiv ' .... ?

1 03. 09. 2019. -- See oli üks ammune kirjutis, juba ligi 21. aastat tagasi kirjutatud, nagu selgub. Milleks avaldada seda nüüd oma (Google Inc) blogides. Lihtsalt niisama, nalja-viluks? Lihtsalt selleks, et midagi jälle avaldada? Aga miks ka mitte. Mäletan, et kirjutasin seda hoolega ja teemaks oli siis eriti just Euroopalik modernism ja seda valdkonda käsitelnud autorite erinevad filosoofilised kirjutised. Modernismiks pidasin toona siis positivistlikku filosoofiat (19 saj lõp) ja selle suundumuse kriitikuid. (Nt. Fr. W. Nietzsche ja hilisemad eksistentsialistid, selle viimase suundumuse nn “elufilosoofidest” eelkäijaid nagu A. Schopenhauer, Nietzsche ja Kierkegaard. Eriti viimast loetakse siis eksistentsialistliku filosoofia algusepanijaks, mis koolkonda hiljem muidugi edasi arendasid A. Camus, J.-P. Sartrè Prantsusmaal ja M. Heidegger ja K. Jaspers, ning ka K. Löwith Saksas. Seega on see siinne kirjutis positivistliku filosoofilise suundumuse kriitikaga seotud ja pealkirjastatud siis: “MODERNISMIST”. -- JA sisuliselt alles 1. x avaldan (vähemalt oma 3. viimases blogis) selle kirjutise nüüd lähipäevil. Miks ka mitte, minugi poolest. Ja kõikvõimalikud kommentaarid, täiendus-ettepanekud ja veidgi mõtestatud kriitika on vägagi oodatud, kas siis otse blogides kommenteerides või siis kirjutage minu täiesti kehtivale e-maili aadressile nagu: madisliibek@gmail.com

[I am Estonian, I write in Estonian language. I am from Republic of Estonia, it is the small country in North-East Europe. Why I write something like that right now? Because I already have in the Globe 44 000 followers/readers in my 4. Google Incorporation Blogs already. And most those people, all round a World, (all Continents?!) even don´t know, witch language I write?! -- Estonian language, (= more than 5000 readers, in Estonia!); fast all my 150 writings are in Estonian Language. Now You know that simply. (Some writings are also in English, German and Finnish, but most in my mother-tongue: Estonian language. Sorry my simple English; I want, but I cant write in English very well (about complicated writings, Philosophical also?!). But if You have some questions or comments, please don´t hesitate with me directly in my blogs or via my e-mail: madisliibek@gmail.com].

2 Etümoloogiline taust : "modernsus" -- termin viitab teatud ühiskonna tüübile , mis tekkis Euroopas , ja P.-Ameerikas pärast valgustusajastu lõppu , 19.saj algul . "Modernism" on aga vastav kultuuri-tüüp . Mõisted kasutatud ka esteetilises diskursuses , säärasena , "modernsus" vastanduv traditsionalistlikule kult. tüübile ( industriaal-urbanistlikule) . Modernismi tunnusteks : sekulariseeritus , teaduslik-ratsionaalne , sotsiaalse suunitlusega,etc.

3 Nn.- "postmodernism" , pigem "uudsuse" mõiste enda kaudu , "ajaloo lõpu" idee (, mitte sõna-sõnalt vaid historiteedi kriisi väljendusena) . Ajalool puudub objektiivsus , lähtub kirjandusele omasest . Eri ajaloo käsitlused taanduvad eri narratiivideks , mil pole "ühist aega" , valitseb hoopis "aja inflatsioon" ( M.Serres) , mis lõpuks , näib viivat ajaloo hajumiseni (nö.-"alternatiivsed ajalood") , Ühise aja kadumisel kerkivad esile tõdemused ajaloo lõpust , st.-- mitte vaid (üks võimalik) "kirjeldus" , vaid kui -- "meta-narratiiv" . Ka ajalugu pelga "sündmuste järgnevusena" ei kehtiks "postmodernses" teadvuses meta-narratiivina . // G. Vattimo : "Läpinäkyvä yhteiskunta" , Gaudeamus'89. s.24. jj. / vt. ka . -- "Nihilismi apoloogia" , "Akadeemia" '95 , nr7. //

4 Diskursuse siseselt : Narratiiv omandamas "postmodernsuses " otse "hiigel-mõõtmed" .... -- kui ei elata mingi kindla "jutustamise sees" , ei elata kui üle-pea ... Tagasi-side on samuti võimalik , nt. -- meta-jutustuse häving on ise see ja sama , ( ja juba "aset leidnud" ! -Lyotard). Kuigi , --"viga" ei ole siin tolles "jutustamises" endas . See ei ole midagi , millest võib "vabaneda" , v.-- mida saaks "ületada" , võimatus ei ole küll psühholoogiline , ei , küsimine siin radikaalsem veel : just püüdlused 'ületada' toda senist skeemi , (narratiivi) , viib vältimatult senise kestvusele jällegi ( samaks jääb metodoloogiline ülesse-ehitus) . // "Historian alku" , Tutkijaliitto'93, "Historianfilosofia" , kogumik ; sealt : T. Nevanlinna : "Kehnot verkot voi kalojen puute ? Posthistoriateesin tutkiskelua",s.30-37.

5 Ülevaatelise käsitluse "versta-postid" pärinevad , kohati , kuigi-võrd .... T. Viik : "Kultuuri fenomen" , "Looming", Okt.'97,lk.1375-1387 // samuti ka loengu-sari : "Euroopa ideede ajalugu " , EHI '94/95 .... //

6 Iroonia 'agon'ilisest algu-pärast ,-- kui vaba mäng , raamid seab ehk vaid (subjektiivne) esteetiline hinnang. Näilise tõsidusega, nõustumisega naeru-vääristav, selleks , et toda "tõsi olevat" nõnda ehk kohata, just… Ometi ka "sügav-mõttelisemas iroonias" säilinud "mure tõe pärast" .... -- K.Jaspers : "Iroonia peab meid vabaks päästma , "käibel olevate tõdede" ahistava ülem-võimu alt ... //Sie wird der Weg zur Vernichtung ohne eigene Gehalt , sie wird die Sprache des faktischen Nihilismus . Das Lächerliche tötet ..." // Jaspers : "Die grossen Philosophen",1.Bd.,"Piper" , München/Zürich'88('57) S. 7-967 ; sealt : "Die fortzeugende Gründer des Philosophierens " , S. 234-319 . //

7 S. Kierkegaard : "Välisoittoja" ( "Enten-eller") , Gummerus, väskylä'88,5-115s., lk. 102 // vt. ka : "Ahdistus" ( "Zum Begriffe der Angst"; samuti : "Om begrebet Ironi " , 1848 a. ) , Gaudeamus' 83, lk. 156 // vt. ka -- "Looming" '98/1. , lk. 111-118 //