Teisipäev, 20. detsember 2016

Arutlusi "ufoloogiast" & "poeetilisest astronoomiast".

TEINE REAALSUS. Võõrkontakti juhtumiraamat.
Dimensions. A Casebook of Alien Contact.
___________________________________

PROLOOG.

... See on nähtus, mis heidab väljakutse kogu meie arvamusele reaalsusest, ja me vajame seda, et tuua arutlusse palju erinevaid vaatekohti.“
Jaques Vallèe. („Dimensions“, Ibid., lk. 313).
... Keegi pole nii jumalik, et teaks üksi kogu tõde. /--/ tumedat müüti, mis viitab nähtamatu tõe poole. /---/ ja üleüldse ei suuda psüühika omaenda olemust tunnetada.” /---/ “... Mis nad ka ei oleks, üks on kindel – neist on saanud elav müüt.”
Carl Gustav Jung. , (“Ein moderner Mythus“, Ibid., lk. 165, 28).

(08. 12. 2016).
Kirjutades siis selle mahuka kirjutise proloogi, sellest mahukast valdkonnast, millest siin järgnevalt kui juttu tuleb. Ja jut on nn "ufoloogiast", nähtumusest, mis lahutamatult on liigiga seotud olnud. Nimelt on alati mõndagi nähtud, nõnda taevas kui ka maa peal. Võtaks siis siin alustuseks uudse neologismina kasutusele sõna nagu "ufonautika" (vrdl.: "... nagu Argonaudid, muistsel ajal, Kuldvillakut läksid tooma..."). JA selle nn "ufonautika" kohta kirjutanud eelmisel 7 aastal üsna palju (u 50 lk.); nagu siit järgnevast tekstist nähtub. JA tuleb kohe rõhutada, et loeks ennast selle "ufonautikaga" seoses täielikuks skeptikuks. SKEPTIKUKS, sõna otseses tähenduses. Pole kunagi tegelikult jäädvustatud ühtegi "UFO"-t, see on midagi olnud, aegade vältel, mis sisuliselt, nõnda sõnastatuna ikkagi "kahe kõrva vahelisega" seostub. Seega on järgnev kirjutis rõhutatult skeptiline lähenemine sellele küllaltki huvitavale uurimisvaldkonnale. Ennekõik tuleks sellele fenomenile/nähtumusele läheneda ajaloolises perspektiivis. Nii mõndagi kummalist ja kummastavat on alati, aegade algusest peale, arvatud endid "nägevat", nõnda taevas, kui ka maa peal. Ilmselt on see tänapäeva "ufoloogia" (vms, jne), sama vana kui inimliik. Antud skeptilises kirjutises rõhutada just ajaloolisi aspekte antud fenomeniga seoses ja vaadelda seda kummalist fenomeni (peaaegu, et isegi "massipsühhoosi) ennekõike just inim-psühholoogia keerdkäikudega seoses (mis piirnevad isegi psühhopatoloogiaga; muidugi lisaks tahtlik valetamine, võltsingud ja kõikvõimalikud muud vassimised, mis-sorti hüsteeriat on "ameerika filmikunst" harrastanud juba üle poole sajandi). KUID: tegemist on väga kummalise nähtumusega, skeptiliseltki ja ajaloolises perspektiivis vaadelduna. Midagi, mis omab ainult psüühilist reaalsust aegade möödudes. Kuid mille ehe kummastavus siiski on uurimist ja huvitumist väärt...?
Pealkirjaks siis: "Teine reaalsus" ("Mõõtmed". "The Dimension"). JA alapealkirjaks siis: "Võõrkontakti juhtumiraamat" ("A Casebook of Alien Contact"). Teemaks siis siinkohal neologismina tuletatud sõna nagu "UFONAUTIKA", ja sellekohased arvamused ja skeptitsistlik kriitika (viimase 7 aasta jooksul kirjapanduna). Vaadeldes seda kummalist nähtumust kui inimpsüühika vähe-uuritud valdkonda, kui midagi, mis on saatnud inimest aegade algsuest peale. Peamised autorid, kellele tugineda selle ufoloogiaga seoses on muidugi JAQUES VALLÈE1 (tunnustatud Prantsuse ufoloog, kellest on saanud tänaseks juba legend ka U.S.A.-s ja kes rõhutab just "ufoloogia" ajaloolise perspektiivi osatähtsust). Teiseks kasutatuks autoriks on Carl Gustav JUNG2 (austerlane, Sigmund Freudi õpilane, kelle selle-ainelist kirjutist võiks nimetada n-ö "abstraktseks mütoloogiaks", kuivõrd juttu sellest kui on, ta teoses nagu: "Tänapäeva müüt. Asjadest, mida nähakse taevas"). Selle teksti lõppu on liidendatud ka isiklik käsitlus astronoomiast, kui teatav võrdlusmaterjal selle "pseudoteadusega" nagu see "ufoloogia" endast ilmselt siiski kujutab, -- "UFONAUTIKA" – võrdlusmaterjalina. Oma tagasihoidliku kirjutisega astronoomiast (selle teksti lõpus) on tuginetud autoritele nagu Enn Saar ja Jaak Jaaniste ("Täheatlas"); ja ka Ameerika astronoomia populariseerijale nagu Steven WEINBERG. Loodetavasti pakub järgnevas kirjutises käsitletud valdkond mõnele isikule samavõrd huvi, kui siinkirjutajale viimaste aastate vältel...? Astronoomia arusaamad teksti lõpus on kirjeldatavad nagu poeetiline/luuleline "astronoomia", elik siis: ´Poetica astronautica`...
Whitley Strieber: „... Kaks asja teevad UFO-arutlused erakordselt huvitavaks. Esiteks on tegu arvatavasti sügavaima mõistatusega inimkonna ajaloos üldse.“ /.../ „Vähemalt on see tähtis ühiskondlik teema, kuna võib võimsa ideena siseneda alateadlikku mütoloogiasse ja tekitada seal laiahaardelisi ja sügavamõjulisi uskumisi, mis võivad ühte sulada kultuurikeskkonna religioossete arvamustega.“ /.../ „Meie parimad ajud on viiskümmend aastat süsteemikindlalt eiranud UFO-teemat ja on seega jätnud avalikkuse ilma piisavatest selgitustest uskumatult arvukate ja keeruliste UFO-kohtumiste kohta ning nende mõjust inimesele.“, (lk. 7).
... Dr. Vallée /.../ „Ta asetab kaasaegse UFO-kogemuse kindlalt selle ajaloolisse tausta vähemalt kirjapandud ajaloo algusesse tagasiküündiva nähtuse avaldumisena.“ /.../ „Seda tehes viib ta meid pikale teekonnale läbi inimkogemuse kummaliste ja erandlike ülestähenduste. Ta avldab hirmuäratava tõe: nähtus on olnud meiega kogu ajaloo jooksul – ja pole selle aja vältel olnud kunagi tajutavalt tegeldav. Millega poleks ka tegu, muudab see meie tunnetusvõimet.“, (lk. 8).
... Kõigele vaatamata on meie viie tuhande aastane ajalugu ainult hetk meie liigi elus ega pole universumi arengus sedagi.“ /.../ „Tõesti, selle nurga alt nähtuna võib julgelt väita, et enamik suuri religioone on välja kasvanud nägemuslikest kogemustest, mida võib mõista UFO-vaatlustena. Seega pole see nähtus lihtsalt üks kultuuri arengu mõjurühmadest, vaid pigem esmane liikumapanev jõud.“, (lk. 9).3
______________________________________________________________________
22. 01. 2008.
Jacques Vallée: „... Seetõttu on tulnud aeg UFO-nähtus uuesti hinnata ja avada arhiivid, mis tegelevad meie iga tsivilisatsiooni ammuse unistusega: võõrolendikontaktidega.“ /.../ „Pigem esitavad nad põneva väljakutse meie reaalsustajule üldse.“, (lk. 11). „... Kui neid objekte on nähtud mäletamatutest aegades peale, nagu ma näitan, ja kui nende valdajad on alati tegutsenud samamoodi, siis pole mõistuspärane oletada, et nad on „lihtsalt“ maavälised külalised. Nad peavad olema midagi enamat. Võib-olla on nad alati siin olnud. Maa peal. Koos meiega.“, (lk. 12).4
Kirjutades siia alustaval kombel millestki säärasest nagu UFO-fenomenist. See fenomen on juba ligi pool sajandit olnud vägagi huvipakkuv, kogu Euroopas, seda kindlasti. On olemas midagi mida nähakse, või arvatakse end nägevat lendamas taevas. Alates 19. saj. lõpust on nähtud taevas lennumasinaid. Seega siis alates sellest ajast, kui esimesed masinad välja mõeldigi. JA seda fenomeni on tõlgendatu erineval kombel. Oletatakse midagi maavälist, otsekui külastaksid MAAD kosmosest pärit eluvormid, mida iseloomustatakse kui intelligentsemat rassi, mis on tehnitsistlikus arengu inimesed ammugi seljataha jätnud. NAD, need tulnukad, olevat kui intelligentsem rass, kes valvab või hoolitseb inimkonna parema käekäigu eest, hoides neid ära ohtudest, mida ilmsena kujutab endast nt. tuumarelvastumine. JA ometigi on teated nendest tulnukatest võrdlemisi vastukäivad. Nähakse otsekui mingeid lendavaid masinaid, mis ületavad maise tehnika mitmekordselt. KUID samas on ilmsed ka psüühilised või psühho-füsioloogilised mõjud. Kogu see fenomen ei piirdu vaid nägemis-meelega, kuigi see on prevaleeruv. Olevat ka teateid füüsiliste mõjude kohta. Isegi maandumisjälgi, kuigi see ei kõla usutavalt. JA muidugi kogu komplitseeritus psüühiliste fenomenide näol. See fenomen kirjeldab midagi reaalset, kuid millega on ikkagi tegu ?
Selline fenomen nagu UFO-d on olemas. KUID mida nad tegelikult tähendavad? JA miks on see fenomen nagu lendavad masinad seotud just selle ajaga kui esimesed masinad (nagu rongid ja džiraablid) leiutati. Varaseimad lennumasinaid ju ei kirjeldata. KUID peamine väide, mis on ka selle kirjatüki sisuks on see, et midagi üleloomulikku on nähtud ometigi inimkonna alguspäevadest saati. JUBA antiikajal ja muinasajal kirjeldati midagi, mis otsekui tavamõistuse raamidesse ei mahtuvat. Alati on nähtud midagi üleloomulikku. Ilmnegu see siis unes või ilmsi. Antiik-Kreekas nähti nümfe ja faune ja oletati sfinkside ja kentauride olemasolu. Iga Euroopa rahvuse ajaloos on pajatusi haldjatest, päkapikkudest ja härjapõlvlastest. Midagi on alati nähtud, ehk siis tajutud. MIDAGI üleloomulikku on inimestele alati tajutav ja aistitav olnud. SEEGA ei ole UFO-fenomenis midagi uut. Varasematel aegadel lihtsalt “nähti” midagi erinevat, midagi, mis sobis rohkem varasemate aegade ettekujutusega ümbritsevast. JA alles tehnika-ajastul on neist kujunenud lendavad masinad, “lendavad taldrikud”, mis siis pidavat väljendama kõrgemalt arenenud rassi tehnikasaavutusi. KA varasematel aastatel ja ajastutel nähti mingeid nähtumusi taevas, kuid need olid pigem konfiguratsioonid, kujutised. KUIGI neid ülestähendusi inimkonna varasematest aastatestki juba on liiga palju, et need pelgalt atmosfäärinähtuste kilda liigitada. Kindlasti on olnud ka eriilmelisi atmosfäärinähtusi, mis on eriilmelised ja eksitavad vaatlejaid. Omaette teema on individuaalsed vaatlused ja need, mis toimuvad suurema või väiksema grupi inimestega korraga. Viimased on haruldasemad ja keerukama iseloomuga. Igal juhul on UFO-d kui fenomen ajaloolise päritoluga ja kirjeldavad, midagi inimesele ainuomast. See on ka midagi, mida tasuks uurida.
Jacques Vallée: „... Minu enda isiklik arvamus, mis erineb tunduvalt UFO-uskujate omaksvõetud dogmast, on selline: me tegeleme veel mõistmatu teadvustasemega, mis on inimesest sõltumatu, kuid tihedalt seotud Maaga, millel on oma mõju kosmilistele jõududele.“, (lk. 15). „...Me alles alustame kaasaegsete UFO-vaatluste kõrvutamist mõnede põhimõtetega, mis on kujundanud meie folkloori, meie uske ja meie filosoofiaid.“ /.../ „Kuid pole hilja alustada.“, (lk. 20). „... Alustagem lihtsa faktiga: inimene on alati teadnud, et ta pole üksi.“ /.../ „On veelgi tähenduslikum, et meid ümbritsevad vaimsed olendid, kes suudavad avalduda füüsiliselt meile mõistmatul kombel.“, (lk. 21). „... Kuid nad võivad olla tõelised. Kaasaegne teadus valitseb kitsast maailma, ainult ühte varianti lõputust teemast. Igal juhul on tähtis mõista, millist vajadust need kujutelmad täidavad ja miks on see teadmine meile nii erutav ja rõhuv. Selline on käesoleva raamatu aines.“, (lk. 42).5
______________________________________________________________________
27. 01. ´08.
Kirjutades fenomenist, mida on nähtud kõik ajastud, kuid millele selget vastust veel ei ole. Tänapäeval tähistatakse seda fenomeni sõnaühendiga nagu UFO. Kuid kõikidel varasematel aastatel ja igal pool üle kogu maailma, on midagi sarnast nähtud ka varasematel aegadel. Tähistused ja nimetused on muidugi olnud erinevad. Kuid fenomen säärasena on muidugi jääv. MIDA oletada, kas sellel fenomenil kui säärasel on ka mingitki tõepõhja. Või on tegemist fantaasia viljadega ? – Arvata võib, et inimpsüholoogia on oletatust keerulisem ja paljutki, mida tuhanded inimesed on väitnud end nägevat, pole tegeliku füüsilist alust. Kindlasti on esinenud ka võltsinguid, soovikohast mõtlemist ja laus-valet. Osa nähtusest annab ilmselt ka liigitada atmosfääri-nähtuste laia valdkonda. KUID midagi on “nähtud” ja võib väita, et see fenomen on oma põhiolemuselt psüholoogilist laadi. Vahest isegi psühhopatoloogilist laadi, kuna midagi on “näinud” ja “kuulnud” ka psüühiliselt haiged inimesed, ja sedagi alati. Vahest ongi küsimus selles, et psühholoogia on palju keerulisem, kui seda harilikult arvatakse olevat. KUID täiesti välistada ei anna ka juhtu, et kunagi, viimase poole sajandi jooksul on nähtud ka midagi füüsiliselt reaalset. Kas UFO´d on olemas või ei ole ?
Sellel fenomenil on mitu tahku. Peamine on see, et midagi on nähtud kogu inimajaloo jooksul. Kuidas seda nähtut on tõlgendatud on muidugi iseküsimus. JA alati on nähtut tõlgendatud piiratud arusaamise raamides ja konkreetse aja ja kohaga seonudvalt. “Lendavaid masinaid” hakati nägema alles suhteliselt hiljuti, 19. saj. lõpus. Varem on nähtud pigem kui inimesest erinevaid olendeid. Midagi kummalist on aga alati nähtud. See fenomen nagu UFO´d on vägagi otseselt ajaloolisi paralleele omav. Kogu ajaloo vältel on olnud ja esinenud psühholoogilisi fenomene, mida tänapäeval tähistatakse UFO tähemärgi all. Kes põhjustavad neid ulmelisi psühholoogilisi fenomene? Samahästi võiks küsida, mis kutsub esile unenägusi. JA see on juba keerulisemat seletust nõudev küsimus. UFO´d on ajalooliselt põhjendatav psühholoogiline fenomen. See on kõikide usutunnistuste alguses, iga usk on rajatud psühholoogilistele ilmutustele. Imede vormiõpetus. UFO´d on vägagi huvitav probleem, mille olemust aga ei mõisteta. See on ajalooliselt põhjendatav psühholoogiline fenomen. Mõistes psühholoogiat siin sõna avaraimas tähenduses.
Jacques Vallée: „... Selle asemel on meil terve nähtuste süsteem, mis avab uksed vaimsele tasandile, juhatades teed muule teadvusele ja põhjustades oma järel irratsionaalseid ning absurdseid sündmusi.“, (lk. 55). „... Nad võtavad huvitavaid noori ja tarku inimesi enda juurde. Nad võtavad kogu keha ja hinge, muutes keha enda oma sarnaseks.“, (Evans-Wentz, u. 1900. (lk. 66)). „... on see, mida nad räägivad ja teevad, see jälg, mis jääb inimtunnistajatesse kui maailma jaoks loo ainsasse allikasse. See käitumine annab meile terve kogumi olukordi ja inimreageeringuid, mis põhjustavad meis huvi, muret ja naeru.“, (lk. 81). „... On rahustav leida, et see nähtus järgib kindlaid kuigi kummalisi reegleid ja et see on hämmastanud meie esivanemaid sama palju kui see esitab väljakutse meie maailmapildile.“, (lk. 85).6
______________________________________________________________________
30. 01. ´08.
Kirjutades taas sellest üle-ilmsest ja mõistatuslikust fenomenist nagu UFO-d seda endast kujutavad. Mida on selle mõiste või terminiga öeldud. On midagi, mis ei mahu tavapärase kujutlusvõime reaalsuse alla. On midagi mida nähtakse, tajutakse, või siis lihtsalt: ette kujutletakse. On midagi, asju ja esemeid, mida nähakse taevas. Järgnev on lugu sellest mida nähtakse, kas taevas või maa peal. See on kummaline nähtumus ja selle uurimine on alles alguses. “Asjadest, mida nähakse taevas”. – Aga teisalt, on alati nähtud midagi kummalist, nii taevas kui ka maa peal. Midagi on alati nähtud, mis ei mahu tavapärase maailmatõlgenduse raamidesse. See ongi peamine väide selle essee raamides. Kogu ajaloo vältel on inimesed end arvanud nägevat midagi, mida ei saa advekaatselt väljendada tavapärase maailmatajumise raamides.
Midagi kummalist on alati nähtud, midagi ebareaalset, isegi: midagi irreaalset. Midagi mida ei tohiks isegi olemas olla, kuid siiski on olemas. JUBA inmkonna varasemad mälestused, ja varasemad ülestähendused kirjutavad sellest. On näha midagi, mida tegelikult olemaski olla ei tohiks. Juba antiikajal nähti kummalisi olendeid asustamas koos inimestega seda maailma. Neil nähtumustel või ilmingutel oli erinevaid nimetusi. KUID nad olid olemas, sama reaalselt nagu tänapäeval on UFO-d. JA nii mõndagi nähti kindlasti ka muinasajal. JA on säilinud dokumente keskaegsete nähtumuste kohta. KUID alles uusaja lõpul see nähtumus kui tegelikult alles ilmnes. Seoses trükitehnika ja tehnoloogia üldise arenguga.
JA tänapäeval oleme siis silmitsi millegi seni-olematuga. Ilmnevad need nähtumused kui lennumasinad, mida nähakse taevas ja maa peal. Ilmnevad kui midagi seni-olematut. KUIGI teisalt neid on juba sajandeid nähtud. KUID tänapäeva inimesed teavad varasemast vähe. JA nõnda tõlgendatakse neid seletamatuid nähtumusi kui maaväliseid lennumasinaid, midagi, mis tulevad meie juurde, meile avastamiseks, kas või isegi – võõrastelt planeetidelt. Esindades siis ilmselt kaugemale-arenenud tsivilisatsioone, kes on meiega kontakteerumas hoiatavas või informeerivas mõttes. KUID on ilmne, et lendavatest masinates hakati rääkima alles siis kui olid leiutatud esimesed maapealsed masinad. Esmalt nähti “lendavaid laevu”, siis džiraableid. JA siis, II. maailmasõja vägagi ekstreemsetes ja erandlikes oludes hakati nägema ka lendavaid õhusõidukeid. Lennukid olid juba leiutatud, ometigi, tõesti.
KESKAJAL nähti midagi muud, haldjaid, päkapikke, ja muud sorti nähtumusi. Midagi on alati nähtud, kuid alles seoses tehnika arenguga on nähtud nn. “lennumasinaid”. JA tehnika jätkuva arenguga seoses need nn. “võõr-tsivilisatsiooni” tehnilised esindajad järjest täiustuvad. KUIGI võiks arvata, et inim-psühholoogia on keerulisem veelgi. VAHEST on need nähtumused alati olnud midagi ennekõike psühholoogilist. Pole ju teada, mida inim-meel on suuteline tajuma. Midagi seni-olematut, ja midagi nagu ikka. On ekstreemseid tajumis-situatsioone. Kunagi, antiikajal nähti ja ka nii mõndagi, nii nümfe, faune, kui muudki. JA siis kogu keskaja, osaliselt dokumenteeritud nägemuslik pagas. Miks ei nähtud varem, enne nende leiutamist masinaid, “lendavaid masinaid” ? – Sest, et inmmeel ei olnud nende kujustamiseks veel valmis.
KUID tänapäeval kujutletakse selle ulatusliku nähtumuse nagu UFO-d all peamiselt just nn. “võõr-tsivilisatsiooni” tehnikat. See on ilmne näide sellest, et tänapäevase tehnika areng ületab juba kujutlusvõime piire. See ei ole astronoomilises mõttes ju kuigivõrd tõenäoline, et võõr-tsivilisatsioonid kunagi meieni jõuaksid. Galaktikas on rohkem tähti kui “Sahaara kõrbes liivateri.” JA kuidagi on kogu kirjutatud ja kirjutamata ajaloo jooksul midagi kummalist ja seletamatut nähtud ju ometigi. Mis on selle kõige vastuseks ? Mida on nähtud ja mis vastab tõele ?
Jacques Vallée: „... Pole oluline, kui huvitav võib olla spekuleerida iidsete uskumuste tekkepõhjuste üle, veel köitvam on võimalus vaadelda tekkivat folkloori.“, (lk. 109). „... nagu vanasti elfid, pole UFO-valdajad maavälise päritoluga. Nad on teise reaalsuses elanikud.“, (lk. 117). „... See on igivana ja ülemaailmne müüt, mis on kujundanud meie uskumiste ülesehitust, meie teaduslikke lootusi ja meie nägemust iseendast.“, (lk. 121). „... teatud paralleeluniversumi, mis eksisteerib koos meie omaga. Seda tehakse nähtavaks ja tunnetatavaks vaid valitud inimestele ning selleni viivad uksed on puutepunktid, mida teavad vaid elfid ja vähesed nende hulka vastuvõetud.“, (lk. 135).7
______________________________________________________________________
14. 04. ´08.
Kirjutades taas kord sellisest huvitavast psühho-ajaloolisest temaatikast nagu seda endast kujutavad UFO´d kui fenomen. Midagi on alati nähtud, midagi on alati kuuldud. Kogu inimkonna ajaloo vältel on inimesed midagi näinud, midagi, mis ei ole kui reaalne. MIDAGI mis ületab reaalsuse kõigiti. Kuid mis saab reaalsust ületada ? See on midagi meta-reaalset, midagi, mis ületab reaalsuse igas selle aspektis. JUBA antiikajal nähti midagi, mis ületab reaalsuse kui sellise. Alati on midagi otsekui “nähtud”. Antiikajal nähti kummalisi olevusi, jumalaid ja pooljumalaid, otsekui inimeste elu ja saatust juhtimas. Nähti nümfe, kujutleti, et on olemas kentaurid ja sfinksid ja greifid. Midagi on alati nähtud. Alati on usutud ennetesse ja vihjetesse. Mis pidavat otsekui inimeste elu ja saatust juhtima. Juba Odysseust kimbutasid tema rännakutel sireenid, nii ilusad ja võrgutavad, et laevamehed pidi mastide külge kinni siduma, muidu poleks nad siis ilmselt kiusatusele vastu pidanud. Ja oli antiikajal olemas nii jumalate riik kui ka allmaailm. Ja nõnda oli see ka Rooma riigis, mis suuresti just Kreeka mütoloogia üle võttis. Alati on midagi nähtud. JA nõnda need lood on juba kord seatud.
KUID mida kujutavad endast UFO´d kui fenomen, UFO´d kui sellised ? --- Need kujutavad endast uusaegset mütoloogiat. Et olla kui olemas lendavad masinad, lennumasinad ja nende üli-inimestest meeskond. Et midagi eksisteerib üle inimese kujutlusvõime. Mis on muidugi kaheldav. Sest inimeste kujutlusvõime on üsnagi vilgas. JA miks ometigi ei nähtud lendavaid masinaid enne aurumasinate kasutuselevõttu? Peale esimesi džiraableid nähti kohe ka esimesi üleloomulike lendavaid olendeid kes kasutasid lennumasinaid. KUID inimvaim on leidlik. Enne Jules Verne´i ei kujutletud ju ette ka allveelaevu ega ka pilvelõhkujaid, ega ka elektri laialdast kasutuselevõttu. KUID allveelaevad on juba sajand olnud reaalsus. MIKS ei võiks siis ka kosmoselaevad olla reaalsus kui selline. Tänapäeval ollakse kuuldud kosmosest ja selle hõlvamisest paljutki. Ulmekirjandusele on see juba läbitud etapp. Tähelaevad siirduvad meie lähimate tähiste naabriteni. Nagu näiteks Proxima Alfa Centauri. See oleks nagu fantaasia vili see kõik. Et on olemas kosmosesõidukid, mis ületavad meie lennukaimaidki fantaasiad. KUID fakt jääb faktiks, -- enne esimesi lennukeid ei kujutletud ette lendavaid, võõr-tsivilisatsioonide lennumasinaidki. Ja alati, juba Euroopa kõrg-keskajalgi kujutleti ette võõrast rassi, võõrast tsivilisatsiooni. Need olid gnoomid, haldjad, härjapõlvlased, -- kuid nad olid olemas. Seega on ufoloogia kui selline rõhutatult nii ajalooline kui ka psühholoogiline probleemi-seade. Ja selleks see ka jääb. Ufoloogia on rõhutatult nii ajalooline kui ka psühholoogiline probleemiasetus. JA see jääbki selleks, alatiselt...? 8
Jacques Vallée: „... Teiselpool mõistust. Viimase kahekümne aasta jooksul on UFO-teateid uurinud asjalikud inimesed, kes on neid püüdnud paigutada kosmosteaduse, kaasaegse füüsika, psühholoogia või ebausu ajaloo raamidesse.“ /.../ „Siiski ei suuda see seletada nähtusi nende ajaloolises arengus.“, (lk. 143). „... „Meie Šotimaal on palju selle õhuordu ilusaid olendeid nagu succubad, kes tihti määravad kohtumisi ihalevate noorte meestega, või lustakad daamid ja prostituudid, keda kutsutakse Leannain Sith, ehk tuttavad vaimud.““, (lk. 150). „... „Asi läks lõpuks nii hulluks, et lõpuks otsustas ta haldjanaise eest põgenemiseks minna Ameerikasse.“ /.../ „... maabudes Nova Scotias, Pictus, ja oma esimeses kirjas koju sõpradele teatas ta, et seal Ameerikaski kummitab teda sama haldjanaine.““ /Evans-Wentz:/ „... „tõestab lõplikult, et haldjanaised, kes ahvatlevad kaasajal surelikke oma armastusse, on paljuski, kui mitte täiesti samad kui keskaja succuba´d.““, (lk.150-151). „... Samuti dokumenteerib Hector Boethius oma „Historia Scotorum“-is juhtumi, kus noort šotlast külastas mitu kuud öösiti tema suletud akende ja ustega magamistoas vaimustavalt ilus succuba. See tegi kõik selleks, et saavutada temaga vahekorda, kuid noormees ei andnud alla ta silitustele ja järjekindlatele palumistele.“, (lk. 154). „... Meil on siin täielik teooria kontaktist meie ja teise rassi vahel, kes erineb inimsoost füüsilise loomuse poolest, kuid bioloogiliselt sobib meiega. Inglid, deemonid, haldjad, olevused taevast, põrgust või Magoniast tekitavad meie kummalisimaid unesid, vormivad meie saatust, röövivad meie kirgi... Kuid kes nad on?“, (lk. 156).9
______________________________________________________________________
16. 11. ´08.
Mida kujutab end see laialt-levinud modernse uskumise tüüp nagu nn. "ufoloogia"? Tegemist on millegi lausa globaalsega. aeg-ajalt tuleb igalt poolt maailmast kummalisi teateid, et keegi olevat midagi näinud, “nõnda ka taevas nagu maa peal”... Kuidas saab see olla niivõrd kokkuleppeline, et seda laiaulatuslikku fenomeni annab taandada ühistele alustele ja väita, et tegemist on nn. "ufodega"? JA muidugi puuduvad konkreetsed ja käega-kastustavad tõendeid. Skeptikute rõõmuks ei ole midagi andnud tõestada. Kuid on ka võimalik, et ka skeptikud eksivad. Muidugi, ühtegi lennumasinat, nn. “lendavat taldrikut” pole küll ette näidata, kuid skeptikud ei arvesta, et tegemist võib olla hoopiski millegi erilisega, millegagi, mille puhul võib oletada uusi mõõtmeid. Miks on "ufod" nii sarnased, miks on see tohutu hulk teadetest kohtumistest "ufodega" küllaltki sarnane? Skeptikute vastus on lihtne: tegemist on sarnase mõjuga mida evivad tänapäevased massikommunikatsiooni-kanalid, millede tõttu enam ilmselt ka murde-keeli ei eristu. "Ufo"-kogemuse saanutel on ühine, kuigi mõneti varieeruv arusaam ufode olemusest. JA seetõttu nad “näevadki” küllaltki sarnaseid nähtumusi. Enamjaolt siis mingeid lennumasinaid või siis mingeid tulnukaid. Ameerika filmi-tööstuse huvid on kaitstud ja inimesed arvavad, et "ufod" peavadki ainult nõndamoodi välja nägema nagu Hollywoodi stenaristide kujutlusvõime on neile ette näidanud. See on nagu ülemaailmne kokkulepe. Igal pool nähakse midagi sarnast. Kas tegemist on fantaasia puudusega või ongi tulnukaid erinevat sorti ?
Jacques Vallée: „... Ja selle süsteemi ühe iseärasusena mõjub ta võrdselt nii „uskujatele“ kui neile, kes eitavad nähtuse füüsilist olemasolu. Aegade lõikes võib täheldada, et on võimalik panna suuri kihte kõigist ühiskondadest uskuma üleloomulike rasside olemasollu, lendavate masinate võimalikkusse ja asustatud maailmade paljususse, näidates neile mõningaid hoolikalt kavandatud stseene, mille detailid on kohaldatud mingi kindla aja ja koha kultuurile ja sümbolitele.“, (lk. 165). „... Ma ei kirjuta sellistele inimestele, vaid neile vähestele, kes on selle kõik juba läbi teinud ja jõudnud kõrgemale, selgemale tasandile, et tajuda selle hapra unenäo tähendust, mis põhjustab inimajaloo paljusid painajaid – neile, kes on aru saanud kollektiivse alateadvuse õrnade tasandite olemasolust.“, (lk. 169). „... Teadetes esinev olevuste käitumine on alati absurdne nagu nende sõidukite välimuski on naeruväärne. Arvukatel juhtudel, kus nendega on sõnaliselt suheldud, on nende väited olnud süstemaatiliselt eksitavad. See kehtib kõigi kirjapandud juhtumite kohta...“, (lk. 171). „... Mõnikord oli juhtum tähtsam. Näiteks teatas suur hulk tunnistajaid, et nad tajusid äkki selgeid mõtteid oma peas, tõsiasja, mida nad tõlgendasid kui märki telepaatiavõimest osadel tulnukatel.“, (lk. 176).10
______________________________________________________________________
29. 11. ´08.
Kirjutades millestki ääretultki huvipakkuvast. Fenomenist millest on kõneldud ja kirjutatud juba ligi pool sajandit. Kirjutades seega ufoloogiast, sellest seletamatust ja kummalisest nähtumusest. Kõigepealt tekib küsimus kas on üleüldse tegemist millegi materiaalsega. Imelik küsimus, selles ollakse ju üldiselt lausa veendunud. UFO´d on mingid kõrgema tsivilisatsiooni lennumasinad. Keda on saadetud Maale jälgimaks või järgimaks inimkonda, selle praeguses arengufaasis. Kõik nood para-psühholoogia ja ufoloogia alased ajakirjad lausa kirendavad teadetest, mis kõik väidavad veendunud toonil, et meie, inimesed oleme mingi kõrg-tsivilisatsiooni järjepideva jälgimise ja isegi: kontrollimise all. See on nagu tänapäeva usutunnistus, tehnik-ajastu religioon, tänapäeva müüt. Meid jälgitakse, ülimalt intelligentsed olendid vaatlevad meid, järelikult on meid ees ootamas ohtu tulevik, inimkond on “päästetud” !
KUID kummaline on see, et seda arvatakse üldiselt nii alles poolteist sajandit. Mõelgem hetkeks 19. sajandi lõpu peale. Polnud veel erilisi tehnikaimesi, muidugi raudteed olid olemas ja auruvedurid, kuid sellega juba harjuti toona. Esimesed teateid kummalistest lennumasinatest tekkisid juba enne lennukite ajastud. Esimesed džiraablid tekitasid ju mõnetist fuoori, ja samuti esimesed aerostaadid. See oli siis esimest korda Õhtumaa ajaloos kui nähti ja kirjeldati veendunud toonil mingeid tuvastamata ja seletamatuid lennumasinaid. Nõnda nagu nad toona olid, 19. sajandi lõpul ja 20 sajandi alguses, aerostaadid ja džiraablid. KUID siis algas lennukite, pilvelõhkujate ja allveelaevade ajastu.
On teda, et kunagi ammu, Itaalias, renessansi ajal, quatro-cento kõrgajal olevat Leanardo da Vinci esmakordselt kirjeldanud helikopterit kui teatavt printsipiaalset tehnikaimet, mis võib õhku tõusta ja lennata. Kindel on see, et 19. prantuse kirjanik Jules Verne´i kirjeldas esmakordselt tulevikus leiutatud ja kasutusele võetud allveelaevu, elektri osatähtsust, ja ka pilvelõhkujaid. JA kuivõrd siis kirjutada ufoloogiast ja ainult siis, võib väita, et esimesed teated lendvatest objektidest, ehk siis seletamatutest õhusõidukitest tekkisid justnimelt lennukite-ajastu saabudes. Tihtipeale, esmalt oli see ohu märk, Euroopa mõttetute sõdade ajal kardeti noist lennumasinatest vaid halba. Kuid juba sõdade lõppedes, “külma sõja” alguse aastatel nähti juba sootuks kummalisi lennumasinaid.
Seda siis ´40-´50 aastatel nähti juba küllaltki kummalisi lennumasinaid. Seda ilmselt siis seoses lennunduse ja ka kosmosetehnika arenguga. Siit järeldub otseselt, et lennunduse areng ja tekkiv kosmonautika seostati masside alateadvuses. See oli kui nn. “ajavaim”, kardeti tehnika arengut ja seda ka õigustatud. Arenes sõjanduslik lennundus-tehnika, kosmoloogia ja ka aatomirelvad. Muidugi hakkasid inimesed siis kõigele lisaks ka taevast pelgama, kartes sealt tulemas näha siis mida iganes. Eelmise sajandi ´60 aastatel, varemgi veel oli pilt juba selge. Järgnevaks pooleks sajandiks ja ilmselt veel palju kauemakski kinnistus juba tänapäevane nn. "ufoloogia". Tegemist on siis üld-levinud ja mõneti vagatseva kõnepruugi kohaselt justnimelt mingi hoomamatu ja tunnetuse piirimaile jääva nn. “kõrg-tsivilisatsiooni” üli-arenenud lennumasinatega. Ja sellest siis kõneletigi rohkem kui pool sajandit, kartes taevast ja tehnikat, olles nõus samas kummardama mõlemat. Olles nõus kummardama nii taevast, lõputut kosmost ja ka tehnikat. Siit järeldub raudse psühholoogilise järjekindlusega, et ufoloogia lihtsalt pidi tekkima. Kartes ja kummardades taevast, ilma lõputa kosmost, ja kartes, salamisi imetledes, kuid ennekõike kartes ka tehnika arengut. Nõnda tekkis moodne ufoloogia.
Kuid see oli lühikene ülevaade tänapäevast. Sellest tänapäeva kummalisemast ja vägagi levinud pseudo-religioonist, sellest tänapäeva müüdist. See oli ülevaade viimasest 150. aastast inimkonna vaimses arengus. KUID midagi on ju alati olnud, midagi seletamatut on taevastes sfäärides alati nähtud, kogu inimkonna varasematel aegadel. On nähtud kummalisi märke taevas juba ammu enne tehnikrevolutsiooni algust. Noid kummalisi taevamärke on kirjeldatud juba Euroopa keskajal, ja varemgi ja igas kultuuris. Iga aeg ja kultuur on neid kummalisi taevanähtusi kirjeldanud erineval kombel. Harilikult on need olnud taevased ilmutused, ended, märk jumalate poolehoiust või vihast. Noid taeva-nähtumusi on nähtud eriti just rasketel aegadel, kui olnud mingid sotsiaalsed kriisid. JA nagu tänapäeva "ufo"-nähtusi on varasematelgi aegadel nähtud noid ilmutusi ka hulgi, s. t. noid on vaadanud samaaegselt paljud inimesed. Ja seletusi noil ilmutistele on olnud samapalju kui on olnud erinevaid inimesi. Vanasti, palju sajandeid enne tehnika arengust aimugi saamata muidugi ei nähtud lennumasinaid, nähti mingeid kujundeid taevas heiastumas, mida nad ka ei meenutanud,-- ringe, erinevaid sümboleid, märke taevas, jumalikke ilmutusi. Ja sama seletamatud olid nad nii keskajal kui ka tänasel päeval. Lihtsalt kirjeldamise viis on muutunud. Midagi on alati nähtud, midagi seletamatut, midagi vägagi kummalist. JA nähtud on seletamatut ja kummalist nõnda nagu taevas ka maa peal. Seletamatut ja kummalist on nähtud ka maa peal, nõnda nagu taevas. JA nõnda on see alati olnud ja nõnda jääb see alatiseks.
Jacques Vallée: „... Need, mida me nimetame tundmatuteks lendobjektideks, pole ei objektid ega lenda.“ /.../ „UFO-sid on nähtud läbi kogu ajaloo ja need on alati saanud (või andnud) iga kultuuri raames omaette seletuse. Antiikajal suhtuti nende valdajaisse kui jumalaisse, keskajal kui nõidadesse, 19. sajandil kui tehnikageeniustesse, meie ajal kui kosmosetulnukatesse.“ /.../ „... siis võib küsimus „Kust nad tulevad?“ osutuda mõttetuks, nad võivad tulla paigast ajas. Kui teadvus suudab avalduda kehaväliselt, on hüpoteeside ring veelgi laiem.“, (lk. 184). „... Ma olen sügavalt veendunud, et me peame sellesse nähtusesse suhtuma täielikult avatud meeltega. Inimkonna ajaloos on tehtud arvukaid läbimurdeid, kuna keegi on üritanud seletada seletamatut.“ /.../ „... Tegelikult koosneb kogu teaduse areng faktist, et me mõistame millalgi, et me oleme milleski kunagi eksinud.“, (lk. 244). „... Teatud määral tahavad nad inimesi lollitada.“ /.../ „Võib äkki nii olla, et nende jõud on piiratum kui nende tegevus lubab hinnata? Võib nii olla, et keegi või miski veab meid fantastiliselt ninapidi?“, (lk. 246).11
______________________________________________________________________
19. 03. 2009.
Jacques Vallée: „... Üks kahest, kas UFO´d valivad enda tunnistajaid psühholoogilistel või sotsiaalsetel põhjustel või on nad midagi hoopis erinevamat kosmosesõidukitest. Mõlemal juhul on nende ilmumised lavastatud!“, (lk. 262). „... Tõustes täies relvis meie kohalikku maailma, annavad UFO´d meie unedele füüsilist tuge. Me teeme ülejäänu. Meie ajud püstitavad sümbolitrepi tumedasse taevasse, kus hõljuvad kummalised masinad, ja me kohtame neid rohkem kui poolel teel üle nende kummalisuse silla – ilmselt seetõttu, et nende vastupandamatu pateetiline seiklus on lähedases seoses meie enda omaga. Ent maaväline teooria pole küllalt hea, kuna ta pole faktide seletamiseks piisavalt kummaline.“, (lk. 272).12

Kirjutades taas ufoloogiast kui täiesti võrreldamatust valdkonnast. See on tänapäeva müüt, pseudo-religiooni, tehnika-ajastu usutunnistus. Asjadest mida nähakse taevas, sellest kirjutavad ja pajatavad juba esimesed säilinud inimkonna üllitised. Juba antiikajal ja palju enne seda mõtles inimkond välja oma toonased religioonid, üleloomulikud olevused ja kogu vaimudega asustatud maailma. Noil nähtumustel on olnud vägagi palju erinevaid nimesid ja nimetusi. Asjadest mida nähtakse taevas, nõnda nagu ka maa peal. Alati on usutud ja oletatud üleloomulikku maailma, meie maailma kõrval või jumalate maailma, meie maailma kõrval. Inimese nagu ei piisaks igapäevasest reaalsusest ja materiaalsest maailmapildist. Seda seetõttu, et on ju inimene olnud ikka ka psühholoogiline ja isegi vaimne olevus. Inim-psühholoogia paneb meid uskuma üleloomulikku, mida erinevad aegkonnad kirjeldavad kui midagi vägagi erinevat, ja kirjeldavad ka erinevate sõnaliste tähistuste all. Alati kogu ajaloo vältel on nähtud, tajutud või oletatud mingid irreaalset maailma reaalsuse kõrval… Nõnda on loodud kõik religioonid, alates kõige primitiivsematest kuni kõige komplitseeritumateni, kuni tänapäeva religioonideni välja.
Kuid mis on tänapäeva religioon? Tänapäevases asises ja sekulariseerunud maailmas pole ju heaks tavaks Jumalat või jumalaid kummarda. Kuid kummardatakse alateadlikult nii mõndagi. Igapäevane elu näitab veenvalt, et elame küllaltki asises maailmas, meid ümbritsevad lausa igal sammul lausa tehnikaimed. JA nõnda, seoses tehnika arenguga sai meist tehnika kummardajad. Varasem ajalugu on teada, polnud seal tehnikast suurt aimugi, kuid meie ülimuslikkuse tunne seoses ja peale tehnika-revolutsioon ei tule kahtluse allagi. JA nõnda on meie religiooniks Tehnika Areng, mis väidetavalt jätkub üha ja mida peaks nagu ülimuslikuks hindama. Miks varem ajaloo vältel ei nähtud ufode “lennumasinaid”. – Sest sellist sõna polnud veel leiutatud nagu “masin”. KUID kohe kui leiutati esimesed lendavad seadmed, nagu aerostaadid ja džiraablid, koheselt hakati nägema ka veelgi arenenumiad “lennumasinaid.” Juba esimeste lennukitega tehti seda kas siis teadlikult teisi pettes või alateadvuslikult kummardades tehnikasajandi imesid. 20. sajandi keskel nähti juba tänapäeval nii harilikke "ufosid", mida kirjeldati peamiselt tehniliselt ülimuslike masinatena. Ajad olid karmid, sõjad ja järgnev poliitiline ebakindlus. Peale tehnikasajandi esimesi laastavaid sõdu enam tehnika üle vaid uhkust ei tuntud; tehnika arengut ka kardeti.
KUID nõnda on tekkinud ju kõik religioonid, midagi kartes ja midagi kummardades. Otsekui suudaks inimene mõjutada olemasolevat, midagi irreaalset, midagi mida “tegelikult olemaski pole”. KUID sellest kõneleb religiooniajalugu. Tänapäeva müüt, "ufod" on mitte ainult tehnikasajandi religioon, vaid see on ka veelgi universaalsema iseloomuga. Arenenud on ka kujutlus Kosmosest. Teatakse, et Päike on vaid üks biljonite tähtede hulgas. Kui Keskajal kirjeldati ühe Jumala epiteedina ka jumalikku lõpmatust. Siis tänapäeva kosmose-religiooniga võiks väita, et ka Universumil on üks Jumala epiteete, Universum on ju lõpmatu, sõna otseses mõttes. See kõlab nagu tänapäevane jumalatõestus. Universum on lõpmatu, inim-meel ja inimmõistus ei suuda kunagi lõpmatust haarata ega “lõpuni mõelda”. Järelikult on Jumal olemas kui lõpmatus ja olemas on ka Universum. JA "ufod" oleks siis nagu lõpmatu Jumala enese saadikud, loodud inim-meeles selleks, et inimkonnal nagu “silma peal hoida”, meid uurida ja kindlustamaks meie ebateadlikku tulevikku. Mingi tehniliselt ülim rass jälgib meid valmis sekkuma selleks, et halvimat ära hoida (nt. totaalset tuumasõda). Polegi nii erinevad need inimese vanimad ja uusimad religioonid. Jumal on olemas nagu on olemas ka Universumi lõpmatus. JA "ufod" on nagu Jumala saadikud, varasematel aegadel nimetati neid nt. ingliteks, deemoniteks, haldjateks, jne. See on modernne müüt see on tänapäeva tehnitsistlik kosmose-religioon. JA sellised oleme meie, inimesed, kui seda kõike mõista. KUID kindlasti on "ufoloogia" olemas osana inim-psüühikast ja seda valdkonda, tunnetamaks paremini meid endid, tasub hoolikalt uurida. Sest see on tänapeva müüt...?
Jacques Vallée: „... KONTROLLSÜSTEEM. Kontakt või kontroll. /.../ Ma oletan, et on olemas spirituaalne kontrollsüsteem inim-teadvuse üle ja para-normaalsed nähtused nagu UFOd on üks selle avaldumisvormidest. Ma ei saa öelda, kas see kontroll on loomulik ja spontaanne, kas see seletub geneetikaga, ühiskonna-psühholoogiaga...“, (lk. 274). „... Ma usun, et UFO-nähtus on üks teid, mille kaudu võõras uskumatult keeruline intelligents suhtleb meiega sümboolselt. Pole viidet selle maavälisusele. Selle asemel kuhjuvad tõendid, et sellel on ligipääs psüühilistele protsessidele, millele meie veel ligi ei pääse või mida me pole isegi veel uurinud.“, (lk. 290). „... Need nähtused toimivad ülemaailmsel tasemel sümboolse suhtlussüsteemina. Inimsoos on midagi, mis neid vastasmõjusi tekitab, ja me ei tea veel, mida see endast kujutab. Nad on osa keskkonnast, osa kontrollsüsteemist inimese arengu üle. Selle asemel, et need oleksid lihtsalt füüsilised, on nende mõjusid tunda ma meie uskumistes. Nad mõjutavad seda, mida me nimetame spirituaalseks eluks. Nad mõjutavad meie poliitikat, meie ajalugu, meie kultuuri. Nad on meie mineviku tähtis osa. Kahtlemata kuuluvad nad ka meie tulevikku.“,13 (lk. 292).14
______________________________________________________________________

TÄNAPÄEVA MÜÜT. ASJADEST, MIDA NÄHAKSE TAEVAS.”
Ein moderner Mythus. Von Dingen die am Himmel gesehen werden.”
C. G. JUNG: “ABSTRAKTNE MÜTOLOOGIA”.
__________________________________________________

11. 09. 2009.
Carl Gustav JUNG15 rõhutab antud fenomeni abstraktsemaid nüansse ja ennekõike just psühholoogina just eriti antud nähtumuse psüühiliste joontega seoses. Ilmselt on tegemist hoiatava kirjutisega, mis kutsub üles uurima hoolikamalt masside modernese kultuse tüüpe ja massi-hulluse ja –hüsteeria võimalikke tekke-mehhanisme ja põhjuseid. Lähtuda tuleks just nähtuse psüühilisest lähtepinnast, ja alustav väide antud fenomeni kohta võiks kõlada: tajutakse midagi, isegi meeleliselt, kuid pole teda mis psüühilise fenomeniga on tegemist. Rõhutades siis siis sellega ufode füüsilise reaalsuse kujutelmade absurdsust ja kutsudes üles uurima inim-psüühika erinevaid vorme, selle ilmnemisel kui massihüsteeriana, mis võib ju evida ka ohtlikumaid väljundeid. Kindlasti ei saa alahinnata ka massimeedia osa kindlakujulise „ufo“-fenomeni produtseerimisel, levitamisel ja müstifitseerimisel.
„Ufo´d“ kui ennekõike just psüühiline fenomen, evib tihtilugu lausa naiivseid ja isegi banaalseid korrelatsioone. Oletatakse ülimat tehnitsistliku, moraalset ja mentaalset ülemuslikkust, projetseerides need evidentsid kergekäeliselt kosmilise ruumi asukatele. Omamata vähimatki ettekujutust astronoomiast ega ka moraalist, ei psühholoogiast ega tehnika arengust, -- lausa jumalikustatkse „UFO“´d kui mingid moodsa eshatoloogia messianistlikud kuulutajad. Tänane messianism nagu on „ufoloogia“ olgu siis siinkohal ennekõike mõistetud kui rõhutatult ainult psüühiline fenomen; ettekujutused ufode reaalsusest kõlavad suisa absurdselt. Lausa naiivne ja liigutav on vaadata neid üli-püüdlikult üksteist kopeerivaid nn. “vaatlusandmeid”, kus ei jää puudu eksimisest lihtsa loogika või terve mõistuse vastu üldse. Liialdatult, ülepaisutatult ja groteskselt levitab sääraseid jaburusi ka massimeedia, ja veelgi kirjeldamatult debiilisemalt ka tänane filmitööstus.
______________________________________________________________________

07.10. 2009.
On olemas tänapäeva müüt, tehnika-ajastu religiooni aseaine. Mis on kui tänane eshotaoloogiline religioon, messianistlik lunastumise-õpetus. On olemas mingid tehnilised inglid ja neid nähakse taevas nõnda ka maa peal. Kuid ometigi on ufoloogia kui fenomen vaadeldav ainult ennekõike just psühholoogilises ja ka ajaloolises plaanis. Inimpsüühika on keeruline, ja lihtne on projetseerida teistpoolsusesse ja jumalikku ja ebamaisesse sfääri kõikvõimalike inimlike soove, lootusi hirme ja muresid. Muistsetel aegadel kummardati jumalaid, tänapäeval kaldutakse pigem kummardama tehnilist ja moraalset üleolekut, tänapäevased jumalad ongi need tehnilised inglid nagu seda kajastab kogu see globaalne psüühiline nähtumus nagu ufoloogia.
Tegemist on ainult ja ennekõike just psüühilise fenomeniga. Loetakse ju täiesti võimalikuks, et ufosid on võimalik näha unes, ja ilmselt on ka nähtud. Mida tähendavad aga unenäod, ja kas ei või olemas olla piisavalt realistlike visonäärseid nägemusi, mis eviksid unenäolisele reaalsusele omast kvaliteeti? Vaime ja kõikvõimalike üleloomulike olevusi, haldjaid, nümfe, jne. on nähtud ju kaheldamatul kombel kogu ajaloo vältel. Ja innukalt levitab seda tänapäevast müüti ka kogu massimeedia; on ilmne, et inimesed kui õpiksid massimeedia näidete varal oma emotsionaalseid ja afektuaalseid pingeid maandama, väites, et nad on kohtunud tulnukatega, näinud midagi seletamatut, midagi ülemaist kogenud. Peamiseks informeerivaks meetmeks on globaalne massimeedia, mis seletab nn. “kosmosetulnukate” sarnast loomust ja isegi välimust kogu gloobuse nn. “vaatlus-andmete” puhul. Jääb üle vaid nentida, et inimpsüühika on oodatust keerulisem, ja selle kõiki tagamaid ei suuda kunagi paljastada ükski inimene. Ja jääb üle vaid imestada, et kogu seda võõrikut kummastavust, nagu seda endast kujutab nn. „ufoloogia“, ei ole tõsiselt võetaval kombel vaevunud kummutama veel ükski korralikult haritud inimene. Jääb üle vaid oletada selle psühho-patoloogiaga piirneva nähtumusega kaasnevate mõjude ulatuvuse kohta. Tänapäeva müüt rajaneb sisuliselt hullumeelsetel afektuaalsetel ja emotsionaalsetel ette-kujutlustel. Pole kunagi kogu ajaloo vältel nähtud ühtegi ufot; kuid midagi on inimmeel alati näinud, ajaloo vältel. Mäherdune paradoks inimmõistusele...?
______________________________________________________________________
CARL GUSTAV JUNG:
Abstarkatne müstitsistlik ufoloogia”.

Suvi 2009.
C. G. JUNG: „... et meie otsused jäävad subjektiivseks. // Jutt käib sõnumitest, mis jõuavad meieni igast maailma otsast“., // „UFO“-d (Unidentified Flying Objects) // Inimlikud otsused jäävad alati ennekõike subjektiivseteks psühholoogilisteks järeldumisteks. Ja sellest tuleb ka lähtuda, kuuldes noid rohkeid sõnumeid „ufodest“, mida on viimase poole sajandi jooksul kuuldud ja nähtud igas Gloobuse paigas. Ned on subjektiivse visionaarsuse väljendused. // hoiatavat häält // mul täita oma kohust ja hoiatada neid, keda suudan veenda, et inimkonda ootavad ees sündmused... // Kollektiivne psüühika.”, lk. 11.16 // Hämmastaval kombel täiesti puuduvad ausad ja avameelsed ja isegi ka tõsiselt skeptilised autorid, kes hoiataksid meid selle massipsühholoogia modernse väljenduse eest. Jääb mulje, et arvamus-liidrid loevad seda masside moodsat hüsteeriat, seda kollektiivse psüühika väljendust, ajavaimu, isegi peaaegu, et “kasulikuks”. Miks ei käsitleta tänapäevast „ufoloogiat“ ajaloolises ja rõhutatult psühholoogilises ja isegi psühhiaatrilises perspektiivis ? //
C. G. Jung: “... pole siiani keegi tundnud kohustust uurida ja määratleda eelseisvate muutuste võimalikke psüühilisi tagajärgi. // Otsus oli selline: nähakse midagi, aga pole teada, mida.”, lk. 12. // Otsekui oleks uuriv inim-vaim ennast ammendanud, minetanud oma teadusliku uudishimu. Miks ei huvita psühholooge, teisi teadlasi ja isegi psühhiaatreid see moodne usuhullus, massihüsteeria, Globaalne hullus nagu „ufoloogia“? Miks nii hämmastavalt harva mainitakse, et ufoloogia on ajaloolisi korrelatsioone omav psüühiline fenomen. Sest ufosid väidetakse esinevat ka unenägudest; unenägusi on aga nähtud eepilistest aegadest peale; järeldumisi on tänane „ufo“-kultus otseseid ajaloolisi paralleele omav ja rõhutatult just psüühiline fenomen. // Esialgne hinnang peaks kõlama nõnda: nähakse ja tajutakse midagi, kuid pole veelgi teada, mida siis nimelt, millest on konkreetselt jutt, mis inimpsüühika valdkonda antud „ufoloogilised“ nähtumused kuuluvad. //
C. G. Jung: “... sest nad ei käitu nagu kehad, vaid nagu kaalutud mõtted. // ... et sel ilmselt väga keerukal fenomenil on võimaliku füüsilise reaalsuse kõrval ka olulised ja kaalukad psüühilised komponendid.”, lk. 13. // Tänapäevaste “ufo-vaatluste” objektid üritavad otse ülima ja liigutava püüdlikkusega eirata loodusseadusi, andmaks naiivsel kombel lootusi tehnika jätkuvaks arendamiseks ja inim-võimete suutlikuse kohta. Modernsed „ufod“ eiravad ja ületavad füüsikaseadusi, mis on ilmselt väga algeline kuigi inimlikult mõistetav lähenemise laad. // Ufod käituvad kui psüühika fabritseeringud, mitte kui nagu füüsilised objektid, vaid kui mõttelised viirastused. Seda eriti muidugi siis kui nad esinevad nt. unenägudes, vms. seisundites. // Kahtlemata on see fenomen äärmiselt keeruline, füüsilist komponenti ei saa eriti oletada, reaalsuse mõõt on nagu teistel piiripealsetel psüühilistel nähtumustel.
JUNG: “... See on ju illusioon, fantaasia ja vale ! // Fatima usklikud rahvahulgad / kollektiivsete visioonide...”, lk. 17. // Skeptilised hääled väidavadki, et tegemist on „ufode“ puhul tahtlike võltsingutega, atmosfääri-nähtustega, teatavate populistlike valitsuste re-müstifikatsiooni tendentsidega; ja muidugi lihtsalt massimeedia poolt kultiveeritud fantaasia-kujutelmadega. // Kuid teine selle fenomeni aspekt on olla lihtsalt tänapäeva müüt, modrne tehnika-sajandi kultuse tüüp, -- otsekui sekulariseerunud eshatoloogia väljendused. Kuid see “kollektiivne hullus“ on ju pooleldi tahtlikult esile kutsutud, mingi ohtu massi-hüsteeria vormina. // //
“... oletati, et nad on ilmunud uudishimust või vaatluste tegemiseks.... // Tekkis tunne, et meid kosmosest jälgitakse ja spioneeritakse.”, lk. 19. // Juhul kui oletada, et „ufonaudid“ külastavad meie planeeti puhtakujulisest uudishimust ajendatult, ei saa see olla ometi piisavaks põhjuseks panemaks neid ületama kujuteldamatuid ruumikuristikke. Vaatluste sooritamiseks on nende “võõraste” pürgimused ja pingutused aga liialt kordineerimatud ja juhuslikud, seega võõra ja kõrgema tsvilisatsiooni esindajatel liiga primitiivsed. // Kuigi mõnelgi kaasaegsel on vaikselt tekkinud ilmselt tunne, et meid kosmosest jälgitakse ja spioneeritakse. Seda arusaama levitab kergekäeliselt massimeedia ja vaikimisi soosivad seda ilmselt nii mõnedki populistid isegi poliitikute hulgast. //
“... Lisaks ilmsele tehnilisele üleolekule on neil ka ülimat tarkust ja moraalseid väärtusi, mis lubaksid neil inimkonda päästa.”, lk. 21. // Kõige naiivsem isegi lausa liigutav on kaasaegsete vääramatu usk progressi, eriti just tehnilise progressi võimalikusse. Millest muidugi järeldub lihtsalt ja loogiliselt, et mõned tulnukad ongi juba tehnitsistlikus mõttes üli-arenenud. Järelikult on meie tulevik päästetud, ja progressi müüt kehtib ometigi. // Muidugi oletatakse tulnukatel olevat ka ülimat tarkust ja kõrgeid moraalseid väärtusi, kuigi tänapäeval eriti üldse enam ei teatagi, mida sõna „moraal“ üldse tähendabki. Tulnukate eriline “tarkus” ei saa aga väljendada tihtilugu suisa jaburate, alati aga kordineerimatu ja juhusliku tegevusega seoses. // Inimkond on enda päästmisele mõelnud juba milleeniume, tänapäeval levivad siis vastavad eshatoloogilised tendentsid seoses kosmostulnukatega, kes evivad tehnilist ja moraalset ja mentaalset väidetavat üleolekut. //
“... visionaarseks kuulujutuks / väärvaatluste ja –otsustuste mõjuva kogumiga, millesse on projitseeritud subjektiivseid psüühilisi oletusi. Kui need on psühholoogilised projektsioonid, siis peab neil olema ka psüühiline põhjus. // Tegemist on muidugi nägemismeele prevaleerumisega, järelikult on siis tegemist justnimelt ennekõike just “visonaarsete kuulujuttudega” // Ja tegemist on ka subjektiivse psüühilise antusega, mida mõjutavad sulaselge valetamine, kuuljuttude tasandil kopeerimine, koos atmosfäärinähtuste väärtõlgendustega, millega seostuvad siis väär-otsustused, mis on ennekõike just subjektiivse psüühilise kvaliteedi kandjaiks. // „... nad baseeruvad üldkehtivatele emotsionaalsetel põhjustel, seega siis kogu inimkonna psühholoogilisel situatsioonil. / aluseks on afektiivne pinge, mis tekib kollektiivsest murest või ohust, tungivatest hingelistest vajadustest / visioonid, illusioonid...”, lk. 23. // Ufoloogia puhul on küllaltki oluliseks just emotsionaalsed, subjektiivselt psüühilised ajendid. Mis on laetud tundelisest ja emotsionaalsest pingest. Nagu huvitaks võõraid tsvilisatsioone, ja nn. “kosmose-tulnukaid” tavaliste inimeste tühised mured, lootused ja hirmud. // Selle kõige aluseks on teatav afektiivne pinge, olgu siis see ajendatud kas kollektiivsest või individuaalsest murest, soovidest, lootustest või hirmudest. // Tegemist on ennekõike just nimelt visioonide, järelikult siis ka illusatoorsete soov-kujutelmadega. Mis võivad juhinduda ka ajastule omastest soovidest ja lootustest, ja nende illusoorsete soov-kujutelmade ja visioonide tõe pähe võtmisest. //
“.... sfäärist taevasse, kosmilisse täheruumi, kus kunagi elutsesid oma planeetide saatusi valitsevad jumalad.”, lk. 25. // Ufoloogia on tänapäevane religiooni aseaine, sekulariseerunud masside usutunnistus. Alati, kogu ajaloo vältel on oletatud jumalaid elavat taevas, hiljem siis oletatakse arenenuimaid rasse tulevat kosmosest. Ufoloogia on ka lunastuse-lootus, see evib eshatoloogilisi tendentse. See on tänapäevane messianism; oletatakse, et kosmose-tulnukad on nagu korravalvurid, mis peaksid leevendama atomaarsetest ohtudest tulenevaid kollektiivseid pingeid. See on kosmose-sajandi usutunnistus, tänapäeva müüt, nüüdisaegne religioon. “Püha kontakti” otsingud millegagi seoses, mis ei tarvitse evida, oletatavasti vähimaidki inimlikke jooni. Võõras elu võib küll olemas olla, kuid kontakt sellega on midagi religiooni valda kuuluvat, ja midagi sarnast sellega, kunagi nägematuga, -- ei tarvitse ollagi. //
“... väidavad, et nad on neid inimmõistuse piire ületavaid imelugusi ise läbi elanud. // Aga kuna need kõrgemad olendid pole meiega kontakti võtnud, siis tehakse ka teisi oletusi.”, lk. 26. // See on ilmselt lihtsasti psühholoogiliselt põhjendatav ja läbinähtav; kes küll ei sooviks näha imelisi ingleid, tulnukaid või mingit-sorti jumalusi. Kirjeldused on küllastunud barokselt vohavast fantaasiast. Tegemist on tehnikajastu jumalustega, arenenud, tehnitsistlike väikeste jumalustega, kes evivad kõrget moraali, ja humaanseid eetilisi printsiipe. // Ja ometigi pole ühtegi vähegi arvestatavat tõestust, et nood “kõrg-tsvilisatsiooni esindajad” võiksid üldse kunagi olla olemas olnud. //
“... Need kosmosekülalised on idealiseeritud kujud, midagi tehniliste inglite taolist, kes soovivad meile head. / väga intelligentsed kääbused / monstrumid // Selle jama neelas alla isegi nii haritud ja selge mõistusega mees // ... on UFOde jälgimine ja seletamine andnud põhjust tõelise legendi tekkeks.”, lk. 27. // Need nn. “kosmosekülalised” on tõesti midagi tehniliste inglite taolist. Ja kummaline tõesti, säärast jama ei ole tõsiselt ümber lükanud veel ükski haritud inimene. Ja sellest on saanud tõeline tänapäevane legend, tänapäeva müüt, tehnikasajandi religiooni aseaine. // Aga las siis inimesed mõtlevad, kui nad ei ole suutelised enamaks, mingitest tehnilistest inglitest, väga intelligentsetest kääbustest või kasvõi mingitest defineerimatutest monstrumitest, kes näivad siis nende jaoks soovivat meile vaid head. Hoiavad korda ja säilitavad heaolu. //
“... Mis nad ka ei oleks, üks on kindel – neist on saanud elav müüt.”, lk. 28. // Mis psühholoogilise ja ajaloolise fenomeniga ka tegemist ei oleks, kindel on see, et sellest on saanud tänapäeva müüt, tehnika-sajandi religiooni aseaine.

________________________________________________09. 2010. A. D.
C. G. Jung: “... Meie oleme pigem valmis mõtlema psüühilistele häiretele / Ebakindlus kasvab // et psühholoogilised ja psühho-patoloogilised faktorid hakkavad mõtlemapanevalt laiendama ajalooteaduse horisonti.”, lk. 30. // Muidugi mõeldakse, silmitsi-asetatuna universumi tühjuse ja lõputuse ning teisalt teadmisega tehnitsistliku arengu võimalustest ja võimalikkusest, et vahest on tegemist inimpsühholoogia äärmuste nagu näiteks psühho-patoloogiaga. Ollakse pigem valmis mõtlema psüühilistele vaevustele või häiretele kui sellele, et universum on tõesti lõpmatu ja võib olemas olla ja eksisteerida ka teistmoodi olemasolu vorme. Kuigi ei mõelda ega teadvustata, et elu ja mõistus ning teadvus, mis biljardite tähtede hulgas ka tõesti eksisteerida võib, ja isegi tarvitseb omandanud olla täiesti uusi ja seninägematuid mooduseid ja vorme. Mõistus ja teadvus ja elu ei tarvitse meenutada midagi, mis inim-meeltes nende sõnadega kokku kuulub. // Muidugi hakkavad psühholoogilised ja isegi psühhopatoloogilised faktorid lausa mõtlemapaneval kombel laiendama kogu ajalooteaduse horisonti. Psühholoogia on kõik ja peamine, mis inimkond on „saavutanud“ aegade algusest saadik. Psühhopatoloogia on esmapilgul muidugi heidutav, kuid siiski mõtlemapanev, kui olla selles valdkonnas pädev. // Ja psühholoogia kui teaduse horisondi avardamine on muidugi inimsuse jaoks, pikemas perspektiivis, küllaltki tänuväärne ettevõtmine. Keegi ei ole sündinud selleks, et tark olla, kuid inimene kui liik on siiski õppimisvõimeline.
____________________________________________________29. 07. 2011.
C. G. Jung: “... Nad on spontaansed, instinktil põhinevad automaatsed projektsioonid, mida ei tohi, nagu teisigi psüühilisi ilminguid, pidada mõttetuks ja juhuslikuks...”, lk. 34. // Need kõik reageeringud, mis seostuvad selle ulatusliku valdkonnaga nagu abstraktne müstifitseerivat laadi „ufoloogia“ kui pesudoteadus, ongi oma olemuselt ja põhilaadilt kui midagi rõhutatult spontaanset, pigemini justnimelt ainult instiktiivsed reageeringud, mis ei ulatu kõrgemale pelgast loomalike reageeringute laadist ja ei oma reflektiivsust ei mingilgi kombel. Võib öelda, et tegemist on liigagi spontaansete, instiktiivsete automaatsete reageeringutega, mis näivad heiastuvat mõningate isendite teadvuses kui massikultuuri poolt kujustatud projektsioonid. // Kuid kuigi peatakse vahel kõikvõimalike psüühilisi ilminguid täiesti sporaadiliselt ja juhuslikult ilmnevateks on ometigi sellel massikultuuri poolt pool sajandit kujundatud hüsteerilisel ja eksalteeritul nn. „ufoloogial“ omadusi, mis ei lase seda kõike just juhusliku ja mõttetuna tunduda. Kuigi on selles fenomenis ka palju siiski ka ainult juhuslikku ja veelgi rohkem midagi täiesti mõttetut, mõtestamatut ja infantiilset. //
“... aga pole nad inimeste poolt veel tunnistatud psüühilisteks faktoriteks. Meie praegusel individuaalsel teadvusel pole selliseid mõistusekategooriaid, mille abil saaks haarata psüühilise terviku olemust. // Lisaks on meie teadvus treenitud nii, et selliseid pilte ei osatagi pidada psüühika vormideks, vaid arvatakse, et nad eksisteerivad kuskil psüühikavälises metafüüsilises ruumis“., lk. 48. // Mida inimesed kui liik on ja veel ei ole tunnistanud pelgalt ja ainuüksi psüühilisteks faktoriteks ei ole obilgatoorne mõelda. Kahtlemata pole inimsuse ei individuaalsel või ka kollektiivsel tunnetustasandil veel olemas kõikvõimalike üldiseid mõistusekategooriaid millede abil oleks üldse kunagi võimalik hõlmata inimpsüühika kogu värvikirevat gammat ja diaspansiooni. Sellega pole hakkama saanud ei kogu filosoofia ega ka teaduse ajalugu. // Kas on olemas üldse midagi, mis asuks väljaspool inimpsüühikat, sest kõik mida me kunaski oleme mõistnud saab olla vaid inim-teadvusega otseselt seotud. // Inimspüühika on muidugi kasvatuse ja õpetuse saadus, kuid on kaheldav, kas on olemas üldse midagi tunnetatavat väljaspool inimpsüühika haarde-ulatust. Ja veelgi kaheldavam kas kõikide aegade filosoofidel on õnnestunud kujundada välja täiesti inimeeltest ja -tunnetusest väljaspool asuvat „metafüüsilist ruumi“. //
“...Astronoomiline taevas on enamasti täidetud läätsekujuliste tähekooslustega, galaktikatega //... mööndus uuema astronoomia uurimistulemustele. // telepaatia ja ennustamise puhul // ruumistruktuuri elementidega – galaktikatega...”, lk. 49. // Astronoomile ruum kogu oma ulatuses ei ole ja ei saagi ilmselt kunagi olema inim-tunnetusele täiesti hõlmatav. Mõningat arusaamist sellest hõlmamatusest võimaldavad ainult järjest komplitseeritumaks muutuvad tehnilised seadmed. Millede vahendatud andmed järjest täiustuvad, kui usaldada piisavalt tõesus-kriteeriumitele vastavat terviknägemust, mida vahendavad ainult tehnilised seadmed... // Kindlasti tuleb teha järjest ulatuslikumaid mööndusi järjest täiustuvatele ja täpsematele astronoomilistele uurimistulemustele. Alles veidi aega tagasi oli ette-kujutlused Universumist ja Galaktikatest täiesti primitiivset laadi. // Nõnda nimetatud pseudoteadused, mis puudutavad intrigeerivat valdkonda nagu nt. telepaatia ja ennustamine on alti inimmeeli köitnud. Ennustamine kui fenomen on olnud omaseks primitiivsetele väljunditele algelistes usundites. Kuid kas saab ikka täielikult välistada telepaatia osatähtust, millest on säilinud Oriendis kirjalikke ülestähendusi juba Euroopa mõttes eelajaloolisest ajast. Kas inimpsüühika ei ole suuteline millekski sellisekski, mida on tavatsetud mainida telepaatia kui nähtumusega, kui fenomeniga seoses, mida ei ole võimalik täiesti ei ümber lükata, ega ka ilmselt teaduslikult tõestada...? // Ruum kui struktuur, millel ei ole lõppu ega tegelikku algust on oma olemuselt kujuteldamatu ja hõlmamatu inmpsüühika jaoks. Võimalik, et kogu Universum mahtus kunagi, Aja alguses, inimese peopessa. Siis algas nii Universumi Aeg, ning nõnda algas ka mateeria, kogu universumi aine kui selline. Järelikult on mateerial ja ajal ühte algus ja sellel ei ole adutavat lõppu.//
“... Mitte kunagi pole atmosfäärile ja taevasfäärile osutatud nii palju tähelepanu kui meie ajal, ja seda juba üksnes tehnilistel põhjustel. // ... tühjust ja üksindust kõrgel maa kohal. See on ideaalne situatsioon spontaansete psüühiliste fenomenide tekkeks. // Üksildane aga ei otsi neid, vaid vastupidi – nemad otsivad teda.”, lk. 55. // Mitte kunagi ei ole maailmaruumile ja Kosmosele tervikuna osutatud niivõrd tähelepanu kui 20. saj. keskelt alates. Puudusid selleks lihtsalt varem tehnitsistlikud võimalused ja kogu erialane teave. Kuid kõik religioonid, aegade algusest peale, on osutanud just taevasfäärile erilist tähelepanu. JA alati on midagi nähtud, midagi seni-olematut nii taevas, kui ka maa peal. Midagi milleni uuriv inim-vaim pole kunagi küündinud ja mida ta vist kunagi täielikult hõlmata ei suudagi... // Kogu taevalaotuse tühjust ja ainult oletatavat kosmilist lõpmatust ja täielikku dehumaansust oletatakse meie ajal muidugi rohkem ja konkreetsemalt kui varasematel aegadel. Kuid ideaalseks isegi ekstreemsete psüühiliste fenomenide ja situatsioonide tekkimiseks olnud iga aeg. Selleks ei ole vaja veel tehnilisi seadmeid mis annavad meile tänasel päeval põgusat aimu kosmilisest lõputust ja ajatust ruumist. // Ja kindlasti on olnud reflektiivseid hingi, kes üritavad mõista pigem seda, miks inimliik midagi loodab kummuvast taevakaarest ja kosmilisest lõpmatusest teada saada, ning vähem see missugused on kõikvõimalikud interpretatsioonid. //
“... kas pole nad sama illusoorsed kui meeltemaailma viirastused // Visioon on psüühiline fenomen”, lk. 58. // Muidugi on tänapäevases õõvastavaltki levinud massikultuuri nähtumuses midagi infantiilset ja isegi religioosselt eshatoloogilistki. Kuid miks ei tõlgendata teatuid meeleandmeid, -- mis on ju oma olemuselt individuaalselt psüühilist laadi,-- lihtsalt illusioonideks või viirastusteks...? Inimmeel on ju petlik, ja inimpsühholoogia värvikirev gamma on lõputu. Miks ei ole erinevate indiviidide poolt korraga nähtud erilisi taevanähtusi nagu tänane „ufoloogia“ seda meeleldi jutlustaks? // Kindlasti on illusoorne visionism samuti üks inimpsüühikat iseloomustav aspekt. Mida kõike ei ole aegade jooksul nähtud, tajutud, jutlustatud ja tõena kummardatud. Kuid liialt teaduslik nägemus, mis kogu „ugfoloogia“ kui fenomeni pelgalt illusoorseks ja viirastuslikuks tembeldaks, ei anna veel täit aimu inmpsüühika võimalustest ja hälvetest. Kuid ainult psüühikahäiretega siiski kogu seda eshatoloogilist „kosmilise tsivilisatsiooni“ kui ebajumala-kummardamise nüüdisaegset „tehnitsistlikku relgiooni“ siiski ei kummuta. //
“... vaimsed ja religioossed aspektid on sotsialiseeritud... // Religioosseid püüdlusi välja arvates ei huvita moodset inimest miski nii teadlikult ja isiklikult kui seksuaalsus. / et veel rohkem haarab teda võimuiha. See sõltub temperamendist ja subjektiivsetest eeldusest.”, lk. 59. // Kõikvõimalikud ja laiaulatuslikud vaimsed ja religioossed aspektid inimteadvuses on kõikidel aegadele omanud nii sotsiaalset kui ka ühiskondlikku ulatuvust. Kõik mida inimliik on tunnetanud ja saavutanud kannab just sedagi pitserit. // Religioosete püüdluste kõrgaeg on möödas, kuigi on veelgi hämmastavaltki palju hulki keda need primitiivsed religioossed kujutelmad näivad kui ajendavat. Poolteadlikult ja ülimalt isiklikult huvitab tänaseid trabimisele orienteeritud masse muidugi ainult seksulaasus, millele keegi pole isegi kunaski mingitki erilist mõtet suutnud omistada, ega seda isegi vajalikuks pidanud teha... // Võimuiha ehk tahte-teooriaid tekkis palju 19. saj. lõpus. Tänane kujutlus neist teooriatest mis puudutavad võimuiha kui sellist näib olevat läbinisti ainult militaristlik (tuumarelvad, jms.) ja erinevate etnoloogiliste (rassistlike) teooriatega seotud. Mis hälbimise astmele keegi jõuab on muidugi seotud otseselt nii indiviidi temperamendi kui ka kõikvõimalike subjektiivsete eeldustega. //
“... Kui domineerib intuitsioon, elatakse paljalt kontrollimatute võimaluste maailmas. // Näiteks taandatakse / kogu psüühika vaid välismõjudele...”, lk. 64. // Kui domineerib ainult selline inimteadvuse liik nagu nt. intuitsioon, elatakse täielikul kombel teadvustamata maailmas, mis ei allu tahtlikule tunnetusele kui protsessile, ei kontrollile oma meeleliigutuste üle ega ratsionalismile kui sellisele tervikuna üldse. // Inimpsüühikat mõjutavat nii teadvustatud kui ka teadvustamatud seesmised ja välised impulsid. Täielikult ei anna inmpsüühikat taandada ei ainult „seesmistele“ ega ka ainult „välistele“ mõjudele, ajenditele ega impulssidele. //
“... Kõik meie kogemuste ulatuses olevad esemed alluvad gravitatsioonile, ühe suure erandiga, milleks on psüühika. See on kaalutus ise. Psüühiline “objekt” ja gravitatsioon ei sobi meie mõistuses kokku.”, lk. 71. // Kogu materiaalne maailm, mida inmmõistus ja -tunnetus kunagi ette kujutelda suudaks allub gravitatsioonile kui üldiseimale seadusele. (Erandid millest, ekstraorindaalsetes füsikalistlikes tingimustes ei ole tavainimese jaoks isegi eriti kujutletavad.) Inmpsüühika küll suudab ette kujutelda olukordi kus elementaarsed füüsikaseadused, nagu nt. gravitatsioon ei kehti. Kuid muidugi on psüühika ka küllaltki fluiidne antus ja kujutlusvõimel ei olevat väidetavalt piire... // Kuivõrd inimese ainsaks „psüühiliseks objektiks“ on tema enda teadvus ja meelte-andmed, siis need on orienteeritud muidugi füüsikaseadustest (gravitatsioonistki) juhinduma. Siiski on inmmeelel teatav loomuomane fluiidsus, mis näivalt võib ka noid (füsikalistlikke) seadumusi ka eirata. Kas ja kui mõjus ja kui veenev see on jäägu juba erialateadlaste (psühholoogide-psühhiaatrite) otsustada. //
“... sõltub täielikult alateadvusest / Ta ei aima, et miski teda juhib, ja peab ennast tegevuse subjektiks. Aga teda juhib ollus või olend (Wesen), keda ta ei tunne, aga kes tekitab neid kujutlusi, mis / -- neile ilmutati.”, lk. 79. // Vaieldav on üldse kontseptuaalne mõiste nagu „alateadvus“, kas see tegelikult üldse on adutav-tunnetatav, või tegemist vaid kontseptsiooniga. // Inimmeel peab end subjektiks igas tegevuses, juhivad teada siis (pool-)teadvustatud ajendid või midagi niivõrd defineerimatut nagu nn. „alateadvus“. // Ülimaks Olendiks tavatsetakse nimetada midagi just pigem religiooni kui ajalooteaduse põhjal. (Muidugi on olnud erinevaid definatsioone, nii „Olevus“, kui ka nn. „ollus“ (das Wesen). Kõikvõimalikest nn „ilmutustest“ kogu religiooni ajalugu lausa kubiseb... (Sic!).
“... ja väljendab meie epohhi põhilist hirmu destruktiivsete jõudude vallapääsmise ees. // ja loonud uue ilumõiste, // “kunst on oskus”. // See on kaose “ilu”.”, lk. 115. // Meie tänase päeva epohh kui inimliigi tänane tasand on muidugi hirmul kõikvõimalike destruktiivsete jõudude ja oskuste vallapääsemisega seoses (nt. militaristlike ja eriti just: nukleaarsete). Ilu ja kunsti valdkond on nii ulatuslikud olnud kogu filosoofilise ajaloo vältel, et kindlasti ei saa siin olla otsest seost)). Kunst on olnud pelgalt ja isegi „oskus“ juba antiikajast peale. Kaoseski on oma ilu, mida tänane, mitte veel täiuslik, teadus (astronoomia) samuti omaltki poolt veelgi kultiveerib.//
“... on oma loomingu objektiks valinud sama levinud destruktsioonitungi, kaose ja hävingu. // ... ja kirglik püüdlus kindlama ja mõistetavama tõelisuse / seega kultuuri poole.”, lk. 116. // Kes või mis valib inimmeeltes toimuvat mingilgi kombel...?!-- Nii destruktiivsus kui ka agressiivusus on aegade vältel omanud erinevaid väljundeid erinevais paigus. // Kaos ja häving on olnud levinud entideedid muistsete ja primitiivsete etnoste hulgas erinevatel aegadel ja erinevates paigus. (Kaose esteetika...?!). Midagi on tänases „ufoloogias“, midagi mis püüdleb tsivilisatsiooni, ülimusliku tehnoloogilise mõistuslikkuse poole ja mis jutustab tänases tehnitsistlikus keelepruugis mingit evolutsionalistlikku progressi-müüti. Et olla võimalus takistuseta progressiks, mis ei vii inimsust ei millegi vähema kui (lähimate) tähtede poole..., kunagi täpsustamata jäävas ja ilmvõimatus (desturktiivsus ja militarism!) kaugemas tulevikus...! (Sic!).
“... ent me peame rõhutama UFO-nähtuse sarnasust psüühiliste protsessidega // sest ta on dünaamiline, mõjuv faktor, mis ainult valitseva teadmatuse tõttu peab piirduma visionaarsete kuulujuttude objektiks olemisega.”, lk. 122. // Tänapäeva müüt on tehnitsistliku ülimuslikkuse religiooni jutlustamine ja nõnda on täiesti kindlasti ka kogu nn. „ufoloogial“ otsene seos miljonite inimese individuaalse psüühika kui sellisega... (Sic! „kui sellist annab üldse oletada!). // Valitsev üldine teadmatus on olnud muidugi kõikidel aegadel peamiseks probleemiks ja ilmselt jääbki olema... (Sic!). Kuid inmpsüühika on oletatavasti väärt midagi enamat kui ainult „visonaarsete kuulujuttude objekt“. // Heiastub siinkohal midagi mida võiks otseselt just nn. „ufoloogiaga“ seostada: nimelt arvatakse, et inmpsüühika on konstante tegur, ja evib midagi „absoluutsete tõesus-kriteeriumitega“ sarnast. Tegemist ei ole „ufoloogia“ näol ju pelgalt „visionäärsete kuuljuttudega“, vaid pigemini just massimeedias vabalt levitatavate nägemustega ülimusliku tehnitsistliku kultuursuse saavutatavusest määreatlematus, ülimalt kaugel, vähe tõenäolises tuleviku-maailmas.
“... sest juhuslik looduslik vorm ilma esteetilise aktsendita ei tekita tavaliselt sümpaatiat. Tema puhul [„ei anna“?] juhuslikkus ja puhas fantaasiamäng ((ei anna?)) mõtteotsingutele ainsatki pidet.”, lk. 130. // Vastupidi: on oletatud, et juhuslik vorm on just ülimalt esteetiline. Kuigi kirendab kogu filosoofilise esteetika ajalugu vägagi erinevatest teooriatest! (Sic!. Ilmselt justnimelt nii juhuslikkus kui fantaasia on olnud esteetika ajaloos vägagi ajendavateks teguriteks. Kuigi ka ratsionalistlike esteetikateooriaid on esinenud, ja paljugi... (Esteetika ajalugu! Sic!).
“... UFO-fenomeni ajaloost.” // Kuigi UFOd said üldtuntuks alles Teise maailmasõja lõpul, oli see fenomen juba ka varem teada. Teda ei jälgitud mitte ainult XX sajandi esimesel poolel, vaid ka eelmistel sajanditel ja ehk ka antiikajalgi.”, lk. 145. // Kindlasti tuleb sellele fenomenile nagu nn. „ufoloogia“ läheneda just antud nähtuse ajaloolisest aspektist. Kõikidel aegadel, kogu inimsuse ajaloos on nähtud midagi seletamatut nii „taevas kui ka maa peal“. Eriliselt tasukski rõhutada „ufo“-fenomeni ajaloolisest vaatepunktist lähtudes. // Peale W.W. II.-d -- hakati nägema lihtsalt „lendavaid masinaid“; varem nähti sootuks muud. Ja täiesti kindlasti ka antiikajalgi ja veelgi varem juba... //
“... Meie maailm on meile kitsaks jäänud ja see segab meil mõistmast, et on vaid üks inimkond üheainsa hingega.”, lk. 164. // Tänapäevane tehnitsistlik religiooni aseaine mida levitab mõõdutundetult kogu tänane massimeedia jutlustab muidugi, et „meie maailm on meile kitsaks jäänud...“ (Sic!). Kuid tarvitseb vaid astronoomial veidi avarduda oma tehnilist poolt ja siis muutub „meie maailm“ nii avaraks, et hakata või ette kujutlema isegi „ufosid“, jms, etc! (Sic!).
“... Keegi pole nii jumalik, et teaks üksi kogu tõde. / tumedat müüti, mis viitab nähtamatu tõe poole. // ja üleüldse ei suuda psüühika omaenda olemust tunnetada.”, lk. 165. // Kuldsed sõnad: „keegi pole nii jumalik, et teaks üksi kogu tõde...“ Kuid milleks siis üldse midagi teatakse ja kirjutataksegi, nii varem kui tänasel päeval või hiljemgi veel...? // Mütologiseerivaid tendentse on täis kogu religiooni ajalugu, iidsetest aegadest peale.... Ja nad kõik viitavad „tumedate müütide“ ja „nähtamatute tõdede“ poole... (Sic!) Sellest järeldub, et: „üleüldse ei suuda psüühika omaenda olemust tunnetada“...!
“... käsitleda UFOsid eelkõige psühholoogilise fenomenina. // Need kohtavad õigustatud kriitikat, skepsist ja vajalikku ümberlükkamist, mis on isegi sümpaatne, kui pidada kogu fenomeni ainult fantaasiaks...”, lk. 171. // Ennekõike tuleb fenomeni nagu nn. „ufoloogia“ just käsitelda kui psühholoogilist fenomeni ja ainult nõndamoodi justnimelt. Õigustatud ja põhjendatud kriitika ja ülim skepsiski ja nendega seostuv fenomeni kummutamine on ülimal kombel sümpaatsed kui ratsionalismi võit häguste viirastuste ja ette-kujutluste üle. Sest fenomen ei ole ainult fantaasia, vaid on seotud inimpsüühika kõige üldisemate aluste ja tõekspidamistega. -- „Tänapäeva müüt, -- asjadest mida nähakse taevas...!“
“... ja nad olid talle – täiuslikkusele vaatamata – imelikult tuttavad. Nad uurisid teda ja tema ümbrust. Talle tundus, et tal on nendega telepaatiline side.”, lk. 182. // „Täiuslikkus“ ja „tuttavus“ on pelgalt psühholoogilised mõisted, ei ole isegi ratsionaalsed kategooriadki mitte. „Uuriv inim-vaim“ on aga tervitatav nähtumus. (SIC!) Telepaatia on nii laialivalguv, kuigi inmpsühholoogiat üldiselt täiesti võimalikuna iseloomustav nähtumus, et siinkohal piirdumisi...
“... eksitus nagu vaimuhaigelgi, kes peab kogemust konkreetseks väliseks faktiks, aga mitte subjektiivseks (sümboolseks) protsessiks.”, lk. 195. // „...Psühho-patoloogilised hälbed on individuaalses plaanis haruldased, kuid läbi aegade, hulkadel, massidel, rahvustel ja rühmadel (jne.) alati reegliks...“ (Philosophie!). Ja subjektiivsus ei tarvitse alati ainult (ja ennekõike just) „sümboolsust“ tähendada...! (Sic!).
“... Uned ei ole tahtelised, vaid loomulikud nähtused. Nad on just need, mida nad esitavad. Nad ei peta, ei valeta, võltsi ega ilusta, vaid esitavad naiivselt selle, mis nad on ja mida nad tähendavad. Nad on ärritavad ja eksitavad vaid seetõttu, et me neid ei mõista.” („Analytische Psychologie und Erziehung“. Ges. Werke XVII.) // Unenägudest ei tea kogu euroopalik mõtlemine ega ka tänane psühholoogia otsesõnu: mitte midagi! Unenäod on tahtelised protsessid ja samas ka täiesti: „loomulikud nähtumused“. Nad petavad, valetavad ja võltsivad igal ööl, iga inimese unenägudes. JA samas nad on nad muidugi ka vaid „naiivsed“ ja omavad muidugi ka mingitki tähendust loodetvasti...! (SIC!) Mida aga ei mõisteta, see on loomulikult, muuseas ka: nii eksitav kui ärritav...!
______________________________________________________________________
31. 07. 2011.
Kirjutades siis sellest ulatuslikust fenomenist, mis on kujundanud kogu tänase ilma palet. Nimelt oleks juttu neist lõpututest teadaannetest, mis juba üle poole sajandi, või hoopiski palju aega enam jõuavad meieni igast maailma paigust Ehk siis C. G. Jungi sõnadega: „Jutt käib sõnumitest, mis jõuavad meieni igast maailma otsast.“17. -- Jutt on fenomenist nagu „UFO-d“, mida ei suudeta ei seletada, ega tõestada, ega ka ammendaval kombel ümbergi lükata. Kuid mis evivad miljardite inimeste teadvuses kindlat kohta ja juba seetõttu vähemalt osalistki reaalsust. Jutt on ufoloogiast ja küsimuse all on kas tegemist on pigemini materiaalse ja reaalse (isegi: tehnitsistliku); või siis pigemini hoopiski, ja ennekõike ainult/isegi psühholoogilise fenomeniga. Fenomeni staatuses see kogu tänapäevane ufoloogia kindlasti on, arvestades selle laia kõlapinda ja vägagi erineval seisukohal olevaid inimhulki.18 Levinud arvamuse kohaselt (kuigi neid erinevaid arvamusi on lõputul hulgal) on tegemist siis mingi oletatavasti tehniliselt ülimusliku tsivilisatsiooni esindajatega kuskilt Kosmosest. Kuid tuleb rõhutada, et erinevaid nägemusi ja tõlgendusi on lausa lõputul hulgal. Peamiselt õhutab seda n-ö „meeltesegadust“ massimeedias käibel olev arvamus, et tegemist on UFO-de näol tegemist just mingite kõrg-tsivilisatsiooni lennumasinatega.19 Kuid kõige olulisem nähtuse nagu tänase „ufoloogia“ juures on just silmas pidada fenomeni ajaloolist tausta. Midagi kummalist ja seletamatut ja harukordset on alati, maailma kõigil aegadel ja vägagi erinevates paigus nähtud ja kogetud. Midagi seletamatut on alati nähtud nõnda nagu taevas, nii ka maa peal. Midagi, mida seletada ei osata, kuigi seda just harilikult üritataksegi. Peamine on just küsimus kas nähtus nagu „ufoloogia“ omab pigem materiaalselt või ennekõike just psühholoogilist olemust. Materiaalne tõlgendus on levinum, kuigi see avab otse ülimalt fantaasiaküllaseid järeldusi, nagu ei oleks me Kosmoses üksi, et peale inimliigi võik tõesti eksisteerida mingeid arukaid eluvorme. Kuid palju intrigeerivam on kogu ufoloogia selgitamine rõhutatult ajaloolises perspektiivis ja esile tuues just ufoloogia kui fenomeni psühholoogilist loomust ja alust.20 Sest kõik mida inimliik on kunaski mõelnud, arvanud end tajuvat ja tunnetavat on ju paratamatul kombel inimmõistuse, seega just inimpsühholoogiaga otseseimal kombel seotud. Kuivõrd inimene on isegi oma jumaluste nägu. Ja kõikvõimalikud jumalused on osalt ka inmlike joontega.
Jutt käib siinkohal nn. „ufoloogiast“, hoiatavatestki sõnumitest, mis jõuavad meieni igast maailma nurgast. JA kui oletada nähtuse alused olevat ennekõike psühholoogilist laadi, siis on juba oluline ka säärase teavituskampaania või pelgalt visionäärsuse ainult psühholoogilisedki järelmõjud. Pole võimalik oletadagi sääraste ulmeliste sõnumite järelmõju kollektiivsele psüühikale. Peamises võib kindel olla: arvatakse end nägevat midagi, kuigi pole teada, mida siis konkreetselt. Ja noid nõndamoodi arvajaid on loendamatul hulgal. Muidugi võib siinkohalgi juba oletada massimeedia n-ö „ühtlustavat mõju“ kollektiivsele visonäärsusele. Ja välistada ei saa sensatsiooni-huviliste otsest valetamist ja tahtlike võltsinguid.21 Toetudes seejuures vähimategi materiaalsete ja tõestatavate salvestus-andmete täielikku puudumisele. Kuid „ufoloogia“ ongi tänapäeva müüt, religiooni aseaine, midagi tänase tehnitsistliku maailma eshatoloogilise messianismi taolist. Maailmas, kus puuduvad jumalad, on inimsus kujundanud jumaluseks tehnikasaavutused, ja seda isegi kosmilises mastaabis, oletatakse ülimuslikku tehnitsistlikku tsivilisatsiooni kusagilt mujalt lõputust kosmilisest ruumist. Ja kummalisel kombel, peaaegu liigutaval kombel, oletatakse selle ülimusliku kõrg-tsivilisatsiooni ülimat huvi inmsuse käekäigu ja oleluse vastu üldiselt. Isegi oletatakse kaitsvat, suunavat ja juhendavat mõju, otsekui valvataks inmsuse käekäigu eest, hoiatatakse äärmuste (nt. militaristlike, eriti: nukleaarsete) liialduste eest.22 Maailmas kus puuduvad jumalad on muutnud jumalikuks ülimuslik tehnika, millest arvatakse, et (hea õnne korral) see vähemalt kunagi inimsuse tulevikus kõikvõimalikud ohud likvideerib ja kõik probleemid lahendab. Tehnilise progressi lõppsaaduseks on meil Tehnikast saanud Jumal ja ka selles mõttes on tänane inimsus tervikuna taaskord oma jumala nägu...?23
UFO kui nähtumuse ja äärmiseltki komplitseeritud fenomeni füüsilise reaalsuse kõrval, mida ametlikult tavatsetakse nimetada illusoorseks, on antud nähtumusel just ja ennekõike äärmiselt kaalukad psühholoogilised eeldused ja tagajärjed. Esiteks on nähtumus juba oma olemuselt meelte-tajuga seotud, seega oma olemuselt psühholoogiline ja teisalt on olulised nähtuse järeldumused kollektiivse psüühika tarvis tervikuna, nii praegusel ajal kui ka tulevikus. Ametlik, seega teaduslik seletusviis näib olevat liialt ühekülgne, tõlgendades „ufoloogia“ kui äärmiselt komplekse fenomeni otseselt fantaasia valdkonnaks, illusoorseks tajuhälveteks, atmosfääri-nähtusteks, või otseseks vassimiseks, võltsimiseks ja valeks.24 Kuid peaks juba huvituma fenomeni tekkimise psüühilistest tingimustest, mis on otsekui vajadus millegi taolise järele nagu tehnitsistlik ülimuslikkus, järelvaatja funktsioon, jumalik järelehooldus, hoolitsus ja ettenägelikkus. „Ufoloogia“ on tänapäeva tõeliselt originaalne müüt ja täiuslikki religiooni aseaine, midagi mida vajavad oma igapäevasuses loendamatud inimesed.25 „Ufoloogia“ on nagu ringi kvadratuur, müstiline keskaja alkeemikute „tarkade kivi“, igiliikur („perpentum mobile“); -- seega on ufoloogia midagi, mida inimsus vajab veel tänaselgi, valgustatud ajal, midagi mis on inimhingele oluline. „Ufoloogia“ on tänapäeva müüt, tehnitsistliku ajastu religiooni surrogaat. -- Ja järelikult säärasena ka vajalik...?
_____________________________________________________________________

JACQUES VALLÉE:
TEINE REAALSUS“. `Võõrkontakti juhtumiraamat`.
_____________________________________________________________________
(20. 06. 2012.)
JAQUES VALLÈE: “... ei arva ma, et nad oleksid maavälised selle sõna tavatähenduses. Pigem esitavad nad põneva väljakutse meie reaalsusetajule üldse.”, (lk. 11). Kellega või millega on tegemist? Kas millegiga mis on „maaväline“ või otseselt seotud inimeste kui liigi mõtlemise ja tajumisega. Rõhutatult sõna tavatähenduses vahest ei olegi tegemist millegi/kellegi „maavälisega“. Ja just selles mõttes, ennekõike, esitab see fenomen äärmiselt põneva väljakutse meie reaalsustajule üldse. // Ja kes on „need“, keda nõndamoodi mainida võtta ?! -- On nad „ufod“, on nad inglid või deemonid, kes kujundavad meie, inimeste, elu hällist kuni hauani. Kujundavad meie kõige pööraseimad fantaasiaid ja unenägusi. On see ülim intellekt, või on see midagi küündimatut meie endi mõistuses. Alateadvuse soppidest esile kerkinud instiktiivne reageerimine, leides end maailmast, vastakuti seatuna, kosmilise tühjuse kui olematuse, eimiski, kaosega...? // JA kuidas defineerida “reaalsuse taju“ kui sellist? Ilmselt on samavõrd palju erinevaid reaalsuse tajumise viise, kui on olemas olnud erinevaid indiviide. 26
Kui neid objekte on nähtud mäletamatutest aegadest peale /---/ siis pole mõistusepärne oletada, et nad on “lihtsalt” maavälised külalised. Nad peavad olema midagi enamat. Võib-olla on nad alati siin olnud. Maa peal. Koos meiega.”, (lk. 12). Kuid midagi on alati nähtud, kogu ajaloo vältel, nõnda kui taevas, nõnda ka maa peal. Midagi on nähtud ja kuuldud, mõeldud ja arvatud alti, mis otsekui ei mahu selle piiratud ja küündimatu „tervemõistuslikkuse“ raamidesse. Midagi kummastavat, mida on nähtud mäletamatutest aegadest peale ei pea olema kohe midagi „maavälist“. See võib johtuda meie tajumisest, erinevate indiviidide tajumuslikest erisustest. See võib johtuda mõtlemise ja tunnetamise piiritlematutest variatsioonidest erinevatel indiviididel kogu võimalikkuse diaspansiooni ulatuses. // Kui oletada mingit mõju (nagu „ufod“) siis ei pea kohe oletama midagi „maavälist“, kui nad on alti inimkonda saatnud nood nähtumused, meelepetted, fantasmorgaanad, hallutsinatsioonid („ufod“), siis peavad nad olema kindlasti midagi enamat (kui maavälised lennumasinad), peavad olema midagi, mis on meie meeltetaju ja mõtlemise ja tunnetamisega otseselt seotud. // Võib olla on need („ufod“) alati siin maakeral eksisteerinud, ja koos meiega, me lihtsalt ei tea, kellega/millega on tegemist. On see meie tajumise, mõtlemise ja tunnetamise isepära? // See on ju vaid „tänapäeva müüt“, et tegemist oleks mingi võõra „kõrg-tsivilisatsiooni“ kosmosesõidukitega, „ufodega“. Palju huvitavama väljakutse inim-mõistusele esitab aga võimalus, et see on kuidagi inimeste endaga seotud. Et midagi on alati nähtud, -- „nõnda taevas, kui ka maa peal“, -- midagi, mida harilik inim-mõistus kuidagi seletada ei suuda. //
UFO-teadetes esineb vaatlejail kõikvõimalikke psühhofüsioloogilisi mõjusid. Nähtus võib põhjustada nägemusi, hallutsinatsioone, aja- ning ruumitaju hälbeid, füsioloogilisi probleeme / ja pikaajalisi isiksusemuutusi.”, lk. 14. // Juba inimeste psüühiline antus on äärmiselt laialdase diaspansiooniga ja nõnda muidugi ka psühho-füsioloogilise reageerimise laad ja ulatuvus. Kuidas konkreetselt defineerida kõikvõimalike nägemusi, hallutsinatsioone, mis on alati inimkonda saatnud, erinevatel aegadel ja kohtades? Kus jookseb piir psühholoogia ja psühhopatoloogia vahel. Mis on inim-organismile omased loomulikud psühho-füsioloogilised nähtumused, mis aga on psühho-somaatika? Veelgi keerukam oleks üheselt defineerida aega ja ruumi ja selle tajumist (A. Einstein, I. Kant). // Veelgi keerulisem on isiksuse, kui sellise, defineerimise katsed. Mis võib olla selline väline mõju, mis võiks esile kutsuda pikaajalisi isiksusemuutusi? // Ilmselt on nõnda, et inimese tervikolemus, psühholoogia ja füsioloogia ei ole veel lõplikult uuritud valdkond. Vahest soovitaks kogeda, näha ja kuulda, midagi ebamaist, midagi erakordset ja see soov on nii tugev, et võib põhjustada kõikvõimalikke psühhofüsioloogilisi mõjusi, ka hallutsinatsioone ja isiksusemuutusi...?
(13. 07. ´012.)
...me tegeleme veel mõistmatu teadvustamisega... / võõrmõistusesse...”, lk. 15. // Nähtuse nagu tänaseks päevaks kujunenud ufoloogia puhul tegeletakse ilmselt veelgi millegi täiesti mõistmatu teadvustamise kui protsessiga. Ühelt poolt näib kogu fenomen „tervele inimmõistusele“ vastu rääkivat. Samas ei saa teisalt eirata nähtuse laialdast levikut ja mõju tänapäevases massiühiskonnas. // Fenomeni üks osa on oletada „maavälist võõr-mõistust“, täiesti erinevat mõistust. Kuid vaadeldes sarnase nähtumuse ajaloolisi paralleele tuleb võtta arvesse ka võimlaus, et see „võõras“ ja kuidagi üleolev võõrmõistus ei tarvitse olla sõna otseses mõttes just mitte maaväline?
“...Viimaste analüüside järgi pole maagia, usk ja teadus midagi muud kui teooriad mõttes...”, lk. 17. // Mida kujutavad endast need abstraktsed mõisted mis on keelde kohanenud juba ajastuid tagasi, nagu – maagia, usk kui selline ja sellest vaevaliselt sajanditega arenenud tänapäevane teadus? -- Usk on midagi ilmselget kuigi läbinisti irratsionaalselt ja näib oma põhilises apelleerivat just emotsioonidele, lootustele ja hirmudele. Maagiat võib defineerida kui erinevate uskumuste ja neile omaste praktikate esoteerilisemat ja salajasemat osa. Ümbritseva mõjutamine, eeldatavasti kurjade vahenditega ja muidugi oletatavasti isikliku või kogukondlikku kasu saamise eesmärgil. Teaduse jutlustatud progressi-usule pole viimaste sajandite vältel olnud kombeks vastu vaielda. Sisuliselt on kõik mainitud abstraktsioonid aga siiski emotsionaalse mõjutamise ja nõnda ehk (kaasinimeste üle) saavutatava võimu teenistuses.
“... et nende tunnistajad on läbi elanud sügava, ebahariliku ja tihti hirmuäratava sündmuse ning et see on seotud mõistuslikkuse vormiga mida me veel ei tunnista. // On vihastav näost näkku kohtuda millegi seletamatuga, eriti kui see on ähvardav ja seab kahtluse alla kogu meie maailmapildi. // .. uurimaks seda ikka veel mõistatuslikku ala.”, lk. 19. // Kindlasti on ufoloogiga seotud nähtumused otseselt seotud (neid väidetavalt kogenud) indiviidide psüühilise ja emotsionaalse olukorraga. Näivalt isegi on tegemist mingi psüühilise mõjutamisega, mis muidugi omab äärmuslikkegi emotsionaalseid reageeringuid. Kaheldav on muidugi nende väidetavate „maaväliste“ kogemuste läbielajate üldine psüühiline ja emotsionaalne stabiilus. Millest tulenevad siis ilmselt need primitiivsemad ja vaistlikumad ja esmasemad emotsionaalse reageeringu vormid nagu hirm, jahmatus ja isegi viha. Kuidas aga saab reageerida nt. viha ja ärritusega millegile, mis kogejate endi jaoks on midagi ebamaist, isegi maavälist...? See annaks kui alust oletada, et nende kogejate endi psüühiline stabiilsus on kaheldav, või vähemasti kergesti mõjutatav. Kuid kahtlemata tuleb uurida nii ufoloogiat kui mõistatuslikku ala inimkogemusega seoses, kuid samas tuleks (isegi psühhiaatriliselt) uurida ka nonde fenomenide kogejate psüühilist olukorda.
“...inimene on alati teadnud, et ta pole üksi. Kõik inimkonna pärimused hoiavad hoolikalt alal teateid kontaktidest teiste / elu- ja mõistusevormidega. On veelgi tähenduslikum, et meid ümbritsevad vaimsed olendid, kes suudavad avalduda füüsiliselt meile mõistmatul kombel.”, lk. 21. // Muidugi on inimkond alati evinud ettekujutise millestki, mis näib olevat võõras ja ebamaine. Inimene on alati teadnud mingis efemeerses mõttes, et ta pole mitte just üksi... Juba iidseimad säilinud pärimused ja legendid ja ülestähendused pajatavad mingitest olevustest meie kõrval, meie hulgas, kellestki-millestki üleinimlikkuse, olemuslikult võõrast. Ollakse oldud juba aegade hämarikust veendunud, et olemas teistsugused elu- ja mõistusevormid, on mingit teist liiki elu, teistmoodi arusaamise ja mõtlemise vormid. // Ja alati räägivad pärimused ja muistendid-legendid justnimelt mingitest vaimolendistest, keda oleks võimalik kui tajuda, kuid millega nad ületavad kõik inmliigile teadaolevad tajumise vormid. Inimliik ei ole just üksi, kuid see ei toeta veel „maaväliste tulnukate“-teooriat. Vahest ei ole inimsus enda kui liigi siseselt avastanud ja mõistnud kõiki inimpsühholoogias latentselt peituvaid võimalusi? Vahest on teistmoodi mõistuse avaldumise vormid siiski seotud inimsuse kui sellisega? // Kuidas defineerida noid alati olnud, alati adutud „vaimseid olendeid“? Need loendamatult paljud, ajastute vältel, kes on midagi taolist kogenud on ikkagi seotud inimpsüühikale seatud tajupiiridega. Ja alles hiljuti ei teatud füüsikalistest teadustest midagi ja tänasestki füsikalistlikust ettekujutlustest ümbritsevast reaalsusest ja Universumist üldse. (Ja on juba palju seadmed/masinaid mis meeletetaju mitmekordselt ületavad, võimaldades ettekujutlust ümbristevast reaalsusest, mis muiste oleks olnud üleloomulik sõna otseses mõttes.)
“... Astraalrännakud pole midagi uut. // Võimalik, et iga elav olend võib saata oma teadvuse kehast väljaspoole...”, lk. 23. // Mõiste ja fenomen nagu „astraalrännakud“ lähtub iidseimate usundite vastavatest ettekujutlustest. On oletatud, et inimene evib individuaalseid abstraktseid omadusi nagu hing-vaim, jne. Juba tavalistes unenägudes on igaüks kogenud ajastuid midagi, mis tava-arusaamga reaalsusest kokku ei käi. Ja kui siis see täpsemalt määratlematu „hing/vaim“ inimese kehast kui eemalduks, siis see on kui „astraalrännak“?! // On täiesti tõestatav kunaski ikkagi, et teadvuse kui sellisega saab manipuleerida. Seda, mida nimetatakse „hingeks/vaimuks“ on võimalik projetseerida kaugeimategi vahemaade taha ja läbi kõikvõimalike takistuste (nagu nt. füüsikalised objektid). Millal see kõik tõsise teadusliku uurimistöö valdkonda satub pole aga teada. [Levinud spiritualistliku kogemuse põhjal on selge, et on võimalik nii „mõtteid lugeda“ (= telepaatia); kui ka „mõtteid“ projetseerida kaugete vahemaade taha (tuhandete km kaugusele!), kui ka “läbi“ kõikvõimalike füüsiliste takistuste (seinad, laed, põrandad, osa maakera paksust isegi!). Kuid siin kirjakohas siiski kõike ei avalda].
“... et on olemas lähedane sarnasus kaasaegsete UFO-kontaktide ja iidsete pärimuste vahel, mis puudutavad vaimseid võõrolendeid. // Kui reaalsus UFO-nähtuste taga on oma loomuses nii füüsiline kui ka psüühiline...”, lk. 45. // On olemas täiesti otsene ja kindel seos tänase ufoloogia ja kõikide varasemate aegade ette-kujutluste vahel „vaimsetest võõr-olenditest“. See seos on nii ilmne, et see peaks tühistama enamik ufoloogiaga seotud füsikalistlikest müütidest ja rõhutama just kogu selle tervik-nähtumuse ennekõike psüühilist olemust ja reaalsust Ufoloogia seostamine millegi (maavälise, tulnukate) füsikalistliku tehnitsismiga on naiivne. Kui ometigi kogu varasem ajalugu kõneleb ennekõike millestki psüühika terminites mõistetavast, on see tehnitsistliku täiuse järele ihalemine ilmselgelt midagi tänapäevase (teaduslik-tehnilise) maailmapildi lahutamatu koososa. Enamiku ajaloost ei teadnud inimsus „füsikalistlikust tehnitsismist“ midagigi mainimisväärset. Ja ometi pajatavad iidseimadki pärimused sama veendunud toonil (nagu tänased ufoloogid) millestki, mis on alati olnud, kuid mis ei mahu kui „inimmõistuse“ piiridesse oma ebaharilikkuse ja üle-loomulikkuse tõttu. On ilmne, et tänasel ufoloogial on ainult või ennekõike just psüühilised kvaliteedid ja omadused. Viimaste aegade füsikalistlik tehnitsism on sellele fenomenile lihtsalt uue avaldumisevormi leidnud tänaste inimeste psüühikas (kes ei usu enam vaime, haldjaid, jne; kuid kummardavad meelsasti „maavälise kõrgintellekti“ masinate ees!)
(18. 08. ´012.)
“... et kaugetel aegadel esines inimteadvuse ja muu teadvuse vahel kontakt, mida on erinevalt nimetatud ingliteks, deemoniteks või lihtsalt võõraks (alien).”, lk. 50. // On selge, et inimkond on sama vana kui inimteadvus. Mis teeb inimteadvusest midagi rariteetset ja unikaalset pole teada. Kuid on pajatusi, muistendeid ja legende, mis kõnelevad inimkonna hämarikust veendunud toonil. // Oleks kui ajaloos vahendatud, et iidsetel aegadel leidis aset kontakt inimteadvuse ja mingi täiesti võõra ja erineva teadvuse vahel. Maavälisust selle võõra teadvuse puhul siiski oletama ei peaks. Inimteadvuses on piiramatuid võimalusi ja nüansse, mida pole kas avastatud või teadvustatud veelgi. Ja pealekauba jaguneb inimliik kaheks sooks, mille võimalused ja võimalik, et ka tajumuslik kapatsiteet on suuresti erinev.
“... Kas seega on UFO-ilmutuste mehhanism kõigil kultuuridel alati sama? Kas me kohtume siin muu tegelikkusega, mis väljub meie piiratud oletustest ruumi ja aja kohta? // Selle asemel on meil terve nähtuste süsteem, mis avab uksed vaimsele tasandile, juhatades teed muule teadvusele ja põhjustades oma järel irratsionaalseid ning absurdseid sündmusi.”, lk. 55. // Ilmselt on olemas samapalju ümbritseva reaalsuse tõlgendusi kui on olnud kunaski indiviide. JA eri aegadel ja paigus on tõlgendused ümbritsevast suurest erinenud. Seega siis ka midagi ilmutuslikku ja nägemuslikku nagu see tänane müüt ufodest on ilmselt olnud suuresti erinev. Kuid antud fenomeni puhul nagu see tänapäevaselt tõlgitsetud ufoloogia, tuleb kindlasti rõhutada sarnase nähtumuse ajaloolist tausta ja ulatuvust. / Vahest on see kui „tsivilisatsioonide kokkupõrge“; me kui kohtuksime täiesti erineva tegelikkusega, mida kannab endas täiest erinev teadvuse ja mõtlemise seotud eluvorm. Ja ka meie kõige komplitseeritumad ette-kujutlused temporaalsusest ja ulatuvusest saavad kui kahtluse alla seatud olema. Siin samas, meie hulgas, on ja on alati olnud täiesti erineva teadvuse liik. On need, kes näevad ja tajuvad ja tõlgendavad ümbritsevat reaalsust täiest erinevalt inimlikult normaalseks loetust. See ongi see feminiine antus mille erisused võivad ulatuda isegi erineva neurokineetika ja aju kapatsiteedini. // On olemas oma olemuselt iidne ja täiesti inimteadvusest erinev ja isegi süstemaatiline ette-kujutluse viis ümbritsevast tegelikkusest kui reaalsusest, mis suunab meie mõtted vaimsele ja efemeersemale tasapinnale, otsekui kutsudes avastama teid tajumaks teadvustatult ümbritsevat täiesti erinevalt. // Irratsionaalsus on oma olemuselt absurdne see on vastava mõttelise suundumuse üks aspekt, üks selle erinevatest tahkudest; irratsionaalsuse atribuutide hulka kuulub ka absurd kui midagi sellist. //
“... Haldjarahvast huvitavad inimeste tegemised väga ning nad seisavad alati õiguse ja tõe eest. Mõnikord nad võitlevad omavahel., lk. 66. // Iidseimad legendid pajatavad kummalisest olenditest meie keskel, meist lahus elavatest olevustest. Nimetusi on nende kohta erinevaid: haldjad, päkapikud, nümfid, kentaurid, faunid, nereiidid, jne. Kuid imelik ja kummastav on nende olevuste soeostatus inimususega, neid huvitavad inimeste tegemised alati vägagi, ja alati on nad paremad, targemad ja ilusamad kui inimesed; nõnda seisavad nad alati tõe ja õigluse eest, olles kui oma loomu poolest määratud meid juhendama ja õpetma. // Alati on noid võõraid olnud, kes huvituvad oma „ridade täiendamisest“. Nad võtvad kui inimesi endi hulka ja muidugi on need rõhutatult just nooremad, huvitavamad ja targemad. Nad võtvad neid tervenisti, otsekui ka keha, mille nad muudavad millekski efemeerseks, mis meenutab noid vaimolendeid endid. Nõnda võtvad „hingehinda“, nad röövivad nii hinge kui vaimu ja isegi keha, mille nad muudavad kui millekski viirastuslikuks või vaimseks. Ja kui nõnda on seda toimunud juba aastatuhandeid.27
“... äratada uue teadlikkuse sarnasusest tänaste kuulujuttude ja meie esivanemate uskumiste vahel... // Nõrk kahtlus mingi hiiglasliku saladuse olemasolust, mis on palju-palju suurem kui meie praegune tegelemine eluga teistel planeetidel ... // ... või peaks inimmeel kujundama omaenese viirastused oma ülitugevalt mõjuvas kollektiivses loomismütoloogias ?”, lk. 82. // Tuleb teadlikult ärgitada sarnasuse otsimist tänaste massikommunikatsioonis vaheldavate „pseudo-mütoloogiatest nagu „ufodest“ ja meie iidseimate esivanemate uskumuste ja veendumuste vahel. // On olemas painav kahtlus mingist tohutust ja üüratust ja iidsest saladusest, mis on inimkonda saatnud aegade algusest peale kuni aegade lõpuni. On olemas võõrliik meie keskel, kellel on piisavalt seda n-ö „nurjatut kavalust“, et isegi ei oletata millegi taolise olemasolu. Mida tähendavad meie pööraseimad ja fantaasia-küllaseimad unenäod ja fantaasiad?! Kes nad on kes kujundavad meie saatust hällist kuni hauani...? On olemas see painav kahtlus, et selle saladuse lahendust ei pea otsima teistel planeetidelt ega teistest dimensioonidest. See võõrliik on alati elanud meie hulgas, aegade algusest peale, kuid keegi ei ole neid kui mõista ega tuvastada suutnud...? // Lähenetakse sellele tänase päeva mütoloogiale nagu „ufoloogiale“ küllaltki teaduslikult kohati, seda kirjeldades, klassifitseerides, kogudes andmeid ja tehes järeldusi. Nagu peaks inimmeel kujundama oma jumalused ja viirastused kuidagi teaduslikul kombel...? // Mütoloogia ongi ju alati olnud midagi sellist, mis tuleb alles luua, ja kollektiivne loomismütoloogia on kõige mõjusam faktor kujundamaks sootsiumite tulevikku ja olevikku ja ümber-sõnastamas ühiskondade minevikku. //
“... see nähtus järgib kindlaid, kuigi kummalisi reegleid ja et see on hämmastanud meie esivanemaid sama palju kui see esitab väljakutse meie maailmapildile...”, lk. 85. // Kogu see nähtumus järgib oma kindlakujulisi reegleid ja isegi loogikat. See esitab väljakutse meie tänasele arusaamisele reaalsusest ja ilmselt hämmastas kogu see fenomen ka meie iidseid esivanemaid. See on midagi maailmapildiga seotut, see on midagi mis õõnestab ja kindlustab meie hektitsistlikku maailmapilti samaaegselt. See on nagu maailmapilt kus ruum ja geomeetria ei vasta Eukleidese geomeetriale, kus aeg ei moodusta ühtset voogu, kus temporaalusus on pehmelt öeldes vahelduv. Loogika ei järgi Aristotelse trivalentset loogikat ega ka Nagardzuna tertavalntset loogikat. See on uus maailm, omaette mõtlemise, reaaluse-taju ja loogikaga. Maailm, kus kõik on võimalik ja kus pole midagi otseselt keeltaut. //
“... inimteooriate ja habraste unenägude vine üle kõrguva üldpildi kontuure. // See igivana ja ülemaailmne müüt, mis on kujundanud meie uskumiste ülesehitust, meie teaduslikke lootusi ja meie nägemust iseendast.”, lk. 121. // Midagi grandioosset näib olevat kerkimas üle meie ettekujutluse maailmast, ümbritsevast reaalsusest. Kõikvõimalikud inimlikud, isegi teaduslikud ja filosoofilised teooriad versus unenägude kummastav loogika ja pöörane fantaasiaküllus. See kõik on midagi pöörast, kui seda nõnda ette kujutleda. Mingi tohutu ja iidne vale ja pettus ja fatasmorgaana. Mingi iidne vale ja ettekujutlus, pöörane mitte-mõistmine. Kes nad on kes kujundavad meie elu ja saatust ja kõige pööraseimaid unenägusi...? See on midagi mütoloogilist iidsetest aegadest kuni tänase päevani välja, üldkehtiv, vääramatu oma jõus ja hoos ja tõelisuses. Mis on kujundanud, kes on kujundanud meie religioonide ülesehitust, meie tänase päeva teaduslikke lootusi ja eesmärke? Meie nägemust iseendast kui inimsusest. Kes nad on, kes selle kõigega juba kogu ajaloo vältel hoolega tegelevad?! Feminus... //
“... Ma ei kuulnud tegelikku häält. // See oli rohkem sedamoodi, et sõnad olid oma kohal, olid osa minust ja tema ei osalenud sõnade tegelikus tekitamises.”, lk. 129. // See mida kirjeldatakse ajaloo vältel „häälte“ ja „piltidena“ on tegelikult, tänapäevast psühhiaatrilist terminoloogiat kasutades vaid „nägemis- ja kuulmis-hallutsinatsioonid“. Kuid kummaline on see, et midagi taolist on tajutud juba kogu ajaloo vältel ja väga erinevates kohtades. See on midagi, mille teaduslikuks uurimiseks inimsusel ei ole veel ressursse ega võimalust kunagi olnud. Kuidas need kõik miljardid inimesed ja nende arvamused enne meid on olnud nii kokkulangevad oma ette-kujutlustega seoses kogu ajaloo vältel?! // See on kummaline, on nagu sõnad või mõtted ja ei ole ka. Olen mina ise kes mõtleb ja tajub midagi nii kummastavat nagu hääli ja ometi ei ole see mina ise... See kõik on rangelt võttes sõnul kirjeldamatu. Kuuled midagi, tajud midagi ja seda kõike ei ole tegelikult kui olemaski üldsegi. Ja ometi on olnud see miljarditele enne meid midagi igapäevast, kuigi ka muidugi midagi seletamatut. Ja nõnda jääb see ilmselt olema kuni aegade lõpuni, kuni inimsuse lõpuni. Kindlasti on olnud mõistlikke hingi kes on uurinud kogu seda ulatuslikku fenomeni nagu ufoloogia sõna teaduslikukski mõttes. Kes on üritanud läheneda sellele nähtumusele loogikat ja mõistust abiks võttes. See ei ole kosmoseteadus, see ei seostu kaasaegse füüsikaga. See ei ole ka ebausu ajalugu, kuid kindlasti seostub see fenomen psühholoogiaga, isegi psühhiaatriga selle ajaloolises perspektiivis. Kõige olulisem ongi vaadelda nähtumust nagu ufoloogia selle ajaloolises perspektiivis, sest alati on midagi kummalist nähtud ja tajutud, nõnda taevas kui ka maa peal. Kõige olulisem uurimis-suund ufoloogia kui tänapäeva müüdi puhul on vaadelda antud nähtumust selle ajaloolistest seostest lähtumisi.28
(12. 09. ´012.)
Alati ja igal pool on olnud noid „võõraid“ inimeste hulgas, noid sõnadega seletamatult võõraid olevusi. Nimetusi on neil muidugi olnud palju: haldjad (ka Eestis-Soomes), nümfid, sireenid, sibüllid (antiikajal), inglid (kristlikus traditsioonis), succubad, jne. Kuid ometigi viidatakse nende nimetustega millegile, väga kummalisele, mida tegelikkuses kui olemaski ei ole, ega olla saagi. Jutt on nagu millestki muinasjutulisest ja ebareaalsest, kuid ometigi millise järjekindlusega läbi kogu ajaloo oletatakse mingite kummaliste olevuste olemasolu! Ja justnimelt on need olevused sagedamini just naissoost. -- Seega siis feminiinse antuse mingi kummastav projektsioon. Juba katoliku kiriku annaalid pidavat kirendama kõikvõimalikest pikantsetest episoodidest, eriti just sugulistest episoodidest ja juhtumistest nonde võõraste naise taoliste olevustega. Katoliku kiriku inkvisatsiooni õitseaegadel oli see muidugi midagi läbinisti negatiivset ja karistamisele kuuluvat. Kuid tänapäeval jääb üle vaid imestada, nonde muistsete elamuste väheste säilinud ülestähendustega seoses. Tegemist on äärmiselt viimisteltud suguliste episoodidega. Mis aga teisalt omavad sellist reaalsust, mida muinasjuttudele („fairy-tales“) küll omistada ei saa.29
Olla üks (Šoti) jutt, varasest uusajast (ilmselt?), et kedagi kummitas kunaski mindi „haldjanaine“, vane mees põgenes Ameerikasse ja seal maabudes teatas esimeses kirjas kodustele, et ka seal, Ameerikas kummitab teada täpselt sama „haldjanaine“. -- See viitab nonde suguliste episoodide teatavale omadusele, mis nagu nende naisolevuste erinevad nimetusedki erinevates maailma paigus ja ajajärkudel viitavad sellele, et tegemist on mingi internatsionaalse nähtumusega. Mis ei tunne ei mingeid piire ega tõkkeid. Mis võivad levida vägagi kauge maa taha; nagu Gloobus polekski ümmargune! Nonde kummalisel huvil ja huvitatusel pole ei ajalisi piire (näitab ajalugu) ega tunnista ka nad mingeid tõkkeid nagu tuhanded kilomeetrid...?30
Aegade jooksul on kujunenud täiesti kummaliselt ebatavaline reaalsus, kõik need paljud ülestähendused varasematest sajanditest, mis kõnelevad noist üleloomulikest naisolevustest, kes muidugi „sobivad inimliigiga bioloogiliselt“, kuid erinevad täiesti samas ja need erinevused on siis midagi palju enamat kui „rassilised erinevused“ või erinev „füüsiline loomus“. Vahest on see „füüsiline loomus“ midagi niivõrd erinevat, et see ei olegi enam pelgalt „füüsiline erinevus“? Sest ka ette-kujutlusel, fantaasial, heiastusel, kummitusel, vaimul, viirastusel, miraažil ja fantasmorgaanal – on ometigi mingi kujuteldav reaalsus, nad nagu koosnevad millestki, õhulisest-viirastuslikust küll aga siiski nad on subjektiivselt (vahel olnud?) „reaalsena“ olemas – ennekõike just – täiesti ülimaltki reaalsetena kohati kui olemas olnud. // Kuid kes nad on kes tekitavad meie kõige kummalisemaid unenägusi, röövivad meie kirgi ja vormivad meie saatusi...? KES NAD ON?! -- Jääb siinkohal jagada autori ehedat kummastust, kes on uurinud noid „võõrkontakte“ kogu võimalikult uuritava ajaloo jooksul ja ikka suudab vaid väljendada oma imestust ja hämmingut.31 // Kuid teisalt on olemas ju naised, kes kuuluvad küll inimliigi hulka, moodustades selle teise soo, kes samuti „sobivad bilooogiliselt“, kellel on samuti suur osatähtsus nt unenägude sisustamisel ja inimsaatuste kujundamisel ja ka „kirgedega“ seoses. Saatus kujundatakse siis nõndamoodi, et polekski kedagi midagi arvamas kui naisi ei oleks. Ja kes söandaks vastu vaielda, et naised vahest ei nõua teatut emotsionaalset suunitletust nagu nt kirgi, jms?! Kuid see oli vaid kaudne paralleel, nimelt on inglid, haldjad, deemonid, jne., tihtipeale rahvapärimustest kujutatud just naiste-taolistena. See võib olla ka juhuslik sarnasus pelgalt, või siis ka mitte, sest kõik nood rohkearvulised ülestähendused varasematest aegadest pole leidnud juhuslikult seda sarnasust naiste ja „nonde olevuste“ vahel, olgu nad siis „taevast või põrgust“. Kuid ühtmoodi kujundavad nood naisolevused meie elusid ja saatuseid, neid on „uneski näha“ ja kui mitte kirgi siis emotsioone seostub nondega samuti! Nagu ka kõikvõimalikud sugulised episoodid nii unes kui ilmsi tolle feminiinse antusega seostunud on alati. Jne.
Kogu sel nähtumusel, mis on mingil kujul kogu ajaloo vältel inimsust saatnud (mida tänapäeval nimetatakse moega kaasas käies „ufoloogiaks“, ehk siis tehniliselt ja mõistuslikult kõrgemalt arenenud kosmosekülalisteks!) -- kogu sel laiaulatuslikul fenomenil on kindlad septsiifilised omadused. Kogu sellel ülimalt laiahaardelisel ja kogu inimliigi ajalugu hõlmaval legendide ja müütide kogumikul on vägagi konkreetsed, satbiilsed ja muutumatud omadused läbi kogu ajaloo ja kõikide generatsioonide. Tegemist on nagu ühe inimsuse vanima legenditüübiga, iidse müüdiga mis pajatab veendunud toonil mingitest inimestest targematest, ilusamatest ja arukamatest ja arenematustest olevustest, keda harilikult arvatakse pärinevat justnimelt „taevastest sfääridest“.32 See on nagu mingi liigiomanegi infantiilsuse otsing, „Kaotatud paradiis“, jne. Keegi peab olema targem ja ilusam, ja sellel oletatul peab olema eriline huvi mitte ainult iga indiviidi hea käekäiguga seoses vaid inimkonna saatusega seoses samuti. Nii lihtne ja rahustav on mõelda, et mingid „Olevused“, meist targemad ja paremad (ja näivalt igavesed) otsekui „hoiavad meil kõigil silma peal“, mis ka aset ei leiaks, ürginimeste sõda või planeedi häving tuumasõja tagajärjena. Küllap „keegi“ juba teab, keegi targem ja arukam, ja hoiab viimses hädas kõige halvema ära! See on nagu kollektiivne müüt, mille juured pärinevad aegade algusest, kollektiivne ja erinevate ühiskondade piire ajas ja ruumis ületav „infantiilne lapseunelm“. Kuid lootma ju peab, et ehk ikka leidub targemaid! //
... et tajuda selle hapra unenäo tähendust, mis põhjustab inimajaloo paljusid painajaid... // Ükskõik millal esitatakse ebaharilike olude komplekt, on inimetadvuse loomuses seda analüüsida niikaua, kuni mingil tasemel kohatakse mõistuslikku süsteemi. // Lugedes UFO- nähtust fundamentaalsema probleemi erijuhuks, on meie ees kahene võimalus, et see jääb väga pikaks ajaks lahendamata...”, lk. 169. // Kuidagi hämmastavalt jääb aga kõige üle kanduma mingi unenäoline reaalsus, mis ei järgi mingeid loogilisi ega üldsegi ratsionaalseid kriteeriume, vaid näib otseselt just tundmustele ja emotsioonidele suunatud olevat. See oleks nagu mingi igi-kestev vale, tahtlik valetamine ja petuskeem, mitte kuigi oskuslik ega ka mõistuslik kui selline. See üldiseim ja ürgseim vale on põhjustanud ilmselt paljusid inim-ajaloo painajaid, see on olnud nii individuaalse kui ka kollektiivse stressi ja depressiooni allikaks ja seda kogu ajaloo vältel. Näivalt elab meie keskel tõesti mingi „võõrliik“, kellega seondub nii palju ootusi ja lootusi ja milledes samavõrd on ka kõigiti pettuda jõutud igati...? // Kuid siiski on säilinud uuriv inimvaim, mis probleemidega ta oma teel ka kokku ei põrkaks. Ikka tuleb ratsionaalselt ja rõhutatult uurida kõike ümbritsevat (olgu või viirastusi või ingleid vms!) ja teha sellest konkreetsed järeldused, mis viisil talitades on juba see inimmõistus omandanud kontrolli selle materiaalse ümbritseva reaalsuse üle ja teeb esimesi arglikke katseid hõlmata ka lähemat maailmaruumi. EI saa olla olemas midagi, mida “uuriv inimvaim“ mõista ja analüüsida ei suudaks, antagu meile vaid aega ja sihikindlust sellel uurimistööl! (Ja soovitatavalt: antagu meile kasvõi üksainus pisike „vaim/kummitus/haldjas/ingel“ keda uurida ja kelle peal katseid teha! = sic!).
... Teadetes esinev olendite käitumine on alati absurdne nagu nende sõidukite välimuski on naeruväärne. lk. 171. // Kuid täpselt sama võib ju väita mis fenomeni kohta iganes, nt naiste kohta: „nende käitumine on (peaaegu ) alati absurdne, nende arusaamine mistahes sõidukite välimusestki on naeruväärne. Ja sõna-sõnalt just nagu naissoost isendite juhul pea igal üksik-juhul kogetud iga indiviidi poolt elu aeg: „Arvukatel juhtudel, kus nendega on sõnaliselt suheldud, on nende väited olnud süstemaatiliselt eksitavad.” (Ibid.) // Sama lugu on ju naistega, kui nendega isegi „sõnalisse kontakti on laskutud“, siis on kuulda äärmiselt irratsionaalseid, emotsioonidest juhinduvaid ja absurdselt loogika-reegleid rikkuvaid arvamusi ja väitmisi. Mis näib iseloomustavat erinevate naissoost isendite puhul lausa reeglipärasusena „õrnemat sugu“ kirjeldav „süstemaatiliselt eksitav“ informatiivusus, mis paistab olevat lausa sooliseks eristavaks kriteeriumiks. Kuid see väidetakse olevat ka kõigiti loomulik. (Tulenevalt soolistest, neuro-füsioloogilistest või kasvatuslikest tingimustest ja oludest).
... Kuigi ainult siis võib jõuda mingile arusaamistasemele, kui analüüsida viimase neljakümne aasta jooksul toimunud kõigi maade tuhandeid sarnaseid juhtumeid. // Näiteks teatas suur hulk tunnistajaid, et nad tajusid äkki selgeid mõtteid oma peas, tõsiasja, mida nad tõlgendasid kui märki telepaatiavõimetest osadel tulnukatel.”, lk. 176. // Kuid kui seada kohe alustava küsimusena kahtluse alla kogu see moderne nägemus sellest ulatuslikust ajaloolisest pärandist? Kui ei olegi tegemist mingi ajutise ja tähenduseta ja mõistmatuse-vassimise-pettuste seguga nagu see „ufoloogia“ endast näib kujutavat. Kui selle vastu on kogu inimkonna kogu ajaloo lugematud teated, mis kõnelevad mingist äärmiselt raskesti-mõistetavast kuid täiesti psühholoogiliselt reaalsest alternatiivsest tajumise ja mõistmise võimalusest. Kui äkki ei peakski otsima fenomeni põhjusi nn „maavälisuse-hüpoteesis“, kui on olemas lihtsalt tajumise, mõtlemise ja tunnetamise võimalused inimliigis endasigi latentsel kujul olemas. Kui me ei tunne veel oma meeli ja mõistust, oma taju ja oma soove ja vajadusi piisavalt selgelt ja ei ole seda kunagi täielikult teinud kogu varasema inimajaloo vältelgi piisavalt?! // See seik, et tajuda äkki „selgeid mõtteid oma peas“ ei anna ju tõesti alust kahtlustada mingi „maavälise mõistuse telepaatilisi võimeid“?! Vahest on selliste kogemuste saajate jaoks „selged mõtted“ nimelt midagi õige ebatavalist?! Maavälisuse teooria kinnituseks niisugused „mõtted“ küll täit alust ei anna siiski ometigi...? //
... Viimase kahekümne viie aasta jooksul on kompetentsed uurijad tunnistanud vähemalt kümme tuhat tundmatu lendobjekti vaatlust seletamatuks ... // ... ja tõendeid psüühilistest küsimustest nagu ennustamine, psühhokinees ja telepaatia...”, lk. 178. // Kindlasti on olemas normaalsus ja sellele väljakutseid esitav „ebanormaalsuseks“ tembeldatu. Kuid siinne kirjutis pole ju mõeldud psühhiaatriliste vaevuste käes vaevlevate „vaeste patuste“ hingehädade kirjeldamiseks. Kuid huvitav on muidugi seos, et „ufo“-nähtus on nõndasama lihtsalt seostatav nn. „hullumeelusega“, nagu loendamatutel juhtudel ilmselt on olnud! Mingite psüühiliste vaevustega, psühhiaatriliselt määratletud juhtumitega. // Ja keda lugeda „kompetentseteks uurijateks“ milleski niivõrd septsiifilises ja ulatuslikus nähtumuses kui nn. „ufoloogia“?! Vahest nood „kompetentsed uurijad“ vajaksid ka eelnevalt oma „pädevusega“ seoses uurimist omakorda. // JA muidugi tuleb kasuks olla kursis, kasvõi üldhariduslikulgi kombel!, varasema inimkogemusega antud valdkonnas. Inmajalgu ei alanud ju esimeste „ufode“ nägemisega. Ja alati on ju midagi kummalist nähtud nõnda nii taevas, kui ka maa peal... Midagi seletamatut ja kummastavat on alati nähtud, kuuldud ja kogetud, midagi mida ei ole suudetud mõista, kuid mis omab täiesti reaalseid kvaliteete (mainitud meelte-tajudega seoses nt); midagi, mis lahutamatult kui inim-eksistentsi juurde kuulub. Olgu see miski siis midagi n-ö „maavälist“, või siis muistsete uskumuste haldjad, inglid või deemonid... // Kas on ikka kindlaid ja täiesti tõestatud „Tõendeid“ niisugustest psüühilistest nähtumustest nagu „ennustamine, psühhokinees ja telepaatia“?! -- Miks siis kogu ajaloo vältel, ega meiegi (massikommunikatsiooni ajastul) pole selle kohta vaieldamatuid (ja dokumenteeritud ning salvestatud) tõendeid ometigi ühtegi ette näidata?! Vahest on see ümbritseva reaalsuse tajumise viis noil ekstreemsetel juhtudel (vaimud, viirastused, ufod), lihtsalt midagi nii ebamaist, ja omab kvaliteete, mida meeltega seotud mõtlemine kuidagi omaks võtta ei suuda kohe? Kuid mis evivad ometigi teatavat täiest piisavalt reaalset kvaliteeti? // Telepaatia (= „mõtete lugemise kunst“, „mõtete ülekandmine kauge maa taha“, jne.) on kindlasti huvitav ja tänuväärne uurimisaines. Ja selle reaalsust võib siinse tagasi-hoidlikute kommentaaride kirjutaja täiesti tõsikindlalt ka väita. (M.L. = 12.09. 2012.). Nn. „telepaatia“ on olemas küll, on alati olnud, nii nagu on unenäod alati olnud tehtud, teiste poolt, nonde võõraste, naiste, poolt tehtud, -- kõik unenäod, mida aegade jooksul on nähtud on justnimelt mingite naiste poolt kujundatud ja valmistatud. JA see on täiesti kindel fakt: naised teevad unenägusi nagu nad alati on teinud ja seniks teevad, kuniks inimliigil püsi on. (Kuid sellest valdkonnast mujale kirjutada. Olgu see fakt lihtsalt siinkohal mainitud: naised on alati unenägusi teinud. Ja nn. „telepaatia“ on täiesti võimalik ja igapäevane nähtumus mõnele dekaadegi. Seegi kõik on võimatu nagu see mida „ufoloogiaks“ nimetakse, mis on samuti naiste poolt fabritseeritud, on nägemusi ja heiastusi isegi alati nähtud, nii unes kui ilmsi, nii taevas nõnda ka maa peal...!).
... et seisukoht / et tundmatud lendobjektid on lihtsalt teistelt planeetidelt tulevate külaliste sõidukid, on naiivne...”, lk. 183. // Muidugi on elementaarne see, et seisukoht, nagu oleksid kõik psüühiliselt adutavad, kuid mõistuslikult veel mitte tõlgendada suudetud vaimsed ja spirituaalsed nähtumused midagi ainult „maavälist“ oma olemuselt täiesti naiivne. See on rohkem kui naiivne, see oleks rumal, tõlgendada, midagi, mida kogu inimajaloo vältel on nähtud ja adutud, kuid mis hariliku reaalusus-kirjeldusega ei taha sobida otsemaid jumalikuks-taevalikuks (varasematel aegadel) ja n-ö „maaväliseks kõrgtsivilisatsiooniks“ (tänapäevane „ufoloogia“) üks ülimalt lihtsutav ja naiivne seisukoht. //
... Need, mida me nimetame tundmatuteks lendobjektideks, pole ei objektid ega lenda. // UFOsid on nähtud läbi kogu ajaloo ja need on alati saanud (või andnud) iga kultuuri raames omaette seletuse.33 Võti nähtuse mõistmiseks seisneb tema psüühilistes mõjudes, mida ta tekitab või psüühilises teadlikkuses, mida ta võimaldab oma vaatlejais.”, lk. 184. // Need psüühilised nähtused, mis on esinenud kogu teadaoleva ajaloo jooksul ja mida tänapäeval on tavaks (viimased pool sajandit umbes) nimetada „tundmatuteks lendobjektideks“, ei ole sisuliselt ei „objektid“ ega ei „lenda“ nad ka. Tegemist on rangelt võttes ulatusliku psüühiliste fenomenide diaspansiooniga, mis pigem vastanduvad materiaalsetele objektidele. Viimase poole sajandi jooksul on massimeedias lihtsalt kajastatud paljuski noid „lendobjekte“ tulenevalt tänapäevase tehnitsistliku maailmavaate eelistustest. // Seda fenomeni, mida nüüd nimetatakse “ufodeks“; on täheldatud kogu kirjutamata ja kirjutatud ajaloo vältel ja igal ajal ja igas kohas on nad saanud mingi konkreetse (kui suuresti individuaalselt varieeruva) seletuse ja selgituse vastavalt kohalikule kultuursuse (või kultuurituse) tüübile. // Peaks olema juba ajastuid tõestatud, et teadvus siiski suudab avalduda „kehaväliselt“, on olemas laialdane psüühiliste fenomenide värvikirev gamma, mis seda ilmekalt tõestab. Kuid ilmselt oleks siis kogu inimajalugu kujunenud suuresti teisiti, kui oleks rangelt ja teaduslikult tõestatav, et „teadvus suudab avalduda kehaväliselt“, see oleks võimalikku teoretiseerimist teadvuse ja mõistuse ja inimpsühhika valdkonnas märgatavalt laiendanud. // Niinimetud „ufo“-fenomeni selgituse võti peitub inimpsühholoogia valdkonnas, vastav nähtumus on ennekõike psüühiline, nii oma mõjude kui psüühika erinevate staadiumite ja teadlikkuse astemete kohaselt. //
... Aga selle mõju on vististi tohutu. Tõsiasi, et meil pole sellise mõjuteguriga tegelemiseks metoodikat, näitab ainult, kui vähe me teame omaenda füüsilisest maailmast.”, lk. 185. // Selle tänapäevase müüdi nagu „ufoloogia“ mõju on ilmselt oletatust palju laialdasem ja seda on suures osas õhutanud just massi-kommunikatsioon. // Võimalik, et ümbritsevast füüsilisest maailmast teab tänane tehnitsistlik teadus juba nii mõndagi, kuid teisalt on jahmatav lausa kui vähe inimsus on teadnud omaenda liigiomasest psüühikast ja selle võimalikest teadvustamata ja defineerimatuks jäävatest fenomenidest. Kui „ufod“ on ennekõike psüühiline fenomen, siis tuleks esmalt välja töödata sellekohane metoodika (kaasates eri-teadusi nagu psühhiaatria ja neuro-kineetika) et suuta mõista seda ülemaailmset ja pool sajandit levinud „tänapäevast müüti“ nagu „ufoloogia“ seda endast kujutab. //
... Teatud määral tahavad nad inimesi lollitada ... // ja nad püüavad inimesi segadusse ajada. // Võib äkki nii olla, et nende jõud on piiratum kui nende tegevus lubab hinnata ? Võib nii olla, et keegi või miski veab meid fantastiliselt ninapidi ?”, lk. 246. // Kõikide nende “ufo“ teadaannete kohal lasub naiivsuse kui mitte öelda imbetsiiluse pitser. Näivalt ei ole need „maavälise kõrgtsivilisatsiooni“ esindajad kuigivõrd intelligiiblid. Teada-anded on vastuolulised, naiivsed, segatust-tekitavad, kui mitte otse välja öleda, rumalad ja debiilised. Otsekui poleks mingitki mõistust ega loogikat sellel „ülimuslikul liigil“ ollagi?! Eesmärgiks ei saa ju olla üle Gloobuse „inimesi segadusse ajada“, pigem on siin tegemist üldise psüühilise, liigi-omase fenomeniga selle tänapäevaselt tehnitsistlikus kuues, mida iseloomustab ebaloogiline kordineerimatus ja vaimne küündimatus, mis evib lausa idiootlike omadusi. // Kuid ilmselt on kogu ajaloo vältel kui aimamisi oletatud, et „Keegi“ või „Miski“ mõjutab inimsust petlikul kombel ja taotluseks on mingi üldine kontroll, mis oma loomult on aga ebaintelligentne kui mitte suisa idiootlik. //
... Inimtehnika arenedes on muutunud võimatuks uurida ühtki UFO-teadet, arvestamata, et kõigi klassikaliste hüpoteeside kõrval on võimalik ka sihikindel pettus.”, lk. 254. // Ilmselt on suures osas väga paljude nonde „ufo-teadete“ puhul tegemist sihikindlate võltsingute, väljamõeldiste ja pettustega. Missugune „ufo-huviline“ indiviid ei sooviks mingeid taolisi teateid levitada, ning tehnilised seadmed võimaldavad tänaseks juba üsna komplitseerituid pettusi ja võltsinguid. //
... Kui UFOd on tõelised, peavad nad siis tingimata olema kosmoselaevad ? // Kas “kosmoselaeva”-hüpotees seletab rahuldavalt UFO-nähtuse efekte sellistena nagu me neid tänapäeval teame? Vastus on lõplik ja kindel “ei”.”, lk. 260. // Antud fenomeni nagu „ufod“ puhul tuleb veelkord rõhutada fenomeni ajaloolist tausta ja rangelt psüühilist loomust, (olgu siis tegemist võltsingute või psüühikahäiretega). Mingite “lennumasinate“ või „kosmoselaevade“ olemasolu võimalikkus oleks sisuliselt täiesti naeruväärne. // Ilmselt pole kunagi nähtud ühtegi mainitud objekti ega ei nähta ka kunagi. Ja ometigi on kogu ajaloo vältel nähtud nii mõndagi kummalist „nii taevas, nõnda ka maa peal“...! //
“... Üks kahest, kas UFOd valivad enda tunnistajaid psühholoogilistel või sotsiaalsetel põhjustel või on nad midagi hoopis erinevat kosmosesõidukitest.”, lk. 262. // Ilmselt on just nõnda, et noid „ufo"-si  näevad indiviidid just ennekõike kas psüühilistel või sotsiaalsetel põhjustel (psüühiliselt haiged ja sotsiaalselt küündimatud indiviidid) ja kindlasti on nende „psüühiliste kujutluste“ puhul tegemist inimtaju ja psüühika veel ammendavalt läbi-uurimata valdkondadega. //
“... Ma oletan, et on olemas spirituaalne kontrollsüsteem inimteadvuse üle ja paranormaalsed nähtused nagu UFOd on üks selle avaldusvormidest.”, lk. 274. // Alati ja kõikidel aegadel on kõige üle ja kohal kumanud mingisugune ähmane aimdus, et on olemas mingi „spirituaalne kontrollsüsteem“, mille eesmärgiks on kui inimeste tegevust ja isegi mõtteid kontrollida. Ja vahest see ei olegi nii kummaline ja mõeldamatu idee, vahest on taoline vaimset kontrolli taotlev nähtumus ka alati mingilgi kombel ka olemas olnud...? Kuid õnneks on see küündimatu, ebaintelligentne ja suures osas juhuslik ehk sporaadiline. Tegemist ei ole „Vaimse kontrolliga“ sõna otseses mõttes, pigem vastavate pürgimuste mingi debiilise ja infantiilse vormiga. Kuid üldiseim taotlus näib olevat siiski ühene, kontrollida inimeste tegusid ja tegevusi ja isegi mõtteid. Õnneks on taolised taotlused juba ette määratud läbikukkumisele, nagu senine ajaloo kulg on ilmekalt tõestanud. //
“... Kui UFOd toimivad müütilisel ja spirituaalsel tasandil, on neid tavapäraste meetoditega peaaegu võimatu avastada.”, lk. 276. // Selle laialdase tänapäevase fenomeni nagu „ufod“ mõju ongi ennekõike vaimne elik siis spirituaalne. Kuid ajaloolises mastaabis on tegemist peaaegu mütoloogilise nähtumuse ja mõjuga. Ilmselt on selle fenomeni juured ja lähtepinnas kogu ajaloo vältel üsna samane püsinud. Ja alati on olnud peaaegu võimatu avastada ja uurida selle nähtuse olemust ja mehhaanikat. Vaimsest kontrollsüsteemist on saanud aja jooksul müüt ja müüdid evivad ju pool-religioosset tähendust, neid ongi võimatu veidigi teaduslikumalt uurida. //
“... UFOsid ei saa uurida ühegi tavapärase meetodiga, kui nad on vahendid, millega korraldatakse ümber inimmõtteid. //34, lk. 277. // Seda laialdast fenomeni nagu „ufod“ is saa uurida ühegi kunagise ega tänase teaduse metoodikat järgides. Jutt on mingist „spirituaalsest kontrollsüsteemist“, mille üheks eesmärgiks näib olevat kujundada isegi inimmõtteid. // Kuid selline nähtus, mis oma olemuselt on vaid „paranormaalne“ ei saa ju loogiliselt ega ratsionaalselt midagi eriti kontrollida. Ja inimeste uskumused ja religioossed tõekspidamised on juba oma loomult ajaloolised ja müütilised ja juhsulikult suurte ajavahemike jooksul tekkinud. Nii, et see „spirituaalne kontrollsüsteem“ ei suuda kujundada ei inim-indiviidide mõtete paljusust, ega ajalooliselt kujunenud religioone ega uskumusi. Kuid ometi näib sellel „kontroll-süsteeemil“ olevat just taolisi pretensioone. Mis on järjekordne tõestus vastavate tendentside ebaintellektuaalsusest siis vaid ilmselt.//
“... Aga sellised pikaajalised muutused on olemas. Nad valitsevad tsivilisatsioonide tuleviku üle. Müüdid määravad nähtusi... // Need töötavad täielikku süsteemi moodustavate sümbolite varal. See süsteem on metaloogiline, kuid mitte metafüüsiline.// ... ja psüühiliste vahenditena, mille täpsed omadused jäävad määratlemata.”, lk. 278-279. // Ilmselt ei ole olemas siiski nii pikaajalisi „kontroll-meetmeid“; mis võiksid kujundada ajaloo kulgu ja „valitseda tsivilisatsioonide tuleviku üle“. Selleks on taolisel „kontrolli-taotlusel“ liiga sporaadilised eeldused ja vähesed ja juhuslikult muutlikud võimalused ning ressursid. Müüdid võivad ju ajaloolisi nähtumusi ja individuaalseid teadvus-seisundeid esile kutsuda, kuid müüdid on oma loomult ju ajaloolisel kombel juhuslikku laadi. Kui oletatagi mingit pürgimust läbi ja üle ajaloo, üldiseima kontrolli taotlemise sihil, siis on kogu inimajalugu selleks liiga mahukas protsess, et sealt palju peale aja jooksul juhuslikult kujunenut oletada oleks. // Iga süsteem kasutab mingeid sümboleid ja muid taolisi kindla-kujulisi kriteeriume ja ühikuid. Kuid „sümboolne“ mõjutamine on juba leksikaalselt mõistetud kui vaid kaudne ja vähe oluline mõju avaldamise viis, mille ei saa olla määravat tähendust. // Neologism nagu „metaloogika“ (= loogikat „ületav“ või isegi „ennetav“?) ei tähenda vaimu ajaloo jooksul pea kunagi midagi sellist mida juhuslikult nimetataks Euroopa ajaloos „metafüüsiliseks“. // „Ufode“ uurimine peaks kõlama kui üleskutse uurida inimpsüühika perifeerseid osi ja omadusi, midagi sellist, mis harilikult ei arvata inimpsüühika juurde kuuluvat, kuid mis ometigi on olemas ja kujundab paljude igat argist hetke ja päeva, ning nõnda ka nii elu kui saatust tervikuna. //
“... ja nende käitumise näivalt absurdseid, unenäolikke elemente ? // ... et me võime olla võimetud võõra mõistlikkuse keeruliste ja absurdsete võimete ees ... //35, lk. 285. // Unenäoloogika käib oma kindlaid radu, olgugi need vahel kui absurdsed näivad olevat. Selles peitub oma vihje, samastada unenägude ja “ufode“ absurdsust, võrreldes neid nõnda omavahel...? Seegi on täiesti võimalik, et inimsus on kogu ajaloo vältel olnud võimetult abitu mingi veidi teistmoodi „mõistlikkuse“ mõneti keeruliste ja täiesti absurdsete meetmete ees. // Kuid tuleb nõustuda siinkohal autoriga, et inimmõistus ja teaduslik uurimisvaim suudavad kunagi ikka, olgu või palju aegu hiljem, lõplikult välja selgitada selle kogu ajaloolise mõistatuslikkuse ja selle põhjalikult läbi uurida...! Mõista selle nähtuse toimemehhaanikat, avardades sellega oma teadliku mõistmise võimet ja nõnda kogu ümbritseva reaalsuse tajumise võimet üldsegi. Võtku see aega veel palju võtab, kuid kunagi peab see siiski võimalikuks osutuma! //
“... Need sündmused toimusid reaalsuses, mida me veel ei mõista, nad mõjusid veel avastamata osale inimtajust. Ma usun, et UFO-nähtus on üks teid, mille kaudu võõras uskumatult keeruline intelligents suhtleb meiega sümboolselt. Pole viidet selle maavälisusele. Selle asemel kuhjuvad tõendid, et sellel on ligipääs psüühilistele protsessidele, millele meie veel ligi ei pääse või mida me pole isegi veel uurinud.”, lk. 290. // See on mingi täiesti erinev reaalsuse tajumise ja mõistmise viis, millel mõistmiseks ja uurimiseks pole ajaloo vältel otsekui piisavalt võimalusi olnud. See „võõras“ ja „uskumatult keeruline intelligents“ ei tarvitse muidugi olla otsesõnu „maaväline“. Kaheldav on ka selle „võõrikus“ ja „intelligentsuse määr“, kuid fenomen on olemuselt on muidugi põhjalikumat uurimist väärt. // Sümboolne lävimine eeldab muidugi teatavat intelligentsuse alammäära, mis aga nonde „ufodega“ seoses on mõneti kaheldav. // Kuid kindlasti ei ole fenomeni puhul tegemist millegi sõna otseses mõttes „maavälisega“. Selle asemel on rohkem kui ilmne, et osa inimsusest on omandanud ajaloo vältel juurdepääsu haruldasematele ja rariteetseima kasutusulatusega psüühilistele protsessidele mida läänelik (psühhiaatria)teadus ei ole veel ammendavalt uurinud. Kuna lihtsalt pole olnud võimlik uurida midagi sellist, mida arvatakse mitte olemas olevat, nagu need ekstreemsed psüühilised kogemused (nagu „ufod“, telepaatia, telekinees, jne) endast kujutavad. //
“... Kuid ajal, mil me hakkama kahtlustama, et iidsed väljakutsed tõi valguse kätte kõrgtehnoloogia, on loov mõttemäng vajalik. Kas võib leida teeraja reaalsusteni, mis ei asu kaugetel planeetidel, vaid otse meie ümber, teispool meie tavateadvust ? // ... määratleda teadvust kui protsessi, mille abil saadakse ja muudetakse teabelisi seoseid. Aja ja ruumi illusioon oleks ainult seoseid muutva teadvuse kõrvalmõju... // Paljude aastate vältel on UFO-nähtus olnud toeks inimkujutlusele, raamiks inimtragöödiale, aluseks inimunedele.”, lk. 291. // Siiski on nõutav nii loov mõttemäng, kui  teadusliku uurimisvaimu edendamine ja seda ka antud fenomeni puhul. (Kõrgtehnoloogia osatähtsust kõigi sarnaste inimsuse varasemate kogemuste esiletoomises ei saa üle tähtsustada, pigem on tehnoloogia noid muistseid müüte omal kombel ümber kujundnaud). // Vahest on meie hulgas, meie keskel mingi täiesti erinevalt ümbritsevat reaalsust tajuv kooslus, mis kohe kindlasti ei ole „maaväline“ (sõna otseses mõttes)? // Teadvust võibki määratleda kui protsessi „mille abil saadakse ja muudetakse teabelisi seoseid“. Aja ja ruumi illusoorususe täielik tõdemus süveneb tulevikus teaduse abil ilmselt veelgi. // Ilmselt on see „ufo“-fenomen olnud viimase poole sajandi jooksul aluseks olnud nii inimtragöödiatele kui – komöödiatele, nagu see inimelu kipub üldse olema...36 Võimalik, et see „ufo“-fenomen on juba tänaseks Globaalsel tasandil omandanud uue sümboolsegi tähenduse (mida kultiveerib jätkuvuseski veel massikommunikatsioon). // Inimese arengut ei saa aga kujundada ükski kontrollsüsteem, kuis siis vaid väga kaudselt ja juhuslikul kombel. // Muidugi on inimpsüühika mõjusid eriti just inimeste uskumustes täiesti selgelt võimalik tuvastada. // Spirituaalne ehk vaimne elu on midagi liiga laiaulatuslikku, et seda mingi „kontrollsüsteemiga“ segi ajada või ära vahetada võiks...? // Poliitikat mõjutavad ilmselt poliitikud, ajalugu suures osas ilmselt ajalooline juhus, mille produktiks on ka kultuur, kui selline, kuid seda võtta sõna positiivses mõttes. // Vahest on siiski inmsooga seoses teada, et inmliik koosneb kahest soost ja noid maaväliseid “ingleid/deemoneid“ ei peagi nõnda kaugelt otsima. Vahest on lihtsalt naiste aju veidi erineva ehitusega ja kõikvõimalikud unenäod ja psüühilised nähtumused (ufod, telepaatia, jne) on kuidagi ajaloo vältel noid liigikaaslasi nagu naisi kuidagi eriliselt huvitama hakanud? (See on muidugi täiesti ilmne isikliku kogemuse põhjal!). Naised teevad nii unenägusi, kõikide aegade jooksul juba ja nõnda on ka kõik „ufodega“ seotud psüühilised nähtumused olnud just naiste poolt fabritseeritud. See on täielikku kinnitust leidnud juba dekaadi vältel juhindudes empiirilsest ainesest. // Ka naised on meie mineviku tähtis osa. Kahtlemata kuuluvad nad ka meie tulevikku. -- M.O.T.

ASTRONOOMIA .
2011 & 2012. A. D.
EESSÕNA.


Kirjutades siis otsekui eessõnana, siinse kirjutamise teise osa alustuseks. Nimelt oli plaanis siis lõpetada oma rõhutatult SKEPTILNE kirjutis (mis omas kirjutamisel aastaid aega), ka millegagi, mida võiks vahest nimetades „astronoomiliseks poeetikaks“. (Muidugi, tulenevalt selle-ainelise vähese kirjanduse, astronoomilise kirjanduse, kättesaadavusega soes, ilmselt siis pigem kui: „võhiklik astronoomia“?). Kuid siinkohal oleks oluline rõhutada käesoleva kirjutise põhilisi sihiseadeid. Peamine selles kirjutises oli ju nn „UFOLOOGIA“ (mis nimetusest kui neologismist võib tuletada ka veelgi neologistlikuma nimetuse nagu nt „ufonautika“). JA kogu see ülal-esitatud käsitlus nn „ufoloogiast oli kirjutatud (nende aastate jooksul) vaid rõhutamaks väga skeptilist lähenemisest sellele nähtumusele, mida viimased u pool sajandit justnimelt „ufoloogiaks“ nimetatakse. Tegemist oli siis äärmiselt skeptilise lähenemisega antud fenomenile, rõhutades antud nähtumuse psüühilisi ja psühholoogilisi korrelatsioone; ja ennekõik, vaadeldes toda fenomeni ennekõik just ajaloolises perspektiivis. SEEGA: arusaam nõndanimetatud „ufoloogiast“ kui fenomenist oli skeptiline, psühholoogia osatähtsust rõhutav ja ennekõike vaadelduna ajaloolises perspektiivis. (Nagu ülaltoodust vahest nähtus). Toetutud sai muidugi 2 erinevale autorile, nagu vaimustav Prantsuse „ufo“-uurija Jaques Vallèe ja austerlane nagu C. G. JUNG. (Antud autorite 2 teosele tuginedes, nende tsitaate kommenteerides, etc!). KUID jah, selle kirjatüki lõpetaks millegagi astronoomiast, mida tuleks lugeda oma (küllaltki võhikliku) arusaamisega kogu sellest lõpmatusest nagu astronoomia, seega siis: „Poetica Astronautica“. Kuidas ühendada pseudoteadus nagu nn „ufoloogia“ kõige olulisema teadusvaldkonnaga nagu astronoomia? Seda siin siis järgnevalt üritades. Antud kirjutise sihiseadeks oli siis vaadelda pseudoteadust nagu nn „ufoloogia“ võimalikult skeptiliselt, rõhutades antud fenomeni psühholoogilisi korrelatsioone ja rõhutamisi just ajaloolist perspektiivi. Ja lõpetades see kirjatükk teatava „luulelise astronoomiaga“, nagu `Poetica astronomica´...


Sissejuhatus: 2009. A. D.
... -- Planeetidevaheliste lendude aeg on käega katsuda, // Ja muidugi on seal juttu kaugetest galaktikatest, kuhu jõudmiseks tuleb muuta aja ja ruumi omadusi. // ... ja ajapikku kaob argiasjade virvarri igatsus kaugete maailmade järele.“, lk. 3. /---/ „... Algab meie ringkäik tähtede maailma.“, lk. 4.37


30. 09. 2009.
//-- 34. A. D., -- Olen 34. aastane ja esimest korda elus kirjutan ma midagi ka astronoomiast kui sellisest. Kuid huvitunud olen sellest valdkonnast olnud kogu oma teadliku elu. Juba varasest east on huvitanud need külmalt ja sinkjalt siranud tähed, ja kunagi nägin ma veel omagi silmaga ka Kuu nähtavat külge. Astronoomia on äärmiselt huvitav uurimisvaldkond; see on midagi mis on inimesi huvitanud juba kõikidel aegadel. Muistsetel aegadel juba, antiikaja Euroopas olid juba tähtkujud, teati mõndagi tähtkujudest; ja muistsetel Araabia nomaadidel oli iga võimaliku tähe kohta oma nimi. Muistsed Kesk-Ameerika algelised astronoomid koostasid juba üsnagi täiuslikke kalendreid; seega: on olnud inimeste huvi tähtede vastu juba peaaegu, et igavene. Sest see on midagi üldinimlikku ja ääretult siiralt midagi mõistetavat. See on inimliku uudishimu ja teadmis-janu vili. Sest, et mida mõistlikku, tavatähenduses, on leida astronoomiast, mida mõistlikku on n-ö “tähtedeni lendavates rakettides” ? – Astronoomia kui selline on puhtakujuline inimliku uudishimu vili.
Ja pealegi on astronoomia, huvi põhjatu taevalaotuse vastu ka tõeliselt ja üldinimlikult idealistlik pürgimus. See on nagu kogu euroopalik filosoofia ja hilisem teadus. Huvi seni-adumatu järele, teadmishimu ja mõistetav uudishimulikkus. // Ja pean tunnistama, et alles siis hiljuti, alles 34. aastaselt tean Kuu nähtaval küljel 10. nime. JA Kuu nähtamatul küljel siis saab iga inimene teada vaid kolme nime. JA Kuu nähtamatut külge ei näe oma silmaga, pea mitte kunagi ükski inimene. Vähemalt kaasaegsetest küll mitte keegi. // Kuid juba ülejärgmise laulupeo aegu minnakse taas Kuule, selleks, et sinna ka jääda. Seega siis 50. aastat hiljem kavatsevad USA teadlased taas Kuule jõuda, täpselt 5. dekaadi hiljem. Ameeriklaste Kuu-programm vältas siis ju ometigi 1969-1975, ja u. 5. inimest kindlasti jalutasid ka Kuu pinnal. JA siis nõnda jällegi, 5. dekaadi hiljem.
Seega siis 50. aastat hiljem, peale esimest nn. “kuundumist”, hakkavad USA teadlased rajama baase Kuule, selleks, et sinna ka jääda. Mina olen siis, 2019. aastal saamas juba 45. aastaseks. Ja järgmiseks on kavandatud MARS-ARESE programm. Esialgsete andmete kohaselt, aastal 2024 toimub esimene mehitatud lend Marsile. Kuigi need on veel esialgsed andmed. Ja esimene Hiina RV kodanik astub esimesi samme Kuu peal aastal 2020. // Suureks saavutuseks on juba viimased kaks dekaadi olnud see Ravhusvaheline Kosmosejaam: “Freedom”. Selles projektis osalevad peale USA ja Vene, ka EU maad, pealegi veel ka Canada ja Jaapan. See on viimaste andmete kohane tõdemus. JA põhjenduseks kogu sellele “kulukale lõbule”, on toodud lihtsalt “parem kosmose uurimise võimalus”, seega siis: puhtakujuline uudishimu.
Kosmose uurimine. Galaktika, läbimõõdus 1oo ooo valgus-aastat, ja paksus Päikese juures ligi 1o ooo valgus-aastat. Päikene, nn. “kollane kääbus”, mis kannab nime SOL; -- kaugel-kaugel, Galaktika äärealadel paikneb üks tähtsusetu kollane täht, kollane kääbus, mis on küllatki tavaline nähtumus. Ja selle kahejalgne, ahvidest põlvnev eluvorm, on tänaseni kogu oma ajaloolise primitiivsuse säilitanud. Mis väljendub ka selles, et kosmose uurimist, kogu astronoomia-huvi peetakse kulukaks ja tähtsusetuks. Elu maal pidi arenema kas siis selleks ligi 3,5 miljardit aastat, et selliste tõdemusteni jõuda ?! – Kuid elu maal saab areneda veel vaid 5. -10. miljardit aastat, siis lõppeb Päikese vesiniku-kütus, ka heeliumit ei jagu kauaks, ja siis saab Päikesest noova, ja selle plahvatuse raadius ulatub kaugeimate planeetideni. Nii, et miski maal pole jääv, ka elu, ka inimsus ei oma igavikulisi mõõtmeid. // Nüüdseks tean, et KUU peal on juba 10.-13. nimelist kohta. Kuid mu silmad enam ei seleta Kuu pinda, olen nad ära lugenud. Kuid juba siis kui olen 45. aastat vana on Kuule rajatud juba baasid, esimest korda inimsuse ajaloos. Selle suur-sündmuse korrelatiivid jäävad tuleviku teha. // Kuid astronoomiast kirjutan veel järgnevate aastategi vältel. M.O.T.
Jaaniste & Saar: „... [Astronoomia on] siiski seotud Kreeka mütoloogiaga – tugineb ju kogu läänemaailma kultuur Kreeka-Rooma omale. Tähenimedega [seoses, mis] pärinevad araablastelt... /---/ Araabia nomaadid pidasid iga tähte tähtsaks... /---/ ...või astronoomide romantiline mõttelaad. /---/ Otsust põhjendati igatahes mütoloogilise tähistaeva kultuuriloolise väärtusega.“, (lk. 6.) /---/ „... Oleme põhjarahvas; tarvitseb vaid heita pilk Gloobusele, et veenduda: põhjanaba on meile lähemal kui paljud enam tuntud paigad maakeral.“, (lk. 8.) /---/ „... Iidsetest aegadest peale on inimesed veendunud tähistaeva muutumatuses. Aastast aastasse kordavad tähed oma igavest rändu taevavõlvil ja tuhandeid aastaid on tähtkujud püsinud samasugustena.“, (lk. 38.) /---/ „... Ühele tiirule kulub 25 800 aastat, mis on astronoomide jaoks üsna lühike ajavahemik. Kolm tuhat aastat e.m.a., kui Egiptuses ehitati esimesed püramiidid...“, (lk. 43.)38
______________________________________________________________________


`POETICA ASTRONAUTICA`
... Planetoloogia andmetel eksisteerib elu Maal vähemalt kolm miljardit aastat. Et kõik oleviku ja minevikuorganismid on eluvõimelised üsna kitsas temperatuurivahemikus, pidi ühtlane temperatuur Maal säilima kogu selle aja vältel. Maa ainsaks energiaallikaks on Päike, seega tähendab ühtlase temperatuuri püsimine Maal Päikese heleduse suurt stabiilsust.“, (lk. 53.) /---/ „... A. Einsteini üldrelatiivsusteooria järgi saab temast lõpuks nn. must auk, raskusjõu poolt kõveraks keeratud ruumiga lõks maailmaruumis, kust isegi valgus välja ei pääse.“, (lk. 62.) /---/ „... Seda meie kodu-tähesüsteemi nimetatakse Galaktikaks (kr. k. Piimaring). Galaktikas sisaldub ligikaudu sada miljardit tähte, tema ketta paksus Päikese lähedal on umbes 2000 valgusaastat, läbimõõt ulatub 100 000 valgusaastani. Päike asub Galaktika ääremail, meie kaugus tsentrist on 32 000 valgusaastat.“, (lk. 63.)39


28. 08. `011.
Kirjutades astronoomiast, kui sellisest uurimisvaldkonnast. Nüüd olen juba 36. aastane. Ja viimane aeg alustada ka kirjutamisega astronoomiast kui huvipakkuvast valdkonnast. See on kõikehõlmav valdkond, mis inimsust on saatnud läbi ajaloo. Päike, Kuu ja tähed ja isegi planeedid, mida on võimalik palja silmaga näha. Ja alati on leidunud huvilisi, keda see valdkond, millest hiljem siis sai teaduslik astronoomia, on huvi pakkunud. Esmaseid ülestähendusi leidub juba ajaloo algusest. Koos kirjalike ülestähenduste aja algusega on säilinud ka märkmeid hilisema astronoomia kohta. Alati on muidugi ülegi müstifitseeritud Päikese ja Kuuga ja tähtedega seonduvat. Vastavad taevakehad heiastuvad legendides ja muistendites, on erinevate etnoste ja sootsiumite sümboliteks. Rääkimata sellest laiaulatuslikust valdkonnast, kus segunevad algseimad religioossed ette-kujutlused ja primitiivne astronoomia. Paljudes varaseimateski religioonides on need taevakehad olulist rolli mänginud ja osaliselt teevad seda tänase päevani välja, vähemalt sümboolsel tasandil (poolkuu, loojuv päike, pentagrammid, jne.). JA laiaulatuslik on ka astronoomia antipoodi nagu astroloogia levik nii aegade alguses kui ka veel isegi ka tänapäeval. Muistsetes tsivilisatsioonides oli astroloogia, tänasel päeval pseudoteadusena hinnatav, oma mõjukuse tipus. Seda juba nii antiikaja Euroopas, kui veelgi varem, Kaldea ja Muinas-Ameerika tsivilisatsioonide juures. Astroloogiast sai kõik kunagi alguse ja ikka hingitseb see ebateadus mingil kummalisel ja seletamatul kombel veelgi. Kuid selle kirjakoha sihiseadeks on astronoomia ja isegi filosoofilised järeldumused sellest valdkonnast.
Astronoomia kui selline on äärmiselt ulatuslik valdkond. Enamiku aega ei teadnud inimsus astronoomiast teadusena muidugi midagi. Kuid juba Araabia beduiinidel oli absoluutselt iga tähe jaoks oma nimi. Antiikajal tunti planeete kui selliseid ja mõeldi välja juba tähtkujusi. Mis kinnistusid siis Euroopa uusajaks just traditsioonilisel kujul. Valgustusajastu ja ratsionalismi jutlustatud tehnitsistlik optimism tahtis uurida ka taevalaotust meie kohal. Ja ometi kui hilja veel loobuti religioossetest ette-kujutlustest ja geotsentrilisest maailmapildist. Mis on oma olemuselt peaaegu antropotsentristlik, kuivõrd meelte-tajuga seonduvalt geotsentristlik. Asemele asus siis heliotsentristlik maailmapilt, mis siis hiljem kinnistus ka erinevate teadlaste (nagu Mikolaj Kopernik ja Gallileo Gallilei) töödes. Ja siis uusajal kinnistus astronoomia teadusena ja Universum sai oma kindlad omadused ja kehtivad kriteeriumid ja põhiprintsiibid kui loodus-seadused (Isaac Newton). Ja nõnda hakkas kujunema tänapäevane astronoomia kui teadus, mis on rajatud kindlatele füsikalistlikele ja isegi matemaatilistele seaduspärasustele. Astronoomia kui teadus sai alguse uusaja Euroopas ja sellisena on seda järgnevad sajandid jätkuvuseski püüdnud edasi arendada. Seoses teaduse üldise arenguga ja eriti optika (teleskoopide) arenguga on teadmised ümbritsevast maailmaruumist suuresti avardunud ja teisenenud jätkuvaltki. Kuigi uusaegse astronoomia alguseks tuleb ilmselt lugeda 19. sajandit, on siiski peamised saavutused selles valdkonnas eelmise, 20. sajandi viljaks ja saavutuseks.
Tänane arusaam ümbritsevast Universumist on laiaulatuslik ja küllaltki mitmepalgeline. See sai alguse füüsikateaduse arenguga ja täiustus siis jätkuvuseski astrofüüsika kui teaduse kujunemise käigus. Abiks tulid paremad tehnilised eriseadmed, optika kui teleskoopide areng ja kogu füsikalistliku teaduse üldine võidukäik. Sellega hakkas kujunema astrofüüsika kui septsiifiline teadusharu, mille tänased järeldused on juba õigegi laiahaardelised ja mitme-plagelised. Tänaseks päevaks teatakse ümbritsevast maailmaruumist juba üsnagi palju. Newtoni aja füüsiliste sedustega konstantse Universumi asemele on asunud Albert Einsteini relatiivselt tõlgendatud Universum. Newtoni konkreetsetele füsikalistlikele reeglitele ja põhiprintsiipidele vastandub avaram ja laiahaardelisem maailmapilt, mis kõneleb füsikalistlike eri-teaduste keeles realitivistlikult mõistetud Universumist. Einsteini erirelatiivsus-teooria omas 20. sajandi alguses esitatuna küllaltki laialdasi mõjusi ja ulatuslikku tähendust. Peale otseselt praktiliste tulemuste (tuumarelvad, rahumeelne tuumamajandus) järeldusid astrofüüsika tollasest seisust ka üldisemad tulemused. Oli nagu oleks üks inimene hakanud mõtlema, et mida see Päike endast kujutab, avastati, et pidevat vesinikpommi plahvatust, mis on vältust omanud juba miljardeid aastaid. Ja praeguste arvamuse kohaselt on Päike sellisena veel „plahvatamas“ veel 5-10 miljardit aastat. Selles mõttes ju aega on, kuid aatomi lõhustumise võimalikkus on muidugi inimkonna ellujäämise võimalusi drastiliselt vähendanud. Ükski „tõeliselt kuri tsivilisatsioon“ ei saa jõuda lähimategi tähtedeni, on öeldud, sest ta hävitab enne ennast ise. Vahendid ja tingimused selleks on juba olemas (aatomirelvad, mida on juba niivõrd, et hävitada viimanegi bakter maakera pinnalt ligi 200.-kordselt). Kuid palju huvitavamad on Einsteini eri-relatiivusteooria järeldumused  laiemas plaanis, astrofüüsika seosed isegi filosoofia kui teadusega.
Astronoomia kui spetsiifiline teadusharu on tänaseks päevaks täielikult sepstialiseerinud erudeeritud matemaatiliseks astrofüüsikaks. Selle kunatised seosed religiooniga on minetanud oma tähtsuse. Filosoofilisi seoseid ja järeldumusi teha pole samuti enam kombeks. Kaugele oleme jõudnud sellest, et kummardada Kuud ja Päikest, mitte mõista atmosfäärinähtusi ja muud sellist. Kuid ometigi õilmitseb pseudoteadusena ikka veelgi mingit-laadi astroloogia ja mida isegi pseudo-religioossel kombel ikka veel kui „usutakse“. Kuid see on juba psühholoogia (isegi: psühhiaatria) uurimisvaldkond. Ja uusaegne teadus oligi selleks mõeldud, et tühistada religioosse maailmapildi kehtivuse määra. Inimese ja jumala-keskne maailm muutus teaduslikuks, heliotsentriliseks. Siis sai kehtivaks ka Galaktika-keskne universumi-kujutlus, mis on samuti tänaseks päevaks määratult lainenud. Nii, et astroloogiat arvesse võtmata ei ole enam tänasel päeval seoseid religioossuse ja astronoomia andmete kui septsiifilise füsikalistliku eriteaduse vahel. Vahest vaid, et Jumal ei olnud mitte vaid maailma vaid ka kogu Universumi looja...? Kuid kuidas suhtestub filosoofia kui antiikaegne uurimisvaldkond tänase astrofüüsika järeldumustesse? Otseseid seoseid pole nagu eriti esinenud. Kui astronoomiast sai teadus oli filosoofia juba hääbumas, oma varasemat tähtsust ja kaalukust minetamas. JA pealegi meenutab filosoofia, sarnaselt religioonile, tänastele astrofüüsikutele ilmselt midagi aegunut, pigem uskumuse ja sotsioloogiliste arvamusetega seostuvat valdkonda. Kuid ometi kaasnes astronoomia tormilise arenguga ka mõningaid filosoofilisi järeldumusi.40
See oli just 20. sajandi keskel kui astronoomia järeldumustega seoses kerkis esile ka euroopalik eksistentsialistlik filosoofia oma nihilistlikegi järeldumustega seoses. Millele siis järgnes kosmose „hõlmamise“ esimene staadium nagu esimesed satelliidid, kosmose-aparaadid ja isegi esimene „kuundumine“, USA Kuu-programm. Ja filosoofilisi järeldumusi oli, kuigi need olid kaudsed ja otseselt astronoomiliste järeldustega mitte seostatud. Lihtsalt mingi 19. sajandist alguse saanud nihilism ja selle edasi-arendused 20. sajandi keskel eksistentsialistlikus euroopalikus filosoofias. Et ümbritsev maailmaruum on kui lõputu tühjus, olematus, eimiski, tühi ruum. Millest siis pidavat filosoofilises plaanis järelduma individuaalses mõttes just absurdi ja mõttetusega seotud järeldumused. (Mis võisid tuleneda ka grotesksetest sõdadest 20. sajandi esimesel poolel). Seega polegi üritatud otsekui midagi tänasest astrofüüsika laialdasest andme-pagasist kuidagi filosoofiliselt tõlgendada, midagi selle kohta järeldada filosoofilises plaanis. Ilmselt on traditsiooniline euroopalik filosoofia ja erudeeritud tänane astrofüüsika oletatud olevat teineteisest täiesti eraldatud ja lahus. Kuigi, väidetavalt, oli juba Albert Einsteinil mõningaidki huvitavaid filosoofilisi järeldumusi, mis seostusid tema erirelatiivsus-teooriaga. See on siis realatiivsus kui vaatepunktis suhtelisus näiteks. Et kõik, kiirus ja meelte-taju andmed sõltuvad vaatleja, indiviidi asukohast ja konkreetsetest tingimustest. Erirelatiivus-teooria kohaselt on aja ja ruumi omadused teatavates ekstreemsetes kosmilistest füsikalistlikes tingimustest erinevad. Newtoni ajast peale kehtinud printsiibid ja tõesus-kriteeriumid enam ei kehti. Aega ja ruum võib evida suhtelisi ehk siis realtiivseid omadusi. Muidugi on tegemist nendel puhkudel ekstreemsete kosmoloogiliste füsikalistlike tingimustega, ületamatute kaugustega, nagu lõputud valgusaastad või äärmuslikult ekstreemsed füsikalistlikud tingimused nagu ülimalt kõrged temperatuurid, jne. Kuid ometigi järeldub nõnda tänasest astrofüüsikast ka filosoofia tarvis nõndamoodi...?
Selle filosoofilise suundumuse, nagu 20. sajandi keskpaiga eksistentsialistliku filosoofilise koolkonna mõningad järeldumuste seos astrofüüsikaga on muidugi vaieldav. Neist 19. sajandi lõpust alguse saanud eruoorpaliku nihilismi mõningaist järledumustest nagu ei saa kõnelda astronoomia kui teadusega soeses. Ilmselt olid nihilistlikud järeldumused mainitul koolkonnal sotsiaalset ja isegi militaristlikku laadi, tulenedes sajandi esimese poole erinevalt tõlgendatavast grotesksest ajaloost vastavas plaanis. Kuid ometigi näib nagu midagi olevat tulenenud ka astronoomiast: tühjuse, ei-miskisuse, lõpmatuse ja lõputuse kriteeriumid iseloomustavad ka astronoomia populariseeringuid. Kuid filosoofilised järeldumused on oma loomult pigemini sotsiaalse suunitletusega ja ühiskondliku laadi. Astronoomia seevastu pürib oma järeldustes esinema eksaktse ja erideeritud spetsiifilise eri-teadusena. Kuid ometi, kui mainida võimalike populariseeringuid astronoomiast siis on näitena siin toodud tõdemus, et kui lennata "valgus-kiirusel" ümber Gloobuse jääks aeg, ja sellega ka nt. inimkeha vananemine otsekui seisma...? Pole teada, vaevalt, et seda oleks katseliselt võimalik tõestada. Ja küllaltki filosoofiliselt kõlab erirelatiivsus-teooria üks peamine järeldumus aja suhtelisuse kohta. See on ulmekirjanduses juba läbitud etapp, läbimõeldud võimalus, rohkem oletus kui reaalsus. -- Kuid kui eemalduda Maast valguskiirusel siis muutub aeg inimkeha ja inimkonna jaoks relatiivseks otseseski mõttes. Oletatavas Maast valguskiirusel eemalduvas kosmoselaevas (milliseid ei ole olemas) möödub nt. 10. aastat, kuid Maale tagasi-pöördudes on siis siin Gloobusel möödunud juba sada aastat. On see tõelisus või lihtsalt ulme-kirjanduslik fantastika pole võimalik meie ajal järele uurida. Kuid aja ja ruumi realtiivsed omadused on ometigi Albert Einsteini erirelatiivus-teooria tuumaks. Kuid ilmselt nõuavad need lihtsalt suurimaid kujuteldavaid vahemaid, kosmilisi ruumi-kuristikke ja äärmiseltki ekstreemseid füsikalistlikke kosmilisi tingimusi, milles muutuvad isegi konstantseks teguriks peetud aja omadused ja põhiolemus. Lõputu kosmilise Ruumi kujuteldamatuid kaugusi on võimalik veidi kujutleda, kuigi lõpmatust ennast ei suuda inimmõistus hõlmata. Kuskil tuleb kui „piir“ vastu, ei ole võimalik mõelda lõpuni välja lõpmatut ruumi ennast. Lõpmatus ei ole konsekventselt „lõpuni mõeldav“. See näib iseloomustavat religioonis seoseid tänase astrofüüsikaga. Lõpmatus on kui üks moderne „jumalik epiteet“, lõpmatuse lõpuni mõtlemise suutmatus on inimliku piiratuse vältimatuks järeldumiseks. Kuid vahest just see ongi meie valgustatud, tehnitsistliku aja viimane „jumalatõestus“? -- Jumal on lõpmatus ise, jumal on lõpmatus sõna otseses mõttes, kas siis aksioloogilises mõttes, lõputu headus, lõputu armastus, vms. -- Või lihtsalt: inimlik piiratus ilmneb siis kui mõistetakse, et ei ole inimlikul kombel võimalik „lõpmatust lõpuni mõelda“. Jumal vahest ongi lõpmatus mille ei ole lõppu...? See oleks meie tehnitsistliku ajastu „jumalatõestus“ par excellance...
Kuid uuemad astrofüüsikalised andmed kõnelevad veelgi millestki enamast. Pole enam nii, et uusimad teleskoobid olid suutnud eristada vaid „kodust“ Galaktikat ja veel paari. (Ülejäänud olid lihtsalt siis ilmselt „udukogud“). Tänapäevaste heade teleskoopidega olevat väidetavalt võimalik avastada ligi 40 000 uut Galaktikat ööpäevas. (Selle väite tõesus on siiski ikka kaheldav). Kuid tänapäevane astronoomia räägib veel enamastki. (Isegi Eesti astrofüüsikud on omandanud kuulsust Universumi nn. „kärgstruktuuri“ oletades). Kuid äärmiselt ekstreemsetes kosmilistes tingimustes on võimalik avastada ka materialistlikus ja füsikalistlikus mõttes „Kurjust“ ennast, mis oleks siis tõlegendatav kui varasemate aegade Saatan, Kurat, Peltsebul, Mefistoteles, Langenud Ingel... Jutt on Univerusumi avarustest täheldatud äärmiselt ekstreemsetes füsikalistlikes tingimustes eksisteerivatest KVASAR´itest. See on nagu mingi mateeria kogum, mille eesmärgiks näib olevat hävitada (ja taas-luua) muud mateeriat. Äärmuslikes füsikalistlikes kosmilistes tingimustes tekib olukord, kus mingi mateeria/aine kogum näib sihitult hävitavat ülejäänud mateeriat/ainet. Sellega oleks kui avastatud nn. „kurjuse printsiip“ Universumis reaalsel kujul. JA samuti kõneleb tänane astrofüüsika peaaegu metafüüsilisel kombel „ajast mida on võimalik näha kaugenemas“... -- See tähendab, et optiliselt (teleskoopidega) on näha ikka veel plahvatavat Universumi, seega oleks kui näha kaugenevat, ikka veel plahvatavat ainet/mateeriat, olevat võimalik näha järjest „kaugenevat aega“...? Sellisel juhul on aja omadused Universumis tõesti äärmiseltki relatiivsed. JA ajal pidi olema ka konkreetne algus, ajal ja ruumil, kogu ainel/mateerial on oma konkreetne algus, mis algust on võimalik mõõta isegi sekundites. Kogu lõputu Universumi kõikmõeldav aine ja kogu mateeria mahtus kunagi ühes murdosa sekundis ühte aatomisse, siis, järgnevatel sekunditel, mahtus kogu Universumi kujuteldamatu kogumäär ainet inimese peopesasse. JA siis sai alguse AEG, nõnda sai alguse „tühjas ruumis“ ka AINE. Nõnda lõi Jumal kui mingi mõju või jõud või üldiseim printsiip siis meile tuntud Universumi... Universumi ajal ja ruumis eksisteerival ainel on oma algus. Ja on võimalik näha ikka veel plahvatades kaugenevat aega. Sellel kõigel on juba otseseid filosoofilisi ja religioosseidki järeldumusi!
Seega on nii ruum kui aeg oma olemuselt tõesti läbinisti realtiivset laadi. Kui kogu Universumi lõputu ja ikka veel plahvatades keskpunktist eemalduv aine mahtus esimestel murdosa sekunditel tõesti aatomi suurusesse ühikusse, siis võib juba pärida põhjuste järele isegi filosoofiliste/metafüüsiliste põhuste järele, mis oli selle ajendiks. Ja sellel võib omakorda olla ka isegi religioosseid seletusi. Mis põhjustas sellel kogu võimaliku aine sellist konsentreerituse kujuteldamatut astet ja mis tingis selle järgneva plahvatuse („nn. „Suur Pauk“), mida on tänaselgi päeval võimalik näha (optiliste eri-seadmetega) ikka veel: isegi kaugenevat...? Kas see oli kogu Aja algus, või kas saab aega ainult mateeria ulatusliku levikuga seostada. Mis oli enne aega ja universumi kogu ainet, mis oli ennem seda plahvatanud Universumi. Kas ei olnud üldse midagi, ainult tühjus, tühi ruum, vaakum, mitte-miskisus, olematus, tühjus... ? Mis oli Aja alguseks, mis oli põhjuseks, kas on tegemist (astronoomilises mõõtkavas) ka korduva protsessiga? Kogu Universumi aine on kujuteldamatut mateeriahulk, ja see mahtus selle plahvatuse alguses inimese peopessa?! -- Selle kõige kujutlemiseks juba tuleb appi võtta metafüüsilised ja filosoofilised ja vahest isegi religioossed põhimõisted. See kõik ongi siinse kirjutamise sihiseadeks. -- Astrofüüsika võimalikud filosoofilised ja isegi religioossed järeldumised. Mida peab inimsus mõtlema olles vastamisi seatud lõputu Universumiga ja teades selle alguse, aja ja ruumi alguse hetke ja suutes juba näha kaugenevat aega ja ikka veel plahvatavat ainet?!
Jaaniste & Saar: „... Võivad ka Galaktikad maailmaruumis moodustada paare, mõnekümneliikmelisi Galaktikarühmi ja tuhandetest Galaktikatest koosnevaid Galaktikaparvi läbimõõduga kümneid miljoneid valgusaastaid. Peetakse võimalikuks veelgi suuremate moodustiste – superparvede olemasolu. /---/ -- Kosmoloogia – andmetel algas [Maailmaruumi] paisumine umbes 20 miljardit aastat tagasi. Kõige kaugemateks objektideks Universumis on kvasarid (noorte galaktikate üliheledad tuumad), mis eemalduvad meist peaaegu valguse kiirusega.“, (lk. 65). /---/ „... Kuu mõju maapealsetele protsessidele on muidugi olemas. Tõusude-mõõnade tugevus sõltub Kuu faasidest, elu aga pärineb meredest ning on tõenäoline, et sedagi perioodilisust kasutati evolutsiooniprotsessis. Tõusud-mõõnad on olemas ka atmosfääris, mistõttu Kuu võiks mõjutada ilmastikkugi“, (lk. 68). /---/ „... Päike on üsna vana täht, siiani on ta elanud vähemalt viis miljardit aastat. Energiat jätkub tal veel umbes kümneks miljardiks aastaks ja midagi eriti hirmsat Päikesega ei jutu – ei saa temast noovat ega supernoovat, ka mitte koledat musta auku. Küll on karta, et 600 miljoni aasta pärast muutub ta punaseks hiiuks. Paremat tähte oma planeedisüsteemi oleks siiski raske leida.“, (lk. 202). /---/ „... Neile aga, kes vabal ajal nõidumisega tegelevad, võime kinnitada, et Kuu osa selle tegevuse juures on üsna oluline.“, (lk. 223).41
______________________________________________________________________

STEVEN WEINBERG: „... Kirjutada raamat varajase Universumi kohta. Mis võiks olla veel huvitavam kui loomise probleem? Varajane Universum, eriti esimene sajandiksekund, on valdkond, kus elementaarosakeste teooria probleemid puutuvad kokku kosmoloogia probleemidega.“, (lk. 3). /---/ „... See varajase universumi teooria ongi käesoleva raamatu sisuks. /---/ Algul oli mingi plahvatus. /---/ ... Kas ruum on lõplik või lõpmatu.", (lk. 7). /---/ „... Gravitatsioonjõu mõjul hakkas tekkinud gaas teatud aladel tihenema ja moodustas lõpuks praeguse universumi galaktikad ja tähed. /---/ ... Miks Universum on selline, nagu ta on, vastab kõnealune teooria, et ta on selline, nagu ta on olnud, sest see on ainus võimalus jääda ikka samasuguseks“, (lk. 9). /---/ „... Universumi tulevikust. Universum võib igavesti paisuda, muutudes üha külmemaks, tühjemaks ja elutumaks. Alternatiivina võib ta ka kokku tõmbuda, purustades galaktikad, tähed, aatomid ja aatomituumad tagasi nende koostisosadeks.“, (lk. 10).42
08. 09. ´011.
Kirjutades siis sellest ulatuslikust ja tohutust valdkonnast nagu astronoomia, ja seda siis elus alles teist korda sisuliselt. Kosmose uuringud, Kosmose hõlvamine ja kõik seonduv... See on tohutu uurimisvaldkond. Kogu ajaloo vältel on inimsus olnud huvitatud taevalaotusest nende peade kohal. Päike ja Kuu ja kõik need taevatähed. Osad tähtedest käituvad isegi kummaliselt ja juba Antiikajal teati, et need on hoopiski planeedid... Juba antiikajal teati kõikvõimalikke mütoloogilisi tähtkujusi ja enne teleskoopide leiutamist teati ka planeetidest juba nii mõndagi. See on see Läänemaailma lugu need kõik (traditsioonilist 88!) ametlikku tähtkuju, mis seostuvad Kreeka-Rooma antiikaja mütoloogiaga. Kuid Araabia beduiinidel oli iga eredama tähe jaoks oma nimi. JA nüüd on siis praeguseks, et peamised tähtkujud on Euroopa antiikajast, kui tähtede nimed on osaliselt Araabiakeelsed. JA sellest kõigest kokku on kujunenud siis tänane arusaam sellest kõigest, kogu taevalaotusest, mis kummub inimsuse kohal kõikidel aegadel. Kõikidel varasematel ja kõikidel hilisematel aegadel, seniks, kuni inimsusel on püsi... Ni kaua kui inimkond veel vältust omab ülepeakaela... See on tänapäeva lugu, kõik on kuulnud taevatähtedest, neid näinud; ollakse kuulnud ka erinevatest astronoomilistest fenomenidest, kvasarid, pulsarid, mustad augud... Teaduslik astronoomia järjest avardab meie maailmapilti ja populaarteaduslikud käsitlused tutvustavad seda laiemale ringkonnale. JA see ´igatsus kaugemate maailmade´ järele püsib ja omab vältust. Ikka jäävad need sinakalt siravad tähed meie üle valitsema ja nõnda kõikideks aegadeks. Vahest ka siis, ku inimsust enam ei olegi. Kui on vaid tähistaevas ja see inimliik, kes on oma lõpmatus kurjuses end sellelt planeedilt hävitanud. Kuid ikka jäävad sirama need ´ükskõiksed tähed`... („Die Sternen-Übelkeit“, Fr. Nietzsche). Kuigi argiaskelduste virrvarri kaovad nooruse-ea unistused kaugetest maailmatest... See kõik, mis on teadusliku fanatastika ("Sience fiction“) elik ulmeromaanide jaoks juba ammu läbitud etapp. Ikka jäävad sirama need „ükskõiksed tähed“...!
Aastatega on muutnud arusaam astronoomiast, nii individuaalses kui ka teaduslikus plaanis. Inimelu on nii üürike, et muidugi õpitakse juurde ka astronoomia valdkonnast, kuid ajast jääb selleks väheseks ja midagi eriti nagu ei teata sellest ümbritsevast lõpmatusest, seda selle sõna otseses mõttes. Kui vähe on tegelikult ajaloo vältel teatud sellest mõõtmatust laiuvast ümbritsevast Kosmosest. Üsna vähe. Alati on heiastunud Päike ja Kuu ja külmalt siravad tähed. Kuid kui mannetu on tegelikult panna tähtedele nimi, kujundada neist juhusliku tähendust omavaid „tähtkujusi“ ja arvata, et selle kõigega Universumi saladused piirduvadki. Mõelda välja mingi pseudoteadus nagu astroloogia, nagu võiksid tähed ja planeedid kuidagi kujundada seda armetult üürikest inim-eksistentsi ja seda piiratud individuaalset üürikest elu. Kuid nüüd on selle asemele asunud astronoomia kui septsiifiline eriteadus, kes ikka veel ei lakka imestamast Universumi mõõtmatu lõpmatuse ees... See tänapäevane astronoomia jutlustab samasuguse aukartusega Universumi lõppematuist saladusest ja üritab, tagasihoidlikul kombel mõista mõistetamatut ja nimetada ja uurida midagi, milleni inimmõsitus tegelikult kunagi küündida ei saa. Kuidas saaks ajalik inimsus mõista mõistetamatut, kuidas suudaks inimmõistus mõelda lõpuni Lõpmatust ennast. Sest ei saa olla nii, et inimsus suudaks mõista ja mõelda lõpmatust, lõputut ruumi selle lõpuni välja. Inimmõistus pole suuteline lõpmatust lõpuni mõtlema ja mõistma. Sest Universum on lõputu ja sellel pole ei otsa ega äärt. Ruumikuristikud on ületamatuks jäävad ja isegi aja omadused on tegelikult vägagi muutlikud. Universum ei ole inimmeeltele ega -mõistusele hoomatav. Ja täiuslikuks mõistatuseks see kui jääbki... Mida ei suudeta mõista, seda pole aga olemaski. 43
Ajaloolised korrelatiivid astronoomia algusest on huvipakkuvad peamiselt ajaloolises plaanis. Astroloogia on pseudoteadus oma emotsionaalsete ja eksalteeritud järeldumistega. Uusaegne astronoomia on kujunenud eksaktseks ja erudeeritud astrofüüsikaks. Selles mõttes ei ole nagu võimalik oletad ka tänase astronoomia ja 20. sajandi keskpaiga filosoofilise koolkonna nagu eksistentsialistlikud teooriad võimalikku ühilduvust. Ja kui ei saa teha mingeid filosoofilisi järeldumusi astronoomia ainesest, siis on veelgi vähem tõenäolised võimalikud religioossed järeldumused. KUID kui on kujuteldav Universum, mille ületamatud ruumikuristikud ületavad inimmõistuse ja -taju piire. Kui lõpmatus on mõistuslikult lõpuni haaramatu, kas siis ei peaks ikka midagi järelduma isegi psühholoogilises ja ka filosoofilises plaanis...? Religiooni kui traditsiooni, mis põhimõtteliselt kogu teadust eirab, samuti nagu ignoreerib ka astronoomiat, -- ei saa siinkohal arvesse võtta. Kuid filosoofilised järeldumused pole siiski välistatud. Sest milleks on võimeline spetsiifiline astronoomia, selleks on võimeline ka inimmõistuse eestkõneleja nagu filosoofia. KUIGI kõik need 20. sajandi keskpaiga (ajalooliste grotesksustega seotud) filosoofilised, eriti eksistentsialistliku koolkonna järeldumused siiski ilmselt otseseid astronoomilisi andmeid ei kajastanud. See nihilistlik ja eksistentsialistlik filosoofiline suundumus oli pigem sotsiaalset ja/või individuaalset laadi. Kuid mõningad selle ja eelmise sajandi astronoomilised järeldumused on oma põhilaadilt filosoofilise olemusega. JA nõnda jäävad eriteaduste piirijooned ähmasteks ja ei teata, kus algab teadus ja kus lõppeb filosoofia.
JA vahest on tõesti tänaste andmete kohaselt Universumis eksisteerimas nii Aja algus, kuivõrd on näha veel kaugenevat, plahvatavat ainet eemaldumas meist valguskiirusel...! Kunagi leidus Universumi alguses aset mingi grandioossne sündmus (nn. „Suur Pauk“), millega kogu Universumi aine ja mateeria kui sai oma algseima alguse. Kogu Universumi aine mahtus esimestel plahvatuse murdsekundistes ühte aatomi-suurusesse aineosakesse. -- JA enne ainet ei saanud olla ka Aega kui sellist. Seega siis kogu Universumi aine/mateeria aja isegi, ka Aeg, kui selline, algas mingil konkreetselt ajahetkel, kui tühjas kosmilises Ruumis loodi korraga nii Aeg kui ka Aine. (Ja heade teleskoopidega on praegugi veel võimalik vaadelda plahvatavat, kaugenevat aega...? On võimalik näha Aega kaugenemas, mingi iidse plahvatuse toimel meist valguskiirusel eemalduvat Aega... Mis oli selle kõige põhjuseks, kas siin saab järeldada midagi filosoofilist...? -- Lihtsamateks oleks juba religioossed järeldumused. Jumal ei olnud mitte vaid Maailma vaid kogu Universumi Looja. Jumal oli see, kes „lõi taeva ja maa“; Jumal oli see, kes lõi kogu Universumi täitva mõõtmatu ulatusega aine/mateeria. JA Jumal oli ka see kes lõi Aja selle alguses. Mis olid need võimalikud füsikalistlikud tingimused ja võimalused, seda ei suuda inimmõistus ilmselt kunagi haarata ega hõlmata ega kunaski seletada. Kuid Ajal oli oma kindel algus ja tühjas Ruumis oli algus ka kogu Ainel, kogu füsikalistlikul mateerial. JA siis pidavat olema, äärmiselt ekstreemsetes universaalsetes kosmilistes tingimustes olema ka olemas mingid ainekogumid, mida nimetatakse Kvasariteks, mis kujundavad tingimusi kus osa ainest/mateeriast näib kui hävitavat (ja taasloovat) teist mateeriat. Sellega oleks kui avastatud ka absoluutne Kurjus Universumis, aine mis hävitab mateeriat, Kurjus puhtal kujul, destruktiivne printsiip, mis on ekvivalentne erinevate religioonide Kuradi, Saatana, Kurjusega. JUMAL oli siis Aja ja Mateeria alguse juures, lõi aja ja ruumi täitva aine. Kuid on ka Kurjus, mis näib vaid ainet hävitavat. See on juba mingi pseudo-religioon, kuid ometigi võis Universumi Looja tähendada lihtsalt Universumi Aja ja lõputut Ruumi täitva Aine alguse hetke. Aja alguse hetke materialistlikus Universumis. JA olla ka olemas Kurjuse jõud, ainet hävitav aine, millel ei näi olevat mingit sihti ega otstarvet. KUID inimlik mõistmine ei suuda kunaski ilmselt mõista Kosmose lõputut ulatust ega seal toimuvaid grandioosseid protsesse. Inimmõistus ei suuda kunaski Kosmoses toimunut mõista ega kirjeldada. Kuid uudishimu jääb, jääb inimlik igatsus kaugete ja saavutamatute maailmade järele. Ja imestus, millest filosoofia olla algusegi saanud millaski. Ja jäävad ka kõik vastamata küsimused ja täitumatud soovkujutelmad. M.O.T.44
______________________________________________________________________
07. 01. `012.
Kirjutades siis astronoomiast kui kõige ulatuslikumast valdkonnast, mida inimmõistus kunagi on uurinud. See tähendab ju ümbritsevat kõige üldisemas mõttes, seda, mis ümbritseb meid nii maises elus kui ka seda kõike ja kujutlematut, mis ümbritseb meid kosmilises ruumis, lõpmatuse mõõtkavades. Kirjutades sellest kõigest, mis laiub lõpmatusse igas mõttes ja mõõtmes, mis ümbritseb seda väikest tähte nagu Päike, seda „kollast kääbust“, mille 3. planeedil on tekkinud ja evolutsioneerunud mingi ahvidest põlvnev eluvorm. Kes oma jultumuses on jõudnud niigi kaugele, et on välja mõelnud nii jumalad, kui ka igavese elu. Kuigi tegemist on ainult ahvidest põlvneva eluvormiga, keda ümbritseb lõpmatus ja tajumatu ja tunnetamatu kosmiline igavik ise, mida kunagi mõista ei suudeta. // Vähe on teada astronoomia kui teadusharu ajaloost, kuna ei olegi astronoomiat teadusena kunagi, kuigi kaua, olemaski olnud. Heliotsentriline maailmapilt küll tõestati kunagi, kuid selle adumiseni ei jõuta ilmselt millaski. JA nüüd, tänasel päeval peaks ilmselt mõtlema Galaktika-kesksele maailmapildile. Kuigi ka see on ainult mööndus ja selle lõputul ümbritseval ruumil ei ole ei otsa ega äärt. Midagi on, mis võib muuta arusaamu nii ajast kui ruumist, kuid selle adumiseni on veel pikk tee. Ja ilmselt ei mõista inimesed kunagi kogu seda üüratut ja lõputut tühjust, mis meid kui ümbritseks. On teada ainult, et Universum kui selline on kunagi tekkinud ja allub konkreetsele seadumustele. Kuid keegi ei suuda kunagi mõelda universumi lõputult advekaatsel kombel, sest see on midagi mis on tunnetamatuks jääv. Sellel Universumil ei ole ei algust ega lõppu, inimmõistus ei suuda kunaski hõlmata seda kõike...?
Sest kunagi oli midagi taolist nagu ALGUS. -- Sellest sai siis Universumi aja ja kogu selle materiaalse ainesega täidetud Ruumi algus. See oli nagu mingi Jumal, kes lõi nii aja kui ka Ruumi täitva ainese ehk mateeria. JA on teada, et esimestel sekunditel mahtus kogu universumi täitva mateeria koguhulk inimese peopessa. Esimestel murdosa sekunditel täitis kogu universumi mateeria mõne aatomi suuruse ruumiühiku. JA siis see kogu kujuteldamatu mateeria hulk kui plahvatas. JA see oli siis kui Universumi ruumi täitva mateeria ja ka Aja algus. Otsekui oleks loodud see Aeg ja kogu mateeria. Seda kõike võib tänapäeval vaid vaadelda. Tajudes ja tunnetades universumis põhilisi funktsioneerivaid kriteeriume. Seda näitab, see, et see on mõõdetav valguse kiirgusega seoses. Seda kõike võib seletada, mis universumis toimub, kui gravitatsiooni mõju. Kuid selle kõigega vaid nenditakse, et midagi on olemas, mis allub kindlatele seadustele. Midagi on kunagi alguse saanud; kuid: mis oli enne seda alguse hetke? JA mis on kogu selle majesteetliku vaatemängu lõppfaas?45
______________________________________________________________________
26. 09. `012.
Kirjutades taas astronoomiast kui haaravast teadusharust sellisena. Tegemist on millegagi, selle teaduse nagu astronoomiaga seoses, mis aitab olla üle igapäevasest argisest hallusest, et ei peaks tegelema vaid selle igapäevase argise jandiga. Universumi mõtestada püüdmise katsed (ka diletantlikud sellised) aitavad elu muuta millekski muuks kui selleks argiseks tüütuks ja korduvaks jandiks. Astronoomia kui teadus aitab elu mõtestada, nähes kõikide nende kujutlematute kosmiliste protsesside ja sündmuste grandioossust ja inimmõistust ületavat ulatuvust. See aitab hoiduda muutmast elu millekski tühiseks, kõiksuse palge ees, nagu oleks öeldud varasematel sajanditel muutub kogu see argine jant millekski enamaks ja inimelust saab tragöödia. Olles vastamisi seatud kosmiliste ajavahemike ja mastaapide, ainekoguste ja muutliku aja kulgemisegagi saab mõtlev inimene aimu oma tühisusest ja suudab, ennast hinnata vähemalt kui mingite grandioossete protsesside täiesti juhusliku kõrval-saadumust, mis aga ei vähenda mitte nonde kosmiliste protsesside grandioossust vaid paneb üksik-indiviidi meie päevilgi imestama kui juhuslik see ometi on, et on tekkinud inimliik, kes on võimeline uurima oma mõistusega ümbritsevat lõputut kõiksust. Ennustama, mis veel tuleb, suutes pilku heita ka kosmiliste protsesside kujutlusvõimet-ületavatele nähtumustele, nagu Universumi algus, selle esimesed sekundid. Kogu see tohtu määr ainet lõpmata ruumis, mille ajalugu uurides ja mille tulevikku üritades ette näha, lihtsalt tuleb tunda veidigi aukartust ka omaenda olemise, kui millegi täiesti juhusliku ja nii haruldase võimaluse üle.
Gigantsed ja majesteetlikud ja oma olemuselt hõlmamatud ja lõpuni mõistmatuks jäävad protsessid panid kunagi 4,6 miljardit aastat tagasi alguse sellele, et olemas Maakera, millel siis ilmselt puhtakujulise juhuse läbi tekkisid elu alged (u 3. miljardit aastat tagasi). Ning sellest on siis arenenud, elu algetest, (nagu ainuraksed organismid, amööbid, jne), siis see tänane „mõtlev inimene“, kes kui ei lepi selle võimalusega, et Universum on midagi lahendamatuks jäävat ja selle viimaseid saladusi ei suudeta kunagi mõista. Muidugi, juba M. Koperniku aegadest ei arvata üldiselt, nagu oleks ümbritseval ajas kulgeval ruumil ja kogu sel lõputul mateeria-hulgal enam otsene seos inimliigiga. Kuid osaliselt tehakse seda veelgi, kuigi tänasel päeval rohkem nagu teaduse rüüsse riietatult. [Ja igapäevaelus ollakse niivõrd hõivatud kogu elu ka teatavate elektro-mageneetiliste impulsside ja noid vahendavate neouro-kineetliste nähtumuslike, pelgalt adjektiivides kirjeldavate, bioloogiliste fenomenidega]. Kuid ka teoreetikutel ei tarvitse ilmutada mingit erilist poeetilist fantaasiat. -- „Horisont, s. t. kaugus, millest alates pole võimalik vastu võtta mingeid signaale.“ 46 -- Oleks see ometi nii, kuid siiski on selge, et on mingeid signaale mis levivad teadmata kiirusel ja mida on võimalik "vastu võtta" ka kaugemal kui seda endast kujutab Maa kumerusest tingitut fenomen nagu horisont. Miks see nii on jääb aga teiste kirja-kohtade teemaks. Kuid kui „ ei muutuks teisele mõjuvas jõus mitte midagi enne, kui teade vahemaa muutumisest on jõudnud levida elktromagnetlainete kujul ühel osakeselt teisele. (Vaevalt on tarvis lisada, et need lained levivad valguse kiirusega; see ongi tegelikult valgus, ehkki mitte ilmtingimta nähtav valgus.“47 Järelikult levib siis elktromegnetväljade ja -impulsside mõjul isegi informatsiooni ühelt aineosakeselt teisele ja seda pea lõputu kiirusega. Milleks see aga vajalik on argises sfääris see jääb seletamatuks.
„Samuti võime harjuda ka absoluutse nullajaga: see on ajahetk minevikus, millest varasemasse hetke ei saa põhimõtteliselt ulatuda ükski põhjuse ja tagajärje ahel. Probleem on lahtine ja võib-olla jääbki lahtiseks.“48 -- Põhjuse ja tagajärje kausaalseostest on mõtiskletud varemgi. Kosmoloogias ei saa siis mingi põhjus ega tagajärg ilmneda enne teatavate protsesside algust. Põhilised probleemid nii ajalikus elus kui kosogoonilistes ja astronoomilsteski mõõtkavades aga jäävad muidugi oma olemuselt lahendmatuteks. Muidugi kiputakse omistama välisele reaalsusele, olgu isegi või astronoomilistes mastaapides mingeid loogilisi struktuure, kinnitamata piisavalt tähelepanu kõikvõimalke ratsionaalsete ja loogiliste struktuuride ajutisele elik inimlikule algpõhjusele. Võib-olla tõesti väljendub „looduse loomulik lihtsus“ ka füüsikaseadustes, kui muidugi tuleb täpsemate andmete puudumisel säärast seost vaid oletada. Ja oletusteks sellisedki seosed vaid jäävad, sest pole kui kedagi pealt nägemas olnud kui toimusid nood kõik grandioossed protsessid mis kujundasid kogu aja ja ruumi. Paisuv Universum, kahanev Universum, inimlikes mõõtkavades jäävad kõik nood arutlused rangelt teoreetilisteks. Juba lõpmatust lõpuni mõelda on inimmõistusele täiesti võimatu. Samuti on võimatu kujutleda sfääriliselt lõpliku ja samas lõpmatu Universumi mudelit. Ikka tekiks küsimus, mis on lõpmatusest kaugemal, või kui kaugele lõpmatus ulatub? Ja kuidas saab kinnine sfääriline Universum olla lõpmatu ja lõplik samaaegselt. Suletud ringijoon, selle lõplik-lõpmatus kui sfääriline pind. Ilmselt on selle Universumi olemuse küsimus inimmõistusele midagi haaramatut. Võimalik on, et Universum on lõpmatu ja paisub igavesti. Vaevalt, et seda ükski mõtestatud inimolend kunagi näeb, sest pole mingit lootust, et inimliigi järeltulijad võiksid elada nt. 70. milj. aastat hiljem, kui Universumi kokku-tõmbumise tulemusena näiks tavas Maa kohal inimsilmale talumatult heledana. Kui tähti on tihedamalt näha, kui planeedid hakkaks aeglasemalt tiirlema (kui seisma ei jääks planeetide tiirlemine siiski kunagi). Universum on praegu ligi 10. miljardit aastat vana, paisudes veel ligi 50 miljardit aastat hakkab see taas aeglaselt kokku tõmbuma.49
Kui kogu see „kurb lugu“ nagu inimtsivilisatsioonide tõus ja häving etendub kosmilisel näitelaval siis tõesti ka ainult nii üürikesel ajahetkel. Kosmilistest mastaapidest vaadelduna on see kindlasti tõsi, see ajutine mõistusega seotud hullus, verine ja tühine ajalugu, mannetu, tüdimusest suunitletud inimelu, kogu sellel mõttetusel ei tohikski olla erilist püsi ja seda kohe kindlasti ei saagi olema. Inimmõistuse seab küll küsimuste ette võimalused liikuda ruumis ja sellega seotud ulmelised unistused. Kuid kui Ruum on lõputu või sfääriliselt endasse-sulguv ja kui isegi Ajal on täiesti erinevad omadused (eukleidlistest, Newtoniga seotutest, tulenevalt Einsteini eri-reltaiivsusteooria järeldumustest), -- siis on isegi ulmelistel mõtetel nagu vähe alust või sisulist mõtet. Aeg võib kujuteldamatult ekstreemsetest tingimustes lihtsalt „seisma jääda“, mateeria võib laguneda alg-osakesteks, selleks, et tekiks uuesti paisuvas Universumis nood osakeste ühendid millest saavad tähed ja planeedid, tekiks uuesti mateeria uue algusega seotud uus Aja algus. Võimalik, et see tsirkulaarne protsess on lõputu, sama mehaaniline kui juhuslik nagu inimliigi eksistents, ja ka olemuselt oleks see kogu mehaaniline tsirkuleeruv protsess, hoolimata oma mastaapsusest, ka täiesti mõttetu...? Tsirukleeruv Universum, algne plahvatus enne mateeria tekkimist ja Aja algust ja siis paisumine kas lõplikus või lõpmatus Universumis, siis taas jahtumine, kokku-tõmbumine ja uus plahvatus. Ja nõnda lõputult edasi läbi kõikide aegade. Ilma näiva mõtte või isegi mõtestatud vaatajaskonnata muidugi. Universumi erinevad mudelid annavad muidugi võimalust noid üritada isegi filosoofiliselt pädevaks mõtestada või ümber-seletada, nt juba tõesti loomise probleemiga seoses. Kas aja algus on alati ka ruumi täitava aine uus algus. Kus jookseb lõplikul ja sfäärilise või lõpmatu Universumi piiri-joon, mis asub selle kujutlematu lõpmatuse taga, jne. Midagi eriti lohutavat selles kõiges ei ole, elame Universumis, kus inimliik on täiesti juhuslikult tekkinud ja läbivalt mõttetu ajaloo jooksul omandanud mingigi intelligentsuse taseme, kuid sellel poleks mingit tähtsust. Religioossed vaatepunktid on mõttetud ja tõesti on „...meie Maa vaid tilluke osa enamjaolt vaenulikust universumist. /.../ Mida arusaadavam universum näib, seda mõttetum ta tundub. /Kuid/ Ponnistused, mida inimene teeb universumi mõtestamise nimel, tõstavad ta elu kõrgemale jandist ning annavad sellele tragöödia tõsidust.“50
______________________________________________________________________
22. 10. ´012.
Kirjutades siis siia taas midagi astronoomiast kui äärmiselt huvipakkuvast teadmisharust. Millestki, mis jääb alatiseks huvi pakkuma, seniks, kuni inim-liigil on püsi.51 Sest alati on inimsust lummanud see taeva-sfääriga seonduv. Päikese, Kuu ja taevatähtedega seonduv kui lahendamatu mõistatus, mida keegi kunagi pole mõista suutnud. Aegade algusest peale on see kõik kui lummanud inimsust ja ilmselt jääb see nõnda kuni aegade lõpuni. Vahest juba sel aastal, selle 2012 aasta lõpus leiab aset midagi grandioosset, mida ennustasid juba muistsete maiade primitiivsed astronoomid, - see oli siis nagu ennustus mille kohaselt leiab aset maailma lõpp juba selle aasta lõppedes. See annab aimu, kui oluliseks on muistsetel aegadel loetud seda, mida tänapäeval tuntakse astronoomiana. Praegu võib siiski oletada, et sel aastal veel see maailm ei lõppe, sellele maailmale ei tule veel lõpp. -- Kuid mäherdune mõju pidi olema sellistel astronoomiliselt (paikapidavatel) ennustustel muistsetel aegadel. Sest eks see astronoomia ole alati olnud üks keeruline teadus... Selle aastaga ei näi see inim-universum küll kuidagi otsa lõppevat (kahjuks või õnneks), näivalt pole nii mastaapsetele lähenevatele sündmustele muud vihjet kui selle muistse Kesk-Ameerika maiade astronoomilised arvutused ja uskumused. Seega ei tule selle aastaga lõppu sellele inim-maailmale siiski tõenäoliselt kindlasti mitte! See kõik on lihtsalt kirjelduseks kogu sellest mastaapsusest, mida on seostatud selle kummalise sirava tähistaevaga, selle kõigega, mis seostub „taevaste sfääridega“, jumalate ja jumaluste maailmadega. Seega on mõeldud juba aegkondi, et kunagi tuleb inimsuse lõpp ja maailma lõpp justnimelt noist taevastest sfääridest. JA selles suhtes ilmselt palju pole eksitudki, sest uuemate astronoomiliste teaduslike arusaamade kohaselt (nagu on arvatud viimased pool sajandit, mis on astronoomilises mastaabis väga lühike aeg!) -- ongi inimsusele omane maailm kaduv ja vägagi lõplik. Sest kogu see universaalne kõiksus, mis meid ümbritseb on ajaliselt ja ruumiliselt vägagi konkreetselt piiritletud. Olgu siis tegemist ajas ja ruumis lõputult plahvatava või paisuva või hoopiski aeg-ajalt plahvatava ja siis taas kokku-tõmbuva Universumiga, mis igavest pulseerbib oma tsirkulaarses protsessis, millel kunagi ei tule lõppu ja millele ometigi siiski peab (isegi tsirkulaarse teooria kohaselt!) kunagi ikkagi „lõpp“ tulema.52
See taevane sfäär, see kunagine „Kinnistähtede sfäär“ on kui igavene väljakutse, (mis on pannud ka käesoleva tagasihoidliku kirjutise autori seda siia kirja panema!); see kõik on igavene väljakutse, kui „inimlik jultumus“ igavikugi vaatepunktist. Sest mida erilist on siin ikkagi toimumas?! -- Mingi tagasihoidliku tähe kolmandal planeedil on tekkinud juhuslike keemiliste ja füüsikaliste tingimuste toimel ja rõhutatult juhuslikult elu alged, millest 3. miljardit aastat hiljem on kujunenud midagi mida inimmõistuseks nimetatakse. See protsess oli täiesti juhuslik ja oleks võinud anda ka täiesti erinevaid tulemusi. Lihtsalt kunagi, Maakera ürgajal, tekkis ekstreemsete füüsikaliste ja keemiliste tingimuste juures (ookeani-sügavustes, vulkaanipursete ajal) teatavad vägagi haruldased keemilised-füsikalistlikud tingimused, mis põhjustasid ainuraksete (bakterid, mikroobid, amööbid) organismide tekkimise ja millest siis miljardeid aastaid hiljem tekkis midagi, mida nimetatakse inimmõistuseks ehk intellektiks. Midagi sellist nagu inimintellekt vahest pole kunagi olemas olnud, see on midagi, mis suudab kui mõistavalt vaadelda ümbritsevat Universumi ja oma tühisust taibates, mõista ka ehk oma tagasihoidlikku kohta selles. Vahest on inimteadvus ainult selleks olemas ja ainult selleks tekkinud, et mõista oma tühisust universaalsete mastaapide ja olude ja protsessidega võrreldes. JA vahest pole inimteadvus ka midagi, mis võiks omada erilist kestvust ega vältust. Universumi mastaapidega võrreldes on see nagu üks sekund, ere sähvatus, midagi, millel mingitki tähtust ja eg mõju ei ole. KUID teisalt: milline väljakutse! -- Mõista ümbritsevat Kõiksust kasvõi ühel ajahetkel, suuta mõista ja kummastuda ümbritseva mastaapsuse kiuste. Suuta vaimus rekonstrueerida Universumi esimesi sekundeid, ja ennustada maailmaruumi ja aja lõppu nagu ka algust ja vahest ka taas-tekkimist, - ilma inimteadvuseta siis kunagi hiljem. Vahest suuta mõista midagi sellest, mis võimaldaks kunagi ületada aja ja ruumi ja mõtlemisvõime kuristikud, midagi sellest, mis suudaks anda alust unistustele tulevikust ilma mateeria ja isegi aja sundiva mõjuta kõrvalt?! Kuid selleks oldakse liigina „liiga kuri“, et jõuda lähimategi tähtedenigi, sest : „iga tõeliselt kuri tsvilisatsioon hävitab end enne lähimate tähtedeni jõudmist“...?
Seega on siis läbi inim-ajaloo jõutud isegi ümbritseva ruumis avalduste mõistmiseni. JA viimasel poolel sajandil on hakanud inimsus harjuma ka mõttega, et isegi aja omadused võivad olla vägagi muutlikud, et ei olegi ühtselt ja kronoloogiliselt voolavalt mõistetavat AEGA kui sellist, on vaid ekstreemsed füsikalistlikud tingimused, mis võivad kardinaalselt mõjutada isegi aja kulgemist. See kõik on kirjeldus sellest, mida juba kogu viimane sajand inimsuse ajaloost nimetataks erirelatiivsuseks, ruumi ja mateeria ning isegi aja relatiivseks loomuseks. See on midagi mida varasemate sajandite hinged veel ei mõistnud, see on Albert Einsteini erirelatiivsuse teooria kohaselt kujundatud sajand. Geomeetria ei ole enam Eukelidese järgi mõistetav, füsikalistlik maailmapilt ei ole enam I. Newtoni seaduste kohane, see on erirelatiivsuse sajand, ja isegi aeg kui selline ei ole sellest peale enam üheti-mõistetav. Ekstreemstel füüsikalistel tingimustel, nagu nt eemaldudes Maakerast valguse kiirusel (mis on teadaolevas Universumis suurim „mõeldav“ kiirus üldsegi!), siis kui eemalduda mingist planeedist valguse kiirusel, siis jääb aeg lihtsalt seisma. AEG jääb seisma, (vähemalt selle jaoks, kes eemaldub mingist planeedist valguse kiirusel). Ja mujal voolab ja voogab aeg omasoodu, järgides realtiivse Universumi mudelit, mille kohaselt aeg on relatiivne näitaja, mida tingivad konkreetsed füsikalistlikud olud ja tingimused. See kõik on lugu sellest, kuidas liigina mõistetakse ümbritsevat kõiksust, kuidas arusaamised sellest kõigest on aegade vältel kardinaalselt muutnud. Kunagi kehtis Eukelidese geomeetria, kunagi kehtis Newtoni füüsika, nad kehtivad omasoodu ikkagi veel, kuid kogu üldine arusaam ümbritsevast Universumist on juba sajand olnud Einsteini nimega seotud. Kõige kummalisem ongi aja relatiivne loomus, sest selle üürikese inimeluga on aeg ja selle kulgemine ja sellega seotud (bioloogilisedki, vananemisega seotud) nähtumused ju otseselt seotud. Inimliik on surelik, tajub oma surelikkust, iga inimolend igal ajahetkel tajub, et on vananev ja on surelik, ja midagi selle kõige vastu pole kunagi olemas olnudki midagi teha. Iga inimene vananeb ja tajub, et on surelik ja midagi teha selle vastu ei ole. Muidugi eemalduvad kujutlustes (ja ulmekirjanduses) kosmoselaevad Maast valguse kiirusele lähenevatel kiirustel ja inimkeha vananemine jääb seisma otsekui (Maa vaatepunktist vaadelduna). Kuid see kõik on mäng, mingi keeruline mäng, mingi „surematuse“ saavutamise sihil. JA ei ühegi praegu elaval inimesel, vaevalt, et kellelgi kunagi üldse, ei saa olema lootust surematusele.
Kuid see on kogu selle tunnetava inimliigi päristine osa ja saatus. Mikro-organismidest on kujunenud miljardite aastatega mingi enese-teadlik liik, kes omab eneseteadvust ja isegi midagi, mida kui intellekti kirjeldatakse (ja samas ka ülehinnatakse). Galaktilised protsessid on siiski midagi muud, isegi see „kodune galaktika“ pole midagi muud, kui mingite grandioossete galaktika-parvede osa, mis moodustavad vahest tõesti isegi mingeid tohutuid kogumeid ainet ja mateeriat, super-galaktikaparvi, ja sellele tohtul aine ja mateeria määral pole mingit lõppu. JA ometigi on kogu teadaolev Universum alanud kunaski, (22. miljardit aastat tagasi) mingi tohtu ja mõistmatuks jääva plahvatusega ja sellel Suure Paugu esimestel murdosa-sekunditel mahtus kogu tänast Universumit täitev aine aatomissegi, (hetk hiljem inimese peopesasse); kui kujutleda super-galaktikatest koosnevaid tohutuid mateeri masse triljoneid hõõguvad tähti kui päikesi siis on seda muidugi raske isegi ette kujutelda. Ja kui mõelda, et suuremad teadaolevad objektid kaugemail täheldatavatel kaugustel, noorte galaktikate üliheledad tuumad ehk Kvasarid eemalduvad meist valguse kiirusel ja kogu see tohutu ja mõistetamatult suur mateeria kogus on kunagi mahtunud ühte aatomisse... -- siis jääb üle vaid pöörduda religioossete tõdemuste ja selgitus-katsete poole. -- Alguses, aja ja ruumi alguses pidi keegi olema kui Jumal, kes lõi aine mis täitis siis järgnevalt kogu kujuteldamatu Universumi, see oli keegi, kui Looja, kes lõi mateeria ja kes oli ka AJA alguses. See oli vahest tõesti mingi Loov jõud kes lõi kogu mateeria mis täidab lõputut ja mitte kunagi lõpuni mõelda suudetud Universumi, see oli vahest mingi Jumal, kes lõi aine kui mateeria ja kes oli Aja alguses, ja seda isegi kosmilistes mastaapides. Sest vahest on see Universaalne plahvatus, aegade alguses, midagi seni-olematut; kuid vahest on see kogu protsess midagi tsirkulaarselt korduvat, see kogu Universum, koos kogu oma mateeriakogusega lihtsalt aeg-ajalt plahvatab ja siis tõmbub kokku ja seda mastaapides, mille jaoks pole üheski inimkeeles sobivaid sõnu. Vahest oli see aegade algus, kui plahvatas kogu see teadaolevat Universumit täitev aine ja alguse sai (mateeriaga seotud ) Aeg kui selline. Kuid tõenäolisem on siiski nägemus, mille kohaselt on selliseid „plahvatusi“ olnud lõpmatute aegade vältel lõputuid kordi ja sellele protsessil polegi mingitki lõppu (nagu ei ole olnud ka algust). See on tänase kosmoloogia kohaselt see igavesti „tsirkuleeruva“ Universumi olemus. Kuid siiski leidub juba tagasi-hoidlikuid hääli, mis väidavad, et midagi peab kogu igaviku vältel aja ja ruumi ja seda täitva ainega seoses muutuma, et kogu Igavikku ei saa isegi selline mastaapne tsirkuleeruv protsess aega võtta. Et midagi peab muutuma, midagi peab arenema, midagi peab tekkima. Kuid vahest on see lihtsalt inmliku tähtsuse väljenduseks, vahest on inimese osa lihtsalt üheks ajaviivuks näha seda kogu mastaapsust ja tunda, et on olemas oldud ja elatud.53 MOT.
S. Weinberg: "... Universumi paisumine jätkub veel kindlasti mõnda aega. Milline on aga ta edaspidine saatus, selle kohta annab standardteooria oma ennustused: kõik oleneb sellest, kas kosmiline tihedus on teatud kriitlisest väärtusest väiksem või suurem. /.../ ... Kui kosmiline tihedus on kriitilisest tihedusest väiksem, on universum lõputu ja paisub igavesti. Meie järeltulijad, kui neid siis veel on, näeksid, kuidas termotuumareaktsioonid jõuavad kõigis tähtedes aeglaselt lõpule, jättes järele mitemsugust šlakki: musti kääbuseid, neutrontähti, võibolla musti auke. Planeedid jätkavad tiirlemist psiult aeglustudes, sest kiirgavad gravitatsioonilaineid, kuid mitte iialgi ei jää nad paigale.", (lk. 103). /---/ "... Seitsekümmend miljonit aastat hiljem, kui universum on veel kümme korda väiksemaks muutunud, tunduks taevas meie järeltulijatele (kui neid üldse veel on) talumatult hele. /.../ Kas see kurb lugu jätkub tõepoolest seni, kuni tepmeratuur muutub lõpmata kõrgeks ja tihedus lõpmata suureks? Kas aeg jääb kolm minutit pärast seda, kui tepmeratuur on tõusnud miljardi kraadini, tõepoolest seisma? Ilmselt ei või me selles sugugi kindlad olla. /.../ ... Ja kellelgi pole vähimatki aimu, mis juhtub.", (lk. 104).54
_____________________________________________________________________
EPILOOG.


See oli siis see varasem kirjutis, mis võttis isegi liiga kaua aega (8 aasta jooksul u 3 nädalat). Algselt ei plaaninud selle kirjutise ja siin käsitletud valdkondade peale aega eriti kulutada, kuid kujunes siiski nõnda (seetõttu nüüd täna-homme blogides avaldangi, naljaviluks, tüdimusest ajendatuna). Käsitletud valdkonnaks oli siis peamiselt mingi niisugune fenomen nagu nn "ufoloogia". Asjadest mida nähakse taevas. Lähenemine sellele intrigeerivale valdkonnale oli rõhutatult SKEPTILINE. Pole olemas olnud neid "ufosid" (ega jäädvustatud vähimalgi kombel) ligi viimase poole sajandi jooksul. Kunagi ei jäädvustada ka, seda kõike pole lihtsalt olemas, olemas on vaid inimpsühholoogia ja on alati olnud. JA seda valdkonda tuleb rõhutatult vaadelda ennekõike nähtumuse ajaloolises perspektiivis. Alati on midagi kummalist nähtud, aegade algusest peale, nõnda taevas, kui ka maa peal. Põhiliselt tugines siis selle kirjutise n-ö "ufonautika" osa kahele autorile, nagu prantslane J. Vallèe ja austerlane C. G. Jung. Kellede tsitaate sai siis esitatud ja kommenteeritud ülalpool. JA siis sai mõeldud, et selle skeptiliselt vaadeldud, psühholoogilist plaani rõhutatud ja ajaloolises perspektiivis mõistetud nn. "ufoloogiat" sobib lõpetada ühe teise valdkonnaga. Milleks selle kirjutise lõppu sai lisatud (varasem kirjutis) nn "astronoomiast". Et eristada seda pseudoteadust nagu "ufoloogia" eksaktsest teadusest nagu astronoomia. Kuid seoses (väheste ja ilmselt ka: võhiklike) teadmistega mainitud valdkonnast, nagu astronoomia oli see (selle kirjutise lõpuosa) vaid n-ö poeetiline/luuleline arusaam astronoomiast, -- "Poetica astronautica". (Toetudes seejuures 3. autorile, E. Saar, J. Jaaniste ja S. Weinberg)). -- Kuid lihtsalt rõhutades nn "ufoloogia" kui pseudoteaduse küündimatust, vaadeldes seda nähtumust psühholoogilises plaanis ja rõhutatult ajaloolises perspektiivis. JA selle lõpetuseks (ilmselt võhiklik) arusaam "luulelisest astronoomiast". -- `Poetica astronautica´. (Kuid tekkis huvi see kirjutis avaldada, nagu ma nüüd teengi. Head lugemist!)
S. Weinberg: "... Ning kogu maailm alustab otsast peale. Aga kui universum hakkab jälle paisuma, siis aeglustub see paisumine taas, kuni algab uus kokkutõmbumine, mis lõppeb järjekordse kosmilise /---/ millele järgneb plahvatus, ja nii lõputult edasi. Kui see on meie tulevik, siis selline oli arvatatavasti ka meie minevik. Praegune paisuv universum oleks vaid viimasele kokkutõmbumisele järgnev faas. /.../ Veel kaugemale tagasi vaadates võime ette kujutada lõputut paisumistest ja kokkutõmbumistest koosnevate tsüklite ahelat, mis ulatub ilma igasuguse alguseta lõpmata kaugele minevikku. Mõnda kosmoloogi köidab stsilleeruva mudeli filosoofiline külg eriti seepärast, et see kõrvaldab nagu tsatsionaarne mudelgi ilusasti loomise probleemi. /.../ .... milline kosmoloogiline mudel ka ei osutuks õigeks, pole üheski palju lohutavat. Inimesele on omane uskuda, et me oleme universumiga kuidagi seotud, et elu pole mitte /---/ juhuslik tulemus, vaid kuidagi juba algusest peale ette nähtud. /.../ et meie Maa on vaid tilluke osa enamjaolt vaenulikust universumist.", (lk. 105). /---/ "... Universum on arenenud ütlemata võõrastes tingimustes ja tulevikus vaatab talle vastu väljasuremine lõputu kuuma või talumatu külma näol. Mida arusaadavam universum näib, seda mõttetum ta tundub. /.../ Inimesed /---/ ei piirdu mõtetega argielust... /.../ Ponnistused, mida inimene teeb universumi mõistmise nimel, tõstavad ta elu kõrgemale jandist ning annavad sellele tragöödia tõsidust.", (lk. 106).55
______________________________________________________________________

1 Jacques Vallée: „Dimensions. A Casebook of Alien Contact.“ („Mõõtmed. Võõrkontakti juhtumiraamat.“) Tallinn, 1993. Kirjastus: AS „Kupar.“ Tõlkinud: Andres Valdre. Lk.: 7-319. (Chigago, 1988, „Contemporary Books“). („Ballantine Books“, New York, 1989). [„Eessõna“ (Whitley Strieber). + „Intervjuu J. Valléga“ (Linda Strand).]
2 Carl Gustav JUNG: “TÄNAPÄEVA MÜÜT. ASJADEST, MIDA NÄHAKSE TAEVAS.” Tõlkija: Mati Unt, // 1995 // Copyright: Zürich: 1958. // “Ein moderner Mythus. Von Dingen die am Himmel gesehen werden.” // LK: -- 7 – 231. // Eesõna ja kommentaarid, M. Unt.
3 J. Vallèe: "Teine reaalsus. Võõrkontakti juhtumiraamat." Ibid. Lk.: 7-9 „Eessõna“ (Whitley Strieber).
4 J. Vallèe: "Teine reaalsus. Võõrkontakti juhtumiraamat." Ibid. Lk.: 11-12.
5 J. Vallèe: "Teine reaalsus. Võõrkontakti juhtumiraamat." Ibid. Lk.: 15-42.
6 J. Vallèe: "Teine reaalsus. Võõrkontakti juhtumiraamat." Ibid. Lk.: 55-85.
7 J. Vallèe: "Teine reaalsus. Võõrkontakti juhtumiraamat." Ibid. Lk.: 109-135.
8 16.11. 2008. -- Kirjutades taas siiagi kirjakohta, kuhu sel aastal olen kirjutanud vaid neli korda, jaanuaris 3x ja korra aprillis. Kuid jätkates nüüd ufoloogiaga praegu, novembri keskel, jätkates selle aasta lõpul ja ka järgmisel aastal. Kirjutades midagi otsekui avaldamiseks!
9 J. Vallèe: "Teine reaalsus. Võõrkontakti juhtumiraamat." Ibid. Lk.: 143-156.
10 J. Vallèe: "Teine reaalsus. Võõrkontakti juhtumiraamat." Ibid. Lk.: 165-176.
11 J. Vallèe: "Teine reaalsus. Võõrkontakti juhtumiraamat." Ibid. Lk.: 184-246.
12 J. Vallèe: "Teine reaalsus. Võõrkontakti juhtumiraamat." Ibid. Lk.: 262-272.
13 Jacques Vallée: Lisa 1. „Sanctus Agobardus, ora pro nobis! Mõned õppetunnid üheksanda sajandi prantsuse kaasavõtmistest.“ „... Me oleme näinud ja kuulnud paljusid inimesi, kes on küllalt hullud ja arutud, et uskuda ja väita, et on olemas piirkond, mida nad hüüavad MAGONIA...“ /.../ „Ex his item tam profunda stultitia excoecatis, ut haec posse fieri credant,“ //Tõlkes:// „Me oleme isegi näinud mitut sellist hullu isikut, kes, näidates, et nad usuvad sellistesse mõttetuesse asjadesse...“, (lk. 296). Lisa 2. Linda Strand: „Mõõtmed. Intervjuu Jacques Valléega“. (1988). „... UFO-nähtuse psühhosotsioloogilistel tõlgendustel põhinev liikumine...“ /.../ J. V. / „... võrdleb UFOsid kontrollsüsteemina meie kollektiivse alateadvuse üle. Nii nende folkloorseis kui kaasaegseis vormides, ütleb Vallée, „on UFOd ühed vahenditest, mille abil korraldatakse ümber inimmõtted.““, (lk. 300). „... J. V: „Avalik arvamus on salastatud maailma meetodite ja eesmärkide suhtes veel äärmiselt naiivne. See kergeusklikkus süvendub...““, (lk. 311).
14 J. Vallèe: "Teine reaalsus. Võõrkontakti juhtumiraamat." Ibid. Lk.: 274-292.
15 Carl Gustav JUNG: “TÄNAPÄEVA MÜÜT. ASJADEST, MIDA NÄHAKSE TAEVAS.” Tõlkija: Mati Unt, // 1995 // Copyright: Zürich: 1958. // “Ein moderner Mythus. Von Dingen die am Himmel gesehen werden.” // LK: -- 7 – 231. // Eesõna ja kommentaarid, M. Unt.
16 Carl Gustav JUNG: “TÄNAPÄEVA MÜÜT. Ibid. [Lehekülje numbrid on siin järgnevalt toodud teksti sees, antud raamatust.]
17 Carl Gustav Jung: “Tänapäeva müüt. Asjadest, mida nähakse taevas.“, lk. 11. Tõlkija: Mati Unt, Tallinn, 1995. Copyright Laws: Zürich: 1958. “Ein moderner Mythus. Von Dingen die am Himmel gesehen werden.” Lk. 7 – 231. Eesõna ja kommentaarid, M. Unt.
18 Ibid., lk. 12. C. G. Jung sõnastab selle nõndamoodi, et tänapäevase ufoloogiaga seoes ometigi: “... pole siiani keegi tundnud kohustust uurida ja määratleda eelseisvate muutuste võimalikke psüühilisi tagajärgi. /.../ Otsus oli selline: nähakse midagi, aga pole teada, mida.”
19 Ibid., lk. 19. Jung mainib levinud seisukohta iseloomustamaks, et laialt-levinud arvamuse kohaselt: “... oletati, et nad on ilmunud uudishimust või vaatluste tegemiseks.... /.../ Tekkis tunne, et meid kosmosest jälgitakse ja spioneeritakse.” Ja veel mainib Jung, samuti sagedasti esinevat arvamust, et: “... Lisaks ilmsele tehnilisele üleolekule on neil ka ülimat tarkust ja moraalseid väärtusi, mis lubaksid neil inimkonda päästa.”, lk. 21. Või Jungi poolt teisti defineerimisi sõnastatuna: “... Need kosmosekülalised on idealiseeritud kujud, midagi tehniliste inglite taolist, kes soovivad meile head. /nad on/ väga intelligentsed /või/ monstrumid...“ (lk. 27.) Seega on Jungil täiesti õigus väita, et hoolimata oma tegelikust olemusest: „... on UFOde jälgimine ja seletamine andnud põhjust tõelise legendi tekkeks.” (lk. 27.)
20 Ibid., lk. 13. C G Jung peab samuti vajalikuks UFO-fenomeni puhul rõhutada: ”... et sel ilmselt väga keerukal fenomenil on võimaliku füüsilise reaalsuse kõrval ka olulised ja kaalukad psüühilised komponendid.”
21 Ibid., lk. 23. Ametlik ja osalt ka teaduslik lähenemine, mida ka Jung näib osaliselt jagavat lahterdab UFO-fenomeni: “... visionaarseks kuulujutuks /või on tegemist/ väärvaatluste ja –otsustuste mõjuva kogumiga, millesse on projitseeritud subjektiivseid psüühilisi oletusi.“ /Kuid samas/ „Kui need on psühholoogilised projektsioonid, siis peab neil olema ka psüühiline põhjus.“
22Ibid. Jungi järgi on ufoloogia ka psühholoogiline fenomen, seega ette-kujutlused UFO-dest: „... nad baseeruvad üldkehtivatele emotsionaalsetel põhjustel, seega siis kogu inimkonna psühholoogilisel situatsioonil. /millede/ aluseks on afektiivne pinge, mis tekib kollektiivsest murest või ohust, tungivatest hingelistest vajadustest /ja millest tulenevad siis/ visioonid, illusioonid...”, lk. 23.
23Ibid., lk. 25. Ja nõnda põgenebki Jungi järgi isegi tänane inimene maisest “.... sfäärist taevasse, kosmilisse täheruumi, kus kunagi elutsesid oma planeetide saatusi valitsevad jumalad.”, lk. 25.
24Ibid. Ametliku seisukoha kohaselt arvab ka Jung, et: “... Meie oleme pigem valmis mõtlema psüühilistele häiretele... /sellest tuleneb, et/ Ebakindlus kasvab... /.../ et psühholoogilised ja psühhopatolootgilised faktorid hakkavad mõtlemapanevalt laiendama ajalooteaduse horisonti.”, lk. 30.
25Ibid. Jung võtab UFO-d kokkuvõtlikult defineerida järgnevalt: “... Mis nad ka ei oleks, üks on kindel – neist on saanud elav müüt.”, lk. 28.
26 Jacques Vallèe: „Teine reaalsusus. Võõrkontakti juhtumiraamat.” (“Dimensions. A Casebook of Alien Contact.”), Chicago, 1988; // New York, 1989: // Tõlkinud: Andres Valdre, // Tallinn, 1993: // Kirjastus: “ Kupar”: // LK: 5—319.
27 Jaques Vallèe: „Dimensions. A Cacebook of Alien Contact“ (Ibid.): „Nad võtavad huvitavaid noori ja tarku inimesi enda juurde. Nad võtavad kogu keha ja hinge, muutes keha enda oma sarnaseks.”, lk. 66.
28 Ibid., J. Vallèe: “... Viimase kahekümne aasta jooksul on UFO-teateid uurinud asjalikud inimesed, kes on neid püüdnud paigutada kosmoseteaduse, kaasaegse füüsika, psühholoogia või ebausu ajaloo raamidesse. /.../ Siiski ei suuda see seletada nähtust nende ajaloolises arengus.”, lk. 143.
29 Ibid., J. Vallèe toob selliste olevuste kohta konkreetse näite: “... Meie Šotimaal on palju selle õhuordu ilusaid olendeid nagu succubad, kes tihti määravad kohtumisi ihalevate noorte meestega, või lustakad daamid ja prostituudid, keda kutsutakse Leannain Sith...”, lk. 150.
30 Ibid., J. Vallèe: ...et haldjanaised, kes ahvatlevad kaasajal surelikke oma armastusse, on paljuski, kui mitte täiesti samad kui keskaja succubad...”, lk. 151.
31 Ibid., Autoril jääb siinkohal nagu lugejalgi üle vaid väljendada oma täielikku hämmingut: “... Meil on siin täielik teooria meie ja teise rassi vahel, kes erineb inimsoost füüsilise loomuse poolest, kuid bioloogiliselt sobib meiega. Inglid, deemonid, haldjad, olevused taevast, põrgust või Magoniast tekitavad meie kummalisimaid unesid, vormivad meie saatusi, röövivad meie kirgi... Kuid kes nad on ?”, lk. 156.
32 Ibid., Autor siiski konstanteerib: “... Sellel nähtusel on stabiilsed, muutumatud omadused, nende seas mõni, mida me oleme püüdnud tuvastada ja mida selgelt määratleda.”, lk. 164.
33 Ibid., Autor laiendab teema võimalikku ulatust lausudes: "Kui teadvus suudab avalduda kehaväliselt, on hüpoteeside ring veelgi laiem.“, (lk. 184.)
34 Ibid., J. Vallèe: "Mida võiks paranormaalne nähtus kontrollida? Ma oletan, et need on inimeste uskumised, mida kontrolli all hoitakse ja kohandatakse.”, (lk. 277).
35 Ibid., Autor säilitab siiski teaduslikku uurimisvaimu järgivat hoiakut: ... Samas nende vaatlusi tunnistades jään ma kindlaks, et inimteadmine on võimeline lõplikult aru saama selle nähtuse esindatavast suuremast reaalsusest.”, (lk. 285).
36Ibid., J. Vallèe: “...Need nähtused toimuvad ülemaailmsel tasemel sümboolse suhtlussüstemidena. Inimsoos on midagi, mis neid vastasmõjusid tekitab, ja me ei tea veel, mida see endast kujutab. Nad on osa keskkonnast, osa kontrollsüsteemist inimese arengu üle. Selle asemel, et need oleksid lihtsalt füüsilised, on nende mõjusid tunda ka meie uskumistes. Nad mõjutavad seda, mida me nimetame spirituaalseks eluks. Nad mõjutavad meie poliitikat, meie ajalugu, meie kultuuri. Nad on meie mineviku tähtis osa. Kahtlemata kuuluvad nad ka meie tulevikku.”, (lk. 292.)
37 JAAK JAANISTE & ENN SAAR: „TÄHEATLAS“. Tallinn, 1990. Kirjastus: „Valgus“. Lk.: 3-256.
38 J. Jaaniste & E. Saar: „Täheatlas“. Ibid. Tallinn, 1990. Kirjastus: „Valgus“. Lk.: 3-256. [Siin ja järgnevalt tekstis eisnevad lk nr mainitud teosest. Siinkohal lk nr 6-43.].
39 J. Jaaniste & E. Saar: „Täheatlas“. Ibid. (Siinkohal, lk.: 53-63.).
40 J. Jaaniste & E. Saar: „Täheatlas“. Ibid. -- „... Et meie liikumisel muutub lähemal asuvate asjade vaatenurk kiiremini. Objektide nihkumist üksteise suhtes, mis on põhjustatud vaatenurga erinevusest (vaatleja liikumisest), nimetatakse parallaktiliseks nihkeks., (lk. 45). /---/ „... pikkusühikuna valguskiire poolt aastaga läbitavat vahemaad – valgusaastat. Valguse kiirus on 300 000 km/s, seega valgusaasta pikkuseks tuleb ligikaudu kümme triljonit kilomeetrit...“, (lk. 46). /---/ „...Umbes 6000-kraadise pinnatemperatuuriga Päike paistaks meile 10 valgusaasta kauguselt kollaka tähena, punasena paistab 2000-3500-kraadise temperatuuriga täht, alates 6600 kraadist tundub valgus sinakas.“, (lk. 51).
41 J. Jaaniste & E. Saar: „Täheatlas“. Ibid. -- (Siin lk. 65-223.) JA lisalugemiseks, mainitud teosest, planeetide kohta: „... MARS-ARES -- „Tihe atmosfäär vähendab veelgi soojakadusi, veekogusi kattev jää sulab ning algab intensiivne vee tsirkulatsioon atmosfääris. Marss kattub pilvedega ja jõesänge täidab uuesti vesi. /---/ Elu võimalustest Marsil on palju kirjutatud ja räägitud. Füüsikalised tingimused (soojusrežiim ja vee olemasolu) on elu arenguks küll ebasoodsamad kui Maal, aga ei välista seda.“, (lk. 227). /---/ „... JUPITER-ZEUS -- „Suur Punane Laik“ (avastati 1878, varasemast: 1665)-- „Nähtus on üsna mõistatuslik, sest isegi Jupiteri mastaapide juures on atmosfäärinähtuste mitmesaja-aastane püsivus kurjast.“, (lk. 232).
42 STEVEN WEINBERG: „ESIMESED KOLM MINUTIT. Arutlus Universumi tekkest.“ („THE FIRST THREE MINUTES. A Modern View of the Origin of the Universe“). [C: 1977] Tallinn, 1988. Kirjastus: „Valgus“. Tõlk: L. Palgi. Lk.: 3 – 152. [C: 1977. „Basic Books, Inc.“ Cambridge, Massachusets, juuli 1976.]
43 S. Weinberg: „Esimesed kolm minutit. Arutlus Universumi tekkest.“, Ibid. Autor jätkab: "... Varajasest universumist on pärit veel miski, mida on kõikjal meie ümber, kuid mille vaatlemine näib olevat võimatu.", (lk. 82). /---/ "... Kuid oh häda: /.../ See on tõepoolest õrritav probleem: iga tuumaosakese kohta peaks olema umbes miljard neutriinot ja antineutriinot, aga mitte keegi ei tea, kuidas neid avastada! Võibolla keegi leiab kunagi siiski lahenduse. /.../ ... Võis lugejal tekkida tunne, et kõigest räägitakse natuke liiga suure teadusliku kindlusega. Tal võib olla õiguski.", (lk. 83). /---/ "... Möödalastud soodsal võimalusel peatusin ma sellepärast, et see tundub olevat ülimalt õpetlik. Võib aru saada, miks nii paljud teaduseajaloolased tegelevad õnnestumistega, säravate avastustega, briljantsete tuletuskäikudega või Newtoni ja Einsteini suurte maagiliste mõttehüpetega. Kuid ma ei usu, et teaduse edu on tõepoolest võimalik mõista, saamata aru, kui raske töö see on, kui kergesti võib kaotada õige raja, kui raske on taibata, mida tuleks teha järgmisena.", (lk. 91). /---/ "... Igapäevaelus meil nendega tegemist ei tule, nagu seda tuleb näiteks elektromagnet- ja gravitatsioonijõududega...", (lk. 92). /---/ "... Vesinikpommi lõhkemine on põhjustatud neutriinode ja prootonite ümberkorraldumisest, nii et tugeva vastastikmõju jõud saavad siduda neid veel tihedamalt; pommi lõhkemise energia vabanebki selle ümberpaigutuse tõttu."; (lk. 93). /---/ "... Kui aatomites ja molekulides eloktronid tunneksid tuumajõude, ei oleks keemiat, kristallograafiat ega bioloogiat, oleks vaid tuumafüüsika."; (lk. 94).
44 S. Weinberg: „Esimesed kolm minutit. Arutlus Universumi tekkest.“, Ibid. Autor jätkab: „... [Tähistaevas] on nii silmatorkav ja tore, et on mõnikord nähtav isegi läbi suurlinna öise taeva vine. See on suure ringina üle taevasfääri ulatuv valgusvööt, mida juba iidsetest aegadest tuntakse Linnutee nime all.“, (lk. 14). /---/ „... Arvatavasti oli Immanuel Kant esimene, kes esitas mõtte, et mõned udukogud sarnanevad meie Galagtikaga.“ (I. Kant: „Üldine looduslugu ja taevateooria“, 1755.), (lk. 15). /---/ „... Oli teada juba aastal 1923: Andromeeda udukogu koos tuhandete sarnaste udukogudega, mis kõigis suundades täidavad universumit suurte kaugusteni, on galaktikad nagu meiegi oma.“, (lk. 17). /---/ „... Juba M. Kopernikust saadik oleme õppinud hoiduma oletamast, et inimkonna asukohaga Universumis võiks olla seotud midagi iseäralikku.“, (lk. 19). /---/ „... Tekkida valguse kiirusest suuremaid kiirused, mida aga keelab Einsteini erirelatiivsusteooria.“, (lk. 20). /---/ „... Avastas Maarten Schmidt 1963 aastal /---/ need kvaasistellaarsed objektid ehk kvasarid on nii kaugel... /---/ ... peavad nad kiirgama uskumatult intensiivset energiat, et paista nii heledatena. /---/ ... praegu peetakse Maa vanuseks 4,6 miljardit aastat. Maa saab aga vaevalt universumist vanem olla.“, lk. 24.
45 S. Weinberg: „Esimesed kolm minutit. Arutlus Universumi tekkest.“, Ibid. Autor jätkab: „... Universumi paisumisel on valguse lainepikkuse suurnenemine võrdeline tüüpiliste galaktikate vahemaa suhtelise suurenemisega. /mida nimetakse/ kinemaatikaks. /---/ Ometi on füüsikud ja astronoomid juba sajandeid püüdnud mõista ka universumi dünaamikat. See on paratamatult viinud gravitatsioonijõu kui ainukese astronoomiliste kehade vahel mõjuva jõu kosmoloogilise rolli uurimisele.“ (Isaac Newton)., (lk. 25). /---/ „... Albert Einstein kasutas olemasolevat mitte-eukleidilise geomeetria matemaatilist teooriat ja vaatles gravitatsiooni kui aegruumi kõveruse efekti. Aasta pärast üldrelatiivsusteooria valmimist (1917. aastal) püüdis Einstein leida oma võrranditele lahendit, mis kirjeldaks kogu universumi aegruumi geomeetriat.“, (lk. 26) /---/ „... Fridmani mudelit /---/ ... peab universum olema ruumiliselt lõpmatu. /---/ ... siis aine poolt tekitatud gravitatsiooniväli kõverdab ruumi kinniseks; universum on lõplik, kuid ääretu nagu sfääri pind. /---/ ... ei jõua me kunagi universumi ääreni, vaid lihtsalt tagasi sinna, kust alustasime. /---/ Galaktikad ei lenda laiali mingi müstilise jõu mõjul, mis neid üksteisest eemale tõukab... /---/ Pigem eemalduvad galaktikad üksteisest mingi minevikus toimunud plahvatuse mõjul.“, (lk. 27).
46 Steven Weinberg: “The First Three Minutes. A Modern View of the Origin of Universe”. (C:1977), lk. 100.
47 S. Weinberg. Ibid., lk. 101.
48 S. Weinberg. Ibid.; lk. 102.
49 S. Weinberg. Ibid.; lk. 103. S. Weinberg: "... On füüsikateoreetikud ilmutanud tõelist poeetilist fantaasiat. /.../ just nii, nagu aatomid lagunevad mõne tuhande kraadi juures elektronideks ja tuumadeks ning tuumad mõne miljardi kraadi korral prootoniteks ja neutroniteks. /.../ On kerge arvutada, et päris algus, see lõpmata kõrge temperatuuri ja lõpmata suure tihedusega seisund, pidi valitsema umbes üks sajandik sekundit...", (lk. 96). /---/ "... Maa ümber Päikese liikumise kiirus sõltub Päikese temperatuurist. Kui Päike poleks tuline, tiirleks Maa veidi aeglasemalt, sest Päikese soojusenergia ei annaks gravitatsioonijõule lisa. /.../ Horisont, s. t. kaugus, millest alates pole võimalik vastu võtta mingeid signaale. /.../ Lihtsamalt öeldes: iga osake on umbes niisama suur kui kogu vaadeldav universum!", (lk. 100). /---/ "... On üks võimalik erand. Gravitatsioon võib nagu elektromagnetismgi ilmneda nii lainete kui ka enam tuntud staatilise kaugmõju kujul. Kaks paigalolevat elektroni tõukuvad teineteisest eemale staatilise elektrivälja mõjul... /.../ enne kui teade vahemaa muutumisest on jõudnud levida elektromagnetlaine kujul ühelt osakeselt teisele. /.../ et need lained liiguvad valguse kiirusega; see ongi tegelikult valguse kiirus.", (lk. 101). /---/ "... Loomulikult tahame teada ka seda, mis oli enne hetke, kui universum hakkas paisuma ja jahtuma. /.../ Samuti võime harjuda ka absoluutse nullajaga: see on ajahtek minevikus, millest varasemasse hetke ei saa põhimõtteliselt ulatuda ükski põhjuse ja tagajärje ahel. Probleem on lahtine ja võib-olla jääbki lahtiseks. Mulle meeldib kõige rohkem see, et arutlustes väga varase universumi üle selgus võimalik paralleel universumi ajaloo ja tema loogilise struktuuri vahel. /.../ Sel ajal ilmnes looduse loomulik lihtsus otseselt füüsikanähtustes, aga siis polnud kedagi seda nägemas.", (lk. 102).
50 S. Weinberg. Ibid., lk. 105-106.
51 S. Weinberg. Ibid. Autor selgitab oma seisukohti järgnevalt: „... Iga Hubble´i seaduse järgi liikuv galaktika kas saavutab paokiiruse ja lendab lõpmatusse või jääb tal paokiirusest puudu ja kunagi tulevikus hakkab ta meie poole tagasi langema. /---/ üldrelatiivsusteooriata, on universumi tiheduse ja tema geomeetria vaheline seos: universum on lahtine ja lõpmatu või kinnine ja lõplik olenevalt sellest, kas galaktikate kiirused on paokiirusest suuremad või väiksemad.“, (lk. 29). /---/ „... Kui me vaatleme väga kaugeid galaktikaid, näeme neid sellistena, nagu nad olid miljardeid aastaid tagasi, siis, kui valguskiiired alles alustasid oma teekonda meie suunas.“, (lk. 30). /---/ „... Mistõttu universum on lahtine ja igavesti paisuv. /---/ ... et universumil on horisont, mis kitseneb kiiresti, kui vaatame universumi alguse suunas. /---/ ... saame anda võrdlemisi selge pildi universumi minevikust, ehkki kosmoloogia ja astronoomilised vaatlused ei suuda määrata universumi praegust ulatust ega ennustada selle tulevikku.“, (lk. 32). /---/ „... Millised on selle kiirguse üldised omadused, mis peaks täitma universumi, kui praegused kosmoloogilised ideed on õiged? /---/ ... kuid ometi on nad täiesti reaalsed: igaühel on kindel energia ning impulss...“, (lk. 40).
52 S. Weinberg. Ibid.; (Siinkohal lk.: 45-67). S. Weinberg: „... Lõpptulemusena viis areng 20. aastatel suure intellektuaalse revolutsioonini teaduse ajaloos, klassikalise mehaanika asendamisele täiesti uue keelega – kvantmehaanikaga.“, (lk. 43). (Max Karl Ernst Ludwig Planck). /---/ „... Ja viib katastroofilise järelduseni: musta keha kiirguse koguenergia peaks olema lõpmata suur! // ... oletada, et iga portsjoni ehk kvandi energia suureneb lainepikkuse vähenedes, nii et igal temperatuuril .... (?) // Einsteini hüpoteesi lõplik formuleering kõlab nii: footoni energia on pöördvõrdeline tema lainepikkusega.“, (lk. 45). /---/ „... Maa liigub ümber Päikese kiirusega 30 kilomeetrit sekundis ja Päikesesüsteem ise pöörleb koos meie Galaktikaga kiirusega 250 kilomeetrit sekundis.“, (lk. 52). /---/ „... Galaktikate tekke teooria on üks raskemaid astrofüüsika probleeme, mis praegu paistab olevat lahendusest kaugel.“, (lk. 54). /---/ „... Varajase universumi hiiglaslik kiirgusenergia tihedus kadus universumi paisumisel footoni lainepikkuse punanihke tõttu, võimaldades elektronidel ja tuuumaosakestel moodustada tähti ning kivimeid ja praeguse universumi elusolendeid.“, (lk. 55). /---/ „.... (Tuletame meelde, et footonid on massita osakesed ehk kvandid, millest kvantteooria kohaselt koosneb valguskiirgus.)“, (lk. 56). /---/ „... Entroopia on statistilise mehaanika põhisuurus, mis on seotud füüsikalise süsteemi korratuse astemega.“, (lk. 67).
53 S. Weinberg. Ibid. L. Palgi, A. Saar: "Järelsõna eestikeelsele tõlkele." JA siis antud raamatu Eesti keelsete kommenteerijate arvates: "... Stenaarium vastab nn. Standardmudelile, mille puhul universumi koguenergia on täpselt null. Selline eeldus nõuab lõputut universumit ka universumi sünnile ükskõik kui lähedasel ajahetkel. /.../ ... Selline universum kujutab endast omapärast prepeetum mobile´t, mis töötab tsükliliselt, iseenese sisejõudude toimel. Sel juhul kaob probleem universumi algusest ja lõpust kõige radikaalsemal kujul. Kuid siis jääb vastuseta küsimus, miks universum eksisteerib.", (lk. 139). /---/ "... Universumisse, kuid siin võib edu loota ainult parandamatu optimist. /.../ ... olgu öeldud, et praegune elemetaarosakeste füüsika ja kosmoloogia lubavad ülivarajasest universumist küll tõsiselt arutleda, aga esilagu ei tarvitse see veel kaugeltki tegelikkusele vastata.", (lk. 140). (Järelsõna kirjutatud: 12. 1985.)

54 S. Weinberg. Ibid. (Siinkohal, lk.: 103, 104.)
55 S. Weinberg. Ibid.. (Siinkohal, lk. 105-106.) S. Weinberg: "... Loomulikult tekib küsimus, kui suur oli universum sel väga varajasel ajal. Kahjuks me ei tea seda ega või olla isegi kindlad, kas niimoodi on üldse mõtet küsida. /.../ võib praegune universum väga hästi olla lõpmatu; /.../ ja jääb lõpmatuks ka edaspidi. Teisest küljest võib universumil olla lõplik läbimõõt, mõne arvamuse kohaselt praegu umbes 125 miljardit valgusaastat.", (lk. 74). /---/ "... Universum paisub ja jahtub edasi, kuid midagi eriti huvitavat ei juhtu enne 700 000 aasta möödumist. /.../ kiirguse sõltumatus ainest võimaldab ainel hakata koonduma galaktikateks ja tähtedeks. Kulub veel umbes 10 miljardit aastat, enne kui elusolendid saavad hakata rekonstrueerima seda arengulugu.", (lk. 78). /---/ "... Ja otsustada selle üle kas universum on lahtine või kinnine. /.../ Maapealses vees moodustab deuteerium kaalu järgi umbes 150 miljondikku. (see on seesama deuteerium, mida võib kasutada kütusena termotuumareaktorites, kui edaspidi õpitakse termotuumareaktsioone korralikult juhtima.)", (lk. 80). /---/ "... See tähendab, et galaktikad liiguvad paokiirusest suurema kiirusega ja universum paisub igavesti. /.../ ... Ning me võiksime olla veel kindlamad, et elame igavesti paisuvas lahtises universumis."; (lk. 81).