Neljapäev, 23. august 2018

PLATON: "LÜSIS".

PLATON:

Lüsis“.

Soome keelde tõlkinud: Marianna Tyni.
Soome keelest tõlkinud: Madis Liibek.


Olin teel Akadeemiast Lükeionisse müüri välisäärt (203a) kulgevat teed pikki.1 Panopsi allika väikesel väraval kohtasin juhuslikult Hieronümose poega Hippothalest ja Ktesippost Paiania deemosest. Nad seisatasid seal üheskoos mõndade teiste noorte meestega. Mind nähes hüüatas Hippothales:
-- {Hei},2 Sokrates, kust sa tuled ja kuhu oled minemas? (b)
-- Akadeemiast, vastasin mina. -- Olen minemas Lükeionisse.
-- Tule tõesti siia meie juurde, ütles ta. -- Kas sa ei jõuaks läbi astuda? See tasub end kindlasti ära.
-- Kust ma siis peaksin läbi astuma ja keda kõiki teid seal on?3
-- Siia, vastas Hippothales ja osutas mingi halli poole, mis oli müüri vastaspoolel ja mille uks oli lahti. Veedame seal aega. Seal on paljugi kauneid noori inimesi.
-- Mis kummaline hall see on ja mida te seal teete? (204a) -- See on just valmis saanud palestra. Peamiselt me vestleme seal ja meie arvates oleks tore kui sa kaasa tuleksid.
-- Hästi, ütlesin mina. -- Kes seal muide õpetab?
-- Sinu sõber ja austaja Mikkos.
-- Või nõnda! Siis pole ju sinu õpetajal midagi viga. Mikkos on pädev sofist.
-- Kas sa ei astuks sisse? Näeksid kes seal on.
-- Oleks kena esmalt kuulda, keda ma vaatama olen (b) minemas ja kes seal on see kaunis poiss.
-- Kes kellegi meelest.
-- No kes sinu meelest? Ütle ometi!
Minu küsimus pani ta punastama.
-- Oh sind, Hippothales Hieronümose poeg, ütlesin mina. -- Sinul ei tule enam öelda, kas oled armunud või (c) ei ole. Märkan küll, et oled ja ka tõsiselt. Ei minust ole muidu millekski, aga selline jumalate kingitus, või mida iganes, mul on, et kohe näen kes on armunud, või kellesse keegi on armunud.
Seda kuuldes punastas Hippothales veelkord. Siis ütles Ktesias:
-- Kena, Hippothales, et sa punastad ega söanda öelda poisi nime Sokratesele. Sina ju ajaksid ta lühikese ajaga võhmale kui hakkaksid poisist endale omasel kombel rääkima. Meid on ta juba kurdiks kõnelenud ja oleme (d) kurguni Lüsisest küllastunud. Ja jätta see sinnapaika, kui ta ei ole täeiel selgusel, siis võimae ka une pealt üles ärgata Lüsisest kuuldes! Ega ole halvim siiski veel see mida ta kõneleb, vaid see kuidas ta hakkab meie luuletusi ja muid kirjanduslikke saavutusi kritiseerima. Ja sellest veel naljakam on see, et ta isegi laulab posist sõnadega kirjeldamatul häälel ja meil tuleb sedagi taluda. Ja nüüd ta siis punastas, kui sa küsisid kas ta ehk armunud ei ole. (e)
-- See Lüsis peab olema üsna noor, otsustades selle järgi, et {ta} nimi mulle midagi ei ütle.
-- Tema kohta eriti just seda nime ei kasutata, seletas Ktesippos. -- Ta kulgeb veel oma isa nime all; see {ometi} on õige tuntud isik. Olen kindel, et tead poissi üsnagi {hästi ta} välimuse järgi; see sobibki hästi tema tundemärgiks.
-- Öelge siis, kelle poeg ta on.
-- Ta on Aiksonest pärineva Demokratese vanim poeg.
-- Õnnitlused, Hippothales, ütlesin mina. -- Oledki leidnud igati õilsa ja veetleva objekti oma tunnete tarvis. Esita nüüd siis mullegi midagi sellist nagu neile teistele. Tahaksin teada, kas oskad kõneleda oma armastatust (205a) õigel kombel nii talle {endale} ja ka teistelegi.
-- Kas võtad seda tõesti tõsiselt, mida Ktesippos ütleb, küsis Hippothales.
-- Mõtled vahest väita, et sa ei olegi sellesse poissi armunud, kellest ta kõneleb?
-- Muidugi mitte, aga seda küll, et ma ei sepista temast luuletusi ega {midagi} muud selletaolist.
-- Ta ei ole terve, märkis Ktesippos. -- Kõneleb mis sülg keelele toob.
-- Ei mina hooli kuulata värsimõõtudest ega viisidest, mida (b) sina vahest {sellest} posist oled loonud, vaid mõtet, nii et mulle selguks, kuidas sa temasse suhtud, ütlesin ma selle peale.
-- Ktesippos võib ju sulle jutustada, ütles Hippothales. -- Tema ju teab seda ja mäletab täiesti täpselt, kui mind on kord {juba} tüdimuseni kuulanud nagu ta väidab.
-- Kindlapeale teadagi, ütles Ktesippos. -- Ja see kõik on {tõepoolest} naeruväärne, Sokrates. Või kas pole see naeruväärne, et inimene on kellegisse armunud ja suhtub temasse teisti kui teised ega siiski mõtle välja öelda tema kohta midagi omalaadset, midagi, mida lapski ei (c) oskaks? Kogu linngi laualab Demokratesest ja poisi vanaisast Lüsisest ja kogu suguseltsist, selle rikkustest ja võidusõidu-hobuste tallidest ja võitudest Delfis, Isthmokseses ja Nemeas ratsude ja neljahobuse-kaarikutega. Sellest kõigest ta siis valmistab luulet ja proosat, ja veelgi igivanematest asjadest. Siin ühelgi päeval esitas ta mulle luuletuse sellest, kuidas keegi Lüsiase esiisa, kes väidetavalt oli Zeusi ja paikkonna esivanema tütre poeg, käsitledes Heraklest (d) sugulasena – vanamooride jutud. Kõike sellist ta kõneleb ja laulab ja sunnib meidki kuulama.
-- Oh Hippothales, kui naeruväärne sa ka {tõesti} oled, ütelsin mina selle peale. -- Sepistad endale kiitvaid luuletusi ja laule enne kui oled isegi midagi saavutanud.
-- Ega ma neid endale sepista, kaitses end Hippothales.
-- Nii sa arvad.
-- Mida sa silmas pead?
-- Sinule ju on sellised laulud peamiselt suunitletud, ütelsin mina. (e) – Kui näed õnnestus sul sellist poissi vallutada, {siis} on laulud ja luuletused auks sulle ja teisalt ka kui võitjaile ainagi. Aga kui ta sul põgenema pääseb, näid sellevõrra naeruväärsem, mida võimsamaid ülistusluuletusi sa ka sepistanud ei oleks. Sellevõrra suurem õnn on sul kaotsi läinud. Mu sõber, see, kes on (206a) armuasjades tark, ei ülista oma tunnete objekti ennem kui on selle vallutanud, kuna kardab, kuidas selles ajas viimati kujuneb. Ja teisalt arvavad ilusad poisid endast teab mida ja muutuvad uhkeks, kui neid kiita ja ülistada. Kas sa ei usu, et lood on nõnda?
-- Vastab tõele.
-- Ja mida uhkemaks nad muutuvad, seda keerulisem on neid püüelda.
-- Kindlasti nii.
-- No milliseks jahimeheks pead meest, kes metsas liikudes laamendab ja peletab jahisaagi endisest keerulisemal kombel saavutatavamaks? (b)
-- Teadagi halvaks.
-- Samuti osutab see kunstilise võimekuse puudust, kui kellegi laul teisi ärritab selle asemel, et se neid erutaks.
-- Olen samal arvamusel.
-- Pea siis ka silmas et sa oma luuletusi sepistades ei oleks selles kõiges süüdi. Ega vist sinugi meelest ei või selline luuletaja hea olla, kes oma luuletustega iseendale kahju põhjustab?
-- Teadgi ei, vastas Hippothales. -- See oleks mõistuse vastane. Olen tõesti sinuga kõiges ühel meelel selles, (c) mida öelnud oled. Kui vaid tead muudki, mida oleks hea öelda või teha, et oleksin poisile meelepärane, nii anna tõesti nõu.
-- Seda pole {lihtne} öelda, vastasin mina. -- Aga kui korraldad nõnda, et saan vestelda poisi endaga, suudan ehk osutada, mida sul tuleks temaga kõneleda nende laulude ja luuletuste asemel, mida need siin pajatavad sind sepistavat.
-- See ei ole kuigi keeruline, ütles ta. -- Kui vaid lähed Ktesipposega sisse ja istud vestlema, arvan, et ta tuleb küll sinu juurde. Ta nimelt kuulab vägagi meelsalt vestlusi. Hallis veedetakse parasjagu Hermese-pidu, nii et seal on palju poisse ja noori mehi. (d) – Nii, nagu ütlesin, tuleb ta kohemaid sinu juurde. Ja kui ei tule, siis on ta ju Ktesipposega tuttav tema nõo Meneksenose kaudu, kes on ta parim sõber. Nõnda et Ktesippos võib teda kutsuda, kui ta muidu tulema ei satu.
-- Teeme nii, ütlesin mina, palusin Ktesippose kaasa ja läksin palestrasse. Teised järgnesid meile. (e)
Sisse tulnuna avastasin, et poisid olid juba ohverdanud ja toimetus lähenes {oma} lõpule. Kõik olid peoriietuses ja mängisid täringuid. Palju poisse oli mängimas väljas aias, mõned jällegi mängisid paarilist ja paaritut täringukuubikutega riietusruumi nurgas, mida neil palju jagus väikestes korvides; teisi seisis ümberringi vaatamas. Nende hulgas oli ka Lüsis. Seal ta seisis poiste ja (207a) noorte meeste keskel pärjatuna ja kõigist teistest {kõige} kaunim. Ega olnud ta oma maineväärne vaid välise ilu tõttu, vaid tal oli ka meeldiv käitumine.
Me asetasime end istuma vastupoolse sina äärde, kus oli rahulik, ja hakkasime millestki rääkima. Lüsis pöördus aegajalt meid vaatama ja ta oli ilmsestigi huvitatud meie juurde tulemisest. Sel hetkel ta siiski veel kahtles ega söandanud üksinda tulla, aga siis saabus (b) Meneksenos aiast mängimast, ja nähes mind ja Ktesippost tuli ta meie juurde istuma. Siis järgis Lüsis teda ja istus tema kõrvale. Muidgi tuli kohale, nõnda ka Hippothales. Kui ta märkas kui palju kuulajaid kohale oli ilmunud, taandus ta seisma nende taha kohta, kus ta ei arvanud Lüsist teda nägevat; ta nimelt ei tahtnud poissi häirida oma austaja ligiolekuga. Nõnda ta siis sättis end vestlust kuulama.
Mina omaltpoolt piilusin Meneksenose poole ja alustasin:
-- Ütle sina Demofoni poeg, kumb teist kahest vanem on?
-- Selle üle väitleme me veelgi.
-- Ka selle üle võiks vaielda kumb teist on õilsmast soost.
-- Jah võiks.
-- Ja samahästi sellest kes teist kaunim on.
Mõlemad naersid.
-- Selle kohta jällegi kes teist rikkam on, ei plaani ma küsida. Kas te olete omavahel sõbrad, või kuidas?
-- Oleme möönsid nad.
-- Öeldakse, et sõprade omandus on ühine, nii et selles suhtes ei saa teie vahel mingit erinevust olla, juhul kui see väide sõprusest tõele vastab.
Poisid olid samal arvamusel. (d)
Peale seda plaanisin küsida, kumb neist on õigemeelsem ja targem, aga siis tuli Meneksenost otsima keegi, kes ütles et korravalvur olla teda kutsunud; minu arvates oli see parasjagu ohverdamisel. Nõnda läks Meneksenos minema. Mina hakkasin seevastu Lüsiselt küsima:
-- Sinu isa ja ema ilmselt armastavad sind palju, Lüsis?
-- Muidugi.
-- Kas nad siis ei soovi, et sa oleksid võimalikult õnnelik?
-- Loomulikult. (e)
-- Kas arvad, et inimene võib olla õnnelik, kui ta on orja olukorras ega saa teha midagi, mida tahab?
-- Kindlasti ei, vastas ta.
-- Kui siis sinu isa ja ema armastavad sind ja tahavad, et oleksid õnnelik, siis kahtlemata teevad nad oma parimat, et sa seda oleksid?
-- Muidugi.
-- Kas lubavad nad sul teha, mida tahad, ega kunagi pahanda ega takista sul teotseda nii kuidas soovid?
-- Vastupidi, takistavad ja nii mõneski suhtes.
-- Midas sa õieti silmas pead, ütlesin mina. -- Nad tahavad, (208a) et oled õnnelik ja takistavad sind samas siiski tegemast, mida soovid? Ütle mulle: Kui tahaksid haarata ohjadest ja sõita võistlustel oma isa vankriga, kas ta ei lubaks sul seda teha? Takistaks ta seda?
-- Teadagi ei lubaks.
-- Kes nendega siis sõita võiks?
-- Minu isal on palgatud sõitja.
-- Mida sa ütlesid? Kas lubab ta palgalisel käsitseda hobuseid oma soovi kohaselt meelsamini kui sinul ja veel (b) maksabki selle eest?
-- Ja miks ka mitte, ütles Lüsis.
-- Sina vahest ikka muularakendi saad enda hooleks, ja kui tahaksid neid piitsutada, kas sa seda teha võiksid?
-- Kuidas ma nii teha saaksin?
-- Mida sa silmas pead? Kas siis keegi ei saa muulasi piitsutada?
-- Muulajaja teadagi saab.
-- On ta ori või vaba {inimene}?
-- Ori.
-- Siis nad peavad ilmselt orjagi oma pojast paremana ja usaldavd oma omandi meelsamini orjale kui sulle ja lubavad tal talitada oma soovi kohaselt, aga sind keelavad. -- No ütle veel sedagi: Kas saad otustada (c) isekeskis, või ole ka seda sinule lubatud?
-- Kuidas nad nii teha võiksid?
-- Kas otsustab keegi teine sinu asemel?
-- See hoidja seal
-- Kas vist temagi ei ole ori?
-- On ikka, {meie} oma ori.
-- On alles kohutav, ütlesin mina, -- et ori kamandab vaba inimest. Mil kombel see hoidja seda siis teeb?
-- Ta saadab mind kooliteel.
-- Kas ei ole vist nõnda, et ka õpetajad koolis kamandavad (d) sind?
-- Muidugi nad kamandavad.
-- Üsna palju härrasid ja käskijaid on sinu isa pannud sind kamandama. Aga kui lähed koju ema juurde, ta kindlasti siiski lubab sul teha mida soovid, et sa õnnelik oleksid? Vahest sa saad kastuda villa ja kangaspuid, kui ta koob? Ei takista ta vist sind haaramast suga või süstikut või muud, mida kangakudumisel vajatakse?
Lüsis naeris.
-- Ta mitte {mitte} vaid ei takistaks, vaid saaksin pealegi veel kere peale, kui (e) {midagi} sellist teeksin.
-- Tavatu, ega sa ju pole midagi {oma} isale või emale halba teinud?
-- Muidugi mitte.
-- Mis põhjusel nad sind küll saavad nad sind karistada, kui nii hoolsasti takistavad sind olemast õnnelik ja teha mida, mida soovid? Sina oled hommikust õhtuni kellegi poolt käsutatav, ja sõna-sõnalt ei saa õieti midagi oma meele järgi teha. Ega ei ole sul oma pere rohkest (209a) varandusest ilmselt mitte mingisugust kasu, kui kõik saavad otsustada selle kasutamise üle palju meelsamini kui sina. Isegi sellest õilsast kehakesest pole sulle mingit rõõmu, vaid sedagi valvab ja hoiab {keegi} teine. Sina vaid ei saa otsutada millegi üle ega midagi teha, mida tahaksid.
-- Ma ei ole veel täisealine.
-- Ei saa seegi olla põhjuseks, sina Demokratese poeg, ütelsin mina. -- Annavad ju sinu isa ja ema sinu hoolde üht ja teist, ootamata seda, et täiskasvanuks saad. Kui nad näiteks tahavad, et neile midagi loetakse või kirjutatakse, (b) annavad nad selle ülesande meelsamini sulle kui kellegile teisele majas, või kuidas?
-- Vastab tõele.
-- Kas siis sinul pol voli alustada lugemist või kirjutamist mis tähest iganes? Kui võtad lüüra ega siis sinu vanemad takista sind pingutamast ja vajutamist mis {lüüra}keelt iganes tahad, või näppimast neid sõrmede või {vastava} sõrmitsiga. Või takistavad nad?
-- Teadagi mitte. (c)
-- Mis võiks siis olla põhjuseks sellele, et nad nois asjus sind ei takista, aga neis äsja mainitud {asjades} takistavad?
-- Arvan et see tuleneb sellest, et neid järgnevaid asju ma oskan, eelmisi mitte.
-- Võib olla, kulla sõber, ütlesin mina. -- Isa siis ei ootagi sinu täisealiseks saamist andmaks sul oma omandust valitseda, vaid usaldab sulle nii iseenda kui oma varanduse sel päeval, mil aravab, et sina mõistad asju paremini kui tema.
-- Nii ma arvan, ütles ta.
-- Vahest tõesti, ütlesin mina. -- Ent siis see: Kas pead oma naabreid samavõrd piirikivideks kui oma isa? Kas arvad, et ta usaldab majapidamise sinu hooleks siis, kui vaatab sind olevat (d) endast asjatundlikum, või tahab ta otsustusõigust endale hoida?
-- Aravan, et ta usalab selle minu hooleks, ütles Lüsis.
-- No, kas aravad et Ateena rahavas usaldab oma asjad sinu hooleks, kui märkab, et sul on {selleks} piisvalt mõistust?
-- Arvan küll.
-- Ent siis Pärsia suurkuningas ise? Kas arvad, et annaks oma vanimal pojal, kellest tuleb omal ajal kogu Aasia valitseja, panna oma lihasupi hulka mida soovib, kui me tuleksime (e) kohale ja paneksime ta uskuma, et oleme tema pojast lihsupi keetmisel pädevamad? Või saaksime meie seda meelsamini teha?
-- Kindlasti meie.
-- Ega lubaks ta oma pojal supi sisse üldse midagi panna. Meie seevastu saaksime visata patta kasvõi peotäisi soola, kui vaid tahaskime?
-- Nii vist jah.
-- Ent kui ta poja silmad valutama hakkaksid? Lubaks ta sellel ise {ta} silmi katsuda, kuigi teab et see (210a) mingi arst ei ole, või takistaks ta seda nõnda talitamast?
-- Takistaks.
-- Aga kui ta peaks meid arstideks, lubaks ta meil kasvõi avada {oma} poja silmad ja neisse tuhka puistata, kuna loodaks meie asjatundlikuse peale.
-- Sul on õigus.
-- Edasi: kas ta ei usaldaks meelsamini kõike muudki meelsamini meie kui enda ja oma poja hooleks, kui aravks, et me ole neist paremini asjadega kursis?
-- Sunnitultki, ütles Lüsis.
-- Nõnda siis on, kulla Lüsis. Need asjad, millega me kursis oleme, (b) usaldavad kõik meie hooleks, nii kreeklased kui võõramaalased, mehed ja naised. Sellistes asjades saame teha mida tahame, ega keegi ei takista meid teadlikult tahtes. Neis asjus on meil vabad käed ja võim muid valitseda. Need kuuluvad meile, kuna paneme nad kasu tooma.
Neis asjus jällegi, mida me ei mõista, ei luba keegi meil teha mida tahame, vaid kõik üritavad meid takistada selles nii kuidas oskavad; ja mitte vaid kõrvalised isikud, vaid isegi (c) sinu oma isa ja emagi, või kui on mõni veel lähedasem inimene. Neis asjus peame me teisi kuulama, kuna need ei ole meie alad, ega saa me neid kasu tooma panna. Kas möönad, et nii on?
-- Möönan.
-- Ent kui oleme kellegi sõbrad ja kas hoolib keegi mesit nois asjus, kus meist mingit kasu ei ole?
-- Ei keegi.
-- Ega siis ka sinu isa ei hooli sinust sellistes asjades, milles sa kasutu oled, ega üleüldse keegi kellestki?
-- Nõnda näib, ütles Lüsis.
-- Kui nüüd sinust tuleb tark, mu poeg, on kõik sinu sõbrad (d) ja lähedased, kuna oled kasulik ja hea. Kui jällegi mitte, siis ei ole keegi sinu sõber, ei isegi sinu isa ja ema ega ka muud sinu sugulasedki. Kas võib siis inimene olla enesekindel asjus, millede kohta tal puudub piisavalt teadmist?
-- Kuidas võiks?
-- Kui sa siis veelgi õpetajat vajad, ei tea sa veel piisavalt.
-- Vastab tõele.
-- Kuna sa veel ei tea, siis sa samuti ei saa olla ka enesekindel?
-- Enda meelest tõesti mitte. (e)
-- Kui kuulsin, mida ta vastasin, kiikasin Hippothalese poole ja oleksin peaaegu kuuldavale toonud midagi mühakalikku. Meelde näed turgatas ütelda, et sellisel kombel, Hippothales, peab poistega kõnelema, nõnda, et nad tajuvad oma nooremat iga ja mõistmatust, mitte aga nagu sina, et nad muutuksid ülemeelikuks ja jultunuks. Õnneks märkasin, et kuidas ta oma meelteis sõdis ja olin hämmastunud kuulmast, ja mäletasin samuti, et ta ei tahtnud Lüsist teda nägemast, (211a) kuigi seisis {tema} lähedal. Mina siis hoidusin midagi ütlemast.
Selle ajaga tuli Meneksenos tagasi ja istus Lüsise kõrvale samale kohale kust oli läinudki. Lüsis pöördus minu poolde ja ütles vaiselt tuttavlikul lapsikul kombel Meneksenose salajutu edasi:
-- Sokrates, ütle Meneksenosele sama nagu minulegi {ütelsid}.
-- Ütle seda talle ise, vastasin mina. -- Sina ju olid kogu aja nii hoolikas.
-- Nii ma tõesti olin, ütles ta.
-- Jäta endale siis täpselt meelde, mida kuulsid, nõnda et suudaksid seda talle selgelt esitada. Kui midagi unustad, võid jällegi (b) minult {üle} küsida, kui me järgmine kord kohtame.
-- Võid selle peale loota. Teen kindlasti nõnda. Aga kõnele temale kasvõi midagi muud, et minagi saaksin kuulda, enne kui me koju peame minema.
-- Teeme siis nõnda, kui kord käsid. Aga vaatagi, et sa appi tuled, kui Meneksenos minu kallale asub. Või sa vahest ei teagi, et ta on vaidleja?
-- Kindlasti tean, ütles ta. -- Seetõttu just tahangi, et sa temaga vestleksid. (c)
-- Selleks et teeksin ennast naerualuseks?
-- Mitte sinnapoolegi, vaid et sa talle koha kätte näitaksid.
-- Mil kombel siis? See ole sugugi nii hõlbus; ta on kõva poiss, Ktesippose õpilane. Näed sa ju peale selle, et Ktesippos on ise ka kohal.
-- Ära hooli, kui vaid alustad temaga vestlemist.
-- Vestelgem siis.
Kui me seal nõndamoodi kõnelesime, sekkus asjasse Ktesippos:
-- Mida te kaks seal hakkate eravestlust pidama ja ei anna teistel {võimalust}vestlusega liituda? (d)
-- Heldeke tulge tõesti, ütlesin mina. -- See Lüsis siin ei mõista õieti kõike, mida kõnelesin. Ta aravab et Meneksenos teab paremini ja käsib temalt küsida.
-- Miks sa siis ei küsi, ütles Ktesippos.
-- Plaanisingi just küsida, ütlesin mina. Ja vastagi siis, Meneksenos. On üks asi, mida olen alati palju tahtnud, nii nagu kõik midagi tahavad. Üks tahab hobuseid, teine koeri, mõni kulda, teine au. Mind sellised {asjad} (e) üldsegi ei huvita. Seevastu tahaksin kirglikult omada sõpru. Tahaksin endale head sõpra palju meelsamini kui maailma parimat tuulelippu või kukke, veelgi enam tõepoolest palju rohkem kui hobust või koeragi. Või, susi sind sööks, võtaksin meelsamini sõbra kui kogu Dareiose kulla või Dareiose endagi. Nii (212a) võimatul kombel meeldivad mulle mu sõbrad. Kui ma vaatan sind ja Lüsist, ei või ma muud kui imetleda ja kurta seda, et nii noores eas ollakse suuteline kiiresti ja lihtsasti haknkima {endale} nii väärtuslikku omandit, ja et sina, Meneksenos, oled saanud endale Lüsise näol nii hea sõbra, ja Lüsis omakorda sinu näol. Mina olen juba nii kaugel, et ma isegi ei tea, mil kombel tuleb inimesest {teise} inimese sõber. Just seda tahaksin nüüd sinult küsida, Meneksenos, kes oled seda kogenud. Ütle nüüd minule: kui keegi teist armastab, kumb on (b) siis kumbagi sõber? Kas on see, kes armastab, armastatud isiku sõber, või armastuse objekt see, kes teda armastab? Või ole siin mingitki vahet?
-- Ei selles ole ka minugi arusaamise kohaselt mingit erinevust, ütles Meneksenos.
-- Kuidas nõnda et ei ole, ütlesin mina. -- Kas tuleb siis mõlemaist samasugused sõbrad, kui vaid üks teist armastab?
-- Minu arvates jah.
-- Kuidas nõnda? Leidub ju juhtumeid, kus see, kes aramastab, ei saa endale {osaks} vastuarmastust.
-- Kindlasti on.
--Ent edasi: võib vist olla nõndagi, et see, kes aramastab, saab endale {osaks} viha? Näib ju olukord olevat vahel nõndamoodi näiteks noort poissi armastava mehe ja poisi vahel. Teisel, kes on sügavalt armunud, võib olla selline tunne, et ta ei saa oma osaks vastuarmastust, (c) või et teine isegi vihkab teda. Või kas asi sinu meelest nõnda ei ole?
-- Täpselt nii on, ütles ta.
-- Kas sellistes olukordades üks armastab ja teine võib olla armastuse objektiks?
-- Jah.
-- No kumb siis on kumbagi sõber? Kas see, kes armastab, kes on armastatud inimese sõber ka siis, kui saab vastutasuks hoolimatust või viha? Või on armastuse objekt selle sõber, kes teda armastab? Või on ehk nõnda, et kui armastus ei ole mõnemapoolne, ei ole kumbki kumbagi sõber?
-- Nõnda näib, ütles Meneksenos.
-- Nüüd siis ongi meie arusaam asjast muutunud. Me vaatsime äsja, et kui vaid ükski armastab, (d) on mõlemad omavahel sõbrad. Nüüd jällegi oleme seda meelt, et kumbki ei ole omavahel sõber juhul kui armastus mõlemapoolne ei ole.
-- Nii see näib olevat.
-- Teiste sõnadega midagi, mida keegi armastab, ei saa talle armas olla, juhul kui see vastuarmastust ei osuta.
-- Nähtavasti mitte.
-- Siis ometigi ei keegi, keda hobused ei armasta, ei saa armastada hobuseid, ega liigagi tuulelippe samavähe kui veini või sporti; ega isegi tarkust, juhul kui tarkus omaltpoolt teda ei armasta. Või on nõnda, et inimene võib armastada kõike seda niisama, et see on siiski talle armas. (e) Siis ei ole sel luuletajal õigus, kes ütleb, et

Õnnelik on see, kes aramastab oma lapsi,
{oma} ajukoeri ja hobuseid
ja kaugelt tulnud võõrast...

-- Minu meelest ei ole, ütles Meneksenos.
-- Kas tal on siis sinu meelest õigus?
-- On.
-- See, mida inimene armastab, on talle siis armas ka siis, kui see ei osuta vastuarmastust ja isegi vihates. On ju väikelapsedki oma vanematele armsamad (213a) {kõigeist} maailmas, kuigi nad ise ei ole suutelised armastama, võivad osutada vihagi, kui ema ja isa neid karistavad.
-- Nõnda see asi näib olevat.
-- Kui jääme sellele põhimõttele kindlaks, ei olegi sõber see, kes armastab, vaid armastuse objekt.
-- Ilmselt.
-- Ja vaenlane on viha objekt, mitte, see, kes vihkab.
-- Nõnda näib.
-- Siis on ju mõned oma vaenlaste armastuse objektid ja mõned oma sõprade poolt vihatud, mõned oma vaenlaste sõbrad ja (b) sõprade vaenlased, ja kui kord juba nõnda on, et armas on armastuse objekt mitte see, kes armastab. Minu meelest, mu sõber, on siiski mõistusetu või pigemini võimatu olla oma vaenlase sõber ja sõbra vaenlane.
-- Sul näib õigus olevat.
-- Kui see on juba kord võimatu, kas võib siis selle asemel selline, kes armastab midagi, olla armas armastuse objekti jaoks?
-- Minu arvates võiks.
-- Samutis selline kes vihkab midagi, võiks olla oma viha objekti vaenlane.
-- Sunnitultki. (c)
-- Kas me siis ei pea uuesti möönma tõeks seda, millest äsja kõnelesime: et on sagedasti võimalik olla sellise sõber, kes sõprusele ei vasta, sageli vaenlasegi; nimelt siis, kui inimene armastab sellist, mis ei osuta vastuarmastust või isegi vihkab teda. Eelnevalt olime sunnitud möönma, et on võimalik olla sellise vaenlane, mis ei vasta vihale või on isegi sõber; nimelt siis, kui inimene vihkab sellist kes omalt poolt viha ei tunne, või hoopistükkis armastab teda.
-- Kehvasti, nõnda näib, ütles Meneksenos.
-- Mida siis teha, ütlesin mina, kui mitte need, kes armastavad kedagi, ei ole sõbrad,ega ka armastuse objektid ega isegi sellisedki, kellede armastus on vastastikune? Kas meil tuleks leiutada veel teisi sõpruse-objekte nende lisaks?
-- Tõepoolest, ei mina enam tea, mida siin tuleks teha, vastas Meneksenos. (d)
-- Kas ei ole mitte nõnda, Meneksenos, et oleme läinud {seda} asja uurima täiesti valel kombel?
-- Nõnda mulle tundub, ütles selle peale Lüsis ja punastas samas. Arvan, et see märkus pudenes ta suust eksikombel, kui ta seal teraselt kuulas, mida kõneldi, nii hoolega, et seda oli juba näost näha. Mina omaltpoolt tahtsin katkestada hetkeks Meneksenost; teisalt mind rõõmustas samuti Lüsise huvi filosoofia vastu. Nõnda pöördusin tema poole ja ütlesin: (e)
-- Sul näib õigus olevat, Lüsis. Kui me oleks oma vaatluses läinud algusest peale õigele teele, ei oleks me nüüd nõnda eksiteile sattunud. Ärgem enam jätkakeim seda teed – see uurimus on näed minu meelest kui tõesti raskestikulgetav tee – vaid pöördugem teisale, suunda kuhu me olemegi juba põiganud: vaadelegem asja selles valguses, mida luuletajad öelnud on. Nad on meile ju kui tarkuse (214a) isad ja juhatajad õige poole.
See mida nad ütlevad sõpradest ja neist, kes on sellised, on täitsa omal kohal. Aga nad ütlevad samuti, et jumal ise teeb inimestest omavahelised sõbrad neid teineteise juurde juhatades. Minu meelest see koht kõlas sel kombel:

... nõnda jumal ühetaolisi aina ühte seab

ja tutvustab neid üksteisele. Kas see koht on sulle tuttav? (b)
-- Ei ole, ütles Lüsis.
-- Ega ei ole isegi tarkade kirjutisi sulle ette sattunud, kus õeldakse sama: et sarnane armastab sunnitultki sarnast? Mõtlen neid tarku mehi, kes oma kirjutistes mõtisklevad looduse ja maailmakõiksuse olemuse üle.
-- On küll.
-- Kas neil on õigus?
-- Võib olla, vastas Lüsis.
-- Nii, ütelsin mina, -- võib olla, et pooleldi võib olla, et tervenisti, aga meie seda ei mõista. Meist näib, et mida lähedamale halb inimene teisele (c) halvale inimesele jõuab ja mida enam ta on sellises seltskonnas, seda enam hakkab ta seda vihkama; teine ju teeb talle halba, ega halba tegev ja halba-tegeva objekt ei saa omavahel sõbrad olla. Kas asi ei ole nõnda?
-- On.
-- Selles mõttes see, mida nad ütlevad, on pooleldi väär, oletades teadagi, et halvad inimesed on teiste sarnased.
-- Sul on õigus.
-- Mina arvangi luuletajaid mõtlevat seda, et head inimesed on teineteise sarnased ja omavahel sõbrad, kui seevastu halvad ei ole kunaski isegi mitte iseendi sarnased – (d) on olemas selline ütleminegi – vaid meelt muutvad ja ebakindlad. Ja vaevalt et sellisest võib kunagi saada kellegile sarnast ja kellegi sõpra, kes ei ole saranane isegi iseendaga. Või kas asi sinu meelest nõnda ei ole?
-- On.
-- Selle just arvan neid viitavat, kes ütlevad et {nende} sarnased on sarnaste sõbrad: et vaid hea inimene võib olla teise hea inimese sõber, aga halb inimene ei sõbrusta kunaski ei hea ega halva inimesega. Kas te olete samal arvamusel?
Meneksenos noogutas.
-- Nüüd me siis juba teame, millised inimesed omavahel sõbrad (e) on. Meie vestlus näitab, et seda on head inimesed.
-- Nõnda näib tõesti olevat.
-- Ka minugi meelest, ütlesin. -- Midagi selles asjas mind siiski häirib. Vaadakem, tont võtaks, mis mind õieti ebalema paneb. Kas teeb just sarnasus sinusarnasest sinusarnase sõbra ja kas on sarnastest inimestest teisele mingit kasu? Või pigemini nõnda: kas võib olla sinusaranasest sarnasele mingit sellist kasu või kahju, mida ta isegi ei võiks endale põhjustada, Või võiks ta kogeda midagi, mida ta ei võiks kogeda endaga seoses? (215a) Miks tõesti sellised hooliksid teistest, kelledest ei ole teistele mingit abi? Kas see on kuidagi võimalik?
-- Ei ole.
-- Ent kuidas selline sõber olla võib, kes ei meeldi?
-- Ei mingil kombel.
-- Siis ei ole ometi sarnane sarnase sõber; ka hea inimenegi sobib teise hea inimese sõbraks vaid seetõttu, et {ta} on hea, mitte seetõttu, et on kellegile sarnane?
-- Nii vist jah.
-- Aga kas headus ei tee heast inimesest eneseküllast?
-- Teeb.
-- Eneseküllane ei ole midagi vajav just {oma} eneseküllasuse tõttu?
-- Ilmselt ei. (b)
-- Ei vist ka see, kes millegi järgi puudust ei tunne, ei hooli millestki?
-- Teadagi ei.
-- Kes ei hooli, see ka ei armasta.
-- Tõesti ei.
-- Ega ole see sõber, kes ei armasta.
-- Minu aravates ei.
-- Miks on siis meie arust üleüldse head inimesed teineteise sõbrad? Nad ei vaja teineteist, kui on eraldi, kuna nad on ka selles olukorras enenseküllased, ega ole neist siis ka teisele mingit kasu, kui nad koos on. Miks sellised inimesed peaksid teineteisest hoolima?
-- Selleks pole vist mingit põhjust, vastas Lüsis.
-- Ega vist sellised ei või omavahel sõbrad olla, kes (c) teineteisest ei hooli.
-- Vastab tõele.
-- Vaata nüüd, Lüsis, kui palju me märgist mööda oleme pannud. Me ju oleme mingis mõttes eksinud algusest lõpuni, või kuidas?
-- Kuidas nõnda?
-- Mäletasin siis just kuulnut kedagi ütlevat, et saranane olekski kui sarnase ja hea inimene hea inimese halvim vaenlane. Ütleja nõjatus Hesiodeosele endale, väites, et pottsepp vihkab pottseppa, laulja lauljat ja kerjus kerjust. Ta ütles, et kõigis muuski (d) asjades muutub sarnane vägisigi kadedaks ja pahasoovlikuks teisele sarnasele, eriline seevastu sõbruneb erilisega. Vaene nimelt näed peab olema rikka sõber ja nõrk tugeva sõber, kuna nad nende abi vajavad. Samuti peab haige olema arsti sõber ja iga teadmatu {isik peab} hoolima ja meelduma sellest, kes teab. Ta läks oma tõestuses veelgi kaugemale ja ütles, et saranased ei saa mingil juhul omavahel sõbrad olla, vaid asi on täiesti vastupidine (e) ja vastandid on need kes omavahel sõbrad on. Tema arusaama järgi igatseb kõik olemasolev nimelt just {oma} vastandit mitte sarnaseid, nagu näiteks kuiv niisket, külm sooja, mõru magusat, terav nürit, tühi täitmist, täis tühejendamist ja nii edasi. Vastandid nimelt täiustavad teineteist, kui seevastu sarnane ei saa endasarnasest mingit kasu. Kõigele lisaks oli ta minu meelest nutikas (216a) mees, ja ta esitas oma ütlemisi hästi. Mis teie sellest arvate?
-- Hästi öeldud, vastas Meneksenos, -- vähemalt kui seda nõnda kuulda.
-- Kas ütleme siis, et vastandid on omavahel parimad sõbrad?
-- Muidugi.
-- Olgu nii, ütlesin mina. -- Aga kas see ei ole imelik. Meneksenos? Juhul kui need kõiketeadjad, vastanditest vaimustuse olevad sofistidki meilt küsima ruttavad, kas siis pole viha sõpruse räigeim vastand. Mida (b) neile vastame? Kas me ei ole sunnitud möönma, et neil õigus on?
-- Teadagi on.
-- Siis nad ütlevad, et kas on sõber ja vaenlane omavahel sõbrad.
-- Ei see ole ju võimalik, ütles Meneksenos.
-- Ent siis õigalne ja valelik, mõistlik ja mõistusetu, hea ja halb?
-- Ei need minu meelest {küll} omavahel sõbruneda ei saa.
-- Aga nad peavad seda olema, kui kord sõprus vastndlikkusele rajaneb.
-- Nii teadagi on.
-- Ega siis ei sarnased ega vastandlikud ei saa omavahel sõbrad olla.
-- Nii vist jah. (c)
-- Vaadelgeim veel üht võimalust. Vahest me ole võtnud vaatluse alla sellist varianti, et tõelist sõprust ei sünnigi mingite äsjamainitute vahel, vaid hea sõber saab sellisest, kes iseenesest-võetuna pole ei hea ega halb, ja just sel põhjusel.
-- Mida sa silmas pead, küsis Meneksenos.
-- Oh heldus, ütlesin mina, -- ma ise ka ei tea. Tegelikult on kogu lugu nii keeruline, et ajab pea uimaseks. Kui vaid vana kõnekäänul õigus oleks. Kus ilus, seal (d) sõber. Kaunis on ju midagi pehmet, siledat ja libedat, arvatavasti just seetõttu {see} nii kergesti kaob ja libiseb meil käest. Mina näed väidan siin, et see mis on hea on ka kaunis. Kas sa ei usu?
-- Muidugi usun.
-- Mina aiman samuti, et asi on nõnda: sellise kauni ja hea sõber on selline, kes iseenesest-võetuna pole ei hea ega halb. Ja nüüd saad kuulda, kuhu ma rihin. Minu meelest on olemas teatud kolmekordsus: hea, halb ja selline, mis ei ole {neist} kumbki. Mida sina selle kohta arvad?
-- Olen samal arvamusel.
-- Hea ei saa olla hea sõber ega halb halva {sõber}; saati siis (e) hea halva {sõber}. Selleni me ju oma tõestuses äsja päädisime. Siis on jäänud järele vaid kaks võimalust, kui keegi üleüldse on kellegi sõber: kas selline, kes ei ole ei hea ega halb, on hea sõber, või on ta siis endasarnase sõber. Halva sõbraks ei saa keegi hakata.
-- Peab paika.
-- Varem ütlesime, et ka teineteisele sarnased ei saa omavahel sõbrad olla
-- Just nõnda.
-- Selline, mis ei ole ei hea ega halb, ei saa siis endale sõbraks endasarnast, või kuidas?
-- Ilmselt mitte.
-- Sellest järeldub, et hea sõbraks saab muutuda vaid selline kes ei ole rohkem ei hea ega halb. (217a)
-- See näib olevat vastluvaidelmatu, ütles Meneksenos.
-- Noo nii, posid, jätkasin mina. -- Kas on nüüd see, mida olen öelnud, meile heaks juhtnööriks? Kui näiteks mõtleme terve keha peale, siis ei ole see arstiabi ega ka mingi muu abi tarviline. See saab oma jõududega hakkama; ükski terve inimene ei ole siis arsti sõber oma tervisega seoses, kas nõnda?
-- Ei ole.
-- Aga haige seevastu on oma haigusega tõttu.
-- Loomulikult.
-- Haigus on halb asi, arstikunst jällegi kasulik ja hea.
-- Jah.
-- Mis puutub kehasse, see, et see keha on, ei tee sellest rohkem head ega halba. (b)
-- Nii see asi on.
-- Aga haigus paneb keha pidama arstioskust meelduvaks ja seda hindama.
-- Nõnda ma arvan.
-- Teiste sõnadega sellisest, mis iseendast võetuna pole ei hea ega halb, tuleb halva läheduse tõttu headuse sõber.
-- Nähtavasti.
-- Ilmsesti enne kui sellesse tulnud halbus on teinud selle enda halvaks. Ega selline, kes on halb, ei hooli enam heast ega ole hüvelisuse sõber. Nõnda me ju ütelsime; et (c) halb ei või olla hea sõber?
-- Ei või.
-- Vaadelgem nüüd minu sõnu. Väidan, et mõned asjad on tervenisti sellise asja sarnased, mis neis on lähimad, mõned jällegi ei ole. Kui näiteks mingi ese maalitakse mingit värvi, siis on see värv talle omane.
-- Just nõnda.
-- Kas on siis maalitud ese tervenisti seda värvi, milliseks see maalitud on? (d)
-- Ma ei mõista, ütles Meneksenos.
-- Vaadelgeim teisel kombel. Kui keegi võõpaks sinu pruunid juuksed valge värviga, kas nad oleksid siis heledad, või vaid näiksid seda olevat?
-- Näiksid.
-- Kuid valge värv oleks neile omane.
-- Oleks küll.
-- Ega oleks sinu juuksed üldsegi endisest heledamad, vaid hoolimata sellest heleduse ligiolekust ei oleks nad iseenesest ei rohkem valged kui mustadki.
-- Vastab tõele.
-- Aga kui vanus annab neile valge värvi, siis oleksid nad sellise värvi taolised ja täiesti valged. (e)
-- Loomulikult.
-- Nõnda ma nüüd küsingi, kas on need asjad, milledes mingi omadus on lähedal, alati selle sarnased, või on need seda vaid siis, kui küsimus on teatavast sarnasusest.
-- Hlisem variant on parem, ütles Meneksenos.
-- On siis jutumeid, mispuhul selline, mis iseenesest pole ei hea ega halb, ei ole veel halb, kuigi halbus on sellele lähedal, ja juhtumeid, milledes see juba halbuseks on muutunud.
-- Täpselt nii.
-- Kas mitte just see paha juuresolek ei pane seda igatsema head sellisel juhul, et see veel ise ei ole jõudnud halvaks muutuda? Aga kui see juuresolek on selle juba halvaks teinud, minetab ta oskuse igatseda ja armastada head, kuna see siis ei ole enam `ei halb ega hea`, vaid pelgalt halb. Halb jällegi, nagu öeldud ei ei ole headuse sõber. (218a)
-- Ei ole.
-- Selle põhejendusega võime ka öelda, et ei sellised enam tarkusest hooli, kes juba targad on, olgu need {siis} jumalad või inimesed. Ega ka samuti sellised, kes on teadmatuses halbuseni välja, kuna ükski halb ega õppimatu ei hooli tarkusest. Järele jäävad siis need, kelledes on tõesti teadmatuse halbust, aga keda see veel ei ole jõudnud teha nii teadmatuteks ja õppimatuteks, et nad ei tajuks endid olevat teadmatuses neis asjus, milles nad seda {just} on. Sel kombel just need, kes ei ole ei head ega (b) pahad, armastavad tarkust, aga mitte halvad ega ka head. Selle järelduseni me äsja jõudsime, et ei vastandid ega ka teiste sarnased ei saa omavahel sõbrad olla. Või sa ei mäleta?
-- Mäletame muidugi, ütlesid posid.
-- Kas nõnda, Lüsis ja Meneksenos, nüüd oleme me nüüd lõplikult selgusele jõudnud, mis on armas ja mis {seda} ei ole. Olgu siis küsimus hingest või kehast või millest iganes, me (c) väidame, et halva juuresolek teeb headuse sõbraks sellise, mis iseenesest-võetuna ei ole hea ega halb.
Poisid olid sellega samaaegselt minuga nõus. Mina isegi olin väga rõõmus, nagu saagiga rahul olev jahimees. Aga siis turgatas mulle meelde teab kust selline kummaline kahtlus, et meie järeldus ei olnud siiski õige. Murelikult ütlesin samas:
-- Tont võtaks, Lüsis ja Meneksenos, kardan et see saavutus oli pelgalt {kui} uni. (d)
-- Mis nüüd, küsis Meneksenos.
-- Ajasime endid äsja segadusse, mis puutub sõprusesse.
-- Kuidas nõnda?
-- Vaadelgem asja nõnda: Kui keegi on sõber, on ta kõigiti kellegi või millegi sõber?
-- Sunnitultki.
-- Kas on tema sõprusel eesmärk ja põhjus, või ei ole?
-- On mingi eesmärk ja põhjus.
-- Kas on see, mistõttu keegi midagi armastab, armastuse eesmärk ja põhjus seetõttu, et see on talle armas, või seetõttu, et see ei ole armas ega vastumeelne {samas}.
-- Nüüd ei saa ma õieti aru, ütles Meneksenos. (e)
-- Ei sa vist saa, vastasin mina. -- Aga vaadelgem seda asja teise nurga alt, nii on sul ehk hõlpsam jälgida, ja ma ise ka saan paremini aru mida kõnelen. Äsja ütlesime, et haige on arsti sõber, kas pole tõsi?
-- Nii ütlesime.
-- Kas pole haigus tema sõpruse põhjus ja tervis selle eesmärk?
-- On küll.
-- Kas haigus on halb asi?
-- Kindlasti.
-- Ent tervis, küsisin mina, on see hea või halb, või ei ole see kumbatki?
-- Hea, ütles Meneksenos. (219a)
-- Minu arvates ütelsime me, et keha, mis iseenesest ei ole hea ega halb, on haiguse, teiste sõnadega halva, tõttu arstimiskunsti sõber, mis omaltpoolt on hea. Selle arstikunsti esindava sõpruse eesmärgiks on tervis, ja tervis on midagi head, või kuidas?
-- On.
-- Kas tervis on meeldiv või ebameeldiv olek?
-- Meeldiv.
-- Haigus seevastu vihatav.
-- Vastab tõele. (b)
-- Teiste sõnadega selline, mis ei ole ei hea ega halb, on headuse sõber halva ja vihatava tõttu, {ning} eesmärgiks hea ja meeldiv.
-- Nähtavasti.
-- Sellisel juhul sünnib siis sõprus seetõttu, mis on vihatav, kuna eesmärgiks on selline, mis on meeldiv.
-- Nõnda näib.
-- Hea küll, ütelsin mina. -- Kui on nüüd niikaugele jõutud, poisid, on põhjust hoolikas olla, et eksiteile ei satutaks. Jäägu nüüd kõrvale see, et sel kombel saavad kahest {üksteisele} meeldivast omavahel sõbrad ja siis samas ka kahest teineteise sarnasest, mida me ütelsime võimatu olevat. Vaadelgem selle asemel järgnevat, et meie poolt äsja öeldu meid ei eksitaks. Me ju ütlesime, et arstikunst on meeldiv (c) asi, mille eesmärgiks on tervis.
-- Nii ütlesime.
-- Kas ka tervis ei ole meeldiv asi?
-- Igati on.
-- Kui see on meeldiv asi, on see seda mingi eesmärgi tõttu.
-- Nõnda on.
-- Ja eesmärgiks on midagi meeldivat, juhul kui me selle juurde jääme, milles äsja kokku leppisime.
-- Kõigiti.
-- Kas pole ka seegi omaltpoolt meeldiv mingi teise eesmärgiks oleva meeldiva asja tõttu?
-- Jah.
-- Kas me ei olegi nüüd sunnitud {emb-kumb} kas lakata edenemast sel kombel või jõuda mingile põhiseisukohale, millest ei juhi tee mitte mingile uuele meeldivale asjale, vaid kus oleks saavutatud mingi peamiselt meeldiv, mida me võime nimetada eesmärgiks kõigis neis olukordades, kus miski (d) asi on meeldiv?
-- Kindlasti {selline} vajadus on.
-- Pean silmas seda et me ei eksiks pidama meeldivaks kõiki neid asju, mille kohta oleme öelnud, et nad on meeldivad selle ja teise eesmärgi tõttu; asju, mis on vaid pelgalt heiastused peamiselt-meeldivast, mis vahest ongi ainuke tõeliselt meeldiv ja armas. Mõlgeim asjast sel kombel: Kui näiteks kellegile keegi palju meeldib, nagu näiteks isale võib oma poeg meeldida rohkem kui miski muu, mis tal on, kas pole võimalik, et just tema armastus selle poja suhtes paneb teda hindama kõrgelt ka midagi muud? Kui ta isegi näeks oma poega olevat (e) joonud maomürki, kas ta siis ei hindaks kõrgelt veini, kui arvaks et see poja elu päästab?
-- Kahtlemata.
-- Kas ta ei hindaks kõrgelt ka veininõu?
-- Igal juhul.
-- Kas oleksid siis savist nõu ja tema poeg talle siis sama väärtuslikud? Või kolm mõõtu veini ja tema poeg? Või kas pole asi ennemini nõnda, et väärtustamine iseenesest ei ole suunitletud sellele, mis on olemas mingi eesmärgi tõttu, vaid sellele, mille jaoks see olemas on? Me (220a) ütleme sageli, et raha on meile tähtis. Ka selle asjaga on tegelikult vaevalt nõndamoodi. Mida me tegelikult hindame on see – mis see ka ei oleks – mille jaoks raha ja muu taoline valmistatud on.
-- Täpselt nii.
-- Kas ei kehti see ka selle kohta, mis meeldiv on? Kui ütleme et meile miski meeldib mingi muu meeldiva asja (b) tõttu, on see vaid viisiks väljendada {ühte ja} sama. Tõeliselt meeldiv on arvatavasti vaid see, milleni kõik need meeldivad eesmärgid lõppude lõpuks juhatavad.
-- Arvatavasti on asi nõnda, ütles Meneksenos.
-- Kas selle põhjal ei saa otsustada, et selline, mis tõesti meeldiv on, ei ole seda millegi muu meeldiva saavutamiseks?
-- Võidakse.
-- Nüüd on siis selgitatud, et mitte see, mis on meeldiv, ei ole seda millegi teise meeldiva saavutamiseks. Aga kas justnimelt hüvelisus ei ole meeldiv?
-- Minu arvates on.
-- Kas pole hea meeldiv halva tõttu? Mõtlen seda: Mõlegeim, et äsja mainitud kolmekordsusest, heast, halvast ja sellisest, mis ei ole ei hea ega halb, jäetakse vaid kaks ja halb eemaldatakse, nõnda et sel pole kohta ei kehas, hinges ega mingis muus selle osas, mis ei ole ei hea ega halb. Mis kasu meil siis veel oleks heast? Kas see ei oleks täiesti kasutu? Kui miski meid enam kahjustada ei saaks, kas me siis ei oleks {enam} mittemingisugust abi vajamas. Selguks, et me just halva tõttu (d) hoolime ja meeldume heast, sest hea on meie meelest ravim halva vastu ja halb omaltpoolt {nagu} haigus. Kui aga jällegi haigust ei oleks, siis ei vajataks arstimeid. Kas on nüüd tõepoolest nõnda, et meie, kes me oleme hea ja halva vahel, hoolime heast halva tõttu, aga sellisena ei ole sellest meile mingisust kasu?
-- Nähtavasti on asi nõnda, ütles Meneksenos.
-- Siis ju peamiselt-meeldiv, millest oleme kõnelenud, on {oma} olemuselt erinev kui kõik teised meeldivad asjad, (e) mis selleni juhatavad ja on meeldivad eesmärgid millegi muu meeldiva suunas: need kõik on meeldivad millegi muu meeldiva saavutamiseks, see jällegi näib olevat oma olemuselt täitsa vastupidine: see on osutunud meeldivaks millegi vihatava tõttu. Kui vihatav kaob, lakkab see nähtavasti meile meeldiv olemast.
-- Nüüd ei ole ma samal meelel, ütles Meneksenos.
-- Noh heldus, ütlesin mina. -- Kui halb maailmast kaoks, (221a) ei oleks enam kellegil siis enam nälga ja janu ega muud sellist {vajadust}? Või oleks veelgi näljatunne olemas kui kord juba inimesed ja muudki elusolevused olemas on, aga see ei oleks enam takistuseks? Janugi oleks olemas ja kõik muud vajadused, aga need ei oleks halvast, kui halb kord juba kadunud oleks? Või on isegi naeruväärne küsida, mida siis {veel olemas} oleks ja mida mitte? Kes seda näed üldse teada võiks. Seda me siiski teame, et nüüd on olemas nii kahjulikku kui ka kasulikku nälga, või kuidas?
-- Täpselt nii.
-- Sama kehtib ka janu ja kõikide muude vajaduste kohta; (b) vahel on nad kahjuks, vahel kasuks, vahel ei kumbatki.
-- Täpselt nii.
-- Kui nüüd paha kaoks, miks selline {sellega koos} kaoks, mis halb ei ole?
-- Ei millekski.
-- Teiste sõnadega vajadused mis iseenesest-võetuina pole ei head ega halvadki, säiliksid kuigi halb kaoks?
-- Nõnda näib.
-- Kas on võimalik, et inimene ei hooli sellisest, mida vajab ja mis talle meeldib?
-- Minu meelest mitte.
-- Kui ka halb kaoks, jääks siis {ikka} meeldivaid ja häid asju järele? (c)
-- Jah.
-- Aga kui see, et miski on meeldiv, tuleneb halvast, siis ju ei saaks olla sõprust millegi vahel, kui halb kaoks. Sest kui kaoks põhjus, ei või sellist enam olla, mille olemasolu sellele põhjusele rajaneb.
-- Sul on õigus.
-- Kas me ei ole selles kokku leppinud, et meeldimine on millegile suuniteltud ja et sel on põhjus? Uskusime ka sellel etapil, et selline, mis iseenesest pole ei hea ega halb, meeldub heale halva tõttu.
-- Vastab tõele. (d)
-- Nüüd ometigi näib nõnda, et sõprus tuleneb mingist muust põhjusest.
-- Nõnda näib {olevat}.
-- Kas pole tegelikult nõnda nagu äsja ütlesime, et meeldimise põhjuseks on tahtmine, ja selline, mis tahab midagi, kellele vajatav meeldib ja meeldib nimelt siis kui {ta} seda vajab. See siis, mida varem sõprusest kõnelesime, oli pelgalt udujutt ja tuulest võetud muinaslugu.
-- Näib nõnda kehvasti olevat.
-- Mis jällegi puutub sellist, kes midagi vajab, (e) jätkasin mina, see vist vajab midagi mis sellel puudub?
-- Jah.
-- See, kellel midagi puudub, on selle sõber, mis tal puudub.
-- Nii ma arvaksin.
-- Selliselt puudub midagi, kellelt midagi on ära võetud.
-- Loomulikult.
-- Näib siis nõnda olevat, et armastus, sõprus ja iha on suunitletud sellisele, mis loomuldasa kellegile kuulub, Lüsis ja Meneksenos.
Poisid ütlesid et on sama meelt.
-- Kui te siis omavahel sõbrad olete, kuulute te kuidagi loomuse poolest ühte.
-- Kindlasti nii, ütlesid nad.
-- Ja kui keegi üldse teist vajab, posid, ja armastab ja (222a) peab teda sõbraks, ei ole see võimalik juhul kui ta ei kuulu oma loomu poolest ühte oma armastuse objektiga, kas siis hinge poolest või mingi hinge omaduse poolest või eesmärgi või välimuse poolest.
-- Just nii, ütles Meneksenos. Lüsis oli vait.
-- Hästi, ütlesin mina. Oleme siis ühel meelel, et selline meeldib sunnitultki, millega loomu poolest sarnased ollakse.
-- Nõnda näib, ütles Meneksenos.
-- Siis peab poistele meeldima mehed, kes neid siiralt armastavad ega {seejuures} teeskle.
Lüsis ja Meneksenos noogutasid veidike, aga (b) Hippothales punastas ja kahvatas järgemööda pelgast vaimustusest. Mina omaltpoolt tahtsin veelkord meie järeldused üle vaadata ja ütlesin:
-- Juhul kui millegiga loomu poolest kokkukuuluv ja sarnane on kaks eri asja, Lüsis ja Meneksenos, võime me minu meelest olla kuidagigi õigel teel selles, mida nüüd oleme öelnud sõpruse olemuse kohta. Aga kui looumuldasa ühtekuuluv ja sarnane ongi üks ja sama asi, siis oleme keerulises olukorras. Meil tuleks siis näed hüljata see meie väide, et sarnased just oma saranasuses on teineteisele kasutud. On ju väär möönda, et kellegile võik kasutu meeldida. (c) Öelge, kui me siin oleme otsekui joobunud oma kõnedest, kas tahate nüüd alla anda, ja öelda, et loomuldasa ühtekuuluv on erinev asi kui sarnane?
-- Muidugi.
-- Vaadelgem nüüd, et hea on see, mis milleski on omane ja halb see, mis on võõras? Või oleme me seda meelt, et halb kuulub loomuldasa halva juurde, heaga hea ja sellisega, mis ei ole ei hea ega halb, kuulub ühte vaid selline, mis pole ei hea ega halb?
Posid kiitsid heaks teise variandi. (d)
-- No nii, posid, jätkasin mina. -- Oleme siis pöördunud tagasi selle sõpruse määratelma juurde, mille me juba äsja hülgasime. Sel kombel on ebaõiglane samavõrd ebaõigalse sõber, ja halb halva ja hüveline hea oma.
-- Nõnda näib, ütlesid nad.
-- Ent esimene variant? Kui väidame, et hea ja loomulik on üks {ja seesama}, siis jõuame selleni, et vaid head võivad omavahel sõbrustada.
-- Vastab tõele.
-- Aga sellegi võimaluse me tõrjusime juba varem. Kas te ei mäleta?
-- Mäletame. (e)
-- Kas avastate veel mõne mooduse sellele küsimusele lähenemaks? Või te tõesti ei leia? Mul tuleb nüüd üle korrata kõik mida öeldud on, nagu targad mehed kohtuasjus. Kui tõepoolest ükski meie poolt mainitud variantidest sõpruse määratlemiseks ei kõlba, kuigi me arutasime läbi nii paljusi võimalusi, et ma enam kõiki ei mäletagi, siis ei armastatud ega armastavad, ei sarnased ega erinevad, ei head ega loomu poolest ühtekuuluvad, siis ma enam tõesti ei tea, mida öelda. (223a)
Mõtteis oli mul ahvatleda vestlusega liituma mõni kogenenum. Aga siis hüppasid esile Lüsise ja Meneksenose hoidjad otsekui kurjad vaimud, kaasas poiste väikevennad. Nad õhutasid ja käskisid poisse koju minema; oli juba hilja. Alguses plaanisime koos kuuljatega neid saatma minna aga hoidjad ei hoolinud meist kuigivõrd, vaid kamandasid endisest kiivamalt poisse minema, kõneledes viletsat kreeka keelt. Arvasime, et nad olid kergelt hoos Hermese-pidudega seoses ja seetõttu oli nendega võimatu vaielda.(b) Nõnda jäime poiste seltskonnast ilma ja läksime laiali igaüks oma teed. Mina siiski ei suutnud hoiduda poistele järele hüüdmast, kui nad juba minemas olid:
-- Lüsis ja Meneksenos, tegime endid kõik naerualusteks, nii mina, vana mees, kui ka teie kaks. Kas siis kuulajad ütlevad nüüd minema minnes, et needki seal on nüüd omavahel sõbrad – loen siin ka ennast teie hulka – ega saa isegi selgust sellest, kes sõber on.

______________________________________

Ülevaateid ja seletusi.

Unto Remes. Holger Thesleff.

Lüsis.

Dialooogi sisuks on filiaa,4 „sõprus“ või „armastus“; mitte niivõrd eroos, „erootiline armastus“. Mingis mõttes meenutab Lüsis Kharmides-dialoogi, ka oma vormi poolest. Jutustajaks on jällegi Sokrates. Nimitegelane, noor Lüsis, tema sõber Meneksenos ning ka nende imetlejad, noorukid Hippothales ja Ktesippos, esitavad erineval kombel sõpruse-mõistele üldiselt omistatud aspekte. Nende isikute hilsemad saatused on meile tundmatud, aga vestluse taustal näib peituvat mõte, et tõeline „sõprus“ on midagi muud kui nende poiste omavaheliste suhete põhjal saaks uskuda.
Üldiselt vaadeldes on see dialoog mõnede muude Platoni nn varasematele dialoogidele sarnaselt määratluse otsimine; ja nagu teisalgi, osutuvad kõik esitatud pakkumised ebarahuldavaks. Lüsis erineb siiski mõndadest muudest „tulemusetutest“ dialoogidest ühes suhtes. Kuigi otsitud vastust ei leitagi, teame me kas mujalt või dialoogis endas leiduvate vihjete põhjal, mis see on, või vähemasti mis suunast Platoni (või Sokratese) enda seisukohta otsima peaks. Lüsisest või ka mujalt Platoni loomingust on raske leida Platoni (või Sokratese) oma teooriat sõpruse (filiaa) kohta, ja on vahest liialt kaugelt otsitud leida seda Aristotelese eetilistest kirjutistest, nagul vahel on välja pakutud.
Võimalikul kombel tahab Platon vihjata, et Sokratese „poisiarmastus“, mis on samas „tarkusearmastus“ (filosofiaa), on filian kõrgem ilmnemise viis (vrdl. 211d-212a, 219c). Sellisel juhul näib olevat tõenäoline, et siin kummitav õpetus filiaa abstraktsest objektist on hiljem sulandunud Platoni eroos-õpetuse hulka sellisena nagu seda esitatakase Pidusöögis ja Riigis.
Vestluses siirdutakse kärmesti ühest määratluse-pakkumisest teisele. Nõnda on dialoog õige esinduslik pilguheit tolle aja filosoofilisse relvavarusse, kus vana loodusfilosoofiat täiendavad sofistide uued teooriad ja analüütiline lähenemiseviis ja Sokratese enda väärtusfilosoofia.

________________________________________

Seletusi.

203a Akadeemia mainimne võib olla märgiks sellest, et dialoog on kirjutatud Platoni Akadeemia rajamise (380-aastatele) järgnevalt. See et Aristoteles hiljem õpetas Lükeioni gümnaasiumis on teadagi dateerimise suhtes tähendusetu. Demos: vt. Euthüfron 2b.
204a Kehakultuuri-õpetaja Mikkos on „sofist“, kuna ta õpetab avalikult, vahest ka tasu eest.
207a “Pärjatuna“: seoses äsjase ohverustalitusega kannab nooruk peas väikest pärga.
209e Mõte Pärsja kroonipärija köögiaskeldusest on pannud 19 sajandi filooge imestama, kes muuhulgas selle kirjakoha põhjal on pürginud pidama seda dialoogi ebaautentseks.
212e Luuletajaks on Solon. Tsitaat on säärasena mitmeti-seletatav, ja Sokrates kasutab seda sarnaselt sofistidele oma eesmärkide nimel.
212e-213d Näidates, et rahvalik arusaam (sugulased on „sõbrad“) on ebarahuldav, siirdub Sokrates käsitlema paljutõotavamat mõtet. Kas võiks „sõbra“ mõistet selgitada viidates vastavale tundele (armastusele)? See võimalus tõrjutakse. Üldiselt on Sokratesele omase mõisteanalüüsi erijooneks tõrjuda mõiste määratelma mingi või mingite kogetud või tuntud või tehtud asjade abil. Õige sageli kiirustab Sokrates esmalt selliseid (behavoristlikke või üldse psühholoogilisi) lähenemisviise ümber lükkama. Siin erijuhtumil ei ole Sokratese argument eriti tugev, ja Platon on tõenäoliselt sellest teadlik. Teisalt on empiiriliseks faktiks, et võib armastada saamata vastuarmastuse osaliseks (armastus ei ole sümmeetriline relatsioon). Siiski sageli arvatakse et tegelikud sõbrad üksteist armastavad. See et „armastamine“ (filein) võib olla ühepoolne, ei takista kedagi ütlemast, et „sõbraks“ (filos) olemine on on olemine teiseks osapooleks mõlemapoolses armastamises. Samuti võidakse öleda, et sõber on (võimalikul kombel ühepoolne) armastust tundev isik või armastuse objekt. Kui sellest järeldub, et vahel tuleb öelda sõpra vihkavat (vms.), on tegelikult küsimuse alla tavalise keelekasutuse imelik väljend, aga mitte midagi loogiliselt vastuolulist. Antud kirjakohta tõlkides tuleb samuti arvesse võtta, et kreeka filos-adjektiivi võib kasutada nii sõpruse- või armastusetunde subjektist tulenevalt („midagi meeldima“) ja et see tuleneb objektist („armas“, „meeldiv“).
214a Luuletaja on Homeros (Odüsseia 17.218).
214a-215e Arutlus sarnaste ja erinevate omavahelisest veetlusest näitab sarnasust varasemate loodusfilosoofide (nagu Herakleitos, Empedokles ja Anaksagaros) õpetustega. See „keegi“, kellele Sokrates viitab (215c), on meile tundmatu.
216c Siin nagu järgnevalt on ohtralt Pidusöögi eroos-õpetust ennetavaid mõtteid.
218d Põhjuse ja eesmärgi eristamine siinkohal meenutab Aristotelese finaalset põhjust (= eesmärk). Sokraatikute mõtlemises on eesmärki rõhutav (eesmärgile suunitletud) omadus tugevalt rõhutatud.
219c Põhimõte, et põhjuste jadal peab olema algpunkt, on olnud väga populaarne hilisemas traditsioonilises filosoofias ja teoloogias (kus esimene põhjus = Jumal). Võimalikul kombel peab Platon siin silmas „hüvelisuse ideed“.
223a „Vilets kreeka keel“: rikaste perede poegadel oli harilikult kaasas lapsesaatajad (paidagoogos), sageli Kreekast väljastpoolt toodud orjad, kelle ülesandeks oli vaadata et poisile midagi väljas liikudes halba ei sünniks.

_________________________________________________

EESSÕNA.

Kuigi Platoni keskne positsioon maailma suurte filosoofide ja kirjanike hulgas on üldiselt tunnustatud, on tema loomingust olnud soome keeles saadaval vaid mõni teos vananenud tõlgeteina.5 Käesolev kogutud teoste sari üritab seda puudujääki korvata. Meie eesmärgiks oli avaldada seitsmes köites kõik need teosed, mida nüüdsel ajal üldiselt peetakse Platoni enda poolt kirjutatuks, lisaks mõningad kaheldava autorlusega ja ebaautentseks loetud kirjutisi.
Teosed on soome keelde tõlgitud otse kreeka keelest. Soome keelsetes tõlgetes on pürgitud peale loetavuse ka usaldusväärsusele nõnda, et käsikirjutised on korduvalt üle kontrollitud nii filoloogilisest kui ka filosoofilisest küljest. Teksti aluseks olid J. Burneti Oxford-väljaanne kui ka prantsuse keelne nn. Budé-väljaanne (Collection des Univeristés de France); tõlgendust-nõudvates kohtades on vahel toetutud teiste uurijate arvamustele. Iga köite lõpus on osa teoste lühikeste ülevaadetega ning ka vähesel määral üksikute kohtade seletusi.
On olemas mõningaid erinevaid arusaamu sellest, mis järjekorras Platon oma teosed kirjutas ja mis järjekorras tuleks need avaldada. Meie soome keelne tõlge on liigendatud nõnda, et kahes esimeses köites on need autentsed teosed, mida nüüdisajal üldiselt peetakse varasemate teoste hulka kuuluvaiks või mis kasvõi oma vormi poolest on neile vastavad; kolmandas ja neljandas köites on Platoni nn keskmisse perioodi kuulvad kirjutised; viimastes köidetes on selgesti hilisemad teosed ning ka mõni dialoog ja kiri, millede autentsus on kaheldav.
Marginaalis olevad numbrid ja tähed esindavad traditsioonilist viitesüsteemi, mis rajaneb H. Stephanuse väljaandele aastast 1578. Köidete selgitavates osades järgitakse seda numeratsiooni viidete markeerimisel.
Homerose tsitaatides on kasutatud Otto Mannise soome keelset tõlget; Platoni Homerose-tekst siiski erineb mingil määral meil kasutusel olevast, kuid erinevused on üldiselt vähe olulised.
Ilma Soome Kultuurirahastu, Soome kirjanduse edendamisvarade delegatsiooni ja Kunsti kesktegevus-toimetuse abirahadeta ei oleks olnud võimalik Platoni-soomendamist teoks teha. Toimetajad esitavad saadud abi eest oma parimad tänusõnad.

Helsingis, veebruaris 1976
Holger Thesleff. Tuomas Anhava. Jaakko Hintikka.
___________________________________________________
1 PLATON. „TEOKSET. ENSIMÄINEN OSA“. Helsinki 1999. Suomentaneet: Marja-Itkonen Kaila, Marianna Tyni, Kaarle Hirvonen. [Teokset: Apologia, Kriton, Lakhes, Hippias (lyhyempi dialogi), Ion, Euthyfron, Kharmides, Lysis, Protogaros.] (Kirjastus: Kustannusosakeyhtiö „Otava“. Painopaikka: „Otavan Kirjapaino“, Keuruu, 1999). Lk. : 5-309. {Siin järgnevalt on siis (1. korda EESTI KEELDE?) tõlgitud dialoog nagu: „LÜSIS“. Lk.: 181-211. (Tõlkija, Madis Liibek). Järelsõnad: Unto Remes & Holger Thesleff: „Esittelyjä ja selityksiä“ („Ülevaateid ja seletusi“.) Lk.: 302-304.
2 Siin ja järgnevalt {ümarsulgudes} esinevad sõnad ei ole küll (rangelt võttes) otseselt kritiseeritavad, kuid vahest ehk hõlbustavad selle nii iidse PLATONI lugemist Eesti keeles. Antud dialoogi nagu „Lakhes“ pole teadaolevalt varem Eesti keelde vahendatud, siin siis esmakordne eestindus Soome keele vahendusel. Kommentaarid ja mõtestatud kriitika ja parandus-ettepanekud on vägagi oodatud kas otse blogis kommenteerides või siis tõlkija täiesti kehtival e-maili aadressil nagu: lybeck14@gmail.com (Tõlkija, M. L.) [I write in Estonian language. I am from Republic of Estonia. It`s a little country North-East Europe. This is the PLATON`s Dialogy like „LÜSIS“ („Lysis“). First time in Estonian language so far in estonian language`s all history?! WHY SO?! And now I am translated it FROM FINNISH LANGUAGE...?!]
3 PLATONI dialoog nagu „LÜSIS“ käsitleb mõiste nagu sõprusega seonduvat. Dialoog kuulub PLATONI nn. „noorpõlve-dialoogide“ hulka. (Vt. ka järelsõnad, selle tõlke lõpus, „Ülevaateid ja seletusi“). Soome keelde on Platoni kogulooming tõlgitud aastaks 1976. Eesti keelde pole sedagi dialoogi nagu „Lüsis“ varem tõlgitud. (Siin ja nüüd siis Soome keele vahendusel see esma-eestindus. Et vahest pakub abi kunagistele „tõelistele tõlkijatele“, Antiik-Kreeka keelest Eesti keelde?). Platoni teoste numeratsioon pärineb uusaja algusest, H. Stephanuse numeratsioon aastast 1578. (Tõlkija. M. L. )
4 Antud järelsõnas esinevad mõned Antiik-Kreeka keelsed sõnad ladina transkriptatsioonis on siin esitatud kursiivis ja pikkade vokaalide („aa“ & „oo“) ladina alfabeedi „õigekirja“ asmel on (trükitehnilistel põhjustel) lihtsalt need mainitud pikad vokaalid. (Tõlkija, M. L.).
5 Siia on lisatud soomekeelse Platoni kogutud teoste (VII köidet) eessõna veebruarist 1976. See on siis minu blogides, kus olen avaldanud juba käesolevaga 8 dialoogi (selle „Lüsis“ dialoogi lõppu) lisatud sellekohase lootusega, et see hõlbustab ehk antudki dialoogi lugemist ja mõistmist. Kõikvõimalikud kommentaarid ja mõtestatud kriitika on sellegi dialoogiga endiselt oodatud selle eestinduse tõlkija e-mailile nagu: lybeck14@gmail.com (Tõlkija, M. L.)