Pühapäev, 7. august 2016

PLATON: "Meneksenos". (1 x).

PLATON:

MENEKSENOS.“

Soome keelde tõlkinud: Marja Itkonen-Kaila.
Soome keelest tõlkinud: Madis Liibek.

SOKRATES Kust sa tuled, Meneksenos, kas turult? (234a)1
MENEKSENOS Jah. Olin ka nõukogu kokkusaamisel.
SOKRATES Mida imet sa seal küll tegid? Nüüd juba arvsingi: sa arvad, et oled saanud juba piisavalt kasvatust ja filosoofilist haridust, nii et oled nüüd ülimalt haritud ja võid hakata tegelema tähtsamate asjadega. Kavatsed ilmselt juba nii noores eas hakata valitsema meid vanemaid, nii et aina (b) oleks keegi teie soost meie eest hoolitsemas?
MENEKSENOS Kui sina annad selleks loa ja innustad mind, olen valmis end pühendama riiklikule ametile, muudel juhtudel aga ei ole. Seekord siiski läksin nõukogu istungile, kuna olin kuulnud, et seal oli plaanis valida kõneleja langenute mälestuspeoks. Ilmselt sa tead, et õige varsti korraldatakse matused?
SOKRATES Tean. Kelle nad valisid?
MENEKSENOS Ei kedagi, see asi lükati homsele. Arvatavasti valitakse Arkhinos või Dion.
SOKRATES On kindlasti nii mõneski mõttes kena (c) sõjas langeda. Isegi kui langenu oleks olnud vaene, saab ta ilusad ja uhked matused, ja kui tähendusetu ta ka ei olnuks, peavad talle ülistus-kõnesi targad mehed, kes üldsegi ei kõnele mida juhtub vaid on olnud juba kaua oma esitust ette valmistanud; nad kujutavad kaunilt asjaosalise (235a) tõelisi ja olematuid omadusi, kasutavad ilukõnet ja valavad selliseid ülistusi, et nad lausa lummavad meie hinge. Nad kuulutavad kõikvõimalikul kombel meie riigi au, ülistavad langenuid, kõiki meie esiisasid ja meidki elus olevaid, nii, et minagi satuks ülevasse (b) meeleolusse, kui mind nõnda ülistatakse. Alati kui neid kuulen, olen kui lummatud ja tunnen end koheselt suuremana, julgemana ja kaunimana. Sageli on mul seltsiks ka võõraid, ja minu juttu kuuldes hakkavad ka nemad mind koheselt nägema auväärsemana. Nad suhtuvad minusse samal kombel kui kogu meie linn: ka see näib olevat neile endisest kenam, nii mõjusad on nende kõnelejate sõnad. See ülev meeleolu (c) vältab minus kolm päeva ja veelgi kauem; kõneleja sõnade kõla kõlab nõnda minu kõrvades, et alles neljandal või viiendal päeval vaevu mõistan kes ja kus ma olen. Selleni olen end arvanud olevat mingil õnnistatul saarel. Nõnda oskuslikud on need meie eestkõnelejad.
MENEKSENOS: Alati teed sa Sokrates nalja noist kõnelejatest. Mina arvan, et sellel, kes seekord valitakse, ei seisa ees just lihtne ülesanne. Valmise üle otsustati nii kiiresti, et kõnelejal tuleb esineda peaaegu ette valmistumata.
(d) SOKRATES Kuidas nii, kulla sõber? Neil kõigil on kõned juba valmis, ja muidugi saab neid kõnesid esitada ka ette valmistamiseta. Kui peaks ülistama ateenlasi peloponnaslaste ees või peloponnlasi ateenlaste ees, siis peaks olema hea kõneleja et suuta mõjutada kuulajaid ja saada soosingu osaliseks. Aga kui kuulajaskond on just need keda ülistatakse, siis ei nõua see midagi erilist jõudmaks hea kõnemehe kuulsuseni.
MENEKSENOS Kas arvad nii?
SOKRATES No kindlasti. 
(e) MENEKSENOS Kas arvad et võiksid ka ise kõneleda, kui olukord nõuaks ja nõukogu sinu valiks?
SOKRATES Ma ei oleks hämmastunud kui ma seda suudaksingi. Ka minul on ju olnud hea kõnekunsti õpetaja, naine kes on kujundanud mõndagi head kõnemeest ja eriti ühte, kes kõrgub kõigi teiste helleenide kohal: Perikles, Ksanthippose peog.
MENEKSENOS Kes ta on? Kas mõtled Aspasiat?
SOKRATES Just nimelt teda, ja teine on Konnos, Metrobise (236a) poeg Need kaks on olnud minu õpetajad, üks muusika ja teine kõnekunsti valdkonnas. Kui mees on saanud sellise kasvatuse, ei ole just imestada kui ta on hea kõnemees. Aga sellinegi kes on saanud halvema kasvatuse kui mina, kellel on olnud muusikaõpetajaks näiteks Lampros ja kõnekunsti õpetajaks rhamunlane Antifon, peaks küll saavutama Ateenas edu ateenlasi ülistades.
MENEKSENOS Mis sul öelda oleks, kui peaksid kõnet pidama?
SOKRATES Enda poolt ei suurt midagi, aga kuulsin eile Aspasiat pidavat matusekõnet, mis oli just (b) selle peo jaoks mõeldud. Ta oli saanud teada, et ateenlased plaanivad valida oma eestkõnelejat, nagu sinagi mainisid, ja näitas mulle kuidas peaks kõnet pidama ja seda osaliselt otseses mõttes. Osa sellest kõnest oli ta juba varem välja mõelnud, ja kindlasti siis kui ta koostas hauakõnet mida esitas Perikles, nii et nüüd ta vaid kogus kokku palukesed mis toona üle jäid.
MENEKSENOS Kas suudaksid meenutada, millest Aspasia kõneles?
SOKRATES Olekski imelik kui ma ei mäletaks, olen ju minagi temalt õpetust saanud. Hea, et ma naha peale ei saanud, kui midagi unustasin (c).
MENEKSENOS Kas saa ei saaks mulle seda kõnet kuulda anda?
SOKRATES Loodetavasti minu õpetaja ei pahanda, kui tema kõnet teistele esitan.
MENEKSENOS Kindlasti mitte. Ole nüüd minu meele järele ja esita Aspasia kõne või kelle oma iganes. Kõnele nüüd vaid!
SOKRATES Aga sina võid veel mõelda, et minusugune vana mees on hakanud mängima, ja naerad vaid minu üle.
MENEKSENOS Ei mingil juhul. Kõnele nüüd!
SOKRATES Ilmselt tuleb mul nõustuda, kui sa nõnda palud. Kui paluksid mul alasti tantsida, soostuksin ilmselt (d) ka sellega, kuna oleme siin kahekesti. Kuula siis. Nõnda nagu ma mäletan, alustas ta oma juttu langenutest endist, ja selline oli tema kõne:

Pidustused, mida neil kadunutel on õigus oodata, on neile juba osaks saanud, ja kui need on nüüd sooritatud, on nad läinud oma saatuse poolt määratud reisile, saatjateks kõigile ühiselt riik, igal ühel eraldi omasena. Aga ka kõne peab osutama au nendele meestele; see on nõnda seaduse (e) poolt määratud, ja see on ka kohustus. Ilus kõne paneb kuuljaid mäletama ja austama neid, kes on häid tegusid sooritanud. Kõnes peab ülistama langenuid nende teenete kohaselt ja sisendada elavatele leebet julgustust: lapsi ja vendi tuleb innustada jäljendama nende meeste julgust; isadele, emadele ja vanavanematele, kui nad elus on, tuleb anda lohutust.
(237a) Milline kõne oleks selleks otsatarbeks sobivaim? Kuidas peaksime me hakkama ülistama neid õilsaid mehi, kes elades valmistasid oma vaprusega rõõmu oma omastele ja kes ohverdasid oma elu hankimaks elavatele pääsemise? Minu meelest tuleks neid ülistada looduse poolt antud eelduste kohaselt, just nõnda nagu seetõttu neist said korralikud mehed. Neist said korralikud mehed seetõttu, et nad korralikkudest meestest olid sündinud. Ülistagem siis esmalt nende õilsat päritolu, siis nende kasvamise tingimusi ja kasvatust, ja (b) osutagem seejärel, kui suurejoonelised nende saavutused olid ja kuidas nad kõike seda väärisid.
Nende õilsa päritolu esimeseks eelduseks oli nende esiisade päritolu. Nad ei olnud võõralt maalt tulnud võõrad, kellede järeltulijad, nende langenute järeltulijad siis, oleksid elanud siin maal kelledegi eelastena, vaid nad olid selle maa esmased elanikud, kes elasid ja paiknesid tõesti oma sünnimaal. Neid ei (c) kasvatanud poolema nagu muid vaid oma ema, sel maal millel nad elasid, ja nüüd langenuina puhkavad nad oma maal, mis oli neid sünnitanud, kasvatanud ja siis taas enda põue võtnud. Esmalt oleks siis põhjendatud ülistada nende emasi; sellega saab ülistatud ka nende päritolu.
See maa on ära teeninud kõikide inimeste ülistuse, mitte vaid meie oma, ja seda nii mõnelgi põhjusel. Neist esimene ja tähtsaim on, et see maa on jumalate poolt armastatud. Tõestuseks on selle maa omandiõigustes võistlevate jumalate riid ja selle lahendus. Kui juba kord jumalad on ülistanud seda maad, miks ei (d) peaks ka kõik inimesed seda ülistama? Ja teiseks peab seda ülistama seetõttu, et aegadel kui kogu maa tootis ja sünnitas kõiki elusaid olendeid, nii metsloomi kui koduloomi, meie maa ei tootnud kiskjaid vaid säilis neist puhtana. Selle asemel valis ja sünnitas inimese, elusate olendite hulgast ainsana, kes on mõistuslikult üle teistest olenditest ja kes ainsana tunnistab õiglust ja jumalate olemasolu.
On olemas tähtis tõestus selle tarvis, et just see maa on sünnitanud nende meeste esiisad ja samuti ka meie esiisad (e). Igal sünnitajal on olnud sobivat toitu vastsündinuile.
Sellest selgub, kas naine on sünnitanud tõesti lapse või ei: juhul kui tal pole lapse jaoks toidu allikaid, siis on laps eri-moeline. Meie maa ja meie emad on näivad tõesti olevat sünnitanud inimesed. Esimesena ja sel ajal ka ainukesena tootis ta nisu ja otra, mis on inimesele sobivaim (238a) ja parim toit, ja näitas nõnda tõesti olevat sünnitanud selle olendi. Selliseid tõestusi peab pidama veelgi pädevamaks maa kui naise kohta, sest maal ei ole eeskujuks olnud mitte naise rasedus ja sünnitamine vaid naisele maa. Maa ei ole kiivalt oma vilju endale hoidnud vaid jaganud neid ka teistega. Hiljem on ta oma laste jaoks hakanud kasvatama ka oliivipuu vilju, mis annavad jõudu pingutusteks. Toites ja hoolitsedes nende eest kuni meheeani (b) on ta andnud neile juhatajateks ja õpetajateks jumalad. Need jumalad, kellede nimedest me antud juhul üle libiseme, on korraldanud meie elu, meie igapäevaste vajaduste peale mõeldes on nad meile esmalt selgeks õpetanud erilised oskused, oma maa kaitseks on nad meile õpetanud selgeks relvade valmistamise ja nende kasutamise.
Selline oli siis nende kadunute esiisade päritolu ja kasvatus. Nad elasid oma enda poolt korraldatud riikliku süsteemi kohaselt, mida on siinkohal põhjust lühidalt mainida. Riiklik korraldus kasvatab inimestest inimesed; hea teeb neist head, vastupidine (c) aga halvad inimesed. On põhjust mainida, et meie esiisad kasvasid hea riikliku korralduse alamatena, mis tegi neist hüvelised samuti see on teinud praegusest põlvkonnast, millesse need kadunudki kuuluvad. Riiklik korraldus oli siis sama nagu praegugi, aristokraatia, mis meil praegugi võimul on ja mis on valitsenud peaaegu alati nendest aegadest saadik. Mõni nimetab seda demokraatiaks, teine millekski muuks, aga (d) tegelikkuses on see alati olnud aristokraatia, millele rahvas on andnud oma heakskiidu. Alati on ta meil olnud; vahel on mõned selle seisuse pärinud, vahel on neid valitud. Meie riigi peamine valitseja on siiski rahvas kes annab ametikohad ja võimu neile keda ta kunaski siis parimaiks peab. Kedagi ei arvata alaväärseks nõrkuse, vaesuse või alama päritolu tõttu, ega kedagi samuti ka vastupidistel põhjustel ei pärjata auga nagu teistes riikides, vaid valitsevaks on vaid üks reegel: see keda peetakse targaks või hüveliseks, vaid see on juht ja valitseja. See riigisüsteem rajaneb meie sünnipärasele võrd-õiguslikkusele. Teised riigid koosnevad kõikvõimalikust eri-väärtuslikust elanikkonnast ja seetõttu ka nende riiklik süsteem, türannivõim ja ainu-isikute võim, väljendab erinevaid väärtusi. Nende elanikest peavad mõned teisi ka orjadena (239a) ja mõned neid valitsema. Aga meie ja meie kaaskodanikud, kes me oleme kõik nagu vennad ja sama ema poolt sünnitatud, ei pea ennast teiste orjadeks ega ka valitsejateks. Kaasasündinud võrdõiguslikkus sunnib meid pürgima ka õiguse ja võrdõiguslikkuse poole, isonoomia poole, ja seetõttu me omavahel ei kiida heaks teisi juhte kui selliseid, kes on auväärsete ja mõistlikutena tunnustatud.
Kuna nende langenute isad, kes olid ka meie isad, ja samuti ka need kadunud ise olid õilsast soost ja üles kasvanud täielikus vabaduses, suutsid nad esitada kõikide nähes paljusi õilsaid tegusi seda nii isiklikus (b) kui ka avalikus elus. Nad arvasid, et vabaduse poolt tuleb võidelda helleenide poolel helleenide vastu ja kõikide helleenide eest barbarite vastu. Kui nad kaitsesid endid Eumolpos, amatsoonide ja veelgi varasemate sissetungijate vastu, ja kuidas nad kaitsesid end argolastest kadmolaste vastu ja herakliidlastest argolaste vastu, -- selle kõige tõele-vastavaks kirjeldamiseks ei jaguks lihtsalt sõnu. Seevastu luuletajad on juba oma värssides ilusti ülistanud nende vaprust ja teinud selle kõigile tuntuks, ja kui meie üritaksime midagi samaväärset pelgalt kõnedes, jääksime me hõlpsasti küündimatuks. Seega ma vaatan, et võime need asjad tähelepanuta jätta, kuna need on saavutanud endile neile kuuluva tunnustuse. Aga on ka teisi tunnustatavaid tegusi, mis veel ei ole toonud ühelegi luuletajale teenitud mainet, puutumatuid valdkondi, mida ma tahaksin mainida, et osutamaks neile [langenutele]2 tunnustust ja ärgitamaks teisi kasutamaks neid lauludes ja teistes luuletustes nagu nende tegude sooritajad seda väärivad. Järgnevalt esitan neist esimesed.
Pärslastele, kes valitsesid Aasiat ja tahtsid allutada Euroopa oma orjadeks, panid päitsmed pähe selle maa asukad, meie esi-isad. On nii õige kui ka kohustuslik mainida enne kõiki neid ja ülistada nende vaprust. Aga kui tahame ülistada seda õigel kombel, peab see meie kõnedes olema valgustatud selle ajaga seoses, kui kogu Aasia oli juba kolmanda kuninga orjuses. Esimene, Küüros, oli, vabastades pärsialased, oma lolluses samas orjastanud oma kaasmaalased ja nende valitsejad, meedialased, ja valitses samuti ka ülejäänud Aasia osade üle kuni Egiptuseni. Tema poeg allutas oma võimule Egiptuse ja Liibüa niivõrd ulatuslikult kui ta tungida suutis. Kolmas, Dareios, jõudis oma maavägede abil tungida kuni sküütide maani ja valitses oma merevägedega merd ja saari, nõnda et keegi ei arvanud talle vastu suutvat seista. Kõikide (240a) inimeste mõistus oli kui orjastatud. Nii paljuid suuri ja sõjakaid rahvusi oli Pärsia kuningriik oma orjadeks alistanud.
Siis süüdistas Dareios meid ja eretrlaislasi Sardeise vastases vandenõus, ja kasutades seda põhjusena saatis ta teele viissada tuhat meest kauba- ja sõjalaevadel ning ka veel kolmsada laeva. Pealikul Datisel käskis ta tuua vangidena kaasa eretrialsed ja ateenlased, kui ta (b) tahab oma nahka päästa. Datis purjetas Eretreiasse, kus tal olid vastas selle aja helleenide kuulsusrikkamad sõdurid, ja ega ka nende arvukus ei olnud just vähene. Ta alistas nad kolme päevaga, ja takistamaks kedagi pakku pääsemast kammis läbi kogu nende maa järgneval kombel: jõudes Eretria piirile võtsid tema sõdalased üksteisel käest kinni ja moodustasid ühest merest teiseni keti ja läksid üle kogu maa et oma kuningale võida öelda, et keegi ei pääsenud nende käest. Sarnastel ajenditel saabusid nad Eretriast Marathonisse olles kindlad selles, et nad suudavad ka ateenlased sama ikke alla alistada nagu eretreilased ja nad vangidena kaasa viia. Ühel juhtumil olid nad edukad, teine juhtum jäi vaid ürituseks, aga keegi helleenidest ei tulnud eretreilastele appi ega ka ateenlastele, välja arvatud spartalased, kes jõudsid kohale päev peale lahingut; kõik teised hoidusid kartlikult oma kodudesse ja tänasid saatust, et nad ise seekord olid pääsenud.
(d) Kui võiksin mõtteis tagasi sellesse aega pöörduda, mõistaksin nende meeste vaprust, kes Marathonis peatasid barbarite sõjajõud, karistasid nende ülbust ja esimestena püstitasid võidutähise barbarite üle saavutatud võidu auks: nad näitasid üksteisele teed tõestades, et pärslaste võim ei olnud võitmatu ja et suuremgi arvukus ja võimsamate rikkus peab taanduma vapruse ees. Väidan, et need mehed ei olnud ainult meie lihased (e) isad vaid ka meie ja kogu selle mandri elanike vabaduse isad. Heites pilgu nende kangelastegudele julgesid helleenid hiljemgi hakata võitlema oma olemasolu eest, kuna olid neil ju eeskujudeks Marathoni kangelased.
Peamine auhind kuulub siis neile meestele, aga (241a) teine auhind tuleb anda Salamise ja Artemisioni merelahingu võitjatele. Oleks paljugi rääkida nende saavutustest, sellest milliseid rünnakuid nad elasid üle nii maal kui merel ja kuidas nad need tagasi tõrjusid. Aga mainiksin siiski seda mis minu meelest on ka nende puhul kõige ilusam: nad täiendasid Marathoni kangelaste tööd. Nemad olid näidanud (b) helleenidele vaid seda, et maismaal võideldes suudetakse vähesemategi jõududega tõrjuda suuri barbarihulki; merelahingutega seoses ei olnud siis veel kogemusi, ja pärslased arvati olevat seoses oma arvukuse ja rikkuse, oskuse ja võimu poolest olevat merel võitmatud. Need meie toonased meresõdalased on ära teeninud meie ülistused just seetõttu, et nad vabastasid helleenid pidevast hirmust, mida suur laevade ja meeste ülekaal oli neis alati tekitanud. Mõlemad, nii Marathoni (c) sõdurid kui ka Salamise meresõdalased, on seega siis olnud teiste helleenide õpetajad: tänu neile on nad õppinud ja harjunud mitte kartma barbareid ei maal ega merelgi.
Neist kangelastegudest, mis on kindlustanud Kreeka olemasolu, tuleb meeste arvukuse ja vapruse poolest asetada kolmandale kohale Plataia lahing, mis oli spratalaste ja ateenlaste ühine saavutus. Nad tõrjusid üheskoos üüratu ohu, ja selle vapruse eest saavad nad ülistanud nii meie kui ka hilisemate sugupõlvede poolt. Aga ka peale (d) sedagi olid mõned Kreeka riigid veelgi barbarite poolt, ja ka isegi [pärslaste] kuningat väideti plaanivat jälle sõjakäiku Kreeka vastu. Meil siis järelikult ei sobi jätta mainimata ka neidki, kes tegid teoks selle töö, [sarnaselt varasematele], Kreeka päästmiseks, tehes meri barbaritest puhtaks. Nad olid need, kes pidasid maha Eurymedoni merelahingu, sooritasid sõjaretke Küprosele ja purjetasid Egiptusesse ja mõndadesse muudesse maadesse; neid tuleb mäletada ja neile tuleb tänulik olla, kuna nad sundisid pärslaste kuningat omaenda turvalisusega seoses kartma, selle asemel et ta oleks helleenide hävingut plaaninud.
Meie riik kestis selle sõja lõpuni, milles ta kaitses iseennast ja teisi sama keelt kõnelejaid barbarite rünnakute vastu. Aga kui rahu oli sõlmitud ja meie riik taas au sees, sai sellele osaks seesama nagu harilikult saab edukaile osaks inimeste keskel: esiteks kadedus ja peale seda ka viha. Seetõttu oli meie riik sunnitud vastu tahtmist astuma sõtta [teiste] helleenide vastu. Sõja alguses sõdisid ateenlased Tanagras spartalaste vastu boiotialaste vabaduse eest, ja kui võitlus tulemusteta lõppes, otsustas sündmuste (b) areng olukorra. Spartalased taandusid ja jätsid hätta need keda nad olid aitama tulnud, meie saavutasid kaks päeva hiljem võidu Oinofüütias ja võimaldasime õiglase naasmise neile, kes olid sealt õiglusetult minema aetud. Nad olid peale pärsia sõdade esimesed, kes kaitsesid helleenide vabadust helleenide endi vastu; nad olid julged mehed, nad vabastasid need keda (c) nad olid tulnud aitama, ja nad olid esimesed, kes on avalike auavaldustega sellesse hauda sängitatud.
Kui sõda peale seda laienes ja kõik helleenid ründasid meie maad seda hävitamaks või maksid alandlikult kombel oma tänuvõlgu meie riigile, võitsid meie omad neid merelahingus ja vangistasid Sfakterias nende spartalased koos nende pealikuga. Kuigi nad oleksid võinud need (d) hukata, säästsid nad nende elud, lasksid nad vabaks ja sõlmisid rahu; nad olid seda meelt, et hõimlaste vastu tuleb võidelda vaid kuni võiduni ning et ühe riigi omapoolse viha tõttu ei pea hävingule vastu astuma kogu Kreeka, aga barbarite vastu tuleb [seevastu] võidelda senikaua kuni nad on lõplikult hävitatud. Seega on siis põhjust ülistada neid mehi, kes sõdisid selles sõjas ja nüüd siin puhkavad: kui keegi väidab, et varem barbarite vastu peetud sõjas olid mõned ateenlastest julgemad, on need mehed näidanud et see väide ei vasta tõele. Nad näitasid seda võites sõja [isegi] siis kui kogu Kreeka oli nende (e) vastu tõusnud ja kõrvaldanuna muude helleenide valitsejad, võites oma jõududega need mehed kelledega koos nad varem olid barbarid hävitanud.
Peale seda rahu puhkes kolmas karm ja ootamatuid suundi võtnud sõda, kus langes palju vapraid mehi; nemadki puhkavad siin. Mõned neist langesid Sitsiilias, kuhu nad olid jõudnud püstitada paljusi võidutähiseid kaitstes Leontino elanike vabadust. Oma antud vande kohaselt olid nad neile sinna abiks purjetanud, aga kui meie riik sattus vahemaade pikkuse tõttu raskustesse ega olnud suuteline abiks olema, tuli neil oma ettevõtmisest loobuda ja see retk lõppes õnnetult. Nad on siiski oma julguse ja vapruse eest oma vaenlastelt ja vastastelt rohkem kiitust saanud kui teised inimesed oma sõpradeltki saavad. Mõned langesid jällegi Hellespontose merelahingus (b) võttes ühe päevaga oma valdusse kõik vaenlase laevad ja võites peale selle suurel arvul teisi.
Mainides sõja karmi ja ootamatut loomust mõtlesin selle all seda, et kadedus meie riigi vastu kasvas muude helleenide hulgas nii suureks, et nad julgesid [isegi] hakata pidama läbirääkimisi meie põlis-vaenalse Pärsia kuningaga, kelle nad olid koos meiega maalt minema ajanud, ja eraldi lepingutega tõid nad tema, barbari, tagasi helleenide vastu ja kogusid ka kõik helleenid ja barbarid meie riigi vastu. Alles siis saadi tegelikult näha, milline oli meie riigi võimsus ja (c) uljus. Kui see arvati juba hävingu äärel olevat ja laevad olid piiramisrõngas Mytile lähedal, tõid meie omad appi kuuskümmend laeva, millede meeskonnaks olid nad ise. Need mehed, kelle ülima vaprusest on kõik samal meelel, võitsid vaenlase ja vabastasid oma sõbrad. Neile sai siiski osaks teenimatu saatus, kuna nende kehasid ei päästetud merest ja nõnda nad ei puhka nüüd siin. Neid tuleb alati meeles pidada ja ülistada, kuna nende vapruse tõttu ei võitnud me vaid seda merelahingut (d) vaid kogu sõja; nende tõttu sai meie riik selle maine, et seda ei saa kunagi võita, isegi kui kõik teised koos selle vastu astuvad. See kuulsus ongi põhjendatud, kuna meid on võitnud meie oma erimeelsused, ega mitte keegi teine. Nende jaoks oleme me veelgi võitmatud, aga me oleme endid ise hukutanud, oleme endile ise kaotuse toonud.
Kui siis teistega seoses oli pandud alus sobitusele ja rahule, (e) hakkasime me pihta oma seesmise sõjaga nõndamoodi, et kui inimesed üleüldse peaksid kodusõdasid pidama, siis igaüks kindlasti määraks selle katsumuse oma riigile just sellel kombel. Kui kenasti ja vennalikult ja vastupidiselt muude helleenide ootustele, nii Pieruse ja linna enda elanikud kohandusid omavahel elama, kui sihikindlalt viisid nad lõpule sõja Eleusise vastu! Selle kõik tegi võimalikuks tõeline hõimlus, mis (244a) sünnitab tugeva, sugulusele rajaneva sõpruse, mitte vaid sõnades vaid ka tegudes. Ka neid, kes selles sõjas said omade käe läbi surma, tuleb meenutada, ja me peame palvete ja ohvritega, ja selletaoliste mälestuspidudega ja palvetades [meenutama] neid kelle valdkonnas nad nüüd on, ja üritada oma parimat et neid omavahel lepitada, sest ka meie oleme omavahel lepingu sõlminud. Nad ei muutunud teineteise vaenlaseks pahatahtlikkusest ega ka vihast vaid õnnetuse (b) läbi. Meie elavad oleme ise selle tõestuseks. Oleme sünnilt samad kui nemad, ja me anname teineteisele andeks selle mida me oleme teinud ja mida me oleme pidanud kannatama.
Peale seda naasis meie riiki täielik rahu ja olukord selgines jällegi. Me olime barbaritele andnud andeks selle et nad olid täielikult tasunud meile kogu selle halva mida me neile olime teinud, aga helleenidele (c) me ei võinud andestada kuidas nad olid tasunud meie head pürgimused, kui nad barbaritega liitusid, rüüstates laevu, mis olid neid varem päästnud, ja tehes maatasa müürid, millede abil olime me takistanud nende endi müüride kokkuvarisemist. Meie riik otsustas enam mitte kaitsta helleene üksteise ja barbarite orjastus-plaanide eest ja toimis selle kohaselt. Kuna me olime seda meelt, arvasid spartalased meid olevat, meid kui vabaduse tugisambaid, (d) olla olevat kokku varisenud; nad arvasid et nüüd on nende osaks teiste orjastamine ja selle tegid nad ka teoks.
On mul põhjust veel jätkata? Ei ole peale seda enam küsimus muinasagsetest ega teistega juhtunud sündmustest. Teame ju isegi, kuidas argolased, boiotlased ja korinttlased, parimad helleenidest, hirmust ajendatuina ateenlaste riigilt abi palusid. Ja mis veelgi kummalisem, isegi [Pärsia] suur-kuningas sattus sellisesse kitsikusse, et ta ei suutnud loota pääsemist teisti kui meie riigi abiga, mida ta oli olnud nii innukalt hävitada üritanud. Kui keegi sooviks esitada meie riigi vastu mingi põhjendatud süüdistuse, oleks seejuures ainsaks heakskiidetavaks etteheiteks see, et [meie riik] on alati olnud liiga kaastundlik ja valmis abistama endast nõrgemaid. Ka selles olukorras ei suutnud meie riik hoida kindlat kurssi ja järgida oma [varaseimaid] otsuseid, et ei kaitseks orjastamise eest kedagi (245a) sellist, kes on olnud tema vastu ebaõiglased, vaid vandus alla ja läks neile appi. Helleene abistas ta ise ja päästis nad orjusest, nõnda et nad olid vabad senikaua kui taaskord ennast ise orjastasid. Selle asemel lähtudes austusest Marathoni, Salamise ja Plataia võidutähiste vastu ei tohtinud see [meie riik] ise aidata suur-kuningat, vaid sallis neile abiks vaid põgenike ja vabatahtlike saatmist, ja nagu kõik on sunnitud möönma, päästis see kuninga. See ehitas endale müürid ja laevastiku, ja kuna ta oli sunnitud sõtta astuma, siis seda ta ka tegi ja võitles paroslaste poolt spartalaste vastu. (b)
Aga suur-kuningas hakkas meie riiki kartma, ja nähes et spartalaste meresõda sujub kehvasti, tahtis ta meist loobuda. Ta teatas et on endiselt liidus meie ja muude liitlastega sel tingimusel, et ta saaks oma valitsuse alla mandril elavad helleenid, keda spartalased olid varem talle [kui] loovutanud; ta oletas, et sellega ei oldakse nõus ja ta saaks nõnda tegutsemisajendi enda [tegutsemisest] loobumisele. Enamiku liitlastega seoses oli ta valesti arvestanud, kuna aga korinttlased, argolased, boiotlased ja teised liitlased (c) olid selleks loovutuseks valmis ja sidusid endid vandega andma rahalise vastutasu eest mandri helleenid kuningale. Ainult meie üksi ei pidanud endid võivat soostuda nende loovutamisega ega seda vanduma. Meie riigi vaim oli nii suuremeelne ja vaba, nii tugev, terve ja loomult barbarite vastu vihameelne, kuna olime ju ehtsad helleenid, ilma vähimagi seoseta barbarite sooga. Meie hulgas (d) ei ole ühtegi Pelopsi, Kadmost, Aigyptost, Danaost ja kes need kõik olidki, sünnilt barbarid kuid seaduse järgi helleenid; meie selle maa elanikud oleme ehtsad helleenid, mitte mingid pool-barbarid, ja seetõttu on meie riiki juurdunud puhas viha kõige võõra vastu. Jäime siiski aga jällegi üksi, kuna me ei soostunud sooritamast häbiväärset ja jumalatut tegu, loovutama helleene barbaritele. Jõudsime samasse olukorda, mis oli meid varemgi kaotus-seisuni viinud, aga jumala abiga saime sõjaga paremini hakkama kui siis. Sõja lõppedes olid meil alles meie müürid, laevad ja asumaad, ja sama odavalt pääsesid ka meie vaenlasedki. Aga ka selles sõjas kaotasime me julgeid mehi, Korintias raske maastiku tõttu ja Lekhaionis reetmise ohvritena. (246a) Julged olid ka need mehed, kes vabastasid suur-kuninga ja tõrjusid spartalased merelt. Tuletan nõnda neid teile meelde; selliseid mehi tuleb teil ülistada ja austada.
Olen andnud aru paljudest julgetest tegudest, mida on sooritanud need mehed, kes siin puhkavad, ja ka teised kes on ohverdanud oma elu meie riigi eest. Veel palju (b) arvukamad ja uljamad on siiski need teod, mis on jäänud mainimata. Selle kõige jutustamiseks oleks vaja mitu päeva ja ööd, ja ka sellestki ei piisaks. Neid mehi meenutades peab igaüks otsekui taplustandril innustama nende järeltulijaid, et nad oleksid oma isade väärilised ega taganeks pelguritena. Teie julgete meeste pojad, ka minagi innustan teid nüüd ja hiljemgi alati kui ( c) teist mõnda kohtan. Tuletan teile seda meelde ja nõuan teilt pürgida saada nii tublideks meesteks kui vähegi võimalik. Antud hetkel on minu kohuseks öelda seda, mida meie isad, minnes ohule vastu, käskisid meid teatada oma järeltulijatele, juhul kui nende endiga midagi juhtuma peaks. Esitan teile selle, mida ise olen neilt kuulnud ja mida nad nüüd, otsustades selle järgi mida nad siis ütlesid, tahaksid öelda teile, kui see sobib. Kujutlege kuulvat [seda] nende endi suust, seda mis ma nüüd lausun. Nad kõnelesid nõnda:
(d)„Meie pojad! Tõestusena selle tarvis, et olete oma vaprate isade järeltulijad, just selleks on see pidulik sündmus. Me oleksime võinud elada autut elu, aga valisime selle asemel kuulsusrikka surma, selle asemel et oleksime saatnud häbisse teid ja teie järeltulijad ning häbistanud oma isasid ja kõiki endisi sugupõlvi. Meile näis, et see kes häbistab oma suguseltsi, sellele ei ole enam elu elamist väärt, ning ei ole tal siis enam ühtegi sõpra inimeste ja jumalate hulgas, ei maa peal elades ega ka surnuna maa all. Mille heaks (e) te endid pingutategi, pidage meeles meie sõnad: järgige oma teotsemistes mehisust. Teate ju ometigi, et ilma selleta on kõik rikkused ja kõik pürgimused autud ja häbiväärsed. Rikkus ei too au, kui selle omanik ei ole mehine, kuna selline mees ei kogu rikkust mitte enda vaid teiste jaoks. Samuti ei tundu kehaline ilu ja jõud nõrgas ja loomuldasa küündimatus mehes omal kohal olevat, vastupidi; see vaid tõmbab teiste tähelepanu temale ja rõhutab ta nõrkust. Kõik õiglusest ja muust hüvelisusest (247a) erinev osavus on vaid pelgalt kavaldus, mitte tarkus. Üritage siis kõikvõimalikul kombel, esiteks, viimasena, ja kõigis olukordades tõusta oma maines meist ja eelmistest sugupõlvedest kõrgemale. Muudel juhtudel võtke teatavaks, et kui me võidame teid mehisuses, siis tooks see võit meile vaid häbi, aga kui me jääme kaotuse osaliseks, siis see kaotus teeb meid õnnelikuks. Parimail kombel kindlustate meile kaotuse ja endile võidu, kui otsustate, et te ei kasuta vääralt ja ei kahjusta (b) oma esiisade mainet. Teate ju, et endast lugupidavale mehele ei ole midagi rohkem häbiks kui, et ta naudib oma esiisadele kuuluvat lugupidamist, mitte oma enda teenete kohast. Järeltulijatele edasi pärandunud isade maine on tõesti ilus ja suurepärane aare. Aga on häbiväärne ja ebamehelik kasutada seda aaret [ainult] omaenda huvides, koosnegu see siis varandusest või mainest, ja jätta jätmata seda omakorda oma järeltulijatele, kui ei ole oldud suuteline ise omandamat varandust või au.
Kui te selle oma eesmärgiks seate, jõuate sõpradena meie (c) juurde kui teie saatus kord teid siia toob. Kuid kui te neid nõuandeid eirate ja osutute pelguriteks, ei võta teid keegi [siin] meelsasti vastu. See olgu innustuseks ka teie poegadele.
Meie isasid ja emasid aga, juhul kui nad on veel elus, tuleb jätkuvalt julgustada oma õnnetust nii kergesti kandma kui vähegi võimalik, kui see neile osaks saab. Ei pea koos nendega kaeblema – nende kurbust ei pea suurendama, sest õnnetusest on neile juba piisavalt; seda peab heastama ja leevendama meenutades, et jumalad on kuulnud nende hardamaid soove. Ega nad ju ei soovinud oma poegadele surematust vaid et neist tuleksid vaprad ja kuulsusrikkad; see on suur hüve, ja selle nad ka saavutasid. Surelikel ei ole lihtne saavutada, et kõik nende elus nende soovi kohaselt kujuneks. Kui nad vapralt taluvad oma õnnetust, siis on kohe näha, et nad on tõesti vaprate poegade isad ja ise ka vaprad. Kuid kui nad langevad masendusse, tekib (e) kahtlus, et kas nad ei olegi meie isad või siis need, kes meid on ülistanud, on valetanud. Loodetavasti saame me parimad ülistused oma vanematelt, kes oma käitumise poolest on osutunud tõesti olnud vaprate meeste vanemad.
Juba muistsetest aegadest on peetud tabavaks väljendit ´Ei midagi liiast´. See on ka tegelikult hästi öeldud. Kui kõik või vähemalt peaaegu (248a) mis viib õnneni sõltub mehest endast, ja mitte teistest inimestest, kellede õnnestumistest või ebaõnnestumistest tema saatus ära ripuks, siis on ta parimal [võimalikul] kombel elu nõuete vastu valmistunud. Selline mees on mõistlik, selline on julge ja tark. Kas saab ta rikkusid või lapsi või kaotab nad, järgib ta ikka ütlemist: ta ei rõõmusta ega ka kurvasta üleliia, kuna ta loodab iseenda peale. Seda (b) ootame me ka oma omastelt, ja loodame ja väidame neid olevat just sellised. Näitame nüüd isegi, et oleme nende taolised, sest me ülearu ei kurvasta ega karda, kui me ka peaksime nüüdsamal hetkel surema. Palume siis, et ka meie isad ja emad võtaksid oma elude lõpuni omaks sellise mõtteviisi. Loodame neid teadvat, et nad ei paku meile kõige enam tröösti nuttes ja kaeveldes; kui (c) kadunud midagi elavatest [üldse] teavad, võivad need itkejad kadunuid nõndamoodi kõige vähem rõõmustada, endid kahjustades ja halvasti oma õnnetust taludes. Vastupidi, kandes seda koormat kergelt ja kontrollitult nad rõõmustaksid meid rohkem. Nõnda saavad meie elud ilusama lõpetuse, mis võib üldse inimestele osaks saada, ja seetõttu tuleks seda rohkem ülistada, kui seejuures kaevelda. Hoolitsedes oma naiste ja laste eest ning ka nende hakkamasaamise eest ja pöörates selle kõige juures ka tähelepanu sellele, et meie vanemad unustaksid võimalikul kombel oma õnnetuse ja suudaksid elada kaunimal, õigemal (d) ja meile meelsaimal kombel.
Sellest piisab meie omaksete julgustamiseks. Riiki aga tahaksime innustada hoolitsema isade ja poegade eest, viimaseid tuleks hästi kasvatada, esimestel kindlustada kenasti nende väljateenitud vanaduspäevad. Teame siiski, et ka ilma meie ärgitusetagi peetakse selle kõige eest hoolt, nagu see olema peabki.“
Teie langenute lapsed ja vanemad, seda kõik nad (e) palusid meid teile teatada, ja selle teatamine on mulle eriti meelepärane ülesanne. Ise ma palun nende poolt, et te langenute lapsed üritaksite nende sarnaseiks saada ja et te langenute omaksed oleksite omaltpoolt rahulikud, kuna me hakkame nii isiklikult kui ka riiklikul tasemel hoolitsema teie vanaduspäevade eest, ja teie eest üldse hoolitsema, millal iganes peame teie eest hoolitsema. Riigi hoolekanne on teile tuttav; see on seadustanud sõjas langenute lapsi ja vanemaid aitavaid seadusi ja hoolitseb nende eest, ja see on andnud erilise (249a) käsu kaitsta sõjas langenute isasi ja emasi solvangute eest. Riik on omal kohal ka laste kasvatamisega seoses, ja et lapsed endid võimalikult vähem orbudena tunneksid, omistatakse neile juba noortena oma isade ülesanded. Kui nad meheikka jõuavad, lubab riik neid hallata oma omandust ja loovutab neile täieliku sõjavarustuse. Andes neile need nende isade uljuse vahendid, meenutab riik neile nende isade kangelastegusi, ja on ka heaks endeks, et nad lähevad relvastatuna ja võimsalt valitsema oma endi mullakamarat. Langenuid endid ei lakka riik kunagi austamast; igal aastal korraldatakse neile kõigile ühiselt samad pidustused, mida peetakse iga langenu auks eraldi, sellele lisanduvalt võistlusi spordi, ratsutamise, laulu ja tantsuga. Riik on tõesti kui võtnud oma hooleks toimida otsekui langenute õigusjärglasena ja (c) pojana, poegade isana ja vanemate eest hoolitsejana, kes kogu aeg kõikvõimalikul kombel nende kõigi eest hoolitseb. Selle meenutamine pangu teid kergesti kandma oma õnnetust. Sel kombel olete kõige armsamad nii kadunutele kui ka elavatele. Sel kombel on teil kõige lihtsam osutada teeneid ja neid vastu võtta.
Esitage siis nüüd üheskoos kadunutele ühine kaastunde-avaldus, nagu komme nõuab, enne kui te siit lahkute.

-- Nõnda, Meneksenos, selline oli mileetoslase Aspasia (d) kõne.
MENEKSENOS Zeusi nimel! Õnnelik Aspasia – naine ja ometigi oskab sellised kõnesi pidada!
SOKRATES Juhul kui sa mind ei usu, tule kaasa, siis saad ise kuulda kuidas ta kõneleb.
MENEKSENOS Olen minagi sageli Aspasiat kohanud ja tean mihuke naine ta on.
SOKRATES No nii, tõesti sa imetled teda ja oled talle selle kõne eest tänulik.
MENEKSENOS Ma olen selle eest talle väga tänulik – või (e) sellele teisele, kellelt oled seda kuulnud, kes ta siis ka ei olnuks. Ja tahan tänada ka sind, kes sa selle mulle esitasid.
SOKRATES Tänan. Kui sa mind üles ei anna, võin hiljem sulle esitada veel mõned viimistletud riigimeelsed kõned, mida ta on sepitsenud.
MENEKSENOS Ole mureta, ma ei anna sind üles. Võid esitada need rahulikult.
SOKRATES Seda ma ka teen.

Ülevaateid ja seletusi

Holger Thesleff

Meneksenos

See väike dialoog on nii mõneski mõttes üsnagi kummaline looming. Selle peamise osa moodustab Ateena langenute mälestuspidustustel varsti peale aastat 386 esitatavaks kujutletud isamaaline kõne. Sokrates (surnud 399 eKr) väitis seda olevat kuulnud hiljuti Periklese (surnud 429 eKr) sõbratarilt, mileetose hetäärilt Aspasialt, ja esitas selle nüüd oma noorele sõbrale Meneksenosele. Vastupidiselt Lysis-dialoogile ei ole Meneksenose isik just eriti isiksustatud: väitluslik vestlus, milles ta esineb ongi ilmselt kirjutatud pigem selleks, et Platon saaks võimaluse Sokratese suu kaudu öelda, et sellesse kõnesse ei pea suhtuma liiga tõsiselt.
`Aspasia´ kõne kui selline on retoorika reeglite kohaselt koostatud peokõne, milles ei puudu ei ülevust kui hardustki; selle teatavad liialdused ja tõsiseikade võltsimised tunduksid loomulikud, kui kõnelejaks oleks olnud mõjukas reetor. Ei saa vältida muljet (vrdl. ka 236b), et Platoni üheks eeskujuks on olnud Periklese aastal 431 peetud kuulus hauakõne, millest Thukydides on andnud oma versiooni (II 35-46). Sokratese suust esitatuna kõlab see kõne siiski õõnsalt.
Mida peab Platon silmas sellise ilmse ja vahest ka õudsana tunduva burleskiga? Autorluses kahtlemise teooria, mida harrastati eriti 19 saj, ei välista probleemi-seadet. On pakutud ja võidakse veelgi esitada erinevaid seletusi; vaevalt kunagi üldse jõutakse täiesti veenva taustasi selgitava tõlgenduseni. Selge on siiski see, et see dialoog on meieni säilinud kujul liitumas selle kriitikaga, mida Platon eri seostes suunas kõnekunsti vastu (vrdl nt Apologia, Gorgias ja Phaidros; viimati mainitus dialoogis esitab Sokrates otsekui eetiliselt arvustatava retoorilise kõne, mille ta aga samas kui „tagasi lükkab“). Platon näib tahtvat öelda: On lihtne kirjutada kõne milles erapoolikult kiidetakse mingit tegevust või mingit riiki (vrdl. 235d) – sellega saab hakkama igaüks. Aga nõnda ei suudeta öelda midagi asjade tegeliku olukorra kohta ega ka selle kohta, kas see riik (antud juhul Ateena) ja see tegevus (antud juhul sõda Sparta vastu) on ka tegelikult kiituse välja teeninud. Tuleb loobuda traditsioonilistest skeemidest ja tuleb pürgida põhjalike uuenduste suunas, kui inimeste elutingimusi tahetakse tõeliselt paremaks muuta (vrdl. Riik). Platonit teatakse olevat suhtunud vägagi kriitiliselt enda ajastu Ateena sise- ja välispoliitikasse. Aga ateenlastele oli isamaalisus õrn teema, mille põhjuseid sai Platon kahtluse alla seada vaid väga kaudsel kombel. On iseloomulik, et nii kaudset kriitikat ei mõistetud; Cicero pajatab (Orator 151) et seda kõnet esitati hiljemgi regulaarselt Ateena langenute mälestuspidudel!

Seletusi

234b Arkhinos oli tuntud demokraat; Dionist ei teata midagi.
235e-236a Sokratesel oli kombeks mänglevalt öelda, et ta oli palju Aspasialt õppinud; Peosöögis (Symposion) näib Aspasiast olevat välja arenenud Diotima tegelaskuju. Konnost peeti kehvaks muusikaõpetajaks, Lamprost aga heaks; viimane näib olla olnut ka tegelikult Sokratese õpetaja. Rhamnuslane Antifon oli teadaolevalt õpetanud Thukydidesele kõnekunsti (vrdl. ed.).
237b-238b (vrdl. 245d) Ateena rahvusmüüt teadis pajatada, et Attika oli olnud ateenlaste kodumaa juba inimese loomisest saadik. Selle maa omanduse üle tülitsenud jumalad olid Poseidon ja Athene, kellest viimane selle ka võitis. Mujal (nt. Euthyfron 6bc, Riik II 378bc) jutustab Platon lugusi, mis pajatavad jumalate vahelistest tülidest kui millestki valest ja taunitavast.
238c Kõnelemine „aristokraatiast“ antud kontekstis näib olevat Periklese kõne paroodia (Thukydides II 37).
239d-241c Pärsia sõdade sündmusi seletatakse suures joones õieti, kuigi selgesti ateenlaste vaatenurgast.
241de Eurymedon oli Pamfylias olev jõgi, mille ees ateenlane Kimon võitis pärslasi aastal 469. Egiptuse sõjaretk seevastu lõppes hävitava lüüasaamisega aastal 454. Neid pärsia sõdadele järgnevaid sündmusi saab vaevalt enam nimetada kaitsesõdadeks.
242a Kõneleja hakkab nüüd selgitama Kreeka seesmisi sõdasi ja pöördub esmalt aastal 445 sõlmitud Kallia rahust ajas tagasi Tanagra lahingu juurde aastal 457. Selle esitamine on siinkohal väga erapoolik. Nimelt just spartalased võitsid Tanagras, Oinofyda lahing toimus alles kolm kuud hiljem, ja ateenlaste esitamine vabaduse kaitsjatena on antud kontekstis juba peaaegu et otsene propaganda.
242c Siit algab peleponnaslaste sõdade kirjeldus. Leiavad mainimist vaid mõningad, Ateenale soodsad sündmused. Sfakteria (ehk Sfagia) lahing peeti aastal 425.
242e Nikia rahu sõlmiti aastal 421. Seda rikuti peagi, aga õnnetu Sitsiilia retk sooritati alles 415-413. On küsitav kas ateenlaste ´kindlameelsus´ Sitsiilias ka palju kiitust pälvis.
243a Hellespontose merelahingutest mainitakse siinkohal Kyzikokse lahingut aastal 411, mis lõppes ateenlaste võiduga.
243c Mytilene ees peetud Arginusa merelahingu järel aastal 406 mõisteti kuus pealikku süüdi seetõttu, et nad ei olnud nad merest langenute laipu üles ei korjanud. Sokrtaes ütleb Apologias (32b), et ta oli selle rahvakogu otsusele vastu seisnud.
243e-244b Kolmekümne türanni hirmuvalitsemisest 404.403 ja demokraatia taastamisest peale kodusõdasid kõneletakse siin üsna eufemistlikul kombel.
244d-246a Sokratesel ei oleks „põhjust enam jätkata“, kuna nüüd on jõutud aastate 395-386 sündmusteni. Kõnelejale näib valmistavat raskusi see tõik, et pärslased, kelle veendunud vaenlasena ta end esitada püüab, toetasid Ateenat Sparta vastu.
248d-249c Platon ei olnud ilmselt rahul nende meetmetega, millega Ateenas langenute omaksete eest hoolitseti; vrdl. Seadused XI 926d-928d.
1 PLATON: „TEOKSET. Toinen osa“. Helsinki, 1999. Suomentaneet: Marja Itkonen-Kaila, Pentti Saarikoski, Marianna Tyni. „Gorgias“, „Meneon“, „Meneksenos“, „Euthydemos“, Kratylos“. S.: 7-320. Kustannusosakeytiö: „Otava“. Painopaikka: „Otavan Kirjapaino“. [Platon: „Teosed. Teine osa“. Helsinki, 1999. Soome keelde tõlkinud: Marja Itkonen-Kaila, Pennti Saarikoski, Marianna Tyni. Lk.: 7-320. Kirjastus: „Otava“.] Siin järgnevalt tõlgitud dialoog: „Meneksenos“, Soome keelde tõlkinud: Marja Itkonen-Kaila. Lk.: 149-168. (+ Holger Thesleff: „Esitlusi ja seletusi“- Lk.: 307-309.)
2 Antud Platoni dialoogi nagu „Meneksenos“ siin olevas tõlkes (siin ja edaspdi) esinevad nurksulud on mõeldud tähistamaks sõnu ja väljendid, mis on küll vaieldavad kuid mis siiski ei ole otseselt ja ranges mõttes vaidlustatavad. Kogu see siin Soome keelest tõlgitud Platoni dialoog on nagu rohkem mõeldud vahest tulevaste „ehtsate“ tõlkijate (Antiik-Kreeka keelest Eesti keelde tõlkijate?) abistava (ja vahest ka nõuandva) materjalina. (Tõlkija, M. L.)