PLATON:
„MENEKSENOS.“
Soome
keelde tõlkinud: Marja Itkonen-Kaila.
Soome
keelest tõlkinud: Madis Liibek.
SOKRATES
Kust sa tuled, Meneksenos, kas turult? (234a)1
MENEKSENOS
Jah. Olin ka nõukogu kokkusaamisel.
SOKRATES
Mida imet sa seal küll tegid? Nüüd juba arvsingi: sa arvad, et
oled saanud juba piisavalt kasvatust ja filosoofilist haridust, nii
et oled nüüd ülimalt haritud ja võid hakata tegelema tähtsamate
asjadega. Kavatsed ilmselt juba nii noores eas hakata valitsema meid
vanemaid, nii et aina (b) oleks keegi teie soost meie eest
hoolitsemas?
MENEKSENOS
Kui sina annad selleks loa ja innustad mind, olen valmis end
pühendama riiklikule ametile, muudel juhtudel aga ei ole. Seekord
siiski läksin nõukogu istungile, kuna olin kuulnud, et seal oli
plaanis valida kõneleja langenute mälestuspeoks. Ilmselt sa tead,
et õige varsti korraldatakse matused?
SOKRATES
Tean. Kelle nad valisid?
MENEKSENOS
Ei kedagi, see asi lükati homsele. Arvatavasti valitakse Arkhinos
või Dion.
SOKRATES
On kindlasti nii mõneski mõttes kena (c) sõjas langeda. Isegi kui
langenu oleks olnud vaene, saab ta ilusad ja uhked matused, ja kui
tähendusetu ta ka ei olnuks, peavad talle ülistus-kõnesi targad
mehed, kes üldsegi ei kõnele mida juhtub vaid on olnud juba kaua
oma esitust ette valmistanud; nad kujutavad kaunilt asjaosalise
(235a) tõelisi ja olematuid omadusi, kasutavad ilukõnet ja valavad
selliseid ülistusi, et nad lausa lummavad meie hinge. Nad kuulutavad
kõikvõimalikul kombel meie riigi au, ülistavad langenuid, kõiki
meie esiisasid ja meidki elus olevaid, nii, et minagi satuks
ülevasse (b) meeleolusse, kui mind nõnda ülistatakse. Alati kui
neid kuulen, olen kui lummatud ja tunnen end koheselt suuremana,
julgemana ja kaunimana. Sageli on mul seltsiks ka võõraid, ja minu
juttu kuuldes hakkavad ka nemad mind koheselt nägema auväärsemana.
Nad suhtuvad minusse samal kombel kui kogu meie linn: ka see näib
olevat neile endisest kenam, nii mõjusad on nende kõnelejate sõnad.
See ülev meeleolu (c) vältab minus kolm päeva ja veelgi kauem;
kõneleja sõnade kõla kõlab nõnda minu kõrvades, et alles
neljandal või viiendal päeval vaevu mõistan kes ja kus ma olen.
Selleni olen end arvanud olevat mingil õnnistatul saarel. Nõnda
oskuslikud on need meie eestkõnelejad.
MENEKSENOS:
Alati teed sa Sokrates nalja noist kõnelejatest. Mina arvan, et
sellel, kes seekord valitakse, ei seisa ees just lihtne ülesanne.
Valmise üle otsustati nii kiiresti, et kõnelejal tuleb esineda
peaaegu ette valmistumata.
(d)
SOKRATES Kuidas nii, kulla sõber? Neil kõigil on kõned juba
valmis, ja muidugi saab neid kõnesid esitada ka ette
valmistamiseta. Kui peaks ülistama ateenlasi peloponnaslaste ees
või peloponnlasi ateenlaste ees, siis peaks olema hea kõneleja et
suuta mõjutada kuulajaid ja saada soosingu osaliseks. Aga kui
kuulajaskond on just need keda ülistatakse, siis ei nõua see
midagi erilist jõudmaks hea kõnemehe kuulsuseni.MENEKSENOS Kas arvad nii?
SOKRATES No kindlasti.
(e)
MENEKSENOS Kas arvad et võiksid ka ise kõneleda, kui olukord nõuaks
ja nõukogu sinu valiks?
SOKRATES
Ma ei oleks hämmastunud kui ma seda suudaksingi. Ka minul on ju
olnud hea kõnekunsti õpetaja, naine kes on kujundanud mõndagi head
kõnemeest ja eriti ühte, kes kõrgub kõigi teiste helleenide
kohal: Perikles, Ksanthippose peog.
MENEKSENOS
Kes ta on? Kas mõtled Aspasiat?
SOKRATES
Just nimelt teda, ja teine on Konnos, Metrobise (236a) poeg Need kaks
on olnud minu õpetajad, üks muusika ja teine kõnekunsti
valdkonnas. Kui mees on saanud sellise kasvatuse, ei ole just
imestada kui ta on hea kõnemees. Aga sellinegi kes on saanud halvema
kasvatuse kui mina, kellel on olnud muusikaõpetajaks näiteks
Lampros ja kõnekunsti õpetajaks rhamunlane Antifon, peaks küll
saavutama Ateenas edu ateenlasi ülistades.
MENEKSENOS
Mis sul öelda oleks, kui peaksid kõnet pidama?
SOKRATES
Enda poolt ei suurt midagi, aga kuulsin eile Aspasiat pidavat
matusekõnet, mis oli just (b) selle peo jaoks mõeldud. Ta oli
saanud teada, et ateenlased plaanivad valida oma eestkõnelejat,
nagu sinagi mainisid, ja näitas mulle kuidas peaks kõnet pidama ja
seda osaliselt otseses mõttes. Osa sellest kõnest oli ta juba varem
välja mõelnud, ja kindlasti siis kui ta koostas hauakõnet mida
esitas Perikles, nii et nüüd ta vaid kogus kokku palukesed mis
toona üle jäid.
MENEKSENOS
Kas suudaksid meenutada, millest Aspasia kõneles?
SOKRATES
Olekski imelik kui ma ei mäletaks, olen ju minagi temalt õpetust
saanud. Hea, et ma naha peale ei saanud, kui midagi unustasin (c).
MENEKSENOS
Kas saa ei saaks mulle seda kõnet kuulda anda?
SOKRATES
Loodetavasti minu õpetaja ei pahanda, kui tema kõnet teistele
esitan.
MENEKSENOS
Kindlasti mitte. Ole nüüd minu meele järele ja esita Aspasia kõne
või kelle oma iganes. Kõnele nüüd vaid!
SOKRATES
Aga sina võid veel mõelda, et minusugune vana mees on hakanud
mängima, ja naerad vaid minu üle.
MENEKSENOS
Ei mingil juhul. Kõnele nüüd!
SOKRATES
Ilmselt tuleb mul nõustuda, kui sa nõnda palud. Kui paluksid mul
alasti tantsida, soostuksin ilmselt (d) ka sellega, kuna oleme siin
kahekesti. Kuula siis. Nõnda nagu ma mäletan, alustas ta oma juttu
langenutest endist, ja selline oli tema kõne:
Pidustused,
mida neil kadunutel on õigus oodata, on neile juba osaks saanud, ja
kui need on nüüd sooritatud, on nad läinud oma saatuse poolt
määratud reisile, saatjateks kõigile ühiselt riik, igal ühel
eraldi omasena. Aga ka kõne peab osutama au nendele meestele; see
on nõnda seaduse (e) poolt määratud, ja see on ka kohustus. Ilus
kõne paneb kuuljaid mäletama ja austama neid, kes on häid tegusid
sooritanud. Kõnes peab ülistama langenuid nende teenete kohaselt ja
sisendada elavatele leebet julgustust: lapsi ja vendi tuleb innustada
jäljendama nende meeste julgust; isadele, emadele ja vanavanematele,
kui nad elus on, tuleb anda lohutust.
(237a) Milline
kõne oleks selleks otsatarbeks sobivaim? Kuidas peaksime me hakkama
ülistama neid õilsaid mehi, kes elades valmistasid oma vaprusega
rõõmu oma omastele ja kes ohverdasid oma elu hankimaks elavatele
pääsemise? Minu meelest tuleks neid ülistada looduse poolt antud
eelduste kohaselt, just nõnda nagu seetõttu neist said korralikud
mehed. Neist said korralikud mehed seetõttu, et nad korralikkudest
meestest olid sündinud. Ülistagem siis esmalt nende õilsat
päritolu, siis nende kasvamise tingimusi ja kasvatust, ja (b)
osutagem seejärel, kui suurejoonelised nende saavutused olid ja
kuidas nad kõike seda väärisid.
Nende
õilsa päritolu esimeseks eelduseks oli nende esiisade päritolu.
Nad ei olnud võõralt maalt tulnud võõrad, kellede järeltulijad,
nende langenute järeltulijad siis, oleksid elanud siin maal
kelledegi eelastena, vaid nad olid selle maa esmased elanikud, kes
elasid ja paiknesid tõesti oma sünnimaal. Neid ei (c) kasvatanud
poolema nagu muid vaid oma ema, sel maal millel nad elasid, ja nüüd
langenuina puhkavad nad oma maal, mis oli neid sünnitanud,
kasvatanud ja siis taas enda põue võtnud. Esmalt oleks siis
põhjendatud ülistada nende emasi; sellega saab ülistatud ka nende
päritolu.
See
maa on ära teeninud kõikide inimeste ülistuse, mitte vaid meie
oma, ja seda nii mõnelgi põhjusel. Neist esimene ja tähtsaim on,
et see maa on jumalate poolt armastatud. Tõestuseks on selle maa
omandiõigustes võistlevate jumalate riid ja selle lahendus. Kui
juba kord jumalad on ülistanud seda maad, miks ei (d) peaks ka kõik
inimesed seda ülistama? Ja teiseks peab seda ülistama seetõttu, et
aegadel kui kogu maa tootis ja sünnitas kõiki elusaid olendeid, nii
metsloomi kui koduloomi, meie maa ei tootnud kiskjaid vaid säilis
neist puhtana. Selle asemel valis ja sünnitas inimese, elusate
olendite hulgast ainsana, kes on mõistuslikult üle teistest
olenditest ja kes ainsana tunnistab õiglust ja jumalate olemasolu.
On
olemas tähtis tõestus selle tarvis, et just see maa on sünnitanud
nende meeste esiisad ja samuti ka meie esiisad (e). Igal sünnitajal
on olnud sobivat toitu vastsündinuile.
Sellest
selgub, kas naine on sünnitanud tõesti lapse või ei: juhul kui tal
pole lapse jaoks toidu allikaid, siis on laps eri-moeline. Meie maa ja
meie emad on näivad tõesti olevat sünnitanud inimesed. Esimesena
ja sel ajal ka ainukesena tootis ta nisu ja otra, mis on inimesele
sobivaim (238a) ja parim toit, ja näitas nõnda tõesti olevat
sünnitanud selle olendi. Selliseid tõestusi peab pidama veelgi
pädevamaks maa kui naise kohta, sest maal ei ole eeskujuks olnud
mitte naise rasedus ja sünnitamine vaid naisele maa. Maa ei ole
kiivalt oma vilju endale hoidnud vaid jaganud neid ka teistega.
Hiljem on ta oma laste jaoks hakanud kasvatama ka oliivipuu vilju,
mis annavad jõudu pingutusteks. Toites ja hoolitsedes nende eest
kuni meheeani (b) on ta andnud neile juhatajateks ja õpetajateks
jumalad. Need jumalad, kellede nimedest me antud juhul üle libiseme,
on korraldanud meie elu, meie igapäevaste vajaduste peale mõeldes
on nad meile esmalt selgeks õpetanud erilised oskused, oma maa
kaitseks on nad meile õpetanud selgeks relvade valmistamise ja nende
kasutamise.
Selline
oli siis nende kadunute esiisade päritolu ja kasvatus. Nad elasid
oma enda poolt korraldatud riikliku süsteemi kohaselt, mida on
siinkohal põhjust lühidalt mainida. Riiklik korraldus kasvatab
inimestest inimesed; hea teeb neist head, vastupidine (c) aga halvad
inimesed. On põhjust mainida, et meie esiisad kasvasid hea riikliku
korralduse alamatena, mis tegi neist hüvelised samuti see on teinud
praegusest põlvkonnast, millesse need kadunudki kuuluvad. Riiklik
korraldus oli siis sama nagu praegugi, aristokraatia, mis meil
praegugi võimul on ja mis on valitsenud peaaegu alati nendest
aegadest saadik. Mõni nimetab seda demokraatiaks, teine millekski
muuks, aga (d) tegelikkuses on see alati olnud aristokraatia, millele
rahvas on andnud oma heakskiidu. Alati on ta meil olnud; vahel on
mõned selle seisuse pärinud, vahel on neid valitud. Meie riigi
peamine valitseja on siiski rahvas kes annab ametikohad ja võimu
neile keda ta kunaski siis parimaiks peab. Kedagi ei arvata
alaväärseks nõrkuse, vaesuse või alama päritolu tõttu, ega
kedagi samuti ka vastupidistel põhjustel ei pärjata auga nagu
teistes riikides, vaid valitsevaks on vaid üks reegel: see keda
peetakse targaks või hüveliseks, vaid see on juht ja valitseja. See
riigisüsteem rajaneb meie sünnipärasele võrd-õiguslikkusele.
Teised riigid koosnevad kõikvõimalikust eri-väärtuslikust
elanikkonnast ja seetõttu ka nende riiklik süsteem, türannivõim ja
ainu-isikute võim, väljendab erinevaid väärtusi. Nende elanikest
peavad mõned teisi ka orjadena (239a) ja mõned neid valitsema. Aga
meie ja meie kaaskodanikud, kes me oleme kõik nagu vennad ja sama
ema poolt sünnitatud, ei pea ennast teiste orjadeks ega ka
valitsejateks. Kaasasündinud võrdõiguslikkus sunnib meid pürgima
ka õiguse ja võrdõiguslikkuse poole, isonoomia poole, ja seetõttu
me omavahel ei kiida heaks teisi juhte kui selliseid, kes on
auväärsete ja mõistlikutena tunnustatud.
Kuna
nende langenute isad, kes olid ka meie isad, ja samuti ka need
kadunud ise olid õilsast soost ja üles kasvanud täielikus
vabaduses, suutsid nad esitada kõikide nähes paljusi õilsaid
tegusi seda nii isiklikus (b) kui ka avalikus elus. Nad arvasid, et
vabaduse poolt tuleb võidelda helleenide poolel helleenide vastu ja
kõikide helleenide eest barbarite vastu. Kui nad kaitsesid endid
Eumolpos, amatsoonide ja veelgi varasemate sissetungijate vastu, ja
kuidas nad kaitsesid end argolastest kadmolaste vastu ja
herakliidlastest argolaste vastu, -- selle kõige tõele-vastavaks
kirjeldamiseks ei jaguks lihtsalt sõnu. Seevastu luuletajad on juba
oma värssides ilusti ülistanud nende vaprust ja teinud selle
kõigile tuntuks, ja kui meie üritaksime midagi samaväärset
pelgalt kõnedes, jääksime me hõlpsasti küündimatuks. Seega ma
vaatan, et võime need asjad tähelepanuta jätta, kuna need on
saavutanud endile neile kuuluva tunnustuse. Aga on ka teisi
tunnustatavaid tegusi, mis veel ei ole toonud ühelegi luuletajale
teenitud mainet, puutumatuid valdkondi, mida ma tahaksin mainida, et
osutamaks neile [langenutele]2
tunnustust ja ärgitamaks teisi kasutamaks neid lauludes ja
teistes luuletustes nagu nende tegude sooritajad seda väärivad.
Järgnevalt esitan neist esimesed.
Pärslastele,
kes valitsesid Aasiat ja tahtsid allutada Euroopa oma orjadeks, panid
päitsmed pähe selle maa asukad, meie esi-isad. On nii õige kui ka
kohustuslik mainida enne kõiki neid ja ülistada nende vaprust. Aga
kui tahame ülistada seda õigel kombel, peab see meie kõnedes olema
valgustatud selle ajaga seoses, kui kogu Aasia oli juba kolmanda
kuninga orjuses. Esimene, Küüros, oli, vabastades pärsialased, oma
lolluses samas orjastanud oma kaasmaalased ja nende valitsejad,
meedialased, ja valitses samuti ka ülejäänud Aasia osade üle kuni
Egiptuseni. Tema poeg allutas oma võimule Egiptuse ja Liibüa
niivõrd ulatuslikult kui ta tungida suutis. Kolmas, Dareios, jõudis
oma maavägede abil tungida kuni sküütide maani ja valitses oma
merevägedega merd ja saari, nõnda et keegi ei arvanud talle vastu
suutvat seista. Kõikide (240a) inimeste mõistus oli kui orjastatud.
Nii paljuid suuri ja sõjakaid rahvusi oli Pärsia kuningriik oma
orjadeks alistanud.
Siis
süüdistas Dareios meid ja eretrlaislasi Sardeise vastases
vandenõus, ja kasutades seda põhjusena saatis ta teele viissada
tuhat meest kauba- ja sõjalaevadel ning ka veel kolmsada laeva.
Pealikul Datisel käskis ta tuua vangidena kaasa eretrialsed ja
ateenlased, kui ta (b) tahab oma nahka päästa. Datis purjetas
Eretreiasse, kus tal olid vastas selle aja helleenide kuulsusrikkamad
sõdurid, ja ega ka nende arvukus ei olnud just vähene. Ta alistas
nad kolme päevaga, ja takistamaks kedagi pakku pääsemast kammis
läbi kogu nende maa järgneval kombel: jõudes Eretria piirile
võtsid tema sõdalased üksteisel käest kinni ja moodustasid ühest
merest teiseni keti ja läksid üle kogu maa et oma kuningale võida
öelda, et keegi ei pääsenud nende käest. Sarnastel ajenditel
saabusid nad Eretriast Marathonisse olles kindlad selles, et nad
suudavad ka ateenlased sama ikke alla alistada nagu eretreilased ja
nad vangidena kaasa viia. Ühel juhtumil olid nad edukad, teine
juhtum jäi vaid ürituseks, aga keegi helleenidest ei tulnud
eretreilastele appi ega ka ateenlastele, välja arvatud spartalased,
kes jõudsid kohale päev peale lahingut; kõik teised hoidusid
kartlikult oma kodudesse ja tänasid saatust, et nad ise seekord olid
pääsenud.
(d)
Kui võiksin mõtteis tagasi sellesse aega pöörduda, mõistaksin
nende meeste vaprust, kes Marathonis peatasid barbarite sõjajõud,
karistasid nende ülbust ja esimestena püstitasid võidutähise
barbarite üle saavutatud võidu auks: nad näitasid üksteisele teed
tõestades, et pärslaste võim ei olnud võitmatu ja et suuremgi
arvukus ja võimsamate rikkus peab taanduma vapruse ees. Väidan, et
need mehed ei olnud ainult meie lihased (e) isad vaid ka meie ja
kogu selle mandri elanike vabaduse isad. Heites pilgu nende
kangelastegudele julgesid helleenid hiljemgi hakata võitlema oma
olemasolu eest, kuna olid neil ju eeskujudeks Marathoni kangelased.
Peamine auhind
kuulub siis neile meestele, aga (241a) teine auhind tuleb anda
Salamise ja Artemisioni merelahingu võitjatele. Oleks paljugi
rääkida nende saavutustest, sellest milliseid rünnakuid nad elasid
üle nii maal kui merel ja kuidas nad need tagasi tõrjusid. Aga
mainiksin siiski seda mis minu meelest on ka nende puhul kõige
ilusam: nad täiendasid Marathoni kangelaste tööd. Nemad olid
näidanud (b) helleenidele vaid seda, et maismaal võideldes
suudetakse vähesemategi jõududega tõrjuda suuri barbarihulki;
merelahingutega seoses ei olnud siis veel kogemusi, ja pärslased
arvati olevat seoses oma arvukuse ja rikkuse, oskuse ja võimu
poolest olevat merel võitmatud. Need meie toonased meresõdalased on
ära teeninud meie ülistused just seetõttu, et nad vabastasid
helleenid pidevast hirmust, mida suur laevade ja meeste ülekaal oli
neis alati tekitanud. Mõlemad, nii Marathoni (c) sõdurid kui ka
Salamise meresõdalased, on seega siis olnud teiste helleenide
õpetajad: tänu neile on nad õppinud ja harjunud mitte kartma
barbareid ei maal ega merelgi.
Neist
kangelastegudest, mis on kindlustanud Kreeka olemasolu, tuleb meeste
arvukuse ja vapruse poolest asetada kolmandale kohale Plataia lahing,
mis oli spratalaste ja ateenlaste ühine saavutus. Nad tõrjusid
üheskoos üüratu ohu, ja selle vapruse eest saavad nad ülistanud
nii meie kui ka hilisemate sugupõlvede poolt. Aga ka peale (d)
sedagi olid mõned Kreeka riigid veelgi barbarite poolt, ja ka isegi
[pärslaste] kuningat väideti plaanivat jälle sõjakäiku Kreeka
vastu. Meil siis järelikult ei sobi jätta mainimata ka neidki, kes
tegid teoks selle töö, [sarnaselt varasematele], Kreeka
päästmiseks, tehes meri barbaritest puhtaks. Nad olid need, kes
pidasid maha Eurymedoni merelahingu, sooritasid sõjaretke Küprosele
ja purjetasid Egiptusesse ja mõndadesse muudesse maadesse; neid
tuleb mäletada ja neile tuleb tänulik olla, kuna nad sundisid
pärslaste kuningat omaenda turvalisusega seoses kartma, selle asemel
et ta oleks helleenide hävingut plaaninud.
Meie riik kestis
selle sõja lõpuni, milles ta kaitses iseennast ja teisi sama keelt
kõnelejaid barbarite rünnakute vastu. Aga kui rahu oli sõlmitud ja
meie riik taas au sees, sai sellele osaks seesama nagu harilikult
saab edukaile osaks inimeste keskel: esiteks kadedus ja peale seda ka
viha. Seetõttu oli meie riik sunnitud vastu tahtmist astuma sõtta
[teiste] helleenide vastu. Sõja alguses sõdisid ateenlased Tanagras
spartalaste vastu boiotialaste vabaduse eest, ja kui võitlus
tulemusteta lõppes, otsustas sündmuste (b) areng olukorra.
Spartalased taandusid ja jätsid hätta need keda nad olid aitama
tulnud, meie saavutasid kaks päeva hiljem võidu Oinofüütias ja
võimaldasime õiglase naasmise neile, kes olid sealt õiglusetult
minema aetud. Nad olid peale pärsia sõdade esimesed, kes kaitsesid
helleenide vabadust helleenide endi vastu; nad olid julged mehed, nad
vabastasid need keda (c) nad olid tulnud aitama, ja nad olid
esimesed, kes on avalike auavaldustega sellesse hauda sängitatud.
Kui sõda peale
seda laienes ja kõik helleenid ründasid meie maad seda hävitamaks
või maksid alandlikult kombel oma tänuvõlgu meie riigile, võitsid
meie omad neid merelahingus ja vangistasid Sfakterias nende
spartalased koos nende pealikuga. Kuigi nad oleksid võinud need (d)
hukata, säästsid nad nende elud, lasksid nad vabaks ja sõlmisid
rahu; nad olid seda meelt, et hõimlaste vastu tuleb võidelda vaid
kuni võiduni ning et ühe riigi omapoolse viha tõttu ei pea
hävingule vastu astuma kogu Kreeka, aga barbarite vastu tuleb
[seevastu] võidelda senikaua kuni nad on lõplikult hävitatud.
Seega on siis põhjust ülistada neid mehi, kes sõdisid selles sõjas
ja nüüd siin puhkavad: kui keegi väidab, et varem barbarite vastu
peetud sõjas olid mõned ateenlastest julgemad, on need mehed
näidanud et see väide ei vasta tõele. Nad näitasid seda võites
sõja [isegi] siis kui kogu Kreeka oli nende (e) vastu tõusnud ja
kõrvaldanuna muude helleenide valitsejad, võites oma jõududega
need mehed kelledega koos nad varem olid barbarid hävitanud.
Peale seda rahu
puhkes kolmas karm ja ootamatuid suundi võtnud sõda, kus langes
palju vapraid mehi; nemadki puhkavad siin. Mõned neist langesid
Sitsiilias, kuhu nad olid jõudnud püstitada paljusi võidutähiseid
kaitstes Leontino elanike vabadust. Oma antud vande kohaselt olid
nad neile sinna abiks purjetanud, aga kui meie riik sattus
vahemaade pikkuse tõttu raskustesse ega olnud suuteline abiks olema,
tuli neil oma ettevõtmisest loobuda ja see retk lõppes õnnetult.
Nad on siiski oma julguse ja vapruse eest oma vaenlastelt ja
vastastelt rohkem kiitust saanud kui teised inimesed oma sõpradeltki
saavad. Mõned langesid jällegi Hellespontose merelahingus (b)
võttes ühe päevaga oma valdusse kõik vaenlase laevad ja võites
peale selle suurel arvul teisi.
Mainides sõja
karmi ja ootamatut loomust mõtlesin selle all seda, et kadedus meie
riigi vastu kasvas muude helleenide hulgas nii suureks, et nad
julgesid [isegi] hakata pidama läbirääkimisi meie põlis-vaenalse
Pärsia kuningaga, kelle nad olid koos meiega maalt minema ajanud, ja
eraldi lepingutega tõid nad tema, barbari, tagasi helleenide vastu
ja kogusid ka kõik helleenid ja barbarid meie riigi vastu. Alles
siis saadi tegelikult näha, milline oli meie riigi võimsus ja (c)
uljus. Kui see arvati juba hävingu äärel olevat ja laevad olid
piiramisrõngas Mytile lähedal, tõid meie omad appi kuuskümmend
laeva, millede meeskonnaks olid nad ise. Need mehed, kelle ülima
vaprusest on kõik samal meelel, võitsid vaenlase ja vabastasid oma
sõbrad. Neile sai siiski osaks teenimatu saatus, kuna nende kehasid
ei päästetud merest ja nõnda nad ei puhka nüüd siin. Neid tuleb
alati meeles pidada ja ülistada, kuna nende vapruse tõttu ei
võitnud me vaid seda merelahingut (d) vaid kogu sõja; nende tõttu
sai meie riik selle maine, et seda ei saa kunagi võita, isegi kui
kõik teised koos selle vastu astuvad. See kuulsus ongi põhjendatud,
kuna meid on võitnud meie oma erimeelsused, ega mitte keegi teine.
Nende jaoks oleme me veelgi võitmatud, aga me oleme endid ise
hukutanud, oleme endile ise kaotuse toonud.
Kui siis teistega
seoses oli pandud alus sobitusele ja rahule, (e) hakkasime me pihta
oma seesmise sõjaga nõndamoodi, et kui inimesed üleüldse peaksid
kodusõdasid pidama, siis igaüks kindlasti määraks selle
katsumuse oma riigile just sellel kombel. Kui kenasti ja vennalikult
ja vastupidiselt muude helleenide ootustele, nii Pieruse ja linna
enda elanikud kohandusid omavahel elama, kui sihikindlalt viisid nad
lõpule sõja Eleusise vastu! Selle kõik tegi võimalikuks tõeline
hõimlus, mis (244a) sünnitab tugeva, sugulusele rajaneva sõpruse,
mitte vaid sõnades vaid ka tegudes. Ka neid, kes selles sõjas said
omade käe läbi surma, tuleb meenutada, ja me peame palvete ja
ohvritega, ja selletaoliste mälestuspidudega ja palvetades
[meenutama] neid kelle valdkonnas nad nüüd on, ja üritada oma
parimat et neid omavahel lepitada, sest ka meie oleme omavahel
lepingu sõlminud. Nad ei muutunud teineteise vaenlaseks
pahatahtlikkusest ega ka vihast vaid õnnetuse (b) läbi. Meie elavad
oleme ise selle tõestuseks. Oleme sünnilt samad kui nemad, ja me
anname teineteisele andeks selle mida me oleme teinud ja mida me
oleme pidanud kannatama.
Peale seda naasis
meie riiki täielik rahu ja olukord selgines jällegi. Me olime
barbaritele andnud andeks selle et nad olid täielikult tasunud meile
kogu selle halva mida me neile olime teinud, aga helleenidele (c) me
ei võinud andestada kuidas nad olid tasunud meie head pürgimused,
kui nad barbaritega liitusid, rüüstates laevu, mis olid neid varem
päästnud, ja tehes maatasa müürid, millede abil olime me
takistanud nende endi müüride kokkuvarisemist. Meie riik otsustas
enam mitte kaitsta helleene üksteise ja barbarite orjastus-plaanide
eest ja toimis selle kohaselt. Kuna me olime seda meelt, arvasid
spartalased meid olevat, meid kui vabaduse tugisambaid, (d) olla
olevat kokku varisenud; nad arvasid et nüüd on nende osaks teiste
orjastamine ja selle tegid nad ka teoks.
On mul põhjust
veel jätkata? Ei ole peale seda enam küsimus muinasagsetest ega
teistega juhtunud sündmustest. Teame ju isegi, kuidas argolased,
boiotlased ja korinttlased, parimad helleenidest, hirmust ajendatuina
ateenlaste riigilt abi palusid. Ja mis veelgi kummalisem, isegi
[Pärsia] suur-kuningas sattus sellisesse kitsikusse, et ta ei suutnud
loota pääsemist teisti kui meie riigi abiga, mida ta oli olnud nii
innukalt hävitada üritanud. Kui keegi sooviks esitada meie riigi
vastu mingi põhjendatud süüdistuse, oleks seejuures ainsaks
heakskiidetavaks etteheiteks see, et [meie riik] on alati olnud liiga
kaastundlik ja valmis abistama endast nõrgemaid. Ka selles olukorras
ei suutnud meie riik hoida kindlat kurssi ja järgida oma
[varaseimaid] otsuseid, et ei kaitseks orjastamise eest kedagi (245a)
sellist, kes on olnud tema vastu ebaõiglased, vaid vandus alla ja
läks neile appi. Helleene abistas ta ise ja päästis nad orjusest,
nõnda et nad olid vabad senikaua kui taaskord ennast ise
orjastasid. Selle asemel lähtudes austusest Marathoni, Salamise ja
Plataia võidutähiste vastu ei tohtinud see [meie riik] ise aidata
suur-kuningat, vaid sallis neile abiks vaid põgenike ja vabatahtlike
saatmist, ja nagu kõik on sunnitud möönma, päästis see kuninga.
See ehitas endale müürid ja laevastiku, ja kuna ta oli sunnitud
sõtta astuma, siis seda ta ka tegi ja võitles paroslaste poolt
spartalaste vastu. (b)
Aga suur-kuningas
hakkas meie riiki kartma, ja nähes et spartalaste meresõda sujub
kehvasti, tahtis ta meist loobuda. Ta teatas et on endiselt liidus
meie ja muude liitlastega sel tingimusel, et ta saaks oma valitsuse
alla mandril elavad helleenid, keda spartalased olid varem talle
[kui] loovutanud; ta oletas, et sellega ei oldakse nõus ja ta saaks
nõnda tegutsemisajendi enda [tegutsemisest] loobumisele. Enamiku
liitlastega seoses oli ta valesti arvestanud, kuna aga korinttlased,
argolased, boiotlased ja teised liitlased (c) olid selleks
loovutuseks valmis ja sidusid endid vandega andma rahalise vastutasu
eest mandri helleenid kuningale. Ainult meie üksi ei pidanud endid
võivat soostuda nende loovutamisega ega seda vanduma. Meie riigi
vaim oli nii suuremeelne ja vaba, nii tugev, terve ja loomult
barbarite vastu vihameelne, kuna olime ju ehtsad helleenid, ilma
vähimagi seoseta barbarite sooga. Meie hulgas (d) ei ole ühtegi
Pelopsi, Kadmost, Aigyptost, Danaost ja kes need kõik olidki,
sünnilt barbarid kuid seaduse järgi helleenid; meie selle maa
elanikud oleme ehtsad helleenid, mitte mingid pool-barbarid, ja
seetõttu on meie riiki juurdunud puhas viha kõige võõra vastu.
Jäime siiski aga jällegi üksi, kuna me ei soostunud sooritamast
häbiväärset ja jumalatut tegu, loovutama helleene barbaritele.
Jõudsime samasse olukorda, mis oli meid varemgi kaotus-seisuni
viinud, aga jumala abiga saime sõjaga paremini hakkama kui siis.
Sõja lõppedes olid meil alles meie müürid, laevad ja asumaad, ja
sama odavalt pääsesid ka meie vaenlasedki. Aga ka selles sõjas
kaotasime me julgeid mehi, Korintias raske maastiku tõttu ja
Lekhaionis reetmise ohvritena. (246a) Julged olid ka need mehed, kes
vabastasid suur-kuninga ja tõrjusid spartalased merelt. Tuletan nõnda
neid teile meelde; selliseid mehi tuleb teil ülistada ja austada.
Olen
andnud aru paljudest julgetest tegudest, mida on sooritanud need
mehed, kes siin puhkavad, ja ka teised kes on ohverdanud oma elu meie
riigi eest. Veel palju (b) arvukamad ja uljamad on siiski need teod,
mis on jäänud mainimata. Selle kõige jutustamiseks oleks vaja mitu
päeva ja ööd, ja ka sellestki ei piisaks. Neid mehi meenutades
peab igaüks otsekui taplustandril innustama nende järeltulijaid, et
nad oleksid oma isade väärilised ega taganeks pelguritena. Teie
julgete meeste pojad, ka minagi innustan teid nüüd ja hiljemgi
alati kui ( c) teist mõnda kohtan. Tuletan teile seda meelde ja
nõuan teilt pürgida saada nii tublideks meesteks kui vähegi
võimalik. Antud hetkel on minu kohuseks öelda seda, mida meie isad,
minnes ohule vastu, käskisid meid teatada oma järeltulijatele,
juhul kui nende endiga midagi juhtuma peaks. Esitan teile selle, mida
ise olen neilt kuulnud ja mida nad nüüd, otsustades selle järgi
mida nad siis ütlesid, tahaksid öelda teile, kui see sobib.
Kujutlege kuulvat [seda] nende endi suust, seda mis ma nüüd lausun.
Nad kõnelesid nõnda:
(d)„Meie pojad!
Tõestusena selle tarvis, et olete oma vaprate isade järeltulijad,
just selleks on see pidulik sündmus. Me oleksime võinud elada autut
elu, aga valisime selle asemel kuulsusrikka surma, selle asemel et
oleksime saatnud häbisse teid ja teie järeltulijad ning häbistanud
oma isasid ja kõiki endisi sugupõlvi. Meile näis, et see kes
häbistab oma suguseltsi, sellele ei ole enam elu elamist väärt,
ning ei ole tal siis enam ühtegi sõpra inimeste ja jumalate hulgas,
ei maa peal elades ega ka surnuna maa all. Mille heaks (e) te endid
pingutategi, pidage meeles meie sõnad: järgige oma teotsemistes
mehisust. Teate ju ometigi, et ilma selleta on kõik rikkused ja kõik
pürgimused autud ja häbiväärsed. Rikkus ei too au, kui selle
omanik ei ole mehine, kuna selline mees ei kogu rikkust mitte enda
vaid teiste jaoks. Samuti ei tundu kehaline ilu ja jõud nõrgas ja
loomuldasa küündimatus mehes omal kohal olevat, vastupidi; see vaid
tõmbab teiste tähelepanu temale ja rõhutab ta nõrkust. Kõik
õiglusest ja muust hüvelisusest (247a) erinev osavus on vaid
pelgalt kavaldus, mitte tarkus. Üritage siis kõikvõimalikul
kombel, esiteks, viimasena, ja kõigis olukordades tõusta oma maines
meist ja eelmistest sugupõlvedest kõrgemale. Muudel juhtudel võtke
teatavaks, et kui me võidame teid mehisuses, siis tooks see võit
meile vaid häbi, aga kui me jääme kaotuse osaliseks, siis see
kaotus teeb meid õnnelikuks. Parimail kombel kindlustate meile
kaotuse ja endile võidu, kui otsustate, et te ei kasuta vääralt
ja ei kahjusta (b) oma esiisade mainet. Teate ju, et endast
lugupidavale mehele ei ole midagi rohkem häbiks kui, et ta naudib
oma esiisadele kuuluvat lugupidamist, mitte oma enda teenete kohast.
Järeltulijatele edasi pärandunud isade maine on tõesti ilus ja
suurepärane aare. Aga on häbiväärne ja ebamehelik kasutada seda
aaret [ainult] omaenda huvides, koosnegu see siis varandusest või
mainest, ja jätta jätmata seda omakorda oma järeltulijatele, kui
ei ole oldud suuteline ise omandamat varandust või au.
Kui te selle oma
eesmärgiks seate, jõuate sõpradena meie (c) juurde kui teie saatus
kord teid siia toob. Kuid kui te neid nõuandeid eirate ja osutute
pelguriteks, ei võta teid keegi [siin] meelsasti vastu. See olgu
innustuseks ka teie poegadele.
Meie isasid ja
emasid aga, juhul kui nad on veel elus, tuleb jätkuvalt julgustada
oma õnnetust nii kergesti kandma kui vähegi võimalik, kui see
neile osaks saab. Ei pea koos nendega kaeblema – nende kurbust ei
pea suurendama, sest õnnetusest on neile juba piisavalt; seda peab
heastama ja leevendama meenutades, et jumalad on kuulnud nende
hardamaid soove. Ega nad ju ei soovinud oma poegadele surematust vaid
et neist tuleksid vaprad ja kuulsusrikkad; see on suur hüve, ja
selle nad ka saavutasid. Surelikel ei ole lihtne saavutada, et kõik
nende elus nende soovi kohaselt kujuneks. Kui nad vapralt taluvad oma
õnnetust, siis on kohe näha, et nad on tõesti vaprate poegade isad
ja ise ka vaprad. Kuid kui nad langevad masendusse, tekib (e)
kahtlus, et kas nad ei olegi meie isad või siis need, kes meid on
ülistanud, on valetanud. Loodetavasti saame me parimad ülistused
oma vanematelt, kes oma käitumise poolest on osutunud tõesti olnud
vaprate meeste vanemad.
Juba muistsetest
aegadest on peetud tabavaks väljendit ´Ei midagi liiast´. See on
ka tegelikult hästi öeldud. Kui kõik või vähemalt peaaegu (248a)
mis viib õnneni sõltub mehest endast, ja mitte teistest inimestest,
kellede õnnestumistest või ebaõnnestumistest tema saatus ära
ripuks, siis on ta parimal [võimalikul] kombel elu nõuete vastu
valmistunud. Selline mees on mõistlik, selline on julge ja tark. Kas
saab ta rikkusid või lapsi või kaotab nad, järgib ta ikka
ütlemist: ta ei rõõmusta ega ka kurvasta üleliia, kuna ta loodab
iseenda peale. Seda (b) ootame me ka oma omastelt, ja loodame ja
väidame neid olevat just sellised. Näitame nüüd isegi, et oleme
nende taolised, sest me ülearu ei kurvasta ega karda, kui me ka
peaksime nüüdsamal hetkel surema. Palume siis, et ka meie isad ja
emad võtaksid oma elude lõpuni omaks sellise mõtteviisi. Loodame
neid teadvat, et nad ei paku meile kõige enam tröösti nuttes ja
kaeveldes; kui (c) kadunud midagi elavatest [üldse] teavad, võivad
need itkejad kadunuid nõndamoodi kõige vähem rõõmustada, endid
kahjustades ja halvasti oma õnnetust taludes. Vastupidi, kandes seda
koormat kergelt ja kontrollitult nad rõõmustaksid meid rohkem.
Nõnda saavad meie elud ilusama lõpetuse, mis võib üldse
inimestele osaks saada, ja seetõttu tuleks seda rohkem ülistada,
kui seejuures kaevelda. Hoolitsedes oma naiste ja laste eest ning ka
nende hakkamasaamise eest ja pöörates selle kõige juures ka
tähelepanu sellele, et meie vanemad unustaksid võimalikul kombel
oma õnnetuse ja suudaksid elada kaunimal, õigemal (d) ja meile
meelsaimal kombel.
Sellest piisab meie
omaksete julgustamiseks. Riiki aga tahaksime innustada hoolitsema
isade ja poegade eest, viimaseid tuleks hästi kasvatada, esimestel
kindlustada kenasti nende väljateenitud vanaduspäevad. Teame
siiski, et ka ilma meie ärgitusetagi peetakse selle kõige eest
hoolt, nagu see olema peabki.“
Teie langenute
lapsed ja vanemad, seda kõik nad (e) palusid meid teile teatada, ja
selle teatamine on mulle eriti meelepärane ülesanne. Ise ma palun
nende poolt, et te langenute lapsed üritaksite nende sarnaseiks
saada ja et te langenute omaksed oleksite omaltpoolt rahulikud, kuna
me hakkame nii isiklikult kui ka riiklikul tasemel hoolitsema teie
vanaduspäevade eest, ja teie eest üldse hoolitsema, millal iganes
peame teie eest hoolitsema. Riigi hoolekanne on teile tuttav; see on
seadustanud sõjas langenute lapsi ja vanemaid aitavaid seadusi ja
hoolitseb nende eest, ja see on andnud erilise (249a) käsu kaitsta
sõjas langenute isasi ja emasi solvangute eest. Riik on omal kohal
ka laste kasvatamisega seoses, ja et lapsed endid võimalikult vähem
orbudena tunneksid, omistatakse neile juba noortena oma isade
ülesanded. Kui nad meheikka jõuavad, lubab riik neid hallata oma
omandust ja loovutab neile täieliku sõjavarustuse. Andes neile need
nende isade uljuse vahendid, meenutab riik neile nende isade
kangelastegusi, ja on ka heaks endeks, et nad lähevad relvastatuna
ja võimsalt valitsema oma endi mullakamarat. Langenuid endid ei
lakka riik kunagi austamast; igal aastal korraldatakse neile kõigile
ühiselt samad pidustused, mida peetakse iga langenu auks eraldi,
sellele lisanduvalt võistlusi spordi, ratsutamise, laulu ja
tantsuga. Riik on tõesti kui võtnud oma hooleks toimida otsekui
langenute õigusjärglasena ja (c) pojana, poegade isana ja vanemate
eest hoolitsejana, kes kogu aeg kõikvõimalikul kombel nende kõigi
eest hoolitseb. Selle meenutamine pangu teid kergesti kandma oma
õnnetust. Sel kombel olete kõige armsamad nii kadunutele kui ka
elavatele. Sel kombel on teil kõige lihtsam osutada teeneid ja neid
vastu võtta.
Esitage siis nüüd
üheskoos kadunutele ühine kaastunde-avaldus, nagu komme nõuab,
enne kui te siit lahkute.
-- Nõnda,
Meneksenos, selline oli mileetoslase Aspasia (d) kõne.
MENEKSENOS Zeusi
nimel! Õnnelik Aspasia – naine ja ometigi oskab sellised kõnesi
pidada!
SOKRATES Juhul kui
sa mind ei usu, tule kaasa, siis saad ise kuulda kuidas ta kõneleb.
MENEKSENOS Olen
minagi sageli Aspasiat kohanud ja tean mihuke naine ta on.
SOKRATES No nii,
tõesti sa imetled teda ja oled talle selle kõne eest tänulik.
MENEKSENOS Ma olen
selle eest talle väga tänulik – või (e) sellele teisele, kellelt
oled seda kuulnud, kes ta siis ka ei olnuks. Ja tahan tänada ka
sind, kes sa selle mulle esitasid.
SOKRATES Tänan. Kui
sa mind üles ei anna, võin hiljem sulle esitada veel mõned
viimistletud riigimeelsed kõned, mida ta on sepitsenud.
MENEKSENOS Ole
mureta, ma ei anna sind üles. Võid esitada need rahulikult.
SOKRATES Seda ma ka
teen.
Ülevaateid
ja seletusi
Holger
Thesleff
Meneksenos
See väike dialoog
on nii mõneski mõttes üsnagi kummaline looming. Selle peamise osa
moodustab Ateena langenute mälestuspidustustel varsti peale aastat
386 esitatavaks kujutletud isamaaline kõne. Sokrates (surnud 399
eKr) väitis seda olevat kuulnud hiljuti Periklese (surnud 429 eKr)
sõbratarilt, mileetose hetäärilt Aspasialt, ja esitas selle nüüd
oma noorele sõbrale Meneksenosele. Vastupidiselt Lysis-dialoogile ei
ole Meneksenose isik just eriti isiksustatud: väitluslik vestlus,
milles ta esineb ongi ilmselt kirjutatud pigem selleks, et Platon
saaks võimaluse Sokratese suu kaudu öelda, et sellesse kõnesse ei
pea suhtuma liiga tõsiselt.
`Aspasia´ kõne
kui selline on retoorika reeglite kohaselt koostatud peokõne, milles
ei puudu ei ülevust kui hardustki; selle teatavad liialdused ja
tõsiseikade võltsimised tunduksid loomulikud, kui kõnelejaks oleks
olnud mõjukas reetor. Ei saa vältida muljet (vrdl. ka 236b), et
Platoni üheks eeskujuks on olnud Periklese aastal 431 peetud kuulus
hauakõne, millest Thukydides on andnud oma versiooni (II 35-46).
Sokratese suust esitatuna kõlab see kõne siiski õõnsalt.
Mida peab Platon
silmas sellise ilmse ja vahest ka õudsana tunduva burleskiga?
Autorluses kahtlemise teooria, mida harrastati eriti 19 saj, ei
välista probleemi-seadet. On pakutud ja võidakse veelgi esitada
erinevaid seletusi; vaevalt kunagi üldse jõutakse täiesti veenva
taustasi selgitava tõlgenduseni. Selge on siiski see, et see dialoog
on meieni säilinud kujul liitumas selle kriitikaga, mida Platon eri
seostes suunas kõnekunsti vastu (vrdl nt Apologia, Gorgias ja
Phaidros; viimati mainitus dialoogis esitab Sokrates otsekui
eetiliselt arvustatava retoorilise kõne, mille ta aga samas kui
„tagasi lükkab“). Platon näib tahtvat öelda: On lihtne
kirjutada kõne milles erapoolikult kiidetakse mingit tegevust või
mingit riiki (vrdl. 235d) – sellega saab hakkama igaüks. Aga nõnda
ei suudeta öelda midagi asjade tegeliku olukorra kohta ega ka selle
kohta, kas see riik (antud juhul Ateena) ja see tegevus (antud juhul
sõda Sparta vastu) on ka tegelikult kiituse välja teeninud. Tuleb
loobuda traditsioonilistest skeemidest ja tuleb pürgida põhjalike
uuenduste suunas, kui inimeste elutingimusi tahetakse tõeliselt
paremaks muuta (vrdl. Riik). Platonit teatakse olevat suhtunud vägagi
kriitiliselt enda ajastu Ateena sise- ja välispoliitikasse. Aga
ateenlastele oli isamaalisus õrn teema, mille põhjuseid sai Platon
kahtluse alla seada vaid väga kaudsel kombel. On iseloomulik, et nii
kaudset kriitikat ei mõistetud; Cicero pajatab (Orator 151) et seda
kõnet esitati hiljemgi regulaarselt Ateena langenute
mälestuspidudel!
Seletusi
234b Arkhinos
oli tuntud demokraat; Dionist ei teata midagi.
235e-236a
Sokratesel oli kombeks mänglevalt öelda, et ta oli palju Aspasialt
õppinud; Peosöögis (Symposion) näib Aspasiast olevat välja
arenenud Diotima tegelaskuju. Konnost peeti kehvaks muusikaõpetajaks,
Lamprost aga heaks; viimane näib olla olnut ka tegelikult Sokratese
õpetaja. Rhamnuslane Antifon oli teadaolevalt õpetanud
Thukydidesele kõnekunsti (vrdl. ed.).
237b-238b (vrdl.
245d) Ateena rahvusmüüt teadis pajatada, et Attika oli olnud
ateenlaste kodumaa juba inimese loomisest saadik. Selle maa omanduse
üle tülitsenud jumalad olid Poseidon ja Athene, kellest viimane
selle ka võitis. Mujal (nt. Euthyfron 6bc, Riik II 378bc) jutustab
Platon lugusi, mis pajatavad jumalate vahelistest tülidest kui
millestki valest ja taunitavast.
238c
Kõnelemine „aristokraatiast“ antud kontekstis näib olevat
Periklese kõne paroodia (Thukydides II 37).
239d-241c
Pärsia sõdade sündmusi seletatakse suures joones õieti, kuigi
selgesti ateenlaste vaatenurgast.
241de Eurymedon
oli Pamfylias olev jõgi, mille ees ateenlane Kimon võitis pärslasi
aastal 469. Egiptuse sõjaretk seevastu lõppes hävitava
lüüasaamisega aastal 454. Neid pärsia sõdadele järgnevaid
sündmusi saab vaevalt enam nimetada kaitsesõdadeks.
242a Kõneleja
hakkab nüüd selgitama Kreeka seesmisi sõdasi ja pöördub esmalt
aastal 445 sõlmitud Kallia rahust ajas tagasi Tanagra lahingu juurde
aastal 457. Selle esitamine on siinkohal väga erapoolik. Nimelt just
spartalased võitsid Tanagras, Oinofyda lahing toimus alles kolm
kuud hiljem, ja ateenlaste esitamine vabaduse kaitsjatena on antud
kontekstis juba peaaegu et otsene propaganda.
242c Siit
algab peleponnaslaste sõdade kirjeldus. Leiavad mainimist vaid
mõningad, Ateenale soodsad sündmused. Sfakteria (ehk Sfagia)
lahing peeti aastal 425.
242e Nikia
rahu sõlmiti aastal 421. Seda rikuti peagi, aga õnnetu Sitsiilia
retk sooritati alles 415-413. On küsitav kas ateenlaste
´kindlameelsus´ Sitsiilias ka palju kiitust pälvis.
243a
Hellespontose merelahingutest mainitakse siinkohal Kyzikokse
lahingut aastal 411, mis lõppes ateenlaste võiduga.
243c Mytilene
ees peetud Arginusa merelahingu järel aastal 406 mõisteti kuus
pealikku süüdi seetõttu, et nad ei olnud nad merest langenute
laipu üles ei korjanud. Sokrtaes ütleb Apologias (32b), et ta oli
selle rahvakogu otsusele vastu seisnud.
243e-244b
Kolmekümne türanni hirmuvalitsemisest 404.403 ja demokraatia
taastamisest peale kodusõdasid kõneletakse siin üsna eufemistlikul
kombel.
244d-246a
Sokratesel ei oleks „põhjust enam jätkata“, kuna nüüd on
jõutud aastate 395-386 sündmusteni. Kõnelejale näib valmistavat
raskusi see tõik, et pärslased, kelle veendunud vaenlasena ta end
esitada püüab, toetasid Ateenat Sparta vastu.
248d-249c
Platon ei olnud ilmselt rahul nende meetmetega, millega Ateenas
langenute omaksete eest hoolitseti; vrdl. Seadused XI 926d-928d.
1
PLATON: „TEOKSET. Toinen osa“. Helsinki, 1999. Suomentaneet:
Marja Itkonen-Kaila, Pentti Saarikoski, Marianna Tyni. „Gorgias“,
„Meneon“, „Meneksenos“, „Euthydemos“, Kratylos“. S.:
7-320. Kustannusosakeytiö: „Otava“. Painopaikka: „Otavan
Kirjapaino“. [Platon: „Teosed. Teine osa“. Helsinki, 1999.
Soome keelde tõlkinud: Marja Itkonen-Kaila, Pennti Saarikoski,
Marianna Tyni. Lk.: 7-320. Kirjastus: „Otava“.] Siin järgnevalt
tõlgitud dialoog: „Meneksenos“, Soome keelde tõlkinud: Marja
Itkonen-Kaila. Lk.: 149-168. (+ Holger Thesleff: „Esitlusi ja
seletusi“- Lk.: 307-309.)
2
Antud Platoni dialoogi nagu „Meneksenos“ siin olevas
tõlkes (siin ja edaspdi) esinevad nurksulud on mõeldud tähistamaks
sõnu ja väljendid, mis on küll vaieldavad kuid mis siiski ei ole
otseselt ja ranges mõttes vaidlustatavad. Kogu see siin Soome
keelest tõlgitud Platoni dialoog on nagu rohkem mõeldud vahest
tulevaste „ehtsate“ tõlkijate (Antiik-Kreeka keelest Eesti
keelde tõlkijate?) abistava (ja vahest ka nõuandva) materjalina.
(Tõlkija, M. L.)