Neljapäev, 29. august 2019

Arutlusi kirjandusest.

Arutlusi euroopalikust kirjandusest.

// „Mietelmiä euroopalaisesta kirjallisuudesta.“ (Suomi) // „Thinkings about of the European Litterature.“ (English) // „Die Denkung-Weise über der europäische Literatur“ (Deutsch) //

...On saladusi, mida inimene ainult aimab, isegi nende osaliseks lahendamiseks kulub aastasadu.”1

Erinevate kirjanduslike voolude ehk suundumuste alguseks võib lugeda Euroopa uusaega.2 Tollane üldine kulturoloogiline olukord seoses äsja leiutatud trükitehnika laialdase kasutusele-võtmisega tegi võimalikuks uudse ja täiesti omanäolise nähtuse tekkimise euroopalikus kultuuriloos.
Selleks uudseks fenomeniks sai kirjanduse eraldiseiseva ja autonoomse maailma loomine, mis eristus oluliselt kirjutatud sõna varasemast kasutusviisist, so.- käsikirjalised "püha sõna" ülesse-tähendused kiriklikes ordudes.
Järgnevat on iseloomustatud vastakal kombel, -- ühest küljest kui kirjasõna sekulariseerumise ja profaneerumise regress ja teisalt -- trükitud sõna sai peamiseks ja tõhusaimaks vahendiks valgustusideede levitamisel ning uusaegse mõtteviisi juurutamisel.
Renessansi-perioodist saab alguse ka hilisemat kirjanduslikku tegevust üks peamiselt iseloomustav hoiak, mille kohaselt kirjandus on ennekõike kui meelsuse väljendus, st.- kirjasõna võeti tollal (ja nõnda tänaseni) -- kui tõhusat "vahendit" mingi konkreetse kildkonna vaadete levitamiseks.
Kõikvõimalikud erimeelsused, olgu siis kas üldised religioossed ja filosoofilised või konkreetsemad, ühiskondlik-poliitilised lahkarvamused, omandasid uusaegse vaimuelu üldises kontekstis õige peatselt endile kohased kirjanduslikud varjundid. Mistõttu võib öelda, et sealt alates on kirjandus olnud ennekõike kui -- 'polemos' -- võitlus (ehk võistlus) erinevate maailmavaateliste diskursuste vahel. Kogu antiikaja kultuursuse võtab põhjalikult (stoitsistlikul kombel) kokku filosoof-keiser Marcus Aurelius oma meisterlikus kirjutises „Ad se ipsum“. („Iseendale“).3
Defineerides kirjandust "poleemikana", näha kirjanduslikku maailma kui "võitlustandrit" siis seab sellin eristus erilise rõhuasetuse kõikvõimalike eristuste tegemisele. Nõnda nähtult tuleb igal konkreetsel kirjanduslikul teosel otsekui enesele oma kirjanduslik "koht" kätte võidelda tolles kirjanduslikus "maailmas", teha seda suhtestatuses oma individuaalsete meeldumuste ja antipaatiatega, mis kui omalaadne kirjandusliku "asendi" (literatuurse positsiooni) määratlemine on nõnda alati samas ka kui "seisukoha-võtmine".
Teisalt, vastupidiselt kirjandusele, nõnda sõnastades, "seesmiselt" omastele eristumise tendentsidele on samas täheldatav teatud kirjandusele üldiselt omane ühtsus, mida võiks iseloomustada kui kirjandusele üldiselt omast autonoomsust.
Seega on kirjandus "eraldiseisvaks" nähtumuseks kogu uusaegses kulturoloogilises kontekstis, mille kohta on väidetud isegi, et see kujundaks kui välja täiest eraldiseisva tervikliku "kirjandusliku maailma".4
Samas on võimalik kirjanduslikest üldistest suundumustest eristada ka konkreetsemalt piiritletud nähtumusi nagu seda kindlasti on mitmesugused kirjanduslikud koolkonnad, millede puhul on siis tegu kas rohkem või vähem sarnastest kas filosoofilistest või religioossetest aga ka lihtsalt ühiskondlik-poliitilistest veendumusest juhinduvate autoritega.
Tuleb rõhutada, et nn.- "koolkondlikud" samasused erinevate autorite loomingus on reeglina küllalt tingliku iseloomuga ja johtuvad pigem mingil konkreetsel ajajärgul valitsenud laialdasemalt valitsenud aatelistest veendumustest kui sihipäraselt kooskõlastatud kirjanduslikust tegevusest, kuigi ka viimati-mainitule siiski kirjandusloos näiteid leida on.
Koolkondlik kirjandusloome näib olevat iseloomulik just postmodernismis valitsevale miljööle, selle (varasemaks) näiteks võiks olla säärase kunstilise suundumuse nagu "dadaismi" provokatiivsed kirjanduslikud manifestid, samuti ka kirjanduslikku sürrealismi viljelenud autorite tihedam seotus ja sellest tingitud sarnased vaated kirjandusliku loomingu meetodi ja eesmärkide osas.
Rangelt koolkondliku kirjandusliku loominguga on seevastu tegelenud mitmed nö.- "mitte vaid kirjanduslikud" koolkondlikud ühendused, millede kohasemaks näiteks on kindlasti mitmesugused filosoofilised koolkonnad.5
Üldiselt võib öelda, et kirjanduslikud koolkonnad suhtestuvad kirjanduslike vooludega almliigituse kombel, kuna tihti on võimalik ühe üldise kirjandusliku suundumuse raames eristada mitmeid, (vahel isegi vastandlike pürgimustega) kirjanduslikke koolkondi; teisalt -- kirjandusvoolude ehk kirjanduse üldiste suundade leksikaalne määratlus viitab teatud tinglikusele viimaste kehtestamisel.
Millega on siinkohal silmas-peetud asjaolu, et kirjandus-ajaloolaste kehtestatud uusaegse kirjanduselu liigitused on juhindunud tihti vaid nö.- "ajaloolisest suvast", ehk teisisõnu: on võetud üks, näivalt valdavam kirjanduslik suundumus mingi konkreetse perioodi tähistuseks kuigi tihtipeale on olnud tegemist vastakate suundumuste sama-aegse esinemisega.6
Tihti seisnevad antud erinevused tõsi küll, ennekõike vaid terminoloogias, leksikaalse ja terminoloogilises eristamises, mõnel puhul on aga eristatavad ka sisulised erinevused.
Viimaste all on siinkohal peetud silmas uusaja hakul välja-kujunenud rahvuslikku kirjandust, millistel oli ilmselt nii tollal kui järgnevalt üheks peamiseks pretensiooniks olnud justnimelt eristumise-eristamise püüdlused (kohati isegi kunstliku ja meelevaldse "isoleerituse" ulatuses).
Isolatsionistlikud pürgimused on siiski omased juba hilisemale perioodile (nii umbes 19.-20. saj.) ja vaid teatud kirjanduslikele ringkondadele (nt. nn. natsionalistlik "kirjandusloome" eristamaks mõningaid "hilisemaid natsioone" nende ehedas eripärasuses).
Renessansi perioodil oli Euroopa kirjandus veel suhteliselt ühtne ja nii mõneski mõttes internatsionaalne, nähtus, mis johtus peaasjalikult just ühtse "elitaarkeele" tunnustamisest ja valdamisest. (So.-- esmalt kreeka , hiljem eriti ladina, veelgi hiljem aga prantsuse keel) NB: tänapäev ja tulevik näib aga olevat inglise keele hegemoonia alane igaski olulisemas mõttes?)).
Ühine (ladina) keel võimaldas nt. Leibnitzil ja Descartes'el teineteise teoseid tundma õppida; seevastu hilisem nö.- "rahvusliku eneseteadvuse kasv" tingis aga selle, et nt. inglise keelde tõlgiti I. Kant'i teosed alles umbes sajandi võrra hiljem. (Ja sellegi, et nt eesti keelde pole I. Kanti teoseid (välja arvatud see küündimatutele kohandatud „Prolegomena“!, Tallinn, 1982) tõlgitud ikka veelgi, pea 3 sajandit hilemgi veel ja näib, et koguloomingut sellelt ühelt väljapaistvamalt filosoofilise saksa klassikalise idealismi autori sulest ei tõlgita veel niigi pea eesti keelde...?)
Tänapäevane, nö.- "progressiivne" ettekujutlus multi-natsionaalsest kirjandusest, näib jagavat veendumust mille kohaselt (problemaatiliselt määratletud) "paremik" rahvuslikeist kirjandusest evib omapärase "tunnustusena" nö.- "palju-tõlgitud" kirjanduse austavat staatust, st.- ülimaks kirjanikule omaks saada võivaks tunnustuseks näib olevat saada tõlgitud nii ja nii mitmesse keelde, kuuluda nö.- "maailma-kirjanduse varasalve".
Kirjanduslike suundumuste seosed muude esteetiliste nähtumuste ehk erinevate teaduste, teadus-suundumuste või koolkondadega on võrdlemisi eriilmelised.
Kõige ilmsemad ja lähemad on kirjanduse seosed muidugi kujutava kunsti ja/või heliloominguga (nt libreto). Samas sõltub antud küsimuses palju ka kasutatud kirjanduse mõiste defineerimisest.
Kui pidada kirjanduse all silmas eeskätt uusaegset, laialdase levikuga trükikirjanduse perioodi, tuleb lähimaid esteetilisi paralleele otsida antiikaja maailmast. Milledest võiks siis nimetada sõnakunsti nagu retoorika ja kirjanduse kunstilist alust ehk stilistikat.
Omatte klassi moodustab muidugi poeetilise väljendamise laadi ja eri mooduseid iseloomustav aegade algusesse ulatuv traditsioon. Samuti aga ka draama-zanr (komöödia, tragöödia) ning ka veelgi varasem -- suulise eepilise rahvaloomingu vorm, milledel vasted pea kõigi varaseimate etnoste juures ja mis ongi algselt olnud müütilise ja kosmogoonilise ajajärgu religioossete või mütoloogiliste ettekujutluste väljenduseks.
Kui aga lugeda eeltoodut siiski maailma-kirjanduse (kui säärase) varaseimasse perioodi kuuluvateks suundumusteks, tuleb siin, selles punktis piirduda nentimisega, et lähimad seosed muude esteetiliste diskursustega on kirjandusel olnud just kujutava kunstiga ja heliloomingu kui kunstiga.
Milliste esteetiliste diskursuste vahelised piirid on mõnel puhul isegi kokkusulavad (kuivõrd nt "pildil kujutatut" pole alati ühetiselt võimalik eristada kujutatu kirjasõnalisest (või sõnastatud) süzeest).

Samas võib öelda, et üldise esteetilise hoiaku ehk "maitse" teisenemised mõjutavad suureti erinevate perioodide kirjanduslike suundumuste tekkimist ja arenemist, teisenemised kirjanduslikegi suundumuste osas just nimelt võimaldavadki alles tajuda seda pidevat teisenemise, ületamise ja taasavastamise protsessi üldiseimate esteetiliste väärtushinnangute kujunemisel.
Iga konkreetne ajastu, sellele omane peamine (või peamised) kirjanduslikud suundumused otsekui lisaks nö.- "oma panuse" ümbritseva elukeskonna esteetilise hindamise ja iseloomustamise kujutamisse, sellega pidevalt kui avardades ja täiustades ümbritseva mitmekesisuse mõistmise ja vahendamise võimalusi.
Järgnevalt toodud eelneva iseloomustamiseks lühike ülevaade mõningatest peamistest euroopaliku kirjanduse suundumustest.
Kirjandusliku suundumusena eristatud klassitsism näiteks evib enamiku tollele kunstiliselegi fenomenile omistatud epiteetidest, -- klassitsismile on iseloomukuks tunnusjoonteks ka kirjanduses nö.- "selge kontuur" ja range ehk lihtne koloriit.7 Seevastu barokklik kirjandus seostub hoogsa stiiliga Michelangelo freskodel, barokil näib olevat sarnane nö.- "seesmine pingestatus" nii kirjanduslikes tekstides kui arhidektuurilistes vormides.
Sõnas väljendavad barokiajastu rahutust ja äravat elaansust vahel liialdatud emotsinaalsus ja grotesksed situatsioonid, mis on vahendatud, sitlistiliselt, ülirohkete metafooride ja allegooriate kaudu ja vahendusel.
Millele reaktsioonina suhtestus siis klassitsismi nõudmine "õilsa lihtsuse" järele ka kirjasõnas, st. - klassitsistlik kirjandusteos pidi nii oma ülesehituselt kui ka keelekasutuselt vastama oletatavasti antiigis kehtinud ideaalile.
Sarnane vastuseis omane ka romantismi suhtestatuses klassitsismi valitsusajale. Romantismi näol ongi tegemist nö.- kirjandusliku reaktsioonina 'par exelance', -- romantism kirjanduses, so.- "mäss" klassitsismi puisuse ja jäikuse vastu, nö.- suhtestub eelneva perioodi ideaalsesse kui teine "äärmus".8
Sarnaselt reaktsioonilisel kombel on kehtima seotud ka realismi kirjanduslikud kreedod, -- contra romantism, mida süüdistati ebarealistlikuses, elukauguses ja tagurlikkuses ja millele siis seati vastu "elu ja selle tegelikkuse" eriti rõhutatult "realistlik" kujutamine (nt. Emilè Zola) aga, mis kohati kaldus jällegi äärmustesse (nö.- "nautlev naturalism" paljude nn.- "kriitilise realismi" esindajate teostes, veel õige hilisest ajast siin Ida-Euroopas, veel napilt veerand sajandit tagasi selle viljelemise lõpust uut aega arvestades...)
Käesolev sajand tõi rohkelt uusi suundumusi ka kirjandusse, milledel mõndadel rohkem seotust 'fine de siecle' aegsete (Kesk- ja Lääne-Euroopa) meeleoludega (nt. rahvus-romantismist väljakasvanud sümbolism), teised olid kantud aga juba enam uue sajandi vaimust. Viimaste näiteks võiks tuua ennekõike impressionismi Prantsusmaalt ja veidi sellele sarnase aga veidi hilisema ja nö.- "räigema" vormi -- ekspressionismi Saksast. Ja muidugi, mitmed kirjanduslikud suundumused sajandi algusest, millede seotus tollal levinud kunstiliste suundumustega on enam kui ilmne (nt. - sürrealism, kubism, jms.)9
Üheks huvipakkuvaimaks suundumuseks on kindlasti selle sajandi esimesel poolel alguse saanud suundumus Euroopa kontinentaalses kirjanduses nagu seda on eksistentsialism. Eksistentsialism kirjanduses on kasvanud välja maailmasõdade aegu valitsenud kaosest ja tollal mõlemal pool rindejooni valitsenud meeleheite ja lootusetuse meeleoludest, ja nõnda iseloomustab see kirjanduslik suundumus mitmes olulises punktis ka sõjajärgses Euroopas valitsenud vaimulaadi.
Kirjandusliku suundumusena omab eksistentsialism kõige lähemaid seoseid varasemate saksa ekspressionistide ja mõneti ka impressionistliku kirjandusega eelmise sajandi algusest, aga on mõlemast eelnenust ka suuresti erinev.
Kui kirjanduslik impressionism (nt. Rainer Maria Rilke'i ja Hugo von Hoffmanstahl'i luules) on säilitanud veel romantismist pärineva kirjandusliku "isoleerituse" asise maailma asjadest,10 siis eksistentsialism tunneb end reeglina kui kohustatuna "sõna võtma" selle asise maailma absurdseks teisenenud reaalsuse üle.
Juba saksa ekspressionismi esindajad tundsid endis kui säärast tarvidust, aga nende kirjanduslikud seisukoha-võtud on veel otsekui liialt mõjustatud maailmasõdade õuduste poolt esilekutsutud shokkist, et nad nö.- suudaks end " kogelemata" väljendada.
Eksistentsialism ongi kui seisukoha-võtmine, teatud "ajaliselt distantsilt", mistõttu selle väitmised on ka tabavamalt üldistavamad, autorite keel kõlavam ja mõju suurem kui ekspressionistidel. Tuntuimate eksistentsialistlike autorite loetelude alguses tavatsetakse tavaliselt mainida ära selle kirjandusliku suundumuse tihedat seotust mõningate varasemate autoritega.
Mõiste "eksistentsialism" pärineb S. A. Kierkegaardilt,11 kes tähistas sellega oma subjektivistlikule (subjektiiv-idealistlikule) arusaamale kohaselt inimlikku "ahistatust" ja "süüdiolekut" profaanses maailmas. Samuti lähtub eksistentsialism Fr. W. Nietzsche filosoofilisest, radikaalselt kriitilisest hoiakust, mille mainitud autor käis välja sajandilõpu ühiskondlike olude ja tõekspidamiste kohta tervikuna. Samuti tuleks mainida, et Nietzsche lähtus (eriti oma loomeperioodi alguses) suurest just Arthur Schopenhaueri12 teostest, nagu ka kogu järgnev eksistentsialislistlik koolkond nii filosoofias kui kirjanduses.
Kirjandusliku eksistentsialismi varjasemaid ilminguid tavatsetakse leida Fr. Kafka mõndadest novellidest (nt. "Protsess") viidates seal valitsevale eksistentsiaalse surutise ja ahistatuse meeleoludele.13
Eelmise sajandi '50-ndate aastate kirjandusliku eksistentsialismi tuntuimad esindajad on muidugi A. Camus ja J.-P . Sartrè, kellede loomingus, hoolimata küllaltki olulistest erinevustest on tõesti täheldatavad teatud samasuunalisus. Nende mõlema puhul on silmatorkav (ka kirjanduslikule) eksistentsialismile omane eripära nagu seda on nö.- "programmilisus", st.- kirjanduslik looming on mainitud autoreil mõeldud ja kirjapandud kui teatud konkreetse (kas siis rohkem või vähem filosoofilise) meelsuse väljendusena.
Valitsevateks meeleoludeks on jällegi, eelmise sajandi keskpaigale iseloomulikult! -- läbini pessimistlikud tõdemused. Ümbritsev tegelikkus on nähtud ja tõlgendatud millegi ahistava, läbini absurdse ja mõttetuna. Ennast eksistentsiaalselt tunnetav üksikindiviid tunneb end "põhjusta süüdi olevat", leides end groteskses ja vaenulikus ümbruses, säärases nuripidiselt nähtud tegelikkuses, mille üle eksistentsialistlikul kangelasel reeglina puudub igasugune kontroll. Ilmekad on juba teoste pealkirjad: J.-P. Sartrè "Le Nauseè" ("Iiveldus"), "Suletud uksed"; A. Camus': "Katk", "Sisypose müüt", "Mässav inimene", jt.14
Teatud eksistentsialistlikke momente võib kohata ka poulaarkirjanduses (nt. E. M. Remarque15, jt.) aga ennekõike jääb antud kirjanduslik suundumus siiski filosoofilise(ma) eneseväljenduse pärusmaaks16, mis (erinevalt enamikust filosoofilistest kontseptsioonidest) leidis enesele lihtsalt nö.- "laiema kõlapinna" ja muidugi ka (eriti mainitud prantslasi silmaspidades) samuti ka väga kõneosavaid apologeete kui nõnda sõnastada...17
1 BRAM STOKER: “DRACULA”. Kirjutatud: 1897. // Tõlkinud: Hans Luik, 1993, // Kirjastus: “Kupar”, Tallinn, LK: 5--314. ABRAHAM STOKER (1847--1912). Lk.:172.
2 28. 08. 2019. -- See kirjutis oli kunagi vägagi ammu kirjutatud, ja praegu, peale pikka kahtlemist, otsustasin selle ka avaldada (oma 4. Google Inc ) blogides. Ei mäletagi täpselt, millal see ülalolev kirjutis sai kirjutatud, ikkagi aastaid tagasi oma 1. ülkoolis (Eesti Humanitaarinstituut, 1994-2000). -- See kirjutis on siis kirjandusest kui kunstist. -- Nii kirjandusest kui ka kunstist. -- Sellest suundumusest kasvas välja ka mu diplomitöö, mis käsitles filosoofilist esteetikat (ja mille minu nime all siit Google Inc blogides on võimalik üles leida; 44 ooo „globaalsest vaatajast“ (minu blogides) on ikka 5000 eesti keelset lugejat (ja neist ligi 800 on minu M.A.-Thesis`t lugenud)). -- JA kõikvõimalikud kommentaarid, vähegi mõtestatud kriitika ja kõikvõimalikud täiendus-ettepanekud on vägagi oodatud minu täiesti kehtivale e-maili aadressile nagu: madisliibek@gmail.com (I am estonian, I write in estonian language. I am from Republic of Estonia. It`s the little country, tiny-tiny and small country in North-East Europe. Whay I write something like that here? -- Because I have already 44 000 readers in the Globe, about 7 Years. -- And all those people maby dont know wich language I write?! -- It is just estonian language. Dont You, my dear readers, hesitate contact whit me, via my e-mail, what was given above.)
3 MARCUS AURELIUS: “ISEENDALE”; Ad se ipsum”. Vanakreeka k tõlkinud ja kommenteerinud JAAN UNT, Tallinn, “Eesti Raamat”, 1983. LK: 3 – 277. // Lühike ülevaade selle stoitsistliku filosoof-imperaatori seisukohtadest: “... – Sõltumatus ja juhusele mitte lootma jäämine; võime mitte hetkekski lakata järgimast mõistust;” (8), lk. 4. /.../ “... Mind aga, kes ma olen mõistnud hea loomust, et see on ilus, ja halva loomust, et see on inetu,” (II, 2), lk. 11. /.../ “... Mis siis suudab meid saata ja juhtida? Ainult ja üksnes filosoofia.”, (II. 17), lk. 16. /.../ “... Kõik, mis ka mingil viisil ilus on, on ilus iseendast ja iseendas lõplik, ilma et temasse ühe osana kuuluks kiitus.”, (IV, 20), lk. 30. /.../ “... kõne, mis kunagi ei valeta, hingelaad, mis võtab rõõmuga vastu kõik, mis juhtub, kui paratamatu, kui tuntu...”, (IV, 33), lk. 34. /.../ “... Mõistus ja temal rajanev kunst on võimed, millele on küllalt iseendist ja endaga kooskõlas olevaist tegudest. Nende püüdlus lähtub neile omasest algalusest ning nad jõuavad ome teed mööda endi ette seatud sihile, mistõttu selliseid tegevusi kutsutaksegi õigeteks, tähistades tee õigsust.”, (V, 14.), lk. 45. /.../ “... Maailmas hinda kõige täisulikumat. Kõige täisulikum on aga see, mis kõike kasutab ja kõike suunab. Ning iseendaski hinda kõige täisulikumat.”, (V, 21), lk. 46-47.
4 Millistele arusaamadele näiteks võiks tuua kas või Karl-Raimund Popperi nägemuse nn. "kolmas maailm", mille moodustavat siis kõikide kirjandusteoste sisu (muuhulgas ka "veel kirjutamata" teoste sisu !), samuti ka kogu ülejäänud vaimse töö "produktid“ ja ideede teisenev ajalugu tervikuna, mille üheks peamiseks iseloomustavaks karakteristikuks on loetud nt. selle "maailma" nö. -- "ise-organiseerumise" võime. ( Selle kohta: K.-R.Popper: "Avoin yhteiskunta ja sen viholliset." Juva , 1983, nt. "Johdotus", s. 5-12, jj.) "Lähemaks vasteks" võiks siinkohal olla nt. Tõnu Viik' (= Eesti Humanitaarinstituudi kauaegne lektor (ca. 1994 aasta sügis-semestrist alates kuni tänaseni (?)) poolt kasutusele võetud mõiste "ilma-maa", mis samuti hõlmamas kogu vaimse (sealhulgas eriti kirjapandud) kultuuri tervikut ja viitab samas vastava sfääri nö. "eraldi-asetsevale" loomusele; kirjandus, (või vaimukultuur tervikuna on nõnda mõistetud "kunstliku", "aretamise produktina", mis samas kui "puhas ideaalsus" (vrdl. nt. G. W. Hegel & „Die Phänomelogie des Geistes“) ja mis evivat isegi "materiaalset reaalsust". (Vt. nt. T.Viik "Kultuuri fenomen", "Looming", 1997, oktoober, lk. 1375- 1387, nt. lk.1383 jj.)
5 Siia võiks tuua näiteks neokantiaanluse propageerijad 19. saj. teise poole Saksamaal (Ch. Wolffe'i); samuti nn. "Viini ringi" positivistliku hoiakuga teaduslik-filosoofiline kirjanduslik pärand (Max Scheler); samuti nt. Badeni koolkond '20-'30-ndate Saksamaal, mille vaadete esindajaks võib lugeda nt. hilisemat tunnustatud esseisti Ernst Cassirer'it. Üldiselt võib öelda, et selgemini piiritletud kirjanduslike koolkondade näol on olnud reeglina tegu mõne eriti väljapaistva autori ümber koondunud loomeinimeste sõpruskonnaga, kelledel reeglina ei ole õnnestunud saavutada oma (kirjanduslikule) eeskujule omistatud tunnustust. Mõningate 20. saj. kirjandusvoolude puhul on olnud ka iseloomulikuks, et on võetud varasemast mõni kirjanduslik eeskuju, keda siis püütud kas järgida või jäljendada. Konkreetseks näiteks viimasele juhule võiks olla eksistentsialistlikule suundumusele omane juhindumine Fr. W. Nietzsche ja S. A. Kierkegaardi kirjanduslikust loomingust.
6 Näiteks realismi ehk naturalismi versus romantismi "poleemika" 19. saj. teisel poolel; samuti ekspressionismi ja kirjandusliku impressionismi samasus ja erinevused 20. saj. esimeste kümmnendite kontinentaalses kirjanduses, vms.
7 Muuseas võib klassitsismi lugeda üheks esimeseks nö.- programmiliselt põhjendatud suundumuseks nii uusaegses kujutavas kui ka kirjanduslikus kunstis. Silmas-pidades sellega Winckelmann'i "Antiikunsti ajalugu", mis ilmudes omandas äärmiselt laia mõju kogu tollases Euroopas, tema püstitatud loosung antiik-kultuuri, eriti just antiikse arhidektuuri iseloomustamiseks, -- "Die edle einfalt und stille grösse" kujundas eurooplaste ettekujutluse (ja seega ka nii kunstilised kui kirjanduslikud ideaalid) antiigi kohta mitmeks sajandiks, kuigi seda tänapäeval üldiselt suuresti ekslikuks loetakse.
8 CHARLES BAUDELAIRE: “VÄIKESED POEEMID PROOSAS”. Marie Under tõlkes. // Kirjastus: “Perioodika”, // Sari: “Europeia”: // Esmaväljaanne: 1930, Tartu, “Eesti Kirjanduse Selts”. // Marie Underi järelsõna, Ain Kaalepi luuletus; // Lk.: 5--124. // Romantismi näib iseloomustavat just selle prantuse klassiku siinkohal vahendatud read. -- See on otsekui heiastus maalimast... “... üleloomulikust maailmast, kus olesklevad nood kättesaamatud jumalused, inimeste sõbrad, kes nii sageli on sunnitud vastu tulema nende kirgedele, sellised nagu nõiad, feed, mäevaimud, õhu- ja tuulehaldjad, salamandrid, näkid, veevaimud ja merineitsid.”, lk. 44. // “... et kunstijoovastus on enam kui miski muu võimeline looritama põhjatu sügaviku õudusi;”, lk. 62.
9 W. S. Maugham, Ibid., (Vt allpool), The Moon and sixpence“. Neid maale otsekui... “... ühendas mingi imeline ja keeruline kompositsioon. Kõik see oli kirjeldamatult kaunis ja salapärane ning mõjus lausa hingematvalt. /.../ Nendes maalingutes oli midagi ürgset ja kohutavat. Lausa üliinimlikku, otsekui oleks sellel seos musta maagiaga. See oli imekaunis ja ühtaegu siivutu.”, lk. 196.
10 PROSPER MERIMEE: “COLOMBA”, “CARMEN”. Kirjastus: “Perioodika”, sari: “Europeia”, Tallinn, 1990, Tõlkinud: Sirje Keevallik ja Jolanda Kull. Tõlge: 1989. // Lk.: 6--157. // Eessõna: Ott Ojamaa. // Siin oleks midagi Hugo von Hoffmansthali luule kontesptuaalseks kirjeldamiseks mis vastaks : “... Luuleteose kompositsiooni tuntud definatsioonile: “Väikesed ebavõrdse pikkusega read, tühi pind mõlemal pool”., lk. 31.
11 W. SOMERSET MAUGHAM: “KUU JA KUUEPENNINE”. // “THE MOON AND SIXPENCE”; // C. L.: 1932 // Kirjastus: “Kunst”, Tallinn 1973 // Tõlkinud: Salme Lehiste; // Lk.: 3--206./// Vrdl nt Kierkegaardi loomingut ühe Briti „vaimu-ajaloolase“ arvamustega: “... Üks on siiski kindel – see on geeniuse looming. Minu meelest on isiksusel loometöös kõige tähtsam koht. Kui kunstniku looming on omanäoline...”, lk.3. // “... Minu meelst on kunst emotsioonide manifestatsioon, emotsioonid aga räägivad keelt, mis on arusaadav kõigile.”, lk. 4. // “... Inimeses peituvad kaasasündinud mütoloogilised alged.”, lk. 5. [S.A.Kierkegaard. -- Vrdl. „Zur Begriffe der Angst“ (= „Ahdistus“ = Suomen kielessä) & „Der Tagebuch des Verfürers“ („Enten-eller“ = Dansk).]
12 TOM LOWENSTEIN: “BUDDHA TEE. BUDISM – VAIMSE VIRGUMISE TEE.” // “THE VISION OF BUDDHA.”, Copyright Laws: 1996. / Kirjastus: “Duncan Baird Publishers”, // Tõlge: Kerttu Tergem, 2001, Kirjastus: “ILO”, LK: 6--183. // “... Schopenhaueri teos “Die Welt als Wille und Vorstellung” (“Maailma kui tahe ja kujutlus”) toetus suures osas Kanti filosoofiale ning hinduistlike ja budistlike kujutelmade segule. Schopenhauer väitis, et elu juhib eesmärgitu ja mõistusetu jõud, mida kirjeldatakse kui “tahet”. Teadvustamata oma orjalikku sõltuvust sellest tundmatust tahtest, “alistusid inimesed sünnipärasele, kuid petlikule reaalsusele, mis sundis neid jahtima saavutamatuid eesmärke, nagu õnn selles maailmas. Schopenhauer uskus, et tahte eesmärgitut püüdlust saab peatada süüvimisega muusikasse ja kunsti ja et seda võib täiesti ületada müstilise intuitsiooni kaudu.” (S. Batchelor: “The Awakening of the West”, 1994.), lk. 152-153.
13 Kuigi Kafka näol on kindlasti tegemist nõnda eri-ilmelise loome-isiksusega, keda lihtsalt ei ole võimalik mingi konkreetse filosoofilise või kirjandusliku koolkonnaga ühetisel kombel seostada, ühendatakse teda pigem impressionistlike pürgimustega kirjanduses. Samas võib öelda, et Kafka on rohkem või vähem mõjutanud pea kõiki selle eelmise aastasaja kirjanduslikke suundumusi ja nõnda ka eksistentsialismi.
14 Vrdl nt W. S. Maugham, Ibid. („The Moon and sixpence“) --“..Ilu on midagi imepärast ja kättesaamatut, mida kunstnik vaid suurte loomepiinadega siit kaootilisest maailmast on üles otsinud. Ja kui ta selle kord leidnud on, siis ei ole mitte igaühele antud sellest aru saada.”, lk. 66. /.../ “... Ta näis nagu püüdlevat millegi poole, ent mis see konkreetselt oli, jäi mulle teadmata, ilmselt polnud see talle endalegi päris selge. /.../ ... ta on mingi kinnisidee võimuses. // Elas ta ju oma unistuste maailmas, kus reaalsusel polnud mingit kaalu.”, lk. 71. /.../ “... Geniaalsusest imetlusväärsemat nähtust pole maailmas olemas. Kuid andekus on raske koorem sellele, kellele see antud on.”, lk. 86.
15 ERICH MARIA REMARQUE: „LISSANBONI ÖÖ“. // „DIE NACHT VON LISSABON“; // Kirjastus: „PAF“, Tallinn, 1993; // Tõlkinud: V. Tomberg. // Köln-Berlin; C: 1963. // LK: 3- 207. // Siinkohal ka kerge ülevaade selle saksa-schweitzi krjaniku ühest teosest, ilmestamaks seda mentaliteeti, mis eksistentsiaalsel kombel olemise aluste järele pärima on seatud nõndamoodi: „... Õnn on suhteline asi. Kes seda taipab, on harva päris õnnetu.“, lk. 10. /.../ „.... Läksin mõistlikkusest tundmusse, julgeolekust seiklusse, kainest mõtlemisest unistusse. Olin täiesti üksi, kuid seekord polnud üksiolekus vähimatki piina: selles oli peaegu midagi müstlist.“, lk. 18. /.../ „.... Võib-olla nimetatakse meie aega kord iroonia ajaks... // mitte // meie rohmaka asjastu, tehnika progressi ja kultuuri regressi ajastu mittevabatahtliku ja parimal juhul õela või totra iroonia ajaks.“, lk. 126. /.../ „.... Moraali ja vastutuse mõisteid nende tuimas tähenduses ei olnud enam olemas; kõrgemad, peaaegu eeterlikud seadused astusid nende asemele.“, lk. 167.
16 Filosoofilise eksistentsialismi peamised teoreetikud olid Saksas M. Heidegger ja K. Jaspers, viimaselt pärineb ka järgmine eksistentsialismile lausa tunnusomaseks loetud mõiste nagu "piir-situatsioon" (Die Grenz-Situation), -- mis märkis üksikindiviidi kogemust absurdses maailmas, mis omakorda siis avalduvat läbi "piirsituatsioonide", nt hirmu, ahistuse, ebakindluse, igavuse, vms. Heideggeri nn. "fundamentaal-ontoloogia" tõlgendas omakorda indiviidi eksistentsiaalset situatsiooni läbi ütlemiste nagu "seismine Olemise väraval", mis piirnevat ohustavana tõlgendatud "mitte-olemise" kui "Eimiskisusega" (= "Nichts-Zustand"). Vähemtuntud Saksamaa (religioosse suunitlusega) eksistentsialismi esindaja on nt Karl Löwith, kes tegeles just eksistentsialismi alusepanijate nagu S. A. Kierkegaardi ja Fr. W. Nietzsche loomingu omavaheliste seoste leidmise ja tõlgendamisega.
17 SVEND AGE MADSEN: “JUTUSTADA INIMESI”. Tallinn, 1993. Tõlkinud: Anne Möller Pedersen. Sari: “Europeia”. (“At fortaelle Menneskene”.) (Copyright Laws: 1989.) Lk: 5-251. // Lõpetavateks ridadeks sobib euroopalikust kirjandusest kirjutades nüüdisaegse Taani kirjaniku sobivad read: “... Meil kõigil on suur vajadus elumõtte järele, kuigi me oma sisimas teame, et tegelikult pole mingit niisugust mõtet olemas. Me unistame õnnelikust maailmast ... (Lk.: 154).

Eesti Humanitaarinstituut.

The Collegium of the Estonian Institute of Humanities certifies that




Madis Liibek,

born 13.12. 1974

ID code 37412130266, has fulfilled the
requierements of the Curriculum in

Philosophy


and has obtained the degree

of baccalaureus artium



Rector:

/Mikko Lagerspetz/


Vice-rector:

/Viive Krips/


Diploma BC 00047





Tallinn, February 2, 2001



Estonian Instiute of Humanities
ACADEMIC TRANSCRIPT
Academic transcript is valid only with the diploma

To DIPLOMA no. BC00047

Madis Liibek
ID code 37412130266
Major subject: Philosophy
Syllabus code: 6227101
___________________________________________

Subject Credits Mark Date Examiner

___________________________________________

Languages:
English, Level I 9CP 2 (satisfactory) 02.02.01 MITS
German, Level II 18CP approbatur 27.05.98 TÄHEPÕLD
Finnish, Level I 6CP 5 (excellent) 09.06.00 JOALAID#

Introductory Courses:
Introduction to Philosophy 4CP cum laude 12.06.95 PIIBELEHT
Elemetary Logic 3CP 4 (very good) 03.01.01 OJA
Introduction to Art History 3CP approbatur 16.06.98 KALJUNDI

Major Subject:
Review of Metaphysical Systems: Plato
3CP approbatur 11.06.98 KALLAS
Review of Metaphysical Systems: Aristotle
2CP approbatur 22.12.98 KALLAS
Review of Metaphysical Systems: Kant
3CP cum laude 20.01.98 KALLAS
Review of Metaphysical Systems: Hegel
2CP cum laude 17.05.99 MÄGI
Philosophy in 20. Century I: Continental Philosophy
3CP approbatur 08.01.99 KALLAS
Philosophy in 20. Century II: Analytical Philosophy
2CP cum laude 20.01.97 EINTALU
Ethics 1CP approbatur 24.04.98 KALLAS
Introduction to the Philosophy of Science
2CP approbatur 20.01.99 EINTALU
Proseminar 1CP approbatur 18.05.98 KALLAS
Metaphysics 1CP cum laude 08.12.98 KALLAS
Hegel and Heidegger: Thinking about the thing itself
2CP cum laude 17.01.95 VIIK
Special Course in Metaphysics 2CP cum laude 22.01.99 JÕEMETS
Epistemology 2CP 2 (satisfactory) 28.11.00 MÄGI
Aesthetics and Philosophy of Art
1CP approbatur 25.05.98 KSENOFONTOV
Concept of Self-organising in Society
2CP approbatur 17.01.95 NÄPINEN
Introduction to Heidegger´s Thought
2 CP approbatur 23.01.98 KALLAS
Histroy of Modern Philosophy I 6CP cum laude 12.01.95 KSENOFONTOV
History of Modern Philosophy II 4CP cum laude 22.06.95 KSENOFONTOV
Plato´s Dialogues “Sophist”, “Parmenides”
2CP 3 (good) 02.01.01 JÕEMETS
Heidegger and Nietzsche on Nihilism
1CP approbatur 19.05.98 KALLAS
Problem of Beginning 1CP 4(very good) 05.01.01 KALLAS
Seminar on Epistemology: Kant “Prolegomena”
2CP cum laude 17.05.99 MÄGI
Aristotle “Nikomachean Ethics” 2CP approbatur 17.05.99 KALLAS
Classical Text in Aesthetics: J. Vuorinen
2CP approbatur 05.05.99 KALLAS
Philosophies of Differance: Heidegger, Derrida; Deleuze
2CP approbatur 10.06.99 KALLAS
K.-R. Popper “Open Society and Ist Enemies”
2CP approbatur 11.06.99 KALLAS
Seminar on Cassirer´s Cultural Philsophy
2CP approbatur 12.05.98 VIIK
Heidegger´s “Introduction to Metaphysics”
3CP cum laude 19.01.98 LUIK
Fr. Nietzsche “Die fröliche Wissenschaft”
2CP cum laude 02.12.97 KRULL
G.Deleuze, F.Guattari “What Is Philsophy?”
1CP cum laude 02.12.97 KRULL

Optional Subjects:
Ancient and Medival Art 4CP approbatur 15.06.95 KALJUNDI
Schools in Literary Theory I 2CP approbatur 08.06.98 KRULL
Schools in Literary Theory II 2CP approbatur 18.06.98 KRULL
Anarchism and Literature 2CP approbatur 22.01.99 KRULL
Postmodern Literary Theory 2CP cum laude 11.01.99 KRULL
Early Indian History and Culture
3CP approbatur 29.05.98 KALDA
Review of German Art History 2CP cum laude 12.11.97 KALJUNDI
Introduction to International Relations
2CP 5 (excellent) 19.12.00 MÖLDER History of Religion 2CP approbatur 19.01.95 LAHE
History of European Ideas: Ancient Times
2CP approbatur 19.06.95 VIIK
History of European Ideas: Middle Ages
2CP approbatur 19.06.95 VIIK
History of European Ideas: Modernism
2CP cum laude 11.04.96 VIIK
Modern Political Philosophy and Ideologies
2CP 4 (very good) 14.12.00 KIVI

Term and Seminar Papers:
Apologetic Nihilism 1CP cum laude 13.03.97 VIIK
Rediscovered Myth 1CP cum laude 30.05.97 VIIK
On the (Non)determination of Nihilism
1CP approbatur 04.06.97 PIIBELEHT
On the Position of the Meaning of Aesthetics
1CP approbatur 19.03.98 KALJUNDI
Fr. Kafka: Novel as a Phenomen 2CP approbatur 18.05.98 KALLAS
On the Concept of Irony 1CP cum laude 20.05.98 KALLAS
E. Cassirer´s Antropological Symbolism
1CP approbatur 27.05.98 VIIK
Th. Mann “Magic Mountain” 1CP cum laude 14.06.99 KRULL
On the Language of Anti-Metaphysics
1CP approbatur 18.06.99 MÄGI
Kierkegaard and Nietzsche 1CP approbatur 20.06.99 MÄGI
On the Concept of Existentialism 4CP 4(very good) 12.12.00 PIIBELEHT
European Idea in the Age of Rupture 1CP 5(excellent) 15.12.00 MÖLDER

BA Thesis:
On the Concept of Existential Aestheticism
10CP 4(very good) 15.12.00
Supervisor: Triin Kallas
Examiner: Hasso Krull-

Note: 1CP (credit point) – 1 study week or 40 hours of work
Until 01.09. 1999 marking system used as follows:
approbatur (60-80% correct answers) – passed
cum laude (81-100% correct answers) – passed with merit
# examination passed at Tallinn Pedagogical University
Collegium´s decision nr. 105 02. February 2001: M. Liibek has premission to graduate with 3 missing credit points in languages.

Issued on graduation from the Estonian Institute of Humanities.
February 2. 2001. A Decision of Collegium no. 105/3

Assistant Head of Department Triin Kallas
Registrar´s Office Liina Urbanus



Oponent Hasso Krulli kommentaarid:

MADIS LIIBEKI BAKALAUREUSETÖÖ: „EKSISTENTSIALISTLIKU ESTETISMI MÕISTEST“.

Juhendaja: Triin Kallas.
Oponent: Hasso Krull.

Madis Liibeki töö ülesanne on formuleeritud selle neljandas peatükis: mõiste määratlemine peab tema arvates „avama sõna igakülgset tähendust, valgustamaks ühtlustavalt selle erinevaid tahkusid“.1 Siit johtub, et meil ei tasu oodata Liibeki töölt eksistentsialistliku estetismi täpset definatsiooni: vastupidi, Liibek pühendub eksistentsialismi ja estetismi „erinevate tahkude“, s.t. mitmekülgsete taustade selgitamisele, hoolimata sellest, kas nende taustade avamine mõiste edasist rakendamist kuidagi soodustab või mitte.

Eksistentsialistliku estetismi põhilised korrelaadid Liibeki töös on iroonia ja nihilism, mida omakorda võidakse seostada modernismi üldmõistega. Neid korrelaate vaadeldakse põhjalikult 3. ptk-s „Mõiste ulatuvusest“, mis minu meelest on Liibeki töö kõige köitvam ja süvenevam osa. Eriti eeskujuliku hoolega uurib Liibek nihilismi mõiste tähenduslikke sopistusi, lähtudes seejuures ootuspäraselt ennekõike Friedrich Nietzsche nihilismikäsitusest. Seejuures eristab ta nihilismi kaht vastandlikku tähendusmahtu: üks neist tuleneb „19. sajandi teise poole konteksti dekadentlikust suhtumisest, mis on peamiselt iseloomustatav just negativistlikult reaktiivse ja destruktiivsena“, teine aga on „sellele distinktselt ja kavakindlalt vastuseatud nn „metafüüsiline“ nihilism“. Viimane on Liibeki järgi „radikaalne, näivalt otsekui hävitav“, kuid ühtlasi ka „äärmiselt loominguliselt suhtestatud lähenemine, taasloov ja ümberkujundav uuenduslik meelsus“. Selle viimase kohta kasutab Liibek Nietzsche enese väljendit „täielik nihilism“.

Kuidas seostuvad iroonia ja nihilism eksistentsialistliku estetismiga? Kõige üldisemalt sõnastab Liibek selle nõnda: tema töö aineks on „eksistentsialistlik esteism kui teooria euroopalikust nihilismist, mis võib tähendada näiteks ka iroonilist suhtumist“. Seejuures räägib Liibek ka otsesõnu „estetistlikust nihilismist“, mis olevat „paljuski kirjeldatav kui reakstioon millegile“, kuid „just seetõttu radikaalne ja destruktiivne, pürgides taaskehtestama autentsemana nähtud subjektiivseid arusaamu ja väärtusi“. Lõppkokkuvõttes ei ole eksistentsialistlik estetism või estetistlik nihilism seega lihtsalt iroonilised, vaid nad taotlevad teatavat autentsemat subjektiivsust.

Eksistentsialismi all mõistab Liibek ennekõike n-ö absoluutset eksistentsialismi, mida ta ühes joonealuses märkuses täpsemalt selgitab nõnda: „Absoluutne eksistentsialism lähtub „subjektiivsest meetodist“, väites, et objektiivsus koosneb eksistentsiaalsest kogemuslikkusest. Eskistentsi moodustab intensiivne elamuslikkus, nt „eimiskisuse“ või „tühjuse“ elamus, mis aga ei tühista transtsendentset reaalsust („external reality“). „Tühjus“ on limiteeritud objektiivse-subjektiivse vastakuti-asetatuse läbi („die Gegen-sand“) kontrastsuse põhimõttel. Absoluutne eksitentsialism lähtub eksistenstiaalsest tõdelusest, kujundamaks sellest transtsendentaalse teadmise baas, kusjuures individuaalne antus kehtestub kui ainus tõelisus.“ Veidi eespool on ta eksistentsialismi siiski määratlenud ka lihtsamalt ja üldisemalt: „Eksitentsialistliku käsitluse kohaselt on individuaalne subjektiivsus, isiklik eksistenstiaalne kogemus primaarne tõelisus, midagi, millest tuleb lähtuda vältimaks abstraktset sisutust teoretiseerimisel.“

Esteetika ja ekistentsialismi vahekorda seletab Liibek nõnda: „Esteetika ja eksistentsialismi kokkupuutumise pinnaseks on ennekõike fenomenoloogiline diskursus, mis keskendub indiviidi emotsionaalsetele läbielamistele, lähtumisi subjektiivsetest kriteeriumitest“. Esteetika peab siin järelikult olema kanal, mille kaudu indiviidi subjektiivne kogemus avaneb.

Oma töö 4. ptk-s „Taasleitud müüt“ annab Liiibek ka midagi seesugust, mida võiks nimetada „ehitavaks“ või „positiivseks programmiks“: lähtudes peamiselt Vattimost ja veel kord Nietzschest, arendab ta siin teesi nihilismi ületamise võimalikkusest modernsuses, orienteerudes müüdile kui valgustusliku ratsionalismi traditsioonilisele vastandile. Müüt kirjeldab „tervikut, millesse inimene on kunagi kuulunud“, mis on „korrapärasus maa peal, taeva all, kosmoses“. Seejuures ei saa eeldada, et esteetilisi subjektiivsusi struktueeriks ainult üks müüt: „Paralleelseid ja vastakaid müüte võib olla paljusid ja ometi kehtib neist igaüks kui ainus, iga kontseptsioon on autonoomne ja eristatud, välistatdes kõik konkureerivad alternatiivid.“ Nihilismi ületamine taasleitud müüdi abil tähendaks siis ühtlasi lakkamatut müütide konflikti, herakleitoslikku „sõda“, mis vastandub „pelgale dekadentlikule nihilismile, [- - -] kus ekvivalents ei asu enam tervikus“ ja mis olevat „otsekui sekundaarsete detailide võimutsemine, puralism“.

Modernsuse, puralismi, dekadentliku nihilismi ületamine peaks siis olema võimalik müüdi kaudu, ehk täpsemalt – see saab teoks „ise endale müüte luues“. Nii on Liibeki eksitentsialistlik estetism teiselt poolt seotud kreatiivsusega, uudsete väärtus-hierarhiate kehtestamise ja mõistete loomisega.

Pean ütlema, et Madis Liibeki bakalaureusetöö paistab tõepoolest silma süvenemise ja põhjalikkusega. Kohati on tegemist lausa ideedearenduse üleküllasusega, nii et võiks rääkida saturatsioonist või mõnes mõttes ammendavusestki. Sellega on lõppkokkuvõttes õigustatud ka sõnastuse teatav raskepärasus (tõsi küll, see on rohkem alguspeatükkide kohta öeldud). Soovi korral võib Liibeki kirjutamisviisi nimetada rapsoodiliseks, mis omakorda näib ühtivat tema eksitentsialistliku estetismi ideega. Samas tahaks siiski küsida, kas Liibek ei pelga, et nii kulunud ja kinnistinud vormelid nagu „eksistentsialism“ ja „estetism“ avaldaksid uue mõiste loomisele üleliia tugevat vastupanu? Kas pole need juba liiga tugevasti integreeritud rastionaalse modernsuse enese diskursusesse? Ja veel: kas nietzscheliku müüdiloome vastandamine modernsele pluralismile ei lähe mitte liiga kaugelt mööda „pluralismi“ mõiste laiemast tähendusmahust? Kas nietzschelik perspektivism ise ei olegi pluralistlik? Miks on Nietzsche nihilismikäsitlus ikkagi nii ambivalentne, et nihilismi ületastakse nihilismi enese kaudu? Kas mitte juba Nietzsche nihilismimõiste ise ei ole seesmiselt pihustatud, pluralistlik? Lõpuks tahan veel küsida: kuidas seostub muude kesksete mõistetega Liibeki töös läbivalt kasutatud „tõdeluse“ mõiste, mis justkui ei ole samane „tõeluse“ ega „reaalsusega“?
HASSO KRULL.
1 28. 08. 2019. -- See oli siis minu esimene Ülikool, kunagine Eesti Humanitaarinstituut (õppisin seal 09. 1994 - 12. 2000); see oli siis ligi 10 akadeemilist semestrit (+ 3 semestrit n-ö „akadeemilist puhkust“); seega ligi osa oma elust. Erialaks oli teoreetiline filosoofia, milles saavutasin ka teatava magistri-kraadiga „vastava“ kraadi. (Seoses Bolongna-Act, mille kohaselt üle 10 semestri õppinud on „equal of Magister Degree; ja Haridusministeeriumi (sarnane) seadus (aastast 2002), et kõik enne 2002 Eestis ülikooli lõpetajad omavad magistrikraadiga „võrdset“ teaduslikku kraadi. JA siin ülal siis kogu selle EHI-perioodi lõpptulemus nagu matrikkel (ing k.); et mida õppisin, mis eksameid sooritasin, jne ETC! -- JA siis sai siia lisatud ka oma diplomitöö (B.A.-Thesis) oponendi, ehk lgp. hr. HASSO KRULLi oponeerimine minu diplomitööle (mille leiab üles minu nime alt siin Google Inc blogides). See diplomitöö sai kirjutatud 1. aastaga umbes (09. 1999 - 09. 2000). Kaitsmine leidis siis EHI-s aset siis 15. 12. 2000. (hindeks = „4“ = „very good“). See oli siis umbes 200 lk filosoofilisest esteetikast (4 keeles, osa teksti väikses šriftis joone all). Pealkirjaks oli siis: „Eksistentsialistliku estetismi mõistest“. (Vaatan, seda oponent H. Krulli kommentaare üle lugedes, et manitud isik oli mõneti skeptiliselt ja isegi irooniliselt lähenenud minu diplomitööle? Kuid, mis muud, intellektuaalne lähenemine? (Mis teha, pole oma diplomitööd läbi lugenud juba 19. aastat kordagi, eri põhjustel. Aga minu asemel on seda diplomitööd lugenud juba 700-800 eesti keelset lugejat/vaatajat, minu Google Inc blogides! Kui 1ooo kokku tuleb, siis loen ka oma töö läbi ja hakkan osade kaupa täiendades uuesti avaldama. Head lugemist ja kommneteerimist! (Minu täiesti kehtiv e-mail on: madisliibek@gmail.com

Luuletused 1997.

Luuletused 1997 a. D. kevadest ja suvest.
___________________

' Algus ja ots '

Kõik saav alguse ja otsa vahel ,
Lõplikuse kõlal alguse noodid
Lõpp algab sealt kus lõppeb algus
Ei ole midagi seal ---
--- alguse ja lõpu vahel ...1
___________________________________

' T ü h j u s '

-- see sügav on kui
ilma lõputa unelus
Tühjuses kostuvad helid ,
mis kõlavad kui
vaikus
Vaikus, tühjuse kuuldamatu kõla
Kurdistav vaikus , mille sees
Kõik helid, kõik noodid on ....
ja sõnad ...2
__________________________________

Aimamisi igavikust 3

Kergelt minna , alatiseks jääda
Sel päeval , millel ei saa olema lõppu
Üks päev , kui üks elu , --
-- ilma lõputa päeval
Nähes oma surma valgust paistmas
oma maailma lõpu tagant .4
_______________________________

' Hämarduv meri '

see tunne sealt ,mis jäi--
Tuule maitse ,
hämariku lõhn

Lained ,mis voogavad,
kuju muudavad ja
jäävad üha samaks
Ja lained , mis kunagi ei tule ....5
_________________________________

' Valge vaikus '

Jäätunud maa ,
kõrb , kus midagi ei kasva
Avaram maa , kõrbevaikus

Kõiki silmapiire näha võida
ja mitte vaadata
tahta neid enam

Valgel tühjusel on
hinge - matvalt
avar kaja ...6
________________________________

'Kurbus'
ilus kui unistus
ja sügav on
kui unustus

Veetlev kui kuristik
kust välja saada
enam ei taha
Kurbus kui õhtutaeva värvid ,
loojangu kuma
Kurbus on vihma kuulda
sadamas akna taga....7
____________________________

Minna
ja mitte enam
kunagi tagasi tulla
Tundmatusse minna, saatusele vastu
Ühel päeval , mis tuleb
Minna ja mitte kunagi enam
tagasi tulla
Siis minna oma lõpu poole ,
lõputu tee on see --liiga pikk,
liiga lühike
Lõputult minna ja
mitte kunagi enam tahta
tagasi tulla 8 *
___________________________

' V a i k u s '
. . . .
sumbunud , kõlatu ja püha

Mis oli kõige algul
Sügavam vaikus ,
mis kestab üha
. . . .
Öeldud on : ärkvel peab
olema keegi
sest kõlagu nõnda:
peab vaikima seegi
. . . .9
______________________________

'Ü k s - k õ i k s u s '
hoolimatul moel
tahta olla üks ,
hoolimata kõigest
Pole lootust , rahutut värelust
ei rõõmu ega mure
On vaid üle kõige ,
kõrvalt vaatav
'hoolimatus'
Pole midagi peale
kõiksuseks saanud
'ü h e ' ....10
_______________________________

Seal, kus sõnu ei ole --
--vaikusel helitu kõla
Seal maal saab vaikusest
kirkaim värvitu sära
Vaikuse valges tühjuse
lausutud
sügavaim selginenud
sõna ....
. . .
Teadmiste vaikus ,
seal maal , kus
sõnu ei ole ....
. . . *11
______________________________

Sel päeval mil ma suren ,
sel õhtul, ööl või hommikul
Kui oma Surma näen
lõpu pimedusest vaatamas,
-- siis tean : ei saa järgmist päeva enam
näha algamas
Sel päeval ,mil ma suren
sel õhtul , hommikul
või ööl
Surma silmi nähes
tean:
ei ole järgmist päeva
enam ,
ei ole ärkamist ....12
______________________________

Imelisest kohast siis
näen ennast vaatamas ,---
Näen olnut , tulevat
ja ennast seda vaatamas
Ei ole algust - lõppu enam ,
sealt kohast vaadates
Ei ole vaatajatki seal ,--
-- kuis saakski ennast
kõrvalt vaadata
On sume õhk , on vaikus
kauge viis, sel olematu kõla
See, mis nõnda tuleb, jahmatav
on kui -- olemise sisse
tekkinud mõra...13
_____________________________

Pimedas toas
vari , kes
vaatab peeglisse
endale silma
Näeb peeglit seal .
pimedas toas
ja varju ,kes vaatab
endale silma
Ei ole enam peeglit seal
ja varju pimedas toas
ei silmi enam , mis vaataksid
sest näha ei ole seal
mitte midagi ....14
______________________________

Üks viis , millel on
kaks kõla :
Tühine ja väiklane ning lärmakas
on üks, sel õõnes kaja
Ja kaugelt kostev aeglane
ja vaikne viis
täis lõpmatu kurbuse hala:
Teadvuse sädemed pilkases öös
ja kaugelt kostev kurblik, tasane
ja vaikne viis, mis sõnab :

Lõpmatusel ei ole kaja
Lõplikus on see , mis
ise endale vastu kõlab ....15
______________________________

M õ t e k u s e v a r e m e d ....

e l a d a n e i s
e i s a a
E l u r a s k e k o o r e m . . .

- - - E N N A S T A M M E N D A D

E n e s e v a s t u
o n s u u n a t u d k õ i k ,
m õ t t e d j a t e o d

M i l l e s t s e e v i h a ? ---
--- e t i s e n e i d
t e g e m a p e a d .16
_____________________________

Väsinute puhkepaik
seal, kus kuulda ei ole
kaugete sammude
õõnest kuma
Ei mõtteid , sõnu enam
seal
kus kuulda vaid
kaugetel sammudel
vaikuse kõla.17
______________________________

' S u i t s '
hämariku loor ..... ,
hullus mis
väänutab kõrvale
sirgetelt, käidavatelt teedelt
kõik mõtted juba eos

Ei vahetaks ma seda aga
millegagi
et näha saada neid varjatud ,
ja salajasi
ise - oma aimamatuid
radu .....18
_______________________________

R i n g .
Käia igavesti mööda teed ,
kus üha uuesti tuleb kõik kui vana
Kui lõputu ring , on see tee
Kus kõik üha uuesti tuleb
ja jääb samaks
Ei ole uudsuse võlu enam , sel teel
kus kõik üha uuesti ilmub kui sama ,
kõik juba mõeldud ja olnu ,
kõik juba ammendatu ja vana
Samad on kividki sel teel ,
mis komistamiseks on seatud
Ja lõppu ei ole sel teel ,
sest keegi ei mõista
ja ei peatu .....19
_______________________________

V a r j u d , m i s e i k a o

P i m e d u s , m i s
e i l a s e n ä h a

K u r b u s , m i s j ä ä b
--- e i o l e m i d a g i

. . . n ä h a 20
_________________________________

See , mis jääb
Mündil on kaks poolt
Silm võib mitte näha
Mõte unustada ära
Kui aga aeg saab läbi ,
see, mis jääb on kui
unistuse kustumatu sära :
see on kui 'värav' ---
Lootus, mis lõpuni jääb ---
Kui aeg on täis
saab minna
' ä r a ' .....21
_____________________________
Surnute maa
on seal
kus kunagi vihma ei saja

Elada selleks vaid ,
et kuulda veel
vihma sadmas
akna taga .... * 22
______________________________

Mets vihma sees ,
Puud hajevil moega ,
Vihm on ees nagu loor ,
Ja puud -- ja ei näe
--- mis jääb nende taha ,
Vihm ja puud ---
--- ja see --- mis jääb
Silmade taha ,
Aimamisi nähtav ,
Ununenu samas ,
Tulev olnu --- viitab
--- Pildi taha ....23
______________________________

Mäletada
ainult seda -- tänav ?
taimed , liblikas ja näod
--- ja silmad ( mis vaatavad )
Ja värvid ? -- võib - olla
ka mitte * --- ....
Kui üks kranaat jääb puudu.
( Painaja peaks lõppema
eelnevalt juba . )
Ärkamise sisse ärgata ,
--- selleks , et ---
--- mäletada seda . 24
______________________________

Kuulamisi perspektiivist.
Astmed , lõikuvad -- ristuvad
tasandid * ja vahel
Vaikuse piiritlev müra
Eristuvad on jooned ja
helid ja värvid ---
On muster ehk vormid
Kuulmise nähtavat kohta ---
--- eristuse punkti --- ei ,
hoopis jääb sinna moskiitode
siristatud nõlvaku taha
Roheline kaev (musta augu kohal)
Maitse on kuulatul ,
Midagi , mis alati
Jääb selle udu - laama taha .... *25
1 08.10.’06. Esmakordselt asudes üle lugema 9 aastat tagasi kirjutatud,s eni veel ainsaid poeeme/luuletusi. 7 viimast aastat pole kordagi üle lugenud neid. Ikka veel aga meeles, et kirjutaud said need järgnevad luuletused 1997 aasta kevadel. Antud luuletuse, “Algus ja ots” kirjanduslikud paralleelid on Ursula Le Guin tetraloogia “Meremaa”. Lugeda ja kommenteerida üha, nüüd, 7 aastat hiljem, järgnevaltki. ETC!
2 08.10. ’06. Seosed on ilmsed, Fr. Nietzsche filosoofuia, das Nichts, die Leere, Le Neant, nihil, niente, Kogu toonane nihilismi filosoofia, kogu mu toonase “tühjsue õpetus”. Nihilistlik esteetika kujunes välja siis kunag aastaid hiljem. Kuid diplomitöös oli peatükk õpetus nihihilismist, õpetus eimiskisusest. Nietzsche und Europäische Nihilismus”, Marti Heidegger. ETC!
3 Esmases redaktsioonis olid sellele "poeemile" lisatud ka järgmised alustavad read: " 'Ilma lõputa päev'/ Päev, millel ei saa olema lõppu / -- Ilmseina üleliigsed!
4 08.10. ’06. Paralleelid on ilmseld, Carlos Castaneda ja üks luuletus sealt, neist raamatutest. Carlos Castaneda nõiaraamatutest. “Päeval, mil ma suren, Pariisis...” 7 aastat raiskasin C.C. raaamtute peale, nüüd 7 aastat esimest korda üle lugedes 9 aastat tagasi kirjuatud luuletusi, võin vaid väita, et 7 aastat raiskasin veelgi jampslikuma, naiste peale. ETC!
5 08.10.’06. Paralleelid, juhul kui üldse seostatavad Norra mägedega, mida külastasin suvel 1994. See kevadine hõng, tuule värske ja niiske lõhn Norra mägedes. JA muidugi mere-elamused. Peale kirjutatud olen näinud isegi Vahemerd. JA näen veel nii mõndagi merd, võõrast ja kauget.
6 08.10. ’06. Selle luuletuse paraleelid, nüüd 9 aastat kirjutamsiest hiljem on ikkagi veel meeles. See oli üks giuaschi-maal, helesinise ja valgega, jäätunud merest, liustikest, seda maali ma veelgi mäletan. JA muidugi Fr. Nietzsche rafineerituim võimufilosoofia.
7 08.10. ’06. Kurbuest kirjutasin toona, sel kevadel 2997, 9 pikka aastat tagasi, mis teadisn ma kõigest järgnevast veel siis. Midagi ei teadnud sellest, mis tulema sai. Õhtutaeva värvid on pärit maalt kõik, Jõgisoo põllult. Kurbus kui vihmasadu, pärineb Ursula Le Guin’i raamatust “Meremaa” I-IV osa. Surnute riigis ei sadanud vihma....
8 Järelikult need esimesed luuletused kirjutasin kõik 04. mai 1997, nüüd siis tean. Paralleelid sellel luuletusel olid ilmselt tulenenud 1996 aasta reisedst Budapesti ja Beliini.Muidugi ka Carlos Castaneda nõiaraamatutest ja muudki, seoeseid on palju, 7 aastat hiljem üle-lugedeski. ETC!
* Algus , esimene kord . -- 4. mai 1997 . // lk. 1-7. ! //
9 08.10.’06. Stiilne luuletus tõesti !!! Nüüd 7 aastat hiljem üle-lugedeski kõlab kenasti kõigiti. Paraleelid Ursula Le Guin, “Meremaa” tetraloogia. JA muidugi Franz Kafka tsitaat: “ärkvel peab olema keegi”. Ikka veel mäletan nii paljutki nii ammusest jaajst, nii ammu kirja-pandust!
10 08.10. ’06. Paralleelid on ilmsed, Fr. Nietzsche luuletus “Die sternen Übelkeit”, mida kunagi toona, 1997 aastal tõlkisn peal-kirja all nagu “Üks-kõiksed tähed”. Paralleelid on ka carlos castaneda raaamtutest, sõnana “hoolimatus” nt. ETC!
* Teine kord . Mai algus '97 . // Lk. 8-10. //
11 08.10.’06. Paralleelid on peamiselt Ursula Le Guin’i “Meremaa” tetraloogiast. Lausutud sõnad, sõnasdest tekkinud Meremaa, tühjus, eimiskisus, Fr. Niezsche, luulet tõlkisn siis ilmselt toona samuti. ETC!
12 08.10.’06. Paralleelid Carlos Castaneda poolt tsiteeritud hispaania nüüdisluule. JA Ursula Le Guin jällegi; “Mermaa” tetraloogia. ETC!
13 08.10.’06. Stiilne luuletus ammusest ajast. Kirjutatud 9 aastat tagasi. Pole lugenud juba 7 pikka aastat. Ju siis ei soovinud korragi üle lugeda, 9 aastat tagasi kirjutatud, ja ainsat isiklikku luulet. Kuid siin ja nüüd läheb ju hästi! Paralleelid, Roger Zelanzny, “otsekui ajatust vaatenurgast nähes...”
14 08.10.’06. Seniloetusit üks viletsamaid, seostus mäletatavasti millegi konkreetsega. Kuid üldiselt on see luulelin omalooming küllaltki kenal ”kunstilisel tasemel”.
15 08.10.’06. Seoseid ja paralleele on palju selle värsi-reaga seostumas, kogu loetud kirjandus, eriti ilmselt Carlos Castaneda nõiaraamtud, -- “teadvuse sädemed...”, nagu “sädemed tuules”. Küllaltki hea luuletus, kirjutatud 9 aastat tagasi- Loetud esimest korda 7 aastat hiljem. SIC!
16 08.10. ’06. Prohvetlik luuletus, umbes ama hea kui William Butler Yeats’il !!!! Enda vastu suunatud destruktiivsus, viha, raskemeelsus. Ei tea tõesti, ei tea veelgi 7-9 aastat hiljemgi veel, mis õige oleks, mis õige olema peaks. ETC!
17 08.10.’06. Kui üldse mingeid paralleele siis Schopenhaueri pessimism ja Nietzsche rafineeritud võimufilosoofia, nihil, niente, Das Nichts, die Leere, Le Neant. ETC!
18 08.10.’06. Seostub otseselt marijuana tarbimisega, millega olin 1997 aasta kevadel juba esmatutvust ilmselt teinud. Siis ’97 sügisel läks hoolega lahti, suitsetasin 2-3 aastat midagi eriti lahjat. Aj ei kahetse aastaid hiljemgi veel. Taus end ära, oli kenasti veedetud aeg selle kanepiga. Lahja kraamiga. Hiljem on ainult keerulisemaks läinud järjest. Kahjuks tõesti! ETC!
19 08.10.’06. Mäletan veelgi, et seda luuletust lugesin neid luuletusi kirjutades üheks oma parimask luuletusesk üldse. JA oligi küllaltki sttilne, 9 aastat hiljem, 7 aastat hiljem üle lugedes. Paraleelid ilmselt Fr. Nietzsche ja isegi Ludwig Wittgenstein. ETC!
20 08.10.’06 Paraleelid puuduvad, mitte kõige parem luuletus ilmselt?
21 08.10.’06. Paralleelid on ilmselt Arthur Schopenhaueri pessimismist sugnevad, vahest ka Jack Londoni “Martin Eedenist”. Vms., ETC!
* Kolmas kord . Ööl vastu 11. mai'd 1997 . // Lk. 11-21 . !! //
22 Kirjutatud järelikult ööl vastu 11 maid 1997 aasta kevadel. Kõige otsesemad paralleelid Ursula Le Guini “meremaa” tetraloogiaga. Küllaltki hea, lühike luuletus. ETC!
23 08.10.’06. Otsesed paralleelid puuduvad, mingi maal, guaschi-maal, unenägu. Järgmine luuletus on küll unenäos nähtud, midagi sellist tõesti. ETC!
24 08.10.’06. Kõikse kehvem neist luuletustest vist isegi. Pelgalt kirjeldus ühest kunagi ’97 kevadel nähtud unenäoest. Vms., jne., ETC!
* Neljas kord . Juuli algus 1997 . // Lk. 22-24 . // Seni viimane ! -- august'99 !!! Alatiseks ...? //
25 08.10. ’06. Kirjutatud seega juuli alguses 1997 aasta suvel. Senini ongi jäänud see viimaseks luuletuseks, mida kunagi olen kirjutanud. Ei kirjutanud ma luulet ei 1999 aastal, ega ka 7 aastat hiljemgi pole ridagi kirjutanud. Seega pole luulet juurde kirjutanud ligi 9 aastat juba. See viimaseks jäänud unenäoline luuletus jäigi vahest viimaseks üldse. rakendada neid luulelisi katsetusi kavandatavas suur-romaanis “Armastusest”. Ja kommenteerida ja täiendada neid luuletusi üha. Kes teab, vahest kunagi hiljem kirjutan juurdegi. EDU EDASPIDISEKS !! etc!