Kolmapäev, 15. aprill 2015

Castaneda: "DON JUAN. Õpetused". (3.x.)

Carlos Castaneda:

Don Juani õpetused. Yaqui indiaanlaste teadmiste tee.“

The Teachings of Don Juan. A Yaqui Way of Knowledge.

_________________________________________________
______ Olen juba andunud oma saatust _____________
_______________ juhtivale jõule ______________________
___ Ma ei klammerdu millegi külge , ________________
__________ Seega pole mul ka midagi kaitsta _______
___ Mul pole mõtteid , seega ma näen ______________
___ Ma ei karda midagi , seega ma mäletan ennast
_______ Eraldiolev ja sõltumatu ____________________
___ Lendan ma noolena Kotkast mööda , ________
___________ et olla vaba ..... ______________________
San Juan de la Cruz: “Diehos de Luz y Amor”

August

___________
Kirjutades siis ühe elu lugu, ühe elamise lugu. Midagi sellist, mida saab kogeda alles dekaadide möödudes. See kõik on juba ammu olnud, see kõik on tänaseks juba ammune minevik. Kuid nõnda, nagu see lugu siin järgnevalt hargneb, nõnda just see kunagi oli ja toimus ja juhtuma sai. See on vägagi eriline lugu sest see kõik toimus kunagi ammu, see on kauge minevik. Kuid see on ühe inimese lugu, inimeseks saamise, inimeseks olemise lugu. Ja sellisena jäädvustamist väärt. Olin seda lugu kirja pannes palju noorem kui praegu, see on endise aja lugu. See on ka ühe rikutud nooruse lugu. Sest paljutki on teiseks saanud, selle aja jooksul. See on ühe endise aja nooruki lugu. See on midagi sellest, mis oleks võinud olla, mis oleks võinud teoks saada, kuid siiski see kõik ei õnnestunud. Seda lugu lõpuni lugedes vahest kunagi mõistate, miks see ebaõnnestus, see määratlematu miski, mis ebaõnnestus. Süüdistada pole kedagi, see oli lihtsalt juhus ja aeg oli see, mis kõik nõndamoodi kujunema pani. Kuid see oli noorus, see oli lootusrikas ja pulbitsev noorus, see oli keegi teine, kes need read kunagi siia kirja pani, olin siis keegi teine, palju noorem ja paljuski lootusrikkam. Nüüd on möödunud palju aega ja nüüd näen kõike olnut kui teise pilguga. Ja see, keda ma niimoodi, üle pika aja näen, see kes selle loo kunagi siia kirja pani, see on keegi teine inimene, parem inimene kui mina praegu. Elu on seda kõike mulle õpetanud.

Augusti lõpp xxxx A.D.

Esimene päev, meenutamisi.

Mälestused, juba olnu tunded. Meenub väga ammusi mälupilte, katkeid neist. Lõhn. Maitse suus. Eelkõige kirjeldamatus, muidugi.
Kõige sügavam kord nüüdsest.
Sügavus ilmneb kuuldavalt: Kui helimuster --- kõla-vormid .
Või nagu stero-pilt. Väga haarav.
Aistingute mitmevärviline gamma , --- füüsline reaktsioon , nt. surutused peas , "rõhu-asetused" . Relakstioon , mis läheb üle uueks . Erakordne kuulmise selgus --- tuleviku kõlasid Londonist ,
Nicolette'i . See eriline tunne --- maitse? Suurepärane .
Üle nii pika aja enamast aimu saada .

Mälestused, mälestused... -- See kõik oli nii ammu juba ometigi, kunagi väga ammu leidis see kõik aset siis kunagi. Ikka veel meenuvad need ammused mälupildid, katked neist. Ei tea kui ammuseid aegu meenus mulle siis, kui seda kõike kunagi kirja panin esmakordselt. See kõik on kirjeldamatu, kogu see aastatega teisnenud maailmapilt. Juba siis kui seda kirjatükki alustasin, rohkem kui dekaad tagasi, -- juba siis oli paljutki juba ununemas. Ja mida olen unustanud kõik tänaseks päevaks...? --- „Aistingute mitmevärviline gamma“... -- See oli siis kunagi kui uue alguse aeg, kui oli veel lootust millekski kenamaks, mida lootsin leida ees. Ja need tuleviku-kõlad osutusid petlikuks. Ja möödunud on selle kirjtamise algusest otse lõputult pikk näiv ajavahemik. Nii palju aega on sellest möödunud. Kas üldse kirjutada, üritada ümber-sõnastada ja ümber-mõelda neid ammuseid aegu. See oli ju nii ammu juba, kui paljut veel toona lootsin ees ootamas. Ja nüüd on lihtsalt kogu see aeg möödunud, otsekui polekski seda aega olnudki...?
DON JUAN: “Para mi solo recorrer los caminos que tienen corazon, culquier camino que tenga corazon. Por ahi yo recorro, y la unica prueba que vale es atraversar todo su largo. Y por ahi yo recorro mirando, mirando, sin aliento.”
Carlos Castaneda: : “… klassifitseerimiskatse tulemuseks ei olnud midagi muud, kui kategooriate ülevaatlik nimekiri.” // “… nõiduse teadmised arusaamatud läbielatavate nähtuste ebamaiste karekteristikute tõttu.”, lk. 12. /.../ “… tarkuse või õige eluviisi saavutamiseks vajaminevate teadmiste omandamisega.”, lk. 13. /.../ “… et, teadmised on jõud //Jõud sõltub teadmiste liigist, mis kellelgi on. Mis mõtet on teada asju ?”, lk. 16. /.../ “…, et võib tunda silmadega, kui ei vaadata silmadega otse asjadele.”, lk. 24.1
Teine päev, õhtu , öö pigem...
-- Vähem , aga täiesti tuntavalt .
Eilne ka väga sügavalt . Kui kohtumine mõistuslike olenditega. Mitte küll "maavälistega" . See mõtlemise ja tajumis-protsesside ääretu paljutahulisus .
Nüansside rikkus . Ja vastused , kui osata küsimusi seada. Konkreetsed juhised . Inim-kujude "anti-sümpaatiline läbi-valgustamine " .
Lisanduvad meetmed 'mitte-tegemise' vallast ---"vaja" kõik üles-kirjutada , näha nähtamatut --- leida end hoopis teises, täiesti tundmatus 'kohas' ? Ja kas enam "ennast"? Teatud praktikad. 'Levitatio', raskus-kese 'tahke' asukoha tajumine, aktiviseerida teine tähelepanu.

Ja nõnda ma kohtasingi nonde olevustega, kes pole kui siitilmast ega ka sealtpoolsest. Eriti mõsituslikud nood ei näinud just olevat, vahest veidi vaid mõistatuslikud. Kuid rohkem kui positiivset oli kogeda just küündimatut ja ebameeldivat ja negatiivset. Toona kunagi, kui seda kirjutist alustasin, ei oleks osanud veel oletadagi, et midagi taolist ees ootab. Muidugi on osutnud nood mõtlemise ja tajumisega seotud protsessid paljuski mitmetahulisemaks kui kunagised kõige fantaasiaküllasemad oletused. Nüansside-rikkus, muidugi, kuid vägagi erinevas mõttes. Poleks osanud oletadagi säherdust negatsioonides väljenduvat mõttetust toona mitte mingiski mõttes. Kuid mida ma siis kunagi üldse oleksin osanudki oodata või oletada. Seega saab sellest kirjatükist midagi, mis kui liidendab kokku kaks erinevat maailmatajumise viisi, endise ja praeguse ja vahest ka tulevasegi veelgi. Kui üldse ootab midagi siin ees, siin maal ja ei tea kas üldsegi. Otsekui ajatust vaatenurgast näen ma seda kõike siin kirjutades. Kokku saab liidendatud nii noorus kui ka see, mis järgnema sai seatud. Kuid oli kena aeg see ammune ja ei kahetse, et toona just selle raja valisin. Sest vähe on olnud midagi huvitavat harilikus mõttes. See kõik oli aga ühe erandliku kuigi rikutud nooruse lugu... Üks ammune lugu, üks endise aja lugu. Kuid siis, kui see aset leidis oli see ülimalt kena ja vaimustavgi. Kuid nüüdseks on see kõik, muidugi, juba ammune minevik. Ei tea, mis aga ootab veel ees...?
Kolmas õhtu ...
Meeleolu hajevil , või kuidagi häiritud , seega mõjus vähem . Ei mäleta .
Päevased reaktsioonid -- kuumalained, kerged ja mitte häirivad. Pea märkamatud tähelepanu hajumise hetked – ebaoluline...
Kehalised tunded, pea-aegu kui hakkaks midagi meenuma. Mida ? -- Teatud kohad -- unenäolised, näod ? tegevus? -- tunne , väga tuttav . Suurenenud rõõmsameelsus ja sihiteadlik kontroll .
Öö-päev vahele -- ilma -- oma-pärane seisund , mida varasemastki meenutada -- meeldiv reaktsioon , üllatav ? ---
Ja muidugi -- olulises kirjeldamatu, nagu kogu see valdkond . On's võimalik konsentreerumisvõime suurenemine ?-- midagi just nõnda . Mittetegemise-kirjutamise mõju kohene ja üllatav kui häiritus , ärritus -- nõnda piiritletav .
Raskus-keskme asendi määramisel kummalised füsioloogilised mõjud. Ühel hetkel, suurema vaikuse ja konsentratsiooni seisundis nagu mingi meeldiv elektrilöök -- tasane ja üdinitungiv . Ja kuidas küll ! --- tuttav ?
Oluline punkt . Meenutada .
Unenägude mäletamisele -- suurim tähelepanu (teine)
Neljas õhtu , öö. -- Väga eriline kehalis-vaimne seisund . Meeldiv aga mitte ainult !
Seekord mitte kuulmisele-nägemisele . Muusika oli taust , mis saatis ülemineku protsessi (,taipamine , et nõnda ebateadlikult juba pikka aega.)
DON JUAN: “Inimene läheb teadmiste juurde, nagu ta läheb sõtta, täiesti ärkvel, hirmuga, lugupidamisega ja absoluutse eneseusaldusega. Minna teadmiste juurde või sõtta mingil teisel viisil on viga, ja kes iganes seda teeb, elab oma samme kahetsedes.”, lk. 40. /.../ “Inimene elab ainult selleks, et õppida. Ja kui ta õpib, siis sellepärast, et see on tema saatuse loomus, heaks või halvaks."” lk. 50. /.../ “Teadmistega inimene on üks selline inimene, kes on järginud truult õppimise raskusi. / Inimene, kes on tormamata või vankumata läinud nii kaugele, kui ta võib, jõu ja teadmiste saladuste lahendamisel.”, lk. 65.2
Õnnestus kõige kaugemale (seni?) piiri peale jõuda . Hämmastav asi. -- Otsekui valguse sähvatused ( ja valgus-kiir , mis jääb peale väga kiiret liikumist). Need seostusid kuidagi kaugemate ja nõrgemate -- ootamatute? helidega. Ja otsekui kehalised valguse-sähvatused. Samal ajal muusika taust ja suurem (!) teadlikkus sellest -- seega teatud ärkvel-olu -- ehk vahe-seisund. Jälgisin linti lõppemas ja ometi, -- kõige sügavamal ära just lindi lõppedes.
Aja aeglustumine -- kiirenemise? fenomen. Varasemad rohked kogemused. See kõik teise tähelepanu aktiviseerimise harjutuse raames. Üldiselt lühidalt, hiljem magama ilma, et oleks õnnestunud korrata.
Üldiselt : mõju -- midagi, kuidagi, -- ka siis kui otsest mõju nagu polegi .
Midagi on muutunud, muutub üha ja veel enamgi. Pöördumatult.
Sest --- ma tahan seda. Seda selleks, et oleks eesmärk .
CARLOS CASTANEDA: „... midagi muud ei tuleks püüda, kui rajada lõputult pika tee algus ja suund. Mingi süstemaatilise ja kindla täielikkuse rõhutamine võib lõpuks olla vähemalt enda illusioon. Täiuslikkust võib üksikuurija siin saavutada ainult subjektiivses mõttes, et ta annab edasi kõik, mida on olnud võimeline nägema.“ (Georg Simmel.), (lk. 3).3
„... Carlos Castaneda viib meid don Juani juhendamisel läbi videvikuhetke, läbi selle universumis oleva lõhe, mis on päevavalguse ja pimeduse vahel, maailma, mis ei ole mitte üksnes teistsugune kui meie oma, vaid täiesti teistlaadi reaalsusega.“ /.../ Asi on pigem selles, et erinevate inimeste maailmadel on erinevad kujud. Metafüüsilised eeldused on erinevad: ruum ei ühti Eukleidese geomeetriaga: aeg ei moodusta lakkamatut voogu, põhjuslikkus ei vasta Aristotelese loogikale, inimest ei eristata mitte-inimesest ega elu surmast, nagu meie maailmas.“, (lk. 5). [Saatesõnast viimane lõik, saateks esimesele köitele.]
„... Kuid inimesed... /..../ „...uskusid, et tal on mingit liiki „salajasi teadmisi“, et ta oli brujo. Hispaaniakeelne sõna brujo tähendab ravijat, maagi, nõida. See tähendab põhiliselt isikut, kel on erakordsed ja tavaliselt kurjad võimed.“, (lk. 8). „... Olen nimetanud need „ebatavalise reaalsuse olukordadeks“, mõeldes sellega mittetavalist reaalsust, vastandina tavapärase elu tavalisele reaalsusele. See vahetegemine põhineb ebatavalise reaalsuse olukordadele omasele sisemisele tähendusele. Don Juani teadmiste kontekstis peeti neid reaalseteks, ehhki nende reaalsus oli tavalisest reaalsusest erinev.“, (lk. 13).
„... „on jõud, mida inimene võib tuua enda ellu enda aitamiseks, nõu ja jõu saamiseks, mis on vajalik ükskõik kas siis suurte või väikeste, õigete või valede tegude täideviimiseks. See ally on vajalik inimese elu tõstmiseks, tema tegude juhtimiseks ja teadmiste edendamiseks. Õigupoolest on ally asendamatu abi teadmiste saamiseks.“, (lk. 40).4
________________________

Taipamise valgustav hetk...
Kui ühel hetkel täiesti ootamatult enamast aru saada .
Iseoma nõmedusest -- ilma lõputa rumalusest. Ühest hetkest suuta oma nõmedusele selg pöörata - Lõplikult.
Muutus, mis aset leiab on midagi pöördumatut. Minna on siit alates vaid kaugemale senise armetusest . Tagasi-langemise võimalust ei ole, ka eksisammud viivad edasi, kaugemale. Üha kaugemale, edasi...
Rahu, rõõmu, kindluse ja jõu juurde. Sinna kuhu igatsed. Arusaamine tähendabki vastutuse enda peale võtmist . Mõista, et nüüdsest lasub vastutus enda elu-sädeme eest ise-enesel . Kui jätta otsustamata , jätkuvalt -- saab otsustavaks selle mitte-tegemine ...
Ja mida tähendab enese-tähtsus . Miks oli sellest nii raske aru saada? Ümbritsev oma olemuselt süüdimatult ükskõikne . Üksik oma hirmu, sellest rõhutatult trotsiva vaimuga on viimseni üksi . Seda sügavamale , mida rohkem ennast vihkab seejuures . Lootusetult .
Süüdistades , väsides, surmani ära väsides . Ja ilma lootuseta . Armetu nõmedus. Taipamine on kui -- lasta vaikusel , mõjul, kõnelema hakata ja juhatama... Näha, mis on valesti.
Taipamine on kui --- silmade avanemise protsess . Pimestavalt sähvatav aru-saamise kõnetatus.
Kui paljut on senises armetut ja nõrka . Olgugi see ära-tundmine . Tajuda selleski võimalust. Midagi väga haruldast , vahest .....
Võib ka nõnda --- kümme aastat , -- terve elu --- siia punkti jõudmaks. Mida tähendab muutuse võimalus .
--- Enda sees. Hoiaku küsimus...
DON JUAN: “Sa pead olema tugev inimene ja su elu peab olema õige. Mis on õige elu ? Elu, mis elatud kaalutletult, hea, tugev elu.”, lk. 83. /.../ “… oli andnud minu tegudele tagasivõetamatu tunde. Tema seisukoht oli, et kui inimene hakkab tegutsema, siis ei ole mingit viisi selle peatamiseks. // “… imelikud mõtted, s.t need olid imelikud selles mõttes, et näisid tulevat tavalistest mõtetest erineval viisil. Olen tuttav viisiga, kuidas ma mõtlen. Minu mõtetel on kindel kord, mis on minu enda oma ja iga kõrvalekalle on märgatav.”, lk. 124. /.../ “See, mida pidasin hääleks. Oli rohkem nagu miski, sosistamas mõtteid mulle kõrva: Miski mõtles minu jaoks. Mõtted olid väljaspool mind. Teadsin, et see oli nii…”, lk. 125.5
“… olin tulnud vältimatule otsusele, et olin näinud maailma viisil, mis oli struktuurselt erinev tavalisest nägemisest. // olid / alati minu maailma visuaalse mõiste piirides.”, lk. 139.
Et jõuda tahta , olla 'leheke tuules', see tunne. Tolmukübeke ja universum. Ja ometi kõik mis on, kunagi üldse olema saab . --- Võimalus millekski enamaks. Seda tähendab eesmärk . Mis omakorda põhimõtteliselt formuleerimatu . Nagu kõik olulisem .
Tagasi-teed ei ole , ei ole kunagi olnud . Koht kus praegu seista ei ole mäehari . Pärast kurnavat eksirännakut sombuses orus , ühtäkki jõuda hingematvalt kõrge mäe jalamile . --- Ja asuda tõusma , teades , et võimalikkuse sees on tippu vähe tõenäoline allutada.
CARLOS CASTANEDA: ... Selleks ajaks tunneb inimene oma soove, ta teab, kuidas neid soove rahuldada. Ta võib ette aimata oma uusi õppimise astmeid ja kõike ümbritseb terav selgus. Inimene tunneb, et midagi ei ole tema eest varjatud.“ /.../ „See sunnib inimest mitte kunagi eneses kahtlema. See annab talle kinnituse, et ta võib teha kõike, mis talle meeldib, sest ta näeb kõiki asju selgelt. Ja ta on julge, sest ta on selge, ja ta ei peatu mitte millegi ees.“, (lk. 67).
„... Seepärast pead alati meeles pidama, et rada on ainult rada. Kui tunned, et sa ei peaks seda mööda minema, siis ei tohi sa mitte sellele jääda, mitte mingil tingimusel. Et omada sellist selgust, pead elama distsiplineeritud elu.“ /.../ „Vaata iga rada lähedalt ja kaalutlevalt. Proovi seda nii palju kordi, kui pead vajalikuks. Siis esita endale – ja ainult endale – üks küsimus. See on küsimus, mida ainult väga vana inimene esitab.“ /.../ „Kas sellel rajal on süda? Kõik rajad on samad: need ei vii kuhugi.“, (lk. 85).
„... kui tal ei ole otsustavust, eesmärgitunnet, mis on vajalik õppimiseks. Kui inimesel on aga selge paindumatu taotlus, ei ole tunded mingil määral takistuseks, kuna ta on võimeline neid kontrollima.“, (lk. 88). „... Et käsitleda seda jõudu, ütles ta, peab elama laitmatut elu. Laitmatu elu mõiste ei kuulunud ainult ettevalmistava perioodi juurde, vaid moodustas ka inimese suhtumise pärast kogemust.“, (lk. 112).
„... kuid me peame järgima teatud samme, sest nendes sammudes leiab inimene jõudu. Ilma nendeta oleme eimiski.“, (lk. 127). „... on nagu naine, ja nagu naine, meelitab ta inimesi. Ta seab lõkse iga nurga peale.“ /.../ „Kuid tema lõks on selleks, et panna sind uskuma, et tema tee on ainus.“, (lk. 128). „... Ta ahvatleb inimesi ja annab neile jõu tunde. Ta tekitab neil tunde, et nad võivad teha asju, mida ükski tavaline inimene ei suuda. Kuid see on tema lõks.“, (lk. 129). „... On olemas koht, kus kaks maailma teineteist katavad. Lõhe on seal.“ /.../ Et sinna saada, peab inimene kasutama oma tahet. Ta peab, ütleksin, arendama välja kõrvalekaldumatu taotluse selle jaoks, ühese pühendumise.“, (lk. 149).6
____________________________
Päevad on muutunud niivõrd rõõmsameelseiks, et võiks hakata või ise-oma identiteeti kaotama. Kurbust. Raske-meelsust.
See tunne mis jääb, on nihkunud eemale. Juures olnust-- eemal-olekuks...
Asjade seis füsioloogilisel kordinaat-teljestikul . Teotsemise tahe , julgus ja rõõm . Hoogsus -- elaan---'elamise jõud ' .... ?
Tunda ennast enda raamidest suuremana . Väga suureliselt . "Kas ta on ....?" --- Näivus ? -- so. eri-omane reaalsus . Pluralis .
"Liiga väike maailm , et mahtuda siia maailma ...."
Reaktsioonile ma ei mõtleks . Milleks tähtsustada nimelt seda . Seniks kuni .... Tuhanded mõtted . --- Juhul kui ühe-korraga --- oleks see plahvatus. Veelgi tuhandeid mõtteid . Või miljon vähem ?
(2. milj. : 3+5) Teise maailma kõla . Millise ?
Erisuste muusika ...
DON JUAN: “…esile manada spetsiaalse taju ulatuse. // “… oli vaja esile kutsuda vajalik taju ulatus.”, lk. 20. /:::/ „Kuid teadmine on jõud ja kui inimene kord astub teadmiste teele, ei ole ta enam vastutav selle eest, mis võib juhtuda nendega, kes astuvad temaga kontakti.”, lk. 29. /.../ “… sest / peab vähendama miinimumini kõik elus mittevajaliku, et vastu pidada…”, lk. 37. /.../ “Sinu otsus tulla oleks pidanud need võitma. Tulid sellepärast, et tahtsid tulla. See on sõjamehe tee. // .. et kõige tõhusam moodus elada on elada nagu sõjamees. Muretse ja mõtle enne, kui teed mingi otsuse, aga kui sa selle teed, siis mine edasi, vabana muredest ja mõtetest. Sind ootavad / teised otsused. See on sõjamehe tee.”, lk. 40.7

Planeerida ette ära iga sekund , mis tuleb . Blödes Trieb!
Kõik , mis tuleb --- tuleb .... Pildid , mida vaadata . Kõla ....
Maitse , tunne --- meelelisuse maailm .
Ehk täpsemini --- meeleline polaarsus . (Epistolaarne )
Võib saada ka tühiseid vastuseid . Mida iganes --- kuidas, kuhu ? pilku suunata . Nii praktilisi teotsemis-juhendeid kui "eksistentsiaalseid" aimdusi .
Võlur , mis näeb inimesed läbi .
Inimesed on paika pandud .
Kaks nädalat ja kaks ilma .
Eufooria ? --- Mõneti , rakendatav . Väga kirjutatav . Tulevik paika-panna suurem-jaolt ebaolulisena .
Ette-nähtav - - - ' s e c u n d a r i o ' . . . .
Oluline ei asetse kategoriaalselt teisel tasandil -- ajaliselt -- see on praegu . Igavene nüüd ja praegu .
Kui palju sekundeid on ühes inim-elus ? --- Niipalju võimaluse igavikke . Näha tulevikus minevikku ...
CARLOS CASTANEDA: „... Hakkasin kaotama seda kindlust, mida me kõik omame, et igapäevase elu reaalsus on midagi, mida võime eeldatuks pidada.“, (lk. 8.) „... Ameerika indiaanlastele on võib-olla tuhandeid aastaid see ähmane nähtus, mida meie kutsume nõiduseks, olnud tõsine, siiras praktika, mis on võrreldav meie teadusega.“, (lk. 11.)
„... kuidas end kaitsta -“ /.../ „... jõu eest, mida ta on rakmestanud, mis ei ole ta ise ega keegi teine.“, (lk. 29.) „... Kui sa seda kord õpid, võid näha maailmas igat üksikut asja teistsugusel viisil.“ /.../ “Kui iganes sa vaatad asjadele, sa ei näe neid. Ma arvan, et sa vaid vaatad neid, et teha kindlaks, et seal on midagi.“ /.../ „Teisest küljest aga, kui õpid nägema, ei ole asi kunagi sama mis siis, kui sa seda näed, ja siiski on see sama.“, (lk. 31.)
„...“See oleks nagu küsida, mida meie, inimesed, teeme maailmas. Ma tõesti ei tea. Oleme siin, see on kõik.“ /.../ Võib-olla on nad olnud siin enne meid.“ /.../ „Meie, inimesed, ei ole mitte alati siin olnud.“ /.../ „Meie, inimesed, teame väga vähe maailmast.“, (lk. 34.) „... et minu arvates on don Juan praegu, nagu ta oli olnud minevikuski, suur nõid. Võib-olla kõikidest kõige suurem. Et tunnen – temas on tõesti midagi ebatavalist.“, (lk. 60. ) „... Julgust ei nõiu. Julgus on midagi isiklikku. Nõidumine on inimeste kahjutuks, haigeks või tummaks tegemiseks. Sõjameheks ei saa nõiduda. Et olla sõjamees, peab olema kristallselge...“, (lk. 65.)8
____________________________

Kirjutades 'valgustusest' . . . .
---- midagi millest kirjutada aga ei saa . Kirjutades kirjeldamatust .
Üha sügavamale , kaugemale sinna teise maailma -- uskumatu -- aga veel on iga viimane kogemus üha parim .
Mäherdune võrratu tähendusrikkus !
Kardinaalselt teisenenud vaatamise viis , mis ei jäta midagi muutmata... Teistsuguse maailma-tajumise käegakatsutav reaalsus . Kohati -- mõnel järele-andlikumal hetkel --- seda võib olla isegi liiga palju korraga .
Et tüdimusest saaks midagi imelist . Istuda pilkases öös ja vaadata nagu päevavalguses ja 'näha'...
--- Midagi jahmatavat ---

Ebareaalses helendavas kumas justkui "joonistuks välja" unenäolise maastiku piirjooned . Eriliselt vaadates .
Väga erilises seisundis seal-juures .
Näha täiesti pimedas ja näha seda...
C. Castaneda & Don Juan: “Seetõttu on kõik asjad võrdsed, ja olles võrdsed, on need tähtsusetud.”, lk. 71. /.../ “… et meie kui inimeste osa on õppida, nii heas kui halvas // … et miski ei ole tegelikult tähtis. // … et teadja elab tegutsemise läbi.”, lk. 73. /.../ “Meie kui inimeste osa on õppida ja teadmiste juurde minnekse nagu sõtta. Teadmiste juurde või sõtta minnakse hirmuga, lugupidamisega, teadlikuna sellest, et minnakse sõtta, ja usaldades end täielikult. Usalda ennast …”, lk. 76. /.../ “Sul on hämmastav meetod, kuidas sa saad kõik enda kasuks tööle. Sul on midagi, mis aitab sind igal teetollil. Selle kohta, kuidas sa õpid jõudusi tundma, ei ole teist võimalikku seletust. Enne tegid seda / … nüüd oled seda teinud …// Pead konsentreeruma faktile, et sul on suur anne, ja jäta teised kaalutlused kõrvale.” // … sest elamiseks ei ole mingit teist moodust.”, lk. 105-106.9
Pool tundi möödus nagu üks sekund , tunnid on kui hetked . Teine aeg , teine ise , teine reaalsus.
--- See, mida eelistan.
Sõna-sõnalt --- kui suuta meenutada kõike olnut --- leiaks sealt vastused kõigile küsimustele.
Eeskätt nendele , mida sõnastada veel ei oska. Kõikketeadev selgus. 'Selgelt-nägemine'... --- Nii sügavale ära!

See on see 'eraldiolev reaalsus' , --- vaieldamatult leiab kirjeldamatau aset 'vasakul poolel ' --- kõrgendatud teadvus-seisundis . Sellest see aru-saamise uskumatu selgus --- ja ka mäletamise raskus . Kuigi , -- kõik on alles kuskil .
Küsimus rütmist . -- Selleks , et tajuda kiireimaid sähvatusi ümbritsevas kaoses vaja paradoksaalselt siseneda aeglase tajumise maailma.
Need sähvatused une ja ärkvelolu piiril saavad justkui "lahti-kodeeritud" . Mis ilmneb on kui tulevärgi-taoline impulsside kaskaad . Osa jääb , enamik sellest jääb kuhugi teadvustatuse piirimaile , -- pole sõnu , mõtteid , et äragi tunda ja ilmselt veelgi ! teisenenud nägemise oskust . --- Aga kõik senised verstapostid tunnetuse piirimaadele oleksid kui seljataha jäänud .
Pildid , mis kaosest moodustuvad on pealispinna läheduses , samuti muusikaliste kõlavormide sügavus .
--- Senine 'põhi' osutub üha ennatlikuks hinnata . --- Maailma kihiline loomus . On olemas täiesti erinevaid tajumise maailmad . Kihiti .
Mannetud sõnad ! Ei üritagi aga midagi "üles kirjutada" -- st. võimatut . Registreerides mööduvaid versta-poste mõõtmatusse sügavusse suundudes .
Ja selleks , et --- meenutada .....
See on ääretult oluline , -- see on ülesanne . Vasakult poolelt vaadatuna seadistub tava-parem-poolsus küll armetult piiratuna , aga annab ka mingit õrna "lootust" . Tavapärane uimane nürimeelsus --- saaks nagu alateadlikult mõnel hetkel aimu kogu sellest varjatud sügavusest . --- Ei saa küll aru aga ähmaselt mäletaks nagu ?
Midagi siin on . Teel enese ühtsuse poole . Mäletada .
Maailma saab silmadega ringi pöörata . Sõna-sõnalt . See , mida siis nähakse on midagi seletamatuse vallast . Ümberpööratu osutub tavapärasest eraldiolevaks reaalsuseks .
CASTANEDA & Don Juan: “… sul peab olema vääramatu taotlus, et saada teadjaks.”, lk. 107. /.../ “… et sõjamees vastutab oma tegude eest, oma kõige tühisemate tegude eest. Sa tegutsed oma mõtetest lähtudes ja see on väär.”, lk. 113. /.../ “Sa pead kannatlikult ootama, teades, et ootad, ja teades, mida ootad. See on sõjamehe tee. // Õppides oma tahtmisi nullini vähendama.”, 120. /.../ “Meid teeb õnnetuks meie tahtmine. Ent kui õpime oma tahtmisi nullini viima, siis kõige väiksemgi asi, mida saame, on tõeline kink. // Ainult sõjamees teab, et ta ootab ja mida ta ootab. Sel ajal, kui ta ootab, ei taha ta midagi. Ja kui ta saab siis ükskõik kui väikese asja, on seda rohkem, kui ta suudab vastu võtta.”, lk. 121. /.../ “Sõjamees peab kasutama oma tahet ja kannatlikkust unustamiseks. Õigupoolest on sõjamehel ainult tema tahe ja kannatlikkus ning nendega ta ehitab kõik, mis soovib. // Tahe on midagi väga erilist. See toimub salapäraselt. Ei ole ühtegi kindlat moodust rääkida, kuidas keegi seda kasutab, välja arvatud see, et tahte kasutamise tulemused on hämmastavad. //… et tahet võib arendada. Sõjamees teab ja ootab seda. // … et sa ootad oma tahet.” // “…et sõjamees teab, et ta ootab, ja teab, mida ootab…”, lk. 124.10
Seletamatu aga tajutav . Tunnetatav ? --- Sõnad ..... Keha teab täpselt mida vaja , oskab end käskida ja kuuletuda . Tajuda seda kui hoovust .
Muidugi , laine-harjalgi seistes , ei maksa
unustada hinda .....
Teadmistel on oma hind . Reaktsioon ?

Tabamatu tajumise sõnul-seletamatu võlu. Valgustus on 'õnnis-olek' ... Teadmine, täiuslik teadmine.
Sügavus, täiuslik sügavus.
Ja selle kõla. Vaja meenutada ja --- teoks teha. Seda on palju , võib võtta kogu elamise aja.
--- Enda osaks võtta. Olla vääriline.
Eristada olulist ebaolulisest.
Ja tajuda hoovust. Mäletada ja teostada .
Ja tajuda ...
___________________
Mäletada oma mälestusi
Tunda sellest ära ennast . Tempo .
Pole enam kirjutanud sest ei oska millestki säärasest kirjutada .
Mõelda ? Kirjutamine ei miskis mõttes oluline , mäletamine aga küll . Viimane ka võrratul raskem .
Täpselt nagu unenäolisus . Reaalsus sealt , sellest .
Mäletada siis seda .....
Teisenenud tähelepanemise viis .
Ilmneb see tundes , maitses ? ---- millele asetada rõhk. Kõik ju hoopis teisiti . Mitte-tegemised ruumiga .
Näha oma suletud laugude taga pimedat ruumi laiali laotumas . Ja midagi tabamatut seal ruumis .... oma mitte-olevaid vorme saamas .
Mingi ebamäärasus . Kui liiga palju näha ? Tõlgitsemine ei saa kaasa jõuda. Vaikne hoolimatu hämmastus .
Keskse punkti nihked sügavamale teisele poole . Keha-mina otsib unustust . Ei mitte seda .
Otsida kohutavat --- , et sellest siis õuduses eemale põrkuda --- just selle ekstreemse tunde pärast .
Tunda , et elad.
DON JUAN: “Tahe on võim. Ja kuna see on jõud, tuleb see kontrolli alla panna ja häälestada, aga see võtab aega.”, lk. 125.
“See, mida nõid kutsub tahteks, on jõud meis endis. See ei ole mõte, objekt ega soov.” // “Ta kirjeldas tahet kui jõudu, mis on tõeline side inimeste ja maailma vahel.”, lk. 126.
“Tahe on jõud, vägi. / Nõial võib olla väga tugev tahe ja siiski ei pruugi ta veel näha- “ // “ Kuid vähemalt nüüd tead, et sa ootad oma tahet. / Nii, et jälgi hoolega kõike, mida teed. See, mis aitab sinu tahet arendada, on iga väiksemgi asi, mida teed.”, lk. 127.
“… et kui inimene astub nõiduse radadele saab ta järk-järgult teadlikuks, et tavaline elu on alatiseks seljataha jäetud, et teadmine on tõepoolest kohutav asi, / …et tuleb kohanduda uue eluviisiga, kui tahad ellu jääda. // … peab tegema esimese väga tähtsa sammu ja otsuse --- soovima saada sõjameheks.” // “… vajalik võimsus, vajalik konsentratsioon, mis muudab tavalise maapealse aja maagiliseks jõuks.”, lk. 128.11
Psühhedeelilised päevad ei ole ühte nägu ....
Midagi hõljub seal kõige taga , all ? ---- Midagi arusaamatut . Mitte vaenulikku , --- pigem väga lähedane , kuidagi omane on see ebamäärasus , see miski .
Mis see on millel pole ühte kindlat nägu ühegi päeva jaoks.
Tunnetamatus ? -- Vara veel. Kujutlus piirnemas tunnetatavaga . Tuntu on valdavalt tülgastav , -- kompan tundmatu piirimaile . Üha sügavamale, rohkem ära. Kogemus tiheneb ja teiseneb üha . Kogu eksperimenteerimine liigendub kui eri tsüklitesse. Erinevad tasandid . „... Sinu teod on sulle kindlasti tähtsad, kuid mulle ei ole ükski asi enam tähtis, ei minu oma teod ega minu kaaslaste omad. Ma elan siiski sellepärast, et mul on oma tahe. Kuna olen karastanud oma tahet kogu elu jooksul, kuni see on puhas ja terve, siis nüüd ei ole see mulle tähtis, et miski ei ole tähtis. Minu tahe kontrollib minu elu narrust.“, (lk. 69.)
C. CASTANEDA: „... Näiteks, don Juan, kas te mõtlete, et kui inimene õpib kord nägema, siis kõik kogu maailmas on väärtusetu?“ „Ma ei öeldnud väärtusetu, ütlesin tähtsusetu. Kõik on võrdne ja seega tähtsusetu. Näiteks mul ei ole mingit võimalust öelda, et minu teod on tähtsamad kui sinu omad või et üks asi on olulisem kui teine. Seetõttu on kõik asjad võrdsed, ja olles võrdsed, on need tähtsusetud.“, (lk. 71.)
„... Tema kontrollitud narrus paneb ta ütlema, et see, mida ta teeb, on tähtis, ja paneb ta tegutsema, nagu oleks see tähtis. Ja siiski ta teab, et see ei ole tähtis, nii et – kui ta on sooritanud oma teod, taandub ta rahus. Kas tema teod olid head või halvad, töötasid või mitte, ei ole mingil viisil tema mure.“, (lk. 74.) „... Tunda inimeste meeldivust või olla inimeste jaoks meeldiv ei ole mitte kõik, mida võidakse inimesena teha.“, (lk. 77.)
„... olen ma ainult inimene, kes teab, kuidas näha, ja kes leiab, et ta on hämmeldunud sellest, mida näeb; inimene, kes teab, et ta ei hakka kunagi aru saama kõigest sellest, mis teda ümbritseb.“, (lk. 79.) „... Sul on hämmastav meetod, kuidas sa saad kõik enda kasuks tööle.“ /.../ Sul on midagi, mis aitab sind igal teetollil. Selle kohta, kuidas sa õpid jõudusi tundma, ei ole teist võimalikku seletust.“, (lk. 105.)12
Ärkasin hommikul ja kui silmad lahti tegin teadsin kindlalt , et maailm on kuidagi teine. Mäletan seda muutuse hõngu. Enda sees või eemalt vaatamas. Vihjeid igapäevaseks . Distantsilt erapooletuse poole . Kõigest lahutatud . Ise endas olemisega leppimine (?)
Küsimus vastutamisest ja võimaluste paljususest siit-kaudu . Kuhu?
Relaktsiooni ootamatud mõõtmed . Väga sügavalt juhtida konsentratsioon iga väiksema lihase juurde eraldi . Kaotada ja jaotada pinget vähestes kogustes . Ise-endast teadlikus --- tajudes ennast enda kohal , all või kõrval . Vaatamas ennast kõrvalt . Tähtis siingi säilitada see erapooletus . Eriti just siin .
Midagi vormub , tiheneb --- omandab kuju ?
Märkamatult ja pöördumatult . Ühest mahvist piisaks , et haihtuda. Kui seda õieti teha .
Kõige parem muusika taustaks on tühi lint . Lindistamas .
Jahmunud vaikus on pimestus sellest , et loor , mis pea kõike varjas on maha kistud .
Teadvustatuse intensiivsuse kasv .
Registreerimise hüplikus ?
Hetked , mil võimalik mäletada enamat . Ennast .
Saab näha , kui mitte mõelda .
Millest mõeldakse siis kui mitte ei mõelda ? Frage nach sich selbst . Der Eine .
Kummastav olek --- ülimalt ergas hajevil-olu .
Ärkvel magamine .
Ja vastupidi --- meelsasti.
Ärgata üles oma unenäos.
CASTANEDA & Don Juan: “Ainult surma mõte teeb inimese küllaldaselt eraldatuks, nii, et ta ei ole võimeline enam millelegi anduma … / … sest ta on omandanud vaikiva iha elu ja kõigi elu asjade järele. /… on ainult üks asi, millega end toetada – otsuste jõud. / oma soovide valitseja. Ta peab täielikult aru saama, et tema soov on tema vastutus / Tema otsused on lõplikud. // -- olles teadlik oma surmast, oma eraldatuse ja oma otsuste jõuga – korraldab sõjamees oma elu strateegilisel moel. // Lõpliku otsustuse jõud võimaldab valida tal kahetsuseta, ja mis ta valib, on alati strateegiliselt parim.”, lk. 129.
“… et sõjamees õpib ilma igasuguse rututa, sest ta teab, et ootab oma tahet.” // … siis saab ta teadlikuks mingit liiki esilekerkivast jõust. Jõud, mis tuleb välja kehast vastavalt sellele, kuidas ta teadmiste teel edasi liigub.”, lk. 130.
“ Õppides nägema, saab inimene kõigeks mitte millekski saamise läbi. // … ei ole enam aktiivset huvi kaasinimeste vastu. / Oleme inimesed ja meie osa on õppida ning paiskuda kujuteldamatutesse uutesse maailmadesse.”, lk. 131.
“Elu on sõjamehe jaoks tegutsemiseoskute harjutamine. / Kuid sina püüad leida elu mõtet. Sõjamees ei hooli elu mõttest.”, lk. 155.
“Sul ei ole kiiret. Sõjamees ei ole kunagi jõude ega ole tal ka kunagi kiiret.”, lk. 164.
“Surm ei ole mitte midagi. Mitte midagi! See on siin, ent siiski ei ole see üldse siin.”, lk. 167.13
____________________

Tundmatuse piirimail aimu saada hingematvast õudusest seal ...
Hirm . Mida see tähendab . Milleks seda vaja on . Jaokaupa hirmu oma maailma lasta .
See on kuskil olemas , kõige all , kõige taga .
Otsib võimalust , välja pääseda .
Avaneda hirmutavale seal väljas . Suurepärane seisund , väljakutse , --- säärased ergastatud konsentratsiooni hetked , mis tavapärasemalt jääksid kättesaamatuks .
Mingi vahendamatu --- vahetu tõepärasus .
Väga reaalne asi .
See avaneb kui ilma põhjata sügavik .....
Vaadata alla , sinna mustavasse põhjatusse ---- ja näha seal midagi...
Seal tõepoolest on midagi .
Vaadates väga kaua ja väga vaikselt .
Vahest ei asugi see mitte seal , väljas , vaid selle 'suure vaikuse' sees. Kuigi see koht on olemas .
Nagu kaev , mille põhi on nii mõõtmatult kaugel --- vaadata üle puulatvade taevast , videvikus , juba aimatavatest tähtedest kirju .
Ja vaadata üles kui alla-poole .
Näha seda ja teist --- kus on seal "põhi" ?
Nõnda ka allikate 'põhjatusest' .
Sügavike külm hõngus , mis tõmbab vastupandamatult enda poole...
Haua-külmus .

Istudes seal põhjatu kaevu äärel , küsides endalt suures vaikuses --- kas hüpata sinna sisse .
See oleks midagi lõplikku , ise-oma poolikuses . Pöördumatult .
Hüpata , langeda , unustusse ....
--- Aga ma 'tahan' ju --- meelde-tuletada , ennast .
Vastandlikud suunad .
Hirm istub üsna ligidal kõrval . Paneb kõike teisiti vaatama . Muudab maailma , selle vaatajat .
Kas hirm või ebatäielikkus ei lasknud ---'akent avada'.... ?
--- 'Tundmatusse' . Kartus , et selle millegagi , mis sealt väljuda võib --- hakkama ei saa . Hirm enda lõpu ees. Surmavalt ohtlikud
"mängud".
Maailm on teisenenud .
Pöördumatult .
Et selles veenduda , piisab , et vaatama jääda . Kui erinev..
.... Kui väga erinev .
Täna öösel , ma esimest korda --- lendasin ....
Ja kuidas !
Magasin lahtise taeva all , --- kas samuti alles nüüd ?!
Magasin õhus rippudes , puhastudes maisest kontaktist .
Kuuvalgus , suur vaikus . Kaja ulatus nii kaugele kui kõrvad suutsid vaadata . Rippudes õhus .
--- Ja ma mäletan oma unenägusi selgemini .
Ja ma lendasin !
Kirjeldamatul kombel . Unenäoliselt .
Jumalik mõjuvõim . Lennata .....

Puud mida ma vaatlesin enne uinumist enda kohal kuuvalguses olid unenäos 'all-pool' .
Ma ! murdisn, kogusin nende latvu nagu salatitaimi . Keegi oli juures . 'Femininum' . Lõpus oli keeris , nagu grandioossne kosk , tulvavesi ja pritsmete pööris .
Sinna ma ei tahtnud . Ülemeelik lõbusus .
Ja siis --- tuulel end kanda lasta ....
Võrratu kiirus , tuul paiskas kui helenduvat valgus-punkti , kuhugi ....
"Välja kosmosesse, leidmaks erinevat ...."
Suurejoonelised ulatuvused , kiirus .....
Võrratu reaalsus , tajumise kollakas-roheline selgus . Vastu hommikut --- sufide tähendus-rikkus .
Pimedal ajal mäletamisi , teravalt välja-joonistunud painajad . Kindel koht , tegelased --- ja ajendid ?

Viljeleda mäletamist , kui üksik-asjalikku "pealtnägija tunnistust ".
Seda varemgi , selle keerukus .
Vaikuses käimine, tähelepanu juhuslikult koondatud, -- üha kaugemale, seletamatusse kohta. Lõpuks nagu hämarduvas tunnelis.
See võrratu ja juba tuttav tunne, kus valitseb vaikus nagu vaakumis ja maastik teiseneb ja otsekui ujub vastu. Suur diaspansioon, detailne eristamine.
Teisenenud reaalsus.
CASTANEDA: „...“Sõjamehe moodi tegutsema õpitakse tegutsemise, mitte jutustamise kaudu.““, (lk. 123.) „... Tahe on midagi väga erilist. See toimub salapäraselt.“ /.../ „Tahe on midagi muud, midagi väga selget ja võimsat, mis võib suunata meie tegevust. Tahe on midagi, mida inimene kasutab, näiteks selleks, et võita lahing, mille ta kõigi arvestuste kohaselt peaks kaotama.“, (lk. 124-125.)
„Tahe on jõud, vägi.“ /.../ „Kuid nüüd vähemalt tead, et ootad oma tahet.“ /.../ See, mis aitab sinu tahet arendada, on iga väiksemgi asi, mida teed.“, (lk. 127.) „... Selline inimene ei himusta aga midagi, sest ta on omandanud vaikiva iha elu ja kõigi elu asjade järele.“ /.../ „Lõpliku otsustuse jõud võimaldab tal valida kahetsuseta, ja mis ta valib, on alati strateegiliselt parim.“, (lk. 129.)
„... et sõjamees õpib ilma igasuguse rututa, sest ta teab, et ootab oma tahet. Ja ühel päeval õnnestub tal sooritada midagi, mida tavaliselt on täiesti võimatu täide viia. Ta ei pruugi isegi märgata oma ebatavalist tegu. Ent kui ta jätkab võimatute tegude sooritamist või kui võimatud asjad juhtuvad temaga ikka edasi, siis saab ta teadlikuks mingit liiki esilekerkivast jõust.“, (lk. 130.)
„...“Kui lõpetame endaga rääkimise, on maailm alati selline, nagu ta peaks olema: Me uuendame seda, sütitame eluga, hoiame seda üleval sisekõnega.“ /.../ „Maailm on niisugune või naasugune ainult sellepärast, et me ütleme endale, et ta on selline. Kui lakkame endile ütlemast, et maailm on selline ja selline, lakkab maailm selline ja selline olemast.“, (lk. 188.) „... See oli mõtetest vaba olemine, mida saab võib-olla võrrelda mitte millestki hoolimisega. Maailm näis olevat sel ajal imelikult tasakaalus, seal ei olnud midagi, mida oleksin võinud lisada, ega ka midagi, mida oleksin võinud sealt ära võtta.“, (lk. 220.)14
Näha kuuvalguses oma silmi. Midagi võõrastavat , kedagi teist ...
Kahkjas valgus, matilt peegelduv valgus, silmaterad peegeldamas külmalt, sädeledes. Ja küsimus -- 'hüpata' ... Vabaneda tundmatusse, vaba tee. Kerge, õhuline meelestatus. -- See rangelt sihipärane on korrastatus -- nii üldine , et asiselt märkamatugi -- laseb kergemalt hingata ... Iga päev , iga samm --- viib edasi , kaugemale senise nõmedusest , suurema rahu , selguse ja teadlikuse seisundisse . Liikumine , mida enam tagasi pöörata ei saa , ei taha .
Ärgata kord ühes hoopis uudses paigas , vaadata enda ümber ja näha teistsugust maailma . Mis on maagiline , küll kohutav ja üksildaseim aga hingematvalt ilus ....
Mälestuse-katked terviklikuse suure-joonelisusest . Aimdusi igavikust . Rahu , selginenud , ilma vähimagi virvenduseta , sügavats süüvimisest .
Ended ümber ringi, selles maagilises ja seletamatuses.
Ajendite kõikehõlmavus , mis mõjub vabastavalt . Vabastavalt .
Mitte enam jõllitada tardunult tuntud tüdimuse detaile vaid heita vilksamisi pilk seletamatusele seal ümber-ringi .
"Rahuldamatus piskuga" --- väga 'vähe-nõudlik' seisund .
Mitte-vajalike harjumuste ümber-hindamine ja elimineerimine .
Konsentreeritud säästlikus , otsustatud teotsemise jõulisus . 'Varitsemisest' .
Kes keda , selles on küsimus .
Varsti peaks tulema kaua-oodatud vennas . Suur rõõm teda näha .
Näis kuis kujuneb edasine ?
Ootamine fokusseerib midagi .
Pingestatus ja selle teravnenud lahendamise viisid . Kaugemale...
DON JUAN: “Nõidus on tahte rakendamin sõlmpunktidele. / Nõidus on sekkumine. Nõid otsib ja leiab iga asja sõlmpunktid, mida ta soovib mõjutada, ja siis rakendab ta nendele oma tahte. / Tal on vaja teada ainult, kuidas kasutada oma tahet.”, lk. 170.
“Sõjamees elab strateegiliselt / Sõjamees ei kanna kunagi koormat, mida ta ei suuda käsitseda.”, lk. 175.
“Midagi ei ole pooleli selles maailmas. / Midagi ei ole lõpetatud, ent siiski ei ole midagi lahendamata.”, lk. 180.
“Teadmiste rajal võitleme alati millegagi, hoidume millestki, valmistume millekski ja see midagi on alati seletamatu, suurem ja võimsam kui meie. Seletamatud jõud tulevad su juurde… / … nii, et ei ole mitte midagi, mida sa võiksid praegu teha, kui vaid end võitluseks ette valmistada. // Nõid aga ei mõtle nende äraseletamisele või muutmisele, selle asemel õpib ta neid jõudusi kasutama ennast ümber suunates ja nendega kohanedes. / Nõid on ainult veidi paremas olukorras kui tavaline inimene.” // “.. ja tal on ainult üks enda tasakaalustamise vahend – tema tahe. / .. ainult kui sõjamees võib ta alles jääda teadmiste rajal. Nõial aitab paremini elada tema sõjameheks olemise jõud.”, lk. 184.
“Sõjamehe vaim ainult võitleb ja iga võitlus on sõjamehe viimane lahing maa peal. Selliselt loevad tagajärjed talle väga vähe. Oma viimases võitluses maa peal laseb sõjamees oma vaimu vabalt ja selgelt hoovata.”, lk. 185.
“Sõjamees kohtub nende seletamatute ja vääramatute jõududega sellepärast, et ta neid kavatsetult otsib, nii, et ta on alati ette valmistatud kohtumiseks.”, lk. 187.
“Maailm on arusaamatu. Me ei mõista seda kunagi ega haruta kunagi lahti ta saladusi. Niisiis peame kohtlema teda nii, nagu ta on – puhta müsteeriumina!”, lk. 189.
“Tahtsin oma elus midagi teha, midagi väga huvitavat ja intrigeerivat, midagi, mis täidaks mind suure rahu ja rõõmuga.”, lk. 193.
“Ta ütles, et peab alati valmis olema ja alati usaldama oma jõudu.”, lk. 219.
“Nüüd on sul aga vajadus elada nagu sõjamees. Oled seda alati teadnud, nüüd on sul lihtsalt võimalus kasutada midagi, mille sa varem tähele panemata jätsid.”, lk. 226.15
Ma olen väljendanud oma taotlust . Teha seda üha , iga teo ja tegemata jätmisega . Iga mõte, iga hetk .
Meenumine on puudutus teisalt --- kogu see muutus , kõik annab pöördumatult --- tulemuse . Esmalt märkamatu, --- et seda siis ühtäkki --- ootamatult teadvustada kui
--- muutust . --- Veelgi sügavam mälestuse virvendus --- kust küll ?!
--- Ja siis tabada end teotsemas või taipamas varem mõeldamatut otse ise-enesest mõistetava kergusega .
Seda tähendab pöördumatus . On võimalik vaid takerdudes viivitada .
Selle võimalikkuski välistada .
Mälestuste mäletamine --- selle mäletamine ....
Lummavad üli-reaalsed maastikud , mis on vaadeldavad kui kuulates kaugenevat kaja ....
Taipamine , et asun selle maa peal .
Ma ei väsi väljendamast oma sügavamat taotlust . äratada oma tahe , suunduda tundmatusse .
Mälestused . Unenägemise mitte tegemine .
Mida see tähendab !
--- Vääramatu ostus mitte "näha unenägusid" vaid ---
---'unes näha' ....
Nagu ilmsi . Näha ja mäletada ....
Mitte takerduda . Loobuda oma armetuse tähtsustamisest . Millelgi ei ole tähtsust --- 'lähte-eeldus' ....
Väljendada oma vääramatut taotlust ja julgeda suunduda üha kaugemale . Ma suudan ja julgen .
Sest seal on kogu rahu ja rõõmsa-meelsus .
Ja vabadus ....
Ja täisulikkus ja õnn --- minu Saatus .
Mille ma nüüd , lõpuks , olen jäägitult omaks võtnud .
Alandlikult ja uhkelt .
Minu Saatus . Aamen .
_________________________
________________
________
nüri noaga lõigatud ....
.... aeg lahtised otsad
teisiti kokku sõlmida....
22. august xxxx.

_________________________________________________________

'Secundo'


Maailm on teine ja mina selle sees olen hämmastunud. Seda kindlasti. Imestunud selle üle, et see siiski on veel sama maailm ja samas --- hoopistükkis 'teine'.
Ometi ei oska ma endalegi ammendavalt selgitada, mis selle kummastava 'teisesuse' põhjustab. Mis muutus? Ehk täpsemini, --- millal ja millega see teisenemine, mis praegu ilmne, -- oma alguse sai.
Sest teisnemine muutuseks, protsess mis kestab üha. Ja jääbki nõnda. Muutus vormib end üha selegepiirilisemalt välja aga see ei tähenda protsessi katkemist. See ei ole enam võimalik. Enam.
Teisenemisi siingi, tõsi mitte kohe, esimese korraga ilmnenud seadistus, see viimane. Alles eile õhtu, öösel. Maailm sai veelgi suurema mõõdu. --- Mõõdab ennast üha korrigeerivalt üle ja osutub suuremaks varem aimatust. Ja nõnda ikka jälle. Vaatasin kuud nagu pole siiani veel vaadanud. Vaatasin leeke, väga lähedalt, keskendaunult ja nägin neid selgelt eraldi välja joonistumas. Uskumatud muljed, -- justkui oleks vilksamisi nähtud midagi 'elusat', -- värelev ja võbelev elu, mis on väga "sõjakalt" (?) meelestatud nii omasuguse kui ka erinava suhtes. Tuli põleb. Ja põletab, kui seda tähele panna. EI põleta aga kui mitte märgata seda. See on midagi seletamatut seal, mida lõpuni näha (?) -- aimata vaid 'midagi' ääretult erinevat.
Kuu oli mõnel hetkel kui valguse sähvatus lõpmatusse. Suurepärane kiirus. Koslimilne , säärane. Muutus ka öine maastik, nõnda, eriliselt vaadatud valguse-laigu all. Ja jälle, -- ei osanud – endale, teisele – selgitada selle muutuse olemust. Sealt nähtust õhkus kui midagi. --- Nagu maitse, surutised – ehk nn. "rõhu-asetused" peas, -- mis omandasid tol korral üsna ulatusliku vormi. See on otseses seoses nähtava 'sügavuse' mõõtmega. Muutub vaataja – seega nähtav. Ammugi ei piirdu kirjeldatav nägemis-meelega, prevaleeruv ees-kätt just sõnastuses.
Üks peamine selles ilmutatud olekus oli hingamise füsioloogilise akti väga erimoeline teadvustamine. Näib isegi, et see sügavustele lähenemiseks paljuski oluliseks seatud. Tõesti, väga õnnestaval kombel sügavuti, viimati. Nõnda nagu mitte alati ei õnnestu. Milles "süüdistada" eeskätt ise-ennast. Või – teha paremini. Pelk "ootamine" on viga.
Variatsioonid, muidugi, loomulikud – isegi soovitatavad, kuna markeerivad võimaluste piiri-jooni selle 'ringi' sees. Hingamine kui eksistenstiaalne akt, -- seda sõna-sõnalt. – Selle müstilisus, elu andev, säilitav 'kõla-pind'. Ja mida sellega võimalik teha --- muuta maailma enda ümber --- ennast seal sees.
CASTANEDA: „... et ta nägemise all mõtles asjade intuitiivset tajumist, võimet midagi otsekohe mõista, võib-olla võimet näha läbi inimestevahelisi suhteid ning avastada varjatud tähendusi ja motiive.“, (lk. 24.)
„... Maailm ei mõju meile otseselt, maailma kirjeldus on vahepeal. Nii et tegelikult oleme kogu aeg ühe sammu võrra nihutatud ja meie maailma tajumine on alati mälestus tajumisest. Me meenutame pidevalt hetke, mis on just toimunud, just möödunud.“, (lk. 47.)
„... Abi mille jaoks? Sul on kõik vajalik ekstravagantseks reisiks, mis on su elu. Ma olen püüdnud sulle õpetada, et tõeline kogemus on olla inimene ja et ainus, millel on tähtsus on olla elus; elu on see väike ring mida mööda me preagugi käime. Elu iseenesest on küllaldane, ennast selgitav ja täielik.“, (lk. 52.)
„... „Sõjamees on alati valmis. Olla sõjamees ei tähenda mitte lihtsalt tahta sõjamees olla. Pigem on see lõputu võitlus, mis jätkub kuni meie elu viimse hetkeni. Keegi ei ole sündinud sõjamehena, nii nagu keegi ei ole sündinud mõistusliku olendina. Me muudame end nii üheks kui teiseks.“, (lk. 58.)
„...“ Me oleme tajujad...“ /.../ „... Kuid maailm, mida me tajume on illusioon. See loodi kirjelduse poolt, mis anti meile edasi meie sündimisest alates. Meie, helenduvad olendid, sünnime kahe jõuväljaga, aga kasutame ainult ühte maailma loomiseks. See väli, mille külge haakutakse varsti pärast sündimist, on mõistus ja selle kaaslane on kõne. Nende kahe vahel mõeldakse välja ja hoitakse ülal maailma.“, (lk. 93.)16
Absoluudi nihestatus? --- maailma-täielikkuse alternatiivsus hõlmamas absoluutset kui summat selles tervik-pildis. (Põhimõtteliselt välistatud ehk vaid tuntu-tundmatu piiri-mail). Teisiti hingata samane katsega teistmoodi vaadata , -- 'näha' …
Kui vähesestki kõik muutub! Nii nagu praegu.
Kirjutada ei ole sellest suurt midagi. Milleks siis vaevuda? Teatud "hajameelsus". Jah, mõneti hajuvil olek. Kuidas iganes täpselt. Eemal olek tuntust. – Ainult sinna poole , teadagi …
Võrratu seisund! Võrreldes millega! Koos-istumise ise-ärasusi. – Kuidagi ärgitav, seega soodsalt mõjuv. Jälgides ennast kõrvalt (liigagi!) ja mõista teist paremini. Osata ka juhatada, tunda võimelisust vastama mis küsimusele iganes. Kuidagi nõnda, umbes. Eraldi välja tuua veel seisundit nagu – 'häirimatus' --- mingi eriline üks-kõiksus, milles pole trotsi. Häirimatult ja täiesti külmalt kõrvalt registreerida! -- Konkreetselt: mitte (tahtmatultki) "kaasa kõlada" nt. ebameeldiva muusikaga --- aga ka ennast sest mitte häirida lastes.
DON JUAN: “... Ta ütles, et nõia jaoks ei ole meie igapäevase elu maailm mitte reaalne ega asu seal, kus me usume selle olevat. Nõia jaoks on reaalsus maailm, mida me kõik tunneme, pelgalt kirjeldus.”, lk. 6.
“... See suurejooneline sündmus minu elus sundis üksikasjalikumalt läbi vaatama oma kümne aasta töö.”, lk. 9.
“... Inimesed mõistavad haruharva, et me võime mida iganes ja ükskõik millal oma elust välja lõigata.”, lk. 18.
“... ma olen kustutanud oma eluloo. Olen vähehaaval loonud udu iseenda ja ja oma elu ümber ning praegu ei tea mitte keegi kindlalt, kes ma olen või mida ma teen.”, lk. 25.
“... Kui mitte miski ei ole kindel, siis jääme erkaksaks ja alati valvele.”, lk. 28.
“... Enesetähtsus on järgmine asi, mis tuleb maha jätta – just nii nagu elulugugi.”, lk. 32.
“... Maailm meie ümber on salapärane. Kuid ta ei anna oma saladusi kergelt kätte.”, lk. 33.
“... On rumal kujutleda, et maailm on ainult niisugune nagu sina seda arvad. // ... Maailm on salapärane koht, eriti hämaruses.”, lk. 69.
“... Tuleb olla kättesaadav või siis kättesaamatu, nõnda kuidas olukord parajasti nõuab.”, lk. 71.
“... Õige kütt ei taba saaki mitte ainult sellepärast, et seab üles oma lõksud ning tunneb loomade harjumusi, vaid ka sellepärast, et tal endal ei ole harjumusi. See on tema eelis. Ta ei sarnane põrmugi loomadega, kellele ta jahti peab ning kes on kinni oma harjumustes ja etteaimatavates kavatsustes; ta on vaba, nõtke ja ennustamatu.”, lk. 79.17

Uus algus, esimene päev.
Vapustavalt suurejoonelisi nägemusi. Muutunud reaalsuses sedistus paika kui kunagise 'lõikamise' lõpp.
Kogemus, mida varem polnud, äärmise selgusega näha oma elu ja hoomata muutuse olemust. Lihtne, -- ääretult lihtne ja sellega --- kohutavalt keeruline – see on 'laitamatuses' … Kui eriline kõla sel sõnal nüüd!
Näha hämmastavaid seoseid varasemast selle hetke poole juhatavat, seletamatuid kokkusattumisi – see ei ole juhus…
Äärmiselt õnnestav – see taipamisie võimalus! Kinlasti erakordne saavutus. – Ja samas uue 'tüskli' algus…
Kohtumine taas seletamatuse, 'juhtiva jõuga'. "Dunhilli" tuntud vormis. Aitas äratundmisele jõuda toimuva olemusest. Aitas Otsusele jõuda edasi toimuvas. Muutis kõik – just nõndasama kui esimesel korral!
Seal Budapestis, veebuaris '96 – kui tegin paki lahti ja tõmbasin siis kuidagi – oma elu kõige müstilisema suitsu…
'Lõikest' olen nüüdseks aimu saanud, aeg asuda "lahtisi otsi kokku sõlmima"… Mingi eluperiood on lõppenud , -- tagasi dateeritav: veebuar '96 ---- august '97.
Varasem kirjapandu omandas nö.—"Testamendi" kuju, -- ja koha – eesmärgi,selgituse --
Sain nähtust, selgelt nähtud varasemast konkreetseid vihjeid edasiseks. Tajudes mingi maagilise – 'juhtiva jõu' juures-olekut isegi tavapärases nüriduses. --- See on see "isiklik jõud" – mis suunab , ja võimaldab – kui seda võimaldada! --- heita pilku ka kõrgema tasandi arusaamadele. Viib edasi, annab suuna ja eesmärgi. Seda rangelt – võimetle vastavalt. Ehk siis: võimalus, mille eest tuleb tänulik olla… "Testament" on tegelikult nn. "kokkuvõtete tegemise" ülesanne, millega ka alustada. – Õieti, juba alustasin – "mõtlesin" ostekui "Kahes eristatud liinis" … --- taas kirjeldamtuse valda, kõige õnnestavamat -- ei ole põhimõtteliselt võimalik sõnas vahendada: Mingi valulik-õnnestav ängistus; siis "mõtlesin": mõtlemise 'sära'! Hoogne läbinägelikkus. – Mida iganes ka öelda need on ainult sõnad ja ei vahenda midagi.
Teisalt: keda süüdistada kui aina korrta, et "sõnadest jääb puudu". Muuseas ka enda oskamatust, vähest pealehakkamist. Viga, mida annab parandada. "Testamendist" saab tõsine nö. Meeldetuletamise ülesanne, et endal huvitavam siis nö. "kirjanduslikus vormis".
Senise kirjapandu stiil ja eesmärk vajab tungivalt korrigeerimist. See "raskelt paraadlik" stiil ja vargne arvestamine palumata lugejatega on oma eesmärgi täitnud – saab selleks nn "testamendiks" ühes kindlas kohas. Kuidas küll kõik haakus!, iga väiksemgi sündmus tihedaimas seoses teistega – viitamas toimunu erakorralise võimalikuks saamise poole. Sügavaim "mõtestatus", mida iganes kujutleda. Nüüdse kirjapandu sihiks seada – korduv ülelugemine -- vihjete, juhatuste saamiseks parema poole jaoks. Senise üldsõnaline ülivõrdes "ilukõnelisus" oli "mõtlematult mõeldud" ehk osutus vajalikuks – silmas pidades adressaati --- kellegile tulevikus
Sihiks ei ole pelk loodusvaatluste kataloog, pigem markeerimaks mööduvaid 'tee-tähiseid'. Ja muidugi ka ülesanne iga hommiku jaoks – jätkuvalt meelde tuletada, näib, et see on vägagi oluline.
--- Eristada olulist – "edasi-viivat" 'jõudu' --- ebaolulisest – st. millestki mida rehkendada ei anna. 'Tegu' nähtud tervadatult primaarsena välja joonistuvat. Tunne pigem lähte-eeldus – kas juba kirjutasin, -- ei tee paha korrata. Eelneva osa ainuke õigustus ja mõte oli --- jõuda pealkirjastuse --- ' S e c u n d o ' – juurde. --- Sellega juhatada sisse täiesti uus tsükkel – ei rohkemat ega vähemat kui – uus elu-periood …
Väga paljut peab kaduma, veelgi rohkem teisnema, muutuma. Siingi kehtib sama --- muutust ei saa, ei tohi – pelgalt "oodata". – Tuleb anda endast parim, et see teoks teha, igal hetkel eraldi. Kui lihtne ja kui keeruline see küll oli! Milles küll seisnes ületamatu keerulisuse, raskuse 'lihtsalt kerge' lahendus!
Pea uskumatu – mis aga poos. – See on tõesti algus (miilest end mitte häirida lasta, et lasta end mõjutada vägisi paatoslikuks muutuvast kirja-keelest). Küsimus vaid erineva jõulisuse --- võimaluste piiriga – maailma nägemise viisidest. See, mis varem raske, nüüd otse ise-enesest mõistetav.
Muidugi, paljutki mis siis näis lihtsam osutub tegelikkuses vaevaga saavuatatavaks. See lai, takistusteta tee mida enda ees avanemas nägin, osutub kogu jõudu ja kannatlikkust nõudvaks kõrvaliseks mägirajaks. Nõuab kõike – seda suurem rõõm. Suurejoonelisim vaid 'välja-kutseks'. Kui kergem hingata, kui lasta enesel senise nõmedusele lõplikult selg pöörata – selleks just ülesanne meenutada, möödunud perioodi – ja 'üle-vaatlikult'…
Ja kinnistada seda nii vajalikku tunnet järgnevalt veelgi --- meenutada, üles tähendada – selleks, et muuta see reaalsuseks.
Tõeline pretensioon! Ja kui teisti kõik nüüd on! Oma tee algul…
CASTANEDA & Don Juan: “... Inimene peab tundma vastutust selles salapärases maailmas viibimise eest. / Sa tead ju, et elame kummalises maailmas ? // Minu jaoks aga on maailm kummaline seetõttu, et ta on salapärane ja seletamatu, hämmastav ja aukartustäratav.”, lk. 85. “... Tegudes on jõud. / Eriti siis, kui inimene teab, et see tegu on tema viimane võitlus.”, lk. 87.
“... Aga mulle meeldis see tunne, mida vaid tema suutis mulle sisendada – et maailm on hirmuäratav ja salapärane, kuid siiski ilus.”, lk. 96. “... Järgmise sammuna avaldab jõud ennast kui miski kontrollimatu. Ma ei saa öelda, kuidas see tuleb või mis ta õieti on. See ei ole mitte midagi, aga ometi paneb ta su nägema imesid. Ja päris lõpuks on jõud midagi meis enestes, midagi, mis kontrollib meie tegusid ja allub siiski me tahtele.”; lk. 100. “... Oleme ju meie ise niisama salapärased ja hirmuäratavad kui seletamatu maailm meie ümber...”, lk. 102. “... et tõeline võit olnuks see, kui oleksin lasknud asjadel areneda ning järgnenud jõule, kuni maailm oleks kadunud.”, lk. 105.
“... Minus olid segamini hirm ja aukartus, jõud ja surm.”, lk. 106. “.... Püüelda sõjamehe vaimu täiustamise poole on ainus inimesele vääriline ülesanne.”, lk. 110. “... Selleks, et omada jõudu, tuleb eldada koos jõuga.”, lk. 129. “... Niisugune on jõu loomus... / ... valitseb see inimest, kuid on samas tema käsutuses.”, lk. 131. “... Jõud on kummaline asi. Et teda omada ja käsutada, on vaja piisavalt rammu. Siiski on võimalik teda koguda vähehaaval, kuni lõpuks ollakse piisavalt tugev, et toetada ennast võitluses jõu pärast. // Jõu asupiagaks on vaatepildid, mida sa jälgisid.”, lk. 132.18

Kolmas hommik…

pärast otsustava nihke algust. Pea märkamatu (!) nihe teadvuses ja milline määratu murrang sellest 'saab'! Muutus ei saa, sed on vaid ehk võimalik suure vaevaga läbi viia. Jälgida ennast pedevalt 'varitseda' end üha "harjumast" Suuta aina vaadat, kuulda, -- mõelda erinevalt harjumuspärasest. Selleks "harjutada" endale aina uusi nö.- "harjumusi" ja loobuda neist üha. --- See kõik selleks, et muuta end voolavamaks/sundimatuks-kergemaks… Selleks ka õhuline magamis-asend.
Tuleb iga päev, iga hetk proovida vähendada inertsust, raskemeelsust --- kõige harjumuspärase mõju. Sest milleks tegeleda millegi nii-võrd tüütuga… Või viitsida seda. Enam mitte. Murrang, see tõeline – on tegelikult kui laviin --- muutuse vapustav akt, -- aga selle alguseks on ühe ime-psisikese, aga otsustava kivikese veerema hakkamine kõrgel mägedes. Seda 'kivikestki' võimaldas lahti-kangutada ainult tänu hoopis juba muutunud (psühh.-füsiol.) – seisundile. Täiesti teine energia, -- st. arusaamise, mõistmise, suurema selguse ja tegutsemisvõime - ja -tahte --- tasand! Seda paljuski nõnda-võrd, mis varem otse mõeldamatu. Kui lihtne – kui "raske"! Sihiks säilitada ja suurendada seda. Sest osalt on see seisund, -- oli see võrratu valgustava taipamise seisund – kolm ööd tagasi --- nö.- -- "üle tegelike võimete" (?) Jõu-taimed' --- "kogu tänulikkus" --- aga pikemas perspektiivsis --- ei saa (sic!) ei peaks tugede najale toetuma jääma…
(Huvitav "kirjanduslik konflikt " seal ülal. Täpselt nagu kirjutatud, loetud ja kuuldud --- 'like a woman'…! --- vastav reaktsioon soosiv-tõrjuv. Kuidas oligi --- annab suurema jõu ja hea-olu tunde/ kipub väilistama/ ülejäänut) -- Aga jätame selle (!) jälle!! See on midagi millesse üha saab vaid armuda. See võrratu tunne, maitse, lõhn…!
Don Juan: “... Jõud ise leiab sulle hea põhjenduse siis, siis kui oled teda piisavalt kogunud.”, lk. 132-133. “... Teadmistega inimene on isik, kes on tõsiselt järginud kõiki õppimise raskusi. See on inimene, kes on kõhklusteta ja kiirustamata läinud isikliku jõu saladuste lahendamisel nii kaugele kui võimalik.”, lk. 153. “... Usalda oma isiklikku jõudu. / See on kõik, mis inimesel on selles salapärases maailmas.”, lk. 161.
“... sõjamees tegutseb ka siis nõnda, nagu teaks ta täpselt, mida teeb, kui tal sellest tegelikult aimugi pole.”, lk. 162. “... pole sõjamehel uskuda vajagi, veel enam – kui ta tegutseb ilma uskumata, on see just mittetegemine.”, lk. 188. “... Sõjamees elab plaanipärast elu. Ta võtab kõigest osa siis ainult siis, kui see tema plaanidele kasuks tuleb. Sõjamees kontrollib end alati ja teeb alati seda, mis tarvis.”, lk. 211. “... Ainult sõjamees võib üksinda vastu pidada teadmiste teel. / Sest sõjamehekunst on tasakaalustada inimese hirm elu ees elust tuntava rõõmuga.”, lk. 246.19
Energia raiskamiseks nimetada ka mõtetut sehmimist, läbi-mõtlemata tegutsemist – üldse enese pideva kontrolli puudust igapäevases. Taipamine, 'varitsemise' tähtsusest. – Ennekõike --- jätkuvalt "varitseda" ise-ennast – oma nõmedust, lodevust, inertsi --- kõike, mis varasemast hästi teada ja harjumus-pärane. See on ääretult keeruline – täiuslik enese jälgimine (! - just!) – kontrollimine (siin) viiks kohe täielikus vaikuses üldise teisenemiseni. Siin kirjutades --- sõna jälgimine --- enese suurem teadvustamine, -- "ilma ennast hetkekski unustamata". Seda lihtsam alustada suhtluse tasandilt. ´varitsedes' ise-ennast jõutakse enese-kontrolli ja sealt-kaudu ka teiste kontrollimiseni. Jälle midagi väga lihtsat ja "alati teada olnut" – aga suuta see teoks teha! Või "lubada" endale seda tõesti… Meenutada suurepärast eeskuju (selles!) mõttes. // 'Varitsemise' sihiks on suuta (teatud määral) kontrollida ümbritsevat (inim-)maailma.
---- See on üks 'tahteline ots', mis tuleb "kokku sõlmida"… Ka 'taipamine kohustab'…. Kuidagi erilisel kombel – ei ole võimalik arusaadut – harjunud kombel – selle teoks-tegemist üha "edasi lükata". Ülesanne oma "harjumusi" pidevalt jälgida --- viib huviatavalt ergatataud seisundisse. – Võtta või nt. suitsetamine – või mistahes teine tegemine, -- sellest hoidumine küll "raske" , -- harjumatu! -- aga võimalik.
Uus tsükkel, teisenenud vaate-punkti asukoht – suurema jõu ja mõistmise tasand – tähendab teadlikku seljapööramist ise-oma inertsele nõmedusele. Oma senise piiratuse teadlikku eitamist. Väga paljut tuleb kõrvale heita kui rämps. Alustades "harjumustest". Ja väga palju, lõputult palju on avastada seda uut, hoopiski erinevat maailma, millest mul on olnud õnne mõnel hetkel aimu saada.
See on suur ülesanne, -- paljutki, mis praegu näib lihtne osutub suuresti keerukamaks ja võib võtta arvatavast hoopis-tükkis kauem aega. Aga suuta lubada endale 'ülesannet'…! Jääda 'laitamatuks'!
--- Sellest piisab täielikult. Mõista üha – 'kui väga' on võimalik olla 'laitmatu'. Eristada end häirivast – või viimane – ümber hinnata ja vabastada end üleliigsest. Hinnata ümber nii üldisemad seosed kui ka igapäevaseimad mõttelised struktuurid. Väljendada üha – ka mitteverbaalselt ja mitte-mõtteliselt oma vääramatut 'taotlust' ja 'tahet' muuta oma maailma, nihutada 'ise' asendit, vaatamise nurka, -- et näha saada teisi "oma" maailmu. Kannustagu selleks pidevalt varasema armetuse – selle jätkumise võimaluse õuduse – meenutamine. ---Ei ole mingit valikut --- sest ma tahan nii.
Muutus on ennekõike sisemine (sic!) --- väline aitaks kaasa, aga ei mõju pea üldse, kui puudub esimene. Mõelda üha selle eelneva 'tsükli' –eluperioodi näitel. (seoses teisega) – Üldisemad seosed)).
Konkreetsed vihjed teotsemiseks ka igast päevast – kui aga end ammendavalt jälgida. Midagi minus on kõike seda --- küll tugevasti pärsitud kujul – üritanud varmealtki – meele-heitlikult… ("Kuritegu inimese vastu"). Haarab, jäägitult vaid kogu erinevus, unenäolisus, ise-oma tabamatu ja tõeline maailm.
CASTANEDA & DON JUAN: “…Tähtis on see, et sõjamees oleks laitmatu. // … sõjamehe jaoks on tähtis eneseühtsuseni jõudmine”, lk. 9. “…Isikliku jõu suurendamise teel. Isiklik jõud võimaldab sul suure kergusega libiseda nõia selgitusse.”, lk. 10. “…Sõjamehe eneseusaldus… // Sõjamees otsib laitmatust omaenda silmis ja nimetab seda alandlikkuseks. // … laitmatus oma tegudes ja tunnetes.”, lk. 11. “… Kõik, mis me teeme, kõik, mis me oleme. tugineb meie isiklikule jõule. Kui meil on seda küllaldaselt, võib üks sõna muuta meie elu suunda.”, lk. 12.
Me oleme helenduvad olendid. // Ja helenduva olendi jaoks on oluline ainult isiklik jõud.”, lk. 13. “… Unenägemine hõlmas erilise kontrolli arendamist oma unenägude üle sellises ulatuses, et nendes kogetu ja ärkvel olles läbielatu omandasid ühesuguse tõelisuse.”, lk. 14.
“…Sõjamees läheb oma saatusele vastu, ükskõik milline see ka oleks ja võtab selle vastu täielikus alandlikkuses. Ta võtab alandlikult vastu oma osa, mitte kui taganemisvõimaluse, vaid kui elava väljakutse.”, lk. 22. “… kui sõjamees on omandanud unenägemise ja nägemise ning välja arendanud teisiku, peab ta olema vabanenud oma eluloost, enesetähtsusest ja harjumustest.”, lk. 46.20

Neljas hommik, teisipäev.

Ärkasin täna kummaliselt, nägin kummalist und ja – kui 'meelde tuletada' – oli ka õhtu – osa ööst tavapärasest suuresti erinev…. See kõik tänu, -- see kõik toimus hoopis --- 'suurema vaikuse sees'…. Ka tänahommikune ärkamine, ka öine uni.
"Alustades algusest"! – See olekski kogu kehalise tunnetus-võime drastiline kasv. Jäin vaikselt istuma, kuulama….
Kõik toimub energeetilselt täiesti varem mitte olnud tasandil. *Jõu-taime' üle kolme nädala järjest. Säästlikkus, sublimatsioon – ja täielik laitamatus --- Suurepärane, jõuküllane seisund. Ja see muudab kõike, -- muutes ennast. …. Nihutatud on kogumispunkti asendit minu 'tonalile' soodsamasse kohta – tulemuseks parem, -- soodsam 'tonal' --- millest lähtuda sööstuks tundmatusse….
Hiljem, olles end eemladanud maast, ja "selle muserdavast külgetõmbejõust" --- ei tahtnud mõtted tulla --- viibisin hoopis suurema vaikuse seisundis. Sügava konsentratsiooni, relaktsiooni – seisundis. "Sisendusprogramm" just seal. Ja siis --- unenäomaailmast….
--- Ka see oli ebatavaline – esiteks --- mäletasin kohe ja ilma mingi pingutsuseta olulisemat. Kõige olulisem --- panin tähele 'oma käsi' !! -- Ma küll ei vaadanud neid konkreetselt, aga silmasin oma "osavaid käsi" otsides riiulist raamatuid (mida ei vajanud?). Väga kindel mälupilt: registreerisin väga tähelepanelikult kõrvalt oma käsi tegevuses (Mille sihitus võib tuleneda just väljendatud 'taotlusest'). Unenäo eelnevas osas nägin vilksamisi ise-ennast Don Juani õpilasena, kohtusin hämmastavate jumal-inimestega, sain vihjeid, õpetusi, viibisin tuntud-tundmatus kohtades. --- Helge unenäolisus! --- Teotse laitamatuses!
DON JUAN: “Elu iseenesest on küllaldane, ennast selgitav ja täielik”. ,lk. 52.
“… et miski sõjamehes on alati teadlik igast muutusest. Sõjamehe eluviisi eesmärk on seda teadlikkust soodustada ja säilitada.”, lk. 63. “…Otsustamine tähendab seda, et sa oled oma vaimu laitmatult treeninud ja oled teinud kõik võimaliku, et olla teadmiste ja jõu vääriline.”, lk. 76. “…Tahe oli arendatav ainult nõidade poolt. See ilmnes nende puhul, kes tegelesid saladustega ja andis neile võime korda saataebatavalisi asju.”, lk. 78. “… sõjamehe tõeline kunst on hirmu ja imetluse tasakaalus hoidmine.”, lk. 87.
“…on sisemine dialoogi nõiduse sõlmpunkt; see on kõige võti. Niipea kui sõjmaees õpib seda peatama, muutub kõik võimalikuks; kõige suurejoonelisemad plaanid muutuvad teostatavateks.”, lk. 88. “…Ainult sõjamees suudab üksinda taluda teadmiste teed. Sõjamees ei saa kaevelda, ega midagi kahetseda. Tema elu on lõputu väljakutse…”, lk. 98. “…Üks sõjamehe tegudest on mitte kunagi mitte millestki end mõjutada lasta… // Sõjamehe enesekontroll peab olema laitmatu.”, lk. 131.
“… Sõjamehel on aega ainult oma laitmatuse jaoks; kõik muu kurnab tema jõudu, laitmatus annab seda juurde. //… laitmatus tähendab anda oma parim, ükskõik millega sa tegeled.”, lk. 180. “…Näis, nagu oleks märkmete kallal töötamine minde vabastanud minevikust ning muutnud vastuvõtlikuks / maalima praeguse hetke ja koha suhtes.”, lk. 192 “Mõtlen täielikku muutust, /… et on vaja kõige drastilisemat muutumist, kui sa tahad teadmiste teel edu saavutada.”, lk. 208. 21

Viies hommik, selle viimase nädala keskel ja samuti nende hommikuste lehekülgede keskel.
Eilne öö vapustav, meenutades kõige enam esimest korda uue ajaarvamise algusest. Täiesti erinev teadvus-tasand! Milline sära ja läbitungiv selgus ümbritsemas iga mõttevirvendust! Teada asju täiesti kindlalt, näha oma nüüdset elu täiesti selgelt enda ees avanemas. Väga palju konkreetseid näpunäiteid ja üksikasjalikke juhendeid tuleva tarvis. See kõik vahest sellest, et kartsin 'allika' juurde minna !
Ja nagu alati, nii ka nüüd --- iga hommiku suureks kurvastuseks on kui vähe ma küll mäletan! Sellest vahetsust õnnestavast teadmisest! Sellest säravast maailmast! Ja kui palju nõmedust on küll veelgi igas päevas – igast õhtust vaadates!
Aga toimuv kõik nihkunud teisale. Paljutki sellest, mis praegu iseenesest-mõistetav varem olnud õige raskelt saavutatav. Aga elu on kummaline ja maailm on salapärane... Suureks ja kohseks kergenduseks ka otsus: üleliigne nõmedus oma elust välja rookida. Lihtne asi – nagu kord sõrmega nipsu lüüa!
Ma meenutan. Püüan pingsalt meenutada kõiki neid tabamatuid välgusähvatusi… Und ei mäleta, sest päike ajas liialt järsku üles mind täna. "…. Ja siis lähen, jalad tunnevad --- vähemalt üheks ööks…".
Carlos Castaneda: “… idee tuvustamine, et meie nähtav mailm on ainult üks vaatepilt, maailma kirjeldus. // … eesmärgiks on algusest peael selle vaatepildi peatamine. Nõiad nimetavad seda sisemise dialoogi peatamiseks ning nad on veendunud, et see on ainus ja kõige tähtsam tehnika… // õige käimisviis.”, lk. 213. “… mõtte tegutsemisest ilma midagi tasuks lootmata. Siedialoogi peatamine on siiski nõia maailma võtmeks. / … sisedialoogi peatamise kiirendamine // .. et siedialoogi peatamisesk kasutati kaht peamist tegevust või tehnikat; eluloo kaotamine ning unenägemine … / huvi nägemise vastu.”, lk. 215.
“… tema õpetuse põhipunktid / Eluloo kaotamine ja unenägemine. // … saldus on tähelepanemine… / … kõik eksisteerib ainult meie tähelepanemise tõttu.// Eluloo kaotamien ja unenägemine peaksid olema ainult abistavad tegurid / Iga õpilane vajab toetuseks kannatust ja jõudu. Seepärast tutvustab õpetaja sõjameheteed või elamist sõjamehe viisi.2, lk. 216. “Ilma kindlameelsuse ja tasakaaluta, mida kätkeb ndas sõjamehetee… // ta oli kõigest nii teadlik. // …abiks eluloo kaotamisele õpetatid kolme teistsugust tehnikat. Need olid: enesetähtsuse kaotamine, vastutuse enda peale võtmine ning surma nõuandjana kasutamine.”, lk. 217 “… võtab kõiki õpetaja soovitusi ja nõuandeid tõsiselt… // … vajasime neid jõudusisaldavaid taimi.”, lk. 219.
“…Jõud varustab sind vastavalt sinu laitmatusele. / Sa oleksid olnud laitmatu ning jõud oleks varustanud sind kõige vajalikuga. Selline on reegel. // , lk. 220. “Nõiad on õppinud paljude põlvkondade vältel jõudusisaldvaid taimi kasutades märkama kõike // .. et nõiad on oma tahet kasutades suutnud oma maailmapilti avardada. // jõudmaks tõelise maailmani.”, Lk. 221. 22
Alapeatükk: --- Andmisest – ostmisest või kinkimisest ja saamisest. Õpetlikuse asukohad. Vastuvõtlikuse määrad. "Vanad sõbrad" elavad selle müstilise akti raskelt üle aga peavad seda siiski sest on kohustatud olema vahendajad, sümboolses tähenduses. Tähendus-rikkus näitamas ka seoste iseloom. /…/ 'Järgneb'….
See olnud ilus aeg, vahest kõige ilusam üldse. Suurepärane seis --- aega ei ole, see sunnib tagant. Järjepidevus tugevneb üha ja annab jõudu ning kindlust. Päevad on teisnenud, nõmeduse kiuste, -- palju tähelepanelikkust ja taipamist rohkem. See on reaalsuse muutumise ehk: 'reaalseks muutumise' lugu. Ja kõik teed ju lahkuvad selle maakera pinnalt….
Kui erinev suhtumine kõigesse! Ja kuidas see küll suunab ja juhendab. Usaldada seletamatut jõudu endas ja seal väljaspool --- ning see asub juhtima, näitab teed, -- oleks nagu 'valguse-allikas' päevasegi aja jaoks.
Et saan säärasest aimu. Pean olema tänulik. Seni varjatust. Mitte juhus ei ole määranud lugema kõrgenenud teadvuse, vasaku poole õpetusi just praegu… Ise sellest aimu saades ma mõnel hetkel kui 'näeks' juba --- so. äkiline, ootamatu teadmine ilma igasugu kahtluseta. Läbi nägemine. Teine maailm, uus algus --- kui lihtne, kui keeruline.
See hommikune tuul – ja vihjed. Need hämariku ja pimeda aja kõrg-hetked, vaadeldes tundmatust seal eemal. Maitsta seda.
CASTANEDA & DON JUAN: “.. pidevalt uueneva maagilise maailma. // saada teadlikuks sellest, et ta on otsustanud ühineda nõidade maailmaga. // Sõjamehe elus on ainult üksainud otsustamata asi --- kui kaugele on võimalik minna mööda teadmiste ja jõu teerada. // Laitamatus on tõesti ainus tegu, mis on vaba, olles seega sõjamehe vaimu tõeline mõõt.”, lk. 225.
“… abiks unenägemisele: eluharjumuste kaotamine, jõudusisaldav käimisviis ja mittetegemine. // unenägemist / mittetegemiseks //… “harjumuste kaotamine, jõudusisaldav käimisviis ja mittetegemine oli teed uutmoodi maailmatajumise õppimiseks, ning need andsid sõjamehele veidi aimu uskumatutest tegutsemisvõimalustest-.” // … mõte oli / et muutus võimalikuks eraldi oleva unenägemise maailma tundmine.. // Unenägemine on muidugi nõia kõikide pingutuste kroon. Täielik naguali kasutamine.”, lk. 226.
“… ning kui otsustada tema välimuse järgi on ilmselt nõid. // said sa teadmis I, mi ületasid sinu mõistuse.”, lk.227.
See tähendab, et sõjamees on lõpuks saavutanud jõu. / Mitte keegi ei tea mida sõjamees sellega teeb / võib-olla saavad teist inimesed, kes on vihatud, üldtuntud või heatahtlikud. Kõik see sõltub teie vaimu laitmatusest ńing vabadusest.”, lk. 257.
“… kindel olles, et tema vaim on laitmatu ning kõigepealty, täiesti teadlikuna oma tegevuse tõhususest. Sõjamehe rõõm tuleneb oma saatuse vastuvõtmisest.”, lk., 262.
Ainult armastus / võib anda sõjamehe vaimule vabadust; ja vabadus on rõõm, tõhusus ning kaasaminek igal juhul. See on viimane õppetund / täieliku tühjuse hetkeks. // Videvik on lõhe maailmade vahel. / See on uks tundmatusse.”, lk. 266. 23

Järjekordne hommik. ( 27. 08. xxxx).

Kummalised linnud siin. Eriti üks. – äratas mind täna varjases koidu-ahetuses kummalisel kombel üles. Ma arvan, et see oli vares. – See müstiline hõbevalge lind teadgi. Aga vahest ei olnud ka --- oli liiga kummaline selleks. Hääl. Ronk? See oli tõesti hämmastav --- see äratas mind sihilikult ja ootamatu kergusega. Otsekui oleksin olnud osaliselt üleva juba enne kui ta mind vaatas. Üksik kraaksatus pragu – ei varesel on hoopis teine hääl. Üks naljakas orav kiirustas siit äsja mööda.
See kummaline lind vaatas mind tõepoolest, sest kui olin uuesti suikumas häälitses ta veel kaks korda väga eriliselt ja valjult – nii, et ma kohe teadsin ja vaatasin ta vahepeal muutunud asukohta. --- Ja nägin seal, okste vahel, vastu taevast, -- nagu kummalist sädelust. Mulle tõesti tundus nii. Seejärel see lind, kes mind jälgis ilmselt pealiigutuse tõttu lendas minema sauna poole --- ja häälitses ka seal. Nägin vaid korraks ta suurt tumedat (-- midagi oli veel – "ilusat"? jõulist-tugevat?) varju-kuju endast üle lendamas.
Kummaline. Siis tundus kuidagi hoiatav --- muutusin ümbruse suhtes tähelepanelikuks. Kindlasti oli see enne ja see oli ka kohtumine. Ja nagu mulle äsja meenus, -- mitte esmakordne. Olen siin nimelt varemgi näinud seda suurt ronka puu ladvast mind jälgivat ja nagu millegi eest hoiatavat või märku andvat. Kindlasti ei olnud see kohtumine vaenulik. Häälitsuste toon viis mind poolteadlikult iseloomustuseni, et "uudishimulikult". Maailm mu ümber tõesti seletamatu koht.
Ta tahtis mulle näidata kui ilus on koidu hämarik. Ma ju 'tahtsin' seda näha! Läbi puude oranzilt kumav taevas, tume mets ja selle kohal kahkjas-sinine taevas, milles ootamatult näha väga noort Kuud.
Oli väga vara, -- ja millise kergusega ma küll ärkasin! See mõjutas ka järgnevaid unenägusi --- mis olid õige kummalised, varjutatud mingist painavast tähendus rikkusest ja salapärasest ohustatusest (?) Veel äsja "unustasin" midagi olulist sellega seoses! Oma unes nägin ma üht kummalist nägu. Üht lauset, mis suunas ja kohustas --- aga millel vastust ei olnud. Vastuse sain vist oma unenäost. Päike tuli välja. Ka teistkorda ärkasin varem. Mind äratas nimelt üks rähn. Kummalised linnud. Ja lehed, mis üha langevad….
Eile oli alustuseks üks huviatav episood. Oli tabamatult mööduv hetk, mil teisnemine sedavõrd, et miski nägi hetkel midagi muud minu asemel. Huvitav omapoolne reaktsioon -- mis sundis mind märkama ebatavalist. Üks ei pannud ilmselt midagi täehele.
Rõõm siinkohal tõdeda, et pärast seda 'uut algust' –st energeetiliselt teisele tasemele jõudmist 'cannabilise müsteeriumis' --- pole olnud ühtegi tagasilangust. Mõju on olnud alati sügav, õpetlik ja kohati lihtsalt suurepärane --- vahel ja kohati aga veelgi enam! Kuuluvad ilmselt varasema nõmeduse rubriiki need jutud "mitte-tegemisest". Sest,--- keda selleski süüdistada?!
CASTANEDA: „...“ Me oleme tajujad...“ /.../ „... Kuid maailm, mida me tajume on illusioon. See loodi kirjelduse poolt, mis anti meile edasi meie sündimisest alates. Meie, helenduvad olendid, sünnime kahe jõuväljaga, aga kasutame ainult ühte maailma loomiseks. See väli, mille külge haakutakse varsti pärast sündimist, on mõistus ja selle kaaslane on kõne. Nende kahe vahel mõeldakse välja ja hoitakse ülal maailma.“, (lk. 93.)
„...“Nagu alati sõjameeste tegemiste ja mittetegmiste puhul, on isiklik jõud ainus asi, millel on tähtsust.“, (lk. 98.) „... et peale su tahtmise teadmiste teele asuda peavad ka su teod ise olema küllalt laitamatud, tegemaks sind nende teadmiste vääriliseks.“, (lk. 110.) „... „Sõjamehe põhireegel on...“ /.../ „... et ta teeb oma otsuseid nii hoolikalt, et miski, mis nende tulemusena aset leiab, ei suuda teda üllatada, rääkimata jõu nõrgendamisest.“, (lk. 142.)
„...“Tulevikku ei ole olemas!“ /.../ „Tulevik on ainult kõnelemiseviis. Nõia jaoks on ainult praegune hetk ja koht.“, (lk. 191.) „... Ilma kindlameelsuse ning tasakaaluta, mida kätkeb endas sõjamehetee, ei ole võimalik teadmiste rada välja kannatada.“, (lk. 217.) „... Mingil moel olid tema hoiatused nõia selgituse suhtes koos arusaamisega tema tohutust teadlikkusest hakanud mulle mõju avaldama.“, (lk. 228.)
„... Igasugune muu kord on mõttetu ja väiklane, kuna see läheb meie loomuse vastu; see röövib meilt meie maagilise päritolu ning taandab meid eimillekski.“, lk. (230.) „... See on nõia selgitus. Nagual on väljendamatu. Kõik võimalikud tunded ja olendid ja ised hõljuvad seal nagu laevad, rahulikud, muutumatud, igavesti. Siis seob eluliim mõned neist kokku.“ /.../ „... Kui eluliim seob need tunded kokku , siis luuakse üks olend, kes kaotab oma tõelise olemuse tunnetuse ning saab pimestatud selle piirkonna särast ning sädelusest, kus hõljuvad olendid tonalis.“, (lk. 246.) „... Otsus jääda või tagasi pöörduda tehakse millegi poolt meis endis, mis pole ei meie mõistus ega soov, vaid meie tahe, nii et seda pole võimalik ette teada saada.“, (lk. 257.)24
Eilse korra kõige suurem taipamine oli --- L a i t m a t u s on 'jõud'. Jõud on 'tunne'…. Kõik , mis vajalik kogumis-punkti nihutamiseks …. --- oma maailma muutmiseks. Lõplik mõistmine, et see lühike definatsioon on tõepoolest kõige täpsem. --- "Laitamatus on jõud, mis on 'tunne'". Jõud on väga eriline 'tunne', mida tuleb tõesti "koguda" ja millega tuleb säästlikult ringi käia – sest see on ju 'tunne' – st midagi äärmiselt reaalset ja vahetut!
Seega: laitmatus on tunne, et --- "ma olen laitmatu" – st. paljut: --- haavamatu, hoolimatu, enese -(ja sihi-) -kindel, keskendunud, tähelepanelik, jõu-küllane, muretu ja kaine, jne.
Seda 'tunnet', -- seda jõudu saab laitmatu käitumisega – laitamatu eluga tõepoolest suurendada ja koguda ning see saab kõiges otsustavaks. --- See, kes surm-kindlalt veendunud oma jõus on tõesti tugev. (See ei olnud päris 'laitmatu' lause).
Väga kahjulikud, -- st. 'energiat vähendvad' – on teatud "neg. enesesisendused" --- nagu varasemast tuntud : jutud "emotsionaalsest väsimusest" ja ei-tea-kust-võetud teooria , et mõju ainult teatud lühikesel perioodil. --- Nii üritasin ma varem lihtsalt oma nõmedust, lasikust ja minnalaskmist enese silmis õigustada. Ju kuna ma salamisi nii uskusin, muutsin siis muidugi nö.- "emotsionaalselt väsinuks" --- või kuis iganes. Säärane mõtlemine nüüdsest kõrvale jätta – on läbi nähtud ja üleliigsena ära visatud…
DON JUAN: “… et kõik on võimalik, kui inimene tahab seda vääramatu kavatsusega.”, lk. 21. “… Arvasin, et need on mu enda mõtted. / et me kõik arvame algul nii. Kui aga oleme vaikselt, taipame, et on veel keegi, kes meiega räägib.”, lk 29. “… Ta on oma saatusega leppinud. / .. oli tema saatus… // Mis mõtet on püüda muuta või eitada asju, millega on võimalik üksnes leppida?”, lk. 37.
Tema oli aga täiesti ükskõikne. Maailm ei läinud talle korda. // .. sa oled seda tüüpi nõid, kellest peaks eemale hoidma. / Sinu vaim kuidagi vangistab.”, lk. 39. “… siis leiab ta vajaliku jõu. Tal ei ole enam midagi kaotada. Ta on juba kõik kaotanud. Kui inimesel ei ole enam midagi kaotada, muutub ta julgeks.”, lk. 75. “… et sõjamees ei või jätta midagi juhuse hooleks, et sõjamees mõjutab ise sündmuste tagajärgi oma teadlikkuse ja kõrvalekaldumatu kavatsuse jõuga.”, lk. 86.
“…Nende nägemine põhjustas minus alati ületamatu vastuolu mõistuse ja taju vahel. Ühest küljest polnud mul mingit ratsionaalset alust uskuda, et see, mis minuga toimus, tegelikkuses üldse aset leidis, aga teisest küljest ei saanud ma oma tajude hämmastavat tõepärasust ka niisama lihtsalt kõrvale heita.”, lk. 99. “,,, et kõike mis sõjamehega juhtub, võib tõlgendada kui ennet…”, lk. 120. “… et sõjamehe maalimas sõltub kõik isiklikust jõust, isiklik jõud aga sõltub laitmatusest. / Kui / oleks laitmatu, oleks tal võimalus.”, lk. 122. “…See oli nende kunst // rahu ja sisemine distsipliin.”, lk. 146.25
Üliküllaga ka kõiksugu muid kogemusi. Kindlalt selle teise tasandi sees. Naised on nagu jõu-taimed – annavad sulle oma tunde (!) Ainu-õige viis kuidas kasutan seda praegu --- nii nagu 'sõjamees'. (Tavapärane vaid tülgastav, kahjuks osalt näiteks siin ka oma esimesed perioodid). Nagu sõjamees kes kasutab jõu-taimi, et nihutada tahtlikult --- oma sihipärase 'taotluse' abil oma kogumis-punkti asendit.
Ja see viimane on mõnel hetkel täiesti nihkunud. Näitena: "meister-varitseja J.J." Tundisn eile kohati säärast samastumist, et leidisn end vaevamas probleemiga – kuidas ikka natuke erineda. Täielik läbi-nägev mõistmine. Ja vähesed võivad kiita nii soodsate tulemuste eest. Palju õppida, eelkõige just 'varitsemist', milleks tal lausa sünnipärane anne.
Muidugi ei olnud see kõik. Olid tuhanded mõtted --- enamik neist liiga kiired isegi aeglustunud rütmi jaoks. Aga 'juba nähtustki' (!) piisas. --- Üle 3 h sügavat süvenemist ja u. teist sama palju, kui mõju hakkas haihtuma ja läks üle unenäoliseks ja kummaliseks ärkamiseks siis, koidu ajal….
On jäänud veel neli päeva seda (kalendri) suve. Need on olnud ja saavad olema väga ilusad suvepäevad, lämbed ja ootusi täis, mis kõik tagant kiirustavad. Sügavamale. --- Vähemalt pool oma ajast --- ei viibi ma enam selle maakera peal! Need suurepärased õhtud piibuga, suitsetades ja istudes… Meeldivad ärkamised lageda taeva all, äratajaks tuul või Päike või hoopis keegi t e i n e...
CASTANEDA: “…Sõjamees peab kõike märkama / selles peitub tema eelis”, lk. 147. “… et sõjamees olla on au ja lõbu, sõjamehe õnn on teha seda, mida ta peab tegema.”, lk. 148. “…Teadisn kuidagi, et ma olin seal ja siiski polnud. Oli eimiski.”, lk. 149. “…Kuid laitmatu sõjameheelu annab sulle energiat, noorust ja jõudu. Nii, et oleks päris hea, kui sa teeksid targa valiku. Ma olin tookord valinud sõjamehe-elu laitmatuse ja lihtsuse.”, lk. 172.
“…Nõidade kunst on olla märkamatu ja alati kõigest väljaspool. Ja ennekõike on nõidade kunst mitte kunagi raisata oma jõudu.”, lk. 174. “…Maailm, kuhu nad mu tõukasid, oli seletamatu ja kaootiline. / piisavalt enesekontrolli või / jõudu, et sellist maailma kasutada. Kuima oleksin niisu´gust jõudu omanud, oleksid võimalused olnud mõistuse jaoks lihtsalt vapustavad.”, lk. 187.
“…Me valime ainult üks kord / Me valime, kas olla sõjamehed või tavalised inimesed: teistkordse valikuvõimalust ei ole olemas. Mitte sellel maakeral.”, lk. 198. “… laitmatu sõjamees / tuleb meil anda oma parim, et uuele väljakutsele väärikalt vastu astuda. //... et ainus nõue sõjamehele on käituda laitmatult… // laitmatus pole mitte üksnes vabadus. // … et jõud, mis valitseb meie saatust, asub väljaspool meid. // kontroll jõudude üle, mis otsustavad mu saatust.”, lk. 200.
“…Mu mõtted olid kristallselged, kuid mõtteprotsessid ei olnud deduktiivsed nagu tavaliselt. Ma ei järeldanud midagi faktide põhjal, vaid lihtsalt teadsin – kiirelt, vaheult ja igasuguse kahtluseta.”, lk. 224. “…nende maailm on kõige ilusam ja suurepärasem asi, mida üldse võib ette kujutada. / …meeldis ilu. / Ma igatsesin midagi väljendamatut, kuid see igatsus polnud minu oma.”, lk. 230. 26

Reede hommik. (28. 08. xxxx.).

Ärkasin jälle korraks koidu ajal üles, nägin kus täpselt ida-kaar ahetab. Selgus, et magan siin peaga just täpselt kagu suunas.
Seda maagilist ronka täna ei tulnud. See olnuks tõesti hea enne. Aga kunagi ta tuleb.
Eile siis sai suitsetatud kaks korda päevas, kummalgi korral üks piip. Uudseid kogemusi sellega seoses. Kokkuvõtvalt: näib, et eilsega "loksutasin" veidi oma kogumis-punkti seal uues ja igati soodsas kohas. Tuleb aga kohe öelda, et see ei ole nihkunud. Järjepidevus on rangelt kehtiv. Energeetiline tasand lihtsalt suurepärane.
Sisuliselt ma muutsin (ajutiselt, nö—"prooviks") oma õige hiljuti väljakujundatud uudseid – ja täielikult heaks-kiidetud harjumusi... Sellest siis see eripära. Õieti ei olnud midagi väga erinevat – st. äratuntav oli see teine tasand, mille saavutamisest möödub täna täpselt nädal. Päevasest juba kirjutasin. Asjal on ka täiesti huvitav järel-mõju. See ilmneb siis kui teotseda nõnda nagu oleks mõju lõppenud. Tekib kummalisi hetki ja suhtlus-situatsioone --- mis on väga lihtsasti lahendatavad --- usaldades oma loomulikku jõudu.
Ära-tuntavalt – said säärased komistus-kiviks (vist) kevadisel perioodil. "Meelega komistamine" --- teadgi, mulle siis ju "meeldis koperdamine". Väga lihtne on selle järele-mõju seisundist saavutada sügavamaidki konsentratsiooni astmeid. Vahest tõesti – teatud emots. vastuvõtlikus --- kui sellele just tähelepanu pöörata.
Eilne teine kord oli hiljem ja pea kohe tuli juurde neid teatuid "häirivaid momente". Samas paistis otsekui lõbustaks ma ennast "oma häiritusega"!--- Seda selleks, et saavutada järjest tervamaid tunnetus-astmeid. Mis omakorda kuulu selle "loksutamise" juurde --- ja annab nõnda tunnistust suuremast 'jõu' seisundist! --- Tahta juba uuele tasandile kui praegune veel nii suurepärane! Ja on tõesti, oli ka eile --- teatud huvitavate nüanssidega. --- Tajumisprotsesside tugev aeglustumine, vaatenurga nihestumisega kaasub nt. perspektiivi ehk "pildi sügavuse" tajumise teisnemine. Väga sügaval ära --- põrand enda all liikumas, ise lenneldes muusika sees, kohati oli näha enda ees neljamõõtmeliselt välja-joonistyuvat kummalist maailma: --- ähmaselt, -- lagendik taamal, ees sambad, püsti ja pikali…. Esiplaan astmeliselt üles, silmapiir läbi udu.
Hämmastav, et see üldse meelde tuli. Vahest soodustas see kogumis-punkti uues ja soodsas asendis "loksutamine" veidi meenutamist? -- Võib-olla teisigi ootamatuid nihkeid.
Täna möödub siis nädal uudse järjepidevuse algusest. Sellest "uuest algusest", mida ma tegelikult juba nii kaua olin "oodanud" --- Väga täpne sõna, see viimane!
Kui valesti kasutasin seda püha 'jõu-taime' veel kevadel! Nõmedus, mille puhul ei osutu vabandavaks isegi teadmatus! Aga ei ole ka mitte midagi kahetseda varasemast. --- Kogu see nõmedus, kõik need eksisammud on viinud mind teadmistele lähemale. ---- On otsekui "lükanud" mind --- vastupuikleva ja sõgedana –edasi, et ma siis ühel hetkel jõudsin taibata ja kogu 'vastutus' oma sassiläinud elu eest enda peale võtta ja otsustasin sellest hetkest peale --- 'muutuda'.
--- Seda väga erilises ja täiesti pöördumatul kombel. Ja see on olnud vägagi erinev nädal minu elus, see viimane. Väga paljutki on muutunud. Peaks lausa ütlema: ma ei tunne ise ennast ära…
CASTANEDA: „... Tema oli aga täiesti ükskõikne. Maailm ei läinud talle korda.“ /.../ „... oled seda tüüpi nõid, kellest peaks eemale hoidama...“, lk. 39. „... reetsid tema silmad halastamatut ja paindumatut jõudu.“, lk. 41. „... Tegelikult oli mind vallanud ääretu ükskõiksus.“ /.../ „... et me kõik omame erilist väge, midagi, mis on meis olemas, kuid mida me erakordselt harva kasutame.“, lk. 43.
„... Ta oli toiminud täies kooskõlas don Juani õpetustega. Ta oli mulle näidanud, kuidas täiesti igapäevast situatsiooni kõige paremini ära kasutada.“ /.../ „... don Juan oli liiga rafineeritud, liiga abstraktse loomuga...“, lk. 55. „... Igatsesin sel hetkel meeletult don Juani oskust olla iga olukorra peremees, tema intellektuaalset seltsimehelikkust, tema huumorit.“, lk. 63. „... et jõud tuleb vaid siis, kui oleme ilma mingi vastuseisuta oma saatusega leppinud.“, lk. 66. „... Appelleersin nende mõistusele, kuid sain siis aru, et minu standardite järgi hinnates oli neil seda väga vähe.“, lk. 74.
„... et oma sisimas oleksin ma andnud ükskõik mis, et olla hull. See oleks vabastanud mind oma maailmapildi korrigeerimise rängast koormast. Iroonia oli selles, et siis ma polekski saanud enam tahta oma maailmapilti parandada, see tähendab, intellektuaalsel tasandil. Sellest üksi ei piisanud, et ma lihtsalt keeldusin oma maailmapilti muutmast. Sellest polnud kunagi piisanud. Ja see oli olnud minu jaoks kogu aeg ületamatu takistus, minu saatuslik eksitus.“, lk. 106.27
Ma olen asetanud endale väga konkreetsed igapäevased sihid, -- rakendada ja viimistleda tehnikaid, mis viivad edasi sellel muutuste teel --- 'sõjamehe' teel.
On ainult kaks võimalust üle-üldse --- 'sõjamehed, kes kasutavad 'jõu-taimi' ja kretiinide karjad, kes end mingil x-põhjusel "uimastavad" – see viimane alatiseks välistatud --- kuna see ajaks lihtsalt südame pahaks!
Ainuke võimalus minu jaoks on oma saatus alandlikult ja ilma enesetähtsustamiseta vastu võtta ja järgida kõrvale-kaldumatult seda teadmiste-teed, mis viib jõu ja tarkuse juurde, mis viib väljapoole "liig-inimlikku" --- see tee, mis ulatub otse vabadusse. Ma olen alati seda teadnud, kuidagi aimanud ka oma varasemas nõmedas teadmatuses --- minu jaoks pole kunagi olnud tegelikku valikut – st. – 'mida' tähendab: 'olla valitud'…. Ma olen pidanud seda needuseks. Sama-võrd võiks seda nimetada ka "õnnistuseks". Tähtis on aga vaid see – see on minu saatus. Ja ma olen selle vastu võtnud. Isegi kui mind tabaks praegu surmavalt üks neist jämedaist kuivanud okstest seal pea-kohal --- oleksin ma õnnelikum kui kunagi varem. Pole vaja vaadata – ühel päeval see juhtub ja alati ootamatult. Järelikult --- tee on vaba…. Sõjamehe tee on laitamatuse tee. Laitamatus on tunne, mis on jõud. Jõud on tunne, mis on laitamatus...
Castaneda & Don Juan: “… praktiseerisid iidset tarkust, mida meie ajal tuntakse üldiselt nõidusena… // Tegelikult omavad selle traditsiooni praktiseerijad äärmiselt kõrget enesedistsipliini ja valdavad väga keerulisi praktilisi võtteid.”, lk. 5. “…pean taas kord kinnitama, et käesolev töö ei ole väljamõeldis. See, mida ma kirjeldan, on meile tundmatu ja näib seetõttu ebareaalsena. // Ma ei saa anda mingit muud tõendust oma heast tahtest, kui veelkord kinnitada, et ma ei ela kaksikelu; kogu mu eksistents on seotud don Juani süsteemi põhimõtete järgimisega.”, lk. 6.
“…Don Juan oli kirjeldanud unenägemisekunsti kui võimet muuta harilik unenägu kontrollitavaks teadvusseisundiks erilise tähelepanu abil… // … Varitsemiskunsti tutvustati mulle kui toimingute ja põhimõtete kogumit, mis võimaldab inimesel iga mõeldavas elusituatsioonis hakkama saada.”, lk. 7. “…see saavutatakse unenägemise keeruka kasutamise ja teatud range süstemaatilise pingutuse kaudu, mida ta nimetas mittetegemiseks. Mittetegemist määratles don Juan kui ebatavalist tegu, mis hõivab kogu meie olemuse, sundides seda saama teadlikuks…”, lk. 16. “…Märkemte tegemine ei aidanud mul mitte ainult kuuldut meeles pidada, vaid see ka rahustas mind. See oli mu kõige kindlam toetuspunkt.”, lk. 19. 28
// Väljavõtteid. Mis pead nii selgeks tegema, et tead neid ka unes. ---
--- Kogumis-punkti nihe --- leiab aset 'taotluse' jõul --- "minu korraldus on Kotka korraldus!" --- Püüda ennast koguda, meenutada juba saavutatu. Mitte alluda ärritatusele, vihale ja segadusele. Keskenduda asendile --- kus ei ole kahtlusi. Alati olla tähelepanelik ja mitte kaotada julgust, sest paratamatult tabab mind vahel tunne, et olen kaotanud.
On üks väga lihtne võte juhuks kui mind haarab minu teel rahutus, meeleheide, viha või kurbus --- pööritada oma silmi! --- Silmade liikumine kutsub esile kogumispunkti nihke (!) , mis toob kergendust ja asendab 'taotluse' tõelist valdamist.
Ma pean taipama, et "emotsionaalsetel taipamistel" üksi ei ol erilist väärtust, -- need kipuvad kaduma jälgi jätmata. Näitena sobib siinkohal seal "testamendis" olev kevad-perioodi "kogemuste kirjeldus". – Peamiselt sõnad, mis kipuvad pahatihti ka veel korduma.
Vastukaaluks: nüüd tean ka 'tõelisest taipamisest' – see on kogumis-punkti vägagi reaalne nihe, mis muudab põhjalikult nö.—"vaatamise viisi" ja toob kaasa konkreetsed teisnemised. --- Ehk siis lühidalt: see muutis minu elu. See on taipamine, millel tõeline väärtus.
Võimalikuks sai see tänu suurema 'jõu' seisundile. Samuti on selle säilimine ja süvenemine --- ehk siis – kogumis-punkti uude kohta fikseerimine – seotud võrratult jõuküllase seisundi saavutamisega. Varem oleks paljutki, mis praegu näib mulle lausa ise-enesest mõistetavana, -- pidanud lausa võimatuks!
Neid tõeliseid taipamisi, mis muudvad kõik ei ole veel palju, --- ja ometi on juba --- vägagi paljut pöördumatult muutunud. --- Esiteks --- 'vastutuse enda peale võtmine' --- võimaldas läbi-näha varasema nõmedust ja --- rohkem teades --- kõik ümber hinnata eristades olulisema ja mitte-vajaliku lihtsalt kõrvale visata.
Teiseks võrratuks taipamiseks, mis ei jäänud ainult "taipamiseks ! -- säärane väga lihtne lause, mille rakendamiseks, tegelikuks muutmiseksi juba on vaja rohkem jõudu kui seda mul varem oli. See lause kõlab: "Laitamatus on jõud ja jõud on tunne" --- sellest juba piisab, mulle praegu, et kõike muuta.
Iseendaga alustades ---see on peamisi tõdesi 'varitsemise' kohta --- ja ennekõike --- neid üha rakendada! Tegelikult on ainult selles mõte, niisamuti nagu on lõpuks vaid 'laitamatus' see, mis loeb. Ülejäänul pole tähtsust. Mõtle saladuslikule. 'Varjatule'.
Kolmandaks – saavutada selge, aga mitte pelgalt mõistuse-pärane arusaam --- et kõik, mida olen tajuma õppinud on lahutammatult seotud teatud konkreetse kogumispunkti asendiga. Niipea, kui minu kogumispunkt sellest asendist kõrvale nihkub, lakkab maailm olemast selline nagu ta praegu minu jaoks on. ---- Selgelt mõista, omaks võtta ja rakendada. Suunata selleks oma 'taotlust' – see on tahe mis muudab maailma, igal hetkel.
Saladuse võti peitub just siin. Kasutada seda. Minu 'laitamatu' elu avab mulle ühel päeval selle ukse, mis avaneb 'tundmatusse'. Ma tean seda, sest ma tahan seda. Seda kõrvalekaldumata 'taotledes'.
Seda imelist nädalat on jäänud veel mõned loetud päevad. Ma ei ole enam see, kes ma olin varem. Saavutatud on nii mõndagi aga veel rohkem on veel ees. Üha süvendada ja kindlustada seni saavuatatut ja püüelda ka edasi. Tundmatusse. Peale selle püüdluse ei ole mul enam midagi, mis mind tegelikult huvitaks või kuidagi riivaks. Eraldi-oleva sõltumatu haavamatuse seisund. Jõu, kindluse ja rõõmu asupaik. Teada oma suunda… ja lubada end minna… … Nõnda oma senise elu pöörde-punktilt ja teadlikuma tee algusest. Jää 'laitmatuks'!
Castaneda & Don Juan: “… ,et unenägemine on magamise mittetegemine. Seetõttu võimaldab nenägemine kasutada ka seda osa elust, msi tavaliselt veedetakse magades. Unenägemise praktiseerijad / neil näib üksnes suurenevat ärkveloleku aeg. // tervikliku olemuse energiale // tuntakse tahtena / keha energiat võib tahte abil muuta ükskõik milleks.”, lk. 20-21. “… et mul tuleb elada eranditult oma isikliku jõu varal, mida ma mõistsin kui olemise põhitingimust, korrapärast suhet subjekti ja universumi vahel.”, lk. 26.
“… Don Juan ütles, et see oli märk, mille mulle andisd inimeste saatust juhtivad jõud.”, lk. 62. “… , et sõjamees teab, et ta ootab ja teab ka, mida ta ootab ning oodates naudib ta maailma oma silmadega. Tema arvates oli rõõm sõjamehe ülimaks saavutuseks.”, lk. 70. “…oli mulle õpetanud oma saatust alandlikult vastu võtma. / “Sõjamehe saatuse käik on muutmatu. / Selles peitub väljakutse. Kui kaugele suudab ta nendes jäikades raamides minna ? Kui laitmatu suudab ta olla ? Kui tema teerajal on takistusi, püüab sõjamees neid laitmatult ületada.”, lk. 88.
“Teadisn, et see naine oli kõige puhtama, eelarvamustevaba ja sügava kiindumuse kehastus.”, lk. 95. “…Sõjamees on inimene , eks taotleb vabadust. / Kurbus ei ole vabadus. // Kiretus annab võimaluse hetkeks peatuda, et olukordi ümber hinnata…”, lk. 100. “…Energia, mis on tarvilik unenägemises liikumiseks // Seda energiat nimetas ta tahteks, valikutegemise ja kokkupanemise jõuks.”, 109. “… tahte mõiste / et tahet võib kirjeldada kui maksimaalset kontrolli keha kui energiavälja helenduse ül; või siis võib seda kirjeldada kui meisterlikkuse tasandit või olemisseisundit, mis võib ootamatult / tungida sõjamehe igapäevasesse ellu…”, lk. 115.29
__________________________________________________________________
II.
See oli palju varem. Mõtlesin, kunas see lugu, mida nüüd kirjutama asun, oma alguse sai. Jah, see algas varem, kui mulle esmalt tundus.
Tahan rääkida loo ühest poolikust suitsupakist… See "poolikus" ei siin mitte pelgalt iseloomustavat seika vaid on tõstetud põhimõttelisuse raskelt kohustavasse staatusesse. Suitsupakk, mis on põhimõtteliselt poolik, lõpetamata. Sest ühest inimelust võib sellks väheseks jääda. Mis elu see siis küll säärane antud! Ühte suitsupakki ei saa ka rahus lõpetada…
Tõepoolest lõpetamisest, millisest siis iganes, on tõesti veel vara rääkida. Asjalood nimelt nõnda, et olen alles äsja tõmmanud teise 'suitsu' sellest müstilisest pakist. Või olks täpsem öelda – alustasin äsja just teise suitsuga?
See on ka lugu sellest kuidas, -- kuidas öelda? --- nüri noaga lõigata… Seega siingi veel paratamatult palju saamatut nüasmist. Aga saab 'lõigata' ka ilma noata. Iseasi kas nõnda ka kuhugi kiiremini, otsemini --- välja-jõutakse. Praegu näib mulle, et mõneti siiski. Jõutakse, küll mitte alati sinna kuhu kunagi siis osatud arvata. Jõuda võib ka mujale.
Ma olen jõudnud teise suitsuni. Et mitte ennast üha korrata, tuleb nentida, et sellest 'teisest' oskan veel vähe rääkida. Mingil vastuoksel kombel vaid aimamisi näen (kuigi selgelt) aga sõnadesse nähtut vormida ei vaevuks. Nõnda iis esimesest suitsust. Et anda üldisemaid orientiire, tuleb kohe ammendavalt selgitatda mõningaid seonduvaid asjaolusid. Näiteks säärane huvitav fakt, et säärane suitsetamine (vähemalt 'sellest' pakist) – nõuab omajagu aega.
Ma avasin selle ebamaise suitsupaki ühel ilusal päeval 1996 aasta veebuaris. Ja ma ie tea, mida oleksin siis tundnud, kui oleksin teadnud, -- mida ma sellega tegin. Või palju ma üldse praegu suudna mõista, seda kes "pole esimesest suitsust ka kaugemale jõudnud!" Ilmselt ei teki üle-vaatamisel probleeme, kuna ajaliselt polegi see veel nii kaugel (praegu on xxxx aasta augusti kuu). – Seega kahjuks veel liigagi kokkulangevat.
Olgu eraldi välja toodud, et käsilolev on omamoodi meenutamise ülesanne. --- Küll mitte midagi "lahendust vajavat", vaid pigem tõesti – meenutamaks ülesannet, et "reaalsust tuleb kogeda"… Olgu siis või tagant-järele. Kindlasti saab see olema "ülevaatliku pilgu läbi nähtu". Paljut nimelt, pole vähimatki põhjust meenutada. Ja siiski, kui meenutada, kuidas see kõik sai alguse ühest "õhtusest telefonikõnest"…
// Eeltoodu periodiseering olgu ette kirjutatud. Ei sõltu ainuüksi sellest. Mis? --- See ajaarvamine. Praeguseks on paljutki muutunud. Ja õige otsustaval kombel. Varasem meenutagu varemeid. Mõttekuse osas siis ilmselt just. Ja kõik teiseneb üha. Hämmastunult , -- mitte ainult seda. Mõistmine võib olla ka vahendatud. Vahetu mõistmisega kaasub tegu, see otsekui kohustab. Hämarduv õhk on ilus vaadata.
Seletamatust ei saa aga mõista. See asub seal kõkjal ümber ja asub ka vaatleja sees. Seletamatus ei kohusta pelgalt. Ja just see äratab hämmastuse. Süvenemine on tajumise protsessi teadvustamine. Suurem teadlikus aga ainus mis jääb. Vaatepunkti tahtlik nihutamine on kui näeks eemal kaugel midagi avanevat. Mis enne oli suletud, mida siis ei olnud. Enese vabatahtlik piiramine peaks olema karistatav. Ja saabki karistatud. Enese piiramine – vabatahtlikult --- karistamine.
Tajuda oma maailma --- siin kõlagu püüe suuremale teadlikusele. Tähele-panek – sõna-sõnalt. Ka tähti taevas tuleb esmalt 'tähele-panna'. Asetada oma maailma keskpunkti oma täht. Naelutada see sinna, et sellest saaks pide-punkt kui seletamatus avab oma olemusi voogavas tulvas kus kõik ujub, liigub. Mäletada siis ennast. Oma osa kõiges, märkamatut, määrava tähtsusega. Hämmastunu pihtimusi. Kui palju uudset võib leida igast päevast. Nihutada tuntud maailma piire. Lõpmatusse.
Seletamatus on algupärane. Hämariku-tunnil on see väga lähedale nihkunud. Suunav jõud väljas. Vääramatu tahe seest. See on igatsus. Selle kohutava ja imelise poole. Mitte ennast vähendada! Mängida salapära välja oma nõmeduse vastu. Kuulatada vihjeid ja neid ka kuulda võtta. Ma tahan muuta oma silmade asendit ja vaadata teisale. Saagu sellest nihe, mis muudab kõik pöördumatult. Väljas on hämarduv õhtu.
Castaneda & Don Juan: “… Tundus nagu oleks / viibinud mu mõtteis ja lugenud neid nagu raamatut…”, lk. 131. “…tonal / hõlmab kõike, mida meie intellekt taibata suudab. / Nagual / on aga kirjeldamatu ja sõnastamatu… / ta ei lase end selgitada intellektuaalsete mõistete abil.”, lk. 132. “….Seotust reegliga võis kirjeldada kui legendi läbielamist. Don Juan elas legendis, legendis, mis mässis ta endasse ja tegi temast Naguali.”, lk. 137.
“...jõud, mis valitseb kõigi elusaolendite saatust, peegeldab ühetaoliselt ja ühekorraga kõiki neid elusolendeid. Seepärast ei saa inimene palvetada / poole eelista ja soosingu saamiseks. Inimlik osa / on liiga tähtsusetu ega mõjuta tervikut. // Nägija, ke sleiab läbipääsu / teavad, et / kinkitus on võimalus muuta teadvus igaveseks.”, lk. 138. “… et teadvust, msi tavaliselt suremise hetkel loovutatakse, on võimalik alal hoida. // edu reegli tõelise olemuse mõistmisel ja võttis selle täielikult omaks kui praktiliste tegevusjuhiste kogu, mitte kui müüdi.”, lk. 142. “… Ta arvas, et Kotka and – vabadus --- pole annetus, vaid võimalus omada võimalust.”, lk. 144. “… et suhelda naissoost sõjameestega, peab Nagual olema oma isikliku jõu tipus, säärase selguse ja enesevalitsemise seisundis, milles inimlikud tunded mängivad minimaalset osa.”, lk. 146. 30

(27. 08. xxxx). --Teisel õhtul, mil ma kirjutan. Selle suure-pärase nädala keskelt vaadates. Ma kirjutan siiski. Pävad, mis on täis ootamatuid tähelepanekuid, kus on rohkem teadlikkust ja vähem teadmatust kui kunagi varem. Ja need õhtud mil ma suitsetan… --- Aeg, millal tõeliselt olen, ehk siis – rohkem olen. Eristada olulisemat üleliigsest. Hommikust õhtuni püüan meelde tuletada ja rakendada seda mida tean sel vahepealsel ajal. --- Siis kui ma olen rohkem endaks. Ja ennast rohkem mäletan. Meenutada seda, mida ma juba tean.
Rakendamisest. Uudse nägemise viisi juurutamisest, uute -- harjumatute harjumuste kujundamisega. Varasemate harjumuste ära-tundmine ja kõrvale-heitmine. Ning -- enese pideva teadvel-oleku saavutamisele pürgimine. Sagenevad tähelepanekud oma reaktsioonide ja emotsionaalsete seisundite kohta. Taipamise hetked. Veel rohkem ootab neid veel ees. Teisnenud vaate-nurk väljendumas ka ükskõiksus teotsemises, mida kujundab olulise meeles-pidamine. 'Varitsemise' alged. Suhtlemisel suurenenud tähele-panemise võime, ja ja huvitaval kombel ka mingi 'mõõdukus'. Enesegi reaktsioonidega nägemine, seda nt. katse vormis --- otsustamine ja selle juurde jäämine. Jah, aga miks just nõnda?
Järsku nagu hirm? Kõhedus – loodan väga, et täiesti alusetu. Ma tahan seda --- ja see saab nõnda olema. Miks ma kaasa ei läinud? Analüüsides ilma vähimagi kahetsuseta. Oli mingi 'tunne', ühel hetkel. --- EI maksa arvata nagu oleks minu otsustused alati vääramatult õiged. Jätame selle.
Kohati, lugedes, võiks kippuda ennast üle-tähtsustama. Esiteks: nõnda ei ole ma seda veel varem lugenud. Haakumisi otse ridade vahelt. Kirjeldatud seisundid --- näiteks osaliselt teadvel-olek magamise ajal. Küll vahel kui teadlikus endast magamas—mingil moel; mitte aga ennast 'kõrvalt' jälgimas.
Piisavalt sellest. Korrata endale üha veel. Kübeke tuules, aga millise tähtsusega! Kõik on võimalik. Ehk siis – saab võimalikuks. Kui palju head mulle on küll teinud see müstiline taim! Parim, mida endale oma tollases teadmatuseski teha võsin. Muutnud paljutki. Kui mitte peatanud, siis --- tunduvalt aeglustananud – maailma rütmi.
Palju rohkem arusaamist, üha rohkem teada saada. Palju rohkem 'jõudu', tasakaalu, hoolimatust ja julgust. Palju vähem nõmedust. Põhjus elamiseks. Jääge terveks!
DON JUAN: “…Kui muud ei saa, siis võiks ta ju vähemalt nõiaks õppida. // … kuid sundis ühtlasi ka sügavamale enesevaatlusele.”, lk. 148. “…et jõud, millega tema heategija viis läbi oma plaanid, tulenes teadmisest, et Kotkas on tõeline ja lõplik, ning et inimeste tegevus on täielik lollus.”, lk. 168. “…ei tee midagi ilma kindla põhjuseta. // et sõjamees ei kaota pead mitte üheski olukorras --- mõistusest rääkimata.”, 170.
“…Sellest hoolimata otsustasid nad, et elavad oma elu laitmatult lõpuni, lihtsalt selleks, et olla laitmatu, ilma mingi muu eesmärgita.”, lk. 174. “…lohuts, mida / olendid teineteise seltskonnas leiavad, on kirjeldamatu ja alati liiga lühiajaline. / et meid on kokku voiinud jõud, mis jäävad meie mõistusele käsitamatuks. Ainus, mida meil pole, on aeg.”, lk. 182. “…ja pidi mu mõistuse juhtima veendumusele, et inimolendites on peidus ka mingit teist tüüpi teadvus.”, lk. 195.
“…Sa ei suuda üldse iseseisvalt tegutseda. Sellest seisundist võib sind välja aidata ainult naine.”, lk. 214. “… Ta ütles, et ilu on deemon, mis kasvab ja tugevneb ühe, kui seda imetletakse…. // ja kui ilusaid inimesi otsides ringi vaadata, võib leida kõige armetumaid olevusi…”, lk. 216. “…Reegli esimene õpetus ütleb, et kõik meie ümber on otsatud müsteerium. / .. et me peame püüdma seda müsteeriumi lahti harutada, lootmata eales sellega hakkama saada. // … olles teadlik otsatutest saladustest, msi teda ümbritsevad, ja kohustusest proovid aneid ära mõistatada, leiab ta oma koha saladuste hulgas ja vaatleb end ühena nendest.”, lk. 223. 31

Augusti viimane neljapäev. (28.08.'xx)

Täna päeval. Minul ei ole enam piisavalt aega. Ma märkasin oma surma varitsemas seal vasaku õla taga. Tuleb nihet, mis juba saavutatud suurendada, et end lahti kiskuda oma varasema ahistava nõmeduse taagast. Sellepärast ei ole enam aega ringi sebimiseks. Argumenteerida end nurka, et olla sunnitud – maha istuma. Küsisin neilt võrratult taimedelt nõu ja nägin, et olen end uudsel moel – piiramas. Otsistud põhjustel, näib, kui suutsin meenutada seda värelust või varju õhus, --- oma vasaku õla taga.
See maagiline lind, kes mind täna vara-valges nii jahmataval kombel äratas, andis endast taas märku. Ma tean, me oleme seotud. Olulise eristab ebaolulisest tõeliselt vaid see üks küsimus: mida teeksin siis kui see olks minu viimane nädal siin maa peal. Vastus peaks kõlama: täpselt sedasama. See on seisund, millest ei ole kõrvale-eksimist, mitte mingi sugust. Minul pol enam aega tühiseks kiirustamisks --- lähtuda sellest. Kummalisi asju võib näha suuremas vaikuses. Mida suuremas, seda rohkem. Teist-suguseid asju. Surve, kummaline, peas – määrab aja kulgu. Aeg aga voolab.
CASTANEDA: „... „Sõjamees peab loobuma inimkujust selleks, et muutuda, tõeliselt muutuda. Muidu on see ainult jutt muutumisest nagu sinu puhulgi. Nagual ütles, et on asjatu loota või arvata, et inimene võib oma harjumusi muuta. Seni, kuni hoitakse kinni inimkujust, ei ole võimalik muuta pisiasjagi. Nagual ütles, et sõjamees teab, et ta ei saa muutuda ja ikka üritab ta seda, isegi kui ta teab, et pole selleks võimeline. See on ainus eelis, mis sõjamehel on tavalise inimese ees. Sõjamees pole kunagi pettunud, kui tal ei õnnestu muutuda.“, lk. 112.
„... et meil kõigil puudub rahu ja sisemine distsipliin. Ükski meist ei tahtnud pühendada teisele oma jagamatut tähelepanu...“, lk. 146. „... „Ta ütles, et inimeste maailmas toimuvad alatasa tõusud ja mõõnad ning rahvad tõusevad ja langevad koos oma maailmaga, aga meie, nõidade asi ei ole nende tõuse ja mõõnasi kaasa teha.“ /.../ „Nõidade kunst on olla märkamatu ja alati kõigest väljaspool. Ja ennekõike on nõidade kunst mitte kunagi raisata oma jõudu.““, lk. 174. „... „Kui nõid tegeleb nagualiga, tuleb tal anda juhiseid, see tähendab näidata sõjamehele saladust. Ja see on kõik, mida nõid peab tegema. Sõjamehel, kes saladuse vastu võtab, tuleb endal katsuda need teadmised jõuks muuta, tehes seda, mida talle näidati.“, lk. 190.32
Läbi kahe ukse avaneb pilk vaiksesse maailma, mis tumeneb, joonistub selgemalt välja, siis kaob ja samas tekib uuesti, muudab värvi ja kuju. --- Nähtu teisnemine vaatajas sees. Vahel kui kauge lagendik taamal, siis vormitu voogav ja pulbitsev elu ja äkki --- tardunud meri. Kurgede kaebe-hüüd. Väga kõrgel. Kontsentrilised õhulised ringid. Ja igatsus. Minna ära…
Vaatenurga nihkega kaasub valguse muutus. Näha pilkases öös nagu hämarikus --- ja teisti. Päeva valgus ersitub varjudesse ja hajub kontrastidesse. Värvid seevastu otse lõõmavalt esile. Kui liialdatult. Enese varitsemiseks ka vaatamise nurga petlik nihutamine --- seega perspektiivi.
Hämmastav avastus --- mida varem seostanud , millegi muu-ga /…/ --- Hämmastav mitmeplaanilisus siin kohal! Hakkasin kirjutama millestki "muust" ja ootamatult andis see T. sulepea – kingitus – vastuse --- samuti kui "hämmastava avastuse" – seega järgides rangelt ortograafia nõudeid! Vastus kingitusega seoses --- muidugi mahuvad sinna ka teised süsid! Tõesti, õpetlik nüanss. Mida see tähendas! (Suuremat nüansseeritust). See teine hämmastav asi seotud kõrge- (või madala) vererõhuga seostama harjunud teatud kaasnähtustega. Äsja saavutasin sel kombel õige hämmastavaid aga väga meeldivaid psühh.-füsiolog. seisundeid. Kirjeldamatus taas vastas. Vahest kui tajumise katkestused, mida põhjustab intensiivne, aga isegi nauditav surutis (- rõhu-vahetus!) peas. Tugevamal kujul toob kaasa täieliku kordinatsiooni kadumise, muuseas kaob ka kontroll tasakaalu meelte üle. (Millega omakorda kaasub hea mats vastu maad või põrandat – ranges sõltuvuses asjaoludest).
Tuleb tähele-panna, et oma varasem jäikus (ehk nõmedus!) ei hakkaks salamisi omandama uudseid vorme. Osaliselt näiteks õhtune suitsetamine ainult ja teatud kramplik sunnitus sügavama keskendumise kestvuses. Kiik on väga võimas abivahend. Tean seda nüüd kindlalt. / Mis kummaline valgus! --- loojuv päike langes selja tagant ootamatult valgustama paberit. Maalida üks pilt meenutama seda suurepärast aega. Ja teine pilt jätta meelde. Meenutamiseks.
CASTANEDA: “...et nägemine on inimolendite võime avardada oma tajude ulatust, kuni nad on võimelised hindama mitte ainult kõigi asjade välisilmet vaid ka põhiolemust.”, lk. 6. “...Tarkus ilma headuseta / ja teadmised ilma tasakaaalukuseta on tarbetud.... // teadmiste kolme tahku : teadvuse, varitsemise ja taotluse valdamist.”, lk. 7. “...läbi aastatuhandete ulatuvas teadmiste ahelas. // ... olid ebatavaliseda inimesed – võimsad nõiad, sünged, pühendunud inimesed, kes tegelesid inimese ja universumi saladustega ning valdasid salateadmisi, mida nad kasutasid inimeste mõjutamiseks ja allutamiseks, fikseerides oma ohvrite teadvuse sellele, mille nad olid välja valinud. // Väga raske on taibata, et teadvusega on võimalik mainpuleerida.”, lk. 9.
“...Nägemine on isemoodi teadmise tunne / tunne, et sa tead ilma ühegi kahtlusevarjundita. // soosisid teatud erilist tarkust...”, lk. 11. “... kes tahavad arendada oma enesevalitsemise võimet ja kelle tegevus on suunatud mingite kindlate eesmärkide saavutamisele, millest oleks kasu...”, lk. 18. “... Laitmatus ei ole midagi muud kui energia arukas ja sihikindel kasutamine /Ma olen kogunud energiat ja see teeb mind laitmatuks. // Sõjamehed teevad strateegilisi arvestusi. / Nad vaatavad üle kõik, millega nad oma elus tegelevad. Seejärel otsustavad nad, mida on võimalik muuta, et säästa energiat.”, lk. 19. “...sõjamehelikkuse tunnusteks --- need on enesevalitsemine, distsipliin, kannatlikkus, õige ajastamine ja tahe.”, lk. 20.33
Kiigel on tõesti hämmastav mõju. Ühest küljest lahutatus, kokkupuute puudumine maapinnaga mõjub vabastavalt ja puhastavalt, nagu seda on kontrollinud nägijad. Samuti – üha tugevnev mõju, mis aitab kaasa üha suurenevale süvenemisele, -- teatud tajumise aspekt --- kiige liikumise rütm --- õõtsumine loob täiesti reaalseid tajutavaid muljeid – aluspinna puudumisest, õhulise lendamise või liikumise rütmi. Väga tugev ja soodne mõju. Ilmselt väga vana avastus ja seostub just konkreetse maailma nurga eripäraga. Ekstaatiline rütm. Läbi une. Tõusta ja langeda. Ravelli 'Bolero'. Enese lahutamine kõigest. Enese eristamine kõikidest. – Et ennast mäletada….
Pärast mõju saabub järel-mõju. See on, mulle tundub, küsimus tähelepanu rütmist, jaotumisest ja hajumisest. Lühidalt: seletamatu. Toimet on tõsi küll, võimalik selgitada. Kuigi variatsioonid määravad. Ja samas --- rangelt eri tasanditel --- kuigi – suuresti ka ühiseid jooni, siiski peamiseks saab erinevus. Kuulasin äsja ülimalt pingsalt ja nüüd "avastasin" – mu kõrvad olid ju täis topitud! Kured. Milline igatsus! Müstiline kiik! --- Hajuv tähelepanu. Varsti aeg uuesti – taibata…. Tõeline avastus! --- kiige algne funktsioon on käimise mitte-tegemine –st. – helendus küll hüpleb aga ei liigu. --- Sellega peaks olema saavutatud sügavalt harjumatu olukord. St.—see on mitte-tegemine, mis vastandub ühele kogu elu pikkusele tegemisele. Ootamatu tähelepanek – kiikumine ja pöörlemine (!) ei aja enam lihtsalt iiveldama nagu varem.
Selleks, et muutusest aru saada piisab kui peeglist endale silma vaadata. Või hetkeks peatuda ja meenutada. Ehk siis: ma 'tean' seda. Vihjeid eelseisva ergutava muutuse tarvis --- eristatus ja sõltumatus, mitte seada end põhjuseta esiplaanile. Või lühidalt: usaldada endas ärganud jõudu. Ja seda on sul tohutul hulgal. Ka parimal puhul kasutan vaid murdosa olemas-olevast. Laitamatus on võti teise maailma. Laitamatus on jõud on tunne. Aga praegu, -- ei ole mul enam aega...
DON JUAN: “... geniaalne sõjakavalus... / et laitmatus on ainus asi, mis teadmiste teel üldse loeb.”, lk. 21.
“...saada teadjaks. Kui teadjad õpivad nägema, siis on / ... saanud nägijateks. / ... enesevalistemisest ja distsipliinist. // Sõjamees on orienteeritud iseendale / igakülgse enese tundmaõppimise mõttes. // Nende enesetähtsust ohjeldab mõistmine, et reaalsus pole muud kui üksnes meiepoolne tõlgendus.”, lk. 26.
“... mul oli enesevalitsemine, distsipliin, kannatlikkus ja ajastamiseoskus. // Olin rõõmsameelne ja tugev ega hoolinud karvavõrdki oma uhkusest ja hirmust.. Käitusin nagu ühele laitmatule sõjamehele kohane. / vaimu häälestamist / nimetatakse enesevalitsemiseks.”, lk. 27.
“...enesedistsipliiniks... // ... lihtsalt rõõmsalt oodata – see, mis tulema peab, tuleb – siis, kui on õige aeg. // Olin sõjamees. ma teadsin, et ma ootan, ja ma teadisn ka, mida ootan. Selles peitubki sõjamehksoleku suur rõõm.”, lk. 28.
“... Ma oli olnud rõõmsameelne ja rahulik. minu enesevalistemine ja distsipliin olid tugevamad kui kunagi varem ... // Kannatlikkus tähendab vaimu abil tagasi hoida midagi, mida sõjamees teab kindlasti tulevat. // Tingimusel, et sõjamehel on olemas enesevalitsemine, distsipliin ja ajastatus, garanteerib kannatlikkus selle, et kui keegi on midagi ära teeninud, siis selle ta ka saab.”, lk. 30.
“... tuntust, tundmatust ja tunnetamatust ... // ... tundmatu on miski, mis on inimese eest varjatud, looritatud – võibolla ... / mis jääb siiski inimtaju piiridesse. Tundmatu muutub ükskord tuntuks. Tunnetamatu on aga midagi täiesti kirjeldamatut, mõeldamatut, hoomamatut.”, lk. 33.
“... Me tajume. See on fakt. // Meie meeled tajuvad nii, nagu meie teadvuse iseärasused neid tajuma sunnivad.”, lk. 36. 34

Laupäeva hommikul (30.08.'xx)

Eile leidis aset midagi õige suurejoonelist ja tähendusest rikast. --- Sisuliselt: jõudsin uudsele ja veel soodsamale tasandile. Ja mina mõtlesin, et eelnev, seni saavutatu on võimete tipp! Tõenäoliselt leidis aset järgnev: nädala-pikkune 'laitmatu' sõjamehe-eluga olin suutnud koguda nii palju 'jõudu', et see lükkas minu 'kogumis-punkti' veelgi edasi vasakusse poolde ja võimaldas kokkupanna "teisi tajumise maailmu"! Sellele vägagi soodsale ja suurepärasele sündmusele aitasid kaasa mitmed teisedki tegurid peale minu suurepärase laitmatuse.
Nimelt olin neljapäeval juba "alateadlikult" asunud nö.- "loksutama" oma kogumispunkti seda asndit kus ta oli viibinud juba nädala jagu päevi. Seal oli väike oht, et kogumispunkt nihkub hoopis tagasi , -- ei, mis ma räägin, see oleks olnud juba teoreetiliselt võimatu! --- varasem asend oli nimelt liiga nõrga 'tonali' jaoks. Saavutatud uudse energeetilise tasandi jaoks jääb see kõik üha kaugemaks ja mõistetamatumaks. Ilmselt oli nii, et kuidagi kehaliselt "teadsin" endas juba piisavalt jõudu olevat, et üritada veelgi enamat. Ja kokku panemise punkti nihutamiseks piisas tõesti laitmatusest ja vääramatust 'taotlusest' – nö. algtõuke andis 'varitsemise' rakendamine --- muuta väljakujunenud harjumusi, tol korral – isegi noid uusi ja igati soodsalt mõjuvaid. Küll aga oli neljapäevane väga õige aeg selle päevase variandi erisuste väljatoomiseks – ja sellega saavutasin vägagi häid tulemusi. --- Võiks rääkida lausa uuest alguest, kui poleks seda kindlat ja vääramatut järjepidevust selle suurepärase eelmise nädalaga. Ja eile saavutatud vasaku poole teadvus seisund on kindlasti lähedalt seotud eelmise nädala vastavaga, vahest pole igapäevases võimalikki vahet märgata. Aga midagi täiesti uudset ja õige võimast oli selles elamuses tõesti või pigem – suurema jõu seisund !?
Kõigepealt --- hämmastavalt sügavaid meditatiivseid asendeid. Pole kunagi varem säärast läbi elanud! Kui kokku-panemise punkti nihkumise osas pole enam kahtlustki, näis mulle isegi mõnel hetkel, -- et olen 'peatamas oma maailma'. Ma ei tundnud enam ümbritsevat ära! Esmalt lamasin tundide kaupa kõige sügavama relaktsiooni seisundis liigutades eraldi väiksemaidki lihaseid. Huvitavaid tulemusi eriti näolihaste ja -lihasgruppidega. --- Harjutused nagu --- "naeratada" --- aga ainult lihastega, jäädes sisimas täiesti osavõtmatuks. Segadus disorienteerivalt kindlaid emotsioone vastupidiste reaktsioonidega. Hämmastav reageeringute primitiivsus: igale kindlale emotsioonile vastama pandud – üks kindel (füsiolog.) -psühh. reageering.
Inimesi võimalik järelikult nende miimikagi järgi kontrollida – ja kindlasti --- 'registreerida'. Säärased "lihas-harjutused" meenutavad vägisi väikelast , kes oma keha tundma õpib (see oli nali). Muidugi, teatud "uuesti sündimisest" – saab ka sel puhul rääkida… --- a la: tunnetada oma keha kui enda vägagi --- konkreetseid võimalusi, st. – markeerida oma piiri-jooned, võtta "kehaline inventar arvele" , -- enne kui asuda mingeid "üldistusi tegema"…. Seejärel vaatasin sügaval meditatiivsel tasandil tundide kaupa rohtu ja pimeduses ümbrust --- ja ei näinud kordagi midagi tuntut! --- Kõik, mida ma nagin oli kummaline ja võõras ümbrus, kus oli heledamaid ja tumedamaid "laike" või mingeid moodustusi, mis kerkisid ootamatult pimeda fooni taustal esile. Olid aga nii kummalised, et ei osanud neid kuidagi nimetada ega enda jaoks äragi tunda, -- küll aga olid need moodustised kohe "täiesti reaalsed".
Huvitaval kombel ei kippunud silmad ka fookusesse tagasi ja nõnda see kõik pikema-ajaliselt ja ka laiemas perspektiivis. Ja tõesti, tõesti – ühel hetkel ma väga lootsin-kartsin, et -- suudan peatada oma maailma. Uudseimale saavutatud tasandile iseloomulikuks, et --- mäletamisega ei ole mingeid raskusi, toimunu , st. – eriti sündmuste kronoloogia ja teatud "väline sisu" on täpselt jäädvustunud.
Einoh, -- kah võimalus lahendada küsimust – kui palju (ja millest!) kirjutada – teha endaga midagi säärast, et esimene asi on hakata lausa palavikuliselt kirjutama! Ja veel: täpselt nõndasamuti nagu ma ise olen oma olemuselt müstiline energeetiline helenduv olevus --- on seda ka teised eluvormid minu ümber. --- Rubriigist: 'kahtluseta teadmised' --- ka nemad on eelkõige energeetilised olevused, kellel tänu arenenud karjalise koos-elu instinktile on väga peen ja tähelepanelik vaist teiste (karja-liikmete!) teatud eripärade tajumiseks. Ja samuti kindlad viisid neile reageerimiseks --- toetavalt mõjutada teisi (oma-sarnaseid) – olema nii nagu "kombeks" oma liigil. Mõjutamine on energeetiline --- konkreetsemalt -- Täiesti seni-olematud aistingud-kogemused see-juures! Ma tundsin, kohati isegi – pea-aegu, et 'nägin' --- midagi helenduva energia taolist... Kirjeldatav kui meeldiv kirvendus või kihelus või kuidagi nii. Ei mõjunud ebameeldiva või kahjulikuna. – see oli teatavas mõttes "abistamiseks tehtud". Ning see tähendab – ja olgu ka välja öeldud – on täiesti võimalik nihutada oma kogumispunkti asendit nii-võrd alla poole orgaaniliste olendite 'suures ribas'...
DON JUAN & CASTANEDA: “... et kõigi tajuvate olendite olemasolu mõte on teadvuse arendamine...”, lk. 37. “... kui näevad esmakordselt eksistentsi kogu tema keerukuses ja avastavad, et nende normaalse teadvuse piiratus on seda seni moonutanud.”, lk. 48. “... Vale on inimese võhiklik ja hoolimatu suhtumine oma maagilisse loomusesse. pole õige raistata hoolimatult eluandvat seksuaaljõudu jamitte saada lapsi, kuid samavõrd ekslik on viibida õndsas teadmatuses selle suhtes, et ka laste saamine tuleb kinni maksta ...”, lk. 54.
“...Allika / ... mille abil teiste tasandite olevused tulevad üles meie tasandile, et meile pilku heita, meid jälgida.”, lk. 77. “... puhas igatsus sügavuste järele ja mõõtmatu hirm selle sügaviku jäise üksilduse ees.”, lk. 80. “... sest Jumalat ei ole. // See tähendas ju võimu ! // ... et ainus mis maksab, on laitmatus, vabastatud energia.”, lk. 83. “... ei ole olemas esemelist, objektiivset maailma, on vaid energiaväjadest koosnev universum ... // ... teadvus tekib pideva surve mõjul...”, lk. 88. “... Kui kellegi kogumispunkt paigast liigub tähendab see täiesti üheselt, et see inimene on hull. // ... omaks võtta, et on haiged ...// ... teine võimalus on aga jääda külmaks ja häirimatuks... // ... sõjamehed ei kaota kunagi külma verd. nad ei lase end millestki häirida.”, lk. 97.
“... et kogu saladus peitub tajumises. mitte niivõrd selles, mida me tajume, vaid selles, kuidas me tajume. // ... et meie meeled on võimelised tajuma kõike. // ... inimese meeled hakkaavd tajuma täiesti kujuteldamatutel viisidel.”, lk. 101. “...sõjamehe tee lõputut üksildust ... // ... on täieliku vabaduse sõjamehed, nende ainsaks sihiks on täielik vabanemine, mis jõuab kätte siis, kui nad saavutavad täieliku teadvuse. // Sõjamehed valmistuvad teadvelolekuks ... // ... kui nad on eimiski, saavad nad kõigeks.”, lk. 103.35
Minu maailm on tänaseks nii kardinaalselt muutunud et miski ei näi enam võimatu! Võrratuid elamusi, selgus ja eriti --- tunde osas. Lisandunud mingi suurepärane kainus ja kiretus --- asjade ja olude "läbi-valgustaval" vaatlemisel. Olulisi taipamisi --- nagu nt. see viimasel ajal, st.—selle nädala lõpul olnud "mureks" --- juba teatud liignegi sarnasus, õigemini küll võimalik , selline. Seletus on lihtne: minu uus, ja võrratult jõu-küllasem energia tasand asus otsima sobivamat kohta minu 'tonali' jaoks, kuna varasem liig nõrk, mannetu, täiesti võõras – seega sobimatu! Otse iseenesestmõistetavalt pöörus lähima eeskuju – imiteerimaks, kuna see tõepoolest parim ja sobivam 'tonal' , keda ma "tean, tunnen ja olen näinud". Ka see asjolu näitab veenvalt, et eile leidis aset sisenemine veelgi 'tugevamasse' kogumis-punkti asendisse, et just eile nägin ka teatud "oma varianti" – ehk "välist kuju" (!) Minu enregiatasand on võimeline juba selleski! Ma 'nägin ette' oma tulevast 'kuju', tinglikult: "vormi"…. Mis ei ole enam "kopeerimine" (kohati tõesti lausa täieliku 'samastumise' tunne, küll on aga tollelt palju õppida, just 'varitsemisest' ja mõndagi ka soodsa tonali rekendamisest).
CASTANEDA: „... Don Juan ütles, et meie olemise tuum on tajumine, meie olemise maagia aga teadvelolek. Tema jaoks olid tajumine ja teadvelolek üks lahutamatu funktsionaalne tervik, mis koosnes kahest valdkonnast. Esimene, „tonali tähelepanu“, kujutas endast tavaliste keskmiste inimeste võimet tajuda ja teadvustada oma igapäevaelu tavapärast maailma. Don Juan nimetas tähelepanu seda vormi meie „jõu esimeseks ringiks“ ja kirjeldas seda kui meie aukartustäratavat, kuid nii enesestmõistetavaks peetavat võimet luua korda oma tajudes meie igapäevasest maailmast.“
„Olemise teine valdkond, „naguali tähelepanu“, on nõidade võime teadvustada ebatavalist maailma. Seda tähelepanu valdkonda tavatses don Juan nimetada „jõu teiseks ringiks“, täiesti hirmuäratavaks võimeks, mis on meil kõigil olemas, kuid mida kasutavad üksnes nõiad, et korrastada oma tajusi ebatavalisest maailmast.“, lk. 193-194. „... Ta ütles, et jõud, mis valitseb meie saatust, asub väljaspool meid ja sel pole midagi tegemist meie tegudega.“ /.../ „Don Juan ütles, et kuna mul puudub igasugune kontroll jõudude üle, mis otsustavad mu saatust...“, lk. 200. „... et siin peitubki väljakutse, mille Nagual meile oli jätnud – kas me suudame arendada oma tahet, meie teise tähelepanu jõudu, et keskenduda piiramatult kõigele, millele tahame, või mitte?“, lk. 231.36
See minu nähtud 'tulevane kuju' viib suuremate võimaluste ringi, kohustab ja ergutab üha – saamaks enese vääriliseks… Ja oleksin siiski pea-aegu et "unustanud" (!!) – vahest kõige olulisema eilsest kogemusest --- ma mäletan jälle ennast! See oli lausa vapustav elamus ja juba siis ääretult olulisena paika pandud --- minu uus ja tugevam energeetiline tasand võimaldas mul 'meelde-tuletada' ühe ise-enda õige ammuse seisund-olukorra. --- Taastada üks veelgi varajasem ja väga tõeline järje-pidevus, mis oli vahepealsel ajal kahjuks katkenud. See on midagi ammu unustatud aga väga olulist ja keskse tähendusega. Kuidas ma küll olen selle unustanud? Kunagi õige ammu ma nägin veel … oma teed selgesti… Suutsin näha veel oma maailma selgemini. Ja minus oli teadmine, mida ma pooleldi-teadlikult pidevalt arendasin ja kasvatasin --- seegi oli siis ennekõike 'tunne', mis oleks viinud parematele tulemustele. Aga kuskilt-maalt hakkasin ma mingitel põhjustel kõrvale-kalduma. Algul ilmselt märkamatult --- või siis: olen ma seda hiljem märganud?! -- ma isegi ei mäletanud seda pea-aegu-et!
Nüüd näen seda kõike selgesti taas. --- Ühel hetkel sai see kõrvale-kaldumine algseimast (!) järje-pidevuse 'tundest' nii suureks, et ma sain ka karistatud. See oli selle schamaani-haiguse põhjuseks. Selle sihiks oli ju (!) – et ma tagasi pöörduksin oma järje-pidevuse tunde juurde ---- aga oma kirjeldamatus nõmeduses hakkasin ma selle "mind tabanud" 'välisele jõule' vastu. Ometi oli see ju minu 'abistamiseks', 'õigele teele' tagasi-suunamiseks! Uskumatu nõmedus – ja kui kauaks ma end küll sellesse mõistsin! Et mul ka endast üldse 'kahju' ei olnud! Karistasin ennast veel --- niikuidas vähegi oskasin --- praegu õudne ja vastik sellele mõeldagi. Ja see eksitee oleks viinud säärasele kirjeldamatule armetusele, millest ma praegu keeldun mõtlemastki.
Aga nüüd on kõik muutunud. Sest ma jälle --- mäletan ennast. Säärasena nagu ma olin kunagi väga ammu. Ma oleks kui sellega taas leidnud ja puhastanud need varajasemad ja eksikombel ummistunud lätted. --- Enda tõelise 'ise'! Ääretu jõu ja rõõmu tunne sellest! Alles nüüd --- lõplikult on välistatud nõmeduses sisse tagasi-langemine. – Sest enam ma ennast ei unusta. --- Ja just sellks see kõik oligi vajalik, -- minul ei ole ka 'mitte midagi kahetseda'…. Ma suutsin eilses heita pilku rohkem kui kümne aasta tagusesse minevikku. Näha ja 'tunda ära ennast seal'….
Kui tänulik ma olen selle suurepärase võimaluse eest ennast taas 'mäletada'! Ja kui rõõmus, et saan nüüd taas jätkata seda, mis kunagi katkes. Ma mäletan ennast. --- Mäletada veelgi täpsemalt kõike, ja kuidas see aset leidis ---, et sellest õppust võtta. Puhastada kõik järjepidevuse jõudiu-andvad lätted. Näen uuesti selgemealt ise-enda teed, mis oli vahepeal pilgu eest varajatud. Jõu ja rõõmu tunne sellest. Enese arendamine ja kujundamine --- vaevarikas, pöördumatu ja väga õnnelik tee. Kui tänulikolen, et siiski sain ennast veel mäelatada! Palju rohkem kindlust ja vääramatut 'sihi'-teadvust juurde saanud! Jätkan vääramatult seda teed, mäletan ennast üha. Tõotan.
DON JUAN: “... need, kes meid kasvatavad ... // ... mis toimub inimolenditega väikelapseeas / mil igaüks, kes lastega kokku puutub õpetab neid... // üha keerulisema sisedialoogi abil. Sisemine dialoog on protsess...”, lk. 106. “... Jõutaimedel on selline mõju ; kuid ka nälg, väsimus, palavik ja muu seesugune võib anda sama tulemuse.”, lk. 107. “...Kui nihe on minimaalne, siis öeldakse, et tegemist on fantaasiatega. Kui nihe on suurem, nimetatakse tulemust hallutsinatsioonideks.”, lk. 108.
“... Naised annavad tõuke tundmatuse mõõtmatute avaruste ületamiseks. Selle loomupärase ande tõttu on naised väga ägedad.”, lk. 110. “...et kui kogumispunkt nihkub üle teatud piiri, võib see kokku panna maailmu, mis on täiesti erinevad sellest maailmast, mida me tunneme.” lk. 112. “...teadvuse valdamise kunsti, varitsemiskunsti ja taotluse valdamise kunsti põhimõtetest lähtudest. // ... mitte raisata oma seksuaalenergiat.”, lk. 115.
“... sõjamees on maailmas selleks, et õppida olema erapooletu vaatleja, et mõista iseenda saladust ja suuta ohjeldada oma vaimustust, kui ta avastab, kes ta tegelikult on. See on uute nägijate suurim eesmärk. // ... intuitsiooni ja jumaliku rõõmu maailmale..."” lk. 117. “... Ta oli palju julgem ja sai edukalt hakkama olkorras ... // ... et paindlikumad on need inimolendid, kelle sisedialoog on voolavam ja mitmekesisem.”, lk. 122.
“... Naised on palju veidramad kui mehed... / ... et naised on palju imelikumad kui mehed...”, lk. 123. “... kuid peened, keerukad ja suurt järjekindlust nõudvad tegevused ...”, lk. 128. “... suudavad / olendid tabada / kõige peenemaidki mõtteid, meeleolusid ja kartusi.”, lk. 129. 37

Pühapäeva hommik (31.08.xx)

--- viimasel hommikul nüüd siin nõnda ärgata. Siin on olnud väga hea koht magamiseks ja ärkamiseks --- kirjutamisekski. Mõju vastav tänaseks saavutatud – varasemaga võrreldes --- uskumatult tugevamale energeetilisle seisundile.
Tõepoolest, muutunud on ääretult palju. Ma olen endaga lausa "imet-teinud"! Parim, mida endale võisin soovida. Teisenemine on haaranud kõike. Enesesse, teistesse suhtumist, tegutsemist. Suurema teadmise pitser. Teadmine enesest ja mälestused endast. Huvitaval kombel näib praeguseks saavutaud 'jõu'-rikkam seisund otse ise-enesest mõistetavana ja väga omase-loomuliku käitumisviisina. --- Kuigi, minu varasemale, -- sellele armetult nõrgale --- näiks praegu saavutatu pooliti võimatuna ilmselt lausa. Ma tõepoolest ei säästnud end tollal pea millestki! Armetu nõmeduse tipp. Kergete kretiinistumise kõrval-nähtudega. Ja väga nõrk. --- Pole siis ka mingi ime, et see kõik on ääretult kaugeks jäänud. Teised mõtted, harjumused, -- mida iganes! Paljut on teisnenud, veelgi rohkemat tuleb aga muuta.
See taim üksi ei saa abiks olla. Tuleb lubada seda ka endal. Ka endale ise 'abiks olla'… --- Alles siis pääseb see suurepärane 'jõu-taim' mõjule. Muudab kõik, teeb imesi. Ma kasutan seda praegu kõige parimal võimalikul viisil. Näitena kuidas mitte ie peaks võtta või ise oma varasemad "katsetused". Praegu aga – lendas see minuga seotud --- kimalane siia paberile phkama. Ja iele öösel andis endast taas märku see maagiline ronk. Vahest jättis hüvasti. Või jälgis helenduste mängu. See oli kummaline sündmus. --- ma ei kuulnud teda ei tulemas ega minemas. Oleks nagu kogu aeg seal olnud. Häälitses ääretult äkitselt --- otse lõikavalt valjusti. Hetekel oli järgnevalt tunne, et saan juba pea-aegu aru, et üritab artikuleerida sõnu! Seejärel häälitses kutsuvalt --- täpselt komteist korda…. Aga ma ei saanud aru. Või sain, -- liigagi hästi ja ei julgenud. -- Nõnda astusin, -- kui kummaline lause see küll oli! --- Tee, rada….
Otse läbi-nägemise järele lõhnav! Nüüd kus igapäevane koomiksi-osa on kirjas asume jälle tõsisemate teemade juurde! Eile õhtul saavutasin mingi ääretult suurepärase ükskõiksuse ja hoolimatuse seisundi. Olen neid sõnu tihti varemgi kasutanud, seega --- esmakordselt aimu, mida need tähendvad (peaaegu, et). See kasvas välja sellest täiesti õigest lähte-eeldusest, -- et selles "igapäeva sekelduste maailmas" ei saa olla midagi mis mulle huvi pakuks, või muret saaks valmistada.
Teostemisel väljendus see mõte, mingi – väga kontrollitud hoolimatuse tundena. Meeldiv seisund --- sobiv minu uue 'tonali' jaoks ja vastab energia-tasnadile. Täielik huvipuudus väljendus distantseerituses ja kontrollitud suunavates vastustes. Vestluse sisu määran mina. --- Varem tundmatu kategoorilisus. Üks "asi" mind sealt tavapärasest siiski veel 'huvitab' --- üks tüdruk… /…/ (!)
Carlos Castaneda: “... Nad teadsid, et nende eelkäijad olid sooritanud otse üleloomulikke vägitegusi, manipuleerides mingi salapärase ja imeväärse jõuga, mida nad nimetasid lihtsalt väeks. // tegu on energiaga / Selle energia nimetasid nad tahteks.”, lk. 135. “... Seda hakati nimetama sõjamehe teeks ehk sõjamehe rajaks. // Sisemine tugevus tähendab meelerahu, peaaegu, et ükskõiksust, muretust, ennekõike aga loomulikku ja sügavat kalduvust kõike uurida, kõigest aru saada. /// Ainus, mida on tarvis, on laitmatus, energia. Ja see algab ühestainsast teost, mis on hästi läbimõeldud, täpne ja järjekindel.”, lk. 139.
“... Kõrvalekaldumatu taotlus viib sisemise vaikuseni ja sisemine vaikus sisemise tugevuseni... // ... unenägemisega on võimalik tegelda jka iseseisvalt, ilma igasuguse kõrvalise abita.”, lk. 142. “...Selline on kord juba teadvuse salapära. Seda salapära õhkub igast inimolendist; meist õhkub pimedust ja seletamatuid asju. // ... teadvustades endale, et inimene on salapärane olend.”, lk. 145. “...need sõjamehed võivad aidata inimestel terveks saada / või haigeks jääda. Nad võivad aidata neil eida õnne ...”, lk. 148.
“... See oli süsteem, mis soosis vabadust, valikut ja arusamist. //... tõeline strateegia meistriteos.”, lk. 151. “... järjekindla pingutuse ja kõrvalekaldumatu taotluse kohta. // ... tuleb mul distsiplineeritult ja järjekindlalt ...”, lk. 152. “... Ma ei olnud veel kordagi oma elus ilusat naist paljana näinud. Olin ikka veel väga nõrk. // ... tema sundimatust, tema salapärast võimet ... / ... tema head vaistu, kõige rohkem aga tema mõju kõigile inimestele, kes iganes tema lähedusse juhtusid.”, lk. 155. 38
Jätkan selle päeva, selle viimase päeva, -- siin ja praegu --- keskelt. Täna õhtul lahkun siit kohast. Tänu-meeles. Sest ma lahkun siit täna hoopis teisena, kui ma olin siia tulles. Täiesti erinevana. Muutus on olnud kõikehõlmav, haaranud minu tervikliku --- kehalis-vaimset olemust. Näitena kehalisest küljest: mu keha on muutunud palju paindlikumaks ja tugevamaks. Keha on teada saanud midagi "head" ja järgib seetõttu meelsasti 'laitmatuse' reegleid. Mu keha on tunda saanud tõelist 'jõu' ja 'rahul-olu' olekut, ning hoidub seda iga hinna eest kaotamast. See viimane on ka tänaseks välistatud. Minu maailm on nüüd teine.
Näitena kehalisest arengust veel, et esmakordselt olen nüüd – õige hiljuti, -- aimu saanud jooga-harjutuste tegelikust mõjust ja tähendusest. Nii ei saa olla näiteks "Lihtsaid" harjutusi, kuna minus endas ei ole midagi lihtsat. On tunne nagu oleks vabanenud mingid, varem aimamatudki allikad, "kanalid" , -- milledelt oleks kui prunt eest ära tõmmatud ja lasknud voolama seletamatu 'jõu' tunde. Suurepärane seisund! Tõesti, 'ime' on sündninud. Ei, ma olen ise selle, väga vaevaliselt – 'sünnitanud'. On tunne, nagu oleksin täiesti uudse elu alguses.
Ja see ie ole enam pelk tunne. Sellest on saanud pöördumatu reaalsus. Ja mul on selle üle tõesti, -- väga hea meel… Viimaste päevadega on mul õnnestunud leida oma 'tonali' jaoks igapäevaseks õige soodne asend. Väga jõuline seisund. Väga kaine, ükskõikne ja ergas. Lihtsalt suurepärane seisund, millest lähtudes üha kaugemale pürgida! Ma olen õppinud ka väga kergesti süvenema, mõtlen sellega, et tunnen nüüd lihtsat teed igas olukorras --- "tõmmata end ära"…. Midagi kaemuslikku selles --- osake seletamatuses….
Nende võrratute teisnemiste, -- ja mitte ainult nende! --- tuleb mul tänulik olla sellele seletamatule jõule minus endas, mis üha juhatavalt suunab, annab eesmärgi ja lükkab üha edasi…. See omakorda on olnud võimalik saavutada tänu --- minu 'laitmatusle'! Laitamatult elatud elu, päevad üks-teise otsa on kogu selle vapustava 'Muutuse' aluseks. Sealt ja ainult sealt tuleb jõud, mis seda kõike võimaldab. See on lausa ääretult oluline, --- kõige kindlam ja viimane 'pide-punkt' ja kõige alus.
Viimane päev siin kohas aga muidu olen ma alles 'alguses'. Kui teistmoodi paistab nüüd kõik minu ümber! Kui palju vähem nõmedust – see on teadmatusest. Mingi hoolimatu julgus, otsustvaus ja sihikindlus ja jõud. --- Mul on õnnestunud juba mõned "lahtised otsad" oma elus – kokku sõlmida. Vägagi erineval kombel, teadagi…. Mis muud endale soovida kui --- jätkata täpselt samas vaimus, nagu praegu, nagu olen seda tänaseks teinud varsti kaks nädalat. Mitte kunagi varem pole ma saanud endale neid sõnu öelda!
Kui lihte see kõik oli! Ja kui "keeruline". Otsekui oleks mingi nüriduse ja teadmatuse barjäär ületatud, milles need ülejäänud kõik armetul kombel siplevad ja üha sügavamale oma sita sisse vajuvad. Saavutatud seisundit iseloomutsab nimelt kohati mingi seletamatu, --- lausa – 'selgelt-nägemise' võime. Või tuleks öelda: 'teadmise'…? See on kui 'teadmine' ilma vähimagi kahtluse varjundita. Ja seejuures on tunne justkui meenutaksin ma pidevalt midagi väga ammu unustatut. Suurepärane tunne!
Õieti mingil tasandil olen ma seda kõike, -- mida nüüd olen 'näinud' (!) – ostekui alati "alateadlikult" teadnud. Keha on mäletanud, kuskil minu kehas on talletunud varjatud mälestusi ääretult ammusest. See on vahetu teadmise kogemus. Tõesti, pigem 'nägemise'… Ja seda nõnda, et vahel pean endale meelde tuletama --- seda inimesed siiski veel ju ei tea! Näitena siinohal – seda 'tunnet' meenutamaks --- mida 'nägin' silmad kinni mööda-lendva linnu-prave kohinat kuuldes eile öösel. Maailm on seletamatu. Täis kummalisi olendeid ja lõputut salapära!
--- Ja mina olen nüüd seal maailmas sees. See on seal, --- kuhu ma alati olen tahtnud ja igatsenud kuuluda. --- See on minu enda maailm. Ma olin "selles olemise" vahepeal lihtsalt õnnetul kombel nö.- "unustanud". Ma ise poleks üksi suutnud endagi midagi nii koletut teha. Kaasa aitasid kõik inimese-loomad minu ümber, kelle liigi-omasteks tunnutseks lugeda piiratus ja nõmedus , -- st. armetus! Üritasid minust teha oma-sranast, vormida endi armetute mõõdu-puude järgi.
Aga nüüd on see kõik täiesti pöördumatul kombel muutunud! Ma näen nüüd jälle 'selgemini' , nii nagu ma nüüd mäletan, ma kunagi oskasin vaadata. Ma olen saavutanud paljut, kuid saavutada on veel ääretult rohkem. Kogu 'tunmdatus' seal väljas. Aga kõige suuremaks saavutuseks praegu on, et ma olen jälle – 'teel'. Oma üksildasel ja lõputul rajal, mis annab mulle 'enese-täielikkuse' ja aitab mul üha, -- ennast meenutada… Ma olen jälle teel.
Ma tunnen ja tean, et olen puhastunud ja säärases 'jõu' seisundis nagu ei kunagi varem. Miski selles "igapäevasuses" ei saa mind enam miskil kombel riivata – sest sellel kõigel pole mingit erilist tähtsust. Minu rahu on nüüd minus eneses. Minu jõud, minu kindlus, teadmine, selgus ja rõõm. Enese-küllasus. Milles ei ole aga mitte midagi 'piiravat'. Sest see tähendab kõike. --- Kogu seda mõõtmatut tunnetamatut ja tundmatut. Ma mäletan jälle ennast, ma olen sinna teel.
DON JUAN: “...Minu jaoks oli ta alati olnud kättesaamatu ideaal. // ... kogumispunkti asend määrabki ära meie käitumise ja meie enesetunde. // ... oli tõeline maag, mustkunstnik, kes oli tahte jõu käsitlemises saavutanud sellise taseme, et tulemused ületasid tavalise inimese mõistmisvõime.”, lk. 156. “... .taipavad millist tohutut hinda on nende elude eest makstud. / ... annab neile lugupidamise ja aukartuse elu kui sellise ees üldiselt ja eriti omaenda elu ees...”, lk. 157. (Albert Sweitzer !!!). “... nii läbitungivate ja mestikute silmadega ... / ... ei lase kunagi kellelgi aru saada, et tema juhib asja. // ... tuleb ja läheb jägi jätmata.”, lk. 164.
“... kainus peab küpsema ja muutuma sõltumatuks, iseseisvaks jõuks... // ... et võibolla me oleme sisimas oma võimetest teadlikud.”, lk. 168. “... et üks kõige hämmastavamaid saladusi on see, kuidas tahe --- ebaisikuline häälestuse jõud --- muutub taotluseks, isikustaud jõuks, mis on konkreetse indiviidi käsutuses.”, lk. 169. “... sest kõik tõesti erakordne, mis nägijate või lihtsate inimestega toimub, toimub tavaliselt iseenesest, üksnes taotluse jõul.”, lk. 184. “...Valdavaks tundeks oli aga täielik ükskõiksus. toimuv ei läinud mulle vähimatki korda.”, lk. 189.
“... nad olid sihukesed ahned pisikesed väärakad // Et tungida sellesse hirmuäratavasse üksindusse... // Armastust on vaja, armastust elu, seikluste ja saladuste vastu. On vaja kustumatut uudishimu ja kõvasti pealehakkamist. // Don Juan oli öelnud, et niipea kui kogumispunkt nihkub, jääme me magama.” lk. 193. “... maailma kõigi aegade müstikutel oli üks ühine omadus... // Läbi sajandite on müstikud andnud meile liigutavaid kirjeldusi oma kogemustest. // ... ja loonud omaenda näo ja kuju järgi.”, lk. 202.
“... Hiilgus, mida nägin, oli sõnulseletamatu, ja ometi poleks ma suutnud öelda, mis just selle vaatepildi nii ilusaks teeb. / ... selle ilu loob harmoonia, rahu ja puhkuse tunne.”, lk. 204. “... kasutanud minu õpilaspõlve alguses jõutaimi... / Jõutaimede ja unenägude mõju ... // ... õpilases arusaama, et maailma tajumine ei ole kunagi lõplik.”, lk. 206. “... tulised pruunid silmad näisid naeratavat, ja / Minu meelest oli ta hurmavalt kaunis.”, lk. 214. 39
__________________________________________________________________

September xxxx.
__________________________________________________________
III.

1. September, esmaspäev. (01.09. xxxx).

Ma olen uues kohas. Tagasi siin vanas kohas aga kogu olukord on täiesti uudne. --- Seega ei ole ma: "tagasi vanas kohas". --- Välistatud, augustikuine järjepidevus on tugevaim kui kunagi. Ma leian end üha, --alati – järgimas otse suurima ise-endast mõistetavusega 'laitmatuse' rada. Ainus, mis mul on, mille juurde lõpuni kindlaks jääda. Kohanen, kuigi selleks puudub mingi otsesem vajadus. Registreerin oma uudse ümbruse. Väldin endist, mistahes kujul see ka ei ilmneks. Ja ma üritan mäletada…
Eilne oli võimas, võiks öelda, -- seni-olematu. Nõnda võiks väita aga iga teisegi korra kohta ´unenäolisest'. Säilitan magamisel mingi teadlikuse endast. See võimaldab ostekui ühest unenäost teise "ärgata." Või siis mingisse 'vahel-olusse'. Meenutamisel seal sarnane tõkestav barjäär vahel kui 'teadmiselgi', --- sellel erilisemail. Rääkimine sunnib küll tegema mõnetisi kokkuvõtteid ja kinnitab 'keskse punkti' asukohta uues kohas aga viitab ka : eksitavalt kõrvale. Rääkida ei ole tegelikult millestki, sest: "oluliseim põhimõtteliselt vahendamatu". Ma püüan mäletada oma mälestusi….
Uus koht mõjus suurepäraselt, kuidagi ärgitaval kombel. Uudne helitaust, Erinev energeetiline ümbrus. Väga soodne 'eel-häälestus', -- seega väga sujuvalt väga sügavale. Nagu ikka, hakkasin ma oma keha, eriti pead tunnetama väga erilisel kombel. Ligikaudu nagu, -- "meele-orgaaniline laienemine". – Tajumise pindala laieneb. Näha oma kuklaga. Tunda midagi kuidagi oma rinna üla-osaga. --- Ja seda täiesti "meelelisel kombel". Vormiline, täiusekõlaline värvusemuusika suletud laugude taga. Kirjapandul on tähtsust umbes nagu "mälestuste mälestustel" --- mis meenutavad väga ammuseid mäelstusi. Neid viimaseid, muide, on tõesti hulgi ja väga kummalisi.
Oli väga hea muusika, kohati, kergesti süvendatav. Kokku kestis seanss umbes ühest kuni poole seitsmeni. --- Vähemalt viis tundi nagu üks hetk! Nägin end jälle 'selgelt'. – st. - mäletasin ennast tulevikus. Nägin oma tulevikku selgemalt. Vapustavalt palju on väga kardinaalselt teisenenud. Ei ole mingit 'tempo' aeglustumist. Arenguline kiirus suureneb üha. Ma ei ole enam ammugi see, kes ma kunagi olin. Vahetan nägusi, plahvatuslikult suurenenud läbi-elamise võime. 'Tonali' uudne asend. Nali selles, et nüüd juba vähemalt "lunastaja"! Väga hea nali. Olen endas vabastanud lausa uskumatult seletamatud jõud.
Vaikus ja tähelepanelikkus. Viiulivõti. Praegu, ma tean, on varjatuse uks paokil. Sealt õhkub vaimustavat salapära. Mälestusi väga ammusest ajast. Teadmisi igavikust. ---- Aeg antud selleks, et --- 'lahtisi otsi ' kokku sõlmida. Mitte enam toimida nagu kuidagi käitudes, -- vaid imestunult jälgides. Oma raja alguses, mis viib tagasi – kaugemale --- enda kunagise terviklikkuse poole. Iga samm, mis ma kunagi olen teinud, on viinud just sinna-poole. Ka nõme paigal-tammumine. Just see pani mind edasi liikuma. Tagasi. Aga mitte enam kõrvale.
CASTANEDA: „... Don Juan oli kirjeldanud unenägemiskunsti kui võimet muuta harilik unenägu kontrollitavaks teadvusseisundiks erilise tähelepanu abil...“, lk. 7. „... Seda, mis on kanaliks meie tervikliku olemuse energiale ja võib esile kutsuda ükskõik mida meie võimaluste piirides tuntakse tahtena. Don Juan ei osanud öelda, millised need piirid just täpselt on, aga ta mainis, et helenduva olendi tasandil on meie võimalused nii ääretud, et pole mõtet püüdagi nende piire kindlaks määrata. Ühesõnaga, helenduva keha energiat võib tahte abil muuta ükskõik milleks.“, lk. 21. „... et mul tuleb elada eranditult oma isikliku jõu varal, mida ma mõistsin kui olemise põhitingimust, korrapärast suhet subjekti ja universumi vahel...“, lk. 26. „... „Meie tähelepanu treenitakse kindlale fokuseerimisele...“ /.../ „See ongi viis, kuidas me säilitame oma maailma.“ /.../ „... et minu mõistus rajaneb abstraktsioonidel.“, lk. 30.40
„... et minu kui sõjamehe kiretu järeldus on, et don Juan muutis mu elukäiku paremuse poole. Ma olin aeg-ajalt ikka ja jälle kaalunud seda, mida ta mulle oli teinud ja järeldus oli alati sama. Ta oli toonud mulle vabaduse. Vabadus oli kõik, mida ma teadsin, kõik, mida ma võisin anda neile, kes minu juurde tulid.“, lk. 87.
Kui vaadata väga kaua ja väga vaikselt mitte midagi, võib juhtuda – nii nagu eile, -- et silmad hakkavad 'ise' hoopis teisti vaatama. Selleks, et 'näha saada'… Kummastav,. Vaimustav ja seletamatu. Mida kõike, kui paljut! --ma olen endas kandnud ka oma teadmatuses. Järjepidevuse meenutamine, on 'jõud' , mis suunab ja korrigeerib. Ei maksa arvata, et tühistan nõmeduse ühe hetkega , --- seegi on ju lausa "terve maailm". Aga ma nüüd juba 'mäletan'…. --- tean, et saan sellega kord hakkama. See ärganud saladuslik jõud suunab juhatavalt. Edasi mööda süüvimise kujutlematuid astmeid. Teine tasand. Häirivalt inimlikust vaba. Vaba-olek.
Lihtsalt suurepärane jõu-küllane seisund. Rohkem kui kunagi varem, ma mäletan. Pole põhjust end salamisigi nö.- "liigses andekuses" kahtlustada. Ainus, mis loeb, määrab liikumise suuna ja kiiruse on 'isiklik jõud'. 'See tunne'. Olgu see pide-punktiks. "Igapäevasusel" ei ole seesmist jõudu, mis tähendab – ei mingit erilist tähtsust. Miks raisata oma süüvimise jõudu selle eritlemiseks. Muidugi, -- saab väga palju ja väga häid nõu-andeid, ande. Väga tähtsaks saab 'varitsemise' "üllas kunst". See tähendab paindlikust. Ja mida kõike 'see' tähendab! Maailm on teine ja mina selle sees olen minemas veel kaugemale ära. See kutsub…
Tõesti on nii , et kõrgenenud teadvus-seisundis on kõik need vapustavad teadmised seletamatusest ääretult loomulikud ja lihtsad tõsi-asjad. Juba seegi tõik näitab veenvalt, et toimub korduv nihkumine ühest asendist teise. Superbé! Selles ei saagi (praegugi!) olla mingit kahtlust – 'jõu'-taimedel on väga konkreetne ja tugev just selle-suunaline toime. Kasutada seda targalt! Sellest sai, ja sellest saab üha – vajalik alg-tõuge, -- et hoopis "aeglustada" rütmi. Pole tarvidust, keskenduda vähem-tähtsale ka vasakul poolel. Ning otse naeruväärt oleks katse kanda midagi 'tähendusest' üle igapäevasusse. 'Tähtis on , et sõjamees oleks laitmatu'.
CASTANEDA: “... Ma tahan öelda, et tavalisel inimesel puudub vajalik energia, et nõidusega hakkama saada. // Pigem õpid sa säästma energiat. // Nõidus on teadvuse seisund, nõidus on võime tajuda midagi, mida tavaline tajumine ei suuda.”, lk. 6. “.... et meie käeulatuses on tohut suur jõud. // ... et laseb ennast veenda varjatud jõust omaenda olemuses, ning et ta võib selleni jõuda. // ... et universumis ekisteerib üks mõõtmatu, kirjeldamatu mõju, mida nõiad nimetavad taotluseks.”, lk. 7. “... kellel on erakordne energia; õpetaja, kellel on mõistlikkus, kannatlikkus, stabiilsus. // nnde energia võimaldab neil ammutada rahu, harmooniat, naeru ja teadmisi otse algallikast, taotlusest...”, lk. 8.
“... Soovitas / mul kirjutada raamat // Kõigepealt tuleb sul silme eest läbi lasta oma kogemused, otsekui elaksid sa need uuesti läbi. // ... kolmes valdkonnas: teadvuse, varitsemise ja taotluse valdamise alal. // Teadvuse valdamine on mõistuse mõistatus; kimbatus, mida nõiad kogevad siis, kui hakkavad aimama teadvuse ja tajumise hämmastavat ulatust ja salapära. // Taotluse valdamine on vaimu mõistatus ehk abstraktsuse paradoks, nõidade mõtted ja tegevused ülekantuna kaugemale meie igapäevast inimlikku olemisviisi.”, lk. 9. “... teeb see võimalikuks täiesti teistsuguse maailma tajumise – sama objektiivse ja tegeliku nagu see, mida me normaalselt tajume. Nõiad lähevad sellesse teise maailma, et saada energiat, jõudu, üldiste ja eriliste probleemide lahendusi, või et astuda vastu kujutelematule. Taotlus on kõikeläbiv mõju, mis on meie tajumise põhjuseks.”, lk. 10.
“...et võlgen temale oma peene häälestatuse // ... minu muutmise kahetsusväärsest olendist laitmatuks sõjameheks.”, lk. 18. “... ei oleks neil mingit austust, mingit imestust. // Ainus viis tunda taotlust / on tunda seda otseselt läbi elava seose, mis eksisteerib taotluse ja kõikide teadvusel olevate olendite vahel. nõiad kutsuvad taotlust kirjeldamatuks, vaimuks, abstraktseks...”, lk. 20. “... kas nõiad võivad ennet ka ekslikult tõlgendada. // Ta selgitas, et kui nõid tõlgendab ennet, siis teab ta seel täpset tähendust, ilma et tal oleks aimugi, kuidas ta seda täpselt teab. // Nõidadel oli asjade otsese teadmise tunne. / intuitsioonina”, lk. 22. “...et selle mehe ühendav side vaimuga oli erakordselt selge //.. tohutute ressurssidega, kes on võimeline looma ekraani kaitseks või maskeerimiseks, sündinud nõid ning täiuslik kandidaat naguali õpilaseks.”, lk. 26.41
Jätkan hiljem.
Viisin end kõrgendatud teavusseisundisse. Oli liiga palju rahutust, mida sisendasid kõik liigtuttvad asjad. Valdavalt ebameeldivad. Ärgates oli veel midagi teisalt, kuigi ma ise seda ei märganud. Asusin aga täiesti fikseeritult toimetama, see eelnev kirjatükk samuti osalt kinnis-ideeline. Rahutus kasvas, selle äratundmist mööda. Tänu saavutautle toimisin siiski laitmatult ja see viimane andiski lõpuks soodsa lahenduse nihutamaks õige pisult, et mitte "harjumuse jõul" jälle mitte komistada. Ühesõnaga: õnnestus päästa see päev.
Esmalt konkreetseid juhendieid kuna taipamised alles värsked. – Kujundada see tuba ootmatul kombel ringi, muutes teadlikult harjumuspärast. --- Väga oluline on nüüd ja praegu võimalikult palju viibida vasakul pool. See oleks kui enese mäletamise seadmine vastu enese unustamisele. Selles osas kuuluvad varasemad vaated (ja veendumused!) revideerimisele. Päevane aeg on muutmis-harjutusteks väga sobiv, nö.- praktika. Võtta asja väga konkreetselt "ülesse antuna", vasakul poolel ma endal totrusi öelda ei lase. Kui lihtsalt on ikka võimalik sattuda sinna vanasse ja turvalisse totruse-seisundisse!
Selgelt üle vaadates on hommikuses rahutus sebimises ka sümboolset. Koristasin ära pildi, mis mulle kedagi õieti ei meenutanud ja pöörasin peegli ümber. Meenus… Nägin vaeva tooli parjaks tegemisega, selgus, et see ei olnud õieti. Kirjutasin pidulikus stiilis loosungeid, milledest võiks juba välja lugeda, et "laitmatus juba ohus". Jne, jne. Paindlikkust on ikka rohkem, tänu millele suutsin siiski poolteadlikult endale seatud raamidest "välja vingerdada". Hea sõna: pool-teadlikkus. Täpne isegi. Suurepärane seisund. Olla terviklikum ise. Ärkvel olla, mitte unes kõndida.
Lahutatus kõigest saab olla vaid täielik, ilma eranditeta. Nendele "enese avamistele", nagu seda naljakalt nimetasin kaasub kogu see "nõjatumise-sündroom". Head kujundid! Eile sai alustuseks enda arust esinduslikku kõnet peetud. Täielik pada. Ei maksa unustada, et säärane pole palju parem kui tänahommikused totrused. Kui selgelt näha --- siis --- ükskõikne aga tähele-panelik.. Vaikusele on tähelepanuga juba viidatud. Ükskõiksus tähendab: ei kellestki sooja ega külma. Ja mida see tähendab. (Lihtsalt ebainimlik!) Jõu, kindluse ja rõõmsameelsuse seisund asub ju 'siin kohas'. Järelikult pole vaja seda endale "sihiks seada".
Kust maalt, huvita, see variserlik suhtumine – piiramine sõna otseses tähenduses. Sellega pole vihjatud vastupidisele. Kogused võivad olla minimaalsed. Äsja vilksatas midagi kuskilt kümne aasta tagant. Kah müstika! Ja seda tuba ahistavaks mõelda pole esialgu küll mõtet! Paitsab, et ma teen endale natuke nalja. Täna kirjapandus ja selle üles-ehituses on midagi analoogilist 'S e c u n d o' n'.- "avapeatükiga" millest kutsusin end üles ülevaatama. Asi nimelt selles , et kirjutamisel ise-enesest ei ole ju vähimatki mõtet. (kuidas öelda: see ei veena tegelikult kedagi). Küsimus on selles, kui palju raatsida kirjutamisele aega raisata vasakul pool. Millel on mõte.
Vägagi konkreetne selline, -- üle-lugeda ja pähe õppida, --- et seda siis rakendada. Viitsiksin ma varasemat ülelugeda? Sellel oleks praegu mõtet vaid siin pool viibides, et suuta eraldada "teri sõkaldest". Mis ise-enesest pole jälle mingi eesmärk omaette. Niisiis, --- kuna "testament" juba paigas ja ajaloolise muutuse annaalid samuti oma suurejoonelise lõpuni viidud, -- oleks ilmselt teadvustada endale säärase kirjutamise ainuke mõte. Olgu see sellega ka tehtud. Sest "päeva-raamat" --- hoidku jumal! Momendil valdavaks mingi harva-esinev lõbususe ja 'kainuse' segu. Lasta endal sel tundel ("kui laineharjal") – kanduda….
Kui ennast aina naeruväärseks ei tee olen endalegi varsti paras puuslik valmis. Enese-tähtsustamise suur-kuju. Ja põhjust naermiseks, -- nõmedust on veel "oi kui palju"! Paistab,et ees ootab lõbus elu… Just praegu taipasin midagi olulisemat: ideaaliks on elu ('ote-kui') vasakul poolel. See on siht, -- tahtsin ma kirjutada --- olen ma sellega alguses tagasi? Siiski mitte, --- see tähendab ka seda, et --- seni kuni võimalik elan ma ideaalset elu! Mahatava johtopäätös! Kalduvus "paremal poolel" --- / -- on alles öeldud!) --- muutuda kirjutamisel pidulikult raskemeelse stiili viljelejaks. Vt. ka aja-loo annaale august '97 Anno Domini.
Jah, peaks ikka kirjutama nii, et ise viitsiks kirjapandut ka üle lugeda. Pangem see oma "tunni-plaani" kirja, ma tulin siia ju õppima! See mõjus sisendus: "veel nii mitu päeva viimase päevani" ---- ei arvestanud asjaoluga, mis siis kui see viimane päris viimaseks ei osutu. Ka selle svõin tänada hommikust "segadust". Tekib kahtlus, kas ma ikka suurt mõistan seal igapäevasel poolel kõigest sellest mida mäleta. Ise ju ütlesin, -- barjäär on vahel. On tõesti. "Igas päevas sees" kaldun ma nagu unustama, et põhimõtteliselt --- olen seal siiski 'valel poolel'. Noh, kui mitte muu, siis vähemalt --- enda nõmedus --- ei lase asjal üksluiseks muutuda!
Taibata sama korduvalt kõige viimase lõpuni! Mulle tundub, et oma totruses (= st.- "paremal poolel") tegin enda suhtes jutlustamise käigus väga terast kriitikat. Viga kahjuks selles, et ise siis sellest ainult aru ei saanud. Siiski, esialgu mitte selleni, et pidevalt siin omasemal poolel, (sest kuidas siis nalja saaks!) aga näis, "sportlik vorm" ju olemas. Näib, et osa totrust tuleb tõesti ainult harjumusest. Kehalist tunnetust võin siiski juba rohkem usaldada, täna-hommikune reaktsioon ju otse eeskujulik. Keha tahab oma osa, anda talle siis see ports siis kuidagi teisiti kätte. Mitte lasta end millestki häirida (-- on päris hea mõte?) Tähele-panelikkus nõuab täit tähelepanu.
Mida igapävases nõmeduses kahjuks ei ole. Ei maksa puhuda saeda piskut saavutatut endagi silmis liiga suureks, samas ei ole seda võimalik ka alatähtsustada. Üldiste juht-nööride(!) osas --- mitte tühjalt ringi sebida ja seletada. Teatud isoleerumise nõue teatud ajaks. No, vaatame, kuis läheb… // Siiski, igapäevases on soodne mõju ka neil osalt lihtsakoelistel loousngitel. Mis parata, -- oled juba siis säärane, -- pisult nüri-meelne. Ei maksa siiski --- "talle seal" – liigse mõnitamisega ülearu "kaikaid kodaratesse loopida". Ta ju püüab siiralt ja võiks veel järsku solvuda.
CASTANEDA & Don Juan: “... et vaim oli andnud talle ühe teise väljendumise. ta pidi olema rahulik, kõigutamatu. ta pidi tegutsema, otsekui poleks tal midagi kaotada ning sekkuma lihtsalt niisama. // Nagualid teevad otsuseid //... et vaim ise oli teinud selle võimalikuks. See puudutas kõike seda, mida võttis ette nagual juhul, kui ta järgis vaimu väljendumisi.::”, lk. 27.
“... et ta hoiataks seda noort naist tema üleliigse energia ja ohtlike tagajärgede eest, mis sellel võisid olla tema elu ja heaolu suhtes ning kustuks teda ühinema nõidade maailmaga, kuna see oleks ainus kaitse tema ennasthävitava jõu vastu. // ... et nõiad räägivad nõidusest kui ühest maagilisest saladuslikust liinust, ke son peatunud oma lennul üheks hetkeks, et anda inimestele lootust ja sihti; et nõiad elavad selle linnu tiiva all, mida nad nimetavad tarkuse linnuks, vabaduse linnuks; et nad toidavad teda oma pühendumise ja laitmatusega. // ... ning et vabaduse lind võib teha vaid kahte asja: võtta nõiad kaasa või jätta nad maha.”, lk. 28.
“... Naguali isiksuse jõud ona alati kõikehõlmav, et ta on praktiliselt vastupandamatu // .. sihikindluse, oma vaba oleku ja objektiivsusega. nad olid lummatud tema mõistlikkusest... // ... pildi nõidade maailmast...”, lk. 29. “... minu katse pärast muuta ühiskonna teaduse probleemiks kõik, mida ta mulle õpetas.”, lk. 32. “... et sõjamees on enese jaoks kõik ? / Sõjamehe jaoks algab ja lõppeb kõik iseendaga. // .. konservatiivset inimest, kes hindas oma privaatsust.”, lk. 35. “... austas väga seksulaalenargiat / Ta uskus, et see on meile antud selleks, et me kasutaksime seda unenägemiseks. // ... ning seksulaaenergia on unenägemiseks vajalik. // Kui sa ei ole hoolikas oma seksuaalenergiaga ...(!)”, lk. 37.42

Ööl vastu komandat septembrit.

Areng on olnud kiire. Ainsaks põhjuseks – minu laitmatu eluviis. See isegi ei lase ennast miskit-moodi ankurdavalt pidurdada. Kiirus on sobiv. Lausa ideaalne minu puhul. On juba tõesti väga häid saavutusi. Sääraseid, mida tavatsesin ikka "uksumatuteks" liigitada. Armas komme säärane. Rõõmustav uudis --- meenutada, et ma ikkagi ei ole nii nõme olnud kui kippusin arvama. Igausgused jutud mingist "muutusest" on selge jama. Tervikolemus on absoluutselt – muutumatult sama kogu aeg (-- teiseneb ja jääb samaks). Varasem polnud mitte niivõrd nõmedus vaid teadmatus. Seda viimastki kahjuks liiga rohkesti.
Aga on olnud väga häid tegevusi ( ise-asi muidgi -- kui hästi tehtuid) --- mis viitavad millegile väga suurele. Otse saatuslikule. "Ja see kinnitab mind minu usus". Olen nimelt nõnda korrastanud mingit ebateadlikku? -- ei , lihtsalt mitte piisavalt teadvustatult –'nägema' õppimist. Konkreetne harjutus, mis koosneb 'mitte-tegemisest', 'taotluse' suunamisest, mõjusal sisendusel (ilmnes äsja, et hirm-arm suhe) (!) Kõik see on virgutavalt ehk siis -- petlikult seotud laitmatusega. 'Näha' seda…! Teadagi! Tema olemas-olust sain ju kohe päris algul teada! Keda ma juba aimamisi 'näen'!
Selgituseks lihtsalt, et "suits on ally". See tundus olevat väga naljakas aga üsna täpne ütlus. See juhatab (või viib) sinna kus asub jõud (mis on tunne). Kaugelt juba aiman, -- need Ameerika indiaanlased tõesti võimsad nägijad, teadjad! Kui kaugel eespool neid aiman! Mäherdune julgus ja kontroll enese üle peab olema, et nii kaugele jõuda! Hirm tõmbab tõesti "allyt" ligi. --- Ja hirmuga kaasuv tunne ongi 'jõud'! ( Puhtalt läbi-valgustav tõdemus see viimane, siiski mitte päris otseselt n.–ö. vahest täpsem öelda: jõud on tunne pärast hirmu. Või hoopis see tunne, et suudan oma maailma hirmutavaks muuta).
Kas ma ei ole kunagi varem nõnda sügavas vasakus pooles üldse kirjutanudki veel? Võimalik. Augustine tagasihoidlikus selles vallas palju targem kui esmapilgul näis. --- Nii jäi nimelt pärast seda "viimast päeva" (-- tinglik katalüsaator!) --- ometi veel üks uus ja ääretult innustav algus. Mõte nii kirjutamiseks kui lugemiseks. Nõidumine on tõesti võimalik. Vasakul poolel väga palju rohkem võimalik. Ja 'nõidumine' on ka vajalik (Muide, need keskaja Euroopa nõiad meenutavad oma nö.- "sügavuse" poolest Põhja Am. indiaanlasi – või ülse primitiivsust. Sala-teamistel see ju puudub. India ja eriti selle müstilise taime eripärad. Ja siiski on suits "ally", --- ma ju tean , et selles suitsus peitub jõud, -- nali ongi selles, et öelda 'selle' kohta kentsakalt allegooriliselt "suits on ally". Pole ilmselt suuremat ohtu, et kuigi paljud sellest kirjapandust (!) üldse suuremat taipaks, või sellega midagi peale oskaks hakata. Ära-valitusest on praegu saanud minu rõõm. Ja "õppimist" peab võtma väga tõsiselt! Paar vaimukat kava juba valmis. Muidugi, edaspidi tuleb ilmselt rohkem improviseerida… Hea on olla jälle "mina ise". "Igapäevasem pool" on ikka üsna taipamatu, kuigi väga püüdlik ja järgib lihtsalt suurepäraselt laitmatu sõjamehe rada.
CASTANEDA: „... inimeste tegevus ei puudutanud mind enam, sest mul polnud mingeid soove. Minu elu juhtivaks jõuks sai iseäralik rahu. Tundsin, et olin omandanud sõjamehe elu ühe põhialuse – eraldatuse.“ /.../ „... et eraldatus ei ole veel tarkus, on aga siiski eeliseks, sest võimaldab sõjamehel momentaalselt peatuda, et olukordi ümber hinnata, oma positsioone ümber arvestada...“, lk. 91. „... See noor naine oli minu jaoks painav mõistatus. Lootsin, et ükskord peale mu raamatute lugemist otsib ta mu üles.“, lk. 92. „... naine on olend, kes teeb Naguali terviklikuks, annab talle rahu, täiuslikkuse, kaitstuse, vabastatuse tunde.“, lk. 98. „... Selleks, et keerukate sotsiaalsete olukordadega edukalt toime tulla, pidin saavutama sisemise vabaduse...“, lk. 108.
„... Esmalt unenägemine ise. See näis algavat unikaalse teadvusseisundina, mis saavutatakse, koondades oma unenäo üksikutele detailidele või iseärasustele teadvuse selle osa, mis meile peale uinumist alles jääb.“, lk. 109. „... Meie esimest tähelepanu on õpetatud jõuliselt meid ümbritseva maailma elementidele keskenduma, et muuta amorfsete ja kaootiliste tajude voog teadvuse korrastatud maailmaks.“ /.../ „... kui aga puutume kokku millegi ebatavalisega, eelistame rääkida sellest kui juhusest või asjaolude veidrast kokkusattumisest.“, lk. 112. „... et oleme saavutanud vajaliku kiretuse. Meid ei kihutanud enam tagant vajadus tulemusteni jõuda. Tõuke tegutseda laitmatult ilma tasule mõtlemata andis meile pigem mingi varjatud sundus.“, lk. 130.43
„... mida ta nimetas tonaliks, hõlmab kõike, mida meie intellekt taibata suudab. Vasak pool, naguali valdkond, on aga kirjeldamatu ja sõnastamatu. Ilmselt on võimalik taibata ka vasakut poolt, kui teha seda kogu keha abil; kuid ta ei lase end selgitada intellektuaalsete mõistete abil.“, lk. 132.
Maagiline maailm on tõesti käegakatsutavalt tõeline. Üheks ise-ärasuseks on , et kõik leiab omale (ise) selgituse. Või on see pigem mingi vahetu teadmine? Ja ma oskan jälle õige natuke nõiduda. Võlu-jõud. Kes seda ei tunneks, kes sellest üldse midagi teaks(!). Kunagi väiksena vist oskasin veidi võluda, nt. teadsin, et oma varju peale ei tohi lasta astuda, teiste omade peale aga võib küll! Võlu-jõud kuulub otse peamiste , (ka igapäevasuse) maailma alustalade kilda. Armastus näiteks. See kuulub aga rubriiki –"seda inimesed ju ei tea". Õieti, kuidagi ähmaselt tunnevad aga ei 'teadvusta'. Kuklaga kuuleb kõige paremini. --- Tahtsin kirjutada – "ally vahetab keha ära" – võib ka nii öelda, võiks lisada, et alustab peast, eriti kukla-osa, nägu seevastu on raskem vahetada. (See-tõttu ongi nad nii koledate nägudega! Ja ise kipud ka -- ei tea kas harjumusest – "nägusid tegema" (!!) –st.—kahetähenduslikkust) "Läbinägevate teadmiste" vallast ka ootamatusi --- Nietzsche, näiteks oli "macho"! Ja ise , -- kogu oma "usu-salgamise" kiuste hakkad väliselt üha enam teda meenutama! See tuleneb vahest sellest, -- juhtub nendega kes kipuvad Kristust imiteerima. (!!! "kolmetähenduslikkus") – ehk siis lihtsalt: III. järk)).
"Ootamatuste rubriigist" ka säärane kõlakas --- Dostojevski iroonia kujutades "elavat jumalat". Taipamatu idioodina! Üsna peen iroonia, tõesti. Peab ka "homseks õppimist üles kirjutama". – Maagiline ring ümber millegi muudab selle ringi, -- selle 'maagilise ringi' sees oleva kergemini kontrollitavaks, mõjutatavaks. (Sama külmalt võib suunata mõningaid soovijaid ka "materiali valikul". Võlu-jõu-tunde natuke kätte saanud ka ühel hetkel sel esimisel – tülikal ja kulukal --- reisil oma kogumis-punkti nihutamiseks (!) Sõna: 'meele-vald' on üsna hea. Kui maagiline tegu on tehtud tõelise jõuga mõjub see kõigile soovitud kujul ja vääramatult nagu "loodus-seadus"!
DON JUAN: “... Teadmine ja kõne on lahus. // .. et ei ole võimalik rääkida vaimust / Kuna vaimu võib ainult kogeda. / Kuid see on alati mei eümber liikumas. Mõnikord tuleb ta mõne juurde meist.”, lk. 39. “... Nii hoiatatakse neid alati ette, nad on alati teadlikud... // ... vajavad nõiad elavat, tugevat eesmärki – erilist mõistuse seisundiot, mida nimetatakse kõrvalekaldumatuks taotluseks”, lk. 42. “... et vabatahtlikud ei ole nõidade maailma teretulnud, kuna neil on juba omaenda siht...”, lk. 43.
“... et inimese jõud on äraarvamata suur, et surm eksisteerib vaid sellepärast, et me oleme seda alates oma sünnimomendist taotlenud, et surma taotlust on võimalik tagasi hoida, pannes kokkupanemispunkti oma asendit muutma.”, lk. 45. “... et vaimu seisukohalt seisneb nõiduse ülesanne meid temaga ühendava seose puhastamises... // .. üks lõputu ebamäärane millegi vajamis etunne.”, lk. 46. “... võimetuse ja hämmelduse. // ta aimab suur ekindlusega, et on olemas mingi nimetu mõju, aukartustäratav oma lihtsuses, mis meie saatuse ära määrab.”, lk. 49.
“... Seega alustas vaim temale nõiduse saladuste õpetamist. // .. et näidat talle, kuidas koguda energiat...”, lk. 50. “.... Ta oli nii maag kui ka kunstnik. // Don Juan ütles, et tajumis eümber tiirleb kõik, mis inimene on või mida ta teeb // ... muutub vastavalt ka maailmatajumine. // Tema ümbermuutumised olid strateegilised...”, lk. 53. “... Sa oled sellele elukale nii meeldima hakanud. // Inimlikus kontekstis me võime planeerida ja kavandada ning sõltuvalt õnnest koos meie osavuse ja visadusega võib meil olla edu.”, lk. 55. “... Varitsemise kunst seisneb kõigi oma maskeeringu üksikasjade tundmaõppimises / .. et mitte keegi ei tea, et sa oled maskeeritud. selleks pead sa olema halastamatu, kaval, kannatlik ja meeldiv.”, lk. 59. 44

Kolmanda septembri varasel õhtu-poolikul, kodus.

Hommikul koolis viisin end väga sügavale vasakusse poolde. Kogu järgnev käitumine, kohtumine vanade tuttvatega on kantud lausa hämmastavast teadvuse selgusest ja lihtsalt suurepärasest 'jõu' tundest. Kõik oli teisenenud , sest toimus 'maagilise ringi' sees. See hõlmas ka mõlemat mainitut, kuna olid juhutumisi seal. (Puudutanuks see ka vastupidisel puhul, sest jõudude juhitavas maailmas on kõik omavahel seotud. Suurepärasus seisenb selles, et ma selles – esimeses --- maailmas teisena, väga teisena käitun --- olen teine ka.
Jõud, see müstiline ja ebaisikuline -- sillutab teed. Jõudu tuleb kasutada. Selleks, et käia oma teed. Neid tunma õppida ja rakendama õppida. Teen juba mõlemat, -- jõud ise näitab kuidas. Maagiline maailm on väga salapärane, kui hea on seal seigelda. "Tundmatusega vastamisi" on inimene – olen mina – oma parimas vormis. 'Jõudude' kutsed, kutsungeid aimavalt märgata. 'Näha selgelt'… Selles maailmas on ka ebasoovitavaid jõude. Kui neid tähele panna --- ja see võrdub nende "ligimeelitamisega". Nõia trikk seisneb enese "kontrollitud avamises" (?) --- Või ka vastupidi. Kasutades teatud kaitse-kilpe, nagu seda inimesed ebateadlikult teevad.
CASTANEDA: „... siis omandas tõsiasi, et ta on nõus rahulduma meie elukogemuse täpse koopia – kokkuvõttega, äärmiselt suure tähtsuse. Kui too hävitav jõud on kätte saanud selle, mida ta otsib, laseb ta nõidadel minna ja need võivad vabalt arendada oma tajumisvõimet ning jõuda nii aja ja ruumi piirideni.“, (lk. 130). „...“Mis on reaalne maailm, don Juan?“ „Maailm, mis genereerib energiat – vastandina viirastuslikule projektsioonide maailmale, kus miski energiat ei genereeri. Enamik meie unenägudest on just sellised, seal pole ühelgi elemendil energiat.“, (lk. 141).
„...Seda valjusti öelda tähendab panna liikuma energiavood, mis on pöörudmatud. Muistsetel aegadel oli sõnad uskumatult võimsad. Nüüd nad seda enam pole.“, (lk. 154). „...“Mõelge selle üle järele,“ /.../ „Ilmselt toimub täpselt seesama meiega ka igapäevaelus. Me oleme siin, ja meie kogumispunkt on nii kindlalt paigal, et me oleme unustanud, kust me tulime ja miks me siia tulime.“, (lk. 168). „... Tundsin vaid ühte – et olen jõudnud tunnetuslikesse seisunditesse, mille kirjeldamiseks pole olemas mingeid sõnu.“, (lk. 169).
„...“Kui kellelgi on rohkem energiat kui meil, siis võib ta meiega kõike teha,“ /.../ „Vanad nõiad aga ei olnud nii laitamatud, ja oma lakkamatute pingutustega saavutada võimu teiste üle tekitasid nad endi ümber salapära ja pimedat õudust, mis anti põlvest põlve õpetajalt õpilasele edasi.“, (lk. 175). „... Unenägemine oli nende jaoks muutunud sõnulseletamatuks ja enneolematuks, millekski, mille ulatust võib üksnes aimata, või nagu don Juan ise ütles – see on värav universumi valguse ja pimeduse juurde.“, (lk. 187). „...“Universumis ei eksisteeri minevikku ega tulevikku. On ainult käesolev hetk.“ /.../ „Universumis eksisteerib ainult energia, ja energia puhul on olemas ainult siin ja praegu, lõputu igavene siin ja praegu.““, (lk. 209).45
Erinevus seisneb teadvustatuse astmes. --- Seda tähendabki maagiline e. kontrollitav maailm. Ja sellest on tänaseks saanud minu jaoks --- "käega katsutav reaalsus". Reaalsuse iseloomustavaks kriteeriumiks on olla jagamatu. Reaalsus täidab kõik, sõna "eba-reaalsus" on sisuliselt tühi ja ekslik pealegi. Minu isiklik jõud korraldas mulle suurepärase õpetliku päeva. Teisenenud mäletamises tallel. Käitusin laitmatult ja lõin sellega teiste väikesed maailmad segamini. Siiski harvaesinevat sügavust ja tähele-panelikkust. Üldiselt, nende poolne lähenemine sellele teisenenud --- olule enam-jaolt soodne, millele ei saa aga toetuma jääda.
Ma olen sõltumatu. Sõltumatus tähendab --- mitte kellestki ära rippuda. Nad on jäänud endiseks --- paljuskis mõttetusi ja tühju sõna-kõlkse, pisult ka naeruväärsust. Aga teisalt ka mõistmist, sest neis on varjamatut igatsust selle millegi järele, mida teadmatuses kutsutakse ka --- "muutuseks" või siis hoopis "lunastuseks". 'Valgustus' on parem sõna, täpsemini kirjeldav – põhimõtteliselt kirjeldamatut. Jah, ma olen kogenud 'valgustust'. Näeb selgemini. --- See tähendab teadmisi. Ja teadmine tähendab jõudu. Selle päeva üheks olulisemaks õppetunniks oli minu tonalile näidata uut asukohta iga-päevases maailmas. Ma tõesti olen muutunud kellekski teiseks. Isiklik jõud paneb suhu sõnad, mis jäävad kõlama endagi jaoks. --- Jõuliselt öeldu, ainus millel on ka mõtet. Need jäävad kõlama.
--- Saanud isegi 'otsustavateks' – nõnda selgus! Näiteks, et ma enam ei joo --- põhimõtteliselt. Ja nii see ka jääb!! --- (Võimas, mis! Sama lihtne kui sõrmedega nipsu lüüa!) Muidugi see ei tähenda "usuhullust karskuses" – mis oleks ju nõme. See tähendab aga põhimõttelist eelistust --- suurema selguse poole. Sest ma tahan veel selgemalt näha saada. Ja nähtut mõista saada. Ma tahan 'teada jõudu' (!) Iga hästi tehtud tegu on jõud. Annab tunde jõust. Igas 'hästi' mõeldud mõtteski on seda.
Olks ma varem ähmaseltki aimanud seda, mida praegu kindlalt tean --- ( ei oleks olnud ilmselt võimeline seda üldse uskumagi) Salapärane, klummaline --- vaimustav maailm! Lõin sõrmedega maagiliselt "nipsu" ja midagi pöördus kuskil otsustavalt (Ühest päikesest sai ühes kauges galaktikas noova, teises tekkis elu). Jõud ise otsustab mida ja kuidas teha --- usaldada oma isiklikku jõudu. Ja kui seda säästlikult kasutada on see võimas jõud, mis toob kõik soovitu, ka ihaldus-väärse ise minu juurde. --- See on eraldiolev reaalsus. Eraldi-olles terviku osaks jäädes. Laitmatus, sõjamehe tee järgimine on andnud mulle selle suurepärase hoo. Mäletada ennast.
CASTANEDA & Don Juan: “... et varitsemine on kunst, mida võis kõige suhtes rakendada ja et selle õppimisel on neli tahku: halastamatus, kavalus, kannatlikkus ja meeldivus. // ... halastamatus ei tohi olla julmus, kavalus ei tohi olla alatus, kannatlikkus ei tohi olla ükskõiksus ja meeldivus ei tohi olla naiivsus. // Ole halastamatu kuid vallutav / Ole kaval kuid lahke. Ole kannatlik, kuid aktiivne. Ole meeldiv kuid järeleandmatu. Ainult naised suudavad seda teha.”, lk. 61.
“... Inimestel pole aimugi imelikust jõust, mida me iseendas kanname.. // Näiteks praegusel hetkel on sul vahendid lõpmatusse jõudmiseks...”, lk. 64. “... kõige tugevam ja ohtlikum nõid ja samuti ka kõige salapärasem.”, lk. 66. “... kas sa oled meeldiv või kannatlik või halastamatu või kaval // Kuid sa võid õppida oelma halastamatu, kaval, kannatlik ja meelidv // ... et halastamatus, kavalus, kannatlikkus ja meeldivus olid varitsemise põhiolemuseks. // dikteeris nende tegusi laitmatus.”, lk. 69.
“... kahe valdkonna – varitsemise ja taotluse kohta. Ta nimetas seda vanade ja uute nõidade tippsaavutuseks, mis oli just see, mis huvitas nõidu niismauti tänapäeval, nagu tuhandeid aastaid tagasigi.”, lk. 70. “... Sõnad on tohutu võimsad ja tähtsad ja on maagiliseks oamndiks nendele, kel neid on. // ... seda tugevamaks muutub veendumus, et teatakse midagi ja samas puuduvad sõnad selle selgitamiseks. // et sõjamees varitseb iseennast / Ta varitseb iseennast halastamatult, kavalalt, kannatlikult ja meeldivalt.”, lk. 71.
“...oli sellise käitumissüsteemi leidmine, mis polnud ei väiklane ega kaprisne, vaid ühendas moraali ja ilutunde... / Ja et seda teha vajavad nad moraali ja ilu.”, lk. 72. “... Mõtlemine ja selle ütlemine, mida sa täpselt tahad öelda, nõuab äraütlemata suurt energiahulka.”, lk. 73. “... nad hakkasid rääkima sõnu kasutamata. // .. vaimu laskumine on alati varjatud..”, lk. 82. “...ja ma kuulsin tema mõtteid, otsekui oleksid need olnud minu enda sõnad räägituna minule endale.... / ... mis polnud mõtetes väljendatud.”, lk. 84.46

Umbes samal ajal järgmisel päeval. (4. september xxxx)

Maailm on ilus ja kummaline. Täis seletamatuid jõudusid. Ja elavaid olevusi nende lausa liigutavalt tühiste muredega. Ja nad kõik on üksi. Nõnda ka oma lõpul, oma surmaga silmitsi. Suurem teadvustatus tähendab ka suuremat vastutust. Inimeste igapäevane tüütu ja turvaline maailm hakkab kaugeks jääma. Õnneks, kui meenutada… 'Varjatusega' silmitsi asudes.
Seletamatute jõudude poolt juhitud maailmas ei ole kohta juhuslikkusel. Tehtud ostused on midagi pöördumatut. See maailm on teine. Aeg kulgeb samuti teisnenud tempos. Ajal on augud sees. Kirjutamine on tülikas.

Laupäeval, 6. septembril, Kuural.

Selleks ajaks on saanud täis kaks nädalat seda rõõmsaks-tegevalt uudset järje-pidevust. See on ilus aeg olnud, kõige rohkem olnust tähendab see minule praegu. Vaatamise-nurk on tänaseks pöördumatult nihkunud. Olen olulisemas teiseks saanud. Oluliseimaks on teine maailm. Minul on nüüd --- millest vaikida. Ise-oma ime-päraselt kogetud maailm. Kus kõigel on tähendus ja kustumatu sära. Olen selles uues maailmas alati tahtnud elada.
Sealne sära on nii intensiivne, et see puhastab – millegil tühisel sealt – inimeste armetuse ja tüdimuse mülkast --- pole seal teises maailmas enam jäämise võimalustki. Nende väiklased hirmud --- "hoidku nemad endi kanda…"! Jah, tõepoolest, need väiklased emotsioonid jäägu mülka pärisosaks. Ma olen ennast neist vabastanud, vaja veel need vaid lõplikult kõrvale tõrjuda. Nimelt ei maksaks arvata nagu oleks sealt mülkast lihtne "pääseda". Need, kõik kes seal on – sest on ise ennast sinna lõplikult neednud --- teevad kõik, et 'tagasi kiskuda'…. Teevad seda tõesti.
Osa, st.—valdav enamus sihilikult ja otse --- neist on lihtne kõrvale hoiduda ja nende räpasust mitte näha. Aga on ka neid, kes kisuvad tagasi teadmatult, ilma seda tahtmata. Need on üksikud , vaevatud hinged, kes lihtsalt --- veel ei tea…. Seal on aga 'lõks', seal on lõplik loomus. See on teadmatusse mõistetud saada. Mina aga ei ole enam sees, näen piisvalt selgelt, et olla nüüd --- kõigest lahutatud. Parnadada ennast üha, selleks just on 'rohi' mõeldud ja tehtud. Lahutada ennast üha oma varasemast raskusest, inerstusest n.–ö. nõmedast teadmatusest. Sest nüüd ma tean kuidas….
Kõigel, karvähimalgi on oma varjatud tähendus. Liblikas siin aknal, elab oma viimaseid hetki. Peksleb vastu klaasi ära oma viimase tolmu tiibadelt. Sekkuda aga ei saa, see oleks liiga lihtne, nõnda on see lubamatu. Võib ainult näha, kuidas ta seal on. Olema peab. Võtta igal hetkel väga tõsiselt endale võetud rolli järgimist. See on väga tähtis taipamine eneses. Varitseda oma sõnu, tundeid ja käitumist = kujundada enda olemist. Ja nõnda igal hetkel. Ja nõnda iga üksiku "teisega" eraldi ja kõigiga kokku. Iga üksik suhe tingib erinevaid rolli-osa-täitmised. Ja ometi on kõigil ühiseks --- enese roll, see on põhilises jääv. Seda suunab hoolimatus. Ma tean. Järgin. Tõotan.
CASTANEDA: „... Jõudu, mis valitseb kõigi elusolendite saatuse üle, kutsutakse Kotkaks, mitte sellepärast, et see oleks tegelikult kotkas, vaid sellepärast, et nägijaile paistab ta määratu pigimusta kotkana, kes seisab sirgelt nagu kotkad tavaliselt ning kelle pea küünib lõpmatusse.“, lk. 137. „... et kui nad on võimelised end taas meelde tuletama, siis leiavad nad ka oma terviklikkuse. Ainult siis jätkub neil jõudu ja vastupidavust asuda oma viimasele rajale ja see lõpuni käia.“, lk. 141. „... mõistis ta, kui kerge ja mugav oli ta elu ilma enesepiiramiseta. Ta mõistis, et teda oli eksitanud veendumus, et ta eesmärgid on ainuõiged, ainsad, mis inimesel üldse olla võivad.“ /.../ „Kui muud ei saa, siis võiks ta ju vähemalt nõiaks õppida.“, lk. 148.
„... et sõjamees peab olema sootuks alandlik, temas ei tohi olla midagi, mida ta peaks kellegi eest kaitsma, isegi mitte oma isiksust. Sõjamees peab oma isiksuse alal hoidma, mitte aga tegelema selle kaitsmisega.“, lk. 155. „... et sõjamees ei ole kunagi väljapääsmatus olukorras. Piiramisrõngasse võib sattuda vaid see, kes peab kaitsma oma isiklikku omandit. Sõjamehel pole maailmas midagi peale tema laitmatuse, ja laitmatust ei ähvarda miski.“, lk. 172. „... Don Juan ütles talle, et on koletu mõelda nagu oleks mailm – või meie ise – midagi arusaadavat. Ta ütles, et see... /.../ ... on saladus, müsteerium, millega võib vaid alandlikkuses ja aukartuses nõustuda.“, lk. 181-182.
„... kuid mul tuleb alistuda oma saatusele – ma ei saa teada, milles mu ülesanne seisneb, enne kui olen selleks valmis.“, lk. 186. „... sooritasin ma tõepooles külaskäike saladustesse, mis olid kaugel väljaspool minu mõistuse haardeulatust, kuigi ilmselt täiesti võimetekohased minu tervik-teadvusele. Ma õppisin rändama milleski seletamatus ja avastasin, et... /.../ on nüüd ka minul omaenda lood igavikust.“, lk. 211.47
„... Kontrollitud narruse praktiseerimiseks peab inimene suutma naerda iseenda üle, kuna siin pole tegemist inimeste petmise, karistamise ega nende suhtes üleoleku tundmisega.“ /.../ „... kui oled näkku vaadanud eneseupitamise tüütule kordamisele, mis on kogu inimliku suhtlemise tuumaks.“, lk. 231.
Nõndaks. Jätkan, teises stiilis pisult, kuna pärast seda viimast sõna pole enam vaja ju sõnu lisada. Vaid teoks-teha. Kirjutan, tegemaks kokkuvõtteid. Mul pole enam hetkegi vaba aega. Millega on öeldud ka – ikka veel on minu elus üle-liigset. Kõige armetumad osised sellest üle-liigsest olen kõrvale-heitnud. Aga jätkata üha lahtiste otste kokku-sõlmimist. Jätta endale vaid vajalik ja oluliseim.
Ma järgin ennast juhtivat jõudu. See on midagi, mis ongi selle kõik teiseks muutnud. Käituma ja rääkima pannud kellegi teisena. Palju jõulisemalt ja julgemini, sest seal esimeses maailmas, -- seal eba-olulise sees, -- ei ole miskit, mis mind häirida saaks. Ma olen eraldi. See eriliselt varitseva käitumise õppimine on mõeldud ja tehtud olles endale sihiks seadnud --- saavutada üha enam jõudu. Ja saaduga kuidagi väga eriliselt, -- oskuslikult ümber käia, -- olla saavutatu vääriline! "Liigne jõud" --- oskamatutes kätes – ei ole seda tegelikult mitte. 'Jõud' tuleb selleks teha --- muuta 'see tunne' --- 'selleks jõuks'. Jõu-tundeks.
Ja võimalusi selleks pakub iga öeldud sõna. Iga mõeldud mõte. 'Laitmatusel' ei olegi tegelikult piire. --- Kogu jõud on selle haarde-ulatuses. --- Oled täisulikult laitmatu --- mine ja võta---- Ma olen seda ka olnud --- sest kõik on juba väga palju 'teine'. Nägin praeegu, et võin seda – ja suudan! -- veelgi enam. Põhjatus avaneb äkki. See on värelus, mis haarab jäägitult. Vaikuse teisenenud varjundid. Allikal ei ole põhja. Ma ei üritagi enam --- teadlikult – kirjeldada kirjeldamatut. Ma eelistan sellest aina vaikida.
"Hämmastunu märkmed" on mõeldud õpitu kordamiseks meelde-tuletamiseks ja pidevaks rakendamiseks. --- On õpetanud mind õigesti elama. Ta on kinkinud mulle oma teadmisi, juhatanud mind ja mind kaitsnud. Tuletanud meelde –ennast mäletama. Andnud jõudu. Teadmisi. Aru-saamist. --- Muutnud ääretult palju, -- terve ühe maailma. Ja õpetab ja kaitseb üha, see tunne --- 'teadmine jõust' --- on nüüd alati minuga. Seda ei unusta ma kunagi.
Ma olen tänaseks väga palju teada saanud. Ka seda – sellest piisaks väga teistmoodi ja väga rõõmsal moel -- see elu oma lõpuni. Tahan endale sellega öelda --- saavutatud on nii palju, et on murd-osaks võimalikus tõe-näolisuste kaoses – seda rada minna. Ja ometi, kui ma seda kirjutan tean selgemini kui kunagi varem, -- et ma jõuan veelgi kaugemale, saavutan võrratult enamat --- ma olen alles 'oma tee' alguses…! Siht peab olema midagi ääretult suurt, et selle nimel kogu oma jõud ja oskused --- kogu enda terviklik olemus jäägitult rakendada 'selle' saavutamiseks Kõrgeim siht seada oma saatuse vääriliseks.
Oma uue elu algusest alates, kogu selle uudse ja suurepärase järjepidevuse vältel --- on reedesed õhtud ja ööd kandnud minu jaoks erilist tähendust. Erilisus selles, teisenenud tähendusest rikkas maailmas --- seisneb milleski, mida võiks ligi-kaudselt kirjeldada kui teatud 'eri-tasandilisust'. Esimene kord oli vapustavam elamus, mis valgustas läbi-nähtavalt kogu minu eksistentsi ja sai uueks alguseks ning jääb nõnda alatiseks meelde.
Nädal aega hiljem, sel võrratul augusti kuul – leidis ilmselt aset teatud oluline 'nihkumine' selle uue asendi sees. Saavutatud järjepidevus muutus veelgi tugevamaks,. Minu laitmatu elu, saavutatud jõu-seisund näitas kõike veelgi selgemalt jättes ka varem saavutat tunnustavalt oma kohale. Abiks sellele ka oskuslik manipuleerimine oma teadvuse sees, "viimase päeva" ootusega. Eilse õhtu ja öö – kõige suuremaks taipamiseks --- on nüüd teadmine --- kõigest seni saavutatust. See teadmine peegeldub ka siin kokku-võtvalt kirja-pandust. Sõna-sõnalt --- Olen saavutanud säärase seisundi, -- kus ma 'tean' mida ma kirjutan. Kirjutan kokku-võtvalt sellest, kuidas kõik nüüd on.
See tähendab lihtsalt --- võin usaldada siin kirja-pandut, sest see on kantud minu laitmatuse vaimust. Ja see omakorda ei tähenda mitte midagi vähemat kui --- olen võimeline ka iga-päeva teadvuse-tasandil saavutama seisundit – kus ei ole enam kahtlusi !!! Selgemalt kui kunagi varem, näen seda, mida olen suutnud saavutada. --- Ma olen täiesti teadlikult --- 'järgides laitmatu sõjamhe rada' --- nihutanud oma 'kogumis-punkti' täiesti uude, ääretult suurepärase 'jõu-tunde' asukohta! Tuleb tahtmatultki enesele tunnustust avaldada, oma suurepärase enese-valitsemise ja kontrolliga olen saavutanud tõesti väga paljut!
--- Ja kui palju on veel saavutada! --- See on lause, mis eelneva täielikuks kinnituseks, nimelt – varem olnuks see mõeldamatu. Sõnadel on tähendus, isegi maagiline mõju. Maailm on täis seletamatut salapära jka on kui ammendamatute võimaluste riik. Seda kõike tean ma ilma vähimagi kahtluseta, ma 'tean' 'seda' "oma kuklaga" – see on kehaline teadmine. Olen juba tõesti, üsna kaugele jõudnud. Nõnda tean ma , et tunnen juba pisult neid seletamatuid jõudusi enda ümber. Kasutan neid. Ja tunnen ka seda ühte müstilist ja väga head mõju --
---- Seda taime. Abistavat jõudu. Ma pöördusin selle poole abi saamiseks. Ja ma olen seda ka saanud. Ja ma olen seda ka saanud. --- Saanud tundma abistavalt suunavat jõudu. Näha saanud, kuulda ja tunda --- olen 'teada' saanud. Ja jäägitult, vaimustusega --- 'kuuletunud'. Sest ma tean. – Olen teseks saanud. Ja tean. Vaatan maailma teise pilguga.
Vaatan, ja maailm on teine. Olen kui uuesti sündinud.
Castaneda & Don Juan: “... Ta ütles, et tuhandeid aastaid tagasi olid nõiad nägemise abil saanud teadlikuks, et maa on tajuv olend ja et selle teadlikkus võib mõjutada inimolendite teadlikkust.”, lk. 85. “... vaikse teadmise, meie taotluse tundmise kaotamise kohta. Nõidus oli seega tagasimeinek algusesse, tagasipöördumine paradiisi.”, lk. 87. “... ja et pole oluline, missugune meie saatus on, kui me läheme sellele vastu täieliku loobumisega.”, lk. 89.
“.... vaid sõjamehe väljaõppest ajendatuna. // sõjamees on maagiline ja halastamatu, sõltumatu isik kõige peenema maitse ja kommetega, kelle ülesanne maailmas on teravdada, kuid ometi püüda varjata oma lõikavaid servi nii, et keegi ei võiks teda kahtlustada halastamatuses.”, lk. 90. “... Nõiad varitsevad end pidevalt... // Varitsemine on eriline käitumine, mis järgib kindlaid põhimõtteid. See on salatsev, varjav...” lk. 91.
“... ... petlik käitumine, mis on kavandatu selleks, et vapustada. Ja kui sa varitsed iseennast, siis sa vapustad iseennast, kasutades omaenese käitumist halastamatul, kavalal viisil. // Seega on surm aideel nõia elus monumentaalne tähtsus. // Meie kõige kallimaks maksmaminev eksitus tavaliste inimestena on järeleandmine surematuse tundele. See on otsekui usk, et kui me ei mõtle surmast, siis me võime end selle eest kaitsta. // .. selge pildita surmast pole mingit korda, mingit mõistlikkust, mingit ilu. Nõiad heitlevad, et saavutada seda otsustavat taipamist, et see aitab neil mõista kõige sütgavamal võimalikul tasandil, et nad pole üldse kindlad selles, et nende elu kestab veel ühe hetke. See taipamine annab nõidadele julguse olla kannatlik ja ometi tegutseda, julguse olla rahul, ilma rumal olemata.”, lk. 92.
“... Ta selgitas, et luuletajad igatsevad nõidade maailma järele, ise seda teadmata. Kuna nad ei ole nõiad teadmiste tasemel, siis kõik, mis neile jääb, on igatsus.”, lk. 93. “... tema nagu tõeline sõjamees valab ilu külluslikult vastuvõtjatele, pealtvaatjatele, jättes endale ainult oma igatsuse. See vapustusm, see ilu schokk ongi varitsemine...”, lk. 94. “... teerada, mis viis täiuslikkuse, jõu, vaimu juurde. // kollektiivset psühholoogilist stressi.”, lk. 96.
“... Ta on oma rahva ära päästnud. tema siht on olnud suurem tema isikust.” lk. 97. “.... Selleks, et maagia võiks meid oma võimusesse võtta, tuleb meil eemaldada oma mõistusest kogu kahtlus. // Kui kahtlused on kord eemaldatud, siis on kõik võimalik.”, lk. 100. “... ainus viis selgesti mõelda on üldse mitte mõelda... // Teine oli täpne mõtlemine. See oli funktsionaalne, ökonoomne, ning jättis väga vähe asju selgitamata.”, lk. 102. 48
_____________________________________________________________
IV.

Komapäeval koolis. (3. september xxxx).

--- viisin end väga tugevasti vasakule poolele. Teadvus on kõrgenenud sedavõrd, et lausa hämmastav! Polegi varem nõnda olnud, sõnad lausa hüplevad silme ees…. See maagiline ring! 'Nõidus' on ikka üsna tõsine asi, lõpuks võttis lausa kõhedaks. Igal sammul seal on tähendus, see üksipulgi teadvustada. See on väga kummaliste jõudude asustatud maailm. Ja varem ei teadnud sellest midagi kuigi see oli alati määravalt ligi.
Rütmilsed tegevused mõjuvad hästi, kirjutamine, trepi-astmed. 'Registreerin' ruumi. Millele olin eelnevalt 'ringi peale tõmmanud'…. Selle 'ringi' sees on kõik teisti. --- Sõnadel on maagiline vägi! Kuidagi siduvalt kohustav, mõnedel rohkem , teistel vähem. Midagi pöördus otsustavalt kui 'ring sai täis'…. Ka on 'vasakul poolel oma varjuline külg' --- seda sõna otseses mõttes. Kui tõmbuda 'paremalt ' valgustatud poolelt varjus olevasse --- tuleb minna väga tugevalt. Konsentreeritult --- see tähendab kogu valmisolekut.
Sest kui üritada sinna tesiele poolele --- tõmbab see ligi jõudusi sealt esimesest maailmast, mis omandavad erineva kuju. Just sündmusi! -- st.—mingit ebaisikulist , aga mõneti teadlikku jõudu,-sid. Tõmbuda varju ja selgineda. Käituda 'varitseval' kombel eeskätt ise-enesega. Mitte hoolida --- siin teises maailmas pole esimeste emotsioonidel erilist kaalu. Usaldada oma jõudu, ilma milleta see --- kõik see --- oleks olnud ju võimatu. Kasutasin selleks oskuslikult ära teatud ergastatud seisundi, mida varem säärane enesega kaasa tavatses tuua. Ja viisin end tugevasti vaskule poolde.
See tunne, mis loeb! Võiksin praegu hakata vabalt leviteerimis-harjutustega alustama. "Mahatva kokoelma!" Hoolimatu süvenemine. Olen muutunud väga julgeks, tänu säästetud energiale. Hakka end või tõesti erilises andelisuses kahtlustama. Andekusel pole tõesti erilist tähtsust. Ainus, mis loeb on jõud. Mis minule mõjub ka kui ette-määratus…. (milline lause!) Mäherdune jõu-rikas seisund! --- Õppimiseks. – Nii-et, vähendada pinget, -- selleks lõdvestu, rahusta hingamise ja südame rütmi --- siis tekib aga lausa visuaalseid teisenemisi! Vaatevälja servades, paremal poolel just.
Isegi ühel pisikesel varjul on oma tähendus! Müstiline maailm! --- Kui huvitav on selles seigelda! Ma tunnen end lihtsalt suurepäraselt ja see on tõesti nii. Kirjutan siin seni kuni 'jõud' mind alla kutsub…. (!) --- Seda just tähendabki ---kasutada oma 'allysid'!! -- Kasutada oma jõudu, seda tunnet! Läbinägev selgus, -- ma näen! Ma tõesti näen, ma näen ääretult selgelt. See on kui kindel teadmine. Seisund milles ei ole mingeid kahtlusi! See on kõrgenenud teadvuse olukord!
See on kõrgenenud teadvuse seisund. Mida tähendab küll 'sõjamehe-tee'! Korraks nagu silmasin selle keerulisust --- see nõuab kogu jõudu ja jäägitut pühendumist. See tõesti nõuab seda! Kloostri-üskindus aga nõrgestab ilmselt pika-peale (või siis vähemalt teatud eluperioodil). Ma olen siin, et õppida. Ja ma ka õpin, lausa lennates tundub otse. Ma ei viibi enam selles endises maailmas! Esimest korda olen ma nii vasakul poolel olles --- nii "parema poole sees"….
Selle poole 'ajal' ja toimingutes. Ja ma saan sellega suurepäraselt hakkama! Sest mul on enese-kindlalt jõudu rohkem kui kunagi varem. --- Kas midagi juba kutsub? --- See peab olema 'kindel tõmme' (!) Müstiline maailm! --- Ah jäta parem see tüütu ohkimine, sa oled siin kogu aeg viibinud, nõnda et – peaksid tundma end siin üsna koduselt. Ja mul on olnud tõesti head õpetajad, parimad kõigest, otse. Ja ma olen paljuski ka "õppust võtnud", --- nii, et --- ma tean juba midagi mõlemast poolest (!)
Vaja on nimelt harjutamist! Ja pidevalt palju juurde õppida --- nii nagu ma seda ka preagu teen. Nii, et tunne end siin ja nõnda koduselt ja igati kindlalt. Nagu omas kodus. --- Jäta juba see hirmutamine !! Naljakas värk – see praegu. Otsekui õige mitu eri tasandit mõtlemises. See on tegelikult lausa parim seisund 'õppimiseks'. Kõik siin kogetu jääb kuhugi ka kogu sellest kirjutamisest hoolimata! Siit ka kirjutamise tähendus. (Ja milleks siis loengud üldse on kui kirjutamiseks!) Ma hakkan juba. Paistab vähemalt nõnda, -- juba õppima...
DON JUAN: “... halastamatus / ilmneb nõidade silmades. See on nagu helendav kile silmade peal. Nõidade silmad on säravad. Mida suurem on sära, seda halastamatum on nõid. // Ülevaate tegemine oma elust, nii nagu nõiad seda teevad, on võti nende kokkupanemise punkti liikumisele. Nõiad alustavad oam ülevaate tegemist mõtlemisega, meenutades oma elutee kõige olulisemaid tegusi.”, lk. 103.
“... on tõde selles, et silmad / Neil on sügavam seos abstraktsega. // Don Juan i vastus oli, et inimese võimalused on nii tohutud ja saladuslikud, et nõiad, selle asemel, et nende üle mõelda, on valinud nend euurimise, lootmata neist kunagi aru saada.”, lk. 104. “... Tasuta ja laitmatult andmine noorendab mind ja uuendab minu imestust.”, lk. 107. “... Miski hoidis mind karmi, külma, efektiivse ja vaiksena. // See oli halastamatuse esimene õppetund.”, lk. 117.
“... Ta ütles, et kõik, mid anõiad tegid, oli nende kokkupanemise punkti liigutamise tagajärg, ning et selliseid liikumisi kontrollis see enregia mis oli nende käsutuses. // ... et iga inimolendi sees on hiigelsuur pime vaiksete teadmiste järv, mida igaüks meist suudab tajuda.”, lk. 118. “... Üks oli äärmiselt vana, ennast hästi tundev, ükskõikne. See oli raske, tume ja ühenduses kõige muuga. See nautis asju ilma midagi ootamata.”, lk. 119. “... Ohtlik on mitteteadmine, mis sinuga toimub. Kui sa kord tead, siis ei ole enam mingit ohtu. // ... on väljendada oma meeleheidet vägivaldsete ja küüniliste enesehävitamise tegudega. // ... on tal lootust rahule, rahuldusele ega saavutusele. // individuaalse või kollektiivse lolluse akte ega juhuslikku vägivalda.”, lk. 122.
“... nii, et ta võib minna üle piiri ja jõud akohta, kus ei ole haletsust. // Halastamatus on enesehaletsuse või enesetähtsuse vastand. halastamatus on mõistlikkus.”, lk. 125.Kuid on olemas näiteid, nõidadest või tavalistest inimestest, kes ei vaja mitte kedagi. Nad saavad rahu, harmoonia, naeru, teadmised otse vaimult. Nad ei vaja vahendajaid.”, lk. 128.49

Reedel koolis. (5. september xxxx).

--- ilma veel suitsetamata. Hämmastavaid teisenemisi samades raamides. Vähemalt, -- ühte võib kindlasti öelda – olen palju õppust võtnud! Ja seda enda terviklikuma olemise mõlemal poolel. Ja kuivõrd on muutunud kõik minu ümber! Nõnda-nimetatud – "juhuslikkus" --- mis suunavalt üha --- ootamatuid ! --- vihjei annab. Seletamatute jõudude maailm. Poolt ja vastu mõjuvad, vastastiku mõjuvad. Ma olen muutnud maailma enesest väljaspool ja enese sees.
Teised näevad seda 'teist', kes rohkem, kes vähem. Mõned, eriti nõmedad ka mitte, kelledest kõige lihtsam end säästa. Isegi need näevad, ainult nad ei taipa ka sellestki midagi. Ma õpin siin, kuidas nende kaasinimestega erilisel kombel käituda. Otse öeldes: neid mõjutada. Teen seda juba praegu --- oma teisenenud loomuse sunnil. Uus energeetiline tasand on loonud mul asukoha minu parema poole "enese-kujutluse" tarvis. See on palju parem, seda annab üha paremaks vormida. Käitun laitmatult kõigi suhtes, ka nende kes tegelikult mingit käitumist üldse ei vääri.
Käitun 'laitmatult' ise-enese jaoks. Laitmatus on tunne, mis on jõud. See on ka enese terviklikkuse mäletamine. "Kaas-inimestega" (!) arvestamine --- väga erilises mõttes, ei tähenda nende erilist tähtsustamist. Minu tee nõuab eraldiolemist, lahutatust kõigest. "Der Eine". Kuipalju on küll muutunud! Ma ei tunne isegi enam ennast ära. --- Seevastu ma mäletan ennast. 'Jõud' on lihtsalt suurepärane tunne, keha teab seda ja tahab seda aina suurendada.
Ööd, kui "une-aeg" on muutunud õige kummalisteks, muidugi, selle pole midagi häirivat. Pigem juba meeldiv kummastus. Teatud teadlikus endast – ja seda une ajal! Mingi seletamatu osa tunnetab ennast ka magades. On teadlik sellest, et parasjagu magab! Lausa puhas müstika! Olen just kui mingil seletamatul kombel teadlik ka oma unenägudest. Mitte küll otseselt mäletamise, aga kuidagi --- suunamise mõttes (?) (--- Suunata, otseselt, aga ju ei saa). See kõik on väga raskesti mõistetav ja osalt selguseta endalegi. Aga millised edusammud võrreldes varasemaga!
See jahmatav teadlikus une-ajal, hõlmab osalt ka ümbrust, ümbritsevatest teadlik-olemist. Nõnda ei saa mind enam väga ootamatult äratada. --- Võin ärgata enne iga äratamise-katset! Samuti hämmastav võime tajuda inimese vaadet, pilku selle suunda ja "asukohta" --- millegi hoopis erinevana, kui seda tavatsetakse kirjeldada. Teadvuse plahvatuslik kasv! Sügavuti, igasse suunda. Ma rändan oma ajukäärude sees. Ja näen seal imesid! Uskumatuid imesid! Müstiline on 'see teine maailm'.
Kõik see mida ma iganes sellest seletamatusest olen proovinud üles-tähendada – ei puuduta 'seda' vääramatut ja ime-pärast tõelisust – mitte rohkem kui ühe murdosakese võrra. See on kindel teadmine --- teadmine ilma vähimagi kahtluseta on 'selgelt nägemine'. Sel teisel, varjatud maailmal on oma sügav ja soe ja väga õnnelikuks tegev --- unustamatu värelus, sära --- hiilgus. Ja seda ei saa mitte kuidagi ei endale kirjutades, ega ammugi mitte teistele sõnus --- vahendada. Ma kirjutan endale ainult selleks,-- et mäletada oma mälestusi...
CASTANEDA: “...et maailm on lõpmatult keerulisem kui meie metsikumadki fantaasiad. / Miks me igatseme, et keegi meid juhiks, kui me suudame sed aisegi teha ?”, lk. 130. “...Tegelik liigutja on vaim, abstaraktne; miski, mida eiole võimalik näha ega tunda; miski, mida ei pasita olema solevat ja mis siiski on olemas.”, lk. 131. “...inimolendid on lõpmatult keerulised ja saladuslikumad kui meie metsikumadki fantaasiad. // Inimolenditel on väga sügav maagiatunne: me oleme osa saladuslikust.”, lk. 135. “... et mingi isikliku omaduse tõttu oli ta kangekaelne ainult naistega // keda ta oleks võinud püüda teadlikult või alateadlikult mõjutada.”, lk. 144.
“...tänu selle faktile, etma ei ole olnud naisterahavaga, olin ma tugev ning vastupidav, / ,,, enne kui maailm minu kätte saab. // minu vaikse dkaitsjad, // Se eon elupäästja / Üks vaike kaitsaj on seletamatu energiavooga, msi tuleb sõjamehele siis, kui miski muu enam ei toimi. // ... anda mulle nii palju nõidade valikuvõimalusi, kui vähegi võimalik.”, lk. 148. “... Tema jõud ja uus arusaamatu arukus võimaldasid tal leida tööd isegi seal, kus tööd ei olnud.” // Ma kogesin ülima õnne hetki abikaasa ja isana.”, lk. 149. “... Tema eraldatuse tunne, mis oli andnud talle jõu armastada. // abstrakten siht / nad taotlesid vabadust oma abstraktse sihina.”, lk. 150. “... milles tal oli õnne oma ootustest rohkem: ta mõtles uuesti läbi kogu oma elu.”, lk. 151. “... aga kuna ma olin laitmatult oma elu üle vaadanud..”, lk. 153.
“... Ta tahtis selgitada, et ta on nõid ning sellepärast ei saa jääda nendega. Ta tahtis selgitada, et tema eksitus oli olnud selles,et ta ei teadnud, et nõiad ei saa kunagi teha silda, et liituda maailma inimestega. Aga kui inimesed soovivad seda teha, siis tuleb neil teha sild liitumaks nõiaga.”, lk. 154. “...Ei . Nõiad ei otsi kunagi kedagi. / Ja mina olen nõid. Ma olin maksnud oma eluga eksituse eest, et ma ei teadnud, et ma olen nõid, ning, et nõiad kunagi kellegile ei lähene.”, lk. 155.
“... et üks kõige dramaatilisemaid erinevusi tsiviliseeritud inimeste ja nõidade vahel oli viisis kuidas surm neile tuleb. Ainult nõid-sõjameestega oli surm heatahlik ja meeldiv. // Ainus vastuvaidlematu asi meie maailmas oli surm. Nõidade maailmas oli seevastu võimalik vastu astuda normaalsele surmale ... // Nõidade maailmas ei olnud võimalik otsuseid muuta ega uuesti üle vaadata. Kui need olid kord tehtud, siis jäid nad igaveseks. // ... ei suutnud mind veenda, et surma on võimalik vältida.”, lk. 165.
“... Ta ütles, et vanaaja inimesed muutusid legendaarseteks, kuna nad teadsid vaiksete teadmiste tõttu jõust, mida on võimalik saavutada... // Tunded, nmida sellisel viisil esile kutsutakse, kannavad nimetust taotlus.”, lk. 167. “... Ei olemas nõidust, ei ole olemas kurja, ei ole olemas kuradit. On ainult tajumine.”, lk. 168.
“... Ainult nõiad suudavad muuta oma tunded taotluseks / taotlus on vaim, seega on vaim see, mis liigutab meie kokkupanemise punkte.”, lk. 177.Ta ütles, et inimene vajab praegu rohkem kui kunagi varem, et talle õpetataks uusi ideid, mis on seotud just tema sisemise maailmaga – nõidade ideid, mitte sotsiaalseid ideid, ideid, mis puudutavad inimest vastamisi tundmatuga, vastamisi oma isikliku surmaga.”, lk. 182. 50
Ööl vastu pühapäeva, (7. september, xxxx).

--- Kural. Ma olen üliväga rõõmsasti üllatunud. Valgustus paistab olevat midagi mitmuses. No, muidugi, esimene kord on ikka eriline, aga --- jääb midagi --- ääretult tähtsat, teadagi – sealt ka korduma. Valgustus on elamus, mis kordub üha. Tule-valgel. Õppinud elama veelgi laitmatumalt. Leegid õpetasid mulle midagi erilist 'sõjamehe vaimust'. "Minna teadmiste juurde nagu minnakse sõtta"!
Vapustav lause! Suurepärane teadmine selles vahendatust --- milles põimuvad mälestused, kunagi ammu mäletatust, mis valgustas praegusi hetki, mis jääb nüüd minuga alatiseks. Sõja-mehe hoiak on alatine lahingu-valmidus, valvas tähele-panu ja tahe aina vastu lüüa. Rohkem saada, hävitada, luua --- midagi stiihilist, -- mis on hirmuäratav, sest asub range kontrolli all. Midagi leekide võrratust aplusest. Elaan, hooletu jõud --- hoolimatus. Ükskõiksena hävitav. Suurepärane 'stiihia'.
Paistab, et taipamise kõrgeim (mõeldav) hetk on nihkunud päeva võrra. Võrratu tunne saada aru üha sügavamalt, 'näha saada' üha selgemalt! Ma leidsin (--siin kõneleb juba midagi terviklikumat!) --- ma leidsin võrratu tunde enda jaoks. – See suurepärane tunne, ergutav ja ärgitav – tagant tõukav – edasi viiv. See on minu 'jõu' uus asukoht! Väga soodne asend, milleks iganes. Väga jõu-küllane, teo-võimeline ja tõesti hoolimatu.
Just nõnda minnakse sõtta. Ma 'mäletan' seda tunnet. Mitte millelgi seal inimeste (väikeste inimeste! -- taas-leitud Nietzsche!) maailmas ei ole "nii suurt", et saaks mind häirida või erilist huvi pakkuda. Seada oma nõmedusele vastu oma puhastav viha. Kui ei peatu mõtted veel käsu peale --- mõtle vähemalt huvitavalt --- julgelt ja hoolimatult. Ja mitte mingil juhul ära lase enda mõtetesse 'siin' midagi armetult väiklast "sealt" (!) See saast, kogu see piiratus ei riiva enam mind, sest olen juba sellele, -- selja pööranud.
Et mul on millest vaikida ei ole vaikus minu jaoks enam tühi. See on imesid täis. Iga minu päev on olnud imesid täis. Ja iga õhtu. Jätta endale aega vaid olulisema jaoks. Eile-õhtune paistis esmalt "nuri-pidisem" rekord --- nüüd näen aga --- kohe kui sellele oma 'pilgu suunasin'!, -- et viga jälle pigem mäletamises. See võrratu ja uudsel moel eriline viha-tunne haaras juba siis. Ja kus kohas! Ma olen "tuvust teinud" uudse jõuga !!! Midagi siiski tuli sealt välja kui tundsin seda kummalist tõmmet!
'Ally', mis on jõud, on tunne. Kindel teadmine. Kui soodsalt ja suurepäraselt – õigel ajal! -- abiks tulnud! See midagi tulele sarnast. Mulle meenus, äsja veel, et kui väga huvitav ja meeldiv on vaadelda tuld. --- Ja 'näha'! Ma olen muutnud oma elu. Miskit pole samaks jäänud. Varasemale vaatan tagasi tülgastusega. Olen 'näinud' oma elu ja seda parandanud. Üleliigse olen kõrvale heitnud. Olen näinud uskumatuid imesi iga jumala päev. Ja veel rohkem seisab veel – ees….
Reede-õhtune näide ka sellest kuidas enda õigustuseks on toodud väsimus, häiritus ja isegi "võõrad hirmud". Iga tõeliselt läbinähtud nõmeduse võrra olen alati 'kergem'. Õppida seda leekidelt. Aplad, hoolimatud, õgivad hävitades kõik. Salvavad ka oma toitjat --- mitte hoolida mitte kellestki --- kasutada kõikke ja kõiki hoolimatult ära! (Muide ära-nähtud ka Nietzsche ainus vastuvõetav külg sellega!) Inimrämps jaguneb kaheks --- nõmedad ja piiratud. Üks väike alamliik on ka pelgalt 'teadmatuid' --- aga need tuleb nende endi õnneks jätta.
Märgitud ja välja valitud. Järgida tule-keelte mänglevat sõjakust oma loomuse sees. Olen leidnud endas uskumatu jõu allikad! Kustumatud allikad! Areng on tõesti hämmastavalt kiire iga päev toob oma muutuse. Nädala tagune on juba terve igavik. Ma ei ela praegu, ma põlen. Kustumatu leegiga. Säärane jõud ja vaimustus, et seda tuleb lausa 'varjata'. Tuli on kohutav isegi vangistuses ja jätab mulje nagu hoiaks oma purustavat jõudu kontrolli all.
Kasutada inimesi enda ümber kui pelkasid -- näitlikke õppevahendeid. Varitseda neid, tabada ootamatult. Mõjutada ja valitseda. Aga mitte põrmugi neist hoolida! Neil pole mingit olulisemat tähtsust. Pelgad tühisuse näited. Erinevaid variante. Ilmselt siiski veel, vastastikku teinetesielt midagi vajalikku õppida. Pelga õppe-vahendi staatuses, nagu nad kõik. (Proloog: abik-kuiviktürannikesed) Hoog on võimas, purustav , hoolimatu ja ablas. See on parim seis saavutatust. Minna teadmistele vastu nagu läheksin lahingusse.
Kust enam tagasi ei tulda. Samana. -- Juba ammugi välistatud, tunnne ja usaldan juba oma jõudu. Tunnen, et mul tõesti on seda. Plahvatuslikul kombel. Lihtsalt võrratu seisund. Varasem nõrk ja armetu "enese-kujutlus" on tänaseks jäänud kaugeks nagu viirastus. Olen näinud imesid. J a olen teada saanud varjatusest. Mul on nüüd, millest vaikida. Oma sisemine elu – ja see on nagu -- loitev ja värelev aga kustumatu leek. Leegid, mis tantsivad. Omandavad värvid. 'Näha' rohelisi leeke!! Voolav vesi pole (praegu) minule . Samastun selle eeterliku ja kõrvetavalt reaalse värelusega, milles on elu ja millesse on talletatud kohutava jõu võimalus!
Ei ole loom, aga võib liikuda nagu loom. On maa raskusega veel vähem seotud kui õhk. Püüdleb üles, põletab ennast ära, laetud pulbitsevast ja sädemeid pilduvast jõust. --- Ma kirjutan juba end praegu --- enda tõlisesse seisundisse sisse! 'Sisemine tuli' -- sõnad millel on üht-äki -- minu jaoks tähendus. Võrratu jõu-seisund! Ma elaks nüüd kui -- sekundite kaupa! Ja igas suunas laiub igavik. Lõpmatult. Ja terve öö on veel ees ja ma olen ärksam kui kunagi ärgates!
CASTANEDA „... Olin aru saanud, et nägemine on inimolendite võime avardada oma tajude ulatust, kuni nad on võimelised hindama mitte ainult kõigi asjade välisilmet, vaid ka põhiolemust.“, lk. 6. „... Don Juani arusaamade järgi oli teadvuse valdamine ühe väga vana pärimuse kaasaegne versioon, mida ta nimetas muistsete Tolteegi nägijate pärimuseks.“, lk. 8. „... „Tolteegi nägijad tundsid teadvuse valdamise kunsti, õigupoolest olid nad selle kunsti suurimad meistrid. Kui ma ütlen, et nad tundsid oma ohvrite teadvuse fikseerimise kunsti, siis pean ma silmas seda, et nende salateadmised ja salajased harjutused võimaldasid neil lahti murda teadvuse saladuse.““, lk. 10.
„... „Enesetähtsuses ei ole midagi lihtsat ega naiivset...“ /.../ „Ühelt poolt on see tuumaks kõigele sellele, mida meis on head, teiselt poolt aga peitub selles ka kogu meie rikutuse olemus. Sellest närusest poolest vabanemine on alati tõeline strateegia meistriteos. Kõigi ajastute nägijad on väga kõrgelt hinnanud neid, kes selleni on jõudnud.““, lk. 18.
„... Don Juan ütles, et sõjameeste strateegilised arvestused käsitlevad enesetähtsust tegurina, mis neelab suurima hulga nende energiast; seepärast suunavadki sõjamehed oma jõupingutused ennekõike enesetähtsuse väljajuurimisele. /.../ „Üks sõjameeste ettevõtmisi ongi selle energia vabastamine, et suuta seista vastamisi tundmatuga...“ /.../ „Selline energia ümberjaotamine ongi laitmatus.““, lk. 19. „... Don Juan selgitas, et tavalised inimesed teevad... /.../ ... ühe vea – neil puudub strateegia, millele tugineda. Tavalise inimese saatuslik eksitus on selles, et ta võtab ennast liiga tõsiselt. Nende teod ja tunded on kõige olulisemad...“, lk. 26. 51
// Eile kogesin jälle midagi 'valgustavat'! See, kes enese ja teiste jaoks ollakse on tühipaljas fiktsioon! Ja ma olen nüüd --- taas --- keegi hoopis teine! Ka ärkasin teisena! -- kuna nüüd mäletasin end sellisena. Kogumis-punkti uus ja veelgi soodsam asend, midagi sõjakale mehele sobivat – eeskujulik häälestatus järgimaks 'sõjamehe teed'. Ennem juba hoolimatu aktiivsus, kui pelgurlik passiivsus. 'Varitsemine' nt. küll oluline osata, aga ei ole päris minu loomusest. Olen alati pidanud ennast pigem aktiivseks, hirm oli see, mis oli mu loomuse ajutiselt alla surunud.
Hirmud jätta vanadele inimestele ja nõrkadele plikadele. Ma olen need tühised hirmud nende ära-tundmise läbi – kõrvale heitnud. Tunnen ennast hämmastaval kombel teisena – hoopis julgema, jõulisema ja otsustavamana! Näib, et olen tõesti võimeline 'suurteks tegudeks'! Ma elan otse laitmatut elu --- sealt need suurepärased tulemused! Nii sügaval leekide sisse minnes vabastus minus miski, hämmastava julguse ja jõu allikad pulbitsevad vabalt. Tulel on müstilisi puhastavaid omadusi, -- meenutasin end sellena, kes ma rohkem olen. Endana!
Järgenava ülesanne on seda saavutaud seisundit julgelt ja ja hoolimatult järgida, süvendada ja viimistleda. 'Suits on ally' --- jõud , millel naiselik loomus. Ja naistele meeldivad "sõjamehed"! (-- ehk kuhu Nietzsche pidama jäi!) Hoolimatu julgus, pidev valmisolek vastu-löögiks. Suurepärase viha ergutav seisund. Heidan tühise endalt jõuliselt kõrvale. Mäletan ennast ääretult julgemana ja tugevamana! Peatan maailma! Juba pea-aegu, tajun keha magamas, maailma-pilte teisenevas liikumises. Suurepärane taas-leitud seisund! Suurepärane! -- Laitmatu sõjamehe vääriline!
DON JUAN: “... Don Juani jaoks oli nõidus teatud teoreetiliste ning praktiliste eelduste ellurakendamine, mis käsitlevad loodust ja taju rolli meid ümbritseva universumi kujundamisel. // ... erinevaid nõiakunste // ... Kõige tähtsamat neist nimetati unenägemiskunstiks.”, lk. 5. “...--- seda, et meie igapäevaelu maailm on unikaalne ja ainuvõimalik, sunnib meid arvama üksnes ja ainult meie endi energeetiline seisund. Usus, et seda seisundit on võimalik muuta... //... unenägemine on nõia meetod tavalisi unenägusi praktiliselt ära kasutada // Unenägemist saab üksnes kogeda. Unenägemine pole mitte see, kui sa näed und / Unenägemise abil saame me tajuda teisi maailmu...”, lk. 6.
“...Carol Tiggs / Ta on veendunud, et selgitades maailma, mis don Juan meile pärandas, väljendame kõige paremini om tänulikkust temale ja oma aukohust jätkata tema püüdlusi.”, lk. 8. “... Vabanedes taju sotsiaalsest osast, hakkad sa tajuma kõige tõelist olemust. Kõik, mida me iganes tajume, on energia... // Ma olen veendunud, et kui inimene tahab ellu jääda, peab tema taju sotsiaalne alus muutuma. // Kõik on energia. Kogu universum on energia.”, lk. 10. “... Et sellest jagu saada, on meil tarvis energiat. Kui meil on vajalik energia olemas, tuleb nägemine iseenesest. // Siin on tegemist energia omamisega, usu mind...// Seega on nagual juba loomu poolest teenäitaja, nõidade grupi juht.”, lk. 15.
“... Räägitakse, et nad olid väga armsad, kuid äärmiselt pelglikud. Nad olid pigem nagu mingid tundmatud olendid. // Mina tahan vabadust. Vabadust alal hoida oma teadvus ja kaduda ääretusse.”, lk. 18. “... Nõiad on harjunud mälu sellise näilise veidrusega. //Ta kinnitas, et nõiad pühendavad kogu elu meenutamisülesande täitmisele.”, lk. 21. “... Vanad nõiad nägid, et mida suurem on nihe, seda ebatavalisem on unenägu ja vastupidi... // Nõiad peavad unenägemist äärmiselt keerukaks kunstiks. / et suurendada ja avardada oma tajude ulatust.”, lk. 22.
“... et teadvustame endale erilise tunde, mis eelneb sügavale unele / ja teadvustame endale, et jääme magama. // nõiad taotlevad kõike / lihtsalt seda taotledes.”, lk. 26. “.... Nad paigutavad targalt oma energia ümber, heites kõrvale kõik, mis neile nende elus üleliigne tundub. Nad nimetavad seda meetodit nõia teeks. Sisuliselt on nõia tee, nagu don Juan selle esitas, käitumuslike valikute jada maailmas toimimiseks, kusjuures valikud on palju arukamad... // ja elusolemise kui tunnetusliku probleemi vahel. // vaid muudaksin need tõekspidamised neid korrates jõuliseks eluviisiks.”, lk. 34. “... et ta natuke liiga intelligentne. // .. oli sajandite vältel lihvitud nõidade riuklik osavus.”, lk. 49. 52
____________________________________________________________
V.

Pühapäev, 7. september, Kural.

Minu uudseima teadvus-seisundi esimene päev. Ja se on "püha päev"! Sellel kõige viimasele ja parimale, -- eile öösel saavutatud kogumis-punkti seni jõulisemale asendile – on õige palju igapäevasest täiesti vastuvõetamatu. See on väga meeldiv ja hoolimatu seisund, mis mässab ühe jõuga, seotud kitsendavate raamide ja ümbritsevate armetu väikluse vastu. Eraldada end kõikidest! Ja seda sõna-sõnalt. Mitte keegi siin ilmas ei vääri täit usaldust. See on isegi ohtlik, nad on liiga piiratud. Niisiis --- kasutada neid ainult pelkade "õppe-materjalidena". ---- See omakorda tähendab, et saavutatud pulbitseva jõu seisund tuleb range enese-kontrolli alla suruda. Varitseda neid selleks, et hoolimatult mõjutada. Tuleb väga hoolikalt teesklema õppida. Näida keegi teine. Arvesse võttes üldist nürimeelsust ei tohiks see olla kuigi raske. Opereerivad mingite mõtetute sõna-kõlkusdega, apelleerimaks täiesti olematutele tunnetele. --- Kuigi, -- see mässamine pole ise-enesest kuigi oluline.
Lihtsam on end säästlikult selles suhtes rakendada. Teeselda. --- tegutseda, näides siiras aga see ongi näitlemise ainus mõte. Nad kõik on minu jaoks teatud 'läheduse' maha mänginud. Kes teadmatusest, kes nõmedusest. Olen lahutatud kõigest, täiesti eraldi-olev ja sõltumatu! Kui tahan – ja nüüdsest seda ka teen -- suudan end täisulikult kontrollida. Ka minu rõõm, on minu oma. Isekust pole veel sugugi palju. Olen ennast kõigest lõplikumalt kui kunagi eales varem --- lahutanud. See võrratu jõu-küllane seisund.
Selge on see, et suures osas välja-kannatamatu senine olukord ei tarvitse kesta. Silmas-pidades elukoha vahetamist. -- See oli küll osalt õige aga -- kuidas saab mind keegi enam tagasi kiskuda või häirida! Tänaseks on see juba välistatud. Ei, praegune eluperiood on väga teadlikult sellks, et õppida inimestega täiuslikult tegelema --- ilma neist karva võrragi hoolimata! Neil ei ole minule mingit erilist mõju ega tähendust!
CASTANEDA: „... Don Juan ütles, et ajastamine on oskus leida õige hetk kõige selle vabastamiseks, mida on pikka aega tagasi hoitud. Enesevalitsemine, distsipliin ja kannatlikkus on nagu tamm, mille taha kõik kogutakse. Ajastamine on värav tammis.“, lk. 29. „... Esimene tõde on, et maailm, mida me tajume, tundub meile väga omasena ja paneb meid uskuma, et me ise ja meid ümbritsevad esemed ekisteerivad tõepoolest iseseisvate objektidena...“, lk. 33. „... „Esimene tõde teadvusest... /.../ „... on see, et maailm ei ole niisugune nagu me arvame. Me arvame, et meil on tegu objektide maailmaga, aga see ei ole nii.““, lk. 35.
„... „Esimene tõde on see, et maailm ühteaegu on selline, nagu nagu ta meile paistab ja ei ole ka...“ /.../ „Ta ei ole nii kindel ja tõeline nagu meie taju on õpetatud uskuma, kuid ta pole ka miraazh. Maailm ei ole illusioon – kuigi sedagi on väidetud; ühest küljest on ta reaalne, teisest küljest aga ebareaalne. /.../ Me tajume. See on kindel fakt. Kuid sellega, mida me tajume, on juba hoopis teine lugu, sest me õpime enne selgeks, mida ja kuidas tuleb tajuda.“, lk. 36. „... Ta ütles, et vanade nägijate üks kõige põrutavamaid avastusi oli, et kõigi tajuvate olendite olemasolu mõte on teadvuse arendamine. Don Juan nimetas seda avastust kolossaalseks.“, lk. 37.53
„... Ainult väike osa neist emanatsioonidest on inimteadvusele kättesaadav, meie igapäevaelu raamid aga jätavad sellestki alles vaid murdosa. See imepisike osa Kotka emanatsioonidest ongi meile tuntud maailm; väike osa, mis on inimtajule kättesaadav, on tundmatu, kogu ülejäänud mõõtmatu osa aga tunnetamatu.“, lk. 41.
Olen näinud uskumatuid imesi ja tean neid veelgi enam nägevat! Ma juba pea-aegu, et 'näen'. Ja see on minu jaoks tõeline ime! Meenutamaks endale täpselt, sel imelisel jõulisel ööl kogetut. See täitis oma ülesande väga hästi, -- mind juhtis minu uus ja seni-tundmatu jõulisus. Usaldan nüüd oma jõudu viimseni! Nüüd on aeg kehtestada tugevam kontroll, kui kunagi varem. Ja ma tean juba kuidas.
Aga milleks neile armetult piiratuile inim-putukaile liiga suurt tähelepanu pöörata! Nendega toime tulemiseks on kindlad tehnikad. Rakendada neid igal oma hetkel! Ma olen nüüdseks parimas vormis, kui kunagi varem. Lihtsalt suurepärane jõurikas seisund -- tundmatusele vastu astumaks. Ja kui peaksin kunagi juhtumisi arvama, et -- "mul on probleeme" --- sic! -- siis ajaks vist naerma esmalt. Kui väike on küll nende inimloomade maailm! Kui olla suutnud --- pilku heita sinna lõpmatusse! Ja kui need kõik pudrupead aru ei saa --- mind teisena ei võta, --- siis ma lihtsalt sunnin neid selleks !
Paistab, et jõu – energia puuduse taha küll midagi pidama ei jää! Kui väikseks ja nõrgaks olin ennast küll kunagi --- juba nii ammu! --- teinud! Sõjamehe täisulikult laitamatu, jõu, rahu ja ülima keskendatuse seisund. Ma olen endaga imet teinud! Kui palju abi ja juhatust ja jõudu. Säärane ülim soosing tuleb ka viimseni 'ära teenida'. Lõpmatute võimaluste imetaoline maailm! Ja ma mäletan ennast seal nii hästi, nagu ma veel kunagi pole olnud!
CASTANEDA: “...Astuda vestlusse mingi kehatu häälega oli küll viimane asi, mida ma teha tahtsin. // ... et niisugused asjad on ühe nõia elus täiesti tavalised...”, lk. 59. “... Unenägudest otsitakse tavaliselt mingit varjatud tähendust, neid võetakse mingite sümboolsete ennustustena, aga keegi ei suhtu neisse kui reaalsesse maailma, reaalsetesse sündmustesse.”, lk. 64. “.... Don Juan nimetas unenägemist rännakuks mõeldamatutesse dimensioonidesse, rännakuks, mis võimaldab meil tajuda kõike, mida me inimestena üldse oleme võimelised tajuma // .. teisele poole inimliku valdkonna piire ja laseb meil kogeda tunnetamatut.”, lk. 67.
“...et anorgaanilistel olenditel puudub vähimgi huvi naiste vastu. // see põhines nõidade teadmisel, et universum on valdavalt naissoost ning meessugu kui naissugu tasakaalustav alge on küllaltki haruldane ja seega ihaldusväärne. // ... just see meessoo harukordsus ongi põhjuseks meeste piiramatule ülemvõimule meie planeedil.”,lk. 92. “...nõidus on tegu. Tuleb aeg, ja sa hakkad oma kirge ellu viima nagu mina enda oma. Minu puhul väljendub see oma saatusele alistumises -- / aktiivselt nagu sõjamees.”, lk. 119.
“... Kokkuvõtete tegemine ja unenägemine käivad käsikäes. Oma elu uuesti üle vaadates muutume üha kergemaks. // sisuliselt kujutas see absoluutselt kõigi elusündmuste taaselustamist // Don Juan pidas kokkuvõtete tegemist oluliseks teguriks unenägija seesmiste suundumuste ja eelistuste ümberkujundamisel ning tema energia ümberjaotamisel. Kokkuvõtete tegemine vabastab meie olemuse sügavaimatesse soppidesse suletud energia – ilma selleta pole unenägemine võimalik.”, lk. 128. “... Ta väitis, et tegelikult kujutab kokkuvõtete tegemine endast erilist nõiavõtet, mida kasutatakse kogumispunkti väikeste, kuid lakkamatute nihete esilekutsumiseks.”, lk. 129. “... Ole laitmatu / Olla laitmatu tähendab seada oma elu korda, selleks, et muuta oma otsused vankumatuks ja anda siis endast palaju enam kui kõik, et need otsused ellu viia.”, lk. 134. 54

Esmaspäev, 8. september, koolis.

Hommikul vajan enda mäletamist aina, olla aina endiselt --- kõrvale nihutatud. See seisund ei hooli millestki ega kellestki. Läheb ja teeb. Kuuleb vaadates ja nähes. See on minu tervikliku olemise teine, lihtsalt suurepärasest jõust kantud poolus. See negatiivne märk sel poolel on viitamas kujutlematuisse valdadesse. Lahutada kõigest võimalikust midagi märgiga miinus.
See viitab noolena igasse suunda --- see viitab tundmatusse --- kuhu ei saa meelega viidata. Miskil pole erilist tähtsust kui asju 'näha'. Olen teinud varem mõeldamatuid edusamme enese-tunnetuse teel. Ma 'näen', nüüd tõesti. Väga selgelt. Taipasin seda eile kui kuulsin --- õieti: tundsin ära 'nägemise hääle'! Esmane reaktsioon oli --- kuidas seda küll nii naljakalt nimetada saab! "Nägemise hääl kõrvus" ---- see on siis kas väga arhailine või väga humoorikas kirjeldamine sellest! Mina ütleksin , et see kõlab kuuldamatul kombel kuskil minu peas, 'näen' oma ajukäärusid seestpoolt. Ma tajun ju juba ammu kogu oma kehaga! Mäherdune taipamatu tagasihoidlikkus! "Ally vahetab keha ära"! Jõud muudab kõik ümber ja toob säärase selguse, kus pole enam kõige vähemaidki kahtlusi! Ja siis kuulen 'häält oma peas kõlamas'. See ütleb ainult seda, mis --- on õige.
Millele tahes ma siis ka oma pilku ei suunaks --- ma saan selgitava vastuse, mis saab alati olla vaid vääramatult tõene. "Nägemise hääl ei saa valetada". Näen inimesi läbi. Sõna otseses mõttes! Näen neid kuidagi väga konkreetselt --- läbi-valgustavalt --- läbi…! Enamasti on näha vaid armetust. Tüdrukud on enamuses teisti. Teine tasand! Peenem tajumise viis, rohkem soojust, osavõtlikust ja ka midagi mida mul varem pea üldse ei olnud --- seesmine psüühiline jõud. Hoopis teistmoodi muidugi.
Olen 'näinud' nii uskumatuid imesid, et – tõepoolest – ei suuda neid isegi uskuda. Sõna kõige otsesemas mõttes. Aga miks ma ei küsi selle 'nägemise hääle' käest --- kas ma 'näen' päriselt või veel mitte? Arvan, et olen seda teinud --- sellest säärane tagasi-hoidlikkus enese suhtes! Seegi on piiramine. Ma olen ju võimeline uskumatuteks tegudeks! Olen enda elu ja olemust muutnud täiesti lõplikul kombel. Minu silmis on teisenenud üks – terve maailm!
Selles kõiges --- saavutatus! --- pole midagi "uskumatut". Õigupoolest pole sel "uskumisega" vähimatki pistmist – seega ei saagi endalt "seda nõuda"! See kõik on nimelt – kindel teadmine. Vääramatult kindel teadmine teadvuse sellelt poolelt --- milles pole kahtlusi! Kuigi jah, need 'imed' mida 'näen' iga õhtu ja öö --- on põhimõtteliselt selle esimese maailma silmis --- "uskumatud". Aga see ei käi enam minu kohta, kes ma olen nihutanud ennast 'teisele poolele'!
Ma elan "sisukamalt" , kui kunagi varem oma elus. Elan iga päeva, olles hämmastusest keeletuks jäänud. Iga tund on täidetud vaimustavast ootuse-ärevusest --- kes ma olen. Mida ma mäletan sellest mida tean. Imed, mida ma näinud olen. Ma elan iga oma sekundit. Ma elan. Hoogsalt, hoolimatult --- minna igale oma päevale vastu kui viimasele! ---Ainult nõnda saan ma tõeliselt elada! Kui näen iga päeva ja iga hetke viimasena, mis mulle antud --- olen tänulik.
Saavutatud on ääretult palju, saavutada on veel lõputult enamat! Terve igavik! Ma elan nõnda, et tunnen --- midagi nii suurt nagu kogu universum --- on minule pidevalt ligi! Midagi ääretut ja salapärast on minu igal hetkel juures. See on teadmine, milles pole vähimatki kahtlust. Teadmisi igavikust! Müstiliselt teisenev ümbrus kui vaatama jääda! Valgus muutub, olen ju teisel poolel. Käituda siin täiesti hoolimatult aga ülima kontrolliga. Olen elanud nii, et kontroll on kõike-hõlmav --- ja samuti ka 'minna-laskmine'.
Kontrollist ainuüksi ei piisa, see on pigem lähte-eeldus ja loomulik eel-tingimus. Muidugi ka siit tuleb väga palju 'jõu-tunnet' --- aga see on kuidagi alustava või "alustava tõuke" – laadne. Samas "kannab ka edasi", kindlustab ja arendab tonali uudset olukorda. (Süveneb arenemise käigus nüanssides). Ja see on väga vajalik 'jõud' ---isegigi niivõrd, et võib täie kindlusega öelda --- laitmatus on kõik! Ja see on midagi, mis jääb alati vääramatult kehtima. --- Laitmatus on kõik, mis loeb, laitmatus on jõud, see on tunne.
Tunne ennast veidi vabamalt, pinge seisund on ka raiskamine (!) Ma olen palju võimsamas seisundis kui kõik need pool-teadlikud (!) loomad minu ümber. Ma ei ole enam ju nende maailmas päriselt. Tervikliku olemise uskumatu jõud. --- Ei, usun seda täiesti kindlalt. Kunagi, muide, nägin ühel tasandil, "kõrvale kaldumas" üht 'tee-haru', kust kaudu lähevad usklikud inimesed. 'Näen' selgelt, et nad ei saa sellest --- sealsest --- tundest ei kuigi suurt jõudu. Jah, seda on näha, ei vähimatki tõmmet, liiga algeline.
Sõjamees peab olema alati laitmatus vormis! --- Jällegi, väga täpselt vahendav sõna 'nähtu' tõlgitsemisel mõistetavasse keelde. --- Sõna-sõnalt: 'laitmatus vormis'! Seegi on tunne ja ka selles on jõudu. --- Veelgi laitmatum on sõjamees , kes kannab "laitmatut vormi"! --- "tõene arvutus"! Käituda igal hetkel kontrollitult --- sobivale – minu sobivale! --- 'heale' tonalile kohaselt. Õieti polekski säärast tugevadatud kontrolli enam vaja. Ma käitun igal hetkel enese (uuele !?) --- loomusele kohaselt. Ma usaldan jõudu, mis mind juhib.
Siin on üsna kena koht kirjtamiseks . Ei midagi häirivat. Vaja-mineva! Toob minu 'isiklik jõud' "ise" minu juurde. Osa inimesi, eriti tüdrukud, on teatud kirjeldamatule mõjutamise vormile kuidagi vastu-võtlikumad. Otsekui – püüaksid midagi õhust, mis ei ole ei mõtted ega tunded. Midagi täiesti kirjeldamatut. Aga see toimib, on rakendatav --- kuigi seda täiesti (?) teadvustamat kombel. --- Jälle üks põhjus end lausa üli-andekaks pidada! --- Olen ära-tundnud end toimimas (?) seletamatul kombel!
Müstilise helenduva olevusena. Ja ometi ei oska ma endalegi selgitada kuidas täpselt. --- vanad nägijad! Tõesti, ilmne paralleel, samuti teatud lähedus nendega. --- Jõud, mis on (ka) täiesti hoolimatu julgus. Meeletu soov (sic!) --- tahtmine teada saada! -- siit tuleb see täiesti totaalsel kombel --- enese minna-laskmise tunne! Täpsemalt: ainult totaalsel kombel. Kontroll valitseb kõige "alama") üle! --- See tähendab väga võimast 'tunnet', -- et mingeid lõplike piire pole endale seatud! See tähendab ka suurt julgust --- seegi on osalt hoolimatu!
CASTANEDA: “... „Nad ütlevad, et tajumine on häälestatuse seisund; kookoni emanatsioonid asetuvad kohakuti neile vastavate väliste emanatsioonidega. Häälestatus võimaldab igal elusolendil oma teadvust arendada. Seda ütlevad nägijad, sest nemad näevad elusolendeid sellistena nagu need tegelikult on: helenduvate olenditena, kes meenutavad valkja valguse mulle.“, lk. 45. „... „Nägemine tähendab asjade tuuma, nende olemuse paljastamist, tundmatu vaatlemist ja pilguheitu tunnetamatule. Ja see ei saagi olla mingi lohutav kogemus.““, lk. 48.
„Don Juan ütles, et läbi ränga vaeva jõudsid nägijad järeldusele, et täiskasvanud inimolendite kasvuprotsessis küpsenud teadvus ei ole enam lihtsalt teadvelolek, see on muutunud millekski hoopis intensiivsemaks ja keerulisemaks, millekski, mida nägijad nimetavad tähelepanuks.“, lk. 56. „... Allikal oli nende jaoks eriline tähtsus, nende arvates oli sel puhul vee voolavus vastupidine – sügavusest pinnale. Nad pidasid allikat vahendiks, mille abil teiste tasandite olevused tulevad üles meie tasandile, et meile pilku heita, meid jälgida.““, lk. 77.
„... „Sul on õigus, pole midagi üksildasemat kui igavik. Ja meie, inimeste jaoks ei ole miski mõnusam kui olla inimolend. Siit saabki alguse inimese paradoks. Kuidas saab inimene säilitada oma inimliku piiratuse ja sellegipoolest võtta rõõmuga ja sihikindlalt ette rännaku igaviku absoluutsesse üksindusse? Kui sa selle mõistatuse lahendad, siis oled selleks rännakuks valmis.“ /.../ „Me oleme tõepoolest eimiski, ja selles seisnebki ülim väljakutse, et inimene – see eimiski – võib kohtuda igaviku üksildusega.“, lk. 81.
„... Don Juan selgitas, et tajutava maailma fookusesse toomiseks peab meie esimene tähelepanu rõhutama teatud emanatsioone, mis on välja valitud kitsast emanatsioonide ribast, millel asub inimteadvus. Ülejäänud emanatsioonid on küll meie tajuulatuses, kuid jäävad uneseisundisse ja me ei kasuta neid kogu oma elu jooksul kordagi.“, lk. 89.55
Ja tõesti, mingi tajutav hingesugulus nende suurepäraste 'vanade nägijatega'. Uutel on üks (üleliigne!) kübeke tegantjärele tarka hirmu juures. Säästavad end meeletustest. --- Kas sellega ka --- kõige meeletumatest imedest? Ilmselt mitte, neid "jagub kõigile", kes 'näevad ja teavad'. Uued on ka lihtsalt võrratud 'õpetajad'! Mäherdune vaimustav kontroll ja huumor. / Kuradi tõpra-kari siin ümber. Muide, sõna: "tõbras" oli algselt kasutusele võetud loomi tähistamaks! Nõnda, et üsna täpselt. Enamus selgelt – vaimselt ala-arenenud.
Jätkan loengus. Mis ongi ju "kirjutamiseks mõeldud"! Palju rahulikum, vähem häirivat. Käituda loomulikult tähendab mitte seada end esiplaanile. Kuigi võrratul kombel jõudu selleks. Kõrgem seisund veel. 'S o l e d a d' tähendab üksindust. Esimeses loengus nähtub, et loeng suurt ei häiri. Oleneb milline, teadagi, praegune "lookesed hispaanlastest" ei häiri üldse, võib isegi kuulata. Tüdrukutel on ligitõmbavat "peent" jõudu. Midagi kerget ja meeldivat. Ja neid tuleb esmalt vaadata. Siin näib olevat väga kenasid ja kelmikaid piigasi, kes näivad mind tundvat või siis sooviksid tuvust sobitada!
Olen ju ka feminiinsuse eripära nüüdseks ka õige põhjalikult tundma-õppinud! Osa sellest on kindlasti rakendatav ka teatud praktika vallas! Minul ei ole enam väsimust, mida mäletan varasemast. Kuigi magan õige vähe, ei tunne selleks ka erilist vajadust, ---ärkan ise alati õigel ajal (!) Tavalistel unenägudel, nende mäletamisel, pole erilist tähtsust. Nõnda ilmnes, ja see kehtib vaid --- rangelt tavapärase suhtes. 'Paseto' – inimene kes läheb kõigest mööda, keda ei huvita miski…!
Väga hea lause! Minna kõigest tava-pärasest hoolimatult mööda. Ilma igasuguse huvita. Hispaania oleks ilus koht --- seal kunagi elamiseks. Kus on olemas kogu mitmekesisus, mis väljas pool. Kust ei oleks vaja enam kunagi ära minna. --- Võib-olla just praegusel hetkel pöördus midagi otsustavalt. See üks osake võimalikkuste paljususest, mida aeg lasi minul näha… Ma olen, tavalisel poole, harjunud end täiesti valesti vaatama. Sealt ka see teravuse vähenemine. Kui vaadata lihtsalt, ilma pingutamata, näeb ka teravamalt. Võin õppida igast hetkest.
Kehaline tunnetus on kergel ja väga meeldival moel teisenenud. Tajuda oma kukalt, tähendab --- tajuda kuklaga. Eriliselt. Jälgida neid, keda on ilusam vaadata. Otsida seda ühte. Mul on tunne, et ma leian ta just siit. Ma tunnen tema lähedust. See on kui mälestusi lähi!-tulevikust. //NB!//
Hetkel, kui ma kirjutan, ilmnes üks 'tuntav mäletus' kui "lõhn". Mul on siin , nõnda, lausa harjumatult meeldiv istuda. Avada ennast pisult – ja teadlikult ja ettevaatlikult --- nende mõnede üksikute suhtes, kes seda väärivad ja kuidagi kutsuvad… /!/ Tegelikult --- seda saavad nüüd teha vaid väärilised! Jälgida märke.
DON JUAN: “... Korda endamisi vahetpidamata, et kogumispunkti saladus on nõiduse tugisammas. Kui sa seda endale küllalt kaua kordad, siis hakkab toimima mingi nähtamatu jõud ja muudab sind.”, lk. 147. “... Kui inimene on arenemisvõimeline, siisk küll. Nõidade üllas kohus on külvata maha mõte, et edasiarenemiseks peab inimene kõigepealt vabastama oma teadvuse köidikutest, mis seovad teda sotsiaalse elukorraldusega. Kui teadvus saab vabaks, suunab taotlus selle uuele arenguteele.”, lk.151.
“...Nõidade – ja inimese jaoks üldse – on teadvus ääretu uurimisvaldkond. teadvuse avardamiseks pole ükski vahend liiga halb ega ükski risk liiga suur. Pea aga meeles, et teadvust saab avardada üksnes selge mõistusega.”, lk. 157. “... Don Juan seletas, et teadvuse kui meie keskkonna energeetilise elemendi kasutamises peitub nõiduse tuum. // ...laitmatult nõia teed järgides tuleb vabastada kogu meis leiduv energia...”, lk. 159. “....tänapäeva nõiad / Nad on taibanud, et ainult sel juhul, kui nad säilitavad täieliku loobumuse seisundi, on neil energiat, et vabadusse pääseda.”, lk. 174.56

9. september, koolis.

Suitsetasin ühe piibu ja kõndisin. Merevaigu-kollane helendus värvub õrnalt säravaks valkjas-roosaks. 'E l c i r c u l o s a m a g i c o'. Kui ring saab täis ja kõigel on äkitselt tähendus. Väga teist moodi. Kontrollitud laitmatus on ümbritseva suhtes hoolimatu. Läheb ja teeb --- juhatust mööda. Kõik on teine ka teisiti. Maitse on läbitungiv nagu lõhn, vaikuse-koonuse sees helid aglustuvad ja süvenevad... /…/
Õhtul,
--- rääkides, lihtsustavalt skematiseerides tuleb mõõtu pidada. Selle kustumatu sära liiga eriline, et sõnades mõõtu võtta. Eritledes kõne-tuse polaarsusi. Plussi märgiga – märgata kedagi teist enda kõrval, mõitsvat seda kõneldmatut – rääkimise ainus õigustus: kuulda sõnade taga selle kõla, millest rääkida ei saa. Ma ei ole päris üksi, olen lõplikult üksi. 'S o l e d a d'. Vasaku poole vahendatuse aimdus on mõneti petlik. Mõju kohal olnust. Miinuse märgiga, viitamata. Lasta enda vaikusesse kõlama võõra tähenduse vahendatust vaid mõõdukal määral.
Tajutavalt võõra, -- tõsi küll, igati ärgitav – mõju. Tugev – sest meeldiv. Jõu mõju just nõnda --- mõjutada nõnda peenelt, et mõjutatud mõtleksid – tahtsin seda ise. Murda lasta korraks vaikuse eristav barjäär. Samas --- oma uues jõu asu-kohalt näen – omalt poolt vastu-tulnud, erandkorras väga täpselt ajastatult, lisades vasaku poole "loomuliku võlu". Nii tähtsast asjast vihjamisigi kõneledes. Sõnad ka parimal juhul vaid märgid. Aga tähele-panna midagi väga reaalset sõnade taga! See oli juures, nägime seda mõlemad. Arusaamist rohkem kui ühelgi teisel täheldanud. Samasus või mõjutatus, pole erilist vahet. Võõraid skeeme võtta kui arusaamise püüdu. Sõnade ühtlustamine.
Mõistmine kui tõlkimise-töö. Ja "puudujääk" joonistub seda teravamalt välja, mõistmise võimatus. Proovida mõista ennast! Vaagida tähendust sel kõigel vägagi konkreetse --- 'kasutus-kõlblikuse' mõõtudes. Rakendatavaus või mitte. Rohkem või vähem. Mõistmise sillad lahutava kuristiku kohal. Põletada? Kuristiku metafoor kõlas lõikavalt. Kuristiku kohal… noa teral, ümber tähistamas, kesk tähendusetuse kaost. Hoog, mis tõukamisi antud ei katke enam. Maanduda jalgadele. Midagi, mis nõuab iga hetke jagamatut tähele-panu. Terve maailma raskus õlgadel! --- Ja nii kerge hingata. (Kahes viimases vastavalt eristada vääramat ja omasemat nüüd. Raskus ei ole seda enam. Õppida lendama (Amen!)
Võõrad-soodsad! -- mõjud ainult rikastavad --- Välis maailma tonaalset maastiku? Jätame selle (Miks?) Seda kõnelust oli vaja aga see võis olla ka viimane kõnelus. Siiski, hämmastavalt selgeid arusaamu. Ja märgatav üldiseim suunitlus --- mõjuvõim! Mis omakorda pürib tagasi-sidemele. Selgelt välja-öeldud – "eri-suunalisus" vastandlikkus, "lahti rebimine" --- märgivad mõju suunitlust. Annab edukalt rakendada – natuke erinevalt! Barjäär taas tuntavalt vahele seada takistamaks liigset – saavutamaks vaid vaja-minevat mõju ehk jõudu. Hoolimatu ärakasutamine. Nt. tühipalajas (!) feminiinse kohalolu tõik, mõjumas 'jõud-salt' ergutaval kombel. Ka seda annab enese suhtes! -- hoolimatult "tööle rakendada".
Üksiku rada… , nõuab pühendumist. Keskendudes enese jõu-tundele. Järgida jälgides märke kui viiteid. Tuletada end igal hetkel meelde! Keeldumine kui tähelepanu hajutamisest hoidumine. Keskendatus. Oluline ja üle-liigne taandub tühistavalt – sellks, mis on. Enese terviklikuse mäletamine. Jõud ei lase enam sõnadesse tülikalt takerduda, kasutab ka sõnu kui 'märgu-vahendeid'. Kõlama jäänult --- sõnade tähendus minu jaoks nüüd --- järele kaaluda. Üleliigsed kõrvale heita. Tähenduse nihutamine ootamatul kombel. Harjumuste muutmine! -- Üha jätkuvalt. Ja kõike muud. Vastu-reaktsioon --- vähe kõneldust, leidis ülesse-märkimist...
DON JUAN & Castaneda: “...unistus lahkuda siit maailmast ja siseneda kujuteldamatutesse dimensioonidesse. // Nad ihaksid tajuda tundmatut, ja se eoli neil juba õnnestunud.”, lk. 187. “...tema silmi / Ta silmad olid / säravad, selged ja rahulikud silmad. Peale don Juani polnud ma kellelgi nii säravaid ja elavaid silmi näinud.”, lk. 190. “...Olin kõik need aastad käinud nõia teed, ja ssepärast teadsin vähimagi kahtlusevarjuta, et universumis eksisteerib üksnes energia...”, lk. 202.
“... sest ta avastas, et anorgaanilised olendid peavad naisprinstiipi igaveseks. nad usuvad, et naisprintsiip on nii paindlik ja ta tegutsemissfäär nii laiaulatuslik, et kõik, kes selle alla kuuluvad, on igasuguste püüniste ja lõksude eest kaitstud...”, lk. 207. “... mis sunnib nõida jääma sõjamehe rajale / ja, et kõige rohkem kardab ta kaotada naguali, abstraktset, vaimu.”, lk. 211. “...Alati olin ma igatsenud midagi abstraktset; see oli mingi / igatsus millegi nimetu järele, mis jääb mulle kättesaamatuks. // Don Juan oli meile õpetanud, et nõidadel pole aega ega vajadustki sellisteks tunneteks. // kinkis sulle taotluse tiivad / võime kontseptuaalselt mõelda / filosoofi mõistus.”, lk. 213.
... Sinu ees on tohutult raske ülesanne – suuta mõista mõistetamatut manöövrit. See on meisterlik käik // .. et lendu tõusta, et oma ankur lahti päästa.”, lk. 217. “... kingitus seisneb lõpututes unenägemise võimaluses / teises ajas ja teises maailmas; palju ääretumas maailmas, kus kõik on lahtine; maailmas, ksu isegi võimatu võib saada võimalikuks. Kogu asja mõte oli aga selles, et sa mitte ainult ei lelanud neid võimalusi läbi, vaid ühel päeval suudad sa neid ka mõista.”, lk. 218. “... kink kujutab endast lõputuid unenägemisvõimalusi. Sa ei tahtnud midagi konkreetset ja nii andis naine kirikust sulle abstraktse anni: võime lennata taotluse tiibadel.”, lk. 219. 57

Kolmapäeval, 10. septembril , koolis.

Ma ei tunne ennast ära, ka teised mitte. Käitun – toimin ja olen järgides oma uudset, jõulisemat loomust. Ei käitu, pigem – jälgin ennast käitumas --- loomulikul kombel teisti. Suurepärane tunne see-juures, mitte aga sellega liialt kaasa minna --- jälgida ennast --- järgides ennast otse ise-enesest mõistetaval kombel. Inimesed, teised on teisenenud kuidagi – leebelt ja ükskõikselt eba-oluliseks. Täiesti puutumatuse kogemus. Kui lihtne, kui keeruline on --- üht-äki teiseks saada. Olla keegi teine, olla rohkem mina ise kui kunagi varem.
Istudes rahulikult, sisemises vaikuses, märkan tunnet, mida ma enam ei mäletanud. See on kui soe hoovus väljaspoolt, aistingute leebe värelus. Midagi, mis seostub minuga aimamisi mäletades üle kümne aasta kaugusest ajast. Ma mäletan jälle tunnet, rahulikult istudes tajuda ümbrust millegi rahustava ja meeldivana. Miski ei saa mind enam häirida! Mäletamises. Tajuda kuklaga, kunagi ma teadsin seda tunnet, väga ammu. Avanud, puhastunud – keha on ära muudetud. Teadlikkuse suurepärane laienemine. Julgus ja jõud --- varem hirmutav näib nüüd --- kergelt naljakas! Keha mäletab ja teab endast nüüd jälle. Oskan end nõnda --- näiteks panna end ärkama soovitud ajal, kümme min. enne kella helisemist.
Vääramatu jõud juhatab, näitab suunda ja on abiks vahendite valikul, ostuste langetamisel. On igal minu htekel, igas teos märkamatult ligi. Inimesed, keda pean kohtama tulevad pea ise minu juurde. Tähendusest rikas imeline maailm. Muuta end üha paindlikumaks, "õppimine" --- varitseva tähelepanelikkuse harjutamiseks. Paindlikus tähendab jäigast raskusest loobumist. Teesklev kergus, näida siirana ja osa-võtlikuna --- järgida võetud rolli-osa, olles aga kõigi ja kõige --- nö. – "mitte-mina" suhtes sügavalt ükskõikne. Paindlikus tähendab --- enese mitte-asetamine – "murde-punkti".
// Asetamine tahaplaanile võimaldamaks 'üle-vaatlikumat'. / Keskendumise seisundid. Tähelepanu märgistamine. Hõljuv, sumbunud kõlaga eraldi-olemine. / Kehaline seisund, vähe mõtteid. Eri tehnikaid. Märgistatud süüvimise astmed. Vaatamine teiseneb äkiliseks 'märkamiseks' --- 'nägemise' alged. Ei 'näe' veel eriti hästi, suudan aga mõista "asja tuuma". Märgid erinevat märkimaks. // Teadvus-tasandi teatud nihkumise tunnuseks on rõhu muutumine --- ilmneb surve muutumisena sise-kõrvas. Kõrv avaneb kuulama varem kuuldamatut. Teadlikus enda kehast. Ajukoore energeetika teisenemised. /…/ Pingestatus kui raiskamine, argumentidel pole aga erilist mõju, -- koheselt toimib lihtsaimgi relaktsiooni "tehnika". Opereerib käsklustega. Lõdvestu.
Castaneda & Don Juan (olid kuulsad selle poolest, et nad): “… äratades kogu maailmas tohutut huvi selle teadmiste valdkonna vastu”, lk. 7. “… et tegutsemiseks on tarvis väga vähe. // Vajalik, reaalne abi pole mingite meetodite õpetamises, vaid õigetses juhendites. // … et maailm on palju keerulisem, kui meie kõige hullemad fantaasiad.”, lk. 14. “… võtab oma elu suunaja ja juhina vastutuse enda peale ning liigub ise edasi teel, mis viib teadmiset poole. // “Sõdalane on laitmatu, kui ta usaldab oma isiklikku jõudu -- olenemata sellest, kas seda on palju või vähe…”, lk. 15. (III – 154.)
“… kui muutume tunnistajateks ja tegelasteks katses jõuda teisele poole – oam teadvuse alternatiivsete võimalusteni – omandavad / selgitused tõelise mõtte.”, lk. 21. “…Inimkond on alati intuitiivselt teadnud, et eksisteerib reaalsuse teine tunnetamisvõimalus, mis ulatub energiate tajumiseni.”, lk. 23. “… tundma õppida nõidade maailmapildist tulenevat maagilist maailmakirjeldust.”, lk. 28. “… müüt --- maailma kõige ilusam müüt. // inimene muutub mailmas kehastunud maagiliseks olendiks.”, lk. 35. “… kuni maagia saavutab üelkaalu // ja harmoonia ületab kaose. Selleni, et unistus jõust ja vabadusest valdab tavalise inimese. Kuni unistusest saab tegelikkus.”, lk. 38. 58

Pühapäev, 14. september, Kural.

--- Vähendades kirja-pandu mahtu, saavutmaks suuremat konsntreeritust. Kirjutamine ei ole enam eriti vajalik. Kulgen saavutatud hool uudsel tasapinnal. Olen teine --- "järjepidevusel" on säärane kindlus, et seda ei pea enam isegi rõhutama…. --- Kokkuvõtvalt selle kuu kahest esimesest nädalast --- Saavutatud on tänaseks juba väga paljut, püüelda on veelgi enama poole. Mind viib edasi minu vaimustus. Eraldada end kõigest – jätkuvalt , üha rohkem ja rohkem. Vahe-maad suurendab --- ma "ei tegele" enam kõige sellega mida näin "tegevat". Olen ära. Minu tõeline maailm on 'teine'….
CASTANEDA: „... Meie taju on nii reaalne, et me kipume unustama, et oleme selle ise konstrueerinud, käskides oma kogumispunktil asetuda sinna, kus ta asub. Me unustame tõsiasja, et meie taju on nii reaalne üksnes sellepärast, et me andsime käsu tajuda seda reaalsena.“, lk. 111. „... võib rääkida ainult kolme kunsti – teadvuse valdamise kunsti, varitsemiskunsti ja taotluse valdamise kunsti põhimõtetest lähtudes.“ /.../ „... teadvuse viimse tõe seisukohast, mis ütleb, et kui kogumispunkt on oma esialgsest asendist nihkunud, võib ta kokku panna maailmu, mis erinevad meie omast.“, lk. 115.
„... Don Juan rääkis, et hea nagaual peab armastama vabadust ja olema jäägitult pühendunud oma eesmärgi saavutamisele. Ta selgitas, et sõjamehe tee teeb väga ohtlikuks asjaolu, et see on täielik vastand tavainimese elulaadile. Ta ütles, et tänapäeva inimene on loobunud tundmatust ja salapärasest ning vahetanud selle funktsionaalsuse vastu. Ta on pööranud selja intuitsiooni ja jumaliku rõõmu maailmale, eelistades sellele tüdimuse maailma.“, lk. 117. „... Mis toimub sinuga, see toimub igaühega, kes kogub küllalt energiat, et heita hetkeks pilk tundmatusse.“, lk. 121.
„... Võttes aluseks selle tähelepaneku, hakkasid uued nägijad oma käitumist süstemaatiliselt kontrollima. Seda praktikat hakati nimetama varitsemiskunstiks.“ /.../ „... kuna suhetes teiste inimestega väljendub varitsemine teatud erilise käitumisviisina, mida võiks nimetada ka vargseks või hiilivaks.“, lk. 134. „... Nii et ära kahanda inimese saladuslikkust endas enesehaletsuse või püüdega seda saladuslikkust mõistuspäraselt ära seletada. Kahanda parem oma inimlikku nõmedust, teadvustades endale, et inimene on salapärane olend.“, lk. 145.59
Tõeline 'pöörde-punkt' ajast nädala võrra tagasi. Rohekad leegid. Põgusalt-vapustavalt – nõnda kaugele ära. Sügavuse mõõde. Ära-tundmine. Sellest esmalt ülima jõu ja – "välja-kannatamatuid" õnne tundmusi, kehalise täiuse seisund. Ja vasturektsioon --- kurbus ja igatsus, mis vaevas mind kahel järgneval õhtul. Aga 'jõud', minu täiuse kõla on alati minus, kui mälestus. Leida end üha taas, üha sügavamale ära… Mäletades ennast endana. Jõud, mis on minu 'välja-valinud'. Mis asusid mind ääretult soosivalt juhtima kohe, kui pöördusin abi järele. See kord, kui miski mind tervitades vaatas. Ja siis teisnenesid leegid rohelises kumas, -- põgusaimgi kohtumine tõelisusega on täis määravat otsustavust. Ma järgin vääramatult 'laitmatu sõjamehe rada'. Sellest on minu jaoks saanud ainus moodus elamiseks.
Tõeline tähendus-rikkus väreleb igas tehtud teos. Olen 'puhastanud' ennast varasema painavast saastast. Puhastumise rituaal sai eilsega konkreetselt sümboolse vormi ja suurema mahu. Tundsin ennast, tunnen ennast seesmiselt puhastununa. Ma olen vaba. Mitte miski sealt "väikeste inimeste" maailmast ei saa mind mingil moel puudutada. Hoovus, jõud, mis on minu teiseks muutnud. Tajun ennast müstiliselt aistingulise tervikuna. 'Teadlikuse' pöördeline kasv, -- teisele, kvalitatiivsele tasa-pinnale. Üksikud märgid -- teadlikus une ajal, pool-unes, ärgates – enne ärkamist! --- magama jäädes!! --- ääretult konkreetsed ja lihtsalt suurepärased kehalise teadmise kogemused! Nõnda on teadlikus oma "uinuva keha sees" , otse kirjeldamatu nauding! Ja ärgates tajun ennast 'ärkvel olevana'.
Siia kirjutades märkasin -- koid. -- See on 'märk'. Saavutatud 'teadmisest'. See on 'märk'! See on minu teadmiste jõu poolt antud 'vihje'. Üks verstapost teadmiste teel. Hoiatav? Julgustav? Vaja näha veelgi selgemalt. Kas kirjutamine tapab teadmised? Tõmbavad saavutatud jõust neid ligi kui --- suunavaid märke…. See on sündmus tõlisest maailmast. – "Jälgida märke!" – teen seda. "Koi-liblikas on teadmiste sõber". Olen ühe neist "surnuks kirjutanud" --- ja saanud sellega 'märgi', milles on 'rohkem teadmist' --- Kirjutamine 'vähendab'…. Üles-märgitu vahendab vaid murd-osakest toimuva grandiossusest. Terve maailma kirjeldmatult vapustav 'teiseks-saamine'! Kirjutamine oli vajalik 'kinnitamiseks'. See 'midagi', mis aset leiab – on midagi, mida sõnad ei saa väljendada.
V. SANCHEZ: “… Sõdalane tahab välja võidelda võimalust teha vaba valik, otsustada ise, milline olla ja kuidas elada.”, lk. 39. “…Oma tahte , kontrolli, strateegia ja vältimatu surma teadmise abil õpib sõdalane oma tarvidusi miinimumini vähendama.2, lk. 41. “…Pigem määrab kõik – nii võimaliku kui võimatu – inimese VÄGI, tema isiklik jõud (energia, mida ta omab). // “Me ei ole midagi muud, kui vaid kogum isiklikku jõudu.”, lk. 43. (III – 157). “…Kõik, mida teeb elusolend ja kõik, mis temaga juhtub, sõltub tema energiahulgast ja –nivoost, so. Isiklkust jõust (väest), lk. 46.
“…kui mõistame “tahet” nii nagu seda mõistab nõid: meie käsutuses oleva vaba energia-kogumina..”, lk. 47. “… Varitseja tajub maailma kui lahendamatuks jäävat saladust ( maailm on otsatu müsteerium). //Ta peab ka iseennast lahendamatuks saladuseks. // Ainult siis aavad jõud, mis sind juhivad, sulle tee avada.”,lk. 78. “ Enesevalitsemine / Distsipliin / Kannatlikkus / Ajastmine / Tahe /”, lk, 102. “…Pole olemas teist reaalsust kui see, mida sa tajud – reaalsus on tajumine.”, lk. 105. 60
____________________________________________________________
VI.

Septembri kuu kolmanda nädala lõpust -- vaadates.

Katki jäetud kirjutamise kohast – kokkuvõtvalt nähes. Aega on – põlenud – kuu-jagu päevi murrangulise läve-paku ületamisest. Kui suur võib küll maailm olla. Kõigest on teine selginenud. Ajale on lisandunud aimamatuid mõõtmeid – see kiirus. Lisandunud on ka võrratu kindlus. Nähes, -- teada nii paljust. Vapustavad kehalised teadmised vaikusest. Teadmisi iga aju osaga (eriti kukla ja aju-koorega!) Aimamisi --- teatud raku tasandil --- kui mälestusi mõõtmatult kaugetest aegadest.
Tänaseks kindlalt võimeline end nihutama oma teadlikkuse tasandi skaalal --- õige erilistesse asenditesse. Üle-loomulikud! Võimed maagilisest maailmast. Füsioloogiline tasand --- ei ole samuti mõistusega seletatava. Tunnetuse astmed. Igal hetkel järgides laitmatult 'sõja-mehe' strateegilist elamise viisi. Pildi meditatiivne sügavus lõpmatusse. Tähendusest rikas maailm igal hetkel. Teise tasandi kahtluseta teadmisi. Lahutatus kõigest. 'Surma haigus'. Üks viis… Ära-vahetatud keha. Jõud unenägemiseks. Müstiline maailm igas hetkes. Ääretu rõõm! Põledes kui leek. Väga palju, veel enamat . See on olnud imeline lend tunnetuse sügavikku. Ja hoog suureneb üha, kasvab teadmiste jõud. Aga--- säästa tuleb ka ---- sõnu….

25. september, esmaspäev.

Minu tee on mind viinud väga kaugele edasi. Sõnul-seletamatuid müstilisi teadmisi. Ülima jõu ja täisulikkuse tunne. Üle-voolav rõõm, mille kätte võiks lausa lämbuda… Liblikas õpetas mind… Näen oma selja taha, -- tunnen läbi asjade. Selgelt-nägemine. Täna pargipingil. Kogumis-punkti nihe ise-seisvalt ja kontrollitult. Tundmatuseni teisnev maailm! Ülima õnne kustumatu maitse. Olen võimeline olema ära. Võimeline kõigeks! Maagia. Manipuleerides enda teadvusega. Kontrollima kõike oma jõu, oma pilgu abil. Laitmatus kõiges ja viimseni.
'Elu-loo tühistamisest'. 30. september.

Üle-vaatlisel pilgul nähes, näda saades ühe elu lugu avanevalt laiali laotumas. Teada kindlalt. Mäletada. Meenutada selleks, et arusaamises tühistada – tules põletada--- elu-looliselt sõnastatav piiratus. Ime on see, mis on kõikjal. Sellest ei saa aga sõnagi rääkida. Ei ole 'sellest' ridagi võimalik üles tähendada. Elu kui tunnetuse müsteerium on vaid --- elamiseks. Olen teiseks saanud, mäletamaks seda kõike – kes olen…
"Otse-kui ajatust vaate-kohast näen seda kõike…"
Märgid, mis viitavad, neid nüüd tõlgitseda suutes, väga ammusest ajast. Teadmine algusest arvates. Midagi, mis suunab, nagu üks seletamatu kõla, midagi mis jääb. Annab suuna. Saatuse sümfoonia. Selle kõla. Kõrvale on võimalik eksida vaid olnud. Enam ei ole, teadlikus kohustab. Teadlikus, sellest ebamaisest kõla-viisist on ülim teadlikus. Teadmatus, milles ma olin, --- oleks mu lõpuks tapnud. Välja-valitus. Jõud, mis valib välja. See on kõiges, see on kõik. Schamaani-haigus. Millest ei ole võimalik "paraneda" – on võimalik vaid kuuletuda – kuulda võtta.
Ma olen enda saatuse vastu võtnud. "Valikut" tegelikult pole, ei ole vaja. Aga teha seda rõõmuga! Rõõmsa-meeslsest kohustatusest purskuvad ammendamatu jõu allikad. 'Lätted' --- unustatud aegadest. Päris alguses oli teadmatus. Teadvustamata õnnelik-loomalik olemas-olemine. Teadvusele äratas ümbritsev kui teine. Ise-endana tedlikuks olemise algus. Teine sunnib võrdlema ja sealt – tagasi tõmbuma --- enda sisse. --- Ja just sealt --- nüüd ma näen! --- avaneb tee lõpmatusse… Teine omandab 'vägi-valla' mõõdud --- enese vastu-seadmiseks ennast 'tihendada'. Hoog on antud kaasa aga kõik oleks kui unes. Pool-teadlikus --- see inimeste "päris-osa". Teadlikus! Nad tõesti 'ei tea'! --- üle-inimese teadlikusel on 'maitse'….
Lisandub midagi mida võiks tähistada kui "kolmandana". Tegelikult kui – 'teine', mis omandab konkreetsuse. Üha enam ja enam, siis järgenvalt. Tavaliselt "kulmineerub" see "tagasi pool-teadlikusse" (!) Sa püha elevant! Kas nad tõesti arvavad , et see on kõik! 'Tõe-näoliselt'. Teist ei ole – seal siis --- enam võimalik lihtsalt eirata, kuna üks --- hüpoteetiline --- teine muutub ahvatlevaks. Üks tahab nagu isegi seda "ühte teist". Vastu-olude ja segaduste periood. Vähemalt kümme aastat, (pool-teadlikel loomadel täidab see kogu elu). Vanusega kasvava ("antud") jõuga kasvab ka pinge, segadus, kõrvale-eksimise 'kalle'. Ähmane mälestus sellest , -- et enam ei mäleta midagi väga olulist --- viib küüniliste ennast-hävitavate tegudeni. Sellest oleks saanud --- varem või hiljem – kõige lõpp. Aga ei saanud. Siit maalt --- leidis aset hoopis --- uus algus….
Uuesti sünd. Ise-oma sümboolse surma läbi. Minule avanes võimalus – mulle anti see üks võimalus. Ja ma haarasin sellest kõvasti kinni. Sest ma tean--- selgelt – teist säärast võimalust enam ei tuleks. Ühest piisab kõigiti. Ühel hetkel teisneb kõik pöördumatult ja igaveseks ajaks. 'Föniks'. – tõelisem 'lootus' näitab end vaid korra. Et siis alatiseks jääda või kaduda… Kuulda taas 'saatuse-sümfoonia' kõla ja imestda – kuidas seda kül oli võimalik unustada. Enam ei ole. Üks rada, millel on siht ja eesmärk. Järgida seda endas, sest teisti ei ole enam võimalik. Ma ju tean seda. Mäletan. Seletamatu, imeline maailm. Salapära maailma sees on nii kõike-hõlmav, et on – varjatud. Milline rõõm siis – seda 'selgelt nähes'! Saladus aga jääb, -- seda ei saa läbi näha.
Kui kaugele ma küll olen jõudunud tänaseks! Ülima (?) jõu tunnetuslikud teadmised. Põledes heleda leegiga. Laitmatuses kohata iga hteke kui viimast. Kõik "väikese" selja-taha jätnult. Sillad on põletatud ja mina ei saa uusi rajada. Teadmatus sellest, et ma kellegile ise 'läheneda' ei saa. – oleks võinud maksta mulle elu. Teadlikuks-saamine ongi kui suremine. On jäänud, veel, igatsus, mis kõlaks kui --- kaugelt järele… Kas on üldse keegi, kes sealt, inimeste maailmast, --- suudaks ehitada 'silla' minuni…. Aga ainus, mida mina saan siin teha, on --- järgida. Mulle antud märgu-andeid. Neid kui oleks, aga maailm on täis seletamatuid jõudusid ja ma ei ole selles 'kindel'…. Teadlikus kohustab. Väga üksikutele on millaski antud nii suure-pärane võimalus. --- Ületada kõik tuntud piirid. Lennata tundmatusse seal väljas. Minu saatus on --- olla üle oma saatusest...
CASTANEDA: „...“Nõiad aga loovad kaoses korra. Nad on eelnevalt püstitanud endale transtsendentaalse eemsärgi vabastada oma taju. Nõiad ei loo seda maailma, mida nad tajuvad; nad lihtsalt tajuvad energiat vahetult, seejärel aga avastavad, et see, mida nad parasjagu tajuvad, on uus, tundmatu maailm, mis võib nad tervenisti endasse haarata, sest see on nii relaane kui üldse olla saab.““, (lk. 72).
„... Vabadus on lõputu seiklus, milles me riskime palju rohkema kui oma eluga mõne sõnades kirjeldamatu hetke nimel, millegi nimel, mis on kättesaamatu meie mõtetele ja tunnetele.“ /.../ „“Tung vabadusse on ainus tõukejõud, mida ma tean. See on vabadus lennata tollesse otsatusse seal väljas. Vabadus haihtuda; end lahti rebida; olla nagu küünlaleek, mis võbeleb miljardite tähtede valguses, kuid jääb siiski samaks, sest ta ei taha iialgi olla midagi enamat kui see, mis ta on – lihtsalt küünal.““, (lk. 74).
„... Mida tugevam kaitse, seda ägedam rünnak.“ /.../ „Mõned unenäoelemendid on seotud vaimuga ja seetõttu väga olulised. Ülejäänu pole aga muud kui järeleandmine meie tühisele isiksusele.“, (lk. 77). „... Leidsin end valiku ees, milleni don Juani sõnul jõuavad kunagi kõik unenägijad – kas kogu oma tajukogemuste tõlgendamise süsteem põhjalikult ümber kujundada või igasugusest tajude tõlgendamisest üldse loobuda. Tajukogemuste tõlgendamise süsteemi ümberkujundamine tähendas don Juani jaoks taotlust see uuesti töökorda seada. See tähendas sihikindlat ja visa püüet oma võimeid arendada.“, (lk. 87).
„... Don Juan märkis, et minu enrgiatase, mis oli tasapisi pidevalt tõusnud, ületas ühel päeval lihtsalt teatud piiri, nii et ma võisin rahulikult kõrvale heita kõik oma tõekspidamised ja eelarvamused reaalsuse, inimloomuse ja taju olemuse kohta. Sel päeval armusin ma teadmistesse sõltumata nende loogilisest väärtusest, otstarbekusest ja mis peamine – sõltumata sellest, kui mugavalt need minu seniste tõekspidamistega kokku sobisid.“, (lk. 88-89). „... Teadmine, et nad on oma lõkse juba mäletamatutest aegadest üles seadnud...“ /.../ „“Nende teadvuse tase on ülikõrge. Meie oleme nendega võrreldes lapsed – lapsed, kellel on palju energiat, mida need olendid himustavad.““, (lk. 94). „... võtta sellest maailmast üksnes niipalju, kui meil vaja on, mitte rohkem. Teadmine, mida vaja, näitab nõidade meisterlikkust, ainult vajalikuga piirdumine on aga tõeline suursaavutus.“, (lk. 96).61

Oktoober xxxx.

(06. 10. xxxx A.D.). Ööl vastu kuunedat oktoobrit.
Rohelised leegid.
Avaneb midagi aukartustki äratavat, kui minna lõputult sügavale leegi sisse. Midagi, mida nimetatakse tule-leegiks. Kui seda väga kaua ja väga vaikselt jälgida – tekib tunne, et see on midagi mis elab. Värelevalt habras aga põletav. Ahned leegid. Olemuslikum värvus on nagu rohekas kuma, seal sees – seal ümber. Rohelised leegid. Ja siis veel --- need kiired…. Milline intensiivne sära! Kirjeldamatu, rohkem kui värvus. Elususe piiril värelev kiirgus. Ja lõpmatusse! Need intensiivsuse kiired ulatuvad piirmatusse kaugusesse. Moodustavad, -- ühel tardunud hetkel --- kujundeid, millel on tähendus. Tähendus on nii intensiivne, et paiskub – otse hirmutades --- vaatleja poole.
Lõikavalt –suunatult ja suunitlematult värelevad. Täidvad kõik. Tekib kui midagi, mis nagu muster – loor? -- võrk? Need intensiivse sära võrgu-niidid joonistuvad hämmastav selgusega tühjuses. Pidevas liikumises ja ometi kui muster. Kujundid on erinevad, vaid osadel on aksepteeritav tähendus – näiteks 'käsi', mis viipaks või osutaks. (pelgalt hirmutavad on nt näod või kujud, mis omandvad kuidagi --- ahistava kiirusega --- paisudes, mõõtmeid). Saladus siingi lihtsalt! vaatamise viisis. Vaja ainult nihutada oma nägemine ühest silmast teise (täielikult). Moodustavad kujutised täiesti eraldi. Kumbki silm näeb eri tonaaluse ja kirkusega sära. Vasak on 'nägemisel' olulisem, kuidagi "abstarahheerivam" --- ümbristeva konfiguratsioonid teisnevad "üldisemalt" (ja kiiremini?). Parem seevastu kuidagi "piiratuma ulatusega" – vähemalt – hoopis teisti. Teine 'teravuse' aste. Ja siis – nihutada neid kujutisi, mis 'lahutatud' vaatmisel tekivad – ühest silmast teise. Katta neid osaliselt üksteisega ja 'lahutada' taas. Ja kõik on teine.
Midagi seletamtult müstilist --- nägin otsekui peegeldust veepiisalt, oma silmast pilt – selja tagant peegeldavat! --- Midagi mõtelemisele saavutamatust riigist! --- Selja taga olev "pilt – otsekui projetseerus – teisnenud ümbruses nähtus --- otsekui peegelduseks silmis! --- Midagi, mida lihtsalt ei saa kuidagi sõnadega väljendada. Parema silma vaade moodustamas kui varieeruva suurusega 'võlv-kaare', mille sees olevat –'ukse-ava' eristas ümbritsevast ruumist erinev --- suurem? --- tervaus. Ja slles väga uudses 'tervauses' --- moodustus "pilt" – mis tõesti! --- kõige rohkem meenutas --- pilti, mis tekib peeglis kui seda hoida liikuva vee all! Ja mida see tähendab! Aga selle võvkaare see oli tõesti mingi voogav liikumine. Ja see "pilt", mida seal korduvalt nägin kujutas kardinat minu selja taga --- täiesti kirjeldmatult ebamaises valgus-'teravuses'. Ja seda pimedas toas. (Ja selja tagant ka muidugi!) oli teisigi (u.) 'kujunemis-hetki'. Nähtu täielik meenutamine ei ole aga veel jõu-kohane.
Vahendamatu reaalsus! Tõesti, kõikse olulisem kõigest on jäänud --- kõigiti "vahendamata"! -- Kehaline teadmine! Sõna-sõnalt. See 'soojus', maitse, tunne! Selgelt eristunult näha saades "mõistuse" ja "vaiksete teadmiste" lahutatust. Esimene tundub kui --- "pealmine" --- hilisem, rutakalt tõtlik – kiirustav, üha plaanitsev arutlev ja muretsev – ei ole millegagi rahul. Vaikne teadmine on kehaline, midagi mis --- 'alati olnud' , mis otsekui 'meenub' --- üha meenutamas midagi ääretult tähtsat. On väga rahulik, täiesti eraldi-olev ja üle inimliku --- 'hoolimatu'. Kõigega rahul. Ja liblikas! Kes jagab teadmisi!! Et see kõik ikka tõesti on võimalik! On "tõesti", tõestab seda üha uuesti. 'Teadmiste sõber', juhatab teadmiste juurde. Suits aga on 'ally', mis vahetab keha ära, on "sõidu-vahend" lõputu jõu asupaika.
V. SANCHEZ: “… vaadelda ka iseennast müstilise olendina, kes liigub teiste maailma müstiliste olendite keskel.”, lk. 126. “…enesetähtus figureerib sõdalase ülevaatuse strateegilises nimekirjas kui kõige energiamahukam faktor. Siit tulenevad ka jõupingutused sellest vabanemiseks … // Energia ümbersuunamise abinõuks on sõdalase laitmatus.”, lk. 139. “…See võimalus on igale inimesele antud --- katkestada oma mõtetest koosnev varjav eesriie ja näha reaalset maailma, taastada oma jõud ja vabadus.”, lk. 154.
“…Moodus, kuidas kasutame oma tähelepanu, paneb meid tajuma reaalsust sellisena, nagu seda teeme. Selles mõttes hoiab tähelepanu maailma oma kohal.”, lk. 175. “…nimetab unenägemisekS unenägu, milles ei toimu teadvuse täielikku kadumist. / See algab, kui annate endale aru, et näete und.”, lk 191-192. “…Sõdalane on laitmatu, kui ta usub oma isiklikku jõudu, olenamata sellest, kas seda on palju või vähe…”, lk. 216. (III – 167). “…olen avastanud, et on ka teisi võimalusi ja saab valida teistsuguseid eluviise. Me saame tõepoolest valida ja kokku panna endale maailma ning sellise elu, milles on kooskõla hinge ootustega.”, lk. 240. 62

13. oktoobri eel.
Pean kuhugi väljendama oma rõõmu. Ja tänulikkust. Liblikas. On sõnul-seletamatult hämmastav maailm, kus ma elan. Teadmiste sõber. Midagi, kõigest sellest! --- pole vahendatav. Paberilgi. Aitaja. Minu ja nende vahel on side. Oli ju see hoiatav märk. Võtsin seda kuulda ja mind võeti kuulda. Pole enam nii troostitult üksi. Ma 'näen' säärast, mida inimesed isegi kujutada ei oska. Üli-võimed ülimast teadlikusest. Tundlikus. --- Aga --- esimene märk --- hoiatas mind --- just --- kirjutamise eest ….
CASTANEDA: „... „Sa ei suuda meenutada, sest tahe ei ole sulle veel kättesaadav. Sul on vaja kahte asja – laitmatut elu ja suurt energia ülejääki, siis võib tahe need mälestused kunagi vabastada...“, lk. 146. „... ma lausa küllastusin vahetust kogemustest sõjameeste kahe põhilise omaduse: järjekindla pingutuse ja kõrvalekaldumatu taotluse kohta.“, lk. 152. „... Mulle tundus, et olen lõpuks aru saanud, mis on häälestatus. Miski minus ees, mille olin enese teadmata äratanud, andis mulle kindla teadmise, et olen aru saanud suurest tõest.“, lk. 163.
„... Don Juan oli õelnud, et surm on kõige hullem, mis meiega juhtuda võib, aga kuna meil tuleb niikuinii surra, siis oleme me vabad; sellel, kes on kõik kaotanud ei ole enam midagi karta.“, lk. 187. „... Ta ütles, et uinuvates emanatsioonides meie sees on varjul tohutu jõud. Me võime ainult uduselt aimata selle jõu ulatust, kui arvestame, et igapäevaelu maailma tajumiseks ja selles tegutsemiseks kasutatakse vaevalt kümnendikku inimese kookonis peituvast energiast.“, lk. 196.
„... Ta ütles, et vanadel nägijatel ja maailma kõigi aegade müstikutel oli üks ühine omadus – nad olid võimelised nägema inimese vormi, kuid ei saanud aru, mida see endast kujutab. Läbi sajandite on müstikud andnud meile liigutavaid kirjeldusi oma kogemustest.“, lk. 202. „... „Mõtle saladustele. Saladus on ainus, mis loeb. Me oleme elusolendid, meie saatuseks on surra ja loovutada oma teadvus. Aga kui me suudaksime seda saatust kasvõi kübekegi muuta, millised saladused meid siis ootaksid!“, lk. 22163.

Algusest on möödunud,
22 aastat, 9 kuud ja 14 päeva….

Elu-loo tühistamine. (14. Oktoober, xxxx)

Järgenv olgu nüüdsest kirja pandud vägagi järje-kindlalt ja konkreetse sihiga. Tuletada meelde absoluutselt kõik, mis minu elus aset on leidnud, saavutamaks minu kogumispunkti asukohamuutusi. Ja – kogu oma energiat tagasi, ning vabaneda kõigest võõrast energiast. Selgituse lõpp.
-- Aasta-arve ei ole. Ka mitte tagant-järele vaadates, sinna. On mälestuste killud, eredad, otsekui mingist särast, hägust ümbristetud.
Üks. Maidla, liivakast maja ees. Teised mõõdud. Mitte konkreetseid sündmusi. Valgus ja värvid. Mälestuste killud nagu laialipillatud mängu-asjad. Piltidega segamini. Hägusalt piiritletud aga kui midagi intensiivset. Väikese maailma kogu sisu.
Kaks. Umbes samast ajast, ilmselt kahe esimese eluaasta sees. Eredam mälestus, hiljem, hiljuti – pinnale kerkinud ja nõnda alal hoitud --- Puuleht on kotkas. Lendab. On sügis. Hoian käes vahtralehte, mis ergab kollastes ja punastes toonides. See on kui lind, kotkas, kes lendab. Kui murdus lehe-vars on see kui lind on haavatud. Tohterdamise katsed. Sipelgad oskavad paremini, sellepärast viisime linnu, kelle kael oli sidemes sipelgapessa. Tegevus toimub koos T-ga. Kolm. Olen vähem kui kahe aastane! Esimene kindlam dateering. Tegevuskoht sama. Mesilastarvete maja. Ebaselge --- katse sinna sisse minna. Suvine aeg. Sain ilmselt riielda. Nõnda – esimene negatiivne mälestus --- millest vabaneda. Esimene osa endast, mis tagasi võtta. Mäletan hämmastavalt paljutki. Mitte kunagi varem pole hakanud --- lihtsalt tagasi-vaatama nii amusesse aega. Episoodi jätk. Trepi juures. Tajudes propotsioonide erinevust – ennast väiksena. Ebamäärane, tõrjuv? taju mainitud isikust. Hilisem, aga siiski väga varane lisa sellele mälukillule...
Tähelepanu koondvaid märksõnu. Kohad. Inimesed. Mis moodustavad inimese hariliku elu. Aastad. Kool. Miski minus sai teadlikuks hirmust, üksildusest. Sentimentaalsus. Küll aga tähistab varasema tingliku perioodi lõppu --- tinglikult – kaheksa esimest elu-aasat. Esimesel periodiseeringul on kuidagi, -- hoopis teine varjund. Sealt väga palju kilde, mälestusi, liigagi palju inimesi juba, mäletada.

22 aastat, 9 kuud, 24 päeva. (24. oktoober, xxxx)
Selgust toov viha. Kõik olnu tühistada --- seda ei ole enam. On ainult siin ja praegu. Vabastada kogu energia --- heita kõik tühine kõrvale. Aega on selleks vaid piiratul hulgal. Jätkates. Tühistamisele "elulugu". Esimene äratus. Mälestuste koschmaar, teravalt mällu sööbinud. Tühistada see hirm ja viha – sealt --- ---
--- Esimene ärkamine. Abitus. Teised kohad. Üksindus. Esemed ja seonduvad seigad. Palatid. Aken. Tühistada see kõik. Kool, klass – üksikud killud --- üleliigne praht "kaasas kanda". Tühistada iga nägu eraldi. / Mis kül toimub! Säärane jõud, tuleb sealt unustusest, et lausa uimastab. Ma tunnen seda oma sõõrmeids, oma kehas! Maagiline toiming!!! Kustutada. Ma kustutan näod oma mälust. Saan tagasi kogu oma jõu, mille endast väljastasin, olles kõrvaldanud kogu võõra mõju. Esimeses klassis pole ma kunagi käinud. Milline maagiline mõju! Kõik see jõud, mille nüüd praegu tagasi sain – lausa uimastab. Ma tunnen seda oma kehas kui meeldivat surinat-kirvendust. Olen seetõttu juba veidi terviklikum. Eesmärgiks on taastada kogu algne 'enese-terviklikus'. Ja ma teen seda. Saavutatud seisundil on varjund mida pole veel olnud. See on raja märk.
Tühistada teised. Teises klassis ei ole ma käinud. Veel samal aastal põleb maha koolimaja. Nagu ei oleks kunagi säärast kohta olemas olnudki.

22./9./26. (26. 0ktoober xxxx. A.D.)

Jätkates. Väga paljut veel kõrvale-heita. Kustutada lõplikult. Kui kaugele ma küll olen jõudunud! Aga ääretult rohkem on veel ees. Lõpliku kindlusega tean --- ainus võimalus minu jaoks on järgida 'laitamatu sõjamehe rada'…. Kirjutan ma aga siia vaid tühistades. --- Kolmas klass --- ka seal ei ole ma mitte kunagi käinud. -- Kolmas klass on alatiseks tühistatud. Kirjeldamatult müstiline kehaline seisund!!! --- Kui reaalne on küll maagiline toiming! See kõik !!!
Uus kool --- midagi,mis tuleb põhjalikult ja viimseni --- tühistada. Neljas klass. Mille keskel saan üheteistkümne-aastaseks. -- Ja kõik järgnevad. Iga nägu, iga nimi, mida veel meenutan --- kõik kustutada --- tühsitada lõplikult. --- Milline fanatastilne jõud küll nõnda vabaneb! Ma saan kogu oma jõu tagasi! Vabanen kõigest võõrast. Maagiline toiming on andnud mulle tagasi kirjeldamatul kombel minu tervik-olemuse jõudu.
Jõud on teadmine. Ma tean sama kindlalt – nagu praegu tajun oma keha – kuidagi 'õige erilisel kombel' --- Kõigest pole vaja kirjutada….
Jätkan oma "eluloo" tühistamisega. Ilmtingimata ja "esmases järjekorras" --- vaja seda teha säärase paleoliitikumi jäänukiga nagu seda on "sugukondlik - kogukondlik kord" Seda vaja teha põhjalikult. Tühistada kõik sellega seotud – ja seda igas mõttes. Ja igas 'aja-vormis'. Ka tuleviku tarvis!
CASTANEDA: „... et on olemas rohkem kui see, mida me näeme oma silmadega. Meil ei ole vaja kedagi, kes õpetaks meile nõidust, kuna tegelikult ei ole midagi õppida. Me vajame üksnes õpetajat, kes veenaks meid, et meie käeulatuses on tohutu suur jõud.“, (lk. 6-7). „... Don Juan selgitas, et tuhandete aastate pikkuse raske võitlusega, olid nõiad jõudnud teatud spetsiifiliste teadmisteni taotlusest ning neid otsese teadmiste tompe olid nad edasid andnud põlvest põlve kuni tänapäevani.“, (lk. 8).
„...“Nõia jaoks on õpetamine see, mida nagual teeb oma õpipoiste heaks. Nende jaoks püüab ta kinni universumis mõjuva jõu: taotluse, selle mõju, mis muudab ja korraldab ümber asju või säilitab need sellistena nagu need on.“ /.../ Ilma naguali vormiva taotluseta ei oleks neil mingit austust, mingit imestust.““, (lk. 20). „... Oma näite ja oma tegevuse läbi oli... //... andnud neile pideva, ülalhoitud pildi nõidade maailmast. See oli maailm, mis lubas vaid üksikuid vigu.“ /.../ „Ta ütles, et ma ei peaks mitte hetkekski unustama, et vabaduse lind pole kannatlik, kui tegemist on otsustamatusega, ja kui see kord ära lendab, siis ei pöördu ta enam tagasi.“, (lk. 29).
„... Taotlus loob ehitusi meie ees ja kutsub meid neisse sisenema. See on viis, kuidas nõiad saavad aru sellest mis juhtub nende ümber.“ /.../ „... ehitist, mille taotlus loob silmapilgu vältel ning meie ette asetab, et me sellesse siseneksime, ning märke, mida see annab, et me ära ei kaoks, kui me kord seal sees oleme.““, (lk. 32). „...“Nõiad püüavad selgitada seda olukorda, kui nad ütlevad, et vaim ei ole midagi sellist, mida sa võid näha või tunda. Kuid see on alati meie ümber liikumas. Mõnikord tuleb ta mõne juurde meist. Enamuse ajast tundub ta ükskõiksena.“ /.../ „Samal ajal nõia jaoks on abstraktne miski, millel ei ole inimese tingimuses paralleeli...“, (lk. 39).
„...“Elupikkuse praktika järel, ... // ... teavad nõiad, ... // ... kui vaim kutsub neid sisenema ehitisse, mis on nende ette püstitatud. Nad on õppinud distsiplineerima oma ühendavaid seoseid taotlusega. Nii hoiatatakse neid alati ette, nad on alati teadlikud, sellest mis vaimul nende jaoks varuks on.“, (lk. 42).64

November xxxx.
Ajast on saanud 13. november xxxx

--- üle kahe ja poole kuu --- aeg antud, pilgeni täidetud aastate kogemusest, teadlikuses. Koht, kus ma olen. Kirjeldamatu. Ärkasin äsja unenäolisest olemisest kus olin ärkvel! Kõigest läbi ja üle. Kuis sõlmida üht lahtist otsa. Halastamatult. Kui üks võimalus. Kirjeldamatu. Pidevad korrektuurid. Nii paljut on minul veel saavutada.
Tühistamine jätkub katkestuse kohast. Selleks mõjuvaid põhjusi. Konkreetsed mõjud, mis piiravad teadlikust unenägemisel. Pärsivad tahet, hirmud, müstiline minevik, mõjud --- millest nüüd ennast igaveseks vabastan. Üks nägu, keda minu jaoks enam ei ole. Hääl, mida mäletan juba ajast 20 aastat tagasi. Ebameeldiv, võõras mõju Tühistada.
CASTANEDA: „... Ilma nende vaiksete teadmisteta ei või mingisugune protsess toimuda ja kõik, mis meil oleks, oleks vaid üks lõputu ebamäärane millegi vajamise tunne. Ta selgitas, et sündmused, mis nõiad vaiksete teadmiste tulemusena esile kutsuvad, on nii lihtsad ja ometi nii abstraktsed, et nõiad olid kaua aega tagasi otsustanud rääkida nendest sündmustest ainult sümboolsete mõistetega.“, (lk. 46). „... Don Juan rõhutas korduvalt, et varitsemise õpetamine on üks kõige keerulisemaid asju, mida nõiad teevad. Ta kinnitas, et ükskõik, mida nad ka ise tegid, et mulle varitsemist õpetada, ja ükskõik, kui palju ma uskusin vastupidist, dikteeris nende tegusi laitamatus.“, (lk. 69).
„... vaid ma sain ka aru, mis on taotlus. Ja veelgi enam, ma taipasin, et seda teadmist pole võimalik sõnadesse panna. See teadmine on igaühe jaoks olemas. See on selleks, et seda tunda ja kasutada, kuid mitte selleks, et seda selgitada.“ /.../ „... et taotluse loomulik tundmine oli kättesaadav igaühele, kuid selle valitsemine kuulus neile, kes seda uurisid.“, (lk. 74). „... Vaim ilmutab ennast meile. Nõiad kirjeldavad seda nii, et vaim on varitsuses ja laskub siis meie, oma saagi peale. Nõiad ütlevad, et vaimu laskumine on alati varjatud. See toimub, ja ometi näib, nagu poleks seda üldsegi toimunud.“, (lk. 77). „... Don Juan oli selgitanud, et universum koosneb energiaväljadest, mida pole võimalik kirjeldada ega uurida. Ta oli öelnud, et nad sarnanevad tavalisele valguskiirgusele, välja arvatud ainult, et see valgus on elutu võrreldes Kotka emanatsioonidega, mis kiirgavad teadlikkust.“, (lk. 86).
„...“See on mälestus meie olemasolevast seosest taotlusega. Nõidadel on see tunne isegi teravam, kuna nende eesmärgiks on teha tundlikumaks nende ühendav seos, kuni nad võivad seda tahtlikult toimima panna.“, (lk. 91). „...“Sõjameeste põhjused on väga lihtsad, kuid suurim on nende täpsus. Sõjamehe jaoks on väga harv juhus, kui tal on tõeline võimalus olla laitamatu, olenemata oma põhilistest tunnetest.“, (lk. 107). „...“Vaikne teadmine on miski, mis on meil kõigil,...“ // „...Miski, mis valdab täielikult, tunneb täielikult kõike. Kuid seda ei saa mõelda, seega ei saa see ka sõnaliselt väljendada seda, mida ta teab.“ /.../ „“See tähendab, et inimene loobus vaiksest teadmisest mõistuse maailma kasuks...““, (lk. 120).65

____________________________________
Detsember xxxx


Kokkuvõtvalt nähes. 12. detsember, xxxx a.

See tunne, mis minuga nüüd alati jääb. Otsus, mida mul ei olnud vajagi teha. See oli juba tehtud. Nüüd, -- mida ma ka ei teeks, saab see toimuma vaid järgides seda tunnet. Mis tähendab tunne olla teiseks saanud. Laitmatus. Teadmised, mis muutuvad jõuks. Seda saavad mulle õpetama naised. Need kõik huvitavad ja armsad tüdrukud, kes minusse väga hästi suhtuvad. Nad on tõesti targemad kui mehed üldiselt, märkavad ja tunnetavad rohkem. Nemad õpetavad mulle kuidas olla mees, kelleks ma nüüd olen saanud. Kui lihtsalt see siiski läks. Abiks olid saavutatud teadmised, distsipliin ja õnn. Minu õnn. Ja minu saavutused, mis on tõesti suured aga tean, et ees ootab kujuteldmatuid asju. Olen õppinud oma saatust armastama.
CASTANEDA: „...“on nõidus tagasipöördumise teekond. Me pöördume võidukalt tagasi vaimu juurde, olles eelnevalt laskunud põrgusse. Ning põrgust toome me kaasa trofeesid. Arusaamine on üks meie trofeedest.““, (lk. 129). „... Meid oli liiga palju – inimesi oma väiklaste, privaatsete põrgutega, mis on sündinud meie lollusest – selleks, et vaim võiks tähele panna.“ /.../ „“Nõidade võitlus kindeloleku pärast on kõige dramaatilisem heitlus, mis on olemas,“ ütles don Juan.“, (lk. 153). „... Ta ütles, et ilmselt on igal inimolendil normaalsete elutingimuste raamides olnud ühel või teisel ajal võimalus end lahti rebida tavapärasuse köidikutest. Ta rõhutas, et ei pidanud silmas sotsiaalseid ködikuid, vaid köidikuid, mis seovad meie tajumist.“, (lk. 167).
„...“Abstraktse vaimu idee on ainus asi, mis on oluline. Isikulise ise ideel ei ole üldse mingisugust väärtust.“ /.../ „... olen ma teinud sind teadlikuks vajadusest abstraktse järele.“ /.../ „Abstraktselt vaadelda tähendab teha end vaimule kättesaadavaks sellest teadlik olemise läbi.“, (lk. 174). „... Tegelikult on see nii, et nõiad on rohkem teadlikud oma ühendavast seosest vaimuga kui tavalised inimesed, ning püüdlevad sellega manipuleerimise poole. See on kõik.“, (lk. 177). „... et laitmatus on kõik, mis loeb. Nõid elab laitamatut elu ning see näib kutsuvat esile lahenduse. Miks? Keegi ei tea seda.“ /.../ „Laitamatus on lihtsalt meie energiatasandi parim kasutamine. On loomulik, et see nõuab arukust, mõtlemist, lihtsust, süütust;“, (lk. 181). „... et vaim on defineerimatu, et seda pole isegi võimalik tunda, veel vähem siis sellest rääkida. Seda võib ainult ligi tõmmata, ütles ta, tunnistades selle olemasolu.“, (lk. 183). „... õpivad nõiad säilitama halastamatuse, kavaluse, kannatlikkuse ja meeldivuse täiuslikku segu. Need neli põhialust on seletamatult kokku seotud. Nõiad tegelevad nendega neid taotledes.“, (lk. 193).66
Kõige rohkem hämmmastab mind see kummaline tunne kehas, -- uudne ja samas kuidagi omane. Meeltes, mõistuses valitseb mingi pooliti äraolev selgus, rahulik kindlus, veendumus. Ei mingeid drastilisi emotsioone, mida siia kohta varem oleks võinud arvata. Kerge ja jahe mentoolihõnguline selgus. Miski oleks kui oma paigale asetunud. Järgnevate päevade, võib-olla ka aastate ülesanne on seda saavutatud seisundit kinnitada ja tugevdada ja avardada. Ja märkan, et jälle, üle väga pika aja oskan ma --- kirjutada. Mis näitab, et teisenenud on miskit üle aastate. Mu keha teab kummaisi asju, sealt-poolt mõistusega haartavaid piire. Kehas on märgid. Järgida neid. Kui kiretu, siis kiretult. Ja miks mitte ka teisti, vahel. Olen nõnda väljaspool viimast kahte aastatuhandet. Üks miljonist. Mõtle sellele, sellest võib olla abi. Milline õnn, milline väljakutse.
See nädal sai – ja saab? --- siiski otsustavaks. Kuigi üritasin seda "maha kriipsutada". Sümboolse varjundiga momente. Aukartust äratav --- on kindel teadmine , miskist seletamatust ja mõistetamatust 'jõust' seal väljas-pool. See annab suuna ja eesmärgi. See annab kõik. Milline kindlus! Veel alles äsja oli veel nii palju küsimusi. See selgus on nagu ärkamine. Ühel hetkel tean, saan aru, näen selgesti. Viimaste päevade ähmastav kõikumine on kadunud. Oli alles kõikumine! Hullu-meelseidki momente, aga ka sel pole tähtsust. Ka teised nägid midagi ebatavalist, igaüks vastavalt oma mõõdule. Nende tüdrukute ja noorte naiste suhtumises on otse imetlusväärset. Milline takti-tunne. Mitte ükski neist, kuigi nii mõnedki seda oleks nähtavasti tahtnud, ei üritanud murda barjääre, mis ma ise olen seadnud. Üritasid "päästa" ja õpetada. Naljakad ja sümpaatsed. Ja väga ilusad.
Ja tõesti naljakad. Mina valmistan neile ka nalja vist. "Probleeme" nii lihtsa asjaga! Ilma nende 'loata' just-kui 'välja' ei saaks! Ja millised "asja-tundjad armu-asjades"! Nad vaataksid kui lõbustatult, üllatusega ühte, kes on juhtumisi nende tasandile sattunud. Üksikult üldisele taandumisega vähendan ma survet. Paistab, et see on üks keskne punkt. /sic!/ Neid ei tohi mitte alahinnata. Meie ülemvõim rõhub üksikule, nemad rohkem koos ja nõnda ka üle. Usalduse näitamine ühteaegu nii viga kui ka sobiv kavalus. Teeb nad nõnda relvituks. Valida üllatav strateegia. Ja võtta endale aega, ses suhtes! Mitte näidata liigset arusaamist, kuigi – ükski ei usuks, peamised reageeringud aga vaistlikud. Teine variant. Pöörduda näilikult tavapärase viisi juurde. Teised tõmbuvad kohe eemale. Pikema aja puhul oleks see ainuvõimalik. Muidu osutuks see üle-oleva varjundiga surve liiga tugevaks. Aga kui jätta säärane mulje. Huvitav asi tõepoolest. Poleks uskunudki. Vägagi konkreetsed seosed. Vägagi mõjusad. Näis, kuis läheb sellega. Miski minus jääb (ehk) huvitatud kõrvalt-vaatajaks ! //-- Jah, jäi küll!// Nii arvasin palju aastaid hiljem. Ja arvan veelgi, et see kunagine mina oli parim millega siis toona kui hakkama sain!
CASTANEDA: “... Järgides don Juani soovitust, olen ma hoidunud kasutamast terminit „šamanism“, mis oleks tema teadmiste täpne vaste antropoloogilise klassifikastiooni järgi.“ /.../ „Antropoloogiline kirjandus kirjeldab šamanismi kui Põhja-Aasia põlisrahvaste uskumuste süsteemi, mis esineb ka mõnede Põhja-Ameerika indiaanihõimude juures ja mis väidab, et tootemlike esiisade, nähtamatute vaimsete jõudude maailm – hea ja kuri – läbistab ning täidab meie maailma, ja et neid jõude on võimalik välja kutsuda ja mõjutada vastavate isikute toimingute kaudu, kes on vahendajaks loomuliku ja üleloomuliku maailma vahel. Don Juan oli tõepoolest vahendaja igapäevaelu loomuliku maailma ja nähtamatu maailma vahel...“, (lk. 5).
„... Meile jäi seepärast rahutukstegev teadmine, et inimhing on lõputult keerukam kui meie maine või akadeemiline mõtlemine meile on õpetanud.“ /.../ „Ta on veendunud, et selgitades maailma, mis Don Juan meile pärandas, väljendame kõige paremini oma tänulikkust temale ja oma aukohust jätkata tema püüdlusi.“, (lk. 8). „... Muistsed nõiad elasid Mehhikos tõenäoliselt juba tuhandeid aastaid enne Hispaania konkistat ja nende suurimaks saavutuseks oli nõiduse baasstruktuuride loomine. Eirlist rõhku panid nad seejuures praktilisusele ja konkreetsusele.“ /.../ „Don Juan lisas, et kõik unenägemise põhialused on kujustatud ja välja arendatud juba muistsete nõidade poolt.“, (lk. 9).
„... „Ma olen veendunud, et kui inimene tahab ellu jääda, peab tema taju sotsiaalne alus muutuma.“ /.../ „“Kõik on energia. Kogu universum on energia. Meie taju sotsiaalne alus peaks olema veendumus, et energia on ainus, mis on olemas. Tuleks teha tõsine pingutus ja suunata meid tajuma energiat energiana.““, (lk. 10). „...“Meie tajumisviis on kiskjalik...“ /.../ „Väga tõhus moodus hinnata ja liigitada toitu ja hädaohtu. Aga see ei ole ainus tajumisviis, milleks me võimelised oleme. On veel üks moodus, mida ma sulle tutvustan – tajuda vahetult kõigi asjade olemust, energiat ennast.“, (lk. 11).
„...“Siin on tegemist energia omamisega, usu mind. Aga väga raske on enesele selgeks teha, et see on võimalik.“ /.../ „Kummatigi on nõiduses nii, et iga nõid peab kõike tõestama oma isiklike kogemustega.““, (lk. 15). „...“Kui öeldakse, et pole teed ilma nagualita, siis tähendab see, et inimene, nagual, on nagual sellepärast, et ta kajastab abstraktset, vaimu, paremini kui teised. Ja see on ka kõik. Me oleme ühenduses vaimu endaga ja üksnes vahetevahel mõne inimesega, kes meile vaimult mõne sõnumi toob.““, (lk. 16).67
14. detsember, xxxx.

Midagi on juhtunud minu teadlikusega. Midagi vapustavat. Teadlikuse avardumine varem kujutlematusse avarusse. Midagi kirjeldamatut ja ometi on see midagi niivõrd reaalset ja silm-nähatavat, et iga teine inimene, kellega olen nüüd kokku puutunud tajub midagi sellest. Milline suhtumine! Otse aukartlikud pilgud. Nad tajuksid kui mingit ülimat mõju-võimu minu olemuses. See tunne on tõesti jääv ja on muutnud kogu minu olemist tervikuna. Asja põhi-aluseks on kuidagi seksuaalsusega seotud. Seda viimast tajuvad eriti tervalt naised. Plahvatuslik jõud, energeetilisel tasandil kui teravad energia-lahvatused. --- ja ometi, teadlikus on eraldi-olev, kontrolliv, --- olen rattast väljas-pool. Kõigest inimlikust nõnda. Pean õppima sellena elama, kes minust on saanud.
Eilne öö ja päev. Esmalt, -- sisuliselt ma võrgutasin juuksuri-preili, nii-öelda proovides oma jõudu. Kuidas nad seal küll vaatasid! Imetlusega? Jahmunult? Tundub, et tegemist mõneti rasputinliku fenomeniga. Seksuaalne mõju-võim mingil teisel tasandil. Nende naiste käitumisest oli näha, et nad teavad midagi säärastest juhtumitest nagu minu oma nüüd. Asi mis vaja välja selgitada. Mida ma siia kirjuta, kas ma siis ei tea ise juba piisavalt palju sellest. Kõik, eranditult kõik! teised inimesed meenutasid mulle koeri, kes tunnevad ära oma isanda. Mitte ainult noored, ka minust vanemad olid tänulikud, kui neile tähelepanu pöörasin -- "säärane kellest tulevad meile valitsejad". Mingeid nüansse seejuures. Üldiselt meenutab see mulle "sipelgate elu". Tüdrukud on igati tähelepanelikumad , proovisid igati minu pilgu alla sattuda ja isegi kehaliselt kontakti saavutada (!) Saab üha kindlamaks, et sisuliselt kõik nendest vabadest noortest naistest oleks õnnelik, kui peaksin kellegi kasuks otsustama.
Selle seletamatu mõju-võimu olemus peitubki aga selles, et mina enam ei 'pea'. Seda see kõik tähendaki. Kui ma ei taha, siis ma ka ei 'pea' seda tegema. Seesmist vajadust, sundi enam ei ole. Olen sellest kõikehõlmavast kütkest vabanenud, mis inimesi harilikult maailma külge seob. Seda just, mõned neist juba mõistavad. Kohkunud respekti-tunne. See on võimalik. Mõnel üksikul. Seda teada ja olla siiski veel vaba. Ma olen suutnud säilitada mingi teadlikuse osa, mille enamus on pidanud loovutama. Ja tunnevad nad end minu juures-olekul tundub, et kuidagi "alt-üles" vaatavana. Muidugi on sellest kõigest toimunust kirjutada püüdmine üsna võimatu asi. Ma ei saa kirjutada oma kurbusest. Pean õppima --- tänama oma saatust. Selleks piisab kui jälgida inimesi. Nad ei ole sugugi nii rahul need "pidutsejad", teavad, et on üksnes "liiki säilitavaks materjaliks". 'Kala-mehed ei nuta'…
Sisuliselt leidis aset see, et näitasin end korraks "paljalt" ja sattusin kohe löögi alla, mida vaid vähesed üle elavad. Nad kas painduvad või murduvad. Mind aga ei saa enam tabada. Eelneva distsiplineeritud ja laitmatu eluga olin kogunud 'piisvalt isikliku jõudu', et suutsin surve all – 'kõrvale asetuda'. 'Nihutasin' end 'löögi' alt ära. Saan ilmselt veenduda, et kogen üha seda 'au-kartliku' suhtumist. Jäin peale vaid seetõttu, et selle 'löögi' kogu võimususe ajastasin mina ise. Otse-öeldes -- ma provotseerisin seda. Saavutamaks paregust – avardunud teadlikuse asukohta. Kui avar on nüüd 'minu' "mängu-maa" võrreldes nende inim-sipelgate omaga! Ka selles saan veenduda. Eile öösel panin end proovile ja jäin peale, näitasin oma mõju-jõudu. Minu ainuke vabadus on valida ise-oma rada. Üle liig-inimliku. Ilmselt tuleb oma jõudu pisult üha "tõestada". Aga tõsist 'ohtu' enam ei ole. Ma jäin ellu. Ühena vähestest kõigi nende "mõrvatute" hulgas. Tuleb vaadata mida oma eluga peale hakata.
CASTANEDA: „... Nõiduse selgitamisel on nõidadel kaks võimalust. Üks on rääkida kujundlikult kui maagiliste omadustega maailmast. Teine on selgitada oma tegevust abstraktsetes terminites, mis nende tegevusalaga sobivad.“ /.../ „“See tähendab, et suudad täpselt ja konkreetselt juhtida oma unenäo üldsituatsiooni“ /.../ „Muidugi on see võimalik. See kontroll ei erine sugugi kontrollist, mis meil on igas meie igapäevaelus ettetulevas situatsioonis.““, (lk. 24). „... Üldisemalt nimetas ta unenäotähelepanuks üht meie teadvuse mõistetamatut tahku, mis eksisteerib omaette, oodates hetke, mil me teda kutsume, hetke, mil me anname talle eesmärgi; see on meie varjatud omadus, mis on meis kõigis olemas, kuid mida me oma igapäevaelus kunagi ei kasuta.“, (lk. 25).
„... Taotleda tähendab soovida soovimata, teha tegemata. Võta vastu taotluse väljakutse...“ /.../ „Taotlemine on palju lihtsam ja samal ajal palju keerukam. See nõuab kujutlusvõimet, enesedistsipliini ja sihikindlust.“, (lk. 28). „... Selle saavutamise eelduseks on aga üksnes energia. Nõiad saavad selle energia, kui jaotavad arukamal viisil ümber energia, mis neil on igapäevamaailma tajumiseks.“, (lk. 33). „... et alguses on kõige raskem lõhkuda barjääri, mis takistab meid toomast unenägu oma teadlikku tähelepanusse.“ /.../ „... - igatahes minule tundus see küll kangesti psühholoogilise barjäärina, mille on loonud meie sotsiaalsus, mis hindab kõrgelt unenägude ignoreerimist.“, (lk. 36).
„... Igal võimalusel rõhutas don Juan, et energia, mis on vajalik unenäotähelepanu vabastamiseks sotsiaalsetest köidikutest, saadakse meie olemasoleva energia ümberkorraldamise teel. Õigemini poleks ta saanud öelda. Unenäotähelepanu esilekerkimine on elu ümberkujundamise otsene tagajärg. Kuna meil ei ole võimalik, nagu don Juan ütles, vajaliku tõuke saamiseks ühendada end ühegi välise energiaallikaga, tuleb kõik oma jõupingutsed suunata olemasoleva energia ümberkorraldamisele.“, (lk. 37). „...“Sa tead praegu universumi saladustest palju rohkem kui sa oma ratsionaalsel tasandil arvatagi oskad. See on juba kord meie, inimeste, häda – teada universumi saladustest rohkem kui me arvatagi oskame.“, (lk. 61).
„...“Meile pole küll õpetatud unenägusi tõsise uurimisvaldkonnana võtma, aga see ei tähenda sugugi, et nad ka tegelikult seda ei ole““, (lk. 64). „... Olin niigi temaga täiesti nõus, vaatamata sellele, et ma ei teadnud kõik tagamaid. Temaga nõustumine oli pigem mingi tunne, mis lähtus kusagilt kaugelt, mingi iidne teadmine, mille ma olin kaotanud ja mis nüüd pikkamööda leidis taas tee minuni.“, (lk. 68).68

... Ma olen juba loovutanud end jõule, mis valitseb minu saatust.
Ma ei klammerdu, seega pole mul midagi kaitsta.
Mul pole mõtteid, seega ma näen.
Ma ei karda midagi, seega mäletan ma iseennast.
Kirgas ja loobunud kõigest, lendan ma Kotkast mööda,
vabadusse.“, lk. 245.

... Ya me di al poder que a mi destino rige.
No me agarro ya de nada,
para asi no tener nada que defender.
No tengo pensamientos, para asi poder ver
No temo ya a nada,
para asi poder acordarme de mi.
Sereno y desprendido,
me dejara el aquila pasar a la libertad.“ (lk. 245-246.)69
____________________________________________________________________________________________________________________________________________________________


1 CARLOS CASTANEDA,. “DON JUANI ÕPETUSED. YAQUI (INDIAANLASTE) TEADMISTE TEE”;“THE TEACHINGS OF DON YUAN” // Tõlge: Urmas Lipand, Pärnu, 1995, Kirjastus:”Chiron”, lk. – 3—151 // New York, 1968.
2 C. Castaneda: Ibid. Lk.: 40-65.
3 Siinkohal teisel korral antud mastaapse kirjanuku nagu Carlos Castaneda raamatutest. Tegemist on antud blogis teise Castaneda tsitaatide valimikuga (ja oma kirjutisega). Kasutatud on tsitaate autori koguloomingust. Teoste markeeringuks on raamatu (järjekorra-)number. [Vastavalt: I-IX. raamat] (Ainsana ei ole kasutatud 3. raamatut siinkohal („Journey to Ixtlan“). Kuid antud blogis varem avaldatuna on ka selle teose tsitaatide valik edastatud. (Castaneda tsitaadid, antud blogi, veebruar 2014 aastal). Selle blogi 1. ja 2. Castaneda tsitaatide valmiku kokkulangevus on minimaalne (mõned laused vahest). Sisuliselt, ja rõhutatult just subjetiivses plaanis, võrdub nende kahe Castaneda tsitaadide vahendused siin blogis kui mainit autori teoste läbilugemisega. Mis muidugi tähendab ju vaid seda, et tuleb pöörduda originaalide poole. [Kõikvõimalikud pretensioonid, kommentaarid, jms. on teretulnud antud tsitaadi-valikut sisaldava kirjutise ja blogi autori maili aadressile nagu: lybeck14@gmail.com ]
4 [I.] Carlos Castaneda: „The Teachings of Don Juan. A Yaqui Way of Knowledge.“ („Don Juani õpetused. Yaqui (indiaanlaste) teadmiste tee“). Pärnu, 1995. Kirjastus: „Chiron“. Tõlkinud: Urmas Lipand. Lk.: 3-151. [C: New York, 1968.] (Lehekülje numbrid täpsemalt on teksti sees.)
5 C. Castaneda, Ibid. Lk.: 83-125.
6 [I.] Carlos Castaneda: „The Teachings of Don Juan. A Yaqui Way of Knowledge.“ („Don Juani õpetused. Yaqui (indiaanlaste) teadmiste tee“). Ibid., lk.: 67-149.
7 CARLOS CASTANEDA, II. “ERALDIOLEV REAALSUS” // “A SEPARATE REALITY: FUTER CONVERSATIONS WITH DON JUAN.” // Tõlkinud: Urmas Lipand; Pärnu, 1995, Kirjastus: “Chiron”, LK: 3-226´Tsitaadid: lk.: 20-40.
8 [II.] Carlos Castaneda: „A Separate Reality: Further Conversations With Don Juan.“ („Eraldiolev reaalsus.“) Pärnu, 1995. Kirjastus: „Chiron“. Tõlkinud: Urmas Lipand. Lk.: 3-226. (Tsitaadid siin: lk. 8-65.)
9 C. Castaneda, Ibid. Lk.71-106.
10 C. Castaneda: Ibid. Lk. 107-124.
11 C. Castaneda. Ibid. Lk.: 125-128.
12 [II.] Carlos Castaneda: „A Separate Reality: Further Conversations With Don Juan.“ („Eraldiolev reaalsus.“), Ibid. (Lk.: 71-105.)
13 C. Castaneda. Ibid. Lk.: 129-167.
14 [II.] Carlos Castaneda: „A Separate Reality: Further Conversations With Don Juan.“ („Eraldiolev reaalsus.“) Ibid. (Tsitaadid siin: lk.: 123-220.)
15 C. Castaneda. Ibid. Lk.: 170-226.
16 [IV.] Carlos Castaneda: „Tales of Power.“ („Jutustused jõust.“) Pärnu, 1994. Tõlkinud: Urmas Lipand. Lk.: 7-267. [New York, 1974.] (Tsitaadid siin: lk.: 24-93.).
17 CARLOS CASTANEDA: “JOURNEY TO IXTLAN”. (The Lesson of Don Juan).” Copyright: New York, 1974. // “Teekond IXTLANI”. (Don Juani õppetunnid”)”. // Tõlkinud Markus ja Enn Vetemaa. // A/S “Mandala”// Pärnu 1999. // Esmatrükk: Tallinn, 1992. // “Kupar”. // Lk.: 5—247. // Tsitaadid: lk: 6-79.
18 C. Castaneda. Ibid. Lk.: 85-132.
19 C. Castaneda. Ibid. Lk. 132- 246.
20 CARLOS CASTANEDA: ( IV). “JUTUSTUSED JÕUST”, “TALES OF POWER”,
Tõlkinud: Urmas Lipand, Pärnu 1994; // Copyright: 1974 // LK: 5-267. // Tsitaadid: lk.: 9-46.
21 C. Castaneda. Ibid. Lk.: 63-208.
22 C. Castaneda. Ibid. Lk.: 213-221.
23 C. Castaneda. Ibid. Lk.: 225-266.
24 [IV.] Carlos Castaneda: „Tales of Power.“ („Jutustused jõust.“). Ibid. (Tsitaadid siin: lk.: 93-257.)
25 CARLOS CASTANEDA; (V). “JÕU TEINE RING” // “THE SECOND RING OF POWER” //
Tõlkinud: Urmas Lipand; // Pärnu , 1995 //Kirjastus: “Chiron”; // Kaaneillustratsioon: NAVITROLLA; // Copyright Laws: 1977. // LK: 3-236. Tsitaadid. lk.: 21-146.
26 C. Castaneda: Ibid. Lk.: 147-230.
27 [V.] Carlos Castaneda: „The Second Ring of Power.“ („Jõu teine ring“.) Pärnu, 1995. Kirjastus: „Chiron“. Tõlkinud: Urmas Lipand. Lk.: 3-236. [New York, 1977.] (Tsitaadid siin: lk.: 39-106.).
28 CARLOS CASTANEDA: “KOTKA AND” // “THE EAGEL’S GIFT” // Tõlkinud: Urmas Lipand. // Pärnu 1995, // Kirjastus: “CHIRON”. // Copyright Laws: NEW YORK: 1981, // Tsitaadid lk.: 5-19.
29 C. Castaneda. Ibid. Lk.: 20-115.
30 C. Castaneda. Ibid. Lk.: 131-146.
31 C. Castaneda. Ibid. Lk.: 148-223.
32 [V.] Carlos Castaneda: „The Second Ring of Power.“ („Jõu teine ring“.) (Tsitaadid siin: lk.: 112-190.).
33 CARLOS CASTANEDA: “SISEMINE TULI” // “THE FIRE FROM WITHIN”. Tõlkinud: Urmas Lipand, Pärnu, 1995. // Kirjastus: “Chiron”. // LK. – 3—231. // Tsitaadid lk.: 6-20.
34 C. Castaneda. Ibid. Lk.: 21-36.
35 C. Castaneda. Ibid. Lk.: 37-103.
36 [V.] Carlos Castaneda: „The Second Ring of Power.“ („Jõu teine ring“.) (Tsitaadid siin: lk.: 193-231).
37 C. Castaneda. Ibid. Lk.: 106-129
38 C. Castaneda. Ibid. Lk.: 135-155.
39 C. Castaneda. Ibid. Lk.: 156-214.
40 [VI.] Carlos Castaneda: „The Eagle´s Gift.“ („Kotka and“.) Pärnu, 1995. Kirjastus: „Chiron“. Tõlkinud: Urmas Lipand. Lk.: 5-251. [New York, 1981.] (Tsitaadid siin: lk.: 7-30.)
41 CARLOS CASTANEDA: “VAIKUSE JÕUD”, “THE POWER OF SILENCE”.
Tõlkinud: Urmas Lipand, // Pärnu, 1995. // Kirjastus: “Chiron”. LK. – 5. – 208 //Tsitaadid lk.: 6-26.
42 C. Castaneda. Ibid. Lk.: 27-37.
43 [VI.] Carlos Castaneda: „The Eagle´s Gift.“ („Kotka and“.) (Tsitaadidi siin: lk.: 91-130.)
44 C. Castaneda. Ibid. Lk.: 39-59.
45 [IX.] Carlos Castaneda: „The Art of Dreaming“. („Unenägemise kunst“). (Tsitaadid siin: lk.: 130-209.)
46 C. Castaneda. Ibid. Lk.: 61-84.
47 [VI.] Carlos Castaneda: „The Eagle´s Gift.“ („Kotka and“.) (Tsitaadid siin: lk.: 137-211.)
48 C. Castaneda. Ibid. Lk.: 85-102.
49 C. Castaneda. Ibid. Lk.: 103-128.
50 C. Castaneda. Ibid. Lk.: 131-182.
51 [VII.] Carlos Castaneda: „The Fire Fom Within: Teachings of Nagual Don Juan.“ („Sisemine tuli“). Pärnu, 1995. Kirjastus: „Chiron“. Tõlkinud: Urmas Lipand. Lk.: 3-231. (Tsitadid siin: lk.: 6-26.)
52 CARLOS CASTANEDA: “UNENÄGEMISE KUNST” // “THE ART OF DREAMING”. Tõlkinud: Kadri-Ülle ja Vello Masing. // Pärnu 1996. // Kirjastus: “Chiron”. // Copyright Laws: 1993, //Lk. 5 – 219. // Tsitaadid lk.: 5-49.
53 [VII.] Carlos Castaneda: „The Fire Fom Within: Teachings of Nagual Don Juan.“ („Sisemine tuli“). (Tsitaaadid siin: lk.: 29-37.)
54 C. Castaneda. Ibid. Lk.: 59-134.
55 [VII.] Carlos Castaneda: „The Fire Fom Within: Teachings of Nagual Don Juan.“ („Sisemine tuli“). (Tsiataadid siin: lk.: 45-89.)
56 C. Castaneda. Ibid. Lk.: 147-174.
57 C. Castaneda. Ibid. Lk.: 187-219.
58 VICTOR SANCHEZ: “DON CARLOSE ÕPETUS. Carlos Castaneda raamatute praktilne kasutamine.”; Tallinn, 1997. Lk.: 3-351. Tsitaadid lk.: 7-38.
59 [VII.] Carlos Castaneda: „The Fire Fom Within: Teachings of Nagual Don Juan.“ („Sisemine tuli“). (Tsitaadid siin: lk.: 111-145.)
60 V.Sanchez. Ibid. Lk.: 39-105.
61 [IX.] Carlos Castaneda: „The Art of Dreaming“. („Unenägemise kunst“). Pärnu, 1996. Kirjastus: „Chiron“. Tõlkinud: Kadri-Ülle & Vello Masing. Lk.: 5-219. [C: 1993.] (Tsitaadid siin: lk.: 72-96.)
62 V. Sanchez. Ibid. Lk.: 126-240.
63 [VII.] Carlos Castaneda: „The Fire Fom Within: Teachings of Nagual Don Juan.“ („Sisemine tuli“). (Tsitaadid siin: lk.: 146-221.)
64 [VIII.] Carlos Castaneda: „The Power of Silence“. („Vaikuse jõud“). Pärnu, 1995. Kirjastus: „Chiron“. Tõlkinud: Urmas Lipand. Lk.: 5-208.(Tsitaadid siin: lk.: 6-42.)
65 [VIII.] Carlos Castaneda: „The Power of Silence“. („Vaikuse jõud“). (Tsitaadid siin: lk.: 46-120.)
66 [VIII.] Carlos Castaneda: „The Power of Silence“. („Vaikuse jõud“). (Tsitaadid siin: lk.: 129-193.)
67 [IX.] Carlos Castaneda: „The Art of Dreaming“. („Unenägemise kunst“). Pärnu, 1996. Kirjastus: „Chiron“. Tõlkinud: Kadri-Ülle & Vello Masing. Lk.: 5-219. [C: 1993.] (Tsitaadid siin: lk.: 5-16.)
68 [IX.] Carlos Castaneda: „The Art of Dreaming“. („Unenägemise kunst“). (Tsitaadid siin: lk.: 24-68.)

69 [VI.] Carlos Castaneda: „The Eagle´s Gift.“ („Kotka and“.) (Luuletused siis siin: lk.: 245-246.). THE END.