Carlos Castaneda:
„Don Juani õpetused. Yaqui indiaanlaste teadmiste tee.“
„The Teachings of Don Juan. A Yaqui Way of Knowledge.“
_________________________________________________
______
Olen juba andunud oma saatust _____________
_______________
juhtivale jõule ______________________
___ Ma
ei klammerdu millegi külge , ________________
__________
Seega pole mul ka midagi kaitsta _______
___ Mul
pole mõtteid , seega ma näen ______________
___ Ma
ei karda midagi , seega ma mäletan ennast
_______ Eraldiolev
ja sõltumatu ____________________
___ Lendan
ma noolena Kotkast mööda , ________
___________ et
olla vaba ..... ______________________
San
Juan de la Cruz: “Diehos de Luz y Amor”
August
___________
Kirjutades
siis ühe elu lugu, ühe elamise lugu. Midagi sellist, mida saab
kogeda alles dekaadide möödudes. See kõik on juba ammu olnud, see
kõik on tänaseks juba ammune minevik. Kuid nõnda, nagu see lugu
siin järgnevalt hargneb, nõnda just see kunagi oli ja toimus ja
juhtuma sai. See on vägagi eriline lugu sest see kõik toimus kunagi
ammu, see on kauge minevik. Kuid see on ühe inimese lugu, inimeseks
saamise, inimeseks olemise lugu. Ja sellisena jäädvustamist väärt.
Olin seda lugu kirja pannes palju noorem kui praegu, see on endise
aja lugu. See on ka ühe rikutud nooruse lugu. Sest paljutki on
teiseks saanud, selle aja jooksul. See on ühe endise aja nooruki
lugu. See on midagi sellest, mis oleks võinud olla, mis oleks võinud
teoks saada, kuid siiski see kõik ei õnnestunud. Seda lugu lõpuni
lugedes vahest kunagi mõistate, miks see ebaõnnestus, see
määratlematu miski, mis ebaõnnestus. Süüdistada pole kedagi, see
oli lihtsalt juhus ja aeg oli see, mis kõik nõndamoodi kujunema
pani. Kuid see oli noorus, see oli lootusrikas ja pulbitsev noorus,
see oli keegi teine, kes need read kunagi siia kirja pani, olin siis
keegi teine, palju noorem ja paljuski lootusrikkam. Nüüd on
möödunud palju aega ja nüüd näen kõike olnut kui teise pilguga.
Ja see, keda ma niimoodi, üle pika aja näen, see kes selle loo
kunagi siia kirja pani, see on keegi teine inimene, parem inimene kui
mina praegu. Elu on seda kõike mulle õpetanud.
Augusti lõpp xxxx A.D.
Esimene
päev, meenutamisi.
Mälestused,
juba olnu tunded. Meenub väga ammusi mälupilte, katkeid
neist. Lõhn. Maitse suus. Eelkõige kirjeldamatus, muidugi.
Kõige
sügavam kord nüüdsest.
Sügavus
ilmneb kuuldavalt: Kui helimuster --- kõla-vormid .
Või
nagu stero-pilt. Väga haarav.
Aistingute
mitmevärviline gamma , --- füüsline reaktsioon , nt.
surutused peas , "rõhu-asetused" . Relakstioon , mis
läheb üle uueks . Erakordne kuulmise selgus --- tuleviku
kõlasid Londonist ,
Nicolette'i . See eriline tunne --- maitse? Suurepärane .
Üle
nii pika aja enamast aimu saada .
Mälestused,
mälestused... -- See kõik oli nii ammu juba ometigi, kunagi väga
ammu leidis see kõik aset siis kunagi. Ikka veel meenuvad need
ammused mälupildid, katked neist. Ei tea kui ammuseid aegu meenus
mulle siis, kui seda kõike kunagi kirja panin esmakordselt. See kõik
on kirjeldamatu, kogu see aastatega teisnenud maailmapilt. Juba siis
kui seda kirjatükki alustasin, rohkem kui dekaad tagasi, -- juba
siis oli paljutki juba ununemas. Ja mida olen unustanud kõik
tänaseks päevaks...? --- „Aistingute mitmevärviline gamma“...
-- See oli siis kunagi kui uue alguse aeg, kui oli veel lootust
millekski kenamaks, mida lootsin leida ees. Ja need tuleviku-kõlad
osutusid petlikuks. Ja möödunud on selle kirjtamise algusest otse
lõputult pikk näiv ajavahemik. Nii palju aega on sellest möödunud.
Kas üldse kirjutada, üritada ümber-sõnastada ja ümber-mõelda
neid ammuseid aegu. See oli ju nii ammu juba, kui paljut veel toona
lootsin ees ootamas. Ja nüüd on lihtsalt kogu see aeg möödunud,
otsekui polekski seda aega olnudki...?
DON
JUAN: “Para
mi solo recorrer los caminos que tienen corazon, culquier camino que
tenga corazon. Por ahi yo recorro, y la unica prueba que vale es
atraversar todo su largo. Y por ahi yo recorro mirando, mirando, sin
aliento.”
Carlos
Castaneda:
: “…
klassifitseerimiskatse tulemuseks ei olnud midagi muud, kui
kategooriate ülevaatlik nimekiri.” // “… nõiduse teadmised
arusaamatud läbielatavate nähtuste ebamaiste karekteristikute
tõttu.”, lk. 12. /.../ “… tarkuse või õige eluviisi
saavutamiseks vajaminevate teadmiste omandamisega.”, lk. 13. /.../
“… et, teadmised on jõud //Jõud sõltub teadmiste liigist, mis
kellelgi on. Mis mõtet on teada asju ?”, lk. 16. /.../ “…,
et võib tunda silmadega, kui ei vaadata silmadega otse asjadele.”,
lk. 24.1
Teine
päev, õhtu , öö pigem...
--
Vähem , aga täiesti tuntavalt .
Eilne
ka väga sügavalt . Kui kohtumine mõistuslike olenditega.
Mitte küll "maavälistega" . See mõtlemise ja
tajumis-protsesside ääretu paljutahulisus .
Nüansside
rikkus . Ja vastused , kui osata küsimusi seada. Konkreetsed
juhised . Inim-kujude "anti-sümpaatiline läbi-valgustamine
" .
Lisanduvad
meetmed 'mitte-tegemise' vallast ---"vaja"
kõik üles-kirjutada , näha nähtamatut --- leida end hoopis
teises, täiesti tundmatus 'kohas' ? Ja kas enam
"ennast"? Teatud praktikad. 'Levitatio',
raskus-kese 'tahke' asukoha tajumine, aktiviseerida teine
tähelepanu.
Ja
nõnda ma kohtasingi nonde olevustega, kes pole kui siitilmast ega ka
sealtpoolsest. Eriti mõsituslikud nood ei näinud just olevat,
vahest veidi vaid mõistatuslikud. Kuid rohkem kui positiivset oli
kogeda just küündimatut ja ebameeldivat ja negatiivset. Toona
kunagi, kui seda kirjutist alustasin, ei oleks osanud veel oletadagi,
et midagi taolist ees ootab. Muidugi on osutnud nood mõtlemise ja
tajumisega seotud protsessid paljuski mitmetahulisemaks kui kunagised
kõige fantaasiaküllasemad oletused. Nüansside-rikkus, muidugi,
kuid vägagi erinevas mõttes. Poleks osanud oletadagi säherdust
negatsioonides väljenduvat mõttetust toona mitte mingiski mõttes.
Kuid mida ma siis kunagi üldse oleksin osanudki oodata või oletada.
Seega saab sellest kirjatükist midagi, mis kui liidendab kokku kaks
erinevat maailmatajumise viisi, endise ja praeguse ja vahest ka
tulevasegi veelgi. Kui üldse ootab midagi siin ees, siin maal ja ei
tea kas üldsegi. Otsekui ajatust vaatenurgast näen ma seda kõike
siin kirjutades. Kokku saab liidendatud nii noorus kui ka see, mis
järgnema sai seatud. Kuid oli kena aeg see ammune ja ei kahetse, et
toona just selle raja valisin. Sest vähe on olnud midagi huvitavat
harilikus mõttes. See kõik oli aga ühe erandliku kuigi rikutud
nooruse lugu... Üks ammune lugu, üks endise aja lugu. Kuid siis,
kui see aset leidis oli see ülimalt kena ja vaimustavgi. Kuid
nüüdseks on see kõik, muidugi, juba ammune minevik. Ei tea, mis
aga ootab veel ees...?
Kolmas
õhtu ...
Meeleolu
hajevil , või kuidagi häiritud , seega mõjus vähem . Ei
mäleta .
Päevased
reaktsioonid -- kuumalained, kerged ja mitte häirivad. Pea
märkamatud tähelepanu hajumise hetked – ebaoluline...
Kehalised
tunded, pea-aegu kui hakkaks midagi meenuma. Mida ? -- Teatud
kohad -- unenäolised, näod ? tegevus? -- tunne , väga tuttav .
Suurenenud rõõmsameelsus ja sihiteadlik kontroll .
Öö-päev
vahele -- ilma -- oma-pärane seisund , mida varasemastki
meenutada -- meeldiv reaktsioon , üllatav ? ---
Ja
muidugi -- olulises kirjeldamatu, nagu kogu see valdkond . On's
võimalik konsentreerumisvõime suurenemine ?-- midagi just
nõnda . Mittetegemise-kirjutamise mõju kohene ja üllatav kui
häiritus , ärritus -- nõnda piiritletav .
Raskus-keskme
asendi määramisel kummalised füsioloogilised mõjud. Ühel
hetkel, suurema vaikuse ja konsentratsiooni seisundis nagu
mingi meeldiv elektrilöök -- tasane ja üdinitungiv . Ja
kuidas küll ! --- tuttav ?
Oluline
punkt . Meenutada .
Unenägude
mäletamisele -- suurim tähelepanu (teine)
Neljas
õhtu , öö. -- Väga eriline kehalis-vaimne seisund . Meeldiv
aga mitte ainult !
Seekord
mitte kuulmisele-nägemisele . Muusika oli taust , mis saatis
ülemineku protsessi (,taipamine , et nõnda ebateadlikult juba
pikka aega.)
DON
JUAN: “Inimene
läheb teadmiste juurde, nagu ta läheb sõtta, täiesti ärkvel,
hirmuga, lugupidamisega ja absoluutse eneseusaldusega. Minna
teadmiste juurde või sõtta mingil teisel viisil on viga, ja kes
iganes seda teeb, elab oma samme kahetsedes.”, lk. 40. /.../
“Inimene elab ainult selleks, et õppida. Ja kui ta õpib, siis
sellepärast, et see on tema saatuse loomus, heaks või halvaks."”
lk. 50. /.../ “Teadmistega inimene on üks selline inimene, kes on
järginud truult õppimise raskusi. / Inimene, kes on tormamata või
vankumata läinud nii kaugele, kui ta võib, jõu ja teadmiste
saladuste lahendamisel.”, lk. 65.2
Õnnestus
kõige kaugemale (seni?) piiri peale jõuda . Hämmastav asi.
-- Otsekui valguse sähvatused ( ja valgus-kiir , mis jääb
peale väga kiiret liikumist). Need seostusid kuidagi kaugemate
ja nõrgemate -- ootamatute? helidega. Ja otsekui kehalised
valguse-sähvatused. Samal ajal muusika taust ja suurem (!)
teadlikkus sellest -- seega teatud ärkvel-olu -- ehk
vahe-seisund. Jälgisin linti lõppemas ja ometi, -- kõige
sügavamal ära just lindi lõppedes.
Aja
aeglustumine -- kiirenemise? fenomen. Varasemad rohked
kogemused. See kõik teise tähelepanu aktiviseerimise
harjutuse raames. Üldiselt lühidalt, hiljem magama ilma, et
oleks õnnestunud korrata.
Üldiselt
: mõju -- midagi, kuidagi, -- ka siis kui otsest mõju nagu
polegi .
Midagi
on muutunud, muutub üha ja veel enamgi. Pöördumatult.
Sest
--- ma tahan seda. Seda selleks, et oleks eesmärk .
CARLOS
CASTANEDA: „... midagi muud ei tuleks püüda, kui
rajada lõputult pika tee algus ja suund. Mingi süstemaatilise ja
kindla täielikkuse rõhutamine võib lõpuks olla vähemalt enda
illusioon. Täiuslikkust võib üksikuurija siin saavutada ainult
subjektiivses mõttes, et ta annab edasi kõik, mida on olnud
võimeline nägema.“ (Georg Simmel.), (lk. 3).3
„...
Carlos Castaneda viib meid don Juani juhendamisel läbi
videvikuhetke, läbi selle universumis oleva lõhe, mis on
päevavalguse ja pimeduse vahel, maailma, mis ei ole mitte üksnes
teistsugune kui meie oma, vaid täiesti teistlaadi reaalsusega.“
/.../ Asi on pigem selles, et erinevate inimeste maailmadel on
erinevad kujud. Metafüüsilised eeldused on erinevad: ruum ei ühti
Eukleidese geomeetriaga: aeg ei moodusta lakkamatut voogu,
põhjuslikkus ei vasta Aristotelese loogikale, inimest ei eristata
mitte-inimesest ega elu surmast, nagu meie maailmas.“, (lk. 5).
[Saatesõnast viimane lõik, saateks esimesele köitele.]
„...
Kuid inimesed... /..../ „...uskusid, et tal on mingit liiki
„salajasi teadmisi“, et ta oli brujo. Hispaaniakeelne sõna
brujo tähendab ravijat, maagi, nõida. See tähendab
põhiliselt isikut, kel on erakordsed ja tavaliselt kurjad võimed.“,
(lk. 8). „... Olen nimetanud need „ebatavalise reaalsuse
olukordadeks“, mõeldes sellega mittetavalist reaalsust, vastandina
tavapärase elu tavalisele reaalsusele. See vahetegemine põhineb
ebatavalise reaalsuse olukordadele omasele sisemisele tähendusele.
Don Juani teadmiste kontekstis peeti neid reaalseteks, ehhki nende
reaalsus oli tavalisest reaalsusest erinev.“, (lk. 13).
„...
„on jõud, mida inimene võib tuua enda ellu enda aitamiseks, nõu
ja jõu saamiseks, mis on vajalik ükskõik kas siis suurte või
väikeste, õigete või valede tegude täideviimiseks. See ally
on vajalik inimese elu tõstmiseks, tema tegude juhtimiseks ja
teadmiste edendamiseks. Õigupoolest on ally asendamatu abi
teadmiste saamiseks.“, (lk. 40).4
________________________
Taipamise
valgustav hetk...
Kui
ühel hetkel täiesti ootamatult enamast aru saada .
Iseoma
nõmedusest -- ilma lõputa rumalusest. Ühest hetkest suuta
oma nõmedusele selg pöörata - Lõplikult.
Muutus,
mis aset leiab on midagi pöördumatut. Minna on siit alates
vaid kaugemale senise armetusest . Tagasi-langemise võimalust
ei ole, ka eksisammud viivad edasi, kaugemale. Üha kaugemale,
edasi...
Rahu,
rõõmu, kindluse ja jõu juurde. Sinna kuhu igatsed.
Arusaamine tähendabki vastutuse enda peale võtmist . Mõista,
et nüüdsest lasub vastutus enda elu-sädeme eest ise-enesel
. Kui jätta otsustamata , jätkuvalt -- saab otsustavaks selle
mitte-tegemine ...
Ja
mida tähendab enese-tähtsus . Miks oli sellest nii raske
aru saada? Ümbritsev oma olemuselt süüdimatult ükskõikne
. Üksik oma hirmu, sellest rõhutatult trotsiva vaimuga on
viimseni üksi . Seda sügavamale , mida rohkem ennast vihkab
seejuures . Lootusetult .
Süüdistades
, väsides, surmani ära väsides . Ja ilma lootuseta . Armetu
nõmedus. Taipamine on kui -- lasta vaikusel , mõjul, kõnelema
hakata ja juhatama... Näha, mis on valesti.
Taipamine
on kui --- silmade avanemise protsess . Pimestavalt sähvatav
aru-saamise kõnetatus.
Kui
paljut on senises armetut ja nõrka . Olgugi see ära-tundmine
. Tajuda selleski võimalust. Midagi väga haruldast , vahest
.....
Võib
ka nõnda --- kümme aastat , -- terve elu --- siia punkti
jõudmaks. Mida tähendab muutuse võimalus .
---
Enda sees. Hoiaku küsimus...
DON
JUAN: “Sa
pead olema tugev inimene ja su elu peab olema õige. Mis on õige elu
? Elu, mis elatud kaalutletult, hea, tugev elu.”, lk. 83. /.../ “…
oli andnud minu tegudele tagasivõetamatu tunde. Tema seisukoht oli,
et kui inimene hakkab tegutsema, siis ei ole mingit viisi selle
peatamiseks. // “… imelikud mõtted, s.t need olid imelikud
selles mõttes, et näisid tulevat tavalistest mõtetest erineval
viisil. Olen tuttav viisiga, kuidas ma mõtlen. Minu mõtetel on
kindel kord, mis on minu enda oma ja iga kõrvalekalle on märgatav.”,
lk. 124. /.../ “See, mida pidasin hääleks. Oli rohkem nagu miski,
sosistamas mõtteid mulle kõrva: Miski mõtles minu jaoks. Mõtted
olid väljaspool mind. Teadsin, et see oli nii…”, lk. 125.5
“…
olin tulnud vältimatule otsusele, et olin näinud maailma viisil,
mis oli struktuurselt erinev tavalisest nägemisest. // olid / alati
minu maailma visuaalse mõiste piirides.”, lk. 139.
Et
jõuda tahta , olla 'leheke tuules', see tunne.
Tolmukübeke ja universum. Ja ometi kõik mis on, kunagi üldse
olema saab . --- Võimalus millekski enamaks. Seda tähendab
eesmärk . Mis omakorda põhimõtteliselt formuleerimatu . Nagu
kõik olulisem .
Tagasi-teed
ei ole , ei ole kunagi olnud . Koht kus praegu seista ei
ole mäehari . Pärast kurnavat eksirännakut sombuses orus ,
ühtäkki jõuda hingematvalt kõrge mäe jalamile . --- Ja
asuda tõusma , teades , et võimalikkuse sees on tippu vähe
tõenäoline allutada.
CARLOS
CASTANEDA: ... Selleks ajaks tunneb inimene oma soove, ta
teab, kuidas neid soove rahuldada. Ta võib ette aimata oma uusi
õppimise astmeid ja kõike ümbritseb terav selgus. Inimene tunneb,
et midagi ei ole tema eest varjatud.“ /.../ „See sunnib inimest
mitte kunagi eneses kahtlema. See annab talle kinnituse, et ta võib
teha kõike, mis talle meeldib, sest ta näeb kõiki asju selgelt. Ja
ta on julge, sest ta on selge, ja ta ei peatu mitte millegi ees.“,
(lk. 67).
„...
Seepärast pead alati meeles pidama, et rada on ainult rada. Kui
tunned, et sa ei peaks seda mööda minema, siis ei tohi sa mitte
sellele jääda, mitte mingil tingimusel. Et omada sellist selgust,
pead elama distsiplineeritud elu.“ /.../ „Vaata iga rada lähedalt
ja kaalutlevalt. Proovi seda nii palju kordi, kui pead vajalikuks.
Siis esita endale – ja ainult endale – üks küsimus. See on
küsimus, mida ainult väga vana inimene esitab.“ /.../ „Kas
sellel rajal on süda? Kõik rajad on samad: need ei vii kuhugi.“,
(lk. 85).
„...
kui tal ei ole otsustavust, eesmärgitunnet, mis on vajalik
õppimiseks. Kui inimesel on aga selge paindumatu taotlus, ei ole
tunded mingil määral takistuseks, kuna ta on võimeline neid
kontrollima.“, (lk. 88). „... Et käsitleda seda jõudu, ütles
ta, peab elama laitmatut elu. Laitmatu elu mõiste ei kuulunud ainult
ettevalmistava perioodi juurde, vaid moodustas ka inimese suhtumise
pärast kogemust.“, (lk. 112).
„...
kuid me peame järgima teatud samme, sest nendes sammudes leiab
inimene jõudu. Ilma nendeta oleme eimiski.“, (lk. 127). „... on
nagu naine, ja nagu naine, meelitab ta inimesi. Ta seab lõkse iga
nurga peale.“ /.../ „Kuid tema lõks on selleks, et panna sind
uskuma, et tema tee on ainus.“, (lk. 128). „... Ta ahvatleb
inimesi ja annab neile jõu tunde. Ta tekitab neil tunde, et nad
võivad teha asju, mida ükski tavaline inimene ei suuda. Kuid see on
tema lõks.“, (lk. 129). „... On olemas
koht, kus kaks maailma teineteist katavad. Lõhe on seal.“ /.../ Et
sinna saada, peab inimene kasutama oma tahet. Ta peab, ütleksin,
arendama välja kõrvalekaldumatu taotluse selle jaoks, ühese
pühendumise.“, (lk. 149).6
____________________________
Päevad
on muutunud niivõrd rõõmsameelseiks, et võiks hakata või
ise-oma identiteeti kaotama. Kurbust. Raske-meelsust.
See
tunne mis jääb, on nihkunud eemale. Juures olnust--
eemal-olekuks...
Asjade
seis füsioloogilisel kordinaat-teljestikul . Teotsemise tahe ,
julgus ja rõõm . Hoogsus -- elaan---'elamise jõud '
.... ?
Tunda
ennast enda raamidest suuremana . Väga suureliselt . "Kas
ta on ....?" --- Näivus ? -- so. eri-omane reaalsus .
Pluralis .
"Liiga
väike maailm , et mahtuda siia maailma ...."
Reaktsioonile
ma ei mõtleks . Milleks tähtsustada nimelt seda . Seniks
kuni .... Tuhanded mõtted . --- Juhul kui ühe-korraga --- oleks
see plahvatus. Veelgi tuhandeid mõtteid . Või miljon vähem
?
(2.
milj. : 3+5) Teise maailma kõla . Millise ?
Erisuste
muusika ...
DON
JUAN:
“…esile
manada spetsiaalse taju ulatuse. // “… oli vaja esile kutsuda
vajalik taju ulatus.”, lk. 20. /:::/ „Kuid
teadmine on jõud ja kui inimene kord astub teadmiste teele, ei ole
ta enam vastutav selle eest, mis võib juhtuda nendega, kes astuvad
temaga kontakti.”, lk. 29. /.../ “… sest / peab vähendama
miinimumini kõik elus mittevajaliku, et vastu pidada…”, lk. 37.
/.../ “Sinu
otsus tulla oleks pidanud need võitma. Tulid sellepärast, et
tahtsid tulla. See on sõjamehe tee. // .. et kõige tõhusam moodus
elada on elada nagu sõjamees. Muretse ja mõtle enne, kui teed mingi
otsuse, aga kui sa selle teed, siis mine edasi, vabana muredest ja
mõtetest. Sind ootavad / teised otsused. See on sõjamehe tee.”,
lk. 40.7
Planeerida
ette ära iga sekund , mis tuleb . Blödes Trieb!
Kõik
, mis tuleb --- tuleb .... Pildid , mida vaadata . Kõla ....
Maitse
, tunne --- meelelisuse maailm .
Ehk
täpsemini --- meeleline polaarsus . (Epistolaarne )
Võib
saada ka tühiseid vastuseid . Mida iganes --- kuidas, kuhu ?
pilku suunata . Nii praktilisi teotsemis-juhendeid kui
"eksistentsiaalseid" aimdusi .
Võlur
, mis näeb inimesed läbi .
Inimesed
on paika pandud .
Kaks
nädalat ja kaks ilma .
Eufooria
? --- Mõneti , rakendatav . Väga kirjutatav . Tulevik
paika-panna suurem-jaolt ebaolulisena .
Ette-nähtav
- - - ' s e c u n d a r i o ' . . . .
Oluline
ei asetse kategoriaalselt teisel tasandil -- ajaliselt -- see
on praegu . Igavene nüüd ja praegu .
Kui
palju sekundeid on ühes inim-elus ? --- Niipalju võimaluse
igavikke . Näha tulevikus minevikku ...
CARLOS
CASTANEDA: „... Hakkasin kaotama seda kindlust, mida me kõik
omame, et igapäevase elu reaalsus on midagi, mida võime eeldatuks
pidada.“, (lk. 8.) „... Ameerika indiaanlastele on võib-olla
tuhandeid aastaid see ähmane nähtus, mida meie kutsume nõiduseks,
olnud tõsine, siiras praktika, mis on võrreldav meie teadusega.“,
(lk. 11.)
„...
kuidas end kaitsta -“ /.../ „... jõu eest, mida ta on
rakmestanud, mis ei ole ta ise ega keegi teine.“, (lk. 29.) „...
Kui sa seda kord õpid, võid näha maailmas igat üksikut
asja teistsugusel viisil.“ /.../ “Kui iganes sa vaatad asjadele,
sa ei näe neid. Ma arvan, et sa vaid vaatad neid, et teha
kindlaks, et seal on midagi.“ /.../ „Teisest küljest aga, kui
õpid nägema, ei ole asi kunagi sama mis siis, kui sa seda
näed, ja siiski on see sama.“, (lk. 31.)
„...“See
oleks nagu küsida, mida meie, inimesed, teeme maailmas. Ma tõesti
ei tea. Oleme siin, see on kõik.“ /.../ Võib-olla on nad olnud
siin enne meid.“ /.../ „Meie, inimesed, ei ole mitte alati siin
olnud.“ /.../ „Meie, inimesed, teame väga vähe maailmast.“,
(lk. 34.) „... et minu arvates on don Juan praegu, nagu ta oli
olnud minevikuski, suur nõid. Võib-olla kõikidest kõige suurem.
Et tunnen – temas on tõesti midagi ebatavalist.“, (lk. 60. )
„... Julgust
ei nõiu. Julgus on midagi isiklikku. Nõidumine on inimeste
kahjutuks, haigeks või tummaks tegemiseks. Sõjameheks ei saa
nõiduda. Et olla sõjamees, peab olema kristallselge...“, (lk.
65.)8
____________________________
Kirjutades
'valgustusest' .
. . .
----
midagi millest kirjutada aga ei saa . Kirjutades
kirjeldamatust .
Üha
sügavamale , kaugemale sinna teise maailma -- uskumatu -- aga
veel on iga viimane kogemus üha parim .
Mäherdune
võrratu tähendusrikkus !
Kardinaalselt
teisenenud vaatamise viis , mis ei jäta midagi muutmata...
Teistsuguse maailma-tajumise käegakatsutav reaalsus . Kohati --
mõnel järele-andlikumal hetkel --- seda võib olla isegi
liiga palju korraga .
Et
tüdimusest saaks midagi imelist . Istuda pilkases öös ja
vaadata nagu päevavalguses ja 'näha'...
---
Midagi jahmatavat ---
Ebareaalses
helendavas kumas justkui "joonistuks välja"
unenäolise maastiku piirjooned . Eriliselt vaadates .
Väga
erilises seisundis seal-juures .
Näha
täiesti pimedas ja näha seda...
C.
Castaneda & Don Juan:
“Seetõttu
on kõik asjad võrdsed, ja olles võrdsed, on need tähtsusetud.”,
lk. 71. /.../ “… et meie kui inimeste osa on õppida, nii heas
kui halvas // … et miski ei ole tegelikult tähtis. // … et
teadja elab tegutsemise läbi.”, lk. 73. /.../ “Meie kui inimeste
osa on õppida ja teadmiste juurde minnekse nagu sõtta. Teadmiste
juurde või sõtta minnakse hirmuga, lugupidamisega, teadlikuna
sellest, et minnakse sõtta, ja usaldades end täielikult. Usalda
ennast …”, lk. 76. /.../ “Sul on hämmastav meetod, kuidas sa
saad kõik enda kasuks tööle. Sul on midagi, mis aitab sind igal
teetollil. Selle kohta, kuidas sa õpid jõudusi tundma, ei ole teist
võimalikku seletust. Enne tegid seda / … nüüd oled seda teinud
…// Pead konsentreeruma faktile, et sul on suur anne, ja jäta
teised kaalutlused kõrvale.” // … sest elamiseks ei ole mingit
teist moodust.”, lk. 105-106.9
Pool
tundi möödus nagu üks sekund , tunnid on kui hetked .
Teine aeg , teine ise , teine reaalsus.
---
See, mida eelistan.
Sõna-sõnalt
--- kui suuta meenutada kõike olnut --- leiaks sealt vastused
kõigile küsimustele.
Eeskätt
nendele , mida sõnastada veel ei oska. Kõikketeadev
selgus.
'Selgelt-nägemine'...
--- Nii sügavale ära!
See
on see
'eraldiolev reaalsus'
, --- vaieldamatult leiab kirjeldamatau aset 'vasakul
poolel '
--- kõrgendatud teadvus-seisundis . Sellest see aru-saamise
uskumatu selgus --- ja ka mäletamise raskus . Kuigi , -- kõik
on alles kuskil .
Küsimus
rütmist . -- Selleks , et tajuda kiireimaid sähvatusi
ümbritsevas kaoses vaja paradoksaalselt siseneda aeglase
tajumise maailma.
Need
sähvatused une ja ärkvelolu piiril saavad justkui
"lahti-kodeeritud" . Mis ilmneb on kui
tulevärgi-taoline impulsside kaskaad . Osa jääb , enamik
sellest jääb kuhugi teadvustatuse piirimaile , -- pole sõnu ,
mõtteid , et äragi tunda ja ilmselt veelgi ! teisenenud
nägemise oskust . --- Aga kõik senised verstapostid
tunnetuse piirimaadele oleksid kui seljataha jäänud .
Pildid
, mis kaosest moodustuvad on pealispinna läheduses , samuti
muusikaliste kõlavormide sügavus .
---
Senine 'põhi'
osutub üha ennatlikuks hinnata . --- Maailma kihiline loomus
. On olemas täiesti erinevaid tajumise maailmad . Kihiti .
Mannetud
sõnad ! Ei üritagi aga midagi "üles kirjutada"
-- st. võimatut . Registreerides mööduvaid versta-poste
mõõtmatusse sügavusse suundudes .
Ja
selleks , et --- meenutada .....
See
on ääretult oluline , -- see on ülesanne . Vasakult
poolelt vaadatuna seadistub tava-parem-poolsus küll armetult
piiratuna , aga annab ka mingit õrna "lootust" .
Tavapärane uimane nürimeelsus --- saaks nagu alateadlikult
mõnel hetkel aimu kogu sellest varjatud sügavusest . --- Ei
saa küll aru aga ähmaselt mäletaks nagu ?
Midagi
siin on . Teel enese ühtsuse poole . Mäletada .
Maailma
saab silmadega ringi pöörata . Sõna-sõnalt . See , mida
siis nähakse on midagi seletamatuse vallast . Ümberpööratu
osutub tavapärasest eraldiolevaks reaalsuseks .
CASTANEDA
& Don Juan: “…
sul peab olema vääramatu taotlus, et saada teadjaks.”, lk. 107.
/.../ “… et sõjamees vastutab oma tegude eest, oma kõige
tühisemate tegude eest. Sa tegutsed oma mõtetest lähtudes ja see
on väär.”, lk. 113. /.../ “Sa pead kannatlikult ootama, teades,
et ootad, ja teades, mida ootad. See on sõjamehe tee. // Õppides
oma tahtmisi nullini vähendama.”, 120. /.../ “Meid teeb õnnetuks
meie tahtmine. Ent kui õpime oma tahtmisi nullini viima, siis kõige
väiksemgi asi, mida saame, on tõeline kink. // Ainult sõjamees
teab, et ta ootab ja mida ta ootab. Sel ajal, kui ta ootab, ei taha
ta midagi. Ja kui ta saab siis ükskõik kui väikese asja, on seda
rohkem, kui ta suudab vastu võtta.”, lk. 121. /.../ “Sõjamees
peab kasutama oma tahet ja kannatlikkust unustamiseks. Õigupoolest
on sõjamehel ainult tema tahe ja kannatlikkus ning nendega ta ehitab
kõik, mis soovib. // Tahe on midagi väga erilist. See toimub
salapäraselt. Ei ole ühtegi kindlat moodust rääkida, kuidas
keegi seda kasutab, välja arvatud see, et tahte kasutamise tulemused
on hämmastavad. //… et tahet võib arendada. Sõjamees teab ja
ootab seda. // … et sa ootad oma tahet.” // “…et sõjamees
teab, et ta ootab, ja teab, mida ootab…”, lk. 124.10
Seletamatu
aga tajutav . Tunnetatav ? --- Sõnad ..... Keha teab
täpselt mida vaja , oskab end käskida ja kuuletuda .
Tajuda seda kui hoovust .
Muidugi
, laine-harjalgi seistes , ei maksa
unustada
hinda .....
Teadmistel
on oma hind . Reaktsioon ?
Tabamatu
tajumise sõnul-seletamatu võlu. Valgustus on
'õnnis-olek' ...
Teadmine, täiuslik teadmine.
Sügavus,
täiuslik sügavus.
Ja
selle kõla. Vaja meenutada ja --- teoks teha. Seda on
palju , võib võtta kogu elamise aja.
---
Enda osaks võtta. Olla vääriline.
Eristada
olulist ebaolulisest.
Ja
tajuda hoovust. Mäletada ja teostada .
Ja
tajuda ...
___________________
Mäletada
oma mälestusi
Tunda
sellest ära ennast . Tempo .
Pole
enam kirjutanud sest ei oska millestki säärasest kirjutada
.
Mõelda
? Kirjutamine ei miskis mõttes oluline , mäletamine aga küll
. Viimane ka võrratul raskem .
Täpselt
nagu unenäolisus . Reaalsus sealt , sellest .
Mäletada
siis seda .....
Teisenenud
tähelepanemise viis .
Ilmneb
see tundes , maitses ? ---- millele asetada rõhk. Kõik ju
hoopis teisiti . Mitte-tegemised ruumiga .
Näha
oma suletud laugude taga pimedat ruumi laiali laotumas .
Ja midagi tabamatut seal ruumis .... oma mitte-olevaid vorme
saamas .
Mingi
ebamäärasus . Kui liiga palju näha ? Tõlgitsemine ei saa
kaasa jõuda. Vaikne hoolimatu hämmastus .
Keskse
punkti nihked sügavamale teisele poole . Keha-mina otsib
unustust . Ei mitte seda .
Otsida
kohutavat --- , et sellest siis õuduses eemale põrkuda ---
just selle ekstreemse tunde pärast .
Tunda
, et elad.
DON
JUAN: “Tahe
on võim. Ja kuna see on jõud, tuleb see kontrolli alla panna ja
häälestada, aga see võtab aega.”, lk. 125.
“See,
mida nõid kutsub tahteks, on jõud meis endis. See ei ole mõte,
objekt ega soov.” // “Ta kirjeldas tahet kui jõudu, mis on
tõeline side inimeste ja maailma vahel.”, lk. 126.
“Tahe
on jõud, vägi. / Nõial võib olla väga tugev tahe ja siiski ei
pruugi ta veel näha- “ // “ Kuid vähemalt nüüd tead, et sa
ootad oma tahet. / Nii, et jälgi hoolega kõike, mida teed. See, mis
aitab sinu tahet arendada, on iga väiksemgi asi, mida teed.”, lk.
127.
“…
et kui inimene astub nõiduse radadele saab ta järk-järgult
teadlikuks, et tavaline elu on alatiseks seljataha jäetud, et
teadmine on tõepoolest kohutav asi, / …et tuleb kohanduda uue
eluviisiga, kui tahad ellu jääda. // … peab tegema esimese väga
tähtsa sammu ja otsuse --- soovima saada sõjameheks.” // “…
vajalik võimsus, vajalik konsentratsioon, mis muudab tavalise
maapealse aja maagiliseks jõuks.”, lk. 128.11
Psühhedeelilised
päevad ei ole ühte nägu ....
Midagi
hõljub seal kõige taga , all ? ---- Midagi arusaamatut .
Mitte vaenulikku , --- pigem väga lähedane , kuidagi omane on
see ebamäärasus , see miski .
Mis
see on millel pole ühte kindlat nägu ühegi päeva jaoks.
Tunnetamatus
? -- Vara veel. Kujutlus piirnemas tunnetatavaga . Tuntu on
valdavalt tülgastav , -- kompan tundmatu piirimaile . Üha
sügavamale, rohkem ära. Kogemus tiheneb ja teiseneb üha .
Kogu eksperimenteerimine liigendub kui eri tsüklitesse.
Erinevad tasandid . „...
Sinu teod on sulle kindlasti tähtsad, kuid mulle ei ole ükski asi
enam tähtis, ei minu oma teod ega minu kaaslaste omad. Ma elan
siiski sellepärast, et mul on oma tahe. Kuna olen karastanud oma
tahet kogu elu jooksul, kuni see on puhas ja terve, siis nüüd ei
ole see mulle tähtis, et miski ei ole tähtis. Minu tahe kontrollib
minu elu narrust.“, (lk. 69.)
C.
CASTANEDA: „... Näiteks, don Juan, kas te mõtlete, et kui inimene
õpib kord nägema, siis kõik kogu maailmas on väärtusetu?“
„Ma ei öeldnud väärtusetu, ütlesin tähtsusetu. Kõik on võrdne
ja seega tähtsusetu. Näiteks mul ei ole mingit võimalust öelda,
et minu teod on tähtsamad kui sinu omad või et üks asi on
olulisem kui teine. Seetõttu on kõik asjad võrdsed, ja olles
võrdsed, on need tähtsusetud.“, (lk. 71.)
„...
Tema kontrollitud narrus paneb ta ütlema, et see, mida ta teeb, on
tähtis, ja paneb ta tegutsema, nagu oleks see tähtis. Ja siiski ta
teab, et see ei ole tähtis, nii et – kui ta on sooritanud oma
teod, taandub ta rahus. Kas tema teod olid head või halvad, töötasid
või mitte, ei ole mingil viisil tema mure.“, (lk. 74.) „...
Tunda inimeste meeldivust või olla inimeste jaoks meeldiv ei ole
mitte kõik, mida võidakse inimesena teha.“, (lk. 77.)
„...
olen ma ainult inimene, kes teab, kuidas näha, ja kes leiab,
et ta on hämmeldunud sellest, mida näeb; inimene, kes teab,
et ta ei hakka kunagi aru saama kõigest sellest, mis teda
ümbritseb.“, (lk. 79.) „...
Sul on hämmastav meetod, kuidas sa saad kõik enda kasuks tööle.“
/.../ Sul on midagi, mis aitab sind igal teetollil. Selle kohta,
kuidas sa õpid jõudusi tundma, ei ole teist võimalikku seletust.“,
(lk. 105.)12
Ärkasin
hommikul ja kui silmad lahti tegin teadsin kindlalt , et
maailm on kuidagi teine. Mäletan seda muutuse hõngu. Enda
sees või eemalt vaatamas. Vihjeid igapäevaseks . Distantsilt
erapooletuse poole . Kõigest lahutatud . Ise endas olemisega
leppimine (?)
Küsimus
vastutamisest ja võimaluste paljususest siit-kaudu . Kuhu?
Relaktsiooni
ootamatud mõõtmed . Väga sügavalt juhtida konsentratsioon
iga väiksema lihase juurde eraldi . Kaotada ja jaotada
pinget vähestes kogustes . Ise-endast teadlikus --- tajudes
ennast enda kohal , all või kõrval . Vaatamas ennast
kõrvalt . Tähtis siingi säilitada see erapooletus . Eriti
just siin .
Midagi
vormub , tiheneb --- omandab kuju ?
Märkamatult
ja pöördumatult . Ühest mahvist piisaks , et haihtuda. Kui
seda õieti teha .
Kõige
parem muusika taustaks on tühi lint . Lindistamas .
Jahmunud
vaikus on pimestus sellest , et loor , mis pea kõike varjas
on maha kistud .
Teadvustatuse
intensiivsuse kasv .
Registreerimise
hüplikus ?
Hetked
, mil võimalik mäletada enamat . Ennast .
Saab
näha , kui mitte mõelda .
Millest
mõeldakse siis kui mitte ei mõelda ? Frage nach sich
selbst . Der Eine .
Kummastav
olek --- ülimalt ergas hajevil-olu .
Ärkvel
magamine .
Ja
vastupidi --- meelsasti.
Ärgata
üles oma unenäos.
CASTANEDA
& Don Juan: “Ainult
surma mõte teeb inimese küllaldaselt eraldatuks, nii, et ta ei ole
võimeline enam millelegi anduma … / … sest ta on omandanud
vaikiva iha elu ja kõigi elu asjade järele. /… on ainult üks
asi, millega end toetada – otsuste jõud. / oma soovide valitseja.
Ta peab täielikult aru saama, et tema soov on tema vastutus / Tema
otsused on lõplikud. // -- olles teadlik oma surmast, oma eraldatuse
ja oma otsuste jõuga – korraldab sõjamees oma elu strateegilisel
moel. // Lõpliku otsustuse jõud võimaldab valida tal kahetsuseta,
ja mis ta valib, on alati strateegiliselt parim.”, lk. 129.
“…
et sõjamees õpib ilma igasuguse rututa, sest ta teab, et ootab oma
tahet.” // … siis saab ta teadlikuks mingit liiki esilekerkivast
jõust. Jõud, mis tuleb välja kehast vastavalt sellele, kuidas ta
teadmiste teel edasi liigub.”, lk. 130.
“
Õppides nägema, saab inimene kõigeks mitte millekski saamise läbi.
// … ei ole enam aktiivset huvi kaasinimeste vastu. / Oleme
inimesed ja meie osa on õppida ning paiskuda kujuteldamatutesse
uutesse maailmadesse.”, lk. 131.
“Elu
on sõjamehe jaoks tegutsemiseoskute harjutamine. / Kuid sina püüad
leida elu mõtet. Sõjamees ei hooli elu mõttest.”, lk. 155.
“Sul
ei ole kiiret. Sõjamees ei ole kunagi jõude ega ole tal ka kunagi
kiiret.”, lk. 164.
“Surm
ei ole mitte midagi. Mitte midagi! See on siin, ent siiski ei ole see
üldse siin.”, lk. 167.13
____________________
Tundmatuse
piirimail aimu saada hingematvast õudusest seal ...
Hirm
. Mida see tähendab . Milleks seda vaja on . Jaokaupa hirmu
oma maailma lasta .
See
on kuskil olemas , kõige all , kõige taga .
Otsib
võimalust , välja pääseda .
Avaneda
hirmutavale seal väljas . Suurepärane seisund , väljakutse ,
--- säärased ergastatud konsentratsiooni hetked , mis
tavapärasemalt jääksid kättesaamatuks .
Mingi
vahendamatu --- vahetu tõepärasus .
Väga
reaalne asi .
See
avaneb kui ilma põhjata sügavik .....
Vaadata
alla , sinna mustavasse põhjatusse ---- ja näha seal
midagi...
Seal
tõepoolest on midagi .
Vaadates
väga kaua ja väga vaikselt .
Vahest
ei asugi see mitte seal , väljas , vaid selle 'suure
vaikuse'
sees. Kuigi see koht on olemas .
Nagu
kaev , mille põhi on nii mõõtmatult kaugel --- vaadata üle
puulatvade taevast , videvikus , juba aimatavatest tähtedest
kirju .
Ja
vaadata üles kui alla-poole .
Näha
seda ja teist --- kus on seal "põhi" ?
Nõnda
ka allikate 'põhjatusest'
.
Sügavike
külm hõngus , mis tõmbab vastupandamatult enda poole...
Haua-külmus
.
Istudes
seal põhjatu kaevu äärel , küsides endalt suures vaikuses
--- kas hüpata sinna sisse .
See
oleks midagi lõplikku , ise-oma poolikuses . Pöördumatult .
Hüpata
, langeda , unustusse ....
---
Aga ma
'tahan'
ju
--- meelde-tuletada , ennast .
Vastandlikud
suunad .
Hirm
istub üsna ligidal kõrval . Paneb kõike teisiti vaatama .
Muudab maailma , selle vaatajat .
Kas
hirm või ebatäielikkus ei lasknud
---'akent avada'....
?
---
'Tundmatusse'
. Kartus , et selle millegagi , mis sealt väljuda võib ---
hakkama ei saa . Hirm enda lõpu ees. Surmavalt ohtlikud
"mängud".
Maailm
on teisenenud .
Pöördumatult
.
Et
selles veenduda , piisab , et vaatama jääda . Kui erinev..
....
Kui väga erinev .
Täna
öösel , ma esimest korda --- lendasin ....
Ja
kuidas !
Magasin
lahtise taeva all , --- kas samuti alles nüüd ?!
Magasin
õhus rippudes , puhastudes maisest kontaktist .
Kuuvalgus
, suur vaikus . Kaja ulatus nii kaugele kui kõrvad suutsid
vaadata . Rippudes õhus .
---
Ja ma mäletan oma unenägusi selgemini .
Ja
ma lendasin !
Kirjeldamatul
kombel . Unenäoliselt .
Jumalik
mõjuvõim . Lennata .....
Puud
mida ma vaatlesin enne uinumist enda kohal kuuvalguses olid
unenäos
'all-pool'
.
Ma
! murdisn, kogusin nende latvu nagu salatitaimi . Keegi oli
juures .
'Femininum' .
Lõpus oli keeris , nagu grandioossne kosk , tulvavesi ja
pritsmete pööris .
Sinna
ma ei tahtnud . Ülemeelik lõbusus .
Ja
siis --- tuulel end kanda lasta ....
Võrratu
kiirus , tuul paiskas kui helenduvat valgus-punkti , kuhugi ....
"Välja
kosmosesse, leidmaks erinevat ...."
Suurejoonelised
ulatuvused , kiirus .....
Võrratu
reaalsus , tajumise kollakas-roheline selgus . Vastu hommikut
--- sufide tähendus-rikkus .
Pimedal
ajal mäletamisi , teravalt välja-joonistunud painajad . Kindel
koht , tegelased --- ja ajendid ?
Viljeleda
mäletamist , kui üksik-asjalikku "pealtnägija tunnistust
".
Seda
varemgi , selle keerukus .
Vaikuses
käimine, tähelepanu juhuslikult koondatud, -- üha kaugemale,
seletamatusse kohta. Lõpuks nagu hämarduvas tunnelis.
See
võrratu ja juba tuttav tunne, kus valitseb vaikus nagu
vaakumis ja maastik teiseneb ja otsekui ujub vastu. Suur
diaspansioon, detailne eristamine.
Teisenenud
reaalsus.
CASTANEDA:
„...“Sõjamehe moodi tegutsema õpitakse tegutsemise, mitte
jutustamise kaudu.““, (lk. 123.) „... Tahe on midagi väga
erilist. See toimub salapäraselt.“ /.../ „Tahe on midagi muud,
midagi väga selget ja võimsat, mis võib suunata meie tegevust.
Tahe on midagi, mida inimene kasutab, näiteks selleks, et võita
lahing, mille ta kõigi arvestuste kohaselt peaks kaotama.“, (lk.
124-125.)
„Tahe
on jõud, vägi.“ /.../ „Kuid nüüd vähemalt tead, et ootad oma
tahet.“ /.../ See, mis aitab sinu tahet arendada, on iga väiksemgi
asi, mida teed.“, (lk. 127.) „... Selline inimene ei himusta aga
midagi, sest ta on omandanud vaikiva iha elu ja kõigi elu asjade
järele.“ /.../ „Lõpliku otsustuse jõud võimaldab tal valida
kahetsuseta, ja mis ta valib, on alati strateegiliselt parim.“,
(lk. 129.)
„...
et sõjamees õpib ilma igasuguse rututa, sest ta teab, et ootab oma
tahet. Ja ühel päeval õnnestub tal sooritada midagi, mida
tavaliselt on täiesti võimatu täide viia. Ta ei pruugi isegi
märgata oma ebatavalist tegu. Ent kui ta jätkab võimatute tegude
sooritamist või kui võimatud asjad juhtuvad temaga ikka edasi, siis
saab ta teadlikuks mingit liiki esilekerkivast jõust.“, (lk. 130.)
„...“Kui
lõpetame endaga rääkimise, on maailm alati selline, nagu ta peaks
olema: Me uuendame seda, sütitame eluga, hoiame seda üleval
sisekõnega.“ /.../ „Maailm on niisugune või naasugune ainult
sellepärast, et me ütleme endale, et ta on selline. Kui lakkame
endile ütlemast, et maailm on selline ja selline, lakkab maailm
selline ja selline olemast.“, (lk. 188.) „...
See oli mõtetest vaba olemine, mida saab võib-olla võrrelda mitte
millestki hoolimisega. Maailm näis olevat sel ajal imelikult
tasakaalus, seal ei olnud midagi, mida oleksin võinud lisada, ega ka
midagi, mida oleksin võinud sealt ära võtta.“, (lk. 220.)14
Näha
kuuvalguses oma silmi. Midagi võõrastavat , kedagi teist ...
Kahkjas
valgus, matilt peegelduv valgus, silmaterad peegeldamas külmalt,
sädeledes. Ja küsimus -- 'hüpata'
... Vabaneda tundmatusse, vaba tee. Kerge, õhuline meelestatus.
-- See rangelt sihipärane on korrastatus -- nii üldine , et
asiselt märkamatugi -- laseb kergemalt hingata ... Iga päev ,
iga samm --- viib edasi , kaugemale senise nõmedusest , suurema
rahu , selguse ja teadlikuse seisundisse . Liikumine , mida enam
tagasi pöörata ei saa , ei taha .
Ärgata
kord ühes hoopis uudses paigas , vaadata enda ümber ja
näha teistsugust maailma . Mis on maagiline , küll kohutav ja
üksildaseim aga hingematvalt ilus ....
Mälestuse-katked
terviklikuse suure-joonelisusest . Aimdusi igavikust . Rahu ,
selginenud , ilma vähimagi virvenduseta , sügavats süüvimisest
.
Ended
ümber ringi, selles maagilises ja seletamatuses.
Ajendite
kõikehõlmavus , mis mõjub vabastavalt . Vabastavalt .
Mitte
enam jõllitada tardunult tuntud tüdimuse detaile vaid heita
vilksamisi pilk seletamatusele seal ümber-ringi .
"Rahuldamatus
piskuga" --- väga
'vähe-nõudlik'
seisund .
Mitte-vajalike
harjumuste ümber-hindamine ja elimineerimine .
Konsentreeritud
säästlikus , otsustatud teotsemise jõulisus .
'Varitsemisest'
.
Kes
keda , selles on küsimus .
Varsti
peaks tulema kaua-oodatud vennas . Suur rõõm teda näha .
Näis
kuis kujuneb edasine ?
Ootamine
fokusseerib midagi .
Pingestatus
ja selle teravnenud lahendamise viisid . Kaugemale...
DON
JUAN: “Nõidus
on tahte rakendamin sõlmpunktidele. / Nõidus on sekkumine. Nõid
otsib ja leiab iga asja sõlmpunktid, mida ta soovib mõjutada, ja
siis rakendab ta nendele oma tahte. / Tal on vaja teada ainult,
kuidas kasutada oma tahet.”, lk. 170.
“Sõjamees
elab strateegiliselt / Sõjamees ei kanna kunagi koormat, mida ta ei
suuda käsitseda.”, lk. 175.
“Midagi
ei ole pooleli selles maailmas. / Midagi ei ole lõpetatud, ent
siiski ei ole midagi lahendamata.”, lk. 180.
“Teadmiste
rajal võitleme alati millegagi, hoidume millestki, valmistume
millekski ja see midagi on alati seletamatu, suurem ja võimsam kui
meie. Seletamatud jõud tulevad su juurde… / … nii, et ei ole
mitte midagi, mida sa võiksid praegu teha, kui vaid end võitluseks
ette valmistada. // Nõid aga ei mõtle nende äraseletamisele või
muutmisele, selle asemel õpib ta neid jõudusi kasutama ennast ümber
suunates ja nendega kohanedes. / Nõid on ainult veidi paremas
olukorras kui tavaline inimene.” // “.. ja tal on ainult üks
enda tasakaalustamise vahend – tema tahe. / .. ainult kui sõjamees
võib ta alles jääda teadmiste rajal. Nõial aitab paremini elada
tema sõjameheks olemise jõud.”, lk. 184.
“Sõjamehe
vaim ainult võitleb ja iga võitlus on sõjamehe viimane lahing maa
peal. Selliselt loevad tagajärjed talle väga vähe. Oma viimases
võitluses maa peal laseb sõjamees oma vaimu vabalt ja selgelt
hoovata.”, lk. 185.
“Sõjamees
kohtub nende seletamatute ja vääramatute jõududega sellepärast,
et ta neid kavatsetult otsib, nii, et ta on alati ette valmistatud
kohtumiseks.”, lk. 187.
“Maailm
on arusaamatu. Me ei mõista seda kunagi ega haruta kunagi lahti ta
saladusi. Niisiis peame kohtlema teda nii, nagu ta on – puhta
müsteeriumina!”, lk. 189.
“Tahtsin
oma elus midagi teha, midagi väga huvitavat ja intrigeerivat,
midagi, mis täidaks mind suure rahu ja rõõmuga.”, lk. 193.
“Ta
ütles, et peab alati valmis olema ja alati usaldama oma jõudu.”,
lk. 219.
“Nüüd
on sul aga vajadus elada nagu sõjamees. Oled seda alati teadnud,
nüüd on sul lihtsalt võimalus kasutada midagi, mille sa varem
tähele panemata jätsid.”, lk. 226.15
Ma
olen väljendanud oma taotlust . Teha seda üha , iga teo ja
tegemata jätmisega . Iga mõte, iga hetk .
Meenumine
on puudutus teisalt --- kogu see muutus , kõik annab
pöördumatult --- tulemuse . Esmalt märkamatu, --- et seda
siis ühtäkki --- ootamatult teadvustada kui
---
muutust
. --- Veelgi sügavam mälestuse virvendus --- kust küll ?!
---
Ja siis tabada end teotsemas või taipamas varem mõeldamatut
otse ise-enesest mõistetava kergusega .
Seda
tähendab pöördumatus . On võimalik vaid takerdudes
viivitada .
Selle
võimalikkuski välistada .
Mälestuste
mäletamine --- selle mäletamine ....
Lummavad
üli-reaalsed maastikud , mis on vaadeldavad kui kuulates
kaugenevat kaja ....
Taipamine
, et asun selle maa peal .
Ma
ei väsi väljendamast oma sügavamat taotlust . äratada
oma tahe , suunduda tundmatusse .
Mälestused
. Unenägemise mitte tegemine .
Mida
see tähendab !
---
Vääramatu ostus mitte "näha unenägusid" vaid ---
---'unes
näha'
....
Nagu
ilmsi . Näha ja mäletada ....
Mitte takerduda . Loobuda oma armetuse tähtsustamisest .
Millelgi ei ole tähtsust ---
'lähte-eeldus'
....
Väljendada
oma vääramatut taotlust ja julgeda suunduda üha kaugemale
. Ma suudan ja julgen .
Sest
seal on kogu rahu ja rõõmsa-meelsus .
Ja
vabadus ....
Ja
täisulikkus ja õnn --- minu Saatus .
Mille
ma nüüd , lõpuks , olen jäägitult omaks võtnud .
Alandlikult
ja uhkelt .
Minu
Saatus . Aamen .
_________________________
________________
________
nüri noaga lõigatud ....
.... aeg lahtised otsad
teisiti kokku sõlmida....
22.
august xxxx.
_________________________________________________________
'Secundo'
Maailm
on teine ja mina selle sees olen hämmastunud. Seda kindlasti.
Imestunud selle üle, et see siiski on veel sama maailm ja samas ---
hoopistükkis 'teine'.
Ometi
ei oska ma endalegi ammendavalt selgitada, mis selle kummastava
'teisesuse' põhjustab. Mis muutus? Ehk täpsemini, --- millal ja
millega see teisenemine, mis praegu ilmne, -- oma alguse sai.
Sest
teisnemine muutuseks, protsess mis kestab üha. Ja jääbki nõnda.
Muutus vormib end üha selegepiirilisemalt välja aga see ei tähenda
protsessi katkemist. See ei ole enam võimalik. Enam.
Teisenemisi
siingi, tõsi mitte kohe, esimese korraga ilmnenud seadistus, see
viimane. Alles eile õhtu, öösel. Maailm sai veelgi suurema mõõdu.
--- Mõõdab ennast üha korrigeerivalt üle ja osutub suuremaks
varem aimatust. Ja nõnda ikka jälle. Vaatasin kuud nagu pole
siiani veel vaadanud. Vaatasin leeke, väga lähedalt, keskendaunult
ja nägin neid selgelt eraldi välja joonistumas. Uskumatud muljed,
-- justkui oleks vilksamisi nähtud midagi 'elusat', -- värelev ja
võbelev elu, mis on väga "sõjakalt" (?) meelestatud nii
omasuguse kui ka erinava suhtes. Tuli põleb. Ja põletab, kui seda
tähele panna. EI põleta aga kui mitte märgata seda. See on midagi
seletamatut seal, mida lõpuni näha (?) -- aimata vaid 'midagi'
ääretult erinevat.
Kuu
oli mõnel hetkel kui valguse sähvatus lõpmatusse. Suurepärane
kiirus. Koslimilne , säärane. Muutus ka öine maastik, nõnda,
eriliselt vaadatud valguse-laigu all. Ja jälle, -- ei osanud –
endale, teisele – selgitada selle muutuse olemust. Sealt nähtust
õhkus kui midagi. --- Nagu maitse, surutised – ehk nn.
"rõhu-asetused" peas, -- mis omandasid tol korral üsna
ulatusliku vormi. See on otseses seoses nähtava 'sügavuse'
mõõtmega. Muutub vaataja – seega nähtav. Ammugi ei piirdu
kirjeldatav nägemis-meelega, prevaleeruv ees-kätt just sõnastuses.
Üks
peamine selles ilmutatud olekus oli hingamise füsioloogilise akti
väga erimoeline teadvustamine. Näib isegi, et see sügavustele
lähenemiseks paljuski oluliseks seatud. Tõesti, väga õnnestaval
kombel sügavuti, viimati. Nõnda nagu mitte alati ei õnnestu.
Milles "süüdistada" eeskätt ise-ennast. Või – teha
paremini. Pelk "ootamine" on viga.
Variatsioonid,
muidugi, loomulikud – isegi soovitatavad, kuna markeerivad
võimaluste piiri-jooni selle 'ringi' sees. Hingamine kui
eksistenstiaalne akt, -- seda sõna-sõnalt. – Selle müstilisus,
elu andev, säilitav 'kõla-pind'. Ja mida sellega võimalik teha ---
muuta maailma enda ümber --- ennast seal sees.
CASTANEDA:
„... et ta nägemise all mõtles asjade intuitiivset
tajumist, võimet midagi otsekohe mõista, võib-olla võimet näha
läbi inimestevahelisi suhteid ning avastada varjatud tähendusi ja
motiive.“, (lk. 24.)
„...
Maailm ei mõju meile otseselt, maailma kirjeldus on vahepeal. Nii et
tegelikult oleme kogu aeg ühe sammu võrra nihutatud ja meie maailma
tajumine on alati mälestus tajumisest. Me meenutame pidevalt hetke,
mis on just toimunud, just möödunud.“, (lk. 47.)
„...
Abi mille jaoks? Sul on kõik vajalik ekstravagantseks reisiks, mis
on su elu. Ma olen püüdnud sulle õpetada, et tõeline kogemus on
olla inimene ja et ainus, millel on tähtsus on olla elus; elu on see
väike ring mida mööda me preagugi käime. Elu iseenesest on
küllaldane, ennast selgitav ja täielik.“, (lk. 52.)
„...
„Sõjamees on alati valmis. Olla sõjamees ei tähenda mitte
lihtsalt tahta sõjamees olla. Pigem on see lõputu võitlus, mis
jätkub kuni meie elu viimse hetkeni. Keegi ei ole sündinud
sõjamehena, nii nagu keegi ei ole sündinud mõistusliku olendina.
Me muudame end nii üheks kui teiseks.“, (lk. 58.)
„...“
Me oleme tajujad...“ /.../ „... Kuid maailm, mida me tajume on
illusioon. See loodi kirjelduse poolt, mis anti meile edasi meie
sündimisest alates. Meie, helenduvad olendid, sünnime kahe
jõuväljaga, aga kasutame ainult ühte maailma loomiseks. See väli,
mille külge haakutakse varsti pärast sündimist, on mõistus ja
selle kaaslane on kõne. Nende kahe vahel mõeldakse välja ja
hoitakse ülal maailma.“, (lk. 93.)16
Absoluudi
nihestatus? --- maailma-täielikkuse alternatiivsus hõlmamas
absoluutset kui summat selles tervik-pildis. (Põhimõtteliselt
välistatud ehk vaid tuntu-tundmatu piiri-mail). Teisiti hingata
samane katsega teistmoodi vaadata , -- 'näha' …
Kui
vähesestki kõik muutub! Nii nagu praegu.
Kirjutada
ei ole sellest suurt midagi. Milleks siis vaevuda? Teatud
"hajameelsus". Jah, mõneti hajuvil olek. Kuidas iganes
täpselt. Eemal olek tuntust. – Ainult sinna poole , teadagi …
Võrratu
seisund! Võrreldes millega! Koos-istumise ise-ärasusi. – Kuidagi
ärgitav, seega soodsalt mõjuv. Jälgides ennast kõrvalt (liigagi!)
ja mõista teist paremini. Osata ka juhatada, tunda võimelisust
vastama mis küsimusele iganes. Kuidagi nõnda, umbes. Eraldi välja
tuua veel seisundit nagu – 'häirimatus' --- mingi eriline
üks-kõiksus, milles pole trotsi. Häirimatult ja täiesti külmalt
kõrvalt registreerida! -- Konkreetselt: mitte (tahtmatultki) "kaasa
kõlada" nt. ebameeldiva muusikaga --- aga ka ennast sest mitte
häirida lastes.
DON
JUAN: “...
Ta ütles, et nõia jaoks ei ole meie igapäevase elu maailm mitte
reaalne ega asu seal, kus me usume selle olevat. Nõia jaoks on
reaalsus maailm, mida me kõik tunneme, pelgalt kirjeldus.”, lk. 6.
“...
See suurejooneline sündmus minu elus sundis üksikasjalikumalt läbi
vaatama oma kümne aasta töö.”, lk. 9.
“...
Inimesed mõistavad haruharva, et me võime mida iganes ja ükskõik
millal oma elust välja lõigata.”, lk. 18.
“...
ma olen kustutanud oma eluloo. Olen vähehaaval loonud udu iseenda ja
ja oma elu ümber ning praegu ei tea mitte keegi kindlalt, kes ma
olen või mida ma teen.”, lk. 25.
“...
Kui mitte miski ei ole kindel, siis jääme erkaksaks ja alati
valvele.”, lk. 28.
“...
Enesetähtsus on järgmine asi, mis tuleb maha jätta – just nii
nagu elulugugi.”, lk. 32.
“...
Maailm meie ümber on salapärane. Kuid ta ei anna oma saladusi
kergelt kätte.”, lk. 33.
“...
On rumal kujutleda, et maailm on ainult niisugune nagu sina seda
arvad. // ... Maailm on salapärane koht, eriti hämaruses.”, lk.
69.
“...
Tuleb olla kättesaadav või siis kättesaamatu, nõnda kuidas
olukord parajasti nõuab.”, lk. 71.
“...
Õige kütt ei taba saaki mitte ainult sellepärast, et seab üles
oma lõksud ning tunneb loomade harjumusi, vaid ka sellepärast, et
tal endal ei ole harjumusi. See on tema eelis. Ta ei sarnane põrmugi
loomadega, kellele ta jahti peab ning kes on kinni oma harjumustes ja
etteaimatavates kavatsustes; ta on vaba, nõtke ja ennustamatu.”,
lk. 79.17
Uus
algus, esimene päev.
Vapustavalt
suurejoonelisi nägemusi. Muutunud reaalsuses sedistus paika kui
kunagise 'lõikamise' lõpp.
Kogemus,
mida varem polnud, äärmise selgusega näha oma elu ja hoomata
muutuse olemust. Lihtne, -- ääretult lihtne ja sellega ---
kohutavalt keeruline – see on 'laitamatuses' … Kui eriline kõla
sel sõnal nüüd!
Näha
hämmastavaid seoseid varasemast selle hetke poole juhatavat,
seletamatuid kokkusattumisi – see ei ole juhus…
Äärmiselt
õnnestav – see taipamisie võimalus! Kinlasti erakordne saavutus.
– Ja samas uue 'tüskli' algus…
Kohtumine
taas seletamatuse, 'juhtiva jõuga'. "Dunhilli" tuntud
vormis. Aitas äratundmisele jõuda toimuva olemusest. Aitas Otsusele
jõuda edasi toimuvas. Muutis kõik – just nõndasama kui esimesel
korral!
Seal
Budapestis, veebuaris '96 – kui tegin paki lahti ja tõmbasin siis
kuidagi – oma elu kõige müstilisema suitsu…
'Lõikest'
olen nüüdseks aimu saanud, aeg asuda "lahtisi otsi kokku
sõlmima"… Mingi eluperiood on lõppenud , -- tagasi
dateeritav: veebuar '96 ---- august '97.
Varasem
kirjapandu omandas nö.—"Testamendi" kuju, -- ja koha –
eesmärgi,selgituse --
Sain
nähtust, selgelt nähtud varasemast konkreetseid vihjeid edasiseks.
Tajudes mingi maagilise – 'juhtiva jõu' juures-olekut isegi
tavapärases nüriduses. --- See on see "isiklik jõud" –
mis suunab , ja võimaldab – kui seda võimaldada! --- heita pilku
ka kõrgema tasandi arusaamadele. Viib edasi, annab suuna ja
eesmärgi. Seda rangelt – võimetle vastavalt. Ehk siis: võimalus,
mille eest tuleb tänulik olla… "Testament" on
tegelikult nn. "kokkuvõtete tegemise" ülesanne, millega
ka alustada. – Õieti, juba alustasin – "mõtlesin"
ostekui "Kahes eristatud liinis" … --- taas kirjeldamtuse
valda, kõige õnnestavamat -- ei ole põhimõtteliselt võimalik
sõnas vahendada: Mingi valulik-õnnestav ängistus; siis "mõtlesin":
mõtlemise 'sära'! Hoogne läbinägelikkus. – Mida iganes ka öelda
need on ainult sõnad ja ei vahenda midagi.
Teisalt:
keda süüdistada kui aina korrta, et "sõnadest jääb puudu".
Muuseas ka enda oskamatust, vähest pealehakkamist. Viga, mida annab
parandada. "Testamendist" saab tõsine nö.
Meeldetuletamise ülesanne, et endal huvitavam siis nö.
"kirjanduslikus vormis".
Senise
kirjapandu stiil ja eesmärk vajab tungivalt korrigeerimist. See
"raskelt paraadlik" stiil ja vargne arvestamine palumata
lugejatega on oma eesmärgi täitnud – saab selleks nn
"testamendiks" ühes kindlas kohas. Kuidas küll kõik
haakus!, iga väiksemgi sündmus tihedaimas seoses teistega –
viitamas toimunu erakorralise võimalikuks saamise poole. Sügavaim
"mõtestatus", mida iganes kujutleda. Nüüdse kirjapandu
sihiks seada – korduv ülelugemine -- vihjete, juhatuste saamiseks
parema poole jaoks. Senise üldsõnaline ülivõrdes "ilukõnelisus"
oli "mõtlematult mõeldud" ehk osutus vajalikuks –
silmas pidades adressaati --- kellegile tulevikus …
Sihiks
ei ole pelk loodusvaatluste kataloog, pigem markeerimaks mööduvaid
'tee-tähiseid'. Ja muidugi ka ülesanne iga hommiku jaoks –
jätkuvalt meelde tuletada, näib, et see on vägagi oluline.
---
Eristada olulist – "edasi-viivat" 'jõudu' ---
ebaolulisest – st. millestki mida rehkendada ei anna. 'Tegu' nähtud
tervadatult primaarsena välja joonistuvat. Tunne pigem lähte-eeldus
– kas juba kirjutasin, -- ei tee paha korrata. Eelneva osa ainuke
õigustus ja mõte oli --- jõuda pealkirjastuse --- ' S e c u n d o
' – juurde. --- Sellega juhatada sisse täiesti uus tsükkel – ei
rohkemat ega vähemat kui – uus elu-periood …
Väga
paljut peab kaduma, veelgi rohkem teisnema, muutuma. Siingi kehtib
sama --- muutust ei saa, ei tohi – pelgalt "oodata". –
Tuleb anda endast parim, et see teoks teha, igal hetkel eraldi. Kui
lihtne ja kui keeruline see küll oli! Milles küll seisnes ületamatu
keerulisuse, raskuse 'lihtsalt kerge' lahendus!
Pea
uskumatu – mis aga poos. – See on tõesti algus (miilest end
mitte häirida lasta, et lasta end mõjutada vägisi paatoslikuks
muutuvast kirja-keelest). Küsimus vaid erineva jõulisuse ---
võimaluste piiriga – maailma nägemise viisidest. See, mis varem
raske, nüüd otse ise-enesest mõistetav.
Muidugi,
paljutki mis siis näis lihtsam osutub tegelikkuses vaevaga
saavuatatavaks. See lai, takistusteta tee mida enda ees avanemas
nägin, osutub kogu jõudu ja kannatlikkust nõudvaks kõrvaliseks
mägirajaks. Nõuab kõike – seda suurem rõõm. Suurejoonelisim
vaid 'välja-kutseks'. Kui kergem hingata, kui lasta enesel senise
nõmedusele lõplikult selg pöörata – selleks
just
ülesanne meenutada, möödunud perioodi – ja 'üle-vaatlikult'…
Ja
kinnistada seda nii vajalikku tunnet järgnevalt veelgi ---
meenutada, üles tähendada – selleks, et muuta see reaalsuseks.
Tõeline
pretensioon! Ja kui teisti kõik nüüd on! Oma tee algul…
CASTANEDA
& Don Juan:
“...
Inimene peab tundma vastutust selles salapärases maailmas viibimise
eest. / Sa tead ju, et elame kummalises maailmas ? // Minu jaoks aga
on maailm kummaline seetõttu, et ta on salapärane ja seletamatu,
hämmastav ja aukartustäratav.”, lk. 85. “...
Tegudes
on jõud. / Eriti siis, kui inimene teab, et see tegu on tema viimane
võitlus.”, lk. 87.
“...
Aga mulle meeldis see tunne, mida vaid tema suutis mulle sisendada –
et maailm on hirmuäratav ja salapärane, kuid siiski ilus.”, lk.
96. “... Järgmise sammuna avaldab jõud ennast kui miski
kontrollimatu. Ma ei saa öelda, kuidas see tuleb või mis ta õieti
on. See ei ole mitte midagi, aga ometi paneb ta su nägema imesid.
Ja päris lõpuks on jõud midagi meis enestes, midagi, mis
kontrollib meie tegusid ja allub siiski me tahtele.”; lk. 100. “...
Oleme ju meie ise niisama salapärased ja hirmuäratavad kui
seletamatu maailm meie ümber...”, lk. 102. “... et tõeline võit
olnuks see, kui oleksin lasknud asjadel areneda ning järgnenud
jõule, kuni maailm oleks kadunud.”, lk. 105.
“...
Minus olid segamini hirm ja aukartus, jõud ja surm.”, lk. 106.
“.... Püüelda sõjamehe vaimu täiustamise poole on ainus
inimesele vääriline ülesanne.”, lk. 110. “... Selleks, et
omada jõudu, tuleb eldada koos jõuga.”, lk. 129. “... Niisugune
on jõu loomus... / ... valitseb see inimest, kuid on samas tema
käsutuses.”, lk. 131. “...
Jõud on kummaline asi. Et teda omada ja käsutada, on vaja piisavalt
rammu. Siiski on võimalik teda koguda vähehaaval, kuni lõpuks
ollakse piisavalt tugev, et toetada ennast võitluses jõu pärast.
// Jõu asupiagaks on vaatepildid, mida sa jälgisid.”, lk. 132.18
Kolmas
hommik…
… pärast
otsustava nihke algust. Pea märkamatu (!) nihe teadvuses ja milline
määratu murrang sellest 'saab'!
Muutus ei saa, sed on vaid ehk võimalik suure vaevaga läbi viia.
Jälgida ennast pedevalt 'varitseda' end üha "harjumast"
Suuta aina vaadat, kuulda, -- mõelda erinevalt harjumuspärasest.
Selleks "harjutada" endale aina uusi nö.- "harjumusi"
ja loobuda neist üha. --- See kõik selleks, et muuta end
voolavamaks/sundimatuks-kergemaks… Selleks ka õhuline
magamis-asend.
Tuleb
iga päev, iga hetk proovida vähendada inertsust, raskemeelsust ---
kõige harjumuspärase mõju. Sest milleks tegeleda millegi nii-võrd
tüütuga… Või viitsida seda. Enam mitte. Murrang, see tõeline –
on tegelikult kui laviin --- muutuse vapustav akt, -- aga selle
alguseks on ühe ime-psisikese, aga otsustava kivikese veerema
hakkamine kõrgel mägedes. Seda 'kivikestki' võimaldas
lahti-kangutada ainult tänu hoopis juba muutunud (psühh.-füsiol.)
– seisundile. Täiesti teine energia, -- st. arusaamise, mõistmise,
suurema selguse ja tegutsemisvõime - ja -tahte --- tasand! Seda
paljuski nõnda-võrd, mis varem otse mõeldamatu. Kui lihtne – kui
"raske"! Sihiks säilitada ja suurendada seda. Sest osalt
on see seisund, -- oli see võrratu valgustava taipamise seisund –
kolm ööd tagasi --- nö.- -- "üle tegelike võimete" (?)
Jõu-taimed' --- "kogu tänulikkus" --- aga pikemas
perspektiivsis --- ei saa (sic!) ei peaks tugede najale toetuma
jääma…
(Huvitav
"kirjanduslik konflikt " seal ülal. Täpselt nagu
kirjutatud, loetud ja kuuldud --- 'like a woman'…! --- vastav
reaktsioon soosiv-tõrjuv. Kuidas oligi --- annab suurema jõu ja
hea-olu tunde/ kipub väilistama/ ülejäänut) -- Aga jätame
selle (!) jälle!! See on midagi millesse üha saab vaid armuda. See
võrratu tunne, maitse, lõhn…!
Don
Juan:
“...
Jõud ise leiab sulle hea põhjenduse siis, siis kui oled teda
piisavalt kogunud.”, lk. 132-133. “...
Teadmistega inimene on isik, kes on tõsiselt järginud kõiki
õppimise raskusi. See on inimene, kes on kõhklusteta ja
kiirustamata läinud isikliku jõu saladuste lahendamisel nii kaugele
kui võimalik.”, lk. 153. “... Usalda oma isiklikku jõudu. / See
on kõik, mis inimesel on selles salapärases maailmas.”, lk. 161.
“...
sõjamees tegutseb ka siis nõnda, nagu teaks ta täpselt, mida teeb,
kui tal sellest tegelikult aimugi pole.”, lk. 162. “... pole
sõjamehel uskuda vajagi, veel enam – kui ta tegutseb ilma
uskumata, on see just mittetegemine.”, lk. 188. “... Sõjamees
elab plaanipärast elu. Ta võtab kõigest osa siis ainult siis, kui
see tema plaanidele kasuks tuleb. Sõjamees kontrollib end alati ja
teeb alati seda, mis tarvis.”, lk. 211. “...
Ainult sõjamees võib üksinda vastu pidada teadmiste teel. / Sest
sõjamehekunst on tasakaalustada inimese hirm elu ees elust tuntava
rõõmuga.”, lk. 246.19
Energia
raiskamiseks nimetada ka mõtetut sehmimist, läbi-mõtlemata
tegutsemist – üldse enese pideva kontrolli puudust igapäevases.
Taipamine, 'varitsemise' tähtsusest. – Ennekõike --- jätkuvalt
"varitseda" ise-ennast – oma nõmedust, lodevust, inertsi
--- kõike, mis varasemast hästi teada ja harjumus-pärane. See on
ääretult keeruline – täiuslik enese jälgimine (! - just!) –
kontrollimine (siin) viiks kohe täielikus vaikuses üldise
teisenemiseni. Siin kirjutades --- sõna jälgimine --- enese suurem
teadvustamine, -- "ilma ennast hetkekski unustamata". Seda
lihtsam alustada suhtluse tasandilt. ´varitsedes' ise-ennast
jõutakse enese-kontrolli ja sealt-kaudu ka teiste kontrollimiseni.
Jälle midagi väga lihtsat ja "alati teada olnut" – aga
suuta see teoks teha! Või "lubada" endale seda tõesti…
Meenutada suurepärast eeskuju (selles!) mõttes. // 'Varitsemise'
sihiks on suuta (teatud määral) kontrollida ümbritsevat
(inim-)maailma.
----
See on üks
'tahteline ots',
mis tuleb "kokku sõlmida"… Ka 'taipamine
kohustab'….
Kuidagi erilisel kombel – ei ole võimalik arusaadut – harjunud
kombel – selle teoks-tegemist üha "edasi lükata".
Ülesanne oma "harjumusi" pidevalt jälgida --- viib
huviatavalt ergatataud seisundisse. – Võtta või nt. suitsetamine
– või
mistahes
teine tegemine, -- sellest hoidumine küll "raske" , --
harjumatu! -- aga võimalik.
Uus
tsükkel, teisenenud vaate-punkti asukoht – suurema jõu ja
mõistmise tasand – tähendab teadlikku seljapööramist ise-oma
inertsele nõmedusele. Oma senise piiratuse teadlikku eitamist. Väga
paljut tuleb kõrvale heita kui rämps. Alustades "harjumustest".
Ja väga palju, lõputult palju on avastada seda uut, hoopiski
erinevat maailma, millest mul on olnud õnne mõnel hetkel aimu
saada.
See
on suur ülesanne, -- paljutki, mis praegu näib lihtne osutub
suuresti keerukamaks ja võib võtta arvatavast hoopis-tükkis kauem
aega. Aga suuta lubada endale 'ülesannet'…! Jääda
'laitamatuks'!
---
Sellest piisab täielikult. Mõista üha – 'kui väga' on võimalik
olla 'laitmatu'. Eristada end häirivast – või viimane – ümber
hinnata ja vabastada end üleliigsest. Hinnata ümber nii üldisemad
seosed kui ka igapäevaseimad mõttelised struktuurid. Väljendada
üha – ka mitteverbaalselt ja mitte-mõtteliselt oma vääramatut
'taotlust' ja 'tahet' muuta oma maailma, nihutada 'ise' asendit,
vaatamise nurka, -- et näha saada teisi "oma" maailmu.
Kannustagu selleks pidevalt varasema armetuse – selle jätkumise
võimaluse õuduse – meenutamine. ---Ei ole mingit valikut --- sest
ma tahan nii.
Muutus
on ennekõike sisemine (sic!) --- väline aitaks kaasa, aga ei mõju
pea üldse, kui puudub esimene. Mõelda üha selle eelneva 'tsükli'
–eluperioodi näitel. (seoses teisega) – Üldisemad seosed)).
Konkreetsed
vihjed teotsemiseks ka igast päevast – kui aga end ammendavalt
jälgida. Midagi minus on kõike seda --- küll tugevasti pärsitud
kujul – üritanud varmealtki – meele-heitlikult… ("Kuritegu
inimese vastu"). Haarab, jäägitult vaid kogu erinevus,
unenäolisus, ise-oma tabamatu ja tõeline maailm.
CASTANEDA
& DON JUAN: “…Tähtis
on see, et sõjamees oleks laitmatu. // … sõjamehe jaoks on tähtis
eneseühtsuseni jõudmine”, lk. 9. “…Isikliku jõu suurendamise
teel. Isiklik jõud võimaldab sul suure kergusega libiseda nõia
selgitusse.”, lk. 10. “…Sõjamehe eneseusaldus… // Sõjamees
otsib laitmatust omaenda silmis ja nimetab seda alandlikkuseks. // …
laitmatus oma tegudes ja tunnetes.”, lk. 11. “… Kõik, mis me
teeme, kõik, mis me oleme. tugineb meie isiklikule jõule. Kui meil
on seda küllaldaselt, võib üks sõna muuta meie elu suunda.”,
lk. 12.
“Me
oleme helenduvad olendid. // Ja helenduva olendi jaoks on oluline
ainult isiklik jõud.”, lk. 13. “… Unenägemine hõlmas erilise
kontrolli arendamist oma unenägude üle sellises ulatuses, et nendes
kogetu ja ärkvel olles läbielatu omandasid ühesuguse tõelisuse.”,
lk. 14.
“…Sõjamees
läheb oma saatusele vastu, ükskõik milline see ka oleks ja võtab
selle vastu täielikus alandlikkuses. Ta võtab alandlikult vastu oma
osa, mitte kui taganemisvõimaluse, vaid kui elava väljakutse.”,
lk. 22. “… kui sõjamees on omandanud unenägemise ja nägemise
ning välja arendanud teisiku, peab ta olema vabanenud oma eluloost,
enesetähtsusest ja harjumustest.”, lk. 46.20
Neljas
hommik, teisipäev.
Ärkasin
täna kummaliselt, nägin kummalist und ja – kui 'meelde tuletada'
– oli ka õhtu – osa ööst tavapärasest suuresti erinev…. See
kõik tänu, -- see kõik toimus hoopis --- 'suurema vaikuse sees'….
Ka tänahommikune ärkamine, ka öine uni.
"Alustades
algusest"! – See olekski kogu kehalise tunnetus-võime
drastiline kasv. Jäin vaikselt istuma, kuulama….
Kõik
toimub energeetilselt täiesti varem mitte olnud tasandil.
*Jõu-taime' üle kolme nädala järjest. Säästlikkus,
sublimatsioon – ja täielik laitamatus --- Suurepärane, jõuküllane
seisund. Ja see muudab kõike, -- muutes ennast. …. Nihutatud on
kogumispunkti asendit minu 'tonalile' soodsamasse kohta –
tulemuseks parem, -- soodsam 'tonal' --- millest lähtuda sööstuks
tundmatusse….
Hiljem,
olles end eemladanud maast, ja "selle muserdavast
külgetõmbejõust" --- ei tahtnud mõtted tulla --- viibisin
hoopis suurema vaikuse seisundis. Sügava konsentratsiooni,
relaktsiooni – seisundis. "Sisendusprogramm" just seal.
Ja siis --- unenäomaailmast….
---
Ka see oli ebatavaline – esiteks --- mäletasin kohe ja ilma mingi
pingutsuseta olulisemat. Kõige olulisem --- panin tähele 'oma käsi'
!! -- Ma küll ei vaadanud neid konkreetselt, aga silmasin oma
"osavaid käsi" otsides riiulist raamatuid (mida ei
vajanud?). Väga kindel mälupilt: registreerisin väga
tähelepanelikult kõrvalt oma käsi tegevuses (Mille sihitus võib
tuleneda just väljendatud 'taotlusest'). Unenäo eelnevas osas nägin
vilksamisi ise-ennast Don Juani õpilasena, kohtusin
hämmastavate jumal-inimestega, sain vihjeid, õpetusi, viibisin
tuntud-tundmatus kohtades. --- Helge unenäolisus! --- Teotse
laitamatuses!
DON
JUAN: “Elu
iseenesest on küllaldane, ennast selgitav ja täielik”. ,lk. 52.
“… et
miski sõjamehes on alati teadlik igast muutusest. Sõjamehe eluviisi
eesmärk on seda teadlikkust soodustada ja säilitada.”, lk. 63.
“…Otsustamine tähendab seda, et sa oled oma vaimu laitmatult
treeninud ja oled teinud kõik võimaliku, et olla teadmiste ja jõu
vääriline.”, lk. 76. “…Tahe oli arendatav ainult nõidade
poolt. See ilmnes nende puhul, kes tegelesid saladustega ja andis
neile võime korda saataebatavalisi asju.”, lk. 78. “… sõjamehe
tõeline kunst on hirmu ja imetluse tasakaalus hoidmine.”, lk. 87.
“…on
sisemine dialoogi nõiduse sõlmpunkt; see on kõige võti. Niipea
kui sõjmaees õpib seda peatama, muutub kõik võimalikuks; kõige
suurejoonelisemad plaanid muutuvad teostatavateks.”, lk. 88.
“…Ainult sõjamees suudab üksinda taluda teadmiste teed.
Sõjamees ei saa kaevelda, ega midagi kahetseda. Tema elu on lõputu
väljakutse…”, lk. 98. “…Üks sõjamehe tegudest on mitte
kunagi mitte millestki end mõjutada lasta… // Sõjamehe
enesekontroll peab olema laitmatu.”, lk. 131.
“…
Sõjamehel
on aega ainult oma laitmatuse jaoks; kõik muu kurnab tema jõudu,
laitmatus annab seda juurde. //… laitmatus tähendab anda oma
parim, ükskõik millega sa tegeled.”, lk. 180. “…Näis, nagu
oleks märkmete kallal töötamine minde vabastanud minevikust ning
muutnud vastuvõtlikuks / maalima praeguse hetke ja koha suhtes.”,
lk. 192 “Mõtlen
täielikku muutust, /… et on vaja kõige drastilisemat muutumist,
kui sa tahad teadmiste teel edu saavutada.”, lk. 208.
21
Viies
hommik,
selle viimase nädala keskel ja samuti nende hommikuste lehekülgede
keskel.
Eilne
öö vapustav, meenutades kõige enam esimest korda uue ajaarvamise
algusest. Täiesti erinev teadvus-tasand! Milline sära ja läbitungiv
selgus ümbritsemas iga mõttevirvendust! Teada asju täiesti
kindlalt, näha oma nüüdset elu täiesti selgelt enda ees avanemas.
Väga palju konkreetseid näpunäiteid ja üksikasjalikke juhendeid
tuleva tarvis. See kõik vahest sellest, et kartsin 'allika' juurde
minna !
Ja
nagu alati, nii ka nüüd --- iga hommiku suureks kurvastuseks on kui
vähe ma küll mäletan! Sellest vahetsust õnnestavast teadmisest!
Sellest säravast maailmast! Ja kui palju nõmedust on küll veelgi
igas päevas – igast õhtust vaadates!
Aga
toimuv kõik nihkunud teisale. Paljutki sellest, mis praegu
iseenesest-mõistetav varem olnud õige raskelt saavutatav. Aga elu
on kummaline ja maailm on salapärane... Suureks ja kohseks
kergenduseks ka otsus: üleliigne nõmedus oma elust välja rookida.
Lihtne asi – nagu kord sõrmega nipsu lüüa!
Ma
meenutan. Püüan pingsalt meenutada kõiki neid tabamatuid
välgusähvatusi… Und ei mäleta, sest päike ajas liialt järsku
üles mind täna. "…. Ja siis lähen, jalad tunnevad ---
vähemalt üheks ööks…".
Carlos
Castaneda:
“…
idee tuvustamine, et meie nähtav mailm on ainult üks vaatepilt,
maailma kirjeldus. // … eesmärgiks on algusest peael selle
vaatepildi peatamine. Nõiad nimetavad seda sisemise dialoogi
peatamiseks ning nad on veendunud, et see on ainus ja kõige tähtsam
tehnika… // õige käimisviis.”, lk. 213. “…
mõtte tegutsemisest ilma midagi tasuks lootmata. Siedialoogi
peatamine on siiski nõia maailma võtmeks. / … sisedialoogi
peatamise kiirendamine // .. et siedialoogi peatamisesk kasutati kaht
peamist tegevust või tehnikat; eluloo kaotamine ning unenägemine …
/ huvi nägemise vastu.”, lk. 215.
“… tema
õpetuse põhipunktid / Eluloo kaotamine ja unenägemine. // …
saldus on tähelepanemine… / … kõik eksisteerib ainult meie
tähelepanemise tõttu.// Eluloo kaotamien ja unenägemine peaksid
olema ainult abistavad tegurid / Iga õpilane vajab toetuseks
kannatust ja jõudu. Seepärast tutvustab õpetaja sõjameheteed või
elamist sõjamehe viisi.2, lk. 216. “Ilma kindlameelsuse ja
tasakaaluta, mida kätkeb ndas sõjamehetee… // ta oli kõigest
nii teadlik. // …abiks eluloo kaotamisele õpetatid kolme
teistsugust tehnikat. Need olid: enesetähtsuse kaotamine, vastutuse
enda peale võtmine ning surma nõuandjana kasutamine.”, lk. 217 “…
võtab kõiki õpetaja soovitusi ja nõuandeid tõsiselt… // …
vajasime neid jõudusisaldavaid taimi.”, lk. 219.
“…Jõud
varustab sind vastavalt sinu laitmatusele. / Sa oleksid olnud
laitmatu ning jõud oleks varustanud sind kõige vajalikuga. Selline
on reegel. // , lk. 220. “Nõiad
on õppinud paljude põlvkondade vältel jõudusisaldvaid taimi
kasutades märkama kõike // .. et nõiad on oma tahet kasutades
suutnud oma maailmapilti avardada. // jõudmaks tõelise maailmani.”,
Lk. 221.
22
Alapeatükk:
--- Andmisest – ostmisest või kinkimisest ja saamisest.
Õpetlikuse asukohad. Vastuvõtlikuse määrad. "Vanad sõbrad"
elavad selle müstilise akti raskelt üle aga peavad seda siiski sest
on kohustatud olema vahendajad, sümboolses tähenduses.
Tähendus-rikkus näitamas ka seoste iseloom. /…/ 'Järgneb'….
See
olnud ilus aeg, vahest kõige ilusam üldse. Suurepärane seis ---
aega ei ole, see sunnib tagant. Järjepidevus tugevneb üha ja annab
jõudu ning kindlust. Päevad on teisnenud, nõmeduse kiuste, --
palju tähelepanelikkust ja taipamist rohkem. See on reaalsuse
muutumise ehk: 'reaalseks muutumise' lugu. Ja kõik teed ju lahkuvad
selle maakera pinnalt….
Kui
erinev suhtumine kõigesse! Ja kuidas see küll suunab ja juhendab.
Usaldada seletamatut jõudu endas ja seal väljaspool --- ning see
asub juhtima, näitab teed, -- oleks nagu 'valguse-allikas' päevasegi
aja jaoks.
Et
saan säärasest aimu. Pean olema tänulik. Seni varjatust. Mitte
juhus ei ole määranud lugema kõrgenenud teadvuse, vasaku poole
õpetusi just praegu… Ise sellest aimu saades ma mõnel hetkel kui
'näeks' juba --- so. äkiline, ootamatu teadmine ilma igasugu
kahtluseta. Läbi nägemine. Teine maailm, uus algus --- kui lihtne,
kui keeruline.
See
hommikune tuul – ja vihjed. Need hämariku ja pimeda aja
kõrg-hetked, vaadeldes tundmatust seal eemal. Maitsta seda.
CASTANEDA
& DON JUAN: “..
pidevalt uueneva maagilise maailma. // saada teadlikuks sellest, et
ta on otsustanud ühineda nõidade maailmaga. // Sõjamehe elus on
ainult üksainud otsustamata asi --- kui kaugele on võimalik minna
mööda teadmiste ja jõu teerada. // Laitamatus on tõesti ainus
tegu, mis on vaba, olles seega sõjamehe vaimu tõeline mõõt.”,
lk. 225.
“… abiks
unenägemisele: eluharjumuste kaotamine, jõudusisaldav käimisviis
ja mittetegemine. // unenägemist / mittetegemiseks //…
“harjumuste kaotamine, jõudusisaldav käimisviis ja mittetegemine
oli teed uutmoodi maailmatajumise õppimiseks, ning need andsid
sõjamehele veidi aimu uskumatutest tegutsemisvõimalustest-.” // …
mõte oli / et muutus võimalikuks eraldi oleva unenägemise maailma
tundmine.. // Unenägemine on muidugi nõia kõikide pingutuste
kroon. Täielik naguali kasutamine.”, lk. 226.
“… ning
kui otsustada tema välimuse järgi on ilmselt nõid. // said sa
teadmis I, mi ületasid sinu mõistuse.”, lk.227.
“See
tähendab, et sõjamees on lõpuks saavutanud jõu. / Mitte keegi ei
tea mida sõjamees sellega teeb / võib-olla saavad teist inimesed,
kes on vihatud, üldtuntud või heatahtlikud. Kõik see sõltub teie
vaimu laitmatusest ńing vabadusest.”, lk. 257.
“… kindel
olles, et tema vaim on laitmatu ning kõigepealty, täiesti
teadlikuna oma tegevuse tõhususest. Sõjamehe rõõm tuleneb oma
saatuse vastuvõtmisest.”, lk., 262.
“Ainult
armastus / võib anda sõjamehe vaimule vabadust; ja vabadus on rõõm,
tõhusus ning kaasaminek igal juhul. See on viimane õppetund /
täieliku tühjuse hetkeks. // Videvik on lõhe maailmade vahel. /
See on uks tundmatusse.”, lk. 266. 23
Järjekordne
hommik. ( 27. 08. xxxx).
Kummalised
linnud siin. Eriti üks. – äratas mind täna varjases
koidu-ahetuses kummalisel kombel üles. Ma arvan, et see oli vares. –
See müstiline hõbevalge lind teadgi. Aga vahest ei olnud ka --- oli
liiga kummaline selleks. Hääl. Ronk? See oli tõesti hämmastav ---
see äratas mind sihilikult ja ootamatu kergusega. Otsekui oleksin
olnud osaliselt üleva juba enne kui ta mind vaatas. Üksik
kraaksatus pragu – ei varesel on hoopis teine hääl. Üks naljakas
orav kiirustas siit äsja mööda.
See
kummaline lind vaatas mind tõepoolest, sest kui olin uuesti suikumas
häälitses ta veel kaks korda väga eriliselt ja valjult – nii, et
ma kohe teadsin ja vaatasin ta vahepeal muutunud asukohta. --- Ja
nägin seal, okste vahel, vastu taevast, -- nagu kummalist sädelust.
Mulle tõesti tundus nii. Seejärel see lind, kes mind jälgis
ilmselt pealiigutuse tõttu lendas minema sauna poole --- ja
häälitses ka seal. Nägin vaid korraks ta suurt tumedat (-- midagi
oli veel – "ilusat"? jõulist-tugevat?) varju-kuju endast
üle lendamas.
Kummaline.
Siis tundus kuidagi hoiatav --- muutusin ümbruse suhtes
tähelepanelikuks. Kindlasti oli see enne ja see oli ka kohtumine. Ja
nagu mulle äsja meenus, -- mitte esmakordne. Olen siin nimelt
varemgi näinud seda suurt ronka puu ladvast mind jälgivat ja nagu
millegi eest hoiatavat või märku andvat. Kindlasti ei olnud see
kohtumine vaenulik. Häälitsuste toon viis mind poolteadlikult
iseloomustuseni, et "uudishimulikult". Maailm mu ümber
tõesti seletamatu koht.
Ta
tahtis mulle näidata kui ilus on koidu hämarik. Ma ju 'tahtsin'
seda näha! Läbi puude oranzilt kumav taevas, tume mets ja selle
kohal kahkjas-sinine taevas, milles ootamatult näha väga noort
Kuud.
Oli
väga vara, -- ja millise kergusega ma küll ärkasin! See mõjutas
ka järgnevaid unenägusi --- mis olid õige kummalised, varjutatud
mingist painavast tähendus rikkusest ja salapärasest ohustatusest
(?) Veel äsja "unustasin" midagi olulist sellega seoses!
Oma unes nägin ma üht kummalist nägu. Üht lauset, mis suunas ja
kohustas --- aga millel vastust ei olnud. Vastuse sain vist oma
unenäost. Päike tuli välja. Ka teistkorda ärkasin varem. Mind
äratas nimelt üks rähn. Kummalised linnud. Ja lehed, mis üha
langevad….
Eile
oli alustuseks üks huviatav episood. Oli tabamatult mööduv hetk,
mil teisnemine sedavõrd, et miski nägi hetkel midagi muud minu
asemel. Huvitav omapoolne reaktsioon -- mis sundis mind märkama
ebatavalist. Üks ei pannud ilmselt midagi täehele.
Rõõm
siinkohal tõdeda, et pärast seda 'uut algust' –st energeetiliselt
teisele tasemele jõudmist 'cannabilise müsteeriumis' --- pole olnud
ühtegi tagasilangust. Mõju on olnud alati sügav, õpetlik ja
kohati lihtsalt suurepärane --- vahel ja kohati aga veelgi enam!
Kuuluvad ilmselt varasema nõmeduse rubriiki need jutud
"mitte-tegemisest". Sest,--- keda selleski süüdistada?!
CASTANEDA:
„...“ Me oleme tajujad...“ /.../ „... Kuid maailm, mida me
tajume on illusioon. See loodi kirjelduse poolt, mis anti meile edasi
meie sündimisest alates. Meie, helenduvad olendid, sünnime kahe
jõuväljaga, aga kasutame ainult ühte maailma loomiseks. See väli,
mille külge haakutakse varsti pärast sündimist, on mõistus ja
selle kaaslane on kõne. Nende kahe vahel mõeldakse välja ja
hoitakse ülal maailma.“, (lk. 93.)
„...“Nagu
alati sõjameeste tegemiste ja mittetegmiste puhul, on isiklik jõud
ainus asi, millel on tähtsust.“, (lk. 98.) „... et peale su
tahtmise teadmiste teele asuda peavad ka su teod ise olema küllalt
laitamatud, tegemaks sind nende teadmiste vääriliseks.“, (lk.
110.) „... „Sõjamehe põhireegel on...“ /.../ „... et ta
teeb oma otsuseid nii hoolikalt, et miski, mis nende tulemusena aset
leiab, ei suuda teda üllatada, rääkimata jõu nõrgendamisest.“,
(lk. 142.)
„...“Tulevikku
ei ole olemas!“ /.../ „Tulevik on ainult kõnelemiseviis. Nõia
jaoks on ainult praegune hetk ja koht.“, (lk. 191.) „... Ilma
kindlameelsuse ning tasakaaluta, mida kätkeb endas sõjamehetee, ei
ole võimalik teadmiste rada välja kannatada.“, (lk. 217.) „...
Mingil moel olid tema hoiatused nõia selgituse suhtes koos
arusaamisega tema tohutust teadlikkusest hakanud mulle mõju
avaldama.“, (lk. 228.)
„...
Igasugune muu kord on mõttetu ja väiklane, kuna see läheb meie
loomuse vastu; see röövib meilt meie maagilise päritolu ning
taandab meid eimillekski.“, lk. (230.) „... See on nõia
selgitus. Nagual on väljendamatu. Kõik võimalikud tunded ja
olendid ja ised hõljuvad seal nagu laevad, rahulikud, muutumatud,
igavesti. Siis seob eluliim mõned neist kokku.“ /.../ „... Kui
eluliim seob need tunded kokku , siis luuakse üks olend, kes kaotab
oma tõelise olemuse tunnetuse ning saab pimestatud selle piirkonna
särast ning sädelusest, kus hõljuvad olendid tonalis.“,
(lk. 246.) „...
Otsus jääda või tagasi pöörduda tehakse millegi poolt meis
endis, mis pole ei meie mõistus ega soov, vaid meie tahe, nii et
seda pole võimalik ette teada saada.“, (lk. 257.)24
Eilse
korra kõige suurem taipamine oli --- L a i t m a t u s on 'jõud'.
Jõud on 'tunne'…. Kõik , mis vajalik kogumis-punkti
nihutamiseks …. --- oma maailma muutmiseks. Lõplik mõistmine, et
see lühike definatsioon on tõepoolest kõige täpsem. ---
"Laitamatus on jõud, mis on 'tunne'". Jõud on väga
eriline 'tunne', mida tuleb tõesti "koguda" ja
millega tuleb säästlikult ringi käia – sest see on ju 'tunne' –
st midagi äärmiselt reaalset ja vahetut!
Seega:
laitmatus on tunne, et --- "ma olen laitmatu" – st.
paljut: --- haavamatu, hoolimatu, enese -(ja sihi-) -kindel,
keskendunud, tähelepanelik, jõu-küllane, muretu ja kaine, jne.
Seda
'tunnet', -- seda jõudu saab laitmatu käitumisega – laitamatu
eluga tõepoolest suurendada ja koguda ning see saab kõiges
otsustavaks. --- See, kes surm-kindlalt veendunud oma jõus on tõesti
tugev. (See ei olnud päris 'laitmatu' lause).
Väga
kahjulikud, -- st. 'energiat vähendvad' – on teatud "neg.
enesesisendused" --- nagu varasemast tuntud : jutud
"emotsionaalsest väsimusest" ja ei-tea-kust-võetud
teooria , et mõju ainult teatud lühikesel perioodil. --- Nii
üritasin ma varem lihtsalt oma nõmedust, lasikust ja minnalaskmist
enese silmis õigustada. Ju kuna ma salamisi nii uskusin, muutsin
siis muidugi nö.- "emotsionaalselt väsinuks" --- või
kuis iganes. Säärane mõtlemine nüüdsest kõrvale jätta – on
läbi nähtud ja üleliigsena ära visatud…
DON
JUAN: “…
et kõik on võimalik, kui inimene tahab seda vääramatu
kavatsusega.”, lk. 21. “…
Arvasin, et need on mu enda mõtted. / et me kõik arvame algul nii.
Kui aga oleme vaikselt, taipame, et on veel keegi, kes meiega
räägib.”, lk 29. “… Ta on oma saatusega leppinud. / .. oli
tema saatus… // Mis mõtet on püüda muuta või eitada asju,
millega on võimalik üksnes leppida?”, lk. 37.
“Tema
oli aga täiesti ükskõikne. Maailm ei läinud talle korda. // .. sa
oled seda tüüpi nõid, kellest peaks eemale hoidma. / Sinu vaim
kuidagi vangistab.”, lk. 39. “… siis leiab ta vajaliku jõu.
Tal ei ole enam midagi kaotada. Ta on juba kõik kaotanud. Kui
inimesel ei ole enam midagi kaotada, muutub ta julgeks.”, lk. 75.
“… et sõjamees ei või jätta midagi juhuse hooleks, et sõjamees
mõjutab ise sündmuste tagajärgi oma teadlikkuse ja
kõrvalekaldumatu kavatsuse jõuga.”, lk. 86.
“…Nende
nägemine põhjustas minus alati ületamatu vastuolu mõistuse ja
taju vahel. Ühest küljest polnud mul mingit ratsionaalset alust
uskuda, et see, mis minuga toimus, tegelikkuses üldse aset leidis,
aga teisest küljest ei saanud ma oma tajude hämmastavat tõepärasust
ka niisama lihtsalt kõrvale heita.”, lk. 99. “,,, et kõike mis
sõjamehega juhtub, võib tõlgendada kui ennet…”, lk. 120. “…
et sõjamehe maalimas sõltub kõik isiklikust jõust, isiklik jõud
aga sõltub laitmatusest. / Kui / oleks laitmatu, oleks tal
võimalus.”, lk. 122. “…See
oli nende kunst // rahu ja sisemine distsipliin.”, lk. 146.25
Üliküllaga
ka kõiksugu muid kogemusi. Kindlalt selle teise tasandi sees.
Naised on nagu jõu-taimed – annavad sulle oma tunde (!) Ainu-õige
viis kuidas kasutan seda praegu --- nii nagu 'sõjamees'. (Tavapärane
vaid tülgastav, kahjuks osalt näiteks siin ka oma esimesed
perioodid). Nagu sõjamees kes kasutab jõu-taimi, et nihutada
tahtlikult
--- oma sihipärase 'taotluse' abil oma kogumis-punkti asendit.
Ja
see viimane on mõnel hetkel täiesti nihkunud. Näitena:
"meister-varitseja J.J." Tundisn eile kohati säärast
samastumist, et leidisn end vaevamas probleemiga – kuidas ikka
natuke erineda. Täielik läbi-nägev mõistmine. Ja vähesed võivad
kiita nii soodsate tulemuste eest. Palju õppida, eelkõige just
'varitsemist',
milleks tal lausa sünnipärane anne.
Muidugi
ei olnud see kõik. Olid tuhanded mõtted --- enamik neist liiga
kiired isegi aeglustunud rütmi jaoks. Aga 'juba nähtustki' (!)
piisas. --- Üle 3 h sügavat süvenemist ja u. teist sama palju, kui
mõju hakkas haihtuma ja läks üle unenäoliseks ja kummaliseks
ärkamiseks siis, koidu ajal….
On
jäänud veel neli päeva seda (kalendri) suve. Need on olnud ja
saavad olema väga ilusad suvepäevad, lämbed ja ootusi täis, mis
kõik tagant kiirustavad. Sügavamale. --- Vähemalt pool oma ajast
--- ei viibi ma enam selle maakera peal! Need suurepärased õhtud
piibuga, suitsetades ja istudes… Meeldivad ärkamised lageda taeva
all, äratajaks tuul või Päike või hoopis keegi t e i n e...
CASTANEDA:
“…Sõjamees
peab kõike märkama / selles peitub tema eelis”, lk. 147. “…
et sõjamees olla on au ja lõbu, sõjamehe õnn on teha seda, mida
ta peab tegema.”, lk. 148. “…Teadisn kuidagi, et ma olin seal
ja siiski polnud. Oli eimiski.”, lk. 149. “…Kuid laitmatu
sõjameheelu annab sulle energiat, noorust ja jõudu. Nii, et oleks
päris hea, kui sa teeksid targa valiku. Ma olin tookord valinud
sõjamehe-elu laitmatuse ja lihtsuse.”, lk. 172.
“…Nõidade
kunst on olla märkamatu ja alati kõigest väljaspool. Ja ennekõike
on nõidade kunst mitte kunagi raisata oma jõudu.”, lk. 174.
“…Maailm, kuhu nad mu tõukasid, oli seletamatu ja kaootiline. /
piisavalt enesekontrolli või / jõudu, et sellist maailma kasutada.
Kuima oleksin niisu´gust jõudu omanud, oleksid võimalused olnud
mõistuse jaoks lihtsalt vapustavad.”, lk. 187.
“…Me
valime ainult üks kord / Me valime, kas olla sõjamehed või
tavalised inimesed: teistkordse valikuvõimalust ei ole olemas. Mitte
sellel maakeral.”, lk. 198. “… laitmatu sõjamees / tuleb meil
anda oma parim, et uuele väljakutsele väärikalt vastu astuda.
//... et ainus nõue sõjamehele on käituda laitmatult… //
laitmatus pole mitte üksnes vabadus. // … et jõud, mis valitseb
meie saatust, asub väljaspool meid. // kontroll jõudude üle, mis
otsustavad mu saatust.”, lk. 200.
“…Mu
mõtted olid kristallselged, kuid mõtteprotsessid ei olnud
deduktiivsed nagu tavaliselt. Ma ei järeldanud midagi faktide
põhjal, vaid lihtsalt teadsin – kiirelt, vaheult ja igasuguse
kahtluseta.”, lk. 224. “…nende
maailm on kõige ilusam ja suurepärasem asi, mida üldse võib ette
kujutada. / …meeldis ilu. / Ma igatsesin midagi väljendamatut,
kuid see igatsus polnud minu oma.”, lk. 230.
26
Reede
hommik. (28. 08. xxxx.).
Ärkasin
jälle korraks koidu ajal üles, nägin kus täpselt ida-kaar ahetab.
Selgus, et magan siin peaga just täpselt kagu suunas.
Seda
maagilist ronka täna ei tulnud. See olnuks tõesti hea enne. Aga
kunagi ta tuleb.
Eile
siis sai suitsetatud kaks korda päevas, kummalgi korral üks piip.
Uudseid kogemusi sellega seoses. Kokkuvõtvalt: näib, et eilsega
"loksutasin" veidi oma kogumis-punkti seal uues ja igati
soodsas kohas. Tuleb aga kohe öelda, et see ei ole nihkunud.
Järjepidevus on rangelt kehtiv. Energeetiline tasand lihtsalt
suurepärane.
Sisuliselt
ma muutsin (ajutiselt, nö—"prooviks") oma õige hiljuti
väljakujundatud uudseid – ja täielikult heaks-kiidetud
harjumusi... Sellest siis see eripära. Õieti ei olnud midagi väga
erinevat – st. äratuntav oli see teine tasand, mille
saavutamisest möödub täna täpselt nädal. Päevasest juba
kirjutasin. Asjal on ka täiesti huvitav järel-mõju. See ilmneb
siis kui teotseda nõnda nagu oleks mõju lõppenud. Tekib kummalisi
hetki ja suhtlus-situatsioone --- mis
on
väga lihtsasti lahendatavad --- usaldades oma loomulikku jõudu.
Ära-tuntavalt
– said säärased komistus-kiviks (vist) kevadisel perioodil.
"Meelega komistamine" --- teadgi, mulle siis ju "meeldis
koperdamine". Väga lihtne on selle järele-mõju seisundist
saavutada sügavamaidki konsentratsiooni astmeid. Vahest tõesti –
teatud emots. vastuvõtlikus --- kui sellele just tähelepanu
pöörata.
Eilne
teine kord oli hiljem ja pea kohe tuli juurde neid teatuid "häirivaid
momente". Samas paistis otsekui lõbustaks ma ennast "oma
häiritusega"!--- Seda selleks, et saavutada järjest tervamaid
tunnetus-astmeid. Mis omakorda kuulu selle "loksutamise"
juurde --- ja annab nõnda tunnistust suuremast 'jõu' seisundist!
--- Tahta juba uuele tasandile kui praegune veel nii suurepärane! Ja
on tõesti, oli ka eile --- teatud huvitavate nüanssidega. ---
Tajumisprotsesside tugev aeglustumine, vaatenurga nihestumisega
kaasub nt. perspektiivi ehk "pildi sügavuse" tajumise
teisnemine. Väga sügaval ära --- põrand enda all liikumas, ise
lenneldes muusika sees, kohati oli näha enda ees neljamõõtmeliselt
välja-joonistyuvat kummalist maailma: --- ähmaselt, -- lagendik
taamal, ees sambad, püsti ja pikali…. Esiplaan astmeliselt üles,
silmapiir läbi udu.
Hämmastav,
et see üldse meelde tuli. Vahest soodustas see kogumis-punkti uues
ja soodsas asendis "loksutamine" veidi meenutamist? --
Võib-olla teisigi ootamatuid nihkeid.
Täna
möödub siis nädal uudse järjepidevuse algusest. Sellest "uuest
algusest", mida ma tegelikult juba nii kaua olin "oodanud"
--- Väga täpne sõna, see viimane!
Kui
valesti kasutasin seda püha 'jõu-taime' veel kevadel! Nõmedus,
mille puhul ei osutu vabandavaks isegi teadmatus! Aga ei ole ka mitte
midagi kahetseda varasemast. --- Kogu see nõmedus, kõik need
eksisammud on viinud mind teadmistele lähemale. ---- On otsekui
"lükanud" mind --- vastupuikleva ja sõgedana –edasi, et
ma siis ühel hetkel jõudsin taibata ja kogu 'vastutus' oma
sassiläinud elu eest enda peale võtta ja otsustasin sellest hetkest
peale --- 'muutuda'.
---
Seda väga erilises ja täiesti pöördumatul kombel. Ja see on olnud
vägagi erinev nädal minu elus, see viimane. Väga paljutki on
muutunud. Peaks lausa ütlema: ma ei tunne ise ennast ära…
CASTANEDA:
„... Tema oli aga täiesti ükskõikne. Maailm ei läinud talle
korda.“ /.../ „... oled seda tüüpi nõid, kellest peaks eemale
hoidama...“, lk. 39. „... reetsid tema silmad halastamatut ja
paindumatut jõudu.“, lk. 41. „... Tegelikult oli mind vallanud
ääretu ükskõiksus.“ /.../ „... et me kõik omame erilist
väge, midagi, mis on meis olemas, kuid mida me erakordselt harva
kasutame.“, lk. 43.
„...
Ta oli toiminud täies kooskõlas don Juani õpetustega. Ta oli mulle
näidanud, kuidas täiesti igapäevast situatsiooni kõige paremini
ära kasutada.“ /.../ „... don Juan oli liiga rafineeritud, liiga
abstraktse loomuga...“, lk. 55. „... Igatsesin sel hetkel
meeletult don Juani oskust olla iga olukorra peremees, tema
intellektuaalset seltsimehelikkust, tema huumorit.“, lk. 63. „...
et jõud tuleb vaid siis, kui oleme ilma mingi vastuseisuta oma
saatusega leppinud.“, lk. 66. „... Appelleersin nende mõistusele,
kuid sain siis aru, et minu standardite järgi hinnates oli neil seda
väga vähe.“, lk. 74.
„...
et oma sisimas oleksin ma andnud ükskõik mis, et olla hull. See
oleks vabastanud mind oma maailmapildi korrigeerimise rängast
koormast. Iroonia oli selles, et siis ma polekski saanud enam tahta
oma maailmapilti parandada, see tähendab, intellektuaalsel tasandil.
Sellest üksi ei piisanud, et ma lihtsalt keeldusin oma maailmapilti
muutmast. Sellest polnud kunagi piisanud. Ja see oli olnud minu jaoks
kogu aeg ületamatu takistus, minu saatuslik eksitus.“, lk. 106.27
Ma
olen asetanud endale väga konkreetsed igapäevased sihid, --
rakendada ja viimistleda tehnikaid, mis viivad edasi sellel muutuste
teel --- 'sõjamehe' teel.
On
ainult kaks võimalust üle-üldse --- 'sõjamehed, kes kasutavad
'jõu-taimi' ja kretiinide karjad, kes end mingil x-põhjusel
"uimastavad" – see viimane alatiseks välistatud --- kuna
see ajaks lihtsalt südame pahaks!
Ainuke
võimalus minu jaoks on oma saatus alandlikult ja ilma
enesetähtsustamiseta vastu võtta ja järgida kõrvale-kaldumatult
seda teadmiste-teed, mis viib jõu ja tarkuse juurde, mis viib
väljapoole "liig-inimlikku" --- see tee, mis ulatub otse
vabadusse. Ma olen alati seda teadnud, kuidagi aimanud ka oma
varasemas nõmedas teadmatuses --- minu jaoks pole kunagi olnud
tegelikku valikut – st. – 'mida' tähendab: 'olla
valitud'…. Ma olen pidanud seda needuseks. Sama-võrd võiks
seda nimetada ka "õnnistuseks". Tähtis on aga vaid see –
see on minu saatus. Ja ma olen selle vastu võtnud. Isegi kui mind
tabaks praegu surmavalt üks neist jämedaist kuivanud okstest seal
pea-kohal --- oleksin ma õnnelikum kui kunagi varem. Pole vaja
vaadata – ühel päeval see juhtub ja alati ootamatult. Järelikult
--- tee on vaba…. Sõjamehe tee on laitamatuse tee. Laitamatus on
tunne, mis on jõud. Jõud on tunne, mis on laitamatus...
Castaneda
& Don Juan:
“…
praktiseerisid iidset tarkust, mida meie ajal tuntakse üldiselt
nõidusena… // Tegelikult omavad selle traditsiooni praktiseerijad
äärmiselt kõrget enesedistsipliini ja valdavad väga keerulisi
praktilisi võtteid.”, lk. 5.
“…pean taas kord kinnitama, et käesolev töö ei ole
väljamõeldis. See, mida ma kirjeldan, on meile tundmatu ja näib
seetõttu ebareaalsena. // Ma ei saa anda mingit muud tõendust oma
heast tahtest, kui veelkord kinnitada, et ma ei ela kaksikelu; kogu
mu eksistents on seotud don Juani süsteemi põhimõtete
järgimisega.”, lk. 6.
“…Don
Juan oli kirjeldanud unenägemisekunsti kui võimet muuta harilik
unenägu kontrollitavaks teadvusseisundiks erilise tähelepanu abil…
// … Varitsemiskunsti tutvustati mulle kui toimingute ja põhimõtete
kogumit, mis võimaldab inimesel iga mõeldavas elusituatsioonis
hakkama saada.”, lk. 7. “…see saavutatakse unenägemise keeruka
kasutamise ja teatud range süstemaatilise pingutuse kaudu, mida ta
nimetas mittetegemiseks. Mittetegemist määratles don Juan kui
ebatavalist tegu, mis hõivab kogu meie olemuse, sundides seda saama
teadlikuks…”, lk. 16. “…Märkemte
tegemine ei aidanud mul mitte ainult kuuldut meeles pidada, vaid see
ka rahustas mind. See oli mu kõige kindlam toetuspunkt.”, lk. 19.
28
//
Väljavõtteid. Mis pead nii selgeks tegema, et tead neid ka unes.
---
---
Kogumis-punkti nihe --- leiab aset 'taotluse' jõul ---
"minu korraldus on Kotka korraldus!" ---
Püüda ennast koguda, meenutada juba saavutatu. Mitte alluda
ärritatusele, vihale ja segadusele. Keskenduda
asendile --- kus ei ole kahtlusi. Alati olla tähelepanelik
ja mitte kaotada julgust, sest paratamatult tabab mind vahel tunne,
et olen kaotanud.
On
üks väga lihtne võte juhuks kui mind haarab minu teel rahutus,
meeleheide, viha või kurbus --- pööritada oma silmi! ---
Silmade liikumine kutsub esile kogumispunkti nihke
(!) , mis toob kergendust ja asendab 'taotluse' tõelist valdamist.
Ma pean taipama, et "emotsionaalsetel taipamistel" üksi
ei ol erilist väärtust, -- need kipuvad kaduma jälgi jätmata.
Näitena sobib siinkohal seal "testamendis" olev
kevad-perioodi "kogemuste kirjeldus". – Peamiselt sõnad,
mis kipuvad pahatihti ka veel korduma.
Vastukaaluks:
nüüd tean ka 'tõelisest taipamisest' – see on
kogumis-punkti vägagi reaalne nihe, mis muudab põhjalikult
nö.—"vaatamise viisi" ja toob kaasa konkreetsed
teisnemised. --- Ehk siis lühidalt: see muutis minu elu. See on
taipamine, millel tõeline väärtus.
Võimalikuks
sai see tänu suurema 'jõu' seisundile. Samuti on selle
säilimine ja süvenemine --- ehk siis – kogumis-punkti uude kohta
fikseerimine – seotud võrratult jõuküllase seisundi
saavutamisega. Varem oleks paljutki, mis praegu näib mulle lausa
ise-enesest mõistetavana, -- pidanud lausa võimatuks!
Neid
tõeliseid taipamisi, mis muudvad kõik ei ole veel palju, --- ja
ometi on juba --- vägagi
paljut
pöördumatult muutunud. --- Esiteks --- 'vastutuse enda peale
võtmine' --- võimaldas läbi-näha varasema nõmedust ja --- rohkem
teades --- kõik ümber hinnata eristades olulisema ja mitte-vajaliku
lihtsalt kõrvale visata.
Teiseks
võrratuks taipamiseks, mis ei jäänud ainult "taipamiseks ! --
säärane väga lihtne lause, mille rakendamiseks, tegelikuks
muutmiseksi juba on vaja rohkem jõudu kui seda mul varem oli. See
lause kõlab: "Laitamatus on jõud ja jõud on tunne" ---
sellest juba piisab, mulle praegu, et kõike muuta.
Iseendaga
alustades ---see on peamisi tõdesi 'varitsemise' kohta --- ja
ennekõike --- neid üha rakendada! Tegelikult on ainult selles mõte,
niisamuti nagu on lõpuks vaid 'laitamatus' see, mis loeb. Ülejäänul
pole tähtsust. Mõtle saladuslikule. 'Varjatule'.
Kolmandaks
– saavutada selge, aga mitte pelgalt mõistuse-pärane arusaam ---
et kõik, mida olen tajuma õppinud on lahutammatult seotud teatud
konkreetse kogumispunkti asendiga. Niipea, kui minu kogumispunkt
sellest asendist kõrvale nihkub, lakkab maailm olemast selline nagu
ta praegu minu jaoks on. ---- Selgelt mõista, omaks võtta ja
rakendada. Suunata selleks oma 'taotlust' – see on tahe mis muudab
maailma, igal hetkel.
Saladuse
võti peitub just siin. Kasutada seda. Minu 'laitamatu' elu
avab mulle ühel päeval selle ukse, mis avaneb 'tundmatusse'.
Ma tean seda, sest ma tahan seda. Seda kõrvalekaldumata
'taotledes'.
Seda
imelist nädalat on jäänud veel mõned loetud päevad. Ma ei ole
enam see, kes ma olin varem. Saavutatud on nii mõndagi aga veel
rohkem on veel ees. Üha süvendada ja kindlustada seni saavuatatut
ja püüelda ka edasi. Tundmatusse. Peale selle püüdluse ei ole mul
enam midagi, mis mind tegelikult huvitaks või kuidagi riivaks.
Eraldi-oleva sõltumatu haavamatuse seisund. Jõu, kindluse ja rõõmu
asupaik. Teada oma suunda… ja lubada end minna… … Nõnda oma
senise elu pöörde-punktilt ja teadlikuma tee algusest. Jää
'laitmatuks'!
Castaneda
& Don Juan:
“…
,et unenägemine on magamise mittetegemine. Seetõttu võimaldab
nenägemine kasutada ka seda osa elust, msi tavaliselt veedetakse
magades. Unenägemise praktiseerijad / neil näib üksnes suurenevat
ärkveloleku aeg. // tervikliku olemuse energiale // tuntakse tahtena
/ keha energiat võib tahte abil muuta ükskõik milleks.”, lk.
20-21. “…
et mul tuleb elada eranditult oma isikliku jõu varal, mida ma
mõistsin kui olemise põhitingimust, korrapärast suhet subjekti ja
universumi vahel.”, lk. 26.
“…
Don Juan ütles, et see oli märk, mille mulle andisd inimeste
saatust juhtivad jõud.”, lk. 62. “… , et sõjamees teab, et ta
ootab ja teab ka, mida ta ootab ning oodates naudib ta maailma oma
silmadega. Tema arvates oli rõõm sõjamehe ülimaks saavutuseks.”,
lk. 70. “…oli mulle õpetanud oma saatust alandlikult vastu
võtma. / “Sõjamehe saatuse käik on muutmatu. / Selles peitub
väljakutse. Kui kaugele suudab ta nendes jäikades raamides minna ?
Kui laitmatu suudab ta olla ? Kui tema teerajal on takistusi, püüab
sõjamees neid laitmatult ületada.”, lk. 88.
“Teadisn,
et see naine oli kõige puhtama, eelarvamustevaba ja sügava
kiindumuse kehastus.”, lk. 95. “…Sõjamees on inimene , eks
taotleb vabadust. / Kurbus ei ole vabadus. // Kiretus annab võimaluse
hetkeks peatuda, et olukordi ümber hinnata…”, lk. 100.
“…Energia, mis on tarvilik unenägemises liikumiseks // Seda
energiat nimetas ta tahteks, valikutegemise ja kokkupanemise jõuks.”,
109. “…
tahte mõiste / et tahet võib kirjeldada kui maksimaalset kontrolli
keha kui energiavälja helenduse ül; või siis võib seda kirjeldada
kui meisterlikkuse tasandit või olemisseisundit, mis võib
ootamatult / tungida sõjamehe igapäevasesse ellu…”, lk. 115.29
__________________________________________________________________
II.
See
oli palju varem. Mõtlesin, kunas see lugu, mida nüüd kirjutama
asun, oma alguse sai. Jah, see algas varem, kui mulle esmalt tundus.
Tahan
rääkida loo ühest poolikust suitsupakist… See "poolikus"
ei siin mitte pelgalt iseloomustavat seika vaid on tõstetud
põhimõttelisuse raskelt kohustavasse staatusesse. Suitsupakk, mis
on põhimõtteliselt poolik, lõpetamata. Sest ühest inimelust võib
sellks väheseks jääda. Mis elu see siis küll säärane antud!
Ühte suitsupakki ei saa ka rahus lõpetada…
Tõepoolest
lõpetamisest, millisest siis iganes, on tõesti veel vara rääkida.
Asjalood nimelt nõnda, et olen alles äsja tõmmanud teise 'suitsu'
sellest müstilisest pakist. Või olks täpsem öelda – alustasin
äsja just teise suitsuga?
See
on ka lugu sellest kuidas, -- kuidas öelda? --- nüri noaga lõigata…
Seega siingi veel paratamatult palju saamatut nüasmist. Aga saab
'lõigata' ka ilma noata. Iseasi kas nõnda ka kuhugi kiiremini,
otsemini --- välja-jõutakse. Praegu näib mulle, et mõneti siiski.
Jõutakse, küll mitte alati sinna kuhu kunagi siis osatud arvata.
Jõuda võib ka mujale.
Ma
olen jõudnud teise suitsuni. Et mitte ennast üha korrata, tuleb
nentida, et sellest 'teisest' oskan veel vähe rääkida. Mingil
vastuoksel kombel vaid aimamisi näen (kuigi selgelt) aga sõnadesse
nähtut vormida ei vaevuks. Nõnda iis esimesest suitsust. Et anda
üldisemaid orientiire, tuleb kohe ammendavalt selgitatda mõningaid
seonduvaid asjaolusid. Näiteks säärane huvitav fakt, et säärane
suitsetamine (vähemalt 'sellest' pakist) – nõuab omajagu aega.
Ma
avasin selle ebamaise suitsupaki ühel ilusal päeval 1996 aasta
veebuaris. Ja ma ie tea, mida oleksin siis tundnud, kui oleksin
teadnud, -- mida ma sellega tegin. Või palju ma üldse praegu suudna
mõista, seda kes "pole esimesest suitsust ka kaugemale
jõudnud!" Ilmselt ei teki üle-vaatamisel probleeme, kuna
ajaliselt polegi see veel nii kaugel (praegu on xxxx aasta augusti
kuu). – Seega kahjuks veel liigagi kokkulangevat.
Olgu
eraldi välja toodud, et käsilolev on omamoodi meenutamise ülesanne.
--- Küll mitte midagi "lahendust vajavat", vaid pigem
tõesti – meenutamaks ülesannet, et "reaalsust tuleb kogeda"…
Olgu siis või tagant-järele. Kindlasti saab see olema "ülevaatliku
pilgu läbi nähtu". Paljut nimelt, pole vähimatki põhjust
meenutada. Ja siiski, kui meenutada, kuidas see kõik sai alguse
ühest "õhtusest telefonikõnest"…
//
Eeltoodu periodiseering olgu ette kirjutatud. Ei sõltu ainuüksi
sellest. Mis? --- See ajaarvamine. Praeguseks on paljutki muutunud.
Ja õige otsustaval kombel. Varasem meenutagu varemeid. Mõttekuse
osas siis ilmselt just. Ja kõik teiseneb üha. Hämmastunult , --
mitte ainult seda. Mõistmine võib olla ka vahendatud. Vahetu
mõistmisega kaasub tegu, see otsekui kohustab. Hämarduv õhk on
ilus vaadata.
Seletamatust ei saa aga mõista. See asub seal kõkjal ümber ja asub
ka vaatleja sees. Seletamatus ei kohusta pelgalt. Ja just see äratab
hämmastuse. Süvenemine on tajumise protsessi teadvustamine. Suurem
teadlikus aga ainus mis jääb. Vaatepunkti tahtlik nihutamine on kui
näeks eemal kaugel midagi avanevat. Mis enne oli suletud, mida siis
ei olnud. Enese vabatahtlik piiramine peaks olema karistatav. Ja
saabki karistatud. Enese piiramine – vabatahtlikult ---
karistamine.
Tajuda
oma maailma --- siin kõlagu püüe suuremale teadlikusele.
Tähele-panek – sõna-sõnalt. Ka tähti taevas tuleb esmalt
'tähele-panna'. Asetada oma maailma keskpunkti oma täht.
Naelutada see sinna, et sellest saaks pide-punkt kui seletamatus
avab oma olemusi voogavas tulvas kus kõik ujub, liigub. Mäletada
siis ennast. Oma osa kõiges, märkamatut, määrava tähtsusega.
Hämmastunu pihtimusi. Kui palju uudset võib leida igast päevast.
Nihutada tuntud maailma piire. Lõpmatusse.
Seletamatus
on algupärane. Hämariku-tunnil on see väga lähedale nihkunud.
Suunav jõud väljas. Vääramatu tahe seest. See on igatsus. Selle
kohutava ja imelise poole. Mitte ennast vähendada! Mängida salapära
välja oma nõmeduse vastu. Kuulatada vihjeid ja neid ka kuulda
võtta. Ma tahan muuta oma silmade asendit ja vaadata teisale. Saagu
sellest nihe, mis muudab kõik pöördumatult. Väljas on hämarduv
õhtu.
Castaneda
& Don Juan:
“…
Tundus nagu oleks / viibinud mu mõtteis ja lugenud neid nagu
raamatut…”, lk. 131. “…tonal / hõlmab kõike, mida meie
intellekt taibata suudab. / Nagual / on aga kirjeldamatu ja
sõnastamatu… / ta ei lase end selgitada intellektuaalsete mõistete
abil.”, lk. 132. “….Seotust reegliga võis kirjeldada kui
legendi läbielamist. Don Juan elas legendis, legendis, mis mässis
ta endasse ja tegi temast Naguali.”, lk. 137.
“...jõud,
mis valitseb kõigi elusaolendite saatust, peegeldab ühetaoliselt ja
ühekorraga kõiki neid elusolendeid. Seepärast ei saa inimene
palvetada / poole eelista ja soosingu saamiseks. Inimlik osa / on
liiga tähtsusetu ega mõjuta tervikut. // Nägija, ke sleiab
läbipääsu / teavad, et / kinkitus on võimalus muuta teadvus
igaveseks.”, lk. 138. “… et teadvust, msi tavaliselt suremise
hetkel loovutatakse, on võimalik alal hoida. // edu reegli tõelise
olemuse mõistmisel ja võttis selle täielikult omaks kui
praktiliste tegevusjuhiste kogu, mitte kui müüdi.”, lk. 142. “…
Ta arvas, et Kotka and – vabadus --- pole annetus, vaid võimalus
omada võimalust.”, lk. 144. “…
et suhelda naissoost sõjameestega, peab Nagual olema oma isikliku
jõu tipus, säärase selguse ja enesevalitsemise seisundis, milles
inimlikud tunded mängivad minimaalset osa.”, lk. 146.
30
(27.
08. xxxx). --Teisel õhtul, mil ma kirjutan.
Selle suure-pärase nädala keskelt vaadates. Ma kirjutan siiski.
Pävad, mis on täis ootamatuid tähelepanekuid, kus on rohkem
teadlikkust ja vähem teadmatust kui kunagi varem. Ja need õhtud
mil ma suitsetan… --- Aeg, millal tõeliselt olen, ehk siis –
rohkem olen. Eristada olulisemat üleliigsest. Hommikust õhtuni
püüan meelde tuletada ja rakendada seda mida tean sel vahepealsel
ajal. --- Siis kui ma olen rohkem endaks. Ja ennast rohkem mäletan.
Meenutada seda, mida ma juba tean.
Rakendamisest.
Uudse nägemise viisi juurutamisest, uute -- harjumatute harjumuste
kujundamisega. Varasemate harjumuste ära-tundmine ja
kõrvale-heitmine. Ning -- enese pideva teadvel-oleku saavutamisele
pürgimine. Sagenevad tähelepanekud oma reaktsioonide ja
emotsionaalsete seisundite kohta. Taipamise hetked. Veel rohkem ootab
neid veel ees. Teisnenud vaate-nurk väljendumas ka ükskõiksus
teotsemises, mida kujundab olulise meeles-pidamine. 'Varitsemise'
alged. Suhtlemisel suurenenud tähele-panemise võime, ja ja
huvitaval kombel ka mingi 'mõõdukus'. Enesegi
reaktsioonidega nägemine, seda nt. katse vormis --- otsustamine ja
selle juurde jäämine. Jah, aga miks just nõnda?
Järsku
nagu hirm? Kõhedus – loodan väga, et täiesti alusetu. Ma tahan
seda --- ja see saab nõnda olema. Miks ma kaasa ei läinud?
Analüüsides ilma vähimagi kahetsuseta. Oli mingi 'tunne', ühel
hetkel. --- EI maksa arvata nagu oleks minu otsustused alati
vääramatult õiged. Jätame selle.
Kohati,
lugedes, võiks kippuda ennast üle-tähtsustama. Esiteks: nõnda ei
ole ma seda veel varem lugenud. Haakumisi otse ridade vahelt.
Kirjeldatud seisundid --- näiteks osaliselt teadvel-olek magamise
ajal. Küll vahel kui teadlikus endast magamas—mingil moel; mitte
aga ennast 'kõrvalt' jälgimas.
Piisavalt
sellest. Korrata endale üha veel. Kübeke tuules, aga millise
tähtsusega! Kõik on võimalik. Ehk siis – saab võimalikuks. Kui
palju head mulle on küll teinud see müstiline taim! Parim, mida
endale oma tollases teadmatuseski teha võsin. Muutnud paljutki. Kui
mitte peatanud, siis --- tunduvalt aeglustananud – maailma rütmi.
Palju
rohkem arusaamist, üha rohkem teada saada. Palju rohkem 'jõudu',
tasakaalu, hoolimatust ja julgust. Palju vähem nõmedust. Põhjus
elamiseks. Jääge terveks!
DON
JUAN: “…Kui
muud ei saa, siis võiks ta ju vähemalt nõiaks õppida. // … kuid
sundis ühtlasi ka sügavamale enesevaatlusele.”, lk. 148. “…et
jõud, millega tema heategija viis läbi oma plaanid, tulenes
teadmisest, et Kotkas on tõeline ja lõplik, ning et inimeste
tegevus on täielik lollus.”, lk. 168. “…ei tee midagi ilma
kindla põhjuseta. // et sõjamees ei kaota pead mitte üheski
olukorras --- mõistusest rääkimata.”, 170.
“…Sellest
hoolimata otsustasid nad, et elavad oma elu laitmatult lõpuni,
lihtsalt selleks, et olla laitmatu, ilma mingi muu eesmärgita.”,
lk. 174. “…lohuts, mida / olendid teineteise seltskonnas leiavad,
on kirjeldamatu ja alati liiga lühiajaline. / et meid on kokku
voiinud jõud, mis jäävad meie mõistusele käsitamatuks. Ainus,
mida meil pole, on aeg.”, lk. 182. “…ja pidi mu mõistuse
juhtima veendumusele, et inimolendites on peidus ka mingit teist
tüüpi teadvus.”, lk. 195.
“…Sa
ei suuda üldse iseseisvalt tegutseda. Sellest seisundist võib sind
välja aidata ainult naine.”, lk. 214. “… Ta ütles, et ilu on
deemon, mis kasvab ja tugevneb ühe, kui seda imetletakse…. // ja
kui ilusaid inimesi otsides ringi vaadata, võib leida kõige
armetumaid olevusi…”, lk. 216. “…Reegli
esimene õpetus ütleb, et kõik meie ümber on otsatud müsteerium.
/ .. et me peame püüdma seda müsteeriumi lahti harutada, lootmata
eales sellega hakkama saada. // … olles teadlik otsatutest
saladustest, msi teda ümbritsevad, ja kohustusest proovid aneid ära
mõistatada, leiab ta oma koha saladuste hulgas ja vaatleb end ühena
nendest.”, lk. 223.
31
Augusti
viimane neljapäev. (28.08.'xx)
Täna
päeval. Minul ei ole enam piisavalt aega. Ma märkasin oma surma
varitsemas seal vasaku õla taga. Tuleb nihet, mis juba saavutatud
suurendada, et end lahti kiskuda oma varasema ahistava nõmeduse
taagast. Sellepärast ei ole enam aega ringi sebimiseks.
Argumenteerida end nurka, et olla sunnitud – maha istuma. Küsisin
neilt võrratult taimedelt nõu ja nägin, et olen end uudsel moel –
piiramas. Otsistud põhjustel, näib, kui suutsin meenutada seda
värelust või varju õhus, --- oma vasaku õla taga.
See
maagiline lind, kes mind täna vara-valges nii jahmataval kombel
äratas, andis endast taas märku. Ma tean, me oleme seotud. Olulise
eristab ebaolulisest tõeliselt vaid see üks küsimus: mida teeksin
siis kui see olks minu viimane nädal siin maa peal. Vastus peaks
kõlama: täpselt sedasama. See on seisund, millest ei ole
kõrvale-eksimist, mitte mingi sugust. Minul pol enam aega tühiseks
kiirustamisks --- lähtuda sellest. Kummalisi asju võib näha
suuremas vaikuses. Mida suuremas, seda rohkem. Teist-suguseid asju.
Surve, kummaline, peas – määrab aja kulgu. Aeg aga voolab.
CASTANEDA:
„... „Sõjamees peab loobuma inimkujust selleks, et muutuda,
tõeliselt muutuda. Muidu on see ainult jutt muutumisest nagu sinu
puhulgi. Nagual ütles, et on asjatu loota või arvata, et inimene
võib oma harjumusi muuta. Seni, kuni hoitakse kinni inimkujust, ei
ole võimalik muuta pisiasjagi. Nagual ütles, et sõjamees teab, et
ta ei saa muutuda ja ikka üritab ta seda, isegi kui ta teab, et pole
selleks võimeline. See on ainus eelis, mis sõjamehel on tavalise
inimese ees. Sõjamees pole kunagi pettunud, kui tal ei õnnestu
muutuda.“, lk. 112.
„...
et meil kõigil puudub rahu ja sisemine distsipliin. Ükski meist ei
tahtnud pühendada teisele oma jagamatut tähelepanu...“, lk. 146.
„... „Ta ütles, et inimeste maailmas toimuvad alatasa tõusud ja
mõõnad ning rahvad tõusevad ja langevad koos oma maailmaga, aga
meie, nõidade asi ei ole nende tõuse ja mõõnasi kaasa teha.“
/.../ „Nõidade kunst on olla märkamatu ja alati kõigest
väljaspool. Ja ennekõike on nõidade kunst mitte kunagi raisata oma
jõudu.““, lk. 174. „...
„Kui nõid tegeleb nagualiga, tuleb tal anda juhiseid, see tähendab
näidata sõjamehele saladust. Ja see on kõik, mida nõid peab
tegema. Sõjamehel, kes saladuse vastu võtab, tuleb endal katsuda
need teadmised jõuks muuta, tehes seda, mida talle näidati.“, lk.
190.32
Läbi
kahe ukse avaneb pilk vaiksesse maailma, mis tumeneb, joonistub
selgemalt välja, siis kaob ja samas tekib uuesti, muudab värvi ja
kuju. --- Nähtu teisnemine vaatajas sees. Vahel kui kauge lagendik
taamal, siis vormitu voogav ja pulbitsev elu ja äkki --- tardunud
meri. Kurgede kaebe-hüüd. Väga kõrgel. Kontsentrilised õhulised
ringid. Ja igatsus. Minna ära…
Vaatenurga
nihkega kaasub valguse muutus. Näha pilkases öös nagu hämarikus
--- ja teisti. Päeva valgus ersitub varjudesse ja hajub
kontrastidesse. Värvid seevastu otse lõõmavalt esile. Kui
liialdatult. Enese varitsemiseks ka vaatamise
nurga petlik nihutamine --- seega perspektiivi.
Hämmastav
avastus --- mida varem seostanud , millegi muu-ga /…/ --- Hämmastav
mitmeplaanilisus siin kohal! Hakkasin kirjutama millestki "muust"
ja ootamatult andis see T. sulepea – kingitus – vastuse ---
samuti kui "hämmastava avastuse" – seega järgides
rangelt ortograafia nõudeid! Vastus kingitusega seoses --- muidugi
mahuvad sinna ka teised süsid! Tõesti, õpetlik nüanss. Mida see
tähendas! (Suuremat nüansseeritust). See teine hämmastav asi
seotud kõrge- (või madala) vererõhuga seostama harjunud teatud
kaasnähtustega. Äsja saavutasin sel kombel õige hämmastavaid aga
väga meeldivaid psühh.-füsiolog. seisundeid. Kirjeldamatus taas
vastas. Vahest kui tajumise katkestused, mida põhjustab
intensiivne, aga isegi nauditav surutis (- rõhu-vahetus!) peas.
Tugevamal kujul toob kaasa täieliku kordinatsiooni kadumise, muuseas
kaob ka kontroll tasakaalu meelte üle. (Millega omakorda kaasub hea
mats vastu maad või põrandat – ranges sõltuvuses asjaoludest).
Tuleb
tähele-panna, et oma varasem jäikus (ehk nõmedus!) ei hakkaks
salamisi omandama uudseid vorme. Osaliselt näiteks õhtune
suitsetamine ainult ja teatud kramplik sunnitus sügavama
keskendumise kestvuses. Kiik on väga võimas abivahend. Tean seda
nüüd kindlalt. / Mis kummaline valgus! --- loojuv päike langes
selja tagant ootamatult valgustama paberit. Maalida üks pilt
meenutama seda suurepärast aega. Ja teine pilt jätta meelde.
Meenutamiseks.
CASTANEDA:
“...et
nägemine on inimolendite võime avardada oma tajude ulatust, kuni
nad on võimelised hindama mitte ainult kõigi asjade välisilmet
vaid ka põhiolemust.”, lk. 6. “...Tarkus ilma headuseta / ja
teadmised ilma tasakaaalukuseta on tarbetud.... // teadmiste kolme
tahku : teadvuse, varitsemise ja taotluse valdamist.”, lk. 7.
“...läbi aastatuhandete ulatuvas teadmiste ahelas. // ... olid
ebatavaliseda inimesed – võimsad nõiad, sünged, pühendunud
inimesed, kes tegelesid inimese ja universumi saladustega ning
valdasid salateadmisi, mida nad kasutasid inimeste mõjutamiseks ja
allutamiseks, fikseerides oma ohvrite teadvuse sellele, mille nad
olid välja valinud. // Väga raske on taibata, et teadvusega on
võimalik mainpuleerida.”, lk. 9.
“...Nägemine
on isemoodi teadmise tunne / tunne, et sa tead ilma ühegi
kahtlusevarjundita. // soosisid teatud erilist tarkust...”, lk. 11.
“... kes tahavad arendada oma enesevalitsemise võimet ja kelle
tegevus on suunatud mingite kindlate eesmärkide saavutamisele,
millest oleks kasu...”, lk. 18. “... Laitmatus ei ole midagi muud
kui energia arukas ja sihikindel kasutamine /Ma olen kogunud energiat
ja see teeb mind laitmatuks. // Sõjamehed teevad strateegilisi
arvestusi. / Nad vaatavad üle kõik, millega nad oma elus
tegelevad. Seejärel otsustavad nad, mida on võimalik muuta, et
säästa energiat.”, lk. 19. “...sõjamehelikkuse
tunnusteks --- need on enesevalitsemine, distsipliin, kannatlikkus,
õige ajastamine ja tahe.”, lk. 20.33
Kiigel
on tõesti hämmastav mõju. Ühest küljest lahutatus, kokkupuute
puudumine maapinnaga mõjub vabastavalt ja puhastavalt, nagu seda on
kontrollinud nägijad. Samuti – üha tugevnev mõju, mis aitab
kaasa üha suurenevale süvenemisele, -- teatud tajumise aspekt ---
kiige liikumise rütm --- õõtsumine loob täiesti reaalseid
tajutavaid muljeid – aluspinna puudumisest, õhulise lendamise või
liikumise rütmi. Väga tugev ja soodne mõju. Ilmselt väga vana
avastus ja seostub just konkreetse maailma nurga eripäraga.
Ekstaatiline rütm. Läbi une. Tõusta ja langeda. Ravelli 'Bolero'.
Enese lahutamine kõigest. Enese eristamine kõikidest. – Et ennast
mäletada….
Pärast
mõju saabub järel-mõju. See on, mulle tundub, küsimus tähelepanu
rütmist, jaotumisest ja hajumisest. Lühidalt: seletamatu. Toimet on
tõsi küll, võimalik selgitada. Kuigi variatsioonid määravad. Ja
samas --- rangelt eri tasanditel --- kuigi – suuresti ka ühiseid
jooni, siiski peamiseks saab erinevus. Kuulasin äsja ülimalt
pingsalt ja nüüd "avastasin" – mu kõrvad olid ju täis
topitud! Kured. Milline igatsus! Müstiline kiik! --- Hajuv
tähelepanu. Varsti aeg uuesti – taibata…. Tõeline avastus! ---
kiige algne funktsioon on käimise mitte-tegemine –st. –
helendus küll hüpleb aga ei liigu. --- Sellega peaks olema
saavutatud sügavalt harjumatu olukord. St.—see on mitte-tegemine,
mis vastandub ühele kogu elu pikkusele tegemisele. Ootamatu
tähelepanek – kiikumine ja pöörlemine (!) ei aja enam lihtsalt
iiveldama nagu varem.
Selleks,
et muutusest aru saada piisab kui peeglist endale silma vaadata. Või
hetkeks peatuda ja meenutada. Ehk siis: ma 'tean' seda. Vihjeid
eelseisva ergutava muutuse tarvis --- eristatus ja sõltumatus, mitte
seada end põhjuseta esiplaanile. Või lühidalt: usaldada endas
ärganud jõudu. Ja seda on sul tohutul hulgal. Ka parimal puhul
kasutan vaid murdosa olemas-olevast. Laitamatus on võti teise
maailma. Laitamatus on jõud on tunne. Aga praegu, -- ei ole mul enam
aega...
DON
JUAN: “...
geniaalne sõjakavalus... / et laitmatus on ainus asi, mis teadmiste
teel üldse loeb.”, lk. 21.
“...saada
teadjaks. Kui teadjad õpivad nägema, siis on / ... saanud
nägijateks. / ... enesevalistemisest ja distsipliinist. // Sõjamees
on orienteeritud iseendale / igakülgse enese tundmaõppimise mõttes.
// Nende enesetähtsust ohjeldab mõistmine, et reaalsus pole muud
kui üksnes meiepoolne tõlgendus.”, lk. 26.
“...
mul oli enesevalitsemine, distsipliin, kannatlikkus ja
ajastamiseoskus. // Olin rõõmsameelne ja tugev ega hoolinud
karvavõrdki oma uhkusest ja hirmust.. Käitusin nagu ühele
laitmatule sõjamehele kohane. / vaimu häälestamist / nimetatakse
enesevalitsemiseks.”, lk. 27.
“...enesedistsipliiniks...
// ... lihtsalt rõõmsalt oodata – see, mis tulema peab, tuleb –
siis, kui on õige aeg. // Olin sõjamees. ma teadsin, et ma ootan,
ja ma teadisn ka, mida ootan. Selles peitubki sõjamehksoleku suur
rõõm.”, lk. 28.
“...
Ma oli olnud rõõmsameelne ja rahulik. minu enesevalistemine ja
distsipliin olid tugevamad kui kunagi varem ... // Kannatlikkus
tähendab vaimu abil tagasi hoida midagi, mida sõjamees teab
kindlasti tulevat. // Tingimusel, et sõjamehel on olemas
enesevalitsemine, distsipliin ja ajastatus, garanteerib kannatlikkus
selle, et kui keegi on midagi ära teeninud, siis selle ta ka saab.”,
lk. 30.
“...
tuntust, tundmatust ja tunnetamatust ... // ... tundmatu on miski,
mis on inimese eest varjatud, looritatud – võibolla ... / mis jääb
siiski inimtaju piiridesse. Tundmatu muutub ükskord tuntuks.
Tunnetamatu on aga midagi täiesti kirjeldamatut, mõeldamatut,
hoomamatut.”, lk. 33.
“...
Me tajume. See on fakt. // Meie meeled tajuvad nii, nagu meie
teadvuse iseärasused neid tajuma sunnivad.”, lk. 36.
34
Laupäeva
hommikul (30.08.'xx)
Eile
leidis aset midagi õige suurejoonelist ja tähendusest rikast. ---
Sisuliselt: jõudsin uudsele ja veel soodsamale tasandile. Ja mina
mõtlesin, et eelnev, seni saavutatu on võimete tipp! Tõenäoliselt
leidis aset järgnev: nädala-pikkune 'laitmatu' sõjamehe-eluga
olin suutnud koguda nii palju 'jõudu', et see lükkas minu
'kogumis-punkti' veelgi edasi vasakusse poolde ja võimaldas
kokkupanna "teisi tajumise maailmu"! Sellele vägagi
soodsale ja suurepärasele sündmusele aitasid kaasa mitmed teisedki
tegurid peale minu suurepärase laitmatuse.
Nimelt
olin neljapäeval juba "alateadlikult" asunud nö.-
"loksutama" oma kogumispunkti seda asndit kus ta oli
viibinud juba nädala jagu päevi. Seal oli väike oht, et
kogumispunkt nihkub hoopis tagasi , -- ei, mis ma räägin, see oleks
olnud juba teoreetiliselt võimatu! --- varasem asend oli nimelt
liiga nõrga 'tonali' jaoks. Saavutatud uudse energeetilise
tasandi jaoks jääb see kõik üha kaugemaks ja mõistetamatumaks.
Ilmselt oli nii, et kuidagi kehaliselt "teadsin" endas juba
piisavalt jõudu olevat, et üritada veelgi enamat. Ja kokku panemise
punkti nihutamiseks piisas tõesti laitmatusest ja vääramatust
'taotlusest' – nö. algtõuke andis 'varitsemise'
rakendamine --- muuta väljakujunenud harjumusi, tol korral –
isegi noid uusi ja igati soodsalt mõjuvaid. Küll aga oli
neljapäevane väga õige aeg selle päevase variandi erisuste
väljatoomiseks – ja sellega saavutasin vägagi häid tulemusi. ---
Võiks rääkida lausa uuest alguest, kui poleks seda kindlat ja
vääramatut järjepidevust selle suurepärase eelmise nädalaga. Ja
eile saavutatud vasaku poole teadvus seisund on kindlasti lähedalt
seotud eelmise nädala vastavaga, vahest pole igapäevases võimalikki
vahet märgata. Aga midagi täiesti uudset ja õige võimast oli
selles elamuses tõesti või pigem – suurema jõu seisund !?
Kõigepealt
--- hämmastavalt sügavaid meditatiivseid asendeid. Pole kunagi
varem säärast läbi elanud! Kui kokku-panemise punkti nihkumise
osas pole enam kahtlustki, näis mulle isegi mõnel hetkel, -- et
olen 'peatamas
oma maailma'.
Ma ei tundnud enam ümbritsevat ära! Esmalt lamasin tundide kaupa
kõige sügavama relaktsiooni seisundis liigutades eraldi
väiksemaidki lihaseid. Huvitavaid tulemusi eriti näolihaste ja
-lihasgruppidega. --- Harjutused nagu --- "naeratada" ---
aga ainult lihastega, jäädes sisimas täiesti osavõtmatuks.
Segadus disorienteerivalt kindlaid emotsioone vastupidiste
reaktsioonidega. Hämmastav reageeringute primitiivsus: igale
kindlale emotsioonile vastama pandud – üks
kindel (füsiolog.) -psühh. reageering.
Inimesi
võimalik järelikult nende miimikagi järgi kontrollida – ja
kindlasti --- 'registreerida'. Säärased "lihas-harjutused"
meenutavad vägisi väikelast , kes oma keha tundma õpib (see oli
nali). Muidugi, teatud "uuesti sündimisest" – saab ka
sel puhul rääkida… --- a la: tunnetada oma keha kui enda vägagi
--- konkreetseid võimalusi, st. – markeerida oma piiri-jooned,
võtta "kehaline inventar arvele" , -- enne kui asuda
mingeid "üldistusi tegema"…. Seejärel vaatasin sügaval
meditatiivsel tasandil tundide kaupa rohtu ja pimeduses ümbrust ---
ja ei näinud kordagi midagi tuntut! --- Kõik, mida ma nagin oli
kummaline ja võõras ümbrus, kus oli heledamaid ja tumedamaid
"laike" või mingeid moodustusi, mis kerkisid ootamatult
pimeda fooni taustal esile. Olid aga nii kummalised, et ei osanud
neid kuidagi nimetada ega enda jaoks äragi tunda, -- küll aga olid
need moodustised kohe "täiesti reaalsed".
Huvitaval
kombel ei kippunud silmad ka fookusesse tagasi ja nõnda see kõik
pikema-ajaliselt ja ka laiemas perspektiivis. Ja tõesti, tõesti –
ühel hetkel ma väga lootsin-kartsin, et -- suudan peatada oma
maailma. Uudseimale saavutatud tasandile iseloomulikuks, et ---
mäletamisega ei ole mingeid raskusi, toimunu , st. – eriti
sündmuste kronoloogia ja teatud "väline sisu" on täpselt
jäädvustunud.
Einoh,
-- kah võimalus lahendada küsimust – kui palju (ja millest!)
kirjutada – teha endaga midagi säärast, et esimene asi on hakata
lausa palavikuliselt kirjutama! Ja veel: täpselt nõndasamuti nagu
ma ise olen oma olemuselt müstiline energeetiline helenduv olevus
--- on seda ka teised eluvormid minu ümber. --- Rubriigist:
'kahtluseta teadmised' --- ka nemad on eelkõige energeetilised
olevused, kellel tänu arenenud karjalise koos-elu instinktile on
väga peen ja tähelepanelik vaist teiste (karja-liikmete!) teatud
eripärade tajumiseks. Ja samuti kindlad viisid neile reageerimiseks
--- toetavalt mõjutada teisi (oma-sarnaseid) – olema nii nagu
"kombeks" oma liigil. Mõjutamine on energeetiline ---
konkreetsemalt -- Täiesti seni-olematud aistingud-kogemused
see-juures! Ma tundsin, kohati isegi – pea-aegu, et 'nägin' ---
midagi helenduva energia taolist... Kirjeldatav kui meeldiv kirvendus
või kihelus või kuidagi nii. Ei mõjunud ebameeldiva või
kahjulikuna. – see oli teatavas mõttes "abistamiseks
tehtud". Ning see tähendab – ja olgu ka välja öeldud – on
täiesti võimalik nihutada oma kogumispunkti asendit nii-võrd alla
poole orgaaniliste olendite 'suures ribas'...
DON
JUAN & CASTANEDA:
“...
et kõigi tajuvate olendite olemasolu mõte on teadvuse
arendamine...”, lk. 37. “... kui näevad esmakordselt eksistentsi
kogu tema keerukuses ja avastavad, et nende normaalse teadvuse
piiratus on seda seni moonutanud.”, lk. 48. “... Vale on inimese
võhiklik ja hoolimatu suhtumine oma maagilisse loomusesse. pole õige
raistata hoolimatult eluandvat seksuaaljõudu jamitte saada lapsi,
kuid samavõrd ekslik on viibida õndsas teadmatuses selle suhtes, et
ka laste saamine tuleb kinni maksta ...”, lk. 54.
“...Allika
/ ... mille abil teiste tasandite olevused tulevad üles meie
tasandile, et meile pilku heita, meid jälgida.”, lk. 77. “...
puhas igatsus sügavuste järele ja mõõtmatu hirm selle sügaviku
jäise üksilduse ees.”, lk. 80. “... sest Jumalat ei ole. // See
tähendas ju võimu ! // ... et ainus mis maksab, on laitmatus,
vabastatud energia.”, lk. 83. “... ei ole olemas esemelist,
objektiivset maailma, on vaid energiaväjadest koosnev universum
... // ... teadvus tekib pideva surve mõjul...”, lk. 88. “...
Kui kellegi kogumispunkt paigast liigub tähendab see täiesti
üheselt, et see inimene on hull. // ... omaks võtta, et on haiged
...// ... teine võimalus on aga jääda külmaks ja häirimatuks...
// ... sõjamehed ei kaota kunagi külma verd. nad ei lase end
millestki häirida.”, lk. 97.
“...
et kogu saladus peitub tajumises. mitte niivõrd selles, mida me
tajume, vaid selles, kuidas me tajume. // ... et meie meeled on
võimelised tajuma kõike. // ... inimese meeled hakkaavd tajuma
täiesti kujuteldamatutel viisidel.”, lk. 101. “...sõjamehe
tee lõputut üksildust ... // ... on täieliku vabaduse sõjamehed,
nende ainsaks sihiks on täielik vabanemine, mis jõuab kätte siis,
kui nad saavutavad täieliku teadvuse. // Sõjamehed valmistuvad
teadvelolekuks ... // ... kui nad on eimiski, saavad nad kõigeks.”,
lk. 103.35
Minu
maailm on tänaseks nii kardinaalselt muutunud et miski ei näi enam
võimatu! Võrratuid elamusi, selgus ja eriti --- tunde osas.
Lisandunud mingi suurepärane kainus ja kiretus --- asjade ja olude
"läbi-valgustaval" vaatlemisel. Olulisi taipamisi --- nagu
nt. see viimasel ajal, st.—selle nädala lõpul olnud "mureks"
--- juba teatud liignegi sarnasus, õigemini küll võimalik ,
selline. Seletus on lihtne: minu uus, ja võrratult jõu-küllasem
energia tasand asus otsima sobivamat kohta minu 'tonali' jaoks, kuna
varasem liig nõrk, mannetu, täiesti võõras – seega sobimatu!
Otse iseenesestmõistetavalt pöörus lähima eeskuju
– imiteerimaks, kuna see tõepoolest parim ja sobivam 'tonal' ,
keda ma "tean, tunnen ja olen näinud". Ka see asjolu
näitab veenvalt, et eile leidis aset sisenemine veelgi 'tugevamasse'
kogumis-punkti asendisse, et just eile nägin ka teatud "oma
varianti" – ehk "välist kuju" (!) Minu
enregiatasand on võimeline juba selleski! Ma 'nägin ette' oma
tulevast 'kuju', tinglikult: "vormi"…. Mis ei ole enam
"kopeerimine" (kohati tõesti lausa täieliku
'samastumise' tunne, küll on aga tollelt palju õppida, just
'varitsemisest' ja mõndagi ka soodsa tonali rekendamisest).
CASTANEDA:
„...
Don Juan ütles, et meie olemise tuum on tajumine, meie olemise
maagia aga teadvelolek. Tema jaoks olid tajumine ja teadvelolek üks
lahutamatu funktsionaalne tervik, mis koosnes kahest valdkonnast.
Esimene, „tonali tähelepanu“, kujutas endast tavaliste keskmiste
inimeste võimet tajuda ja teadvustada oma igapäevaelu tavapärast
maailma. Don Juan nimetas tähelepanu seda vormi meie „jõu
esimeseks ringiks“ ja kirjeldas seda kui meie aukartustäratavat,
kuid nii enesestmõistetavaks peetavat võimet luua korda oma tajudes
meie igapäevasest maailmast.“
„Olemise
teine valdkond, „naguali tähelepanu“, on nõidade võime
teadvustada ebatavalist maailma. Seda tähelepanu valdkonda tavatses
don Juan nimetada „jõu teiseks ringiks“, täiesti hirmuäratavaks
võimeks, mis on meil kõigil olemas, kuid mida kasutavad üksnes
nõiad, et korrastada oma tajusi ebatavalisest maailmast.“, lk.
193-194. „... Ta ütles, et jõud, mis valitseb meie saatust, asub
väljaspool meid ja sel pole midagi tegemist meie tegudega.“ /.../
„Don Juan ütles, et kuna mul puudub igasugune kontroll jõudude
üle, mis otsustavad mu saatust...“, lk. 200. „...
et siin peitubki väljakutse, mille Nagual meile oli jätnud – kas
me suudame arendada oma tahet, meie teise tähelepanu jõudu, et
keskenduda piiramatult kõigele, millele tahame, või mitte?“, lk.
231.36
See
minu nähtud 'tulevane kuju' viib suuremate võimaluste ringi,
kohustab ja ergutab üha – saamaks enese vääriliseks… Ja
oleksin siiski pea-aegu et "unustanud" (!!) – vahest
kõige olulisema eilsest kogemusest --- ma mäletan jälle ennast!
See oli lausa vapustav elamus ja juba siis ääretult olulisena paika
pandud --- minu uus ja tugevam energeetiline tasand võimaldas mul
'meelde-tuletada' ühe ise-enda õige ammuse seisund-olukorra. ---
Taastada üks veelgi varajasem ja väga tõeline järje-pidevus, mis
oli vahepealsel ajal kahjuks katkenud. See on midagi ammu unustatud
aga väga olulist ja keskse tähendusega. Kuidas ma küll olen selle
unustanud? Kunagi õige ammu ma nägin veel … oma teed selgesti…
Suutsin näha veel oma maailma selgemini. Ja minus oli teadmine, mida
ma pooleldi-teadlikult pidevalt arendasin ja kasvatasin --- seegi oli
siis ennekõike 'tunne', mis oleks viinud parematele tulemustele. Aga
kuskilt-maalt hakkasin ma mingitel põhjustel kõrvale-kalduma. Algul
ilmselt märkamatult --- või siis: olen ma seda hiljem märganud?!
-- ma isegi ei mäletanud seda pea-aegu-et!
Nüüd
näen seda kõike selgesti taas. --- Ühel hetkel sai see
kõrvale-kaldumine algseimast
(!) järje-pidevuse 'tundest'
nii suureks, et
ma sain ka karistatud. See oli selle
schamaani-haiguse põhjuseks. Selle sihiks oli ju (!) – et ma
tagasi pöörduksin oma
järje-pidevuse tunde juurde ---- aga oma kirjeldamatus nõmeduses
hakkasin ma selle "mind tabanud" 'välisele jõule' vastu.
Ometi oli see ju minu 'abistamiseks', 'õigele teele'
tagasi-suunamiseks! Uskumatu nõmedus – ja kui kauaks ma end küll
sellesse mõistsin! Et mul ka endast üldse 'kahju' ei olnud!
Karistasin ennast veel --- niikuidas vähegi oskasin --- praegu õudne
ja vastik sellele mõeldagi. Ja see eksitee oleks viinud säärasele
kirjeldamatule armetusele, millest ma praegu keeldun mõtlemastki.
Aga
nüüd on kõik muutunud. Sest ma jälle --- mäletan ennast.
Säärasena nagu ma olin kunagi väga ammu. Ma oleks kui sellega taas
leidnud ja puhastanud need varajasemad ja eksikombel ummistunud
lätted. --- Enda tõelise 'ise'! Ääretu jõu ja rõõmu
tunne sellest! Alles nüüd --- lõplikult on välistatud nõmeduses
sisse tagasi-langemine. – Sest enam ma ennast ei unusta. --- Ja
just sellks see kõik oligi vajalik, -- minul ei ole ka 'mitte midagi
kahetseda'…. Ma suutsin eilses heita pilku rohkem kui kümne aasta
tagusesse minevikku. Näha ja 'tunda ära ennast seal'….
Kui
tänulik ma olen selle suurepärase võimaluse eest ennast taas
'mäletada'! Ja kui rõõmus, et saan nüüd taas jätkata seda, mis
kunagi katkes. Ma mäletan ennast. --- Mäletada veelgi täpsemalt
kõike, ja kuidas see aset leidis ---, et sellest õppust võtta.
Puhastada kõik järjepidevuse jõudiu-andvad lätted. Näen uuesti
selgemealt ise-enda teed, mis oli vahepeal pilgu eest varajatud. Jõu
ja rõõmu tunne sellest. Enese arendamine ja kujundamine ---
vaevarikas, pöördumatu ja väga õnnelik tee. Kui tänulikolen, et
siiski sain ennast veel mäelatada! Palju rohkem kindlust ja
vääramatut 'sihi'-teadvust juurde saanud! Jätkan vääramatult
seda teed, mäletan ennast üha. Tõotan.
DON
JUAN: “...
need, kes meid kasvatavad ... // ... mis toimub inimolenditega
väikelapseeas / mil igaüks, kes lastega kokku puutub õpetab
neid... // üha keerulisema sisedialoogi abil. Sisemine dialoog on
protsess...”, lk. 106. “... Jõutaimedel on selline mõju ; kuid
ka nälg, väsimus, palavik ja muu seesugune võib anda sama
tulemuse.”, lk. 107. “...Kui nihe on minimaalne, siis öeldakse,
et tegemist on fantaasiatega. Kui nihe on suurem, nimetatakse
tulemust hallutsinatsioonideks.”, lk. 108.
“...
Naised annavad tõuke tundmatuse mõõtmatute avaruste ületamiseks.
Selle loomupärase ande tõttu on naised väga ägedad.”, lk. 110.
“...et kui kogumispunkt nihkub üle teatud piiri, võib see kokku
panna maailmu, mis on täiesti erinevad sellest maailmast, mida me
tunneme.” lk. 112. “...teadvuse valdamise kunsti,
varitsemiskunsti ja taotluse valdamise kunsti põhimõtetest
lähtudest. // ... mitte raisata oma seksuaalenergiat.”, lk. 115.
“...
sõjamees on maailmas selleks, et õppida olema erapooletu vaatleja,
et mõista iseenda saladust ja suuta ohjeldada oma vaimustust, kui ta
avastab, kes ta tegelikult on. See on uute nägijate suurim eesmärk.
// ... intuitsiooni ja jumaliku rõõmu maailmale..."” lk.
117. “... Ta oli palju julgem ja sai edukalt hakkama olkorras ...
// ... et paindlikumad on need inimolendid, kelle sisedialoog on
voolavam ja mitmekesisem.”, lk. 122.
“...
Naised on palju veidramad kui mehed... / ... et naised on palju
imelikumad kui mehed...”, lk. 123. “... kuid peened, keerukad ja
suurt järjekindlust nõudvad tegevused ...”, lk. 128. “...
suudavad / olendid tabada / kõige peenemaidki mõtteid, meeleolusid
ja kartusi.”, lk. 129.
37
Pühapäeva
hommik (31.08.xx)
---
viimasel hommikul nüüd siin nõnda ärgata. Siin on olnud väga hea
koht magamiseks ja ärkamiseks --- kirjutamisekski. Mõju vastav
tänaseks saavutatud – varasemaga võrreldes --- uskumatult
tugevamale energeetilisle seisundile.
Tõepoolest,
muutunud on ääretult palju. Ma olen endaga lausa "imet-teinud"!
Parim, mida endale võisin soovida. Teisenemine on haaranud kõike.
Enesesse, teistesse suhtumist, tegutsemist. Suurema teadmise pitser.
Teadmine enesest ja mälestused endast. Huvitaval kombel näib
praeguseks saavutaud 'jõu'-rikkam seisund otse ise-enesest
mõistetavana ja väga omase-loomuliku käitumisviisina. --- Kuigi,
minu varasemale, -- sellele armetult nõrgale --- näiks praegu
saavutatu pooliti võimatuna ilmselt lausa. Ma tõepoolest ei
säästnud end tollal pea millestki! Armetu nõmeduse tipp. Kergete
kretiinistumise kõrval-nähtudega. Ja väga nõrk. --- Pole siis ka
mingi ime, et see kõik on ääretult kaugeks jäänud. Teised
mõtted, harjumused, -- mida iganes! Paljut on teisnenud, veelgi
rohkemat tuleb aga muuta.
See
taim üksi ei saa abiks olla. Tuleb lubada seda ka endal. Ka endale
ise 'abiks olla'… --- Alles siis pääseb see suurepärane
'jõu-taim' mõjule. Muudab kõik, teeb imesi. Ma kasutan seda praegu
kõige parimal võimalikul viisil. Näitena kuidas mitte ie peaks
võtta või ise oma varasemad "katsetused". Praegu aga –
lendas see minuga seotud --- kimalane siia paberile phkama. Ja iele
öösel andis endast taas märku see maagiline ronk. Vahest jättis
hüvasti. Või jälgis helenduste mängu. See oli kummaline sündmus.
--- ma ei kuulnud teda ei tulemas ega minemas. Oleks nagu kogu aeg
seal olnud. Häälitses ääretult äkitselt --- otse lõikavalt
valjusti. Hetekel oli järgnevalt tunne, et saan juba pea-aegu aru,
et üritab artikuleerida sõnu! Seejärel häälitses kutsuvalt ---
täpselt komteist korda…. Aga ma ei saanud aru. Või sain, --
liigagi hästi ja ei julgenud. -- Nõnda astusin, -- kui kummaline
lause see küll oli! --- Tee, rada….
Otse
läbi-nägemise järele lõhnav! Nüüd kus igapäevane koomiksi-osa
on kirjas asume jälle tõsisemate teemade juurde! Eile õhtul
saavutasin mingi ääretult suurepärase ükskõiksuse ja
hoolimatuse seisundi. Olen neid sõnu tihti varemgi kasutanud, seega
--- esmakordselt aimu, mida need tähendvad (peaaegu, et). See kasvas
välja sellest täiesti õigest lähte-eeldusest, -- et selles
"igapäeva sekelduste maailmas" ei saa olla midagi mis
mulle huvi pakuks, või muret saaks valmistada.
Teostemisel
väljendus see mõte, mingi – väga kontrollitud hoolimatuse
tundena. Meeldiv seisund --- sobiv minu uue 'tonali' jaoks ja vastab
energia-tasnadile. Täielik huvipuudus väljendus distantseerituses
ja kontrollitud suunavates vastustes. Vestluse sisu määran mina.
--- Varem tundmatu kategoorilisus. Üks "asi" mind sealt
tavapärasest siiski veel 'huvitab' --- üks tüdruk… /…/
(!)
Carlos
Castaneda: “...
Nad teadsid, et nende eelkäijad olid sooritanud otse üleloomulikke
vägitegusi, manipuleerides mingi salapärase ja imeväärse jõuga,
mida nad nimetasid lihtsalt väeks. // tegu on energiaga / Selle
energia nimetasid nad tahteks.”, lk. 135. “... Seda hakati
nimetama sõjamehe teeks ehk sõjamehe rajaks. // Sisemine tugevus
tähendab meelerahu, peaaegu, et ükskõiksust, muretust, ennekõike
aga loomulikku ja sügavat kalduvust kõike uurida, kõigest aru
saada. /// Ainus, mida on tarvis, on laitmatus, energia. Ja see algab
ühestainsast teost, mis on hästi läbimõeldud, täpne ja
järjekindel.”, lk. 139.
“...
Kõrvalekaldumatu taotlus viib sisemise vaikuseni ja sisemine vaikus
sisemise tugevuseni... // ... unenägemisega on võimalik tegelda jka
iseseisvalt, ilma igasuguse kõrvalise abita.”, lk. 142.
“...Selline on kord juba teadvuse salapära. Seda salapära õhkub
igast inimolendist; meist õhkub pimedust ja seletamatuid asju. //
... teadvustades endale, et inimene on salapärane olend.”, lk.
145. “...need sõjamehed võivad aidata inimestel terveks saada /
või haigeks jääda. Nad võivad aidata neil eida õnne ...”, lk.
148.
“...
See oli süsteem, mis soosis vabadust, valikut ja arusamist. //...
tõeline strateegia meistriteos.”, lk. 151. “... järjekindla
pingutuse ja kõrvalekaldumatu taotluse kohta. // ... tuleb mul
distsiplineeritult ja järjekindlalt ...”, lk. 152. “...
Ma ei olnud veel kordagi oma elus ilusat naist paljana näinud. Olin
ikka veel väga nõrk. // ... tema sundimatust, tema salapärast
võimet ... / ... tema head vaistu, kõige rohkem aga tema mõju
kõigile inimestele, kes iganes tema lähedusse juhtusid.”, lk.
155. 38
Jätkan
selle päeva, selle viimase päeva, -- siin ja praegu --- keskelt.
Täna õhtul lahkun siit kohast. Tänu-meeles. Sest ma lahkun siit
täna hoopis teisena, kui ma olin siia tulles. Täiesti erinevana.
Muutus on olnud kõikehõlmav, haaranud minu tervikliku ---
kehalis-vaimset olemust. Näitena kehalisest küljest: mu keha on
muutunud palju paindlikumaks ja tugevamaks. Keha on teada saanud
midagi "head" ja järgib seetõttu meelsasti 'laitmatuse'
reegleid. Mu keha on tunda saanud tõelist 'jõu' ja 'rahul-olu'
olekut, ning hoidub seda iga hinna eest kaotamast. See viimane on
ka tänaseks välistatud. Minu maailm on nüüd teine.
Näitena
kehalisest arengust veel, et esmakordselt olen nüüd – õige
hiljuti, -- aimu saanud jooga-harjutuste tegelikust mõjust ja
tähendusest. Nii ei saa olla näiteks "Lihtsaid"
harjutusi, kuna minus endas ei ole midagi lihtsat. On tunne nagu
oleks vabanenud mingid, varem aimamatudki allikad, "kanalid"
, -- milledelt oleks kui prunt eest ära tõmmatud ja lasknud voolama
seletamatu 'jõu' tunde. Suurepärane seisund! Tõesti, 'ime'
on sündninud. Ei, ma olen ise selle, väga vaevaliselt –
'sünnitanud'. On tunne, nagu oleksin täiesti uudse elu alguses.
Ja
see ie ole enam pelk tunne. Sellest on saanud pöördumatu reaalsus.
Ja mul on selle üle tõesti, -- väga hea meel… Viimaste päevadega
on mul õnnestunud leida oma 'tonali' jaoks igapäevaseks õige
soodne asend. Väga jõuline seisund. Väga kaine, ükskõikne ja
ergas. Lihtsalt suurepärane seisund, millest lähtudes üha
kaugemale pürgida! Ma olen õppinud ka väga kergesti süvenema,
mõtlen sellega, et tunnen nüüd lihtsat teed igas olukorras ---
"tõmmata end ära"…. Midagi kaemuslikku selles --- osake
seletamatuses….
Nende
võrratute teisnemiste, -- ja mitte ainult nende! --- tuleb mul
tänulik olla sellele seletamatule jõule minus endas, mis üha
juhatavalt suunab, annab eesmärgi ja lükkab üha edasi…. See
omakorda on olnud võimalik saavutada tänu --- minu 'laitmatusle'!
Laitamatult elatud elu, päevad üks-teise otsa on kogu selle
vapustava 'Muutuse' aluseks. Sealt ja ainult sealt tuleb jõud, mis
seda kõike võimaldab. See on lausa ääretult oluline, --- kõige
kindlam ja viimane 'pide-punkt' ja kõige alus.
Viimane
päev siin kohas aga muidu olen ma alles 'alguses'. Kui
teistmoodi paistab nüüd kõik minu ümber! Kui palju vähem
nõmedust – see on teadmatusest. Mingi hoolimatu julgus, otsustvaus
ja sihikindlus ja jõud. --- Mul on õnnestunud juba mõned
"lahtised otsad" oma elus – kokku sõlmida. Vägagi
erineval kombel, teadagi…. Mis muud endale soovida kui --- jätkata
täpselt samas vaimus, nagu praegu, nagu olen seda tänaseks teinud
varsti kaks nädalat. Mitte kunagi varem pole ma saanud endale neid
sõnu öelda!
Kui
lihte see kõik oli! Ja kui "keeruline". Otsekui oleks
mingi nüriduse ja teadmatuse barjäär ületatud, milles need
ülejäänud kõik armetul kombel siplevad ja üha sügavamale oma
sita sisse vajuvad. Saavutatud seisundit iseloomutsab nimelt kohati
mingi seletamatu, --- lausa – 'selgelt-nägemise' võime. Või
tuleks öelda: 'teadmise'…? See on kui 'teadmine' ilma
vähimagi kahtluse varjundita. Ja seejuures on tunne justkui
meenutaksin ma pidevalt midagi väga ammu unustatut. Suurepärane
tunne!
Õieti
mingil tasandil olen ma seda kõike, -- mida nüüd olen
'näinud' (!) –
ostekui alati "alateadlikult" teadnud. Keha on mäletanud,
kuskil minu kehas on talletunud varjatud mälestusi ääretult
ammusest. See on vahetu teadmise kogemus. Tõesti, pigem 'nägemise'…
Ja seda nõnda, et vahel pean endale meelde tuletama --- seda
inimesed siiski veel ju ei tea! Näitena siinohal – seda 'tunnet'
meenutamaks ---
mida 'nägin'
silmad kinni mööda-lendva linnu-prave kohinat kuuldes eile öösel.
Maailm on
seletamatu. Täis kummalisi olendeid ja lõputut salapära!
---
Ja mina olen nüüd
seal maailmas
sees. See on seal, --- kuhu ma alati olen tahtnud ja igatsenud
kuuluda. --- See on minu enda maailm. Ma olin "selles olemise"
vahepeal lihtsalt õnnetul kombel nö.- "unustanud". Ma ise
poleks üksi suutnud endagi midagi nii koletut teha. Kaasa aitasid
kõik inimese-loomad minu ümber, kelle liigi-omasteks tunnutseks
lugeda piiratus ja nõmedus , -- st. armetus! Üritasid minust teha
oma-sranast, vormida endi armetute mõõdu-puude järgi.
Aga
nüüd on see kõik täiesti pöördumatul kombel muutunud! Ma näen
nüüd jälle 'selgemini' , nii nagu ma nüüd mäletan, ma kunagi
oskasin vaadata. Ma olen saavutanud paljut, kuid saavutada on veel
ääretult rohkem. Kogu 'tunmdatus' seal väljas. Aga kõige
suuremaks saavutuseks praegu on, et ma olen jälle – 'teel'. Oma
üksildasel ja lõputul rajal, mis annab mulle 'enese-täielikkuse'
ja aitab mul üha, -- ennast meenutada… Ma olen jälle teel.
Ma
tunnen ja tean, et olen puhastunud ja säärases 'jõu' seisundis
nagu ei kunagi varem. Miski selles "igapäevasuses" ei saa
mind enam miskil kombel riivata – sest sellel kõigel pole mingit
erilist tähtsust. Minu rahu on nüüd minus eneses. Minu jõud,
minu kindlus, teadmine, selgus ja rõõm. Enese-küllasus. Milles ei
ole aga mitte midagi 'piiravat'. Sest see tähendab kõike. --- Kogu
seda mõõtmatut tunnetamatut ja tundmatut. Ma mäletan jälle
ennast, ma olen sinna teel.
DON
JUAN:
“...Minu
jaoks oli ta alati olnud kättesaamatu ideaal. // ... kogumispunkti
asend määrabki ära meie käitumise ja meie enesetunde. // ... oli
tõeline maag, mustkunstnik, kes oli tahte jõu käsitlemises
saavutanud sellise taseme, et tulemused ületasid tavalise inimese
mõistmisvõime.”, lk. 156. “... .taipavad millist tohutut hinda
on nende elude eest makstud. / ... annab neile lugupidamise ja
aukartuse elu kui sellise ees üldiselt ja eriti omaenda elu ees...”,
lk. 157. (Albert Sweitzer !!!). “... nii läbitungivate ja
mestikute silmadega ... / ... ei lase kunagi kellelgi aru saada, et
tema juhib asja. // ... tuleb ja läheb jägi jätmata.”, lk. 164.
“...
kainus peab küpsema ja muutuma sõltumatuks, iseseisvaks jõuks...
// ... et võibolla me oleme sisimas oma võimetest teadlikud.”,
lk. 168. “... et üks kõige hämmastavamaid saladusi on see,
kuidas tahe --- ebaisikuline häälestuse jõud --- muutub
taotluseks, isikustaud jõuks, mis on konkreetse indiviidi
käsutuses.”, lk. 169. “... sest kõik tõesti erakordne, mis
nägijate või lihtsate inimestega toimub, toimub tavaliselt
iseenesest, üksnes taotluse jõul.”, lk. 184. “...Valdavaks
tundeks oli aga täielik ükskõiksus. toimuv ei läinud mulle
vähimatki korda.”, lk. 189.
“...
nad olid sihukesed ahned pisikesed väärakad // Et tungida sellesse
hirmuäratavasse üksindusse... // Armastust on vaja, armastust elu,
seikluste ja saladuste vastu. On vaja kustumatut uudishimu ja kõvasti
pealehakkamist. // Don Juan oli öelnud, et niipea kui kogumispunkt
nihkub, jääme me magama.” lk. 193. “... maailma kõigi aegade
müstikutel oli üks ühine omadus... // Läbi sajandite on müstikud
andnud meile liigutavaid kirjeldusi oma kogemustest. // ... ja loonud
omaenda näo ja kuju järgi.”, lk. 202.
“...
Hiilgus, mida nägin, oli sõnulseletamatu, ja ometi poleks ma
suutnud öelda, mis just selle vaatepildi nii ilusaks teeb. / ...
selle ilu loob harmoonia, rahu ja puhkuse tunne.”, lk. 204. “...
kasutanud minu õpilaspõlve alguses jõutaimi... / Jõutaimede ja
unenägude mõju ... // ... õpilases arusaama, et maailma tajumine
ei ole kunagi lõplik.”, lk. 206. “...
tulised pruunid silmad näisid naeratavat, ja / Minu meelest oli ta
hurmavalt kaunis.”, lk. 214.
39
__________________________________________________________________
September
xxxx.
__________________________________________________________
III.
1. September, esmaspäev. (01.09. xxxx).
Ma
olen uues kohas. Tagasi siin vanas kohas aga kogu olukord on täiesti
uudne. --- Seega ei ole ma: "tagasi vanas kohas". ---
Välistatud, augustikuine järjepidevus on tugevaim kui kunagi. Ma
leian end üha, --alati – järgimas otse suurima ise-endast
mõistetavusega 'laitmatuse' rada. Ainus, mis mul on, mille juurde
lõpuni kindlaks jääda. Kohanen, kuigi selleks puudub mingi otsesem
vajadus. Registreerin oma uudse ümbruse. Väldin endist, mistahes
kujul see ka ei ilmneks. Ja ma üritan mäletada…
Eilne
oli võimas, võiks öelda, -- seni-olematu. Nõnda võiks väita aga
iga teisegi korra kohta ´unenäolisest'. Säilitan magamisel mingi
teadlikuse endast. See võimaldab ostekui ühest unenäost teise
"ärgata." Või siis mingisse 'vahel-olusse'. Meenutamisel
seal sarnane tõkestav barjäär vahel kui 'teadmiselgi', --- sellel
erilisemail. Rääkimine sunnib küll tegema mõnetisi kokkuvõtteid
ja kinnitab 'keskse punkti' asukohta uues kohas aga viitab ka :
eksitavalt kõrvale. Rääkida ei ole tegelikult millestki, sest:
"oluliseim põhimõtteliselt vahendamatu". Ma püüan
mäletada oma mälestusi….
Uus
koht mõjus suurepäraselt, kuidagi ärgitaval kombel. Uudne
helitaust, Erinev energeetiline ümbrus. Väga soodne
'eel-häälestus', -- seega väga sujuvalt väga sügavale.
Nagu ikka, hakkasin ma oma keha, eriti pead tunnetama väga erilisel
kombel. Ligikaudu nagu, -- "meele-orgaaniline laienemine".
– Tajumise pindala laieneb. Näha oma kuklaga. Tunda midagi kuidagi
oma rinna üla-osaga. --- Ja seda täiesti "meelelisel kombel".
Vormiline, täiusekõlaline värvusemuusika suletud laugude taga.
Kirjapandul on tähtsust umbes nagu "mälestuste mälestustel"
--- mis meenutavad väga ammuseid mäelstusi. Neid viimaseid, muide,
on tõesti hulgi ja väga kummalisi.
Oli
väga hea muusika, kohati, kergesti süvendatav. Kokku kestis seanss
umbes ühest kuni poole seitsmeni. --- Vähemalt viis tundi nagu üks
hetk! Nägin end jälle 'selgelt'. – st. - mäletasin ennast
tulevikus. Nägin oma tulevikku selgemalt. Vapustavalt palju on väga
kardinaalselt teisenenud. Ei ole mingit 'tempo' aeglustumist.
Arenguline kiirus suureneb üha. Ma ei ole enam ammugi see, kes ma
kunagi olin. Vahetan nägusi, plahvatuslikult suurenenud läbi-elamise
võime. 'Tonali' uudne asend. Nali selles, et nüüd juba
vähemalt "lunastaja"! Väga hea nali. Olen endas
vabastanud lausa uskumatult seletamatud jõud.
Vaikus
ja tähelepanelikkus. Viiulivõti. Praegu, ma tean, on varjatuse uks
paokil. Sealt õhkub vaimustavat salapära. Mälestusi väga ammusest
ajast. Teadmisi igavikust. ---- Aeg antud selleks, et --- 'lahtisi
otsi ' kokku sõlmida. Mitte enam toimida nagu kuidagi käitudes, --
vaid imestunult jälgides. Oma raja alguses, mis viib tagasi –
kaugemale --- enda kunagise terviklikkuse poole. Iga samm, mis ma
kunagi olen teinud, on viinud just sinna-poole. Ka nõme
paigal-tammumine. Just see pani mind edasi liikuma. Tagasi. Aga mitte
enam kõrvale.
CASTANEDA:
„... Don Juan oli kirjeldanud unenägemiskunsti kui võimet
muuta harilik unenägu kontrollitavaks teadvusseisundiks erilise
tähelepanu abil...“, lk. 7. „... Seda, mis on kanaliks meie
tervikliku olemuse energiale ja võib esile kutsuda ükskõik mida
meie võimaluste piirides tuntakse tahtena. Don Juan ei osanud
öelda, millised need piirid just täpselt on, aga ta mainis, et
helenduva olendi tasandil on meie võimalused nii ääretud, et pole
mõtet püüdagi nende piire kindlaks määrata. Ühesõnaga,
helenduva keha energiat võib tahte abil muuta ükskõik
milleks.“, lk. 21. „... et mul tuleb elada eranditult oma
isikliku jõu varal, mida ma mõistsin kui olemise põhitingimust,
korrapärast suhet subjekti ja universumi vahel...“, lk. 26. „...
„Meie tähelepanu treenitakse kindlale fokuseerimisele...“ /.../
„See ongi viis, kuidas me säilitame oma maailma.“ /.../ „...
et minu mõistus rajaneb abstraktsioonidel.“, lk. 30.40
„...
et minu kui sõjamehe kiretu järeldus on, et don Juan muutis mu
elukäiku paremuse poole. Ma olin aeg-ajalt ikka ja jälle kaalunud
seda, mida ta mulle oli teinud ja järeldus oli alati sama. Ta oli
toonud mulle vabaduse. Vabadus oli kõik, mida ma teadsin, kõik,
mida ma võisin anda neile, kes minu juurde tulid.“, lk. 87.
Kui
vaadata väga kaua ja väga vaikselt mitte midagi, võib juhtuda –
nii nagu eile, -- et silmad hakkavad 'ise' hoopis teisti vaatama.
Selleks, et 'näha saada'… Kummastav,. Vaimustav ja
seletamatu. Mida kõike, kui paljut! --ma olen endas kandnud ka oma
teadmatuses. Järjepidevuse meenutamine, on 'jõud' , mis
suunab ja korrigeerib. Ei maksa arvata, et tühistan nõmeduse ühe
hetkega , --- seegi on ju lausa "terve maailm". Aga ma nüüd
juba 'mäletan'…. --- tean, et saan sellega kord hakkama. See
ärganud saladuslik jõud suunab juhatavalt. Edasi mööda süüvimise
kujutlematuid astmeid. Teine tasand. Häirivalt inimlikust vaba.
Vaba-olek.
Lihtsalt
suurepärane jõu-küllane seisund. Rohkem kui kunagi varem, ma
mäletan. Pole põhjust end salamisigi nö.- "liigses andekuses"
kahtlustada. Ainus, mis loeb, määrab liikumise suuna ja kiiruse on
'isiklik jõud'. 'See
tunne'.
Olgu see pide-punktiks. "Igapäevasusel" ei ole seesmist
jõudu, mis tähendab – ei mingit erilist tähtsust. Miks raisata
oma süüvimise jõudu selle eritlemiseks. Muidugi, -- saab väga
palju ja väga häid nõu-andeid, ande. Väga tähtsaks saab
'varitsemise' "üllas kunst". See tähendab paindlikust. Ja
mida kõike 'see' tähendab! Maailm on teine ja mina selle sees olen
minemas veel kaugemale ära. See kutsub…
Tõesti
on nii , et kõrgenenud teadvus-seisundis on kõik need vapustavad
teadmised seletamatusest ääretult loomulikud ja lihtsad tõsi-asjad.
Juba seegi tõik näitab veenvalt, et toimub korduv nihkumine ühest
asendist teise. Superbé! Selles ei saagi (praegugi!) olla mingit
kahtlust – 'jõu'-taimedel on väga konkreetne ja tugev just
selle-suunaline toime. Kasutada seda targalt! Sellest sai, ja sellest
saab üha – vajalik alg-tõuge, -- et hoopis "aeglustada"
rütmi. Pole tarvidust, keskenduda vähem-tähtsale ka vasakul
poolel. Ning otse naeruväärt oleks katse kanda midagi 'tähendusest'
üle igapäevasusse. 'Tähtis on , et sõjamees oleks laitmatu'.
CASTANEDA:
“...
Ma tahan öelda, et tavalisel inimesel puudub vajalik energia, et
nõidusega hakkama saada. // Pigem õpid sa säästma energiat. //
Nõidus on teadvuse seisund, nõidus on võime tajuda midagi, mida
tavaline tajumine ei suuda.”, lk. 6. “....
et meie käeulatuses on tohut suur jõud. // ... et laseb ennast
veenda varjatud jõust omaenda olemuses, ning et ta võib selleni
jõuda. // ... et universumis ekisteerib üks mõõtmatu,
kirjeldamatu mõju, mida nõiad nimetavad taotluseks.”, lk. 7. “...
kellel on erakordne energia; õpetaja, kellel on mõistlikkus,
kannatlikkus, stabiilsus. // nnde energia võimaldab neil ammutada
rahu, harmooniat, naeru ja teadmisi otse algallikast, taotlusest...”,
lk. 8.
“...
Soovitas / mul kirjutada raamat // Kõigepealt tuleb sul silme eest
läbi lasta oma kogemused, otsekui elaksid sa need uuesti läbi. //
... kolmes valdkonnas: teadvuse, varitsemise ja taotluse valdamise
alal. // Teadvuse valdamine on mõistuse mõistatus; kimbatus, mida
nõiad kogevad siis, kui hakkavad aimama teadvuse ja tajumise
hämmastavat ulatust ja salapära. // Taotluse valdamine on vaimu
mõistatus ehk abstraktsuse paradoks, nõidade mõtted ja tegevused
ülekantuna kaugemale meie igapäevast inimlikku olemisviisi.”, lk.
9. “... teeb see võimalikuks täiesti teistsuguse maailma
tajumise – sama objektiivse ja tegeliku nagu see, mida me
normaalselt tajume. Nõiad lähevad sellesse teise maailma, et saada
energiat, jõudu, üldiste ja eriliste probleemide lahendusi, või et
astuda vastu kujutelematule. Taotlus on kõikeläbiv mõju, mis on
meie tajumise põhjuseks.”, lk. 10.
“...et
võlgen temale oma peene häälestatuse // ... minu muutmise
kahetsusväärsest olendist laitmatuks sõjameheks.”, lk. 18. “...
ei oleks neil mingit austust, mingit imestust. // Ainus viis tunda
taotlust / on tunda seda otseselt läbi elava seose, mis eksisteerib
taotluse ja kõikide teadvusel olevate olendite vahel. nõiad
kutsuvad taotlust kirjeldamatuks, vaimuks, abstraktseks...”, lk.
20. “... kas nõiad võivad ennet ka ekslikult tõlgendada. // Ta
selgitas, et kui nõid tõlgendab ennet, siis teab ta seel täpset
tähendust, ilma et tal oleks aimugi, kuidas ta seda täpselt teab.
// Nõidadel oli asjade otsese teadmise tunne. / intuitsioonina”,
lk. 22. “...et
selle mehe ühendav side vaimuga oli erakordselt selge //.. tohutute
ressurssidega, kes on võimeline looma ekraani kaitseks või
maskeerimiseks, sündinud nõid ning täiuslik kandidaat naguali
õpilaseks.”, lk. 26.41
Jätkan
hiljem.
Viisin
end kõrgendatud teavusseisundisse. Oli liiga palju rahutust, mida
sisendasid kõik liigtuttvad asjad. Valdavalt ebameeldivad. Ärgates
oli veel midagi teisalt, kuigi ma ise seda ei märganud. Asusin aga
täiesti fikseeritult toimetama, see eelnev kirjatükk samuti osalt
kinnis-ideeline. Rahutus kasvas, selle äratundmist mööda. Tänu
saavutautle toimisin siiski laitmatult ja see viimane andiski lõpuks
soodsa lahenduse nihutamaks õige pisult, et mitte "harjumuse
jõul" jälle mitte komistada. Ühesõnaga: õnnestus päästa
see päev.
Esmalt
konkreetseid juhendieid kuna taipamised alles värsked. – Kujundada
see tuba ootmatul kombel ringi, muutes teadlikult harjumuspärast.
--- Väga oluline on nüüd ja praegu võimalikult palju viibida
vasakul pool. See oleks kui enese mäletamise seadmine vastu enese
unustamisele. Selles osas kuuluvad varasemad vaated (ja veendumused!)
revideerimisele. Päevane aeg on muutmis-harjutusteks väga sobiv,
nö.- praktika. Võtta asja väga konkreetselt "ülesse
antuna", vasakul poolel ma endal totrusi öelda ei lase. Kui
lihtsalt on ikka võimalik sattuda sinna vanasse ja turvalisse
totruse-seisundisse!
Selgelt
üle vaadates on hommikuses rahutus sebimises ka sümboolset.
Koristasin ära pildi, mis mulle kedagi õieti ei meenutanud ja
pöörasin peegli ümber. Meenus… Nägin vaeva tooli parjaks
tegemisega, selgus, et see ei olnud õieti. Kirjutasin pidulikus
stiilis loosungeid, milledest võiks juba välja lugeda, et
"laitmatus juba ohus". Jne, jne. Paindlikkust on ikka
rohkem, tänu millele suutsin siiski poolteadlikult endale seatud
raamidest "välja vingerdada". Hea sõna: pool-teadlikkus.
Täpne isegi. Suurepärane seisund. Olla terviklikum ise. Ärkvel
olla, mitte unes kõndida.
Lahutatus
kõigest saab olla vaid täielik, ilma eranditeta. Nendele "enese
avamistele", nagu seda naljakalt nimetasin kaasub kogu see
"nõjatumise-sündroom". Head kujundid! Eile sai alustuseks
enda arust esinduslikku kõnet peetud. Täielik pada. Ei maksa
unustada, et säärane pole palju parem kui tänahommikused totrused.
Kui selgelt näha --- siis --- ükskõikne aga tähele-panelik..
Vaikusele on tähelepanuga juba viidatud. Ükskõiksus tähendab: ei
kellestki sooja ega külma. Ja mida see tähendab. (Lihtsalt
ebainimlik!) Jõu, kindluse ja rõõmsameelsuse seisund asub ju
'siin kohas'. Järelikult pole vaja seda endale "sihiks
seada".
Kust
maalt, huvita, see variserlik suhtumine – piiramine sõna otseses
tähenduses. Sellega pole vihjatud vastupidisele. Kogused võivad
olla minimaalsed. Äsja vilksatas midagi kuskilt kümne aasta tagant.
Kah müstika! Ja seda tuba ahistavaks mõelda pole esialgu küll
mõtet! Paitsab, et ma teen endale natuke nalja. Täna kirjapandus
ja selle üles-ehituses on midagi analoogilist 'S e c u n d o' n'.-
"avapeatükiga" millest kutsusin end üles ülevaatama. Asi
nimelt selles , et kirjutamisel ise-enesest
ei ole ju vähimatki mõtet. (kuidas öelda: see ei veena tegelikult
kedagi). Küsimus on selles, kui palju raatsida kirjutamisele aega
raisata vasakul pool. Millel on mõte.
Vägagi
konkreetne selline, -- üle-lugeda ja pähe õppida, --- et seda siis
rakendada. Viitsiksin ma varasemat ülelugeda? Sellel oleks praegu
mõtet vaid siin pool viibides, et suuta eraldada "teri
sõkaldest". Mis ise-enesest pole jälle mingi eesmärk
omaette. Niisiis, --- kuna "testament" juba paigas ja
ajaloolise muutuse annaalid samuti oma suurejoonelise lõpuni viidud,
-- oleks ilmselt teadvustada endale säärase kirjutamise ainuke
mõte. Olgu see sellega ka tehtud. Sest "päeva-raamat" ---
hoidku jumal! Momendil valdavaks mingi harva-esinev lõbususe ja
'kainuse' segu. Lasta endal sel tundel ("kui laineharjal")
– kanduda….
Kui
ennast aina naeruväärseks ei tee olen endalegi varsti paras puuslik
valmis. Enese-tähtsustamise suur-kuju. Ja põhjust naermiseks, --
nõmedust on veel "oi kui palju"! Paistab,et ees ootab
lõbus elu… Just praegu taipasin midagi olulisemat: ideaaliks on
elu ('ote-kui') vasakul poolel. See on siht, -- tahtsin ma kirjutada
--- olen ma sellega alguses tagasi? Siiski mitte, --- see tähendab
ka seda, et --- seni kuni võimalik elan ma ideaalset elu! Mahatava
johtopäätös! Kalduvus "paremal poolel" --- / -- on alles
öeldud!) --- muutuda kirjutamisel pidulikult raskemeelse stiili
viljelejaks. Vt. ka aja-loo annaale august '97 Anno Domini.
Jah,
peaks ikka kirjutama nii, et ise viitsiks kirjapandut ka üle lugeda.
Pangem see oma "tunni-plaani" kirja, ma tulin siia ju
õppima! See mõjus sisendus: "veel nii mitu päeva viimase
päevani" ---- ei arvestanud asjaoluga, mis siis kui see viimane
päris viimaseks ei osutu. Ka selle svõin tänada hommikust
"segadust". Tekib kahtlus, kas ma ikka suurt mõistan seal
igapäevasel poolel kõigest sellest mida mäleta. Ise ju ütlesin,
-- barjäär on vahel. On tõesti. "Igas päevas sees"
kaldun ma nagu unustama, et põhimõtteliselt --- olen seal siiski
'valel poolel'. Noh, kui mitte muu, siis vähemalt --- enda nõmedus
--- ei lase asjal üksluiseks muutuda!
Taibata
sama korduvalt kõige viimase lõpuni! Mulle tundub, et oma totruses
(= st.- "paremal poolel") tegin enda suhtes jutlustamise
käigus väga terast kriitikat. Viga kahjuks selles, et ise siis
sellest ainult aru ei saanud. Siiski, esialgu mitte selleni, et
pidevalt siin omasemal poolel, (sest kuidas siis nalja saaks!) aga
näis, "sportlik vorm" ju olemas. Näib, et osa totrust
tuleb tõesti ainult harjumusest. Kehalist tunnetust võin siiski
juba rohkem usaldada, täna-hommikune reaktsioon ju otse eeskujulik.
Keha tahab oma osa, anda talle siis see ports siis kuidagi teisiti
kätte. Mitte lasta end millestki häirida (-- on päris hea mõte?)
Tähele-panelikkus nõuab täit tähelepanu.
Mida
igapävases nõmeduses kahjuks ei ole. Ei maksa puhuda saeda piskut
saavutatut endagi silmis liiga suureks, samas ei ole seda võimalik
ka alatähtsustada. Üldiste juht-nööride(!) osas --- mitte tühjalt
ringi sebida ja seletada. Teatud isoleerumise nõue teatud ajaks. No,
vaatame, kuis läheb… // Siiski, igapäevases on soodne mõju ka
neil osalt lihtsakoelistel loousngitel. Mis parata, -- oled juba siis
säärane, -- pisult nüri-meelne. Ei maksa siiski --- "talle
seal" – liigse mõnitamisega ülearu "kaikaid kodaratesse
loopida". Ta ju püüab siiralt ja võiks veel järsku solvuda.
CASTANEDA
& Don Juan:
“...
et vaim oli andnud talle ühe teise väljendumise. ta pidi olema
rahulik, kõigutamatu. ta pidi tegutsema, otsekui poleks tal midagi
kaotada ning sekkuma lihtsalt niisama. // Nagualid teevad otsuseid
//... et vaim ise oli teinud selle võimalikuks. See puudutas kõike
seda, mida võttis ette nagual juhul, kui ta järgis vaimu
väljendumisi.::”, lk. 27.
“...
et ta hoiataks seda noort naist tema üleliigse energia ja ohtlike
tagajärgede eest, mis sellel võisid olla tema elu ja heaolu suhtes
ning kustuks teda ühinema nõidade maailmaga, kuna see oleks ainus
kaitse tema ennasthävitava jõu vastu. // ... et nõiad räägivad
nõidusest kui ühest maagilisest saladuslikust liinust, ke son
peatunud oma lennul üheks hetkeks, et anda inimestele lootust ja
sihti; et nõiad elavad selle linnu tiiva all, mida nad nimetavad
tarkuse linnuks, vabaduse linnuks; et nad toidavad teda oma
pühendumise ja laitmatusega. // ... ning et vabaduse lind võib teha
vaid kahte asja: võtta nõiad kaasa või jätta nad maha.”, lk.
28.
“...
Naguali isiksuse jõud ona alati kõikehõlmav, et ta on praktiliselt
vastupandamatu // .. sihikindluse, oma vaba oleku ja objektiivsusega.
nad olid lummatud tema mõistlikkusest... // ... pildi nõidade
maailmast...”, lk. 29. “... minu katse pärast muuta ühiskonna
teaduse probleemiks kõik, mida ta mulle õpetas.”, lk. 32. “...
et sõjamees on enese jaoks kõik ? / Sõjamehe jaoks algab ja lõppeb
kõik iseendaga. // .. konservatiivset inimest, kes hindas oma
privaatsust.”, lk. 35. “...
austas väga seksulaalenargiat / Ta uskus, et see on meile antud
selleks, et me kasutaksime seda unenägemiseks. // ... ning
seksulaaenergia on unenägemiseks vajalik. // Kui sa ei ole hoolikas
oma seksuaalenergiaga ...(!)”, lk. 37.42
Ööl
vastu komandat septembrit.
Areng
on olnud kiire. Ainsaks põhjuseks – minu laitmatu eluviis. See
isegi ei lase ennast miskit-moodi ankurdavalt pidurdada. Kiirus
on sobiv.
Lausa ideaalne minu puhul. On juba tõesti väga häid saavutusi.
Sääraseid, mida tavatsesin ikka "uksumatuteks" liigitada.
Armas komme säärane. Rõõmustav uudis --- meenutada, et ma ikkagi
ei ole nii nõme olnud kui kippusin arvama. Igausgused jutud mingist
"muutusest" on selge jama. Tervikolemus on absoluutselt –
muutumatult sama kogu aeg (-- teiseneb ja jääb samaks). Varasem
polnud mitte niivõrd nõmedus vaid teadmatus. Seda viimastki kahjuks
liiga rohkesti.
Aga
on olnud väga häid tegevusi ( ise-asi muidgi -- kui hästi
tehtuid) --- mis viitavad millegile väga suurele. Otse saatuslikule.
"Ja see kinnitab mind minu usus". Olen nimelt nõnda
korrastanud mingit ebateadlikku? -- ei , lihtsalt mitte piisavalt
teadvustatult –'nägema' õppimist. Konkreetne harjutus, mis
koosneb 'mitte-tegemisest', 'taotluse' suunamisest, mõjusal
sisendusel (ilmnes äsja, et hirm-arm suhe) (!) Kõik see on
virgutavalt ehk siis -- petlikult seotud laitmatusega. 'Näha'
seda…! Teadagi! Tema olemas-olust sain ju kohe päris algul teada!
Keda ma juba aimamisi 'näen'!
Selgituseks
lihtsalt, et "suits on ally". See tundus olevat väga
naljakas aga üsna täpne ütlus. See juhatab (või viib) sinna kus
asub jõud (mis on tunne). Kaugelt juba aiman, -- need Ameerika
indiaanlased tõesti võimsad nägijad, teadjad! Kui kaugel eespool
neid aiman! Mäherdune julgus ja kontroll enese üle peab olema, et
nii kaugele jõuda! Hirm tõmbab tõesti "allyt" ligi. ---
Ja hirmuga kaasuv tunne ongi 'jõud'! ( Puhtalt läbi-valgustav
tõdemus see viimane, siiski mitte päris otseselt n.–ö. vahest
täpsem öelda: jõud on tunne pärast
hirmu. Või hoopis see tunne, et suudan oma maailma hirmutavaks
muuta).
Kas
ma ei ole kunagi varem nõnda sügavas vasakus pooles üldse
kirjutanudki veel? Võimalik. Augustine tagasihoidlikus selles vallas
palju targem kui esmapilgul näis. --- Nii jäi nimelt pärast seda
"viimast päeva" (-- tinglik katalüsaator!) --- ometi veel
üks uus ja ääretult innustav algus. Mõte nii kirjutamiseks kui
lugemiseks. Nõidumine on tõesti võimalik. Vasakul poolel väga
palju rohkem võimalik. Ja 'nõidumine' on ka vajalik (Muide,
need keskaja Euroopa nõiad meenutavad oma nö.- "sügavuse"
poolest Põhja Am. indiaanlasi – või ülse primitiivsust.
Sala-teamistel see ju puudub. India ja eriti selle müstilise taime
eripärad. Ja siiski on suits "ally", --- ma ju tean , et
selles suitsus peitub jõud, -- nali ongi selles, et öelda 'selle'
kohta kentsakalt allegooriliselt "suits on ally". Pole
ilmselt suuremat ohtu, et kuigi paljud sellest kirjapandust (!) üldse
suuremat taipaks, või sellega midagi peale oskaks hakata.
Ära-valitusest on praegu saanud minu rõõm. Ja "õppimist"
peab võtma väga tõsiselt! Paar vaimukat kava juba valmis. Muidugi,
edaspidi tuleb ilmselt rohkem improviseerida… Hea on olla jälle
"mina ise". "Igapäevasem pool" on ikka üsna
taipamatu, kuigi väga püüdlik ja järgib lihtsalt suurepäraselt
laitmatu sõjamehe rada.
CASTANEDA:
„... inimeste tegevus ei puudutanud mind enam, sest mul polnud
mingeid soove. Minu elu juhtivaks jõuks sai iseäralik rahu.
Tundsin, et olin omandanud sõjamehe elu ühe põhialuse –
eraldatuse.“ /.../ „... et eraldatus ei ole veel tarkus, on aga
siiski eeliseks, sest võimaldab sõjamehel momentaalselt peatuda, et
olukordi ümber hinnata, oma positsioone ümber arvestada...“, lk.
91. „... See noor naine oli minu jaoks painav mõistatus. Lootsin,
et ükskord peale mu raamatute lugemist otsib ta mu üles.“, lk.
92. „... naine on olend, kes teeb Naguali terviklikuks, annab talle
rahu, täiuslikkuse, kaitstuse, vabastatuse tunde.“, lk. 98. „...
Selleks, et keerukate sotsiaalsete olukordadega edukalt toime tulla,
pidin saavutama sisemise vabaduse...“, lk. 108.
„...
Esmalt unenägemine ise. See näis algavat unikaalse
teadvusseisundina, mis saavutatakse, koondades oma unenäo üksikutele
detailidele või iseärasustele teadvuse selle osa, mis meile peale
uinumist alles jääb.“, lk. 109. „... Meie esimest tähelepanu
on õpetatud jõuliselt meid ümbritseva maailma elementidele
keskenduma, et muuta amorfsete ja kaootiliste tajude voog teadvuse
korrastatud maailmaks.“ /.../ „... kui aga puutume kokku millegi
ebatavalisega, eelistame rääkida sellest kui juhusest või
asjaolude veidrast kokkusattumisest.“, lk. 112. „... et oleme
saavutanud vajaliku kiretuse. Meid ei kihutanud enam tagant vajadus
tulemusteni jõuda. Tõuke tegutseda laitmatult ilma tasule mõtlemata
andis meile pigem mingi varjatud sundus.“, lk. 130.43
„...
mida ta nimetas tonaliks, hõlmab kõike, mida meie intellekt taibata
suudab. Vasak pool, naguali valdkond, on aga kirjeldamatu ja
sõnastamatu. Ilmselt on võimalik taibata ka vasakut poolt, kui teha
seda kogu keha abil; kuid ta ei lase end selgitada intellektuaalsete
mõistete abil.“, lk. 132.
Maagiline
maailm on tõesti käegakatsutavalt tõeline. Üheks ise-ärasuseks
on , et kõik leiab omale (ise) selgituse. Või on see pigem mingi
vahetu teadmine? Ja ma oskan jälle õige natuke nõiduda. Võlu-jõud.
Kes seda ei tunneks, kes sellest üldse midagi teaks(!). Kunagi
väiksena vist oskasin veidi võluda, nt. teadsin, et oma varju peale
ei tohi lasta astuda, teiste omade peale aga võib küll! Võlu-jõud
kuulub otse peamiste , (ka igapäevasuse) maailma alustalade kilda.
Armastus näiteks. See kuulub aga rubriiki –"seda inimesed ju
ei tea". Õieti, kuidagi ähmaselt tunnevad aga ei 'teadvusta'.
Kuklaga kuuleb kõige paremini. --- Tahtsin kirjutada – "ally
vahetab keha ära" – võib ka nii öelda, võiks lisada, et
alustab peast, eriti kukla-osa, nägu seevastu on raskem vahetada.
(See-tõttu
ongi nad nii koledate nägudega! Ja ise kipud ka -- ei tea kas
harjumusest – "nägusid tegema" (!!)
–st.—kahetähenduslikkust) "Läbinägevate teadmiste"
vallast ka ootamatusi --- Nietzsche, näiteks oli "macho"!
Ja ise , -- kogu oma "usu-salgamise" kiuste hakkad väliselt
üha enam teda meenutama! See tuleneb vahest sellest, -- juhtub
nendega kes kipuvad Kristust imiteerima. (!!! "kolmetähenduslikkus")
– ehk siis lihtsalt: III. järk)).
"Ootamatuste
rubriigist" ka säärane kõlakas --- Dostojevski iroonia
kujutades "elavat jumalat". Taipamatu idioodina! Üsna peen
iroonia, tõesti. Peab ka "homseks õppimist üles kirjutama".
– Maagiline ring ümber millegi muudab selle ringi, -- selle
'maagilise ringi' sees oleva kergemini kontrollitavaks, mõjutatavaks.
(Sama külmalt võib suunata mõningaid soovijaid ka "materiali
valikul". Võlu-jõu-tunde natuke kätte saanud ka ühel hetkel
sel esimisel – tülikal ja kulukal --- reisil oma kogumis-punkti
nihutamiseks (!) Sõna: 'meele-vald' on üsna hea. Kui
maagiline tegu on tehtud tõelise jõuga mõjub see kõigile soovitud
kujul ja vääramatult nagu "loodus-seadus"!
DON
JUAN:
“...
Teadmine ja kõne on lahus. // .. et ei ole võimalik rääkida
vaimust / Kuna vaimu võib ainult kogeda. / Kuid see on alati mei
eümber liikumas. Mõnikord tuleb ta mõne juurde meist.”, lk. 39.
“...
Nii hoiatatakse neid alati ette, nad on alati teadlikud... // ...
vajavad nõiad elavat, tugevat eesmärki – erilist mõistuse
seisundiot, mida nimetatakse kõrvalekaldumatuks taotluseks”, lk.
42. “... et vabatahtlikud ei ole nõidade maailma teretulnud, kuna
neil on juba omaenda siht...”, lk. 43.
“...
et inimese jõud on äraarvamata suur, et surm eksisteerib vaid
sellepärast, et me oleme seda alates oma sünnimomendist taotlenud,
et surma taotlust on võimalik tagasi hoida, pannes
kokkupanemispunkti oma asendit muutma.”, lk. 45. “... et vaimu
seisukohalt seisneb nõiduse ülesanne meid temaga ühendava seose
puhastamises... // .. üks lõputu ebamäärane millegi vajamis
etunne.”, lk. 46. “... võimetuse ja hämmelduse. // ta aimab
suur ekindlusega, et on olemas mingi nimetu mõju, aukartustäratav
oma lihtsuses, mis meie saatuse ära määrab.”, lk. 49.
“...
Seega alustas vaim temale nõiduse saladuste õpetamist. // .. et
näidat talle, kuidas koguda energiat...”, lk. 50. “.... Ta oli
nii maag kui ka kunstnik. // Don Juan ütles, et tajumis eümber
tiirleb kõik, mis inimene on või mida ta teeb // ... muutub
vastavalt ka maailmatajumine. // Tema ümbermuutumised olid
strateegilised...”, lk. 53. “... Sa oled sellele elukale nii
meeldima hakanud. // Inimlikus kontekstis me võime planeerida ja
kavandada ning sõltuvalt õnnest koos meie osavuse ja visadusega
võib meil olla edu.”, lk. 55. “...
Varitsemise kunst seisneb kõigi oma maskeeringu üksikasjade
tundmaõppimises / .. et mitte keegi ei tea, et sa oled maskeeritud.
selleks pead sa olema halastamatu, kaval, kannatlik ja meeldiv.”,
lk. 59.
44
Kolmanda
septembri varasel õhtu-poolikul, kodus.
Hommikul
koolis viisin end väga sügavale vasakusse poolde. Kogu järgnev
käitumine, kohtumine vanade tuttvatega on kantud lausa hämmastavast
teadvuse selgusest ja lihtsalt suurepärasest 'jõu' tundest.
Kõik oli teisenenud , sest toimus 'maagilise ringi' sees. See
hõlmas ka mõlemat mainitut, kuna olid juhutumisi seal. (Puudutanuks
see ka vastupidisel puhul, sest jõudude juhitavas maailmas on kõik
omavahel seotud. Suurepärasus seisenb selles, et ma selles –
esimeses --- maailmas teisena, väga teisena käitun --- olen teine
ka.
Jõud,
see müstiline ja ebaisikuline -- sillutab teed. Jõudu tuleb
kasutada. Selleks, et käia oma teed. Neid tunma õppida ja rakendama
õppida. Teen juba mõlemat, -- jõud ise näitab kuidas. Maagiline
maailm on väga salapärane, kui hea on seal seigelda. "Tundmatusega
vastamisi" on inimene – olen mina – oma parimas vormis.
'Jõudude' kutsed, kutsungeid aimavalt märgata. 'Näha
selgelt'… Selles maailmas on ka ebasoovitavaid jõude. Kui neid
tähele panna --- ja see võrdub nende "ligimeelitamisega".
Nõia trikk seisneb enese "kontrollitud avamises" (?) ---
Või ka vastupidi. Kasutades teatud kaitse-kilpe, nagu seda inimesed
ebateadlikult teevad.
CASTANEDA:
„... siis omandas tõsiasi, et ta on nõus rahulduma meie
elukogemuse täpse koopia – kokkuvõttega, äärmiselt suure
tähtsuse. Kui too hävitav jõud on kätte saanud selle, mida ta
otsib, laseb ta nõidadel minna ja need võivad vabalt arendada oma
tajumisvõimet ning jõuda nii aja ja ruumi piirideni.“, (lk. 130).
„...“Mis on reaalne maailm, don Juan?“ „Maailm, mis
genereerib energiat – vastandina viirastuslikule projektsioonide
maailmale, kus miski energiat ei genereeri. Enamik meie unenägudest
on just sellised, seal pole ühelgi elemendil energiat.“, (lk.
141).
„...Seda
valjusti öelda tähendab panna liikuma energiavood, mis on
pöörudmatud. Muistsetel aegadel oli sõnad uskumatult võimsad.
Nüüd nad seda enam pole.“, (lk. 154). „...“Mõelge selle üle
järele,“ /.../ „Ilmselt toimub täpselt seesama meiega ka
igapäevaelus. Me oleme siin, ja meie kogumispunkt on nii kindlalt
paigal, et me oleme unustanud, kust me tulime ja miks me siia
tulime.“, (lk. 168). „... Tundsin vaid ühte – et olen jõudnud
tunnetuslikesse seisunditesse, mille kirjeldamiseks pole olemas
mingeid sõnu.“, (lk. 169).
„...“Kui
kellelgi on rohkem energiat kui meil, siis võib ta meiega kõike
teha,“ /.../ „Vanad nõiad aga ei olnud nii laitamatud, ja oma
lakkamatute pingutustega saavutada võimu teiste üle tekitasid nad
endi ümber salapära ja pimedat õudust, mis anti põlvest põlve
õpetajalt õpilasele edasi.“, (lk. 175). „... Unenägemine oli
nende jaoks muutunud sõnulseletamatuks ja enneolematuks, millekski,
mille ulatust võib üksnes aimata, või nagu don Juan ise ütles –
see on värav universumi valguse ja pimeduse juurde.“, (lk. 187).
„...“Universumis
ei eksisteeri minevikku ega tulevikku. On ainult käesolev hetk.“
/.../ „Universumis eksisteerib ainult energia, ja energia puhul on
olemas ainult siin ja praegu, lõputu igavene siin ja praegu.““,
(lk. 209).45
Erinevus
seisneb teadvustatuse astmes. --- Seda tähendabki maagiline e.
kontrollitav maailm. Ja sellest on tänaseks saanud minu jaoks ---
"käega katsutav reaalsus". Reaalsuse iseloomustavaks
kriteeriumiks on olla jagamatu. Reaalsus täidab kõik, sõna
"eba-reaalsus" on sisuliselt tühi ja ekslik pealegi. Minu
isiklik jõud korraldas mulle suurepärase õpetliku päeva.
Teisenenud mäletamises tallel. Käitusin laitmatult ja lõin sellega
teiste väikesed maailmad segamini. Siiski harvaesinevat sügavust ja
tähele-panelikkust. Üldiselt, nende poolne lähenemine sellele
teisenenud --- olule enam-jaolt soodne, millele ei saa aga toetuma
jääda.
Ma
olen sõltumatu. Sõltumatus tähendab --- mitte kellestki ära
rippuda. Nad on jäänud endiseks --- paljuskis mõttetusi ja tühju
sõna-kõlkse, pisult ka naeruväärsust. Aga teisalt ka mõistmist,
sest neis on varjamatut igatsust selle millegi järele, mida
teadmatuses kutsutakse ka --- "muutuseks" või siis hoopis
"lunastuseks". 'Valgustus' on parem sõna, täpsemini
kirjeldav – põhimõtteliselt kirjeldamatut. Jah, ma olen kogenud
'valgustust'. Näeb selgemini. --- See tähendab teadmisi. Ja
teadmine tähendab jõudu. Selle päeva üheks olulisemaks
õppetunniks oli minu tonalile näidata uut asukohta iga-päevases
maailmas. Ma tõesti olen muutunud kellekski teiseks. Isiklik jõud
paneb suhu sõnad, mis jäävad kõlama endagi jaoks. --- Jõuliselt
öeldu, ainus millel on ka mõtet. Need jäävad kõlama.
---
Saanud isegi 'otsustavateks' – nõnda selgus! Näiteks, et ma enam
ei joo --- põhimõtteliselt. Ja nii see ka jääb!! --- (Võimas,
mis! Sama lihtne kui sõrmedega nipsu lüüa!) Muidugi see ei tähenda
"usuhullust karskuses" – mis oleks ju nõme. See
tähendab aga põhimõttelist eelistust --- suurema selguse poole.
Sest ma tahan veel selgemalt näha saada. Ja nähtut mõista saada.
Ma tahan 'teada jõudu' (!) Iga hästi tehtud tegu on jõud. Annab
tunde jõust. Igas 'hästi' mõeldud mõtteski on seda.
Olks
ma varem ähmaseltki aimanud seda, mida praegu kindlalt tean --- ( ei
oleks olnud ilmselt võimeline seda üldse uskumagi) Salapärane,
klummaline --- vaimustav maailm! Lõin sõrmedega maagiliselt "nipsu"
ja midagi pöördus kuskil otsustavalt (Ühest päikesest sai ühes
kauges galaktikas noova, teises tekkis elu). Jõud ise otsustab mida
ja kuidas teha --- usaldada oma isiklikku jõudu. Ja kui seda
säästlikult kasutada on see võimas jõud, mis toob kõik soovitu,
ka ihaldus-väärse ise minu juurde. --- See on eraldiolev reaalsus.
Eraldi-olles terviku osaks jäädes. Laitmatus, sõjamehe tee
järgimine on andnud mulle selle suurepärase hoo. Mäletada ennast.
CASTANEDA
& Don Juan: “...
et varitsemine on kunst, mida võis kõige suhtes rakendada ja et
selle õppimisel on neli tahku: halastamatus, kavalus, kannatlikkus
ja meeldivus. // ... halastamatus ei tohi olla julmus, kavalus ei
tohi olla alatus, kannatlikkus ei tohi olla ükskõiksus ja meeldivus
ei tohi olla naiivsus. // Ole halastamatu kuid vallutav / Ole kaval
kuid lahke. Ole kannatlik, kuid aktiivne. Ole meeldiv kuid
järeleandmatu. Ainult naised suudavad seda teha.”, lk. 61.
“...
Inimestel pole aimugi imelikust jõust, mida me iseendas kanname.. //
Näiteks praegusel hetkel on sul vahendid lõpmatusse jõudmiseks...”,
lk. 64. “... kõige tugevam ja ohtlikum nõid ja samuti ka kõige
salapärasem.”, lk. 66. “... kas sa oled meeldiv või kannatlik
või halastamatu või kaval // Kuid sa võid õppida oelma
halastamatu, kaval, kannatlik ja meelidv // ... et halastamatus,
kavalus, kannatlikkus ja meeldivus olid varitsemise põhiolemuseks.
// dikteeris nende tegusi laitmatus.”, lk. 69.
“...
kahe valdkonna – varitsemise ja taotluse kohta. Ta nimetas seda
vanade ja uute nõidade tippsaavutuseks, mis oli just see, mis
huvitas nõidu niismauti tänapäeval, nagu tuhandeid aastaid
tagasigi.”, lk. 70. “... Sõnad on tohutu võimsad ja tähtsad ja
on maagiliseks oamndiks nendele, kel neid on. // ... seda tugevamaks
muutub veendumus, et teatakse midagi ja samas puuduvad sõnad selle
selgitamiseks. // et sõjamees varitseb iseennast / Ta varitseb
iseennast halastamatult, kavalalt, kannatlikult ja meeldivalt.”,
lk. 71.
“...oli
sellise käitumissüsteemi leidmine, mis polnud ei väiklane ega
kaprisne, vaid ühendas moraali ja ilutunde... / Ja et seda teha
vajavad nad moraali ja ilu.”, lk. 72. “... Mõtlemine ja selle
ütlemine, mida sa täpselt tahad öelda, nõuab äraütlemata suurt
energiahulka.”, lk. 73. “... nad hakkasid rääkima sõnu
kasutamata. // .. vaimu laskumine on alati varjatud..”, lk. 82.
“...ja
ma kuulsin tema mõtteid, otsekui oleksid need olnud minu enda sõnad
räägituna minule endale.... / ... mis polnud mõtetes
väljendatud.”, lk. 84.46
Umbes
samal ajal järgmisel päeval. (4. september xxxx)
Maailm
on ilus ja kummaline. Täis seletamatuid jõudusid. Ja elavaid
olevusi nende lausa liigutavalt tühiste muredega. Ja nad kõik on
üksi. Nõnda ka oma lõpul, oma surmaga silmitsi. Suurem
teadvustatus tähendab ka suuremat vastutust. Inimeste igapäevane
tüütu ja turvaline maailm hakkab kaugeks jääma. Õnneks, kui
meenutada… 'Varjatusega' silmitsi asudes.
Seletamatute
jõudude poolt juhitud maailmas ei ole kohta juhuslikkusel. Tehtud
ostused on midagi pöördumatut. See maailm on teine. Aeg kulgeb
samuti teisnenud tempos. Ajal on augud sees. Kirjutamine on tülikas.
Laupäeval,
6. septembril, Kuural.
Selleks
ajaks on saanud täis kaks nädalat seda rõõmsaks-tegevalt uudset
järje-pidevust. See on ilus aeg olnud, kõige rohkem olnust tähendab
see minule praegu. Vaatamise-nurk on tänaseks pöördumatult
nihkunud. Olen olulisemas teiseks saanud. Oluliseimaks on teine
maailm. Minul on nüüd --- millest vaikida. Ise-oma ime-päraselt
kogetud maailm. Kus kõigel on tähendus ja kustumatu sära. Olen
selles uues maailmas alati tahtnud elada.
Sealne
sära on nii intensiivne, et see puhastab – millegil tühisel sealt
– inimeste armetuse ja tüdimuse mülkast --- pole seal teises
maailmas enam jäämise võimalustki. Nende väiklased hirmud ---
"hoidku nemad endi kanda…"! Jah, tõepoolest, need
väiklased emotsioonid jäägu mülka pärisosaks. Ma olen ennast
neist vabastanud, vaja veel need vaid lõplikult kõrvale tõrjuda.
Nimelt ei maksaks arvata nagu oleks sealt mülkast lihtne "pääseda".
Need, kõik kes seal on – sest on ise ennast sinna lõplikult
neednud --- teevad kõik, et 'tagasi kiskuda'…. Teevad seda tõesti.
Osa,
st.—valdav enamus sihilikult ja otse --- neist on lihtne kõrvale
hoiduda ja nende räpasust mitte näha. Aga on ka neid, kes kisuvad
tagasi teadmatult, ilma seda tahtmata. Need on üksikud , vaevatud
hinged, kes lihtsalt --- veel ei tea…. Seal on aga 'lõks',
seal on lõplik loomus. See on teadmatusse mõistetud saada. Mina aga
ei ole enam sees, näen piisvalt selgelt, et olla nüüd --- kõigest
lahutatud. Parnadada
ennast üha,
selleks just on 'rohi'
mõeldud ja tehtud. Lahutada ennast üha oma varasemast raskusest,
inerstusest n.–ö. nõmedast teadmatusest. Sest nüüd ma tean
kuidas….
Kõigel,
karvähimalgi on oma varjatud tähendus. Liblikas siin aknal, elab
oma viimaseid hetki. Peksleb vastu klaasi ära oma viimase tolmu
tiibadelt. Sekkuda aga ei saa, see oleks liiga lihtne, nõnda on see
lubamatu. Võib ainult näha, kuidas ta seal on. Olema peab. Võtta
igal hetkel väga tõsiselt endale võetud rolli järgimist. See on
väga tähtis taipamine eneses. Varitseda oma sõnu, tundeid ja
käitumist = kujundada
enda olemist.
Ja nõnda igal
hetkel.
Ja nõnda iga üksiku "teisega" eraldi ja kõigiga kokku.
Iga üksik suhe tingib erinevaid rolli-osa-täitmised. Ja ometi on
kõigil ühiseks --- enese roll, see on põhilises jääv. Seda
suunab hoolimatus. Ma tean. Järgin. Tõotan.
CASTANEDA:
„... Jõudu, mis valitseb kõigi elusolendite saatuse üle,
kutsutakse Kotkaks, mitte sellepärast, et see oleks tegelikult
kotkas, vaid sellepärast, et nägijaile paistab ta määratu
pigimusta kotkana, kes seisab sirgelt nagu kotkad tavaliselt ning
kelle pea küünib lõpmatusse.“, lk. 137. „... et kui nad on
võimelised end taas meelde tuletama, siis leiavad nad ka oma
terviklikkuse. Ainult siis jätkub neil jõudu ja vastupidavust asuda
oma viimasele rajale ja see lõpuni käia.“, lk. 141. „...
mõistis ta, kui kerge ja mugav oli ta elu ilma enesepiiramiseta. Ta
mõistis, et teda oli eksitanud veendumus, et ta eesmärgid on
ainuõiged, ainsad, mis inimesel üldse olla võivad.“ /.../ „Kui
muud ei saa, siis võiks ta ju vähemalt nõiaks õppida.“, lk.
148.
„...
et sõjamees peab olema sootuks alandlik, temas ei tohi olla midagi,
mida ta peaks kellegi eest kaitsma, isegi mitte oma isiksust.
Sõjamees peab oma isiksuse alal hoidma, mitte aga tegelema selle
kaitsmisega.“, lk. 155. „... et sõjamees ei ole kunagi
väljapääsmatus olukorras. Piiramisrõngasse võib sattuda vaid
see, kes peab kaitsma oma isiklikku omandit. Sõjamehel pole maailmas
midagi peale tema laitmatuse, ja laitmatust ei ähvarda miski.“,
lk. 172. „... Don Juan ütles talle, et on koletu mõelda nagu
oleks mailm – või meie ise – midagi arusaadavat. Ta ütles, et
see... /.../ ... on saladus, müsteerium, millega võib vaid
alandlikkuses ja aukartuses nõustuda.“, lk. 181-182.
„...
kuid mul tuleb alistuda oma saatusele – ma ei saa teada, milles mu
ülesanne seisneb, enne kui olen selleks valmis.“, lk. 186. „...
sooritasin ma tõepooles külaskäike saladustesse, mis olid kaugel
väljaspool minu mõistuse haardeulatust, kuigi ilmselt täiesti
võimetekohased minu tervik-teadvusele. Ma õppisin rändama milleski
seletamatus ja avastasin, et... /.../ on nüüd ka minul omaenda lood
igavikust.“, lk. 211.47
„...
Kontrollitud narruse praktiseerimiseks peab inimene
suutma naerda iseenda üle, kuna siin pole tegemist inimeste petmise,
karistamise ega nende suhtes üleoleku tundmisega.“ /.../ „...
kui oled näkku vaadanud eneseupitamise tüütule kordamisele, mis on
kogu inimliku suhtlemise tuumaks.“, lk. 231.
Nõndaks.
Jätkan, teises stiilis pisult, kuna pärast seda viimast sõna pole
enam vaja ju sõnu lisada. Vaid teoks-teha. Kirjutan, tegemaks
kokkuvõtteid. Mul pole enam hetkegi vaba aega. Millega on öeldud
ka – ikka veel on minu elus üle-liigset. Kõige armetumad osised
sellest üle-liigsest olen kõrvale-heitnud. Aga jätkata üha
lahtiste otste kokku-sõlmimist. Jätta endale vaid vajalik ja
oluliseim.
Ma
järgin ennast juhtivat jõudu. See on midagi, mis ongi selle kõik
teiseks muutnud. Käituma ja rääkima pannud kellegi teisena. Palju
jõulisemalt ja julgemini, sest seal esimeses maailmas, -- seal
eba-olulise sees, -- ei ole miskit, mis mind häirida saaks. Ma olen
eraldi. See eriliselt varitseva käitumise õppimine on mõeldud ja
tehtud olles endale sihiks seadnud --- saavutada üha enam jõudu. Ja
saaduga kuidagi väga eriliselt, -- oskuslikult ümber käia, -- olla
saavutatu vääriline!
"Liigne jõud" --- oskamatutes kätes – ei ole seda
tegelikult mitte. 'Jõud' tuleb selleks teha --- muuta 'see tunne'
--- 'selleks
jõuks'.
Jõu-tundeks.
Ja
võimalusi selleks pakub iga öeldud sõna. Iga mõeldud mõte.
'Laitmatusel'
ei
olegi tegelikult piire. --- Kogu jõud on selle
haarde-ulatuses. --- Oled täisulikult laitmatu --- mine ja võta----
Ma olen seda ka olnud --- sest kõik on juba väga palju 'teine'.
Nägin praeegu, et võin seda – ja suudan! -- veelgi enam. Põhjatus
avaneb äkki. See on värelus, mis haarab jäägitult. Vaikuse
teisenenud varjundid. Allikal ei ole põhja. Ma ei üritagi enam ---
teadlikult
– kirjeldada kirjeldamatut. Ma eelistan sellest aina vaikida.
"Hämmastunu
märkmed" on mõeldud õpitu kordamiseks meelde-tuletamiseks ja
pidevaks rakendamiseks. --- On õpetanud mind õigesti elama. Ta on
kinkinud mulle oma teadmisi, juhatanud mind ja mind kaitsnud.
Tuletanud meelde –ennast mäletama. Andnud jõudu. Teadmisi.
Aru-saamist. --- Muutnud ääretult palju, -- terve ühe maailma. Ja
õpetab ja kaitseb üha, see tunne --- 'teadmine jõust' ---
on nüüd alati minuga. Seda ei unusta ma kunagi.
Ma
olen tänaseks väga palju teada saanud. Ka seda – sellest piisaks
väga teistmoodi ja väga rõõmsal moel -- see elu oma lõpuni.
Tahan endale sellega öelda --- saavutatud on nii palju, et on
murd-osaks võimalikus tõe-näolisuste kaoses – seda rada minna.
Ja ometi, kui ma seda kirjutan tean selgemini kui kunagi varem, -- et
ma jõuan veelgi kaugemale, saavutan võrratult enamat --- ma olen
alles 'oma tee' alguses…! Siht peab olema midagi ääretult
suurt, et selle nimel kogu oma jõud ja oskused --- kogu enda
terviklik olemus jäägitult rakendada 'selle' saavutamiseks Kõrgeim
siht seada oma saatuse vääriliseks.
Oma
uue elu algusest alates, kogu selle uudse ja suurepärase
järjepidevuse vältel --- on reedesed õhtud ja ööd kandnud minu
jaoks erilist tähendust. Erilisus selles, teisenenud tähendusest
rikkas maailmas --- seisneb milleski, mida võiks ligi-kaudselt
kirjeldada kui teatud 'eri-tasandilisust'. Esimene kord oli
vapustavam elamus, mis valgustas läbi-nähtavalt kogu minu
eksistentsi ja sai uueks alguseks ning jääb nõnda alatiseks
meelde.
Nädal
aega hiljem, sel võrratul augusti kuul – leidis ilmselt
aset teatud oluline 'nihkumine' selle uue asendi sees. Saavutatud
järjepidevus muutus veelgi tugevamaks,. Minu laitmatu elu,
saavutatud jõu-seisund näitas kõike veelgi selgemalt jättes ka
varem saavutat tunnustavalt oma kohale. Abiks sellele ka oskuslik
manipuleerimine oma teadvuse sees, "viimase päeva"
ootusega. Eilse õhtu ja öö – kõige suuremaks taipamiseks ---
on nüüd teadmine --- kõigest seni saavutatust. See teadmine
peegeldub ka siin kokku-võtvalt kirja-pandust. Sõna-sõnalt ---
Olen saavutanud säärase seisundi, -- kus ma 'tean'
mida ma kirjutan. Kirjutan kokku-võtvalt sellest, kuidas kõik nüüd
on.
See
tähendab lihtsalt --- võin usaldada siin kirja-pandut, sest see on
kantud minu laitmatuse vaimust. Ja see omakorda ei tähenda mitte
midagi vähemat kui --- olen võimeline ka iga-päeva
teadvuse-tasandil saavutama seisundit – kus
ei ole enam kahtlusi
!!! Selgemalt kui kunagi varem, näen seda, mida olen suutnud
saavutada. --- Ma olen täiesti teadlikult --- 'järgides laitmatu
sõjamhe rada' --- nihutanud oma 'kogumis-punkti' täiesti uude,
ääretult suurepärase 'jõu-tunde'
asukohta!
Tuleb tahtmatultki enesele tunnustust avaldada, oma suurepärase
enese-valitsemise ja kontrolliga olen saavutanud tõesti väga
paljut!
---
Ja kui palju on veel saavutada! --- See on lause, mis eelneva
täielikuks kinnituseks, nimelt – varem olnuks see mõeldamatu.
Sõnadel on tähendus, isegi maagiline mõju. Maailm on täis
seletamatut salapära jka on kui ammendamatute võimaluste riik. Seda
kõike tean ma ilma vähimagi kahtluseta, ma 'tean' 'seda'
"oma kuklaga" – see on kehaline teadmine. Olen juba
tõesti, üsna kaugele jõudnud. Nõnda tean ma , et tunnen juba
pisult neid seletamatuid jõudusi enda ümber. Kasutan neid. Ja
tunnen ka seda ühte müstilist ja väga head mõju --
----
Seda taime. Abistavat jõudu. Ma pöördusin selle poole abi
saamiseks. Ja ma olen seda ka saanud. Ja ma olen seda ka saanud. ---
Saanud tundma abistavalt suunavat jõudu. Näha saanud, kuulda ja
tunda --- olen 'teada' saanud. Ja jäägitult, vaimustusega
--- 'kuuletunud'. Sest ma tean. – Olen teseks saanud. Ja
tean. Vaatan maailma teise pilguga.
Vaatan,
ja maailm on teine. Olen kui uuesti sündinud.
Castaneda
& Don Juan:
“...
Ta ütles, et tuhandeid aastaid tagasi olid nõiad nägemise abil
saanud teadlikuks, et maa on tajuv olend ja et selle teadlikkus võib
mõjutada inimolendite teadlikkust.”, lk. 85. “...
vaikse teadmise, meie taotluse tundmise kaotamise kohta. Nõidus oli
seega tagasimeinek algusesse, tagasipöördumine paradiisi.”, lk.
87. “... ja et pole oluline, missugune meie saatus on, kui me
läheme sellele vastu täieliku loobumisega.”, lk. 89.
“....
vaid sõjamehe väljaõppest ajendatuna. // sõjamees on maagiline ja
halastamatu, sõltumatu isik kõige peenema maitse ja kommetega,
kelle ülesanne maailmas on teravdada, kuid ometi püüda varjata oma
lõikavaid servi nii, et keegi ei võiks teda kahtlustada
halastamatuses.”, lk. 90. “... Nõiad varitsevad end pidevalt...
// Varitsemine on eriline käitumine, mis järgib kindlaid
põhimõtteid. See on salatsev, varjav...” lk. 91.
“...
... petlik käitumine, mis on kavandatu selleks, et vapustada. Ja kui
sa varitsed iseennast, siis sa vapustad iseennast, kasutades omaenese
käitumist halastamatul, kavalal viisil. // Seega on surm aideel nõia
elus monumentaalne tähtsus. // Meie kõige kallimaks maksmaminev
eksitus tavaliste inimestena on järeleandmine surematuse tundele.
See on otsekui usk, et kui me ei mõtle surmast, siis me võime end
selle eest kaitsta. // .. selge pildita surmast pole mingit korda,
mingit mõistlikkust, mingit ilu. Nõiad heitlevad, et saavutada seda
otsustavat taipamist, et see aitab neil mõista kõige sütgavamal
võimalikul tasandil, et nad pole üldse kindlad selles, et nende elu
kestab veel ühe hetke. See taipamine annab nõidadele julguse olla
kannatlik ja ometi tegutseda, julguse olla rahul, ilma rumal
olemata.”, lk. 92.
“...
Ta selgitas, et luuletajad igatsevad nõidade maailma järele, ise
seda teadmata. Kuna nad ei ole nõiad teadmiste tasemel, siis kõik,
mis neile jääb, on igatsus.”, lk. 93. “... tema nagu tõeline
sõjamees valab ilu külluslikult vastuvõtjatele, pealtvaatjatele,
jättes endale ainult oma igatsuse. See vapustusm, see ilu schokk
ongi varitsemine...”, lk. 94. “... teerada, mis viis
täiuslikkuse, jõu, vaimu juurde. // kollektiivset psühholoogilist
stressi.”, lk. 96.
“...
Ta on oma rahva ära päästnud. tema siht on olnud suurem tema
isikust.” lk. 97. “.... Selleks, et maagia võiks meid oma
võimusesse võtta, tuleb meil eemaldada oma mõistusest kogu
kahtlus. // Kui kahtlused on kord eemaldatud, siis on kõik
võimalik.”, lk. 100. “...
ainus viis selgesti mõelda on üldse mitte mõelda... // Teine oli
täpne mõtlemine. See oli funktsionaalne, ökonoomne, ning jättis
väga vähe asju selgitamata.”, lk. 102.
48
_____________________________________________________________
IV.
Komapäeval
koolis. (3. september xxxx).
---
viisin end väga tugevasti vasakule poolele. Teadvus on kõrgenenud
sedavõrd, et lausa hämmastav! Polegi varem nõnda olnud, sõnad
lausa hüplevad silme ees…. See maagiline ring! 'Nõidus' on
ikka üsna tõsine asi, lõpuks võttis lausa kõhedaks. Igal sammul
seal on tähendus, see üksipulgi teadvustada. See on väga
kummaliste jõudude asustatud maailm. Ja varem ei teadnud sellest
midagi kuigi see oli alati määravalt ligi.
Rütmilsed
tegevused mõjuvad hästi, kirjutamine, trepi-astmed. 'Registreerin'
ruumi. Millele olin eelnevalt 'ringi peale tõmmanud'….
Selle 'ringi' sees on kõik teisti. --- Sõnadel on maagiline
vägi! Kuidagi siduvalt kohustav, mõnedel rohkem , teistel vähem.
Midagi pöördus otsustavalt kui 'ring sai täis'…. Ka on
'vasakul poolel oma varjuline külg' --- seda sõna otseses mõttes.
Kui tõmbuda 'paremalt ' valgustatud poolelt varjus olevasse ---
tuleb minna väga tugevalt. Konsentreeritult --- see tähendab kogu
valmisolekut.
Sest
kui üritada sinna tesiele poolele --- tõmbab see ligi jõudusi
sealt esimesest maailmast, mis omandavad erineva kuju. Just sündmusi!
-- st.—mingit ebaisikulist , aga mõneti teadlikku jõudu,-sid.
Tõmbuda varju ja selgineda. Käituda 'varitseval' kombel
eeskätt ise-enesega. Mitte hoolida --- siin teises maailmas pole
esimeste emotsioonidel erilist kaalu. Usaldada oma jõudu, ilma
milleta see --- kõik see --- oleks olnud ju võimatu. Kasutasin
selleks oskuslikult ära teatud ergastatud seisundi, mida varem
säärane enesega kaasa tavatses tuua. Ja viisin end tugevasti
vaskule poolde.
See
tunne, mis loeb! Võiksin praegu hakata vabalt
leviteerimis-harjutustega alustama. "Mahatva kokoelma!"
Hoolimatu süvenemine. Olen muutunud väga julgeks, tänu säästetud
energiale. Hakka end või tõesti erilises andelisuses kahtlustama.
Andekusel pole tõesti erilist tähtsust. Ainus, mis loeb on jõud.
Mis minule mõjub ka kui ette-määratus…. (milline lause!)
Mäherdune jõu-rikas seisund! --- Õppimiseks. – Nii-et, vähendada
pinget, -- selleks lõdvestu, rahusta hingamise ja südame rütmi ---
siis tekib aga lausa visuaalseid teisenemisi! Vaatevälja servades,
paremal poolel just.
Isegi
ühel pisikesel varjul on oma tähendus! Müstiline maailm! --- Kui
huvitav on selles seigelda!
Ma tunnen end lihtsalt suurepäraselt ja see on tõesti nii. Kirjutan
siin seni kuni 'jõud' mind alla kutsub…. (!) ---
Seda just tähendabki ---kasutada oma
'allysid'!!
-- Kasutada oma jõudu, seda tunnet! Läbinägev selgus, -- ma
näen!
Ma tõesti näen, ma näen ääretult selgelt. See on kui kindel
teadmine. Seisund milles ei ole mingeid kahtlusi! See
on kõrgenenud teadvuse olukord!
See
on kõrgenenud teadvuse seisund. Mida tähendab küll 'sõjamehe-tee'!
Korraks nagu silmasin selle keerulisust --- see nõuab kogu jõudu ja
jäägitut pühendumist. See tõesti nõuab seda! Kloostri-üskindus
aga nõrgestab ilmselt pika-peale (või siis vähemalt teatud
eluperioodil). Ma olen siin, et õppida. Ja ma ka õpin, lausa
lennates tundub otse. Ma ei viibi enam selles endises maailmas!
Esimest korda olen ma nii vasakul poolel olles --- nii "parema
poole sees"….
Selle
poole
'ajal'
ja toimingutes. Ja ma saan sellega suurepäraselt hakkama! Sest mul
on enese-kindlalt jõudu rohkem kui kunagi varem. --- Kas midagi juba
kutsub? --- See peab olema 'kindel
tõmme' (!)
Müstiline maailm! --- Ah jäta parem see tüütu ohkimine, sa oled
siin kogu aeg viibinud, nõnda et – peaksid tundma end siin üsna
koduselt. Ja mul on olnud tõesti head õpetajad, parimad kõigest,
otse. Ja ma olen paljuski ka "õppust võtnud", --- nii, et
--- ma tean juba midagi mõlemast poolest (!)
Vaja on nimelt harjutamist! Ja pidevalt palju juurde õppida --- nii
nagu ma seda ka preagu teen. Nii, et tunne end siin ja nõnda
koduselt ja igati kindlalt. Nagu omas kodus. --- Jäta juba see
hirmutamine !! Naljakas värk – see praegu. Otsekui õige mitu eri
tasandit mõtlemises. See on tegelikult lausa parim seisund
'õppimiseks'. Kõik siin kogetu jääb kuhugi ka kogu sellest
kirjutamisest hoolimata! Siit ka kirjutamise tähendus. (Ja milleks
siis loengud üldse on kui kirjutamiseks!) Ma hakkan juba. Paistab
vähemalt nõnda, -- juba õppima...
DON
JUAN: “...
halastamatus / ilmneb nõidade silmades. See on nagu helendav kile
silmade peal. Nõidade silmad on säravad. Mida suurem on sära, seda
halastamatum on nõid. // Ülevaate tegemine oma elust, nii nagu
nõiad seda teevad, on võti nende kokkupanemise punkti liikumisele.
Nõiad alustavad oam ülevaate tegemist mõtlemisega, meenutades oma
elutee kõige olulisemaid tegusi.”, lk. 103.
“...
on tõde selles, et silmad / Neil on sügavam seos abstraktsega. //
Don Juan i vastus oli, et inimese võimalused on nii tohutud ja
saladuslikud, et nõiad, selle asemel, et nende üle mõelda, on
valinud nend euurimise, lootmata neist kunagi aru saada.”, lk. 104.
“... Tasuta ja laitmatult andmine noorendab mind ja uuendab minu
imestust.”, lk. 107. “... Miski hoidis mind karmi, külma,
efektiivse ja vaiksena. // See oli halastamatuse esimene õppetund.”,
lk. 117.
“...
Ta ütles, et kõik, mid anõiad tegid, oli nende kokkupanemise
punkti liigutamise tagajärg, ning et selliseid liikumisi kontrollis
see enregia mis oli nende käsutuses. // ... et iga inimolendi sees
on hiigelsuur pime vaiksete teadmiste järv, mida igaüks meist
suudab tajuda.”, lk. 118. “... Üks oli äärmiselt vana, ennast
hästi tundev, ükskõikne. See oli raske, tume ja ühenduses kõige
muuga. See nautis asju ilma midagi ootamata.”, lk. 119. “...
Ohtlik on mitteteadmine, mis sinuga toimub. Kui sa kord tead, siis ei
ole enam mingit ohtu. // ... on väljendada oma meeleheidet
vägivaldsete ja küüniliste enesehävitamise tegudega. // ... on
tal lootust rahule, rahuldusele ega saavutusele. // individuaalse või
kollektiivse lolluse akte ega juhuslikku vägivalda.”, lk. 122.
“...
nii, et ta võib minna üle piiri ja jõud akohta, kus ei ole
haletsust. // Halastamatus on enesehaletsuse või enesetähtsuse
vastand. halastamatus on mõistlikkus.”, lk. 125.Kuid on olemas
näiteid, nõidadest või tavalistest inimestest, kes ei vaja mitte
kedagi. Nad saavad rahu, harmoonia, naeru, teadmised otse vaimult.
Nad ei vaja vahendajaid.”, lk. 128.49
Reedel
koolis. (5. september xxxx).
---
ilma veel suitsetamata. Hämmastavaid teisenemisi samades raamides.
Vähemalt, -- ühte võib kindlasti öelda – olen palju õppust
võtnud! Ja seda enda terviklikuma olemise mõlemal poolel. Ja
kuivõrd on muutunud kõik minu ümber! Nõnda-nimetatud –
"juhuslikkus" --- mis suunavalt üha --- ootamatuid ! ---
vihjei annab. Seletamatute jõudude maailm. Poolt ja vastu mõjuvad,
vastastiku mõjuvad. Ma olen muutnud maailma enesest väljaspool ja
enese sees.
Teised
näevad seda 'teist', kes rohkem, kes vähem. Mõned, eriti
nõmedad ka mitte, kelledest kõige lihtsam end säästa. Isegi need
näevad, ainult nad ei taipa ka sellestki midagi. Ma õpin siin,
kuidas nende kaasinimestega erilisel kombel käituda. Otse öeldes:
neid mõjutada. Teen seda juba praegu --- oma teisenenud loomuse
sunnil. Uus energeetiline tasand on loonud mul asukoha minu parema
poole "enese-kujutluse" tarvis. See on palju parem, seda
annab üha paremaks vormida. Käitun laitmatult kõigi suhtes, ka
nende kes tegelikult mingit käitumist üldse ei vääri.
Käitun
'laitmatult' ise-enese jaoks. Laitmatus on tunne, mis on jõud.
See on ka enese terviklikkuse mäletamine. "Kaas-inimestega"
(!) arvestamine --- väga erilises mõttes, ei tähenda nende erilist
tähtsustamist. Minu tee nõuab eraldiolemist, lahutatust kõigest.
"Der Eine". Kuipalju on küll muutunud! Ma ei tunne isegi
enam ennast ära. --- Seevastu ma mäletan ennast. 'Jõud' on
lihtsalt suurepärane tunne, keha teab seda ja tahab seda aina
suurendada.
Ööd,
kui "une-aeg" on muutunud õige kummalisteks, muidugi,
selle pole midagi häirivat. Pigem juba meeldiv kummastus. Teatud
teadlikus endast – ja seda une ajal! Mingi seletamatu osa tunnetab
ennast ka magades. On teadlik sellest, et parasjagu magab! Lausa
puhas müstika! Olen just kui mingil seletamatul kombel teadlik ka
oma unenägudest. Mitte küll otseselt mäletamise, aga kuidagi ---
suunamise mõttes (?) (--- Suunata, otseselt, aga ju ei saa). See
kõik on väga raskesti mõistetav ja osalt selguseta endalegi. Aga
millised edusammud võrreldes varasemaga!
See
jahmatav teadlikus une-ajal, hõlmab osalt ka ümbrust,
ümbritsevatest teadlik-olemist. Nõnda ei saa mind enam väga
ootamatult äratada. --- Võin ärgata enne iga äratamise-katset!
Samuti hämmastav võime tajuda inimese vaadet, pilku selle suunda ja
"asukohta" --- millegi hoopis erinevana, kui seda
tavatsetakse kirjeldada. Teadvuse plahvatuslik kasv! Sügavuti,
igasse suunda. Ma rändan oma ajukäärude sees. Ja näen seal
imesid! Uskumatuid imesid! Müstiline on 'see teine maailm'.
Kõik
see mida ma iganes sellest seletamatusest olen proovinud
üles-tähendada – ei puuduta 'seda'
vääramatut ja ime-pärast tõelisust – mitte rohkem kui ühe
murdosakese võrra. See on kindel teadmine --- teadmine ilma vähimagi
kahtluseta on
'selgelt nägemine'.
Sel teisel, varjatud maailmal on oma sügav ja soe ja väga
õnnelikuks tegev --- unustamatu värelus, sära --- hiilgus. Ja seda
ei saa mitte kuidagi ei endale kirjutades, ega ammugi mitte teistele
sõnus --- vahendada. Ma kirjutan endale ainult selleks,-- et
mäletada oma mälestusi...
CASTANEDA:
“...et
maailm on lõpmatult keerulisem kui meie metsikumadki fantaasiad. /
Miks me igatseme, et keegi meid juhiks, kui me suudame sed aisegi
teha ?”, lk. 130. “...Tegelik
liigutja on vaim, abstaraktne; miski, mida eiole võimalik näha ega
tunda; miski, mida ei pasita olema solevat ja mis siiski on olemas.”,
lk. 131. “...inimolendid on lõpmatult keerulised ja saladuslikumad
kui meie metsikumadki fantaasiad. // Inimolenditel on väga sügav
maagiatunne: me oleme osa saladuslikust.”, lk. 135. “... et mingi
isikliku omaduse tõttu oli ta kangekaelne ainult naistega // keda ta
oleks võinud püüda teadlikult või alateadlikult mõjutada.”,
lk. 144.
“...tänu
selle faktile, etma ei ole olnud naisterahavaga, olin ma tugev ning
vastupidav, / ,,, enne kui maailm minu kätte saab. // minu vaikse
dkaitsjad, // Se eon elupäästja / Üks vaike kaitsaj on seletamatu
energiavooga, msi tuleb sõjamehele siis, kui miski muu enam ei
toimi. // ... anda mulle nii palju nõidade valikuvõimalusi, kui
vähegi võimalik.”, lk. 148. “... Tema jõud ja uus arusaamatu
arukus võimaldasid tal leida tööd isegi seal, kus tööd ei
olnud.” // Ma kogesin ülima õnne hetki abikaasa ja isana.”,
lk. 149. “... Tema eraldatuse tunne, mis oli andnud talle jõu
armastada. // abstrakten siht / nad taotlesid vabadust oma
abstraktse sihina.”, lk. 150. “... milles tal oli õnne oma
ootustest rohkem: ta mõtles uuesti läbi kogu oma elu.”, lk. 151.
“... aga kuna ma olin laitmatult oma elu üle vaadanud..”, lk.
153.
“...
Ta tahtis selgitada, et ta on nõid ning sellepärast ei saa jääda
nendega. Ta tahtis selgitada, et tema eksitus oli olnud selles,et ta
ei teadnud, et nõiad ei saa kunagi teha silda, et liituda maailma
inimestega. Aga kui inimesed soovivad seda teha, siis tuleb neil teha
sild liitumaks nõiaga.”, lk. 154. “...Ei . Nõiad ei otsi kunagi
kedagi. / Ja mina olen nõid. Ma olin maksnud oma eluga eksituse
eest, et ma ei teadnud, et ma olen nõid, ning, et nõiad kunagi
kellegile ei lähene.”, lk. 155.
“...
et üks kõige dramaatilisemaid erinevusi tsiviliseeritud inimeste ja
nõidade vahel oli viisis kuidas surm neile tuleb. Ainult
nõid-sõjameestega oli surm heatahlik ja meeldiv. // Ainus
vastuvaidlematu asi meie maailmas oli surm. Nõidade maailmas oli
seevastu võimalik vastu astuda normaalsele surmale ... // Nõidade
maailmas ei olnud võimalik otsuseid muuta ega uuesti üle vaadata.
Kui need olid kord tehtud, siis jäid nad igaveseks. // ... ei
suutnud mind veenda, et surma on võimalik vältida.”, lk. 165.
“...
Ta ütles, et vanaaja inimesed muutusid legendaarseteks, kuna nad
teadsid vaiksete teadmiste tõttu jõust, mida on võimalik
saavutada... // Tunded, nmida sellisel viisil esile kutsutakse,
kannavad nimetust taotlus.”, lk. 167. “... Ei olemas nõidust, ei
ole olemas kurja, ei ole olemas kuradit. On ainult tajumine.”, lk.
168.
“...
Ainult nõiad suudavad muuta oma tunded taotluseks / taotlus on vaim,
seega on vaim see, mis liigutab meie kokkupanemise punkte.”, lk.
177.Ta ütles, et inimene vajab praegu rohkem kui kunagi varem, et
talle õpetataks uusi ideid, mis on seotud just tema sisemise
maailmaga – nõidade ideid, mitte sotsiaalseid ideid, ideid, mis
puudutavad inimest vastamisi tundmatuga, vastamisi oma isikliku
surmaga.”, lk. 182.
50
Ööl
vastu pühapäeva, (7. september, xxxx).
---
Kural. Ma olen üliväga rõõmsasti üllatunud. Valgustus paistab
olevat midagi mitmuses. No, muidugi, esimene kord on ikka eriline,
aga --- jääb midagi --- ääretult tähtsat, teadagi – sealt ka
korduma. Valgustus on elamus, mis kordub üha. Tule-valgel. Õppinud
elama veelgi laitmatumalt. Leegid õpetasid mulle midagi erilist
'sõjamehe vaimust'. "Minna teadmiste juurde nagu
minnakse sõtta"!
Vapustav
lause! Suurepärane teadmine selles vahendatust --- milles põimuvad
mälestused, kunagi ammu mäletatust, mis valgustas praegusi hetki,
mis jääb nüüd minuga alatiseks. Sõja-mehe hoiak on alatine
lahingu-valmidus, valvas tähele-panu ja tahe aina vastu lüüa.
Rohkem saada, hävitada, luua --- midagi stiihilist, -- mis on
hirmuäratav, sest asub range kontrolli all. Midagi leekide võrratust
aplusest. Elaan, hooletu jõud --- hoolimatus. Ükskõiksena hävitav.
Suurepärane 'stiihia'.
Paistab,
et taipamise kõrgeim (mõeldav) hetk on nihkunud päeva võrra.
Võrratu tunne saada aru üha sügavamalt, 'näha
saada'
üha selgemalt! Ma leidsin (--siin kõneleb juba midagi
terviklikumat!) --- ma leidsin võrratu tunde enda jaoks. – See
suurepärane tunne, ergutav ja ärgitav – tagant tõukav – edasi
viiv. See
on minu 'jõu'
uus asukoht!
Väga soodne asend, milleks iganes. Väga jõu-küllane,
teo-võimeline ja tõesti hoolimatu.
Just
nõnda minnakse sõtta. Ma 'mäletan'
seda
tunnet. Mitte millelgi seal inimeste (väikeste inimeste! --
taas-leitud Nietzsche!) maailmas ei ole "nii suurt", et
saaks mind häirida või erilist huvi pakkuda. Seada oma nõmedusele
vastu oma puhastav viha. Kui ei peatu mõtted veel käsu peale ---
mõtle vähemalt huvitavalt --- julgelt ja hoolimatult. Ja mitte
mingil juhul ära lase enda mõtetesse 'siin'
midagi
armetult väiklast "sealt" (!) See saast, kogu see piiratus
ei riiva enam mind, sest olen juba sellele, -- selja pööranud.
Et
mul on millest vaikida ei ole vaikus minu jaoks enam tühi. See on
imesid täis. Iga minu päev on olnud imesid täis. Ja iga õhtu.
Jätta endale aega vaid olulisema jaoks. Eile-õhtune paistis esmalt
"nuri-pidisem" rekord --- nüüd näen aga --- kohe kui
sellele oma 'pilgu suunasin'!, -- et viga jälle pigem
mäletamises. See võrratu ja uudsel moel eriline viha-tunne haaras
juba siis. Ja kus kohas! Ma olen "tuvust teinud" uudse
jõuga !!! Midagi siiski tuli sealt välja kui tundsin seda kummalist
tõmmet!
'Ally',
mis on jõud, on tunne. Kindel teadmine. Kui soodsalt ja
suurepäraselt – õigel ajal! -- abiks tulnud! See midagi tulele
sarnast. Mulle meenus, äsja veel, et kui väga huvitav ja meeldiv
on vaadelda tuld. --- Ja 'näha'! Ma olen muutnud oma elu.
Miskit pole samaks jäänud. Varasemale vaatan tagasi tülgastusega.
Olen 'näinud' oma elu ja seda parandanud. Üleliigse olen
kõrvale heitnud. Olen näinud uskumatuid imesi iga jumala
päev. Ja veel rohkem seisab veel – ees….
Reede-õhtune
näide ka sellest kuidas enda õigustuseks on toodud väsimus,
häiritus ja isegi "võõrad hirmud". Iga tõeliselt
läbinähtud nõmeduse võrra olen alati 'kergem'. Õppida
seda leekidelt. Aplad, hoolimatud, õgivad hävitades kõik.
Salvavad ka oma toitjat --- mitte hoolida mitte kellestki ---
kasutada kõikke ja kõiki hoolimatult ära! (Muide ära-nähtud ka
Nietzsche ainus vastuvõetav külg sellega!) Inimrämps jaguneb
kaheks --- nõmedad ja piiratud. Üks väike alamliik on ka pelgalt
'teadmatuid' --- aga need tuleb nende endi õnneks jätta.
Märgitud
ja välja valitud. Järgida tule-keelte mänglevat sõjakust oma
loomuse sees. Olen leidnud endas uskumatu jõu allikad! Kustumatud
allikad! Areng on tõesti hämmastavalt kiire iga päev toob oma
muutuse. Nädala tagune on juba terve igavik. Ma ei ela praegu, ma
põlen. Kustumatu leegiga. Säärane jõud ja vaimustus, et seda
tuleb lausa 'varjata'. Tuli on kohutav isegi vangistuses ja
jätab mulje nagu hoiaks oma purustavat jõudu kontrolli all.
Kasutada
inimesi enda ümber kui pelkasid -- näitlikke õppevahendeid.
Varitseda neid, tabada ootamatult. Mõjutada ja valitseda. Aga mitte
põrmugi neist hoolida! Neil pole mingit olulisemat tähtsust. Pelgad
tühisuse näited. Erinevaid variante. Ilmselt siiski veel,
vastastikku teinetesielt midagi vajalikku õppida. Pelga
õppe-vahendi staatuses, nagu nad kõik. (Proloog:
abik-kuiviktürannikesed) Hoog on võimas, purustav , hoolimatu ja
ablas. See on parim seis saavutatust. Minna teadmistele vastu nagu
läheksin lahingusse.
Kust
enam tagasi ei tulda. Samana. -- Juba ammugi välistatud, tunnne ja
usaldan juba oma jõudu. Tunnen, et mul tõesti on seda.
Plahvatuslikul kombel. Lihtsalt võrratu seisund. Varasem nõrk ja
armetu "enese-kujutlus" on tänaseks jäänud kaugeks nagu
viirastus. Olen näinud imesid. J a olen teada saanud
varjatusest. Mul on nüüd, millest vaikida. Oma sisemine
elu – ja see on nagu -- loitev ja värelev aga kustumatu leek.
Leegid, mis tantsivad. Omandavad värvid. 'Näha' rohelisi
leeke!! Voolav vesi pole (praegu) minule . Samastun selle eeterliku
ja kõrvetavalt reaalse värelusega, milles on elu ja millesse on
talletatud kohutava jõu võimalus!
Ei
ole loom, aga võib liikuda nagu loom. On maa raskusega veel vähem
seotud kui õhk. Püüdleb üles, põletab ennast ära, laetud
pulbitsevast ja sädemeid pilduvast jõust. --- Ma kirjutan juba end
praegu --- enda tõlisesse seisundisse sisse! 'Sisemine tuli'
-- sõnad millel on üht-äki -- minu jaoks tähendus. Võrratu
jõu-seisund! Ma elaks nüüd kui -- sekundite kaupa! Ja igas suunas
laiub igavik. Lõpmatult. Ja terve öö on veel ees ja ma olen ärksam
kui kunagi ärgates!
CASTANEDA
„... Olin aru saanud, et nägemine on inimolendite võime
avardada oma tajude ulatust, kuni nad on võimelised hindama mitte
ainult kõigi asjade välisilmet, vaid ka põhiolemust.“, lk. 6.
„... Don Juani arusaamade järgi oli teadvuse valdamine ühe väga
vana pärimuse kaasaegne versioon, mida ta nimetas muistsete Tolteegi
nägijate pärimuseks.“, lk. 8. „... „Tolteegi nägijad
tundsid teadvuse valdamise kunsti, õigupoolest olid nad selle kunsti
suurimad meistrid. Kui ma ütlen, et nad tundsid oma ohvrite teadvuse
fikseerimise kunsti, siis pean ma silmas seda, et nende salateadmised
ja salajased harjutused võimaldasid neil lahti murda teadvuse
saladuse.““, lk. 10.
„...
„Enesetähtsuses ei ole midagi lihtsat ega naiivset...“ /.../
„Ühelt poolt on see tuumaks kõigele sellele, mida meis on head,
teiselt poolt aga peitub selles ka kogu meie rikutuse olemus. Sellest
närusest poolest vabanemine on alati tõeline strateegia
meistriteos. Kõigi ajastute nägijad on väga kõrgelt hinnanud
neid, kes selleni on jõudnud.““, lk. 18.
„...
Don Juan ütles, et sõjameeste strateegilised arvestused käsitlevad
enesetähtsust tegurina, mis neelab suurima hulga nende energiast;
seepärast suunavadki sõjamehed oma jõupingutused ennekõike
enesetähtsuse väljajuurimisele. /.../ „Üks sõjameeste
ettevõtmisi ongi selle energia vabastamine, et suuta seista
vastamisi tundmatuga...“ /.../ „Selline energia ümberjaotamine
ongi laitmatus.““, lk. 19. „... Don Juan
selgitas, et tavalised inimesed teevad... /.../ ... ühe vea – neil
puudub strateegia, millele tugineda. Tavalise inimese saatuslik
eksitus on selles, et ta võtab ennast liiga tõsiselt. Nende teod ja
tunded on kõige olulisemad...“, lk. 26. 51
//
Eile kogesin jälle midagi 'valgustavat'!
See, kes enese ja teiste jaoks ollakse on tühipaljas fiktsioon! Ja
ma olen nüüd --- taas --- keegi hoopis teine! Ka ärkasin teisena!
-- kuna nüüd mäletasin end sellisena. Kogumis-punkti uus ja veelgi
soodsam asend, midagi sõjakale mehele sobivat – eeskujulik
häälestatus järgimaks 'sõjamehe
teed'.
Ennem juba hoolimatu aktiivsus, kui pelgurlik passiivsus.
'Varitsemine'
nt. küll oluline osata, aga ei ole päris minu loomusest. Olen alati
pidanud ennast pigem aktiivseks, hirm oli
see, mis oli mu loomuse ajutiselt alla surunud.
Hirmud
jätta vanadele inimestele ja nõrkadele plikadele. Ma olen need
tühised hirmud nende ära-tundmise läbi – kõrvale heitnud.
Tunnen ennast hämmastaval kombel teisena – hoopis julgema,
jõulisema ja otsustavamana! Näib, et olen tõesti võimeline
'suurteks tegudeks'! Ma elan otse laitmatut elu --- sealt need
suurepärased tulemused! Nii sügaval leekide sisse minnes vabastus
minus miski, hämmastava julguse ja jõu allikad pulbitsevad vabalt.
Tulel on müstilisi puhastavaid omadusi, -- meenutasin end sellena,
kes ma rohkem olen. Endana!
Järgenava
ülesanne on seda saavutaud seisundit julgelt ja ja hoolimatult
järgida, süvendada ja viimistleda. 'Suits on ally' --- jõud
, millel naiselik loomus. Ja naistele meeldivad "sõjamehed"!
(-- ehk kuhu Nietzsche pidama jäi!) Hoolimatu julgus, pidev
valmisolek vastu-löögiks. Suurepärase viha ergutav seisund. Heidan
tühise endalt jõuliselt kõrvale. Mäletan ennast ääretult
julgemana ja tugevamana! Peatan maailma! Juba pea-aegu, tajun keha
magamas, maailma-pilte teisenevas liikumises. Suurepärane
taas-leitud seisund! Suurepärane! -- Laitmatu sõjamehe vääriline!
DON
JUAN:
“...
Don Juani jaoks oli nõidus teatud teoreetiliste ning praktiliste
eelduste ellurakendamine, mis käsitlevad loodust ja taju rolli meid
ümbritseva universumi kujundamisel. // ... erinevaid nõiakunste //
... Kõige tähtsamat neist nimetati unenägemiskunstiks.”, lk. 5.
“...--- seda, et meie igapäevaelu maailm on unikaalne ja
ainuvõimalik, sunnib meid arvama üksnes ja ainult meie endi
energeetiline seisund. Usus, et seda seisundit on võimalik muuta...
//... unenägemine on nõia meetod tavalisi unenägusi praktiliselt
ära kasutada // Unenägemist saab üksnes kogeda. Unenägemine pole
mitte see, kui sa näed und / Unenägemise abil saame me tajuda teisi
maailmu...”, lk. 6.
“...Carol
Tiggs / Ta on veendunud, et selgitades maailma, mis don Juan meile
pärandas, väljendame kõige paremini om tänulikkust temale ja oma
aukohust jätkata tema püüdlusi.”, lk. 8. “... Vabanedes taju
sotsiaalsest osast, hakkad sa tajuma kõige tõelist olemust. Kõik,
mida me iganes tajume, on energia... // Ma olen veendunud, et kui
inimene tahab ellu jääda, peab tema taju sotsiaalne alus muutuma.
// Kõik on energia. Kogu universum on energia.”, lk. 10. “... Et
sellest jagu saada, on meil tarvis energiat. Kui meil on vajalik
energia olemas, tuleb nägemine iseenesest. // Siin on tegemist
energia omamisega, usu mind...// Seega on nagual juba loomu poolest
teenäitaja, nõidade grupi juht.”, lk. 15.
“...
Räägitakse, et nad olid väga armsad, kuid äärmiselt pelglikud.
Nad olid pigem nagu mingid tundmatud olendid. // Mina tahan vabadust.
Vabadust alal hoida oma teadvus ja kaduda ääretusse.”, lk. 18.
“... Nõiad on harjunud mälu sellise näilise veidrusega. //Ta
kinnitas, et nõiad pühendavad kogu elu meenutamisülesande
täitmisele.”, lk. 21. “... Vanad nõiad nägid, et mida suurem
on nihe, seda ebatavalisem on unenägu ja vastupidi... // Nõiad
peavad unenägemist äärmiselt keerukaks kunstiks. / et suurendada
ja avardada oma tajude ulatust.”, lk. 22.
“...
et teadvustame endale erilise tunde, mis eelneb sügavale unele / ja
teadvustame endale, et jääme magama. // nõiad taotlevad kõike /
lihtsalt seda taotledes.”, lk. 26. “.... Nad paigutavad targalt
oma energia ümber, heites kõrvale kõik, mis neile nende elus
üleliigne tundub. Nad nimetavad seda meetodit nõia teeks.
Sisuliselt on nõia tee, nagu don Juan selle esitas, käitumuslike
valikute jada maailmas toimimiseks, kusjuures valikud on palju
arukamad... // ja elusolemise kui tunnetusliku probleemi vahel. //
vaid muudaksin need tõekspidamised neid korrates jõuliseks
eluviisiks.”, lk. 34. “...
et ta natuke liiga intelligentne. // .. oli sajandite vältel
lihvitud nõidade riuklik osavus.”, lk. 49.
52
____________________________________________________________
V.
Pühapäev,
7. september, Kural.
Minu
uudseima teadvus-seisundi esimene päev. Ja se on "püha päev"!
Sellel kõige viimasele ja parimale, -- eile öösel saavutatud
kogumis-punkti seni jõulisemale asendile – on õige palju
igapäevasest täiesti vastuvõetamatu. See on väga meeldiv ja
hoolimatu seisund, mis mässab ühe jõuga, seotud kitsendavate
raamide ja ümbritsevate armetu väikluse vastu. Eraldada end
kõikidest! Ja seda sõna-sõnalt. Mitte keegi siin ilmas ei vääri
täit usaldust. See on isegi ohtlik, nad on liiga piiratud. Niisiis
--- kasutada neid ainult pelkade "õppe-materjalidena".
---- See omakorda tähendab, et saavutatud pulbitseva jõu seisund
tuleb range enese-kontrolli alla suruda. Varitseda neid selleks, et
hoolimatult mõjutada. Tuleb väga hoolikalt teesklema õppida. Näida
keegi teine. Arvesse võttes üldist nürimeelsust ei tohiks see olla
kuigi raske. Opereerivad mingite mõtetute sõna-kõlkusdega,
apelleerimaks täiesti olematutele tunnetele. --- Kuigi, -- see
mässamine pole ise-enesest kuigi oluline.
Lihtsam
on end säästlikult selles suhtes rakendada. Teeselda. ---
tegutseda, näides siiras aga see ongi näitlemise ainus mõte. Nad
kõik on minu jaoks teatud 'läheduse'
maha
mänginud. Kes teadmatusest, kes nõmedusest. Olen lahutatud kõigest,
täiesti eraldi-olev
ja sõltumatu!
Kui tahan – ja nüüdsest seda ka teen -- suudan end täisulikult
kontrollida. Ka minu rõõm, on minu oma. Isekust pole veel sugugi
palju. Olen ennast kõigest lõplikumalt kui kunagi eales varem ---
lahutanud. See võrratu jõu-küllane seisund.
Selge
on see, et suures osas välja-kannatamatu senine olukord ei tarvitse
kesta. Silmas-pidades elukoha vahetamist. -- See oli küll osalt
õige aga -- kuidas saab mind keegi enam tagasi kiskuda või häirida!
Tänaseks on see juba välistatud. Ei, praegune eluperiood on väga
teadlikult sellks, et õppida inimestega täiuslikult tegelema ---
ilma neist karva võrragi hoolimata! Neil ei ole minule mingit
erilist mõju ega tähendust!
CASTANEDA:
„... Don Juan ütles, et ajastamine on oskus leida õige hetk kõige
selle vabastamiseks, mida on pikka aega tagasi hoitud.
Enesevalitsemine, distsipliin ja kannatlikkus on nagu tamm, mille
taha kõik kogutakse. Ajastamine on värav tammis.“, lk. 29. „...
Esimene tõde on, et maailm, mida me tajume, tundub meile väga
omasena ja paneb meid uskuma, et me ise ja meid ümbritsevad esemed
ekisteerivad tõepoolest iseseisvate objektidena...“, lk. 33. „...
„Esimene tõde teadvusest... /.../ „... on see, et maailm ei ole
niisugune nagu me arvame. Me arvame, et meil on tegu objektide
maailmaga, aga see ei ole nii.““, lk. 35.
„...
„Esimene tõde on see, et maailm ühteaegu on selline, nagu nagu ta
meile paistab ja ei ole ka...“ /.../ „Ta ei ole nii kindel ja
tõeline nagu meie taju on õpetatud uskuma, kuid ta pole ka miraazh.
Maailm ei ole illusioon – kuigi sedagi on väidetud; ühest küljest
on ta reaalne, teisest küljest aga ebareaalne. /.../ Me tajume. See
on kindel fakt. Kuid sellega, mida me tajume, on juba hoopis teine
lugu, sest me õpime enne selgeks, mida ja kuidas tuleb tajuda.“,
lk. 36. „... Ta ütles, et vanade nägijate üks kõige
põrutavamaid avastusi oli, et kõigi tajuvate olendite olemasolu
mõte on teadvuse arendamine. Don Juan nimetas seda avastust
kolossaalseks.“, lk. 37.53
„...
Ainult väike osa neist emanatsioonidest on inimteadvusele
kättesaadav, meie igapäevaelu raamid aga jätavad sellestki alles
vaid murdosa. See imepisike osa Kotka emanatsioonidest ongi meile
tuntud maailm; väike osa, mis on inimtajule kättesaadav, on
tundmatu, kogu ülejäänud mõõtmatu osa aga tunnetamatu.“, lk.
41.
Olen
näinud uskumatuid imesi ja tean neid veelgi enam nägevat! Ma juba
pea-aegu, et 'näen'.
Ja see on minu jaoks tõeline ime! Meenutamaks endale täpselt, sel
imelisel jõulisel ööl kogetut. See täitis oma ülesande väga
hästi, -- mind juhtis minu uus ja seni-tundmatu jõulisus. Usaldan
nüüd oma jõudu viimseni! Nüüd on aeg kehtestada tugevam
kontroll, kui kunagi varem. Ja ma tean juba kuidas.
Aga
milleks neile armetult piiratuile inim-putukaile liiga suurt
tähelepanu pöörata! Nendega toime tulemiseks on kindlad tehnikad.
Rakendada neid igal oma hetkel! Ma olen nüüdseks parimas vormis,
kui kunagi varem. Lihtsalt suurepärane jõurikas seisund --
tundmatusele vastu astumaks. Ja kui peaksin kunagi juhtumisi arvama,
et -- "mul on probleeme" --- sic! -- siis ajaks vist naerma
esmalt. Kui väike on küll nende inimloomade maailm! Kui olla
suutnud --- pilku heita sinna lõpmatusse! Ja kui need kõik
pudrupead aru ei saa --- mind teisena ei võta, --- siis ma lihtsalt
sunnin neid selleks !
Paistab,
et jõu – energia puuduse taha küll midagi pidama ei jää! Kui
väikseks ja nõrgaks olin ennast küll kunagi --- juba nii ammu! ---
teinud! Sõjamehe täisulikult laitamatu, jõu, rahu ja ülima
keskendatuse seisund. Ma olen endaga imet teinud! Kui palju abi ja
juhatust ja jõudu. Säärane ülim soosing tuleb ka viimseni 'ära
teenida'.
Lõpmatute võimaluste imetaoline maailm! Ja ma mäletan ennast seal
nii hästi, nagu ma veel kunagi pole
olnud!
CASTANEDA:
“...Astuda
vestlusse mingi kehatu häälega oli küll viimane asi, mida ma teha
tahtsin. // ... et niisugused asjad on ühe nõia elus täiesti
tavalised...”, lk. 59. “...
Unenägudest otsitakse tavaliselt mingit varjatud tähendust, neid
võetakse mingite sümboolsete ennustustena, aga keegi ei suhtu
neisse kui reaalsesse maailma, reaalsetesse sündmustesse.”, lk.
64. “.... Don Juan nimetas unenägemist rännakuks mõeldamatutesse
dimensioonidesse, rännakuks, mis võimaldab meil tajuda kõike, mida
me inimestena üldse oleme võimelised tajuma // .. teisele poole
inimliku valdkonna piire ja laseb meil kogeda tunnetamatut.”, lk.
67.
“...et
anorgaanilistel olenditel puudub vähimgi huvi naiste vastu. // see
põhines nõidade teadmisel, et universum on valdavalt naissoost ning
meessugu kui naissugu tasakaalustav alge on küllaltki haruldane ja
seega ihaldusväärne. // ... just see meessoo harukordsus ongi
põhjuseks meeste piiramatule ülemvõimule meie planeedil.”,lk.
92. “...nõidus on tegu. Tuleb aeg, ja sa hakkad oma kirge ellu
viima nagu mina enda oma. Minu puhul väljendub see oma saatusele
alistumises -- / aktiivselt nagu sõjamees.”, lk. 119.
“...
Kokkuvõtete tegemine ja unenägemine käivad käsikäes. Oma elu
uuesti üle vaadates muutume üha kergemaks. // sisuliselt kujutas
see absoluutselt kõigi elusündmuste taaselustamist // Don Juan
pidas kokkuvõtete tegemist oluliseks teguriks unenägija seesmiste
suundumuste ja eelistuste ümberkujundamisel ning tema energia
ümberjaotamisel. Kokkuvõtete tegemine vabastab meie olemuse
sügavaimatesse soppidesse suletud energia – ilma selleta pole
unenägemine võimalik.”, lk. 128. “... Ta väitis, et tegelikult
kujutab kokkuvõtete tegemine endast erilist nõiavõtet, mida
kasutatakse kogumispunkti väikeste, kuid lakkamatute nihete
esilekutsumiseks.”, lk. 129. “...
Ole laitmatu / Olla laitmatu tähendab seada oma elu korda, selleks,
et muuta oma otsused vankumatuks ja anda siis endast palaju enam kui
kõik, et need otsused ellu viia.”, lk. 134.
54
Esmaspäev,
8. september, koolis.
Hommikul
vajan enda mäletamist aina, olla aina endiselt --- kõrvale
nihutatud. See seisund ei hooli millestki ega kellestki. Läheb ja
teeb. Kuuleb vaadates ja nähes. See on minu tervikliku olemise
teine, lihtsalt suurepärasest jõust kantud poolus. See negatiivne
märk sel poolel on viitamas kujutlematuisse valdadesse. Lahutada
kõigest võimalikust midagi märgiga miinus.
See
viitab noolena igasse suunda --- see viitab tundmatusse --- kuhu ei
saa meelega viidata. Miskil pole erilist tähtsust kui asju 'näha'.
Olen teinud varem mõeldamatuid edusamme enese-tunnetuse teel. Ma
'näen', nüüd tõesti. Väga selgelt. Taipasin seda eile kui
kuulsin --- õieti: tundsin ära 'nägemise hääle'! Esmane
reaktsioon oli --- kuidas seda küll nii naljakalt nimetada saab!
"Nägemise hääl kõrvus" ---- see on siis kas väga
arhailine või väga humoorikas kirjeldamine sellest! Mina ütleksin
, et see kõlab kuuldamatul kombel kuskil minu peas, 'näen'
oma ajukäärusid seestpoolt. Ma tajun ju juba ammu kogu oma kehaga!
Mäherdune taipamatu tagasihoidlikkus! "Ally vahetab keha ära"!
Jõud muudab kõik ümber ja toob säärase selguse, kus pole enam
kõige vähemaidki kahtlusi! Ja siis kuulen 'häält oma peas
kõlamas'. See ütleb ainult seda, mis --- on õige.
Millele
tahes ma siis ka oma pilku ei suunaks --- ma saan selgitava vastuse,
mis saab alati olla vaid vääramatult tõene. "Nägemise hääl
ei saa valetada". Näen inimesi läbi. Sõna otseses mõttes!
Näen neid kuidagi väga konkreetselt --- läbi-valgustavalt ---
läbi…! Enamasti on näha vaid armetust. Tüdrukud on enamuses
teisti. Teine tasand! Peenem tajumise viis, rohkem soojust,
osavõtlikust ja ka midagi mida mul varem pea üldse ei olnud ---
seesmine psüühiline jõud. Hoopis teistmoodi muidugi.
Olen
'näinud' nii uskumatuid imesid, et – tõepoolest – ei suuda
neid isegi uskuda. Sõna kõige otsesemas mõttes. Aga miks ma ei
küsi selle 'nägemise hääle' käest --- kas ma 'näen'
päriselt või veel mitte? Arvan, et olen seda teinud --- sellest
säärane tagasi-hoidlikkus enese suhtes! Seegi on piiramine. Ma olen
ju võimeline uskumatuteks tegudeks! Olen enda elu ja olemust muutnud
täiesti lõplikul kombel. Minu silmis on teisenenud üks – terve
maailm!
Selles
kõiges --- saavutatus! --- pole midagi "uskumatut".
Õigupoolest pole sel "uskumisega" vähimatki pistmist –
seega ei saagi endalt "seda nõuda"! See kõik on nimelt –
kindel teadmine. Vääramatult kindel teadmine teadvuse sellelt
poolelt --- milles pole kahtlusi! Kuigi jah, need 'imed' mida
'näen' iga õhtu ja öö --- on põhimõtteliselt selle
esimese maailma silmis --- "uskumatud". Aga see ei käi
enam minu kohta, kes ma olen nihutanud ennast 'teisele poolele'!
Ma
elan "sisukamalt" , kui kunagi varem oma elus. Elan iga
päeva, olles hämmastusest keeletuks jäänud. Iga tund on täidetud
vaimustavast ootuse-ärevusest --- kes ma olen. Mida ma mäletan
sellest mida tean. Imed, mida ma näinud olen. Ma elan iga oma
sekundit. Ma elan. Hoogsalt, hoolimatult --- minna igale oma päevale
vastu kui viimasele! ---Ainult nõnda saan ma tõeliselt elada! Kui
näen iga päeva ja iga hetke viimasena, mis mulle antud --- olen
tänulik.
Saavutatud
on ääretult palju, saavutada on veel lõputult enamat! Terve
igavik! Ma elan nõnda, et tunnen --- midagi nii suurt nagu kogu
universum --- on minule pidevalt ligi! Midagi ääretut ja salapärast
on minu igal hetkel juures. See on teadmine, milles pole vähimatki
kahtlust. Teadmisi igavikust! Müstiliselt teisenev ümbrus kui
vaatama jääda! Valgus muutub, olen ju teisel poolel. Käituda siin
täiesti hoolimatult aga ülima kontrolliga. Olen elanud nii, et
kontroll on kõike-hõlmav --- ja samuti ka 'minna-laskmine'.
Kontrollist
ainuüksi ei piisa, see on pigem lähte-eeldus ja loomulik
eel-tingimus. Muidugi ka siit tuleb väga palju 'jõu-tunnet'
--- aga see on kuidagi alustava või "alustava tõuke" –
laadne. Samas "kannab ka edasi", kindlustab ja arendab
tonali uudset olukorda. (Süveneb arenemise käigus nüanssides). Ja
see on väga vajalik 'jõud' ---isegigi niivõrd, et võib
täie kindlusega öelda --- laitmatus on kõik! Ja see on midagi, mis
jääb alati vääramatult kehtima. --- Laitmatus on kõik, mis loeb,
laitmatus on jõud, see on tunne.
Tunne
ennast veidi vabamalt, pinge seisund on ka raiskamine (!) Ma olen
palju võimsamas seisundis kui kõik need pool-teadlikud (!) loomad
minu ümber. Ma ei ole enam ju nende maailmas päriselt. Tervikliku
olemise uskumatu jõud. --- Ei, usun seda täiesti kindlalt. Kunagi,
muide, nägin ühel tasandil, "kõrvale kaldumas" üht
'tee-haru', kust kaudu lähevad usklikud inimesed. 'Näen'
selgelt, et nad ei saa sellest --- sealsest --- tundest ei
kuigi suurt jõudu. Jah, seda on näha, ei vähimatki tõmmet, liiga
algeline.
Sõjamees
peab olema alati laitmatus vormis! --- Jällegi, väga täpselt
vahendav sõna 'nähtu' tõlgitsemisel mõistetavasse keelde.
--- Sõna-sõnalt: 'laitmatus vormis'! Seegi on tunne ja ka
selles on jõudu. --- Veelgi laitmatum on sõjamees , kes kannab
"laitmatut vormi"! --- "tõene arvutus"! Käituda
igal hetkel kontrollitult --- sobivale – minu sobivale! ---
'heale' tonalile kohaselt. Õieti polekski säärast tugevadatud
kontrolli enam vaja. Ma käitun igal hetkel enese (uuele !?) ---
loomusele kohaselt. Ma usaldan jõudu, mis mind juhib.
Siin
on üsna kena koht kirjtamiseks . Ei midagi häirivat. Vaja-mineva!
Toob minu 'isiklik jõud' "ise" minu juurde. Osa
inimesi, eriti tüdrukud, on teatud kirjeldamatule mõjutamise
vormile kuidagi vastu-võtlikumad. Otsekui – püüaksid midagi
õhust, mis ei ole ei mõtted ega tunded. Midagi täiesti
kirjeldamatut. Aga see toimib, on rakendatav --- kuigi seda täiesti
(?) teadvustamat kombel. --- Jälle üks põhjus end lausa
üli-andekaks pidada! --- Olen ära-tundnud end toimimas (?)
seletamatul kombel!
Müstilise
helenduva olevusena. Ja ometi ei oska ma endalegi selgitada kuidas
täpselt. --- vanad nägijad! Tõesti, ilmne paralleel, samuti
teatud lähedus nendega. --- Jõud, mis on (ka) täiesti hoolimatu
julgus. Meeletu soov (sic!) --- tahtmine teada saada! -- siit tuleb
see täiesti totaalsel kombel --- enese minna-laskmise tunne!
Täpsemalt: ainult
totaalsel kombel. Kontroll valitseb kõige "alama") üle!
--- See
tähendab väga võimast 'tunnet',
-- et mingeid lõplike piire pole endale seatud! See tähendab ka
suurt julgust --- seegi on osalt hoolimatu!
CASTANEDA:
“... „Nad ütlevad, et tajumine on häälestatuse seisund;
kookoni emanatsioonid asetuvad kohakuti neile vastavate väliste
emanatsioonidega. Häälestatus võimaldab igal elusolendil oma
teadvust arendada. Seda ütlevad nägijad, sest nemad näevad
elusolendeid sellistena nagu need tegelikult on: helenduvate
olenditena, kes meenutavad valkja valguse mulle.“, lk. 45. „...
„Nägemine tähendab asjade tuuma, nende olemuse
paljastamist, tundmatu vaatlemist ja pilguheitu tunnetamatule. Ja see
ei saagi olla mingi lohutav kogemus.““, lk. 48.
„Don
Juan ütles, et läbi ränga vaeva jõudsid nägijad järeldusele, et
täiskasvanud inimolendite kasvuprotsessis küpsenud teadvus ei ole
enam lihtsalt teadvelolek, see on muutunud millekski hoopis
intensiivsemaks ja keerulisemaks, millekski, mida nägijad nimetavad
tähelepanuks.“, lk. 56. „... Allikal oli nende jaoks eriline
tähtsus, nende arvates oli sel puhul vee voolavus vastupidine –
sügavusest pinnale. Nad pidasid allikat vahendiks, mille abil teiste
tasandite olevused tulevad üles meie tasandile, et meile pilku
heita, meid jälgida.““, lk. 77.
„...
„Sul on õigus, pole midagi üksildasemat kui igavik. Ja meie,
inimeste jaoks ei ole miski mõnusam kui olla inimolend. Siit saabki
alguse inimese paradoks. Kuidas saab inimene säilitada oma inimliku
piiratuse ja sellegipoolest võtta rõõmuga ja sihikindlalt ette
rännaku igaviku absoluutsesse üksindusse? Kui sa selle mõistatuse
lahendad, siis oled selleks rännakuks valmis.“ /.../ „Me oleme
tõepoolest eimiski, ja selles seisnebki ülim väljakutse, et
inimene – see eimiski – võib kohtuda igaviku üksildusega.“,
lk. 81.
„...
Don Juan selgitas, et tajutava maailma fookusesse toomiseks peab meie
esimene tähelepanu rõhutama teatud emanatsioone, mis on välja
valitud kitsast emanatsioonide ribast, millel asub inimteadvus.
Ülejäänud emanatsioonid on küll meie tajuulatuses, kuid jäävad
uneseisundisse ja me ei kasuta neid kogu oma elu jooksul kordagi.“,
lk. 89.55
Ja
tõesti, mingi tajutav hingesugulus nende suurepäraste 'vanade
nägijatega'. Uutel on üks (üleliigne!) kübeke tegantjärele
tarka hirmu juures. Säästavad end meeletustest. --- Kas sellega ka
--- kõige meeletumatest imedest? Ilmselt mitte, neid "jagub
kõigile", kes 'näevad ja teavad'. Uued on ka lihtsalt
võrratud 'õpetajad'! Mäherdune vaimustav kontroll ja
huumor. / Kuradi tõpra-kari siin ümber. Muide, sõna: "tõbras"
oli algselt kasutusele võetud loomi tähistamaks! Nõnda, et üsna
täpselt. Enamus selgelt – vaimselt ala-arenenud.
Jätkan
loengus. Mis ongi ju "kirjutamiseks mõeldud"! Palju
rahulikum, vähem häirivat. Käituda loomulikult tähendab mitte
seada end esiplaanile. Kuigi võrratul kombel jõudu selleks. Kõrgem
seisund veel. 'S o l e d a d' tähendab üksindust. Esimeses
loengus nähtub, et loeng suurt ei häiri. Oleneb milline, teadagi,
praegune "lookesed hispaanlastest" ei häiri üldse, võib
isegi kuulata. Tüdrukutel on ligitõmbavat "peent" jõudu.
Midagi kerget ja meeldivat. Ja neid tuleb esmalt vaadata. Siin näib
olevat väga kenasid ja kelmikaid piigasi, kes näivad mind tundvat
või siis sooviksid tuvust sobitada!
Olen
ju ka feminiinsuse eripära nüüdseks ka õige põhjalikult
tundma-õppinud! Osa sellest on kindlasti rakendatav ka teatud
praktika vallas! Minul ei ole enam väsimust, mida mäletan
varasemast. Kuigi magan õige vähe, ei tunne selleks ka erilist
vajadust, ---ärkan ise alati õigel ajal (!) Tavalistel unenägudel,
nende mäletamisel, pole erilist tähtsust. Nõnda ilmnes, ja see
kehtib vaid --- rangelt tavapärase suhtes. 'Paseto' –
inimene kes läheb kõigest mööda, keda ei huvita miski…!
Väga
hea lause! Minna kõigest tava-pärasest hoolimatult mööda. Ilma
igasuguse huvita. Hispaania oleks ilus koht --- seal kunagi
elamiseks. Kus on olemas kogu mitmekesisus, mis väljas pool. Kust ei
oleks vaja enam kunagi ära minna. --- Võib-olla just praegusel
hetkel pöördus midagi otsustavalt. See üks osake võimalikkuste
paljususest, mida aeg lasi minul näha… Ma olen, tavalisel poole,
harjunud end täiesti valesti vaatama. Sealt ka see teravuse
vähenemine. Kui vaadata lihtsalt, ilma pingutamata, näeb ka
teravamalt. Võin õppida igast hetkest.
Kehaline
tunnetus on kergel ja väga meeldival moel teisenenud. Tajuda oma
kukalt, tähendab --- tajuda kuklaga. Eriliselt. Jälgida neid, keda
on ilusam vaadata. Otsida seda ühte. Mul on tunne, et ma leian ta
just siit. Ma tunnen tema lähedust. See on kui mälestusi
lähi!-tulevikust.
//NB!//
Hetkel,
kui ma kirjutan, ilmnes üks 'tuntav mäletus' kui "lõhn".
Mul on siin , nõnda, lausa harjumatult meeldiv istuda. Avada ennast
pisult – ja teadlikult ja ettevaatlikult --- nende mõnede üksikute
suhtes, kes seda väärivad ja kuidagi kutsuvad… /!/ Tegelikult ---
seda saavad nüüd teha vaid väärilised! Jälgida märke.
DON
JUAN:
“...
Korda endamisi vahetpidamata, et kogumispunkti saladus on nõiduse
tugisammas. Kui sa seda endale küllalt kaua kordad, siis hakkab
toimima mingi nähtamatu jõud ja muudab sind.”, lk. 147. “...
Kui inimene on arenemisvõimeline, siisk küll. Nõidade üllas kohus
on külvata maha mõte, et edasiarenemiseks peab inimene kõigepealt
vabastama oma teadvuse köidikutest, mis seovad teda sotsiaalse
elukorraldusega. Kui teadvus saab vabaks, suunab taotlus selle uuele
arenguteele.”, lk.151.
“...Nõidade
– ja inimese jaoks üldse – on teadvus ääretu uurimisvaldkond.
teadvuse avardamiseks pole ükski vahend liiga halb ega ükski risk
liiga suur. Pea aga meeles, et teadvust saab avardada üksnes selge
mõistusega.”, lk. 157. “... Don Juan seletas, et teadvuse kui
meie keskkonna energeetilise elemendi kasutamises peitub nõiduse
tuum. // ...laitmatult nõia teed järgides tuleb vabastada kogu meis
leiduv energia...”, lk. 159. “....tänapäeva
nõiad / Nad on taibanud, et ainult sel juhul, kui nad säilitavad
täieliku loobumuse seisundi, on neil energiat, et vabadusse
pääseda.”, lk. 174.56
9.
september, koolis.
Suitsetasin
ühe piibu ja kõndisin. Merevaigu-kollane helendus värvub õrnalt
säravaks valkjas-roosaks. 'E l c i r c u l o s a m a g i c
o'. Kui ring saab täis ja kõigel on äkitselt tähendus. Väga
teist moodi. Kontrollitud laitmatus on ümbritseva suhtes hoolimatu.
Läheb ja teeb --- juhatust mööda. Kõik on teine ka teisiti.
Maitse on läbitungiv nagu lõhn, vaikuse-koonuse sees helid
aglustuvad ja süvenevad... /…/
Õhtul,
--- rääkides, lihtsustavalt skematiseerides tuleb mõõtu pidada.
Selle kustumatu sära liiga eriline, et sõnades mõõtu võtta.
Eritledes kõne-tuse polaarsusi. Plussi märgiga – märgata kedagi
teist enda kõrval, mõitsvat seda kõneldmatut – rääkimise ainus
õigustus: kuulda sõnade taga selle kõla, millest rääkida ei saa.
Ma ei ole päris üksi, olen lõplikult üksi. 'S o l e d a d'.
Vasaku poole vahendatuse aimdus on mõneti petlik. Mõju kohal
olnust. Miinuse märgiga, viitamata. Lasta enda vaikusesse kõlama
võõra tähenduse vahendatust vaid mõõdukal määral.
Tajutavalt
võõra, -- tõsi küll, igati ärgitav – mõju. Tugev – sest
meeldiv. Jõu mõju just nõnda --- mõjutada nõnda peenelt, et
mõjutatud mõtleksid – tahtsin seda ise. Murda lasta korraks
vaikuse eristav barjäär. Samas --- oma uues jõu asu-kohalt näen –
omalt poolt vastu-tulnud, erandkorras väga täpselt ajastatult,
lisades vasaku poole "loomuliku võlu". Nii tähtsast
asjast vihjamisigi kõneledes. Sõnad ka parimal juhul vaid märgid.
Aga tähele-panna midagi väga reaalset sõnade taga! See oli juures,
nägime seda mõlemad. Arusaamist rohkem kui ühelgi teisel
täheldanud. Samasus või mõjutatus, pole erilist vahet. Võõraid
skeeme võtta kui arusaamise püüdu. Sõnade ühtlustamine.
Mõistmine
kui tõlkimise-töö. Ja "puudujääk" joonistub seda
teravamalt välja, mõistmise võimatus. Proovida mõista ennast!
Vaagida tähendust sel kõigel vägagi konkreetse ---
'kasutus-kõlblikuse' mõõtudes. Rakendatavaus või mitte.
Rohkem või vähem. Mõistmise sillad lahutava kuristiku kohal.
Põletada? Kuristiku metafoor kõlas lõikavalt. Kuristiku kohal…
noa teral, ümber tähistamas, kesk tähendusetuse kaost. Hoog, mis
tõukamisi antud ei katke enam. Maanduda jalgadele. Midagi, mis nõuab
iga hetke jagamatut tähele-panu. Terve maailma raskus õlgadel! ---
Ja nii kerge hingata. (Kahes viimases vastavalt eristada vääramat
ja omasemat nüüd. Raskus ei ole seda enam. Õppida lendama (Amen!)
Võõrad-soodsad!
-- mõjud ainult rikastavad --- Välis maailma tonaalset maastiku?
Jätame selle (Miks?) Seda kõnelust oli vaja aga see võis olla ka
viimane kõnelus. Siiski, hämmastavalt selgeid arusaamu. Ja märgatav
üldiseim suunitlus --- mõjuvõim! Mis omakorda pürib
tagasi-sidemele. Selgelt välja-öeldud – "eri-suunalisus"
vastandlikkus, "lahti rebimine" --- märgivad mõju
suunitlust. Annab edukalt rakendada – natuke erinevalt! Barjäär
taas tuntavalt vahele seada takistamaks liigset – saavutamaks vaid
vaja-minevat mõju ehk jõudu. Hoolimatu ärakasutamine. Nt.
tühipalajas (!) feminiinse kohalolu tõik, mõjumas 'jõud-salt'
ergutaval kombel. Ka seda annab enese suhtes! -- hoolimatult
"tööle rakendada".
Üksiku
rada… , nõuab pühendumist. Keskendudes enese jõu-tundele.
Järgida jälgides märke kui viiteid. Tuletada end igal hetkel
meelde! Keeldumine kui tähelepanu hajutamisest hoidumine.
Keskendatus. Oluline ja üle-liigne taandub tühistavalt – sellks,
mis on. Enese terviklikuse mäletamine. Jõud ei lase enam sõnadesse
tülikalt takerduda, kasutab ka sõnu kui 'märgu-vahendeid'.
Kõlama jäänult --- sõnade tähendus minu jaoks nüüd --- järele
kaaluda. Üleliigsed kõrvale heita. Tähenduse nihutamine ootamatul
kombel. Harjumuste muutmine! -- Üha jätkuvalt. Ja kõike muud.
Vastu-reaktsioon --- vähe kõneldust, leidis ülesse-märkimist...
DON
JUAN & Castaneda:
“...unistus
lahkuda siit maailmast ja siseneda kujuteldamatutesse
dimensioonidesse. // Nad ihaksid tajuda tundmatut, ja se eoli neil
juba õnnestunud.”, lk. 187. “...tema
silmi / Ta silmad olid / säravad, selged ja rahulikud silmad. Peale
don Juani polnud ma kellelgi nii säravaid ja elavaid silmi näinud.”,
lk. 190. “...Olin kõik need aastad käinud nõia teed, ja
ssepärast teadsin vähimagi kahtlusevarjuta, et universumis
eksisteerib üksnes energia...”, lk. 202.
“...
sest ta avastas, et anorgaanilised olendid peavad naisprinstiipi
igaveseks. nad usuvad, et naisprintsiip on nii paindlik ja ta
tegutsemissfäär nii laiaulatuslik, et kõik, kes selle alla
kuuluvad, on igasuguste püüniste ja lõksude eest kaitstud...”,
lk. 207. “... mis sunnib nõida jääma sõjamehe rajale / ja, et
kõige rohkem kardab ta kaotada naguali, abstraktset, vaimu.”, lk.
211. “...Alati olin ma igatsenud midagi abstraktset; see oli mingi
/ igatsus millegi nimetu järele, mis jääb mulle kättesaamatuks.
// Don Juan oli meile õpetanud, et nõidadel pole aega ega
vajadustki sellisteks tunneteks. // kinkis sulle taotluse tiivad /
võime kontseptuaalselt mõelda / filosoofi mõistus.”, lk. 213.
“...
Sinu ees on tohutult raske ülesanne – suuta mõista mõistetamatut
manöövrit. See on meisterlik käik // .. et lendu tõusta, et oma
ankur lahti päästa.”, lk. 217. “... kingitus seisneb lõpututes
unenägemise võimaluses / teises ajas ja teises maailmas; palju
ääretumas maailmas, kus kõik on lahtine; maailmas, ksu isegi
võimatu võib saada võimalikuks. Kogu asja mõte oli aga selles, et
sa mitte ainult ei lelanud neid võimalusi läbi, vaid ühel päeval
suudad sa neid ka mõista.”, lk. 218. “...
kink kujutab endast lõputuid unenägemisvõimalusi. Sa ei tahtnud
midagi konkreetset ja nii andis naine kirikust sulle abstraktse anni:
võime lennata taotluse tiibadel.”, lk. 219.
57
Kolmapäeval,
10. septembril , koolis.
Ma
ei tunne ennast ära, ka teised mitte. Käitun – toimin ja olen
järgides oma uudset, jõulisemat loomust. Ei käitu, pigem –
jälgin ennast käitumas --- loomulikul kombel teisti. Suurepärane
tunne see-juures, mitte aga sellega liialt kaasa minna --- jälgida
ennast --- järgides ennast otse ise-enesest mõistetaval kombel.
Inimesed, teised on teisenenud kuidagi – leebelt ja ükskõikselt
eba-oluliseks. Täiesti puutumatuse kogemus. Kui lihtne, kui
keeruline on --- üht-äki teiseks saada. Olla keegi teine, olla
rohkem mina ise kui kunagi varem.
Istudes
rahulikult, sisemises vaikuses, märkan tunnet, mida ma enam ei
mäletanud. See on kui soe hoovus väljaspoolt, aistingute leebe
värelus. Midagi, mis seostub minuga aimamisi mäletades üle kümne
aasta kaugusest ajast. Ma mäletan jälle tunnet, rahulikult istudes
tajuda ümbrust millegi rahustava ja meeldivana. Miski ei saa mind
enam häirida! Mäletamises. Tajuda kuklaga, kunagi ma teadsin seda
tunnet, väga ammu. Avanud, puhastunud – keha on ära muudetud.
Teadlikkuse suurepärane laienemine. Julgus ja jõud --- varem
hirmutav näib nüüd --- kergelt naljakas! Keha mäletab ja teab
endast nüüd jälle. Oskan end nõnda --- näiteks panna end ärkama
soovitud ajal, kümme min. enne kella helisemist.
Vääramatu
jõud juhatab, näitab suunda ja on abiks vahendite valikul, ostuste
langetamisel. On igal minu htekel, igas teos märkamatult ligi.
Inimesed, keda pean kohtama tulevad pea ise minu juurde. Tähendusest
rikas imeline maailm. Muuta end üha paindlikumaks, "õppimine"
--- varitseva tähelepanelikkuse harjutamiseks. Paindlikus tähendab
jäigast raskusest loobumist. Teesklev kergus, näida siirana ja
osa-võtlikuna --- järgida võetud rolli-osa, olles aga kõigi ja
kõige --- nö. – "mitte-mina" suhtes sügavalt
ükskõikne. Paindlikus tähendab --- enese mitte-asetamine –
"murde-punkti".
//
Asetamine tahaplaanile võimaldamaks 'üle-vaatlikumat'. /
Keskendumise seisundid. Tähelepanu märgistamine. Hõljuv, sumbunud
kõlaga eraldi-olemine. / Kehaline seisund, vähe mõtteid. Eri
tehnikaid. Märgistatud süüvimise astmed. Vaatamine teiseneb
äkiliseks 'märkamiseks' --- 'nägemise' alged. Ei 'näe'
veel eriti hästi, suudan aga mõista "asja tuuma".
Märgid erinevat märkimaks. // Teadvus-tasandi teatud nihkumise
tunnuseks on rõhu muutumine --- ilmneb surve muutumisena
sise-kõrvas. Kõrv avaneb kuulama varem kuuldamatut. Teadlikus enda
kehast. Ajukoore energeetika teisenemised. /…/ Pingestatus kui
raiskamine, argumentidel pole aga erilist mõju, -- koheselt toimib
lihtsaimgi relaktsiooni "tehnika". Opereerib käsklustega.
Lõdvestu.
Castaneda
& Don Juan (olid
kuulsad selle poolest, et nad): “…
äratades
kogu maailmas tohutut huvi selle teadmiste valdkonna vastu”,
lk. 7. “…
et tegutsemiseks on tarvis väga vähe. // Vajalik, reaalne abi pole
mingite meetodite õpetamises, vaid õigetses juhendites. // … et
maailm on palju keerulisem, kui meie kõige hullemad fantaasiad.”,
lk. 14. “… võtab oma elu suunaja ja juhina vastutuse enda peale
ning liigub ise edasi teel, mis viib teadmiset poole. // “Sõdalane
on laitmatu, kui ta usaldab oma isiklikku jõudu -- olenemata
sellest, kas seda on palju või vähe…”, lk. 15. (III – 154.)
“…
kui muutume tunnistajateks ja tegelasteks katses jõuda teisele poole
– oam teadvuse alternatiivsete võimalusteni – omandavad /
selgitused tõelise mõtte.”, lk. 21. “…Inimkond on alati
intuitiivselt teadnud, et eksisteerib reaalsuse teine
tunnetamisvõimalus, mis ulatub energiate tajumiseni.”, lk. 23. “…
tundma õppida nõidade maailmapildist tulenevat maagilist
maailmakirjeldust.”, lk. 28. “… müüt --- maailma kõige
ilusam müüt. // inimene muutub mailmas kehastunud maagiliseks
olendiks.”, lk. 35. “…
kuni maagia saavutab üelkaalu // ja harmoonia ületab kaose.
Selleni, et unistus jõust ja vabadusest valdab tavalise inimese.
Kuni unistusest saab tegelikkus.”, lk. 38.
58
Pühapäev,
14. september, Kural.
--- Vähendades kirja-pandu mahtu, saavutmaks suuremat
konsntreeritust. Kirjutamine ei ole enam eriti vajalik. Kulgen
saavutatud hool uudsel tasapinnal. Olen teine --- "järjepidevusel"
on säärane kindlus, et seda ei pea enam isegi rõhutama…. ---
Kokkuvõtvalt selle kuu kahest esimesest nädalast --- Saavutatud on
tänaseks juba väga paljut, püüelda on veelgi enama poole. Mind
viib edasi minu vaimustus. Eraldada end kõigest – jätkuvalt , üha
rohkem ja rohkem. Vahe-maad suurendab --- ma "ei tegele"
enam kõige sellega mida näin "tegevat". Olen ära. Minu
tõeline maailm on 'teine'….
CASTANEDA:
„... Meie taju on nii reaalne, et me kipume unustama, et oleme
selle ise konstrueerinud, käskides oma kogumispunktil asetuda sinna,
kus ta asub. Me unustame tõsiasja, et meie taju on nii reaalne
üksnes sellepärast, et me andsime käsu tajuda seda reaalsena.“,
lk. 111. „... võib rääkida ainult kolme kunsti – teadvuse
valdamise kunsti, varitsemiskunsti ja taotluse
valdamise kunsti põhimõtetest lähtudes.“ /.../ „... teadvuse
viimse tõe seisukohast, mis ütleb, et kui kogumispunkt on oma
esialgsest asendist nihkunud, võib ta kokku panna maailmu, mis
erinevad meie omast.“, lk. 115.
„...
Don Juan rääkis, et hea nagaual peab armastama vabadust ja olema
jäägitult pühendunud oma eesmärgi saavutamisele. Ta selgitas, et
sõjamehe tee teeb väga ohtlikuks asjaolu, et see on täielik
vastand tavainimese elulaadile. Ta ütles, et tänapäeva inimene on
loobunud tundmatust ja salapärasest ning vahetanud selle
funktsionaalsuse vastu. Ta on pööranud selja intuitsiooni ja
jumaliku rõõmu maailmale, eelistades sellele tüdimuse maailma.“,
lk. 117. „... Mis toimub sinuga, see toimub igaühega, kes kogub
küllalt energiat, et heita hetkeks pilk tundmatusse.“, lk. 121.
„...
Võttes aluseks selle tähelepaneku, hakkasid uued nägijad oma
käitumist süstemaatiliselt kontrollima. Seda praktikat hakati
nimetama varitsemiskunstiks.“ /.../ „... kuna suhetes
teiste inimestega väljendub varitsemine teatud erilise
käitumisviisina, mida võiks nimetada ka vargseks või hiilivaks.“,
lk. 134. „... Nii et ära kahanda inimese
saladuslikkust endas enesehaletsuse või püüdega seda
saladuslikkust mõistuspäraselt ära seletada. Kahanda parem oma
inimlikku nõmedust, teadvustades endale, et inimene on salapärane
olend.“, lk. 145.59
Tõeline
'pöörde-punkt' ajast nädala võrra tagasi. Rohekad leegid.
Põgusalt-vapustavalt – nõnda kaugele ära. Sügavuse mõõde.
Ära-tundmine. Sellest esmalt ülima jõu ja –
"välja-kannatamatuid" õnne tundmusi, kehalise täiuse
seisund. Ja vasturektsioon --- kurbus ja igatsus, mis vaevas mind
kahel järgneval õhtul. Aga 'jõud', minu täiuse kõla on
alati minus, kui mälestus. Leida end üha taas, üha sügavamale
ära… Mäletades ennast endana. Jõud, mis on minu 'välja-valinud'.
Mis asusid mind ääretult soosivalt juhtima kohe, kui pöördusin
abi järele. See kord, kui miski mind tervitades vaatas. Ja siis
teisnenesid leegid rohelises kumas, -- põgusaimgi kohtumine
tõelisusega on täis määravat otsustavust. Ma järgin vääramatult
'laitmatu sõjamehe rada'. Sellest on minu jaoks saanud ainus
moodus elamiseks.
Tõeline
tähendus-rikkus väreleb igas tehtud teos. Olen 'puhastanud'
ennast varasema painavast saastast. Puhastumise rituaal sai eilsega
konkreetselt sümboolse vormi ja suurema mahu. Tundsin ennast, tunnen
ennast seesmiselt puhastununa. Ma olen vaba. Mitte miski sealt
"väikeste inimeste" maailmast ei saa mind mingil moel
puudutada. Hoovus, jõud, mis on minu teiseks muutnud. Tajun ennast
müstiliselt aistingulise tervikuna. 'Teadlikuse' pöördeline
kasv, -- teisele, kvalitatiivsele tasa-pinnale. Üksikud märgid --
teadlikus une ajal, pool-unes, ärgates – enne ärkamist! ---
magama jäädes!! --- ääretult konkreetsed ja lihtsalt suurepärased
kehalise teadmise kogemused! Nõnda on teadlikus oma "uinuva
keha sees" , otse kirjeldamatu nauding! Ja ärgates tajun ennast
'ärkvel olevana'.
Siia
kirjutades märkasin -- koid. -- See on
'märk'.
Saavutatud
'teadmisest'.
See on 'märk'!
See on minu teadmiste jõu poolt antud
'vihje'.
Üks verstapost teadmiste teel. Hoiatav? Julgustav? Vaja näha veelgi
selgemalt. Kas kirjutamine tapab teadmised? Tõmbavad saavutatud
jõust neid ligi kui --- suunavaid märke…. See on sündmus
tõlisest maailmast. – "Jälgida märke!" – teen seda.
"Koi-liblikas on teadmiste sõber". Olen ühe neist
"surnuks kirjutanud" --- ja saanud sellega 'märgi',
milles on 'rohkem
teadmist'
--- Kirjutamine
'vähendab'….
Üles-märgitu vahendab vaid murd-osakest toimuva grandiossusest.
Terve maailma kirjeldmatult vapustav 'teiseks-saamine'!
Kirjutamine oli vajalik
'kinnitamiseks'.
See 'midagi',
mis aset leiab – on midagi, mida sõnad ei saa väljendada.
V.
SANCHEZ:
“…
Sõdalane tahab välja võidelda võimalust teha vaba valik,
otsustada ise, milline olla ja kuidas elada.”, lk. 39.
“…Oma tahte , kontrolli, strateegia ja vältimatu surma teadmise
abil õpib sõdalane oma tarvidusi miinimumini vähendama.2, lk. 41.
“…Pigem määrab kõik – nii võimaliku kui võimatu –
inimese VÄGI, tema isiklik jõud (energia, mida ta omab). // “Me
ei ole midagi muud, kui vaid kogum isiklikku jõudu.”, lk. 43. (III
– 157). “…Kõik, mida teeb elusolend ja kõik, mis temaga
juhtub, sõltub tema energiahulgast ja –nivoost, so. Isiklkust
jõust (väest), lk. 46.
“…kui
mõistame “tahet” nii nagu seda mõistab nõid: meie käsutuses
oleva vaba energia-kogumina..”, lk. 47. “… Varitseja tajub
maailma kui lahendamatuks jäävat saladust ( maailm on otsatu
müsteerium). //Ta peab ka iseennast lahendamatuks saladuseks. //
Ainult siis aavad jõud, mis sind juhivad, sulle tee avada.”,lk.
78. “ Enesevalitsemine / Distsipliin / Kannatlikkus / Ajastmine /
Tahe /”, lk, 102. “…Pole
olemas teist reaalsust kui see, mida sa tajud – reaalsus on
tajumine.”, lk. 105.
60
____________________________________________________________
VI.
Septembri
kuu kolmanda nädala lõpust -- vaadates.
Katki
jäetud kirjutamise kohast – kokkuvõtvalt nähes. Aega on –
põlenud – kuu-jagu päevi murrangulise läve-paku ületamisest.
Kui suur võib küll maailm olla. Kõigest on teine selginenud. Ajale
on lisandunud aimamatuid mõõtmeid – see kiirus. Lisandunud on ka
võrratu kindlus. Nähes, -- teada nii paljust. Vapustavad kehalised
teadmised vaikusest. Teadmisi iga aju osaga (eriti kukla ja
aju-koorega!) Aimamisi --- teatud raku tasandil --- kui mälestusi
mõõtmatult kaugetest aegadest.
Tänaseks
kindlalt võimeline end nihutama oma teadlikkuse tasandi skaalal ---
õige erilistesse asenditesse. Üle-loomulikud! Võimed maagilisest
maailmast. Füsioloogiline tasand --- ei ole samuti mõistusega
seletatava. Tunnetuse astmed. Igal hetkel järgides laitmatult
'sõja-mehe' strateegilist elamise viisi. Pildi meditatiivne
sügavus lõpmatusse. Tähendusest rikas maailm igal hetkel. Teise
tasandi kahtluseta teadmisi. Lahutatus kõigest. 'Surma haigus'.
Üks viis… Ära-vahetatud keha. Jõud unenägemiseks. Müstiline
maailm igas hetkes. Ääretu rõõm! Põledes kui leek. Väga palju,
veel enamat . See on olnud imeline lend tunnetuse sügavikku. Ja hoog
suureneb üha, kasvab teadmiste jõud. Aga--- säästa tuleb ka ----
sõnu….
25.
september, esmaspäev.
Minu
tee on mind viinud väga kaugele edasi. Sõnul-seletamatuid müstilisi
teadmisi. Ülima jõu ja täisulikkuse tunne. Üle-voolav rõõm,
mille kätte võiks lausa lämbuda… Liblikas õpetas mind… Näen
oma selja taha, -- tunnen läbi asjade. Selgelt-nägemine. Täna
pargipingil. Kogumis-punkti nihe ise-seisvalt ja kontrollitult.
Tundmatuseni teisnev maailm! Ülima õnne kustumatu maitse. Olen
võimeline olema ära. Võimeline kõigeks! Maagia. Manipuleerides
enda teadvusega. Kontrollima kõike oma jõu, oma pilgu abil.
Laitmatus kõiges ja viimseni.
'Elu-loo
tühistamisest'.
30.
september.
Üle-vaatlisel
pilgul nähes, näda saades ühe elu lugu avanevalt laiali laotumas.
Teada kindlalt. Mäletada. Meenutada selleks, et arusaamises
tühistada – tules põletada--- elu-looliselt sõnastatav piiratus.
Ime on see, mis on kõikjal. Sellest ei saa aga sõnagi rääkida. Ei
ole 'sellest' ridagi võimalik üles tähendada. Elu kui
tunnetuse müsteerium on vaid --- elamiseks. Olen teiseks saanud,
mäletamaks seda kõike – kes olen…
"Otse-kui
ajatust vaate-kohast näen seda kõike…"
Märgid,
mis viitavad, neid nüüd tõlgitseda suutes, väga ammusest ajast.
Teadmine algusest arvates. Midagi, mis suunab, nagu üks seletamatu
kõla, midagi mis jääb. Annab suuna. Saatuse sümfoonia. Selle
kõla. Kõrvale on võimalik eksida vaid olnud. Enam ei ole,
teadlikus kohustab. Teadlikus, sellest ebamaisest kõla-viisist on
ülim teadlikus. Teadmatus, milles ma olin, --- oleks mu lõpuks
tapnud. Välja-valitus. Jõud, mis valib välja. See on kõiges, see
on kõik. Schamaani-haigus. Millest ei ole võimalik "paraneda"
– on võimalik vaid kuuletuda – kuulda võtta.
Ma
olen enda saatuse vastu võtnud. "Valikut" tegelikult pole,
ei ole vaja. Aga teha seda rõõmuga! Rõõmsa-meeslsest
kohustatusest purskuvad ammendamatu jõu allikad. 'Lätted' ---
unustatud aegadest. Päris alguses oli teadmatus. Teadvustamata
õnnelik-loomalik olemas-olemine. Teadvusele äratas ümbritsev kui
teine. Ise-endana tedlikuks olemise algus. Teine sunnib võrdlema ja
sealt – tagasi tõmbuma --- enda sisse. --- Ja just sealt --- nüüd
ma näen! --- avaneb tee lõpmatusse… Teine omandab 'vägi-valla'
mõõdud --- enese vastu-seadmiseks ennast 'tihendada'. Hoog
on antud kaasa aga kõik oleks kui unes. Pool-teadlikus --- see
inimeste "päris-osa". Teadlikus! Nad tõesti 'ei tea'!
--- üle-inimese teadlikusel on 'maitse'….
Lisandub
midagi mida võiks tähistada kui "kolmandana". Tegelikult
kui – 'teine', mis omandab konkreetsuse. Üha enam ja enam,
siis järgenvalt. Tavaliselt "kulmineerub" see "tagasi
pool-teadlikusse" (!) Sa püha elevant! Kas nad tõesti arvavad
, et see on kõik! 'Tõe-näoliselt'. Teist ei ole – seal
siis --- enam võimalik lihtsalt eirata, kuna üks --- hüpoteetiline
--- teine muutub ahvatlevaks. Üks tahab nagu isegi seda "ühte
teist". Vastu-olude ja segaduste periood. Vähemalt kümme
aastat, (pool-teadlikel loomadel täidab see kogu elu). Vanusega
kasvava ("antud") jõuga kasvab ka pinge, segadus,
kõrvale-eksimise 'kalle'. Ähmane mälestus sellest , -- et
enam ei mäleta midagi väga olulist --- viib küüniliste
ennast-hävitavate tegudeni. Sellest oleks saanud --- varem või
hiljem – kõige lõpp. Aga ei saanud. Siit maalt --- leidis aset
hoopis --- uus algus….
Uuesti
sünd. Ise-oma sümboolse surma läbi. Minule avanes võimalus –
mulle anti see üks võimalus. Ja ma haarasin sellest kõvasti kinni.
Sest ma tean--- selgelt – teist säärast võimalust enam ei
tuleks. Ühest piisab kõigiti. Ühel hetkel teisneb kõik
pöördumatult ja igaveseks ajaks. 'Föniks'. –
tõelisem 'lootus' näitab end vaid korra. Et siis alatiseks
jääda või kaduda… Kuulda taas 'saatuse-sümfoonia' kõla
ja imestda – kuidas seda kül oli võimalik unustada. Enam ei ole.
Üks rada, millel on siht ja eesmärk. Järgida seda endas, sest
teisti ei ole enam võimalik. Ma ju tean seda. Mäletan. Seletamatu,
imeline maailm. Salapära maailma sees on nii kõike-hõlmav, et on –
varjatud. Milline rõõm siis – seda 'selgelt nähes'!
Saladus aga jääb, -- seda ei saa läbi näha.
Kui
kaugele ma küll olen jõudunud tänaseks! Ülima (?) jõu
tunnetuslikud teadmised. Põledes heleda leegiga. Laitmatuses kohata
iga hteke kui viimast. Kõik "väikese" selja-taha jätnult.
Sillad on põletatud ja mina ei saa uusi rajada. Teadmatus sellest,
et ma kellegile ise 'läheneda' ei saa. – oleks võinud
maksta mulle elu. Teadlikuks-saamine ongi kui suremine. On jäänud,
veel, igatsus, mis kõlaks kui --- kaugelt järele… Kas on üldse
keegi, kes sealt, inimeste maailmast, --- suudaks ehitada 'silla'
minuni…. Aga ainus, mida mina saan siin teha, on --- järgida.
Mulle antud märgu-andeid. Neid kui oleks, aga maailm on täis
seletamatuid jõudusid ja ma ei ole selles 'kindel'….
Teadlikus kohustab. Väga üksikutele on millaski antud nii
suure-pärane võimalus. --- Ületada kõik tuntud piirid. Lennata
tundmatusse seal väljas. Minu saatus on --- olla üle oma
saatusest...
CASTANEDA:
„...“Nõiad aga loovad kaoses korra. Nad on eelnevalt püstitanud
endale transtsendentaalse eemsärgi vabastada oma taju. Nõiad ei loo
seda maailma, mida nad tajuvad; nad lihtsalt tajuvad energiat
vahetult, seejärel aga avastavad, et see, mida nad parasjagu
tajuvad, on uus, tundmatu maailm, mis võib nad tervenisti endasse
haarata, sest see on nii relaane kui üldse olla saab.““, (lk.
72).
„...
Vabadus on lõputu seiklus, milles me riskime palju rohkema kui oma
eluga mõne sõnades kirjeldamatu hetke nimel, millegi nimel, mis on
kättesaamatu meie mõtetele ja tunnetele.“ /.../ „“Tung
vabadusse on ainus tõukejõud, mida ma tean. See on vabadus lennata
tollesse otsatusse seal väljas. Vabadus haihtuda; end lahti rebida;
olla nagu küünlaleek, mis võbeleb miljardite tähtede valguses,
kuid jääb siiski samaks, sest ta ei taha iialgi olla midagi enamat
kui see, mis ta on – lihtsalt küünal.““, (lk. 74).
„...
Mida tugevam kaitse, seda ägedam rünnak.“ /.../ „Mõned
unenäoelemendid on seotud vaimuga ja seetõttu väga olulised.
Ülejäänu pole aga muud kui järeleandmine meie tühisele
isiksusele.“, (lk. 77). „... Leidsin end valiku ees, milleni don
Juani sõnul jõuavad kunagi kõik unenägijad – kas kogu oma
tajukogemuste tõlgendamise süsteem põhjalikult ümber kujundada
või igasugusest tajude tõlgendamisest üldse loobuda. Tajukogemuste
tõlgendamise süsteemi ümberkujundamine tähendas don Juani jaoks
taotlust see uuesti töökorda seada. See tähendas sihikindlat ja
visa püüet oma võimeid arendada.“, (lk. 87).
„...
Don Juan märkis, et minu enrgiatase, mis oli tasapisi pidevalt
tõusnud, ületas ühel päeval lihtsalt teatud piiri, nii et ma
võisin rahulikult kõrvale heita kõik oma tõekspidamised ja
eelarvamused reaalsuse, inimloomuse ja taju olemuse kohta. Sel päeval
armusin ma teadmistesse sõltumata nende loogilisest väärtusest,
otstarbekusest ja mis peamine – sõltumata sellest, kui mugavalt
need minu seniste tõekspidamistega kokku sobisid.“, (lk. 88-89).
„... Teadmine, et nad on oma lõkse juba mäletamatutest aegadest
üles seadnud...“ /.../ „“Nende teadvuse tase on ülikõrge.
Meie oleme nendega võrreldes lapsed – lapsed, kellel on palju
energiat, mida need olendid himustavad.““, (lk. 94). „...
võtta sellest maailmast üksnes niipalju, kui meil vaja on, mitte
rohkem. Teadmine, mida vaja, näitab nõidade meisterlikkust, ainult
vajalikuga piirdumine on aga tõeline suursaavutus.“, (lk. 96).61
Oktoober
xxxx.
(06.
10. xxxx A.D.). Ööl
vastu kuunedat oktoobrit.
Rohelised
leegid.
Avaneb
midagi aukartustki äratavat, kui minna lõputult sügavale leegi
sisse. Midagi, mida nimetatakse tule-leegiks. Kui seda väga kaua ja
väga vaikselt jälgida – tekib tunne, et see on midagi mis elab.
Värelevalt habras aga põletav. Ahned leegid. Olemuslikum värvus on
nagu rohekas kuma, seal sees – seal ümber. Rohelised leegid. Ja
siis veel --- need kiired…. Milline intensiivne sära!
Kirjeldamatu, rohkem kui värvus. Elususe piiril värelev kiirgus. Ja
lõpmatusse! Need intensiivsuse kiired ulatuvad piirmatusse
kaugusesse. Moodustavad, -- ühel tardunud hetkel --- kujundeid,
millel on tähendus. Tähendus on nii intensiivne, et paiskub –
otse hirmutades --- vaatleja poole.
Lõikavalt
–suunatult ja suunitlematult värelevad. Täidvad kõik. Tekib kui
midagi, mis nagu muster – loor? -- võrk? Need intensiivse sära
võrgu-niidid joonistuvad hämmastav selgusega tühjuses. Pidevas
liikumises ja ometi kui muster. Kujundid on erinevad, vaid osadel on
aksepteeritav tähendus – näiteks 'käsi', mis viipaks või
osutaks. (pelgalt hirmutavad on nt näod või kujud, mis omandvad
kuidagi --- ahistava kiirusega --- paisudes, mõõtmeid). Saladus
siingi lihtsalt! vaatamise viisis. Vaja ainult nihutada oma
nägemine ühest silmast teise (täielikult). Moodustavad kujutised
täiesti eraldi. Kumbki silm näeb eri tonaaluse ja kirkusega sära.
Vasak on 'nägemisel' olulisem, kuidagi "abstarahheerivam"
--- ümbristeva konfiguratsioonid teisnevad "üldisemalt"
(ja kiiremini?). Parem seevastu kuidagi "piiratuma ulatusega"
– vähemalt – hoopis teisti. Teine 'teravuse' aste. Ja
siis – nihutada neid kujutisi, mis 'lahutatud' vaatmisel
tekivad – ühest silmast teise. Katta neid osaliselt üksteisega ja
'lahutada' taas. Ja kõik on teine.
Midagi
seletamtult müstilist --- nägin otsekui peegeldust veepiisalt, oma
silmast pilt – selja tagant peegeldavat! --- Midagi mõtelemisele
saavutamatust riigist! --- Selja taga olev "pilt – otsekui
projetseerus – teisnenud ümbruses nähtus --- otsekui peegelduseks
silmis! --- Midagi, mida lihtsalt ei saa kuidagi sõnadega
väljendada. Parema silma vaade moodustamas kui varieeruva suurusega
'võlv-kaare',
mille sees olevat –'ukse-ava'
eristas ümbritsevast ruumist erinev --- suurem? --- tervaus. Ja
slles väga uudses 'tervauses'
---
moodustus "pilt" – mis tõesti! --- kõige rohkem
meenutas --- pilti, mis tekib peeglis kui seda hoida liikuva vee all!
Ja mida see
tähendab! Aga selle võvkaare see oli tõesti mingi voogav
liikumine. Ja see "pilt", mida seal korduvalt nägin
kujutas kardinat minu selja taga --- täiesti kirjeldmatult
ebamaises valgus-'teravuses'.
Ja seda pimedas toas. (Ja selja tagant ka muidugi!) oli teisigi (u.)
'kujunemis-hetki'.
Nähtu täielik meenutamine ei ole aga veel jõu-kohane.
Vahendamatu
reaalsus! Tõesti, kõikse olulisem kõigest on jäänud --- kõigiti
"vahendamata"! -- Kehaline teadmine! Sõna-sõnalt. See
'soojus', maitse, tunne! Selgelt eristunult näha saades
"mõistuse" ja "vaiksete teadmiste" lahutatust.
Esimene tundub kui --- "pealmine" --- hilisem, rutakalt
tõtlik – kiirustav, üha plaanitsev arutlev ja muretsev – ei ole
millegagi rahul. Vaikne teadmine on kehaline, midagi mis --- 'alati
olnud' , mis otsekui 'meenub' --- üha meenutamas midagi
ääretult tähtsat. On väga rahulik, täiesti eraldi-olev ja üle
inimliku --- 'hoolimatu'. Kõigega rahul. Ja liblikas! Kes
jagab teadmisi!! Et see kõik ikka tõesti on võimalik! On
"tõesti", tõestab seda üha uuesti. 'Teadmiste sõber',
juhatab teadmiste juurde. Suits aga on 'ally', mis vahetab keha ära,
on "sõidu-vahend" lõputu jõu asupaika.
V.
SANCHEZ:
“…
vaadelda ka iseennast müstilise olendina, kes liigub teiste maailma
müstiliste olendite keskel.”, lk. 126. “…enesetähtus
figureerib sõdalase ülevaatuse strateegilises nimekirjas kui kõige
energiamahukam faktor. Siit tulenevad ka jõupingutused sellest
vabanemiseks … // Energia ümbersuunamise abinõuks on sõdalase
laitmatus.”, lk. 139. “…See võimalus on igale inimesele antud
--- katkestada oma mõtetest koosnev varjav eesriie ja näha reaalset
maailma, taastada oma jõud ja vabadus.”, lk. 154.
“…Moodus,
kuidas kasutame oma tähelepanu, paneb meid tajuma reaalsust
sellisena, nagu seda teeme. Selles mõttes hoiab tähelepanu maailma
oma kohal.”, lk. 175. “…nimetab unenägemisekS unenägu, milles
ei toimu teadvuse täielikku kadumist. / See algab, kui annate endale
aru, et näete und.”, lk 191-192. “…Sõdalane on laitmatu, kui
ta usub oma isiklikku jõudu, olenamata sellest, kas seda on palju
või vähe…”, lk. 216. (III – 167). “…olen
avastanud, et on ka teisi võimalusi ja saab valida teistsuguseid
eluviise. Me saame tõepoolest valida ja kokku panna endale maailma
ning sellise elu, milles on kooskõla hinge ootustega.”, lk. 240.
62
13.
oktoobri eel.
Pean
kuhugi väljendama oma rõõmu. Ja tänulikkust. Liblikas. On
sõnul-seletamatult hämmastav maailm, kus ma elan. Teadmiste sõber.
Midagi, kõigest sellest! --- pole vahendatav. Paberilgi. Aitaja.
Minu ja nende vahel on side. Oli ju see hoiatav märk. Võtsin seda
kuulda ja mind võeti kuulda. Pole enam nii troostitult üksi. Ma
'näen' säärast, mida inimesed isegi kujutada ei oska.
Üli-võimed ülimast teadlikusest. Tundlikus. --- Aga --- esimene
märk --- hoiatas mind --- just --- kirjutamise eest ….
CASTANEDA:
„... „Sa ei suuda meenutada, sest tahe ei ole sulle veel
kättesaadav. Sul on vaja kahte asja – laitmatut elu ja suurt
energia ülejääki, siis võib tahe need mälestused kunagi
vabastada...“, lk. 146. „... ma lausa küllastusin vahetust
kogemustest sõjameeste kahe põhilise omaduse: järjekindla
pingutuse ja kõrvalekaldumatu taotluse kohta.“, lk. 152.
„... Mulle tundus, et olen lõpuks aru saanud, mis on häälestatus.
Miski minus ees, mille olin enese teadmata äratanud, andis mulle
kindla teadmise, et olen aru saanud suurest tõest.“, lk. 163.
„...
Don Juan oli õelnud, et surm on kõige hullem, mis meiega juhtuda
võib, aga kuna meil tuleb niikuinii surra, siis oleme me vabad;
sellel, kes on kõik kaotanud ei ole enam midagi karta.“, lk. 187.
„... Ta ütles, et uinuvates emanatsioonides meie sees on varjul
tohutu jõud. Me võime ainult uduselt aimata selle jõu ulatust, kui
arvestame, et igapäevaelu maailma tajumiseks ja selles tegutsemiseks
kasutatakse vaevalt kümnendikku inimese kookonis peituvast
energiast.“, lk. 196.
„...
Ta ütles, et vanadel nägijatel ja maailma kõigi aegade müstikutel
oli üks ühine omadus – nad olid võimelised nägema
inimese vormi, kuid ei saanud aru, mida see endast kujutab. Läbi
sajandite on müstikud andnud meile liigutavaid kirjeldusi oma
kogemustest.“, lk. 202. „... „Mõtle
saladustele. Saladus on ainus, mis loeb. Me oleme elusolendid, meie
saatuseks on surra ja loovutada oma teadvus. Aga kui me suudaksime
seda saatust kasvõi kübekegi muuta, millised saladused meid siis
ootaksid!“, lk. 22163.
Algusest
on möödunud,
22
aastat, 9 kuud ja 14 päeva….
Elu-loo
tühistamine. (14. Oktoober, xxxx)
Järgenv
olgu nüüdsest kirja pandud vägagi järje-kindlalt ja konkreetse
sihiga. Tuletada meelde absoluutselt
kõik,
mis minu elus aset on leidnud, saavutamaks minu kogumispunkti
asukohamuutusi. Ja – kogu
oma energiat tagasi,
ning vabaneda kõigest
võõrast energiast. Selgituse lõpp.
--
Aasta-arve ei ole. Ka mitte tagant-järele vaadates, sinna. On
mälestuste killud, eredad, otsekui mingist särast, hägust
ümbristetud.
Üks.
Maidla, liivakast maja ees. Teised mõõdud. Mitte konkreetseid
sündmusi. Valgus ja värvid. Mälestuste killud nagu laialipillatud
mängu-asjad. Piltidega segamini. Hägusalt piiritletud aga kui
midagi intensiivset. Väikese maailma kogu sisu.
Kaks.
Umbes samast ajast, ilmselt kahe esimese eluaasta sees. Eredam
mälestus, hiljem, hiljuti – pinnale kerkinud ja nõnda alal hoitud
--- Puuleht on kotkas. Lendab. On sügis. Hoian käes vahtralehte,
mis ergab kollastes ja punastes toonides. See on kui lind, kotkas,
kes lendab. Kui murdus lehe-vars on see kui lind on haavatud.
Tohterdamise katsed. Sipelgad oskavad paremini, sellepärast viisime
linnu, kelle kael oli sidemes sipelgapessa. Tegevus toimub koos T-ga.
Kolm. Olen vähem kui kahe aastane! Esimene kindlam dateering.
Tegevuskoht sama. Mesilastarvete maja. Ebaselge --- katse sinna sisse
minna. Suvine aeg. Sain ilmselt riielda. Nõnda – esimene
negatiivne mälestus --- millest vabaneda. Esimene osa endast, mis
tagasi võtta. Mäletan hämmastavalt paljutki. Mitte kunagi varem
pole hakanud --- lihtsalt tagasi-vaatama nii amusesse aega. Episoodi
jätk. Trepi juures. Tajudes propotsioonide erinevust – ennast
väiksena. Ebamäärane, tõrjuv? taju mainitud isikust. Hilisem, aga
siiski väga varane lisa sellele mälukillule...
Tähelepanu
koondvaid märksõnu. Kohad. Inimesed. Mis moodustavad inimese
hariliku elu. Aastad. Kool. Miski minus sai teadlikuks hirmust,
üksildusest. Sentimentaalsus. Küll aga tähistab varasema tingliku
perioodi lõppu --- tinglikult – kaheksa esimest elu-aasat.
Esimesel periodiseeringul on kuidagi, -- hoopis teine varjund. Sealt
väga palju kilde, mälestusi, liigagi palju inimesi juba, mäletada.
22
aastat, 9 kuud, 24 päeva. (24. oktoober, xxxx)
Selgust
toov viha. Kõik olnu tühistada --- seda ei ole enam. On ainult siin
ja praegu. Vabastada kogu energia --- heita kõik tühine kõrvale.
Aega on selleks vaid piiratul hulgal. Jätkates. Tühistamisele
"elulugu". Esimene äratus. Mälestuste koschmaar, teravalt
mällu sööbinud. Tühistada see hirm ja viha – sealt --- ---
---
Esimene ärkamine. Abitus. Teised kohad. Üksindus. Esemed ja
seonduvad seigad. Palatid. Aken. Tühistada see kõik. Kool, klass –
üksikud killud --- üleliigne praht "kaasas kanda".
Tühistada iga nägu eraldi. / Mis kül toimub! Säärane jõud,
tuleb sealt unustusest, et lausa uimastab. Ma tunnen seda oma
sõõrmeids, oma kehas! Maagiline toiming!!! Kustutada. Ma kustutan
näod oma mälust. Saan tagasi kogu oma jõu, mille endast
väljastasin, olles kõrvaldanud kogu võõra mõju. Esimeses
klassis pole ma kunagi käinud.
Milline maagiline mõju! Kõik see jõud, mille nüüd praegu tagasi
sain – lausa uimastab. Ma tunnen seda oma kehas kui meeldivat
surinat-kirvendust. Olen seetõttu juba veidi terviklikum. Eesmärgiks
on taastada kogu algne
'enese-terviklikus'.
Ja ma teen seda. Saavutatud seisundil on varjund mida pole veel
olnud. See on raja märk.
Tühistada
teised. Teises
klassis ei ole ma käinud.
Veel samal aastal põleb maha koolimaja. Nagu ei oleks kunagi
säärast kohta olemas olnudki.
22./9./26.
(26. 0ktoober xxxx. A.D.)
Jätkates.
Väga paljut veel kõrvale-heita. Kustutada lõplikult. Kui kaugele
ma küll olen jõudunud! Aga ääretult rohkem on veel ees. Lõpliku
kindlusega tean --- ainus võimalus minu jaoks on järgida
'laitamatu sõjamehe rada'….
Kirjutan ma aga siia vaid tühistades. --- Kolmas klass --- ka seal
ei ole ma mitte kunagi käinud. -- Kolmas
klass on alatiseks tühistatud.
Kirjeldamatult müstiline kehaline seisund!!! --- Kui reaalne on küll
maagiline toiming! See kõik !!!
Uus kool --- midagi,mis tuleb põhjalikult
ja viimseni --- tühistada.
Neljas klass. Mille keskel saan üheteistkümne-aastaseks. -- Ja kõik
järgnevad. Iga nägu, iga nimi, mida veel meenutan --- kõik
kustutada
--- tühsitada lõplikult. --- Milline fanatastilne jõud küll nõnda
vabaneb! Ma saan kogu oma jõu tagasi! Vabanen kõigest võõrast.
Maagiline toiming on andnud mulle tagasi kirjeldamatul kombel minu
tervik-olemuse jõudu.
Jõud
on teadmine. Ma tean sama kindlalt – nagu praegu tajun oma keha –
kuidagi 'õige erilisel kombel' --- Kõigest pole vaja
kirjutada….
Jätkan
oma "eluloo" tühistamisega. Ilmtingimata ja "esmases
järjekorras" --- vaja seda teha säärase paleoliitikumi
jäänukiga nagu seda on "sugukondlik - kogukondlik kord"
Seda vaja teha põhjalikult. Tühistada kõik
sellega seotud – ja seda igas mõttes. Ja igas
'aja-vormis'.
Ka tuleviku tarvis!
CASTANEDA:
„... et on olemas rohkem kui see, mida me näeme oma silmadega.
Meil ei ole vaja kedagi, kes õpetaks meile nõidust, kuna tegelikult
ei ole midagi õppida. Me vajame üksnes õpetajat, kes veenaks meid,
et meie käeulatuses on tohutu suur jõud.“, (lk. 6-7). „... Don
Juan selgitas, et tuhandete aastate pikkuse raske võitlusega, olid
nõiad jõudnud teatud spetsiifiliste teadmisteni taotlusest
ning neid otsese teadmiste tompe olid nad edasid andnud põlvest
põlve kuni tänapäevani.“, (lk. 8).
„...“Nõia
jaoks on õpetamine see, mida nagual teeb oma õpipoiste heaks. Nende
jaoks püüab ta kinni universumis mõjuva jõu: taotluse,
selle mõju, mis muudab ja korraldab ümber asju või säilitab need
sellistena nagu need on.“ /.../ Ilma naguali vormiva taotluseta
ei oleks neil mingit austust, mingit imestust.““, (lk. 20).
„... Oma näite ja oma tegevuse läbi oli... //... andnud neile
pideva, ülalhoitud pildi nõidade maailmast. See oli maailm, mis
lubas vaid üksikuid vigu.“ /.../ „Ta ütles, et ma ei peaks
mitte hetkekski unustama, et vabaduse lind pole kannatlik, kui
tegemist on otsustamatusega, ja kui see kord ära lendab, siis ei
pöördu ta enam tagasi.“, (lk. 29).
„...
Taotlus loob ehitusi meie ees ja kutsub meid neisse sisenema. See
on viis, kuidas nõiad saavad aru sellest mis juhtub nende ümber.“
/.../ „... ehitist, mille taotlus loob silmapilgu vältel
ning meie ette asetab, et me sellesse siseneksime, ning märke, mida
see annab, et me ära ei kaoks, kui me kord seal sees oleme.““,
(lk. 32). „...“Nõiad püüavad selgitada seda olukorda, kui nad
ütlevad, et vaim ei ole midagi sellist, mida sa võid näha või
tunda. Kuid see on alati meie ümber liikumas. Mõnikord tuleb ta
mõne juurde meist. Enamuse ajast tundub ta ükskõiksena.“ /.../
„Samal ajal nõia jaoks on abstraktne miski, millel ei ole inimese
tingimuses paralleeli...“, (lk. 39).
„...“Elupikkuse
praktika järel, ... // ... teavad nõiad, ... // ... kui vaim kutsub
neid sisenema ehitisse, mis on nende ette püstitatud. Nad on õppinud
distsiplineerima oma ühendavaid seoseid taotlusega. Nii
hoiatatakse neid alati ette, nad on alati teadlikud, sellest mis
vaimul nende jaoks varuks on.“, (lk. 42).64
November
xxxx.
Ajast
on saanud 13. november xxxx
---
üle kahe ja poole kuu --- aeg antud, pilgeni täidetud aastate
kogemusest, teadlikuses. Koht, kus ma olen. Kirjeldamatu. Ärkasin
äsja unenäolisest olemisest kus olin ärkvel! Kõigest läbi ja
üle. Kuis sõlmida üht lahtist otsa. Halastamatult. Kui üks
võimalus. Kirjeldamatu. Pidevad korrektuurid. Nii paljut on minul
veel saavutada.
Tühistamine
jätkub katkestuse kohast. Selleks mõjuvaid põhjusi. Konkreetsed
mõjud, mis piiravad teadlikust unenägemisel. Pärsivad tahet,
hirmud, müstiline minevik, mõjud --- millest nüüd ennast
igaveseks vabastan. Üks nägu, keda minu jaoks enam ei ole. Hääl,
mida mäletan juba ajast 20 aastat tagasi. Ebameeldiv, võõras mõju
Tühistada.
CASTANEDA:
„... Ilma nende vaiksete teadmisteta ei või mingisugune protsess
toimuda ja kõik, mis meil oleks, oleks vaid üks lõputu ebamäärane
millegi vajamise tunne. Ta selgitas, et sündmused, mis nõiad
vaiksete teadmiste tulemusena esile kutsuvad, on nii lihtsad ja ometi
nii abstraktsed, et nõiad olid kaua aega tagasi otsustanud rääkida
nendest sündmustest ainult sümboolsete mõistetega.“, (lk. 46).
„... Don Juan rõhutas korduvalt, et varitsemise õpetamine
on üks kõige keerulisemaid asju, mida nõiad teevad. Ta kinnitas,
et ükskõik, mida nad ka ise tegid, et mulle varitsemist
õpetada, ja ükskõik, kui palju ma uskusin vastupidist, dikteeris
nende tegusi laitamatus.“, (lk. 69).
„...
vaid ma sain ka aru, mis on taotlus. Ja veelgi enam, ma
taipasin, et seda teadmist pole võimalik sõnadesse panna. See
teadmine on igaühe jaoks olemas. See on selleks, et seda tunda ja
kasutada, kuid mitte selleks, et seda selgitada.“ /.../ „... et
taotluse loomulik tundmine oli kättesaadav igaühele, kuid
selle valitsemine kuulus neile, kes seda uurisid.“, (lk. 74). „...
Vaim ilmutab ennast meile. Nõiad kirjeldavad seda nii, et vaim on
varitsuses ja laskub siis meie, oma saagi peale. Nõiad ütlevad, et
vaimu laskumine on alati varjatud. See toimub, ja ometi näib, nagu
poleks seda üldsegi toimunud.“, (lk. 77). „... Don Juan oli
selgitanud, et universum koosneb energiaväljadest, mida pole
võimalik kirjeldada ega uurida. Ta oli öelnud, et nad sarnanevad
tavalisele valguskiirgusele, välja arvatud ainult, et see valgus on
elutu võrreldes Kotka emanatsioonidega, mis kiirgavad teadlikkust.“,
(lk. 86).
„...“See
on mälestus meie olemasolevast seosest taotlusega. Nõidadel
on see tunne isegi teravam, kuna nende eesmärgiks on teha
tundlikumaks nende ühendav seos, kuni nad võivad seda tahtlikult
toimima panna.“, (lk. 91). „...“Sõjameeste põhjused on väga
lihtsad, kuid suurim on nende täpsus. Sõjamehe jaoks on väga harv
juhus, kui tal on tõeline võimalus olla laitamatu, olenemata oma
põhilistest tunnetest.“, (lk. 107). „...“Vaikne
teadmine on miski, mis on meil kõigil,...“ // „...Miski, mis
valdab täielikult, tunneb täielikult kõike. Kuid seda ei saa
mõelda, seega ei saa see ka sõnaliselt väljendada seda, mida ta
teab.“ /.../ „“See tähendab, et inimene loobus vaiksest
teadmisest mõistuse maailma kasuks...““, (lk. 120).65
____________________________________
Detsember
xxxx
Kokkuvõtvalt
nähes.
12.
detsember, xxxx a.
See
tunne, mis minuga nüüd alati jääb. Otsus, mida mul ei olnud
vajagi teha. See oli juba tehtud. Nüüd, -- mida ma ka ei teeks,
saab see toimuma vaid järgides seda tunnet. Mis tähendab tunne olla
teiseks saanud. Laitmatus. Teadmised, mis muutuvad jõuks. Seda
saavad mulle õpetama naised. Need kõik huvitavad ja armsad
tüdrukud, kes minusse väga hästi suhtuvad. Nad on tõesti targemad
kui mehed üldiselt, märkavad ja tunnetavad rohkem. Nemad õpetavad
mulle kuidas olla mees, kelleks ma nüüd olen saanud. Kui lihtsalt
see siiski läks. Abiks olid saavutatud teadmised, distsipliin ja
õnn. Minu õnn. Ja minu saavutused, mis on tõesti suured aga tean,
et ees ootab kujuteldmatuid asju. Olen õppinud oma saatust
armastama.
CASTANEDA:
„...“on nõidus tagasipöördumise teekond. Me pöördume
võidukalt tagasi vaimu juurde, olles eelnevalt laskunud põrgusse.
Ning põrgust toome me kaasa trofeesid. Arusaamine on üks meie
trofeedest.““, (lk. 129). „... Meid oli liiga palju –
inimesi oma väiklaste, privaatsete põrgutega, mis on sündinud meie
lollusest – selleks, et vaim võiks tähele panna.“ /.../
„“Nõidade võitlus kindeloleku pärast on kõige dramaatilisem
heitlus, mis on olemas,“ ütles don Juan.“, (lk. 153). „... Ta
ütles, et ilmselt on igal inimolendil normaalsete elutingimuste
raamides olnud ühel või teisel ajal võimalus end lahti rebida
tavapärasuse köidikutest. Ta rõhutas, et ei pidanud silmas
sotsiaalseid ködikuid, vaid köidikuid, mis seovad meie tajumist.“,
(lk. 167).
„...“Abstraktse
vaimu idee on ainus asi, mis on oluline. Isikulise ise ideel ei ole
üldse mingisugust väärtust.“ /.../ „... olen ma teinud sind
teadlikuks vajadusest abstraktse järele.“ /.../ „Abstraktselt
vaadelda tähendab teha end vaimule kättesaadavaks sellest teadlik
olemise läbi.“, (lk. 174). „... Tegelikult on see nii, et nõiad
on rohkem teadlikud oma ühendavast seosest vaimuga kui tavalised
inimesed, ning püüdlevad sellega manipuleerimise poole. See on
kõik.“, (lk. 177). „... et laitmatus on kõik, mis loeb. Nõid
elab laitamatut elu ning see näib kutsuvat esile lahenduse. Miks?
Keegi ei tea seda.“ /.../ „Laitamatus on lihtsalt meie
energiatasandi parim kasutamine. On loomulik, et see nõuab arukust,
mõtlemist, lihtsust, süütust;“, (lk. 181). „... et vaim on
defineerimatu, et seda pole isegi võimalik tunda, veel vähem siis
sellest rääkida. Seda võib ainult ligi tõmmata, ütles ta,
tunnistades selle olemasolu.“, (lk. 183). „...
õpivad nõiad säilitama halastamatuse, kavaluse, kannatlikkuse ja
meeldivuse täiuslikku segu. Need neli põhialust on seletamatult
kokku seotud. Nõiad tegelevad nendega neid taotledes.“,
(lk. 193).66
Kõige
rohkem hämmmastab mind see kummaline tunne kehas, -- uudne ja samas
kuidagi omane. Meeltes, mõistuses valitseb mingi pooliti äraolev
selgus, rahulik kindlus, veendumus. Ei mingeid drastilisi emotsioone,
mida siia kohta varem oleks võinud arvata. Kerge ja jahe
mentoolihõnguline selgus. Miski oleks kui oma paigale asetunud.
Järgnevate päevade, võib-olla ka aastate ülesanne on seda
saavutatud seisundit kinnitada ja tugevdada ja avardada. Ja märkan,
et jälle, üle väga pika aja oskan ma --- kirjutada. Mis näitab,
et teisenenud on miskit üle aastate. Mu keha teab kummaisi asju,
sealt-poolt mõistusega haartavaid piire. Kehas on märgid. Järgida
neid. Kui kiretu, siis kiretult. Ja miks mitte ka teisti, vahel. Olen
nõnda väljaspool viimast kahte aastatuhandet. Üks miljonist. Mõtle
sellele, sellest võib olla abi. Milline õnn, milline väljakutse.
See nädal sai – ja saab? --- siiski otsustavaks. Kuigi üritasin
seda "maha kriipsutada". Sümboolse varjundiga momente.
Aukartust äratav --- on kindel teadmine , miskist seletamatust ja
mõistetamatust 'jõust' seal väljas-pool. See annab
suuna ja eesmärgi. See annab kõik. Milline kindlus! Veel alles äsja
oli veel nii palju küsimusi. See selgus on nagu ärkamine. Ühel
hetkel tean, saan aru, näen selgesti. Viimaste päevade ähmastav
kõikumine on kadunud. Oli alles kõikumine! Hullu-meelseidki
momente, aga ka sel pole tähtsust. Ka teised nägid midagi
ebatavalist, igaüks vastavalt oma mõõdule. Nende tüdrukute ja
noorte naiste suhtumises on otse imetlusväärset. Milline
takti-tunne. Mitte ükski neist, kuigi nii mõnedki seda oleks
nähtavasti tahtnud, ei üritanud murda barjääre, mis ma ise olen
seadnud. Üritasid "päästa" ja õpetada. Naljakad ja
sümpaatsed. Ja väga ilusad.
Ja
tõesti naljakad. Mina valmistan neile ka nalja vist. "Probleeme"
nii lihtsa asjaga! Ilma nende 'loata'
just-kui 'välja'
ei
saaks! Ja millised "asja-tundjad armu-asjades"! Nad
vaataksid kui lõbustatult, üllatusega ühte, kes on juhtumisi nende
tasandile sattunud. Üksikult üldisele taandumisega vähendan ma
survet. Paistab, et see on üks keskne punkt. /sic!/ Neid ei tohi
mitte alahinnata. Meie ülemvõim rõhub üksikule, nemad rohkem koos
ja nõnda ka üle. Usalduse näitamine ühteaegu nii viga kui ka
sobiv kavalus. Teeb nad nõnda relvituks. Valida üllatav strateegia.
Ja võtta endale aega, ses suhtes! Mitte näidata liigset arusaamist,
kuigi – ükski ei usuks, peamised reageeringud aga vaistlikud.
Teine variant. Pöörduda näilikult tavapärase viisi juurde. Teised
tõmbuvad kohe eemale. Pikema aja puhul oleks see ainuvõimalik.
Muidu osutuks see üle-oleva varjundiga surve liiga tugevaks. Aga kui
jätta säärane mulje. Huvitav asi tõepoolest. Poleks uskunudki.
Vägagi konkreetsed seosed. Vägagi mõjusad. Näis, kuis läheb
sellega.
Miski minus jääb
(ehk) huvitatud kõrvalt-vaatajaks
! //-- Jah, jäi küll!// Nii arvasin palju aastaid hiljem. Ja arvan
veelgi, et see kunagine mina oli parim millega siis toona kui hakkama
sain!
CASTANEDA:
“... Järgides don Juani soovitust, olen ma hoidunud kasutamast
terminit „šamanism“, mis oleks tema teadmiste täpne vaste
antropoloogilise klassifikastiooni järgi.“ /.../ „Antropoloogiline
kirjandus kirjeldab šamanismi kui Põhja-Aasia põlisrahvaste
uskumuste süsteemi, mis esineb ka mõnede Põhja-Ameerika
indiaanihõimude juures ja mis väidab, et tootemlike esiisade,
nähtamatute vaimsete jõudude maailm – hea ja kuri – läbistab
ning täidab meie maailma, ja et neid jõude on võimalik välja
kutsuda ja mõjutada vastavate isikute toimingute kaudu, kes on
vahendajaks loomuliku ja üleloomuliku maailma vahel. Don Juan oli
tõepoolest vahendaja igapäevaelu loomuliku maailma ja nähtamatu
maailma vahel...“, (lk. 5).
„...
Meile jäi seepärast rahutukstegev teadmine, et inimhing on lõputult
keerukam kui meie maine või akadeemiline mõtlemine meile on
õpetanud.“ /.../ „Ta on veendunud, et selgitades maailma, mis
Don Juan meile pärandas, väljendame kõige paremini oma tänulikkust
temale ja oma aukohust jätkata tema püüdlusi.“, (lk. 8). „...
Muistsed nõiad elasid Mehhikos tõenäoliselt juba tuhandeid aastaid
enne Hispaania konkistat ja nende suurimaks saavutuseks oli nõiduse
baasstruktuuride loomine. Eirlist rõhku panid nad seejuures
praktilisusele ja konkreetsusele.“ /.../ „Don Juan lisas, et kõik
unenägemise põhialused on kujustatud ja välja arendatud juba
muistsete nõidade poolt.“, (lk. 9).
„...
„Ma olen veendunud, et kui inimene tahab ellu jääda, peab tema
taju sotsiaalne alus muutuma.“ /.../ „“Kõik on energia. Kogu
universum on energia. Meie taju sotsiaalne alus peaks olema
veendumus, et energia on ainus, mis on olemas. Tuleks teha tõsine
pingutus ja suunata meid tajuma energiat energiana.““, (lk. 10).
„...“Meie tajumisviis on kiskjalik...“ /.../ „Väga tõhus
moodus hinnata ja liigitada toitu ja hädaohtu. Aga see ei ole ainus
tajumisviis, milleks me võimelised oleme. On veel üks moodus, mida
ma sulle tutvustan – tajuda vahetult kõigi asjade olemust,
energiat ennast.“, (lk. 11).
„...“Siin
on tegemist energia omamisega, usu mind. Aga väga raske on enesele
selgeks teha, et see on võimalik.“ /.../ „Kummatigi on nõiduses
nii, et iga nõid peab kõike tõestama oma isiklike kogemustega.““,
(lk. 15). „...“Kui öeldakse, et pole teed
ilma nagualita, siis tähendab see, et inimene, nagual, on nagual
sellepärast, et ta kajastab abstraktset, vaimu, paremini kui teised.
Ja see on ka kõik. Me oleme ühenduses vaimu endaga ja üksnes
vahetevahel mõne inimesega, kes meile vaimult mõne sõnumi toob.““,
(lk. 16).67
14.
detsember, xxxx.
Midagi
on juhtunud minu teadlikusega. Midagi vapustavat. Teadlikuse
avardumine varem kujutlematusse avarusse. Midagi kirjeldamatut ja
ometi on see midagi niivõrd reaalset ja silm-nähatavat, et iga
teine inimene, kellega olen nüüd kokku puutunud tajub midagi
sellest. Milline suhtumine! Otse aukartlikud pilgud. Nad tajuksid kui
mingit ülimat mõju-võimu minu olemuses. See tunne on tõesti jääv
ja on muutnud kogu minu olemist tervikuna. Asja põhi-aluseks on
kuidagi seksuaalsusega seotud. Seda viimast tajuvad eriti tervalt
naised. Plahvatuslik jõud, energeetilisel tasandil kui teravad
energia-lahvatused. --- ja ometi, teadlikus on eraldi-olev,
kontrolliv, --- olen rattast väljas-pool. Kõigest inimlikust nõnda.
Pean õppima sellena elama, kes minust on saanud.
Eilne
öö ja päev. Esmalt, -- sisuliselt ma võrgutasin juuksuri-preili,
nii-öelda proovides oma jõudu. Kuidas nad seal küll vaatasid!
Imetlusega? Jahmunult? Tundub, et tegemist mõneti rasputinliku
fenomeniga. Seksuaalne mõju-võim mingil teisel tasandil. Nende
naiste käitumisest oli näha, et nad teavad midagi säärastest
juhtumitest nagu minu oma nüüd. Asi mis vaja välja selgitada. Mida
ma siia kirjuta, kas ma siis ei tea ise juba piisavalt palju sellest.
Kõik, eranditult kõik! teised inimesed meenutasid mulle koeri, kes
tunnevad ära oma isanda. Mitte ainult noored, ka minust vanemad olid
tänulikud, kui neile tähelepanu pöörasin -- "säärane
kellest tulevad meile valitsejad". Mingeid nüansse seejuures.
Üldiselt meenutab see mulle "sipelgate elu". Tüdrukud on
igati tähelepanelikumad , proovisid igati minu pilgu alla sattuda
ja isegi kehaliselt kontakti saavutada (!) Saab üha kindlamaks, et
sisuliselt kõik nendest vabadest noortest naistest oleks õnnelik,
kui peaksin kellegi kasuks otsustama.
Selle
seletamatu mõju-võimu olemus peitubki aga selles, et mina
enam ei 'pea'.
Seda see kõik tähendaki. Kui ma ei taha, siis ma ka ei
'pea'
seda tegema. Seesmist vajadust, sundi enam ei ole. Olen sellest
kõikehõlmavast kütkest vabanenud, mis inimesi harilikult maailma
külge seob. Seda just, mõned neist juba mõistavad. Kohkunud
respekti-tunne. See on võimalik. Mõnel üksikul. Seda teada ja olla
siiski veel vaba. Ma olen suutnud säilitada mingi teadlikuse osa,
mille enamus on pidanud loovutama. Ja tunnevad nad end minu
juures-olekul tundub, et kuidagi "alt-üles" vaatavana.
Muidugi on sellest kõigest toimunust kirjutada püüdmine üsna
võimatu asi. Ma ei saa kirjutada oma kurbusest. Pean õppima ---
tänama oma saatust. Selleks piisab kui jälgida inimesi. Nad ei ole
sugugi nii rahul need "pidutsejad", teavad, et on üksnes
"liiki säilitavaks materjaliks". 'Kala-mehed
ei nuta'…
Sisuliselt
leidis aset see, et näitasin end korraks "paljalt" ja
sattusin kohe löögi alla, mida vaid vähesed üle elavad. Nad kas
painduvad või murduvad. Mind aga ei saa enam tabada. Eelneva
distsiplineeritud ja laitmatu eluga olin kogunud 'piisvalt
isikliku jõudu',
et suutsin surve all – 'kõrvale
asetuda'.
'Nihutasin'
end 'löögi'
alt ära. Saan ilmselt veenduda, et kogen üha seda 'au-kartliku'
suhtumist.
Jäin peale vaid seetõttu, et selle 'löögi'
kogu võimususe ajastasin mina ise. Otse-öeldes -- ma provotseerisin
seda. Saavutamaks paregust – avardunud teadlikuse asukohta. Kui
avar on nüüd 'minu'
"mängu-maa"
võrreldes nende inim-sipelgate omaga! Ka selles saan veenduda. Eile
öösel panin end proovile ja jäin peale, näitasin oma mõju-jõudu.
Minu ainuke vabadus on valida ise-oma rada. Üle liig-inimliku.
Ilmselt tuleb oma jõudu pisult üha "tõestada". Aga
tõsist
'ohtu'
enam ei ole. Ma jäin ellu. Ühena vähestest kõigi nende
"mõrvatute" hulgas. Tuleb vaadata mida oma eluga peale
hakata.
CASTANEDA:
„... Nõiduse selgitamisel on nõidadel kaks võimalust. Üks on
rääkida kujundlikult kui maagiliste omadustega maailmast. Teine on
selgitada oma tegevust abstraktsetes terminites, mis nende
tegevusalaga sobivad.“ /.../ „“See tähendab, et suudad täpselt
ja konkreetselt juhtida oma unenäo üldsituatsiooni“ /.../
„Muidugi on see võimalik. See kontroll ei erine sugugi
kontrollist, mis meil on igas meie igapäevaelus ettetulevas
situatsioonis.““, (lk. 24). „... Üldisemalt nimetas ta
unenäotähelepanuks üht meie teadvuse mõistetamatut tahku, mis
eksisteerib omaette, oodates hetke, mil me teda kutsume, hetke, mil
me anname talle eesmärgi; see on meie varjatud omadus, mis on meis
kõigis olemas, kuid mida me oma igapäevaelus kunagi ei kasuta.“,
(lk. 25).
„...
Taotleda tähendab soovida soovimata, teha tegemata. Võta vastu
taotluse väljakutse...“ /.../ „Taotlemine on palju lihtsam ja
samal ajal palju keerukam. See nõuab kujutlusvõimet,
enesedistsipliini ja sihikindlust.“, (lk. 28). „... Selle
saavutamise eelduseks on aga üksnes energia. Nõiad saavad selle
energia, kui jaotavad arukamal viisil ümber energia, mis neil on
igapäevamaailma tajumiseks.“, (lk. 33). „... et alguses on kõige
raskem lõhkuda barjääri, mis takistab meid toomast unenägu oma
teadlikku tähelepanusse.“ /.../ „... - igatahes minule tundus
see küll kangesti psühholoogilise barjäärina, mille on loonud
meie sotsiaalsus, mis hindab kõrgelt unenägude ignoreerimist.“,
(lk. 36).
„...
Igal võimalusel rõhutas don Juan, et energia, mis on vajalik
unenäotähelepanu vabastamiseks sotsiaalsetest köidikutest,
saadakse meie olemasoleva energia ümberkorraldamise teel. Õigemini
poleks ta saanud öelda. Unenäotähelepanu esilekerkimine on elu
ümberkujundamise otsene tagajärg. Kuna meil ei ole võimalik, nagu
don Juan ütles, vajaliku tõuke saamiseks ühendada end ühegi
välise energiaallikaga, tuleb kõik oma jõupingutsed suunata
olemasoleva energia ümberkorraldamisele.“, (lk. 37). „...“Sa
tead praegu universumi saladustest palju rohkem kui sa oma
ratsionaalsel tasandil arvatagi oskad. See on juba kord meie,
inimeste, häda – teada universumi saladustest rohkem kui me
arvatagi oskame.“, (lk. 61).
„...“Meile
pole küll õpetatud unenägusi tõsise uurimisvaldkonnana võtma,
aga see ei tähenda sugugi, et nad ka tegelikult seda ei ole““,
(lk. 64). „... Olin niigi temaga täiesti
nõus, vaatamata sellele, et ma ei teadnud kõik tagamaid. Temaga
nõustumine oli pigem mingi tunne, mis lähtus kusagilt kaugelt,
mingi iidne teadmine, mille ma olin kaotanud ja mis nüüd pikkamööda
leidis taas tee minuni.“, (lk. 68).68
„...
Ma olen juba loovutanud end jõule, mis valitseb minu saatust.
Ma
ei klammerdu, seega pole mul midagi kaitsta.
Mul
pole mõtteid, seega ma näen.
Ma
ei karda midagi, seega mäletan ma iseennast.
Kirgas
ja loobunud kõigest, lendan ma Kotkast mööda,
vabadusse.“,
lk. 245.
„...
Ya me di al poder que a mi destino rige.
No
me agarro ya de nada,
para
asi no tener nada que defender.
No
tengo pensamientos, para asi poder ver
No
temo ya a nada,
para
asi poder acordarme de mi.
Sereno
y desprendido,
me
dejara el aquila pasar a la libertad.“ (lk. 245-246.)69
____________________________________________________________________________________________________________________________________________________________
1
CARLOS
CASTANEDA,. “DON JUANI ÕPETUSED. YAQUI (INDIAANLASTE) TEADMISTE
TEE”;“THE TEACHINGS OF DON YUAN” // Tõlge: Urmas Lipand,
Pärnu, 1995, Kirjastus:”Chiron”, lk. – 3—151 // New York,
1968.
2
C. Castaneda: Ibid. Lk.: 40-65.
3
Siinkohal
teisel korral antud mastaapse kirjanuku nagu Carlos
Castaneda
raamatutest. Tegemist on antud blogis teise Castaneda tsitaatide
valimikuga (ja oma kirjutisega). Kasutatud on tsitaate autori
koguloomingust. Teoste markeeringuks on raamatu (järjekorra-)number.
[Vastavalt: I-IX.
raamat]
(Ainsana ei ole kasutatud 3. raamatut siinkohal („Journey
to Ixtlan“).
Kuid antud blogis varem avaldatuna on ka selle teose tsitaatide
valik edastatud. (Castaneda tsitaadid, antud blogi, veebruar 2014
aastal). Selle blogi 1. ja 2. Castaneda tsitaatide valmiku
kokkulangevus on minimaalne (mõned laused vahest). Sisuliselt, ja
rõhutatult just subjetiivses plaanis, võrdub nende kahe Castaneda
tsitaadide vahendused siin blogis kui mainit autori teoste
läbilugemisega. Mis muidugi tähendab ju vaid seda, et tuleb
pöörduda originaalide poole. [Kõikvõimalikud pretensioonid,
kommentaarid, jms. on teretulnud antud tsitaadi-valikut sisaldava
kirjutise ja blogi autori maili aadressile nagu: lybeck14@gmail.com
]
4
[I.]
Carlos Castaneda: „The Teachings of Don Juan. A Yaqui Way of
Knowledge.“ („Don Juani õpetused. Yaqui (indiaanlaste)
teadmiste tee“). Pärnu, 1995. Kirjastus: „Chiron“. Tõlkinud:
Urmas Lipand. Lk.: 3-151. [C: New York, 1968.] (Lehekülje numbrid
täpsemalt on teksti sees.)
5
C. Castaneda, Ibid. Lk.: 83-125.
6
[I.]
Carlos Castaneda: „The Teachings of Don Juan. A Yaqui Way of
Knowledge.“ („Don Juani õpetused. Yaqui (indiaanlaste)
teadmiste tee“). Ibid.,
lk.: 67-149.
7
CARLOS CASTANEDA, II. “ERALDIOLEV REAALSUS” // “A SEPARATE
REALITY: FUTER CONVERSATIONS WITH DON JUAN.” // Tõlkinud: Urmas
Lipand; Pärnu, 1995, Kirjastus: “Chiron”, LK: 3-226´Tsitaadid:
lk.: 20-40.
8
[II.]
Carlos Castaneda: „A Separate Reality: Further Conversations With
Don Juan.“ („Eraldiolev reaalsus.“) Pärnu, 1995. Kirjastus:
„Chiron“. Tõlkinud: Urmas Lipand. Lk.: 3-226. (Tsitaadid siin:
lk. 8-65.)
9
C. Castaneda, Ibid. Lk.71-106.
10
C. Castaneda: Ibid. Lk. 107-124.
11
C. Castaneda. Ibid. Lk.:
125-128.
12
[II.]
Carlos Castaneda: „A Separate Reality: Further Conversations With
Don Juan.“ („Eraldiolev reaalsus.“), Ibid.
(Lk.: 71-105.)
13
C. Castaneda. Ibid. Lk.: 129-167.
14
[II.]
Carlos Castaneda: „A Separate Reality: Further Conversations With
Don Juan.“ („Eraldiolev reaalsus.“)
Ibid.
(Tsitaadid siin: lk.: 123-220.)
15
C. Castaneda. Ibid. Lk.: 170-226.
16
[IV.]
Carlos Castaneda: „Tales of Power.“ („Jutustused jõust.“)
Pärnu, 1994. Tõlkinud: Urmas Lipand. Lk.: 7-267. [New York, 1974.]
(Tsitaadid siin: lk.: 24-93.).
17
CARLOS CASTANEDA: “JOURNEY TO IXTLAN”. (The Lesson of Don
Juan).” Copyright: New York, 1974. // “Teekond IXTLANI”. (Don
Juani õppetunnid”)”.
// Tõlkinud Markus ja Enn Vetemaa. // A/S “Mandala”// Pärnu
1999. // Esmatrükk: Tallinn, 1992. // “Kupar”. // Lk.: 5—247.
// Tsitaadid: lk: 6-79.
18
C. Castaneda. Ibid. Lk.: 85-132.
19
C. Castaneda. Ibid. Lk. 132- 246.
20
CARLOS CASTANEDA: ( IV). “JUTUSTUSED JÕUST”, “TALES OF
POWER”,
Tõlkinud:
Urmas Lipand, Pärnu 1994; // Copyright: 1974 // LK: 5-267. //
Tsitaadid: lk.: 9-46.
21
C. Castaneda. Ibid. Lk.: 63-208.
22
C. Castaneda. Ibid. Lk.: 213-221.
23
C. Castaneda. Ibid. Lk.: 225-266.
24
[IV.]
Carlos Castaneda: „Tales of Power.“ („Jutustused jõust.“).
Ibid.
(Tsitaadid siin: lk.: 93-257.)
25
CARLOS
CASTANEDA; (V). “JÕU TEINE RING” // “THE SECOND RING OF
POWER” //
Tõlkinud:
Urmas Lipand; // Pärnu , 1995 //Kirjastus: “Chiron”; //
Kaaneillustratsioon: NAVITROLLA; // Copyright Laws: 1977. // LK:
3-236. Tsitaadid. lk.: 21-146.
26
C. Castaneda: Ibid. Lk.: 147-230.
27
[V.]
Carlos Castaneda: „The Second Ring of Power.“ („Jõu teine
ring“.) Pärnu, 1995. Kirjastus: „Chiron“. Tõlkinud: Urmas
Lipand. Lk.: 3-236. [New York, 1977.] (Tsitaadid siin: lk.:
39-106.).
28
CARLOS CASTANEDA: “KOTKA AND” // “THE EAGEL’S GIFT” //
Tõlkinud:
Urmas Lipand. // Pärnu 1995, // Kirjastus: “CHIRON”. //
Copyright Laws: NEW YORK: 1981, // Tsitaadid lk.: 5-19.
29
C. Castaneda. Ibid. Lk.: 20-115.
30
C. Castaneda. Ibid. Lk.: 131-146.
31
C. Castaneda. Ibid. Lk.: 148-223.
32
[V.]
Carlos Castaneda: „The Second Ring of Power.“ („Jõu teine
ring“.) (Tsitaadid siin: lk.: 112-190.).
33
CARLOS
CASTANEDA: “SISEMINE TULI” // “THE FIRE FROM WITHIN”.
Tõlkinud:
Urmas Lipand, Pärnu, 1995. // Kirjastus: “Chiron”. // LK. –
3—231. // Tsitaadid lk.: 6-20.
34
C. Castaneda. Ibid. Lk.: 21-36.
35
C. Castaneda. Ibid. Lk.: 37-103.
36
[V.]
Carlos Castaneda: „The Second Ring of Power.“ („Jõu teine
ring“.) (Tsitaadid siin: lk.: 193-231).
37
C. Castaneda. Ibid. Lk.: 106-129
38
C. Castaneda. Ibid. Lk.: 135-155.
39
C. Castaneda. Ibid. Lk.: 156-214.
40
[VI.]
Carlos Castaneda: „The Eagle´s Gift.“ („Kotka and“.) Pärnu,
1995. Kirjastus: „Chiron“. Tõlkinud: Urmas Lipand. Lk.: 5-251.
[New York, 1981.] (Tsitaadid siin: lk.: 7-30.)
Tõlkinud:
Urmas Lipand, // Pärnu, 1995. // Kirjastus: “Chiron”. LK. –
5. – 208 //Tsitaadid lk.: 6-26.
42
C. Castaneda. Ibid. Lk.: 27-37.
43
[VI.]
Carlos Castaneda: „The Eagle´s Gift.“ („Kotka and“.)
(Tsitaadidi siin: lk.: 91-130.)
44
C. Castaneda. Ibid. Lk.: 39-59.
45
[IX.]
Carlos
Castaneda: „The Art of Dreaming“. („Unenägemise kunst“).
(Tsitaadid siin: lk.: 130-209.)
46
C. Castaneda. Ibid. Lk.: 61-84.
47
[VI.]
Carlos Castaneda: „The Eagle´s Gift.“ („Kotka and“.)
(Tsitaadid siin: lk.: 137-211.)
48
C. Castaneda. Ibid. Lk.: 85-102.
50
C. Castaneda. Ibid. Lk.: 131-182.
51
[VII.]
Carlos Castaneda: „The Fire Fom Within: Teachings of Nagual Don
Juan.“ („Sisemine tuli“). Pärnu, 1995. Kirjastus: „Chiron“.
Tõlkinud: Urmas Lipand. Lk.: 3-231. (Tsitadid siin: lk.: 6-26.)
52
CARLOS CASTANEDA: “UNENÄGEMISE KUNST” // “THE ART OF
DREAMING”. Tõlkinud: Kadri-Ülle ja Vello Masing. // Pärnu 1996.
// Kirjastus: “Chiron”. // Copyright Laws: 1993, //Lk. 5 –
219. // Tsitaadid lk.: 5-49.
53
[VII.]
Carlos Castaneda: „The Fire Fom Within: Teachings of Nagual Don
Juan.“ („Sisemine tuli“). (Tsitaaadid siin: lk.: 29-37.)
54
C. Castaneda. Ibid. Lk.: 59-134.
55
[VII.]
Carlos Castaneda: „The Fire Fom Within: Teachings of Nagual Don
Juan.“ („Sisemine tuli“). (Tsiataadid siin: lk.: 45-89.)
56
C. Castaneda. Ibid. Lk.: 147-174.
57
C. Castaneda. Ibid. Lk.: 187-219.
58
VICTOR
SANCHEZ: “DON CARLOSE ÕPETUS. Carlos Castaneda raamatute
praktilne kasutamine.”; Tallinn,
1997. Lk.: 3-351. Tsitaadid lk.: 7-38.
59
[VII.]
Carlos Castaneda: „The Fire Fom Within: Teachings of Nagual Don
Juan.“ („Sisemine tuli“). (Tsitaadid siin: lk.: 111-145.)
60
V.Sanchez. Ibid. Lk.: 39-105.
61
[IX.]
Carlos
Castaneda: „The Art of Dreaming“. („Unenägemise kunst“).
Pärnu, 1996. Kirjastus: „Chiron“. Tõlkinud: Kadri-Ülle &
Vello Masing. Lk.: 5-219. [C: 1993.] (Tsitaadid siin: lk.: 72-96.)
63
[VII.]
Carlos Castaneda: „The Fire Fom Within: Teachings of Nagual Don
Juan.“ („Sisemine tuli“). (Tsitaadid siin: lk.: 146-221.)
64
[VIII.]
Carlos Castaneda: „The Power of Silence“. („Vaikuse jõud“).
Pärnu, 1995. Kirjastus: „Chiron“. Tõlkinud: Urmas Lipand. Lk.:
5-208.(Tsitaadid siin: lk.: 6-42.)
65
[VIII.]
Carlos Castaneda: „The Power of Silence“. („Vaikuse jõud“).
(Tsitaadid siin: lk.: 46-120.)
66
[VIII.]
Carlos Castaneda: „The Power of Silence“. („Vaikuse jõud“).
(Tsitaadid siin: lk.: 129-193.)
67
[IX.]
Carlos
Castaneda: „The Art of Dreaming“. („Unenägemise kunst“).
Pärnu, 1996. Kirjastus: „Chiron“. Tõlkinud: Kadri-Ülle &
Vello Masing. Lk.: 5-219. [C: 1993.] (Tsitaadid siin: lk.: 5-16.)
68
[IX.]
Carlos
Castaneda: „The Art of Dreaming“. („Unenägemise kunst“).
(Tsitaadid siin: lk.: 24-68.)
69
[VI.]
Carlos Castaneda: „The Eagle´s Gift.“ („Kotka and“.)
(Luuletused siis siin: lk.: 245-246.). THE END.