Neljapäev, 16. veebruar 2017

J. Vuorinen: "Esteetika klassikud" (IV. osa).

JYRI VUORINEN:
ESTEETIKA KLASSIKUD.“ (IV. osa.)


BEARDSLEY

20 sajandi esteetika


Esteetiline arutelu on olnud 20 sajandil elav ja mitmekülgne. Minu antud raamatu selle osa puhul on kohane kasutada seda laiemat tausta, millele esteetiline mõtlemine on nõjatunud. Piirdun kolme suundumusega, milleks on: marksism, fenomenoloogia ja analüütiline filosoofia. Peale nende vaatlen veel ka psühholoogilist esteetikat ja semiootilist kunstikäsitlust.
Igal suundumusel on omad klassikud, aga täpsema esitlemise objektiks olen valinud analüütilist filosoofiat esindava Monroe C. Beardsley. Tema ideed on huvitavad nii ilu kui ka kunsti filosoofiaga seoses, see on üksikasjalik ja on näidanud suunda ka hilisematele mõtisklustele.


Psühholoogia

Ameerika Ühendriikide mõtleja nagu George Santayana oli eelmise sajandi alguses vastaspooleks crocelikule idealismile; ta käsitles ilu ja kunsti prombleemne pragmaatiliselt, apelleerides argi-kogemusele.
Tunnestamis-teoreetikud olid pakkunud välja, et inimene projetseerib oma tunded välistele objektidele ja näeb nõnda nt loojangutaevast kurvameelse või rahulikuna. Veidi sellel kombel pidas Sanatayana ilu “objektiviseeritud heameeleks”.1
Kui janune inimene joob vett, tunneb ta meeldivat tunnet oma kurgus; kui õpilane saab hea hinde geograafia eksamil, muutub ta rõõmsaks. Nendel juhtudel tajutakse heameelt erinevana veest või eksamihindest. Vahel võib siiski objekt põhjustada heameelt nõnda, et see heameele tunne seguneb eraldamatult tajumusliku antusega ja me ei ole eraldatuna teadlikud objektist ega selle poolt esile kutsutud emotsioonist. Siis nimetame objekti ilusaks:
“[...] Ilu on meelehea tunne, mida peetakse objekti omaduseks.”2
Ilu on teiste sõnadega objektiviseeritud positiivne enese-küllane väärtus.
Objektiviseerumise põhjendusel erineb see aistingulisest naudingust, positiivsuse ja enese-küllalise väärtusena erineb see moraalsetest väärtustest, mis Sanatayana kohaselt on sageli negatiivsed ja vahendatud. Moraalis on küsimus kurja vältimises (“ära tee seda”) ja hüvelisuse saavutamisest mingi vaheetappi kaudu (“tee nõnda et juhtuks nõnda”).
Ilu võrsub Sanatayana meelest kolmest juurest. Materiaalne ilu, nt värvide kirkus või hääle kõla on kogu muu ilu aluseks. Sellele lisanduvalt võib esile tulla vormi ilu, erinevate osade ühendatus teineteisega nt sümmeetria või objekti ideaalkuju kohaselt. Kuid ainuüksi vormiline täiuslikkus üksinda pole piisab, nt matemaatika ei saa olla ilus.
Kolmandaks mõjub väljenduse ilu. Santayana seletas väljendust viidates 18 sajandil populaarne olnud assotsiatsioonile. Küsimuse all on väljendus, kui mingi objekt liitub assotsiatiivsel kombel mõne teisega, kuid siiski nõnda, et teine ei eristu selgelt esimesest vaid jääb selle ümber teatud väreluseks või atmosfääriks. Kui ühendan oma mõtteis Mercedes Benzi jõukusega nii, et jõukuse idee jääb sobivalt ebamääraseks, autot ümbritsevaks säraks, siis ühendan jõukuse meeldivuse autoga ja teen sellest nõnda ühe iluelamuse osateguri.
Traditsioonilisel kombel pidas Santayana teaduse eesmärkiks tõde ja kunsti eesmärgiks ilu. See kaheksjagamine ei olnud siiski tingimatu, kuna teaduse tulemuste väärtus on ka esteetiline, selles mõttes, et kui teadus avab haaravaid horisonte, ja kunst seevastu kasutab tõde ilu teenistuses: sobiv tõesus mängib oma rolli, et luua teose ümber sügav-mõttelisuse atmosfäär, mis kuulub väljenduse ilu juurde.

Edward Bullogh sai eelmise aastasaja alguses kuulsaks tuues erialasesse arutelusse psüühilise distantsi ehk esteetilise distantsi mõiste. Tema kohaselt adume isegi ebameeldivat objekti ilusana, kui meil õnnestub saavutada selles suhtest teatud distants.
Näiteks on udu laevaga reisijatele pigem midagi halba: laev võib hilineda või sõita kari otsa ja tekil on külm. Kui meil aga siiski õnnestub eristada udu neist meie praktilistest vajadustest ja eesmärkidest, võime näha seda millegi ilusana: märkame veepinna kreemjat tüünust või udu pehmust, mis meenutab läbinähtamatut piima.
Psüühiline distants eristab objekti praktilisest elust ja nopib sellest ilu seisukohalt olemuslikke jooni. Bulloghi meelest heiastab kunst maailma nähes seda esteetiliselt distantsilt, aga liigne vahemaa viib tehislikkuseni, veretuseni ja meeletusteni.

Sigmund Freudi rajatud psühhoanalüüsi kohaselt on üritatud ka selgitama kunstilist loomist ja vastuvõtja kunstinaudingut. Freud ise mõtles et kunstnik on teatud unelmatesse põgenev neurootik, kes siiski oma kunsti abil leiab taas tee inimliku üldisuse juurde: teosed avaldavad mõju teistele inimestele, ja nõnda saavutab kunstnik nii edu kui ka mõju.
Kujupsühholoogid3 on avaldanud mõju kunsti uurimisele rõhutades kujude primaarsust osateguritega võrreldes. Nt meloodia säilitab oma loomuse, isegi kui kõik selle helid vahetataks oktaavi võrra kõrgemateks, või kaks ajalises ja ruumilises mõttes valgus-sähvatust nähakse ühe valguse liikumisena ühest kohast teise (seda kasutatakse ära mõningates valgusreklaamides). Paistab siis nõndamoodi et objektid vormuvad tähele-panemise protsessis kujult headeks, ts võimalikult lihtsaiks, sümmeetrilisteks, reeglipärasteks, jatkuvaiks ja suletuiks. Inimene eristab teineteisest kujundi ja selle tausta, ja näeb ühtse tervikuna midagi, mille elemendid on sarnased, teineteisele lähedal, ühesuunalised või millel on ühine äärejoon või mis piiritlevad mingit nähtumust.
Tähtsaimaks kujuteooria innustusel sündinuks kunstiuurimuseks on Rudolf Arnheimi Art and Visual Perception ( Kunst ja nägemis-tähelepanek 1954). Selles teoses selgitatakse muuhulgas, kuidas teatud kujud täiustuvad tähele-panemise protsessi käigus, kuidas mõningates kujudes on seesmine pinge, et kujundi tausta kujustamine on ka tõesti tähtis ja et objekte üritatakse näha harmoonilistena.
Kujundipsühholoogia rõhutas oma selgitustes ajufüsioloogiale (nt elektriärrituste levimisele). Seevastu aga Ernst Gombrich rõhutas oma teoses Art and Illusion (Kunst ja illusioon 1960) inimese normaalsele kombele hankida informatsiooni korjates kokku ennatlikke oletusi. Ta küsis et miks on tõelisus-illusioonile apelleerival kujutaval kunstil oma ajalugu, miks on areng primitiivsest maagilisest märgikunstist realismi vahendusel kuni impressionismini võtnud aega tuhandeid aastaid. Miski ei võiks vaid lihtsalt jäljendada seda mida nähakse? Ta vastab et nägevust taotletakse alati eelnevat skeemi muutes samal kombel nagu lumememme valmistades asetatakse esmalt kolm lumepalli üksteise peale ja alles siis kujundades seda soovi kohaselt. On võtnud palju aega leida, leiutada ja levitada üldisesse teadvusesse erilisi illusioonile eelnevaid skeeme, nagu lühendid, varjude mäng ja sobivad värvi-kombinatsioonid.


Marksism

Karl Marx ja Friedrich Engels ei rajanud oma esteetikat, aga hiljem on arendatud marksistlikku kunstikäsitlust võttes aluseks nende teostes leiduvaid märkusi kunsti ja ilu kohta ja silmas-pidades ka nende loodud üldist filosoofilist konstruktsiooni, dialektilist materialismi.
Lähtepõhimõteteks oli, et kunst on ühiskondliku tajumise osaks või kuulub ideoloogilise pealisehituse juurde koos religiooni, teaduse, filosoofia, moraali, poliitiliste aadete ja õiguslike nägemustega. See pealisehitis on sõltuv ühiskonna baasrajatisest, üle kõige selle majanduslikest suhetest, ts kuidas elatuskaupu toodetakse ja jaotatakse. Orjanduslikes ühiskondades vormub see erinevaks kui feodalistlikes või kapitalistlikes ühiskondades. Teisalt on sellel pealisehitisel oma iseseisvus ja mõjuvõim, ideoloogia kaasabil võidakse muuta ühiskonna olemust erinevaks varasemast. Nõnda on see üldine suhe pigem dialektiline, siis kahepoolne nagu igas vestluseski.
Oma peamise nägemuse kohaselt rõhutasid marksistlikud esteetikud seda ühiskondlikku arengu faasi, millega seoses kunstnik valmistab oma teoseid. Selle tundmist on peetud teose mõistmise ja hindamise seisukohalt vältimatuks.
19 sajandi positivistid olid rõhutanud, et kunst võrsub ühiskondlikust pinnasest aga teisalt pidasid nad kunsti ka propagandaks, muutmiste vahendiks. See kahesuunalisus säilis ka marksismis. Sarnaselt Tolstoile vastustas Georgi Plehanov “kunst kunsti pärast”-liikumist, kuna vaid naudingule orienteeritud kunst toetab valitsevat kiskjamentaliteeti. Sellele järgnes siis kunstiline mandumine, kui siis jällegi eesrindlik kunst oli Plehanovi järgi juba ainult kunstinagi üli-võrdeline.
Kolmas keskne mõte – kunsti tõde – pärines Hegelilt, aga selle täpsemale vormimisele aitas kaas Valdimir Lenini heiastusteooria. Lenini kohaselt heiastab inimese tajumine tegelikkust, ja ta pidas ka kunsti sellise heiastumise, teadmise hankimise ja säilitamise vormiks. Kunsti abil mõistavad inimesed oma elu ja oma suhtestumist ümbritseva maailmaga.
1930-ndatel aastatel kujundatud sotsialistliku realismi teoorias nõuti kunstilt tõde. Andrei Zhdanov:
[...] tuleb tunda elu, et seda võida kujutada tõepärasel kombel kunstilises loomingus, mitte ´skolastiliselt´ ega elutult, mitte vaid ´objektiivse tõelisusena´ vaid pigemini tõelisusena selle revolutsioonilises arengus. Kunstilise pildi tõelisus ja ajalooline täpsus peab liitma ideoloogilise muutmise ülesande ja tööliste õpetamise sotsialismi vaimus. Seda kirjanduse ja kirjanduskriitika meetodit kutsume me sotsialistliku realismi meetodiks.”4
Tõelisuse-kohasus tähendab ühiskonna kujutamist selle revolutsioonilises arengus, ja see on muidugi heaks-kiidetav, kui oletatakse sarnaselt marksistidega, et peamine tõde ühiskonna kohta on revolutsiooniline areng klassivaba ühiskonna suunas. Kapitalismi kirjeldamises tuleb viidata nendele jõududele mis saavad muuta seda teistsuguseks. Kui teoses ei leidu sellist viidet, on see samaaegu kehv propaganda, ja vale kujutlus, kuna on ignoreeritud tähtsat seika. Selles vaimus kritiseerib nt Avner Zis Ionescot:
Ionesco kujutab üsna jõuliselt kapitalismi elu ebainimlikkust, aga ta ei näe jõude, mis suudavad muuta maailma humaansusele rajanedes. Tegelikkuse ühekülgne kujutamine tähendab vältimatul kombel selle võltsimist.”5
Kui kunst on üheks ühiskondliku tajumise osaks ja kajastab tegelikkust muude selle vormidele sarnaselt, mis on siis selle eri-jooneks? Sellele on vastatud kahel erineval viisil. 1) Hegelile sarnaselt on rõhutatud tõe aistitavat ilmnemist, või Aristotelese vaimus on kõneldud ka sellest, et üldist väljendatakse konkreetse ja individuaalse vahendusel, nt nõnda et ühiskonna arendavaid jõude esindab romaanis positiivne kangelane. 2) on samuti viidatud kunsti enda tuumikalale. Poliitiline ideoloogia keskendub klassivõitlusele, õigussüsteem aga omandisuhetele, moraal indiviidi ja ühiskonna omavahelistele suhetele, teadus looduse ja ühiskonna objektiivsetele seadustele jne. Kunsti objektiks on seevastu inimese elu tervikuna võttes, täpsemini sõnastades inimese ühiskondliku olemise vaimne sisu. See tähendab et kunstis kajastatakse tegelikkust inimese kogemis-viiside poolt mõjutatuna, nt taoteldava või eemaletõukavana, ilusana või inetuna.
Kujutavad kunstid nagu kirjandus või skulptuur keskenduvad kujutama tegelikkuse objektide tähendust inimesele, nende rõhuasetus on välises tegelikkuses. Muusika, tants ja arhitektuur keskenduvad subjektiivsele poolele ehk inimese tegelikkuse-relatsioonidele. Ka viimased on tegelikkuse kajastus; nendes leiavad väljenduse ühiskonna või selle alaliigituste tundmisviis, maailmavaade ja ideaalid.
Kunst on siis nõnda marksistliku käsitluse kohaselt muutumise vahend, teadmise ja tõe hankimise vahend, kommunikatsioon inimeste vahel, kogemuste ja väärtus-süsteemide vahendamine.
Aga ilu, mida traditsiooniliselt on peetud kunsti iseloomustavaks jooneks? Ka seda ei ole unustatud: nt Moissej Kagan pidas ilu hea kunsti vältimatuks kuigi mitte ammendavaks kriteeriumiks:
Kunstiteos millel ei ole mingeid esteetilisi kvaliteete, minetab ka oma kunstilise väärtuse; aga kui selle väärtus seisneb vaid ilus, siis ei ole see enam mitte kunstiteos vaid kaunitele looduslikele objektidele sarnane.”6
Teose esteetiline väärtus ei ole teisalt mingi eraldi-asetsev lisand, kuna marksistidele (nagu Hegelgi) eeldab ilu vormilise korrastatuse kõrval ka ideaalsust: ilus kunstiteos osutab parema tuleviku suunas.
Kagan jõuab lõpuks selleni, et kunsti eristavaks jooneks ei ole mingi eraldiseisev seik vaid nimelt just sellise puudumine; kunst on ainulaadne, kuna selles ühinevad inimese teised tegevusvormid:
Erinevalt kõikidest teistest inimtegevuse produktidest (teadusest, tehnikast, keelest jne) on kunstil vaieldamatul kombel polüfunktsionaalne loomus, võime sooritada üsna erinevaid ühiskondlikke ülesandeid.
Teisti kui teadus või keel või muud ühiskondlikust tegevusest eristunud vormid, mille ülesandeks on rahuldada mingit inimlikku vajadust, osutub kunst olevat inimesele vajalik indiviidi ühiskondliku tervik-kasvatuse vahendina; see toetab tema emotsionaalset ja intellektuaalset arengut. Kunsti ülesandeks on ka säilitada indiviidi ühendus inimkonna kogunenud kollektiivsete kogemustega ja igivana tarkusega, nagu ka inimese konkreetsete ühiskondlike ja ajalooliste huvidega, pürgimuste ja ideaalidega.”7
Marksistlikku kunstifilosoofiat on esinenud ka väljaspool endist Nõukogude Liitu. Tegelikult arendas sotsialistliku realismi teooriat ennekõike ungarlane Georg Lukacs. Ta rõhutas muuhulgas, et kunstiteoses ühineb üldine ja individuaalne, et teadus uurib tegelikkuse objekte iseendast võetuna kui kunst jällegi uurib nende tähendust meie jaoks või et sotsialistlik realism erineb pelgast tõsiasjade kujutamisest (naturalism) ja teisalt ka küündimatust subjektivsismist (modernism).
Teistest marksistidest mainitagu Bertol Brechti ja Theodor W. Adornot, kes olid vastu Lukacsi “ortodoksele” nägemusele. 1930-ndatel aastatel tahtis Brecht väljendada realismi mõistet modernismiga seoses, pigemini ekspressionismile sarnaselt, tema meelest paljastab tõeline realism valitseva arusaama olevat valitsejate arusaam, ts paneb vastuvõtja mõtlema. Seda eesmärki võivad teenida vägagi erinevad kunstilised stilistilised vahendid.
Adorno polemiseeris Lukacsiga 1950-ndatel ja 1960-ndatel aastatel. Ta pidas nii valitsevat kodanlikku kui ka sotsialistlikku ühiskonda täiesti halbadeks, täielikult manipuleerituteks; mingeid uuendusmeelseid jõude ei ole näha; üksik-inimene ei suuda mõjutada riigimasina tegevust ega seda kontrollivaid rühmi; kultuuritööstus (filmindus, populaarmuusika jne) lamendab kõike individuaalset. Sellises olukorras oli Lukacsi realism Adorno meelest petliku kaanepildi kordamine. Vaid ainult Becketi või Schönbergi vaimus tehtud äärmuslikult modernistlik kunstiteos või vangistada ühiskondlikku tegelikkuse olemuse.:
Selleks et kunstiteosed võiksid pidada vastu keset tegelikkuse äärmuslikkust ja süngust, tuleb neil muutuda selle sarnaseks – kui ei taha olla vaid pelgalt müüdavaks lohutuseks. Nüüdisajal on radikaalne kunst sama nagu sünge kunst; selle taustavärviks on must.”8
Vaid selline teos võib funktsioneerida nüüdse ühiskonna kriitikana ja vihjata teistsuguse tegelikkuse võimalusele. Adorno mõtles siis sarnaselt Tolstoile, milline oleks inimese ja ühiskonna seisukohalt hea modernne kunst, kuid jõudis vastupidistele tulemustele.


Fenomenoloogia

Fenomenoloogia rajas 20 sajandi alguses Edmund Husserl. See rajanes Franz Brentano kombele eristada meeleilmingud füüsikalistest ilmingutest sel põhjendusel, et need on millelegi suunitletud. Kui näen, näen midagi (isegi kui see on vaid illusioon); kui armastan, armastan midagi või kedagi; kui mõtlen, siis mõtlen millestki jne. Meeleilmingute objekti kutsus Brentano intentsionaalseks objektiks. Kui poiss kardab kummitust, siis on tema kartuse intentsionaalseks objektiks kummitus, kuigi kummitust ka olemaski ei oleks ja hirmu vallandajaks oleks olnud vaid rõdul liikuv kass.
Fenomenoloogia on ilmingute ehk meeleliste olukordade sisude või objektide analüüs. See ei ole kehtiv mitte vaid ühe inimese puhul, kuna erinevate inimeste meeleiste olukordade objektiks võib olla sama intentsionaalne objekt. Eesmärgiks on defineerida meeleolu sisu selle äärmises lihtsustatuses; antud ilming redutseeritakse iseendaks sellisena nagu see ka tegelikult uurijale ilmneb. Püritakse puhta kogemise poole või puhta vaatlemise poole elimineerides või “sulustades” erilised otsustamisega saavutatud ainesed, nt objektiga liidendatud teoreetilised oletused, praktilised liidesed või küsimus eksistentsi järele. Seejärel muudetakse lihtsustamise tulemust mõtteis ja püritakse eraldama erinevate muundustes kindlalt säilivat, ja nõnda jõutakse uuritava nähtumuse olemuse, eidose adumiseni. Husserli järgi on mõnedes kunstiteostes saavutatud selline ilmingu olemus.
Fenomenoloogia seondub loomulikul kombel esteetikaga, kuna see on huvitatud inimliku kogemuse täpsest kirjeldamisest selle kogu mitmekesisuses, kaasa arvatud sellised kogemuse jooned nagu maastiku rahulikkus või maali energilisus, mida on sageli peetud ilu poolest tähtsateks. Teiseks võidakse fenomenoloogilist reduktsiooni pidada analoogiliseks esteetilisele elamusele, kuna mõlemal juhul objekti tegelik olemasolemine “asetatakse sulgudesse”, nt filmi vaadates elatakse kaasa kangelasele, kuigi kogu film on fantaasia-produkt.
Poolakas Roman Ingarden oli Husserli õpilane ja kohandas tema mõtteid kunstiga, esmalt kirjandusega oma teoses Das Literarische Kunstwerk (Kirjanduslik kunstiteos 1931). Ta mõtiskles kunsti ontoloogia üle, küsimusese üle kunstiteose olemisviisist. Kunstiteos ei ole numbrile sarnanev abstraktsionism ega ka valule sarnanev meeleilming. See ei ole ka füüsikaline objekt, nt luuletus ole sama kui paberil oleva trükivärvi jäljed. Kunstiteos on sõltuv oma füüsilisest alusest aga ka inimese tähelepanuvõimest ja mõistmisest, ja nõnda pakkuski Ingarden välja, et kunstiteos on intentsionaalne objekt:
[...] kunstiteosed (pildid, skulptuurid, arhitektuuri toodang, heliteosed, luuletused) on omalaadsed intentsionaalsed vormid, mis vajavad küll muuhulgas oma eksistentsile füüsilist alust, ja saavutavad selle mõnede füüsiliste, seda eesmärki taotlevate ja selleks kohandatud esemete abil, aga oma olemuslike omaduste poolest ületavad nad tugevalt oma füüsikaliste aluste piirid.”9
Ingardeni järgi on teoses mitmeid ebamäärasusi, tühju kohti ja peituvaid võimalusi, see on sõna-sõnalt loomuomane ehk skemaatiline. Vaadeldes teost täiendavad ehk konkretiseerivad inimesed seda ja nõnda loob igaüks erineva esteetilise objekti, mis tekib siis kunstiteose põhjal ja on sellele sarnaselt intentsionaalne objekt. On võimalik,
et sama kunstiteos konkretiseerub individuaalsetel juhtudel erineval kombel, nõnda et vahel eemaldub selle ebamäärasustest üks osa, teisalt aga teine valik ja erinevad potentsiaalsed teemad aktualiseeruvad. See viib selleni, et sama kunstiteose individuaalse vaatlemise puhul võib moodustuda erinevaid esteetilisi objekte, mis sisaldavad erinevaid aksioloogilisi kvaliteete ja mida seega võidakse õigustatult hinnata erineval kombel.”10
Teos saab lõpliku kuju elamuses, aga kõik elamused (konkretiseeringud, esteetilised objektid) ei ole sama väärtusega. Need võivad olla puudulikud, nõnda et inimene kogeb hea teose olevat üksluise, või võivad need olla ekslikud, nõnda et kogetu väärtus ei olegi tegelikult teose väärtus. Kuigi nõnda siis kunstiteose ja selle pinnalt arendatud esteetilise objekti olemasolu on Ingardeni järgi sõltuv inimesest, ta siiski ei poolda väärtusrelativismi.

Husserl kõneles ka oma hilisemal perioodil elamusmaailmast (Lebenswelt), mis moodustub inimese kogemuste tervikust, sellest kuidas asjad paiknevad tema vaatenurgast, millised need näivad olevat. Mis roll on kunstil selles tervikus? Kas kunst on kahjutu lõbu või on sel mingi sügavam tähendus?
Sakslase Martin Heideggeri meelest ei peaks kunst piirduma pelkade meeldivate tundeelamuste tekitamisega; head kunstiteos ei tohiks võrrelda hea pagaritootega. Selles on ta samal arvamusel Tolstoiga, aga otsides kunstile tähtsamat rolli inimeste elus, läheneb ta Hegeli seisukohtadele, kelle jaoks oli kunst tõe juurde jõudmine, võimalus selgitada välja inimese võimalusi.
Heideggeri järgi leiab (heas või tegelikus) kunstiteoses aset tõde. See avab või rajab maailma, terviku milles asjad saavad tähenduse ehk asetuvad teatud suhetesse ja muutuvad rohkem või vähem tähtsateks. Nt Kreeka tempel
liidab ja samas kogub enda ümber kõikide nende teede ja suhete ühtsuse, milles sünd ja surm, ebaõnn ja õnnistus, võit ja häbi, vastupidavus ja nõrkus annavad inimese olemusele tema saatuse kuju. Nende avatud suhete valitsev laialdavus on selle ajaloolise rahva maailm.”11
Teiseks näiteks on van Goghi maal kingadest. See maal näitab Heideggeri meelest seda joont, millesse see osana kuulub ehk maanaise maailma:
Kingade kulunud sisu tumedast avast tõuseb esile töö-askelduste paine. Kingade raske kaalu juurde kuulub aeglase kõndimise sitkus pikki põllu kaugele ulatuvaid ja alati sarnaseid vagusi, mille kohal tuhiseb jäine tuul. [...] Kingades väreleb maa salajane kutse, selle küpsenud vilja hääletu kinkimine ja selle seletamatu keeldumine talvise põllu tühjas rahus. Sellest vahendist õhkub kaeblematu rahutus selle üle kas leiba piisab, ahistuse püsivuse sõnatu rõõm, värin kui läheneb sünd ja vabisemine surma ähvardusel.”12
Tõe teostumise juurde kunstiteoses kuulub siiski muudki kui maailma rajamine; selle juurde kuulub maa esile toomine. Kunstiteos on midagi erinevat kui tavaline allegooria või sümbol, kuna selles on esemeline pool nii tähtis. See esemelisus või maa katab teose ainese (nagu puumaterjali) ja selle aistitava poole (nagu värvid). Vahendina hävib aines kasulikkusesse, materjal ei köida pilku juhul kui see just kehv ei ole (nt rikutud kruvikeeraja). Selle asemel saab maa olema maailma avatuse kuulutus ja nähtub oma loomuse kohaselt:
[...] tempel kui kunstiteos ei luba materjalil kaduda rajades maailma, vaid alles see annab maale võimaluse kerkida esile teose maailma avatuses: kivi muutub kandvaks ja puhkavaks ja nõnda esimest korda ka kiviks, metallid hakkavad välkuma, ja kiiskama, värvid särama, hääled kõlama, sõnad kõnelema.”13
Maa ja maailm eeldavad teineteist, kuna maailm rajaneb maale ja maa võib kerkida esile alles maailmas, kuid nende vahel on ka pinge või vastuolu, ja just sellest vastuolust tuleneb Heideggeri järgi ka tõde.
Ingardeni kohaselt oli teos olemas vaid adutavana, ja vastavalt osutab ka Heidegger, et kunstiteos on suunitletud teistele inimestele, kunsti võib olla olemas vaid selle valmistaja, teose ja vastuvõtja terviklikkuses. Kunstiteos jääb kunstiteoseks vaid siis kui inimesed säilitavad või varjavad selles teostunud tõde ehk püsivad selles avatuses, mida teos on valgustanud.
Tõde võib teostuda ka nt riigi rajamise, tähtsa ohvri või filosoofilise küsimusega seoses, aga mitte teaduses mis orienteerub juba valmis maailmas, juba vananenud valdkonnas. Hegeli järgi oli tõe säramine aistingulise maailma näivuses just ilu, ja veidi samamoodi lausub ka Heidegger:
Kui tõde ilmneb teoses, see ilmneb [erscheinen]. See ilmnemine, tõe olemisena teoses ja teosena, on ilu.”14
Teises kohas kasutab Heidegger iluga seoses traditsioonilist terminit ´Scheinen´, aga ta ei kasuta seda kui näivuse või lummuse varjundit vaid ainult tõe paljastamise tähendust. Jääb ebaselgeks, kuidas looduslik ilu liitub nõnda mõistetud kunsti iluga või kas sellest üleüldse rääkidagi saab.

Prantslane Jean-Paul Sartre eristas järsult looduslikku ilu kunstilisest ilust ja rõhutas sama erinevust nagu Hegel, kes oli öelnud et kunstiteos “on olemuslikult küsimus, kõnetlus teisele kes tunneb oma rinnas sama vastu-kõla, kutse meelele ja vaimule”. Sartre kohaselt “kunst on olemas vaid teise inimese jaoks ja vaid teise inimese abil.”15
Teos on olemas vatu-võtja abil samas mõttes nagu Ingardenil. Nt raamat “sisaldab vaid ajendeid esteetilise objekti loomiseks”, selle lugemine on “kontrollitud loomine”; ilma lugeja elamuseta
oleks raamat pelgalt tähenduseta märkide kogu. Raskolnikovi viha teda üle kuulava kohtuniku vastu on ka minu viha, mille on vallandanud ja vangistanud sõnamärgid, ega oleks ka kohtunikku olemaski ilma selle vihata, mida mina Raskolnikovi kaudu tunnen tema vastu. Minu viha teeb ta elavaks, see on tema liha ja keha.”16
Looduslik ilu erineb sellest, kuna see ei ole suunatud loomine. Maastiku vaatleja asetab oma mõtetes vee, puud ja taeva omavahelistesse suhetesse ja näeb seda korrastatust, mida ta ilusana kogeb. Aga ta võib oma vaatlemises menetleda ka täiesti oma soovi kohaselt, vältida oma adumises mingi segavat faktorit või luua tähendusrikka seose kasvõi aiateivaste ja mäetippude vahele. Looduslik objekt apelleerib Sartre meelest kapriisidele, on samuti vahend, käsitöö ese, mille kasutusotstarve on alati teatud määral avatud: “võin kasutada vasarat kasti naelutamiseks või naabri tapmiseks.”17 Seevastu kunstiteoses on ilu eesmärgi-kohane, teos on vastutusrikas tegevus, mis nõuab vabatahtliku teostust. Kunstiteost vaadeldes muutub inimene teadlikuks enda vabadusest, ja sellele rajaneb Sartre meelest lõppkokkuvõttes ka selle valmistatud esteetiline nauding või rõõm.

Prantslane Mikel Dufrenne kritiseeris oma teoses Phénoménologie de l´Expérience Esthétique (Esteetilise elamuse fenomenoloogia 1953) Sartre ja Ingardeni kunstikäsitlust: teos nähti neis käsitlustes olevat liiga savijalgadel olevana. Ka Dufrenne eristas kunstiteose ja selle esteetilise objekti, aga kunstiteos oli tema jaoks esmalt lihtsalt teatud püsiv konstruktsioon ja teiseks selle esteetiline objekt ei olnud mingi konkretiseering vaid teos, adudes seda esteetilisel kombel, “kunstiteos adutuna iseenda jaoks”18 erinevalt nt sellest, et portree abil selgitataks, kellena keegi näis olevat.
Dufrenne selgitas üksikasjaliselt, milline on esteetiline adumine või elamus fenomenoloogilisel kombel. Esmalt seisneb see kunstiteose materiaalses aluses (helilained, kivi, värv) mis ilmneb pelga aistitavusena. Teiseks tajutakse seda aistitavust tähenduslikuna, tähendusest küllastatuna. Praktilises või teadmisele orienteeritud adumises siirdutakse võimalikult kähku märgist tähenduseni, aga esteetilises adumises on tähendus otseselt asitingulise ainesega seotud. Võidakse ka öelda, et sellel puhul on tähendus sama mis aistitava järjestatus.
Dufrenne järgi toimub kogu selle aistingulise materjali korrastamine kõikides kunstiliikides nii ruumiliselt kui ka temporaalselt ja nõnda osutub traditsiooniline jaotus aja- ja ruumikategooriates olevat vaid näivus. Ruumi- ja ajaehitusest sünnib esteetiliste objektide maailm, mis ei ole niivõrd nt inimeste või sündmuste maailm vaid pigem õhustik, mitte niivõrd kujutatud kui just väljendatud maailm, teatud tunde poolt läbistatud tervik, mis teeb esteetilisest objektist midagi inimesele sarnast, kvaasi-subjekti:
Ruum ja aeg [...] teevad sellest [esteetilisest objektist] kvaasi-subjekti, mis võib olla maailm mida see väljendab.”19
Mõnede kunstiteoste juurde kuulub muidugi ka kujutatud maailm, kuid see on vaid ettekääne või kanal väljendatud maailma.
[...] Vermeer ei juhata meid Hollandi maailma vaid tundlikkuse ja heatahtlikkuse maailma.”20
Sellele väljendatud maailmale rajaneb ka see, mida Dufrenne nimetab esteetilise objekti tõeks: võime valgustada tõelisust veidi samal kombel nagu matemaatika algoritmid võivad selgitada mõningaid tõelisuse osasid.


Semiootika

Semiootiline ehk märgiteaduslik kunstinägemus ei ole mingi 20 sajandi saavutus. Antiikajast võrsunud imitatsiooni-teooria ja romantismile omane väljendusteooria olid selles mõttes semiootilised, et ka nende kohaselt viitab kunstiteos millegile, esindab midagi, ütleb või väljendab midagi. 20 sajandil vaid süüviti endisest põhjalikumalt märgi ja tähenduse loomusesse ja selle kaudu ka kunstiteose tähenduslikesse aspektidesse.
Mõte kunsti märgilisest loomusest ei ole piiritletud mingi ühe filosoofilise suundumusega. Eespool mainitud filosoofides nt marksist Kagan pidas kunsti kommunikatsiooniks ja fenomenoloog Heidegger sümboliks ja allegooriaks.
Tähtsad mõjutajad olid 1920-ndatel aastatel sakslane Ernst Cassirer ja inglased C. K. Ogden ja I. A. Richards. Cassireri järgi on kunst üks inimese poolt loodud sümboolsetest süsteemidest või vormidest21 mütoloogia, keele, teaduse ja religiooni kõrval. Müüt ja keel olid algselt üks ja seesama, aga nad arenesid erinevatesse suundadesse, nõnda et keelest ja selles peituvast loogilisusest arenes teadus, müüdist aga omaltpoolt kunst, milles on peamiseks intuitiivsus ning ka mõjude mitmekesisus.
Sümboolsed süsteemid ei jäljenda tegelikkust vaid loovad sellest eeskujusid, ning ei ole võimalik jõuda nende eeskujude taha, algse toore tegelikkuseni; ainuke võimalus on luua uutmoodi eeskujusid. Nõnda ka kunst
ei ole vaid valmilt ootava, ette antud tegelikkuse kopeerimine. See on üks nendest teedest, mis viivad objektiivse nägemuse juurde nähtumustest ja inimelust. See ei ole tegelikkuse jäljendamine vaid selle leidmine.”22
Semiootilise kunstinägemuse ühte haru ongi valitsenud nägemus, et märkide abil ińimene korrastab tegelikkust, ja nõnda on ka kunst ühena märkide all-liigist olemuslikult tunnetuslik.
Teist suundumust esindasid Ogden ja Richards. Nad eraldasid keele referentsiaalse ehk osutava ehk tunnetusliku eesmärgi emotsionaalsest ehk tundelisest väljenduslikust ülesandest ja pakkusid välja, et poeesia erineb teadusest, kuna just selles on valitsevaks keeleline emotsionaalne ülessanne.23 Nõnda jõudsid nad siis üsna lähedale Tolstoi nägemusele, et teadus vahendab mõtteid ja kunst tundeid.
Ogedini ja Richardsi eristus rajanes märkide sisule, kuid võidakse ka mõtiskleda, kas kunstiteosega seotud märgid kuuluvad mingisse erilisse märkide tüüpi. Seda küsimust käsitles Carl Gustav Jung 1920-ndatel aastatel kritiseerides freudistlikku kunstikäsitlust. Freud oli ometigi selgitanud nt Leonardo da Vinci teoste mõningaid omadusi lähtudes kunstniku neuroosidest. Ta oli siis nõnda käsitlenud kunstniku teoseid kui mingeid süpmtomeid valmistaja hingelise olukorra kohta samal kombel nagu arst võib otsustada haiguse üle ülevaatuse käigus või tavaline inimene võib järeldada öise vihma üle hommikusest märjast maast. Jungi järgi ei peaks vaatlema kunsti sümptomina, nähtumusena vaid tegeliku sümbolina, inimeste vahelise kommunikatsiooni vormina, mille tegelikuks sisuks on tema järgi kollektiivse alateadvuse arhetüübid.
1940- ja 1950-ndatel aastatel ilmunud teostes eristas Susanne K. Langer omaltpoolt kaks märkide või sümbolite liiki, diskursiivsed ja presentatsionaalsed, ja pidas kunstiteoseid nimelt just presentatsionaalseteks sümboliteks. Diskursiivse sümbolismi juurde, nt nagu keele juurde kuulub sõnavara, grammatika, keelereeglid ja põhimõtted mille varal sõnade tähenduste varal ehitatakse lausete tähendused. Seevastu aga presentatsionaalses sümbolismis, nt muusikas sellised reeglid puuduvad. Langeri järgi oli muusika – diskursiivsest sümbolismist erinevalt -- suuteline vahenditult väljendama psüühiliste protsesside morfoloogilisi jooni:
Need helijärjestused, mida me kutsume ´muusikaks´ meenutavad loogilises mõttes üsnagi just selliseid inim-tundmuste vorme nagu -- tugevnemise ja nõrgenemise, voolavuse ja tardumuse, kokku-põrkamise ja vallandumise, kiiruse, aeglustumise, hirmutava pinge, selguse, peene välgatamise ja unise suubumise vorme – vahest mitte rõõmu ega kurbust aga siiski nende jõudu – kogu elavalt tunnetatava suurust ja lühiajalisust ja igavest hetkelisust.”24
Muusika on siis Lngeri meelest “tundeelu heliline analoogia”25, nõnda siis teatud tundeline pilt.

Kunstiteose kirjeldamine pildilikuks või “ikooniliseks” märgiks ongi olnud semiootika vallas üldine. Sageli on juurde lisatud veel teisigi määratelmi, nt Charles W. Morris nimetas 1930-ndate aastate lõpul kunstiteost ehk “esteetilist märki” “ikonograafiliseks märgiks mille designaatiumiks [ehk tähenduseks] on väärtus”26. Ta mõtles et teoses endas on neid väärtus-omadusi, millele see viitab; nt. Stravinski Kevadohver viitab “primitiivsematele jõududele ürg-jõuliseimas võitluses”27 ja selles on ka endas ürg-jõulisust. Nõnda ühendas Morris siis mingis mõttes mõtte kunstist kui jäljendusest ja väljendusest.
Problemaatiliseks on sellises väitmises selle positsioon: kas on selle eesmärgiks olla kunsti määratlus või teooria? Kas on eesmärgiks esitada selgitusi või ettepanekuid, mis põhjendusel kunstiteoseid eristatakse või oleks mõistlik eristada muudest objektidest? Või on eesmärgiks juhtida tähelepanu mõnede kunstiteosteks liigitatud objektide üldistele või tähtsamatele omadustele? Morris ilmselt pdas enda poolt alguses väidetut kunsti määratluseks aga jõudis mõne aasta pärast teistele ideedele:
Mingi märk ei ole iseendast võetuna ´esteetiline´, ja üritus eristada kunst eristades omalaadne esteetiliste märkide klass näib nüüd ekslik olevat.”28
Teiste sõnadega ikonograafilisust ja aksioloogilisust leidub nii kunstiteoses kui ka väljaspool kunsti, ja nõnda ei kõlba need eristavateks joonteks.

Teise tee valis 1930- ja 1940-ndatel mõju avaldanud tšehh Jan Mukarovski. Tema järgi on kunstiteos märk, milles esteetiline funktsioon (eesmärk, ülesanne) on valitsevaks.
Mukarovski järgi oleks ebatäpne öelda, et kunst erineb muudest inimtegevuse liikidest esteetilisuse põhjal, kuna kunst teenib ka teisi funktsioone. Lisaks on väljaspool kunsti esteetiline funktsioon vahel samuti tähtis, nt mõningates reklaamides või spordialadel (iluvõimlemine, ilu-uisutamine). Nõnda siis on tema meelest olemuslikuks esteetilise funktsiooni valdavus.
Mukarovski ei mõelnud ´esteetilise funktsiooni´ all pelgalt pürgimust ilu poole vaid ka seda erilaadi teadvustatud panust, mida kunstiteoselt oodatakse. Teos “jutustab” midagi tõelisuse kohta, aga ei tee seda otseselt vaid otsekui kaudselt.
Selles suhtes tema arusaamad aja jooksul veidi siiski ka muutusid. Alguses ütles ta et kunstiteos tervikuna võttes viitab oma sünniajale ja –kohale ühiskondlike nähtumuste tervikus (teaduse, filosoofia, religiooni, poliitika, majanduse, jne). Kunstiteos väljendab siis midagi oma sünniaja ja -koha kultuuri-terviku kohta. Hiljem ta laiendas oma nägemust ja kirjutas:
[...] kunstiteos on suuteline esteetilise märgina tegelikkust terviklikul kombel väljendama ja aktiviseerima inimese seost maailmaga.”29
Kunstiteoses ei ole keskseks teatud tegelikkuse osad, milledele vahest viidatakse: kirjeldades kedagi elanud inimest või tegelikku linna. Keskseks on seevastu teoses ilmnev üldine lähenemise laad tegelikkusele.
See arusaam, mida kunstiline märk inimesele toob, ei liitu tegelike objektidega, kuigi neid võidakse teoses kirjeldada, vaid see liitub hoiakuga mis on inimesel seoses tegelikkuse objektidega, mis inimesel on kogu selle tegelikkusega, mis teda ümbritseb, mitte vaid selle tegelikkuse osaga, mida siis vahel otseselt kujutatakse.”30
Nõnda jõudis Mukarovski üsna lähedale sellele ideele, mida Mikel Dufrenne 1950-ndate alguses väljendas kui kõneles teoses väljendatud maailmast ja selle võimest valgustada tegelikkust.


Analüütiline esteetika ja John Dewey

Varasemate esteetikute mõtisklustes ei olnud alati eriti ilmne, mis küsimused olid empiirilised, mis aga mõistelised. Analüütiline esteetika on rõhutanud just seda erinevust: kui esmalt on lahendatud mõistelised probleemid, on avanenud tee teadusliku, nt psühholoogilise uurimise jaoks. Analüütiline suundumus ei uuri mitte niivõrd kunstiteoseid või ilusaid looduslikke objekte kui just nendest kõnelemist. Tähtsama eritluse ja selgituse objektiks on võetud selliseid kunstikriitikas esinevaid mõisteid nagu representatsioon ehk esitamine, ekspressioon ehk väljendus, vorm ja stiil.
Antud valdkonna süstemaatilisteks käsitlusteks on nt Jerome Stolnitzi Aesthetics and Philosophy of Art Criticism (Esteetika ja kunstikriitika filosoofia 1960) ja Francis Sparshoti The Strucure of Aesthetics (Esteetika ehitus 1963). Enne neid ilmus ala suurim klassikaline teos, Beardsley Aesthetics: Problems in the Philosophy of Criticism (Esteetika: kriitika filosoofia probleeme 1958)

Enne Beardsley mõtetesse süvenemist on siiski põhjust käsitleda ühte teist Ameerika esteetikut, kellelt Beardsley mõjutusi sai.
John Dewey ei kuulunud mitte filosoofia analüütilisse koolkonda vaid naturalismi. Talle oli iseloomulik vastustada sellist lahterdamist, ja nõnda ta ka oma teoses Art as Experience (Kunst kogemusena 1934) pidas eesmärgiks näidata kunstiteost olevana osa kogemuse jätkuvuses, ts
Pöörduda tagasi jätkuvuse juurde nendest rafineeritud ja tugevatest kogemuse vormidest, mis on kunstiteosed, nende igapäevaste sündmuste juurde, teotsemise ja kannatamise juurde, millest üldiselt arvatakse kogemus koosnevat. Mäetipud ei hõlju õhus, need ei leba isegi maa põues. Nad on maa ühena selle väljendumise vormina.”31
Kogemuse tähendas Deweyle subjekti ja selle ümbruse vastastikuseid mõjusid, või täpsemalt öeldes sellest eralduvat terviklikkust, nt koera nälgimine, toidu otsimine, leidmine ja sellest küllastumine. Kogemuse juurde kuulub tüüpilisel kombel ka vastuolu või selle oht, pürgimus selle kõrvaldamiseks ja lõpuks uus tasakaalustatud olukord, nii et subjekt ja selle ümbrus moodustavad ühtse terviku. Kogemuse käigus saavad ümbritsevad objektid tähenduse, ts liituvad teineteisega ja saavutavad aksioloogilised varjundid, nt paistavad olevat vahendid või takistused.
Kogemused on oma ühetaolisuses ja jõulisuselt erinevalt graduleeritud. Tüüpiline argine kogemus on hajuv:
Kaasuvad häirivad tegurid ja hajutatus; teineteisega on vastuolus see mida me kogeme ja mida mõtleme, see mida tahame ja saame. Asetame oma käed millegile, aga tõmbame siis tagasi, alustame aga siis jälle lõpetame, mitte seetõttu et kogemine oleks saavutanud oma eesmärgi vaid välise katkestamise või sisemise kartuse tõttu.”32
Teisalt aga kujuneb kogemustest lausa ebatavaliseltki ühtseid, saame nt huvitava ülesande ja viime selle õnnestunult lõpuni. Siinpuhul ei ole küsimus tavalisest kogemusest (experience) vaid elamusest (an experience). Dewey järgi on elamusele tüüpiliseks 1) seesmise liikumisjõu alusel sündiv terviklikkus ja täielikkus ning 2) tervikut valitsev kvaliteet, nt kurvameelsus või särav sujuvus. Lisaks mainib ta järgnevaid jooni:
-- jätkuvus ilma tühikute või sunduse tundeta,
-- liigendatus nõnda et erinevad osad säilitaksid iseseisvuse ja oma loomuse kuigi nad teisalt kuuluvad endiselt ühte,
-- tähenduse kogemine ja kasvamine lõpu suunas.
Kõik elamused on “esteetilised” sellest mõttes, et need saavutavad täitumise ja neid valitseb teatud kvaliteet. Näitena mainib Dewey Prantsuse toitu või merel kogetud tormi. Aga nt ei ole arvutusülesande tegemine niivõrd esteetiline kui maali vaatamine, kuna arikmeetika-ülesandes ei ole tähelepanu suunatud mitte niivõrd millegile aistitavale vaid peamiselt sellele, mida numbrid tähendavad.
“Mitte tahte ja mõtte puudumine vaid nende algne ühildumine tähelepanu-kogemuses iseloomustavad esteetilist elamust [...].”33
Teiseks on arikmeetika-ülesanne (üldiselt) esile võetud lahendamiseks, mingi praktilise eesmärgi saavutamiseks, nt võlasumma määratlemiseks. Lõpptulemusel on oma elamusest sõltumatu väärtus, kuna tulemus võidakse eraldada arvutamisest ja liigitada kasvõi kulude kompenseerimise osaks.
Kunstiteoses ei ole sellist ühte iseseisvat tulemust. Eesmärk ja lõpp ei ole määratletavad iseeneses vaid kui osade ühendused. Sellel ei ole muud eksistentsi. Näidend või romaan ei võrdu nende viimase lausega, kuigi selles võidaks olla öeldud, et isikud elasid õnnelikult oma elu lõpuni. Selgelt esteetilises elamuses on valitsevateks joonteks need, mis muudel juhtudel on teisejärgulised – nimelt jooned, tänu millele on elamus ühtne ja täielik iseendale rajanedes.
Esteetilisele elamusele on sõna nõudlikumas mõttes siis tüüpiliseks aistitava tähtis osatähtsus ja kujunemine iseenesega piirnevaks tervikuks.
Dewey järgi on kunsti valmistatud esteetiline elamus meeldiv, aga peale selle on kunst tähtis ka nt edendades inimeste vahelist kommunikatsiooni ja purustades kinnistunud adumislaade.
Beardsley oli samuti samal arvamusel ja järgis Dewey rada esteetilise elamuse iseloomustamisel.


Monroe Beardsley

Monroe Curtis Beardsley (1915 – 1985) sündis Bridgeporti linnas Connecticutis. Ta sai 24-aastaselt doktoriks ja alustas seejärel filosoofia õpetamisega erinevates ülikoolides. Aastast 1959 tegutses ta professorina esmalt Swarthmore kolledžis ja siis Temple ülikoolis Philadelphia osariigis.
Esteetikat käsitlevate teoste kõrval on ta avaldanud ka artikleid ja teoseid muuhulgas loogikast, filosoofia algetest ja kirjanduse filosoofia kohta.
Enda poolt koostatud mälestusraamatus kiitis John Fisher M. C. Beardsley head mälu, mis tegi ta kirjutamise lihtsaks ja muutusi ta edukaks võisteldes teistega näiteks isegi meloodiate äratundmises. Fisher kirjutas ka:
Selles vahel irratsionaalses maailmas oli tema hääl mõistuse hääl, selge ja tagasihoidlik.”34
Beardsley esteetilised vaated püsisid õige muutumatutena läbi aastakümnete. Rajanesid need Aesthetics-teosele (1958), ja selles esitatud põhiteese täpsustas ja muutis oma hiljem ilmunud artiklites, milledest tähtsamad on kogutud kokku kogusse The Aesthetic Point of View (Esteetiline vaatenurk 1982).


Esteetika

Beardsley tunnistas et on nt psühholoogilist esteetikat ja mitmesugust kunstifilosoofiat, aga pidas enda poolt analüütilist suundumust siiski õigemaks, kuna see on abiks kõneledes kunstiteosest täpselt ja mõistetaval kombel. Ta kasutas sõna ´esteetika´ lühendina väljendi kohta ´analüütiline esteetika´ ja iseloomustas selle valdkonda järgnevalt:
Mida võib sõna ´elupõline´ tähendada kõneledes muusikast? Mis põhimõtetele võib kriitik määratleda luuletuse metafüüsilise nägemuse? Mis oleks heaks põhjuseks öelda, et see näidend on parem või halvem kui mõni teine? Sellised küsimused on esteetika küsimused. // Uurimisala nagu esteetika koosneb segadusttekitavatest hulgast probleemidest, nendest mis tekivad kui kui üritatakse öelda midagi tõsiseltvõetavat tõest ja õigustatut kunstiteose kohta. Teaduse alana koosneb esteetika nendest põhimõtetest, mida nõuab kriitiliste väidete selgitamine ja tõestamine. Nõnda võib esteetikat pidada kriitika filosoofiaks või metakriitikaks.”35
Beardsley järelikult siis ei mõelnud ´meta-kriitika´ all kunstikriitika kritiseerimist stiilis “Eestis on ajalehtede kinoarvustused alles lapsekingades”, vaid ta pidas silmas kunsti üle peetud diskussiooni analüüsi ja selgitamist. ´Kunstikriitika´ katab tema poolt kasutatuna kunstiteose 1) väärtustamist, 2) tõlgitsemist ja 3) kirjeldamist. Beardsley toob iga valdkonna kohta näiteid. Väärtustamine:
Kunstiteost väärtustatakse kui öeldakse, et see on hea või halb, kui seda nimetatakse ilusaks või inetuks, kui soovitatakse sellega tutvumist või antakse nõu seda vältida.”
Tõlgendus:
Oletatagem et keegi ütleb et sümfoonilise luuletuse sisuks on rõõmsameelne elujaatus või et see ´viitab´ millegile helilooja elus või et tants ´esitab´ noore armastuse tekkimist või et romaanis esinev sild ´sümboliseerib´ või ´tähendab´ elu kriise või et modernne kontorihoone ´väljendab´ nüüdisaja ärielu tegevusküllast tõhusust. Need väited on kriitilise uurimuse osaks.”
Kirjeldamine:
Väited mis räägivad maaliteose värvidest ja vormidest või võtavad kokku filmi põhijooni või lahterdavad ooperiaaria olevat vormiline fenomen – kõik need on kriitilised kirjeldused.”36


Kunsti filosoofia

Kunsti piiritlemine

Teoses Aesthetics ei arutlenud Beardsley mitte selle üle kuidas eristatakse kunst muudest kultuuri valdkondadest, aga traditsioonilisel kombel seostas ta teineteisega kunsti ja esteetilise väärtuse.
See mõte vaidlustati siiski samal ajajärgul, ja peale paar aastakümmet kestnud elavat arutelu vormis Beardsley oma arusaama selgelt artiklis nagu Redefining Art (Uuesti kunsti-määratlusest 1982) ja An Aesthetic Definition of Art (Esteetiline kunsti-määratlus 1983). Enne kui käsitlen nende sisu, selgitan ka vahepeal aset leidnud diskussiooni.

Morris Weitz ja kunst avatud mõistena

Kõige põhjalikumalt kritiseeris traditsioonilist kunsti-arusaama Morris Weitz, kes oli saanud innustust Ludwig Wittgensteini ideest, et nt mängu mõiste on pelgalt keelelise suguluse poolt seostatud tervik. Weitzi järgi pole vajagi kunsti olemuslikku määratlust, selleks et võidaks kõnelda mõtestatult kunsti peamistest põhijoontest või arutleda, kas mingi teos on kunst või siis ei ole.
Kunst on tema arvates avatud mõiste, ja see tähendab et ei ole vältimatuid või piisavaid tingimusi sellele, et kas mingi teos on kunst või ei ole. Kunst on muutuv nähtumus, “kunstil ei ole mingit vältimatute ja piisavate omaduste hulka”37; alati võib sündida uutmoodi teoseid, mis erinevad endistest teostest ja millede puhul tuleb otsustada, kas kunsti mõiste ulatub ka neidki uusi teoseid hõlmama.
[...] kunsti alatised vormimuutused ja selle uued saavutused muudavad loogiliselt võimatuks kindlalt väita midagi kunsti määratlevate omaduste hulga kohta.”38
On siiski olemas kunstiteosele tüüpilisi jooni, kunsti “tuvastuskriteeriume”:
[...] on vaid sarnasuse alusel tehtud reeglipäraseid nähtumusi, so punt omadusi, milledest, nimetades midagi kunstiteoseks, midagi eraldi ei tarvitsegi esineda, kuid mis joonest enamik seda siiski teevad. Nimetan neid omadusi kunstiteoste ´tuvastamiskriteeriumiteks´.”39
Weitzi järgi on omadusi, mis tüüpilisel kombel kuuluvad kunstiteoste juurde, nt see et teosed on üldiselt inimese poolt valmistatud, et need on tehtud oskuslikult ja fantaasiarikkal kombel või see seik et neis on mitmeid adutavaid eri-jooni. Midagi neist ei ole aga ei vältimatu või piisav kriteerium, aga teisalt ei saa midagi ka seada kahtluse alla selles stiilis et “olgu see inimese valmistatud, kuidas see siiski liitub kunstiks olemisega?”
Weitzi järgi ei ole kunsti mõiste ainulaadne; tegelikult on suurem või isegi suurim osa meie empiirilistest mõistetest avatud mõisted. On võimalik määratleda lõplikult kehtivana mati mõistet malemängus, aga nt kassi mõiste jääb avatuks. Alati võib kasvõi muteerumise põhjustel sündida olevus, mispuhul annab mõtlemiseks ainet see, kas kutsuda seda kassiks või siis ei.

George Dickie ja institutsionaalne määratlus

Beardsley ei reageerinud vahetult Weitzi või muude samas vaimus kirjutatele40 vaid vahepeal oli mõjutajaks ka George Dickie, kes kritiseeris Weitzi ideid.
Kunsti määratleja olukord oli Weitzi järgi selline: puutume kokku kõikvõimalike objektidega, millede kohta peame me oskama öelda, mis need on. See on laud, see on telefoniraamat, see on kunstiteos. Kunsti määratlus peaks meile ütlema, millal saab midagi ´kunstiteoseks´ nimetada. Mingeid siduvaid (vältimatuid ja piisavaid) “tuvastamiskriteeriume” pole Weitzi järgi olemas. Tal oli kindlasti õigus, kui “tuvastamiskriteeriumite” all mõeldakse adutavaid jooni. Sellest siiski ei järeldu, et ei või olemas olla selliseid vältimatuid või piisavaid tunnusjooni, mida vahetul kombel aduda poleks võimalik. Dickie on kunstiteosele olemuslikuks seda ümbritsev ühiskondlik arengufaas, kunstimaailm ehk kunsti institutsioon.
Dickie muutis aastate jooksul oma ettepaneku seiku, aga viimase verisooni põhiideeks on järgnev.41 Kunst on ühiskondlik institutsioon, täpsemalt öeldes tehis-institutsionaalne tüpoloogia (nagu lubaduste andmine) erinevalt sellega personifitseeritud institutsionaalsetest väljunditest (nagu Helsinki ülikool). Kunsti kui institutsionaalse nähtumuse juurde kuulub järgnev:
Kui soovitakse valmistada kunstiteos, tuleb luua [1] artifakt [ja] [...] [2] selline nähtumus, milliseid esitletakse kunstimaailma publikule. Need kaks reeglit on koos piisavad kunstiteose valmistamiseks.”42
Lisaks on need kaks nõuet eraldi võetuna vältimatud.
Selle määratluse kohaselt ei valmistanud Egiptuse skulptor mitte kunsti, kui ta vormis inimesest kujutisi vaarao haua tarvis, et sellel oleks teenijaid surmajärgses elus. Tema skulptuur ei kuulunud niisuguste nähtumuste hulka, mida esitatakse kunstimaalima publikule.
Dickie rääkis teatud kunstimaailma süsteemidest, sellistest nagu kirjandus, maalikunst, skulptuur, filmikunst ja tants.
Kunstimaailma süsteemidele on ühtseks see, et igaüks neist on arengu produkt või süsteem artefaktide loomiseks, selleks et neid esitleda publikule.”43
Selliseid süsteeme leidub siiski ka religiooni, spordi ja moe valdkondades (nt moenäitused). Ka nendes valmistatakse midagi üldsusele esitlemiseks mõeldudt. Mis põhjusel ei ole need siis kunstimaailma süsteemid? Dickie järgi mingeid põhjendusi ei saagi olla:
Tuleb kiita heaks ´meelevaldsus´ sellega seoses, et mingi süsteem kuulub kunstimaailmasse – ei ole mingit ´otsustavat samasust´, mille najal võidaks kunstimaailma süsteemid lihtsalt ja ilmselt eristada süsteemidest, mis kunstimaailma ei kuulu. Sellist otsivad traditsioonilised teooriad. Kui oleks olemas selline ´otsustav samasus´, ei peaks kunstile lähenema institutsionaalsest vaatenurgast – piisav oleks vaid traditsiooniline vaatenurk.”44
Eristavaks tunnusjooneks ei piisa Dickie meelest, et nt moenäitusel on esteetilisel mõjuvusel vaid vahendatud väärtus ja tegelikuks eesmärgiks on müügiline edu.
[...] mõni [...] tahaks, et midagi esteetilist – elamus, väärtustus, hoiak vms – kuuluks kunsti olemuse juurde. [...] ei usu, et sellele traditsioonilisel arusaamal esteetilisusest on mingitki osa kunsti olemusega seoses [...].”45
Dickie järgi võib nt happening erineda moe-etendusest selle poolest, et esimene tuleneb varasematest kunstiliikidest aga teine siiski mitte.


Beardsley ja kunsti eesmärgid

Beardsley oli Dickiega samal arvamusel, et kunstiteosel ei ole mingeid adutavalt ühiseid tunnusjooni. Neil on aga siiski ühiseid eesmärke, nõnda, et jutt kunsti institutsionaalsusest on eksitav: kunst ei ole olemuslikus mõttes seotud mitte mingi institutsiooniga.
Beardsley ilmestas seda väidet järgneva näitega: kui Juhan talletab oma palgaraha pangarvele, siis on tema tegu institutsionaalne, kuna see eeldab tööelu, palga-maksmist ja pangatehingute institutsioone. Kui aga keegi peidab vääriskivi korstna-jala taha ei ole tema tegu institutsionaalne. Beardsley järgi on kunstiteose valmistamine sarnasem viimase kui esimese näitega. Ta kujustab üksinduses rähklevat romantilist kunstnikku:
Olles tagasi tõmbunud elevandiluutorni, peljates kõiki seoseod ärieluga, valitsuse, õpetustegevusega ja muude ühiskondlike institutsioonidega – või vahest vaid peitudes üksildasse boheemlaslikku ärkri-kambrisse – maalib ta oma maali, tegeleb skulptuuriga, lihvib oma väärtusliku lüürika riime ja vorme. Hiljem ta muidugi võib teha tegelikkusega kompromissi ja müüa, avaldada, esitada näitusena vms. Aga sellele eelnevalt (selle seletuse kohaselt) ei ole tema teosed või saadused institutsionaalsed.”46
Teksti avaldamine või eseme näitusel presenteerimine kunstimuuseumis ei ole Beardsley järgi selle kunstiteose loomuse vaatenurgast olemuslik (Ei vältimatu ega piisav).
Teiseks ei aita Dickie ettepanekud eristada seda, millal on võõras kultuuris ilmnev tegevus kunstiline või sisaldab kunstilist osategurit.
Kui vaatleme kedagi [võõra kultuuri liiget] tegelemas puiduskulptuuriga või liikumas omases ümbruses koos teistega, tuleb meil küsida, kas on antud tegevus religioosne, poliitiline, majanduslik, meditsiinialane jne – või kunstiline. Mis funktsiooni usuvad asjaomased täitvat ja kuidas on see seotud nende teiste tegevustega? Isegi skulptuuril ja seltskondlikul tantsul võib olla ka muid ülesandeid – see võib olla nii religioosne kui kunstiline – ja me ei mõista seda enne kui tee selget eristust ja märkame, et sobivad mõlemad tõlgendused.”47
Beardsley mõtles siis et me eristame tegevused liikidesse nende ülesande või eesmärgi (funktsiooni) kohaselt: religioossel tegevusel on teine funktsioon kui kunstilisel, kuigi üks ja sama tegevus võib mõlemat eesmärki teenida. Kunsti eesmärgiks pidas ta traditsioonilisel kombel esteetilist väärtust; kunstiteos “on tehtud loomaks võimalusi esteetilise elamuse tekkimiseks”48. Tegelik määratlus on veidi komplitseeritum:
Kunstiteos on midagi, mis on valmistatud eesmärgil teostada objekt, mis on suuteline rahuldama esteetilist huvi.”49
Eesmärk (intentsioon) koosneb Beardsley järgi tahtmisest ja uskumusest: autor tahab valmistada objekti, mis on suuteline rahuldama esteetilist huvitatust, ja usub tõesti ka sellega hakkama saavat. Esteetiline huvi objekti vastu on sama kui pürgimus saada selle vaatlemisest esteetiline elamus.
Selline esteetiline eesmärk ei ole sama kui kavatsus valmistada kunstiteos:
Ma ei ütle, et esteetiline eesmärk on eesmärk valmistada kunstiteos vaid eesmärk on valmistada midagi, mis on suuteline rahuldama esteetilist huvi. Nõnda [...] toodetakse kunstiteoseid sageli [...] ilma kunstiteose valmistamise eesmärgita.”50
Kuidas selgitatakse välja, kas mingi teos on kunstiteos, teiste sõnadega kas selle tegijal on esteetiline eesmärk? Esiteks võib küsida autorilt endalt. Teiseks võidakse teos määratleda kunstiteoseks, kui see kuulub liiki, mis sisaldab vastuvaidlematult kunstiteoseid. Nõnda on ka viletsadki Buddhad kunst. Kolmandaks võib põhjendusena kasutada seda, et teos on esteetiliselt väärtuslik ja selle tekke-mehhanismides on olemas arusaam sellisest väärtusest.
Neist põhjendustest on huvitav eriti teine, kuna selle kohaselt ei ole enam tähtis, mida teose valmistaja juhtus tahtma või uskuma. Kunstiteosed kuuluvad üldiselt mingisse liiki, need on nt skulptuurid, käsikirjalised kujutised või “hard-edge”-abstraktsioonid. Selline liik muutub kunstiliigiks, kui paljud seda stiili esindavad teosed on loodud esteetilist väärtust silmas-pidades. Kui nõnda on juhtunud, siis olukord muutub:
Aga kui kunstiteos kindlustub ühiskondlikult, hakatakse nende hulka kuuluvaks lugema ka uued liikmed, nõnda nagu need tekivad, sõltumata sellest kas nad igal üksik-juhul on üldse mõeldud esteetilise [meelehea] allikaks. Sama kehtib ka massiproduktsiooni kohta. Kui liik on kristalliseerunud, võidakse selle uus esindaja valmistada tahtmatult või juhuslikultki. Nõnda siis kunstiajaloolane või arheoloog, kes kaevab maast uue minose skulptuuri või selle osa, võib kohelda seda kui kunstiteost teadmata midagi selle valmistaja tegelikust intentsioonist – isegi mitte suutes märgata selles selget märki esteetilisest otstarbest (kuna skulptuur on niivõrd fragmentaarne).51
Objekt võib siis nõnda saavutada kunstiteose positsiooni, kuna see kuulub kunstistiili kilda, millede esindajad on tüüpiliselt kunstiteosed.
Beardsley meelest võib kunstist kõnelda sealgi, kus ei ole kunsti traditsiooni ega kunsti institutsiooni (nagu sümfooniaorkestreid). Ta ei eelda samuti esteetilise eesmärgikohasuse prevaleerumist:
[...] esteetiline eesmärgitunnetus ei tarvitse olla ainuke ega isegi valitsev [...].”
Maalikunst millel on religioosne teema ja mis vägagi ilmselt suudab äratada usulist hardust, võib teostuda ka kompositsiooni, värviharmoonia, valguse ja tekstuuri hoolikast planeerimisega seoses. Sel juhul on põhjendatud usku, et üks maalikunstniku eesmärkidest on esteetiline.”52
Beardsley ei üritanud oma määratlusega hõlmata kõiki sõna ´kunst´ tähendusi või kasutusviise; tegelikult on eriliste kasutusviiside hulk “liiga segav, et sellel oleks teoreetilist väärtus. Siiski katab määratlus keskse valdkonna:
[...] minu poolt välja pakutud määratlus katab üsna hästi selle kasutusviisi, mis on olnud valitsev mõningaid aastasadu ja on endiselt üld-kehtiv, avant-gardet puudutavast kõnest ja kirjutamisest väljaspool.”53
Beardsley ei mõtle et avant-gardesse kuuluv kunst jääks tervikuna tema kunstimääratlusest väljas-poole. Nt mõned mõistelisse kunsti kuuluvad teosed
on äärmiselt lõbustavad, ja koomilisus on teatud esteetiline elamus. Mõnedel nende poolt äratatud ideedel on oma loomus – irooniline või mõjusalt groteskne või eksitavalt mitmekesine – mis rahuldab esteetilist huvitatust; ja mõnedel esitatud ideedest on `intentsionaalne objekt´ (fenomenoloogilises mõttes), mis väikese fiktiivse maailma kombel tasub ära esteetilises mõttes vaatamist.”54
Kõik kunstina esitletu siiski ei mahu antud määratluse raamidesse:
[...] minu poolt välja pakuti välistab teosed, millede ainsaks eesmärgiks on protesteerida ühiskondliku ebaõigluse vastu, esitada filosoofiline mõte, näidata pikka nina traditsioonilisele kunstile, põhjustab äärmist pahameelt või masendust, või äratab haiglast huvitatust.”55

Kui Beardsley kunstikäsitlust vaadelda ajaloolises valguses, on see ühes tähtsas mõttes lähedasem “kunst kunsti pärast”-nägemusele kui nt klassitsistlikele järeldumustele. Klassitsismis nähti kunstile palju eesmärke, aga eraldavaks jooneks oli pürgimus ilu suunas. Seevastu Beardsley ja “kunst kunsti pärast”-teoreetikud samastasid omavahel kunstilise ja esteetilise väärtuse. Kunstiteose väärtus kunstiteosena määratlus ainult selle ilu põhjal.
Beardsley eristus “kunst kunsti pärast”-nägemustest, kuna ta ei pidanud ilu poole pürgimist ainsaks lubatuks lähenemiseks. Gautieri järgi “kunstnik kes taotleb muud kui ilusat ei ole meie meelest kunstnik”; seevastu Beardsley meelest võib kunstnik kõigiti mistahes väärtusi: religioosseid, moraalseid, praktilisi, vms. See ei mõjuta teose kunstiks olemist või selle kunstilist väärtust.
Lisaks erines Beardsley “kunst kunsti pärast”-nägemusest pidades silmas seda mõnetist vahendatud (instrumentaalset) väärtust, mis kunst võib evida justnimelt oma esteetilisusega seoses. Kunst on ühiskonnale tähtis, isegi siis kui sellega ei püritaks millegi muu kui ilu poole. Pöördun selle juurde tagasi lõpetavalt käsitledes Beardsley nägemust kunsti väärtustamisest.


Esteetiline objekt

Fenomenoloogilises traditsioonis eristati kunstiteos ja esteetiline objekt, mis sündis teose poolt pakutavatest ärgistustest (Ingarden) või oli lihtsalt kunstiteos, mõistetuna esteetiliselt, iseenda jaoks olevana (Dufrenne). Ka Beardsley kõneles esteetilisest objektist ja oli lähemal Dufrenne´i kui Ingardeni käsitlusele: tema jaoks kuulus esteetilisse objekti kõik kunstikriitika vaatenurgast olemuslik.
Mis teose juurde kuuluvatest või sellega lähedaselt liituvad seigad ei kuulu esteetilise objekti juurde? Beardsley loetles neid neli:
  1. kunstniku intentsioon (kavatsused, eesmärgid),
  2. teose füüsiline alus, nt maali koostis,
  3. mõjud, nt vastuvõtjas tekkivad tunded,
  4. nähtumused ehk presentatsioonid (millisena objekti kogetakse).
Kokkuvõtvalt öeldes on põhjust esteetilist objekti eraldada selle füsikalistlikeist ja psühholoogilistest eeldustest, põhjustest ja tagajärgedest. Selgitan iga loetelu väidet veidi täpsemini.

  1. Kunstniku intentsioon (kavatsus, eesmärk) ei kuulu esteetilise objekti juurde.
Beardsley kirjutas koos W. K. Wimsatt nooremaga palju vaidlusi põhjustanud
artikli Intentsatsiooni-eksitus (1954), mille peamiseks väiteks oli see, et “kirjaniku eelnev plaan või intentsioon ei ole soovitav ega isegi ka üldiselt kättesaadav kriteerium, mille põhjal võiks kritiseerida sõnalise kunstiteose õnnestumist”56. Neli aastat hiljem avaldatud Aesthetics-teoses pöördus ta selle teema juurde tagasi ja kohandas oma mõtet muudegi kunstiliikidele.
Beardsley järgi on kunstniku intentsioon
sari psühholoogilisi olukordi või sündmusi tema meeles: mida ta tahtis teha, milliseks ta teose planeeris või kujutles enne selle valmistamist või selle tegemise ajal.” 57
Täpsemini öeldes
intentsiooni juurde kuulub nii tahtmine kui uskumine: kui kellegi intentsiooniks on õhtul kinno minna, tahab ta minna ja usub et lähebki.”58
Eesmärk võidakse välja selgitada nt küsitledes kunstnikku või uurides temalt järele jäänut: kirju, päevikuid, kirjeldusi jne. Sel kombel saadakse vahest teada et skulptor pürgis teha oma skulptuurist midagi väljendusrikast ja kena.
Kõigepealt ei saa intentsioonile apelleerida kunsti kirjeldamisega seoses.. Teadmine kunstniku eesmärkide kohta võib olla küll kasulik, kuna selle abil võime aduda teoses midagi, mis jäi varem märkamatuks. Aga see ei ole vältimatu, kuna ka mõni teine kui kunstnik ise võib meile näidata antud erijoont, ja lõpuks võib see olla lausa eksitavgi: me ei näe seda eri-joont, mida kunstnik taotles. On samuti võimalik et näeme midagi vaid seetõttu, et teame, et kunstnik selle poole pürgis, ja sellisel juhul oleme Beardsley järgi eksituse ohvrid:
Kui skulptuuri mingit omadust võib näha ainult see inimene, kes juba usub, et kunstnik just seda pürgiski teostada, sellisel juhul ei olegi teoses seda omadust.”59
Teiseks on intentsioonile apelleerimine kirjanduse tõlgendamisel viga, kuna sel juhul aetakse segamini “see mida sõnad tähendavad ja see mida inimesed silmas peavad”.60 Näitena toob ta A. E. Housmani isamaaliseks kavandatud luuletus 1887, mis Frank Harrise meelest ei olnud isamaaline vaid vastupidi: see ironiseeris tõsiselt patriotismi. See vastuolu lahendati nagu soovitasid võimekad kriitikud,
ja kui nende meelest on luuletuses irooniat, tuleks meil otsustada, et see on irooniline, sõltumata sellest mida ütles Housman.”61
Intentsioonile apelleeritakse sageli põhjendades heliteose esitusviisi. Nt Beethoveni 5. sümfoonia esimeses osas on taktid 59-62 Es-duuris ja seda mängivad sarved, aga hiljem on takides 303-306 sama fraas C-duuris, ja see on mõeldud fagottidele. Nüüdisajal mängivad ka seda üldiselt sarved, ja seda põhjendatakse väitega et Beethoven oleks kirjutanud selle osa metsasarvedele, kui selle aja sarved oleksid suutnud vahetada helikõrgust. Apelleeritakse sellele, mida helilooja oleks tahtnud teha (aga ei saanud). Beardsley siiski märgib, et intentsioonist kõnelemine vaid näiline:
Apelleerimise põhjenduseks ei ole intentsioon vaid oletus, et kui Beethovenil oleks olnud võimalus vabalt valida, oleks ta sarnaselt meiega märganud, et fraas on parem metsasarvedega mängituna, see on pidulikum ja saatuslikum. Me ei kujunda oma valikut selgitades esmalt Beethoveni soove vaid vastupidi.”62
Beardsley järgi on sageli on kõnelemine intentsioonist tõlgendatav kõneks teosest endast:
[...] juhtume ütlema hoolimatult, et see maali osa ei küüni ´eesmärgini´, kuid tegelikult ütleme ainult, et see ei tundu maali ülejäänud osadega nõuetega vastavuses olevat.”63
Kolmandaks on teose hindamisel mõttetu apelleerida kunstniku eesmärgi teostamisele, kuna esmalt tuntakse intentsiooni üldiselt vaid teosele tuginedes ja teiseks: kui intentsioon oleks ka teostunud, ei kõnele see ometigi midagi teose väärtusest endast, äärmisel juhul vaid autori oskuslikkusest.
Kui keegi saab hakkama keeruka ülesandega, nagu laeva ehitamisega pudeli sisse, kiidame me tema oskuslikkust ja meisterlikkust, ja võime seda ka teha, kui ka peaksime salamisi seda saavutust aja raiskamiseks.”64
Kunstniku intentsiooni välja selgitamine oli siis Beardsley järgi kasutu kõigi kriitika laadide puhul, teose kirjeldamisel, tõlgendamisel ja hindamisel. On kasulik pidada meeles et olukord oli teisti kunsti identifitseerimisel, samastamisel:
[...] intentsionaalne eksitus on kehtiv kunstiteose tõlgendamisel ja hindamisel, mitte aga nende identifitseerimise puhul.”65

2) Esteetiline objekt on adutav, ei ole vaid füüsiline. Teadmine kunstiteose füüsikalisest alusest või mõjust ei kuulu teose kirjeldamise, tõlgendamise või hindamise juurde.
Võib teha tabeli esteetilise objekti juurde kuuluvate adutavate seikade kohta ja selle juurde mitte kuuluvaist füüsikalistest seikadest:

kunstiteose tüüp adutavad seigad füüsilised seigad
(ei kuulu esteetilisse objekti)
_____________________________________________________________________
maal tekstuuri värvitoonid maalitud õlivärvidega lõuendile
voolav joon pealmise maalikihi all on teine maal
_____________________________________________________________________
heliteos helide intensiivsus kasvab helilainete amplituut kasvab
_____________________________________________________________________
luuletus helilained mis tekivad kui luuletust ette loetakse;
ajude elektrilised muutused kui seda loetakse hääletult;
tint paberil
_____________________________________________________________________


3) Teose mõjud ei kuulu esteetilise objekti juurde. Sellesse ei kuulu ka “fenomenaalselt subjektiivne” vaid ainult “fenomenaalselt objektiivne”, mille tunnusjooneks on “kogetud sõltumatus endast”.
Asja muudab selgemaks Beardsley poolt toodud näide Matisse´i maalist: objektiivne on selle punane värvus, värvi soojus, vormide rütmiline korrastus ja teose lõbusus, kui teisalt taas vaatajas tekkida võiv lõbususe tunne on midagi subjektiivset. Maal ei ole muidugi lõbus selles mõttes nagu on inimene; see ei ole rõõmsameelne sõna-sõnalt vaid piltlikul kombel, metafoorselt. See on erinev kui selle mõju, kuna lõbusaks peetud maal võib mõjuda ka masendavalt:
[...] kui mõnes olukorras lõbusana mõjuva maali nägemine vaid süvendab melanhooliat meenutades mulle seda, millest olen ilma jäänud, isegi siis võin selle lõbusust täheldada, ja tegelikult just see tähelepanek teeb mind kurvaks.”66
Romaani lugedes võib fenomenaalsesse valdkonda kuuluda a) peategelase kurbus, b) kõneleja olukorrast tulenev kurbus ja c) lugeja kurbus nendest mõlemast tulenevalt. Kaks esimest kuuluvad esteetilise objekti juurde, kolmas aga ei kuulu.
Kui keegi ähmastab kunstiteosest kõneledes seda eristust ehk räägib siis oma reaktsioonidest kuigi peaks kõnelema teosest, siis on mainitud isik afektiivse eksituse kütkeis.

4) Esteetiline objekt tuleb eristada tema ilmnemise moodusest ehk presentatsioonist; “on olemas üks heliteos aga sellest johtuvaid mitmeid kogemusi”. Ilmnemine on “objekt sellisena nagu seda kogeb teatud inimene teatud olukorras.”67 Nt heliteose ilmnemine võib olla muusikateos mida kuuldakse kontserdil või heliplaadilt, loetuna noodist või seda meenutades.
Esteetilise objekti ja selle ilmnemise vahel kehtivad Beardsley järgi järgnevad seosed:
-- esteetilisel objektil võib olla ilminguid;
-- sama objekt võib ilmneda erineval ajal erinevatele inimestele;
-- kaks sama objekti ilmnemist võib teineteisest eristada;
-- on võimalik, et mingigi ilming ei ammenda objekti kõiki jooni;
-- ilming võib olla tõepärane või illusoorne;
-- kui kahel sama objekti ilmnemisel on teineteisega vastuolulisi jooni, siis on vähemalt üks neist objektidest illusoorne.
Viimane põhimõte on mõtestatud vaid siis, kui võidakse eraldada teineteisest tõepärased ja illusoorsed ilmnemised. See omakorda eeldab nt kirjanduse tõlgendamispõhimõtete kujundamist.
Muusika ja skulptuuriga liitub omakorda järgnev reegel:
[...] esteetilise objekti põhijoonte hulka ei kuulu need ilmingu jooned, mis sõltuvad selle füüsilisi või psühholoogilisi põhjuseid puudutavatest andmetest.”68
Antud juhtnöör on sarnane nagu intentsiooniga seoses esitatu, nimelt see, et kunstniku intentsiooni puudutavat teadmist ei peaks lubama adumist tervikuna kontrollida. Seekordse juhtnööri kohta toob Beardsley näite:
[...] kui Schuberti muusika kõlab kellegi arvates pateetiliselt, kes tunneb sümpaatiat tema tagasihoidlikkuse kohta, on tegemist eksitusega. [...] kui täielik pronks-skulptuuri koopia on valmistatud juustust, nii, et see näib ja tundub olevat originaaliga sarnane – lõhn jäägu arvesse võtmata – siis on koopia esteetilise objektina täpselt samasugune kui originaal [...].”69
Esteetilise objekti ja selle ilmnemise omavaheline suhe on selles mõttes äärmiselt lähedane, et objekti juurde ei või kuuluda selliseid jooni, mis ei võiks olla mõningate ilmingute osadeks. Seetõttu võib kõik objekti puudutavad väited muuta väideteks selle ilmnemise kohta. Nt väide “heliteose lõpp on tarmukas, aga eilne esitus oli küündimatu” võidakse muuta sel moel “heliteose lõppu on esitatud või võidakse esitada tarmukalt, aga eilne esitus oli küündimatu”.
Mainigem veel ühe väite kohta, mille Beardsley esitas samas seoses nagu ta kõneles mujal esteetilisest objektist kui adutavast objektist:
[...] kõiki muusikateose omadusi võib kuulda sellisena [...] ja [...] et mitte mingigi omadus, mida isegi põhimõtteliselt kuulda ei saa, ei kuulu sellesse muusikana.”70
Antud väidet võib üldistada: mingi osis ei kuulu esteetilisse objekti, kui seda pole võimalik aduda.
Antud põhimõte on problemaatiline, kui seda laiendada adutav-füüsiline-jaotusest väljas-poole. Beardsley siis pigem ei ütle, et helilained on tähtsad vaid ainult niivõrd kui nad muudavad kuulmismuljet, ta pigem ütleks, et otsustav on vaid see mida kuuldakse. Aga kunstiteose omaduste hulka “kuulub alati mõningaid adutavaid omadusi [...] ja üpris sageli muidugi ka erilisi semantilisi omadusi.”71 Kuigi “semantilised omadused” ehk teose tähendused rajanevad adutavatele osistele, ei või neid alati otseselt aduda. Helide pakutav kuulmismulje võib olla pea-aegu identne, aga nende tähendus on erinev, kuna teine on mõeldud vaid paroodiana esimesest. Seda paroodialikkust ei saa kuulda samas mõttes nagu heliteose tonaalsust ja energilisust.
Ilmselt Beardsley ei mõelnud muud põhimõtet kui et adutav-füüsiline-jaotusega seoses, kuna tema meelest võib esteetilist väärtust evida isegi filosoofiline teos, mis on vaid selles minimaalses mõttes adutav objekt, et selles vahendatakse märkide abil, mida kas siis nähtakse, kuuldakse või tuntakse (pimedate kiri).
[...] mida iganes võidakse vaadelda esteetilisest küljest, ja nõnda vaadeldes märgatakse, et Puhta mõistuse kriitikast ei puudu esteetiline väärtus, mis tuleneb muuhulgas põhjenduste dramaatilisest arengust ja mõtte-struktuuride komplitseeritud arhidektuurist.”72


Kunsti kujutamine ja tõlgendamine

Kunstiteose kujutamise ja tõlgendamisega liituvate põhimõistete selgitamine võtab Aesthetics-teosest umbes kaks kolmandikku selle mahust. Oma käsitluse saavad mõisted pildil kujutatust kompositsioonini, meediumist metafoorini ja teose tõest selle temaatikani. Selgitus siiski ei valgusta mitte just esteetika keskseid probleeme, nõnda et esitlen seda vaid põhijoontes, nii et oleks jätkuvat kergem mõista ehk siis seda mida Beardsley ütles esteetilise väärtuse ja kunsti väärtustamise kohta.


Kujutamise põhimõisteid

Esteetilise objekti piltlikustamine puudutab alati selle osi ja nendevahelisi suhteid. Kõige alust-andvamaid osi kutsus Beardsley elementideks, need on “absoluutselt homogeensed”:
Kuu pinnal võidakse eristada heledaid ja tumedaid piirkondi aga kui tumeda ala sees ei või näha erinevusi, siis on see ala primaarne.”73
Elementidel on lokaalseid omadusi, nt tume ala on oma kujult ovaalne ja värvuselt hallikassinine.
Elementidest moodustub ühendusi, komplekse, ja neid ühenduste omadusi, mis selle osadel puuduvad, nimetab Beardsley piirkondlikeks omadusteks (regional property). Nt inimkeha mass ei ole piirkondlik omadus, kuna ka käel ja jalalgi on mass, aga 80 kilogrammine mass on inimkeha piirkondlik omadus, kuna käe ja jala mass on midagi muud. Esteetilise objekti puhul on tähtsad vaid kogetavad omadused, nt kollane värv aga mitte kiirguse lainepikkus.
Vahel tundub piirkondlik omadus üllatav suhtestatuna osade omadustega, ja sel juhul kõneletakse emergentsetest omadustest. Nt naatriumi ja kloori ühendus naatriumkloriid maitseb soolasena kuigi kumbki komponent nõnda ei maitse.
. . . . .
. . . .
. . .
Objekti keeleline kirjeldamine koosneb kolme laadi väidetest. Kui vaadelda kujunditest vasakpoolset, võib esmalt rääkida selle elementidest: neid on neli, need on musta värvi ja ümmargused. Teiseks võib rääkida nende omavahelistest suhetest: ülemised on samal tasapinnal. Kolmandaks võib kõnelda piirkondlikest omadustest: kujund on tervikuna nelinurkne (kui selle osad on ümmargused).
Piirkondlik omadus võib olla tugevam või nõrgem, teiste sõnadega rohkem või vähem intensiivne. Nt parempoolse kujundi puhul on nelinurksus intensiivsem kui vasaku puhul.
Järgnevaks kohandab Beardsley põhimõisteid erinevate kunstiliikidega. Nt muusika elemendid on hääled ja piirkondlikuks omaduseks on kasvõi meloodia tõusev tonaalsus; kirjanduse elementideks on sõnad ja piirkondlikuks omaduseks on lause tähendus.
Mõni võib huvituda sõnast ´tähendus´ ja imestada, kuidas lause tähenduse väljaselgitamine võib kujutamise juurde kuuluda. Kas see ei ole tõlgendamine? Tõlgendamine on kahtlemata tähenduse selgitamine, aga kas kogu tähenduse selgitamine on tõlgendamine? Sellele ei ole üldiselt aksepteeritud vastust. Mõnede meelest on kogu tähenduse selgitamine tõlgenduslik tegevus; teised tahavad kõnelda tõlgendusest vaid sel puhul kui tähendus on hägune või ka muidu komplitseeritult selgitatav, tõlgendusest sõltuv; kõneletakse nt röntgenpiltide tõlgendamisest. Beardsley valis kolmanda tee: tema jaoks on kirjandusliku teose tõlgendamine selle teema ja võimaliku põhiteesi selgitamine, muu kuulub kujutamise juurde.
Kuna kirjanduslikule teosele võib läheneda nii selle keele kui ka maailmapildid vaatenurgast, siis on kujutamine kahte liiki: 1) Selgitamise ehk eksplikatsiooni puhul on objektiks nt komplitseeritud metafoor ehk piltlikustav väljend, kasvõi järgnev koht Wallace Stevensi luuletusest:
Füüsilise linna metafüüsilistel tänavatel
meenutame Juudase lõvi
2) Valgustamise ehk elusidatsiooni objektiks on seevastu teoses kujutatud maailm: öeldule rajanedes üritatakse otsustada, milliseid sündmusi ja inimesi teoses kujutatud maailma kuulub, nt et kas Hamlet on hull või ei ole.
Valgustamisest võib rääkida ka esitavate, representeerivate piltide puhul. Otsustatakse nt et maalil kujutatud, raudteejaamas seisev mees on teel jõuluks koju, kuna tal on käes jõulukingitus. Erinevalt kirjandusest on sellise maali “dramaatilise temaatika”74 valgustamine Beardsley järgi pigem tõlgendamine mitte aga kirjeldamine, ilmselt seetõttu, et maale võib sageli kirjeldada huvitavalgi kombel rääkimata nende sisust: kontsentreerudes pelgalt joonte ja värvide kujule.
Vormi mõiste on kunstiteose kirjeldamisel üheks tähtsamaid, vahest tähtsaim viis. Sõna ´vorm´ kasutatakse kunstiteosest kõneledes siiski mitmel erineval kombel, ja eksitavuse vältimiseks piiritles Beardsley seda mõistet järgnevalt:
[...] võidakse teha selge eristus 1) nendeks väideteks mis kirjeldavad elementide lokaalseid omadusi ja ühistelmade piirkondlike omadusi [...] ja 2) nendeks väideteks mis kirjeldavad objekti elementide ja ühenduste vahelisi seesmisi suhteid. Neid viimaseid väiteid võime nimetada ´vormi-väideteks´. [...] sisuväide on kirjeldus mis ei ole vormiväide.”75
Vormiväidete kohta toob Beardsley järgneva näite:
[...] kui ütlen et visuaalsetes kirjelduses on erinevad küljed teistele sarnastele vastandlikud või üks ala on teisest tumedam või et ühes osas on teisest sügavam ruumikujutus, siis kõnelen ma vormist.”76
Sisu puudutavad väited võivad jällegi olla sellised:
[...] heliteos algab A-noodiga, selles on neli osa [...] muusika [...] on tormakas või selle algus on hoopis rahulik [...].77
Nõnda võivad vorm ja sisu olla täiesti erinevad, kuna ühest võib kõnelda tarvitsemata viidata teisele. Teisalt on nad aga teineteisega seotud, kuna kahe osa vaheline suhe võib olla nende sisude vaheline suhe, nt tormaka suhe rahulikku, ja kuna mingi alaline omadus sõltub suhtest kõrval-olevate osade piirkondlike omadustega seoses, nt tormakas tundub tormakana, kuna see paikneb rahuliku kõrval.
Beardsley eristas lisaks veel kahte vormi liiki: suurte osade omavahelist suhet nimetas ta struktuuriks ja väikeste osade omavahelist suhet tekstuuriks. Tekstuuri hulka kuulub nt see et maal on maalitud lühikeste ja nappide pintslitõmmetega; struktuuri hulka kuulub heledate ja tumedate pindade suur vastandlikkus või viltune tõusev keskne figuur. Muusikalistest vormidest on sonaat seotud struktuuriga, kaanon seevastu tekstuuriga. Kirjanduse foneetilisest ehk häälikutega liituvast struktuurist olgu näiteks toodud sonett; romaanis Kuritöö ja karistus on semantiline ehk tähendusega seostuvaks struktuuriks sündmuste sari, mille käigus sooritab Raskolnikov esmalt mõrva ja siis tunnistab oma süüd.
Nende mõistete abil määratles Beardsley ka stiili. Ühe teose stiili all mõeldakse üldiselt selle “tekstuuri korduvaid jooni”78, enamate teoste stiili puhul lisanduvalt ka struktuuri korduvaid jooni. Selle kohaselt võib ka fotodel olla oma stiil.
Vahel kõneldakse vormita kunstiteostest; nt Bruckneri või Sibeliuse sümfooniate kohta võidakse öelda, et need ei moodusta tervikut, või hajuvad osadeks. Aga kui vorm on rajatud Beardsley kombel, siis on kõigil teostel neile omane vorm; ei ole olemas täiesti ilma vormita kunstiteost. Seetõttu võtab ta kasutusele teise sõna kirjeldamaks korraldatuse astet: teos võib olla enam või vähem ühtne.
Ühtsust on kahte liiki: 1) täielikkus, mille puhul tundub et teosest ei puudu midagi selle juurde kuuluvat, ja 2) koherentsus, mis puhul tundub et teoses ei ole midagi sellesse kuulumatut. Mone´ vesiroosimaalid on veidi ebatäielikud selles mõttes, et neil ei ole mingit keskset figuuri, ja nõnda võivad need samahästi ulatuda ka laiemale pinnale; Kafka romaan Loss on ebatäielik oma poolikuses.
Teose koherentsust suurendab nt selle osade vaheline tasakaal ja sarnasus, mida sageli nimetatakse ka harmooniaks. Mendelssohni muusikale on tüüpiliseks kineetilise kuju jätkuvus, loomulik siirdumine ühelt osalt teisele, ja just see ongi ühtmoodi koherentsus. Dostojevski Sortside põhiskeem ei ole nii koherentne nagu Kuritöö ja karistuse vastav.
Lõpuks võib vormi iseloomustada rohkem või vähem mitmekesiseks või vahelduvaks, ühesõnaga komplekseks.
Kompleksus on jämedalt võetuna sama kui esteetilises objektis olevate osade hulk ja nende vahelised erinevused.”79
Sõda ja rahu on kompleksem kui Anna Karenina.
Kompleksus ei ole mitte ühtsuse vaid hoopis lihtsuse vastandiks. See ei tähenda siis vältimatul kombel ebaühtsust või hajuvust, aga teisalt on äärmiselt lihtne objekt, nt ring paberi keskel on samuti ühtne, ja vägagi kompleksne objekt jääb üldiselt ebaühtlaseks. Tiepolo maalitud rokokoo stiilis lagi on väga kompleksne kuid mitte kuigi ühtne; Rembrandti Öine vahtkond on samaaegselt nii kompleksne kui ka ühtne.
Esteetilise objekti vorm võib siis olla rohkem või vähem ühtne ja kompleksne. Kui juurde arvatakse alalise omaduse suurem või väiksem intensiivsus, on sellega mainitud neid kolme joont, milledest Beardsley järgi sõltub objekti esteetiline väärtus.


Kunstiteose tõlgendamine

Kunstiteose tähendus annab oma lisandi selle vormile. Instrumentaalmuusika puhul on see lisand Beardsley järgi pea olematu, kuna “muusika ei väljenda ega tähenda”80 midagi. Muusikal võib olla “inimlikke alalisi omadusi”, selliseid nagu “süngus, selgus, kelmikus, otsustavus, rahulikkus, tundelisus, ebakindlus”81, aga ei peaks kõnelema tähendusest või väljendusest, kuna see võib juhtida tähelepanu millegile teosest väljaspool asuvale, helilooja hingeelule üldse või kuulaja meeleoludele. Beardsley muusika-käsitlust võidakse nimetada formalistlikuks, ja ka ta ise peab end Eduard Hanslicki hingesugulaseks.
Alles laulumuusikas võidakse kõneleda tegelikust tähendusest. Sõnade ja viisi omavaheline suhe kuulub ühe osana laulu vormi juurde, ja nendevaheliseks seoseks või olla nt sõnade tähenduse ja muusikas piiritletud omaduse vastavus, nõnda nagu Bachi kantaadis Ich bin Vergnügt (84), milles sõnade nagu “rõõmustades söön oma leivapalukest” ajal on muusika rõõmsameelne.

Maalikunst meenutab laulumuusikat seetõttu, et kui uurimise all on maali vorm, võidakse tähelepanu suunata 1) pelkadele kujunditele (ehk joontele ja värvidele), 2) dramaatilisele teemale või 3) nendevahelisele suhtele.
Dramaatilise teema ühtsuse juurde kuulub nt see, et taust on kooskõlas kujutatud sündmustikuga (mõrv tormiööl) või et kujutatud isik on psühholoogiliselt usutav. Beardsley toob järgneva näite teose hajuvusest:
Davidi maalil Sokratese surm (1787, Metropolitan Museum, New York) on valelikud, melodramaatilised liigutused ja asendid juba iseendast võetuna ebaühtsed, kuna need ei ole täielikult motiveeritud [...]”.82
Joonte ja värvide ja teisalt dramaatilise temaatika omavaheline suhe võib olla tihedam või lõdvem. Beardsley järgi on reklaamides ja ajalehepiltides “pildi ja teema vahel vaid vähesel määral ühtsust”83, ja seega on need hajuvad. Näitena tihedast suhtest on Beardsleyl Giotto fresko Kristuse taga-nutmine (umbes aastast 1305 Padova Arena-kabelis):
Sündmuse kurbus [...] ja vaataja kurbus tekib riiete rippuvatest volangutest, painutatud selgade kaartest, kallistlevaist kokkupõimumisest.”84

Kui kirjandusliku teose keelt on selgitatud (eksplikatsioon) ja selle maailma valgustatud (elusidatsioon) jääb järele vaid teose erinevate osategurite ühise tähenduse väljaselgitamine: Mis üldine mõte seob need osised ühteks tervikuks? Mis nägemust maailmast või elust teos sisaldab? Selgitatakse teose teema(d) ja tees(id). Alles see on Beardsley järgi kirjandusliku teose tõlgendamine sõna ranges mõttes.
Teema ja teesi lähtemõisteks on temaatika. Beardsley eristab need järgneval kombel. Teose temaatika on midagi konkreetset (armuseiklus), teema midagi abstraktset (armastuse ehtsus) ja tees on midagi, mida võidakse nimetada tõeseks või vääraks (väide et armastus on üldiselt petlik).
[...] romaani temaatikaks võib olla Compsoni pere või üldisemalt lõuna aristokraatia. Romaani teemaks võiks olla lõuna aristokraatia allakäik; teesiks võiks olla, et lõuna aristokraatia allakäik on kahetsusväärne või vältimatu.”85
Beardsley järgi on kunsti eesmärgiks esteetiline elamus, ja seetõttu peab ta teose teesi tõesust või väärust kunstilise väärtuse vaatenurgast ebaoluliseks. Kaudses mõttes võib teesil siiski olla oma mõju. Kui teose sisusse kuulub mõni õpetus või ideeline süsteem, toob see oma panuse teose tervikolemusse, selle ühtsusesse, kompleksusesse ja intensiivsusesse, ja sel kombel mõjutab see esteetilist väärtust. Järgnevas tsitaadis kõneleb Beardsley vaid ühtsusest:
Julius Rosenbergi arendatud natsismi metafüüsika on vähem koherentne õpetus kui marksism; Miltoni filosoofia on ebamäärasem kui Schopenhaueri oma. Minu meelest võib üldiselt öelda kui kirjanduslikus teoses kajastub mingi õpetus, on selle koherentsus omal kohal teost ühtlustamaks – nõnda nagu Lucretiuse metafüüsika toob ühtsust tema teosesse Maailmakõiksusest – ja mis tahes õpetuse alust-rajav ebamäärasus on omal kohal vähendamaks teose kui terviku ühtsust.”86


Kunsti väärtustamine

Kunstiteoseid mitte ainult ei nimetata headeks või halbadeks vaid sageli viidatakse mingile teose joonele toetamaks mingit väärtushinnangut. Beardsley järgi on kunstiteose esteetilise väärtustamise üldine kuju seega järgmine:

väärtushinnang: see teos on esteetiliselt hea
halb
parem kui teine teos
halvem kui teine teos
_____________________________________________________________________
põhjendus: kuna sellele on see ja teine omadus

Põhjendused võivad olla mitmesugused. Võidakse apelleerida teose informatiivsele ehk kognitiivsele väärtusele: Teos on hea kunstiteos,
kuna see on sügav-mõtteline
kuna see vahendab tähtsat elunägemust
kuna see aitab mõistma üldinimlikku probleemi
Võidakse apelleerida ka moraalsele väärtusele:
kuna see on intrigeeriv ja inspireeriv
kuna selles on tõhusat ühiskonnakriitikat
kuna see püüdleb rahu poole
Sellised põhjendused jätab Beardsley kõrvale, kuna need tema meelest ei liitu teose kunstilise väärtusega. Tema jaoks on kunstiline vääratus sama kui esteetiline väärtus, ja sellega ta piirdub: eesmärgiks on selgitada välja, kuid esitatud põhjendused liituvad esteetilise väärtustamisega. Selgituses on kaks osa: üldine kriteeriumiteooria keskendub põhjendustele ja esteetilise väärtuse instrumentalistlik teooria väärtuse olemusele. Teine toetab esimest.

Üldine kriteeriumiteooria

Mille poole pürgib kriitik, kui ta esitab põhjendusi oma väärtushinnangu toeks? Beardsley vastab:
[...] põhjendaja eesmärgiks [...] ei ole inimestele luuletust meeldima panna vaid saada neid tunnistama et see on hea.”87
Põhjendus on kunstiteost kirjeldav või tõlgendav väide, nt “heliteos on harmooniline”, ja sellega viidatakse mingile teose omadusele, mida peetakse väärtuse kriteeriumiks. Headust põhjendatakse apelleerides eelistele, viletsust omakorda apelleerides vigadele.
Kriteeriumite üldisus tähendab, et samad kriteeriumid kehtivad kõikidel juhtudel sarnaselt nõnda nagu on teravus loomade-veristaja noa puhul alati eeliseks.
Beardsley jagas väärtuse kriteeriumid kahte rühma: 1) esmased kriteeriumid on alati eelisteks, kui seevastu 2) teisejärgulised kriteeriumid on eeliseks vaid siis kui nad toetavad esmajärgulisi kriteeriumeid. Samal kombel nagu sinep on hea nimelt just vorsti ja leivaga, nõnda on ka kunstiteoses jooni, mida saab lugeda eelisteks vaid siis kui need esinevad teatud teiste joontega koos. Beardsleyl on kaks näidet:
[...] kriitik võib õigustatult väita et kirjaniku hea vandesõnade taju on eeliseks nt sellises romaanis nagu [Henry Milleri] Vähi pöörijoon, milles situatsioonid ja tegelased on teatud tüüpi [...].”
[...] kübeke huumorit (hauakaevaja naljatlemine, joobes uksevalvur) on mingis seoses teosele eeliseks, kuna see lisandab dramaatilist pinget Nõnda võiksime möönda, et raasuke huumorit ei ole üldine eelis aga vaid seetõttu et samas mööname, et midagi muud siiski ka on üldine eelis (näidendis) nimelt suur dramaatiline pinge.”88
Kübeke huumorit on teisejärguline kriteerium, ja see on eeliseks vaid seetõttu, et lisab dramaatilist pinget, mis on üheks tuletiseks intensiivsusest kui esmajärgulisest kriteeriumist.
Juba antiikajal peeti ilu eeldusteks õigeid proportsioone, ühtsust vahelduvuses ja kirkaid värve, ja seda traditsiooni jätkab ka Beardsley loetledes kolm esmajärgulist kirteeriumit: ühtsus, kompleksus ja intensiivsus.
Need teose jooned on siis alati eelisteks. Kuid kuidas jõutakse eeliste juurest headuse juurde? Samal kombel nagu muudelgi puhkudel kui millegi puhul mõjutavad headust mõnedki seigad. Loomade-veristaja noa teravus ei taga selle headust, kuna käepide võib olla halvasti tehtud ja ajab käed rakku; “inimene võib olla hea olemata suuremeelne”; õuna puhul jälle “on õunauss väär aga mitte saatuslikul kombel”89 kui see on rikkunud vaid väikese osa muidu isuäratavast puuviljast. Hea teose eelduseks on nõnda palju erinevaid eeliseid ja vähe väärusi, aga on võimatu täpselt öelda, kui palju on piisav ja kui vähe piisavalt vähe: teose lõplik hindaja lahendab selle küsimuse võrreldes konkreetset teost teiste teostega.

Üldine kriteeriumiteooria oli Beardsley vastuseks skeptikute kahtlustele üldiste reeglite või kriteeriumite võimalikkusest. Näiteks kahtlejatest olgu siinkohal William E. Kennick:
Paneme tähele vaid van Goghi paksu värvidekasutuse rikkalikkust, aga me ei süüdista Hiina pärgamendimaali tasasuse ja sildepinnalisuse tõttu. Boticelli lüüriline veetlus on tema eriliseks saavutuseks, aga Giotto ja Chardini ei mõisteta sugugi hukka seetõttu, et nende poeetilisus on teistsugune. [...] Erinevaid kunstiteoseid võidakse kiita ja laita erinevatel põhjustel – ega üldsegi alati samadel põhjustel. Kiitust pälviv kvaliteet mõnes maalis võib kujuneda laituse objektiks teises; realistlikkus ei alati positiivne, aga see ei tähenda seda, et see ei võiks vahel positiivne olla.”90
Beardsley kiitis Kennicki näited heaks aga väitis, et nendest ei peaks järeldama üldise kriteeriumi võimatust, kui kriteeriumid on jagatud esmajärgulisteks ja teisejärgulisteks tema poolt välja pakutud kombel.
Kennick kirjutas ka, et väljapakutud kriitika reeglid on olnud
nii üldised, ebamäärased ja tühjad hoolimata kogu oma tasakaalu, harmoonia ja ´ühtsus mitme-kesisuses´-nõudmistega seoses, et need on osutunud praktilise kriitika jaoks kasutuks.”91
Beardsley esmajärgulised kriteeriumid nagu ühtsus, kompleksus ja intensiivsus on tõesti nii abstraktsed, et nende abil ei võidaks tunnistada teost heaks (nõnda nagu lakmuspaberiga võidakse määratleda aine happeks). Teiseks on need kriteeriumid on vaid eelised ja tee eeliste juurest headuseni ei ole otse-jooneline. Selles mõttes ei ole Beardsley teooria vastuolus Kanti mõtetega, et ilu ei saa reeglite abil tõestada.
Teisalt kirjutas Beardsley et kriitiku eesmärgiks “ei ole panna inimesi luuletusest huvituma, vaid saada neid seda heaks tunnistama”. Nõnda eraldas ta teineteisest seigad, mida Kanti järgi eristada ei saa: ma ei või olla kindel teose esteetilisest väärtusest, juhul kui selle vaatlemine ei valmista meelehead.

Intensiivsuse kriteerium on selles mõttes huvipakkuv, et see katab (vähemalt suures osas) sama ala nagu A. L. Hitri “loomuomadus” või Bernard Bosanqueti “väljendatavus”. Mõlemad olid heaks kiitnud ka, et ka halavad seigad võivad ilu sisuks olla; nende meelest võib ka inetus olla esteetiliselt väärtuslik. Mille poole kaldus Beardsley? Kas on intensiivsus alati esteetiliselt positiivne kui tegemist oleks ka mingi halva asja intensiivsusega? Ta ei võtnud selles suhtes lõplikku positsiooni vaid esitas kolm võimalust:
1) Kanti järgi kuulub ilusast väljas-poole vaid selline inetus “mis tekitab vastikust”, ja samas suunas viitas Beardsley “kontrollimatule õudusele” ja sellisele vastikusele nagu Dali ja Bunueli filmis Andaluusia koer, kus lõigatakse habemeajamis-noaga silma: see võib olla juba liig mida seedida ja nautida.
2) Hegeli vaimus esitas Beardsley ühe võimalikkusena, et peame heaks vaid selliste omaduste intensiivsust, “mida juba inimeses väärtustame”.
3) Parimaks lahenduseks pidas ta siiski kogu intensiivsuse tunnistamist eeliseks ja mõnede teoste küündimatuse seletamist sellega, et ainult intensiivsuse ei taga veel head tulemust.
[...] mõnede teostes on kvaliteedi intensiivsus saavutatud liiga suure ühtsuse ohverdamisega. Seda kriitikud vahest mõtlevad öeldes, et Avignoni naised on ´liigselt võimsust püüdlev´.”92
Nõnda ei ole esteetiliselt väärtusliku vastandiks mitte inetus vaid midagi millel jääb vajaka ühtsust, kompleksust ja intensiivsust, seega siis väheütlev või huvi-pakkumatu objekt.
Keelekasutus võib vahel eksitavalt mõjuda: teost peetakse halvaks, kuna see nii ülespuhutud, teesklev, sentimentaalne, äärmiselt vulgaarne jne. Kas see ei ole intensiivsus ja nõnda midagi positiivseks loetavat? Beardsley järgi ei ole; küsimus ei ole intensiivsusest vaid selle puudumises:
Ülespuhutus on võimsuse või suuruse väline vorm – see on ulatuslike kestsendode valitsetud pikk sümfoonia – ühendatuna seesmise tühjusega, elu ja külluse puudumisega. Sentimentaalsus ei ole luuletuse puhul mitte tunne vaid luuletaja veendumus tundest, mida ta ei dramatiseeri ega too esile luuletuse tekstuuris ja aines.”93


Esteetilise väärtuse instrumentalistlik teooria

Francis Hutchesonile tähendas ´ilus´ ”meis sündivat ideed” ja vastavalt Kantile juhtis ilus objekt ette-kujutluse ja mõistmise omavahelisse harmooniasse. Mõlema jaoks oli ilu dispositsionaalne omadus, objekti võime viia sobiv inimene ilukogemuseni. Seda traditsiooni järgis ka Beardsley, aga eelmainitutest erinevalt rääkis ta esteetilise väärtuse dispositsionaalsest loomusest selgesõnaliselt:
´X-il on esteetilist väärtust´ tähendab sama kui ´X-il on võime luua mõnedele suurel arvul esteetilisi elamusi (mis omakorda on iseenesest väärtuslikud)´.”
Objekti esteetiline väärtus on väärtus, mis on objektil tänu sellele, et see suudab valmistada esteetilist heameelt.”94

Dispositsionaalsed omadused on võimed või kalduvused, nt kannu haprus, on sama kui selle kalduvus põrandale kukkudes katki minna. Kuna “esteetiline väärtus ei ole kalduvus”,95 tasub seda hapruse asemel võrrelda toidu toitvusega:
Kui mingi aine kohta öeldakse et see on toitev, ei ennustata sellega, et see tõesti hakkab kedagi toitma vaid, et see oleks tervislik – toiduna väärtuslik -- kellegi jaoks kes sööks seda teatud (täpsemalt öeldamatul) määral teatud (täpsemini eristamatutes) tingimustes.”96
Vastavalt võib siis objekt olla esteetiliselt väärtuslik, isegi kui keegi seda kunagi ei näeks või kui vaatakski, ei saavutaks sellega seoses esteetilist heameelt või elamust.
Mis siis on esteetiline meelehea või elamus, millede abil Beardsley esteetilise väärtuse määratleb? Meeleheast kirjutab ta:
Meelehea on esteetiline, kui see on saadud peamiselt tähelepanu keskendamisega komplekse terviku vormilisele ühtsusele ja/või piirkondlikele omadustele ja kui selle suurus sõltub vormilise ühtsuse ja/või alalise omaduse intensiivsuse astmest.”97
Eelmises iseloomustuses esinevad Beardsley poolt eristatud esteetilise väärtuse esmajärgulised kriteeriumid: ühtsus, kompleksus ja intensiivsus. Samad jooned esinevad samuti, kui Beardsley iseloomustab esteetilist elamust98:
1) Tähelepanu fokusseerub tugevalt objektile, selle adutavate omaduste või tähenduse osateguritele, siis nt maali värvidele ja vormidele või romaanitegelase seiklustele. Objekt suunab kogemust teisti kui poolune assotsiatsioone.
2) Kogemus on intensiivne või võib öelda ka, et kogemusse kuuluv tundmus on jõuline, nõnda, et tähelepanu püsib objektil ja unustame vähemalt hetkeks nt rahamured.
3) Kogemuse osategurid liituvad teineteisega, nende vahele tekib koherentsust. Ei esine kaotatud hetki vaid tunne jätkuvusest, arengust.
4) Kogemuse osategurid täiendavad teineteist. Ärkavad ootused tasutakse, jõud saab vastu-jõudu, nõnda et elamus eristub omaenda üksuseks kogemuste jätkuvas voolus.
Elamuse kompleksust Beardsley eraldi ei maini, aga see on ligi: vaid kompleksne elamus võib sisaldada osategureid, millede vahele tekib koherentsust ja täielikkust, ühesõnaga ühtsust.
Mainitud joonte kõrval mainib Beardsley ka kogemusse kuuluvat näilikkust või eba-tõlisust; nt
muusika on liikumine ilma et ta oleks mingi tahke eseme liikumine; maalil olev objekt ei ole materiaalne vaid ainult näib sellisena.”99
Esteetiline objekt oli enam või vähem ühtne, kompleksne ja intensiivne ja samuti on seda ka esteetiline elamus. Küsimus ei ole muidugi täpselt samadest seikadest, kuna elamuse puhul on objekti omadused juures “fenomenaalselt objektiivsetena”.100 Näen nt maali värviharmooniat ja sellega selle seesmist ühetaolisust, aga teiseks on maali vaatamine tervikuna ühetaoline elamus. Lisaks on Beardsley järgi tuleneb elamuse ühtsus maali ühtsuse kõrval-mõjuna, nende vahel valitseb kausaalseos. Piltlikult kujutades on olukord järgmine:

vaatleb
OBJEKT ---- INIMENE
elamus
_____________ põhjustab _____________________
ühetaolisus ---- ühetaolisus
kompleksus ---- kompleksus
intensiivsus ---- intensiivsus
_____________ _____________________

Nüüd on võimalik mõista paremini, mida Beardsley mõtles eespool toodud viites:
´X:il on esteetilist väärtust´ tähendab sama nagu ´X:il on võime toota mõningatele suurel arvul esteetilisi elamusi (mis omaltpoolt on iseenesest väärtuslikud)´.”
Suurel arvul moodustuvad esteetilised elamused on eriti ühtse loomuga, kompleksed ja intensiivsed.

Iseloomustades esteetilist elamust järgis Beardsley õige kaugele Dewey moodust eristada elamus (an experience) pelgast kogemusest. Samuti oli ta samal teel ka instrumenatlismiga seoses: hea kunstiteos on hea ka vaid vahendina (instrumendina) mis viib esteetilise elamuseni, ja esteetiline elamus on jällegi erinevatel viisidel väärtuslik.
See on “iseendast meeldiv”, selliseid elamusi “võib nautida nende enda tõttu mõtlemata eilse või homse peale”101. See siiski pole otsustav, kuna
küsimus esteetilise elamuse väärtusest ei ole küsimus selle meeldivusest vaid sellest, et ka selle toodetud nauding võib seda õigustada võrreldes seda teiste naudingutega, mida meile pakutud on.”102
Õieti on küsimus veelgi laiem, kuna esteetilise elamuse õigustamiseks võidakse apelleerida ka muudele aspektidele kui ainult meeldivusele: Beardsley pakub välja järgmised seigad:
Esteetiline elamus võib lahendada hingelisi pingeid, rahustada destrukutiivseid pürgimusi ja pakkuda välja viisi kogeda põnevust; see võib lahendada seesmisi vastu-olusi ja selgitada meelt, nii et ka välised probleemid tunduvad vähem häirivatena. See õilistab tähelepanemis- ja eristusvõimet ja võib nõnda olla abiks nt inimsuhetes; samasse suunda juhatab fantaasia arendamine ja elurutiinidest vabanemine. See aitab vaimse tervisega seoses (mille kaudseks tõestuseks on kontsertide populaarsus sõja ajal) ja ühendab inimesi sarnase kogemuse vahendusel. Lõpuks pakub see inimelule ideaali.
Esteetilisi elamusi saadakse erinevatest objektidest: loodusest, spordist, teadusest jne, aga kunstiteosed on Beardsley järgi tehtud justnimelt sellist elamust silmas pidades. Need võivad olla väärtuslikud ka muul kombel (teadmuslikult, moraalselt, majanduslikult jne) aga nende väärtus kunstiteostena on sama mis on esteetiline väärtus. Seetõttu piisab esteetilise elamuse õigustusest Beardsleyle ka kunsti õigustuseks: “kunstil on oma koht parimas inimlikus elus”103.


Kriitikat

Kunstifilosoofia

Beardsley järgi on põhjendatud lugeda teos kunsti hulka, siis ja ainult siis kui on põhjust oletada, et selle valmistaja pürgis esteetilise väärtuse poole. Kuigi ka kiidetakse heaks kunsti ja esteetilise väärtuse vaheline seos, võidakse Beardsley ettepanekut kritseerida 1) vaid esteetilise väärtusega piirdumisega ja 2) kontsentreerumises üksikute inimeste meeltes olevatele soovidele ja uskumustele.
1) Ilutulestikud, jõulupuu ehted või uued aretatud lillesordid on sarnaselt kunstiteostele tehtud esteetiliselt väärtuslikeks, aga neid ei loeta kunsti hulka kuuluvaiks. Nõnda tundub olevat loomulik viidata kunsti määratluses ka muudele väärtustele kui vaid esteetilisele. Traditsiooniliselt ongi rõhutatud kunstiteoste teadmuslikku väärtust, nende võimet näidata maailma uues valguses.
2) Beardsley oli nõus jätma kunstist väljas-poole need teosed, milledes ei või täheldada pürgimust esteetilise väärtuse poole. Teisalt oli ta nõus aksepteerima kunstina ka neid teoseid, mis kuuluvad mingisse kunstiliiki, kui teoses endas ei oleks ka mingit “selget märki esteetilisest eesmärgist”. Nende kahe põhimõtte vahel ei tarvitse olla vastuolu, kuna viimane võib tulla kõne alla alles siis kui teos on säilinud nii vähe, et selle kohta ei saa midagi kindlat väita. Aga kuidas menetleda sellisel juhul kui teos kuulub mingisse kindlasse kunstiliiki, aga kunstnik väidab et ei ole pürginud esteetilise väärtuse poole ja teos on esteetiliselt tagasihoidlik?
Oletagem näiteks et kirjanik üritab kirjutada romaani, mille ainsaks eesmärgiks on säilitada saamide kõneviise ja muid traditsioone. Beardsley järgi ei ole see romaan kunstiteos, aga kas ei ole loomulikum mõelda, et romaani kirjutamine loetakse kunstiteose valmistamiseks sõltumata kirjutaja plaanidest ja et näiteks toodud romaan on siiski kunst, kuigi võib olla ka kehva? On põhjendatud lugeda teos kunsti hulka kuuluvaks, kuna see on romaaniks nimetatud. Kui see ka ei oleks kunstiteosena hea, võib see olla muidugi valmistatud autori soovide kohaselt ja saavutada korvamatu positsiooni etnograafilise allikteosena.

Beardsley oli vastu Dickie arusaamale kunsti institutsionaalsusest ja tõi selle näiteks romantilise kunstniku, kes loob oma teoseid täielikult ühiskonna institutsioonidest eraldatuna. Dickie omakorda kritiseeris Beardsley nägemust järgnevalt:
[...] kuigi kunstnik võib end eraldada kontaktist erinevate ühiskondlike institutsioonidega, ei saa ta eralduda kunsti institutsioonist kuna ta kannab seda endaga kaasas nagu Robinson Crusoe kandis oma inglaslikkust kaasas kogu oma saarel oleku aja.”104
Dickie arvates teeb ka Beardsley romantiline kunstnik tööd selle teadmise põhjal ja sellele tuginedes, mis tal kunstist on, kui ta ka ei mõtleks sellele teadvustatult. Tal on arusaam viisist, kuidas kunstiteoseid meie kultuuris koheldakse, ja nõnda on ta kunsti-institutsiooni liige.


Esteetilise väärtuse filosoofia

Beardsleyle on esteetiline väärtus sama kui võime toota esteetiline elamus, ja ta pürgis sellist elamust iseloomustama loetledes selle tunnusjooni, neid “psühholoogilisi olukordi ja sündmusi” mis “üldiselt või alati”105 kuuluvad esteetilise objekti vastuvõtmise juurde. Aarne Kinnunen kahtles kõige selle mõtestatuses:
[...] kui keegi kogeks mainitud joontele vastavat elamust, vaevalt nimetaksime seda siis esteetiliseks. Kas on üldse võimalik leida selliseid tunnusjooni, mis üldiselt iseloomustaks esteetilist elamust?”106
Ei ole mingeid selliseid elamusega liituvaid tunnusjooni, mis õigustaksid seda justnimelt esteetiliseks kutsuma. Esteetiline elamus on midagi muud kui hirm, mida võidakse järeldada nt põgenemisest; see sarnaneb enamini religioosse hirmuga, mis eeldab teatud laadi maailmapilti.
Tunnusjooned [...] ütlevad midagi üldse elamusest, aga mitte eraldi-võetuna esteetilise elamuse kohta. [...] Tunnusjoonte poolest võib üks nimetada sama elamust tegelikkuse-elamuseks [või müstiliseks elamuseks], teine aga esteetiliseks. [...] maailmapilt määrab mis terminit kasutatakse ja mis kujuneb selle sisuks.”107
Kui siiski tahetakse eristada esteetiline väärtus teistest väärtustest apelleerides erilisemale elamusele, siis tuleb see elamus eristada muudest elamustest mingil teisel kombel kui loetledes sellega tüüpiliselt seonduvaid “psühholoogilisi olukordi või seisundeid”.

JÄRELSÕNAD


Juba selle materjali põhjal, mida olen eespool esitanud, võidakse esitada mõnesuguseid jooni esteetika ajaloos. Piirdun järgnevaga võid mõnedega.
Mõnedki esteetika ajaloos korduvad väited esitati juba antiikajal, aga alust-rajavad järeldumused tehti hiljem. Ilu määratluse alus loodi keskajal, ja kunst eristati muudest teotsemise liikidest 18. sajandil


Esteetiline väärtus

Aquino Thomase meelest oli ilust ehk esteetilisest väärtusest juttu seal, kus
1) midagi meeldis
2) ainult seetõttu, et seda vaadeldakse ja selgitatakse välja selle eriline loomus
Nõnda erineb ilu kõigepealt nendest väärtustest, mis ei ole vältimatus seoses meeleheaga, ja teiseks nendest, milledes on heameele allikaks midagi muud kui pelgalt vaatlemine ja mõistmine.
Kant vormis esimese eelduse über öeldes, et ilu ei saa kunagi hinnata reeglite järgi nagu hüvelisust (kasulikku ja täielikku).
Hume ja muud britid täpsustasid teiste eeldust öeldes, et esteetilise heameele aluseks on objekti vaatlemine üldistaval kombel, eraldi selles seostest meie individuaalsete soovidega. Hääl võidakse hinnata ilusaks kuigi teatakse selle kuuluvat vaenlasele.
Samal arvamusel oli Beardsley rõhutades, et heameel on midagi esteetilist, kui see on saadud peamiselt just tähelepanu suunamisega kompleksusele, ühtsusele ja intensiivsusele.
Traditsioonilise arusaama järgi võib teha kaks tähelepanekut. Esmalt ei ole määratluses midagi, mis välistaks sellised objektid, mida ei saa aduda. Esteetiline väärtus ei piirdu välise olemusega, sellega kuidas midagi näib olevat või kuuldub; selle valdkonna siseseks võib lugeda ka matemaatilise tõestuse, teadusliku teooria või malelahenduse ilu.
Teiseks ei piiritle traditsiooniline määratlus esteetilist väärtust mitte mingil kombel ideaalidega; ilus võib olla ideaalide taoline või ka nendele vastanduv. Nõnda ei aseta ilu määratlus takistusi sellele, et ka inetu ei võiks olla esteetiliselt väärtuslik – kuigi see on sageli või vältimatul kombel seotud halva või ideaalidele vastanduvaga.

Ilu teooria võib jagada kaheks selle põhjal, kas ilukogemus keskendub objektiivsetele või subjektiivsetele eeldustele. Antiikajal ja keskajal keskenduti objektiivsetele eeldustele ja mõtiskeldi selle üle, mis omadusi peab objektil olema, et see oleks ilus. Rõhutati kahte seika:
-- ühtsust mitmekesisuses
(korda, kooskõla, harmooniat, õigeid vastastikuseid suhteid)
ja
-- sära
(hiilgust, kiirgust, valgust, elavust, adutavust)
Need kaks eeldust võis ka ühendada. Plotinose ja Aquino Thomase meelest tagas ideekohasus nii ühtsuse kui ka hiilguse. Baumgarteni järgi kogetakse sobivat ühtsust elavusena ja adutavusena.
18. sajandil keskenduti subjektiivsetele eeldustele ja mõtiskeldi, milline peab inimene olema või mis temas peaks toimuma, et ta midagi ilusaks loeks. Britid oletasid erilise ilumeele olemasolu ja selgitasid, millised tegurid võisid segada või edendada selle tegevust. Humel olid kasulikud tegurid nt keskendumine, harjutamine ja võrdlused.
Baumgarten oli selles mõttes vahendaval seisukohal, et ta pidas ilu kogemise eelduseks objekti ühtsust (täielikkust) aga teisalt rõhutas samuti subjektiivseid eeldusi: seda ühtsust tuleb tajuda sensitiivselt (segavalt ja hämaralt).
Kant astus sammu kaugemale ja ütles, et objekti kogemine ilusana on samas ka selle kogemine ühtse või mõistetavana aga seda nõnda, et sellest ühtsusest või mõistetatavusest ei saada selgust teisti kui vaid ilukogemuse vahendusel.
Ka Beardsley ühendas üksteisega nii objektiivsed kui ka subjektiivsed eeldused: Objektiivseteks eeldusteks olid antiik-eeskujude kohaselt
-- ühtsus mitmekesisuses
ehk Beardsley terminitega kompleksus ja ühtsus
ning
-- kirkus
ehk Beardsley terminiga intensiivsus
Subjektiivseteks eeldusteks oli nende poolt toodetud vastav kogemus, ja just kogemusele rajanevalt nimetatakse objekti esteetiliselt väärtuslikuks.


Kunst

Kunsti määratluse ajalugu algas tegelikult 17. ja 18. sajandil. Siis eristati kunsti hulka kuuluvad oskuste liigid selle põhjal, et nende puhul oli eesmärgiks ilu (või esteetilise heameele valmistamine). See määratelm on kehtinud tänini selles mõttes, et selgesõnaline vastuseis on sageli jäänud vaid sõnade tasandile. Kui ´ilusat´ võetakse nii ahtas tähenduses nagu Friedirch Sclegel ja Tolstoi seda kasutasid, muutub võimatuks pidada ilu kunstilise väärtuse vältimatuks eelduseks.
Tolstoi käsitlus kunstist väljendusena funktsioneerib kui meeldetuletus selle kohta, et sama näival väitel – “kunst on see ja see” – rihitakse erinevates seostes erinevatele asjadele. Tolstoi huviorbiidis oli enne kõike kultuurikriitika stiilis “kuigi heaks kunstiks on peetud seda, ütlen mina teile, et see on halb kunst, ja tegelikult on hea kunst hoopis see”. Tolstoi jaoks oli hea see, mis edendab ajastu kõrgemaid väärtusi ehk tänapäevases sõnastuses inimeste vendlus.
Mõte ilust kunsti eesmärgina sai idealistlikus traditsioonis hoogu juurde. Kuna ilu selgitati olevat idee ilmnemise mooduseks, oli loomulik pidada ilusat objekt kognitiivselt väärtuslikuks, kuna see andis lisateadmisi idee kohta. Nõnda oli nt Hegelil pea samatähenduslik, kas kunsti eesmärki nimetatakse iluks või tõeks.
Mõndasi ääre-ilminguid arvesse võtmata – nagu “kunst kunsti pärast”-liikumine või Beardsley – on kunstilise väärtuse eelduseks peetud muudki kui esteetilist väärtust; üldiselt on rõhutatud teadmuslikku panustki. Aga arusaamad selle teadmusliku osise või “kunstilise tõe” loomusest on suuresti vaheldunud. Vastandlikes äärmustes on klassitsistlikud ja marksistlikud arusaamad teostes sisalduvate üldiste tõdede kohta, ja teises äärmuses romantiline mõte kunstist tunde väljendusena või Durfenne nägemus väljendatud maailmast ja selle võimest valgustada tõelisust.



Nimeregister


Addison, Joseph, 147; 148;158; 226
Adorno, Theodor, 332
Alberti, Leone Battista, 123-24
Alison, Archibald, 147; 152.53; 154
Ammonios Sakkas, 82
Aristofanes, 29
Aristoteles, 24; 50; 53-71; 85; 106; 109; 116; 117; 119; 123; 124;129; 213; 236; 241; 330
Arnheim; Rudolf, 327
Artaud, Antonin, 313
Augustinus, Aurelius, 21; 97; 106; 109
Basileios Suur, 99
Batteux, Charles, 128-30; 209; 249
Baudelaire, Charles, 284; 286-88
Baumgarten, Alexander, 123; 132-44; 181; 184; 186; 206; 223; 237; 239; 240; 272; 388
Beardsley, M. C., 292; 325; 344; 347-83; 387; 388; 389
Bell, Clive, 280
Blair, Hugh, 149
Blake, William, 228
Blondel, Franćois, 129
Bonaventura, 99
Bosanquet, Bernard, 276; 288; 315; 375
Brecht, Bertol, 332
Brentano, Franz, 333
Bruno, Giordano, 125
Bullough, Edward, 326-27
Bruke, Edmund, 42; 147-49; 152; 153; 154; 202; 204
Cassirer, Ernst, 340
Chapelain, Jean, 128
Cicero, 80; 147
Coleridge, Samuel Taylor, 229
Collingwood, R. G., 319-21
Comte, Auguste, 283
Croce Benedetto, 258; 319-21
D´Alembert, Jean, 130
Damon, 30
Dante Alighieri, 115
Danto, Arthur C., 274
Demokritos, 31
Descartes, René, 126; 133
Dewey, John, 344-47; 379
Dickie, George, 351-53; 354
Diderot, Denis, 130; 223
Diogones Laertios, 55
Du Bos, 158
Dufrenne, Mikel, 338-39; 343; 358; 390
Eberhard, Johann August, 144
Engels, Friedrich, 328
Fechner, Gustav Theodor, 280-81
Fichte, Johann Gottlieb, 232
Ficino, Marsilio, 124
Filodemos Gadaralane, 79
Filon, 81
Francesco da Hollanda, 128
Freud, Sigmund, 327; 340
Gautier, Théophile, 284; 357
Gerard, Alexander, 147; 152
Gombrich, Ernst, 273; 328
Greenberg, Clement, 273
Grosseteste, Robert, 98
Hampshire, Stuart, 316
Hanslick, Eduard, 279; 370
Hartmann, Edward von, 286
Hegel, G. W. F., 41; 144; 213; 215; 226; 228; 230; 231-71; 279; 285; 287; 299; 317-19; 329; 330; 331; 335; 337; 376; 389
Heidegger, Martin, 273; 335-37; 339
Heller, Eric 274
Herbart, Johann Friedrich, 279
Hieronymos, 114
Hirn, Yrjö, 312
Hirt, A. L., 225-26; 252; 288; 375
Hobbes, Thomas, 126; 224; 286
Hoffman, E. T. A., 289
Homeros, 29
Honorius Autuunlane, 100
Horatius, 76-77; 79; 123; 124; 127; 289
Hume, David, 23; 147; 152; 155-72; 176; 178; 183; 184; 185; 186; 192; 193; 195; 198; 220; 301; 387; 388
Husserl; Edmund, 333; 334; 335
Hutcheson, Francis, 147; 149-51; 152; 153; 154; 158; 159; 163; 219; 376
Ingarden, Roman, 334-35; 336; 337; 338; 358
Jacobus Pontanus, 129
Jung, C. G., 340
Kagan, Moissej, 331, 339
Kames, 147; 152; 153
Kant, Immanuel, 23; 42; 137; 160; 170; 172; 173-218; 219; 220; 226; 227; 228; 229; 232; 241; 284; 285; 286; 375; 376; 387; 388
Kennick, William E., 374-75
Khrysippos, 80
Kinnunen, Aarne, 382
Kosuth, Joseph, 274
Ksenofon, 50
Langer, Susanne K., 341
Laurila, K. S., 312
Lee, Vernon, 282
Leibitz, Gottfried Wilhelm von, 133
Lenin, Vladimir, 329
Lessing, J. J. 223; 225
Lipps, Theodor, 282
Locke, John, 149; 151; 157
Lucertius, 148
Lukacs, Georg, 331-33
Magister Gregorius, 101
Marx, Karl, 328
Marksistid, 273
Mendelssohn, Moses, 144
Michelangelo, 127
Montesquieu, Charles, 130
Morris, Charles W., 341-42
Mukarovski, Jan, 342-43
Nietzsche, Friedrich, 282
Novalis, 228
Ogden, C. K., 340
Pascal, Blaise, 126
Pater, Walter, 284
Peirce, Charles M., 264
Perrault, Charles, 128
Platon, 32-52; 55; 57; 60; 61; 66; 81; 83; 84; 85; 88; 106; 109; 113; 117; 124; 147; 206; 229; 234; 236; 240; 315; 317; 318
Plehanov, Georgi, 329
Plotinos, 41; 50; 81; 83-91; 98; 109; 111; 116; 117; 124; 137; 213; 219; 226; 240; 241; 317; 288
Polykleitos, 30
Pseudo-Dionysios, 98; 107; 124
Pseudo-Longinos, 77-79; 147; 210; 240
Pusa, Unto, 312
pütaagoroslased, 24; 29; 36; 79; 80; 97; 98; 118; 123
Rapin, René, 128
Reid, Thomas, 147; 152
Richards, I. A., 340
Rosemkranz, Karl, 279;
Rousseuau, Jean Jacques, 223
Ruge, Arnold, 279
Ruskin, John, 228
Saint-Simon, Henri de, 282
Santayana, George, 325-26
Sartre, Jean-Paul, 337-38
Schiller, Friedrich, 147; 224-25; 226-28; 281
Schlegel, August Wilhelm, 289
Sclegel, Friedrich, 118; 223-24; 225; 228; 241; 253; 285; 286; 389
Schleiermacher, Friedrich, 279
Schopnehauer, Arthur, 22; 229-30
Sextus Empiricus, 79
Shaftesbury, 147; 148
Shelley, Percy Bysshe, 289
Simonides, 77
sofistid, 30; 42; 77; 129
Solger, K. W. F., 279
Sparshott, Francis, 344
Spencer, Herbert, 281
Spinoza, Baruch, 126
stoikud, 77; 79-81; 98
Stolnitz, Jerome,344
Sulzer, J. G., 144
Taine, Hippolyte, 283
Tolstoi, Lev, 285; 289; 290-318; 319; 320; 329; 335; 340; 389
Tšernyševski, Nikolai, 285; 286
Thomas, Aquino, 41; 43; 104-17; 119; 137; 138; 168; 219; 238; 241; 275; 286; 315; 387; 288
Véron, Eugene, 289
Vico, Giovanni, Battista, 257
Vischer, Friedrich Theodor, 279
Vischer, Robert, 281
Vitruvius, 75-76; 77; 79; 123
Volkelt, Johannes, 281
Weitz, Morris, 350-51; 352
Wilde, Oscar,284
Wimsatt, W. K., 358
Winckelmann, J. J., 223; 225; 273
Wittgenstein, Ludwig, 350
Wolff, Christian, 133
Wordsworth, William, 228
Zeisingg, Adolf, 279
Zhdanov, Andrei, 329
Zimmerman, Robert, 279
Zis, Avner, 330
Zola, Ēmile, 284

Allikteoseid


Eessõna ja sissejuhatus


Augustinus, Aurelius: De vera religione.
¤ Die wahre Religion. Übertragen von Carl Johann Perl.
Paderborn 1957.
Battan, Louis J.: Myrskyjen olemus. Soome k tõlkinud Reino Tuokko
Porvoo 1964.
Dickie, George: Estetiikka. Soome k tõlkinud Heikki Kannisto. Hämeenlinna 1981.
Hirn, Yrjö: Esteettinen elämä. Teine trükk. Helsinki 1924.
Koller, Hermann: Musik und Dichtung im alten Griechenland. Bern 1963
Kristeller, Paul Oskar: “The Modern System of the Arts”.
Teoses Problem in Aesthteics. Ed. By Morriz Weitz.
Second edition, third printing. London 1971.
Esmaselt avaldatud: Journal of the History of the Ideas 12
(1951) lk. 496-527 & 13 (1952) lk. 17-46.
Krohn, Eino: Esteettinen maailma. Teine, täiendatud trükk. Helsinki 1965.
Laurila, K. S.: Johdatus estetiikkaan; historiallinen osa. Porvoo 1911
Pollitt, J. J.: The Ancient View of Greek Art. New Haven 1974.
Schopenhauer, Arthur: Die Welt als Wille und Vortsellung I-II. Sämtliche Werke.
Textkritisch bearbeitet und herausgegeben von Wolfgang Frhr. Löhneysen. Stuttgart/Frankfurt am Main 1960.
Suomen kielen etymologinen sanakirja I, toimetanud. Y. H. Toivonen. Helsinki 1955.
Suomen kielen etymologinen sanakirja IV, toimetanud Erkki Itkonen ja Aulis J. Joki.
Helsinki 1969
Tatarkiewicz, Wladyslaw: A History of Six Ideas. Translated by Christopher
Kasparek. Warszawa 1980.


Antiik ja keskaeg


Alberti, Leon Battista: De Pittura
¤ On Painting. Translated by John R: Spencer. Revised edition, fourth printing. New Haven, Connecticut 1973.
Anton, John P.: “Plotinus´ Coception of the Functions of the Artist”. Journal of
Aesthetics and Art Criticism 26 (1967), lk. 91-101.
Aristofanes: Sammakot. Teoses Kolme komediaa. Soome k tõlkinud Kaarle Hirvonen. Helsinki 1972
Aristoteles: Teokset. Helsinki 1989-.
--- Ethica Nicomachea.
¤ Nikomakhoksen etiikka. Soome k tõlkinud Simo Knuutila. Teokset VII. Helsinki 1989.
--- Metaphysica
¤ Metafysiikka. Soome k tõlkinud Tuija Jatakari (XI-XIV), Kati Näätsaari (I, 1-5, VII-X) ja Petri Pohjanlehto (I, 6-VI). Teokset VI. Helsinki 1990.
--- Poetica.
¤ Runousoppi. Soome k tõlkinud Pentti Saarikoski. Helsinki 1967.
¤ Poetics. Introduction, commentary and appendixes by D. W. Lucas. Oxford 1968.
--- Politica.
¤ Politiikka. Soome k. tõlkinud A. M. Anttila. Teokset VIII. Helsinki 1991.
--- Rhetorica.
¤ The “Art” of Rhetoric, with and English Translation by John Henry Freese 1959 (1926).
Aspelin, Gunnar: Ajatuksen tiet; yleinen filosofian historia. Soome keelde tõlkinud J. A. Hollo. Porvoo 1963.
Augustinus, Aurelius: De ordine.
¤ Katkend teoses Philosophies of Art and Beauty; Selected readings in
Aesthetics from Plato to Heidegger. Ed. By Albert Hofstadter and Richard Kuhns. Phoenix edition. Chicago 1976.
Barret, Cyril: “Medieval Art Criticism”. British Journal of Aesthetics 5 (1965), lk. 25-
36.
Brennan, R. E.: “The Philosophy of Beauty in the Enneades of Plotin”. New
Scholasticism 14 (1940), lk. 1-32.
Cicero, Marcus, Tullius: Tusculanae dispotationes.
¤ Tusculan Disputations, with and English Translation by J. E. King.
London 1960 (1927).
Diogenes Laertios: Vitae philosophorum.
¤ Lives of Eminent Philosophers, with an English Translation by R. D.
Hicks. London 1950 (1921).
Eco, Umberto: Art and Beauty in the Middle Ages. Translated by Hugh Bredin.
New Haven 1986
--- The Aesthetics of Thomas Aquinas. Translated by Hugh Bredin.
Cambridege, Mass. 1988.
Grassi, E.: Die Theorie des Schönen in der Antike. Köln 1962.
Grube, G. M. A.: The Greek and Roman Critics. London 1965.
Grundman, W.: “Kalos”. Teoses Theologisches Wörterbuch zum Neuem Testament
III, W. Kohlhammer, 1957, lk. 539-553.
Guthrie, W. K. C.: A History of Greek Philosophy IV. Cambridge 1981.
Havelock, Eric A.: Preface to Plato. Cambridge, Mass. 1963.
Horatius: Ars poetica.
¤Ars poetica; runotaide. Algtekst ja soome k. proosatõlge, sissejuhatus
ja selgitusi. Toim. Teivas Oksala ja Erkkui Palmen. Helsinki 1978.
Huizinga, J.: Keskiajan syksy; elämän- ja hengenmuotoja Ranskassa ja Alankomaissa
14. ja 15. vuosisadalla. Soome keelde tõlkinud J. A. Hollo, Porvoo 1951.
Kaimio, Maarit: “Aristoteleen esteetikka ja Runousoppi”. Teoses Antiikin estetiikka,
toim. Aarne Kinnunen ja Teivas Oksala. Porvoo 1976.
Kenny, Anthony: Aquinas. Oxford 1980.
Kinnunen, Aarne: Draaman maailma. Juva 1985.
Kovach, F. J.: Die Ästhetik des Thomas von Aquin. Berlin 1961.
Ksenofon: Muistelmia. Teoses Ksenofon: Sokrates. Soome k. tõlkinud Pentti Saarikoski. Helsinki 1960.
Laurila, K. S. Johdatus estetiikkaan; historiallinen osa. Porvoo 1911.
Lippman, Esward A.: Musical Thought in Ancient Greece. New York 1964.
Lounela, Jaakko: “Plotinoksen käsitys kauneudesta”. Teoses Kauneus: Filosofisen
estetiikan ongelmia; Suomen Filosofisen Yhdistyksen kollokvio Tampereella 1987, toim. Markus Lammenranta ja Veikko Rantala. Filosofisia tutkimuksia Tampereen yliopistolta vol. IV. Tampere 1990.
Lucas, F. L.: Tragedy. London 1961 (1957).
Maurer, Armand A.: About Beauty; A Thomistic Interpretation. Houston, Texas 1983.
Neubecker, Annemarie Jeanette: Altgriechische Musik. Darmstadt 1977.
--- Die Bewertung der Musik bei Stoikern und Epikureern; Einen Analyse
von Philodems Schrift De Musica. Berlin 1956.
O´Connor, D. J.: Tuomas Aquinolainen ja luonnollinen moraalilaki. Soome k.
tõlkinud Taisto Nieminen. Helsinki 1969.
Oksala, Teivas: “Horatius ja Filodemos”. Teoses Antiikin estetiikka, toim. Aarne
Kinnunen ja Teivas Oksala. Porvoo 1976.
Panofsky, Erwin: Meaning in the Visual Arts. Garden City, N. Y. 1955. Eriti
leheküljed 108-145.
Platon: Teokset I-VII. Helsinki 1977-1990.
--- Io
¤ Ion. Soome k. tõlkinud Marja Itkonen-Kaila. Teokset I. Helsinki
1977.
--- Protagoras
¤ Protagoras. Soome k. tõlkinud Kaarle Hirvonen. Teokset I. Helsinki 1977.
--- Charmides.
¤ Kharmides. Soome k. tõlkinud Marianna Tyni. Teokset I. Helsinki 1977.
--- Symposium
¤ Pidot. Soome k. tõlkinud Marianna Tyni. Teokset III. Helsinki 1979.
--- Phaedrus
¤ Faidros. Soome k. tõlkinud Pentti Saarikoski. Teokset III. Helsinki
1979.
--- Respublica.
¤ Valtio. Soome k. tõlkinud Marja Itkonen-Kaila. Teokset IV. Helsinki
1981.
--- Timaeus
¤ Timaios. Soome k. tõlkinud A. M. Anttila. Teokset V. Helsinki 1982.
--- Philebus
¤ Filebos. Soome k. tõlkinud Marianna Tyni. Teokset V. Helsinki 1982.
--- Sophista
¤ Sofisti. Soome k. tõlkinud Marja Itkonen-Kaila. Teokset V. Helsinki
1982.
--- Crito
¤ Kritias. Soome k. tõlkinud A. M. Anttila. Teokset V. Helsinki 1982.
--- Leges
¤ Lait. Soome k. tõlkinud Marja Itkonen-Kaila, Holger Thesleff,
Tuomas Anhava, a. M. Anttila. Teokset VI. Helsinki 1986.
--- Hippias maior
¤ Hippias (laajempi dialogi). Soome k. tõlkinud Marja-Itkonen-Kaila.
Teokset VII. Helsinki 1990.
Plotinos: Enneades.
¤ Enneads. Translated by A.H. Armstrong. London 1966-1967 (Vol. 1-
3), Cambridge, Mass. 1984 (Vol. 4-5).
¤ Plotins Schriften 1-6. Übers. Von Richard Harder. Hamburg 1956-
71.
Porfyrios: Vita Plotini
¤ On the Life of Plotinus and the Order of His Books. Teoses Plotinus
with an English Translation by A. H. Armstring, I. London 1966.
Pseudo-Longinos: Korkeasta tyylistä. Soome k. tõlkinud O. E. Tudeer. Helsinki 1918.
Routila, Lauri: “Uusplatonisesta taiteen filosofiasta”. Teoses Antiikin estetiikka, toim. Aarne Kinnunen ja Teivas Oksala, Lk. 149-183. Porvoo 1977.
Schlegel, Friedrich: Über das Studium der Griechischen Poesie. Teoses Friedrich
Schlegel 1794 – 1802: seine prosaischen Jugendschriften. Erster Band. Hrsg. Von J. Minor. Zweite Auflage. Wien 1906.
Schopenhauer, Arthur: Die Welt als Wille und Vortsellung I-II. Sämtliche Werke.
Textkritisch bearbeitet und Herausgegeben von Wolfgang Frhr. Löhneysen. Stuttgart/Frankfurt am Main 1960.
Sextus Empiricus: Adversus Mathematicos.
¤ Sextus Empiricus, with an English Translation by R. G. Bury, vol. 4,
Against Professors. London 1961 (1949).
Sorokin, Pitirim A.: Aikamme kriisi, Soome k. tõlkinud Kai Kaila. Porvoo 1952.
Strabon: Geographica.
¤ The Geography of Strabo. Translated by Horace Leonard Jones.
London 1959-1961 (1917-1927).
Tatarkiewicz, Wladyslaw: A History of Six Ideas. Translated by Christopher
Kasparek. Warszawa 1980.
--- History of Aesthetics, Vol I, Ancient Aesthetics. Ed. by J. Harrell. Translated by Adam and Ann Czerniawski. The Hague 1970.
--- History of Aesthetics, vol II, Medieval Aesthetics. Ed. by C. Barrett. Translated by R. M. Montgomery. The Hague 1970.
Thesleff, Holger: “Platonin estetiikasta”. Teoses Antiikin estetiikka, toim. Aarne Kinnunen ja Teivas Oksala. Porvoo 1977.
--- Platon. Soome k. tõlkinud Marja Itkonen-Kaila. Helsinki 1989.
Thomas, Aquino: Summa Theologiae. Blackfriars edition and translation. 60 vols. London and New York 1964-1976.
Varto, Juha: “Kauneuden taito”. Teoses Kauneus: Filosofisen estetiikan ongelmia; Suomen Filosofisen Yhdistyksen kollokvio Tamperella 1987, toim. Markus Lammenranta ja Veikko Rantala. Filosofisia tutkimuksia Tampereen yliopistolta vol. IV. Tampere 1990.
Weisheipl, James A.: Friar Thomas d´Aquino. Garden City, N. Y. 1974.
Vitruvius: De architectura libri decem.
¤ On Architecture. Ed. and translated by Frank Granger. Cambridge, Mass. 1955 (1931).
¤ De archidectura libri decem – Zehn Büchern über Architektur. Ed. et annotavit Curt Fensterbusch. Darmstadt 1964.
Zilliacus, Henrik: “Korkeasta tyylistä – Peri hypsosus (“Longinos”). Teoses Antiikin estetiikka, toim. Aarne Kinnunen ja Teivas Oksala. Porvoo 1977.


Renessansist 19. sajandi alguseni


Abbt, Thomas: Alexander Gottlieb Baumgartens Leben und Character. Halle 1765.
Alberti, Leon Battista: De pittura.
¤ On Painting. Translated by John R. Spencer. Revised edition, fourth printing. New Haven, Connecticut 1973.
Aschenbrenner, Karl & Holthoer, William B.: “Introduction”. Teoses Baumgarten, A. G.: Reflections on Poetry: Alexander Gottlieb Baumgarten´s Meditationes philosophicae de nonnullis ad poema pertinentibus. Translated with the Original Text, an Introduction and Notes by Karl Aschenbrenner and William B. Holthoer. Brekeley and Los Angeles 1954.
Batteux, Charles: Les beaux arts réduits ā un mē-me principe. Paris 1746
¤ Einschränkung der Schönen Künste auf einen einzigen Grundsatz. Leipzig 1751.
Baumgarten, A. G. Meditationes Philosophicae de Nonnullis ad Poema Pertinentibus
(1735).
¤ Riemann, Albert: Die Ästhetik Alexander Gottlieb Baumgartens
unter besondere Berücksichtigung der Meditationes Philosophicae de Nonnullis Poema Pertinentibus nebst einer Übersetzung dieser Schrift. Halle (Saale) 1928.
¤ Baumgarten, A. G.: Reflections on Poetry; Alexander Gottlieb Baumgarten´s Meditationes philosophicae de nonnullis ad poema pertinentibus. Translated with the Original Text, an Introduction and Notes by Karl Aschenbrenner and William B. Holthoer. Berkeley and Los Angeles 1954
¤ Baumgarten, Alexander Gottlieb: Philosophische Betrachtungen über einige Bedingungen des Gedichtes. Übersetz und mit einer Einleitung herausgegeben von Heinz Paetzold. Hamburg 1983.
--- Aesthetica (1750).
¤ Schweitzer, Hans Rudolf: Ästhetik als Philosophie der sinnlichen
Erkenntnis. Eine Interpretation der Aesthetica A G. Baumgartens mit teilweiser Wiedergabe der lateinischen Textes und deutscher Übersetzung. Basel 1973.
--- Metaphysica. Editio IIII. Hemmerde 1757 (1739).
¤ Katkend teosest Texte zur Grundlegung der Ästhetik.
--- Philosophia generalis (postuumselt 1770)
¤ Katkend teosest Texte zur Grundlegung der Ästhetik.
--- Philosophische Briefe von Aletheophilus (1741).
¤ Katkend teosest Texte zur Grundlegung der Ästhetik.
--- Texte zur Grundlegung der Ästhetik. Übers. U. hrsg. Von Hans Rudolf
Schweizer. Hamburg 1983.
Beardsley, Monroe C.: Aesthetics from Classical Greece to the Present; A Short
History. New York 1966.
Brunius, Teddy: David Hume on Criticism. Figura 2, Studies Edited by the Institute of
Art History, Univeristy of Uppsala. Uppsala 1952.
Burke, Edmund: A Philosophical Enquiry into the Origin of Our Ideas of the Sublime and the Beautiful. Ed. by James T. Boulton. Paperback edition. Notre Dame, Indiana 1968.
Carrol, Noel: “Hume´s Standard of Taste”. Journal of Aesthetics and Art Criticism 43 (1984), lk. 181-194.
Cicero, Marcus Tullius: Velvollisuudesta. Teoses Vanhuudesta, Ystävyydestä, Velvollisuuksista. Soome k tõlkinud Marja Itkonen-Kaila. Porvoo 1967.
Cohen, Ted & Guyer, Paul (ed.): Essays in Kant´s Aestehtics. Chicago 1982.
Coleman, Francis X. J.: The Harmony of Reason: A Study in Kant´s Aesthetics. Univeristy of Pittsburg Press 1974.
Carwford, Donald W.: Kant´s Aesthetic Theory. Madison 1974.
D´ Alembert, Jean Le Rond: Preliminary Discourse to the Encyclopedia of Diderot. Tõlkinud Richard Schwab ja Walter Rex. Indianapolis 1963.
Dickie, George: Estetiikka. Soome k tõlkinud Heikki Kannisto. Hämeenlinna 1981.
--- Evaluating Art. Philadelphia 1988. Lehekülgedel 138-154 käsitletakse Hume esseed.
Franke, Ursula: Kunst als Erkenntnis: die Rolle der Sinnlichkeit in der Ästhetik des Alexander Gottlieb Baumgarten. Wiesbaden 1972.
Gerard, Alexander: An Essay on Taste. Third Edition. Edinburgh 1780.
Gilbert, Kathrine Everett & Kuhn, Helmut: A History of Esthetics. Revised and enlarged edition. London 1956.
Guyer, Paul: Kant and the Claims of Taste. Cambridge, Mass. 1979.
Hester, Marcus: „Hume on Principles and Perceptual Ability“. Journal of Aesthetics and Art Criticism 37 (1979), lk. 295-302.
Huizinga, J.: Keskiajan syksy; elämän- ja hengenmuotoja Ranskassa ja Alankomaissa 14. ja 15. vuosisadalla. Soome k tõlkinud J. A. Hollo. Porvoo 1951.
Hume, David: „Of the Standard of Taste“. Avaldatud nt järgnevates teostes:
¤ Hume, David: Essays; Moral, Political and Literary. Ed. By Thomas Hill Green and Thomas Hodge Grose. The Philosophical Works, Vol 3. Aalen 1964 (reprint of the new edition, London 1882).
¤ Aesthetics: A Critical Anthology. Ed. by George Dickie & R. J. Sclafani. New York 1977.
--- „The Sceptic“. Essays; Moral, Political and Literary. Ed. by Thomas Hill Green and Thomas Hodge Grose. The Philosophical Works, Vol 3. Aalen 1964 (reprint of the new edition, London 1882).
--- A Treatise of Human Nature. Ed. by L. A. Selby-Bigge. Oxford 1958 (1888).
--- Autobiography. Teoses An Enquiry Concering Human Understanding, and selection from a Treatise of Human Nature, with Hume´s Autobiography and a Letter from Adam Smith. Chicago 1935.
Hutcheson, Francis: An Inquiry into the Original of Our Ideas of Beauty and Virtue.
¤ Esteetikat käsitlev osa on eraldi välja antud:
Hutcheson, Francis: An Inquiry Concerning Beauty, Order, Harmony, Design. Ed. by Peter Kivy. The Hague 1973.
Jameson, Fredric: „Postmodrnismi eli kultuurin logiikka myöhäiskapitalismissa“. Soome k tõlkinud Erkki Vainikkala ja töörühm Kimmo Jokinen, Jukka Laari ja Kaarlo Laine. Teoses Moderni/postmoderni; lähtokohtia keskusteluun, toimetanud Jussi Kotkavirta ja Esa Sironen. 2. parandatud ja täiendatud trükk. Helsinki 1989.
Algselt avaldatud: „Postmodrenism, or the Cultural Logic of Late Capitalism“. New Left Review 146 (1984).
Jäger, Michael: Die Ästhetik als Antwort auf das kopernikanische Weltbild; Die Beziehung zwischen den Naturwissenschaften und der Ästhetik Alexanders Gottlieb Baumgartens und Georg Friedrich Meiers. Ilmunud sarjas: Philosophische Texte und Studien, Band 10. Hildesheim 1984.
Kames (Henry Home): Elements of Criticism. New edition. New York 1852.
Kant, Immanuel: Kritik der Urteilskraft. Herausgegeben von Gerhard Lehman. Stuttgart 1966.
--- „Arvostelykyvyn kriitikki“. Katkendeid Kanti teosest on soome k tõlkinud Risto Pitkäinen. Synteesi 3/1991, lk. 37-49.
Kivy, Peter: „Editor´s Introduction“. Teoses Hutchenson, Francis: An Inquiry Concerning Beauty, Order, Harmony, Design. Ed. by Peters Kivy. The Hague1973.
--- „Recent Scholarship and the British Tradition: A Logic of Taste – The First Fifty Years“. Teoses Aesthetics: A Critical Anthology. Ed. by George Dickie & R. J. Scaflani. New Yrok 1977.
Korsmeyer, Carolyn W.: „Hume and the Foundation of Taste“. Journal of Aesthetics and Art Criticism 35 (1976), lk. 201-215.
Kristeeler, Paul Oskar: The Modern System of the Arts“. Teoses Problems in Aesthetics. Ed. by Morris Weitz. Second edition, third printing. London 1971.
Algselt avaldatud: Journal of the History of the Ideas 12 (1951), lk. 496-527 & 13 (1952) lk. 17-46.
Lucretius Carus: De rerum natura.
¤ Maailmankaikkeudesta. Soome k tõlkinud Paavo Numminen. Porvoo 1965.
Lyotard, Jean-Francois: „Vastaus kysymykseen: mitä postmoderni on?“ Soome k tõlkinud Martti Berger. Teoses Moderni/postmoderni; lähtökohtia keskusteluun. Toimetanud Jussi Kotkavirta ja Esa Sironen. 2. parandatud ja täiendatud trükk. Helsinki 1989.
Algselt avaldatud: „Réponse à la question: qu´est-ce que le post moderne?“ Critique 417 (1982).
--- „Ylevä ja avantgarde“. Soome k tõlkinud Hannu Sivenius. Teoses Moderni/postmoderni; lähtokohtia keskusteluun, toimetanud Jussi Kotkavirta ja Esa Sironen. 2. parandatud ja täiendatud trükk. Helsinki 1989.
Meyer, Georg Friedrich: Alexander Gottlieb Baumgartens Leben. Halle 1763.
Mothersill, Mary: „Hume and the Paradox of Taste“. Teoses Aesthetics: A Critical Anthology. Second Edition. Ed by Gerge Dickie, R. J. Scaflani & Ronald Roblin. New York 1989.
Mossner, Ernst Campell: The Life of David Hume. London 1954.
Mustaranta, Markku: Brittiläisten empiristien ja Immanuel Kantin makuteoriasta. Helsingin yliopiston Yleisen kirjallisuustieteen, teatteritieteen ja esteetikan laitoksen monistesarja n:o 9. Helsinki 1982.
--- „Taste, fancy & false refinement: kauneushavainto ja maku 1700-luvun brittiläisessä estetiikassa“. Teoses Kauneus: Filosofisen estetiikan ongelmia; Suomen Filosofisen Yhdistyksen kollokvio Tampereella 1987, toimetanud Markus Lammenranta ja Veikko Rantala.
Filosofisia tutkimuksia Tampereen yliopistolta vol. IV. Tampere 1990.
--- „Maku – aatehistorallista tarkastelua“. Synteesi 3/1991, lk. 17-29.
Paetzold, Heinz: „Einleitung. Teoses Baumgarten, Alexander Gottlieb: Philosophische Betrachtungen über einige Bedingungen des Gedichtes. Übersetzt und mit einer Einleitung herausgegeben von Heinz Paetzold. Hamburg 1983.
Pikänen, Risto: „Luonto taiteena, taide luontona – Kant luonnon ja taiteen kauneudesta“. Teoses Kauneus: Filosofisen estetiikan ongelmia; Suomen Filosofisen Yhdistyksen kollokvio Tampereella 1987. toimetanud Markus Lammenranta ja Veikko Rantala. Filosofisia tutkimuksia Tampereen yliopistolta vol. IV. Tampere 1990.
Pascal, Blaise: Mietteitä (Pensées). Soome k tõlkinud L. F. Rosendahl. Helsinki 1952.
¤ Pensées. Teoses Oeuvres complétes. Texte établi, presenté et annoté par Jaques Chevalier. Bibliotheque de la Pléiade. Paris 1976 (1954).
Pseudo-Longinos: Korkeasta tyylistä. Soome k tõlkinud O. E. Tudeer. Helsinki 1918.
Riemann, Albert: Die Ästhetik Alexanders Gottlieb Baumgartens unter besondere Berücksichtungen der Meditationes Philosopicae de Nonnulis ad Poema Pertinentibus nebst einer Ümbersetzung dieser Schrift. Halle (Saale) 1928.
Riikonen, Hannu; Kaimio, Maarit; Oksala Teivas: Antiikin kirjallisuus ja huomioita sen jälkivaikutuksista. Helsinki, 1971.
Rose, Mary Carman: „The Importance of Hume in the History of Western Aesthetics“. British Journal of Aesthetics 16 (1976), lk. 218-229.
Salomaa, I. E.: Immanuel Kant; elämä ja filosofia. Porvoo 1960.
Schildt, Göran: „Taitelijan sosiaalisesta roolista taidehistorian valossa“. Soome k tõlkinud Päivi Huuhtanen. Teoses Estetiikan kenttä. Toimetanud Markku Envall, Aarne Kinnunen ja Yrjö Sepänmaa. Porvoo 1972.
Schweizer, Hans Rudolf: Ästhetik als Philsophie der sinnlichen Erkenntnis. Eine Interpretation der Aesthetica A. G. Baumgartens mit teilweiser Wiedergabe der lateinischen Textes und deutscher Übersetzung. Basel 1973.
--- „Einführung“. Teoses Baumgarten: Texte zur Grundlegung der Ästhetik.
Tatarkiewicz, Wladyslaw: History of Aesthetics, Vol. 1, Ancient Aesthetics. Ed by J. Harrell. Translated by Adam and Ann Czerniawski. The Hague 1970.
--- History of Aesthetics, vol. III, Moderne Aesthetics. Ed by D. Petsch. Translated by Chester A. Kisiel & John F. Besemeres. The Hague 1974.
--- A History of Six Ideas. Translated by Christopher Kasparek. Warszawa 1980.
--- „Classification of Art in Antiquity“. Journal of the History of Ideas XXIV (1963), lk. 231-240.
--- „A Note on the Modern Sytsem of the Arts“. Journal of the History of Ideas XXIV (1963), lk. 422.

19. ja 20. sajand

Adorno, T. W.: Ästhetische Theorie. Herasugegeben von Gretel Adorno und Rolf Tidemann. Suhrkamp Taschenbuch Wissenschaft 2. Frankfurt am Main 1973.
Artaud. Antonin: Kohti kriittistä teatteria. Soome k tõlkinud Ulla-Kaarina Jokinen. Helsinki 1983.
Bates, Stanley: „Tolostoy Evaluated: Tolstoy´s Theory of Art“. Teoses Aesthetics; A Critical Anthology, ed. By George Dickie and R. J. Scaflani. New York 1977.
Baudelaire, Charles: „Modernin elämän maalari“. Soome k tõlkinud Kimmo Pasanen. Teoses Modernin ulottuvuksia, toim. Jaako Lintinen. Helsinki 1989.
Beardsley, Monroe C.: Aesthetics: Problem in the Philosophy of Criticism. New York 1958.
--- Aesthetics from Classical Greece to the Present; A Short History. New York 1966.
--- „In Defence of Aesthetic Value“. Teoses Proceedings and Addresses of the American Philosophical Association. Newark 1979.
--- The Aesthetic Point of View; Selected Essays. Ed. By Michael J. Wreen and Donald M. Callen. Ithaca and London 1982.
--- „An Aesthetic Definition of Art“. Teoses What is Art? Ed. By Hugh Curtler. New York 1983.
--- „Response to the Essays“. Teoses Essay on Aesthetics, Perspectives on the Work of Monroe C. Beardsley. Ed. By John Fisher. Philadelphia 1983.
Beardsley, Monroe C. & Wimsatt K. Jr.: „Intentioharha“. Soome k tõlkinud Marjatta Hilppö. Teoses Nykyesteetiikan ongelmia. Toim. Irma Rantavaara. Helsinki 1971.
Algselt avaldatud Wimsatti teoses The Verbal Icon: Studies in the Meaning of Poetry. Lexington 1954.
Bell, Clive: Art. 8th impression. New York 1958 (London 1914).
Bosanquet, Bernard: A History of Aesthetic. Londnon 1892.
--- Three Lectures on Aesthetic. London 1915.
Bubner, Rüdiger: „Hegel´s Aesthetics: Yesterday and Today.“ Teoses Art and Logic in Hegel´s Philosophy. Ed. By Warren E. Steinkraus and Kenneth I Schmitz. New Jersey 1980.
Bullough. Edward: „Psychical Distance´ as a Factor in Art and an Aesthetic Principle“. British Journal of Psychology, vol. V (1912), lk. 87-98.
Avaldatud samuti teoses Aesthetics: A Critical Anthology. Ed. By George Dickie & R. J. Sclafani. New York 1977.
Bungay, Stephen: Beauty and Truth: A Study of Hegel´s Aesthetics. Oxford 1984.
Brüger, Peter: Theorie der Avantgarde. Frankfurt am Main 1980 (1974).
Cassirer, Ernst: An Essay on Man. New Haven 1945 (1944).
Collingwood, R. G.: The Principles of Art. London 1970 (1938).
Croce, Benedetto: Aesthetics as Sience of Expression and General Linguistics. Translated by Dogulas Ainslie. Second edition. London 1922 (1902).
--- „Aesthetics“. Teoses Encyclopedia Britannica, edition 14, lk. 263-272. London & New York 1929-1938.
Danto, Arthur C.: The Transfiguration of the Commonplace. Cambridge, Massachusetts 1981.
Desmond, William Art and the Absolute: A Study of Hegel´s Aesthetics. Albany, N.Y. 1986.
Dewey, John: Art as Experience. 14th impression. New York 1958 (1934).
Dickie, George: Estetiikka. Soome k tõlkinud Heikki Kannisto. Hämeenlinna 1981.
--- „Art and the Romantic Artist“. Teoses Essay on Aesthetics; Perspectives on the Work of Monroe C. Beardsley. Ed. By John Fisher. Philadelphia 1983.
--- The Art Circle. New York 1984.
--- Evaluating Art. Philadelphia 1988.
Diffey, T. J.: Tolstoy´s „What is Art?“. London 1985.
Dufrenne, Mikel: The Phenomenology of Aesthetic Experience. Translated by Edward S. Casey. Evaston 1973.
Fisher, John: „Monroe C. Beardsley 1915-1985“. Journal of Aesthetics and Art Criticism, vol. 44 (1985).
Fry, Roger: Vision and Design. London 1923.
Gauss, Charles Edward: „Some Reflections on John Dewey´s Aesthetics“. Journal of Aesthetics and Art Criticism, vol. 19 (1960), lk. 127-132.
Gilbert, Kathrine Everett & Kuhn, Helmut: A History of Esthetics. Revised and enlarged edition. London 1956.
Gombrich, Ernst: Art and Illusion; A Study in the Psychology of Pictorial Representation. London 1960.
Haapala, Arto: „Taideteos tapahtumana; Martin Heideggerin taidekäsityksen peruslinjoja“. Synteesi 2-3/1986 (5. aastakäik), lk. 1-18.
Hampshire, Stuart: Modern Writers and Other Essays. London 1969.
Hanslick, Eduard: Vom Musikalisch-Schönen; ein Beitrag zur Revision der Ästhetik der Tonkunst. Zwölfte Auflage. Leipzig 1918 (1854).
von Hartmann, Eduard: Aesthetik, zweiter systematischer Theil: Philosophie des Schönen. Eduard von Hartmann´s Ausgewählte Werke, vierter Band. Berlin 1887.
Hegel, Georg Wilhelm Friedrich: Vorlesungen über die Ästhetik 1-2. Hearusgegeben von Friedrich Bassenge. 2. Auflage. Frankfut am Main 1968.
--- Aesthetics: Lectures on Fine Art 1-2. Translated by T. M. Knox. London 1975.
Heidegger, Martin: „Der Ursprung des Kunstwerkes“. Teoses Holzwege. Fünfte Auflage. Frankfurt am Main 1972 (1950).
Heller, Eric: „The Artist´s Journey into the Interior: A Hegelian Prophecy and Its Fulfillment“. Teoses The Artist´s Journey int the Interior And Other Essays. London 1966.
Hirt, Alois Ludvig: „Versuch über das Kunstschöne“. Die Horen; eine Monatschrift, herausgegeben von Schiller. Jahrgeng 1797, siebentes Stück, lk. 1-37. teoses Die Horen, Bd. 1-12. Stuttgart 1959.
Hobbes, Thomas: Leviathan or the Matter, Forme and Power of a Commonwealth, Ecclesiastic and Civil. The English Works of Thomas Hobbes. Collected and edited by sir William Molesworth. Vol. III. Aalen 1962 (1839).
Honkanen, Martti: Taideyhteisö ja puhee taiteesta. Helsingin yliopiston Yleisen kirjallisuustieteen, teatteritieteen ja estetiikan laitoksen monistesarja n:o 13. Helsinki 1986.
Häyry, Heta & Häyry, Matti: Taide, tunne ja turmelus; kaksi näkökulmaa R. G. Collingwoodin estetiikkaan. Helsingin yliopiston filosofian laitoksen julkaisuja No 4/1989. Helsinki 1989.
Ingarden, Roman: Das Literarische Kunstwerk. Halle 1931.
--- „Esteettisen arvoarvostelman ongelma“. Soome k tõlkinud Markku Envall. Teoses Nykyestetiikan ongelmia, toim. Irma Rantavaara. Helsinki 1971.
Kagan Moissej: Vorlesungen zur marxistisch-leninistischen Ästhetik. Gesamtredaktor der Übersetzung: Ullrich Kuhirt. 3. überarbatitete und erweiterte Auflage. Berlin 1974.
--- „Art“ Teoses Great Soviet Encyclopedia, vol 10. New York 1976.
Kaminsky, Jack: Hegel on Art; An Interpretation of Hegel´s Aesthetics. New York 1962.
Kennick, William E.: „Perustuuko perinteinen estetiikka erehdyksen?“ Soome k tõlkinud Marja-Ilona Tynell. Teoses Nykyestetiikan ongelmia. Toim. Irma Rantavaara. Helsinki 1971.
Algselt avaldatud: Mind 67 (1958), lk. 317-334.
Kinnunen, Aarne: Esteettisestä elämyksestä. Helsinki 1969.
Kosuth, Joseph. „Art after Philosophy“ I, II, III. Studio International 178 (1969), lk. 134-137, 160-161, 212-213.
¤ „Art After Philosophy – Taide filosofian jälkeen“. Soome k tõlkinud Kirsi Väkiparta. Teoses Taidehallin vuosijulkaisu 89-90; Mitä on käsitetaide?, toim. Asko Mäkelä. Helsinki 1990.
Langer, Susanne K.: Feeling and Form; a Theory of Art Developed from Philosophy in a Nwe Key. 3rd impression. London 1963 (1953).
Laing, Dave: The marxist Theory of Art. Sussex 1978.
Laurila, K. S.: Johdatus estetiikkaan; historiallinen osa. Porvoo 1911.
Listowell: Modern Aesthetics: an Historical Introduction. London 1967 (1933).
Lucas, R. S.: „A Problem of Hegel´s Aesthetics“. Renaissance and Modern Studies vol 4 (1960), lk. 82-118.
Morris, Charles: Writings on the General Theory of Signs. The Hague 1971.
Mukarovski, Jan: Structure, Sign, and Funktion; Selected Essays by Jan Mukarovsky. Translated and edited by John Burbank and Peter Steiner. New Haven 1977.
Nietzsche, Friedrich: Werke in drei Bänden. Herausgegeben von Karl Schlechta. München 1954-1956.
Ogden, C. K. & Richards, I. A.: The Meaning of Meaning; a Study of the Influence of Language upon Thought and of the Science of Symbolism. London 1926.
Pseudo-Longinos: Korkeasta tyylistä. Soome k tõlkinud O. E. Tudeer. Helsinki 1918.
Pusa, Unto: Plastillinen sommitelu. Helsinki 1986 (1963).
Rantavaara, Irma: „Eksistentialistinen estetiikka“. Teoses Estetiikan kenttä, toim. Markku Envall, Aarne Kinnunen ja Jrjö Sepänmaa. Porvoo 1972.
Richards, I. A.: Science and Poetry. London 1926.
Rötscher; Heinrich Theodor: „Das Verhältnis der Philosophie der Kunst und der Kritik zum einzelnen Kunstwerk.“ Teoses Abhandlungen zur Philosophie der Kunst. Berlin 1837.
Santayana, George: The Sense of Beauty; being the Outlines of Aesthetic Theory. London 1896.
--- Reason of Art. New York 1903.
Sartre, Jean-Paul: Mitä kirjallisuus on? Soome k tõlkinud Pirkko Peltonen ja Helvi Nurminen. Helsinki 1976.
Savile, Anthony: Aesthetic Reconstructions: The Seminal Writtings of Lessing, Kant and Schiller. Aristotelian Society Series, vol. 8. Oxford 1987.
Schacht, Richard: „Nietzsche on Art in The Birth of Tragedy“. Teoses Aesthetics; A Critical Anthology, ed. By George Dickie and E. J. Sclafani. New York 1977.
Schiller, Friedrich: Über die ästhetische Erziehung des Menschen. Briefe and den Augustenburger, Ankündigung der „Horen“ und letzte verbesserte Fassung. Mit einem Vorwort herausgegeben von W. Henckmann. München 1967.
--- Die Briefwechsel zwischen Schiller und Goethe, ertser Band: 1794-1797. Hrsg. Von Hans Gerhard Gräf und Albert Leitzmann. 3. Auflage. Wiesbaden 1964.
Schlegel, Friedrich: Über das Studium der Griechischen Poesie. Teoses Friedrich Schlegel 1794-1802: seine prosaischen Jugendschriften. Erster Band. Hrsg. Von J. Minor. Zweite Auflage. Wien 1906.
Schopenhauer, Arthur: Die Welt als Wille und Vorstellung I-II. Sämtliche Werke. Textkritisch bearbeitet und herausgegeben von Wolfgang Frhr. Löhnsen. Stuttgart/Frankfurt am Main 1960.
Sparshott, Francis: The Structure of Aesthetics. Toronto 1963.
Stace, W. T.: The Philosophy of Hegel; A Systematic Exposition. New York 1955.
Stolnitz, Jerome: Aesthetics and Philosophy of Art Criticism; A Critical Introduction. Boston 1960.
Tatarkiewicz, Wladyslaw: History of Aesthetics, vol. III. Modern Aesthetics. Ed. By D. Petsch. Translated by Chester A. Kisiel & John F. Besemeres. The Hague 1974.
Tikkanen; Tiina: Schillerin kirjeet esteettisestä kasvatuksesta. Jyväskylan yliopiston ylioppilaskunnan julkaisusarja 22. Jyväskylä 1987.
Tolstoi, Lev: Mitä on taide? Soome k tõlkinud Jalmari A. Porvoo 1898.
--- What is Art? and Essays on Art. Translated with an Introduction by Aylmer Maude. London 1975 (1930).
Troyat, Henri: Tolstoi. Soome keelde tõlkinud Risto Lehmusoksa. Jyväskylä 1968.
Tcernycevski, Nikolai: Taiteen esteettiset suhteet todellisuuden. Soome keelde tõlkinud Kerttu KyhäläJuntunen. Moskva 1976 (Allikteos 1855.)
Vainikkala, Erkki: „Lukàcs ja Adorno“. Teoses Kirjallisuudentutkijain Seuran vuosikirja 32. Helsinki 1980.
--- „Ylevä – rajakokemus vai ratkaisu?“ Teoses Sublim ylevä sublime. Nykykultuurin tutkimusyksikön julkaisuja 22. Toim. Erkki Vainikkala. Jyväskylä 1990.
Weitz, Morris: „Teoria tehtävä estetiikassa“. Soome k tõlkinud Heikki Kannisto. Teoses Taide ja filosofia, toim. Markus Lammenranta ja Arto Haapala. Helsinki 1987.
Algselt avaldatud: „The Role of Theory in Aesthetics“. Journal of Aesthetics and Art Criticism 15 (1956), lk. 27-35.
--- The Opening Mind; A Philosophical Study of Humanistic Concepts. Chicago 1977.
Zis, Avner: Marxilaisen estetiikan perusteet. Soome k tõlkinud Marja Jänis. Moskva 1976.
1 Santayana: The Sense of Beauty, peatükk 11, lk. 52.
2 Santayana: The Sense of Beauty, peatükk 11, lk. 49.
3 Nt Max Wertheimer, Wolfgang Köhler ja Kurt Koffka.
4 Laenanud Laing: The Marxist Theory of Art, lk. 41.
5 Zis: Marxilaisen estetiikan perusteet, lk. 30.
6 Kagan: Vorlesungen zur marxistisch-leninistische Ästhetik, lk. 216.
7 Kagan: Vorlesungen zur marxistisch-leninistische Ästhetik, lk. 410; Art, lk. 7
8 Adorne: Ästhetische Theorie, lk. 65.
9 Ingarden: Esteettisen arvoarvostelman ongelma, lk. 205.
10 Ingarden: Esteettisen arvoarvostelman ongelma, lk. 205-206.
11 Heidegger: Der Ursprung des Kunstwerkes, lk. 31. Essee ilmus aastal 1950 Holzwege-kogus aga rajanes 1930-ndatel peetud loengutele. Olen kasutanud Arto Haapalan soome keelset tõlget (Haapala: “Taideteos sündmusena; Martin Heideggeri kunstikäsitluse põhijooni”).
12 Heidegger. Der Ursprung des Kunstwerkes, lk. 22-23.
13 Heidegger: Der Ursprung des Kunstwerkes, lk. 35.
14 Heidegger. Der Ursprung des Kunstwerkes, lk. 67.
15 Sartre: Mitä kirjallisuus on? lk. 47. Teos ilmus 1948.
16 Sartre: Mitä kirjallisuus on? lk. 48-49.
17 Sartre: Mitä kirjallisuus on? lk. 50.
18 Dufrenne: The Phenomenology of Aesthetic Experience, lk. 16.
19 Dufrenne: The Phenomenology of Aesthetic Experience, lk. 248.
20 Dufrenne: The Phenomenology of Aesthetic Experience, lk. 527.
21 Cassireri peamise teose-sarja nimi on Philosophie der Symbolischen Formen (Sümboolsete vormide filosoofia 1923-1931).
22 Cassirer: An Essay on Man, lk. 143.
23 Ogden, C. K. & Richards, I. A.: The Meaning of Meaning (Tähenduse tähendus 1923).
Richards, I. A.: Science and Poetry (Kunst ja poeesia 1926).
24 Langer: Feeling and Form, lk. 27.
25 Langer Feeling and Form, lk. 27.
26 Morris: Writings on the General Theory of Signs, lk. 421.
27 Morris: Writings on the General Theory of Signs, lk. 274.
28 Morris: Writings on the General Theory of Signs, lk. 276.
29 Mukarovski: Structure, Sign, and Function, lk. 21.
30 Mukarovski: Structure, Sign, and Function, lk. 228.
31 Dewey: Artas Experience, lk. 3. Aasta 1958 aasta trükk järgib esmateose lehekülje-numbreid.
32 Dewey: Art as Experience, lk. 35.
33 Dewey: Art as Experience, lk. 254.
34 Fisher: Monroe C. Beardsley 1915 – 1985.
35 Beardsley: Aesthetics, lk. 3-4.
36 Beardsley: Aesthetics, lk. 9, 9-10, 10.
37 Weitz: Teorian tehtävä estetiikassa, lk. 71.
38 Weitz: Teorian tehtävä estetiikassa, lk. 78.
39 Weitz: Teorian thetävä estetiikassa, lk. 80.
40 Weitziga samal arvamusel olid ka nt Paul Ziff ja William Kennick
41 Beardsley artiklid ilmusid enne Dickie teost The Art Circle, nõnda et Beardsley kriitika ei saanud olla teadagi suunitletud selle teose üksikasjadele. Olen sellest hoolimata esitanud just nimelt Dickie viimase versiooni, kuna Beardsley peamine kriitika on suunitletud jsut institutsionaalsusele ja määrtalema pädevusele, mida tuleks mõista lahutatuina.
42 Dickie: The Art Circle, lk. 67.
43 Dickie: The Art Circle, lk. 75.
44 Dickie: The Art Circle, lk. 77.
45 Dickie: The Art Circle, lk. 86.
46 Beardsley: The Aesthetic Point of View, lk. 127.
47 Beardsley: An Aesthetic Definition of Art, lk. 16. Beardsley ettepanek leidub mõlemas artiklis (Redefining Art ja An Aesthetic Definition of Art) olemuslikult samana. Olen kasutanud oma teoses peamiselt hilisemat ja täienduseks ka eelmist.
48 Beardsley: The Aesthetic Point of View, lk. 337.
49 Beardsley: An Aesthetic Definition of Art, lk. 21. Algupärasel kujul kõlab antud määratelm: “an artwork is something produced with the intention of giving it the capacity to satisfy the aesthetic interest.”
50 Beardsley: An Aesthetic Definition of Art, lk. 28.
51 Beardsley: The Aesthetic Point of View, lk. 306.
52 Beardsley: An Aesthetic Definition of Art, lk. 23.
53 Beardsley: The Aesthetic Point of View, lk. 300.
54 Beardsley: The Aesthetic Point of View, lk. 313.
55 Beardsley: The Aesthetic Point of View, lk. 313; An Aesthetic Definition of Art, lk. 24.
56 Beardsley & Wimmsatt: Intentioharha, lk. 53.
57 Beardsley: Aesthetics, lk. 17.
58 Beardsley: The Aesthetic Point of View, lk. 203.
59 Beardsley: Aesthetics, lk. 21.
60 Beardsley: Aesthetics, lk. 25.
61 Beardsley: Aesthetics, lk. 26.
62 Beardsley: Aesthetics, lk. 23.
63 Beardsley: Aesthetics, lk. 28.
64 Beardsley: Aesthetics, lk. 459.
65 Beardsley: The Aesthetics Point of View, lk. 306.
66 Beardsley: Aesthetics, lk. 38.
67 Beardsley: Aesthetics, lk. 44.
68 Beardsley: Aesthetics, lk. 52.
69 Beardsley: Aesthetics, lk. 52.
70 Beardsley: Aesthetics, lk. 32.
71 Beardsley: The Aesthetic Point of View, lk. 337-338.
72 Beardsley: The Aesthetic Point of View, lk. 345.
73 Beardsley: Aesthetics, lk. 83.
74 Beardsley: Aesthetics, lk. 279.
75 Beardsley: Aesthetics, lk. 166-167.
76 Beardsley: Aesthetics, lk. 167.
77 Beardsley: Aesthetics, lk. 167.
78 Beardsley, Aesthetics, lk. 173.
79 Beardsley: Aesthetics, lk. 205.
80 Beardsley: Aesthetics, lk. 337.
81 Beardsley: Aesthetics, lk. 328.
82 Beardsley: Aesthetics, lk. 303.
83 Beardsley: Aesthetics, lk. 304.
84 Beardsley: Aesthetics, lk. 303.
85 Beardsley: Aesthetics, lk. 404.
86 Beardsley: Aesthetics, lk. 428.
87 Beardsley: The Aesthetic Point of View, lk. 209.
88 Beardsley: The Aesthetic Point of View, lk. 216, 216-217.
89 Beardsley: The Aesthetic Point of View, lk. 215; Aesthetics, lk. 464.
90 Kennick: Perustuuko perinteinen estetiikka erehdyksen? Lk. 243-244.
91 Kennick: Perustuuko perinteinen estetiikka erehdyksen? Lk. 243.
92 Beardsley: Aesthetics, lk. 463
93 Beardsley: Aesthetics, lk. 464.
94 Beardsley: Aesthetics, lk. 531; The Aesthetic Point of View, lk. 21.
95 Beardsley: The Aesthetic Point of View, lk. 327.
96 Beardsley: Aesthetics, lk. 531.
97 Beardsley: The Aesthetic Point of View, lk. 22. Allajoonimine minupoolne.
98 Olen võtnud esitluse aluseks algupärases Aesthetic-teoses esitatud versiooni, kuna hilisemad muutused ei olnud eriti suured ja kuna varases versioonis on ühtsuses, kompleksuse ja intensiivsuse osakaal selgemini näha.
99 Beardsley: Aesthetics, lk. 529.
100 Beardsley: Aesthetics, lk. 529.
101 Beardsley: The Aesthetic Point of View, lk. 287; Aesthetics, lk. 540.
102 Beardsley: Aesthetics, lk. 541.
103 Beardsley: Aesthetics, lk. 8.
104 Dickie: Art and Romantic Artist, lk. 99.
105 Beardsley: Aesthetics, lk. 61.
106 Kinnunen: Esteettisestä elämyksestä, lk. 17.
107 Kinnunen: Esteettisestä elämyksestä, lk. 94.