Reede, 1. mai 2020

PLATON: "Protagoras".


PLATON:

PROTAGORAS“.

Soome keelde tõlkinud: Kaarle Hirvononen.
Soome keelest tõlkinud: Madis Liibek.

______________________________

SÕBER Kust sa tulid, Sokrates? Kindlasti (309a) jällegi imetlemast hetki Alkibadese nooruse-õitsengust?1 Minagi nägin teda paar päeva tagasi, ja tõesti nägi ta veelgi kena välja, kuigi on juba mees – sest nii omavahel öeldes, Sokrates, ta on juba mees, lõualgi kasvab juba habe.
SOKRTAES Ja siis? Kas pole sa Homerose austaja? Ja ta ütleb: „haihtuvad põskedelt ea õitsenguajast kenadused“ (b) – just nõnda nagu Alkibades nüüd ongi!
SÕBER Kuidas asjad nüüd on? Tuled vist tema juurest? Kuidas nooruk sinusse suhtub?
SOKRATES Hästi, minu arvates, vähemalt vaid hetk tagasi, sest ta kõneles minu poolt palju ja toetas mind väitluses; tema juurest ma just tulengi. Tahan siiski sulle jutustada midagi tähelepanuväärset: kuigi ta oli läheduses, ei pööranud ma talle mingit tähelepanu ja mõnel korral unustasin ta sootuks.
SÕBER Mida imet teie vahel on saanud juhtuda? (c) Ega sa ju ei ole kuidagi võinud leida kedagi temast kaunimat vähemalt siit Ateenast.
SOKRATES Olen küll, ja veel palju veetlevamagi.
SÕBER Mida sa ütlesid? Mõne kohaliku või võõra?
SOKRATES Võõra.
SÕBER Kust pärit?
SOKRTAES Abderasest.
SÕBER Ja see võõras oli sinu meelest nii veetlev, et ta näis sulle Kleiniase pojast kaunimana?
SOKRTAES Miks ka mitte, hea sõber? Suurim tarkus peab ju ka kaunim näima. (d)
SÕBER Sina oled siis just kohanud mingit tarka meest?
SOKRATES Kõige targemat praegu elavatest inimestest, kui möönad et Protagoras on kõige targem.
SÕBER Mida sa õieti kõneled? Kas Protagoras on linna tulnud?
SOKRTAES Juba neil päevil.
SÕBER Ja sina tuled just tema juurest? (310a)
SOKRTAES Jah. Ja olen ka palju rääkinud ja kõnelenud.
SÕBER Ka sa ei seletaks meile teie omavahelist vestlust, kui sul aega on? Istu siia; see ori mingu ära.
SOKRATES Vägagi meeleldi, ja oleksin vaid tänulikki, kui kuulata viitsite.
SÕBER Sama meie sinule, kui vaid kõneleda viitsid.
SOKRTAES Sellisel juhul oleks tänulikkus mõlemapoolne. Kuulake siis.

Just viimasel ööl, veel hommikuhämaruses koputas oma sauaga kõvasti munu ukse pihta Hippokrates, Apollodorose poeg ja (b) Phasoni vend. Kui uks avati, tungis ta sisse ja hüüdis: -- Sokrtaes, kas sa magad veel või oled juba ärkvel? Mina tundsin tema hääle ära ja ütlesin: -- Hippokrtaes kas sina siin? Sa ehk ei too mingeid halbu uudiseid?
-- Tõesti mitte, vastas ta, -- vastupidi häid.
-- Kõnele siis, ütelsin mina. -- Räägi mis on juhtunud ja miks sa nii vara tuled?
-- Protagoras on tulnud, ütles Hippokrates ja tuli minu voodi äärde.
-- Jah ta ju tuli neil pävil, ütelsin mina. -- Kas sa alles nüüd kuulsid sellest? (c)
-- Jah, eile õhtul, ütles Hippokrates. Samas kobas ta pimeduses tooli järele, istus minu voodi jalutsisse ja kõneles:
-- Kuulsin sellest alles hilja õhtul, kui olin tulnud Oinoeast. Minu ori Satyros oli põgenenud ja mina kavatsesin sulle teatada, et läheksin teda taga ajama, aga kuidagi see ununes. Kui ma tagasi pöördudes olime juba õhutsöögi ära söönud ja kavatsesime magama minna, ütles mu vend, et Protagaoras oli tulnud. Mõtelsin kohe sinu juurde tulla, kuid märkasin siis et oli juba liiga hilja. Olin nii väsinud, et uinusin kohe, (d) ja ärgates kiirustasin otse siia.
Kuna tean kui otsustav ta on ja innukas, küsisin mina:
-- Mis see sind huviatab? Kas Protagoras on sulle midagi halba teinud?
Hippolrates naeris ja ütles:
-- Tõepoolest, on küll sellega et tema üksinda on tark ega minust sellist ei tee.
-- No kuule nüüd, ütlesin mina. -- Kui vaid annad talle raha ja palud teda, niis küllap teeb ta ka sinustki targa.
-- Kui see olekski nii hõlbus! Ütles Hippokartes. -- Siis ma küll ei säästaks ei enda ega oma sõprade omandit. Aga just seetõttu ma tulingi nüüd siia, et sa kõneleksid (e) talle minust. Mina ise olen liiga noor ega peale selle ole kunagi Protagorast näinud ega kuulnud teda kõnelevat; mina ju olin veel laps, kui ta viimati siin käis. Kõik ülistavad teda ja ütlevad, et ta on oskuslikuim kõnelema kui keegi teine. Mingem nüüd kohe tema juurde, et teda kindlasti kodust leiaksime! Ta elab kuulu järgi Kalliase, Hipponikoksese poja juures. Mingem nüüd kohe! (311a)
Mina vastasin:
-- Me ei või veel sinna minna, hea sõber, praegu on veel liiga varajane aeg. Aga tõustkem üles ja siirdugeim sinna aeda. Kõnidegem seal ja kulutagem aega, kui päev valgeneb; siis lähme. Protagoras ju elutseb enamaltjaolt siseruumides, nii et ole mureta, küllap me kindlasti kohtame teda kodus.
Seejärel me tõusime ja läksime aeda kõndima. (b) Mina tahtsin proovida ta otsusekindlust ja esitasin talle mõningaid küsimusi.
-- Ütle mulle, Hippokrates, ütlesin mina, -- kui sa nüüd plaanid minna Protagorase juurde ja maksta talle saadud õpetuse eest, kes ta sinu meelest on? Ja kelleks sina soovid saada? Kujutle kasvõi, et plaanid minna Kos-saarelt pärineva asklepiadi Hippokratese juurde ja talle õpetuse eest maksta. Ja siis keegi küsiks sinult: „Ütle sa mulle, Hippokrtaes, kui plaanid maksta tasu (c) Hippokratesele, siis kelleks sa teda pead?“ Mida sa vastaksid?
-- Ütleksin et arstiks, vastas ta.
-- Aga kelleks sa ise tahaksid saada?
-- Arstiks, vastas ta.
-- Ent kui kavatseksid minna argoslase Polykleitose või ateenlase Pheidiase juurde õppima ja selles eest neile maksta ja keegi küsiks, mis meesteks sa pead Polykleitost ja Pheidiast. Kui neile maksad, siis mida sa vastaksid?
-- Nimetaksin neid skulptoriteks.
-- Ja kelleks ise plaaniksid saada?
-- Skulptoriks, mõistagi.
-- No hästi, ütlesin mina. -- Nüüd oleme me minemas (d) Protagorase juurde valmis maksma tasu sinu õpetamise eest, oma varaga kui sellest piisab tema veenmiseks, aga kui ei piisa, siis kasutame sellele lisaks ka oma sõprade vara. Kui nüüd keegi meie indu nähes küsiks: „Ölege mulle, Sokrtaes ja Hippokrates, kes õieti on see Protagoras, kellele selle raha plaanite maksta?“ -- siis mida me talle vastaksime? Kelleks Protagorast üldiselt nimetatakse? (e) Pheidiast nimetatkse skulptoriks ja Homerost luuletajaks, aga mis nimetust kasutatkse Protagorase kohta?
-- Sofistiks nimetatakse teda nagu sa hästi tead, vastas Hippokrates.
-- Me siis läheme tema juurde, kuna ta on sofist, ja maksame seetõttu raha?
-- Justnimelt seetõttu. (312a)
Kui nüüd keegi küsiks sedagi, kelleks sa loodad Protagorase õpetuse abil saada?
Hippokrates vastas punastades – oli juba sellevõrra päevavalgust, et võisin teda selgelt näha, -- et kui see juhtum oleks on sarnane nagu eelnenud, siis on selge, et temast tuleb sofist.
-- Heldus, ütelsin mina, -- kas sul poleks häbi esineda sofistina kreeklaste hulgas?
-- Tõtta öelda häbeneksin küll.
-- Aga vahest sa ei ootagi saavat Protagorase juurest (b) sellist õpetust, vaid samalaadset nagu oled saanud algkooli-õpetajalt, muusikaõpetajalt ja sporditreenerilt? Sina ei ole õppinud nende poolt esindatud alasi hakkamaks elukutseliseks, vaid ainult ennast arendamaks nagu sobibki sõltumatule ja vabalt sündinud mehele?
-- Minugi meelest näib Protagorase antav õpetus pigem sellisena, möönis Hippokrates.
-- Kas tead siis, mida nüüd teha plaanid, või ei ole sa märganud milles küsimus on? küsisin mina.
-- Mida sa silmas pead?
-- Vaid seda et paanid loovutada oma hinge mehele (c), kes on nagu sa ütelsid sofist. Aga on võimatu isegi teada, kes sofist õieti on? Ja kui sa seda ei tea, ei tea sa samuti, kellele oma hinge aldiks annad, heale või halvale mõjutusele.
-- Arvan end siiski teadvat, ütles Hippokrates.
-- Ütle siis, kes on sinu meelest sofist.
-- Ma ütleksin, vastas Hippokrates, -- et ta tunneb teadmise valdkonda kuuluvaid asju, nagu see sõna isegi väljendab.
-- Võib ju ka kunstniku ja puusepagi kohta öelda, et nad (d) tunnevad oma teadmise valdkonda kuuluvaid asju, ütlesin mina. -- Aga kui keegi meilt küsiks, milliseid asju kunstnikud mõistavad, siis vastaksime vististi, et piltide tegemiseks olulisi, ja vastavalt ütleksime ka muudel puhkudel. Aga kui keegi küsiks, mis asjus sofist tark on, mida vastaksime? Mis kunsti ta valdab?
-- Ütleksime vist, et ta on asjatundja tõhusa kõnekunsti õpetamises.
-- Ilmselt kõneleksime sel juhul tõtt, vastasin mina, -- aga mitte kogu tõde. Kuna sinu vastus paneb veel küsima, mis põhjustel õpetab sofist tõhustalt kõnelema. Kas nõnda nagu pillimängu-õpetaja teeb meid oskuslikuks ka kõnelema sellest kunstist mida ta meile õpetab, teiste sõnadega lüüramängust. Kas pole nõnda? (e)
-- Nii on.
-- Hästi. Aga mis asjust sofist tõhusalt kõnelema õpetab? Selge et vist just sellest, mida ta ise teab?
-- Ilmselt
-- Ent mis on nüüd see asi, mille suhtes sofist on asjatundja ja teeb ka oma õpilastest sellised?
-- Tõepoolest, ütles Hippokartes, -- ei mina oska enam sulle vastata!
Mina jätkasin: (313a)
-- Ent nüüd? Kas näed millele panustad oma hinge? Kui sa peaksid usaldama oma keha kellegi hoolde ega võiks eelnevalt teada, kas tuleb sellest kõlbulik või kehv, siis saa ju hoolikalt kaalutleksid, kas tema peale loota või ei; kutsukusid nõuks sõbrad ja omaksed ja juurdleksid mitu päeva. Aga kui küsimuse all on hing, kehast palju väärtuslikum – ripub ju kogu sinu õnn või õnnetus ära sellest, kas su hingest on saanud hea või halb – nõnda et (b) küsi oma isalt ja ka vennalt kui ka meilt {oma}2 sõpradelt, kas on sul vaja usaldada selle siia tulnud võõramaalase hallata või mitte. Ütlesid olla kuulnud tast õhtul, ja nüüd varakult hommikul tormad siia asja ülelüldse kaalumata. Sa isegi ei küsi mu nõu, kas sa peaksid usaldama end tema hooleks või mitte. Oled valmis kasutama end ja oma sõprade rahad täitsa kindlana selles, et sul tuleb ilmtingimata Protagorasega liituda. Nagu sa ise üteled, sa ei tunne teda ega ole kunagi temaga rääkinud aga nimetad teda (c) sofistiks, kuigi ilmselgelt sa isegi ei tea, kes on see sofist, kelle valdusesse jääda tahad.
Seda kuuldes ütles Hippokrates:
-- Nõnda näib nende põhjenduste kohaselt mida ütelsid.
-- Kas sinugi meelest ei ole sofist teatav kaupmees, müüja, kes pakub kaupa millega hinge toidetakse? Vähemalt minu meelest näib ta selline {olevat}.
-- Millega siis hinge toidetakse?
-- Õpetustega teadagi, vastasin mina. -- Ja hea sõber, miks siis sofistki ei petaks meid enda poolt müüdavat ülistades nagu keha toimiseks mõeldud toidu müüjad, kaupmees ja kaubitseja? (d) Sest need isegi ei tea, mis nende müüdud kaupadest on kehale kasuks, mis kahjuks, vaid nad kiidavad kõike mida müüvad; ega seda tea samuti ka ostjad, juhul kui mitte mõni neist ei juhtu olema kehakultuuri õpetaja või arst. Samuti ka oma õpetuste levitajad kulgevad linnast teise müües ja pealekäivalt pakkudes kõigile soovijaile ja kiidavad kõikke mida neil kaubaks pakkuda olevat. Ja kindlasti on nendegi hulgas selliseid, kes ei tea mis nende müüdavaist kaupadest on kasuks, ja mis hingele kahjulikud on. Täpselt samas olukorras on ka nende kliendid, juhul kui mitte mõni neist ei juhtu olema hingeasjadesse süüvinud. Kui sina (e) siis oled juhuslikud asjatunda selles valdkonnas ja tead mis on kasulik ja mis on kahjulik, võid turvaliselt osta õpetust nii Protagoraselt kui kellelt siis iganes; aga juhul kui sa ei ole, siis ole hoolikas, kallis sõber, et sa ei mängiks ohtliku mängu ja ei ohustaks seda mis sulle endale kõige lähim on. On ju (314a) oht palju suurem õpetuste kui toiduauinete ostmisel. Kui keegi ostab kaupmehelt toite ja jooke, võib ta viia need ära eri anumates; enne kui ta sööb ja joob need ained, ja need jõuavad tema kehasse, võib ta neid kodus säilitada, ta võib kutsuda asjatunda ja sellelt küsida, milleseid neist võib nautida ja milliseid ei või, veel kui palju ja millal, nõnda et selles kaubateos ei ole risk {kuigi} suur.
Aga õpetusi ei saa kanda anumates, vaid tasu (b) maksmise järel on sundus pettus oma hinge vastu võtta ja peale õppimist lahkuda, oli siis õpetus kahjuks või kasuks tulnud. Neid asju tuleb meil kaaluda ka endast vanemate meestega, kuna oleme veel liiga noored otsutamaks nii tähtsa küsimuse üle. Nüüd siiski mingem jutust asja juurde ja mingem seda meest kuulama; siis {olles} kuulnuna arutleme ka teistega, sest ega Protagoras seal üksi ole vaid juures on ka elislane Hippias, arvatavasti ka keoslane (c) Prodikos ja veel mõningaid teisi tarku.
Nõnda me otsustasime ja läksime teele. Kui jõudsime uksele, peatusime seal vestlemaks teatavast küsimusest, mis oli meil teel jutuks olnud. Et asi ei jääks lahtiseks vaid saaksime selle selgeks enne sisse minekut, seisime ukse ees ja vestlesime, kuni pääsesime üksmeelele. Minul tundub nüüd, et uksevalvurist ori, (d) mingi enuhh, kuulas meid salaja pealt ja ilmselt oli ta juba tüdinud majja tulevate sofistide rohkusest. Kui siis koputasime, avas ta ukse ja ütles meid nähes:
-- Äh, jällegi sofiste! Ei temal aega ei ole! Ja samas ta haaras vihaselt mõelma käega uksest ja tõmbas selle täie jõuga kinni. Me koputasime uuesti, ja ta vastas meile uke tagant:
-- Head inimesed, kas te juba ei kuulnud, et tal ei ole aega?
-- Aga, hea mees, ütlesin mina, -- ega me tulnud (e) Kalliase juurde ega ole me ka sofistid, võid muretu olla. Tulime vaid kuna tahame kohata Protagorast, nii et teadusta vaid meist.
Sellest hoolimata avas mees vaid vastu tahtmist meile ukse.
Kui sisse astusime, kohtasime Protagorast kõndimas edasitagasi siseaia sammaskäigus, ja täitsa tema kannul kõndis nõndasamuti edasitagasi kaks kaaskonda. Ühel pool olid Kallias Hipponkoksese poeg ja tema emapoolne poolvend Paralos Perillese poeg, kui ka Kharmides (315a) Glaukoni poeg. Teisel pool olid Perillese teine poeg Ksanthippos, Filippides Filomelose poeg ja mendelane Antimoiros, kes on tuntuim Protagorase õpilastest ja oma tööna õpib et ise ka sofistiks saada. Isikud, kes vestlust kuulates nende kannul kõndisid, näisid enamjaolt muulased olevat, keda Protagoras kõigis linnades enda poole tõmbab millede (b) kaudu ta rändab; nagu Orfeus hurmab ta neid oma häälega ja nad järgivad teda {kui} lummatuina. Imetelejate hulgas oli mõnigaid ka meie linnast. Seda punti vaadates tundsin naudingut ennekõike sellest, kui kenasti nad kõik Protagorasega vahet pidasid: alati kui ta pöördus ja teised koos temaga, jagunesid kuulajad heas korras tema poolele ja kaares pöördudes paigutusid just tema järele.
„Nägite jälle seda,“ nagu Homeros ütleb, samuti (c) elislane Hippias, kes istus kõrges leentoolis vastaspool olevas võlvistuikus. Tema ümber istusid pinkidel Eryksimakhos Akumenose poeg, myrrhinolane Phaidros, Andron Androtioni poeg ja muulaste hulgas mõningaid tema kaasmaalasi ja mõningaid teisi. Nad näisid küsivat Hippiaselt loodusteaduslike ja täheteaduslikke asju, ja ta vastas oma kõrgelt istmelt igaühele ja selgitas küsitud seiku.
„Tantalos sääl oli samuti.“ Meie linnas oli nimelt (d) käimas ka keoslane Prodikos, ja elas toas, mida Hipponikos oli varem kasutanud tagavaralaona. Nüüd oli Kallias võõraste paljususe tõttu tühjendanud sellegi muulaste majutamiseks. Prodikos magas veel mässituina karusnahksetesse vooditekkidesse, õige mitmesse nagu näis. Kõrval asuvates voodites istusid Pausanias Kerameikose demosest ja koos temaga veel õige noor poiss, minu arvates heast soost ja andekas, vähemalt välimuselt (e) õige kena. Olin kuulnud et tema nimi oli Agathon ega imestaks üldse, kui ta ka oleks olnud Pausaniase sõber. Peale selle poisi näis olevat kaks Adeimantost, Kepiksese ja Leukolofidese pojad, ja mõningaid teisi. Siin väljas ei suutnud ma nende vestlust järgida, nii meelesasti kui oleksin Prodikost kuulanud – tema ju näib minu meelest tarkuses võrdlematu, otse jumalikuna – kuivõrd ta sügav hääl sünnitas (316a) toas sellise kõla et summutas kõik {muud} sõnad.
Vaevalt olime sisse tulnud, kui meie järgi juba saabusid Alkibades keda sina kenaks nimetad, põhjendatult ka minugi meelest, ning ka Kritias Kallaiskhrose poeg.
Kui olime sisse astunud ja veidi aega seda kõike vaadanud, läksime Protagorase juurde ja mina ütlesin:
-- Protagoras, mina ja see Hippokrates oleme tulnud (b) sinuga kohtuma.
-- Kas tahate minuga eraviisliselt vestelda, küsis ta, -- või teiste juuresolekul?
-- Meil ei ole {selles} vahetegmist, ütlesin mina. -- Kui oled esmalt kuulnud meie tuleku põhjusest, siis otsusta ise.
-- Mis põhjusel sii olete tulnud? küsis ta.
-- See Hippokrates siin on sündinud ateenlane, Apollodorose poeg, peenest ja rikkast perest, ja näib loomuanneteltki kestahes eakaaslasega (c) võrdväärne. Ta tahab nähtavasti jõuda riigis juhtivale positsioonile ja seda eesmärki usub ta parimal kombel saavutavat sinu juhatusel õppides. Otsusta nüüd juba selle järgi, kas arvad olevat põhjust vestelda noist seigust eraviiislilselt või teiste kuuldes.
-- Õieti teed, Sokrates, ütles ta, -- kui kaalud asja minu vaatenurgast. Sest mõtle vaid võõramaalase peale, kes käib suurtes linnades ja keelitab just parimad noorukid loobuma omaste ja võõraste, vanade ja noorte seltskonnast ja liituma vaid tema seltskonnaga ja arendama iseennast tema juhtimisel. Nõnda tomides tuleb olla väga ettevaatlik (d), sest see põhjustab küllaltki suurt kadedust ja muud vihameelsust ja plaanitsemist.
Mina omaltpoolt väidan sofistika olevat igivana traditsioon. Seda harrastanud endiste aegade mehed on vaid maskeerinud ja varjanud seda erineval kombel, kuna nad on kartnud seda viha põhjustavat: mõned, nagu Homeros, Hesiodos ja Simonides, on rõivastanud selle luulevormi, teised jällegi Orfeuse ja Musaiose järgijate kombel on maskeerinud seda müsteeriumi-taolisteks ja ennustuslauseiks. Mõningaid olen märganud seda varjanud seda isegi gümnastikaks; need olid (e) tarentumilane Ikkos ja veelgi keegi orfistiga võrreldav selymbrialane Herodikos, kas algselt oli Megarast pärit. Muusika on võtnud oma maskiks meie kaasmaalane Agathokles, kes on suur sofist, ja keoslane Pythodekles ning mõned teised. Kõik need, nagu juba ütlesin, kasutasid siis neid kunste maskeeringuna vältimaks (317a) kadedust. Aga mina ei ole selles asjas nendega ühel meelel. Nad ei saavutanud üldsegi oma eesmärki, kuna nad ei jäänud märkamata linnade võimumeeste poolt, kelledega seoses salatsemist harrastati – tõeline rahavas ei märka sõna otseses mõttes midagi, vaid kordab kooris mida juhid sellele ütlevad. Ja kui üritada peituda aga ei suudagi saljas olema ja {siiski} ilmsile tuldakse, siis juba selle üritaminegi on suur hullus ja teeb sunnitultki (b) inimesed üha vihasemaks.
Mina olen seetõttu menetlenud täiesti vastupidiselt ja möönan avalikult olevat sofist ja inimesi tsiviliseerimas. Ja seda tagavara-variant, nii {oma} olemuse möönmist kui ka eitamist, pean ma eelpool-mainitutest paremaks. Peale selle olen valmistunud ka muudeks meetmeteks, ja nõnda, -- jumala soosides öeldes – ei ole mulle osaks langenud midagi kahjulikku seetõttu et olen end möönud olevat sofist. Ja siiski olen juba üsna kaua (c) harjutanud seda tegevust ja vanustki on mulle palju juurde tulnud. Kas ei ole teie hulgas kedagi, kelle isa ma ei võiks olla. Nõnda, et kõigil neist põhjustest oleks minu meelest palju meeldivam, kui sallite käsitleda {seda} asja kõikide siinolijate kuuldes.
Aga ma kahtelsin, et ta tahtis oma erilisust näidata Prodikosele ja Hippiasele ja kiidelda sellega, et me teda imetlema olime tulnud. Seetõttu ütlesin: (d)
-- Miks me ei kutsuks ka Prodikost ja Hippiast oma kaaslastega meid kuulama?
-- Igaljuhul, ütles Protagoras.
Kallias küsis: -- Kas tahate et korraldame õige koosoleku-saali, nii et võite istuda vesteldes?
Pakkumine kiideti heaks. Ja rõõmsas innus võida kuulda nii tarku mehi me igaüks haarasime pingist ja isegi vooditest ja paigaldasime need Hippiase juurde; pingid olid näed sel juba ennegi. Sel ajal saabusid ka Kallias ja (e) Alkibades ja tõid kaasa Prodikose, kelle nad olid jalule saanud, ja tema kaaslased.
Kui olime kõik istunud, ütles Protagoras mulle:
-- Esita nüüd, Sokrates, kui kõik uuedki tuljad on kohal, mida mulle äsja sellest noorukist kõnelesid.
-- Alustan siis samuti nagu äsjagi, vastasin mina, -- (318a) rääkides miks me tulnud oleme. See Hippokrates tunneb suurt tahtmist teie õpilastega liituda. Ja ta ütleb, et kuuleks meeleldi mis kasu tal sellest liitumisest oleks. Vaid see on meie asi.
Protagoras ütles kohe sellepeale:
-- Noor mees, kui liitud minu seltskonnaga, siis võid oodata et minu seltsis veedetud päevaga pöördud koju tagasi paremaks arenenuna ja nõnda samuti ka järgneval päeval. Päev-päevalt arened aina vaid paremaks.
Seda kuulnuna ütlesin mina: (b)
-- Selle ei ole nüüd midagi imelist, see on ju täitsa loomulik. Sest kui sina oled juba vana ja tark, nõnda et kui keegi õpetaks sulle sellist mida sa veel ei tunne, nii muidugi areneksid paremaks. Asjale tuleb teisti läheneda. Kujutle et see Hippokrates äkki muudaks oma meelt ja tahaks liituda selle äsja siia tulnud noore mehega, (c) Herakleiast pärineva Zeuksippose õpilaskonnaga. Ta läheks selle juurde nagu nüüd sinu juurde ja saaks kuulda, et muutub paremaks ja arenevat selles seltsis iga päev. Kui ta nüüd küsiks: „Mis suhtes ütelsid mind muutumaks paremaks ja arenevat?“ siis Zeuksippos vastaks talle et maalikunstis. Ja kui ta oleks teebalase Orthagorase jutul ja kuuldes sama kui sinult küsiks temaltki, mis mõttes ta muutuks päev-päevalt tema seltsis paremaks, siis ta kindlasti ütleks flöödimängus. Vasta nüüd siis sinagi sellele noorukile ja (d) minule, kui tema asemel küsin: „Kui see Hippokrates liitub Protagorasega ja olles päeva tema seltsis pöördub koju tagasi paremana ja samuti teistelgi päevadel, siis mis asjus ta on arenenud ja milles suhtes?!
Minu küsimust kuulnuna vastas Protagoras:
-- Sa küsid hästi, ja minul on vaid hea meel vastata neile kes häid küsuimusi esitavad. Minu juures ei tule Hippokratesel kogeda sama nagu teiste sofistide juures, kuna need teised kohtlevad noorkueid häbiväärsel kombel. Kui need (e) on vältinud elukutse-õpetust, siis sofistid vägisi sunnivad neid sellega tegelema ja õpetavad arikmeetikat, astronoomiat, geomeetrikat ja muusikat. -- Seda öeldes vaatas Protagoras Hippiase poole. -- Aga minu juurde tulnud saavad õppida vaid seda mille tarvis nad tulnudki on. Ja see õpetus puudutab oskust oma asjade eest hoolitseda, seega nõnda kuidas keegi valitseb oma elu-olu ja majapidamist, ja riigi küsimuses jällegi kuidas muutuda (319a) mõjuvõimsamaks juhtimaks neid {riigialamaid} praktilise tegevuse ja kõnedega.
-- Kas ma järgin nüüd sinu mõttekäiku õieti? küsisin mina. -- Minule tundub, et sina kõneled ühiskondlikest oskustest ja lubad teha oma õpilastest head kodanikud.
-- Just selleks ülesandeks ma pakun ennast {sooritamaks}, kulla Sokrates.
-- Siis kas sul on hallata õilis kunst, ütlesin mina, -- kui oled selle tõesti saavutanud. Sinutaolistele ei sobi mul öelda muud kui seda mida tõeliselt mõtlen. Vaata, mina ei ole uskunud, et ühiskondliku oskust võidaks õpetada. Teisalt on raske olla uskumata mida sa ütled. Olen siiski kohustatud selgitama, miks arvan et seda ei või õppida ega (b) õpetatda teisele.
Mina näed pean – samuti nagu teised kreeklased – ateenlasi targaks rahvaks. Nüüd siiski tõden, et kui me koguneme rahva-koosolekule ja küsimuse all on mingi riigi ehitus-projekt, siis ehitisi planeerimaks kutsustakse asjatundjaks ehitajaid; kui taas on küsimuse all laevade ehitamine, siis laevad ehitajaid, ja vastavalt kõigis muiski asjades, mida peetakse võimalikuks õppida ja (c) õpetada teistelegi. Aga kui nõu üritab anda keegi teine, keda rahvas ametitundjaks ei pea, olgu ta muidu kuitahes uhke, rikas või õilsat soost siis iganes, siis teda ei kuulata. Vastupidi rahavs pilkab {teda} ja lärmab, kuni kõnelemist üritanud lärmist masendatud isik ise loobub või siis vibumehed veavad ta kõnepuldist minema või pretoriaanide käsul kogunemiselt {üldse} ära. Sel kombel siis menetletakse asjades, mida vaadatakse nõudvat ametioskust.
Aga kui tuleb nõu pidada mingi riigi valitsemist puudutava asja üle, võib oma nõu anda nõndasmauti (d) puusepp, sepp, kingsepp, kaupmees, laevnik, rikas ja vaene, kõrgest või madalast soost {isik}. Neid ei kritiseeri keegi nagu eelmise näite puhul seetõttu, et nad üritavad nõua anda kuigi ei oska midagi ega ole kellegi juures õppinud. Nähtavasti arvatakse, et selliseid asju ei saa õpetada.
Ega ole nõnda lood vaid riigiasjus, vaid samuti eraelus on meie targemad ja parimad kodanikud (e) suutmatud siirdama oma hüvelisust teistele. Nõnda Perikles, nende kahe nooruki isa, on andnud neile suurepärase kasvatuse mis üldse õpetajate abil võimalik on. Aga just seda oskust, milles ta ise on väljapaistev, ta ei õpeta neile ega loovuta neid siin (320a) kellegi teisele juhtatavaks. Nõnda nad jalutavad vabalt nagu loomad karjamaal leidmaks endale ehk ka hüvelist. Või teine näide: kui seesma Perikles tegeles selle Alkibiadese noorema venna Kleinia hooldajana, eraldas ta kartes Alkibiadese halba mõju Kleiniase temast ja paigutas kasvatatavaks Arifroni peresse. Aga enne kui kuus kuud oli möödunud, Arifron andis poisi tagasi, kui enam ei teadnud mida temaga teha. Ja võiksin mainida sulle veel üsna palju (b) muidgi mehi, kes {oma} oskuslikkusest hoolimata ei ole olnud suutelised tegema paremaks kedagi omastest ega võõrastest.
Kõige selle alusel ei pea ma võimalikuks hüvelisuse õpetamist. Aga kui kuulen sinu väiteid, hakkan kahtlema ja arvama et need on põhjendatud, kuna usun sind olevat saavutanud laialdase kogemusbaasi, palju õppinud ja ka ise asju uurinud {olevat}. Kui sinul on siis mõjusaid tõestusi (c) selle {kohta}, et hüvelisus on õpetatav, siis ära nüüd salga neid meie ees, vaid esita need.
-- Ei ma üldse salga, ütles Protagoras. -- Aga kas esitan teile müüdi vormis nagu vanur noorusele, või ednenen põhjendades?
Mõned juuresolijad palusid teda käsitelda asja kumbal viisil ta tahab.
-- No siis minu meelest on toredam rääkida müüt, ütles ta. -- Oli kord aeg, kui jumalad olid juba olemas, aga surelikke olendeid veel ei olnud. Kui ka neile (d) määratud sündimise aeg koitis, vormisid jumalad need maa sügavikeis maast ja tulest ja kõigest sellisest mida seostatakse tule ja maaga. Kui nad olid kavatsemas saata need loodud ilmsile-tulevaiks, andsid nad Prometheusele ja Epimetheusele ülesandeks varustada nad kellegile sobiva oskusega. Epimetheus palus Prometheuselt, et tema jagada saaks. „Kui mina olen jaganud, siis sina kontrollid üle,“ ütles ta, sai Prometheuse nõusoleku ja sooritas jagamise. (e)
Jagades andis ta mõnele jõudu ilma kiiruseta, neist nõrgemaile jällegi kiirust; ühed ta varustas jällegi relvadega, teistele andis korvamaks relvadeta olekut, mingi teise mooduse hakkama saamiseks. Nendele keda ta määratles väikesteks andis ta põgenemiseks tiivad või maa-alused pesad; neid taas, kelledele ta suurust lisas, kaitses ta just selle abil. Ja nõnda-samuti jagas ta kõike muudgi võrdväärselt. Nõnda korraldades hoolitses ta selles eest, et mingigi liik välja ei sureks. (321a)
Kui ta oli nõnda loomad säästnud omavahelisest hävingust, hakkas ta sättima kaitsemeetmeid Zeusi poolt määrtatud aasta-aegade vastu. Ta rüütas loomad tihedatesse karvadesse ja paksudesse nahkadesse, mis piisaksid taluma pakast aga ka kuumust, ja nõnda oleks neile igalühel magama heites sama tuttav ja loomulik kate. Teiste jalad ta varustas kapjadega, teiste küüntega ja paksude veretute tallanahkadega. Siis hoolitses ta eriliiki (b) loomade erilise toidu eest: mõndadele maa rohtusi, teistele puude vilju, mõndadele juuri; mõndadele andis ta toiduks teiste loomade liha. Neile sättis ta niru paljunemise, nende saakloomadele aga ohtra, kindlustades nõnda liigi säilimise.
Nüüd see Epimetheus ei olnud kuigi tark ega märganud, et ta oli jaganud kõik võimed loomadele. Järele oli jäänud ja täiesti varustamata inimsugu ja ta ei teadnud mida teha. Kui ta seal segaduses viibis tuli Prometheus jagamist üle vaatama ja tõdes, et kõik muud elusolendid olid sobivalt varustatud, aga inimene oli alasti ja paljasjalgne, katmata ja relvadeta. Aga oli juba koitnud päev, millal ka inimesel tuli tõusta maa sügavikest valguse kätte.
Leiutamaks inimesele mingigi võimaluse hakkama saamiseks Prometheus varastas Hefaistoselt ja Athenalt nii nende oskuslikkuse käsitöödes kui ka tule – ilma tuleta ei oleks keegi võinud nende oskusi omandada või millekski kasutada – ja kinkis need inimestele.
Sel kombel sai siis inimene oma eluks vajalikud oskused, aga mitte ühiskondlikku tarkust; see oli Zeusi kontrolli all -- Prometheusel ei olnud võimalik enam tungida Zeusi elupaika Olümpose akropolile; peale selle olid Zeusi kaitsjad hirmuäratavad. Seevastu pääses ta märkamata Athene (e) ja Hefaistose ühisesse sepikotta, kus need oma mõistusega seonduvadi trikke harrastasid. Varastatuna Hefaistoselt need oskused, milledeks vajati tuld, ja Athenalt muud oskused andis ta need inimestele. Nõnda oli inimestel võimalused elada ja hakkama (322a) saada. Prometheusest jällegi kõneletakse, et ta sattus Epimetheususe tõttu varguse eest süüdistuse alla.
Kuna inimene sai nõnda osalust sellisest mis kuulus jumalatele, siis esimesena kõikidest loomadest ta hakkas jumalaid austama, kuna kuulus nende hulka, ja hakkas ehitama altareid ja püstitama jumalatele skulptuure. Teiseks ta peagi oma oskustega arendas kõne ja sõnad ja leiutas eluasemed, rõivad, jalanõud ja tekid ja kõik maa toodetud (b) toiduained. Nõnda varustatuna inimesed siiski alguses elasid hajutatult ja neil ei olnud linnu. Loomad samuti hävitasid neid, kuivõrd nad olid kõiges neist nõrgemad, sest kuigi nende käsitöö-oskus piisaski toidu hankimiseks, siis sellest ei kuidagi piisanud sõjas loomade vastu. Neil {inimestel} ei olnud veel riigivalitsemise oskust, millest sõjaoskus üks osa on. Nõnda nad pürgisid koonduma kokku ja kaitsma iseend ehitades linnu. Aga üheskoos olles tekitasid nad üksteisele ebaõiglust, kuivõrd neil ei olnud ühhiskondlike oskusi, ja nõnda nad hakkasid jälle eralduma ja muutsuid hävingule aldiks. (c)
Siis Zeus kartes kogu meie liiki olla määratud hävingule saatis Hermese tooma inimestele häbi- ja õiglusetunnet, et nad saaksid teostada korrastatust ja sõprusega seonduvat {oma} linnades. Hermes küsis Zeusilt, mil kombel peaks ta andma häbi- ja õiglusetunnet inimestele: „Kas jaotan ma need nagu muudki oskused on jagatud? Need on jaotatud nõnda: üks kellel on arstimiseoskus, temast piisab hoolitsemast mõndade tavaliste kodanike eest, samuti {ka} muud asjamehed. Kas paigutan (d) ka häbi- ja õiglusetunde nõndasamuti või jagan selle võrdselt kõigi inimeste vahel?“
„Kõigile“, ütles Zeus, „igaüks saab oma osa. Et ei sünniks ühiskondi, kui neid omadusi jaguks vaid vähestele nagu on lood muude oskustega. Peale selle sea kehtima minu nimel selline seadus: see kes ei ole suuteline häbi ja õiglust muud kombel tundma, on ühsikonna nuhtlusena surma mõistetud.“
-- Sellel põhjusel siis, Sokrates, ateenlased nagu muudki rahvad mõtlesid, et kui küsimuse all on oskuslikkus ehituskunsti või mõne muu ameti vallas, vaid harvadel on õigus oma arvamuse avaldmaiseks; ja kui keegi nendest ringkondadest väljaspool üritab nõu anda, ei talu ateenlased seda, (e) nagu ütlesid, ja selles on neil ka minu meelest õigus. Aga kui nad hakkavad pidama nõu ühiskondliku hüvelisusesse kuuluvate asjade üle, mille jaoks alati vajatakse õiglust ja arutlusvõimet, nad lubavad igal (323a) kodanikul kõneleda. Kuna igaüks on ju osaline sellest hüvest, kuna teisti ei saaks ühsikondi olemaski olla. See on selle menetluse põhjuseks.
Aga et sa ei arvaks end eksivat, kui möönad et kõik inimesed tõesti arvavad et igamehel olevat osalus õigemeelsuses ja muist kodaniku-hüvedest, esitan selle asja kohta veel järgneva tõestuse. Kui küsimuse all on muud oskused, näitaks kui keegi väidab end olevat hea flöödimängus või mingis muus oskuses kui ka seda ei ole, siis kuulajad pilkavad teda või ärrituvad, nagu ütlesid, ja omaksed hakkavad teda kohtlema kui hullu. Teisti on lood, kui küsimuse all (b) on õigemeelsus või mingi muu kodaniku-voorus: kuigi kuulajad teavadki kedagi ebaõiglane olevat, siis kui ta ausalt ja avalikult möönab selline olevat, seda tõe kõnelemise kohta, mida äsja peeti kaalutlevusena, peetakse siis hullusena. Ja nad ütlevad et kõik peaksid ütlema {end} olevat õigemeelsed, kas nad seda siis on või ei ole, ja et see kes isegi ei teeskle õiglusemeelset on hull. Igalühel on näed sundus olla mingil kombel selles osaline (c) või siis ta ei olegi inimene.
Kui nüüd igaüks ilma pikemata hakkaks nõu pidama selle hüve valdkonda kuuluvate asjade üle, on põhjuseks see et kõik arvatakse selles osalised olevat. Nõnda ma siis väidan. Seejärel üritan tõestada, et seda ei peeta loomulikuks ega iseenesest-tekkivaks vaid õpitavaks hüveks ja et need, kes seda hüve omavad, on selle endale pingutades hankinud.
Kunas inimesed vaatavad teistele osaks saanud halba (d) tulenevat loomusest või juhusest, nad ei pahanda ega anna nõu, {ei} õpeta või karista selle alla kannatvaid neid muutmaks, vaid tunnevad neile kaasa. Kes oleks nii meeletu, et üritaks midagi selletaolist inetute, väikest kasvu või nõrkade inimestega seoses? See tuleneb kindlasti sellest, et kõik teavad inimlike vajakajäämisi ja puudeid tulenevat loodusest või juhuslikkusest. Aga kui kellegil ei ole neid omadusi, mida usutakse saavat pingutsega, harjutades ja õppides, vaid vastupidiseid halbu kalduvusi, saab ta (e) nende tõttu osaks vihastamist, karistusi ja nuhtlusi. Nende hulka kuuluvad ebaõiglus, teenete eitamine ja üldse kõik kodanikuvooruste vastane. Neis asjus igaüks kibestub ja suunab igaüht {teist}; seda (324a) kodanikumoraali peetakse siis pingutusega ja õppimisega hangituks.
Kui vaatled, Sokrates, seadusi rikkunute karistamist ja selle mõjusi, märkad et inimestel on võimalikuks hüvelisust õppida. Keegi nimelt ei näed ei karista kurjategijaid seetõttu, et nad halba on teinud, ega siis tasu kaalutlemata kätte nagu loom. See kes hakkab karistama (b) kaalutledes, ei karista aset leidnud rikkumise tõttu – ei saa ju tehtut tegematuks muuta – vaid tulevikku silmas pidades, nii et süüdlane ise enam valesti ei talitaks ega samuti ka tema karistamist näinud {isikud}. Kui ta nõnda arvab, arvab ta samas et hüvelisus on õpitav; ta ju sai hirmuga karistada. Seda seisukohta jagavad siis kõik kes (c) karistavad avalikus elus või eraelus. Pahategijaina peetuid distsiplineerivad ja karistavad kõik, ka ateenlased, sinu kaasmaalased, seega selle kohaselt ka ateenlased kuuluvad nende hulka, kes peavad hüvelisust võimalikuks õppida ja saavutada.
Nüüd olen oma meelest piisavalt tõestanud, et sinu kaasmaalastel on õigus kui nad võtavad kuulata seppa ja kingseppa, kui nad poliitiliset asjade üle arutavad, ja et nad pealgi peavad (d) võimalikuks hüvelisuse õpetamist ja õppimist.
Veel on järel üks probleem. Imestasid, miks parimad kodanikud hangivad oma poegadele hea õpetuse kõiges, mis sõltub õpetajatest, ja teevad neist võimekaid neis asjus, aga just selles mõttes on nad ise silmapaistavad, nad ei suuda teha neist teistest paremaid. Sel korral, Sokrates, ei kõnele ma enam müüdist, vaid esitan {oma} põhjenduse.
Mõtle nüüd: kas on või ei ole olemas midagi, millest kõigil (e) kodanikel on sundus olla osaline, et ühiskond üleüldse võimalik oleks? Siin on lahendus sinu probleemidele, muud lahendust ei ole. Sest kui selline seik on olemas ega ole see kirvemehe, sepa ega pottsepa oskus vaid õigemeelsus, plaanitsemine ja hoogne elamine, lühidalt seda (325a) mida nimetan kodanlikuks heaoluks; kui need {omadused} on seda millega kõigil tuleb osaline olla ja mille kohaselt tuleb igaühel tegutseda, isegi kui ta tahakski õppida või tegutseda teisti, ega keegi ei saa ilma selleta tegutseda; kui sellest osaluseta jäänut tuleb õpetada või karistada, olgu ta laps, mees või naine, kui ta karistatuna oma kombeid parandab, või kui ta ei hooli ei õppimisest ega karistamisest, tuleb ta parandamatuna saata võõrsile või hukata; kui siis asjad on loomu poolest nõnda (b) ja sellest hoolimata parimad kodanikud õpetavad oma poegadele muid oskusi mitte aga seda, kui kummalisteks peab neid kodanikke pidama! Neile meeldib nii eraleus kui avalikult võimalikuks seda õpetada, seda oleme juba tõestanud. Aga kuigi seda võidakse õpetada ja kasvatusega juurutada, siis õpetavad nad oma poegadele muid oskusi, millede puudumises ei ole surmanuhtluse ohtu. Sellele vastupidiselt sellistes asjades, kus hüvelisuses õpetamata ja kasvatamatuile lastele võib (c) järgneda surm ja pagendamine ja varanduse konfiskeerimine, sõna-sõnalt kogu perekonna häving – kas nad siis selles ei ei õpetaks ja kõikvõimalikul kombel ei hoolitseks oma laste eest? Küllap vist siiski, Sokrates?
Iseenest-võetuna hakkavad nad õpetama ja juhatama {juba} varasest lapseeast ja jätkavad sellega niikaua kui elavad. Nii peatselt kui laps kõnest aru saab, teevad amm, ema, (d) saatja ja inimene ise kõik, et laps arneks võimalikult korralikuks. Iga sõnaga ja teoga õpetavad ja näitavad nad, mis on õige või vale, ilus või inetu, vaga või jumalatu, mida tuleb teha ja mida vältida. Ja kui ta aldilt kuuletub, {siis on ta} hea; muidu nad ähvarduste ja löökidega painutavad teda kui kiratsevat ja väänunud puud.
Kui peale seda {laps} saadetakse kooli õpetaja juurde, kohustatkse neid hoolitsema palju enam laste (e) hea käitumise kui alfabeedi ja lüüramängu oskuse eest. Õpetajad hoolitsevad selle eest, ja kui lapsed tähti tunnevad ja hakkavad kirjapanudst aru saama nagu varem kõnelemisest, panevad õpetajad nad koolipinki lugemaks suurte luuletajate teoseid ja sunnivad nad neid õppima neid väljendama. Neis on palju häid nõuandeid ja ka kujutlusi ja (326a) ülistusi, kus kiidetakse muistseid suurmehi, ja nõnda saavad posid tahtmise neid jäljendada ja pingutada muutumaks nende sarnaseks.
Samuti muusikaõpetajad hoolitevad omalt poolt meeleleaadi eest ja selle eest et lapsed halbu kombeid ei omandaks. Kui lapsed on õppinud pilli mängima, õpetavad nad neid esitades suurte luuletajate, laulu-luuletajate teoseid (b) lüüra saatel {esitama}. Nõnda sunnivad nad rütmi ja harmooniat laste hingedesse juurduma {panna}, et nad areneksid rütmitajulisemaks ja õppides tajuma rütmi ja harmooniat oleksid kõlbulikumad kõnelema ja tegutsema. Kogu inimeluks vajatakse rütmi ja harmooniat.
Edasi saadavad {nad oma} pojad treeneri juurde, et nõnda arenenud mõistusel oleks kasutusel karastaunud keha ja et poisid sõjas ja muudes tegemistest ei satuks (c) viletsa kehalise vormi tõttu häbisse.
Nõnda teevad kõige mõjuvõimsamad. Mõjuvõimsamad on rikkamad: nende pojad alustavad koolis-käimisega varaseimas eas ja lõpetavad selle viimaseina.
Kui posid on koolist pääsenud, ühsikond omaltpoolt sunnib neid õppima seadusi ja elama neid järgides. See ei salli neil toimida oma tahtmist mööda, vaid (d) menetleb täpselt saranaselt õpetajaga, kes veel kirjaoskamatule lapsele joonistab esmalt pulgaga õhkused alfabeedi-tähed ja annab siis neile vahatahvli, kuhu neil tuleb ääri silmas pidades tähti joonistada. Sarnaselt annab ühiskond nende ette seadused, muistsete heade seadusandjate reeglid, ja sunnib neid nende kohaselt valitsema ja olema valitsetud. See karistab igaüht kes neid eristub, ja selle karistuse nimetus on teilgi nagu mõnel pool mujalgi „õgvendamine“, otsekui see oleks õiguse sooritatav (e) suunamine. Kuigi nii üksikult kui ka avalikult püritakse nii innukalt hüvelisusele, sina imestad selle üle, Sokrates, ja mõtiskled kas hüvelisust saab õpetada! Ei selles ei ole midagi imestada; aga selles oleks, kui see võimalik oleks.
Millest see siis tuleneb et nii paljude teenekate isade poegadest tulevad kõlbmatud? Mina seletan ka selle sulle ära. See ei ole esmalt {isegi} kummaline, kui mul oli õigus kui ütlesin ühiskonna olemasolu eeldavat, et keegi ei saa olla teadmatuses sellest ühest asjast: hüvelisusest. Kui on nagu (327a) ütlesin – ja nõnda ka on – siis mõtle mis oskuse peale iganes, mis nõuab harjutamist või õpetamist. Oletagem näiteks, et ei saaks olla {olemas} ühiskonda, juhul kui me mitte kõik ei oleks flöödimängijad, igaüks oma võimete kohaselt. Kõik õpetaksid teistele flöödimängimist, nii isiklikult kui avalikult; halvasti mängijaid karistataks ega keegi ei keelaks kelleltki seda õpetust – nagu ei nüüdki teadmist õigest ega seadusi (b) kelleltki kadedusest ajendatuna ei salata nagu muid kunste. Usun näed et meile tuleb kasuks omavaheline õiglus ja hüve, ja seetõttu igaüks seletab ja õpetab teistele andunult seadusi ja seda mis on õige. Kui me siis sama innukalt ja aldilt õpetaksime teistele flöödimängu, siis kas usuksid, Sokrates, et heade flöödimängijate poegadest tuleks paremad flöödimängijad kui halbade poegadest? Mina seda küll ei usu, vaid arvan kelle pojal juhtub olema paremaid soodumisi flöödimängimiseks, tuleks temast kuulus kunstnik, kui taas andetud poiss jääks mainetuks. (c) Hea flöödimängija poeg võib sageli osutuda andetuks ja kehva poeg heaks. Aga igal juhul oleksid kõik arvestatavad mängijad võrreldes maakatega ja sellistega, kellel pole mingeidki kalduvusi.
Usu mind – samuti on siin: kõige väärameelsemgi neist, kes ei ole seadus-kuulekaina kasvanud, on otsene õigluse kehastus võrreldes inimestega, kellel pole kultuuri, ei õiglust ega seadusi ega vajadust (d) pidada hüvelisust millekski – kes on sama metsikud kui need keda luuletaja Ferekrates kujutas oma näidendis viimase aasta Lenaia-peo ajal. Kui sellisesse seltskonda satuksid nagu see ebardite koor, sinagi kindlasti kohtaksid heal meelel Eurybatost ja Frynondast ja igatseksid innukalt (e) selliste inimeste seltsi. Aga meie oludes ole sina täiesti meelitatud, Sokrates, nagu keegi kes oma parimast õpetab hüvelisust – sinu arvates tegelikult {õieti} ei keegi! See on nõnda nagu otsiksid kreeka keele õpetajat ega (328a) leiaks ainsatki. Ja kui otsid kedagi kes õpetaks meil käsitööliste poistele oma ametit, mida isa ja tema töökaaslased parimal kombel neile juba õpetanud on, ei leia sa arvatavasti kedagi kes neile juurde suudaks õpetada. Ma ei usu, Sokrates, et neile oleks lihtne õpetajat leida, aga üsna lihtne oleks leida õpetaja ametioskusteta isikuile. Sama kehtib hüvelisuse ja kõikide teiste valdkondade kohta: kui keegi veidigi teistest paremini suudab (b) meid hüvelisuse poole juhatada, peab saama kiidetud.
Selliseks pean ma ennastki ja oma meelest oskan isegi paremini kui teised aidata teisi arenema õilsateks korralikeks meesteks. Pean seda tööd oma nõutud tasu väärivaks, isegi veel väärtuslikumaks, ja nõnda näivad arvavat ka mu õpilased. Seetõttu olen korraldanud tasu maksmise järgnevalt. Kui keegi on minu juures õppinud, maksab ta tahtmise korral minu nõutud tasu. Aga kui mitte, läheb ta templisse, tunnistab vabatahtlikult mis hinnas peab ta (c) saadud õpetusi, ja maksab siis vaid sellevõrra.
Müüdi kujul ja samas põhjendades olen nüüd näidanud, Sokrates, et hüvelisust saab õpetada ja et ka ateenlased on seda meelt. Samuti olen näidanud, et ei ole kuidagi tähelepanuväärne, kui headel isadel on viletsaid poegi ja kehvadel jällegi häid. Sageli ei saa ametimehe poega isaga võrrelda, näiteks mitte Polykleitose poegi, samavanuseid (d) kui see Paralos ja see Ksanthippos, kelledest veel sama öelda ei saa – nad on üsna noored ja nendest võib veel paljut loota.
Selle võrra ja nõnda kõneledes vaikis Protagoras. Mina vahtisin teda veel kaua lummatuna ja tahtes veel kuulda, kui ta veel midagi öelnuks. Aga kui sain aru et ta tõesti lõpetanud oli, võtsin end kokku ja vaadates Hippokratese poole sain öelduks:
-- Apollodorose poeg, kui tänulik ma sinule olengi, et sa mind siia tulema said! On suurepärane asi et olen saanud kuulda seda mida Protagoras kõneles. Siiamaani olen (e) arvanud, et mitte mingi inimlik vahend ei te häid headeks, aga nüüd olen selles veendunud. Üks väike raskus selles veelgi on, aga seda seletab Protagoras teadagi mulle kergesti, kui ta kord juba nii paljut valgustanud on.
Kui näib kellegi reetoriga juhtutakse noist samadest asjadest kõnelema, saab kindlasti kuulda sarnast esitust, Perikleselt või kelleltki muult tähtsalt (329a) kõnemehelt. Aga kui siis keegi esitab mingi lisaküsimuse, ona nad nagu raamatud, ei suuda vastata ega ise midagi küsida, vaid täitsa nagu pronksist anum mis kõlistades kõlab ja värahdab kaua kui sellest kinni ei haarata, samuti ka kõnelejad: väiksemalegi küsimusele vastavad nad lõputult kõneledes. Protagoras seevastu ei ole suuteline pidama vaid pikki (b) kauneid kõnesi nagu see äsjane, vaid ka küsimuse peale lühidalt vastama; või kui ta ise küsib, on ta suuteline ootama ja vastust kuulama – kunst mis harvadele antud. Nüüd mul ei puudu kui õige vähe, Protagoras, ja kui vastad järgnevale küsimusele, olen ma täiesti rahul.
Sa ütelsid et hüvelisust saab õpetada, ja sind usun ma rohkem kui kedagi teist. Vaid ühte asja sinu jutus jäin ma imestama – aita (c) mind sellest sõlmprobeelmist välja. Sina ju ütelsid, et Zeus saatis inimestele õigluse- ja häbitunde, ja siis sa mõnelgi puhul kõnelesid õiglusmeelsusest, mõistlikkusest, agarusest ja muust sellisest, et nad on üks ja sama, hüvelisus. Seleta nüüd täiesti täpselt ära see, kas hüvelisus on üks tervik ja selle osad on õiglus, mõistlikus ja agarus (d), või on need vaid ühe ja sama terviku eri nimetused? Seda tahaksin ma veel kuulda.
-- Sellele on väga kerge vastata, ütles Protagoras. -- Need omadused, mida sinu küsimus puudutab, on osad hüvelisusest mis on üks ja ainus tervik.
-- Kas nad on osad samas mõttes nagu suu, nina, silmad ja kõrvad inimnäos? Või nii nagu kulla osad, mis ei eristu teineteisest ja terviklikult ei kuidagi teisti kui et on suured või väiksed? (e)
-- Esimeses mõttes, oma aravates, siis nõnda nagu nägude osad on suhtestatuna nägudega.
-- Kuidas on, küsisin nüüd, -- kas võivad inimesed omaks võtta mingi osa hüvelisusest, või saadakse ühte omaks võttes vältimata need kõik?
-- Ei üldsegi. Mõned on vaprad aga valesti meelestatud, teised jällegi on õiglased aga mitte targad. (330a)
-- Kas tarkus ja vaprus on samuti hüvelisuse osad?
-- Just need ongi, ja suurim {hüve kõigist} on tarkus.
-- Ja igaüks neist on teisene ja erinev kui teised?
-- Jah.
-- Kas on neil kõigil ka oma tegevusvaldkond, nagu näo eri osadel? Silm ju pole sama kui kõrv ega toimi samal kombel, ja muud näoosad ega needki ole teiste sarnased oma funktsioonilt ega muidu ka. Kas on siis nüüd nõnda, et ka hüvelisuse osas ei meenutagi teineteist, ei need ise ega (b) nende funktsioonid? Ilmselt nõnda on, kui {see} võrdlus kord paika peab?
-- Nõnda just, vastas Protagoras. Sellepeale ütelsin mina:
-- Mingi hüve teine osa ei ole siis samasugune kui teadmine või õigla meelsus, või vaprus, või arukus, või jumalakartlikkus?
-- Ei.
-- Hästi, ütlesin mina, -- arutlegem siis koos, milline miski neist on. Esiteks: kas on õiglameelsus (c) midagi teadvustatut või ei ole? Minu meelest on, aga mida sina arvad?
-- Minu meelest samuti.
-- Ent kui mõni küsiks minult ja sinult: „Ütelge mulle, Protagoras ja Sokrates, selle teadaoleva kohta, mida te just õiglusemeelsuseks nimetasite – kas on see iseenesest õige- või väärameelsus?“ Mina vastaksin talle et õigluse meelsus. Aga kuidas sina hääletaksid? Sarnaselt nagu mina? Või teisti?
-- Sarnaselt. (d)
-- Mina siis vastasin küsijale, et õigluse-meelsus on õigalne olla. Kas sina arvad sama?
-- Jah.
-- Kui ta järgnevalt küsiks: „Te ju ütlesite on {olemas} sellist nagu vagatsemine?“ me vist vastaksime jaatavalt.
-- Jah.
-- Kui ta jätakaks: „Ja seegi on teie meelest midagi teada-olevat?“ nõnda me möönsiksime, või kuidas?
Protagoras möönis sedagi.
-- „Kas see teatav on teie meelest iseendast oma loomuselt jumalasalgav või vagatsev?“ Kui keegi midagi taolist küsiks, ma ärritukisn ja vastaksin: „Ära askelda, inimene! Mis olekski vagatsemine kui vagatsemine iseenadast-võetuna?“ Aga sina? Kas sa ei vastaks (e) samuti?
-- Kindlasti.
-- Aga kui ta peale selle küsiks meilt: „Mida te jällegi taas ütelsite? Vahest kuulsin ma valesti? Minu arvates väitsite te hüvelisuse olevat sellistes suhetes teineteisega, et midagist noist ei ole teineteisele sarnased.“ Sellele vastasin mina: „Kui kuulsid mind nõnda ütlevat, kuulsid valesti – muud kuulsid õieti. See Protagoras vastas nõnda, mina vaid (331a) küsisin.“ Siis ta kindlasti küsiks: „Kas on tõsi mida ta ütleb, Protagoras? Kas väidad et hüvelisuse osad ei ole omavahel sarnased? Kas sina väidad sellist?“ Mida sa talle vastaksid?
-- Oleks tarvidus jaatavalt öelda, vastas tema.
-- Aga kui seda on mööndud, mida me siis vastaksime, kui ta jätakaks küsides: „Siis ju pole vagatsemine oma olemuselt õigalne ega õiglameelsus vagatsemine vaid midagi mis ei ole vagatsemine. Kas pole {siis} ei õiglus ega valemeelsus, ja õigemeelsus jällegi jumalatus!“ Mida vastaksime me selle kohta? Omalt poolt ütleksin mina (b) et õiglusemeelsus on vagadus ja vagatsemine õiglane meelsus. Ka sinu seiskohalt vaadates, kui selle seiskukohaga endiselt nõus oleksid, et õiglus on midagi sarnast vagatsemisele või vähemasti midagi üsna sarnast ja et ei midagi niivõrd ei meenuta õiglust nii nagu just vagatsemine ega midagi nii vagatsevat kui õiglus. Mõtle nüüd, kas keelad mul nõnda vastamast või oled samal meelel?
-- Minu arvates ei ole asi nii lihtne, vastas (c) Protagoras, -- et ilma pikemata võiksin möönda õigluse olevat vagatsemine ja vagaduse {väita} olevat õigluse tunne. Minu arvates on selles erinevust. Aga mis sellest! Kui tahad, siis räägime kokku et õiglus on vagatsemine ja vagadus on õiglusemeelsus.
-- Aga nina ei taha. Mina ei hooli uurida „kui sina tahad“ ja „kuidas sinu meelest näib“, mina tahan uurida mind ja sind. Ütlen „mind“ ja „sind“ selles usus, et (d) asi selgub parimini, kui jätta täiesti mainimata see „kui“.
-- Nõnda, ütles Protagoras, -- teatavas suhtes tõesti õiglus meenutab vagatsemist, kuna kõik meenutab teatavas mõttes kõike muud. Teatud suhtes meenutab isegi valge värv musta, kõva pehmet ja samuti nähtavasti kõige järsemad vastandid teineteist. Tõdesime äsja, et näo eri osadel on erinevad funktsioonid ja et nad ei ole teineteisele sarnased; kuidagi nad siiski meenutavad (e) teineteist ja on omavahel sarnased. Kui soovid, võid siiski tõestada, et kõik meenutab kõike. Siiski ei ole õige nimetada sarnasteks asju milledes on vaid midagi sarnast – ega erilisteks asju milledes on vaid midagi erilist – olgu siis nende saranasus kui tühine siis iganes.
See hämmastas mind ja ütelsin talle:
-- Selline siis on sinu meelest õigluse ja vagatsemise omavaheline suhe, et need on ainult veidike sarnased? (332a)
-- Mitte nii, aga asjalood ei ole samuti ka nii nagu sina näid arvavat.
-- No hästi, ütelsin mina, -- jätkeim see küsimus, kuna näid seda kisulikuks pidavat, ja vaadelgeim teist osa sinu kõnest. Kas on olemas sellist mida nimetad mõistusetuks?
Ta vastas jaatavalt.
-- Kas ei ole selle otsene vastand tarkus?
-- Nõnda näib ka minu meelest, ütles ta.
-- Kui inimesed tegutsevad õieti ja kasulikult, kas näivad nad siis sinu meelest tegutsevat mõistlikult või vastupidi?
-- Mõistlikult.
-- Ja nad on mõistlikud oma mõistlikkuses?
-- Teadagi.
-- Need kes toimivad valesti, tegutsevad siis mõistusetult ega ole mõistlikud nõnda tegutsedes?
-- Olen samal meelel.
-- Siis mõistusetult tegutsemine on mõistlikult tegutsemise vastand?
Ta möönis seda.
-- Kas siis mitte mõsitusetud teod ei sünni mõistusetusest, mõistlikud jällegi mõistlikkusest?
Protagoras ühines sellega.
-- Kui midagi tehakse jõuga, siis tehakse seda jõuliselt, ja kui midagi nõrkusega, siis nõrgasti?
Ta oli sama meelt.
-- Kui midagi kiirusega, kiiresti, ja kui midagi aglusega, aeglaselt?
-- Nii.
Sama tegevusviis tuleneb samast, vastupidine (c) vastupidisest?
Ta ühine sellega.
-- No hästi, ütlesin mina, kas ilus on olemas?
-- On.
-- Kas sellele on muud vastandit kui inetu?
-- Ei ole.
-- Ent edasi, kas hea on olemas?
-- On.
-- Kas on sellele muud vastandit kui halb?
-- Ei ole.
-- Kuid kas hääles on sellist nagu kõrgus?
-- On.
-- Kas on sellele muud vastandit kui hääle madalus?
-- Ei ole muud.
-- Siis on ju vastandeid igal puhul vaid üks ühele ega {pole} muid.
Ta möönis et asi on nõnda. (d)
-- Hästi, tehekeim kokkuvõte sellest milles me ühel meelel oleme. Oleme kokku leppinud et vastandeid on vaid üks ega mitte rohkem ühe kohta?
-- Nõnda oleme.
-- Ja et vastupidised tegevusviisid tulenevad vastupidistest põhjustest?
-- Nii.
-- Ja oleme kokku leppinud, et mida tehakse mõistusetult, tehakse vastupidiselt kui mõistlikult tehtu?
-- Jah.
-- Mõistlikult tehtu tehakse mõistuslikult, mõistusetult tehtu jällegi mõistusetusest?
-- Nii tehakse. (e)
-- Kui siis üks sooritatakse vastupidiselt kui teine, see tuleneb vastupidisest?
-- Nii.
-- Vastupidiselt?
-- Just nii.
-- Need siis tulenevad vastupidistest põhjustest?
-- Nii.
-- Kas siis mõistusetus on mõistlikkuse vastand?
-- Ilmselt.
-- Mäletad nüüd, kuidas me varem olime ühel meelel selles, et mõistusetus on tarkuse vastand?
Ta möönis seda.
-- Ja et vastandeid on vaid üks ühe kohta?
-- Seda meelt ma olen. (333a)
-- Kumbast väitest me nüüd loobume, Protagoras? Kas sellest et vastandeid on vaid üks ühe kohta, või sellest mille kohaselt tarkus ja mõistlikus mis {siiski} on osad hüvelisusest, aga ei ole samad vaid nagu nägude osad on erilised iseenesest-võetuna ja tegevuses? Kumbast me siis loobume? Nendest kahest väitest üheskoos ei teki eriti head muusikat: nad ei laula sama viisi ega kõla kokku. Ja kuidas laulaksidki, kui vastandeid saab olla (b) vaid üks ühe kohta ega mitte rohkem, kui taas mõistusetusel, mis on üks ja ainus, näib olevat vastandina nii tarkus kui ka mõistlikkus? Kas on nüüd asi nõnda või kuidagi teisti?
Ta möönis et asi on {justnimelt} nõnda, kui üsnagi vastumeelselt.
-- Siis on mõistlikkus ja tarkus üks {ja seesama}? Ja varem näis meile nõnda, et õigemeelsus ja jumalakartlikus on peaaegu samad. Jätkakem, Protagoras, uurigem väsimatult {seda} asja lõpuni välja. Kas sinu meelest näib halba tegev inimene (c) mõistlikult toimivat?
-- Mina siiski häbeneksin seda möönda, ütles ta, -- kuigi üsna mõnedki on seda meelt.
-- Kas ma suunan nüüd oma väited nende või sinu vastu? küsisin mina.
-- Kui tahad, siis väitle esmalt selle inimeste tavalise seisukoha vastu.
-- Minu jaoks pole seal vahet, kui vaid mulle vastad, kas oled ise ka samal seisukohal või ei. Ma uurin enne kõike seda seisukohta, aga tulemuseks võib tõenäoliselt olla, et sellega uuritakse nii mind, kes küsin, kui ka sind, kes vastab.
Alguses oli Protagoras häbelik, ja laitis küsimust keerukaks. Siis ta siiski soostus vastata.
-- Vasta siis, ütlesin mina, -- algusest peale. Kas sinu meelest näib nõnda, et on inimesi kes tegutsevad vääralt talitades mõistlikult?
-- Miks ka mitte.
-- Mõistlikkus jällegi on sinu järgi põhjalik arusaamine?
-- Nõnda on.
-- Põhjalik arusaamine jällegi tähendab, et ollakse hästi selgusel sellest, et vääralt talitatakse?
-- Miks ka mitte, ütles ta.
-- Kas on nii sellel puhul, et neil läheb valesti tegutsedes hästi või siis, kui neil läheb halvasti?
-- Kui neil hästi läheb.
-- Kas kaldud olevat seda meelt et on {olemas} midagi head?
-- Olen seda meelt.
-- Kas hea on see mis inimestele kasulik on? (e)
-- Zeusi nimel, ütles Protagoras, -- mina pean heaks sellistki, mis inimestele kasulik ei ole.
Mulle näis et Protagoras oli juba hämmelduses, vaevatud ja põiki vastupidist arvamas. Ja kui märkasin teda sellises meeleolus olevat, hoidsin end tagasi ja küsisin mahedasti:
-- Kas pead nüüd silmas sellist mis ei ole kellegile (334a) inimesele kasuks või sellist mis ei ole üleüldse kasulik? Kas nimetada ka sellist hekas?
-- Ei üldsegi, vastas ta. -- Aga ma tean palju inimesele kasutuid toite, jooke, ravimeid ja lugematuid muid asju ja {teisalt} taas, mis on kasulikud; ja veel selliseid, mis ei ole inimesele kumbatki, aga küll hobusele, ja mõned vaid kariloomadele, mõned koertele. Mõned taas ei kellegile neist aga puudele sobivad {küll}, ja neist edasi vaid puude juurtele kasulikud, lehtedel halvad. Näiteks virts tuleb kasuks kõigi puude juurtele panduna, (b) aga kui seda heita pungadele ja noortele võrsetele, siis see hävitab kõik. Smauti õli on kahjulik kõigile taimedele ja vägagi kahjulik loomade aga mitte inimeste karvadele, kelledele see teeb head samuti nagu kogu inimkehale. Hea on siis nii kirev ja mitmepalgeline, et see võib samas olla (c) inimkehale heaks väliselt, aga seesmiselt eriti halb. Seetõttu kõik arstid keelavad haigeid õli kasutamast, väljaarvatud toitumisel õige vähesel määral, millest vaevu piisab kõrvaldamaks toitutest ja helbitavast ebameeldiva haisu.
Tema sellega lõpetades osutasid kõik juuresviibijad lärmakat heakskiitu tema kõnele. Mina omaltpoolt ütlesin:
-- Protagoras, mina olen halva mäluga inimene, nii et kui keegi mulle pikalt kõneleb, ma kergesti unustan millest (d) jutt oli. Kui mina oleksin kehva kõrvakuulmisega, sa kindlasti mõistaksid mulle valjemini kõneleda kui teistele; samuti, kui oled nüüd tegelemas lühikese mäluga inimesega, siis konkretiseeri ja lühenda oma vastuseid, et ma sind järgida võiksin.
-- Mida sa pead silmas lühikeste vastuste {all}? Kas seda et vastaksin lühemalt kui asi nõuab?
-- Ei üldsegi.
-- Vaid vajaduse kohaselt? küsis ta.
-- Nii. (e)
-- Kas vastan siis sellekohaselt nagu mulle näib vajalik olevat või sellekohaselt kui sinu meelest?
-- Mina olen kuulnud, et sina suudad ise ja oskad ka teistele õpetada kõnelema ühest ja samast asjast kas pikalt, isegi nõnda et esitus ei lõppe kunagi, võis siis lühemalt kui keegi teine. Kui sa eelistad minuga vestelda, (335a) kasuta teist viisi, kõnele lühidalt.
-- Kulla Sokrates, mina olen {olnud} pühendunud mõnadessegi väitlustesse inimestega. Kui oleksin teinud nii nagu sina nõuad ja vestelnud nõnda nagu vastane tahab, mina kindlasti ei näiks {olevat} enamat kui kestahes iganes ega Protagorase maine ei leviks üle Hellase.
Mina muidugi mõistsin et ta ei olnud rahul {minu} seniste vastustega ja et ta enam meelsasti ei jätkaks vestlust minu küsimustele vastates. Arvasin seetõttu et ma ei peaks enam jääda sellise keskustelu juurde ja ütlesin:
-- Kulla Protagoras, ei mina nõua et meie vestlus peaks kulgema sinu soovide vastaselt. Mina olen valmis vestlema sinuga kui vaid soostud pidama seda nii et suudan sind jälgida. Nagu kõneletakse ja sa isegi väidad, oled sa suuteline kõnelema nii pikkade kui ka lühikeste kõnede kaupa, sina oled ju tark mees. Aga minust ei ole pikkadeks kõnedeks kuigi seda väga tahaksin. Sina (c) seevastu oskad mõlemat, ja seetõttu peaksid sa tegema minu puhul möönduse, et vestlus võiks aset leida. Aga sina ei taha, ega mina mina ei jõua jääda kuulma sinu pikki kõnesi, mul tuleb näed mujale minna. Mina siis lähen, kuigi meelsamini oleksin sind kuulanud.
Nõnda öeldes tõusin lahkumaks. Aga kui ma tõusin haaras (d) Kallias parema käega minu käest ja vasakuga minu ürbist ja ütles:
-- Me ei lase sul minema minna. Kui sina lähed, ei suju meie vestlus enam nõnda nagu siiani. Jää ometi, meelsamini kui midagi muud kuulaksin ma sinu ja Protagorase vestlust. Ole nüüd meile kõigile meele järele.
Mina olin juba minemaks tõusnud ja vastasin:
-- Hipponikoksese poeg, olen alati imetlenud sinu püüdlust tarkuse {järele}, ja ka nüüd ülistan ja hindan seda! Teeksin (e) meelsasti sinu soovi kohaselt, kui vähegi võiksin. Aga selles olukorras on kui paluksid mind jooksma samal kiirusel tippvormis himeerlase Krisoniga või kinni püüdmaks kedagi vastupidavus- või pikamaa-jooksjat ja temaga sammu pidama. Sellisele palvele vastaksin, et veel hardamalt (336a) kui sina minu asemel ma ise saaksin püsida nende hoos. Aga selleks ma ei ole suuteline. Kui tahad näha mind ja Krisost üheskoos jooksmas, pead sina paluma teda hoogu vähendama. Ma ei ole suuteline kiiresti jooksma, aga tema on võimeline jooksu aeglustama. Kui siis tahad kuulata mind ja Protagorast, palu teda teda vastama samasel kombel kui alguses, lühidalt ja vaid sellele mida (b) küsin. Mis sellest vestlusest muidu kujuneks? Mina olen alati arvanud, et vesteldes läbikäimine ja kõne pidmaine rahvale on erinevad asjad.
-- Aga kuula, ütles Kallias, -- kas ei ole Protagorasel õigus, kui ta eeldab et ta saab vestelda kuidas {aga} soovib ja sina kuidas sina soovid.
Alkibades liitus nüüd kõnelusega öeldes:
-- Ei asi ei ole nõnda, Kallias. Sokrates ju siin möönab, et temast ei ole pikaks jutuks, ja tunnistab Protagorast selles paremaks. Aga vestluses, ja (c) kui tuleb sõnadele sõnu lisada ja sõnu valida, on ta nii oskuslik et imestaksin kui ta tunnistaks kedagi {endast} paremaks. Kui nüüd Protagoras omalt poolt möönab vestluses end olevat Sokratesest kehevem, rahuldub Sokrates sellega. Aga kui ta {seda} ei mööna, siis hakakem vestlema, kas küsitakse ja vastatakse {otsekui} ketramata iga küsimuse järele pikemat juttu. Sel kombel on ta {võimeline} tegema sõnu (d) pikaldaselt, kui mõnel kuulajatest ununeb millest õieti küsimus oli. Sokrates muidugi ei unusta, seda võin ma kinnitada, kuigi mänglevalt väidab end olevat kehva mäluga. Sokratese vaatenurk näib õigustatum, see on minu arvamus, öelge igaüks enda oma.
Alkibadese järel kõneles minu mäletamist mööda Kritias pöördudes Prodikose ja Hippiase poole:
Minu meelest Kallias näib olevat küllaltki Protagorase poolel. Alkibades jällegi taotleb innukalt võitu kõiges (e) millele iganes suunitletud on. Meil ei tule liituda võistlusega ei enam Sokratese kui ka Protagorase poolel, palugem vaid, et nad kumbki ei jätaks seda vestlust pooleli.
Kui Kritias oli nõnda kõnelenud, ütles Prodikos: (337a)
-- Minu meelest on sul õigus, Kritias. Kuulajad peavad sellistes keskusteludes suhtuma kumbagisse vestlejasse erapooletult, aga samas ka mitte võrdselt. Selles asjas on erinevus: kuulatav on erapooletu aga kriitikat ei pea jagama võrdväärselt, vaid targemale rohkem, vähem teadvale vähem. Omalt poolt siis palun teid, Protagoras ja Sokrates, soostuma meie palvetega ja vaidlustama aga mitte riidlema omavahel oma seisukohtadest (b). Võivad näed ju sõbradki omavahel heatahtlikult vaielda, aga vastased ja vihamehed riidlevad omavahel. Nõnda tuleb sellest olukorrast {midagi} võimalikult õnnestunut sest teie vestlejad saaksite meilt kuuljatelt suurt tunnustust, isegi kui me teid ei ülistakski. Tunnustus on seatud lähtuma kuulajate silmakirjalikust meelsusest, ülistamine on sageli vaid valetamine vastu tegelikku arusaama. Meie kuulajad jällegi saaksime nõnda suurt rõõmu, kui mitte ka naudingut. Sest rõõm sünnib uue õppimisest ja sellest (c) et arusaamine osaleb mõtlemises endas, nauding jällegi söömisest või mingist teisest kehaliselt meeldivast kogemusest.
Prodikokse seda kõneledes osutasid üsna paljud koosolevad oma poolehoidu. Peale teda kõneles tark Hippias:
-- Lugupeetud kohalviibijad. Ma vaatan teid kõiki olevat sugulased, omaksed ja samas riigi kodanikud iseenda loomuse, mitte inimliigiga seoses. Sest samasugune on (d) loomu poolest samane sarnasele, seadus jällegi on inimestele {kui} türann ja sunnib paljut loomusele vastuolevat. Kuivõrd me tunneme asjade loomust, oleme helleenidest targimad, ja kuna just seetõttu oleme saabunud siia kogu Hellase tarkuse tugikohta ja selle linna uhkeimasse ja varustatuimasse maija, siis oleks meile häbiks, juhul kui me ei esitaks midagi selle väärtushinnangu väärilisusest, vaid oleksime lollide kombel erineval meelel. Mina omaltpoolt palun ja (e) annan teile nõu, Protagoras ja Sokrates, kohtamaks teineteist poolel teel meie toimides otsekui vahekohtunikud. (338a) Siis sul ei tarvitse {omada} sellist vestluse äärmist täpsust, mis võiks viia liialdatud piiratusse, juhul kui see Protagorasele ei meeldi, vaid vallandab ja leevendab sinu kõne juhiseid, et su sõnad looksid meile suurepärasema ja uhkema mõju. Teiselt ei pea Protagoras kõik purjed tuules põgenema pärituules kõnelemise abajasse, kus maad nähagi ei ole, vaid kumbki jäägu mõõdutundeliseks. Tehkem siis nõnda ja minu nõuandeid järgides valigem keegi vahekohtunikuks, eeskõneljaks ja ametnikuks, kes valvab et (b) teie mõlema kõnekorrad on pikkuselt vastavuses.
See meeldis koosolevatele ja kõik avaldasid oma oma poolehoidu. Kallias ütles et ta ei jäta mind unarusse ja teised palusid meid valima eeskõneljat. Sellepeale ütelsin mina:
-- Oleks alandav valida vahekohtunik meie vestlusele. Sest kui valitakse keegi kes meie tasandile ei küündi, ei ole õige et kehvem paremat arvustab; kui jällegi valitakse meiega võrdväärne, ei oleks ka see õieti, sest meiega võrdväärne ka toimiks samuti nagu meie, seega oleks ta (c) ilmaasjata valitud. Aga kui valiksite meist parema? Tegelikkuses on siiski minu meelest võimatu leida ja valida sellest Protagorasest targemat. Kui te jällegi valiksite kellegi kes ei ole parem – isegi kui nõnda väidakiste – on see Protagaorasele alandav, et talle valitakse valvur nagu kellegile tühipaljale; minu jaoks oleks see küll üks ja seesama. Seega et kumbadki, nii see koosviibimine ja vestlus jätkuksid nii nagu loodate, olen alati valmis järgnevaks menetluseks. Kui Protagoras vastata ei soovi, küsigu ta, siis ma vastan ja üritan samas näidata kuidas (d) minu meelest vastama peaks. Kui mina siis olen vastanud kõigele mida ta küsida tahab,{siis selgub} kas soostub ta omakorda ka mulle vastama. Kui ta siis ei näi tahtvat vastata just sellele mida küsiti, siis mina koos teiega palun teda nagu teie äsja (e) mind, et ta ei rikuks ära koosviibimist. Ega selleks {polegi vaja} kedagi erilist kõnejuhatajat, vaid te kõik viite seda tegevust läbi.
Sellega liitusid kõik. Protagoras oli küll üsna vastuhakkav, kuid teda keelitati lubama, et ta küsib ja küllalt küsitletuna vastab esitatud küsimustele. Ta alustas siis oma küsimise sel kombel:
-- Olen seda meelt, Sokrates, et mehe kasvatuses on tähtsaimana mõjuv luule tundmine. Pean silmas, et on (339a) vaja olla suuteline hindama, mis luuletaja esitused on õieti tehtud, mis mitte, ja tuleb osata eristada üksikasju ja küsimusele vastates põhjendada {oma} arusaamu. Ja see mida nüüd küsin, puudutab just nimelt meie vestluse sisu, nimelt hüvelisust, aga poeesia valdkonda teisaldatuna; see on ainuke erinevus. Simonides ütles mingil puhul Skopaale, thessalialase Krenoni pojale:

On küll raske saada korralikuks meheks, (b)
tõesti, saavutada täis-küpsus,
käte ja mõistuse kooskõla.

Kas tunned seda luuletust? Või lausun seda tervenisti?
-- Ei pea, vastasin, -- ma tunnen seda ja olen selle üle palju mõtisklenud.
-- Suurepärane, ütles ta. -- On see sinu meelest õieti ja hästi tehtud või ei?
-- Eriti hästi ja õieti, ütlesin mina.
-- Aga kas on luuletus sinu meelest hästi tehtud, kui luuletaja selles iseendale vastu kõneleb?
-- Ei, vastasin mina.
-- Uuri seda siis hoolikamalt, andis ta nõu.
-- Kulla sõber, olen seda piisavalt uurinud. (c)
-- Kas tead siis, et ta ütleb samas luuletuses veidi hiljem:

Minu meelest mitte Pittakos, kuigi oli tark,
ei kõnelenud õieti, kui ütles:
on raske olla korralik mees.

Kas paned tähele et luuletaja ise kõneleb siin ja et ta tegi nõnda eelmiseski kohas?
-- Tean seda, vastasin mina.
-- Kas need kohad näivad sinu meelest kooskõlas olevat? Küsis Protagoras.
-- Minu meelest jah, vastasin. Samas siiski pelgasin teda midagi välja mõelnud olevat ja jätkasin: -- Kas ka mitte sinu arvates? (d)
-- Kuidas võiksin pidada järjekindlaks inimest, kes ütleb neid mõlemat asja? Esmalt ütleb ta, et on tõesti raske muutuda korralikuks meheks. Veidi hiljem oma luuletus ta unustab selle ja arvustab Pittakost, kes on lausunud täiesti sama, nimelt et on raske olla korralik mees; ta siis ei kiida Pittaksoselt sama eest mida ise on öelnud. Ja on ju selge, et kui ta arvustab seda, kes ütleb sama kui tema, siis arvustab ta ka iseennast, ja on nõnda siis mõlemalgi puhul eksiteil.
Mõned kuulajad väljendusid kärarikkalt kui ta seda (e) ütles. Ja tema sõnad ja nende poolt esile kutsutud poolehoiu-avaldused mõjusid mulle alguses nagu hea rusikavõitelja niitev löök, silme ees läks mustaks ja pea läks uimaseks. Nõnda siis mina – tõtt kõneledes vaid võitmaks aega et mõelda, mida luuletaja oli silmas pidanud – pöördusin Prodikose poole ja kõnetasin teda:
-- Kas ei olnud Simonides sinu kaasmaalane? Sinu kohustuseks on temale appi tulla. Võin ehk minagi kutsuda (340a) sind nagu Homerose järgi Skamandros Achilleust ahistades kutsus appi Simoesist:

Koolmei`dega seoses käib vägi sellel mehel, vend armas!

Nii kutsungi minagi nüüd sind, et Protagoras ei võltsisks meilt Simonidest. Kuna Simonidese püstihoidmiseks vajatakse just sinu velbast meelt, millega eristad tahtmise ja soovimise eraldi asjadeks, sel kombel nagu äsja meile kenasti (b) esitasid. Mõtle nüüd kas kas oled minuga sama meelt. Minu arvates ei kõnele Simonides {siin} iseendale vastu. Aga esmalt, Prodikos, ütle kas tähendavad sinu meelest „muutuma kellekski“ ja „olla“ sama või erinevaid asju.
-- Teadagi eri asju, ütles Prodikos.
-- Kas mitte nüüd Simonides esimes kohas ei väljendanud oma seiskohta, et on tõesti rakse muutuda korralikuks meheks? (c)
-- Sul on õigus.
-- Pittakost ta arvustab, jätkasin mina, -- aga mitte selle tõttu et see oleks sama öelnud, nagu Protagoras arvab, vaid kuna see ütles midagi täiesti erinevat. Kas ei öelnud Pittakos Simonidese kombel, et raske on muutuda korralikuks meheks, vaid et on raske olla korralik mees. Ja nagu Prodikos siin tõestab „olla“ ja „muutuda kellekski“ ei ole üldsegi sama, kulla Protagoras. Aga kui need ei ole üks ja seesama, siis Simonides endale vastu ei kõnele. Prodikos ja mõni teine kindlasti ütleks nõnda nagu Hesiodos, et raske on muutuda heaks, „kuna (d) jumalad on määranud et hüvelisus nõuab higi. Aga selle tipule pääsenuna on seda kerge omada, kuigi hankimine oligi raske“.
Seda kuuldes kiitis Prodikos mind. Protagoras seevastu ütles:
-- Sinu tõstmine, Sokrates, valab veel enam maha kui see mida tõsta üritad.
Mina vastasin:
-- No siis olen kehvast hakkama saanud ja olen kui endine arst: parandan ja haigus vaid halveneb. (e)
-- Nõnda asi tõesti on, ütles ta.
-- Kuidas nii? küsisin.
-- Täiesti teadmatuses olev {isik} oleks luuletaja, kui väidaks hüvelisuses püsimist olevat nii lihtne, kuigi just see on kõikide inimeste meelest raskem kui midagi muud.
-- Juhtus tõesti hästi, ütlesin mina, -- kui juhtus see Prodikos olema kohal meie vestlusel. Näib nõnda, kulla Protagoras, et Prodikose tarkus on (341a) jumalik ja igivana, juba Simonidest alguse saanud või veelgi varasem. Aga sina, kes jagad nii paljusi asju, näid olevat siin täiesti ummikus, ei isegi nõnda-võrra süüvinud kui mina, kes olen Prodikose juures õppimas olnud. Tundub nagu sa ei mõistaks et Simonides vahest on mõistnud „raske“ all teist kui sina. Siis samal kombel nagu Prodikos õgvendab mind iga kord „kohutavast“, kui kiites sind või kedagi teist ütlen, et Prodikos on kohutavalt (b) tark mees, ja küsib kas ma ei häbene head kohutavaks nimetama. Kohutav on halb; ei keegi ju kunagi ütle et rikkus on kohutav või rahu või tervis, vaid kõneletakse kohutavast haigusest, kohutavast sõjast, kohutavast vaesusest, kui kord juba kohutav on halb. Kes teab vahest Keos-saarlased ja Simonides samuti mõistavad „raske“ all paha või midagi muud, mida sina ei tea. Küsigeim siis Prodikokselt, ta on õige (c) mees seletamaks Simonidese keelekasutust. -- Mida Simonides mõtles „raskega“, Prodikos?
-- Halba.
-- Ja kui Pittakos ütleb et on raske olla korralik mees, arvustab Simonides teda täitsa kui oleks kuulnud öeldavat et on halb olla korralik mees.
-- Ja mida muud Simonides muide võiks silmas pidada? küsis Prodikos. Ta arvustab Pittakost selles, et see ei osanud valida õigeid sõnu, kuivõrd oli Lesbose-saarelt ja barbaarse keele mõjupiirkonnas kasvanud. (d)
-- Kas kuulsid, Protagoras, mida Prodikos nüüd ütles? Kas on sul selle vastu midagi mainida?
-- Ei ole {see} asi üldsegi nõnda, Prodikos, vastas sellele Protagoras. -- Olen kindel selles, et ka Simonides mõtles „raske“ all sama kui me teised, mitte üldsegi halba vaid seda mis ei ole kerge, mis on mõningate raskustega seotud.
-- Seda arvan minagi Simonidest silmas pidavat, ütlesin mina, -- ja usun et Prodikos teab seda suurepäraselt. Ta vaid naljatleb ja näib proovivat, kas suudab oma (e) väidet kaitsta. See et Simonides ei mõtle „raske“ all „paha“, tõestab selgelt tema kohe järgnev lause:

See eelisõigus on vaid jumalal.

Teadagi ei või ta silmas pidada, et on halb olla korralik mees, kui ta kohe järgnevalt ütleb et vaid jumal selleks suuteline on, et vaid jumalal on see eelisõigus. Muidu oleks Prodikos nimetanud Simonidest heidikuks mitte aga „Keokse õnneviskeks“. Aga seda, mida Simonides minu meelest selles luuletuses mõtles, olen ma valmis seletama, kui tahad (342a) näidet minu luule-uuringuist – sellest millest sa äsja kõnelesid. Aga kui tahad, siis ma kuulan sind.
Nendele sõnadele vastas Protagoras:
-- Kõnele kui soovid, Sokrates.
Ka Prodikos ja Hippias innustasid mind innukalt.
Üritan siis, ütlesin, -- seletada teile mida ma sellest luuletusest mõtlen. Kreetas ja Spartas on harrastatud tarkust kauem ja laiemalt kui kuskil mujal Kreekas, ja nois paigus on ka sofiste rohkem. Aga täiesti samuti (b) kui need sofistid kellest Protagoras kõneleb nad eitavad seda ja esinevad teamatuina, et ei märgataks neid olevat kõikidest helleenidest targemad, vaid peetakse neid olevat oskuslikumaiks ja vapramaiks; sest nad mõtlevad et kui teataks milles nad on ülekaalukad, hakkaksid kõik seda harrastama, tarkust. Seda nad salgavad ja nõnda viivad eksiteile spartalikkuse austajad teistes riikides, nõnda et need noid matkides koormavad kõrvu, poksivad käed rihmadega seotuna, treenivad oma treenimisest (c) pääsedes ja kõnnivad ringi lühikeste hamedega, otsekui spartalaste ülivõrdelisus helleenide hulgas rajaneks millegile taolisele. Aga spartalased tahavad takistamatult ja avameelselt oma sofistidega kõneleda ja on juba tüdinud salatsemisest, ja nõnda nad peletavad enda hulgast võõramaalsed minema, nii austajad ja kui muud, ja seltsivad siis sofistidega ilma et keegi seda teaks. Teisalt nad samuti nagu kreetalased (d) ei salli oma noorukitel käia muudes riikides unustamaks {seda} mis neile õpetatud on. Ja neis kahes riigis on peale meeste ka naisi, kes tunnevad uhukust samast kasvatusest.
Järgnevast seigast vahest märkate, et kõnelen tõtt ja et spartalased mida suurepärasemal kombel kasvatakse harrastama tarkust ja kõnekunsti. Ka kõige tagasihoidlikuma spartalasega vesteldes võib tõdeda, et tema kõned (e) enamikus on vähenõudlikud, aga keset kõike ta võib pilduda märkimisväärse, lühikese ja sisuka lausumise, nagu oskuslik kettaheitja, nõnda et minu vestluskaaslane näib temaga võrreldes täitsa laps olevat.
Et spartalaste hing on palju enam tarkuse kui kehaliste harjutustega seotud – kuna vaid täieliku kasvatuse saanud mees on suuteline säherdusi lausumisi esitama – seda on mõistnud mõned meie kaasagsetest ja samuti endisaegsed (343a) inimesed. Need on mileetoslane Thales, mytileenlane Pittakos, prieneelane Bias, meie Solon, lindoslane Kleobus, kheenlane Myson ja seitsmendaks nende hulka loetud spartalane Khilon; kõik nad imetlesid spartaliku kasvatust, pürgisid selle poole ja õppisid seda, ja kes tahes võib nende ütelusteks mainitud lühikestest aforismidest tõdeda, et nende tarkus oli sealt pärit (b) Nad kogunesid ka Delfi ja omistasid Apollonile selle templi tarkuse esmase viljana kirjasõnad, mida nüüd kõik kordavad: „Tunne iseennast“ ja „Kohusetunne kõiges“.
Aga mis põhjusel ma nüüd sellest kõnelen? Osutamaks et nende muistsete tarkusharrastusele oli omane teatav lakooniline lühisõnalisus. Ja eriti levis see tarkade ülistamaks {mõeldud} Pittakokse lause: „On raske olla korralik mees.“
Simonides, kes püüdles targa mainet, tajus et kui (c) ta selle aforismi seljataks nagu kuulsa maadleja ja selle võidaks, saaks ta suure maine oma kaasaegsete hulgas. Minu arusaama kohaselt on ta siis sepistanud kõik oma luuletused selle aforismi vastu, selle kummutamiseks. Vaadelgeim seda nüüd kõik üheskoos, et nähtaks kas mul on õigus.
Luuletus mõjuks kohe algusest mõistusetult, kui Simonides tahaks vaid väita, et on raske muutuda korralikuks (d) meheks, ja lisaks juurde „jah“-sõna muugi poolest. „Jah“ näib täiesti eesmärgipäratu, juhul kui ei oletata Simonidest kuidagi väitvat Pittakose aforismi vastu. Pittakos oli öeldnud „on raske olla korralik mees“ ja Simonides väidab vastu: „Mitte nõnda, aga on tõesti raske muutuda korralikuks meheks, kulla Pittakos.“ Ta ei ütle „tõesti korralikuks meheks“, ega siis liidenda sõnu otsekui oleks „tõesti (e) korralikke mehi“ ja teisi kes on muidu korralikud mehed aga mitte tõeliselt kõlvulised – see oleks rumal, ega mitte Simonidesele omane. On kõigiti nii, et „tõesti“ on luuletekstis siirdunud ja viitab Pittakise lausumisele, täitsa nagu kujutleksime ette vestlust milles Pittakos ütleb: „Oo inimesed, on raske olla korralik mees“ ja Simonides vastab: „Oo Pittakos, sul ei ole õigus. Ei olda korralik mees vaid muututakse korralikuks meheks, (344a) saavutada täielik jalgade, käte ja mõistuse kooskõla – see on raske, tõesti!“
See algusega liidendatud „jah“ ja samuti „tõesti“ näivad siis olevat õigel kohal. Samuti ka kogu veerg tõestab, et nii on mõeldud. Koht-kohalt võiks mõnelgi (b) kombel näidata kui hästi see luuletus sepistatud on – see on otse veetlevalt ja hoolikalt tehtud. Oleks siiski liialt pikaldane seda sel kombel eritleda. Aga selgitageim välja selle üldine loomus ja eesmärk, mille kaudu on {see} luuletus kahtlemata Pittakose aforismi kummutamine.
Veidi hiljem Simonides nimelt ütleb – otsesõnu väljendades – nõnda: on küll tõesti keeruline muutuda korralikuks meheks, aga see on võimalik mõnekski ajaks. Selle asemel (c) on võimatu, inimestele üle võimete korralikuks meheks muutudes sellisena ka püsida, „olla korralik mees“ -- nagu sina Pittakos ütled – sest „see eelisõigus on vaid jumalal“,

vaid halb võib olla see mees
kelle vastupandamatu häving maasse lööb.

Kelle tambib maasse vastupandamatu häving? Ilmseltki mitte oskamatut, tema ju on alati maatasa. Täitsa nõnda kui maatasa juba roomavat ei langetata, vaid ainult püsti seisvat võidakse maatasa tampida, mitte magades, samuti võib vastupandamatu (d) häving teha maatasa vastupanuvõimelise, mitte suutmatut. Äkiline tugev torm võib teha tüürimehe abituks, halb ilm maamehe ja mingi vastav seik arstigi. Sest korralikust mehest võib saada ka halb, nagu tõestab üks teine luuletaja öeldes:

Aga korralik mees on kord halb, kord korralik mees.

Halvast seevastu ei saa tulla halba, ta võib vaid olla (e) halb. Kui siis „vastaupandamatu häving tambib maasse“ vastutusvõimelise targa korraliku mehe, „vaid halb võib olla mees“. Sina Pittakos väidad et on raske olla korralik mees; tegelikult on raske kuigi võimalik muutuda korralikuks meheks, aga võimatu olla korralik mees.

Kes tegutseb hästi, on korralik mees,
kes halvasti, on halb. (345a)

Mis on „hea tegevus“ arvutamise- ja kirjutamisekunstides, mis teeb mehe selles heaks? Õppimine, teadagi. Kuidas toimides saadakse heaks arstiks? Teadagi nõnda, et õppides haigeid parandama. Aga „kes halvasti tegutseb, on halb“. Kellest siis tuleb halb arst? Teadagi sellest kes esiteks on arst ja teiseks hea arst; temast võib tulla ka halbki {arst}. Meie meelest arstikunstis matsidest ei või kehvaltki tegutsedes saada arste – ega ehitusmeistreid ega muid selliseid – ja sellest kellest kehvasti (b) tegutsedes ei saa arsti ei või muidugi tulla {isegi} halba arsti.
Samuti võib korralikust mehest saada halb, vanuse või ülepingutamise või haiguse tõttu või muude selliste põhjustega seoses, sest justnimelt teadmise või oskuse kaotanu tegutseb halvasti. Aga halvast ei saa tulla halba, ta juba on; et temast võiks tulla halb, tuleb temast esmalt hea tulla. (c) Nõnda ka selle luuetuse koht sihib selles suunas, et on võimatu olla korralik mees, siis püsivalt korralik, aga samal isikul on võimalik muutuda korralikuks meheks ja taas {jällegi} halvaks. „Kõige kauem on parimad need, keda jumalad armastavad.“
See kõik oli siis öeldud Pittakose vastu ja muutub veel selgemaks jätkus, kus öeldakse:

Ei hakka taotlema võimatut,
ei raiska oma elu mõtetuile lootustele:
ei otsi laitmatut inimest meie hulgast
kes naudime avara maa ande. (d)
Kui leian sellise, siis jutustan teile.

Sama rangelt ründab ta kõigis {oma} luuletuses Pittakose arvamuslause vastu:

Seda kiidan ja armastan
kes teades tahtes halba ei tee.
Aga sunni vastu ei võitle jumaladki.

Samuti see on suunatud selle sama väite vastu. Sest Simonides ei olnud nii tsiviliseerimatu, et oleks öelnud kiitvaid neid, kes tahtlikult midagi halba ei teeks – otsekui oleks olemas selliseid kes halba tahtlikult teevad! Mina näed nimelt olen üsna kindel selles, et mitte ükski tark mees ei arva kedagi inimest ekisteele libastunud tahtlikult (e) või teevat vabatahtlikult halbu häbiväärseid tegusi; ta teab õige hästi, et kõik kes halba teevad ja häbiväärseid tegusi, teevad seda vastu oma tahtmist. Nõnda siis ka Simonideski ei ütle kiitvat seda, kes ei teadlikult tahtes halba teeb, vaid sõnadega „teadvalt-tahtvalt“ peab ta silmas iseennast. Ta nimelt mõtles, et korralik mees satub sageli (346a) sundimaks ennast kellegi sõbraks või kiitjaks. Inimesel võib näiteks olla vastumeelne ema, isa, isamaa või midagi muud taolist. Pahaloomulised inimesed näivad olevat sellekohasest otse heal meelel; kritiseerides ja süüdistades toovad nad esile oma vanemate või isamaa viletsuse, et inimesed ei märkaks kuidas nad ise on neid kirunud ja ei kritiseeriks neid {endid} selle eest. Nõnda siis nad sõimavad neid üha enam ja leiutavad tahtlikult järjest uusi vihkamise põhjusi lisaks endistele. Seevastu korralikud mehed ei ole märkamaski (b) selliseid ebakohasusi vaid sunnivad endid kiitma. Kuigi nad ärrituksid mingist vanemate või isamaa tasandilt kogetust valelikkusest, sunnivad nad {endid} rahunema ja leppima, isegi veel armastama ja ülistama enda omasi.
Kindlasti märkas Simonides korduvaklt ennastki ülistamas türanni või mõnd muud võimumeest sunnitult mitte omast {vabast} tahtest. Seetõttu ta ka ütleb Pittakosele: „Ei kritiseeri sind seetõttu, Pittakos, et oleksin kritiseerimis-huviline“ (c), sest

minule piisab, kui mees ei ole halb
ega täitsa abitu, vaid tervemõistlik
ja teab mis on riigis õieti ja kasulik,
teda ma ei kritiseeri,
ei ole varmas kritiseerima.
Lollide suguselts vaid on arvutu,

nii et kui kellegile kritiseerimine meeldib, saab ta neist piisavalt põhjusi.

Kõik on kaunis, mille hulgas puudub inetus. (d)

Sellega ei mõtle Simonides, et kõik on valge, milles must juures ei oleks – see oleks ju mõneski suhtes naeruväärne – vaid et ta kritiseerimata kiidab heaks ka keskpärase. Ta ütleb: „Mina ei otsi meie hulgast kritiseerimatut inimest, {meie} kes naudime avara ma ande. Kui leian sellise, siis pajatan teile sellest“ -- kuna mul ei oleks siis kedagi ülistada; vaid mulle piisab keskpärane, kes ei tee midagi halba, „sest seda kiidan ja armastan“ -- ja siin kasutab ta (e) Mytile murdekeelt otsekui ütleks Pittakosele need sõnad „seda kiidan ja armastan teadlikult-tahtlikult („teades-tahtes“ sõnade järel tuleb pidada paus) -- „kes ei tee midagi inetut“, sest on ka selliseid keda kiidan ja armastan vastu tahtmist. Nõnda ei kritiseeriks ma ka sind, Pittakos, kui oleksid öelnud midagi keskmiselt mõistlikku ja tõele-vastavat. Aga (347a) sina valetad nii kuidas jaksad ja veel nii tähtsate asjade kohta, kujutledes {end} tõtt kõnelemas, ja seetõtu ma sind kritiseerin.“
Seda siis on Simonides minu arvates mõelnud seda luuletust tehes, Prodikos ja Protagoras.
Hippias ütles selle peale:
-- Minu meelest oled sa seda luuletust hästi tõlgendanud, Sokrates (b). Ka minul oli sellest valmis hea kõne, mille võin teile esitada, kui tahate.
-- Aga muidugi, Hippias, ütles Alkibiades, -- aga vahest kunagi hiljem. Nüüd on aeg järgida kokkulepet, mille Protagoras ja Sokrates omavahel sõlmisid. Protagoras saab veel teha küsimusi, kui soovib, ja Sokrates vastaku; aga kui Protagoras meelsamini vastab, küsigu Sokrates.
-- Mina omalt poolt annan Protagorasele vabalt valida, kumb on temale meelkohasem, ütlesin mina. Aga kui (c) ta soostub, siis jätkem laulud ja luuletused. Selle asemel, Protagoras, viiksin koos sinuga meelsamini lõpuni nende asjade vaatluse, mida sinult esimesena küsisin. Luulest kõnelemine on minu meelest kord juba sarnane nagu tähtsusetute ja tsiviliseerimata inimeste joomingud. Kui nad oma kultuuritust ei suuda kannude ääres teineteisele seltsi pakkumaks oma häälte ja kõnedega saavutada, palkavad nad kalli hinna eest võõra hääle. Flöödi hääle, (d) olesklevad siis selle abil ja tõstavad nõnda flöödimängijannade palka. Aga kui peoseltskonna moodustavad kultuursed korralikud mehed, siis ei vajata seal tantsijannasid ega flöödi või lüüramängijaid, vaid nad on suutelised pakkuma üksteisele seltsi oma häälega ilma selliste kentsakuste ja lapselikkusteta, ja nad on suutelised kõnelema ja üksteist kuulama korralikult, igaüks omal ajal, isegi kui paljugi veini jooksid. Samuti ka selletaolistes kokkusaamistes, kus on (e) ligi selliseid mehi nagu mõned meist väidavad endid olevat, ei vajata mingit võõrast häält ega luuletajaid. Luuletajalt ei saa küsida mida nad silmas pidanud on, ja kui nendele siis vestluse käigus viidatakse, siis ühed tõlgendavad neid ühel, teised teisel kombel, ja nõnda väideldakse saamata selget tulemust. Selliseid vestlusi väldivad need, kes on suutelised (348a) omavahel vestlema ja võtma oma põhjendustele {tuginedes} ükteisest omavahel mõõtu. Minu meelest tuleks meil kahel järgida just neid, jätta unarusse luuletajad ja vestelda oma arusaamise järgi pürgides selgusele tõest ja teineteisest. Kui tahad küsitlemist jätkata, olen valmis sulle vastama. Aga kui tahad teisti, vasta sina minu küsimustele, et saaksime lõpuni mõtiskleda selle pooleli jäänud asja.
Sel kombel kõnelesin, aga Protagoras selgelt ei näidanud (b), kumb variant talle meeldinuks. Siis Alkibiades pöördus Kalliase poole ja ütles:
-- Kas teeb Protagoras sinu meelest õieti, kui ei soostu selgelt ütlema, kas ta tahab vastata või ei? Minu meelest ei tee ta õieti. Ta peaks juba hakkama väitelema või {siis} ütlema et ei taha väidelda, et teaksime tema seisukohta, ja Sokrates võib siis vestelda mõne teisega või muud omavahel nii nagu soovitakse.
Protagoras näis sattuvad hämmingusse nendest Alkibiadese (c) sõnadest ja Kalliase palumistest, millega peaaegu kõik koosviibijad ühinesid. Vastumeelselt liitus ta vestlusega ja käskis mul tema käesti küsida. Mina ütlesin:
-- Ära nüüd arva, Protagoras, et tahan sinuga kõneleda millegi muu pärast kui seiku selgitamaks, millest ma aru ei saa. Mina näed pean üsna tabavaks Homerose värsirida: (d)

Kahekesi kõndides ühe mõistus teist on aitamas.

Sest nii on inimesed paremini suutelised kõigeks, nii töötgemiseks kui ka mõtisklemaks ja otsustamaks, „aga üksi kui midaski mõtleb“ hakkab inimene kohe otsima kuni leiab kellegi, kellele võib miskit jutustada ja asjas selgust saada. Nõnda kõnelen ma sinuga meelsamini kui kellegi teisega. Arvan sind parimal kombel olevat suuteline vaatlema (e) kõike, millest korralik mees selgust tahab saada, ja eriti {just} hüvelisust.
Kelle teisegi võiksin ma valida? Sina vaid ei pea ennast kultuursena ja teeneterohke mehena nagu mõned teised, kes kahtlemata ise ikka pädevad on, aga ei ole suutelised {ka} teisi sellisteks muutma. Sina seevastu oled ise ka oivaline ja ja suudad teisetki sellisteks muuta, ja saa loodad (349a) iseendast sel määral, et kui teised seda oskust salgavad, siis sina kuulutad seda avalikult üle kogu Kreeka, oled omandanud sofisti nimetuse, esinenud kultuuri ja hüvelisuse õpetajana ja oled esimesena selle eest tasu nõudnud. Kuidas võiksin ma nüüd jätta palumast sind kaasa nende asjade üle mõtisklema ja andma vastuseid ja nõuandeid? Võimatu!
Nüüd paluksin ma sul meelde tuletada teatud seiku, mida ma alguses sinult küsisin, ja neid minuga üheskoos (b) uurida. Küsimus kuuldus minu mäletamise põhjal nõnda: kas on tarkus, mõistlikkus, vaprus, õiglus ja jumalakartlikus vaid sama asja viis erinevat nimetust? Või on neist igaühel mingi eriline omadus ja teistest erinev funktsioon? Ja sina vastasid, (c) et need ei ole sama asja erinevad nimetused vaid igaüks neist tähendab erinevat asja, kuigi nad kõik on hüvelisuse osad. Need siiski ei ole nagu kulla osad omavahel ühtsed ja samuti nagu see tervik mille hulka nad kuuluvad, vaid nagu näo osad on erinevad kui see tervik millesse nad kuuluvad ja samuti omavahel, nõnda et neil kõigil on oma funktsioon. Kui endiselt oled sama meelt nagu äsja, ütle seda. Aga kui oled eriarvamusel, esita oma seisukoht; ega mina ei võta sind vahele kui ka nüüd erineval kombel vastaksid. Ma õieti ei hämmastuks üldsegi, isegi kui oleksid siis vastanud vaid mind (d) proovile panemaks.
-- Jah ma olen endiselt seda meelt, vastas Protagoras, -- et kõik need on hüvelisuse osad ja et neli neist on üksteisele õige lähedased, kui seevastu vaprus erineb üsna palju kõigist muudest. Märkad mind tõtt kõnelemas, kui mõtled et võid leida palju inimesi, kes on siis kas väärameelsed, jumalatud, talitsematud ja õpetamatud aga siiski vägagi vaprad.
-- Oota veidike, ütlesin mina. -- Tasub sinu väidet uurida. Kas sa nimetad vapraid mehi julgeteks või kellekski (e) teiseks?
-- Isegi hulljulgeteks, ütles tema, -- olukorras milles enamik kardavad.
-- No hästi. Kas pead sa hüvelisust kauniks asjaks ja pakud ennast seda õpetama kuivõrd see kena on?
-- Muidugi, võrreldamatult kenana, kogu mõistuse kohaselt, juhul ka ma ei ole siis mõistusetu.
-- Kas see on inetuse osaks, osaks kaunidusest, või on see kaudselt kaunis?
-- Kaudselt ja mida kauneim.
-- Kas tead kedagi kes julgelt kaevu hüppab? (350a)
-- Kindlasti tean: sukeldujad.
-- Kas sel põhjusel et nad teavad ja oskavad oma ametit või muudel põhjustel?
-- Seetõttu et nad teavad ja oskavad.
-- Kes on julged ratsa võideldes? Harjunud ratsanikud või ratsustamist mitte osakavad?
-- Õppinud ratsanikud.
-- Aga kerges relvastuses? Kas oskuslikud ümmarguse kilbi kasutajad, või oskamatud?
-- Oskuslikud kilbi kasutajad. Ja samuti kõiges muus – kui seda silmas pead – on oma ametis oskuslikud ja oskavad julgemini kui need kellele ei ole teadmisi ega oskusi. Ja nad jällegi on julgemad {tänu} õpitud teadmisele ja oskusega kui sellele eelnevalt. (b)
-- Oled siiski kohanud, ütlesin mina, -- kõigis neis valdkondades isikuid, kellel ei ole vajalikke teadmisi ega oskusi ja kes siiski on julged olnud.
-- See on tõsi, möönis ta, -- mõned isegi hulljulged.
-- Kas pole need julged ka mitte vaprad?
-- Siis oleks ju julgus inetu, ütles ta, -- nad oleksid hullud.
-- Milliseid sa siis julgeteks nimetad? küsisin. -- Kas sa ei peagi silmas neid kes julged on?
-- Jah, endiselt. (c)
-- Aga just nüüd need julged mehed näisid olevat hullud ega üldsegi vaparad? Jas sellele eelnevalt julgemad teadvad ja oskavad, ja siis kõige vapramad, mille kohaselt on tarkus vaprus?
-- Sina õieti ei korda minu vastust, ütles Protagoras. -- Kui küsisid minu käest, kas vaprad on julged, vastasin jaatavalt; aga minult ei küsitud, kas julged on vaprad. Kui oleksid seda küsinud, oleksin vastanud et mitte kõik. Ja sa ei ole näidanud väär olevat see minu poolt (d) möödnud seik, et vaprad on ka julged. Siis sina näitad et need, kellel on teadmisi ja oskusi, on julgemad kui olid enne õppimist ja harjutamist ja julgemad kui teadmatud ja oskusteta, ja selle põhjendusega arvad et vaprus ja tarkus on üks ja seesama {asi}. Kui sel kombel jätkaksid, usuksid vist varsti ka jõudu tarkus olevat. Esmalt võiksid oma tõestusviisi kohaselt minult küsida, kas on tugevad tõhusad, ja ma möönaksin seda. Siis (e) küsisid, kas on need kellel on teadmisi maadlusest, tõhusamad kui teadmatuses olevad ja nad ise enne kui oma oskust õppisid, ja mina möönaksin ka seda. Nende minu möönduste järel võiksid sa sarnaste tõestuse abil väita, et kuna olen seda möönud, siis tarkus on jõud.
Aga mina ei mööna millalgi ega {ka} siingi, et tõhusad on tugevad, kuigi tugevad ongi (351a) tõhusad. Ei ole ju tõhusus sama kui tugevus, vaid tõhusus tuleneb teadmisest või hullusest ja innust, tugevus seevastu loomulikeist eeldustest ja keha õigest arendamisest. Kas pole mitte ka äsjasel juhtumil julgus ja vaprus sama asi. Vaprad on küll julged, aga kõik julged ei ülepea mitte vaprad. Julgust saab inimene nii teadmisest kui ka innustusest ja hullusest samuti nagu tõhusust, vaprust seevastu loomulikeist eeldustest ja hinge õigest arendamisest. (b)
-- Kas möönad sina, Protagoras, et mõned inimesed elavad õnnelikeina, teised õnnetuina? küsisin mina.
Ta möönis.
-- Kas elab inimene sinu meelest hästi, kui ta elab murede ja vaevade poolt ahistatuna?
-- Ei.
-- Ent kui ta on elanud oma elu nautides, kas ta siis näib sinu arvates hästi elanud olevat?
-- Näib küll.
-- Siis on meeldiv elu hea, ebameeldiv halb? (c)
-- Jah, kui elades nauditakse kaunist ja õiget.
-- Mis nüüd, Protagoras? Sa vist ei mõtle – nii nagu nii paljud inimesed – et mõned meeldivad asjad on halvad ja mõned vaevalised head? Kui kord midagi on meeldiv, kas pole see siis ka hea – juhul kui sellest muud ei põhjustu? Ja teisalt: kas vaevaline samuti ei ole halb, kui see kord juba vavealine on?
-- Ma ei tea, Sokrates, kas võin pikemata vastata kui sa küsid, kas kõik meeldiv on hea ja kõik (d) vaevaline halb. Näib siiski olevat kõige kindlam vastata – ja mitte vaid selle vastuse vaid kogu minu elu kogemustele tuginedes – et on olemas meeldivat mis ei ole hea, samuti vaeva nõudvat mis ei ole halb, aga ka sellist mis {seda} on; ja kolmandaks on sellist mis ei ole kumbki, ei halb ega hea.
-- Sina siis nimetad meeldivateks asju milledes kaasneb meelehea või mis tekitavad meelehea tunnet.
-- Just nõnda. (e)
-- Kui küsin, kas pole meeldiv samal määral hea kui {muu} meeldiv, siis see tähendaks ju sama kui küsiksin, kas meeldiv ise ei ole hea.
-- Vaadelgeim nüüd asja, nõnda nagu sinagi alati ütled, vastas Protagoras. -- Ja kui vaatluse väide onj kohane ja meeldiv ja hea näivad olevat sama, oleme siis ühel meelel, aga kui mitte, siis vaidlustame selle.
-- Kas tahad sina juhatada seda vaatlust või juhin mina?
-- On õige et sina juhatad, kui oled vestluse alustanudki, sõnas Protagoras. (352a)
-- Me võime ehk valgustada asja järgneval kombel, ütlesin mina. -- Kui keegi hinnates väljanägemise poolest inimese tervislikku olukorda või kehalist sooritusvõimet näeks temast vaid nägu ja käsi, ta ütleks: „Võta nüüd paljaks ja näita minule rinda ja selga, et võiksin täpsemini uurida.“ Midagi selletaolist igatsen minagi selesse vaatlusesse. Tõdedes, et sinu arvamused heast ja meeldivast on need mida ütlesid (b) tuleb öelda nõnda: „Koori nüüd Protagoras, ja näita teistki poolt oma mõtlemisest: mis sa arvad teadmisest? Kas sul on sama seisukoht nagu inimestel üldiselt või mingi teine? Enamik mõtlevad, et kui teadmisel pole mingit võimu ja kui sellest ei ole {midagi} juhtimiseks ega valitsemiseks; ei millekski selliseks. Nende meelest on tavaline, et inimesel vahel on teadmist, aga see teda ei juhi, vaid midagi muud: millal siis ind, millal meelehea, teisel puhul ahistus, teisel armastus, sageli hirm. Lühidalt: ori, mida need kõik muud kaasa (c) veavad. Kas oled siis sellest sama meelt või pead teadmist heana ja kas usud seda suuteline olevat inimest valitsema? Siis nõnda, et head ja halba tundvat ei saa keegi sundida tegemast teisti kui teadmine käsib, ja et mõistus on piisav kaitse inimesele? (d)
-- Mõtlen just nõnda nagu ütlesid, sõnas Protagoras. -- Minul rohkem kui kellegile muule oleks häbiks, kui ma ei peaks tarkust ja teadmist kõige võimsamateks inimlikeks omadusteks.
-- Tõsi ja õieti kõneletud, ütlesin mina. -- Aga tead ju et enamik inimesi ei usu ei sind ega mind. Nad väidavad, et mõned küll teavad mis on parim, aga siiski ei taha nõnda teha, kuigi võiksid, vaid teevad teisti. Ja alati kui olen küsinud mis selle põhjuseks võiks olla, on mulle vastatud, et need kes nõnda toimivad, on (e) andnud võimu meeleheale, ahistusele või millegile muule millest äsja kõnelesid.
-- Kulla Sokrates, inimesed tavatsevad kõneleda palju muudki mis tõele ei vasta.
-- Ürita siis koos minuga panna inimesed uskuma ja mõistma milline on see olukord, mida nad ütlevad naudingute valda jõudmiseks ja mis nende meelest teeb võimetuks menetlemaks õieti kuigi (353a) teaksid mis on õige. Sest kui ütleksime: ""Teil ei ole õigus, see ei ole tõsi mida kõnelete“, nad kõigiti küsiksid: „Protagoras ja Sokrates, kui meie olukord on see, et oleme sattunud naudingute kütkeisse, siis mis see on? Milleks te seda nimetate? Ütelge seda.“
-- Aga miks hoolida sellest, mis meelt inimesed üldiselt on, Sokrates? Nad kõnelevad mis sülg suhu toob.
-- Kui ma ei eksi, võib see meid aidata välja mõelda mis (b) suhtes on vaprus muu hüvelisuse osadega, ütelsin mina. -- Kui veel püsid meie äsjase otsustuse juures, mille kohaselt mina juhin vestlust sel kombel mida vaatan parimal kombel asja valgustavat, siis järgi mind. Aga kui sa ei taha, jätame asja sinnapaika, kui sinu meelest nii parem on.
-- Ei, ütles tema, -- sul on õigus. Jätka kui oled alustanud.
-- Oletgem, mina ütlesin, -- et nad korduvalt küsivad (c) meilt: „Mis teie meelest siis on see, mida me nimetame naudingute kütkes olevaks?“ Vastaksin vahest nõnda: kuulake, nii mina ja Protagoras üritame seda teile selgitada. Te ju mõtlete, et kui oldakse jõudnud näiteks söömise, joomise ja armastuse ehk naudingute valdusse, tegemas sellist mida siiski teab olevat halb?“ Nad vastaksid möönvalt. Siis me kaks küsiksime neilt edasi: „Mis mõttes ütlete need asjad halvad (d) olevat? Kas selles mõttes, et nad valmistavad hetkelist meelehead ja on kõik meeldivad? Või seetõttu et nende tulemusteks on haigusi ja vaesust ja paljut muud selletaolist? Kas oleksid need igal juhul halvast, isegi siis kui mingi neist ei põhjustaks kahju vaid ühel või teisel kombel isegi pelgalt rõõmu?“ Mida muud nad vastaksid kui et nad ei ole pahased hetkeliselt tekitatud meelehea üle vaid (e) hilisemate tagajärgede, haiguste ja ja muu selletaolise tõttu?
-- Nii minagi usun inimesi üldiselt vastavat.ütles Protagoras.
-- “See mis põhjustab haigust toodab kannatust, ja mis põhjustab vaesust toodab samuti kannatust, kas pole nõnda?“
Protagoras oli samal arvamusel.
-- „Siis ju olete te samal arvamusel, kulla sõbrad, nagu mina ja Protagoras väidamegi, et need asjad on halvad vaid kuna nad lõppevad kannatusega ja riisuvad muud naudingud.“ Kas nõustuvad nad sellegagi? (354a)
Olime mõlemad selles ühel meelel.
-- Ent kui küsiksime neilt täiesti vastupidist: „Head sõbrad, kui ütlete et mõned head asjad on vaevalised, siis mõtlete vist sellist nagu sporidiharjutusi, sõjaretki ja arstide meetodeid, põletamist, lõikamist, arstimist ja paastumist? Nad on head, kuigi on vaevalised.“ Kindlasti nad möönaksid seda?
Protagoras liitus sellega. (b)
-- „Kas nimetate neid siis heaks seetõttu, et nad põhjustavad hetkelist suurt vaeva ja valu? Või seetõttu et neist hiljem tuleneb tervist ja keha heaolu, et need päästavad riigi, või toovad võimu ja jõukust?“ Nad vist valiksid teise variandi?
Protagoras oli samal meelel.
-- „Kas on nad head vaid seetõttu et neist viimasel juhul on tulemuseks meelehea või et need vähemalt lõpetavad või ennetavad eelnevalt vaevu? Või võitge te mainida mingit muud tulemust peale naudingu ja vaeva, mida mõledes te neid (c) headeks nimetasite?“ Vaevalt et nad midagi muud välja mõtleksid?
-- Ei minagi {seda} usu, ütles Protagoras.
-- „Siis taotlete te naudingut, kuna see on hea ja kardate vaveva, kuna see halb on?“
Protagoras oli sama meelt.
-- „Te peate siis vaveva halvaks ja naudingut heaks, kuna nimetasite ka rõõmu halvaks, kui see riisub suuremad naudingud kui ise tekitab või põhjustab vaevusi mis on suuremad kui selle poolt põhjustatud naudingud? Sest kui te mingil muul põhjusel, mingit teist tulemust mõledes nimetaksite rõõmu (d) halvaks, oskaksite seda kindlasti meilegi öelda. Aga seda te ei oska.“
-- Ka minu meelest mitte, ütles Protagoras.
-- „Kas pole ka vaeva tundmisega lood samal kombel? Nimetate vaevgai heaks, kui see eemaldab suuremad vaevvad kui ise põhjustab või valmistab naudinguid mis on suuremad kui vaevad. Sest kui teil oleks mingi muu kui see tulemus, mida mõeldes nimetaksite isegi vaeva heaks, võikiste öelda seda (e) meilegi. Aga te pole selleks suutelised.“
-- Sa kõneled tõtt, ütles Protagoras.
-- „Kui te jällegi, kulla inimesed, omakorda küsiksite minult: `Mis ime tõttu sa sellest nii palju ja erineval kombel kõneled?` siis vastaksin: Andke mulle andeks,. Esiteks ei ole kerge näidata, mida te silmas peate kui kõnelete naudingute küüsi sattumisest. Ja teiseks sõltub sellest kogu tõestatavus. Aga te võiksite veel oma jutu tühistada (355a), kui suudate kuidagi näidata, et hea on muud kui nauding ja halb muud kui kannatus. Kas piisab teile, et elate {oma} elu meeldivalt ja kannatamata? Kui sellest piisab ja juhul kui te ei saa näidata midagi head ega halba, mis ei lõppeks naudingu või vaevaga, siis kuulake mida ma nüüd ütlen.
Mina nimelt väidan et kui asi nõnda on, on teie poolt naeruväärne öelda, et inimene teades et halb halb on sageli seda siiski teeb – kuigi võiks ka tegemata jätta – kuna naudingud on teda vallutanud ja pimestanud. Ja (b) samuti on, kui ütlete, et kuigi inimene teab mis hea ei taha ta seda nende hetkelist naudingute tõttu teha, mille küüsi ta on langenud. Nende juttude naruväärsus saab selgeks, kui me ka ei kasutaks erinevaid nimetusi – naudingut ja vaeva, head ja halba; kuna ilmnes et küsimuse all on vaid kaks asja, kasutame nende kohta vaid kahte nimetust, eisteks `hea` ja `halb`, siis `nauding` ja `vaev`.“
Selles kokku leppides ütleme siis vaid, et kuigi (c) inimene teab halb halva olevat, ta siiski seda teeb. Ja kui keegi küsib põhjust, vastame et ta on langenud millegi küüsi. „Mille küüsi?“ küsib teine. Aga meie ei võigi enam öelda „naudingute küüsi“, kuna „naudingu“ nimetuseks sai „hea“. Vastame siis vaid et millegi lummusesse. „Aga mille lummusesse?“ kordab ta. „Hea valdusesse“, oleme me sunnitud vastama. Ja kui nüüd küsija juhtub olema julge, ta (d) naerab ja ütleb: „Küll ajate alles naljakat juttu! Keegi teeb halba teades et see on halb ja et seda ei peaks tegema – hea valdusesse sattununa! Hea ei saa siis kurja üle võitu, või kuidas?“ Me vastaksime teadagi, et see ei peaks, muidu see, keda ütleme olnud naudingute küüsis, poleks vääratanud. „Aga mis asja suhtes“, ta kindlasti küsiks, „hea on vähem väärtuslik kui halb või halb vähem kui hea? Kas on üks neist suurem ja (e) teine väiksem? Kas on ühte rohkem ja teist vähem?“ Meil ei ole selle kohta midagi öelda. „Siis on selge“, ütleks ta, „et selle valdusesse satumisega peate silmas suure halva võtmist vähese hea vastu. Nii on sellegi asjaga lood.
Võtkem nüüd jälle nimetused nauding ja vaev nende samade asjadega seoses. Siis ütleme et kui inimene on langenud naudingu küüsi, teeb ta midagi vaevalist – äsja ütlesime halba – kuigi ta teab seda vaevaline olevat; (356a) ja on selge, et nauding ei pea võidule jääma. Kas võidakse naudingu ja vaeva väärtust võrrelda teisti kui määras, teiste sõnadega tõdedes kumb on suurem ja kumb väiksem, kumbat on rohkem ja kumbat vähem, kumb on tugevam ja kumb on nõrgem? Sest kui keegi ütleks: „Aga on suur erinevus, Sokrates, selle hetke naudingu ja tulevase naudingu või vaeva vahel“, siis mina küsiksin: „Kas on erinevust millegi muu kui naudingu ja vaeva {omavahelises} suhtestatuses? Nagu näed muud erinevust ju olla ei saa. Aseta siis oskusliku kaaluja kaalukausile naudingud ja vaevad (b) lähesed ja kauged, ja ütle kumbasi on rohkem. Kui vaagida naudinguid naudingute vastu, tuleb alati võtta neid mis on suuremad ja mida on rohkem, kui {vaagides} jälle vaevasi vaevadega, siis neid mida on vähem ja mis on väiksemad. Kui mingis olukorras vaagid naudingud vaevadega ja tetaud kombel toimides naudingud võidavad vaevad – siis kas lähedased naudingud võidavad kaugemad või vastupidi, tuleb toimida nõnda; aga kui vaevad on võidul, ei tuleks nõnda toimida. Ega see asi teisti olla ei või, sõbarad?“ küsiksin (c) teades hästi, et nad ei saaks muud {vastu} öelda.
See oli ka Protagorase seisukoht.
-- „Kui asi nüüd nõnda on, siis öelge mulle“, jätkasin, „kas näib teile sama suurus lähemalt vaadeldes suuremana ja kaugemalt väiksemana, või kuidas?“ Nad möösid seda. „Ja samuti paksus ja paljusus? Ka samad hääled tunduvalt lähedalt valjemad ja kaugemalt nõrgemalt?“ Nad möönsid ka seda. „Kui nüüd meie õnn ripuks ära sellest, et teeme või (d) valmistame sellist mis on kookam, aga väldime ja jätame tegemata seda mis on vähesem, siis mis võiks meie elu päästa? Mõõtmisoskus või vaatmisel tekkinud mulje? Viimati mainitu eksitaks meid ja paneks meid sagedasti kehvasti valima, nõnda et hakkaksime oma tegusi ja valikuid kahetsema. Mõõtmiskunst teeks seevastu selle nägemis-mulje tühiseks ja näidates tõde teeks meie hinge püsivalt rahulikuks, nagu omaks see tõde, ja (e) nõnda see turvaks meie elu.“ Kas inimesed noil põhjutsel möönaksid, et mõõtmiskunst meie elu päästaks ega midagi muud?
Protagoras vastas jaatavalt.
-- „Ent kui meie elu päästmine sõltuks paaritu või paarilise {arvu} valikust ja tuleks teada, millal peab võtma suurema, millal väiksema arvu, või olla suuteline nägema paaritute ja paaris-arvude {omavhelisi} suhteid – olgu need siis lähedal või kaugel – siis mis siis meie elu päästaks? (357a) Kas mitte vaid teadmine, nimelt mõõtmist puudutav, sest see on ju kunst määratleda ülemäärast ja puudujääki? Ja kui küsimuse all on paaritu või paariline, siis on see teadmine arikmeetika.“ Kas inimesed oleksid meiega sama meelt või mitte?
Protagoras uskus, et nad oleksid sama meelt.
-- „Suurepärane, sõbrad! Aga kui meie elu päästmine näis sõltuvat naudingu ja vaeva õigest valikust – sellest kas valime ohtrama või vähesema, suurema või väiksema, kaugema või lähema – kas siis (b) esmalt {just} selle ülemäärase ja puudujääva ning ka samasuuruse tõdemine ei ole mõõtmine?“
-- Seda just.
-- „Ja kuna see on mõõtmine, peab see olema kunst ja teadmine.“
-- Seda nad kindlasti möönaksid.
-- „Milline oskus ja teadmine see on, seda vaadelgem hiljem. Aga juba see et see on teadmine piisab selleks tõestamiseks, (c) mida minul ja Protagorasel tuleb teie küsimustele vastuseks esitada.
Te ju küsiste, kui veel mäletate – me olime siis koos Protagorasega jõudnud ühele meelele selles, et ei ole olemas midagi teadmisest võimsamat ja kus seda vaid on, see alati valitseb nii naudingut kui ka kõike muud; teie jällegi väitsite et naudingut sagel saavat oma võimusesse ka sellise inimese, kellel on vajaminev teadmine, aga meie olime teisel arvamusel – nii peale seda te küsiste meilt: `Protagoras ja Sokrates, juhul kui meie olukord ei ole selline et oleme sattunud naudingute valdusesse, siis mis see on? Milleks te seda nimetate? Öelge seda!` (d) Kui oleksime siis kohe teile vastanud, et see on õppimatus, oleksite ehk vaid meie üle naernud. Aga kui te nüüd üritate meie üle naerda, hakkate ka iseendi üle naerma.
Te ju möönsite, et kui inimesed valesti valivad naudingute ja vaevade, teiste sõnadega hea ja halva vahel, tuleneb nende eksitus teadmiste puudusest. Ega küsimuse all ei ole ainult teadmine, vaid nagu äsja juba möönsite, mõõtmisõpetus. Aga nagu te hästi teate, tehakse teadmise puudumisel vale tegu (e) seetõttu, et ei ole saadud õpetust. Nõnda siis on naudingu valdusesse sattumine mis suurimaid õppimatuse ilminguid {üldse}. See Protagoras ütleb {end} olevat selle puuduse parandaja, samuti ka Prodikos ja Hippias. Aga teie usute seda olevat midagi muud kui õppimatus ega te ei lähe ise ega saada oma poegasi nende juurde õppima – sofistide – kes neid asju õpetavad. Ütlete et neid on võimatu õppida ja oma raha suhtes valvsad olles ei taha te neile midagi maksta, ja nõnda sujuvad teil halvasti nii isiklikud kui ka riiklikud asjad.“
Nõnda vist Protagoras ja mina oleksime vastanud inimestele (358a) üldiselt. Aga nüüd ma küsin koos Protagorasega teilt, Hippias ja Prodikos – sest olgu vestlus ka teile avatud – kas kõnelen ma tõtt või ei.
Kõigi meelest olin ma kõnelenud täiesti tõtt.
-- Kas olete siis samal meelel selles, et meeldiv on hea, vaevaline halb. Jätan nüüd kõrvale Prodikose eristuse nimetustest, Kas nimetad meeldivat rõõmustavaks või nauditavaks, Prodikos, või kuidas neid suvatsetki nimetada, siis (b) vasta otse minu küsimusele.
Prodikos naeris ja andis oma nõusoleku; samuti ka teised.
-- Aga mida arvad sellest, sõber? jätkasin mina. -- Kõik tegevused mis rihivad valutu ja meeldiva elu suunas on vist kõik kaunid? Ja ilus tegu on hea ja kasulik?
Kõik olid samal meelel.
-- Kui siis meeldiv on hea, niis igaüks kes teab või arvab, et on olemas parematki kui see mida ta teeb (c) – ja et see on ka võimalik – ei tee enam seda, kui pakutakse parematki. Kas pole iseendale järele andmine midagi muud kui õppimatus, iseenda ületamine jällegi on tarkus.
Kõik olid samal meelel.
-- Edasi, te ju nimetasid sellist inimest õppimatuks, kellel on vale ja paikapidamatu arvamus vägagi olulistest asjadest?
Kas selles olid kõik ühel meelel.
-- Mida muud nüüd võiks otsustada, jätkasin mina, -- kui et keegi vabal tahtel ei otsi halba ega sellist (d) mida halvaks peab. Usun et ei ole isegi inimliku loomuse kohane otsida sellist mida peab halvaks, ega {mitte} heaks. Ja millal on vaja valida kahe halva vahel, keegi ei vali suuremat kui võib valida väiksema {halva}.
Kõigest sellestki olid kõik samal arvamusel.
-- No nii, ütlesin, -- kas on olemas midagi, mida te nimetate hirmuks ja õuduseks? Ja kas on see sama, mida mina silmas pean? Kõnelen nüüd sinule, Prodikos. Mina mõtlen selle all teatavat halva ootust, nimetage seda siis kas hirmuks või õuduseks.
Protagorase ja Hippiase meelest olid hirm ja õudus (c) just seda, aga Prodikos pidas selliseks vaid hirmu, mitte õudust.
-- Ei sellel oli ju mingit vahet, Prodikos, ütlesin mina, -- kuna küsimus on sellest. Kui varem esitatu on tõsi, siis kes inimene tahaks ostida sellist mida kardab, kui võib teisti talitada? Kas mitte meie poolt mööndud seikadest ei järeldu, et see on võimatu? On ju kokku lepitud, et mida inimene kardab, seda peab ta halvaks. Aga mida peetakse halvaks, seda ei taotelda ega seda vabatahtlikult ei otsita. (359a)
Ka selles olid kõik ühel meelel.
-- Kui see on nüüd lähtekohaks, Prdikos ja Hippias, ütlesin mina, -- siis kaitsku Protagoras vastust, mille äsja esitas. Ma ei mõtle seda mida ta täitsa alguses ütles, nimelt et kui hüvelisuses on viis osa, neist ükski ei ole teineteisele sarnane, vaid igaühel on oma funkstioon. Seda ei pea ma silmas, vaid tema hilisemat väidet, et neli neist on omavahel ilmselgelt ühtsed aga (b) üks erineb teistest suuresti, nimelt vaprus. Seda ta ütles tulenevat järgnevast tõestustest. „Võid leida, Sokrates, inimesi kes on täitsa jumalatud, väärameelsed, talitsematud ja õppimatud aga siiski äärmiselt vaprad. Ja sellest märkad, et vaprus erineb suuresti muudest hüvelisuse osadest.“ Mina juba siis imestasin suuresti selle vastuse üle ja veel rohkem nüüd kui oleme seda teiega uurinud.
Mina ju küsisin temalt, kas nimetab ta vapraid julgeteks, (c) ja ta möönis neid isegi hulljulged olevat. -- Kas mäletad, Protagoras, nõnda vastanud olevat.
-- Protagors möönis end mäletavat.
-- No hästi, ütle siis meile mis asjus väidad hulljulged vaprad olevat. Kas samus {asjus} nagu arad?
-- Mitte sugugi, vastas ta.
-- Siis teistmoodi ohtudes?
-- Jah.
-- Kas arad anduvad ohututele aga vaprad ohtlikutele asjadele?
-- Nii ju inimesed ütlevad, kulla Sokrates.
-- See on tõsi, ütlesin mina. --Aga ma ei küsi seda, vaid (d) millele ütleid vapraid anduvat. Kas sellistele ohtudele, mida nad peavad kardetavaks, või sellistele mida nad {selleks} ei pea?
-- Aga see on ju võimatu, ütles Protagoras, -- selle põhjal mida oled varem tõestanud.
-- Ka selles on sul õigus, möönsin mina. -- Kui meie tõestamine on õige, siis ei tegeleks {keegi} sellisega mida kardetavaks peab. Me ju tõdesime, et enesele järele andmine on õppimatus.
Protagoras möönis et asi on {just} nõnda.
-- Selle asemel kõik, nii arad kui ka vaprad, teevad tegemist sellisega mida peavad ohutuks. Selles mõttes arad (e) ja vaprad tegelvad samade asjadega.
-- Aga Sokrtaes, need asjad milledega arad ja vaprad anduvad, on täiesti vastupidised. Viimased tahavad sõtta minna, esimesed mitte.
-- Kas on sõtta-minek kaunis või häbiväärne?
-- Kaunis.
-- Kuis ee kord {juba} kaunis on, on see ka hea, nagu oleme varem möönnud. Me ju oleme ühel meelel selles, et kõik kaunid teod on head.
-- Kõneled tõtt. Minagi olen alati samuti mõelnud.
-- Ja sul on õigus. Aga kes ei taha sinu meelest sõtta minna, kuigi see on kaunis ja hea?
-- Argpüksid.
-- Kui see on kaunis ja hea, kas on see {siis ka} meeldiv?
-- Nõnda oleme me ju kokku leppinud.
-- Kas teavad arad mida nad teevad, kui ei taha tegeleda sellega mis kaunim, parem ja meeldivam?
-- Kui me sedagi mööname, teeme me tühiseks selle milles oleme varem kokku leppinud.
-- Ent vapper? Tema vist hakkab tegelema sellega mis on kaunim, parem ja meeldivaim?
-- Seda tuleb möönda.
-- Üleüldse kui vaprad kardavad, siis ju nende kartus ei ole (b) häbiväärne, ja kui nad on julged, siis nende julguski ei ole häbiväärne?
--See on tõsi.
-- Juhul kui see ei ole häbiväärne, siis on see kaunis.
-- Nõnda on.
-- Ja kui see on kaunis, on see hea.
-- Nii.
-- Seevastu arad ja hullud vastupidi tunnevad häbiväärset hirmu kui kardavad ja osutavad häbiväärset julgust askeldades?
-- See on tõsi.
-- Aga osutavad seda häbiväärset ja halba julgust vaid oma teadmatusest ja õppimatusest {tulenevalt}.
-- Nii need lood on.
-- Edasi, kui arad on arad, kas sinu meelest (c) on põhjuseks argus või julgus?
-- Argus.
-- Aga nad ju näivad olevat arad, kuna nad ei ole õppinud mida karta tuleb.
-- Just nõnda.
-- Nad on siis arad oma õppimatusest {tulenevalt}?
-- Nad on.
-- Aga põhjus selleks, et nad arad on, on sinu meelest argus?
-- Nii.
-- Mitte aga õppimatus selles uhtes, mis on kardetav ja mis ei ole, kas just see ei ole argus?
Protagoras noogutas.
-- Aga nüüd, jätkasin mina, -- vaprus on arguse vastand? (d)
-- Nii on.
-- Siis tarkus ja oskuslikkus selles, mis on kardetav ja mis ei ole, on vastandiks neis asjus õppimatule?
Sellegi peale Protagoras veel noogutas.
--Aga õppimatus nois asjus on argus?
Selle peale ta vaid vaevu noogutas.
-- Siis tarkus ja oskuslikkus selles, mida tuleb karta ja mida mitte, on vaprus, kuna see on vastand neid asju puudutavale õppimatusele?
Selle peale ta ei tahtnud enam noogutadagi vaid vaikis.
Mina ütlesin:
-- Miks, Protagoras, ei mööna ega eita, kui sinult küsin?
-- Vii see asi ise lõpuni, ütles ta.
-- Ühte küsiksin ma sinult veel, ütlesin mina. -- Kas näib (e) sinu meelest endiselt, nagu siis kui alustasime, et mõned inimesed on eriti õppimatud aga siiski väga vaprad?
-- On sul alles suur tahtmine mind oma vastajaks teha, ütles Protagoras. -- Olen siis sulle meele järgi ja ütlen, et meie poolt mööndud seikade alusel näib see võimatu olevat.
-- Mina tõepoolest mitte, kinnitasin, -- ei tee neid küsimusi millelgil muul põhjusel kui et saada näha, mis on hüvelisuse suhe seda ümbritsevate mõistetega ja mida hüvelisus õieti on. Tean et siis kui see on selgeks saanud, see valgustab (361a) kirkalt ka seda teist küsimust, millest me mõlemad oleme pidanud nii pikki esitusi – mina olen väitnud et hüvelisus ei ole õpitav ja sina et see on.
Minule tundub, et see lõpptulemus kuhu me oma vetsluses oleme jõudnud, inimlikul kombel süüdistab ja pilkab meid. Kui sel oleks hääl, see kindlasti ütleks: „Olete te alles omapärased, Sokrates ja Protagoras!“ sina väitsid alustuseks, et hüvelisust ei saa õpetada, aga nüüd eitad innukalt oma (b) seisukohta ja üritad tõestada, et kõik asjad ongi teadmine – ka õiglus, mõistlikus ja vaprus. Sellest saab nimelt just selle arusaama, et hüvelisust saab õpetada. Sest kui hüve oleks midagi muud kui teadmine – nagu Protagoras üritab seletada – siis seda teadagi õppida ei saaks. Aga kui see tõestatakse olevat tervenisti teadmine nii nagu sina, Sokrates, väidad, siis oleks kummaline kui seda ei saaks õppida. Protagoras küll alguses pidas võimalikuks seda õpetada, aga nüüd tundub ta vastupidisel kombel väitvat, et see iseendast võetuna on kõike muud kui teadmine ja seega ka kõige vähem õpetatav.“ (c)
Nagu näen, Protagoras, kuivõrd siin kõik on sassis ja läinud otsekui pahupidi, on mul tõsine huvi sellesse selgust tuua. Nüüd kui oleme need asjad läbi arutanud, soovikisn et võiksime välja selgitada ka mis on hüvelisus ja jällegi vaadelda, kas seda saab õpetada või ei – mitte et see sinu jutustuse Epimetheus vaid hägu ajaks ja petaks meid vaatluse ajal (d) nagu ta pettis meid võimete jagamisel, nagu pajatasid. Selles muinasjutus meeldis mulle Prometheus palju rohkem kui Epimetheus. Tema eeskuju kohaselt minagi mõtlen kõike eelnavalt järele oma elus ja tegevuses. Ja nagu ma juba alguses ütlesin, siis vaatleksin koos sinuga vägagi meelestasti neid küsimusi, kui vaid tahad.
Protagoras vastas sellele:
-- Tänan sind sinu innukuse eest, Sokrates, ja vestluse juhtamise eest. Mina muidu ka ei usu end olevat kehv inimene (e) aga kõige vähem olen ma kade. Sinugi kohta olen mõnelegi öelnud, et minu poolt kohatud inimestest, eriti sinuvanustest, olen imetlenud sind kõige rohkem ega imestaks liialt, kui sind loetaks tarkuse poolest kuulsaimate meeste hulka. Noist asjust vestleme vahel hiljem, kui tahad. Nüüd on aeg hakata millegi muuga tegelema. (362a)
-- Tehkem nii, ütlesin mina, -- kui tahad. Minulgi tuleb nagu ütlesin, minna, juba kaua aega tagasi, aga jäin siia kauni Kalliase tõttu.
Sellise vestluse järel läksime me laiali.

__________________________

Esitlusi ja seletusi.

Unto Remes. Holger Thesleff.

Protagoras.

Protagoras on mahukas ja kirjanduslikult särav dialoog. Platoni varasemate teoste hulka see vaevalt kuuluda saab, kuigi mõned uurijad ongi tahtnud dateerida seda isegi enne Sokratese surma kuuluvaks. Teised paigutavad selle suhteliselt hiliseks, aga vaatavad seda kuuluvat kirjutatud enne Riigi peamist osa. Tähtis oleks teada, kas see on kirjutatud enne Gorgiast ja Menonit või nende järel; Platon näib neis dialoogides suhtuvat eetilistesse probleemidesse mingil määral teisiti, ja kirjanduslik haaregi on neis selgelt teistsugune. Siinkohal ei saa võtta kindlat seisukohta komplitseeritud dateerimis-küsimusega seoses.
Sokrates pajatab anonüümsele sõprusringkonnale sellest vestlusest, mida ta äsja on läbi käinud kuulsa „tarkuseõpetajaga“. Sokratese peamine vastane selgitatud vestluses on temast märksa vanem abderalane Protagoras, austatud ja imetletud „praktilise filosoofia professor“. Platon näib suhtuvat temasse märgatavalt positiivsemalt kui sofistidesse üldiselt; tema Protagoras-pildist ei puudu iroonilisi jooni, aga se on olemuslikult sümpaatne. Tuleb panna tähele, kuidas Protagoras ja Sokrates vähehaaval oma positsioone omavahel muudavad. Kumbki peab loobuma oma algsest vaatenurgast, sisuliselt oma identiteedistki. Kui Protagoras oma loengupidamise lõpetab, alustab Sokrates enda omaga. Sokratesest saab vestluse juht, aga saamaks ülekaalu tuleb tal järgida selgelt „sofistlikke“ vahendeid. Nende kahe peaisikule lisaks esineb dialoogis üsna suur punt kõrvaltegelasi kelledest mõned vestluses osalevad. Prodikos ja Hippias on Protagorasest nooremad sofistid. Kritias, Platoni sugulane (vt. Charmides), on sofistide ringkonnale lähedal olev kirjanik ja poliitik. Alkibiades on sama andekas ja paljude poolt imetletud aga selgesti poliitiline seikleja, kelle poolt aluse pandud Sitsiilia retk viis Ateena kastastroofi äärele; Pidusöögis on Platon kujutanud temast isiklikuma pildi. Hippokrates on sofistikast huvitatud nooruk. Kallias, kelle majas vestlus aset leiab, on tuntud mesenaat.
Dialoog on ka filosoofiliselt (ja filosoofia ajaloo vaatenurgast) tähelepandav, kohati üsna problemaatiline. Selles esitub Sokratese käsitlus hüvelisusest, mis paljudes Platoni dialoogides on küll oluline aga äärmiselt nähtamatu taustfaktorina. See käsitlus kitseneb Protagorases kolmeks väiteks:
  1. hüvelisus on teadmine
  2. kõik hüved on üks
  3. keegi ei tee halba tahtlikult (teades valesti tegevat).
Dialoogi „ametlik“ teema, küsimus sellest, kas võidakse hüvelisust õpetada, liitub teadagi intensiivselt nende väidetega. Sokrates vaatab, et hüvelisust võib õpetada vaid siis, kui väide (1) kehtib.
Väidetega (1)-(3) liitub mõningaid probleeme, milledest Sokrates (ja Platon) teadlikud on. Protagorases tulevad probleemideks (1) ja (2). Vaprus (andreiaa)3 oli kreeklastele põhiliseim väärtus. Pealtpoolt vaadates see ei erine siiski kuigivõrd teistest (vrd. (2)). Liiatigi pole selge, et vaprusega soeses kehtiks väide (1). Vastusena Sokrates esitab dialooogi lõpupoolel teatava hedonistliku kalküüli ennetades nõnda (muuhulgas) utilitaristi Jeremy Benthami.
Inimese tegudel on meeldivaid ja ebameeldivaid tulemusi; mõned teod näivad selles suhtes neutraalsed olevat. Hedonistlikus kalküülis tehakse oletus, et teatud naudinguile (ja vaevadele) võidakse anda (ilmselt arvudega väljendatavaid) väärtusi. Kui hea on nauding, võib hüvet öelda olevat teadmine tegude tagajärgedest ja nende tagajärgedes „naudinguarvukusest“ (mis vaeva puhul on oletatavasti negatiivne). Arvutades tegude, tegude tagajärgede jne. väärtused kokku võidakse „arvutada“ mingi teo tagajärjekus; ilmselt selline teadmine teeb võimalikuks naudingu maksimaliseerimise ka pikemas perspektiivis. Ilmselt see arusaam heast funktsioneerib vapruse küsimuse all olles vähemalt sama hästi kui teiste hüvede (nt. tarkuse) puhul, kui oletatakse, et hüvelisus on teadmine.
On palju arutletud selle üle, kas esitab Sokrates (või Platon) hedonistlikku kalküüli tõisises mõttes. Igal juhul on huvipakkuv märgata, et inetelleketualistlik (väideid (1)-(3) teostav) teadmiskäsitlus on Protagorases Sokratesele tähtsam kui hedonistlikus kalküülis sisalduv utilitaristlike mõtete vastustamine või halvustamine.
Sofistika ja eriti Protagorase mõistmise seisukohalt on dialoog (ja eriti Protagorase pik loeng 320c-328d) tähelepanu väärne. Ilmneb, et mõned Protagorase arusaamad (nt. seadusest ja karistusest) on üsna modernsed. Näib samuti nõnda, et Protagorase palju arutlusi äratanud teooria kõige relatiivsusest („inimene on kõigi asjade mõõt“) ei olnud sugugi mõeldud moraalilt põhja alt võtmiseks. Protagorase järgi nt. ühiskondlik moraal rajaneb ühelt poolt inimese loomulikule sotsiaalsusele ja teisalt nendele käitumise mängureeglitele (tavale, nomos), mida üheskoos elamine nõuab. Need mängureeglid on Protagorase järgi selgesti vältimatud, ja need leiavad oma väljenduse linnriikide (suurte ja traditsiooniliste) seaduste ja tavade kujul. Kuna seadused ja tavad on eri riikides erinevad ja muutuvad samaski riigis aja jooksul, ei ole olemas absoluutset moraali. Platon ise seda teooriat ei pooldanud ega Protagorase relativismi mujalgi (nt. tunnetusteoorias), aga dialoog ei toeta ka liialt seda vahel esitatud arusaama, et Platon oleks pidanud Protagorase taolisi sofiste pettureiks.

____________________________

Seletusi.

309a Kõneldi, et Sokrates oli olnud Alkibiadese austaja; Platon eitab seda Pidusöögis.
311b Tuntud koslasest arst Hippokrates kuulus suguvõssa, kes pidas oma esiisaks Askelepiost, arstikunsti mütoloogilist rajajat.
312c „... tunneb teadmise valdkonda kuulvaid asju“ on vaba soome keelne tõlge; sõnasõnalt „teab seda mis on ligikaudu tark“ (toon sofoon episteemona). Kreeka argikeeles „tark“ (sofos, millest tuleneb sofistees, „sofist“) tähendab ka „oskuslikku“, ja järgnevalt peetaksegi silmas ametimehe „oskuslikkust“
315b, c Tsitaadid on Odüsseuse manala-kirjeldusest ( 11, 601; 582). Sokrates on jõunud muistsete sangarite jälgedele nagu Odüsseus omal ajal.
316d-317b Protagorase `loengus` mainitud isikud on meie jaoks osalt vaid pelgad nimed. 400-aastatel valitsenud arusaama kohaselt olid luuletajad sofistid, „targad“, „tarkuseõpetajad“.
318de Protagoras – ühsikonnafilosoof ja poliitika kunsti õpetaja – ei näi olevat olnud sama huvitatud eritistlikust teadmisest nagu teised sofistid.
319c Vibukütid: `ühteistkümne ametimehed` (vrd. Apologia 37bc) alluvuses miilitsad, kes sageli olid sküütidest orjad (vrd. Apologia 32b). Prütaanid: teatav rotateeruv linnanõukogu (vrd. Apologia 32b).
320d Prometheus ja Epimetheus: vrd 361d. Müüt Prometheusest inimkonna aitajana esineb esmalt Hesiodosel, siis nt. Aiskhylosesel.
322d Eriliste inimlike tegevuste (mõistuslikud tegevused juurdearvatuna) võrdlemine käsitööliste oskustega (tekhani) on Sokratese (ja Platoni) mõtlemises tavaline. Selle nn. „käsitöölisemalli“ tähendust Sokratesele ja sokraatilisele filosoofiale on sageli rõhutatud. Siin (vrd. ka 319a) ja mujal, nt. hipokraatilistes kirjutistes, on märke sellest, et mainitud kuvand on olnud tuttav juba enne Sokratest tegelenud sofistidele.
323a „Kaalumine“: vana põhiväärtus soofrosynee, õieti „tervemõistlikkus“, tähendab nii „kaalutlevust“ kui ka „tagasihoidlikku käitumist“. Vrd. Charmides.
327d Ko. Ferekratese komöödia esitati arvatavasti aastal 419 eKr, aga kohast 319e järeldades on Perikles (surnud 429) veel elus. -- Eurybatos ja Fyrnondas olid tuntud röövlid.
328cd Kuulsa skulptori Polykleitose pojad ebaõnnestusid kunstniku elualal. Vrd. 319e.
333a Kui igal mõistel on vaid üks vastand, siis nii tarkus kui ka kaalutlevus võivad olla mõtlematuse vastandid kui need vaid oleksid üks ja sama asi. Aga seda on Protagoras varem eidanud (329e).
337a Sofist Prodikos oli eriti huvitatud sõnade tähendus-variatsioonidest.
339b See Simoniedese luuletus, mida siin järgnevalt analüüsitakse, ei ole meile muul kombel vahendunud. Sokratese tõlgendus on oma meelevaldsuses sofistliku luule-seletuse paroodia.
339c Mytileenlane (lesboslane) Pittakos oli üks arhailise aja seitsmest targast (343a).
340d Vrd. Hesiodos, Tööd ja päevad 289-292.
341a „Igivana tarkust“: vrd. 316d.
341de Prodikos oli pärit Keos-saarelt, keios on samas „parim heide täringumängus“.
342a Kohe Sokratese `loengu` alguses ilmneb, et ta ei ole tõsiselt meelestatud. „Tarkuseharrastus“ (filosofiaa) oli kõige vähem soositud just Kreetas ja Spartas.
344e Kreeka keelne eu praattein tähendab „hästi tegutseda“ aga ka „saavutust“. Simonides on tõenäoliselt kasutanud oma sõnu viimases tähenduses.
345de Olukorda, kui keegi teeb halba tahtlikult (teades, et tehtav tegu on halb), nn. akrasiaa (akrateia), ei võinud Sokratese järgi juhtuda.
349e Sokrates kasutab siin ja järgnevalt (samuti 359c) tharra-leos-adjektiivi, millel on tähendused „julge“, „lootusirkas“, „ohutu“; vrd. Laches 194e.
350c-e Natuke lihtsustades Protagorase otsustust on tulemus selline: kui vaprad ona julged ja targad (= need kellel on teadmist) on vaprad, siis sellest ei järeldu, et targad on vaprad, kuna mõned vaprad ei ole targad.
356d „Meie elu pääse“, võimalik viide pütaagoroslikule arvude-müstikale.
359a „Täiesti alguses“: 329d-330b; „hiljem“ 349b-d.
361d Prometheuse nimi tähendab „eelnevalt mõtlev“. Epitheuse nime võidakse tõlgendada „tagantjärele mõtlev“.
(U. R. & H. T.)
_______________________________
1 PLATON. „TEOKSET. ENSIMÄINEN OSA“. Helsinki 1999. Suomentaneet: Marja-Itkonen Kaila, Marianna Tyni, Kaarle Hirvonen. [Teokset: Apologia, Kriton, Lakhes, Hippias (lyhyempi dialogi), Ion, Euthyfron, Kharmides, Lysis, Protogaros.] (Kirjastus: Kustannusosakeyhtiö „Otava“. Painopaikka: „Otavan Kirjapaino“, Keuruu, 1999). {Platoni tõlked soome keelde VII köites, 1 köide.} Lk. : 5-309. {Siin järgnevalt on siis (1. korda EESTI KEELDE?) tõlgitud dialoog nagu: „PROTAGORAS“. Lk.: 181-211. (Tõlkija, Madis Liibek). Järelsõnad: Unto Remes & Holger Thesleff: „Esittelyjä ja selityksiä“ („Esitlusi ja seletusi“.) Lk.: 302-304.
2 Siin ja järgnevalt {ümarsulgudes} esinevad sõnad ei ole küll (rangelt võttes) otseselt kritiseeritavad, kuid vahest ehk hõlbustavad selle nii iidse PLATONI lugemist Eesti keeles. Antud dialoogi nagu „Protagoras“ pole teadaolevalt varem kunagi Eesti keelde tõlgitud, siin siis esmakordne eestindus Soome keele vahendusel. Kommentaarid ja mõtestatud kriitika ja parandus-ettepanekud on vägagi oodatud, kas otse blogis kommenteerides, või siis tõlkija täiesti kehtival e-maili aadressil nagu: madisliibek@gmail.com (Tõlkija, M. L.) [I write in Estonian language. I am from Republic of Estonia. It`s a little country in North-East Europe. This is the PLATON`s Dialogy like „PROTAGORAS“. First time in Estonian language so far in estonian language`s all history?! WHY SO?! And now I am translated it FROM FINNISH LANGUAGE...! And now I publish it! (25. 09. 2019.)]
3 Antud järelsõnas esinevad mõned Antiik-Kreeka keelsed sõnad ladina transkriptatsioonis on siin esitatud kursiivis ja pikkade vokaalidena (nt „aa“ & „oo“ & “ee“) kreeka-ladina alfabeedi „õigekirja“ asmel on (trükitehnilistel põhjustel) lihtsalt need mainitud pikad vokaalid. (Tõlkija, M. L.).