Veebruar,
1993. aastal.
'I
n d i a a n i e l u l u g u'.
„--
Nende tegelikkus on unenägude tegelikkus, mis tungib läbi nähtavast
tegelikkusest ja sellest niivõrd läbi põimub, et mõlemaid vaevalt
enam saab teineteisest eraldada. Järelikult siis unenäorealism.“
/---/ „Unenägu ja tegelikkus on neile üks ja sama, nende vahel
pole eraldusjoont.“
Eva
Lips & „Das
Indianerbuch“. Ibid.
(Lk.: 109).
„Nad
on esile tõusnud indiaani unenägude loovast fantaasiast –
fantaasiast, milles pole piire visiooni ja tõelisuse vahel, mis ei
tunne erinevust saaga, legendi ja ajalooliste sündmuste vahel.“
(Ibid. Lk.: 133). Eva Lips
& „Das Indianerbuch“.
„“Kes
kavatseb sooritada midagi üleinimlikku, vajab oma raske ülesande
jaoks rohkem kui ainult inimlikku jõudu.““ (Ibid.
Lk.: 273). EVA LIPS.
EVA
LIPS: „Kas leidub suuremat võlurit kui tõelisus?
Kas leidub haaravamat paevlevust kui tõsiasjade oma? Kas on
võimsamat romantikat kui see, mis peitub tegelikus elus?“ /---/
„Goethe kuulis Merckilt: „Sinu taotlus, sinu
kõrvalekaldumatu suund on anda tõelisusele poeetilist kuju; teised
püüavad nõndanimetatud poeetilist, imaginaarset tõeliseks muuta,
ja tulemuseks pole muud kui rumalus.“ Sellele ütelusele järgneb
Goethe lisandus: „Kui mõistetakse määratut erinevust
nende kahe käsitlusviisi vahel, sellest kinni peetakse ja seda ellu
rakendatakse, siis saavutatakse palju selgust tuhande teise asja
üle.““ (Lk.: 6).1
Ole
tervitatud! Ütlen seda sulle siiralt, kui kaaslasele meie järgneval
retkel. Teekonnal läbi aja ja üle mandrite. Pikal teekonnal ajas
tagasi, et jõuda olulisemani -- sisemise tõe, iseenese juurde. Tule
kaasa sooja südame ja andestava meelega, sest olgugi vaid
taas-kohtumine, on see siiski osake ka Sinust. Kui katse peatada
aega, seda meeletut tormamist, ja samas kui õpetus ja tänane
päev.2
--
--
"Ameerikas, mandri keskel Suure Vee loojangukaldal.
Avar
veteväli, sinetav lõputus mis veikleb ja sätendab loojuva päikese
kullas. Suur veripunane päikeseketas juba pooleldi järves ja
sellelt peegeldudes. Punane Luik, kes noolest haavatuna lendab
igavikku, värvides punaseks oma südameverest laiuvad veteväljad.
Nõrk
sametiselt pehme tuulehoog, lõunatuul --
--
Schavendeisi mis paneb vee kergelt vooglema. Ja kalad, kes muretult
lupsu löövad veepinnale ringe jättes, mis haihtuvad pea otsekui
polekski neid olnud.3
Rand,
rannaliiv ja rohelus seal taamal -- noore aasta veel esimene,
taas-tärganud rohi ja pakatavad pungad puudel. Ängistav, lausa
valuline õnn, mis kordub igal aastal – kevad...
Kevad
on saabunud odžveibede maale, tulnud, et kunagi sügisel siis
jällegi minna. Juba on laululinnudki saabunud suvesooja maalt, õhus
on laulu ja liikumist, õhus on noorust ja ilu.
Nimetame
teda: Manibosho. Poiss astub mööda liivaranda, möödub seal
lebavatest kanuudest, sammub õhtuhämaruses, mõtteisse vajunult.
Aastatelt on ta rohkem nooruk, noor mees, kel lapseiga seljataga;
kelle ees avanemas seda selgemalt kui kunagi varem see kummaline,
vastuoluline maailm.
Sammub
nõtkelt , liikmed täis tunglevat jõudu . Tal on hästi-arenenud
keha ja kummaline , ei omapärane , tark , samas veidi valuline nägu
. Avar laup , sirged juuksed , --- nägu mis teada tahab , aga samas
ka suured silmad , värelevalt kaardus pikad ripsmed --- liigne
tundlikkus .
Üle
põse jookseb inetu arm --- mõned aastad tagasi , veel üsna noorena
oli ta õnnetul kombel oma nägu kõrvetanud , ühel talveõhtul
vigivamis tule ümber tungeldes lõkkesse komistanud . Aja jooksul
arm ehk küll kaob , ta oli ju õige noor , aga ta on sellepärast
juba piisavalt kannatanud . Miks ? Vahest ei kaaslased ega
täiskasvanudki seda kuigivõrd oluliseks pidanudki . Aga seda rohkem
rõhutas ta seda ise ja nii sai iga kaastundlik või kähku
kõrvale-pöörduv pilk otsekohe kas solvava või mingi muu varjatud
tähenduse . Nii oli see vähemalt algus .
Ajapikku
õppis ta sellest lihtsalt üle olema, unustama, võtma seda kui
õpetust-hoiatust, vähemalt mõnikord.
Sest
üheks põhilisemaks tema juures oli just see seletamatu muutlikus ,
meeleolude ja enesehinnangu pidev vaheldumine . Kord tundis ta ennast
nagu kõige-väeline jumal kõigeks suutlikuna , täis rahulikku
enesekindlust ja jõudu ; teinekord aga jälle oli nagu tegemist
kellegi hoopis teisega --- rohust madalam , kergesti-haavatav ja
ebakindel käis ta ringi pea langetatud , norus .
Nii
ka praegu , järverannal jalutades . Seljataga oli pikk ja raske talv
. Paks lumevaip peitis kaua maapinda , Põhjamaa talveilm oli väga
külm . Lõppesid talvevarud , jahiloomi nappis ja järved-jõed olid
erakordselt paksu jääkaane all . Hõim nägi nälga ja viletsust .
Nii mõnedki surid, kes nõrgemaid , eriti vanad ja väikesed lapsed ,
enne kui päevad jälle pikemaks muutusid , tuul lõunasse pöördus
ja ilmad soojenesid .
Aga
nii see kõik siiski läks ja kõik pöördus paremuse suunas .
Idakaarest , Voboni hõbedasest kojast , tuli sõjavärve kandev ,
sõjarüüs Päike , võimas Giisis . Ja Talv , vana Piiboan pidi
taanduma . Ta kahanes sulades , haihtus õhku ja vajus maa alla ja
tema asemele tuligi kauaoodatud Kevad , nooruke Sigvun , tuli koos
lillede ja lindude , õite ja haljusega .
Linnuparved
lendasid lõunast kohale kui hiigel-nooled.
„Aga
inimene, kes mujal meie planeedil oli elanud juba viis- kuni kuussada
tuhat aastat puudus ikka veel.“ /---/ „[Midagi] Euroopa inimesele
100 000 aasta eest. See aga tähendab, et
Ameerika inimene ei ole arenenud mingist vanemast ürgvormist Atlandi
ja Vaikse ookeani vaheliste maamassiivide pinnal, vaid et ta on
kaksikkontinendile sisse rännanud juba oma praegusel kehalisel
kujul.“
(Lk.: 16).
„Ta
tuli kui Homo
sapiens,
kui inimene aju ja kätega, kui mõtterikas, leiutav ja eelnenud
sugupõlvede leiutistele ehitav inimene, võimeline mõtlema,
tegutsema ja kohanema.“ (Lk.: 17).
„Me
näeme: meie arvamus, et Ameerika algelanikud on tulnud Aasiast,
tugineb nii rohketele vaieldamatutele faktidele, et me sellest enam
ei loobu. Need inimesed ei saanud, nagu nägime, kuidagi tulla
lõunamerelt.“ (Lk.: 24).4
Tulid
luiged , kelle hüüd meenutas inimkõnet , reas hõljusid kohale
valged haned , tiibu pekstes tulid kaurid . Sinihaigrud ja metsisedki
jõudsid pärale . Sini-lind laulis põõsas , punakurguke vigivami
harjal , meigas kudrutas männikus .
Jah
, kevad oli tõesti käes ! Nooruk seisatas , ajas end sirgu ja
hingas täiel rinnal joovastavalt lõhnavat kevadet ning kuulas
lindude rõõmulaulu . Milleks , milleks ometi nukrutseda ja
tusatseda ! Noorus ja elu üldse on ju nii lühike ja vaenuline,
mistarvis sellele siis ise veel kaasa aidata ja hoogu anda , ennast
muremõtetega kurnata.
Nõnda
nüüd küll halvast üle ei saa , otse vastupidi , rõõmsal aga
teadval meelel tuleb minna , silmad naermas elule vastu astudes ja
sellest isegi üle olla . Just säärane on eesmärk , sest elu , ---
kõik ümbritsev , on siiski ääretult ilus , lihtsalt ja erutavalt
omane .
Ja
tuli öö ja hommik . Ja ka järgmistel päevadel .
Carlos
Castaneda: „... Midagi muud ei tuleks püüda, kui
rajada lõputult pika tee algus ja suund. Mingi süstemaatilise ja
kindla täielikkuse rõhutamine võib lõpuks olla vähemalt enda
illusioon. Täiuslikkust võib üksik-uurija siin saavutada ainult
subjektiivses mõttes, et ta annab edasi kõik, mida on olnud
võimeline nägema.“ (Georg Simmel.), (lk. 3).5
„...
Carlos Castaneda viib meid don Juani juhendamisel läbi
videvikuhetke, läbi selle universumis oleva lõhe, mis on
päevavalguse ja pimeduse vahel, maailma, mis ei ole mitte üksnes
teistsugune kui meie oma, vaid täiesti teistlaadi reaalsusega.“
/.../ Asi on pigem selles, et erinevate inimeste maailmadel on
erinevad kujud. Metafüüsilised eeldused on erinevad: ruum ei ühti
Eukleidese geomeetriaga: aeg ei moodusta lakkamatut voogu,
põhjuslikkus ei vasta Aristotelese loogikale, inimest ei eristata
mitte-inimesest ega elu surmast, nagu meie maailmas.“, (lk. 5).
„...
Kuid inimesed... /..../ „...uskusid, et tal on mingit liiki
„salajasi teadmisi“, et ta oli brujo. Hispaaniakeelne sõna
brujo tähendab ravijat, maagi, nõida. See tähendab
põhiliselt isikut, kel on erakordsed ja tavaliselt kurjad võimed.“,
(lk. 8).6
„...
Olen nimetanud need „ebatavalise reaalsuse olukordadeks“, mõeldes
sellega mittetavalist reaalsust, vastandina tavapärase elu
tavalisele reaalsusele. See vahetegemine põhineb ebatavalise
reaalsuse olukordadele omasele sisemisele tähendusele. Don Juani
teadmiste kontekstis peeti neid reaalseteks, ehkki nende reaalsus oli
tavalisest reaalsusest erinev.“, (lk. 13).
Aeg
läks , kevad edenes jõudsasti . Päevad muutusid üha pikemaks ja
päikeseküllasemaks . Mets oli juba lehe-rüüs , värskelt
õrn-roheliselt ja ojad vulisesid vallatult .
Rahva
eluolu paranes järjest ; metsaalt võis leida söödavaid juurikaid
, ka loomi-kalu sai üha rohkem olema . Mis põhiline --- et külm
taandus , haigusi ja kõige suuremat viletsust kaasa viies . Ja juba
oligi nõnda , et võis maisi külvamisega alustada . Seda tööd
tegid odžveibide maal naised . Esmalt vaadati üks piisavalt suur ja
muidu igati sobilik maatükk . Siis puhastati ja kobestati see
kuidagimoodi kohmaka puukõplaga . Seemet oli õige vähe aga siiski
niivõrd , et hea aasta puhul pidi seda kõigile jätkuma . Töö
tehtud , jäi üle vaid linnurahvas seemnest eemal hoida ja mis
peamine --- vilja põld õnnistada . Ka see jäi naiste hooleks ja
tegemiseks.
„Seal
võimaldas heasoovlik loodus uute, paiksete majandusvormide
kujunemist; seal ilmutas inim-vaim oma tahet juba olemasoleva
edasi-arendamiseks ning leiutamist vääriva leiutamiseks; seal tekkis
aegamööda kultuurikeskuste idud, kultuurikeskuste, mille hiilgus ja
võim hiljem valgetel röövlitel silmi pimestas.“ (Lk.: 25).
„Seega
möödus kaheksa tuhat, võib-olla ka ainult viis tuhat aastat, kuni
vahemaa Beringi väina ja Tulemaa vahel läbi rännati, kuni
kaksikkontinendi ühest otsast teise jõuti...“ (Lk.: 26).7
Pilkases
pimeduses sammusid küla kauneimad neiud , astusid ihualasti ringi
ümber põllu paludes viljale kasvu ja rohkust , maisile edenemist .
Kõik
olid tegevuses , väikelastest vanakesteni , igaüks aitas kuidas
oskas kas siis jõu või nõuga . Tehes seda rahulikult ja
rõõmsameelselt , täies teadlikkuses --- ühiseks hüvanguks .
Mehed-noorukid olid metsas jahil ja järvel kalastamas . Hankimas
igapäevast toidupoolist perele ja hõimule .
Ka
Manibosho oli teiste hulgas . Ta oli juba aastaid jahil kaasas olnud
. Käinud , et õppida vanematelt , kogenud küttidelt . Juba ta
isagi oli tuntud ja tunnustatud jahimees , kes tundis jahiloomi ,
nende kombeid ja harjumusi ; täpne noolega tabama , visa ja oskaja
jälgi seletama . Seda kõike tuli ju edasi anda , et mitte esiisade
tarkust enesega kord kaasa viia ja nõnda oligi kombeks ja viisiks
poisid juba üsna lapsena jahile kaasa
lubada...8
Just
jahile kui riitusele ,sest mets on ju inimese üks loomulik keskkond
, seal käisid , õieti olid kõik ja alati . Kõrvuti taime ja
loomaga , siiras austuses ja veendumuses kõige oleva võrdväärsuses
ja imelisuses .9
Ülearu
rohke , tarbetu tapmine sai alati karistatud . Igal loomal oli Isand
. Jah , loom oli vend , vahel rohkemgi , seda isegi söögiks tappes
. Mitte kunagi ei tapetud üle vajaduse , arutult ja liiast . Otse
vastupidi , vaid otse karjuval vajadusel ja kõige otsesemaks
tarvituseks . Selleks , et elada pidi inimene vahel loomalt elu võtma
. EI , ta isegi ei võtnud seda , loom ise --- teda kehastav Isand ,
jumalus , andis selleks loa . Ilma selle nõusolekuta ei tabanud
ükski nool ega teine relv , asetsegu siis asjaosalised kas või
teineteise kõrval . Pärast siiraid palveid ja pöördumisi ---
tõelisel vajadusel , ainult niiviisi on seletatav muutlik jahiõnn .
Ja lisaks reegleid millest üle ei astutud : kunagi ei tapetud
poegadega emaslooma ega oma hõimu või pere tootemlooma , esiisa .
Ja ka saakloom jäi lõpuni austusväärseks , kas siis võrdväärseks
, aga sageli isegi üleolevaks vastaseks , väärikaks partneriks .
Ja tapmine jäi ikka mõrvaks , süüks mida vaja lunastada ,
hoolimata igakülgsest põhjendatusest ja looma , tema jumaluse
poolesest loast . Sellest aitas üle enese-puhastus ja endasse
süüvimine , palve meditatiivne jõud .10
Nõnda
olid lood jahi ja küttimisega , nii oli ka praegu . Vaikselt ja
täies tähelepanelikkuses liikus kütisalk sügaval põlis-laanes .
Vanemad ja kogenenumad ees juhtimas , noorus neilt paremat üle
võtmas . Jahiriistad : vibud-nooled , igat mõõtu ja kaalu odad
valmis ja pea täiesti hääletult kiirustasid mehed hirve-karja veel
värsketel jälgedel . Vahemaa vähenes aina , hargneti , ühed
kaarega ette varitsema , teised häälekamalt aeglasti edasi --
ajusse .
Salga
juht , vana Saiko jättis Manibosho enda juurde kui noorima ja juhtis
teda edasi , varitsema .
Ja
seal nad seisid , vana harulise tamme varjus sel varasel
hommikutunnil . Esimestes päikesekiirtes, kastemärjal rohul keset
ärkavat loodust . Vana , läbinisti elukogenud ja võimekas kütt ,
jahijumaluse poolt soosivalt ära-märgistatud ja inimeste poolt
austatuna . Ja noor poiss , süda ägedasti peksmas , põlved
erutusest värisemas , peas vasardamas kõige erinevamad mõtted ja
kujutlused , vaheldudes oma võimekuses kahtlemises kuni kummaliselt
õnnestava erutusvärinani välja .
Ja
siis poiss nägi teda . Võimas hirvepull , kes nüüd lagedamale
astus , kui karja juhtloom kontrollimaks ohutust. See imeline loom ,
seisis seal , tähniliselt veiklevat karva , oma toreda sarvekrooniga
; seisis üks jalg õhus , otsekui vaikuse ja graatsia kehastus ,
kuulatades ja õhku nuusutades.11
Nüüd
, lausus vanamees , samas noorukile märku andes , et ta oma vibu
vinnastaks , ja -- nüüd lase kiirustamata ja kindlalt . Noole
vihinat kuuldes valmistus isahirv sedamaid hüppeks aga juba istus
hästi-sihitud nool tal sügavalt kaelas , nõnda , et valged
noolesuled värvusid verest punaseks ja ta varises vaarudes maha .12
Vana
kütt ulatas noorukile noa , et ta hingevaakuva looma tema piinadest
koheselt vabastaks . Iidse kombe kohaselt märgistas vana kütt
noormehe näo , käsi selleks otse äsja valatud verre kastes .
Ja
Manibosho seisis seal kesk metsavälu ja hommikupäikest oma esimese
surmatud hirve kohal , endine erutus ühtäkki asendunud mingi
imelise rahuga , seisis seal , muistsed veremärgid näol ja järsku
ta teadis.13
Ühe
nooruki esimene arvestatavam jahisaak leidis alati küllaga vajalikku
tähelepanu . See oli nagu omalaadne proovikivi mis vaja ületada ,
tunnusmärk , et ta oli sobilikuks osutunud . Otsekui täiskasvanuks
saamise üks lõputäis , meheks sirgumise ja sõjamehe-staatuse
eeltingimus.
Ja
nii ka tol puhul --- üheks põhilisemaks stiimuliks oli just see
avalikkuse heakskiit . Soe sõbralikkus ema silmis , isa vaikne uhkus
, külainimeste tunnustavalt seiravad pilgud --- kokkuvõtvalt : õige
meeldiv seisund mis enesehinnangut tublisti tõstis . Niivõrd, et
kohe pidi meelde tuletama piirid , tegemist oli siiski vaid eduka
jahiga --- millegagi , mis paljudel teistelgi järjest aset leidis.14
Ja
ei olnud see kõik veel midagi lõplikku ja ostustavat . Põhiline
oli veel ees , nimelt tulevane meditatiivne enesesse süüvimise
periood . See vana tava , kus nooruk eraldub mingiks ajaks
sugukonnast , tõmbub metsa täielikku üksindusse , paastudes ja
pidevas palves kõige jumaliku , ja ülima Suure Manitu poole .
Nädalapäevad
äärmiselt ranges paastuaskeesis ja nägemused , see imeline ja ülim
unenäoreaalsus . Et leida see viimane , omandada osa temast
ja seda alati kaasas kanda kui pidevat meeldetuletust elusilma
olemuslikust teisejärgulisusest . Seda ainukese tõe unenäovisiooni
kõrval , mis kui esmane ja olulisim -- määravam . Kuid kõik
see seisis tal veel ees . Mitte enam küll väga kaugel , siniste
mägede taga , aga siiski veel ees.
Aastaaeg
juba oli see-tarvis liig varane . Oli tavaks , et see rohkem suve
poole toimuks . Näiteks hiliskevadel , kuul mil mais tärkab ja
haljendama lööb . Või veelgi hiljem , õitsvate metsõunapuude ,
haljendava roheluse pikeima päeva kuul . See selleks .
Nüüd
aga jälle tänane päev , üks varakevadine päev ja odžveibide
hõimu noor , vahest isegi palju lubav noor mees . Tegevusetuse all
tal vähemalt küll kannatada ei tulnud . Selle eest hoolitsesid juba
vanemad ja üldine elukorraldus , üldine elurütm .
Ja
kui leiduski vabu silmapilke , siis neid oskas ta ise lausa
tähelepanuväärse eduga igat-laadi kohustustega täita.
EVA
LIPS:
„Sümboliseerib inim- ja vaimumaailma vahelise silla ületamist
ning paljud maailma tekkimist seletavad müüdid ja rahu sõlmimist
seletavad tavad on seotud...“ (Lk.: 59). /---/ „Niisiis vanem kui
valgete rummi- ja viskijoovastus on šamaanide püha joovastus.
Indiaanlaste igatsus leida elutõde unenäos, s. o. visioonis, on
neid ümbritsevas taimemaailmas avastanud järjest uusi vahendeid,
mille abil hing võis jõuda vaimudemaale.“ (Lk.: 75).
/---/ „Oleks
kindlasti kerge klassifitseerida „indiaanlasi“ lihtsalt nende
igakordse majandusvormi järgi – kui nad nimelt meile seda rõõmu
valmistaksid, et rakendaksin neid majandusvorme niisugusel puhtal
kujul, nagu neid raamatus esitatakse. Seda aga juhtub äärmiselt
harva ja siin peitubki suur raskus. Sest kuna indiaanlased on
„loodusrahvad“, s. o. igakordsest looduslikust miljööst
sõltuvad rahvad, kelle majandus ja vastavalt ka kultuur pidi
ümbritseva keskkonnaga kohanema...“ (Lk.: 82).15
Neid
oli , nagu juba öeldud , tõesti kõige erinevamaid : suurtest
isiklikest ülesannetest kuni mingite kahtlase tähtsusega
pisi-toiminguteni välja . Ja nendega kaasnev igapäevarutiin, --
olukord kus see lõputu kohustuste jada muutub esmalt tüütavaks ,
viimaks aga juba tõsiselt ahistavaks ja rusuvaks . Süsteem aga
kaitses end ise , kui heakskiidetud harjumus mille katkestamiseks
lihtsalt pole kaalukat põhjust ja mis määrav --- kuskil sisimas
pesitses salajane kartus selle võimaliku sammu negatiivsete
tagajärgede ees . Niisiis hirm , ühes selle avaldumisvormis.
Lihtsalt
eneseusu ja enesekindluse vähesus , mis nõnda tõesti ühe
positiivsema liikuma-paneva jõu mõõtmed omandas.
Carlos
CASTANEDA:
„... Kuid me peame järgima teatud samme, sest nendes sammudes
leiab inimene jõudu. Ilma nendeta oleme eimiski.“, (lk. 127).
/---/ „...
on nagu naine, ja nagu naine, meelitab ta inimesi. Ta seab lõkse iga
nurga peale.“ /.../ „Kuid tema lõks on selleks, et panna sind
uskuma, et tema tee on ainus.“, (lk. 128). /---/ „... Ta ahvatleb
inimesi ja annab neile jõu tunde. Ta tekitab neil tunde, et nad
võivad teha asju, mida ükski tavaline inimene ei suuda. Kuid see on
tema lõks.“, (lk. 129). /---/ „...
On olemas koht, kus kaks maailma teineteist katavad. Lõhe on seal.“
/.../ Et sinna saada, peab inimene kasutama oma tahet. Ta peab,
ütleksin, arendama välja kõrvalekaldumatu taotluse selle jaoks,
ühese pühendumise.“, (lk. 149).16
Aga
samas oli ju tegemist millegi rangelt vabatahtliku , omaalgatusliku
ja iseenda poolt kontrollitava --- enese hüvanguks mõelduga . Ja
mõneti see ka oli seda kui korrastav , ühtlustav ja tasakaalustav
protsess . Selleks , et hoiduda mõtetust rabelemisest ja
raiskamisest , et millegi poole püüelda ---eesmärgiga midagi
saavutada . See oli lausa hädavajalik , arvestades kõnealuse
noormehe , Manibosho eripära ja muid omadusi ; iseasi muidugi
mil määral just seda kõike teha . Kuskilt jookseb piir , millest
üle juba füüsiliseltki ei saa , rääkimata tegelikust vajadusest
.
Kui
katse harmoonia-ideaali poole püüelda.
Eva
Lips: „Ameerika kõige kõrgemale arenenud
maa-viljelejaile, neile kõrg-kultuuri kandjaile ilma adra ja rattata,
kes sellest hoolimata elasid majanduslikult täiesti kindlustatult
ning lõid kunstimaitse ja ilu poolest imeteldavaid teoseid.“ (Lk.:
95)./---/ „Näeme siis, et
maaiviljelust pole Ameerikasse toonud mitte valged, vaid et see
kujutab endast pärismaalaste väga vana majandusvormi, mida
harrastati juba aastatuhandeid enne eurooplaste saabumist.“ (Lk.:
97).17
Samal
ajal loodus haljendas ja lausa rõkkas palju-häälsest linnulaulust
. See oli rõõmu ja tänulaul , kiituseks millegile , mis jälle
kord oli lasknud kevadel tulla , elul jätkuda .
Suur
Kevad oli täies hoos . Põlismets oli nii õrn-värskelt ,
nii erinevates toonides roheline, et näis lausa kirju olevat .
Viljakast pinnasest võrsunud lopsakas ja mahlane rohi viskas
hoogsasti pikkust .
EVA
LIPS: „Seegi on Aasia pärand ürgsest ajast: võrdsustada
uneolukorras rändava ja ringi reisiva hinge elamusi ärkvel keha ja
tema muljeid selgelt registreerivate meelte elamustega. See
unenäorealism pole mitte ainult indiaanlaste maailmavaate aluseks,
vaid on ka kogu nende mõtlemise, plaanitsemise ja tegutsemise
põhilisemaid tõukejõude.“ /---/ Samuti on nende unenäod sageli
„suunatud“ ja otstarbest tingitud, sest indiaanlased tahavad und
näha, et saada näha kõrgemat tegelikkust ja võida tegutseda selle
käskude järgi.“ (Lk.: 110). /---/ „Et
unenägu seega on saanud indiaanlase määravate tunnetuste allikaks
ja kõlbla käitumise seaduseks, siis on just unenäotunnetused need,
mis indiaanlaste tsivilisatsiooniteele siirdumisele on vastu seisnud
ja osalt veelgi seisavad. Unenägu andis ja annab neile suuri
inspiratsioone, see kannustab neid tähtsaiks tegudeks.“ /---/
„Indiaanlased on juba aastasadu alati tagasi tõmbunud lohutavasse
unenäokantsi, kui neile ülekohut on tehtud;“ (Lk.: 112).18
Taamalt
, päikeseloojangu poolt kus laiuvad ääretud rohulagendikud ,
preeriad ja rändavad tohutud piisonikarjad oli nüüd vahel
õhtuvaikuses kuulda tumedaid möirgeid . Kevad oli ka piisoniteni
jõudnud .
Piisonid...,
kui nad karjaga mõõda tormasid maa lausa värises nende suurest
arvust. Piisonid olid tollal preeria ainuvalitsejad ja inimeste jaoks
kui metsiku, ähvardava jõu ja mõjuvuse kehastus...
CARLOS
CASTANEDA:
„... Hakkasin kaotama seda kindlust, mida me kõik omame, et
igapäevase elu reaalsus on midagi, mida võime eeldatuks pidada.“,
(lk. 8.) /---/ „... Ameerika indiaanlastele on võib-olla
tuhandeid aastaid see ähmane nähtus, mida meie kutsume nõiduseks,
olnud tõsine, siiras praktika, mis on võrreldav meie teadusega.“,
(lk. 11.) /---/ „... kuidas end kaitsta -“ /.../ „... jõu
eest, mida ta on rakmestanud, mis ei ole ta ise ega keegi teine.“,
(lk. 29.) /---/ „... Kui sa seda kord õpid, võid näha maailmas
igat üksikut asja teistsugusel viisil.“ /.../ “Kui iganes sa
vaatad asjadele, sa ei näe neid. Ma arvan, et sa vaid vaatad neid,
et teha kindlaks, et seal on midagi.“ /.../ „Teisest küljest
aga, kui õpid nägema, ei ole asi kunagi sama mis siis, kui sa seda
näed, ja siiski on see sama.“, (lk. 31.) /---/ „...“See oleks
nagu küsida, mida meie, inimesed, teeme maailmas. Ma tõesti ei tea.
Oleme siin, see on kõik.“ /.../ Võib-olla on nad olnud siin enne
meid.“ /.../ „Meie, inimesed, ei ole mitte alati siin olnud.“
/.../ „Meie, inimesed, teame väga vähe maailmast.“, (lk. 34.)
/---/ „... Et minu arvates on don Juan praegu, nagu ta oli olnud
minevikuski, suur nõid. Võib-olla kõikidest kõige suurem. Et
tunnen – temas on tõesti midagi ebatavalist.“, (lk. 60.) /---/
„... Julgust ei nõiu. Julgus on midagi isiklikku. Nõidumine on
inimeste kahjutuks, haigeks või tummaks tegemiseks. Sõjameheks ei
saa nõiduda. Et olla sõjamees, peab olema kristallselge...“, (lk.
65.) /---/ „...
Sinu teod on sulle kindlasti tähtsad, kuid mulle ei ole ükski asi
enam tähtis, ei minu oma teod ega minu kaaslaste omad. Ma elan
siiski sellepärast, et mul on oma tahe. Kuna olen karastanud oma
tahet kogu elu jooksul, kuni see on puhas ja terve, siis nüüd ei
ole see mulle tähtis, et miski ei ole tähtis. Minu tahe kontrollib
minu elu narrust.“, (lk. 69.)19
Ja
samas ka jahisaak , kui see vähegi õnnestus . Sest igal-juhul ei
olnud ta mitte kerge saak . Piisoneid kütiti ju veel siiski jalgsi
ja hulgakesi , noolte ja odadega . Aga kui kord ükski kätte
saadakse on temast rohkesti tulu : esmalt küllaga liha ja rasva ,
teiseks nahk vägagi erinevaks otstarbeks , lisaks veel luud , sarved
, kõõlused .
Sellelgi
aastal olid parimad vilunumad kütid võtnud kätte ja rännanud
loojangu poole . Jõudnud preeriasse ja õnne toetusel , Jumaluse
loal saanud kätte isegi mitu looma. Päev mil nad kord tagasi
jõudsid oli kogu külale pidupäevaks.
Ja
nüüd nad seal möirgasid kumedalt ja tunglesid nagu iga loom kord
kevadel . Muld lendas võitlevate pullide kapjade alt ja vägevad
laubad raksatasid kokku .
Ja
üks neist oli üle ja edukas ja teda sai rohkem . Ja nii oli see
kõikjal ja kõigiga . Hirved ja põdrad-kitsed ammusid sagedasti ,
pidades oma lahinguid metsalagendikel , sarvekroonid ühte põimumas
.
Eva
LIPS: „“Armastusega naiste vastu“ mõtles ta
armastust mitme naise vastu ja, kui vajalik, abielu mitme naisega
korraga – õigus, mida erakordsete vaimuannetega nõidarstile veel
nüüdki salaja lubatakse.“ (Lk.: 116). /---/ „Jõudusid, kes
seesuguseid unenägusi inspireerivad ja reguleerivad, on raske
kirjeldada.“ (Lk.: 117). /---/ „Usk, et on
olemas maagilised jõud, mis asuvad esemeis, loodusnähtustes ja
elusolendeis, sunnib indiaanlasi nende jõudude suhtes
kaitsehoiakule.“ /---/ Edasi püüavad nad endale kindlustada
seesuguste inimeste heatahtlikkust, kelle võlujõud eriliste võimete
tõttu on tugevam kui need jõud, mis ähvardavad nõrgemaid.“
/---/ „Indiaanlaste usundi omamoodi „põhivaraks“ aga on need
kolm: võlujõud, vaimud, kultuuriheerosed.“ (Lk.: 119).20
Meigas
oma uhkes pulmarüüs võlus ja võrgutas oma tulevast kaasat küll
laulu , küll kõikvõimalike asendite ja muude viguritega . Lõid
kaladki järves hoogsasti lupsu ja konnade krooksumine kõlas nii
päeval kui ööl .
Isavint
laulis varavalgest hilisööni , sepistas oma kaunemaid viise ja
keerulisemaid trillerdusi , et emast ligi meelitada , siis üheskoos
pesa valmistada ja see poegadega täita . Kõik lihtsalt ja
loomulikult selle heaks , et saaks vaid elu jätkuda !
Seda
jätkus kõikjale . Kevadet oli kõikjal ümbruses , seda oli juba
õhuski tunda . Nii oli ka inim-loomaga , mõneti teisenenult ja
muundunult , paljuski komplitseerunult aga siiski täiesti selgelt
äratuntavalt . Ja mis siin ka imestada , nii oli see olnud juba
aegade algusest saati ja saab olema ka edaspidi ; nõnda , et ....
--
Tüdrukud. Just nemad olid ka Manibosho üheks
põhilisemaks huviobjektiks olnud niikaua kui ta end mõtlevana
mäletas...
Jah
, tüdrukud , aga mitte kui liik või sugu vaid mõned õige vähesed
neist . Ja millest omakorda õige vähesed ka tegelikult olemas olid,
nemad tulid pärastpoole , et anda ka oma nimed ja kogu eripära
sellele , kes alati oli olnud .... ---
---
Tüdruk --- tema oli olnud alati ja kõikjal .
Nii
lahutamatult , et võis tekkida küsimus kas teda eraldi üleüldse
olemas oli , vahest vaid kui üks osa , üks pool poisist enesest .
Aga ei , see Tüdruk oli siiski eraldi ja lisaks veel õige erinev .
Vahest isegi täiesti mõistetamatu , jäädavalt , aga
vastupandamatult ligitõmbav ja paljutõotav .
Hõljudes
seal unistuste hõredas õhus oma ideaali-tiibadel , salapära nimbus
ümbritsemas inglinäokest .
Ja
täiesti seletamatu ja mis kõige mõistatuslikum , ise ta kõike
seda ei paistnud üleüldse märkavatki .
Nagu
ei pidanud seda miskikski ka täiskasvanud ega isegi teised
omaealised. Ja ega temagi , Manibosho , isegi alati mitte , just tema
, talle omases muutuvuses kõige hindamises ja tähtsustamises üldse
.
Oli
hetki kus kõik sellega seonduv näis lausa jahmatavalt lihtne ja
arusaadav . See oli kui üks pilt oma karmis , üksikasjadeni
ulatuvas selguses --- veidi nukker , aga see lihtsus ei olnud veel
mingi tühipaljas lihtsustus ega muutunud labaseks .
See
pilt oli suur , ta hõlmas paljut , selles oli kõrvuti absurdset
koomikat , naeruväärset ja vaikset ilu , lihtsat ülevust . Ja
seegi visioon vaid mõnel harval , aga seda õnnestavamal hetkel .
Igapäevaelus
olid tavalisemad tühi iha ja soovunelmad , kahtlus ja võõristus .
Vahel lisaks abistavalt toetamas unistused ja ülendavad kujutelmad
--- ühest Tüdrukust , kui ideaalsest koondkujust , kellest polnud
aga teada kas teda üldse olemaski on .21
Kuid
aitab sellest . Oli ka neid kes vägagi kindlalt olemas olid ja
ilmselt saab neid ka edaspidi olema . Kuigi see on teema , mis on
sama vana kui elu ja inimene , midagi läbini iseenesest mõistetavat
ja loomulikku , on samas tegemist küsimusega mida lihtne üle
tähtsustada .
Sest
jõud , mis elu jätkuma paneb on oma olemuselt üks võimsamaid ja
esmasemaid . Midagi mida on raske iseloomustada ja piiritleda , lausa
üllatav oma ulatuses . See liikuma-panev jõud inimeses , kohutavalt
armetu oma allasurumistes ja väärdumistes ; ääretult ,
õnnestavalt ilus oma loomulikus avaldumises --- on alati olnud , on
ja saab olema , midagi millest , isegi kui tahta , ei saa üle ega
ümber , -- lihtsalt on . Nõnda siis ...
Taevas
, erksinine kevadtaevas oma üksikute suviselt heledate
pilvetupsudega , särav ja hiilgav Päike kui kehastunud
unistus --- valgus , soojus ja elu .
Päike
ja tema sõsar Kuu oma igaveses liikumises taevavõlvil , oma
turvalises valdumises , mis hõlmab kõik .
Ja
salakaval mahedalt üdini-tungiv kevadtuul sahistamas puude lehtedes ,
pannes rohuväljad ja järve lainetama ja vooglema .
Ja
kõikjal , kus iganes , võidutseb kõikvõimalik elu . Alates
taimest , liikumatus ja näilises elutuses hingava , tuksleva ja
püüdleva elu tunnetatavast avaldumisest .
Mis
mingis elavale taimele ainuomases , väärikalt mõjuvas
enesesse-süüvimises ja äraolemises austust ja imetlust äratab .
Lõpetades
loomse eluga, millest otse kihab ja rõkkab kogu ilm ja maa . See
otsatu häälitsev ja pidevas liikumises elu avaldumisvorm . Oma
imelises iseenesest mõistetavuses ja loomulikkuses , millest vägisi
läbi kumamas veendumus oma olelu vajalikkuses .
Ja
millest omakorda elu ja rõõm -- elurõõm. Ja nägematu ,
kuulmatu , üle-meeleline ilm , väljaspool inimvõimeid .... See
kirjeldamatult imeline --- elu .
Elu
jätkus . Elu oli kõikjal , see avaldus kõikjal.
Maa
ise elas , kõik tema peal , tema kohal ja sees -- elas , liigatas
oma pidevas liikumises oma täiusesse .
See
kirjeldamatult vaevaline ja aeganõudev aga ka samavõrd vääramatu
protsess oma pea igavikulises teekonnas . Teel ideaalide suunas , mis
otsekui ülendav tähistaevas on aegade algusest peale Maa kohal
kummunud .
Need
säravalt vilkuvad valged valgustäpid sünk-musta taeva taustal . Kui
vaadata nende poole üles külmas öös , kui kohutavalt kaugel nad
on ! See on ühteaegu vaimustav ja kainestav , kui vaja paika panna
perspektiivi-tunnetust .
Nõnda
, et kes inimene hoolimata oma esiletükkivast armetusest siiski
tegelikult ka on -- vaid osake elus-loodusest. Aga samas ka mõtlev
olend ja siit ka arusaamine kes ta siiski on -- osake elus-loodusest .
Üks
osa , võimalus paljudest , üks igati võimekam osake. Olend kel on
püha mõtlemisvõime teadlikuks toimimiseks , selleks et valida .
Valida , teha vahet heas ja kurjas , võimalus sihipäraseks
edasiminekuks. Samas
kui keegi kes kõiges, otseselt ja kaudselt seotud kõige
ümbritsevaga. Saja niidiga ühendatud oma minevikuga ja tuleviku
võimalusega...
Carlos
CASTANEDA:
„Näiteks, don Juan, kas te mõtlete, et kui inimene õpib kord
nägema, siis kõik kogu maailmas on väärtusetu?“ „Ma ei
öelnud väärtusetu, ütlesin tähtsusetu. Kõik on võrdne ja
seega tähtsusetu. Näiteks mul ei ole mingit võimalust öelda, et
minu teod on tähtsamad kui sinu omad või et üks asi on olulisem
kui teine. Seetõttu on kõik asjad võrdsed, ja olles võrdsed, on
need tähtsusetud.“, (lk. 71.) „...
Tema kontrollitud narrus paneb ta ütlema, et see, mida ta teeb, on
tähtis, ja paneb ta tegutsema, nagu oleks see tähtis. Ja siiski ta
teab, et see ei ole tähtis, nii et – kui ta on sooritanud oma
teod, taandub ta rahus. Kas tema teod olid head või halvad, töötasid
või mitte, ei ole mingil viisil tema mure.“, (lk. 74.) /---/ „...
Tunda inimeste meeldivust või olla inimeste jaoks meeldiv ei ole
mitte kõik, mida võidakse inimesena teha.“, (lk. 77.) /---/ „...
Olen ma ainult inimene, kes teab, kuidas näha, ja kes leiab, et ta
on hämmeldunud sellest, mida näeb; inimene, kes teab, et ta ei
hakka kunagi aru saama kõigest sellest, mis teda ümbritseb.“,
(lk. 79.) /---/ „... Sul on hämmastav meetod, kuidas sa saad kõik
enda kasuks tööle.“ /.../ Sul on midagi, mis aitab sind igal
teetollil. Selle kohta, kuidas sa õpid jõudusi tundma, ei ole teist
võimalikku seletust.“, (lk. 105.) /---/ „...“Sõjamehe moodi
tegutsema õpitakse tegutsemise, mitte jutustamise kaudu.““, (lk.
123.) /---/ „... Tahe on midagi väga erilist. See toimub
salapäraselt.“ /.../ „Tahe on midagi muud, midagi väga selget
ja võimsat, mis võib suunata meie tegevust. Tahe on midagi, mida
inimene kasutab, näiteks selleks, et võita lahing, mille ta kõigi
arvestuste kohaselt peaks kaotama.“, (lk. 124-125.) /---/ „Tahe
on jõud, vägi.“ /.../ „Kuid nüüd vähemalt tead, et ootad oma
tahet.“ /.../ See, mis aitab sinu tahet arendada, on iga väiksemgi
asi, mida teed.“, (lk. 127.)
Inimene
, kel on võimalus oma harmoonia-otsinguis võrratult palju õppida
kogu ümbritsevast loodusest , kõigest mil liikumist, elust enesest
õppida . Kohustav võimalus , vahel ärgitava nõudena , harva ka
kui oluline , lausa karjuv vajadus.
Midagi
, mis mõtlevale elule sama vajalik kui õhk , see on mõistmispüüe
. Tarve seletada ja aru saada , inimlik soov tunnetuse järele ,
lihtsalt inimlik uudishimu , mis kõige edasiviiva aluseks .
Vahel
ka vaid mõtlemistarve, katse piiritleda mõistmatut ja üle-meelelist
, tung lahterdada ja nimetada, millele juba ette määratud
ebaõnnestumine kui mitte võimalikule ...
Elu
odžveibide maal läks oma rada . Nõnda samuti nagu oli see olnud
nende esiisade ja veel kaugemate esivanemate ajal . Elu tahtis aina
elamist , pidevalt tuli muretseda söögipoolise eest ja üldse ,
sügavalt juurdunud tavad ja kombed --- eelmiste põlvede pärandus
--- määrasid igapäevase küllalt üksipulgi ette kindlaks .22
Vaata
et isegi kuidas astuda ja olla , kindlasti aga kuidas teispoolsusega
suhelda , et saavutada edu ja õnne siinpoolsuses . Selle eest seisis
ha ja aina valvel hõimu-kogukonna pühamees, -- šamaan .
See
oli küla üks mõjukam mees , kohe rahu ja sõjapealikute järel .
Harilikult oli ka tegemist tõesti targa mehega , kel abiks mitme
sugupõlve samalaadne kogemus ja tähelepanelik vaatluse ja
järeldamise võime .
Ja
mis olulisim --- Manitou õnnistus , ilma milleta , miski sama ei
olnud. Šamaan oskas end vajalikuks teha , temast olenes palju : ta
oli ravitseja ihu ja hinge hädas, aga eriti abistavaks vahendajaks
vaimuilmas , mis edukat nõida soosis ja abistas .
Šamaan
juhtis ja korraldas iga olulisemat ühis-toimingut , riitust ja pidu
. Nagu iga-aastane rohelise maisi pidu , sügisene maisi õnnistamine
, lisaks rohkesti sama ja erilaadsetki .
Hõimu
elu , küla igapäevane elukorraldus vajas säärast inimest , see
oli otsesest vajadusest tulenenud institutsioon.
CARLOS
CASTANEDA:
„... Olin aru saanud, et nägemine on inimolendite võime avardada
oma tajude ulatust, kuni nad on võimelised hindama mitte ainult
kõigi asjade välisilmet, vaid ka põhiolemust.“, lk. 6. /---/
„... Don Juani arusaamade järgi oli teadvuse valdamine ühe väga
vana pärimuse kaasaegne versioon, mida ta nimetas muistsete Tolteegi
nägijate pärimuseks.“, lk. 8. /---/ „... „Tolteegi nägijad
tundsid teadvuse valdamise kunsti, õigupoolest olid nad selle kunsti
suurimad meistrid. Kui ma ütlen, et nad tundsid oma ohvrite teadvuse
fikseerimise kunsti, siis pean ma silmas seda, et nende salateadmised
ja salajased harjutused võimaldasid neil lahti murda teadvuse
saladuse.““, lk. 10. /---/ „... „Enese-tähtsuses ei ole
midagi lihtsat ega naiivset...“ /.../ „Ühelt poolt on see
tuumaks kõigele sellele, mida meis on head, teiselt poolt aga peitub
selles ka kogu meie rikutuse olemus. Sellest närusest poolest
vabanemine on alati tõeline strateegia meistriteos. Kõigi ajastute
nägijad on väga kõrgelt hinnanud neid, kes selleni on jõudnud.““,
lk. 18. /---/ „... Don Juan ütles, et sõjameeste strateegilised
arvestused käsitlevad enese-tähtsust tegurina, mis neelab suurima
hulga nende energiast; seepärast suunavadki sõjamehed oma
jõupingutused ennekõike enese-tähtsuse väljajuurimisele. /.../
„Üks sõjameeste ettevõtmisi ongi selle energia vabastamine, et
suuta seista vastamisi tundmatuga...“ /.../ „Selline energia
ümber-jaotamine ongi laitmatus.““, lk. 19. /---/ „... Don Juan
selgitas, et tavalised inimesed teevad... /.../ ... ühe vea – neil
puudub strateegia, millele tugineda. Tavalise inimese saatuslik
eksitus on selles, et ta võtab ennast liiga tõsiselt. Nende teod ja
tunded on kõige olulisemad...“, lk. 26. /---/ „... Don Juan
ütles, et ajastamine on oskus leida õige hetk kõige selle
vabastamiseks, mida on pikka aega tagasi hoitud. Enesevalitsemine,
distsipliin ja kannatlikkus on nagu tamm, mille taha kõik kogutakse.
Ajastamine on värav tammis.“, lk. 29. /---/ „... Esimene tõde
on, et maailm, mida me tajume, tundub meile väga omasena ja paneb
meid uskuma, et me ise ja meid ümbritsevad esemed ekisteerivad
tõepoolest iseseisvate objektidena...“, lk. 33. /---/ „...
„Esimene tõde teadvusest... /.../ „... on see, et maailm ei ole
niisugune nagu me arvame. Me arvame, et meil on tegu objektide
maailmaga, aga see ei ole nii.““, lk. 35. /---/ „... „Esimene
tõde on see, et maailm ühteaegu on selline nagu ta meile
paistab ja ei ole ka...“ /.../ „Ta ei ole nii kindel ja tõeline
nagu meie taju on õpetatud uskuma, kuid ta pole ka miraazh. Maailm
ei ole illusioon – kuigi sedagi on väidetud; ühest küljest on ta
reaalne, teisest küljest aga ebareaalne. /.../ Me tajume. See on
kindel fakt. Kuid sellega, mida me tajume, on juba hoopis teine lugu,
sest me õpime enne selgeks, mida ja kuidas tuleb tajuda.“, lk. 36.
/---/ „... Ta ütles, et vanade nägijate üks kõige põrutavamaid
avastusi oli, et kõigi tajuvate olendite olemasolu mõte on teadvuse
arendamine. Don Juan nimetas seda avastust kolossaalseks.“, lk. 37.
/---/ „... Ainult väike osa neist emanatsioonidest on
inim-teadvusele kättesaadav, meie igapäevaelu raamid aga jätavad
sellestki alles vaid murdosa. See imepisike osa Kotka
emanatsioonidest ongi meile tuntud maailm; väike osa, mis on
inimtajule kättesaadav, on tundmatu, kogu ülejäänud mõõtmatu
osa aga tunnetamatu.“, lk. 41. /---/ „... „Nad ütlevad, et
tajumine on häälestatuse seisund; kookoni emanatsioonid asetuvad
kohakuti neile vastavate väliste emanatsioonidega. Häälestatus
võimaldab igal elusolendil oma teadvust arendada. Seda ütlevad
nägijad, sest nemad näevad elusolendeid sellistena nagu need
tegelikult on: helenduvate olenditena, kes meenutavad valkja valguse
mulle.“, lk. 45. /---/ „... „Nägemine tähendab asjade tuuma,
nende olemuse paljastamist, tundmatu vaatlemist ja pilguheitu
tunnetamatule. Ja see ei saagi olla mingi lohutav kogemus.““, lk.
48. /---/ „Don Juan ütles, et läbi ränga vaeva jõudsid nägijad
järeldusele, et täiskasvanud inimolendite kasvuprotsessis küpsenud
teadvus ei ole enam lihtsalt teadvel-olek, see on muutunud millekski
hoopis intensiivsemaks ja keerulisemaks, millekski, mida nägijad
nimetavad tähelepanuks.“, lk. 56. /---/ „... Allikal oli nende
jaoks eriline tähtsus, nende arvates oli sel puhul vee voolavus
vastupidine – sügavusest pinnale. Nad pidasid allikat vahendiks,
mille abil teiste tasandite olevused tulevad üles meie tasandile, et
meile pilku heita, meid jälgida.““, lk. 77. /---/ „... „Sul
on õigus, pole midagi üksildasemat kui igavik. Ja meie, inimeste
jaoks ei ole miski mõnusam kui olla inimolend. Siit saabki alguse
inimese paradoks. Kuidas saab inimene säilitada oma inimliku
piiratuse ja sellegipoolest võtta rõõmuga ja sihikindlalt ette
rännaku igaviku absoluutsesse üksindusse? Kui sa selle mõistatuse
lahendad, siis oled selleks rännakuks valmis.“ /.../ „Me oleme
tõepoolest eimiski, ja selles seisnebki ülim väljakutse, et
inimene – see eimiski – võib kohtuda igaviku üksildusega.“,
lk. 81. /---/ „... Don Juan selgitas, et tajutava maailma
fookusesse toomiseks peab meie esimene tähelepanu rõhutama teatud
emanatsioone, mis on välja valitud kitsast emanatsioonide ribast,
millel asub inim-teadvus. Ülejäänud emanatsioonid on küll meie
tajuulatuses, kuid jäävad uneseisundisse ja me ei kasuta neid kogu
oma elu jooksul kordagi.“, lk. 89. /---/ „... Meie taju on nii
reaalne, et me kipume unustama, et oleme selle ise konstrueerinud,
käskides oma kogumispunktil asetuda sinna, kus ta asub. Me unustame
tõsiasja, et meie taju on nii reaalne üksnes sellepärast, et me
andsime käsu tajuda seda reaalsena.“, lk. 111. /---/ „... võib
rääkida ainult kolme kunsti – teadvuse valdamise kunsti,
varitsemis-kunsti ja taotluse valdamise kunsti põhimõtetest
lähtudes.“ /.../ „... teadvuse viimse tõe seisukohast, mis
ütleb, et kui kogumispunkt on oma esialgsest asendist nihkunud, võib
ta kokku panna maailmu, mis erinevad meie omast.“, lk. 115. /---/
„... Don Juan rääkis, et hea nagaual peab armastama vabadust ja
olema jäägitult pühendunud oma eesmärgi saavutamisele. Ta
selgitas, et sõjamehe tee teeb väga ohtlikuks asjaolu, et see on
täielik vastand tavainimese elulaadile. Ta ütles, et tänapäeva
inimene on loobunud tundmatust ja salapärasest ning vahetanud selle
funktsionaalsuse vastu. Ta on pööranud selja intuitsiooni ja
jumaliku rõõmu maailmale, eelistades sellele tüdimuse maailma.“,
lk. 117. /---/ „... Mis toimub sinuga, see toimub igaühega, kes
kogub küllalt energiat, et heita hetkeks pilk tundmatusse.“, lk.
121. /---/ „... Võttes aluseks selle tähelepaneku, hakkasid uued
nägijad oma käitumist süstemaatiliselt kontrollima. Seda praktikat
hakati nimetama varitsemis-kunstiks.“ /.../ „... kuna suhetes
teiste inimestega väljendub varitsemine teatud erilise
käitumisviisina, mida võiks nimetada ka vargseks või hiilivaks.“,
lk. 134. /---/ „... Nii et ära kahanda inimese saladuslikkust
endas enesehaletsuse või püüdega seda saladuslikkust
mõistuspäraselt ära seletada. Kahanda parem oma inimlikku
nõmedust, teadvustades endale, et inimene on salapärane olend.“,
lk. 145. /---/ „... „Sa ei suuda meenutada, sest tahe ei ole
sulle veel kättesaadav. Sul on vaja kahte asja – laitmatut elu ja
suurt energia ülejääki, siis võib tahe need mälestused kunagi
vabastada...“, lk. 146. /---/ „... ma lausa küllastusin vahetust
kogemustest sõjameeste kahe põhilise omaduse: järjekindla
pingutuse ja kõrvalekaldumatu taotluse kohta.“, lk. 152. /---/
„... Mulle tundus, et olen lõpuks aru saanud, mis on häälestatus.
Miski minus ees, mille olin enese teadmata äratanud, andis mulle
kindla teadmise, et olen aru saanud suurest tõest.“, lk. 163.
/---/ „... Don Juan oli öelnud, et surm on kõige hullem, mis
meiega juhtuda võib, aga kuna meil tuleb niikuinii surra, siis oleme
me vabad; sellel, kes on kõik kaotanud ei ole enam midagi karta.“,
lk. 187. /---/ „... Ta ütles, et uinuvates emanatsioonides meie
sees on varjul tohutu jõud. Me võime ainult uduselt aimata selle
jõu ulatust, kui arvestame, et igapäevaelu maailma tajumiseks ja
selles tegutsemiseks kasutatakse vaevalt kümnendikku inimese
kookonis peituvast energiast.“, lk. 196. /---/ „... Ta ütles, et
vanadel nägijatel ja maailma kõigi aegade müstikutel oli üks
ühine omadus – nad olid võimelised nägema inimese vormi, kuid ei
saanud aru, mida see endast kujutab. Läbi sajandite on müstikud
andnud meile liigutavaid kirjeldusi oma kogemustest.“, lk. 202.
/---/ „...
„Mõtle saladustele. Saladus on ainus, mis loeb. Me oleme
elusolendid, meie saatuseks on surra ja loovutada oma teadvus. Aga
kui me suudaksime seda saatust kasvõi kübekegi muuta, millised
saladused meid siis ootaksid!“, lk. 221.23
Paljut
ootas inimene ümbritsevalt: head vilja-aastat ja jätkuvat rahuaega
. Just eriti seda viimast . Sest miski ei saa inimest rohkem
kahjustada kui teine inimene . Harva on midagi veel pahatahtlikumat
ja hoolimatumalt julma , kui inim-vaenlane , kes enda huvide eest
väljas .
Odžveibide
maal oli juba pikemat aega valitsenud rahu . Kunagi , aastate eest ,
pärast pikka ja laastavat vaenutegevust oli tehtud rahu .
Naabruses
, päikeseloojangu pool , elutsevate dakoota hõimudega olid
odžveibid sõdinud juba ammu , nii ammu , et ka see oli kinnistunud
omalaadi tavaks , mida niisama lihtsalt ei eiratud .
Aga
pikk ja kurnav sõda ei ole kellegi huvides . Ja nii sai tehtud rahu
mis püsib tänaseni .
Olid
tulnud mõlema rahva esimesed mehed ja kuulsamad pealikud . Tulnud
kokku rahus , suitsetama rahupiipu
Seal
nad olid siis istunud vanemate ringis . Täis tõsist väärikust ja
kannatlikku rahu , istusid ja lasid ringi käia pühal rahupiibul .
Ja sõjakirved maeti maha ning maa peal sai valitsema rahu .
Kui
nüüd suhteliselt võrreldes kaaluda , siis ega see sõda just kõige
julmem ega hävitavam ei olnud . Eelkõige oli see võimalus noortele
vihastele meestele ennast näidata ja oma võitudega kuulsust ja
eriti noorte neidude heakskiitu pälvida .
Eesmärgiks
polnud mitte niivõrd vastaspoole tapmine , tema külade hävitamine
, vaid otse vastupidi --- põhiline oli moraalselt oma üleolekut
tõestada , mis saavutati igasugu erinevate võtete ja trikkidega .
Näiteks lahingus elusat vastast käega puudutada või võtta temalt
midagi võidumärgiks ,--- nõnda kulgesid lahingud harilikult õige
väheste inim-kaotustega.
Aga
oli ka erandeid , püsivat vana raevu rahvaste vahel , verist
vihkamist . Ka dakootad tundsid endile ülekohut tehtud olevat ,
odžveibide käe läbi . Nimelt oli nende algkodu asunud rohkem
päikesetõusu suunas , Suurte Vete kaldail kust pealetungivad
odžveibide hõimud neid aeglaselt loojangu poole olid tõrjunud .
Seda
tähelepanuväärsem oli olnud võimalik rahu kahe rahva vahel . Oma
osa oli siin dakootade tollases halvas olukorras . Oli karme talvi ja
enneolematut söögipuudust ja nii see rahu võimalikuks oli saanud.24
Ja
oli ka kestma jäänud...
Ega
noored vihased mehed selle all kannatama pidanud . Naabreid oli ju
igas neljas ilmakaares ja enamjaolt --- vaenulikult meelestatud .
Sest
aina käis üks jahimaade jagamine ja piiride paika panemine . Kõik
see mis kaasneb ennast erilisteks pidavate inimeste vahel kel
juhtuvad olema ühised piirid .
Võõras
oli samahästi kui vaenlane --- see arvamus , nagu muudki samast
vaimust kantud , näib olevat sugu-kondliku kokkukuuluvuse rõhutamise
kinnituseks .
Ühelt
poolt ebaloomulik ühtsuse püüd ja teisal jälle liialdatud
erinevuste rõhutamine kui otsene vaen.
CARLOS
CASTANEDA: „... et on olemas rohkem kui see, mida me
näeme oma silmadega. Meil ei ole vaja kedagi, kes õpetaks meile
nõidust, kuna tegelikult ei ole midagi õppida. Me vajame üksnes
õpetajat, kes veenaks meid, et meie käeulatuses on tohutu suur
jõud.“, (lk. 6-7). /---/ „... Don Juan selgitas, et tuhandete
aastate pikkuse raske võitlusega, olid nõiad jõudnud teatud
spetsiifiliste teadmisteni taotlusest ning neid otsese teadmiste
tompe olid nad edasi andnud põlvest põlve kuni tänapäevani.“,
(lk. 8). /---/ „...“Nõia jaoks on õpetamine see, mida nagual
teeb oma õpipoiste heaks. Nende jaoks püüab ta kinni universumis
mõjuva jõu: taotluse, selle mõju, mis muudab ja korraldab ümber
asju või säilitab need sellistena nagu need on.“ /.../ Ilma
naguali vormiva taotluseta ei oleks neil mingit austust, mingit
imestust.““, (lk. 20). /---/ „... Oma näite ja oma tegevuse
läbi oli... //... andnud neile pideva, ülal-hoitud pildi nõidade
maailmast. See oli maailm, mis lubas vaid üksikuid vigu.“ /.../
„Ta ütles, et ma ei peaks mitte hetkekski unustama, et vabaduse
lind pole kannatlik, kui tegemist on otsustamatusega, ja kui see kord
ära lendab, siis ei pöördu ta enam tagasi.“, (lk. 29).
„...
Taotlus loob ehitusi meie ees ja kutsub meid neisse sisenema. See on
viis, kuidas nõiad saavad aru sellest mis juhtub nende ümber.“
/.../ „... ehitist, mille taotlus loob silmapilgu vältel ning
meie ette asetab, et me sellesse siseneksime, ning märke, mida see
annab, et me ära ei kaoks, kui me kord seal sees oleme.““, (lk.
32). /---/ „...“Nõiad püüavad selgitada seda olukorda, kui nad
ütlevad, et vaim ei ole midagi sellist, mida sa võid näha või
tunda. Kuid see on alati meie ümber liikumas. Mõnikord tuleb ta
mõne juurde meist. Enamuse ajast tundub ta ükskõiksena.“ /.../
„Samal ajal nõia jaoks on abstraktne miski, millel ei ole inimese
tingimuses paralleeli...“, (lk. 39). /---/ „...“Elupikkuse
praktika järel, ... // ... teavad nõiad, ... // ... kui vaim kutsub
neid sisenema ehitisse, mis on nende ette püstitatud. Nad on õppinud
distsiplineerima oma ühendavaid seoseid taotlusega. Nii hoiatatakse
neid alati ette, nad on alati teadlikud, sellest mis vaimul nende
jaoks varuks on.“, (lk. 42).
„...
Ilma nende vaiksete teadmisteta ei või mingisugune protsess toimuda
ja kõik, mis meil oleks, oleks vaid üks lõputu ebamäärane
millegi vajamise tunne. Ta selgitas, et sündmused, mis nõiad
vaiksete teadmiste tulemusena esile kutsuvad, on nii lihtsad ja ometi
nii abstraktsed, et nõiad olid kaua aega tagasi otsustanud rääkida
nendest sündmustest ainult sümboolsete mõistetega.“, (lk. 46).
/----/ „... Don Juan rõhutas korduvalt, et varitsemise õpetamine
on üks kõige keerulisemaid asju, mida nõiad teevad. Ta kinnitas,
et ükskõik, mida nad ka ise tegid, et mulle varitsemist õpetada,
ja ükskõik, kui palju ma uskusin vastupidist, dikteeris nende
tegusi laitmatus.“, (lk. 69). /---/ „... Vaid ma sain ka aru,
mis on taotlus. Ja veelgi enam, ma taipasin, et seda teadmist pole
võimalik sõnadesse panna. See teadmine on igaühe jaoks olemas. See
on selleks, et seda tunda ja kasutada, kuid mitte selleks, et seda
selgitada.“ /.../ „... et taotluse loomulik tundmine oli
kättesaadav igaühele, kuid selle valitsemine kuulus neile, kes seda
uurisid.“, (lk. 74).
„...
Vaim ilmutab ennast meile. Nõiad kirjeldavad seda nii, et vaim on
varitsuses ja laskub siis meie, oma saagi peale. Nõiad ütlevad, et
vaimu laskumine on alati varjatud. See toimub, ja ometi näib, nagu
poleks seda üldsegi toimunud.“, (lk. 77). /---/ „... Don Juan
oli selgitanud, et universum koosneb energiaväljadest, mida pole
võimalik kirjeldada ega uurida. Ta oli öelnud, et nad sarnanevad
tavalisele valguskiirgusele, välja arvatud ainult, et see valgus on
elutu võrreldes Kotka emanatsioonidega, mis kiirgavad teadlikkust.“,
(lk. 86). /---/ „...“See on mälestus meie olemasolevast seosest
taotlusega. Nõidadel on see tunne isegi teravam, kuna nende
eesmärgiks on teha tundlikumaks nende ühendav seos, kuni nad võivad
seda tahtlikult toimima panna.“, (lk. 91). /---/ „...“Sõjameeste
põhjused on väga lihtsad, kuid suurim on nende täpsus. Sõjamehe
jaoks on väga harv juhus, kui tal on tõeline võimalus olla
laitmatu, olenemata oma põhilistest tunnetest.“, (lk. 107).
„...“Vaikne
teadmine on miski, mis on meil kõigil,...“ // „...Miski, mis
valdab täielikult, tunneb täielikult kõike. Kuid seda ei saa
mõelda, seega ei saa see ka sõnaliselt väljendada seda, mida ta
teab.“ /.../ „“See tähendab, et inimene loobus vaiksest
teadmisest mõistuse maailma kasuks...““, (lk. 120). /---/
„...“On nõidus tagasipöördumise teekond. Me pöördume
võidukalt tagasi vaimu juurde, olles eelnevalt laskunud põrgusse.
Ning põrgust toome me kaasa trofeesid. Arusaamine on üks meie
trofeedest.““, (lk. 129). /---/ „... Meid oli liiga palju –
inimesi oma väiklaste, privaatsete põrgutega, mis on sündinud meie
lollusest – selleks, et vaim võiks tähele panna.“ /.../
„“Nõidade võitlus kindeloleku pärast on kõige dramaatilisem
heitlus, mis on olemas,“ ütles don Juan.“, (lk. 153). /---/ „...
Ta ütles, et ilmselt on igal inimolendil normaalsete elutingimuste
raamides olnud ühel või teisel ajal võimalus end lahti rebida
tavapärasuse köidikutest. Ta rõhutas, et ei pidanud silmas
sotsiaalseid ködikuid, vaid köidikuid, mis seovad meie tajumist.“,
(lk. 167).
„...“Abstraktse
vaimu idee on ainus asi, mis on oluline. Isikulise ise ideel ei ole
üldse mingisugust väärtust.“ /.../ „... olen ma teinud sind
teadlikuks vajadusest abstraktse järele.“ /.../ „Abstraktselt
vaadelda tähendab teha end vaimule kättesaadavaks sellest teadlik
olemise läbi.“, (lk. 174). /---/ „... Tegelikult on see nii, et
nõiad on rohkem teadlikud oma ühendavast seosest vaimuga kui
tavalised inimesed, ning püüdlevad sellega manipuleerimise poole.
See on kõik.“, (lk. 177). /---/ „... Et laitmatus on kõik, mis
loeb. Nõid elab laitmatut elu ning see näib kutsuvat esile
lahenduse. Miks? Keegi ei tea seda.“ /.../ „Laitmatus on
lihtsalt meie energiatasandi parim kasutamine. On loomulik, et see
nõuab arukust, mõtlemist, lihtsust, süütust;“, (lk. 181). /---/
„... Et vaim on defineerimatu, et seda pole isegi võimalik tunda,
veel vähem siis sellest rääkida. Seda võib ainult ligi tõmmata,
ütles ta, tunnistades selle olemasolu.“, (lk. 183). /---/ „...
Õpivad nõiad säilitama halastamatuse, kavaluse, kannatlikkuse ja
meeldivuse täiuslikku segu. Need neli põhialust on seletamatult
kokku seotud. Nõiad tegelevad nendega neid taotledes.“, (lk.
193).25
Siin
kuhjuvad pinged ja ebakõlad lisaks veel suunatud teistele --- et
ennast kuhugi välja elada ja oma kogunenud rahulolematust , viha
kellegile välja valada . Ja selleks saab kogukonna poolt vaenlaseks
taunitud naaberrahvas ja hõim . Kellede ainsaks süüks on paraku
see naabrus .
Oma
osa on siin puhul ka alatisel võõristusel ja hirmul võõra , veidi
erineva ees . Ja kus kord ilmutab end hirm seal on kindlasti ka
põlgus ja viha – agressioon.
CARLOS
CASTANEDA:
„... Selline inimene ei himusta aga midagi, sest ta on omandanud
vaikiva iha elu ja kõigi elu asjade järele.“ /.../ „Lõpliku
otsustuse jõud võimaldab tal valida kahetsuseta, ja mis ta valib,
on alati strateegiliselt parim.“, (lk. 129.) /---/ „... Et
sõjamees õpib ilma igasuguse rututa, sest ta teab, et ootab oma
tahet. Ja ühel päeval õnnestub tal sooritada midagi, mida
tavaliselt on täiesti võimatu täide viia. Ta ei pruugi isegi
märgata oma ebatavalist tegu. Ent kui ta jätkab võimatute tegude
sooritamist või kui võimatud asjad juhtuvad temaga ikka edasi, siis
saab ta teadlikuks mingit liiki esilekerkivast jõust.“, (lk. 130.)
/---/ „...“Kui lõpetame endaga rääkimise, on maailm alati
selline, nagu ta peaks olema: Me uuendame seda, sütitame eluga,
hoiame seda üleval sise-kõnega.“ /.../ „Maailm on niisugune või
naasugune ainult sellepärast, et me ütleme endale, et ta on
selline. Kui lakkame endile ütlemast, et maailm on selline ja
selline, lakkab maailm selline ja selline olemast.“, (lk. 188.)
/---/ „...
See oli mõtetest vaba olemine, mida saab võib-olla võrrelda mitte
millestki hoolimisega. Maailm näis olevat sel ajal imelikult
tasakaalus, seal ei olnud midagi, mida oleksin võinud lisada, ega ka
midagi, mida oleksin võinud sealt ära võtta.“, (lk. 220.)
Ja,
mis otsustav, et -- alati ja kõikjal leidub ka just selleks
vajalikke inimesi. Rahvagrupi äärmuslikkus, kui vaht mis pulbitseb
üle keeva katla ääre.
Need
inimesed oma purustava moega on täiega asja juures , nende lärm ,
vahel võidukisa , teinekord jälle paanilise hirmu karjed kostavad
ära kaugele ja paljudele ----- mõjutades avalikkust , konflikti
laiendades ja üha tähtsustades.
Nad
on endast ja oma tegevusest jäägitult haaratud .
Juba
on see esmane , siis eluliselt vajalik , kuni lõpuks -- igaühe püha
kohus . Sellest saab riitus ja religioon --- usk relvade jõusse ,
hävitava ja purustava jõu kiituseks .
See
on mehelik , ainust tõesti meest vääriv tegevus --- kuni säärase
, paraku laialt levinud arvamuseni välja .
Ja
nõnda siis sõdivad inimesed ja hõimud teineteisega , nii on see
alati olnud ja näib ka edaspidi olema saama .
Niikaua
kui agressiivsus on inimeses üks põhilisi külgi, või vähemalt ,
-- nõnda-kaua kui ta seda teisiti suunata-avaldada ei suuda .
Senikaua
on sõda --- kord kustudes , siis jälle puhkedes ; tuues endaga häda
ja viletsust , hävingut ja õudu.
Kõigepealt
muidugi ainuvõimalikku vastureaktsiooni, milleks on ürgselt
veretasu tava --- see on kättemaks , tagasilöök . Veri vere, surm
surma eest , teha tagasi sama mõõduga ja kohe .
Naissugu
--- tunnetades turva-vajadust järglaste tarvis, suhtub üheselt ---
kel mehemeelt , see tagasi ei kohku , ei lähe hoolimatult pakku .
Inimeste
maa oli ääretult suur ja mõõtmatu . See laius nelja ilmakaare
suunas , ikka veel ja veel ....
See
sõnulseletamatu avarus ja mitmekesisuses peituv ilu. Sest see maa
oli väga ilus...
Salapäraselt
, väärikalt laiuvad põlismetsa massiivid , mitme päeva-teekonna
ulatuses rohtla-lagendikke oma silmapiirideni ulatuva ootamatult
kainestava mõjuga .
Jumalikud
mäed kui igavese olemise sümbol ja kinnitus...
Ja
palju muud --- mägismaad ja tasandikud , orud madalikel , vaimustav
suur kanjon .
Seda
pilti liigendamas võimsad jõed ja kiirevoolulised jõekesed,
kääneldes-loogeldes edasi-ruttamas, aina voolamas, -- kas siis
rahulikult soliidselt või kärestikes mässeldes mühisedes, vahest
hoopis jugadest alla sööstmas...
Pidevas
liikumises , kes kuhu -- kas sinetavasse järve-avarustesse või siis
kohe suurde merre --- sinna kus vesi soolane , ikka taandudes ja
tõustes lainetab , vahel tormis maruliselt möllab ja märatseb .
See
kõik on, on põhiline, kõiges määrav ja ülim...
Seda
jätkus kõigele liikuvale elule , kogu sellele lausa loendamatule
--- karvaste ja suleliste , lendajate ja roomajate-ujujate , milliste
iganes ! -- määratule väele .
Ja
jätkus ka inimesele . Kuidas siis teisiti , said ju siin koos elatud
kiskja ja taimsest elav loom , ammugi siis inimesed omavahel , keda
teadupärast seda-sorti ajendid tagant ei sunni .
Inimene
kes hävitab oma liigikaaslast, tehes temast endale põhi-vaenlase,
paljalt idee ajel, kui sedagi...26
Hõim
tundis end mitme nime all .
Esmalt
aschinobonid --- esimesed inimesed . Või odžveibid ---- nagu neid
tundsid nende naaberrahvad , tuletades selle mõneti pealiskaudse
nime erinevalt töödeldud mokassiinidest , nende valmistamise
tegumoe võõrapärasusest .
Nad
elasid Suurte Vete ümbritsetuna millede veteväljad laiusid põhjas
ja osalt ka lõunas-kagus ja idas , pannes seal piirid hõimu
maadele.
CARLOS
CASTANEDA:
„...
Et ta nägemise all mõtles asjade intuitiivset tajumist, võimet
midagi otsekohe mõista, võib-olla võimet näha läbi
inimeste-vahelisi suhteid ning avastada varjatud tähendusi ja
motiive.“, (lk. 24.) /---/ „... Maailm ei mõju meile otseselt,
maailma kirjeldus on vahepeal. Nii et tegelikult oleme kogu aeg ühe
sammu võrra nihutatud ja meie maailma tajumine on alati mälestus
tajumisest. Me meenutame pidevalt hetke, mis on just toimunud, just
möödunud.“, (lk. 47.) /---/ „... Abi mille jaoks? Sul on kõik
vajalik ekstravagantseks reisiks, mis on su elu. Ma olen püüdnud
sulle õpetada, et tõeline kogemus on olla inimene ja et ainus,
millel on tähtsus on olla elus; elu on see väike ring mida mööda
me praegugi käime. Elu iseenesest on küllaldane, ennast selgitav ja
täielik.“, (lk. 52.) /---/ „... „Sõjamees on alati valmis.
Olla sõjamees ei tähenda mitte lihtsalt tahta sõjamees olla. Pigem
on see lõputu võitlus, mis jätkub kuni meie elu viimse hetkeni.
Keegi ei ole sündinud sõjamehena, nii nagu keegi ei ole sündinud
mõistusliku olendina. Me muudame end nii üheks kui teiseks.“,
(lk. 58.) /---/ „...“ Me oleme tajujad...“ /.../ „... Kuid
maailm, mida me tajume on illusioon. See loodi kirjelduse poolt, mis
anti meile edasi meie sündimisest alates. Meie, helenduvad olendid,
sünnime kahe jõuväljaga, aga kasutame ainult ühte maailma
loomiseks. See väli, mille külge haakutakse varsti pärast
sündimist, on mõistus ja selle kaaslane on kõne. Nende kahe vahel
mõeldakse välja ja hoitakse ülal maailma.“, (lk. 93.) /---/
„...“Nagu alati sõjameeste tegemiste ja mitte-tegmiste puhul, on
isiklik jõud ainus asi, millel on tähtsust.“, (lk. 98.) /---/
„... et peale su tahtmise teadmiste teele asuda peavad ka su teod
ise olema küllalt laitamatud, tegemaks sind nende teadmiste
vääriliseks.“, (lk. 110.) /---/ „... „Sõjamehe põhireegel
on...“ /.../ „... et ta teeb oma otsuseid nii hoolikalt, et
miski, mis nende tulemusena aset leiab, ei suuda teda üllatada,
rääkimata jõu nõrgendamisest.“, (lk. 142.) /---/ „...“Tulevikku
ei ole olemas!“ /.../ „Tulevik on ainult kõnelemiseviis. Nõia
jaoks on ainult praegune hetk ja koht.“, (lk. 191.) /---/ „...
Ilma kindlameelsuse ning tasakaaluta, mida kätkeb endas sõjamehetee,
ei ole võimalik teadmiste rada välja kannatada.“, (lk. 217.)
/---/ „... Mingil moel olid tema hoiatused nõia selgituse suhtes
koos arusaamisega tema tohutust teadlikkusest hakanud mulle mõju
avaldama.“, (lk. 228.) /---/ „... Igasugune muu kord on mõttetu
ja väiklane, kuna see läheb meie loomuse vastu; see röövib meilt
meie maagilise päritolu ning taandab meid eimillekski.“, lk.
(230.) /---/ „... See on nõia selgitus. Nagual on väljendamatu.
Kõik võimalikud tunded ja olendid ja ised hõljuvad seal nagu
laevad, rahulikud, muutumatud, igavesti. Siis seob eluliim mõned
neist kokku.“ /.../ „... Kui eluliim seob need tunded kokku ,
siis luuakse üks olend, kes kaotab oma tõelise olemuse tunnetuse
ning saab pimestatud selle piirkonna särast ning sädelusest, kus
hõljuvad olendid tonalis.“, (lk. 246.) /---/ „...
Otsus jääda või tagasi pöörduda tehakse millegi poolt meis
endis, mis pole ei meie mõistus ega soov, vaid meie tahe, nii et
seda pole võimalik ette teada saada.“, (lk. 257.)27
Edelas
elasid teised rahvad , kes olid aga väiksema-arvulised kui odzveibid
. Nemad olid "foksid" , kikapuut ja kriikid --- enamjaolt
paiksed , maad harivad ja rahumeelsed hõimud .
Kirdes
, kaugel järvede taga elas irokeeside suured ja mõjuvõimsad rahvad
, kes olid omavahel liitunud . ---
Viis
erinevat hõimu olid kokku koondunud rahvaste liitu, mis nüüd
võimsana ja aukartustäratavana valitses ümbruskonda.
Ja
muidugi dakootad , nagu nad ennast ise nimetavad . Või siuud , nagu
neid sõimavad nende vaenlased . Läänes päikeseloojangu pool elas
see suur ja sõjakas , mitmeteks väiksemateks hõimudeks eraldunud
rahvas .
Kõige
idapoolsemad olid jankton-siuud ja mandanid , kellest viimased
elutsesid omalaadsetes maa-alustes elamutes , mis olid üllatavalt
avarad , lausa nii lahedad , et elati seal sugukonniti koos , loomne
pere lisaks .
Tuntud
olid mandanid põhiliselt siiski aga millegi muu , --- nimelt kuulsa
mandanite päikesetantsu järgi .
Aukartustäratav
, lausa kõhedust-tekitav kuuldus rääkis nende pühast
päikeseriitusest , noormeeste täisealiseks kinnitamise tavast ,
mille sisuks oli viimaste halastuseta piinamine , nende endi
täielikul heakskiidul ja nõusolekul .
See
oli rohkem kui enese-piinamine , ja kestis päevi , mille käigus
vintsutati noorukid poolsurnuks , aga nad kannatasid kõik kaebamata
, lausa naeratades ära .
Hoolimata
valust ja tõesti ebainimlikust piinast võtsid nad seda kõike veel
kui õnnistust , võimalust pühenduda sealpoolsusele .
Dakootade
rahvad olid enamjaolt rändava eluviisiga , kes elatasid end
põhiliselt küttimise-kalastamise ja metsa-andidega . Eluasemaks
olid neil kerged , koonuse-kujulised , hõlpsasti kokkupandavad ja
kaasa-võetavad telkelamud -- tipid .
Odzveibidega
elasid nad reeglina vaenus , mis oli teadagi vanem kui üks põlvkond
--- juba esiisadelt päritud, pea kohustav vihkamine. Põhjuseks oli,
legendide põhjal, et odzveibid olid dakootad nende põlistelt
aladelt kunagi õige ammu läände tõrjunud. Nõnda käis vahelduva
hooga pea pidevalt nende rahvaste vahel ka vaenutegevus . Aga nagu
mainitud --- praegu valitses rahu .
Preeria-elanikkude
seas oli juba mõnda aega levinud ühe kauge kuulduse kõla . See oli
pärit kaugelt lõunast , hoopis teiselt maalt ja teise rahva seast .
Ja oli nii uskumatu , et alguses enamasti peeti seda vaid lõbusaks
pilalooks , naljamehele kohaseks jutuks .
Aga
kuuldused ei vaibunud vaid said üha hoogu juurde , leides järjest
enam kinnitust . Ja nüüd räägiti pea iga laagrilõkke ääres
neist kummalistest , lausa uskumatutest uutest loomadest , kes olid
saabunud kaugelt lõunast .
Sellel
loomal oli kuus jalga , neli silma ja kaks pead ja kätt --- väliselt
otsekui inimene , kes istunud sarvedeta hirvepulli selga . Ta käsutas
välku ja müristamist , mis ka väga kaugelt surma tõid ja kandis
enda turjal ühte pea sama kummalist inimest . Loom nägi kaugelt
välja kui sarvedeta , tavatult suur ja ebaloomuliku värvi hirvepull
. Aga tegelikult oli ta hoopis erinev : tal oli võimas musklis keha,
pikad jalad varustatud vägevate kapjadega ning tuules juustena
lehvivad lakk ja saba .
Ja
mis kõige huvitavam , nii suur ja tugev kui ta oligi oli ta selle
võõrale inimesele alistunud , tema teenistuses . Selle märgina
kandis ta nahkrihmadest ja läikivatest naastudest valjaid ja sadulat
millel too inimene istus . Oma kuulekas ja truus teenistuses meenutas
ta inimese põlist kaaslast koera ja seetõttu olidki
preeria-suguharud hakanud teda "suureks koeraks" kutsuma .
Ja
see seninähtamatu inimene ise ! Ta oli lausa jahmatavalt eripärane
. Erinevate hõimude ja rahvaste liikmed erinesid ju samuti veidi ,
mida kaugemalt seda enam aga kui kaugelt ometi pidid need mehed
tulema , et nad niivõrd teisiti olid loodud .
Nende
nahk oli äärmiselt kahvatu -- lausa valge , nende näod olid
metsikult habemesse kasvanud. Kandsid nood mehed läikivast metallist
sõjarüüd ja mütsi , vööl rippus neil tavatult pikk nuga .
Ja
, mis neid lausa pooljumalusteks tegi --- nad käsutasid välku ja
müristamist , oma pikkade torudega võisid nad ka väga kauge maa
pealt tappa.
Ja
seda nad ka tegid. Võõrad olid nimelt kohe eriti agressiivsed ja
vaenulikult meelestatud . Ilma mingi kaaluka põhjuseta ratsutasid
nad oma hobustel summas kallale rahulikele küladele, järjest
müristades ja sõjariistade välkudes . Ja purustasid kõik : tehes
eluasemed maatasa , tappes hulganisti kohalikke elanikke .
Nad
olid kollase metalli --- kulla jahil. See oli nende kirg ja ülim
eesmärk kõiges --- nii sõjas kui petlikus rahus .
Aga
hõimud ja rahvad hakkasid ka vastu . Sõjamehed värvisid end
sõjamaalinguisse ja tormasid oma sõjapealike juhtimisel otse
surmapõlgavalt lahingusse niivõrd tõhusamini relvastatud vaenlase
vastu .
Ja
saavutasid ka edu , sest esialgu . tollal , oli valgeid inimesi veel
vähe . Neid rünnati avalikult ja varitsustest ikka ja jälle .
Varavalges hiilisid sõjamehed käratult nende laagrisse , äratades
neid sõjakisa ja taparelvadega .
Ja
valgete vägi ei pidanud sellele kõigele lõpuks enam vastu . Nad
põgenesid ülepeakaela, oma asju ja isegi hobuseid maha jättes .
Üle
maa oli aga veerenud sõjasõnum ja neid kimbutati pidevalt nõnda,
et ainult õige vähesed neist , nende väe armetud riismed jõudsid
lõpuks Suure Soolase Vee äärde ja sealt suurte tiivuliste
kanuudega üle mere oma maale tagasi .
Valge
inimene , ta oli üks suuresti ja paljuski erinev , nii
võõristust-tekitavalt teist laadi . Seda mitte ainult välimuse
järgi vaid kogu tema olemusest õhkus midagi täiesti uut .
Esmalt
see kõrk ja upsakas üleolek kõige ümbritseva suhtes seda nii
siinsete inimeste vastu, keda ta pidas endast alamateks , rääkimata
loomadest kes olid tolle kas tühipaljas jahisaak või ehk hobune kes
teda orjas ja maa , teispoolsus --- selle ilmsed avaldused ja
ilmingud --- püha maa ja elu , seda kõike ei pidanud ta miskikski .
Tõsi
tal oli ka oma Jumal --- kõikvõimas ja hirmu äratav valitseja ,
kes paljuski sarnanes oma alamatega --- oma erakordses sallimatuses
kõige erineva vastu , oma pealetükkiva valitsemise-sooviga ---
kõiges oma vasturääkivustes.
Ka
Tema ei hoolinud suuremat loodusest, kõik see imepärane oli pelgalt
tema inimese tarvis loodud , kogu maa ja mets oma asukatega, -- kõik
loomad ja linnud olid selle inimese jaoks , tema hirmuhalduse alla
mõistetud.
See
inimene kujutas endast kõige kesksemat , ta oli kõiksuse naba ja
põhiväärtus . Kõik oli tema tarvis , tema jätkuvaks hüvanguks
--- see lausa hirmuäratavalt enesekeskne seisukoht , äärmiselt
egoistlik lähenemisviis.
CARLOS
CASTANEDA:
„... Järgides don Juani soovitust, olen ma hoidunud kasutamast
terminit „šamanism“, mis oleks tema teadmiste täpne vaste
antropoloogilise klassifikastiooni järgi.“ /.../ „Antropoloogiline
kirjandus kirjeldab šamanismi kui Põhja-Aasia põlisrahvaste
uskumuste süsteemi, mis esineb ka mõnede Põhja-Ameerika
indiaanihõimude juures ja mis väidab, et tootemlike esiisade,
nähtamatute vaimsete jõudude maailm – hea ja kuri – läbistab
ning täidab meie maailma, ja et neid jõude on võimalik välja
kutsuda ja mõjutada vastavate isikute toimingute kaudu, kes on
vahendajaks loomuliku ja üleloomuliku maailma vahel. Don Juan oli
tõepoolest vahendaja igapäevaelu loomuliku maailma ja nähtamatu
maailma vahel...“, (lk. 5).
„...
Meile jäi seepärast rahutukstegev teadmine, et inimhing on lõputult
keerukam kui meie maine või akadeemiline mõtlemine meile on
õpetanud.“ /.../ „Ta on veendunud, et selgitades maailma, mis
Don Juan meile pärandas, väljendame kõige paremini oma tänulikkust
temale ja oma aukohust jätkata tema püüdlusi.“, (lk. 8). /---/
„... Muistsed nõiad elasid Mehhikos tõenäoliselt juba tuhandeid
aastaid enne Hispaania konkistat ja nende suurimaks saavutuseks oli
nõiduse baasstruktuuride loomine. Eirlist rõhku panid nad seejuures
praktilisusele ja konkreetsusele.“ /.../ „Don Juan lisas, et kõik
unenägemise põhialused on kujustatud ja välja arendatud juba
muistsete nõidade poolt.“, (lk. 9). /---/ „... „Ma olen
veendunud, et kui inimene tahab ellu jääda, peab tema taju
sotsiaalne alus muutuma.“ /.../ „“Kõik on energia. Kogu
universum on energia. Meie taju sotsiaalne alus peaks olema
veendumus, et energia on ainus, mis on olemas. Tuleks teha tõsine
pingutus ja suunata meid tajuma energiat energiana.““, (lk. 10).
„...“Meie
tajumisviis on kiskjalik...“ /.../ „Väga tõhus moodus hinnata
ja liigitada toitu ja hädaohtu. Aga see ei ole ainus tajumisviis,
milleks me võimelised oleme. On veel üks moodus, mida ma sulle
tutvustan – tajuda vahetult kõigi asjade olemust, energiat
ennast.“, (lk. 11). /---/ „...“Siin on tegemist energia
omamisega, usu mind. Aga väga raske on enesele selgeks teha, et see
on võimalik.“ /.../ „Kummatigi on nõiduses nii, et iga nõid
peab kõike tõestama oma isiklike kogemustega.““, (lk. 15).
/---/ „...“Kui öeldakse, et pole teed ilma nagualita, siis
tähendab see, et inimene, nagual, on nagual sellepärast, et ta
kajastab abstraktset, vaimu, paremini kui teised. Ja see on ka kõik.
Me oleme ühenduses vaimu endaga ja üksnes vahetevahel mõne
inimesega, kes meile vaimult mõne sõnumi toob.““, (lk. 16).
„...
Nõiduse selgitamisel on nõidadel kaks võimalust. Üks on rääkida
kujundlikult kui maagiliste omadustega maailmast. Teine on selgitada
oma tegevust abstraktsetes terminites, mis nende tegevusalaga
sobivad.“ /.../ „“See tähendab, et suudad täpselt ja
konkreetselt juhtida oma unenäo üldsituatsiooni“ /.../ „Muidugi
on see võimalik. See kontroll ei erine sugugi kontrollist, mis meil
on igas meie igapäevaelus ettetulevas situatsioonis.““, (lk.
24).
„...
Üldisemalt nimetas ta unenäotähelepanuks üht meie teadvuse
mõistetamatut tahku, mis eksisteerib omaette, oodates hetke, mil me
teda kutsume, hetke, mil me anname talle eesmärgi; see on meie
varjatud omadus, mis on meis kõigis olemas, kuid mida me oma
igapäevaelus kunagi ei kasuta.“, (lk. 25). /---/ „... Taotleda
tähendab soovida soovimata, teha tegemata. Võta vastu taotluse
väljakutse...“ /.../ „Taotlemine on palju lihtsam ja samal ajal
palju keerukam. See nõuab kujutlusvõimet, enesedistsipliini ja
sihikindlust.“, (lk. 28). /---/ „... Selle saavutamise eelduseks
on aga üksnes energia. Nõiad saavad selle energia, kui jaotavad
arukamal viisil ümber energia, mis neil on igapäevamaailma
tajumiseks.“, (lk. 33). /---/ „... Et alguses on kõige raskem
lõhkuda barjääri, mis takistab meid toomast unenägu oma teadlikku
tähelepanusse.“ /.../ „... - igatahes minule tundus see küll
kangesti psühholoogilise barjäärina, mille on loonud meie
sotsiaalsus, mis hindab kõrgelt unenägude ignoreerimist.“, (lk.
36).
„...
Igal võimalusel rõhutas don Juan, et energia, mis on vajalik
unenäotähelepanu vabastamiseks sotsiaalsetest köidikutest,
saadakse meie olemasoleva energia ümberkorraldamise teel. Õigemini
poleks ta saanud öelda. Unenäotähelepanu esilekerkimine on elu
ümberkujundamise otsene tagajärg. Kuna meil ei ole võimalik, nagu
don Juan ütles, vajaliku tõuke saamiseks ühendada end ühegi
välise energiaallikaga, tuleb kõik oma jõupingutsed suunata
olemasoleva energia ümberkorraldamisele.“, (lk. 37). /---/ „...“Sa
tead praegu universumi saladustest palju rohkem kui sa oma
ratsionaalsel tasandil arvatagi oskad. See on juba kord meie,
inimeste, häda – teada universumi saladustest rohkem kui me
arvatagi oskame.“, (lk. 61). /---/ „...“Meile pole küll
õpetatud unenägusi tõsise uurimisvaldkonnana võtma, aga see ei
tähenda sugugi, et nad ka tegelikult seda ei ole““, (lk. 64).
/---/ „... Olin niigi temaga täiesti nõus, vaatamata sellele, et
ma ei teadnud kõik tagamaid. Temaga nõustumine oli pigem mingi
tunne, mis lähtus kusagilt kaugelt, mingi iidne teadmine, mille ma
olin kaotanud ja mis nüüd pikkamööda leidis taas tee minuni.“,
(lk. 68).
„...“Nõiad
aga loovad kaoses korra. Nad on eelnevalt püstitanud endale
transtsendentaalse eemsärgi vabastada oma taju. Nõiad ei loo seda
maailma, mida nad tajuvad; nad lihtsalt tajuvad energiat vahetult,
seejärel aga avastavad, et see, mida nad parasjagu tajuvad, on uus,
tundmatu maailm, mis võib nad tervenisti endasse haarata, sest see
on nii relaane kui üldse olla saab.““, (lk. 72). /---/ „...
Vabadus on lõputu seiklus, milles me riskime palju rohkema kui oma
eluga mõne sõnades kirjeldamatu hetke nimel, millegi nimel, mis on
kättesaamatu meie mõtetele ja tunnetele.“ /.../ „“Tung
vabadusse on ainus tõukejõud, mida ma tean. See on vabadus lennata
tollesse otsatusse seal väljas. Vabadus haihtuda; end lahti rebida;
olla nagu küünlaleek, mis võbeleb miljardite tähtede valguses,
kuid jääb siiski samaks, sest ta ei taha iialgi olla midagi enamat
kui see, mis ta on – lihtsalt küünal.““, (lk. 74). /---/ „...
Mida tugevam kaitse, seda ägedam rünnak.“ /.../ „Mõned
unenäoelemendid on seotud vaimuga ja seetõttu väga olulised.
Ülejäänu pole aga muud kui järeleandmine meie tühisele
isiksusele.“, (lk. 77).
„...
Leidsin end valiku ees, milleni don Juani sõnul jõuavad kunagi kõik
unenägijad – kas kogu oma tajukogemuste tõlgendamise süsteem
põhjalikult ümber kujundada või igasugusest tajude tõlgendamisest
üldse loobuda. Tajukogemuste tõlgendamise süsteemi
ümberkujundamine tähendas don Juani jaoks taotlust see uuesti
töökorda seada. See tähendas sihikindlat ja visa püüet oma
võimeid arendada.“, (lk. 87). /---/ „... Don Juan märkis, et
minu enrgiatase, mis oli tasapisi pidevalt tõusnud, ületas ühel
päeval lihtsalt teatud piiri, nii et ma võisin rahulikult kõrvale
heita kõik oma tõekspidamised ja eelarvamused reaalsuse,
inimloomuse ja taju olemuse kohta. Sel päeval armusin ma
teadmistesse sõltumata nende loogilisest väärtusest,
otstarbekusest ja mis peamine – sõltumata sellest, kui mugavalt
need minu seniste tõekspidamistega kokku sobisid.“, (lk. 88-89).
/---/ „... Teadmine, et nad on oma lõkse juba mäletamatutest
aegadest üles seadnud...“ /.../ „“Nende teadvuse tase on
ülikõrge. Meie oleme nendega võrreldes lapsed – lapsed, kellel
on palju energiat, mida need olendid himustavad.““, (lk. 94).
/---/ „... Võtta sellest maailmast üksnes niipalju, kui meil vaja
on, mitte rohkem. Teadmine, mida vaja, näitab nõidade
meisterlikkust, ainult vajalikuga piirdumine on aga tõeline
suursaavutus.“, (lk. 96).
„...
Siis omandas tõsiasi, et ta on nõus rahulduma meie elukogemuse
täpse koopia – kokkuvõttega, äärmiselt suure tähtsuse. Kui
too hävitav jõud on kätte saanud selle, mida ta otsib, laseb ta
nõidadel minna ja need võivad vabalt arendada oma tajumisvõimet
ning jõuda nii aja ja ruumi piirideni.“, (lk. 130). /---/ „...“Mis
on reaalne maailm, don Juan?“ „Maailm, mis genereerib energiat –
vastandina viirastuslikule projektsioonide maailmale, kus miski
energiat ei genereeri. Enamik meie unenägudest on just sellised,
seal pole ühelgi elemendil energiat.“, (lk. 141). /---/ „...Seda
valjusti öelda tähendab panna liikuma energiavood, mis on
pöörudmatud. Muistsetel aegadel oli sõnad uskumatult võimsad.
Nüüd nad seda enam pole.“, (lk. 154). /---/ „...“Mõelge
selle üle järele,“ /.../ „Ilmselt toimub täpselt seesama
meiega ka igapäevaelus. Me oleme siin, ja meie kogumispunkt on nii
kindlalt paigal, et me oleme unustanud, kust me tulime ja miks me
siia tulime.“, (lk. 168). /---/ „... Tundsin vaid ühte – et
olen jõudnud tunnetuslikesse seisunditesse, mille kirjeldamiseks
pole olemas mingeid sõnu.“, (lk. 169). /---/ „...“Kui kellelgi
on rohkem energiat kui meil, siis võib ta meiega kõike teha,“
/.../ „Vanad nõiad aga ei olnud nii laitamatud, ja oma lakkamatute
pingutustega saavutada võimu teiste üle tekitasid nad endi ümber
salapära ja pimedat õudust, mis anti põlvest põlve õpetajalt
õpilasele edasi.“, (lk. 175).
„...
Unenägemine oli nende jaoks muutunud sõnulseletamatuks ja
enneolematuks, millekski, mille ulatust võib üksnes aimata, või
nagu don Juan ise ütles – see on värav universumi valguse ja
pimeduse juurde.“, (lk. 187). /---/ „...“Universumis
ei eksisteeri minevikku ega tulevikku. On ainult käesolev hetk.“
/.../ „Universumis eksisteerib ainult energia, ja energia puhul on
olemas ainult siin ja praegu, lõputu igavene siin ja praegu.““,
(lk. 209).28
Jah
, aga selleks korraks olid nad nüüd läinud . Tõsi , läinud , et
peagi tagasi tulla . Tulla järjest suuremal arvul ja väel , ära
omaenda kaugelt esiisade maalt kus neid oli liiga palju saanud ja
mille nad enesele allutada ja juba sellegagi ära-lagastada olid
suutnud .
Tulid
uuele maale , alustamaks uut ja vahest parematki elu . Ometi tuues
kaasa kõik halva endas ja seda veel püüdlikult edasi-arendades --
nõnda näib , kui vaadelda maailmajao tulevast ajalugu . ---
---
Seda lausa sõnulseletamatu ebainimlikkuse laastavat vallutuslugu ,
mis kirendab rohketest , üha julmematest ja värdjalikumatest
hirmutegudest . Mis kui absurdne õudusunenägu , lõpuks murdis ühe
lihtsalt ja loomulikult ilusa inimtõu ja nende maa .
Ja
mis kõige hullem -- teha seda kõike jultunud ja samas nii armetu
iseenesest mõistetavusega , hiljem lausa teadliku
ülimuslikkuse-müüdi abil .... Enese-upitusliku massi toores jõud
, purustav ja hävitav , ettearvamatu ja pime .
Ja
mis andestamatuim, -- kõik sooritatu tuleva jaoks täiesti pea-peale
pöörata -- võimalikult nii fakte võltsides, kui ka sündmusi
eelarvamuslikult ja tendentslikult tõlgendades jätta
järeltulevatele põlvedele otsest valet, võltstundmuste ja vähese
arusaamisega ohtralt vürtsitatut. See on andestamatu ja unustamatu.
Seda ei unustatagi, see kõik elab edasi põlisrahvaste pärimustes,
tema põlvest-põlve edasi kestvas suulises ajaloos. Ühe
maa ja rahva loos...
CARLOS
CASTANEDA:
„... Tema oli aga täiesti ükskõikne. Maailm ei läinud talle
korda.“ /.../ „... oled seda tüüpi nõid, kellest peaks eemale
hoidama...“, lk. 39. /---/ „... reetsid tema silmad halastamatut
ja paindumatut jõudu.“, lk. 41. /---/ „... Tegelikult oli mind
vallanud ääretu ükskõiksus.“ /.../ „... et me kõik omame
erilist väge, midagi, mis on meis olemas, kuid mida me erakordselt
harva kasutame.“, lk. 43. /---/ „... Ta oli toiminud täies
kooskõlas don Juani õpetustega. Ta oli mulle näidanud, kuidas
täiesti igapäevast situatsiooni kõige paremini ära kasutada.“
/.../ „... don Juan oli liiga rafineeritud, liiga abstraktse
loomuga...“, lk. 55. /---/ „... Igatsesin sel hetkel meeletult
don Juani oskust olla iga olukorra peremees, tema intellektuaalset
seltsimehelikkust, tema huumorit.“, lk. 63. /---/ „... et jõud
tuleb vaid siis, kui oleme ilma mingi vastuseisuta oma saatusega
leppinud.“, lk. 66. /---/ „... Appelleersin nende mõistusele,
kuid sain siis aru, et minu standardite järgi hinnates oli neil seda
väga vähe.“, lk. 74. /---/ „... et oma sisimas oleksin ma
andnud ükskõik mis, et olla hull. See oleks vabastanud mind oma
maailmapildi korrigeerimise rängast koormast. Iroonia oli selles, et
siis ma polekski saanud enam tahta oma maailmapilti parandada, see
tähendab, intellektuaalsel tasandil. Sellest üksi ei piisanud, et
ma lihtsalt keeldusin oma maailmapilti muutmast. Sellest polnud
kunagi piisanud. Ja see oli olnud minu jaoks kogu aeg ületamatu
takistus, minu saatuslik eksitus.“, lk. 106. /---/ „... „Sõjamees
peab loobuma inimkujust selleks, et muutuda, tõeliselt muutuda.
Muidu on see ainult jutt muutumisest nagu sinu puhulgi. Nagual ütles,
et on asjatu loota või arvata, et inimene võib oma harjumusi muuta.
Seni, kuni hoitakse kinni inimkujust, ei ole võimalik muuta
pisiasjagi. Nagual ütles, et sõjamees teab, et ta ei saa muutuda ja
ikka üritab ta seda, isegi kui ta teab, et pole selleks võimeline.
See on ainus eelis, mis sõjamehel on tavalise inimese ees. Sõjamees
pole kunagi pettunud, kui tal ei õnnestu muutuda.“, lk. 112. /---/
„... et meil kõigil puudub rahu ja sisemine distsipliin. Ükski
meist ei tahtnud pühendada teisele oma jagamatut tähelepanu...“,
lk. 146. /---/ „... „Ta ütles, et inimeste maailmas toimuvad
alatasa tõusud ja mõõnad ning rahvad tõusevad ja langevad koos
oma maailmaga, aga meie, nõidade asi ei ole nende tõuse ja mõõnasi
kaasa teha.“ /.../ „Nõidade kunst on olla märkamatu ja alati
kõigest väljaspool. Ja ennekõike on nõidade kunst mitte kunagi
raisata oma jõudu.““, lk. 174. /---/ „... „Kui nõid tegeleb
nagualiga, tuleb tal anda juhiseid, see tähendab näidata sõjamehele
saladust. Ja see on kõik, mida nõid peab tegema. Sõjamehel, kes
saladuse vastu võtab, tuleb endal katsuda need teadmised jõuks
muuta, tehes seda, mida talle näidati.“, lk. 190. /---/ „... Don
Juan ütles, et meie olemise tuum on tajumine, meie olemise maagia
aga teadvelolek. Tema jaoks olid tajumine ja teadvelolek üks
lahutamatu funktsionaalne tervik, mis koosnes kahest valdkonnast.
Esimene, „tonali tähelepanu“, kujutas endast tavaliste keskmiste
inimeste võimet tajuda ja teadvustada oma igapäevaelu tavapärast
maailma. Don Juan nimetas tähelepanu seda vormi meie „jõu
esimeseks ringiks“ ja kirjeldas seda kui meie aukartustäratavat,
kuid nii enesestmõistetavaks peetavat võimet luua korda oma tajudes
meie igapäevasest maailmast.“ /---/ „Olemise teine valdkond,
„naguali tähelepanu“, on nõidade võime teadvustada ebatavalist
maailma. Seda tähelepanu valdkonda tavatses don Juan nimetada „jõu
teiseks ringiks“, täiesti hirmuäratavaks võimeks, mis on meil
kõigil olemas, kuid mida kasutavad üksnes nõiad, et korrastada
oma tajusi ebatavalisest maailmast.“, lk. 193-194. /---/ „... Ta
ütles, et jõud, mis valitseb meie saatust, asub väljaspool meid ja
sel pole midagi tegemist meie tegudega.“ /.../ „Don Juan ütles,
et kuna mul puudub igasugune kontroll jõudude üle, mis otsustavad
mu saatust...“, lk. 200. /---/ „...
et siin peitubki väljakutse, mille Nagual meile oli jätnud – kas
me suudame arendada oma tahet, meie teise tähelepanu jõudu, et
keskenduda piiramatult kõigele, millele tahame, või mitte?“, lk.
231.29
Nõndaks.
Muide need mõned hobused , mis neist tol korral maha jäid --- need
nimelt paljunesid niivõrd jõudsasti , et üsna pea oli kogu maal
ringi kappamas loendamatud metsikud hobusekarjad .
Algne
püha loom muutus järjest enam asendamatuks kaaslaseks ja abiliseks
. Hobune muutis tervete rahvaste elukorraldust ja laadi . Sai uue
eluviisi aluseks , kandvaks põhjaks --- ääretud , seni inimjalale
pea ületamatud avarused muutusid nüüd kättesaadavaiks. Nagu ka
preeria põhitoidus -- piison , kellega hobune inimese võrdelt
kiireks tegi . Preeria-indiaanlased --- nende elu ja olu -- aga see
on juba teine teema , niisiis ....
Jälle
tagasi odzveibide maale , sinna viljakale maale Suurte Vete keskel ,
kus mühisevad kohavad metsad ja laiuvad tööd täis viljapõllud .
Tagasi odzveibide rahva , selle suursuguselt tööka ja toimeka
rahvakillu juurde .
Siinmail
käis elu täies hoos . Juba olid metsalagendikel õitsenud
mooruspuud , oma hurmavat lõhna jahedamatel õhtutel ja öödel
kaugele laiali kandes . Soos , keset mulksuvaid laukaid ja kidurat
taimekasvu , keset kihavat pisi-mutukate elu oli jõudnud oma
värvirikkad õied kord avada, siis viljad ja seemned valmis
küpsetada kitsemurakas .
Olid
möödas Mooruspuu- ja kitsemuraka kuu. Ilmad üha soojenesid ,
ümbritsev loodus pakitses täis värsket , ülevoolavat elujõudu.
Taimne elu oma kirkamates ja sügav-puhtamates värvitoonides aasad
ja metsalagendikud täis kõikvõimalikke imelisi lilli ja õisi...30
Päevane
valgus üha pikenes , seni kuni hakkas taas lühenema . Algul
märkamatult , edasi üha jõudsamalt , mis avaldus üha kuumemates
ilmades taimse elu edenedes viljade poole... Et elu edasi kanda, teda
hoida ja säilitada , et tulevasel oleks ikka alati elu -- kõik see
ja palju rohkemgi võis peituda igas pisimaski rohukõrres . See
seletamatu miski mille mõjul elu ikka ja alati taas-tärkab ja edasi
kestab .
See
kõige esmasem, algsem, põhilisem ja olulisem -- kirjeldamatuim,
kuidagi määratlematuim jõud. Kui midagi mis lihtsalt ja iseenesest
mõistetavalt on, kui asi iseeneses. Elu alus ja edasi-kestmise eel
-- tingimus ja nõue. Vääramatu seaduspärasus, seda nii rohukõrres
kuni inimmõistuseni välja . Elutahe -- igavene hääletu kisendus ,
keset maailma reaalsuse vaenulikkust . Inimeses , kelle esmaseimaks
püüdeks on elada , tahe elada, -- igakülgne jaatus hoolimata
tegelikkusest mõistusesse jõudnud varjatud eitusest . Mis oma
väljenduse leiab , on leidnud põgenemises , üleolekus ,
agressioonis ja paljus muus säärases mille algne põhjus ent näib
olevat üks ja seda põhilisem --- hirm , hirm elu , kannatuse ja
vaeva ees .
Aga
jaatus on alati ja kõikjal valjem, sest ainult tema on oma olemuselt
loomulikult tõesem, on ainuvõimalik...
Elujaatus,
mille kõrgeim väljendusvõimalus on jätkuv enese-täiustus .
Igavene lakkamatu püüdlemine järjest edasi ja kõrgemale , see
ülim ideaali-ihalus . Ja nõnda siis Inimene , seistes kahe jalaga
maapinnal , pöörab oma pilgu jälle tähtede poole .
Ja
taas see nooruk , keda ka eelnevalt , paraku küll vaid üsna
põgusalt jälgida ja mõista oleme püüdnud .
Taas
on ta siin samaaegselt avardumas ja takerdumas iseendasse, on oma
rahva sees , loomulikus , ainuvõimalikus elukeskkonnas . On
jätkuvalt igapäevaste tegemiste-toimetuste keerises , proovides
sellesse sulandudes sellest üle olla , elutähtsat vahet säilitada
. Meeled ergult ja vastuvõtlikult ümbritsevale avali . Järjest
takerdudes ja komistades -- nõnda küll vaevaliselt , kuid siiski
sammudes jätkuvasti , aina edasi ....
Nagu
ka kõik ümbritsev pöördumatult ikka edasi liigub... Ka elu ja
areng, muidugi mitte ilmtingimata paremuse suunas, vaid oma igaveses
liikumises...
Ja
ka aeg liigub järjest edasi , juba oli möödunud esimene suvekuu
oma vähesema kuumuse ja küpsemisega . Kätte oli jõudmas Suure
Küpsemise kuu ja sellega kaasnevalt ka üks aasta tähtsaim sündmus
--- Rohelise Maisi pidu. Selleks olid ka tegelikku alust , mais oli
jõudsasti sirgunud , tähelepaneliku hoolitsuse abil järjest
kasvanud ja jõudnud omadega juba noore mahlaka viljani , mis
tavakohaselt tähistab selle usupeo algust . Täpse alguse-aja
määrasid kindlaks šamaanid, selleks tähelepanelikult vilja kasvu
jälgides . Tera pidi olema just sobivas suuruses : veel poolpehme ja
rohekas , mahlakas ja magus -- parima maitsega üldse . Siis saatsid
targad kogu külale vitsakimbu , kus iga raag tähendas päeva ,
kunas siis viimane raag oli välja tõmmatud tuli kogu küla kokku --
selleks, et tänada Suurt Vaimu kes oli jälle kord võimaldanud
viljal valmida .
Ja
nüüd algasid pidustused mis kestsid üle nädala -- kogu selle
perioodi kui noor mais säilitas vastavad omadused . See oli tähtis
ususündmus , suhtlemiseks sealpoolsusega , milleks tähtsaim oli
väljendumis-vahend nagu tants .
Ja
oli seda ka õigusega . Pidevalt jätkuv , kogu inimkeha ja olemist
haarav tants , millega kaasnes laul ja miimika , žestid ja igivana
traditsioon .
Viimane
ei tähenda aga kinnistunud , dogmaatiliselt kindlaks-kujunenud tava
, ei , tantsu puhul see nii olla ei saanud -- iga tantsija pani oma
esitusse rohkesti iseennast , midagi oma individuaalsusest , et
rääkida võiks rohkem loovast tegevusest kui reeglitest .
Ja
tants üha jätkus ja jätkus , päevast päeva vaheldumisi paastu ja
põhitoiduse maisi rituaalse söömisega .
Seda
ülimaitsvat toitu pakuti siis kõigile , nii palju kui siis keegi
tahtis , tegemist oli sel puhul rohkem püha toimingu sooritamise kui
lihtsalt söömisega .
Ja
ohverdamine , mille viisid läbi kogukonna teadjamad mehed . Selleks
põletati esimesed maisitõlvikud puust altaril ja millede tuhk siis
pärast maha maeti ja nii korduvalt...
Üle
kõige ja kõiges siiski tants . See kui siiras ja mõjusam
pöördumine Suure Vaimu --- saladusliku teispoolsuse suunas . Et
väljendada oma tänulikkust ja rõõmu , nõnda toimides otseselt
ühendava ja ülendava teona.
CARLOS
CASTANEDA:
„... Don Juan oli kirjeldanud unenägemiskunsti kui võimet muuta
harilik unenägu kontrollitavaks teadvusseisundiks erilise tähelepanu
abil...“, lk. 7. /---/ „... Seda, mis on kanaliks meie
tervikliku olemuse energiale ja võib esile kutsuda ükskõik mida
meie võimaluste piirides tuntakse tahtena. Don Juan ei osanud öelda,
millised need piirid just täpselt on, aga ta mainis, et helenduva
olendi tasandil on meie võimalused nii ääretud, et pole mõtet
püüdagi nende piire kindlaks määrata. Ühesõnaga, helenduva keha
energiat võib tahte abil muuta ükskõik milleks.“, lk. 21. /---/
„... et mul tuleb elada eranditult oma isikliku jõu varal, mida ma
mõistsin kui olemise põhitingimust, korrapärast suhet subjekti ja
universumi vahel...“, lk. 26. /---/ „... „Meie tähelepanu
treenitakse kindlale fokuseerimisele...“ /.../ „See ongi viis,
kuidas me säilitame oma maailma.“ /.../ „... et minu mõistus
rajaneb abstraktsioonidel.“, lk. 30. /---/ „... et minu kui
sõjamehe kiretu järeldus on, et don Juan muutis mu elukäiku
paremuse poole. Ma olin aeg-ajalt ikka ja jälle kaalunud seda, mida
ta mulle oli teinud ja järeldus oli alati sama. Ta oli toonud mulle
vabaduse. Vabadus oli kõik, mida ma teadsin, kõik, mida ma võisin
anda neile, kes minu juurde tulid.“, lk. 87. /---/ „... inimeste
tegevus ei puudutanud mind enam, sest mul polnud mingeid soove. Minu
elu juhtivaks jõuks sai iseäralik rahu. Tundsin, et olin omandanud
sõjamehe elu ühe põhialuse – eraldatuse.“ /.../ „... et
eraldatus ei ole veel tarkus, on aga siiski eeliseks, sest võimaldab
sõjamehel momentaalselt peatuda, et olukordi ümber hinnata, oma
positsioone ümber arvestada...“, lk. 91. /---/ „... See noor
naine oli minu jaoks painav mõistatus. Lootsin, et ükskord peale mu
raamatute lugemist otsib ta mu üles.“, lk. 92. /---/ „... naine
on olend, kes teeb Naguali terviklikuks, annab talle rahu,
täiuslikkuse, kaitstuse, vabastatuse tunde.“, lk. 98. /---/ „...
Selleks, et keerukate sotsiaalsete olukordadega edukalt toime tulla,
pidin saavutama sisemise vabaduse...“, lk. 108. /---/ „... Esmalt
unenägemine ise. See näis algavat unikaalse teadvusseisundina, mis
saavutatakse, koondades oma unenäo üksikutele detailidele või
iseärasustele teadvuse selle osa, mis meile peale uinumist alles
jääb.“, lk. 109. /---/ „... Meie esimest tähelepanu on
õpetatud jõuliselt meid ümbritseva maailma elementidele
keskenduma, et muuta amorfsete ja kaootiliste tajude voog teadvuse
korrastatud maailmaks.“ /.../ „... kui aga puutume kokku millegi
ebatavalisega, eelistame rääkida sellest kui juhusest või
asjaolude veidrast kokkusattumisest.“, lk. 112. /---/ „... et
oleme saavutanud vajaliku kiretuse. Meid ei kihutanud enam tagant
vajadus tulemusteni jõuda. Tõuke tegutseda laitmatult ilma tasule
mõtlemata andis meile pigem mingi varjatud sundus.“, lk. 130.
/---/ „... mida ta nimetas tonaliks, hõlmab kõike, mida meie
intellekt taibata suudab. Vasak pool, naguali valdkond, on aga
kirjeldamatu ja sõnastamatu. Ilmselt on võimalik taibata ka vasakut
poolt, kui teha seda kogu keha abil; kuid ta ei lase end selgitada
intellektuaalsete mõistete abil.“, lk. 132. /---/ „... Jõudu,
mis valitseb kõigi elusolendite saatuse üle, kutsutakse Kotkaks,
mitte sellepärast, et see oleks tegelikult kotkas, vaid sellepärast,
et nägijaile paistab ta määratu pigimusta kotkana, kes seisab
sirgelt nagu kotkad tavaliselt ning kelle pea küünib lõpmatusse.“,
lk. 137. /---/ „... et kui nad on võimelised end taas meelde
tuletama, siis leiavad nad ka oma terviklikkuse. Ainult siis jätkub
neil jõudu ja vastupidavust asuda oma viimasele rajale ja see lõpuni
käia.“, lk. 141. /---/ „... mõistis ta, kui kerge ja mugav oli
ta elu ilma enesepiiramiseta. Ta mõistis, et teda oli eksitanud
veendumus, et ta eesmärgid on ainuõiged, ainsad, mis inimesel üldse
olla võivad.“ /.../ „Kui muud ei saa, siis võiks ta ju vähemalt
nõiaks õppida.“, lk. 148. /---/ „... et sõjamees peab olema
sootuks alandlik, temas ei tohi olla midagi, mida ta peaks kellegi
eest kaitsma, isegi mitte oma isiksust. Sõjamees peab oma isiksuse
alal hoidma, mitte aga tegelema selle kaitsmisega.“, lk. 155. /---/
„... et sõjamees ei ole kunagi väljapääsmatus olukorras.
Piiramisrõngasse võib sattuda vaid see, kes peab kaitsma oma
isiklikku omandit. Sõjamehel pole maailmas midagi peale tema
laitmatuse, ja laitmatust ei ähvarda miski.“, lk. 172. /---/ „...
Don Juan ütles talle, et on koletu mõelda nagu oleks mailm – või
meie ise – midagi arusaadavat. Ta ütles, et see... /.../ ... on
saladus, müsteerium, millega võib vaid alandlikkuses ja aukartuses
nõustuda.“, lk. 181-182. /---/ „... kuid mul tuleb alistuda oma
saatusele – ma ei saa teada, milles mu ülesanne seisneb, enne kui
olen selleks valmis.“, lk. 186. /---/ „... sooritasin ma
tõepooles külaskäike saladustesse, mis olid kaugel väljaspool
minu mõistuse haardeulatust, kuigi ilmselt täiesti võimetekohased
minu tervik-teadvusele. Ma õppisin rändama milleski seletamatus ja
avastasin, et... /.../ on nüüd ka minul omaenda lood igavikust.“,
lk. 211. /---/ „...
Kontrollitud narruse praktiseerimiseks peab inimene suutma naerda
iseenda üle, kuna siin pole tegemist inimeste petmise, karistamise
ega nende suhtes üleoleku tundmisega.“ /.../ „... kui oled näkku
vaadanud eneseupitamise tüütule kordamisele, mis on kogu inimliku
suhtlemise tuumaks.“, lk. 231.31
Kui
rahvas kokku oli tulnud keetsid šamaanid kõigile teatud taimedest
"musta jooki" . Sellel oli seesmiselt puhastav ja haigusi
ärahoidev toime . Usuti , et see pidi joojat terve aasta ihuhäda
vastu kaitsma . Nõnda siis joodi seda droogi ja siis algas üleüldine
range paast. Selleks, et end vii tundlikumasse, kõigele vaimsele
vastuvõtlikumasse seisundisse .
Ja
jälle ka selleks, et ennast puhastada -- paastul on ju teadupärast
vägagi mõjuv ravitoime . Paastu kestus oli üldjuhul kindlaks
määratud , kuid olenes ka igaühest endast -- kes mida saavutada
tahtis .
Need
puhastavad toimingud leidsid lõpu kui algas püha maisi rituaalne
söömine --- sooviga , et seda alati jätkuks , et rahvas ei peaks
nälga nägema . Kui palvelev pöördumine , tänulikus ja
rõõmustavas meeles . Mondamini -- püha Maisi kiituseks . Pärimused
räägivad , et Hea Vaim ise oli selle maa peale , oma lastele andnud
, et neil alati oleks millegile kindlalt loota , selleks et inimesed
ei peaks enam nõnda kui varem virelema alatises toidupuuduses , sest
sõltuti liig palju ebakindlatest ja muutlikest looduse-andidest .
Ja
sellepärast , nii pajatavad iidsed lood , saatiski ta maa peale
Mondamini -- Maisi . Olevat teinud , ütlevad odzveibide jutuvestjad,
seda suure Manibosho enda palvete peale , kes nähes enda ümber
nõnda rohkesti nälga ja viletsust oli palunud Suurelt Vaimult abi .
Oli tõmbunud üksindusse , paastunud kaua ja põhjalikult ja ennäe
imet --- oli lõpuks ka saavutanud , mida igatses . Tema juurde tuli
roheliste sulgedega ja rohelises rõivas võõras noormees ja kutsus
teda endaga maadlema . Nõnda nad siis maadlesid , pärast roheline
noormees lahkus , lubades taas tulla . Ja tuligi , mitu õhtut
maadlesid nad seal : näljast üha enam nõrkev Manibosho ja võõras
.
Ja
lõpuks Manibosho võitis, tema vastane jäi elutult lebama. Järgides
saadud nõuandeid kaevas Manibosho talle varjulisse kohta haua
--"...kuhugi kus oleks vett ja valgust ja kust linnud mind kätte
ei saa..." Aeg möödus, Manibosho hoolitses aina rohelises
nooruki haua eest: peletas eemale linde ja igasugu muid saamalisi,
kastis ja hoidis mulla kobeda ja puhta. Aeg möödus -- päevad ja
nädalad, ja siis ühel kastesäras hommikul märkas Manibosho,
et kunagisel haual on tärganud roheline taim, -- mille ta oma
kunagise vastase auks nimetas Mondaminiks.
Taim
kasvas ja kosus , sirutas päikese poole oma lehed ja siis ka õie ,
kuni lõpuks sai valmis ka maisi viljatõlvik , mis oli veel roheline
, mahlakas ja magus .
Manibosho
läks oma rahva hulka ja teatas inimestele maisist , pühast
Mondaminist . Sellest ajast saadik , selle mälestuseks ongi igal
aastal peetud Rohelise Maisi pidu --- rõõmu ja tänupüha .
Ja
nõnda ka nüüd , sel aastal --- samuti nagu nende isad ja esiisad
enne neid tähistasid inimesed jälle kord iidset sündmust . Tehes
kõiki neid toiminguid siiras usus ja teadmises, säravail silmil ja
ülendatud meelel. Sest mais oli pea kõik kõiges, mais oli elu ise,
temast sõltus nii paljude inimeste elud, edasi-kestmine. Siis lausa
endastmõistetavalt oli mais püha ja austatud ja sellest ka see pidu
siis siin.
Nii
on praegu nõnda oli olnud varem ja nii saab olema ka tulevikus , kui
veel vähegi on kedagi kes seda mäletaks või pühaks peaks . Jah,
nii saab see olema...
Aga
sai otsa see pidu , nagu iga teinegi . Elu-olu pöördus aegamisi
tagasi igapäeva-toimetuste , argi-askelduste juurde . Kõik läks
juba ette teada , oma kindlaks-määratud rada ja siiski oli iga päev
ju uus .
Midagi
täiesti erinevat , millist pole veel kunagi nähtud ja vaevalt
enamgi näha saab . Täpselt samuti nagu pole kaht täiesti
sarnast inimnägu -- ega häält . Nõnda nagu kõik ümbritsev oma
lõputus mitmekesisuses . Kõigepealt üldine , liigiline eripära --
ääretult otstarbekas , kus kõik alates pisiasjadest on mingiks
kindlaks vajaduseks . Vilksatab pilt mille järgi see tohutult erinev
, vormide-küllus ometi on oma ainuvõimalikus -- täiuslikumas
võimalikus kujus . See elus keha kirjeldamatult komplitseeritud ja
samas nii mõttekas olemus !
Aga
ka tõdemus , et iga elu ka oma tipphetkel kannab endas ähvardava
surma alget : ta on hõlpsasti vigastatav , vananev ja paratamatult
kaduv .....
Aga
seniks kuni on elu , on ka lootust ja õnne naudinguid . Elu ise on
juba lootus , usk paremasse homsesse , millegi poole püüdlemine ja
ihalemine . Ja kuigi kõik on nii koletult tühine ja kaduv ,
igapäeva reaalsus nõnda masendavalt madal , eesmärgid sisutud ja
mõttetühjad , on siiski elu ise milles peitub mingi põline tarkus
, mingi tõde millest ei olda teadlik , vahest vaid kui miski mida on
vaid instinktiivselt tunnetatud , ähmaselt tajutud .
Elu
mõte mis seisneb elamises endas , tavaliselt paraku siiski vaid
tühipaljas vegeteerimises , parimal juhul aga mõtestatud ja
võimalikult teadlikus eksistentsis . Mida käsitletakse ka kui
võimalust arenemiseks , seatud sihtide saavutamiseks , selles
igaveses püüdlemises ideaalse täiuse , absoluudi ---
sõnulväljendamatu õnne poole lõplikus rahus ja teadmises .
Sest
teisiti ei oleks ju võimalik, milleks siis elu, see kannatuste
vaevaline rada...?
Milleks
siis üldse ? Ei , kui ei oleks igaühes seda ülimat jõudu mis
paneb ta elama , mis tahab jääda , siis elu lõppeks . Iseenesest
ta ei oleks seda kõike väärt . Et jaatus on ka tõde näitab seegi
, et elu üleüldse olemas on . See avaldub kõiges ümbritsevas :
inimtegevus oma komplitseeritus lihtsuses , iga elusolend mis hingab
, toitub-eritab ja paljuneb , kõiges tühiselt piseimas ja näiliselt
mõttetumas kuni taas inimeseni välja , kes end oma meeleorganite
toetusel tunnetavas maailmas ülimaks on seadnud . Nii imepisike
metshiir kui võimas põdrapull või piison --- kõiges avaldub
ainult üks -- elujaatus, jaatust elu ennast . Ja ka väliselt elutu
ilm : maapind ja vesi , kivi , taim . Hoolimata väliste elumärkide
puudumisest on kõiges ometi olemist ennast , mis samavõrd tõene ja
õigustatud kui kõige selgem eluavaldus eales .
Aeg
muudkui voolas oma ilmse ja vääramatu kõigest üleolekuga . Voolas
kui üks suur väärikas jõgi , rahulikult ja vabalt , veel
kujutlustega kammitsematult ja numbritega piiramatult . Võis vaid
täheldada pidevat liikumist ja muutust , seda eeskätt looduses ,
aastaaegade vaheldumises -- ringkäigus . Juba oli puudel märgata
värvilisi , kirjuid lehti: kasel juba kollakat , vahtral punast
tooni juures . Viljapõldudel ootas saak korjamist , kuldselt särasid
maisipõllud andes märku , et aeg ja saak korjamiseks küps . Ja
ega sellega ülearu viivitatudki.
Varsti
oli kogu küla põldudel , kust nüüd võis varavalgest hilisõhtuni
hoomata usinat tööd , sekka rõõmsat nalja ja naeru , laste
kilkeid ja koerte klähvimist . Ja nõnda saigi sellelgi aastal pea
kõik valmis : vili koristatud ja panipaikadesse varutud , igatsorti
juurviljad ja söödavad juurikad ära korjatud .
Kõike
seda läheb ju vaja eelseisvale vaesemal aastaajal , milleks juba
varakult valmistuda pidi . Sest juba muutusid ka ilmad : ööd olid
järjest jahedamad ja pikemad . Päeval keerutas vinge tuul juba
sügise esimesi lehti . Sadas palju ja kord hommikul oli maa juba
kergelt hallatanud .
Ja
sellega oli kätte jõudmas aeg ka ühele noormehele , ühele
paljudest . Aeg selleks , et võtta ja eemalduda teistest inimestest
ja tuttav-turvalisest külakodust , kus sind aina toetavalt ja
julgustavalt ümbritsevad omaksed ja sõbrad või vähemalt
harjumused ja mälestused .
Ja
miks mitte just sügisel, eesmärgiks ei olnud ju mugavus ega heaolu,
vaid otse vastupidi...
Vaevalt
, et ta ise just nii mõtles kui ta kord läks , vahest vaid põgusalt
. Sest ta ju tahtis minna , minna , et ennast proovile panna ja üha
paremini tundma õppida .
Mida
karmimas ja võõramas ümbruses , seda parem ....
Tegemist
oli väga vana tavaga . Just nõnda-samuti olid kord talitanud ta isa
ja vanaisa -- niisiis vana , usaldustväärt , kõigiti
järeleproovitud komme . Ju siis see õigustas ennast . Sest paraku ,
liigagi hästi on teada argi-askelduste , muidugi üks vajalikum ja
põhjendatuim kui teine , jäägitult kaasa-haarav ja sellega veidi
kõrvale-kiskuv , mõneti pea nüristav toime .
Üksi
eemale teistest , et keegi ei oleks segavalt juures . Miski
tähelepanu nõudev , häälekas ja ärritav , sest on vaja vaadata
endasse : tähelepanelikult ja mõistvalt -- siis üksildus ainult
soodustab seda . Järsku ei ole enam vajadusi ega tarbeid , ei midagi
kõrvalist , oled vaid sina üksi . Vastamisi iseendaga , juba elatud
ja võimaliku eelseisvaga . Iseenesest kerkivad esile need kõige
põhilisemad ja kaalukamad küsimused --- endast , inimestest , elust
üldse . Ja muidugi kõige esmasem --- nähtamatu ja siiski ka õige
tunnetamatu teistpoolsus --- Jumal kui igakülgne täiuslikkus ja
kõiksus , mis avaldub kõiges samapalju kui mitte üldsegi , mis on
ja ei ole --- on alati olnud , igavene , lõputult armastav puhas
valgus .
Ja
palju muud säärast , nõnda siis ühesõnaga -- kirjeldamatu ja
seletamatu , ilma nimeta, miski mis ei ole samas midagi , on
väljaspool "midagit" , on üle olemisest endast -- see
mõistmine ei mahu inimesse, ammugi siis sõnadesse!
Ja
paast . Väga oluline on selle toimumise puhul just paastu puhastav
ja ülendav mõju . Just pikaajalisel paastul kõik rajanebki , see
võimaldab vajalikku hingeseisundi , tundliku vaimse vastuvõtlikkuse
taseme . Et võida näha und , visioone kust ehk midagi olulisemat
edaspidiseks välja-lugeda saab . Et siis seal , näljast nõrk ja
oimetu , une ja ärkveloleku piiril endale midagi ära tunda .....
Aeg
sai täis ja nooruk hakkas minekuks valmistuma . Kogukondsete
nägudelt võis lugeda sündmuse tähtsusest . Need olid täis rõõmu
, küll hoolega alla-surutut , väärika tõsiduse maski taha
peidetult . Aga nende silmad olid õnnelikud , täis uhkust ja isegi
mingit võidurõõmu . See on meie poeg , osa neist endist , meist
alguse saanud ja siis aina kasvanud ja sirgunud nüüd selleks
lootustandvaks nooreks meheks .
Kes
praegu siin nende ees seisab , nii-vähe sarnanedes selle kunagise
poisipõnniga , natuke isegi võõristust tekitavalt erinedes . Ja
ometi on ta oma , isa rind paisub uhkusest kui ta tunneb ähmaselt
ära oma noorpõlve keha ja ema silmis särab vaikne õnn tabades oma
poja pilgus midagi iseendale lähedast , kuid kauget ja unustatut .
Tundeid ei näidata --- see ei ole selles peres kombeks . Natuke
kohmetult jäetakse hüvasti ja saadetakse ta metsateele.
Ja
seal ta läheb üksi ja midagi ühes võtmata . Läheb sügavale
põlislaande kus asub seks puhuks üleslöödud onn , kust ta
kokkulepitud aja pärast tagasi aidatakse . Metsas oli ilus, rahulik
ja vaikne . Täis pisiloomade ja lindude toimekat sagimist ja
mitmehäälset koori . Ta elas laaneonnis , puhast vett sai lähedal
vulisevast allikast ja marjadest metsa all sai veidi jõudu . Ja
päevad möödusid , täis vaikset mõtiskelu ja üha kasvavat
näljatunnet .
Algul
oli see eriti , lausa hulluks-ajavalt tugev , siis veidi vähem , oli
vaid kuidagi eriti "tühi" tunne ja näljast korisev kõht
, edasi näljatunne järjest vähenes kuni lõpuks kadus sootumaks .
Ta kõhnus märgatavalt : põsed vajusid ära , silmade ümber olid
tumedad ringid , suust tuli halba lehka . Ja see nõrkustunne ,
põhiline oligi see ääretu nõrkus ja jõuetus , mis avaldus
ühtäkki vaevaliseks muutunud liikumises ja üleüldises jõuetuses
. Järske liigutusi ei saanud teha , kohe tulvas veri pähe , mattes
tundmise ja taju . Et mitte päris otsa lõppeda ja et pea selge
hoida ta käis palju . Rändas ümbruskonna metsas sihitult ringi ,
tiirutas , käis edasi-tagasi , et end pidevas liikumises hoida . Ja
silmitses ümbritsevat , -- kõik värvid ja muud tajud tundusid
kuidagi intensiivsemad aga ümbrus näsi olevat ka midagi kaotanud .
Nimelt näivuse oma määravast reaalsusest , käega-kombitavusest .
Selles
olid nüüd nagu mingid augud ja tühemikud, kuhu näiteks hääled
jõudsid ainult kuskilt kaugelt...
Ta
magas palju, niivõrd, et varsti ei mäletanudki kas oli see unenäos
või mitte. Lõplikult nõrkenud lebas ta onnis asemel pärani silmad
vaatamas tühjusesse. Ja tulid nägemused, unenägude hämmastav
tõelisus, see unenäo-reaalsus. Ta nägi kuidas üks loom, nõtkelt
sujuvate liigutustega kasslane, vist puuma, oma ohvri kallale viskus,
nägi pistrikut kõrgel taevas liuglemas, nägi ja mõistis, arvas
end teadvat.
Ka
iseennast nägi ta, üha sügavamale ja põhjalikumalt, oma elu,
tunnetas oma loomust ja kõige sisu ja olemust...
Kaugelt
ja ähmaselt aga tunnetas ja vahel ka teadis...
Avastas
ennast kunagi unustatut ära tundmas...
Ja
see tunnetus ja teadmine jäi temaga, ka siis kui ta kord oma hõimu
juurde tagasi pöördus. Jäi temaga selle talve lühikestel lumme
mattunud päevadel ja pikkadel öödel, jäi kogu eluks.
Teadmine,
et tõde ei kätke vaid unenäos, see on elus endas. Läbi elatud
elus, ilusalt ja armastades läbi tunnetatud elus. Igaveses
püüdlemises ja üha õilistudes. Tõde ja tarkus on inimese
teekonnas, tema lõputul teel, edasi, saavutamatu poole --
--
inimese teekonnas
tähtede poole..."
(
August, 1999).32
Kõige
hämmastavam on alati üks täiesti kõrvaline asi: vaadelda aja
möödumist. See ei oleks kui midagi, see on midagi ometi mis --
määrab kõik. Seda ei või millaski tabada, -- aega selle
mööduvuses. Ning ikkagi -- iga vähimgi hetk on vormitud oma
ainulise näo järgi...
Jätmaks
sellele tormitsevale, kõike oma teelt pühkivale voolusele mõnda
kindlat ja jäävat tähist, edasise mäletamises, selleks, näib
mulle tarviliseks osutunud jällegi, üle väga pika aja, asuda taas
ülesse tähendama ühte ammust lugu.
Sest
tänasel päikesepaistelisel hommikul, sellel "indiaani-suvel",
ma kui ühtäkki mõistsin midagi ääretult lihtsasti mõistetavat:
ma ei saa seda millaski peatada. Seda, mis möödub. Enim, mida teha,
ja teada võib -- on ainult järgmine: vaadelda muutumist, selle
järgnevuses.
Mäletada
seda, meenutades ennast. Ja mitte siis imestada, kunagi, väga palju
aastaid hiljem... Sest iga kild moodustab samuti toda hõlmamatut
tervikut, olgu või tähtsusetuim, silma-torkamatuim...
Nõnda
siis võetud ette taas jätkata seal, kunagi -- kuue aasta eest!
katkestatud kohal. Kirjutades sellest, ja nõnda! nagu ma siis kunagi
seda teha ei võinud aga pidanud oleksin... Kirjutada nõnda,
jällegi, endast siin ja praegu...
Indiaani
elulugu...
...
Kõik mis on olnud on olnud tarviline millekski.
Mõelda
sellest kui millestki väga vältimatuks osutunust...
Nõndavõrd,
et ühte kildugi ei saa eraldada möödanikust ilma, et tühistataks
sellega samas kogu mõistmine selle ulatuvuse määras. Seega: kõik
kokku on --
Tegelikult
on siinne kirjutamine alati kui väljajättelise loo jutustamine.
Säärase mil ei ole ei algust ega lõppu.
Enne
kõike just ajas. Lihtne asi eks?
Nõnda
ei võigi see kirjutamine millelegi liialt otsesõnu osutada. Palju
sõnu ei millestki või -- midagigi, millestki... Siiski ma ei ole
kuigivõrd veendunud vajaduses sääraseks, siin ja praegu ja veel --
?
_________________________________________________________
EVA
LIPS: „... On vaimude
ümber keskendunud kultus nende vaimse tegevuse võimsamaks ja
suurejoonelisemaks avaldusvormiks üldse.“ (Lk.: 128).
„Need
on seega siis läbini vaimsed kujutelmad, mis reguleerivad
indiaanlaste elu erakordse intensiivsusega. See, mida nad unenäos
kogevad, saab nende tegude ja tegemajätmiste kompassiks.“ /---/
„Nõnda peame me indiaanlasi nägema ja mõistma: kandes eneses
vana aasia usku paljude asjade ja olendite hingestatusse ja kinni
pidades kohustusest neid uduseid või personifitseeritud jõude
asutada ja nende rahulolu ära teenida, on nad oma mõtlemise ja teod
organiseerinud sel viisil, et olla ustav unenäole on neile
seaduseks.“ (Lk.: 135).
„Et
indiaanlastele kõik unes ja visioonis nähtu on tegelik, siis ei
tunne nad ka unenägude seletajaid, kes olid olemas kõrgele arenenud
rahvastel, nagu babüloonlased, egiptlased, kreeklased jt., kes küll
samuti pidasid unenägu rändava hinge tõeliseks, kuid juba seletust
vajavaks elamuseks. Niisiis on indiaanlased oma unenäorealismis
järjekindlamad kui nimetatud kultuurrahavad.“ /---/ Suundaandev
vaimne vahendajategevus aga, aktiivne ühendusseastumine indiaanlaste
usus elavalt eksisteeriva vaimudemaailmaga, preestri funktsioonide
täitmine usundis, mis on veel kinnistamata rangelt formuleeritud
dogmadega, on isiku ülesandeks, kes juba peaaegu eranditult pühendub
ainult neile kohustele – see on nõidarst ehk šamaan.“ /---/
„... see on nõia ehk šamaani amet.“ (Lk.: 136).
„Indiaanlaste
maa aga on täis arste ja et need kõik on nõiad ning teavad
oletatavasti või tõeliselt palju saladusi, siis kasutatakse siin
sõna médecin
kõige salapärase, seletamatu kohta.“ /---/ „Teine väljend
indiaani nõia kohta, sõna šamaan,
on pärit Aasiast. Vanima seisukoha järgi on sõna allikaks
sanskritikeelne shramana,
mis tähendab buda usu munka ja on mongolite juures omandanud
tähenduse „nõid“.“ (Lk.: 137). /---/ „... Mille järgi
šamaan
tuleneb mandžu sõnast saman,
mis hääldatakse „šaman“ ja tähendab „erutatud, liigutatud,
kõrgendatud meeleolus“ inimest. Mircea
Eliade
seletab mõistet šamanism
kui „ekstaasitehnikat“.“ /---/ „Ta on tulnud kord koos
varaneoliitiliste küttidega üle beringi väina ja saanud
indiaanlaste vaimseks varaks, mis on teinud läbi mitmesuguseid
muudatusi tihedaimas seoses igakordse klimaatilise keskkonnaga.
Kaksikkontinendil ei leidu ainustki hõimu, kel poleks nõida.“
(Lk.: 138).
„...
Siis pole šamaan mitte üksi nõidpreester, vaid ka arst, ilmatark,
prohvet, õigusetundja ja salatarkuste teadja, kelle tegevus on
aimamatult mitmekülgne ja kes kujutab endast teatud määral
suurendusklaasi, mis õnnistustoovalt koondab inimestemaailma
vaimudemaailmaga ühendavaid kiiri.“ /---/ „Sellest järeldub, et
šamaani võim on määratu suur. Võimsamana kui kindral, kes toetub
sõjavägedele, käsutab ta loodusjõude ja vaime, kes tema kutsel
teaga ühendusse astuvad, et kaitsta ja teenida hõimu.“ /---/
„Pole siis ka ime, et ta naudib eesõigusi, et kõige nooremad ja
ilusamad saavad hirmu tõttu tema omaks, et sageli ainult tema on
see, kellele on lubatud mitmenaisepidamine...“ /---/ „Sest
nõidade saladused on inimkonna esimene „kaup“.“ (Lk.: 139).
/---/ „Ja mida kõike ta ei suuda, see šamaan!“ /---/ „Mõnikord
võib ta inimese surmale määrata lihtsalt surmapäeva
ettekuulutamisega.“ /---/ „...“kui ta soovib, juhtida oma
tahtmist mööda kogu rahavast.““ (Lk.: 140).
„See
saladustest ümbritsetud, ohtudeküllane amet, mida tugevamini või
nõrgemini väljakujunenuna võib leida kõikjal Põhja- ja
Lõuna-Ameerikas, on juba sajandeid äratanud usundiuurimise,
etnograafi ja arstiteaduse spetsialistide huvi, sest siin on tegemist
nähtusega, mis ulatub inimhinge kõige sügavamate alusteni.“
(Lk.: 141). /---/ „Kutsutuks ja äravalituks peetu on seeläbi
äratuntav, et tema juures teostub nõue: „Midagi peab sündima,
ennast näitama, peab midagi tundma või kuulma.““ (Lk.: 145).
/---/ „Kuid ainult äravalitud šamaanile tehakse seesuguseid laule
järjest suuremal arvul teatavaks ja neist saab tema omand, mida ta
selle võlujõu tõttu kasutab oma rahva hüvanguks.“ /---/ „...
võime omandamine sageli und näha ja sel teel kogetud tarkust
hõimukaaslastele edasi anda.“ /---/ „“absoluutne kontroll
kõigi loodusnähtuste üle, kaasa arvatud taevatähed“.“ (Lk.:
146).
„...
Võib šamaan saavutada selle, mida ihaldatakse, selgitada
mõistatusliku, eemale tõrjuda selle, mida kardetakse, ja teha
nähtavaks selle, mis peitub veel tuleviku varjus.“ (Lk.: 148).
/---/ „Põhja-Ameerika indiaanlaste meditsiiniühingute kasutuses
on teadmisi, mida tsiviliseerijad osalt veel tänagi ei tunne.“
(Lk.: 153). /---/ „Ta oli muutunud tundmatuks olendiks, ta polnud
enam inimene, vaid võlujõud.“ (Lk.: 154). /---/ „... Ta tantsib
nagu india jumalad, kelle kohta teatab kolm tuhat aastat vana
Rigveda-raamat: Višnu ja samuti Šiva tantsivad laipadel. Und nähes,
nõidudes või valitsedes, mälestades või end alandades – ikka
tantsib indiaanlane, tänu avaldades või nõudes, traditsioonist
kinni pidades või uut luues, näljaurma lävel või söönult,
rõõmsalt või meelt heites. Ta avaldab tantsus oma kreedo.“ (Lk.:
158). /---/ „Nad on ammu teoks teinud transsubstantsiatsiooni33,
mida „valge“ mõistus tõrgub käsitamast, sest neil on usk, mis
mägesi liigutab, usk, mille armsaimaks lapseks on ime.“ (Lk.:
178).
_________________________________________________________
[Haiavata-poeemist,
mille Henry
Wadsworth Longfellow
1850 aastal oma indiaanivaimustuse tõukel kirjutas]:
„“Laskus
preeria küngastele,
piibukivi
punamurdu,
Gitši
Manitu, ürgvõimas,
suur
ja vägev Elu Isand.
Punetaval
kaljul seistes
kutsus
rahvaid enda juurde,
kutsus
mehi igast hõimust. --
Käe
ta surus kivikihti,
murdis
tüki punast kivi,
kivist
piibukaha vormis,...“ (Lk.: 179).
„Me
teame, et indiaanlaste teadvuses on manitu
ebaisikuline,
salapärane jõud, mis peitub kõiges inimese jaoks
läbinähtamatus...“ (Lk.: 181). /---/ „Tema jutustus on tulvil
kunstniku vaimustust haruldase ja salapärase vastu:...“ (Lk.:
194). /---/ „Dekanavida, kõrge orenda,
kõrge võlujõu kandja, oli nii tähelepandav isiksus, et tema nimi
on jäänud surematuks. Ta sündis müstiliste asjaolude saatel,
imikueas päästeti ta kolm korda surmast ja hiljem austati teda kui
pooljumalat.“ (Lk.: 197-198).
„Veel
mõndagi nägin ma Pipestone`is ning tundsin mõndagi, mida raske on
sõnades väljendada. Palju on seal alal vanadest aegadest, mis elab
ja haarab ja mida ka meie sajand ei ole suutnud hävitada.“ (Lk.:
203). /---/ „See on püha koht, kuhu astutakse samasuguse
aukartusega nagu teistesse selle maailma pühadesse kohtadesse, mille
on ehitanud inimkäsi või pühitsenud ajalugu. Siin on see loodus,
kes lõi avaruse, mida muide leiab vaid merel, ja rahu, mis
inimsüdames vastu kõlab. Sest koha pühadus ei peitu mitte
müütides, mis teda ülistavad; see peitub rahuidees – see on
pühaks muutnud kivimurru ja kalumeti, tema sümboli, see inimkonna
igivana igatsus, millest indiaanlaste juures on saanud kaunis
kultus.“ (Lk.: 204).
„“Sa
ei saanud meist aru,“ tähendas lõpuks üks nendest. „Kui midagi
pidulikult küsitakse, siis vastatakse. Kõik,
mis on öelda, sisaldub sõnades. See on tõde. Midagi muud ei ole.““
/---/ Diodoros:
„“Vaevalt võib keegi nimetada midagi kõrgemat kui kõne. Sest
selle tõttu seisavad kreeklased kõrgemal kui teised rahvad ja
haritud inimesed kõrgemal kui harimatud; pealegi on ainult selle
kaudu võimalik, et üks inimene omandab võimu paljude üle; üldse
aga paistab iga asi ainult seesugusena, nagu kõnemehe jõud teda
kujutab.“ (Lk.: 215).34
DON
JUAN/CARLOS CASTANEDA:
„...
Ma olen juba loovutanud end jõule, mis valitseb minu saatust.
Ma
ei klammerdu, seega pole mul midagi kaitsta.
Mul
pole mõtteid, seega ma näen.
Ma
ei karda midagi, seega mäletan ma iseennast.
Kirgas
ja loobunud kõigest, lendan ma Kotkast mööda,
vabadusse.“,
lk. 245.
„...
Ya me di al poder que a mi destino rige.
No
me agarro ya de nada,
para
asi no tener nada que defender.
No
tengo pensamientos, para asi poder ver
No
temo ya a nada,
para
asi poder acordarme de mi.
Sereno
y desprendido,
me
dejara el aguila pasar a la libertad.“, lk. 245-246.35
_______________________________________________________
1
Eva
Lips: „Indiaaniraamat“ („Das
Indianerbuch“).
Tallinn, 1963. Kirjastus: „Eesti Riiklik Kirjastus“. Tõlkinud:
A. Viires. Lk.: 5-415. Sari: „Maailm ja mõnda“.
(Reisikirjelduste sari). [Siin ja edaspidi on lk. nr teksti sees.]
2
[Nii kirjutasin augustis
1999:] „Tolle
ammuse kirjutamise otsese ajendina meenub loetud Hermann
Hesse & "Klaaspärlimäng",
(„Das
Klasperlenspiel“),
õieti küll nood "elulood" sealt -- šamaani elulugu
"vihma-tegija" , jt. Muidugi on kaudselt mõju avaldamas
kogu loetud kirjanduslik "pagas"; eriti nt. -- Henry
Rosney
senior/aineè,
("Võitlus
tule pärast",
„La
guerre du feu“),
oma looduskirjeldustega, ning üle kõige -- põhjalik eelnev
"uurimine" indiaanlaste elust-olust. See oli siis tõesti
otse pühendumine. Faktilised andmed nõnda isegi autentsed,
põhinedes mitmel monograafial ainesest. Ka varasemad, ja lapsepõlve
lugemiselamused siin heiastumas...“ [22.
08. 2017.
-- See kirjutis sai kirjutatud kunagi väga ammu, sisuliselt aasta
alguses, veebruaris
1993.
Ja sellega ka üks varasemaid kirjutisi enda sulest üldse (koos
sellest tuleneva mõnetise ebaküpsusega, nii mõneski mõttes?).
See oli alles keskkoolis ja jäigi minu esimeseks kirjutiseks, siin
ja nüüd, palju aastaid hiljem, siiski oma blogides seda siiski
söandades nn „neti-pilve“ saata (ja sinna „jätta“),
tuleneb mõneti sentimentaalsetest kaalutlustest (kuigi veidi
kahelnud ka selle vajalikkuses?). Sai lihtsalt hiljuti taas üle
loetud toonane lugemus ja sellega seoses selle kirjutise
kirjutamine. EVA
LIPS & „Das
Indianerbuch“
(„Indiaaniraamat“,
Tallinn, 1963). Sai otsustatud tsitaadid mainitud teosest ka siia
teksti hulka paigutada. (Üheks toonaseks, 1993 aasta
lugemuseelamuseks oli veel Dee
Brown & „Mata
ma süda Wounded Knees“).
Lugege, kui huvi pakub, ja muidugi ärge unustage kommenteerimast
(leebelt, sest see järgnev oli siiski esimene kirjutis! Sic!) --
täiesti kehtival e-maili aadressil nagu: lybeck14@gmail.com
3
E. Lips. Ibid. „Das Indianerbuch“.
-- „Aleš
Hrdlicka:
„Mõlema maailmajao indiaanlaste vaim ja käitumine on väga
sarnased. -- Kes on hästi tundma õppinud pärismaalaste
mentaliteeti kuskil Põhja- või Lõuna-Ameerikas, see leiab, kui ta
kohalikud iseärasused kõrvale jätab, selle täpseid vasteid
kõigis teistes piirkondades.“ (Lk.: 7).
4
E. Lips & „Das Indianerbuch“. Ibid.
[Lk. nr on teksti sees.]
5
Siinkohal teisel korral antud mastaapse kirjanuku nagu Carlos
Castaneda
raamatutest. Tegemist on antud blogis teise Castaneda tsitaatide
valimikuga. Kasutatud on tsitaate autori koguloomingust. Teoste
markeeringuks on raamatu (järjekorra-)number. [Vastavalt: I-IX.
raamat]
(Ainsana ei ole kasutatud 3. raamatut siinkohal („Journey
to Ixtlan“). Kuid
antud blogis varem avaldatuna on ka selle teose tsitaatide valik
edastatud. (Castaneda tsitaadid, antud blogi, veebruar 2014 aastal).
Selle blogi 1. ja 2. Castaneda tsitaatide valmiku kokkulangevus on
minimaalne (mõned laused vahest). Sisuliselt, ja rõhutatult just
subjetiivses plaanis, võrdub nende kahe Castaneda tsitaadide
vahendused siin blogis kui mainit autori teoste läbilugemisega. Mis
muidugi tähendab ju vaid seda, et tuleb pöörduda originaalide
poole. [Kõikvõimalikud pretensioonid, kommentaarid, jms. on
teretulnud antud tsitaadi-valiku ja blogi autori maili aadressile
nagu: lybeck14@.com –
Kommenteerige julgesti, see oli ikka 51. kirjutis blogides ja
tagasiside oleks oluline!]
6
.[I.]
Carlos Castaneda: „The Teachings of Don Juan. A Yaqui Way of
Knowledge.“ („Don Juani õpetused. Yaqui (indiaanlaste)
teadmiste tee“). Pärnu, 1995. Kirjastus: „Chiron“. Tõlkinud:
Urmas Lipand. Lk.: 3-151. [C: New York, 1968.]
8
[Kirjutatud see viide augustis, aastal 1999] -- „Üks
konkreetne lugemiselamus siin kajastumas, U.S. Nobelist nagu:
William Faulkner
"Isaak Mc?? juhtum"(?) -- Mäletan ka millal seda lugesin
-- see oli ühel suvel. Mäletan, et oli üks lõik sellest
raamatust, mis mulle sügavalt muljet avaldas siis. Sellest siis,
seal, aastaid hiljem, ja nõnda ka juttu...“ [22.
08. 2017. -- Nagu juba mainimist
leidis on selle „kirjutise“ all tegu elu esimese „suleprooviga“.
Ja sellega seoses üsnagu naiivne oma olemuselt see „Indiaani
elulugu“ muidugi ja seda ni mõneski mõttes. Kahtlesin kaua kas
seda oma blogide vahendusel „netipilve“ üldse üllitada. Kuid
vahest mõnda huvitab ühe teise kõige esimene kirjanduslik
katsetus, ehk elu esimene „suleproov“. (Tänase avaldamise mõte
oli selles, et seda „elu esimest suleproovi“ nautkenegi
täiendada tsitaatidega autoritelt nagu Leipzigi kunagine etnograaf
-- Eva Lips
(„Indiaaniraamat“,
Tallinn, 1963 „Das Indianerbuch“)
ja ka tunnustatud U.S. autorilt nagu Carlos
Castaneda, mõningate tsitaatidega
mainit autori 9 raamatust; kuivõrd need ehk sobivad indiaanlastega
ja nendele omase ellusuhutumisega nagu nt šamanism ja nn
„unenäorealism“, etc.).]
9
Eva Lips & „Das Indianerbuch“. Ibid.
-- „VI
saj. m.a.j. Tekkis Teotihuacan, tolteekide linn, vanim Kesk-Ameerika
templilinnadest.“ (Lk.: 29). /---/ „Tundmatuna Vanale Maailmale
lebas kaksikkontinent kahe ookeani vahel, varjates endas suurt hulka
dünaamiliselt edasitungivaid, rändavaid, omavahel segunevaid või
üksteisest eralduvaid inimrühmi, kes, kohanedes oma igakordse
ümbruse oludega, püüdsid looduselt kätte võita oma toitu.“
(Lk.: 33).
10
E. Lips & „Das Indianerbuch“. Ibid.
-- „(12
10. 1492) Christoph
Kolumbus
(Christofore
Colombo).
/---/ Seevastu küsis ta esimeselt inimeselt, keda ta kohtas, kuidas
seda maad nimetatakse, ja sai vastuse: „Guanahani“,
mis tähendab: „Me
ei saa sinust aru.“
(Lk.: 35) /---/ „Niisiis: rohkem kui pool miljonit indiaanlast
elab praegu Põhja-Ameerikas. – Lõuna-Ameerikas aga seevastu,
segaverelised kaasa arvatud, üle viiekümne miljoni.“ (Lk.: 37).
11
C. Castaneda: „...
„On jõud, mida inimene võib tuua enda ellu enda aitamiseks, nõu
ja jõu saamiseks, mis on vajalik ükskõik kas siis suurte või
väikeste, õigete või valede tegude täideviimiseks. See ally
on vajalik inimese elu tõstmiseks, tema tegude juhtimiseks ja
teadmiste edendamiseks. Õigupoolest on ally
asendamatu
abi teadmiste saamiseks.“, (lk. 40). /---/ „... Ta hiilib su
juurde nagu naine. Sa ei ole isegi sellest teadlik. Kõik, millest
oled huvitatud, on see, et ta annab sulle hea ja tugeva
enesetunde...“, (lk. 52). /---/ „...“Ma ei ole kunagi kellegi
peale pahane! Ükski inimolend ei või mitte kunagi midagi küllalt
tähtsat selle jaoks teha. Sa vihastad inimeste peale, kui tunned,
et nende teod on tähtsad. Ma ei tunne seda enam.““, (lk. 58).
/---/ „... Selleks ajaks tunneb inimene oma soove, ta teab, kuidas
neid soove rahuldada. Ta võib ette aimata oma uusi õppimise
astmeid ja kõike ümbritseb terav selgus. Inimene tunneb, et midagi
ei ole tema eest varjatud.“ /.../ „See sunnib inimest mitte
kunagi eneses kahtlema. See annab talle kinnituse, et ta võib teha
kõike, mis talle meeldib, sest ta näeb kõiki asju selgelt. Ja ta
on julge, sest ta on selge, ja ta ei peatu mitte millegi ees.“,
(lk. 67). /---/ „... Seepärast pead alati meeles pidama, et rada
on ainult rada. Kui tunned, et sa ei peaks seda mööda minema, siis
ei tohi sa mitte sellele jääda, mitte mingil tingimusel. Et omada
sellist selgust, pead elama distsiplineeritud elu.“ /.../ „Vaata
iga rada lähedalt ja kaalutlevalt. Proovi seda nii palju kordi, kui
pead vajalikuks. Siis esita endale – ja ainult endale – üks
küsimus. See on küsimus, mida ainult väga vana inimene esitab.“
/.../ „Kas sellel rajal on süda? Kõik rajad on samad: need ei
vii kuhugi.“, (lk. 85). /---/ „... kui tal ei ole otsustavust,
eesmärgitunnet, mis on vajalik õppimiseks. Kui inimesel on aga
selge paindumatu taotlus, ei ole tunded mingil määral takistuseks,
kuna ta on võimeline neid kontrollima.“, (lk. 88). /---/ „...
Et käsitleda seda jõudu, ütles ta, peab elama laitmatut elu.
Laitmatu elu mõiste ei kuulunud ainult ettevalmistava perioodi
juurde, vaid moodustas ka inimese suhtumise pärast kogemust.“,
(lk. 112).
12
Eva Lips & „Indiaaniraamat“. Ibid. --
„[Rousseau
&
Seume (Johann Gottfried Seume
(1763-1810) – saksa kirjanik, viibis 1780-ndail aastail lühemat
aega sõdurina Kanadas).] „Oma nõupidamistel ja läbirääkimistel
armastasid nad [indiaanlased] vormitäitmist ja väärikust ning
olid väga teravmeelsed ja osavad detailiküsimuste järjestamisel
ja nende üle väitlemisel; sageli aga jäi puudu ülevaatlikkusest,
sügavamast ettenägelikkusest ja üldistamisvõimest. Seetõttu
peeti neid pigem kavalateks kui tarkadeks. Nad olid äärmiselt
impulsiivsed inimesed, võimelised tooma hetke vajadustele
ebaharilikke ohvreid, ei suutnud aga vastu pidada pikajaliste
pingutuste vaimsetele ja kehalistele nõuetele. Kõigepealt aga
olid nad inertsed ja suhtusid seetõttu põlglikult ajaväärtusse.“
(Lk.: 41).
13
[Augustis 1999 aastal kirjutasin siia nõnda:] „Ääretult
ammuse lugemise kauge järelmõju, ehk! -- Eva
Lips & "Sinine lind",
üks varase lapseea esimestest lugemistest. Mäletan ometigi!, nii
kummaline kui ka see poleks. Isegi üksikasjadeni. Autoriks muide,
toosama sakslane (Eva
Lips), kelle monograafiat
siis hiljem, siis just, lugenud olin. "Indiaaniraamat".
Autentne teave, seega siis.“ [22. 08.
2017. -- Veelkord rõhutaksin, et
tegemist on minu tagasihoidliku isiku elu „esimese suleprooviga“,
seega siis, võimalikud lugejad-kommenteerijad paluks leebemat
kriitikat. Kahtelsin kaua kas seda „suleproovi“ üldsegi sinna
kaugesse „netipilve“ saata blogide vahendusel, kuid asi
otsustatud seda tsitaatidega veidi täiendada (E.
Lips, C. Castaneda), et üldmulje ei
oleks nii algajalikult mannetugi. Rõhutaksin veelkord, et seda
kirjutist tuleks lugeda humoristlikus mõttes (kui üldsegi
muidugi), vaadeldes seda läbi leebe huumori prisma....?]
14
[Augustis 1999 kirjutasin siia nõnda:] „„Originaal
siin kohal: "Ja kõigist mõistuse neist eelistest otseselt
tulenev õnnestav kohus oma vähemate vendade üle..." //
Konkreetsed paralleelid näivad viitavat teatud
budistlik-hinduistlikule nägemusele kõige elava võrdsusest . //
Vrdl . nt. ka - nn.- "ahisma", Etc.“ [22.
08. 2017. -- Isegi eelmiste ridade
kirjutamist augustis 1999
on möödunud juba umbes 18 aastat.
Saati siis selle oma elukese „esimese suleproovi“, esimese
algajaliku kirjutise kirjutamisest aasta 1993
veebruaris. Nii, et luegda neid ridu, kui huvi veidigi pakub,
rõhutatult humoristlikus võtmes, vaadates neid ridu läbi „leebe
huumori prisma“. Etc! (Muide, kahtlesin väga kaua selle naiivse
kirjutise „netipilve saatmises“, (esmavariandi saatsin sinna
„pilve“ juba 2015)
kuid ehk natuke täna tsitaatidega täiendades ja ka üritades seda
tagasihoidlikku kirjatükki veidike lihvida. Ja vahest kunagi selle
ainetel ka midagi edasi kirjutada, midagi veidigi
„tõsisevalt-võetavat“ sest, iseenesest huvitavast indiaani
ainestkust (šamanimsm, „unenäorealism, jne); otsekui eelmise
sajandi esimest kirjutist nüüd uuel sajandil, kogemuste täienedes,
kuidagi sünteesini kujundada neid „kahte sajandit“, mis nad
minu jaoks seostuvad ka selle naiivse „esimese suleprooviga“.]
15
Eva Lips & „Indiaaniraamat“.
Ibid. -- [Lk. nr on teksti sees.]
16
C. Castaneda. Ibid. [Lk nr on teksti sees].
17
Eva Lips & „Indiaaniraamat“. Ibid.
18
Eva
Lips & „Indiaaniraamat“.
Ibid.
19
[II.]
Carlos Castaneda: „A Separate Reality: Further Conversations With
Don Juan.“ („Eraldiolev reaalsus.“) Pärnu, 1995. Kirjastus:
„Chiron“. Tõlkinud: Urmas Lipand. Lk.: 3-226.
21
Eva Lips & „Das Indianerbuch“. Ibid.
-- „Indiaanlaste
hea tundja W.
P. Clark
on öelnud: „„See võib tunduda küll rabavana, kuid vastab minu
arvates siiski tõele, et ükski rahvas ei palveta rohkem kui
indiaanlased. Ebausk ja tava hoiavad neil kogu aeg silmade ees
vajaduse leevendada nähtamatute ja kõikvõimsate jõudude viha.““
(Lk.: 219). /---/ „Tsiteerime kõige vanemaid tunnistusi: 1610:
„“Nad kasutavad sageli täiesti ettevalmistamatult nii
kaasakiskuvaid oraatorlikke võtteid, et isegi kõige vilunumad
sõnakunstnikud neid imetlema peaksid.““ /---/ „1643: „Pealiku
autoriteet peitub tema keele osavuses; tema võim sõltub vahetult
tema kõneoskusest.““ (Lk.: 224).
22
EVA LIPS: [Mida
Thomas Mann
kord nimetas
„fantaasia
otstarbeks“]:
„Mitte
ebatõelise leiutamine, vaid tõeliselt olemasoleva täitmine ja
ehtimine tunde ja mõtte ja tähelepanuväärsusega, elu tugevdamine
ja ülendamine rõõmus ja mures tunde ja mõtte abil.“
(Lk.: 228). /---/ „Taimed ja loomad – nii me tõendasime – on
indiaanlaste juures muutunud isikupärasteks olenditeks, kelle
suhtes pole sugugi selge, kas nad on inimestega võrdsed või neist
kõrgemal.“ (Lk.: 243). /---/ „On siis ka loomulik, et
indiaanlaste hõõguv fantaasia taime pühaks on kuulutanud ja et
tema päritolu on ülikauniste müütide objektiks.“ (Lk.: 244).
23
[VII.]
Carlos Castaneda: „The Fire Fom Within: Teachings of Nagual Don
Juan.“ („Sisemine tuli“). Pärnu, 1995. Kirjastus: „Chiron“.
Tõlkinud: Urmas Lipand. Lk.: 3-231.
24
EVA LIPS: Ibid.
„Puud
on ühenduselüliks taevaga, kus elavad ülemaised olendid, kellele
püütakse ligineda.“ (Lk.: 246). /---/ „... Unistama, siis
seome me nendega ikkagi enamasti idee millestki püsivast,
stabiilsest, ühes kohas asuvast, omaette suikuvast, mis annab /---/
tema majesteetlikkuse.“ (Lk.: 247). /---/ „... Selle riituste
rikkusest, kus fantaasia ja sügav tunne on loonud võrreldamatult
ilusaid palveid ja tantsuvorme, ükskõik kus me kaksikkontinendil
ka asuksime --“ (Lk.: 255). /---/ „Ja vanadest kultustest ilmneb
veel midagi: tavad sündisid ja kadusid läbi aastasadade, tavad,
millel oli ebamugav sarnasus ristiusu institutsioonidega. JA
ristiusulised tulid, et hävitada algul inimesed ja nende usk ja
sundida siis ellujäänuile vanad kombed teises valguses uuesti
peale.“ (Lk.: 262).
25
[VIII.]
Carlos Castaneda: „The Power of Silence“. („Vaikuse jõud“).
Pärnu, 1995. Kirjastus: „Chiron“. Tõlkinud: Urmas Lipand. Lk.:
5-208.
26
EVA LIPS: „...
Et valgetel on sageli raske ette kujutada, kuidas veel tänapäeval
leidub tuhandeid inimesi, kes tunnevad end loomadega seotuna viisil,
mis põrmustab kõik meie kujutelmad selle kohta, mida tähendab
olla inimene või loom. Ilma niisuguste võtmeteta indiaanlaste
hingeelu juurde ei ole võimalik mõista nende mõtteid ega tegusi.“
(Lk.: 279) /---/ „Kui Darwin 1859. aastal kuulutas, et inimene on
algselt olnud loom, oli see Euroopa jaoks midagi uut. Tema õpetus
oli aga indiaani unenäorelismi igivana tarkus, kantud üle vaid
bioloogia mõisteisse. Sest inim- ja loomakuju kokkusulamine avaldub
arvutis pärimustes,...“ (Lk.: 286). /---/ „Loomade pidude,
saladuste ja erioskuste tundmine muudab inimese targemaks ja annab
talle maagilise jõu. Seetõttu hooplevad šamaanid sellega, et nad
on oma anded saanud loomadelt, jah, et nad ise on olnud loomad.“
(Lk.: 287).
27
[IV.]
Carlos Castaneda: „Tales of Power.“ („Jutustused jõust.“)
Pärnu, 1994. Tõlkinud: Urmas Lipand. Lk.: 7-267. [New York, 1974.]
28
[IX.]
Carlos
Castaneda: „The Art of Dreaming“. („Unenägemise kunst“).
Pärnu, 1996. Kirjastus: „Chiron“. Tõlkinud: Kadri-Ülle &
Vello Masing. Lk.: 5-219. [C: 1993.]
29
[V.]
Carlos Castaneda: „The Second Ring of Power.“ („Jõu teine
ring“.) Pärnu, 1995. Kirjastus: „Chiron“. Tõlkinud: Urmas
Lipand. Lk.: 3-236. [New York, 1977.]
30
Eva LIPS: (Ibid.).
-- „Need
on lood saladustest, mis asuvad sealpool mõistust, nende tõde on
unenäo- ja usutõde.“ (Lk.: 288-289). /---/ „Veel tänapäeval
– kui mitte arvestada mõningaid suuri isiksusi – vaatavad
mõlemad rühmad teineteist sageli umbusuga ja püüavad teineteist
vastamisi halvustada.“ (Lk.: 306). /---/ „... Seisukohalt üks
ainulaadsemaid vaatevälju maailmas? Sellepärast et selles
laboratooriumis valmib dünaamiliste muutuste käigus vaevalt
kujuteldavais rassilistes segunemistes tulevik, mille lõppvorme
pole võimalik ette aimata.“ (Lk.: 311).
31
[VI.]
Carlos Castaneda: „The Eagle´s Gift.“ („Kotka and“.) Pärnu,
1995. Kirjastus: „Chiron“. Tõlkinud: Urmas Lipand. Lk.: 5-251.
[New York, 1981.]
32
28. 08. 2017. -- See kirjutis pärineb veebruarist
1993. Need viimased („kuldsed“) read on sügisest 1999. Ja täna,
nüüd ja praegu, on siis juba mainitud kuupäev. Aeg möödub
linnutiivul. Selle varstise avaldamisega seoses olgu mainitud, et
see on täiendatud variant oma elu kõige esimesest kirjutisest.
Kunagi täiendan seda kirjutist veel edasigi. (Praegu plaanis vaid
tsitaatidega täiendada). Kunagi kirjutan selle kirjutise
„lõpuni“...? JA mingis mõttes see „kirjutamine pooleli
jääbki“...? Sest ühtegi kirjutist ei oska ju selle viimase
lõpuni kirjutada...?
33
Transsubstantsiatsioon – katoliku kiriku õpetus püha
õhtusöömaaja toitude muutumisest preestri pühitsuse kaudu
Kristuse tõeliseks ihuks ja vereks.
35
[VI.]
Carlos Castaneda: „The Eagle´s Gift.“ („Kotka and“.) Pärnu,
1995. Kirjastus: „Chiron“. Tõlkinud: Urmas Lipand. Lk.: 5-251.
[New York, 1981.] IBID.