Indiaanlastest! + E. Lips & C. Castaneda

Veebruar, 1993. aastal.

'I n d i a a n i    e l u l u g u'.

„-- Nende tegelikkus on unenägude tegelikkus, mis tungib läbi nähtavast tegelikkusest ja sellest niivõrd läbi põimub, et mõlemaid vaevalt enam saab teineteisest eraldada. Järelikult siis unenäorealism.“ /---/ „Unenägu ja tegelikkus on neile üks ja sama, nende vahel pole eraldusjoont.“

Eva Lips & „Das Indianerbuch“. Ibid. (Lk.: 109).

„Nad on esile tõusnud indiaani unenägude loovast fantaasiast – fantaasiast, milles pole piire visiooni ja tõelisuse vahel, mis ei tunne erinevust saaga, legendi ja ajalooliste sündmuste vahel.“ (Ibid. Lk.: 133). Eva Lips & „Das Indianerbuch“.

„“Kes kavatseb sooritada midagi üleinimlikku, vajab oma raske ülesande jaoks rohkem kui ainult inimlikku jõudu.““ (Ibid. Lk.: 273). EVA LIPS.

EVA LIPS: „Kas leidub suuremat võlurit kui tõelisus? Kas leidub haaravamat paevlevust kui tõsiasjade oma? Kas on võimsamat romantikat kui see, mis peitub tegelikus elus?“ /---/ „Goethe kuulis Merckilt: „Sinu taotlus, sinu kõrvalekaldumatu suund on anda tõelisusele poeetilist kuju; teised püüavad nõndanimetatud poeetilist, imaginaarset tõeliseks muuta, ja tulemuseks pole muud kui rumalus.“ Sellele ütelusele järgneb Goethe lisandus: „Kui mõistetakse määratut erinevust nende kahe käsitlusviisi vahel, sellest kinni peetakse ja seda ellu rakendatakse, siis saavutatakse palju selgust tuhande teise asja üle.““ (Lk.: 6).¹

Ole tervitatud! Ütlen seda sulle siiralt, kui kaaslasele meie järgneval retkel. Teekonnal läbi aja ja üle mandrite. Pikal teekonnal ajas tagasi, et jõuda olulisemani -- sisemise tõe, iseenese juurde. Tule kaasa sooja südame ja andestava meelega, sest olgugi vaid taas-kohtumine, on see siiski osake ka Sinust. Kui katse peatada aega, seda meeletut tormamist, ja samas kui õpetus ja tänane päev.²  --

-- "Ameerikas, mandri keskel Suure Vee loojangukaldal.

Avar veteväli, sinetav lõputus mis veikleb ja sätendab loojuva päikese kullas. Suur veripunane päikeseketas juba pooleldi järves ja sellelt peegeldudes. Punane Luik, kes noolest haavatuna lendab igavikku, värvides punaseks oma südameverest laiuvad veteväljad.

Nõrk sametiselt pehme tuulehoog, lõunatuul --

-- Schavendeisi mis paneb vee kergelt vooglema. Ja kalad, kes muretult lupsu löövad veepinnale ringe jättes, mis haihtuvad pea otsekui polekski neid olnud.³

Rand, rannaliiv ja rohelus seal taamal -- noore aasta veel esimene, taas-tärganud rohi ja pakatavad pungad puudel. Ängistav, lausa valuline õnn, mis kordub igal aastal – kevad...

Kevad on saabunud odžveibede maale, tulnud, et kunagi sügisel siis jällegi minna. Juba on laululinnudki saabunud suvesooja maalt, õhus on laulu ja liikumist, õhus on noorust ja ilu.

Nimetame teda: Manibosho. Poiss astub mööda liivaranda, möödub seal lebavatest kanuudest, sammub õhtuhämaruses, mõtteisse vajunult. Aastatelt on ta rohkem nooruk, noor mees, kel lapseiga seljataga; kelle ees avanemas seda selgemalt kui kunagi varem see kummaline, vastuoluline maailm.

Sammub nõtkelt , liikmed täis tunglevat jõudu . Tal on hästi-arenenud keha ja kummaline , ei omapärane , tark , samas veidi valuline nägu . Avar laup , sirged juuksed , --- nägu mis teada tahab , aga samas ka suured silmad , värelevalt kaardus pikad ripsmed --- liigne tundlikkus .

Üle põse jookseb inetu arm --- mõned aastad tagasi , veel üsna noorena oli ta õnnetul kombel oma nägu kõrvetanud , ühel talveõhtul vigivamis tule ümber tungeldes lõkkesse komistanud . Aja jooksul arm ehk küll kaob , ta oli ju õige noor , aga ta on sellepärast juba piisavalt kannatanud . Miks ? Vahest ei kaaslased ega täiskasvanudki seda kuigivõrd oluliseks pidanudki . Aga seda rohkem rõhutas ta seda ise ja nii sai iga kaastundlik või kähku kõrvale-pöörduv pilk otsekohe kas solvava või mingi muu varjatud tähenduse . Nii oli see vähemalt algus .

Ajapikku õppis ta sellest lihtsalt üle olema, unustama, võtma seda kui õpetust-hoiatust, vähemalt mõnikord.

Sest üheks põhilisemaks tema juures oli just see seletamatu muutlikus , meeleolude ja enesehinnangu pidev vaheldumine . Kord tundis ta ennast nagu kõige-väeline jumal kõigeks suutlikuna , täis rahulikku enesekindlust ja jõudu ; teinekord aga jälle oli nagu tegemist kellegi hoopis teisega --- rohust madalam , kergesti-haavatav ja ebakindel käis ta ringi pea langetatud , norus .

Nii ka praegu , järverannal jalutades . Seljataga oli pikk ja raske talv . Paks lumevaip peitis kaua maapinda , Põhjamaa talveilm oli väga külm . Lõppesid talvevarud , jahiloomi nappis ja järved-jõed olid erakordselt paksu jääkaane all . Hõim nägi nälga ja viletsust . Nii mõnedki surid, kes nõrgemaid , eriti vanad ja väikesed lapsed , enne kui päevad jälle pikemaks muutusid , tuul lõunasse pöördus ja ilmad soojenesid .

Aga nii see kõik siiski läks ja kõik pöördus paremuse suunas . Idakaarest , Voboni hõbedasest kojast , tuli sõjavärve kandev , sõjarüüs Päike , võimas Giisis . Ja Talv , vana Piiboan pidi taanduma . Ta kahanes sulades , haihtus õhku ja vajus maa alla ja tema asemele tuligi kauaoodatud Kevad , nooruke Sigvun , tuli koos lillede ja lindude , õite ja haljusega .

Linnuparved lendasid lõunast kohale kui hiigel-nooled.

„Aga inimene, kes mujal meie planeedil oli elanud juba viis- kuni kuussada tuhat aastat puudus ikka veel.“ /---/ „[Midagi] Euroopa inimesele 100 000 aasta eest. See aga tähendab, et Ameerika inimene ei ole arenenud mingist vanemast ürgvormist Atlandi ja Vaikse ookeani vaheliste maamassiivide pinnal, vaid et ta on kaksikkontinendile sisse rännanud juba oma praegusel kehalisel kujul.“ (Lk.: 16).

„Ta tuli kui Homo sapiens, kui inimene aju ja kätega, kui mõtterikas, leiutav ja eelnenud sugupõlvede leiutistele ehitav inimene, võimeline mõtlema, tegutsema ja kohanema.“ (Lk.: 17).

„Me näeme: meie arvamus, et Ameerika algelanikud on tulnud Aasiast, tugineb nii rohketele vaieldamatutele faktidele, et me sellest enam ei loobu. Need inimesed ei saanud, nagu nägime, kuidagi tulla lõunamerelt.“ (Lk.: 24).⁴

Tulid luiged , kelle hüüd meenutas inimkõnet , reas hõljusid kohale valged haned , tiibu pekstes tulid kaurid . Sinihaigrud ja metsisedki jõudsid pärale . Sini-lind laulis põõsas , punakurguke vigivami harjal , meigas kudrutas männikus .

Jah , kevad oli tõesti käes ! Nooruk seisatas , ajas end sirgu ja hingas täiel rinnal joovastavalt lõhnavat kevadet ning kuulas lindude rõõmulaulu . Milleks , milleks ometi nukrutseda ja tusatseda ! Noorus ja elu üldse on ju nii lühike ja vaenuline, mistarvis sellele siis ise veel kaasa aidata ja hoogu anda , ennast muremõtetega kurnata.

Nõnda nüüd küll halvast üle ei saa , otse vastupidi , rõõmsal aga teadval meelel tuleb minna , silmad naermas elule vastu astudes ja sellest isegi üle olla . Just säärane on eesmärk , sest elu , --- kõik ümbritsev , on siiski ääretult ilus , lihtsalt ja erutavalt omane .

Ja tuli öö ja hommik . Ja ka järgmistel päevadel .

Carlos Castaneda: „... Midagi muud ei tuleks püüda, kui rajada lõputult pika tee algus ja suund. Mingi süstemaatilise ja kindla täielikkuse rõhutamine võib lõpuks olla vähemalt enda illusioon. Täiuslikkust võib üksik-uurija siin saavutada ainult subjektiivses mõttes, et ta annab edasi kõik, mida on olnud võimeline nägema.“ (Georg Simmel.), (lk. 3).⁵

„... Carlos Castaneda viib meid don Juani juhendamisel läbi videvikuhetke, läbi selle universumis oleva lõhe, mis on päevavalguse ja pimeduse vahel, maailma, mis ei ole mitte üksnes teistsugune kui meie oma, vaid täiesti teistlaadi reaalsusega.“ /.../ Asi on pigem selles, et erinevate inimeste maailmadel on erinevad kujud. Metafüüsilised eeldused on erinevad: ruum ei ühti Eukleidese geomeetriaga: aeg ei moodusta lakkamatut voogu, põhjuslikkus ei vasta Aristotelese loogikale, inimest ei eristata mitte-inimesest ega elu surmast, nagu meie maailmas.“, (lk. 5).

„... Kuid inimesed... /..../ „...uskusid, et tal on mingit liiki „salajasi teadmisi“, et ta oli brujo. Hispaaniakeelne sõna brujo tähendab ravijat, maagi, nõida. See tähendab põhiliselt isikut, kel on erakordsed ja tavaliselt kurjad võimed.“, (lk. 8).⁶

„... Olen nimetanud need „ebatavalise reaalsuse olukordadeks“, mõeldes sellega mittetavalist reaalsust, vastandina tavapärase elu tavalisele reaalsusele. See vahetegemine põhineb ebatavalise reaalsuse olukordadele omasele sisemisele tähendusele. Don Juani teadmiste kontekstis peeti neid reaalseteks, ehkki nende reaalsus oli tavalisest reaalsusest erinev.“, (lk. 13).

Aeg läks , kevad edenes jõudsasti . Päevad muutusid üha pikemaks ja päikeseküllasemaks . Mets oli juba lehe-rüüs , värskelt õrn-roheliselt ja ojad vulisesid vallatult .

Rahva eluolu paranes järjest ; metsaalt võis leida söödavaid juurikaid , ka loomi-kalu sai üha rohkem olema . Mis põhiline --- et külm taandus , haigusi ja kõige suuremat viletsust kaasa viies . Ja juba oligi nõnda , et võis maisi külvamisega alustada . Seda tööd tegid odžveibide maal naised . Esmalt vaadati üks piisavalt suur ja muidu igati sobilik maatükk . Siis puhastati ja kobestati see kuidagimoodi kohmaka puukõplaga . Seemet oli õige vähe aga siiski niivõrd , et hea aasta puhul pidi seda kõigile jätkuma . Töö tehtud , jäi üle vaid linnurahvas seemnest eemal hoida ja mis peamine --- vilja põld õnnistada . Ka see jäi naiste hooleks ja tegemiseks.

„Seal võimaldas heasoovlik loodus uute, paiksete majandusvormide kujunemist; seal ilmutas inim-vaim oma tahet juba olemasoleva edasi-arendamiseks ning leiutamist vääriva leiutamiseks; seal tekkis aegamööda kultuurikeskuste idud, kultuurikeskuste, mille hiilgus ja võim hiljem valgetel röövlitel silmi pimestas.“ (Lk.: 25).

„Seega möödus kaheksa tuhat, võib-olla ka ainult viis tuhat aastat, kuni vahemaa Beringi väina ja Tulemaa vahel läbi rännati, kuni kaksikkontinendi ühest otsast teise jõuti...“ (Lk.: 26).⁷

Pilkases pimeduses sammusid küla kauneimad neiud , astusid ihualasti ringi ümber põllu paludes viljale kasvu ja rohkust , maisile edenemist .

Kõik olid tegevuses , väikelastest vanakesteni , igaüks aitas kuidas oskas kas siis jõu või nõuga . Tehes seda rahulikult ja rõõmsameelselt , täies teadlikkuses --- ühiseks hüvanguks . Mehed-noorukid olid metsas jahil ja järvel kalastamas . Hankimas igapäevast toidupoolist perele ja hõimule .

Ka Manibosho oli teiste hulgas . Ta oli juba aastaid jahil kaasas olnud . Käinud , et õppida vanematelt , kogenud küttidelt . Juba ta isagi oli tuntud ja tunnustatud jahimees , kes tundis jahiloomi , nende kombeid ja harjumusi ; täpne noolega tabama , visa ja oskaja jälgi seletama . Seda kõike tuli ju edasi anda , et mitte esiisade tarkust enesega kord kaasa viia ja nõnda oligi kombeks ja viisiks poisid juba üsna lapsena jahile kaasa

lubada...⁸

Just jahile kui riitusele ,sest mets on ju inimese üks loomulik keskkond , seal käisid , õieti olid kõik ja alati . Kõrvuti taime ja loomaga , siiras austuses ja veendumuses kõige oleva võrdväärsuses ja imelisuses .⁹

Ülearu rohke , tarbetu tapmine sai alati karistatud . Igal loomal oli Isand . Jah , loom oli vend , vahel rohkemgi , seda isegi söögiks tappes . Mitte kunagi ei tapetud üle vajaduse , arutult ja liiast . Otse vastupidi , vaid otse karjuval vajadusel ja kõige otsesemaks tarvituseks . Selleks , et elada pidi inimene vahel loomalt elu võtma . EI , ta isegi ei võtnud seda , loom ise --- teda kehastav Isand , jumalus , andis selleks loa . Ilma selle nõusolekuta ei tabanud ükski nool ega teine relv , asetsegu siis asjaosalised kas või teineteise kõrval . Pärast siiraid palveid ja pöördumisi --- tõelisel vajadusel , ainult niiviisi on seletatav muutlik jahiõnn . Ja lisaks reegleid millest üle ei astutud : kunagi ei tapetud poegadega emaslooma ega oma hõimu või pere tootemlooma , esiisa . Ja ka saakloom jäi lõpuni austusväärseks , kas siis võrdväärseks , aga sageli isegi üleolevaks vastaseks , väärikaks partneriks . Ja tapmine jäi ikka mõrvaks , süüks mida vaja lunastada , hoolimata igakülgsest põhjendatusest ja looma , tema jumaluse poolesest loast . Sellest aitas üle enese-puhastus ja endasse süüvimine , palve meditatiivne jõud .¹⁰

Nõnda olid lood jahi ja küttimisega , nii oli ka praegu . Vaikselt ja täies tähelepanelikkuses liikus kütisalk sügaval põlis-laanes . Vanemad ja kogenenumad ees juhtimas , noorus neilt paremat üle võtmas . Jahiriistad : vibud-nooled , igat mõõtu ja kaalu odad valmis ja pea täiesti hääletult kiirustasid mehed hirve-karja veel värsketel jälgedel . Vahemaa vähenes aina , hargneti , ühed kaarega ette varitsema , teised häälekamalt aeglasti edasi -- ajusse .

Salga juht , vana Saiko jättis Manibosho enda juurde kui noorima ja juhtis teda edasi , varitsema .

Ja seal nad seisid , vana harulise tamme varjus sel varasel hommikutunnil . Esimestes päikesekiirtes, kastemärjal rohul keset ärkavat loodust . Vana , läbinisti elukogenud ja võimekas kütt , jahijumaluse poolt soosivalt ära-märgistatud ja inimeste poolt austatuna . Ja noor poiss , süda ägedasti peksmas , põlved erutusest värisemas , peas vasardamas kõige erinevamad mõtted ja kujutlused , vaheldudes oma võimekuses kahtlemises kuni kummaliselt õnnestava erutusvärinani välja .

Ja siis poiss nägi teda . Võimas hirvepull , kes nüüd lagedamale astus , kui karja juhtloom kontrollimaks ohutust. See imeline loom , seisis seal , tähniliselt veiklevat karva , oma toreda sarvekrooniga ; seisis üks jalg õhus , otsekui vaikuse ja graatsia kehastus , kuulatades ja õhku nuusutades.¹¹

Nüüd , lausus vanamees , samas noorukile märku andes , et ta oma vibu vinnastaks , ja -- nüüd lase kiirustamata ja kindlalt . Noole vihinat kuuldes valmistus isahirv sedamaid hüppeks aga juba istus hästi-sihitud nool tal sügavalt kaelas , nõnda , et valged noolesuled värvusid verest punaseks ja ta varises vaarudes maha .¹²

Vana kütt ulatas noorukile noa , et ta hingevaakuva looma tema piinadest koheselt vabastaks . Iidse kombe kohaselt märgistas vana kütt noormehe näo , käsi selleks otse äsja valatud verre kastes .

Ja Manibosho seisis seal kesk metsavälu ja hommikupäikest oma esimese surmatud hirve kohal , endine erutus ühtäkki asendunud mingi imelise rahuga , seisis seal , muistsed veremärgid näol ja järsku ta teadis.¹³

Ühe nooruki esimene arvestatavam jahisaak leidis alati küllaga vajalikku tähelepanu . See oli nagu omalaadne proovikivi mis vaja ületada , tunnusmärk , et ta oli sobilikuks osutunud . Otsekui täiskasvanuks saamise üks lõputäis , meheks sirgumise ja sõjamehe-staatuse eeltingimus.

Ja nii ka tol puhul --- üheks põhilisemaks stiimuliks oli just see avalikkuse heakskiit . Soe sõbralikkus ema silmis , isa vaikne uhkus , külainimeste tunnustavalt seiravad pilgud --- kokkuvõtvalt : õige meeldiv seisund mis enesehinnangut tublisti tõstis . Niivõrd, et kohe pidi meelde tuletama piirid , tegemist oli siiski vaid eduka jahiga --- millegagi , mis paljudel teistelgi järjest aset leidis.¹⁴

Ja ei olnud see kõik veel midagi lõplikku ja ostustavat . Põhiline oli veel ees , nimelt tulevane meditatiivne enesesse süüvimise periood . See vana tava , kus nooruk eraldub mingiks ajaks sugukonnast , tõmbub metsa täielikku üksindusse , paastudes ja pidevas palves kõige jumaliku , ja ülima Suure Manitu poole .

Nädalapäevad äärmiselt ranges paastuaskeesis ja nägemused , see imeline ja ülim unenäoreaalsus . Et leida see viimane , omandada osa temast ja seda alati kaasas kanda kui pidevat meeldetuletust elusilma olemuslikust teisejärgulisusest . Seda ainukese tõe unenäovisiooni kõrval , mis kui esmane ja olulisim -- määravam . Kuid kõik see seisis tal veel ees . Mitte enam küll väga kaugel , siniste mägede taga , aga siiski veel ees.

Aastaaeg juba oli see-tarvis liig varane . Oli tavaks , et see rohkem suve poole toimuks . Näiteks hiliskevadel , kuul mil mais tärkab ja haljendama lööb . Või veelgi hiljem , õitsvate metsõunapuude , haljendava roheluse pikeima päeva kuul . See selleks .

Nüüd aga jälle tänane päev , üks varakevadine päev ja odžveibide hõimu noor , vahest isegi palju lubav noor mees . Tegevusetuse all tal vähemalt küll kannatada ei tulnud . Selle eest hoolitsesid juba vanemad ja üldine elukorraldus , üldine elurütm .

Ja kui leiduski vabu silmapilke , siis neid oskas ta ise lausa tähelepanuväärse eduga igat-laadi kohustustega täita.

EVA LIPS: „Sümboliseerib inim- ja vaimumaailma vahelise silla ületamist ning paljud maailma tekkimist seletavad müüdid ja rahu sõlmimist seletavad tavad on seotud...“ (Lk.: 59). /---/ „Niisiis vanem kui valgete rummi- ja viskijoovastus on šamaanide püha joovastus. Indiaanlaste igatsus leida elutõde unenäos, s. o. visioonis, on neid ümbritsevas taimemaailmas avastanud järjest uusi vahendeid, mille abil hing võis jõuda vaimudemaale.“ (Lk.: 75). /---/ „Oleks kindlasti kerge klassifitseerida „indiaanlasi“ lihtsalt nende igakordse majandusvormi järgi – kui nad nimelt meile seda rõõmu valmistaksid, et rakendaksin neid majandusvorme niisugusel puhtal kujul, nagu neid raamatus esitatakse. Seda aga juhtub äärmiselt harva ja siin peitubki suur raskus. Sest kuna indiaanlased on „loodusrahvad“, s. o. igakordsest looduslikust miljööst sõltuvad rahvad, kelle majandus ja vastavalt ka kultuur pidi ümbritseva keskkonnaga kohanema...“ (Lk.: 82).¹⁵

Neid oli , nagu juba öeldud , tõesti kõige erinevamaid : suurtest isiklikest ülesannetest kuni mingite kahtlase tähtsusega pisi-toiminguteni välja . Ja nendega kaasnev igapäevarutiin, -- olukord kus see lõputu kohustuste jada muutub esmalt tüütavaks , viimaks aga juba tõsiselt ahistavaks ja rusuvaks . Süsteem aga kaitses end ise , kui heakskiidetud harjumus mille katkestamiseks lihtsalt pole kaalukat põhjust ja mis määrav --- kuskil sisimas pesitses salajane kartus selle võimaliku sammu negatiivsete tagajärgede ees . Niisiis hirm , ühes selle avaldumisvormis.

Lihtsalt eneseusu ja enesekindluse vähesus , mis nõnda tõesti ühe positiivsema liikuma-paneva jõu mõõtmed omandas.

Carlos CASTANEDA: „... Kuid me peame järgima teatud samme, sest nendes sammudes leiab inimene jõudu. Ilma nendeta oleme eimiski.“, (lk. 127). /---/ „... on nagu naine, ja nagu naine, meelitab ta inimesi. Ta seab lõkse iga nurga peale.“ /.../ „Kuid tema lõks on selleks, et panna sind uskuma, et tema tee on ainus.“, (lk. 128). /---/ „... Ta ahvatleb inimesi ja annab neile jõu tunde. Ta tekitab neil tunde, et nad võivad teha asju, mida ükski tavaline inimene ei suuda. Kuid see on tema lõks.“, (lk. 129). /---/ „... On olemas koht, kus kaks maailma teineteist katavad. Lõhe on seal.“ /.../ Et sinna saada, peab inimene kasutama oma tahet. Ta peab, ütleksin, arendama välja kõrvalekaldumatu taotluse selle jaoks, ühese pühendumise.“, (lk. 149).¹⁶

Aga samas oli ju tegemist millegi rangelt vabatahtliku , omaalgatusliku ja iseenda poolt kontrollitava --- enese hüvanguks mõelduga . Ja mõneti see ka oli seda kui korrastav , ühtlustav ja tasakaalustav protsess . Selleks , et hoiduda mõtetust rabelemisest ja raiskamisest , et millegi poole püüelda ---eesmärgiga midagi saavutada . See oli lausa hädavajalik , arvestades kõnealuse noormehe , Manibosho eripära ja muid omadusi ; iseasi muidugi mil määral just seda kõike teha . Kuskilt jookseb piir , millest üle juba füüsiliseltki ei saa , rääkimata tegelikust vajadusest .

Kui katse harmoonia-ideaali poole püüelda.

Eva Lips: „Ameerika kõige kõrgemale arenenud maa-viljelejaile, neile kõrg-kultuuri kandjaile ilma adra ja rattata, kes sellest hoolimata elasid majanduslikult täiesti kindlustatult ning lõid kunstimaitse ja ilu poolest imeteldavaid teoseid.“ (Lk.: 95)./---/ „Näeme siis, et maaiviljelust pole Ameerikasse toonud mitte valged, vaid et see kujutab endast pärismaalaste väga vana majandusvormi, mida harrastati juba aastatuhandeid enne eurooplaste saabumist.“ (Lk.: 97).¹⁷

Samal ajal loodus haljendas ja lausa rõkkas palju-häälsest linnulaulust . See oli rõõmu ja tänulaul , kiituseks millegile , mis jälle kord oli lasknud kevadel tulla , elul jätkuda .

Suur Kevad oli täies hoos . Põlismets oli nii õrn-värskelt , nii erinevates toonides roheline, et näis lausa kirju olevat . Viljakast pinnasest võrsunud lopsakas ja mahlane rohi viskas hoogsasti pikkust .

EVA LIPS: „Seegi on Aasia pärand ürgsest ajast: võrdsustada uneolukorras rändava ja ringi reisiva hinge elamusi ärkvel keha ja tema muljeid selgelt registreerivate meelte elamustega. See unenäorealism pole mitte ainult indiaanlaste maailmavaate aluseks, vaid on ka kogu nende mõtlemise, plaanitsemise ja tegutsemise põhilisemaid tõukejõude.“ /---/ Samuti on nende unenäod sageli „suunatud“ ja otstarbest tingitud, sest indiaanlased tahavad und näha, et saada näha kõrgemat tegelikkust ja võida tegutseda selle käskude järgi.“ (Lk.: 110). /---/ „Et unenägu seega on saanud indiaanlase määravate tunnetuste allikaks ja kõlbla käitumise seaduseks, siis on just unenäotunnetused need, mis indiaanlaste tsivilisatsiooniteele siirdumisele on vastu seisnud ja osalt veelgi seisavad. Unenägu andis ja annab neile suuri inspiratsioone, see kannustab neid tähtsaiks tegudeks.“ /---/ „Indiaanlased on juba aastasadu alati tagasi tõmbunud lohutavasse unenäokantsi, kui neile ülekohut on tehtud;“ (Lk.: 112).¹⁸

Taamalt , päikeseloojangu poolt kus laiuvad ääretud rohulagendikud , preeriad ja rändavad tohutud piisonikarjad oli nüüd vahel õhtuvaikuses kuulda tumedaid möirgeid . Kevad oli ka piisoniteni jõudnud .

Piisonid..., kui nad karjaga mõõda tormasid maa lausa värises nende suurest arvust. Piisonid olid tollal preeria ainuvalitsejad ja inimeste jaoks kui metsiku, ähvardava jõu ja mõjuvuse kehastus...

CARLOS CASTANEDA: „... Hakkasin kaotama seda kindlust, mida me kõik omame, et igapäevase elu reaalsus on midagi, mida võime eeldatuks pidada.“, (lk. 8.) /---/ „... Ameerika indiaanlastele on võib-olla tuhandeid aastaid see ähmane nähtus, mida meie kutsume nõiduseks, olnud tõsine, siiras praktika, mis on võrreldav meie teadusega.“, (lk. 11.) /---/ „... kuidas end kaitsta -“ /.../ „... jõu eest, mida ta on rakmestanud, mis ei ole ta ise ega keegi teine.“, (lk. 29.) /---/ „... Kui sa seda kord õpid, võid näha maailmas igat üksikut asja teistsugusel viisil.“ /.../ “Kui iganes sa vaatad asjadele, sa ei näe neid. Ma arvan, et sa vaid vaatad neid, et teha kindlaks, et seal on midagi.“ /.../ „Teisest küljest aga, kui õpid nägema, ei ole asi kunagi sama mis siis, kui sa seda näed, ja siiski on see sama.“, (lk. 31.) /---/ „...“See oleks nagu küsida, mida meie, inimesed, teeme maailmas. Ma tõesti ei tea. Oleme siin, see on kõik.“ /.../ Võib-olla on nad olnud siin enne meid.“ /.../ „Meie, inimesed, ei ole mitte alati siin olnud.“ /.../ „Meie, inimesed, teame väga vähe maailmast.“, (lk. 34.) /---/ „... Et minu arvates on don Juan praegu, nagu ta oli olnud minevikuski, suur nõid. Võib-olla kõikidest kõige suurem. Et tunnen – temas on tõesti midagi ebatavalist.“, (lk. 60.) /---/ „... Julgust ei nõiu. Julgus on midagi isiklikku. Nõidumine on inimeste kahjutuks, haigeks või tummaks tegemiseks. Sõjameheks ei saa nõiduda. Et olla sõjamees, peab olema kristallselge...“, (lk. 65.) /---/ „... Sinu teod on sulle kindlasti tähtsad, kuid mulle ei ole ükski asi enam tähtis, ei minu oma teod ega minu kaaslaste omad. Ma elan siiski sellepärast, et mul on oma tahe. Kuna olen karastanud oma tahet kogu elu jooksul, kuni see on puhas ja terve, siis nüüd ei ole see mulle tähtis, et miski ei ole tähtis. Minu tahe kontrollib minu elu narrust.“, (lk. 69.)¹⁹

Ja samas ka jahisaak , kui see vähegi õnnestus . Sest igal-juhul ei olnud ta mitte kerge saak . Piisoneid kütiti ju veel siiski jalgsi ja hulgakesi , noolte ja odadega . Aga kui kord ükski kätte saadakse on temast rohkesti tulu : esmalt küllaga liha ja rasva , teiseks nahk vägagi erinevaks otstarbeks , lisaks veel luud , sarved , kõõlused .

Sellelgi aastal olid parimad vilunumad kütid võtnud kätte ja rännanud loojangu poole . Jõudnud preeriasse ja õnne toetusel , Jumaluse loal saanud kätte isegi mitu looma. Päev mil nad kord tagasi jõudsid oli kogu külale pidupäevaks.

Ja nüüd nad seal möirgasid kumedalt ja tunglesid nagu iga loom kord kevadel . Muld lendas võitlevate pullide kapjade alt ja vägevad laubad raksatasid kokku .

Ja üks neist oli üle ja edukas ja teda sai rohkem . Ja nii oli see kõikjal ja kõigiga . Hirved ja põdrad-kitsed ammusid sagedasti , pidades oma lahinguid metsalagendikel , sarvekroonid ühte põimumas .

Eva LIPS: „“Armastusega naiste vastu“ mõtles ta armastust mitme naise vastu ja, kui vajalik, abielu mitme naisega korraga – õigus, mida erakordsete vaimuannetega nõidarstile veel nüüdki salaja lubatakse.“ (Lk.: 116). /---/ „Jõudusid, kes seesuguseid unenägusi inspireerivad ja reguleerivad, on raske kirjeldada.“ (Lk.: 117). /---/ „Usk, et on olemas maagilised jõud, mis asuvad esemeis, loodusnähtustes ja elusolendeis, sunnib indiaanlasi nende jõudude suhtes kaitsehoiakule.“ /---/ Edasi püüavad nad endale kindlustada seesuguste inimeste heatahtlikkust, kelle võlujõud eriliste võimete tõttu on tugevam kui need jõud, mis ähvardavad nõrgemaid.“ /---/ „Indiaanlaste usundi omamoodi „põhivaraks“ aga on need kolm: võlujõud, vaimud, kultuuriheerosed.“ (Lk.: 119).²⁰

Meigas oma uhkes pulmarüüs võlus ja võrgutas oma tulevast kaasat küll laulu , küll kõikvõimalike asendite ja muude viguritega . Lõid kaladki järves hoogsasti lupsu ja konnade krooksumine kõlas nii päeval kui ööl .

Isavint laulis varavalgest hilisööni , sepistas oma kaunemaid viise ja keerulisemaid trillerdusi , et emast ligi meelitada , siis üheskoos pesa valmistada ja see poegadega täita . Kõik lihtsalt ja loomulikult selle heaks , et saaks vaid elu jätkuda !

Seda jätkus kõikjale . Kevadet oli kõikjal ümbruses , seda oli juba õhuski tunda . Nii oli ka inim-loomaga , mõneti teisenenult ja muundunult , paljuski komplitseerunult aga siiski täiesti selgelt äratuntavalt . Ja mis siin ka imestada , nii oli see olnud juba aegade algusest saati ja saab olema ka edaspidi ; nõnda , et ....

-- Tüdrukud. Just nemad olid ka Manibosho üheks põhilisemaks huviobjektiks olnud niikaua kui ta end mõtlevana mäletas...

Jah , tüdrukud , aga mitte kui liik või sugu vaid mõned õige vähesed neist . Ja millest omakorda õige vähesed ka tegelikult olemas olid, nemad tulid pärastpoole , et anda ka oma nimed ja kogu eripära sellele , kes alati oli olnud .... ---

--- Tüdruk --- tema oli olnud alati ja kõikjal .

Nii lahutamatult , et võis tekkida küsimus kas teda eraldi üleüldse olemas oli , vahest vaid kui üks osa , üks pool poisist enesest . Aga ei , see Tüdruk oli siiski eraldi ja lisaks veel õige erinev . Vahest isegi täiesti mõistetamatu , jäädavalt , aga vastupandamatult ligitõmbav ja paljutõotav .

Hõljudes seal unistuste hõredas õhus oma ideaali-tiibadel , salapära nimbus ümbritsemas inglinäokest .

Ja täiesti seletamatu ja mis kõige mõistatuslikum , ise ta kõike seda ei paistnud üleüldse märkavatki .

Nagu ei pidanud seda miskikski ka täiskasvanud ega isegi teised omaealised. Ja ega temagi , Manibosho , isegi alati mitte , just tema , talle omases muutuvuses kõige hindamises ja tähtsustamises üldse .

Oli hetki kus kõik sellega seonduv näis lausa jahmatavalt lihtne ja arusaadav . See oli kui üks pilt oma karmis , üksikasjadeni ulatuvas selguses --- veidi nukker , aga see lihtsus ei olnud veel mingi tühipaljas lihtsustus ega muutunud labaseks .

See pilt oli suur , ta hõlmas paljut , selles oli kõrvuti absurdset koomikat , naeruväärset ja vaikset ilu , lihtsat ülevust . Ja seegi visioon vaid mõnel harval , aga seda õnnestavamal hetkel .

Igapäevaelus olid tavalisemad tühi iha ja soovunelmad , kahtlus ja võõristus . Vahel lisaks abistavalt toetamas unistused ja ülendavad kujutelmad --- ühest Tüdrukust , kui ideaalsest koondkujust , kellest polnud aga teada kas teda üldse olemaski on .²¹

Kuid aitab sellest . Oli ka neid kes vägagi kindlalt olemas olid ja ilmselt saab neid ka edaspidi olema . Kuigi see on teema , mis on sama vana kui elu ja inimene , midagi läbini iseenesest mõistetavat ja loomulikku , on samas tegemist küsimusega mida lihtne üle tähtsustada .

Sest jõud , mis elu jätkuma paneb on oma olemuselt üks võimsamaid ja esmasemaid . Midagi mida on raske iseloomustada ja piiritleda , lausa üllatav oma ulatuses . See liikuma-panev jõud inimeses , kohutavalt armetu oma allasurumistes ja väärdumistes ; ääretult , õnnestavalt ilus oma loomulikus avaldumises --- on alati olnud , on ja saab olema , midagi millest , isegi kui tahta , ei saa üle ega ümber , -- lihtsalt on . Nõnda siis ...

Taevas , erksinine kevadtaevas oma üksikute suviselt heledate pilvetupsudega , särav ja hiilgav Päike kui kehastunud unistus --- valgus , soojus ja elu .

Päike ja tema sõsar Kuu oma igaveses liikumises taevavõlvil , oma turvalises valdumises , mis hõlmab kõik .

Ja salakaval mahedalt üdini-tungiv kevadtuul sahistamas puude lehtedes , pannes rohuväljad ja järve lainetama ja vooglema .

Ja kõikjal , kus iganes , võidutseb kõikvõimalik elu . Alates taimest , liikumatus ja näilises elutuses hingava , tuksleva ja püüdleva elu tunnetatavast avaldumisest .

Mis mingis elavale taimele ainuomases , väärikalt mõjuvas enesesse-süüvimises ja äraolemises austust ja imetlust äratab .

Lõpetades loomse eluga, millest otse kihab ja rõkkab kogu ilm ja maa . See otsatu häälitsev ja pidevas liikumises elu avaldumisvorm . Oma imelises iseenesest mõistetavuses ja loomulikkuses , millest vägisi läbi kumamas veendumus oma olelu vajalikkuses .

Ja millest omakorda elu ja rõõm -- elurõõm. Ja nägematu , kuulmatu , üle-meeleline ilm , väljaspool inimvõimeid .... See kirjeldamatult imeline --- elu .

Elu jätkus . Elu oli kõikjal , see avaldus kõikjal.

Maa ise elas , kõik tema peal , tema kohal ja sees -- elas , liigatas oma pidevas liikumises oma täiusesse .

See kirjeldamatult vaevaline ja aeganõudev aga ka samavõrd vääramatu protsess oma pea igavikulises teekonnas . Teel ideaalide suunas , mis otsekui ülendav tähistaevas on aegade algusest peale Maa kohal kummunud .

Need säravalt vilkuvad valged valgustäpid sünk-musta taeva taustal . Kui vaadata nende poole üles külmas öös , kui kohutavalt kaugel nad on ! See on ühteaegu vaimustav ja kainestav , kui vaja paika panna perspektiivi-tunnetust .

Nõnda , et kes inimene hoolimata oma esiletükkivast armetusest siiski tegelikult ka on -- vaid osake elus-loodusest. Aga samas ka mõtlev olend ja siit ka arusaamine kes ta siiski on -- osake elus-loodusest .

Üks osa , võimalus paljudest , üks igati võimekam osake. Olend kel on püha mõtlemisvõime teadlikuks toimimiseks , selleks et valida . Valida , teha vahet heas ja kurjas , võimalus sihipäraseks edasiminekuks. Samas kui keegi kes kõiges, otseselt ja kaudselt seotud kõige ümbritsevaga. Saja niidiga ühendatud oma minevikuga ja tuleviku võimalusega...

Carlos CASTANEDA: „Näiteks, don Juan, kas te mõtlete, et kui inimene õpib kord nägema, siis kõik kogu maailmas on väärtusetu?“ „Ma ei öelnud väärtusetu, ütlesin tähtsusetu. Kõik on võrdne ja seega tähtsusetu. Näiteks mul ei ole mingit võimalust öelda, et minu teod on tähtsamad kui sinu omad või et üks asi on olulisem kui teine. Seetõttu on kõik asjad võrdsed, ja olles võrdsed, on need tähtsusetud.“, (lk. 71.) „... Tema kontrollitud narrus paneb ta ütlema, et see, mida ta teeb, on tähtis, ja paneb ta tegutsema, nagu oleks see tähtis. Ja siiski ta teab, et see ei ole tähtis, nii et – kui ta on sooritanud oma teod, taandub ta rahus. Kas tema teod olid head või halvad, töötasid või mitte, ei ole mingil viisil tema mure.“, (lk. 74.) /---/ „... Tunda inimeste meeldivust või olla inimeste jaoks meeldiv ei ole mitte kõik, mida võidakse inimesena teha.“, (lk. 77.) /---/ „... Olen ma ainult inimene, kes teab, kuidas näha, ja kes leiab, et ta on hämmeldunud sellest, mida näeb; inimene, kes teab, et ta ei hakka kunagi aru saama kõigest sellest, mis teda ümbritseb.“, (lk. 79.) /---/ „... Sul on hämmastav meetod, kuidas sa saad kõik enda kasuks tööle.“ /.../ Sul on midagi, mis aitab sind igal teetollil. Selle kohta, kuidas sa õpid jõudusi tundma, ei ole teist võimalikku seletust.“, (lk. 105.) /---/ „...“Sõjamehe moodi tegutsema õpitakse tegutsemise, mitte jutustamise kaudu.““, (lk. 123.) /---/ „... Tahe on midagi väga erilist. See toimub salapäraselt.“ /.../ „Tahe on midagi muud, midagi väga selget ja võimsat, mis võib suunata meie tegevust. Tahe on midagi, mida inimene kasutab, näiteks selleks, et võita lahing, mille ta kõigi arvestuste kohaselt peaks kaotama.“, (lk. 124-125.) /---/ „Tahe on jõud, vägi.“ /.../ „Kuid nüüd vähemalt tead, et ootad oma tahet.“ /.../ See, mis aitab sinu tahet arendada, on iga väiksemgi asi, mida teed.“, (lk. 127.)

Inimene , kel on võimalus oma harmoonia-otsinguis võrratult palju õppida kogu ümbritsevast loodusest , kõigest mil liikumist, elust enesest õppida . Kohustav võimalus , vahel ärgitava nõudena , harva ka kui oluline , lausa karjuv vajadus.

Midagi , mis mõtlevale elule sama vajalik kui õhk , see on mõistmispüüe . Tarve seletada ja aru saada , inimlik soov tunnetuse järele , lihtsalt inimlik uudishimu , mis kõige edasiviiva aluseks .

Vahel ka vaid mõtlemistarve, katse piiritleda mõistmatut ja üle-meelelist , tung lahterdada ja nimetada, millele juba ette määratud ebaõnnestumine kui mitte võimalikule ...

Elu odžveibide maal läks oma rada . Nõnda samuti nagu oli see olnud nende esiisade ja veel kaugemate esivanemate ajal . Elu tahtis aina elamist , pidevalt tuli muretseda söögipoolise eest ja üldse , sügavalt juurdunud tavad ja kombed --- eelmiste põlvede pärandus --- määrasid igapäevase küllalt üksipulgi ette kindlaks .²²

Vaata et isegi kuidas astuda ja olla , kindlasti aga kuidas teispoolsusega suhelda , et saavutada edu ja õnne siinpoolsuses . Selle eest seisis ha ja aina valvel hõimu-kogukonna pühamees, -- šamaan .

See oli küla üks mõjukam mees , kohe rahu ja sõjapealikute järel . Harilikult oli ka tegemist tõesti targa mehega , kel abiks mitme sugupõlve samalaadne kogemus ja tähelepanelik vaatluse ja järeldamise võime .

Ja mis olulisim --- Manitou õnnistus , ilma milleta , miski sama ei olnud. Šamaan oskas end vajalikuks teha , temast olenes palju : ta oli ravitseja ihu ja hinge hädas, aga eriti abistavaks vahendajaks vaimuilmas , mis edukat nõida soosis ja abistas .

Šamaan juhtis ja korraldas iga olulisemat ühis-toimingut , riitust ja pidu . Nagu iga-aastane rohelise maisi pidu , sügisene maisi õnnistamine , lisaks rohkesti sama ja erilaadsetki .

Hõimu elu , küla igapäevane elukorraldus vajas säärast inimest , see oli otsesest vajadusest tulenenud institutsioon.

CARLOS CASTANEDA: „... Olin aru saanud, et nägemine on inimolendite võime avardada oma tajude ulatust, kuni nad on võimelised hindama mitte ainult kõigi asjade välisilmet, vaid ka põhiolemust.“, lk. 6. /---/ „... Don Juani arusaamade järgi oli teadvuse valdamine ühe väga vana pärimuse kaasaegne versioon, mida ta nimetas muistsete Tolteegi nägijate pärimuseks.“, lk. 8. /---/ „... „Tolteegi nägijad tundsid teadvuse valdamise kunsti, õigupoolest olid nad selle kunsti suurimad meistrid. Kui ma ütlen, et nad tundsid oma ohvrite teadvuse fikseerimise kunsti, siis pean ma silmas seda, et nende salateadmised ja salajased harjutused võimaldasid neil lahti murda teadvuse saladuse.““, lk. 10. /---/ „... „Enese-tähtsuses ei ole midagi lihtsat ega naiivset...“ /.../ „Ühelt poolt on see tuumaks kõigele sellele, mida meis on head, teiselt poolt aga peitub selles ka kogu meie rikutuse olemus. Sellest närusest poolest vabanemine on alati tõeline strateegia meistriteos. Kõigi ajastute nägijad on väga kõrgelt hinnanud neid, kes selleni on jõudnud.““, lk. 18. /---/ „... Don Juan ütles, et sõjameeste strateegilised arvestused käsitlevad enese-tähtsust tegurina, mis neelab suurima hulga nende energiast; seepärast suunavadki sõjamehed oma jõupingutused ennekõike enese-tähtsuse väljajuurimisele. /.../ „Üks sõjameeste ettevõtmisi ongi selle energia vabastamine, et suuta seista vastamisi tundmatuga...“ /.../ „Selline energia ümber-jaotamine ongi laitmatus.““, lk. 19. /---/ „... Don Juan selgitas, et tavalised inimesed teevad... /.../ ... ühe vea – neil puudub strateegia, millele tugineda. Tavalise inimese saatuslik eksitus on selles, et ta võtab ennast liiga tõsiselt. Nende teod ja tunded on kõige olulisemad...“, lk. 26. /---/ „... Don Juan ütles, et ajastamine on oskus leida õige hetk kõige selle vabastamiseks, mida on pikka aega tagasi hoitud. Enesevalitsemine, distsipliin ja kannatlikkus on nagu tamm, mille taha kõik kogutakse. Ajastamine on värav tammis.“, lk. 29. /---/ „... Esimene tõde on, et maailm, mida me tajume, tundub meile väga omasena ja paneb meid uskuma, et me ise ja meid ümbritsevad esemed ekisteerivad tõepoolest iseseisvate objektidena...“, lk. 33. /---/ „... „Esimene tõde teadvusest... /.../ „... on see, et maailm ei ole niisugune nagu me arvame. Me arvame, et meil on tegu objektide maailmaga, aga see ei ole nii.““, lk. 35. /---/ „... „Esimene tõde on see, et maailm ühteaegu on selline nagu ta meile paistab ja ei ole ka...“ /.../ „Ta ei ole nii kindel ja tõeline nagu meie taju on õpetatud uskuma, kuid ta pole ka miraazh. Maailm ei ole illusioon – kuigi sedagi on väidetud; ühest küljest on ta reaalne, teisest küljest aga ebareaalne. /.../ Me tajume. See on kindel fakt. Kuid sellega, mida me tajume, on juba hoopis teine lugu, sest me õpime enne selgeks, mida ja kuidas tuleb tajuda.“, lk. 36. /---/ „... Ta ütles, et vanade nägijate üks kõige põrutavamaid avastusi oli, et kõigi tajuvate olendite olemasolu mõte on teadvuse arendamine. Don Juan nimetas seda avastust kolossaalseks.“, lk. 37. /---/ „... Ainult väike osa neist emanatsioonidest on inim-teadvusele kättesaadav, meie igapäevaelu raamid aga jätavad sellestki alles vaid murdosa. See imepisike osa Kotka emanatsioonidest ongi meile tuntud maailm; väike osa, mis on inimtajule kättesaadav, on tundmatu, kogu ülejäänud mõõtmatu osa aga tunnetamatu.“, lk. 41. /---/ „... „Nad ütlevad, et tajumine on häälestatuse seisund; kookoni emanatsioonid asetuvad kohakuti neile vastavate väliste emanatsioonidega. Häälestatus võimaldab igal elusolendil oma teadvust arendada. Seda ütlevad nägijad, sest nemad näevad elusolendeid sellistena nagu need tegelikult on: helenduvate olenditena, kes meenutavad valkja valguse mulle.“, lk. 45. /---/ „... „Nägemine tähendab asjade tuuma, nende olemuse paljastamist, tundmatu vaatlemist ja pilguheitu tunnetamatule. Ja see ei saagi olla mingi lohutav kogemus.““, lk. 48. /---/ „Don Juan ütles, et läbi ränga vaeva jõudsid nägijad järeldusele, et täiskasvanud inimolendite kasvuprotsessis küpsenud teadvus ei ole enam lihtsalt teadvel-olek, see on muutunud millekski hoopis intensiivsemaks ja keerulisemaks, millekski, mida nägijad nimetavad tähelepanuks.“, lk. 56. /---/ „... Allikal oli nende jaoks eriline tähtsus, nende arvates oli sel puhul vee voolavus vastupidine – sügavusest pinnale. Nad pidasid allikat vahendiks, mille abil teiste tasandite olevused tulevad üles meie tasandile, et meile pilku heita, meid jälgida.““, lk. 77. /---/ „... „Sul on õigus, pole midagi üksildasemat kui igavik. Ja meie, inimeste jaoks ei ole miski mõnusam kui olla inimolend. Siit saabki alguse inimese paradoks. Kuidas saab inimene säilitada oma inimliku piiratuse ja sellegipoolest võtta rõõmuga ja sihikindlalt ette rännaku igaviku absoluutsesse üksindusse? Kui sa selle mõistatuse lahendad, siis oled selleks rännakuks valmis.“ /.../ „Me oleme tõepoolest eimiski, ja selles seisnebki ülim väljakutse, et inimene – see eimiski – võib kohtuda igaviku üksildusega.“, lk. 81. /---/ „... Don Juan selgitas, et tajutava maailma fookusesse toomiseks peab meie esimene tähelepanu rõhutama teatud emanatsioone, mis on välja valitud kitsast emanatsioonide ribast, millel asub inim-teadvus. Ülejäänud emanatsioonid on küll meie tajuulatuses, kuid jäävad uneseisundisse ja me ei kasuta neid kogu oma elu jooksul kordagi.“, lk. 89. /---/ „... Meie taju on nii reaalne, et me kipume unustama, et oleme selle ise konstrueerinud, käskides oma kogumispunktil asetuda sinna, kus ta asub. Me unustame tõsiasja, et meie taju on nii reaalne üksnes sellepärast, et me andsime käsu tajuda seda reaalsena.“, lk. 111. /---/ „... võib rääkida ainult kolme kunsti – teadvuse valdamise kunsti, varitsemis-kunsti ja taotluse valdamise kunsti põhimõtetest lähtudes.“ /.../ „... teadvuse viimse tõe seisukohast, mis ütleb, et kui kogumispunkt on oma esialgsest asendist nihkunud, võib ta kokku panna maailmu, mis erinevad meie omast.“, lk. 115. /---/ „... Don Juan rääkis, et hea nagaual peab armastama vabadust ja olema jäägitult pühendunud oma eesmärgi saavutamisele. Ta selgitas, et sõjamehe tee teeb väga ohtlikuks asjaolu, et see on täielik vastand tavainimese elulaadile. Ta ütles, et tänapäeva inimene on loobunud tundmatust ja salapärasest ning vahetanud selle funktsionaalsuse vastu. Ta on pööranud selja intuitsiooni ja jumaliku rõõmu maailmale, eelistades sellele tüdimuse maailma.“, lk. 117. /---/ „... Mis toimub sinuga, see toimub igaühega, kes kogub küllalt energiat, et heita hetkeks pilk tundmatusse.“, lk. 121. /---/ „... Võttes aluseks selle tähelepaneku, hakkasid uued nägijad oma käitumist süstemaatiliselt kontrollima. Seda praktikat hakati nimetama varitsemis-kunstiks.“ /.../ „... kuna suhetes teiste inimestega väljendub varitsemine teatud erilise käitumisviisina, mida võiks nimetada ka vargseks või hiilivaks.“, lk. 134. /---/ „... Nii et ära kahanda inimese saladuslikkust endas enesehaletsuse või püüdega seda saladuslikkust mõistuspäraselt ära seletada. Kahanda parem oma inimlikku nõmedust, teadvustades endale, et inimene on salapärane olend.“, lk. 145. /---/ „... „Sa ei suuda meenutada, sest tahe ei ole sulle veel kättesaadav. Sul on vaja kahte asja – laitmatut elu ja suurt energia ülejääki, siis võib tahe need mälestused kunagi vabastada...“, lk. 146. /---/ „... ma lausa küllastusin vahetust kogemustest sõjameeste kahe põhilise omaduse: järjekindla pingutuse ja kõrvalekaldumatu taotluse kohta.“, lk. 152. /---/ „... Mulle tundus, et olen lõpuks aru saanud, mis on häälestatus. Miski minus ees, mille olin enese teadmata äratanud, andis mulle kindla teadmise, et olen aru saanud suurest tõest.“, lk. 163. /---/ „... Don Juan oli öelnud, et surm on kõige hullem, mis meiega juhtuda võib, aga kuna meil tuleb niikuinii surra, siis oleme me vabad; sellel, kes on kõik kaotanud ei ole enam midagi karta.“, lk. 187. /---/ „... Ta ütles, et uinuvates emanatsioonides meie sees on varjul tohutu jõud. Me võime ainult uduselt aimata selle jõu ulatust, kui arvestame, et igapäevaelu maailma tajumiseks ja selles tegutsemiseks kasutatakse vaevalt kümnendikku inimese kookonis peituvast energiast.“, lk. 196. /---/ „... Ta ütles, et vanadel nägijatel ja maailma kõigi aegade müstikutel oli üks ühine omadus – nad olid võimelised nägema inimese vormi, kuid ei saanud aru, mida see endast kujutab. Läbi sajandite on müstikud andnud meile liigutavaid kirjeldusi oma kogemustest.“, lk. 202. /---/ „... „Mõtle saladustele. Saladus on ainus, mis loeb. Me oleme elusolendid, meie saatuseks on surra ja loovutada oma teadvus. Aga kui me suudaksime seda saatust kasvõi kübekegi muuta, millised saladused meid siis ootaksid!“, lk. 221.²³

Paljut ootas inimene ümbritsevalt: head vilja-aastat ja jätkuvat rahuaega . Just eriti seda viimast . Sest miski ei saa inimest rohkem kahjustada kui teine inimene . Harva on midagi veel pahatahtlikumat ja hoolimatumalt julma , kui inim-vaenlane , kes enda huvide eest väljas .

Odžveibide maal oli juba pikemat aega valitsenud rahu . Kunagi , aastate eest , pärast  pikka ja laastavat vaenutegevust oli tehtud rahu .

Naabruses , päikeseloojangu pool , elutsevate dakoota hõimudega olid odžveibid sõdinud juba ammu , nii ammu , et ka see oli kinnistunud omalaadi tavaks , mida niisama lihtsalt ei eiratud .

Aga pikk ja kurnav sõda ei ole kellegi huvides . Ja nii sai tehtud rahu mis püsib tänaseni .

Olid tulnud mõlema rahva esimesed mehed ja kuulsamad pealikud . Tulnud kokku rahus , suitsetama rahupiipu

Seal nad olid siis istunud vanemate ringis . Täis tõsist väärikust ja kannatlikku rahu , istusid ja lasid ringi käia pühal rahupiibul . Ja sõjakirved maeti maha ning maa peal sai valitsema rahu .

Kui nüüd suhteliselt võrreldes kaaluda , siis ega see sõda just kõige julmem ega hävitavam ei olnud . Eelkõige oli see võimalus noortele vihastele meestele ennast näidata ja oma võitudega kuulsust ja eriti noorte neidude heakskiitu pälvida .

Eesmärgiks polnud mitte niivõrd vastaspoole tapmine , tema külade hävitamine , vaid otse vastupidi --- põhiline oli moraalselt oma üleolekut tõestada , mis saavutati igasugu erinevate võtete ja trikkidega . Näiteks lahingus elusat vastast käega puudutada või võtta temalt midagi võidumärgiks ,--- nõnda kulgesid lahingud harilikult õige väheste inim-kaotustega.

Aga oli ka erandeid , püsivat vana raevu rahvaste vahel , verist vihkamist . Ka dakootad tundsid endile ülekohut tehtud olevat , odžveibide käe läbi . Nimelt oli nende algkodu asunud rohkem päikesetõusu suunas , Suurte Vete kaldail kust pealetungivad odžveibide hõimud neid aeglaselt loojangu poole olid tõrjunud .

Seda tähelepanuväärsem oli olnud võimalik rahu kahe rahva vahel . Oma osa oli siin dakootade tollases halvas olukorras . Oli karme talvi ja enneolematut söögipuudust ja nii see rahu võimalikuks oli saanud.²⁴

Ja oli ka kestma jäänud...

Ega noored vihased mehed selle all kannatama pidanud . Naabreid oli ju igas neljas ilmakaares ja enamjaolt --- vaenulikult meelestatud .

Sest aina käis üks jahimaade jagamine ja piiride paika panemine . Kõik see mis kaasneb ennast erilisteks pidavate inimeste vahel kel juhtuvad olema ühised piirid .

Võõras oli samahästi kui vaenlane --- see arvamus , nagu muudki samast vaimust kantud , näib olevat sugu-kondliku kokkukuuluvuse rõhutamise kinnituseks .

Ühelt poolt ebaloomulik ühtsuse püüd ja teisal jälle liialdatud erinevuste rõhutamine kui otsene vaen.

CARLOS CASTANEDA: „... et on olemas rohkem kui see, mida me näeme oma silmadega. Meil ei ole vaja kedagi, kes õpetaks meile nõidust, kuna tegelikult ei ole midagi õppida. Me vajame üksnes õpetajat, kes veenaks meid, et meie käeulatuses on tohutu suur jõud.“, (lk. 6-7). /---/ „... Don Juan selgitas, et tuhandete aastate pikkuse raske võitlusega, olid nõiad jõudnud teatud spetsiifiliste teadmisteni taotlusest ning neid otsese teadmiste tompe olid nad edasi andnud põlvest põlve kuni tänapäevani.“, (lk. 8). /---/ „...“Nõia jaoks on õpetamine see, mida nagual teeb oma õpipoiste heaks. Nende jaoks püüab ta kinni universumis mõjuva jõu: taotluse, selle mõju, mis muudab ja korraldab ümber asju või säilitab need sellistena nagu need on.“ /.../ Ilma naguali vormiva taotluseta ei oleks neil mingit austust, mingit imestust.““, (lk. 20). /---/ „... Oma näite ja oma tegevuse läbi oli... //... andnud neile pideva, ülal-hoitud pildi nõidade maailmast. See oli maailm, mis lubas vaid üksikuid vigu.“ /.../ „Ta ütles, et ma ei peaks mitte hetkekski unustama, et vabaduse lind pole kannatlik, kui tegemist on otsustamatusega, ja kui see kord ära lendab, siis ei pöördu ta enam tagasi.“, (lk. 29).

„... Taotlus loob ehitusi meie ees ja kutsub meid neisse sisenema. See on viis, kuidas nõiad saavad aru sellest mis juhtub nende ümber.“ /.../ „... ehitist, mille taotlus loob silmapilgu vältel ning meie ette asetab, et me sellesse siseneksime, ning märke, mida see annab, et me ära ei kaoks, kui me kord seal sees oleme.““, (lk. 32). /---/ „...“Nõiad püüavad selgitada seda olukorda, kui nad ütlevad, et vaim ei ole midagi sellist, mida sa võid näha või tunda. Kuid see on alati meie ümber liikumas. Mõnikord tuleb ta mõne juurde meist. Enamuse ajast tundub ta ükskõiksena.“ /.../ „Samal ajal nõia jaoks on abstraktne miski, millel ei ole inimese tingimuses paralleeli...“, (lk. 39). /---/ „...“Elupikkuse praktika järel, ... // ... teavad nõiad, ... // ... kui vaim kutsub neid sisenema ehitisse, mis on nende ette püstitatud. Nad on õppinud distsiplineerima oma ühendavaid seoseid taotlusega. Nii hoiatatakse neid alati ette, nad on alati teadlikud, sellest mis vaimul nende jaoks varuks on.“, (lk. 42).

„... Ilma nende vaiksete teadmisteta ei või mingisugune protsess toimuda ja kõik, mis meil oleks, oleks vaid üks lõputu ebamäärane millegi vajamise tunne. Ta selgitas, et sündmused, mis nõiad vaiksete teadmiste tulemusena esile kutsuvad, on nii lihtsad ja ometi nii abstraktsed, et nõiad olid kaua aega tagasi otsustanud rääkida nendest sündmustest ainult sümboolsete mõistetega.“, (lk. 46). /----/ „... Don Juan rõhutas korduvalt, et varitsemise õpetamine on üks kõige keerulisemaid asju, mida nõiad teevad. Ta kinnitas, et ükskõik, mida nad ka ise tegid, et mulle varitsemist õpetada, ja ükskõik, kui palju ma uskusin vastupidist, dikteeris nende tegusi laitmatus.“, (lk. 69). /---/ „... Vaid ma sain ka aru, mis on taotlus. Ja veelgi enam, ma taipasin, et seda teadmist pole võimalik sõnadesse panna. See teadmine on igaühe jaoks olemas. See on selleks, et seda tunda ja kasutada, kuid mitte selleks, et seda selgitada.“ /.../ „... et taotluse loomulik tundmine oli kättesaadav igaühele, kuid selle valitsemine kuulus neile, kes seda uurisid.“, (lk. 74).

„... Vaim ilmutab ennast meile. Nõiad kirjeldavad seda nii, et vaim on varitsuses ja laskub siis meie, oma saagi peale. Nõiad ütlevad, et vaimu laskumine on alati varjatud. See toimub, ja ometi näib, nagu poleks seda üldsegi toimunud.“, (lk. 77). /---/ „... Don Juan oli selgitanud, et universum koosneb energiaväljadest, mida pole võimalik kirjeldada ega uurida. Ta oli öelnud, et nad sarnanevad tavalisele valguskiirgusele, välja arvatud ainult, et see valgus on elutu võrreldes Kotka emanatsioonidega, mis kiirgavad teadlikkust.“, (lk. 86). /---/ „...“See on mälestus meie olemasolevast seosest taotlusega. Nõidadel on see tunne isegi teravam, kuna nende eesmärgiks on teha tundlikumaks nende ühendav seos, kuni nad võivad seda tahtlikult toimima panna.“, (lk. 91). /---/ „...“Sõjameeste põhjused on väga lihtsad, kuid suurim on nende täpsus. Sõjamehe jaoks on väga harv juhus, kui tal on tõeline võimalus olla laitmatu, olenemata oma põhilistest tunnetest.“, (lk. 107).

„...“Vaikne teadmine on miski, mis on meil kõigil,...“ // „...Miski, mis valdab täielikult, tunneb täielikult kõike. Kuid seda ei saa mõelda, seega ei saa see ka sõnaliselt väljendada seda, mida ta teab.“ /.../ „“See tähendab, et inimene loobus vaiksest teadmisest mõistuse maailma kasuks...““, (lk. 120). /---/ „...“On nõidus tagasipöördumise teekond. Me pöördume võidukalt tagasi vaimu juurde, olles eelnevalt laskunud põrgusse. Ning põrgust toome me kaasa trofeesid. Arusaamine on üks meie trofeedest.““, (lk. 129). /---/ „... Meid oli liiga palju – inimesi oma väiklaste, privaatsete põrgutega, mis on sündinud meie lollusest – selleks, et vaim võiks tähele panna.“ /.../ „“Nõidade võitlus kindeloleku pärast on kõige dramaatilisem heitlus, mis on olemas,“ ütles don Juan.“, (lk. 153). /---/ „... Ta ütles, et ilmselt on igal inimolendil normaalsete elutingimuste raamides olnud ühel või teisel ajal võimalus end lahti rebida tavapärasuse köidikutest. Ta rõhutas, et ei pidanud silmas sotsiaalseid ködikuid, vaid köidikuid, mis seovad meie tajumist.“, (lk. 167).

„...“Abstraktse vaimu idee on ainus asi, mis on oluline. Isikulise ise ideel ei ole üldse mingisugust väärtust.“ /.../ „... olen ma teinud sind teadlikuks vajadusest abstraktse järele.“ /.../ „Abstraktselt vaadelda tähendab teha end vaimule kättesaadavaks sellest teadlik olemise läbi.“, (lk. 174). /---/ „... Tegelikult on see nii, et nõiad on rohkem teadlikud oma ühendavast seosest vaimuga kui tavalised inimesed, ning püüdlevad sellega manipuleerimise poole. See on kõik.“, (lk. 177). /---/ „... Et laitmatus on kõik, mis loeb. Nõid elab laitmatut elu ning see näib kutsuvat esile lahenduse. Miks? Keegi ei tea seda.“ /.../ „Laitmatus on lihtsalt meie energiatasandi parim kasutamine. On loomulik, et see nõuab arukust, mõtlemist, lihtsust, süütust;“, (lk. 181). /---/ „... Et vaim on defineerimatu, et seda pole isegi võimalik tunda, veel vähem siis sellest rääkida. Seda võib ainult ligi tõmmata, ütles ta, tunnistades selle olemasolu.“, (lk. 183). /---/ „... Õpivad nõiad säilitama halastamatuse, kavaluse, kannatlikkuse ja meeldivuse täiuslikku segu. Need neli põhialust on seletamatult kokku seotud. Nõiad tegelevad nendega neid taotledes.“, (lk. 193).²⁵

Siin kuhjuvad pinged ja ebakõlad lisaks veel suunatud teistele --- et ennast kuhugi välja elada ja oma kogunenud rahulolematust , viha kellegile välja valada . Ja selleks saab kogukonna poolt vaenlaseks taunitud naaberrahvas ja hõim . Kellede ainsaks süüks on paraku see naabrus .

Oma osa on siin puhul ka alatisel võõristusel ja hirmul võõra , veidi erineva ees . Ja kus kord ilmutab end hirm seal on kindlasti ka põlgus ja viha – agressioon.

CARLOS CASTANEDA: „... Selline inimene ei himusta aga midagi, sest ta on omandanud vaikiva iha elu ja kõigi elu asjade järele.“ /.../ „Lõpliku otsustuse jõud võimaldab tal valida kahetsuseta, ja mis ta valib, on alati strateegiliselt parim.“, (lk. 129.) /---/ „... Et sõjamees õpib ilma igasuguse rututa, sest ta teab, et ootab oma tahet. Ja ühel päeval õnnestub tal sooritada midagi, mida tavaliselt on täiesti võimatu täide viia. Ta ei pruugi isegi märgata oma ebatavalist tegu. Ent kui ta jätkab võimatute tegude sooritamist või kui võimatud asjad juhtuvad temaga ikka edasi, siis saab ta teadlikuks mingit liiki esilekerkivast jõust.“, (lk. 130.) /---/ „...“Kui lõpetame endaga rääkimise, on maailm alati selline, nagu ta peaks olema: Me uuendame seda, sütitame eluga, hoiame seda üleval sise-kõnega.“ /.../ „Maailm on niisugune või naasugune ainult sellepärast, et me ütleme endale, et ta on selline. Kui lakkame endile ütlemast, et maailm on selline ja selline, lakkab maailm selline ja selline olemast.“, (lk. 188.) /---/ „... See oli mõtetest vaba olemine, mida saab võib-olla võrrelda mitte millestki hoolimisega. Maailm näis olevat sel ajal imelikult tasakaalus, seal ei olnud midagi, mida oleksin võinud lisada, ega ka midagi, mida oleksin võinud sealt ära võtta.“, (lk. 220.)

Ja, mis otsustav, et -- alati ja kõikjal leidub ka just selleks vajalikke inimesi. Rahvagrupi äärmuslikkus, kui vaht mis pulbitseb üle keeva katla ääre.

Need inimesed oma purustava moega on täiega asja juures , nende lärm , vahel võidukisa , teinekord jälle paanilise hirmu karjed kostavad ära kaugele ja paljudele ----- mõjutades avalikkust , konflikti laiendades ja üha tähtsustades.

Nad on endast ja oma tegevusest jäägitult haaratud .

Juba on see esmane , siis eluliselt vajalik , kuni lõpuks -- igaühe püha kohus . Sellest saab riitus ja religioon --- usk relvade jõusse , hävitava ja purustava jõu kiituseks .

See on mehelik , ainust tõesti meest vääriv tegevus --- kuni säärase , paraku laialt levinud arvamuseni välja .

Ja nõnda siis sõdivad inimesed ja hõimud teineteisega , nii on see alati olnud ja näib ka edaspidi olema saama .

Niikaua kui agressiivsus on inimeses üks põhilisi külgi, või vähemalt , -- nõnda-kaua kui ta seda teisiti suunata-avaldada ei suuda .

Senikaua on sõda --- kord kustudes , siis jälle puhkedes ; tuues endaga häda ja viletsust , hävingut ja õudu.

Kõigepealt muidugi ainuvõimalikku vastureaktsiooni, milleks on ürgselt veretasu tava --- see on kättemaks , tagasilöök . Veri vere, surm surma eest , teha tagasi sama mõõduga ja kohe .

Naissugu --- tunnetades turva-vajadust järglaste tarvis, suhtub üheselt --- kel mehemeelt , see tagasi ei kohku , ei lähe hoolimatult pakku .

Inimeste maa oli ääretult suur ja mõõtmatu . See laius nelja ilmakaare suunas , ikka veel ja veel ....

See sõnulseletamatu avarus ja mitmekesisuses peituv ilu. Sest see maa oli väga ilus...

Salapäraselt , väärikalt laiuvad põlismetsa massiivid , mitme päeva-teekonna ulatuses rohtla-lagendikke oma silmapiirideni ulatuva ootamatult kainestava mõjuga .

Jumalikud mäed kui igavese olemise sümbol ja kinnitus...

Ja palju muud --- mägismaad ja tasandikud , orud madalikel , vaimustav suur kanjon .

Seda pilti liigendamas võimsad jõed ja kiirevoolulised jõekesed, kääneldes-loogeldes edasi-ruttamas, aina voolamas, -- kas siis rahulikult soliidselt või kärestikes mässeldes mühisedes, vahest hoopis jugadest alla sööstmas...

Pidevas liikumises , kes kuhu -- kas sinetavasse järve-avarustesse või siis kohe suurde merre --- sinna kus vesi soolane , ikka taandudes ja tõustes lainetab , vahel tormis maruliselt möllab ja märatseb .

See kõik on, on põhiline, kõiges määrav ja ülim...

Seda jätkus kõigele liikuvale elule , kogu sellele lausa loendamatule --- karvaste ja suleliste , lendajate ja roomajate-ujujate , milliste iganes ! -- määratule väele .

Ja jätkus ka inimesele . Kuidas siis teisiti , said ju siin koos elatud kiskja ja taimsest elav loom , ammugi siis inimesed omavahel , keda teadupärast seda-sorti ajendid tagant ei sunni .

Inimene kes hävitab oma liigikaaslast, tehes temast endale põhi-vaenlase, paljalt idee ajel, kui sedagi...²⁶

Hõim tundis end mitme nime all .

Esmalt aschinobonid --- esimesed inimesed . Või odžveibid ---- nagu neid tundsid nende naaberrahvad , tuletades selle mõneti pealiskaudse nime erinevalt töödeldud mokassiinidest , nende valmistamise tegumoe võõrapärasusest .

Nad elasid Suurte Vete ümbritsetuna millede veteväljad laiusid põhjas ja osalt ka lõunas-kagus ja idas , pannes seal piirid hõimu maadele.

CARLOS CASTANEDA: „... Et ta nägemise all mõtles asjade intuitiivset tajumist, võimet midagi otsekohe mõista, võib-olla võimet näha läbi inimeste-vahelisi suhteid ning avastada varjatud tähendusi ja motiive.“, (lk. 24.) /---/ „... Maailm ei mõju meile otseselt, maailma kirjeldus on vahepeal. Nii et tegelikult oleme kogu aeg ühe sammu võrra nihutatud ja meie maailma tajumine on alati mälestus tajumisest. Me meenutame pidevalt hetke, mis on just toimunud, just möödunud.“, (lk. 47.) /---/ „... Abi mille jaoks? Sul on kõik vajalik ekstravagantseks reisiks, mis on su elu. Ma olen püüdnud sulle õpetada, et tõeline kogemus on olla inimene ja et ainus, millel on tähtsus on olla elus; elu on see väike ring mida mööda me praegugi käime. Elu iseenesest on küllaldane, ennast selgitav ja täielik.“, (lk. 52.) /---/ „... „Sõjamees on alati valmis. Olla sõjamees ei tähenda mitte lihtsalt tahta sõjamees olla. Pigem on see lõputu võitlus, mis jätkub kuni meie elu viimse hetkeni. Keegi ei ole sündinud sõjamehena, nii nagu keegi ei ole sündinud mõistusliku olendina. Me muudame end nii üheks kui teiseks.“, (lk. 58.) /---/ „...“ Me oleme tajujad...“ /.../ „... Kuid maailm, mida me tajume on illusioon. See loodi kirjelduse poolt, mis anti meile edasi meie sündimisest alates. Meie, helenduvad olendid, sünnime kahe jõuväljaga, aga kasutame ainult ühte maailma loomiseks. See väli, mille külge haakutakse varsti pärast sündimist, on mõistus ja selle kaaslane on kõne. Nende kahe vahel mõeldakse välja ja hoitakse ülal maailma.“, (lk. 93.) /---/ „...“Nagu alati sõjameeste tegemiste ja mitte-tegmiste puhul, on isiklik jõud ainus asi, millel on tähtsust.“, (lk. 98.) /---/ „... et peale su tahtmise teadmiste teele asuda peavad ka su teod ise olema küllalt laitamatud, tegemaks sind nende teadmiste vääriliseks.“, (lk. 110.) /---/ „... „Sõjamehe põhireegel on...“ /.../ „... et ta teeb oma otsuseid nii hoolikalt, et miski, mis nende tulemusena aset leiab, ei suuda teda üllatada, rääkimata jõu nõrgendamisest.“, (lk. 142.) /---/ „...“Tulevikku ei ole olemas!“ /.../ „Tulevik on ainult kõnelemiseviis. Nõia jaoks on ainult praegune hetk ja koht.“, (lk. 191.) /---/ „... Ilma kindlameelsuse ning tasakaaluta, mida kätkeb endas sõjamehetee, ei ole võimalik teadmiste rada välja kannatada.“, (lk. 217.) /---/ „... Mingil moel olid tema hoiatused nõia selgituse suhtes koos arusaamisega tema tohutust teadlikkusest hakanud mulle mõju avaldama.“, (lk. 228.) /---/ „... Igasugune muu kord on mõttetu ja väiklane, kuna see läheb meie loomuse vastu; see röövib meilt meie maagilise päritolu ning taandab meid eimillekski.“, lk. (230.) /---/ „... See on nõia selgitus. Nagual on väljendamatu. Kõik võimalikud tunded ja olendid ja ised hõljuvad seal nagu laevad, rahulikud, muutumatud, igavesti. Siis seob eluliim mõned neist kokku.“ /.../ „... Kui eluliim seob need tunded kokku , siis luuakse üks olend, kes kaotab oma tõelise olemuse tunnetuse ning saab pimestatud selle piirkonna särast ning sädelusest, kus hõljuvad olendid tonalis.“, (lk. 246.) /---/ „... Otsus jääda või tagasi pöörduda tehakse millegi poolt meis endis, mis pole ei meie mõistus ega soov, vaid meie tahe, nii et seda pole võimalik ette teada saada.“, (lk. 257.)²⁷

Edelas elasid teised rahvad , kes olid aga väiksema-arvulised kui odzveibid . Nemad olid "foksid" , kikapuut ja kriikid --- enamjaolt paiksed , maad harivad ja rahumeelsed hõimud .

Kirdes , kaugel järvede taga elas irokeeside suured ja mõjuvõimsad rahvad , kes olid omavahel liitunud . ---

Viis erinevat hõimu olid kokku koondunud rahvaste liitu, mis nüüd võimsana ja aukartustäratavana valitses ümbruskonda.

Ja muidugi dakootad , nagu nad ennast ise nimetavad . Või siuud , nagu neid sõimavad nende vaenlased . Läänes päikeseloojangu pool elas see suur ja sõjakas , mitmeteks väiksemateks hõimudeks eraldunud rahvas .

Kõige idapoolsemad olid jankton-siuud ja mandanid , kellest viimased elutsesid omalaadsetes maa-alustes elamutes , mis olid üllatavalt avarad , lausa nii lahedad , et elati seal sugukonniti koos , loomne pere lisaks .

Tuntud olid mandanid põhiliselt siiski aga millegi muu , --- nimelt kuulsa mandanite päikesetantsu järgi .

Aukartustäratav , lausa kõhedust-tekitav kuuldus rääkis nende pühast päikeseriitusest , noormeeste täisealiseks kinnitamise tavast , mille sisuks oli viimaste halastuseta piinamine , nende endi täielikul heakskiidul ja nõusolekul .

See oli rohkem kui enese-piinamine , ja kestis päevi , mille käigus vintsutati noorukid poolsurnuks , aga nad kannatasid kõik kaebamata , lausa naeratades ära .

Hoolimata valust ja tõesti ebainimlikust piinast võtsid nad seda kõike veel kui õnnistust , võimalust pühenduda sealpoolsusele .

Dakootade rahvad olid enamjaolt rändava eluviisiga , kes elatasid end põhiliselt küttimise-kalastamise ja metsa-andidega . Eluasemaks olid neil kerged , koonuse-kujulised , hõlpsasti kokkupandavad ja kaasa-võetavad telkelamud -- tipid .

Odzveibidega elasid nad reeglina vaenus , mis oli teadagi vanem kui üks põlvkond --- juba esiisadelt päritud, pea kohustav vihkamine. Põhjuseks oli, legendide põhjal, et odzveibid olid dakootad nende põlistelt aladelt kunagi õige ammu läände tõrjunud. Nõnda käis vahelduva hooga pea pidevalt nende rahvaste vahel ka vaenutegevus . Aga nagu mainitud --- praegu valitses rahu .

Preeria-elanikkude seas oli juba mõnda aega levinud ühe kauge kuulduse kõla . See oli pärit kaugelt lõunast , hoopis teiselt maalt ja teise rahva seast . Ja oli nii uskumatu , et alguses enamasti peeti seda vaid lõbusaks pilalooks , naljamehele kohaseks jutuks .

Aga kuuldused ei vaibunud vaid said üha hoogu juurde , leides järjest enam kinnitust . Ja nüüd räägiti pea iga laagrilõkke ääres neist kummalistest , lausa uskumatutest uutest loomadest , kes olid saabunud kaugelt lõunast .

Sellel loomal oli kuus jalga , neli silma ja kaks pead ja kätt --- väliselt otsekui inimene , kes istunud sarvedeta hirvepulli selga . Ta käsutas välku ja müristamist , mis ka väga kaugelt surma tõid ja kandis enda turjal ühte pea sama kummalist inimest . Loom nägi kaugelt välja kui sarvedeta , tavatult suur ja ebaloomuliku värvi hirvepull . Aga tegelikult oli ta hoopis erinev : tal oli võimas musklis keha, pikad jalad varustatud vägevate kapjadega ning tuules juustena lehvivad lakk ja saba .

Ja mis kõige huvitavam , nii suur ja tugev kui ta oligi oli ta selle võõrale inimesele alistunud , tema teenistuses . Selle märgina kandis ta nahkrihmadest ja läikivatest naastudest valjaid ja sadulat millel too inimene istus . Oma kuulekas ja truus teenistuses meenutas ta inimese põlist kaaslast koera ja seetõttu olidki preeria-suguharud hakanud teda "suureks koeraks" kutsuma .

Ja see seninähtamatu inimene ise ! Ta oli lausa jahmatavalt eripärane . Erinevate hõimude ja rahvaste liikmed erinesid ju samuti veidi , mida kaugemalt seda enam aga kui kaugelt ometi pidid need mehed tulema , et nad niivõrd teisiti olid loodud .

Nende nahk oli äärmiselt kahvatu -- lausa valge , nende näod olid metsikult habemesse kasvanud. Kandsid nood mehed läikivast metallist sõjarüüd ja mütsi , vööl rippus neil tavatult pikk nuga .

Ja , mis neid lausa pooljumalusteks tegi --- nad käsutasid välku ja müristamist , oma pikkade torudega võisid nad ka väga kauge maa pealt tappa.

Ja seda nad ka tegid. Võõrad olid nimelt kohe eriti agressiivsed ja vaenulikult meelestatud . Ilma mingi kaaluka põhjuseta ratsutasid nad oma hobustel summas kallale rahulikele küladele, järjest müristades ja sõjariistade välkudes . Ja purustasid kõik : tehes eluasemed maatasa , tappes hulganisti kohalikke elanikke .

Nad olid kollase metalli --- kulla jahil. See oli nende kirg ja ülim eesmärk kõiges --- nii sõjas kui petlikus rahus .

Aga hõimud ja rahvad hakkasid ka vastu . Sõjamehed värvisid end sõjamaalinguisse ja tormasid oma sõjapealike juhtimisel otse surmapõlgavalt lahingusse niivõrd tõhusamini relvastatud vaenlase vastu .

Ja saavutasid ka edu , sest esialgu . tollal , oli valgeid inimesi veel vähe . Neid rünnati avalikult ja varitsustest ikka ja jälle . Varavalges hiilisid sõjamehed käratult nende laagrisse , äratades neid sõjakisa ja taparelvadega .

Ja valgete vägi ei pidanud sellele kõigele lõpuks enam vastu . Nad põgenesid ülepeakaela, oma asju ja isegi hobuseid maha jättes .

Üle maa oli aga veerenud sõjasõnum ja neid kimbutati pidevalt nõnda, et ainult õige vähesed neist , nende väe armetud riismed jõudsid lõpuks Suure Soolase Vee äärde ja sealt suurte tiivuliste kanuudega üle mere oma maale tagasi .

Valge inimene , ta oli üks suuresti ja paljuski erinev , nii võõristust-tekitavalt teist laadi . Seda mitte ainult välimuse järgi vaid kogu tema olemusest õhkus midagi täiesti uut .

Esmalt see kõrk ja upsakas üleolek kõige ümbritseva suhtes seda nii siinsete inimeste vastu, keda ta pidas endast alamateks , rääkimata loomadest kes olid tolle kas tühipaljas jahisaak või ehk hobune kes teda orjas ja maa , teispoolsus --- selle ilmsed avaldused ja ilmingud --- püha maa ja elu , seda kõike ei pidanud ta miskikski .

Tõsi tal oli ka oma Jumal --- kõikvõimas ja hirmu äratav valitseja , kes paljuski sarnanes oma alamatega --- oma erakordses sallimatuses kõige erineva vastu , oma pealetükkiva valitsemise-sooviga --- kõiges oma vasturääkivustes.

Ka Tema ei hoolinud suuremat loodusest, kõik see imepärane oli pelgalt tema inimese tarvis loodud , kogu maa ja mets oma asukatega, -- kõik loomad ja linnud olid selle inimese jaoks , tema hirmuhalduse alla mõistetud.

See inimene kujutas endast kõige kesksemat , ta oli kõiksuse naba ja põhiväärtus . Kõik oli tema tarvis , tema jätkuvaks hüvanguks --- see lausa hirmuäratavalt enesekeskne seisukoht , äärmiselt egoistlik lähenemisviis.

CARLOS CASTANEDA: „... Järgides don Juani soovitust, olen ma hoidunud kasutamast terminit „šamanism“, mis oleks tema teadmiste täpne vaste antropoloogilise klassifikastiooni järgi.“ /.../ „Antropoloogiline kirjandus kirjeldab šamanismi kui Põhja-Aasia põlisrahvaste uskumuste süsteemi, mis esineb ka mõnede Põhja-Ameerika indiaanihõimude juures ja mis väidab, et tootemlike esiisade, nähtamatute vaimsete jõudude maailm – hea ja kuri – läbistab ning täidab meie maailma, ja et neid jõude on võimalik välja kutsuda ja mõjutada vastavate isikute toimingute kaudu, kes on vahendajaks loomuliku ja üleloomuliku maailma vahel. Don Juan oli tõepoolest vahendaja igapäevaelu loomuliku maailma ja nähtamatu maailma vahel...“, (lk. 5).

„... Meile jäi seepärast rahutukstegev teadmine, et inimhing on lõputult keerukam kui meie maine või akadeemiline mõtlemine meile on õpetanud.“ /.../ „Ta on veendunud, et selgitades maailma, mis Don Juan meile pärandas, väljendame kõige paremini oma tänulikkust temale ja oma aukohust jätkata tema püüdlusi.“, (lk. 8). /---/ „... Muistsed nõiad elasid Mehhikos tõenäoliselt juba tuhandeid aastaid enne Hispaania konkistat ja nende suurimaks saavutuseks oli nõiduse baasstruktuuride loomine. Eirlist rõhku panid nad seejuures praktilisusele ja konkreetsusele.“ /.../ „Don Juan lisas, et kõik unenägemise põhialused on kujustatud ja välja arendatud juba muistsete nõidade poolt.“, (lk. 9). /---/ „... „Ma olen veendunud, et kui inimene tahab ellu jääda, peab tema taju sotsiaalne alus muutuma.“ /.../ „“Kõik on energia. Kogu universum on energia. Meie taju sotsiaalne alus peaks olema veendumus, et energia on ainus, mis on olemas. Tuleks teha tõsine pingutus ja suunata meid tajuma energiat energiana.““, (lk. 10).

„...“Meie tajumisviis on kiskjalik...“ /.../ „Väga tõhus moodus hinnata ja liigitada toitu ja hädaohtu. Aga see ei ole ainus tajumisviis, milleks me võimelised oleme. On veel üks moodus, mida ma sulle tutvustan – tajuda vahetult kõigi asjade olemust, energiat ennast.“, (lk. 11). /---/ „...“Siin on tegemist energia omamisega, usu mind. Aga väga raske on enesele selgeks teha, et see on võimalik.“ /.../ „Kummatigi on nõiduses nii, et iga nõid peab kõike tõestama oma isiklike kogemustega.““, (lk. 15). /---/ „...“Kui öeldakse, et pole teed ilma nagualita, siis tähendab see, et inimene, nagual, on nagual sellepärast, et ta kajastab abstraktset, vaimu, paremini kui teised. Ja see on ka kõik. Me oleme ühenduses vaimu endaga ja üksnes vahetevahel mõne inimesega, kes meile vaimult mõne sõnumi toob.““, (lk. 16).

„... Nõiduse selgitamisel on nõidadel kaks võimalust. Üks on rääkida kujundlikult kui maagiliste omadustega maailmast. Teine on selgitada oma tegevust abstraktsetes terminites, mis nende tegevusalaga sobivad.“ /.../ „“See tähendab, et suudad täpselt ja konkreetselt juhtida oma unenäo üldsituatsiooni“ /.../ „Muidugi on see võimalik. See kontroll ei erine sugugi kontrollist, mis meil on igas meie igapäevaelus ettetulevas situatsioonis.““, (lk. 24).

„... Üldisemalt nimetas ta unenäotähelepanuks üht meie teadvuse mõistetamatut tahku, mis eksisteerib omaette, oodates hetke, mil me teda kutsume, hetke, mil me anname talle eesmärgi; see on meie varjatud omadus, mis on meis kõigis olemas, kuid mida me oma igapäevaelus kunagi ei kasuta.“, (lk. 25). /---/ „... Taotleda tähendab soovida soovimata, teha tegemata. Võta vastu taotluse väljakutse...“ /.../ „Taotlemine on palju lihtsam ja samal ajal palju keerukam. See nõuab kujutlusvõimet, enesedistsipliini ja sihikindlust.“, (lk. 28). /---/ „... Selle saavutamise eelduseks on aga üksnes energia. Nõiad saavad selle energia, kui jaotavad arukamal viisil ümber energia, mis neil on igapäevamaailma tajumiseks.“, (lk. 33). /---/ „... Et alguses on kõige raskem lõhkuda barjääri, mis takistab meid toomast unenägu oma teadlikku tähelepanusse.“ /.../ „... - igatahes minule tundus see küll kangesti psühholoogilise barjäärina, mille on loonud meie sotsiaalsus, mis hindab kõrgelt unenägude ignoreerimist.“, (lk. 36).

„... Igal võimalusel rõhutas don Juan, et energia, mis on vajalik unenäotähelepanu vabastamiseks sotsiaalsetest köidikutest, saadakse meie olemasoleva energia ümberkorraldamise teel. Õigemini poleks ta saanud öelda. Unenäotähelepanu esilekerkimine on elu ümberkujundamise otsene tagajärg. Kuna meil ei ole võimalik, nagu don Juan ütles, vajaliku tõuke saamiseks ühendada end ühegi välise energiaallikaga, tuleb kõik oma jõupingutsed suunata olemasoleva energia ümberkorraldamisele.“, (lk. 37). /---/ „...“Sa tead praegu universumi saladustest palju rohkem kui sa oma ratsionaalsel tasandil arvatagi oskad. See on juba kord meie, inimeste, häda – teada universumi saladustest rohkem kui me arvatagi oskame.“, (lk. 61). /---/ „...“Meile pole küll õpetatud unenägusi tõsise uurimisvaldkonnana võtma, aga see ei tähenda sugugi, et nad ka tegelikult seda ei ole““, (lk. 64). /---/ „... Olin niigi temaga täiesti nõus, vaatamata sellele, et ma ei teadnud kõik tagamaid. Temaga nõustumine oli pigem mingi tunne, mis lähtus kusagilt kaugelt, mingi iidne teadmine, mille ma olin kaotanud ja mis nüüd pikkamööda leidis taas tee minuni.“, (lk. 68).

„...“Nõiad aga loovad kaoses korra. Nad on eelnevalt püstitanud endale transtsendentaalse eemsärgi vabastada oma taju. Nõiad ei loo seda maailma, mida nad tajuvad; nad lihtsalt tajuvad energiat vahetult, seejärel aga avastavad, et see, mida nad parasjagu tajuvad, on uus, tundmatu maailm, mis võib nad tervenisti endasse haarata, sest see on nii relaane kui üldse olla saab.““, (lk. 72). /---/ „... Vabadus on lõputu seiklus, milles me riskime palju rohkema kui oma eluga mõne sõnades kirjeldamatu hetke nimel, millegi nimel, mis on kättesaamatu meie mõtetele ja tunnetele.“ /.../ „“Tung vabadusse on ainus tõukejõud, mida ma tean. See on vabadus lennata tollesse otsatusse seal väljas. Vabadus haihtuda; end lahti rebida; olla nagu küünlaleek, mis võbeleb miljardite tähtede valguses, kuid jääb siiski samaks, sest ta ei taha iialgi olla midagi enamat kui see, mis ta on – lihtsalt küünal.““, (lk. 74). /---/ „... Mida tugevam kaitse, seda ägedam rünnak.“ /.../ „Mõned unenäoelemendid on seotud vaimuga ja seetõttu väga olulised. Ülejäänu pole aga muud kui järeleandmine meie tühisele isiksusele.“, (lk. 77).

„... Leidsin end valiku ees, milleni don Juani sõnul jõuavad kunagi kõik unenägijad – kas kogu oma tajukogemuste tõlgendamise süsteem põhjalikult ümber kujundada või igasugusest tajude tõlgendamisest üldse loobuda. Tajukogemuste tõlgendamise süsteemi ümberkujundamine tähendas don Juani jaoks taotlust see uuesti töökorda seada. See tähendas sihikindlat ja visa püüet oma võimeid arendada.“, (lk. 87). /---/ „... Don Juan märkis, et minu enrgiatase, mis oli tasapisi pidevalt tõusnud, ületas ühel päeval lihtsalt teatud piiri, nii et ma võisin rahulikult kõrvale heita kõik oma tõekspidamised ja eelarvamused reaalsuse, inimloomuse ja taju olemuse kohta. Sel päeval armusin ma teadmistesse sõltumata nende loogilisest väärtusest, otstarbekusest ja mis peamine – sõltumata sellest, kui mugavalt need minu seniste tõekspidamistega kokku sobisid.“, (lk. 88-89). /---/ „... Teadmine, et nad on oma lõkse juba mäletamatutest aegadest üles seadnud...“ /.../ „“Nende teadvuse tase on ülikõrge. Meie oleme nendega võrreldes lapsed – lapsed, kellel on palju energiat, mida need olendid himustavad.““, (lk. 94). /---/ „... Võtta sellest maailmast üksnes niipalju, kui meil vaja on, mitte rohkem. Teadmine, mida vaja, näitab nõidade meisterlikkust, ainult vajalikuga piirdumine on aga tõeline suursaavutus.“, (lk. 96).

„... Siis omandas tõsiasi, et ta on nõus rahulduma meie elukogemuse täpse koopia – kokkuvõttega, äärmiselt suure tähtsuse. Kui too hävitav jõud on kätte saanud selle, mida ta otsib, laseb ta nõidadel minna ja need võivad vabalt arendada oma tajumisvõimet ning jõuda nii aja ja ruumi piirideni.“, (lk. 130). /---/ „...“Mis on reaalne maailm, don Juan?“ „Maailm, mis genereerib energiat – vastandina viirastuslikule projektsioonide maailmale, kus miski energiat ei genereeri. Enamik meie unenägudest on just sellised, seal pole ühelgi elemendil energiat.“, (lk. 141). /---/ „...Seda valjusti öelda tähendab panna liikuma energiavood, mis on pöörudmatud. Muistsetel aegadel oli sõnad uskumatult võimsad. Nüüd nad seda enam pole.“, (lk. 154). /---/ „...“Mõelge selle üle järele,“ /.../ „Ilmselt toimub täpselt seesama meiega ka igapäevaelus. Me oleme siin, ja meie kogumispunkt on nii kindlalt paigal, et me oleme unustanud, kust me tulime ja miks me siia tulime.“, (lk. 168). /---/ „... Tundsin vaid ühte – et olen jõudnud tunnetuslikesse seisunditesse, mille kirjeldamiseks pole olemas mingeid sõnu.“, (lk. 169). /---/ „...“Kui kellelgi on rohkem energiat kui meil, siis võib ta meiega kõike teha,“ /.../ „Vanad nõiad aga ei olnud nii laitamatud, ja oma lakkamatute pingutustega saavutada võimu teiste üle tekitasid nad endi ümber salapära ja pimedat õudust, mis anti põlvest põlve õpetajalt õpilasele edasi.“, (lk. 175).

„... Unenägemine oli nende jaoks muutunud sõnulseletamatuks ja enneolematuks, millekski, mille ulatust võib üksnes aimata, või nagu don Juan ise ütles – see on värav universumi valguse ja pimeduse juurde.“, (lk. 187). /---/ „...“Universumis ei eksisteeri minevikku ega tulevikku. On ainult käesolev hetk.“ /.../ „Universumis eksisteerib ainult energia, ja energia puhul on olemas ainult siin ja praegu, lõputu igavene siin ja praegu.““, (lk. 209).²⁸

Jah , aga selleks korraks olid nad nüüd läinud . Tõsi , läinud , et peagi tagasi tulla . Tulla järjest suuremal arvul ja väel , ära omaenda kaugelt esiisade maalt kus neid oli liiga palju saanud ja mille nad enesele allutada ja juba sellegagi ära-lagastada olid suutnud .

Tulid uuele maale , alustamaks uut ja vahest parematki elu . Ometi tuues kaasa kõik halva endas ja seda veel püüdlikult edasi-arendades -- nõnda näib , kui vaadelda maailmajao tulevast ajalugu . ---

--- Seda lausa sõnulseletamatu ebainimlikkuse laastavat vallutuslugu , mis kirendab rohketest , üha julmematest ja värdjalikumatest hirmutegudest . Mis kui absurdne õudusunenägu , lõpuks murdis ühe lihtsalt ja loomulikult ilusa inimtõu ja nende maa .

Ja mis kõige hullem -- teha seda kõike jultunud ja samas nii armetu iseenesest mõistetavusega , hiljem lausa teadliku ülimuslikkuse-müüdi abil .... Enese-upitusliku massi toores jõud , purustav ja hävitav , ettearvamatu ja pime .

Ja mis andestamatuim, -- kõik sooritatu tuleva jaoks täiesti pea-peale pöörata -- võimalikult nii fakte võltsides, kui ka sündmusi eelarvamuslikult ja tendentslikult tõlgendades jätta järeltulevatele põlvedele otsest valet, võltstundmuste ja vähese arusaamisega ohtralt vürtsitatut. See on andestamatu ja unustamatu. Seda ei unustatagi, see kõik elab edasi põlisrahvaste pärimustes, tema põlvest-põlve edasi kestvas suulises ajaloos. Ühe maa ja rahva loos...

CARLOS CASTANEDA: „... Tema oli aga täiesti ükskõikne. Maailm ei läinud talle korda.“ /.../ „... oled seda tüüpi nõid, kellest peaks eemale hoidama...“, lk. 39. /---/ „... reetsid tema silmad halastamatut ja paindumatut jõudu.“, lk. 41. /---/ „... Tegelikult oli mind vallanud ääretu ükskõiksus.“ /.../ „... et me kõik omame erilist väge, midagi, mis on meis olemas, kuid mida me erakordselt harva kasutame.“, lk. 43. /---/ „... Ta oli toiminud täies kooskõlas don Juani õpetustega. Ta oli mulle näidanud, kuidas täiesti igapäevast situatsiooni kõige paremini ära kasutada.“ /.../ „... don Juan oli liiga rafineeritud, liiga abstraktse loomuga...“, lk. 55. /---/ „... Igatsesin sel hetkel meeletult don Juani oskust olla iga olukorra peremees, tema intellektuaalset seltsimehelikkust, tema huumorit.“, lk. 63. /---/ „... et jõud tuleb vaid siis, kui oleme ilma mingi vastuseisuta oma saatusega leppinud.“, lk. 66. /---/ „... Appelleersin nende mõistusele, kuid sain siis aru, et minu standardite järgi hinnates oli neil seda väga vähe.“, lk. 74. /---/ „... et oma sisimas oleksin ma andnud ükskõik mis, et olla hull. See oleks vabastanud mind oma maailmapildi korrigeerimise rängast koormast. Iroonia oli selles, et siis ma polekski saanud enam tahta oma maailmapilti parandada, see tähendab, intellektuaalsel tasandil. Sellest üksi ei piisanud, et ma lihtsalt keeldusin oma maailmapilti muutmast. Sellest polnud kunagi piisanud. Ja see oli olnud minu jaoks kogu aeg ületamatu takistus, minu saatuslik eksitus.“, lk. 106. /---/ „... „Sõjamees peab loobuma inimkujust selleks, et muutuda, tõeliselt muutuda. Muidu on see ainult jutt muutumisest nagu sinu puhulgi. Nagual ütles, et on asjatu loota või arvata, et inimene võib oma harjumusi muuta. Seni, kuni hoitakse kinni inimkujust, ei ole võimalik muuta pisiasjagi. Nagual ütles, et sõjamees teab, et ta ei saa muutuda ja ikka üritab ta seda, isegi kui ta teab, et pole selleks võimeline. See on ainus eelis, mis sõjamehel on tavalise inimese ees. Sõjamees pole kunagi pettunud, kui tal ei õnnestu muutuda.“, lk. 112. /---/ „... et meil kõigil puudub rahu ja sisemine distsipliin. Ükski meist ei tahtnud pühendada teisele oma jagamatut tähelepanu...“, lk. 146. /---/ „... „Ta ütles, et inimeste maailmas toimuvad alatasa tõusud ja mõõnad ning rahvad tõusevad ja langevad koos oma maailmaga, aga meie, nõidade asi ei ole nende tõuse ja mõõnasi kaasa teha.“ /.../ „Nõidade kunst on olla märkamatu ja alati kõigest väljaspool. Ja ennekõike on nõidade kunst mitte kunagi raisata oma jõudu.““, lk. 174. /---/ „... „Kui nõid tegeleb nagualiga, tuleb tal anda juhiseid, see tähendab näidata sõjamehele saladust. Ja see on kõik, mida nõid peab tegema. Sõjamehel, kes saladuse vastu võtab, tuleb endal katsuda need teadmised jõuks muuta, tehes seda, mida talle näidati.“, lk. 190. /---/ „... Don Juan ütles, et meie olemise tuum on tajumine, meie olemise maagia aga teadvelolek. Tema jaoks olid tajumine ja teadvelolek üks lahutamatu funktsionaalne tervik, mis koosnes kahest valdkonnast. Esimene, „tonali tähelepanu“, kujutas endast tavaliste keskmiste inimeste võimet tajuda ja teadvustada oma igapäevaelu tavapärast maailma. Don Juan nimetas tähelepanu seda vormi meie „jõu esimeseks ringiks“ ja kirjeldas seda kui meie aukartustäratavat, kuid nii enesestmõistetavaks peetavat võimet luua korda oma tajudes meie igapäevasest maailmast.“ /---/ „Olemise teine valdkond, „naguali tähelepanu“, on nõidade võime teadvustada ebatavalist maailma. Seda tähelepanu valdkonda tavatses don Juan nimetada „jõu teiseks ringiks“, täiesti hirmuäratavaks võimeks, mis on meil kõigil olemas, kuid mida kasutavad üksnes nõiad, et korrastada oma tajusi ebatavalisest maailmast.“, lk. 193-194. /---/ „... Ta ütles, et jõud, mis valitseb meie saatust, asub väljaspool meid ja sel pole midagi tegemist meie tegudega.“ /.../ „Don Juan ütles, et kuna mul puudub igasugune kontroll jõudude üle, mis otsustavad mu saatust...“, lk. 200. /---/ „... et siin peitubki väljakutse, mille Nagual meile oli jätnud – kas me suudame arendada oma tahet, meie teise tähelepanu jõudu, et keskenduda piiramatult kõigele, millele tahame, või mitte?“, lk. 231.²⁹

Nõndaks. Muide need mõned hobused , mis neist tol korral maha jäid --- need nimelt paljunesid niivõrd jõudsasti , et üsna pea oli kogu maal ringi kappamas loendamatud metsikud hobusekarjad .

Algne püha loom muutus järjest enam asendamatuks kaaslaseks ja abiliseks . Hobune muutis tervete rahvaste elukorraldust ja laadi . Sai uue eluviisi aluseks , kandvaks põhjaks --- ääretud , seni inimjalale pea ületamatud avarused muutusid nüüd kättesaadavaiks. Nagu ka preeria põhitoidus -- piison , kellega hobune inimese võrdelt kiireks tegi . Preeria-indiaanlased --- nende elu ja olu -- aga see on juba teine teema , niisiis ....

Jälle tagasi odzveibide maale , sinna viljakale maale Suurte Vete keskel , kus mühisevad kohavad metsad ja laiuvad tööd täis viljapõllud . Tagasi odzveibide rahva , selle suursuguselt tööka ja toimeka rahvakillu juurde .

Siinmail käis elu täies hoos . Juba olid metsalagendikel õitsenud mooruspuud , oma hurmavat lõhna jahedamatel õhtutel ja öödel kaugele laiali kandes . Soos , keset mulksuvaid laukaid ja kidurat taimekasvu , keset kihavat pisi-mutukate elu oli jõudnud oma värvirikkad õied kord avada, siis viljad ja seemned valmis küpsetada kitsemurakas .

Olid möödas Mooruspuu- ja kitsemuraka kuu. Ilmad üha soojenesid , ümbritsev loodus pakitses täis värsket , ülevoolavat elujõudu. Taimne elu oma kirkamates ja sügav-puhtamates värvitoonides aasad ja metsalagendikud täis kõikvõimalikke imelisi lilli ja õisi...³⁰

Päevane valgus üha pikenes , seni kuni hakkas taas lühenema . Algul märkamatult , edasi üha jõudsamalt , mis avaldus üha kuumemates ilmades taimse elu edenedes viljade poole... Et elu edasi kanda, teda hoida ja säilitada , et tulevasel oleks ikka alati elu -- kõik see ja palju rohkemgi võis peituda igas pisimaski rohukõrres . See seletamatu miski mille mõjul elu ikka ja alati taas-tärkab ja edasi kestab .

See kõige esmasem, algsem, põhilisem ja olulisem -- kirjeldamatuim, kuidagi määratlematuim jõud. Kui midagi mis lihtsalt ja iseenesest mõistetavalt on, kui asi iseeneses. Elu alus ja edasi-kestmise eel -- tingimus ja nõue. Vääramatu seaduspärasus, seda nii rohukõrres kuni inimmõistuseni välja . Elutahe -- igavene hääletu kisendus , keset maailma reaalsuse vaenulikkust . Inimeses , kelle esmaseimaks püüdeks on elada , tahe elada, -- igakülgne jaatus hoolimata tegelikkusest mõistusesse jõudnud varjatud eitusest . Mis oma väljenduse leiab , on leidnud põgenemises , üleolekus , agressioonis ja paljus muus säärases mille algne põhjus ent näib olevat üks ja seda põhilisem --- hirm , hirm elu , kannatuse ja vaeva ees .

Aga jaatus on alati ja kõikjal valjem, sest ainult tema on oma olemuselt loomulikult tõesem, on ainuvõimalik...

Elujaatus, mille kõrgeim väljendusvõimalus on jätkuv enese-täiustus . Igavene lakkamatu püüdlemine järjest edasi ja kõrgemale , see ülim ideaali-ihalus . Ja nõnda siis Inimene , seistes kahe jalaga maapinnal , pöörab oma pilgu jälle tähtede poole .

Ja taas see nooruk , keda ka eelnevalt , paraku küll vaid üsna põgusalt jälgida ja mõista oleme püüdnud .

Taas on ta siin samaaegselt avardumas ja takerdumas iseendasse, on oma rahva sees , loomulikus , ainuvõimalikus elukeskkonnas . On jätkuvalt igapäevaste tegemiste-toimetuste keerises , proovides sellesse sulandudes sellest üle olla , elutähtsat vahet säilitada . Meeled ergult ja vastuvõtlikult ümbritsevale avali . Järjest takerdudes ja komistades -- nõnda küll vaevaliselt , kuid siiski sammudes jätkuvasti , aina edasi ....

Nagu ka kõik ümbritsev pöördumatult ikka edasi liigub... Ka elu ja areng, muidugi mitte ilmtingimata paremuse suunas, vaid oma igaveses liikumises...

Ja ka aeg liigub järjest edasi , juba oli möödunud esimene suvekuu oma vähesema kuumuse ja küpsemisega . Kätte oli jõudmas Suure Küpsemise kuu ja sellega kaasnevalt ka üks aasta tähtsaim sündmus --- Rohelise Maisi pidu. Selleks olid ka tegelikku alust , mais oli jõudsasti sirgunud , tähelepaneliku hoolitsuse abil järjest kasvanud ja jõudnud omadega juba noore mahlaka viljani , mis tavakohaselt tähistab selle usupeo algust . Täpse alguse-aja määrasid kindlaks šamaanid, selleks tähelepanelikult vilja kasvu jälgides . Tera pidi olema just sobivas suuruses : veel poolpehme ja rohekas , mahlakas ja magus -- parima maitsega üldse . Siis saatsid targad kogu külale vitsakimbu , kus iga raag tähendas päeva , kunas siis viimane raag oli välja tõmmatud tuli kogu küla kokku -- selleks, et tänada Suurt Vaimu kes oli jälle kord võimaldanud viljal valmida .

Ja nüüd algasid pidustused mis kestsid üle nädala -- kogu selle perioodi kui noor mais säilitas vastavad omadused . See oli tähtis ususündmus , suhtlemiseks sealpoolsusega , milleks tähtsaim oli väljendumis-vahend nagu tants .

Ja oli seda ka õigusega . Pidevalt jätkuv , kogu inimkeha ja olemist haarav tants , millega kaasnes laul ja miimika , žestid ja igivana traditsioon .

Viimane ei tähenda aga kinnistunud , dogmaatiliselt kindlaks-kujunenud tava , ei , tantsu puhul see nii olla ei saanud -- iga tantsija pani oma esitusse rohkesti iseennast , midagi oma individuaalsusest , et rääkida võiks rohkem loovast tegevusest kui reeglitest .

Ja tants üha jätkus ja jätkus , päevast päeva vaheldumisi paastu ja põhitoiduse maisi rituaalse söömisega .

Seda ülimaitsvat toitu pakuti siis kõigile , nii palju kui siis keegi tahtis , tegemist oli sel puhul rohkem püha toimingu sooritamise kui lihtsalt söömisega .

Ja ohverdamine , mille viisid läbi kogukonna teadjamad mehed . Selleks põletati esimesed maisitõlvikud puust altaril ja millede tuhk siis pärast maha maeti ja nii korduvalt...

Üle kõige ja kõiges siiski tants . See kui siiras ja mõjusam pöördumine Suure Vaimu --- saladusliku teispoolsuse suunas . Et väljendada oma tänulikkust ja rõõmu , nõnda toimides otseselt ühendava ja ülendava teona.

CARLOS CASTANEDA: „... Don Juan oli kirjeldanud unenägemiskunsti kui võimet muuta harilik unenägu kontrollitavaks teadvusseisundiks erilise tähelepanu abil...“, lk. 7. /---/ „... Seda, mis on kanaliks meie tervikliku olemuse energiale ja võib esile kutsuda ükskõik mida meie võimaluste piirides tuntakse tahtena. Don Juan ei osanud öelda, millised need piirid just täpselt on, aga ta mainis, et helenduva olendi tasandil on meie võimalused nii ääretud, et pole mõtet püüdagi nende piire kindlaks määrata. Ühesõnaga, helenduva keha energiat võib tahte abil muuta ükskõik milleks.“, lk. 21. /---/ „... et mul tuleb elada eranditult oma isikliku jõu varal, mida ma mõistsin kui olemise põhitingimust, korrapärast suhet subjekti ja universumi vahel...“, lk. 26. /---/ „... „Meie tähelepanu treenitakse kindlale fokuseerimisele...“ /.../ „See ongi viis, kuidas me säilitame oma maailma.“ /.../ „... et minu mõistus rajaneb abstraktsioonidel.“, lk. 30. /---/ „... et minu kui sõjamehe kiretu järeldus on, et don Juan muutis mu elukäiku paremuse poole. Ma olin aeg-ajalt ikka ja jälle kaalunud seda, mida ta mulle oli teinud ja järeldus oli alati sama. Ta oli toonud mulle vabaduse. Vabadus oli kõik, mida ma teadsin, kõik, mida ma võisin anda neile, kes minu juurde tulid.“, lk. 87. /---/ „... inimeste tegevus ei puudutanud mind enam, sest mul polnud mingeid soove. Minu elu juhtivaks jõuks sai iseäralik rahu. Tundsin, et olin omandanud sõjamehe elu ühe põhialuse – eraldatuse.“ /.../ „... et eraldatus ei ole veel tarkus, on aga siiski eeliseks, sest võimaldab sõjamehel momentaalselt peatuda, et olukordi ümber hinnata, oma positsioone ümber arvestada...“, lk. 91. /---/ „... See noor naine oli minu jaoks painav mõistatus. Lootsin, et ükskord peale mu raamatute lugemist otsib ta mu üles.“, lk. 92. /---/ „... naine on olend, kes teeb Naguali terviklikuks, annab talle rahu, täiuslikkuse, kaitstuse, vabastatuse tunde.“, lk. 98. /---/ „... Selleks, et keerukate sotsiaalsete olukordadega edukalt toime tulla, pidin saavutama sisemise vabaduse...“, lk. 108. /---/ „... Esmalt unenägemine ise. See näis algavat unikaalse teadvusseisundina, mis saavutatakse, koondades oma unenäo üksikutele detailidele või iseärasustele teadvuse selle osa, mis meile peale uinumist alles jääb.“, lk. 109. /---/ „... Meie esimest tähelepanu on õpetatud jõuliselt meid ümbritseva maailma elementidele keskenduma, et muuta amorfsete ja kaootiliste tajude voog teadvuse korrastatud maailmaks.“ /.../ „... kui aga puutume kokku millegi ebatavalisega, eelistame rääkida sellest kui juhusest või asjaolude veidrast kokkusattumisest.“, lk. 112. /---/ „... et oleme saavutanud vajaliku kiretuse. Meid ei kihutanud enam tagant vajadus tulemusteni jõuda. Tõuke tegutseda laitmatult ilma tasule mõtlemata andis meile pigem mingi varjatud sundus.“, lk. 130. /---/ „... mida ta nimetas tonaliks, hõlmab kõike, mida meie intellekt taibata suudab. Vasak pool, naguali valdkond, on aga kirjeldamatu ja sõnastamatu. Ilmselt on võimalik taibata ka vasakut poolt, kui teha seda kogu keha abil; kuid ta ei lase end selgitada intellektuaalsete mõistete abil.“, lk. 132. /---/ „... Jõudu, mis valitseb kõigi elusolendite saatuse üle, kutsutakse Kotkaks, mitte sellepärast, et see oleks tegelikult kotkas, vaid sellepärast, et nägijaile paistab ta määratu pigimusta kotkana, kes seisab sirgelt nagu kotkad tavaliselt ning kelle pea küünib lõpmatusse.“, lk. 137. /---/ „... et kui nad on võimelised end taas meelde tuletama, siis leiavad nad ka oma terviklikkuse. Ainult siis jätkub neil jõudu ja vastupidavust asuda oma viimasele rajale ja see lõpuni käia.“, lk. 141. /---/ „... mõistis ta, kui kerge ja mugav oli ta elu ilma enesepiiramiseta. Ta mõistis, et teda oli eksitanud veendumus, et ta eesmärgid on ainuõiged, ainsad, mis inimesel üldse olla võivad.“ /.../ „Kui muud ei saa, siis võiks ta ju vähemalt nõiaks õppida.“, lk. 148. /---/ „... et sõjamees peab olema sootuks alandlik, temas ei tohi olla midagi, mida ta peaks kellegi eest kaitsma, isegi mitte oma isiksust. Sõjamees peab oma isiksuse alal hoidma, mitte aga tegelema selle kaitsmisega.“, lk. 155. /---/ „... et sõjamees ei ole kunagi väljapääsmatus olukorras. Piiramisrõngasse võib sattuda vaid see, kes peab kaitsma oma isiklikku omandit. Sõjamehel pole maailmas midagi peale tema laitmatuse, ja laitmatust ei ähvarda miski.“, lk. 172. /---/ „... Don Juan ütles talle, et on koletu mõelda nagu oleks mailm – või meie ise – midagi arusaadavat. Ta ütles, et see... /.../ ... on saladus, müsteerium, millega võib vaid alandlikkuses ja aukartuses nõustuda.“, lk. 181-182. /---/ „... kuid mul tuleb alistuda oma saatusele – ma ei saa teada, milles mu ülesanne seisneb, enne kui olen selleks valmis.“, lk. 186. /---/ „... sooritasin ma tõepooles külaskäike saladustesse, mis olid kaugel väljaspool minu mõistuse haardeulatust, kuigi ilmselt täiesti võimetekohased minu tervik-teadvusele. Ma õppisin rändama milleski seletamatus ja avastasin, et... /.../ on nüüd ka minul omaenda lood igavikust.“, lk. 211. /---/ „... Kontrollitud narruse praktiseerimiseks peab inimene suutma naerda iseenda üle, kuna siin pole tegemist inimeste petmise, karistamise ega nende suhtes üleoleku tundmisega.“ /.../ „... kui oled näkku vaadanud eneseupitamise tüütule kordamisele, mis on kogu inimliku suhtlemise tuumaks.“, lk. 231.³¹

Kui rahvas kokku oli tulnud keetsid šamaanid kõigile teatud taimedest "musta jooki" . Sellel oli seesmiselt puhastav ja haigusi ärahoidev toime . Usuti , et see pidi joojat terve aasta ihuhäda vastu kaitsma . Nõnda siis joodi seda droogi ja siis algas üleüldine range paast. Selleks, et end vii tundlikumasse, kõigele vaimsele vastuvõtlikumasse seisundisse .

Ja jälle ka selleks, et ennast puhastada -- paastul on ju teadupärast vägagi mõjuv ravitoime . Paastu kestus oli üldjuhul kindlaks määratud , kuid olenes ka igaühest endast -- kes mida saavutada tahtis .

Need puhastavad toimingud leidsid lõpu kui algas püha maisi rituaalne söömine --- sooviga , et seda alati jätkuks , et rahvas ei peaks nälga nägema . Kui palvelev pöördumine , tänulikus ja rõõmustavas meeles . Mondamini -- püha Maisi kiituseks . Pärimused räägivad , et Hea Vaim ise oli selle maa peale , oma lastele andnud , et neil alati oleks millegile kindlalt loota , selleks et inimesed ei peaks enam nõnda kui varem virelema alatises toidupuuduses , sest sõltuti liig palju ebakindlatest ja muutlikest looduse-andidest .

Ja sellepärast , nii pajatavad iidsed lood , saatiski ta maa peale Mondamini -- Maisi . Olevat teinud , ütlevad odzveibide jutuvestjad, seda suure Manibosho enda palvete peale , kes nähes enda ümber nõnda rohkesti nälga ja viletsust oli palunud Suurelt Vaimult abi . Oli tõmbunud üksindusse , paastunud kaua ja põhjalikult ja ennäe imet --- oli lõpuks ka saavutanud , mida igatses . Tema juurde tuli roheliste sulgedega ja rohelises rõivas võõras noormees ja kutsus teda endaga maadlema . Nõnda nad siis maadlesid , pärast roheline noormees lahkus , lubades taas tulla . Ja tuligi , mitu õhtut maadlesid nad seal : näljast üha enam nõrkev Manibosho ja võõras .

Ja lõpuks Manibosho võitis, tema vastane jäi elutult lebama. Järgides saadud nõuandeid kaevas Manibosho talle varjulisse kohta haua --"...kuhugi kus oleks vett ja valgust ja kust linnud mind kätte ei saa..." Aeg möödus, Manibosho hoolitses aina rohelises nooruki haua eest: peletas eemale linde ja igasugu muid saamalisi, kastis ja hoidis mulla kobeda ja puhta. Aeg möödus -- päevad ja nädalad, ja siis ühel kastesäras hommikul märkas Manibosho, et kunagisel haual on tärganud roheline taim, -- mille ta oma kunagise vastase auks nimetas Mondaminiks.

Taim kasvas ja kosus , sirutas päikese poole oma lehed ja siis ka õie , kuni lõpuks sai valmis ka maisi viljatõlvik , mis oli veel roheline , mahlakas ja magus .

Manibosho läks oma rahva hulka ja teatas inimestele maisist , pühast Mondaminist . Sellest ajast saadik , selle mälestuseks ongi igal aastal peetud Rohelise Maisi pidu --- rõõmu ja tänupüha .

Ja nõnda ka nüüd , sel aastal --- samuti nagu nende isad ja esiisad enne neid tähistasid inimesed jälle kord iidset sündmust . Tehes kõiki neid toiminguid siiras usus ja teadmises, säravail silmil ja ülendatud meelel. Sest mais oli pea kõik kõiges, mais oli elu ise, temast sõltus nii paljude inimeste elud, edasi-kestmine. Siis lausa endastmõistetavalt oli mais püha ja austatud ja sellest ka see pidu siis siin.

Nii on praegu nõnda oli olnud varem ja nii saab olema ka tulevikus , kui veel vähegi on kedagi kes seda mäletaks või pühaks peaks . Jah, nii saab see olema...

Aga sai otsa see pidu , nagu iga teinegi . Elu-olu pöördus aegamisi tagasi igapäeva-toimetuste , argi-askelduste juurde . Kõik läks juba ette teada , oma kindlaks-määratud rada ja siiski oli iga päev ju uus .

Midagi täiesti erinevat , millist pole veel kunagi nähtud ja vaevalt enamgi näha saab . Täpselt samuti nagu pole kaht täiesti sarnast inimnägu -- ega häält . Nõnda nagu kõik ümbritsev oma lõputus mitmekesisuses . Kõigepealt üldine , liigiline eripära -- ääretult otstarbekas , kus kõik alates pisiasjadest on mingiks kindlaks vajaduseks . Vilksatab pilt mille järgi see tohutult erinev , vormide-küllus ometi on oma ainuvõimalikus -- täiuslikumas võimalikus kujus . See elus keha kirjeldamatult komplitseeritud ja samas nii mõttekas olemus !

Aga ka tõdemus , et iga elu ka oma tipphetkel kannab endas ähvardava surma alget : ta on hõlpsasti vigastatav , vananev ja paratamatult kaduv .....

Aga seniks kuni on elu , on ka lootust ja õnne naudinguid . Elu ise on juba lootus , usk paremasse homsesse , millegi poole püüdlemine ja ihalemine . Ja kuigi kõik on nii koletult tühine ja kaduv , igapäeva reaalsus nõnda masendavalt madal , eesmärgid sisutud ja mõttetühjad , on siiski elu ise milles peitub mingi põline tarkus , mingi tõde millest ei olda teadlik , vahest vaid kui miski mida on vaid instinktiivselt tunnetatud , ähmaselt tajutud .

Elu mõte mis seisneb elamises endas , tavaliselt paraku siiski vaid tühipaljas vegeteerimises , parimal juhul aga mõtestatud ja võimalikult teadlikus eksistentsis . Mida käsitletakse ka kui võimalust arenemiseks , seatud sihtide saavutamiseks , selles igaveses püüdlemises ideaalse täiuse , absoluudi --- sõnulväljendamatu õnne poole lõplikus rahus ja teadmises .

Sest teisiti ei oleks ju võimalik, milleks siis elu, see kannatuste vaevaline rada...?

Milleks siis üldse ? Ei , kui ei oleks igaühes seda ülimat jõudu mis paneb ta elama , mis tahab jääda , siis elu lõppeks . Iseenesest ta ei oleks seda kõike väärt . Et jaatus on ka tõde näitab seegi , et elu üleüldse olemas on . See avaldub kõiges ümbritsevas : inimtegevus oma komplitseeritus lihtsuses , iga elusolend mis hingab , toitub-eritab ja paljuneb , kõiges tühiselt piseimas ja näiliselt mõttetumas kuni taas inimeseni välja , kes end oma meeleorganite toetusel tunnetavas maailmas ülimaks on seadnud . Nii imepisike metshiir kui võimas põdrapull või piison --- kõiges avaldub ainult üks -- elujaatus, jaatust elu ennast . Ja ka väliselt elutu ilm : maapind ja vesi , kivi , taim . Hoolimata väliste elumärkide puudumisest on kõiges ometi olemist ennast , mis samavõrd tõene ja õigustatud kui kõige selgem eluavaldus eales .

Aeg muudkui voolas oma ilmse ja vääramatu kõigest üleolekuga . Voolas kui üks suur väärikas jõgi , rahulikult ja vabalt , veel kujutlustega kammitsematult ja numbritega piiramatult . Võis vaid täheldada pidevat liikumist ja muutust , seda eeskätt looduses , aastaaegade vaheldumises -- ringkäigus . Juba oli puudel märgata värvilisi , kirjuid lehti: kasel juba kollakat , vahtral punast tooni juures . Viljapõldudel ootas saak korjamist , kuldselt särasid maisipõllud andes märku , et aeg ja saak korjamiseks küps . Ja ega sellega ülearu viivitatudki.

Varsti oli kogu küla põldudel , kust nüüd võis varavalgest hilisõhtuni hoomata usinat tööd , sekka rõõmsat nalja ja naeru , laste kilkeid ja koerte klähvimist . Ja nõnda saigi sellelgi aastal pea kõik valmis : vili koristatud ja panipaikadesse varutud , igatsorti juurviljad ja söödavad juurikad ära korjatud .

Kõike seda läheb ju vaja eelseisvale vaesemal aastaajal , milleks juba varakult valmistuda pidi . Sest juba muutusid ka ilmad : ööd olid järjest jahedamad ja pikemad . Päeval keerutas vinge tuul juba sügise esimesi lehti . Sadas palju ja kord hommikul oli maa juba kergelt hallatanud .

Ja sellega oli kätte jõudmas aeg ka ühele noormehele , ühele paljudest . Aeg selleks , et võtta ja eemalduda teistest inimestest ja tuttav-turvalisest külakodust , kus sind aina toetavalt ja julgustavalt ümbritsevad omaksed ja sõbrad või vähemalt harjumused ja mälestused .

Ja miks mitte just sügisel, eesmärgiks ei olnud ju mugavus ega heaolu, vaid otse vastupidi...

Vaevalt , et ta ise just nii mõtles kui ta kord läks , vahest vaid põgusalt . Sest ta ju tahtis minna , minna , et ennast proovile panna ja üha paremini tundma õppida .

Mida karmimas ja võõramas ümbruses , seda parem ....

Tegemist oli väga vana tavaga . Just nõnda-samuti olid kord talitanud ta isa ja vanaisa -- niisiis vana , usaldustväärt , kõigiti järeleproovitud komme . Ju siis see õigustas ennast . Sest paraku , liigagi hästi on teada argi-askelduste , muidugi üks vajalikum ja põhjendatuim kui teine , jäägitult kaasa-haarav ja sellega veidi kõrvale-kiskuv , mõneti pea nüristav toime .

Üksi eemale teistest , et keegi ei oleks segavalt juures . Miski tähelepanu nõudev , häälekas ja ärritav , sest on vaja vaadata endasse : tähelepanelikult ja mõistvalt -- siis üksildus ainult soodustab seda . Järsku ei ole enam vajadusi ega tarbeid , ei midagi kõrvalist , oled vaid sina üksi . Vastamisi iseendaga , juba elatud ja võimaliku eelseisvaga . Iseenesest kerkivad esile need kõige põhilisemad ja kaalukamad küsimused --- endast , inimestest , elust üldse . Ja muidugi kõige esmasem --- nähtamatu ja siiski ka õige tunnetamatu teistpoolsus --- Jumal kui igakülgne täiuslikkus ja kõiksus , mis avaldub kõiges samapalju kui mitte üldsegi , mis on ja ei ole --- on alati olnud , igavene , lõputult armastav puhas valgus .

Ja palju muud säärast , nõnda siis ühesõnaga -- kirjeldamatu ja seletamatu , ilma nimeta, miski mis ei ole samas midagi , on väljaspool "midagit" , on üle olemisest endast -- see mõistmine ei mahu inimesse, ammugi siis sõnadesse!

Ja paast . Väga oluline on selle toimumise puhul just paastu puhastav ja ülendav mõju . Just pikaajalisel paastul kõik rajanebki , see võimaldab vajalikku hingeseisundi , tundliku vaimse vastuvõtlikkuse taseme . Et võida näha und , visioone kust ehk midagi olulisemat edaspidiseks välja-lugeda saab . Et siis seal , näljast nõrk ja oimetu , une ja ärkveloleku piiril endale midagi ära tunda .....

Aeg sai täis ja nooruk hakkas minekuks valmistuma . Kogukondsete nägudelt võis lugeda sündmuse tähtsusest . Need olid täis rõõmu , küll hoolega alla-surutut , väärika tõsiduse maski taha peidetult . Aga nende silmad olid õnnelikud , täis uhkust ja isegi mingit võidurõõmu . See on meie poeg , osa neist endist , meist alguse saanud ja siis aina kasvanud ja sirgunud nüüd selleks lootustandvaks nooreks meheks .

Kes praegu siin nende ees seisab , nii-vähe sarnanedes selle kunagise poisipõnniga , natuke isegi võõristust tekitavalt erinedes . Ja ometi on ta oma , isa rind paisub uhkusest kui ta tunneb ähmaselt ära oma noorpõlve keha ja ema silmis särab vaikne õnn tabades oma poja pilgus midagi iseendale lähedast , kuid kauget ja unustatut . Tundeid ei näidata --- see ei ole selles peres kombeks . Natuke kohmetult jäetakse hüvasti ja saadetakse ta metsateele.

Ja seal ta läheb üksi ja midagi ühes võtmata . Läheb sügavale põlislaande kus asub seks puhuks üleslöödud onn , kust ta kokkulepitud aja pärast tagasi aidatakse . Metsas oli ilus, rahulik ja vaikne . Täis pisiloomade ja lindude toimekat sagimist ja mitmehäälset koori . Ta elas laaneonnis , puhast vett sai lähedal vulisevast allikast ja marjadest metsa all sai veidi jõudu . Ja päevad möödusid , täis vaikset mõtiskelu ja üha kasvavat näljatunnet .

Algul oli see eriti , lausa hulluks-ajavalt tugev , siis veidi vähem , oli vaid kuidagi eriti "tühi" tunne ja näljast korisev kõht , edasi näljatunne järjest vähenes kuni lõpuks kadus sootumaks . Ta kõhnus märgatavalt : põsed vajusid ära , silmade ümber olid tumedad ringid , suust tuli halba lehka . Ja see nõrkustunne , põhiline oligi see ääretu nõrkus ja jõuetus , mis avaldus ühtäkki vaevaliseks muutunud liikumises ja üleüldises jõuetuses . Järske liigutusi ei saanud teha , kohe tulvas veri pähe , mattes tundmise ja taju . Et mitte päris otsa lõppeda ja et pea selge hoida ta käis palju . Rändas ümbruskonna metsas sihitult ringi , tiirutas , käis edasi-tagasi , et end pidevas liikumises hoida . Ja silmitses ümbritsevat , -- kõik värvid ja muud tajud tundusid kuidagi intensiivsemad aga ümbrus näsi olevat ka midagi kaotanud . Nimelt näivuse oma määravast reaalsusest , käega-kombitavusest .

Selles olid nüüd nagu mingid augud ja tühemikud, kuhu näiteks hääled jõudsid ainult kuskilt kaugelt...

Ta magas palju, niivõrd, et varsti ei mäletanudki kas oli see unenäos või mitte. Lõplikult nõrkenud lebas ta onnis asemel pärani silmad vaatamas tühjusesse. Ja tulid nägemused, unenägude hämmastav tõelisus, see unenäo-reaalsus. Ta nägi kuidas üks loom, nõtkelt sujuvate liigutustega kasslane, vist puuma, oma ohvri kallale viskus, nägi pistrikut kõrgel taevas liuglemas, nägi ja mõistis, arvas end teadvat.

Ka iseennast nägi ta, üha sügavamale ja põhjalikumalt, oma elu, tunnetas oma loomust ja kõige sisu ja olemust...

Kaugelt ja ähmaselt aga tunnetas ja vahel ka teadis...

Avastas ennast kunagi unustatut ära tundmas...

Ja see tunnetus ja teadmine jäi temaga, ka siis kui ta kord oma hõimu juurde tagasi pöördus. Jäi temaga selle talve lühikestel lumme mattunud päevadel ja pikkadel öödel, jäi kogu eluks.

Teadmine, et tõde ei kätke vaid unenäos, see on elus endas. Läbi elatud elus, ilusalt ja armastades läbi tunnetatud elus. Igaveses püüdlemises ja üha õilistudes. Tõde ja tarkus on inimese teekonnas, tema lõputul teel, edasi, saavutamatu poole --

-- inimese teekonnas tähtede poole..."

( August, 1999).³²

Kõige hämmastavam on alati üks täiesti kõrvaline asi: vaadelda aja möödumist. See ei oleks kui midagi, see on midagi ometi mis -- määrab kõik. Seda ei või millaski tabada, -- aega selle mööduvuses. Ning ikkagi -- iga vähimgi hetk on vormitud oma ainulise näo järgi...

Jätmaks sellele tormitsevale, kõike oma teelt pühkivale voolusele mõnda kindlat ja jäävat tähist, edasise mäletamises, selleks, näib mulle tarviliseks osutunud jällegi, üle väga pika aja, asuda taas ülesse tähendama ühte ammust lugu.

Sest tänasel päikesepaistelisel hommikul, sellel "indiaani-suvel", ma kui ühtäkki mõistsin midagi ääretult lihtsasti mõistetavat: ma ei saa seda millaski peatada. Seda, mis möödub. Enim, mida teha, ja teada võib -- on ainult järgmine: vaadelda muutumist, selle järgnevuses.

Mäletada seda, meenutades ennast. Ja mitte siis imestada, kunagi, väga palju aastaid hiljem... Sest iga kild moodustab samuti toda hõlmamatut tervikut, olgu või tähtsusetuim, silma-torkamatuim...

Nõnda siis võetud ette taas jätkata seal, kunagi -- kuue aasta eest! katkestatud kohal. Kirjutades sellest, ja nõnda! nagu ma siis kunagi seda teha ei võinud aga pidanud oleksin... Kirjutada nõnda, jällegi, endast siin ja praegu...

Indiaani elulugu...

... Kõik mis on olnud on olnud tarviline millekski.

Mõelda sellest kui millestki väga vältimatuks osutunust...

Nõndavõrd, et ühte kildugi ei saa eraldada möödanikust ilma, et tühistataks sellega samas kogu mõistmine selle ulatuvuse määras. Seega: kõik kokku on --

Tegelikult on siinne kirjutamine alati kui väljajättelise loo jutustamine. Säärase mil ei ole ei algust ega lõppu.

Enne kõike just ajas. Lihtne asi eks?

Nõnda ei võigi see kirjutamine millelegi liialt otsesõnu osutada. Palju sõnu ei millestki või -- midagigi, millestki... Siiski ma ei ole kuigivõrd veendunud vajaduses sääraseks, siin ja praegu ja veel -- ?

_________________________________________________________

EVA LIPS: „... On vaimude ümber keskendunud kultus nende vaimse tegevuse võimsamaks ja suurejoonelisemaks avaldusvormiks üldse.“ (Lk.: 128).

„Need on seega siis läbini vaimsed kujutelmad, mis reguleerivad indiaanlaste elu erakordse intensiivsusega. See, mida nad unenäos kogevad, saab nende tegude ja tegemajätmiste kompassiks.“ /---/ „Nõnda peame me indiaanlasi nägema ja mõistma: kandes eneses vana aasia usku paljude asjade ja olendite hingestatusse ja kinni pidades kohustusest neid uduseid või personifitseeritud jõude asutada ja nende rahulolu ära teenida, on nad oma mõtlemise ja teod organiseerinud sel viisil, et olla ustav unenäole on neile seaduseks.“ (Lk.: 135).

„Et indiaanlastele kõik unes ja visioonis nähtu on tegelik, siis ei tunne nad ka unenägude seletajaid, kes olid olemas kõrgele arenenud rahvastel, nagu babüloonlased, egiptlased, kreeklased jt., kes küll samuti pidasid unenägu rändava hinge tõeliseks, kuid juba seletust vajavaks elamuseks. Niisiis on indiaanlased oma unenäorealismis järjekindlamad kui nimetatud kultuurrahavad.“ /---/ Suundaandev vaimne vahendajategevus aga, aktiivne ühendusseastumine indiaanlaste usus elavalt eksisteeriva vaimudemaailmaga, preestri funktsioonide täitmine usundis, mis on veel kinnistamata rangelt formuleeritud dogmadega, on isiku ülesandeks, kes juba peaaegu eranditult pühendub ainult neile kohustele – see on nõidarst ehk šamaan.“ /---/ „... see on nõia ehk šamaani amet.“ (Lk.: 136).

„Indiaanlaste maa aga on täis arste ja et need kõik on nõiad ning teavad oletatavasti või tõeliselt palju saladusi, siis kasutatakse siin sõna médecin kõige salapärase, seletamatu kohta.“ /---/ „Teine väljend indiaani nõia kohta, sõna šamaan, on pärit Aasiast. Vanima seisukoha järgi on sõna allikaks sanskritikeelne shramana, mis tähendab buda usu munka ja on mongolite juures omandanud tähenduse „nõid“.“ (Lk.: 137). /---/ „... Mille järgi šamaan tuleneb mandžu sõnast saman, mis hääldatakse „šaman“ ja tähendab „erutatud, liigutatud, kõrgendatud meeleolus“ inimest. Mircea Eliade seletab mõistet šamanism kui „ekstaasitehnikat“.“ /---/ „Ta on tulnud kord koos varaneoliitiliste küttidega üle beringi väina ja saanud indiaanlaste vaimseks varaks, mis on teinud läbi mitmesuguseid muudatusi tihedaimas seoses igakordse klimaatilise keskkonnaga. Kaksikkontinendil ei leidu ainustki hõimu, kel poleks nõida.“ (Lk.: 138).

„... Siis pole šamaan mitte üksi nõidpreester, vaid ka arst, ilmatark, prohvet, õigusetundja ja salatarkuste teadja, kelle tegevus on aimamatult mitmekülgne ja kes kujutab endast teatud määral suurendusklaasi, mis õnnistustoovalt koondab inimestemaailma vaimudemaailmaga ühendavaid kiiri.“ /---/ „Sellest järeldub, et šamaani võim on määratu suur. Võimsamana kui kindral, kes toetub sõjavägedele, käsutab ta loodusjõude ja vaime, kes tema kutsel teaga ühendusse astuvad, et kaitsta ja teenida hõimu.“ /---/ „Pole siis ka ime, et ta naudib eesõigusi, et kõige nooremad ja ilusamad saavad hirmu tõttu tema omaks, et sageli ainult tema on see, kellele on lubatud mitmenaisepidamine...“ /---/ „Sest nõidade saladused on inimkonna esimene „kaup“.“ (Lk.: 139). /---/ „Ja mida kõike ta ei suuda, see šamaan!“ /---/ „Mõnikord võib ta inimese surmale määrata lihtsalt surmapäeva ettekuulutamisega.“ /---/ „...“kui ta soovib, juhtida oma tahtmist mööda kogu rahavast.““ (Lk.: 140).

„See saladustest ümbritsetud, ohtudeküllane amet, mida tugevamini või nõrgemini väljakujunenuna võib leida kõikjal Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, on juba sajandeid äratanud usundiuurimise, etnograafi ja arstiteaduse spetsialistide huvi, sest siin on tegemist nähtusega, mis ulatub inimhinge kõige sügavamate alusteni.“ (Lk.: 141). /---/ „Kutsutuks ja äravalituks peetu on seeläbi äratuntav, et tema juures teostub nõue: „Midagi peab sündima, ennast näitama, peab midagi tundma või kuulma.““ (Lk.: 145). /---/ „Kuid ainult äravalitud šamaanile tehakse seesuguseid laule järjest suuremal arvul teatavaks ja neist saab tema omand, mida ta selle võlujõu tõttu kasutab oma rahva hüvanguks.“ /---/ „... võime omandamine sageli und näha ja sel teel kogetud tarkust hõimukaaslastele edasi anda.“ /---/ „“absoluutne kontroll kõigi loodusnähtuste üle, kaasa arvatud taevatähed“.“ (Lk.: 146).

„... Võib šamaan saavutada selle, mida ihaldatakse, selgitada mõistatusliku, eemale tõrjuda selle, mida kardetakse, ja teha nähtavaks selle, mis peitub veel tuleviku varjus.“ (Lk.: 148). /---/ „Põhja-Ameerika indiaanlaste meditsiiniühingute kasutuses on teadmisi, mida tsiviliseerijad osalt veel tänagi ei tunne.“ (Lk.: 153). /---/ „Ta oli muutunud tundmatuks olendiks, ta polnud enam inimene, vaid võlujõud.“ (Lk.: 154). /---/ „... Ta tantsib nagu india jumalad, kelle kohta teatab kolm tuhat aastat vana Rigveda-raamat: Višnu ja samuti Šiva tantsivad laipadel. Und nähes, nõidudes või valitsedes, mälestades või end alandades – ikka tantsib indiaanlane, tänu avaldades või nõudes, traditsioonist kinni pidades või uut luues, näljaurma lävel või söönult, rõõmsalt või meelt heites. Ta avaldab tantsus oma kreedo.“ (Lk.: 158). /---/ „Nad on ammu teoks teinud transsubstantsiatsiooni³³, mida „valge“ mõistus tõrgub käsitamast, sest neil on usk, mis mägesi liigutab, usk, mille armsaimaks lapseks on ime.“ (Lk.: 178).

_________________________________________________________

[Haiavata-poeemist, mille Henry Wadsworth Longfellow 1850 aastal oma indiaanivaimustuse tõukel kirjutas]:

„“Laskus preeria küngastele,

piibukivi punamurdu,

Gitši Manitu, ürgvõimas,

suur ja vägev Elu Isand.

Punetaval kaljul seistes

kutsus rahvaid enda juurde,

kutsus mehi igast hõimust. --

Käe ta surus kivikihti,

murdis tüki punast kivi,

kivist piibukaha vormis,...“ (Lk.: 179).

„Me teame, et indiaanlaste teadvuses on manitu ebaisikuline, salapärane jõud, mis peitub kõiges inimese jaoks läbinähtamatus...“ (Lk.: 181). /---/ „Tema jutustus on tulvil kunstniku vaimustust haruldase ja salapärase vastu:...“ (Lk.: 194). /---/ „Dekanavida, kõrge orenda, kõrge võlujõu kandja, oli nii tähelepandav isiksus, et tema nimi on jäänud surematuks. Ta sündis müstiliste asjaolude saatel, imikueas päästeti ta kolm korda surmast ja hiljem austati teda kui pooljumalat.“ (Lk.: 197-198).

„Veel mõndagi nägin ma Pipestone`is ning tundsin mõndagi, mida raske on sõnades väljendada. Palju on seal alal vanadest aegadest, mis elab ja haarab ja mida ka meie sajand ei ole suutnud hävitada.“ (Lk.: 203). /---/ „See on püha koht, kuhu astutakse samasuguse aukartusega nagu teistesse selle maailma pühadesse kohtadesse, mille on ehitanud inimkäsi või pühitsenud ajalugu. Siin on see loodus, kes lõi avaruse, mida muide leiab vaid merel, ja rahu, mis inimsüdames vastu kõlab. Sest koha pühadus ei peitu mitte müütides, mis teda ülistavad; see peitub rahuidees – see on pühaks muutnud kivimurru ja kalumeti, tema sümboli, see inimkonna igivana igatsus, millest indiaanlaste juures on saanud kaunis kultus.“ (Lk.: 204).

„“Sa ei saanud meist aru,“ tähendas lõpuks üks nendest. „Kui midagi pidulikult küsitakse, siis vastatakse. Kõik, mis on öelda, sisaldub sõnades. See on tõde. Midagi muud ei ole.““ /---/ Diodoros: „“Vaevalt võib keegi nimetada midagi kõrgemat kui kõne. Sest selle tõttu seisavad kreeklased kõrgemal kui teised rahvad ja haritud inimesed kõrgemal kui harimatud; pealegi on ainult selle kaudu võimalik, et üks inimene omandab võimu paljude üle; üldse aga paistab iga asi ainult seesugusena, nagu kõnemehe jõud teda kujutab.“ (Lk.: 215).³⁴

DON JUAN/CARLOS CASTANEDA:

„... Ma olen juba loovutanud end jõule, mis valitseb minu saatust.

Ma ei klammerdu, seega pole mul midagi kaitsta.

Mul pole mõtteid, seega ma näen.

Ma ei karda midagi, seega mäletan ma iseennast.

Kirgas ja loobunud kõigest, lendan ma Kotkast mööda,

vabadusse.“, lk. 245.

„... Ya me di al poder que a mi destino rige.

No me agarro ya de nada,

para asi no tener nada que defender.

No tengo pensamientos, para asi poder ver

No temo ya a nada,

para asi poder acordarme de mi.

Sereno y desprendido,

me dejara el aguila pasar a la libertad.“, lk. 245-246.³⁵

_______________________________________________________

1 Eva Lips: „Indiaaniraamat“ („Das Indianerbuch“). Tallinn, 1963. Kirjastus: „Eesti Riiklik Kirjastus“. Tõlkinud: A. Viires. Lk.: 5-415. Sari: „Maailm ja mõnda“. (Reisikirjelduste sari). [Siin ja edaspidi on lk. nr teksti sees.]

2 [Nii kirjutasin augustis 1999:] „Tolle ammuse kirjutamise otsese ajendina meenub loetud Hermann Hesse & "Klaaspärlimäng", („Das Klasperlenspiel“), õieti küll nood "elulood" sealt -- šamaani elulugu "vihma-tegija" , jt. Muidugi on kaudselt mõju avaldamas kogu loetud kirjanduslik "pagas"; eriti nt. -- Henry Rosney senior/aineè, ("Võitlus tule pärast", „La guerre du feu“), oma looduskirjeldustega, ning üle kõige -- põhjalik eelnev "uurimine" indiaanlaste elust-olust. See oli siis tõesti otse pühendumine. Faktilised andmed nõnda isegi autentsed, põhinedes mitmel monograafial ainesest. Ka varasemad, ja lapsepõlve lugemiselamused siin heiastumas...“ [22. 08. 2017. -- See kirjutis sai kirjutatud kunagi väga ammu, sisuliselt aasta alguses, veebruaris 1993. Ja sellega ka üks varasemaid kirjutisi enda sulest üldse (koos sellest tuleneva mõnetise ebaküpsusega, nii mõneski mõttes?). See oli alles keskkoolis ja jäigi minu esimeseks kirjutiseks, siin ja nüüd, palju aastaid hiljem, siiski oma blogides seda siiski söandades nn „neti-pilve“ saata (ja sinna „jätta“), tuleneb mõneti sentimentaalsetest kaalutlustest (kuigi veidi kahelnud ka selle vajalikkuses?). Sai lihtsalt hiljuti taas üle loetud toonane lugemus ja sellega seoses selle kirjutise kirjutamine. EVA LIPS & „Das Indianerbuch“ („Indiaaniraamat“, Tallinn, 1963). Sai otsustatud tsitaadid mainitud teosest ka siia teksti hulka paigutada. (Üheks toonaseks, 1993 aasta lugemuseelamuseks oli veel Dee Brown & „Mata ma süda Wounded Knees“). Lugege, kui huvi pakub, ja muidugi ärge unustage kommenteerimast (leebelt, sest see järgnev oli siiski esimene kirjutis! Sic!) -- täiesti kehtival e-maili aadressil nagu: lybeck14@gmail.com

3 E. Lips. Ibid. „Das Indianerbuch“. -- „Aleš Hrdlicka: „Mõlema maailmajao indiaanlaste vaim ja käitumine on väga sarnased. -- Kes on hästi tundma õppinud pärismaalaste mentaliteeti kuskil Põhja- või Lõuna-Ameerikas, see leiab, kui ta kohalikud iseärasused kõrvale jätab, selle täpseid vasteid kõigis teistes piirkondades.“ (Lk.: 7).

4 E. Lips & „Das Indianerbuch“. Ibid. [Lk. nr on teksti sees.]

5 Siinkohal teisel korral antud mastaapse kirjanuku nagu Carlos Castaneda raamatutest. Tegemist on antud blogis teise Castaneda tsitaatide valimikuga. Kasutatud on tsitaate autori koguloomingust. Teoste markeeringuks on raamatu (järjekorra-)number. [Vastavalt: I-IX. raamat] (Ainsana ei ole kasutatud 3. raamatut siinkohal („Journey to Ixtlan“). Kuid antud blogis varem avaldatuna on ka selle teose tsitaatide valik edastatud. (Castaneda tsitaadid, antud blogi, veebruar 2014 aastal). Selle blogi 1. ja 2. Castaneda tsitaatide valmiku kokkulangevus on minimaalne (mõned laused vahest). Sisuliselt, ja rõhutatult just subjetiivses plaanis, võrdub nende kahe Castaneda tsitaadide vahendused siin blogis kui mainit autori teoste läbilugemisega. Mis muidugi tähendab ju vaid seda, et tuleb pöörduda originaalide poole. [Kõikvõimalikud pretensioonid, kommentaarid, jms. on teretulnud antud tsitaadi-valiku ja blogi autori maili aadressile nagu: lybeck14@.com – Kommenteerige julgesti, see oli ikka 51. kirjutis blogides ja tagasiside oleks oluline!]

6 .[I.] Carlos Castaneda: „The Teachings of Don Juan. A Yaqui Way of Knowledge.“ („Don Juani õpetused. Yaqui (indiaanlaste) teadmiste tee“). Pärnu, 1995. Kirjastus: „Chiron“. Tõlkinud: Urmas Lipand. Lk.: 3-151. [C: New York, 1968.]

7 E. Lips & „Das Indianerbuch“. Ibid. [Lk. nr on teksti sees.]

8 [Kirjutatud see viide augustis, aastal 1999] -- „Üks konkreetne lugemiselamus siin kajastumas, U.S. Nobelist nagu: William Faulkner "Isaak Mc?? juhtum"(?) -- Mäletan ka millal seda lugesin -- see oli ühel suvel. Mäletan, et oli üks lõik sellest raamatust, mis mulle sügavalt muljet avaldas siis. Sellest siis, seal, aastaid hiljem, ja nõnda ka juttu...“ [22. 08. 2017. -- Nagu juba mainimist leidis on selle „kirjutise“ all tegu elu esimese „suleprooviga“. Ja sellega seoses üsnagu naiivne oma olemuselt see „Indiaani elulugu“ muidugi ja seda ni mõneski mõttes. Kahtlesin kaua kas seda oma blogide vahendusel „netipilve“ üldse üllitada. Kuid vahest mõnda huvitab ühe teise kõige esimene kirjanduslik katsetus, ehk elu esimene „suleproov“. (Tänase avaldamise mõte oli selles, et seda „elu esimest suleproovi“ nautkenegi täiendada tsitaatidega autoritelt nagu Leipzigi kunagine etnograaf -- Eva Lips („Indiaaniraamat“, Tallinn, 1963 „Das Indianerbuch“) ja ka tunnustatud U.S. autorilt nagu Carlos Castaneda, mõningate tsitaatidega mainit autori 9 raamatust; kuivõrd need ehk sobivad indiaanlastega ja nendele omase ellusuhutumisega nagu nt šamanism ja nn „unenäorealism“, etc.).]

9 Eva Lips & „Das Indianerbuch“. Ibid. -- „VI saj. m.a.j. Tekkis Teotihuacan, tolteekide linn, vanim Kesk-Ameerika templilinnadest.“ (Lk.: 29). /---/ „Tundmatuna Vanale Maailmale lebas kaksikkontinent kahe ookeani vahel, varjates endas suurt hulka dünaamiliselt edasitungivaid, rändavaid, omavahel segunevaid või üksteisest eralduvaid inimrühmi, kes, kohanedes oma igakordse ümbruse oludega, püüdsid looduselt kätte võita oma toitu.“ (Lk.: 33).

10 E. Lips & „Das Indianerbuch“. Ibid. -- „(12 10. 1492) Christoph Kolumbus (Christofore Colombo). /---/ Seevastu küsis ta esimeselt inimeselt, keda ta kohtas, kuidas seda maad nimetatakse, ja sai vastuse: „Guanahani“, mis tähendab: „Me ei saa sinust aru.“ (Lk.: 35) /---/ „Niisiis: rohkem kui pool miljonit indiaanlast elab praegu Põhja-Ameerikas. – Lõuna-Ameerikas aga seevastu, segaverelised kaasa arvatud, üle viiekümne miljoni.“ (Lk.: 37).

11 C. Castaneda: „... „On jõud, mida inimene võib tuua enda ellu enda aitamiseks, nõu ja jõu saamiseks, mis on vajalik ükskõik kas siis suurte või väikeste, õigete või valede tegude täideviimiseks. See ally on vajalik inimese elu tõstmiseks, tema tegude juhtimiseks ja teadmiste edendamiseks. Õigupoolest on ally asendamatu abi teadmiste saamiseks.“, (lk. 40). /---/ „... Ta hiilib su juurde nagu naine. Sa ei ole isegi sellest teadlik. Kõik, millest oled huvitatud, on see, et ta annab sulle hea ja tugeva enesetunde...“, (lk. 52). /---/ „...“Ma ei ole kunagi kellegi peale pahane! Ükski inimolend ei või mitte kunagi midagi küllalt tähtsat selle jaoks teha. Sa vihastad inimeste peale, kui tunned, et nende teod on tähtsad. Ma ei tunne seda enam.““, (lk. 58). /---/ „... Selleks ajaks tunneb inimene oma soove, ta teab, kuidas neid soove rahuldada. Ta võib ette aimata oma uusi õppimise astmeid ja kõike ümbritseb terav selgus. Inimene tunneb, et midagi ei ole tema eest varjatud.“ /.../ „See sunnib inimest mitte kunagi eneses kahtlema. See annab talle kinnituse, et ta võib teha kõike, mis talle meeldib, sest ta näeb kõiki asju selgelt. Ja ta on julge, sest ta on selge, ja ta ei peatu mitte millegi ees.“, (lk. 67). /---/ „... Seepärast pead alati meeles pidama, et rada on ainult rada. Kui tunned, et sa ei peaks seda mööda minema, siis ei tohi sa mitte sellele jääda, mitte mingil tingimusel. Et omada sellist selgust, pead elama distsiplineeritud elu.“ /.../ „Vaata iga rada lähedalt ja kaalutlevalt. Proovi seda nii palju kordi, kui pead vajalikuks. Siis esita endale – ja ainult endale – üks küsimus. See on küsimus, mida ainult väga vana inimene esitab.“ /.../ „Kas sellel rajal on süda? Kõik rajad on samad: need ei vii kuhugi.“, (lk. 85). /---/ „... kui tal ei ole otsustavust, eesmärgitunnet, mis on vajalik õppimiseks. Kui inimesel on aga selge paindumatu taotlus, ei ole tunded mingil määral takistuseks, kuna ta on võimeline neid kontrollima.“, (lk. 88). /---/ „... Et käsitleda seda jõudu, ütles ta, peab elama laitmatut elu. Laitmatu elu mõiste ei kuulunud ainult ettevalmistava perioodi juurde, vaid moodustas ka inimese suhtumise pärast kogemust.“, (lk. 112).

12 Eva Lips & „Indiaaniraamat“. Ibid. -- „[Rousseau & Seume (Johann Gottfried Seume (1763-1810) – saksa kirjanik, viibis 1780-ndail aastail lühemat aega sõdurina Kanadas).] „Oma nõupidamistel ja läbirääkimistel armastasid nad [indiaanlased] vormitäitmist ja väärikust ning olid väga teravmeelsed ja osavad detailiküsimuste järjestamisel ja nende üle väitlemisel; sageli aga jäi puudu ülevaatlikkusest, sügavamast ettenägelikkusest ja üldistamisvõimest. Seetõttu peeti neid pigem kavalateks kui tarkadeks. Nad olid äärmiselt impulsiivsed inimesed, võimelised tooma hetke vajadustele ebaharilikke ohvreid, ei suutnud aga vastu pidada pikajaliste pingutuste vaimsetele ja kehalistele nõuetele. Kõigepealt aga olid nad inertsed ja suhtusid seetõttu põlglikult ajaväärtusse.“ (Lk.: 41).

13 [Augustis 1999 aastal kirjutasin siia nõnda:] „Ääretult ammuse lugemise kauge järelmõju, ehk! -- Eva Lips & "Sinine lind", üks varase lapseea esimestest lugemistest. Mäletan ometigi!, nii kummaline kui ka see poleks. Isegi üksikasjadeni. Autoriks muide, toosama sakslane (Eva Lips), kelle monograafiat siis hiljem, siis just, lugenud olin. "Indiaaniraamat". Autentne teave, seega siis.“ [22. 08. 2017. -- Veelkord rõhutaksin, et tegemist on minu tagasihoidliku isiku elu „esimese suleprooviga“, seega siis, võimalikud lugejad-kommenteerijad paluks leebemat kriitikat. Kahtelsin kaua kas seda „suleproovi“ üldsegi sinna kaugesse „netipilve“ saata blogide vahendusel, kuid asi otsustatud seda tsitaatidega veidi täiendada (E. Lips, C. Castaneda), et üldmulje ei oleks nii algajalikult mannetugi. Rõhutaksin veelkord, et seda kirjutist tuleks lugeda humoristlikus mõttes (kui üldsegi muidugi), vaadeldes seda läbi leebe huumori prisma....?]

14 [Augustis 1999 kirjutasin siia nõnda:] „„Originaal siin kohal: "Ja kõigist mõistuse neist eelistest otseselt tulenev õnnestav kohus oma vähemate vendade üle..." // Konkreetsed paralleelid näivad viitavat teatud budistlik-hinduistlikule nägemusele kõige elava võrdsusest . // Vrdl . nt. ka - nn.- "ahisma", Etc.“ [22. 08. 2017. -- Isegi eelmiste ridade kirjutamist augustis 1999 on möödunud juba umbes 18 aastat. Saati siis selle oma elukese „esimese suleproovi“, esimese algajaliku kirjutise kirjutamisest aasta 1993 veebruaris. Nii, et luegda neid ridu, kui huvi veidigi pakub, rõhutatult humoristlikus võtmes, vaadates neid ridu läbi „leebe huumori prisma“. Etc! (Muide, kahtlesin väga kaua selle naiivse kirjutise „netipilve saatmises“, (esmavariandi saatsin sinna „pilve“ juba 2015) kuid ehk natuke täna tsitaatidega täiendades ja ka üritades seda tagasihoidlikku kirjatükki veidike lihvida. Ja vahest kunagi selle ainetel ka midagi edasi kirjutada, midagi veidigi „tõsisevalt-võetavat“ sest, iseenesest huvitavast indiaani ainestkust (šamanimsm, „unenäorealism, jne); otsekui eelmise sajandi esimest kirjutist nüüd uuel sajandil, kogemuste täienedes, kuidagi sünteesini kujundada neid „kahte sajandit“, mis nad minu jaoks seostuvad ka selle naiivse „esimese suleprooviga“.]

15 Eva Lips & „Indiaaniraamat“. Ibid. -- [Lk. nr on teksti sees.]

16 C. Castaneda. Ibid. [Lk nr on teksti sees].

17 Eva Lips & „Indiaaniraamat“. Ibid.

18 Eva Lips & „Indiaaniraamat“. Ibid.

19 [II.] Carlos Castaneda: „A Separate Reality: Further Conversations With Don Juan.“ („Eraldiolev reaalsus.“) Pärnu, 1995. Kirjastus: „Chiron“. Tõlkinud: Urmas Lipand. Lk.: 3-226.

20 Eva Lips & „Indiaaniraamat“. Ibid.

21 Eva Lips & „Das Indianerbuch“. Ibid. -- „Indiaanlaste hea tundja W. P. Clark on öelnud: „„See võib tunduda küll rabavana, kuid vastab minu arvates siiski tõele, et ükski rahvas ei palveta rohkem kui indiaanlased. Ebausk ja tava hoiavad neil kogu aeg silmade ees vajaduse leevendada nähtamatute ja kõikvõimsate jõudude viha.““ (Lk.: 219). /---/ „Tsiteerime kõige vanemaid tunnistusi: 1610: „“Nad kasutavad sageli täiesti ettevalmistamatult nii kaasakiskuvaid oraatorlikke võtteid, et isegi kõige vilunumad sõnakunstnikud neid imetlema peaksid.““ /---/ „1643: „Pealiku autoriteet peitub tema keele osavuses; tema võim sõltub vahetult tema kõneoskusest.““ (Lk.: 224).

22 EVA LIPS: [Mida Thomas Mann kord nimetas „fantaasia otstarbeks“]: „Mitte ebatõelise leiutamine, vaid tõeliselt olemasoleva täitmine ja ehtimine tunde ja mõtte ja tähelepanuväärsusega, elu tugevdamine ja ülendamine rõõmus ja mures tunde ja mõtte abil.“ (Lk.: 228). /---/ „Taimed ja loomad – nii me tõendasime – on indiaanlaste juures muutunud isikupärasteks olenditeks, kelle suhtes pole sugugi selge, kas nad on inimestega võrdsed või neist kõrgemal.“ (Lk.: 243). /---/ „On siis ka loomulik, et indiaanlaste hõõguv fantaasia taime pühaks on kuulutanud ja et tema päritolu on ülikauniste müütide objektiks.“ (Lk.: 244).

23 [VII.] Carlos Castaneda: „The Fire Fom Within: Teachings of Nagual Don Juan.“ („Sisemine tuli“). Pärnu, 1995. Kirjastus: „Chiron“. Tõlkinud: Urmas Lipand. Lk.: 3-231.

24 EVA LIPS: Ibid. „Puud on ühenduselüliks taevaga, kus elavad ülemaised olendid, kellele püütakse ligineda.“ (Lk.: 246). /---/ „... Unistama, siis seome me nendega ikkagi enamasti idee millestki püsivast, stabiilsest, ühes kohas asuvast, omaette suikuvast, mis annab /---/ tema majesteetlikkuse.“ (Lk.: 247). /---/ „... Selle riituste rikkusest, kus fantaasia ja sügav tunne on loonud võrreldamatult ilusaid palveid ja tantsuvorme, ükskõik kus me kaksikkontinendil ka asuksime --“ (Lk.: 255). /---/ „Ja vanadest kultustest ilmneb veel midagi: tavad sündisid ja kadusid läbi aastasadade, tavad, millel oli ebamugav sarnasus ristiusu institutsioonidega. JA ristiusulised tulid, et hävitada algul inimesed ja nende usk ja sundida siis ellujäänuile vanad kombed teises valguses uuesti peale.“ (Lk.: 262).

25 [VIII.] Carlos Castaneda: „The Power of Silence“. („Vaikuse jõud“). Pärnu, 1995. Kirjastus: „Chiron“. Tõlkinud: Urmas Lipand. Lk.: 5-208.

26 EVA LIPS: „... Et valgetel on sageli raske ette kujutada, kuidas veel tänapäeval leidub tuhandeid inimesi, kes tunnevad end loomadega seotuna viisil, mis põrmustab kõik meie kujutelmad selle kohta, mida tähendab olla inimene või loom. Ilma niisuguste võtmeteta indiaanlaste hingeelu juurde ei ole võimalik mõista nende mõtteid ega tegusi.“ (Lk.: 279) /---/ „Kui Darwin 1859. aastal kuulutas, et inimene on algselt olnud loom, oli see Euroopa jaoks midagi uut. Tema õpetus oli aga indiaani unenäorelismi igivana tarkus, kantud üle vaid bioloogia mõisteisse. Sest inim- ja loomakuju kokkusulamine avaldub arvutis pärimustes,...“ (Lk.: 286). /---/ „Loomade pidude, saladuste ja erioskuste tundmine muudab inimese targemaks ja annab talle maagilise jõu. Seetõttu hooplevad šamaanid sellega, et nad on oma anded saanud loomadelt, jah, et nad ise on olnud loomad.“ (Lk.: 287).

27 [IV.] Carlos Castaneda: „Tales of Power.“ („Jutustused jõust.“) Pärnu, 1994. Tõlkinud: Urmas Lipand. Lk.: 7-267. [New York, 1974.]

28 [IX.] Carlos Castaneda: „The Art of Dreaming“. („Unenägemise kunst“). Pärnu, 1996. Kirjastus: „Chiron“. Tõlkinud: Kadri-Ülle & Vello Masing. Lk.: 5-219. [C: 1993.]

29 [V.] Carlos Castaneda: „The Second Ring of Power.“ („Jõu teine ring“.) Pärnu, 1995. Kirjastus: „Chiron“. Tõlkinud: Urmas Lipand. Lk.: 3-236. [New York, 1977.]

30 Eva LIPS: (Ibid.). -- „Need on lood saladustest, mis asuvad sealpool mõistust, nende tõde on unenäo- ja usutõde.“ (Lk.: 288-289). /---/ „Veel tänapäeval – kui mitte arvestada mõningaid suuri isiksusi – vaatavad mõlemad rühmad teineteist sageli umbusuga ja püüavad teineteist vastamisi halvustada.“ (Lk.: 306). /---/ „... Seisukohalt üks ainulaadsemaid vaatevälju maailmas? Sellepärast et selles laboratooriumis valmib dünaamiliste muutuste käigus vaevalt kujuteldavais rassilistes segunemistes tulevik, mille lõppvorme pole võimalik ette aimata.“ (Lk.: 311).

31 [VI.] Carlos Castaneda: „The Eagle´s Gift.“ („Kotka and“.) Pärnu, 1995. Kirjastus: „Chiron“. Tõlkinud: Urmas Lipand. Lk.: 5-251. [New York, 1981.]

32 28. 08. 2017. -- See kirjutis pärineb veebruarist 1993. Need viimased („kuldsed“) read on sügisest 1999. Ja täna, nüüd ja praegu, on siis juba mainitud kuupäev. Aeg möödub linnutiivul. Selle varstise avaldamisega seoses olgu mainitud, et see on täiendatud variant oma elu kõige esimesest kirjutisest. Kunagi täiendan seda kirjutist veel edasigi. (Praegu plaanis vaid tsitaatidega täiendada). Kunagi kirjutan selle kirjutise „lõpuni“...? JA mingis mõttes see „kirjutamine pooleli jääbki“...? Sest ühtegi kirjutist ei oska ju selle viimase lõpuni kirjutada...?

33 Transsubstantsiatsioon – katoliku kiriku õpetus püha õhtusöömaaja toitude muutumisest preestri pühitsuse kaudu Kristuse tõeliseks ihuks ja vereks.

34 Eva Lips & „Indiaaniraamat“. Ibid.

35 [VI.] Carlos Castaneda: „The Eagle´s Gift.“ („Kotka and“.) Pärnu, 1995. Kirjastus: „Chiron“. Tõlkinud: Urmas Lipand. Lk.: 5-251. [New York, 1981.] IBID.