PLATON: "KRATÜLOS".

PLATON:

„KRATÜLOS“.

Soome keelde tõlkinud: Marja Itkonen-Kaila.

Soome keelest tõlkinud: Madis Liibek.

HERMOGENES Kas palume siis Sokratest kaasa sellele (383a) vestlusele?¹

KRATÜLOS Juhul kui sinul midagi selle vastu ei ole.

HERMOGENES Nõnda, Sokrates, Kratülos siin väidab, et igal asjal on loomu poolest oma õige nimi. Mitte nõnda, et mingi omavahelise kokkuleppe põhjal oleks alatud nimetama teatuid asju teatud häälikutega, vaid nõnda et kõik nimetused on nii kreeklastel kui barbaritel samal (b) kombel loomu poolest õiged. Ma küsisin, kas ta nimi tõesti Kartülos või ei ole. Ta ütles, et on. „Aga Sokratese nimi?“ küsisin mina. „Sokrates“ vastas tema. „Siis kehtib see ka kõikide teiste inimeste puhul, et mis nime me ka kellegi puhul kasutame, see on tema nimi?“ Selle kohta ütles ta: „Sinu nimi ei ole üldsegi Hermogenes, kuigi kõik maailma inimesed sind nõnda nimetavad.“ Tahtsin teada, mida ta silmas pidas, küsisin, ta ei selgitanud (384a) vaid muutus salapäraseks ja andis mõista et teab midagi sellist, et kui ta selle mulle avaldaks, oleksin ka mina sunnitud samal meelel olema ja sarnaselt väitlema. Kui suudad tõlgendada Kratülose oraaklisõnu, kuulaksin meelsasti. Kuid kui see sulle sobib, tahaksin veelgi meelsamini kuulda mis sina sellest arvad: mis kombel on asjade nimetused õiged?

SOKRATES Hermogenes Hipponikose poeg, vana kõnekäänd ütleb, et kaunite asjade kohta on raske selgusele jõuda. (b) Ega ole ka sõnade tundmine mingi lihtne õppevaldkond. Kui mina oleksin juba kuulnud Prodikose viiekümne drahmiseid loenguid, millede jälgimine kuulu kohaselt teeb neis asjus täiesti õpetanuks, saaksid kindlasti kohe teada, mis on selles tõde. Aga olen kuulanud vaid ühe drahmi eest (c) loenguid ega seetõttu siis tõde ei tea. Olen siiski valmis uurima seda koos sinu ja Kratülosega. Ja kui Hermogenes sinu tõeline nimi ei ole, siis selles mõttes näib Kartülos nalja tegevat. Ta mõtleb, et sina tahad rikkusi aga ei suuda neid kunagi hankida. Aga nagu öeldud, nendest asjadest on raske aru saada; me peame koos üritama vaadelda, kumbal teist on õigus, sinul või Kratülosel.

HERMOGENES Olen sageli selle üle vestelnud Kratülose ja mõnede teisegagi. Mul on raske uskuda et sõnad (d) võiksid olla õiged muul viisil kui nõnda, et nad rajanevad omavahelisele otsustusele ja kokkuleppele. Minu meelest on õige nimi see, mis mingile asjale antakse, ja kui nimi vahetatakse teise vastu ega endist enam ei kasutata, on uus nimi täiesti sama õige kui varasem. Anname me ju ka oma teenijatele uusi nimetusi, ja ega ole ju uus nimi üldsegi vähem õige kui endine. Mingilgi asjal ei ole nime loomu poolest, vaid nimi rajaneb kasutajate levitatud (e) kombe ja harjumusega. Aga kui asjalood nõnda ei ole, olen valmis Kratülost kuulama ja keda tahes teistki ja neilt õppima. (385a)

SOKRATES Selles võib midagi peituda, Hermogenes. Vaadakem järele. Siis see, millena on asja hakatud nimetama, on selle nimi?

HERMOGENES Minu meelest jah.

SOKRATES Kas nime andja oli keegi üksikisik või kogu riik?

HERMOGENES Nõnda jah.

SOKRATES Kui ma midagi nimetan – näiteks seda mida me nüüd inimeseks nimetame – kui mina nimetan seda hobuseks ja nimetan inimeseks seda mida nimetatakse hobuseks, siis nõnda on selle nimi endiselt avalikult inimene aga minule individuaalselt hobune, ja vastupidisel juhul minule inimene ja teistele hobune? Kas seda pidasid sa silmas? (b)

HERMOGENES Jah.

SOKRATES Vasta siis: kas sinu meelest on olemas selliseid asju nagu tõe rääkimne ja valetamine?

HERMOGENES On.
SOKRATES Siis mõni jutt on tõsi ja mingi teine vale?
HERMOGENES Just nõnda.
SOKRATES Ja jutt mis esitab asju nagu nad on, on tõde, ja see jällegi mis esitab neid nagu nad ei ole, on vale?
HERMOGENES Jah.
SOKRATES Kõneledes võidakse siis esitada sellist mis on olemas ja sellist mida ei ole?
HERMOGENES Võidakse küll.

SOKRATES Kas tõele vastav kõne on tõene tervenisti aga mitte (c) osadena?

HERMOGENES Ei, ka osad on tõesed.
SOKRATES Kas nõnda, et suured osad on tõsi aga väikesed ei ole, või kõik osad?
HERMOGENES Kõik teadagi.
SOKRATES Kas sa võiksid mainida mingit kõne osa, mis oleks väiksem kui sõna?
HERMOGENES Ei, see {sõna}² on kõige väiksem.

SOKRATES Võidakse siis öelda sõnu, mis kuulub sellisesse kõnesse mis on tõene?
HERMOGENES Jah.
SOKRATES Ja see sõna vastab tõele?
HERMOGENES Jah.
SOKRATES Ja valeliku kõne osa on vale?
HERMOGENES On.

SOKRATES Kui juba kord võidakse kõneleda, võidakse ka lausuda nii tõene kui valelik sõna?
HERMOGENES Teadagi. (d)
SOKRATES Asja nimi on siis alati see, mida keegi selle nimeks ütleb?
HERMOGENES Nii on.
SOKRATES Ja nii palju nimetusi {kui} mõni ütleb asjal olevat, nii palju sel ka on, kui ta neid vaid ütleb olevat?
HERMOGENES Mina vähemalt ei mõista, et nimi võiks olla õige mingil muul kombel kui nõnda, et ma võin nimetada asju mingi {enda poolt} neile antud nimega, sina taas teisega mida sina omakorda oled neile andnud. Sama võib näha ka erinevates (e) maadeski: vahel on neis erinevad nimed samadele asjadele, kreeklastel omavahel erinevad nimetused ja barbaritel jällegi teised {sõnad} kui kreeklastel.
SOKRATES Kuidas on, Hermogenes kas sinu meelest on ka asjadel oma erinev olemus erinevatele inimestele, nagu (386a) Protagoras väidab öeldes, et inimene on kõigi asjade mõõt? Siis {on} nõnda, et asjad on minu jaoks sellised nagu nad mulle näivad olevat, sinule jällegi sellised nagu nad {näivad} sinule olevat. Või mõtled, et neil on oma püsiv olemus?

HERMOGENES Mina olen olnud nii ebateadlik, et olen vahel jõudnud Protagorose seisukohale, kuigi ei usu et tal õigus on.
SOKRATES Kas oled jõudnud juba nii kaugele, et vaatad et ei (b) saa olemas olla täiesti kasutut inimest?
HERMOGENES Mitte mingil juhul, tundub {et on olemas} täiesti kasutuid inimesi ja paljugi. Seda olen sageli kogeda saanud.
SOKRATES Aga sa veelgi ei usu, et võib {olemas olla} vägagi korralike inimesi?
HERMOGENES Üsna harvasid.
SOKRATES Siis siiski usud?
HERMOGENES Usun.
SOKRATES Mida sa asjast arvad – need kes on vägagi korralikud, on {ka} väga mõistlikud, täiesti kõlbmatud seevastu on täiesti mõistusetud, kas nõnda? (c)

HEMROGENES Kindlasti nõnda.
SOKRATES Kui Protagoros kõneleb tõtt ja tõde on see, et asjalood on nii nagu nad millaski näivad olevat, kas võivad siis ühed meist olla mõistlikud ja teised mõistusetud?
HERMOGENES Kindlasti mitte.
SOKRATES Ja {sa siis} oled kindlasti selles veendunud, et kui on olemas mõistust ja mõistusetust, ei saa Protagoros õieti tõtt kõneleda. Ei saa ju üks olla tegelikkuses teisest mõistlikum, kui mõnelegi oleksid tõesed tema enda (d) arusaamad.
HERMOGENES Nõnda just.
SOKRATES Aga ega sa ei mõtle nagu Euthüdemos, et kõik asjad on kõikide jaoks samad, samaaegselt ja alati. Kas ei võiks mõned olla korralikud ja teised kõlbmatud, kui kõigis oleks ühtlaselt hüvelisust ja halba?

HERMOGENES See on tõsi.
SOKRATES Kui siis kõigile ei ole kõik samaaegselt ja alati sama aga kõik asjad samuti ei ole igale-ühele erinevad, siis peab asjadel olema mingi püsiv olemus, mis ei sõltu meist ega ole meie valduses. Nad siis ei (e) vilksata sinna-tänna meie fantaasiaga seoses, vaid nende olemine rajaneb nende endi loomukohasele olemusele.
HERMOGENES Nii arvan ka mina.
SOKRATES Kas nõnda on lood vaid asjadega või puudutab see ka tegusi? Kas ei ole ka tegeminegi üks asjade liik?
HERMOGENES Kindlasti on.
SOKRATES Tegusidki siis tehakse nende enda loomuse, mitte (387a) meie arusaamade kohaselt. Kui näiteks üritame lõigata mingit eset, võime lõigata kuidas tahes ja millega tahes? Või on nõnda, et kui üritame lõigata eset kui ka lõikajat {nõnda} et lõigatava vaatenurgast loomulikul kombel ja loomulikke vahendeid kasutades, lõikamine õnnestub ja suudame seda õieti teha, aga kui teeme seda ebaloomulikul kombel, me ebaõnnestume ega saavuta {soovitavat} tulemust?
HERMOGENES Usun nõnda. (b)
SOKRATES Ja kui üritame midagi põletada, ei pea põletama mida iganes {oma} arusaama kohaselt vaid õiget, siis seda mis on siis kunaski loomulik nii põletatava kui ka põletaja poolest, ja loomulikul kombel?
HERMOGENES Jah.
SOKRATES Ja sama on ka kõige muu puhul.

HERMOGENES Justnimelt
SOKRATES Kas ei ole ka kõnelemine tegemine?
HERMOGENES On.
SOKRATES Kui inimene kõneleb nõndamoodi kui tema enda arusaamise järgi kõnelema peab, kas ta siis kõneleb (c) õieti? Või on nõnda, et kui ta sel kombel kõneleb ja sel kombel nagu asjadest tuleb kõneleja ja kõnetatu meelest loomuomaselt kõneleda, ta saab oma kõnega hakkama, aga vastupidistel juhtudel ta ebaõnnestub ega jõua {soovitud} tulemuseni?
HERMOGENES Usun, et lood on nõnda.
SOKRATES Nimetamine on kõnelemise osa, kas pole nii? Kõnelemine moodustub just nimetamisest.
HERMOGENES Just nõnda.
SOKRATES Ka nimetamine on tegelemine, kuna kõnelus on asjadele suunitletud teotsemine?

HERMOGENES Nõnda. (d)

SOKRATES Tõdesime, et teod ei sõltu vaid meist vaid et neil oma teatud loomus?
HERMOGENES Nõnda.
SOKRATES Jätkamaks loogiliselt: asju tuleb siis nimetada sel kombel ja noid vahendeid kasutades nagu nimetaja ja nimetatava poolel on loomuomane neid nimetada, mitte aga mil kombel siis iganes? Ja siis me õnnestume nimetades, muudel juhtudel aga ei?
HERMOGENES Nii ma usun.
SOKRATES No nii. Kui midagi tuleb lõigata, siis ütleme et seda tuleb millegagi lõigata?
HERMOGENES Jah. (e)

SOKRATES Kui midagi tuleb kududa, {kas} tuleb seda millegiga kududa? Ja kui midagi on puurida, tuleb seda millegiga puurida?
HERMOGENES Just nõnda.

SOKRATES Ja kui midagi peab nimetama, peab seda millegiga nimetama? (388a)
HERMOGENES Täiesti.
SOKRATES Millega puuritakse?

HERMOGENES Puuriga.

SOKRATES Millega kootakse?
HERMOGENES Süstikuga.
SOKRATES Millega nimetatakse?
HERMOGENES Nimega.
SOKRATES Täiesti õige. Ka nimetuski on siis töövahend.

HERMOGENES See on tõsi.

SOKRATES Küsin nüüd: mis töövahend on süstik? Kas pole see töövahend, millega koome?
HERMOGENES On.
SOKRATES Mida teeme, kui koome? Eraldame süstikuga (b) kokku-põimunud lõime- ja kudumislõngu teineteisest, kas pole nõnda?

HERMOGENES Nõnda.
SOKRATES Vastaval kombel võiks öelda ka puuri ja muugi kohta, või kuidas?
HERMOGENES Just nõnda.
SOKRATES Kas võib sama väita ka nimetuse kohta? Kui nimi on töövahend, mida me teeme siis kui nimetame?
HERMOGENES Ma ei oska öelda.
SOKRATES Kas me siis ei õpeta midagi teineteisele ja ei erista teineteisest asju nende loomuse kohaselt?
HERMOGENES Just nõnda.
SOKRATES Nimi on siis töövahend, millega õpetatakse ja eristatakse (c) olemust samuti nagu süstikuga eraldatakse lõngu.

HERMOGENES Nõnda.
SOKRATES Süstik on ju kuduja töövahend?
HERMOGENES Muidugi.
SOKRATES Kuduja kasutab süstikut hästi, nimelt kudumiseks sobival kombel, ja õpetav {isik} kasutab sõna hästi, nimelt õpetamiseks sobival kombel.
HERMOGENES Nii jah.
SOKRATES Kui kuduja kasutab süstikut, kelle toodet ta siis hästi kasutab?
HERMOGENES Puusepa.

SOKRATES Kas kes iganes on puusepp või vaid see, kel on see oskus?
HERMOGENES See kellel on {see} oskus.
SOKRATES Kui puurija kasutab puuri, kelle tooteid ta (d) siis hästi kasutab?
HERMOGENES Sepa.
SOKRATES Kas on kes iganes sepp või vaid see, kellel on sepatöö oskus?
HERMOGENES See kellel on {vastav} oskus.
SOKRATES Hästi. Kelle toodet kasutab õpetav {isik} siis kui ta sõna kasutab?

HERMOGENES Ma ei tea.
SOKRATES Kas sa ei oska öelda, kes annab meile sõnad mida kasutame?
HERMOGENES Tõesti ei.
SOKRATES Mis arvad, kas pole need teatud reeglid?
HERMOGENES Näivad olevat. (e)
SOKRATES Sõna kasutades kasutab õpetaja siis sõnareeglite {kehtestajate} tooteid?

HERMOGENES Ilmselt.
SOKRATES Kas sinu meelest on sõnasättija kes iganes või vaid see, kellel see oskus on?

HERMOGENES See kellel see oskus on.
SOKRATES Sõna kasutuselevõtt ei ole siis kelle iganes (389a) töö vaid mingitsorti sõnaseadja {töö}, nimetagem teda kasvõi sõna- või nimetuse-kujundjaks; ta on kindlasti kõige haruldasem kõigist ametimeestest.
HERMOGENES Nähtavasti.
SOKRATES Mõtle, mida nimetusekujundaja peab eeskujuks nimesid reeglistades. Mõtle äsjaste näidete peale. Mida peab puusepp eeskujuks kui süstikut valmistab? Vahest midagi sellist mis on loomulikul kombel omal kohal kudumisega seoses?
HERMOGENES Kindlasti nõnda.
SOKRATES Aga kui keskpärane süstik katki läheb, kas (b) on tal uut tehes eeskujuks katki läinud süstik või selle vorm, mille kohaselt ta oli katki-läinu teinud?
HERMOGENES Ilmselt see.
SOKRATES Võiksime siis tõesti nimetada seda süstiku tegelikuks omaduseks.
HEMROGENES Nii me võiksime.
SOKRATES Olgu süstikut valmistatavad õhukese või paksu kanga jaoks, lina, villa või mille tarvis siis iganes, neil kõigil peab olema süstiku kuju, ja lisanduvalt peab neile (c) andma just sellele ülesandele kohased omadused.

HERMOGENES Just nõnda.
SOKRATES Sarnane on ka muude tööriistade olukord. Kui on leiutatud, milline tööriist parimal kombel millegile sobib, tuleb seda teostada materjalis, mis vastab selle ülesandele, mitte meelevaldsel vaid loomuomasel kombel. Tuleb siis osata vormida rauast mistahes erineva eesmärgile kohane puur.
HERMOGENES Nii on.
SOKRATES Ja puidust erinevate eesmärkide jaoks kohane süstik.
HERMOGENES Jah.
SOKRATES Me tõdesime, et erinevate kangatüüpide (d) jaoks kohaneb loomuldasa teatud süstik, ja nõnda on lood ka muudel puhkudel.
HERMOGENES Nii on.
SOKRATES Siis, hea sõber, tuleb ka sel nimetuse-kujundajal osata vormida häältest ja silpidest vastavale eesmärgile kohane sõna, ja olemaks pädev sõnasepistaja tuleb tal alati sõnu kujundades ja neid kaustusele võttes pidada eeskujuks sõna tegelikku olemust. Iga sõnasättija siiski ei kujunda sõnu samadest silpidest, aga tuleb mainida, et ka mitte iga sepp, kes (e) valmistab sama tööriista samaks eesmärgiks, ei vormi sama rauda. Aga kui sepp vaid annab tööriistale sama (390a) kuju kuigi kasutab erinevat rauda, on tööriist õige, oli see siis valmistatud meil või mõnel muul maal. Või kuidas?
HERMOGENES Just nõnda.
SOKRATES Samadel põhjendustel tuleb siis hinnata ka meie ja võõramaist sõna-sättijat. Kasutagu ta mis silpe tahes, kui ta vaid annab teatud sõnale sellele omase vormi, on ta sama hea sõnasättija; asja ei mõjuta see, on ta kohalik või kusagilt võõrsilt.

HERMOGENES Just nõnda.
SOKRATES Kes oskaks otsustada, kas on puitmaterjali paigaldatud (b) süstikule omane vorm? Kas selle valmistaja, puusepp, või selle kasutaja, kangur?

HERMOGENES Kas mitte pigemini selle kasutaja.
SOKRATES Kes kasutab oma hüvanguks lüüravalmistaja tööd? Kas mitte just see kes oskab parimal kombel juhatada selle tegemist ja oskab valmis toote kohta arvata, kas see on tehtud hästi või ei?

HERMOGENES Just nõnda.
SOKRATES Kes siis?

HERMOGENES Lüüramängija.
SOKRATES Kes kasutab oma hüvanguks laevavalmistaja toodet? (c)
HERMOGENES Tüürimees.
SOKRATES Kes suudab parimal kombel suunata sõnasättijate tööd ja selle tulemust hinnata, nii meil kui ka muudes maades? Vist selle kasutaja?
HERMOGENES Jah.
SOKRATES Siis see mees kes oskab küsimusi esitada?

HERMOGENES Just nõnda.
SOKRATES Ja anda ka vastuseid?
HERMOGENES Jah.
SOKRATES Mis nimetust võib kasutada kellegi kohta kes oskab küsida ja vastused anda? Dialektik, kas pole?
HERMOGENES Just nõnda. (d)
SOKRATES Puusepa ülesandeks on siis valmistada tüürimehe juhatusel tüür, kui ta tahab head tüüri valmistada.
HERMOGENES Kindlasti nõnda.
SOKRATES Sõnasättijal peab ilmselt olema juhendajaks dialektik, kui ta tahab anda õnnestunuid nimetusi.
HERMOGENES Jah.
SOKRATES Nõnda, kulla Hermogenes, nimetuste andmine ei ole mingi suvaline asi, nagu sina arvad, ega kellede tahes keskpäraste ülesandeks. Kratülosel on õigus väites, et asjadel on oma loomulikud nimed ja et ei (e) sobi kes iganes nimede andjaks. Selleks kõlbab vaid see, kes peab eeskujuks mingi seiga loomulikku nime ja suudab kujundada selle vormi tähtedest ja silpidest.

HERMOGENES Ma ei ole suuteline sulle vastugi väitma, Sokrates. (391a) Siiski ei oska ma õieti uskuda seda kõike nii kähku; usuksin sind vahest paremini, kui näitaksid mida sa mõtled selle all et asjadel on loomu poolest õiged nimed.
SOKRATES Kallis Hermogenes, ma ei väida midagi taolist. Oled unustanud selle mida äsja ütlesin, et ei tunne asja aga olen valmis seda koos sinuga uurima. Nüüd kui oleme üheskoos seda uurinud, {ja} vastupidiselt meie algsele oletusele on selgunud niivõrd, et sõna on mingis mõttes loomupoolest õige ja et ei kes tahes ei suuda anda mis tahes asjale õiget nime. Või kuidas? (b)
HERMOGENES Just nõnda.
SOKRATES Peale seda võime siis vaadelda, mis see sõna „õigus“ on, juhul kui see sind huvitab.
HERMOGENES See mind just huvitabki.

SOKRATES Uuri siis asja.
HERMOGENES Kuidas võib seda uurida?
SOKARTES Parim viis on seda uurida koos asjatundjatega, kellede soosingusse satututakse neile raha makstes. Pean silma sofiste, kellele ka sinu vend Kallias on maksnud (c) suuri summasi. Sellega on ta saavutanud targa {inimese} maine. Aga kuna sina ise ei saa otustustada oma päritolu üle, pead sa oma vennalt kenasti paluma õpetamaks {seda} mis on nois asjus õige, nõnda nagu ta ise on õppinud Protagorase käest.

HEMROGENES See oleks ju täiest mõistusetu palve – mina, kes üleüldsegi ei kiida heaks Protagorase `Tõde`, kas ma tõesti tahaksin kuulda seda tõele sarnanevat kõnet, otsekui ma seda kõrgelt hindaksin.
SOKRATES Juhul kui see sulle ei meeldi, tuleb sul hakata (d) Homerose ja teiste luuletajate õpilaseks.

HERMOGENES Mida Homeros siis ütleb nimede kohta? Kus ta neist kõneleb?
SOKRATES Nii mõneski kohas. Tähtsamad ja viimistletumad on need kohad, kus ta teeb vahet nende nimede vahel mida inimesed ja jumalad kasutavad samade asjade kohta. Ta annab kindlasti neis kohtades tähtsaid ja väärtuslikke teadmisi selle kohta mis kombel need nimed õiged võivad olla. On ju selge, et (e) jumalad kasutavad õigeid ja loomukohaseid nimesi. Või mis sina arvad?
HERMOGENES Kui jumalad üleüldse kasutavad mingit nime, siis muidugist mõista kasutavad nad õiget. Aga mida sa õieti silmas pead?
SOKRATES Tead vist, et jutustades Trooja jõest, mis koges kahevõitlust Hefaistosega, ütleb Homeros:

... Skamandros

keelil inimeste ja jumalateltki sai nimeks Ksanthos.

HERMOGENES Tean. (392a)
SOKRATES No nii, kas ei oleks suurpärane teada, miks on õige kasutada selle jõe puhul nime Ksanthos mitte aga Skamandros? Või teinegi näide: kui Homeros ütleb ühe linnu kohta:

... tundralindu³ seda, nimeks kel khalkis

jumalte keeli, aga inimestena {öeldakse} kymindis,

nii kas sinu meelest on mõtetu õppida, miks „khalkis“ on sellele linnule palju õigem nimi kui „kymindis“? Või vastavalt Batieia- ja Myrina-nimedest ja mõnedest muudest (b) mida eisneb Homerosel ja teistel luuletajatel? Need võivad olla meile siiski liiga raskesti tõlgendavat olla. Arvaksin, et inimmõistusele on sobivam ja hõpsam vaadelda Skamandriose ja Astyanaksese nimesid, mida mõlemat Homeros mainib Hektori poja nimedena, ja vaadata mida ta ehk ütleb nende sobivuse kohta. Tead kindlasti värsse, kus need nimed eisnevad.
HERMOGENES Kindlasti.
SOKRATES Mida arvad, kumb on Homerose meelest poisile õigem nimi, Astüanaks või Skamandrios? (c)
HERMOGENES Ma ei oska öelda.
SOKRATES Kuid kui sinult küsitakse, kumbad oskavad sinu meelest anda õigemaid nimesi, mõistlikud või mõistusetud?
HERMOGENES Muidugi ütleksin, et mõistlikud.
SOKRATES Kumbad riigi teenistuses {olevad} mehed ja naised on sinu meelest mõistlikumad, nõnda tervikuna vaadeldes?

HERMOGENES Mehed.

SOKRATES Vist tead, et Homerose järgi kasutasid Trooja (d) mehed Hektori poja kohta nime nagu Astüanaks. Skamandrios oli ta siis naiste jutu järgi, kuna kord juba oli Astüamnaks meeste poolt kasutatud nimi.
HERMOGENES Kindlasti nõnda.
SOKRATES Küllap vist pidas Homeros Trooja mehi targemateks kui nende abikaasasi?
HERMOGENES Muidugi.
SOKRATES Astüanaks oli siis tema meelest poisile õigem nimi kui Skamandrios.
HERMOGENES Ilmselt.
SOKRATES Vaatagem, millest see tuleneb. Ise ta väljendab erilisel kombel selle põhjuse, kui ta ütleb Hektori kohta:

nõnd` olid ainuke turvaja sa väravatel, müüridel õilsaim. (e)

Isa oli siis üksinda kaitsnud linna, nagu Homeros pajatab, ja see õigustas teda nimetama {oma} poega selle linna valitsejaks [Astüanaks]⁴HEMROGENES Nõnda tundub.

SOKRATES Nõnda? Mina küll ise seda õieti ei mõista. Kas sina mõistad, Hermogenes?
HERMOGENES Ei, tõepoolest.
SOKRATES Aga kuule, kas ei andnud Homeros ise (393a) nime ka Hektorile?
HERMOGENES Kuidas nõnda?
SOKRATES See nimi on minu meelest võrreldav Astüanaksese {nimega}, ja mõlemad näivad kreeklaslikud olevat. Anaks [valitseja] ja Hektor [omanik] tähendavad ligikaudu sama, neist on näha, et need on kuninga nimed. Kui oldakse millegi valitseja, ollakse muidugi selle omanik; kui kord juba valitsetakse midagi, ollakse saadud selle enda kontrolli alla ja omatakse [ekhei]⁵ seda. Või kõnelen (b) ma sinu meelest alusetut juttu, kas ma eksin kui usun end tajuvat mida Homeros mõtles sellest mis kombel võivad nimed õiged olla?
HERMOGENES Kindlasti mitte, oled kindlasti õigetel jälgedel.
SOKRATES Kas on õige nimetada lõvide järeltulijaid lõvideks ja hobuste omi hobusteks. Ma ei kõnele siinpuhul värdjatest, sellistest kui hobune sünnitaks midagi muud kui varsa, vaid pean silmas {vastava} liigi loomulikke järeltulijaid. Kui (c) hobune loomuvastaselt sünnitab vasika, kes on härja loomulik järeltulija, ei pea seda nimetama varsaks vaid vasikaks, ja kui inimese saadud järeltulija ei ole inimene, siis ei saa seda inimeseks nimetada. Samuti on lood puudega ja ka kõige muuga. Või oled sa teist meelt?
HERMOGENES Sama meelt.
SOKRATES Hästi. Ole vaid hoolikas et ma sind eksiteele ei viiks! Sellekohaselt tuleb ka kuninga järeltulijaid nimetada (d) kuningaks. Kas sama asja väljendatakse nende või teiste silpidega, on samavõrdne, samuti see kas lisatakse või eemaldatakse mingi täht, kui vaid asja olemus tuleb sõnas selgesti esile.
HERMOGENES Mida sa silmas pead?

SOKRATES See ei ole kuidagi keeruline. Meil on kirjatähtetelgi nimed, aga need ei ole samad kui kirjatähed välja arvatud neljal juhul: „e“, „ü“, „o“ ja „oo“.⁶ Muude (e) vokaalide ja konsonantide nimed moodustame me lisades neile teisi kirjatähti, ja kui vaid saame esile {tuua} kirjatähtede olemusliku ülessande, on õige kasutada selle kohta seda nime mis seda meile väljendab. Näiteks beeta: märkad, et ei „ee“, „t“ ja „a“⁷ lisamisega pole mingit muret, vaid see sõna terviklikuna {võetuna} väljendab nimedesättija kavatsetud kirjatähe loomust. Nõnda hästi on ta suutnud {edasi} anda trükitähtedele nimesi.

HERMOGENES Sul näib õigus olevat.

SOKRATES Kas samuti ei ole lood kuningaga? Kuningast (394a) sünnib kuningas, heast hea, kaunist kaunis ja nii edasi, mistahest liigist vastav järeltulija, juhul kui värdjaid ei sünni. Nende {kõige} kohta peab siis kasutama sama nime. Silpides võib olla erinevust, nii et asjatundmatu võib pidada neid eri nimedeks kuigi nad on samad. Arvame me ju samu arstirohtusi erinevad ained olevat, kui neil on (b) teine värv või lõhn, aga arst, kes pühendab tähelepanu vaid nende toimele, ei lase lisaainetel ennast petta, ja tema jaoks nad on samad. Samuti teab sõnade asjatundja nende tähendust ega hämmastu, olgu või mõni kirjatäht lisatud, siirdatud teise kohta või kõrvaldatud, või kui sõna tähendus oleks väljendatud eri tähtedega. Äsja manitud nimedes nagu Astüanaks ja Hektor ei ole (c) muud ühist tähte kui „t“, ja siiski tähendavad nad sama. Kuid kui palju ühiseid tähti on nendel ja nimel {nagu} Arkhepolis [linna valitseja]? Siiski väljendab see sama asja. On teisigi nimesi, mis tähendavad justnimelt kuningat. Teised jällegi tähendavad sõjapealikku, näiteks Agis [pealik], Polemarkhos [sõjapealik] ja Eupolemos [hea sõdur], mõned jällegi arsti nagu Iatrokles [kuulus ravitseja] ja Akesimbrotos [inimeste parandaja]. Leiaksime kindlasti plaju teisigi nimesi, mis on silpide ja kirjatähtede poolest erinevad aga oma tähenduselt samad. Kas sa oled sama meelt?

HERMOGENES Kõigiti. (d)

SOKRATES Nendele kes on sündinud loomukohaselt, tuleb anda samad nimed.

HERMOGENES Just nõnda.

SOKRATES Ent neile kes sünnivad loomuvastaselt, vormilt värdjatena? Näiteks kui hea ja jumalakartlik mees saab jumalatu järeltulija, kas pole siis lood {samuti} nõnda nagu äsjasel juhul: kui hobune sünnitab vasika, ei pea seda nimetama mitte sünnitaja vaid liigi kohaselt?

HERMOGENES Just nõnda.

SOKRATES Kas jumalakartliku mehe jumalatule järeltulijale (e) tuleb anda liigi kohane nimi?

HERMOGENES Nii need lood on.

SOKRATES Mitte siis nime Theofilos [jumalatele armas] või Mnesitheos [jumalat meenutav] või muud selletaolist, vaid tähenduselt vastupidist, kui tahetakse et nimed oleksid õiged.

HERMOGENES Kindlasti.

SOKRATES Näiteks Orestese nimi tundub õige olevat, kas siis juhus on andnud talle selle nime või keegi luuletaja, kes on sellega tahtnud väljendada tema loomuse toorust, pöörasust ja mägilaslikkust [oreinon].

HERMOGENES Nõnda näib olevat. (395a)

SOKRATES Tema isalgi oli minu arvates loomukohane nimi.

HERMOGENES Ilmselt.

SOKRATES Selline mees on vist Agamemnon, kes suudab visalt viia oma plaanid teostumiseni ja teostada oma pädevusega seoses selle mille on [eelnevalt] otsustanud. Selle tõenduseks on tema sõjajõukude visa viibimine Trooja all. Nimi Agamemnon näitab teda olevat olnud lugupeetud [agastos] püsviuse [epimonee] tõttu. Samuti Atreus tundub olevat saanud (b) õige nime. Ta mõrvas Khrüsippose ja käitus toorelt Thüestesiga seoses, mis kõik on hüvelisusega [aretee] seoses kahjulik ja hävitav [aateera]. Nimi on tõesti veidi muutunud ja hägustunud, nõnda et see ei väljenda kõigile selle mehe loomust, aga need kes on süüvinud nimedeisse, näevad selgesti mida Atreus tähendab. Samuti kui mõeldakse (c) sõnu nagu paindumatu [ateirees], kartmatu [atreston] ja hävitav [aateeron], on see nimi talle just õige. Minu meelest on ka Pelopsil sobiv nimi, selle tähenduseks on ´lähemale nägev´.

HERMOGENES Kuid siis?

SOKRATES Temast kõneletakse, et kui ta surmas Mürtilose ei suutnud ta üldse aimata ega ennetavalt ette näha oma sugukonna tulevasi saatusi ja neid eesootavaid õnnetusi. Üritades vahendeid valimata saada (d) Hippodameia oma abikaasaks nägi ta vaid seda mis oli käeulatuses ja lähedal – seda ju pelas tähendab. Samuti on Tantalose nimi õige ja on vastavuses tema loomusega, nagu igaüks võib tõdeda, kui see tõele vastab mida temast kõneletakse.

HERMOGENES Mis siis?

SOKRATES Juba elades koges ta mõndasi hirmsaid õnnetusi, lõpuks {veel} oma maa täielikku hävingut, ja surnuna (e) oli tal manalas pea kohal kivirüngas, mille kõikumine [talanteia] sobib imestamisväärsel kombel tema nimega. Ja tundub tõesti nõnda, et keegi on tahtnud öelda tema kohta teda olevat kõigist õnnetum [talantatos] aga {aeg} on maskeerinud nime tundmatuseni ja öelnud selle asemel Tantalos. Kuidagi sel kombel on vist jutustuse areng talle nime andnud. Ka Zeusil, keda väidetakse Tantalose isa olevat, tundub olevat täpselt sobiv nimi, kuigi seda ei ole (396a) kerge märgata. Zeusi nimi on juba iseendastvõetuna täiesti kui tõestus. Me oleme jaganud selle kaheks ja kasutame mõned ühte, mõned teist osapoolt: teised kasutavad tema puhul nime Zena, teised Dia. Kui need kokku liidetakse, väljendavad nad jumala loomust, nagu meie tõdemuse kohaselt nimi peabki tegema. Just Zeus, kõige valitseja ja kuningas, on meile ja kõikidele elu tegelikuim põhjustaja: sellel jumalal, kelle kaudu [di hon] kõik elusad alati saavad (b) elada [zeen], on siis tõesti õige nimi. Nagu ma ütlesin, on {see} nimi jagunenud kaheks osaks, Dia ja Zena. See et Zeus on Kronose poeg, võib tunduda esmakordselt kuulduna laimuna, aga on täiesti mõistusepärane, et ta on suure mõistuse [dianoia] järeltulija. Kronos nimelt tähendab sama nagu koros, see ei tähenda `poega` vaid mõistuse [nuus] puhtust [katharon] ja segunematust [akeeraton]. Kronos omaltpoolt on legendi kohaselt Uranose poeg. Taeva nähtumuste vaatlemisel on sobiv nimi, uuraniaa, teiste sõnadega horoosa (c) ta anoo [üleilmadeni nägev]; täheteadlaste järgi sünnitab see mõistuse puhtust, ja taeval [uuranos] on nõnda õige nimi. Kui mäletaksin, keda teisi varaseimaid jumalate esiisasi Hesidos {veel} oma sugulusloetelus mainib, võikisn jätkuvalt uurida kui õiged nende nimed on; jätkasin kuni saaksin selgusele, kas on millekski võimeline see tarkus, mis on ühtäkki kes teab kuidas mulle pähe on sattunud. (d)

HERMOGENES Hästi Sokrates, sa ju ometi lausud oraaklisõnu ja nõnda nagu jumaliku inspiratsiooni kogenud papid.

SOKRATES See tarkus on kindlasti nakatanud mind prospaltalase Euthüfroniga seoses, olin nimelt hommikul kaua tema juures ja kuulasin teda hoolega. Saades {oma} inspiratsiooni täidab ta mu kõrvad jumaliku tarkusega ja valdab kogu mu hinge. Meil tuleb kindasti talitada nõnda: täna kasutame seda tarkust oma hüvanguks ja viime sõnade vaatluse lõpuni, aga homme (e) peletame selle endi juurest ja puhastume, kui vaid leiame mingi papi või sofisti, kes oskab selliseid puhastumisi läbi viia. Kas pole nii? (397a)

HERMOGENES See sobib hästi. Mina tahaksin meelsasti veel nimede kohta kuulda.

SOKRATES Teeme siis nõnda. Nüüd oleme leiutanud omalaadse mudeli. Millest oleks meil õigem oma vaatlust alustada, nõnda et näeksime, kas on nimedes iseenest-võetuna tõestus sellele et need ei ole sündinud umbropsu vaid on ühel või teisel kombel õiged? Heeroste ja inimeste nimed võivad juhatada (b) meid eksiteile, kuna need on sageli antud esiisade nimede kohaselt ja need on mõneski mõttes täiesti sobimatud, nagu alguses tõdesime. Sageli taas nad väljendavad mingit soovi, nagu Eutükhides [õnnelik], Sosias [päästja], Theofilos [jumalale armas] ja mõned teised. Sellised tuleb minu meelest kõrvale jätta. Tõenäoliselt leiame õigeid nimesi parimal juhul selliste asjade valdkonnast, mis on oma loomuse poolest igavesed, sellega on nende puhul nimede määramine (c) nõudnud erilist täpsust. Mõned neist võivad veel olla mingi iniesest jumalikuima võimu {poolt} antud.

HERMOGENES Sul on vist õigus.

SOKRATES Kas ei oleks põhjust alustada jumalatest ja vaadelda esmalt, mil kombel nende enda nimetused õiged on?

HERMOGENES Tõenäoliselt.

SOKRATES Ma aiman, et asi on nõnda: varaseimatel Kreeka asukatel olid arvatavasti vaid need samad jumalad mida (d) mõned barbarid nüüdki palvelevad, päike, kuu, maa, tähed ja taevas. Nad nägid neid kõiki alatiselt liikuvat ja kiirenduvat edasipidi, ja selle kiirendumise [thein] tõttu nimetasid nad neid jumalateks [theoi]. Õppides hiljem tundma ka muidki jumalaid hakkasid nad kõigi kohta kasutama sama nimetust. Kas arvad et sel on mingit tõepõhja all?

HERMOGENES Kindlasti paljugi.

SOKRATES Mida vaatleksime me siis järgnevalt? (e)

HERMOGENES Kasvõi daimoneid.

SOKRATES Mida siis sõna daimones, daimonid, tegelikult tähendab? Kuula nüüd, kas mul on sinu meelest õigus.

HERMOGENES Kõnele vaid.

SOKRATES Kas sa tead kes daimonid Hesiodoksese järgi olid?

HERMOGENES Ei.

SOKRATES Kas sa ei tea, et tema järgi sündis esmalt kuldne inimusugu?

HERMOGENES Seda ma tean.

SOKRATES Tema siis ütles sellest nõnda:

Aga siis oli selle soo saatuseks hääbuda, (398a)

ja nüüd öeldakse neid olevat maa pühad hinged,

õilsad, õnnetuse tõrjujad, surelike kaitsjad.

HERMOGENES Ja siis?

SOKRATES Arvan et ta ei mõelnud kuldse sugupõlve all sellist, mis on kuld, vaid head ja õilsat. See nähtub sellest, et ta nimetab meid raudseks sugupõlveks.

HERMOGENES Tõsi.

SOKRATES Kui praegugi oleks elavate hulgas keegi hea inimene, Hesiodos oleks kindlasti öelnud ka teda (b) kuuluvat kuldse sugupõlve hulka, kas pole tõsi?

HERMOGENES Arvatavasti.

SOKRATES Kas pole head inimesed just mõistlikud?

HERMOGENES Nad on.

SOKRATES Seda just arvaksin teda mõtlevat daimonite all. Kuna nad on mõistlikud ja targad [daeemones], nimetas ta neid daimoniteks. Vanaaegses kõnepruugis tähendasid need sõnad sama. Hesiodos ja mõned teisedki luuletajad ütlesid täiesti õieti, et kui hea mees sureb, saab ta nautida (c) suurt au ja austamist ja temast saab daimon – selle nimetuse saab ta oma mõistlikkuse tõttu. Samal kombel usun minagi, et igas heas mehes on daimonlikkust nii elades kui surres, ja on õige nimetada teda daimoniks.

HERMOGENES Olen täiesti samal arvamusel. Aga mis on heeros?

SOKRATES See on kergesti märgatav. Nende nimed, mis on vaid veidi muutunud, näitavad, et nad on armastusest sündinud.

HERMOGENES Kuidas nõnda?

SOKRATES Vahest sa tead, et heerosed on pooljumalad?

HERMOGENES Ja siis?

SOKRATES Nad kõik on sündinud nõnda, et mingi jumal (d) on armunud surelikku naisesse või mõni surelik jumalannasse. Märkad seda paremini, kui mõtled vana Attika murdekeele peale. Sellest näed, et heeroste nimetus, sobimaks selleks tähenduseks, erineb vaid veidi nende põhjustaja, armastuse [eroos], nimetusest. Nende nimesi võidakse mõista kas nii või siis, et nad olid targad mehed ja väljapaistvad kõnelejad ja dialektikud, kes oskasid küsitleda [erootaan] ja sõnu kokku seada [eirein], kuna sõnade sättimine on kõnelemisekunst. Nõnda nagu ma ütlesin, on Attika murde kohaselt heerosed kõnelejad ja küsitlejad, ja heeroste hõim (e) kuulub nõnda reetorite ja sofistide sugukonda. Selles ei ole midagi keerulist, raskem on seevastu mõista, miks inimese kohta kasutatakse sõna anthroopos. Kas oskaksid öelda?

HERMOGENES Hea sõber, kuidas ma oskaksin? Ja isegi juhul kui ma oskaksin seda välja mõelda, ma siiski ei üritaks. Sina mõtleksid selle siiski paremini välja. (399a)

SOKRATES Nagu näha usud sa Euthüfroni inspiratsioonisse.

HERMOGENES Muidugi.

SOKRATES See on õige. Mina tunnen nüüd olevat saanud tõepoolest kena tõdemuse, ja kui ma hoolikas ei ole, hakkan sellega seoses veel liigagi targutama. Kuula nüüd. Esmalt tuleb märkida, et andes nimesi lisame sageli mõtetult sõnadesse tähti juurde või võtame neid ära või muudame sõna rõhku. Näiteks saamaks ütelusest Dii (b) filos (Zeusile armas) nime eemaldame sellest teise „i“ ja hääldame keskeltläbi tõusva rõhu asemel laskuvat: Difilos. Teisalt otse vastupidi võtame tähti ära ja hääldame langeva rõhu asemel tõusvat.

HERMOGENES See on tõsi.

SOKRATES Nõnda on nähtavasti juhtunud ka inimese nimega seoses. Ütelusest on saanud nimi, kui sellest on eemaldatud üks täht, „a“, ja lõpp on muudetud rõhutuks.

HERMOGENES Mil kombel? (c)

SOKRATES Nõnda: sõna anthroopos tähendab, et kui kõik teised elusolevused ei ole võimelised uurima, kaaluma ja vaatlema nähtut, inimene seevastu midagi täheldades vaatleb [anathrei] ja kaalub seda mida on näinud [opoopen]. Kõikide elusolendite hulgas on siis vaid inimese puhul kasutada nime anthroopos ehk anathroon ha opoope, ´kes uurib nähtut´.
HERMOGENES Kas tõesti! Kas ma saaksin nüüd küsida ühte asja, mida ma meeleldi kuulda soovikisn?
SOKRATES Aga muidugi.(d)
HERMOGENES See seik liitub äsjasega. Me ju ütlesime, et inimesel on hing ja keha.
SOKRATES Nii?
HERMOGENES Üritagem eritleda neid samuti nagu oleme seda senini teinud.
SOKRATES Mõtled, et vaatame kui õiged nimetused „hing“ ja „keha“ tunduvad olevat?
HERMOGENES Nii jah.
SOKRATES Nii kõigepealt arvaksin, et need kes on andnud hingele [psüükhee] selle nime, on mõelnud sellisel kombel: hinge ligiolek kehas võimaldab kehale elu, kuna see annab sellele hingamisvõime ja ergutab [anapsüükhom] (e) seda; selle ergutava jõu puudumisel keha hävineb ja sureb. Seetõttu on nad andnud sellele nimetuse psüükhee. Või oodakem nüüd, nüüd leiutasin uue seletuse, mida Euthüfron (400a) ja tema poolehoidjad peaksid usutavamaks, hiljutine oleks vist nende meelest naeruväärne ja kohmakas. Kuula siis, kas oled sama meelt.

HERMOGENES Räägi.
SOKRATES Mis valitseb ja liigutab keha kogu loomust ja peaneb seda elama ja liikuma? Kas mitte just nimelt hing?
HERMOGENES Just see.
SOKRATES No nõnda. Usud vist Anaksagorast selles, et mõistus ja hing valitsevad ka kõige muu olemasoleva loomust ja loovad sellesse korra?
HERMOGENES Usun.
SOKRATES Sellele jõule mis liigutab [okhei] ja valitseb (b) [ekhei] loodust [füsin], sobib siis hästi nimeks füsekhee. Seda jällegi võib öelda naljakamal moel psüükhee.
HERMOGENES Täiesti tõsi, ja see kõlab samuti meisterlikumana.

SOKRATES Seda see ongi. Ometigi tundub selle sõna algupära täitsa kentsakana.
HERMOGENES Mida oleks siis järgneva sõna kohta öelda?
SOKRATES Siis keha [sooma]?
HERMOGENES Jah.
SOKRATES Selle kohta võidakse anda erinevaid seletusi, ja kui seda sõna veidike muudetakse, siis tuleb neid veel lisaks. Mõned ütlevad selle olevat hinge haud [seema], millesse hing (c) sel hetkel on kätketud. Ja kuna hing väljendab [seemaineid] kõike väljendatavat selle abil, oleks seema selleski mõttes õige nimetus. Mina siiski pean tõenäolisena, et see nimi on orfikute antud: hing, mis on kannatamas väljateenitud karistust, on suletud kehasse otsekui vanglasse, et see oleks seal säilitatuna [soozetai]. Kuni selleni kui see on oma eksimused silunud, keha on, nagu see sõnagi näitab, teatav säilituspaik [sooma], ega selles sõnas ei tarvitse isegi ühte tähte muuta. (d)
HERMOGENES See näib olevat ammendav seletus. Aga kas me võime sama menetluse kohaselt, mida äsja kasutasid oma kõnes Zeusi nime kohta, vaadelda ka mis kombel on muude jumalate nimed õiged?
SOKRATES Kulla Hermogenes, kui meil mõistus peas on, on parim meetod tõdeda, et me ei tea jumalatest midagi, ei neist endist ega nende nimedest, mida nad endi kohta kasutavad – nemad ju kasutavad teadupärast tõelisi (e) nimesi Teiseks parimaks meetodiks on teha nii nagu meil palvetades kombeks on: kuna me muud ei tea, nimetagem neid nende nimedega, mis neile meeldivad, mis ja (401a) kust need siis pärit ongi. Minu meelest on see hea reegel. Pakuksin välja, et esmalt me otsekui anname jumalatele teada, et me ei ürita neid jälgida – me ju ometigi ei kujutle endid selleks pädevad olevat – vaid inimesi, seda mida nad on olnud {ja} mõelnud kui jumalatele nimesi andsid. Selle üle ei saa jumalad pahandada.

HERMOGENES See tundub sobiv olevat, teeme nõnda. (b)
SOKRATES Alustame vist Hestiast nagu kombeks on?
HERMOGENES See on omal kohal.
SOKRATES Mida on keegi mõelnud, kes on Hestiale selle nime andnud?
HERMOGENES Sellelegi on raske vastata.
SOKRATES Kas pole tõsi, Hermogenes, esimesed nimeandjad ei olnud mingid tavalised inimesed, vaid nad uurisid asjaolusid sügavuti ja kaalutlesid asju nii ja teisti.
HERMOGENES Kuidas nõnda?
SOKRATES Neist nimedest jääb niisugune mulje ja kui (c) vaadelda samasid nimetusi muudes murdekeeltes, märkab sama selgelt kuhu nendega on püritud. Näiteks sellest mille nimetus on meie keeles uusiaa [olemus, olemasolemine], kasutavad teised nimetust essiaa, teised jällegi osiaa. Kui mõelda neist nimetustest esimese peale, on täitsa loogiline nimetada asjade olemust Hestiaks, ja kui me ise teisalt nimetame Hestiaks seda mis on [esti] olemas olevana olemas, on Hestia nimi ka sellest vaatenurgast õige; `olemas-olev´ on ilmselt olnud muistsel ajal ka meie keeles essiaa. Samuti kui mõelda ohverdamise peale, on märgata et nimeandjad on mõistnud asja just nõndamoodi, sest kindlasti ohverdasid need inimesed (d) esmalt just Hestiale, nemad kes nimetasid kõike olemasolevat Hestiaks. Need jällegi, kes kasutasid selle kohta nimetust oosiaa, mõtelsid vist samal kombel nagu Herakleitos, et kõik olev on liikumises, midagi ei püsi paigal; kõige põhjus ja põhjustaja oleks siis tõukav [oothuun] jõud, mille jaoks sobiv nimetus oli oosiaa. Aga aitab juba sellest, me ju ei tea sellest asjast midagi. -- Peale Hestiat sobib (e) vaadelda Rhea ja Kronost. Kronose nime olemegi juba uurinud – aga vahest olin ma täitsa ekslikul seisukohal.

HERMOGENES Miks nii?
SOKRATES Minu mõtteisse lendas just parv tarku mõtteid.
HERMOGENES Milliseid?
SOKRATES Tundub naeruväärne neid esitada, aga kes teab (402a) vahest on neil mõte sees.
HERMOGENES Kuidas siis?
SOKRATES On nagu näeksin Herakleitost lausmas ammuseid tarkusi, kindlasti Kronose ja Rhea aegseid, milledest Homeroski kõneles.
HERMOGENES Mida sa õieti silmas pead?
SOKRATES Herakleitos ju lausub, et kõik liigub [khoorei] ega midagi ei püsi paigal, ja ta võrdleb kõike olemas-olevat jõevooluga ja tõdeb, et kahte korda samasse jõkke astuda ei saa.

HERMOGENES See peab paika.
SOKRATES Kas siis mitte see, kes andis jumalate esivanaematele (b) nimed Rhea ja Kronos, ei mõelnud just nõnda nagu Herakleitos? Või oli see pelgalt kokkusattumus, et ta andis mõlemale voolamist [rheuma] tähendava nimetuse? Homeroski ütleb:

Okeanos, jumalate alustala, ja samuti emake Tethüs.

Minu mäletamist mööda ütleb ka Hesiodos nõnda. Samuti Orfeus lausub:

Esimesena astus abiellu ründav Okeanos (c)

ja nais oma õe Tethüse, sama ema tütre.

Vaata nüüd, kuida see kõik kokku sobib ja viitab samale nagu Herakleitose sõnad.
HERMOGENES See võib paika pidada. Aga ma ei mõista mida Tethüse nimi tähendab.
SOKRATES Sellest on pea otseselt näha, et selles peitub allika nimi. Sõnad ´kurnatud` [diattoomenon] ja (d) `nõrutunud` [eethuumenon] kirjeldavad allikat, ja nimi Teethüs on neist kahest sõnast kokku pandud.
HERMOGENES See on juba üsna peen, Sokrates.
SOKRATES Kas pole! Ent järgnevaks? Zeusi oleme me juba käsitlenud.
HERMOGENES Oleme jah.
SOKRATES Kõnelegem siis tema vendadest Poseidonist ja Plutonist ja samuti Plutoni teisest nimest.

HERMOGENES Sobib hästi.
SOKRATES Kujutleksin nõnda: keegi inimene – see kes esimesena kasutas Poseidoni kohta seda nime – oli kõndimas, ja (e) siis meri tõkestas tal teed ja otsekui aheldas ta jalad, et ta ei saanud enam edasi kõndida. Seda võimu valdavale jumalale andis ta nimeks Poseidon, kuna see on nagu jalaraud [posidesmon]. Täht „e“ on kindlasti sellele vaid kaunistuseks lisatud. Aga vahest ei olnudki asi nõndamoodi, vaid „s“-i asemel oli esmalt kaks „l“-i, kuna (403a) see jumal teab palju [polla eidoos]. Või vahest tuleneb ta nimi sellest et ta on „värisema panev“ [ho seioon]; nimele on vaid lisatud „p“ ja „d“. Pluton omakorda on saanud oma nime sellest et ta annab rikkust, ja rikkus [pluutos] tõuseb esile vaid maa sepikodadest. Hadese-nime usuvad enamik inimesi tähendavat nähtamatut [aeides], ja selle nime kartuses nimetavad nad seda jumalat Plutoniks. (b)
HERMOGENES Mis meelt sina ise oled?
SOKRATES Inimestel näib olevat mitmesuguseid väärarusaamu selle jumala võimust, nad kardavad teda täitsa ilma põhjusta. Teda kardetakse, kuna meist igaüks kord surres peab igavesti tema juures olema, ja seegi on hirmutav et hing läheb tema juurde alasti, ilma keha kaitseta. Minu meelest jällegi kõik, selle jumala võim ja tema nimi, viitab samasse suunda.
HERMOGENES Millisesse?
SOKRATES Selgitan mida mõtlen. Ütle, kumb suudab (c) tugevamini siduda elusat olendit mingi kindla kohaga, sund või igatsus?

HERMOGENES Igatsus, kindlasti.
SOKRATES Kas sa ei usu, et mõned põgeneksid Hadese juurest, juhul kui ta ei seoks sinna minejaid kõige tugevamate ahelatega?
HERMOGENES Kindlasti.
SOKRATES Ja kui ta kord seob neid tugevaimate ahelatega, siis ei ole see ahel mitte sundus vaid mingitsorti igatsus.
HERMOGENES Ilmselt.
SOKRATES On olemas erinevaid igatsusi, kas pole tõsi?
HERMOGENES On.

SOKRATES Kui ta siduda neid kõige (d) võimsamate ahelatega, aheldab ta nad kõige võimsama igatsusega.
HERMOGENES Nii.
SOKRATES Kas on olemas võimsamat igatsust kui tahtmine olla kellegi teisega koos, et ise paremaks muutuda?
HERMOGENES Kindlasti ei ole.
SOKRATES Võimegi öelda, et keegi ei soovi tagasi pöörduda sealt siia, isegi mitte sireenid, vaid nad samuti nagu kõik teisedki on sattunud lummuse võimu alla: nii kauneid (e) sõnu oskab siis Hades kõneleda. Selle põhjal otsustades on ta täielik sofist ja kõikide seal olevate suur heategija. Saadab ta siia meilegi nii palju head, tal on seal nii suur üleküllus, et ta seetõttu on saanud nimeks Pluton. Ja et ta ei soostu olema inimestega koos nii kaua kui nad veel oma kehades elavad, vaid kiidab nende seltsi heaks alles siis kui hing on puhastunud (404a) kõigest kehalisest halvast ja keha tahtmistest – kas mitte see ei näita filosoofi meelelaadi? Kas see ei tõesta et ta on mõistnud, et nõnda suudab ta pidada nad enda juures sidudes nad hüvelisusega igatsuse vahendusel, aga kui neil oleks veel keha himud ja hullus alles, siis isegi ta isa Kronos ei suudaks neid enda juures pidada isegi kui aheldaks nad oma kuulsate ahelatega?
HERMOGENES Nii võib olla küll. (b).
SOKRATES Kas nimi Hades üldsegi siis ei tulene sõnast aeides, nähtamatu, vaid nimeandja on Hadesele selle nime andnud seetõttu et ta tunneb kõike kaunist [kala eidenai].

HERMOGENES Hea küll. Mida aga siis võidakse õelda Demeterist, Herast, Apollonist, Ateenast, Hefaistosest, Aresest ja teistest jumalatest?
SOKRATES Demeter on ilmselt saanud oma nime sellest et ta on toidu kui kingituse andja [dosin tees edoodees diduusa] nagu ema [meeteer]. Hera taas on armastatu [eratee], ütleb ju (c) Zeus et abiellus temaga armastusest. Või vahest nimeandja on taeva ilminguid vaadeldes andnud õhule [aaeer] nime Hera ja maskeerinud nime eemaldades selle lõpu alguse, nagu võib märgata kui ütled Hera nime mitu korda järjest. Nimesi Ferrefatta ja Apollon mõned kardavad, nähtavasti seetõttu et ei mõista nende õiget tähendust. Nad muudavad nime kuju Fersefone, ja see viib mõtted mõrva peale [fonee]. Siiski see nimi (d) väljendab selle jumalanna tarkust: kuna kõik on liikumises [feromena], siis on ometigi tarkus see, mis on suuteline kinni haarama [efaptiomenon], puudutama [epafon] ja järelele käima [epakoluuthein]. Sellele jumalannale, kes on nii tark – just tema tarkuse tõttu ju ka tark Hades elab temaga koos – ja see kes on suuteline puudutama seda mis on liikumises [epafee tuu fromenuu], oleks õige nimetus „Ferepafa“ või midagi selle laadset. Inimesed on siiski pidanud lihtsamat hääldamise moodust tähtsamaks kui tõde ja on muutnud nime kuju (e) Ferrefatta. Ja nagu ma ütlesin, ka Apollon-jumala nime mõned kardavad, kuna see väidetavasti tähendab midagi hävitavat [apollünai]. Oled seda vist märganud?
HERMOGENES Tõsi, sul on täitsa õigus.
SOKRATES Siiski see sobib minu meelest suurepäraselt kirjeldama selle jumala ülesandeid.
HEMROGENES Mil kombel?
SOKRATES Üritan selgitada mida mõtlen. Ei mingi teine sõna liituks paremini selle jumala nelja ülesandega (405a) See kirjeldab neist igaühte ja omal kombel väljendab nedi kõiki. Muusikat, ennustuskunsti, arstimisoskust ja vibulaskmist.
HERMOGENES Seleta ometigi, see nimi tundub ometi olevat vägagi tähendusrikas.
SOKRATES Hästi kokku kuuluv pigemini, see ju kuulub ometigi muusika jumalale. Esiteks: puhastumine kui ka arstimise ja ennustamise poolt nõutud puhastusprotseduurid, arsti- ja ennustusürtidega suitsutamine, nendega liituvad kümblused ja pritsimised (b) – kas ei ole selle kõige eesmärgiks muuta inimene kehaliselt ja hingeliselt puhtaks?

HERMOGENES Kindlasti on.

SOKRATES Kas mitte see jumal ei ole see kes puhastab, peseb puhtaks [apoluuoon] ja vabastab [apolüoon] sellisest halbusest?

HERMOGENES Tema just.
SOKRATES Kui ta arstijana parandab, vabastab ja peseb puhtaks, Apoluon [pesev] oleks talle õige nimi. Ennustuskunsti (c), tõearmastuse ja otsekohasuse [hapluun] tõttu – need kaks ju tähendavad sama – ta jällegi teenib hästi välja selle nime mis tal on thessaalialaste juures: kõik Thessaalia asukad kasutavad selle jumala puhul nime Aplun. Ja kuna ta vibulaskjana valdab alati [aei] oma nooli [boloon], on ta Aeiballon [alati laskev]. Mis puutub muusikasse, tuleb märkida et „a“-tähel on sageli tähendus ´üheskoos´ [homuu], nagu sõnades akoluuthos [kaaslane] ja akoitis [naine]. Siin on siis küsimuse all ´üheskoos kulgemine´ [homuu poleesis], nimelt samuti pooluste [poloi] ümber toimuv ühine ringliikumine ning ka laulu meloodias sisalduv ringliikumine ehk kokkukõla; muusika ja täheteaduse tundjad vähemasti väidavad kõike keerlevat (d) harmooniliselt üheskoos. See jumal ju juhatab harmooniat pidades kõike jumalate ja inimeste hulgas ühises ringliikumises [homopoloon]. Samuti nagu kasutame sõnadest homokeleuthos [reisikaalsane] ja homokoitis [voodikaaslane] vorme nagu akoluuthos ja akoitis, milledes homo- on vahetatud „a“-ks, samuti oleme nime Homopolon muutnud (e) nimeks nagu Apollon ja lisanud veel ka teise „l“-i, kuna see nimi oleks muidu kokku langenud vaid hävitajat [apoloon] tähendava sõnaga. Veel nüüdki näevad mõned selles seda tähendust ja kardavad seda tähendavat midagi hävitavat, kuna nad seda valesti mõistavad. Aga nõnda nagu äsja mainisin, see nimi sisaldab selle jumala kõiki ülesandeid: ta on (406a) otsekohane, alati vibulaskev, puhastav ja ühise ringliikumise juhataja.

Muusad ja muusika on nähtavasti saanud oma nimetuse pürgimisest [moosthai], otsimisest ja tarkusearmastsuest, Leto-jumalanna jällegi heatahtlikusest. Tema ju on alati lahke [etheleemon], mida talt siis anutaksegi. Või vahest peitub seletus tema murdekeelses nimetuses, mõned ju nimetavad teda Lethoks; see nimi tuleneb kindlasti sellest et (b) tema loomus [eethos] ei ole karm vaid leebe ja rahulik [leion]. Artemis näib olevat saanud oma nime oma tervisest [artemes] ja kenadusest, tema ju armastas oma neitslikkust. Või vahest tahtis selle nime andja nimetada teda `hüvelisust tundvaks` [aretees histoor] või vahest selliseks, kes `vihkab viljastamist` [aroton miiseesaasa], mida mees naisele põhjustab. Mingi neist põhjustest või vahest kõik need kokku on pannud nimeandjat kasutama selle jumalanna puhul seda nime.
HERMOGENES Aga Dionüüsos ja Afrodite?
SOKRATES Oh Hipponikoksese poeg, küsid keerulisi asju! Nende jumalate nimede kohta võidakse siiski anda nii tõsine kui (c) ka naljatlev seletus. Tõsist võid teistelt küsida, naljatelva võin küll esitada, peavad ju jumalatki mänglevusest lugu. Dionüüsose nimi võiks naljatledes olla Didoinüüsos, ´veini andja´ [ho diduus ton oinon], ja veini [oinos] nimetuseks sobiks eriliselt oionuus, kuna see paneb selle joojat sagedasti kujutlema [oiesthai] et neil on mõistust [nuus], kuigi just see neil puudub. Afrodite suhtes ei ole mingit põhjust Hesiodosele vastu vaielda, vaid võime nagu temagi uskuda Afroditet saanud oma nime merevahust (d) [afros], millest ta sündis.
HERMOGENES Aga sina oled ateenlane, Sokrates; ära siis unusta Ateenat, ära unusta Hefaistost ja Arest.

SOKRATES See ei oleks tõesti sobilik
HERMOGENES Tõesti mitte.

SOKRATES Ateena teise nime seletamine ei ole raske asi.

HERMOGENES Millise siis?
SOKRATES Me ju kasutame tema kohta nime Pallas.
HERMOGENES Just nõnda.
SOKRATES Tabame kindlasti õieti, kui otsutame et ta on oma nime saanud relvatantsust. Kui hüppame (e) õhku või tõstame midagi oma kätega, kas see siis pole (407a) hüplemine [pallesthai] ja hüpitamine [pallein], tantsimine ja tantsitamine?
HERMOGENES Seda just.
SOKRATES Sel põhjusel on tema nimi Pallas.
HERMOGENES See on õige nimi. Aga tema teine nimi?
SOKRATES Ateena siis?

HERMOGENES Just.
SOKRATES See ongi juba targem küsimus. Endistel aegadel oli inimestel nähtavasti Ateenast sama arusaam kui praegu Homerose tundjatel. Neist enamik ütlevad Homerost (b) seletades, et tema jaoks esindab Ateena mõistust [nuus] ja arukust. Nimeandja näib olevat mõelnud jumalannast samal kombel ja läinud veelgi kaugemale, kuna tema kohaselt Ateena on `jumala mõistus` [theuu noeesis], kuna ta ütleb seda olevat haa theonoaa; ta vaid kasutab murdekeelselt „ee“ asemel „aa“:d ja jätab kõrvale „i“ ja „s“-i. Aga vahest ei olegi asi nõnda, vaid ta on jumalannale andnud nimeks Theonoee, kuna ta teistest paremini jumalate asju [ta thei nouusa] mõistab. Midagi ei takista mõtlemast ka nii, et jumalanna esindas `loomuse arukust` [en too eethei noeesis] ja nimeandja tahtis seetõttu anda talle nime Ethonoee. Kas (c) ta ise või hiljem mõned muud muutsid selle siis minu meelest ilusmaks nimeks Atheenaa.
HERMOGENES Kuid kuidas seletad Hefaistose nime?
SOKRATES Pead kindlasti silmas [ee] seda õilsat `valguse tundjat` [faeos histoor]?
HERMOGENES Just nii.
SOKRATES Igaüks näeb et ta on Faistos [särav]; sellele on vaid lisatud „ee“-täht.
HERMOGENES Väga võimalik, väljarvatud kui sul on mingi teine seletus, nii nagu ma peaaegu arvan.
SOKRATES Selles suhtes küsi varsti Arese kohta.

HERMOGENES Noh küsigem siis. (d)
SOKRATES Kas pole Ares saanud oma nime mehisusest [arreen] ja vaprusest [andreion], või vahest kangusest ja paindumatusest, selle kohta kasutakse ju sõna arratoon. Igal juhul sobib siis Ares sõjajumala nimeks.
HERMOGENES Õige hästi.
SOKRATES Aga siirdugem nüüd jumalte nimel kaugemale jumalatest, kuna ma kardan neist kõneleda. Võid selle asemel küsida minult midagi muud, siis näed mis puust Euthüfroni sälud tehtud on. (e)
HERMOGENES Teen seda, aga küsin siiski veel ka Hermese kohta, kuna Kratülos siin väidab et mina ei ole Hermogenes. Üritagem uurida mida Hermese nimi tähendab, siis näeme kas tema väide ka paika peab.
SOKRATES Nimi Hermes tundub viitavat kõnelemisele. Tema on ju tõlk [hermeeneus], sõnasaatja, varas, petliku (408a) jutuga ja meisterlik kaubitsemises ja kõik selline tegevus rajaneb kõne võimule. Äsja tõdesime, et eirein [ümber põimimine, kõnelemine] on keele kasutamine, ja sõna emeesato, mida Homeros sageli kasutab, tähendab leiutamist. Nende kahe seiga tõttu nimesättija otsekui määrab kuidas me seda jumalat nimetama peame, kes on (b) leiutanud kõne ja keele: „Inimesed! Seda kes on leiutanud kõnelemise [to eirein emeesato], on teil põhjust kutsuda nimega Eiremees.“ Nüüdsel ajal me nimetame teda minu meelest ilusama nimega Hermeseks.
HERMOGENES Tõepoolest, Kratülosel paistab õigus olevat kui ta väidab et mina ei ole Hermogenes. Ma tõepoolest ei ole leidurlik kõneleja.
SOKRATES Seegi on mõistetav, et Hermese pojal Paanil on kahetine loomus.
HERMOGENES Mil kombel? (c)
SOKRATES Nagu sa tead, väljendab kõne kõike [paan] ja paneb kõik alatiselt pöörlema [polei aei] ja keerlema, ja seda on kahte liiki: tõelist ja valelikku.
HERMOGENES Just nii.
SOKRATES See osa kõnest mis on tõene, on puhas ja jumalik, ja see elutseb ülal jumalate juures. Vale seevastu elutseb all tavaliste inimeste hulgas ja see on karm [traakhü] ja vigane, tragikon. Kõige rohkem muidujutte ja valskusi esinebki just tragöödia poolt kujutatud elus.
HERMOGENES See vastab tõele.
SOKRATES Nõnda siis sellele, kes ilmutab kõike [paan] ja paneb kõik aina keerlema [aei poloon], on Paan aipolos [kitsekarjus (d) Paan] õige nimi. See Hermese kaheloomuline poeg on ülakehalt siledam, alaosalt aga karmikarvalisem ja soku moodi. Paan ise on kas kõne kehastamine või vähemalt kõne vend, kuna ta kord juba Hermese poeg on; selles ei ole midagi erilist, et vennad teineteist meenutavad. Aga nõnda nagu juba ütlesin: siirdugem nüüd, hea sõber, eemale jumalatest.
HERMOGENES Vähemalt nende juurest, kui tahad. Aga ega vist midagi ei takista sind vaatlemast selliseid jumalusi nagu päike, kuu ja tähed, maa, eeter ja õhk, tuli ja vesi, aasta (e) ja aastaajad?
SOKRATES Paljutki nõuad sa nõnda. Aga olgu pealegi, kui seda soovid.

HERMOGENES Sooviksin küll.
SOKRATES Mida sa tahaksid esiteks kuulda? Vahest vaatleksime esmalt päikest [heelios], millest sinagi alustasid?
HERMOGENES Sobib hästi.
SOKRATES Asi muutub kindlasti selgemaks, kui kasutame dooria sõna – doorialased ütelvad haalios. See tuleneb vist (409a) sellest, et tõusev päike kogub [haalizein] inimesed kokku, või sellest et see oma teekonnal keerleb [heilein ioon] alati maa ümber. Seletus võib olla ka selles, et see oma teekonnal teeb kirjuks kõik maast kasvava, ja kirjuks tegemine on sama kui mitmesuguseks tegemine [aiolein].
HERMOGENES Aga kuu [seleenee]?
SOKRATES Selle nimetus paneb vist Anaksagorose piinlikust tundma.
HERMOGENES Kuidas nõnda?
SOKRATES Tema ju väitis äsja et kuu saab oma valguse (b) päikeselt, aga see nimi näitab, et seda on teatud juba kaua aega tagasi.

HERMOGENES Kuidas nõnda?
SOKRATES Sõnad selas [sära] ja foos [valgus] tähendavad sama.
HERMOGENES Muidugi.
SOKRATES Kui Anaksagorose koolkonnal on õigus, on kuu valgus alati ühel ajal uus [neon] ja vana [henon], kuna keereldes jätkuvalt ümber kuu loob päike sellele üha uut valgust, ja ka vana, eelmise kuu aegne valgus säilib seal.
HERMOGENES Täitsa tõsi.
SOKRATES Mõned kasutavad kuu kohta nime selaanaiaa.
HERMOGENES Jah kasutavad.
SOKRATES Kuna kuul säilib alati nii uus kui vana valgus [selas neon kai henon ekhei aei], oleks sellele kõige sobivam nimi selaenoneoaeia, aga see on lühendatud sõnakujuks selaanaiaa.
HERMOGENES See sõna on otsekui mingist ditürambilaulust. Mida aga võiksid öelda kuuaegadest ja tähtedest?
SOKRATES Kuuaeg [meis] tuleneb vist sõnast meiuusthai [väheneda] nõnda et see peaks õieti kõlama meiees. Tähed [astra] näivad olevat saanud oma nime välgust [astrapee]; selle õigem nimi oleks minu meelest anastropee, kuna see paneb inimnäod ülesse pöörduma [ta oopa anastrefei], aga selle kohta kasutatakse nüüdsel ajal ilusamini kõlavat sõna astrapee.

HERMOGENES Aga tuli [püür] ja vesi [hüdoor]? (d)
SOKRATES Püür-sõna ma ei mõista. Kas on siis Euthüfroni muusa mind hüljanud või on see tõesti raske sõna. Aga peagi näed, mil kombel ma kõigega hakkama saan mida ei mõista.
HERMOGENES Mil kombel?
SOKRATES Ütlen kohe. Vasta mulle: kas sa võid seletada püür-sõna tähendust?

HERMOGENES Tõesti ei.
SOKRATES Kuula siis, mida mina kahtlustan. Teame et kreeklased, eriti barbarite alamatena elutsevad, on omandanud barbaritelt mõnesid sõnasid. (e)
HERMOGENES Ja siis?
SOKRATES Kui üritada selgitada selliste sõnade õiget tähendust kreeka ja mitte selle keelega seoses, millest sõna pärineb, ma teadagi ei jõua sellega kaugele.
HERMOGENES See on selge.
SOKRATES Kuid vahest ei olegi püür-sõna barbari algupäraga (410a). Seda pole lihtne mõista kreeka keelega seoses, seevastu früügialased kasutasid seda sõna tule kohta, vaid veidi teistmoodi. Samuti on sõnade hüüdor [vesi], küünes [koerad] ja mõnede muude sõnadega.
HERMOGENES Tõsi.
SOKRATES Nendele peaks lausa sunniviisiliselt leiutama seletusi, et nende kohta võidaks midagi öelda. Jätan siis püür- ja hüüdor-sõnad (b) kõrvale. Õhu [aaeer] nimetus võib jällegi tuleneda sellest, et see paneb kerkima [airei] maast kõrgemale, või sellest et see alati voogab [aei rhei] või et selle voogamisest tekib tuul. Ka luuletajad kasutavad tuulehinguse kohta sõna aeetai; vahest võiks luuletaja öelda aeetorrhuus [õhu hingus] nõnda nagu ta vahest kui ta ütleks pneumatorrhuus [tuule hingus]. Sõnast aitheer [eeter] arvan, et selle õige kuju oleks aeitheer, kuna see jätkuvasti kulgeb voogades läbi õhu [aei thei peri ton aaera rheoon]. Sõna gee [maa] tähendus on selgemini näha, kui (c) kasutatakse sõnakuju gaia. See oleks ema, sünnitaja, õige nimetus Homerose järgi, kuna ta kasutab sõnavormi gegaasi tähistamaks et keegi on sündinud. See selleks. Ent järgnevaks?
HERMOGENES Aastaajad ja mõlemad aastat tähistavad sõnad.
SOKRATES Kui hääldada sõna hòrai⁸ [aastaajad] nagu enne vanasti Attika murdes, hòrai, on märgata sõna tähendust. Aastaajad on hòrai, kuna need eristavad [hòrizein] teineteisest talved ja suved, tuuled ja maa viljad; hòrai olekski siis neile õige nimetus. Aasta mõlemad nimetused (d) eniautos ja etos, jällegi tähendavad nähtavasti sama. Äsja me ju tõdesime, et Zeusi nimi on jaotunud kaheks, nii et ühed kasutavad sõnakuju Zena, teised Dia. Samuti on ka antud juhul: seda mis toob esile taimed ja elusolevused ja oma enda valdkonnas neil ka silma peal hoiab, selle puhul kasutavad mõned sõna etos, kuna see vaatleb [etazei], teised aga nimetust eniautos, kuna see vaatleb vaid oma piireis [en heautoo]. Kogu sõnastus kõlab siis to en hautoo etazon, `iseendas jälgiv`, ja sellest on jaotuse teel saadud kaks (e) sõna, eniautos ja etos.

HERMOGENES Sa järjest ületad iseennast, Sokrates.
SOKRATES Tunnen isegi et olen jõudnud juba kaugele tarkuse teel.
HERMOGENES Oled tõesti jõudnud.
SOKRATES Mida sa nüüd järgnevaks kohe ütled! (411a)
HERMOGENES Selle sõnalise sõlmküsimuse järel tahaksin meelsasti näha, mil kombel need ilusad sõnad ka õiged on, mis liituvad hüvelisusega: mõistus, mõistmine, õiglus ja muud selletaolised.
SOKRATES Nüüd utsitasidki erilised sõnad liikvele. Aga kui kord olen juba lõvinaha endale selga pannud, ei sobi arastuda. Tuleb siis üritada uurida mõistust, arusaamist, mõistmist, teadmist ja kõiki neid ilusaid sõnu millest (b) kõnelesid.
HERMOGENES Mitte mingil juhul ei saa me oma üritusest loobuda.
SOKRATES Pagan võtaks, olin vist äsja hea oraakel. Märkasin, et muistsetele nimeandjatele on juhtunud üsna samamoodi nagu mõnele nüüdisaja targale: üritades saada selgust olemasoleva olemusest nad askeldavad nõnda, et kaotavad aru ja kõik näib nende silmis pöörlevat (c) ja keerlevat. Nad ei märka, et see arusaam tuleneb nende endi sisemisest tungist, vaid arvavad et olemuse olemus on tõesti selline. Midagi ei ole selles nõndamoodi väidetuna tugevat ja püsivat, kõik voolab ja ajub, kõik on pelgalt liikumine ja sündimine. Seda ma ütlesin, mõeldes kõigi nende sõnade peale, mida me nüüd vaatlema peaksime.
HERMOGENES Kuidas nõnda?
SOKRATES Sa vahest ei pannud tähele, et kõik need hiljutised sõnad tundusid liituvat liikumise, voolamise ja sündimisega.

HERMOGENES Tõesti ma ei pannud tähele.
SOKRATES Juba kohe esimesena mainitav sõna viitab (d) sellele selgelt.
HERMOGENES Mis see oleks?
SOKRATES Mõistus [froneesis]. See on ju sama nagu `liikumise ja voolamise taju` [foraas kai rhuu noeesis], aga seda võib mõista ka olevat `liikumise saavutatud kasu` [foraas oneesis]; mis juhul liitub see samuti liikumisega. Mõistmine [gnoomee] jällegi tähendab selgesti `sündimise vaatlemist` ja ´valvamist` [gonees noomeesis]. Edasi, mõistuslik mõtlemine [noeesis] ise on `uue igatsus` [neuu hesis], ja see et asjad on uued, tähendab et need on alatiselt sündivad; see kes on kujundanud sõna neoesis, ongi üritanud näidata et hing pürgib just (e) selle poole. Muistsel ajal näed nimelt ei öeldud noeesis, vaid „ee“ asemel öeldi kaks „ee“:d noeesis. Arukus [soofrosünee] on jällegi äsja vaadelud mõistuse tallelolek [sooteeriaa froneeseoos]. (412a) Teadmine [episteemee] näitab, et iga hing, kui see vaid midagigi väärt on, järgib [hepetai] asju nende liikumises, ilma maha jäämata ja neist ette tõttamata, selleks tuleks sellele sõnale lisada „e“ ja öelda epeisteemee. Arusaamine [sünesis] tundub olevat sama naugu otsustusvõime [süllogismos], mõistmine [sünienai] tähendab jälle sama nagu teadmine; see osutab hinge kulgevat üheskoos [sümporeuesthai] asjadega. Aga tarkus [sofiaa] tähendab liikumise puudutamist. (b) See on õige hämar ja võõralt kõlav sõna, aga tasub meenutada luuletajate poolt sagedasti kasutatavat sõna esüthee [sööstis], kui nad ütlevad midagi äkitselt liikvele minevat. Ühe kuulsa lakioonia mehe nimi oligi Soos, mis Lakonia murdekeeles tähendab hoogsat. Tarkus [sofiaa] tähendab siis liikumise puutumist [epafee], kui kõike olevat mõeldakse liikuv olevat. Hea (c) [agathon] all mõeldakse seda mis kõiges on oma loomuse poolest imeteldav [agaston]. Kui kõik olemasolev on liikumises, {siis} osa sellest liigub kiiresti, osa aeglaselt. Kõik see ei ole imeteldav vaid ainult see mis on kiire [thoon], ja nimetus agathon puudutab siis vaid seda imeteldavat osa.

Õiglus [dikaiuu] tähendab `õige mõistmist` [dikaiuu sünesis], nagu on hõlbus järeldada. Ent see dikaion (õige, õigalne) on seevastu raske sõna. Mõned on sellega seoses ühel meelel kuni teatud piirini, aga (d) siis arvamused lahknevad. Need kes arvavad kõike olevat liikumises, oletavad et enamik kõigest vaid kulgeb edasi, aga selle kõige läbi kulgeb midagi muud, millest kõik sündinu on sündinud. See on midagi õige kiiret ja kerget. See ometigi ei või kulgeda läbi kogu oleva, juhul kui sellel ei oleks haruldast kergust, nii et miski ei saa seda peatada, ja see on ka haruldaselt kiire, nii et kõik muud tundub sellega võrreldes paigal püsivat. Kuna see valitseb kõike muud läbi selle [diaion] kulgedes, on diakaion sellele õige (e) nimetus; see sõna on vaid muudetud kõlavamaks lisades sellele „k“-tähe. Nagu mainisin, on mõned üksmeelel selles sõna dikaion tähenduse osas, vähemalt senini. Aga mina olen vägagi (413a) tahtnud seda asja endale selgeks teha ja olen järgides salajasi õpetusi teada saanud, et see õiglus on samas ka põhjus – sest põhjus on see mille kaudu [di` ho] midagi sünnib --, ja minule öeldi et eriti just seetõttu on õige kasutada seda nimetust. Kui seda kuuldes neilt viisakalt uurisin: „Kui asi on nõnda, mis on siis õiglus?“, andisd nad mulle mõista et küsin liiga palju ja olen ületanud sobilikkuse piirid. Nad ütlesid (b) et olen juba piisavalt teada saanud, ja et mulle sellest asjast piisaks, ja siis hakkasid nad kõnelema mida keegi iganes {ja} ega üksmeele saavutamisega ei olnud enam mingit seost. Üks neist ütles, et õiglus, dikaion, on päike, kuna see ainsana valitseb kõike olemasolevat kulgedes läbi selle [diaioon] ja põletades [kaoon] seda. Kui otsekui vaimustununa sellest peenest vastusest mainisin seda ühele teisele, naeris ta minu üle ja küsis, kas siis inimeste hulgas ei ole üldsegi õiglust (c) peale päikeseloojangut. Kui tahtsin tungivalt teada tema oma arvamust, ütles ta et õiglus on tuli; seda on raske mõista. Keegi kolmas ütles et see ei ole tuli iseenesest vaid tules olev kuumus. Neljanda meelest olid kõik need seletused naeruväärsed: õiglus on mõistus, nagu Anaksagoros ütleb; tema järgi on mõistus kõigest sõltumatu ja mitte millegagi segatud, ja kulgedes läbi kõige peab see kõike korrastatuna. Mina mõistan nüüd sellest kõigest veel palju vähem kui siis, kui hakkasin välja selgitama mis õiglus endast kujutab. Aga seda sõna me olimegi ju uurimas; (d) ja sel kombel on see siis näivalt oma nimetuse saanud.
HERMOGENES Paistab täitsa nõndamoodi nagu sa ei kõnelekski oma mõtteist vaid oleksid kuulnud seda kelleltki teiselt.
SOKRATES Ent muu millest olen kõnelenud?
HERMOGENES Muu jutu puhul nõnda ei tundunud.
SOKRATES Kuula siis, vahest õnnestub mul endiselt sind veenda, et kõnelen oma peaga mõeldes. Mida meil nüüd peale õigluse on veel järjekorras? Vaprust [andreiaa] ei ole me vist jõudnud käsitleda. Ebaõiglus (e) [adikiaa] on teadagi takistus, mis takistab seda mis kulgeb läbi [diaion] kõige, sõnast andreiaa jällegi on näha et sõna vaprus on saanud oma nimetuse lahinguis. Kui kõik olemasolev on vool, siis on selles aset leidev võitlus teadagi vastakuti-seatud vooluga [enantia rhoee]. Kui andreiaa-sõnast võetakse ära „d“-täht, tekib sõna anreia, mis seda selgelt esitab. Vaprus ei ole teadagi mistahes vooluse vastuvoolus, vaid ainult selline, mis kulgeb vastu ebaõiglast voolust; muidu ju (414a) vaprust ei ülistataks. Samuti mehelikkus [arren] ja mees [aneer] liituvad selle vastuvoolusega [anoo rhoee]. Naine [günee] tähendab ilmselt sünnitamist [gonee]. Emane [theelü] on saanud oma nimetuse nisast [theelee]; nisa paneb ju järeltulijad õitsema [tetheelenai] nagu kastmine paneb taimedki.

HERMOGENES Nõnda näib.
SOKRATES Sõna nagu `õitsema` [thallein] kirjeldab minu meelest järeltulijate kasvamise kiirust ja äkilisust. Sõna sättija on (b) otsekui kui pürginud väljendama seda moodustades selle sõna sõnadest thein [joosta] ja hallesthai [hüpata]. Aga sina ju ei märka üldse, et mina olen rajalt kõrvale kaldunud, kuivõrd tunnen omavat kindlat pinda jalge all. Meil on veel mõndasid tähtsaina tunduvaid küsimusi ees.
HERMOGENES See on tõsi.
SOKRATES Meil tuleb muuseas uurida sõna oskus [tekhnee] tähendust.
HERMOGENES Kindlasti.
SOKRATES Kui sellest eemaldatakse „t“-täht ja lisatakse „kh“-häälik ja „n“ samuti „n“-i ja „ee“ vahele „o“, saadakse sõna ekhonee, mis tähendab (c) `mõistuse omamist` [heksis nuu]. Kas pole tõsi?
HERMOGENES See on osaliselt mõistetav.
SOKRATES Oh hea sõber, kas sa siis ei tea, et algupärased sõnad on täiesti kõige alla maetud, kui neist on üritatud teha midagi ilmekamat? Hääldamise hõlbustamiseks on tähti lisatud ja eemaldatud, sõnu käänatud ja väänatud nende kaunistamiseks ja muidu ka aegade jooksul. Kas see näiteks ei ole kummaline, et sõnasse katoptron (d) [peegel] on lisatud „r“-täht? Kes nõnda talitavad, ei hooli tõest vaid pelgalt sellest kuidas nad oma suud pruugivad. Nad lisavad algupärastele sõnadele juurde kõikvõimalikku, kuni lõpuks ükski inimene ei mõista sõna tähendust. Nõnda ka sfinkski ei hääldata fiks vaid sfinks, ja sama kehtib ka mõne teisegi sõna puhul
HERMOGENES See on täitsa tõsi.
SOKRATES Kui sõnadele saaks lisada ja neist eemaldada mida tahta, siis muutuks asi lihtsaks ja mistahes sõna saadakse sobima mis tahes asjaga. (e)
HERMOGENES See on tõsi.
SOKRATES Tõsi tõepoolest. Aga sina peaksid targa ja valvsana pidama hoolt selle eest mis on kohane ja tõenäoline.
HERMOGENES Loodan, vaid et saan sellega hakkama.
SOKRATES Seda loodan minagi, kulla Hermogenes. Aga ära (415a) muutu targutajaks,

et ei nõrgeneks ma, ei kaoks uljus mult ja jõud.

Jõuan nimelt oma esituse tippkohani siis kui oleme oskuse järel saanud uurituks ka leidurlikkuse [meekhanee]. Sõna meekos [pikkus] tähendab omal kombel suurust, seega meekhanee tähendab ilmselt suure tulemuseni jõudmist [anein] ja koosneb neist osadest. Ja nüüd on aeg jõuda selle tipphetkeni, mida mainisin: tuleb hakata uurima hüvelisus [aretee]- ja halbus [kakiaa]- sõnade tähendust. Esimest ma veel ei suuda hoomata, aga teine on (b) ilmselge, see vähemasti sobib kõigega mis eelnevalt on öeldud. Kuna kõik asjad on liikumises, siis kõik mis liigub halvasti [kakoos ion] on halbus [kakiaa]. Üldnimetus `halbus` puudutab eriti seda asjadele suunitletud halba liikumist, mis leiab aset hinges. Mis see `halb liikumine` õieti on, seda on samuti näha sõnast `argus`, mida me veel käsitlenud ei ole; hüppasime sellest üle, kuigi seda oleks tulnud vaadelda peale vaprust. Aga me oleme saanud hüpata üle ühe ja teisegi (c) sõna. Argus [deiliaa] tähendab tugevat hinge kammitsat. Tähendab ju sõna liaan [liialt] teatavat vahvust, ja argus on siis hinge kammitsaks [desmos], liigne [liaan] ja kõigist suurim. Samuti nõutus [aporiaa] on halb ja samuti ilmselt kõik muugi, mis takistab liikumist ja edenemist [poreuesthai]. `Vilets liikumine` näib siis tähendavat tõkete ja takistuste poolt häiritud kulgu, ja kui seda juhtub hinges, täitub hing halbusega. Kui taolise nimetuseks on halbus, siis hüvelisus [aretee] peab olema vastupidine. See tähendab ennekõike takistamatut kulgu, teiseks näitab see et heas hinges on voolamine alati (d) vaba, ja nõnda see, mis alati voolab [aeirheon] takistamatult ja ilma tõketeta, sai selle sõna oma nimetuseks. Selle õige nimetus oleks aeireitee või kes teab hairetee, mis kui näitaks et see olukord on kõige soovitavaim [hairetootatee]; sõna oleks kui vaid mugandatud sõnakujuks aretee. Vahest ütleksid et ma vaid mängin nüüd sõnadega, aga ma väidan, et kui äsjane seletus halbuse kohta on õige, siis on samuti ka selle hüvelisuse (e) nimetus õige.

HERMOGENES Mida siis tähendab sõna `halb` [kakon], mille abil oled just paljut muud seletanud?
SOKRATES See on tõesti kummaline ja raskesti uuritav sõna. Mul tuleb taas kasutada äsjast moodust.
HERMOGENES Mis see oli?
SOKRATES Seletan seda olevat võõrast algupära.

HERMOGENES Sul on kindlasti õigus. Võime nüüd vist need sõnad jätta ja siirduma vaatlema, kuidas võidakse põhjendada sõnasid `ilu` ja `inetus`.
SOKRATES Inetus [aiskhron]- sõna tähendus on minu meelest (b) ilmselge, ja see langeb kokku kõige eelpool mainituga. Nimesättija näib olevat õigustatult hukka mõistnud kõike mis takistab ja petab asju nende edasi voolates, ja sel juhtumil ona ta sellele mis `alati petab voolust` [aei iskhon ton rhuun] andnud nimetuseks aeiskhorrhuun; see on meil kujunenud sõnakaujuks aiskhron.
HERMOGENES Aga ilu [kalon]?
SOKRATES Seda on raksem mõista. Siiski see sõna ise väljendab oma sisu, vaid rõhk ja „o“-tähe pikkus on muutunud.
HERMOGENES Kuidas siis?
SOKRATES See sõna tähendab kõige põhjal otsustades mõtet.
HERMOGENES Mida sa silmas pead? (c)
SOKRATES Millest küll see tuleneb, et igal asjal on oma nimetus? Kas ei tulene see nime andmisest?
HERMOGENES Kahtlemata.
SOKRATES Kas just seda pole mõte, kas siis jumalate või inimeste või mõlemate oma?
HERMOGENES On.
SOKRATES Kas mitte see, kes on andnud asjadele nimed, ei ole just seesama kes nimetab [to kaluun] neid, ehk siis mõte?

HERMOGENES Kindlasti on.
SOKRATES See mis on mõistuse ja arukuse poolt saavutatu, on vist kiidetav, ja mis seda ei ole, laidetav?
HERMOGENES Kindlasti.
SOKRATES Ravitsemiskunst sooritab ravitsemist, ehituskunst rajab ehitisi. Või kuidas?
HERMOGENES See on tõsi.
SOKRATES Ja ilu [kalon] tekitab ilusaid asju?
HERMOGENES Just nõnda.
SOKRATES Me ju tõdesime, et see on mõte?
HERMOGENES Just.
SOKRATES Ilu, kalos, on siis täiesti õige nimetus mõistlikule mõttele, kuna see tekitab sellist mida me imetleme ja nimetame ilusaks.
HERMOGENES Kindlasti on.
SOKRATES Kas meil on veel midagi selle sarnast käsitlemata? (e)
HERMOGENES Hea ja ilusaga liituvad sõnad: kasulik, tasuv, edukas, tootlik, ja nende vastandid. (417a)
SOKRATES Kasuliku [sümferon] tähendust võid isegi märgata, kui mõtled mida me äsja kõnelesime. See tundub olevat teadmise [episteemee] vend, kuna see ju tähendab just hinge koosliikumist koos kõigi asjadega. Selle kohta, mida see ühine liikumine põhjustab, kasutatakse nimetust sümferon [kokkuviiv] ja sümforaa, kuna seegi on kaasnev ühises ringliikumises [sümperiferesthai].

HERMOGENES Näib nõnda olevat.
SOKRATES Tootlik [kerdaleon] tuleneb sõnast toode, kerdos (b). Sõna tähendus saab selgeks, kui „d“-täht vahetatakse „n“-iks: see tähendab sama nagu hea, aga teisest vaatenurgast. Läbi kõige liikudes hea segeuneb [kerannütai] kõigega, ja just seda tähendus tahtis nimeandja selle nimetusega väljendada. Ta siiski vahetas „n“-i aemele „d“-tähe ja hääldas seda kerdos.
HERMOGENES Aga `tasuv`?
SOKRATES Tasuv [lüüsiteluun] tähendab minu meelest muud kui kaupmeeste kõnepruugis, kus see tähendab midagi (c) mis korvab kulud. Kuna see on olemasolevast kõige kiirem, ei salli see asjadel peatuda ega liikumist lõppeda, seisatuda ja lakata, vaid alati kui liikumine on lõppemas, vabastab ta jällegi liikumise ja tagab sellele jätkuvuse ja surematuse. Selle mis vabastab [lüüei] liikumist lõppemast [telos], on antund nimetus lüüsiteluun. Edukas [oofelimon] jällegi võõramoeline sõna, mida Homeros sageli kasutab kujul ofellein; see tähendab kasvatamist ja saavutamist.
HERMOGENES Ent nende vastandid? (d)
SOKRATES Nende eitavaid vastandeid on minu meelest asjatu läbi arutada.
HERMOGENES Mis need on?
SOKRATES Kasutu, ebaedukas, kannatamatu ja ebatootlik.
HERMOGENES See on tõsi.
SOKRATES Selle asemel on põhjust vaadelda kahjulikku ja takistavat.
SHERMOGENES Nii on.
SOKRATES Kahjulik [blaberon] tähendab `voolamist (e) kahjustav` [blapton ton rhuun]. `Kahjustav` [blapton] jällegi on see mis `tahab kinni hakata` [buulomenon haptein]. Kinnihakkamine on sama mis aheldamine, ja seda just paneb nimeandja igas mõttes pahaks. `See mis tahab haarata voolu` [buulomenon haptein rhuun] oleks õieti nimetatuna buulapteruun, aga selle kohta kasutatakse ilusamat sõnavormi blaberon.

HERMOGENES On alles need sinu sõnad keerulised, Sokrtaes (418a). Äsja kui ütlesid „bulapterun“, paistsid välja täitsa nõndamoodi nagu oleksid mängimas Ateena hümni flöödiprelüüdi.
SOKRATES Kulla Hermogenes, see ei ole minu süü vaid nende kes selle sõna on sepistanud.
HERMOGENES Nii muidugi. Aga mida `takistav` tähendab?
SOKRATES Mida siis takistav [zeemioodes] tegelikult tähendab? Nüüd saad näha, Hermogenes, kuivõrd õigus mul oli kui ütlesin, et lisades ja eemaldades tähti on sõnade tähendust paljuski muudetud. Vahel isegi kõige väiksemgi muudatus on muutnud tähenduse vastupidiseks, näiteks sõnas (b) deon [vajalik]. See tuli mulle meelde seoses sellega mida just öelda kavatsesin: see meie peen uus keel on hägustanud kohusetunde- ja takistav-sõnade sisu ja pööranud nende tähenduse peapeale, kui seevastu endine keel tõi mõlema tähenduse selgelt esile.
HERMOGENES Mida sa silmas pead?
SOKRATES Ma seletan. Enne muiste kasutati meie keeles ohtralt „i“-d ja „d“-d, ja nõnda tegid eriti (c) naised, kuna neil säilis vana kõnepruuk parimal kombel. Aga nüüd kasutatakse „i“ asemel „e“-d või „ee“-d ja „d“ asemel „z“-i, kuna see väidetavasti kõlab kenamini.
HERMOGENES Kuidas siis?
SOKRATES Näiteks `päev` on nüüd heemeraa, aga muiste öeldi hiimeraa või heemeraa.
HERMOGENES See on tõsi.
SOKRATES Näed ju, et vaid see muistne sõna näitab selle sepistaja eesmärki: kui ootavate ja igatsevate [hiimeiruusin] inimeste rõõmuks pimedus valguseks muutub, antakse sellele nimietus hiimeraa. (d)
HERMOGENES Kindlasti nii.
SOKRATES Aga praegune heemeraa on selline sõna, et selle tähendusest ei saada enam arugi. Mõned siiski arvavad et päev on saanud oma nimetuse sellest, et see muudab rahulikuks [heemeros].

HERMOGENES Tõesti nõnda.
SOKRATES Tead samuti, et zügon [ike] oli ennevanasti düogon.
HERMOGENES Nii oli.
SOKRATES Zügon-sõna tähendust pole võimalik ei ole võimalik näha, seevastu düogon on täiesti õige nimetus selle kohta mis seob ühte kaks (e) [düo] looma vedamise [agoogee] jaoks. Nüüd öeldakse siiski zügon. Muidki näiteid oleks kui palju tahes.
HERMOGENES Kindlasti nõnda.
SOKRATES Samuti sõna deon tähendab nõnda sõnastades vastupidist kui kõik `heaga` liituvad sõnad. Kuigi deon, vajalik, on üks hea kujutistest, kõlab nõnda nagu oleks see liikumise takistus ja ahel [desmos], seega `kahjuliku` vend.
HERMOGENES Nõnda näib olevat.
SOKRATES Teisiti on siis kui kasutatakse vana nimetust, mis on tõenäoliselt palju õigem kui praegune. See on (419a) kooskõlas kõikide äsja mainitud head tähendavate sõnadega, kui „e“ asendatakse „i“-ga, nagu selles sõnas varem on olnud: dion [läbi kulgev], mitte deon [siduv], tähendab seda head, mida nimeandja ülistab. Ta ei ole nõnda siis menetlenud nimesid andes vastuolulisel kombel. Vajalik, edendav, tasuv, tootlik, hea, kasulik ja soodne tähendavad sama, nad on vaid erinevad nimetused sellele mis liigub ja ja tekitab korrastatust. See on kogu aeg saanud (b) endale kiitust, see aga jällegi mis peatab ja seob, on leidud laitmist. Kui sõnas zeemioodes [kahjulik] muudad muistse häälduskombe kohaselt „z“-i „d“-ks, märkad et see sõna, deemioodes, tähendab `seda mis seob liikuvat` [duun to ion].

HERMOGENES Ent nauding, kannatus, tahe ja teised taolised sõnad?
SOKRATES Need ei tundu olevat eriti keerukad. Nauding [heedonee] on ilmselt saanud oma nimetuse sellest te see on suunitletud kasulikkusele [hee oneesis], sellele on vaid lisatud „d“-täht, nii et ei öleda mitte heonee vaid (c) heedonee. Kannatuse [tüüpee] nimetus tuleneb nõrkemisest [dialüsis], mis selles olukorras keha valdab. Kahju [aniaa] on selline mis takistab liikumist [ienai]. Vaev [algeedoon] on arvatavasti võõrapärane sõna, mis on tuletatud sõnast algeinos [vaevaline]. Mure [odünee] tähendab kannatuse tungimist [endüsis] meelde. Vaev [akhtheedoon] piltlikustab, nagu igaüks näeb, liikumise raskust [akhthos]. Rõõm [kharaa] tähendab nähtavasti hinge laienemist [diakhüsis] (d) ja selle vaevatut voolamist [rhoee]. Veetlus [terpsis] tuleneb meeldivusest [terpnon], mis otsekui hiilib [herpei] läbi hinge hinguse [pnoee] kombel. Õige nimetus oleks herpnuun, aga aja jooksul on see muutunud sõnavormiks terpnon. Lõbusus [eufrosünee] ei vaja seletust, igaüks näeb olevat saanud oma nimetuse sellest, et hing seostub hästi ühise liikumisega [eu sümferesthai]. Õigem oleks öelda euferosünee, aga meie ütleme eufrosünee. Samuti ei ole ka tahe [epithümiaa] (e) raske sõna: see on selegestigi meelde tulevale [epi ton thüümon iuusa] jõule antud nimetus. Thüümos [meel] on jällegi saanud oma nimetuse hinge ärritumisest [thüsis] ja kihisemisest. Himu [hiimeros] nimetus tuleneb sellest voolusest, mis metsikumalt hinge kaasa haarab. See voolab ägedalt (429a) [hiemenos rhei] ja oma objekti püüeldes [efiemenos] ja oma kärdeavoolulisusega [hesis tees rhoees] kisub tugevasti hinge endaga kaasa, ja kogu selle jõulisuse tõttu on see saanud nime hiimeros. Igatsus [pothos] -sõna näitab taas, et et see tunne ei ole suunitletud millegile lähedal olevale vaid sellisele mis on kuskil mujal [allothi puu ontos] ja eemal [apontos]. Pothos on siis selle tunde nimetuseks, mille kohta kasutatakse nimetust hiimeros kui objekt on läheduses; kui objekt on eemal on tunde nimeks pothos. Armastus [eroos] voolab [esrei] hinge (b) väljaspoolt, ja kuna see voolus ei ole lähtumas selle kogejast endast vaid tuleb ta juurde väljaspoolt silmade kaudu, oli selle nimeks muiste esros – sel ajal kasutasime „oo“ asemel „o“:d. Nüüd on „o“ vahetatud „oo“ vastu ja ütleme eroos. Kuid kas on veel midagi, mida me sinu meelest uurima peaksime?
HERMOGENES Mida sa arvad `mõistest` ja muudest sellistest sõnadest?
SOKRATES Mõiste [doksa] tuleneb taga-ajamisest [diooksis], kuna hing ju ajab taga teadmist asjade olemusest, või vibuga [tokson] laskmisest. See tundubki tõenäolisem, kuna oieesis [arvamus] viitab samas suunas. (c) See väljendab ju hinge kiirustamist [oisis] mis on suunitletud asjade olemuse teadmisele, täiesti samuti nagu pürgimus [buulee] on omal kombel laskmine [polee] ja tahtmine [buulesthai] ja kaalutlemine [buuleuesthai] tähendavad sihtimist. Kõik need sõnad tunduvad doksa-sõna moodi kujutavat laskmist, nõndasamuti nagu nende vastand abuuliaa [nõutus] tähendab möödalasku [atükhiaa]: laskja ei ole tabanud seda mida laskis, seda mida ta tahtis, silmas pidas ja sihtis.
HERMOGENES See on juba natuke iseäralik, Sokrates. (d)
SOKRATES Olen juba lõpusirgel. Tahan veel seletada sõna `sundus`, kuna see liitub eelmistega, ja sõna `vabatahtlik`. Vabatahtlik [hekuusion] väljendab sellist mis põikleb ega osuta vastupanu, see mis väldib liikumist [eikoon too ionti], nimelt tahtekohast liikumist. Sunduslik [anankaion] ja vastupanev, tahte vastane, liitub eksituse ja teadmatusega, ja see on otsekui retk läbi raskestiläbitava, järsu ja tihedate kuristikkudega [ankee] maastiku, milles (e) teekond on täis takistusi. Nimetus anankaion tulenebki ilmselt just sellest võrdlemisest kuristikulise retkega. Aga nii kaua kui ma veel jaksan, ei peaks me hoogu vähendama. Ära tee seda sinagi, küsi aina veel!
HERMOGENES Küsin nüüd tähtsamate ja ilusamate nimede kohta, `tõsi`, `vale`, `olev` ja selle kohta mis just nüüd on meie vestluse (421a) teemaks, `sõna` [onoma]. Millest on see saanud oma nimetuse?
SOKRATES Kas sõna maiesthai tähendab midagi?
HERMOGENES Tähendab, uurimist.
SOKRATES Näib nõnda nagu onoma oleks lühend lausest, mis tähendab: `see on olev [on], millele [huu] uurimus [zetema] suunitletud on`. See on siis onoma. Kergemini on see märgatav sõnast onomaston [nimetatav]: see väljendab selgelt `olevat olev, see mida tuleb uurida` [on huu masma (b) estin]. Sõna ´tõde` [aleetheia] on samuti lühendatud teistest sõnadest: ütelusega aleetheia on kirjeldatud kõiksuse jumalikku liikumist, `jumalikku ekslemist` [alee theia] Vale [pseudos] on jällegi liikumise vastand. Selle sõnaga jällegi taunitakse seda mis on takistuseks ja sunnitud puhkama, kuna seda võrreldakse magajatega [heuduusi]; sõnale lisatud “ps“ teisalt peidab selle tähenduse nägemist. On [olev] ja uusiaa [olemine, olemus] tähendavad sama nagu aleethes [tõsi], aga neist on eemaldatud „i“-täht. On on näed sama nagu ion (c) [kulgev] ja uuk on [olematu] on sama nagu uuk ion [kulgematu]; mõned ütlevadki seda sel kombel.
HERMOGENES Oled uljalt need sõnad laiali paisanud, Sokrates. Aga kui küsitaks, mil kombel on sõnad `kulgev` [ion], `voolav` [rheon] ja `siduv` [duun] õiged --
SOKRATES Nii mida {me} vastaksime, seda sa vist silmas pead?

HERMOGENES Just seda.
SOKRATES Me ometigi leiutasime äsja mooduse, kuidas suudame mõistlikuna tunduvat vastust anda.
HERMOGENES Mis meetod see oligi?
SOKRATES Kui me mingit sõna ei mõista, võime öelda (d) et see on võõrast algupära. Ka nendest sõnadest võib mõni tõesti selline olla, või vahest on sõnad nii vanad, et nende algkuju on võimatu leida. Kui sõnu on väänutatud igal kombel, ei oleks mingi ime, kui muistne kõnepruuk oleks tänasest sama kaugel nagu mingi barbarite keel.
HERMOGENES See ei oleks üldsegi mitte võimatu.
SOKRATES Vastupidi isegi tõenäoline. Aga hädameetmed siin ei aita, asjad tuleb selgeks uurida. Ühte seika peab siiski märkima: kui neid ütelusi teadvustatkse (e) millest teatud sõna tuletatud on, ja seejärel jällegi uuritakse neid sõnu, milledest need ütelused omakorda tuletatud on, ja jätkatakse nõnda lõputult, kas siis ei pea vastaja lõpuks oma mängust loobuma?
HERMOGENES Arvatavasti.
SOKRATES Mis kohas oleks tal põhjust loobuda ja lõpetada? (422a) Kas mitte siis, kui ta jõuab nende alus-sõnadeni, mis on otsekui muude üteluste ja sõnade algallikad? Kui nad tõesti sellised on, siis ei saa enam näidata, et need on teistest sõnadest kokku pandud. Äsja näiteks tõdesime, et agathon [hea] on moodustatud sõnadest agaston [imeteldav] ja thoon [kiire]. Võiksime kindlasti öelda, et thoon omakorda on tuletatud mingitest muudest sõnadest ja need jällegi teistest. Aga kui lõpetame sellise sõnaga, (b) mis enam ei rajane mingitele muudele sõnadele, siis on meil õigus öelda, et oleme kohanud algtegijat. Siis me enam ei või üritada seda enam taandada teistele sõnadele.
HERMOGENES Sul on kindlasti õigus.
SOKRATES Kas sinu äsja küsitud sõnad on algtegijad? Kas peaks nüüd mingi muu menetluse alusel uurima, mil kombel need õiged on?

HERMOGENES Jah kindlasti.
SOKRATES Tõenäolislt, kuna kõik eelpool esitatud sõnad näivad ju olevat nendele taandatavad. Kui asi on nõnda, nagu {ma} (c) usun, pead sa nüüd mind nende vaatlemisel aitama. Muidu võin võib juhtuda hakkan rumalusi rääkima, kui kõnelen sellest mil kombel alussõnu õigeteks pidada võidakse.
HERMOGENES Kõnele vaid, mina aitan oma võimete kohaselt.
SOKRATES Oled kindlasti minuga samal arvamusel selles, (d) et iga sõna esimesest viimaseni on õige vaid ühel ja samal kombel ja et igaüks neist on sõna nagu iga teinegi.
HERMOGENES Just nii.
SOKRATES See on omane nii alussõnadele kui ka neist tuletatud sõnadele, kui need kord juba sõnad on.
HERMOGENES Just nõnda.
SOKRATES Tuletatud sõnad on suutelised seda tegema alussõnadega kaudu.
HERMOGENES Näib nõnda.
SOKRATES Hästi. Ent mil kombel põhisõnad, mis enam ei rajane mingitele muudele sõnadele, püsivad võimalikult (e) hästi asju ilmestama – nagu need peavad suutma, kui nad juba kord sõnad on? Vasta järgnevale. Juhul kui meil ei oleks häält ega keelt aga sooviksime selgitada teinetseisele asju, kas me ei üritaks esitada neid käsitsi, peadega ja kehaga nagu kurttummad teevad?
HERMOGENES Kuidas siis teisti. (423a)
SOKRATES Kui tahaksime esitada midagi üleval pool olevat ja kerget, jäljendaksime me vististi selle asja loomust tõstes oma käsi taeva poole, kui seevastu midagi allpool oleva ja painavaga seoses, langetaksime oma käed maa poole. Kui tahaksime kujutleda jooksvat hobust või mingit muud looma, üritaksime teadagi jälejndada seda oma kehaliigustega seoses võimalikult kohasel kombel.
HERMOGENES See on kindlasti täiesti tõsi.
SOKRATES Esitamine keha abil teostuks siis nõnda, (b) et kehaga jäljendatakse seda mida tahetakse esitada.

HERMOGENES Nõnda.
SOKRATES Kui jällegi tahaksime esitada midagi oma häälega, keele ja suuga, kas ei toimu siis esitus nõnda, et nende abil me jäljendame mingit asja?
HERMOGENES Muidugi nõnda.
SOKRATES Sõna on siis jäljendatava asja hääleline jäljendus, ja häälega jäljendav isik nimetab asja, kui ta seda jäljendab.
HERMOGENES Kindlasti on nõnda. (c)
SOKRATES Vastupidi, see ei ole kindlasti veel kuigi hea määratelm.

HERMOGENES Kuidas nõnda?
SOKRATES Siis me oleksime sunnitud mõõnma, et kui inimesed matkivad lambaid, kukki ja muid elajaid, nad nimetavad neid matkides neid kuidagimoodi.
HERMOGENES See on tõsi.
SOKRATES Kas see vastab sinu meelest tõele?
HERMOGENES Ei. Aga ütle, Sokrates, milline jäljendamine sõna siis on.
SOKRATES Nimetamises ei ole minu meelest küsimus eriti siis, kui jäljendame asju muusika või luule vahendusel, kuigi siis samuti toimub jäljendamine hääle (d) abil. Teisena ei nimeta ka siis, kui jäljendame samu asju, mida muusika või poeesia jäljendab. Pean silmas seda: kas on igal asjal hääl ja kuju, mõnedel ka värvus?
HERMOGENES Kindlasti on.
SOKRATES Nende omaduste jäljendamiseks vajatav kunst ei ole siis siiski nimede andmine vaid muusikamängu ja maalimise oskus. Või kuidas?
HERMOGENES Nii on.
SOKRATES Aga edasi: kas ei ole igal asjal samuti omaenda (e) olemus, just nõnda nagu sel on värvus ja muud mainitud omadused? Ja kas pole värvusel ja häälel kumbalgi oma olemus ja samuti ka kõigel muul, mida üleüldse võib nimetada olemas olevaks?
HERMOGENES Usun nõnda.
SOKRATES Kui nüüd keegi suudaks jäljendada mistahes asja olemust tähtede või silpidega, teeks ta siis ilmseks mis mingi asi endast kujutab, kas pole nõnda?
HERMOGENES Kindlasti. (424a)
SOKRATES Kuidas sa nimetaksid seda kes selleks suuteline on? Viimatimainitud mainisid olevat muusikud, luuletajad ja maalikunstnikud. Aga see?
HERMOGENES Ta on ilmselt see keda me juba kaua oleme otsinud: nimeandja.
SOKRATES Kui see on tõsi, peaks nüüd uurima sinu poolt äsja küsitud sõnu, `voolamist`, `kulgemist´ ja `takistamist`; tuleb uurida, et kas nimeandja on või ole olnud suuteline tähtede ja silpide abil tabama nende loomust ja jäljendama (b) nende olemust.

HERMOGENES Just nii.
SOKRATES Esmalt tuleb vaadata, et kas need on ainsad põhisõnad või on neid veel enamgi.
HERMOGENES Kas ei leidu ka teisigi.
SOKRATES Tõenäoliselt. Aga millist eritlusviisi kasutab jäljendaja enda poolt jäljendatu alusena? Kui kord juba asjade olemust jäljendatakse silpide ja tähtedega, kas pole kõige parim moodus esmalt eristada tähed, nõndasamuti nagu (c) rütmi uurijad eristavad esmalt eri tähtede ja siis erinevate silpide väärtused ja alles peale seda siirduvad vaatlema eri rütme?
HERMOGENES Nii jah.
SOKRATES Meilgi tuleb siis esiteks eristada teineteisest vokaalid, siis liigikohaselt konsonandid ja umbhäälikud – nõnda selle valdkonna asjatundjad ütlevad – ning ka sellised mis ei ole ei vokaalid ega ka mitte umbhäälikud, ja peale (d) seda vokaalide eri liigid. Kui oleme selle kõik eraldanud, tuleb ka eristada kõik asjad mis vajavad nimetamist ja tuleb ka vaadelda, kas nende hulgas on selliseid, milledeni kõik muu olev on taandatav nagu oleksid nad tähed ja milledest on näha nende endi olemus ning ka see, kas nad jagunevad eri liikideks samal kombel kui alfabeedi tähed. Kui oleme seda kõike hästi uurinud, suudame me sobitada mistahes sõna selle kohaselt kui hästi ta vastab oma objektile. Teisalt tuleb ühe sõna vasteks anda üks täht, teisalt jällegi mitmete tähtede kooslus, täpselt nõndasamuti nagu maalikunstnikud kui nad üritavad saavutada sarnasust kasutavad vahel pelgalt (e) purpurpunast värvi, vahel samuti muid värve ja tihtilugu segavd kokku erinevaid värve, näiteks kujutamaks nahavärvi või muud vastavat – siis selle kohaselt millist värvi mingi pilt näib nõudvat. Sel kombel omastame ka meie asjadele sobivad tähed, vajades üht ühe jaoks või siis rohkemaid, kui sepistame nõnda nimetatud silpe, ja (425a) silbid liidame kokku sõnadeks ja ütelusteks. Sõnadest ja ütelustest ehitame kokku suure ja ilusa terviku. Nagu äsjases näites tehti maalikunsti abil pilt, siis nõnda saame me nimetamis- või kõnekunsti abil – kuidas seda nüüd nimetama peakski – saavutada midagi nagu kõneldud keel. Või õigemini mitte meie, muutusin natuke liiga innukaks. Keele tänane kokkusobitamine on juba muistsete inimeste töö. Selle asemel peaksime meie, kui oleme suutelised asjatundlikult uurima (b) kõike sellist, tuleb meil eristada keel osadeks ja uurida, kas on algupärased ja uuemad sõnad on sätitud õieti või mitte. Sõnade umbropsu teistega liidendamine oleks vist kehv ja kõlbmatu meetod.
HERMOGENES Kindlasti nii.
SOKRATES No nii, kas usud et suudad sellist eristamist teostada? Mina vähemalt ei oskaks.
HERMOGENES Siis minagi vist ei oskaks.
SOKRATES Kas anname siis täitsa alla või? Aga kui üritaksime sellevõrra nagu oskame, isegi kui me paljut ei suudaks mõista? Natuke aega tagasi ütlesime (c) jumalatele, et me ei tea tõest midagi aga üritame tõlgendada inimeste arusaama nende kohta. Samal kombel võime nüüd võtta ette sellegi ülesande, kui ütleme endile, et kui meil või kellegil teisel tuleb see eristamine ette võtta, oleks see ka tegelikkuses saavutatav nagu olen äsja seda esitanud, aga neis kujunenud oludes tuleb meil teotseda vaid oma võimete kohaselt. Mis sina arvad, kas oled sama meelt?
HERMOGENES Olen täpselt sama meelt.
SOKRATES Tundub vast naeruväärne, et asju üritatakse (d) selgitada selle põhjal, kuivõrd neid oldakse võimeline kirjeldama tähtede ja silpide abil. Siiki tuleb nõndamoodi talitada. Uurides, mis põhisõnad on õiged, ei ole meil paremat mõõdupuud, peale selle et talitame samamoodi nagu tragöödiakirjanikud, kes raskustesse sattudes tellivad kohale seadmeid ja lennutavad kohale jumalaid. Meiegi võiksime pääseda pelgalt öeldes, et esimesed sõnad olid jumalate poolt seatud ja järelikult siis ka õiged. Kas see oleks meie (e) jaoks aga ka parim selgitus? Või see et oleme laenanud need sõnad mingitelt barbaritelt, kes meist vanemad on? Või et sõnad on nii igivanad, et neid ei saa enam (426a) uurida sama vähe kui barbarite sõnu? Need kõik oleksid otsitud lahendused, nutikad küll, aga vaid siis kui ei soovita mõistlikult põhjendada kuidas põhisõnad õiged on. Kui ei olda, põhjusel või teisel sellest selgusel, on samuti võimatu teada kas on hilisemadki sõnad õiged: need nimelt näivad olevat seletatud varasemetele rajanedes, milledest omakorda midagi ei teata. See kes väidab end sõnadest kõike teadvat, peab muidugi suutma andma nimelt esimeste sõnade kohta selgeid tõlgendusi; vastasel juhul (b) võtku ta teatavaks, et tema seletused tuletatud sõnade kohta on pelgalt jaburus. Või oled sa eri meelt?
HERMOGENES Ei mingil juhul.
SOKRATES Tunnen, et mu enda mõtted põhisõnadest on täiest üle-ääre ja naeruväärsed. Kui soovid, esitan nad sulle siiski. Aga kui leiutad midagi paremat, ürita ka sina omakorda seda mulle jutustada.

HERMOGENES Üritan. Kõnele aga julgesti. (c)
SOKRATES Esmalt „r“-täht⁹ tundub mulle väljendavat kõikvõimalikku liikumist, see näib olevat liikumise vahend. Me ei ole veel tõdenudki, miks liikumist nimetatakse kiineesis. See peaks ju selgesti kostuma iesis, kuna ennevanasti me ei kasutanud mitte pikka vaid lühikest „e“-d. Selle sõna algosa tuleneb võõrapärasest sõnast kiein, mis tähendab kulgemist [ienai]. Muistne sõna meie nüüdses keele kohases vormis kõlaks siis iesis, aga kuivõrd on võetud kasutusele võõras sõna kiein, vahetatud lühike „e“-täht pika vastu ja lisatud „n“-täht, on jõutud praeguse sõnavormini (d) kiineesis. Rahulik-olek on jällegi kulgemise vastandpool [apofasis tuu ienai], aga see sõna on kaunistatud sõnavormiks nagu stasis. Nagu ma ütlesin, on sõnade sättija pidanud „r“-tähte sobivaks vahendiks liikumise kirjeldamiseks, kuna ta on seda sageli selleks otstarbeks kasutanud. Esiteks just sõnades rhein [voolama] ja rhoee [voolus] jäljendab ta liikumist selle (e) tähe abil, samuti sõnades tromos [tärisemine] ja trekhein [ruttama], järgnevalt ka sellistes sõnades nagu kruuein [lööma], thrauein [hävitama], ereikein [rebima], thrüptein [rikkuma], kermatizein [lõhkuma], rhümbein [keerlema], milledes kõigis kasutab ta kirjeldmaiseks nimelt „r“-tähte. Kindlasti ta märkas, et seda tähte hääldades püsib keel vähimail kombel allpool; niis väreleb see kõige rohkem, ja seetõttu kasutas ta seda tähte nende sõnade moodustamiseks.

„I“-tähte kasutab ta jällegi sellistes sõnades mis on kerged ja kiired kõigest läbi liikuma. Seetõttu ta (427a) jäljendab kulgemist [ienai] ja kihutamist [hiesthai] „i“-tähe abil. „F“-tähte, „ps“-häälikut ja „z“-tähte hääldades tekib mõjus vibratsioon, ja nende abil on ta moodustanud kirjeldavaid nimetusi nagu psüükhron [külm], zeon [keev], seiesthai [ehmuma] ja seismos [värin]. Jäljendades midagi sellist, mis meenutab tuult, on nimeandja näivalt kasutanud sagedamini neid tähti. „T“-tähte ja „d“-tähte hääldades on keel jällegi vajub lamedamaks, ja seda näib ta oma huvides kasutanud olevat jäljendades `sidumist` [desmos] ja `peatumist` [stasis]. (b) Tõdedes keelt liikuvat kõige rohkem „l“-tähte hääldades on ta seda kujutades moodustanud sõna leion [sile], samuti isegi sõna olisthanein [liimimine], edasi ka liparon [läikiv], kolloodes [kleepuv] ja kõik muud taolised sõnad. Kui keele libi`semist¹⁰ tõhustab veel „g“-tähe mõju, on ta kasutanud kirjeldavaid sõnu nagu gliskhron [sitke], glükü [magus] ja gloioodes [tahmane]. Ta on märganud, et „n“-tähte (c) hääldades tuleb hääl otsekui seespoolt, ja ta on selle tähe abil nimed andnud mõistetele endon [sees] ja entos [seespool]. „A“-tähega ta kujutab laiust [megala] ja „ee“-tähega pikkust [meekos], kuna need tähed näivad laiaulatuslikumad olevat. Ümmargususe [gongülon] väljendamiseks vajas ta „o“-tähte ja segas sellesse sõnasse eriti just seda alfabeedi tähte. Vastavalt näib nimede-andja olevat kohandanud kõiki muidgi tähti ja silpe ning moodustanud igale nähtumusele oma märgi ja nime, ja neist on ta jäljendamise abil liitnud kokku kõik sõnad.

Nõnda, Hermogenes, see on arusaam sellest (d) mil kombel sõnad õiged on. Aga Kratülosel on vahest muud öelda.

HERMOGENES Nõnda nagu ma juba alguses ütlesin, on Kratülos põhjustanud mulle mõndagi korda peavalu, kui ta väidab et sõnad on teatud kombel õiged aga ei selgita seejuures, mil kombel. Ma ei jõua selgusele, kas kõneleb ta alati nii hägusalt, tahtlikult või tahtmatult. Kratülos, ütle nüüd Sokratese (e) kuuldes, kas kiidad heaks selle mida Sokrates kõneles sõnadest või on sul endal midagi paremat pakkuda? Kui on, siis kõnele. Saad siis Sokrateselt midagi juurde õppida või ise meid mõlemaid õpetada.

KRATÜLOS Pea kinni, Hermogenes! Kas arvad et on lihtne nõnda ootamatult õppida või hakata õpetama, eriti just sellist asja mis tundub olevat tähtsaim olemasolevast?
HERMOGENES Muidugi mitte. Aga nii nagu Hesiodos (428a) tabavalt ütleb: vähesele võib veidike juurdegi lisada. Kui suudad veidikenegi seda asja edasi arendada, siis ära keeldu. Tee Sokratesele teene, ja oled ka mulle seda kindlasti võlgu.
SOKRATES Pane tähele, Kratülos, ma ei väida üldsegi et mul õigus on. Olen vaid vaadelnud oma arusaami (b) koos Hermogenesega. Võid siis julgesti kõneleda, kui sul on paremaid mõtteid, mina olen valmis kuulama. Ma ei imestaks kui sul oleks midagi paremat esitada, oled sa ju neid asju ise uurinud ja olnud teistegi õpetada. Kui sul on midagi paremat öelda, saad mindki oma õpilaseks.
KRATÜLOS Olen tõesti harrastanud noid asju, nii nagu (c) ütlesid, ja võiksin sind kindlasti oma õpilaseks võtta. Kardan vaid, et mul tuleb vastupidisel kombel öelda sulle nii nagu Ahilleus lausub Aiasele nende leppimise hetkel:

Aias, uljamatest uljam, Telamoni poeg sa ehtne!

Sattusid kohale, otsekui mu südame kutsel.

Sinu oraaklilaused vastavad täiesti minu enda mõtetele. Kas oled sa siis saanud inspiratsiooni Euthüfronilt või kelleltki muult muusalt, kes on juba kaua sulle mõju avaldanud kuigi sa ei ole seda veel märganudki. (d)

SOKRATES Kulla Kratülos, olen ka ise kaua imestanud oma tarkuse üle ega looda sellest enam kuigi paljut. Seetõttu on põhjust uuesti vaadelda, mida ma siin esitanud olen. Ei ole midagi halvemat kui enesepettus, on ju kohutav kui petja on kogu aeg samas ja ei eemaldu hetkekski. Tuleb ju siis kogu aeg silmas pidada seda mis varem on kõneldud, ja nagu luuletaja ütleb, vaadata samal ajal ette- ja tahapoole. (e) Nüüdki tuleb siis vaadelda, mida me öelnud oleme. Ütlesime sõna olevat õige siis kui see väljendab asja loomust. Kas me võime pidada seda piisavaks määratelmaks?
KRATÜLOS Minu meelest piisab sellest kõigiti.
SOKRATES Nimed on antud õpetuslikus mõttes?
KRATÜLOS Just nõnda.
SOKRATES Kas me võime öelda, et ka nime andmine on mingitsorti kunst, mille puhul on nõutavad oma ala asjatundjad?
KRATÜLOS Muidugi.
SOKRATES Kes nad on? (429a)
KRATÜLOS Need kelledest alguses kõnelesid: nimede-andjad.
SOKRATES Kas me võiksime vaadelda, et see kunst on võrreldav teiste inimeste keskel kohatavate kunstidega?
KRATÜLOS On küll.
SOKRATES Ja paremad teevad ilusamaid töid, näiteks maale, teised jällegi kehvemaid? Ja samuti ehitajatest teevad mõned ilusamaid maju, teised inetuimaid?

KRATÜLOS Nii.

SOKRATES Siis samuti ka nimede andjatest mõned saavad hakkama (b) ilusamate ja paremate töödega, teised inetumate ja halvematega?

KRATÜLOS Nõnda ma siiski enam ei ütleks.
SOKRATES Kas pole sa siis sel arvamusel, et mõned on kommetelt paremad, teised halvemad?
KRATÜLOS Kindlasti ei ole.
SOKRATES Kas siis kõik sõnad on õiged?
KRATÜLOS Kui nad vaid sõnad on.
SOKRATES Ent Hermogenese nimi, millest veidi aega tagasi (c) juttu oli? Kas tuleb meil öelda, et see ei olegi tema nimi, juhul kui ta mitte mingil kombel ei saa põlvenda Hermesest, või et see tõesti on tema nimi kuigi mitte õige?
KRATÜLOS Minu meelest see ei ole ta nimi, see vaid näib seda olevat. Tegelikkuses kuulub see kellegile teisele, kellel on selle nime kohane loomus.
SOKRATES Ja see, kes nimetab teda Hermogeneseks, siis isegi ei valeta? Ega teda siis õieti Hermogeneseks nimetada saagi, kui ta kord seda juba ei ole.
KRATÜLOS Kuidas nõnda?
SOKRATES Mõtled kindlasti, et valetamine ülepeakaela (d) on võimatu? Selleni sinu väitmine viib. Mõnedki on seda väitnud nii nüüdsel ajal kui ka ennevanasti, kulla Kratülos.

KRATÜLOS Kui üleüldse kõneletakse sellest millest kõneletakse, kuidas siis saaks kõneleda millestki muust kui mis on olemas? Kas valetamine ei ole just selline et kõneletakse sellest mis olemas ei ole?

SOKRATES Kulla sõber, see on liiga peen kõne minuealise mehe jaoks. Kas sa vastaksid siiski sellele: arvad, (e) et valet ei või öelda küll aga väita?
KRATÜLOS Ei või ka väita.
SOKRATES Ega ka sõnastada ega lausuda? Kui keegi isegi kohtab sind võõrsil, surub su kätt ja ütleb: „Tere, sina minu sõber Ateenast, Hermogenes Smikrioni poeg!“ -- kõnelgu või nõnda, kas siis väidaksid, ütle, lausub ta need sõnad Hermogenesele ja mitte sulle? Või ei kellegile?
KRATÜLOS Minu meelest ta vaid hääldab neid sõnu, ei midagi muud. (430a)
SOKRATES Hüva nõndagi. Kas hääldab ta siis tõtt või valet? Või on osa sellest tõene osa vale? Sellestki vastusest piisaks.
KRATÜLOS Väidan, et ta saadab korda pelgalt lärmi ja liigutab mõtetult huuli nagu pronksnõusid helisema lüües.
SOKRATES Üritagem nüüd siiski jõuda teatud ühisele arusaamisele. Vahest möönad, et nimi ja selle omaja on kaks erinevat asja?
KRATÜLOS Möönan. (b)
SOKRATES Ja et sõna on asja jäljendus?
KRATÜLOS Kindlasti.
SOKRATES Ja ka maalid on asjade jäljendused, vaid teisel kombel?
KRATÜLOS Nii.
SOKRATES Hästi. Vahest ma vaid ei mõistnud sinu äsjast väidet, sul võib kõigiti õigus olla. Kas me võime või ei {või} neid mõlemaid, maale ja sõnu, kokku viia ja rühmitada nende asjadega, millede jäljendused nad on? (c)
KRATÜLOS Võime.
SOKRATES Mõtle nüüd esmalt selle peale. Kas võib mehe kujutis liituda mehega, naise oma naisega ja nii edasi?
KRATÜLOS Muidugi.
SOKRATES Ja vastupidiselt mehe kujutis liituda naisega ja naise kujutis mehega?
KRATÜLOS Küllap vist.
SOKRATES Kas need kujutised rühmitakse mõlemal juhul õieti või vaid teise näite puhul?
KRATÜLOS Vaid teise.
SOKRATES Siis ja vaid siis kui kumbagile objektile liidetakse see mis sellesse kuulub ja mis on selletaoline.

KRATÜLOS Just nii.

SOKRATES Et meil ei tekiks tüli sõnade üle, nõnda sõprade vahel, võid sa loodetavasti seda heaks kiita mida ma nüüd ütlen, kui need (d) jäljendused, seega siis pildid ja sõnad, on liidendatavad sel kombel oma objektidega, väidan neid mõlemaid tõele vastavaiks, ja olevat sõnasõnalt isegi ka tõele vastavad. Kui aga jällegi objektidega on ühendatud või nendega seoses rühmitatud nendega vastuolus olevad jäljendused, nimetan neid vääradeks, ja kui küsimuse all on sõnad, on need lisaks ka valelikud.
KRATÜLOS Aga vahest ongi nõnda, et pildid võib nende objektidega valesti liidendada aga sõnu ei võida. Vahest ongi sõnad tingimata alati õiged. (e)
SOKRATES Kuidas nõnda? Mis vahet neil siis on? Kas ei või astuda mehele ligi ja öelda: „Siin on sinu pilt“ ja samas esitada mehe pilt või samahästi kellegi naise pilt? Esitamise all pean silmas seda, et tal antakse see tuvastada nägemismeele abil.
KRATÜLOS Võib küll.
SOKRATES Kuid kas me ei või minna uuesti sama mehe juurde ja õelda: „See on sinu nimetus“? Nimetus on ju ometigi jäljendus nagu ka maal. Mõtlen, et kas talle ei või (431a) öelda: „See on sinu nimetus“ ja siis võida tal tuvastada oma kuulmismeele abil oma enda jäljendust, õeldes `mees`, või samahästi naissoo jäljenduse, öeldes `naine`? Mida sa ütleksid, kas see oleks võimalik? Kas nõnda ei või vahel juhtuda?
KRATÜLOS Olen nõus seda möönma, Sokrates. Lepime sellega.
SOKRATES Ilusti tehtud, kui lood on vaid nõnda. Selle üle ei pea siis enam vaidlema. Kui kord juba sõnadki võib liita (b) oma objektidega nõndamoodi, võime ühtmoodi juttu nimetada tõeseks kõneluseks, teist valelikuks. Kui see tõele vastab ja osutub võimalikuks ühendada nimesid vääralt, nõnda et objektidega ei liidendataks asjassepuutuvaid nimetusi vaid vahest isegi asjasse mitte puutuvaid, siis võime teha sama ka sõnadega. Ja kui sõnad ja ütelused võidakse nõnda esitada, siis võidakse isegi terviklikke lauseidki, kuna laused on minu arusaamist mööda (c) just nende ühendused. Võid mida, Kratülos?

KRATÜLOS Just nõnda, see oli hästi öeldud.

SOKRATES Me võime võrrelda põhisõnasid maalidega. Nendes võidakse tuua esile kõik asjassepuutuv värvid ja vormid, aga võidakse ka seda mitte teha, midagi võidakse jätta ära, midagi aga lisada ja tugevdada. Kas pole nõnda?

KRATÜLOS Just nõnda.

SOKRATES Ja kui kõik esile tuuakse, valmistakse kauneid maale ja pilte; kui midagi lisatakse või ära jäetakse, siis saavutatakse samuti maale ja pilte, aga kehvemaid. (d)

KRATÜLOS Nii.

SOKRATES Ent mis siis kui asjade olemust jäljendatakse silpide ja tähtede abil? Kas pole vastavalt siis nõnda, et kui kõik asjassepuutuv esile toodakse, sünnib ilus pilt, teistesõnadega sõna, aga kui veidikenegi jäetakse ära või listakse, sünnib samuti pilt aga see ei ole kaunis? Mõned sõnad on siis hästi ja teised halvasti tehtud?

KRATÜLOS Näib nõnda. (e)

SOKRATES Nähtavasti on üks siis üks heade sõnade meisterdaja teine aga kehv?

KRATÜLOS Nii.

SOKRATES Kuule nüüd, kui jääme selle juurde mida äsja tõdesime, on siin olukord sama nagu muudelgi asjadel: üks on hea nimesättija teine aga halb.

KRATÜLOS Tõsi. Aga pane tähele, Sokrates: kui paigutame õigekeelsuse kohaselt sõnadesse need tähed, „a“ ja „b“ ja kõik teisdki ja kui me nüüd need eemaldame, lisame või (432a) muudame mõningaid neist, siis ei saa me öelda et see konkreetne sõna on vaid valesti kirjutatud. Seda sõna pole üldsegi kirjutatud, kuna see muutub koheselt millekski muuks, kui sellega nõnda juhtub.

SOKRATES Vahest me ei vaata asja õigest vaatenurgast.

KRATÜLOS Kuidas nõnda?

SOKRATES Nõnda juhtub vahest selliste asjadega, millede kogu olemasolu sõltub mingist arvust. Näiteks kümme või mistahes arv: kui sellest lahutatakse või sellele (b) midagi lisatakse, muutub see koheselt teiseks. Aga on täiesti erinev asi, kas midagi on oma loomult õige ja kas pilt on ka oma tervikuna õige: olles pilt ei saa see mingil juhul tuua esile kõiki olemuslikke omadusi, mida selle poolt kujutatud objekt evib. Mõtle kas mul on õigus. Kui oleks küsimuse all kaks eri asja Kratülos ja Krtaülost kujutav pilt, kui keegi jumalus, olles rahulolematu kujutada vaid sinu värvi ja kuju nagu maalikunstnikud, esitaks ka kõik seda mis sinu sees peitub, tooks esile keha pehmused ja soojuse ja paneks (c) sellesse liikumise, hinge ja mõtlemisvõime sellisena nagu nad sul on, ühesõnaga asetaks sinu kõrvale täiusliku kaksikolendi? Kas oleks see Kratülos ja Kratülose pilt või kaks Kratülost?

KRATÜLOS Ütleksin, et kaks Kratülost.

SOKRATES Märkad siis, et nii pildi nagu ka nime sobivusele tuleb leida mingi teine seletus, ega pea vältimatult eeldama, et kui pildist jääb midagi kõrvale või {midagi} (d) lisatakse, see siis enam pilt ei ole. Vahest oled näinud, et piltides ei ole ligikaudseltki kõike mida nendes kujutatud objektides on?

KRATÜLOS Olen küll.

SOKRATES Sõnadel on siis veider mõju neile asjadele, millede nimetused nad on, kui nad oleks igas suhtes nendele sarnased. Kõik kahekordistub ja oleks võimatu öelda, kumb on asi või selle nimetus.

KRATÜLOS See on tõsi.

SOKRATES Mööna siis julgelt, et sõnadest võib olla üks valmistatud hästi ja teine halvasti. Ära nõua, et neis on kõik tähed omal kohal oleks, nõnda et need oleks täpselt (e) samamoodi kui nende poolt esitatud asjad, vaid mööna et nende juures võib olla ka asjassepuutumatu täht. Ja kui täht, siis samuti ka lauses sõna; kui sõna, mööna et käibel võib olla asju mittepuudutav lause ja siiski saadakse asi nimetatuks ja esitatuks, kui vaid selle üldkuju selles säilib. Nõnda on lood tähtede nimetustega seoses, kui mäletad mida (433a) Hermogenesega veidi aega tagsi kõnelesime.

KRATÜLOS Muidugi mäletan.

SOKRATES Hästi. Kui see üldkujutis säilib, tuleb asi kõne alla, kui ka kõik selle juurde kuuluv kaasas ei oleks. Kui kõik on kaasas, seletatakse asja hästi, kui vaid vähesemat, öeldakse kehvemini. Mööngem siis, sõber, et asi saadakse igal juhul kõneletuks; muidu juhtub meiega nii nagu pidid aigiinlased maksma trahve hilja õues liikumise eest, kui tuleb välja et me oleme tõesti (b) jõudnud asjadest selgusele sobimatult hilisel ajal. Või {kui} sa saad siis nuputada välja sobivam seletus oma väitele, et kõik sõnad on õiged, ja sa ei saa siis ka möönda, et sõna on asjade esitamine silpide ja tähtede abil. Kuna kui sa mõlema väite juurde kindlaks jääd, kõneled tõesti vastuolulisel kombel.

KRATÜLOS See on asjalik jutt, möönan et sul on õigus.

SOKRATES Oleme siis selles ühel meelel. Võime siirduda vaatlema järgmist küsimust. Me ju ütlesime, et sõnas peab olema kohased tähed, et see oleks hästi seatud?

KRATÜLOS Nii. (c)

SOKRATES `Kohased` tähed on need, mis on asjade taolised?

KRATÜLOS Just nõnda.

SOKRATES Sellised on siis hästi sätitud sõnad. Kehvemad sõnad on seevastu vahest enamvähem sobivad ja oma objektile sarnased, kuna sõna on juba kord pilt, aga selles võib olla ka midagi asjasse mittekuuluvat, mistõttu sõna ei saa olla ei hea ega hästi vormitud. Kas vaatame kas asi tõesti ka nõnda on?

KRATÜLOS Pole mõtet siin riielda, kuigi mind täiesti see väide ei rahulda, et mingi nimetus on küll olemas aga oma objektiga hästi ei seostu. (d)

SOKRATES Kas saa ei mööna sedagi, et sõna on asja esitus?

KRATÜLOS Seda siiski.

SOKRATES Kas sinu meelest ei või öelda, et mõned sõnad on koostatud varasematest sõnadest ja teised on põhisõnad?

KRATÜLOS Võib küll.

SOKRATES Aga kui põhisõnad peavad olema asjade esitused, kas võikisd välja pakkuda mingi parema mooduse kuidas neid oma objekte esitada saavad, kui et neist tehakse nii oma objektide sarnased kui vähegi võimalik? Või meeldib sulle rohkem (e) see Hermogenese ja mõne teisegi väitmised, et sõnad rajanevad kokkuleppele ja esitavad asju neile, kes on omavahel sõnade kasutamises kokku leppinud ja teavad noid asju juba eelnevalt? See, mil kombel sõna õige on, oleks siis kokkuleppeline asi, ükstaspuha kas oleks asi olnud kokku lepitud nõnda nagu ta nüüd on või vastupidisel kombel, nii et näiteks see mida nüüd nimetatakse väikseks, nimetatakse ümber suureks, ja mida nüüd nimetatakse suureks, nimetataks väikeseks. Mis moodus on sinu meelest parem?

KRATÜLOS On kindlasti parem kujutada esitatavat asja (434a) sarnasuse alusel kui mingil muul juhuslikul kombel.

SOKRATES Üsna hea. Ja kui sõna peab vastama konkreetsele asjale, siis peavad need tähed, milledest põhisõnad moodustatakse, loomupoolest olema nende asjadega sarnased? Selgitan täpsemini. Kõnelesime äsja maalist. Kas oleks sellest saanud midagi tegelikkusele sarnast, kui maalimiseks kasutatud värvained ei vastaks loomu poolest nendele objektidele, mida maalikunst jäljendab? Kas see ei oleks võimatu? (b)

KRATÜLOS Oleks.

SOKRATES Samuti ei või ka sõnad kunagi vastata oma objektile, juhul kui esmalt sõnade moodustamisel kasutatavad põhiosad ei vastaks neile asjadele, millede jäljendused sõnad on. Ja need osad, milledest sõnad moodustatakse, on tähed, kas pole nii?

KRATÜLOS Nii.

SOKRATES Vaadelgem nüüd seda asja üheskoos nagu äsja veel Hermogenesega koos seda tegime. Siis: vaata kas meil olevat olnud õigus (c) või oleme eksiteil, kui ütlesime „r“-täht meenutab hoogu, liikumist ja tugevust?

KRATÜLOS Minu meelest on teil õigus.
SOKRATES Ja „l“ tähendab siledust ja pehmust ja muud mida siis ütleme?

KRATÜLOS Nii.

SOKRATES Kas sa tead, et see mille kohta kasutame nimetust skleerotees¹¹ [kõvadus] on Eritrea mudekeeles skleeroteer?

KRATÜLOS Tean hästi.

SOKRATES Kas meenutavad nii „r“ kui ka „s“ sama asja, nii et see sõna tähendab „r“-lõpulisena eretreialastele sama nagu meile „s“-lõpulisena, või tähendab see neile midagi muud? (b)

KRATÜLOS See tähendab mõlemale sama.

SOKRTAES Kas selles mõttes, et „r“ ja „s“ on samasugused, või et nad seda ei ole?

KRATÜLOS Selles mõttes et nad on.

SOKRATES Kas nad on siis igas mõttes sarnased?

KRATÜLOS Vähemalt selles mõttes, et nad mõlemad väljendavad liikumist.

SOKRATES Ent sõnas skleerotees sisalduv „l“-täht, kas ei väljenda see kõvaduse vastandit?

KRATÜLOS Vahest see ei peakski sinna kuuluma. Äsja alles sa loetlesid Hermogenosele sõnu ja eemaldasid ja lisasid tähti vajaduse kombel, minu meelest täiesti õieti. Vahest ka siin peaks olema „l“ asemel „r“. (e)

SOKRATES Suurepärane. Aga kas me ei mõista teineteist, kui ütleme skleeros [kõva], nagu seda sõna siis nüüdsel ajal öeldakse? Ja kas sa siis ei mõista mida ma nüüd kõnelen?

KRATÜLOS Hea sõber, ma mõistan muidugi. See tuleneb harjumusest.

SOKRATES Kas sa pead harjumise all silmas midagi muud kui ühist kokkulepet? Kas harjumus ei ole just see, et lausudes seda sõna mõtlen teatud asja ja sina mõistad mind seda mõtlevat? Või kuidas? (435a)

KRATÜLOS Just nõnda.

SOKRATES Kui sina mõistad minu poolt lausutud sõna, siis olen sulle midagi väljendanud?

KRATÜLOS Nii.

SOKRATES Aga olen väljendanud selle sel kombel, mis ei vasta sellele mida ma mõtlen, kuna „l“-täht ei meenuta kõvadust, nagu sa ütlesid. Kui lood on nõndamoodi, siis oled sa minu meelest selles kokku leppinud, ja see mis sõna on „õige“ rajaneb siis kokkuleppele, kuna asja võidakse väljendada nii selle vastavate kui vastuoluliste tähetede varal, kui need on eelnevalt kokku lepitud ja nendega on harjutud. Ja isegi kui harjumus ja kokkuleppimne oleksidki täiesti eri (b) asjad, ei saaks öelda et väljendus rajaneks vastavusele; see rajaneb harjumusele, kuna harjumus nähtavasti sallib väljendama asju nii neile vastaval kui ka vastamatul kombel. Kui me seda nüüd möönnud oleme – mõistan sinu vaikiolemist mööndusena --, on selge et kokkulepe ja harjumus aitavad osaliselt väljendada seda mida me kõneledes silmas peame. Mõtle näitena arvude peale: kust arvad saavat mingile arvule sellele vastava nimetuse, juhul kui mitte ka sinu enda kokkuleppe- ja otsustusvõime ei saa olla määramas, (c) millal on sõnad õiged? Oleksin isegi rahul, kui sõnad vastaksid oma objektidele võimalikult täpselt. Tegelikkuses näib see vastavus olevat siiski teiselpool seina, nagu Hermogenes ütles, ja seetõttu on vaja sõnade sobivust uurides nõjatuda sellele rahavalikule seletusele, ühisele kokkuleppele. Kahtlematult kõneletakse parimail viisil siis kui kõigi või vähemalt enamike asjade kohta kasutataks vastavat ehk siis vähemalt kohast sõna, vastupidistel puhkudel taas kõneletakse halvimail viisil. Aga vasta nüüd veel sellele: mis on (d) sõnade ülesanne ja mida head nad meile korda saadavad?

KRATÜLOS Mina ütleksin, et nad õpetavad; lihtne tõde on see, et kes tunneb sõnu, tunneb samuti objekte.

SOKRATES Selle all pead {sa} vist silmas seda, et kui teatakse milline sõna on – ja see on selline nagu asigi – teab ka objekti ennast, kuna see on vastav sõnale ja kuna (e) üks ja sama oskus on piisav kõikide teineteisele vastavate asjade käsitlemise tarvis. Seda sa vist pead silmas selle all, et kes teab sõnu, see teab ka objekte.

KRATÜLOS Just täpselt nõnda.

SOKRATES No nii, sina ütled siis et sõnad õpetavad meile midagi objektide kohta. Vaadelgem, mil kombel nad seda õpetavad ja vahest on ehk olemas mingi teinegi moodus, aga kehvem kui see, või on see ainus. Kumbat arvad? (436a)

KRATÜLOS Ei usu et on mingit teist viisi, see on ainukene ja parim.

SOKRATES Kas see on siis sarnane asjade leidmisele, nõnda et see kes on leidnud sõnad, on leidnud samuti ka asjad, millede nimetused sõnad on? Või peab õppides seda menetlust kasutama aga otsimises ja leidmises mingit muud?

KRATÜLOS Ka otsimine ja leidmine toimib kindlasti selle sama menetluse kohaselt ja samal kombel.

SOKRATES Mõelgem selle üle, Kratülos. Kui asju otsides (b) järgida nende nimesi ja vaadelda nende tähendust, kas pole siis suur oht eksida?

KRATÜLOS Mil viisil?

SOKRATES See kes esimesena andis objektidele nimed, nimetas nad teadagi selle kohaselt, millisteks ta neid pidas. Nõnda me oletame, või kuidas?

KRATÜLOS Nii.

SOKRATES Aga kui tema arusaam ei olnudki õige ja ta nimetas neid oma arusaamise kohaselt, kuidas läheb siis meil, kes me teda järgime? Kas me võime eksiteele sattumist vältida?

KRATÜLOS Aga vahest ei olegi lugu selline. On ju nimeandjal (c) tarvidus tunda asju, milledele ta nimetused annab. Muul juhul ei oleks need nimetused, nagu varem olen öelnud. Parimaks tõenduseks sellele, et nimede-sättija ei ole tõest kaugenenud, on sõnade sarnasus. Oled vist isegi kõneledes märganud, kuidas sõnad on kõik moodustatud samal kombel ja samasuunaliselt?

SOKRATES Kulla Kratülos, see ei tõesta midagi. Kui nimede-andja (d) on alguses eksinud, võib ta samahästi sundinud olla ka kõike muud samadesse mõõtkavadesse. Geomeetrilisteski ülessannetes võib juhtuda esmalt väike ja märkamatu eksitus, ja sellele järgneb suur hulk muid, mis siiski järjekindlalt teineteisle järgnevad. Seega peaks igaüks alati kõigis asjus hoolikalt mõtisklema ja uurima, on ta ülessande lähtepunkt õige või ei ole; kui see on (e) uuritud piisavalt hoolikalt, sujub kõik muu sellevõrra kenamini. Aga siiski ma imestaksin, kui sõnad tõesti oleksid omavahel sama-tähenduslikud. Pöördugem äsjase vestluse juurde tagasi. Tõdesime et sõnad ilmutavad meile asjade olemusest selle, et kõik kulgeb, liigub ja voogab. Seda need vist sinugi arvates näitavad?

KRATÜLOS Seda just, ja õieti näitvadki. (437a)

SOKRATES Võtkem uuesti esile sõna episteemee [teadmine] ja vaadelgem selle kahtemoodi tähendust. See näib pigem tähendavat, et see peatab [histeesi] meie hinge asjadega seoses, kui et see liiguks koos asjadega. Ongi õigem öelda episteemee-sõna alustav osa nii nagu me seda lausume, selle asemel et lisaksime sellele „e“-tähe ja ütleksime epeisteemee; „e“-tähe asemel on sellele põhjust lisada „i“-täht. Sõna bebaion (tugev) jällegi jäljendab alust [basis] ja paigal püsimist mitte liikumist. Samuti historiaa [uurimus] (b) tähendab liikumise peatamist [histeesi ton ruun]. Samuti piston [usaldav] tähendab selgelt midagi mis peatab [histan]. Igaüks näeb sõna mneemee [mälu] tähendavat hinge paigal püsimist [monee] mitte aga liikumist. Teisalt hamartiaa [eksimus] ja sümforaa [õnnetus] näivad sõna otseses tähenduses tähendavat sama nagu mõistmine, teadmine ja kõik teised väärtuslikke asju tähendavad sõnad. Samuti tundub sõnadel amathiaa [teadmatus] ja akolasiaa [distsiplineerimatus] olevat umbes sama tähendus: amathiaa tähendab nähtavasti sellise rännakut, kes kulgeb koos jumalaga (c) [hama theoo iontos], ja akolasiaa on kindlasti asjade järgimine [akoluuthiaa] Sõnad, mida me peame kõikede halbade asjade nimetusteks, näivad siis olevat täitsa samasugused kui parimate asjade nimetused. Kui hakkata otsima, leiduks kindlasti palju muidki sõnu, millede põhjal võiks vastupidiselt uskuda et nimede-andja on tahtnud osutada, et asjad ei liigu ega kulge ka edasipidi vaid püsivad paigal.

KRATÜLOS Näed sa siiski, et ta on sagedamini (d) tahtnud esitada eelmist.
SOKRATES Ja siis? Kas me loendame sõnu nii nagu häälestusvihikuid ja otsustame nende põhjal, mis on tõele vastav? Kas on nende kahe näite tegelik tähendus see, mida enamik sõnadest näib esindavat?
KRATÜLOS Vaevalt.
SOKRATES Ei mingil juhul, hea sõber. Me võimegi (438a) jätta selle küsimuse ja pöörduda tagasi algusesse. Mäletad vist nagu äsja ütlesid, et nimeandjal on tulnud tunda neid asju, milledele ta nimed andis. Oled sa veel sama meelt?

KRATÜLOS Olen.

SOKRATES Ütled siis, et ka esimeste nimetuste andja on tundnud oma objekte?

KRATÜLOS Jah.

SOKRATES Mis sõnadele rajanedes on ta siis õppinud (b) tundma või leidma neid asju, kui kord juba poldud antud esimesigi nimetusi? Me ju väidame, et asju on võimatu tundma või leidma õppida, kui ei olda õppinud või ise leidnud nende nimetusi.

KRATÜLOS See võib näida olla põhjendatud küsimus.

SOKRATES Kuidas nad on saanud asju tunda, anda neile nimetused ja tegutseda nimede-sättijana enne kui on sätitud veel ühtegi nime mida nad teada võiksid, kui kord juba asju ei saada õppida tundma teisti kui sõnadega seoses? (c)

KRATÜLOS Tõenäoliseim seletus on vist see, et asjadele on esimestena nimetused andnud mingi inimesest suurem võim ja nõnda on need siis ilmtingimata õiged.

SOKRATES Et siis nimedeandja oleks mingi daimon või jumal, kas ta on siis sinu arvates andnud vastuolulisi nimesid? Või olime me äsja eksiteil?

KRATÜLOS Vahest mõned neist ei olnudki õiged nimed.

SOKRATES Kumbad siis, kas need mis viitavad paigal olemisele või need mis liikumisele? Äsja me ju ütlesime, et seda ei saa otsustada arvumääraga seoses. (d)

KRATÜLOS Nii, see ei oleks õige.

SOKRATES Kui sõnad oleksid nüüd kui sõjajalal ja mõlemad osapooled väidaksid end olevat tegelikkusele sarnased, kuidas me suudaksime seda asja õieti otsustada? Millele me võiksime nõjatuda? Vähemalt mitte teistele sõnadele, kuna neid ei olegi. Järelikult tuleb eristada midagi muud kui sõnad, midagi mis ilma sõnade abita osutaks, missugused neist on tõelised, ja siis ilmneb, mis asjadest tõele vastab.

KRATÜLOS Nõnda arvan ka mina. (e)

SOKRATES Kui see tõele vastab, on minu arusaamist mööda võimalik tunda objekte ilma sõnadeta.

KRATÜLOS Ilmselt.

SOKRATES Millisel muul kombel kujutleksid sa neid võivat tundma õppida? Vaevalt et ei kuidagi teisiti kui loomulikumal ja õiglaseimal kombel, nimelt õppides objekte tundma teistega seoses, kui nad on omavahel sarnased, ja nende endiga seoses. See mis on teistsugune ja neist erinev, ei arvatagi tähendavat sama vaid midagi muud ja erilist.

KRATÜLOS Sul näib õigus olevat.

SOKRATES Peatugem, oota veidi. Kas me ei ole mitu korda tõdenud, (439a) et õieti antud nimed on oma objektidel sarnased, isegi otsekui asjade pildid?

KRATÜLOS Oleme.

SOKRATES Kui objekte võib tõesti tundma õppida nii nende nimedega seoses kui ka neist endist johtudes, kumb õppimisviis on parem ja selgem? Kas see et pildist õpitakse teadma, kas pilt on iseenesest paremini tehtud, ja õpitakse siis tundma selle poolt kujutatud tõelisus, või see et tõelisusele rajandedes õpitkase (b) tundma tõlisust kui sellist ja saadakse teada, kas on see pilt tehtud nagu olema peaks?

KRATÜLOS Tuleks ilmtingimata kombel lähtuda tõelisusest endast.

SOKRATES Selle otsustamine, mil kombel tõelisust tuleb tundma õppida või leidma, on vahest nii minule ja sinule ülekaalukas ülesanne. Aga me oleme alles jõudnud üksmeelele selles suhtes, et tegelikkust ei peaks üritama otsida ja tundma õppida sõnadele rajanedes vaid selle enda olemusest tulenevalt.

KRATÜLOS Kindlasti nii.

SOKRATES Et need kõik samasse suunda viitavad sõnad meid eksiteele ei viiks, on põhjust vaadelda veel ühte (c) seika. Ent kui sõnade valmistajad on sättinud nimesi selles usus, et kõik liigub ja voogab igavesti – sest ilmselt nemadki on nõnda uskunud --, kuid see vahest ei vastagi tõele? Kas ei ole nemadki kukkunud pööristeisse ja keerlevad sellega seoses ja kisuvad meidki kaasa? Kulla Kratülos, mõtle sellele, millest mina olen hakanud saama ähmast aimdust. Oletagem või ei, et on olemas midagi iseenesest head ja iseenesest kaunist ja et (d) sama kehtib ka kõige muu puhul?

KRATÜLOS Nii ma usun.

SOKRATES Vaadelgem nüüd seda, mitte seda kas mõned näod on ilusad või muud selletaolist, või seda kas kõik näib voogavat. Me ju oletame et ilu olemus on alati samasugune?

KRATÜLOS Kindlasti.

SOKRATES Kui see meie sõrmist alati pudeneb, kas on seda võimalik nimetada öeldes et see ühelt poolt on olemas, ja teisalt et see on vaid midagi selletaolist? Kas ei ole sunnitultki nõnda, et kui me seda ainuüksi nimetame muutub see millekski muuks, haihtub me silme ees ja enam ei ole see milleks me seda ütlesime olevat?

KRATÜLOS Kindlasti. (e)

SOKRATES Kuidas see, mis kunaski endiseks ei jää, võib üldse midagi olla? Kuna kui see vahel endiseks jääbki, ei saa see selle aja jooksul teadagi muutuda; kui see alati säilib endisena ja püsib samana, kuidas võiks see muutuda või liikuda, kui see üleüldse ei saa oma kuju muuta?

KRATÜLOS Ei mingilgi kombel.

SOKRATES Ega keegi peale selle ei saaks seda tunda. Just nagu (440a) see oleks tunnetatav, see muutub millekski teiseks ja eriliseks, nii et enam ei võida teada, missugune see on ja mis olukorras. Mingigi teadmine ei ole kindlasti võimeline tundma seda mis ei ole mingiski olukorras olemas olevat.

KRATÜLOS See on tõsi.

SOKRATES Aga ka teadmist ei saa öelda olla olemas olevat, kui kõik muutub ega midagi paigal ei püsi. Juhul kui teadmine ise ei muutu ja lakkab olemast teadmine, teadmine säilib (b) alati teadmisena. Aga kui isegi teadmise vorm muutub, see muutub oma olemuselt millekski muuks kui teadmiseks ja see ei ole enam teadmine. Kui see alatiseks ei ole enam kunagi olemas kui teadmine, ja sellest järeldub et ei ole midagi teadmisväärset ega midagi mida teataks. Kui jällegi on alati olemas sellist mis teadmist vääriks ja sellist mida teatakse, kui on olemas ilu, headus ka kõik muud asjad, ei ole sellel millest nüüd kõnelesime minu meelest mingitki tegemist voogamise või liikumisega. On see olukord nõnda või siis nii nagu mõned Herakleitose (c) pooldajad ja mõned teisedki väidavad, ei näi olevat just lihtne öelda. Aga ei ole vist ka eriti mõistlik usaldada ennast ja oma hinge sõnade armule, loota sõnadesse ja nende meisterdajatesse, esitada oma väitmisi otsekui midagi teataks ja samas siiski halvustada ennast ja kõiki asju uskudes, et milleski pole midagi tervet; kõik väidetavalt siis voogab ja voolab nii nagu savivalaja savi, nõrgub nagu haigetel katarri kütkeis. Asi võib olla nõnda, kulla Kratülos, aga võib olla (d) ka teisti. Seda peab julgelt ja hoolikalt uurima mitte midagi lihtsalt heaks kiites – sina oled veel noor, oma parimas eas; kui oled asja uurinud, kõnele ka mulle, kui midagi leidnud oled.

KRATÜLOS Teen seda. Võid siiski uskuda, Sokrates, et ei ole seda senini üldsegi leidnud. Olen näinud palju vaeva seda uurides ja kaldun üha rohkem Herakleitose seisukoha poole. (e)

SOKRATES Saad mind õpetada mingil teisel korral, siis kui olen tagasi saabunud. Mine nüüd maale nagu plaanisid, Hermogenes tuleb sind saatma.
KRATÜLOS Teeme nõnda, Sokrates. Aga ürita ka sina veel mõelda nende asjade üle.

Ülevaateid ja seletusi

Unto Remes. Lauri Carlson.

KRATÜLOS

Dialoogi ehitus on esmapilgul õigegi lihtne. Sokrates vestleb keele loomusest Hermogenese ja Kratülosega. Need esitavad vastukäivaid teooriaid. Sujuval, osaliselt irooniliselt mängleva argumentatsiooniga kummutab Sokrates järjestikku mõlema seisukohad. Lõpp jääb nn varasemate dialoogidel omaselt näivalt avatuks. Dialoog on siiski võrdlemisi rikkalikult sisutihe. Mingitki usaldusväärset mõtiskluste algallikat pole seni veel leitud.

Hermogenes on Protagoras-dialoogist tuntud Kalliase vaene vend. Kratülos õeldakse olevat Platoni õpetaja ja tutvustanud teda Herakleitose õpetustega; see hilisematest allikatest saadud teadmine on siiski vaieldav.

Kratülose lugejal on kasulik eraldada dialoogis kolm asja, mis siiski pole teineteisest sõltumatud. Üks neist on dialoogi „ametlik“ sisu, küsimus sellest, kas on olemas (üldised- ja erilised-)nimed või on üldisema keele väljendid „loomulikult“ õigemad ja sobivamad või on nad sündinud inimeste omavahelisest kokkuleppest. Teine on sõnade (keele) tähenduse teooria vaatlemine, ja kolmandana on Platoni arusaam ideedest (kujutlustest), eriti just keele vaatenurgast. Platoni meelest on ideede valimine teadmise objektiks ja olemuslik keele tähenduse teooriale, millega seoses kujundatud seisukoht omakorda ei saa olla jätnud mõjutamata pelgalt keeleteaduslikku küsimust sõnade „sobivusega“ seoses.

Keele kasutamine on Platoni kohaselt tegelemine millegagi, ja keel on, või vähemalt see peaks olema, objektiivse kommunikastiooni (nt õpetamise) vahend. Keele kasutaja üritab eraldada tegelikkusest midagi miskiks otstarbeks sobivat, kasutades sõnu kui vahendeid. Nagu kõik muugi teotsemine, võib ka sõnade kasutamine olla nii tulemuslik või tulemusetu tegevus. Sõnad, ehk siis erikeelsete kommunikeerumise vahendite kaalu tuleb samuti sellest vaatenurgast hinnata. Platon lubab Sokratesel öelda, et spetsiifilise keelekasutaja, dialektiku, arvamus on juhatav samuti nagu hinnates sõnade väljamõtleja ehk „nimede-andja“ tegevuse tulemusi. Platon usukus, et kui midagi on millegi tegemise vahendiks, siis teab selle vahendi kaustaja paremini, kui selle valmistaja, milline see olema peaks. Kasutaja on nimelt selgusel mainitud töövahendi eesmärgist, mida selle valmistaja vahest ei teagi (vrdl. Euthüdemos 289d).

Kust siis sõnad (nimed), mõistetuna hääliku-ühenditena saavad oma tähenduse, mis neil peab olema, et nad võiksid olla oma tähendusele kasulikuks osutuvad vahendid? Platoni järgi on neis objektides, millele nad viitavad või mida nad nimetavad ning ka selles suhtes, mis nimi ja selle poolt nimetatul objektil on. Nt. sõna „laud“ tähenduse määratleb laud (teiste sõnadega: see omadus mis on laudadele omane), ning ka see seik, et esimene viitab järgmisele. Tuleb mainida, et Kratüloses ei tehta Frege kuulsat eristust sõna mõtte (Sinn) ja tähenduse (Bedeutung) vahel.

Platon vaatleb sõnade loomulikke- ja konventsionaalseid-teooriaid selle taustaga seoses. Kratüloses pooldatud loomulikuseteooria väidab, et sõnad, milledel (kas kokku või mingeis erilistes seosteis) on mingi tähendus, mida võib taandada või analüüsida mingite baassõnade põhjal, milledel jällegi on mingi spetsiifiline tähendus. Loomuikkuseteooria väidab jällegi, et sõnu ei ole leiutatud ja võetud kasutusele meelevaldsel kombel, nagu Hermogenes usub, vaid et inimlik või jumalik „nime-andja“ on esmalt välja valinud põhisõnad nende häälikulise sobivuse kohaselt ja siis teised sõnad, pidades esmalt silmas alguses põhisõnade ja hiljem ka muude kasutuselevõetud sõnade algupärast tähendust ja uue nimetatava objekti omadusi või funktsiooni.

Platon vaatab, et see (nii enne Platonit kui ka peale teda) võrdlemisi populaarne teooria võib õige olla vaid sel määral kui nimed (sõnad, mõistetuna häälikuühenditena) on nimetatavate asjade häälikulised pildid või jäljendused. Kuna üldiselt selletolist nimede pilditeooriat üldiselt heaks kiita ei saa, ei või ka nimede loomulikkuseteooriat üldkehtivaks lugeda, kuigi see üksikjuhtudel ehk ka kehtib; nõnda ei saa eriti just kokkuleppeteooria sõnade meelevaldsest valimisest tõele vastav olla, kuigi see on vahest ongi põhimõtteliselt võimalik. Eeltoodust sõltumatult Platon vahest kaalus oma mõtteis ideed, et sõna on mingis muus mõttes tegelikkust kujutavaks pildiks (vrdl. 439a-44a).

Dialoogi lõpus käsitleb Platon küsimust, mida varasem vestlus, muuhulgas osaliselt humoristlikus mõttes esitus laialdase etümoloogilise ainestiku käsitlus, on juba ette valmistanud. Platon küsib: mis tegelikkusest „nime-andja“ loodud keel, kreeka keel või mingi teine, õieti kõneleb? Sageli täiesti avalikult maailmast oma muutuvuses. Platon annab mõista, et see peaks kõnelema muutumatust ja püsivast, või Platoni sõnadega, ideedest ehk kujutelmadest. Vaid nõnda võib keele funktsiooni informatsiooni vahendajana õnnestuda vähemalt selles minimaalsemas mõttes, et kõne vahendatud informatsioon on kehtiv, on olukorrast ja ajastatusest sõltumatult pädev. Kahjuks Platon ei põhjenda täpsemini ega selgita seda väidet (või oma argumenti, vt. 440a-d).

Näib siiski nõnda, et Platoni vihje „vormide“ unustamise kohta on üldse suunitletud loomuliku keele (ja „nime-andja“) vastu, sõltumata sellest, kas kreeklaste ja barbarite keelte sõnad on „sobivad“ või „kokkuleppelised“. Platon isegi soovitab nime-andjaile uut lähtepunkti. Ühes kohas (390a-391a) ütleb Platon, et sõnade ülessande seisukohast ei ole tähtis nende häälikuline kuju vaid nende tähendus (vrdl. eelmist argumenti). Kui ja just selles kohas on eksitud kõneledes maailmast oma muutuvuses, näib nõnda, et „nime-andja“ toodangus ei ole muud arvestatavat tüliküsimust kui vaid kasutatud häälikuline materjal, mis, nagu eeltoodust ilmneb, ei ole Platonile eriti oluline.

Kratülosest ilmneb, et püsivad ja muutumatud ideed on Platoni keeleliselegi mõtlemisele olemuslikud. Ent siiski ei öelda nende ontoloogilise ja aksioloogilis-teoreetilise positsiooni kohta sisuliselt midagi. Üks huvitavamaid seiku antud dialoogis on tegemise „liik, kujutis“ (386e). Tegemine on ilmselt asi, mida ei saa muutumisest eristada. Nõnda ei ole ideed Kratüloses üldsegi mitte lihtne abstraktsioonide kogum vaid seda, mis maailmas on igas suhtes muutumatut ja püsivat. Dialoogis sofistide ja Sokrtaese funktsionaalne „käsitöölise-mall“ ja Platoni staatilised „kujutised“ osutuvad siiski kooskõlas olevaiks. „Staatilisus“ ja „toimivus“ käsitlevad neil kahel juhul täitsa erinevaid asju.

Seletusi

384b Dialoogi taustal on sofistide ja teiste Platoni eelkäijate keelelised teooriad. Nendest teatakse üsna vähe. Sofistid näivad olevat ka õpetanud publikut (raha eest, nagu Platon taaskord ütleb). Nendest Prodikos oli ilmselt huvitatud küsimustest, mida nüüd semantilisteks nimetatakse (vt. Protagoras 337a-c).

384c Hermogenes: „Hermesest põlvnev“. Kratülose mõte selgub järgnevalt (408b).

385c Kratüloses kõneletakse ennekõike nimedest (sõnadest), mitte niivõrd lausetest. Vahest on Platoni kalduvus käsitleda nimesi keeleliste väljendite näidetena seotud tema „teleoloogilise“ arusaamaga kõnelemisest, mõtlemisest, teadmisest jne., teiste sõnadega sellest et neil asjadel on objekt. Taustaks näib siiski olevat arusaam lausest kui subjekti (onoma „nimi“) ja predikaadi (rheema „ütelus“) ühendusest; vt. 431b ja vrdl. Theaitetos 206c, Sofist 262bc.

386d Euthüdemos on tõenäoliselt Euthüdemos-dialoogis esitatud eristik.

387a-d Lõikaja/lõigatav, põletaja/põletatav, jne.: kreekas on kasutatud vastavate verbide aktiivseid ja passiivseid infinitiive, „lõikamine/lõigatud saama“ jne.

390c Platoni „käsitöölise-mudeli“ kui inimliku tegevuse mudeli ja sellega liituva teadmise kui „tegija-teadmise“ üle on palju arutletud. „Tegija-teadmine“ siiski ei nivelleeri Platoni arusaama mudeli loomusest: Platoni „kasutaja-teadmine“ oli „tegija-teadmisest“ väärtuslikum; vrdl. Euthüdemos. -- Dialektik: vrdl Riik VII 532b, Phaidros 266c.

391c `Tõde` oli Protagorase kirjutis, kelle õpetus oli Platoni järgi tunnetusteoreetiline relativism; vrdl. Theaitetos-dialoog.

391e Ilias 21, 342-380; 20, 74.

392ab Ilias 14, 291; 2, 813; 22, 506.

392e Ilias 22, 507.

393d Platon indrutsieerib siin „häälte-muutimse“ põhimõtet, mis on tegeliku etümoloogia eelduseks. Põhimõtet kasutakse siiski küllalt vabalt. Sokratese etümoloogiad ongi enamjaolt ekslikud. Vrdl. 418c. -- Platoni poolt mainitud kirjatähtedest „e“, „ü“, „o“ ja „oo“ kohta on nüüdsel ajal kasutatud nimetusi nagu „epsilon“, „üpsilon“, omikron“ ja „omega“ mis on hilisemat laadi.

394a Nime tähendus määratlub selle objektiga seoses, millele nimi viitab. Kratüloses kinnitatakse siiski eristus-nimede eriomadustele väga vähe tähelepanu (vrdl siiski 429e).

396a Sõnale Zeus oli, nagu Platon märgib, arenenud kreeka murdekeeles kaks eri vormi. Mõlemad taanduvad indoeuroopaliku taeva (jumala) nimetusele *dieeus.

396b Kronos tähendas perekonnanimena kasutatuna piksemürinat. Sõnad koros „poiss“ ja koros „puhas“ olid peaaegu homonüümid.396c Urania („taevalik“) on üks poetessidest, keda peeti ka täheteaduse muusaks.

396d Euthüfron: vrdl. Platoni samanimelise dialoogiga.

397e Daimonite kohta vt. Hesiodos, Tööd ja päevad 121-126.

398cd Ateenas oli mingi aeg tagasi (404/3 eKr.) ametlikult siirdutud vanast attikalikust kirjutisviisilt üle joonialikule. Attika moodi kirjutati sõna heeroos (heeros) HEPOC ja sõna eroos (armastus) EPOC. Spiritus asperi („h“-häälikut) eirab Sokrates oma etumüloogias reeglipäraselt. Platoni järgi hääldati sõnu muistses attikas teisti kui tema ajal. Võib ka olla, et Platon ei erista kirjapilti ja hääldust. Vrdl. 410c ja 418c.

400c On peetud palju arutlusi selle üle, kas identifikatsioon „laip = haud“ on orfistliku või pütaagorosliku päritoluga.

401a Platon vihjab korduvalt, et „nimede-andja“ vaheldatud sõnade tähendus ei ole pelgast arvamusest palju erinev. Vt. 411b, 439c.

401b „Alustame vist Hestiast nagu kombeks on?“ Sokratese sõnad on traditsioonilised. Hestia oli kodukolde ja riigi jumalanna, kellele oli kombeks jumalatest esimesena ohverdada. Vrdl. 401d, Euthüfron 3a).

401cd Oosiaa on dooria sõna, essiaa sagedastes murdekeeltes kohatav vorm. Verbist oothein on moodustatud substantsiiv oosis „tõukamine“. -- Platon ei näi üldse olevat hoolinud selle sõna lingvistilisest vormist.

402ab Ütelus „kõik voolab“ (panta rei), mida hiljem on peetud filosoof Herakleitose üheks peamiseks lausumuseks, ei esine sellisena tema fragmentide hulgas. -- Ilias 14, 201, 302. Orfeuse nimele kantud luuletused on ebamäärased.

403d Legndi kohaselt oli oraakel ennustanud sireenidele, et nad elaksid nii kaua kuni nad oleksid suutelised ahvatlema oma lauluga mööda sõitvaid laevu. Juhul kui nad Odüsseust kinni pidada ei suutnud (Odüsseia 12, 153-200) sööstsid sireenid merre.

404c Hera oli mõningate uskumuste kohaselt alama ilmaruumi (aaeer) jumal, Zeus ülema ehk eetri (aitheer) jumal. Ferrefatta ehk Persefone oli Manala kuninganna ja Hadese abikaasa. Jumalanna teine nimi assotseerub sõnaga fonee „mõrv“.

405d Platoni astronoomiliste arusaamade kohta vt. Timaios.

407b Viide allegoorilisele Homerose tõlgendusele, mida oli harrastatud 500-ndatest aastatest peale.

410c Vana kirjutisviis ei eristanud lühikest ja pikka „o“-d. Vrdl. 398cd.

411d Froneesis tuleneb tegelikult diafragmat tähendavat sõnast freen. Arhailise aja kreeklaste arusaama kohaselt oli diafragma hingelise tegevuse keskus (nõnda nt. Homerosel).

412d Platon ilmselt usub, et sõna katoptron „peegel“ on moodustatud sõnast katopton „nähtav“ lisades „r“-tähe. Tõenäolisemalt on katoptron-sõna sõltumatul kombel tuletatud samast sõnatüvest lisandusega -tron. Fiks on biootialik vorm sõnast Sfinks. Kreeka murdekeelte kirevus andis Platonile kindlasti mõhjust kurta sõnade „käänamise“ ja „väänamise“ üle. Modernses etümoloogias on kontrollivaks teguriks oletus häälte-muudtatuste reeglipärasusest („hääle-liigid“). Vrdl. siiski 418c.

415a Ilias 6, 265.

418c Platon annab näiteid ajaloolistest häälduse liikidest ja rõhutab keelte muutisele kaasa mõjuvaid sotsioloogilisi tegureid. Justnimelt Platoni tähelepankuid häälduse muutumise kohta pole aga võidud tõdeda.

418e Kratüloses (ja üldse Platonil) võib „vorm“, „idee“ (eidos, ideaa) tähendada ka sorti ja assotseeruda ideedeõpetusega (vrdl. 386e, 411a, 424d).

421ab Platon kaldus mõtlema, et „head“ nimed viitavad sellele ja vaid sellele, mis (olemas). „Nimed“ mis viitavad või üritavad viidata sellele mida olemaski ei ole, on „halvad“ või „valelikud“ nimed (või vahest ei olegi üldse nimed). Kui sama mõte siiratakse lausetelt mõistmisele, on tulemuseks mõistliku ebatõesuse problemaatika: kuidas midagi taolist olemas olla saab? Vrdl. 429c.

422a Platoni kasutatud sõna stoikheion tähendab nii „tähte“ (424b-d, 434b) kui ka „algtegurit“ või „põhimõistet“; vrdl. Theaitetos 201e-208a. Platoni arusaam põhisõnadest, milledest muud sõnad tuletatakse, näib olevat saanud eeskuju aksiomaatilisest geomeetriast; Stoikheia, `Algused` on samuti Eukleidese geomeetria-alase teose nimetuseks. Vrdl. 436d, Timaios 48b-d. -- Oma etümoloogiat esitades annab Platon samas Sokratesele silmas pidada küsimust, kas need sõnad viitavad liikumisele või ei. Sellisel juhul kui etümoloogia ei ole tõsiselt võetav (ja vahest kehtib see enamiku vastava ainese kohta), on need esile toodud selle küsimuse „lahendamiseks“. Vestlejaist on Kratülos Herakleitose „kõik voolab“-õpetuse pooldaja (vrdl eelnevast lk. 314 ja samuti428c).

423b Siinkohal eristab Platon teineteisest nimetamist ja piltlikustamist.

426c Platoni tähelepanekud hääle-sümbolismist on saanud toetust muuhulgas psühho-lingvistiliste katsetega seoses. Hääle-sümbolismi tähendus keeltele on siiski vähest tähendust omav.

429c Sokrates näib mõtlevat sellisel kombel: Õige nimi viitab vaid sellisele mis on oma nimele kohane. Üritades kasutada seda nime sellise kohta, kes ei ole nimele kohane, siis iseendast-võetuna ei kõneleta sellest üldsegi, ja siis ei kõneleta sellisel juhul üldsegi ei midagi ei tõesest ega väärast.

429d Kratülos appelleerib taas sofistidele tuntud argumendile; vrdl. nt. Euthüdemos 284bc.

429e Õige Hermogenes oli Hipponiose poeg (384a). Smikrion oli ilmselt Kratülose isa nimi.

434a Platon nähtavasti uskus mitte-verbaalse teadmise võimalikkusesse, ei ole aga siiski selge, kas sel juhul on tegemist nimelt just uskumise või probleemi asetusega. Vrdl. 438e, 439ab.

439d-440d Juhul kui asjade püsivad kujutlusi, ideid, ei ole, siis on asjadele viitamine, nende teadmine ja isegi nende olemasolu küsitav. Vrdl nt. Parmenides 135bc.

1 PLATON: „Teokset. Toinen osa.“ Helsinki, 1999. Suomentaneet: Marja Itkonen-Kaila, Pentti Saarikoski, Marianna Tyni. „Gorgias“, „Meneon“, „Meneksenos“, „Euthydemos“, Kratylos“. S.: 7-320. Kustannusosakeyhtiö: „Otava“. Painopaikka: „Otavan Kirjapaino“. (+ „Esittelyjä ja selityksiä“). [Platon: „Teosed. Teine osa“. Helsinki, 1999. Soome keelde tõlkinud: Marja Itkonen-Kaila, Pennti Saarikoski, Marianna Tyni. Lk.: 7-320. Kirjastus: „Otava“.] Siin järgnevalt tõlgitud dialoog: „Kratülos“. Soome keelde tõlkinud: Marja Itkonen-Kaila. Lk.: 217 - 287. (+ Unto Remes & Lauri Carlson: „Ülevaateid ja seletusi“- Lk.: 314-320.)

2 Antud Platoni dialoogi nagu „Kratülos“ tõlkes (siin ja edaspidi) esinevad {ümarsulgudes} sõnad ja väljendid on küll vaieldavad, kuid ei ole vist sõna ranges võttes alati otseselt vaidlustatavad. Ka selle nüüd tõlgitava ja (vaid blogides) avaldatava tõlke peamiseks eesmärgiks on olla veidigi abiks tulevastele Platoni „ehtsatele“ tõlkijatele (Antiik-Kreeka keelest Eesti keelde?), kui mõneti ehk abiks tulev materjal, Soome keelest tõlgitud esmane variant. (Tõlkija. M. L.).

3 Antud Soome keelne linnusordi nimetust lihtsalt ei esinenenud Soome-Eesti sõnaraamatus (välja antud 1971). Kindlasti ei teadnud Antiik-Kreekas keegi midagi tundratest. Ja järelikult jääb see Homerose tsitaadis Plato poolt mainitud linnusort siinkohal Soome keelseks (n-ö „tunturinlintu). Vahest hilisemad tõelised Plato tõlkijad korrigeerivad selle minu poolse eksituse klassikalise kirjandusega seoses (Homeros, Platon). Ise jätkates tõlkimisega, teades, et iga leheklülg on midagi seni Eesti keelde tõlkimata jäänut. (Mis siis, et tõlgin vaid Soome keelest ja ainult oma blogides avaldamiseks, kuid ikkagi – PLATON! Seni eestindamata. JA vahest on kunagistel „tõelistel tõlkijatel“ (Antiik-Kreeka keelest Eesti keelde), natukenegi abiks?)). (Tõlkija, M. L.)

4 Selles tõlgitud Platoni dialoogis „Kratülos“ esimest korda esinevad nurksulud, on algselt Soome keelse tõlkija poolsed = siin: [Astüanaks] (= Lk. 231.) Kursiivis sõnad on ka Soome keelesest originaalist. (Tõlkija, M. L.)

5 Viimased nurksulgudes sõnad/nimed on siis Antiik-Kreeka keelsed. [Anaks] tähendab „valitseja“. [Hektor] tähendab „omanik“. (Nimena tähendab Hektor, Homerose „Iliases“, Trooja kuninga poega, Parise vanemat venda, kellele sai saatuslikuks kahevõitlus Ahilleusega, selles ligi 10 aastat väldanud müütilises Trooja sõjas. Antiik-Kreeka keelne sõna nagu [ekhei] tähendab siis „omamist“. (Tõlkija, M. L.)

6 Selle viimase, siinkohal n-ö „kasutatud“ hääliku nagu „oo“ all on siis silmas peetud Aniitk-Kreeka pikka „oo“-d, alfabeedi kirjatähte, mida aga tõlkijal ei õnnestunud (arvutitehnilistel põhjustel) siinkohal õieti vahendada. (Tõlkija, M. L.)

7 Jälle, arvutitehnilistel põhjustel, ei suutnud õieti teksti vahendada. Siis „ee“ all on mõeldud Antiik-Kreeka pikka „ee“´d (ja „t“ ning „a“ on ladina alfabeediga sarnased). Need alfabeedi tähed on jutumärkides tõlke lugemise lihtsustamiseks ja minupoolsed. (Siin ja edaspidi on siis ka eraldi tekstis esinevad üksikud alfabeedi tähed esitatud jutumärkides.) (Ja siin järgnevalt, muide, on ka Antiik-Kreeka keelsed tähed nagu nt „a“ ja „e“ kirjutatud kui pikad vokaalid. Vastvalt siis „aa“ ja „ee“. Arvutitehnilistel põhjustel. {Kursiivis ja allajoonitud Antiik-Kreeka keelsed sõnad on oletatavasti pikkade vokaalidega.} (Tõlkija, M. L.)

8 Antud juhul, Plato tekstis, antud dialoogis, esmakordselt esinevad Antiik-Kreeka alfabeedist ladina alfabeeti überkirjutaud häälikut nagu „o“ [„ò“ tõlkes] ei õnnestunud jällegi korrektselt vahendada. (Arvutitehnilistel põhjustel). Võimalik, et tegemist on lihtsalt rõhutatud „o“-tähega, võimalik ka, et pika „oo“-ga. (Nagu siin selles dialoogis, „Kratülos“, on varemgi ette tulnud pikkade Kreeka vokaalidega seoses, ülalpool. (Ja kuivõrd tegemist on tekstis siinkohal ka Attika murdekeelega, siis see jääbki lahtiseks, hilisemate „tõeliste“ tõlkijate mureks.)) (Tõlkija, M. L.).

9 Tekstis esinevad alfabeedi tähtede märgid (siin nt „r“) on esitatud, lugemise hõlbustamiseks, siin ja edaspidi jutumärkides. (Varasemad viited pikkade vokaalide kohta on toodud ülalpool, viidetes). [Kursiivis ja allajoonitud Antiik-Kreeka keelsed sõnad on pikkade vokaalidega, ainult kursiivis on lühikeste vokaalidega, ladina alfabeedis.] (Tõlkija, M. L.).

10 Tõlkimatu sõnamäng. Soome keeles oli selle sõna kuju: „liu`untaa“, algses originaalis ilmselt siis midagi sõnade ja häälikute ja silpidega seonduvat, mis seostub siis ilmselt keele liikumisega sõnu hääldades. (Tõlkija. M. L.)

11 Tõlkija märkus. Pikad Antiik-Kreeka vokaalid on vist nõndamoodi ladina alfabeedis. Kes teab paremini andku ka mulle märku. Ja Eritrea keelt ei teata vist kuigivõrd. (Kas on kõik need vokaalid, Soome keelses tõlkes, nagu Läti keele vastavad pikad vokaalid?). [Ja need tähed „jutumärkides“, on ka minu poolt, hõlbustmaks lugemist. (Kursiivis sõnad on ilma ja kursiivis ja allajoonitud sõnad pikkade vokaalidega) (Tõlkija: M. L.)].