Kolmapäev, 25. september 2019

Abstraktse nihilismi ületamisest.


Fr. W. NIETZSCHE ja nihilismi ületamisest.
Nietzsche ja nihilismin ylityksestä“ (Suomi). „Nietzsche und die Überwindung des Nihilismus“ (Deutsch). „Nietzsche and the Overcoming of the Nihilism“ (English).

Bitte.
Ich kenne mancher Menschen Sinn
Und weiss nicht, wer ich selber bin!
Mein Auge ist mir viel zu nah -
Ich bin nicht, was ich seh und sah.
Ich wollte mir schon besser nützen,
Könnt ich mir selber ferner sitzen.
Zwar nicht so ferne wie mein Feind!
Zu fern sitzt schon der nächste Freund -
Doch zwischer dem und mir die Mitte!
Erratet ihr, um was ich bitte?“
Fr. W. Nietzsche: „La gaya scienza“.1

NIHILISM NIETZSCHEL. -- See on "kõrgemate väärtuste radikaalne ümberhindamine" mõistes selle all üldkehtivate väärtuste tühistamist, mitte ümberhindamist, -- s.t,- teisenemist, asendamist uute aksioloogiliste printsiipidega. Esimesel juhul tegemist n.-ö.- nihilismiga tavatähenduses (väikese algustähega, vms.) Nietzsche paradoksaalsus kujutab endast seisukohtade pidevat teisenemist, mis vastuolulisus aga pea paratamatu, kuna ajastul üldvalitsevaks ja mille tavapäraseima väljundi, dekadentliku (aksioloogilise) nihilsmi vastu Nietzsche kirjutab. Antud autor eristab: varaseimaid, kõrgemaid ja negatiivseina mõistetud, näiteks kristlike väärtushinnanguid, mis aga senini valitsevad. -- Siit tulenev vajadus väärtused taas ümberhinnata, õieti: taastada nende esialgne tähendussisu. K. Jaspers: kristluse fiktiivsus, -- see on otsekui teatav n-ö.- „mõtestatud maailmapilt“, mis rajaneb pelgale usule; selle kehtimatuse äratundmisest tulenev 'tühjuse-seisund' (Nichts-Zustand), mis laseb samaaegselt kehtida kõigil "lähenemistel", -- nt. ratsionaalne maailma-korrastamine, tavapärasim: "õnnelik-olemise"-taotlemine, vms. Eelnevaile ühiseks mõistusepärane lähenemine, mis allub üldistele seaduspärasustele: loogikareeglid, midagi peab protsessi tulemusena saavutatama, jms. Lisaks nn.- teleoloogiline printsiip, -- kui mõttekonstruktsioon, kus vastus eelneb tõestusele, mis samuti võimendab nihilistliku kriitikat.
Gianni Vattimo: „Küsimus nihilismist ei tundu mulle historiograafia probleemina, vähemalt põhimõtteliselt mitte;“ /---/ „Kui nihilism toimib, ei saa esitada tema bilanssi, küll aga saab ja tulebki püüda mõista, millega on tegemist, kuivõrd ta meid puudutab, milliseid valikuid ja otsuseid sunnib ta meid tegema. Usun, et meie positsiooni nihilismi suhtes (see tähendab: meie kohta nihilismiprotsessis) saab määratleda Nietzsche tekstides sageli esineva „täieliku nihilisti“ kujundi kaudu. Täielik nihilist on see, kes on mõistnud, et nihilism on tema (ainus) šanss. (lk. 1434). /---/ „... Nihilismi seisukohast vaadates --“ /---/ „-- näib, et kahekümnenda sajandi kultuur on olnud tunnistajaks kõigi „pärisomase taasleidmise“ [riappropriazione] projektide ammendumisele.“, (lk. 1438). /---/ „... et eksistentsi tingimused on nüüdsest vähem /---/ pateetilised. Ja just siit, sellest kõrgeimate väärtuste ülearususe rõhutamisest, saabki alguse täielik nihilism.“, (lk. 1439).2
Nihilism on kõige otsesemalt seotud eimiskiga. Tavaliselt peetakse nihilismi, nii nagu Fr.W.Nietzsche temast räägib, kõrgemate väärtuste radikaalseks ümberhindmaiseks. Nietzschel ei tähenda see ainult negatiivset: ta lähtub elutahtest, mis ületab „elutu“ kristliku moraali ja humanismi väärad põhitõed, mis segavad elutahtel teostada üliinimest, -- inimest kes seisab teisel pool head ja kurja. Inimest, kes mitte ei mõtle, vaid tantsib meeletus joovastuses pärast Jumala surma.3
Nihilismiks peetakse mitte ainult kõrgemate väärtuste ümberhindamist, vaid ka nende kadumist, haihtumist. J.-P. Sartrè: „ükskõik milline olend sünnib ilma igasuguse põhjuseta, tänu oma nõrkusele hoiab end elus, ja sureb juhuslikult.“ Kui Nietzsche rääkis kultuuri teisenemisest, siis Sartrè räägib kultuuri mandumisest ja väljasuremisest. Mis juhtub asjaga, mis on saanud mõttetuks – ta laguneb. Hegeli sõnadega inimene osaleb kultuuris tõdeluse protsessi kaudu: ta on formeeritud tõdelus, tõdeluse formeerija ja kujundaja. Kui nüüd see, mida ta tõdeleb, ei ole enam tõde, tõene mõte, vaid on mõtteus, siis saab ja muutub formeerimise protsess absurdseks, sest mõttetust tõdeledes seda tõdeletavat kuidagi formeerida ei ole võimalik. Vastupidi, igasugune formeerimine mõtestaks nagu kunstlikult seda tõdeletavat asja. See on aga subjektivism selle sõna negatiivses tähenduses, kuna näha tõde sellisena, nagu me teda ise loome, on kõike muud kui tõdelus. Siit lähtuvadki pessimistlikud meeleolud tunnetuse tühisuse kohta. Umbes nii, et nagunii ei ole võimalik midagi mõista, ja veelgi enam, nagunii pole võimalik midagi selle mõistmise jaoks teha – sellepärast on igasugune mõistmise katse naeruväärne, ainus, mis alles jääb, on meie vahetu olemine; see on ka naeruväärne, võib-olla on ta kõigest illusioon, aga kuna ta juba siin meie vahetus kogetavuses on, siis proovigem seda meedlivaks muuta: to have fun. -- See on nihilismi kaasaegne kultuuriväljund.
// Nichts-Zustand'ist (= tühjuse/eimiskisuse-olukorrast) mõtlemise võimatus traditsioonilise filosoofia kontekstis tähendab seda, et kui on olev ja olematus, kuidas mõeldav olev olematus? -- Parmenides: "pole ja ei saa olema midagi peale selle,mis on". M. Heidegger: "Olemise olemises ilmneb olematuse olematus". -- Aga esimeselt veel: "üks on see, et on, pole võimalik ei-olul olla... /.../ Teine, et 'ei' on ja, et vajalik ei-olul olla." Vajadus transendentse järele...? -- Karl Jaspers: "Nietzsche nihilism... /on/ ...tema transendentsuse üks vorm... /.../ Transendentses nihilismis peab olemine end talle näitama". („Im transendierenden Nihilismus muss sich ihm das Sein zeigen.“)4
Mõlemal juhul – kõrgemate väärtuste ümberhindamise juhul, ja nende väärtuste haihtumise puhul, on meil tegemist olukorraga, mille ühine nimetaja on nihilism. Nihilism räägib sellest, et olemasoleval ei ole väärtust; et ta on väärtusest tühi ehk tühine. Tühine tähendab siin väärtuste puudumist; nende mitteolemist – oletatavalt olevate väärtuste mitteolemist. Seega nihilism on mingil moel seotud oleva mitteolemisega ehk olematusega. Olematus, millegi mitteolemine ehk selle miski, mida ei ole, eitus; eimiski, ongi ladina `nihil´, millest tuleb nihilism. (Eesti keeles oleks nihilism ´eimiskisus´ või ´olematus´. Nihil = Das Nichts 1) olematus – globaalsem, 2) eimiski – lokaalsem).
Gianni Vattimo: „... -- kui see nii on, siis ei pääse me modernsusest välja, kavatsedes teda ületada.“ /---/ „Nietzsche näeb täiest selgelt /---/ ,et ületamine on tüüpiliselt modernne kategooria, ja seega ei saa tema abil määratelda väljapääsu modernsusest.“, (lk. 1447). /---/ „... Nietzsche järgi võib modernsusest välja pääseda just tänu sellele nihilistlikule järeldusele. Et tõemõistel pole enam kehtivust ja alus ei funktsioneeri enam, kui on kadunud kogu alus usuks alusesse, seega siis tõsiasjasse, et mõtlemine peab „andma endale aluse“ -- ei pääseta modernsusest välja kriitlise ületamise kaudu, mis oleks samm veel täielikult seespool modernsust ennast.“, (lk. 1448). /---/ „... Nietzsche (G. Vattimo vahendusel): „... kõige lähem reaalsus, see, mis on meie ümber ja meie sees, hakkab tasapisi näitama oma värve ja ilu ja mõistatusi ja tähendusirkkust – sellised asju, millest vanemate aegade inimesed ei osanud undki näha.““, (lk. 1449).5
Martin Heidgger: „Olematus räägib olemisest tema mitteolemises.“6 Mis asi on, mida tähendab, olemise mitteolemine? -- Olemise eitus – mitte mingisugune konkrteetse oleva eitus, vaid olemise kui terviku eitus. Eitades kõiki esemeid ja asju, ei jää aga järele ühtegi asja, mida olematusena vaadelda ja uurida saaks. Järelikult on mõtlemine olematusest võimatu – ei ole seda mõtlemise asja, millest mõelda? Isegi siis kui ütleme: „olematus on olemise mitteolemine“, me ütleme midagi millegi kohta. Millegi kohta saab aga alles siis midagi ütelda, kui see miski on – seega me muudame olematuse olevaks. Olematuse olevaks muutmine on aga just see, mida temaga teha ei tohi, sest see on tema suhtes ebaõige: ta on eimiski, mitte selline miski, mis on. Järelikult ei ole olematusest midagi rääkida. Sel viisil arutades arutame me õieti, juhul kui me teame, mida tähendavad „miski“ ja „olemine“. Ainult siis kui see on selge, saame me ütelda, et meile on selge nende vastandi tühisus. Olematu on tühine, sest teda kui vastandit olemisele õigupoolest ei ole. On ainult olemine, nii nagu Parmenides seda näeb: Kuna pole ja ei saa olema midagi, peale selle mis on.“See arvamus on sügavalt juurdunud metafüüsikasse, ja sellepärast ei näe metafüüsika olematuses mingit probleemi. Ta ütleb olematuse kohta ainult seda, et olematus on vastand olemisele. // M. Heidegger "olematuse olemisest": punast värvi suudame tema eripäras vaid seetõttu tajuda, et me ka teisi värvusi tunneme. Sarnaselt olematus olemist piiritlemas. Täpsemini: mitte-olemine (Das Nichts), kui mõtlemisele seatud " piir", mis ümbritseb olemise sfääri aga ei ütle midagi sellest "väljapoole jääva" ala kohta, mis on mõeldamatu, sõnul-väljendamatu. M. Heidegger: ka 'Nichts' mõeldamatu kuid siiski ilmneb tundes, -- 'Hirmu' läbi, või siis erilises seisundis, mida tähistab antud autor tähistab 'igavuse' mõistega. // Jaspersi "nihilismi paatos", mis ei ole aga transendentne nihilism ise, pigem on selle ebajärjekindlus kas märkimaks liig isikliku, emotsionaalsust väljenduvust, elik siis otsekui -- "ekstaatiline nihilism"?See on õige, et olematusest ei saa rääkida kuidagi teisti kui olevas vormis: olematus on see ja see... Kas see aga tähendab seda, et temast rääkimine on mõttetu? Et rääkimises seostub olematu paratamatult olevaga, siis pole see seos võib-olla juhsulikku ja eksitavat laadi. Ehk on ta hoopis teedjuhatav, midagi mille kaudu avaneb meile olemise ja olematuse sügavam seos kui eitus. Eitamine, negatsioon, keeld, äraütlemine võivad küll tähendada positiivse väite vastandit, ent sellisel olematusel on loogiline päritolu. Loogiline olematus on seega inimmõistuse poolt teostatava negatiivse tehte tulemus; abstraktne mõistuse toodang. Sellisena on ta tõepoolest tühine.JA sellisena on nihilism kõigest illusioon!!! [Meile ainult tundub, nagu oleksid kõrgemad väärtused nende eituse tagajärjel kadunud, teglikult nad on alles – tuleb ainult paremini vaadata. Nihilism on eksitus, vale mõtlemise tagajärg.Ja me võime lugeda õhtumaade käekäigu pääsetuks, ja mitte enam muretseda, sest meie mure oli tingitud mitte veel täiesti selgeks mõeldud loogikast. Nietzsche oma teoses „Võimutahe“ („Wille zur Macht“): „Nihilism seisab lävel: kust on meile tulnud see kõige õudsam külaline kõikide õudsate seas?“ /.../ „... lugu, millest mina räägin, kuulub tulevale kahele aastasajale.“ Kui me võtame nihilismi kõigest eksitusena, siis me käsitelksime kohe mööda saavat kaasaega nii nagu renssansi-aegsed ideoloogid käsitlesid keskaega, asudes ise keskaja arengu kõrgeimas punktis.
Fr. W. Nietzsche: (Aforism: 26) „...Mis on elu? -- Elu – see on: lakkamatu sellise endast kõrvaldamine, mis tahab surra; elu – se on julmus ja leppimatus kõige kohta, mis meis, ja mitte vaid meis, muutub nõrgaks ja vanaks.“ /---/ (Aforism: 34) „... Historia abscondita – Igal suurel inimesel on tagsiulatuv mõju: kogu ajalugu võetakse tema tõttu taas vaagimise alla, ja, tuhanded mineviku saladused roomavad esile oma peidupaikadest – tema päikese-paistesse.“ /---/ (Aforism: 41) „.. Kahetsuse vastu. -- Mõtleja näeb oma tegudes proovilepanekuid ja küsimusi, millede abil ta tahab saada millestki selgust: õnnestumine ja ebaõnnestumine on tema jaoks pigem kui vastused.“ /---/ (Aforism: 42) „... On siiski haruldaseimaid inimesi, kes tahavad ennemini hävineda kui teha tööd ilma tööst rõõmu tundmata: neid valivaid hingi, vaevalt rahuldatavaid, kellele ei piisa rohkest kasust, kui just nende töö ise ei ole kõikide võitude võit. Sellesse haruldasse inimliiki kuuluvad kõik kunstnikud ja mõtiskeljad.“7

Arvamus, et nihilismi ei saa tegelikult olemas olla, baseerub levinud filosoofilisel veendumusel, et olematust ei ole olemas, et olematus ei ole mingisugune olev asi. Võib-olla peitub nihilismi sisemine energia just nimelt selles, et inimesed arvavad, et teda ei ole olemas, et inimesed ei võta olematust tõsiselt. Nad räägivad nii: Olematus on kas mingisugune olev või siis täielik tühjus. Selge, et ta ei saa olla olev, järelikult on ta täielik tühjus, puhas eimiski, millest pole midagi mõtelda ega ütelda = ta on tühine.
// Nietzsche kui "kõrgemate väärtuste tühistaja" kujutelma vastu olgu siinkohal seatud selle autori iseloomulik nähtus nagu tema "jaatamine" kui konsekventne suundumus, -- nihilism kui jaatuse eeldus, -- aktiivne, dionüüsoslik jaatus mitte ei tühista kõrgemaid väärtusi, vaid loob neid, või siis "hindab ümber", nt.- varasemate kasuks. (H.Krull).8 Nietzsche: "Ei on tee uue Ja-ni...“ / .../ „Tunnustatav on see, kes 'Ja' saavutanud, 'Ei' seevastu ilmneb pelga konsekventsina".9 Nietzsche eristab tugevat, loovat ja vaid purustavat nihilismi. Viimaseks osutub nihilism kui "uskumatuse usk", mis mõneti kui "vabatahtlik martüürium". Teisal aga "uskumatus" kui printsiip: "kui loova inimese õige meelelaad". // Kas 'Nichts'-kogemus samastatav müstilise praktikaga? Võimalik, et mitte: passiivses seesmises süüvimises saavutatav mõneti sellele isegi vastndlik. Mitte "maailmast-ära", vaid eraldades 'Nichts'-valdkonna see nagu konstitueerib olemist, "lükkab seda sinna tagasi". Kas vastandlike valdkondade lahutatus aktiviseerib neid? Rangelt võttes vaid tühistab "olematuse", -- siiski vaid mõttelisel tasandil...? Võimalik, et see tõesti pigem niimoodi ka ongi...?
Fr. W. Nietzsche: (Aforism: 8) „... äärmiselt saatuslik filosoofiline väljamõeldis mis kunagi valmistati eismest korda Euroopa tarvis, väljamõeldis et tahe on „vaba“, et inimene on tingimata spontaanne heas ja kurjas, kas see ei ole tehtud ennekõike selle arusaama õigustamiseks et kas mitte jumalate inimese poole, inimliku hüvelisuse poole suuniteltud huvitatus millaski võiks teostuda.“ /---/ (Aforism: 12) „... Tahtsin öelda: ka osaline kasutuks muutumine, haletsusväärseks muutumine ja kehviklikuks muutumine, tähenduse ja otstarbekuse kadumine, sõna otseses mõttes surm, kas see ei kuulu tegeliku arengu eelduste hulka, see progressiivsus ilmneb alati kui tahe ja tee suurema võimu suunas...“ /---/ (Aforism: 24) „... See tuleviku inimene kes vabastab meid nii senisest ideaalist ning ka sellest mis peab kasvama sellest ideaalist, suurest vastikusest, olematuse tahtest, nihilismist, selle keskpäeva ja suure otsuse kellamängust, mis teeb tahte jälle vabaks, mis annab Maale tagasi selle oma eesmärgi ja inimesele tema lootuse, selle Antikristuse ja Antinihilisti, selle Jumala ja olematuse võitja – ta peab kord siiski tulema...“ 1 
M. Heidegger: Küsimus olematusest ei ole niikaua isegi mitte veel püstitatud, kuni me räägime loogika „kas-üks-või-teine“ raamides. Sellisest loogikast lähtudes on välistatud mitte ainult olematuse mõistmise võimalus, vaid ka tahe tema mõistmiseks. Selline välistatud võimalus ja tahte puudumine iseloomustavad kogu euroopa metafüüsikat. // Kui see on tõsi, et nihilismi energia peitub selles, et teda ei võeta tõsiselt, et olematusega ei osata rääkida, siis viib metafüüsika ajalugu paratamatult nihilismini. // Nihilismi võib järelikult defineerida kui põhimõttelist soovimatust olematusest mõelda. NIHILISM = PÕHIMÕTTELINE OLEMATUSEST MITTEMÕTLEMINE. Isegi Nietzsche ei suuda mõtelda olematuse olemusest, kuigi ta mõistab ninhilismi domineerimist uusaja ajaloos, sest ta on sunnitud saama klassikaliseks nihilistiks, et anda oma kaasaegsele ajaloole sõna (ja kujundades nõnda ka selle termini ja selle kasutusvõimaluste hilisematki kulgu). Nietzsche mõsitab nihilismi selles mõttes, et ta mõtleb nihilistlikult; tema nihilismi mõiste ise on nihilistlik: „väärtuste ümberhindamine“. Ent ta ei suuda mõtelda nihilismi olemusest. Seda sellepärast, et mõtleb nihilismist väärtuse ideest lähtudes. Ta räägib väärtustest mitte sellepärast, et väärtuse idee on talle isiklikult tähtis, näiteks sellepärast et tema haridus on väärtuse ideele suurt tähelepanu pööranud, või et sel väärtuse ideel oleks mingit pistmist tema isiklike vaadetega. Väärtuse idee mängib Nietzsche mõtlemises otsustavat rolli sellepärast, et Nietzsche mõtleb metafüüsiliselt; metafüüsika ajaloo raamides. Metafüüsikas aga (= euroopa filosoofia tuumas) on väärtuse idee mitte juhuslikult esiplaanil. Sest väärtuse mõistes peitub olemise mõiste, mis räägib olevast terviklikult. // Olemise väärtus peitub tema terviklikkuses ja kõiges, mis sellega kaasneb. Näiteks et maailm on üks, et gnosise probleem on lahendatav, jne. // Ning kui nüüd Nietzsche räägib nihilismist kui väärtuste väärtusetuks muutumisest, siis tähendab see seda, et ta mõtleb olemise olemusest lähtudes ühest tema kindlast ja tähelepanuväärsest aspektist: olemise lõhestatusest. 
// Siit lähtudes oleks nüüd lihtne mõtlema hakata, et koos Nietzschega ja võib-olla tänu Nietzschele haaras Euroopa ajalgu endasse midagi halba – midagi negatiivset, mis, nüüd, nagu me kõik näeme, muudab Euroopa kultuuri halvaks ehk allakäivaks. Seda vaatamata tema materiaalsele ja koloniaalsele võidukäigule. // Mõte, mis tühistab väärtusi, ja mis teatab, et Jumal on surnud, on moralistide arvates halb. Nad arvavad, et kõik negatiivne on häbiväärne. Miks see nii on? -- Inimesed kuulevad jutte humanismist, tervest mõistusest, maailmast, jumalast, kultuuriväärtustest. Inimesed võtavad kõike kuuldut kui midagi positiivset. Ja kõike seda, mis räägib nendele asjadele vastu, nad võtavad kui nende asjade eitust. Eitust aga kui negatiivsust, mis on destruktiivne. Inimesed arvavad, et kõik mittepositiivne on negatiivne, seda arvates tuginevad nad loogikale. Inimesed on nii loogikat täis, et mõistavad hukka igasuguse vastasseisu oma unise mõtteharjumuse suhtes. Nad suhtuvad hoolimatuse või vihkamisega kõigesse, mis ei haaku juba teadaolevaga ja mis ei lase kogeda seda magusat äratundmistunnet: „seda ma just arvasin isegi.“ Me nagu ütleksime, et sellel ei ole meie jaoks väärtust.
Fr. W. Nietzsche: (Aforism: 100) „... Vajatakse terveid sugupõlvi, et mõeldaks välja vähegi viisakas ja sobilik kiitmise viis: ja alles väga hilja saabub aeg, millal isegi kiitmisessegi on sugenenud mingitki vaimsust ja geniaalsust.“ /---/ (Aforism: 107) „... Suurim tänuvõlg kunstile. -- Juhul kui me ei oleks kiitnud heaks kunsti ja mõelnud välja sellist ebatõelisuse palvelemisviisi: siis oleks see üldise ebatõelisuse ja valelikkuse tõdemus, mida meile vahendab teadus – see tõdemus, et näivus ja eksitus on iga teadva ja tundva olemasolu eelduseks --, see oleks täiesti talumatu.“ /.../ „Aga nüüd on meie ausameelsusel olemas vastupanujõud, mis aitab meid vältima selleiseid järeldumisi: kunst näivuse hea tahtena.“ /---/ (III. raamat, aforism: 109) „... See astraalne korrastatus, milles me elame, on erand; see süsteem ja seda eeldav arvestatav kestvus on jällegi teinud võimalikuks erandite erandi: orgaanilise elu moodustumise. Tervikloomuselt on maailm seevastu igavesti kaos, mitte selles mõttes, et selles puuduks kausaalsus, vaid seetõttu, et selles ei ole korrastatust, järgnevust, vormi, ilu, tarkust, ja mis kõik olekski oma nimetustelt kõik meie esteetilised inimlikustamised.“ /.../ „Olegm ettevaatlikud ütlemaks, et looduses on seadusi. On vaid vältimatusi: seal ei ole kedagi käskijaks, ei kedagi kuuletumas, ei mingeid reeglite rikkujaid“ /.../ „... -- Olgem ettevaatlikud mõtelmast, et maailm igavesti uut loob. Ei ole mingeid igavesti vältust omavaid substantse; aine samasugune eksitus kui eleaatide jumal.“11 // Hoolimatu, negatiivne, „kaastundlik“ suhtumine asjadesse on aga nihilistliku maailmas-olemise moodus, mis toitub sellest kui midagi tühiseks peetakse. // Mõte, mis tühistab väärtusi, ei seisne tegelikult mitte selles, et ütelda: kultuur, kunst, teadus, inimväärikus, maailm ja Jumal on tühised. Vastupidi, aeg on mõista, et millegi määratlemine väärtusena ei võimalda meil seda asja väärtustada. See tähendab, et kui me määrtaleme midagi kui väärtust, siis see asi eksisteerib kui inimliku otsustsusvõime hinnangualune – kui inimliku hinnangu ese. // Mis siis aga juhtub, kui me hakkame midagi ise hindama – näiteks elu – ega tal siis, eriti kui ta kuulub teistele, kui ausalt tunnistada, ei olegi eirlist väärtust. Või maailm – kui ma hakkan juba ise otsustama, siis tühja kah, pärast mind tulgu või veeuputus. //
Guido Albertelli:„... Nihilism paneb end maksma absoluutse hädana, tühjusena, mis tuleb eelisjärjekorras täita – millegi sellisena, mis tuleb absoluutselt ületada.“, (lk. 1461). /---/ „... Mõtelemise sooritamine nõuab üht sammu tagasi, mis olemise, tõe ja mõistuse vääramatut loomust tühistades avaks tee võimaliku, juhusliku, eventuaalse poole. Mõttekuse varemed ei paista siis enam mõne katastroofi jälgedena, vaid veel avastamata võimaluse avanguna.“, (lk. 1463).1 Probleem on selles, et asja olemine ei piirdu ja isegi ei külgne tema hindamisega meie poolt. // Kust pärineb see arvamus, et me peame kõigepealt hindama; halb või hea, kasulik või kahjulik, oluline või ebaoluline?// Igasugune hinnang isegi kui hinne on positiivne, on subjektiivne. Ta teeb olevast mitte oleva, vaid arvestatava objekti. Sellepärast, kui Jumalast rääkida kui kõrgeimast väärtusest, alandab see Jumala jumalikkust. Nihilism ei ole järelikult millegi tühistamine tühiseks kuulutamise mõttes, vaid võitlus oleva subjektiseerimise vastu, mille käigus olev subjektiviseeritakse puhtaks objektiks. Nihilism peab mõttele avaldama oleva olemise tõe valguse.
// Sellisena on olev terviklik. // M. Heidegger, „Mis on metafüüsika?“: „kogu oleva terviklik tajumine on mõnikord võimalik: näiteks tõelises igavuses, mis meid mõnikord haarab...“; küsimus pole selles, kui meile on igav see raamat või see loeng, või see seismine järjekorras – nüri ootamine. Kogu oleva terviklik olemine tuleb igavuse kaudu välja siis kui igavusest sünnib ängistus, mis otsekui tihe udu matab endasse kõik inimesed ja asjad, ning moodustab nendest mingisuguse ühtlase amorfse ja ükskõikse massi. Või siis rõõm armastatud inimese lähedusest. Mõlemal juhul muutub „kõik“ kuidagi eriliseks, ning see erilisus annab meile võimaluse olla tervikliku oleva keskel. See on meie olemise fundamentaalne sündmus, see ei ole meie mõttelise tegevuse või tahtelise tegutsemise üks kaasnähtustest, see ei ole samuti midagi juhuslikku, mõni juhuslik meeleolu, mis meid mõnikord tabab ja mõnikord mitte. Tegemist on millegi olulisemaga, nimetagem seda (siinpuhul) fundamentaalseks meelestuseks. //
Kas on aga olema sniisugune meelestus, mis avab meile olematuse? Milline ta võiks olla? // Kuna olematust loogiliselt mõelda ei saa...? // HIRM. -- Mitte ehmumine, mis on tingitud ootamatutest asjaoludest või inimese liigsest kartlikkusest. Hirm on midagi põhimõtteliselt muud kui kartlikkus. Me kardame alati ühte või teist olevat asja – kartmisel on alati oma asi, mida karta ja kartmise põhjus – moodus, kuidas see asi saab meile halvasti mõjuda. Kartusest lähtub püüe end päästa või kontrollida oma tundeid, et me niiväga ei kardaks, või et see kartus ei paistaks välja.13
Hirm kui fundamentaalne meelestus on midagi hoopis teist: temast ei lähtu mingisugune aktiivsus – ta pigem halvab, ehk talle on omane mingisugune omapärane rahu. Puudub asi (teisest küljest ta aga on olemas) ja hirmu põhjus (samas on ta olemas). Asja ja põhjuse määramatus ei ole siin lihtsalt määramata jätmise tagajärg, vaid põhimõtteline määramise võimatus. Kui meid valdab hirm, siis mille ees me hirmu tunneme? Kusjuures tunneme nii, et asjad ja ka meie ise kaome mingisugusesse ükskõiksusesse. Asjad kaovad ükskõiksusesse, aga mitte nii, et nad kaovad ära, vaid nii, et nad pöörduvad meie poole oma kadumisega. Selles asjade kadumises saab asjade taga nähtavaks tühjus, mis pole sugugi tühine, vaid ta on olematus ise oma täies hiilguses ja jõus. Ta neelab asju ja meid endid – kõiki inimesi, kadudes kaome me käest isegi iseendal. Sellepärast pole hirm mitte minu ja sinul, vaid inimesel kui niisugusel. Täpsemalt: selles totaalse kadumise sündroomis jääb alles ainult meie puhas tõdemus – Dasein – kellel pole enam mingeid ennast konstitueerivaid määratlusi. Vaikib igasugune rääkimine, logos, kuna selle aluseks on olemine kui võimalus jaatavaks kõneks. // Jaatav kõne on aga igasuguse teistsuguse kõnelemise eelduseks – ei saa moodustada eitavat või küsivat vormi asjadest, mille kohta ei ole jaatavat vormi. Logos ja olemine on seotud algusest peale nii tihedalt, et seda on raske märgata. Olematu logos ei ole logos. // Ainus, mis me saame ütelda, on see, et asi, mis meile hirmu peale ajas, oli tegelikult eimiski – olematus ise.
Ent hirmust on vähe, et olematust analüüsida. // Kas olematus, mis on fundamentaalse hirmu asjaks, võiks saada mõtlemise aineseks? See tähendab leida olematu logos. // Proovime mõelda, mis siis ikkagi toimub olemise kadudes. See ei toimu nii, et kronoloogiliselt enne on olevad asjad, ja siis nende täielikul haihtumisel jääb alles olematus. Pigem avaneb olematus koos olemisega, ja nimelt olemises ja olevates asjades endis: ta avaneb neis kui oma täiusest vabanevates. Teiste sõnadega: see, mis toimub, ei ole sugugi mitte oleva lihtne hävitamine või tema eitamine. Olevat hävitades või teda eitades oleme me tegelikult juba hiljaks jäänud, me oleme kohtunud olematusega ammu enne oleva hävitamist või eitamist. Olematus avaneb koos oleva kadumisega, s.t koos olemisega, kui olemine vabaneb oma täiusest.
// Olemine on niisugune asi, et ta kogu aeg vabaneb oma täiusest ja kogu aeg moodustab oma täiust – kogub seda endasse. // Hegelil on puhas olemine ja puhas olematus üks ja see sama. // Olemise selline vabanemine iseendast lähtub olematusest; ta saadab olemisest vabanemist, ja kui saatja, lükkab olemise endast (olemisest) eemale. See saatmine-lükkamine ongi olematuse olemus – olematustamine. Olematustamine ei ole oleva hävitamine või ega oleva eitamise resultaat – ta on olematustamine, nii nagu olev on olemine.
Hirmutava olematuse heledas öös avab olev end esimest korda olevana – ta avab ennast sellena, et ta on, vastandina sellele, et teda ei ole. Ainult tänu olematusele on Dasein võimeline lähenema olemisele ja sukelduma temasse. Dasein on järelikult põhimõtteliselt konstitueeritud olematuse kui saatva-lükkava vahendusel. Saadetuna olematusest on Dasein juba algusest peale olnud oleva piiridest üle astunud. Oleva piiridest üle astumine on transtsendents, ning Dasein on järelikult midagi transtsendeeruvat juba oma olemuses. Olematus on Dasein´i transtsendeerumise eksistentsiaalne võimalus. // Teiste sõnadega: Dasein kui maailmas-olemine on ontoloogiliselt võimalik ainult tänu sellele, et tal on maailma terviklikuks sidumise võimalus – olematus.
Gianni Vattimo: „... Just selles valguses osutub nishilism olevat meie šansiks... /---/ ... nagu avaldub Sein und Zeit´is [M. Heidegger] olemine surma poole ning seda vastuvõttev ettekäiv otsustavus võimalusena, mis teeb tegelikult võimalikuks kõik teised võimalused, mis moodustavad eksistentsi – seega siis ka maailmasunni teatud ületamine, mis asetab võimalikkuse tasandile kõik, mis esineb reaalse, paratamatu, lõpliku ja tõesena.“, (lk. 1441).14
Mida see tähendab? Kuidas inimene maailma terviklikuks seob? Mida tähendab olematus kui inimese võimalus olla tervikliku maailma juures, eksisteerida? Teiste sõnadega: tänu millele meie maailmas olemine ja suhtestatus asjadega saab eksistentsiaalseks? -- tänu SURMale.
Kuidas see toimub, et surm võimaldab inimestel suhtestuda asjadega nii, et sel suhtestatusel on eksistentsiaalsuse tunnused? Tänu surmale kui suunatusele olematusse, mõtlevad inimesed oma elu terviklikult, selliselt elu mõteldes ilmneb aga, et elul on mingisugune tähendus, mis saab teostatuks ehk endaks elu käigus. Sellest hetkest peale on iga inimene samm, iga tema tegu, hinnatav tervikliku tähenduse valgusel.
Nihilism kui põhimõtteline olematusest mittemõtlemine tähendab selle valguse tuhmumist. (Ent niisugune tõeline nihilism, mis olematusest endast teadlikult lähtub, on inimese eksistentsi järjekindel asetamine olemise valgusesse.)15
Fr. W. Nietzsche: (Aforism: 261.) „... Originaalsus. -- Mis on originaalsus? Näha midagi, millel ei ole veel nimetust, mida ei või mainida, kuigi see on kõikidele nähtaval. Inimestele sellistena nagu nad harilikult on teeb alles nimetus mingi objekti üldiselt nähtavaks. -- Originaalsed inimesed on enamalt olnud samuti ka nimetuste andjad.“ /---/ (Aforism: 264) „... Mida me teeme? -- Mida me teeme, seda ei mõisteta kunagi, vaid alati ainult kiidetakse või kritiseeritakse.“ /---/ (Aforism: 265) „... Viimane skepsis. -- Mis siis lõppude lõpuks ongi need inimese tõekspidamised? Need on inimese kummutamatud eksitused.“ /---/ (Aforism: 267) „... Kui omatakse kõrget eesmärki. -- Kui inimesel on kõrge eesmärk, siis on ta isegi õigusemõistmisest mitte vaid oma tegudest ja oma kohtunikest kõrgemal.“ /---/ (Aforism: 269) „... Millesse sa usud? -- Sellesse: et kõikide asjade kaaluvus tuleb uuesti mõõta.“16
Fr. W. Nietzsche: „... Süütus on laps ja unustus, uus algus, mäng edastveerlev ratas, algliikumine, püha jaatus. /.../ ... loomise mänguks on vaja püha jaatust: oma tahet tahab nüüd vaim, oma ilma pärib ilmakaotanu.“, (lk. 17). /---/ „... Ja tõesti, kui elul poleks mõtet ja ma peaksin valima mõttetuse, siis oleks minulegi see mõttetus valmisväärseim.“, (lk. 19.)17
„... Le bonheur n´est pas chose
aisèe: il est très difficile de
le trouver en nous, et impossible
de le trouver ailleurs.“
[„Õnn ei ole kerge asi: teda on
väga raske leida meis ja võimatu
leida teisal.“]
Chamfort.18
1 Fr. W. Nietzsche: „Die fröhliche Wissenschaft“. („La gaya scienza“). Aforism/luuletus nr. 25. // Tõlge: „Üks soov. / Tunnen ma nii mõnda inimmeelt / Ei tea ma aga, kes vaatab minu enda seest! / Mu silmad mulle liiga lähedal - / Ei ole see, kes näin ju ma / Et ennast paremini mõista saaks / Peaksin enesest vist kaugemale istuma. / Küll mitte nii kaugele, kui mu vaenalne! / Ometi, liig kaugel on ka lähim sõber meist / Sest ka tema – minu vahel – on ju vahemaa! / Ei tea ma aga, kas nõustuvad nad mu soovidega?“
2 Gianni Vattimo: „Nihilismi apoloogia“. „Akadeemia, nr. 7, 1995. Lk.: 1434-1444. Tõlkinud: Maarja Kaplinski. [Originaal: „Apologia del nichilismo“ -- Gianni Vattimo „La fine della modernità“, (Milano: Garzanti, 1991, p. 27-38).] G. Vattimo: „... Nietzschele on kogu nihilismiprotsess kokkuvõetav Jumala surmaga või ka „kõrgeimate väärtuste väärtusetustumisega“. Heideggerile annihileerub olemine sedamööda, kuidas ta jäägitult väärtuseks muutub.“ /---/ „Lähtudes pigem nietzschelikust kui heideggerlikust seisukohast, on Heidegger ise tagasipaigutatav nihilismi täideviimise ajaloosse, ja nihilism tundub olevat just seesama ultrametafüüsiline mõtlemine, mida ta ostib.“, (lk. 1435). [Antud tsitaatide lk nr antud ajakirja-essest teksti sees ja joone all.]
3 Antud kirjutisega seoses tuleb, õigluse nimel, tunnistada, et pole tegemist täielikult (antud blogi autori) omaloominguga (nagu olid seda eelmised umbes 50 filosoofilist esseed!). Nimelt on selle kirjutise ja kogu selle nihilismi temaatika inspireerijaks üks kunagise ülikooli lektor. Kuna see nihilismi temaatika on olnud läbivaks selles blogis juba viimased 2. aastat, siis olgu öeldud, et algse tõuke, elik siis inspiratsiooni selle mahuka ja komplitseeritud temaatika tegelemiseks sain mujalt. Oli nimelt kunagi Eesti Humanitaarinstituudis (vist 1995 aastal?) loengusari nagu: „Nihilism 19 sajandi mõtlejatel“. Antud lektoriks oli kaua-aegne EHI professor nagu T. Viik, kelle loengust laekus nii inspiratsiooni; ja ka (minu enda peetud) seminari (abi-)teksti on siinkohal üritatud vahendada (koos ohtrate täiendustega nii Nietzschelt, kui ka G. Vattimolt ja G. Albertellilt, jne.). Pealkiri kõlagu ilmekalt: „Nihilismi ületamisest“. Selleks, et seda problemaatilistki ainevaldkonda (endagi jaokski, mõnekski ajaks?) otsekui lõpetada/ületada, pidin siis ilmselt pöörduma n-ö „endast targemate hingede muusade poole“...? Mõneks ajaks siis selle tekstiga ja nihilismi kui teemaga lõpetamisi. Kuid kõikvõimalikud kommentaarid oleks endiselt äärmiseltki teretulnud (nii vähe on olnud sisulisi kommentaare 7. aasta jooksul, mil olen oma 4 Google Inc blogidega tegelenud?!) antud blogi autori e-mailile nagu: madisliibek@gmail.com
4 Karl Jaspers. „Nietzsche. Einführung in des Verständnis seinen Philosophierens.“, 1936, S. 5-437. Siin: lk. 368.
5 Gianni Vattimo: „Nihilism ja postmodernsus filosoofias.“ „Akadeemia, nr. 7, 1995. Lk.: 1445-1460. Tõlkinud: Maarja Kaplinski. [Originaal: „Nichilismo e postmoderno in filosofia.“ -- Gianni Vattimo. „La fine della modernità.“ (Milano: Garzanti, 1991, p. 172-189.) Esmakordselt ilmunud 1984)).] [Tsitaatide lk. nr. teksti sees.] G. Vattimo: „... et asi pole siin tagasipöörudmises „üleajalooliste“ väärtuste poole, vaid püüdes elada sügavamalt läbi kogemus eksituse vajalikkusest, tõusta hetkeks sellest protsessist kõrgemale; teiste sõnadega, elada seda ekslemist läbi teistsuguse hoiakuga.“, (lk. 1451, Ibid.). /---/ „... Nietzsche sõnutsi ei lähe mõtlemine tagasi lätte juurde mitte selleks, et seda omastada; ta lihtsalt läbib uuesti eksiteed, mis on ainus rikkus, ainus olemine, mis meile on antud.“, (lk. 1454, Ibid.).
6 [Vrd. M. Heidegger: „Filosoofia lõpp ja mõtlemise ülesanne.“ „Looming“, nr. 8, 1988, lk. 1081-1092.]
7 FRIEDRICH (WILHELM) NIETZSCHE: „DIE FRÖHLICHE WISSENSCHAFT“ (La gaya scienza). // [Siin vahendatud aforismide nr. teksti sees.]
8 Hasso Krull: „Nihilism. Nietzsche käsitlus.“ Ajakiri: „Kostabi“, 1991, nr.: 3-8. Siin: nr.3. Vrdl. ka: G. Deleuze & Felix Guttari: „Mikä filosofia on? („Gaudeamus, Helsinki, 1996).
9 K. Jaspers, Ibid., lk. 345.
10 FRIEDRICH (WILHELM) NIETZSCHE: „Zur Genalogie der Moral“. (Aforism: 13) „... Karistus kahjutuks tegemisena, suurema kahjustamise ennetamisena. Karistus kahjude korvamisena kahju kannatanule, mingil kujul (ka affekti-kompensatsioonina). Karistus tasakaalu segamisega seoses, ennetamaks seda, et segadus ei saaks laiemalt levida.“ /---/ (Aforism: 16) „... Kõik vaistud, mis ei lahvata väljaspoole väänduvad sissepoole – just seda nimetan mina inimese seestumiseks, alles siis tekib inimesele see mida hiljem on nimetatud ka tema „hingeks“.“ /---/ (Aforism: 24) „...“Midagi ei ole tõsi ja kõik on lubatud“ ... Nii, see oli vaimu vabadus, sellega oli tõrjutud ka usk isegi tõesse...“ /---/ (Aforism: 25) /---/ „... -- kunst milles suur vale pühitsetud saab, petmise tahe millel on poolt kõnelemas häid südametunnistusi, just see on askeetliku ideaali vastand palju põhimõttelisemal kombel kui teadus seda on.“ /---/ (Aforism: 27) „... Kõik suured asjad hävinevad iseenesest, enda kummutamise teel: seda nõuab elamise seadus, vältimatu „endavõitmise“ seadus elu olemuses--“ [Tsitaadid teksti sees ja joone all mainitud teose (2. & 3. uurimusest) aforismide numeratsiooni kohaselt.] [Vrdl. Fr. W. Nietzsche & „Moraali genealoogiast“ (eessõna ja 1. uurimuse tõlge) antud blogi autori poolt (selle blogi) varasemast kirjakohast (mainitud autori ja teose nime alt).
11 Fr. W. Nietzsche: „Die fröhliche Wissenschaft“. Ibid. [Aforimsid tekstis teose vastava numeratsiooni alusel.]
12 Guido Albertelli: „Gianni Vattimo nihilismi-apoloogia.“ „Akadeemia, nr. 7, 1995. Lk.: 1461-1482. Tõlkinud: Eduard Prahomenko. [Tõlgitud käsikirjast: „L`apologie du nihilisme de G. Vattimo“.] G. Albertelli: „... et „täielik nihilism“ on valdkond, kus võimutahe näitab end kui kunst, s.t korraga nii destruktueeriva jõu kui ka üldise metafoorse loomena. Üliinimese, „täieliku nihilisti“ kuju ei ole siiski iseednaga lepitatud isiku kuju: demüstifikatsiooni ei viida läbi mitte selleks, et haarata kõige fundamentaalsemaid struktuure või omada valgustatud eneseteadvust, vaid pigem „asja iseendas“ kõikvõimalike vormide lahustamiseks metafoorse loome üleüldiseks muutumises ja intensiivistamises.“, (lk. 1468-1469). /---/ „... Täielik nihilism on pigem tõe, täiuse ja autentsuse metafüüsilise paatose vähenemise ajastu. Ta vastandab end igasugusele pärisomasuse taasleidmise katsele: pärisomasus [le propre] ise on muutunud üleliigseks ja kõik katsed taaskehtestada „pärisomasus“ on tegelikult „reaktiivse“ nihilismi üks vorme.“, (lk. 1474). [Tsitaatide lk. nr. teksti sees ja joone all.]
13 Fr. W. Nietzsche: „Die fröhliche Wissenschaft“, Ibid.: (Aforism: 156) „... Mõjuvõimsaim. -- Et inimene on vastu kogu oma ajastule, peatub selle väravais ja nõuab sellelt õigust, see lihtsalt peab mõju avaldama! Pole vahet, kas ta tahab, et see mõju avaldaks; et ta võib mõju avaldada, see on siinjuures peamine.“ /---/ (Aforism: 160) „... Hüvedega miilustamine. -- Isegi hüvesid võib inimene kohelda vääritult ja meelitades.“ /---/ (Aforism: 162) „... Egoism. -- Egoism on tunde perspektiiv-seadus, mille kohaselt näib lähedal asuv suur ja raske olevat: seevastu kui jällegi kõikide asjade maht ja raskus vähenevad, mida kaugemal nad on.“ /---/ (Aforism: 165) „... Eitajate õnnest. -- Kes iganes keeldub millestki põhjalikult ja pikkadeks aegadeks, see võib hiljem, juhuslikult taas kohates seda, millest oli kunaski keeldunud, pea-aegu arvata ennast leidnud seda otsekui esimest korda, ja kui õnnelik ongi iga leidja! Olgem targemad kui maod, kes puhkavad liiga kaua sama päikese paistel.“ /---/ (Aforism: 173) „... Olla sügav ja näida sügav olevat. -- See kes teab, et on sügavameelne, see prügib selguse poole; kes aga soovib näida sügav suurema hulga silmis, see üritab hämar näida. Suurem hulk nimelt peab sügavaks kõike mille põhjani see ei suuda tungida: see on nii pelglik ja soovimatu sügvasse vette astumast.“

14 Gianni Vattimo: „Nihilismi apoloogia“, Ibid., [Lk. nr. teksti sees].
15 21. 09. 2019. -- Täna on siis minu sügisene nimepäev, -- Madisepäev. Ja redigeerides siin siis momendil oma ammuseid n-ö „filosoofilisi suleproove“. -- Nimelt on plaanis just täna seda teha, sest, et 7 aastat tagsi alustasin just oma 1 blogiga. JA need varasemad kirjanduslikud „saavutused“ avaldasin ka umbes nii kaua aega tagasi nagu u 6-7 aastat tagsi. Miks ma need uuesti plaanin avaldada (oma 4 blogis)? -- Niisama, naljaviluks, et W. Shakespeare`i Hamleti sõnadega: „... keegi teaks minust tõtt...“? -- Lihtsalt avaldan uuesti need kirjutised, ligi 6-7 aastat hiljem? Nagunii kommentaare ju eriti ei laeku? Kuigi, kõikvõimalik vähegi mõtestatud kriitika ja natukenegi ratsionaalseid kommentaarid ja/või täiendusettepanekud oleksid vägagi oodatud minu praegusele täiesti kehtivale e-maili aadressile nagu: madisliibek@gmail.com – Kuid vaevalt, et neid kommentaare ülikülluses tulema hakkab (nagu viimased 7 aastat on näidanud)? Juba on avaldatud rohkem kui 150 kirjutist. Eestist juba ligi 5ooo lugejat/vaatajat. Gloobusel juba ligi 44 ooo n-ö „pelgalt vaatajat“...?! (Kuid, kuigi olles kirjutanud ja avaldanud 4 keeles, need pelgalt nn „globaalsed vaatajad“ mind eriti ei huvita, sest enamik kirjutisi on olnud ikka eesti keelsed). JA veel üks soov, eine Bitte...? Räägitakse, et ka Filosoofidel olla üks kaitsepühak...? -- Üks haritud neiu...? (Muistest Egiptusest, Alexandria linnast = sic!). Aga kui leiduks üks nooremapoolne ja rõhutatult kena ja haritud eresti keelne neiu, siis, kui olles tutvunud minu mahukate kirjutistega, vahest 1 neiu ikka leidub eluteel (=?!), kes kontakteeruks minuga kunagi? (=sic!) Jaburamast jaburam aga kirjutasin nõnda ikkagi...? (Aga see oli nali ja siin praegu kvaliteetse hispaania punaveiniga hõivatud olles. Aga tegelikult on ju mul kõik ükstaspuha; las huvituvad minu blogidest veel 44 ooo Gloobusel. Mind ei huvita. Vahest kohtan kunagi seda n-ö „1 ja õiget“?! Ei huvita seegi. M.O.T.) Alles täna, oma sügisesel nimepäeval lõpetasin oma 10 PLATONi dialoogiga. Juba tõlgitud 10 dialoogi seni kunagi eestindamata PLATONi dialoogi...?
16 Fr. W. Nietzsche: „Die fröhliche Wissenschaft“, Ibid. [Aforismide numeratsioon teksti sees.]
17 FRIEDRICH NIETZSCHE (1844-1900): „ALSO SPRACH ZARATHUSTRA“ (1883-1892). „NÕNDA KÕNELES ZARATHUSTRA. Raamat kõigile ja ei kellegile“. // Tallinn, 1993. // Kirjastus: „Olion“. // C: 1932. (1. trükk, Tartu). // Tõlk: J. Palla + J. Sepmer´ järelsõna. („Eesti Kirjanduse Selts“.). // Lk.: 5-236. // [Aforismid nr 17 & 19.] Võrdle ka: (Vergleich auch:) Friedrich NIETZSCHE: „Also sprach Zarathustra. Ein Buch für alle und keinen.“ MCMXXVII. // Alfred Kröner Verlag / Leipzig. /S. 5-390. / Die Entstehung von „Also sprach Zarathustra.“ (Nietzsche-Archiv, 12. 1926. Elisabeth Förster-Nietzsche (Dr. Phil. h. c.) S. XI-XXIV). Fr. W. N.: „... Unschuld ist das Kind und Vergessen, ein Neubeginnen, ein Spiel, ei aus sich rollendes Rad, eine erste Bewegung, ein heliges Ja-sagen. /.../ Ja, zum Spiele des Schattens, meine Brüder, bedarf es eines heiligen Ja-sagens: seinen Willen will nun der Geist, seine Welt gewinnt sich der Weltverlorene“, (S. 27.) /---/ „... Und wahrlich, hätte das Leben keine Sinn, und müsste ich Unsinn wählen, so wäre auch mir dies der wählenwürdigste Unsinn.“, (S. 30).
18 ARTHUR SCHOPENHAUER: „ELUTARKUS.“ // „Aphorismen zur Lebensweisheit.“ Tartu, 1940. // „Eesti Kirjanduse Selts“. // Tõlkinud & järelsõna: L. Anvelt. // Lk.: 5-280. // [Luuletus lk. 5.]

Eksistentsialismist.


EKSISTENTSIALISM SAKSAKEELSES KIRJANDUSES.“

... Le bonheur n´est pas chose
aisèe: il est très difficile de
le trouver en nous, et impossible
de le trouver ailleurs.“
[„Õnn ei ole kerge asi: teda on
väga raske leida meis ja võimatu
leida teisal.“]
Chamfort.1

Eksistentsialism saksakeelses kirjanduses...
... on ainult mingil määral piiritletav nähtus. Kui seda käesolevas kirjatükis siiski teha püüda, pean vajalikuks rõhutada teema sisulist paljutähenduslikkust ja sellest johtuvaid avaraid tõlgitsusvõimalusi. Jõudmaks selle kõige võimalikumani, esmalt veidi pealkirjas antust. Eksistentsialismi mõiste on leidnud eri autoritel õige erinevat kasutamist. Kierkegaardi jaoks, kes mõiste kasutusele võttis, ei tähendanud see seda, mida hiljem J.-P. Sartrè sama terminiga tähistas.
Määratlus „saksakeelne“ on mõistetav, kui silmas pidada ajalooliselt kujunenud või hilisematest poliitilistest põhjustest tulenevat saksa keeles kirjutavate autorite hajutatust eri riikide ja isegi kontinentide vahel. Mingit ühtset „eksistentsiaalset koolkonda“ ei ole kirjanduses minuteada suudetud avastada. Kui üldse saab rääkida koondatusest eksistentsialismi sildi alla, siis vahest vaid kui noorsooliikumisest või elustiilist 50-ndate alguse Prantsusmaal ja Saksamaal.
Kirjanduslik eksistentsialism sai alguse modernismi varasema nn. „pealetungiperioodi“ lõppedes 20-ndate keskpaiku, mil euroopa proosakirjanduses hakkavad seniste kõikvõimalike liikumiste ja rühmituste üle domineerima mõjukad üksikautorid (T. Hennoste). Eksistentsialismi kohta võib öelda, et tegemist on maailmakäsitlusega, mille juured ulatuvad juba eelmise sajandi lõppu, hilised viljad aga meie päevini välja. Alguse sai see irratsionaalsuse esilekerkimise näol 19. saj. lõpul, vastukaaluks seni valitsenud Hegeli ratsionalismile. Sellele järgnes huvi koondumine inimesele, just sel perioodil pandi alus psühholoogiale kui teadusele.
A. Schweitzer: „... Valgustusajastu ja ratsionalism olid püstitanud eetilised mõistuseideaalid üksikisiku arnegust tõelisele inimsusele, tema seisundist ühiskonnas...“, (lk. 6.) /---/ „... Kõik sügav on ühtlasi lihtne ja laseb ennast sellisena edasi anda, kui ainult on säilinud seos kogu tegelikkusega.“, (lk. 9.) /---/ „... Üldise tahteaktiga on mõttevabadus käibelt kõrvaldatud, sest paljud loobuvad mõtlemast vabade isiksustena...“, (lk. 18.) /---/ „... üksikisiku vaimset ja kõlbelist täiustumist, mis on kultuuri lõppeesmärk.“, (lk. 21.) /---/ „... Tõeline tegelikkusemeel seisneb arusaamises, et ainult eetiliste mõistuseideaalide kaudu jõuame normaalse tegelikkusega.“, (lk. 34.) /---/ „... Meie allakäigu ajalugu jutlustab trööstituses seda tõde, et otsustavaks instantsiks on vaim.“, (lk. 43.) /---/ „... Vaimu suureks ülesandeks on maailmavaate loomine.“, (lk. 44.) /---/ „... Lõpuni mõeldud mõtlemine viib seega kusagil ja kuidagi elava, kõigi inimeste mõtlemisele paratamatu müstikani.“, (lk. 49.) /---/ „... maailma- ja elujaatus ning eetika on antud meie elutahtes.“, (lk. 63.) /---/ „... väärtusi luues ning eetikat järgide stoimin ma maailmas ja avaldan maailmale mõju. // Igasugune sügav maailmavaade on müstika.“, (lk. 65.) /---/ „... Üksikindiviid ei pea hoolima ühiskonnast, rahvast ja inimkonnast, vaid püüdlema ainults elle poole, et kogeda endas vaimu suveräänsust mateeri asuhtes. // kultuuri lõppsihti, üksikindiviidi kõlbelist-vaimset täiustumist...“, (lk. 78.)2
Eksistentsialism on fenomenoloogia ja katoliikliku neotomismi kõrval tänini üks mõjukam filosoofiline suundumus nii Saksamaal kui Prantsusmaal. Saksakeelses kirjanduses on selle mõttevoolu heiastusi mitmetel autoritel, kellel rohkem, kellel vähem, aga näivad puuduvat Camus`ja Sartrè´i taolised filosoofist kirjanikud. Tõsi, ka Heidegger leidis oma tegevuse hilisemal perioodil, et oma väljendusvahenditelt on filosoofia lähedasem kunstile kui teadusele, aga puhtkirjenduslikku loomingut temalt ei ole.3
Järgnevalt mõned nimed, milleta hilisemat eksistentsialismi ja 20. saj. filosoofiat oleks raske ette kujutada. Esimesena muidugi Fr. Nietzsche, kelle kohta K. Jaspers on öelnud, et tema mõju hilisemale Saksamaale ei anna kellegi varasemaga võrrelda ja pea iga järgnev maailmavaade on temaga kuidagi seotud. (K. Jaspers: „Vernuft und Existenz“, Erste Vorlesung). A. Schweitzer: Fr. NIETZSCHE: „... võidukas eneseväljaelamises austatakse elu ja elu intensiivistumises täidub olemise mõte. Seepärast võivad geeniaalsed ja tugevad individuaalsused arvestada ainult sellega, kuidas lasta neis eeldusena antud suurusel tõeliseks suurusek saada. // Brutaalsuse filosoofia loomine on võimalik ainult meile, eurooplastele.“, (lk. 213.) /---/ „... Eetilisus seisneb nende järgi selles, et inimene tahab ennast välja elada sügavaimal viisil toimiva isiksusena ning seeläbi jõuda tõelise osaduseni lõputu vaimuga.“, (lk. 219.)4 Siis veel taani filosoof ja „kristlik aatleja“ S. Kierkegaard, kelle mõju on eriti täheldatav hilisemate religioosse eksistentsialismi esindajate juures, kellest Saksamaal on peale Jaspersi tuntumad veel K. Barth ja Niebuhr.
Fr. W. Nietzsche: „... Seni kõnelen ma iseendaga kui see, kellel on aega. Keegi ei jutusta mulle midagi uut: siis jutsustan ma endale iseennast.--“ /.../ -- Looja on aga see, kes seab inimesele eesmärgi ja annab maale ta mõtte ning tuleviku: tema alles loob vahe hääle ja kurjale.“, (lk. 130.) /---/ „... Säälsamas noppisin ma teelt sõna „üliinimene“ ja ka selle, et inimene on midagi, mis peab ületatama, -- et inimene on sild ja mitte eesmärk: et ta rõõmutseb oma keskpäevast ja õhtust kui teest uuele koidukumale;“, (lk. 131.)5
K. Jaspers isegi väidab, et „modernne protestantlik teoloogia Saksamaal rajanebki Kierkegaardi mõjudest lähtunud uuendustele“. Üheks oma varasemaks eelkäijaks loeb eksistentsialism ka F. W. J. Schellingit, 19. saj. alguse saksa filosoofi, kes jõudis olemise ja olematuse vastandamiseni ning kirjeldas inimese elu ja vaimumaailma absurdi olukorras. Heidegger tähistab seda mõsitega „Lichtung“, Jaspersil kannab mõeldu nimetust „eksistentsi valgustamine“ („Existenzerhellung“). Selliseks eksistentsiaalseks „äratundmiseks“ on minu arvates tänaseks ühe tunnustatuima saksakeels eproosakirjaniku – Franz Kafka – looming. Enamasti määratletakse ted aküll ekspressionistide kilda, kuid oma p õlvkonna „-ismist“ eristab teda suuresti skeptiline suhtumine kaasaegsete usku helgesse tulevikku, mis on saavutatav üksnes tahteakti abil. Eksistentsialistlikke momente on tema loomingus rohkesti. Ilmselt on Kafka näol tegemistsedavõrd laia haardeulatusega, mid alihtsalt ei anna ühe konkreetse nimetuse alla viia. Ülalmainitud selginemine, teadlikuks saamine seisneb Kafka puhul pidevas balansseerimises reaalsuse ja teadmatuse piiril, tema maailm on ühteaegu nii tuntud kui võõras, tõeline ja fantastiline -- „maagiline realism“. Tema kaasaegset R. M. Rilket tsiteerides: ta nagu „... ei tunnegi end teab mis kindlal me selles äraseletet maailmas“. Inimene leiab end nagu juhusest paisatuna maailma, kus valitsevad kannatus, võitlus ja surm. Ta tunneb kohustust, et on vaba kujundama ise-enese eksistentsi ja ta kannab ainsana vastutust selle eest.
Kafka looming ongi kui katse tõstatada vastutuse probleemistikku ja sed amaailmas, mis valdavalt ei tunne enam jumalikku käsku ega renessansist pärit kohustavat inimesepärasust. Kafka on sügavalt mõtlev kahtleja, kes teab, et tõd eon alati mitmepalgeline ja kõike muud kui lihtne ja kes näeb küsimusi ka seal, kus inimene tunneb end tavaliselt kindlal pinnal seisvat. „Mõtelma hakata tähendab oma jalgealust uuristama hakata“, ütleb selle kohta tabavalt A. Camus.
A. Schweitzer: „... Spinoza ... „ Kõik olev, ütleb ta, on antud lõputus olemises, mida võib kutsuda nii Jumalaks kui looduseks. Meie jaoks ja meie varal esineb see kahe olemisviisi kujul: mõtlemisena (vaimuna) ja kehalisusena (mateeriana). Selle sjumalikus looduses määrab kõike, ka inimaktiivsust, paratamatus. On ainult see, mis toimub, puudub toimimine. Nii et inimelu mõte ei saa olla toimimises, vaid ainult selles, et jõuda üha selgemale arusaamisele oma vahekorrast univerusumiga.“, (lk. 163.) /---/ „... Spekulatiivne sksa filosoofia seevastu otsib maialmatunnetust, mis peab vaimsete individuiaalsuste toimimisele maailmas mõtte andma.“; (lk. 170.) /---/ „... FICHTE ... „ Kõik kasulik, mis leitakse maakera ühes otsas, otsemaid kõigile teatavaks saab, siis tõuseb inimkond lakkmatult, paigalseisu ja tagasilanguseta, ühisel jõul ja ühel sammul säärase kvaliteedini, mille mõistmiseks meil ei piisa mõisteid.“; (J. G. Fichte: „Inimese otstarve“). /---/ „... Friedrich von Schiller: ...“Kirjades inimese esteetilise kasvatuse kohta“ (1795) näitab ta, et kunst ja eetika kuuluvad nii palju kokku, kui et mõlemas on inimene vabas ja loovas vahekorras meeltemaailmaga.“, (lk. 178.) /---/ „... HEGEL: ...“ et maialma mõte võib lõppkokkuvõttes olla ainult vaimne. Maailma luues ei taha absoluut midagi muud kui iseendast teadlikuks saada. // Kunstis, religioonis ja filosoofias saab ta endast teadlikuks kui iseendas ja enda jaoks eksiteerivast, subjekti ja objekti, mõtlemise ja olemise vastuolud ületanud absoluutsest vaimust. Kunstis ta kaeb ennast kui sellist... // Kus maailma mõistetakse, sela absoluut kogeb iseennast.“, (lk. 183.) /---/ „... Iseendast on Hegeli maailmavaade maailma- ja elujaatuse üle-eetiline müstika, nii nagu braahmanite maailmavaade on maailma- ja elueituse üle-eetiline müstika. // „Mis on mõistlik, on tegelik, ja mis on tegelik, on mõistlik“ (Hegel), (lk. 186.) /---/ „.... HERBERT SPENCER: ...“ Spenceri sõnu kasutades – üldine õnn on saavutatav peamiselt indiviidide vastava pürgimisega omaenda õnne poole, seevastu indiviidide õnn osalt nende püüdelmis ekaudu üldise õnne poole“, (lk. 192-193.) /---/ „... elementaarsed eetikud / Eetika on neile eluthate kogemus ja seeläbi sisemiselt kosmiline. // Schopenhaueri juures tahab elutahe eetilisek saada, pöördudes maailma- ja elueituse poole, Nietzschel, andudes süvendatud maailma- ja elujaatusele.“, (lk. 202.) /---/ „.... on eetika enesetäiustamine / Nietzsche koht inimkonna eetikute esireas...6 // ... ei või iial unustada seda tänulikkust, mida nad võlgnevad sellele tõde ja isiksust jutlustavale mõtete mässuõhutajale.“; (lk. 210.) /---/ „... võib kõrgem elujaatus seisneda ainult selles, et kogu elutahte sisu saavutab võimalikult suure intensiivsuse.7 Inimene täidab oma elu mõtte, jaatades kõik, mis temas on...“, (lk. 212.) ( Vrdl.: „Fr. Nietzsche: „Wille zur Macht“).8
Lugedes Kafka „Ameerikat“ jäi sealt minu jaoks kõlama teatud „jalgealuse õõnes kõla“, pealispinna all haigutav sügavik. Selles jutustuses avaldub eriti selgelt Kafka varasema loomingu üks iseloomustav joon , nimelt kirjeldatu mõistmise võimalik eritasandilisus. Sed avõib võtta lihtsa jutustusena peategelase kummalistest juhtumistest Ameerikas, aga leian, et seda siiski vaid kuni esimeste vastuoksuste ja tahtlike kirjelduskonarsuteni. Autor on nagu tahtnud juhtida lugejat pealispinnalt sügavamale ja nõnda tekibki „õhukese jää“ tunne.
Kafka järgmise romaani „Protsess“ puhul on kirjeldatud kaheplaanilisust vähem rõhutatud. „Protsessi“ maailm on valdavalt irreaalne ja fantastiline, kus tegelikkus pole midagi iseenesest-mõistetavat. „Tõeline tegelikkus on alati ebarealistlik /.../ unenägu võib olla reaalsem kui tegelikkus.“
Kafka kahtleb suuresti tegelikkuse objektiivse tunnetatavuse võimalikkuses, usk ümbritsevat reaalsust mingile objektiivsele mõtestamisele allutada on tema arvates illusioon. See eksistentsialistlik arusaam on paljuski mõjutanud tänapäeva modernistliku, sealhulhas ka eksistenstialistliku kirjanuds earengut. Inimlik tunnetus on läbini relatiivne, nõnda on siis ka meie teadmine ümbritsevast paratamatult vaid subjektiivne. Tähendab – relatiivne tõde kui inimliku tõetunnetuse piir.
Kafka looming on avaldanud suurt mõju hilisemale saks akirjandusele, eriti nn. pärastsõjaaegstele autoritele. Günter Grassi esimesed katsetused olid läbini kafkalikud ja ka Heinrich Böll käsitleb oma romaanis „Grupipilt daamiga“ korduvalt – ja ilmse sümpaatiaga – Kafka teoseid.
Stefan Zweig on tuntud kui 20. saj. alguse Austria päritolu rohkete ajaloolis-filosoofiliste esseede, bibliograafiliste romaanide ja psühholoogiliste novellide autor. Neid viimaseid lugedes lausa üllatas, kuivõrd on neis ühispunkte ja kokkulangevusi hilisema eksistentsiaalse temaatikaga. Näiteks hirmuga seonduv. Heideggeri järgi on inimolemuse aprioorseteks vormideks mure, rahutus ja hirm, mis moodustavadki tema subjektiivse olemise, tema filosoofia ühe põhilise märksõna --“Dasein“ -- olemasolemise, s. t. käesoleva maailmas olemise. Ka Jaspersi käsitluses avaneb inimesele olemise tõeline mõte läbi hirmu jt. negatiivsete emotsioonide. Ja siis Zweigi novell „Hirm“, kus sel emotsioonil oma hariliku pärssiva mõju kõrval on ka positiivne tähendus – hirm kui edasiviiv jõud, arendav ja õilistav – omalaadne „puhastustuli“. Omaette teema on lapsed ja hirmukogemus, nagu seda Zweig on meisterlikult kujutanud „Kasvatajannas“: lastel on hirm elu ees, „mis seisab nende ees nagu tume-ähvardav, pime mets, kust läbi tuleb minna.“ Hirmukogemus on küll karm, aga sedavõrd tõhusam vahende teisele, sügavamale tunnetustasandile jõudmaks, millega kaasneb teadlikkuse kvalitatiivne tõus. Ja veel „Kõrvetav saladus“, kus lahenduseks arusaamine elu õnnestavast mitmekesisusest ja mis eriti eksistentsialistlikult kõlab – elamuste maailm, „esimese elamuse võimas tunne“, hirmu ületamine selle läbielamise kaudu.
Sekka eksistentsialismi üks põhitees: elamuslikult mõtestatud elu kui olemis eülim väärtus – väide, mis sobib lausa suurepäraselt järgmisena mõningat käsitlemist leidva autori – Erich Maria Remarque´i (kodanikunimega: Paul Remark) loominguliseks kreedoks. Tal näin S. Zweigiga nii mõndagi ühist olevat, seda kuni kohatiste lausa sõna-sõnaliste kokkulangevusteni välja. Võimalikud mõjud varasemalt hilisemale on kahe ajalis-ruumiliselt nii lähedal paikenav kirjaniku puhul täiesti loomulikud, sest on ju vägagi küsitav, kuivõrd saab üleüldse olla kõrvalmõjudeta, nn. „puhast“ loomingut.9
Remarque´i näol on tegemist ühe menukaima saksakeelse kirjanikuga, kelle populaarsus on olnud püsiv ja isegi kasvav. Muidugi, kui väärtuslik säärane „bestsellerlik“ staatus iseenesest ka on , aga ilmselt on Remarque´i loomingu puhul võimalik arusaamise eritasandilisus – mööda pealispinda või siis sügavuti ja eks mõista ju igaüks kõik erinevalt, temale ainuomasel viisil.
E. M. Remarque:
... Õnn on suhteline asi. Kes seda taipab, on harva päris õnnetu.“, (lk. 10.) /---/ „.... Läksin mõistlikkusest tundmusse, julgeolekust seiklusse, kainest mõtlemisest unistusse. Olin täiesti üksi, kuid seekord polnud üksiolekus vähimatki piina: selles oli peaegu midagi müstlist.“, (lk. 18.) /---/ „.... Mulle näis, nagu seisaksin oma elu keskpaigas; järgmine samm nihtuab tasakaalu paigast, vaekauss hakkab pikkamisi vajuma, tuleviku poole, täitudes üha enam hallusega, saavutamata enam iial tasakaalu.“, (lk. 69.) /---/„... Vihkamine on hape, mis hinge sööb, ükspuha, kas vihkad ise või vihatakse sind. Ma olin seda oma rännuaastate jooksul õppinud.“, (lk. 88.) /---/ „.... Ergem eltunnetus varitseva hädaohu tõttu. Suurepärane tunne, kuni oht ainult silmapiiril paistab.“, (lk. 92.) /---/ „.... Lõunamaa on võrgutaja, ta pühib mõtted minema ja kroonib fantaasia kuningannaks.“, (lk. 97.) /---/ „.... oli omamoodi loogilisel ja poeetilisel viisil hull, don Quijote, kes tahtis aja tuuleveskite vastu võidelda --- „, (lk. 104.) /---/ „.... Võib-olla nimetatakse meie aega kord iroonia ajaks... // mitte // meie rohmaka asjastu, tehnika progressi ja kultuuri regressi ajastu mittevabatahtliku ja parimal juhul õela või totra iroonia ajaks.“, (lk. 126.) /---/ „... Ei, ma ei leidnud jumalat. Ja mis me temaga ka peale hakkaksime, kui me ta leiaksime? Siis me ei oleks enam inimesed, kui me seda suudaksime. Otsida – see on midagi muud. // Sündmused toimuvad iseenesest. Oled pöördunud inimese naeruväärsest eraldatusest tagasi kõige juhtuva nimetu seaduse alla...“, (lk. 131.) /---/ „.... Moraali ja vastutuse mõisteid nende tuimas tähenduses ei olnud enam olemas; kõrgemad, peaaegu eeterlikud seadused astusid nende asemele.“, (lk. 167.) /---/ „... kuid siis saabusid jälle peaaegu ebamaised hetked, kus magusus, lohutumatus, arukus ja armastus ilma keha ohjeldatavate piirideta äkki nii intensiivseks muutusid....“, (lk. 200.) 10
Maailmakirjandusse tuli Remarque 1929. a. oma kuulsa debüüdiga „Läänerindel muutusteta“ ja ta viimane ameerikaaineline, tugevate hemingway´like mõjutistega romaan „Varjud paradiisis“ ilmus postuumselt alles 1971. a. Nende kahe daatumi vahele jääb rida lugemisväärt teoseid, millest enamus on ka eesti keeles ilmunud. Erilist esiletõstmist väärivad minu arvates „Kolm sõpra“ (1938) ja „Arc de Triomphe“ (1945). Mis käistletava teema puhul olulisim, on see, et eriti Remarque´i hilisloomingus kajastub eksistentsialismifilosoofia vahest ehedaimal kujul teadaolevast saksakeelsest kirjandusest. Eksistentsialism on siin selgemini piiritletud ja n.-ö. „programmipärasem“, muidugi kuivõrd ühe nõnda eriilmelise kirjaniku puhul üldse annab mingist „programmilisusest“ või „piiritletusest“ rääkida.
Remarque on oma teostes, eriti 1961. a. ilmunud „Taeval ei ole soosikuid“ andekalt populariseerinud eksistentsialismi üht põhiseisukohta, õpetust piirsituatsioonidest („Grenzsituation“). Viimatimainitud teoses rajaneb sündmustik enamjaolt just teema sellisel arendamisel. Igapäevases elus ei taju inimene end alati eksistentsina, selleks peab ta sattuma mingil määral n.-ö. surmaga silmitsi ehks siis piirsituatsioonidesse. K. Jaspersi käsitluses vabaneb inimene ekstreemsetesse olukordadesse sattudes tugevate afektide mõjul oma senisest ahistavast „käesolevas maailmas olemisest“ ja jõuab „eksistensti valgustamise“ kaudu, intuitsiooni abiks võttes transtsendentaalsuseni. Väga ilmekalt on sed akõike kujutanud A. Camus romaanis „Katk“, Remarque aga oma ülalmainitud teosega vahest veelgi enam, olles lausa liialduse piiril. Ta annab oma peategelasele elu vaid napiks ajavahemikuks, nagu küsides, mis ta sellega peale hakkab ja saabki vastuse, sest ta lõpetab sõnadega, et ta „... oli olnud nii õnnelik, kuivõrd inimene seda üldse võib olla“.
Fr. Fühmann: „Das Nibelungenlied“: „.... ja uhkemaid kui koidupuna, mis kevadel kerkib ööpilvedest.... // ... üle külvatud kalliskividega nagu taevas tähtedega. Ent kõige kirkamalt särasid ta silmad ja ta nägu oli otsekui lilleõis. // Kuis võis küll eales sündida, et säärane ime mind armastaks ja embaks?“, (lk. 21.) /---/ „... Seal said // teineteisele niisama kalliks kui nende oma elud.“, (lk. 40.) /---/ „... Vihkamine tegi selge pilgu hägusaks.“, (lk. 53.) /---/„.... veelgi kõrgemaid mägesid, ja nende taga kõrgusid juba valgetipulised mäed pilvedesse. Otsekui oleks maa taevasse tõusnud.“, (lk. 81.) /---/ „... „viisakad olles austame ju ainult iseennast!““, (lk. 101.) /---/ „.... Ta viimane tund oli kuulsusrikas, see au tuleb talle jätta.“, (lk. 125.) /---/ „.... Siin lõppeb see vana lugu, mille nimeks on nibelungide hukk.“, (lk. 126.)11
Ka teised Remarque´i kangelased on enamjaolt „ühe jalga hauas“ -- sõdurid ja põgenikud. Pidev ja järjest süvenev teadmine elu kaotamise võimalikkusest saab nende eksistentsiaalsete tunnetuste omamoodi katalüsaatoriks. Ja just piirsituatsioonides avaldub inimese tõeline, sageli varjatud või seni veel ilmnemata loomus. Kunstlikud näitleja(rolli)osad ja maskid langevad, jääb alles mis põhiline ja määrav (või nagu ütles L. A. Seneca: „Keegi ei või kaua kanda vale maski. Teesklus langeb tagasi õigesse loomusesse.“) Elu on Remarque´ile ülim väärtus, kõige alus – seda hoolimata igapäevaelu nuripidisustest, nende kiuste. Seega jagab ta „elufilosoofiast“ alguse saanud ja eksistentsialismis edasi arendatud seisukohta – elu kui elamus, midagi, mida tuleb kogeda, läbi elada, millest tuleb õppida. Nõnda siis elu kui filosoofia kekspunkt, mis võib alles juhatada oma eksistentsi tunnetamiseni (K. Jaspers). Eksistentsialism lähtus subjekti ja objekti ühtsusest, mis ilmnevat iga üksiku eksistentsis -- elus, vastandudes sellega teravalt ratsionaalsele mõtlemisele, mille järgi subjekt-objekt on oma olemuselt vastandlikud. S. A. Kierkegaard eristab kahesugust võimalikku tõde: esmalt teadusliku teooria objektiivne tõde ja siis eksistentsi subjektiivne tõde.
Samuti ka M. Heidegger, kes lahutab teaduse filosoofiast, öeldes, et esimese aineks peaks saama olemasolev ja teisel puhtalt olemine. Eksistentsi saab niisamavähe kui elu mõista mõistuse abil. Just säärane on ka Remarque´i veendumus, nagu see tema loomingus kajastub – olemist saab tunnetada vaid vahetult, oma isikliku olemasolu, eksistentsi kaudu. Leides end kui eksistentsi, leiab inimene ka oma vabaduse, vabaduse valimaks, võimalus ekujundada oma saatust. „Inimene on see, kelleks ta enese teeb“, väidab eksistentsialismi tunnustatud klassik J.-P. Sartrè. Inimese valikuvabadus on paljuski vaid tinglik ja suhteline, ta on ühteaegu vaba ja ei ole ka. Spinoza on öelnud: „Kui õhku visatud kivil oleks teadvus, arvaks ta kindlasti, et lendab enese vabal tahel“. „Ja tal oleks õigus!“, lisab sellele A. Schopenhauer.
Eksistentsialismi järgi kujundab inimene ennast ise iga oma teo ja tegematajätmisega, sellega kaasneb ka täielik vastutus kõige ümbritseva eest, ei saa enam õigustada endast sõltumatute asjaoludega. „Süütunne kõige ees, mis ümberringi toimub, on ainult vaba inimese pärisomand“ väidab J.-P. Sartrè.
Heinrich von Kleist:
.... ja võttis enda kanda neimatöö. // ... otsuse, milles mõistis talle kaasasündinud võimu volil...“, (lk. 42.) /---/ „.... nimetas end „riigi- ja ilmapriiks isandaks, kes annab aru ainuüksi Jumalale““, (lk. 50.) /---/ „.... jõud kummalise seisundi tõttu, mis tal maailmas oli...“, (lk. 57.) /---/ „.... nimetas ta end peaingel Miikaeli asemikuks, kes on tulnud, et karistada tule ja mõõgaga kõiki, kes asuvad selles tüliasjas // poolel, salakavaluse eest, millesse maailm on uppunud...“, (lk. 58.) /---/ „.... talle osaks saada vägivallaga väljapressitud õiglust nii tühises asjas ainuüksi tema pöörase kanguse rahuldamiseks“, (lk. 95.) /---/ „.... ja otsuse langetamist punkt-punktilt oma pöörast isepäisust mööda läbi suruda ja kiirendada“, (lk. 99.) /---/ „... välja mõtelda muinasjutu maailmakorra ümberlükkamisest ja kuhjata Jumalat teotavaid vandeid...“, (lk. 187.) /---/ „.... Ta mõistus, piisavalt tugev, et ses kummalises olukorras mitte katkeda, alistus nüüd täiesti suurele, pühale ja seletamatule maailmakorraldusele. // Ta otsustas täielikult oma sisemusse tõmbuda...“; (lk. 193.) /-H. v. K. esindas-/ „.... traagilise, konfliktse maailmatunnetuse ülimalt selget, kainet vormi. /ta oli/ ... oli poeedina ainulaadne, inimesena harvaesinev natuur. // Ta oli üks suurimaid, julgemaid, kõrgema haardega kirjanikke saksa keeles....“, (lk. 224.) /---/ „.... otsima õnne kõlbelise enesetäiustamise ja heade tegude teel, võttes ette filosoofia...“, (lk. 226.) 12
Pärastsõjaaegses saksa kirjanduses on „süüküsimuse“-problemaatika mõistetevalt üks läbivaimaid teemasid. Selle tõstatas Thomas Mann kui „kollektiivse süü“ küsimuse, mida ta oma teostes korduvalt lahkab. Mulle isiklikult sümpatiseeribki just Th. Manni teemakäsitlus, nagu ta on seda omalaadse kõrvalteemana oma „Doktor Faustuses“ puudutanud; rohkem kui Bölli-laadne tagantjärele-šokeeritud „abstraktse humanismi nõutus“ või G. Grassi ironiseeriv-pilav seoste pauhupidipööramine. Kõik juhtunu on siiski mõistetav, mis aga kaugeltki ei tähenda, et ka õigustatav. Mõistetav niivõrd, kui inimhinge sügavused on tõesti aimamatud ja igaühes võib peituda potentsiaalne mõrvar. Mõistetav on solidaarsus ümbritsevatega, hilisemate kaotajatega. See on otsekui omalaadi hullus, mida ei saagi mõistusepärastada, mis on küll äärmiselt taunitav, aga samavõrd reaalselt olemasolev – olnud selleks, et õppus võtta. (À propos – väga haaravad on Th. Manni spekulatsioonid „saksa vaimu eripära“ teemadel).13
Th. Manni kõrval on teiseks ülemaailmselt tuntud saksa pagulaskirjanduse esindajaks Hermann Hesse – terve rea väga isikupäraste teoste autor.14 Seda kõigepealt kui „Klaaspärlimängu“, „Siddharta“, „Hommikumaarännu“ ja siis veel kui „Demiani“, „Stepihundi“ ja „Klingsori viimane suvi“ autor. Kaks viimast teost on omavahel temaatiliselt paljuski seotud – mõlemad käsitlevad ka eksistentsiaalseid probleeme. „Klingsori...“ on teos elu ja kunsti vahelistest vastuoludest (Th. Manni üks põhiteemasid), „Stepihunt“ on aga üks võimalik elukäik kirjeldamaks isiksuse sisemist lõhestatust, selles peituvaid võimalusi. Hesse enda järgi: „Stepihundi“ lugu kujutab küll haigust ja kriisi, kuid mitte sellist, mis viiks surma, vaid selle vastandit: tervenemist.“ Hesse toob klassikalise humanismi kultuuripärandi ja selle kadja – tõde, ilu ja headust ülimaks pidava kunstnikunatuuri tänapäeva maailma ja annab väljenduse sellest sugenevale konfliktile. Ja veel midagi „paljutsiteeritud“ Hesselt: „Minu raamtud viivad lugeja, kui tal on selleks tahtmist, sinnamaani, kus ta näeb aja ideaalide ja moraalide taga kaost. /.../ On mõttetu kirjutada millestki, mida pole läbi elatud.“ See on igati eksistentsialistlik seisukoht.
Hermann Hesse: "... nende paljude hulgas, kes tulid, elasid ning surid, leidunud see või teine üksik ja eriline. Keegi, keda kõik armastasid või pelgasid; keegi, kes näis olevat äravalitu; keegi, kellest veel kaua kõneldi, kui tema kaasaegsed juba unustatud olid.", (lk. 6.) /---/ "... Ta oli tulivil headust, lihtsust, alandlikkust. /.../ Temale oli omane see lihtsameelsus, mida nimetatakse tarkuseks; /.../ ... kandis omamoodi äravalitu saatust, valitses ja kannatas omal viisil. /.../ Tema vastu polnud midagi öelda, ta oli täiuslik, ta oli kõigist üle. /.../ teda ümbritses nagu karge õhk ainult tema suursugusus.", (lk. 7.) /---/ "... Ei pruugi ju alati olla just soovide need, mis määraavd inimese saatuse ja kutsumuse, vaid midagi muud, ettemääratut.", (lk. 8.) /---/ "... filosoofia, vaimse vapruse ja väärika stolilisusega...", (lk. 23.) /---/ "... sellel mõtlejal. Temale oli ju vaim kõik, ka armastus; tema osaks ei olnud mõttetult anduda mingile külgetõmbele.", (lk. 24.) /---/ "... Ärkvelolijaks nimetan ma seda, kes tunnetab mõistuse ja teadvusega iseennast, oma sisemisi mõistetamatuid jõudusi, tunge ja nõrkusi ning oskab nendega arvestada.", (lk. 36.) /---/ "... Talle näis, et selle väikse // saladuse moodi olid kõik ehtsad saladused, kõik tõelised, ehtsad pildid hingeski: neil polnud mingeid piirjooni, neil polnud mingit vormi, nad lasksid end aimata ainult kauge kauni võimalusena, nad olid looritatud ning paljutähendavad", (lk. 146.) /---/ "... kuna neil puudus peamine: saladus. See oli, mis unenäol ja ülimal kunstiteosel oli ühine: saladus.", (lk. 147.) /---/ "... oli veel aeg, midagi teha, midagi luu aja enesest järele jätta, mis jääks püsima kauem kui tema.", (lk. 196.) /---/ "... et maailm olevat jumalik, ta olevat suurim ringide harmoonia, mille keskpunktis troonib Looja, ja kõik olemasolev olevat hea ja nii edasi. Sa ütelsid nii olevat see Aristotelese või ka püha Thomase juures...", (lk. 213.) /---/ "... mõistelise ja abstraktse vastu ja sa armastasid keeles eriti neid sõnu ja häälikuid, millele on omane meelelis-poeetiline kvaliteet, seega siis sõnu, mille juures said midagi kujutleda.", (lk. 221.) /---/ "... siis oleksid sa võinud põhjustada õnnetusi. Sinust oleks nimelt müstik kujunenud. Müstikud on /.../ niisugused mõtlejad, kes ei suuda vabaneda kujutelmadest ning seega pole üldse mingid mõtlejad. Nad on salajased kunstnikud: poeedid ilma värssideta, maalijad ilma pintslita, muusikud ilma helideta.", (lk. 222.) /---/ "... kuid juba puht praktiliselt nõuab puhas mõtlemine /.../ teatud kaitset maailma eest. /.../ mida sina nimetad puhtaks mõtlemiseks...", (lk. 223.)15
Järgnevalt ka lühidalt nn. „vahetust shokist kantud, kultuurikatkest märgistatud“ ehks siis pärastsõjaaegseist autoreist. Esmalt Heinrich Böll, kes oma loomingus („Grupipilt daamiga“, „Iiri päevik“) kirjeldab Saksamaad saatuseaastail, mil valitses lausa totaalne mõistusepäratus selle ühel kõige hirmuäratavamal kujul – prefektselt sooritatud massimõrv organisatsioonilise anaonüümsuse varjus. Oma teistes raamtutes kirjutab ta ka uuest Saksamaast, selle uuest fassaadist ja eriti ajalooliselt väljakujunenud kristlaskonnast. Böllil on nii mõndagi ühist Camus`ga, nimelt usuvad mõlemad, et katse reaalsust mingi üldise „korraprintsiibiga“ haarata viib paratamatult absurdini. See pole neile iseenesest mingi „surnud punkt“ -- nii Camus´l kui Böllil saab absurdist omalaadne väljapääs võimalikust ummikust. Bölli jaoks seda eeskätt „uskumise küsimuses“, sest ta näib jagavat Kierkegaardi veendumust „Credo quia absurdum“ -- usun, kuigi see on absurdne – absurdist hoolimata või just absurdi pärast. Igal juhul: usuküsimus ei ole mõistusega lahendatav, vaid on sõna-sõnalt usu küsimus. Säärasele seisukohale näib saksa nüüdisteoloogia vallas lausa risti vastupidine olevat K. Barthi poolt viljeldav nn. „piiblirealism“; ta rõhutab ka teoloogia ja teaduse vahelisi kokkupuutepunkte. Sellisena küllalt neohegeliaanlik käsitlusviis, just säärane, mille vastu eksistentsialismi üks alusepanijaid – Kierkegaard – omal ajal võitles. Seetõttu on mõneti kummastav teatmeteoste määratlus – K. Barth kui religioosse eskistentsialismi esindaja.
Ka Günter Grassi „Plekktrummile“ ei saa ainuüksi eksistentsialismi mõõdupuuga läheneda. Pigem kerkivad seal esile eksistentsialismi ja modernismi vahelised võimalikud seosed. Keelekasutuse ja teksti ülesehituse poolest on tegemist valdavalt modernistliku teosega, kajastatav maailmatajumine on aga läbinisti absurdi-maiguline ja seltkaudu siis ka eksistentsialistlik.
Fr. W. Nietzsche: [Aforism nr.: 143.=] „... Polüteismist johtuv suurim kasu. -- Et üksikindiviid seab endale kehtima oma ideaalid ja tuletab neist oma seadused, rõõmud ja õigused – seda on kõigiti peetud senini kõige kohutavamaks inimlikuks eksituseks ja tõeliseks ebajumalakummardamiseks: need vähesed, kes on seda kunaski söandanud teha, on alati tundnud vajadust kaitsta end ka omaenda silmis, ja see kaitsekõne on üldiselt kõlanud nõndamoodi: „mitte mina! mitte mina! Vaid mingi jumal minu kaudu!“ Jumalate loomise imelises kunstis ja väes – polüteismis – suutis see instinkt ennast ehtida, puhastuda, täisutada, õilistuda...“ [Aforism nr.: 150.=] „... Pühakute kriitikat. -- Kui tahta saada endale mingi hüvelisus, kas tuleb seda tahta just nimelt selle kõrgeimas avaldusvormis? -- nõnda nagu kristlikud pühakud seda tahtsid ja vajasid: nad nimelt võivad taluda elu vaid mõeldes, et iga nende hüvelisuse nägija peaks iseennast halvustama. Aga mina nimetan hüvelisust, mis nõndamoodi mõjub, brutaalseks.“16
Saksakeelses nüüdiskirjanduses oli veel 60-ndail valitsevaks nn. „sõjajärgsete“ autorite põlvkond. Peale 1968. a. üliõpilasrahutusi algas järjekordne „inimese avastamine“, huvi koondumine psühholoogilise enesevaatluse ja introspektsiooni – hinge analüüsi ümber. (´70- ndaid on üldistavalt tähistatud kui „ajakriitiline psühhologism“ ehk siis introspektsioon + ajakriitika. See suundumus mõjutas ka järgmist kümnendit, nagu nt. Ch. Heini „Tangomängijas“.) Tegemist on protokolli-laadse jutustusega isiksuse otsekui vältimatust laostumisest absurdses maailmas. Seal avaldub teinegi nüüdiskirjandusele iseloomulik suundumus, omalaadne resignatiivne minnalaskmine. Suhtestumine, mis mõneti ka eksistentsialismiga seostatav, eriti kui Sartrè´i konsekvetset aetismi ja eetilist nihilismi silmas pidada. Üht-teist on ka Camus´lt, kui ühekülgselt, „elupõletajalikult“ tõlgendada tema arvamust elamuste kvantitatiivsest suurendamisest tuleneva kvalitatiivse süvenemise kohta. Muukeelsena on see leidnud kujutamist M. Kundera teoses „Olemise talumatu kergus“ ja eriti W. Goldingi suurepärases eksistentsiaal-filosoofilises zedöövris „Vaba langemine“.
Üldiselt võib mõningaid eksistentsialistlikke momente kohata nii mõnegi saksakeelse autori loomingus, kuid enamasti tähistatakse neid juba hoopis teiste terminitega ja seda täiesti õigustatult, sest eksistentsiaalne lähenemine võimaldaks nende puhul vaid piskust arusaamist. Ja samavõrd võiks üht-teist ekistentsialistlikku välja lugeda juba „Niebelungide laulust“ alates. Ja nii lõpetaksingi von Goethe lihtsate sõnadega: „Elu mõte seisneb elus endas“.17
J. W. von Goethe: „... Ma ei tea, kas selles samas kohas hõljuvad lummavad haldjad või on see mu oma südame elav, taevalik kujutlusvõime, mis mulle kõik ümberringi nii paradiislikuks pühitseb. /.../ „-- kõiges selles on midagi salapärast, koguni kõhedaks tegevat.“, (lk. 12.) /---/ „... Nii mõnegi meelest on inimese elu üksnes unenägu, ja mindki valdab see tunne ikka ja jälle.“ /.../ „Ma tõmbun tagasi iseendasse ja avastan terve maailma!“, (lk. 16.) /---/ „... ning sellest ajast peale võivad päike, kuu ja tähed rahumeeli oma teed käia, ei tea mina, kas on päev või öö, ja kogu maailm mu ümbert on kadunud.“, (lk. 34.) /---/ „... Kõik siin maailmas osutub lõpuks tühiseks, sestap on loll see inimene, kes kurnab ennast au, raha või millegi muu pärast teiste heaks, ilma et see oleks ta enese kirg, ta enese vajadus.“, (lk. 50.) /---/ „... sest olen oma elus kogenud, et kõiki erakordseid inimesi, kes on loonud midagi vägevat, midagi võimatuna näivat, on alati arutuks ja meeltuks peetud.“, (lk. 58.) /---/ „... Kumb on siis esimene? Minu arust see, kes teistest on peajao üle ja küllaltki võimukas või kaval rakendama oma jõudu ja kirgi oma plaanide teostamiseks.“, (lk. 82.) /---/ „... Jah, ma olen ainult teeline, rändaja siin maa peal! Kas teie olete siis midagi enamat?“, (lk. 95.) /---/ „... Mulle on nii palju antud, aga tundmus tema vastu neelab kõik; mulle on nii palju antud, aga ilma temata muutub kõik eimillekski.“, (lk. 108.)18



1 ARTHUR SCHOPENHAUER: „ELUTARKUS.“ // „Aphorismen zur Lebensweisheit.“ Tartu, 1940. // „Eesti Kirjanduse Selts“. // Tõlkinud & järelsõna: L. Anvelt. // Lk.: 5-280. // [Tsitaat: lk.: 5.] A. Schopenhauer: „... Võtan elutarkuse mõistet siin täiesti immanentses tähenduses, nimelt kui kunsti elada elu võimalikult mõnusalt ning õnnelikult, milleks antud õpetust võib nimetada ka eudaimonoloogiaks, mis seega oleks juhatus õnnelikuks oleluks.“, (lk. 5.) /---/ „... Voltaire: nous laisserons ce monde-ci aussi sot et mèchant que nous l´avons trouvè en y arrivant [me jätame selle maailma maha niisama rumalana ja niisama kurjana, nagu me ta siia tulles eest leidsime].“, (lk. 7.) /---/ „... Aristoteles on jaganud (Ethica Nicomachea I, 8) inimliku elu hüved kolme liiki: välised, hinge ja keha hüved. /.../ Mis keegi o n : tähendab isiksus kõige laiemas mõttes.“, (lk. 8.) /---/ Metrodus, Epikurose 1 õpilane: „Meis endis peituv õnne põhjus on suurem olukordadest johtuvast.“, (lk. 9.) /---/ „... Oleviku ning tegelikkuse objektiivne pool seisab saatuse käes ja on seeg amuutlik; subjektiivne pool oleme me ise, ja seepärast on ta oluliselt muutumatu. /.../ Keegi ei pääse välja oma individualiteedist.“, (lk. 11.)
2 ALBERT SCHWEITZER: „KULTUUR JA EETIKA“. 1. OSA: „Kultuuri allakäik ja taasloomine“. (Lk.: 4-58). 2. OSA: „Kultuur ja eetika“. (Lk.: 58-293). Tallinn, 1984. // Kirjastus: „Eesti Raamat“. // Tõlkinud: Mati Sirkel. // C: 1923. // LK.: 5-293.// [Tsitaadid: lk. 6-78.]
3 ALBERT SCHWEITZER: „KULTUUR JA EETIKA“. , Ibid., „... Tulemas on maailmafilosoofia. // Õhtumaise filosoofia ajalugu on maailmavaate eest peetava võitluse ajalugu.“, (lk. 79.) /---/ „... jätkame väliste kultuurihüvede jaatamist, // loobudes sisemisest täiustumisest. // jäime ilma tõelisest optimismist...“, (lk. 81.) /---/ „... Ennast mõtlemises mõista püüdev religioosne maailmavaade muutub filosoofiliseks. // Ent sügavuti minev filosoofiline maailmavaade omandab religioosse iseloomu.“, (lk. 93.) /---/ „... Platoni dialoogid / primitiivse utilitarismi ületada ja otsida süvendatud, hinge heaolule orienteeritud ning „ilusaga“ suguluses olevat „hea“ mõistet.“, (lk. 96.) /---/ „... kosmiliselt põhjendatud optimistlik-eetiline elujaatus... // et avastada maailmamõistuses mõtteka aktiivsuse mõistet...“, (lk. 100.) /---/ „... „targa“ ideaali / üksnes suursuguse ja üleoleva maailmast lahtiolemise sisemine individuaalne kultuur, kuid see kogu oma sügavuses.“, (lk. 101.) /---/ „... mõte, et me ei omanda ka „heaga“ seesmises suguluses olevat „ilu“ mõistet mitte mõtlemise teel, vaid kanname seda valmilt endas.“, (lk. 102.) /---/ „... Õnne tuleb defineerida kui voorustekohast aktiivsust. Mõistusepärane nauding on kogeda aktiivsuse täiustumist.“, (lk. 104.)(Aristoteles). /---/ „... Ka kunstivõime, mille me kreeka vaimust nii suurena eest leiame, kujutab endast küll võimu mateeeria üle, kuid see loovus pole suuteline antiikaja inimest kõrgema elujaatus eja progressiusuni viima.“, (lk. 117.) /---/ „... et eetika on üldisele hüvele orienteeritud toimimine.“, (lk. 126.) /---/„... eetika on täiusepüüdlus, mis avaldub meis, sest loodus on ta meisse pannud. // See sügavam ja hõlmavam eetikakontseptsioon...“, (lk.. 137.) /---/ „... universumis valitseb harmoonia ja et inimene on määratud sed aharmooniat iseendas kogema. Esteetiline tunne ja eetiline mõtlemine on talle ühekssaamise vormiks jumaliku eluga...“; (lk. 139.) [Tsitaadid: lk. 79-139.]
4 ALBERT SCHWEITZER: „KULTUUR JA EETIKA“. , Ibid., Hermann von KEYSERLING: „... Tark on tõevõimeline inimene, kes paneb endas kõlama kõik elu helid ning kastub neid häälestada temas antud põhihelile. // Muutumatu on tark ainult tahtmises kogeda oma elu selle totaalsuses ja kõige elavamas vastastikuses toimes universumiga ning katses olla ikka tema ise. Nii, et selle maailma ja elu üle filosofeerimise viimane sõna on tõemeelne ja suursugune elujaatus.“, (lk. 230.) /---/ „... Ühel pisemaist miljonite taevakehade hulgas elavad lühikest aega inimolendid. Kui kauaks? Mingi langus või tõus maakera temperatuuris, tema teljevankumine, merepinna kerkimine või atmosfääri koostise muutumine võib inimeksistentsile lõpu teha. Või langeb maakera ise nagu mõnigi taevakeha mingi kosmilise katastroofi ohvriks.“, (lk. 235.) /---/ „... Igasugune maailma- ja eluvaade, mis tahab mõtelmist rahuldada, on müstika. // Enesetäiustamise eetika kuulub sügavalt kokku müstikaga. Müstika saatus otsustab tema saatuse.“, (lk. 259.) /---/ „... Armastus // viib eetika loodud solidaarsuse analoogiasse selle solidaarsusega, millel loodus laseb tekkida füüsilises laadis ja enam-vähem mööduvalt kahe teineteist sooliselt täiendava olendi või nende kahe ja nende järeltulijate vahel.“; (lk. 267.) /---/ „... Kultuuri moodustavad neli ideaali: inimese ideaal, sotsiaalse ja poliitilise ühiskonnastamise ideaal, vaimse-religioosse ühiskonnastamise ideaal, inimkonna ideaal.“, (lk. 285.) /---/ „... igasugune inmeste vahel välja kujunev ühisus peab teenima elu säilitamist, edendamist ja kõrgemale arendamist ning tõelise vaimsuse loomist.“; (lk. 291.) /---/ „... Ainult selline mõtlemine, mis paneb võimule elu-ees-aukartuse mõttelaadi, on suuteline tooma igavest rahu...“, (lk. 294.) [Tsitaadid: lk.: 230-294.]
5 FRIEDRICH W. NIETZSCHE (1844-1900): „ALSO SPRACH ZARATHUSTRA“ (1883-1892). „NÕNDA KÕNELES ZARATHUSTRA. Raamat kõigile ja ei kellegile“. // Tallinn, 1993. // Kirjastus: „Olion“. // C: 1932. (1. trükk, Tartu). // Tõlk: J. Palla + J. Sepmer´ järelsõna. („Eesti Kirjanduse Selts“.). // Lk.: 5-236. // [Tsitaadid: lk.: 130-131.] [Võrdle-Vergleich=] Friedrich NIETZSCHE: „Also sprach Zarathustra. Ein Buch für alle und keinen.“ MCMXXVII. // Alfred Kröner Verlag / Leipzig. /S. 5-390. / Die Entstehung von „Also sprach Zarathustra.“ (Nietzsche-Archiv, 12. 1926. Elisabeth Förster-Nietzsche (Dr. Phil. h. c.) S. XI-XXIV).
6 FRIEDRICH (WILHELM) NIETZSCHE: „Zur Genalogie der Moral“. // „Moraalin alkuperästä. Pamfletti“. C: 1887. // Helsinki, 1961. // Suomentannut: J. A. Hollo. // Lk.: 5-161. // „Kustannus-Osakeyhtiö Otava“. Fr. W. N.: [Aforism nr.: 2.=]„... nõnda leiame selle puu otsast küpseima viljana suveräänse indiviidi, vaid endataolise, kommete tsiviliseeritusest jälle lahti pääsenu, autonoomse ületsiviliseerunud indiviidi.“ /.../ „... inimese kellel on oma sõltumatu ulatuslik tahe, kellel on luba lubada--“ [Aforism nr.: 8 =)„... äärmiselt saatuslik filosoofiline väljamõeldis mis kunagi valmistati eismest korda Euroopa tarvis, väljamõeldis et tahe on „vaba“, et inimene on tingimata spontaanne heas ja kurjas, kas see ei ole tehtud ennekõike selle arusaama õigustamiseks et kas mitte jumalate inimese poole, inimliku hüvelisuse poole suuniteltud huvitatus millaski võiks teostuda.“
7 FRIEDRICH (WILHELM) NIETZSCHE: „DIE FRÖHLICHE WISSENSCHAFT“ (La gaya scienza). // „ILOINEN TIEDE.“ // Helsinki, Suomentaneet: J.A. Hollo. // Säkeiden suomennokset: A. Peromies, T. Lyy). // S.: 7-256. // („Kustannusosakeyhtiö Otava“.) // Fr. W. N.: [1 raamat, aforism nr.: 2=] „.. Aga mis ongi minu jaoks heasüdmalikkus, peenus ja geniaalsus, kui nende hüvedega varustatud inimene sallib nõrku tundeid oma uskumises ja hinnangutes, juhul kui mitte kindluse igatsus ei ole tema sügavaimaks sooviks ja sügavaimaks vaevaks – selles mõttes, mis eristab õilsaimaid hingi madalaimaist!“ /---/ [Aforism nr.: 3=] „... -- nad kahtlustavad õilsat inimest, otsekui ta otsiks omakasupüüdlikust oma salajastel radadel kõndides. Kui nad on liigagi kindlad selles, et tal ei ole mingeid egoistlikki kavatsusi ja saavutuste püüdlemist, siis nad hakkavad õilsameelset pidama mingiks narriks: nad halvustavad teda tema rõõmudes ja naeravad tema silmade kirka sära üle.“ /.../ „Sellega võrreldes on kõrgeim loomulaad mõistusetum: -- sest õilis ülevameelne ja ohvrimeelne satub tõesti oma instinktide valdusesse, ja tema parimatel hetkedel tema mõistlikus peab otsekui pausi.“
8 ALBERT SCHWEITZER: „KULTUUR JA EETIKA“. , Ibid., [Lk. 163-212.]
9 ERICH MARIA REMARQUE (1898-1970): „Schatten im Paradies.“ // „Varjud paradiisis.“ Tallinn, MCMXCIII. / (1993). / Kirjastus: „Mnokkel“. / Tõlk: Uno Liivaku. / Lk.: 3-301. / („Vollständige Taschenbuchausgabe. Droemersche Verlaganstalt Th. Knaur Nachf. München. // E M. R.: „... Kõik, millest aru ei saa, on salapärane. Kogemuse lummusest vabanemine jääb ära, sest sõnadest tuleb puudust.“, (lk. 39.) /---/ „... ning käes oli vabadus, metsik kotkavabadus, mis lõi mu hingetuks, justnagu avaks ta tuule, päikese ja tuulest tagapiitsutatud pilvedega elu, millest mul aimugi ei olnud.“, (lk. 142.) /---/ „... sattunud alale, mida valitsesid jõud, keda ma ei saanud kontrollida. Häireks oli vaevalt veel põhjust, aga ma olin enda jälle lülitanud võrku, kus kehtisid teised väärtused kui need, mis mulle enne olid määravad olnud.“, (lk. 160.) /---/ „... ja mul oli tunne, et see hetk oli suurim vastand mu unenägude ajale ning et ta oli toonud mu ellu midagi metafüüsilise tasakaalu taolist, millest ma teadsin, et see oli mööduv ega andnud lootust, kuid oli siiski kummaliselt lohutav.“, (lk. 233.) /---/ „... Väga vanamoeline põhimõte. Ülekohut pole olemas. On ainult halbu valikuid. /.../ Ma sain elada ainult olevikus ja hetkele. Mul polnud kunagi tulevikku ja ma ei osanud seda ka ette kujutleda.“, (lk. 248.) /---/ „... -- see oli kõrvutiolek, mis oma täielikus mõttetuses tühistas pidetu olemise mõttetuse.“, (lk. 262.) /---/ „... Ei saa minna tagasi, miski ei seisa paigal, ei sina ise ega see muu. Kõik, mis üle jäi, oli vahel õhtul täis raskemeelsust, seda raskemeelsust, mida tunneb iga inimene, kuna kõik kaob ja tema on ainus loom, kes seda teab, ja kes teab ka seda, et see on lohutus, ehhki ta sellest aru ei saa.“, (lk. 298.)
10 ERICH MARIA REMARQUE: „LISSANBONI ÖÖ“. // „DIE NACHT VON LISSABON“; // Kirjastus: „PAF“, Tallinn, 1993; // Tõlkinud: V. Tomberg. // Köln-Berlin; C: 1963. // LK: 3- 207. [Tsitaadid: lk. 10-200.]
11 FRANZ FÜHMANN: „DAS NIBELUNGENLIED“. // „NIBELUNGIDE LAUL.“ // Tallinn: 1983. // Tõlkinud: Mati Sirkel. // Kirjastus: „Eesti Raamat“. // Saksa kangelaseepose ümberjutustus. // LK: 5 – 127. // [Tsitaadid: lk. 21-126.]
12 HEINRICH VON KELIST: „MICHAEL KOHLHAAS“ & „MARKIIS DI O...“„Sarjast: „Klassikalised lood“, // Tallinn 1986. // Kirjastus: „Eesti Raamat“. // Tõlkinud: Mati Sirkel + Järelsõna. // LK: 5—238.// [Tsitaadid: lk. 42-226.]
13 Thomas Mann: „Doktor Faustus. Saksa helilooja Adrian Leverkühni elu, jutustatud ühe sõbra poolt.“ Tallinn, 1987, 2007. Tõlk: Helga Kross. Kirjutatud: 1947. Lk.: 7-415. Kirjastused: „Eesti Raamat“ & „Eesti Päevalehe Raamat“.[Th. Mann = 1875-1956.] Th. M.: „... et filosoofia on teaduste kuninganna. Nentisime, et tal on nende hulgas umbes sama koht mis orelil pillide hulgas. Ta annab neist üelvaate, võtab nad vaimselt kokku, korraldab ja selgitab kõigi uurimisalade tulemused ühtseks maailmapildiks, üliklikuks ja mõõduandvaks, elumõtet avavaks sünteesiks, kaemuslikuks inimese koha määranguks kosmoses.“; (lk. 68.) /---/ „... Schleiermacherit // ... Kelle jaoks religioon tähendas „meelt ja maitset lõpmatuse jaoks.“ // ontoloogilist jumalatõestust // ... kus subjektiivsest ideest, et eksitseerib kõrgem olevus, juba viimase objektiivnegi olemasolu järeldub. // (lk. 74.) /---/ „... Liberaalse teoloogia teaduslik üleolek /.../ olevat küll vaieldamatu, tema teoloogiline positsioon aga nõrk, sest tema moralism ja humanism ei suutvat mõista inimeksistentsi deemonlikku iseloomu. Ta olevat küll haritud, aga pinnapealne ning inimloomuse ja elutraagika õiget mõistmist leiduvat konservatiivses traditsioonis tegelikult palju rohkem, mille tõttu viimase suhe kultuuriga olevat sügavam...“, (lk. 75.)
14 HERMANN HESSE: "LÕPUTU UNENÄGU. Muinasjutte. Autobiograafilist." Tallinn, 1990. // Kirjastus: "Eesti Raamat." // Tõlk: Piret Pääsuke. // LK: 5 – 269. // H. H. -- "Gedichte. Märchen. Kleine Prosa. Merkwürdige Nachricht von einem anderen Stern." (Berlin, 1985). H. HESSE: "... -- niipea kui ta oma kunstiga pihta hakkas, sai temast võlur ja kuningas. /.../ ... jutuvestjad olid suure au sees ja neid peeti võluriteks, kuna nad võisid kuulajate hingega mängida nagu laps palliga.", (lk. 9.) /---/ "... kuidas kõik olevused, nii loomad kui inimesed, on kogu aeg nii lähedal oma hukule, ja et me selle silmas midagi muud kindlalt ette näha ja teada ei või kui ainult oma surma. /.../ ... et peaaegu kõikjal on targad narride teenistuses ja kuidas enamiku inimeste elu sarnaneb halva komöödiaga.", (lk. 30.) /---/ "... Kummaline ootus võttis võimust tema hinges, mis seisis nii lähedal surma väravale.", (lk. 32.) /---/ "... inimesed aga arvasid, et küllap olid tal omad põhjused, miks ta elust niimoodi kõrvale hoiab.", (lk. 41.) /---/ "... vaatas tagasi oma elule, nagu vaadatakse pimedast tunnelist kauget valgustäppi, kust on sisse tuldud. Ta nägi jälle, kui helge ja ilus oli olnud kunagi kõik tema ümber, siis aga muutunud pikkamisi aina hämaramaks ja hämaramaks, kuni ta lõpuks täielikus pimeduses seisis ja enam millegi üle rõõmustada ei suutnud.",(lk. 61.) /---/ "... Ükski tee ei vii tagasi..." /.../ "... kui tahetakse maailma saldustesse tungida, peab minema alati edasi." /.../ ... tüdrukult said sa juba kõige parema ja ilusama, ning mida kaugemal sa temast oled, seda paremaks ja ilusamaks see muutub.", (lk. 77.) /---/ "... tajus, et kogus elle ilma pidudest ja rõõmudest iialgi täit osa ei saa, et ta ka kesk elu jääb üskildaseks pealtvaatajaks, võõraks, ning tundis oma hinge ainsana paljude hulgast nii loodud olevat, et see peab samaaegselt kogema maailma ilu ja võõra salajast igatsust.", (lk. 80.) /---/ "... ta taipas, et poeedi unelmates on selline ilu ja hurm, mida tõeluses asjata otsitakse.", (lk. 84.) /---/ "... tema silmad vaatsid ... /... / ... pikaldaselt ja uurivalt nagu inimesel, kes maailmas midagi ei ihalda.", (lk. 138.) /---/ "... õndsalt ja heatahtlikult vaatsid nad toredat väikemeest, kellest äsja oli nii palju räägitud, tänu kellele nende kodukant tuntud oli... /.../ ... Nad armastasid teda ja olid tema üle uhked, ta kuulus neile, ta oli nende kuulsus, au... /.../... tunnetasid midagi imelikku, otsekui õnne ja naeruhimu, aga samaaegselt ka salapärasust, nõidust ja õudu.", (lk. 212.) /---/ "... Tegelikult ei saa ju eitada, et igal pool ja alati eksisteerib olendeid, keda teised peavad erilisteks, ilusateks ja veetlevateks. Mõned ülistavad neid kui häid vaime, kuna nad tuletavad meelde ilusamat, vabamat ja tiivustavamat elu kui see, mida me elame.", (lk. 216.)
15 HERMANN HESSE: "NARZISS UND GLODMUND". // "Nartsiss ja Glodmund." Tallinn, 1996. // A/S "Kupar". // 20. sajandi klassika. // Tõlk: Elmar Salumaa. // Lk.: 5-250. // C: 1930 (1957). [Tsitaadid: lk.:6-223.]
16 FRIEDRICH (WILHELM) NIETZSCHE: „DIE FRÖHLICHE WISSENSCHAFT“ (La gaya scienza). Ibid.
17 21. 09. 2019. -- Täna on siis minu sügisene nimepäev, -- Madisepäev. Ja redigeerides siin siis momendil oma ammuseid n-ö „filosoofilisi suleproove“. -- Nimelt on plaanis just täna seda teha, sest, et 7 aastat tagsi alustasin just oma 1 blogiga. JA need varasemad kirjanduslikud „saavutused“ avaldasin ka umbes nii kaua aega tagasi nagu u 6-7 aastat tagsi. Miks ma need uuesti plaanin avaldada (oma 4 blogis)? -- Niisama, naljaviluks, et W. Shakespeare`i Hamleti sõnadega: „... keegi teaks minust tõtt...“? -- Lihtsalt avaldan uuesti need kirjutised, ligi 6-7 aastat hiljem? Nagunii kommentaare ju eriti ei laeku? Kuigi, kõikvõimalik vähegi mõtestatud kriitika ja natukenegi ratsionaalseid kommentaarid ja/või täiendusettepanekud oleksid vägagi oodatud minu praegusele täiesti kehtivale e-maili aadressile nagu: madisliibek@gmail.com – Kuid vaevalt, et neid kommentaare ülikülluses tulema hakkab (nagu viimased 7 aastat on näidanud)? Juba on avaldatud rohkem kui 150 kirjutist. Eestist juba ligi 5ooo lugejat/vaatajat. Gloobusel juba ligi 44 ooo n-ö „pelgalt vaatajat“...?! (Kuid, kuigi olles kirjutanud ja avaldanud 4 keeles, need pelgalt nn „globaalsed vaatajad“ mind eriti ei huvita, sest enamik kirjutisi on olnud ikka eesti keelsed). JA veel üks soov, eine Bitte...? Räägitakse, et ka Filosoofidel olla üks kaitsepühak...? -- Üks haritud neiu...? (Muistest Egiptusest, Alexandria linnast = sic!). Aga kui leiduks üks nooremapoolne ja rõhutatult kena ja haritud eresti keelne neiu, siis, kui olles tutvunud minu mahukate kirjutistega, vahest 1 neiu ikka leidub eluteel (=?!), kes kontakteeruks minuga kunagi? (=sic!) Jaburamast jaburam aga kirjutasin nõnda ikkagi...? (Aga see oli nali ja siin praegu kvaliteetse hispaania punaveiniga hõivatud olles. Aga tegelikult on ju mul kõik ükstaspuha; las huvituvad minu blogidest veel 44 ooo Gloobusel. Mind ei huvita. Vahest kohtan kunagi seda n-ö „1 ja õiget“?! Ei huvita seegi. M.O.T.) Alles täna, oma sügisesel nimepäeval lõpetasin oma 10 PLATONi dialoogiga. Juba tõlgitud 10 dialoogi seni kunagi eestindamata PLATONi dialoogi...?
18 Johann Wolfgang von Goethe: „Die Leiden des jungen Werther.“ („Noore Wertheri kannatused.“) Tallinn, 2007. Kirjutatud: 1774. Eesti k tõlgitud 1987. Tõlk: Edla Valdna. Lk.: 9-158. Kirjastus: „Eesti Raamat.“`[J. W. v. Goethe = 1749-1832.] [Tsitaadid: lk.: 12-108.]