Abstraktsest filosoofilisest nihilismist.

(05. 1997.)

Nihilismi määratl(emat)usest.

"" Probleemi asetus" : katse määrtleda nihilismi mõiste Nietzschel , mõistmaks selle tähendust.

Kuigi ,-- määratletus ei tarvitse lihtsustada mõistmist, pigem vastupidi,-- määratlevalt lausutu otse mõistmise ummik-tee, kui lähtuda arusaamast mille järgi mõistmine pigem "protsess" kui "saavutatud seisund".¹

Aga, ,--seatuna "mõistmise loomuliku valguse sisse , kuulmaks nõnda --vihjamisi lausutud määratlusi lõpetava järeldamise tarvis.

Määratledes lausumise vormi tingimisi kehtivust,--,et näha terviklikku üldisust , fokusseerida vaade selle killunenud paljususe tabamiseks ,--jõudmaks ära-tundmiseni ,et kogemuse taga aimamisi nähtud ongi 'tervik-pilt' ,see on 'fookus', --vaatleja asukoht ,kes samastab end nähtumustega.

Säärane katse on aga lahendamatu kui "ülessanne" --seada teadmuse tõdelus banaalseima väljenduse teele --lahendatav kui ülessanne on tühistatud ja varjatud olemuslikkus saab hämmastunud vaatleja pilgu ees laiali laotuda....

Vahendada reaalsust ,et mitte seda kogeda...

Nihilism on lause mis algab küsimärgiga--säärasena kui meele-olu väljendus, seisu-koha võtmine ,mis ei ole tegelikult mitte "filosoofiline koht",st.--nihilistlik mõtlemise viis jääb küll tinglikult "filosoofia sisse" , aga suhtestub traditsioonilise lähenemisega väga distantseeritult,mis võimaldabki kriitikat.

Nõnda on nihilism mõistetud lähenemisena ,mis seab põhimõttelise kahtluse alla nõudmise filosoofilise "tõe" järele. See vahendab kogemust kõikkehõlmavast eksistentsiaalse ebakindluse,-- 'põhjatuse'-- tundest,

Sellest saab metafüüsilise nihilismi lähte- alus , mis on aga paradoksaalsel kombel ,-- 'alusest' (das Grund) täiesti vaba , -- See on 'tühjuse' kirjeldamatu ,talumatu seisund , 'tunne' mis on ennast kogeva mõtlemise aluseks.

Fiktiivselt peatatud hetke "kogematusest" "põrkudes" suunitlematult (,isegi mitte nt. "välja" suunduv ) kardinaalne teisenemise akt--

--'hüpe'--teadlikuse sees,

Nietsche vahendab seda kogemust metafoorilisel kombel : "kuristikel kõndimine" ,--'kuristikust üle-minekust' saab 'vaba langemine' ise-oma 'põhja-tusse',--die Fall-sucht--"langemise tung" või "langetõbi"...// Heidegger kõneledes olemisest ,mis on avanenud oma mitte- olemise poole ,kirjeldab viimast kui "põhja-tust" (der Ab-grund), Kafka räägib "merehaigusest kuival maal".

Kõneluse objektina on see vahetult saavutamatu ,osutatav vaid toimiva mõjuna ,mis tühistab ja kujundab ümber reaalsuse ilmnemise vorme.

Sellega on osutatud 'kunsti ' tähendusele nihilistliku tõdeluse teel.

Nietzsche oma teoses "Die Fröhliche Wissenschaft" :

"Kui poleks säärast näivuse palvelemise viisi/kui kunst/ --oleks see üldiseim vale ,et võlts on teadvalt tunnetava mõtlemise eeldus--talumatu. /Kunst näivuse h e a tahtena ." (2.Bd. §107)

Vaid kunstiteose vahendusel võidakse kogeda autentseimat põhjatuses avanevat surelikkuse elamust.

Ehk: "Esteetilise teadlikuse punktuaalsus on viis , kuidas subjekt adub hüpet oma surelikkuse põhjatusse(Ab-grund)"

( G.Vattimo"Läpinäkyvä yhteiskunta" Gaudeamus '93,lk.11) Nihilistlik arutlus esitab loomingule nõudmise --alustada nö.-"tühjastkohast",--võimalikult distantseeruda varasemast "üle-rahvastatud mõtte-maailmast" , näiteks --dehumaniseerida kunst ,et pääseda "ühiskondliku looma" kitsastest raamidest ja "tühjade vaatide kõminast"...

--See on ka üks kunsti-loome eeldusi --'tabula rasa'--tühjaks tehtu ruumi elamus-- ja täita see maailm uute vormide ,kujundite ja värvidega.

--Miks -mitte siis ka uute väärtuste , seaduste ja jumalatega ?--taandada aksioloogilise olemise atribuudid nö.-"vahetus -väärtusteks" .--millekski küsitavaks--"Jumala surmaga" on "kõrgemad väärtused" tühistatud ,juba --säärast vajadus üldse...

Nietzsche 'täielik nihilism' kui kõrgemate väärtuste puudumine

Nietzsche ei kuuluta mitte niivõrd uusi ja "õigemaid" subjektiivseid väärtusi seni-kehtinute

asemele ,vaid teeb midagi olemuslikumat,--- taandab "tõesuse" mõiste kõikkide teiste nö."vahetus-väärtuste" kilda.

Seega ei ole "tõde" enam "ülimaks mõõdupuuks" ,millega asjadele-olude kaalu mõõta ,vaid üks tähendusest tühi väärtus teiste omasuguste seas. Ehk midagi , mille väärtus-sisu tuleks alles " kaalumisele võtta"...

Subjektiivses plaanis tähendab selline seisukoha-võtt paradoksaalset nägemise viisi ,võimalik ,et nö.-"rakenduslikust küljest" ka-- ebakindlust praktilise teotsemise vallas . Kui kõik on lubatud ,siis on sellega ka öeldud ,et miski pole "eelistatavam",--ükski võimalik 'suund' ei ole "õigem" kui teised. Aga ka selles punktis nõnda võimalik vaid meelevaldselt "peatatud hetkes".

--Hinnangulised otsustused kaasuvad ka toimimatuses , Nietzsche puhul oluline rõhutada ,nö.-tingliku kehtivuse osa remütologiseeritud maailma-pildis. On 'väärtusi' ,mis kehtima seatud alustava otsustamise käigus,--nõnda nt.-'elu' ,olemine,--mis ei kehti aga samuti mitte "ise-enesest" või ,et -"nii on tavaks" --vaid lähtuvalt valikust : jätta enese kanda

"see koorem"...

Väärtusena mõistetud 'elu' allutab enesele järgnevalt kõik sekundaarsema , seda lähtuvalt mainit autori eriomasest nö.-"füsioloogilisest determinismist" lähtuvalt.

Hinnangulisus ,mis sel puhul ilmneb on rõhutatult 'tingliku' loomuga. See mille alusel mingi väärtus-hinnang langetatakse ei ole mitte "tõde" ,vaid läbinisti tinglik ja hetke-nõudmiste suvast dikteeritud "vahetu paratamatus"--seega siis midagi ,--mis ei allu mingile kriitikale.

Täieliku nihilismi "asukoht" on just teadliku mõtte alguses, see on otsustav aga mitte "elamiseks sobiv koht".Selle teadvustamisest sündiv ahistus ja rahutu kindlusetus on midagi ,mis üha kaugemale"lükkab" ,aset leiab kogemuse intensiivsuse kasv.

Mitte mõista seda "kuristikel käimist" ,pideva vaba langemise tunnet millegi ahistavana . See on olemise vahetamatu antus. Paradiisi kujutelm välja mõeldud selleks ,et luua petlikku illusiooni läbini staatilise, muutumatult turvalise olemise võimalusest.

Dekadentlik lähenemine misjutlustab stagnatsiooni jårgides enesega rahulolu väiklaseid loosungeid: "Ohutus ja kindlustatus". "Mõõdukus"."Ei mingit riski ilma maksimaalse garantiita", jne.

--Midagi, mis on elule vaenulik ,kuna viimane alati vaid dünaamiline ja pidevalt teisenev, ja konfliktne .

See ,mis sunnib mõtlema "õhukesele jääle" jalgade all ja sellele põhjatusele kuhu aina langetakse ja lõplikult kaotakse on vahendatud surma "kogematuses". -

--See ,mis elu konstitueerib sellele üldiseima suuna ja vahetult olemise teadmise annab on tühjus ,mis paikneb mõeldamatus kohas ja sõnade taga -- midagi ,mis igal hetkel annab olemise võimaluse selles põhjatus vastandatuses kõigele ümbritsevale,---iga asi ,mõte või antus on kui alatises tõdeluses oma olematusega silmitsi,---saabki alles nõnda, alles siis---tegelikult olevaks...

Heidegger: "olemine ,mis on pöördunud oma olematuse poole".

Eksistentsialistliku käsitluse järgi on olemine adutud subjektiivsetes mõõdetes, Nietzsche ennetav vastuväide kõlaks vahest: ei saa kehtida subjektiivseid tõdesi lahus objektiivse "rohkem kehtivast" . Subjektiivsus kui--"poolik tõde" ,mis ei ole veel 'lõpetatud' ...

Vastupidiselt levinud arvamusele on Nietzsche näol tegemist subjektiivsuse kriitikuga,kes kõneleb Herakleitose vaimus elust ,mis on kestev konflikt , milles üksiku osaks on end kehtestada või alluda "teiste" kehtestatud piiravatele reeglitele.

Üksik taotleb täielikumat olemist ,enese-täiust üldises.

Võib-olla ainult nõnda on enam võimalik saavutada terviklikumas nägemises antut.

Ja nõnda taas leida kaotatud ühtsus inimese ja tema maailma suhtestatuses.

Üks arhailiseim kujund varasemate etnoste hulgas on olnud nn. "maailma puu" ,mis tähistas vertikaalse projektsiooni horisontaalse mõõtme sees

-- "lõikumise" keskne punkt ,millel üldiseim korrastatus lasus.

Seda on peetud eriti primitiivse mõtlemise näitajaks aga on ometi õige rafineeritud küünilisust nt. nende aborigeenide tegevuses, kes uutele jahimaadele siirdududes ei unustanud kaasa tassimast teatud rituaalset sammast ja seda uues kohas keset küla jälle püsti ajamast,et--kord ikka valitseks.

Tundub ,et siin peitub vihje ka tänase päeva jaoks , kus mõte mingisest keskse stabiilsuse punktist on plahvatanud "lokaalsete"--etniliste,kultuuriliste, esteetiliste ,vms. vähemuste--paljususeks.

Erinevuste esilekerkimine ei tarvitse ise-enesest tähendada midagi läbini anarhilist,--nagu Vattimo selle kohta ütleb: "ka murdekeeltel järgivad süntaksi ja õigekirjutuse reegleid".("Onko postmoderni yhteiskunta läpinäkyvä?", Gaudeamus'93,s.20)

Teisalt võib aga küsida: mida 'enamat' on sellega saavutatud ?

Hilismodernistlikus ühiskonnas on valitsevaks pluralistlik tõlgenduste paljusus millede sama-aegne "kehtivus" tühistab "õige" nägemuse ja hajutab kunagise tervik-pildi killud sekulaarseisse mikro-kosmostesse--kehtiva anti-absoluutsuseraamides on terviklikuma nägemus juba võimalusenagi välistatud.- "Tõde" lõppes sealt-maalt ,kui "tõdesi sai liiga palju".

Ei ole enam "objektiivselt tõese" ja alati kehtiva terviku hõlmamise vahendeidki ,

Erisuste esilekerkimisega seonduv "vabanemise" illusioon on vaid pinna-pealne näilisus.

Kui keegi räägib murdekeeles , või on eristunud mistahes isoleeritud "keele-mängu" raamidesse ollakse samas ju pidevalt teadlikud selles ,et konkreetne murre ei ole mitte ainuke "keel" ,vaid üks paljude hulgast.

Aga see tähendab ka otsekui oleks konkreetne erisus, selle tõeks-pidamised ja väärtused kuidagi "vähem õiged-kehtivad". Iga erisus kui ohustaks mingi konkreetse "tõe" kehtivust, --ükski "lokaalne absoluut " ei tohi sallida enese kõrval teisi sarnased,--siit teotsemine deviisil : "hävitada või meie usku pöörata!"

"Konstruktiivseks dialoogiks" aga puudub iga sugune võimalus, kuna ei ole "ühist keelt",--ei mingit mõistmise võimalust.

Väljapääsuna sellest ummikust olgu viidatud jälle kunsti radadele --Esteetiline elamus paneb inimesi nägema teisi erinevaid maailmu harjumuspärase kõrval ja paljastab viimase juhusliku ja relatiivse loomuse, --näitab seda 'vanglanagi' ,kuhu oldakse meelevaldselt isoleeritud. (Vattimo ,samas)

See koht ,kuhu nõnda võib sattuda on aga kindlasti problemaatilisem, vahest ohtlikumgi.

Ei saa anda kellegile sellist vabadust,mida ei olda valmis kandma ja millega ei osata midagi "peale hakata".

Vastupidisel juhul kerkib aga küsimus,--milleks

eelistada mõnda teist ümbritseva tõlgendamise viisi kui kõik need liigagi sarnased, 'liiga inimlikud'...

Kas on üldse võimalik maailma näha enam kogu selle 'ulatuses' , --elada avaramas ,salapärasemas ja veetlevamas maailmas ?

Otsida nüansseeritud varjundi-rikkust ,kui selle asemel pakutakse räiget värvi-kirevust.

Nietzsche arvab selle võimaliku olevat kui kasutada selleks re-konstruktsiooni meetodit ,-nö.- "oma-müüdi-loomet" ,---mis asetaks maailma "tagasi keskmesse" , fokuseeritud pilgu alla.

See tähendab kehtestada tinglikult kehtivad väärtused ja ideaalid. Ja järgida neid siis kui ise-oma loodud maailma,--'uskuda' püsti seatud jumala-kujudesse,--esteetiline mäng suletud ringis...

Sellises pürgimuses on ka nostalgilisi momente ,--ennistada algse ja ehtsamana kujutletud varasemad --väärtused ,näiteks.

Siiski ei lange see viimane kokku Nietzsche "täieliku nihilismi" tasandil kehtivate nõudmistega, --radikaalne (aksioloogiline) nihilism ei tarvitse kattuda nostalgilise "neo-traditsionalismiga".

' Täielik nihilism' pürib näitama ,et olemine ei tarvitse tähendada sama mida stabiilsuse ja kindlalt püsivate väärtustega tasakaaluna ,-- kõigile sobivaimana või otse "ideaalse paratamatusena" esitatakse .

Säärasena on nihilistlik mõttesuundumus seatud piiride taha vaatamise katse.

--Mis jääb alles pärast ülimate väärtuste , --jumalate surma ,--kas jääb midagi ja milleks üldse , midagi...

Ja muidugi ,--- Nietzsche , kõneles küll 'täielikust nihilismist' lõplikuse kõlal aga ometi kui--millestki veel saavutamatust ,millest saab alles --"kahe järgmise aastasaja teema" ...

1 03. 09. 2019. -- See oli üks ammune kirjutis, juba ligi 21. aastat tagasi kirjutatud, nagu selgub. Milleks avaldada seda nüüd oma (Google Inc) blogides. Lihtsalt niisama, nalja-viluks? Lihtsalt selleks, et midagi jälle avaldada? Aga miks ka mitte. Mäletan, et kirjutasin seda hoolega ja teemaks oli siis eriti just Euroopalik abstraktne ja filosoofiline nihilism ja seda valdkonda käsitelnud autorite erinevad filosoofilised kirjutised. Nihilismiks pidasin toona siis positivistlikku filosoofiat (19 saj lõp) ja selle suundumuse kriitikuid. (Nt. Fr. W. Nietzsche ja hilisemad eksistentsialistid, selle viimase suundumuse nn “elufilosoofidest” eelkäijaid nagu A. Schopenhauer, Nietzsche ja Kierkegaard. Eriti viimast loetakse siis eksistentsialistliku filosoofia algusepanijaks, mis koolkonda hiljem muidugi edasi arendasid A. Camus (nn. „absurdi-filosoofia“), J.-P. Sartrè Prantsusmaal ja M. Heidegger ja K. Jaspers, ning ka K. Löwith (vähem tuntud religioosse eksistentsialismi esindja) Saksas. Seega on see siinne kirjutis positivistliku filosoofilise suundumuse kriitikaga seotud ja pealkirjastatud siis: “NIHILISMIST”. -- JA sisuliselt alles 1. x avaldan (vähemalt oma 3. viimases blogis) selle kirjutise nüüd lähipäevil. Miks ka mitte, minugi poolest. Ja kõikvõimalikud kommentaarid, täiendus-ettepanekud ja veidgi mõtestatud kriitika on vägagi oodatud, kas siis otse blogides kommenteerides või siis kirjutage minu täiesti kehtivale e-maili aadressile nagu: madisliibek@gmail.com

[I am Estonian, I write in Estonian language. I am from Republic of Estonia, it is the small country in North-East Europe. Why I write something like that right now? Because I already have in the Globe 44 000 followers/readers in my 4. Google Incorporation Blogs already. And most those people, all round a World, (all Continents?!) even don´t know, witch language I write?! -- Estonian language, (= more than 5000 readers, in Estonia!); fast all my 150 writings are in Estonian Language. Now You know that simply. (Some writings are also in English, German and Finnish, but most in my mother-tongue: Estonian language. Sorry my simple English; I want, but I cant write in English very well (about complicated writings, Philosophical also?!). But if You have some questions or comments, please don´t hesitate with me directly in my blogs or via my e-mail: madisliibek@gmail.com].