Hegeli filosoofiast.

(04. 1999.)

'Intro spectare': H E G E L

Mis on , on mõeldav , seega siis -- vaimne . Kogu olev on seda, -- oma konsekventse lõpuni viidav Mõte , kui -- absoluutse tähendusliku ulatuvusega immateriaalne totaliteet, ja nõnda ka kui -- tänulik tõdemus arusaamisest.¹ Nõnda-sama ka temporaalsuse mõõtmeis – aeg ja selles vahendunud "lugu" on reaalne, kuivõrd see mõeldav on ; kui 'momentide' kogum , mis tervikut teostab; viimane aga on mõtestatud , "elutu üldisus" (Unlebendige Allgemeine). Samuti seadistatud,et mis on, -- on vastastikku suhtestadud; kuna üldiseimaks relatsiooniks kontrast, on olemine seega -- vastastikku 'pingestatud' (die Spaltung), seega, -- mis mõeldav, on mõeldav ka kui "mõtteline konflikt".

Kuid vastuolu on ju arenemise lubadus, enama saavutamise vältimatu eeldus , midagi, millele on allutatud ka ülim mõeldav üldisus oma üha täielisemaks -- Saamise loos.

See on liikumise vahetu rikkus , -- ühtsusest mitme-kesisuse kaudu üldisuseni paljususes endas, so.-- liikumine , mis hõlmab kõik , veelgi enam ,-- see on kogu kujunemise päristiseim antus ja ka selle põhjus sellisena üle-pea .

Ja millega on antud ka kujunemise 'Siht' , ees-märk kui tervik , mis hõlmab enamat kui pelgalt summaarse suuruse ,olles kui uus kvaliteet , üldistuste tegemise võime, abstraktsus kui 'ülevaatlik pilk'...

Nõnda nähtult : luua üksik-nähtumusteks killunenud maailmast üldiseim mõeldav üldisus , absoluutne Tervik , -- mis säärasena ei saa olla ka ei pelgalt individuaalne

( ega kollektiivnegi) "mõte", mõtteline konstruktsioon .

Sellega aga on ka lähtutud filosoofilise 'asja' tegelikust tervikust, potentsiaalsest aktuaalsusest mis osutatab enamale ,--- olemise vahetu tõdelusele, lihtsale , ise-enesesliku olemise teadmisele, -- filosoofiline reflektsioon mis ei tohtivat vältida määratletust

(die Bestimmtheit) oma suunitletud tagasi-pöördumises substantsionaalsusesse kui kogu olemas-oleva päristiseimasse algusesse .

Filosoofiline rangus kui meetod (dialektika), mis säärasena ei vaja ei põhjendusi ega õigustusi kuna peab võimaldama näha Olemist ennast oma välistavas täiuses, ---'Vaimu introspektsioon ' ....

Hegeli järgi just selline ongi (resp. - "peaks olema") filosoofia --- "teadus absoluutsest vaimust" ,mis nõnda mõistetud kui -- "ise-end mõtlev idee" ,ehk : "teadev tõde (die wissende Wahrheit") ,mis, käsitledes seda ,-- "mis on" ,on samas ka kui -- "ajatu arusaamine asjadest (zeitloses Begreifen der Dinge"). ²

Eeldades "absoluutse teadmise"võimalikkust, määratledes seda kui Teadust --st.-- kui oluliseima ja kõrgeima teadmise täiust , saab autori käsitlusest absoluutne idealism sõna pretensioonikamas mõtteis .³

Ning millega siis otse paratamatusena kaasuma seadistatud Tõe progresseeruvalt kumulatiivne "ilmsiks-tulemise" viis ;

"tõe tõeline vorm" ei saagi nõnda jääda varjamatuks , kui vaadeldakse ennnast oma "vahetust eba-olemisest" .

Sellega on ajastule pakutud ka uudset "jumala-suhet" ,mis aga mitte pelgalt "uskumine" enam , vaid kui --- 'teadmuse tõdelus', ("puhas vahetus"),-- tunnetatava paljususest sugenev oleva printsipiaalse samasuse kogemus .

Tõdemus (die Wahrnehmung ), mis ise-enese teiseks-saamise vahendatuses on ainitises liikumises substantsionaalsuse, selle iseennast-kinnitavalt loova olemise suunas .

Vaid see vaate-punkt , mis paradoksaalsusesse rüütatult transtsendentaalsele osutav , söandabki üldse alles saada filosoofilise 'asja' alguse saamise kohaks .

Elulisest 'vajadusest' johtuv tarvidus , mis oma jätkuvuses ilmneb kui kestev ümberlükkamine , lausumiste puudulikkuse ära-tundmisest sugenev paradoks kui --- 'alguse eitamine', mis alles võimaldabki filosoofiat, asendades tedvuses pelgalt negatsioonides väljenduva vaimse aru-saamise kui teadusega .

Protsess on korduv , "ühendava ületamise" kaudu üha täielisemale ilmnemisele viiv, mis aru-saam seega lähtumas optimistlikust põhi-veendumusest -- nagu ühilduksid vastandite ühtsuses nende positiivseimad komponendid , tekiks otse-kui--"täielikum tõde"(,siit ka too hiliseimaid arusaamu põhjalikult kujundanud uskumine nö.-"immanentsesse progressi") .

Ainsana olev Mõte aktualiseerub vastandite välistavas ühtsuses, heites kõrvale pelgalt empiirilise "mina"-teadvuse, absoluutne mõtlemine on kui mõte, mis "ära-rippumatu" kogu suhtestatud-olemisest, olles vaid ise-endas ja ise-enese jaoks ning see-tõttu ka võimalikult vaba illusoorsusest kogemuslikus antuses.

Vaimu fenomenoloogia, säärasena, kui Vaimu olemise moodus ja ilmsiks-tulemise viis, ning samuti kui -- "absoluutse enese-väljendus"(,kuna alles väljendamise käigus saab Vaim "ise-endaks" ).

Kui-võrd aga "Vaim" ise-enesest vaid puhas mõte ("vahetu üldisus", ehk rikkalikuim vahetu teadmine),-- siis loomuliku teadvuse tasand oleks otse-kui vastakuti-seatud (die Gegen-stand) "vaimse" olemise antusega , mistõttu saab fenomenoloogia nö.-"sisse-juhatama" vahendatud teadvuse ülendamist Teaduse vahetuks ilmsiks-tulemiseks.

Vastandatuse loogiline maatriks on ise-enesest arhailine, -- dialektiline , mille tuntud vorm, alates Hegelist, evimas ka teatud , religioossetki "metodoloogilist" lähenemist meenutavat , mis-puhul -- väide eelneb selle tõestusele ning veendumuste kehtivust alles nö.- "tagant-järele kaitstakse",--nn.-- "teleoloogiline" loogika . ⁴

Lähtub säärane veendumus Hegeli loogika-käsitlusest üldiselt,

-- loogika seatud osutama filosoofia tegelikule 'asjale' vaid pelgalt vahendaval kombel .⁵

Milline hoiak ilmneb juba ka "Absoluutse Vaimu" määratlusest, tähendavat see ju -- puhast mõistet , mis saab ise-endaks alles selle väljendamise käigus (, st. -- enese-teadvuse ühtsus mõistusliku tunnetusega , milles esimene siis avalduvat) .

"Absoluutne Vaim " saab enesest teadlikuks alles inimeses kui ise-endas ja enda jaoks eksisteerivas subjekti ja objekti , mõtlemise ja olemise vastu-olud ületanud "maailma-mõistus" , mis avaldub aga pelgalt (ja nö.vaid) -- "ühiskondliku antuse vormis"-- kuis just ,(kui üldse !) "maailma mõeldakse" ,millega mõeldav absoluut "kogeks ise-ennast" kui teatavat ühiskondlikku nö.-"ühis-vaimu"

(Geist der Zeitalter ).

Ehk siis : aru-saam , mis kaldub tähtsustama liialt problemaatilist "tervikut" kui saadust ja seda viimase

(koostis-)osade arvelt , ja millega oldaks otse-kui kaugenetud idealismi traditsioonilisest individualistlikust suunitletusest. ⁶

Eel-toodust tulenevalt ,-- silma-torkav on säärasele käsitlus-viisile omane , mõneti "pragmaatiline" suunitletus ,kui teatud erilise meelestatuse väljendus , mis pigem kui aina "põhjendaks" , miks 'peaks' olema nii ja mitte teisiti ....

Võtta siia näiteks või too tuntud lausumine "Õigusfilosoofia" eessõnast : "Was wichtig ist , das ist wirklich ; und was wirklich ist, das ist vernüftig." ⁷ --- mõistetavus seatud kriteeriumiks nii tõelisuse kui ka tõsiselt-võetavuse üle otsustamaks .

Idee , mis , veidi teises vormis küll , kohatav juba ka "Vaimu fenomenoloogias" , ja millega näib olevat sihiks-seatud põhjendada otsuse-kindlalt "mõistus-päraseks" kogu mõeldav üldisus tervikuna, appelleerides see-juures vaheldumisi nii "tervele mõistusele" ( loogika-reeglid!) ja samas ka -- lausa otsestele müstifikatsioonidele.⁸

Seega : optimistlikust põhi-eeldusest lähtuv nö.-"ise-eneseslik olemas-olemise teadmine" , ning viimasest otseselt tulenev igati "ökonoomne" orientatsioon edasist teotsemist , selle tulemeid , silmas pidades , ( ja nõnda pigem "deviis" kui reflektsioon ) .

Filosoofia säärasena ,kindlasti, opurunistliku "tegelikkusega kohanemise" näiteks 'par excellance' ,--püüdes pelgalt : "... mõista seda, mis on ...", olemaks : "tõeline tegelikkuse-tunnetus" , saavutamaks mõnusat rahu ... ⁹

Aru-saam , mis lähtub Vaimu kui "enese-teadvuse" ja mõistusliku tunnetusega ühtsusest, milles "vaim" avalduvat , ja mis see-tõttu olevat ka -- üha süvenevas "teadlikuks saamises" tõstetud pea -- "absoluutse teadmise" tasandile, kus, -- kõik näivad vastu-olud ületatuna saavuatatakse -- "kahtlustest vaba olek"....

Visioon maailmast kui "Absoluutse enese-väljendusest", kui-võrd alles väljendamise (,täpsemini: "vastu-peegeldumise",) käigus saab Vaim tõeliselt olevaks , "ise-endaks" ,ja millega on tõdelus vormumine seotud enese-teadvuse avaldumise antuse külge .

Viimane on aga ka lihtsalt : "enese jaoks ise olemine", (kuna ka "subjekti-sisene liikumine" viivat lõpp-tulemusena "absoluutselt tõsi-kindlale teadmisele") ; ehk siis Hegeli "mina"-kontseptsioon , mille kujunemise käigus samuti (skemaatiliselt) eristatav vastakate staadiumite triaad : stoiline (e. abstraktne), skeptiline ja nn.-"õnnetu" (e.- "negatiivne") enese-teadvus . ¹⁰

Viimane tasand on võrdsustatud religioossusega ,ning samuti ,

-- oma konfliktsuse määra tõttu ! -- negatiivne enese-teadvus ka kui iga loomingu vältimatu eel-tigimus , mille dialektilisest eritlusest siis kasvab loosungina välja nõudmine nö.-"aktiivse maailmas-olemise" järele .

Vastandumine skaalal : mina--üldisus on Hegeli käsitluses samuti küllalt kesksel pjedestaalil . Ja seda ka põhjendatult , kui-võrd kogu objektiivselt "tõena võetav", teadvuse tõdemus (die Wahrnehmung) ,-- olevatki enne-kõike kui : "ise-enese teiseks-saamise vahendatus"; seda nii "vertikaalsel" (subjektiivne--absoluutne) kui ka "horisontaalsel"(mina --"mitte-mina") tasa-pinnal .¹¹

See tähendab : indiviid alles nö.-"loob" oma "mina tegelikkuse" teises (nii teises indiviidis, samuti ka : "Teises" kui kollektiivis);õieti on see liikumine ( die Bewegung) mõistetult kahetise suunitletusega,st.--tegemist on küll nö.- "ühe-poolse aktiivsusega" , aga sellega kaasub teatav nn.- "topelt-effekt" , mis rõhutab Hegeli kogu käsitlusele omaselt tihedaimat seostatust "mina-üldisus" skaalal .

Vastandatusest sugenev relatiivsuse tõdemus saab mõistetud kui teadvuse kvalitatiivne tõus, sest : kui objekt ei ole mitte millegi suhtes siis seda lihtsalt ei ole.

Hegeli järgi vaid Mõistus kui Vaimu (absoluutne) enese-väljendus on vaba kogu relatiivsusest, kuna tõeline mõistmine tähendavat just vastandite haaramist nende ühtsuses, millega kaasuvat vältimatult ka isoleeritud individuaalse enese-teadvuse purustamine .

Tollest keskseimast vastandatusest, sellest tulenenud "kvalitatiivsest hüppest"(mis ilmselt väljendubki siis loosungina : "aktiivne maailmas-olemine"),kasvab otseselt välja ka kogu Hegeli nn.- "moraalifilosoofia", mida võiks (kuigi ei tarvitse!) iseloomustada kui eriti "paindlikku" elik tolerantset ja samas, ootamatult ka jäigalt postuleerivat ; siingi rõhutatud relativistlikku suhtestatust .¹²

Eelnevast oma-korda tulenevad vaated ühiskonnale (kui "Teisele") , üksik-isiku kohast seal, jaatades erinevaid ühiskondlikke institutsioone -- Riiki ja Kirikut,-- kui-võrd : iga "mina" tegelikkus peab olema seotud ühiskondlike seadustega kuna vaid nõnda väljendub üldiseim korrastuslik printsiip ( die Bildung) , mis kujundab ajaloolise tegelikkuse .

Üldiselt : Hegeli ühiskonna - käsitlus on hilisemate sulest saanud kõikse karmima kriitika osaliseks , kui-võrd selles on nähtud varjatud pürgimusi totalitaristlikule ühis-konna vormile nö.-"teoreetilist vundamenti" luues , täites sellega tollase Preisi riikluse "ideoloogilist lünka" .

Millega seoses tekkivat küsimus kui-võrd on Hegel otseselt vastutav hilisemate anti-humanistlike idealoogiate kujunemises .

Kohase näitena sobib siia K.-R. Popperi hinnang : "Kui raske ja samas kui tähtis on jätkata Schoppenhaueri poolt alustatud võitlust selle sisutu sõnade-tegemise vastu . /.../ Meil tuleks vähemalt uut sugupõlve aidata vabaneda sellest intellektuaalsest pettusest, mis on vahest tähtsaim , mida tsivilisatsiooni ajaloos kohata võib. /.../

Hegeli farss on juba teinud piisavalt kahju . Meil tuleb peatada selle edenemine /.../ selle hinnagagi, et määrime ennast sellesse skandaalsesse asja puutudes, mis paljastati juba saja aasta eest . " ¹³

1 30. 08. 2019. -- See oli üks ammune kirjutis, juba ligi 20. aastat tagasi kirjutatud, nagu selgub. Milleks avaldada seda nüüd oma (Google Inc) blogides. Lihtsalt niisama, nalja-viluks? Lihtsalt selleks, et midagi jälle avaldada? Aga miks ka mitte. Mäletan, et kirjutasin seda hoolega ja teemaks oli siis HEGELi filosoofia. [Kunagi hiljem, Austrias, Viini Ülikooli päevil, (Univeristät Wien, Institut für Philosophie; University of Vienna, Institute of Philosophy), -- sai Hegeli filosoofiat edasi loetud (nt. “Die Phänomenologie des Geistest” & “Wissenschaft der Logik”); ja uuritud, selle kohta on üks saksa keelene kirjutis, siin minu 4 blogis). Hegel on ikka huvitanud, eriti just Hegeli n-ö “parempoolsed” tõlgendused, M. Heideggeriga seonduvad.] -- JA sisuliselt alles 1. x avaldan (vähemalt oma 3. viimases blogis) selle kirjutise nüüd lähipäevil. Miks ka mitte, minugi poolest. Ja kõikvõimalikud kommentaarid, täiendus-ettepanekud ja veidgi mõtestatud kriitika on vägagi oodatud, kas siis otse blogides kommenteerides või siis kirjutage minu täiesti kehtivale e-maili aadressile nagu: madisliibek@gmail.com

[I am Estonian, I write in Estonian language. I am from Republic of Estonia, it is the small country in North-East Europe. Why I write something like that right now? Because I already have 44 000 followers/readers in my 4. Google Incorporation Blogs already. And most those people, all round a World, (all Continents?!) even dun´t know, witch language I write?! -- Estonian language, (= more than 5000 readers!); fast all my 150 writings are in Estonian Language. Now You know that simply. (Some writings are also in English, German and Finnish, but most in my mother-tongue: Estonian language. Sorry my simple English; I want but I cant write in English very well (about complicated writings, Philosophical also?!). But if You have some questions or comments, please don´t hesitate with me directly in my blogs or via my e-mail: madisliibek@gmail.com].

2 "Philosophische Wörterbuch" , Leipzig'71, Band1., Herausg. Klaus/ Buhr ; S.239,473 , u.s.w. //

3 Vaja lisada , et selline interpretatsioon Hegelist omane üldiselt just nö.-"õpiku-laadsetes üllitistes" . Hegeli "Phänomenologie des Geistes" võimaldavat aga ka "teist-suguseidki tõlgendusi"....Näiteks nii : -- "Seal samastab Hegel puhta idealismi subjektiivse idealismiga , mille tõde seisneb selles , et ta hoomab kõike vahetult ise-endana . Idealismi sisuks mõistuse tasandil on sel juhul üks-teisega koos-kõlas olevate ideede (kategooriate) süsteem , millest tegelikkus , ehk absoluut puudub. Absoluut puudub temast just sellepärast, et ideede süsteem moodustub kõigest idealistliku reaalsuse , mis ei ole see , mis tegelikult on ." / Seevastu oma "Ajalooteaduses" selgiatavat Hegel , et ideaalsed kategooriad viiakse ellu inimeste tegevuse vahendusel. // T.Viik : "Hegel ja Heidegger : mõtlemine Asjast enesest " , EHI ' 94 // Ometigi Hegel väitnud nt., et: "Jede Philosophie ist wesentlich Idealismus oder hat derselber wenigstens zu ihrem Printzip." // "Wissenschaft der Logik" , Band1.,Werke5., Frankfurt a/M '90 , S.172 // Veendumus kajastamas 19.saj. üldisi aru-saamu 'par exemple' ; siit nt. ka Schoppenhauer'i , (kes ometigi lähtumas pessimistlikust gnoseoloogilisest seisukohast , mis tähistab pigem subjektivismi kui idealismi,) poleemika Hegeliga // vrdl. : "Die Welt als Wille und Vorstellung",Bd.2. ,S.3-19, 34-40

4 Kuigi , -- kohati ka risti-vastupidi : Hegel räägib ka sellest , et tõde saab mõistetavaks alles kogu süsteemi esitamisel , maailma kui protsessi täielikul aktualiseerumisel ilmnevad selle ülimad ajaloolised seadumused (vrdl. Hegeli nn.-substantsionaalsus , st.- jääva olemuslikkuse astet idee arenemises ) , mis siis tulevat võtta aluseks "konstruktsioonile" , mis peab seletama maailma tekkimist olemise mõistest , --- so.-- ajaloo-filosoofiline üldistus 'ad absurdum' , mis aga ,säärasengi, aluseks nn. "historitsismile" selle tänaselgi kujul .

5 Hegeli loogika-käsitlust on kritiseerinud nt. Vl.Solovjov , kelle järgi olevat "Loogikateaduses" arendatud mõistete analüüs ühekülgne , kuna olemine küll sisaldab endas abstraktseid kategooriaid aga olemine ise ei ole vaid "mõistuslik kategooria" . // Solovjov : " Esiteks väidab Hegel , et igasugune antud tegelikkus on kindlasti määratletud loogiliste kategooriate poolt /mis/ tekitavad mõisteid / ise-arenemise teel . Kui aga omaette võetud mõistel pole sisu, on see tühi sõna / see-tõttu ei ole Hegeli loogikal mingit reaalset tähendust, mingit tegelikku sisu,/ See on mõtlemine , mille käigus midagi ei mõelda." // A.Lossev : "Vl.Solovjov" , Tln.'84, lk. 182-187 //

6 Hegeli filosoofia säärane suunitletus andis kaas-aegsele , -S. Kirekegoordile alust kriitikaks , viimane kasutas Hegeli käsitlust tähistamaks terminit -- "essentsialistlik" --st.- õpetus abstraktsest olemusest , mida tunnetatakse mõistuse abil . Seega käsitlus , mis lahustab indiivdi üldistes seadus-pärasustes, eksistentsiaalse olemise ohverdamine üldisuse kui potentsiaalse aktuaalsuse nimel.

7 H.-G.Gadamer : "Philosphisches Lesebuch",Band3.; sealt: Hegel : "Grundlinien der Philosophie des Rechts" , Vorrede, S. 104

8 Hegel : "Phänomenologie des Geistes",/1807/,Werke3., Frankfurt a/M'89 -- nt.-- " So ist also die Verständigkeit ein Werden und als dies Werden ist sie Vernüftigkeit ." ( S. 54.), millest nö.-"otseselt järeldumas" ka "pragmaatiline toimimis-viis" igal üksik-juhul ja eraldi : " Das Bewusstsein will sich nicht mehr unmittelbar finden , sondern durch seine Tätigkeit sich selbst hervorbringen. Es selbst ist der Zweck seines Tuns." ( S.261 u.s.w.)

9 A.Schweitzer : "Kultuur ja eetika" , Tln.'84 , lk.182 - 187 // Käsitlus rõhutab Hegeli historistlikke momente, lisaks kriitikat nö.-"konstrueerituse" aadressil .

10 Skeptiline enese-teadvus saavutatakse stoilisuse ületamise teel ,mis võrduma seatud nö.-"iseendast vöördumise" protsessiga, mis teostub läbi korraldatuse/korrastatuse ( die Bildung = ka : haridus),termin tähistab ajalooliselt kujunenud tegelikust , mil primitiivsete elu-avalduste vastane iseloom))

/ Skeptiline enese-teadvus on kriitiline , ratsionaalne lähenemise viis , mis oma konsekventse lõpuni-arendatuse taga peaks põrkuma kogu mõtlemisele olemuslikult seatud piiridele . // "Phänomenologie ...": "... der Skeptizismus , der in dem Resultate nur immer das reine Nichts sieht ." /S. 74.// Nn.- "õnnetu" enese-teadvus nt.-- " ... eine auf sich und ihr kleinen Tun beschränkte und sich betrübende Persönlichkeit. " /S.174 u.s.w.//

11 Hegel : "Phänomenologie ... " : "Das Selbstbewusstsein erreicht seine Befriedigung nur in einem anderen Selbstbewusstsein ./.../ Es ist ein Selbstbewusstsein für ein Selbstbewusstsein. Erst hierdurch ist es in der Tat ; denn erst hierin wird für es die Einheit seiner selbst in seinem Anderssein ./.../

Das Selbstbewusstsein ist an und für sich ." / S.144-146/

12 Hegel : " Phänomenologie ..." : "So geht die absolute Freiheit aus ihrer sich selbst zerstörenden Wirklichkeit in ein anders Land des Selbstbewussten Geistes über. Es ist die neue Gestalt des moralischen Geistes entstanden . "

/ S. 441. usw. //

13 K.-R. Popper : "Avoin yhteiskunta ja sen viholliset." , Keuruu'74, lk.313-379 //Popper kritiseerib hävitavalt antud teoses nii Hegeli filosoofilisi kui ühiskondlike vaateid , väljendades oma suhtumist nt. sõnadega : " Hegeli filosoofia on just seda,mida rahvalik eelarvamus usub filosoofia üldiselt olevat. See teab kõike kõigest /.../ Hegel esitas samaaegselt nii riigi kui jumala kaitsekõne .../.../ Hegeli teostatud mõistuse, vabaduse ,võrdväärsuse ja teiste avatud ühiskonna ideede võltsimine ."/lk.391/ Hegeli käsitlus olevat "hüsteeriline historitsism" , mille aluseks on "intellektuaalne eba-siirus" /lk. 365-370/ Hegeli suhtumist sõna-vabaduse tunnustatud nõudmisesse on vahendatud tsitaadiga : " Riigil on üldiselt /.../ enda otsustada , mis on objektiivne tõde " / ! -lk.331/, lausumise tagamaadena nähtakse siin "partei-poliitilisi" ajendeid. / "Hegeli ajaloolise totalitarismi sõnum : "riik on kõik , inimene ei ole midagi ."" /lk.320/ , etz.