teisipäev, 27. august 2019

Anarhismist kirjanduses.

ARUTLUSI ANARHISMIST KIRJANDUSES:
Mis on anarhism?"
// „Miettelmijä anarhismisestä kirjallisuudesta“ (Suomi). // Enizige Denk-Weise über Anarchismus in der Litteratur. (Deutsch). // Some thinkings about the Anarchist Resistance in Litterature“. (English).

Küsivana sõnastatud pealkirjastus, annaks kui esmalt alust ammendavlt "objektiivsemaile" vastuse-variandile; seega siis: leksikaalselt -- nõnda mõistetult "anarhism"1 kui poliitiline pürgimus vabadusele riikliku organiseerituse kiuste, või veelgi parem: ilma viimaseta üldse. Mõiste lahti-seletamisel tavatsetakse viidata veel selle seotusele isikuvabaduste tunnustatud nõudmistega, aga paraku, -- sellesuunalisi nõudmisi pisult radikaalselt püstitades.2 Nimelt vastav poliitiline suundumus nõudvat samaaegselt nii üksikindiviidi piiramatut vabadust (ilma riigita või: riigist hoolimata) ja samas teisalt kuulutamas ideed sääraste "vabade indiviidide riigist". Millest juba võib siis aga nähtavasti järeldada, et mõisted nagu: "vabadus" ja "riik" siiski ei ole teineteist välistavad.
Aga too eelnev on vaid võrdlemisi pealiskaudne seletus. Sügaviti minnes, -- mida pakub sõnale omistatud etümoloogia? Ei suuremat; öeldud on, et nõnda viidatu, kehtib vastanina 'mon-arche'ile, mis peaks märkima ainuvalitsust; seega -- 'an-arche' -- nii viimase puudumist, ning traditsiooniliselt ka juba üldse – valitsuse, kui üldiseima ühiskondliku korrastusliku printsiibi puudumist, või vähemalt: sellesuunalisi reformistlike pürgimusi. Ära tavatsetakse märkida veel kreeka algupärand, so. -- 'arche', mis tähendavat, veidi ootamatul moel, -- hoopis hüpoteetilist "alg-ainet", vastav mõiste olulisena kohal varaseimate Hellase natuurifilosoofide mõttekatkeis.
-- Sest, kunagi näis olevat oluline suuta osutada nö. -- "kõige alguses olnule", säärane naiivne mõtlemise viis, järelikult, teadaolevalt siis näivalt ometigi...
Kui aga võtta "lähtumise punktiks" justnimelt seesamune mõtteline punkt, ja nimelt, -- "algaineks" on too ehk on see isegi siingi küllaldane lähtumise alguseks seatud konstanteering...?
S. A. Madseni sõnastuses, kes on üks tähelepanuväärsemaid tänase Taani mõttearendajaid: “... Ja ometi on elu, milles on olnud veidi ebameeldivusi, hoopis parem kui alati rõõmus, valutu ning enesega rahulolev eksisteerimine.” /.../ “... Meil kõigil on suur vajadus elumõtte järele, kuigi me oma sisimas teame, et tegelikult pole mingit niisugust mõtet olemas. Me unistame õnnelikust maailmast ... / ... Me elame paradokside keskel.”3
Nõnda võttes, -- tingliku tähenduse kandjana, -- siin mõneti "aluseks", lähtepinnaks tolle kunatise tähistuse antud sõnale kui märgile; ilmneb, et -- despoot on inimene (v. nt. valitsev rühmitus), kes juhtumisi peab ennast aluseks valitsevale korrale. Ehk siis teisisõnu: See on keegi võüi miski, kes/mis arvab, et korrastatus ( nt. ühiskondlikus mõttes = Riik) -- lasuks kui "tema õlul", st.-- juhul kui see eksisteerib (kui "kord on majas"),siis on see ennekõike just tolle imaginaarse "tema(kese)" teene.
Säärane tõlgendus püstitab aga vähemalt mõne intrigeeriva momendi, -- nt. -- juhul kui parasjagu ei peaks valitsema "kord taevas, nõnda nagu ka maa peal", kas siis tähendab see, et "monarhh vastutagu"? Kaugeltki mitte, muistsed valitsejad ei olnud siis kindlasti mitte tähenärijad; põhjused olid muidugi olemas, aina tarvitamiseks kohased. (Kuigi vahel, kahtlemata, võis juhtuda ka, et mõni suguharu elimineeris oma schamaani, kuna vihma ei sadanud nõtaval kombel ja nõutaval ajal.)4
Nüüd aga, tulles tagasi teema juurde, -- kui kilbile seatud mõiste, mis osutaks tõsiasjana sellele, et puudub säärane "alus" üleüldse, puudub see mis (kes) "annaks alust" nt. süüdistusteks ebakompetentsuses; kes sellisel juhul siis valitseb? -- // BAKUNIN -- "Ehkki ma olen kindel korra pooldaja, olen selle sõna kõige täielikumas mõttes anarhist..."5 -- Nõnda öelnud üks veendunud "eestseisja"... Ja nõnda on viidatud ka kõige alusks olevale: "Korrale", mis säärasena kui abstraktne üldisus, tõeliseima legitiimsuse päristine asukoht, üldiseim korrastuslik evidents. Samas ka kui midagi ebamäärases staatuses olevat, pelk mõisteline abstraktsioon; kuigi samuti aina "käepärast" kui varemalt seda oli nt. "Jumal" oli, tegemisi-tegematajätmisi õigustamaks-põhjendamaks.6
Siit võib (kuigi ei tarvitse) teha säärase kaugeleulatuva järelduse, et anarhism säärasena, on kahtlemata uusaegse ratsionaliseerimis-protsessi üheks hilisemaks iseenesest tulenevaks järeldumiseks.
Jumalikule maailmakorrale omaseks loetud adjektiivide hulgas on käibimas ka mõiste nagu: "juhuslikkus" (siin respons. = "jumalik ettehooldus"), millele rajasid oma kosutavad õpetussõnad paljudgi hingekarjased läbi aegade. "Jumala tegudes ei pea mitte kahtlema". Nõnda alates esimestest patriarhhidest juba: on tõsi, et maailmas valitseb kurjus, -- ebaõiglus -- aga inimlik mõistus paraku ei suuda jumaliku ettenägelikkusega võistelda, etc!
Juhtus siiski nii, et inimlik mõistus aegade mõõdudes üha suurelisemaks muutus ja loomuldasa sattus nõnda vastamisi nii mõnegi probleemiga, millest esiisad pääsesid veel lihtsamini, -- kui "usuküsimusest".
Nõnda näiteks sotsiaalse ebavõrdsuse tõdemus; mida teha kui 'ratio' leiab end vastamisi enese vastandiga, -- seda ohustavlt esindava irratsionaalsusega 'Juhuse' näol? -- Muidugi, vastus on oma selguses lausa ilmne, -- tuleb aga "asjad ümber sättida", aga nüüd juba nii "nagu Mõistus juhatab"...
Säärane oli lühidalt probleemi asetus, mis kindlasti oli päevakorral juba kõige esimestel utopistidel. Juba Platon teadis kuidas peaks välja nägema ideaalne riik ja seda ometigi ligi 27 sajandit tagasi. [Ometi oli Platon esimene kes mingit vana-egiptuse legendi ümber jutustades pani aluse nii tänasele nimetusele nagu Atlandi ookean, kui ka kandis läbi aastatuhandete edasi legendi kunagisest ideaal-riigist nagi Atlantisest.]7
Ajad muutusid ja nägemus "igavestest ideaalidest" ühes nendega. Kui Platoni ettekujutlusis kehtestas ideaalset ühiskonda too omanäoline plutokraatia, range "Mõistuse" kontrolli all, siis renessansi püüdlused olid suurelisemad.8
Oli ju alles siis, nagu vahest mõnelegi näis, "Mõistus" sooritanud tõelise restauratsiooni ja olles seljatanud harimatusest tulenud religioossuse, lõpuks ometi tõusnud oma seduslikule pjedestaalile auväärseimate valitsejate hulgas.
Nõnda on nt. Campanella nägemuslik visioon tulevasest "Päikeseriigist" täis otse sektantlikku hardust ja prohvetlikku tõsikindlust. (Vrdl ka Th Morus.)
B. Goodwin: Siiski näib õigustatud pürgimus asetada küllaltki otsene võrdusmärk esmalt: kristluse paradiisikujutelmade ja noist jutlustavate apostellike visioonide vahele; järgnevalt utopistide ja viimaks, -- tingimisi ka -- anarhistidegi vahele, kõikse hilisemast ajast.9
Üheks kõige otsesemalt osutatavaks "ühendavaks lüliks" on kõigi toodud pürgimuste puhul, seostatus "kirjutava sõnaga", kirjandusega kui valdkonnaga; mis paraku, aegade jooksul, osa oma esialgsest "tähenduslikkust mõjuvusest" jätkuvale sekuleerumisele loovutama pidanud on.
Eelnevast tulenevalt, -- on anarhismi näol tegemist omanäolise ja vaid nö.- "idealistliku" suundumusega vaimuajalooliste eksperimentide hulgas, mida etteruttavalt, -- paraku siiski, näib iseloomustavat (vahest sekulariseerimise kaasnähtumusena) teatud, kuidas õelda, vahest just mõneti justkui pinnapealsus elik siis, -- konsekventselt lõpuniarendamatute teeside rohkus.10
Kuigi see ei ole siiski üldiselt omane; nõndap-siis on võimalik lähemale vaagimisele võtta anarhistlikku mõttearendamise peamised väitmised. --
Üheks kesksemaks tõdemuseks, muidugi, -- juba sissejuhatavte sõnadega mainitud, -- vabduse keskne ideaal. Millega suhtestuvalt liigenduvad paikka ka kõik sekundaarsemad aksioloogilised kriteeriumid, samuti ka otseselt taunitu.
Vabduse ideeline kujutelm otseslt lähtumas prantsuse valgustajate-entsüklopistide traditsioonist, see kui tingimatu, ülim väärtus, samas ka kui peamine inimest iseloomustav omadus või vajadus. Sedasorti kujutelmad lähtumas 17.saj. inglise empiristide arusaamadest (J. Lockey, D. Hume) mille kohaselt inimteadvus algselt kui 'tabula rasa' ja mille siis ühiskondlik mõju, -- kasvatus, haridus -- vormib nõuetele vastavaks (aposteriorismi vastu).
Säärasena vabadus aga juba tingitud teatud ühiskondlikust suvast tulenenud konventsioonidest; mistõttu alates J.-J. Rousseau´st püstitus samas ka nõudmine deviisil: "Tagasi loodusesse", millega on siis ilmselt mõeldud, -- tagasi autentsemate ja loomulikemate väärtuste juurde; mispuhul ka vabadus nõnda, kahtlemata, -- igati loomulikum ja kõikke-hõlmavam näib otsekui olevat. Viimase suuna üheks edasi-arenajaks ka L.Tolstoi oma hilisemastes teostes ( nt. "Patukahetsus").
Bakunini järgi on vabadus juhindumine omaenda mõistusest ja õigluse mõistest, millega viidatud subjektiivse individualismi kesksele veendumusele individuaalse mõistuse ülemlikkusest.11 Säärasel väitmisel aga juures ka oma irratsionaalne alge, nimelt kui küsida: "kelle oma" arusaamadest nois küsimustes juhinduda...? -- Vastus kõlaks ilmselt: võimalikult paljude omast samaaegselt, nõnda igati pluralistlikult; vähemust eiratakse paratamtult siingi.
Üldse, ka sei ole enamikku noist anarhistlikkest väitmistest iseloomustamas mõneti ebakonsekventne, või vähemalt: paradoksaalne väitmiste laad...?
Nõnda nt. -- olles otsesemalt ühiskondlik-poliitilise suunitlusega huviring, siiski enamik 19. sajandi anarhistidest ei pidanud poliitilisi meetodeid oma uuenduslike pürgimuste elluviimiseks kuigivõrd kohasteks. Seda rohkem leidub aga kõikvõimalike (tihti vasturääkivaidki) teooriaid oma veendumuste kinnituseks.
Sekundaarsemad "väärtus(-etuse) ühikud" liigendumas siis võrdlemisi üheülbaliselt negatsioonidena vabaduse puudujäägi erinevaid astmeid markeerimaks: so. -- "sõltuvus", "ühiskondlik õiglus" ja sellest tulenev karistussüsteem.
Üldiselt: vähemalt psühholoogilisemas kõnelemise pruugis, oleks põhjust oletada teatud konkreetsemaid ajendeid tol liikumisel, mis pürib ümberhindama ühiskondliku hierarhia traditsioonis vahendunud kriteeriume; või subjektiivsemas plaanis: taotleb selgust üksikindiviidi suhtestatusele oma kaasajaga, seda esindava hüpoteetilise "teisega“. Ajaloolisi paralleele missugusele suundumusele tuua kindlasti kaalukas hulk. Ühiseks paistab võrdsuse apologeetide sõnavõttudes olema teatud üldiseim ekstrovertlik nö.- "väljapoole" suunitletus; siis otsesõnu: "maailma paranduslikud" ettevõtmised, kui kasutada siin arhailisi väljendeid.
Tegemist siin alates R. Descartes'ist alguse saanud uusaegse mõtlemise nö.- "egotsentrismi" ühe kaugemaleulatuva järelduvusega. Ja nimelt: kui maailm on ennekõike "minu kujutlus" (kartesiaanlikult küll täpsemalt: selline nagu "mina" seda näen), siis pole tuua ühtegi tõsisemat vastuväitmist sellele, miks see maailm ei peaks olema täpselt selline nagu mingi "mina" seda aga millaski ja kunaski tahab olevat...? Tõepoolest, miks mitte? Kuigi, 20. sajand on vist ilmselt noist eksperimentidest võrdlemisi küllastunud...?
Samas ei saa mainimata jätta, et on midagi lausa infantiilselt küündimatut tolles pürgimuses, mõistmatust otsesõnu, mis jutlustab ideaalsest tulevikust, või suhtestub olevikku pateetiliselt mässumeelsel toonil. Teadagi on varasemast tuua näiteks nii mõningaidki paindumatult skeptilisi hingi, kelle kõnelustest kostub kompromissituima küünilisuse vahedat pilget, aga erandid, nagu öeldakse, -- kinnitavat vaid reegleid.12
1 Mõiste: "anarhism" leidnud järgnevalt kasutamist sõna leksikaalses ja levinumas ehk sõna tavatähenduses.
2 16. 08. 2019. -- Mis on anarhism? -- JA eriti just anarhism kirjanduses? -- See on mõistatuslik tõepoolest. Kunagi üks kirjandus-professor nagu HASSO KRULL pidas kunagises Eesti Humanitaarinstituudis selle kohta nii mõnedki loengud. (Kuid toona olin noorem ja mind huvitas ennekõike just abstraktne filosoofiline nihilism, Friedrich W. Nietzsche, Karl Jaspersi ja Martin Heideggeri eksalteeritud, sõjajärgse, eksistentsialismi radadel). Kuid on tänaseski Eestis anarhistliku liikumise pooldajaid. Võtta või näitkeks (minu meelest) eesti `90-ndate parim popp-rokk muusika-bänd nagu „Vennaskond“. Kes näib olevat oma lipukirjaks seadnud: „For Anarchist Resistance“? (Kuigi Tõnu Trubetsky lüürika, nagu mõned on seda nimetanud, on siiski kohati vägagi tasemel). Ei tea midagi kunagisest nn. - „anarhismist kirjanduses“. (Noorena huvitas pigem abstraktne filosoofiline nihilism.) Kuid kõikvõimalikud kommetaarid on kõigiti teretulnud, praegusegi, (ligi 7 aastat hiljem siin oma Google Inc blogides avaldatud) kirjutusega seoses; sooviksin, et laekuks veidigi mõistlikumat ja pisult intellektuaalsemaid kommentaare minu täiesti kehtivale e-maili aadressile nagu: madisliibek@gmail.com

3 SVEND AGE MADSEN: “JUTUSTADA INIMESI”. Tallinn, 1993, // Tõlkinud: Anne Möller Pedersen; // Sari: “Europeia”; // “At fortaelle Menneskene”, // Copyright Laws:1989; // LK: 5—251. // Lk. 95, 154.
4 DANIEL DEFOE: “ROBINSON CRUSOE”. “Life and strange suprising adventures of Robinson Crusoe of Yorks, mariner.” // Kirjutatud: 1719. // Tõlkinud: Valter Rummel, 2007, Tallinn; // Kirjastus: “Mediasat Group”, 2007; //LK: 5—216. Mida tähendab anarhism kirjanduses, seda veidi traditsioonilisemalt ümber-sõnastades: “... ja oma elu üle järele mõtlesin, hakkas mõistuse hääl mind äkki noomima. // Tähendab, kõiges halvas võib ka midagi head leida, tarvitseb ainult mõelda sellele, et oleks võinud ka hullemini minna.”, lk. 45. /.../ “... Ja olgu kõigist kõige õnnetuma saatuse kogemused õpetuseks, et me selliseski saatuses võime ikka ja alati enda jaoks ka midagi lohutavat leida... // Niisiis võtsin ma nõuks mõistuse häält kuulda ja oma olukorraga leppida.”, lk. 48.
5 Nõnda Bakunin, B. Goodwin'i vahendusel. ("Anarchism. -- Using Political Ideas".) 1982; e.k. - "Akadeemia" 3/1994, lk.572-589, lk. 572.)
6 JULES VERNE: SALADUSLIK SAAR.” // Kirjutatud: 1874. // “L´ile mystérieuse”, // Tõlkinud: Silvia Tui-Kadari, 1954, Tallinn, “Eesti Riiklik Kirjastus”, // Eesti Päevalehe raamat”, 34. // LK: 5—448. // Rationalism versus irrationalism, anarhimist ja kirjandusest ühe prantsuse klassiku sõnadega: “... kuigi ta visalt juurdlevat mõtet üliväga ärritas teadmine, et tegemist on täiest seletamatu looga, ja ta tundis suurimat meelepaha, et tema ümber ja võib-olla tema kohal tegutses mingi võim, millele ta ei osanud nime anda.”, lk. 188. /.../ “... siis on tal võim, mis teeb temast isegi loodusjõudude käskija.” //... et tema käsutuses on vahendid, mida inimkond veel ei tunne.”, lk. 335. /.../ “... võtsid iga olukorras appi oma terve mõistuse, mis oli neid aidanud juba nii mitu korda, ja seni oli neil kõik õnnestunud tänu nende laiadele üldteadmistele. // ... olid / üksi. Inimesed aga vajavad ühiskonda, nad täiendavad üksteist, nad on üksteisele tarvilikud.”, lk. 356. /.../ “... Minu poolt olid õigus ja õiglus. Ma olen ikka teinud head, kus olen võinud, ja kurja seal, kus ma selleks olin sunnitud. Õiglus ei seisne alati andestamises!”, lk. 415.
7 W. SOMERSET MAUGHAM: “KUU JA KUUEPENNINE”. “THE MOON AND SIXPENCE”; // C: 1932 // Kirjastus: “Kunst”, Tallinn 1973 // Tõlkinud: Salme Lehiste; // LK: 3—206. /.../ JA otsekui Platoni kohta inim-mõtlemise alguses ühe hilisema esteetiku sõnastuses: “... Üks on siiski kindel – see on geeniuse looming. Minu meelest on isiksusel loometöös kõige tähtsam koht. Kui kunstniku looming on omanäoline...”, lk.3. /.../ “... Minu meelst on kunst emotsioonide manifestatsioon, emotsioonid aga räägivad keelt, mis on arusaadav kõigile.”, lk. 4. /.../ “... Inimeses peituvad kaasasündinud mütoloogilised alged.”, lk. 5. /.../ “... See on nagu lummus. Tahtmatult meenuvad salapärased jutud sellest, kuidas inimese teine mina tõrjub välja esimese. Hing on võimeline igasugusteks muundusteks. Ennemuiste oleks öeldud, et vanakuri ise on ta sisse läinud.”, lk. 54. /.../ “... Miks arvad sa, et ilu, mis on väärtuslikumaid asju siinilmas üldse... / Ilu on midagi imepärast ja kättesaamatut, mida kunstnik vaid suurte loomepiinadega siit kaootilisest maailmast on üles otsinud. Ja kui ta selle kord leidnud on, siis ei ole mitte igaühele antud sellest aru saada.”, lk. 66. /.../ “... Ta näis nagu püüdlevat millegi poole, ent mis see konkreetselt oli, jäi mulle teadmata, ilmselt polnud see talle endalegi päris selge. / ... ta on mingi kinnisidee võimuses. // Elas ta ju oma unistuste maailmas, kus reaalsusel polnud mingit kaalu.”, lk. 71. /.../ “... Geniaalsusest imetlusväärsemat nähtust pole maailmas olemas. Kuid andekus on raske koorem sellele, kellele see antud on.”, lk. 86.
8 ISAAC ASIMOV: “TEINE ASUM”. “THE SECOND FOUNDATION”, // Copyright Laws: 1953. // Tõlkinud: Indrek Elling, 1996. // Kirjastus: “Eesti Raamat” // LK: 5—190. /.../ Anarhismi psühholoogiat kajastamaks midagi ulmekirjandusest siinkohal: “... millised oleksid teie tunded, kui need liiguksid vabalt sünnipäraste mõjurite antud suunas. Inimmeel sõdib mõjutamise vastu. Seetõttu ei suuda tavaline hüpnotisöör midagi ette võtta vastu inimese tahtmist.“ , lk. 14. /.../ “... sellest tähtsam oli emotsionaalse teadvuse voog, mis jääb nendesarnaste puhul igavesti ainsaks üksteisest arusaamise vahendiks.”, lk. 55. /.../ “... Tunnete kontroll, nii nagu teie ja mina seda valitseme, pole eriti uus nähtus. Tegelikult on see inimajus peidus. Enamik inimesi suudab tundeid tõlgendada primitiivsel moel, seostades neid näoilme, hääletooniga ja nii edasi.“, lk. 62. /.../ “Kummalise, seletamatu jõuga suutis ta kontrollida inimtundeid ning nendega manipuleerida, alistada kõik inimesed oma tahtele.”, lk. 72. /.../ “... Lootusetult loll on inimene, kes ei tea, et ta on tark. Teie sobisite osalt just seetõttu, et teadiste end sobivat, /.../ Pigem arendage avameelsust, iseteadlikkust ja sundimatut eneseusaldust. Siis ole teil midagi varjata.”, lk. 82.
9 B. Goodwin: "Ja kuigi mõned, /..../ peavad juba Münzerit ja anabaptsiste anarhistide eelkäijaiks, on kaasaegne anarhism ilmselgelt kristluse eitamise poliitiline tulemus". (Ibid, lk. 573.)
10 Tolle väite kõigiti "tänuväärseks" näiteks oleks siinkohal tuua "tuntud ameerika filosoof": H. D. Thoreau ("Walden, ehk Elu metsas", Tallinn, 1994), keda tavatsetakse samuti mainida 19.sajandi ("idealistlke") anarhistide hulgas. Mis võib (, kuigi ei tarvitse), tekitada ka mõningaid kahtlusi... Kui nt. silmas-pidada mainitud "mõtleja" nö.-"tegusaid põhimõtteid", millede kohaselt on nt. -- naelade tarvitamine ehitustegevusel taunitav (soodustab ebaõiglast tootmisstruktuuri) ja kes põhimõtteliselt keeldus tasumast "maksusid" väärtuses paar-kolm sajndikühikut.
11 B. Goodwin, Ibid., lk. 576.
12 B. Goodwin, Ibid. Samas.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar