ARISTOTELES:
"NIKOMACHOSE EETIKA"*
"Le bonheur n'est pas chose
aisée: il est trés difficile de
le trouver en nous, et impossible
de le trouver ailleurs.“
Chamfort
Aristoteles
on jaganud kõik "elulised hüved" kolme liiki:
välised, hinge ja keha hüved, st. -- mis keegi o
n:
isksus, mõistetud selle omaduste kaudu; mida keegi o
m a b:
omamise ja valdamise kogu tähenduses; mida keegi k
u j u t a b:
isiksuse omaduste imaginaarsed relatsioonid teiste
kujutluses.1
Liigituse
keskseimaks eri-päraks vahest selle piiratus, hõlmavuse
pretensioon osutab siin ahtamale perspektiivile, kuna see aga
üldiselt just üldistust tähistabki, jätta see esmalt kehtima
siingi; kuigi sama-võrd võiks piirduda ka nt. liigitusega sisu
järgi kaheks -- looduslikud (ratsionaalsed) versus
imaginaarsed (irratsionaalsed) atripuudid.
Liigituse
sekundaarsemaks antuseks on selle immanentne esituse laad,
mis-tõttu võib noilt alustelt lähtuvat arutlust tähistada
kõigiti (sisulise) eufemismiga: 'eudaimonoloogia'
--so.-- õpetus õnnelikust olelusest . **
Mis
märk-sõna, kui-võrd siin tegemist subjektiivse otsustamise
liigiga, -- lähtub eelduselt, et inimlik olelu on ise-enesest
miskit läbinisti jaatatavat, seega, küsides mitte: "miks?"
, vaid piirdudes pelgalt küsimisega : "kuidas?"
----
Nõnda-seadistub
eetiline hinnanguis kohale , mis rõhutatuna, --
tingimisi
määratleb enne-kõike just --
'suhteid'
tollel traditsioonilisel üksik-ümbritseva skaalal, seega:
pelgalt relatsioone lahkav "tavandi-(elik :
kombe-)loolisus".
Aristotelese
eri-omaseks graneeringuks siia juurde on muidugi
järje-kindlalt "optimistlik" põhi-suunitletus, mis
rajatud nn.-"finaalse
põhjuse"
('causa
finalis')
mõttelisele kujundile ,ja sellest tuletatud nn.-
"teleoloogiline"suunitletuse
viis, (metodoloogilsest aspektist: dialektiline); millest johtumisi
kogu edasine teema-arendus järgnema seatud saabki üle-pea.
Kui-võrd
kõike nähtud ainitise "liikumisena", siis tolle
hüpoteetilise muutumise "eesmärk" ('telos')
on samas
ka "hea" (e. hüvelisus); st.- kõik, mis evib algust
ajas, (ehk: mis alles --"muutub olevaks") -- on
nõnda-mõistetult sama kui kogu arenemise "mõte" (e.
"lõpp-eesmärk"); arenemise "essentsiaalne vorm"
on siin võrduma seatud selle kujuteldava "eesmärgiga".
*
Aristotelese
eetika-diskursuse siseselt vaja viimasest ometigi lähtuda,
seega siis: "hüve-lisus"
( 'aretê'
=
ka: "tõhusus", "kõlblikus"; NE 2.6.), mis
nähtud teotsemist otseselt ajendava tegurina, kaasuvaks afektiks
nö.-"meele-hea", kui hoiakulisus, mille eeldusena on
nõutav teatud eesmärgi-(v.otstarbe)kohase imaginaarse
"hüvelisuse" ennetav
tunnetamine. **
"Tõhusus"
(v.-"loomutäius") on mõistetud kui "hingelise"
potentsiaalsuse aru-kohase väljendamise vorm, latentse
hüvelisuse jätkuv aktualiseerimis-protsess --so.-
indeterministlik seisu-koht, mis püstitub -- "juba ette"!
-- positiivselt lahendatud eetilise postulaadina.
Siit tulenevalt on tegemist siin nn.-
"väärtus-objektivismiga", mis kaldub käsitlema
olemuslikult individuaalseid atripuute pigem liigi-omaste
"seadumustena".
Kõnetades
oma eetikas inimest vaid nö.-"kolmandas iskus" ,
jätab Aristoteles paratamatult puutumatuks tolle erilise
dimensiooni , milles end tunnetatakse vaid nii nagu ainult iga
"ise" seda teha saab , seega on Aristotelese eetika
nn.- "essentsialistliku"
käsitlus-viisi klassikaline näide .*
Aristotelese eri-omaseks panuseks on aga ,
kahtlemata , eetikale kui süstematiseeritud teadusele
aluse-panemine , kaasuv põhjalikult eritlev liigitus ainesest.
Tõlgendamisi:
eristatavad habituaalne (karakteri-sidus) ja intellektuaalne
"tõhusus"; eetiline voorus on nõnda nähtud kui
"kesk-tee" (v.-"kesk-väärtus", 'mesotês'
)
ja teisalt "intellektuaalse rakendavatuse triumviraat"
(-so.- 'poiein',
'prassein', 'theôrein'
))
nt.- 1094a1-3,1141a23-43a12))
Kuigi,
nii
"kunst-käsitöö" kui ka "ette-võtluse"
vallas teotsemine esitavad praktiseerijaile spetsiifilisi
nõudmisi, (vastavalt:
'technê', 'fronêsia'),
on teoreetilise osise ülekaal ometigi masendav: võimaldab
see nii asjade-olude "tõesuse" vahetut tunnetatamist
('epistêmê'),
kui ka tuletatuslike "Kõrgeimate Olemisprintsiipide"
(= 'arhai')
adumist, mis oma-korda võimaldavat taibata ka kogu olemise
ja mõtlemise põhilisi aluseid ja seadumusi ('nous',
1106b21-23)).
Kahest
eelnenust sugeneb aga (ehk ka) inimtunnetuse teoreetiline lagi
– so, -- Tarkus ('sophia'),
ülim eesmärk ja hüve ning teotsemisele ette-antud siht
('biôs
theoretikos')
(1177a31-1177b24).
Kuna aga sihi-seaded tihti-lugu vahendavaist
tegevustest suuresti erinevad, on ees-märgid samas ka kui
prioriteedid .
Ometigi esineb aga suuri lahk-arvamisi teotsemist
ajendava suhtes, kuigi on võimalik teha eristus, mille
kohaselt osa seatud ees-märkidest on terviklikuma loomusega
teistest, st.-- järgnevaid taotletakse pelgalt saavutamaks
primaarsemaid. (nt.-1094a22,1179a34-b25)
Ülimaks
inim-teadmiste objektide hulgast on Aristotelese käsitluses
siis kogu-konda käsitlev, kui-võrd see on hõlmavaim kõigist,
so.- teadmine sellest, kuidas kujundada/edendada inimlikku hüve
'polis'e
tasandil (1094b5).
Nõnda on eetika sihiks seatud õpetus
"õnnelikust ühiskonnast", individuaalne antus
lahustumas terviklikumas nägemise laadis, peamises kattuvana,
määralt aga täiustatuimana. (1095a22-b15,1097a).
Ühis-kondliku
suhtestatuse skaalal on aina väärtustatud aktiivsust, seda
kui vahendit, millest johtuvad konkreetsemad relatsioonid,
'vastu-peegelduse'
käigus, suhtestudes millegisse erinevasse. -- Nõnda on "hüve"
samas ka kui konsensuse saavutamine üksik-ümbritseva
skaalal, nn.-"universaalne hüve" aga kokku-leppelise
akti näiteks 'par
exellance'
(-1096a, 1096bjj.).
Samas lahustatav sääranegi määratelm
järjestikuseis kategoriaalseis liigendusis, st.- mis on "hüve"
substantsionaalsuses, ei vasta nt. patriaalsetele-temporaalsetele
mõõtudele vastavast. (1096a20-25).
Kui
aga inimlik hüve polegi midagi ühtset ja kindla-piirilist,
on see ometigi -- rakendusliku teotsemise sihil --
eba-määrasenagi vormimisi kujundatav; seega siis:
saavutatav.(nt.1099b20). Inimlik hüve ei ole küll vaid juhuse
kujundada; ometigi -- see pigem regeerimine suvalisuse surve
all, sellisena imeteldav
aga mitte innustav.
(1100b15,30)
Säärane
suhtestatuse viis on kui
'lähte-alus',
mis järgnevuses kujundab mõndagi, vormib ka juhuslikkuse
vältimatut antust (1101b,25).*
Konkreetsuse
osas siin lähtumise pinnaseks Seadumus ('hexis'),
mõiste, mis määratleb kombelist inim-käitumist iseloomustava
korrelatiivina, mis alles -- 'vormub',
toimimise käigus, paljastades kvalitatiivselt teisese antuse :
'olemuslikkuse'
.
Kombelisus
on aga vaid üks kild tervikus kui mosaiigis, käitumine ei
vahenda vahenda olemist, küll aga: toob selle esile;
"kombelisest täiuslikkusest" ('êthikê
aretê')
kasvab välja täiuslik olemine, ---
'loomu-täius'.
(Nt.-1103a33-b25,1176b10-1177a3).
Kus-juures, "täieliseks saamine" nõudvat
küll vajalikku sihi-kindlust, ees-märgi silmas-pidamist, aga
ometi, -- täielisus samas ka latentse võimalikkusena
varjul-olev. Asjad ja olud võivad toda potentsiaalselt olevat
siis kas ilmneda lasta, või ka seda mitte teha. (1104a23-b18)
"Täielisus"
on ka nö.-"skemaatilselt" määratletav (, kui
"ruumis"!),-- on öeldud, et -- see asub 'keskel',
seega: on "keskne väärtus", --
'kesk-väärtus' ('mesotes');
mis defineerub kontrastis, äärmuste vahel.
Seda
see-tõttu, et: "kõiges kus tervikut saab jagada, saab
võtta suurema, väiksema või v
õ r d s e
osa ..." (1106a1-a29 /i. e. - M.L.).
Võrdne on "midagi vahe-pealset",
see ei ole rangelt võttes, --ei üks ega teine, see ei evi
konkreetsust intensiivsuse määras; see mis on "keskel"
-- asetseb kui side-kriipsul, osutades nõnda mujale ...
"Loomulik täius" on üli-võrdeis
"suunatud vahe-pealsele", so.- "õigesuunaline"
(1106b24); kus-juures: loomulikkusele suunitletud täiuse-ihalus
samas on, ja -- alles ka -- liikumises tolle määratlematu
"vahel-olu" poole.
Seega:
"on", ja "ei-ole-ka", see on pelgalt:
"vahepealne olemuslik antus", seda tegelikult 'veel'
kui ei olekski ... (1107a17, 1152b22-1153b24).
Ka
too "vahepealsus" liigendub järgnevalt, samuti nagu
ka hoiakulisus; "loomu-täius" on aga üks
,
seega: eeldus on kehtivaim kui selle järeldus (, kuigi
verbaalselt ka õigustatult -- 'täius'
oma kostvuseltki pigem kui "üks"); teisalt too
"vahepealsus" aga osutab
'pluralis'e
vormis kõrvale. (Nt.-1108a9-b32).
Kuna
aga viimasega osutatud suund vähem irriteerivana paigaldatud
(,ja nõnda kehtimas juba milleeniumite lõikes!), siis jätta
esimene siiagi paigale esmalt, jätta seegi siis pigem ---
siia 'vahele'.
Mis
on aga 'eetiline'
-- kui ei ole teada, et "miski on"? Komplitseeritud
küsimine . --- Kas saab hukka mõista kedagi, kes ei 'tea'
pelgalt asju ja olusid ja kaasuvat, kas 'naiivsus'
võib olla karistatav --- ?
Vastus
kõlab: pigem mitte, kui ei olda just viimseni "teadmatuses",
mitte-teadmine ainu-üksi, teatud asja-oludel pigem -- kui
vältimatu kaasus, 'mitte-teadmine'
on kogu teadmise vältimatu 'eeldus',
ja säärasena: pelgalt
veel
mitte teades ei saa toimida millaski taunimist väärivana .
(Vt.nt.-1110b9-b33).
See
on 'valiku-tegemise'
küsimus. Nõnda
'seadistub' üheselt:
on vabadus sellekski, kui
-- teatakse eelnevalt piisavalt millekski.
Juhul kui ei, siis ei saa olla ei valikut ('proairesis')
ega selle vabadust, siis on meil tegemist pelga "välise
sundusega", mis omakorda afitseerumas "valikuks"
selle "tegema-jätmises". Vabadust veel ei ole, on
pelgalt eetiline imperatiiv ... (Nt.-111a27-b19/1113a26).
Juhul
kui vahendiks toimimisel valida
'tõhusus',
on sellega aga "süüdi-mõistva" konsiiliumi eest
lahkutud, sellega on -- hinnangu alt 'kõrvale
astutud';
sest, -- ees-märk tõesti kui
-- 'pühitseks'
abi-nõud ...
Kes
teaks kunaski aga üheselt öelda: mis on eesmärk, ja mis
pelgalt -- 'abi-nõu'
...
Aristoteles
alustas selle nendinguga, jätkuvuses "seadistub"
mõndagi, geomeetrilises sarjas, konkretiseeruvalt: valik on
'eelistamise'
küsimus, seega on see ka "vaba", võib ometigi --
mitte eelistada ühiseid eeldusi juba sellegi pärast, et nood
seda just on. (1114a12-b32).
--
On olemas aga ometi "ühtsusele loomulik"
täiuse-kujutelm, mis "seadumustub" kui "vahepealsus"
kõige erandliku ja
'teisiti'-oleva
suhtes; seega: on küll "vaba valik", aga pole
'vabadust valida'...
Ei midagi erandlikku!, säiltada 'status
quo'
iga hinna eest, ei midagi uut ega erinevat. Ainu-jumala näo
järgi ühtseks vormitud mass, mis hulpimas igaveses
pärast-lõunas tundmatu ja eba-määrase sihi suunas...
Vahest
toda just tähendabki see "tasa-kaalukus" (sôphrosynê
=phronêsis
!), -- seegi jääb kõiges kahtleval kombel "vahepeale",
pigem vältimisi seda ja teist, saavutamaks toda "ära-olevat
kolmandat"; põhimõtteliselt raske-kujuline pärsituse
laad, mis kohandab toimimist negatsioonide vahendusel.
(Nt.-1118b27-1119a20).*
Sama
põhi-skeem kehtima seatud ka muudegi inimlikku täiust
iseloomustavate atripuutide eritleval lahkamisel. -- Vastu-oksusi
siludes, liialdumisi-puudumisi võimalikult vältides, deviisil:
mõõdukus kõiges ja iga hinna eest ! See mis on
"õige", on seda vältimatult, aga ainult -- teatud
tingimustel
... ( Vt.nt.-1123b10-b35;1128a28-b21).
Maksiim
mis seadistub: "õige on õiglane", ning samas: mis
on "õiglane", see on ka "õige" **
Millega aga on "komistatud" eelpool
"sedumustatu"otsa: kui inimliku loomuse täius eeldab
sellist "vahepealsuse" antust nagu too
"kulla-läikeline kekmine tee", siis, -- mis on
"keskmine õiglus"? -- Veidi eba-õiglust, aga vältides
ka "liig-õigsust"? -- (Vt.1136a19-b18; 1138a6-a28).
Võimalik, et just nii, kuid sellisel puhul pole
tegemist siin enam alustamisi välja-hõigat
"väärtus-objektivismi" asja ajamisega.
Komistamise
"kiviks" saab siin
'ratiot'
irriteeriv kõike-hõlmav relatiivsus, hoone vundament vangub,
sellele võib omistada küll "kestvust", aga ei mingit
kehtivust ...
Ja
kas ei paljastu siin enamtki veel -- ? Kas ei ole see kui
"salajane mäss" mõistuse
vastu ...?
Arusaamine,
mõistvus, mõistlikus, ja -- mõistus
--
Kui võtta 'aluseks'
viimane neist, siis ei saa küll rääkida õigsusest kui
pelgalt "vahendist" (1143a12-b30).*
Pakutud
variandid: kas (demonstratiivne) teadmine või (intuitiivne)
arvamus, (1143b30-1144b12), st.- põhjuslikkuse ja "algu-pärasuse"
vastakuti seadmine ei võmalda ka mitte "põhimõttelist"
('logos'e-sidusat!)
"seadumustamist" teemal: mis on õnnelikkus, kui
"tegevuses täiustuv" kaasa-antus "jumalikkuse"
avastamiseks inimsuses. (Nt.1177a31-1178a19).
See oleks pelgalt "retoorika",
kompromissi-lembeline spekulatsioon, mil kalduvuseks lahendada
iga probleem, "kompetentsel ja taskaalukal" moel,
sobiva hinnanguga, mis oleks "õglane" võimalikult
paljude suhtes (, mis aga ei välista aeg-ajalt pidulikku ja
välja-peetud rappa-minekut!). (Nt. vt. v.-1180b33-1190a24).
*
ARISTOTELES
: "Nikomachose eetika",
Tartu'96, "Ilmamaa", lk. 7-414. (Tõlkinud ja
kommenteerinud: A. Lill.) // Või : Aristoteles
: "Nikomakhoksen etiikka.",
Hels.'83,178s., (Suoment. S.Knuutila ) // Järgnevalt
viite-kohtadele lisatud veeru-nr. viitavad soome-keelsele
tlk.-le. //
1
16. 08. 2019. -- See
oli siis üks ammune kirjutis Aristotelese ainetel. See oli nii ammu
kirjutaud, et ei mäleta praegugi, siin ja nüüd isegi aasta
numbrit. Kuid sai otsutatud seegi kirjutis uuesti avaldada oma 4
Google Incorporation blogides. Miks? -- Sest Aristoteles on ju
parimatest neist Antiik-Kreeka Filosoofidest. (Ise aravasin, et
lugesin Aristotelese „Nikomachose eetika“ läbi (soome keeles)
ühena esimesena eestlastest üldse. Aristoteles on üks parimad oma
ratsionaalse mõtlemisega ja kogu loogika alusepanijana. Kuid noort
Aristotelest (kes omakorda, vanas eas õpetas väga noort Makedoonia
Alexandrit) õpetas omakorda PLATON! JA mina olen siis umbes 3
viimase aastaga tõlkinud juba ligi 9 Platoni dialoogi (mida kunagi
varem, ligi 24 sajandi jooksul?!) pole eesti keelde tõlgitud...?
Need minu poolt eesti keelde tõlgitud dialoogid olid järgenvad:
„Meneksenos“, „Menon“, „Euthydemos“ (2016.); „Krartylos“
(2017.); „Ion“, „Hippias (lühikesem dialoog)“, „Laches“,
Lysis“ (2018.); „Paremnides“ & (lõpetamisel olev)
„Protagoras“ (2019.) Plaanis on ka veel „Theaitetos“ ja
„Gorgias“. Seega: ligi 12 Platoni seni eestindamata dialoogi,
mille leiab, huvi korral, lihtsasti üles minu nime alt siin Google
Inc blogides (Madis Liibek). Oleksin huvitatud vähegi mõistlikest
ja intellektuaalsetest kommentaaridsest, siin allpool antava e-maili
aadressile. Muidu jääb mulje nagu ma tõlkisin kõike seda --
`minu PLATONit` -- ainult iseendale (filkosoof-keisri Marcus
Aureliuse sõnadega: „Ad se ipsum“)?! -- Kuid filosoofia oli
minugi noore põlve erialavalik ja arvan, et Filosoofiaga võib
tegeleda ka vanemaski eas. -- Vatikanis on Raffaeli maal, fresko,
nimetusega „Ateena kool“, seal on kujutatud neid antiikseid
autoriteete. JA sellelt freskolt näib vastu vaatavat üks ilus
brünett, vaadates otsekui üle sajandikuristike ja näib selle
fresko vaatajatele otsekui ütlevat: „Mõistate, ikkagi PLATON ja
ARISTOTELES...“? -- Ja paluks mõtestatud kriitikat ja veidigi
intellektuaalsemaid arvmausavaldusi minu täiesti kehtivale e-maili
aadressile nagu: madisliibek@gmail.com
**
Määratelm
hilisem, tuleneb aga otseselt Aristotelese käsitlusest .
/nt.'EN' 109b 5/ Mõiste on määratletud
"poliitilise aktiivsuse" sihina /1096a9/, ning
liigendub järgneva analüüsi käigus / nt.-1096a20-25//.
*
Tegemist siin vahest kõikse originaalsema "uuendusega"
Aristotelese suure õpetaja ideedele. Aristotelese siiraimast
bioloogia-alasest huvitatusest välja-kasvanud arhailiselt
oma-näolise -- nö.-"evolutsionismi" teooriaga, selle,
vahest ootamatugi, kohandamine traditsioonilise ontoloogia
ainesega . Plato, traagilisusegagi piirnevast , totaalsesse
duaalsusesse lõhestatud 'maailma-pildi'
asemel, koostab tema ideeline pärija süstemaatilist ja
entsüklopeediliselt "kõike-hõlmavalt" üld-kehtivat
nö.-"maailma-vaadet" .
**
Seega
nägemus, mil ilmsed paralleelid sokraatilise arusaamaga
voorusest, millest alles nö.-"teadlikuks saadakse";
samuti Platonil esinev, -- vooruslikuse "õpetatavuse"
põhi-mõte, teisalt: voorus on enne-kõke "meelde-tuletamise"
asi, ( 'anamnesis'). // Nt.: inimlik hüvelisus on --
" hinge võime tegutseda lähtuvalt loomutäiusest ..."
// 'EN' 1098a4-a30 //
***
Martin
Buber
: " Der Mensch ist nur "ein Fall" , nicht als
"ich" zum Bewusstsein seiner selbst . /.../ Der
Mensch ist nur in der Welt, nicht auch die Welt in ihm
erfasst ." // "Das
Problem des Menschen ",
(Heidelberg'82; sealt: "Von Aristoteles bis Kant " ,
S.23 ) // -- So.- antiigist alguse saanud ,Aristotelese
geotsentristlikus süsteemis viimistletud, tendents vaadelda
maailma kui suletud ruumi, milles ka inimesel oma kindel
"koht".
*
Sisuline eristus siin-kohal jagab inimliku teotsemise julgelt
kahte: teoreetilseks/praktiliseks lähenemiseks. Teise
eri-päraks, teadu-pärast, teatav suhtelisus, allutatus nö.-
"välistele muutujatele", sõltuvus-suhe viimastega.
Üldliigitus vastab samas ka eristusele: loogiline /aloogiline
(1103a10), millest tulenevalt Aristotelese eetika-käsitlus
otse-kui kaotaks midagi oma kehtivusest,-- tegemist pelgalt
praktilise arutelmaga, irratsionaalseist ajenditest mõjustatud
inimliku "kombe-loolisusega". (Vrdl. A.Lill, samas,
lk.371) vrdl. ka : Kant
: "Prolegomena"
, lk. 125-145 ))
*
So. - Aristotelese nö.-"entsüklopeedilise historismi"
iseloomustav eripära ,--nn- "eetiline positivism", mis
samastab tuntud ja tõelise hüvelisusega. Lisaks "muutuse",
kui kategoriaalse printsiibi nö.-"üle-kaunistamine",
mis nõnda väidetult "paljastab" varjatud "olemuse",
toob esile "tegelikkuse", nt.- "Muutumaks
tõelisuseks , aktualiseerumaks , tuleb olemusel avaldada end
läbi muutuse" (,etc.--
EN.III.10.1118a8-b2). Lähtumis arvamusest nagu oleks objekti
võimalik (intuitiivselt) tunnetada vaid selle hüpoteetilise
"olemuse" läbi, st.--"määratlus" on lause,
mis kirjeldab obkjekti "olemust", ja kuna: "Tõeline
teadmine on identne oma objektiga "
( "De
Anima"),
siis jõutud nö.-"essentsialistliku määratlus-teooriani",
mis koosneb pelgalt arvamustest, nagu oleks võimalik pelgalt
"objekti nimetades" vahendada selle "Mõistes"
ka nö.-"olemuslikku tähendust" (nn. nominalism).
Ometigi on need Aristotelese nö.-"tõlgenduslikud sümbolid"
pelgalt meele-valdsed "lühendid", mis ei anna mingit
uut teadmist objekti kohta, ega ole konsekventselt
lõpuni-arendatav ("mõistete määratlemine" viib
lõputule regressile). (K.-R.Popper:
"Avoin yhteiskunta ja sen viholliset"
(, Keuruu'74,5-728s., Tlk:P.Löppönen ;sealt: "Hegelliaanisuuten
Aristotelliset juuret" , lk. 280-305, lk:289-300).
**
Ilmsed paralleeelid G.F.Hegeliga: "Was wirklich ist, dass
ist wichtig, und was wichtig ist, dass ist wirklich"!
("Grundlinien des Philosophie des Rechts",
Vorrede, F.a/M.'89). Hegeli otsestele laenudele aristotellikust
maailma-pildist on viidatud varemgi (nt. K.R.Popper). Mõlemal
juhul tegemist läbivalt essentsialistliku käsitlus-viisiga,
mida iseloomustab veel nn. "teleologistlik"
lähenemine, ja ühiskondlike isnstitutsioonide põlistamis-
püüdlused.
*
Aristotelese "õiglus-käsitluse" näol on tegemist
otsese "laenuga" Plato vastavast, õieti, Platoni
ühisk-teooria nö.- "üldistamisega" kogu
(füüsilistki!) maailma hõlmamaks. Muidugi imponeeris
loodus-huvilisele Aristotelesele võimalus kohandada toda
"finaal-põhjuse" teooriat oma nn.- "looduslike
kohtade" ideega , mille kohaselt kõik (nii epiirilised kui
mõistelised) objektid on liikumises oma "lõpp-eesmärgi"
suunas, samastades nõnda
need
objektid olemuse/vormiga. (St.-vorm on objekti "sees",
ideede samastamine empiirlise antusega , so.-
Plato
väär-tõlgendus, -- ideed eelnevad objektidele ometigi!).
Bioloogina oletab aga Aristoteles objektides nn.-
"potentsiaalset aktuaalsust", objektide liikumine (nt.
ideede "arenemine") nõnda kui nende "aktualiseerumise
protsess“. Samuti: "hing", kui primaarne "vormiline
põhjus" ('entelehhia') --"sama kui potentsiaalse
objekti liikumise seesmine printsiip" (-so.- Arist.- 'causa
finalis'; Platol pigem: 'natura' ). (Popper: "Avoin
yhteiskunta ja ..." , lk. 286-288))
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar