Albert SCHWEITZER.

ALBERT SCHWEITZER

Elulugu ja arutlusi filosoofiast.

// „A. Schweitzer: elämäntarina ja miettelmieä filosofiasta.“ (Suomi) „A. Schweitzer: Life and Philosophy“ (English). // „A. Schweitzer: Leben und Werk.“ (Deutsch).

Suure mõtleja ja humanisti ALBERT SCHWEITZER`i elu ja töö olid tema filosoofiliste vaadete tõestuseks ja tegelikuks rakenduseks.¹

A. Schweitzer sünmdis 14 jaanuaril 1875 aastal Elsassis (Elsass-Lothring), mis siis kuulus sakslatsele, praegu on antud piirkond Prantsuse departemang, aga Schweitzeri eluajal käis kolm korda sõdade käigus käest kätte. Antud mõtleja valdas vabalt mõlemat, nii saksa kui ka prantsuse keelt, emakeeleks aga pidas saksa keelt. Kirikuõpetajast isa käeall õppis A. S. Juba viiea-aastaselt mängima klaverit, üheksa aastaselt oli ta juba küllaltki vilunud oreliorganist, selleks, et mängida kirikus jumalateenistustel. Juba varakult kujunes Schweitzerist kirglik J. S. Bachi austaja (ja hiljem ka üle Euroopa tunnustatud Bachi interpreet), mängides enam kui pool sajandit kestnud kontserditegevuse jooksul läbi kõik Bachi orelile loodud teosed. Peale gümnaasiumi lõpetamist õppis A. S. Järgneva nelja aasta jooksul Strassburgi ülikoolis teoloogiat ja filosoofiat. Õpingute kõrval täiendas Schweitzer end pidevalt muusikateoorias ja orelimängus. Neid õpinguid teostas ta esmalt vendade Münchide, hiljem ka kuulsa prantsuse organisti Charls Maria Widori juures. Lõpetanud 1898 aasta kevadel edukalt ülikooli, kulus 23 aasta vanusel Schweitzeril ainult natuke üle kahe aasta, et kaitsta filosoofiadoktori (1899) ja teoloogi (1900) kraadi. Samal ajal kuulas ta esmalt aasta otsa loengud Pariisi Sorbonne`i ülikoolis, kirjutas valmis uurimuse I. Kanti usufilosoofiast ja sai Strassburgi St Nicolas kiriku vaimulikuks.

Alates 1902 aastast sai Schweitzerist Strassburgi ülikooli eradotsent. Sel perioodil kirjutas ta oma neli põhilist religioonifilosoofilist teost, milles avaldatud seisukohad lähevad üsna tugevasti lahku ametlikust teoloogilisest doktriinist. Samuti, Widori õhtusel, kirjutas ta mahuka uurimuse Johann Sebastian Bach´ist (1905). Ja seejärel, selle saksa keelde tõlkimise asemel kirjutas ta ka täiesti uues, peaaegu poole mahukama teose. Aasta 1905 tähistab täielikku pöördepunkti Schweitzeri elus. Olles oma loomevõime tipul ja tunnustatud autoriteet mitmes humanitaarteaduses, teeb ta teatavaks oma otsuse vahetada elukutset, ning astus selleks veelkord ülikooli, et õppida arstiks. Selle põhjuseks oli üliõpilasena (1896. a.) kevadel, olles sõitnud isa juurde puhkama) vastu võetud kõigutamatu otsus: „Kui ümberringi on nii palju õnnetuid ja kannatajaid, siis ei või mina elult ainult võtta vaid pean võetu inimestele tagasi andma. Kuni kolmekümmnenda eluaastani tegelen teaduse ja kunstiga, seejärel aga rakendan oma teamdised nende kasuks, kes on kõigest ilma jäetud.“ Pärast akadeemilisi õpinguid, tuli läbi teha aastane haiglapraktika. Alles iis sai Schweitzer koos oma naisega asuda teele Lambarènèsse Ogoue jõe ääres Gabonis. Aastal 1913 alustas ta omaenese tööga teenitud rahaga haiglahoonete rajamist peaaegu tühjal kohal ja sed atingimustes, kus teda juba esimestest päevadest peale abivajajate hulk lausa üle ujutas. Ning samal ei jätnud ta unarusse ei muusikat ega filosoofiat, vaid suutis kummalgi alal ära teha rohkem kui enne. Schweitzeri esimesel Aafrika-perioodil sündis tema filosoofiline peateos, kaheköiteline (algul neljaköitelisena planeeritud) „Kultuurifilosoofia“ (eesti k: „Kultuur ja eetika“, 2 köidet).² Antud teoses kirjutab ta algselt kavandatud kultuurikriitika asemel hoopis kultuuri ja tsivilisatsiooni taasünni problemaatikast.

Esimene Maailmasõda puudutas Schweitzerit otseselt: algul, mitte eriti pikajaline koduarest, kuid 1917. a. Viidi ta peaaegu aastaks Prantsusmaale sõjavangide laagrisse. Kuus sõjajärgset aastat veetis Schweitzer Euroopas. Lõpteas oma teose „Kultuurifilosoofia“ ja eisnes paljudes maades filosoofialoengute ja orelikontsertidega. Aastal 1924, olles kogunud piisavalt raha, pöördus ta tagasi Lambarènèsse ja võttis ette haigla põhjaliku ümberehitamise. Seekord tema naine Helene kaasa ei sõitnud, vaid oma meha neljakümne neljandal sünnipäeval sündinud tütrega Günsbach´i (see oli sama linn kus Albert oma lapsepõlve veetnud oli).

A. Schweitzer, teades gaboonlaste psüühikat ja tahtes neid säästa šokist, hoidus hoolega oma haiglas moodsaist, õlivärvist läikivaist ja elektrivalguses säravaist palatitest. Aastal 1932 tehti tema haiglas üle 600 kirurgilise operatsiooni. Kahe maailmasõja vahel käis Schweitzer sageli Euroopas, 1935. aastal ilmus tema sulest uurimus inda filosoofiast ja maailmavaatest, veidi enne seda ka tema autobiograafiline teos. Pärast Teise maailmasõja lõppu sai Schweitzerist väismatu võitleja aatomikatsetuste ja tuumarelvastumise vastu. Aastal 1953 anti talle (Oslos, Norras) üle Nobeli rahupreemia. Doktor Schweitzer säilitas kuni oma surmani, 1965 aasta septembris, töövõime ja huvi maailma sündmuste vastu. Ta on maetud Ogoue jõe kaldale oma abikaasa kõrvale ning ettevõte millele Helene ja Albert Schweitzer olid pühendanud nii palju jõudu, elab edasi.

„KULTUURI ALLAKÄIK JA TAASLOOMINE“.

„... Valgustusajastu ja ratsionalism olid püstitanud eetilised mõistuseideaalid üksikisiku arnegust tõelisele inimsusele, tema seisundist ühiskonnas...“, (lk. 6.)³ „... Kõik sügav on ühtlasi lihtne ja laseb ennast sellisena edasi anda, kui ainult on säilinud seos kogu tegelikkusega.“, (lk. 9.) „... Üldise tahteaktiga on mõttevabadus käibelt kõrvaldatud, sets paljud loobuvad mõtlemast vabade isiksustena...“, (lk. 18.) „... üksikisiku vaimset ja kõlbelist täiustumist, mis on kultuuri lõppeesmärk.“, (lk. 21.) „... Tõeline tegelikkusemeel seisneb arusaamises, et ainult eetiliste mõistuseideaalide kaudu jõuame normaalse tegelikkusega.“, (lk. 34.) „... Meie allakäigu ajalugu jutlustab trööstituses seda tõde, et otsustavaks instantsiks on vaim.“, (lk. 43.) „... Vaimu suureks ülesandeks on maailmavaate loomine.“, (lk. 44.) „... Lõpuni mõeldud mõtlemine viib seega kusagil ja kuidagi elava, kõigi inimeste mõtlemisele paratamatu müstikani.“, (lk. 49.)

Sel ajal, kui pessimistlik kultuurikriitika läks oma rada ja kulmineerus näiteks niisuguses teoses nagu Oswald Spengeler`i „Õhtumaade allakäik“ (1922, „Die Untergang des Abendlandes“), otsis Schweitzer uut optimistlikku maailmavaadet, mis osutaks inimkonnale teed parema tuleviku poole, uut teed mis viitaks kultuuri taasünnile. Schweitzeri järgi mandub kultuur eetika jõuetuse tõttu ja sellepärast et pole küllalt eetiline. Aga, et eetiliseks saada, tuleb hakata mõtlema, mis omakorda ei tähenda muud kui võitlust tahte ja tunnetuse vahel ja milles tahe peab tunnetuselt küsima ainult seda, mida see tunnetab. Tunnetada saaba aga ainult seda, et kõigi nähtuste taga ja sees on elutahe ja tunnetus ei suuda teha midagi muud, kui juhtid ameid ikka sügavamale ja kaugemale sellesse mõistatusse, et kõik, mis on, on elutahe. Teaduse progress seisneb ju ainult selles, et ta kirjaldab järjest täpsemalt nähtumusi ja fenomene, milles kulgeb paljukujuline elu, laseb meil avastada elu seal, kus me seda varem ei oletanud, ning teeb meid võimeliseks sel või teisel viisil ära kasutama elutahte tunnetatud kulgu looduses. Erinevus õpetatuse ja õpetamatuse vahel on tema arvates täiesti suhteline elik relatiivne. Harimatut, keda õitsvat puud nähes haarab tema ümber liigatava elutahte saladus, on teadjam õpetlasest, keda kõigi tema teamdiste juures ei haara see saladus, et kõik, mis on, on elutahe, ja kes vaid otsekui paisuks edevusest, et ta võib täpselt kirjeldada tükikest elust kui protsessist.

Schweitzeri sõnul saab nähtuse olemust mõista analoogias endas oleva elutahtega s-t maailma läbielamist – kaasa elamist kõige ümbritsevaga. See täidab Schweitzeri piiritult sügava aukartusega kõiges oleva salapärase elutahte ees. (A. S. põhikreedo, -- „veneratio vitae“ = lad. k. „aukartus elu ees.“).

„KULTUUR JA EETIKA“.

„... maailma- ja elujaatus ning eetika on antud meie elutahtes.“, (lk. 63.) „... väärtusi luues ning eetikat järgides toimin ma maailmas ja avaldan maailmale mõju. // Igasugune sügav maailmavaade on müstika.“, (lk. 65.) „... Üksikindiviid ei pea hoolima ühiskonnast, rahvast ja inimkonnast, vaid püüdlema ainults elle poole, et kogeda endas vaimu suveräänsust mateeri asuhtes. // kultuuri lõppsihti, üksikindiviidi kõlbelist-vaimset täiustumist...“, (lk. 78.) „... Tulemas om maailmafilosoofia. // Õhtumaise filosoofia ajalugu on maailmavaate eest peetava võitluse ajalugu.“, (lk. 79.) „... jätkame väliste kultuurihüvede jaatamist, // loobudes sisemisest täiustumisest. // jäime ilma tõelisest optimismist...“, (lk. 81.) „... Ennast mõtlemises mõista püüdev religioosne maailmavaade muutub filosoofiliseks. // Ent sügavuti minev filosoofiline maialmavaade omandab religioosse iseloomu.“, (lk. 93.) „... Platoni dialoogid / primitiivse utilitarismi ületada ja otsida süvendatud, hinge heaolule orienteeritud ning „ilusaga“ suguluses olevat „hea“ mõistet.“, (lk. 96.) „... kosmiliselt põhjendatud optimistlik-eetiline elujaatus... // et avastada maailmamõistuses mõtteka aktiivsuse mõistet...“, (lk. 100.) „... „targa“ ideaali / üksnes suursuguse ja üleoleva maialmast lahtiolemise sisemine individuaalne kultuur, kuid se ekogu oma sügavuses.“, (lk. 101.) „... mõte, et me ei omanda ka „heaga“ seesmises suguluses olevat „ilu“ mõistet mitte mõtlemise teel, vaid kanname seda valmilt endas.“, (lk. 102.) „... Õnne tuleb defineerida kui voorustekohast aktiivsust. Mõistusepärane nauding on kogeda aktiivsuse täiustumist.“, (lk. 104.) (Aristoteles).

A. Schweitzeri arvates ei vii R. Descartes´i filosofeerimine, mis lähtub lausest: „ma mõtlen, järelikult olen olemas“ („gogito, ergo sum“) siiski mitte otsestele tulemustele, ning tõelise filosoofia lähtekohaks peaks olema: „Ma olen elu, mis tahab elada keset elu, mis tahab elada.“ Selles vallas on ta isegi päevast päeva ja iga tund ja tegemist ei ole mingi pelgalt meelevaldselt konstrueeritud lausega. Schweitzer ütleb, et nagu tema enda elutahtes on igatsus edasikestmise ehk lõbu (= meelehea) järele ja hirm elutahte hävitamise ehk valu ees, nõndasamuti on ka elutahte ilmingutes tema ümber. Igasugusesse elutahtesse kogeb Schweitzer sundi suhtuda samasuguse aukartusega elu ees nagu enda elutahtesse. Ainsaks õigeks eetikaks peab ta aukartusel elu ees põhinevat eetikat, kus hea on elu säilitada ja edendada, halb on elu hävitada ja takistada, sündigu see mis asjaoludel tahes. Inimene on tõeliselt eetiline ainult siis, kui ta kuuletub sunnile aidata igasugust elu, kuni tema madalaimate vormideni välja, mida ta aidata võib, ja kardab millegile elavale kahju teha. Eetika, mis põhineb aukartusel elu ees, ei tee vahet kõrgema ja madalama, väärtuslikuma ja vähemväärtuslikuma elu vahel, sest sealt järelduks ikka, et on olemas vähemväärtuslikum elu, mille kahjustamisest ja hävitamisest pole lugu. Schweitzeri arvates ei tea meist keegi, mis tähendus on teistel olenditel iseenses või maailmatervikus.

A. Schweitzer: „... Ka kunstivõime, mille me kreeka vaimust nii suurena eest leiame, kujutab endast küll võimu mateeeria üle, kuid see loovus pole suuteline antiikaja inimest kõrgema elujaatuse ja progressiusuni viima.“, (lk. 117.) „... et eetika on üldisele hüvele orienteeritud toimimine.“, (lk. 126.) „... eetika on täiusepüüdlus, mis avaldub meis, sest loodus on ta meisse pannud. // See sügavam ja hõlmavam eetikakontseptsioon...“, (lk. 137.) „... universumis valitseb harmoonia ja et inimene on määratud seda harmooniat iseendas kogema. Esteetiline tunne ja eetiline mõtlemine on talle ühekssaamise vormiks jumaliku eluga...“; (lk. 139.) „... (18.) Sajandi keskel algab väljaastumine sallivuse vaenlasena äratuntud jesuiitide ordu vastu, mis viib ordu laialisaatmiseni 1773. a. Paavst Clemens XIV poolt. [Jesuiitide väljaajamine Portugalist 1759, Prantsusmaalt 1764, Hispaaniast ja Napolist 1767, Parmast 1768.], (lk. 146.) „... Üksikindiviid saab isiksuseks valmis oleva, talle tuge ja ideaale pakkuva maailmavaate ülevõtmise teel.“, (lk. 148.) „... Napoleonis peab ta tundma õppima isiklikku loovgeniaalsust kui jõudu.“, (lk. 150.) „... Immateriaalse protsessi maailmakorral on üle-eetiline iseloom. Eetilise idealismi kokkuliitmisest tunnetusteoreetilise idealismiga ei või iial tuleneda eetiline, vaid ikka üksnes üle-eetiline maialmavaade.“, (lk. 159.)

Tõeliselt eetilisele inimesele on elu kui selline püha. Ta ei rebi lehte puu küljest, ei murra lille, suvel lambivalgel töötades hoiab ta parem akent kinni ja hingab paksu õhku, kui et näeb putukat putuka järel kõrbenud tiibadega oma lauale kukkumas, jne. -- „Ta ei karda, et teda sentimentaalsena välja naerdakse. Iga tõe saatuseks on enne oma tunnustamist muige objektiks olla,“ kirjutas Schweitzer oma 1923. a. ilmunud „kultuurifilosoofias, mis eelnevalt 1914-17 Aafrika ürgmetsas välja töötatud oli. A. Schweitzer: „Tuleb aeg, mil pannakse imeks, et inimkonnal kestis nii kaua, enne kui ta hakkas elu mõtlematut kahjustamist eetikaga kokkuviimatuks pidama.“ Juba 1952. a. oli tal oma ettekandes põhjust öelda: „Juba hakatakse tunnistama, et aukartusel elu ees põhinev eetika, mis nõuab heaudst kõikide elusolendite vastu, vatsab mõtleva inimese loomulikule tunnetusele.“

Schweitzer ei karda, et „aukartus elu ees“, kui midagi väga üldist elutuna kõlaks, sest see mida temaga tähistatakse on midagi niisugust, mis inimest, kelle mõttes ta kord esinenud on, enam lahti ei lase. Ja nõudmiste kaudu, mida too eetika talle esitab, saab ta peagi tunda nende elutute sõnade taga hõõguvat tuld. A. Schweitzer: „Temas on antud kaastunne, armastus ja üleüldse kõik, mis on väärtuslikult entusiastlik.“ Schweitzeri sõnul teeb inimene aukartusega elu ees oma olemasolu väärtuslikuks, olgu saatus, mis seda kujundab ja milles inimene end teostama peab, milline tahes. A. Schweitzer: „Vaimne uuenemine, mis meie ajal peab kätte jõudma võib toimuda üksnes nii, et paljud inimesed mõtlevad tõelise headuse olemuse üle järele ja kujundvad uue meelsuse ning uued ideaalid ja kõik inimõistuse väärtuslikud ideed peavad igas sugupõlves uuesti sündima.“

Schweitzer ei lase ennast eksitada mõttega, et tema poolt praktiseeritav elu säilitamine ja täiustamine ei tule peaaegu üldse arvesse vägeva eluhävitamise kõrval, mida iga silmapilk teevad loodusjõud ja, et maailmas lööb üks eksistents ennast läbi teise arvel, üks hävitab teist. Schweitzeril tuleb elu ees aukartust tundes elada maailmas, kus üks elutahe pole teisest elutahtest teadlikuks saanud, nagu temas endaski. Aukartus elu ees seab Schweitzeri vastakuti maailmaga, mis jääb meile igas suhtes mõistatuseks, vaimsesse vahekorda, mis on hoopis sõltumatu asjade käigu mõtestamisest elöik mõistmisest. A. Schweitzer: „Kui ma päästan putuka lombist, on elu andnud elule ja elu lõhestatus on tühistatud.“ Schweitzer teab, et elutahte lõhestatusest see ei päästa ja, et iga eksistents on teisega tuhandel viisil konfliktis.

A. Schweitzer: „... Baruch Spinoza ... „ Kõik olev, ütleb ta, on antud lõputus olemises, mida võib kutsuda nii Jumalaks kui looduseks. Meie jaoks ja meie varal esineb see kahe olemisviisi kujul: mõtlemisena (vaimuna) ja kehalisusena (mateeriana). Selle sjumalikus looduses määrab kõike, ka inimaktiivsust, paratamatus. On ainult see, mis toimub, puudub toimimine. Nii et inimelu mõte ei saa olla toimimises, vaid ainult selles, et jõuda üha selgemale arusaamisele oma vahekorrast univerusumiga.“, (lk. 163.) „... Spekulatiivne sksa filosoofia seevastu otsib maailmatunnetust, mis peab vaimsete individuiaalsuste toimimisele maailmas mõtte andma.“; (lk. 170.) „... J. G. FICHTE ... „ Kõik kasulik, mis leitakse maakera ühes otsas, otsemaid kõigile teatavaks saab, siis tõuseb inimkond lakkmatult, paigalseisu ja tasgilanguseta, ühisle jõul ja ühel sammul sääras ekvaliteedini, mille mõistmiseks meil ei piisa mõisteid.“; (J. G. Fichte: „Inimese otstarve“).

„... Friedrich von Schiller: ...“Kirjades inimese esteetilise kasvatuse kohta“ (1795) näitab ta, et kunst ja eetika kuuluvad nii palju kokku, kui et mõlemas on inimene vabas ja loovas vahekorras meeltemaailmaga.“, (lk. 178.) „... G. W. F. HEGEL: ...“ et maailma mõte võib lõppkokkuvõttes olla ainult vaimne. Maailma luues ei taha absoluut midagi muud kui iseendast teadlikuks saada. // Kunstis, religioonis ja filosoofias saab ta endast teadlikuks kui iseendas ja enda jaoks eksiteerivast, subjekti ja objekti, mõtlemise ja olemise vastuolud ületanud absoluutsest vaimust. Kunstis ta kaeb ennast kui sellist... // Kus maailma mõistetakse, sela absoluut kogeb iseennast.“, (lk. 183.) „... Iseendast on Hegeli maailmavaade maailma- ja elujaatuse üle-eetiline müstika, nii nagu braahmanite maailmavaade on maailma- ja elueituse üle-eetiline müstika. // „Mis on mõistlik, on tegelik, ja mis on tegelik, on mõistlik“ (Hegel), (lk. 186.).

Kuid inimene peab igal juhul ise otsustama, lastes ennast seejuures juhtida ülimalt kõrgendatud vastutusest teiste elude eest, mil määral ta peab alluma elu hävitamise ja kahjustamise paratamatusele ning seeläbi süüdlaseks saama. Schweitzer pidas mõtetuks oodata, et Jumal hoiaks inimesi ebaõiglasi tegusi sooritamast: „Inimene ise kannab vastutust kurja eest, ta peab selle vastu võitlema, ja mitte istuma käed rüpes, ning ootama jumalikku vahelesegamist.“ Eetikas ednebki inimene seeläbi, et teda ikka enam valdab igatsus hoida ja edendada elu ning et ta läheb ikka kangekaelsemaks vastupanus elu hävitamise ja kahjustamise paratamatusega seoses. Õiged oleme me vaid siis, kui me ikka sügavamini konflikte läbi elame. Puhas südametunnistus on kuradi leiutis. Vaba valiku korral otsib inimene, kes juhindub aukartusel elu ees tulenevast eetikast, võimlaust maitsta õndsust, mida pakub elu kaitsmine ning kannatuste ja hävingu eest hoidmine. Kuid vältimatuse piiri ei tohi kindlasti ületada, ka mitte asjus, mis näivad tühised. Talumees, kes on niidul lehmatoiduks maha niitnud tuhat lille, peab hoiduma koduteel mõtlematuks ajaviiteks teeäärsel lillel pead maha löömast, sest sellega patustab ta elu vastu, seismata paratamatuse võimu all. Need, ke sloomade peal operatsioone või medikamente katsetavad või neile haigusi külge poogivad ei tohi end kunagi üldiselt rahustada sellega, et nende julmal tegevusel on väärtuslik eesmärk. Igal üksikjuhul peavad nad kaaluma, kas on tõesti paratamatu nõuda loomalt sellist ohvrit inimkonnale. Ja seepärast peavad nad niipalju kui suudavad, valugi leevendama, aja ja vaeva säästmiseks ei tohi ära jätta narkoose, jne.

Schweitzeri sõnul laseb just elu-ees-aukartuse eetika meil ühiselt otsida võimalust, kuidas kõige selle häda eest, mis inimesed loomadele teevad, neile milleski abiks olla ja seeläbi ühekski silmapilguks olemasolu mõistetamatust kohutavusest välja astuda. Millal me jõuame aga selleni, et igasugune tapmine, milleks paratamatus meid sunnib, toimuks raske südamega?

Piiramatu vastutuse paneb Schweitzer meile ka suhtumises inimestesse. Inimene pole kunagi teisele täiesti ja jäädavalt võõras. Palju kalkust inimeste vahel on tingitud sellest, et me ei julge esineda nii südamlikult, nagu me võiksime. Headus aga kaotab arusaamtused, umbusu ja vaenu; Schweitzer pidas oluliseks ka seda, et oldaks loomulikul kombel tänulik ja, et seda ka väljendataks. Elu-ees-aukartuse eetikas pole õpetust selle kohta, mis ulatuses enesesäilitamine lubatud on, jällegi tuleb igal üksikjuhul eraldi otsustada, mida ära anda oma elust, varast, õigusest, õnnest, ajast, rahust, ja kui palju tohib alles jätta.

Üks teenib ühiskonda, pidades äri, mis annab elatist nii ja nii paljudele teenistujatele; teine, loobudes oma varast, üritab inimestele üleüldse abiks olla. Tähtis on aga ainult üks asi: et igaüks hindaks seda, mis tal on, millegi sellisena, millega ta tahab midagi ära teha. Elu-ees-aukartuse eetika käskis Schweitzeril mõelda teistele ja kaaluda, kas ta tohib endale lubada seesmist õigsust noppida kõiki vilju, milleni tema käsi ulatuks. Samuti ei pea ta õigeks elada elu enda jaoks, vaid ikka selle elu sees, mis teda ümbritseb. Tema elu-ees-aukartuse eetika nõuab, et me kõik oleksime kuidagi ja millekski inimesed teiste inimeste heaks. Neilt, kes ei või oma eluktsega seoses anda endast midagi teistele inimestele ja kellel pole ka midagi muud, millest loobuda, ootab ta, et nad ohverdaksid midagi oma igapäevasest ajastki. Inimesest on kõikjal puudus! Seepärast otsi, kas sinugi inimsusele ei leidu rakendust. Ole valmis ka pettumusteks, kuid ära jäta kasutamata sedagi „kõrvalametit“. Ohver võib olla väljapoole silmatorkamatu või nõuda isegi omaenda edasijõudmise kõrvale heitmist. Ükski päikesekiir ei lähe kaotsi, kuigi mitte alati ei saagikülvajale osaks näha lõikust...

Schweitzer vannutab noori eluaeg truuks jääma mõtetele, millest nad kunagi vaimustatud on olnud, sest noorusidealismis tunnetavat inimene tõde, mida ei tohi millegi vastu vahetada. Aukartusest elu ees annab Schweitzer ennast sunni alla iseenese vastu aus olla, mis sunnib omakorda olla piiritult andestav. Tahtes jääda enda vastu ausaks tuleb andestada sellele, kes valetab, sest ka sinu elu on suuresti valega määritud, ning sellest tulenevad ka kalkus, pahasoovlikkus, laim, salakavalus ja edevus, mida sullegi osutatakse. Asjal ei tulegi üldse lasta minna mingi üldise „kohtumõistmiseni“. A. Schweitzer: „Võitlust inimeses oleva kurja vastu ei tule meil pidada mitte teiste üle kohut mõistes, vaid ainult meie enese üle kohut mõistes.“

Konfliktid ühiskonna ja üksikindiviidi vahel tulenevad Schweitzeri arvates sellest, et inimene ei kanna mitte üksnes isiklikku, vaid ka üleisiklikku vastutust. Olukorrad, kus olete sunnitud langetama otsuseid, mis käivad isikliku kõlblus evastu ja kus te ei saa enam olla kannatlik, andestav, ega heatahtlik või halastav. Näiteks kui te olete sunnitud kehva ja joodikust töölise lahti laksma, hoolimata kogu kaastundest, mis teil tema ja ta perekonna vastu on, jne. Elu-ees-aukartuse eetikas, kus eetiline on ainult minu elutahte aukartus iga teise elutahte ees, saan kohe süüdlaseks, kui kuidagi ohverdan või kahjustan elu, olgu siis egoistlikult oma eksistentsi või heaolu hoidmiseks või siis altruistlikumalt, -- paljude teiste eksistentside või heaolu hoidmiseks.

A. Schweitzer: „.... HERBERT SPENCER: ...“ Spenceri sõnu kasutades – üldine õnn on saavutatav peamiselt indiviidide vastava pürgimisega omaenda õnne poole, seevastu indiviidide õnn osalt nende püüdelmis ekaudu üldise õnne poole“, (lk. 192-193.)„... elementaarsed eetikud / Eetika on neile eluthate kogemus ja seeläbi sisemiselt kosmiline. // Schopenhaueri juures tahab elutahe eetiliseks aada, pöördudes maialma- ja elueituse poole, Nietzschel, andudes süvendatud maialma- ja elujaatusele.“, (lk. 202.) „.... on eetika enesetäiustamine / Nietzsche koht inimkonna eetikute esireas... // ... ei või iial unustada seda tänulikkust, mida nad võlgnevad sellele tõde ja isiksust jutlustavale mõtete mässuõhutajale.“; (lk. 210.) „... võib kõrgem elujaatus seisneda ainult selles, et kogu elutahte sisu saavutab võimalikult suure intensiivsuse. Inimene täidab oma elu mõtte, jaatades kõik, mis temas on...“, (lk. 212.) ( Fr. Nietzsche: „Wille zur Macht“).

Fr. NIETZSCHE: „... võidukas eneseväljaelamises austatakse elu ja elu intensiivistumises täidub olemise mõte. Seepärast võivad geeniaalsed ja tugevad individuaalsused arvestada ainults ellega, kuida slasta neis eeldusena antud suurusel tõeliseks suurusek saada. // Brutaalsuse filosoofia loomine on võimalik ainult meile, eurooplastele.“, (lk. 213.) „... Eetilisus seisneb nedne järgi selles, et inimene tahab ennast välja elada sügavaimal viisil toimiva isiksusena ning seeläbi jõuda tõelise osaduseni lõputu vaimuga.“, (lk. 219.) [Vrdl. ka: Green; Bradley; Lauire; Seth.]

A. Schweitzer´i eetika keelab meile aga ka üleisikulisest vastutusest hoidumise, niivõrd kui meie elu asjaolud selleni peaksid viima. Ta keelab meil sarnanemast perenaisega, kes jätab angerja tapmise koka hooleks, ja sunnib meid võtma enda peale kõik üleisikulise vastutuse kohustused, mida me enda ees näeme, ka siis, kui oleksime võimelised neist enamvähem heade põhjendustega ära ütlema. Aga samas käsib ta seda teha eetilise olemise poole püüdelvate inimeste mõttelaadiga seoses. Igal üksikjuhul tuleb säilitada nii palju humaansust kui võimalik ja kahtlus ekorral julgeda eksida pigem humaansuse kui vastupidiselt ehk saavutatava sihi kasuks.

Tuleb vaid igal üksikjuhul võidelda oma humaansuse pärast. Schweitzer´i sõnul on meie hulgas liiga vähe seda võitlust ja liigagi palju inimesi, kes tulevad pingutusteta toime olla mingil konkreetsel juhul mitte ainult inimesed, vaid veel üksnes üldiste huvide täideviijad. Kuid ühiskonda tuleb teenida ennast temale kaotamata. Schweitzer keelitab meid mitte hetkekski loobumast umbusust ühiskonna poolt püstitatud ideaalide ja tema poolt käibel hoitud veendumuste vastu, sest ühiskond on täis rumalust ja tahab meie humaansust tüssata.

Et ühiskond teenib ka eetikat, sanktsioneerides seaduslikult tema kõige elementaarsema osa ja pärandades eetilisi mõtteid ühelt põlvkonnalt teisele on tal õigusi meie tänulikkusele. Kuna ta aga võttis endale ka eetilise kasvataja õiguse, varises kokku kogu kultuur, nii nagu me seda teame. Ja kultuuri uuendamine on võimalik ainult nii, et eetika saab jälle mõtlevate inimeste asjaks ja et üksikindiviidid katsuvad ennast ühiskonnas maksma panna eetiliste isiksustena. Schweitzer tahaks, et me kõik tohutute pedantidena möödaksime oma põhimõtteid, mõttelaade ja ideaale elu-ees-aukartuse absoluutse eetika määratud mõõduga.

Ja nõnda jätaksime kehtivuse ainult sellele, mis sobib kokku vaid humaansusega. Et me tooksime jälle au sisse arvestamise üksikindiviidi elu ja õnnega ja hoiaksime taas kõrgel (küllaltki?) pühasi inimõigusi, millede (kaheldamatuks?) vundamendiks on humaansus (kui selline?). A. Schweitzeri eetika ulatub ainult nii kaugele kui humaansus (ise-enest võetuna?); -- s-t – üksiku inimolendi eksistentsi ja õnnega seoses arvestamine. Kus lõppeb humaansus, seal saab alguse pseudoeetika. See päev, mil ükskord üldiselt tunnustataks seda piiri ja ta kõigile nähtavalt ära märgitatakse, oleks Schweitzer´i sõnul üks tähtsamaid inmliigi ajaloos. Sealtpeale ei võiks enam juhtuda, et eetika, mis pole enam eetika, kehtib tõelise eetikana, hullutades ja hukutades inimesi ja rahvaid. M.O.T.

Hermann von KEYSERLING: „... Tark on tõevõimeline inimene, kes paneb endas kõlama kõik elu helid ning katsub neid häälestada temas antud põhihelile. // Muutumatu on tark ainult tahtmises kogeda oma elu selle totaalsuses ja kõige elavamas vastastikuses toimes universumiga ning katses olla ikka tema ise. Nii, et selle maailma ja elu üle filosofeerimise viimane sõna on tõemeelne ja suursugune elujaatus.“, (lk. 230.) „... Ühel pisemaist miljonite taevakehade hulgas elavad lühikest aega inimolendid. Kui kauaks? Mingi langus või tõus maakera temperatuuris, tema teljevankumine, merepinna kerkimine või atmosfääri koostise muutumine võib inimeksistentsile lõpu teha. Või langeb maakera ise nagu mõnigi taevakeha mingi kosmilise katastroofi ohvriks.“, (lk. 235.)

„... Igasugune maailma- ja eluvaade, mis tahab mõtelmist rahuldada, on müstika. // Enesetäiustamise eetika kuulub sügavalt kokku müstikaga. Müstika saatus ostustab tema saatuse.“, (lk. 259.) „... Armastus // viib eetika loodud solidaarsuse analoogiasse selle solidaarsusega, millel loodus laseb tekkida füüsilises laadis ja enam-vähem mööduvalt kahe teineteist sooliselt täiendava olendi või nende kahe ja nende järeltulijate vahel.“; (lk. 267.) „... Kultuuri moodustavad neli ideaali: inimese ideaal, sotsiaalse ja poliitilise ühiskonnastamise ideaal, vaimse-religioosse ühiskonnastamise ideaal, inimkonna ideaal.“, (lk. 285.) „... igasugune inmeste vahel välja kujunev ühisus peab teenima elu säilitamist, edendamist ja kõrgemalearendamist ning tõelise vaimsuse loomist.“; (lk. 291.) „... Ainult selline mõtlemine, mis paneb võimule elu-ees-aukartuse mõttelaadi, on suuteline tooma igavest rahu...“, (lk. 294.) M. O. T.

1 16. 08. 2019. -- Kirjutasin siis kunagi sellest väljapaistavast inmesest nagu ALBERT SCHWEITZER. -- Muljetavaldav lugu ühest heast hingest, ühest mõistlikust inimnesest. Sellel ajal kui kogu „euroopa“ rahvused olid kui hulluks läinud oma õõvastavalt grotesksete sõdadega (alles see ju oli, 20 saj I poolel?!), oli see Elsassimaa kuulsam poeg (sündinud saksa-prantsusekeelses Elsass-Lothringis) hõivatud hoopis millegi muuga. Olles tunnustatud pianist ja oreli-organist ja muide ka Johann Sebastaian Bachi orelimuusika tuunustatud interpreet (see helilooja on ka minu lemmik orelimuusika helilooja, nagu see oli ka minu ühe vanaisa jaoks!); siis õppis A. Schweitzer keskealisena arstiks ja läks Aafrikasse inimesi abistama. Samal ajal kui ülejäänud „euroopa“ tegeles millegi muuga, millegi õõvastavalt grotesksega, nagu see oli selle eelmise armetu sajandi esimesel poolel. JA tunnustavalt kombel nimetati A. Schweitzerit seal Aafrikas „Valguseks džunglis“...? -- Vahel aitab ühest inimhingest, kes endale truuks jääb, inimsusele truuks jääb, et tühistada kõik need maailmasõdade koledused...? --J a J. S. Bachi muusikat kõrgelt hinnates olla kui „valgus džunglis“...? (Kui olete samal arvamusel kontakteeruge minuga: madisliibek@gmail.com

2 ALBERT SCHWEITZER: „KULTUUR JA EETIKA“.

1. OSA: „Kultuuri allakäik ja taasloomine“. (Lk.: 4-58).
2. OSA: „Kultuur ja eetika“. (Lk.: 58-293). Tallinn, 1984. // Kirjastus: „Eesti Raamat“. // Tõlkinud: Mati Sirkel. // C: 1923. // LK.: 5-293.

3 A. Schweitzer: „Kultuur ja eetika“, Ibid. [Siin ja järgnevalt tekstis olevad leheküljenumbrid mainitud teosest.]