Arutlusi šamanismist.

„Arutlusi šamanismist“.

____________________

_________________________________

PROLOOG.

See oli siis üks ammune kirjutis, mille sai otsustatud (oma blogides) lõpuks ikka ka avaldada. Kuivõrd sellest kirjutisest mõtlemine, selle kirjutamine ja ja nüüd ka avaldamine liigagi kaua aega võttis (umbes 10 aastat kokku?! Sisuliselt vaid siisgi 4 aastal, kunagi ammu). Esmased kirjakohad siin selles kirjutises šamanismi kohta pärinevad juba aastatest 2008 & 2009. (Ja mis ei ole muidugi vabad, need ammused arutlused, esmastele suleproovidele omastest puudustest. Kuid isiklikel, pea sentimentaalsetel kaalutlustel, siia järgnevalt, selle teksti algusesse lisatud. Peamiselt pärineb selle kirjutise nagu „Arutlusi šamanismist“, eriti endapoolne tekstiosa aga aastatest 2010 & 2011. Need on juba natuke küpsemad ja ka pädevamad kirjutised vahest, kuna neis on teotud juba erinevatele šamanismi käsitlenud autoritele. JA peamisteks autoriteks on järgnevad. -- Põhiliseks, kogu see kirjutis oma põhimeelsuselt toetub muidugi Carlos CASTANEDA raamtutele, on antud autorile omases stiilis käsitletud šamanismi kirjanduslikult ilustatud põhilaadi. (Mõjutusi on kõigist C. Castaneda 9 raamatust, kuigi sai otsustatud siin tekstis vaid tsitaatide kujul need esitamata jätta, kuna nad on avaldatud minu blogide teistes kirjutistes korduvalt). Teiseks põhiautoriks on Piers VITEBSKY, tunnustatud šamanismi uurija.¹ (Antud autori tsitaadid on teksti lõpus leidnud ka mõnetist kommenteerimist. Kuivõrd neid tsitaate oli lihtsalt niivõrd palju, ei olnud vajadust neid teksti sisse lülitada ja need, mainitud autori, allpool toodud raamatu tsitaadid on siis teksti lõpus koos mõningaste kommentaaridega. Ja kolmandaks autoriks on Aado LINTROP & „Šamaaniraamat“,² tunnustatud Eesti šamanismi-uurija. (Selle raamatu tsitaadid on teksti sees ja ilma kommentaarideta peamiselt). Ja neljandaks autoriks on Jüri SAARMA ja tema käsitlus psühhiaatria minevikust ja tänapäevast.³ (Teksti lisatud, kuna on mõningaid paralleele šamanismi kui fenomeni ja algelise psühholoogia elik siis psühhopatoloogia ja mõningate šamanistlike dententside vahel natuke? Ka selle autori tsitaadid on teksti sees ja vaid osaliselt kommenteeritud ja vaid selle raamatu esimesest osast, mis käsitleb ürgaega). Head lugemist minu blogides ja vastukaja, kõikvõimalikud kommentaarid ja mõtestatud kriitika on oodatud minu täiesti kehtivale e-maili aadressile nagu:

lybeck14@gmail.com

_____________________________________

2008. a. D.

“... Et sageli kujundavad teadvuse muutunud seisundiga kaasnevat ajutist orientatsiooni mitemesugused usundist lähtuvad arusaamad ja ettekujutlused. Veelgi enam, seda ajutist orientatsiooni võib sageli nimetada muistendite reaalsuseks...”; lk. 62. // “... Kõigi šamaanilugudes on rõhutatud asjaolu, et omal jõul ei suuda šamaan midagi. Teispoolses ilmas liikumiseks ja üleloomulike olenditega suhtlemiseks (ja võitlemiseks) peavad tal olema abilised.”, lk. 90.

A. Lintrop. Ibid.

08. 02. 2008.

Kirjutades siia fenomenist nagu seda endast kujutab šamanism kui selline. Pole nagu varem sellest fenomenist eriti kirjutanud. KUID on tegemist millegi tõesti huvitavaga. Nimelt võib väita, et šamanismi näol on tegemist inimkonna vanima usundiga. Tegemist on rohkem kui usundiga. Tegemist on millegiga, millele näib osutavat inimese loomulik psühhofüüsiline kosntitutsioon. Tegemist on seega millegi inimesele loomuldasa olemuslikuga, millegi vältimatuga. Alati on inimesi saatnud mingi usund. KUID jah, Siberist Amazonaseni on selleks šamanism. Ja on alati olnud. Kui arvestada, et elu maal on umbes ligi 3,5 miljardit aastat vana, siis vähemalt viimased 30 000 aastat on inimesed uskunud millegisse, mida tänapäeval tähistatakse sõnaga šamanism. See on inmsoo vanim ja ka levinuim usund ja seda veel ka tänapäevalgi. See on esmane pürgimus ja soov millegisse uskuda, midagi mõtestada. JA see on iseloomustanud kõiki primitiivseid ehk siis esmaseid kultuure, ja on säilinud peaaegu muutumatuna kuni tänapäevani välja, inimeste kultuursuste tüüpide äärealadel. See, mida tähistakse šamanismi nimetusega, on inmsoo vanim ja esmaseim usundi tüüp, pirmaarne uskumiste tüüp primitiivsetes ühsikondades.

Alati on millegisse usutud. Seda uksumiste tüüpi on kirjeldatud kui animalistliku maailmapilti, uskumist hingestatud loodusesse ja universumi. Tegeletakse mingi hingelise maailmapildiga, mida asustavad kõikvõimalikud vaimolendid. Mis mõjutavad inimest igal sammul, hällist kuni hauani. JA on teatav vahendaja funktsioon, mida on kutsustud täitama institutsionaalsed tegelaskujud, nagu šamaaanid seda endast kujutavad. See on kui esmane psühholoogilne reakstioon, leidmas ennast vastakuti seismas ümbritseva mailma ja universumiga. See on animalistlikult mõistetud maailmapilt, mida hingestavad kõikvõimalikud hinged ja vaimud. JA šamaan on siis kui keegi, kes seda maailmapilti korrastavalt kontrollib ja kujutab. See kes ravib haigeid, see, kes hoiab alal head suhtestumist vaimse maailmapildiga. See kes, hilisema, rõhutatult dualistliku kristluse kohaselt, see kes ristib laulatab ja matab. Peab olema igas ühiskonnas sääraseid inimesi, nii primitiivsetes kui ka “arenenumates”. See on nagu ühsikondlik funktsioon neil inimestel siis täita. Šamanism, kui säärane on alati olemas olnud ja jääb alati ilmselt ka olemas olema.

A. LINTROP:“... Ake Hultkranzi šamaanimääratlust: “šamanismi all mõistan ma šamaani ümbritsevat usundilist konteksti ja kultuurilist institutsiooni ...”, lk. 18. “... Üldjoontes on kaks šamaanikssaamise viisi. Ühe puhul peab inimene kõigepealt omama vastavat soovi, seejärel aga tegema üht-teist oma soovi täitmiseks.” // Pärast seda saab talle selgeks, kas ja mil viisil ta saab šamaaniväe. // Põhja-Euraasia rahavaste puhul tuleb kõnelda peamiselt nn passiivsest šamaanikssaamise viisist...”, lk. 19. “... Sageli kaasnesid šamaanihaigusega tõsisemad hälbed: sagedased minestused, krambihood, nägemis- ja kuulmishallutsinatsioonid.” // “... ei kiirusta väljavalitu ise ega ta omaksedki vaimude tahet täitma, sest šamaanikutsumust loetakse Põhja-Euraasias üldiselt mitte soovitud kingiks, vaid raskeks koormaks, millega seotud rohked kohustused ei kaalu üles sellest tulenevaid hüvesid.”, lk. 21.

See on ülemaailmne nähtums, see esmane usund nagu šamanism. Seda esineb kõigi mandritel juba ajaloo alguses. Ilmselt on see midagi, mis on eelnenud igale praegu ja varem levinud olnud usundile. Šamanism on iga usundi alguses olnud. JA see on praegugi levinud kõigil kontinentidel. Primitiivsemate hõimude ja rahvuste hulgas, tõsi küll. KUID see nähtumus on oma loomult hämmastavaltki identne. Paneb mõtlema sellele, et inimesel on oma loomult omane vaid üks religioossuse tüüp, mis olekski siis šamanistlik religioossuse tüüp. Hingestatud maailm, vaimudega asustatud maailm, kaasinimeste mõjutamine nii heas kui kurjas. Võime mõjutada ümbritsevat maailma, kogu kosmost. Ravida kaasinimesi ja tappa vanlasi. Šamanism on midagi vägagi huvitavat. Kuidas šmaaniks saadakse, väljavalituks osutanud olla, šmaanihaigus, initsiatsioon ja imepärased võimed. JA just see hämmastav kokkusattumus igas maailma nurgas. Animalistlik, vaimude poolt asustatud maailmapilt… JA nede mõjutamine, teistpoolsuse mõjutamine eriliste tehnikate abil. See on ilmselt väga inmlik, leides end maailmast, üritada seda muuta, heas ja halvas. Šamanism on levinuim, ulatuslikum ja esmaseim usund inmkonna ajaloos. See on usundite algus, ja vahest just see kõige õigem, esmasem ja loomulikeim usndi tüüp üleüldse. Seda valdkonda tasub kahtlemata uurida...!⁴

____________________________________

19. 11. 2008.

Kirjutades siis sellest huvitavast ja ulatuslikust fenomenist nagu seda endast kujutab šamanism. On ilmne ja erinevate autorite poolt tõestatud, et šamanismi näol on tegemist inimkonna vanima ja kõige levinuma usundiga. Levinuimaks on see primaarne uskumiste tüüp veel ka tänapäeval. Ilmselt on see saanud alguse muistsest Hiinast. Ja levinud sealt põhja poole ja ka Ameerikasse. Šamanistlike kultuste tüüpe leidub nii Põhja-Ameerika kui ka Lõuna-Ameerika indiaanlaste uskumustes. Seega võib väita, et šamanismi esineb tänapäeval Siberist kuni Amzonaseni. Seega on tegemist kõige levinuima usundi tüübiga üleüldse. Seda sorti uskumisi esineb tänapäevalgi samuti Jaapanis ja Lõuna-Koreas. Ka Hiina vanimad uskumused nagu taoism ja eetilne õpetus nagu konfutsionalism evivad mõneti šamanistlikke elemente. Ja väga levinud on see kogu Siberis, seega, kogu põhjapoolse Euraasia põlisrahvuste juures, sealt ka see termin nagu šamanism (neenetsi keelest). Kuid levinud on see uskmuste tüüp ka Ameerika indiaanlaste hulgas. Seega on tegemist primaarseima ja prioriteetseima uskumusega inimkonna ajaloos üleüldse.

A. Lintrop: “... Inimkäitumist uurinud teadlased on rõhutanud, et see, kas mingit käitumisviisi või seisundit peetakse antud ühiskonnas nomraalseks või patoloogiliseks, sõltub suuresti kultuurist. Erinevatel juhtudel esinevad seestumismuslikud seisundid on paljudes kultuurides positiivselt väärtustatud.”, lk. 26. //“... On ju šamaanihaiguse sümptomid väga sarnased mitmete vaimuhaiguste omadega. // “.... et kuigi tundlikum närvikava võib soodustada šamaanikssaamist, pole siiski ühtki vaimuhaigust, mille põdemine inimese šamaaniks teeks.” (Siikala 1978), lk. 27. // “... kusjuures vägeva šamaani hinge kasvatatakse viletsa omast kauem...”, lk. 45.

Äärmiselt huvitav on Mehhiko šamanism, nagu seda kirjeldab Carlos Castaneda oma raamatutes. Tegemist on äärmiseltki abstraktse ja esoteerilise süsteemiga, mis ei meenutagi uskumumisi vaid pigem teatavat vaimset praktikat, mis oma rafineerituses ei oma võrdväärseid näiteid. Juttu on siinvägagi keeruka kuid tõestatava vaimse pürgimusega. Lähtub see uskumine eeldusest, et pole olemas materiaalselt tõestatavat maailma kui sellist, kõik, mis on on mingis mõttes energeetiline. Mida kinnitavad ka tänapäevase teaduslik-ratsionaalse maailmapildi füsikalistlikud põhieeldused. On olemas vaid energia ja sellest koosnebki see tahke maailm, kogu oma reaalsusest hoolimata. JA inimteadvus on energeetilsielt mõjutatav, inimteadvusega võib manipuleerida, saavutamaks äärmiselt ekstravagantseid teadvuse seisundeid. Äärmiselt huvitav on Castaneda vahendatud teave unenägudest kui kontrollitavast seisundist. Seda, et unenägusi võiks teadlikult ja tahtlikult kujundada ja suunata, seda ei tunnistata Euroopas peaaegu üldse. Kuid Oriendi esoteerika sellest ikka kõneleb, pidades siinkohal silmas nt. Tiibeti nn. “unejoogat”. Kummaline on mõelda, et vahest võiksid unenäod olla midagi reaalsemat veel kui igapäevane tegelikkus. See arvamus kutsub üles ennast jätkuvalt arendama saavutamaks äärmiselt huvitavaid teadvuse seisundeid.

Ilmne seos on šamanistlikel praktikatel alati olnud teatavate psühhedeeliliselt mõjuvate taimedega. Hiina oopiumist on paljudki kuulnud. Indialaste praktika kanepi ehk haššisiga ulatub aastatuhandete taha. JA ka Mehhiko indiaanalsed kasutavad teatavaid sellisedi taimi, tuntuim on vahest peyotle-kaktus. Lõuna-Ameerikast on pärit kokaiin. Siberi šamaanid on kasutanud samuti erinevaid taimi, kasvõi tavaline punane kärbseseen. Kanepi mõju on väidetavalt (ka teaduslike uurimuste andmeil) kummaline kui seda kirjeldada, see on väidetavalt nii kummaline, et seda on raske sõnadega isegi kirjeldada. Ilmselt mõjutab see teatavaid aju osasid, mida tavaliselt ei kasutata. Ja mõju on midagi erakordset ja alati kui midagi seniolematut. Kutsudes esile eufooria, rõõmsameelsuse ja samuti teatavaid relaktsiooni seisundeid. Arvestades, et Taanis ja Hollandis [ka USA mõningates osariikides ja varsti ka Kandas bllionite dollarite äri] on kanep peaaegu, et legaalne võib vaid oletada, mis mõju avaldas see taim ´60 ja ´70 aastate hipiliikumise esindajatele. Seda mõju võib vaid oletada, kuid see oli suur ja seniolematu. Nood psühhedeelilised taimed on tõesti midagi ääretult huvitavat. Äärmiselt huvitav ja tänuväärne uurimisvaldkond tuleviku uurijatele, kes on antud valdkonnast huvitatud. Kuid see on alles esmane mida võib väita selle äärmiselt huvitava ja ulatusliku valdkonna, nagu šamanismi kohta.⁵

___________________________________

30. 11. ´08.

Kirjutades selles äärmiseltki ulatuslikust ja aastatuhandeid vanast uskumuste süsteemist ja vaimsest praktikast nagu šamanism seda endast kujutab. Tegemist on peaaegu ürgaegse nähtusega, mis on levinud üle kogu maakera. Tegemist on esmaseima, seega primaarseima ja levinuima, seega prevaleeruvaima uskumuste tüübiga üleüldse. Alguse sai see ilmselt Kagu-Aasiast, kuigi ilmselt oli igal primitiivsel hõimu-ühiskonna tüübil mingi šamaani meenutava funktsiooni kandjad. See, et nõnda on on ilmseks tõestuseks, et šamaanlus on midagi inimesele loomuomast, midagi, mille peale otsekui esmaselt ja loomulikult tuldakse. Nõid-ravija funktsioon pidi olemas olema juba väga algelistes hõimu-ühiskondades. Keegi pidi haigeid ravima, enamik aega on inimkonnal selle tarvis olnud vaid ravimtaimed. Keegi pidi neid tundma, et põlvest-põlve saaks nõnda edasi kanduda taimedes peituvad ravimomadused. JA keegi pidi n-ö “suhtlema” ka teistpoolsusega. Juba primitiivsetes ühsikonna tüüpides ürgaegseteski ja muinasaegsetes hõimu-ühiskondades tekkisid juba kujutlused teistpoolusest, elust ja surmast. Kujutlus teistpoolsusest on alati inimeste üle valitsenud. Šamaan oli isik, kellel oli võimu ja väge ning teadmisi teistpoolsusega lävimaks, seda isegi mõjutamaks.

Algelistes hõimu-ühiskondades oli maailmavaade peamiselt animalistliku laadi. See tähendab ettekujutlust hingestatud maailmast, hingede poolt asustatud maast ja taevast ja nn. “alumistest regioonidest”. Loodus usuti olevat hingestatud ja selle hingestatud loodusega, reaalsuse ja metareaalsusega sai isegi mainipuleerida. Juhul kui omati selleks teadmisi ja väge, mida evisid siis šamaanid kui konkreetset isikud ja põlvest-põlve edasikantav institutsioon nagu šamaanlus. Hingestatud maailmapilti sai mõjutada, saadi veenda, meelitada võis sundima noid animalistlikult hingestatud vaime, hingi või vaimolendeid tooma inimestele kasu. Üritades hoiduda halvast, nt. haigustest, saavutada midagi omakasupüüdliku, nt. terveneda. Ja šamaanlus oli siis põlvest-põlve edasikantud ja edasiantud uskumuste kompleksne süsteem. Šamaan oli keegi, kel oli oskusi ja väga manipuleerimaks teistpoolusega ja nõnda toomaks oma hõimukaaslastele reaalset ja irreaalset kasu. Animalistliku maailmavaate kohaselt oli tõesti kogu loodus hingestatud, hingestatud olid materiaalsed objektid, taimed, loomad. Ja oletati ka, usuti ka nähtamatusse maailma reaalsuse taga, millegisse, mida ei saanud näha ega lihtsasti mõista. Oletati taevaseid ja maa-aluseid regioone, mida siiski primitiivsed etnosed ei tembeldanud taevaks ega põrguks, see seos on hilisema, kristlusest mõjutatud taustaga.

Šamanism tõi primitiivsetele hõimu-ühiskondadele otsest kasu. Usuti, et šamaan on võimeline nn. “kurjasid vaimusid” peletama, niisiis oli tegemist teatavat laadi eksortsismiga, “kurjade vaimud välja-ajamisega”. Seega millegagi, millest kõneleb ka Piibel. JA millest arvati sugenevat ka teatavaid haigusi eriti psühhopatoloogilisi vaevusi. Ja tõesti on šamanism oma erinevates vormides vägagi levinud ja äärmiselt vana nähtumus. See on levinud üle maakera, olles esmaseks ja prioriteetsemaks uskumuse vormiks. Kummaline on täheldada, et teatud põhijooned algses ja tänapäevalgi levinud šamanismis on küllaltki sarnased. Seda siis Kagu-Aasia esmaste uskumuste, nagu nt. šintoism, ja taoism, ja Korea algne usund kui ka mujal. Euraasia põhjapoolsetel rahvustel on šamanismi roll väga tähtis ja ilmselt, kunagi ammusel ajal, liikus see uskumuste tüüp ka Ameerikasse [kaksikontinendi mõlemasse ossa, Alaskast kuni Argentiinani], kus see omandas küll ka uudseid vorme kuid jäi ikkagi paljuski samaseks. Põhja-Ameerika indiaanlaste hulgas oli nõidarsti funktsioon vägagi oluline. Ja nõnda ka Kesk-Ameerikas ja Lõuna-Ameerikas. Jääb vaid oletada ja imestada, millist rolli pidi teisenenud ja muutunud šamanism mängima muistsete Kesk-Ameerika ja Lõuna-Ameerika kõrgkultuuride juures. Ilmselt vägagi ulatuslikku ja laialdast rolli. Muistsed asteegid, tolteegid, maiad ja nt. ka inkad ja nende kõrgkultuurilised impeeriumid.

A. LINTROP: “... On veel vähemalt üks liik lugusid, milles esinevad tulevase sšamaani nägemustega sarnased motiivid. // ... nii võib neidki pidada muistenditeks, ainult et tänapäevasteks. Need on lood tulnukatega kohtumisest, ruumilendudest, meie hulgas elavatest erilise vahendajamissiooniga “täheinimestest” jne.” // Pärast seda kui ufonaudid on väljavalitu tagasi koju viinud, avastab too endal mitmesuguseid üleloomulikke võimeid. Sageli jääb ta tulevikuski nn kontaktisikuks, kellel on tulnukate sõnul täita eriline ülesanne.”, lk. 55. // “... Sarnasus kaht liiki lugude vahel on liiga suur selleks, et seda juhuslikuks pidada. Ent ufodega kontakte omavad inimesed pole klassikalised seestunud. Harilikult ei vaeva tulnukad neid ega kontrolli nende käitumist.” // Nagu seestumus, nii on ka paanika ja massipsühhoos teadvuse muutunud seisundid (Walker 1972: 11-12) // ... kuidas kujuneb teadvuse muutunud seisund.”, lk. 56. // “... et seisundit, milles kummitusi ja kodukäijaid nähakse, võib pidada “piisavalt suureks kõrvalekaldeks“ isikupäraste kogemuste või psüühika funktsioneerimise vallas, (Ludwig); // Üldistatult võib öelda, et normaalne virge teadvus eeldab teatud tasakaalu kõigis inimpsüühika valdkondades.”, lk. 58.

____________________________________

2009. a. D.

20. 03. ´09.

Kirjutades siia šamanismist kui äärmiselt levinud psühholoogilisest uskumise tüübist. Juba pealiskaudsel esmapilgul on näha, et šamanismi näol on tegemist äärmiselt vana uskumiste tüübiga. Ilmselgelt on tgegemist lausa globaalse nähtumusega, millegagi, millega on inimene tegelenud aegade algusest peale. Šamanism kui selline on kõige prevaleeruviam uskumiste tüüp. See on levinud üle kogu maailma. Kesk- ja Kaugu-Aasiast, kuni Põhja-Euraasiani ja mõlemal Ameerika mandril. Muidugi on see šamanism seetõttu ka väga erilimeline. Iga väiksemgi hõimurühm tahtis endale vajaliku nõida, arsti, tervendajat ja ravijat. Šamanism kui selline on levinud üle kogu gloobuse ja seejuures omandanud vägagi eri-ilmelisi jooni. JA šamanism kui selline on ka prioriteetseim uskumuse tüüp. See oleks kui midagi sellist, milleni inim-psühholoogia esimesena jõuab, ja enda kasuks kujundab. Igal hõimu- ja küla-ühiskonnal oli vaja enda tarka, šamaani, tervendajat. Midagi nõia ja ravitseja vahepealset. JA seda kujutabki endast šamanism kui institutsioon, selle sotsiaalsetest funktsioonides. Alati on vaja läinud neid “küla-narre”, elik siis “küla hulle”, kes kui võtaks enda peale kõik, mis primitiivsetes ühiskondades toimuda saab.

Šamanismi näeol ei ole tegemist millegi primitiivsega. See on vastupidi kõige prevaleeruvaim ja prioriteetsem uskumuste süsteem. Prioriteetseim seetõttu, et kedagi säärast nagu seda endast kujutab šamaan kui selline, on alati vaja läinud. Ükski hõimuühendus või külakogukond ei saaks ilma sellist funktsiooni täitva inimeseta lihtsalt hakkamagi. JA šamanismil on tõesti ka palju, lausa lõputult palju ilmnemise vorme ja viise. Pole midagi, mida inimmeel suudaks välja mõelda, kui see juba ei kajastuks inimeste mõtelmises. See oli toona kunagi kui hingestatud maailmapilt, moodsama terminoloogia kohaselt, -- animalistlik maailmapilt. Šamaan oli siis keegi, kes suhtles kui vaimudega selle primitiivse maailmapildi kohaselt. See kes palus sõbralike vaime ja taltsutas vaenulikke. Tal oli täita väga oluline vahendaja roll kogu selles animalistlikus universumis.⁶

Šamaan oli ja on ka tervendaja, keegi, kes tunneb piisavalt hästi nt. ravimtaimi, et nendega haigestunud kogukonna kaaslasi piisvaltki tõhusalt ravida. JA võib arvata, et juba taimetarkus on midagi mida pärandtakse põlvest põlve. Muidu ju ei teataks, mis taimed kasulikud ja kahjulikud, millistel taimedel on raviv ja millistel mürgine toime. Šamaanlus kui institutsioon oli aga kui kahe teraga mõõk. Nõidravija võis küll inimesi terveks teha, parandada nende haigusi; kuid samas võis ta ka inimesi haigeks teha, neid kahjustada, kasutades oma loitse ja manasõnu ja needmisi. Šamaan oli järelikult vajalik igas mõttes, heas mõttes kui tervendaja ja vahendaja inimeste ja vaimude maailma vahel. Kuid ta oli ka kurjuse esindaja, kurjade vaimude poolt saadetud karistaja. JA igaljuhul oli šamaan keegi nii huvitav tegelane, et seda institutsionaalset nähtumust lihtsalt tuleb huviga uurida.

Milles aga seisneb šamanistlike kultuursuse tüüpide seesmine loogika ja tegelikum ilu. Kuidas sai šamnism kui nähtumus levida taksitamatult üle kogu maailma. Mis on selle fenomeni edukuse garantiiks? Sest on ju šmanistlikud olnud algselt vähemalt juba kõik kultuurid. JA paljudes tänasteski, või hilistest religioonides on šamanistlike momente. -- Näivalt on see just šamanism see mille peale uuriv inimvaim just kõigepealt nagu tulla saakski. Algelistes ühiskondades aga ka kõrgkultuuride ajast on teada palju näited šamanismi iidse avaldumise vormi kohta. See on esmaseim usundi tüüp, midagi, millele mõeldes haarab inimesi huvi ja innustus. Oma peensustelt, nt. Oriendi kalssikat uurides ilmneb selle süsteemi seesmine ilu ja kokkulangevus.

Iidsete Kesk- ja Lõuna-Ameerika kultuuride puhul näib šamnistlike traditsioonide ülekaal olevat ülivõrdeline. Võõraid kultuure, nende algseimatest šamnistlikes avaldumisvormides näib saatvat lummav seesmine ilu. Tegemist on äärmiselt abstrahheeritud ja rangelt loogilise, peaaegu, et filosoofilise süsteemiga. Mis omab äärmiselt suurt seesmist kokkukõla ja mõju lihtsmate meelte ja tervete n-ö. “primitiivsete etnoste” üle. Seega on šamanaism midagi, mis on alati inimesi saatnud ja mille arenenud vormid saadavad inimsugu veel lõputult pikka aega. Šamanism kui selline on midagi prioriteetsemat, milleni küündib uuriv inimmõistus. JA see on ka kõige esmasem ja levinuim kõikidest uskumuste tüüpidest. Järelikult on šamanism ka kõige tähtsaim uskumuse tüüp inimkonna ajaloos. JA järelikult ka äärmiselt tänuväärne uurimisaines.

A. Lintrop: “... kuidas väljavalitu muutis esialgu vaimse hälbena esinenud seestumusliku seisundi täielikult kontrollitavaks institutsioneeritud käitumiseks. // Šamanistlik traditsioon oli see, mis tõlgendas teatud liiki vaimsed hälbed kui väljavlitust ning andis tervenemiseks vajaliku käitumismalli ehk teisisõnu – tänu teatud usukompleksile teadis inimene, et šamaanihaigusena ilmnev seestumuslik seisund on üks šamaanikssaamise tingimustest...”, lk. 124. // “... Šamaaniekstaasi hüpnotiseeriva toime tõttu kogesid juuresviibijad sageli müstilisi hallutsinatsioone ja tundsid ennast aktiivsete osalistena šamaani toiminguis.”, lk. 141. // “... indiviidile mõjuv väline surve ning tema enda teadlikud või alateadlikud motiivid loovad mitemsugustele religioosetele kujutelmadele toetudes ego allsüsteemi, mis ongi inimest valdav üleloomulik olend.” // “... muistendite reaalsus. See on teadvuse muutunud seisundi korral üldist reaalsusorientatsiooni asendav süsteem, mis lähtub pärimuslikul teel edasiantavatest usundilistest kujutelmadest.”, lk. 155.

Piers VITBESKY: “Šamanismi minevik ja tänapäev”.

12. 09. 2009.

Šamanismist kui usundi tüübist kirjutades. Šamanism on levinuim ja esmaseim usundi tüüp. See on prioriteetseim, prevaleeruvaim ja primaarseim usundi tüüp. Ilmselt on šamnism milleeniumite pikkuse traditsiooniga esmaseim usund. Iga relgiooni ja ka tänase medistiini alguses on midagi šamanismile omast. Šamaanid olid esimesed preestrid ja arstid. // Hämmastav on kokkulanegvus šamanistlikes maailmakirjeldustes, seda näitavad gloobuse eri paigus kinnitust leidnud ütlemised, mis on sarnased hoolimata sellest, et vastavad etnosed pole kunagi kokku puutunud. // On esinenud jahmatavaidki kokkulanegvusi šamanistlike ettekujutluste ja kombestiku vahel eri paikades ja ilmselt ka eri aegadel. Šamanistlik maailmapilt on animalistlik, oletatakse, et teistpoolsus on isegi reaalsem kui igapäevasus, ja et animalistlikult mõistetud ümbritsevat maailma saab kuidagi mõjutada. Šamaan on siis nagu keegi kes on vahendajaks inimeste igapäevase reaalsuse ja vaimude maailma vahel. JA sellisena on šamaan sotsiaalset legitiimsust omav, traditsioone alalhoidev ja kõigiti aksepteeritud tegelaskuju.

Ilmselt on šamanistlikud kultuuritraditsioonid tekinud milleeniumite vältel. Šamnistlik käsitlusviis on rõhutatult animalistlik, arvatakse olmas olevat terve hingestatud maailm, mida šamaan siis tunneb ja mõjutada oskab. Vaimude maailma ja reaalsuse vahel on kausaalne seostatus. Šamaanlus võib olla vanimaks usunditüübiks, vaimseks praktikaks ja tervendamiskogemuseks. // Šamaanidele omast hingederändu võib võtta kui üldinimliku unenägemise kontrollitud varianti, tekkiv transs vahendab nõnda kui teatavat “unenäolist reaalsust”. // Vähemalt Euroopa mandiril on nõidu ja ravijaid harilikult seostatud just naissooga; mujal on see olnud tesiti. Kuid teades kristliku eksotrsismi ja demonoloogia otse groteskseid väljundeid keskaja euroopas, polnud nõiad just midagi positiivselt mõistetavat. Või siiski ... ?

____________________________________

ŠAMANISMIST ÜLDISELT: 2010 a. D. II. pool.

04. 08. 2010.

Kirjutades üldistaval kombel šamanismist kui fenomenist ja seda üldistatuna võttes. Ennatlikul esmapilgulgi võib juba väita, et midagi mida nüüdisajal tähistatakse šamnismi kui terminina on alati inimsugu saatnud ja seda aegade algusest peale. Kõik hilisemad ja tänapäevasedki religioonid on oma kunatise alguse saanud ürgaegsest šamanismist. Kuna inimkonna alguse-aegade vältus lihtsalt ületab hilsemate religioonide vältuse ja kehtivuse aega, isegi kümnetes kordades. Järelikult on inimkond enamiku ajast oma kestvuse vältel tegelenud justnimelt šamnistlike praktikatega. Nimetus nagu “šamaan” tuleneb neenetsi keelsest sõnast ja tähendab ligikaudu kas siis nõida, arsti või ravijat. Sisuliselt on tegemist primitiivsetele sootsiumitele omase, psühholoogia ja psühhopatoloogiaga piirneva ühsikondliku institutsiooniga. Animalistlikult mõistetud maailmapilt lihtsalt vajas indiviidi, ke stegeleks otsekui “teistpoolsusega”, kes oleks vahendajaks reaalsuse ja irreaalse psühholoogia piirimail. Ja tõsi ta on, et enamik aega on kogu inimkond kogu gloobusel, igas maakera paigas, nii varasematel aegadel kui ka tänapäeval huvitunud psühholoogiast animalistlikult mõistetud šamanismi vaatenurgast.

Alates aegade algusest on inimene kogenud kuidagi teistpoolsust, vaimude ja hingede valda, ja seda on üritatud mõista ja isegi mõjutada. Nõnda nagu ajaloo kõik relgioonid on ka šamanismis üritatud animalistliku universumi kuidagi mõista ja isegi kujundada. Kahtlaseks jääb muidugi sääraste pürgimuste tulemuslikkus; kuid midagi üldinimlikku sellistes taotlustes kindlasti on. Teadmised ürgühiskonna šamanismist kui animalistliku universumi psühholoogilisest institutsioonist tuletatakse tänasel päeval nüüdsete nn. “primitiivsete sootsiumite” uurimisest. Kuid kummaline on šamanistlike tendentside levik, -- ühtlaselt üle kogu gloobuse. Igal mandril on arenenud üksteisest lahus mingi šamanismi algvorm. Ja justnimelt eraldatud kombel, sest ühendusteid toonasel ammusel ürgsel ajal ju olla ei saanud. Ja kummalisel kombel on igasl pool gloobust juba aegade alguses välja arendatuid küllaltki srnane šamanistliku kultuse tüüp. Näivalt on tegemist millegi inimesele üldiselt omasega, usuga teistpoolusesse, hingede-vaimude jne., sisuliselt animalistlikult mõistetud maailmapilt. See on alati olemas olnud ja eksisteerib veel tänapäevalgi, ja ilmselt ka tulevikuski.

Šamanism on globaalne ja juba ürgaegne fenomen kui selline. See on midagi inimvaimule olemuslikul kombel omast, midagi, mida arendab välja iga natsioon, iga sootsium ja kultuursuse tüüp. Ja vältust on see šamanismina tähistatav fenomen omanud kaugemalt kauem kui kõik varasemad ja hilisemad ja tänasedki relgioonid ja konfessioonid kokku. Tuleb lähtuda arusaamst, et just šamnism on midagi inimesele omast, midagi esmast, mille peale tuldakse, olla vastamisi seatud elu müsteeriumite: sünni ja surmaga, seega inimpsühholoogia kui sellisena. Šamanism tekib suiis kui mõtleva ja teadvelolev inimene leiab enda olevat vastakuti-seatud kosmose ja universumiga, mida mõistetakse siis animalistlikult, kuid mida võib mõista ka lihtsalt psühholoogilisel kombel.

__________________________________

18. 09. 2010.

Kirjutades siia üldistaval kombel šamanismist kui globaalsest fenomenist. Alati, altes inimkonna algusest on eksiteerinud midagi, mida tänapäeval tähistatakse terminiga nagu šamanism. See on alati olemas olnud see hingede ja vaimudega täidetud, seega siis: anmalistlikult mõistetud universum. Alati on olnud religioone, kõige vanemateski ühiskonna tüüpides. JA kummalisel kombel on esmaste religioonide tekkimise moodus üsna sarnane üle-globaalse šamanismi tekke-moodustega. Kummalisel kombel on kogu üle gloobuse ja isegi ennemuistsetel aegadel tekkinud midagi, mida tänasel päeval just šamanismiks nimetatakse. JA see kõik on alati olnud ja igalpool nii sarnane. Otsekui oleks šamanismi näol tegemist millegagi, mis oleks inimvaimule midagi esmaselt ainuomast. On olemas olnud alati ju inimpsühholoogia ja see on ajastute vältel ka sarnaseks jäänud. On inimlikud pürgimused ja mõtlemise laad, ja inimmõistuse suundumused. Ja ilmselt on need alatiseks samaks jäävad.

Šamanism on unsundi-tüübina kehtinud kõik ajastuid kogu gloobusel. Nii oksidendis kui ka oriendis. See on midagi, mida uuriv inimmõistus kui millegi esmasena kohe välja mõtleb. Et oleks keegi, šamaan, -- kas siis nõid, ravija või posija;-- keegi keda oleks alati otsekui ilmtingimata vaja olnud. Keegi, kes vahendab inimestele teistpoolususe sõnumeid, teateid vaimude riigist, animalistlikult mõistetud universumist. // Omaette fenomeniks on neo-šamanism kui nähtumus. Muistsetel aegadel välja mõeldud ja ülimaltki rafibneeritud psühholoogilised tehnikad, mida on jätkuvalt kultiveeritud ka isegi psühhotroopsete taimedega saadud kogemuste abil. Ja need uus-šamanistlikud tehnikad ja teooriad hõlmavad kogu inimmõistuse värvikat gammat. Uuritakse ju ometigi kõike alates unenägudest kuni inimpsühholoogia ulatuvuseni välja. Ja avastatud on nii mõndagi, ajaloo vältel. -- Edu šamanismi uurimisel ja kogu tõe väljaselgitamisel!

JÜRI SAARMA: „... Psüühikahäired on alati olnud inimtunnetuse üks kõige keerukam valdkond. // ... vaieldi küsimuse üle, kas psüühikahäirete uurimine ja nende korrigeerimine kuulub teoloogide, filosoofide, juristide või meedikute kompententsi.”, lk. 3. // “... psüühikahäirete ärveust tekitava salapärasuse suhtes. // Pole kahtlust, et inimaju tegevuses on häireid esinenud sellest saadik, kui inimene üldse maakeral eksisteerib. // Inimesel on tulnud nii indiviidina kui ka inimgrupina juba iidsetest aegadest kokku puutuda psüühikahäiretega...”, lk. 4. // “... Iidsetest aegadest on psüühikahäireid nende mõistetamatuse ning salapärasuse tõttu seostatud ebamaiste müstiliste jõududega.”, lk. 5. // “... Psüühikahäiretega haigete raviks kasutatavad vahendid on pikkade aegade jooksul olnud küllaltki tagasihoidliku efektiivsusega.”, lk. 7.

____________________________________

05. 10. 2010.

Kirjutades siia šamanismist kui omanäolisest fenomenist. Šamanism nähtusena on alati olemas olnud, kõikidel aegadel ja igas gloobuse paigas. On olemas esmaseima ja prevaleeruvaima uskumuste tüübiga. Millegina, mis näib uurivale ja otsivale inimvaimule olevat midagi ainuomast. Esmane mille peale tuleb inimkond oma arengu vältel on midagi, mida tänapäeval tähistatakse sõnaga nagu šamanism. Igal pool ja kõikidel aegadel, kõikidel ajastutel ja igal pool gloobusel on jõutud just sarnaste järeldumusteni. Šamaan oli midagi juba ürgaegsele sootsiumile omast, nõid-arst, kes suutis vähamalt osaliseltki kontrollida ümbritsevat, animalistlikult mõistetud universumi. Šamanism on olnud prioriteestem ja prevaleeruviam uskumuste tüüp kõikidel aegadel. JA kummalisel kombel on isegi primitiivsete, sisuliselt tänaste ürgaaegsete, kultuuride uuringud viitamas ka sellele, et šamanistlike tradistioone ja praktikaid pole suudetud ületada veel ka tänaselgi päeval. On olnud ju alles hiljuti esile kerkimas neo-šamanism kui olemise mõtestamise võimalus. Nõnda sirutab ürgaeg uusimale ajale käe, ja nagu ei olekski olnud olemas vahepealseid milleeniume. Inimvaim on jäänud samaks, ja samaks on jäänud ka kõikvõimalikud püüdlused ja kahtlused ning otsingud. Inimvaim on aldis võtma vastu šamanismi kui tervikut hõlmavat maailmapilti. Kas on selleks veel teadmisi ja tarkust näitab hilisem tulevik...?

Šamanism on fenomen omaette. Midagi, mis omab vältust juba aegade hämarikust, olles siiski veel midagi, mis ka tänasel päeval võib vabalt oma olulist osa etendada. See, mida tänapäeval (neenetsi keelse sõna järgi) šamanismina tähistatakse on midagi, mida inimvaim, uurival kombel kohtas juba enne kirjutatud ajaloo algust. Igal pool, üle kogu maakera, on esinenud nn. “primitiivseid” uskumiste tüüpe, milldest on hilsematel aegadel saanud nii mõnedki kõrgtsivilisatsioonide rafineeritud usundid. Kuid igale religioonile, kogu ajaloo vältel on eelnenud midagi, mida tähistatakse nüüdsel ajal sõnaga nagu šamanism. Võtta siinkohal näiteks või psühholoogia kokkupuutumine tänapäevase käsitlusega psühhiaatriast ja psühhopatoloogiast üldiselt. Juba ürgajal, nagu ka tänaste primitiivsete etnoste uurimise puhulgi, on ilmne, et juba aegade alguses osati psühholoogilisi hälbeid palju paremini sootsiumiga seostada, kui osatakse veel tänaselgi päeval. Šamaan oli keegi, kes omas meelevalda ka psühootiliste hälvete puhul; keegi, kes oskas neid hälbeid tõlgendada ülejäänud sootsiumile sobivas kujus ja vormis. Šamaan oli ühiskondliku legitiimuses ja traditsioonide kandja, keegi, kes oskas vahendada reaalsust ja selle irreaalseid ekvivalente. Keegi kes oli vaheldajaks siinpoolususe ja teistpooluse vahel, kes omas kontakti nii traditsioonide kui ka traditsioonide kaudu vahendatud psühholoogiaga. Šamaan oli ühiskondliku psühholoogilise legitiimuse ja traditsioonide kandja ja vahendaja üle põlvkondade. See oli äärmiselt vajalik ja vastutust-nõudev roll.

JA nüüd siis kogu tänapäevane nn. “neo-šamanism”. Selle uskumise, kirjandusliku ja kultusliku uskumise süsteemi järele näib olevat nõudlus ka tänaselgi päeval veelgi. Just nagu poleks möödunud kogu ajalugu, kõigi oma religioossete “katsetustega” seoses, mis ei ole kui lahendanud üldinimlikke, lahendust otse nõudvaid probleeme. Ja nõnda pöördutakse siis ajaloo lõpus taas inmsuse esmaseimate ja vanimate kogemuste poole, uurimaks inimteadvuse ja inimpsühholoogia varaseimaid saavutusi. Midagi uurivale ja mõtlevale inimvaimule esmaseimana omast on just see iidne tarkus ja praktika nagu šamanism. Ja nõnda pöördutakse ka tänasel päeval veelgi selle iidse praktika ja teooria poole, ja üritatakse kujundada ümber tehnitsitliku sajandi sekulariseerunud hingi, kes ometigi salamisi pooldavad mingit tehnika-ajastu messianismi ja eshatoloogiat. Kas on see oht, mis ähvardab juba üle poole sajandi tuumasõja, viimase sõja eest? Kes sellest need tänasegi päeva messianstlikud eshatoloogilised tendentsid...? Mis on see kõik kokku, mis paneb inimvaimu juurdlema ja mõtlema inimeksistentsi ja –saatuse üle...? -- On ju see inimelu olnud ju alti vaid üks ja kordumatu. Kuid inimvaim loodab religioonide vahendusel leida igavest elu, teistpoolsust, teisi elusi; lootnud leida õiglust ja tõde, ja määranud patused kogema hävingut ja hukkmaõistu. Selline on olnud ka šamanismi algus, iidseima tarkuse algus, muistsetest aegadest peale, ja eks jääb see inimsuse prevaleeruviamaks ideeks üldse... Inimene, olles silmitsi seatud univerusmi kõikehõlmava tühjuse ja lõputusega...!

___________________________________

Šamanismist üldiselt: 2011 a. D. II pool.

21. 07. 2011.

Kirjutades šamanismist, kui levinud nähtusest nii ajaloolises kui ka psühholoogilises ja usundi ning religiooniga seoses. Sest on juba välja selgitatud, et šamanismi näol on tegemist algseima ja esmaseima uskumuste tüübiga. See on tekkinud, näiliselt täiesti isesesivalt juba ürgsetel aegadel ja küllaltki sarnasena erinevatel kontinentidel, pea igas maailma nurgas. Põhilaadilt on šamanism vägagi ühtne, kuigi neid uskumuste suundumusi on tekkinud hoolimata väga suurtest ajalistest ja ruumlistest kuristikest. Šamanism on siis esmaseim ehk prioriteetseim usukumuste süsteem, Samuti on see kõige laiemalt levinuim, seega on tegmist prevaleeruvava usundi tüübiga. Tänaste nn. „primitiivsete etnoste“ uurimine on näidanud, et on võimalik, et šamanismi näol on tegemist juba ürgaegsegi uskumusega. Ja kummalisel kombel on see tekkinud kõikidel eri kontinentidel, eri aegadel ja vägagi erinevate keelte ja kultuursuse tasemete juures. See oli midagi, mis oli olemas juba varasel ürgajal ja eskisteerib mõnel pool veel praegugi. Võib arvata, et šamanism on olnud pea kõikide algsete ja tänaste religioonide tekkimise alguses, sellest on välja kasvanud kõik kunaski olnud ja praegusedki relgioossuse tüübid. Ja midagi mõtlema-panevat on šamanismis ka tänase päeva jaoks.

Olles tekkinud ürgajal, ja kõigil kontinentidel ja olles säilinud tänase päevani on siis šamanism prioriteetseimaks ja prevaleeruivaimaks uskumuste süsteemiks. Näiliselt välisest primitiivsusest, selle tänastes väljundites, tõesti primitiivsete etnoste juures, -- sellest hoolimata võib see ukumuste tüüp evida vägagi keerukat rafineeritust. Šamanism võib olla kohati ja varasemate aegade jooksul olla olnud evinud vägagi rafineeritud viimsteletust. Midagi, mis meenutab suuremate religiooide traditsioonis kujunenud nüansseeritust. Samuti on tähelepanu-väärsed tänase päeva neo-šamanistlikud pürgimused, mis kohati välajendavad kaaultletut ja viimistletut rafineeritust. Kuna lähtuvad suures osas Oriendi ja Oksidendi vastavatest irratsionaalsetest ja müstilistest traditsioonidest. See, mida tähendatakse šamanismi, nõiduse, tervendamise, posimise, jms. sõnadega. Igaljuhul on šamanisimi näol tegemist huviväärse uurimisainesega...?⁷

____________________________________

30. 07. 2011.⁸

Kirjutades šamanismist kui erakordsest psüühikaga otseselt seotud fenomenist. Kirjutades šamanismist kui iidsest praktikast, mis on tekkinud eri aegadel ja täiesti eri paikkondades näiliselt täiesti iseseisval kombel. Niivõrd suurte aja ja ruumikuristike taga, millede kultuuridel pole kunagi olnud vahel mingitki kokkupuudet. Vahest on šamanismi näol tegemist iidse õpetuse ja praktikaga, mis on midagi inimvaimule lausa elementaarset omast. Selge on see, et enamik varem olnud ja osa praegugi eksisteerivatest religioonidest on välja kasvanud ja alguse saanud just šamanistlikust maailmavaatest lähtumisi. Olles tekkinud juba iidsetel aegadel ja sarnasena, hämmastvaltki sarnasena eri kontinentidel evib šamanistlik maailmapilt sügavat ja olemuslikku seesmist sarnasust. Tegemist on panetistliku, konkreetsemalt animalistliku maailmapildiga, mis kõneleb hingestatud maailmast ja ülemeelelistest jõududest ja mõjudest, mis mõjutavad inimeste elu ja saatust. Nagu iga religioon (ja tänane teadusharu) ja kogu inimtunntus üldse on ka šamanistlik traditsioon otseselt seotud inimese tajumis- ja tunnetusvõimega, mõtlemise suutlikusega üleüldse. Kuid aimamisi kõneleb šamanistlik traditsioonis kinnistunud ja legitiimsust kandvaks muutnud arusaam ka meeltevälisest tajust ja üleloomulikust maailmast kui teistpoolusest. Samas evivad selle šamanistliku praktika harrastajad tihtilugu ülimat kõrget enesedistsipliini ja avarat silmaringi ja omavad teatud kultuurides tänaselgi päeval juhtivat rolli ühiskondlikus elus. Šamanism on alati olemas olnud ja selle teooria ja praktika mõjutab vägagi paljusid veel tänaselgi päeval ja ka järgnevatel aegadel.

Šamanismi näol on siis tegemist aastatuhandete pikkus traditsiooniga, samas nii vaimse distsipliini kui tervenduspraktikaga. Seda on praktiseeritud kõikjal ja mingis mõttes näib see iseloomustavat samas nii erilislt väljapaistvaid isiksusi, nõid-ravijaid, traditsioonilisi šamaane, kuid see maailmavaade omas laia kõlapinda kogu vastavas sootsiumis ja kogukonnas. Erilist huvi paistavad ilmutavat mõnel pool just tõrjutud positsiooniga isikud, nt. naised, kellede vähene sotsiaalne ja poliitiline mõju ühsikonnas otsib kui kompensiooniks šamanistlike traditsioonis vahendunud parkatikaid. Teatud kultuurides on seestumuslikud sesiundid iseloomulikud just naistele, kuna see on mainitute võimaluseks omad sotsiaalset mõju ja tunnustust. Täiesti võimatu ei ole muide, et ka tänasel päeval on teatud psühholoogia ja üldse kogu (seestusmusliku) mentaalse aktiivsuse kadjateks just naised. Kuid samas evib šamanistlik praktika kui haruldase ja rafineeritud vaimse distsipliinina laialdast kõlapinda ühsikondades, kus see varem ja praegugi käibel on olnud. Šamanism kõneleb hingestatud maailmast ja avab võimalusi avaradades maailma mõistmise võimalusi ja kui kõneldakse, et šamaan mõjutab ümbritsevat siis võib see tähendada lihtsalt kaasinimeste psüühika ja teadvustasandite mõjutamist, olles nõnda üheks psühholoogia ja meditatiivsete seisundite vormiks.

J. SAARMA: “... Paratamatult kerkis ürginimese teadvusse küsimus: kust tuleb kõik hea ja kust kõik halb, kas ei ole kuidagi võimalik neid mõjutada ?”, lk. 9. // “... hävitab kõik oma teel – kas ei ole nende nähtuste allikaks mingi eriti võimas vaim ? Ürginimese primitiivses kujutluses sai kogu loodusest elav ja hingestatud olevuste maailm. // Abstraktseid, mitteesemelisi nähtusi käsitas ta olenditena, personifitseeritutena vaimudeks, jumalateks või deemoniteks.”, lk. 10. // “... Ürginimene omistas vaimudele samasugused tundmused ja samasuguse reageerimislaadi, kui ta koges iseenda juures.”, lk. 11. // “... kujunes vaimudega suhtlemine kindlate isikute – sugukonnatarkade, šamaanide ja nõidade ülesandeks.”, lk. 12.

Äärmiselt huvipakkuv on šamanistlik arusaam unenägudest, millega muudetakse üldinimlik tahtmatu teadvusseisund kontrollitud tehnikaks ja vaimseks harjutuseks elik siis rafineeritud kunstiks ja distipliiniks. Sellele puuduvad läänemaailmas vähimadki paralleelid (kuigi nt Oriendi ja Kesk-Ameerika etnoste hulgas on see olnud saavutatav). Kõik mis seostub seestumuslikkusega üldse on kristlikus traditsioonis alati peetud millekski taunitavaks, hälbeks, ja isegi tänapäeval peetakse ametlikultki teatavaid psüühilisi nähtumisi suisa haigusteks. Nt. skisofreenilised seisundid võivad šamaanide puhul olla tavalised nähtused, mida ei mõistetagi millegi halva või haiguslikkusena vaid vastupidi annavad tunnistust šamaani võimekusest ja pädevusest. Euroopa traditsioon põlgab aga niisusgused erakordsed psüühilised teadvusseisundid lihtsalt ära. Keksajal „raviti“ niisuguseid mentaalseid olukordi eksortsistlike grotesksete ja julmade meetoditega. Valgustatud uusajal tunnistatakse kõik sellised indiviidid lihtsalt haigeteks, kuigi samas pole euroopalik meditsiin ja psühhiaatria leiutanud ei mingeid tõsiseltvõetavaid meetmeid ega ravi selliste isukute tegelikuks avitamiseks. Kuigi on katsetatud kõikvõimalike groteskseidki meetmeid, alates isloeerimisest, halvustamisest ja eiramisest, kuni isegi tänasel päeval kasutatava barbaarse „ravimeetodini“, mispuhul üritatakse seestumuslikke seisundeid ravida nt. nn. „elektriraviga“. Selle on tänane psühhiaatira päranduseks saanud keskaegselt eksostrismilt, mille käigus elmineeris inkvisastioonikohus miljoneid „teisti mõtlejaid“. O tempora o mores...!

Muidugi on täiesti erinevatel aegadel ja eri paigus esinenud kõikvõimalikke šamanismi/nõiduse erinevaid vorme. JA kindlasti mängivad rolli šamaanide individuaalsed omadused, sotsiaalse ümbruse erinev arenguetapp, erinevad keeled ja kultuurid. Kuid ometigi vajavad osad tänasedki ühiskonnatüüpid slleist traditsioonis edasi kandunud sotsiaalse legitiimsuse kandjat nagu šamaan-nõida. Olulist osa sellise funktsiooni täitmisele asumises määravad individuaalsed omadused, juhus, psühholoogilised seisundid ja kokkupuude traditsiooni varasemate esindjatega. Pealegi jääb šamanistlik teooria ja praktika tänapäeva läänlastele osaliselt mõsitetamatuks. Kuna läänemaine mõtlemine lähtub suuresti traditsioonilisest ülidualistlikust kristlusest, mille äärmuseni viidud polariseeritud aksioloogilisus lihtsalt muud vastavatel isikutel mõista ei võimalda. Kristlus kui äärmiselt elu- ja maailmaeitav ja läbinisti pessimistlik religioon ei suuda kui mõningaid (ka šamanistlikke) põhitõdesid ei mõista ega aduda. Nt. loodusjõud ei ole ju ei head ega ainult halvad, olulisem kuidas neid kasutada, nõnda on mõistetav šamanistlikus traditsioonis. Uusaegne tehnitsistliku progressi-optimism on muidugi muutnud ka kristluse maailma ja elu jaatvaks ja (nt. tehnilisele, vähem vaimsele) arengule ja progressile suunitletuks. Kuid kristlik traditsioon on ja jääb maailma- ja elueitavaks, pessimistlikuks ja messianistlike lootusi omavaks eshatoloogiliseks väljamõeldiseks, millel on äärmiselt halvav mõju sootsiumi vaimselegi arengule ja vahest terviselegi. „Teisti mõtlejad“ (või teistiuskujad, kesterid), pole loomu poolest halvad ja eksortsismi asemel võinuks kehtida tolerantne lähenemine inimpsüühika kogu keerulisusele, nt. just ekstreemsete teadvusseisundite (nagu seestumus, visonaarsus, nägemuslikkus, meditatiivsed ja kontemplatiivsed sesiunid, jms) suhtes kohe kindlasti. Selle asemel on kristlikus traditsioonis mõõdutundetult õhutatud sallimatust ja vaenu, ning selle tulemusi on täis ka meie tänanegi maailm. Ja ilmselt nõnda jääb see ka olema. Tuleks õppida šamaanidelt nii tolerantsust kui ka elementaarsetki inimpsühholoogiat.

J. SAARMA: “... olles kasutusele võetud paljude põlvkondade erksa tähelepanuvõimega šamaanide praktiliste kogemuste alusel. // .... mis pidid deemonitele näitama kui võimsaks vastaseks šamaan neile oli. Kõiki neid ürgseid rituaale võib veel tänapäevalgi kohata primitiivsete rahvaste kommetes.”, lk. 15. // “... Selline müstiliste võimete oreool oli omalt poolt oluliseks täiendavaks teguriks šamaani sugestiivsete seansside efekti tõhustamiseks.”, lk. 17. // “... Religioosetesse tõekspidamistesse sulas ka käsitus psüühikahäiretest kui deemonite sissetungist inimesesse.”, lk. 18. // “... Praktiliselt tsivilistsioonist mõjutamata suguharu on säilitanud oma ürgse usundi...”, lk. 19.

______________________________________

Suvi 2009.

PIERS VITEBSKY: “ŠAMAAN. Hingerännud, transs, eskstaas ja tervistamine Siberist Amazonaseni.”⁹

PIERS VITEBSKY: „... omandada väge vaimudega võitlemiseks ja nende ohvrite tervistamiseks, vaenlaste tapmiseks ja oma rahva kaitsmiseks... // ... Teistest maailmadest kõneledes ei taha šamaanid mõista anda, nagu oleksid need kuidagi igapäevasest maailmast eraldatud. Pigem kujutavad need maailmad selle ilma tõelist olemust ning siinsete sündmuste tõelisi põhjusi.”, lk. 8. // Ilmselt on teised maailmad, mida kirjeldavad šamaanid igapäevase reaalsusega seotud. On ju šamaanide üheks rolliks olnud olla vahendajad siinpoolse ja teistpoolse maailma vahel. Kummaline on tädeda, et šmaanid loevad teistpoolsust, visionäärset animalistlikku maailma isegi reaalsusest reaalsemaks. See oleks siis mõistetud kui primaarne maailm, see on nagu unenägude tõelisuse eelsitamine igapäevausele. // Oluline on ka kausaalseos. Igapäevases reaalsuses toimunu omab põhjuseid animalistlikus maailmas toimunule ja vastupidi. Seega. Kõik ei ole veel reaalne, mis on silmaga näha ja käega kombitav. //

“... Siiski tuleb ette jahmatavat sarnasusi šamaanlike kujutelmade ja kombestike vahel... / .. kuigi need ühsikonnad ei ole ilmselt iialgi omavahel kontaktis olnud.”, lk. 11. // See on äärmiselt kummaline, et šamanistlikud tradistioonid omavahel nii suurt sanrasust omavad. Kuigi ometigi pole need etnosed kunagi omanud mingeid kokkupuute punkte. Ja ometi kõnelevad šamaanid, on seda ilmselt alati teinud, ajaloo vältel, otsekui ühte ja seda sama. Animalistlikult mõistetud maailmast, ja sellega seonduvast. Kas võib see olla mingi inimpsüühika iseärasus, et esmalt leitakse šamanistlik maailmapilt? Vahest on see juurdlevale inimvaimule lihtsalt omane, esimene, mille peale otsekui tullakse. Aju ehitusele omane, mõistuse ja tajumise osa, vms. //

“... see on sisimalt omane ka šamaani maailmavaatele, milles kõik / -- võivad olla hingestatud. // Säärane usulise tunnetuse laad kujutab endast tuhandete aastate pikkuse kogemuse vilju, pakkudes samal ajal ka vahendit maailma mõjutamiseks.”, lk. 12. // Šamanistlikule maailmapildine on omaseimaks uskumus, et kõik ümbritsev on hinegstatud, s-o animalistlikult mõistetud maailmapilt. // Kindlasti on šamanistlikud kultuursuse tübid kujunenud mileeniumite vältel, seega on tegemist väga vana ja auväärse inimtunnetuse liigiga, millele peaks ka vastavalt lähenema. See on selline usulise tunnetuse laad, mis on kujunenud aastatuhandete jooksul. // Üheks nüansiks on ka uskumus, et ümbritsevat animalistlikku maailma saab kuidagi mõjutada. //

“... Transi ajal toimuvat hingerändu käsitletakse šamaanlikes ühiskondades tihti kui kontrollile allutatud unenägemist, mille puhul šamaan muudab üldinimliku tahtmatu kogemuse ennastvalistevaks tehnikaks.“, lk. 14. // Šamaanid ja unenäoline reaalsus on omavahel seotud. Ilmselt lähtuvad ka šamaanid, (nagu ka mõned neo-šamanistid) arusaamast, et unenäod võivad olla mõistetud kui vähemalt osaliselt tahteline protsess. Nõnda muutub iga inimese poolt kogetud une seisund kontrollitavaks ja juhitavaks seisundiks. Sellest kõnelevad ka Carlos Castaneda raamatud, milles ta käsitleb muistseid Kesk-Ameerika usundeid ja vaimseid praktikaid. // Šamanistliku transi ajal toimuvat nn. “hingerändu” mõistavad šamanistlikud ühiskonnad sageli kui kontrollitud unenägemist, mis on küllaltki uudne ja innustav võimalus. //

“... oleks / õigem mitte kõnelda kahest eraldi reaalsusest. Pigem esindavad vaimud asjade tõelist olemust ja on tavaliste meeltega tajutavas ilmas toimuvate sündmuste tegelikeks põhjusteks.”, lk. 21. // Reaalsus on animalistlikus traditsioonis mõistetud avaramalt kui materialistlikes kultuurides. Animaalne maailmapilt on ülesehitatud nähatamatutele faktoritele, nimetatagu neid siis “vaimudeks”, vms. Tõeline olemuslikkus on nõndamõsitetult oma olemuselt irreaalne, ja evib samas sellist reaalsuse astet, et mõjutab ka meelelises maailmas toimuvat. Nende vahel on kompaktne kausaalseos. //

“... kristluses, kus vaimude seestumist peetakse enamasti sündmatuks või ebapuhtaks ning seda seisundit püütakse “ravida” kas eksortsismi või deemonite väljaajamaise teel. // Kristlikus traditsioonis on seestumuslikke seisundeid alati halvustatud ja neid on peljatud. Sellisele seisukohale jõuti peale antiikaegseid humanistlikke pürgimusi, ja mida loetakse tänapäeval suureks tagasilanguseks. Keskaja eksortsistlikud vägivalla aktid nõudisd oletatavasti paari miljoni inimese elu. See oli tagasilanguseks psühhiaatria arengule. Eksosrtsism tugines mõningate kiriklike juhtkujude mõistamatuile väitmistele. Sellest kujunes sajandeid möllanud demonoloogia ja jõhker eksortsism. // Paljudes maailmanurkades on vaimude meelevallas olemine / -- eriti tavaline naiste seas. Seda on käsitletud kui omalaadi kompensiatsiooni sotsiaalse ja poliitilise võimu puudumise eest. Samal põhjusel võib seestumus seista silmapaistaval kohal ka alluvates ühiskonnaklassides ja etnilistes gruppides.”, lk. 24. // Eriti ilmne on juba euroopalikus “traditsioonis”, see fakt, et seestumuslikke seisundeid esineb rohkem just naiste hulgas. Püüded seda selgitada sotsiaalse ja poliitilise võimu omalaadse kompenseerimisega näivad olevat küündimatud. Tegemist võib olla hoopis loomuomaste ja nt. harimatusest tulenevate faktoritega. Kuigi mõneti võib tõele vastata ka kompensastiooni-teooria. Samal põhjusel on seestumuslikkus levinud alluvates ühiskonnaklassides ja alamates etnilistest gruppides. Seegi on kompensatsiooniks võimu puudumise eest igapäevases elus. Tajudes oma tõrjutud olekut, hakatakse ilmselt ette kujutlema midagi mida olemas ei ole. ///

“... et šamanism võib olla vanim usundivorm, vaimne distsipliin ja tervistamispraktika.”, lk. 30. // Kindlasti on šamanism vainimaks uskumise tüübiks, see seisab iga religiooni tekkimise alguses, see on esmaseim, prevaleeruvaim ja prioriteetseim uskumuse tüüp, vaimne distsipliin ja esoteerika. Võimalik, et šamanism on ka tänase meditsiini eelkäija, šamaanid kui ravijad ja tervistajad on rajanud siis aluse tänasele euroopalikule meditsiinile. Aastatuhandete kogemused ravimtaimedega panid aluse tänasele medistiinile. // Šamanism ei ole primitiivne, see primaarseim ja prevaleeruvaim usundi tüüp, prioriteetseim kultuse laad. //

__________________________________

30. 07. 2011.

PIERS VITEBSKY: “... Šamaani tegevus sõltub suuresti sellest, kas ta suudab haarata vaatajaskonda kaasa oma esinemisega, mis peab avaldama mõju nii publikule kui šamaanile endale. // Vaimud valivad šamaani välja...”, lk. 52. // Šamaani tegevuse edukus sõltub kindlasti suures osas tema tegevuse veenvusest, nii autosugessiooni jõus kui ka publiku mõjutamisest erinevate eksalteeritud meetmetega. Mida edukam šamaan seda suuremat mõju ta evib nii pealtvaatjaskonnale, ja kogukonnale üldse. Siinkohal peab teadmamees olema veendunud oma maailmapildist ja legitiimusest, mis on traditsioonis vahendunud. // Šamaaniks ei hakata, ei tahetagi vahel kindlasti just sellist paljunõudvat ja komplitseeritud ametit. Šamaaniks sünnitakse, kas siis evides varasemaid selliseid eellasi või valivad „vaimud“ tulevase nõia välja. On eisnenud juhtumeid, kus tulevane šamaan üritab kaua, kuid alati edutult sellele kutsumusele vastu hakata. Kuid ka sellisel puhul kui ei oleks vaba valikut, voluntaristlikud ja tahtevabadusega seonduvad ideed siinjuhul palju ei mõju. //

“... Šamaani eriline vägi võib olla inimesele juba sünnist saadik kaasa antud, sel juhul tuleb see lihtsalt ilmsiks tuua; või on tal teatavaid eeldusi või potentsiaali šamaaniks saada ja vägi tuleb mingil teel omandada.”, lk. 54. // Šamaaniks ei õpita, šamaaniks sünnitakse, kõlab sagedasti korratav väljend. Oletatakse, et tõesti on mingi eriline võime või oskus, mida tavatsetakse nimetada ka „väeks“, jõuks või mõjuks. Mida arvatakse sündinud šamaani evivat. Selle väe ilmsikstulemise protsess on sageli aeganõudev ja vaevarikas, ja vahel toimub ka vastu tulevase nõia tahtmist (šamaanihaigus). // Teatavat eelsoodumust ja potentsiaali võib just selle ameti jaoks tõesti mõned indiviidi evida, vahel lihtsalt tuleneb see sugulusest mõne varasema šamaaniga. Mõned indiviidid siiski sobivad nagu rohkem tegelemaks panteistlikult ja animalistlikult mõistetava maailmapildiga. //

“... toimub vaimude esmane lähenemine ägeda rünnaku kujul, nii, et näib, nagu hävitaks see täielikult tulevase šamaani isiksuse. //.... kelle vastsed võimed / annavad välja omamoodi uue kaemuse mõõdu, mis võimaldab tunnetada maailma...”, lk. 59. // Vahel on see šamaaniks saamise protsess eriti keeruline, isegi vaevarikas ja aeganõudev. Meenutab kui „vaimude“ rünnakut enda poolt väljavalitud isikule, kes hoolimata võimalikust tõrkumisest peab lõpuks alla andama ja šamaani rolli vastu võtma. Selle käigus võib sellise isiku isiksusepilt ja karakter drastiliseltki muutuda. Ta saaks nagu aimu mingist meeltega tajumatust animalistlikust maailmast tavapärase relaasuse kõrval, mida ta siis peab edaspidi kogukonnaliikmetele selgitama ja vahendama. // Ülemeelelist ja vahetult tajumatut maailma käsitseb šamaan mingi erilise jõu ja oskuse abil, mida pole küll võimalik tõestada, kuid mis näib eksisteerinud olnud eri paigus ja eri aegadel šamanistlike traditsioonide raames. //

“... šamanism on haruldane ja suure väega kutsumus, / peetakse šamaaniks ikka inimest, kes on läbi teinud erakordseid kogemusi ning evib erilisi võimeid...”, lk. 68. // Šamanism on tõesti väga haruldane valdkond, kui arvestada vastavate isikute suhteliselt väikest hulka kogukonnas ja sootsiumis tervikuna. See on kindlasti elavat fantaasiat ja arukust nõudev funktsioon, mis vahendab ühsikondlikult legitiimseks tunnistatud ja vajalikku traditsiooni põlvkonnast teise. // Šamaaaniks/nõiaks/ravijaks peetakse ikka inimest kes on üle elanud vägagi ekstraordinaarseid psüühilisi ja vaimseid situatsioone. Ja arvatakse siis vastavates ühiskondades, et nõid-tervendaja omab ka üleloomulikke ja ülemeelelisi võimeid, milledele tavainimene vastu ei saa, kuigi nad enamuses sellega seonduvasse traditsioonist tulenevat pimesi usuvad. Mis võib omakorda positiivselt võimendada nt ravitseja üritusi tervendada kaasinimesi. //

“... ning pöörduma ära võrgutavate vaimnaiste seksuaalsetest meelitustest. // ... välja arendama oma võimeid musta maagia alal. // Heade ja kurjade vaimude vaheline erinevus ei ole tavaliselt nii selge nagu mõningates ülidualistlikes religioonides, näiteks kristluses. Vaimud nagu loodusjõudki võivad olla abivalmis või laastavad. Šamaani ülesanne on nad enda toetajaks värvata – neid veenda või nad siis alla heita.”, lk. 77. // Kindlasti on ka šamanismi kui fenomeni juures ka oma teatav seksuaalne varjund. See on olemas olnud paljude varasemate religioonide juures (mütseeriumi-usundid antiigis, muistne hinduism, budistlik tantrism, jne). Isegi katoliikliku kiriku ülestähendused pajatavad nõiaks-mõistetuist keda inkvisastioonikohus sundis üles tunnistama seksulaaseid suhtedi erinevalt kirjeldatud negatiivsetena mõistetud nn. „vaimolenditega“ (nt. subccuba, incubus, etc.). // Rõhutatult dualistlikud relgioonid (kristlus, islam, jne.) on nagu nimetuski (dualism) rõhutanud läbi aegade just polariseeritud maailmapilti, mille kandvaks osaks on nt. kõikumine hea ja kurja, valguse ja pimeduse jne. vahel. Antud ülidualistlikud relgioonid om harilikult oma olemuselt maailma- ja elu-eitavad, ja pessimistlikud. JA orienteeritud peamiselt messianistlikult ja eshatoloogiliselt oletades meeltevälist ja irratsionalistlikku premeerimis-süsteemi teistpooluses, kui sellises. Šamanism seevastu on orienteeritud erinevusele animalistlikult mõistetud vaimolendite puhul, keda saaks siis kui šamanistlike rituaalide käigus mõjutada utilitaristlikeil eesmärkidel. Sarnaselt loodusjõududele võivad olla nood kõikvõimalikud „vaimolendid“ nii positiivselt kui negatiivselt mõistetud. Šamaani ülesandeks on neid mõjutada ja nõnda kogukonna abiks olla suhtlemises teistpoolsusega. //

“... Hallutsinogeensed taimed tõestavad vähimagi kahtluseta, et šamaani teadvusseisunditel võib olla füsioloogiline alus. / Kuigi psühhotroopseid taimi leidub peaaegu kõikjal maailmas... // Šamaanide jaoks on taimed tegelikult vaimsed õpetajad ja nende tarbimine võimaldab šamaanil nende omadused endasse talletada. Taimede ilmutised ei kujuta endast mitte reaalsusest hälbimist, vaid tõelist reaalsust, mis tavalises teadvusseisundis ei ole hoomatav.”, lk. 85. // Hallutsinogeensete taimede kasutamisel on ilmne, et šamaani ekstraordinaalsetel tedvusseisunditel on kahtlemata ka füsiloogiline, psühho-füsioloogiline toime ja mõju. Seda teatakse erinvates paigus kus kasutatakse vägagi erinevaid psühho-aktiivseid ja psühhotroopseid taimi, mida leidub peaaegu kogu maailmas, kuigi paikkonniti väga erinevaid (kanep, oopium, koka-põõsas, peyotle, punane kärbseseen, jms.). // Muidugi on hallutsinatsioonseid taimed šamaanidele ja nõidadele nagu mingid abivõimud või isegi jumalused, mis annavad erilisi tarkusi ja nõu ja õpetust. Nende mõju ei ole reaalsusest hälbimine vaid ülim reaalsus, tõelisem reaalsus, mis jääb tavatähelepanule lihtsalt hoomamatuks. Pealekauba veel ravitaimed, mida samuti kasutatud kõikidel aegadel ja eri paigus, ja mis isegi tänase euroopaliku meditsiiniteaduse andmetel tõesti ka omavad tegelikku ravivat mõju. //

“... La Barre (?) on isegi väitnud, et religioon tärkas muistsete šamaanide nägemustest...”, lk. 86. // Iga gloobusel kunaski alguse saanud religioon on ilmselt tekkinud justnimelt šamanistlikest kujutlustest ümbritseva maailma kohta. Iga tänasegi religiooni alguses on olnud midagi mis meenutab šamanismi. Eriti ilmne on see judaisimi, hinduismi, taoismi, budismi, shintoisimi, jms. Juures. Religioosse teadvuse esimeseks sammuks ja mõistmiseks on animalistlikult mõistetud šamanistlik maailmapilt. //

“... Šamaanid on oma ühsikonnas ühteaegu kesksed ja siiski marginaalsed kujud, keda teistest lahutab nende kogemuste ja isiksuse erakordsus. // ... säilitavad nad pidevalt oma võime siseneda teistesse maailmadesse ja muutuda teistsusgusteks olenditeks. // Šamaanil on kahetine, ühtaegu inimlik ja jumalik loomus, sest ta kehastab oma ihus aset võtnud vaime. // Šamaan muutub vaimuks nagu seestunugi, kuid säilitab alati kontrolli selle kehastuse üle. // ... mis võimaldab neil selgemaks mõtelda ja uurida pingeid oma segastes suhetes naaberrahavastega.”, lk. 91. // Šamaanid on vastavates ühiskondades muidugi kesksel kohal, hoolitsedes oma kogukonna hea käekäigu eest olles silmitsi seatud teistpoolsusega. Sellest tuleneb ka nõidade marginaalsus, erandlikus ja legitiimne vastutus. Tavainimestest lahutab šamaani just tema kogemuse diaspansiooni erakordsus, mis kujundab ka karakterit ja kogu elu käiku. // Suhtlemisel teistpoolusega muutub ka nõid-ravija isiksus, otsekui oleks tegemist teise olendi/isikuga, mida on võidud tähendada ka kõikidel aegadel nn. seestumis-juhutmite puhul, kelledest erinevalt säilitab šamaan siiski osalisegi kontrolli oma ekstraordinaalsete teadvus-seisundite üle. // Šamaan on otseselt mõttes kahestunud ehk lõhestunud isik (tänases psühhiaattrias otsekui skisofreeniline indiviid). Kuid selles peitubki šamaani eriline vägi ja võim, ta ühendab kahte relaasust, inmlikku ja teistpoolust, sellest tema jumalik olemus, mis väljendub seestunud-olekus mingite „vaimolendite“ poolt. // See teavus-seisundite diaspansiooni avardumine võib tähendada ka lihtsalt selgema pilgulist mõtlemist ja tunnetamist või avaramat silmaringi. //

“... Šamaanilikes ühiskondades tuntakse mitmeid koostisosi, mis moodustavad inimese isiksuse ja mis ei ole lihtsas vastavuses euroopalike arusaamadega.”, lk. 92. // Šamanistlike ja tänaste euroopalike kultuuride vahel haigutab kohati ületamatu kuristik. Dualistlikust ja pessimistlikust eshatoloogilisest kristlikust kultuuritaustast tulenevalt ei suudeta mõista šamanismi vahetut elavust ja metareaalset mõju ja ulatust. Kuid ka kogu eurooplaik tsivilisatsioon on kunagi alguse saanud primitiivsetest šamanistlikest kujutlustest ümbritseva maailma kohta. //

“... et see on üks viis kõneleda isiksuse suurusest või sügavusest. // Need vaimud on šamaani isiksuse laialipillatud aspektid, või pigem -– kuivõrd niisugune kirjeldus võib viitada patoloogiale – on nad laialipillatud sellest mis tahes nähtusest, mis teeb šamaani isiksuse määratult suuremaks tavaliste inimeste omast”, lk. 93.

(06.08.´011).

PIERS VITEBSKY: “... Ent šamaani ei ole lihtsalt inimene. Ta on ka nende vägede kandja, mis peavad jääma elavate ilma [kestma?].”, lk. 94. // Šamaan on ennekõike just inimene, kuid inimene, kes järgib iidseid traditsioone, täidab vastavates sootsiumites tähtsat rolli ja on vahendajaks üleloomuliku ja reaalse vahel. Üleloomulikkust võib muidugi defineerida mitmeti, nt kui lihtsalt midagi mõsitetamatut, arusaamatut või siis teistpoolsust, kui sellist üldse oletada. Seega täitis šamaan (või nõid, ravitseja) juba iidsetel aegadel rolli, mis on tänasel päeval kanda nt. meedikutel, psühholoogidel ja isegi teoloogidel. Sellisena oli ja on šamaani roll konkreetses sootsiumis kandvaks ja vägagi oluliseks. Šamanistlike tänaste kogukondade primitiivseteks nimetamine on aga lihtsalt emotsionaalne aksioloogia ja seega ka täiesti alusetu. //

“... Sobiva järeltulija leidmine on raske ülesanne ja kogukonnas ringi hulkudes ning uut kandidaati ostides võivad surnud šamaani vaimud teha ränka laastamistööd.”, lk. 95. // Oluline oli šamanismi puhul ilmselt juba iidsetel aegadel tagada selle järjepidevus põlvkondade ja generatsioonide vaheldumisel. Osa inimteadmistest läheb ju paratamatult generatsioonide vaheldudes paratamatult kaotsi, seda eriti ühiskondades, kus ei kasutata informatsiooni säilitamiseks vajalikke meetodeid (raamatud, jne.). Seega on šamanistlik traditsioon enamiku ajaloo vältel edasi kandundu suulise traditsioonina, mis on omanud ilmselt traditsiooni ehtsuse elik autentsusega seoses pärsssivaid mõjusid. // Ja oluliseks aspektiks on šamanistlikes ühiskondade ja etnoste puhul võimaliku tulevase šamaani soovimatus endale sellist rasket ja vastutusrikast ja katsumusterohket rolli võtta. Siin astuvad mängu fatalistlikud tendenstid, šamaaniks otsekui sünnitakse, see ei ole vaba valik, see, et kellest šamaan saab ei ole kellegi otsustada, see on paratamatus. Järelikult mängivad fatalistlikud tendentsid šamnismi kui traditsiooni edasikandumisel generatsioonide vältel küllaltki olulist rolli. // See, et šamnism võib evida ka negatiivseid ja pahatahtlikke elemente on ilmselt paljudele sellistele šamanistlike kogukondade liikmetele selge. Šamaane on nii austatud, kui ka kardetud, sest kes ikka tahab minna vastuollu täiesti mõistetamatuks jääva „vaimud maailma“ ja teistpoolsuse kui sellisega, mille ainsaks vahendjaks on just konkreetse šamaani isik. //

“... Šamaani rännak ei ole kunagi pelgalt isklik avastusretk, vaid ka teene tema kogukonnale. Initsiatsioonil kogetud katsumuste kaudu omandab ta empaatiavõime teiste inimeste kannatuste ja vajaduste suhtes.“, lk. 96. // Ilmselt on šamaaniamet üheks kõige vanemaks sotsiaalseks funktsiooniks maailmas, millele on alati omistatud niivõrd mõjusat tähtsust. Šamanistlikke traditsioone on inmsus evinud juba mäletamatutest aegadest peale. Kõikjal, üle gloobuse ja eri aegadel on tekkinud ja funktsioneerinud šamanismi erinevad vormid. Ilmselt tekkisid esmase šamanismi vormid juba hilisel ürgajal, ja mingil kujul on nad eri paigus gloobusel säilinud täiesti elujõulistena ka tänapäeval. // Seega rõhutab P. Vitebsky just šamanismi pikka vältust ja suurt mõju omanud rolli varaseimatest aegadest kuni tänapäevani. ¹⁰ // Šamaani rolli sisseelamise alguses on eri aegadel ja eri paigus leidnud aset eri indiviididel midagi mida võib kirjeldada kui initsiatsiooni. See omakorda tähendab (vahel ilmselt väga vaevalist) pühendumise ja sisseelamise protsessi. See on nõidravija tee algus, sellest peale peab ta täitama konkreetset rolli enda sootsiumis. JA nõnda elatakse võimalikul kombel vahel initsiatsiooni raskelt läbi, et sellest säiliks mälestus ja kogemus kogu järgnevaks eluks, selleks, et rõhutada šamaani rolli olulisust ja üleloomulikkust.

// Seestumine ja eksortsism on oma olemuselt šamanistlikul traditsioonile küll olemuslikud komponendid, kuid samas ei ole ka. Šamaan satub küll oma transiseansside käigus otsekui seestumuslikku seisundisse, kus vahest tema läbi kõnelevad siis animalistlikult mõistetud nn. „vaimolendid“. Nii, et ühelt poolt on šamanismis seestumuslikke seisuneid. Kuid vahest just seetõttu, et seda esineb just konkreetsel šamaanil ei esine seda kogukonna teistel liikmetel mitte just niivõrd. Ainult šamaan on legitimiseeritud teistpoolsusega lävima. Seega ei esine vahest seestumuslikud seisundid tavalisel indiviidil nõnda nagu neid kogeb šamaan ja seetõttu ei tegele nõid siis „kurjade vaimude välja-ajamisega“, mis oli iseloomulik Euroopa keksaegsele eksortsismile.¹¹ Eksortsism näibki olevat teatud primitiive (ja kohati isegi groteskne ja julm) moodus moonutatult mõistetud religioossest käsitlusest lähtuma seatud meetod, mis iseloomustab Euroopa keskaega. Eksortsismi ja primitiivse demonoloogia käigus, piinati ja hukati (eriti grotskselt julmalgi kombel) ilmselt keskajal miljoneid inimesi. Primitiivsel mõistetud demonoloogia ja moonutatud religioossed arusaamad nägid siis ilmselt ette, et seestumislike seisundite puhul on ainsaks „ravimeetodiks“ just eksortsism. //

__________________________________

(15. 08. ´011).

Šamaan kui nõid-ravija vastutas mitte ainult kogukonna füsioloogilise tervise eest, vaid tema hooleks oli ka sootsiumi erinevate indiviidide vaimne tervis. Ravijana kasutas ta traditsioonis edasikandunud ravitsemis-teadmisi (eriti seoses just ravimtaimede kasutamisega) ja kui šamaan seisis/seisab ta hea ka ümbritsevate isikute vaimse tervise eest. Seda nii otseses kui ka kaudses mõttes. Teiste kogukonna liikmete jaoks oli ainult ja ennekõike just šamaan see keda võisid ja iseloomustsid seestumuslikud seisundid, transs ja lävimine vaimudemaailmaga. Nõnda nagu ei olnud teistel kogukondlastel sellise valdkonnaga nagu otsest tegemist. Nagu oleks šamaan/nõid need ekstreemsed kogemused ja meeleseisundid üldsuse huvide slihtsalt „enda peale võtnud“. Vahest tõesti vähendas selline individualiseeritrud roll kogunnas muidu ette tulevaid seestumuslikke, jms. seisundeid, mida tänapäeval tavatsetakse pidada psühhiaatriaga seonduvateks. Nõnda hoolitses šamaan-ravija ka kogukonna üldise vaimse tervise eest, võttes raskeima rolli traditsiooniliselt vaid enda kanda.¹² //

“... Ennustamine on vahend niisuguse teabe saamiseks, mida ei ole võimalik hankida tavaliste vahenditega ega tavalises teadvuseisundis.”, lk. 104. // Ennustamine, selgeltnägemine, jms. On sõnad seisundite kirjeldamiseks, millele tänases euroopalikus teadmises ei ole erilisi paralleele. Kindlasti ei ole ennustamine kui kujuteldav teadvusseisund mõeldav tavalise isiku poolt hariliku teadveloleku juures olla mingitlaadi informatsiooni hankimise viisiks. Kuid teadvusseisundeid võib olla täiesti erinevaid: kui mõelda juba päevase ja unenäolise teavuse ja ka mälu erisustele. Ja samuti võivad erinevaid teadvusseisundeid esile kutsuda erinevad ained (nt. juba alkohol ravimid, eriti narkootikumid). Teavdusseisundeid võib isegi muuta ja teisendada ka keerulised rituaalid, mantrad ja meditatiivsed harjutused. Ja kuidas üldse defineerida midagi „harilikuks/normaalseks“ teavusseisundiks, kui ei leidu kahtegi sarnast inimest, ei mõtlemise ega tajumise ega teavuse-tunnetamise puhul. Erinevaid teadvusseisundeid on kogenud igaüks, ja neid on loendamatul arvul. //

“...Šamaan ei ole eraisikust müstik, vaid eksisteerib oma kogukonna hüvanguks. //.. et šamaani ülesannete tähtis osa on korrastada kogukonna hingeväge ja aidata kaasa selle säilimisele.”, lk. 110. // Šamaan/nõid/ravija ei ole isiklikest motiividest juhinduv müstika-huviline, vaid tema roll on aidata kogukonda nii mõneski mõttes. Individuaalse kasu motiiv langeb täiesti ära, sest kogedes ekstreemseid vaimseid seisundeid ei tarvitse kogukonna šamaan neid ilmtingimata meeldivatena võtta, see ei ole ilmselt just lihtne amet...// Nõia ülesannete hulka võis/võib kuuluda ka kogukonna suunatud juhtiv ja korrigeeriv mõju, olles vaimseks liidriks reeglina vähese sotsialiseerumise astmega kogukonnas, kus jääb nõiale kanda ka sootsiumi vaimne juhtimine. Lisaks traditsioonide edasikandmisele, ja kaasisikute füüsilise ja vaimse tervise eest hoolitsemisele on nõiale määratud ka vaimse liidri roll. Ning sõnastades seda P. Vitebsky sõnadega, on sellele aldid ennekõik just: „niisugused ühiskonnad, mis on suhteliselt väikesed ja milles puudub kõrge formaalsustasemeni arendatud sotsiaalne struktuur ning tugev pealikuseisus.”¹³

Oldakse üldiselt arvamusel, et pea kõigis maailma uskumustes, kus on levinud seestumuslikud seisundid ja nendele omane kultuse puhul on just naiste osakaal eriti märgatav. Feminiinsuse osakaal seestumuslike nähtumuste ja seisundite puhul näib olevat tõesti ka prevaleeruvaks. Ja siinpuhul jääb vaid oletuseks, kas tegemist on kaudse protestiga patriarhaalsete ühiskonnatüüpide vastu, liigse mehe-keskuse vastu eri sootsiumites, või on seestumuslikud seisundid juba oma olemuselt osaliseltki feminiinset laadi. Igaljuhul on tõestatud, et feminiinsuse osakaal on seestumuslike seisunitega seoes vägagi eirnevates sootsiumites prevaleeruvaks. Naiste osakaal on seestumuslikes seisundites olulisel kohal. //¹⁴

“... nägi M. Eliade šamanismis teatud “müstitsismi ... mis jääb teatud eliidi käsutusse”. // Nõia/šamaani roll võib näida pealiskaudsel pilgul küll millegi elitaarse, ja rariteetsena, kudi ei tarvitse seda siiski olla. Sest šamaani roll on ka vastutus-nõudlik ja isegi koormav, lihtsam on olla kogukonna tavaliige. Kuid kindlasti on paljud nõid-ravijad oma rolli ka mingiski mõttes elitaarseks pidanud, mis oleks nagu kui mingi vaimne kompensastioon, selle valdkonna raskustega hakkamas saamisel. See näib siis olevat kui teatud-laadi müstitsism, mis jääb rariteetse ulatusega eliidi käsutusse.// [Miraclea Eliade:] „...Kuid šamaaniks olemine on lõpuks avalik roll...”, lk. 120.

Šamanistlike sootsiumeid eristab tänasest läänelikust ühsikonnast ületamatu kuristik, mis takistab isegi elementaarsetki teineteisemõistmist. Läänelik optimistlik-eetiline, maailma- ja elujaatav progressiusk on suunitletult maailmale orienteeritud, selle üle teaduslik-tehnilise kontrolli saavutamise sihiks. See on kui tehnitsistlik optimism, mis jutlustab lõputust progressist. Šamanistlik ja animalistlik maailmapilt seevastu on palju looduslähedasem ja sellega ka naturaalsem. Eesmärgiks ei ole läänelik „kontroll ümbritseva üle“; vaid orienteerumine keerukalt mõistetud animalistkus maailmas.¹⁵ //

Šamanismi näol on tegemist prioriteetseima, ja prevaleerviama usukumuste tüübiga, mis on näiliselt täiesti iseseisvalt tekkinud ja levinud üle kogui gloobuse. See näib olevat inimmõistusele lausa midagi loomuomast, esmaseimat, midagi, mille peale esmasel kombel tullakse. Ja millest siis alles hiljem arenesid välja järjest komplitseeruvad ja oma algallikaid unustavad religioonid. Ehk nagu ütleb P. Vitebsky: “... et schamaan on arhailistest aegadest püsima jäänud usuline tegelane.”¹⁶

“... Religioonifenomenoloogia tegeleb jumaliku või spirituaalse ilmutise mitemsuguste vormidega ja siin pakuvad šamaanid kogemust, mis on otsene ja ka suhteliselt dogmast mõjutamata.”, lk. 134. // Selle ajal kui euroopalikud relgiooni uurimused on ajaloo vältel tegelenud peamiselt kõikvõimalike spirituaalsete ja teistlike ilmutuslike kogemuste vormide süstematiseerimisega, siis vastandub sellele otseselt šamanistlik praktika, mis on vahetuma ja reaalsem ja täiesti dogmadest mõjutamata. //

“... Kõige lähemalt sarnaneb šamaanliku “hullusega” ilmselt kliiniline skisofreenia... / ... kuna haige isiksus lõhestub samamoodi.“, lk. 138. // Ilmne seos on šamanistlikus traditsioonis esinevate ekstreemsete teadvusseisundite ja tänase psühhiaatria käsitlusega vaimuhaigustest. Kõige otsesem on see seos just šamaani seestumuslike kogemuste ja kliinilise skisofreenia vahel. Kuid nende vahel on ka kardinaalseid erinevusi, ehk nagus eda sõnastab P. Vitebsky: „Siiski on erinevused nii psühholoogilises kui sotsiaalses plaanis suured. Kui šamaani keskendumisaste kasvab, siis skisofreeniku oma killustub; kui schamaan säilitab ulatusliku kontrolli oma vaimse seisundi üle, siis skisofreeniga kaasneb selle kadumine...”¹⁷ -- Peamiseks eirnevuseks psüühilioselt haige inimese (nt. just skisofreeniku) ja šamaan-nõia vahel ongi just vastavalt kas igasuguse kontrolli minetamine või selle järkjärguline suurendamine. Šamaan kontrollib vähemalt osaliseltki oma seestumuslikke seisundeid ja seda juba seetõttu, et pelagalt „haigeks“ ei pea ta ei end ise ega tee seda ka ümbritsevad inimesed. Vastupidi, šamaani seestumuslikud seisundid on vahel ka (nt. psühhotroopseid taimi kasutades) tahtlikult eisle kustutud, ja neid süvendab traditsioonis edasi kanduv rafineeritud rituaal. //

Peamiseks on siiski skisofreeniku lõhestunud ja killulunenud isikusepilt, kuivõrd ta enda ja teiste silmis „psüühiliselt haige“, mis ei soodusta just arusaavamat lähenmist. Šamaan seevastu lausa otsib selliseid ekstraordinaarseid psüühilisi seisundeid (seestumuslikke), justnimelt saavutamaks ja suurendamaks kontrolli nii ümbritsevate inimeste, animalistlikult mõsitetud maailma, ning ka (ja just ennekõike) iseenda indviudaalsete meelseisundite üle. Šamaan õpib oma teavusega manipuleerima, saavutamaks kontrolli esmalt enda, siis kaasinimeste üle ja oletatavasti kogu animalistliku maailma üle üldse. Üleminekud sellest järjest suurenva kontrolli kasutusviisidest võivad olla eristatamatud: šamaan õpib kontrollima ennast, selleks, et väidetava/oletatava „vaimude maailma“ eksisteerimise rõhutamisega saavutada vahetu, otsene ja reaalne kontroll oma kaasinimeste üle. Šamaan õpib seega ennast valitsema, isegi ekstraordinaalsetes psüühilistes seisundites ja seda ennekõike just selleks, et õppida valistema ka oma kaasinimesi. Järelikult taotleb šamaaan otseselt ja varjamatult võimu oma kaasinimeste üle ja seda otseselt defineerimatuks jäävate sihtide ja eesmärkide saavutamise sihil. Seega on oluliseks šamanistliku traditsiooni puhul ka voluntaristlikud tendentsid. //

“... Šamaani vaimujõud tuleneb tema avaratest kogemustest ... / ... millele alati järgneb uus kokkupanek vägevamaks ja terviklikumaks isiksuseks. // Ühest saab kangelane ... // Šamaan elab küll kuristiku äärel, kuid tal on vahendid kukkumise vältimiseks.”, lk. 139. // Muidugi lähtub šamaan ehk nõid-ravija oma üha täiustuvast ja suurenevast kogemustepagasist, vahetult kasvavast individaalsest empiirilisest kogemusest. Ja nõnda suudab ta üha paremini kontrollida nii ennast kui teisi ühe ekstraordinaarsemateks muutuvates teadvusseisundites. // Muidugi võib nõidravija olla kogukonnas lausa heroiline isiksus, keegi kellest kõenldakse veel generatsioone hiljemgi...? // Järjest suurenev kogemustepagas võimaldab nõial saavutada lausa uskumatuid seisundeid seoses teadvusega manipuleerimisega. //

“.... 1960. aastate rõhuasetus psühhedeelilistele ainetele on praeguseks suuresti taandunud märksa avarama huvi ees rea nähtuste vastu, mida tänapäeval nimetatakse muutunud teadvusseisunditeks ehk ASC-ks.“ (Ibid.) // See oli siis 20. saj. Eriti just ´60-ndatel aastael kui läänes hakati huvituma šamanismist, lähtudes seejuures valedest eeldustest, ja nõnda alustades šamanismi kõige negatiivsemalt mõistetud praktika ehk psühhedeeliliste taimede-ainete kasutamisest. See, kuidas šamaanid, tuginedes lugematute eelnevate generatsioonide tradistioonis vahendunud konkreetsetele teadmistele, on õppinud kasutama psühhedeelilisi taimi on tänasele lääne inimesele ju täiesti võõras ja arusaamatu. See võib osutuda isegi kahjulikuks (nii sotsiaalses kui füsioloogilises plaanis) või isegi suisa ohtlikuks, kui harilikud isikud (eriti just noored) täiesti ilma igasuguse eleneva teadmiseta ja kogemuseta proovivad kangeid psühhedeelilisi vahendeid (erinevaid narkootikume) ja loodavad nõnda midagi saavutada, et „avardada oma teadvust“. // Loodetvasti on ligi poole sajandiga muutnud huvi eirliste teadvusseisundite vastu rohkem teoreetiliseks ja vähem teatavate ainete teadmatuks kasutamiseks. Avardunud teadvussesiundid on iseendast väidetavalt huvipakkuv uurmisvaldkond. // Taas kord otsivad inimesed midagi algset ja universaalset, mis seostuks inimese kui tervikuga hõlmates nii kogu inimpsühholoogiat ja füsioloogilise ja biloogilisi tegureid (nn.- „psüühobiloogilisi faktoreid“); otsides uusi võimalusi, seni tajumatuid potensiaale. Need psühhobiloogilised ja „avardunud teadvusseisundid“ peaksid olema idealiseeritud kombel siis võimalikult esmased ja prioriteetsed (algsed) ja nende võimalikus rafineerituse astmes. See tagasipöördumine inimese psühhobioloogiliset ja tajumuslike ja tunnetuslike juurte juurde olgu siis nõutavalt kultuurist puutumata, nagu usk ilma dogmadeta, nagu tõeline „uus algus“ („New-Age“). // Oletatakse, et on olemas psühhobioloogilised avardunud tajuvõimalused, mis on kultuurist puutumata inimsusele loomuomased ja mida on idealiseerivalt kujutleda kui esmaseid, seega prioriteetsemaid ja oma loomult siis ka kui kõige prevaleeruvaimaid, seega tõesti ka idealiseeritavad.¹⁸ //

“... 1950. aastate alguses katsetas Aldous Huxley meskaliini toimet ja sestsaadik on šamanismi hakatud järjest kõrgemalt hindama nii akadeemilistes ringides kui rahvuslikus kultuuris. // Katsetatud on ka mõjustate psühhedeeliliste ainetega ja seda ka kultiveeritumal kombel. Samuti on šamnistlikud teooriad ja praktikad omandanud tähtuse isegi akadeemilistes ringkondades ning sugemed sellest on jõudnud ka massikultuuri. // Šamanismi vaadeltakse nende seas kui institutsionaliseerimata, mittedogmaatilist vaimuse vormi, mis jätab rohkest ruumi isiklikule loovusele. Käesoleval ajal suhtuvad noored šamanismi kui kõrgeimasse individaalse vabaduse vormi...”, lk. 150. // Järjest on hoogustunud igakülgne huvi šamanistliku teooria ja praktika järele. Kõige ulatuslikumaks mõju avaldajaks on ilmselt Carlos Castaneda raamatud, mis kujundasid ilmselt tervete põlvkondade maailmavaadet ja sellega ka elu ja saatustki. Terved generatsioonid otsekui hakkasid kogu tavareaalsust teistmoodi hindama ja tajuma. See oli vahest justnimelt Castaneda kultusraamtute otsene taotlus ja sihiseade. Kindel on aga see, et Castaneda raamatud muutsid väga paljude inimeste maailmavaadet ja sellega nende elu tervenisti. Ehk siis P. Vitebsky sõnadega väljendudes: „Alates 1968. aastast muutusid Castaneda raamatud jaqi-indiaani õpetajast don Juanist kultuslikuks lugemisvaraks, heites tõsise väljakutse tavaarusaamadele reaalsusest ja selle piiridest.“¹⁹ See oli tõesti otsene väljakutse kõikvõimalikele kinnistunud arusaamadele tavalisest reaaluse tajumisest ja selle ületamisega võimalusega arvestades otskui reaalsuse tajumise ja tunnetamise võimaluste ja piiride avardamisest. P. Vitebsky: „Šamanismi vaadeldakse nende seas kui institutsionaliseerimata, mittedogmaatilist vaimuse vormi, mis jätab rohkest ruumi isiklikule loovusele. Käesoleval ajal suhtuvad noored šamanismi kui kõrgeimasse individaalse vabaduse vormi...” (Ibid.) // -- Šamanism muutus nõnda taaskord selleks, mis ta tegelikult endast kujutab, millekski täiesti institutsionaliseerimatuks ja kõikvõimalikest dogmadest täiesti puutumatuks maailmavaateks, mis rõhutab just üksikindiviidi isiklikku loovust ja kutsub üles indviduaalsele enesetäiustamisele just vaimses plaanis, kustub üles ennast täiustama isiklikus plaanis loovalt ja vaimususele suunitletuna. Sellest on saanud nüüd generatisoone hiljem, riikide ja etnoste piire ületav eluvaade, mis kutsub üles individuaalsele enesetäiustamisele, loovale ja vabale pühendumisele vaimusele kui sellisele tervikuna. Kindel on see, et Carlos Castaneda raamatud on mõju avaldanud miljonitele inimestele üle kogu gloobuse ja seda just vaid heas mõttes, ainult positiivsel kombel, äratades huvi loovuse, vaimuse jt. individuaalsete enesetäieustamise ideaalide vastu. // Järjest suuremat mõju on avaldanud ka antropoloogia erinevad apokrüüfid ja poplariseeringud. Kuigi on ilmne, et peamiseks on siis Carlos Castaneda raamatute mõju, millede passionaarne paatos ja dramaatilinegi kvaliteet on vägagi paljusi ja terveid generatsioone pannud huvituma tõeliselt vaimsetest väärtustest, loovusest ja vaimsest vabadusest. Sisuliselt kutsunud üles looma uut kultuursuse tüüpi, mille vahendusel inimsus end kui täiustada püüaks.²⁰ //

“... Selle asemel, et otsida institutsiooni mida võiks nimetada šamanismiks, peaksime keskendama oma tähelepanu šamaanile endale. Šamaani isikus ühinevad valdkonnad, nagu religioon, psühholoogia, medistiin ja teoloogia, mis Lääne kultuuris on eraldunud.”, lk. 154. // Šamanism ei ole institutsioon, väga palju sõltub igal üksikjuhul konkreetsest šamaanist kui isikusest ja indiviidist enadast. Schmaan on isikuseks, kelles ühinevad tänasele lääne massikultuurile täiesti võõra mitmepalgelisusega täiesti eirnevad valdkonnad, mida võib tähistada kui midagi religiooni, psühholoogia ja meditsiini vahele jäävat.²¹ // Inimvaimu võimalused on ammendamatud, on olemas ekstraorinaalseid näiteid igast ajast ja kohast, kus inimvõimalused näivad ületavat usutavuse piire. Inimtunnetusel ei olegi vahest üldse mingeid piire. Kuid üleskutsed end täiustada nii vaimses plaanis kui ka muudes valdkondades mõjuvad tõeliselt ärgitavalt. See on üleskutse, mida šamnism eistab ka tänasele inimkonnale: täiusatada end igas mõttes ja võimalikul kombel. Ehk siis P. Vitebsky kokkuvõtvas sõnastuses: “... Inimvaimul on erakordseid omadusi, mis enamiku inimeste puhul jäävad avaldumata. /.../ Šamaani etteaste ühendab seesmise ja välise ilma, indiviidi ja ühiskonna maailma, vaimus või kehas peituva maailma taamal laiuva kosmosega.”²²

______________________________________

EPILOOG.

Selline oli siis see kirjuts nagu „Arutlusi šamanismist“. Sisuliselt oli see juba vägagi ammune kirjutis, kirjutatud siis aastatel 2008-2011, seega sai siis alustatud seda kirjutist juba umbes 10 aastat tagasi, vägagi kaua aega tagasi. Seega sai siis otustatud see nüüd redigeerida ja oma blogides avaldada. Sest see oli liiga pikk aeg ühe valdkonna uurimiseks...? Algselt sai arvatud, et see kirjutis avaldada esmalt kui esimene varian ainesest, kuid peale redigeerimist selgus, et see jääb minu blogides avaldatuna mõnekski ajaks samaks... On ju ka teisi uurimisvaldkondi, millesse süüvida? Kasutatud sai sisuliselt siis 3 eri autori tsitaate. Teksti esimeses pooles siis Eesti šamanismi-uurija nagu Aado Lintropi tsitaate. Ja ka psühhiatri nagu Jüri Saarma omasi. (Kuna sai arvatud, et ürgaja käsitlus psühhiaatri pilgu läbi võib omada mõningaid seoseid traditsioonilise ja ajaloolise šamanismiga?) Teksti teises pooles on palju Piers Vitebsky tsitaate, mida sai siis kunagi oma väheste oskuste kohaselt üritatud ka kui kommenteerida. -- Kogu selle kirjutise põhimeelolu on aga Carlos Castaneda raamatutest, mida lugenud huviga juba aastast 1993. (C. Castaneda tsitaadid sai siiski teksti lisamata jäetud, kuna need on mitu korda avaldatud minu blogide teistes kirjutistes). JA head lugemist! Nagu proloogis mainisin, siis ootaks kõikvõimalikke kommentaare kas otse minu blogides kommenteerides, või siis minu täiesti kehtival e-maili aadressil nagu: lybeck14@gmail.com

(2. august, 2018), Madis Liibek.

_________________________________

1 PIERS VITEBSKY: “ŠAMAAN. Hingerännud, transs, eskstaas ja tervistamine Siberist Amazonaseni.” – 2002. (“The Shamans. Voyages of the Soul, Trance, Exstasy and Healing from Siberia to the Amazon.”) -- Coyright Laws: 1995. Tõlkinud: Triinu Pahk-Allmann; Kirjastus: “Olion”; Tallinn, 2002; Lk.: 4-184.

2 AADO LINTROP: “ŠAMAANIRAAMAT.” Tartu, 1995; Kirjastus: “Ilmamaa”; Lk.: 5- 180; (Lisaks fotod ja värsid.)

3 JÜRI SAARMA: “PSÜHHIAATRIA MINEVIK JA TÄNAPÄEV”. Tallinn, 1982; Kirjastus: “Valgus”; Lk.: 3 – 160.

4 A. LINTROP:“... 1980. aastal ilmus New Yorgis Michael Harneri raamat “Šamaani tee”, mis sai neošamanismi peamiseks käsiraamatuks.”, (“The Way of Shaman”), lk. 15. [Mille all on mõistetud?] “... Põhja-Euraasia šamanismi. // ... just Siberi šamanism, aga mitte Põhja-Ameerika või kogu maailma oma.”, lk. 16. [See on kui] “... šamaaniks-saamise lugu, mis koosneb peamiselt traditsioonilisse jutuvormi surutud pärimuslikult kontrollitud nägemustest ja elamustest, mida ta [šamaan] väidab end kogenud olevat initsiatsiooniperioodi ajal;”, lk. 17.

5 Ibid., A. Lintrop: “... (Saamide kohta, 1673.) “Iga kord, kui saatan näeb, et sellised inimesed võivad ta headeks teenriteks saada, saadab ta neile juba lapsepõlves haiguse, mille ajal näitab neile igasuguseid pilte ja nägemusi, millest nad vastavalt vanusele õpivad seda, mis käib nõiakunsti kohta. // ... ja näitab neile suuri nägemusi, millest nad õpivad veel rohkem seda kunsti... // ... nägemusi, millest nad õpivad kõike seda, mis on vajalik nõiduse täielikuks tundmiseks.” (Schefferus, 1956: 122), lk. 46. // “... tuvumine šamaanimaailmaga. See on šamaanilugude võib-olla kõige tüüpilisem motiiv, sest kaasneb peaaegu iga šamaanihaigusega”; lk. 50.

6 Ibid., A. Lintrop: “... Maailm on põhja poole kaldu. Eesti keeleski tähendab põhi nii ilmakaart kui seda, mis piirab midagi altpoolt. // Samamoodi aitavad maailmaga seotud uskumused tulevasel šamaanil kujundada teadvuse muutunud seisundi puhul toimivat ajutist orientatsiooni ehk muistendite reaalsust, mille kohaselt tulevane šamaan tõlgendab ümbritsevat reaalsust ja oma nägemusi šamaanimaailmana.”, lk. 80. // “... Igal šamaanil oli abivaimudest vägi, kes kaitses šamaani ja tema teid kurjade vaimude eest, samuti olid tal abivaimudest luurajad... // Igal šamaanil olnud ka kaks müütilist naist –“, lk. 94. // “... Altai šamaani abivaime on samuti võrreldud väehulgaga,... // See moodustab otsekui soomusrüü ning teenib šamaani sõjarelvadena” (Potapov 1991:69). // “Põhja-Euraasia rahvad kujutasid šamaaniväge ette mitte üla- või allilmast lähtuva abstraktse jõuna, vaid kaitse- ja abivaimudest koosneva väe(hulga)na, kus ülesanded eri vahel olid jaotatud vastavalt nende oskustele ja võimetele nagu pärissõjaväeski.”, lk. 98.

7 Ibid., J. Saarma: “... Neis nähti võimsate kurjade vaimude ja deemonite pahatahtlikkuse väljendust. // Mitmesuguste psüühikahäirete esinemised ürginimesel on tänapäeva teaduse andmeil vaieldamatu tõsiasi. // ... järsku [šamaan] muutub rahutuks, on hirmunud, ajab segast juttu, näeb viirastusi, karjub, püüab end kellegi eest kaitsta, kuhugi põgeneda... // kes hakkab / naeru lagistama, laulu möirgama, või / kes muutub passiivseks ja masendatult kurvameelseks /või / kes muutub kurjaks ja tungib kallale oma kaaslastele, neid alusetult süüdistades tema nõidumises...”, lk. 13-14.

8 30. 07. 2011. – Jätkates kirjutamisega šamnismist kui fenomenist. Alustatud sai sellega aastal 2008, ja see võttis aega ka järgenvad aastad. Alustatud 2008, jätkatud veidi ka 2009. Üldise tekistana šamanismist kui fenomenist. JA peaaegu üldse ei kirjutanud 2010. Isegi mitte tsitaate edasi arendades. Vähemalt mitte peamist, 4 kasutatud autori tsitaatide edasikirjutamist. Sellele tuginedes kirjutada artikkel šamanismist valmis sellel käesoleval 2011 aastal. Kasutades siis 4. aasta materjale. Ja mõeldud oleks see artikkel, mahukas kirjutis, siis nt. isegi avaldamiseks. [24. 08. 2018. -- Selgus, et „avaldamiseks valmis“ sai see tekst alles augusti 1 poolel, 2018. Nii kaua juba meeles mõlkunud see kirjutis. Avaldades nüüd lähipäevil, kuigi, alles esimeses variandis, see tekst kuulub ka hilisemale täiendatud avaldamisele ka järgnevalt. Esmases variandis oma blogides siiski varsti. Kahes oma blogis juba 02. 08. `018. (M. L.)]

9 Piers Vitebsky: “Šamaan. Hingerännud, transs, eskstaas ja tervistamine Siberist Amazonaseni.” (“The Shamans. Voyages of the Soul, Trance, Exstasy and Healing from Siberia to the Amazon”). 1995. Tõlkinud: Triinu Pahk-Allmann. Kirjastus: “Olion”. Tallinn, 2002. Lk: 4-184. (Autori P. V. tekst on siin järgnevalt kursiivis, Minu poolte riti rõhutaud tsitaadid rõhutatult krusiivis; kommentaarid minu poolsed. M. L.)

10Ibid., lk. 96. Ehk Vitebsky sõnadega väljendatuna: “Õigupoolest on šamaaniamet ilmselt vanim maailmas.”

11Ibid., lk. 99. Seetõttu väidabki Vitebsky, et: “... Seestumine ja eksortsism, mille puhul mõni vaim on ohvri kehasse asunud ja tuleb sealt välja ajada, šamaanliku ravitsemise juurde tavaliselt ei kuulu.

12 Ibid., lk. 99. Kuigi samas peab P. Vitebsky vajalikuks ka rõhutada, et: „Šamaanlik käsitus heaolust ei hõlma mitte ainult füüsilist tervist selle sõna medistiinilises tähenduses ega ole ka piiratud üksnes vaimse tervisega selle sõna psühhiaatrilises tähenduses.”

13 Ibid., lk. 110. P. Vitebsky.

14 Ibid., lk. 118. Ehk P. Vitebsky: “... klassikalise väite kohaselt moodustab naiste ülekaal kõikjal maailma seestumiskultustes “feministliku subkultuuri” rinde, kus naised kaudselt protesteerivad mehekeskse maailma vastu.” (Lewis järgi.)

15 Ibid., lk. 128. Ehk P. Vitebsky sõnastuses: “... Šamanism pakub välja maailmavaate, milles inimesed peavad kasutama oma elukeskkonda mitte selle üle valitsemise, vaid ettevaatliku ja raskesti kättevõidetud kompromissi abil ning pideva tähelepanu ja aukartuse hinnaga.”

16 Ibid., lk. 132. (P.Vitebsky)

17Ibid., lk. 138. (P. V.)

18 Ibid. Ehk siis P. Vitebsky sõnastuses, taas kord: „... otsivad inimese universaalseid psühhobilooogilisi potentsiaale, mis peaksid eeldatavalt olema kultuurist puutumatud... /Ning paljud on/ ... on pühendunud sellele mõttele ideaalsetest teadvusseisunditest, mis ei sõltu kultuurist ...”, lk. 146.

19 Ibid., lk. 150. (P.V.)

20Ibid. Seda rõhutab ka P. Vitebsky: “... Oma panuse on andnud ka antropoloogia populariseeringud, eriti Castaneda tööde kaudu. /.../ Nad ei käsitle šamanismi niivõrd kui usundit, vaid kui reaalsuse mõistmise viisi ja tulemuslikku tehnikat.”, lk. 151.

21Ibid. -- P. Vitebsky rõhutab siinjuures just šamaani individuaalset rolli: „Tänu šamaani erakordsetele isiklikele kogemustele on tema vahendid psühholoogilised, kuid eesmärgid sotsioloogilised: kogukonda ravida ja elus hoida. /.../ Šamanism ei ole mitte lihtsalt religioon või religiooni üks tahk – see on väga aktiivne ja praktiline tegevus.” , lk. 156.

22Ibid. -- P. Vitebsky, lk.158.