reede, 20. märts 2015

"LOGI-RAAMAT". Ühe endise aja nooruki lugu.

LOGI–RAAMAT
_______________

... Kuis sarnane on armatusekevad
aprilli heitlikule ilmale; kord üleni
ta paistab päikesesäras, kord kaob
see kõik taas pilve varjule.“
Shakespeare, „Kaks veroonlast“.

ÜHE NOORUSE LUGU.“

STENDHAL: „...Mõistlikul armastusel on kahtlemata rohkem vaimuteravust kui tõelisel armastusel, aga tema tunneb vaimustushooge ainult puhuti; ta tunnetab ennast liiga palju, arutleb vahetpidamata; kaugel sellest, et mõtteid eksiteele viia, on ta ise rajatud mõtteile.“1

Luglio-Dicembre xxxx a.
Lugio.

24 juuli xxxx.
'Quattro' -- järjega seal-maal, 'secundo' oli juba -- nii aasta tagasi ja sellest on
mujal ka kirjutatud. 'Tretio' jäi vahele -- seda ei tähendanud ülesse rohkem kui vaid sisse-juhatavate sõnadega. Nüüd siis 'quattro' -- 'Teise' järjena. 'Teine' on kui märk-sõna -- ma tunnen end, siin kirjutades, kellegi -- hoopis teisena . // Üldine aegunud sõnademäng. Mis on selle ajaga minetanud oma tähenduse. Kirjutatud olis ee siis 15. aastat tagasi. //
-- Ma kujundan endast kellegi hoopis teise -- 'parema' . // Ilmselt täiesti heaks-kiidetav pürgimus jätkuvale ense-ületamisel ja enese-täiustamisele suunatud kui selline. Kuid nagu aeg on näidnud on kõikvõimlaikud pürgimused taunitavad juba ise-enesest. Heaks-kiidetav on vaid loomne teadvustamatu tunglemine.
Paistab, et minus on selleks "ainest" nii-öelda. Võrdsustatav vist teatud erilise 'ulatusega' -- avarusega -- see mis avardub on teadvus -- või ka mõistus -- sõna parimas mõttes. Millest ainult jääks muidugi väheks. Et millestki saaks miski on enne-kõike vajalik omada 'jõudu' selle "miski" kujundamiseks, täpsemini -- selle "täiteks". Meeletu, uskumatu asi see viimane, kui seda on. Midagi üle mõistuse,-- kuigi on ka selgitusi -- juurde lisada. Asemele -- ja vastu seda terve teistmoodi kirjeldamise-viis. // Teistmoodi kirjeldades on see midagi nimetatda jõuks või hooks elik sisi elaaniks, midagi eksteerimiseks tarvilikku ja vältimatut. / Üle mõistuse on tihtilugu just ise-enesest mõietstavam ja siis teisalt, jälle vastanduv, mõistusekohane näib vahel muutuvat läbinisti irratsionaalseks. / On arvatud ka (19. sajand, Hegel), et elu mõte kui seisnekski teadvuse arendamises ja sootisumi mõte järjest komplitseeritumatele etappidele tõusmises. Nii indiviidi kui ühsikonna areng oll akui progressiivselt graduleeritud ja seisneb järkjärgulises arengus, kui sellises...
Ja seegi -- "tõesti on". Sama reaalselt kui mistahes muu asi sealt harjumuse-pärasest reaalsusest. Kuigi, -- vahest on paremgi, et teine siiski suures osas tundmatuks ka jääb, piisab täiesti ka "juba nähtust". Nägemise 'ulatusest' siin ja praegu. Kuradi nali ikka kõik see värk kokku. Poleks see nii -- ilm-selgelt naeru-väärne -- kohe "ei usukski"!
Lihtne ja labane. Ja nii lõputul piiratud! // Harjumusest nüristunud tähelepanu-võime ei märka tõesti vahel kõige õigemat. Ja teisalt saab üldistusi teha ka väheste andmete põhjal. Vahel kui piisaks vähesteski andmetest, et loobud amingist faktorist meelsasti. / Vahel osutub just ilmselge ja naerugi vääristav just kõige traagilisemaks ja komplitseeritumaks nähtumuseks.
Ometigi säärasena, -- see, mis moodustab nende loomade kogu elu, pälvib kogu nende 'tähele-panu'! Oo otsatut armetust! 'Inimestele' seevastu, -- sellest ammugi ei piisa. Kaugeltki mitte. Olla siis 'vääriline'... -- sellega on enamus juba öeldud. Peaks olema. // Teadvuitamata ajendite osatähtsuse nivelleerimine. Oletamisi terenduv seisuslik kohustatus, mis ei ole mitte privileeg vaid selle vastand. / Tähelepanu kui inimeelte ja -mõsitsuse omadus, mille kujudnavat mõju ümbritseva reaalsuse tajumisel ja mõtestamisel on kerge alahinnata.
STENDHAL: „... Pariisis oleks /.../ ... vastu muutunud kiiresti lihtsaks; aga Pariisis on ju armastus romaanide laps. /.../ ... kuuldes leidnud oma vahekorrale kohase selgituse. Romaanid oleksid ette ära määranud osad, mida neil oleks tulnud mängida, ning pakkunud eeskuju järeletegemiseks.“ /.../ Byron: „... On hoituna veel sügavamad ohked / ja magusam on varastatud pilk, / ja pole pattugi, kuid puna puhkeb.“ // Byron, „Don Juan“. I, 74
„... Selline käitumine, mida suures maailmas kutsutaks elutarkuseks, ei tarvitse veel ilmalikule inimesele tingimata tähendada hukatust, aga meiesugune peab valima...“ /.../ Ma tean, et te oma vaimuga kaugele jõuate...“2
Väärida paremat, parimat -- mis on. Väärida parimat endas ja väärida nõnda ka kedagi 'teist' sellega -- parimat kõigist võimalikest. Teda. Hoida oma unistusi tähendabki -- olla vääriline. Väärida oma unistusi... See saab olema väga suur ülesanne -- olla keegi 'teine'. Samas on see ka asi mida tasub tõeliselt üritada, üks väheseid sääraseid isegi. Ja milleks üldse "üritada" -- parem juba -- 'lihtsalt olla'... // Aeg teeb oma korrektuurid vältimatul kombel ka niisuguseks valdkonnas. Ja kahjuks ei tarvitse need olla just ednemised positiivses suunas. Pigem just vastupidi.
Suur asi juba seegi -- avastada endas, et nii "lihtne" see ongi. Üheks praktiliseks "abinõuks" saab kindlasti olema nii-nimetatud "harjumuste muutmine". Alustades juba sellestki, et nö.- "enda alla" rohkem "ruumi võtta". Kuidas täpselt! Täiesti kodeeritud tekst siia ilmselt. Noh, logi-raamat ometigi ju. Märkida midagi ülesse, "abiks orienteerumisel", nö. -- 'juht-nöörid' .... // Lihtsaim näib vahel keerulisem olevat, kuid teisalt näib see, mis alguses paistab keeruline hiljem lihtsamgi olevat. Kuigi protsessi käigus neid erinevusi vahel ei mõista otsekui. / Indiviidid on vahel liigagi lihtsalt kui etteaimatavad oma regeeringute ja käitumisega seoses. Avaramaid võimlausi annaks ette-ennustamatu regeerimise põhilaad, olgu selleks siis emotsionaalsed reaktsioonid või käitumine tervikuna kui selline.
Daniel Defoe: “... valmistudes vaid pikemaks teekonnaks, ehki mul polnud veel aimugi ega vaevunud ma õieti mõtlemagi, kuhu kanti purjetada: minu jaoks polnud tähtis, kuhu, peaasi et ainult siit minema pääseks.” /.../ “... Sest ootamatu rõõm, just nagu kurbuski, lööb meeled segi.” /.../ “... ja oma elu üle järele mõtlesin, hakkas mõistuse hääl mind äkki noomima. // Tähendab, kõiges halvas võib ka midagi head leida, tarvitseb ainult mõelda sellele, et oleks võinud ka hullemini minna.” /.../ “... Ja olgu kõigist kõige õnnetuma saatuse kogemused õpetuseks, et me selliseski saatuses võime ikka ja alati enda jaoks ka midagi lohutavat leida... // Niisiis võtsin ma nõuks mõistuse häält kuulda ja oma olukorraga leppida.”3

Hommikusi ülesse-tähendusi, meenutamisi.
Selles üteluses on oma teravus -- end ainitises 'pilgus hoida' -- hoida end pilgus tähendab -- end otsekui kõrvalt jälgida. Kõrvalt tähendab siin aga -- 'tähe pealt', otsekui. // Jälgida ennast kui kõrvalt, et ei olek see kõikvõimalik regeerimine niisama lihtsalt ennustatav. Selleks on vaja teatav distants, mingi vahemaa kauguselt lähtuv enesevaatlus, inrtospektisoon. Nõnda nagu on: „sub specie aeternatis“, -- igaviku vaatepunktist vaadelduna. / Ja nõnda otsekui ajatust vaatepunktist vaatan ma seda kõike... --
Teatud alamat-sorti tunglemisel on kriips peal – nüüdsest. Ülimalt lihtne asi -- neid läbikriipsutusi teha, sest -- loomukohane, igati. Ja kõik muu seonduv. Paralleele ajast -- aasta tagasi. "Välja" (või "sisse"?!) tunglemine on liig mannetu pürgimus -- pigem juba -- sisse kui 'välja'. St. -- mõelda end 'väljas' olevaks, st.- 'olla' väljas (tava-päraseimast). Veidi kohasem suuna-tähistuse märkimiseks, sihi-seadel... Ja justnimelt, -- olla igas hetkes nüüdsest -- kui keegi teine (seda oleks). Tunda ennast igas hetkes kellegi 'teisena'. Siit mõistmiseni -- mida tähendab tõeline 'laitmatus'! Mõista tähendust sel! Kui pidev valikute tegemise protsess -- kus 'valida' saab -- vaid ühte, -- parimat, kohaseimat,-- laitmatu toimimise kasuks. // Mannetu on see pidev askeldamine, ilma sihti teadamata rähklemine ja mõttetu vavelemine. Jälgides kogu selle tüütava enseupitamise masendavat kordumist. Ilmselt on olemas muudki elus kui vaid see, kas kellegile meeldime või ei. Nad kõik kui askeldavad ja higistavad üliväga. Nende elu möödub kähku kuid ometigi rähklevad nagu kestaks see igaviku. Ja see pidev eneseupitamine, enestähtusest ajendatud mannetu pürgimus. / Kõige otstarbekam on valida teatud reserveritud hoiak, otsekui objektiivsest vaatepunktist kõike vaadeldes. Kõige ökonoomsem käitumise, mõtlemise , tajumise ja regeerimise viis on ka kõige ökonoomsem, kõige säästlikum arvestades käsutuses olevaid piiratuid resursse, -- nii kronoloogilise kui ka vaimseid ning füsiloogilisi.
STENDHAL: „... Kirg varjatumgi endas peidab tuld; / nii taevas sünge tormi ennustab. // Byron, „Don Juan“ I, 73. /.../ „...Siin, kaugel kõigist inimestest, tundis / end kindlana. See kõrgusetunne pani teda heameelest naeratama. Midagi selletaolist ihaldas ta saavutada ka moraalselt. Kõrgete mägede puhas õhk tõi ta hinge tagasi selguse ja isegi rõõmu.“, /.../ „... Ta kadestas seda omaette olemist.“ Byron: „... Ent oli armsust Julia külmuses. / Ta väike käsi kergelt värahtas, / peost tasakesi välja libises, / jäi meelde selle surve erutav, / nii õrn, nii põgus, et ta ebales, / kas seda oligi. // Byron, „Don Juan“ I, 71.
Stendhal: „... Esimest korda elus veetles teda ilu jõud. Hõljudes ebamääraseis ja magusais unelmais, mis muidu nii võõrad olid ta iseloomule... /.../ ... mis teda kütkestas täisuliku iluna.“4
Aeg teeb siin oma korrektiivid, ehk lisandub sellele teadmisele üha sügavust ja kindlustki viimasega. 'Pilt' seal nurga-peal nähtud... -- mis on, ei ole! -- alternatiiviks (,'kes' on ?!). Ja kuidas küll kõik muutus! Sõnul-kirjeldamatult. Saan näha, kuidas kõik üha enam -- muutub. Pöördumatult, on see ju lõpliklt otsustatud asi. // Aeg teeb alati omad korrektiivid, ja ka teadvelolek näib olevat kui kumuleeruv protsess, aja jooksul lisandub nii kogemuste sügavust kui ulatuvust kui sellist. Seetõttu ma vahest kirjutangi siin seda „Logi-raamtut“, mõõtes kui läbitud meremiile, läbitud tee pikkust...? Paljutki on minevikuks saanud, mõnedagi ootab veel ees. Vahest seetõttu ma kirjutangi siia....?
Jules Verne: “... Ebamäärased eelaimused tegid / äärmiselt rahutuks...” /.../ “... Tõepoolest, neil oli teadmisi, ja inimene, kellel on teadmisi, lööb alati läbi seal, kus teised vireleksid ja paratamatult hukkuksid.” /.../ “... kuigi ta visalt juurdlevat mõtet üliväga ärritas teadmine, et tegemist on täiest seletamatu looga, ja ta tundis suurimat meelepaha, et tema ümber ja võib-olla tema kohal tegutses mingi võim, millele ta ei osanud nime anda.” [Need naised peaksid olema otsekui:]“... kel ei ole ei / tigedust / mõtlematust / ei räpasust, ei / kärsitust ega / halbu instinkte... // ... on inimahvid, kellele on omased paljud jooned, mis näitavad peaaegu inimlikku arukust. Majapidamises tööle rakendatuna võivad nad teenida laua juures... // ning isegi veini juua.” /.../ “... See on ehk võimalus, et mu oma väärtust mu enda silmis tõsta.” /.../ “... siis on tal võim, mis teeb temast isegi loodusjõudude käskija.” //... et tema käsutuses on vahendid, mida inimkond veel ei tunne.”5

Jätkates õhtul. Ühte on vaja rõhutada. Kui rääkida sellest, -- üsnagi konkreetsest, -- mõjutamise ehk kontrolli 'vahendist' -- see üks mis sellele vastu seada -- on üks lihtne mõte, mõtlemise viis. --- Asetada end oma mõtteis väljas-poole seisma. Eraldada end oma mõtetes -- nüüdsest viimseni. Mitte lasta end ahvatleda ka ilusaima mõttega. Ma olen eraldi, see mis tulema peab ka tuleb -- kunagi, õigel ajal. Selleks on vaja tugevust, teatud sorti vastu-pidavust, aga see ei ole ka kuigi keeruline. // Vaadeldes ise-ennast kui kõrvalt, väljaspoolt kitsendavaid piire, isegi aega, kuis ee võimalik oleks. Vaadelda ise-ennast aja möödudes, pärast peale väga pikka ajavahemikku ennast kui ülesse leides taas. Asetades ennast nõnda kui väljaspool aega seisvaks seatuna. / Seni kuni aega jagub tuleb oodata, teades, et ootad ja teades ka mida ootad. Kõik tuleb siis kuis elleks on õige aeg saabunud.
On aga vääriline. Õppida neilt, -- nii nagu nemad seda näevad -- 'hea' on see, kasuks tuleb see vaid teatud tingimustel. Muidu parem mitte. Juht-nöör siia ülesse-seada -- hoida ennast iiveldusest. Lihtne asi. Kui lihtne küll ometi! Seesmine distsipliin paneb kõik paika. Laitamatus kõiges ja viimseni. Kõiges ja viimseni. Seegi saab olema lihtne. // Säästa ennast nii mõnestki ebameeldivusest? -- Ilmselt oli see siiski õige regeerimisele seatud lähtealus. Selleks on vaja teatud korda mõtteis ja tõesti ka teatavat seesmist distsipliini. // Kuidas defineerida seda abstraktselt mõistetud ümbritsevat reaalsust kui eluslooduse ühte lahutamatut osa? Midagi amorfset, mis ümbritseb kui mõjua-avaldav faktor. Aksioloogilised (ega ka loogilised) kriteeriumid siinpuhul hinnaguliselt alati nagu ei ole kohandatavad. Muidugi on teatavat aksioloogilist hinnangulisust keeruline vältida, eriti pika ajavahemiku möödudes. / Kuid vahest kirjutan siia ka seetõttu just.
Ja muidugi -- totaalne eristatus igas päevas eraldi. Mida vähem kellegile 'öelda' seda parem. Mis aga -- muidugi-- ei tähenda, et poleks vaja "rääkida". Vastupidi, jälgida ainult, et seejuures liialt -- ei ütleks... Vajalik on teatud eriliseim valvsus, -- igal hetkel. Usaldada saab vaid oma jõudu, ja ei midagi, ja ei kedagi muud. Rahulduda enesega -- seda kõike pole kaugeltki mitte vähe ! // Eraldatult olla osata, selles on eriline väljapeetus kui distants ja eristatus. Vaadeldes ise-ennast kõrvalt, osetkui kusagilt kaugelt, see õpetab erapooletust. / See on isegi kui valvsus, kui mõista seda sõna loomulikul ja lementaarsel kombel. / Tuleb ise-ennast usalada ja sed aigas mõtte sja igal hetkel, alles sisi avaneb midagi suunavat ja kujundavat ja näitab teed eri olukordades. Alles siis saavad elu ja saatust kujundvad jõud tegevusse asud aja olukordi muuta...?
Õppida siin oma aega 'valitsema'. Kõikse kummastavam asja juures on teatud uskumatu mõju.
Nii vist iga asjaga selle tavapärasusegi sees. Tänu millele.... ma siin ja praegu olen ! // Valitseda end kõiges see kujundab kui distsiplineeritud olelus nii mõndagi ümber-ringi ja kujundab nõndamoodi nii mõndagi. Vahel see võib evida isegi kummalisi mõjusi nõndamoodi // Kui juhuslikult kujuneb küll elu ja saatus. See, mis kunagi oli kui ajutine variant sai mingis mõttes kui saavtuseks. See kujuneb nõnda, et aastatega kui koguneks midagi, mis annab kindluse ja eesmärgi-tunde. Ja siis kammitsev mõju kõrvalt ja tetaud julgusetus või mugavus. Ja ajutisest tähenduseta episoodist saab kui midagi saavutatut, mida loo kulgedes küll selleks ei lugenud.
Aga -- tõesti, tõesti, -- näib, et seda on vaja. Liiga palju vihjeid, 'ette-määratust' selleks, et neid mitte tähele-panna ! Vapustav elamus hiljutisest ajast -- 'quattro' -- teine vaatenurk, teine olemise viis. Praeguse aja märk-sõnaks on väärilisus, -- väärikus. Olla ise-enese vääriline! See tähendab üsna konkreetselt, -- mis on nüüdsest välistatud. -- Enne-kõike nõmedus! On palju asju, mida ei "ole vaja" teha. Õieti küll "kuidas", mida teha johtub sellest just -- kuidas pole vaja -- mida teha, jne. Teisalt -- aeg paneb siingi paika kõik. Pole võimalik end "süütuna" hoida, aga võib end paljustki 'säästa'... // Juba antiikajal usuti ja järgiti mingeid vihjed võid endeid ümrbitsevas reaalsuses moodustuvaid põgusiad nähtumusi, millest kui tuleks juhinduda. Need on kui mingid ajutised katkestused või erisused üldises lõimes või koes, mida ka reaalsuseks või eluks nimetatakse. /Väärilisius, vääritus, sõnad; kuid vahel pol eend võimalik säästa pea millestki. Sest aeg on nõndamoodi kujundanud ja paljutki olnust polek spidnaud olema, kuid kuivõrd seda teadvustatut ikka leidub, millest otseselt juhindutakse?
Siin ja praegu kirjutamine aitaks kui 'end pilgus hoida', kriipsutada alla iroonilist distantseeritust. (Huvitav kas seda siis nii-väga vaja?) Teisalt "aga" -- selge see, et midagi ülesse tähendada ei anna kohe kuidagi mitte ja ei maksa parem üldse üritadagi. Aga, -- deschifreeritult, irooniliselt -- // Irooniline distantseeritud omab kaalukaid traditsioone ja rohke-arvulisi järgijaid. Suhtumise viis, mis näib olevat erapooletu ja isegui üleolev, kuid väljendab vaid distantseeritust arvamyustest ja neid väljendvaist indiviididest. Pralleelsed nähtumused fenomeniga seoses sarkasm ja küünilisus. / Hoida end pilgus alaliselt otsekui eraldi ja kõrvalt vaadelduna kedagi, oma igapäevasuse kütkeis olevat nagu kõik.
Bram Stoker: “... Lõppude lõpuks, kogu elu on ju ainult ootus, me igatseme ikka midagi paremat kui meile siinilmas osaks saab...” /.../ “... Öeldagu veel, et hullude arutlustes pole loogigat ! Kui vähe neist teatakse ! // Oskaksin ma ometi tema mõtteid lugeda !” /.../ “... Mida see kõik tähendab? Ma hakkan juba kartma, kas pole kauane viibimine hullude keskel mu enda ajutegevusele halvasti mõjunud.” /.../ “... meie maailm on veider ja kurb, ta on häda ja viletsust ja vaeva täis...” /.../ “...On saladusi, mida inimene ainult aimab, isegi nende osaliseks lahendamiseks kulub aastasadu.”6

AGOSTO.

2. august xxxx A.D.

"Aga" paistab, et jällegi tunda siin, -- sellegi asja juures toda määratlematut -- 'tõukavat jõudu', mis igat sammu suunab ja kõik paika paneb. Erandliku 'selgusega' nähes siin ja praegu -- üks etapp lõppemas ja järge ootamas teine. Ületamise ületamine.
"Aga" liiga kaugel, liiga "lagedal", -- sobimatu koht "lavale astumiseks".
Ilma-maa on asjaga nõus (sic!). Üha jätkuvalt, kinnitamisi ...
Müstiline, seletamatu, kummaline, ette-arvamatu ja hämmastav maailm. "Selgelt nähes". Selgus on pea-aegu, et 'viga'. Miski pole veel selge. Meele-olud vilksatavad mööda, jättes oma jälje. Variatsioonid, kiirendusega tumm-filmi stseenid. Asi selles, et tegelen praegu rekordilise kestvusega "kainenemisega". Kogu sel aastal. Sest jõustus 'põhimõtteline otsus'. See jõustub. 'Otusus' jääb kestma, "aga" selle vältus on pikem protsess. Negatsioonis kulmineeruv teadmata ajal. Põhjuseid -- poolt ja vastu -- mitmeid, jällegi.
Üle mille aga -- 'teadmine' -- kust? Vahest -- 'kehaline teadmine'...? Võib-olla, võib ka mitte. 'Vahend', mitte kui eesmärk ise-eneses. Ja peale selle -- olen seda 'jõudu' kogunud enda sisse. See on osa minust endast. 'Isiklik jõud'. Nii kaitstus kui määrav kindlus.
'Jõud'. Mõju ja jõud. Seniks veel -- siinse rekordi {(-10!)} tipust -- 'minna lastes' aga väga -- 'kontrollitult', so.- kontrollitud minna-laskmine . . . .
Minu mõistus on nagu tühi valge vaip, milles kajavad värvikad ringi-virvendused. Meel on vaikne ja selginenud, aga igale mõjule -- liialt avatud. -- Sulgeda see kõigile välistele -- juhuslikele -- ärritajatele. Vaibuda hääletu lainete kohina sisse. Selleks, et tõusta eneses pinnale tuleb esmalt enesesse "ära uppuda".
Võrdlemisi nüri, tuleb tunnistada. 'Preformance'i-stiilis -- vahendada tunnet nagu -- "taotaks mikroskoobiga naelu seina sisse"! Ühtäkki hakkab muutumatu pilt ekraanil elama. Miski kui liiguks seal. Esimese astme hallutsinatsioonid. Meele-petted. Paistab, et 'katse'tan endaga, õige küünilisel kombel isegi.
Prosper Merimee: “... Mul on nõia silm ja ma tean, mida mõtlevad inimesed, keda olen kohanud vaid paar korda. // Kui te minu mõtteid oskate lugeda, ei tea ma, kas kurvastada või rõõmustada.” /.../ “... luuleteose kompositsiooni tuntud definatsioonile: “Väikesed ebavõrdse pikkusega read, tühi pind mõlemal pool””. /.../ “... Tuhanded koledad mõtted erutavad ja vaevavad mind ... ja mul on vaja teiega veidi vestelda, enne kui oma üksindusse sukeldun.” /.../ “... aga naistel ja kassidel on juba kord kombeks mitte tulla, kui neid kutsustakse, ning tulla, kui neid ei kutsuta.” /.../ “... nad tegid sellist lärmi, et poleks isegi viimsepäevapasunat kuulda olnud. // ... selle pundi parimad abi andsid.” /.../ “... kuid mööduvate naiste hulgas ei näinud ma ühtki, kes väärinuks seda saatanlikku tüdrukut. // Kui nõidu üldse olemas on, siis see tüdruk on üks neist! // Tema rassi inimestele on vabadus kõik ja nad paneksid kas või linna põlema, kui see säästaks neil päeva vanglas.”7
// Hämariku saabudes muutus kõik. See on minu element.
Rahulik selgus, täisulik hea-olu. Müstiline hämarus, lõhe kahe päeva vahel.
Ja just see aeg saabki -- järgnevalt -- minu "mitte-tegemise" ajaks. --
Sest, minu jaoks algab päev alati koos päeva hämarusega, videvikus.
'Lõhest' saab uks, värav kust ma kord sisse astuma pean.

Nädal hiljem.8 Viimane kord siin nõnda pikemalt. Ning paari öö järel siia kohta enam asja ei ole. Vaheldus igati tervitatav ja lisaks -- näib nõnda, et mul on 'vaja' minna sinna uude kohta. Nõnda paistis kui seal esimest korda käsisn, selle nädala hakul.
'Värvi-kirkus', kirjutasin. Üks 'jõuline pilk'.... kes? Tema ?! Taevas ja maa, vesi nende vahel, -- lõõmavad värvid, mis segunevad mälestustega ja aimdustega sellest, mis tuleb.
Vahel kui 'näeks ette', ei teotse vaid 'järgin' ette-kuulutatut, juba nähtut.
Müstiline, uskumatu, seletamatu, -- nagu see kõik. Ja üle kõige -- puhas rõõmsa-meelsus ja mitte sugugi nii harva!, mida toob soovidest vabanemine...Tahta kõike -- parimat kõigest -- selleks pole vaja tahta midagi! Sest kõik, mis toimuma saab ka leiab aset, kui tuleb aeg.
Seni ma lihtsalt -- 'ootan'. Ma tean, et ma ootan ja tean 'mida' ma ootan. Laitamatust elust koguneb 'miski' müstiline, suunav 'jõud', mis kõik määrab, kõik otsustavalt paika paneb. Kontroll, enese-valitsemine on ka kannatlikkus. Täiusliku 'laitmatuse' võluvalt lihtne kõla. Ja ei välised ega sisemised "raamid" takista mul avarduda lõpmatusse, mis laiub tuntu piiride taga. Sest mida kõike juba tean!!
// Mõned 'märk-sõnad': 'nõia vari', 'ühendus', "juhuslikkuse ratta pöörlemine", -- sõnad, mis omavad üht-äkki tähendust. Tean mida olen teinud ja mida "teen" -- seda, mis toimub -- tõepoolest -- kui juhuslikult. Juhuslik kohtumine, näiteks !
Ja veel midagi, lõikavalt olulist: "...enese-tähtsuse" kaotamine tähendab järele-andmatut raevukust..."(!) Mida mul siin õppida vaja ongi!
// Hämarik saabub kiiresti, praegu, ja kannab endas märke, rahutust ja eba-selguse hetki. Ometi on hämarik tähtsaim aeg öös ja päevas -- ei ole kumbagit neist, on midagi nende 'vahel'... Kui murde-punkt, tabada päeva märkamatut libisemist öösse.
// Vastu kahkjat hommikut. Uni ja unetus, une-nägudeta une-hetked, lõhestunud järje-pidevus, identiteet? Ja mida kõike veel. Meenub, et äsja olin veel (unes) miskipärast siin hoos. Aga öösel käib kell ringi-ratast, kiiret pole mingis konkreetses suunas.
Kire-sööstud, mille vastu paindumatu tahe. Imestamisväärsuse juured siin. Võimalik rambi-valgustus. (Kust säärast võtan?!) Tajutav 'tähele-panu'. Reageerin kui "nähtamatuile" aistinguile. Hämmastav asi. Tõesti, teadmisi... audio-taust lähetab orientiire ootamatuis mõõtmeis (, nii palju neid!). Vihjamisi osutatud tasa-pind, homne? Tänane...?
Isaac Asimov: “... millised oleksid teie tunded, kui need liiguksid vabalt sünnipäraste mõjurite antud suunas. Inimmeel sõdib mõjutamise vastu. Seetõttu ei suuda tavaline hüpnotisöör midagi ette võtta vastu inimese tahtmist. // Mis mõtet sellel kõigel on ? Ka kui ta olekski kõige oleva valitseja, mis siis?”, lk. 14. /.../ “... Oletan, et kujutlesite teda kasutavat samasugust tehnikat kui mina, ehki mina, pange tähele, võin sisetada ainult tundeid, mitte mõtteid.”, lk. 52. /.../ “... Kui ma moonutasin teie tundeid, pani teie meel vastu silmapilgu, ühe hävitava tillukese hetke vältel, enne kui saavutasite taas tasakaalu. / Mitte keegi ei suuda mulle ainsagi silmapilgu vältel vastu panna, kui ta ei valitse tundeid samal moel nagu mina.”, lk. 54. /.../ “... sellest tähtsam oli emotsionaalse teadvuse voog, mis jääb nendesarnaste puhul igavesti ainsaks üksteisest arusaamise vahendiks.”, lk. 55. /.../ “... Tunnete kontroll, nii nagu teie ja mina seda valitseme, pole eriti uus nähtus. Tegelikult on see inimajus peidus. Enamik inimesi suudab tundeid tõlgendada primitiivsel moel, seostades neid näoilme, hääletooniga ja nii edasi. Üsna mitmel loomaliigil on see võime plaju kaugemale arenenud. Loomad kasutavad üsna palju haistmismeelt ja nende tundeelu on mõistagi primitiivsem kui inimesel. “, lk. 62. /.../ “Kummalise, seletamatu jõuga suutis ta kontrollida inimtundeid ning nendega manipuleerida, alistada kõik inimesed oma tahtele.”, lk. 72. /.../ “... Lootusetult loll on inimene, kes ei tea, et ta on tark. Teie sobisite osalt just seetõttu, et teadiste end sobivat, // Pigem arendage avameelsust, iseteadlikkust ja sundimatut eneseusaldust. Siis ole teil midagi varjata.”, lk. 82. /.../ “... võitlusel puudus mõte. Ta võitles liiga ülekaaluka vastasega.”, lk. 95. /.../ “... oli leebe, tühja peaga olend, kellele meeldisid paitused ja kelle hellus oli mõnusaks vahelduseks karmile elule.”, lk. 113. /.../ “... Olgugi et tal puudub telepaatia või mingi muu umbmääraselt defineeritav meeleolude tunnetamise moodus, on siinses õhustikus vaevutajutavat vastukäivust, millest piisab lootusetuse tekkimiseks.”, lk. 130.9
Öö muudab midagi. Kui Teda tarviliselt austada. Teadmisi, vihjeid une piiri-mailt, -- tean kuidas avaldada survet (füsiol. aisting!), mida tähendab "ohjade pihus hoidmine" -- totaalne kontroll. Minu mõju-võimu all oleval territooriumil ei nihku ilma minu tahtmata mitte miski. Saan 'valitsejaks'! Kuidas küll, ma seda kõike, ühtäkki lihtsalt tean?!
Ette-nägev mälu? Aeg?? (-- kas nüüd või hiljem).
Viimane aeg selleks ka, paistab nagu. Aeg keskkonda vahetada, ümbritsevaid tingimusi muuta, -- ja ennekõike muuta midagi "seest-poolt", -- muuta oma suhtumist, järje-kordselt. Tuleb arendada endas järele-andmatut raevukust ! Hoiduda iga hinna eest eba-väärilisest ! Ja hoida ennast millegagi reetmast, selleks, tuleb arendada välja ülimalt komplitseeritud "petmise kunst" -- 'varitsemine' !
Seda on mul vaja, nüüd rohkem kui kunagi varem. Võtta iga oma tegu, sõna ja mõte vaatluse alla, otse-kui kõrval-seisja kiretule pilgule, kaaluda külmalt ja täiesti 'hoolimatult' kõige väärtust! Muutuv väline keskkond loob selleks igati soodsad tingimused, kasutada need viimseni ära. Kasutada ära ennast ja teisi -- ülima sihi nimel. 'Selle' nimel võin ennast 'endast' ka "välja visata" -- täiesti 'hoolimatult' !
Need peamised toime-mehhanismid on oma liht-labasuses otse rabavad. Kes oleks küll võinud arvata! Ja kui hästi teadmatuile maskeeritud! Jah, aga nüüd, kus mina seda tean, -- pean mina neid õppima ära-kasutama, tegevusse rakendama ! Kõiges, alustades pisi-asjadest. Ja mis pea-asi, -- mitte kunagi vajutada "paanikat"! Sisendada endasse aeglust, kindlust, vältida rabedust mõtteis, kõnes ja teotsemises.
Ja vältida igati kõiksugu "lähedust". Vihata seda.
// Üht-teist leidis aset. Hämmastav "asjade-olude" kuhjumine nii-öelda.
Seoses selle koha-vahetusega, "uus ülemus", paras nali, hierarhilised "mõõdu-võtmised", jms. Üks joonistus lõikava selgusega esile ja teravdus 'otsuseks' -- välistada järele-andmine. Ma ei saa seda endale lihtsalt lubada. Ja samas, -- 'lasta minna' -- kõigel 'totaalselt', st.- lasta kõigel minna nii nagu "läheb", -- on läinud ja minema saab. Tegemist on tasa-kaaluga kontrolli ja minna-laskmise vahel.
See kõlab -- totaalne kontroll, võimaldamaks totaalset 'minna-laskmist' !
// Lausa naeru-väärt kui lihtne ja labane ja ometi kui mõjus !
Uskumatu ja nõnda 'lihtne' vältida ! Samas, see "lõõg" (sic!) on ju "kahe otsaga asi", ilmselt -- 'võttev ja andev' ... Kummaline see värk kõik kokku !
// -- Hämmastav, müstiline ja imeline! -- Piisab ainu-üksi sellest, et korra lugeda Temale mõeldud kirja ja ma tundsin kuidas saabus selgus ja rahu.
Mida see küll tähendab! Ma olen Tema küljes rohkem kinni, kui seda ise teadsingi ! Lõplikult, viimseni ! Ta jääb minu esimeseks ja viimaseks, --
-- ma lihtsalt ei suuda kellestki teisest huvituda. Müstiline asi.
SOFIA ! Sa oled tõeline võlur ! Ja mina, mina olen isegi Sinu nime, siia kirjutades, vältinud ! Aga ma kirjutan Sinule juba homme!
Ja läksin tööle kohta kus Sina töötad! Teadmatultki ma järgnen Sinule. Armastan !
Kummaline, mis toimub. Kummaline on see kuidas toimub. Kummaline on see kuidas toimub.
Leidis aset nagu lõpp ja algus. Kõik seonduv, murrangu punkt kahe äärmuse vahel. Meele-olud, et üks etapp läheneb lõpule ja algamas uus -- ja näib, et hoolimata näivusest, -- see täitis oma eesmärgi -- 'Kiri' sai kirjutatud ja teele saadetud. Viimane kiri, otsustav.
Sest ma kirjutasin seal peamisest. Sellest 'miks' ma üldse kirjutasin .
Märgid olid juures, ilmsed viited. Tundsin midagi sellest, mida tundsin seal Berliinis, kaks aastat tagasi -- 12. august xxxx.
Tänu sellele kirjale -- otsekui oleks midagi muutunud.
Teisenenud seesmiselt (ja ka väliselt!). Või: ma tahaksin nõnda mõelda?
Ei tea veel täpselt. Üks on kindel -- vastanduval poolel -- juures on väga palju 'raevu', ehedat vihkamist, mida jagub kõigile. Täielik hoolimatus -- st.- ma ei hooli sellest kuigi-võrd, mida ma teen. Sest teen ma ju seda, mida ma tegema pean.
// Aovalguses. Öö möödudes teiseneb meelestus. See ongi ju 'häälestuse' küsimus. Kuidas olla -- mida teha. Mida mõelda ja kuidas. Ja mida mitte teha. Valiku tegemine. Otsustamise asi.
Meele-olu vastu unetut hommikut hoopistükkis entusiastlik, hoogne ja nõnda... Naljakal kombel siingi teiseks teinud ümbruse isegi, enesest väljas-pool. Seesmine muutus on ületanud ise-enese piirid. Või kuidas täpselt. Teatud kehaline koormus kasuks. Rakendada teatud lihased, arendada oma keha. Nõnda muutub 'hoiak', -- nõnda teiseneb enese-tunnetamine ja sellega ka kogu tervik-olemine. Väsimus. Varsti juba minema.
// Kaamelon. Oman haruldast võimet -- kohaneda oma ümbrusega.
Tõesti, hämmastav kuidas. Ja see teeb mulle isegi nalja -- kuivõrd 'lihtne' on ümbritsevaid mõjutada! Teatud huvitavad nüansid siin-juures. Ja igati soodsad tingimused "katsetamiseks" siin ja praegu. Või -- absoluutselt igal pool.
Olen eraldatud, -- seega võin teha -- mida iganes...

` C i n c o ´
Aga mingi "täht-päev", olen siin ja praegu. Kirjutan selle-pärast, et väljas hämardub üks maailm. Naljakas kui taipamatult 'mõõdu'-tundetu on päev ja selle mõistmine. Kustuv valgus paneb kõik paika. Taas mingi magamatuse kestvus-rekord.
Et kuis läheb kaks ööd ja päeva ühtejärgi, kui silmi lahti hoida. -- Vahelduva eduga.
Hommikune ja päevane aeg napima eritlus-võimega, pidetumalt. Vähene valgus kui "kinnistaks paika" midagi. Ja öö, see on kui 'ankur'. Heidan oma ankru alati vaid öö mustavasse vette. Magamatus katab kõik just-kui läbipaistva elastse kihina, see on loor, kate, mis aga ei peegelda vaid murrab valgust, moonutab.
Teisalt muidugi -- loob soodsad eeldused sihi-päraseks 'nihutamiseks'.
Loob kui "sobiva pinnase", ütleme nii. Mul pole vaja magada nõnda nagu lojustel! Olen teistmoodi maailmas, loon enesele ise 'oma' tunnetuse.
Ja siis kui teisiti ei saa, -- ma lihtsalt: 'lähen ära' ...
-- Üheks igavikuliseks hetkeks. Libisen läbi lõhe välja, libisen lõpmatusse ....
-- ja "jõnkslikult" tagasi. Seni vähemalt küll. Näis kuis kõik vormub. Tean, et kui toimin (, hoidun sellest) nõnda nagu 'toimub', siis mind saadavad märgid, mis üha kinnitavad, et tee viib ikka "ülesse mäest".... Või mitte enam ammugi nõnda täpselt -- üles, ei ka kuidagi teisiti... On olnud vaid üks võimalus alati !
// ARMEENIA TÜDRUK / -- Milleks seda oli vaja? Näis, et siiski ja vahest just seetõttu, et viimast korda kedagi nõnda. Ja otsesed tulemused üli-soodsad -- täiuslik rahu, selginenud tasa-kaal, -- nõnda kavatsesin vähemalt kirjutada. Segadus -- "peata olek" -- pigem unetusest. Samas teiseneb ka perspektiiv toimunu üle otsustamaks. Jätkuvalt. Esmalt ju mõtlesin, et -- kunagi vahest -- otsin taas kontakti.
KIRI / -- Nüüd tean, et mitte kunagi. Kui 'valesti' ja ometi -- ainult nii. Vaja eristada otsest ja kaudset mõju -- viimane toimiv just pikemas ajalises perspektiivis? Ümber-väärtustav. -- Sest -- 'huvi' ju tegelikult enam ei ole.
Ei mingisugust. Pean vaid proovima vältida sihitut vihkamist.
(-- `cinco´ --st.- mitte viha vaid mõistmine).
// 'Une-nägemine' ! ! ! --- Taas, suure-pärane asi!
Kus-juures siin ja praegu olemisel selle koha pealt pluss juures.
Tunnelis' Ärkamine kui "pinnale tõusmine" läbi kitsa tunneli, efmeerse säärase.
Mis pigem kui nö.-"visuaalne efekt", kui "nägemis-aisting". 'Tunne' liikumisest, imeline asi.
Ja äsja. Mis see oli? / Midagi on ses kõiges hämmastavat. Vana 'tunne' -- kiretud 'teadmised' nähes 'asjadest läbi'.
Väsinud, väsinud, aga see ei huvita mind -- intrigeeriv on hoopis midagi muud siin, -- kuhu ma 'lähen' kui ma üht-äkki, -- 'ära lähen'...? Miski teisenes otsustaval kombel. Miski mida võiks ära-märkida just 'otsuse-kindlusena'. -- St.- aktiivset sekkumist (, mis vahest ainus helgem point sest segasest rmt.-st "Maag"), -- st.- kujundada enese väline keskkond enesele sobivaks! Esiteks -- vahetada selle öise istumise "kohta" -- ja õige pea seda juba. Isiklik mõju-jõud! garanteerib selle, et see ees-olev vahetus kujuneb 'soodsaks'.
Viimane aeg tuua sisse teatud 'otsustav moment' - nö.(, kui jõuline suunitletud pöörasus),-- pöörata selg alaealisuse mistahes avaldusvormidele ja kõike seda, -- jõhkralt, hoolimatult, ilma vähimagi 'halastuseta' ! Ja vältida senist armetut liig-innukust (sic!) teatud sfääris, = vältida maitsetut tunglemist ! []10

Aga on öö ...11, ja see-tõttu on kõigel oma eri-omane varjund.
Unetuse ja üli-ergastatuse seisund. Teravalt vahele-lõikuvad taust-helid.
Taas-kord on miskit selle ajaga teiseks-saanud. Paika-panevalt ära-märgitud kui järje-kordset 'nihkumist' teadlikkuse-tasandi skaalal. Otsustava varjundiga säärast.
Kaasuvalt vaid ülivõrdeis iseloomustatavat. Mil oma, varjatud tähendus. Mil lihtne skeem ja toime-mehhanism, aga-- emotsionaalselt-- alandav(?) loomus.
Liiga lihtne, minu jaoks,-- seega 'teotus'. Lojused, neid, seevastu, vabandab juba teadmatus... /.../ Kuidas küll vihkan "mõistmist",-- seda mida sellega mõistetud on, "mõista-antud" on,-- midagi kirjeldamatult räpast seal juures,--
"ole nagu meie kõik",-- iiveldus mataks hingamise! Kurb tõsi-asi on aga see, et 'erandeid' ei paista olevat. Seevastu üha enam teadvustub,-- 'raevukust' tuleb mul tõesti õppida. Mõistes seda õige konkreetselt,-- 'järele-andmatusena' ! On juba sugenenud teatud annus täiesti külma hoolimatust. Lähtuda sellest. Arendada sellest välja midagi väga rafineeritut,-- pealtnäha julma,-- nõnda varjatult, et "näha" ei ole midagi... Usalduseks ei ole põhjust juba seetõttu, et pole suurt ühist mida "jagada".
// 'Määratud suund' määratlub ise... Möödus esimene aasta 'uues aja-arvamises'. Pöördeline aasta. Vaate-punkt on teine. Ja vaatleja on kui keegi 'teine'. Rohkem 'ise'. Ääretult palju on saavutatud. Näen seda, mis ootab ees!!!! Tõe-poolest,-- 'näen' seda !
Uskumatu asi,-- see aasta on mind õpetanud uskuma,-- 'enesesse'. Ja mitte ainult.
Ja mitte ainult. Kui kaugel olen sellest, kes tookord tolle müstilise 'läve-paku' ületas!
Ja kelleks ma võin enese teha! Tean, et võin. Kõige pöördumatus, 'Otsuse' kehtivus.
Nüüd juba tean, et ma,-- ainult järgin. 'Juht-nööre'! Viimseni eraldatud, külmalt kalkuleeriv ja strateegiliselt läbi-mõeldud ning jõuliselt teostatud 'e l u' . . . .
// Linnuparved, üht-äkki... hääletult kõrgel üle taeva libisemas nagu hiiglaslik vari. Aru-saamine. Uni mis on ka ärkvel-olek. Teadlikus une sees. Konsentreeritud võimsus, jõuline hoog ja meele-vald. Tean kuidas, kui lihtne.Pilved idataevas, hommiku-ahetuses. Kollane ja oranz lõõm üle kogu ida-kaare. Võin teha, mida iganes tahan. Rõõm tuleb enesesse peita. 'Halastamatusest' saab side-aine, mis kõike koos hoiab.
Rafineeritud ja hoolimatu mõjutamine. Mõju-avaldamine.
Ma tean, et ma ootan. Ja ma tean ka mida ma ootan. Ma ootan oma 'tahet'.
_____________________________________________________________________

SETTEMBRE

1. september xxxx A.D.

"Aga" viimane kord, nädala lõpust uues kohas. Ilmselt. Kuradi värk, see kõik . Muutused, üks teise otsa. See kalestab. Nõnda oli see ka mõeldud,-- "alandada" ennast veidike,-- selleks, et ennast mitte 'alandada'... Ehk "tasa-lülitada". Mitte kunagi.
Mitte mingil moel.
Kõrini siinsest, igati. Näis kuis edasi. Täna alanud kuu saab mitmestki küljest näitlikuks. Saab näha mis edasi ja kuidas. Õige mitme kuu jooksul. Paar nädalat tuleb väga kiire aeg, kohanemisi-"kohastumisi". Täiesti hoolimatult. Teada juba ka,-- kuidas täpselt.
Ja see tüdruk. Mis juhtub kui ma nüüd näen teda? Ei tea, ei mõtle sellest, komplitseeriks veelgi kõike tõe-näoliselt. Mis toimuma saab sõltub ka temast.
Enne-kõike just temast,-- kas ta nüüd 'teab' .... Vahest on tänaseks kõik lõplikult läbi.
Pole mõtet sel jahumisel.
Kahel suvisel kuul,-- ja tänane öö,-- sai käidud siin kohas. Oli seda vaja?
Esialgu näib, et, jah. Teisalt,-- ka mitte. Kokkuvõttes,-- viimseni ükstaspuha.
Ei huvitu, ei hooli sekundaarsest. Ehk siis,-- alternatiivid kõik, veelgi eba-meeldivamad,-- alternatiive ei ole. Teha sellest kõigest,-- oma järeldused !
// Keset ööd. Naljakas, kuidas kõik muutub. Kui põhjalikult ja, et nõnda ka,-- jätkuvalt. Täielik teisenemine,-- öös peitub selgus, rahu, heaolu ja tasakaal. Päevane aeg rohkem segane, heitlik. Ja muidugi,-- vihkamist on päevas rohkem,-- kõik nood poole-arulised loomad midagi enamat ju ka ei vääri.
W. Somerset Maugham: “... Üks on siiski kindel – see on geeniuse looming. Minu meelest on isiksusel loometöös kõige tähtsam koht. Kui kunstniku looming on omanäoline...”, lk.3. /.../ “... Minu meelst on kunst emotsioonide manifestatsioon, emotsioonid aga räägivad keelt, mis on arusaadav kõigile.”, lk. 4. /.../ “... Inimeses peituvad kaasasündinud mütoloogilised alged.”, lk. 5. /.../ “... See on nagu lummus. Tahtmatult meenuvad salapärased jutud sellest, kuidas inimese teine mina tõrjub välja esimese. Hing on võimeline igasugusteks muundusteks. Ennemuiste oleks öeldud, et vanakuri ise on ta sisse läinud.”, lk. 54. /.../ “... Miks arvad sa, et ilu, mis on väärtuslikumaid asju siinilmas üldse... / Ilu on midagi imepärast ja kättesaamatut, mida kunstnik vaid suurte loomepiinadega siit kaootilisest maailmast on üles otsinud. Ja kui ta selle kord leidnud on, siis ei ole mitte igaühele antud sellest aru saada.”, lk. 66. /.../ “... Ta näis nagu püüdlevat millegi poole, ent mis see konkreetselt oli, jäi mulle teadmata, ilmselt polnud see talle endalegi päris selge. / ... ta on mingi kinnisidee võimuses. // Elas ta ju oma unistuste maailmas, kus reaalsusel polnud mingit kaalu.”, lk. 71. /.../ “... Geniaalsusest imetlusväärsemat nähtust pole maailmas olemas. Kuid andekus on raske koorem sellele, kellele see antud on.”, lk. 86. /.../ “... on kuradist, mitte just kurjuse- ja õelusekuradist, vaid mingist ürgsest jõust, mis eksisteeris enne headust ja kurjust.”, lk. 91. /.../ “... Mulle näib, et osa inimesi lihtsalt ei sünni seal. kus nad peaksid sündima. / ... mis oli talle võõras ja vastuvõtmatu ... // ... Võib-olla seesama võõrdumus ongi ajend, mis unnib inimesi millegi püsiva ja igavese ostingule, mis neid jäägitult haaraks ja enda külge seoks.”, lk. 169. /..../ “... on mingi deemoni võimuses. /.../ Tema kireks oli luua ilu. See ei andnud talle kuskil rahu. Kihutas teda aina ühest paigast teise. // ... igatsus ilu järele -- / igavene rändur. On inimesi, kelle janu tõe järele on nii suur, et selle saavutamiseks on nad valmis kas või maailma alustugesi kõigutama.”, lk. 184. /.../ “... ühendas mingi imeline ja keeruline kompositsioon. Kõik see oli kirjeldamatult kaunis ja salapärane ning mõjus lausa hingematvalt. // Nendes maalingutes oli midagi ürgset ja kohutavat. Lausa üliinimlikku, otsekui oleks sellel seos musta maagiaga. See oli imekaunis ja ühtaegu siivutu.”, lk. 196.12
Näis, kuis see teisenemiste kaleidoskoop reageerub uudsete "olude ja kordadega", mis nüüd ees ootavad. Siit tõdemus,-- jah, muidugi jätkates. Kui mitte mõnel muul, siis lihtsalt sel põhjusel, et -- ennastki hakand huvitama need loomu-pärased "toimimise mehhanismid"... Naljakas värk. -- Ja lõppeks sel kõigel pole ju suuremat tähtsust!
// Viis hommikul. Uni ja ärkvel-olek sulanduvad ühtesks tervikuks. Tundub, et esimest korda on mul nüüd hea meel, et suvi otsa lõppeb. Mööndes sellega, et teatud 'passiivsusel' on ka oma varjuküljed. Nüüdsest avanemas ütlemata rohkem 'võimalusi'... See on õige hoiak,-- 'mängu-maa' on avaram. Kasutada seda siis iga-külgselt ära järgnevalt. See suvi oli küll karm, aga see oli vajalik.
Võib-olla, et tema ei ole 'õige' ? Miks ma selle punkti küljes nõnda kinni olen? Ei mõista. Üht-teist saab varsti selgeks. Millest edaspidi lähtuda.
--- PEA MEELES, KES OLED/ 'ÕNN' KAASA! VÕIN SEDA ENDALE LUBADA/ USALDADA OMA 'ISIKLIKKU JÕUDU'! //

Ööl vastu 8. septembrit.

See mida ma olen teinud, see mida ma teen,-- on midagi täiesti era-kordset.
Just nõnda ja ainult nõnda see olla saabki, sest nõuab see ülivõrdeis teatavaid,-- isegi haruldasi võimeid. Piiritut tahte-jõudu, see on (ehk!) kirjeldatav kui otse lömastav tahmise 'Jõud', mille abil võiks painutada terast. Muidugi suudavad säärast üritadagi vaid mõned üksikud. Erakordne asi! Ja kuivõrd mõjus! Naljakas, et nad kõik seda ei tea. --
Kuidas...! vahest mõni aimab midagi. Sealt siis see armetuse reaktsioon.
Teadvustada kellena ma mõjun !
Vorsicht -- Forfarts ! -- loosungiks, mida järgida... Olen, tõe-poolest,-- "hästi varustatud", tänaseks! --St.- lihtsalt: ma tean, mida teha. Kuidas teha ja kuidas "mitteteha"! Suur asi, tõesti, see kõik. Ja mida kõike võib veel saavitada! Mida kõike.
Ülim täiuse-kõlaline 'laitamatus'. Täiuslik säärane. Siit tuleb jõud, siit kasvab kontroll. Minu seest. -- Ja õige pea,-- miski, mida iganes veel peaksin soovima pole minu jaoks enam võimatu. Sest,-- mida olen suutnud tänaseks endast teha! Suure-jooneline elu ees. Sest ma põlgan kogu hingest, kogu oma 'puhta' enese-teadvusega seda armetiut, väikest ja tühist, mida nad nimetavad oma eluks. Põlastus-väärne vegetatsioon, jah, paraku, on nad kõik tõesti,-- viimseni loomad.
Vihata neid? -- pole põhjust, loomad,-- nad on teadmatuses. Võib vaid,-- kogu üks-kõiksusega,-- neid põlata. Ja mitte kaasa-tunda. Ei ole enam ühist, ei oska enam,-- st.- ei taha enam osata nende moodi tunda. Armetuse ots see tavapärasus. Roiskuv mülgas, kus siplevad igavesti äraneetud armetud inim-putukad. Olgu nad siis neetud. -- Ja,-- mis minul sellest ! Võtta kõike käsil-olevat kui,-- võrratut 'välja-kutset' ! Muidugi tuleb õppida enda suurust varjama,-- 'varitsemise' õppe-tükk. Pole vaja end ilmutada aina,--"kogu jõus"... Ülim strateegia, läbi-mõeldus, täiuslik eraldatus,-- ma elan oma mõtted tõelisuseks !
Kuivõrd ma kõigest üle olen! Kuivõrd, kui keegi seda teaks! Jätkata välja-töötatud plaani alusel, lihvida ja täiustada strateegiat üha üksik-asjades. Ja,-- tänaseks peaksin teadma, et -- usaldada ei saa mina mitte kedagi teist,-- vaid ainult ise-ennast, oma
isiklikku jõudu! -- See 'Miski', mis määrab kõik! Ma vaid järgin . . . .

Vastu 12. septembrit .

Esimene 'kirja-koht' uues kohas. Õieti küll jub kolmas siinne öö.
Ja,-- vaata imet,-- paistab, et jällegi,-- just siia kohta mul oli vaja jõuda.
Kui kummaline! See kõik... Paljut on vahe-peal (!) teiseks saanud.
Paljutki jäädavalt, nii mõndagi teiseneb üha.
Üks ülivõrdeis pöörane öö ja päev ja teinegi lisaks. Mida kõike! Ja kuidas täpselt! Või nagu tänagi,-- lühidalt: tunnen end nüüd hooti,-- otsekui laine harjal! Puhas jõud = puhas rõõm. Uskumatu hoog ja vituaalsus. Ammendamatud varud. Võin (endast) teha mis tahes ! Mida kuradit! Pöörasel komel,-- otse öeldes,-- oma asju viimasel ajanud tõesti!
Ja kõik need võrratud alliteratsioonid! Teatud elamise sfäärist! Silmas-pidades siin teda, kellena vahel tavatsen kui esineda. Kui mõjus!-- st.- kui 'mõistetav'... Tuleb teha end 'mõistetavaks'.... -- Ja mis pea-asi,--et see kõik mulle ikka jätkuvalt samavõrd nalja valmistaks! Ometigi ju,-- kohati on märgid otse 'tähendusest' rasked.
'Endeid' igal otsustavamal sammul Ja just nõnda ma ju lähen nüüd nimelt...
-- 'otsustaval sammul'.... Ja just nimelt nõnda ma ka jätkan.
Ja rõõmustan juba nüüd kõige üle, mis ootab mind ees !

Vastu 14. septembrit .

Pikk päev ja pikk öö. Eilne joovastus, hoogsalt, jääk-nähtudega. Promillilisel kombel. Nii ja teisiti. Üldiselt,-- neg. Hommikune ärkamine,-- teisiti. Naeru-väärt! Kummastavaid hommiku-ahetuse värskus-hetki. Midagi kauget meenutamas.
Üldiselt troostitumalt. Ilmselt,-- osalt vähemalt,-- reaktsioon. Suuta üle,-- kõrvalt,-- vaadata. Olen üle. -- Milleks säärane korduv kinnitamine?
Pikal päeval siin mõeldud,-- mida mina siin teen. Vastused olemas, aga need pole siiski alati nö.- "käepärast". Mõnel hetkel,-- ei viitsi töesti-- vaevuda. Vastikus.
Ja põlgus. -- Solvatud enese-väärikus. Jah, mis siis. Või lihtsalt,-- kõiksugu maitsetused ajavad otse füsioloogilisel tasandil,-- iiveldama.
Maksiim kõlab: enesetähtsuse kaotamine kasvatab järeleandmatut raevukust. --- Puhas raev, järele-andmatus,-- so. ju puhas "energia ülejääk"? -- Rakendatav ka nõnda. Jah, kui mitte 'armastada', tuleb vihata. Järeleandmatult kõike, kõiki. 'Logi-raamat' on jõudnud... omadega "ühele poolele"....
Charles Baudelaire: “... Missugusele heale deemonile võlgnen õnne olla nii ümbritsetud müsteeriumist, vaikusest, rahust...”, lk. 12. /.../ “... Seesugune tarm hoovab esile igavusest ja unelemisest ja need, kelle juures see nii kangekaelselt ilmneb, on peamiselt / ükskõiksemad olevused ja suurimad unistajate seas.”, lk. 18. /.../ “... mis meid sunnivad uskuma, et kurikavalad deemonid hiilivad meisse ja panevad meid meie enesegi teadmata täitma oma pööraseid tahtmisi.”, lk. 19. /.../ “... et võib olla oma tahtmist mööda kas tema ise või keegi teine. Nagu need ringi ekslevad hinged, kes otsivad endale keha, astub ta millal tahab iga teise isiksusse.”, lk. 26. /.../ “... üleloomulikust maailmast, kus olesklevad nood kättesaamatud jumalused, inimeste sõbrad, kes nii sageli on sunnitud vastu tulema nende kirgedele, sellised nagu nõiad, feed, mäevaimud, õhu- ja tuulehaldjad, salamandrid, näkid, veevaimud ja merineitsid.”, lk. 44. /.../ “... et kunstijoovastus on enam kui miski muu võimeline looritama põhjatu sügaviku õudusi;”, lk. 62.13

Ööl vastu 23. septembrit .

Nii paljut on selle ajaga niivõrd teiseks saanud. Eile oli see tähendusest raske päev, mil ma teda taas,-- üle kolme kuu! -- nägin. Ma nägin teda !
Ma nägin Sind,-- Sofia ! Sa olid nii ilus, nii armas ja ma nägin, et Sa ei ole mind unustanud. Mõistsin, mida Sa minult ootad ja kui hästi Sa,-- kõigest hoolimata minusse endiselt suhtud.
Lõputult palju varjundeid, varjatud tähendusi. Ja tõepoolest,-- kõik on äkki teine... Üle kolme kuu tunnen, et elan taas. Kogu selle aja ma olin ju kui unes. Alandasin end enesegi silmis, et õigustada Sinu tõrjuvat suhtumist.
Piisab sellest kui öelda,-- see oli liiga pikk aeg ilma Sind nägemata. //
// Õudne. Nii ma ju kirjutasin. Jah, oli küll. Liiga pikk suvi. Vihkan seda suve. Sind ei olnud, kuigi oleks võinud olla. Ma ei saa seda kunagi mõista,-- miks toimisin ma just nii nagu ma toimisin. Totaalse lõhestatuse kogemus.
Ma toimisin vastu ise-enda tahtmist,-- siis, ja Sinu! suhtes.
Sellele peab olema seletus. Ääri-veeri ka aiman. Ja ma pean mõistma, et minu ise terviklikkus ei allu enam ammugi pelgalt mõistuslikule kontrollile.
Ammugi mitte enam. See ulatub kaugemale, hõlmab enamat. See kes mina olen.
Ja see tähendab,-- ma tahan ju olla see keda Sina,-- Merlin! minus näed...
// Sa nägid mind kõige 'paremini',-- see on üks põhjus miks Sinagi mulle
nii-väga meeldisid, nii-väga meeldid. Jah, aga see tähendab ju ka,-- mida see tähendab... /.../ Ühest küljest, nõnda suhtuda on Sinu viis, vist kunagi ütlesin seda Sulle; aga,--
kas ma olen olnud üle-kohtune Sinu vastu?
Täpselt kolm kuud meie viimasest kõnelusest kuni eilse päevani:
21.juuni -- 21. september, xxxx. Nõnda kui pidigi minema.
Mina järgin. Ja Sina järgid samuti. Me mõlemad kui ootaksime seda lõplikku kinnitust...// Samas olen nii mõndagi Sinult õppinud. Naljakas küll, kiretust, kainet kaalutlemist.
Ja ma näen Sind varsti jälle. Iga minu samm on ette-määratud. Sind olen ma valinud ennast juhtima,-- juhi siis mind... Olen Sind rohkem väärt kui enne.
Ja ma tean, et Sa saad minu omaks.

Neljapäeval koolis .

-- Nõndap sai kunaski just tavatsetud ülesse-tähendusi alustada...
Käsil on vist 24. sügisese kuu päev aga tundub, et "kooli jõudsin" ma nö. alles alates sellest nädalast... Olgugi, et ma ka varasematel nädalatel vähemalt ühe nädala jao päevi siit läbi astusin. Maagilisel kombel just kaheksandal korral kohtasin ma Teda, keda ma siit ainsana kohata tahtsin. Selle kohtumise valguses tundub mulle, et kõik on üht-äkki täiesti seletamatul,-- aga seda õnnestavamal kombel pöördeliselt teisenenud. Kirjutasin isegi: mul on tunne, et elan alles nüüd jälle, võin elada pärast neid pikki kuid.
Ja siis,-- ma kuulsin Sinu häält. Ime-armas hääle-kõla ülevalt trepilt,-- Sa olid mind märganud. Kui armas Sa võid küll olla! Nii armas. Tunnen rõõmsat elevust juba kui Sind vaid eemalt näen. Sinu eri-omane kõnnak, kas Sa tead kui väga see mulle meeldib? Mitte ükski teine tüdruk ei kõnni nagu Sina. Mitte ükski ei ole Sinuga võrreldav.
Ja rõõmsaks-tegeval kombel ma mõistan Sind jälle,-- mõistan kuidas Sina mind mõistad. Sa tead nüüd, kui Sa mind siin istumas nägid, et ma olen siin vaid Sinu pärast.

Reedel koolis .

Paistab, et Teda täna siin ei ole,-- raisatud päev. Otsus sai vastu-võetud eile õhtuses,-- häiritud ja solvatud teadvuses,-- kuid sellegipoolest on see kehtivam kui kõik üle-jäänus... --- Vaid ühel on nüüd tähtsust,-- see oled Sina, Sofia ! -- Loodan, et näen Teda täna siiski. Et ta tuleb siia,-- on siin,-- minu pärast ! Nii väga tahaksin Sind täna näha. Tahaksin Sinuga rääkida. Tahan Sind armastada. Alati. Väga. Olen valmis end Sinule loovutama.... Jah, nüüd ma olen seda... Ainult Sina oled nüüd tähtis.
Tüdrukud, tüdrukud.... -- naljakad, armsad olevused. Miks ma teist nii kaua nii kaugel olen olnud. / See kena neiu vist muigab praegu leides, et tema initsiatiiv leidis kohe väärilist ülesse-tähendamist. // Ainult üks neist kõigist, kes end rohkem või vähem,-- pakuvad... Ainult Sina,-- aga kus Sa oled ?
// Sa märkasid mind ja läksid minust mööda nii, et ka mina Sind märkasin,-- olles seda teinud nägin vaid Sind,-- aga -- ma ei läinud Sulle järele! Miks küll? Ma ju tahtsin. Nii väga, nii kaua,-- paistab, et ma tahan end jälle hulluks ajada. Seda, muidugi enam ei juhtu. Sofia ! Mida Sa minust küll praegu arvad ? 14

Ööl vastu 28. septembrit.

Järjekordne magamatuse kestvus-rekord. Aju-surm. Ja ometi,-- polnuks ju mingit tarvidust,-- siin ja praegu? Pelgalt ootamatusest nõustutud. Laidu-väärt, seega,-- enam mitte. Magamatusest pöörasel kombel hüppelisi nihkeid,-- kõige drastilisemad meele-olu kõikumised. Lihtsalt ei usuks, kui ise ei kogeks. Mille kuradi pärast. Ja muidugi, kõik eelnev,-- hoopis teine register, alates reedest,-- eriti öö vastu laupäeva... Metsikul kombel,-- ja ometi kui 'laine harjal',-- kas nüüdesks mõneti mõõnamas? Oli seda siin vaja,-- vist mitte. Õnneks vaid,-- siia ei ole ju tagasi-tulemist,-- seda enam! Ja kuradi pikalt ees veel siin. Kuradile see kõik. Paianavaks probleemiks,-- see millega olen kui oma viimased kuud sisustanud. Alternatiiv? -- Ütleme siis nõnda, et alternatiive ei ole olnud.
Mitte kunagi, mitte milleski. Kuigi,-- alati võib ühel hetkel kõike muuta.
Ütleme siis siin ka nõnda välja,-- Minul ei ole enam ühtegi põhjust miks ma ei peaks tegema seda mida ma viimasel aastal oma elust kõige rohkem olen teha soovinud.
St.- lihtsalt,-- Sina oled nüüd minu,-- ma tahan seda !!! Paistab nii, et ma olen valmis praegu ühele tervele peatükile joont alla tõmbama. Ühele aastale.
See näitab kui suur on muutus! Sest isegi kahe viimase kuu 8. korraga mahub napilt veel siiski tolle "keskmise" määratelma sisse. -- Nüüd siis. -- Pean pidurama emotsionaalse kõikumise drastilisi teisenemisi. Mul on vaja tunda praegu vaid,-- 'ühte tunnet'.... Ainult ühte mõtet mõelda. Jääda oma mõtteiski truuks. -- Siis ma tean, pole enam mingeid takistusi,-- see olin mina, Tema on selleks liiga 'püha' polnud alati,-- kes ei "olnud valmis",-- süüdista vaid ise-ennast!
Ja kui mõelda,-- mida kõike mina 'tean'


OTTOBRE.

Ööl vastu esimest oktoobrit, xxxx. A.D.

Ühte-teist taas korda-saadet. Enne-kõike nt. lõpetatud,-- võrdlemisi järsult teatud suhtestumine mõningate tegelastega. Kuna nad kõik näiisid seda otse kerjavat.
Huvitav, kas see ongi minu viis? Kohelda inimesi jõhkralt, hoolimata asja-osaliste tundmustest, enese-hinnagust. -- Kasutada neid oma huvides, st.- väga otseselt on igal-ühel "teisel" täpselt nii-palju väärtust kuidas ta suhtestub minuga. Passiivsuse (-huvitav miks ma just selle rolli olen "omaks võtnud"?!)-- kehtestatud nõudmine. Võib-olla... Ja muidugi, see kõikse "põletavam" teema, jutt teadagi....
--- NAISTEST --KÕIGE KALLIMAT NÄGIN VARSTI JUBA NÄDALA EEST/ KAS TA VÄLDIB MIND? EHK MIDA MINA OMETI TAAS TEEN?!-- MA OOTAN// TEISALT KUI MIDAGI PALJU ENAMAT--
1) "AKROPOLI" TÜDRUK-- EREDALT/ 2) SAMA AGA MOONUTATULT/
3) SOFIA-- KUTSUVALT, NÕRGALT?/ 4) EI MÄLETANUD, ILMSELT TEMA/ 5) TRIIN?? HUVITAV MIKS...-- VÕTTA SEDA KUI 'JUHATUST'....
Noh, vahepala sala-kirjas vahele. Üldiselt huvitavad meele-olu 'nihestumised', tegelikult küll, midagi muud, midagi enamat. Küsimus on pigem 'suuruses'...., kuidas ma ennast tunnen, tajun... No, ja teadagi millest see ära ripub, ilmselt teatud perioodil.
// Ikka ja jälle mõtlen end tagasi sinna "saksa keele tundi"... Fenomen oma-ette, tuleb tõesti tunnistada. Mida kõike küll. Aastateks järele-mõtlemist (, kui uut ainest ei peaks piisavalt peale tulema!). Ma avasin end seal natuke, aga õppisin väga palju. Passiivsuse sümfoonia, pea igast-ühest, kõigist neis tüdrukutes oli midagi õppida. Meeldivat vähem, kõige armsam,-- ainult üks,-- seal kohtasin ma Sind! Jah, Sina,-- ja ikka ei mõista ma veel mida Sa tegelikult tähendad.
Annaksin praegu palju, et teada saada, mida Sa minust praegu mõtled.
Nii palju kui ma Sind tunnen, arvan ma, et Sina samuti ei tea praegu mida arvata.
Meis on midagi sarnast. See tähendab,-- me tahaksime kui olla teine-teise sarnased.
Või kuidas täpselt,-- olen Sinust väga palju mõelnud. Vahel tundubki, et olen end viimseni Sinu sisse mõelnud. Me oleme teine-teisega kuidagi seotud, olime seda varem ja praegu ka.
Mõtlesin, et teen nii,-- lõpuks Sinuni jõudmaks,-- teen nagu kohatksin Sind alles nüüd,
teen võimalikult lihtsalt ....

Sofia...!
Pühendan end Sinule. Iga oma mõtte, iga oma teoga.
Tahan end jäägitult ainult Sinu külge liita, alatiseks. Me oleme seotud, ka siis kui me teine-teisest lahus oleme. Tahan Sind armastada. Tahan Sind meeletult jumaldada.
Tahan lihtsalt Sinu juures olla. -- Aga ma ei saa Sinule ise läheneda. Lihtsalt ei saa. Otse-kui oleks see minule keeltaud. Usaldan Sinu 'tarkust', loodan, et Sinu 'hea tahe' meid lõpuks ometi kokku viib.

Reedel koolis . 15

-- Mis küll toimub? Midagi seletamatut, midagi väga suurt. Kogu minu tervik-olemus on sellest haaratud. Ja sellega ma haaran 'kaasa' ka kogu ümbritseva.
Väga tõsine, väga keskendunud. Külm palavik, värelus.
Sofia ! Sa oled siin. Ma ei tea mida ma peaksin tegema. Sa läksid minust mööda, aga Sa ei läinud minema. Ma näen, et Sa ootad. Ma ju tean, mida Sa ootad, aga mulle tundub, et ma lihtsalt ei saa seda nõnda teha. Väga tahan, aga lihtsalt ei saa. Ma ei tea miks.
Ilmselt tahan end jälle hulluks ajada. Ja Sina !
Üks osa minust tahab praegu ära minna, ma kardan taas kõike ära rikkuda. Ometi ma tean, et praegu on kõik teisiti kui oli tookord veebuaris. Ma olen palju muutunud. Ja kes oled Sina praegu? Mida Sa minult ootad. Ma pean Sinus kindel olema. Ma aiman, et Sa ootad, et ma Sind juhiksin. Suunaksin Sind, Sina oled ju loodud 'vastama'... Sa meeldid mulle uskumatul kombel. Üha selgemaks saab, et just Sinus on kõik mida ma kunagi ühelt tüdrukult oodata oskan. Sa olksid minu jaoks täiuslik. Samas ma kardan seda täisulikkust mida Sa minu jaoks esindad. Kardan seda, et ei suuda olla Sinu vääriline. Tahaksin, et ka Sina leiaksid minus kõik mida ootad...
// Ma ei saa siin praegu ju Sulle läheneda. Kõigi nende armetute uudis-himustejate ees. Tahaksin olla Sinuga kahekesi. Sinuga jääda.
/ Sa istud praegu seal klassis ja mõtled minust. Ma tean, et Sa loodad, et korduks see, mis oli veebuaris aga, et see,-- meie kokku-saamine,-- nüüd ometi õnnestuks.
Aga mina ei saa sed praegu.
M. Metsanurk: “... Lähemale peaksid haldjad tulema ... / Kes teab, ehk on nende hulgas neitsisid, kes oma iluga ületavad kõik maised naised, keda nähes ununeb maa ja ilm.”, lk. 16-17. /.../ “... kes teadis hästi haldjate asja ja tundis nõidumist. “Haldjas läheb ise teelt, kui talle lausuda kohased sõnad.””, lk. 19. /.../ “... Hallid silmad tuhmide tihedate kulmude all pilkusid harva, vaatasid julgesti, ükskõikselt, vahel isegi julmalt.”, lk. 21. /.../ “... Siis ärgu võtku mitut naist, kui neid valitseda ei jõua!”, lk. 23. /.../ “... Tunti vaenu inimeste vastu, kes läheb mööda kartmata, ümber vahtimata, ükskõiksena, nagu polekski teisi läheduses. // See aga kõnnib uhkelt käratseva parve vahelt läbi, ei pea kedagi oma pilgu vääriliseks.”, lk 99. “... Jumalaga on samuti nagu mõrsjaga – ei kõlba jätta üht maha, kui näed teist neitsit, kes pisult nägusam või jõukam.”, lk. 191. 16
Õhtul... See, mis aset leidis oli hämmastav. Ühest küljest ma juba kirjutasin aga asjal on ka teine külg... Nimelt, võib väita, et mul õnnestus 'nihutada' ennast veidi 'teisale'. Tugeva emotsionaalse pinge mõjul. Päris arvestamata ei saa jätta ka "feminiinse poole esindajate" füüsilist-energeetilist lähedust. Ja muidugi,-- üldist tähelepanu, viimaste oma eriti. Saavutus missugune aga asjal on veel üks külg,-- nõnda ma 'nihkun' kui, -- otsekui. Kas harjumuse või hilisema reaktsiooni mõjul. Teisalt (ehk kolmandast küljest)-- mingit ohtu ei ole, nüüd on teisiti,-- ma ju 'tean', mis toimub.

'S e i s'
--- on praegu järgmine.17 Sai korrigeeritud oma 'suunda'.
Tundus nimelt, et 'miski',-- oluline säärane,-- ei klapi tarvilikul kombel.
Või,-- nimetada seda pigem "kanna-pöördeks"? Kuidas iganes aga kindel on see, et igapäevasuse sees hakkas mindjärsku üha enam häirima teatud 'võlts kõla'.
Ausalt öeldes juba üsna ammugi seda. Mõnede sõnade,-- ja arvamuste,-- võlts kõla...!
See, et ma teen risti vastu-pidi oma tahtele. Samas võib toda-samust, korrigeerimist tähistada paika-panevalt ehk ka kui,-- "tee lühendamist"... ---Mina ju ei taha end ühtäkki leida sealt,-- ainult sealt! -- kus enamus nõnda mõnusasti näib just pesitsevat.
Ütleme nii,-- see on enne-kõike 'maitse' küsimus. Mida keegi eelistab....
Ja mida see minu jaoks tähendab...--- ainult ühte asja. Leidsin end mõtlemas ootamatul moel,-- kas see ongi,-- kui 'armastada' kedagi? Miks on see nii raske? Vastus kõlab: sest teed selle endale täpselt nii "raskeks". Nüüdsest: kõik mida teen vaid selle ühe,-- 'ühtsuse' saavutamise sihil. Ütleme nii,-- ja lähtume sellest,et-- noid kuid ei olnudki vahe-peal ja ma olen seal kuhu ma tookord jõudsin. Olen 'seal' ja ei ole enam "pelgalt seal"!
Vahemaa on suurenenud, küsimus on õieti lausa lõikavalt paradoksaalne,-- kuis toda tahatmatu 'vahe-maad' hoida,ja-- kuidas seda samal ajal,-- 'ületada'.
Otsustav teisenemine leiab aset nagu ikka,-- paar sentimeetrit minu silmade taga. Ma võin ju ometi 'näha' ka suletud silmadega. Ja muidugi, kuidas öelda,-- 'nobelesse oblige'... Silmas-peetud viimasega midagi mida ei saa "ära teenida", midagi, mis kas on, või mida ei ole... Midagi seletamatut, mis aga ometi,-- juhatab... Võiks öelda,-- see on punkt millest lähtuda... Ja teha seda mida ma tegema pean. Ja ära ühekski hetkeks unusta,-- kõik on nii-võrd müstiline. Ma olen 'ette-näinud' seda, mis tulema saab. Ma võin 'selgelt näha'...
Ma tean, mis tuleb,-- lähtuda ka sellest. Ma tean, et see tüdruk saab minu omaks...
Sellega on kõik minu teod Sinule pühendatud. Sest ma olen kindel, kui ei oleks Sind, kellele ennast 'pühendada',-- poleks ka parimatel minu tegudest suuremat tähtsust. Alles Sina tood 'mõtte' minu maailma. Kui Sind ei ole,-- pole millegil ka erilist mõtet. Lähtuda ka sellest. Nõnda mõeldes murda välja nõmeduse sünkroonsest kordumisest.
Ja muidugi,-- silmas-pidades saavutatut polegi too ehk liigne soovitus,-- mitte kuidagi end 'alla-hinnata'. Laitmatuse kõlalised varjundid. Mitte jääda enese külge kinni.
Svend Age Madsen: “... et tegelikult justustas ta hoopis lõputut lugu ühele vormitule värdjale.”, lk. 92. /.../ “... Ja ometi on elu, milles on olnud veidi ebameeldivusi, hoopis parem kui alati rõõmus, valutu ning enesega rahulolev eksisteerimine.”, lk. 95. /.../ “... See ei vaja enam ei uskumist ega paremakstegemist. See ei vaja ka mõõtmist ega mõistmist. See vajab luuletamist. Me peame selle looma. Jutustama.”, lk. 97. /.../ “... olevat tema ümber lausa kihanud häältest ja ilmutustest, vaimudest ja jaburustest, mis olevat kõik teda kõnetanud...”, lk. 104. /.../ “... Keegi ei saanud aru, kuidas üks lugupeetud mees, kellel ei olnud puudu ahvatlevate naiste tähelepanust...”, lk. 113. /.../ “... “Vaata rahvas on üks ja neil kõigil on üks keel, ja see on alles nende tegude algus. Nüüd ei ole neil võimatu ükski asi, mida nad kavetsevad teha! Mingem nüüd alla ja segagem nende keel, et nad üksteise keelt ei mõistaks”. (Moosese Raamat 11, 6-7)., lk. 118. /.../ “... ei teadnud, et see, mille all / kannatas, oli truudus. // ... oli ta / enesele ikka ja jälle ette kujutanud ning imetlenud, mida ta näeb. Ta oli enesele üha uuesti ja uuesti korranud, et armastab ... / Need mõtted ja sõnad sidusid teda.”, lk. 121-122. /.../ “... kirjaniku erootiliste elamuste kirjeldused. Tavaliselt see teema talle huvi ei pakkunud, kuid siin oli variatsiooniderikkus ning leidlikkus nii imponeeriv...”, lk. 125. /.../ “... Seetõttu hakkas ta aeg-ajalt, nii päeval kui öösel, ise seejuures ärkvele jäädes, äkki und nägema. Seisund meenutas vaimuhaigust või transsi ning selles viibides nägi ta kummalisi nägemusi, võitles fantoomidega, koges seosetut, ebakindlat maailma, mis veidi hiljem kadus, jättes ta maha üsna samasugusena, nagu ta oli olnud enne, kui unenägu teda tabas.”, lk. 134. /.../ “... unelevast linnast ja selle alati magavate elanike seast, kes veedavad oma elu üksteise unenägusi külastades ning võõraid oma unenägudesse külla kutsudes.”, lk. 141. /.../ “... Ainult see silmapilk siin. Kõik muu on väljamõeldis ning neetud vale. Lood minevikust, tulevikuoletused, ümbernurgajutud, kõrvalepõiklemised, unistused, ettekujutlused, väljamõeldised, möödahiilimised.”, lk. 150. /.../ “... avastas ta, neiu suure mõju üle tegelikult imestamata, et on võimeline koolist koju lausa lendama.”, lk. 151. /.../ “... ning ta teadis ka, et nende tema ja / ... elu kõige ilusam aeg, see mida nad hakkavad koos meenutama ning hiljem kord-korralt uuesti läbi elama, on periood, mil nad vihaselt võitlevad, et teineteist võita. Ta pidi nii kiiresti kui võimalik looma mingid takistused, et armumisperiood liiga lühikeseks ei jääks.”, lk. 152. /.../ “... Meil kõigil on suur vajadus elumõtte järele, kuigi me oma sisimas teame, et tegelikult pole mingit niisugust mõtet olemas. Me unistame õnnelikust maailmast ... / ... Me elame paradokside keskel.”, lk. 154. /.../ “... Et unenägude olemasolu vorm on iseäralik, teame me kõik oma kogemustest. Need on olemas ja ei ole ka. / .. et möödunud öö unenägu saab oma tegeliku vormi ja tähenduse alles siis, kui sellest justustada ?”, lk. 174. /.../ “... ta oli kiire taibuga ja omandas ka rasked ained ebahariliku kergusega, kuid eelkõige oli tal lausa erakordne mälu.”, lk. 176. /.../ “... Kena naine märkas, kuidas kogenematu poisi ühemõtteline imetlus temasse lausa sisse tungis. Ta vastas sõbraliku tunnustusega. / .. kuid naine, kes oli armastuse altarile nii plaju ohvreid kandnud, et see andis talle lausa müstilise väe...”, lk. 179. /.../ “... Ükskõik kui kõvasti ja vihaselt vaimud / ka ei rääkinud, keeldus ta niisugust lollust kuulamast, ning ükskõik kui afekteeritult või ülespuhutult nad ka ei käitunud... / poleks võimeline armastusse uskuma .. / ... Ometi pidi ta suhteliselt hilja ka armastuse avastama...” // Tal oli väge, mis oleks lasknud tal suureks abistajaks saada, kuid oma üksinduses pidi ta oma loomisvõimet piirama ja pühenduma kirjandusmaailma parandamisele.”, lk. 186. /.../ “... Keda meil vaja on, on kahjutekitaja, ennastohverdav inimene ... / ... pidi tulema too, kes kõik vappuma ja värisema paneb.”, lk. 191. /.../ “... Ta oli võluv ja populaarne veel enne, kui ta ise jõudis hakata vastassoo vastu huvi tundma. // ... sest aja möödudes oli tal noori, erksaid, vallatuid või pirtsakaid tüdrukuid võrgutades armastusest hoidumine üha raskemaks läinud.”, lk. 196.18

Neljapäeval koolis. 19

Võrdlemisi otsustav see mis aset leidis,-- destruktueerimine...
Saavutamaks saavutatavat. Kõik üle-jäänu aga väga reavukalt,-- kuradile saata...
SOFIA! Sa olid eile ilusam kui kunagi varem. Ei uskuks, et see oleks võimalik; aga Sa muutud üha kaunimaks ja ahvatlevamaks. Ma ei suuda Sinule enam 'vastu seista'.
Aga ainult Sinule mitte, muidu ma tean, võin teha mis tahes. Näita Sina minule mida mul teha on vaja... Ole minu tee-juhiks.
Ma nägin,-- seda ka eile,et-- Sulle meeldib see kuidas ma Sinule "lähenen".
See paneb Su end hästi tundma. Ma tean, et ma oskan õhutada pöörasust. Ma tahaksin,-- see on minu ülim siht,-- Sind enda järele pööraseks ajada. Nõnda on see kõik enam nauditav. Ma arvan, et Sa tegelikult ei tea, mida kõike see võib tähendada. Sa ei ole tundnud kirge, vaid leiget kiindumust. Just see Sind minu poole tõmbabki,-- Sa tead, et mina esindan kirglikkust ja mitte toda leiget ja tüütut "armastust". Tuleb end esmalt hulluks ajada, et tõelist õnne maitsta saada...
Õhtul. Tundub, et mul vaja end 'välja raputada' kõigest sellest kellena end harjunud olen tundma. Mõeldes üht,-- äkki nii,-- mis siis kui too "kanna-pööre" hõlmab enamat?! Ahvatlev välja-vaade, kõik oma senised "piirangus" ühe-korraga "üle parda" heita. --- KASUTADA ÄRA-- NEID NAISI, KÕIKI NOID TÜDRUKUID! SEST JUST SEDA NÄIVAD NAD TAHTVAT/ SEE TÄHENDAB-- KÄITUDA OOTUS-PÄRASELT!! KELLEST ALUSTADA?! ET NII LIHTSA ASJA TAIPAMINE MUL KA NII KAUA AEGA VÕTTIS! VÕTTA NAD JÄRJEST ETTE/ JA PÖÖRATA SELLEGA UUS LEHT...//
Sofia, Sa paistsid olevat õige lõbus seal koolis täna. Vaatsin, kus Sa oled ja läksin siis Sulle järele. Mulle tundub, et Sa teadsid seda. Kõndisid nii nagu mulle meeldib Sind vaadata, Sinu eriomane kõnnak, Sinu hääl, Sina tervenisti. Vaatsin Sulle otsa korraks seal platsil. Sa naersid. See valmistas mulle suurt rõõmu. Sind naerma ajada, homme olen taas koolis, selleks, et Sinule läheneda,-- või,-- nii nagu Sina tahad, juhindun sellest, sean ennast Sinu järgi...
// Tunnen, et miski on väga otsustavalt teisenenud. Jõhkralt jõuline hoolimatus. Tegutsemise-valmidus. Sest 'märgid' viitavad sellele.
__________________________________________________________________
10. oktoober xxxx. 20

Uude kohta noid üles-tähendusi kirja panema hakates -- praegu ja siin, olen rohkem kui kunagi varem veendunud selles, et iga uus algus rajaneb kogu varasema tervik-pildil. Vaadates asju 'puhta teadvuse' seisukohalt asetseb kõik täpselt oma kohale, vormuvad välja kõik vahendavad seosed ja tervik on nõnda kui pilt-mosaiik. Üks osa asetseb siin, teine sinna ja nõnda joonistub välja üldine muster ja vormuvad kujundid. Nõnda nähtud tervik hõlmab -- rõhutatult -- kõike "juba olnust" ja enamgi veel. See viimane on otsustava tähtsusega. -- See millest ei ole võimalik 'mõelda'. See mis ka on või mida -- lihtsalt ei ole. 'Juures-olek'.
Ma võin näha jooni,-- vahel nagu praegu ma tean -- mina võin näha üldiseimat 'skeemi' ...Seega, -- ma oskan, ja ma võin -- nähtut ka teoks teha. Võin kui tahan . Tunne just-kui oleksid silmad avanenud. Nii mõnigi asi mida ma nõnda näen hämmastab rängalt. Ja liiga palju nähtust ei meeldi mulle ikka veel.
Ja ma näen, et säärane tee vaid minu jaoks kohane ongi. Ise-enda käänuline, eraldatud rada kus iga samm on esimene mis millaksi nõnda tehtud.
Tee-rajaja, tee lühendaja . "Raskeks" teeb asja aga just selle sõnul-seletamatu 'lihtsus'. Liiga lihtne, et tõsi olla ... Kui väga ometi ma küll vajan seda kedagi teist oma maailma. Aga ainult ühte teist. See on ju otsustatud asi . See on midagi mida mina muuta ei suuda, sest ma ei taha seda muuta . Nagu muinasjutus -- üle seitsme maa ja üle seitsme mere .Veel üks kujund. Labürint . Ise-enese keerd-käigustikesse ära eksinud . Järgides pimesi juhatavat lõnga. Ariadne .
Juhatav käsi, kes aitab endani jõuda. Nii lihtne, sellepärast nii keeruline .
Minemise raskus viitab väärilisusele. Peabki seda olema .

12. oktoober.

Möödunud nädal oli otse jahmatavate teisenemiste allikaks.21
Nädala esimesele poolele sobib märksõnaks segadus ja teist poolt tähistama termin 'nihutatus'. Nii-siis "kõike-hõlmav" segaduses-olu. Ilma kuigi konkreetse põhjuseta selline. Sest miski, mida ma nüüd ka ei teeks ei oma tähtsust kui see ei vii mind samas lähemale Sinule. Pole Sind,-- jällegi!-- nii ammu näinud. Lohutab mälestus sellest,-- kuidas ma Sind viimast korda nägin. Sa olid seal rõõmus ja õnnelik ja Sa naersid,-- minu üle.
Samas ma aiman, et Sa jällegi ei tea,mida minust arvata. Või ehk tänaseks,-- ikka veidi juba tead,-- kuidas mind kohelda,-- kellena mind kohelda. Ma ei tea kuidas mul praegu läheks siis kui Sinu suhtumine oleks olnud erinev. Arvan, et väga halvasti, Sinu rõõmsa-meelsusel ja tollel nii armsal mängu-lustil on minule ääretult head-tegev mõju. Jällegi,-- Sa aitad mind ka nii nagu Sa seda teed. Sa kui juhataksid mind ka eemalt.
Kohutaval kombel tahaks Sinuga rääkida, lihtsalt Sinu juures olla.
Loodan, et sel nädalal avaneb võimalus selleks. -- Et ka Sina seda tahaksid.
Ma ei saa aru, miks ma juba ammugi pole Sulle lähenenud. Võimalik, et-- pole lihtsalt julgenud,-- teadmata mida Sa minult ootad. Ometi,-- ma tean ju seda ! Samas kahtlen kas suudan olla Sinu vääriline. See "amet" mis sai suvises meelte-segaduses ette-võetud täidab mind põlgusega. See ei ole minule vääriline, kui ma peaksin Sind väärima. Aga see suvi oli tõesti üsna jube. Oli väga valus nõnda järsku Sinust eemale jääda. See, et Sa kui ei tahnud siis jätakata. Olin täielikus masenduses ja ei hoolinud siis eriti millega tegelen.
Sa oleksid võinud ometi nii paljut minu jaoks kergemaks teha kui Sa seda ometi tahtnud oleksid ! Teisalt mõistan Sind nüüd,-- käitusin Sinu vastu lubamatul kombel. Karistus oli "julm aga õiglane". Sa oled õiglane. Kõik see kirja-pandu tundub võrdlemisi tobedalt ühe-külgene... Tahaksin kohutavalt rääkida Sinuga nii nagu ma Sinust unistades Sinuga räägin. Sa võid kõik seni olnu heaks teha vaid ühe naeratusega... Nii hämmastav kui see ka pole. Ma lihtsalt ei saa Sinule 'vastu seista'...-- Sa oled nii ääretult armas, nii ära-arvamata ilus. Igatsen Sind armastada. Ainult seda ühte.
15. oktoober xxxx.

Olen vapustatud. Olen kui kirgastunud. Kes ma olen! Keda ma küll endast teha võiksin kui seda tahan. Aiman seda nüüd. 22 Isandlikkus mis ilmneb üht-äkki aastate lõikes ja millele minu tervik-olemus üha läheneb. Loodud, loomuse järgi, teisi 'valitsema'. Kuivõrd ma olen 'üle'. Selle määra võib lugeda inimeste pilkudest. Vahel -- harva, tõsi küll! -- võib sealt lugeda otse jahmunud hämmastust. Au-kartust.
Ja muidugi "õrnem sugu". Kogu täiega ikka kohe, paistab tõesti, et vähemaga ma ei kui "rahulduks". Mida tähendab -- 'kogu maailma raskus'...Aimamisi -- piiritlematu
// Kirjutada siia nõnda ainult selleks, et kuidagigi väljendada oma hämmastust.
See on pea kõike-hõlmav... Näiteks see -- kõik kui korduks taas -- viimased päevad
(- nädalad?) -- nagu oli kõik möödunud detsembris. Ja siiski on kõik praeguseks nii-võrd muutunud! Absoluutselt kõik. Olen muutunud kellekski teiseks inimeseks.
'Ise-enda' sarnasemaks. Ja mis peamine -- nüüd ma tean mis toimub! See tähendab üht -- tean kuidas toimida. 'Vastu-tulla'. Naljakas, kui peamine just selles seisnebki.
// Siin kirjapandustki võib näha, et minu väitmistesse on sugenenud kõigutamatu kindlus. Seega -- ma tean, mis on mis, ma oskan kaaluda teiste inimeste ja asjade 'väärtust' . Ma lihtsalt 'näen' seda. Ja ma tegelen just nimelt -- nähtu teostamisega, ma rakendan seda mida tean. Ma elan oma teadmised reaalsuseks.
// Niipalju nö.- "üldisest taustast". Konkreetsema poole pealt: tänase päeva hoiak oli veidi "üle pingutatud" -- kohati, seega pelgalt poos. Ma ju tean. Ja pole vähimatki põhjust "tänulikkuse" näitlemiseks. Seda tõesti mitte, pigem täpselt vastu-pidi, mida aga just -- tuleb varjata. Selle juures on jälle abi -- ka üsna kõike-hõlmavast põlgusest.
Säärasest, mis piirneb haletsusega. Mul on raske vältida kaas-tundlikku tooni hääles kui räägin naistega. Või üldse (, kellegi "teisega" - sic!)
// Veel üks punkt tänasest päevast -- antud aja-hetkel ei ole mingit otsest "vajadust" selle pisult kunstlikuma 'nihutamise' viisi kasutamisesk. Liialt palju on kaalul.
Või -- siis ei ole, kuidas võtta. Nali ongi ju selles, et kõik, absoluutselt kõik ripub ära sellest -- "kuidas võtta"...
// Kindlust -- reaalsuse kujundamisel. Ja oluline, et jääks mulje -- järgin meelsasti... Jälgida end kõrvalt, ja veel üks üldine "juht-nöör" -- võtta kõike palju kergemalt. Nõnda ta ju mulle soovitas. Ei tohi talle läheneda kui "võrdsele". Vaid kui ühele tüdrukule -- võimalikult lihtsalt. Ilusamale neist. Ja mitte käituda nagu mõni arutu loom. Siingi küsimus ainult selles -- kuidas mõelda ja kuidas mitte "mõelda".
// Tänane päev tõi paljuski selguse ja just selgust on mulle nüüd vaja. Ja rahulikku kindlust, olles veendunud, et ma olen -- mees, kes suudab näha tulevikku.

16. oktoober . 23

Eile oli 'see' päev. Mil "järje-kordselt" tabas mind nagu "välk selgest taevast" energeetiline vapustus. Juhtumis,-- või täpsemini sõnudes,-- nii just oli vaja.
Iga minu samm on ette-tähendusest raske... Ja nagu teisale kirjutasin: naljakal kombel kordub kõik, kuigi-- seekord oskan ma teisiti talitada. Kas risti-vastupidi või kuidagi teisiti,-- seda näitab kõige aeg. "Juhtumisi" on mu just see nädalavahetus nõnda kinni, et isegi kui ma tahaksin ei saaks ma Sinust eemalduda. Kirjutan siia mingit jama.
Eilne ülim eufooria ja tänane,-- kuis öelda,-- mõneti segaduses (end segadusse ajanud), kergesti mõjutatav (seda endale sisendades),jne.jne. Huvitav, milliseks osutub eilse
ekskursi kaal üldises skeemis?
// See sõltub palju Sinust... -- Sellest kuidas Sa käitud, minusse suhtud siis kui Sind jälle näen. Täna, reedel, Sind koolis ei olnud. Vahest oli see ka parem. Olin veidi häritud. Naljakas, miks ma nüüd kohe, juba nädalate eest!-- Sinu juurde ei tulnud. Ma arvan, et Sa tead miks. Ma tahtsin Sind armastada, nüüd ma armastan . . . .
TÕSINE VAPUSTUS/ OLEKS KUI "HEA SÜDAMETUNNISTUSEGA" NIHUTATUD... TEGELIKULT JU OLENGI/ NÄIS KUIS EDASI/ VÕIMALIK ON JÄRSK PÖÖRE/ MÄHERDUSTE TULEMUSTEGA JUUKSE-LÕIKUS/!/ HEA NALI TÕESTI ! SEDA VÕIB KASUTADA/ EVELIN-- /-- MIKS KA MITTE//
Igal-juhul on see nö.- "varu-variant". Igaks juhuks.
/ Nõnda mõjule aldina nagu täna ei ole vaja kooli minna, ega seal liigselt etelda.
// Paistab tõesti, et pisult "segi raputatud". Noh, see läheb üle, kui seda kergelt võtta. Kuidas täpselt . . . .

18. oktoober . 24

Hämmastaval kombel on kõik teiseks saanud. Ja tõe-poolest. --
See, mis veel nädala-päevad tagasi tundus võimatuna on täna,-- ja nüüdsest,-- otse ise-enesest mõistetav. Vapustus tõi kaasa tõelise silmade-avanemise. Paistab, et alles nüüd hakkan mõistma, mida tähendab 'varitsemine'! Ja miks on see minu jaoks nii oluline.* Samuti väga konkreetseid juht-nööre rakendamaks,-- maagilisel kombel (- nii nt. vältida toda 'nihutamist'), et minetada teatud nö.-"sisse-poole pööratud" pilku. Suunata oma silmade vaatamise asendit.
Ma tahan nüüdsest näha endast välja-poole, kuna tahan ma ju näha üht ilusamat olendit oma maailmas. Samas tuleb tegutseda äärmiselt läbi-mõeldult, saavutamaks soovitud tulemust,-- seega enne-kõike tuleb just-nimelt 'tegutseda'...
Ja tõesti, tõesti,-- on miski, mis mind juhib,-- juhatab ja kaitseb,-- suunav ja ära-hoidev jõud,-- millele toetuda. Midagi, st.- mitte kedagi,-- muidu ju ei tohi nõnda nö.-"avatult" kohelda. Vaid rakendada väga erilist 'halastamatust'. Mis tegelikult on ka julmus, kuigi rafineeritud ja emotsioonide-vaba... Naljakas, kui ühtäkki aru-saada, et peamine asi ongi just nimelt 'mõju-jõud'.
Mul tuleb nüüdsest valikuliselt vastu-seista (ja mõnel loetud korral ka avaneda) välisele mõjule. Seega inimestele, kes sunnivad mulle peale aru-saamu mis mulle,--
lihtsalt "ei sobi". Siin tuleb olla väga jõhker, kuigi,-- stiili mõttes,-- jällegi ka rafineeritud.
Ja kõige tähtsam,-- ma olen nüüdsest täiesti veendunud, et kõige olulisem ei olene vaid minust vaid 'miskist' seletamatust ja kirjeldamatust Jõust minus endas või kuskil seal,-- 'väljas-pool'. Selle 'kinnituseks' lugeda toda episoodi eilsest mille tagajärjel ma ju
"oleksin võinud" igat järgnevat korda vältida-nö.
Aga,-- kuidas mina käitusin ! ja mis sellest siis tuli . . . .
Võiks öelda, et nüüd,--alles nüüd olen ma saanud teatud väga erilises mõttes täis-kasvanuks ! Kui väga oluline on kõik mida ma teen. See on mõte, mis paneb pööritama.
Ja millega rõõmsaks tegeval kombel kaasneb ka imeline kindlus ja rahu. -- Ma ju tean, mida ma suudan. Viimased päevad, viimane nädal on selle kinnituseks. Ja kõik on müstiline mis toimub. Nõnda sugeneb mingi imetletav 'kindlus' ! -- Kuidas käia silmad kinni nõnda nagu ava-silmi ! Suur asi seda proovida,-- teades kui kergelt see minul õnnestub...
SALADUS KÕLAB-- KUULATA NAISI, JÄRGIDA NEID 'KUTSEID'!!! SEE ON KÕIGE TÄHTSAM, SEST JUST NÕNDA JÕUAN MA TEMA JUURDE ! SEE TEADMINE PÄRINEB KUSKILT UNE-NÄGEMISE PIIRI PEALT... VAPUSTAV ASI! MINU ÄÄRMINE ERANDLIKKUS ! 'JÄRGIDA' KUI MIND 'KUTSUTAKSE'! JA AINULT SIIS, KUIGI SEE ON KÕIGE TÄHTSAM ASI ÜLDSE... KUI ÕNNESTUB OLEN ÕNNELIK !
See kõik on äärmiselt oluline. Tegelikult on see isegi ainus võimalik variant.
Sõna-sõnalt... Ja veelgi enam,-- kuna ma ei 'taha' ega 'tohi',-- ei saa ma seda enam vältida. Mu Jumal, ma oleksin siis ju ääretult õnnelik.* Koos Sinuga, ainult koos Sinuga, Sina keda
ma armastan... Seega,-- mingis väga erilises mõttes,-- ma ka kuulan Sinu 'sõna'.
Ma ei saa teisiti, sest ma ei taha teisiti. Merlin, Sina keda ma 'armastan', olen Sinu küljes alatiseks kinni, ma olen Sinu oma, kuulun Sinu juurde, nõnda nagu ka Sina kuulud minule.
Saad minule kuuluma.
Merlin! Nüüd, lõpuks ometi olen ma Sinu jaoks valmis.
Kutsu siis mind enda juurde ja juhata mind. Ma näitan Sulle kuidas.
Meie kaks saame koos olles õnnelikuks ja millegil muul ei ole tähtsust.
Ma saan Sinu silmadest teadma mida tähendab kui armastada kedagi.
Kedagi sellist nagu Sina. Õpin Sind jumaldama... Ainult koos Sinuga on minul see tähtsus, mis minu juurde kuulub. Sa oled nii ääretult ilus, et Sinu nimel olen ma valmis kõigeks.
Kui Sina minu nime kaunistad. SOFIA ...
Rahulik ja kindel veendumus. Varem või hiljem saab see teoks.
Ma tean nüüd, mis minuga toimub,-- ma lihtsalt armastan ühte ime-armast ja ime-ilusat tüdrukut... Armasatan teda väga palju. Lähemad päevad saavad otsustavaks.
See valmistab mulle ainult rõõmu. Sina saad minule palju rõõmu valmistama.
Sa oled minu eesmärk ja samuti viid Sina mind, aitad mul minna meie eesmärkide suunas.
Merlin! nii palju rõõmu on juba Sinu nime taga. Ava ennast mulle, Sa ei saa seda kunagi kahetsema. Sa võid mind kõiges usaldada...

SOFIA ! SA OLED MINU ELU MÕTE /
TAHAN AINULT ÜHT, ET SINA OLEKSID ÕNNELIK /
SEST SINA TEED MINU ÕNNELIKUKS //
MEIE KAKS KUULUME KOKKU OMETI/ OLEN NÄINUD TULEVIKKU JA SIND SEAL-- VÄGA ÕNNELIKUNA //
SELLE TULEVIKUS NÄHTUD MÄLESTUSE VALGUSES SAAN MA SIND ALATI NÄGEMA -- MINU TÜDRUK ! 25

19. oktoober .

Nõndap-siis, on esmaspäeva õhtu, -- ja jällegi tuleb tunnistada -- olen parasjagu "üllatunud". Võiks ju öelda ka vapustatud, aga too viimane mõiste viitab millegile muule, kuigi, samuti õige konkreetsele nähtumusele. Lühidalt -- kergitan naiste ees kübarat, -- veelgi enam, -- ma olen pea-aegu, et "põlvili surutud"...
P.P.S. -- tänu sellele, enne-kõike, et oskasin end 'õige-aegselt' pisult, --
-- 'kõrvale nihutada' ...)).
Nii-siis, ma olen hämmastunud. Tegelikult ei ole mul ju naiste 'vastu' ei mingit schanssi. Arvestades seda mida ma täna teada sain. Vapustav asi, tõepoolest, -- otsustasin seda siin üksi-pulki lahti arutada... (--Hamletit ümber-sõnudes, -- "et oleks keegi, kes teab minust tõtt ka pärast mind . . .).
Kõikse jahmatavam on just see, -- et mitte üheski raamatus pole ma kõigest sellest mitte poolt ridagi lugenud. ""Õrnema"" soo -- nii-öelda -- kontroll on pea-aegu, et täisulik. Raudne ülem-võim ja seda sel ühel, -- üllatavalt lihtsal, -- põhjusel -- nad suudavad mõjutada iga meest soovitud suunas. See viimane lause on väga tähtis (,kui tahta mõista seda peamist "point'i" sellest, millest siin kirjutada soovin).
Vapustav ülem-võim, mina peaksin seda ju ka teadma, -- kes ma aasta otsa istusin ühes klassis terve karja nende-samustega. Ise-enesest väga "lihtne asi", -- iga naine võib (kui oskab) suunata meest tegema mida iganes. See, et ma täna, -- pärast poolenist magamata ööd, -- siiski läksin sinna kooli, oli võib-olla, et viga. //
// Pärast kerget uinakut. Planeeritud "vastu-meetmed"?
-- Ühelt-poolt: kui ma midagi teha saaksin üldse 'vastu', -- ilmselt ei tasu end vastandada, nõnda teravalt. Vaid võtta pigem too "roll" omaks, -- see on siis "järelikult" praegu -- solvatud ja alatiseks loobunud passiivsus. Näis, kuis see peale läheb tollele 'tooni-andvale' üldisusele... Sest tõhusam on ju püüda, -- "mehelikul kombel",-- äratada kaas-tunnet kui üritada 'üle' olla. Ja teisalt on see roll mulle ilmselt mõneks ajaks ka nö.- "peale surutud", -- võin ilmselt kohata nüüd mõneti "lõbustatud" suhtumist...
/ Aga ikkagi, kes oleks toda võinud arvata! Kuigi nii mõnedki ilmselt aimavad nii mõndagi tollest,-- kes iganes naistega tegemist teinud.
(Vahemärkuse korras: ilmselt ei tea kõik tüdrukudki tollest võimust viimseni; siiski on see midagi nii "ilm-selget", et kasutavad). Tänased läbi-elamised on ka teine äärmiselt intrigeeriv poolus, -- nimelt oli minu reaktsioon midagi üsna ootamatut,-- ütleks nii, kuivõrd on ilmne, et tegemist on siin 'kogumis-punkti' nihutamisega,-- kogutud energia hulk on teinud mind nö.-"kergelt mõjutatavaks".
Ja solvatud naiste viha! Oo õudust,-- kui lühidalt kõkku-võtta.
Hulleim solvang, mis neile võib osaks langeda,-- kättemaks tuleb kiire ja tõhus.
Nõnda nähes: on nad ju tegelikult äärmiselt "hea-südamlikud";-- võiksid nad ju iga vähe vastu-võtlikuma mehe otse-sõnu hulluks ajada. Samas ei saa nad seda teha, kuivõrd nende ühiskondlik tähtsus on enne-kõike "läbi mehe". Silme ette kerkib pilt justkui käpik-nukkude teatris,-- lava-tagused liigutajad ja nende kuulekad marionetid.
// Niisiis,-- konkreetselt-- üks solvatud neidis osutas mulle -- äärmiselt tõhusalt,-- oma tähelepanu,-- huvitav asja-olu, et aru-saamine oli enne-kõike situatsioonis sees,-- tegelik aru-saamine toimunust taandus kui hiljem veidi,-- uue "emotsiooni" mõjul,-- jäi vaid 'mälestus'. . . Samas,-- nad on üsna teadlikud,-- ja suhtuvad ka üsna "kergelt"asjasse,-- kuis siis muidu,-- teada ju on, et 'valitsejad' peavad alati säilitama selge pea, ei tohi lasta end "emotsioonidest" pimestada.
Huvitav, mis minust nõnda saab? Sest tegelikult,-- ei jää antud juhul üle muud kui lihtsalt "konstanteerida fakti",-- jääb üle vaid kaks teed,-- kas see tõdemus vastu võtta ja seda rakendada, või siis -- sellest johtuvale vastu seista ja sellega -- 'kõrvale' jääda.
Noh, minul on tänaseks õnnestunud enesele nii-võrd palju tähele-panu tõmmata, et ilmselt ei anta mulle (,st.-"üldisus" otsustab, et "ei anna"...!)-- isegi võimalust suurt ise midagi otsustada. Teisalt,-- minu nüüdsest, st. siis,-- solvatud, petetud ja tõrksat rolli-käitumist toetab minu varasem tegevus,-- mind ei anna nii-sama lihtsalt enam nö.-'kõrvale' "suruda" (,suhtumise abil, st.- kõik on näinud, millega ma tegelen ja kuidas seda teen,-- ilmselt palju rohkem kui arvangi). Samuti toetab omaks-võetav uudne roll,--"solvatud Armastus", midagi varasemat,--nn. passiivsuse kreedot.
// Üldiselt: üks peamine arusaam tollest "jõhkrast paigalt-nihutamisest" oli, et olen põhjalikult lolli-mänginud kogu see aeg,-- äärmiselt 'lihtsa-meelselt' tõesti, nagu mingi kangelaslik munasjutu-tegelane! Mõelda vaid: kogu see vaeva-rikas suvi ja eelnev enese-piitsutajalik aasta täiesti tühja eest. Samuti too tööle-minek,-- võisin nüüd märgata pea "haletsevaid" pilke,-- ainult niivõrd, oleksid kellegi abil palju enamaks võimeline olnud.
Ja neil on paraku ka õigus.
// Avalik "asja-ajamine" üldiselt kui õige suure-jooneline "mööda-lask". Teisalt ka,-- peale-sunnitud säärane,-- too aastane "koos-istumine" tegi tolle reageerimise viisi nö.-kohustuslikuks,-- harilikult ollakse ju vaid "ühega naisega" (,ja jäetakse see siis maha), mitte aga -- absurdsuse tipp -- kogu nais-sooga üldiselt!
/ Noh, aga oli see siis vähemalt ju 'suure-jooneline' (,võiks öelda, et isegi "filosoofiline" lähenemine). Jne.,jne. -- igal juhul: rohkelt mõtlemis-ainet. Samas: säärased edasi-tagasi nihutamisi tuleb üldiselt vältida. Ja teisalt: olen muutunud tõesti palju tugevamaks,-- see kõik teeb mulle nüüd juba nalja,-- aasta eest mõjus ikka kõvasti rängemini.
// Nüüd tuleb endale aega võtta,-- ja teha üks põhi-mõtteline otsus säärane,-- 'poolt või vastu' ... Ja teadagi kuidas see "peab kõlama",-- meie poolt või meie vastu. /
// Ühest teisest 'peatükist'... Minu võimed. See, kes ma tõesti olen,-- minu nägemus (sic!). Lühidalt: tõesti erandlik nähtumus säärane. "Sest otsustage ise" (Teie, lgp. minu kui Hamleti "testameni-täitjad"),-- täna viisin klassitäie rahvast pea nende taluvuse piirile (,ja nende "eest-kõneleja" isegi pea hüsteeriasse!-sic!).
Energeetiline vapustus,-- ehk ümber kohastumine,-- huvi kadus jättes teatud talumatu 'vaikuse'. Vaikus oli ühel hetkel nõnda kõike-hõlmav, et õhk tundus otse vibreerivat ja sundis toda "eest-kõnelejat" välja puterdama ühe kummalise lause,-- ta ütles nõnda: "ma ei usu, et nõidu on olemas..." Kust selline mõte,-- tuleb tõdeda,-- midagi oli tollest aastasest naiste seltskonnas viibimisest ka 'kasu',-- näib, et olen omandanud midagi nendele omasest võimest -- suunata mõtteid, juhtida emotsioone. Muidugi, see on (,vähemalt esmalt rakendatav vaid nö.-"lihtsa-koelistema" inim-loomade puhul, kes paremini alluvad). Teisalt tuleb ka seda 'oskust' teadlikult süvendada ja harjutamisega tugevdada. Samuti tuleb "omaks võtta", et see toimib enne-kõike 'varjatult'.
// Pean pöörama üha suuremat rõhku 'varitsemisele',--so.- üha rohkem teesklust, petlikke manöövreid. // Teisalt: ka sellel "avalikustamisel" on juures oma 'suure-jooneline stiil', ei saa jätta mainimata !
// Üldiselt: heaks märgiks on too kergelt "lõbustatud" hoiak,-- a lá: "on alles põrsakari, täiesti ilma mõistuseta loomad.(jne.) // Samas: üldiselt on siin võimalik vaid ühetine reaktsioon,-- põlglik eemale-tõmbumine. Sest "maailmal" on muuseas ka järgmine kummaline omadus,-- inimeste maailmas ei saa tõelist 'suurust' varjata. See paistab välja ja see tõmbab ka ligi. Juba praegu,-- väga pikka aega,-- on huvilisi olnud rohkem kui kokku lugeda viitsiks (sic!). Nood, kes täna ennast mulle kui "pakkuma" tulid, olid kindlasti tüdrukud palju "kõrgemast hinna-klassist" kui oleks võinud ("loogiliselt"!) arvata.
// Kuradi värk, üllatab ennastki,-- alles täna sain ma teada milleks ma tõeliselt 'võimeline olen' !!! Lause-katkeid: "energia ülejääk", minu 'lõbustatud' lähenemine ja samas,-- totaalse kontrolli kehtestamine -- metsik jõud -- ja, kui nõnda soovitakse,-- ka viha ... Võiksin muutuda 'väga julmaks', õpetan neid ennast kartma. Ma võin 'kätte maksta', olen selleks piisavalt tugev. Lõmastav jõud. Maksan kätte. Mõistan nüüd neid hästi,-- kes naistest loobuvad,st.- neid pelgalt "kasutavad",-- ja siis kõrvale viskavad.
Kõik muu on ilmselt vaid otsatu naiivsus ja lapse-meelsus. 'Ei saa' armastada ...
Väga kurb aga täiesti tõsi. Ei saa armastada. Täiesti tõsiselt. Ma ei hooli ju enda elust.
Vihkan elamist. Mina ei saa ju olla mängu-kanniks, marionetiks. Ma tean, et ma panen ennast maksma. Ja kui ei, siis lõpetan kõik igaveseks. Aamen. (Muuseas,-- käisin hommikul katoliku missal. Ei tea miks.)
Sofia !
Sina oled minule tõelise kurbuse allikas.
Ma olen nii kohutavalt naiivne.
Tahtsin end kellegi nõnda kauni ja hea jaoks 'puutumatuna' hoida. Ja mis sellest välja tuli. See on jube. Praegu on meie vahel kogu selle maailma vastikus, raskus ja tülgastus.
Sest ka meie kaks oleme selles maailmas sees.
Sofia, kui ma Sinule mõtlen olen ma kohutavalt kurb. Ma tõesti tahtsin, tahtsin väga siiralt Sind armastada. Sa oled ilusam kui ükski minu unistus kunagi on olnud.
Tahtsin Sind siiralt ja väga tõeliselt -- armastada.
Tegin Sinust oma elu tähtsaima asja, tegin Sinust oma elu mõtte ja eesmärgi.

Õhtul saabus selgus. Öö on jäiselt 'hoolimatu'.
Nüüd ma siis tean. Nii alatu ja nii lihtne. Ja ometi,-- ma olen pea-aegu, et rõõmus,-- ma olen vaba elama oma elu nii nagu ma ise tahan. Või mitte.
Üks on selge,-- mitte kunagi ei 'seo' ma ennast nendega.
Kui ma mõtlen inimestele tunnen ma kohutavat vastikust. Et olen inimene. Armetud tõprad. Õpin neile kätte maksma. Mitte midagi, mitte kunagi, mitte kellelegi rääkida. Armetud tõprad, seda muidugi, aga ma olen neist millegi poolest üle.
Olgu peale, et seda kunaski 'välja' ei näita.
Ma ei ole nende hulgas. Jube ja vastik ja armetu inimelu. Armetuse ots, kui nemad seda juhivad. Noh, mul on nüüd aega. Ma ei pea enam mitte midagi tegema. Mul ei ole enam mitte mingit ees-märki ja ma leian, et seda pole enam ka vaja. Piisab täiesti kui mul on minu eelistused... Mul ei ole enam tarvidust millegi järele. Mitte-tegemine.
Totaalne ümber-hindamine,--
--- NÜÜDSEST KIRJUTAN MA VAID NÕNDA--ET TEISED EI SAAKS LUGEDA/ HINNATA KÕIK ÜMBER--IGA-PÄEVANE TEGEVUS/ VÄLTIDA SENIST JOONT/ KUIGI--TEGELIKULT EI OLEGI MUL MIDAGI ERILIST TEHA--OLLA SIIS LIHTSALT NIISAMA//
HUVITAV NÄHTUS--ENERGIA KASVADES MUUTUSID MU MÕTTED JUST-KUI LOETAVAKS/ VIIMANE AEG TÄIDAB MU TÜLGASTUSEGA/ VASTIKUSEGA/ MIDA POLE AGA MÕTET NIIVÄGA RÕHUTADA KOGU SEE AEG--KÕIK MIS MA TEGIN ON MÕTETU// ÜKS ASI MIS NÜÜD JÄÄB ON KINDLASTI KARJÄÄR//
JA RAAMATUD, LUGEMINE/ MUIDUGI ENNE-KÕIKE TEGEVUSETUS/ TÄITA OMA AEG SIIS MILLEGAGI... HUVITAV KUIDAS MA KOGU SEE AEG EI MÕISTNUD/ JA ET KOGUMIS-PUNKTI NIHUTAMISEGA KAASUB NIIVÕRD OLULINE TEISENEMINE//

22. oktoober .

Nõndap-siis, seal-maal. Ja näib, jällegi, et just siia ma tahtsingi jõuda.
Ma olen noor ja ma olen vaba ja ma võin teha oma eluga mida ma iganes tahan.
Ma ei taha sõltuda mitte kellestki, mitte millestki . On hea, kerge hingata, teades, et ma ei ole selle maailmaga seotud. Võin tulla ja minna, võtta või jätta. On ju nii palju huvitavaid asju, mida ma võin nüüd teha. Olen ise-endaga rahu teinud, pole enesele vastu astunud.
Ma ütlesin ei armastusele säärasena nagu nad seda mõistavad. Ja mul on praegu selle üle hea meel. Sest see mida mulle pakuti ja mida minult oodati oli midagi liialt vägivaldset, kramplikku ja pealesunnitut,-- ehk siis,-- 'võigast'. Väiklane, madal ja üle-dramatiseeritud. Säärane, millega ma poleks suutnud leppida, midagi sellist, mis ahistab hinge, surub selle maha,-- moonutab seda. Ehk siis,-- midagi säärast, mida ma alati kogu hingest eitama saan.
See tüdruk oleks võinud mind endale võita aga paraku,-- ta ei osutunud antud ülesande vääriliseks. Ja veel,-- oluline -- passiivsuse kreedo,-- "sina ei pea mitte kellegile ise lähenema",-- kui "maailma inimesed" ise tahavad minu juurde silda ehitada, siis peavad nad seda ise tegema. Huvi kadus, aga saabus rahu ja vaikne rõõm, olen ise-endaga rahu teinud. Hämmastav 'kergus', millega ma selle inimloomade ühe peamise "probleemi" lahendasin saab 'suunda' näitama. Sellega,-- mina saan -- 'suunda näitama'...

Öösel. Ühtäkki aru-saamine, nagu välk selgest taevast.
Alternatiive ei ole. Tuleb seda 'kurba' tõsi-asja tunnistada. Ei ole tegelikult mingit
schanssi vastu-tegutsemiseks. "Koos", mina aga ei taha. Lihtsalt ajab iiveldama.
Koos-elulistel inimestel on julma vaatega silmad. Teadagi, kelle käest õppinud.
Õppisin neid vihkama, sest tahtsin ühte neist armastada. Nüüd asun õppima julmust.
Väga julmalt tähendab,-- 'halastamatult'... See aga tähendab,-- ilma enese-haletsuseta. Oleks sellel jamal üks-kord juba lõpp. Inim-elu, on sama-hästi kui läbi.
Nüüd tean,-- miks ma seda kõike tegin,-- ma tahtsin ühte tüdrukut.
Ma olin teda näinud,-- minevikus kui tulevikus. Ma nägin kunagi seda mis tulema saab,-- ja nõnda ei ole mul kunagi olnud mitte-mingisugust "valikut". Olen teinud ja lasknud enesele teha kõike vaid sellest ühest lähtudes. Ma ei tahtnud, et tüdruk keda ma armastada tahtsin oleks seda kõike mulle teinud. Ma ei taha teda vihata. Kõigi teistega on lihtne aga teda ainsana,-- ma lihtsalt ei taha igavesti vihata.
Jah ma tean juba, kuidas kõik minema saab. Jah, ja ilmselt nemad kõik nõndasamuti (-noh, kui mina midagi tean, siis nemad ammugi juba). Aga ma ei kiirusta, eeltoodu jääb kehtima,-- olen lihtsalt säärane passiivne kord juba. Võtan enesele aega vihata...
Igal juhul,-- olen nende mõistes aina "valesti" teinud (-st. siis 'õigesti' ilmselt). Jah, oma toimimistes oleks aina olnud vaja silmas-pidada,-- kuidas midagi tõlgendatakse, mitte seda kuis asjad "tegelikult on"... Aga,-- väga tõhus on toimida nii nagu parasjagu tahtmine on,-- sest see on ju lihtsasti mõistetav...

Pühapäev, 25. oktoober .

Peab mainima, et viimane nädal oli üks-jagu vapustav. Põhjalik teisenemine ja kuidas täpselt,-- ülimalt drastilised nihkumised-kõikumised. Totaalne emotsionaalne ebastabiilsus. Paistab nõnda, et ainus, mis teha annab,-- oma väärikuse taha peitu pugeda.
Ja kui silmas-pidada toda üldiseimat 'lõpp-eesmärki'.-- siis näidelda, kas-või üle-pakkudes,-- jahmatust, üllatust, jms. Näis, kuis täpselt, võib oletada, et mulle surutakse kiiresti peale uus roll ja, et seda tehakse äärmiselt tõhusalt. Ajasin ma ju oma asju niivõrd "avalikult". Lihtsalt piinlik kohe. Noh, teisalt,-- üldine värk, igaüks toda kogenud, sealt too mõningate "kahju-rõõmus" hoiak. Jumbud muidugi vahivad ja imestavad.
Ja kõik naised,-- vanusest olenemata,-- teavad, mis toimub,-- kõige hullem ongi, et loevad kui "avatud raamatut". Või tunnevad või kuidas täpselt.
Sest tollel esmaspäeval tahtis mõni kui mõista anda, et-- "nad ei mõtle, kui sina ka ei mõtle läheb asi hulluks."
Meelde tuleb "Solaris",-- nad ei tea, mis nad teevad. Nad just kui selleks olekski, et mind "testida",-- piinata, proovile panna. Üks teine ütlemine,-- "nagu peeglid", peegeldavad iga tundmust aga ei "algata" midagi, lihtsalt ajendavad ja peegeldavad. Ja on osadest asjadest võimetud aru saama.
Mis puudutab neid endid. Nõnda ka vastu-pidi,-- olen endast teada saanud väga palju just noist peegeldustest. Varjavad oma saladust ääretult kiivalt, sest just sellel nende jõud põhineb. Nad kõik reageerivad üheselt, jube kui märgata teatud masinlikku reageerimist mingile mehelikult-lapsikule "protesti-avaldusele".
"Kasvatajad", pigem siiski 'järele-vaatajad'. Kõige hullem kuritegu on neile välja näidata, et neist on 'aru saadud'. Jah, 'Solaris',-- see ongi metafoorne kirjeldus sellest, mida nad ise nimetavad "armastuseks"... Arvata on, et iga minu liigutust jälgitakse nüüd erilise tähele-panuga, eba-soodne suhtumine "korrigeeritakse" koheselt.
Jah, nad tõesti ei 'tea'. Nüüd vaadatakse mind, ja -- nõnda nad kui "saavad teada". Minu kohta siis. Liigne petta-tahtmine saab karistatud. Ilmselt on sobivam suhtumine just üllatus, jahmatus, jms. Mängida "teada-tahtjat", teha avalikult üles-tähendusi. Kahjuks ei tule kindlasti ka veidi süüdlaslik hoiak, pisult ka lõbustatud reageerimist.
Ja, mis minu puhul oluline,-- peegeldada suhtumist, kohanduda uudse rolliga. Ilmselt osutatakse mulle nüüd rohkelt tähelepanu. Mina muidugi,-- vastupidi.
Seda oligi vaja saavutada, et nemad saaksid minule läheneda.
Et too üks,-- oluliseim,-- saaks mulle läheneda.
Aga see on ka jube,-- kui ta mind tõesti "armastab". Siis olen ma talle teinud rohkem halba kui kujutleda suudan. Mida ta nüüd teeb? -- Vastus kõlab: peegeldab minu suhtumist. Mida mina nüüd teen?? Sest ka mina ju 'peegeldan'. -- Noh, igal-juhul,-- olen end korralikult "lõbustanud".

26. oktoober.

Noh, nüüd sain siis teada,-- nõnda naeruväärselt lihtne ! Teha seda täpselt nii nagu nemad seda teevad! Piisab täiesti kui "ajada asju" nö.- energeetilisel tasandil.
Naeru-väärselt lihtne, miks ei mõistnud ma seda küll varem? Kuigi, jah,-- kohe pärast esimest suurt vapustust,-- instinktiivselt tajudes seda, mida mul siis vaja oli,-- kuidas täpselt tookord.
Mu jumal, ku armetud kretiinid on kõik nood... Täiesti ilma mingi arusaamiseta... Mina aga säärasele kontrollile ei allu, see oleks liiga labane. Ma alles,-- näitan neile, aga,-- teen kõik, et mitte reeta nende suurt saladust. Keegi peab ju neid juhtima,-- "inim-loomi"...
Noh, aga mina olen nende saladused välja nuhkinud. Ja kasutan omakorda,-- neid ära,-- mind nad enesele ei alluta (, muuseas, see lause jäi mõnele kõrvu kõlama). Sellest ma paljuski lähtun. Ma olen neist kõrgemal....
Kuradi naeruväärselt lihtne! Ja nad on oma üle-olekus niivõrd kindlad, et kipuvad lausa ülbitsema. Selle eest tasun 'mõõduldasa' kätte. Teist korda enam mind nõnda alt ei tõmmata. Ilmselt too drastiline nädal oli paljuski ka tarvilik. Mind nihutati,-- jõhkralt küll,-- aga siiski nihutati teisele tasandile. Vapustus oli muidugi kolossaalne ja mõned saavad seda kahetsema. See-eest aga sain ma 'teada'...Mida see tähendab kogu minu edasise suhtes !
Panna nad suhtumisega paika. Varjata, mitte välja näidata.
Kuradi nali see kõik küll kokku.

28. oktoober xxxx.

Koos hommiku-ahetusega saabus arusaamine. Vaja mastaabid paika panna.
Sest see kõik, mis parasjagu aset leiab on üks kõige müstilisem lõik minu elus. Väga suure tõenäolisusega. Ma ju tean, mis tuleb. Ma olen näinud enda tulevikku. --- Seega kõik, mida ma teen on selle saavutamise sihil. Kusjuures, kõige 'naljakam' asi on see, et ma tean, et kõik läheb just nii isegi kui ma ei "sekkuks",-- või siis,-- sellest hoolimata.
Pean mõistma enda erakordselt erandlikku positsiooni. Ma arvan, et ma tean, et õige vähestel on kunaski olnud kõigest sellest sedavõrd 'üle-vaatlikku' pilti. Ehk siis,-- enamik, mõned saavad ehk aimu asjast veidi tagant-järele. Aga, et keegi teaks seda kõike juba ette. Noh, see keegi siis vähemalt naudib ehk seda mängu ja vahest,-- saab enamatki teada veel.
// Nad on võrratud. Ülivõrdeis üle. Nad tõesti valitsevad seda maailma. Seega,-- neilt on palju õppida. Sest tegelikult,-- neid on lihtne 'valitseda'. Nad on rumalamad. Seega,-- neid peab 'valitsema' .
Aga ikkagi,-- milline üleolek! Nad ei vaevu seda eriti varjamagi... Ehk siis,-- on minul selleks tänaseks tervam pilk,-- märkan neist rohkem. Kas-või juba seegi, -- ise-enesest ülimalt "müstiline" asi,-- ma oskan nendega 'mõtteis kõnelda'.
Või kuidas täpselt,-- telepaatia. Suhtumine,-- vaimustatud pilgud. Omavahel nad ju mõistavad üks-teist sõnadeta. Nii ka mina. // Ja kui mõelda,-- kui naeru-väärselt lihtne on see kõik. Mõista toda üldist skeemi.
SOFIA! -- Ma tean, et ma kuulun Sinule. Ma saan Sinu omaks.
Et Sina mind juhiksid, õpetaksid ja kaitseksid. Ka minul on Sulle palju õpetada.
Ma tean, et Sinagi praegu tead, et meie kaks kuulume tulevikus lahutamatult ühte. Aga me peame oma mängu 'oma' reeglite kohaselt mängima.
Mõistame ju teineteist ka ilma sõnadeta. Sina tead ja mina tean, teadsime juba päris algusest saadik,-- me oleme vaid koos täiuslikud. Tahan Sind armastada.
Ainult Sind ma saangi armastada...
// See, mida mul praegu enim vaja läheb (lisaks huumorile) on teatud, väga eriline 'hoolimatus' teotsemisel. Ehk bravuur. On's ju minule (vaid praegu?) selleks ka 'õigus' antud. Või mitte nii? Ei maksa ka enese 'osa' alahinnata, kuigi selge on, et nemad on need kes juhivad.. 'Tõmbavad', teatud moel ripub ju neist kõik ära. Kes keegi on. --
Ja, kes nende 'vastu' on,-- jääb pelgalt selleks, kes ta parasjagu on.
Jõhker küll, aga see-eest väga teravmeelne... Ja mida kõike veel.
Ühest küljest,-- olen enesele teinud kõik uskumatult raskeks.
Aga mitte ainult mina. Sest ka Sina oled mulle kõik selle väga raskeks teinud...
Ju siis pead mind selle vääriliseks. (Ja ei riski Sa ju millegagi...) Ilmselt oli toda erilist 'raskust' minu jaoks vaja, et ma 'aru saaksin'. Lihtsal moel ja viisil mina ei kuuletu.
Mitte kunagi ja mitte mingil moel. Aga ma olen uudis-himulik ja tahan 'teada'...
Ja mulle meeldib see tunne kui Sa mind kui enda poole 'tõmbaksid'...
___________________________________________________

NOVEMBRE

Esimene november xxxx

Plahvatuslikult laienenud teadvus, -- ka nii võib just praegust olukorda kirjeldada. Ja miks ka mitte. Lühidalt,-- kuigi 'mõõnast' väljumas,-- tunne kui 'laine harjal'. See on see tunne mida ma alati saavutamise vääriliseks olen pidanud. // Teadmised on jõud. Ma tean, mis aset leiab, seega olen ma neist üle. Noist 'eba-teadlikutest'. (Mis nähtub juba faktist, et "eakaaslastelt",-- ammugi! pole enam suurt midagi,-- 'õppida' (sic!) Kuigi jah, viimase kahe nädala sündmused on dikteerinud otsustavaid teisenemisi minu enese-teadvuse struktuurides. Teisi-sõnu,-- sain 'teada', mis toimub. Enamus, paraku jõuab 'selle' teadmiseni alles oma päevade õhtul. Nõnda 'hästi' on see kõik varjatud.
Ma mõtlen,-- siin ja praegu,-- kas ei lasu minul sellega teatud erilist 'kohustust',-- anda neile teada, mis nendega selles maailmas toimub? --- Aga ei ,-- olgu see siis või õige rafineeritud 'kättemaks',-- mina ise ju kuskilt, ei kelleltki,-- 'abi' ei saanud. Nõnda ei lasu mul ka mingit 'kohustust',-- teisi "abistada".... Ja muidugi,-- 'üle-olekut' peab kindlustama ja 'varjamagi'... -- Alles siis saab seda lugeda 'kindlustatuks'....
// Lühidalt,-- mis aset on leidnud on,-- ei rohkem ega vähem,-- kui minu 'tervik-olemise' totaalne teisenemine. Seda niivõrd, et kui ma vaatan peeglisse,-- veendun, et too 'muutus' on isegi "silmaga-nähtav"... Hämmastav asi see kõik tõe-poolest. Ja nii 'lihtne'. -- Too peamine, selle maailma,-- 'saladus'.
Ja,-- kuna ma nüüd tean võin asuda selle 'teadmise' ära-kasutamisele,-- sest olen ju minagi,-- tolles inimeste lihtsas ja väikeses maailmas osaliselt sees. Seega,-- tunnen endal lasuvat otse 'kohustust',-- noid varjatuid teadmisi halastamatult ja jõhkralt,-- oma huvides ära-kasutada. Kuigi,-- mingit "sundust" enam ei ole,-- sellest olen ma nüüd lõplikult 'üle' saanud. Kui lihtne see kõik ometigi on! Ja kui keeruline oli seda kõike teada saada !

Ööl vastu 3. novembrit .

Unenäod on muutunud väga palju 'reaalsemaks'. Otse plahvatuslikul kombel nõnda. Vahel eriti ja otsekui 'raskest tähendusest' kantud. (Silmas-pidades mida 'see' tähendab). Eilne öö, kuni hommiku-ahetuseni. Miski otsekui teisenes, nihkus.
Sellest arusaamine ja vaikne rõõm. Ja justkui mingeid kohutavalt ammu ära-unustatud tundeid, ühtäkki. See tunne nagu maitse suus.
Midagi ääretult ammu nõnda ära-tuntavat.
Üldiselt,-- vahelduva eduga. Vähemalt on seljataha jäänud need kahe viimase nädala pöörased kõikumised ja totaalne emotsionaalne ebastabiilsus. Esimene nädal, pärast toda jõhkrat 'nihutamist', esimesed päevad-ööd olid ju õige,-- jah, millised?
Mitte nagu päris, selle sõna kasuks otsustaks aga riivatud enese-ühkus.
Teises nädalas oli rohkem tehtud "poosi". Nõnda nt. sai kramplikult üritatud nö.- "vihane olla",-- kuni siis sai taibatud kõige selle lõputut 'naeru-väärsust'. Selginenud meel, tasakaal. Kiretu kaalutlevus,-- üks periood minu elus on läbi saanud. -- Kuis öelda,-- 'välja-saamine', 'avanemine' ja "avatud olek" (,st.-"mõjutatav olek"),-- ja nüüd on see selja-taga. Ilmselt see midagi erakordset nõnda, ja-- järelikult 'vajalik'...
// See sellega. Hommikune otsustav telefonikõne. Kummaline tõesti, aga ma juba tean ju kuidas kõik läheb ja kujuneb. Olen näinud seda, mis tulema saab. Imaginaarne punkt silmade ees, 'endeid' igal sammul. Ehk siis,-- kuis kirjeldada seda mida kuulen kui vahel hommikul vara välja lähen! Noh, aga see "päeva-raamat" pole ju mõeldud "ava-meelisklemiseks".
// Põlgan inimesi, sest olen neist üle. Seega olen ma üksi ja ma ka jään 'üksi'.
Ja kui-võrd ma vaid põlgan noid "teisi",-- siis on mul selle üle hea meel.
Hea tunne on olla vaba, ei millekski eriliseks "kohustatud", pidamata ei vastutama ega näitlema. Mõneks ajaks nõnda. "Ma näen asju mida teie, inimesed, ei suuda ette-kujutleda..." (!)

4. november .

-- Ja teemaks on naised. Mis ise-enesest küll (vähemalt) ühe monograafia teema on. Ja selle maailma üks paremini hoitud saladus. Nad ise hoiavad seda nagu ripuks sellest ära nende elu. Ja mingis see ju ka nii ongi, sest-- "avalikult" on nad ju viimseni allutatud. Samavõrd, kuivõrd nad seda maailma juhivad. Viimseni jah, aga täiesti varjatult.
Ilmselt rajaneb see vähesel arusaamisel, mis omane pea kõigile. Nad lihtsalt ei mõista, ei suuda selgelt näha. Teiseks on too saladus väga konkreetsete "meetmetega" nö.-kaitstud. Terve mõistus ja selle piirid, nemad oma suurema tähelepanelikkusega tihtipeale otsustavad ilmselt mis seda on ja mis ei.
Neilt on ääretult palju õppida. Kas-või juba seda 'tõhusust' teotsemisel, selle saavutamisel mida aga soovivad. Ja veel,-- kõik kokku moodustaksid kui teatud,-- 'pool-teadliku' "ühtsuse".
Mina ju tean. Selleks, et "mõtteid vahetada" pole ju neid vaja alati "välja öelda". Keha kõneleb,-- ja mida kõike veel! Huvitav, hämmastav mõeldagi,-- kas see on alati nii olnud?! Ja kõige rohkem huvitab mind praegu,-- mida "tehakse" nende vähestega,-- kes on juhtumisi 'teada saanud'...? (Süüakse ära, ilmselt!) Tegelikult ma ju seda just tahangi,-- ma ainult ei teadnud 'kuidas',-- olen erand, minu jaoks on "lihtsad" talitus-viisid" alati liig keerulised näinud.
// Nüüd, kus ma tean, ongi ju küsimus selles,-- 'kuidas' saadud teadmisi "ära kasutada", kuidas nood varjatud teadmised muuta reaalseks jõuks igapäevasuses. //
Ma (loodan!) võin ise endale tingimusi seada. --
Või 'enese' juurde jõudmisel. Sest ühte ma tean täiesti kindlalt,-- lihtsalt 'mööda' neist ei saa, ja teisalt,-- selles maailmas ripub kõik,-- viimseni' ära just nende 'heast tahtest'. Teisalt,-- ilmnenud vajadus,-- õppida teada-saadut varjama. Õnneks ei ole minus erilist "viha" mitte kellegi vastu. Seega ei ole jutt "teesklemisest",-- see nähtaks ka läbi, lihtsalt mitte "näidata välja" kõike mida tean. Nende oma taktika ümber-pööratult,-- selleks, et olla neist ühe sammu võrra ees, tuleb jätta mulje, et nemad on seda.
// Veel üks nüanss. See on täiesti tõsi, et nad ei ole kuigi 'targad'.
Mitte keegi neist, huvitaval kombel ilmnenud isegi arukamatel teatud, vägagi konkreetsed 'raamid'... Sellest tulenevalt,-- nad kui vajaksid kedagi minu-sarnast,-- selleks, et teada-saada, mis on nende võimuses,-- otsekui "peeglist" siis nagu. (Aga mis ei tarvitse tähendada veel "heatahtliku" suhtumist!) Ja tõesti ainus, mida nad soovivad on leida enesele võimalikult 'suurt'(!) kaasat... Sest ilma meheta on nad null, üksikul naisel ei ole "Mõtet". Ning samuti,-- kõige hullem karistus, mis kellegile neist osaks võib saada on, et ta osutub 'ära-põlatuks'. Just selle-pärast muutub enamus neist kurjaks.
// Ja teisest küljest vaadates,-- mingil moel on kogu neil olev "võim" ka neile 'antud',-- st.- seda võib ka mitte "anda" (,muidugi, kõigi sellest tulenevate taga-järgedega!) Enamik just nõnda ju talitabki, midagi "saavad teada" ja muutuvad umbusklikuks või vaenulikuks ja suruvad seda hullemini neid maha. Siit see igavene viha-vaen ja võõristus. Tunnen juba pea-aegu, et oma ajastuid ületavat "missiooni",-- lepitada kaks poolust Inimeses,-- so. 'naeru'-väärt. Mis siis järele jääks. Poleks enam mingit "saladust", sajanditega kultiveeritud "müstika“, -- laheneks korraga labaseks ja banaalseks "füsioloogiaks" (täpsemini:"energeetikaks"...)
Ja teine "liin" ajada!-- kool. Hoopis teistel alustel. Esialgu nad ilmselt jälgivad mida mina teen, kontrollivad suhtumist. Kui aga siis ilmneb, et nad,-- jällegi!-- vaatavad 'peeglisse', on kindlasti oodata 'järgmist sammu'....

Öösel. Ja saabusid selgus, rahu, rõõm ja arusaamine. Seda oli tõesti vaja,-- nüüd ja praegu rohkem kui kunagi varem. Vahel harva, kui on 'vaja',-- nüüd nõnda. Tunnen seda,-- millal. Puhas rõõm, pea-aegu, et eufooria. Õnnelik-olemine, seda selle sõna väga heas tähenduses. Selgus ja aru-saamine,-- läbistav pilk, seoseid lahkav mõistmine, läbi-nägev teadmine,-- säilitades seejuures vajalikku 'kainust'. Teada üht-älkki, mida edasi ja kuidas täpselt.
Näib, et taas on mingi eriline periood möödas ja 'uus algus' jälle-kord käes.
Mul on selle üle 'hea' meel. Paljutki ma nüüd tean, veel rohkem aga ootab ees.
Nagu alati. Laitamatus. Ehk teisiti,-- 'enese-valitsemine', mis annab jõudu, puhas südame-tunnistus, mis annab tugevust.
Nõnda nüüdsest. Minu ainus võimalus. Ja kui võrratu tunne see siis on.
Kuis kõik laabub. "Kes valitsema on seatud, see valitsegu". Ja mitte ainult,-- olla "eba-teadlikele" kas-või veidigi ka 'ees-kujuks'. Olla enese vääriline...

6. november, koolis.

Miskipärast nagu vihane ja solvunud. Jah, miks pärast. "Pidu" täna, kus mind ei ole. Vihkan neid, saan ka ilma nendeta. See oli ju viimane "löök alla-poole vööd".
Äkki loodetakse, et ma seda ei tea. /etz./
// Jah, lähtuda sellest, et mina ju ometi 'tean'. Seega ei tarvitse käituda nagu mul nagu mõnel viimasel kretiinil ehk. Tegelikult sai ju kõik üsna kähku selgeks, ehk siis,-- ma nagu oleks seda juba ammugi teadnud.
Viimase paari nädala teotsemistes liialdatu "poosi" (arvestades sellega, et "publikut" jätab säärane külmaks!) Seda kõike ei tarvitse. Nagu veel äsja,-- mingi hullem probleemitsemine, kuigi jah, osalt ka peale sunnitud (sic! milline nali!). Samas, selgusele jõudes, saabub koheselt hoolimatu rahu. Kuidas mõelda ja kuidas mitte. Nii armetult lihtne see ongi. Ja veel: teha endale elu nii mõneski õdusamaks,-- ma ei pea ju kelelgagi 'arvestama'. Oodata ära. Pakkuda ennast välja,-- see kõik pole ju seda energia-kulu väärt.
Kainus, kiretus, imestus ja totaalne eraldatus. 'Halastamatus',-- see on enese-haletsuse vastand. Koht, kus ei ole haletsust. See ei ole julmus, ei ole ka viha, ega samuti mitte midagi säärast. Külm, jahe, kaalutlev effektiivsus... Mitte hoolides teotseda, arvestades sellega mida ma tean ja mida ma seni olen teinud.
// Kuis asjad on, kuis nad 'peaksid olema'. Naeru-väärt. Olen elanud mingis teises maailmas. Täpselt nii,-- 'ise-enda' omas. Ainult nõnda ma ju saangi. Pean seda kaitsma ja üritama teistele 'peale suruda'. Äärmiselt tähtis on kuidas ma ise end kõige selle juures tunnen. Hea-olu tõsta 'mõõdu-puuks'. Vähemalt näidata välja,-- ei, nii teevad nad ju kõik.
// Mis mind ärritab, ongi see ajendite läbipaistvus, liiga palju on veel teistega ühist. Kõik on nii..., armetu lugu. Pean end sellest 'kõrvale nihutama'...
// Kas Ta üldse mõtleb enam minule? Kas ma tõesti ei mõistnud Teda üldse?
Äkki oli see kõik nali ja tal on hea meel, et see nüüd läbi on. Milline äärmine naiivsus ja kerge-usklikus. See saab karistatud. Ja milline rumalus! NEMAD....

8. november.

Hämmastav, mis toimub. Tõesti, tõesti,-- selle kõige kirjeldamiseks ei ole lihtsalt sõnu. Ja ometi on see ju midagi ääretult lihtsat. ûks oluline tõik,-- läbi-elatu kipub, 'nihkumise' tulemusena tihti hiljem kuidagi "taga-plaanile jääma",-- ehk siis lihtsalt,-- ununema. Just nagu unenäos. Tead, et midagi toimus. Kasvõi midagi ääretult olulist elik suure-joonelist. Mäletad ähmaselt, et taipasid midagi kirjeldamatult tähtsat, jne.,jne.
Ning ometi, hommikul ärgates ei mäleta isegi,-- mis täpselt toimus. Mõni pilt, vahel selgem, siis hägusam. Sündmuse 'raamid',-- so. otsekui 'värvi-toon' ja muidugi,-- enne-kõike mingi ebamäärane 'tunne' kõigest toimunust. Täpselt nõnda ka unes kui ilmsi.
Muuseas, unenäod on muutunud hämmastaval kombel. Rangelt võttes, midagi uskumatut. On olnud hetki, mil ma tean, et näen und. Ma olen teadlik olnud oma une-nägemisest! Tähendus-rikkad momendid, täiesti kirjeldamatu asi see kõik. Otsekui vastused igapäevasuse küsimustele, ehk siis,-- konkreetsed 'näited'. Tähenduse omistamine, tähtsustamine. See kõik jääb kuhugi alles, keha mäletab. See ongi too kirjeldamatu 'tunne! -- ehk 'teadmine', kindel teadmine, mida kogu nähtu tähendas! Uskumatu asi, milleks olen võimeline!
'Une-nägemine'... Kuigi, üldiselt, vähe kontrollitud, enamjaolt juhtimatu (st.- otseselt). Teisalt aga,-- kuidagi väga loomulik, ise-enesest mõistetav, sundimatu.
On ju see ka 'õrn' teema.
Lühidalt peamisest: üldine skeem, mis selle maailma pöörlema paneb, on nüüd selge. Pean seda väga oluliseks, ja et minus ei ole mõtetut viha.
Üdse, hämmastan vahest, kelleks ma olen muutunud, või-- olen see mina, kes muutub? Veelgi olulisemaks saab aga,-- mida selle teadmisega peale hakkan.
See, mida ma nüüd teen. Tean seda juba, ainult üks tee ongi minu jaoks võimalik, konkreetsed plaanid kui tee-tähised... Hämmastav asi see kõik.
Eile öösel mõtlesin: veel mitte kunagi pole mul olnud nii 'hea'...

Esmaspäev, 9. november .

Olen valmis. Nii kirjutasin ja tõesti, ma tunnen seda. Kõik, mis aset leidis oli vajalik,-- sest ma 'tahtsin' seda. Tahan ammendada oma võimalusi, saada selleks, kes ma tegelikult olen. Lund sajab. Talv on minu aasta-aeg. Saagu see siis endeks sellele, mis tuleb,-- ma saan oma tahtmise. See kõik on ju nii naeru-väärselt lihtne, ei mingit tühist komplitseerimist enam. See on 'õige' viis asjadele lähenemiseks,-- tunne, et kõik hakkab laabuma!
Ette-määratus. Minna oma saatusele vastu täieliku loobumisega, aga-- "kui õnn tahab naeratada, tuleb Talle selleks ka võimalus anda..." Tegutsemise valmidus, vajadus midagi korda saata, muuta olukordi, pöörata neid enese kasuks. Ehk siis,-- kui 'laine harjal'.... Kõik oli vajalik,-- sellel ühel põhjusel,-- et oleksin siin kus ma praegu olen.
// Une-nägemine'. Uskumatu, kuid tõsi. Mida see küll tähendab. Ja, et just tolles teatud kindlas suunas (millest ma juba ammu teadsin, et see on minu jaoks!).
'Ärkasin' ühel hetkel oma unenäos, et "visualiseerida üht kuju reaalsuseks".
Mida see küll tähendab! Milline 'reaalsus'! Ja jõud ja teadmine sellest.
Ja mida kõike uskumatut võib sellest välja-kasvada!
// Suure-pärane seis. Täis tahet 'vastu lüüa', võimeline selleks. Oma 'tahet' läbi suruda. Üle ligi kuu aega kestnud nö.-"vahe-pala". Sedagi oli tarvis.
Tean ka seda, kuis nüüd edasi. 'Halastuseta', ilma haletsuseta.
// Minu teadlikus on 'nihkunud' uude, palju jõulisemasse asukohta.
Olen nüüd mees ja ma tean mida ma tahan ja ma ei vali vahendeid. Teen mida tahan. Mäng teadlikusega, mis kõiki noid lihtsaid hingi nii väga kohutab.
Mulle teeb see pea-aegu, et nalja. Mulle hakkas see isegi meeldima! Nii lihtne ja ometi,-- nii tõhus. Mõned juba näevad milleks olen võimeline,-- kuidas olen võimeline talitama,--'ära-kasutama'...
// Sajab lund ja ma mõtlen Sinule. Sest Sina oled ju kõikide minu püüdluste siht. Loodan, et Sa mind ikka veel usaldad, et oleksid minus kindel. Tahan, et Sina mind juhiksid. Tahan ainult ühte,-- et Sina mind armastaksid.

Teisipäeva hommik, 10.11.'xx, koolis.

Lõmastav jõud. Veel õige pisut,-- ja ma võin 'tahtega' tappa.
Muserdav kontroll, miski kui hõõguks minu sees. Ruum, kus ma viibin on teist-sugune kui muidu. Vibreeriv, 'nihestav' ja sundiv mõju.
Võin hakata nõnda inimesi kontrollima, neid mõjutama. Allutada nende tahe enese omale, Mingi jõhker moment on juures,-- nad on mu teinud kardetavaks. See ei ole julmus, sest siin pole viha. Jäine, hoolimatu,-- 'halastamatus'. Näis, mis ma sellega teen.
Huvitav mõju on sellel kohal. Mujal olen ju teisiti. Välised mõjutavad jõud.
Mida tuleb valivalt kasutada, avada ja sulgeda ennast 'jõule'. Kogu saladus. Kuigi, jah, siin teavad liialt paljud minust liialt palju. Siis tuleb esineda sellena, kes ma tegelikult ei ole. Või,-- mitte hoolida, alati on ju ka see võimalus.
Kas ma siis "hoolin" millestki? Endast näiteks? Sugugi mitte.
Sellele pole tarvis kinnitusi otsida,-- see on ju ilmne. Kas ma hakkan veel millestki
hoolima. Kellestki....

Ööl vastu neljapäeva . 26

"Ei lähe kõrvalteed...." -- nii võiks selle "ala-ptk." sõnastada... Kuigi too "järelduv" tees,-- "mööda Kristusest",-- on aset. põhimõttelise kahtluse alla.
// Nõndaks, järjekordne "nädala sündmus",-- 'nihutamine' seekord veidi "pehmem" ja ise kohe,-- põlglikult kõrvale. Sest mitte nii ei kujutanud mina seda kõike ette. Armetu ja vilets komejant, too üüratu nuripidine pettus, mida kogu see loomakari kutsub,--"armastuseks". Õudne mõeldagi. Kuidas oli kirjutatud kuskil: "... kui anda armastusele õigus olla, võiks sama-hästi olla ka vihkamine..." Millest muidugi järeldub, et tegelikult ei ole kumbagi. Naljakas küll aga,-- ma ei võtaks kui enam miskit kuigi tõsiselt. Sest see on ju "narri-mäng".
Või siis täpsemalt,-- armetu "välja-pressimine". Muidugi,-- ülem-võimu nimel...(,mis mõneti kui 'vabandaks').
// Noh, aga mind see ju enam ei häiri. Ma sain teada,-- kohe alguses, pea-aegu kõik. Sest fakt on, et tolle teadmiseni ei jõua nii mõnigi isegi peale "aastakümneid kestnud kooselu". Ja kuna minul,-- 'õnneks'! õnnestus end päästa, ei tarvitse ma ennast siduda, kui ma seda ei taha.
// Jah, aga kogu lugu paraku üüratult komplitseeritum. Sest paljud jäävad ju tolle eelpool konstanteeritu juurde pidama. Ja vananevad peagi ja,-- "neid ei võeta enam tõsiselt…."(!) Väga 'täpne' määratlus,-- neid ei võeta enam "tõsiselt", kuna nad ise-end ju 'tõsiselt' ei võta! Mängivad ala-ealisi, mõtetu protsest ja anuv poos,-- palved 'kurtidele' kõrvadele. Ja jällegi,-- "kaas-tundetust tuleb alles nende käest õppida..." Ma olen seda õppinud, ma olen nende käest ka palju muudki õpinud. Teatud moel tean neist isegi rohkem kui nad ise,-- ei saa ju nad end 'kõrvalt vaadata'.
Ja see mida ma nõnda näen. teeb mind tihti lihtsalt kurvaks. Nad on tõesti rumalamad, neid saaks aidata,--st.- ainult mõnda üksikut,-- sest fakt on seegi, et 99% noist elukaist käigu minu poolest kus kurat. Ei taha hakata käsi määrimagi. Just nemad "on süüdi" (olgu 'süüdi mõistetud'), selle eest, et kogu see värk nõnda tülgastavaks jamaks on muudetud. Sõnul-kirjeldamatul kombel.
// Jah, aga mõni üksik,-- nood erandlikud,-- õrnad ja ilusad, leebed ja hea-tahtlikud,-- või siis,-- sellistena ma neid näen. Isegi mitte mõned,-- ainult üks neist kõigist! Tol aastal ma ju tegin neile selle selgeks,-- ja ka mulle tehti 'selgeks' nii mõndagi.
Ehk siis tegelikult,-- jäeti mind kõige 'eba-soodsamas' seisukorras pikaks ajaks üksi,-- juba selle pärast võiks neid kõiki igavesti vihata. Mind ju otse-sõnu,-- "tehti rumalamaks", millest see kogu suvine (,ja hilisemgi veel!) koschmaar. Enese-alandamine loomade tasemele. Ja nagu seda oleks veel vähe olnud! -- mingi eriti jõhker "nali" veel siia otsa, hilisemast ajast. Ja nad ei saa sellest kõigest isegi aru,-- see on ju see "armastus".
Tegelikult on see ju naljakas.
// Aga ma olen tõe-poolest muutunud kellekski 'teiseks'. Olen nüüd rohkem ise-enda moodi ja palju paremas olu-korras kui kunagi varem kogu oma senise elu jooksul. -- Võtta see 'lähte-punktiks',-- iga järgmine päev olgu veelgi 'parem'.
Iga päev olgu kui,-- 'kogu varasema summa'... Nii võib elada.
Kui tahan ma 'võin' üksi jäädagi.
Jah, selles just see peamine 'küsimus',-- mida ma 'tahan' ! Aga kui mõista 'õigesti' seda viimast sõna, siis tegelikult ei ole siin mingit "küsimust". See on ka vastus.
'Tahan' seda (ja ainult seda!),-- mida 'mina võin'. Seda, mis minuga toimub (,ehk: "on määratud"), 'tahan' seda mis on (!)-- sest iga päev on ju minu 'tahte' (,siin: "tahtmiste") kujundatud! Seega, nüüdsest,-- 'tahata' vaid parimat!! Igasse oma päeva. See on 'tahe', mis teeb selle kõik ka võimalikuks!
'Credo' --- "mina tahan....." Mäherdune arusaamine on küll siia kohta maetud.
Aga mida? "Konkreetsemalt?" (sic!) -- noh, ilmselt "üha enamat", rohkem ja rohkem, kõike... ( Ma tahan kõike! Korraga!) Ennast täiustada, välja-kujundada, õigesse (ja õigesti 'kontrollitud'!) ümbrusesse asetada...
// 'Tahan' kedagi, keda võiksin jumaldada, ... 'tahan' ennast kellegile,-- parimale,... pühendada, täiesti jäägitult... -- ja mida ma selle eest "olen saanud"?! -- Käib "asja juurde", see on mäng, mis "väärib küünlaid"... Vähemaga ma ju ei lepiks, "odavamaga" ma ei rahulduks. Ka see on tõsi. --- 'Seisus' tõesti "kohustab". Roll surutakse väljast peale, mitte ei ole iga-ühele lubatud, lihtrahava "lõbud" ei sobi balli-saali, jne. jne.
(Õige "hea arusaamine" endast mis...?!)
// Kipub "kirjanduslikuks". Ei maksa parem pingutadagi,-- vaevalt, et "järeltulevad põlved" seda loevad ! /SIC!/ Aga milleks siia ka liigne isiklikkus. Ma ju 'tean' seda kõike.
Seda ei saa üles-tähendada. Hoida oma 'saladusi'. Ei lähe kõrval-teed.

Novembri keskelt vaadates .

Olukord on üsna hämmastav. Nagu pildid kaleidoskoobis, pidev teisenemine, muutused. "Identiteedi-probleemistk",--nö., kes olen siin "mina", jne. Muidugi-mõista,--see oleks võinud olla ka "armastus"... Ja ilmselt nõnda just välja näebki aga säärast mina ei taha... Kuradi värk see kõik ikka küll. Kas nood teised kõik siis ei tea? Ilmselt,-- üsna täpselt teavad pea kõik naised ja nii mõndagi,--"kaudselt",--nö.- need teadvuseta laibad. Juhul kui see teadmine oleks üldisem,-- ei saaks asjad olla nii nagu nad on.
Justnimelt,-- peamiseks "kunstiks" ongi siin varjamine, pettus ja mäng teadlikkusega. Asi on isegi nii põhjalik, et küsimus ei olegi "teadmises" või "mitte-teadmises",-- pigem hoopis milleski grandioossemas,-- selles kuidas (või "kes") keegi parasjagu 'on' . Too neetud "psühho-füsioloogia",-- üks tervik, millest kõik viimseni ära ripub... Jah, nõnda nähes, mõistetav miks nood-samused suhtuvad just nõnda kogu sellesse mehelikku "kultuuri-kremplisse". Võiks öelda (isegi!), et teades "ajendeid" on kõik nö.-"saavutused" selles vallas kuidagi madaldatud.
Kui kõik teaks seda mida neile otse piinliku hoolega välditakse teada-andmast,-- poleks ju mingit "uhkust", kuidas öelda,-- miski poleks tõsiselt-võetav, mingis erilises mõttes. Kogu ühiskondlik struktuur oleks oma alustelt õõnestatud.
Rajaneb ju see-samune suuresti just nõmedusel.
// Jah, aga see üldine "teooria" ei puutu ju ("otseselt") minusse.
Mida ma ise selle teadmisega olen teinud?-- midagi... Seda võiks rakendada, väga erineval kombel isegi... Sest nad suhtuvad kuidagi eriliselt,-- kui anda mõista, et neid on 'mõistetud'. Kas isegi,-- kui 'võrdsesse'? Mõõndustega aga mõneti siiski. Kuigi, teisalt,-- "ebasobiva" suhtumise vastu on ka omad "repressiooni-meetodid",-- lihtsaim ja tõhusaim,-- jõhker "välja-lülitamine"... (Muuseas,-- see polegi isegi 'kaas-tundetus', pigem kui oldaks selleks üle-pea "võimetud".)Täiesti "teine tasand", nii paljustki ei saa nad lihtsalt aru, neil poleks kui teatud "mõistuse osa"?
Õhtul. Hämmastusel ei ole piire. Ühe hetkega teadsin rohkem kui kogu varasema aastaga. Olen talitanud enesega lausa naeru-väärsel kombel. Nii armetult lihtne ometi see kõik. Raske hoiduda mõtlemast,-- mida kõike selle ajaga oleksin võinud enesest teha.
Mida kõike. Ühesõnaga,-- olen käitunud kui üks viimane idioot. Seega,-- igati "sobiv amet", senini ! Nüüd aga aitab,-- võtan käesolevaga vastu põhi-mõttelise 'otsuse',-- vaadata nüüd kuidas sellest "ametist" lahti saada. Haruldane nõmedus tõesti. Oli see kõik ju juba suvel nii kohutavalt vastumeelne. Mida kõike... Kuidas ma küll võisin ometi. Majanduslikus mõttes,-- absurdne, seis on momendil null, sisuliselt olin siin,-- kõige hullema aja. Tegelikku tarvidust selle kõige järele ju ei olnud. Tõrgun seda kõike mõistmast.
// Teisest küljest,-- mitte end 'häirida' lasta. Seda kõike oli siis järelikult vaja.
(Ei tea küll miks). Kuradi jama see kõik. Miks küll nõnda, ometi. Ühesõnaga,--totaalne ümber-hindamine, järjekordselt.. Nii armetult lihtne oli see kõik; kui keeruliseks ma selle küll ajada oskasin.
// JA too "armastuse-lugu".... Kuhu ma unustasin küll oma 'enese-väärikuse'. Alandasin end avalikult, kõigi nähes. Naeru-väärt. Kaotatud illusioonid. Kõik on nüüd läbi. Enam ei taha. Pean seda tüdrukut tänamagi,-- aidanud mul end muuta rohkem kui keegi teine. Tahtsin teda jumaldada, ei teadnud aga,-- et nõnda ei ole ju 'vaja'. Olen ma alles kergesti mõjutatav. Uskumatul kombel !
Noh, võin ma ju ise end siis mõjutada. Ja kuidas veel!

Esmaspäev, 16. november .

Jõhker nali see kõik kokku. Ilmselt on nii, et tolle peamise ühisk. "mõju- ja kultuse-objekti" toime individuaalselt nö.- korrutatud x-arvuga. Sest vaevalt, et nõnda ka üldiselt "kombeks". Või mine sa tea, vahest just täpselt "nõnda", ainult, et-- mõeldud rangelt vaid mingitele poole-arulistele loomadele. Üks esmaseid reageeringuid peale toda "suurt pauku" oli mäletatavasti umbes järgmine,-- ülima valvsus, ette-vaatlikus, mitte end -- ja mida? --- Olen talitanud risti vastupidi,-- asetanud end kõige "tihedama liiklusega tänava" keskele. Mis kuradi pärast küll?! Suure-jooneline ette-võtmine, seda tuleb aga möönda.
// Ja mingi uudne moment on olnud viimasel ajal juures. -- Kuidagi külmalt kõigesse suhtunud, jah, isegi 'hoolimatult'. Pelk registreerimine ja sedagi,-- kõike emotsionaalsemat vältides. Nõnda ka edasi, või näis siis,-- kuidas täpselt.
Naljakas, aga kas ma tõesti vaid 'katsetan' endaga?
// Õnneks, nüüd on see läbi. //--- Mida nüüd? Kuidas edasi? --

19. november, neljapäev.

Ehk siis,-- kuu aega hiljem. Ja,-- miski ei ole veel läbi,-- õieti ei ole midagi veel õieti alata saanudki. Ikka on midagi vahele tulnud. Aga mis sellest. Inimesed on ju nii rumalad. Kui nad vaatavad 'peeglisse' saavad nad sealt vastu vaatamas näha vaid ise-oma rumaluse peegeldust. Ja ei midagi muud. So.- täiuslik varjamine,-- peegeldub vaid see pind, mis "läbi ei paista". Ja kui läbi-paistavad on ometi nad ise kõik,-- nad ju "mõtlevad" (-sic!-armetu piiratud "nüsimine").
// Tuleb tähendada, et ma alati 'reageerin' väga kiiresti, nö.-"automaatselt". Naistelt õppinud ka seda. On ju mul,-- hingeliselt?-- nendega rohkemgi ühist.
Teiseks oluliseks "õppe-tükiks"-- hääl, hääle-toonid ja varjundid. Jah, naistelt oli
õppida. On veelgi. Sören Kierkegaard,--alles siis vana kui noored tüdrukud enam
midagi ei õpeta !
// Teadmised pelgalt empiirilised! (st.- harva, kui sedagi), järelikult,-- liialt "enesega" piiratud. Teisalt,-- kuidas siis teisiti aga siingi tuleb tunda 'mõõtu' ja otstarvet. "See, kes suudab olla 'kahes kohas sama-aegselt', nii andev kui võttev jõud...",etz. Midagi seal on ("empiiriline"?)
// Naljakas, mis mulje ma teistele jätan. Ma ajan neid vist kergelt segadusse.
Ja seda ongi just vaja. Keegi ei tohi kindlalt teada, kes ma kui "olen". Ja just seetõttu
tuleb end võimalikult peatselt viimseni eraldada kõigist, kes mind varasemast teavad.
// Jah, pole viga seis, nüüd ja praegu, arvestades mida kõike ma nüüd tean.
Ja teadmised on jõud. Praeguseks kohane 'mask' on, et kasutan neid jultunult ära.
Ilma südame-tunnistuseta (ja miks ka mitte just nõnda). Kuigi,-- igal eri-juhul vaja teatud konkreetset suhtumist,-- vaja on "osutatav" suhtumine lihtsalt 'ära tunda' ja seda siis vajalikult 'korrigeerida'... Nii lihtne see ju ongi.
// Too "avalik asja-ajamine" on andnud mulle selle äärmiselt tõhusa 'relva',-- teadmine kuis mäng käib. Kas hakkan ma seda ka 'ära-kasutama',-- rakendama? Näis, kuis täpselt, üks on aga selge,-- igavust mul mõnda aega kannatada ei tule !

23. november,27 esmaspäev

Noh, nõnda-siis, -- paistab, et selleks korraks on too jama lõpuks läbi saanud. Lõpuks ometi, peaksin siia lisama. Lõpetasin selle ära, kuna see -- nõnda -- lihtsalt ei meeldinud. Ning liiga kaua on kestnud toda peale-sunnitud rumalust. Nõnda ei ole sellel mitte mingit mõtet.
Ma tõesti kui ei saaks ise mitte kellelegi läheneda. Olgu siis peale -- pole selleks ka ju teab mis erilist tahtmist. Väga vähesed noist kõigist, kes mingisugustki huvi äratanud..., kuigi jah, too huvi saabki olla vaid piiratud ulatusega. Ja peale selle -- too viis kuis mulle köike seda pakuti äratas vaid 'vastu-meelsust'. Jäi sellest vaid ükskõiksusega segatud hoolimatus.
Samas, ma muidugi tean, et väga paljut ses ilmas ripub ära noist-samustest (, kuigi praegu hindaksin seda osist väiksemaks, tekib tahtmine nö.-"tõestada", et saab ka ilma, jne.). Selle teadmise (ühest teisest "kohast"!) pean ma tallele jätma -- kehtima jätma.
Paistab, tõesti, et see kõik on nüüd möödas. Mul ei ole neid vaja, kui seda vaid tahan kontrollin end pingutuseta. Mind lihtsalt ei huvita säärane enamikuil variantidel. Vaid teatud erilistel tingimustel ja enam -- sedagi [mitte]. Mida ma siis tahan?
Samas, see minu eelis võimaldab mul lihtsalt kõike rahulikumalt võtta.
// Teisest küljest -- kas siin pole üht "konksu" sees? Et ma "ei taha" -- ei saagi 'tahtma', keegi teine peaks nö.- "tahtma minugi eest"? Mul on täiesti ükstaspuha.
Minu poolest võivad nad a) kõik alatiseks kuradile kerida, b) näidata üles oma-poolset initsiatiivi. Võimalikud on ka lisa-variandid.
// Probleemiks number üks siin ja praegu -- kuidas saada minema "siit nagu praegu"? -- Esimesel võimalusel asuda otsima mõnd uut ja kohasemat "ameti-alast rakendust". Anda lahkumis-avaldus sisse juba homme? Mida teha? Olen end põhjalikult "sisse-mässinud". Naljakas lugu küll, mind nagu ei huvita kõik see suuremat.
Lisamärkusi, veidi "realistlikumast" vaate-punktist. Paistab, et ma ei saa ikka veel "aru" nö.-- ehk täpsemini, -- ei mõista olukorra "täit tõsidust". See punkt on keskse tähendusega. Kuidas see lahendada mõjutab minu edasist kindlasti, --otseselt teatud perioodi vältel ja kaudselt ka pikemaks ajaks. Lähtuda sellestki -- sel vihkamisel peab ju olema "hea põhjus", kui isegi loomupärast "leebed hinged" sellele teele asuvad.
Äärmiselt tõsine punkt, -- seda nii-võrd, et siia koha peale tuleb mul asetada üks punkt.
Mõistes olukorra täit tõsidust.
Ja teisalt -- olen harjutanud end nõnda mõtlema -- mis võiks olla minu 'eeliseks' siin, selles punktis? -- Ütleme nii -- aru-saamisest tulenev kohene ja tingimatu järeldamine ja kohene reageering. Samuti -- minu peamiseks eeliseks on -- minu loomus, see, kes ma olen. Ma ei ole sunnitud selleks, milleks teised on.
// Milline kõla on sel sõnal nüüd! Irooniline? Kui jah, siis see tõesti vaimukas leiutis -- teha millestki säärasest midagi säärast! Siiras tunnustus!
Elada üks päev korraga .
MARCUS AURELIUS: „Ad se ipsum” : “... tühiste askelduste vältimine; uskumatus selle suhtes, mida imetegijad ja nõidujad jutustavad lausumistest, vaimude väljaajamisest ja muust sellisest;” (6), lk. 3. /.../ “... – sõltumatus ja juhusele mitte lootma jäämine; võime mitte hetkekski lakata järgimast mõistust;” (8), lk. 4. /.../ “... Mind aga, kes ma olen mõistnud hea loomust, et see on ilus, ja halva loomust, et see on inetu,” (II, 2), lk. 11. /.../ “... Mis siis suudab meid saata ja juhtida? Ainult ja üksnes filosoofia.”, (II. 17), lk. 16. /.../ “... Ainuski tegu ärgu olgu tehtud sihipäratult ega teisiti kui vastavuses nõuetega, mis moodustavad kunsti.”, (IV, 2), lk. 26. /.../ “... Sul on mõistus? On. Miks sa seda siis ei kasuta? Sest kui see teeb oma töö, mida muud sa siis veel tahad?”, (IV, 13), lk. 29. /.../ “... Kõik, mis ka mingil viisil ilus on, on ilus iseendast ja iseendas lõplik, ilma et temasse ühe osana kuuluks kiitus.”, (IV, 20), lk. 30. /.../ “... kõne, mis kunagi ei valeta, hingelaad, mis võtab rõõmuga vastu kõik, mis juhtub, kui paratamatu, kui tuntu...”, (IV, 33), lk. 34. /.../ “... Mõistus ja temal rajanev kunst on võimed, millele on küllalt iseendist ja endaga kooskõlas olevaist tegudest. Nende püüdlus lähtub neile omasest algalusest ning nad jõuavad ome teed mööda endi ette seatud sihile, mistõttu selliseid tegevusi kutsutaksegi õigeteks, tähistades tee õigsust.”, (V, 14.), lk. 45. /.../ “... hingestatud olendi on paremad kui hingetud, hingestatutest on aga paremad mõistusega olendid.” (V, 16) “... Maailmas hinda kõige täisulikumat. Kõige täisulikum on aga see, mis kõike kasutab ja kõike suunab. Ning iseendaski hinda kõige täisulikumat.”, (V, 21), lk. 46-47.28

25. november, kolmapäeva hommik

Võiks öelda -- jah, uus algus. Kummaline loomus -- aina kui "Fööniks tuhast". Midagi on juhtunud minu teadlikusega. Hulk kõikvõimalike kammitsaid oleks kui kadunud. Rõõmsameelne hoolimatus, kontrollitud minna-laskmine ! Selle maailma üks suurimaid probleeme on osutunud ääretult tühiseks. Võin nüüd teha mida iganes aga soovin.
Ära-kasutada, külmalt arvestades toimida, -- mida iganes! Ja mul on selle üle hea meel.
Aga kõigepealt kooli ja seal siis näis kuis on suhtumine nüüd,-- sellesse, keda nüüd kui "esindan". Leidub huvilisi nüüd rohkem? Jah, ja minnes pea meeles,-- milleks vaid nad väärt on... Olgu peale, nõnda pöörasel kombel. taotlen ma ju enne-kõike just toda ülemvõimu. Suruda neile peale alandliku ümardaja roll. Ingrid,-- tagasi? -- näis, võib-olla kunagi hiljem. Ja veel mõni, minugi-poolest. Maailm on ju naisi täis, kes kõik vaid seda tahavadki.
Paistab, et minus on palju seda 'jõudu'...
MIKA WALTARI: “... Olles jõudnud endas otsusele, leiab inimene rahu ja vabaneb imelisel moel oma kannatustest ja armetust enesetundest.”, lk. 5. /.../ “... Praegusel ajal ja nähes kõike kurja, mis meie ümber sünnib, võib ainult lollpea või hullumeelne veel millessegi uskuda, arukale inimesele ei saa muud püha olla kui pilge, kahtlused ja elu nautimine. // Veini hõõg soontes, silmarõõm, värvide sära ja sõnade helisev ilu – neist piisab mulle eluks.”, lk. 14. /.../ “... Mulle tundus, nagu oleksin sattunud minevikku, kuldse paganluse aegadesse, mil inimesed ei tundnud veel kahtluste piina ega patu tuska. Tajudes seda lummust...”, lk. 25. /.../ “... Mingi needus oli minu elul või peitus minus endas salapärane külgetõmme kõigele, mida inimesed nimetasid nõiduseks.”, lk. 27.29

27. november .

Helde taevas. Nüüd siis tean. Mäherdune uskumatu rumalus.
Miks küll ometi? Vastus kõlab,-- nad ei tea, ei tea täpselt. Mäherdused loll-pead.
Samas, olen võtnud toimuvat veel liigagi "kergesti". Selgus nimelt, et see ongi too peamine,-- kes keegi on. Nii kõike-hõlmav, et sellest ei saa kirjutada.
Aga nad,--"eakaaslased", tõesti ei taipaks kui kuigivõrd. Samas, vihal ei ole ju mõtet, piisab täiesti 'kohesest reageerimisest'.
Minu eelis on mõistmise selguses. Harilikult laheneb too keskne "eksistentsiaalne situatsioon" ju teisiti, sellest tulenevate, nüristavate tagajärgedega. Minu järeldused on
aga küüniku omad viimseni...
Olulised aga vaid minu järgnevad teod,-- sest selge on: kui ei järgne tegusid, ei
ole mingil taipamisel tähtsust. Minu järeldused, konkreetsed säärased, on nood paari
päeva järel ette-võetavad telefonikõned, mis määravad minu tuleviku pikemaks ajaks...
Jah, kõige naljakam ongi ju, et ma tean seda mis tuleb...
Kõige raskem oligi just omaks võtta, et sellega kõik see piirduski. Armetu, banaalne ja otsatult tühine inimelu. Ehk siis,-- täpselt selline kuidas seda parasjagu "võtta".
'Mida' võtta ja kuidas seda teha. Ainu-võimalik vaate-punkt ongi küüniku oma,-- "kuidas võtta"... "Orienteerumisel" abiks vaid ise-oma 'eelistused',-- mida eelistada millelegi.../.../ Kuidas sisustada oma päevi. . . ja kuidas seda mitte teha... jah, või pigem,-- kuidas seda mitte teha...
Pühapäeva hommik, viimane novembri lõpust . 30

Alustan nentimisega, nagu see mul viimasel ajal kenaks kombeks on olnud,-- et järjekordselt olen ma vägagi hämmastunud. Kes oleks võinud seda küll arvata, jne. Ühesõnaga,-- on tunne, et karikas on -- viimaks ometi!--täis saanud. Nõnda, et piiskagi ei mahu enam... Ehk siis,-- minu 'mõõt' on täis . . .
Naljakalt kõlab tõesti, aga ma arvan, et peamine on nüüd mulle teada.
Või teisiti,-- olen 'valmis', ehk veel ümber-sõnudes,-- tean seda, kes (mis?) olen. Ülevaatlik arusaam, kaine ja kaalutlev selgus,-- nõnda asun ma nüüd oma tulevikku kujundama. Ma juba tean, mida teha. Sellest oleks vähe,-- ma ju tean, --aiman,-- kuidas kõik minema saab.
// Olen valinud erandliku raja, millel käia... Teen seda rõõmuga, sest see ma ju olen,-- 'erand'... Kummaline tunne, see mis mind juhib, see on müstiline jõud, mis minu elu kujundab. Seda 'nähes' olen hämmastusest keeletu. 'Isiklik jõud', laitmatus. Mõned märgid minevikust, mis näitavad nüüdki veel teed edasi, omavad nüüd alles oma tõelist tähendust.
// Kummaline on see, kuidas ma suhtun inimestesse. Täielik üle-olek ja nad kõik nõustauvad sellega varmalt, kuuletudes. On ju nad ka väga rumalad. Mõistus peabki valitsema. // Jah, ma ei saa kõigest sellest ridagi kirjutada, mis mind kõige rohkem hämmastab! Tõesti ei saa, see on liialt uskumatu.
// Lõpuks ometi, tean ma täiesti kindlalt, mida mul teha on vaja...
Enne-kõike,-- tunnen vajadust tegutseda...// Pöördumatult, tagasi-langematult nii-kaugel. Oli nii lihtne, nii keeruline...
___________________________________________________
DICEMBRE.


Paari tunni jagu juba detsembri-kuud 'xx. aastal .

Eilsest õhtust üheti müstilisemaid taipamisi minu senisest elust.
Mõistsin seda, mille kohta tean tänaseks kogu kindlusega öelda,-- see tüdruk, kõige ilusam kes kunaski olnud,-- saab minu armsaks naiseks. Ma tean täie kindlusega, et see kord juhtub, sellest ma juhindun oma teotsemisel, seda ma soovin üle kõige. Ma ju olen 'näinud' seda tulevikus ! ! ! ! Kõige keerulisem saab mul olema Temale selgitada, miks pidin ma toimima just nõnda nagu olen teinud.
// Sinule selgitada, Merlin,-- ma tahan oma lugu rääkida Sinule otse.
Sa pead mõistma, juba tean, kunagi veenan Sind selles,-- ma pidin eneses selgusele jõudma. Nüüd on see kaua-oodatud selgus siis käes ja see tähendab vaid ühte,-- Sind enesele võita. Vahest oli paremgi, et ma ilma Sinuta selle selguseni jõudsin.
SOFIA ! -- ma arvan, et ma 'säästsin' Sind sellega paljust säärasest mis ei tarvitsenuks meeldivaks osutuda. Sofia, ma tean, et meie kaks kuulume ühte.
Ma lihtsalt ei saa enam ilma Sinuta elada. Nii lihtne see kõik ongi. Lihtsalt ei saa enam. Küsimus praegu vaid selles,-- kuidas talitada, kuidas jõuda Sinuni.
Aga ma juba aiman. Ei, ma tean-- ma ei saagi Sinust ilma jääda !
Sofia ! -- mul on olnu raske ilma Sinuta. Näen nüüd selgesti kui paljut Sina oleksid võinud mu jaoks kergemaks teha. Aga ma lihtsalt ei tahtnud, et Sina seda kõike oleksid mulle teinud. Sina, Sofia, saad mulle tegema vaid head, väga palju head.
Hämmastaval kombel tõesti, ma ei kavandanud midagi,-- nii lihtsalt 'juhtus' !
Mõistsime teine-teist ilma sõnadeta,-- nii nagu ma Sind tundma õppisin... Nad panid mind proovile, nad teavad, kes ma olen. Loodan, et nad oskavad mind aidata Sinuni jõuda. Loodan väga, et meie kaks teine-teist võimalikult ruttu leiaksime...

2. detsembri õhtul.31

Nõndaks, nüüd on see siis tehtud. Olen end sellest "ametist" 'lahti öelnud'.
Ja mul on selle üle ainult hea meel. Lõpuks ometi! Juba ammugi oleks pidanud seda tegema! Teisalt,-- 'märgid' näitavad, et nüüd ja praegu nõnda oli kõige 'õigem', teatud mõttes oli see kui vältimatu samm, ainu-võimalik säärane.
// Ja ma ei unusta kuivõrd palju 'kergem' mul hakkas, eile pärast toda kõnet. Vabanemise tunne, just kui painavaks muutunud unenäost ärgates.
Tõesti nõnda. Sest ma märkasin, et see nn. "ühisk. positsioon" muserdab kuidagi,-- lubamatul kombel, miskit minus. Igal-juhul,-- 'õnneks' on see nüüd sama-hästi kui möödas. Viimane aeg selleks tõesti,-- kogu see hämmastav situatsioon, siin veidi aega tagasi,-- tunne nagu oleksin end,-- 'lahti rebinud'! Aga ma rebisin end lahti ja,--"ennäe imet",-- kohe hakkas kuidagi 'kergem'...Too viimane kuu, selle elab üle, ma arvan nimelt, et midagi siinsest võin ma veel õppida...
// Kummaline ja hämmastav on see kõik tõesti. Uskumatu. Vaatlen seda kõrvalt, säilitamaks 'selget pilku' ümbritsevale. Jah, ma leian, et mingis erilises mõttes oli see otse 'paratamatu'. Aga hea, et see viimaks ometi läbi hakkab saama. Olen teine mees, sellest supist 'välja-astudes'. Ja milline 'julgus' on sel sammul juures ! Ilmselt on vaid vähesed nõnda suutnud, nood 'eba-teadlikud' loomad "vorbitakse" ju ümber.
// Kõik on nüüd teisiti, ja mul on selle üle väga, väga hea meel tõesti !

Laupäev, 5. detsember. 32

Naljakas seis säärane paras-jagu, "ei liha ega ka kala". Füüsiline roidumus, üldine väsimus. ootamatud 'kõikumised', mis see tähendab. Vastupidine areng mõneti, aga vaid näiliselt,-- jõudu tegelikult rohkem, nii see lihtsalt käib vist.
FREDERICK FORSYTH: “... tundus ta mehena, kes suudab ennast igas olukorras valitseda. Aga silmad häirisid teda. / ... oli näinud / psühhopaatide tuhme vilavaid silmi, sõdurite valvsaid silmi. // Aga ta iirised, hallitäpilised iirised kattis nagu mingi suitsuvine, talvehommiku uduhahk. // taipas, et inglase silmad on täiesti ilmetud. Nende suitsuhallus mattis kõik endasse, ei reetnud mehe ainsatki mõtet // nii ärritas ka teda see, mida ei olnud võimalik ette näha ja seega kontrollida.”, lk. 35.33
// Une-nägemises, seonduvaid "asja-olud", vihjeid sealt...
Kummaline, kummaline,-- kus olen siin "mina"? Pidev pöörane teisenemine, "identiteedi-kriis" lausa... Välised "mõjutavad tegurid". Eksisin. Mõju arvatust tunduvalt suurem, vähegi vastu-võtlikumal juhul otse marionettlik "käsitlus-viis". Ja,-- "ilma halastuseta". Pean õppima oma mõtteid kontrollima,-- need on "kuulda"... Kes oleks küll midagi sellist võinud uskuda ! Või pigem,-- on "näha"? Kuradi jama, igal juhul. Pean end senisest lahti-rebima. Olen seda juba ka teinud. Peamine küsimus,-- kuidas täpselt edasi. Koolis paras põrgu, kui aga nägu näidata kohe kui harakad kallal. Kas nad tõesti ei suuda mõista?
// Ja too 'elulise' tähtsusega küsimus,-- kas üldse on enam võimalik temale läheneda, koolis küll mitte, see ei ole enam lihtsalt võimalik. (Kas vaid,-- nii nagu praegu või üldse?) Samas 'nõrgem' asend tõmbab neid ligi,-- ei ole vastu-panu...
// Loodan Sinu peale, sest mul on praegu raske...
Sofia ! Praegu just peaksid Sa mind aitama. Vajan Sind.
Kõige raskema aja pean olema üksi. Vaja õppida, ma ei saa ju kellegile toetuda.
Aga mida küll teha?-- anda endast parim,-- kiindumus, ja oodata...
// Kuidas küll läheb meie kahega? Ma ei tea seda veel, järgin oma sise-tunnet...
// Täna said Sa minu kõige viimase kirja.

Pühapäeva õhtu, 6. detsember .

Olen 'valmis' nüüd, ja ma olen otsustanud. Aimates enda olemust oskan paremini 'kujundada' seda, mis tuleb. Samas on tunne kui ootaksin midagi, otsustavate muutuste eelaimus, nii vist just ma ütlesin. Midagi seletamatut.
Olen omandanud teatud vajaliku 'kainuse', taipan, et pean ennast
'varjama', läbi-mõeldud strateegia.
Midagi on toimumas, ma 'näen' seda. 'Kontrollitud minna-laskmine'.
Ja,-- hõõguvalt roheline 'vari' ,minu ees, ümber....

Teisip. õhtu, 8. detsember.

Otsustav aeg. Olen nüüd nõnda 'valmis', et "väärin" isegi teatud nö.- "tunnustust". Nemad aga enam mind ei huvita...
Välja-arvatud üks ja ainus. Juhul kui,-- Tema seda tahab.
//Laine-harjal, aimates rohkemast kui 'näha ongi', tean mida ma nüüd tegema pean
// End senisest lahti-rebima, lõplikult, või seda,-- kardinaalselt teisale suunata.
// Homme näen ma ka Sind, üle 3. nädala ja saan teada,-- kuidas täpselt....

Laupäeva õhtu . 34

Pöörane, täiesti pöörane. Nii paljut on pöördumatult teiseks saanud.
Jahmatav effekt. Oleksin kui painest vabanenud.
Viis kuud seda jama! Kõige viimane aeg lõpetamiseks, jah, aga selle teadmine tuli
"kallilt kätte". Õigupoolest ei oska isegi kirjeldada täpselt, mis see kõik endast kujutab.
Hämmastav tõesti, väga peen psühholoogia millest see kõik viimseni ära ripub.
Ja seondub see kõik naistega.
Milline võim! Võivad teha mida iganes, valitsevad, tõsi küll,-- vaid meeste kaudu. Reedene päev läks "aja-lukku". Käisin kolm korda linnas. Hommik oli uskumatu, kui ma
ei teadnuks,-- aimanuks,-- milles asi, oleks see võinud hirmutavgi olla. Rebisin end lahti, aga see "põrutas"-nö. kuidagi,-- nõnda, et koju sõites õige 'nõrgas' asendis. Vajasin abi ja mind 'muudeti'. Nad tõesti 'loevad mõtteid' ! Vapustav tõdemus. Vaikiv, hindav ja otsustav üldisus. Kontrollivad kõike...
ROBERT STILMARCK: “... kometähelist Orioni vööd, vaid kuldselt vilkuvat Lõuna Risti. Ta oli alati uskunud, et neis kahes – põhja ja lõuna taevavõlvi ilusamates tähtkujudes on ka tema õnnetäht, tema edutäht!”, lk. 8-9. /.../ “... kunstist tähtkujude järgi... / .... nägu ja tema suured ilmekad silmad, mis / olid tähistaeva poole suunatud, olid nii ilusad ... // Noor leedi kuulas kui võlutud ning see hingestas jutustajat. / ... andsid tunnistust tema tähelepanuvõimest ja elavast mõistusest.”, lk. 35. /.../ “... Ta oli oma võimsuses täiesti kindel ega kartnud siin väärilist võistlejat kohata...”, lk. 90, /.../ “... Tugevale ja julgele pole kavalust tarvis...”, // “Salakavalus ja õelus on argpüksidele vajalik...”, lk. 91. /.../ “... Välgatavad korraks ja kaovad nagu petlik õnneviirastus!” // “... teil pole takistusi tõeliseks ja mitte sugugi viirastuslikuks õnneks. Õnn lebab alati väga tavalistel teedel, ebatavalistel teda ei kohta!”, lk. 105. /.../ “... Kuid milline energia, kirg ja hoolimatus abinõude valikul! See inimene on sündinud selleks, et alistada teisi. Ei, ta on ühiskonnale eluliselt vajalik!”, lk. 119.35
Oli nagu oleks ühte päeva kogu elu-ea teadmised kokku-surutud.
Säärane intensiivsus, kus elatakse tund-haaval. Ja tõesti,-- 'vabanemise tunne'. Vabanemine alandavast ühiskondlikust positsioonist, lahti-rebimine sellest, kui kujuteldava 'pitseri' murdmine. Väga erilises seisundis siis päeval. Tagasi linna. Ei suuda seda isegi uskuda. Inimeste silmist võis lugeda otse jahmnud lugu-pidamist. Ja kuidas see mõjus, sattusin otse eufooriasse!
Meeletu erutus, jah, ning rõõm. Ainu-õige samm.
// Kuigi, kõik see raputas veidi segamini,-- mille tõestuseks too pöörane öö,
otsekui juba ununenud aegade meenutus. Milles on küll asi?! Ma tõesti ei 'saa' ise mitte kellegile läheneda. Ilusad tüdrukud ju tulid ja otse pakkusid end mulle! Ja mina!
Ei suuda seda mõista. Näis, kuis asjad siis "juhtuma" saavad. Nii mõnigi asi saab paika pandud, sellel tuleval nädalal. Ma loodan.

Teisipäeva õhtul .36

Kuidas ma küll võisin kõike seda. Ei taha mõeldagi. Olen kaotanud mui mingi olulise pide-punkti ja ma ei tea, mida peaksin tegema.
Ma ei taha enam mitte midagi teha. Pean mõistusele tulema. Mitte seda kõike üle-dramatiseerima. Kõik läheb ju üle ja mööda. Ja see kõik on ju naeru väärt.
Alustada mingist imaginaarsest punktist, võtta see aluseks. Sina Sofia! Ainus. Unistused Sinus on praegu minu ainus tugi. Midagi muud mul ei ole. Jah, aga nüüd sellel talvel olen tõesti teada saanud, et armastus on kui surm.
STENDHAL: „... Sinu elutee kujuneb raskeks. Ma näen sinus midagi niisugust, mis on solvav keskpärasusele. Kadedus ja laim hakkavad käima su kannul. Kuhu sind kaitselmus ka ei asetaks, sinu kaaslased ei saa sinu poole vaadata ilma vihkamiseta.“ /.../ „... Ma ei tea, mis ta kord mõtleb tegema hakata, aga temas põleb püha tuluke ja ta võib kaugele jõuda.“ /.../ „... „Tehke alati vastupidist sellele, mida teilt oodatakse. See on, uskuge, meie ajastu ainus seadus.““.37

Hiljem. 'Taas-sündimine' kui murrang suhtumises. See kõik on ju naeru-väärselt lihtne, ma võin end paljustki lihtsalt säästa,-- 'valides' lihtsalt seda mida ja kuidas,-- mõelda ja talitada... Jah, lihtsalt,-- säästa end. Millekski paremaks, mulle, kes ma juba 'aru olen saanud' pole see kõik vajalik...
Tagasi algusesse, tuletada meelde ja rakendada mõndagi varasemast.
Seda on vaja. Ilma selle erilise 'tundeta' ma ei saa ju elada. Tean, mil kaugenen vajalikust,-- pole märke, ja pole rõõmu ja hoogu... Kõik saab aga minna just nõnda nagu läheb.
Aru-saamine vaevaline ja inimlik nõmedus pea kõike-hõlmav.
'Parandada' end üha, täiustada end üha.
Vaja selgineda ja järele-mõelda, vaja otsustada ja plaane teha. Vaja üksi olla. Kui kaua veel?
ALEXANDRE DUMAS: “... Ning siis, igati rahul oma käitumisega ... / ... midagi kahetsemata, olevikku usaldades ja lootusrikkalt tulevikku vaadates ... / ... magas õiglase mehe und.”, lk. 16-17. /.../ “... – mida võimsam oli noormehe üleolek teistest omaealistest, seda enam oli põhjust, kui ta temas eksis.”, lk. 33. /.../ “... Kas te viirastustesse usute? `/ Mina usun ainult seda, mis ma näinud olen. Kuna ma viirastusi pole iialgi näinud, siis ei usu ma neisse. Piibel käsib meil neisse uskuda ... / Samueli vaim ilmus Saulile, ja mulle ei meeldi / et usutõed kahtluse alla seatakse. Olgu ta inimene või kurat, keha või vaim, kujutlus või reaalsus, igal juhul on see mees minu needuseks ilma sündinud...”, lk. 76.38

19. detsember, xxxx. 39

Nõnda kirjutasin--'mina'-- mai-kuu lõpus, aastal xxx...
Mõõdunud on ammugi see ammune aasta ja selle iseteadlik pöörasus, lapselik teadmatus, luuletused, ja-- see müstiline nägemus Berliinist, 12. augustil xxxx- aastal, kõige alguses....
Mõõdunud on aasta xxxx, ja see oli pöördeline aasta, teadliku elu alguse aasta, kõik algas just sellel aastal... See pikk suvi, mil ma sain teada, et olen inimene, sain teada, kes ma olla võiksin.... Kirkad elamused ja joovastav rõõm jäävad seda aega alatiseks mulle meenutama.
Ja ma kohtasin sellel sügisel Sind, minu ime-armas ja ääretult ilus --- S O F I A --- kohtasin Sind, keda ma igavesti tahtsin palavalt armastada, .... Ma tundsin Sinu ära, sest ma olin Sind ju näinud-- kuidas küll!-- ma ei suuda seda siiani uskuda. Ma teadsin siis, ja ma tean ka praegu-- see oli minu elu pöörde-punkt ja Sinust pidi saama kõige tähtsam isik minu elus. Sel sügisel ma nägin Sinu ilu ja ma olin ära võlutud, pärast Sind ei ole ma kunagi suutnud enam kellestki teisest huvituda... Ma tean juba, et jään alati vaid Sinust kirjutama, jään alati vaid Sinule kirjutama, kõik mida ma teen on pühendatud Sinule, minu ime-kaunis, jumaldatud väike tüdruk kes kannab võluri nime --- Sofia ...
Jah, aga praegu, mil ma siin kirjutan on aasta xxxx, ja seegi läheneb juba lõpule. Ja ma tean, et miski ei jää mind nõnda painama kui see aeg, kus ma -- teades 'kes' ja 'kus' --- Sina !!! --- oled, ma siiski ei ole jõudnud Sinuni ! ! !
Täna on 19. detsember xxxx aasta, napilt nädal aega tagasi sain ma xx. aastaseks,-- ja praegu, alles nüüd ! See kõne,-- mida ma oleksin pidanud võtma kolm, neli kuud tagasi !
Parim, mida ma praegu teha võiksin---on täpselt see ja sama mida kui 'otsustasin' näha ainu-õigena juba siis. Miks?
Miks ei tahtnud Sina mind juhtida ?!
--- Sest ma ei väärinud --SIND !---ja selle teadmisega tuleb mul nüüd edasi elada. Või siis mitte,--sest enam ei ole mitte millelgi erilist tähtsust.
Kõik on läbi--lõplikult, viimseni,--ja midagi ei saanud olla....
Jään Sind alatiseks armastama, jumaldama, imetlema, igavesti--oma elu lõpuni. Mitte ükski tüdruk ei huvita mind enam. Armastan vaid Sind.
Nii pidigi see minema--ma tean,--sest just siia-kohta, selle aru-saamise juurde juhtiski mind too ammune nägemus. Kurbus on kõikke-hõlmav kui ma mõtlen sellele kui ilus see kõik oleks võinud olla... Nii ilus ja nii õnnestav, eba-maine.....
SOFIA, Sofia, Sofia...
Sa olid nii ilus, nii ilus ---ma jään Sind alati armastama nii nagu ma Sind nägin, neil mõnel üksikul korral. Sinu silmad kui Sa mulle otsa vaatasid, Sinu silmad, Sinu silmad... Parem olnuks, kui ma lihtsalt hulluks oleksin läinud, mingit mõtet enam ei ole,---las minna, kontrollitult ja täieliku loobumisega.
Kurbus kui surm, kurbus kui surm---
Sofia ! -miks Sa ei tahtnud mind juhtida?!
Ma pakkusin ju Sinule kogu oma armastust, ma ainult ei teadnud mida see tähendab, aga--ma pakkusin end tervenisti ja tingimusteta ! See kõik pidi just nõnda minema, ma tean, selleks, et ma aru saaksin kui 'tõsine' asi see kõik on. Ma ei teadnud. Ei oleks midagi säärast mitte kunagi uskunud.
Sofia ! -- kui vajalik Sa oleksid minule olnud !
Häda-vajalik kõiges ! Sofia ! mis nüüd saab ?! Nüüd, kus ma kõike tean, ma lihtsalt ei julge, ma olen kõike,-- Sinu suhtes! --nii valesti teinud ! ---
--- Ma ei tea miks, m a e i t e a m i k s .
Sofia! -- palun Sind nüüd ja alati, --näita mulle teed, ütle, mida ma pean tegema... Sofia ! -- aita mind

Pühapäeva hakul, 20. detsember xxxx.

Kui ma vaatan peeglisse, ma ei tunne enam ennast ära. Olen vapustaval kombel muutunud, ma olen jäänud kui vanemaks... ma ei suuda kirjeldad seda kõike mida olen
läbi elanud, see kõik jääb aga minuga minu elu lõpuni. See nädal oli 'otsustav', aga teisiti. Meeltusest selguseni, muserdatusest kuni 'taas-sünni' värskuse hetkedeni, meenutused... Üle-vaatlikult üle 2,5. aasta,-- see kes ma kord olin ja kes olen nüüd.
Üks väike tüdruk on muutnud kõik minu elus,--sest temast saab minu elu sisu ja ainus õigustus. Kaks kõnet avasid mu silmad...
Nõnda saab see jääma alati nüüd. Ma ei suuda enam, tahan vaid unustada. Kas Sa ei näinud, et kartsin end Sind mitte väärivat!?
Sofia! -- Sinu nimi on nüüd minu jaoks midagi 'püha'. Nüüd alles saan kõigest aru,-- ja jään väga kahetsema. Sina oled minu nooruse-armastus,-- seega 'ainus'....

31. detsember xxxx.
Kui vaatan tagasi, ma olen hämmastunud. Kes mina seal olen?
See viimane aasta,-- seda, mida kõige enam tahtsin, seda ma vältisin otse meele-heitlikult. Ja tegelesin säärasega, mis alla minu väärikust.... Miks? -- Sest 'nii oli ju vaja'....
Vaja oli ka seda "puhkust" siin. Seda oli vaja. Olemist üksi, oma mõtetega, seda vaikust ja seda... Paljutki, veel hilisest ajast, näib mõistetamatuna; midagi on muutunud. Teiseneb üha, selgineb, üha... Seda kõike oli vaja,-- sest kes oleksin ma praegu ilma selle viimase aastata?!?
STENDHAL: „...“Ainult mõtelda, kui suure kirega ma igatsen seda täielikku hingelähedust, ja nüüd jätab see mind nii külmaks! ... Ma olen tõepoolest õnnelikum omaette üksinda kui siis, mil see ilus tütarlaps minu üksindust jagab...““ /.../ „... „Laske mul elada ideaalset elu. Teie väikesed sekeldused, teie reaalse elu üksikasjad on minule enamvähem solvavad, nad kisuvad mind taevast alla.“ /.../ Mis minusse puutuvad teised? Minu vahekorrad teistega katkestatakse varsti järsult.““40
1. jaanuar xxxx.
Mis edasi,-- ma ei tea. Olles 'teada' saanud aga ma ei tunne ka mingit huvi....
Ma tean. Kui kummaline see kõik.
See millele ma kui toetuks on ju õhkõrn asi. Ja ometi,-- kõik...
Iselaadi eraldatus,-- 'konsentreeritus'... Ma tean, ma 'näen'...,
vahel selgesti... Nõnda nähtu täidab mind vastikusega,-- vaja siis lihtsalt,--
teisiti vaadata...
// Ma ei tea veel täpselt kuhu ja kuidas, kuid ma aiman ....
_____________________________________________

1 STENDHAL (Henry-Marie Beyle) 1783-1842)): „Le rouge et le noir.“ („Punane ja must. 19 sajandi kroonika.“) Tallinn, 1956. „Eesti Riiklik Kirjastus“. Tõlkinud: Johannes Semper. (+ Järelsõna). Lk.: 9- 526. (Moto lk 361, esimene tsitaat lk. 363.)
2 Stendhal, Ibid., lk. 43 & 50.
3 DANIEL DEFOE: “ROBINSON CRUSOE”. “Life and strange suprising adventures of Robinson Crusoe of Yorks, mariner.” // Kirjutatud: 1719. // Tõlkinud: Valter Rummel, 2007, Tallinn; // Kirjastus: “Mediasat Group”, 2007; //LK: 5—216. // Lk. 17, 34, 45, 48.
4 Stendhal, Ibid., lk. 65, 67, 68, 71.
5 JULES VERNE: SALADUSLIK SAAR.” Kirjutatud: 1874. // “L´ile mystérieuse”, // Tõlkinud: Silvia Tui-Kadari, 1954, Tallinn, “Eesti Riiklik Kirjastus”, // Eesti Päevalehe raamat”, 34. // LK: 5—448. // Lk. 42, 129, 188, 193, 310, 335.
6 BRAM STOKER: “DRACULA”. Kirjutatud: 1897. // Tõlkinud: Hans Luik, 1993, // Kirjastus: “Kupar”, Tallinn, LK: 5—314. Lk. 64, 97, 113, 144, 172.
7 PROSPER MERIMEE: “COLOMBA”, “CARMEN”. Kirjastus: “Perioodika”, sari: “Europeia”, Tallinn, 1990, Tõlkinud: Sirje Keevallik ja Jolanda Kull. Tõlge: 1989. // LK: 6—157. // Eessõna: Ott Ojamaa. Lk. 26, 31, 38, 127,-128, 131.
8 Laupäev, 8. august ja/või järgnenud öö. Eelmise õhtu orelimuusika, mäletamise tähisena...
9 ISAAC ASIMOV: “TEINE ASUM”. “THE SECOND FOUNDATION”, // Copyright Laws: 1953. // Tõlkinud: Indrek Elling, 1996. // Kirjastus: “Eesti Raamat” // LK: 5—190. // LK. 14, 52, 54-55, 62, 72, 82, 95, 113, 130.
10 NÜÜD ma siis tean, -- miks ma seda kõike kunagi, sellel möödunud aastal, -- üldse kirjutasin! Võttis kaua aega; kuid -- oli seda väärt, see taipamine, "siin ja praegu", tänsel ööl . Vastus kõlab lihtsalt: ma kirjutasin siis, mitte võides seda teada kaugeltki veel, -- ka sellel ühel põhjusel : selleks juba vaid, et -- võida kunagi hiljem kirjutada ümber seda kunagist meelsust, ja -- kogeda nõnda taas midagi sellest, mis ometi on jäänud juba väga pika aja taha.... / Kirjutasin ülesse siis, teadmatult, et -- võiksin mäletada ise-ennast. Nii võinuksin ma kirjutada juba siis, kunagi. Siis ma aga ei mõistnud seda peamist tähendust selles ütlemises: on nimelt suur asi -- 'võida' ennast mäletada oma parimatel hetkedel. Mitte ainult seda, kuid -- ma imestan, mul on raske seda öelda, aga, -- kas 'kõik' on tõesti olnud millekski vajlik...?! Nii raske uskuda enam seda. Ma ei luba endal uskuda seda -- kõike! -- ka mitte praegu ja siin . Pärast neid aastaid, -- muidugi ammugi mitte. / Kuid ometigi, nüüd hiljuti veel, selle aasta ja sajandi ja tuhande lähenedes oma lõpule: ma ei võinud teada veelgi, miks õieti ma kirjutan siin talvises öös.... Paljut ei tea ma üha. See, mida mõistan on kui taipamisest jääv vaikne vapustus... / Kuid tean nüüd seda kui-väga oli praegu just, -- sel täpselt ajastatud hetkel! -- vaja seda kirjutamist ja pilgu-heitmist oma varasemale. Sest vahest, muidu, -- ma siiski ei oleks 'paindunud' ise mõtlema nii... / Nagu ma näen! oli vajalik selleks, et võida mõista. Ometi jääb mulle veelgi see ammune küsimine: 'milleks' seda kõike oli vaja just nõnda teha --?! Kas ma ikka suudan painutada ennast seda küsimust kunagi, kuidagi -- 'tühistama' ...? Ausalt öeldes: ma ei 'tohiks' uskuda seda enam õieti.
11 Ilmselt pühap., 23.august, teise aasta hakul 'uues ajas'... Võimalik ka, et hoopis: 27. või 29. august.
12 W. SOMERSET MAUGHAM: “KUU JA KUUEPENNINE”. “THE MOON AND SIXPENCE”; // C. L.: 1932 // Kirjastus: “Kunst”, Tallinn 1973 // Tõlkinud: Salme Lehiste; // LK: 3—206./// Lk. 3- 196.
13 CHARLES BAUDELAIRE: “VÄIKESED POEEMID PROOSAS”. Marie Under tõlkes. // Kirjastus: “Perioodika”, // Sari: “Europeia”: // Esmaväljaanne: 1930, Tartu, “Eesti Kirjanduse Selts”. // Marie Underi järelsõna, Ain Kaalepi luuletus; // L. poeemi; // LK: 5—124. // Lk. 12- 62. //
14 Piinlik üle-lugeda aga siit vaatab vastu veel täielik teadmatus. Samas ei tarvitse siiski viimseni,-- võimalik ka teatud hetke-eksalteeritusest johtuv pilkava hoiakuga iroonilisus. Ehk siis: suhtestumise otsesusest tulenevalt, ilmselt nõnda seda siis ka võeti, vastas-poolel. Mäletan nimelt täpselt veelgi... Millal see oli? -- reede, seega 25. september. Koolist lahkudes rmt.-kogusse, kus sattusin tüdrukute järel mingi ülik. loengusse. Oma tollase 'täiuse' tipul. Järgnev öö...!
15 See oli 2. oktoober xxxx. a. Tuleb tunnistada, et mul on kõike seda võrdlemisi eba-meeldiv üle lugeda.. Kirjutan aga(ümber!) siiski, olgu või 'õpetuseks'! Uskumatu jaburus, kuidas ma küll võisin end nii pikka aega teadlikult 'alandada'?! Võrdlemisi vastik kogemus, lõpp-kokkuvõttes. Vältida isegi selle kretiini mäletamist. Kahetsen, et seda kunagi üldse kohatsin. Ja mul on selleks paraku ka alust...
16 MAIT METSANURK: “ÜMERA JÕEL”, Kirjastus: “Eesti Raamat”, Tallinn, 1974, // 6. kordustrükk; //Copyright: 1934; // LK: 7—269. // Lk. 17-191. //
17 Sündmusel on ka konkreetne daatum: 7. oktoober, xxxx. Kui kahju, et kõik need ilusimad tundmused, kogu see kauane pühendumine olid 'raisatud' miskisugusele viimseni eba-väärilisele.
18 SVEND AGE MADSEN: “JUTUSTADA INIMESI”. Tallinn, 1993, // Tõlkinud: Anne Möller Pedersen; // Sari: “Europeia”; // “At fortaelle Menneskene”, // Copyright Laws:1989; // LK: 5—251. //Lk. 92-196. //
19 8. oktoober 'xx. Nood koolis-kirjutamised olid ikka tõega: hea nali!, võinuksin noid nimetada vabalt ka "ette-kandmisteks"! Ja üldse nõnda, tollest ajast: teatud naiivne avameelsus siis. Tähenduseta asi samas, muidugi. Raske siin üldiselt hoida mõõdetult "era-pooletut" distantsi tolle kunagise "mina" läbi-elamiste radadel... Milline liigutav naiivsus! ülim "tagasi-hoidlikkus"!! ja otse 'meeletud' pretensioonid!!!
20 Antud kirjakoht oli esimeseks sisse-kandeks nn.- "Punasesse vihikusse", st.- siis uude kirjutamise kohta. Põhjused muidugi vormi-mahulised, aga siiski ka emotsionaalsemat laadi. Seega siis: täheldatav veelgi teatav 'juhuse' kokku-kõla, tühi vihik näis siis sümboliseerivat uut algust, seda, et nii paljut huvitavat, kõik parem on veel ees! Paraku pidi sellest aga õige pea saama koht kuhu kirjutada oma vihast, 'eba-õiglasest' kohtelmisest. Kõik lihtsalt ei ole siiski "enda teha"...
21 Üks viimaseid sisse-kandeid tollesse esimesse kirjutamise kohta. Antud perioodil segunesid nood üllitised järgnevaltki, seda ka teadliku kavatsuse kohaselt, seondudes nt. asukoha,vms. Rõhutamaks kogu tolle kirjutamise seesmist ühtsust ja kuuluvust sama peal-kirjastuse alla, on need vihikud siin ühendatud.
22 Teine sisse-kandmine nn. "Punasesse vihikusse", siis uude kohta. See ammune päev oli tõesti sellestki perioodist võrdlemisi esile-kerkiv. Ja kui meenutada, et-- kõik sai oma konkreetse alguse millestki täiesti 'juhuslikust'...! -- Siis on see ikka tõesti absurdsuse tipp, kogu veendumusega nõnda, tänaseks.
23 Eel-viimane sisse-kanne 'Clairefontaine' fromaadis. Siin ja praegu selgines tollest ajast kui pisult täielikum pilt, kuna siiani harjunud pigem käsitlema-mäletama noid kirjutamisi pigem lahus.
24 Viimane ja ulatuslik tollane enese-väljendamine esimese kirja-koha veergudele. Kantud (ühe koha) lõpetamisest johtund pidulikustki meelsusest. Tegelikult oli siis hoopis teisiti..., nagu alati on. Siit edasi kuni (aasta) lõpuni jutustab juhatavalt too "Punane vihik" täpsemalt ainu-üksi. Ehk siis pigem siiski: ühtne ja terviklik ja unikaalne, jne. -- viimane "käsi-kiri" -- "Logiraamat"!
25 Selle kirjutise lõppedes olin isegi hämmastunud: kui 'ääre-peal' oli ometigi selles aja-hetkes veel kõik! Pea-aegu, et-- ja oleks võinud minna hoopis teisiti, need järgnevad aastad, vahest edasinegi veel. Milline uskumatu, räige kontrast valitseb minu kirjutamises 18. ja 19. oktoobri vahetumises! Hiljemgi veel ma ei saa seda enda jaoks kehtiva näitena esile tõstmata jätta. -- Seda ma ei kavatsegi kunagi unustada.
26 Giovedì, 12. Novembre, xxxx A.D.
27 Kust tuli see õnnelik mõte, sellel kuu-päeval, täpselt aasta hiljem...? Kirjutada ümber ja sellega, -- vahest, -- päästa oma tänane päev... Mineviku mäletamise kui lasuva koorma alt. Selleks, et vabaneda koormavast tuleb pöörduda selle juurde tagasi. Olla vaba. "... Selleks, et valitseda teisi, peab omama jõudu.... Selleks, et valitseda ennast peab teadma teed..."
28 MARCUS AURELIUS: “ISEENDALE”; Ad se ipsum”.
Vanakreeka k tõlkinud ja kommenteerinud JAAN UNT, Tallinn, “Eesti Raamat”, 1983. LK: 3 – 277. // (( 12. raamatut + märkused + järelsõna)).
29 MIKA WALTARI: “MIKAEL HAKIM. Kümme raamatut Mikael Carvajali ehk Mikael el-Hakimi elust aastail 1527-38, kui ta oli tunnistanud ainsat jumalat ja andnud end Kõrge Värava teenistusse.” Kirjastus: “Perioodika”, Tallinn, 1990. Tõlkinud: Kaire Puumets. // LK: 5-208; // Sari: “Katherine”, (( Kaanepilt: Tizian (u. 1520.)). MIKAEL HAKIM. Kymmenen kirjaa Mikael Carvajalin eli Mikael el-Hakimin elämästä vuosina 1527-38 hänen tunnustettuaan ainoaan Jumalan ja antauduttuaan Korkean Portin palvelukseen.” (Porvoo-Helsinki-Juva; // Werner Söderstorm OY)).
30 Domenica, 29. Novembre, xxxx. A.D. -- "Ministery of Foreigen Affairs" -- SIC!
31 Täna on täpselt aasta jagu ajas edasi, samal kuul ja päeval, kui oma kopeerimise järjega "seia maani" olen lõpks ka jõudnud... Vastakaid tundmusigi on tekitanud kogu see,-- esmakordselt!-- üle-loetud "logiraamat". Kogu kirjeldavate adjektiivide võimalik diaspansioon: kummastus, meele-liigutus, haletsus, mõistmatus, heakskiit, jne! Aeg on edasi läinud ja vaid õige vähest! kunatisest samaks jätnud.
32 Viimane kord toona... Siin aasta hiljem: kogu tunnustus tollasele minale selle hädavajaliku ja ainuvõimaliku sammu eest siis seal! Tõesti,-- mitte ühtelgi hetkel järgnenuist ei ole ma kordagi kahetsenud seda toonast otsustamist...! See oli vältimatu 'otsus'.
33 FREDERICK FORSYTH:“THE DAY OF THE JACKAL” // “Schaakali päev”. Tõlkinud: Enn Soosaar; // Tallinn: 1989; // Copyright Laws: 1971; // “Eesti Päevalehe romaaniklassika. ; // LK: 5 – 285; // Kirjutatud: 1970.
34 12. december. Erandlikeim aeg, xxxx a. üks kõrgtippe! Eelmises päevas oli jahmatavaid vapustumisi!
35 ROBERT STILMARCK: “PÄRIJA KALKUTAST”. Tallinn, 1993; Kirjastus: “KRK”; // ((Eesti Riikliku Kirjastuse 1962 a. väljaande faksiimiletrükk. )) Kirjastus: “Ühiselu”; LK: 7—772.
36 15. december 'xx.
37 Stendhal, Ibid., lk. 202, 217, 283.
38 ALEXANDRE DUMAS: “LES TROIS MOUSQUETAIRES.” “Kolm musketäri”. // Tõlge: Tatjana Hallap; // 1957; // Kirjastus: “Eesti Riiklik Kirjastus”; // Copyright Laws: 2008; “Eesti Päevalehe Raamat”; // LK: 5 -- 509; // Kirjutatud 1844. // Dumas: “... Need olid ainult illusioonid ja viirastused. Kuid kas tõelisele armastusele, tõelisele armukadedusele on teist tõelisust kui illusioonid ja viirastused?”, lk. 252. /.../ “... Muide, kättemaks pidi olema võimas ja hiilgav, igas suhtes mehe vääriline, kes võitlusrelvana hoiab käes kogu kuningriigi jõude.”, lk. 327. /.../ “... aeg toob kaasa juhuse ja juhus annab inimesele kahekordsed võimalused võita. Mida rohkem on mängus, seda enam võidetakse, tuleb vaid osata oodata.”, lk. 340.
39 See on erandlik teada-andmine, eriti seda oma "kirjandus-loolise" vormistamise poolest. Nimelt,-- antud kuupäeval, kunagi, kirjutasin selle otse arvutisse, mida polnud teinud siis juba ligi poolteist aastat, isiklikumal teemal. Nõnda liituski see viimase kirja-katkega, moodustamaks (ehk ka) mingit tervikut, piirdudes aga samas, omandades tähenduvuse osas erinevaid mõõtmeid. Esmalt olid need tähistamaks remarki korras libretona üht motiivi kaikuvast 'saatuse-sümfooniast'... Siis, millaski, komplitseerus tähendus üha: siinsest lõigust sai vahest midagi enamat, ma ei tea, ja seda ilusaima leitud nimetuse alla... Tegelikult aga, nii oma emotsionaalse eksalteerituse! laadi, kui eriti ka oma temporaalsuse mõõdustikeis on selle päeva eriline kirjutamine siiski 'Logi-raamatu' olemuslik osa, ja nõnda saab see siia kohta ka lõplikult kinnistatud. Oma õigele kohale. Mäletan seda erandlikku päeva siiani.

40 Stendhal, Ibid., lk. 478-479. 

16 kommentaari:

  1. Võta aega, et lugeda mu lühike ütlus, võiks olla teile kasulik.
    Tere
    Minu nimi on justina. Ma tahan jagada seda lühikest ütlust selle maailma head inimestega. Võib olla teile kasulik ühel või teisel viisil. See on minu lugu.
    Mu abikaasa arvab, et polügaamia ei ole vale, ta on juba ühe aasta vanuseks saanud teise tüdruku ja ma ütlesin talle, et peab peatuda, kuid ta keeldub ja ütles, et on armunud tüdruku, ta rääkis isegi elada koos Tüdruk "igaveseks" mu mees ikka armastab mind ja lapsi, kuid ta on hea, et on raske seda tüdrukut ilma jääda, kahetses ta, et ta kõigepealt siia jõudis, kuid ei tahtnud temaga laguneda, ütles mu abikaasa, kas ta Teda lahku läheb, pole enam suhteid minuga ja temaga.
    Ühel päeval, kui ma tööl otsisin interneti kaudu, olen näinud mitmeid näiteid selle kohta, kuidas see baba on inimestele nende probleeme aidanud.
    Üks neist ütles, et ta aitas tal oma haiget paraneda, teine ​​ütles, et ta aitas teda pärast 11 aastat lapseta elama rasedaks ja ma nägin teist, kes ütles, et ta aitas tal abielu päästa ja saada head tööd, lase e -mail selle suure baba kukkumine.
    Ma otsustasin proovida ja võttis temaga ühendust oma e-posti aadressil: drujiagbe. See suur baba rääkis mulle, et mu abikaasa oli jutustaja all. Ja ta ütles mulle, et ta suudab õigekirja puruneda.
    See oli see, kuidas me alustasime palvega Baba'ga ja ta ütles mulle kõik, mida me peame viivitamatult tegema, oma tervele supriseerimisele, lõpetas mu abikaasaga suhe tüdrukuga 48 tunni jooksul ja ta naasis minusse ja vabandas iga asja pärast Ta tegi ja palus mu andestust.
    Sõbrad jäävad vaikseks, sest nad ütlevad, et jagatud probleem on pooleks lahendatud. Kuid ma ütlen, et selle suure babaga jagatud probleem on "Probleem püsivalt lahendatud", sest selline isa kellel on lahendus kõigile teie probleemidele, olenemata Probleem on, võtke temaga ühendust selle privaatse e-posti aadressiga: drujiagbeblacktemple@gmail.com
    Nüüd elan õnnelikult oma abikaasa ja kahe suurepärase lapsega. Palun proovige baba ja tänan mulle kirja selle minu emailli aadressiga justina03by@yahoo.com.
    Baba rääkis mulle ka, et võiksin temaga ühendust võtta ka lahenduste leidmiseks ühel järgmistest probleemidest:
    (1) sa tahad oma ex tagasi.
    (2) Teil on alati õudusunenägu.
    (3) Reklaamida oma kontoris
    (4) Kas soovite lapsi.
    (5) Kas soovite rikkaks saada?
    (6) soovivad hoida oma abikaasa / naise oma igaveseks.
    (7) kas teil on vaja rahalist abi.
    8) Kas soovite olla abielu kontrolli all
    9) Kas teid huvitab inimesed
    10) laste puudumine
    11) on abikaasa / WIFE
    12) ravib iga haigust.
    Pöörake täna baba-ühendust ja rõõmutsege, et tegite. E-post: drujiagbeblacktemple@gmail.com
    THANKS TEIE AEG ...

    VastaKustuta
  2. Ma armastan oma abikaasat nii palju, et olime kahe lapsega rahul, poiss ja tüdruk. 3 kuud tagasi hakkasin teda tundma mõningaid imelikke muutusi. paar nädalat hiljem avastasin, et mu abikaasa näeb kellegi teise. Ta hakkas koju tööl hiljaks minema, ta ei hooli mind enam ega enam lapsi. Mõnikord jätab mu mees välja ja isegi ei naase mõneks päevaks kodus. Ma tegin kõik, et probleemi lahendada, kuid midagi ei töötanud. Ma olin väga mures ja vajasin abi. Ma lugesin Dr Goko lugusid veebisaidilt, mis näitas, et dr Goko aitab lahendada abieluprobleeme, taastada katkenud suhted ja nii edasi. Niisiis, võttis temaga ühendust ja ütlesin talle, et on probleeme. Ta kinnitas minu abielu ja pakub minu probleemile lahenduse, nüüd on mu abikaasa ja jälle tagasi koos. kõik on minu abielus hea ja im nii õnnelik, et dr Goko toob mu abikaasa mulle edukalt tagasi. kui teie kodus on probleeme, tervis, abielu / suhted ja palju muud, saatke e-kiri aadressile Dr.gokosspiritualcaster@gmail. Com saate anda talle whatsapp vestlus +2348056398964

    VastaKustuta
  3. Minu nimi on Mariam. Ma tahan tunnistada suurt võlnerit nimega Doctor minu abikaasa ja ma olen 5 aastat abielus olnud, meil pole lapsi ja arst ütles meile, et ma ei saa sünnitada, sest minu emakas oli mina nii mures ja mu naine ei olnud õnnelik ja nii ta otsustas abielluda teise tüdrukuga ja lahutusena, et ma olin nii kurb, et rääkisin oma sõbrale, et ta rääkis mulle õigekirja kohta, et tugev oli mulle e-posti aadress ja ei mõtle kunagi nii palju, et ma otsustasin temale anda proovi ja ütles mulle, et 24 tundi võtab mu abikaasa tagasi minusse ja ma jään rase ja paindub kolmandal päeval, kui mu abikaasa naaseb mulle ja ta hakkab kummardab mind oma neali ja ta ütles mulle, et ta ei tahtsin lahutust uuesti ja pärast 2 kuud kinnitasin, et olen saanud rasedust. arst võib ka aidata teil temaga ühendust võtta aadressil Email: spellspecialistcaster937@gmail.com

    VastaKustuta
  4. Mul on Koffi Kouakou. Ma olen täna väga õnnelik, mitte ainult selle eest, mida see suur mees, kellele kutsus Doctor, on minuga teinud. Ma olin nii madal, kui mu endine? jättis mu maha. Ma ei suuda uskuda, et nüüd on mu naine nüüd oma põlvede juurde rubiinroos, paludes mul teda tagasi võtta ja kurbuda ja vabandust, et sa jätad mulle kaasa? et see põhjustas mulle pärast abielulahutust valu? Ja kogu see ime juhtub, kui ma tellisin häda 48 tundi doktorist. Sir, ma olen tänapäeva õnnelikum kogu maailmas. Arst tegid seda. Jah. See on suurepärane ime ja rõõm mulle ja mu perekonnale täna. Tänan teid väärtusliku abi eest. Sa oled tõeline nõid ja sa ei unusta kunagi, et sa oled jälle õnnelikuks teinud. Sa oled mu kangelane. Lapsed on rõõmsad, et ema tulevad koju igavesti. Võta temaga ühendust, kui teil on vaja suhetes kiiret abi. E-post: spellspecialistcaster937@gmail.com

    VastaKustuta
  5. KÕIGE SUUR
    Minu nimi on Fernado Antonio. See on suur doktori tunnistus, mis aitas mind tuua mu armastus tagasi elule. Päeval, mil mu naine mind lahkus, läksid asjad raevu ja atmosfäär oli ebakindluse tülikas. Kõik tundus valjas ja ma otsustasin küsida abi nõidadelt, kellel on võimalus endine abikaasa kaasa võtta? tagasi. Nagu ma mõtlesin, läksin üle interneti ja nagu nägin usaldusväärse nõustaja otsimisel, nägin ma palju näpunäiteid, mille võlurid said endiste poegade ja lähedaste taastamiseks. Usutsesin doktorile, võttis temaga ühendust ja pärast asjade selgitamist nõustus ta väljakutsetega seisma tulla. Ta tegi suurepärast tööd. Minu endine abikaasa naaseb mind väga hoolas ja kiindumusega. Seetõttu tahaksin kasutada võimalust, et tänada mu teenistust minu olukorra eest. Ausalt öeldes näitas ta julgust võtta endale hirmutav ülesanne lahendada peaaegu iga probleemi. Võta temaga ühendust e-posti teel: spellspecialistcaster937@gmail.com

    VastaKustuta
  6. Tere kõigile, minu nimi on Ruth, Inglismaalt, tahan jagada oma tunnistust siin, kuidas mu mees tagasi sain, jättis ta mulle 6 aastat tagasi ja ma olen üksi ilma abita, kui ma nägin Dr Akini reklaami Facebook'il eelmisel nädalal polnud mul garantii, et siiani oleksin pidanud temaga ühendust võtma ja ta nõustus mind aitama, ja ta ütles pärast tema tööd, et mu mees naaseb mulle 24 tunni jooksul tagasi, ootasin ma, mis juhtub 24 tunni pärast, kohe, kui ta ütles mulle, et ta on valmis, kutsus mu abikaasa minu kontoriruumi ja ütles, et ta tahab, et ta jälle tagasi jätaks, olin nii õnnelik ja ütlesin dr Akinile, et ma teavitan teda sellest maailmast, mistõttu ma ma jagan oma nime siin nende inimeste jaoks, kes vajavad abi mis tahes viisil, on tal õigus lahendada ükskõik milline probleem, nii et mu vennad ja õed, kes vajavad probleemi lahendamist, on täna Dr Akiniga ühendust võtnud ja Siin lahendatud on tema kontaktandmed, e-post: akinsolutiontemple@gmail.com. WhatsApp vestlus ja kõned: +27656406432.

    VastaKustuta
  7. Ma olen nii põnevil, kui mu murtud abielu on taastatud.
    „Oleme hiljuti valmis, kuigi see oli raske. Nüüd on see olnud rohkem kui kuu ja kõik tundub, et see on normaalseks muutunud. Ta on hakanud mind paremini kohtlema ja see on meie mõlema jaoks paranemisprotsess. Peaaegu kaks aastat kestnud õudusunenägu on möödas. See on nagu me uuesti armunud! Me oleme mõlemad mineviku taga jäänud ja püüame edasi liikuda - ja esimest korda pika aja jooksul tundub tulevik palju heledam. Ma ei saa sõnades väljendada, kui tänulik olen DR PRINCE IDIALU! See on nagu oleme lõpuks taasavastanud need asjad üksteisest, mis pani meid kõigepealt armuma. Kõik murettekitavad ja stressid on lihtsalt kadunud. Tänan teid DRIN PRINCE IDIALU'le oma murtud abielu päästmise eest ja tõi mu abikaasa tagasi minu juurde. ”Mina ja mu abikaasa elavad taas õnnelikult koos. Kõik tänu DR PRINCE IDIALU'le. Kui teil on mingeid probleeme, kontakteeru kohe Dr.PRINCE'ga ja garanteerin teile, et ta aitab teid. E-posti teel: princeidialu@outlook.com või helistage või küsige +1(845)731-5643

    VastaKustuta
  8. Ma olen nii põnevil, kui mu murtud abielu on taastatud.
    „Oleme hiljuti valmis, kuigi see oli raske. Nüüd on see olnud rohkem kui kuu ja kõik tundub, et see on normaalseks muutunud. Ta on hakanud mind paremini kohtlema ja see on meie mõlema jaoks paranemisprotsess. Peaaegu kaks aastat kestnud õudusunenägu on möödas. See on nagu me uuesti armunud! Me oleme mõlemad mineviku taga jäänud ja püüame edasi liikuda - ja esimest korda pika aja jooksul tundub tulevik palju heledam. Ma ei saa sõnades väljendada, kui tänulik olen DR PRINCE IDIALU! See on nagu oleme lõpuks taasavastanud need asjad üksteisest, mis pani meid kõigepealt armuma. Kõik murettekitavad ja stressid on lihtsalt kadunud. Tänan teid DRIN PRINCE IDIALU'le oma murtud abielu päästmise eest ja tõi mu abikaasa tagasi minu juurde. ”Mina ja mu abikaasa elavad taas õnnelikult koos. Kõik tänu DR PRINCE IDIALU'le. Kui teil on mingeid probleeme, kontakteeru kohe Dr.PRINCE'ga ja garanteerin teile, et ta aitab teid. E-posti teel: princeidialu@outlook.com või helistage või küsige +1(845)731-5643

    VastaKustuta
  9. Mis suur ja inspireeriv lugu! Ma olin abielus seitse aastat ilma lapseta, sellepärast hakkas mu abikaasa tegutsema kummaline, tulles viimasel ajal koju ja ei veeta enam minuga aega ja ta lahutas mind. Nii et ma olin väga kurb ja kadunud elus, sest mu arst ütles mulle, et mulle ei ole mingit võimalust rasestuda, mis tõesti muudab mind õnnetuks. kuni ma kohtusin sõbraga, kes rääkis mulle DR ODIONist internetist, kuidas ta on aidanud paljusid naisi selle sarnase probleemiga, mida ma läbin, et võtsin temaga ühendust: (drodion60@yandex.com) ja selgitasin talle . ta rääkis mulle kõik, mida pakkuda, enne kui ta sai taasühineda õigekirja, et tuua mu abikaasa tagasi, ja ta saatis jõulise palve, mida ma pidin öösel öösel ütlema, kui ta armastuse loitsu pani. See oli ime, 24 tundi hiljem tuli minu ja ainus abikaasa mulle tagasi ja vabandas kõik, mida ta on teinud, ja ütles, et ta on täielikult valmis mind toetama, mida ma tahan, helistan kiiresti DR ODIONile ja ütlesin talle, mis oli sel hetkel käimas ja ta valmistas ette ning saatis mulle taimset ravimit, mida ta ütles, et ta ravib kõiki soovimatuid haigusi või infektsioone, mis on mind peatanud, et neid rasestuda, ning andis mulle teada, kuidas seda enne abikaasaga kohtumist kasutada. Vaadake pärast seda kohalike maitsetaimede ja juurte kasutamist, paar nädalat hiljem hakkasin mind tundma raseduse märke, tõesti olin rase, et ma just selle kuu 1. juunil sünnitasin. Ma luban, et annan kogu maailmale teada DR ODIONist, et säästa oma suhteid ja anda mulle ka lapsed, et võin täna uhkelt omaenda nime kutsuda. Iga naise jaoks, kes arvab, et see on võimatu, on siin võimalus naerata ja tuua oma perele õnne, võtke ühendust DR ODIONiga e-posti teel aadressil: (drodion60@yandex.com). või WhatsApp teda kaudu +2349060503921 Tõepoolest, ta on Jumal saadetakse tagasi kaotatud armastajad ja tuua teile õnne ...

    VastaKustuta
  10. Mis suur ja inspireeriv lugu! Ma olin abielus seitse aastat ilma lapseta, sellepärast hakkas mu abikaasa tegutsema kummaline, tulles viimasel ajal koju ja ei veeta enam minuga aega ja ta lahutas mind. Nii et ma olin väga kurb ja kadunud elus, sest mu arst ütles mulle, et mulle ei ole mingit võimalust rasestuda, mis tõesti muudab mind õnnetuks. kuni ma kohtusin sõbraga, kes rääkis mulle DR ODIONist internetist, kuidas ta on aidanud paljusid naisi selle sarnase probleemiga, mida ma läbin, et võtsin temaga ühendust: (drodion60@yandex.com) ja selgitasin talle . ta rääkis mulle kõik, mida pakkuda, enne kui ta sai taasühineda õigekirja, et tuua mu abikaasa tagasi, ja ta saatis jõulise palve, mida ma pidin öösel öösel ütlema, kui ta armastuse loitsu pani. See oli ime, 24 tundi hiljem tuli minu ja ainus abikaasa mulle tagasi ja vabandas kõik, mida ta on teinud, ja ütles, et ta on täielikult valmis mind toetama, mida ma tahan, helistan kiiresti DR ODIONile ja ütlesin talle, mis oli sel hetkel käimas ja ta valmistas ette ning saatis mulle taimset ravimit, mida ta ütles, et ta ravib kõiki soovimatuid haigusi või infektsioone, mis on mind peatanud, et neid rasestuda, ning andis mulle teada, kuidas seda enne abikaasaga kohtumist kasutada. Vaadake pärast seda kohalike maitsetaimede ja juurte kasutamist, paar nädalat hiljem hakkasin mind tundma raseduse märke, tõesti olin rase, et ma just selle kuu 1. juunil sünnitasin. Ma luban, et annan kogu maailmale teada DR ODIONist, et säästa oma suhteid ja anda mulle ka lapsed, et võin täna uhkelt omaenda nime kutsuda. Iga naise jaoks, kes arvab, et see on võimatu, on siin võimalus naerata ja tuua oma perele õnne, võtke ühendust DR ODIONiga e-posti teel aadressil: (drodion60@yandex.com). või WhatsApp teda kaudu +2349060503921 Tõepoolest, ta on Jumal saadetakse tagasi kaotatud armastajad ja tuua teile õnne ...

    VastaKustuta
  11. Dr Okosun aitab mind oma ex, kes me kolm aastat tagasi lahusime, tagasi tuua. Ma tõesti hindan seda väga ja soovin, et saadaksite talle e-kirja: okosunhomeofsolution@gmail.com või whatsapp +2348026905065.

    VastaKustuta
  12. KUIDAS TEEN MINU EX WIFE TAGASI DR ODION abiga ...... Tere, kõik mu nimi on Robert Jason, pärast 15 aastat kestnud abielu elasime mina ja mu naine õnnelikult koos, me armastasime teineteist nii palju ja ma armastasin minu perekond olid nad minu peamiseks prioriteediks, kuni ühel hommikul oli minul ja mu naisel väike argument, mis, ma tean, et kõigil paaridel on, sest siin maailmas pole täiuslikke paare pärast argumenti, miks ma koju tulles tööle läksin, ma ei saanud leidke mu naine ja meie lapsed ning ta pakkis ka oma ja laste kotid ning lahkus. Proovisin talle helistada, kuid ma ei jõudnud tema juurde. Läksin tema sõbra majja, kuid nad ei osanud mulle öelda, kust teda leida, ma olin pettunud Ma ei teadnud, mida teha, hakkasin alkoholi jooma iga päev ja öösel lõpetasin tööl käimise. See oli minu jaoks keeruline asi, sest tema ja mu lapsed tähendasid mulle kõike, see oli nagu üks kehaosa jättis mind, mida ma ei suutnud toimib hästi, sirvisin ühel päeval Internetis, kui nägin kellegi ütlusi, mis tunnistasid meest c otsustasin, et dr ODION ja kuidas ta 3 päeva jooksul oma naise tagasi viisid, ei mõelnud ma sellele kaks korda, saatsin talle teada ja rääkisin talle kõike, mis juhtus minu ja mu naise vahel ning ta ütles, et tal on minu probleem, mis tal on tema jaoks väga lihtne lahendada ütles mulle ka, et ma usaldan teda, et mu naine tuleb tagasi ja ma ütlesin, et ma usaldan teda ja ta küsis mingit teavet, mille ma talle andsin. 3 päeva hiljem tuli mu naine lastega koju. Ma olin nii üllatunud, et nägin teda nagu unenägu mulle, hakkas ta nutma ja vabandas minu ees. Ma ütlesin talle, et see on okei, ma annan talle andeks, et olen õnnelik, et ta on tagasi, elame nüüd õnnelikult koos. Kui teil on süda murtud, kuna teie naine või abikaasa jätsid teid hoolimata igasugusest surmajuhtumist, kaitseloitsust ja ka kohtuasjade lahendamiseks, pöörduge selle võimsa õigekirjajuhi dr ODION poole, pöörduge tema poole oma e-posti teel; (drodion60@yandex.com) või saate ka tema rakendust whatsApp teda kasutada telefonil +2349060503921.

    VastaKustuta
  13. Tere sõbrad, see on minu tunnistus. oleme abielus 5 aastat ja koos 9 aastat. meid lahutati 4 kuud. Ta soovib ja ei taha meie abielu päästa. Oleme olnud suurepärane paar (vähemalt ma uskusin seda) ja vaidleme harva. Kuud enne kodust lahkumist oli ta nii passiivne ja magas palju. Sain aru, et tal oli kellegagi emotsionaalne suhe ja ta kinnitas, et ta on tema vastu köidetud. Siis ütles ta, et pole minusse enam armunud ega saa minuga elada. Ma palusin, nutsin ja nii mitu kuud. Ma vajasin nii palju abi ja soovin, et mu abikaasa pöörduks minu juurde tagasi. Sirvisin Internetis, kui nägin daami ütlust, kuidas dr Ajayi oli suur õigekirjalooja, kes aitas fibroidi ravida ja kas ta suutis saada oma lapse, kes omakorda taastatud rahu kodus. ta loobub tema kontaktisikust ja ma kopeerisin selle, alguses olin skeptiline ühenduse võtmise suhtes, kuid mul on tõesti vaja oma probleemile püsivat lahendust, nii et saadan talle tema olukorda selgitava sõnumi. Ta käskis mul olla kindel, et mu mees tuleb pöördudes minu poole, kui peaksin tegema nii, nagu ta oli käskinud, tegin kõik, mis ta käskis mul teha, ja neljandal päeval sain temalt vabandust palunud teksti, milles ta ütles, et ta ei tea, mis tema ümber tuli, sel õhtul tuli ta tagasi koju ja palus. kõigi tema valede tegude eest ja sellest ajast alates on meie armastus ja abielu olnud tugevamad. Tahan tänada erilist tänu suurele loitsimeistrile dr Ajayaile tema hea töö eest ja selle eest, et ta mind elus taas õnnelikuks tegi. Kui teil on sama perekonnaseisu küsimus või teil on muid probleeme, mis teid vaevavad, pöörduge täna dr Ajayi poole e-posti aadressil: Drajayi1990@gmail.com või Whatsapi numbrile: +2347084887094. Ta on võimeline täitma igasuguseid loitsusid, millest võite mõelda, ma olen elav tunnistus.

    VastaKustuta
  14. Ma tahan teile tutvustada suurepärast õigekirjaviisardit, suurepärast õigekirjalugejat, kes on aidanud paljusid nende erinevate probleemide lahendamisel elus. Ta on suurepärane õigekirjalugeja, kes tagastab kaotatud armastuse, ta toob tagasi suhted, mis teie arvates on katki, tema võlude abil saate kõik, mida arvate, nagu soovite, näiteks töökohalt edutamine, õnne soov ja palju muud saab teha, kui pöördute tema poole abi saamiseks.
    Minu nimi on Maureen Spencer, puutusin chubygreatiga kokku siis, kui mu mees jättis mind ja lapsed maha, mind laastas see, et ma ei teadnud kunagi, mida teha, nägin tema e-posti aadressi chubygreat@gmail.com, kuidas ta aitas inimestel oma töö tagasi saada ja nii palju asju, mida ta on teinud, nii et otsustasin teda proovida, küsis ta minult mõned küsimused ja rääkis mulle asjad, mida mul oli vaja enne töö alustamist saada, pärast seda, kui olen kõik kättesaadavaks teinud, kinnitas ta mulle, et kahe päeva pärast on minu Abikaasa naaseb ja palub mind vabandust, ma arvasin, et see on nali, kuid otsustasin teda uskuda. teisel päeval, kui ta lubas, helistas sel hommikul mu abikaasa ja hakkas mind telefonitsi anuma, et peaksin talle andeks andma, et tal on lahkumise pärast väga kahju, olin imestunud ja niipea, kui ta kõne lõpetas, jooksin ma kiiresti vannituppa Pärast elevust ja otsustasin lastega välja minna, avades ukse, nägin oma meest Thamost ukse ees põlvitamas ja andestust palumas, võtsin ta kiiresti üles ja kallistasin teda. nii tuli chubygreat mulle appi. Võite pöörduda chubygreat@gmail.com või whatsapp tema liinile otse telefonil +2348165965904 ja teie probleemid lahendatakse kahe päeva jooksul.

    VastaKustuta
  15. Ma tahan teile tutvustada suurepärast õigekirjaviisardit, suurepärast õigekirjalugejat, kes on aidanud paljusid nende erinevate probleemide lahendamisel elus. Ta on suurepärane õigekirjalugeja, kes tagastab kaotatud armastuse, ta toob tagasi suhted, mis teie arvates on katki, tema võlude abil saate kõik, mida arvate, nagu soovite, näiteks töökohalt edutamine, õnne soov ja palju muud saab teha, kui pöördute tema poole abi saamiseks.
    Minu nimi on Maureen Spencer, puutusin chubygreatiga kokku siis, kui mu mees jättis mind ja lapsed maha, mind laastas see, et ma ei teadnud kunagi, mida teha, nägin tema e-posti aadressi chubygreat@gmail.com, kuidas ta aitas inimestel oma töö tagasi saada ja nii palju asju, mida ta on teinud, nii et otsustasin teda proovida, küsis ta minult mõned küsimused ja rääkis mulle asjad, mida mul oli vaja enne töö alustamist saada, pärast seda, kui olen kõik kättesaadavaks teinud, kinnitas ta mulle, et kahe päeva pärast on minu Abikaasa naaseb ja palub mind vabandust, ma arvasin, et see on nali, kuid otsustasin teda uskuda. teisel päeval, kui ta lubas, helistas sel hommikul mu abikaasa ja hakkas mind telefonitsi anuma, et peaksin talle andeks andma, et tal on lahkumise pärast väga kahju, olin imestunud ja niipea, kui ta kõne lõpetas, jooksin ma kiiresti vannituppa Pärast elevust ja otsustasin lastega välja minna, avades ukse, nägin oma meest Thamost ukse ees põlvitamas ja andestust palumas, võtsin ta kiiresti üles ja kallistasin teda. nii tuli chubygreat mulle appi. Võite pöörduda chubygreat@gmail.com või whatsapp tema liinile otse telefonil +2348165965904 ja teie probleemid lahendatakse kahe päeva jooksul.

    VastaKustuta
  16. Ma olen nii uhke ja õnnelik, et saan olla siin, et jagada seda tähelepanuväärset, imelist ja erakordset tunnistust, ma lihtsalt ei suuda praegu uskuda, et mu endine on siin koos minuga, palub kõiki oma halbu tegusid ja räägib mulle, kuidas ta tundis end kogu aeg tühjana ta oli ära, jättis mu maha ja tegi mulle nii palju haiget pärast lahutust, mis juhtus mõni kuu tagasi. Ja kogu see ime juhtus kohe pärast seda, kui ma palusin dr EGWALIlt abi, olen täna maailma kõige õnnelikum naine, ma ütleksin, et mul on endine jälle kõrval. See on ime minu ja mu pere jaoks ning igavene nauding ja rõõmsameelsus. Ma olen praegu nii õnnelik ega tea, kui palju väljendada oma tänu ja tunnustust dr EGWALI -le. Soovitan teda väga, kui vajate viivitamatut abi, kuna see on tagatud, usaldage mind.
    Saatke talle täna e -kiri /dregwalispellhome@gmail.com või kaudu
    WhatsApp: +2348122948392

    VastaKustuta