1. kiri. Sinule, SOFIA.

Sinule SOFIA!

Esimene öö

Täna oli see päev kus me üksteisega otsekui hüvasti jätsime. Täna oli 'halb' päev on sellega öeldud. Ikka ja jälle ma imestan kui halvasti me teineteist ikka veel mõistame. Ma ju ometi tean, kui hästi me teineteist mõista võiksime.¹

Sa küsisid minult, et mida ma Sinult "tahan" . Ja kuidas Sa seda küsisid, Sinu hääle toon see-juures, vahest mäletad, et see sundis inimesi seal ruumis pead pöörama. Ma ei leidnud vastust ja ütlesin selle-pärast lihtsalt, et mulle meeldid. Sellega ei ole midagi suurt öeldud ja ilmselt just nii Sa seda ka mõistsid. Ometigi tähendab see mulle väga paljut . On seda juba väga kaua aega tähendanud. -- Seda, et Sina mulle meeldid, kas Sa tõesti mõistad seda?!

Sellest ajast saadik kui ma Sind tundma õppisin, leian ma end kellegi hoopis teisena. Vahest mulle tundub isegi, et seda "õiget" nö.-"mind" varem üldsegi ei olnud . See kellena ma ennast näha tahaksin, saaks kui oma võimaluse alles koos Sinuga.

Vabanda kui ma ennast arusaamatult väljendasin. See viimane muidugi üldse ka mul säärane "vaevarikas tegevus", nagu oled ka võinud kogeda.

Mul on väga kahju, et me kordagi teine-teisega täiesti avameelselt kõneleda ei saanud. Lootsin, et äkki täna aga ei olnud selleks võimalust siiski.

Ma ei saanud Sulle täna veel öelda, et see mida ma Sinult "tahan" on öeldud sõnaga – 'lähedus'. Hingeline lähedus, olgu täpsustatud, et Sa jälle valesti ei mõistaks, (alles üle-eelmine päev Sa nimelt reageerisid sellele sõnale üsna tõrjuval kombel).

Aga just seda, hingelist lähedust, mingit kontakti, mul täna Sinuga saavutada ei õnnestunud. Sõnad kõlavad ääretult valesti vahel, kui neid välja öelda.

Mäletan, et ütlesin Sulle, et tundud mulle kuidagi kummastaval kombel 'tuttavana'. Sellega poleks kui midagi erilist öeldud, ometi on selle taga väga paljut "mõeldud". Selle "taga" on reas kõik need kuud, mil ma Sind olen tundnud. Ja veelgi enamat,--- mäletad seda esimest korda, mil ma Sind nägin?

Või siiski, "vaatasin" ma ju Sind alles "teisel korrral " nii-öelda, meie esimesel kohtumisel panin ma Sind küll tähele, märkasin kuidagi nii, et otse nagu ei vaadanudki.

Ometi ma 'nägin' -- ma tundsin Sinu ära. Sellega on öeldud midagi ääretult olulist minu jaoks . Ma tundsin Su ära nõnda, nagu võidaks "taas ära tunda" üht ununenud "osa" endast, see on säärane 'ära-tundmine', mis on samas kui taas-kohtumine, kellegagi keda oled juba väga kaua aega tagasi tundnud , ja siis otsekui unustanud --- ja ühtäki siis taas --- enda juures ära tundnud.

Võib-olla Sa mäletad veel seda teist kohtumist , meenutame koos, see mis Sulle nüüd meenuma peaks on üks pilk, silma-vaade , see viis kuidas ma Sind esimest korda vaatasin, kas Sa mäletad seda?

Ma märkasin siis ja ka järgnevalt kuidas see Sulle mõjus tookord, --- ja ometi --- ma ei olnud Sind varem ju vaadanudki, Sa olid lihtsalt üks neist kõigist tüdrukutest.

Ma lihtsalt --- tundsin Sinu ära , see oli siis ja edaspidigi otsekui midagi säärast, et meenus äkitselt mälestus väga ammusest ajast, meenus mälestus, mis ise on "mälestuse mälestus" ....

Ja ometi,-- täna ütlesin lihtsalt : oled "tuttav" ja ei ole ka.

* * * * * * * *

järgmisel hommikul

Mõtlesin praegu miks ma seda kõikke siia üldse kirjutan. Selleks , et Sulle lugeda anda ? Kahtlen praegu, kas tuleb selleks enam võimalust.

Ja ka Sa tahadki enam üldse midagi minust kuulda , saati siis veel "lugeda" .

Võib nimelt juhtuda nii, et me ei näe teine-teist väga pikka aega, sest asi mida ma tõesti ei oska, on see mida ma lootsin Sind ise mõistavat --- ma ei oska end kuidagi kellegile nö.- "lähenema panna" , kui see keegi seda ise ka ei taha.

See "keegi" oled ju Sina SOFIA ja ma tõesti ootasin väga pikka aega , et Sa sellest ise oleksid aru saanud.

Kõik mida ma kõik need kuud Sinult ootasin oli just see, et --- Sina mulle ühegi sammu nii-öelda "vastu astuksid" . Kui Sa nüüd meelde tuletad, siis näed, et alati kui Sa olid valmis selleks, olin seda ka mina. Alati kui Sa tahtsid , et me räägiksime ma üritasin seda ka teha.

Võib-olla, et kirjutan siin lihtsalt "ise-endale". Kuna ma ei saa vahest Sind enam näha ega Sinuga rääkida kirjutan siia selleks , et nö.- "rääkida" selle Merliniga , keda ma arvan tundvat, kes mulle väga meeldib ja kelle lähedust ma ihkan, "hingelist lähedust" , enne-kõikke , muidugi Sa tundu mulle mõnes mõttes väga sarnane olevat .

Aga teisalt,--- ütleksid ilmselt eelneva kohta , et jälle olen ma ei tea mida kõikke "kokku mõelnud".

See võib tõesti ka just nimelt nõnda olla, ometi aga mulle tundub, et mõistan Sind miskis erilises mõttes --- 'pareminigi' kui Sina ise.

Sa oled tõeline haruldus SOFIA, täpselt nõnda nagu on haruldane ka Sinu nimi. Kui Sa vaid teaksid kui väga erinevana Sa mulle paistsid kõigi nende teistega võrreldes !

* * * * * * * *

üks teine öö

Sa olid rõõmus täna , --- minu une-näos. Rõõmus ja õnnelik . Me olime koos ja sellest piisas , et teha Sindki otse õnnelikuks . Unenäos.

Nädal aega Sind mitte näha tundub mulle liiga palju olevat, vahel . Käisin täna koolis, lootsin Sind seal näha, mõtlen kas helistada, mida öelda --- kui Sa teaksid kuidas täpselt seda tegin --- mõistaksid mind paremini.

Aga ometi , ma arvan vahel , et me siiski tõe-poolest mõistame teine-teist ja seda isgi 'hästi'. Kuid ei saa teine-teisele midagi öeldud, me mõlemad kui tahaksime olla avarud aga ei julge .

Vahest just selle pärast kirjutan siin, tänaselgi ööl , et nõnda otsekui rääkida Sinuga --- kõigest ja täiesti avameelselt. Rääkida Sinuga , --- Temaga , keda ma arvan ennast tundvat.

Tahaksin Sulle kirjutada ja meie viimasel kõnelusel nägin , et Sullegi see mõte , --- ääri-pidi välja tooduna , -- isegi meeldis . Loodan , et kunagi kirjutan tõesti Sinust ja endast --- meist kahest , ja seda otse Sinule saates . Vahest just nõnda õnnestub purustada seda lahutavat barjääri meie vahel mille on loonud liigne kartus , umbusk ja võõristus.

Kas Sina siis ei näe , et kõike seda pole --- meie vahel --- ammugi enam, mitte sugugi vaja?

Mina olen selles veendunud. Mõtlen Sinule väga tihti , (liigagi palju "mõtlen" tahtsid Sina kord kui öelda!) -- ja meenutan Sind kogu selle aasta jooksul , lugematutes poosides ja situatsioonides. Näen Sinu nägu , --- kas ma olen Sulle siin veel öelnud , kuiväga ilusaks ma Sind pean ?

Sa oled minu arvates väga ilus. Teisened jätkuvalt minu silmis , olles üha uudne ja huvitav ---ja jääd ometi ise-endaks, selleks kelleks ma Sind pean -- ime-kenaks ja ime-armsaks ja ahvatlevaks. (Kui kohmakalt ma küll seda kõike üritasin öelda kui ütlesin, et Sa pole minu silmis mitte "kahju saanud" !)

Aga Sa oleksid tõe-poolest kui muutunud, nõnda nagu ma ennastki tunnen olevat, ja see on õnnestav asi, sest Sa avaneksid nõnda kui minu jaoks üha uudsetest ja seni märkamata külgedest.

Mäletan Sind nõnda nagu Sa olid minu jaoks sügisel -- kõige ilusam tüdruk , keda ma kunagi näinud olin ! Ja Sa olid minust huvitatud ja ma sain aru , et siiralt ! Kas Sa mõistad mida see minu jaoks siis võis tähendada ?

Väga paljut , liigagi paljut , mõtlesin siis isegi , sest olin kuni sinnani mõelnud endast alati vaid --- rangelt ainsuses. (Huvitav lause tuli siia , kas pole, -- näib ,et kirja-sõnas, ja oma mõtetes ma kui ei suudaks-tahaks Sind enam endast kuidagi eristada , mõtlen endastki kummastaval uudsel kombel --- kui 'Meist' , mitte vaid endast ja kellestki "teisest".)

Polnud siis ka ime , et kaotasin kui mingi "kinni-hoidmise koha" , kui üht-äki andsid mõista , et siiski Sa ei hooligi minust. Tagant- järele nähes,--- see lõi tookord tõesti mu lausa pisult "segamini", otsustasin, et näitan Sulle välja sarnast suhtumist , esinesin Sinu suhtes tõrjuvalt , provotseerisin teisi--- noh, Sa ju nägid ise ka, kuidas täpselt ja mis sellest kõigest siis edasi sai .

*****************************

"kolmas öö"

SOFIA!

Ma ei ole Sind juba rohkem kui nädal näinud .

Kirjutan siin öösel , mõtlesin Sinule ja nüüd hakkaks kui Sinuga rääkima. Proovisin Sulle päeval helistada aga number oli muudetud ja mõtlesin ümber.

Mulle tundus äsja , et mõistsin alles nüüd, kui hästi ma Sind kogu see aeg olen küll tundnud; õieti ma ei tea kui-palju see tegelikult Sina oled,--- see 'keegi' keda ma Sinus näen.

Saa aru --- ma näen Sinus kedagi väga erilist ja arvan, et mõistan teda pea-aegu täiuslikult. Ja nõnda ma näen , et Sa oled keegi keda kohata on tõesti harv juhus. Sa oled minu silmis --- väga suur haruldus. Huvitav kuidas Sind teised näevad ?

Sa oskaksid, kui Sa vaid tahaksid, teha minust selle, ks ma olla tahan. Mulle tundub, isegi, et vaid Sina oskad seda. Mõtlen Sinule, unistan Sinust, loodan, et näen Sinust und. Loodan, siiski veel, et kunagi tuleb see aeg , mil näen kõikke koos Sinuga,see oleks siis --- otse-kui näeksime me koos , ava-silmi, ühte ja seda sama und. Loodan , et Sina näeksid sama moodi kui mina.

Tahan Sind mõista , et Sina mind mõistaksid.

**************************************

neljas öö SOFIA!

Ma lihtsalt ei saa ilma Sinuta. Kogu see aeg, mil ma Sind olen tundnud oled Sa minu jaoks väga paljut tähendanud. Nüüd, kus ma Sinust kui ilma oleksin jäänud , saan sellest väga selgelt aru. Mida ma peaksin tegema, et Sind endale võita. Sind alatiseks endale võita. Sind päriselt endale võita.

Mul on tunne nagu oleks mul --- ilma Sinuta --- midagi väga olulist kaotsi läinud. Päevad tunduvad tühjad, täidetud tühisest askeldamisest, millelgi ei oleks kui suuremat tähendust enam . Aga ma mäletan Sind üha .

Hakkab valgeks minema. Ometi ma tean ühte ainumast asja täiesti kindlalt.

Kunagi tuleb see päev , mil meie kaks oleme kokku saanud. Ma lihtsalt tean seda --- ma olen seda näinud. Sa oled end mulle ilmutanud nõnda ka ilmsi nagu unes. See oli minu elu murde-punkt.

Kunagi , ma tean, räägin Sulle sellest kõik . Siis kui me oleme teine-teisele nii lähedal , et saame rääkida kõigest. Loodan ainult, et see aeg tuleks varsti.

Ma lihtsalt ei saa enam üksinda -- ilma Sinuta.

******************************************

'viies öö'

SOFIA!

Kirjutan Sulle jälle , et Sinuga nõnda rääkida . Sest võib-olla ma Sinuga teisiti rääkida ei saagi. Aga ma võin alati kirjutada endale ja kujutleda see-juures otsekui --- räägiksin ma Sinuga .

Ma ei ole Sind enam kohutavalt kaua näinud, Sinust mitte midagi kuulnud . Mida Sa võid minust küll mõelda. Ma tõesti loodan , et Sina ka siiski aimad seda mida minagi, et -- see miskit meie vahel -- see habras, pidevas katkemis-ohus 'side' , -- see eriline ja hea 'aru-saamine', teine-teise mõistmine --- väga puhas ja hea-tahtlik seos , -- lihtsalt ei saaks nõnda lihtsalt katkeda.

Olen selles veendunud . Seda ei tohi lihtsalt juhtuda.

Sest ma arvan , olen alati arvanud, -- olen praegugi veendunud selles , et see midagi meie vahel , millest ma loodan , et me mõlemad kogu meie tutvuse vältel oleme teadlikuks saanud --- on midagi täiesti haruldast.

Kunagi varem ei ole ma kohanud sellist nagu Sina seda oled ja alles Sind kohanud ei taha ma kedagi teist enam kohatagi.

Võib-olla aitas mind sellest viimasest tõigast teadlikuks saad just need viimased nädalad, mil ma Sind ei ole näinud -- ja kui ma pidin , isegi ! proovima ette-kujutlema oma edasist ilma Sinuta .

Sain aru --- see ei oleks lihtsalt võimalik ! -- Me kui 'täiustaksime' teine-teist , ma mõtlen seda nii , oma-ette siin, et me oleksimegi kui üks ja see-sama, täiuslik olned, kui me koos oleme.

Noh , see on muidugi see vana müüt, kreeklastel, äkki oled ka kuulnud. -- Olid kord, enne inimesi , säärased täiuslikud olevused maa peal , kes oma täiuslikkuses meenutasid jumalaid endid .Ja sellega teenisid ära ka viimaste viha ning karistuseks, oma jumalaid teotava täiuslikkuse eest, lõhestati nad kaheks eraldi pooleks.

Millest saati nad alati määratud otsima -- "oma teist poolt" -- ja harilikult, paraku vaevlema vireledes läbi elu, kuna jäävad üksinda. Vahel väga harva, kui Saatuse jumalannad on hea-tahtlikud, võib siiski juhtuda , et neil kahel "poolel" õnnestub kokku saada.

Muidugi , see tõenäolisus on siis ääretult väike. Ja mulle tundub, nemad kaks , peaksid end teine-teises kohe ära-tundma esimesest pilgust, 'tundma' -- teise enda juurde kuuluvana ära , enne kõiki pilkusidki. Kas Sul tuleb meelde, kellest ma seda vana lugu rääkides hakkasin kõnelema? Meist kahest.

Sest ma olen praegu sama kindel selles kui olin sügisel, Sind esma-kordselt nähes --- me tõesti kui kuuluksime kokku , mingil äärmiselt kummalisel --- aga seda õnnestavamal! viisil ....

Tahaksin , et Sinagi oleksid selles juba veendunud, nõnda nagu mina. Ma ju nägin, et Sa kartsid vahel kui minus "ära tundvat" kedagi teist, kedagi, ked Sa tõesti kratma pidanuks. Sellepärast ütlen Sulle nüüd, ma ei taha olla nagu kõik need teised, kellest ma ei taha mõeldagi, keda sa oled tundnud.

Sa võid olla kindel , et ei pea minust kunagi kartma, et Sulle kuidagi haiget teha võiksin. See on alatiseks välistatud.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma siin Sinuga rääkida. Üle kõige --- Sa oled minu jaoks alati -- senini ja edaspidi -- ikka see ime-armas , ääretult ilus ja ahvatlev --- väike Sofia!

Tahaksin Sind väga näha saada, Sinuga rääkida,-- loodan , et õige pea avaneb viimaseks ka võimalus. Helistan Sulle, pidid seal täna olema ja ma loodan väga, et Sina võtaksid kõne vastu.

Hakkab valgeks minema juba. Sisustas ära järje-kordse öö Sinust lihtsalt mõeldes, Sulle kirjutades. Ja varsti ma räägin Sinuga ! Loodan vaid , et Sa suhtud minusse endise sõbralikkusega, sest muidu on minuga halvasti.

Sest Sinust mõtlemisestki on juba abi , vahel . Tahan Sult täna paluda, et Sa lubaksid mul endale kirjutada. Tahan kirjutada Sinule endale ja mitte vaid siia --- ise-endale Sinust.

Tahaksin, et Sa teaksid , teaksid rohkem minust ja endast --- minu pilgu läbi . Ainult mina ja näen selgesti -- mida Sa tegelikult väärt oled. Just selle-pärast loen endale suureks õnneks, et olen võinud Sinust --- unistada .

**************************

Kuues ja viimane öö

No see oli siis lõpp , pean silmas täna hommikust kõnelust. Me ei saa mitte kunagi kokku, mitte kordagi ei räägi me teine-teisega vameelselt. Võib-olla, et me ei vaheta enam omavahel mitte ühtegi sõna. Ja näeme me alles siis kuude pärast ja sedagi võib-olla ainult. Sellega on siis lõpp.

Kui väga ma ennast jälle petta ei tahaks , kõige kiuste.

Kõik on läbi enne kui midagi tõelisemat alata saigi.

Kahju, et ma ei saanud Sulle midagi öelda --- avameelselt ja seda võimalust enam ei tule.

Pärast Sinu, mõningaid, kuuldud ütelusi on iga minu-poolne initsiatiiv välistatud.

Ka siia nõnda kirjutada ei ole enam mingit mõtet, Sina ei loe seda kõikke mitte kunagi. Peale selle, värskelt veel meeles, mis Sa "kirjutamise" kohta ütlesid.

Kuidas Sa küll võid nõnda. Ilmselt tuleb selles luhtumises süüdistada ikka ise-ennast. Oleksin pidanud Sulle hoopis teisiti lähenema , minu käitumine oli lausa infantiilne , kohati endalegi vastik, mõistan Sind hästi. Ja kogu see kontekst-- halva maiguline farss , vastik jama. Kuidas mina küll võisin seda kõike kaasa teha ? nii kaua ?

Noh, oli mis oli , olen nüüd selles suhtes targem , ei tee enam samu vigu.

Pean Sind selle eest tänamagi , aitasid mind pisult ka nõnda nagu Sa seda tegid.

Ometi ma olin täiesti kindel, et Sina olid 'Tema', keda ma seal nägin !

Aga sellest ei räägi ma kellegile. Kui "Sina" mitte, on 'Tema' Sulle ometi äärmiselt sarnane.

Te võiksite olla õed, otse-kui.

Loodan ,et kohtan kunagi kedagi, kes meenutaks mulle Sind.

Kasutan mälestusi Sinust, nii nagu Sa mulle paistsid kui --- 'pilti' ,mille abil 'Teda' ära-tunda, kui see aeg kord tuleb.

Aga sellest ma siia küll ei kirjuta. See kirjutamine jääb katki.

Sa olid kui --- väga 'ilus mõte' , minu jaoks, kogu see aeg.

Noh , "see" aeg on nüüd läbi.

Pean alles vaatama, kuidas edasi.

Ilmselt ei mõistnud ma Sind meie viimasel kohtumisel õigesti ja nõnda oli see hommikune kõne igati "vabandamist väärt".

Aga ma luba Sind ainult hästi mäletada, lootes , et Sinagi äkki nõnda.

Soovin Sulle tõesti kõige paremat, ja kuna ennast viimase hulka ei loe on nüüdsest meie

teed lahus .

***************

Kui ilus Sa küll olid ! Nägin Sind täna hommikul, ja Sina nägid mind.

Kuigi vaid eemalt, sõnagi vahetamata, tundus mulle ometi, et oleksin Sinuga kui kokku-saanud.

Kuigi me olime paari päeva eest teine-teisega kui lõplikult hüvasti jätnud, tundus mulle, et Sinagi siiski seda võimalikuks ei pea.

Ma ei suuda uskuda, et me oleksime teine-teisega lõplikult hüvasti jätnud.

Kogesin kummalisi tundmusi täna seal. --- M a kuidagi --- 'tundsin' Sind taas-kord, -- veel enne kui olin Sind näinud. ---- Ma ei näinud Sind esmalt, seal istumas, aga ometi 'teadsin' mingil kummastaval kombel, et Sina oled seal. Jälgisin Sind eemalt. Seal saalis , kui Sa tulid, vaatasin korraks Sulle otsa.

Sinu ilu oli kuidagi muutunud, paistsid mulle pikemana ja kuidagi teisiti--- veelgi ilusamana , kui see üldse võimalik on.

Sa oled mulle üldse alati tundunud väga muutlikuna. Nagu midagi eba-püsivat ja ometi aina samaks jäävat, näiteks vee-pind , värelus sellel.

Sul on tuhat eri ilmet ja hoiakut, nagu värvidel on lõputult varjundeid.

Juba Sinu erinevatest pea-hoiakutest võiks kirjutada monograafia !

Nõnda oled Sa alati uudne ja huvitav, omad säärast haruldast omadust nagu seda on --- muutlik ilu.

Aga ma laskun "üksik-detailide" kirjeldamiseni. Tahtsin aga kirjutada hoopis millestki muust , näiteks sellest, miks mulle tundub siia --- Sinule --- kirjutamine jälle võimalik, kuigi mõtlesin ju, et sellega on lõpp.

Üldse , mul on minu viimase "kirja-tüki" pärast mõneti piinlik.

Et ma siiski võisin --- korrakski --- mõelda nagu Sa oleksid kellegi teisega asendatav . Ja üldse , see kannatamatu, "pahandatud" toon, mis mulle endalegi ei meeldi.

Aga, paistis mulle täna, et alanud "romaanil", siiski on loota mingisugustki järgnevust. Sa ei tundunud mulle ei tõrjuv ega vaenulik // sic//

Olid kuidagi hoopis teisiti seal . Aga muidugi , võin ma jälle vaid --- enesele teab-mida ette-kujutleda.

Sa peaksid tajuma sama, midagi sellest mida mina nimetan --- 'ette-määratuseks' .

Kui meil on vaja kokku-saada, --- siis me ka saame kokku.

Ilma , et kumbki midagi plaanitseks, -- lihtsalt 'juhtub' nii , et me saame teine-teisega kokku.

Nii nagu täna , tänu sellele kohtumisele tean ma , et midagi väga suurt on alles oma alguses.

Kui ma istusin seal pingil, ma 'tundsin' kuidas Sa mind vaatasid .

See on kirjeldamatult eriline tundmus, ainult Sina saad nõnda vaadata -- nagu Sa tegid seda kord ühes minu une-näos.

Mul on jälle lootust. Pean aga toimima nõnda , et see habras niit -- meie vahel -- hooletusest jällegi ei katkeks. Aga juba seegi võib väga palju tähendada , kui teada , et kuskil on keegi , kes vahel mõtleb minule.

*********************

Kaheksas öö

SOFIA, ma helistan varsti Sinule , et Sulle öelda --- ma ei taha Sind "ära unustada" --- ei mingis mõttes ega mitte kunagi. Ehk Sinagi siiski ei mõelnud päris seda , kui nõnda ometi ütlesid.

Kuidas Sa minusse praegu suhtud ?

Varsti saan teada. Kõige hullem oleks kui Sa keelduksid minuga rääkimast aga ma loodan , et seda siiski ei juhtu.

Sa lihtsalt ei tohi , olen kindel , et Sa ei tee seda.

Peale selle, ma pean Sulle selgitama mida silmas-pidasin , kui meie eelmisel kõnelusel mainisin Sulle kirjutamist.

On ainult üks põhjus miks ma tahaksin seda teha --- ma tahaksin , et Sa teaksid kui-väga 'kõrgelt' ma Sind hindan , et Sa teaksid mida kõike Sa minu jaoks tähendad , praegu, ja tähendada võiksid tulevikus.

Loodan , et kirja-sõnas õnnestub mul ennast õigemini Sinule vahendada, senine on ju näidanud , et mul on olnud üldiselt "keeruline" ennast Sinule avada , Kui seda olen tahtnud.

Selleks , et mitte seada Sind meie see-kordsel kõnelusel nö.- kohese otsustamis-vajaduse ette, kavatsen Sulle lihtsalt öelda koha kust Sa võid leida minu kirja Sinule --- kui Sa seda lugeda tahad.

Teatud mõttes --- ma annan Sinule sellega voli minu üle otsustamiseks . --- Ma ometigi ju tean juba praegu, et olen ennast sellega --- 'headesse kätesse usaldanud'....

Ma ei tea praegu , millal Sa loed kõik seda siia kirja-pandut. Ma aiman, et kunagi see aeg tuleb, aga ma ei tea millal täpselt.

Selles tõigas just peitubki minu ande piiratus.

See viimane lause pidi jääma Sulle mõneti selgusetuks , --- kui ma --- seal 'tulevikus' pole juba jõudnud Sulle sellest kõigest jutustada .

Ütlen Sulle siin ja praegu --- kui ma nagu üldse ei teaks, kas Sina praegu usudki meie ühisesse tulevikku --- , et ma olen Sind seal näinud . Tulevikus .

Nägin Sind kunagi --- meie ühises tulevikus . See oli kõige müstilisem ja uskumatum asi mida ma üldse kunagi olin kogenud . Sa kui 'ilmutasid' end minule , seal tookord , --- selleks et ma Su 'ära-tunneksin' ja end Sinuga kokku seoksin . See oli müstiline elamus !

Ja tänu sellele, olen ma võinud olla veendunud meie kokku-kuuluvuses, kuigi see vahel on olnud üsna habras .

Sa olid väga õnnelik, seal , kui ma Sind 'nägin' !

Selle ilmutusliku nägemuse valguses ma tean kuidas oma elu korraldada --- ma pean Su alatiseks endale võitma !

Sina ise oled seda mulle juba 'näidanud' , kuigi Sa veel praegu seda teada ei tarvitse !

Mõistad Sa mida ma siin öelda tahtsin --- mida Sina minu jaoks tähendad ?!

Ma tean -- kunagi Sa mõistad seda.

Loodan ainult, et see aeg tuleks varsti .

*********************************

No , me rääkisime siis --- ütlesin Sulle , mida öelda tahtsin --- ja siis, jahmununa Sinu jahedast toonist ja tõrjuvast hoiakust --- tulin ja kirjutasin siia ühe õige vihase "epistli" .

Hiljem siiski , mõistsin oma sellise reaktsiooni naeru-väärsust ja kaalusin kõik võimalikult objektiivselt ning kiretult --- ja näen praegu , siia kirjutades kõike hoopiski 'teises valguses' ....

Sain aru , et ka Sina rakendad minu suhtes teatud "naiselikku strateegiat" -- või kuidas seda täpselt öelda .

Tahad mind siduda , teatud -- väga erilises mõttes -- enesele allutada --kasutad selleks näilist üks-kõiksust ja tõrjuvat hoiakut .

Aga -- Sa oleksid pidanud tänaseks aru saama , et mina säärasle "mõjutamisele" eriti hästi nö.- " ei allu" .

Lihtsalt seetõttu , et ma "näen seda läbi" , mõned Sinu sõnad vahel , hääle toon , jms. pisi-asjad -- redavad rohkem kui arvata võid. Selle kõige iroonia peitub aga selles , et -- ka mina -- ütleme nii -- mul on on olnud Sinu suhtes "oma plaan" .

Kuhu see kõik küll välja viib ?

Üldiselt -- olen suuresti üllatunud , märkan enda täielikku 'süütust' , kogenematust -- mõningates asjades.

Vahest tõesti mõistad Sinagi mind --- mõnes mõttes --- paremini veel kui ma ise .

Ma pea-aegu , et loodan seda , vahel -- nähes Sind minusse suhtumas väga kindla nö.-"strateegia" alusel . Või eksin ma siin ?

Huvitav tõesti --- kas seda 'mängu' ei saagi siis 'ausalt' mängida -- äkki tõesti -- viimseni 'aus' mäng ei tuleks isegi kasuks , tuleb järgida oma "rolliga" kindlaks-määratud osa .

Ma olen ju märganud Sinu suhtumist -- Sinu teatud "lõbustatud" hoiakut minu ( -- vaid "oma-näoliste" , või : saamatute?) --- "lähenemise-katsete" vastu. Nii see asi vist "harilikult ei käi " .

Tead aga mis --- ma ei tahagi , et see midagi meie vahel , oleks kuidagi harilik , "tava-pärane" .

Meie kaks oleme ju võimelised enamaks, millekski erandlikuks --- ääretult ilusaks !

Mitte tühi-paljast "mängu" ei peaks see Sulle meenutama --- ma tahaksin , et ka Sina hakkaksid nägema , senise , sageli vaid kahjuks kavaldamisest ja "tülitsemisest" koosnenud "mängu" asemel midagi hoopis suuremat --- otse-kui vana-aegsest, pidulikku ja aeglase rütmiga --- balli-tantsu.

Tahan Sulle õpetada , et armastus --- olgu see sõna siin lõpuks välja öeldud --- võib olla midagi ääretult enamat ja ilusamat --- kui Sinagi seda seni kogenud oled !

Ma mõistan , ma või -- ma tahan ! --- seda Sullegi õpetada .

Sa saad kunagi mõistma , et 'tegelikult' -- juhin mina Sind ja mitte vastu-pidi .

Ma näitan Sulle , et see kõik mida oled seni pidanud "armastuseks" -- ei ole mitte kaugeltki "kõik" võimalik .

See võib olla midagi suure-joonelist --- aeglane ja pidulik , väärikas ja ääretult ilus 'Tants' --- läbi elu ....

Kahjuks , ei saa ma seda kõike veel Sinule endale kirjutada.

Aga ma kirjutan Sulle midagi muud ....

Tuleb tunnistada : ma olen Sinust väga tõsiselt sisse-võetud ....

**********************

SOFIA!

On järjekordne öö vastu pühapäeva.

See viimane nädal oli võrdlemisi jube .

Sinu jahe toon , meie viimasel kõnelusel , lõi mu mõneti "rööpast välja" --- ise ka imestan , millisel määral .

Tegin asju , mida ei pea enese vääriliseks .

Mõtlesin siis , et ei helista Sinule homme , nagu olen sewda teinud kahel eelneval pühapäeval --- selleks ,et järgmine nädal ei tuleks veelgi segasem kui see, mis nüüd õnneks juba selja taga on.

Eile veel , ei olnud Saa minu kirju lugenud ja see lisas üldisesse troostitusse meele-ollu oma varjundi.

Aga täna õhtul --- ma tean --- Sina helistasid mulle ! Olen selles veendunud --- täpselt nõnda nagu kord jaanuaris , ei siis Sa ka küsisid mind , aga kord -- vist märtsis -- tegid nõnda nagu täna --- helistasid ja panid toru ära, olles mind kuulnud vastamas . --- See kõlab tobedalt aga -- ainu-üksi sellest juba piisas , et mind tagasi selgusele tuua !

Selgusele selles --- mida Sa minu jaoks tähendad . Mida kõike küll ! Kõike .

Praegu ma ootan vaid , et see öö kuluks ometi rutem ja ma kuuleksin Sind ! jälle .

Ma ütlen Sulle nii --- annan Sinule voli otsustada milline tuleb minu järgmine nädal --- kui Sina nii tahad --- siis tulgu see veelgi hullem kui oli viimane , aga kui Sa vaid tahad --- tuleb see hoopis erinev ....

See kõik on müstiline ja täiesti seletamatu , Sa omad uskumatut võimu minu üle , ning --- ma olen näinud meid kahte tulevikus koos ja õnnelikuina !!

Ja ometi olen ma toiminud nii nagu olen seda teinud . Sest ma lihtsalt ei saanud teha kõike teisiti .

--- "Lihtsalt" , näiteks . Pigem ajan end hulluks aga ei saanud Sulle öeldud avameelselt paari sõnagi . See kõik on -- mulle ka --- vahel väga raske olnud , aga -- lõputult raskem oleks olnud ---- Sind kogemata endast eemale tõugata .

Tean juba praegu , et kõige raskem saab mul kunagi olema selgitad Sulle just seda --- miks toimisin Sinu suhtes nõnda , nagu seda tegin .

Seda kõike oleks ju lihtne valesti mõista. Ei oska Sulle seda kõike siin paberil ära seletada . Unistan sellest ajast kui saan Sulle endale kõik ära rääkida . Kuidas ma Sind küll olen taga igatsenud !

Nii kaua juba ! Ja kui 'kaugel' Sa ometi veel paistad olevat .

Üks on kindel --- kui ma poleks kogenud seda müstilist ilmutust tookord , seal, aastate eest ---võinuksin lihtsalt hulluks minna , nii mõnelgi puhul .

Jah, aga mõtle Sinagi nii --- kõik sai ja saab minna vaid nii nagu on läinud ja läheb --- ja mitte teisiti .

'Ette-määratus' --- tajun seda aina , oma samme juhtivat jõudu --- müstiline , otse au-kartust äratav asi.

Ja see kõik seostub Sinuga ! ! --- sellest ma tean --- tulevik toob ainult 'head' , --- väga palju õnne !!!!

SOFIA! Minu väike, ime-armas ja lõputult kallis Sofia!

Kui Sa seda kunagi loed , mida siia praegu kirjutan , pead Sinagi tundma midagi sellest --- mis minu on sõna otseses mõttes --- au-kartusest tummaks löönud ....

Näiliselt oleks praegu meie vahel kõik läbi --- ja ometi ma tean , --- et meie kaks oleme praegu seotud tugevamini kui kunagi varem !

Ma arvan , et tean , et ka Sina aimad praegugi (?) midagi sellest kõigest ,-- ja vahest , -- kes teab -- rohkemgi veel kui mina ....

Sofia, Sul on ju võluri nimi --- ja seega pole ka ime , et Sinagi oskad 'võluda' .

Nagu õnne-toov haldjas , kes kütkestab oma pilguga , kes -- nagu Sina -- oma imelises kauniduses tõotab säärast õnne , mida surelikele millaski osaks ei lange ...

Ja mina --- lihtsalt ei saa ilma Sinuta , ei kujutle endale tulevikku kus Sind ei oleks . Seniks --- unistan Sinust , loodan , et näen Sinust und --- ja varsti ma räägin Sinuga !!! ---

( " ei ole kohal " )

**********************************

On järgmine öö vastu 'püha päeva' ! -- mil ma Sinule (!) helistan, mu väike Sofia. Praegu, paistab on meie suhted kohutavalt halvad -- kaks nädalat pole me ju üksteisele --- isegi mitte midagi nö. "halvasti " öelnud juba ! Lihtsalt kohutav !

Umbes nii vist mõtled Sinagi vahel praegu, ja imestad kaua siis võib .

Noh , varsti siis näeb , kui das Sa seekord ereageerid -- ma miskipärast ei suuda kohe arvata, et ka seekord toru ei võta. Kui järele mõelda, siis eelmine kord Sa mind tõe- näoliselt "karistasid" vähese innukuse eest --- helistasin ma Sulle ju alles õige hilja ja mitte ei valvanud üle öö nagu varem (ja seegi kord , ka ilmselt !)

Võimalik ka , muidugi , et Sind tõesti ei "olnud kohal" , nagu see preili seal telefoni otsas teadustas . Seda näib kinnitavat ka paar hiljutist telefoni-kõnet -- kus keegi tundmatu , kohe kui ma toru võtsin --- kõne katkestas ....

Võib - ju olla, et ...... aga see pole muidugi kindel , et see olid Sina (!)

, kes Sa mulle üritasid nõnda märku anda , et Su tööpäevad on muudetud , ( aga ka vahest mitte siiski seda just )

Muuseas , ka mina läksin nüüd tööle , päris korraliku kohta , milles pean pisult tänama ka Sinu (?) laupäevast telefoni-kõne-katkestust .

( Ka minul on paraku oma "rumalam külg" -- kuigi minul, nagu Sa vist juba aimad -- ei ole ainult mitte -- see -- külg domineeriv. Huvitav, vahest mõtlen, -- kui palju Sa minust , tegelikult oled aru saanud ? Ma ei saanud ju võimalust ennast Sulle täielikumalt 'avada' , kuna meil oli nii vähe võimalust --- kahekesi koos --- viibida .

Ma lihtsalt häbenesin kõiki neid 'võõraid' , kes seni meid kahte on alati veel ümbritenud. Ja teisalt ---- minu plaan , mis on määratud täituma , mille eest Sul ei ole pääsu.

Ütlen Sulle siin ja praegu -- ma tean juba ,et Sa saad minu omaks ---- kuulud ihu ja hingega minule, ainus mis Sa praegu veel võid -- on seda aega lihtsalt veel --- edasi lükata, varsti Sa ei suuda enam lihtsalt , olen Sinust palju tugevam.

Ja nõnda ma ei jäta enne, kui olen Su täiesti enesele allutanud aga ma tahan seda protsessi lihtsalt põhjalikult -- piisk piisa haaval -- nautida...

Ja õpetada sellega ka Sind ---- armastus see võib -olla kui lausa -- väljakannatamatu nauding --- seni , kuni see kestab . Aga seda tuleb osata --- pikka -- mööda teha. Ilmselt oled mõistnud, et see on tõesti --- haruldane oskus . Ma ei jäta enne kui Sa oled armastusest minu vastu hulluks minemas . Ma võin seda teha, sest ma tean -- kuidas seda teha

Aga enne-kõike -- ma toimin Sinu suhtes nii ---- nagu Sa ise tahad. Sul on valida kas kiire või aeglase alla-andmise vahel. Mõnemas variandis on omad naudingu-küllased nüansid olemas. Kardan ainult ---- kui kui liiga kaua venitad võib mul midagi ---- vahele tulla ja teisalt --- Sa oleksid siis mulle liigagai täielikult allutatud, pean Sind seetõttu kogu aeg ühtlasi ka ---- endast "eemale-tõukama" otsekui , irooniliste replikide ja näilise jaheduse abil -- selleks , et Sind rohkem nautida saaksin.

________________________________________________

Kolm kuud hiljem.

See päev , kui ma Sind nüüd jälle nägin.

Ma ei saa aru miks see kõik nõnda pidi minema.

Õudne mõeldagi.

Ilmselt maksan enesele kätte.

Noh, seda ma paitan tõesti ka oskavat. Jube lugu, see kõik kokku.

Mõtlen neid kolme kuud.

Olen end 'halvasti kohelnud' ja Sind samuti. Täiesti valesti.

Nägin Sind ja teadsin täpselt mida Sina tunned. Ja sain aru, et Sina said minust ka kõik teada.

Aga ma ei hooli endast enam üldse.

Kingitud aeg, varem või hiljem -- seda saab ka lõpetada...

THE END.

1 See 1. kiri, (mida kunati nimetasin 1. “armastuskirjaks”), on esimene järgneva 3. postitusega soeses siia oma uuele blogile. Jutt käib siiski ühest neiust, (kelle nime ega muid andmeid ei plaani mainida), keda kunagi kohtasin, kuigi kasutan neis 3. (järgnevas) postituses 3. erinevat nime. Kuid juba aastaid pole seda tüdrukut enam näinud, ei teagi kuidas tal on läinud eluteel. Avaldan lihtsalt selleks, siia praegu ja järgnevalt, sest kahtlen kas kunagi nii siiralt oskaksin enam kirjutada taolisi “armastuskirju”. Pole teada isegi, kas Tema need kirjad kunagi kätte sai ja läbi luges, ehk siiski... KUID TEIE, minu heatahtlikud lugejad, võite kogu seda minu blogi nagu http://eirikir-raudi.blogspot.com kommenteerida igal võimalikul ja viisakal kombel minu täiesti kehtival e-maili aadressil nagu: lybeck14@gmail.com