reede, 24. mai 2019

Tsitaadid: 2014-2016.

TSITAADID: 2014 – 2016 anno Domini.
______________________________________

TSITAADID – 2014 – MMXIV

PLATON: „Pidusöök.“ („Symposion“).1
(173. C.) „... „Olen nimelt alati väga rõõmus, kui avaneb võimalus kas ise filosoofilisi vestlusi pidada või teisi kuulata, rääkimata sellest, et loodan nõnda ka ise kasu saada.“, lk. 7-8.
(175. E.) „...Mu enda tarkus on ju armetu ja heitlik nagu unenägu, sinu oma aga särav ja menukas.“, lk. 13.
(177. B-C) „... et teistele jumalatele on poeedid loonud hümne ja paiaane, kuid Erosele, nii võimsale ja suurepärasele jumalale, pole iial ükski poeet /.../ ainsatki enkoomioni kirjutanud.“ /.../ Erost pole aga ükski inimene kuni tänase päevani söandanud väärikalt ülistada ja nii võimas jumal on sel viisil hooletusse jäetud!“, lk. 17.
(178. C-D) „... Seda, mis peab inimesi, kes laitmatult elada tahavad, kogu elu jooksul juhtima, ei suuda armastusest paremini teha ei /.../ ega miski muu.“ /.../ „... kaunima poole aga püüelda, kuna ilma nende omadusteta ei suuda ükski riik ega üksikisik midagi suurt ega väärtuslikku saavutada.“, lk. 20.
(179. C) „... ka jumalad, sest on nad ju ainult vähestele paljude hulgast , kes on sooritanud kauneid tegusi, teinud niisuguse kingituse, et hing võis Hadesest tagasi tulla...“, lk. 22.
(181) „... tulemus oleneb sellest, kuidas midagi tehakse: kui toimitakse ilusasti ja õigesti, muutub tegu kauniks, ja läheb inetuks siis, kui valesti talitatakse. Sama kehtib armastuse kohta: mitte iga Eros ei vääri ülistamist, vaid üksnes see, kes meid tiivustab kaunilt armastama.“, lk. 26.
(183.B) „... Armunu puhul aga kiidetakse see heaks ning tava lubab tal niimoodi toimida, ilma et ta välja kutsuks ühtki etteheidet, kuna tema üritust peetakse erkaordselt üllaks...“, lk. 31.
(183. E) „... Kes aga kõrgete moraalsete omaduste pärast armastab, jääb kogu eluks ustavaks, kuna ta on millegi püsivaga kokku kasvanud.“, lk. 32.
(187. B-C) „... Nimelt on harmoonia kooskõla, kooskõla on aga teatud kindel kokkusobivus, kuid kokkusobivus ei saa tekkida erinevustest seni, kui erinevused püsivad.“ /.../ „Järelikult on muusikakunst õpetus armastusalgetest harmoonias ja rütmis.“, lk. 40.
(188. D) „... Nii mitmekesine ja suur, pigem kõikvõimas, piiramatu jõud on Erosel üldse, ent tollel Erosel, kes nii meie kui jumalate juures aruka ja õiglase tegevusega loob heaolu, on suurim võim...“, lk. 43.
(191. D) „... Nii on inimestel ammusest ajast teineteise vastu kaasa sündinud armastus, mis püüab kaht üheks muuta ja nõnda taastada algset seisundit ning ravida inimloomust.“, lk. 49.
(193. C) „... kui jõuame täiusliku armastuseni ja igaüks leiab endale sobiva armsama, et nõnda oma algse loomuse juurde naasta.“, lk. 53.
(195.) „... Ainuõige meetod iga kiituse puhul, ükskõik kellega või millega seoses, on välja selgitada niihästi tolle olemus, kellest on jutt, kui ka need asjaolud, mida ta põhjustab.“, lk. 57.
(196. B) „... Eros ei tee ülekohut ühelegi jumalale ja inimesele ega kannata ka ise mõne jumala või inimese poolt tehtava ülekohtu all.“, lk. 60.
(196. E) „... Eks ole ju nõnda, et mida enesel pole ja mida ise ei oska, seda ei saa teisele edasi anda või õpetada.“, lk. 62.
(200. D-E) „„... Aga ek see tähendagi armastada seda, mis sul veel puudub, ja mida pole sinu jaoks valmis seatud, kui ütled, et soovid kõige praeguse säilimist ka tulevikus.““ /.../ „“Järelikult ihaldab too inimene ja iga teine inimene just seda, mis pole talle kättesaadav ja mida tal ei ole, samuti seda, mis ta ise ei ole ning millest ta puudust tunneb.““, lk. 71.
(201. B) „...“ Kuid eks me jõudnud ühele meelele selles suhtes, et armastatkse seda, millest tuntakse puudust ja mida ei ole?““, lk. 72.
(201. C) „... „Kui Eros vajab ilu, hea aga on ilus, siis vajab ta ka head.““, lk. 73.
(202. D-E) „...“Aga kes see Eros lõpuks siis on?“ /.../ „Võimas deemon, Sokrates, sest eks deemon ole ju midagi jumala ja inimese vahepealset.““, lk. 76.
(203.) „... Selliseid deemoneid on palju ja mitmesuguseid, ja Eros on üks neist.“, lk. 77.
(204. B) „...“et tarkust otsivad need, kes asuvad keskel, tarkade ja nõmedate vahepeal, ning nende hulka kuulub ka Eros. Sest tarkus on üks kõige kaunimatest hüvedest. Eros on aga armastus kauni vastu, nii et Eros peab paratamatult olema filosoof, filosoofi koht aga on keskel, targa ja nõmeda vahepeal.“, lk. 80.
(205. B-C) „... Kõik, mis osutub mitteolemisest olemisse ülemineku põhjuseks, on looming...“, lk. 82.
(205. D) „... Samuti on lugu armastusega. Põhiolemuselt on see igasugune hüve ja õnne ihaldus – igaühele aga suur ja salakaval armastus.“, lk. 83.
(208) „... Samuti on lugu ka teadmiste iga üksiku liigiga. Mida me nimetame harjutamiseks, viitab teadmiste kadumisele, sest unustamine ongi mõne teadmise lahkumine.“, lk. 89.
(210. E) „...Kellele on armastuse küsimuses antud teadmisi selle tasemeni ja kes õiges järjekorras tunneb ilu ning on jõudnud neis asjus eesmärgile, see märkab järsku midagi kaunist, loomult imeväärset...“ /.../ „et ilu eksisteerib igavesti, ei teki ega hävi, ei suurene ega kahane; edasi, et see pole kaunis ainult mingis ühes suhtes ja inetu teises suhtes, pole kaunis vaid praegu, ja pärast mitte, et sellega võrreldes on see kaunis, aga tollega võrreldes inetu...“, lk. 95.
(211. D) „... Sellel eluetapil /.../ mil tunnetatakse ilu, on – kui üldse kunagi – elu inimesele elamisväärne.“, lk. 97.

„Sokratese apoloogia“. („Apologia“).
(17. B) „... Nimelt nemad, ma kordan, ei rääkinud mitte ainsatki sõna tõtt, kuid minu käest kuulete te kogu tõde.“, lk. 129.
(19.) „... Aga mingu kõik nii, nagu jumalale meelepärane, ent seadusele tuleb alluda ja ennast on tarvis kaitsta.“, lk. 132.
(22. E) „... Vastasin endale ja oraaklile, et eelistan olla selline, nagu ma olen.“, lk. 142.
(23. B) „...“Teie hulgast on kõige targem see, kes nagu Sokrates mõistab, et tõeliselt pole tarkus midagi väärt.“, lk. 142.
(27. B-C) „... Aga anna siis ometigi sellelegi vastus: kas on võimalik, et keegi usub deemonite endeid, kuid deemoneid endid ei usu?“, lk. 153.
(28. B) „... põhjuseks on eeskätt rahvahulkade laim ja kadedus, mis on juba paljusi tublisid mehi hukutanud, ning ma arvan, et hukutab veelgi, nii et pole vaja karta, nagu võiks see minuga piiruda.“ /.../ „... et iga inimene, kes veidigi saab kasulik olla, peaks kõige tähtsamaks pidama elu ja surma küsimust, ning et ta ei tarvitseks iga teo puhul esmajoones arvestada seda, kas ta talitab õiglaselt või mitte...“, lk, 155.
(29. D) „...“Austan ja armastan teid, ateenlased, kuid kuuletun siiski pigem jumalale kui teile, ning kuni ma hingan ja vähegi jaksan, ei lakka ma filosoofiaga tegelemast ega õhutamast ja veenmast teist igaüht, kellega iganes juhtun kokku puutuma, ning räägin alati sedasama, mida tavaliselt ikka räägin...“, lk. 159.
(35. D) „... Ma usun, ateenlased, ja palju enam kui ükski minu süüdistajaist, ning teie ja jumala kätte annan ma kohtumõistmise, et te otsustaksite nõnda, nagu see on kõige parem minule ja teile.“, lk. 174.
______________________________

Romain Rolland: „Viede Beethoven“. („Beethoveni elu“.) Tallinn, 1970. „Eesti Raamat“. Tõlkinud: Johannes Semper. Biograafiline sari. Lk.: 5-79. C: Paris, 1964.

„... Minu elus on parajasti hingeheitluste ajajärk, täis äikeseilmu, mis hävitavad ja uuendavad.“, lk. 5.
„... Tahan tõestada, et kes hästi ja
õilsalt talitab, suudab selle eest ka
halba kohtlemist taluda.“
BEETHOVEN (Viini magistraadile 1. veebruaril 1819).
„... Neile, kes ei taha alistuda hingelisele keskpärasusele, on ta igapäevane võitlus, väga sageli kurb võitlus, suurusetu ja tagajärjetu võitlus, mida tuleb pidada üksinduses ja vaikuses. /.../ Igaüks võib loota ainult iseendale. Ja tuleb hetki, mil kõige tugevamadki nõrkevad oma koorma all. /.../ Kui nad pole ka suutnud hajutada tihedat pimedikku, siis on nad meile välgu valgel teed näidanud.“, lk. 7.
„... „Julgust, kõigi ihu nõtruste juures peab ometigi valitsejaks jääma vaim...““, lk. 15.
„... Hingel võtab ilmselt aega, enne kui harjub kannatusetga. Hingel on nii suur rõõmutarve, et kui rõõmu pole, siis ta loob selle.“, lk. 17.
„... Kunagi varem pole ma tõusnud niisugustesse kõrgustesse. Ümber on valgus, puhtus ja selgus!“, lk. 24.
„...“ Beethoven, pole sinu jaoks õnne väljaspool, sina pead kõik iseeneses looma, ainult ideaalses maailmas leiad sa sõpru.““ /.../ „“Alistumine, sügav alistumine oma saatusele: sina ei tohi olla inimene, iseenda jaoks mitte, teiste jaoks aga küll; sinu jaoks on õnn ainult sinus eneses, sinu kunstis – oo Jumal! Anna mulle jõudu, et ma suudaksin endast võitu saada, mind ei tohi ju miski köita elu külge.““ /.../ „“Jõud – see on inimeste moraal, kes eralduvad üldisest keskpärasusest!““, lk. 27.
„... polnud „ükski keiser ega kuningas nii teadlik oma võimust““. /.../ Ma ei eksi, kui välja ütlen (mida praegu vahest keegi ei mõista ega usu), et ta on kaugele ette jõudnud meie praegusest kultuurist.““, lk. 28.
... Rõõm tuleb taevast alla, tema ümber on üleloomulik rahu: tema mahe hingeõhk leevendab kannatusi; /.../ Võitlusest kannatuse vastu saab võidu rõõm. /.../ „... kui ta deemonlikust jõust kantuna oma teost lõi...“, lk. 41.
„... „Ma olen kannatlik ja ma mõtlen: kõik halb toob mõnikord kaasa ka midagi head.“ See hea on antud juhul vabakssaamine, “komöödia lõpp“, nagu ta ise surres ütles...“, lk. 47.
„... küünib selle üleinimliku pingutuseni, selle aupaisteni, kõige säravama võiduni, mida vaim eales on saavutanud?
„Läbi kannatuste rõõmule.“
Durch Leiden Freude. , lk. 49.
MUUSIKAST „... Il n`y pas de régle qu´on ne peut blesser ´a cause de „Schöner“. [Pole reeglit, mida ei võiks rikkuda „ilusama“ nimel.]
„... Muusika peab inimese vaimu leegitsema panema.“
„... Muusika on kõrgeim ilmutus kui kõik tarkus ja filosoofia... Kellele minu muusika arusaadavaks saab, see on vaba kõigest vaevast, mille käes teised virelevad.
(BETTINALE, 1810)
„... Ma pole kunagi mõelnud kirjutada kuulsuse ja au pärast: mis mul südame peal on, peab välja pääsema, ja sellepärast ma kirjutangi.“, lk. 75.
„... Kas ta arvab, et mina mõtlen tema viletsa viiuli peale, kui vaim ise minule kõneleb?“ (Shuppanzighile).
„... Kirjeldamine kuulub maalikunsti alale, ka luuletaja võib ennast minu muusaga võrreldes selles osas õnnelikuks pidada, sest tema valdkond pole nii piiratud; selle eest ulatub minu oma teistesse regioonidesse ja sellesse riiki pole nii kerge jõuda.“ (Wilhelm Gerhardile)., lk. 76.
____________________________

STENDHAL (Henry-Marie Beyle) 1783-1842)): „Le rouge et le noir.“ („Punane ja must. 19 sajandi kroonika.“) Tallinn, 1956. „Eesti Riiklik Kirjastus“. Tõlkinud: Johannes Semper. (+ Järelsõna). Lk.: 9- 526.

„... Ma lasen teil sageli õppetunde vastata; lubage nüüd, et ka mina oma õppetunni üles ütlen.“, lk. 37.
„... vastas kõigile mingi sünge ilmega, luues nõnda teatava vahekauguse.“, lk. 39.
„... Pariisis oleks /.../ ... vastu muutunud kiiresti lihtsaks; aga Pariisis on ju armastus romaanide laps. /.../ ... kuuldes leidnud oma vahekorrale kohase selgituse. Romaanid oleksid ette ära määranud osad, mida neil oleks tulnud mängida, ning pakkunud eeskuju järeletegemiseks.“, lk. 43.
„... On hoituna veel sügavamad ohked
ja magusam on varastatud pilk,
ja pole pattugi, kuid puna puhkeb.“
Byron, „Don Juan“. I, 74
„... Selline käitumine, mida suures maailmas kutsutaks elutarkuseks, ei tarvitse veel ilmalikule inimesele tingimata tähendada hukatust, aga meiesugune peab valima...“ /.../ Ma tean, et te oma vaimuga kaugele jõuate...“, lk. 50.
„... umbes nõnda nagu meie mõtleme loteriist: kindel tüssamine – ja ainult hullud usuvad, et neil on õnne.“, lk. 53.
„... raamat, mis sai talle elu ainsaks juhiseks ja vaimustuseesemeks. Ta leidis siit õnne, joovastust ja nõutuil silmapilkudel ka lohutust.“, lk. 57.
„... Kirg varjatumgi endas peidab tuld;
nii taevas sünge tormi ennustab.
Byron, „Don Juan“ I, 73., lk. 65.
„...Siin, kaugel kõigist inimestest, tundis / end kindlana. See kõrgusetunne pani teda heameelest naeratama. Midagi selletaolist ihaldas ta saavutada ka moraalselt. Kõrgete mägede puhas õhk tõi ta hinge tagasi selguse ja isegi rõõmu.“, lk. 67.
„... Ta kadestas seda omaette olemist.“
„... Ent oli armsust Julia külmuses.
Ta väike käsi kergelt värahtas,
peost tasakesi välja libises,
jäi meelde selle surve erutav,
nii õrn, nii põgus, et ta ebales,
kas seda oligi.
Byron, „Don Juan“ I, 71., lk. 68.
„... Esimest korda elus veetles teda ilu jõud. Hõljudes ebamääraseis ja magusais unelmais, mis muidu nii võõrad olid ta iseloomule... /.../ ... mis teda kütkestas täisuliku iluna.“, lk. 71.
„... ning elada /.../ päevast päeva, leppides nagu laps õnnega, mida iga päev enesega kaasa toob.“, lk. 89.
„... tundlikkus ja peen viisakus /.../ „“Mida kõrgemale tõusta seltskonna-astmestikku mööda, seda seda enam võib leida meeldivaid kombeid.““, lk. 110.
„... Tema vastus oli eeskujulik /.../ Sellest võis välja lugeda kõike, ja ometi ei väljendanud see midagi selgesti.“, lk. 141.
„... läks moodi... /.../ või õigemini, see lollus oligi ta nüüdse menu õigeks põhjuseks. /.../ ... kes juba aastaid linna türanniseeris. /.../ kuid lõppude-lõpuks oli ta aadlik, määratud valitsejaks...“, lk. 147.
„... Aga eks võinud ta muu aja selles üksildases majas häirimatult lugeda, kirjutada, mõtelda!“, lk. 159.
„... Sinu elutee kujuneb raskeks. Ma näen sinus midagi niisugust, mis on solvav keskpärasusele. Kadedus ja laim hakkavad käima su kannul. Kuhu sind kaitselmus ka ei asetaks, sinu kaaslased ei saa sinu poole vaadata ilma vihkamiseta.“, lk. 202.
„... Ma ei tea, mis ta kord mõtleb tegema hakata, aga temas põleb püha tuluke ja ta võib kaugele jõuda.“, lk. 217.
„... „Tehke alati vastupidist sellele, mida teilt oodatakse. See on, uskuge, meie ajastu ainus seadus.““, lk. 283.
„... näos puudus nüüd see ükskõiksuse- ja jaheduse-ilme, mis talle muidu oli nii omane, ta polnud enam inglaslik. /.../ „“Ta silmad on täis hämarat tuld; ta on nagu mõni ümberriietatud prinst; aga milline pilk, kuipalju uhkust selles!““, lk. 297.
„.... Ma imetlen ta ilu, kuid ma kardan
ta mõistust.
Mèrimèe.
„... „Viisakus / „tähendab vaid selle ägeda pahameele puudumist, mis puhkeb halbadest kommetest.““, lk. 314.
„... aga seevastu armastab tegutseda ainult üksinda. Iialgi ei tule see erandlik olend mõttele otsida tuge või abi teistelt! Teisi ta põlgab...“, lk. 319.
„... Kuis sarnane on armatusekevad
aprilli heitlikule ilmale; kord üleni
ta paistab päikesesäras, kord kaob
see kõik taas pilve varjule.
Shakespeare, „Kaks veroonlast“., lk. 361.
„... Mõistlikul armastusel on kahtlemata rohkem vaimutervaust kui tõelisel armastusel, aga tema tunneb vaimustushooge ainult puhuti; ta tunnetab ennast liiga palju, arutleb vahetpidamata; kaugel sellest, et mõtteid eksiteele viia, on ta ise rajatud mõtteile.“, lk. 363.
„... mõningaid müstilisi saksa fraase, täis kõrget usklikkust ja jesuiitlust... /.../ ... asetanud ta nende silmapaistvate inimeste hulka, ke son kutsutud ajastut uueks looma.“, lk. 411.
„... Sellepärast, et ma varem meeletu
olin, olen ma nüüd tark. Oo
filosoof, kes sa näed ainult hetke,
kui kitsas on sinu silmaring! Sinu
silmad pole loodud selleks, et jälgida
kirgede varjatud tööd.“
Proua Goethe.
„...“Ainult mõtelda, kui suure kirega ma igatsen seda täielikku hingelähedust, ja nüüd jätab see mind nii külmaks! ... Ma olen tõepoolest õnnelikum omaette üksinda kui siis, mil see ilus tütarlaps minu üksindust jagab...““, lk. 478.
„... „Laske mul elada ideaalset elu. Teie väikesed sekeldused, teie reaalse elu üksikasjad on minule enamvähem solvavad, nad kisuvad mind taevast alla.“ /.../ Mis minusse puutuvad teised? Minu vahekorrad teistega katkestatakse varsti järsult.““, lk. 479.
____________________________

Johann Wolfgang von Goethe: „Die Leiden des jungen Werther.“ („Noore Wertheri kannatused.“) Tallinn, 2007. Kirjutatud: 1774. Eesti k tõlgitud 1987. Tõlk: Edla Valdna. Lk.: 9-158. Kirjastus: „Eesti Raamat.“ [J. W. v. Goethe = 1749-1832.]

„... Ma ei tea, kas selles maakohas hõljuvad lummavad haldjad või on see mu oma südame elav, taevalik kujutlusvõime, mis mulle kõik ümberringi nii paradiislikuks pühitseb. /.../ „-- kõiges selles on midagi salapärast, koguni kõhedaks tegevat.“, lk. 12.
„... Nii mõnegi meelest on inimese elu üksnes unenägu, ja mindki valdab see tunne ikka ja jälle.“ /.../ „Ma tõmbun tagasi iseendasse ja avastan terve maailma!“, lk. 16.
„... ning sellest ajast peale võivad päike, kuu ja tähed rahumeeli oma teed käia, ei tea mina, kas on päev või öö, ja kogu maailm mu ümbert on kadunud.“, lk. 34.
„... Kõik siin maailmas osutub lõpuks tühiseks, sestap on loll see inimene, kes kurnab ennast au, raha või millegi muu pärast teiste heaks, ilma et see oleks ta enese kirg, ta enese vajadus.“, lk. 50.
„... sest olen oma elus kogenud, et kõiki erakordseid inimesi, kes on loonud midagi vägevat, midagi võimatuna näivat, on alati arutuks ja meeltuks peetud.“, lk. 58.
„... Kumb on siis esimene? Minu arust see, kes teistest on peajao üle ja küllaltki võimukas või kaval rakendama oma jõudu ja kirgi oma plaanide teostamiseks.“, lk. 82.
„... Jah, ma olen ainult teeline, rändaja siin maa peal! Kas teie olete siis midagi enamat?“, lk. 95.
„... Mulle on nii palju antud, aga tundmus tema vastu neelab kõik; mulle on nii palju antud, aga ilma temata muutub kõik eimillekski.“, lk. 108.
_____________________________

Thomas Mann: „Doktor Faustus. Saksa helilooja Adrian Leverkühni elu, jutustatud ühe sõbra poolt.“ Tallinn, 1987, 2007. Tõlk: Helga Kross. Kirjutatud: 1947. Lk.: 7-415. Kirjastused: „Eesti Raamat“ & „Eesti Päevalehe Raamat“.[Th. Mann = 1875-1956.]

„... kalduvust tundnud allilma jõududega uljalt suhelda, neid koguni ülemeelikult ligi meelitada, või kui nad omal alagatusel võrgutavalt lähenesid, neile väikest sõrmegi ulatada.“ /.../ „Ja ometi ei saa salata ega olegi iial salatud, et ses sfääris on deemonlikul ja mõistusevastasel algel rahutukstegev osakaal, et alati on olemas teatavat jubedustunnet tekitav seos geniaalsuse ja allilma vahel...“, lk. 8.
„... Aga armastada? Keda on see mees üldse armastanud? Kunagi üht naist – vast.“ /.../ „Tema ükskõiksus oli nii suur, et ta vaevalt tajuski, mis ta ümber sünnib...“ /.../ „Võrdleksin ta üksindust kuristikuga, kus tema vastu tärganud tunded hääletult ja jäljetult põhja vajusid. Ta ümber valitses külmus --“, lk. 9.
„... kas üllas-pedagoogilise vaimumaailma ja tolle vaimudemaailma vahele, millele ohtlik läheneda, selget ja kindlat piirijoont saab tõmmata...“ /.../ Milline inimesega seotud valdkond, olgu ta siis kõige puhtam, väärikas-õilsam, oleks täiesti kättesaamatu allilma jõudude mõjule, jah, vähe sellest, ei vajaks viljastavat kokkupuudetnendega?“ /.../ „Seal sain ma aimu elutunde rikutusest, mis sunnib olümposlikke kreeklasi harduses kummardama sügavikujumaluste ees...“ /.../ „... kultuur on õieti koletusliku ja pimeda korrastav ja vaga, võiks öelda, rahustav ühendamine jumalate kultusega.“, lk. 12.
„... et need kandsid teatavat müstilist varjundit, mida varasematel aegadel küllap nõiakunsti armastuseks oleks peetud.“ /.../ Loodus ise on liialt täis eksitavalt nõidusmaailma kalduvaid nähtusi, kahemõttelisi tujusid, poolvarjatud ja kummaliselt teadmatusse viitavaid allusioone...“, lk. 15.
„... oli juurdleja ja mõtiskleja ning nagu ma ütelsin, võttis tema uurimisharrastus – kui üldse saab rääkida uuringuist seal, kus õieti on tegemist vaid unistusliku konetmplatsiooniga – alati teatava kindla suuna, nimelt müstilise või aimusrohkelt poolmüstilise...“, /.../ „Et nüüd jultumus loodusega tegeleda, nähtumuslikkust esile manada, teda sel teel „kiusata“, et eksperimentide kaudu tema toimet paljastada – et see kõik õige lähedalt nõiakunstiga seotud on, koguni tema valdkonda kuulub...“, lk. 18.
„... taolisi lummutisi esineb üksnes looduses ja eriti just inimese poolt kiusatud looduses. Väärikas humanitaarteaduste valdkonnas ollakse seesuguste kummituste eest kaitstud.“, lk. 21.
„... ta peitis end ükskõiksuse taha, peitis end muusika eest. Kaua aega, pahaaimava visadusega peitis see inimene end oma saatuse eest.“ /.../ „mis talle siis ükskõik ja kõrvalise tähtsusega ei ole.“ /.../ „... mida iga elu vajab, et väärtusi luua, mille suhtes iseloom ja võimed, kui relatiivsed nad ka poleks, end maksma suudaksid panna.“ /.../ „Usk absoluutsetesse väärtustesse, olgu see illusoorne või mitte, on minu arvates elu eeltingimus.“, lk. 39.
„... -- mis oli seda traagilisem, et tegemist oli mehega, kes oma avara, pingsa mõttemaailma rikkusi ihkas kirglikult teistega jagada...“, lk. 43.
„... ja kuidas see askeetlik element tema käes mingi morni rikkuse ja sünge külluse vahendiks muutub.“, lk. 64.
„... et filosoofia on teaduste kuninganna. Nentisime, et tal on nende hulgas umbes sama koht mis orelil pillide hulgas. Ta annab neist üelvaate, võtab nad vaimselt kokku, korraldab ja selgitab kõigi uurimisalade tulemused ühtseks maailmapildiks, üliklikuks ja mõõduandvaks, elumõtet avavaks sünteesiks, kaemuslikuks inimese koha määranguks kosmoses.“; lk. 68.
„... Schleiermacherit // ... Kelle jaoks religioon tähendas „meelt ja maitset lõpmatuse jaoks.“ // ontoloogilist jumalatõestust // ... kus subjektiivsest ideest, et eksitseerib kõrgem olevus, juba viimase objektiivnegi olemasolu järeldub. // kosmoloogia, astronoomia // ... füüsika näol oma lausa religioosse andumusega loomise saladusele sellele meelele kasuks võik tuua--“. lk. 74.
„... Liberaalse teoloogia teaduslik üleolek /.../ olevat küll vaieldamatu, tema teoloogiline positsioon aga nõrk, sest tema moralism ja humanism ei suutvat mõista inimeksistentsi deemonlikku iseloomu. Ta olevat küll haritud, aga pinnapealne ning inimloomuse ja elutraagika õiget mõistmist leiduvat konservatiivses traditsioonis tegelikult palju rohkem, mille tõttu viimase suhe kultuuriga olevat sügavam...“, lk. 75.
„... Aristotelese õpetus ainest ja vormist: ainest kui millestki potentsiaalsest, võimalikust, mis vormi poole pürib, et realiseeruda,; vormist kui liikumapanevast liikumatusest, mis on vaim ja hing, oleva hing, mis ihkab eneseteostust, enesetäiustust üksikilmingus,; ühesõnaga entelehhiast...“, lk. 78.
„... et hingeline faktor omab loomulikku imejõudu, võimet orgaanilis-füüsilisele otsustavat ja muutvat mõju avaldada -- /.../ koguni haigus ja surm võisid puhthingeliste mõjutiste tagajärg olla. /.../ et k avõõras hing tahtlikult-teadlikult, seega siis nõiduse abil, võõrast kehasubstantsi muuta võib; teiste sõnadega: maagia, deemonliku mõju ja nõidumise reaalsus olis eega kinnitust leidnud...“, lk. 90-91.
„... keskpära ja selle nähtamatu märgistatu vahel, kellele vaimu- ja probleemideteelt iialgi polnud lahkuda lubatud ja kes seda teed mööda teab kuhu edasi sammuma pidi...“, lk. 104.
„... neetud // ... „saagu need, ke spole ei külmad ega soojad, vaid leiged. Leigeks ei taha ma ennast nimetada, olen kindlasti külm – aga kui ma iseenda üle otsustan, siis ei tohi mu otsust mõjutada selle võimu maitse, kes õnnistust ja needust jagab““, lk. 106.
„.. melanhoolselt mõtisklev teema, kenasti filosoofiliselt ja üpris väljendusrikkalt tuntakse huvi maailma mõtteuse vastu, milleks kogu see ruttamine ja sagimine ja rahmeldamine ja üksteise piinamine?“, lk. 109.
„... -- nagu kuulesid inglit pikalt-laialt patu üle arutlemas: /.../ ... kuna tütarlapse madal haridustase mind tüütama hakkas [Viki=sic!] /.../ suhtumises sesse problemaatilisse sfääri... /.../ --, sõltus sellest puhtuse, karskuse, intellektuaalse uhukuse ja jaheda iroonia soomusrüüst, mis teda ümbritses ja mis mulle püha oli --“, lk. 120.
„... nii et jääb vaid loota, et see jumala tahtel inimlikkusesse ja seega ühtlasi loomalikkusesse alandumine sünniks säästvalt kauneimal, hingeliselt ülevaimal kujul, armastusandmuse ja kirgastava tunde varjus.“ /.../ et kõige uhkem vaimsus loomalikkuse, alasti kihuga kõige vahetumalt vastamisi seisab, kõige jõhkramalselle küüsi on jäetud;“ /.../ „Vaimukõrkus oli kohtumisest hingetu kihuga traumeeritud. // ... pidi tagasi pöörduma sinna, kuhu petis ta oli viinud.“, lk. 121.
„... sest lõppeks on naiivsus olemise enda, igasuguse, ka kõige teadlikuma ja komplitseerituma olemise alus. Peaaegu lepitamatu konflikt sünnipäraste geeniuste pidurdatuse ja produktiivse ajendi, karskuse ja kire vahel – se ongi naiivsus, millest seesugune kunstnikunatuur elab, pinna stema loomingu keerulis-iseloomulikuks kasvuks;“, lk. 124.
„... äramärgituna, saatuse poolt tabatuna... // vaimuuhkus // ... siiski teatav hingeline kate ja inimlik õilistus ei puudunud. Viimane avaldub minu arvates selles, et iha fikseerub, olgu kuitahes rohmakalt, mingile kindlale ja individuaalsele eesmärgile, et eksiteerib valikumoment, olgu see pealegi pealesunnitud ja objekti poolt jultunult provotseeritud.“, lk. 125.
„... Tema menule naiste juures ei vastanud minu tähelepankute järgi menu, mis neil tema juures oli – vähemalt individuaalselt mitte, sest kõik üheskoos pälvisid tema täieliku austuse,“ /.../ „Talle paistis piisavat teadmisest, et tal võinuks nii palju armuseiklusi olla kui ta tahtis, ning jäi mulje, nagu kardaks ta iga seotust tegelikkusega, nähes selles vägivalda potentsiaalse kallal. Potentsiaalne oli tema ala, võimalikkuse lõputu ruum tema kuningriik --“, lk. 138.
„... „Ma otsin // pärin mõttes kõikjalt maailmas, kas keegi ei tea juhatada kohta, kus saaksin end maailma eest peita ja segamatult oma eluga, oma saatusega nelja silma all kõnelda.““, lk. 171.
„...“Tõesti andekas. See see ongi, mida me aegsasti ära tundsime ja mille pärast me juba varakult sul silma peal hoidsime – nägime ära, et sinu juhtum on ilmselt vaeva väärt, sihuke soodsa ladestusega juhtum, millest, kui sinna alla tsipake meie tuld viia ja seda ainult väheke kuumendada, hoogustada ja joobunustada, midagi hiilgavat annaks teha...“ /.../ „... kes igaveseks ajaks igavesti lepingu ja liidu on sõlminud.““, lk. 186-187.
„... Non datur! Kunstnik on kurjategija ja hullumeelse vend. Kas sa arvad, et eales on loodud vähegi nauditavat teost, ilma et looja seejuures kurjategija ja hullumeelse elu poleks tundma õppinud? Mis haiglane ja terve!“, lk. 193.
„... Paroodia. See võiks lõbuski olla, kui ta oma aristokraatses nihilismis nii sünge ei oleks.“ /.../ Tõeline kirg peitub vaid kahemõttelisuses, kui iroonia.“ /.../ „... kipud ikka objektiivsust, niinimetatud tõtt taga nõudma, ja subjektiivset, puhast elamust väärtusetuks pidama...“, lk. 198.
„... Oled aga atraktiivne juhtum, seda pean ma tunnistama. Juba ammu hoidsime sul silma peal, su kiirel kõrgil mõistusel...“ /.../ „Seevastu tahame sind vahepeal kõigis asjus truualamlikult ja sõnakuulelikult teenida, ning sul on veel põrgust kasugi, kui sa vaid kõigest elavast, kogu taevaväest ja kõigist inimestest lahti ütled, sest ilma selleta ei saa“. /.../ „Armastada sa ei tohi.““ lk. 203.
„...“ Armastus on sulle keelatud, kuna see soojendab. Sinu elu peab olema külm – seepärast ei tohi sa ühtki inimest armastada.“ /.../ Külm pead sa olema, nii et loominguleegidki küllalt kuumad ei saa olla, et sind soojendada. Nende sisse põgened sa elukülmuse eest...““ /.../ „See on ekstravagantne elu, ainus, mis üht uhket vaimu rahuldab. Sinu kõrkus ei hakka seda küll iialgi leige vastu ümber vahetama.““, lk. 204.
„... Kõik pretensioonid ses suhtes on väljaspool minu autorivastutust ega lähe mulle korda.“, lk. 205.
„... Kosmilise loometöö andmed tähendavad vaid meie intelligentsi uimastavat pommitamist arvudega, mille taga lohiseb kahest tosinast nullist koosnev komeedisaba, mis teeb näo, nagu oleks tal mõõdu ja mõistusega veel mingit pistmist.“, lk. 221.
„... Esteetiline on midagi enamat, ta on õieti kõik, mis köidab või eemale tõukab.“ /.../ „Esteetiline lunastus või lunastamatus, see on saatus, millest sõltub õnne ja õnnetus, maapealne seltsiv kodusolek või kohutav, kuigi uhke üksildus.“, lk. 252.
„... tema uhkuse, tema kõrkusega, kui tahate, mida ma armastasin ja mille peale kunstil õigus on. Kunst on vaim, ning vaimul pole tarvis tunda, et tal ühiskonna, inimeste vastu kohustusi on --“, lk. 263.
„... Lihtsameelne õndsus naiste nägudel... /.../ --: geniaalsus on haigust sügavalt tundev, temast ammutav ja tema kaudu loovaks saanud elujõuvorm.“, lk. 288.
„... Mingi apokalüptiline kultuur on tõepoolest olemas, mis ekstaatikutele teatval määral kindlaid nägemusi ja elamusi pärandab, kuigi see võib tunduda psühholoogiliselt veider, et üks seda järele sonib, mid ateised on ees soninud, ja et ekstaasis atutakse teistest sõltuvalt just nagu laenamisi ning šablooni järgi.“, lk. 290.
„... kahtlustasin teda estetismis... /.../ ... kui lähedal on estetism barbaarsusele, kuidas estetism barbaarsusele teed rajab --“, lk. 302.
____________________________

Intervjueerija: Ingvar Luhaäär: „Kuldne kroon Eesti lipul“. Tallinn, 1992. „Kirjastus: „Olion“. Lk.: 5-141. [Intervjueeritavad: Uku Masing, Gunnar Aarma, Elmar Salumaa, Ilmar Soomere, Vigala Sass, Einar Laigna.]

„...et usk ja ilmavaade on nagu kunst, mida tuleb igal hetkel luua...“, lk. 5.
[Uku Masing] „... Inimene peab ju kogu eluaeg endaga dialoogi, kinnitab endale, et maailm on see ja see, et see on ilus... /.../ Inimene teisti ei saa. Aga siis kadus see ära. See dialoog iseendaga, üks inimese suuremaid nuhtlusi, see alaline iseendaga rääkimine.“, lk. 10.
„... Tähtis on, et oleks midagi sellist, mis viib inimese välja tavapärasest, rutiinsest elunägemisest – et inimene võiks kogeda midagi uut. /.../ --“Oluline on õppida selgemalt nägema.“, lk. 11.
[U. M.: „Budismist“] „... „Mitteolemine pole negatsioon, vaid kujuteldamatute võimaluste kogunimi. /.../ „Taipan uute võimalust umbes nii nagu olend, kes esmalt tundis päeva ja öö vahet, võinuks unistada silmadest.“, lk. 15.
[U. M.: „Kunstist“] „... Igasugused vastandite ühtumused rahuldavad inimest tõeliselt: ta ulmaks on vabaneda duaalsusest.“, lk. 16.
[U. M.: „Eesti hingest“] „... Ehitav ja loov on ainult selline tegutsemine, mis sünnib sisemisest täiusest, vastupandamatust tungist sisemuses kogetut kehastada aegruumis. See on niisiis mõjumine, mis täielikult hoovab välja hingekeskmest, olemine, mis voolab välja rahulikult ja võimsalt. Ta on see rahu.“, lk. 17.
[U. M.: „Nagardjuna“] „... Kui kõik liigub lõputus ruumis, siis see on sama hea kui seismine. /.../ „... siit see müstikute definatsioon Jumala kohta, et Jumal on ühtaegu tõeline rahu, absoluutne vaikus ja äärmine aktiivsus ja ta ei ole kumbki.“, lk. 18.
[Ilmar Soomere] „... „meie praegust aega -- // -- on nimetatud ajakirjanduses mitut puhku skisofreeniliseks.“ /.../ Skisos ju tähendab „lõhestatus“, „skisofreenia“ -- lõhestatud hing.“, lk. 64.
„... Üheks hüpoteesiks on siin peenmateeria mõiste ja kujutlus rohkem kui kolmemõõtmelisest ruumist.“, lk. 69.
„... Ka autosugestioon toimib mõtte vormi mõjul. Inimese mõte on materiaalne, ta loob sellise vormi. Kui see on küllalt intensiivne, tugev, siis keha allub sellele.“, lk. 72.
„... lubada hävitada mateeriat. Mateeria on hävimatu. Me saame teda muuta küll, mitut moodi saame muuta, üht energiat teiseks.“, lk. 78.
[Vigala Sass (Aleksander Heinatalu)] „... nende poolt nii mahatehtud schamaanid, ka kristlaste poolt maha tehtud, et need tegelikult olid ju võimsad. Tahaks saada kätte nende võtted ja demonstreerida, et nad tõepoolest olid võimsad, et me oma rahva mineviku nii vägevat osa mitte maha ei kustutaks. Tahaks ikka päris tõsiselt uurida, mis jõud seal taga olid.“, lk. 99.
„... -- Enda kasuks ei tohi seda teha. See on kõige suurem kuritegu, mida ma üldse võin teha suruda maailma midagi enda kasuks tegema! Seda ma ei julge teha. /.../ „Loodus on niivõrd võimas, et ta paneb kõik asjad paika.“, lk. 101.
„... -- andis tükk aega tulla, sest tagasi ei tohi minna, kultuste juures on niiviisi, et tagasi iialgi ei tohi minna, ükskõik mis on, rind ees, nagu öeledakse, läbi minna...“, /.../ „... nad ei tea ju mitte midagi, nad ainult arvavad, et nad midagi teavad. Isegi neid vanu kultusi ei tea õieti. Ma teadsin rohkem kui nemad.“; lk. 102.
„... See hakkab ärritama: miks nad aru ei saa, et maailmas on teatud saladused ja ... miks nad ei taha neid täita, miks nad tahavad olla selles igapäevases kärsitus ja vaevalises maailmas ja mitte midagi teha selle heaks, et hingeliselt kaasa minna selle tõelisega.“, lk. 114.
[Einar Laigna] „... Kass on selline veidrik, see õpib kõike, mida tahes, aga ta on nii tark, et ta ei näita seda alati välja.“ /.../ Kass elab teises dimensioonis ja nõuab täielikku respekti enda vastu, siis ta näitab ühte ja teist oma sügavustest ja tarkusest.“ /.../ „... aga kuid sa kohtled teda eriliselt ja aupaklikult ning tema isiksuse suhtes ilmutad respekti, siis kassi silmis sa midagi oled, sest kass vaatab, et sina ka millestki midagi natuke aimad. See tähendab, et sa pead teda võtma kui võrdset, mõnes asjas pead teda võtma kui endast kõrgemat, sest kahtlemata on tal omadusi, mis ületavad sinu omi, ja seal, kus sinu võimed ja teadmised on jälle temale vajalikud, seal osutad teeneid, mis on loomulik.“ /.../ “Ükski kass ei tegele teise kassiga, kõik on absoluutsed individualistid, isiksused, kelle jaoks teisi ei ole...“ /.../ „... rangelt säilitab oma puutumatuse – ükskõiksuse kehastus.“, lk. 122-123.
„... Küsimust eestlusest ja eurooplusest pole minu jaoks olnud – olen alati olnud eurooplane ajaloolise traditsiooni ja vaimsuse mõttes, mitte olmeeurooplane. Euroopa kultuuris on nimelt kristlik inimesekontseptsioon, mis puudub teistes kultuurides.“, lk. 125.
„... -- see lõpmatusse pürgiv vertikaal, see ruum inimese hinges, kellele oli tähtis vertikaalne dimensioon.“ /.../ „... kas see on hästi tehtud töö, aga Jumal näeb. Seepärast pidi olema kõik viimseni hästi tehtud...“ /.../ „-- mitte ainult pind polnud tähtis, vaid maal pidi sügavuti ka õige olema, ta pidi sisaldama ka nähtamatu.“, lk. 129.
______________________________

Elmar Salumaa: „Kierkegaard. Ühe kristliku aatleja elu ja looming.“ Tallinn, 1993. „Loomingu Raamatukogu“ (17-18. 1993). Lk.: 5-79. [Esmatrükk: „Eesti Kirjanduse Selts.“ Tartu 1939. „Suurmeeste elulood nr. 50.“]

„... „Hea pea, kõigele avatud, mis just huvi äratab; eriline kalduvus vabadusele ja rippumatusele... /.../ „... oli põhjuseks, et ta ainult niikaua mingi asjaga tegeles ja ja seda suure huviga käsitles, kuni tal sellest võimaldus õigel ajal tagasi tõmbuda.““, lk. 11.
„... Kuid just sääraseis erandlikeis tingimustes võrsub erandlike soodumuste olemas olles aegamisi, läbi paljude lõõskade erandlik isiksus.“, lk. 12.
„... Kierkegaardi silmapaistev andekus abstraktse mõtlemise alal, ta teatav iseloomukohane kalduvus filosoofiale.“, lk. 16.
„... „Om Begrebet Ironi med stadigt Hensyn til Socrates“ („Iroonia mõiste“)., lk. 22.
„... Milles seisis õieti Hegeli mõju saladus? /.../ „Selle järgi pidi kogu olemise aluseks olev vaimsus kui ainus tõeliselt olev, eksistentsi tuum ning kandejõud. Kõik, mis olemas on, pidi seetõttu olema tolle vaimu – Hegel nimetas seda absoluutseks – valdusi.“, lk. 27.
„... Naine on talle üksnes erootiliste elamuste allikaks. Kogu elu on tema käsituses ainult erootiliste naudingute piiramatu jahimaa.“ /.../ „... vaid peen, rafineeritud ja esteetilisusega immutatud elamuste-otsimine.“ /.../ „...geniaalselt kõiki juhtuvaid olukordi oskab kujundada oma tahte kohaselt ja neid kasutada oma isikliku eesmärgi saavutamiseks.“, lk. 34.
„... Vist esmakordselt on just Kierkegaard taibanud filosoofilise idealismi ja kristluse ületamatut vastuolu ja selle siin ka fikseerinud. Usu-paradoksi ei suuda filosoofia iialgi mõista.“, lk. 40.
„... Esteetilise staadiumi ammutamutks aineks on naine. Kõik mõtted ja tunded koonduvad temale: „kes ei tunne vajadust tema tundmaõppimiseks – see pole üldse kellegi „esteetik““, lk. 43.
„...“Alles siis kui türtarlaps on suudetud viia niikaugele, et ta oma vabast tahtest andub, et talle andumine säärase säärase õndsusena näib, et ta on valmis seda isegi kerjama, et võida anduda, -- alles see on nauding... Kuid seda saavutatkse üksnes vaimse mõjutamise teel...“ /.../ „“Tütarlast võrgutada pole midagi; aga leida üks, kes väärt on, et teda võrgutada...““, lk. 44.
„... erinevusi abstraktse mõsituse ja relgioosse dünaamika vahel: vastandina kaalutlevale mõistusele on religioon õigupoolest kirg – suurim ning võimsam kirg inimese elus.“, lk. 47.
______________________________

William Shakespeare: „Komöödiad II.“ Kogutud teosed VII köites. Tallinn, 1960. IV köide. „Eesti Riiklik Kirjastus.“ Tõlkinud (ja ees- ja järelsõnad) Georg Meri. Lk. 7-727.

„Veneetsia kaupmees.“

„... Head tegu pole kahetsenud ma iial,
ei kahetse ka nüüd: sest kaaslastel,
kes vestlevad või veedavad koos aega,
kel võrdset armuiket kannab hing,
peab vääramatult valitsema võrdsus
ka loomujoontes, kommetes ja vaimus.“(III, 4), lk. 68.

„Palju kära eimillestki.“

„... Eks sõprus püsi igas teises asjas,
Kuid armuasjus jääb ta kõrvale:
neis süda rääkigu vaid oma keelt,
silm kaubelgu vaid oma huvides,
neis ära usu asemikku: ilu
on nõid kes ustavuse peletab.
Me kogeme ju seda iga tund.“ (II, 1), lk. 116.
„... See kui kõik ehtivad omadused pole koondatud ühte naisesse, ei leia ükski naine minu silmis armu. Ta peab olema rikas, see on kindel; tark, või ma ei tahaks teada; vooruslik, või ma ei hakkaks teda kauplema; ilus, või ma ei vaataks talle otsa; tasane, või ma ei laseks teda ligi; puhas kuld, või ma ei võtaks teda ka koos kullahunnikuga; hea kõneoskusega, osav muusikas, ja kui ta kõike seda on, siis jäägu tema juuksevärv taevaisa otsustada.“, (II, 3), lk. 123.

„Kuidas teile meeldib.“

„... Maailm on lava
ja mehed-naised kõik vaid näitlejad.
Nad ilmuvad ja kaovad. Inimlapsel
on elus palju osi; vaatusteks
on seitse eluiga.“(II, 7), lk. 209.
„... Ei loo Indiaski pind
teemanti kui Rosalind.
Tuul sest siristab kui lind,
mida väärt on Rosalind.
Tuhmub maal, kui võlub sind
kõrval seisev Rosalind.
Muud kõik näod, te jätke mind,
Ilus on vaid Rosalind.“ (III, 2), lk. 215.

„... Kas sa ei tea, et olen naine? Kui mõtlen, pean ka rääkima!“ /.../ Teid tänan seltsi eest; kuid õigust öelda niisama meeleldi ma oleks üksi.“ (III, 2), lk. 218.
„... kae tüdrukut, kes jõuab ette preestrist! Jah, teadagi jõuab naise mõte alati ta tegudest ette. /.../ „Nii on kõigi mõtetega – neil on tiivad.“ (IV, 1), lk. 234.
„... See tähendab vaid helgeid unistusi,
vaid kirglikkust ja armsa ihaldamist,
vaid jumaldamist, hardumust ja truudust,
vaid siirust, läbemust ja läbematust,
vaid puhtust, püsikindlust, teenekust.“ (V, 2), lk. 247.

„Kaheteistkümnes öö.“

„... Mis mõte on sel kõigel? Kuis saan jagu?
Kas olen hull? Või on see unenägu?
Mu meeled lummus kastku Lethesse,
las magan, kui on unenägu see!“ (IV, 1), lk. 317.
„... kuid hullu epistlid pole kellegi evangeelium, seega pole oluline, kunas need üle antakse.“ /.../ „Vaadake, et te hästi hardalt kuulate, kui narr loeb hullu jutlust.“ /.../ „... kuid loen hullu jutlust; kui teie kõrgeausus soovib seda nagu kord ja kohus, siis lubage, et kannaksin seda ette täie häälega.“ (V, 1), lk. 330.

„Troilus ja Cressida.“

„... Sõprust, mida ei sõlmi tarkus, saab narrus kergesti jälle sõlmest lahti võtta.“ (II, 3) lk. 373.
„... Cupido, tee, et siin kõik vaiksed neiud
saaks pandarustelt kambrid, sängid, peiud.“ (III, 2), lk. 389.

Lõpp hea, kõik hea.“

„... Sünd ja voorus
ühtviisi juhtigu sind, sünnieelist
sul saatku headus. Kõiki armasta,
kuid usalda vaid harvu. Ära tee
ka kellelegi kurja; kohutagu
su võimed vaenlast, mitte teod. Ja sõpra
kui elu võtit hoia. Laidetagu
sind vaikivuse, mitte kõne eest...“ (I, 1), lk. 444.

„... Räägitakse, et imesid enam ei sündivat ja et meie filosoofide üleandeks on muuta üleloomulikud ja põhjuseta nähtumused argipäevasteks ja labasteks.“ (II, 3), lk. 467.
„... Kui maailm peaks olema küllalt lai, tahan asuda kaugele.“, (III, 2), lk. 481.

„Mõõt mõõdu vastu.“

„... mind suutnud köita, kuid see vaga neiu
mu alistas... Ja ma ei mõistnud seni
neid, keda meeltesööst viib hulluseni!“ (II, 2), lk. 556.

„... Kel taeva mõõk on, elus üha
peab range olema ja püha.
Eeskujuks siis võib olla ta,
kui ise teelt ei väärata.“ (III, 2), lk. 577.

„... mul on üks teie hüveks tähtis palve.
Kui saan hea vastuse te silmasäralt,
siis olen teie, teie minu päralt...“ (V, 1), lk. 610.
____________________________

Fr. W. Nietzsche: „Menschliches, Allzumenschliches. Und andere Schriften.“ Werke in drei Bänden. Köln, 1994. Herasugegeben von Ralf Toman. „Könemann Verlagsgesellschaft. Band 1. S.: 6- 608.

Die Geburt der Tragödie oder Griechentum und Pessimismus“ (Ibid., S.: 6-151.)
„... An derselben Stelle hat uns Schopenhauer das ungeheure Grausen geschildert, welches den Menschen ergrift, wenn er plötzlich and den Erkenntnisformen der Erscheinung irre wird, indem der Satz vom Grunde, in irgendeiner seiner Gestatltungen , eine Ausnahme zu erleiden scheint.“ (S.:23.)
„... Ausdruck der Wahrheit, und muss eben deshalb den lügenhaften Aufputz jener vermeinten Wircklichkeit des Kuturmenschen von sich werfen.“ (S.: 53.)
„... Ausch die dionysische Kunst will uns von der ewigen Lust des Daseins überzeugen: nur sollen wir diese Lust nicht in den Erscheinungen, sondern hinter Erscheinungen suchen.“ (S.: 103.)

Unzeitgemässe Betrachtungen“ Zweites Stück: „Vom Nutzen und Nachteil der Historie für das Leben.“ (Ibid., S.: 154-242.)

„... Dies sind die Dienste, welche die Historie dem Leben zu leisten vermag; jeder Mensch und jedes Volk braucht je nach seinen Zielen, Kräften und nöten eine gewisse Kenntnis der Vergangenheit, bald als monumentalische, bald als antiquarische, bald als kritische Historie...“ (S.: 179.)
„... Der historische Sinn, wenn er ungebändigt waltet und alle seine Konsequentzen zieht, entwurtzelt die Zukunft, weil er die Illusionen zerstört und den bestehenden Dinegen ihre Atmosphäre nimmt, in der sie allein leben können.“ (S.: 203.)
„... Dies ist ein Gleichnis für jeden Einzelen von uns: er muss das Chaos in sich organisieren, dadurch, dass er sich auf seine ächten Bedürfnisse zurückbesinnt.“ (S.: 241.)

Menschliches, Allzumenschliches. Ein Buch für freie Geister.“ Erster Band. (Ibid., S.: 245-608.)

„... Ersatz der Religion. -- Man glaubt einer Philosophie etwas Gutes nachzusagen, wenn man sie als Ersatz der Religion für das Volk hinstellt.“ (S.: 280.)
„... Intellekt und Moral. -- Man muss ein gutes Gedächtnis haben, um gegebene Versprechen halten zu könne. Man muss eine starke Kraft der Einbildung haben, um Mitleid haben zu können. So eng ist die Moral an die Güte des Intellekts gebunden.“ (S.: 309.)
„... Unwillkürlich vornehm. -- Der Mensch beträgt sich unwillkürlich vornehm, wenn er sich gewöhnt hat, von den Menschen Nichts zu wollen und ihnen immer zu geben.“ (S.: 558.)
______________________________

Jacques Derrida: „Positions“. („Positsioonid“.) Tallinn, 1995. Kirjastus: „Vagabund“, Tõlkinud: Hasso Krull. Lk.: 5-135. C: 1972.

Hasso Krull: „Eessõna.“ (Lk. 5-9).
„... Dekonstruktsioon peaks mõtte vabastama teatavatest klassikalise logotsentrismi painetest, selles kätkevast „raskuse vaimust“. Mis üle selle, on õieti juba vabatahtlik, ning kedagi ei saa kohustada pühenduma igaveseks kõikvõimalike teoreetilises või tavakeeles ettetulevate logotsentrismi rudimentide dekonstrueerimisele.“, (lk. 5-6.).

„Implikatsioonid.“ (Vestlus Henri Ronse`iga, 1967.) Lk. 11- 25.))
„... Püüan püsida metafüüsilise diskursuse piiril. /.../ „... millest lähtudes filosoofia sai võimalikuks ja defineeris enese kui episteme, hakates funktsioneerima süsteemis, mis koosneb põhilistest sundustest ja mõistelistest opositsioonidest, ilma milleta teda ei saa parktiseerida.“, (lk. 15.)
„... Ütleksin isegi, et ta on ökonoomia kõige põhilisem mõiste. Kuna ei saa olla ökonoomiat ilma erinewuseta, on ta ökonoomia kõige üldisem struktuur, eeldusel, et me selle mõiste all mõistame midagi muud kui metafüüsika klassikalist ökonoomiat või ökonoomia klassikalist metafüüsikat.“, (lk. 18.)
„... mida Heidegger nimetab erinevuseks olemise ja oleva vahel, ontiko-ontoloogiliseks erinevuseks, mille filosoofia teataval viisil läbi mõtlemata jätab.“, (lk. 19.)

„Semioloogia ja grammatoloogia“. (Vestlus Julia Kristevaga, 1968.) Lk. 25-49.))
„... Tegelikult pole „tavakeel“ sugugi tüütu või neutraalne. Ta on õhtumaise metafüüsika keel ja kannab endas märkimisväärset hulka erilaadseid presupositsioone, mis on ükteisest lahutamatud ja --“ /.../ „... -- liituvad ühtseks süsteemiks.“, (lk. 27.)
„... Ja mis õigusega toome me grammatika uuesti sisse hetkel, mil igasugune substants näikse olevat neutraliseeritud, olgu see heliline, graafiline või muu? Muidugi pole see vajalik selleks, et sama kirjakontseptsiooni juurde naasta ja küsitavaks muudetud dissümmeetria lihtsalt ümber pöörata. Tarvis on luua uus kirjakontseptsioon. Seda võib nimetada grammiks või erinewuseks.“, (lk. 35).
„... Grammatoloogia peab dekonstrueerima kõik selle, mis seob teaduslikkuse mõistet ja norme onto-teoloogia, logotsentrismi ja fonologismiga. See on määratu ja lõppematu töö, mille käigus tuleb kogu aeg silmas pidada, et klassikalisest teadusprojektist üleastumine ei langeks tagasi eelteaduslikku empiirilisusesse.“, (lk. 45.)

„Positsioonid.“ (Vestlus Jean-Louis Houdebine´i ja Guy Scarpettaga, 1971.) Lk. 49- 125.))
„... määratleb Hegel erinevuse vastuoluna nimelt selleks, et ta saaks selle lahendada, interioriseerida, ületada – kasutades spekulatiivse dialektika süllogistlikku protsessi ja päädides onto-teoloogilise või onto teleoloogilise sünteesi enesekohalolus. Erinewus peab...“ /.../ ...“signeeirma punkti, kus katkeb seos Aufhebung`i ja spekulatiivse dialektika süsteemiga. Erinewus on konfliktne...“, (lk. 55.)
„... Sellega kujuneb tekstist väljendus ja illustratsioon, ning tekstuaalse ahela avatud ja produktiivne paigalpüsimatus annulleeritakse. Disseminatsioon, vastuoksa, tekitab küll lõppematu hulga semantilisi efekte, kuid ei ole seejuures tagasiviidav ei lihtsale algupäraolevikule.“, (lk. 56.)
„... Logotsentrism on ka, ja fundamentaalselt, idealism. Ta on idealismi matriits. Idealism on tema kõige otsesem esitus, kõige püsivamalt domineeriv jõud. Ja logotsentrismi demonteerimine on ühteaegu – a fortiori – idealismi või spiritualismi kõigi variantide koost lahti võtmine.“, (lk. 63.)
„... Selle kõikumise näivalt „regionaalsetel“ efektidel on samaaegselt oma mitte-regionaalne avatus. Nad purustavad iseenda piirid ja ühilduvad üldise stseeniga – uutes, ülevõimu eelduseta vormides.“, (lk. 104).
_____________________________

Jacques Vallée: „Dimensions. A Casebook of Alien Contact.“
(„Mõõtmed. Võõrkontakti juhtumiraamat.“) Tallinn, 1993. Kirjastus: AS „Kupar.“ Tõlkinud: Andres Valdre. Lk.: 7-319. (Chigago, 1988, „Contemporary Books“). („Ballantine Books“, New York, 1989). [„Eessõna“ (Whitley Strieber). + „Intervjuu J. Valléga“ (Linda Strand).]
Eessõna“ (Whitley Strieber).
„... Kaks asja teevad UFO-arutlused erakordselt huvitavaks. Esiteks on tegu arvatavasti sügavaima mõistatusega inimkonna ajaloos üldse.“ /.../ „Vähemalt on see tähtis ühiskondlik teema, kuna võib võimsa ideena siseneda alateadlikku mütoloogiasse ja tekitada seal laiahaardelisi ja sügavamõjulisi uskumisi, mis võivad ühte sulada kultuurikeskkonna religioossete arvamustega.“ /.../ „Meie parimad ajud on viiskümmend aastat süsteemikindlalt eiranud UFO-teemat ja on seega jätnud avalikkuse ilma piisavatest selgitustest uskumatult arvukate ja keeruliste UFO-kohtumiste kohta ning nende mõjust inimesele.“, (lk. 7).
„... Dr Vallée /.../ „Ta asetab kaasaegse UFO-kogemuse kindlalt selle ajaloolisse tausta vähemalt kirjapandud ajaloo algusesse tagasiküündiva nähtuse avaldumisena.“ /.../ „Seda tehes viib ta meid pikale teekonnale läbi inimkogemuse kummaliste ja erandlike ülestähenduste. Ta avaldab hirmuäratava tõe: nähtus on olnud meiega kogu ajaloo jooksul – ja pole selle aja vältel olnud kunagi tajutavalt tegeldav. Millega poleks ka tegu, muudab see meie tunnetusvõimet.“, (lk. 8).
„... Kõigele vaatamata on meie viie tuhande aastane ajalugu ainult hetk meie liigi elus ega pole universumi arengus sedagi.“ /.../ „Tõesti, selle nurga alt nähtuna võib julgelt väita, et enamik suuri religioone on välja kasvanud nägemuslikest kogemustest, mida võib mõista UFO-vaatlustena. Seega pole see nähtus lihtsalt üks kultuuri arengu mõjurühmadest, vaid pigem esmane liikumapanev jõud.“, (lk. 9).

(Jacques Vallée:)
„... Seetõttu on tulnud aeg UFO-nähtus uuesti hinnata ja avada arhiivid, mis tegelevad meie iga tsivilisatsiooni ammuse unistusega: võõrolendikontaktidega.“ /.../ „Pigem esitavad nad põneva väljakutse meie reaalsustajule üldse.“, (lk. 11).
„... Kui neid objekte on nähtud mäletamatutest aegades peale, nagu ma näitan, ja kui nede valdajad on alati tegutsenud samamoodi, siis pole mõistuspärane oletada, et nad on „lihtsalt“ maavälised külalised. Nad peavad olema midagi enamat. Võib-olla on nad alati siin olnud. Maa peal. Koos meiega.“, (lk. 12).
„... Minu enda isiklik arvamus, mis erineb tunduvalt UFO-uskujate omaksvõetud dogmast, on selline: me tegeleme veel mõistmatu teadvustasemega, mis on inimesest sõltumatu, kuid tihedalt seotud Maaga, millel on oma mõju kosmilistele jõududele.“, (lk. 15.).
„...Me alles alustame kaasaegsete UFO-vaatluste kõrvutamist mõnede põhimõtetega, mis on kujundanud meie folkloori, meie uske ja meie filosoofiaid.“ /.../ „Kuid pole hilja alustada.“, (lk. 20).
„... Alustagem lihtsa faktiga: inimene on alati teadnud, et ta pole üksi.“ /.../ „On veelgi tähenduslikum, et meid ümbritsevad vaimsed olendid, kes suudavad avalduda füüsiliselt meile mõistmatul kombel.“, (lk. 21).
„... Kuid nad võivad olla tõelised. Kaasaegne teadus valitseb kitsast maailma, ainult ühte varianti lõputust teemast. Igal juhul on tähtis mõista, millist vajadust need kujutelmad täidavad ja miks on see teadmine meile nii erutav ja rõhuv. Selline on käesoleva raamatu aines.“, (lk. 42).
„... Selle asemel on meil terve nähtuste süsteem,mis avab uksed vaimsele tasandile, juhatades teed muule teadvusele ja põhjustades oma järel irratsionaalseid ning absurdseid sündmusi.“, (lk. 55).
„... Nad võtavad huvitavaid noori ja tarku inimesi enda juurde. Nad võtavad kogu keha ja hinge, muutes keha enda oma sarnaseks.“, (Evans-Wentz, u. 1900. (lk. 66)).
„... on see, mida nad räägivad ja teevad, see jälg, mis jääb inimtunnistajatesse kui maailma jaoks loo ainsasse allikasse. See käitumine annab meile terve kogumi olukordi ja inimreageeringuid, mis põhjustavad meis huvi, muret ja naeru.“, (lk. 81).
„... On rahustav leida, et see nähtus järgib kindlaid kuigi kummalisi reegeleid ja et see on hämmastanud meie esivanemaid sama palju kui see esitab väljakutse meie maailmapildile.“, (lk. 85).
„... Pole oluline, kui huvitav võib olla spekuleerida iidsete uskumuste tekkepõhjuste üle, veel köitvam on võimalus vaadelda tekkivat folkloori.“, (lk. 109).
„... nagu vanasti elfid, pole UFO-valdajad maavälise päritoluga. Nad on teise reaalsuses elanikud.“, (lk. 117).
„... See on igivana ja ülemaailmne müüt, mis on kujundanud meie uskumiste ülesehitust, meie teaduslikke lootusi ja meie nägemust iseendast.“, (lk. 121).
„... teatud paralleeluniversumi, mis eksisteerib koos meie omaga. Seda tehakse nähtavaks ja tunnetatavaks vaid valitud inimestele ning selleni viivad uksed on puutepunktid, mida teavad vaid elfid ja vähesed nende hulka vastuvõetud.“, (lk. 135).
„... Teiselpool mõistust. Viimase kahekümne aasta jooksul on UFO-teateid uurinud asjalikud inimesed, kes on neid püüdnud paigutada kosmoseteaduse, kaasaegse füüsika, psühholoogia või ebausu ajaloo raamidesse.“ /.../ „Siiski ei suuda see seletada nähtusi nende ajaloolises arengus.“, (lk. 143).
„... „Meie Šotimaal on palju selle õhuordu ilusaid olendeid nagu succubad, kes tihti määravad kohtumisi ihalevate noorte meestega, või lustakad daamid ja prostituudid, keda kutsutakse Leannain Sith, ehk tuttavad vaimud.““, (lk. 150).
„... „Asi läks lõpuks nii hulluks, et lõpuks otsustas ta haldjanaise eest põgenemiseks minna Ameerikasse.“ /.../ „... maabudes Nova Scotias Pictus, ja oma esimeses kirjas koju sõpradele teatas ta, et seal Ameerikaski kummitab teda sama haldjanaine.““ /“Evans-Wentz:/ „... „tõestab lõplikult, et haldjanaised, kes ahvatlevad kaasajal surelikke oma armastusse, on paljuski, kui mitte täiesti samad kui keskaja succubad.““, (lk.150-151).
„... Samuti dokumeteerib Hector Boethius oma „Historia Scotorum“-is juhtumi, kus noort šotlast külastas mitu kuud öösiti tema suletud akende ja ustega magamistoas vaimustavalt ilus succuba. See tegi kõik selleks, et saavutada temaga vahekorda, kuid noormees ei andnud alla ta silitustele ja järjekindlatele palumistele.“, (lk. 154).
„... Meil on siin täielik teooria kontaktist meie ja teise rassi vahel, kes erineb inimsoost füüsilise loomuse poolest, kuid biloogiliselt sobib meiega. Inglid, deemonid, haldjad, olevused taevast, põrgust või Magoniast tekitavad meie kummalisimaid unesid, vormivad meie saatust, röövivad meie kirgi... Kuid kes nad on?“, (lk. 156).
„... Ja selle süsteemi ühe iseärasusena mõjub ta võrdselt nii „uskujatele“ kui neile, kes eitavad nähtuse füüsilist olemasolu. Aegade lõikes võib täheldada, et on võimalik panna suuri kihte kõigist ühiskondadest uskuma üleloomulike rasside olemasollu, lendavate masinate võimalikkusse ja asustatud maailmade paljususse, näidates neile mõningaid hoolikalt kavandatud stseene, mille detailid on kohaldatud mingi kindla aja ja koha kultuurile ja sümbolitele.“, (lk. 165).
„... Ma ei kirjuta sellistele inimestele, vaid neile vähestele, kes on selle kõik juba läbi teinud ja jõudnud kõrgemale, selgemale tasandile, et tajuda selle hapra unenäo tähendust, mis põhjustab inimajaloo paljusid painajaid – neile, kes on aru saanud kollektiivse alateadvuse õrnade tasandite olemasolust.“, (lk. 169).
„... Teadetes esinev olevuste käitumine on alati absurdne nagu nende sõidukite välimuski on naeruväärne. Arvukatel juhtudel, kus nendega on sõnaliselt suheldud, on nende väited olnud süstemaatiliselt eksitavad. See kehtib kõigi kirjapandud juhtumite kohta...“, (lk. 171).
„... Mõnikord oli juhtum tähtsam. Näiteks teatas suur hulk tunnistajaid, et nad tajusid äkki selgeid mõtteid oma peas, tõsiasja, mida nad tõlgendasid kui märki telepaatiavõimest osadel tulnukatel.“, (lk. 176).
„... Need, mida me nimetame tundmatuteks lendobjektideks, pole ei objektid ega lenda.“ /.../ „UFOsid on nähtud läbi kogu ajaloo ja need on alati saanud (või andnud) iga kultuuri raames omaette seletuse. Antiikajal suhtuti nende valdajaisse kui jumalaisse, keskajal kui nõidadesse, 19. sajandil kui tehnikageeniustesse, meie ajal kui kosmosetulnukatesse.“ /.../ „... siis võib küsimus „Kust nad tulevad?“ osutuda mõttetuks, nad võivad tulla paigast ajas. Kui teadvus suudab avalduda kehaväliselt, on hüpoteeside ring veelgi laiem.“, (lk. 184).
„... Ma olen sügavalt veendunud, et me peame sellesse nähtusesse suhtuma täielikult avatud meeltega. Inimkonna ajaloos on tehtud arvukaid läbimurdeid, kuna keegi on üritanud seletada seletamatut.“ /.../ „... Tegelikult koosneb kogu teaduse areng faktist, et me mõistame millalgi, et me oleme milleski kunagi eksinud.“, (lk. 244).
„... Teatud määral tahavad nad inimesi lollitada.“ /.../ „Võib äkki nii olla, et nende jõud on piiratum kui nende tegevus lubab hinnata? Võib nii olla, et keegi või miski veab meid fantastiliselt ninapidi?“, (lk. 246).
„... Üks kahest, kas UFOd valivad enda tunnistajaid psühholoogilistel või sotsiaalsetel põhjustel või on nad midagi hoopis erinevamat kosmosesõidukitest. Mõlemal juhul on nende ilmumised lavastatud!“, (lk. 262).
„... Tõustes täies relvis meie kohalikku maailma, annavad UFOd meie unedele füüsilist tuge. Me teeme ülejäänu. Meie ajud püstitavad sümbolitrepi tumedasse taevasse, kus hõljuvad kummalised masinad, ja me kohtame neid rohkem kui poolel teel üle nende kummalisuse silla – ilmselt seetõttu, et nende vastupandamatu pateetiline seiklus on lähedases seoses meie enda omaga. Ent maaväline teooria pole küllalt hea, kuna ta pole faktide seletamiseks piisavalt kummaline.“, (lk. 272).
„... KONTROLLSÜSTEEM. Kontakt või kontroll. /.../ Ma oletan, et on olemas spirituaalne kontrollsüsteem inimetadvuse üle ja paranormaalsed nähtused nagu UFOd on üks selle avaldumisvormidest. Ma ei saa öelda, kas see kontroll on loomulik ja spontaanne, kas see seletub geneetikaga, ühsikonnapsühholoogiaga...“, (lk. 274).
„... Ma usun, et UFO-nähtus on üks teid, mille kaudu võõras uskumatult keeruline intelligents suhtleb meiega sümboolselt. Pole viidet selle maavälisusele. Selle asemel kuhjuvad tõendid, et sellel on ligipääs psüühilistele protsessidele, millele meie veel ligi ei pääse või mida me pole isegi veel uurinud.“, (lk. 290).
„... Need nähtused toimivad ülemaailmsel tasemel sümboolse suhtlussüsteemina. Inimsoos on midagi, mis neid vastasmõjusi tekitab, ja me ei tea veel, mida see endast kujutab. Nad on osa keskkonnast, osa kontrollsüsteemist inimese arengu üle. Selle asemel, et need oleksid lihtsalt füüsilised, on nende mõjusid tunda ka meie uskumistes. Nad mõjutavad seda, mida me nimetame spirituaalseks eluks. Nad mõjutavad meie poliitikat, meie ajalugu, meie kultuuri. Nad on meie mineviku tähtis osa. Kahtlemata kuuluvad nad ka meie tulevikku.“, (lk. 292).

Lisa 1. „Sanctus Agobardus, ora pro nobis! Mõned õppetunnid üheksanda sajandi prantsuse kaasavõtmistest.“
„... Me oleme näinud ja kuulnud paljusid inimesi, kes on küllalt hullud ja arutud, et uskuda ja väita, et on olemas piirkond, mida nad hüüavad MAGONIA...“ /.../ „Ex his item tam profunda stultitia excoecatis, ut haec posse fieri credant,“ //Tõlkes:// „Me oleme isegi näinud mitut sellist hullu isikut, kes, näidates, et nad usuvad sellistesse mõttetuesse asjadesse...“, (lk. 296).

Lisa 2. Linda Strand: „Mõõtmed. Intervjuu Jacques Valléega“. (1988).
„... UFO-nähtuse psühhosotsioloogilistel tõlgendustel põhinev liikumine...“ /.../ J. V. / „... võrdleb UFOsid kontrollsüsteemina meie kollektiivse alateadvuse üle. Nii nende folkloorseis kui kaasaegseis vormides, ütleb Vallée, „on UFOd ühed vahenditest, mille abil korraldatakse ümber inim-mõtted.““, (lk. 300).
„... J. V: „Avalik arvamus on salastatud maailma meetodite ja eesmärkide suhtes veel äärmiselt naiivne. See kergeusklikkus süvendub...““, (lk. 311).
„... See on nähtus, mis heidab väljakutse kogu meie arvamusele reaalsusest, ja me vajame seda, et tuua arutlusse palju erinevaid vaatekohti.“, (lk. 313).
________________________________

Octavio Paz: „El laberinto de la soledad.“ („Üksinduse labürint.“) Tallinn, 2003. Kirjastus: „Varrak“. Tõlkinud: Marvi Järve. Lk.: 5-252. [C: 1950 (1984), México.]

„... Kõigile meile on mingil hetkel selgunud meie eksistentsi erilisus, kordumatus ja väärtuslikkus. Peaaegu alati leiab see ilmutis aset noorukieas. Enese avastamine ilmneb teadmisena, et oleme üksi; meie ja maailma vahel kerkib kompimatu, läbipaistev müür: meie teadvuse müür.“, (lk. 9).
„... „Kui näeme unes, et magame, on ärkamine lähedal,“ ütleb Novalis.“, (lk. 10).
„... Jah, me sulgeme end enestesse, muudame sügavamaks ja teravamaks teadmise sellest, mis meid lahutab, piirab ja eristab. Ja meie üksildus kasvab...“, (lk. 19).
„... Nemad on optimistid, meie nihilistid, ainult et meie nihilism ei ole intellektuaalne, vaid instinktiivne reaktsioon, seepärast ümberlükkamatu.“, (lk. 25).
„... Inimene aitab aktiivselt kaasa maailmakorra säilitamisele, mida lakkamatult ähvardab vormitu kaos. Ja kui see kord lõpuks variseb, peab ta looma uue.“, (lk. 28).
„... Nagu peaaegu kõik rahvad, peavad ka mehhiklased naist mehe soovide täitmise vahendiks või ühiskonna, moraali ja seaduse poolt talle omistatud otstarvete täitjaks.“ /.../ „Meeste näo järgi tehtud maailmas on naine vaid meeste tahte ja püüdluste peegeldus.“, (lk. 38-39).
„... Vale seab end sisse tema olemuses ja muutub tema isiksuse aluspõhjaks.“, (lk. 47).
„... Aeg pole enam järgnevus, vaid saab selleks, mis ta algselt on olnud: olevikuks, kus teineteisega lepivad minevik ja tulevik.“, (lk. 53).
„... Kummaski süsteeemis pole surm ja elu autonoomsed, nad on ühe ja sama reaalsuse kaks eri nägu. Kogu nende tähendus tuleneb teistest väärtustest, mis neid valitsevad. Nad on viited nähtamatutele reaalsustele.“, (lk. 64).
„... Narkissose -- /.../ „... - vana teema pingeline arendus. Ja teadvus mitte ainult ei vaatele iseend oma tühjade ja läbipaistavte vete peeglis – peeglis, mis samal ajal on ka silm, nagu Valéry poeemis: eimiski, kes endale valetab kuju ja elu, hingeõhu ja rinna, kes teeskleb laostumist ja surma, jätab end lõpuks alasti ja juba tühjana süüvib endasse – ta armub endasse ja langeb endasse; väsimatu, lõputu surm.“, (lk. 72).
„... Naine, teine olend, kes elab omaette elu, on samuti mõistatuslik figuur. Õigem on öelda, et ta ongi Mõistatus.“ /.../ „Peaaegu kõikides kultuurides on loomise jumalannad ka hävingujumalused. Maailma kummalisuse ja igavese heterogeensuse tunnusmärk – varjab ta elu või surma? Millest ta mõtleb ja kas ta üldse mõtleb? Tunneb ta ikka tõeliselt midagi? On ta samasugune kui meie?“, (lk. 75).
„... Tema vormis sisaldub peidetud kujul hüppevalmis üllatus. Salapära on hämar jõud või mõjuvõim, mis meile ei kuuletu ja millest me ei tea, kuidas ja millisel hetkel ta end ilmutab.“, (lk. 79).
„... Me ise oleme ainsad, kes saavad vastata küsimustele, mida meile eistab reaalsus ja meie endi olemus.“, (lk. 84).
„... Sest jumalad pole pelgalt looduse kujutised. Nad kehastavad ka ühiskonna soove ja tahet, kes end neis ise jumalikustab.“, (lk. 109).
„... siis tema arusaam teadmisest, mis ei samastu ei eruditsiooni ega ka religiooniga, on vaikiv kaitsekõne intellektuaalsele teadvusele.“, (lk. 132).
„... kuulutab /.../ end intellektualistiks, ülistades suuri konstruktiivseid metafüüsikuid, nagu Platon, Spinoza ja Hegel, ning samal ajal idealistiks tunnetuse küsimustes.“ /.../ „... kostis metafüüsika hääl, nõudes oma võõrandamatuid õigusi.“, (lk. 161).
„... tema püsiv kiindumus tunnetusprobleemidesse...“ /.../ „... tegi ta kauniks näiteks sellest, mis on filosoofia: äraostmatu, kõrvalekaldumatu kiindumus.“, (lk. 162).
„... Kõik me oleme ääre peal, sest keskpunkti enam ei ole.“ /.../ „Igasugune filosoofiline arutlus peab olema autentne – selles mõttes, et ta peab olema mõtlemine mingist konkrteetsest probleemist väljaspool. Vaid niiviisi saab arutlusobjekt muutuda mingiks universaalseks teemaks.“, (lk. 196).
„... Kõik inimesed tunnevad end mingil eluhetkel üksinda, ja enamgi veel: kõik inimesed ongi üksi. Elada tähendab lahutada end sellest, mis me olime, et siseneda sellesse, mis me hakkamae olema, alati tundmatusse tulevikku. Üksindus on inimolemise sügavaim põhi.“, (lk. 224).
„... Laps loob nõiduse jõul maailma oma näo järgi ja lahendab nii oma üksinduse probleemi. Ta saab taas üheks ümbritseva keskkonnaga.“ /.../ „Teadvus saab alguse meie instrumentide maagilises toimes kahtlemisest.“, (lk. 234).
„... Narkissos, üksiklane, on nooruki võrdkuju. Sel perioodil saab inimene esimest korda teadlikuks oma ainulaadsusest. Kuid siin tuleb uuesti mängu tunnete dialektika: noorukieast kui äärmisest eneseteadvusest ei saa üle muul viisil kui vaid enese unustamisega, loobumisega.“, (lk. 235).
„... Müütiline aeg, vastupidi, ei ole võrdsete koguste ühetaoline järgnevus, vaid läbi põimitud meie elu eripäradest; ta on pikk nagu igavik või lühike nagu silmapilk...“ /.../ „Aeg ja elu sulavad ühte ja moodustavad ühtse bloki, lahutamatu terviku.“, (lk. 242).
„... Ja nõnda ilmneb meie elu kõikides tegudes taas varjatud, peidetud, maskeeritud müüt, ning sekkub otsustavalt meie ajalukku: ta avab meile osaduse uksed.“ /.../ „Tänapäevainimene on müüdid mõistuspäraseks muutnud, kuid pole suutnud neid hävitada. Paljud meie teaduslikud tõed nagu suurem osa meie moraali-, poliitika- ja filosoofiakäsitlustestki on ainult varem müüditaolistes moodustitses kehastunud tendentside väljendused. Meie aja mõistuspärane kõne katab vaevu kinni vanad müüdid.“, (lk. 244).
_______________________________
 
Gianni Vattimo: „Nihilismi apoloogia“. „Akadeemia, nr. 7, 1995. Lk.: 1434-1444. Tõlkinud: Maarja Kaplinski. [Originaal: „Apologia del nichilismo“ -- Gianni Vattimo „La fine della modernità“, (Milano: Garzanti, 1991, p. 27-38).]

„Küsimus nihilismist ei tundu mulle historiograafia probleemina, vähemalt põhimõtteliselt mitte;“ /---/ „Kui nihilism toimib, ei saa esitada tema bilanssi, küll aga saab ja tulebki püüda mõista, millega on tegemist, kuivõrd ta meid puudutab, milliseid valikuid ja otsuseid sunnib ta meid tegema. Usun, et meie positsiooni nihilismi suhtes (see tähendab: meie kohta nihilismiprotsessis) saab määratleda Nietzsche tekstides sageli esineva „täieliku nihilisti“ kujundi kaudu. Täielik nihilist on see, kes on mõistnud, et nihilism on tema (ainus) šanss. (lk. 1434).
„... Nietzschele on kogu nihilismiprotsess kokkuvõetav Jumala surmaga või ka „kõrgeimate väärtuste väärtusetustumisega“. Heideggerile annihileerub olemine sedamööda, kuidas ta jäägitult väärtuseks muutub.“ /---/ „Lähtudes pigem nietzschelikust kui heideggerlikust seisukohast, on Heidegger ise tagasipaigutatav nihilismi täideviimise ajaloosse, ja nihilism tundub olevat just seesama ultrametafüüsiline mõtlemine, mida ta ostib.“, (lk. 1435).
„... Nihilismi seisukohast vaadates --“ /---/ „-- näib, et kahekümnenda sajandi kultuur on olnud tunnistajaks kõigi „pärisomase taasleidmise“ [riappropriazione] projektide ammendumisele.“, (lk. 1438).
„... et eksistentsi tingimused on nüüdsest vähem /---/ pateetilised. Ja just siit, sellest kõrgeimate väärtuste ülearususe rõhutamisest, saabki alguse täielik nihilism.“, (lk. 1439).
„... Just selles valguses osutub nishilism olevat meie šansiks... /---/ ... nagu avaldub Sein und Zeit´is [M. Heidegger] olemine surma poole ning seda vastuvõttev ettekäiv otsustavus võimalusena, mis teeb tegelikult võimalikuks kõik teised võimalused, mis moodustavad eksistentsi – seega siis ka maailmasunni teatud ületamine, mis asetab võimalikkuse tasandile kõik, mis esineb reaalse, paratamatu, lõpliku ja tõesena.“, (lk. 1441).
_____________________________

Gianni Vattimo: „Nihilism ja postmodernsus filosoofias.“ „Akadeemia, nr. 7, 1995. Lk.: 1445-1460. Tõlkinud: Maarja Kaplinski. [Originaal: „Nichilismo e postmoderno in filosofia.“ -- Gianni Vattimo. „La fine della modernità.“ (Milano: Garzanti, 1991, p. 172-189.) Esmakordselt ilmunud 1984)).]

„... -- kui see nii on, siis ei pääse me modernsusest välja, kavatsedes teda ületada.“ /---/ „Nietzsche näeb täiest selgelt /---/ ,et ületamine on tüüpiliselt modernne kategooria, ja seega ei saa tema abil määratelda väljapääsu modernsusest.“, (lk. 1447).
„... Nietzsche järgi võib modernsusest välja pääseda just tänu sellele nihilistlikule järeldusele. Et tõemõistel pole enam kehtivust ja alus ei funktsioneeri enam, kui on kadunud kogu alus usuks alusesse, seega siis tõsiasjasse, et mõtlemine peab „andma endale aluse“ -- ei pääseta modernsusest välja kriitlise ületamise kaudu, mis oleks samm veel täielikult seespool modernsust ennast.“, (lk. 1448).
„... Nietzsche: „... kõige lähem reaalsus, see, mis on meie ümber ja meie sees, hakkab tasapisi näitama om värve ja ilu ja mõistatusi ja tähendusirkkust – sellised asju, millest vanemate aegade inimesed ei osanud undki näha.““, (lk. 1449).
„... et asi pole siin tagasipöörudmises „üleajalooliste“ väärtuste poole, vaid püüdes elada sügavamalt läbi kogemus eksituse vajalikkusest, tõusta hetkeks sellest protsessist kõrgemale; teiste sõnadega, elada seda ekslemist läbi teistsuguse hoiakuga.“, (lk. 1451).
„... Nietzsche sõnutsi ei lähe mõtlemine tagasi lätte juurde mitte selleks, et seda omastada; ta lihtsalt läbib uuesti eksiteed, mis on ainus rikkus, ainus olemine, mis meile on antud.“, (lk. 1454).
[Vrd. M. Heidegger: „Filosoofia lõpp ja mõtlemise ülesanne.“ „Looming“, nr 8, 1988, lk. 1081-1092.]
_____________________________

Guido Albertelli: „Gianni Vattimo nihilismi-apoloogia.“ „Akadeemia, nr. 7, 1995. Lk.: 1461-1482. Tõlkinud: Eduard Prahomenko. [Tõlgitud käsikirjast: „L`apologie du nihilisme de G. Vattimo“.]

„... Nihilism paneb end maksma absoluutse hädana, tühjusena, mis tuleb eelisjärjekorras täita – millegi sellisena, mis tuleb absoluutselt ületada.“, (lk. 1461).
„... Mõtelemise sooritamine nõuab üht sammu tagasi, mis olemise, tõe ja mõistuse vääramatut loomust tühistades avaks tee võimaliku, juhusliku, eventuaalse poole. Mõttekuse varemed ei paista siis enam mõne katastroofi jälgedena, vaid veel avastamata võimaluse avanguna.“, (lk. 1463).
„... et „täielik nihilism“ on valdkond, kus võimutahe näitab end kui kunst, s.t korraga nii destruktueeriva jõu kui ka üldise metafoorse loomena. Üliinimese, „täieliku nihilisti“ kuju ei ole siiski iseednaga lepitatud isiku kuju: demüstifikatsiooni ei viida läbi mitte selleks, et haarata kõige fundamentaalsemaid struktuure või omada valgustatud eneseteadvust, vaid pigem „asja iseendas“ kõikvõimalike vormide lahustamiseks metafoorse loome üleüldiseks muutumises ja intensiivistamises.“, (lk. 1468-1469).
„... Täielik nihilism on pigem tõe, täiuse ja autentsuse metafüüsilise paatose vähenemise ajastu. Ta vastandab end igasugusele pärisomasuse taasleidmise katsele: pärisomasus [le propre] ise on muutunud üleliigseks ja kõik katsed taaskehtestada „pärisomasus“ on tegelikult „reaktiivse“ nihilismi üks vorme.“, (lk. 1474).
____________________________

Gilles Deleuze & Fèlix Guattari: „Qu´est-ce-que la philosophie?“
(„Mitä filosofia on?“), Tampere, 1993. „Gaudeamus“. Tõlkinud: Leevi Lehto. Lk.: 3-225.

„... Teoksen peruslähtökohdan mukaan maailma on kaootinen. Filosofia, tiede ja taide ovat „kaoiideja“, kaaoksen tyttäriä, joihin jokaisen on otettava kantaa. Deleuze ja Guattari aloittavat toteamalla, että kysimys „mitä filosofia on?“ on mielekäs vertailevana kysymyksenä. Kuin filosofia pohidtaan sitä koko ajan verrattavana tieteeseen ja taiteeseen. Filosofia, tiede ja taide kehittävät itse kukin omat ajatelumallinsa.“, (lk. 4).
„... Filosofoiminen tarkoitaa heille noituuden linjan ja viivan vetämistä siten, että kaaoksen vastustaminen käy mahdolliseksi.“, (lk. 9.)
„... Tarkemmin sanoen filosofia on oppiala, joka koostuu käsitteiden luomisesta.“ /.../ „... Filosofian tehtävänä on luoda koko ajan uusia käsitteitä.“, (lk. 16.)
„... Filosofit eivät ole riitävästi pohtineet käsitteen luonnetta filosofisena tosiseikkana. He ovat krenaammin pitäneet sitä annetuna tietämyksenä tai esityksenä...“ /.../ „Mutta käsite ei ole annettu, se on luotu, jotain mikä on luotava; se ei ole muodostettu, vaan asettaa itse itsensä.“, (lk. 22.)
„... Ei ole olemassa yksinkertaista käsitettä. Kaikki käsitteet koostuvat ja määräytyvät komponenteista.“ /.../ „Ei ole myöskään käsitettä, jolla olisi kaikki komponentit, sillä see olisi puhdas ja sillkka kaaos: jopa niin sanottujen yleiskäsitteiden on äärimmäisinä käsitteinä poistuttava kaaoksesta ja piirrettävä itselleen kaikkeus.“, (lk. 26.)
„...Ensinnäkin: jokainen käsite viittaa toisiin käsitteisiin, ei vain historiassaan, vaan myös tulemisessaan eli nykyisissä yhteyksissään.“ /.../ „... Käsitteet jatkuvat siten ääretömiin, ja luotuina niitä ei koskaan voi luoda tyhjästä.“, (lk. 30.)
„Käsitteet eivät ole ikuisia, mutta ovatko ne toisaalta ajallisiakaan? Mikä on tämän ajan ongelmien filosofinen muoto?“ /.../ „Kumpi onkaan parempi tapa seurata suuria filosofeja: toistaa heidän sanomaansa, vai tehdä kuten he tekivät, toisin sanoen luoda käsitteitä väistämättä koko ajan muutuville ongelmille?“ (lk. 38.)
„... Käsite on epäilemattä tietoisuutta, mutta vain phtaasta tapahtumasta, ei asiantilasta jossa tämä inkarnoituu. Käsitteitä, entiteettejä luovan filosofian tehtävänä on aina vapautaa asioiden ja olioiden tapahtumia, pystytää niitä, antaa asioille ja olioille uusia tapahtumia: avaruus, aika, materia, ajattelu, mahdollinen tapahtumina...“, (lk. 42.)
„... Leibnizin ja Bergsonin suurenmoista näkemystä, jonka mukaan kaikki filosofia perustuu intuitioon siitä, että käsitteet kehityvät lakkaamatta hyvin pienten voimakkuuserojen kautta, voidaan pitää perusteltuna...“, (lk. 48.)
„...Kaaos ei ole inerttistä tai pysyvää, ei sattumanvaraista sekoittumista. Kaaos kaotisoi ja uhmaa äärettömiin kaikkea konsistenssia. Filosofian ongelmana on konsistenssin hankkiminen ilman, että se kadottaisi sen ääretömyyden, johon ajattelu sukeltaa...“, (lk. 51.) '
„... Kant torjuu synteesin kaikkinaisen transsendentin käytön, mutta suhteuttaa immanenssin synteesin subjektiin uutena, subjektiivisena ykseytenä. Hän voi jopa sallia itselleen sen ylellisyyden, että kieltää transendentit Ideat ja tekee niistä subjektille immanentin kentän „horisontin“.“, (lk. 54.)
„... Kyse on filosofian äärettömästä tulemisesta, joka leikkaa sen historiaa käymättä kuitenkin yksiin tämän kanssa. Filosofien elämä ja heidän tuotantonsa ulkoisin osa tottelevat tavallisia seurantolakeja, mutta heidän erisnimensä elävät yhtäaikasesti ja rinnan ja loistavat joko valopisteinä, jotka opastavat meidät kulkemaan määratyn käsiteen komponenttien kautta...“, (lk. 65.)
„... Vetoamme Nietzscheen, koska vain harvat filosofit ovat yhtä paljon käyttäneet käsitteellisiä henkilöitä...“ /.../ „... Voisi luulla, että Nietzsche hylkää käsitteet. Silti hän luo valtavia ja voimakkaita käsitteitä...“, (lk. 71.)
„... Taide ja filosofia leikkaavat kaaosta ja uhmavaat sitä, mutta eivät kuitenkaan samalla leikkauksen tasolla. Ne asuttavat sitä kumpikin tavallaan: yhtäältä kaikkeuden konstellaation eli affektein ja perseptein, toisaalta immanenssille luonteenomaisin tavoin eli käsittein.“, (lk. 72.)
„...Tässä tarvitaan aina filosofista „makua“. /.../ „... Juuri tätä käsitteiden luomista säätelevää filosofista sovittamiskykyä nimitämme mauksi.“, (lk. 83.)
„... Bergson, joka antoi huomattavan panoksen filosofisen ongelman luonteen ymmärtämiseen, sanoi että hyvin asetettu ongelma on ratkaistu ongelma.“, (lk. 87.)
Nietzsche // „... vasta tässä ihminen alkaa käydä kiinostavaksi! todeten itse asiassa luoneensa uuden ja sattuvan ihmisen käsitteen, joka määräytyi suhteessa uuten käsitteellisen henkilöön (pappi) ja uuten ajattelun kuvan (nihilismin negatiivisen otteen kahlitsema vallantahto).“, (lk. 89.)
„...Tämä mekritsee immanenssin kahdentumista. Tapahtuu siirtyminen kuvilla ajattelemisesta käsitteillä ajattelemiseen. Immanenssin tasoa asuttavat nimenomaan käsitteet. Kuvaan projisoitumisen korvaa yhteys käsitteeseen.“, (lk. 96.)
„... Lyhyesti: filosofiallekin on toki syynsä, mutta tämä syy on synteeettinen ja satunnainen --“ /.../ „... Filosofia on kyllä itseriittoista, mutta silti itsessään satunnaista.“ /.../ „... Filosofiassa vallitsee aina satunnaisen syyn periaate, joka lausuu: vain satunnaiset syyt kelpavaat, ja universaali historia koostuu yksinomaan satunnaisuksista.“, (lk. 99.)
„...Filosofisella reterritorialisaatiolla on siis myös nykyinen muotonsa. Olisi huokuttelevaa sanoa, että filosofia reterritorialisoituu nykyaikaseen demokraattiseen valtion ja ihmisoikeuksiin.“, (lk. 107.)
„...tieteen ja filosofian erilainen asennoituminen kaaokseen. Kaaosta ei niinkään luonnehdi järjestyksen puute kuin sen ääretön nopeus, jolla kaikke sen puitteissa hahmottuvat muodot katoavat. Se on tyhjyyttä, joka ei kuitenkaan ole olemattomuutta, vaan virtuaalisuutta;“, (lk. 122.)
„... Filosofiassa ja tieteessä esiintyy aivan yhtä paljon kokeilua ja ajattelun kokemuksia, ja kummassakin kokemukset voivat olla järkyttäviä ja lähestyä kaaosta. Myös luomista tieteessä siintyy samssa määrin kuin filosofiassa ja taiteissakin. Luominen edellyttää aina kokemusta.“, (lk. 132.)
„... Kui (olemis)maailm on kui (maa)pinnas, mida asju-olukordi käsitleval teadusel ja loogikal tuleb põhjendada ja toetada – on selge, et selleks vajatakse mõningaid filosoofilisi mõisteid.“, (lk. 146) Tõlgitud lk.))
„... Elämme kommunikaation aikaa, mutta vähäisetkin hengen versot pakenevat paikalta ja katoavat aina, kuin joku ehdottaa pientä keskustelua, kollokviota, yksinkertaista mielipiteiden vaihtoa. Kaikessa keskustelussa täma on filosofian kohtalo...“, (lk. 151.)
„... Filosofia jättiläismäisenä viittauksena. Aina vangitessamme tai toteutamme me samalla tahtoen tai tahtomattamme aktualisoimme tai toteutamme sen asiantiloissa,“, (lk. 162.)
„... Taide säilytää; vain see maailmassa säilytää. Se säilyttää ja säilyy itsessään (quid juris?), vaikka ei kestäkään yhtään pitempään kuin tukensa eli materiaalinsa...“, /.../ „Nuori tyttö pysyttelee yhä samassa asennossa jossa on ollut viisi tuhatta vuotta, eleessä joka ei enää iole riipuvainen alkuperäisestä toteuttajastaan.“, (lk. 168.)
„... sillä tyhjyyskin on aistimus, ja kaikki aistimus koostuu itsestään ja tyhjyydestä, pysyttelee maassa ja ilmassa, säilöö tyhjyyden, säilyy tyhjyydessä itsensä säilyttäen. Kangas voi olla niin täysi, että ilmakaan ei enää mahdu liikumaan siinä, mutta taideteos se on vasta --“ /.../ -- kun siinä on riittävästi tyhjyyttä...“, (lk. 170.)
„... Persepti on ihmistä edeltävä maisema, maisema ihmisen poissaollessa. Mutta toisaalta: voiko maisema koskaan olla riipumaton hnekilöiden oletetuista havainnoista --“ /.../ „Cèzannen...//
[Jäi pooleli, jätkates 2015 aastal maal. Lõptada maal 2016; veel üks soome k tekst!]
_____________________________

TSITAADID – 2015 -- MMXV
_____________________________

William Shakespeare (1564-1616). Kogutud teosed VII. köites. I köide. Ajalookroonikad I. Tallinn, 1959. Kirjastus: „Eesti Riiklik Kirjastus“. Lk.: 7-602. Tõlkinud: Georg Meri. (+ ees- ja järelsõnad tõlkijalt.)

Kuningas John“ („King John“).

„...Vaadake,
mis eas on veetlev neiu ja dofään.
Kui lustlik arm peaks ilu otsima,
kust peaks ta leidma Blanche´ist kaunima?
Kui vaga arm peaks voorust otsima,
kust võiks ta leidma Blanche´ist puhtama? (II, 2.) [Lk.: 116.]

Kuningas Richard II“. („King Richard II“).

„... Te tahe sündigu. Mu trööstiks jääb,
et silm ka võõrsil sama päikest näeb,
et sama kuldne kiir, mis teid siin paitab,
mu pagendustki kaunistada aitab.“ (I, 3.) [Lk.: 186.]

„... Kõik kohad, millel puhkab taeva silm,
on tarkadele õnne sadamaiks.
Su häda sulle seda õpetagu,
et iga häda voorust karastab.“ (I, 3.) [LK.: 190.]

„... Ei taha ma seda näha... Jumalaga!
Mis sellest saab, on raske ennustada.
Kuid kõveratest radadest on teada,
et ükski jõud ei saa neid õigeks seada.“ (II, 1.) [Lk.: 198.]

„... Ma olen mõtisklenud, kuidas vanglat,
kus elan, võrrelda maailmaga;
kuid et maailm on nõnda rahvarikas,
siin aga ainus olend olen mina,
ei suuda ma; ent siiski murran pead.“ (V, 5.) [Lk.: 247.]

„... eimillekski siis muutun... Kes ka olen,
ei mina ega ükski inimene
jää enne rahule, kui rahu talle
toob olematus... Kuulen muusikat?“ (V, 5.) [Lk.: 248.]

Kuningas Henry IV“, 1. osa. („King Henry IV“, 1. part.)

„... Mind märgid tähistasid erakordseks,
ja kogu elu käik on näidanud,
et pole ma lihtinimeste kirjas.“ (III, 1.) [Lk.: 298.]

„... Kuid tõesti väärib austust ta kui mees,
kes palju lugend, salateadustesse
on süvenenud, vapper nagu lõvi
ja imeliselt lahke, sama helde
kui kaevandused Indias... Võin öelda:
ta peab suurt lugu teie tulisusest,
end loomu vastaseltki ohjeldades,
kui vastu räägite; jaa, nii ta on.
Võin vanduda, et pole ilmas teist,
kes, nõnda teda ärritanud, pääseks
tast noomituseta ja ohuta.“ (III, 1.) [Lk.: 302.]

Kuningas Henry IV“, 2. osa. („King Henry IV“, 2. part.)

„... Oo, uni, magus uni,
sa põetaja, kuis kohutasin sind,
et sa ei taha sulgeda mu lauge
ning unustust mu meeltele ei laota?“ (III, 1.) [Lk.: 386.]

„... On inimeste elukäigus mõnda,
mis möödund aja pahet kajastab;
kes seda märganud on, see ennustada
üldjoontes tabavalt võib neidki asju,
mis sündimata nõrgas algmes veel
ja mille idud ajalaekas on.“ (III, 1.) [Lk.: 388.]

Kuningas Henry V“. („King Henry V“.)

„... Ja mis on vürstil, mida teistel pole,
kui üksnes hiilgus, kõrge koha hiilgus?
Ja mis sa oled, ebajumal hiilgus?
Mis jumal oledki, kui kannatad
maist valu oma kummardajaist rohkem?“ (IV, 1.) [Lk.: 497.]

„... Mu keel on konarlik, nõbu, ja mu esinemine pole sile; kuna mul polnud seega abiks ei meelituse häält ega meelituse vaimugi, siis ei suuda ma ta ette manada armastuse vaimu nõnda, et see ilmuks oma tõelisel kujul.“ (V, 2.) [Lk.: 530.]
_____________________________

TSITAADID – 2016 -- MMXVI
_____________________________

Feohari Kessidi (s. 1920): „Sokrates.“ (C: 1976, Moskva). Tallinn, 1986/87(?). Kirjastus: „Eesti Raamat“. Sari: „Suuri mõtlejaid“. Tõlkinud: Jaan Unt. Lk.: 7- 144. (+ Lisa: Platon: „Charmides“. Vanakreeka keelest tõlkinud ja kommenteerinud: Jaan Unt).

„Ma tean, et ma mitte midagi ei tea. ... Sellest, mis on voorus, ei tea ma mitte midagi ... Ja siiski tahan ma koos sinuga arutleda ja mõista, mis ta selline on“. Sokrates. (Lk. 5).
„Kõige enam hämmastab Alkibadest Sokratese kordumatu individuaalsus, tema haruldaselt originaalne vaimne pale, milles peitub midagi mõistetamatut, mõistatuslikku ja tabamatut“.
„Ühtlasi püüdis Platon näidata Sokratese kui sellise mõtleja rolli ja tähendust, kes filosoofidest esimesena asus uurima ideaalset ning kuulutas ideaalse olemise reaalsusena mitte vähem tõeseks ja tegelikuks kui aistiliselt tajutavate asjade olemise.“ (Lk. 12).
„Sokrates oli Ateena hiilguse ja languse tunnistajaks. Ta elas ja tegutses Ateena ja kogu Kreeka ajaloo ühel kõige pingelisemal perioodil“. (Lk. 16).
Protagoros“ /---/ „„...Sest mille mingi linn leiab olevat õiglase ja ilusa, see tema jaoks ongi selline, kuni ta nii arvab““. (Platon, Theaitetos 167c). (Lk. 29).
„Räägitakse, et kord söandanud Chairephon, Sokratese sõber ja järgija juba noorukieast peale, Delphis jumal Apolloni pühamus püütialt, kelle suu läbi kõneles jumal ise, küsida: „... Kas leidub maailmas Sokratesest targemat?“ Ja ennustaja vastas: „Pole kedagi targemat“ (Platon, Apoloogia 21a). (Lk. 33).
„... Ja kui püütia nimetas teda kõige targemaks inimeseks, siis üksnes sellepärast, et ta teab oma teadmatust. s.t. „teab, et ta mitte midagi ei tea“, sellal kui ülejäänud ei tunne oma teadmatust ja peavad endid targaks. Tegelikult aga on tark ainult jumal ning inimesele ona antud osaks olla üksnes tarkusearmastaja – filosoof.“ (vt. Platon, Phaidros 278d). „... Filosoof paikneb targa ja rumala vahepeal,“ ütleb Sokrates Platoni „Joomispeos“ (204b).“ (Lk. 34.)
„Sokratese silmis on inimest käsitlevail teadustel tohutu eelis loodust käsitelvate teaduste ees. See eelis seisneb selles, et esimesed, õppides tundma inimest, annavad inimesele selle, mida ta kõige enam vajab – iseenda ja oma tegevuse tunnetamise, oma teotsemise programmi ja sihi määratluse, selge arusaamise sellest, mis on hea ja halb, ilus ja inetu, eksimine ja tõde.“ (Lk. 36.)
„Dialoog on omamoodi laboratoorium, hingestatud otsingute õhkkond; ta on võimetu ilma suhtlemiseta, ilma juuresviibimiseta, täpsemalt, ilma vähemasti kahe inimese ühise juuresviibimiseta koos teostataval tõeotsingul. Väljaspool tõelist dialoogi pole Sokrtaese järgi ka tõelist tarkust, võimalikud on vaid näivtarkus ja paljuteadmine.“ (Lk. 38).
„... sellest, mis asi on voorus, ei tea ma mitte midagi.“ /.../ „Ja siiski tahan ma koos sinuga järele mõelda ja uurida, mis see selline on“ (Platon, Menon 80c-d). (Lk. 39.)

PLATON: „LACHES“. (190 jj.) --
Laches. Kui ma pean andma mehisuse määratluse, see tähendab, leidma selle olulise tunnuse, mis on omane tema kõigile ilminguile, siis ma ütleksin, et see on mingi hingeline püsivus, iseloomukindlus, ühesõnaga visadus.
Sokrates. Hästi räägid. Kuid mulle paistab, et mitte igasugune visadus ei näi sulle mehisusena. Selle järelduse teen ma sellest, milles olen peaaegu kindel, nimelt sina. Laches, pead mehisust heaks ja ilusaks asjaks.
Laches. Kahtlemata heaks ja ilusaks.“ (Lk. 44.)

Analoogia induktsioonis. Sarnaste ja erinevate tunnusjoonte oskuslik valik üksikjuhtude mitmekesisest paljusest võimaldas Sokratesel kasutada meisterlikult analoogiat argumendina oma induktiivsetes mõttekäikudes.“ (Lk. 51.)
Hüpotees. Peale määratluse (definastiooni) ja induktsiooni kasutas Sokrates dialektilise (küsimuste-vastuste) meetodi kujundmaisel ka hüpoteese, esialgseid määratlusi.“ (Lk. 52.)
Sokratese iroonia ja „skeptitsism“. Sokratese dialektilist meetodit, tema dialoogipidamise ja üldiste määratluste otsimise viisi iseloomustab iroonia. Sellest annavad tunnistust Platoni dialoogid, mille seas pole peaaegu mitte ainustki, kus Sokrates vesteldes ei ironiseeriks ega pilkaks.“ (Lk. 56.)
„Ent kõige vähem lähtus Sokrates oma tegevuses isiklikust kasust; ta ei võtnud arvesse mingeid olusi ning, uskude soma asja õigusesse, mõistis end teadlikult „õnnetusse“ sattuma;...“ (Lk. 61.)
„Tõeline teadmine väljub „tõepoolest olemasoleva“ kirjeldamise ja konstanteerimise piirest, ta nõuab „arvamuse“ põhjendamist, eeldab kindlakstehtu mõtte ja tähenduse väljaselgitamist, õhutab oimama üldist ja ühtset. Püüd mõistmise poole on nii filosoofia kui filosoofi iseomane joon.“ (Lk. 64.)
„Tehkem mõned esialgsed järeldused: Xenophonil Sokratese daimonion niihästi hoiatab millegi eest kui ka tõukab millegi poole, Platonil aga daimonion ainult hoiab millegi eest, ent kunagi ei tõuka tagant. Xenophoni teade annab mõningat alust tõlgendada Sokratese daimonioni kui mõistuse ja südametunnistsue häält või kui tervet mõistust. Platoni teade aga, vähemasti esimesel pilgul, ilmset alust selliseks tõlgenduseks ei anna. Tuleb oletada, et Platonil (vt. Apoloogia 40a-c) tähistab Sokratese daimonion (mida nimetatakse ka „jumalikuks ilmutiseks“) mingit tugevat eelaimust, mingit „kuuendat meelt“ või tugevasti arenenud instinkti, mis alati hoiatas Sokratest kõige selle eest, mis oli talle kahjulik ja vastuvõetamatu.“ (Lk. 66-67.) /.../ „See, mis hinges on „jumalik“, ongi Sokratese järgi daimonion.“ (Lk. 67.)
“Voorus on teadmine.“ Sokratese ajast on möödundu üle kahe tuhande aasta, kuid esimesena tema poolt tõstatatud küsimus vooruse ja teadmise seostest erutab inimesi endiselt.““ (Lk. 68.)
„Sokratese järgi on eetiline teadmine kõikehõlmava iseloomuga, olles teadmine sellest, milles seisneb õnn, ning määrates õige käitumis- ja üldise teguviisi valiku õnne saavutamiseks.“ (Lk. 71.) [„Euthydemos“ (291-292; 292d) & „Charmides“ (vt. 173-174; 174b).]
„... mil inimesed „teades, mis on kõige parem, ei taha nii käituda, isegi kui neil on selleks võimalus“, vaid käituvad täiesti vastupidiselt oma teadmistele, sest „annaavd järele naudingu või kannatuse jõule“ või mingitele teistele elamustele ja emotsioonidele. (Platon, Protagoras 352d-e).“
Aristotelese kriitika Sokratese eetilistele paradoksidele. Aristoteles, kes pidevalt kritiseeris Sokratese paradokse ja kogu ta eetikaõpetust, arvas, et kui järgida Sokratese teesi, siis tuleneb sellest järeldus, et inimesel pole enda üle võimu ning seega pole ta oma tegude eest vastutav. „Nikomachose eetikast“ (3.7) loeme: „Mis puutub ütlusesse, et „mitte keegi pole tahtlikult paheline ja mitte keegi pole õnnelik vastu tahtmist“, siis on see osalt vale, osalt õige: tõepooles, mitte keegi pole õnnelik vastu tahtmist, kudi pahelisus on tahtlik, või siis peaksime rääkima vastu sellele, mida äsja ütlesime, ning mitte nägema inimeses liikumapanevat printsiipi ja sünnitajat nii oma tegude kui ka laste suhtes.“ (Lk. 77.)
„Sokrates (nagu ka Platon) vaatles ja hinda selu oma ideaali kõrgusest (ja selles mõttes tuleviku aspektist), Aristoteles aga tegelikkuse seisukohalt (ja selle smõttes mineviku ja oleviku aspektist). Üldistades: nende lahkhelides ja konfliktis peegeldub lahkuminek ideaali ja tegelikkuse vahel.“ (Lk. 84.)
„... esitas Sokrates äärmiselt tähtsa kaalutluse, mis terve mõistuse argumendid täielikult ümber lükkas: ehkki inimesed arvavad, et kasulik on see, mis aitab neil soovitut saavutada, on siiski kõige kasulikum teada, mida tuleb soovida.“ [(Vt. 31, 465.)]
„On ju maailm kosmos, s. t. harmooniline ja mõistuspäraselt organiseeritud maailmakord, mitte aga mõttetu korratus ja meeletu kaos.“ (Lk. 95.)
„Öeldu kinnituseks toome Sokratese sõnad, millest kõlab helget nukrust ja vaevu tabatavat pidulikkust ning mis on lõppakordiks kogu „Apoloogiale“: „Kuid juba ongi aeg siit minna, minul – et surra, etil –et elada, kumb neist aga parem on, see pole ilmne mitte kellegile peale jumala.““ (Lk. 101.)
„Sokrates suri. Tema surm jäädvustas tema isiksuse järgnevate põlvkondade mällu ning määras suuresti tema isiksuse ja õpetuse mõju kõigil järgenvatel aegadel.“ (Lk. 108.)
„Sokratese vaimne pärand. Sokrates ei läinud surma kui fanaatik-märter, kui tema poolt kuulutatava idee või usu pime järgija, vaid kui filosoofia märter, kui veendumustega tark, kes tegi vaba valiku elu ja surma vahel. Kindel selles, et tõde, valega kokkusobimatu, varem või hiljem võidule pääseb, ennustas ta kohtuprotsessi lõpus ränka karistust neile, kes ta surma mõistsid.“ (Lk. 109.)
____________________________

LISA:
PLATON:
CHARMIDES“.

(Vanakreeka keelest tõlkinud ja kommenteerinud Jaan Unt.) [Lk.: 115-140.] {Käesoleva tõlke aluseks oli tekst, mis on aksepteeritud väljaandes: Platon. Oeuvres complètes, t. II, Texte ètabli et traduit par A. Croiset. Collection Guillaume Budè, Paris, 1921.}
[153a] = (153c) „Me ei tea veel kaugeltki mitte kõike.“ /.../ „... tundsin huvi, kuidas on praegu lood filosoofiaga ja (154a) kas noorte seas on neid, kes paistavad silma kas tarkuse, ilu või siis mõlema poolest.“ (Lk. 116.)
(155a) „“... sest ta on ka filosoof ja pealegi, nagu näib teistele ja talle eneselegi, ka väga luuleandeline.““ (Lk. 117.)
[156a-e] „Tema sõnade järgi lähtub kõik hingest, nii kõik halb kui ka kõik hea, mis on niikehas kui kogu inimeses, ja just sealt voolab kõik välja nagu (157a) peast silmadesse. Niisiis tuleb kõigepealt ja kõige enam just seda ravida, kui tahetakse, et pea ja kõik muugi kehasse puutuv terve oleks.“ (Lk. 119.)
(159a) „Mulle näib parim vaatlusviis olevat järgmine. On selge, et kui sul mõistlikkus on olemas, siis arvad sa tema kohta midagi. On ju paratamatu, et kui ta on olemas, siis põhjustab ta mingi tajumise, millest sul tekib tema kohta mingi arvamus, mis see mõistlikkus on ja milline. Kas pole nii?“ /.../ „Et me niisiis võiksime jälile saada, kas teda sinus on või mitte, ütle: mis mõistlikkus sinu aravates on?“ (Lk. 120.)
[160a] = (160b) „Kas ei pasita siis meile, Charmides,“ küsisin mina, „et nii hinge kui ka kehaga seotud asjades on kiirus ja elavus ilusamad kui aeglus ja rahulikkus?“ „Karta on.“ „Niisiis ei ole mõistlikkus teatav rahulikkus ja mõistlik elu ei ole rahulik elu, nagu sellest arutelust ilmneb, kui mõistlik peab (c) olema ilus. Tõepoolest, ilmneb, et kaht laadi tegudest elus pole rahulikud pea mitte kunagi ilusamad kui kiired ja jõulised. Kui aga, mu sõber, rahulikud teod poleks ei sugugi vähem ega rohkem ilusad kui hoogsad ja kiired, poleks mõistlikkus ka siis sugugi mitte pigem rahulikkus kui hoogsus ja kiirus, ei kõndimisel, kõnelemisel ega kusagil mujal, ning rahulik elu poleks mõistlikum mitterahulikust, [(d) sest me lähtusime arutluses sellest, et mõistlikkus on midagi ilusat, ning ilmnes, et kiired teod pole sugugi mitte vähem ilusad kui rahulikud.“ (Lk. 122.)
[161d] „Sellepärast, et see, kes ütles mõistlikkuse olevat tegelemise omaenese asjadega, ei mõelnud kindlasti mitte seda, mida ta sõnadega ütles.“ (Lk. 123.)
[162a] „Ent kui riiki valitsetakse mõistlikult, siis valitsetakse ted aka hästi?“ (Lk. 124.)
[163d-e] „Nüüd aga võta jälle algusest peale ja määratle, palun, täpselt: sa niisiis ütled, et mõistlikkus (e) on heade asjade tegemine, toimetamine või nendega tegelemine või ükskõik kuidas sulle meeldib seda nimetada?“ (Lk. 125.)
[164a] = (164d-e) = (165a-b). „Peaaegu ütleksin, et mõistlikkus just sedasama tähendabki – oimata iseennast –ning nõustun sellega, kes need sõnad Delphis pühenduseks on toonud. See näib mulle olevat mõeldud justkui jumala tervitusena sisseastujaile (e) tavalise „Ole rõõmus!“ asemel, andes mõista, et viimane pole õige ja et üksteist ei tule üles kutsuda mitte rõõmustama, vaid mõistlikud olema. Sel viisil kõnetab jumal sisseastujaid teisti kui inimesed, nagu minu arvates pühenduskirja tegija ongi mõelnud, ja ta ei ütle sisseastujatele mitte midagi muud kui „Ole mõistlik“. Muidugi ütleb ta ennustajana seda mõistu. Sest „Oima iseennast“ ja „Ole mõistlik“ (165a) on üks ja seesama, nagu sed aütleb kirjasõna ise ja ütlen ka mina, ent kerge on eksida ja seda millekski muuks pidada, ja nii ongi minu arvates teinud need, ke son hiljem pühendanud sellised kirjutisi nagu „Mitte midagi üleliia“ ja „Tagatis hukutab“. Sest nad arvasid, et „Oima iseennast“ on nõuanne, mitte aga jumala tervitus sisseastujale, ning nemadki tahtsid kasulikku nõu anda ja nii kirjutasidki oma pühendused.“ (Lk. 126-127.)
[166c-e] „... on mul mingi muu põhjus kui see, mis (d) paneb mind mu enese sõnu hoolga läbi katsuma: kartus, et ma eneselegi märkamatult võiksin arvata, et tean midagi sellist, mida ma siiski ei tea.“ /.../ (e) „Pööra oma tähelepanu arutlusele enesele ja vaatle, kuhu see järelekatsumine välja jõuab.“ /.../ „Niisiis ma ütlen sulle,“ ütle stema, „et ainsana kõikidest teadmistest on see teadmine iseendast ja kõikidest teistest teadmistest.“ „Kui ta on teadmine teadmisest, kas pole ta siis ka teadmine teadmise puudumisest?“ (Lk. 128.)
[167b-c] „Kui on nii, nagu sa äsja rääkisid, siis on kogu asi sedasi, et on olemas üks teatav teadmine, mis pole teadmine millestki muust (c) kui vaid iseendast ja teiste teadmistest ja peale selle veel ka teadmise puudumisest.“ (Lk. 129.)
[168a] „Ja ometi me ütleme, nagu näib, et on olemas mingi selline teadmine, mis pole teadmine mitte ühestki teadmisalast, vaid üksnes iseendast ja teistest teadmistest.“ (Lk. 130.)
[168e] = (169a-b) „... et kõigest sellest, mis me oleme läbi vaadanud, näib meile ühtede puhul täiesti võimatu, teiste puhul aga üsna uskumatu, et iseenda võimet võiks rakendada iseenda suhtes.“ /.../ (169a) „... kas kõik olemasolevad asjad on sellised, et nad ei saa rakendada iseenda võimet iseenda suhtes, vaid üksnes millegi muu suhtes, või ühed saavad, teised aga mitte; ja kui ongi olemas selliseid, mis oma võimet iseendale rakendavad, siis kas kuulub nende hulka ka see teadmine, mida me mõistlikkuseks nimetame. Mina igatahes ei usu, et mina suudaksin seda kindlaks teha. Seepärast ei saa ma ka kindlalt öelda, kas teadmine teadmisest võib olema solla, või kui selline teamdine olekski olemas, kas ma siis pean selliseks mõistlikkust, (b) enne kui ma pole vaadelnud, kas sellest sellisena on meile mingit kasu või mitte. Sest mul on prohvetlik aimdus, et mõistlikkus on midagi kasulikku ja head.“ (Lk. 131.)
[171e] = (171e-172a-c) „Sest me ei püüaks teha ise seda, mida me ei tunne, vaid leiaksime neid, kes asja tunnevad ja annaksime selle üle nende kätte; ning me ei annaks neile, keda me juhime, etha mitte midagi muud kui vaid seda, millest neil on teadmine. Ja nii oleks mõistlikkuse poolt majapidmaine hästi korraldatud ja riik hästi valitsetud ja sedasi kõik muu, mida juhub mõistlikkus. Kui aga eksimine on (172a) kõrvaldatud ja õige teguviis teed näitab, siis on paratamatu, et iniemstel selliselt meelestatuina kõik hästi läheb, need aga, ekl läheb hästi, on õnnelikud.“ /.../ (b) „Ent võib-olla on sellel, mille me nüüd oleme leidnud mõistlikkuse olevat, nimelt teadmisel teadmisest ja teadmise puudumisest see hüve, et kellel see on, see õpib kõige kergemini ning näeb kõike selgemini, sest kõigele õpitavale lisaks näeb ta veel ka teadmist; ja võib-olla katsub ta teisigi selles, mida ta ise õpib, paremini järele, kuna need, kes ilma mõistlikkuseta järele katsuvad, teevad seda (c) vaevaliselt ja viletsamini“ (Lk. 134.)
[173e] = (173a-174a-d) „Niisiis loobume me väitest, et see, kes teadmispäraselt elab, on õnnelik. Sest nimetatuid, ehkki nad teadmispäraselt elavad, pole sa nõus õnnelikuks pidama, vaid näid piiritlevat õnnelikku üksnes teatava (174a) teadmispärasusega. Võib-olla pead sa õnnelikuks seda, keda ma äsja nimetasin: kõigi tulevaste asjade teadjat, ennustajat. Või kedagi teist?“ /.../ „Kas mitte sellist, kes lisaks tulevastele asjadele teab ka kõike möödunut ja praegust, ega ole mitte millegi suhtes teadmatu? Oletagem, et on keegi selline. Ma ei usu, et sa ütleksid olevat veel kedagi, kes oleks temast teadmispärasem.“ /.../ (d) „Niisiis pole mitte mõistlikkus see, mille ülesandeks on meile kasulik olla. Sest selleks pole mitte teadmine teadmisest ja teadmise puudumisest, vaid teadmine heast ja halvast. Nii et kui see on kasulik, peab mõistlikkus olema meie jaoks midagi muud.“ (Lk. 135-136.)
[175b] = (175b-c) „Sest poleks ju see, mida peetakse kõige ilusamaks, võinud näida meile kasutuna, kui minust oleks olnud mingitki kasu selle õigeks uurimiseks. Nüüd aga oleme kõigiti alla jäänud ega suuda leida, mis asi see küll on kõigi olemasolevate asjade seast, millele nimeandja pani nimeks mõistlikkus. Kuid me nõustisme paljuga, mis arutluses osutus sobimatuks. Nõustusime sellega, et mõistlikkus on teadmine teamdisest, kuigi arutlus seda ei lubanud ega kinnitanud. Nõustusime sellega, et see teadmine oimab ka teiste teadmiste alasid, kuigi arutlus sedagi ei lubanud, ja tegime nii selleks, et mõistlik (c) oleks meie jaoks see, kes teab sellest, mida ta teab, et ta seda teab, ja sellest, mida ta ei tea, et ta seda ei tea. Nõustusime kõigiti suuremeelselt ega vaadelnud seda, et on võimatu midagi teada sellest, mida üldse ei teata.“ (Lk. 137.)
_____________________________
 
Èmile Zola: „Nana“. Tallinn, 1976. Kirjastus: „Eesti Raamat.“ Tõlkinud: Henno Rajandi. Lk.: 5-400. (C: 1924, Paris.)

„“Kus on liiklus! Ja milline lärm!“ imestas La Faloise, keda Pariis ikka veel hämmastama pani.“ (Lk. 20.)
„Enam ammugi polnud teatripublik nii jultunud totruse mülkas aeleda saanud. See oli värskendavaks vahelduseks.“ /.../ „... õhkus vastupandamatut naiselikku väge, nii et publik sellest joobus.“ (Lk. 21.)
„... Loomulikus lokis tuhkblondide kaunite kiharate alt vaatas sametpehmete ilmsüütute silmadega neitsinäoke;...“ (Lk. 25.)
„... Aplausi ei tulnud. Keegi ei naernud enam, ...“ /.../ „... üle saali oleks nagu lehvinud kerge tuuleõhk, mahe, kuid rasket ähvardust täis. Armsas lapsukeses virgus äkki erutav naine, ärkas tema soole omane pöörane kihk, sündisid veel määratlemata ihad.“ (Lk. 27.)
„... pühitses võitu oma marmorihuga, oma soo jõuga, mis oli küllalt võimas, et kogu seda rahavahulka hävitada, ise temast täitsa puutumata jäädes.“ (Lk. 28.)
„Igatsus üksinduse kuningliku naudingu järele saigi lõpuks ülekaalu. Üks kord võib ta seda luksust endale ometi lubada!“ (Lk. 49.)
„Ja ta ei nõudnud iial mingit tasu. Ta oli lihtsalt naiste sõber, ajas alalõpmata nende väikesi asju.“ (Lk. 52.)
„Siia tulles sattusid külma väärikuse ja endisaegsete kommete õhkkonda, ammumöödunud ajastusse...“ (Lk. 53.)
„“Tahan, et teisedki minu kogemustest kasu saaksid.“ /.../ „... et ma usun täpselt seda, mida on vaja uskuda.“ /.../ „... võttis korrapealt maad ranguse vaim, kõik tõsinesid, just nagu oleks külm tuulepuhang läbi toa käinud.“ (Lk. 55.)
„... sealjuures aga kõrk ja autoritaarne isiksus, kes kõik teised oma raudse tahte alla painutas.“ (Lk. 58.)
„... isegi pisut kardetud külaline, otsekui esindanuks ta mingit võimast jõudu, mingit okultset võimu, mida ta oma selja taga aimata laskis.“ (Lk. 60.)
„Daamid olid jõudnud sihitu härdameelsuse staadiumi, kus neid valdas tungiv vajadus kellelegi oma lugu jutustada.“ (Lk. 101.)
„... äratas igatsust maaidülli, millegi maheda ja puhta järele.“ (Lk. 104.)
„Kõik ta hingevõitlused olid võideldud. Hoopis uue elu voog uputas neljakümne aasta vältel kujunenud põhimõtted ja veendumused.“ /.../ „Ta oli pääsmatult kadunud;...“ /.../ „... oleks ta kõhklematult maha salanud ja ära müünud kõik, mis tal oli. Viimaks ometi ärkas ta noorus, nooruki maias puberteet ja sulatas paugupealt ta katoliikliku külmuse, kogu ta küpse mehe väärikuse.“ (Lk. 137.)
„Polnud saladus /.../ väga suur mõju. Liikus kummalisi lugusid varjatud võimust, millega see...“ /.../ „... valitses.“ (Lk. 159.)
„Sündigu jumala tahtmine,...“ /.../ „Lõpuks teenib kõik vaid tema au... Teie patust saab sõjariist tema käes.“ (Lk. 168.)
„Ise esines ta filosoofina, kes on loobunud kõigest, isegi kuulsusest.“ /.../ „Peaasi, et sind rahule jäetakse, kõik muu on lollus.“ (Lk. 218.)
„Oli seletamatu ime, kuidas see paks tüdruk, kes laval nii kohmaka mulje jättis ja koomilisena tundus, niipea kui ta tõelist daami matkida püüdis, tegelikus elus ilma vähimagi vaevata kogu linna ära võlus.“ (Lk. 258.)
„Järsku tundis ta end nagu kasvavat, oma naudingu- ja võimuiha enneolematult paisuvat; ta pidi kõik endale saama, et kõike hävitada.“ (Lk. 287.)
„Kõik see oli lõppude lõpuks ebaoluline! Ta muutus veel paindlikumaks ja salapärasemaks kui enne; teades, et suurte pattude juurest viib tee suure vagaduse juurde, ...“ /.../ „Issanda veskid jahvatavad aeglaselt, aga kindlalt.“ (Lk. 338.)
„Ja ta lisas rahulikult, selle igavesti saladuseks jääva kangelaslikkusega, millega elu vulgaarsed tragöödiad nii sageli lõppevad:...“ (Lk. 341.)
_____________________________

Axel Munthe: „San Michele raamat.“ // MCMXCII. Kirjastus: „Mnokkel“. Tõlkinud: H. Meister. Lk.: 5-224. (Eessõna: K. A. Hindrey.)

„Ce n`est rien donner aux hommes que de ne pas se donner soi-mème.“ (Lk. 0.)
„... et ta pidi ilma jääma isegi sellest ainsast privileegist, mis Jumal loomadele on lubanud hüvitusena nende kannatuse eest, mis inimesed neile lisanud: kergest surmast.“ (Lk. 32.)
„... ja võib rahvast panna tegema, mida tahab, ainuüksi neid vaadates.“ (Lk. 46.)
„-- Tean, et elu on ilus, kuid tean ka, et me sageli ta ära rikume ja muudame mingiks rumalaks jandiks või südantlõhestavaks tragöödiaks, või koguni mõlemateks, nii et ei tea, kas peab naerma või nutma. Nutta on kergem, kuid naerda on palju parem, kuni ei naerda liiga kõvasti.“ (Lk. 47.)
„Mulle ei meeldi kuu. See saladuslik võõras on varastanud liiga palju und mu silmist ja soistanud kõrva liiga rohkesti unelmaid. Müstilisus puudub täiesti päikesel, päeva säraval jumalal, ke skinkis elu ja valgust meie pimedale maailmale ja veelgi valvab meid oma kiirgava silmaga kaua pärast seda, kui kõik jumalad Niiluse randatelt, Olümposelt ja Walhallast on kadunud pimedusse. Ent keegi ei tea, kust tuleb kuu, see kahvatu öörändur tähtede keksel, ke svaatleb meid külmade uniste silmadega ja pilkava naeratusega.“ /.../ „Krahvinna armastas kuud, ta nõiduslikku hämarust, ta õrnu unelmaid.“
„Non, non, ce n`est pas le jour,
Ce n`est pas l´aloutte,
Dont les chants ont frappè ton oreille inquiète,
C´ est le rossignol
Messager de l´amour.“
[„Ei, ei, see pole päev, see pole lõoke, kelle laul on põiganud su rahutusse kõrva, see on ööbik, armastuse käskijalg.“] (Lk. 55.)
„Miks ei jäänud sa oma vanasse kodusse keset metsa? Olid nii rõõmus ja reibas, kui olid väike; miks näid sa nüüd nii süngena? -- Sest mul pole rahu. Ma ei või kuskil püsida, ma ei või unsutada, ma ei või magada.“ (Lk. 69.
„Pidin olema tõesti kummaline laps! -- Iga sõna, mis ma sulle ütelsin, on tõsi, vastas haldjas, -- mis sa aga teistele jutustad, selle eest ma ei vastuta: sa segad ju alati tõsielu ja unelmad, nagu kõik lapsed.“ /.../ „... et abielu on väga ohtlik, ja üks tark mees on öelnud, et ämma valikul ei saa olla kunagi küllalt ettevaatlik.“ (Lk. 71.)
„-- Mis on aeg? küsis haldjas. -- Seda ei mõista ma sulle seltada, ega mõista ka keegi muu. Väidetakse, et aeg koosneb kolmest erinevast osast: minevikust, olevikust ja tulevikust. -- Kas kannad alati aega endaga karbis kaasas? -- Jah, ta järgneb mulle kõikjale, ta ei puhka kunagi, ei maga kunagi ja kordab lakkamatult ühte ja sama sõna mulle kõrvadesse. -- Kas saad aru, mis ta ütleb? -- Ah! Paraku väga hästi! Ta ütleb mulle iga sekund, iga minut, iga tund päeval ja ööl, et ma vananen ja pean surema. Ütle, haldjas, enne kui sa lähed, kas sa kardad surma? -- Kardan mida?“ (Lk. 72.)
„Teda vaadelda oli puhkuseks minu väsinud silmadele. Pea muundus see rõõmuks, sest ta oli rabavalt ilus. Kas ta mõistis, mida mu silmad ütelsid ja mida mu huuled ei söandanud sõnada? Oli hetki, mil seda peaaegu uskusin.“ /.../ „Küsisin talt, miks on ta matnud oma noore elu... /.../ Kas ta ei tea, et väljaspool seda surma ja jubeduse elamut on hunnitu maailm, elu on tulvil rõõmu ja mitte üksnes kurbust?“ (Lk. 82.)
„Ma polnud Napolis mingi uustulnuk, olin sageli lobisenud ja naljatanud nende keevavereliste lõunamaa tütarlastega, paljudel suveõhtuil olin nendega tantsinud tarantelli. Pahimal juhul olin varastanud neilt mõne suudluse, kuid alati jäändu laeva kapteniks, täiesti võimeliseks alla suruma meeskonna igat vastuhakumärki.“ (Lk. 83.)
„Ta valetas öeldes, et ta tahab kõike teada ja et ta surma ei karda. Keegi ei teha teada, kui haige ta tõeliselt on, kõik inimesed kardavad surma, ja selles pole tõesti midagi imestada.“ /.../ Unustad, et kõik on uskumise, ja mitte teadmise asi, täiesti nagu usk Jumalsse. Katoliku kirik ei seleta midagi ja ta on tänapäevalgi vägevaim võim maailmas. Protestantlik kirik katsub kõike seletada – jalaguneb. Mida vähem patsiendid oma haigusest teavad, sed aparem neile.“ /.../ „Ära külasta neid, kui nad sind ei vaja. Ära lobise endega palju, sest siis nad saavad jälile, , kui vähe meil tõeliselt on ütelda. Arstid, nagu kuninglikud isikud, teevad targasti teistest kõrvale hoidudes, kui nad tahavad oma prestiiži säilitada; meie kõik näime paremad hämaras valguses.“ /.../ „-- Sul on alati daamid karjana kannul. Soovin, et minagi oleksin nende juures nii heas hinnas kui sina... /.../ -- Ma ei taha midagi rohkem, kui et ma neile ei meeldiks; saadaksin nad meelsasti kõik sinu juurde.“ /.../ „Sa ütled, et sooviksid naistele meeldida, Noh, pea siis hoolega silmas, et sa seda neile ei räägiks; ära pane neid palju tähelegi, ära lase neil endile sisendada, et oled seal selleks, et täita nende soove. Kuigi naised ei näi seda ise aimavat, tahavad nad pigem kuuletuda kui käskida. Nad ütlevad, et nad on meiesarnased, ent ka nemad ise teavad liigagi hästi, et nad seda pole – seda parem nendele, sest kui na doleksid meiesarnased, meedliksid nad meile palju vähem. Üldiselt asetan naise mehest kõrgemale, ütlen seda sulle, kuid pean hoolega silmas, et ma neile endile seda ei ütleks. Neil on rohkem südidust kui meil, nad taluvad piinu ja surevad kartmatumalt, neil on suurem kaastunne ja nad on vähem tühised. Nende vaist on üldiselt usaldatavam teenäitaja läbi elu kui meie oma, nad ei tee nii palju rumalusi kui meie. Sõna armastus tähendab naisele kaugelt rohkem kui mehele, ta tähendab kõike. Aist mängib nende elus palju vähemat osa, kui mehed tavaliselt aravavad.“ (Lk. 85-86.)
„Ent see oli vaim, kes päästis olukorra. Ja vaim olin mina.“ (Lk. 123.)
„--, et seda imet ei teosta hüpnotisööri, vaid patsiendi alateadvusliku mina poolt. Aga kuidas seletad aühe edu ja teise luhtumist? Miks tungib ühe sugestioon käsksõnana patsiendi maa-alusesse töökotta ja paneb käima selle võimsa masinavärgi, kuna sama sugestioon teise hüpnotisööri huultelt küll püütaks ekinni patsiendi teadvuse poolt, ent siiski jääb mõjutuks? Keegi ei taha rohkem kui mina saada vastust sellele küsimusele, sest juba lapsena teadsin, et oman sellist jõudu, nimetagu seda siis kuidas tahes.“ (Lk. 143.)
„... asjatult polnud ma elanud viisteist aastat oma elust igalt maalt ja igas vanuses hüsteeriliste naiset hulgas.“ (Lk. 163.)
„Anna talle klaas frascati veini, et aidata tal unustada, kuid toimeta veinikarahvin kõrvale, kui ta hakkab meenutama.“ /.../ „Meenuta, mis olen kirjutanud selle raamatu ühel teisel leheküljel, -- mida sa enda tarvis hoiad, selle kaotad; mille sa aga ära annad, selle hoiad endale.“ /.../ „Mis kasu sest on, et sa raha kokku kuhjad? See võetakse sult igal juhul varsti. Surmal on sinu rahakapi teisikvõti. Jumalad müüvad kõike odava hinnaga, ütels vana luuletaja. Ta oleks võinud lisada, et na dmüüvad oma parimaid kaupu odavaimalt.“ (Lk. 177.)
„Elu ilusaimad annid pole müüdavad; neid saame surematuilt jumalailt kingiks. Nad lasevad meil näha päikest tõusvat ja loojuvat, pilvi ülal taevas purjetavat, merd, mesti ja põlde, -- kõike ilma sentigi maksmata. Linnud laulavad meile ei millegi eest ja metslilli võime noppid aisegi maantee äärest. Pole tarvis sissepääsemaksu öö tähtedest säravasse peaosaali. Vaene mees magab paremini kui rikas.“ /.../ „Ent elama peab maal.“ /.../ „Vaene vana Beelzebub! Lõppudelõpuks pole võibolla ainult sinu süü, et kõik siin maailmas läheb viltu. See polnud ju sina, kes meie maailmale elu andis. See polnud sina, kes vallandas inimeste sekka kannatus eja surma. Sa olid sündinud tiibadega ja mitte kapjadega, see oli Jumal ise, kes su kuradiks muutis ja sind alla põrgu tõukas, et valavaksid seal tema neetute üle. Sa poleks tõesti tuhat aastat seisnud tormis ja sajus seal ülal Notre Dame´i tornis, kui su töö sinule oleks meeldinud. EI või olla kerge kuradiksolemine sellele kes on sündinud tiibadega. Pimeduse vürst, miks ei kustuta sa tuld oma maa-aluses riigis...“ (Lk. 178.)
„Mingi optilise illusiooni tõttu ei näe ma neid sellistena, nagu nad on, vaid sellistena, nagu nad peaksid olema ja nagu nad võib-olla oleksid tahtnud olla, kui neil võimalusi oleks olnud. Näen oma pimeda silmaga veelgi hulka narre vaateväljal ümber kõndivat, aga nad ei käi mulle enam närvidele nagu varem ja ma ei hooli enam nende alalõpmatust lobast. They say what they say, let them have their say, on öelnud üks tark inglane.“ /.../ Ma ei suuda neile andestada.“ /.../ Kõik need mehed ja naised minu ümber näivad nüüd mängivat maailmas kõrvalisemat osa kui varem. Tunnen, nagu oleksin raisanud nendele liiga palju aega, nagu võiksin nendeta niisama hästi läbi saada kui nemad minuta. Tean väga hästi, et nad mind enam ei vaja.“ /.../ Olen lõpetanud ekslemise maailmas jahil õnne järele...“ /.../ „Mõtlen jääda sinna, kus olen, ja katsuda teha parimat sellest vähesest, mis mulle on jäänud.“ /.../ „Mul pole muide iialgi kerege olnud mõtelda, mulle näib koguni, et saan paremini hakkama, kui ma ei mõtle.“ (Lk. 220.)
[Franz Schubert:]
„Leise flehen meine Lieder
Durch die Nacht zu dir,
In den stillen Hain hernieder
Liebchen komm zu mir.“
„Hea on jalutada hämaras valguses Materita oliivide all. Hea on istuda ja unistada selles vanas tornis. See on peaaegu ainus, mida veel teha saan. Torn on suunatud läände, kus päike loojub. Pea vajub päike merre, siis tuleb videvik ja siis tuleb öö.
Oli kaunis päev.“ (Lk. 224.)
______________________________

Lewis Carroll: („Alice´s Adventures in Wonderland“). „Alice imedemaal“. Tallinn, 1971. Kirjastus: „Eesti Raamat“. Tõlkinud: Jaan Kross. Lk.: 5-102.

„Ja siis – koos unelapsega
nad läbi võlumaa
on teel – ja loomad räägivad
ja lahked linnud ka.
Nad kuulavad pool-uskudes,
sest teisti ei saa.“ (Lk. 6?).

„Alice – need lapsemeelsed lood
mult võta, ole hea,
ja mälestuste salapael
neid õrnalt hoidma sea
kui õit, mis palverändur tõi
kus-kaugelt maalt, ei tea.“ (Lk. 7?).
„... ütles Alice iseendale, „et ma saan täitsa otsa nagu küünal. Huvitav, missugune ma siis soleksin?“ Ning ta püüdis kujutleda, kuidas näeb küünlaleek välja pärasts eda, kui küünal on ära puhutud, sest ta ei suutnud meenutada, et ta kunagi oleks niisugust asja näinud.“ /.../ „... -- sest Alice, naljakas laps, armastas väga kujutleda, et ta on kaks inimest. „Aga praegu,“ mõtles vaene Alice, „pole mul mingit kasu kujutleda end kaheks inimeseks! Jah, minust on ju üheksainsakski korralikuks inimeseks vaevalt et küllalt järel!““ (Lk. 14.)
„... kuid Alice oli juba harjunud ootama aina ebaharilikke asju, nii et tundus olevat õige hall ja loll, kui elu peaks jätkuma tavalist rada.“ (Lk. 15.)
„Kas ma olen öösel muutunud või? Oot, la sma mõtlen: kas ma olin hommikul ärgates seesama? Mulle meenub peaaegu, et ma tundsin end natuke teisti. Aga kui ma pole seesama, on järgmine küsimus: kes ma siis üleüldse olen? Jah, see on alle smõistatus!“ (Lk. 17.)
„Mina ainult vaatan selle peale neile vastu ja ütlen: Aga kes ma siis olen? Vastake mulle enne, ja kui mulle meeldib see isik olla, siis ma tulen üles, kui ei, siis alla, kuni olen keegi teine – aga oh aeg!“ (Lk. 18.)
„... et algul tundus see päris veider, aga ta harjus sellega mõne hetke jooksul ja hakkas iseendaga kõnelema nagu ikka.“ (Lk. 45.)
„“Lihtsalt kole,“ pomises ta endamisi, „mismoodi kõik need olevused vaidelvad. See võib lausa hulluks ajada!“ /.../ „Oh, temaga pole mõtet rääkida,“ ütles Alice meeleheitel, „tema on täielik idioot!““ (Lk. 47.)
„“Kas sa ei tahaks mulle ütelda, kuhupoole ma siit peaksin minema?“ „See sõltub suurestis ellest, kuhu sa tahad välja jõuda,“ ütles Kass. „Mulle eon enam-vähem ükskõik, kuhu --“ vastas Alice. „Siis ei ole tähtis, kuhupoole sa lähed,“ sõnas Kass. „ -- kui ma ikka k u s k i l e jõuan,“ lisas Alice seletuseks. „Oh, selle peale võid kindel olla,“ ütles Kass, „kui sa ainult kõnnid küllalt kaua.““ (Lk. 52.)
„...“aga see näib olevat ebatavaliselt mõttetu.“ (Lk. 85.)
„Nõnda istus ta kinnisilmi ja peaaegu uskuski ennastki viibivat Imedemaal, ehkki ta teadis, et tal tarvitseb ainult silmad avada ja kõik muutub taas halliks tõelisuseks:“ (Lk. 101.)
„... ja leiab rõõmu nende lihtsaist rõõmudest, meenutades omaenese lapseelu ja õnnelikke suviseid päevi.“ (Lk. 102.)
___________________________

William Butler Yeats: „Luulet“. Tallinn, 1990. Kirjastus: „Eesti Raamat.“ Tõlkinud: Ants Oras ja Märt Väljataga. Lk.: 5- 157. (Järelsõna: Ants Oras: „Müstilise roosi poeet. W. B. Yeatsi (1865-1939) mälestuseks.“) Lühendatult ajakirjast „Looming“ nr. 5, 1939.)) [C: „The Collected Poems of W. B. Yeats.“ „The Macmillan Company“, New York, 1961.]

Down by the Salley Gardens“.
Down by the salley gardens my love and I did meet;
She passed the salley gardens with little snow-withe
feet.
She bid me take love easy, as the leaves grow on the tree;
But I, being young and foolish, with her would not
agree.
In a field by the river my love and I did stand,
And on my leaning shoulder she laid her snow-withe
hand.
She bid me take life easy, as the grass grows on the
weirs;
But I was young and foolish, and now am full of
tears.“ [1889]

Pajude alleel“.
Kord armsamaga kokku sain pajude alleel;
Ta lumivalgeil jalgel käis pajude all teel.
Ta ütles, arm on lihtne kui vitsast paju tõus;
Kuid olin noor ja rumal ja ma ei olnud nõus.

Kord armsamaga seisin luhal ääres jõe,
Mu õlale ta toetas siis lumivalge käe.
Ta ütles, et elu on lihtne kui rohu kasvupüüd;
Kuid olin noor ja rumal – on nutt mul varuks nüüd. (Lk.: 10-11).

An Irish Airman Foresees His Death“.

I know that I shall meet my fate
Somewhere among the clouds above;
Those that I fight I do not hate,
Those that I guard I do not love;
My country is Kiltartan Cross,
My countrymen Kiltartan´s poor,
No likely end could bring them loss
Or leave them happier than before.
Nor law, nor duty bade me fight,
Nor public men, nor cheering crowds,
A lonley impulse of delight
Drove to this tumult in the clouds;
I balanced all, brought all to mind,
The years to come seemed waste of breath,
A waste of breath the years behind
In balance with this life, this death. [1919]

Iiri sõjalendur aimab ette oma surma“.

Ma tean, mu saatus tabab mind
Kord kohal kõrge pilverea,
Ei vihka vaenlasi mu rind,
Ei kalliks kaitstavaid ma pea;
Kiltartan on mu kodukurm,
Üks puruvaene kant on see,
Ei teda kurvasta mu surm,
Ei rõõmsamaks see teda tee.
Ei kannustand mind meelsus truu,
Parteid või möirgav rahvasumm,
Vadi pilvekeerisesse mu
Viis kõrge üksildane lumm.
Kõik läbi kaalutles mu meel;
Näen tühjust vaid, kui taha kaen
Ja tühjus vaid on paistmas eel,
Kui seda elu, surma vaen. (Lk.: 84-85).

Symbols“.

A storm-beaten old watch-tower,
A blind hermit rings the hour.

All-destroying sword-balde still
Carried by the wandering fool.

Gold-sewn silk on the sword-balde,
Beauty and fool together laid. [1933]

Sümbolid“.

Kelltaorn kesk tormipöörist,
Pime tirib kellenöörist.

Mõõk, mis kõiketapvas väes,
Püsib roitva lolli käes.

Mõõgatupel kuldne tikand,
Ilu ja loll on ühte hakand. (Lk.: 96-97).

The Wheel“.

Through winter-time we call on spring,
And through the spring on summer call,
And when abounding hedges ring
Decalre that winter´s best of all;
And after that there´s nothing good
Because the spring-time has not come --
Nor know that what disturbs our blood
Is but its longing for the tomb. [1928]

Ratas“.

Me talvel igatseme maid
Ja mais, et suvi tuleks varem;
Kui hekid täis on ritsikaid,
Me õhkame, et talv on parem;
Kuid saabudes see samavõrd --
Sest pole kevadet – teeb viha.
Ju me ei tea, et see, mis verd
Meil kiusab, on vaid hauaiha. (Lk.: 102-103).

First Love“.

Though nurtured like the sailing moon
in beauty´s murderos brood,
She walked awhile and blushed awhile
And on my pathway stood
Until I thought her body bore
A heart of flesh and blood.

But since I laid a hand thereon
And found a heart of stone
I have attempted many things
And not a thing is done,
For every hand is lunatic
That travels on the moon.

She smiled nad that transfigured me
And left me but a lout,
Maundering here, and maundering there,
Emptier of thought
Than the havenly circuit of its stars
When the moon sails out. [1928]

Esimene armastus“.

Kui sõudev kuu ta pärit näis
Ilu julmast perest,
Ent viisist, kuis ta punastas,
Ja kõnnakust ja terest
Ma arvasin, et temaski
On süda lihast-verest.

Kuid kord mu käsi leidis, et
Tal kivi peitis põu;
Sest ajast luhta läinud on
Mul iga peetud nõu,
Sest kaotand käed, mis katsund kuud,
Kuutõbisena jõu.

Ta naeris ja see võlus mind
Ja tegi tolaks mu,
Kel iga lause, iga samm
On sama mõttetu
Kui tähtede tants taeva lael,
Siis kui ilmub kuu. (Lk.: 106-107).

Meru“.

Civilisation is hooped together, brought
Under a rule, under the semblance of peace
By manifold illusion; but man´s life is thought,
And he, despite his terror, cannot cease
Ravening through century after century,
Ravening, raging, and uprooting that he may come
Into the desolation of reality:
Egypt and Greece, good-bye, and good-baye, Rome!
Hermits upon Mount Meru or Everest,
Caverned in night under the drifted snow,
Or where that snow and winter´s dreadful blast
Beat down upon their naked bodies, know
That day brings round the night, that before dawn
His glory and is monuments are gone. [1935]

Meru“.

Tsivilisatsioonile on tihkelt ümber veetud
Kombe ja illusoorse rahu kest,
Kuid inimene mõtlema on neetud
Ja ei lakka, hoolimata hirmudest,
End õgimast läbi sajandite jada,
Õgimast, mässamast, lõhkumast ja loomast.
Et lõpuks lohutut reaalsust tunnetada:
Mis on Egiptusest ja Kreekast saand? Mis Roomast?
Erakud Meru ja Everesti mäel,
Kes lummemattunud koopais palvust peavad
Või külma pelgamata ihuväel
Kesköises tuisus mõtisklevad, teavad,
Et päev toob öö, et enne koidusära
Ta hiilgus ja ta au on hajund ära. (Lk.: 118-119).

The Choice“.

The intellect of man is forced to choose
Prefection of this life, or of the work,
And if it take the second must refuse
A heavenly mansion, raging in the dark.
When all that story´s finished, what´s the news?
In luck or out the toil has left its mark:
That old perplexity an empty purse,
Or the day´s vanity, the night´s remorse. [1933]

Valik“.

On inimarul valida, kas taotab
Ta täiuslikkust elus või siis töös,
Kui valib teise, taevamõisa kaotab
Ja üksinda peab märatsema öös.
Kui lõpp on lool, siis mis on vaeva jälg?
Õnneks või mitte, mõned jäljed jäävad:
Jääb vana nõutus, tühi task ja nälg
Või öised hingepiinad, tühjad päevad. (Lk.: 128-129).

What Then?

His chosen comardes thought at school
He must grow a famous man;
He tought the same and lived by rule,
All his twenties crammed with toil;
`What then?´ sang Plato´s ghost. `What then?´

Evrything he wrote was read,
After certain years he won
Sufficient money for is need,
Friends that have been friends indeed;
`What then?` sang Plato´s ghost. `What then?`

All is happier dreams came true --
A small old house, wife, daughter, son,
Grounds where plum and cabbage grew,
Poets and Wits about him drew;
`What then?` sang Plato´s ghost. `What then?`

`The work is done,` grown old he thought,
`According to my boyish plan;
Let the fools rage, I swerved in naught,
Something to prefection brought`:
But louder sang that ghost, `What then?´ [ 1939]

Mis sest?“

Ta sõbrad ütlesid ju koolis,
Et küllap kuulus mees saab tast;
Ta alati häist kombeist hoolis
Ja hoolsalt oma saatust voolis;
Mis sest?“ laulis Plato vaim. „Mis sest?“

Ta vastu elu polnud paha,
Ta peagi teenis värssidest
Heaks äraelamiseks raha,
Ei jätnud teda sõbrad maha;
Mis sest?“ laulis Plato vaim. „Mis sest?“

Kõik täide läks, mis ihkas hing:
Hea naine ja paar lapsukest,
Aed, puud ja põõsad, maja ning
Seal koos käiv meeldiv vestlusring;
Mis sest?“ laulis Plato vaim. „Mis sest?“

Kui kätte jõudis raugavanus,
Ta ütles: „Rääkige mu tööst
Kadedad lollid halvakspanus;
Must siiski jääb auväärne panus.“
Vaim laulis valjemalt: „Mis sest?“ (Lk.: 130-131).

The Hosting of the Sidhe“.

The host is riding from Knocknarea
And over the grave of Clooth-na-Bare;
Caoilte tossing his burning hair,
And Niamh calling Away, come away:
Empty your heart of its mortal dream.
The winds awaken, the leaves whirl round,
Our cheeks are pale, our hair is unbound,
Our breast are heaving, our eyes are agleam,
Our arms are waving, our lips are apart;
And if any gaze on our rushing band,
We gome between him and the deed of is hand,
We come between him and the hope of his heart.
The host is rushing `twixt night and day,
And where is there hope or deed as fair?
Caoilte tossing his burning hair,
And Niamh calling Away, come away. [1899]

Sidhe väesalk“.

Väesalk on kaudu Knocknarea
Ja Clooth-na-Bare´i haua teel;
Caoilte juus on kui tulekeel
Ja Niamh kutsub: „End kaasa sea:
Südamest viska unelm maine.
Tuuled on tõusnud ja pillutavad lehti,
Me palg on kalbe, me juus on lahti,
Me suu on paokil, rind õõtsub kui laine,
Me silmad on selgemad laotusest;
Kelle pilgu ette on jäänud me sööst,
Selle jätame ilma ta kätetööst,
Selle jätame ilma ta lootustest.“
Päevad ja ööd kestab ratsude lend,
Ja kus lootus või tegu on puhtamad veel?
Caoilte juus on kui tuelkeel
Ja Niamh kutsub: „Sea kaasa end!“ (Lk.: 26-27).

The Scholars“.

Bald heads forgetful of their sins,
Old, learned, respectable bald heads
Edit and annotate the lines
That young men, tossing on their beds,
Rhymed out in love`s despair
To flatter beauty´s ignorant ear.

All shuffle there; all cough in ink;
All wear the carpet with their shoes;
All think what other people think;
All know the man their neighbourn knows.
Lord, what would they say
Did their Catullus walk that way? [1919]

Õpetlased“.

Nood kiilaspead, kel unund patud,
Auväärsed, vanad, õpetatud,
Nüüd toimetavad iga rida
Noist kauneist luuletustest, mida
Noormehed ärkvel öödel löid,
Et võita daami poolehoid.

Nad köhivad pedantselt tinti,
nad kulutavad vaibalinti,
Nad liiguvad üksteise seas,
Neil kõigil samad mõtted peas.
Mis oleks siis neil leierdada,
Catull kui käinuks sama rada? (Lk.: 78-79).

__________________________________

1 22. 05. 2019. -- On möödunud juba palju aastaid, nende ammuste tsitaatide üleskirjutamisest...? -- See ammune tsitaatide-valik sai avaldatud siis nüüd, nii palju aastaid hiljem. Need olid tsitaadid aastast 2012 kuni aastani 2016. -- SEEGA: huvitavaid ja ilusaid lauseid, hoolega üles kirjutatud, ligi 11 aastat. JA avaldatud saab need (lähipäevil) oma blogides sel lihtsal põhjusel, et kui need hoolikalt valitud tsitaadid minu lemmik-kirjandusest muud ei näita, siis vähemalt annavad tunnistust minu rohkest lugemusest...? AGA mõnedki tistaadid on tõesti vägagi muljetavaldavad, niisugne mulje jääb endale, neid kunagisi kirjakohti üle lugedes. Loodetavasti meeldivad need valitud tsitaadid kellegile teisele ka nõndasamuti? [Ja kõikvõimalikud kommentaarid ja parandus-ettepanukud on täiesti oodatud minu praegugi kehtivale e-maili aadressile nagu: madisliibek@gmail.com]

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar