William
SHAKESPEARE
William
Shakespeare (1564-1616). „Kogutud teosed VII. köites“. (I
köide.) „Ajalookroonikad I.“ Tallinn, 1959. Kirjastus: „Eesti
Riiklik Kirjastus.“ Tõlkinud, ees- ja järelsõnad kirjutanud:
Georg Meri. („Kuningas John“, „Kuningas Richard II“,
„Kuningas Henry IV“ (1. osa), „Kuningas Henry IV“ (2. osa.),
„Kuningas Henry V“). Lk.: 7-602.
„Kuningas
John“. („King John“).
„...Vaadake,
mis
eas on veetlev neiu ja dofään.
Kui
lustlik arm peaks ilu otsima,
kust
peaks ta leidma Blanche´ist kaunima?
Kui
vaga arm peaks voorust otsima,
kust
võiks ta leidma Blanche´ist puhtama? (II, 2.) (Lk.: 116.)
„Kuningas
Richard II“. („King Richard II“).
„...
Te tahe sündigu. Mu trööstiks jääb,
et
silm ka võõrsil sama päikest näeb,
et
sama kuldne kiir, mis teid siin paitab,
mu
pagendustki kaunistada aitab.“ (I, 3.) (Lk.: 186.)
„...
Kõik kohad, millel puhkab taeva silm,
on
tarkadele õnne sadamaiks.
Su
häda sulle seda õpetagu,
et
iga häda voorust karastab.“ (I, 3.) (Lk.: 190.)
„...
Ei taha ma seda näha... Jumalaga!
Mis
sellest saab, on raske ennustada.
Kuid
kõveratest radadest on teada,
et
ükski jõud ei saa neid õigeks seada.“ (II, 1.) (Lk.: 198.)
„...
Ma olen mõtisklenud, kuidas vanglat,
kus
elan, võrrelda maailmaga;
kuid
et maailm on nõnda rahvarikas,
siin
aga ainus olend olen mina,
ei
suuda ma; ent siiski murran pead.“ (V, 5.) (Lk.: 247.)
„...
eimillekski siis muutun... Kes ka olen,
ei
mina ega ükski inimene
jää
enne rahule, kui rahu talle
toob
olematus... Kuulen muusikat?“ (V, 5.) (Lk.: 248.)
„Kuningas
Henry IV“1. osa. („King Henry IV“, 1. part.)
„...
Mind märgid tähistasid erakordseks,
ja
kogu elu käik on näidanud,
et
pole ma lihtinimeste kirjas.“ (III, 1.) (Lk.: 298.)
„...
Kuid tõesti väärib austust ta kui mees,
kes
palju lugend, salateadustesse
on
süvenenud, vapper nagu lõvi
ja
imeliselt lahke, sama helde
kui
kaevandused Indias... Võin öelda:
ta
peab suurt lugu teie tulisusest,
end
loomu vastaseltki ohjeldades,
kui
vastu räägite; jaa, nii ta on.
Võin
vanduda, et pole ilmas teist,
kes,
nõnda teda ärritanud, pääseks
tast
noomituseta ja ohuta.“ (III, 1.) (Lk.: 302.)
„Kuningas
Henry IV“, 2. osa. („King Henry IV“, 2. part.)
„...
Oo, uni, magus uni,
sa
põetaja, kuis kohutasin sind,
et
sa ei taha sulgeda mu lauge
ning
unustust mu meeltele ei laota?“ (III, 1.) (Lk.: 386.)
„...
On inimeste elukäigus mõnda,
mis
möödund aja pahet kajastab;
kes
seda märganud on, see ennustada
üldjoontes
tabavalt võib neidki asju,
mis
sündimata nõrgas algmes veel
ja
mille idud ajalaekas on.“ (III, 1.) (Lk.: 388.)
„Kuningas
Henry V“. („King Henry V“.)
„...
Ja mis on vürstil, mida teistel pole,
kui
üksnes hiilgus, kõrge koha hiilgus?
Ja
mis sa oled, ebajumal hiilgus?
Mis
jumal oledki, kui kannatad
maist
valu oma kummardajaist rohkem?“ (IV, 1.) (Lk.: 497.)
„...
Mu keel on konarlik, nõbu, ja mu esinemine pole sile; kuna mul
polnud seega abiks ei meelituse häält ega meelituse vaimugi, siis
ei suuda ma ta ette manada armastuse vaimu nõnda, et see ilmuks oma
tõelisel kujul.“ (V, 2.) (Lk.: 530.)
___________________________________
William
Shakespeare: „Kogutud teosed VII köites“. „Komöödiad
II.“ (IV köide). Tallinn, 1960. Kirjastus: „Eesti Riiklik
Kirjastus.“ Tõlkinud, ees- ja järelsõnad kirjutanud: Georg Meri.
(„Veneetsia kaupmees.“ „Palju kära ei millestki.“ „Nagu
teile meeldib.“ „Kahteistkümnes öö.“ „Troilus ja
Cressida.“ „Lõpp hea, kõik hea.“ „Mõõt mõõdu vastu.“).
Lk.: 7- 728.
Georg
Meri: „Shakespeare`i komöödia ühiskonna peeglina.“
„Terviklikust
vaatest komöödialoomingule ollakse alles kaugel. /---/ Kas on aga
neid paremini mõistetud?“ (Lk.: 7.)
„...
lähtub staatilisest, stabiilseks tardunud ühiskonnast, mille
kõlbelist normi on rikkunud komöödia keskne tegelane; kui see on
paljastatud, siis on kord majas, ajutine häire likvideeritud ja
normaalne olukord taastatud.“ (Lk.: 8.)
„Kuid
olgu üksiktegelane kuitahes ilmekas, teose kunstiväärtust ei määra
tema üksi, vaid see, millisel tasemel autor on suutnud teostada oma
üldisi ideelis-kunstilisi taotlusi.“ (Lk.: 9.)
„...--
sellepärast, et teda olevat kibestanud mitmesugused meile tundmatuks
jäänud traagilised kogemused isiklikus elus.“ (Lk.: 10.)
„...
süvenes vastuolu humanistliku kangelase ja ühiskonnast irdunud
individualistlike omavolitsejate vahel.“ (Lk.: 11.)
„Kui
loeme „päikesepaistelisteks“ hüütud komöödiaid, kütkestavad
värssteksti väljapaistvamad kohad oma musikaalsusega. /---/ ...
armastuse mõjul, milles vallanduvad ja küpsevad inimese õilsamad
omadused...“ (Lk.: 14.)
_____________________________________
„Veneetsia
kaupmees.“
„GRATIANO:
„Oraakel olen,
kui
avan suu, kõik jäägu vait kui hiired!““ (I, 1.) (Lk.: 23.)
„PORTIA:
Elagu ma kasvõi Sibylla vanuseks, suren ikka niisam karskena kui
Diana, kui mind ei võta naiseks isa testamendis ettenähtud korras.
Olen rõõmus, et see kosilaste partii on nii mõistlik, sest nende
hulgas pole ühtegi, kelle eemalolekut ma ei ihkaks.“ (I, 2.) (Lk.:
26.)
„PORTIA:
Ei juhi mind mu valikus üksipäinis
mu
peenetundelised neitsisilmad:
see
loosimäng, mis on mu saatuseks,
mult
võtab valimise õiguse.“ (II, 1.) (Lk.: 34.)
„JESSICA:
Mul kahju on, et isa juurest lahkud.
Me
maja on ju põrgu: igavust
sa
pelatasid siit kui lustlik tont.
Kuid
ela hästi!“ (II, 3.) (Lk.: 41.)
„SHYLOCK:
-- Jessica,
sa
mine majja, ma vist tulen kohe.
Tee,
nagu käskisin, kõik uksed sule!
Kui
lukk on ees, siis vara püsib sees, --
peab
meeles iga kokkuhoidlik mees.“ (II, 5.) (Lk.: 44.)
„LORENZO:
Te needke mind, kuid teda armastan,
sest
ta on tark, kui temas ma ei eksi,
ja
ta on ilus, kui mu silm ei peta,
ja
ta on truu, sest nii ta näitab end;
ja
niisiis olles ilus, tark ja truu,
mu
kindlas südames ta saagu koht!“ (II, 6.) (Lk.: 46.)
„MAROKO
PRINTS: See esimene, kullast, kannab kirja:
„Kes valib mind, see saab, mis paljud ihkavad.“
„Kes valib mind, see saab, mis paljud ihkavad.“
See
teine, hõbedast, näib tõotavat:
„Kes
valib mind, see saab, mis ise väärib ta.“
Kuid
kolmas, tinast, jõhkralt hoiatab:
„Kes
valib mind, see peab kõik mängu panema.“
Kust
teada saan, et valin õieti?“ (II, 7.) (Lk.: 47.)
„MAROKO
PRINTS: „Kõik, mis hiilgab, pole kuld,
tihti
kuuled tüdinult.
Neid,
kes elu lootsid mult,
vagalasöödaks
muudab muld
ka
kuldkirstu suletult.
Poleks
üksnes arutult
julgust
sul, vaid vaimutuld,
sa
ei eksiks mannetult.
Nii
näed kosje külmunult.““ (II, 7.) (Lk.: 48.)
„ARGOONIA
PRINTS: „Märka seda, --
vii
ükskõik mis naine sängi,
sinu
peaks siitpeale jäängi!
Lahku
siit ja mujal mängi!“
PORTIA:
Koiliblika on küünal kõrvetanud!
Oo,
tarku narre küll! Nad valides
on
arust ilma oma tarkuses.“ (II, 9.) (Lk.: 52.)
„PORTIA:
Teid palun, viivitage päev või kaks,
siis
proovige. Sest kui te vääratate,
te
seltsi kaotan; kannatage pisut.
Ma
tunnen – kuigi mitte armastusest --
et
teid ei tahaks kaotada; te teate,
ei
anna viha sedalaadi nõu.
Kuid
et ei mõistaks te mind vääriti --
keelt
neiul pole ju, on ainult mõtted --“ (III, 2.) (Lk.: 57.)
„1.
HÄÄL: Ütle, kus küll lembus tärkab?
Südames
või peas ta ärkab?
Kes
ta elurada märkab?“ (III, 2.) (Lk.: 59.)
„PORTIA:
(kõrvale): kuis kired muud kõik õhus hajuvad --
mu
kõhkvel mõte, heitlik meelelaad,
mu
kartusvärin, kahtlus haljassilmne!
Pea
mõõtu, arm, kui sinu õnn on ilmne!
Rõõm,
piira end, mis liigne, kärbi see!
Liig
suur on õndsus! Vähemaks ta tee
liigsöönuks
muidu saan!“ (III, 2.) (Lk.: 60.)
„BASSANO:
„Sind ei peta välispind,
saatku
ikka edu sind!
Kui
õnnega kord kokku said,
uut
ära otsi sedamaid.
Kui
on meel järgi see,
ja
sind teeb õndsaks õnnetee,
pööra
pilgud daamile,
talt
võtad armusuudluse.““ (Lk.: 61.)
„PORTIA:
Head tegu pole kahetsenud ma iial,
ei
kahetse ka nüüd: sest kaaslastel,
kes
vestlevad ja veedavad koos aega,
kel
võrdset armuiket kannab hing,
peab
vääramatult valitsema võrdsus
ka
loomujoontes, kommetes ja vaimus.“ (III, 4.) (Lk.: 68.)
„PORTIA:
Ei halastust saa keegi sundida.
Kui
leebe vihm ta langeb alla taevast
maa
peale, tuues kahekordset õndsust --
ta
õnnistab nii andjat kui ka saajat.
Ta
võimsamatest võimsam on; ta ehib
monarhi
troonil kaunimalt kui kroon.“ (IV, 1.) (Lk.: 78.)
„PORTIA:
Vaata seaduskogu!
Kui
nõuad õigust, võid sa kindel olla,
et
õigust saad – veel rohkemgi kui soovid.“ (Lk.: 81.)
„PORTIA:
Head tasu saab, kes hästi rahul on.
Ja
rahul olengi, sest päästsin teid
ja
pean end selle läbi tasutuks.
Ma
tasuahnem pole olnud veel.
Mind
tundke, palun, kui me kokku saame;
head
soovin teile, ja nii lahkungi.“ (Lk.: 84.)
„LORENZO:
Kui magusalt kuuvalgus sulgub!
Siin
istugem. Las hiilib muusika
me
kõrvadesse. Öö ja mahe vaikus
on
veetleva harmoonia akordid...“ (V, 1.) (Lk.: 89.)
____________________________________
„Palju
kära eimillestki.“
„BEATRICE:
Ma imestan, sinjoor Benedick, et te ikka veel räägite; keegi ei
pane teid tähele.“ (I, 1.) (Lk.: 103.)
„CLAUDIO:
Oo, mu isand!
Kui
sõtta läksite, mis äsja lõppes,
ta
peale heitsin pilgu nagu sõdur,
kes
hurmub, kuid kel ees on karmim töö
kui
kannustada hurma selgeks armuks.
Nüüd
tulin tagasi ja sõjamõtted
on
hajund ning nende asemel
mus
tungleb õrnu, hellitlevaid soove,
mis
ülistavad noore Hero ilu
ja
näitavad, kuis lahkujat ta hurmas.“ (Lk.: 108.)
„CLAUDIO:
Eks sõprus püsi igas teises asjas,
kuid
armuasjus jääb ta kõrvale:
neis
süda rääkigu vaid oma keelt,
silm
kaubelgu vaid oma huvides,
neis
ära usu asemikku: ilu
on
nõid, kes ustavuse peletab.
Me
kogeme ju seda iga tund,...“ (II, 1.) (Lk.: 116.)
„CLAUDIO:
Miski ei kuuluta rõõmu paremini kui vaikimne. Ma poleks kuigi
õnnelik, kui suudaksin öelda, kui väga õnnelik ma olen. --“
(Lk.: 119.)
„BENEDICK:
Seni kuni kõik ehtivad omadused pole koondatud ühte naisesse, ei
leia ükski naine minu silmis armu. Ta peab olema rikas, see on
kindel; tark, või ma ei tahaks teda; vooruslik, või ma ei hakkaks
teda kauplema; ilus, või ma ei vaataks talle otsa; tasane, või ma
ei laseks teda ligi; puhas kuld, või ma ei võtaks teda ka koos
kullahunnikuga; hea kõneoskusega, osav muusikas, ja kui ta kõike
seda on, siis jäägu tema juuksevärv taevaisa otsustada.“ (II,
3.) (Lk.: 123.)
„BENEDICK:
Ma riskin küll sellega, et mulle paisatakse näkku mõnesuguseid
labaseid pilkeid ja naljaraasukesi, sest olen nii kaua juba abielu
nareuvääristanud.“ /---/ „Kas siis torked, fraasid ja need
vaimu paberkuulikesed võivad kohutada täismeest tema tahtmiste
teelt? Ei; maailm vajab järelusugu. Kui ütlesin, et suren
poissmehena, ei teadnud ma aravatagi, et elan, kuni saan naisemeheks.
--“ (Lk.: 128-129.)
„BEATRICE:
(esile astudes):
Mis
leek lõi mulle kõrvu? On see nii?
Mind
uhm ja uhkus teevad odavaks?
Ulm,
ela hästi! Uhkus, hüvasti!
Ei
teie või mind teha õndsamaks!
Jah,
Benedick, su armust võrsus arm mul,
mu
metsik süda taltub sinu käel;
kui
armastad, siis meel ei ole karm mul,
me
tunded liitkem pühal lembeväel.
Ehk
kuulen kiitvat sind küll teiste suid,
sind
hindan ise heaks, ei kuula muid.“ (III, 1.) (Lk.: 133.)
„MARGHERITA:
Vahest arvate, nagu mõtleksin mina, et olete armunud? Ei, taevas
olgu tunnistajaks, ma pole säärane narr, kes mõtleb kõike, mis
talle aga pähe turgatab. Mul ei tule pähegi seda mõtelda, mida ma
võiksin mõtelda. Ega ma võigi mõtelda, isegi kui mõtleksin enda
ogaraks, et olete armunud, või armute, või et te üldse võite
armuda.“ (III, 4.) (Lk.: 142.)
„LEONATO:
Ei tea. Kui rääkisid nad paljast tõtt,
need
käed ta kägistavad; määrisid
nad
tema au, neist uhkeim saab sest kuulda.
Ei
ole aeg nii kuivatand mu verd,
ei
iga pannud nahka ledlikkust,
ei
õnnetused laostanud mu vara
või
õnnekäänud peletanud sõpru,
et,
nõnda äratatud, mul ei leiduks
ni
keharammu kui ka terast meelt,
jõuallikaid
ning küllaldaselt sõpru,
et
õiendada nendega kõik arved.“ (IV, 1.) (Lk.: 151.)
„LEONATO:
Sind palun, jäta! Lihaks-vereks jään,
sest
pole seni sellist filosoofi,
kes
hambavalu taluks kannatalikult
ehk
nende jumalikus stiilis teosed
küll
juhust pilkavad ja kannatusi.“ (V, 1.) (Lk.: 159.)
„CLAUDIO:
(loeb pärgamendirullilt):
Kurjad
keeled tapsid ära
Hero,
kelle murdis mure.
Surm
tõi talle tasuks sära,
mille
paistel au ei sure.
Elu,
mille tappis häbi,
elab
au sees surma läbi.“ (V, 3.) (Lk.: 169.)
„BENEDICK:
On mõistatuseks minule te vastus.
Mis
puutub soovi, soovin, et te sooviks
koos
meiega, et ühte liidetaks
meid
täna ausalt abielupaariks.
Hea
preester, selleks vajangi te abi.“ (V, 4.) (Lk.: 171.)
„MUNK:
Te hämmastust ma võiksin peletada.
Kui
täidetud on pühad usukombed,
ma
teile räägin kauni Hero surmast.
Nüüd
võtke imet argipäevasena
ja
tulge otsekohe kabelisse.“ (Lk.: 172.)
___________________________________
„Nagu
teile meeldib.“
„OLIVER:
Seejuures on ta tasane, koolitamata, kuid ikka haritud, täis üllaid
püüdeid, kõigile otsekui nõiaväel armas,...“ (I, 1.) (Lk.:
183.)
„ORLANDO:
Ma ei tee ülekohut oma sõpradele, sest mul pole kedagi, kes mind
taga nutaks. Ma ei tee ülekohut maailmale, sest maailimas ei ole mul
midagi; täidan maailmas vaid kohta, mida võidakse täita veel
pareminigi, kui olen jätnud selle tühjaks.“ (I, 2.) (Lk.: 188.)
„CELIA:
Isand, kiitust pälvite;
kui
peate oma armutõotusi
niisama
iga ootust ületades,
on
õnnelik te armsam.“ (Lk.: 189.)
„ROSALIND:
Palun härdalt teie kõrgust
mind
lasta teada, milles eksisin.
Niipalju
kui ma tunnen iseend
või
olen tuttav oma soovidega --
kui
ei näe und või pole meeletu,
ja
loodan, et ma pole --, siis, hea lell,
ka
ühe sündimatu mõtte võrra
ma
pole teie kõrgust solvanud.“ (I, 3.) (Lk.: 192.)
„SILVIUS:
Ei, sõber, oled vana ja ei tea,
kui
noorest peast ka oled armastanud
ja
keskööl oma padjal ohanud.
Ent
kui su arm kord oli nagu minul --
ma
vaevalt usun seda kellestki --,
kui
palju üleveidraid asju sundis
sind
tegema su metsik armusööst?“ (II, 4.) (Lk.: 201.)
„JAQUES:
Maailim on lava
ja
mehed-naised kõik vaid näitlejad.
Nad
ilmuvad ja kaovad. Inimlapsel
on
elus palju osi; vaatusteks
on
seitse eluiga...“ (II, 7.) (Lk.: 209.)
„ROSALIND
(loeb): Ei loo Indiaski pind
teemanti
kui Rosalind.
Tuul
siristab kui lind,
mida
väärt on Rosalind.
Tuhmub
maal, kui võlub sind
kõrval
seisev Rosalind.
Muud
kõik näod, te jätke mind,
ilus
on vaid Rosalind.“ (III, 2.) (Lk.: 215.)
„ROSALIND:
Kas sa ei tea, et olen naine? Kui mõtlen, pean ka rääkima!“
„JAQUES:
Teid tänan seltsi eest; kuid õigust öelda
niisama
meeleldi ma oleks üksi.“ (Lk.: 218.)
„ROSALIND:
Sugugi mitte, isand. Aeg matkab iga isikuga isemoodi sammul. Võin
öelda, kellega aeg käib sammu, kellega laseb sörki, kellega
galoppi, ja kellega siesab sootuks paigal.“ (Lk.: 220.)
„ROSALIND:
Oo, läki! Armastajaid
see
toidab ju, kui näevad armunuid.
Vii
kohale meid, küll saad ise näha,
et
nende mängu tahan kaasa teha.“ (III, 4.) (Lk.: 226.)
„ROSALIND:
... kae tüdrukut, kes jõuab ette preestrist! Jah, teadagi jõuab
naise mõte alati ta tegudest ette.“
„ORLANDO:
Nii on kõigi mõtetega – neil on tiivad.“ (IV, 1.) (Lk.: 234.)
„SILVIUS:
See tähendab vaid helgeid unistusi,
vaid
kirglikkust ja armsa ihaldamist,
vaid
jumaldamist, hardumust ja truudust,
vaid
puhtust, püsikindlust, teenekust.“ (V, 2.) (Lk.: 247.)
„ORLANDO:
Mu vürst, kui esmakordselt teda nägin,
ma
teda pidasin te tütre vennaks.
Kuid,
auväärt isand, poiss on sündind metsas,
ja
aluse ta salateadmistele
on
pannud onu, kellest räägib ta
kui
suurest nõiameistrist, keda varjand
on
sellesama metsa kaitsev ringmüür.“ (V, 4.) (Lk.: 250.)
_____________________________________
„Kaheteistkümnes
öö.“
„HERTSOG:
Siis paljasta ta ees mu armukirg,
las
teda üllatab mu harras truudus.
Just
sulle sobib kurta minu valu;
sest
noorukit ta kuulab meelsamini
kui
tõsiseimas aastais saadikut.“ (I, 4.) (Lk.: 268.)
„VIOLA:
Siin segas Loodus valget punasega
käel
kavalal ja heldel õigeks iluks;
mu
daam, te oleksite julmim naistest,
neid
kaunidusi hauda viies, ilma
et
jääks maailmale neist koopia.“ (I, 5.) (Lk.: 275.)
„OLIVIA:
Te isand teab, ei armasta ma teda;
ent
ometi pean teda vooruslikuks,
tean,
õilis on ta, rikas, veatu, noor,
heas
maines, helde, vapper, haritud,
ja
väliseltki on ta isik üllas;
kuid
ikkagi ei armasta ma teda.
Ta
seda vastust võinuks kuulda ammu.“ (Lk.: 276.)
„SEBASTIAN:
Ärge pange pahaks – ei: minu tähed vilguvad tuhmilt mu kohal,
minu saatuse õelus võiks ehk rikkuda teiegi saatust. Sellepärast
palun teid tungivalt, laske mind taluda oma kannatusi üksipäini;
tasuksin halvasti teie lahkust, kui veeretaksin mõne neist teie
selga.“ (II, 1.) (Lk.: 278.)
„NARR:
(laulab):
Mis
on arm? Ei kõhklev ohe;
nali
öeldud, naera kohe,
tulevikku
me ei tea.
Viivitusest
rõõmu pole,
suudle
mind ja lahke ole,
noorus
möödub õige pea.“ (II, 3.) (Lk.: 282.)
„NARR:
Narrus, mu isand, kõnnib ringi ümber maailma nagu päike, ta särab
igal pool.“ (III, 1.) (Lk.: 296.)
„VIOLA:
Mees on seks küllalt tark, et olla narr,
sest
selleks kulub teatud teravmeelsust:
peab
jälgima ta pilgatava tuju,
peab
inimesi tundma ja ka aega
ning
püüdma iga sulge, mida silmab,
metshaukana
peab sööstma. Nõuab tööd
see
amet samuti kui tarkpea taid.
Kus
targaks tõusev narrimeel lööb läbi,
seal
narriks manduv tarkus teeb vaid häbi.“ (Lk.: 296-297.)
„OLIVIA:
Liig palju reetsin kivist südamele,
liig
hoolimatult panin välja au:
mus
midagi on, mis mu viga laidab,
kuid
viga on nii paindumatult võimas,
et
laitust pilkab vaid.“ (III, 4.) (Lk.: 309.)
„SEBASTIAN:
(endamisi): Mis mõte on sel kõigel? Kuis saan jagu?
Kas
olen hull? Või on see unenägu?
Mu
meeled lummus kastku Lethesse,
las
magan, kui on unenägu see!“ (IV, 1.) (Lk.: 317.)
„NARR:
Võeh sulle, valelikule saatanale! Hüüan sind kõige
tagasihoidlikuma nimega, sest olen üks neid leebeid vaime, kes
püüavad ka kuradi vastu viisakad olla;...“ (IV, 2.) (Lk.: 318.)
„HERTSOG:
Oo, teeskelv rebasepoeg, mis sust saab,
kui
aeg kord puistab halliks sinu pea?
Või
petmiskunstile sa nõnda andud,
et
langed lõksu, mis su enda pandud?
Ta
võta siit, kuid juhi sammud sinna,
kus
iial teed ei saa meil kokku minna.“ (V, 1.) (Lk.: 326.)
„VIOLA:
Kõik uute vannetega kinnitan
ja
vandeile jään hinges nõnda truuks
kui
laotusele lõõskav taevakeha,
mis
lahutab ööd päevast.“ (Lk.: 329.)
„NARR:
... kuid hullu epistlid pole kellegi evangeelium, seega pole oluline,
kunas need üle antakse. /---/ Vaadake, et te hästi hardalt kuulate,
kui narr loeb hullu jutlust. /---/ ... kuid loen hullu jutlust, kui
teie kõrgeausus soovib seda nagu kord ja kohus, siis lubage, et
kannaksin seda ette täie häälega.“ (Lk.: 330.)
______________________________________
„Troilus
ja Cressida.“
„PANDARUS:
Tal on terane mõistus, võin sulle öelda, ja ta on küllaltki tubli
sõjamees; Troojas on ta üks targemaid päid ja kõigiti viisakas
inimene.“ (I, 2.) (Lk.: 348.)
„CRESSIDA:
Need vanded, kingid, armupisarad
kõik
tema kaudu teiselt tulevad.
Pean
Troilust tuhat korda paremaks,
kuis
teda Pandarus ka ülistaks,
ent
keeldun siiski. Naised kosituina
on
hõrgud küll, kuid läilad nosituna.
Ei
midagi tea mõrsja, kui ei tea,
et
kalliks mehed võidetut ei pea;
nii
kaua ongi magus armulust,
kui
temas hõõgub näljast iharust,
Kui
annan alla, olen käsu all,
kui
psüin – jumaluseks armsamal.
Kui
kindlat armastust ka süda kannaks,
ei
taha ma, et silm sest märku annaks.“ (Lk. 351.)
„AENEAS:
Õukondlased nii lahked, relvitud
kui
kummardavad inglid – rahuajal.
Kuid
sõjarüüs neil sappi, lihast, jõudu,
truid
mõõku on ja – kui vaid lubab Zeus --
veel
vahvustki...“ (I, 3.) (Lk.: 357.)
„AGAMEMNON:
Sest teatan meie armastajatele.
Kui
kellegil ses asjas hing ei sütti,
jäid
koju nad. Kuid rüütlid oleme;
ja
rüütel jooksikuks vaid osutugu,
kui
pole pidand armastusest lugu!
Kui
pidas, peab või tahab pidada,
siis
võidelgu, või võitlen ise ma.“ (Lk.: 359.)
„ACHILLES:
Noh, isand, kogu väele teatati,
et
Hektor päikse viiendamal tunnil
me
telkide ja Trooja vahel homme
mõnd
rüütlit kutsub välja võitlema,
kel
himu on ja julgust kinnitada --“ (II, 1.) (Lk.: 365.)
„HEKTOR:
Noor Troilus, kas ei ärata see hääl,
mis
õel on prohvetlik, sul hingepiina,
või
on su veri nõnda hullult kuum,
et
mõistlik kõne ega kartuski,
et
ebaõnn meid tabab halvas asjas,
ei
peata seda?“ (II, 2.) (Lk.: 368.)
„THERSITES:
Tuhat ja tuline, õpin nõiduma ja manan esile kasvõi kuradeidki,
aga lõikan ikkagi oma vihaste needmiste vilja.“ /---/ „Inimkonna
üldine needus, milleks on narrus ja harimatus, saagu sulle osaks
ülirikkal määral!“ (II, 3.) (Lk.: 371.)
„ULYSSES:
Sõprust, mida ei sõlmi tarkus, saab narrus kergesti jälle sõlmest
lahti võtta.“ (Lk.: 373.)
„HELENA:
Teeb uhkeks mind ta teenriks olla, Paris,
jaa,
sest ta vastu oma kohust täites
veel
ülevamaks saab mu ilu kuulsus,
mind
ennast varju jättes.“ (III, 1.) (Lk.: 383.)
„CRESSIDA:
Ehk näitan mina pigem kavalust
kui
armastust ja nõnda julgelt pihin,
te
mõtteid püüdes. Kuid pean teid kas targaks
või
armastavaks: targalt armastada
käib
üle jõu, on jumalate rada.“ (III, 2.) (Lk.: 387.)
„TROILUS:
Ei
Kuid
juhtuda võib mõnda vastu tahtmist,
ja
kuradiks võib saada endalegi,
kui
katsume me oma nõrka jõudu,
ta
väeteid võimeid ülehinnates.“ (IV, 4.) (Lk.: 406.)
„TROILUS: Kui ilul hinge on, see pole tema.
„TROILUS: Kui ilul hinge on, see pole tema.
Kui
vannub hing ja vanded pühad on,
kui
pühadus on jumalate veetlus,
kui
ühtsus ise toetub korrale,
see
pole tema.“ (V, 2.) (Lk.: 424.)
„PANDARUS: Ei mesilase sumin ole õel,
„PANDARUS: Ei mesilase sumin ole õel,
kui
alles on ta mesi ja ta nõel;
ent
kaob kord terav saba-astel tal,
on
lõpp ta meel ja rõõmsal suminal.“ (V, 10.) (Lk.: 437.)
_______________________________
„Lõpp
hea, kõik hea.“
„KRAHVINNA:
Sünd ja voorus
ühtviisi
juhtigu sind, sünnieelist
sul
saadku headus. Kõiki armasta,
kuid
usalda vaid harvu. Ära tee
ka
kellegile kurja; kohutagu
su
võimed vaenlast, mitte teod. Ja sõpra
kui
elu võtit hoia. Laidetagu
sind
vaikivuse, mitte kõne eest...“ (I, 1.) (Lk.: 444.)
„HELENA:
Ent see on ju sama
kui
armastaksin kirgast taevatähte,
nii
palju on ta minust kõrgemal!
Ta
helges säras, mis mu teele paistab,
pean
leidma tröösti, mitte tema sfääris...
Nii
nuhtleb end mu tunnete auahnus:“ (Lk.: 445.)
„NARR
(laulab):
Kas
oli ilu põhjuseks,
et
hävitati Trooja?
Oo,
Priamuse päike läks
vaid
narrusest küll looja!
Seepeale
naine ohkas vaid,
seepeale
naine ohkas vaid,
ja
otsus tuli pea, --
on
halbu naisi üheksa
ja
häid üksainus vaid,
siis
kümnest üks on hea.“ (I, 3.) (Lk.: 453.)
„KUNINGAS:
Eks too siis pealegi, mu väärt Lafeu,
see
imetegija, et kahekesi
koos
imetleksime, või hämmastust
su
hämmastuse üle tunneksime.“ (II, 1.) (Lk.: 461.)
„LAFEU:
Räägitakse, et imesi enam ei sündivat ja et meie filosoofide
ülesandeks on muuta üleloomulikud ja põhjuseta nähtumused
argipäevasteks ja labasteks.“ (II, 3.) (Lk.: 467.)
„KUNINGAS:
Jäta trots
ja
kuula mind, kes sinu heaks näeb vaeva:
sa
ära usu ülbusse, vaid kohe
su
oma õnneks muutu kuulekaks,
kuis
nõuavad su kohus ja me võim,
või
oma hoolitsuse alt sind heidan
peadpööritavalt
juhmi nooruse
ja
võhikluse kaissu! Kättemaksu
ja
põlguse su vastu päästan valla,
et
õigus võidu saaks.“ (Lk.: 471.)
„KRAHVINNA:
Kui maailm peaks olema küllalt lai, tahan asuda kaugele.
See
pole õige, järsk ja heitlik poiss,
nii
lahke vürsti juurest põgeneda,
ta
raevu oma pähe kogudes,
ja
mõrsjat solvata, kel liiga palju
on
voorusi seks, et neid põlgaks keiser.“ (III, 2.) (Lk.: 481.)
„HELENA: Täna
öösi
intriigi
proovime, mis, kui meil veab,
küll
õigust valskusega püüdma peab,
kuid
ausas asjas ausat rada käib,
kus
pole patt, mis patuna küll näib.
Nüüd
muudkui pihta!“ (III, 7.) (Lk.: 494.)
„HELENA: Palun
ikka...
Kuid
tõotan, et kord aeg toob suve, mil
roos
lisaks okastele saab ka õied,
niisama
veetlevad kui nood on julmad...
Meid
vanker ootab, aeg uut elu tõotab:
„Lõpp
hea, kõik hea“ -- lõpp ikka tasub vaeva,
kui
kaelamurdev tee viib õnnetaeva.“ (IV, 4.) (Lk.: 509.)
„KUNINGAS:
Tas kaotasime kallima juveeli,
kui
ise oskamsime hinnata.
Ent
huulus meeletuses teie poeg
ei
taibanud ta väärtust.
KRAHVINNA: See
on möödas...
Te
kõrgust palun seda pidada
vaid
looduslikuks mässuks: lõõmav noorus,
kel
õli rohkem on kui mõistust, süttib
ja
põleb pahinal.“ (V, 3.) (Lk.: 516.)
„KUNINGAS Kas paneb võlur
„KUNINGAS Kas paneb võlur
siin
proovile mu silma ustavust?
Kas
näen ma õieti?
HELENA: Ei,
lahke isand,
te
näete naise varju, paljast nime,
ja
mitte teda ennast.
BERTRAM:
Vürst, kui ta suudab seda tõestada,
siis
eluaeg pean teda kalliks ma.“ (Lk.: 525.)
EPILOOG
Nüüd
kuningast saab kerjus, mäng on läbi.
Kõik
lõppeb hästi, kui ei teinud häbi
me
endile; siis, et teie sõprust võita,
päev-päevalt
enam püüame teid köita.
Meid
võtke leebelt, jälgige me osi,
eks
meid te käed siis, teid me süda kosi.“ (Lk.: 526.)
__________________________________
„Mõõt
mõõdu vastu.“
„CLAUDIO:
Mu lood on nõnda: ausalt kihlatuna
ma
võtsin üle Julietta sängi.
Sa
tunned daami; lõime kokku käed,
ja
ainus nõue, mis jäi täitmata,
on
mahakuulutus... On viibinud
see
meil vaid naise kaasavara ootel,
mis
puhkab alles sugulaste laekas.
Sest
kuni aeg nad meie sõbruks muudab,
näis
mõistlik armu varjata... Kuid juhtus,
et
meie hellitsuste saladus
liig
loetavaks sai Julietta kogult.“ (I, 2.) (Lk.: 537.)
„HERTSOG:
Ei, püha isa, jätke te see mõte
ja
ärge uskuge, et kire nool
saab
soomustatud rinnast läbi lüüa.
Teilt
nõuan pelgupaika sihiga,
mis
leegitseva noorsoo igast ihast
on
tõsisem ja küpsem.“ (I, 3.) (Lk.: 538.)
„ESCALUS
(kõrvale):
Nüüd
tulgu meile armu kõrgemalt!
Üht
tõstab patt, teist veab ta voorus alt;
mõnd
lurjust me ei heida endi seast
ja
mõni õige mees kaob ainsast veast.“ (II, 1.) (Lk.:
544.)
„ESCALUS: Nii peabki olema...
„ESCALUS: Nii peabki olema...
Kui
tihti pehmus ajab püüdeid nurja,
sest
andeksand võib soodustada kurja...“ (Lk.: 550.)
„ANGELO: Pean mõistma hukka süüd ja mitte süüdlast?
„ANGELO: Pean mõistma hukka süüd ja mitte süüdlast?
Kõik
süü on ette hukka mõistetud!
Jääks
paljas nimi minu ametist,
kui
karistuse, mille seadus määrab,
mult
saaks vaid süü ja pääseks süüdlane.“ (II, 2.) (Lk.: 552.)
„ANGELO:
... mind suutnud köita, kuid see vaga neiu
mu
alistas... Ja ma ei mõistnud seni
neid,
keda meeltesööst viib hulluseni!“ (Lk.: 556.)
„HERTSOG
(pöördub Isabella poole): Headus, mis ilust lugu ei peab, on
nagu ilu ilma headuseta; kuid teie välimust hingestav õilsus hoiab
ka teie ihu alati kaunina...“ (III, 1.) (Lk.: 569.)
„HERTSOG:
Ei võim, ei suurus teotuse eest päästa,
ka
lumivalget süütust laim ei säästa...
Mis
kuningas, ka võtnud võimu appi,
saab
takistada kurja keele sappi?“ (III, 2.) (Lk.: 575.)
„HERTSOG:
„HERTSOG:
Kel
taeva mõõk on, elus üha
peab
range olema ja püha.
Eeskujuks
siis võib olla ta,
kui
ise teelt ei väärata.
Võib
teisi kohtu kätte anda
süükoorma
eest, mis endal kanda?
Mis
häbi, kui vaid teiselt lööb
mõõk
roostet, mis ka teda sööb!“ (Lk.: 577.)
„ISABELLA:
Ta ütles veel, et kui ta vahel peakski
mu
vastu rääkima ja teise poolt,
ma
ärgu üllatugu, see on rohi,
mil
kibe maitse on, kuid magus toime.“ (IV, 6.) (Lk.: 594.)
HERTSOG:
Ma tänan südamest teid mõlemaid.
Ma
pärisin te üle ja sain kuulda
te
õiglusest nii palju head, et hing
ei
suuda muud kui teile tänu öelda
veel
tõhusama hüvituse eel.“ (V, 1.) (Lk.: 595.)
„ISABELLA:
Oo, vürst, sind vannutan, kui usud sa,
et
ülim õndsus pole siit maailmast,
siis
ära hülga sa mind, arvates,
et
olen hull; ei, seda, mis on veider,
pea
siiski võimalikuks.“ (Lk.: 596.)
„HERTSOG: Kallis
Isabella,
mul
on üks teie hüveks tähtis palve.
Kui
saan hea vastuse te silmasäralt,
siis
olen teie, teie minu päralt...“ (Lk.: 610.)
___________________________________
William
Shakespeare: „Kogutud teosed VII köites“. „Tragöödiad
I“. (V köide). Tallinn, 1966. Kirjastus: „Eesti Riiklik
Kirjastus.“ Tõlkinud, ees- ja järelsõnad kirjutanud: Georg Meri.
(„Titus Andronicus“, „Romeo ja Julia“, „Julius Caesar“,
„Hamlet“, „Othello“ („Othello“ tõlkinud: Jaan Kross)).
Lk.: 7- 659.
Georg
Meri: „Draama avardub traagiliseks maailmapildiks“.
(William
Shakespeare) -- „Ta lõi teoseid, mis süvendavad inimkonna
esteetilist kultuuri tänapäevani. /---/ Ometi võitsid just
Shakespeare`i tragöödiad aukoha maailma selliste epohhiloonud
kirjanduslike monumentide kõrval nagu Homerosele omistatud
kangelaseeposed, antiiksed kreeka tragöödiad ja Dante „Jumalik
komöödia“. /---/ Püüame selgitada, mis oli Shakespeare`i
traagilise maailmatunde lätteks ning kuidas juhtisid ta sulge
rahvalikkus ja humanism, realistlik kunstimeel ja teatriveri“.
(Lk.: 7).
„Ainumäärava
saatuse väljalülitamises ilmneb tragöödiate looja stiihiline
realism.“ (Lk.: 8).
„Tegelikkuse
esteetilise tunnetamise ülesanne määrab seejuures ka kunstnikule
sobivaima lahenudsvormi.“ (Lk.: 9).
„Shakespeare`i
aegse Inglismaa ühiskondlikus elus ilmnenud vastuolud olid
ületamatud. /---/ Nad ületasid inimkonna senised ajalookogemused.“
(Lk.: 10).
„See
sundis eelistama tragöödiat kui draamavormi, mida iseloomustab
ennekõike konflikti äärmine teravus. /---/ Tragöödia uut sisu
esitati niipalju kui võimalik vaatajale tuttvais ja mõistetavais
tradistioonilistes vormides. Nende valiku otsustas traagilise
konflikti leppimatu iseloom. /---/ Shakespeare`i küpsed tragöödiad
on kaasaegse tegelikkuse ideelis-kunstiline peegeldus. Miks ei
kasutanud dramaturg siis kaasaegseid süžeesid?“ (Lk.: 11).
„Mis
dramaturgi nende süžeede valikul huvitas, oli neis esinevate
ühiskondlike vastuolude väline lähedus tema oma aega käristavate
maailmaajaloolisele konfliktile. Tragöödiates toimuval esteetilisel
kohtumõsitmisel on kaebealuseks dramaturgi omaenda kaasaeg. /---/
... usku objektiivse ilu olemasolusse, innustades võitelma olude
eest, mis võimaldaksid selle ilu realiseerimist. /---/ Mis meid
kõige enam hämmastab, on nende traagilise tooni ja herolise oleku
loomulikkus. /---/ Teadagi tähendas renessansiaeg vabanemist keskaja
köidikuist ja inimisiku ekspansiooni.“ (Lk.: 12).
„Shakespeare`i
tragöödiate kangelased ei ole mitte ainult heroilised, nad on
ühteaegu ka üllad ja helded, tõearmastajad ja karmilt otsekohesed,
energilised ja sihikindlad, teravmeelsed ja huumoriküllased, kõigil
neil on võimet sügavalt tunda ja oma tundeid kaunilt poetiseerida.
/---/ Kõik kangelased eksivad; ei eksi ainult Hamlet, kes ainsana
nende hulgas on pandud mängima selgeltnägija osa. Nad eksivad
ühsikonna olemuses. /---/ Kuigi Hamlet ei eksi, hukkub ka tema oma
võiteljakire kaudse ohvrina.“ (Lk.: 13-14).
„...
Hamlet, kes tegelikkuse hindmaisel ei eksi, ütleb lausa välja, et
tal puudub tulevik. /---/ Vabastanud dramaturgi sule all oma mõtte
ja tunde sajandite panetusest, tõusis inimindiviid ühiskondliku
tegelikkuse ja iseenda kohtumõistjaks ning ületajaks kõiges oma
ilus ja tähendusrikkuses. Kuid individualism ei jää traagiliste
kangelaste viimaseks sõnaks.“ (Lk.: 15).
„Nad
on ühtlasi esteetilise ja sotsiaaleetilise hindamise abinõu. /---/
Grandioossele ajaloopanoraamile vajaliku dramaatilise kõrguse suutis
dramaturg anda üksnes tänu sellele, et ta loomingu rahvalikke
aluseid viljastas humanistlik kultuur.“ (Lk.: 16).
„Shakespeare`i
tegelased on pigem tüübid kui karakterid. Ainult väheste juures
leiame isiksuse seesmist piiritlust ja psüühilise koe püsivust,
mis avaldub individaalsest mõttes, tundest ja tahtest tingitud
tegudes. Nende väheste hulka kuulub näiteks Hamlet. /---/ Hamleti
monoloogid annavad aru peamiselt kangelase rikastumisest uute
kogemustega, kuid ei kõnele kuigipalju sellest, mis toimub tema
siseelus, kui loogiliselt motiveeritud protsessist.“ (Lk.: 17).
„Shakespeare
ei pidanud poeetilise draama ülesandeks üksnes kõneleja enda
iseloomustamist ja tema käitumise motiveerimist. Ta kompenseeris
selle külje puudjääke tragöödia dramaatilise perspektiivi võimsa
esiletõstmisega ja maailma traagiliste vastuolude tunnetamisega
terviklikus poeetilises nägemuses. /---/ Vatsandina rahvaeeposte
kangelastele, kes oma rahva eesotsas selle vaenlaste vastu võitlevad,
võitlevad traagilised kangelased üksi, nende häving on vältimatu,
nende surmal puudub rahva eest toodud ohvri iseloom, ja selle
traagilisust ei mahenda mingid surematuse-lootused.“ (Lk.: 18).
„Kangelaste
siseelule omistatud poeetilist ilu ei ole käsitletud ainuüksi kui
väärtust iseeneses. Ilu ja poeesia on esitatud inimese ja ühiskonna
üllaimate püüdluste orgaaniliste omadustena; sellistena on nad ka
nende püüdluste kriteerium. /---/ Nii püsivad Shakespeare`i
tragöödiad maise traagika peegeldusena endiselt „inimloomuse
üllaimate produktide“ esireas.“ (Lk.: 19).
____________________________________
„ROMEO
JA JULIA.“
„BENVOLIO:
Tund aega enne, emand, veel, kui idas
kuldaknast
piilus jumaldatud päike,
kurb
meel mind välja jalutama viis.
Ning
selle mooruspuude salu varjus,
mis
laiub meie linnast lääne pool,
ao
ajal uidates te poega nägin.
Ma
lähenesin, kuid ta märkas mind
ja
hiilis puude tihnikusse peitu.
Ta
tuju mõõtes oma tujuga --
koht
leida, kus ei võiks mind leida keegi,
sest
endalegi näisin liigsena --
end
minna lastes lasksin minna temal
ja
läksin lahku lahkuminejast.“ (I, 1.) (Lk.: 109.)
„BENVOLIO:
Kui hull, et armastus, mis näib nii hell, võib tõeliselt nii olla
julm ja kalk!“ (Lk.: 110.)
„ROMEO:
Jah, nii end armastuse-liigsus tasub...
Mul
enda kurbusest on raske meel,
kuid
eks mu kurbus ole raskem veel,
kui
lisad oma. Nukraks muutes sind,
veel
enam tajub valu huumav rind.
Arm,
see on suits, mis tõuseb üles ohkeis;
kui
selgib – sära silmis õnnerohkeis,
kui
sumbub – meri murepisaraist.
Mis
on ta muud veel? Mõistlik vaimunõrkus,
sapp
lämmatav ja kaitsev vürtsihõrkus.
Head
aega vend.“ (Lk.: 111.)
„BENVOLIO:
Sa kuula mind ja ära mõtle temast.
ROMEO:
Siis õpeta mind jätma mõtlemine.
BENVOLIO:
Sa anna voli oma silmadele
ja
uuri teiste ilu.“ (Lk.: 112.)
„BENVOLIO:
Ah, vend, eks tuld ju teine tuli söö,
uus
vaev teeb kergeks vanad valud;
pea
pööritab – teistpidi vurri löö,
uus
tusk sind tabab – hõlpsalt vana talud:
niipea
kui vastne haigus silma nakkab,
su
vana tõve mürgi mõju lakkab.“ (I, 2.) (Lk.: 113.)
„BENVOLIO:
Et polnud teist, su pilk ta palet silus --
silm
silma vastu näis ta sulle ilus.
Ent
las su silmale kristallvaag vaeb
koos
temaga ka teisi, kui neid kaeb;
peol
säramas neid näitan selleks just,
et
teaksid, kas ta pälvib imetlust.“(Lk.: 115.)
„AMM:
Jah, mine, laps, tee et su õnnepäevad
su
õnneöödes oma järge näevad.“ (I, 3.) (Lk.: 118.)
„MERCUTIO: Jah,
raiskad küll – ses pole laimu --
kui
küünal päevavalgel oma vaimu!
Sa
kuula meid, sest kehkjas sõnaheidus
viis
korda toekam mõte on ehk peidus.“ (I, 4.) (Lk.: 119.)
„MERCUTIO:
Kes? Haldjast ämmaemand. Ta on kujult
nii
imeväike kui ahhaatkivi
raehärra
sõrmusel, ning sõidukis,
mil
rakkes ees on väiksed kihulased,
teeb
sõitu üle magajate nina.“
„Ning
neidusid, kes selili on heitnud,
see
nõid käib painamas, et kandma õpiks
nad
tublit koormat, mis on naise osaks.
Seesama
nõid...“ (I, 4.) (Lk.: 120-121.)
„ROMEO:
Ta hiilgest tõrvik tuhmiks jääma kipub!
Ta
helkjana öö mustal põsel ripub:
juveeliks
moorlasel on kõrvas ta --
nii
rikast, kallist ilu kannab maa!
Kui
lumivalge tui kesk vareseid,
nii
kaaslaste seas valendab see neid.
Kui
lõppeb tants, ma lahku tast ei jää,
ta
käel teen õndsaks oma karmi käe.
Kas
seni tundsin armu? Salga, silm!
Nüüd
avanes vast sulle ilu ilm!“ (I, 5.) (Lk.: 123.)
„ROMEO
(võtab Julia käe):
Kui teotan oma ebaväärse käega
ma
pühamut, väärt kahetsust on see.
Eks
punastavad hulled palveväega
heaks
jõhkra puute suudeldes siis tee.
„JULIA:
Kätt laita, palverändur, pole vaja,
sest
tema siivsat hardust näitab see;
ka
pühakuil kätt riivab palvetaja;
ei
käte suudlus palvet halvaks tee.
„ROMEO:
Kuid pühakuil ja palujail on huuled!
„JULIA:
Jah, palverändur, huuled – palve jaoks.
„ROMEO:
Oo, kallis pühak, siis mu palvet kuuled:
las
käe eest suudel suu, et usk ei kaoks!
„JULIA:
Ei liigu pühak, võttes palve vastu.
„ROMEO:
Saan palutu, kui kohalt sa ei astu.
Mu
suult nii palju pattu pühib sinu suu.“ (Lk.: 124.)
„JULIA:
Mu ainsast vaenust ainus arm mul tärkas!
Liig
vara tundmus tundmatut mul märkas,
liig
hilja teda tundma sai ja ärkas!
Mu
armastus on vastne nõiaring --
just
vaenlast peab siis lembima mu hing!“ (Lk.: 125-126.)
„ROMEO:
Nimepidi
ei
tea, kuis sulle ma end tutvustan:
ma
vihkan oma nime, kallis pühak,
sest
sinu kõrvus on ta vaenulik.
Kui
oleks kirjas, rebiksin ta lõhki.“ (II, 2.) (Lk.: 130.)
„JULIA: Ära
vannu üldse,
kes
oled minu palvetuste jumal --
ja
mina susun sind.“
„ROMEO:
Oo õnnis, õnnis öö! Kuid et on öö,
siis
kardan, et on kõik vaid unenägu,
liig
veetlev, et võiks olla tõeline.“ (II, 2.) (Lk.: 132.)
„LORENZO:
Poeg räägi nii, et paistaks, kuhu sihid --
ma
annan mõistu nõud, kui mõistu pihid.
ROMEO:
Siis lühidalt: mu hinge ihk ja püüd
on
rikka Capuletti tütar nüüd.
Meis
vastastikku tunded loitma lõid,
meid
liidab arm, ja sina liita võid
meid
altari ees. Kuidas, kunas, kus,
me
saime kokku, tärkas armastus,
ma
jõuan öelda teel. Vaid heida nõusse,
et
meie liit veel täna astuks jõusse.“ (II, 3.) (Lk.: 136.)
„ROMEO:
See on aadlimees, amm, kellele meeldib oma juttu kuulata ja kes ühe
minutiga räägib rohkem, kui ta kuu ajaga oma sõnade eest seista
jõuab.“ (II, 4.) (Lk.: 140.)
„JULIA:
Peaks võtma arm
vaid
mõtteid saadikuiks: need kümme korda
on
väledamad päiksekiirtestki...“ (II, 5.) (Lk.: 142.)
„LORENZO:
Las taevas naeratab te õnnele,
et
meid ei sõitleks homne muretund!
„ROMEO:
Jah, aamen, aamen! Tulgu muredki,
ei
ületa need rõõmu, mida kingib
üksainus
hetk, mil silman armsamat.
Su
pühad sõnad liitku vaid me käed,
siis
tehku armu õgiv surm, mis söandab,
kui
aga armsat omaks hüüda võin!“ (II, 6.) (Lk. 144-145.)
„BENVOLIO:
Oo, Romeo, su vapper sõber suri!
On
pilvedesse tõusnud uljas vaim,
kes
liialt vara põlgas ära maa.“ (III, 1.) (Lk.: 149.)
„VÜRST:
Ja seda süüd ta andeks küll ei saa:
kui
pagendatu peab ta jätma maa!
Te
vihavaen mind solvab ühtesugu:
te
riius kaotab verd ka minu sugu.
Teid
nuhtlen karmilt, et te vaataks ette;
te
kõik veel minu kaotust kahetsete.
Jään
kurdiks, väärteo eest ei maksa kosta;
ei
nutt, ei palved kurja priiks või osta,
te
jätke need...“ (III, 1.) (Lk.: 151.)
„JULIA:
Kas lähed juba? Päev on ju veel kaugel.
See
oli ööbik, aga mitte lõoke,
kes
hõikas, kohutades sinu kuulmeid.
Ta
laulab öösi seal granaadipuul.
Mu
armsam, usu mind, see oli ööbik.
ROMEO:
See oli lõoke, koidu kuulutaja,
ning
mitte ööbik. Näe, mu arm, kuis lahku
viib
idas pilvi puhte kade viir.
Öö
küünald kustuvad, ja reibas päev
mäeharjul
udus seisab varvukil...
Nüüd
lähen – siis ma elan; jään – siis suren.“ (III, 5.) (Lk.:
162.)
„JULIA:
Oo, saatus, saatus, kõigi meelest heitlik!
Kui
heitlik oledki, mis tahad temast,
kes
truuduselt on kuulus? Ole heitlik,
sest
siis ei pea sa, loodan, teda kaua,
vaid
saadad tagasi.“ (III, 5.) (Lk.: 163.)
„JULIA:
Head ööd! -- Teab taevas, millal jälle näeme.
Külm
hirm mul läbib sooni võbinal,
peaaegu
jäätunud on elu hõõgus.
Nad
kutsun tagasi mind trööstima. --
Amm!
-- Mis ta teeks siin?
Pean
kurba stseeni etendama üksi!
Siis
tule, neste!
Kuid
mis saab siis, kui jook ei mõjugi?
Kas
pannakse mind homme mehele?
Ei,
ei! Siin see ei lase. Puhka seal!“ (IV, 3.) (Lk.: 174.)
„ROMEO:
Kui tõeks ma une meelitavat tõde
võin
võtta, ennustab mu uni õnne.
Mu
põues trooniv vürst – mu armastus --
on
mingist uudsest vaimust kantuna
päev
läbi rõõmupilvil hõljumas.
Ma
nägin unes, et mu kaasa leidis
mind
surnult – veider unenägu küll,
mis
surnustpeastki lubab mõtelda! --
ning
suudlustega hingas sellist elu
mu
huultesse, et ärkasin kui keiser.
Mis
magus on küll maitsta armastus,
kui
armu varigi toob nii suurt rõõmu!“ (V, 1.) (Lk.: 182.)
„VÜRST:
Kas näete nüüd, mis roosk
te
vaenu nuhtleb? Taevas seadis nii,
et
armastus te rõõmud hukutas!“
„VÜRST:
See hommik meile nukra rahu tõi,
pead
peidab päike mureudu sees.
Siit
mingem, kurtkem kaotust, mis meid lõi.
Mõnd
andestus, mõnd nuhtlus ootab ees.
Ei
ole loost küll kuuldud kurvemast
kui
lugu Romeost ja Juliast.“ (V, 3.) (Lk.: 195.)
____________________________________
„JULIUS
CAESAR.“
„CASSIUS: Olen
rõõmus,
et
mu nõrgad sõnad niigi palju
löid
sädet Brutusest.“ (I, 2.) (Lk.: 208.)
„CASSIUS:
Ma tulen; seni mõlgutle maailmast.
Jah,
Brutus, oled üllas; kuid ma näen,
et
sinu sirget meelt võib väänata
ka
paigast ära. Üllad vaimud peaksid
vaid
omasugustega seltsima:
ons
raudset meest, kes ahvatlust ei karda?
Mind
Caesar vihkab, Brutus armastab;
kui
Brutus oleksin ja tema Cassius,
ei
mõjutaks ta mind. Sel ööl ma lasen
ta
aknast mitmel sisse heita kirju,
mis
tuleks nagu mitmelt linlaselt,
ja
kõigis ilmneb kõrge arvamus,
mis
Roomal on ta nimest; vihjamisi
neis
Caesari auahnusest on juttu.
Siis
olgu Caesar kõva: kui me maha
ei
tõuka teda, on meil põli paha.“ (I, 2.) (Lk.: 211-212.)
„CASSIUS:
Siis tean, misjaoks see puss on Cassiusel:
et
päästa orjapõlvest Cassius
Nii,
jumalad, te teete nõrga võimsaks,
nii,
jumalad, türanne võidate.
Ei
kivist torn, ei taotud vasest seinad,
ei
umbne türm, ei kindlad rauast ketid
saa
olla takistuseks vaimuväele;
vaid
elu, tüdind maistest trellidest,
veel
leiab jõudu vabaneda endast.
Kui
seda tean, siis teadku kogu ilm,
et
oma osa ikkest, mida kannan,
võin
vabalt heita õlgadelt.“ (I, 3.) (Lk.: 214.)
„PORTIA:
... vannutan
sind
põlvili kord ülistatud ilu,
su
armutõotuste ja vande nimel,
mis
meie ihudki on liitnud ühte,
et
mulle, kes ma olen pool sust endast,“ (II, 1.) (Lk.: 225.)
„CAESAR:
Arg sureb mitu korda enne surma,
ent
vapper maitseb surma ainult korra.
Neist
imedest, mis mulle kõrva puutund,
näib
veidram see, et inimene kardab,
ehk
surm, see vääramatu lõpp, küll tuleb,
siis,
kui ta tuleb.“ (II, 2.) (Lk.: 228.)
„CAESAR:
Mind liigutaksite, kui sarnaneksin
ma
teile. Kui ma ennast liigutada
võiks
paluda, siis liigutaks mind palved.
Kuid
olen kindel nagu Põhjatäht,
mis
püsib ehedalt ja vankumatult
nii
kui ei miski kogu laotuses.
On
taevas lugematuid sädemeid;
nad
tuli on ja igaüks neist hiilgab,
kuid
oma kohal püsib neist vaid üks.
Nii
on maailmgi inimesi täis
ning
kõikidel on liha, verd ja mõistust,
kuid
nende hulgast tean ma ainult üht,
kes
rünnakutest häirimatuna
ei
nihku paigalt. Et see olen mina,
las
näitan teile pisult sellega,
et
kindlalt pagendasin Cimberi
ja
kindlalt hoian edasigi paos.“
„CAESAR:
Ka sina, Brutus? Lange, Caesar, siis!“ (III, 1.) (Lk.: 235.)
„BRUTUS:
Teid, saatusjumalannad, ootame.
Et
sureme, on teada; ainult tähtaeg
ja
pikendus on inimese mure.“ (III, 1.) (Lk.: 236.)
„ANTONIUS:
... ennustan,
et
inimeste peale langeb needus,
et
see riid ja metsik kodusõda
Itaaliale
kõikjal vaeva teeb.
Ning
igapäevaseks saab hukk ja veri
ning
nõnda tavaliseks õudused,“ (III, 1.) (Lk.: 241.)
„ANTONIUS:
Üks sõna Caesarilt veel eile oleks
maailma
üles kaalunud; nüüd ta lamab
ja
vaeseimgi ei kummarda ta ees.“ (III, 2.) (Lk.: 245.)
„OCTAVIUS:
Jah, peame nõu, sest meil on elu mängus,
me
ümber haugub palju vaenlasi;
nii
mõne naerataja põuses, kardan,
on
miljon nurjatust.“ (IV, 1.) (Lk.: 252.)
„BRUTUS:
Sest inimsaatusel on oma looded:
kui
tabad tõusu, viib ta õnnele,
kui
magad maha, kogu eluteekond
käib
mööda madalikke armetult.“
„BRUTUS:
Me jutu peale hiilis sügav öö
ja
vajadust peab kuulda võtma loomus:
ta
silma heitkem ihnsalt pisult und.
Ons
muud veel öelda?“ (IV, 3.) (Lk.: 261.)
„BRUTUS:
Nii nagu juhtab too mõttetarkus,
mis
kord mind sundis laitma Cato surma,
kes
ise hukkas end; ei teagi, miks,
kuid
leian, et on alatu ja arg
vaid
hirmust tuleva ees eluiga
nii
lühendada. Relvaks meelrahu,
ma
ootan otsust kõrgeilt võimudelt,
kes
juhatvad meid ülalt.“
„BRUTUS:
Hea küll, vii rünnakule meid. Kui teaks
meist
keegi ette, kuidas lõppeb päev!
Kuid
piisab sellestki, et päev kord lõppeb:
siis
teame lõppugi. -- Hei, lähme nüüd!“ (V, 1.) (Lk.: 268.)
„CLITUS:
Nüüd on see üllas astja kurbust täis,
nii
et see silmadest tal üle voolab.“ (V, 5.) (Lk.: 274.)
„ANTONIUS:
See oli kõigi roomlaste seas üllaim.
Kõik
teised sepitsejad tegid seda,
mis
tegid, kadestades Caesarit;
vaid
tema üksi auväärt kaalutlustel
ning
kõigi hüvanguks lõi nende kilda.
Ta
elu juhtis mõõt, ning elemendid
tas
olid segus nii, et loodus tõusta
ning
ütelda võiks kogu ilmale:
„See
oli inimene!““ (V, 5.) (Lk.: 276-277.)
______________________________________
„HAMLET.“
“MARCELLUS:
Horatio peab meelepetteks vaid
ning
usukuda ei võta nägemust,
mis
kahel korral hirmutanud on meid.
Seepärast
kutsusin ta ühes vahti
öötunniks,
et kui ilmuma peaks taas
see
viirastus, ta oleks tunnistajaks
me
silmile ja räägiks temaga.“ (I, 1.) (Lk.: 284.)
„HORATIO:
Teab jumal, ma ei usuks, kui mu silmad
nii
selgelt seda tõeks ei tunnistaks.“ (I, 1.) (Lk.: 285.)
„HORATIO:
Nii nüüdki suurte vapustuste endeid,
mis
ikka ette kuulutavad saatust
ja
käivad läheneva häda eel,
on
ilmutanud taevas kui ka maa.“ (I, 1.) (Lk.: 286.)
„MARCELLUS:
Ta kaduski! Me teeme liiga talle,
kes
on nii kuninglik, kui näitame
ta
vastu üles väetit vägivalda,
sest
haavamatu on ta nagu õhk
ja
kuri pilge on me tühjad hoobid.“ (I, 1.) (Lk.: 287.)
„HAMLET:
Oo, lahustuks see liig, liig sitke liha
ning
sulaks kokku ainsaks kastepiisaks!
Kui
poleks keeland Looja käsulaud
vaid
endatapmist!... Jumal, jumal küll!
Kui
tüütu, läila tuim ja tühine
näib
mulle kogu selle ilma viis!“ (I, 2.) (Lk.: 292.)
„HAMLET:
Ei ütleks seda ka su vaenlane;
nii
ära püüa sundida mu kõrvu
sind
uskuma, kui iseenda vastu
sa
tunnistad. Tean, et sa pole laisk.
Mis
tõi su Helsingöri? Õpetame
sind
jooma, enne kui sa lahkud siit.“ (I, 2.) (Lk.: 293.)
„HAMLET:
Kui imelik!
HORATIO:
Nii nagu elan, prints, on tõsi see,
ja
meile näis, et meie kohus on
sest
teile teatada.
HAMLET:
See tõesti, tõesti teeb mind rahutuks...
Kas
täna öösi peate teie vahti?“ (I, 2.) (Lk.: 294.)
„HAMLET:
... las kaalub seda mõistus, mitte keel.“
„Ei,
armastus, mis teiega seob mindki.
Nüüd
hüvasti!“
„Mu
isa vaim raudrüüs! Kõik pole korras,
ma
aiman halba. Tuleks juba öö!
Hing,
seni vaiki; väärteod selguvad,
kui
kõik maamuld ka oleks matnud nad.“ (I, 2.) (Lk.: 295.)
„LAERTES:
Kuid Hamlet... tema armunaljatlust
moeasjaks
pea vaid, vere mängutujuks
ning
kevadaja kannikeseõieks,
mis,
varane ja kaduv, õrn ja närbuv,
vaid
viivu lõhnab, -- aga mitte muuks.“ (I, 3.) (Lk.: 296.)
„POLONIUS:
Need vähesed nõuanded meeles pea:
Sa
ära kanna oma mõtteid keelel
ja
teoks neid ära usiapäisa tee.
Sa
ole lahke, aga mitte libe.
Need
sõbrad, kes on proovi ära teinud,
seo
hinge külge terasvitstega,
kuid
ära kätt tee tuimaks, teretades
vasthautud
verisulis uljaspäid.“ (I, 3.) (Lk.: 297.)
„OPHELIA:
Ta mõne aja vältel mulle andnud
on
mitmeid märke tundeist minu vastu.“ (I, 3.) (Lk.: 298.)
„HAMLET:
Inglid ja pühad mehed kaitsku meid!
Ole
sa õnnis vaim või neetud tont,
too
taevahingust sa või põrguleitset,
sul
olgu kuri nõu või armulik,
kui
ilmud nõnda kõnevalmis kujul,
et
räägin sinuga.“
„HAMLET: Miks?
Mis siis karta?
Ma
oma elust raasugi ei hooli;
ja
mis ta võib mu hingelegi teha?
See
nagu temagi on surematu.
Ta
kutsub jälle mind, ma lähen kaasa.“ (I, 4.) (Lk.: 301.)
„HORATIO:
Ta läheb kujutlustest meeletuks
MARCELLUS:
Ei või me kuulekalt tast maha jääda.
HORATIO:
Siis lähme. Aga mis sest kõigest saab?
MARCELLUS:
Jah, miski on küll Taani riigis mäda.
HORATIO:
Eks taevas juhi.“ (I, 4.) (Lk.: 302.)
„HAMLET:
Jah, mälu kirjatahvlilt kustutan
kõik
tühipaljad kergemeelsed märkmed,
kõik
tarkussõnad, muljed, visandid,
mis
sinna sisse kandnud juurdlev noorus,
ning
üksnes sinu käsk peab elama
mu
aju raamatus, kus see on lahus
muust,
mis on vähem väärt – jah, taeva nimel!“ (I, 5.) (Lk.: 305.)
„VAIM
(maa alt): Te vanduge!
HAMLET:
Hic et ubique1?
Vahetame kohta:
nüüd
tulge siia, härrad,
ja
pange veel kord käed mu mõõgale.
Mu
mõõgal vanduge,
et
iial sest, mis kuulsite, ei räägi.“ (I, 5.) (Lk.: 307.)
„POLONIUS:
Armust sinu vastu hull?
OPHELIA:
Ei tea ma seda, isa, aga kardan,
et
nii see oli.“ (II, 1.) (Lk.: 311.)
„ROZENCRANTZ:
Kuid teie kõrgustel on võim ja õigus
nii
üllast soovi ütelda kui käsku
ja
mitte palvet.“ (II, 2.) (Lk.: 313.)
„POLONIUS:
Et lühidus on vaimukuse hing,
ent
venitatus – kest ja välisehe,
teen
lühidalt: te auväärt poeg on hull.
Hull,
ütlen; sest kui määratleda hullust,
mis
on see muud kui lihtsalt olla hull?
Kuid
olgu.“ (II, 2.) (Lk.: 315.)
„POLONIUS:
Juhus tõttu tabab hullus sageli märki, kus selge mõistus nii
edukalt toime ei tuleks. Jätan ta üksi ja hakkan otsekohe aru
pidama, mil kombel teda oma tütrega kokku viia. --“ (II, 2.) (Lk.:
319.)
„HAMLET:
Siis ta pole seda teile; sest miski ei ole iseenesest hea ega halb,
üksnes mõtlemine teeb ta selleks. Minule on ta vangla.“ (II, 2.)
(Lk.: 320.)
„HAMLET:
Milline meistriteos on inimene, kui ülev mõistuselt, kui piiritu
võimeis, kujus ja liigutustes, kui sihiteadlik ja imetlusväärne
tegudes, kui sarnane inglile mõistmiselt, kui sarnane jumalale:
maailma ilu, kõige elava tipp; ja ometi, mis on minule see põrmu
kvintessents?“ (II, 2.) (Lk.: 321.)
„HAMLET:
Vaim, keda nägin,
võis
saatan olla; saatanal on võime
ka
meeldiv kuju võtta, ning võib olla,
et
ta mu nukrutseva meele nõtrust --
sest
säärast loomust mõjutab ta võimsalt --
mu
hukatuseks kasutab. Mul tarvis
on
tõhusamat tunnistust kui see.
Las
näitemäng siis näidatagi nüüd,
kas
lellel on või pole hingel süüd.“ (II, 2.) (Lk.: 329.)
„KUNINGANNA:
Su sõna kuulan. --
Ning
sinule, Ophelia, ma soovin,
et
su ilu oleks õnnis põhjus,
mis
Hamletit teeb hulluks, siis võiks loota,
et
sinu voorus toob ta harjund teele
te
mõlema auks.
POLONIUS:
Säh, loe raatmatut,
et
näilik tegevuski jumestaks
su
üksindust. Me tihti saame laita --
see
liiga tõsi on --, et vaga näoga
ja
harda moega suhkurdame üle
ka
kuradi.“ (III, 1.) (Lk.: 331.)
„HAMLET:
Olla või mitte olla – see on küsimus.
Mis
oleks üllam – vaimus taluda
kõik
nooled, mida vali saatus paiskab,
või,
tõestes relvad hädamere vastu,
vaev
lõpetada? Surra, magada --
muud
midagi, sest nõnda uinudes
kaoks
hingepiin ja kõik need tuhat häiret,
mis
meie liha pärib looduselt.
See
oleks lõpetus, mis hardasti
on
ihaldatav: surra, magada!
Jah,
magada... Võib-olla undki näha?“
(HAMLET:)
Kes koormat kannaks
ja
higistaks ja oigaks elu vaevus,
kui
arutus millegi ees pärast surma --
sel
uurimata maal, kust ükski rändur
ei
tule tagasi – ei rabaks tahet,
mis
pigem talub tuntuid halbusi,
kui
pageb teiste, tundmatute juurde?
Nii
kaalutlus teeb pelgureiks meid kõiki
ja
südiduse loomulikust jumest
saab
nukra mõtte põdur kahvatus
ning
lennukad ja tähtsad ettevõtted
teelt
targutuse tõttu kalduvad
ja
kaotavad teo nime.“ (III, 1.) (Lk.: 332.)
„HAMLET:
Olen väga uhke, kättemaksuhimuline, auahne; mul võib olla
käepärast rohkem süütegusi kui mõtteid nende kaalumiseks,
kujutlusvõimet neile kuju andmiseks või aega, et neid korda saata.“
(III, 1.) (Lk.: 333.)
„HAMLET:
Või kui sa tingimata tahad mehele minna, mine narrile, sest targad
mehed teavad liigagi hästi, mis peletisi te neist teete.“
OPHELIA:
Mis ülev vaim on varisenud! See rüütli,
õukondlase
ja õpetalse mõõk
ja
silm ja keel, me riigi õis ja lootus,
see
maitse peegel, kombe valuvorm,
see
lugupeetuist lugupeetu – hukkund!
Ja
mina, naistest vaeseim, armetuim,
kes
jõin ta lubaduste muusikat,
nüüd
näen, et sama ülev, kõrge mõistus
teeb
plärinat kui pragunenud kell
ning
võrdlematu õitsev noorusilu
on
närbund hulluses! Nüüd kurvaks jään,
et
nägin, mis ma näinud, näen, mis näen!“ (III, 1.) (Lk.:
334-335.)
„NÄITLEJA-KUNINGAS:
„Ma lahkun sust, kallim, varsti pean,
mu
elujõud ju nõrkevad, ma tean;
kuid
sina kaunisse maailmasse jääd
ja
vahest armastust ning õnne näed
veel
teise mehega...“ (III, 2.) (Lk.: 341.)
„HAMLET: Hirv
ulub, kes sai salvata,
sel
rõõm, kes terveks jäi;
kel
magada, kel valvata --
eks
nii kõik ilmas käi.“ (III, 2.) (Lk.: 344.)
„ROSENCRANTZ:
Ka iga lihtne elu üksi peab
end
kaitsma kõigest hinge jõust ja väest
ning
hoidma kahju eest, veel enam aga
vaim,
kelle hüvang muile eludele on aluseks ja toeks.“ (III, 3.) (Lk.:
347-348.)
„HAMLET: Tegid
teo,
mis
määratleb kombekuse armsa puna,
teeb
silmakirjateenriks vooruse,
ilmsüütu
armu laubalt riisub roosi
ja
tema asemele paneb paise,
kõik
pulmatõotused teeb valelikuks
nii
nagu õnnemängus antud vanded, --“ (III, 4.) (lk.: 352.)
„KUNINGANNA:
See on su oma aju sigitis:
neid
tühje kujutelmi hullumeelsus
on
õige osav looma.“
HAMLET:
Harjumus
võib
vahel muuta loomu laadigi:
võib
kuradigi välja kihutada
meist
imeväega.“ (III, 4.) (Lk.: 355.)
„HAMLET:
... mu lugu kõik ta ette haruta:
et
tegelikult polegi ma hull,
vaid
hullumoodi kaval, teata talle...“ (III, 4.) (Lk.: 356.)
„KUNINGAS: Nüüd, Gertrud, oma arukamnad sõbrad
„KUNINGAS: Nüüd, Gertrud, oma arukamnad sõbrad
me
kokku kutsume ja teatame,
mis
meil on nõuks ja mis siin juba juhtus,
et
sosin, mis maailma üle käib
ja
mürgialengu otse märki sihib
kui
suurtükk, laseks mööda meie nimest,
vaid
haavamatut õhku riivates.
Kuid
tule, Gertrud, lähme! Rahu ma
nüüd
kohutatud hinges küll ei saa.“ (IV, 1.) (Lk.: 359.)
„HAMLET:
Et ma teie saladust oskan pidada, enda oma aga mitte. Pealegi, kui
küsija on käsn, mis vastuse peaks kuningapoeg talle andma?“ (IV,
2.) (Lk.: 360.)
„KUNINGAS:
Kui, Inglismaa, mu armust hoolid sa --
mu
vägev võim võib seda tunda anda,
sest
värskelt punetavad veel su reiad,
mis
jättis Taani mõõk, ja sundimata
meis
austa isandat --, ei siis sa julge
eimiskiks
panna meie kõrget suva,
mis
nõuab, nagu käsib vastav kiri,
et
Hamlet viibimata hukataks.
Tee
seda, Inglismaa! Kui palavik
ta
möllab veres mul; sa arsti mind.
Ei
miski mulle enne rõõmu tee,
kui
teada saan, et teoks on tehtud see.“ (IV, 3.) (Lk.: 362.)
„HAMLET:
Kuis iga juhtum mõistab hukka mind
ja
kannustab mu loidu kättemaksu!
Mis
inimene on, kui ülim hüve
on
söök ja uni tal? Vaid loom, mis muud.
Kes
nii meid lõi, et meie avar pilk
näeb
edasi ja tagasi, ei andnud
ei
andnud me võimeid ja me jumalikku mõistust
ju
selleks, et need pehkiks tarbetult!
Kas
on see minus looma unustuslikkus
või
ara kõhklev kallak kaaluda
liig
üksikasjalikult tagajärgi --
neis
mõtteis, kui nad tükeldada, on
üks
osa tarkust vaid, kolm osa argust --,
ei
tea ma isegi. Misjaoks ma elan
ning
aina räägin: „Seda tuleb teha,“
kui
põhjust, tahet, võimalusi
mul
teoks on küll... Ja ergutuseks leidub
eeskujusi.“
(IV, 4.) (Lk.:364.)
„LAERTES:
Kuivata
mu
ajud kuumus! Pimedaks söö silmad,
mu
pisarate seitsmekordne sool!
Oo,
kuulgu taevas: tasun kaaluga
su
hulluse eest, kuni meie vaekuss
on
vajunud! Oo, kaunis maikuu roos,
Ophelia,
õeke, kallis laps! -- Oh taevas,
kas
noore neiu mõistub võib siis olla
nii
kaduv nagu vana mehe elu?
Nii
õrn on loodus oma armastuses,
et
sellele, kes talle armas, saadab
veel
kalli armumärgi järele.“
„LAERTES:
Õpetlikkus hulluses: mõlgutus sobib kokku mälestustega.“ (IV,
5.) (Lk.: 370.)
„LAERTES:
Nii paistab küll;
kui
miks ei nuhelnud te siis nii raskeid,
nii
surmaväärseid kuritegusid,
kui
selleks teie endi julgeolek,
te
aujärg, teie tarkus ning kõik muu
teid
ergutasid?“ (IV, 7.) (Lk.: 373.)
„KUNINGAS:
Nõnda ongi.
Kui
olid ära, kiideti sind ohtralt
Hamleti
kuuldes oskuse eest, milles
sind
öeldi hiilgavat. Kõik muud su anded
ei
kiskund tast säärast kadedust
kui
see üks võime, mis on minu meelest
neist
odavaim.“ (IV, 7.) (Lk.: 375.)
„1. HAUAKAEVAJA: Sellepärast, et ta on hull. Ta saab seal oma mõistuse tagasi; ja kui ei saa, pole seal sellest suuremat asjagi.“
„1. HAUAKAEVAJA: Sellepärast, et ta on hull. Ta saab seal oma mõistuse tagasi; ja kui ei saa, pole seal sellest suuremat asjagi.“
HAMLET:
Kuidas nii?
1.
HAUAKAEVAJA: Seal ei panda seda tähele; seal on kõik niisama
hullud nagu temagi.
HAMLET:
Kuidas ta siis hulluks läks?“ (V, 1.) (Lk.: 383.)
„HAMLET:
Ma pole küll just äge ega järsk,
ent
ohtlik olen siiski nii, et targem
sul
oleks karta.“ (V, 1.) (Lk.: 386.)
„HAMLET:
Mu hinges nagu mingi võitlus käis,
mis
viis mult une; oli halvem olla
kui
mässajal raudahelates. Ruttu
(ja
olgu kiidetud see rutt!)... peab möönma,
et
vahel abistab meid sõgedus,
kui
luhtub läbimõeldud kava – märgiks,
et
mingi jumalus me plaane voolib,
kuitahes
rohmakalt me neid ka raiuks...“ (V, 2.) (Lk.: 388.)
„HAMLET:
Noh, seda tööd nad tegid südamest;
ei
koorma nad mu hinge: nende hukk
on
nende endi pugemise vili.
Liig
ohtlik loomult madalail on jääda
seal
vahele, kus hävitavad mõõgad
on
võimsail vihameestel ristumas.“ (V, 2.) (Lk.: 389.)
„HAMLET:
Ma ei tihka seda möönda, või ma peaks temaga tubliduses võistlema,
sest teist inimest hästi tunda tähendab iseennast tunda.“ (V, 2.)
(Lk.: 391.)
„HAMLET:
Kui see juhtub nüüd, ei juhtu seda enam pärast; kui see ei juhtu
pärast, juhtub see nüüd; kui see ei juhtu nüüd, siis ükskord
juhtub see ometi: valmisolek on kõik.“ (V, 2.) (Lk.: 393.)
„HAMLET:
Mind vabanda, ma tegin ülekohut;
kuid
anna andeks, sest sa oled rüütel.
Kõik
teavad siin, ja küllap oled kuulnud,
kui
nuhtleb mind siin ränk meeltesegadus.
Kui
minu tegudes on miski jõhkralt
su
lapsekohust äratades riivand
autunnet
sul, sind pahandand, siis oli
see
hullus.“ (V, 2.) (Lk.: 394.)
„HAMLET:
Mu saamatus sind tõstab esile,
su
taid kui täht öö pilkaspimedas
lööb
ergama kui tuli.“ (V, 2.) (Lk.: 395.)
„LAERTES: Siin, Hamlet... Hamlet, surm on küljes sul,
„LAERTES: Siin, Hamlet... Hamlet, surm on küljes sul,
ei
päästa enam ükski rohi sind,
sul
pole pooleks tunniks elu sees.
Su
käes on reetlik riist, ots nürimata
ja
mürgine. Mu enda vastu pöördus
jälk
sepitsus – näe, mina laman siin,
et
mitte iial tõusta. Sinu ema
on
mürgitatud... ma ei jaksa enam...
ja
kuningas... ja kuningas on süüdi.“
„HAMLET:
Oo, mõistku taevas
sind
sellest vabaks! Järgnen sinule. --
Horatio,
surm on käes. -- Jää hüvasti,
sa
vaene kuninganna! -- Teie kõik,
kes
värisedes, kaamelt vaatate
ja
tummalt kuulate, mis sünnib siin, --
kui
oleks aega mul – julm kordnik Surm
on
täpne vangiviija! -- oo, küll võiksin
ma
teile rääkida!... Kuid olgu nii. --
Horatio,
ma suren, sina elad:
sa
räägi minust ja mu asjast tõtt.“ (V, 2.) (Lk.: 398-399.)
„HAMLET:
Oh jumal, kuidas solvataks mu nime,
kui
pärast mind jääks kestama teadmatus!“
„Nii
teata talle, ning ka iga sündmust --
suurt,
väikest --, mis sai tõukeks... Jääb vaid vaikus.“ (V, 2.) (Lk.:
399.)
„HORATIO:
Maailmale, kes viibib teadmatuses,
ma
räägin siis, mismoodi kõiks ee tuli.“'
„Ma
sellest kõigest teatada võin tõtt.“ (V, 2.) (Lk.: 400.)
„FORTINBRAS:
Me neli pealikut las kanda Hamlet
kui
sõdur lavale, sest küllap oleks
ta
näidanud end suure kuningana,
kui
oleks istund seal; nin teda saates
las
välimuusika ja sõjameeste
auavaldused
temast kõnelda.
Siit
viige surnud: kõlbab tandrile
see
pilt, kuid siin ta pole kohane.
Las
malev annab tuld!“ (V, 2.) (Lk.: 400-401.)
_____________________________________
„OTHELLO“
(Tõlkinud: Jaan Kross.)
„RODRIGO:
Ah, suu pea, Jago! Mul on süda täis,
et
sina, kes sa pruukisid mu kukrut
kui
enda oma, teadsid sellist asja.“ (I, 1.) (Lk.: 407.)
„JAGO:
Ma ennast teenin teda teenides
ja
taevas teab, et mitte armastusest
ja
kohusest, vaid enda tulu pärast.“ (I, 1.) (Lk.: 408.)
„BRABANTIO:
Kuid olgu teada sul: mu võim ja mõju
on
piisavad, et üpris kibedaks
see
lugu sulle teha.“ (I, 1.) (Lk.: 410.)
„JAGO:
Sellepärasts iis,
ehk
teda vihkan küll kui põrgupiinu,
pean
arvestama hetke vajadust
ning
tõstma masti armastuse lipu
ja
märgi – mis on siiski paljas märk.“
BRABANTIO:
Näo järgi ärge iial uskuge
te
oma tütreid, isad! -- On ju nõidust,
mis
petab ära neitsiliku meele
ja
nooruse?“ (I, 1.) (Lk. 411.)
„JAGO:
Mul sõjatöös on tappa tulnud küll,
kuid
ettekavatsetud tapmine
ei
mahu mulle hinge. Õelusest
jääb
vahel puudu: korda kümme mult
ta
muidu saanuks tera ribidesse.“ (I, 2.) (Lk.: 412.)
„OTHELLO:
Ei. Nad leidku mind.
Mu
koht, mu au, mu hinge laitmatus
las
näitavad mind väärselt. On need nemad?“ (I, 2.) (Lk.: 413.)
„BRABANTIO:
Sa neetud hing, sa nõidusid ta ära,
sest
küsin kõigilt, kel veel mõistus peas:
kas
teisti kui nõiakütkeis oleks
nii
õrn ja õnnelik ja puhas tüdruk,
kes
pelgas mehi nii, et hoidus kõigist
me
oma rikkaist noorist käharpäist, --“ (I, 2.) (Lk.: 414.)
„BARBANTIO:
Ja minul teie oma. Andestage,
ei
toonud voodist mind ei kohused,
ei
kuuldus ametasjust. Linna mure
ei
riiva mind, sest minu enda tusk
on
nõnda paisu-purustavalt ränk,
et
alla neelab see kõik teised hädad,
kuid
ise alles jääb.“
„BARBANTIO:
Ta peteti mnu käest Ta rikuti
mul
nõiduse ja laadarohtudega,
sest
loodus – kui ta pole puudulik
või
sõge peast – nii narrilt eksida
ei
saa ju nõiatööta ilma peal.“
„OTHELLO:
Kosisin ta ära.
See
on mu süüteo äär ja piir ja mõõt,
kuid
mitte suurem. Olen kõnelt karm
ja
leebet jutuoskust on mul napilt.“ (I, 3.) (Lk.: 417.)
„BARBANTIO:
Laps nii tasane
ja
arg, et iga meeleliigutus
tal
vere põske tõi, ja tema – loomu,
ea,
kodu, kodumaa ja kõige kiuste
saab
tolle omaks, keda silm tal kartis?
See
otsus küll on vigane ja sant,
mis
arvab, et nii loomuvastaselt
võib
veatus eksida, ja leidma peab
kõik
põrgu vigurid ja kavalused,
mis
seda teinud. Veel kord kinnitan,
et
mõni verre tungiv mürgijook
või
selleks tarbeks sõnutud mikstuur
tal
oli abiks.“ (I, 3.) (Lk.: 418.)
„OTHELLO:
Kõik jutustasin ära poisieast
momendini,
kus ta mult seda palus.
Ma
kõnelesin hirmsaist juhtumustest
ja
õnnetustest maal ja mere peal,
kuis
müüriläbimurdel surm mind riivas,
kuis
ülbed vaenlased mu kätte said,
kuis
müüdi orjaks mind, kuis taas sain priiks,
ja
selle kaasas kõigist rändudest.“ (I, 3.) (Lk.: 419.)
„DOODŽ:
Eeskuju võtte teist, teen otsuse,
mis
armastajaid aitama peab taas
te
soosingusse
Kui
käes on halvim, mida aimas ootus,
kaob
mure, mida toitis seni lootus.
Sest
möödunud murest longu lasta pea
on
lühim tee uut muret leida pea.
Kui
saatus röövis meid, me õnne rikkus --
ta
halbust pilgaku me kannatlikkus.
Kes
vargust naerab – vargalt näppab see,
kes
neab, end paljaks teeb ja muud ei tee.“ (I, 3.) (Lk.: 421.)
„CASSIO:
On. Ja kui õnnelik! Ta leidis neiu,
kes
ületab nii oma maise sära
kui
sulemeeste üllaksülistused
ja
kõige loodu aineks-saanud rüüs
on
täius ise...“ (II, 1.) (Lk.: 428.)
„JAGO:
Kui tõmmul tüdrukul on küllalt nutti,
kükk
ruuge poiss siis ajab asjad jutti.“
„JAGO:
Ta ilu kõrgiks eal ei tee ta meelt,
ta
sõnakus ei peksa iial keelt,
ta
kuld ei ripu kunagi ta üll,
ta
peab end vaos ka teades: „Võiksin küll.“
Tal
vihaski, kui kutsub kättemaks,
on
jaksu jääda leebest leebemaks.“ (II, 1.) (Lk.: 430.)
„JAGO:
Et Cassio teda armastab on klaar,
et
tema Cassiot – üpris usutav.
Maur,
olgugi et ma ei talu teda,
on
püsivalt ja õilsalt armuv loomus
ja
minu meelest Desdemona jaoks
küll
parim mees.“ (II, 1.) (Lk.: 433-434.)
„OTHELLO:
Öö olge täna valves, Miikael.
Eeskuju
andkem pidu lõpetades
ja piiri pidades.“ (II, 3.) (Lk.: 435.)
„JAGO:
Nad juba ongi siin.
Kui
tõtt on sees mu unes nähtud lool,
siis
priskelt viib mu paati tuul ja vool.“ (II, 3.) (Lk.: 436.)
„OTHELLO:
Montano, teil on austusväärsed kombed,
te
nooruse tark oid ja tasakaal
on
teada kõigile ja teie maine
on
targimagi meelest hea. Mis juhtus,
et
lasksite end nõnda peost ja oma
hea
nime vaat et raiskasite ära
ööriiukuke
nime vastu? Öelge!“ (II, 3.) (Lk.: 440.)
„JAGO:
Oh armetuid, kel puudub kannatus!
Kes
ravib haavu ajast etemini?
Me
tööriist, tea, on nutt ja mitte nõidus,
ja
nuti toeks on pikaldane aeg.“ (II, 3.) (Lk.: 444.)
„CASSIO:
Ma võtsin julguse
ja
saatsin sõna teie naisele.
Ma
palun, et ta hetkeks võimaldaks
mul
pääseda Desdemona ette.“ (III, 1.) (Lk.: 447.)
„CASSIO:
Armuline proua,
kui
tarkust viimaks vältab nõnda pikalt
ja
nõnda lahjast leemest toitu saab
ja
nõnda uuendab end juhustest,
et
kui siit lahkun ja mu koht on täis,
mu
truudus ununeb mu kindralil.“ (III, 3.) (Lk.: 448.)
„JAGO:
Inimene olgu
see,
mis ta näib; ja see, kes seda pole,
see
parem ärgu sedamoodi näigu.“ (III, 3.) (Lk.: 452.)
„KLOUN:
See ei käi üle inimese mõistuse ja sellepärast võtan selle asja
ette.“ (III, 4.) (Lk.: 462.)
„OTHELLO:
... kes oli nõid ja luges inimmõtteid.“ (III, 4.) (Lk.: 463.)
„DESDEMONA:
Oh, eal ma pole andnud talle põhjust.
EMILIA:
Kuid armukadedaile see ei loe.
Nad
ilmaski ei küsi põhjustest,
vaid
kiivad on nad lihtsalt, sest on kiivad.
See
koletis – see sünnib iseendast.“ (III, 4.) (Lk.: 466.)
„JAGO:
Mu mürk, tee tööd!
Nii
püütaksegi usaldavaid narre,
ja
häbisse ka paljud ausad naised
just
nõnda saavad. -- Ärgake, mu isand!
Hei!
Ärgake! Othello!...“ (IV, 1.) (Lk.: 469.)
„LODVICO:
Kas see on auväärt maur? See, keda senat
eeskujulikuks
peab? See – õilis loomus,
kes
kirgedest on üle? Kelle voorust
ei
õnne nool, ei õnnetuse kuul
löö
läbi?“ (IV, 1.) (Lk.: 476.)
„DESDEMONA:
Kui unes käin.“
„Mul
pole pisaraid ja pole vastust,
mis
ei saaks veeks. Mu sängi täna õhtul
mu
pruudilinad sea – ja mõtle sellest.“ (IV, 2.) (Lk.: 479.)
„OTHELLO:
Jah, varsti. Sellepärast tunnista
kõik
oma patud puhtast südamest.
Kui
kõik ka maha salgad pühalikult,
ei
kummuta see veendumust, mis rõhub
mind
nii, et ägan. Surema sa pead.“ (V, 2.) (Lk.: 493.)
„OTHELLO:
Ei ole teised süüdi ses kui kuu:
ta
tuleb maale ülemäära ligi
ja
inimesed hulluks teeb.“ (V, 2.) (Lk.: 494.)
„OTHELLO:
Ma usun sind ja palun andestust. --
Ehk
küsiksite selt poolkuradilt,
miks
mässis ta mu nõnda oma võrku?“ (V, 2.) (Lk.: 500.)
___________________________________
Tsitaadid
siinkohal ülesse kirjutanud ja avaldanud: Madis
Liibek.
1
Siin ja kõikjal. (Ladina k.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar