kolmapäev, 22. juuli 2020

"Unenägemise kunst".


UNENÄGEMISE KUNST.“
________________________

__________________________________

Proloog.

Irrtum, du bist gar zu schön,
könnt ich dir nur wieder finden“...?
Johann von GOETHE.

Kirjutades siis siia selle kirjakoha alguseks, kunagi palju aastaid hiljem, sellest hämmastavast fenomenist nagu unenäod kui sellised, sissejuhtaval kombel.1 Aga mida oskab üldse keegi kirjutada ulmadest kui nähtumusest, mis siis, et pea igaüks olla noid unenägusi näinud? Aga tänuväärne uurimis-aines oleks see fenomen ju kindlasti, nagu ulmad, kuigi seda vaevalt kunaski üldse „teaduslikult“ uurima hakatakse? -- Aga midagi üritades siiski kirjutada, veidike ikka, sest pool elu ju magatakse maha, ja magades on vist iga hing aegade algusest saati unenägusi näinud. Ja ulmasi nähakse veelgi ja hiljemgi veel. Juba antiigi autorid näivad olevat unenägusi kõrgelt hinnanud, ulmades nähti peituvat ennustusi tulevast, endeid, vihjeid, jne. Ja nõnda ilmselt kogu inimajaloo vältel, kõigis erineivais kultuursuse tüüpides. Igaljuhul kuuluvad unenäod kahtlemate inimelu juurde, on normaalse inimpsüühika lahutamatuks koostisosaks. Ja miks ka mitte? -- Ehk William Shakespeare`i Hamleti sõnadega: „... magada, ehk undki näha...“? -- Nood unenäod on ju nii huvipakkuvad, (eriti kui nad meeldegi jäävad; aga: miks ulmad meelde vahel ei jää?). Kuid harilikult ei kõnelda oma unenägudest, isegi ei kirjutata neist, harva, kui mõni tunnustatud autor noile ulmadele üldse väärilist tähelepanu on osutanud. Kuigi on ka erandeid, nt Carlos Castaneda: „... läänelik kultuursuse tüüp hindab kõrgelt unenägude ignoreerimist...“ (Mingis mõttes ju tõesti? Ja teisalt, mainit autori viimaseks jäänud raamatu pealkirjaks: „The Art of Dreaming“, „Unenägemise kunst“...?). -- Arvatavasti on just see mainitud kirjanik kõige põhjalikumalt pea kõigist kirjanikest sellesse valdkonda süüvinud, mida ulmad endast kujutavad ja millest kõnelevad kõik ta raamatud, ja milledest viimaseks jäänu pealkirjast ka selle siinse kirjatüki üld-pealkirjastus: „Unenägemise kunst“... Sest vahest ongi kõik nood kummalised ja hämmastavad ulmad kui mingi (lihtsalt vähe-uuritud, kuid palju-kogetud) `kunstiline valdkond`...?
Siinsele sissejuhatavale proloogile järgnev tekst on kirjutatud kunagi ammu, sissejuhatus on aastast 2008, ja järgnevalt üles tähendatud (ja osaliselt vältimatul kombel kommenteeritud) unenäod on aastatest 2010-2012. (Seega siis 2010 aasta teisest poolest, kogu aasta 2011, ja siis 2012 aastal kuni oktoobrini.) Need on siinkirjutaja sulest ainsad ülestähendused isiklikest ulmadest sel uuel sajandil. Aga miks noid üldse avaldada, siin järgnevalt (oma blogides); milleks, kui „unenägemine“ ongi kunst siis on see vägagi individuaalselt suunitletud...? Kellegi teise ulmasi ju ei teata, neid teise isiku unenägusi ei saagi ju keegi teine ei „näha“ ega ka nonde kohta kirjutatust siis järelikult pea midagi `mõista`...? Ja ikkagi kirjutasin siin järgneva teksti, aastatel 2008 & 2010-2012. -- Seetõttu kirjutades siia praegu seda proloogi arvan, et avaldan siiski (oma blogides) kogu järgneva teksti, „lihtsalt naljaviluks“...? -- Sest, taas Hamleti sõnu laenates: „... et keegi teaks minust tõtt...!“ -- Kuid selles proloogis, esimestel selle kirjatüki lehekülgedel n-ö „kogu tõest“ veel ei kirjuta. Vahest siis selle kirjatüki lõpus, epiloogis, sellest kõigest veidike põhjalikumalt, mis on see „täielik tõde“ ulmadega seoses? (Vähesed minu blogide lugejad ju viitsivad kunaski seda kirjatükki algusest lõpuni läbi lugeda, selle üle mõelda, ning epiloogini jõuda?). Aga epiloogi üheks läbivaks teemaks on mõned laused, nt inglise keelne lause: „The Women make Dreams“, (saksa keeles: „Die Frauen machen Träume“) -- mida need laused tähendavad? Kas seda, et neiudest oldakse unistatud, või, et neid isegi unes nähtud, või midagi veelgi enamat...? Sellestki alles epiloogis pikemalt. Ja seda kirjutist lõpetava epiloogi üheks alapealkirjastuseks on: „Mõtlemise olemusest“. -- Mis tähendavad unenäod, kui neid veidikenegi otsekui n-ö „teaduslikumalt“ uurida? On ju fakt, et igal unenägusi nägeva inimese silmad on suletud; mis inimaju osaga siis unenägude „nägemine“ seostub, kui isegi silmadega ei seostu? Ja epiloogi teiseks ja lõpetavaks alapealkirjastuseks on: „Unenäoline värav“. -- Selles saab lühidalt kirjutatud kogu sellele igapäevasele argisele hallusele vastanduvat ääretult kummilist ja äärmiselt fantaasiaküllast `unenäolist maastiku`, mis on nii erinev sellest argisest hallusest, sellele igapäevausele suisa vastanduv oma kirjeldamatuis kummastavuise mõõtmeis. Argine hallus üheltpooolt ja sellele vastanduv kummaline unenäoline maastik ja sealt edasi vaadates terendubki mingi `unenäoline värav`, millest veelgi kaugemale kiigates on näha paljude religioonide algus; on isegi aimu saada isegi kosmilisest tühjusest, millestki täiesti ebaisikulisest, Universumist oma loendamatute Galaktikatega aga ilma Inim-Mõistuseta, nihil, niente, Le Neant, Das Nichts, Die Leere, eimiskisus, olematus, Tühjus...? (M. O. T.)

___________________________________

Sissejuhatus:
UNENÄOD 2008. a. D.
_________________________
____________________________________

15. 01. 2008.
Unenäod, uni, ilmselt on see igas euroopalikus keeles midagi tähistanud juba viimased 20.-30. sajandit. Alati on olnud unenäod, igas keeles, igal maal. JA alati just olnud. Mida see aga tähendab, mida tähendavad unenäod, une nägemine. Ilmselt on see muinasagne sõna, ja seega omanud vältust see psüholoogiline seisund nagu millegi unes nägemine une ajal. KUI vana see sõna võib olla, see sõna nagu unenäod ? – Dreams, die Traume... -- Ilmselt on see sõna sama vana kui paljudki sõnad igas keeles. JA ilmselt ei olemas keelt, milles ei oleks sõna nagu unenäod.
KUID euroopalik kõnepruuk neist kõnelemast keeldub. Pole olemas raamatuid, kirjandust, ega üksikuidki viiteid, mis kõneleksid unenägudest otsesõnu. On teada, et see fenomenina eksteerib, kuid pole teada, pole aimugi antud, mida see tähendada võiks ja mida see tähendama peaks. Ilmselt on tegemist teatava psühholoogilise fenomeniga. Kahtlustatakse alateadvuse osakaalu, selle fenomeni tekkes, mis omakorda johtumas 20. sajandi alguse freudistlikust teooriast, teadagi, -- Sigmund Freud ja tema õpetus psüholoogilistest peenusustest.
On oletatud, ilmselt juba euroopa kõrg-keskajal, et unenäod olevat kui ended, kuulutavat ette tulevasi sündmusi, või vähemalt omavat säärast tähtsust või tähendust. KUID tõestada pole andnud midagi, ei kunagi. On oletatud, et isegi loomad näevad unenägusi. KUID kuidas tõestada midagi säärast? Kas unenäod kuulutvad ette midagi tulevikus toimuvat, või on nad tõesti pelgalt igapäevaste päevasündmuste kajastused ja petlikud heiastused ? Otsekui nähtaks unes seda, mida päeval sai kogetud. // KUID igaüks on ju näinud unenägusi, ja vaevalt, et need, -- nii mõnegi jaoks, -- vaid igapäevaseid kogemusi peegeldavad.
Uenäod on kindlasti teatavat sorti mentaalne aktiivsus. Unes nähtu kajastab päevasel ajal kogetut ja tihtipeale ka varaseimaid sündmusi, mis on seotud mingi konkreetse isiku mäluga. Vahel kajastavad unenäod ka teatud isiku varaseimaid mälusündmusi, nt. sündmusi lapsepõlvest. JA seda ka tõesti. Unenägemisel nagu oleks kogu varasem mälupagas kättesaadaval. // MIS on siis need unenäod, igapäevase elu eredamad hetked ja/või heiastused, või midagi, mis seostub mälestustega varasemast ajast. KUIDAS on võimalik unenägusi esile kutsuda ? JA miks unenäod alati ei meenu, miks alati unenäod meelde ei jäe ? – JA siis kui ootamatult meenuvad, hiljem, siis näivad olevat kui “de-ja-vue´d” ? // KINDLASTI on unenäod kui feneomen ääretultki tähtis… Ikkagi pool elu magatakse lihtsalt maha. Millega siis tegeletakse pool elamiseks antud ajast? – Une-nägemisega...!
______________________________
30. 01. 2008.
Kirjutades teist korda unenägudest, kui sellistest. Selline kirjutamine on juba kaua, palju aastaid plaanis olnud. Sest tegemist on millegi ääretultki hämmastavaga, kui öelda, et nähakse und... See on fenomen omaette, ja seda ka ka alati olnud, ja paljudel, pea-aegu, et kõigile, ning alati. KUI vana on igas euroopalikus (või muus) keeles sõna nagu “unenägu” ? – Ilmselt on see sõna igas keeles pea alati olemas olnud. See on midagi hämmastavat seega see fenomen nagu unenägemine. See on inimest alati saatnud, alati on und nähtud. Ilmselt juba antiikajal nähti und ja kirjutati sellest ka eepostes, ja nõnda ka hiljem, keskajal, muinasajal. Alati ja igal pool, iga keele-grupi siseselt on und nähtud. Iga rahvas on und näinud, noored ja vanad, mehed ja naised. Uni on nagu midagi, mis saadab meid hällist hauani. See on alati olnud, rahuvuste ajaloos, ja iga üksikisiku puhul. Unenäod algavad juba varases lapsepõlves, ilmselt nõnda paljudel ja ei lõppe ennem lõppu. Seega on unenäod mõistetavad kui ajalooline psüühiline fenomen. JA kui arvestada, kui laialdane on psüühika oma kõik-võimalikes ilmingutes ja nähtumustes, siis pole imeks panna, et unenägusi nii kõrgelt hinnata võib. Unenäod on ajalooline psüühiline fenomen, millele ei leidu võrdset.
KUID kõige hämmastavam on unenägude puhul, juhul kui neist juttu teha, et neist nii vähe on “juttu tehtud”. Pole midagi lugeda unenägude kohta (v. a. mõned psühholoogilised teosed). JA neis vähestes teostes unenägude kohta leidub ikka hämmastavalt naiivseid arvamusi. Võib väita siinkohal, et euroopalike keeltes faktiliselt ei olegi seni, ajaloo vältel (sic !) – midagi paikapidvat üldse unenägude kohta kirjutatudki ! – See on hämmastav fakt, kuid vastab suures osas tõele. Nii hämmastavalt vähe on euroopalikus kultuuri-areaalis üleüldse unenägude kohta kirjutatud. Veidi tegeleb selle fenomeni uurimisega vaid austria psühholoog, nagu Sigmund Freud. Hoolimata selle autori hilisemast ilmsest ületähtsustamisest Ameerikas, on lausa hämmastav lugeda seda naiivset tõlgendus-teooriat, mida see autor on mainitud fenomeni, nagu unenäod, kohta on kirjutanud. Seda liini, kuid veidi abstrahherivamas mõttes järgib ka teine austria psühholoogi, S. Freudi õpilane, nagu K. G. JUNG, kes talle omases abstrahheerivas laadis on ka veid unenäo metaloogikat ja sümbolismi üritanud kirjeldada. KUID see on ka pea-aegu kõik, niivõrd vähe on unenägude nägemisest Euroopas kirjutatud. Pretendeerimata siinkohal absoluutsele tõele, võib ilmselt siiski väita, et uneäod on täiesti uurimata fenomen. JA ometigi on unenäod ääretult tähtis ajalooline ja psühholoogiline fenomen. JA sellest ei ole isegi kirjutatud?! -- See on hämmastav kuid tõsi; kas keegi siis ei olegi mõelnud, et kuidas unenägusi nähakse, või, et: miks unenägusi nähakse ?! See ajalooline ja psüühiline fenomen omandab nõnda veelgi suuremat tähendust ja tähtsust.
________________________________
13. 04. 2008.
Kirjutades taas unenägudest, kui säärastest. Tuleb tõele au anda, olen näinud unenägusi juba ligi 26. aastat {Tänaseks juba 38 aastat umbes. Alates oma 8 eluaastast olen kindlasti unenägusi näinud, isegi varem üsna kindlasti; nii, et pealju praegu vanust on, kui palju dekaade ulmasi näinud olen, arvutage, kui viitsite.}.2 JA ikkagi, mida kirjutada unenägude kohta? — See on hämmastav fenomen, lihtsalt und näha. KUIGI peaks olema juba ka kogemusi, millest need unenäod kõnelevad, millest tehakse juttu kui kõneletakse unenägudest. Kindlasti on tegemist psühholoogilise fenomeniga. JA samavõrd kindlasti on tegemist ka ajaloolise psühholoogilise fenomeniga. KUID millest ikkagi räägitakse, kui kõneletakse unenägudest. KUI inimene magab, siis see on kirjeldatav kui pool-teadvuslik-olu. Inimene on magades vaid pooldeldi teavusel. JA ometi on kuidagi võimalik unenägusi näha. Olles vaid pooldeldi teadvusel. KUID see on reaalsus ja seda kogetakse igal ööl. Seda meta-reaalsust. Sest, et unenäod on kindlasti midagi reaalset. See on vahel kui reaalsemgi kui tegelik elu. Kindlasti on selle unenägemise kohta varemgi väidetud, et see on reaalseimgi kui igapäevane ärkvel-veedetud elu. Unenäod evivad nimelt mingit ülimat reaalsust. Nad on vahel isegi reaalsemad kui tegelik elu ongi. Unenäod kui kunstiteos. Kindalsti on unenägudes ka sääraseidki elemente, mida annaks tõlgendada kunstilistena. Unenäod kui esteetiline fenomen ona aga vähe uuritud. KUID see on lihtsalt võrratu, -- lihtsalt und näha!
Hämmastav kuid tõsi, Euroopas pole unenägudest pea kunagi asjalikult räägitud. Pole teada, mis toimub unes. Vahest on sellest kõnenlétud teistes, ida ja lääna arhailistes kultuursuse tüüpides. Kagu-Aasias ja vahest mõnel pool mujalgi. KUID sealgi otsekui ei teata lihtsalt, mida unenäod tähendavad. Sellest ei kirjutata, sellest ei räägita. Unenäod on lihtsalt, kuid otsekui ei teata, mida nad meile kõnelevad. Unenäod on müstika. JA vahest Hiinas ja Tiibetiski on mõeldudki, et unenäod ongi mingit sorti müstika. VAHEL mõeldakse, et unenäod on kui vihjed igapäevasuse tarvis. Et unenäod oleksid kui ended, millest juhinduda igas päevas. Nii mõeldi juba ka antiik-maailmas. Unenäod kui vihjed ja ended, millest juhinduda iagapäevases reaalsuses.
JA muidugi, euroopalik nüüdisaegane psühholoogia unenägudest rääkimast lihtsalt keeldub. Alates Freudist ja Jungist tõlgendatakse, selle Austria koolkonna kohaselt, unenägusi kui midagi pooleldi tähtsusetut. Lihtsalt mingi “alateadvuse produkt”. Kuigi sõna nagu “alateadvus” kipuks kui liigagi lihtsustatult kõike ära seletama, mida iagpäevane teadvus otsekui ära seletada ei suudagi. Alateadvusega üritatakse ära seletada tegelikult mõistetematuks jäävat. JA selles ei õnnestuta kuigivõrd. KUID unenäod on alati olnud ja jäävad alati olema. JA nõnda see inimkond on alati mõtelnud: mida tähendavad unenäod kui sellised ? Milleks üldse und nähakse ? Mida tähendavad unenäod ? JA mida unenäod kui sellised üldse tähendada võiksid. Kuid unenäod kui psühholoogiline ja ajalooline feneomen ona alati olemas olnud ja jääb inimsugu alatiseks ka saatma. Nii, et: head und! 3
_______________________________

15. 11. 2008.
Kirjutades siis säärasest eri-ilmelisest teadvuse seisundist, mida kujutab endast uni kui selline. Hämmastavalt vähe on kogu maailmakirjanduse klassikas sellest üleüldse kirjutatud. Võiks oletada isegi mingit konspiratsiooni, -- valitseks kui mingi vaikiv kokkulepe, et unenägudest ei kirjutata ja neist isegi ei räägita. Huvitav küll miks, ometigi näeb unenägusi igal öösel pea igaüks. Millega seletada selle niivõrd ulatusliku fenomeni mahavaikimist. See toimib nõndamoodi, et kujutatakse unenägemist kui midagi algelist, primitiivset ja isegi infatiilset. Vaid lapsed räägivad oma unenägudest. Tegemist on siis millegagi, millest sobib huvituda ainult alaealistel. Kuid ainult lapsed ei näe unenägusi. Need saadavad meid kõiki läbi elu. Ja kuna pool elust magatakse maha, siis võib väita, et igaüks näeb unenägusi kokku aastakümneid. JA ometigi: fenomenist nagu unenägemine ei räägita pea-aegu üldse. JA sellest pole ka kirjutatud. Võib väita, et pea-aegu üheski kirjandusteoses pole unenägude spetsiifikat ammendavalt kirjeldatud. Huvitav küll, miks siis ometigi...?
Millest tuleneb see vaikiv kokkulepe, et sellest, millega sisustatakse ligi pool elu, sellest lihtsalt ei räägita ? See oleks nagu mingi üleüldine kokkulepe, see ääretult huvipakkuv fenomen lihtsalt maha vaikida. Tembeldades selle millekski infatiilseks elik siis analüüsimatuks. Kindlasti on psühholoogia eriteadlased antud fenomeni mõneti siiski uurinud. Eristatakse erinevaid unefaase, mis siis pidavat kaasneva une ajal tekkivate erinevate seisunditega. Kuid muidugi ei ole ometigi võimalik kuidagi ammendavalt kontrollida, mida siiski katsealused und nähes läbi elavad. Oletatakse teatavat lihaste motoorikat, mõõdetakse pulssi, vererõhku ja näiteks hingamise sagedust. Samuti näiteks silmalaugude tõmblemist ja vahel harva võib kuulda ka unes rääkivat inimest. Uneskõndimine on juba rohkem irreaalne variant, kuigi, kirjanudse andmeil esinevat vahel sedagi. Kõigi nende näitajate alusel võib siis ähmaselt oletada, et kas inimene näeb und, või on tegemist lihtsalt hariliku, unenägudeta magamisega. Kuid siiski, euroopalik psühholoogia, nagu ka psühhopatoloogia, ja aju-uuringud üldse, -- on siiski mõneski mõttes alles “lapsekingades”. Nagu euroopalik meditsiin üldse, -- kehklev, ennast täis ja paljuski ebapädev. Kuid und ei näe vaid Õhtumaa inimesed.
Nimelt on laias ilmas veelgi erinevaid kultuursuse tüüpe ja tasandeid. Hommikumaa targad on alati erinevate psühholoogia valdkondade kohta midagi sootuks erinevat väitnud. See on seal Idamaades hoopis teine traditsioon. Mis käsitleb erinevalt näiteks ka unenägusi. Tiibeti unejoogast on mõnedki kuulnud. See näib koosnevat mõningate spetsiifiliste magamise ehk siis unenägemise harjutustes. Mis kõlab osaliselt ju uskumatult. Kuidas on oksidentsiaalses mõttes midagi üldse võimalik und nähes harjutada! -- Kuid Oriendis on arvatud ka seda. Tegemist olevat teatavate vaimsete harjutustega, mis näib meenutavat meditatiivse mõtlemise erinevaid tasandeid. Vägagi erinevad on erinevate kultuuride lähenemise viisid psühholoogia erinevate tahkude suhtes. Sest muidugi, kui sõna “psühholoogia” tähendab otseses tõlkes “hinge-teadust”, siis on ka unenäod selle osa, kuna need hõlmavad midagi nii efemeerset ja peent psüholoogilist kvaliteeti, nagu magava inimese teadvuse erinevad kvaliteedid. Jah, kui mõtlema hakata on unenäod tõesti midagi ääretult kummalist. Kuid ilmselt on igaüks neid kogenud ja teab seega täpsemini, millest jutt.
_______________________________

27. 11. 2008.
Kirjutades fenomenist nagu unenägemine kui selline. See on midagi, mis esmapilgul näib olevat midagi ise-enesest mõistetavat. Kuid samas midagi, mida tasuks põhjalikumalt uurida. Kuna on ju ilmne, et igaüks näeb pool oma elust unenägusi, kuivõrd pool elust maha magatakse. JA on ilmne seegi kui hämmastavalt vähe unenägudes räägitakse. KUI vähe on eruoopalikus kirjanduses üleüldse unenägudest kirjutatud. See tekitab imestust. Vahest see vähene mainimine annab tunnistust sellest, et see fenomen nagu unenägemine on midagi niivõrd ilmselget ja ise-enesest mõistetavat, et nagu polegi millestki rääkida ja kirjutada ? Kuid vaevalt, et see nii lihtne on. Kuigi see jutt või huvitatus unenägudest kui fenomenist jätab esmapilgul naiivse võis siis isegi infatiilse mulje, on siiski selge, et nii ei ole. Muidugi ka lapsed näevad unenägusi. KUID ilmselt imestavad ka lapsed juba oma unenägude üle, mitte ainult ärksama meelega täiskasvanud. Kuid imestamisest ainult ei piisa. Oleks vaja täismõõdulisi uurimusi ja eelarvamuslikkusest vaba lähenemist. See oleks tänuväärne uurimisvaldkond, huvituda sellest, millega tegeleb enamik inimesi poolel neile elamiseks määratud ajast. Kuidas saab midagi nii levinut ja inimlikku lihtsalt eirata, tembeldades seda infatiilseks ja piiratuks?
Sest unenägusi on alati nähtud. -- Tänapäeva tarbimise ja massilise kultuurituse ajal ei huvituta eriti esoteerikast, mis valdkonda ka unenägemine ilmselt võib kuuluda. See tähendab siis siirast huvi inimliku psühholoogia ja vaimsema elu suhtes. Tänapäeval pole enam moes olla sellest huvitud. Kuid milleks piirduda tänase päevaga. On ilmne, et juba Euroopa antiikajal, ja ilmselt veelgi varemgi nähti unenägusi. Sellega tegelesid juba Homerose eepose kangelased, ja kõik antiikaja inimesed. Unenägudes nähti Homerose ajal, tuhandeid aastaid enne Kristust, ilmselt {arvati unes nähtavat olevat} midagi jumalikku. Unenäod olid endeiks, neis nähti jumalikku ettehoolet, midagi õpetlikku, lühidalt, midagi tähtsat. Nõnda oli antiikajal, kuigi ka siis ju ilmselt ei teatud, mida siiski täpselt unenäod tähendavad ja kuidas need tekivad. Seega on see teadmatus tõesti midagi ürgset. Vahest oligi see juba ürgajal, või siis muinasajal, kui nähtigi esimesi unenägusi. Kummaline, tõesti kummaline, et ka tänapäeval teatakse unenägudest kui fenomenist sama vähe kui muistsetel aegadelt. Kas on tegemist millegi salastatuga ?
Oletatakse küll, et unenäod on inimese psühholoogia osa. Kuigi harilkult piirdutakse täiesti ebapäedeval kombel liigitamisega unenäod mingi ebapiisvalt defineeritud nn “alateadvuse” valdkonda kuuluvaks. Kuid kohe võiks huvituda, mida tähendab “alateadvus”. Näivalt meenutab see mõiste nagu “alateadvus” midagi millega üritatakse lihtsalt kõike ebakindlat kuidagi lahterda, ütlemata sellega midagi uut ega paikapanevat. Alateadvuse allal liigitakse ilmselt kõik see millele muud mõistlikku või intuitiivset arvamust avaldada ei osata või ei taheta. // JA muidugi ei piirdu unenägemine kui fenomen vaid Euroopa mandri ja euroopluse kui sellisega. Oriendi arvamus unenägudest on avaram ja tolerantsem. Unenägusi olla seal kui rohkem rõhutatud ja ehk ka kuidagi uuritud. Tiibeti mägismaal on levinud midagi, teatav vaimne suundumus ja pürgimus nagu nn. “unejooga”. Selgitamata siinkohal selle tagamaid, mis on oletatavad. Ja šamnism oma unenäoliste nägemustega teistpoolsusest. Šamaanid hindavad oma unenägusi kui õpetusi ja endeid teistpoolsusest. JA kui arvestada, et šamanism on levinud kogu Euraasias ja kahel Ameerika mandril, siis võib vaid oletada unenägude mõju inimkonnale tervikuna. See on vägagi suur, sest šamanism on levinuim ja primaarseim usukumise tüüp üldse inimkonna vaimses pärandis. See on tänuväärne uurimsvaldkond ´par exellance`!
_______________________________

20. 03. 2009.
Kirjutades siia taas sellest äärmiselt omanäolisest ja suuresti huvipakkuvast fenomenist, milleks on inimpsüühika osa nagu unenäod. Mida on selle kohta erinevates keeltes väidetud, mis on “unenäod” kui sellised. Üldiselt vahendab pea iga keele, nii vanadele kui ka uutele keeltene omane loogika, et unenäod on midagi kena. JA midagi ürgset, see on ka selgemast selgem. Pole võimalik, et muistse egiptuse asukad juba ei näinud unenägusi. Nõnda samuti Mesopotaamia, Assüüria ja Ameerika muistsed etnosed. Unenäod oleks kui midagi, mis lahutamatul kombel inimeseks olemise juurde kuulub. Unenäod on olnud olemas kogu kirjutamata ja üles-kirjutatud ajaloo jooksul. JA ilmselt tõesti jäävad unenäod inimesi saatama ka tulevikus, võimalik, et ka väga kaugel tulevikus. Pea igas muistses ja tänases keeles on unenäod pigemini vaid midagi kena. See mõjub julgustavalt, et sellise iga-öise nähtumusega ei seostu midagi otseselt halba või taunimisväärset. Kuigi on olemas ka hirmu- ja õudus-unenäod ja luupainajad. KUID iga tuntud keel räägib unenägemisest vaid midagi head. Und näevad ju juba väga noored lapsed, und nähkase elu lõpuni. Und nähakse elu aeg. Olgu siis kas peamiselt head, või vahel ka halba und. Unenägemine on inmpsüühika ja inimteadvuse oluline osa. Ilma und nägemata ei olda inimesed.
KUID seda fenomeni nagu unenägemist siiski ka on n-ö “teaduslikult uuritud”. Kuidas see teaduslik uurimine peaks välja nägema on juba igaühe enda otsustada. Ei saa ju teada, mida und nägev inimene kogeb või läbi elab. Vahel aktiviseerub lihaste motoorika, magava inimse silmaliigutused, hingamise rütm. Vahel ka räägitkase unes. Kuid need empiirilist laadi tõdemused ju ei selgita kuidas inimene und näeb, (või millest konkreetselt). JA ennekõike ei seleta teadus, -- MIKS inimene üle-üldse und näeb. Tavapärase seletuse kohaselt puhkab und nägev inimene lihtsalt paremini välja, magab sügavamalt ja tunneb end ärgatest paremini, väljapuhanuna. See võib tõele vastata. Kuid ikka miks inimesed und näevad? Kui kaua on inimesed ajaloo vältel und näinud? Milline võinuks olla esimene unenägu? Kas muinas- ja antiik-aja inimesed nägid saranseid unenägusi nagu tänapäeval nähtakse? JA kas ka ülemad loomad näevad ka unenägusi, (või midagi ähmaselt taolist). Seda annaks teaduslikult tõestada, kuna pole ju teada, mida loomad üldse tajuvad. Kuid mõningi loomasõber võib veendunult väita, et tema lemmikloom otsekui näeks midagi unenägudele vastavat. Ja see võib ka tõele vastata, kuigi pole teada, mis see “tõsi”on. Kuid eks oleks seegi tänuväärne uurimisvaldkond.
On veel kuidagi mõistetav, et inimesed näevad unenägusi. Oma evolutsiooni käigus arenenud tõhusama ajuga võib inimeste puhul oletada teatud komplitseerituid psühholoogilisi fenomene ka une ajal. Kuid kuidas saavad suuremad imetajad näha und nagu inimesed? Ilmselt on tõestatav, et suuremad imetajad näevad midagi sarnast, mida inimese puhul kirjeldatakse kui unenägemist. Kuigi seda ammendaval kombel välja ei selgita. KUID kui loomad näevad und, (või midagi taolist), -- siis võib oletada, et nagu loomade puhul ikka on tegemist mingitlaadi instinktiivse või vaistulise fenomeniga. Loomi saab küll teaduslikult uurida, kuid vaevalt, et kunagi oleks võimalik välja selgitada, mida loomad võiksid unes näha. Midagi instinktiivset tõenäoliselt. KUID kas siis inimesed on nagu rohkem loomade taolised ja näevad ka oma meelelisi unenägusi, mäeltavad neid; näevad und kogu elu vältel. Mis eristab antud juhul inimest loomadest. Ja mida räägivad psühholoogid ja psühhiaatrid jms.”hingeteadlased” ? --- Levinud arvamuse kohaselt on und nägeva inimese puhul tegemist isikuga, kes tegeleb poolteadlikul kombel oma alateadvusega, millegagi, mis uinudes esile kerkib. Teoreetikud arvaksid kui, et inimene elab und nähes läbi oma argipäeva soove, muresid ja kavatsusi. KUID antud teoreetikud ei vaevu selgitama, mida tähendab mõiste “alateadvus” kui selline. JA seda pole ka kuidagi võimalik välja selgitada, kuna puudub euroopalik erialane kirjandus mis käistleks ainuüksi unenägemist kui psühholoogilist (ja ajalooolist) fenomeni. Sellest pole kunagi kirjutatud. Nagu oleks see kõik mingi sotsiaalne kokkulepe, mitte rääkida hämaramatest psühholoogia valdkondadest. Mida ei teata, sellest vaikitakse. Mida ei teata, seda peljatakse, ja isegi: kardetakse. Pole ju teda mida järgnevalt unes nähakse. MUUDES kultuurides kõneletakse unenägudest avameelsemalt. Orinedi ja Kesk-Ameerika pärimused ja müüdid kõnelevad unenägemisest rohkem ja avmeelsemalt. Mainitakse isegi eurooplase jaoks nii absurdset võimalust nagu oleks võimalik unenägusi kuidagi pooleldi tahteliselt kontrollida, nagu oleks võimalik unenägusi kuidagi teadlikult suunata. Kuid mida üldse teatakse Oriendi esoteerilistest salaõpetustest? -- Võrdlemisi vähe ja veel vähem loetakse usutavaks. JA nõnda siis ei teagi Oksidendi inimesed, millega nad õieti tegelevad pool elamiseks antud ajast. Mida tähendab und näha? KUID kinldasti on antud valdkonna näol tegemist huvitava psühholoogilise uurimisainesega. Midagi, mida tuleviku vaimuajaloolased kindlasti hoolega uurivad, mitte teeseldes nagu kogu Euroopa ajaloos, et unenägusid otsekui ei olekski tõsiseltvõetuna olemas. Miks nähakse und ja kuidas nähakse und...? Vastuseid noile küsimustele näitab kaugem tulevik. See uurimisvaldkond on veel oma ajast ees.
_____________________________

UNENÄGEMINE 2010. a. D.
____________________
Unenägemine”. 2010. (II. pool).
_____________________________

Unenägemisest üldiselt.

05. 07. 2010.
Kirjutades siis taas unenägemisest kui fenomenist omaette.4 Iga inimene on näinud unenägusi ja arvab end üldjoontes kindlalt teadvat, et need ei oma vähimatki tähendust. Tegemist olla siis teatava spetsiifilise alateadliku protsessiga, mida ei saa mingilgi kombel pidada osaliseltki tahteliseks protsessiks. KUID ei vaevuta mõtlema, mida tähendavad sõnad nagu alateadvus ja tahteline protsess, ja mis neid omavahel eristab. Iga inimene on näinud unenägusi ja unenägude olemasolust pajatavad juba veendunud toonil ka kõige varasemad säilinud ajaloolised ürikud. Ilmselt olid esmased ja vahest ka algelisemad ja primitiivsemad unenäod olemas juba ürgajal, inimkonna eneseteadvuse tärkamise koidikul. Kindlasti olid unenäod kui fenomen olemas aga antiikaegsete tsivilisatsioonide juures, kus neid siis peeti valdavalt läkituseks jumalustelt, enneteks, viideteks ja õpetluslikeks ilmutisteks. JA mitte kunagi kogu ajaloo vältel pole isegi näivalt kui aimatud, ülestähendatud sõnas see vähemalt pole kajastunud, -- mida unenäod sisuliselt tähendavad. Ja ometi on see nii ilmne ja esmapilgul kohe hämmastavaltki lihtne. Jääb vaid üle järeldada, milline on see kõikkehõlmav kontroll, mis teeb unenägudest kirjutamise, rääkimise ja isegi mõtlemise pea-aegu täiesti võimatuks. See on see teine reaalsus, kontroll, mis hõlmab pea kõiki ja kõike ja mille sihiks on ilmselt seatud suunamine ja premeerimine, seega: mõttelise ülemvõimu taotlus.
Seega on sii unenäod alati olnud, saatnud inimkonda selle algusest peale. Ja sama vähe nagu ürgaja inimesed, sama vähe mõistetakse unenägude olemust ka veel praegugi. Unenäod mõistetuna varasematel aegadel olid ended ja vihjed ja õpetused jumalustelt või teistpoolsusest üldse. Tänapäevane mitte midagi ütlev käsitlus varjub teatavate freudismist laenatud ähmaste mõistete taha (alateadvus, jne.). Veelgi on inimajau uurimine (ka unenägude osas) selgena eba-eetiline, pole eetiline uurida elava inimese aju. KUID tetavad nn. “praktikud” muidugi sellest ei hooli, evides teavat ülimuslikku ja kogemusel rajanevat empiirilist teadmist inimkäitumisest, ja inimkehast (aju reakstioonid) ja isegi psüühika mõjust füsioloogiale (nn. psühhosomaatika). See on see teine reaalsus, kontrolli taotlus, kuidas, vahel mannetult, vahel pädevamalt, -- taolised tendentsid ka ei väljendu. Kui isegi ärkvel inimene allub teatavale kontroll-süsteemile, siis jääb üle vaid oletada, kui lihtne on kontrollida magava inimese aju. Unes ju jääb alles vähemalt osa eneseteadlikkusest ja teadlikkusest üldse. JA kes need on kes juhivad meie elu ja saatust, hällist hauani, on nad inglid või deemonid, või olevaused teistest dimensioonidest. -- Kes nad ometigi on...?!
Uni ja unenäod, mida kõike ei ole ulmades nähtud. Kummalisel kombel on erinevates keeltes endiseltki unenäod harilikult pigem positiivne sõna (isegi halvad unenäod on ainult nn. “luupainajad”), enamikes keeltes on see muinasaegne sõna nagu unenäod (unikuvat, The Dreams, Die Träume), midagi intrigeerivat ja huvitavat, kuigi samas ka mõistetamatuks jäävat, midagi millest ei mõeldagi, millest eriti ei räägita... Unenäod on küll intrigeerivad, kuid näivad olevat ka infatiilsed, nendest kõnelemine-kirjutamine on naiivne ja lapsik. Ja ometigi veedab enamik inimesi täpselt pool oma elust just nimelt ju magades, ja küllap ka undki nähes. JA sisuliselt ei huvituta, millega tegeletakse poole elu vältel. Seda seetõttu, et unenägudest ei mõeldagi, kas pole selleks huvi, aega või isegi võimalust oletada, et unenägude kohta üldse midagi teada võiks, eriti nende tekkemehhanismi (ja “tekitajate”, sic!) kohta ilmselt siis. KUID teistes, varasemates, ja eksootilistes kultuurides on ku unenägusi n-ö “rohkem uuritud”. Apelleerimata siinkohal tõele vastavusele on siiski Oriendis ja Oksidendis veidigi kui huvitatud ka unenägudest, kui sellistest. Eriti iidses Oriendis ja Ameerika muistsete kõrg-tsivilisatsioonide esoteerikute poolt. Kuigi on ilmne, et palju lähemale sellele lihtsale tõele ei jõutud, kuigi kiiduväärne on juba huvi ja imestus, vahel ka imetlus. Ja kes nad siis on kes kujundavad meie elu ja saatust ja tekitavad meie kõige pöörasemaidki fantaasiaid ja kõige kummalisemaid unenägusi... ? Kes nad on, kas pigem inglid või deemonid...? -- Ja miks on alati olnud kõik see lihtne ja tõelevastav unenägude olemusest otsekui n-ö “rangelt salastatud”, midagi millest ei saa avalikult ei kirjutada ega rääkida; veelgi enam: isegi ei saa ulmadest mõeldagi, ja vahel neid isegi mäletada...? –- KUID üritades siiski {siin ja praegu}, sest vastused on lihtsalt teada.
______________________________

14. 07. 2010.
Kirjutades üldistavas mõttes sellest tähelepanuväärsest fenomenist nagu une nägemine, sellest, mida arvata unenägude alla. Kõige kummalisem on ülimuslik kontroll ja sisuliselt range salastatus, kõigest sellest mis puudutab unenägusi ei kirjutata ega räägita, sellest ei saa enamik inimesi isegi mõelda mitte. Jätmata siinkohal mainimata selle kontroll-mehhanismi ajendatus ja tehniline teostamine, piisab siinkohal väljendamast selle äärmist tõhusust: kunagi kogu ajaloo vältel pole unenägudest isegi kirjutatud, kordagi, ei ühtki raamatut ilmselt, ei ühtegi rida. Kontroll-mehhanismi üheks aspektiks on unenägudest rääkimise tembeldamine infantiilseks ja seega naeruväärseks. Kuid salastatusel on palju aspekte, ja nagu mõtlemise ja mälu kontroll ja muud psühhotehnilised peensused. Kuid jäävad unenäod, mida nähakse pool elamiseks mõeldud aega, kuid mida ei mainita, millest ei räägita, milledest isegi mõelda ei saa.
Tekib küsimus, milleks unenäod üldse olemaski on? -- Väidetavalt magab und nägev inimene sügavamalt, uinub kergemini, magab kaua ja vahest tõesti ka puhkab end paremini välja. Kuid siiski, milleks meenutab unenägude paremik mingeid kummalisi konkreetsele isikule mõeldud kummastavaid kunstiteoseid. Suurejoonelisi lavastusi, vahel isegi mõndagi õpetlikku; kuigi eriti otseselt unenäod ju moraliseerivad ei ole. Ja kui hämmastavalt vähe on tegelikult nn. “luupainajaid”, halbu unenägusi. Millede puhul siis vahel võib oletada teavaid premeerivaid-trahvivaid momente. Moraliseerimise vältimine lubab oletada teavat ülimuslikku tarkust, otsesõnu, kuna ei kasutata võimalust, piirdutakse kui leebete ja heatahtlike kunsti-teostega, milles väljendub teatav kummalinegi elukogemus ja tarkus. Sisuliselt peabki unenägudest kõneldes mainima nende kunstiteoste-laadset kvaliteeti, mida iseloomustab kummastavus, individualistlikkus, ja efemeerne kvaliteet ja olemus. Nii, et jääb üle vaid imestada unenägude üle ja neid imetleda, sest vaatamiseks need unenäod ju mõeldud ongi, olgu ned vahel ka veidi õpetlikud, jäävad need vastuolulisel kombel pealetükkimatult pealetükkivateks. Oldakse ju sunnitud und nägema, kuid ilmselt üldiselt ei olda ka selle vastu. Pole ka võimalust valida, kas näha und või ei. Nõnda tuleb usaldada “unehaldjate” elukogenud pädevust ja loota parimat.
Ilmselt on unenäod olnud olemas maailma kõigi rahvuste juures kõigil eri aegadel. Nii primitiivsete sootsiumite, muistsete kõrgkultuuride ja ka tänases tehnitsistlikus tarbimis-kultuuris. Ilmselt on ka eri aegadel iseloomustanud unenägusi ka umbkaudu sama kvaliteet ja olemuslik laad. Ilmselt olid varasemate ja religioossemate kultuuride juures olnud unenäod rohkem ilmutuslikku ja religioossemat laadi. Kuidagi pidi teispoolsus endast aimu andma ja unenäod sobisid kõikvõimalikele jumalustele lihtsasti oma ennustuslikke ja õpetuslikke ilmutisi vahendada. Võibolla tänasel ajal lihtsalt pole enam üldkehtivat tõesuskriteeriumi, mis võimaldaks unenägudel ortodokselt õpetuslikku sisu evida. Multikultuuriline ja pluralistlik ja multpolaarne maailm on teinud unenägudest rohkem midagi kunstivaldkonnale sarnast. Niisiis unenäod kui “kunst kunsti pärast” mentaalne aktiivsuse vorm, millede ülimaks eesmärgiks on palveleda ilu muid selliseid esteetilisi väärtusi. Unenäod kui kummastava kunstiloome väljendus, unenäod kui esteetiline mentaalne aktiivsus, mis on konkreetsele indiviidile mõeldud ilmestamaks ka uneaega. Nõnda siis tuleb imetledes näha oma unenägusi ja neid ka mäletada ja mõista püüda. Sweet dreams...!
________________________________

Unenägemisest avameelselt.

01. 11. 2010.
Kirjutades siis siia kirjakohta vaid avameelselt sellest huvitavast elulisest valdkonnast nagu unenäod. Olles kirjutanud sellest ka varemgi, siiski, ma ei väsi kordamast kui kummalise fenomeniga tegemist on. Mida tähendavad üldse unenäod kui sellised? – Midagi ääretult kummalist ja kirjeldamatut ometigi kindlasti. Mida on sellega öeldud, kui väita, et ma nägin midagi unes? -- See näib vaid olevat osakene teadvusest, see mis magama jäädes veel otsekui “ärkvele jääb”. Ja ometigi on unenäod alati olemas olnud, kõikidel aegadel ja eri paigus ning eri etnoste juures. Unenäod on olemas olnud kõikidel aegadel ja eri tingimustes. Ja keegi pole veel kunagi mõelnudki, mida need unenäod sisuliselt tähendavad. Kuigi, vist iga inimene on und näinud ja seega peaks üsna hästi ette kujutama, mida need unenäod sisuliselt tähendama peaksid. On selge, et need unenäod ja ulmad on kuidagi tehtud. Kuid mida või keda kahtlustada...? Näivalt on unenäod kuidagi fabritseeritud, sellest tulenevalt omavad nad teatud seemist loogikat ja korrapära. Juhinduvad teatud unenäolist reaalsust ohjavast loogikast. Ja järelikult on siis tõesti unenäod ja ulmad midagi, mida võiks nimetada feminiiseks algatuseks elik siis milleksi, millel võib oletada feminiinse ajendatuse kõiki kriteeriume. -- Unenäod on naiste tehtud, nõnda on olnud see kõikidel aegadel ja jääb olemagi kõikideks aegadeks. Unenäod on naiste poolt fabritseeritud.
Kirjutades siia nõnda nagu ei kirjutaks enam midagi, mitte kunagi, unenägudest. Ja need ulmad on siis tõesti feminiinse antuse fabuleering. Midagi mida kirjaldatakse kui unenägusi on naiste looming. Olgu need kunstiteosed või mitte, individuaalselt suuniteltuna. Väidetavalt magab und nägev inimene lihtsalt parmini, sügavamalt ja puhkab nõndamoodi lihtsalt paremini välja. Kuid unenägudega seoses pole midagi lihtsat. Neid nähakse juba lapsepõlves ja lõpuni välja. Ja need unenäod on ikka kummalised tõesti. Palju on neist varasema elu mäluga seotud sündmusi. Mõned räägivad ka oma unenägudes, mõned mitte. Palju on lapsepõlve mälestusi ja midagi, nii mõndagi ka nooremast east. Kuid mida need unenäod tähendavad, sisuliselt, seda ei tea nagu õieti keegi. Ilmselt on kõikidel aegadel unenägude üle lihtsalt imestatud. -- Ja keegi pole kunagi kirjutanud midagi nii lihtsalt, et need naised, need eakamad proudad lihtsalt fabritseerivad neid kõiki unenägusi. -- See on kummaline väide, kuid vastab täielikult tõele. Need unenäod on tehtud, fabritseeritud, ja neid ei tee mingid une-haldjad ega ufodki, vaid naised, kes on selle sala-teadmisega tegelenud juba dekaade kui mitte sajandeid {ja aastatuhadeid, kogu inimajaloo vältel.}. -- Naised teevad kõiki unenägusi, nii lihtne see ongi. Muidugi on nad paremad mainitute hulgast. JA nende tehtud unenäod meenutavad vahel ka teatavat sorti kunstiloomingut. Kuid see selleks, olulisem, palju olulisem on küsimus, miks tehakse neid unenägusi...? -- JA sellele pole vastust. Vahest kunagi hakkab olema. -- Head und!
________________________________

Unenäod 2010 aasta II. poolel.
________________________________

Juuli ööd.

04. 07. ÖÖ.
Alustades siis siia kohta esimese üles-tähendatud unenäoga, kuigi need on viimasel paaril aastal üsna vähe meelde jäänud, erinevatel põhjustel.5 Õieti on need vaid kui unenäo-katked, meenuvad vaid mõned osad, unest vahetult enne ärkamist. Kuid sel ööl oli midagi taolist ähamselt meenumas:
Olin siin maal, Kaldas,... [See on minu viimase 14 maa-suvila nimetus.] ... unenäo pilidi sees ja nägin kedagi mind külastamas, väidetavalt mingi asotsiaal, kuidas siis oli, teatav irooniline, pilkav lähenemine...”
Muud ei mäleta, kuid ilmekal kombel, alustasin sellise une-pildiga alustaval kombel. Sest sellise jamaga tegelen juba dekaade, ja muidugi, kajastub see ka minu unenägudes. Viimati ja elus seni ainukestel aastatel kirjutasin ju unenägusi üles 1997 ja eriti just 1999. Sellestki ajast on möödunud aga juba dekaade, täis vaeva ja viletsust ja pidevat jama, ei tea veelgi, kuidas üldse hakkama saama peaks. Kuid siia vaid unenägudest. Mainitud kuupäeval:
”Tegevuspiagaks oli endise ülikooli hoone, (Salme tn.); [Kunagise 1 ülikooli tänava nimetus.] ... ähmased seosed olid mingist kunagi nähtus politseinike peost; ilmselt just selle hoone saal. JA põhitegelaseks oli U.S.A. president isiklikult ! (Walker, sic!). [G. W. Bush, üle-eelmine USA president.] Oli tajuda teatavat tunnutustust või tunnustusvajadust. Siis muutus rakurss selles unenäos ja kõike vaadeldi justkui “kõrgemalt poolt, seda hoonet ja selles ulmas nähtud (n-ö. “Lasnamäe nõlvalt”otsekui...).”
Nendes kahes esmamainitud lõigus oli otsne vihje noile nn. “võõrkeelsetele”, kellega, õnnetul kombel tegelenud juba 17. kurba aastat. EI tea, mis ootab ees. Minu unenägusi nad pole aga juba 17. aastat öid õnneks mõjutanud ega kujundanud.Ehk on kõiki tulevikus siiski edenema sätitav. Ja seda nii unes kui ilmsi. Minu üle valvatakse ka unes...? -- Edu ja õnne! MOT.
_____________________________

14. 07. ÖÖ.
Kirjutades teist korda üles unenägusi, selle 2010 aasta teisel poolel. Kirjutasin kunagi, rohkem kui dekaad tagasi üles unenägusi viimati, seda nii 1997 kui eriti ka 1999 aastal. Järelikult pole juba 12. aastat unenägusi üles kirjutanud. Kas oleks pidanud...? -- Kujunes nagu kujunes, aega tagasi ei pööra. Kuid mäletan neid kunagi kirjapandud unenägusi tõesti veelgi osaliselt, ja ka ülestähendused on ju säilinud.
Veel üks aspekt, viimased paar aastat ei jää enam eriti isegi parimad unenäod eriti meelde. Ilmselt on tegemist teatava mälutehnilise nüansiga. Teatava mõjuga kõrvalt, mis seostub kogu selle harjumuslikuks muutunud psüholoogia kui igappäevase fenomeniga. Ilmselt on seotud ka kahe kohaliku keele vahelise kriteeriumiga, mis küll võimendab ja parandab unenägude kvaliteeti, kuid juhtumisi vähendab ulmade mäletamist. Kuid viimasest ööst niipalju siiski meenub ---
See oli lühike unenägu, õieti küll unenäo-katke. Korraga ioli minu silme ees imekaunis tütarlaps. Oli minu unenäo sees. Oli ilus, brünett ja rõhutatult hästi sale. Vaatas uurivalt, kurvalt, isegi nukralt ja mõtlikult. Ja küsis minult midagi, küllaltki olulist: “Kas ilma ei saa...?”—“Kas kuidagi siiski ilma ei saa...?” --- Mõeldud muidugi, et kas ei saa hakkama ilma joogita. Aktuaalne teema olnud mõnda aega. Midagi peab ette võtma või kahjustub tervis, kunagi tulevikus võib mängus olla ka elu, kui selline. Peab loobuma joogist.
JA selle unenäo järg. Tantsusaal, keerlevad paarid. Kuid põhitähelepanu oli muidugi sellele tüdrukule osutatud. Nagu eelpool mainitud, -- brünett, sale ja lühikest kasvu. Pikas kleidis. Tema väga sale piht minu käe all. JA siis valsisammud, ikka kolm korda edasi ja kaks sammu vasakule, ja tagasi ja keereldes. Algus kohmakalt, siis sujuvamalt. Ja nõnda see unenäoline katke lõppes. Ja ülejäänud öö, kuni hommikuni, ärkamiseni, püüdsin seda unenägu meeles pidada, seega nägin unes vaeva, et meenutada seda veetlevat, kuid mõtlemapanevat unenäolist õpetust...!
Kummaline on see, et unenäod nii vähe on viimased paar aastat meelde jäänud. Vahel ununevad need kohe und nähes, vahel otsekui “kustutatakse” need vahetult enne ärakmist, see käib kähku, ja tõesti tulemusena ei jäägi need unenäod enam eriti meelde. Kuid ehk olukord muutub ulmade meelespidamisel. Kena oleks, kuigi mitte nii oluline. Jõuan siiagi veel kirjutada. Ja viimane öö ma sisuliselt tegelesin ühe ulma meeleshoidmisega ise und nähes, komplitseeritud saavutus: meenutada ja meeles hoida ühst unenägu ise samal ajal nähes und, sügavalt magades, nähes unes, et meenutan üht unenägu ! Selline siis oli viimase öö saavutus. Nähes unes, et mäletan siiski üht ulma, ja sedagi, et kirjutan üles. Valmis.
___________________________

29. 07. ÖÖ.
Kirjutades alles kolmandat korda unenägudest konkreetsemal kombel. Sel kuul ja üldse ka nõnda. Kuna kogu viimase öö nägin und nähes kõvasti vaeva, et meenutada, mida ma unes nägin. Selline tendents on kujunenud juba viimase paari aasta jooksul üldiselt. Vahel rohkem, vahel vähem. Esmalt kirjutasin ligi poolteise aasta väletl kohusetundlikult üles oma magades veedetud aja kella-ajad. JA mõjutanud on minu unenägusi ka see siinne kirjakoht. Uenägusi on olnud vähem ja jäävad kahjuks vähe meelde. Kuid ikkagi on tegemist selle kirjutisegi puhul minu enda unenägude kaudse kontrollimisega, suunamisega ja kujundamisega. Huvitav, kuhu see välja viib, kuidas kujuneb minu unes veedetud aeg...?
Nägin unes oma kaua-aegset rektorit EHI päevilt (Rein Raud); [Minu 1 ülkolli kaua-aegne rektor, orientalistist polügott.] ... nägin teda unes mind vaatamas, ja väitmas ei mäleta enam mida. Ähmane aimdus on ka Kirgiisiast, seega siis Indiast kui võimalusest, seetõttu muidugi, et Kadi ... [Mingi ammune tuttav, seoses selle isiku Indias ligi 8 talve toonaseks.]... on siin kolmandat päeva ja olen temaga rääkinud. Kahjuks ei näinud India lahkeid ja vastutulelikke mustlaseplikasi unes, kuid ehk hiljem! Oli veel unenägusi viimasel ööl, kuid põhiliselt üritasin meeles hoida teatud unenäolisi lõike ja pilte. Kuid nagu ikka, hommikuks ärgates oli kõik ununenud. Sic!
Viimased kaks aastat on unenäod erinevad, nende meeldejätmise võime on vähenenud. Varem mäletasin iga unenägu alati, kuid viimased paar aastat jäävad unenäod ainult harva meelde. Kuigi ulmad on ja nad on intensiivsed ja vahel ka rohkem komplitseeritud. Kuid kummalisel mälutehnilisel kombel ei jää nad enam kuidagi eriti meelde. Muidugi on see tehtud ja seostub kakskeelse psüholoogiaga. Unenägude valmistajad kui ei soovi ned näidata, oma isikut avalikustada. Kuid see on äärmiselt kummaline see unenäoline mälu. Vahel otsekui “kustutatakse” minu öised unenäod minutidega, vahel vahetult enne ärkamist. Kaks aastat kirjutan üles siis oma magatud aja kellajad. JA selle aasta teisest poolest siis see antud kirjakoht. Aasta lõpuks on mõnedki unenäod üles kirjutatud, nagu viimati tegin seda 1997 ja eriti just 1999 aastal. Ja nüüd siis 2010 teine pool.6 -- Carpe diem!
_______________________________

Augusti ööd.
19. 08. ÖÖ.
Kirjutades viimase öö, õieti küll viimase hommiku unenägudest. Õieti minu visast püüdlusest pea poolunes, õigemini siiski enne ärkamist taas kord lihtsalt unenägusi meelde jätta. Oletusklikult tegelesingi siis vahetult enne viimast ärkamist püüdlusega neid vahelduvaid lühikesi unenäolisi katkendeid ja seeriaid meelde jätta vaid. Kuid sisuliselt kesiste tulemustega. Unes veel oli meeles see meeldejätmise vajadus. Veelgi enam, und nähes oli üks unenägu kordamisi meeles. Kuid ärkamise hetkel, nagu alati viimased umbes kaks aastat, seevastu jällegi: nagu peoga pühitud. Kummaline on see viimasel paaril aastal juurduma hakanud unenägude mitte meelde jätmise suutmatus. JA püüdlused veel undki nähes nähtut ka meeles-pidada, mis on vahel painavgi, kuigi kummaliseltki hästi teada või meeles hoitud. Huvitav kuhu viivad välja minu katsetused unenäolisuse vallas? Seda kõik näitab aeg, proovides nii ja teisti. See aasta veel kirjutan une aegu üles, uinumise ja ärkamisi aegu, seega siis neid aegu üles tähendanud kahel aastal. Mingi seos on sellel unenägude meenutamisega ja püüdlusega seda meenutamisie ja meelespidamise vajadust isegu und nähes teada. Meeldivat katsetamist unenägude kui kunstiga...!
Viimase hommiku üks unenägude katkend viis mind jällegi lapsepõlvemaale, nagu alati üsnagi tihtigi on unes nähtud. Harilikult Maidla, väga vähe vahel Sobli ja seonduvat. Seekord siis Kuurale. [Lapsepõlve ja noorusega seotud vananaemate talude nimetused ja üks kunagine suvila.] Oli hämarates toonides aeg. Tegevus leidis aset nende hõbekuuskede ja arooniate rivi alguses. Ja tegelesin ma Anu seltskonnas ravimtaimedest tee valmistamisega, neid oli terve punt ja need olid piparmündi võsud. Tegelesin nendega. Selle stseeniga anti muidugi mõista tervislike eluviiside tähtsust (ravimtaimed varasemal nooruse ajal). /--/ Oli veel üks katkend, seal kunagiste üheksavägiste koha peale, eemalt Marje aimatav kohalolu, ja murdisn mingi väikese kirsi pungadega oksi. Olid mingid (Märdi) väiksed vankrid, mida seal nägin, mingite väikeste mehikestega. [Sulglaste nimed]. Rehielamu keskmine osa oli veel alles, kuid õunapuud olid juba suuremad. Kõik, rohkem ei mäleta seda paregu kõige viimast unenägu. Oodata siis kõik järgnevaid ja tähendada ka üles tihedamini.
____________________________

21. 08. ÖÖ.
On siis selle mainitud kuupäeva öö veel, hommikul kell 06.00. umbes ja äsja nägin midagi kummalist tõesti. VAHEST OLIN ESIMEST KORDA SEL AASTAL VÕI ÜLDSE “UNENÄGEMISES” JA VAHEST NÄGIN ESIMEST KORDA ELUS END MAGAVANA, ja nägin ja tundsin ka muudgi, midagi kummalist ja isegi õudust-äratavat, või oli see kuidagi teisiti...!
Eel-lugu oli selline, et olles naljatanud ja narrinud on viirastusi kogu õhtupooliku... /--/ JA siis umbes keskööl sai suigutud mingisse kummalisse poolunne, kuni kuueni hommikul omas see vältust. See oli uni ja ei olnud ka, sest ma ei olnud ei ärkvel, ega unes. Mingi kummaline ja pea seni-olematu pool-une seisund, milles oli teadlik oma pool-unest ja, et magan või pigem: et üritan magada oma maa-voodis. /--/ Ja nii oli see umbes 6. tundi, kummaline ja seniolematu pool-uni, või mida taolist ja kirjeldamatut.
KUID siis korraga oli midagi vägagi kummaliselt teisti. Olin korraga tagasi taas oma lapsepõlve väikeses magamistoas, Vanemuise, poiste tuba. Tuba oli hämar, osalise imeliku valgusega, ilmselt siis just akna poolt. JA see oli ikka kummaline, pea seniolematu oma kummastuses ja isegi kõhedust.-tekitavuses. Olin ilmselt oma voodis, peaga ukse poole (vasakut kätt, uksest sisenedes. Olin seal ja magasin ja kõige kummalisem oli mingi imelik ja painajalik ja vaevalinegi norskamine. Olin voodis, magasin, isegi norskasin nagu siga, vägagi kummaline end eismest korda teises kohas magamas ja eismest korda ka niivõrd norskamas kuulda, vägagi kummaline. Sest ma olin seal lapsepõlve voodis (see oli isegi väiksem, valge teki) all magasin, ilmselt ja olin ka ärkvel, sest varsti nägin midagi kummalist. Magasin seal, ja esimest korda oli nii, et magasin seal toas, seal voodis ja norskasin valjult ja isegi painajalikulgi kombel. Esimest korda sel aastal kindlasti, võib vahest kogu elu või unenägemise praktika ligi 15. aasta jooksul oli midagi sellist siis kogeda!
Magasin seal kunagises lapsepõlvetoas, magasin sügavalt, tajudes end magavana, kuna norskasin seniolematult, valjult ja painajalikultki ja tundisn ennast magavana. Seda akna-alust lauda ei näinud, kuigi see oli seal ilmselt olemas, nagu see suur sinine kapp, pea suunas, olin peaga ukse poole, magasin, tundisn end magavana... /--/ JA SIIS VAATSIN teise voodi poole. Tuba oli mainajalikult hämar, või oli see mingi kummaline valgus. JA mis peamine tuba olui “väiksem”, nagu ta võis olla lapsepõlves, (või vastupidi ? tuba võis olla ka suurem ??). Kuid suurem oli teine voodi, selle heleda teki alla lamas keegi teine... Arvasin seal oma voodis magades ja imelikult norsates, et see oli T. Teise voodi suurem ja heledam tekk liigatas ja kerkis. JA siis ilmselt nägin mingit väga kummalist nägu sealt kerkimas. Tõnis see muidugi ei olnud, see oli midagi kummalist. Võibolla midagi nagu täiskasvanud, unenäoline T., kergitamas oma pead ja tekki. Ja siis minu poolt selle magava ja norskava minu poolt, raskelt magavama, ebatavaliselt ümbrust tajuva ja painajalik... /--/
Vahest oli tõesti selle viimasel ööl nüüd tõesti ka unenägemises, kummalises ja moondund unenägemise maailmas. Valgus oli kummaline, tuba oli kummaline. Ja see “T.” nägu, mis vastas-voodist kerkis oli isegi painajalikultki kummaline, isegi kõhedustekitav. (Muide need vanad riiulid olid seal vastaseinas, mingid tumedad esmesed peal). Ja läks veelgi kummalisemaks seal “unenäolises” kunagises toas. Korraga oli see inimkogu sealt vastas-vodist minu kohal, istumas minu voodis ja sirutamas käsi minu kaela/kõri poole....! JA seda nägu ma ei oska kirjeldadagi, T.-ga polnud ähmastki seost, see oli ilmselt siis kummaline, painajalik ja isegi kõhedust-tekitav nägu, sirutamas käsi minu kõri poole ja siis üks sõna, kas selle sügavas unes, end vaevu liigutava saava “Minasuse” poolt või see minu magavam mina poole küünituva painajaliku kogu suus: “Oota...!
Ja se oli kõik sel hetkel ärkasin, kõhevil olla isegi, kuid ka head meelt tundes, muidugi. See see oli selle 2010 aasta kindlalt esimene unenägemine kui seisund, tõeline unenägemine kui seisund. Kui palju aastaid, vahest juba 15. aastat olen ma seda oodanud. Sest esimest korda võin oletada, et eismest korda nägin ennast magamas. EI näinud küll enda nägu, ja tuttavas kohas, toas, ja minevikus (sic). Kuid esimest korda tundisn ja kuulasin end norismeas nagu siga, ja pea ju nägin end seejuures pead tõestmas ja magamas. Ja nägin seda teist hirmutavatki unenäolist kui istumas minu voodil, kummardumas minu pooel ja minu kaela pool oma käsi sirutamat. Kuigi vistu norskamine lõpes ja ärkasin seal sel hetkel, suutes veel öelda ühe ainsama sõna: “oota...! Teine kui ei olnud vend, nii, et järelikult võisin näha ennast pea-aegu, et tõesti esimest korda magavana; tundsin ju end sügvas unes magavat... /--/ Ja vaatasin seal lapsepõlvepõlve toas ju ka selle teise ja õudsagi voodi poole. Vahest oli see siis esimene unenägu üldse kui tundisn, kuulsin ja peaegu ka nägin ennast magavana. Ja võimalik, et üritasin ennasts eal magavana, ja siiski nägevana. Don Junai õpetuste vastaselt isegi üles ajas, huvitav, mis oleks järgnenud siis, kas lõpp...? Või hoopis tõsine šokk, sest selles näos mis minu kohale pea kummamrdudes, oma käsi minu kaela pool sirutas oli midagi vägagi kummalist, õudsat ja seniolematult kummalist...! See oli “Unenägemine” kui see kaua-aega, väga kaua aega oodatud seisund. JA oodates huviga järgnevat sellist. /--/ OLIN UNENÄGEMISES!
____________________________

24. 08. ÖÖ.
Kirjutades siis taas viimase öö tähelepanuväärsetest unenägudest. Siis järelikult äsjaseid ehk siis Pärtliöö unenägusi. Magasin muide teist ööd ligi 13. tundi järjest. Ja muide paistab, et see unenägude üleskirjutamine on hea mõte, see teeb unenäod huvitavamaks ja paremini meelde jäävaks. Jätkates siis sarnase kirjakohaga selle aasta teisel poolel, muidugi, kuid ilmselt ka järgneval, vahest ka järgnevatel aastatel. Selle Pärtliöö ulmad, niivõrd kui meelde jäid siis järgnevuses:
Esimesest unenäost, see oli ilmselt veel öösel pimedas on meelde jäänud vaid üldine tegevus, nähtumuslik põhilaad. Tegevuspaigaks oli peamiselt Maidla talu köök, ja mina olin seal hõivatud mingite väikeste karudega, kes seal ringi sebisid. Üks oli musta värvi näiteks. Muud ei meenu, vaid see nähtumus sealt. Loo moraal on selge: mina ja karude, elik siis mina jne. /--/
JA siis unenäod vastu hommikul või hommikul. Kaks eraldi unenägu kuid sarnases laadis. Põhiteemaks oli reisimine, bussireisid, väikesed ja suured bussid, mina seal, sõitmas kuhugi, kuhugile jõudmas ja mis edasi sai. Juba unes ja ärgates nimetasin neid kahte ulma nn. “pandimensionaalseteks” unenägudeks. Mina sõitmas mingi väikse bussiga, aknast välja vaatamas, ära mahtumas. (Kahju, et nii vähe meelde jääb, ja kirjeldada ju kõik ulmadest ei annagi). Kuhugi jõudes, kohalik rahavstik tõmmud, pildistades seal rääkides mingis kummalises kohalikus keeles, mina ju oskan (väitsin selles ulma osas, et olen õppinud 8. keelt, tegelikult ju olengi). JA siis mingi nurjatus, tegevuse väärdumine, taga-aetud oleks, kartus ja värin... Vältides kedagi, minnes kuhugi, mingis võõramaises (aed)linnas, kuidagi kaotasin oma reisiseltsilised silmist (nt. üks blond). Ja mind delgeeriti kuhugi tagasi, kuidagi, nõnda, et muutusin otse pan-dimensiooniliseks. JA üritasin mingit eriti kipakat sõidukite ei-tea-kuidas juhtida; meeles oli, et pole ammu roolinud; sellest polnud midagi: rooli ka ei olnud. Ja siis kadusin selle reisiseltskonna (Pariisi oma?) eest teise ulma ja teise kohta, ühest aedlinnast (Berlin?) lapsepõvekoju maal.
Nõnda jõudsin Sobli talu [Vananvanemate talu nimetus.] ...õue (varemgi on sealt just reisid alanud!). Olin kuidagi nagu mitmes unenäos korraga, isegi ma et tõesti: vahetasin unenägusi pea-aegu et (Castaneda). JA C. C. absurdi ja grotesksust jagus veelgi. /--/ Huvitav oli selles kahes ulmas just see nn. “pan-dimensioonilisus”, mis seisnes ühest unenäost teise ärkamises, ühest unenäost teise sattumises (Castaneda!). Ja muidugi esimene unenägu siis eelolevast Itaalia reisist, üldse reisimisest unenäolisel kombel. Olid kenad ulmad. Rohkem võiks meeles olla.
_____________________________

Septembri ööd.
18. 09. ÖÖ.
Kirjutades siis esimest korda sel septembri kuul unenägudest. Esimest unenägu sel kuul andis oodata, alles nüüd kuu keskel. Varasemad pole meelde jäänud ärgates, kui neid isegi nähtud ka on. /--/ Kuid jätkates nende unenägude üles kirjutamist sel aastal kindlasti. Seega siis viimase öö unenäod olid ligikaudu järgmised:
Esimene unenäoline katke oli otseses seoses selle septembri alguse ühe nädalaga seal linnas. Sealt need unenäod mul ongi, seal nad otsekui “paikneksid”. Tegevuspaigaks rõudu ukse juures ja väike tüdruk, (N.?) lausumas midagi kummalist. Rohkem sellest katkest ei mäleta.
Teine katke samuti sellest “endisest kohast”. Tegevuspaik uue garaaži nukapealne, ja seal mingi kividest süvend, nagu kelder, hoolega laoutd kivist sein süvendis, kohati täitsa sile. Tegelasteks mina ja T.; kellele väitsin selle nn. “keldri” kohta midagi (et on sobiv millekski). Ja siis üks korduv element, mis isegi poolunes, või isegi veel magades(?) oli ära-tuntav kui korduv element varasemateski unenägudes. Nimelt minu Kuura saun, selle vähendatud ja kasutuskõlmbatu makette, moonutatud kujutis. Seda olen korduvalt näinud oma unenägudes, vahel on selle sarnases unenäos ka talv olnud. Korduvalt olen seda sauna puitosa unes näinud. Vähendatud, katuseta kujutis; viimases unenäos veel eriti moonutatud kujutis, selle keldri peale ilmselt oli plaanis see sauna-makett asetada..
Viimaseks meenuvaks unenäoks oli mingi imelik lennusõit, üsna pöörane taoline. Mingid kummalised maabumised otsekui hädamaandumisel. Voogav ja venivast materjalist (kummist?) lennuk, ja selle maandumiskatsed. Oli seal muudki, tegelasi (nt. Vahur Sari? Sic!). Meenus momendil, et viimase öö hakul oli mingid välismaalased seal “Vanemuise” korteris. Nägin ka ennast, kellegi teisena (jässakam, tõmmum?); ja siis need välismaalased (ameeriklased?). Nagu mõned preilid ja pätakad ja näopildid. Muud viimase (ja sisutiheda!) öö unenägudest ei meenu.
___________________________

19. 09. ÖÖ.
Kirjutades juba teisest ööst järgemööda, mida seni pole veel teinud. Ju siis on õnnistatud mind rohkemate unenägudega viimased ööd. Magasin vähe, vaid 7. tundi, ja pool sellesta ajast siis ilmselt nägin unenägusi. Selle öö ulmad olid järgnevad:
Tegemist oli mingi ülikeeruka mehhanismiga, millega pusisin siis öö otsa ja mille tähendus selgus alles hommikul ärgates. Oli keeruline mehanism. Esmalt nägin kunagist keemia-klassi (61. KK.); ja oli seal mingi n-ö “keemia-õpetaja”. See oli see kunagine klassiruum, figureeriv tegelane oli imaginaarne. See keerukas mehhanism oli tõesti midagi seniolematut. Jäi und nähes vaid üle imestada komplitseerituse laadi ja astme üle. Hommikuks selgus selle “mehaanika” ratsionaalne ja irratsionaalne antus. Et midagi, mida mehhaaniliselt kujustatuna saab tõlgendada kui mõtlemise ja olemise ratsionaalset ja irratsionaalset külge. Kogu selle ulma komplitseeritus aga ei allu sõnalisele kirjeldusele ka siinpuhul.
Oli veel mingi katke sellest kuivõrd erinevalt oleks läinud tüdrukutega mu elutee. Tüdrukud endises korteris. JA see olla nii lihtne ometigi...? /--/
_____________________________

29. 09. ÖÖ.
Kirjutades siis eel-viimasel septembri kuu päeval viimastest unenägudest. Mõningaid hiljutisi pole veel üles tähendanud. Ilmselt viimast korda kirjutan septembris unenägudest. Siis varsti linna, kus unenäod muutuvad, kui neid üldsegi on. Järgnevalt kirjutan oma ulmadest pikemalt ilmselt oktoobri keskel oma Männiku korteris. Edu ja õnne unes kui ilmsi ...!
Viimase öö unenäod olid järgnevad. Mingi tegelaskuju, mina-vormis. Nagu teatud filmis (“Forrest Gump”). Iseloomustamas teegvustikku aktiivne ja otsustunud aktiivsuse laad. Et oodata, ja varustuda. Oodata kuni osta endale vintpüss, oodates veelgi, sihikindlalt ja aktivselt oodates. Mingi maja (nt Vahuri uus?), ja eri tegelaskujud. Aktiivse ootuse sihikindel suunitletus. Rohkem ei mäleta, kuigi oli viimane unenägu. Oli ka midagi erootilist, üle pika aja jällegi: “une-haldjate magatamine”...Sic!
Üks hiljutine unenägu oli selline. Tegevuspaigaks oli Toompea üks vaateplatvorm. Seal tegelasi nagu ema ja mingi vene preili, isegi õrna hääldust oli kuulda. Mingi brünett vene preili, vaatamas seal ja vaikselt rääkimas. Ja siis tegevuspaigaks Kuura. Ja Schlachtfeldt! Sic. Oli näha nagu pärast Pärtliööd (see film nagu “La Reine Margot”). Sic!
Ja pühapäeva ööl oli midagi huvitavatki unes näha. Tegevuspiagaks oli mingi suur ja ilus väljamaa, Lääne-Euroopa suurlinn. Ilmselt Austria ja WIEN... Tegelasi oli peale minu mitmied. Mingi jumbu, ilmselt rääkides sellega, viitamisi mingi kauguses ähmaselt paistva kirikutorni poole. Suduselt oli silmapiiril näha ähmast kirikutorni, selle otsas rist, ja sellest läbi mingi väikelennuk... Sic! Eradetes ja heledates toonides ja varjundites Viini linn oli siis sel ööl ulmades. Ja siis mingid siseruumid, trepid, millest lähevad üles (ja koridoridest läbi?) ilusad preilid, kes kannavad vanaaegseid naisterõivad, pikad kleidi-slepid järel lohisemas. Rõõmus ja optimistlik unenägu. Valguseküllane ja isegi värviline (kuld-brokaadist kleidid sleppidega). Nende preilidega oli veel midagi.
Nagu vahel ikka olen näinud neid lääne suurlinnasi unes. Vahel on see bastion, mis muruga kaetud (ilmselt Toopea, Harju bastion); see unenägu on aastaid kordunud. Väljamaa linnadest on kunagi kordumas olnud mingi suur hoone, nagu loss või raudteejaam, (või mõlemat kokku). Ja korduvaks ja painajalikukski on olnud ka mingi ääretult kõrge torn, kuhu väga vaevaliselt olen roninud. Korduv on ka mingi väga järsk nõlv, mida und nähes isegi peljanud olen. Ja mägedest und nähes mingi raske ja keeruline järsk tõus. Niipalju siis varem nähtud ja isegi korduvatest unenägudest. Järgmine kord kirjutan siia ilmselt oktoobri keskel ja oma Männiku-korteris. -- Edu ja õnne nii unes kui ilmsi...!
______________________________

Oktoobri ööd.

04. 10. ÖÖ.
Kirjutades ikka veel maal nähtud unenägudest, viimastest öödest, mil olen und näinud siin. Mainides, et ikka maal, kuna linna ja maa ulmade erinevus on ilmne. Sõltuvalt asukohast on mul alati olnud erinevad unenäod. Linna mõlemas korteris on olnud erinevad unenäod. Väljamaal veedetud aasta vältel ei näinud ühte ainsatki unenägu. Asukoha ja perioodidega seoses niivõrd, et nende teatud kohas veedetud perioodide lõpus on rohkem unenägusi. Kui see minu puhul üldse võimalik, minu puhul, kes ma ligi 30. aastat olen näinud unenägusi juba igal ööl. Järelikult olen juba 15. aastat oma elus ainult maganud ja und näinud. Näivalt siis tasub oma unenägsi oluliseks lugeda, neid meenutada, mäletada ja siiagi nt. – ülesse kirjutada... Viimaste ööde unenäod olid järgnevad:
Viimased ulmad olid järgnevad. Meelde on jäänud üks küllaltki suur saal, mingis suuremas hoones, näis olevat nagu lao-ruum, või midagi taolist. Olime (kellega? T?) nagu mingite tellingute või konstruktsioonide peal. Ja all, põrandal oli midagi muud...! Seal olid tiigrid, ehtsad punakas-pruunid tiigrid! [See oli siis vennas unenägudes heiastumas, ja nood elukad olid ühest filmist pelgalt, vms. Jne.] /--/ Sic! Kuid siis järgnevalt avastasime mingi ukse, ja mina , keegi, (kes? T? Või hoopis: mingi tegelane filimist “Prison Breake”) – ja üks sai selle ukse kaudu välja, muukis ilmselt ukse koodi lahti (ja ootas teda ilmselt helikopter?). Loo moraal on selge, T. on mõistetud pääsemisele, mina olen see ainus loll, kes vahele on jäänud ja ilmselt jääbki. Ja “unenägude valmistaja” mäletas ka seda ammust filmi. (Ja veel varasemat n-ö “muinasjuttu tiigritest vannitoas”!) SIC!
Viimastest öödest, nendest oktoobri esimestest öödest ei ole palju just ulmadega seoses meelde jäänud üsna väha vaid. Kuigi nüüd maa-perioodi lõpus näen unenägusi igal ööl. Ähmaselt meenub, et nägin ühel ööl jälle heiastusi Lääne-Euroopa suurlinnadest. Välismaa linnade rubriigist jälle midagi. Oli seal vist ka preilisi, või tegelasi ? EI mäleta enam täpselt... // Need minu ulmad on nagu on ja ilmselt jäävad need unenäod mind saatma minu eluteel. Ilmselt “ei pääse” ma kunagi nendest oma ulmadest. JA vahest ma isegi ei tahagi oma unenägudest pääseda? Teades kõike unenägude valmistamisest. Selles suhtes ma endale illusioone ei loo. Järelikult võin oletada ka oma unenägude mõtet ja üldist suunitletust. Seega siis: “sweet dreams”...!
____________________________

05. 10. ÖÖ.
Kirjutades kuu alguses juba teist korda. Paistab, et just mina hakkan seda nn. “vägikaika-vedu” võitma. Seda nimelt, et kas unenäod jäävad meelde või ei nagu juba kahjuks vist viimased paar aastat. Peamiselt tegelen (homikupoole ööd?) ulmade meeles hoidmise ja mäletamisega. Küllaltki edutult seni, kui juba paar aastat ilmselt pole unenäod alati meelde jäänud. Samuti viimased kolm ülestähendatud kuud ulmadega seoes: vaid kolm unenägu jääb ülestähendamiseks meelde kuus. Kuid jätkates unenägude üles tähendamist, sel aastal kindlasti, siis tuleb otsustada kas ka järgmisel aastal. JA see otsus ei ole kergete killast. See tähendab ju väga kaua aega iga unes veedetud tunni mõjutamist. Kummalisel kombel mõjus une-aegade üles tähendamine unenäolist mälu pärssivat. JA need harilikud jaburudsed mida unes näen, eriti nende üles kirjutamine mõjutas viimasel ööl unenägude meelde jäämist juba. Vaadata kuidas selle unenäolise mäluga kujuneb.
Viimase öö unenäod jäid paremini meelde. Ei olnud mingit erilist raskust nende meeles hoidmisega (esimest korda nõnda jälle taas?). Esmapilgul avanes minu pilgule unes hiiglaslike mõõtmetega saal. Tohutu suur saal, mis otseselt oli kui “hullumaja”. Sinna viis väga kitsas trepp, millest vaevalt riiete ja pampudega läbi pääses. Seos seal trepil mingi tegelaskujuga (Dr. E. S. Sic!). Seega oli see suur saal siis nagu hullumaja. Oli seal (seinte ääres teisigi, tüdrukuidki? Mina seal siis olelemas ja magamas ja pikutamas. Oli seal ka üks tuttva tegelaskuju (T. Murre), kelle kohta selles situatsioonis anti teada, et ka n-ö “hullumaja kanditaat”. [Mainitud on selles ammuses ulmas üht haritud prouat ja isegi üht algkooli-kaaslast, 2 klassi pinginaabrit, isegi, vaat, mis meelde kõik ei jää, isegi unes...? Ja praegu siin noid ammusi ulmasi kommenteerides umbes 10 aastat hiljem. Kui neid ulmasi siia kunagi üles tähendasin ja muidugi ka eelnevalt uneski nägin.] Sic! Loo moraal on selge: vaid vähestele võimaldatud nt. see pension (kitsas trepp). Ja nagu “hullumajast väljas”, selle saali hiiglaslikud mõõtmed ilmselt viitamisi üldlevinud hullusele. /--/ Selle episoodi lõpp. -- On olnud varem ka üks teine nn. “hullumaja” kujutamine, väga kitsastes oludes narid, painjalikult kalustrofoobiline olustik, mina seal vaevlemas, ja kogu see kupatus ümbritsetud kivimüüriga. Ka seda on korduvalt nähtud.
Ja järgmine unenäoline episood on vist esimeseks korraks INDIAT unes näha. Ja seostub varastamise ja raha (isegi EURO-dega). -- /--/ Sic! Väljapeetud varguse õhustik, pilgud (mingi jumbu), väljapeetud sundus, kuigi selle nõutud summa maksin ikka ära. // Sic! Sellel hetkel oli unenäos ka midagi “deja vu” taolist, nagu oleksin seda episoodi varem unes näinud. Mida ilmselt ei ole aga ikkagi: “deja vu” und nähes, saavutus sellinegi! -- /--/ Episoodi lõpp. ILMSELT järgnevuses nõnda, et kui need minu iga-öised unenäod tõesti rohkem meelde hakkavad jääma, siis kirjutada need rohkem valikuliselt ülesse, parimatest parimad vaid ainult. JA võimalik, et viimasel öösel saabus murrang, vahest tõesti, ja need unenäod hakkavad paremini meelde jääma. Peale seda kui neid olen 3. kuud 3 x kuus üles tähendanud. Või oli see viimane öö erand; aeg näitab...!7
___________________________

28. 10. ÖÖ.
Kirjutades oma ulmadest juba linnas jälle taas. Ligi kuu pole kirjutanud, seega ei säilinud mälus ühtegi iga-öist unenägu selle kolimisega seoses. Jätkates unenägude ülestähendamisega ka linnas järgnevuseski. Iga öö on olnud ulmasid, nii maal, selle kuu alguses, esimesel poolel. Nii esimeses korteris (erakordsed unenäod), kui ka siin esimsel nädalal. Ka novembris ja detsembris jätkata ulmade ülestähendamisega ja kirjutada unenägude kohta ka avameelselt. Viimased ulmad olid järgnevad....
Üle-eelmisest ööst on meelde jäänud üks rahulik unenäo-katke mis kujutas suurt ujulat basseini ja avarusega. Rahulik unenäo-katke suurest ujulast, mis peaks siis tähendama ilmselt, et võin küll hakata ujumas käima. Ja oli muudki selle öö unenägudes, ni mõndagi seksistlikku... Ja siis riietasin ühte brünetti naist lahti, aidates tal avada rinnahoidjat.... Meeldivaid unenägusi ka siis sellises seksistlikus mõttes! Kunagi ainult niisugused unenäod olidki ju, aastaid järjest, eriti 1998 ja just eriti 1999 aastal. Kahjuks on viimane dekaad olnud seksistlike unenägude osas vaesem, kui ongi siis ei jää meelde ka. Kuid üritada edasi, hoolimata tagasi-põrgetest ja takistustest. Jätkates üritamist une nägemise, selle meelde jätmise ja ülestähendamise ja kommenteerimise valdkonnas.
Ja viimase öö unenäod olid sellised...Võiks olla paremini meeles, jälle tegelesin pool hommikupoolset ööd ilmmselt vaid unenägude meeleshoidmisega, nagu mul see viimasel aastal (või aastatel?) kombeks on olnud. Kuid eriti meelde ei jäänud. /--/ Peamiseks on saanud ärkamisele eelneval ajal just nähtud unenägude püüdlik meeleshoidmine. Kuigi vahel kustuvad muljed ja mälestused nähtust juba pool-unes, enne ärkamistki ja vägagi kummalisel ja kärmel ja põhjalikul kombel. Kuid ehk on novembris rohkem unenägudest kirjutada. // Head unenägemist selle aasta lõpulgi veel. Kirjutasin siis unenägusi üles selle 2010 aasta teisel poolel, alates juulist kuni detsembrini...?
_____________________________

Novembri ööd.

04. 11. ÖÖ.
Kirjutades linnas juba teisest meelde jäänud unenäolisest ööst, esimesest novembris siis järgnevalt. Oli päevane une-aeg, magasin õhtuni. Ja need õised hommikused ja päevased une-ajad on muidugi erinevad, erinevad on ka unenäod. Näin arvavat, et rohkem on mul unenägusi vastu hommikut, päeval kipub olema ka poolund, millega täna kaasus siis parem mäletamine. // Mis tõendab, et tegemist millegi tehtuga, fabritseerituga. Viimase päeva ulmad olid järgnevad:
Mingi episood rännakul, lage maastik, ja jõgi selle keskel. Mingi rännuselstkond ja üks alasti steen, sukeldumise ja pea “psoeerimisega”. Selle katke mõte oli, et loomulikus huvis teavas suhtes midagi häbenemisväärset ei ole ilmselt, olgu see siis alastus ainult või näiteks ka seks. See oli lühike katke, oli näha ka ühte “autoreiśt” nagu vaatamas, nagu seda küllaltki tihti ette tuleb ometigi.
Teine katke oli Kaldast, suvine aeg ja need “kurja lilled”, olid seal mängus. /--/ Loo mõte on muidugi ilmne... // Mina muidugi ei tea, et midagi rikutud eriti oleks, või kellel siis ei ole, jne. //
Kolmas episood oli sõitmine linnas, mida ma varem näinud ei ole, kuid mis oli näha küll ja jäi ka meelde. /--/ Sinna sõitmise põhjuseks oli minu mingi kokkusaamine kellegagi. Nede kunagist stipendiumitega seoses. Selle episoodi lõpus selgus väitmisi, et pole ettevalmistatud neid mingeid dokumente, stipendiumi-avaldusi siis kuhugi, ilmselt. Siis mingi kokkusaamine mingi brüneti prouaga, ja reageeringuks oli hämmeldus, üllatus või midagi muud hinnangulist. Episoodi lõpp. Muud ei olegi esimestest päevastest unenägudest, siia kirjutades, meeles.
_____________________________

21. 11. ÖÖ.
Kirjutades siis siia taas. Kirjutades viimastest ulmadest. Niivõrd kui need on meelde jäänud. Seega siis viimase kahe öö ulmadest, sest rohkem nagu novembris polegi midagi meelde jäänud. Kohanemise aeg, ja tablettide vähendamise aeg justnagu vähandasid ka unenägusi. Kuid eks neid näeb veelgi; ja ka sel kuul jääb siis vähemalt kol unenägu meelde ilmselt, nõnda nagu juba juuli kuust. -- Kuid viimase kahe öö ulmad, õieti katked nendest olid siis ligikaudu järgnevad:
See oli täna hommikul, vahetult enne ärakmist ilmselt. Oli üks suur parketiga tuba, tühi, ilma mööblita (kunagine nn. „poiste-tuba“, sic!). Ja seal figureerisid kolm tegelaskuju, üks olin mina, nagu vahel ennast näinud unes ja seekord ma isegi rääksin! Teisteks oli mingi joobes või uimane selle, lebamas seal põrandal; kolmandaks oli üks blond preili. JA rääksin selle preiliga siis nendest „piltidest ja häältest“, selgelt distantseeritult, nõnda, et jäi mulje, et mina neid kül tõsiselt ei võta, ei usus seda seda seonduvat. Täpsemalt sõnastust ei mäleta, kuid seda, et rääksin nõnda unes, seda kül. Siis tegi see võõrapärane ja veidi takistatult mõistev blondiin ette paneku, see ja/või purjus nm. võiks magada, arvasin sellepeale, et seal toas küll mitte. Ja varsti ma äraksin.
Üle-eelmisel ööl nägin unes midagi loteriidega seotut. Oli otsene seos ühe filmiga („I am so lucy“), mida sel õhtul vaatasin. Et umbes nii, et mida tähendab õnn ja mida tähendab ebaõnn. Kuidas loteriisid n-ö“ õieti mängida“, tulemuslikult. Täpsemalt ei mäleta, kuigi ärgates oli veel meeles. (Ilmselt pean kirjutama siia kohta vahetult peale ärkamist.) Nende loteriidega, mida ulmades nägin seostus ka kunagine stipendiumi-võit Austriaga seoses (sama dokument, mida ei mäletanudki! Sic!). Muud ei mäleta ka üle-eelmisest ööst. Olen novembris näinud unenägusi kuid vähe on melde jäänud, ilmselt kohanemine siin korteri-öödega // on vähendanud ka unenägude meelespidamist. Sweet Dreams!
__________________________

30. 11. ÖÖ.
Kirjutades siis tänasel viimasel novembri päeval viimast korda sel kuul unenägudest. Tänasega lõppeb sügis ja homsega algab talv. Selle aasta teisel pooel kirjutasin siis unenäod üles, kolm korda kuus täpselt; järelikult: rohkem pole meelde jäänud. Jätkan ka detsembris ulmade üles-tähedamisega ja vahest ka kogu järgneva 2011 aasta isegi. Viimase öö unenäod olid mastaapsed ja jäid ka meelde, midagi on meeles ka viimase nädalavahetuse öödest. Kuigi ikkagi, pool aastat selle kirjakoha alustamisest ei jää igaöised ulmad kuigi hästi meelde. Vahest selline kirjutamine aga muudab midagi hilisemas. Jätkata samas vaimus.
Viimase nädalavahetuse unenägudest on meelde jäänud vaid mõned katked. Üks episood viitas kunagisele Sobli talu tiigile, mida enam ammu ei ole. Nagu hõljusin/lendasin selle vana tiigi veepinna kohal ja mõjutades ka seda mingite n-ö „energialaengutega“. See on ainus laupäeva ööst säilinud episood. Oli ka midagi A. ja ta mobiiliga seoses, ilmselt tähendas see, et võib kontakteeruda. [Maintud on vanavanemate-kodu nimetust ja mobiil oli ühe sugulase oma, pealekauba. Ise ka imestan, lugedes neid 10 aastat tagasi unes nähtud ja isegi üles kirjutatuid unenägusi (1 x) sirvides. Kas ma plaanin niisusgust jaburust isegi avaldada või?! Poleks nagu erilist mõtet?] -- Pühapäeva ööd oli värvikam. Olin seal „endise koha“ nn. „suures toas“, seal suures voodis, viidati akvaariumite peale, mis on ka varem (ja palju aega varem) unenägudes kajastust leidnud. Seekord elas seal akvaariumis aga hoopis korkodill! Sic! /--/
Viimase öö unenäod olid eriti ekstravagantsed. Esimesed katked on ähmasemad. /--/ Selle episoodi lõppu ei mäleta. SIIS oli juhuslik katke Selma majast Sobli külas. JA selle maja juures hall hobune. Maja oli muidugi teisti ja siis hobune selle luuderohuga kaetud maja seina ääres. Lühike katke, selle episoodi lõpp. /--/ Ärgates mäletasin rohkem. Kuid jah, see „kahe peaga killer-varaan“ oli muidugi midagi ekstravagantset. Järgmist korda kirjutan detsembris. Head und!
______________________________

Detsembri ööd.
04. 12. ÖÖ.
Viimase kahe öö unenäod on olnud lihtsalt fantastilsed, oma stiililt ja kujutluse poolest pea täiuslikud. Ääretult fantaasia-küllased, stiilsed ja viimisteletud. Taaskord võib öelda, et viimane unenägu oli kõige parem senistest üldse, nagu olen aastaid väitnudki. Kuid midagi taolist, nagu nägin unes kahel viimasel ööl olen siiski vaid harva näinud. Need unenäod peaksid täiuseni meelde jääma. Kirjutades seega mäletatava üles nüüd järgnevalt.
Üle-eelmisel ööl oli unes stiilne kokkuvõte ja ülevaade Idamaistest võitsluskunstidest („Marshall Arts“). Ja mitte ainult seda, oli müstikat ja maagiat, ja kõik stiilselt omavahel seotuna. Oli otsekui juttu võitluskunstidega seostuvatest salateadmistest, seega millestki, mida keegi õieti ei teagi. Oli midagi väga stiiliset, orientaalset ja minuga seotut. Kahjuks üksikasjaliselt ei mäleta.
Viimase öö uinenäod olid midagi veelgi vaimustavamat. Jutt oli maailmast, universumist, mitmepolaarsest meta-universumist. Maakera suurusest riigist, ja mina seal valitsemas? (nagu „nõid-kuningas“?). Viimase öö unenäod võib jagada kaheks. Esmalt oli midagi ajas või universumi mõõtmete vahel reisimisest. Nägin Sobli talu nagu ma seda kunagi pole näinud, nii nagu see vahest kunagi oli, kuigi ei olnud. Rändasin ajas tagasi, kuidagimoodi, vaadates mingit valgust või juveeli. Oli seal seltskonda ja tegemist oli jutt ajas tagasi rändamisega. See oli esimene unenägu. Teine oli veelgi muljet-avaldavam. Unenäo lõpus olin sisuliselt maakera-riigi valitseja, suundumas hõlvama teisi mõõtemeid, mitme-polaarset univerusmi. Midagi keerukat oli selle staatuseni jõudmiseks, mingi vastane, kelle alistasin moel, mida ei suuda meenutda ja mis jääkski mõistetematuks.
Vaimustavad unenäod. Selle teise ja viimase unenäo alguses kui abiellusin, pulmaöö, kenadus mul voodis, blond ja oli seal muudki. Vahepealset ei mäleta, kuid jutt oli maakera kahest poolest, riigist, mõõtmest. Ühest lahkusin võitjana, teise alistasin kedagi maha surudes, kedagi kõrvaldades. Sel kellelgi oli täisulik tuvasüsteem, kuid see ei osutunud takistuseks. Igal juhul ei olnud kasutatavateks relvadeks pommid, oli midagi muud, täiuslikumat, kavalamat. Mentaalsed võimed. Ja siis selle ulma lõpuosas keegi mind jahtimas, kelle alistasin samuti mingeid võimeid kasutades. JA siis nõnda ühinesid need maakera kaks poolt, esimene ja teine. Tekkis Maakera-Riik ja siirdumas oldi siis hõlmama/hõlvama teisi mõõtmeid. /--/ Suurejoonelised ja vaimustavad unenäod!
____________________________

12. 12. ÖÖ.
Kirjutades viimasest ööst. Õieti küll viimastest öödest, sest veidi on meelde jäänud ka varasematest öödest. Ja ilmselt kirjutades unenägusi üles eel-viimast korda sel aastal üldse. Seega siis aastal 2010 kirjutasin esimest korda sisuliselt unenägusi üles, poole aasta vältel. Juulist kuni detsembrini, selle aasta teisel poolel. Ja ilmselt jätkan sellise huvitava tegevusega ka järgmine aasta, ei tea, kui kaua siis täpsemalt. JA järgmine öö saabub minu 36. sünnipäeva sünni-hetk. „Zehn Minuten nach Mitter-Nacht“! -- Vieles Glück!
Viimase öö ulmad, olid erinevad, vahetult enne ärkamist olid need ka veel kenasti, meenutasin neid, kinnistasin neid mällu kui äratati. // JA teine meenuv ulmaline katke kirjeldas mingit tehnikat, kas langevarjude või mingi tutvastamisega seoses. Keegi tegelaskuju, korraldamas seal mingit katset, lubades seda sooritada (titanium! A la: C. Castaneda. -- „tugevaim aine maailmas“!). Eriti muud nagu meeles ei ole ja seega ei saa seda viimast ööd lugeda ju kõige viimistlematute unenägude hulka.
Kuid ka viimastest öödest on üht-teist meeles. Eelmisel ööl oli siis sedasorti klassika nagu „unehaldjate magatamine“. Seda oli kunagi ammu, eriti 1998 ja just eriti 1999 aastal pea igal ööl ja nõnda paar aastat järjest. Nõnda, et unenäoline muutus väga oluliseks, oodatukski, kuigi jäi siis mõistetamatuks samuti täielikult. Selliste unenägude meeldivust pole vaja kirjeldada, see on selge muidu ka. Meeldiv kehaline erutus (C. C.) ja selle erinevad lahendus-variandid. Vahel on ette tulnud, nähes siis unes preilisi või ei (nagu viimane kord) sellega seoses. Ja näisin olevat ses unes ka oma korteris, mida olen veel vähe unes näinud. Peatüki „unehaldjate magatamisest“ kirjutan järgmisel aastal.
Varasematest öödest on meelde jäänud kaks unenäolist süžeed. // JA järgneval ööl saan siis 36. aastat vanaks. Rohkem ei kirjuta siis 35. aastaselt oma unenägudest. -- „Vieles Glück zum 36. Geburtstag“!
_____________________________

28. 12. ÖÖ.
Kirjutades sel varsti lõppeval aastal viimast korda unenägudest. Sellega tegelesin siis 2010 aasta teisel poolel, seega: 6. kuud järjest. Kuid üles oli täheldada ainult 3. unenägu kuus, rohkem kas ei jäänud meelde, või olid ülejäänud ulmad lihtsalt ebahuvitavad või tähtsusetud. Unenägude meelde jäämine on viimasel paaril aastal vähenenud, vahest just seetõttu ma neid unenägusi siia kirjakohta olengi üles tähendanud. Et treenida ja ümber-kujundada oma unenäolist mälu, mnis ju ometi ärkvel aja mälust täiesti erinev on. Jätkates sellise unenägude ülestähendamisega ilmselt ka järgneval 2011 aastal. Sest tegelikult ei ole unenägusi ju kunagi üles tähendanud, välja arvatud veidi 1997 aastal ja peamiselt muidugi sel kenal 1999 aastal. JA nüüd siis, 2010 aasta teisel poolel. -- JA kuna pool elu magatakse maha võin oma unenägusi veidi ka vabalt üles tähendada. Jätkates sellega siis ka järgneval, loodetavasti kenal, 2011 aastal. HEAD UND!
Viimasest ajast on jäänud meelde peamiselt vaid paar unenägu. Viimase öö oma ja siis üks varasem. See oli siis 21.12., kui markeerisin selle öö und lühidalt kui „das Scloss“. See oli kummaliine unenägu, meeldejääv ja mõjus. Olin just hakanud mõtlema V. peale, kui kellegi lähedase ja vahest ka minu tulevase peale. JA siis seline unenägu. Oli seal midagi nagu rahavahetamine või mingid kaardid (kaardimäng?). JA siis üks suur ja uhke loss, kuidagi, unenäoliselt kujutatud, kõrge loss, avaras maastikus, nagu mere rannal või kohal. Omanäoline hajus unenäoline (udune?) kvaliteet. See loss meenutas vahest mingit multifilmi, kunagi lapsepõlvest („hõbe-haigur“). JA oli seal ka tegevust, oli näha kahte naist, ühte brünetti iludust (V. Muidugi!). // Peamine oli muigui voodis-stseen. Suur ja lai baldahiinidega voodi ja valgaed linad. JA selle brüneti huvi selle voodi vastu, kuidas ta seal oli. Ja siis, kuigi vaid kui foksseerimata, teravduv pilt ka see nn. „unehaldjate magatamine“, fokuseeruv pilt sellest minategelasest, motol ilmselt, et: „midagi selles kõiges siiski on...“
Ja nüüd viimase öö unenäolised katked. Neid oli erinevaid. Peamiseks oli mingi minategelane ja muidugi see blondiin, kes oli ilmselgelt nagu T. K. isiklikult. [Mainitu oli minu kaua-aegne 1 ülikooli nais-professor, vististi kõige intelligentsem eestlanna, kellega üldse olen elu jooksul kõnelenudki. Minu B.A.-Thesis juhendaja ja igati sümpaatne inimene.] -- ...Tegevuspaigaks oli nagu see vanalinna tänav (Nunne tn.?), astangutega, nagu Toompea nõlv, see varemgi esinenud unenäoline koht. Kaldteed kui kujundid, kõik teed ja tänavad olid selles ulmas kui kaldu. /--/ Lõpuks siis leidsin otsitava üles. JA pidevalt figureeris siis tõesti see blondina kujutatud Triin K. (Muide saatsin talle siis kohe sõbrakutse, nagu ka Merlin L., minu kunagisele paljude unenägude peamisele figuurile.) -- Järelikult: unenäod mõjutavad ikka tõesti ka reaalset elu. Need olid viimased read selle 2010 aasta unenägudest. Järgmisel 2011 aastal kirjutan samuti oma unenägusi hoolega üles ! Sweet Dreams...!
_____________________________
_____________________________
UNENÄGEMINE 2011.
____________________
Unenägemine”: 2011. a. D.
________________________________

Unenägemisest üldiselt.

30. 08. 2011.
Kirjutades unenägudest üldisel kombel, seda võimalikult üldistavas ja abstrahheerivas laadis. Kirjutades unenägudest kui fenomenist, mis saadab igagüht kogu elu, kuid millest ometigi: pea-aegu ei räägitagi. Kirjutades siis ka sellest, mis võiks olla sellise mahasalgasmise põhjusteks, selle tabu kehtestamise põhiliseks kriteeriumiks. Unenäod on inimkonda alati saatnud, ilmselt juba ürgsetest aegadest peale. Vähemalt alates kirjalike ülsetähenduste säilimise ammustest aegadest on olnud ka kirjeldusi unenägude kohta. Ja unenägusi endid on ajaloo vältel ilmselt tõlgendatud niivõrd erineval kombel, kui on leidunud üldse eri inimesi. Kuid midagi näib ka ühist olevat, midagi, mis on liigile ühiseks, kui nähakse und. Ja sellest tulenevalt on pea igas keeles unenägusi, ulmasi, tähistav sõna pigemini midagi positiivselt mõistetavat. Eesti keelne sõna „unenäod“ ja soom k. „unikuvat“ näivad viitavat unenägude sotsiaalsele suunitletusele, nähakse nägusi, pilte, sotsiaalses mõttes. Inglise k „The Dreams“ ja saksa k „Die Träume“, viimatamas aga unenägude-ulmade seotusele unistuslike irreaalsete meeleseisunditega. Rõhutamaks unenägude ireaalset ja vaid osaliselt reaalset kvaliteeti. Kuid kindlasti on unenägude kohat erinev sõna olnud ja veelgi olemas igas kõikvõimalikus keeles, nii varaseimates kui tänasteski. Ja tõesti, niivõrd palju kui on olnud kunaski eri inimesi niivõrd palju on ka erinevaid unenägude tõlgendusi. Ilmselt juba ajaloo koidikul olid unenäod midagi ilmutuslikku ja koplitseeritult teistpoolsust kajastamast. Antiikajast on teada, et unenägusi võeti kui vihjeid, ennustusi, läkitusi jumalustelt, isegi kui jumalikke ilmutusi. Sellest kõigest kirendavad juba Vana-Kreeka muistendid ja legendid. Nõnda samuti oli lood „pax romanum“ aegadel, kus lisaks panteonile laenati Ellasest ka unenägude tõlgendamise viis. Keskajal olid ilmutised ilmselt dogmaatilisel kombel rohkem lahus nendest kõikvõimalikest ja nii harilikest unenägudest. Unenägusi ja ilmutusi, jumalikke nägemusi hoiti dogmas kinnistunud kombel teineteisest lahus, eristatdes kvalitatiivset erisust. Ja selline lähenemine on jäänud osalt kehtima ka tänapäevani. Kuid juhtumusi on seegi viinud kaasa unenägude ignoreeerimisele.
Sest kui uneneäod ja ulmad enam erinevalt antiikajast ei olegi jumalate läkitused, ilmutised, sõnumid? Kui kõik jumalik on traditsioonis dogamtiseeritud viimseni, siis miks mitte lihtsalt eirata neid tavalisi unenägusi? Pealekauba näib tänaselgi päeval olevat unenägude mainimises midagi naiivset ja isegi infantiilset. Midagi, mis ei sobi arigse reaalsuse ja olemisega, mille mured kuhjuvad ja mille reaalsus nüristavalt olemise eest rühmama sunnib. Unenäod kuuluksid kui ja peamiselt just lapse-ea juurde, omades infantiilset varjundit. See soodustab ka nende igakülgset ignoreerimist ja vältimist. Millest ei kõnelda, seda pole olemas. Ja kui ulmad siiski ikkagi inimsust kogu elu saadavadki; siis ega neil erilist tähendust ja tähtust siiski ikka ei ole. Neil ei ole kui tähtust, ei mingitki, ja juba ammu ei otsita neis mingit varjatut tähendust, olgu siis sakraalset või profaanset. Kõige kummastavam on see täielik ignoreerimine, isegi ei räägita unenägudest, ja neist ka ei kirjutata. Pea-aegu kogu euroopluse ajaloos pole midagi mainimsiväärset kunaski unenägudest ega ulmadest kirjutatud. Sest nagu ei ole, millest kirjutada, millestki nii harilikust, ja igapäevasest ja infantiilsest. Kuid ometigi võiks ju järeldada, et kuivõrd pool elu magatakse ja peamises ka und nähakse, siis juba selles, kvantitatiivses mõttes, on unenägudel siiski inimelu vältel oma kindel ja kaalukas roll mängida...? Poole elu magab iga hing ja igaüks on näinud unenägusi, kes rohkem, kes vähem. Ja ometi neist isegi ei kirjutata ega räägita, millestki säärasest, mis võttes aega pool elamiseks määratud elust umbes peaks seda ometigi ju väärima. Ka unenägude n-ö „teaduslik uurimine“ on alles primitiivses faasis. Esiteks pole eetiline üldse elava inimese aju uurida, teiseks on see ju ka ilmselgelt võimatu „unenägusi uurida“ ja mis mõtet sellel olema peakski? Eristatakse eri une staadiume, oletatakse mingit instiktiivset unenäolist seisundit ka suurematel imetajatel loomadel, jne. Unenägudest ei räägita, ulmadest ei kirjutatagi ja neid pole ka uuritud mainimisväärsel kombel. Eriti oluliseks seda poolt elu nagu siis ei loetagi üldse, see, mille vältel nähakse lihtsalt und... Kas sellest ei järeldu, küünilisel kombel, et pole tähtsust siis tegelikult ka ärkvel oldud elul, olemisel üldse? Et kui argiste askelduste mõtteutusse kaob iga mõte ja naiivne uudistamine mõtekuse järele üldse, siis küüniliselt loobudagi küsimisest ja uurimisest...?
Midagi siiski arvataks end teadvat ja võtmesõnaks on siinjuures sõna „alateadvus“. Väidetavalt on unenäod mingi pool-instinktiivse ja täiesti defineerimatuks jääva „alateadvuse“ kõrvalsaaduseks, selle osaliselt teadvustamata produktiks. Seda liini ajab eriti freudistlik koolkond lähtudes seejuures oma liidritest. Sigmund Freudi algelised katsed unenägusi seletada ja tema primitiivne unenägude tõlgendus-süsteem ja kõige taandamine nii ilmsi kui unes mõningatele liigi-omastele tungidele ja vajadustele neid mõõdutundetult üle-tähtsustades. Veidigi abstrahheerivamas laadis jätkab sama liini ka S. Freudi õpilane nagu Carl-Gustav Jung. Temalegi on unenäod alateadvuse porjektsiooniks, kuid evivad ka teatavaid sümboolseid ja metfoorilisi tähendus-ulatuvusi. Ennekõike näib Jungi unenägude-teooria olevat abstraktses laadis esitatud sümbolism, kus korduvad teatud arhetüübid, teatud sümbolitele omistatakse konkreetset tähendust ja oletatakse isegi midagi „ajavaimus“ (Der Zeitgeist“) kokkulangevat, liigiomast ühisosa mingil konkreetsel ajehetkel. Nende kahe austerlase kiiluvees liigub peamiselt kogu tänane unenägemise teooria. Freud oma erapooliku psühhoanaluüüsiga olevat eirti populaarne Ameerikas. Jungi tähtsus on lokaalsem, piirudes oma kirjutamise aja ja ruumiga. Peamine näib mõlemal autorilt aga just selle täiesti defineerimatuks jäänud sõna nagu „alateadvus“ igakülgne rõhutamine. Näib, et see „alateadvus“ sisaldab kõik seda, mis inimhinges mõistetematuks jääb. Seda mida ei mõisteta, seda lihtsalt tähistatkse mingi neologismiga ja arvatakse sellega kuhugi välja jõudnud olevat. Sõna nagu „alateadvuse“ asemele sobiks samhästi ka iga teine sõna. Midagi see ei muudaks, sest väites, et unenägusi põhjustab „alateadvus“ pole väidetud ju midagi uut; sisuliselt on see mõistmatuks jääva manifestatsioon, oma küündimatuse konstanteerimine. Ja ometi näeb inimliik kogu oma ajaloo vältel oma unenägusi. Pool eluks määratud ajast nähakse und ja selle kõige kohta ei osata isegi mitte midagigi veidigi konkreetsemat ei öelda ega kirjutada...
Kuid õnneks pole lood siiski nii drastitud ja ometigi on inimsus unenägude kohta ka midagi konkreetsemat arvanud ja kirjutanud. Seda eriti mitte-euroopalikes kultuurides, seega peamiselt muistses Oriendis. Vana-India ja eriti Vana-Hiina ja ka kunagise Jaapani, jms. mõtlejad on avaldanud unenägemise kohta huvipakkuvat materjali, mis on ajaloos edasi kandunud, kuid mis ikkagi laialdaselt tuntud ei ole. Midagi ollakse kuulnud unenägude praktiseerimisest kui osaliseltki kontrollitavatest teadvus-seisunditest. See ähmane võimalus, et tavalisi unenägusi, mis oma olemuselt on tahtetud protsessid on võimalik sihikindla harjutamisega muuta osaliseltki kontrollitud teadvus-seisunditeks. Seda keelt kõneleb muistses Tiibetis harrastatud unejooga, mis oma olemuselt siis India päritolu. Igaljuhul on ka muistses Oriendis unenägude üle rohkem imestatud, nagu meilgi {Euroopas siis ilmselt, tänasegi päevani} ikka veel tavaks. (Ja materjali vähese kättesaadavuse tõttu pole Oriendi autorite sellekohased arvamused ka laialdaselt teadagi). Kuid niivõrd ikka teatakse, et on vähemalt üritatud Kagu-Euraasias kunaski, midagigi unenägude kohta mõelda ja öelda. Kuid ilmselt ka seal ja toona oli tegemist nagu antiikajal Euroopas pigem mingite defineerimatute tedavus-seisunditega, mingite ähmaselt tõlgendavate vihjete või ennetega või siis oletati jällegi otsest sakraalset elementi. Taaskord jumaluste poolsed sõnumid ja vihjed ja ended, mis vahel kui täituksidki...? Ei tea kui palju on kunaski elanud inimesi, neid on olnud miljardeid, kes on näinud oma unenägusi, teadmata ometigi millega on tegelikult tegemist! Ja ometi oleks vastus vägagi lihtne ja selle oleks pidanud ammu teadvustama terved etnosed ja tsivilisatsioonid. Siis oleks paljutki täiesti teistmoodi kujunenud. Vägagi paljut oleks olnud teisti...!? {Ilmeslt olen siin, umbes 9 aastat tagasi, silmas pidanud ei midagi vähemat ega rohkemat kui kogu n-ö „inim-ajalugu“? „Noorus, kui kaugel sa must oled...!“ (R. Stilmarck).}
Omalaadset originaalse ja oma põhjalikkuses isegi süsteemikindla lähenemise võimaluse unenägemisele kui fenomenile pakub välja üks Ameerika hilis-autor nagu Carlos Castaneda oma kultuslikku staatust saavutanud teostes. See autor, kes lähtumisi atropoloogiast näib kui kõnelevat šamanismist ja selle erinevatest võimalustest omab unenägemise kohta vägagi originaalset käsitlust. Koos kõige muuga oma neo-šamanistlikus kirjutistes, nõidusest kui abstraktsest ja erudeeritud süsteemikindlast fenomenist esitab Castaneda oma töödes täiesti uudse tõlgenduse unenägemisel kui sellisele. Castaneda järgi on võimalik äärmiselt sihikindla ja distiplineeritud vaimse praktika ja kavakindla harjutamise tulemusena muuta tavalised tahtmatud unenäod teadlikuks vaimseks seisundiks. Seda seisundit, mida sihikindlalt saavutada üritatakse tutvustab ta kui Mehhiko indiaanlaste „unenägemise kunsti“. Selle kunsti eesmärgiks näib olevat muuta tavalised unenäod, mis ei allu ei mingile tahtele ega kontrollile, sihikindla ja süsteemikohase aeganõudva harjutamise läbi migiks konkreetseks, kuigi raskestikirjeldatavaks teadvusseisundiks, mis võib evida isegi reaalsusele omast kvaliteeti...! Muuta tavaline uni milleksi reaalseks teadvus-seisundiks, millekski, mis evib pea kõiki tavaliselt vaid reaalsusele omistatud kvaliteetidest...! -- Selle tõlgenduse traditsionaalsus on muidugi kaheldav, kuid originaalsus on siiski omaette tasemel. Juba üritus oma tavalisi unenägusi kuidagi suunata või kujundada peab omama isegi üllatavat tulemust. Muuta tahtetu harilik uni suurema teadvuse osalusega ja pea-aegu reaalsust meenutavaks teadvus-sesiundiks?! Selles pürgimuses on nii Orienti meenutavat kui ka midagi läbinisti originaalset. Ja kui see peaks ka funktsioneerima vahel, siis on selles ka midagi otse uuenduslikku...? Igaljuhul on see midagi eelistatavamat igakülgsele unenägude eiramisele ja täielikule ignoreerimisele tänases läänelikus „kultuuris“. Mis näib jutlustavat oma igakülgsest ignoratnsusest lähtumisi ulmade-unenägude täielikku eiramist. Ja seda sellisel määral, et tekib küsimus ega ometi midagi sõna otseses mõttes kui varjata ei püüta...? Mis on selles kõiges siiski olemuslikku, miks eiratakse unenägusi ajaloo vältel nõnda tulemuslikul kombel, et neist isegi ei kõnelda, rääkimata siis kirjutamisest või nende uurimisest? Mida üritatakse varjata, või õigemini, kes seda teevad...?! Kuid sellest kõigest ma siinkohal ei kirjuta. Siin ainult avaldades imestust kuidas on kogu ajaloo vältel suudetud täiesti ignoreerida niisugust teadvus-sesiunidt, mis ometigi omab igal indiviidil vältust umbes pool talle määratud elust?! Mida üritatakse varjata, kas üldsegi ja miks isegi ei mõelda oma unenägude võimalike põhjuste ja tagajärgede peale...? -- Või: „kes“ õieti ulmasi teeb...?!
________________________________
09. 09. ´011.
Kirjutades üldistaval kombel unenägemisest kui fenomenist. Sest just fenomeniga on vastava nähtumuise juures kindlasti tegu. Üheltpoolt vaadeldes on tegemist millegi täiesti hariliku ja iga-öise nähtumusega, mida on kindlasti kogenud igaüks. Kui teisalt jäävad nähtus nagu ulmad ja unenäod tegelikud tagamaad suuresti mõistatuslikeks. On muidugi selge, et unenäod on sama vana nähtumus nagu inimkond. Kirjalikud ülestähendused varasematest kultuurides juba pajatavad neist veendunud toonil. Euroopa antiikajal olid ulmad midagi sama harilkku kui tänaselgi päeval. Kuid kummalisel kombel teati nt. antiikajal unenägudest sama vähe kui teame sellest tänasel ajal. Kuna unenäod on ilmselt tänase päeva jaoks midagi niivõrd igapäevast ja harilikku, et nende uurimist ei peeta mingilgi kombel vajalikuks. Antiikaegne arusaam ulmadest siiski erines tänasest, sekulariseerinud käsitlusest. Religioosne antiikaegne arusaam tõlgendas ju ümbritsevat reaalsust ja inimpsüühika osa selles suuresti panteistlikult ja animalistlikult. Maailm oli asustatud kõikvõimalike jumalatega, nende paljudes kategooriates. Kindlasti olid seega ka ulmad ja unenäod läkitused ja sõnumid mingitelt vastava valdkonnaga tegelevalt jumalustelt. See primitiive seisukoht, et unenäod kujutevad endast mingeid vihjeid või ennustusi on säilinud hilsema ajani. Midagi peavad need ulmad ometigi tähendama. Kuigi sisuliselt on sama, kas öelda antiikaja kombel, et ulmad on sõnumid jumalustelt; või siis tänasel kombel, et unenäod on lihtsalt „alateadvuse produktiks“. Sisuliselt pole ju kumbagi variandiga midagi eirlist öeldud. Lihtsalt on konstanteeritud, et unenäod eksisteerivad ja samuti nentides sellega, et teatakse midagi konkreetset unenägude kohta üsnagi vähe.
Selline siis on ulmad kui defineerimatu fenomen. Midagi nii harilikku, et igaüks on neid kogenud, midagi iga-öist ja ometigi ei teata eriti midagi unenägude tekkepõhjuste ja varjatud tagamaade kohta. Ilmselt on siiski hilisemal ajal üritatud ka magava inimese unenägusi veidi ka uurida, kuid need andmed on katkendlikud ja pole omanud mingit erilist kättesaadavust ega mõju. Juba see levinud seisukoht, või arvamuse-avaldus, mille kohaselt on unenäod „alateavduse kõrvalsaaduseks“ on oma küündimatuses naiivne. Nimelt ei vaevuta selgitama, mida sõna ja termin nagu „alateadvus“ endast kujutama peaks. Ja kas siis alateadvus esineb ka suurematel imetajatel, keda, mingi pesudoteadusliku arusaama kohaselt samuti arvatakse „unenägusi nägevat“. (Milles iga lemmiklooma-pidaja võib ise muide oletatavasti ka veenduda, nt. koerad näivad tõesti kui unenägusi nägevat). Kuid see mida tähistatakse defineerimata mõistega nagu „alateadvus“, see saab ju olla vaid midagi „mõtlevale“ inimliigile omast. Ilmselt ona alateadvus ja selle roll unenägude puhul siiski taandatav teadvusele, ehk sellele teadvuse osale, mis und nähes otsekui „ärkvele jääks“. Ja uenägusi ennekõike just ju „nähakse“, (ja ka „kuuldakse“ unes räägitut), -- seega on viidatud ka unenägude seosele meeleandmetega, meeltajuga üldiselt. Seega tuleb lähtuda sellest, et unenäod on meeletajuga seotud ja nad evivad ka osalist teadvustatud kvaliteeti. Otseselt on unenäod ju seotud mäluga, mis on mõistuse kõrval-saadusena unenägudes ju lausa kohustulik, väga paljude paljud unenäod on nagu otseselt seotud konkreetse isiku mäluga. Mis on iniviididle puhul komplitseeritud kogemise tuelmuseks.
Seega tuleb lähtud tõdemusest, et unenäod (mida nähakse, milles kuuldakse) on otseselt seotud meeltetajuga, on meeleliselt tajutavad, seotud ka meelorganitega (kaudsel kombel). Ja juba privaatse mälu osatähtsus eri isikute unenägudes viitab ka komplitseeritumate protsesside osalusele tavalistest unenägudes, milleks on mõtlemisega seonduv mälu elik osaline teavdustatus. Seega on unenägudega seotud meelte-andmed ja mõtlemine kui mälu osa ja eeldab ka iga unenägu vastavalt ka vähamalt osalistki teadvusel-olekut. (Ilma milleta oleksid unenäod võimatud). Kuid osaline teadvusel-olek unenägude nägemisel on siiski vaid rõhutatult: osaline teadvelolek, sest ulmad ju erinevad ärkvelolekut iseloomustavast reaalsusest kardinaalsel kombel. Kuid vahel ei erine ka ja unenäoline reaalsus evib tava-reaalsusele omaseid kavliteetegi. Vahest ju öeldakse, et mingi „unenägu oli nii reaalne, et tundus tõelisusena“. Arvatud on ulmade kohta muidugi eirnevat, ilmaselt samavõrd, kui on olnud eirnevaid inimesi. Kuid peamine, mis näib eri aegade und nägevaid isikuid iseloomustavat on täielik teadmatus oma unenägude tekkepõhjuste ja -mehhanismide kohta. Justnimelt põhjuste ja mehaanika kohta. Kuid samas ollakse veendunud, et nähtud ulmad on nende kui konkreetse isikuga seotud, ilmselt on sel puhul määravaks individuaalse mälu osatähtsus ja pidev kordumine oma teisaldumistes eri isikute unenägudes. Kuid samas jälle ei huvituta kuivõrd erinev on unenäoline mälu argisest vastavast. Sest tihtilugu ei jää ju unenäod ometigi meelde, kuigi teatakse, mäletatkse ähmaselt, et neid siiski nähti. See mälu niisugune erinevus peaks olema küsimusi tekitav. Väites nimelt siinkohal, et ärkvel-oleku mälu ja unenäoline mälu omavad täiesti erinevat kvaliteeti ja ei ole omavahel pea-aegu kõrvutatavadki. Sest unenäoline mälu võib aja jooksul muutuda, vahel on see nagu parem ja täisulikum, vahel ähamsem. Iga ulm eraldi võetuna võib samuti eineval kombel meelde jääda, kas rohkem või vähem siis vastavalt. Ja vahel näib unenäoline mälu otsekui täiesti puuduvat, teatakse ähamselt, et nähti unenägusi, kuid neist ei suudeta midagi konkreetset meenutada. Mis on kummaliseks mälu omaduseks, millele aga mingit tähelepanu ei pühendata, sest, mis tähtsust neil unenägudel siis tegelikult ikka olema peaks, argise reaalsusega võrreldes...?
Ajaloolise primitiivse ja vaid osaliselt sakraalse, kuigi täielikult panteistliku ja animalistliku tõlgendusele pole midagi uut lisatud. Tänapäevane sekulariseeritud täielik ignorants seda küll teinud ei ole. Oriendi kunagised püüdlused, unenägudele mõtet omistada on jäänud ajas ja ruumis haaramatult kaugele. Mõned üksikautorid, isegi kui nad on originaalsed ja loetud, ei muuda üldist ignorantsi kuigivõrd. Ja ometigi jäävad igale ühele tema enda iga-öised unenäod ja vastseta küsimused... Miks unenägusi nähakse, mida nad tegelikult tähendavad ja millega on üle-üldse tegemist. Animalistliku sakraalsust ei tasu kindlasti oletada, kuigi selle elemente ilmselt eisneb poolteadvuslikul kombel veelgi tänasel päevalgi. Unenäod võivad ju individuaalses plaanis ikka veel olla mingid „ended“ või „vihjed“...? Või siis mida iganes, argiasjade virrvarri kaob elu jooksul see naiivne unenägudest huvitumine nagu kõik nooremale eale iseloomulik ja primaarne. Nii ajas kui ka ruumis kauge Oriendi arvamusavaldused ulmade kohta pole midagi kunagi seletanud ega vasta ka tõele. Ja üle kõige see kogu läänelik täielik ignoreerimine, unenägude täielik eiramine, nendest ei kõnelda, neid ei uurita. Pole midagi öelda siis olnud kogu ajaloo vältel millegi nii iga-öise kui indviduaalsed unenäod kohta?! Selline kummaline olukord on vältust omanud aastasadu ja seda isegi ei teadvustata, seda isegi ei mainita. Ilmselt suurel osal isikutest puudub ka aeg ja võimalused sellest valdkonnast huvituda. Ollakse liiga hõivatud, epiteete nagu infatiilsus ja naiivsus, jne. unenägude kohta on samuti jagunud. JA üle kõige see ulatuslik läänelik eriamine ja täielik ignroeerimine. Nagu hoitakse midagi varjatuses, nagu üritataks midagi varjata...? Kuid kes üritab, kas kõik isikud-etnosed kokku ja selles eelnevalt kokku leppimatagi?! See ei saa nii olla ja ilmselt ei ole ka. Kuid midagi nagu jääb mõistatuslikuks ja saladuslikuks nende harilikegi unenägudega seoses...? Mis on nende ulmadega üritatud saavutada, miks neist ometigi niivõrd vähe teatakse. Kes varjab, kes müstifitseerib, kes eirab täielikult...?
______________________________

Unenägemisest avameelselt.
_______________________________

Unenäod 2011 aasta I. poolel.

Jaanuari ööd.

15. ÖÖ.
Kirjutades siis esimest korda sel alanud 2011 aastal ka unenägudest. Eelmisel aastal kirjutasin aasta teisel poolel üles iga kuu 3 unenägu. Ja jätkates sellega ka nüüd edaspidigi. Seniks kuni tahtmist selleks jagub. Ilmselt samuti umbes 3. ulma kuus üles tähendades. Selleks, et treenida oma unenäolist mälu ja isegi selleks, et unenägusi kujundada. Et unes veedetud ajal oleks rohkem mõtet. /--/ Viimase öö ulmad olid sellised:
Oli mingi treeningsaal, hiiglaslike mõõtmetega, nagu seda on varemgi unes nähtud muide. Oli mingi treener, kes meenutas kedagi teist (Btreuer als Peter Kampits!). [Austria, Viini ülikooli, Filosoofia instituudi direktor. Oli siis, kuis eal elasin-õppisin 2001-2002.] ...Ja esinesin seal mingi vabakavaga, kui kaugele keegi hüppab. Ja siis ma hüppasin ja kaugele. Sellega see katke piirdus.
Teises katkes oli mingi koosviibimine, religioosne selline. Ähmaselt meenumas mingid arvamusliidrid ja minu tõrges positsioon nende suhtes. Autoriteedile allumatus? Oli tegemist mingu usujuhiga vms, jne. -- Ja teisenes pilt mingiks n-ö „vee-maailmaks“. Nagu oleks tegemist olnud üldise üleujutusega. Busside katustel sügavas vees, midagi söövitamas, mingeid nimesid, neile katustele. Ja siis sukeldumine sellesse halli sügavasse vette... // Ja siis mingi proua arvamust avaldamas (Proua Pikkat!), et „kuradi venelased“, kui nii sobib öelda.
Oli veel üks katke nende vanade autodega, seal endise koha maja-esisel. Need mikrobussid, ja teatud aktiivsus sealkohal veel juurde. Mingi noorem neiu, midagi arvamas, olles nagu üllatunud või isegi: heitunud. See on kõik mis viimase öö ulmadest meelde jäi. Selle aasta eismesed meelde jäänud unenäolised katked, mis ülestähendamist nüüd leidisid. Head und ka 2011 aastal.
______________________________

22. ÖÖ.
Kirjutades selle aasta senisest kõige vaimustavamast unenäost üldse. See oli viimase öö lausa vaputsavalt suurejooneline kunstiline lavastus. Vältust omas see pea-aegu kogu öö ja jäi pooleli kuna äratati. Viimaseks katkeks oli siiski unenäo lõpp, milles kajastus midagi nagu: „ESIMESED...!“ See oli mingi ulemeline unenäoline lavastus. Suurejooneline ja stiilne kõigiti. Mingi ufoloogiline ja fuoroloogiline näitemäng, mis kajastas tuleviku ülivõimetega sootsiumi. Osad katked on meeles:
Vimaseks katkeks oli, et need „Esimesed“ ja mina nende seas hüppasime järsult mäenõlval kuristikku, metsaga kaetud orgu ja öises taevas särahtasid kaks sinist langevarju kui silmapaar, nagu unes veel mõtlesin. /--/ Korduvaks motiiviks nii unenäo alguses kui lõpus oli mingi suur, tohtu konverentsi-saal. Unenägude, selle ühtse seeria alguses oli see kui võimalus osalemiseks, võimaluseks „endast miskit teha“ (Sarnasused ülikoolidega, registreerumisega). Unenäo lõpul oli see kui käest-lastud võimalus, midagi mis on nagu minetatud. Need olid siis teised, vanemaks jäänud, kes olid midagi saavutanud, endast midagi teinud. Kuigi alguses oli sellise huvituse võimalused samased ja minul oli isegi eelisasend.
Põhiline oli selles ulmelises ja tulevikuainelises kunstiteoses muidugi asjaosaliste üleloomulikud võimed. Mis seostusid psühholoogaiga kuid mitte ainult. Kauguste taha üle kandumine, nagu jälgimine, nagu vahest mõtete lugemine. Eriskummaliselt mõistetud psühholoogia, naiselikult nõnda mõitstetud. (Sic!). Oli ka episoode seal plikadest, oli üks kena preili, kes evis üleloomulikke võimed, mis seostusid šarmi ja veetlusegagi. Blond oli see. Ja oli ka üks brünett (Maarja Oruvee), kena, daamilik, kübarake peas. Keda ma ei olnud ammu näinud, teadsin unes juba. KA temal oli üleloomulikke võimeid mida ta kui osaliselt olla olnud kasutamata jätnud. Või, nagu ka unenäolisel minal, olid ned võimed teistsugused, esmasemad ja vahest ka võimsamad. Põhiline korduv motiiv oli see konverentsi-saal, alguses ja eriti lõpus, kus kujutati tohtut saali, mis oli neid edukamaid nagu täis. JA siis motiivid tüdrukutega, kahjuks kõik ei mäleta. Selle aasta parim unenägu senini üldse! Rembember...!
______________________________

Veebuari ööd.
22. ÖÖ.
Kirjutades siis esimest korda veebuaris ja alles 3. korda sel alanud 2011 aastal üldse unenägudest, kui uurimis-valdkonnast. Nimelt olid siin vahepeal kiired ja keerulised ajad, mis kajastus ka selles, et unenägusi kas ei olnud, või oli neid vähem, või siis: ei jäänud need ulamd lihsalt meelde. /--/ Ulmasi ilmselt oli kuid vähe ja katkelised, episoodilised ja meelde pole midagi jäänud. Seega: ´in sano mens in corpore sana´. Või teine tsitaat: „Tuleb elada nii nagu undkli nähakse, kas siis üldsegi mitte võis siis huvitavalt“. (Friedrich Nietzsche). KUID on ka sel alanud aastal plaanis ulmasi siia kirjakohta üles tähendada, mis ei tähenda muidugi mingit kohustust (et nt kindlasti just 3 x kuus); vaid ainult siis kui midagi nägemisväärset nähtub ja kui see meelde ka jääb... Sweet Dreams!
20. ööst on meeles üks unenäoline katke. See kujutas mingit treeningusaali, kus mingid jumbud ilmselt kartae trenni harrastasid. JA üks proua seal mõõdetul pilgul vaatamas. Selline unenäoline hetk, mis seostub selle kunagise karate trenniga (konkreetselt ühe külastusega, 20. keskkool). Muud sellest veebuari kuust pole nagu meelde jäänudki.
Muidugi siiski viimasel ööl. See oli üle hulga ja pikem unenägu, ja see jäi ähmaselt ka kuidagi meelde. Oli väga huvitav ja komplitseeritudki unenäoline lavastus. Mis kirjeldas mingit vastasseisu ühe filmi ainetel („War“, Jung Li?). Mingi võitlus või vastakuti-asetatus, konflikten situatsioon. „Üks kõigi vastu“ rebellum, vastakuti-seis. Mingise üldise hüve või edu või õigluse nimel. Kollased hiina-ainelised näod, püstolid jms. Selle pikema unenäo lõpul oli mingi leppimine, nagu peategelane kahestus, oli nagu mingi „alter ego“ seal vastakuti. Oli ka muud: „aus den gefallene Kameraden“...! Sic! Oli pikk ja huvitav unenägu, dramaatiline ja koplitseeritud unenäoline lavastus.
Ja vastu hommikut ilmselt oli veel üks unenäo-katke. /--/ JA siis järeldus, unenäolise loogika kohaselt, et selle mainitud ehituse võib osaliselt ära lammutada, minigil taolisel põhjusel nagu ilmselt siis: „piiramatud resursid!“ SIC! //
_______________________________
26. ÖÖ.
Kirjutades viimase öö suurejoonelistest unenäolistest lavastustest. Juba ammu pole olnud säherdusel tasemel niivõrd kena unenägu uinumisest kuni ärkamiseni, vältas see ometi ligi kogu öö. Tegemist oli üleloomulike jõudeda, ja isikutega, eks omasid pea-aegu, et jumalikku võimu. „Šogunid“, [Muinas-Jaapani sõjapealikud, vms.] ...pakuti nimetuseks. Alustuseks soovitati järgmist: „Mingi parguitee, mingi jõe ääraes. Mingis elle seal jalutamas, ja siis pea-aegu, et „mina“-tegelane, kes evis üleloomulikke võimeid, tõusis õhku, ähvardas, mida kõike veel...“ Selle kogu öö vältust omanud unenäolise lavastuse algus on ähmane, kuid see kõik võttis ka tunde aega ilmselt. Üldiselt olid tegemist jumalike, suisa üleloomulike omadustega mina-tegelasega. Peamine lendamine mingis tohtu suures hoones, õhku tõusmine, lendamine selles grandioosses ehitises... üle-loomulikud, pea-aegu, et jumalikud võimed ja omadused. Teatavad atribuudid nagu tinglikult: spekter ja valitsus-õun. Ja siis tekkis paariline, episoodiöliselt ka järeltulija. Ulma osa autorlus on samuti tuvastatav (Rein Teinberg).
Üritades meenutada. Lendamine mingis tohutu suures, grandioosses ehitises. Liikumine suure hooga kõrgel õhus. Evides jumalikke võimeid mis ulatusid kaugesse minevikku ja korra nähtus, et ka tulevikku, kaugesse sellised (kosmilised numbrid). See oli vist selle unenäo poole pealt, kui nagu mäletama jäin. Tekkis mingi kaaslanna. Kes kirjeldas täpsustavalt ja näitas, et teatud tribuudi kasutus-ulatust (nn. „spekter“). Kaaslanna valdas oma sarnast atribuuti paremini, lennates selle abil, mingeid energialaenguid väljastades. See kaaslanna jäi muide unenäo lõpuni. Mingi äratundmise hetk, sarnasuse alusel ilmselt. Tegevus toimus seal erinevalt liigendatud sise-ehitistega ikka selles grandioosses hoones. Lenntas kõrgel õhus, omades meelevalda õhu üle. Ja mingite inim-putukate üle samuti ilmselt. Vaimustavalt kena unenägu tõesti.
Ilmselt see oli juba hommiku poole kui vaatemäng veidi moraliseeruivamaks muutus. See jumalik mina-tegelane oli kui vananemas. Ja siis see teine atribuut. Et see kutsus esile need üleloomulikud võimed lendamisel ja maandumisel tohtuist kõrgustest. See atribuut kuulus selle tegelase juurde (tuli alati tagasi). Maandumised tohtuist kõrgustest. Ja siis see kellegi tegelase (Rein Teinberg) avastus, et on leitud nõrk lüli, „vette kastmine“, vms. Nii ilmselt siis toimus ja tegevus jätkus selle grandioosse ehitese teises servas, kõrgel, selle tohutu lae all, seal oli mingi riietehoidla, vms. Probleemiks oli maandumine, mõningatel see ei õnnestunud, kukkusid tohutult kõrgelt. Kuid minategelasel ja selle kaaslannal maandumine ikkagi õnnestus. „Minal“ raskustega, kaaslannal isegi sujuvalt, astudes seal kollases rüüs. (Riietus oli ulma ajal vahelduv).
Mingi episood kujutas mingil hetkel ka jalutamist tänaval mingit makse kandvat perekonda; ja arvamusi sinna juurde, jms. Kuid need olid ainult episoodid. Põhitegevus oli siis unes selles grandioosses hoones lendamine ja jumaliku väe omamine. Kuigi selles olid ka mingid ohud. Need atribuudid olid nagu peamised, mis selle kõik võimalikuks tegid.
______________________________

Märtsi ööd.
11. ÖÖ.
Kirjutades siis esimest korda sel alanud kevadel, sel märtsi kuul ka selle kuu unenägudest siis järgnevalt nüüd. Selle aasta talvel kirjutasin üles vaid kaks ulma kuus ja vahest nõnda kujuneb ka jätkuvuseski. Eelmise 2010 aasta teisel poolel kirjutasin ju ülesse alati 3. unenägu kuus, mis olid nõnda kui korraldatud. Seega nüüd esimestest meelde jäänud unenägudest sel varakevadel. Loodetvasti magan siin hästi veel paar kuud ja siis maal kirjutan ka erilisi unenägusi üles. Kuid nüüd kirjeldades mälus säilinud fragmente...
Veebuaris oli see suurejooneline lavastus, midagi grandioosset ja suurejoonelist. Mingis tohutu suures ruumis ma lendasin, evisin üleloomulikke võimeid, lendamine, kõrgelt kukkumine, ja isegi mingi brünett, ulmeline selline (ilmselt „Merlin“, sic!). Muljet avaldas just see ruumi tohtud mõõtemed ja see lendamise tunne ja muu juurdekäiv. Kuid juba järgmisel ööl oli midagi, mida pole üles tähendanud. Seega veebuaris oli ka üks erootiline unenägu, üle pika aja. Kunagi, eelmise sajandi lõpul oli neid „erootilisi unenägusi“ isegi aastaid järjest. Eriti 1998 ja just eriti 1999 aastal, aastaid järjest seda „unehaldjate magatamist“. KUID see veebuari viimane oli isegi tuntud preiliga (Eda-Ines Etti = SIC!). /--/ (Muide, täna toimus Jaapani mavärin, hiidlaine, ohvrid, mida pole olnud 19. sajandist peale).
On ka teisi ulmasi olnud nüüd varakevadel, kolm neist on veidikenegi meelde jäänud. /--/ Aktiivne meelsus, unenäoline hõivatus. JA siis ühel hiljutisel ööl nägin jälle üht „kuulsust“ unes. Vähe mäletan nüüdseks aga seekord oli „unenäoline mina“ kujutatud nagu see Jass (Jaagup Kreem, „Terminaator“, =sic!). Oli seal mentaalset aktiivsust ja sehkendamist. Mina-pildi kujutamist andis rohkem oletada. Eriti ei meenu, kuigi ärgates oli veel meeles. JA siis viimane öö: käisin poes, õieti: olin poes ja ostsin toiduaineid, mäletades üksikuid momente, toitu mida valisin jms. Ilmselt nägin viimasel ööl esimest korda (kuigi mitte viimast) unes EUROSI. Paistab, et uus vääring on jõudmas ka minu unenägudesse. /--/ Et mida sooviksin unes näha, muidugi neid osalise teadvusega unenägusi, nõnda nagu kui „und nähes ärkvel“ olla; ja siis tegutseda, nt minna või poodi. Sellised olid selle varakevade esimesed ulmad.
__________________________

22. ÖÖ.
Kirjutades siis teist korda selle märtsi kuu jooksul. Eilsega algas kevad ja seda oli ka hommikul vara ärgates näha, päike paistab, õhus on tunda kevadet. Kuivõrd ka ei kirjutaks nüüd sel kuul noid unenägusi üles, kuid jätkates ilmselt selle tegevusega ka sel aastal. Selleks, et noil unenägudel rohkem mõtet nagu oleks. Vahest ka selleks, et gereneerida oma nn. „unenäolist mälu“, mida see siis ka konkreetselt ei tähendaks. Viimasest ajast pole erilisi unenägusi vaid neljast ööst teatud unenäolisi katkeid. Kirjutada need siis siia hoolikalt ülesse.
Ühel varakevadisel hommikul ärgates, enne ärkamist olin näitena äärmiseltki hõivatud sellega, et koostada oma Phil.D. Diplomitöö pealkirja... Sic! Järelikult olen juba M.A. Siis tõesti, kui juba doktoritöö pealkiri huvitab. See oli ligikaudu järgmine: „Ratsionalistlik ja/või pragmaatiline eksistentsialistlik estetism“. Vahest kunagi, oma elu 40.-ndatel aastatel huvitabki mind doktoritöö pealkiri. Siis juhinduda pragmaatilises mõttes ka ratsionalismist. Hoolimata kogu sellest igapäevasest psühholoogiast ja efemeersetest unenägudest samuti. Vahel varemgi on olnud unes diplome, nagu painajad, et kas on mingid eksamid sooritatud, kool lõpetatud, vms, jne.
Ühel teisel varakevadisel ööl, ilmselt hoomikul, nagu need ulmad mul peamiselt on, nägin unes siis põhikooli, selle vastiku perioodi klassijuhatajat (M. Mõistlik). // Muud sellest unenäost nagu meeles ei olegi, eks oli see ka nii mõnedki ööd tagasi juba.
Ja siis ühekl varakevadisel hommikul või ööl nägin unes Kuura kujuteldavat ja kunagi ammu planeeritud dendroparki. Nagu oleks seal vana jõe ääres kõik mets maha võetud ja kasvama seatud mingid väärispuud. Järelikult on noile nn. „unenägude meisterdajatele“ kohale jõudnud aja jooksul ka dendropark kui ilmselt teostumatu idee. Mis seal´s ikka, ega unes vastu ei vaielda. Pole võimalik, pole ka mõtet. JA viimase öö unenägudets on ka meeles üks katke, mis seostub sõjaväega, sõjaväkke minekuga. /--/ Ulma mõte ilmselt, et olengi nn. „konfliktne isiksus“. Häid unenägusi soovides endale ka selle kevade jätkudes! Hyviä unikuvaja...!
________________________________

Aprilli ööd.
11. ÖÖ.
Kirjutades siis ka aprilli unenägudest esmakordselt. Aprilli esimesel poolel siis eriti ulmasi ei olnud. Või nagu viimastel aastatel tavaks: unenägusi küll näen ja pea iga öö, kuid harva kui need meelde jäävad. Nõnda on kujunenud juba paar aastat: unenäod ei jää lihtsalt meelde. EI mäleta, et seda mälupuudust oleks varem olnud. Ei lapsepõlves ega ka pika nooruse vältel. //
Esimesel aprilli ööl oli midagi kunagiselt lapsepõlvemaalt (seekord: Soblilt). Mis kohast on aegade jooksul on palju ja erinevaid unenägusi olnud. Mäletan praegugi veel ühte lapsepõlve unenägu (mingi „punker“ maja taga, maa sees, igaks-juhuks). See oli unenägu väga varasest noorusest. Midagi oli veel sellest ajast („tuule-lohe“?). Kuid seekord oli midagi kaudset Sobliga (ilmselt ka Rein seal figureerimias) ja uueks kujundatud maastikul (no trees...). -- Nimelt eelmine elukoht (seal „Vanemuise“ tänaval). Sealt on olnud palju unenägusi. Mäletan esimest unenägu sealt, olin siis umbes 7. aastane, äsja sinna kolinud. (Õõnes puutuvi ja seal elutsev öökull, „pöllö“.) See esimene unenägu sealt oli haruldaselt värvilne ja meeldejääv. Ja tähendas ilmselt minust lapsepõlves kuidagi „täheldatud“, juurdelvat või mõtisklevat loomust, millest sai filosoofia ja palju muud. (Maastik oli ka seal teisti, puudus veel üks maja).
Järelikult on mind selles vallas hoolikalt vaadeldud. SIC! Ühel ööl oli veel midagi üsna kummalist, nimelt: und nähes end äärmiselt uniselt tunda. Kohe nii uniselt und näha, et ei saa silmigi lahti. Vahest on selline taju minu uinumist vahel soodustanudki? Ei tea, kuid „und nähes end väga uniselt tunda“, on vaimukas saavutus!
JA nüüd viimase öö unenägudest. Oli jälle midagi äärmiselt grandioosset, ja stiilset ja läbikaalutut. Ja hoolimat nende kunstiliste nõuete täitmisest, vastavusest, -- taas ei jäänud midagi nagu erilist meelde. Oli mingi „ROBOT“, mingi üli-arenenud, super-intelligentne, jms. tegelaskuju seal figureerimias. Oli mingit sõitmist ja mingeid komplitseeritud intellektuaalseid nüansse. Arutlemist stiilses väljapeetud stiilis, mingit haruldast süüvimist ainesesse. JA hommiku pool ööd jälle, nagu tihti juhtub, üritas sedagi unenägu juba und nähes meeles hoida. Kuid nagu ikka: ebaõnnestunult nagu praegu näib... Viimane episood on siiski meeles, vahetult enne ärkamist. Tegevuspaigaks jälle üks korduvalt uneski nähtud lapsepõlvemaa... // Kahju, et see reaalsus pole nõnda kujunenud.
__________________________

29. ÖÖ.
Kirjutades siis siiagi viimast korda siin linnas, Nõmmel/Männikul. Viimase poole kuu unenägudest siis korraga. Neid unenägusi on siin olnud ka viimasel ajal. Kuid olen pähe võtnud, et kirjutan selle 2011 aasta esimesel poolel aastal vaid kaks korda kuus unenägusi ülesse. Järgmine kord kirjutan unenägudest juba mai teisel poolel seal maal, Raplamaal. Siis on ehk ka midagi ikkagi üles kirjutada. Täna oli siis see Brittide tähtis pidu, -- „Royal Weddings“. JA seda oli vaid kena vaadata. Windsorid, Cambridge hertsogid, etc! Kirjutades siis selle aprilli teise poole unenägudest. Niivõrd kui need meelde üldse on veel jäänudki. JA maal siis kirjutan juba suvistest unenägudest. JA jätkan selle ulmade ülestähendamist kogu sellegi aasta vältel! Sweet Dreams...!
See oli siis aprilli keskel (13.04). kui nägin üht unenägu, kus eriti kiideti just minu venda nagu T.-st, et olla teine kena ja korralik. JA muidugi on ta oma elus palju rohkem saavutanud kui mina. Kuid elu ja saatust ei saa ju nõnda lihtsalt valida. // Sel samal ööl ärkasin paar korda isegi üles, et naerda lihtsalt; kas siis enda üle või lihtsalt niisama. Seda on harva juhtunud kui und nähes narema hakkan. Kuid oli meeldiv seegi. // Järgmisel ööl nägin midagi matemaatika kohta unes. Ilmselt, et nagu keeruline ja rafineeritud teadus-haru, vms. Seostudes siis ilmselt mõne matemaatika-õpetajaga. Konkretsemalt ei mäletagi. Need olid kaks ööd aprilli keskel.
Kuid siis, umbes samal ajal, aprilli keskel (16.04.) nägin ühel ööl unes tõesti midagi erakordset. Oli mingi tohutu n-ö „Jäämägi“, või mingi grandioossne liustiku-mägi. Ja mina seal, oma unenägude sees sealt alla libisemas. JA veelgi keerulisem oli sealt hiljem üles saada. Ja seda und nähes oli juba selge, et sellist unenägu olen ma ka korduvalt varemgi näinud. Mingi „kõrguse-kartus“ või? Tohtu jäämägi ja liustik, mingitest kõrgustest. Mingi kummaline unenägu see vähemasti ikka oli. /--/ Mingi lõunamaine linn, mingi hoone, mingid kald-teed. JA muud unenäolist sinna juurde. Kuid see kõrguste-kartus on varemgi unenägudes esinenud.
Järgmisel ööl (17.04.) oli ka midagi unes. Eelmise aasta lõpul loetud raamatust, nagu see oli („Michael Kohlhaas“). See ulm on ka juba ununenud, kuid midagi seal ilmselt oli kõi kellegist n-ö „tõe ja õigluse eest seisjast“. Ka minu loetud raamatud kajastuvad siis minu unenägudes. Midagi vähamasti! // Siis järgneval ööl oli midagi kunagisest lapsepõlve-maast („Kuura põld“); kuid mida täpsemalt, seda enam ei mäletagi. Oli ka midagi kunagisest lapsepõlve-kodust („Vanemuise tänav“); kuid ei mäleta ka sellest ulmast midagigi. // Siis öid hiljem (22.04.); oli ka midagi. // Irooniline ja kentsakas lähenemise-laad. Huumoriga võetuna ainult....
Ja veel ühel ööl (24.04.; õe sünnipäeva-ööl); -- nägin ma unes vaid teemante ja juveele ja muid vääriskivisid. -- Selle loo moraal oli lihtne: „säästa tsiviil-elanikkonda“. Sest just need mainitud juveelid on mind just nõndamoodi arvama pannud. // JA siis järgneval ööl (öö hiljem) kui oma praegust kallimat nagu V.-d nägin, siis nägin teda ka unes. Pea-aegu,et... Oli mingi võrgutavalt kena brünett, kes oli mulle vägagi lähedane. Loo moraal oli lihtne: peaks veelgi lihtsam olema see kõik...! -- Oli teatud erilist lähedust ja muudki kena, selles nn. „une-haldjate“ magatamise loos... JA tõesti: kõik see peakski lihtsam olema, kui mul on kujnenud! // JA viimase öö (29.04.) unenägudes nägin midagi, mis ootab mind maal ees. /--/ KUID ometigi ma loodan, et maal kujuneb mul järjest kenamini. Lähen ju ometigi kaugele ja kauaks! -- JA järgmine kord kirjutangi ma oma mai unenägudest juba maal. -- Head (VIP-piletitega) peo-meelset nädalavahetust! -- JA järgmine kord kirjutan mai unenägudest juba maal siia. Edukat une-aega...! /--/
_______________________________

Mai ööd.

26. ÖÖ.
Kirjutades nüüd siis esimest korda siin maal, esimest korda mai kuu unenägudest. -- Olen nüüd jälle maal ja tunnen end veidigi rohkem inimese kombel. /--/ Maist ei mäletagi unenägusi eriti, kolmise aeg ja sellega seonduv segadus. Kuid aega veel on, palju, nii unes kui ilmsi... Kirjutan siis unenägudest eismest korda sel aastal siin maal. JA nüüd, kuu lõpus alles eismest korda mai ulmadest. Kuid, küll jõuab siin veel kirjutada, ja palju. Selle aasta esimesel pooelel kirjutasin, erinevatel, kuigi mõjusatel asjaoludel vaid kaks korda kuus ulmades. Aasta teisel poolel siis kolm korda kuus, nagu ka eelmise aasta teisel poolel. --- JA plaanin muidugi jääda siia maale väga kauaks: kogu suveks ja esimeseks pooleks sügist kindlasti. KUID vahest ka veelgi kauemaks. Sealt linnast pole enam midagi otsida, ei unes ega ilmsi. Seega soovides endale häid unenägusi, siin maal, ja kaua...!
Viimase öö unenägu oli eirline. Õieti ei mäletagi, et oleks mai esimesel poolel linnas, korteri-perioodi klõpul, mingeidki unenägusi olnud. Ei olmnud midagi huvitavat ega meelde-jäävat. Ilmselt kolmise aeg. Ja see korteri-periood oli ebahuvitav isegi und nähes. /--/
____________________________
30. ÖÖ.
Kirjutades siin Raplamaal teist ja viimast korda peagi lõppeval, homsega lõppeval mai kuul. Kirjutades ainult unenägudest, nagu siia kirjakohta tavaks mul on olnud ligi aasta juba. Eelmise kirjakoha toon oli vale, vähemalt siia kirjutisse ei kirjuta ma päevakahjalist, ei parematest ega ka kehvematest päevadest. Ei kirjelda siin mitte oma n-ö „vahelduvaid meeleolusi“, vaid ainult unenägudest. Kirjutades iga kuu üles konkreetseid ja meelde-jäänud unenägusi, ja veidi ka unenägemisest üldselt ja ka ulmadest avameelsel kombel. Selle aasta esimesel poolel kirjutasin kaks korda kuus. Aasta teisel pooelel kas ei kirjuta üldse, või siis isegi: ligi kolm korda kuus. Ja siis olen esmakordselt elus kogu aasta vältel oma ulmasid ülesse kirjutanud. Vahest jätkan selle kirjakohaga ka juulis, vahest ka ei. Mõtlen selle üle veel kuu aega. Juulist 2010 kuni juulini 2011 kirjutasin siis esimest korda elus aasta vältel oma unenägusi üles. Ja unenägusi olen näinud juba altes 5.-7. eluaastast peale. Seega: olen elu jooksul ligi 17. aastat ainult und näinud. JA nõnda jäävad need lood veel kauaks. //
Viimastest öödes, ja unenägudest on meelde jäänud väga vähe. On olnud juba ka siin maal, esimese siin veedetud kahe nädala jooksul unenägusi, nagu ikka, kogu minu teadliku ja meelde-jäänud elu kestel. Kuigi viimased paar-kolm aastat ei jää need unenäod eriti nagu meelde. // Midagi oli ka viimasel öösel. /--/ Muud erilist pole viimase öö ulmadest meelde jäänud. // Oli veel midagi, hiljuti, paar ööd tagasi (28.05.). Midagi mis seostus mingi loterii kui hasart-mänguga. Ja mina kui keegi otsekui: „loterii peavõidu võitja“. Oli seal mingeid huvitavaid nüansse, peamine muidugi teadlik ja pädev meelestatuse laad. //
On olnud ka maal juba unenägusi, esimese kahe nädala jooksul, mis olen juba siin veetnud. On olnud erinevaid unenägusi, rõhutatult enda-keelseid nagu alati ja ka tulevikus. Kuid ega ned ulmad eriti meelde ei jää, ja sellevõrra vähem tähtsust omavad. Kuid vahest seetõttu neid ülesse tähendangi. Kuigi ei tea, kuivõrd veel...? Praegu arvan, et jätkan ka juulis, minnes ulmade ülestähendamisega teisele aastaringile. KUID, maal on unenägusi veel vähe olnud ja eriti meelde pole jäänud. Kuid küllap jõuan siin maal veel palju unenägusi näha. Kuivõrd nüüd, mai lõpus juba, arvan, et olen siin kindlasti ka oktoobri lõpus ja vahest veelgi kauem. // Mai esimesel poolel linnas, korteri-perioodi lõpus erilisi unenägusi ei olnud. Oli, kuid meelde ei jäänud ja enam muidugi ei mäleta. Paar korda oli midagi minu väljamaal-elamisega seoses (muuseumid ja isegi mingi n-ö „The Museum-Rob“, röövides mingis grandioosses muuseumis, enda maale... Sic!). Oli ka midagi kirjanduse ainelist (irokeesid-mohikaanlased. J. F. Cooper, 10. a. D.). // Kuid nüüd viimased read mai kuu 2011 unenägudest. Ka juunis kindlasti kirjutan unenägusi üles; seega siis aasta järjest ja iga kuu. JA ilmselt jätkan ulmade ülesse-tähendamist ka juulis ja veel palju kauemgi. SENIKS aga soovides endale siin maal vaid: ilusaid unenägusi.
_____________________________

Juuni ööd.
16. ÖÖ.
Kirjutades siis esimest korda sel suvel, selle juuni keskel eismest korda suvistest unenägudest. Esimest korda siis juuni keskel selle suve ulmadest. Ilmselt tuleb neid veel palju ja kõik meeldejääva kirjutan ikka ka siia kirjakohta hoolega ka ülesse. Varsti olen juba aasta aega oma ulmasid ülesse tähendanud. Eelmise aasta, 2010 teisel poolel (3 x kuus); ja nüüd selle aasta esimesel poolel (2 x kuus). JA praegu arvan, et jätkan ulmade kirjutamisega ka juulis ja üldse sellegi aasta teisel poolel. Seega esimest korda elus olen praegu kirjutanud pea aasta järjest unenägusi ülesse. Seda siis alles vastavalt 35 ja 36. aastasena alles. Kunagi väga ammu, rohkem kui dekaad tagasi kirjutasin samuti unenägudest. Seda nii 1997 aastal, vist esmakordselt sel ammusel kevadel. Väga vähe ilmselt ka 1998 aastal. Ja eriti palju sel eriti kirjanduslikul aastal nagu 1999. Oleks veel nii ammune nooruse-aeg, kuid aeg möödub ja olen juba vanem. Kuid sel aastal, ja vahest järgnevatelgi kirjutan ikka unenägusi hoolega ülesse. Häid ja ilusaid unenägusi.
Viimasel ööl oli unes nii mõndagi näha, mõndagi huvitavat. Figureeris seal ühes esimeses katkendis mingi tüdruk, kes meenutas mulle kedagi konkreetset põhikooli-ajast (Maarja Oruvee?). Kahjuks ei mäleta otseses mõttes ei kuigivõrd seonduvat. Siis oli seal ulmades teine episood. Mingi hoone ees mingi (soomus?)-sõiduk, sellel najatumas noor mees, kes ostseselt meenutas ühte tuntud rootsi näitlejat ja mingi kindla filmiga seoses (karate maailmameister Dolph Lundgren ja film nagu „Russen specialist“!). See kindel nägu ja otsene vihje antud filmile. Käes oli tal mingi laskeriist ja seletas seal midagi, oli nagu mingi n-ö „mina-tegelane“, nagu neid on olnud varemgi selliseid, veidi sarnaseid. Põmmutas oma relvaga hoolimatul kombel ise seda kirjeldades. Oli nagu plahvatavaid masinaid ja muid objekte. Nagu üleolev hooletus, enesekindel, oma jõust teadlik olek. Rahulik ja võimulik hoolimatus iseloomustas kui seda steeni. Oli seal veel midagi, nagu mingi hoone; ja siis mida õige kummalist veelgi, -- mingid kummalised n-ö „niitjad olevaused“ aktsioonis, kuhu relva mõju ei ulatunud. Ja need kummalised varem mitte nähtud olevused tegid siis nagu „puhta töö“, kus vaja.... Need episoodid olid omavehel seotud. JA loo moraal on muidugi, et mina olen see rahulik ja pädev ja enesekindel... Sic!
Oli veel erinevadi episoode viimasest ööst, ilmselt rohkem nagu vastu hommikut. Kuid kahjuks, nagu juba aastaid, ei mäleta kuigivõrd... Oli midagi nii fantaasia-küllast, fantastilist ja ometi nii meeldejäävat ja ei mäleta midagi. Oli midagi haruldaselt grandioosset, -- ja ma suuda midagi meenutada. Kummaline lugu on olnud mul 2.-3 aastat selle unenäolise mäluga. Vahel nagu ei suuda üldse meenutada, mida unes nägin. Kui midagi meelde jääb siis ka ähmaselt ja katkendlikult. Noores eas oli ju unenäoline mälu mul täiuslik (ka neil kolmel ülal mainitud eelmise sajandi aastal). Vahel tegelen und nähes kui kogu öö unes nähtu „meeles pidamisega“. JA ometigi on kõik ärgates, (vaheöl just ärkamise ajal, pool-unes) – meelest kui peoga pühitud...! Ilmselt on see viimaste aastate suutmatus unenägusi mitte meelde jätta otseses seoses minu üldise psühholoogilise seisuga. Ja seega otseselt tuletuslik, seega kui „tehtud“, reaktsiooniks psühholoogilisele olukorrale (2. keelt, etc!). Ja nõnda ma kui „maadlen“ und nähes oma unenägusid meelde jätta püüdes. Kuid ikka ei jää need unenäod alati meelde. Kuigi juba aasta, kui ülesse olen kirjutanud oma ulmasid vist treenin nõnda oma unenäolist mälu ja ööd mööduvad und nähes ja unes nähtut meeles hoida püüdes. Huvitav, kuhu see kõik kunagi siis ka välja viib...? Seda näitab järgnev unes veedetav aeg.
Sel juuni kuul on olnud vähe unenägusi ja veel vähem on meelde jäänud. Ilmselt on neil „unenägude meisterdajatel“ palju aega ja mõtlevad siis ilmselt, et küll juba jõuab ulmasi kujundada... ja nii ilmselt ongi... Kunagi, ühel juuni alguse ööl (06. 06, üürniku sissekolimine); -- oli siiski midagi grandioosset unes. Mäletan siiani, sel ööl oli rohkem unenägusi, kuid meelde on jäänud avid üks episood. Linnulennult vaade mingile muistsele muinasjutumaale. Vaadeldes nagu lennukist, ei teisti, kuidagi... Midagi mis meenutas muinasjutulisi linnu ja linna-maastikke. Otsene seos oli muistse (müstifitseeritud) Vana-Indiaga, ilmselt siis mingi nägemus nt. just sanskriti keele hiilgelajast. Kummalised ja muljet-avaldavad vaated mingitle muinasjutilistele linnadele, maastikele, -- linna-maastikele. KA järgneval ööl oli ulmasid... // Kuid õnnekus mul halbasi unenägusi pea-aegu ei ole (vaid u. 2 x aastas). Pole olnud mul pea kunagi luupainajaid õnneks ja ehk ei hakka ka kunagi olema. Ainult eismene unenägu – u. 5 aastaselt ! -- oli õudus-unenägu. Korra oli ka midagi huvitavat ühel ööl (08. 06). Nimelt midagi rubriigist nagu „unehaldjate magatamine“. See on äärmiselt huvipakkuv unenäoline väljund. Figureeris seal mingi brünett ja kehaline-hingeline tunne sellega seoses oli muidugi kena, nagu ikka. Noid unehaldjate magatmisi vahel ikka on, eelmine sajand oli pea igal öösel. Mis saab taolise vastu olla. Ikkagi kõige lähedasem seos hinge ja keha vahel, psüühika kui hinge ja keha vahel. Ja vahest ka isegi: kõige parem selline seos. Nii olen arvanud ja arvan vahest ka veelgi... On muidugi selle suve alguses olnud veelgi unenägusi, kuid rohkem ei mäleta midagi, rohkem pole kirjutada praegu ridagi... Oodates siis järgnevaid unenägusi ja jätkates ulmade ülesse-tähendamist ka selle aasta teisel poolel! Sweet dreams!
______________________________

28. ÖÖ.
Kirjutades siis teist ja viimast korda selle suve esimese kuu, nagu – JUUNI – unenägudest, mis mulle on kujunenud ja kujundatud. Unenägusi on olnud sel esimesel 45. ööl siin maal ja nii mõndagi on unes nähtud. Olen juba kohanenud maa-eluga, nii ilmis, kui ka just eriti siinkohal: olen kohanenud eluga maal juba ka unes. Sellest on tulenenud eri-ilmelised ja küllaltki fantaasia-küllased unenäod. Olen ikka arvanud, viimastel aastatel, et võimalikult üksi ja omaette siin maal on mul isegi rohkem unenägusi. Muidugi see on ju n-ö „loogiline“. -- Ongi need unenäod ju individuaalselt suuniteltud n-ö „kunsti-liik“. Minu ulmad on ju ainult ja ennekõik just mulle endale mõeldud. Ja nõnda ka valmis meisterdatud. // -- Juba aasta aega olen oma unenägusi üles kirjutanud. Alustasin selle tegevusega aasta tagasi, alates juulist 2010. Möödnud on aasta. -- Ja ilmselt jätkan selle ulmade ülestähendamisega ka juulis ja järgnevaltki. Minnes selliste kirjutustega siis järgmine kord siin juba teisele aastaringile. Esimest korda elus olen viimase möödunud aasta vältel oma unenägusi ülesse tähendanud. Vahest jäängi selle tegevuse juurde...? --- Seda kõike näitab järgnev aeg.
Kirjutades siis juuni teise poole unenägudest. See oli siis sel ajal (18.06), kui ühel ööl nägin unes midagi taolist, mida juba und näheski ja seda (und veel nähes) meeles hoida püüdes tähistasin sõna-ühendiga nagu: „nooruse eliksiir“. Arvestades minu „une-nägude“ keskimist vanust, nende küllaltki „kõrget iga“; -- pole siis ka imeks panna, et näen unes midagi taolist nagu „nooruise eliksiir“ (= Sic!). Sellest ulmast muud ei meenu. // Järgmisel ööl (19.06.) oli unes midagi tõesti grandioosset, midagi, mida vahel harva vaid näha on pakutud. See oli midagi erilist tõesti. Mingi niisugune ulm, mille kohta arvasin, et see oli kaheldamatul kombel kogu selle 2011 aasta parim unenägu. -- Oli midagi kummalist ja keerulist, mingi ülivõimeid eviv „üli-inimene“, kes teotses kujuteldamatul kombel. Üle mõistuse kõik, nagu unenägudes see vahel on. Mingi üli-inimene („The Superman“) teotsemas selles ulmas ebatavaliselt tõhusalt ja kujuteldamatult jõudsal ja pädeval kombel. Vahest oligi selle aasta parim unenägu? Ei mäletanud seda juba eriti ka ärgateski enam mitte. Kuid vahel noid unenäolisi grandioosseid lavastusi ikka on.
Harva kui neid unenägusi mäletan, veelgi harvemini, kui nad ka hästi meelde jäävad, viimasel 2-3 aastal veelgi vähem mainitut. Nõnda oli nii mõnelgi ööl ka juuni teisel poolel. Kuid ühel ööl oli ikka midagi (21.06.). --- Selle unenäo põhilaad ja meelestatuse laad ei ole muidugi enam meeles, ei olnud juba ärgates hommikulgi. Kuid oli midagi otsekui ühest tunnustatud lauljatarist (Marju Länik = sic!). /--/ Ja seonduvat ja järelduvat. Meelde jätsin und nähes sel ööl kogu nähtumusliku ainese inglise k. sõnaga nagu „Belive“... --- Kuid jäi vähe vaid meelde nagu alati. Nii vähe on unenäod viimased aastad meelde jäänud. Vahest seetõttu neid üles kirjutan.
ÖÖL vastus elle aasta Jaanilaupäeva-õhtut nägin taas unes midagi vägagi granioosset ja suure-joonelist. Midagi mis kauaks meelde taas pidi jääma, kuid mida praeguseks vaid ähmaselt mäletan. Selle öö (23.06.) ulmad algasid mingi otsekui meenutusega ammusest ajast esimesest elukohast. Mulje jäi siis järelikult nagu oleksin n-ö „looma-aeda sattunud“. Oli seal „kirjuid ja sulelisi“; mida kõike polnud nähtud ja sellised järeldumused siis sellest kõigest olnust teatud kohal. KUID selle öö teised unenäod olid palju muljet-avaldavamad. // JA eelviimane ulm mis meelde on jäänud. Samuti suurjeooneline ja muljet-avaldav. -- Sisuliselt nagu siis liikumine ajas (varasest hilisemasse) ja seonduv aga kõik mis minu teel on maha jäänud. -- Sel ööl oli veel midagi... // JA eelmisel ööl oli vaid midagi ähmast Jaapani samurai-mõõkadest, vaadelduna läbi huumori-prisma. // Kahel juuni viimasel ööl ei näe midagi unes. Siis tuleb see Laulupidu. Ja loodan, et see õnnestub ka kultuursel kombel ainult. -- Ja juulis kirjutan unenägusi edasi...!
______________________________
Unenäod: 2011. a. D. II. pool

Juuli ööd.
19. ÖÖ.
Jätkates kirjutamisega unenägudest. Otsustasin jätkata kirjutamisega unenägudest ka selle aasta teisel poolel. Seega kirjutan 2011 aastal esimest korda elus üles kõik mäletamist väärivad unenäod. Eelmisel, 2010 aastal kirjutasin ulmad üles aasta teisel poolel, seega siis alustasin sellega umbes aast jagu tagasi. Jätkasin seda selle aasta esimesel poolel. Ja jätkan nüüd juulis. Selleks, et meenutada meenutamuise-väärset, selleks, et pool elust, mis möödub nagunii unes, et ka see pool elust oleks mõtestatum ja parem, et sellest rohkem meelde jääks. // Seega kirjutan üles kõik selle aasta unenäod (u. 2. x. kuus); selleks, et mäletada mälestus-väärsemat ka une-ajast. Aasta olen seda juba teinud, just aasta olen unenägusi üles tähendanud. -- Seega otsustasin sellega jätkata. JA nüüd siis juuli esimese poole unenäod, niivõrd, kui need on meelde jäänud. --
-- See oli juuli teisel ööl kui nägin unes midagi, mis pole ähmaseltki meelde jäänud, kuid mis on osaliselt rekonstrueeritav. Oli midagi seal nii Gruusiast/Georgiast/Sakartvelost ja midagi nagu n-ö „maffiast“. Seega siis: Georgia maffia. Oli seal mingit sehkendamist ja ülem-võimu aimust. Mõju ja jõud ja sellega seonduv, sellest otseselt järelduv. Seega on selgitused ja tõlgendamis-võimalused üsnagi lihtsad. -- Minu saavutatud mõju ja jõud kui midagi mis annab aimu ülem-võimust ja osalisest organiseeritusest. Primitiivsed korra-hoidmise taotlused, mis jätvad mulje organisatoorsetest püüdlustest. Kuid see ulm oli juba ammu, pool kuud tagasi, ja muud ei mäleta. // Järgmine ulm. Midagi oli ühel ööl nagu lühidalt ja põguselt n-ö „maa-elu eelistest“. See oli siis kui veel mõtlesin hoolega, ja kirjutasingi, võimalikust esimesest maa-talvest. Nõnda mõtlesin/kirjutasin ju selle suve esimesel poolel. Kuid suve keskpaigas otsustasin talitada nõnda nagu viimased aastad: pool aastat maal, pool linnas. //
-- Sellega haardub üks selline unenägu (06.07.) -- mis kirjeldas isegi nagu võimaliku esimest „sünnipäeva metsas“. Seega olin hõivatud kaua, vägagi kauaks, maale jäämise võimalusest isegi siis und nähes. See oligi ammune mõte, end maale unustada ja loota kõige paremat tulevikust just nõnda. Sest ei teagi, kuidas kujuneb tulevik, mis ootab ees ja kuidas saan hakkama järgnevate aastatega... -- Kas vaid nõnda nagu viimaste aastatega...?! -- Selle öö ulmas oli kujutatud siis mingit, tõesti, n-ö „sünnipäeva metsas“, mida võõrustasid mingid „külalised“. Kellede hulgas oli väljapaistavamaks kunagine EHI rektor (Rein Raud). Kogu see ulm oli vürtsitatud kerge huumoriga. Säherdune tunnustuse vajadus mis heiastub isegi unes, järelikult siis. Kuid jällegi: paljut ei mäleta ja loo moraal oli lihtne: mida peale hakata järgnevate aastatega, nõnda, et säiliks üldine siht ja vabanemise lootus, kõigest sellest, mis on üleliigne...? //
-- Ühel ööl (10.07.) oli midagi erakordseltki meelde jäävat. -- Midagi, mida ähmaselt, muidugi, veelgi kui meenutada suudan. -- Tegevuspaigaks oli siinne kohta justnimelt, seega Kalda talu, kus viibin. -- Ja tegemist oli otsekui „õhus hõljumisega“, see kummaline lendamise, hõljumise tunne nagu seda vahel väga harva on unenägudes esinenud. Seekord oli siis selle hõljumise kohaks siinne Kalda talu (siin kuuseheki juures); ja see oli meeldiv, isegi vaimustav tunne. -- Tunne nagu suudaksid lennata, vähemalt und nähes nõndamoodi. See kummaline lendamise, õhus hõljumise tunne... Järgneval ööl oli jälle midagi briljantidest (= „pisarad“ = sic!); ja oli siis ka muud. // Siis oli ühel teisel ööl 14.07.) midagi mis seostus kaudselt ühe loetud raamatuga: „Meremaa võlur“ (Ursula K. Le Guin: „The Wizard of the Earthsea, I osa). -- Selle ulma tituleerisin „Meremaa“-unenäoks. Mida see konkreetselt kujutas ei suuda enam meenutada. (Vahest kirjutada ulmasi üles isegi 3. x. kuus?). Igaljuhul figureeris seal üks tuntud poliitik, endine peaminister (minu FB „sõber“ nagu Mart Laar). Midagi meenus: nagu mingi tunnustus, või vähemalt lubadus, midagi konstruktiivset n-ö „välja mõelda“, -- mis edendaks minu üldist staatust... -- Muud ei meenu. //

30. ÖÖ.
Kirjutades siis teist ja viimast korda juuli kuu unenägudest a. D. 2011. Sellel kuul siis kirjutasin kaks korda kuus, edaspidi siis selle aasta teisel poolel 2-3 korda kuus, sõltuvalt huvist ja ulmade esinemis-sagedusest. Olen kirjutanud unenägusi üles juba 1,1 aastat, juba ühe aasta jagu öid ja kuid. JA sellega jätkamisi ka selle aasta teisel poolel siis. KUIGI, need ülestähendused siin on mõjutanud juba minu ulmade kvaliteeti ja kvantiteeti siis aasta vältel. Kuid ka unenäolist mälu peab treenima nagu mingit olematut „lihast“, võimet või oskust. Sest poole elu ju magatakse nagunii maha. Veeta siis see pool allesjäänust elus, mil ma magan, ja vahel undki näen kuidagi sisukamalt...!. Juulis oli unenägusi suhteliselt vähe, teadamata põhjustel. Eriti viimastel nädalatel on olnud ulmasi üsnagi vähe ja neist vähestest on veelgi vähem meelde jäänud. Viimaseid aastaid (viimast 2-3 aastat!) iseloomustab üldse vähenenud unenäoline mälu. Vaadata, mis saab sellest järgnevate kuude lõikes. Seniks aga, jätkates siinset kirjakohta ja tähendada üles kõik vähegi meelde jäänud unenäod. -- Selle juuli kuu teise poole unenäod olid siis järgnevad, nii vähe kui neid üldse oligi. -- Tegelikult on neid juuli teisest poolest vaid 4 erinevat ja sedagi vaid ähmaselt mäletada. See oli siis ühel ööl peale üht sünnipäeva (20.07.); kui nägin unes midagi säärast, mis seostus justnimelt põhikooli ajaga. Oli midagi sellest minu elu pikast ja keerulisest perioodist nagu see painjalik põhikool (61. KK=Sic!). Ja midagi siis toonastest nn. „klassikaaslastest“, mida olen meenutanud seoses mõningate interneti-portaalidega (Facebook, etc!). // Sääraste „une-nägudega“ seoses oli muidugi tegemist ebameeldiva unenäoga, mille-taolisi ehk enam ei tule. Moraal oli lihtne, peale põhikooli minu sotsiaalne aktiivsus vähenes mõneski mõttes. Ja ei ole endiselt kuigivõrd märkimisväärne.
// Oli veel midagi järgnevast ööst (21.07.). -- Midagi, mis seostus siis otseselt minu lapsepõlve peamise elukohaga linnas („Vanemuise 67 A“=sic!). Midagi head sellest elukohast viimase dekaadi vältel muidugi enam meenutada ei ole ja ei saanudki olla. /--/ -- Selles ulmas oli midagi nagu „plahvatusest“ selles hurtsikus. Millega meenutati selle eluhoone süütamist aastaid tagasi (17.08. 2004). //
Ka nädal hiljem, ühel juuli lõpu ööl (28.07.) oli midagi just-samuti sellest eluhoonest/hurtsikust. Midagi taas sealt tuttavast korterist, kus veetsin ju ka kogu oma lapsepõlve ja nooruse-ea. (See saatuslik elukoht nagu: „Vanemuise 67 A“ = Sic!).--Erinevalt lapsepõlvest oli selle öö unenäos midagi seal veedetud viimastest aastatest. Sest, et kunagi tulevikus ma sinna küll elama enam ei satu. Välja kolisin sealt lõplikult juba üle 5. aasta tagasi (20.04. 2006). //
JA viimane unenägu, sellest viimasest ööst (30.07.). --- Oli jällegi midagi lapsepõlvest, asukohaks oli Kuura talu. /--/ (Kummalisel kombel meenutas nt. voodite paigutus, midagi vägagi ammust: Kurgjärve spordilaagrit Haanjamaal aastast 1987, kui olin veel 11. aastane alles!). -- Seega segu Kuura talust, Kurgjärvest jms. // Järeldused on ilmsed: need kohad kokku ongi samuti elukäiku kujundanud, nii heas kui halvas mõttes, tahtlikult ja tahtetult. Selline oli viimase öö küllaltki ebameedliv unenägu. Viimasel juuli ööl ilmselt ulmasi ei näe. Augustis muidugi jälle, ja siis kirjutan jälle kõik unes nähtu üles (2. või 3. korda kuus). JA loen just Castaneda „Unenägemise kunsti“ (The Art of Dreaming“). --- Sweet Dreams...!
____________________________

Augusti ööd.
12. ÖÖ.
Kirjutades siis esmakordselt selle pareguse kuu nagu agusti kuu 2011 unenägudest. See on alles kolmas kirjakoht ulmadest, selle aasta teisel poolel. Juuliks olin esmakordselt elus kirjutanud aasta aega täpselt oma unenägusi ülesse. (Viimati kirjutasin unenägusi üles veidi 1997 ja rohkem kunagisel ammusel 1999 aastal). Kuid see aastaring: juulist 2010 – juulini 2011 – oli esimene aasta kui ma unenägusi üldse olen ülesse tähendanud. Eelmise aasta teisel poolel kirjutasin veidi rohkem (3 x) kuus; ja see hakkas natuke isegi und segama. Seetõttu kirjutasin selle aasta esimesel poolel vähem ulmasi üles, õieti vähemaid kordi kirjutasin kuus (2 x); ning nõnda on kavas jätkata ka selle aasta teisel poolel; ja kes teab? -- vahest jäängi isegi aastateks oma ulmasi ülesse tähendama...? Peale esimese aastaringi möödumist, ulmadest kirjutamisega, on jäänud viimase kuu aja jooksul mulje, et näen unenägusi vähem. On jäänud juba juulist mulje, et unenägusi on vähem. Vahest on see mingi nn. „reaktsioon kõrvalt/mujalt“, et aitas ulmadest kirjutamisest ühest aastast...? Kuid võimalik, et lihtsalt ei mäleta eriti unenägusi, nagu see viimased 2-3 aastat on olnud. Sest mina ju tean, mida unenäod tähendavad. (Kuid sellest jooksvalt, kuude lõikes muidugi ei kirjuta, sest annaks üle lugeda kõiki aasta-ringi ulmade kohta kirjutatut). KUID mina ju tean, mida unenäod tegelikult tähendavad...!
See oli selle augusti kuu esimesel hommikul kui ärkasin üles, peas üks lause: „Ta on nagu Muumitroll, nende teatavatega seoses...“, vms., jne! Seos on ilmne, mind on tähistatud kui naiivset ja lihtsameelset ja nõnda juba kaua ja olemuslikul kombel ilmselt. „Muumitroll“ oli lapsepõlve lemmikraamat; ning need „teatavad“ on samuti teada. Teatav otsene/kaudne pöörduv seos on samuti ilmsena teada. Kuid see oli lihtsalt selle kuu esimene unenäoline katke, vahetult enne ärkamist (01.08.). Sellel ööl oli ilmselt viimaste paljude aastate (5-6?) unetuse rekord, täielik „insomnia“ (t = sic!). See öö oli siis kõige vähem magatud öö viimase dekaadi vältel... // Ühel augusti ööl (03.08.) oli veel midagi, mida aga juba äragtes ainult ähmaselt mäeltada suutsin. Midagi n-ö „Kalda külalistest“... ( = sic!). -- Oluline selle puhul, et see ´Unenägemine´ leidis siis aset selles kohas kus ma juba tänasega 90. ööd viibin. Seega oli vähemalt koht sama ja sellevõrra õigem. See on ju ´Unenägemise´ üks etapp, et nähakse und sellest kohast, kus parasjagu viibitakse. See Castanedaga kõigiti kooskõlas, kui üks vajalik ja nõutav etapp ´Unenägemises´ kui KUNSTIS...!
See oli siis ühel augusti alguse ööl (07.08. öö); kui nägin unes midagi, mis on siiski meelde jäänud. See oli niisugune unenäoline katke, mis meenuatdes kujutas mingit kinnist ruumi, nagu baari. Seal ühe laua taga istus brünett preili, (MERLIN Laansoo, muidugi!); kuidagi tagasihoidlikult ja nõnda... (Seos on otsene, kunagi kevadel, mais 1998 istusingi Merlin, see paljukahetsetud plika minuga just nõnda ühes konkreetses baaris koos). Siis oli seal selle sunenäos, mingi brünett baaridaam. JA meelde on jäänud rohelised taldrikud/pudru (?) ja/või sinised tassid (tint tee sees = Mel Gibson & „The Patriot“); -- seda filmi meenutades just ärkasingi, sel hommikul. JA filme mainides, see ulm oli seni esimese „MATRIX“-nädala lõpetuseks ja esmakordselt kajastus see mõjus „Matrix´i-triloogia ka minu unenäos. Figureeris seal nimelt mingi noormees, just eelmisel õhtul vaadatud „Matrix“ III. osast. Selline oli see unenägu. Eriti just filmid kajastusid selles unenäos, mida on muidugi varemgi juhtunud, kuid mitte just eriti sageli. See oli siis filmidest mõjutatud unenägu sel ööl. Üldiselt ei kajastu päevasündmused, argipäevane tegevus/tegevusetus mul eriti unenägudes, kuid vahel harva juhtub sedagi. Peamiselt on argine reaalsus ja unenäoline maailm mul täiesti lahutatud. Need on nagu kaks eri maailma. JA alati oma unenägudes olen ma olnud täiesti vait, pole õelnud unes pea ühtegi sõna...!
On olnud unenägusi veelgi, kuid nad pole taas jällegi lihtsalt meeldegi jäänud, nagu viiamstel aastatel tavaks on kujunenud. Kuid kaks viimast unenägu on olnud sel augusti kuul peamised. See oli ühel hiljutisel ööl (10.08.); -- kui nägin vist kõige vene-ainelisemat unenägu üldse. Selle ulma sisuks oli nimelat St. PTERBURG...! -- //
JA viimase öö (12.08.) unenägu oli siis omakorda jälle selline. --- Olin jälle mingis suures linnas, alguses isegi võõras linnas, siis tuttavamas. See unenägu jaotus kaheks eraldi osaks. 1. osas oli mingi võõras linn ja selle tänavad ja neid ääristavad majad. /--/ (S. Lem: „Pwrot z Gwiazd“ = „Terminal“?); kus ma kui üritasin orienteeruda nagu selles raamatus. Orienteerusin selles suures hoones, oli seal avaraid saale ja kitsaid koridore. (= sic!). NEED olid selle augusti kuu (pea-aegu) esimese poole kõik vähesed unenäod. Oodata ja vaadata ja unes näha, mida toob augusti teine pool. Head und!
____________________________

19. ÖÖ.
Kirjutades siis taas siia unenägudest, kuigi on alles augusti keskpaik umbes. Sai siiski otsustatud, et võin kuus kirjutada 2-3 korda, sõltuvalt vajadusest ja huvist ja nt. ka ulmade esinemis-sagedusest. Seega jääb lahtiseks selleks (ja järgnevakski?) aastaks, kas kirjutada unenägudest 2 või 3 korda kuus. See ei peaks unenägude kvantieeti ega kvaliteetid kuidagi mõjutama, ega sellega und segama. JA tõesti, kui olin aasta unenägusi üles kirjutanud, siis, see oli juulis, oli unenägusi kui vähem ligi kuu aega. Nüüd aga on unenägusi jälle juba palju, igal ööl sisuliselt, kuigi kvaliteedi erinevused on suured. Kuid on olnud vägagi huvitavaid unenägusi, seega kirjutan ka siia juba kuu keskel, ja ilmselt siis ka kuu lõpus. JA just eile alustasin lugemist nagu CASTANEDA: „The Art of Dreaming“. -- Sümboolsuse kõlas nõnda, tegeledes aktiivsemalt unenägemisega, lugedeski selle kohta ja kirjutades rohkem üles. Esimest korda sel aastal kirjutan unenägusi augustis üles siis kolm korda kuus. Edu selles. Soovides endale huvitavaid ja intrigeerivaid unenägusi...!
See oli siis öö peale esimest selle kuu kirjakohta siia, see oli see öö (13. 08.), kui nägin unes midagi ähmast sellest siinsest kohast. Figureerisid seal mingid tegelaskujud. /--/ Millega on vihjatud teatavatele rangetelegi psüühilistele meetoditele, välistamaks ebameeldivadi tegelaskujusid, neid samas ka iseloomustades. // KUID järgneval ööl oli unes näha midagi tõesti suurejoonelist ja meelde-jäävat. See oli siis sel ööl (14. 08.) kui nägin unes ei midagi vähemat kui üht inglise aadlineiut ja olgu kohe öeldud, et tegemist oli meelelises mõttes väga meeldiva unenäoga... (Sic!) -- Oli seal siis üks briti neiu, blond, kohati meenutas kedagi konkreetset (Diana Windsor! =sic!), kohati oli aga palju kenam. /--/ -- Kuid kokkuvõttes oli tegemist ühe parima unenäoga siin maal. Juba unes mainiti seda Westminister Abbey´t, ja järelikult ka Windsor´eid. JA ärkasin vägagi optimistlikult, mõeldes välja uue põhjuse unenägudele üldse. -- Unenägusi tehakse vahel ka selleks, et sisendada/anda ´eneseusaldust´.
Ilmselt oli see viimati kirjeldatud unenägu nii eriline ja kõrgel tehnilisel tasemel, et järgnevad kolm ööd/hommikut nägin unes peamiselt midagi halba ja ebameeldivat. Kuid kuna ebameeldivusi unes, painajaid üles ei tähenda (Artemise tempel Eefoses!), siis nendest vaid lühidalt. // Siis kolmandal ööl oli unes midagi kõrgusekartusest, mis mul tõesti esinenud on ja mida tõesti peljatakse. Need olid järjest kolmel ööl/hommikul need kehvad unenäod, paianajadki kohati ilmselt. JA vaid ühest ulmast on veel kirjutamata. See oli sel ööl (18.08.) kui nägin unes jälle Kuura talu ja taas midagi EHI-ainelist (nõnda siis EHI-t kahel viimasel ööl juba?). /--/ Figureeris ka üks tähtis konkreetne tegelane (rektor Rein Raud = sic!); ja niisugune unenäoline kummastavus. /--/ JA kummaliseks oli see, et naersin unes...! -- Sain teada seda ärgates, seega esimest korda sain teada, et vahel ka isegi: naeran unes ka! Kuid, kes oleks võinud mulle seda varem eriti öelda...? Üldiselt olen ju üksi ööbinud oma elu jooksul. Kuid muuta sedagi asja positiivses suunas!
Viimase öö, õigemini hommiku (19. 08.) unenäod olid huvitavad. Ilmselt näen juba aastaid oma (meelde-jäävaid) unenägusi peamiselt hommikuti, kui magan peamiselt vaid mina. Ilmselt öösel ma eriti ei näegi unenägusi, või siis lihtsalt: ei mäleta neid. Seega on tegemist just hommikuste unenägudega, eriti jäävad meelde ulmad vahetult enne ärkamist. Viimasel ööl/hommikul oli siis unes midagi EHI-ajast ja Tallinna vanalinna tänavatest, võlvistikest, baaridest ja majadest. Kõik kummaliselt kujundatud, stiliseeritud (Marc Chagall?); tumedates toonides, nagu öisel ajal või hämarikus. Need vanalinna kummalised hämarad tänavad ja mina seal kõndimas, oma kaugesse kooli (nagu 1. õhtukeskkool, Nunne tänavas? EHI??). // Tallinna vanalinna öised tänavad ja siis kirikud. Nende kirkukuplitega oli midagi viga, need oli kahjustatud,, ning see seik seostus ka minuga kuidagi. JA kummaliseimaks selles viimases ulmas oli see, et midagi taolist oli kindlasti ka varem (korduvalt?) unes näinud, just vanalinna tänavate, kirikute (isegi: Toompea linnus?) kohta kuidagi, meenub ähmasel kombel... See on nagu seostumas minu „süü/saavutustega“ mingis psüholoogilises plaanis (Sic!). JA viimasest ulmast veel üks mäluline katkend, mingi maja seal vanalinnas (need võlvistikud!), ja seal mingi baar, seal mingid preilid, ridamisi lauad ja üks tuttav tegelane (Jan J.) See oli viimase ulma ähamselt meenuv sisu. Järgmise öö olen ilmselt üleval (Kura „rave“!), ja siis üritan jälle öiseks muutuda, päeval magamist vältida. Seega, ei tea, millal tulevad järgmised unenäod...?
______________________________

31. ÖÖ.
Kirjutades siis viimast korda sel suvel, selle suve viimasel päeval unenägudest. Täna on siis 2011 aasta suve viimane päev ja viimast korda nüüd siis augusti viimasel päeval, selle suve viimasel päeval ka unenägudest. [Eile sai esimest korda sel aastal kirjutatud ka unenägemisest üldisel kombel ja küllaltki hästi kirjutatud...]. Unenägudest hakkasin kirjutama juba 2008 aastal ja jätkasin sellega 2009, nii-öelda, üldiselt, vaadates, mida mul selle valdkonna kohta öleda oli. Varem polnud ju kirjutanud, v. a. eelmisel sajandil, kui 1997 veidi ja eriti 1999 aastal paljuski oma unenägusi üles tähendasin. Kuid see ulmadest kirjutamine on siiski uue sajandi, viimaste aastate rida rohkem nagu. JA siis eelmisel aastal kirjutasin aasta teisel poolel üles kõik meelde jäänud unenäod (ja isegi 3 x kuus). Kuid juulist 2010 kuni juulini 2011 kirjutasin esimest korda elus üles terve aastaringi unenägusi. [Senini, augustini, sel aastal 2 x kuus; kuid täna kirjutades (esmakordselt peale detsembrit?!) ulmasi üles kuus 3 x. Vahest nõnda ka jätkates, kirjutades unenägusi üles u. 2-3 x kuus? Nii kuidas soovi on ja kui kvaliteeti kahandma ei hakka see kirjanduslik ülesse tähendamine...?] -- Kuid kirjutada oma ulmasi üles nii kuidas soovin ja kaua soovin, ning nii tihti kui vajalikuks pean. JA vahest tõesti nõnda ka järgnevalgi aastal veelgi. Siis on poolel elul, mis nagunii maha magatakse, mil ma unenägusi näen nagu rohkem mõtet...?!
Selle augusti lõpu unenäod olid siis järgnevad. Midagi väga erilist pole olnud. // Seega siis selle suve viimased ulmad olid sellised. /--/ See oli sel ööl (24.08.) kui nägin unes midagi mingist unenäolisest linnast. Näivalt meenutas ka „kodulinn“ Tallinnat, vähemalt mõnes selle ulma episoodis; kuid oli ka midagi, mis meenutas üht minu paljudest külastatud väljamaa linnadest... Olid seal mingid linnavaated, tänavad ja neid palistavad majad, mingid autobussid ja mina selle kõige keskel. See unenäoline mina, kes näib kohati olevat täiesti võõras, kuid kes mingis konkreetses mõttes on pea alati kuidagi „ala-ealine“ (Sic!). Siis oli seal ulmas mingi unenäoline pilk, kõrgemalt kohalt üle majade katuste , mis laiusid silmapiirini, pea-aegu fotograafiline vaade. Ja seos on muidugi ilmne, nõnda olin kunagi PRAIISIS, see oli 1999 aasta juulis, kui vaatsin Montmartre´i künkalt üle all kaugele laiuvate Pariisi katuste. See oli ülevaatlikuim pilk Pariisile üldse ja muidugi on see meelde jäänud. Sest aastal 1999 oli ma veel kenasti mina ise ja oli veel palju lootusi ees. See hilisem psühholoogiline jama, mis dekaadi on vältust omanud, ei ole kõrvutatav nooruse kena ajaga. // -- M.O.T.
Siis oli ühel ööl (26.08.) midagi sellest kurikuulsastki „endisest kohast“, midagi sealt tülgastusväärseks moondunust „Vanemuise tänavast“. (Otsene seos: Frank Herbert: „Dune“!). See unenäoline mälu on kummaline tõesti...?!
JA siis selle suve viimane unenägu siis üldse. See oli siis sel ööl (29.08.) kui oli taaskord unes näha midagi kummastavat. Selle põhi-süžee jäi juba und näheski ilmselt ähamseks ja ähmased olid ka selle meelde-jätmise katsed. Ja ka lühikestest kirjeldustest märkmikust ei selgu eriti midagi. // Näis nagu seostuvat millegi töö-aalsega (AS „Akropol A“ & „AGA“?! = sic!), midagi seal igaljuhul toimus, midagi nagu mingi töö-alane katse, mingi öö, mingit objekti (konteinereid) valavata...? Oli seal nagu veidi pingelisust, võimalikku „ohu-aimustgi“ isegi vahest? Kuidagi sestus ka filmiliku actioniga ja kartega. Ilmselt ammused uneneäolised meenutused minu kunagisest (1998 aasta) tööalasest katsetusest. Ei imesta, et sellest veelgi und näen, muu pole ju eriti nagu sellist olnudki... Kohati vaatepunkt selles ulmas kui teisenes ja tegevuspaigaks oli otsekui mingi kruiisilaeva sisemus. See oli juba ärgateski vaid ähamselt meeles, kuid mingi „action“ toimus ka mingil kruiisilaeval [vahest seostumisi viimase Stockholmi reisiga?]. JA selle suve viimaseks unenäoliseks ülestähednatud meenutuseks jäägu siiski midagi kenamat. Sel samal ööl oli ka mingi lühike episood, kus figureeris teataval kombel vennas M. See oli lühike episood ja seostus maalimisega. Justnimelt see konkreetne maalitud motiiv nagu lillevaas, see oli selles ulmas üsna stiilne ja viimisteletudki, kuldne ja kumer ja kena. JA siis portreed, (pliiatsi, söega?), mis olid kujutatud tõesti „kõrgel kunstilisel tasemel“, need portreed, joonistused, kordumas ridamisi. Juhtmõtteks oli ilmselt, et nii peab maalima...? -- Ja vahest meenutati sellega ühte päikesepaistelist hommikut, kunagi nooruses, kui koos väiekse M.-ga maalisime. Esimest korda üht lillevaasi („Le Turnesols“). Las see kena unenäoline pildike jääb lõpetama seda selle MMXI aasta suve unenägusi...! Sweet dreams!
____________________________

Septembri ööd.
12. ÖÖ.
Vaimustav, vapustav, kui optimistlik, julgust sisendav unenägu ometi. Sel viimasel ööl magasin rekordiliselt vaid umbes 4. h kuid milline unenägu! Vaimustav, selgelt meeles, optimismi sisendav: mina kui suure rahava noor president! Ainult mulle omaste oskuste ja teadmiste varal, olles läbi teinud ülimalt raske katse ja nõnda saanud „Presidendiks“...! [Seekord vaid selle öö, 12. 09. unenäost, kuna see oli erandlikult huvitav, optmistlik ja jäi ka meelde hästi!] -- Mis kummaline unenägu ! Täna hommikul varakult, äärmiselt varakult (02.30-07.22) ärates, magades rekordilislt vaid 4. h.! Midagi ulatuslikku ja tähenduse poolest rikast. Olin mina seal, tegusam, teotahtelisem ja käimas olid „Presidendi-valimised“. Mingi keeruliste katsete rida ja nende teostamine. /--/ Teda toeatavad isikud, prouad. Seejärel see tohutu katse toimumise koht. Kaks teieneteist kaugusega eristuvat sammastrirda, tasapinda, mis oli nende peal. Sammaste rida, mis oli pealt kaetud, nii nende peal, kui ka all, kaugel sügavikus, ka inmhulgad. // Kaks kõrget balustraadi. Rivaali katse, selle kujunemine ja ebaõnnestumine juba alguses osaliselt. // -- Nõnda tundus ühel hetkel, teatud konkreetses kohas! /--/
„Ah, Te ei teagi...?!“ Pigemini: „Ah, Ta isegi ei teagi veel...?!“ -- See laekus kui vastuseks JA mina omalt poolt [millegi kohta] öeldes: „See hakkab nüüd muutuma!“ -- vastuseks: „Ah jah, muidugi, jah...“ kibestunult-turtsakalt; ning siis juba hoopis teisiti: ja siis tunnustav vaikus. JA minu idealiseeritud vaade, tumeroheline kuub ja ja minu korralik vaade, ning soeng, ilme! ja uhukust väljendav pilk...! Ärkasin.
Olin presidendiks valitud. Oli noor, mul oli lootust. Olin kui noor president, nagu väike prints, kes ei tea küll mõningaidki asju, kui kel on julgust ja pealehakkamist (mida seni ilmselt nappis?) // Seal all oli näha-aimata terveid inimhulki. -- Minu katsetamine, tohutu, kõrgus, vahemaa... Siis korraga perspektiivi nihestamine ja oli see ületatatav distants kui väiksem, siis ilmselt minnes, teades, et see oli juba saavutus, jne. Võitsin selle mängu, mis oli ohtlik nagu elu ise. Olin suunudmuas oma kõrge staatuse poole... Kas ta saab ka hakakama, ilmselt jah, mingi avalik esinemine on ootamas, kõrgetasemeline, kas mingile ajakirjale või muu taoline...? -- Enesekindel hoiak seejuures. Harjumatu enesekindlus. JA ebasobivuste kõrvaldamiseks piisab ühest kogenud pilgust...! See saab korda tehtud...! -- See kõik oli äärmiselt huvitav, ja erandlikult intrigeeriv unenägu, mis sisendas optmismi, julgust ja pealehakkamist. Andis nii eneseusaldust ja optimismi, ja lisandas kui teostemistahet. Edu unenäos, soovimine ja tegutsemine, ilus preili, kes kuulub mulle ja sotsiaalse saavutatavuse lagi. Mingi kasu kogu varasemast psühholoogilisest praktikast, kogmus, vilumus, põhimõttekindlus...?? Äärmiselt innustav ja optimistlik unenägu! -- Kuid/kuigi magasin vaid u 4 h! -- KUID: tasus täiega ikka ära...?
_______________________________

TEADLIK UNES-REISIMINE:
17.-18. 09. 2011. // BIOENERGEETIKA KLUBI, TALLINN, TÜRI 3. // Bioenergeetika Kursused Eestis. //

FACEBOOK: 12. 09. 2011. --- Peaaegu eranditult kõik inimese põlvkonnad on olnud hõivatud unenägude uurimisega, ja ka meie elu ise – nagu meie esivanemate elu seisneb pidevas une ja unenägude uurimises elu ajal eesmärgiga kasutada unenägemise erilist reaalsust peale isiklikku surma...
Kohe alguses tuleks lahti seletada, et on olemas kolm põhilist inimeste kategooriat oma unede mäletamise suhtes:
- “unenägijad” see tähendab need, kelle jaoks on uni nagu reaalsus, kes mäletavad neid hästi ja reeglina kasutavad oma unenägude juhtimise efekti. Uni võetakse nende poolt vastu:
- kas nagu tingimusteta nende elu jätk ilma nõuanneteta või kinnitusteta nende poolt, kes väsitavad oma kõrisid püüdes neid veenda vastupidises,
- või nagu ennetava ja hoiatava iseloomuga piirkond, andes neile hoiatusi millegi omandamisest, elulistest situatsioonidest, tervisest, konfliktidest ja katastroofidest.
- “vähenägijad”, need kes mäletavad omi unesid kaootiliselt, ebaregulaarselt, tükkidena ja lahjalt. Reeglina neil on vahel selliseid unenägusid, mis kuuluvad nende hulka mida “näevad” unenägijad, kellest rääkisime eespool,
- “mittemäletajad”, need kes kinnitavad, et unenägusid kunagi ei näe ja täieliku mittemõistmisega suhtuvad kahte eelmisesse kategooriasse, kahtlustades neid mingis pettuses.
Tuleb aru saada lihtsast asjast: und näevad kõik, aga unenägemise olemus on selline, et viia ta loomuliku tajumise ja meeldejätmiseni ei ole mittesüvenenud seisundis alati võimalik. Peale selle, arvestades fakti, et une ajal inimene, reeglina, näeb mitut unenägu, tuleb tavaliselt meelde kas siis kõige viimane või siis kõige värvikam neist.
Erandi moodustab ainult osa esimesest grupist – “unenägijatest”, kus üksikud esindajad on võimelised une ajal suunatult omama ainult ühte kohaloleku tüüpi unenägu.
Kogu une massi võib tinglikult viia kolme põhilisse eriliiki – kategooriasse, mille alaliigid on jagatud hinnangulistesse suhetesse:
- “kola” mis pole niivõrd uni tema reaalses tähenduses, kui pigem selle haiglase-ülekoormatud informatsiooni “järelmälumine”, millega me teiega kas oma rumalusest või siis elusituatsiooni vältimatuse tõttu oleme ülekuhjatud,
- “uni” – kui selline, olles mingi “kõrgem”, “salajane” või lihtsalt “teadvustamatu” nähtus imelikest suhetest inimese psüühika ja “kõrgema MILLEGI” vahel avaldudes ruumivälises-ajavälises “kvazi-suhtlemises”, “pseudo-teostumistes” (“nagu oleks”) mis rohkem meenutab psüühika suhtlemist oma füüsilise keha piirides “ekstra-sensoorse tajumise” meetoditega,
- “unenägemine” kui “uni-reisimine”, mis erinevalt kahest eelnevast pole enam niivõrd psüühika sisemine töö, kuivõrd tema üritus minna välja oma füüsilise keha piiridest, kasutades selleks, looduse poolt pakutud, või kui kellelegi rohkem meeldib – Looja poolt, bio-sensoorset teed.
Nii täna, kui ka palju aastaid enne seda ei katke üritused luua erilist tüüpi sõnaraamatut unenägude seletamiseks ja üheski rohkem või vähem tuntud olemasolevates sellistes ei ole ei märkusi ülalmainitud erinevuse kohta, ei märkusi selle erinevuse mõistmiseks nende raamatute loojatel endil...
Uni-reisimine vapustab inimest, kes esimest korda sellega kohtub ja “ujub välja” neist tagasi “objektiivsesse reaalsusesse”, oma reaalsusega, elulisusega ja värvide ja helide ja muude tajude rikkusega, kuid see ei kaasne alati.
Ainult nemad – “uned – reisid”, erinevalt “kolast” ja “unest” näitavad inimolendi erilistele, müstilistele võimetele, teistsuguse kohaloleku vormide võimalikkusele ja “elu pärast elu” tõenäolisele olemasolule. Kuivõrd reaalne see kõik on ja kuivõrd see on sonimine ja vale?
Sellest on meie seminar.
Läbiviija: Peterburgi Biosensoorse Psühholoogia Instituudi vanemspetsialist Galina Gusakova. Seminaril on tõlge eesti keelde.
Sellest seminarist on võimalik osa võtta inimestel, kes tegelevad bioenergeetiliste praktikatega ja on varem osalenud biosensoorsete praktikate seminaridel ja kursustel.
Kaasa võtta: magamiskott ja alus, sobivad riided sise- ja välipraktikateks, pesemisvahendid, söömisvahendid, kaustik ja kolm harilikku pliiatsit.
Osavõtutasu 100 eur.
Vajalik on eelregistreerumine e-mailile:
bioenergeetika@gmail.com
hiljemalt 14. septembriks 2011
Lisainfo:tel
53069307 (Mati Kiisler).
Valdimir Tonkov: „Uni ja unenäod.“
______________________________


16. ÖÖ.
Kirjutades siis tänasel õhtul, selle esimese sügisese kuu keskpaigas. On juba septembri keskpaik ja olen endiselt siin maal oma öid veetmas ja oma unenägusi nägemas. On olnud paremaid ja kehvemaid öid. Lootes, et uinumine on siin veel alati kena. Unenäod on mul kenad kindlasti, seda juba kogu senise elu kõigil öödel. Päevasel ajal on siin olnud veidi raskusi, kuid edeneb ja saab järjest paremini hakkama. SIIA aga ainult unenägudest sel aastal. Ainult augustis ilmselt kirjutasin isegi 3. korda kuus ulmadest; muidu aga sel aastal piirdumisi kahe korraga, kuu keskel ja lõpus. See eelnev kirjutis siin on midagi Eesti bironergeetika keskuselt, see oli mingi üritus, homme, mis aset leiaks, kuid mida siin maalgi liialt huvitavaks ei peaks (ei läheks ka linnas sellele üritusele); kuigi sai saadetud soovitusi sellega seoes...? Järgnes see vaid ühele erandlikult kenale unenäolisele ööle, ja juhtumusi selline huvi siis ulmade vastu, ning mõnetine imestus, et see huvi on ka teistel, ulmade vastu, ning mitte vaid mul...? {Kirjutatud siis septembris 2011. Seda (ülal-mainitud ja siia teksti sisse FB-st laetud ja jäetud) seminari ei külastanud toona ammu. Polnud vaja, sest, et ise näinud kogu elu paljugi huvitavamat oma unenägudes!} KUID kirjutades siis siia järgenvalt üles kõik septembri esimesel poolel nähtud unenäod, nii vähe, kui neid muidugi, veel mäletada suudangi. Sellised olid siis september MMXI esimese poole unenäod, hiljem meenutades. --
See oli siis septembri alguses ühel ööl (02. 09.) kui äragtes võisin taaskord nentida vaid, et midagi unes nnägin ja et see oli ka huvitav. Midagi konkreetsemat ometigi öelda-meenuatda oskamata. Vahel on tõesti nii, et vaid tean, et olen und näinud ja isegi huvitavalt, kuid ei suuda kui parimagi tahtmise juures midagi unes nähtust meenutada... Sel ööl oli siis midagi „äärmiselt huvitavat“; isegi otsekui: „midagi Ufo-dest“; Midagi „varasemast“; -- kuid muud muidugi ei meenu... SEE oli siis ülejärgmine öö (04.09.) -- kui oli unes näha midagi spetsiifilsemat ja vähem üldsõnalist. Figureerus seal midagi taolist nagu sündmused nagu „kalapüük“ ja „õnged“ (vahest seostumas nn. Villu M.-ga?). Oli seal ka midagi täiesti erinevat nagu Antiik-Kreeka ja Sparta (= asula); ja Athena (= maakonnalinn). JA ilmselt nende tuletistega antud nimedest see ulm siis seost omaski vaid ja üldsegi. See oli nimelt ühest raamatust (A. Daudet: „Tartarin de Tarascon“) loetud lühikirjeldus. Kuid midagi muud nii ammustest unenägudest muidugi ei meenu, see polekski võimalik. // Järgneval ööl oli siiski midagi täiesti erinevat (05.09.) -- oli midagi Tallinna sellest endisest linnaosast nagu Kivimäe ja sealt isegi midagi sellest Tungla majade-kopleksist. Äratuntavalt see nn. „endine kohta“ ja isegi Tungla tänav, mida ju tihti just unes ei näe...? (Ilmselt ei soovikski! = sic!). KUID figureeris seal ka isegi üks konkreetne tegelane nagu „Jass“ („Terminaatori“ laulja nagu Jaagup Kreem). Midagi seostus seal tubakaga suurtes kogustes, midagi isegi „ulme“ kui fenomeniga jne. (Figureeris seal ka õde A., seos oli kaudne...?). Kuid muidugi konkreetsemalt ei mäleta... // Sellised olid septembri kuu alguse unenäod. --
-- Kuid oli veelgi muidugi unenägusi selle septembri esimesel poolel. Kuid muidugi ei suuda kui meenutada, neid nii ammu nähtud ja vähe meelde jäänud ja juba ammugi unustatud ulmasi... (Milleks siia üldse siis kirjutada? Kirjutada tihedamalt?? Kas need ulmad on seda väärt ??? juhuslikud ja naeruväärsed nagu nad on...). Kuid se oli ühel ööl, (09.09. = isegi selline kuupäev!); kui oli midagi unes, mis on täiesti mälust läinud. Olin seal nagu see „mina“, kes ma unes kui kujutatud olen (noorem ja rahulikum ja lootusrikkam =sic!). Siis oli seal mingi nn. „tunnel“ ja siis, etc! Kas on midagi üldse nõnda ülest tähendada...?! JA eirti kui vahel need ulmad kui liigutavadki... // Kuid mina ju tean, kes ja miks neid ulmasi teevad. Kas siinsel üleskirjutamisel on ikka mõtet? (Vahest tähtsustan nõnda neid ulmasi ülegi?? otsekui sooustades nende jaburat sisu ja mõtetut kvantiteeti ja kahtlast kvaliteeti???). JA kindlasti ei kirjuta üle siia nn. „halbasi unenägusi“, neid nn. „luupainajaid“ (= sic!). [Vrdl. Selle isiku nime ei mäletata, kes põletas millaski maha Artemise templi Eefose linnas!!].
OLI veel midagi ühel ööl, mida pea-aegu ei mäletagi. See oli sel ööl (11. 09.) kui nägin unes siinset maakohta... /--/ Midagi oli seal, ähmaselt meenub, midagi...? // [Ilmselt seos ka selle raamtuga nagu John Benyon Harris, alias John Windham: „The Day of the Triffids“?]. Järgmisel ööl oli unes siiski midagi vaimustavalt suurejoonelist, kuid sellest juba (eelimne kord) siia kirjutasin (vt. eelmine kirjakoht, ülal). Selle kohta siiski arvasin, et üks parimaid ulmasi sel aastal üldse...? ( = sic!). JA viimase paari öö ulmad, sii sellised. -- See oli sel ööl (15. 09. ) kui midagi mainitud raamatust, mis ähmaseltki meeles ei ole, see ulm. -- A. Daudet: „Tartarin de Tarascon“ -- kuidagi „minapilt“ selle raamatu taustal kujutelduna...? Vahest vaid midagi „pulmadest“ ja sellega seonduvast, et küll oleks alles huvitav, kaua oodatud, jne, etc! (Sic!) /--/ Seal midagi segast, ähmast, jaburat ja absurdsetki. Nagu need unenäod mul vahel ongi. Absurdsusi. Ei vääri isegi ülestähendamist see unenäoline pahn ja jaburdamine. MUUD pole meeles septembri 1. poolest. Huvitav, mida näen unes järgnevad ööd sel sügisel. Mida arvan, kui järgmine kord siia kirjutan...?! Loodetavasti on tuju ja meeleolu siis juba parem. „Sweet dreams“...?
___________________________

30. ÖÖ.
Kirjutades siis viimast korda sel tänasega lõppeval septembri kuul, selle kuu teise poole unenägudest. Võib kohe öelda, et septembris oli unenägusi üldse vähe: ei olnud midagi kirjutada erilist septembri esimese poole unenägudest (v. a. üks öö, 12. 09.). JA vähe on nüüd täna sel päeval kirjutada ka septembri teise poole unenägudest. Peaaegu ei olegi mingeid ulmasi olnud nüüd viimasel ajal, vahest septembris üldse...? JA kui ongi unenägusi olnud, siis nagu viimastel aastatel tavaks, -- ei jää nad ometigi peaaegu üldsegi meelde. Nagu ei näekski unenägusi. Vaadata, kuidas mööduvad ööd unes selle aasta maaperioodi viimasel 3. nädalal. Siis 3. nädalat hiljem olen juba linnas ja kirjutan kogu korteriperioodi sealsetest unenägudest. KUID nüüd lühike ülevaade selle septembri kuu teise poole unenägudest.
Mingi mõttetu jama oli sel ööl (21.09.), mis seostus mingi absurdse kuritegelikkusega, vms. Ei vääri kirjutamist, meelde ka õnneks ei jäänud. Järgmisel ööl midagi ähmast vend T.-st, kellel on täna muide 35. juubel. {See oli ammu, nüüd on möödunud sellest ammusest septembrist u 9 aatsat. Siis sai T. 35. Aga nüüd saab 44. Vend T. & Co, koos perega lendab homme siis Kreeta saarele nädalaks! Kindlasti jäävad sealt ainult head muljed lastelegi kauaks meelde! BON VOJAGE!} -- Samuti ei jäänud see ebameedliv ulm õnneks isegi meelde. Nagu ei olekski neid ulmasi näinud...! Siis ühel ööl oli isegi „midagi huvitavat“, kuigi vaevalt, et kuigivõrd. Midagi ähmaselt hommikul ärgates (23. 09.) meelde jäänuna: midagi n-ö „varasemast“...? /--/ Mingil ööl (26. 09.) oli oletatavalt isegi „palju unenägusi“; kuid meelde ei jäänud midagi mainimisväärset, seega ei maini ka, kuna ei jäänud meelde... [Kas on üldse mõtet siinsel kirjakohal, unenäod ei jää meelde ja sisaldavad vaid mõttetusi, mis ei paku isegi huvi!? Kuid kirjutades siiski, kui kord juba plaani võetud; rohkem kui aasta tagasi...?] -- Ja viimane unenägu siis, mis veidigi oli äragtes meeles, see oli siis (29. 09.) -- kui oli unes midagi indiaanlastest. Ilmslet mingi muusika-videoga seoes (Roch Voisine); oli mingi „indiaani pulm“, seal oli hulgaliselt rahvast, jen. ETC! -- Mitte midagi huvitavat sellel septembri teisel poolel unes järelikult ei näinud. Vaadata kuidas mööduvad viimased 3. nädalat nüüd oktoobris siin maal. JA siis ootab ees pikk linna-periood. Loodetavasti saan seal kenasti ainult hakkama. Loodetvasti edeneb õigemas suunas...!
_________________________________

Oktoobri ööd.

08. ÖÖ.
Kirjutades siis siia esimest korda oktoobri unenägudest. Sellest, mida nägin unes sel peaaegu, et oktoobri kogu esimesel poolel... Septembrist on meelde jäänud, et ei näinud eriti unenägusi, erit seda just septembri teisel poolel. Midagi nägin unes muidugi ka septembris, kuid jäi nagu mulje, et eriti ei näinud unenägusi ei septembri esimesel ja eriti mitte just septembri teisel poolel. Viimati siia kirjutades, seda just mainisingi, et septembri teisel poolel oli ulmasi vähe ja need vähesedki ei jäänud kuigivõrd meelde. JA vahest just seetõttu, et viimati siia nõnda just kirjutasin justnimelt kujunes nii, et oktoobri viimasel 8. ööl olen unenägusi näinud igal öösel ja need on ka meelde jäänud. Seda oktoobrit on olnud vaid 8. ööd ja igal neist öödest nägin unenägusi ja need on rohkem meelde jäänud kui septembri unenäod kokku. Hakata neid siia ülest tähendama järge-mööda. Sest olen siin maal vaid 12. ööd, siis linna, kas ajutiselt,-- või ligi 7. kuuks, see ei ole veel teada. Kuid, kindel on see, et ka linnas, Männikul, kirjutan oma ulmasi ülesse hoolikalt. Selle aasta lõpuks olen ulmasi üles tähendanud ligi 1,5 aastat oma elust. SEEGA: soovides endale jätkuvaltki, -- häid unenägusi...! -- Sweet dreams...!
See oli siis 1. oktoobri öösel kui nägin unes jälle, üle pika aja, üle pea kogu septembri, taas midagi suurejoonelist ja kummastavat oma mastaapsuses. Tegemist oli midagi Skandinaaviaga seotud, nagu mingi (hilis-)ajalooline ülevaade Skandinaavia ja isegi Saksa hilsajaloole. Rõhutatult just Põhjamaine süžee, halvustaval kombel ka midagi „saksamaist“. Esmalt oli seal, selles ulmas kujutatud mingit tammi, selle ehitamist, komplitseeritud õhustikus muidugi, nagu ulmades tavaks... Mingi tammi ehitamine, isegi mingi nn. „pöörd-tamm“, mida sai soovi korral nihutada, pöörata...? Siis midagi keelatud, varjatut, ja saksamaist. Mingid korrelatiivid selle tammi ehitamise ja valmimisega seotud ...? (a là: nii ei oleks siiski pidanud seda ehitama?). Oli muudki selle 1. oktoobri öö unenägudes, midagi veelgi suurejoonelisemat. Kõrgel (Norra?) mägedes ehitati mingit kõrgmäestiku-silda. Just see ehitamise käik. See tohutu kõrgus, kõrgel, kahe mäeharja vahel ehitati mingit silda...? (Rööpad ja eriti just: ehitajad). Kohati oli selle silla ehitamine nii ohtlik isegi, et jahmunud olin juba und nähes. Keegi eriti julge ehitaja, sättis end kuidagi rippuma selle kuristiku kohal, keegi teine sellega nõus ei olnud. JA siis kogu tunnustus sellele ühele ja julgele; isegi: tunnustus, mis pidavat vältust omama terveid järgnevaid generatsioone...!? Tohutul kõrgel mägedes see (= sic! auto-)sild, see seal heiastumas sama unenäo hilisemateski episoodides... Oli seal muudki, mingi maja mingi jõe kaldal. Unenäoline minategelane koos mingi kena blondi neiuga seal ja isegi koos ujudes (Dorpat, Embach?). Ja kõikvõimalikud kommentaarid, ajalooline tunnustus ülimalt julgele (sillaehitajale). See sild seal heiastumas kaugel ja kõrgel. JA muide oli see ka värviline unenägu, rõhutatult eredaid värve on siiski ju harva?! (Miks pole veel rõhutanud värvilisi unenägusi siin 1,5 aasta jooksul kui olen oma ulmasi üles tähendanud? Kas neid on siis nii vähe, või pole lihtsalt veel maininud? Edaspidi siiski mainida, kui ette tuleb.)
Juba järgmisel ööl (02.10.) oli taas midagi erandlikku. Kogu selle oktoobri esimesel nädala olen midagi unes näinud. Selle oktoobri teisel ööl oli midagi painajalikkugi unes näha, mis sundis isegi üles ärkama, seeg oli nii kehv see teise öö unenägu alguses. /--/ -- Selle sama öö järgmine unenägu oli diameteraalselt vastanduv, väga läänelik, isegi globaalselt „euroopalik“. Nimelt oli seal midagi n-ö „võimalikust tuumasõjast“ (NATO = 1. x. siin mainituna!). Oli mingi kummaline ulmeline situatsioon. Keegi vajutamas seal mingile lülitile, mis põhjustas teatava tuumaplahavatuse. Mingi šaht, lift, liikumas sügavusse. Kaasa võttes vaid pooliku pudeli veini ja ühe naismaali. Pingestatud ja painajalik õhustik. Midagi ulme filmidest („The Cronicles of Riddic“?); ja rõhutatult just diametraalselt vastandlik selle sama öö esimesele (pugejalikult „setulikule“) unenäole. Siis: „nuclear blast“; „nuclear war.“ Painajalik, kuid rõhutatult sitiliseeritud unenägu, kui selline, rõhutatult eestilik, läänelik...
JA siis järgnev öö (03. 10.); ei midagi erilist, ähmaselt meelde jäänud kui norimine...? // Ja siis järgneval ööl (04.10.) -- Midagi veidigi suurejoonelisemat. Isegi millestki taolisest kui baasidest KUUL...! Esimest korda vist üldse nägin ulmas neid tuleviku baase Kuul. (NASA = 2019, kui saan 45. aastaseks rajab USA 1. baasi Kuule, -- „Back to the Moon, to stay there...!“). {Need andmed on tõesti vananenud, kirjutatuna sügisel 2011. Nüüd on möödunud u 9 aastat ja olengi juba 45 aastat vana. Mis puutub astronoomiasse, siis, kahjuks eelmine 2019 aastal küll mingeid nn „kuu-baase“ polnud. See lihtsalt n-ö „lükkus edasi“...? Praeguste andmete kohaselt plaanib NASA baase kuule alles 2029, seega ligi 9 aastat hiljem. Jah, ligi 9 aastat tagasi kirjutasin siia viimati. Nii, et esimesed baasid Kuul siis alles 9 aastat hiljem, 2029. Selle Kuu projekti jaoks on leitud ka nimetus: „ARTEMIS“. JA on olnud lugeda ka, et siis aastal 2033, seega 13 aastat hiljem ka Marsi-projekt (ARES). Kuid arvatavasti lükkub see kõik edasi, ja ei tea, mida inimsilmad oma elu jooksul üldse näha saavad, sellest Ilma-Ruumist, Univerusmist...? M.O.T.} /--/ -- Sellesse tuleviku Kuu-baasi jäi nagu selles ulmas mingi tüdruk/neiu. Loomulik mure sellega seoes. Ja tajutav n-ö „ironiseeirmine kõrvalt“... Kuid mina näen neid Kuu-baase tõenäoliselt, mõned neist „meisterdajatest/vusserdajates“ aga ilmselt mitte, või vähemalt, mitte kuigi võrd... (Sic!). Sel ööl vähemalt magasin rekordiliselt kaua, vähemalt midagi...! Järgneval ööl (05.10.) oli midagi veelgi morbiidsemat ja vastumeelset. Kuigi und nähes on kriitikameel muidugi samuti uneseisundis...? //
Ja üle-eelmisest ööst (07.10.) taas midagi, mida eriti ei mäletagi. Mäletan vaid, et olin vahetult enne ärkamist, veel und nähes isegi „unes unine“. Kuidas ka ei ütleks, olin „und nähes unine“, äärmine unisus isegi unenägude sees, und nähes, eri olustikus (Vahest Budapest; Egeri, 1996?) Midagi ähmast oli hommikul ärgates meeles mingitest koolidest (nt. Salme tn. EHI-ülikool), jne. ETC! Polnud midagi erilist mäletada (üle-eelmisest) sellisest ulmadega ööst...! // Tänasel ööl (08.10.) oli unes midagi kummalist ja keerulist. Seostus see siis mingi nn. „võimusõrmusega“; millegi sellise kui sõrmusega, mis siis elu jooksul teadupärast õhemaks kulub. See oli siis tõesti kui mingi „võimusõrmus“, sellega seostus võim, seda nii heas kui halvas. Mingi meelevald ja ülemvõim („supermacy“). Midagi, mis avaldas muljet juba nii und nähes, kui ka siis hommikul/päeval pool-unes ja siis veel ka ärgateski veel. See oli võimusõrmus, mis kujundab elukäiku. Seda „kujundamist“ pidi tõestama, lüües läbi esemete, murdes neid, omades jõudu ja väge... Kuid siis korraga oli see sõrmus kui õhukeseks kulunud, nii, et ei seisnud enam sõrmeski. Teatud unenäoline „mure“ sellega seoses. JA siis oli see sõrmus isegi kadunud, jne. Polnud enam jõudu ega väge. Ähmane seos vananemisega seoses...? // Kaudsem seos muidugi: J. R. R. TOLKIEN & „The Lord of the Rings“ -- „Der Herr der Ringe.“ -- „Taru sormusten herrasta“. -- „De senjor de los Anilljos“. -- „Jutustus sõrmuste isandast“.
______________________________

18. ÖÖ.
Kirjutades siis siia viimast korda maal, sel 2011 aasta maa-perioodi kõige viimases lõpus. On jäänud veeta siin veel 2. ööd ja kaks õhtut. Ülehomme olen juba linnas, Tallinnas, Nõmmel, kuhu jään vähemalt 2. nädalaks. Siis ootab ees ligi poole aastane Männiku periood. EI tea, kuidas kujuneb seal linnas mul unenägudega, kuid loodan, et kuidagi siiski ja hästi. Harilikult ma kevadiste ja sügiseste kolimiste ajal eriti unenägusi ei näe. Vaadata kuidas kujuneb selle aasta nagu 2011 sügisese kolimisega. JA on kindel, et oktoobris ma enam siia kirjakohta enam kordagi unenägudest ei kirjuta. See on täiesti kindel, selleks pole enam võimalustki. SEEGA: see on viimane kirjakoht oktoobris unenägudest siia üldse. Ülehomme olen juba Tallinnas, Nõmmel. JA alles novembris seal Tallinnas, Männikul kirjutan siis novembri unenägudest. Huvitav, kuidas kujuneb mul see sügisene kolimine. Kuidas mööduvad ööd sellele Nõmme-perioodil. Kas näen ka palju unenägusi, või vähe...? Vahest ei näe seal Nõmmel üldse unenägusi...? JA siin maal, olles olnud siin 5. kuud sel aastal, siin on jäänud veeta veel vaid kaks ööd. Muidugi unenägudega. Oleks juba huvitav teada, mida mõtlen novembris, Männikul, kui kirjutan siia kirjakohta järgmisel korral. Mis on saanud minust endast, mis on saanud minu unenägudest...?! KUID siia nüüd siis veel veidi oktoobri unenägudest, viimasest öösta arvates. [Ärge, lgp. mulle järgmisel ööl unenägusi teheke...! Saan ka ilma hakkama. JA oktoobri lõpu unenägusi ei kirjuta ilmselt kunagi üles...?] Kuid lootes sellest sügisest ja talvest und nähes vaid kena!?
See oli siis hiljuti alles, kui kirjutasin siia unenägudest (08.10.). Ja siin alustan unenägudest ühel järgneval ööl, see oli siis ööl vastu seda numeroloogiliselt tähtsat päeva (10.10.´011), kui nägin unes midagi järgnevat... -- Toimus sõda minu selle öö unenägudes, ja muidugi see oli eesti-vene sõda, jne. (= NATO!). Selle öö unenägudes oli midagi mingist n-ö „raamatute põletamisest“, mis seostus mingi filmiga (Indiana Jones and the last Curcified“ (?)). /--/ ( = „International Relations“ = sic!). Ärkasin vara, oli ka mingi preili seal unenäos, kuid enam ei mäleta. See oli kõik sellest ööst...? Järgmiset ööst vaid niipaljut, et mäletasin ju kuni ärkamiseni oma nähtud unenägusi, kuid ärgates ei mäletanud enam midagi, nagu viimased aastad tihti juhutub. Pool ööd näen unenägusi, teine pool ööd üritan neid magades ja und nähes meelde jätta, ja ometi: ärgates ei mäleta pea midagigi enam. Nii on olnud juba aastaid igal ööl, -- üritades ulmasi meeles hoida ja unustades need siiski. See on olnud nõnda juba viimased 3.-4. aastat: unenäod ei jää enam nii hästi meelde...?
See oli siis ühel ööl, selle oktoobri keskpaiga paiku (12.10.) -- kui nägin unes, et mul oleks vaja relvastuda, osta endale mingi relv, nt. psütol. Küll on need ulmad alles jaburad. Kuid nägin sel ööl, et oleks vaja end relvastada ja osta endale püstol...? /--/ OLI veel midagi huvitavat selles unenäos. Midagi minu lemmikautoriga seoes (Carlos Castaneda nn. „nõiaraamatud“), ke son kujundanud minugi elu ja mind kõige rohkem aidanud autor üldse selle uue milleeniumi 1. segase ja pöörase dekaadi vältel. Nägin unes (täitsa C. C.-ga kooskõlas), et segasin üht kuivanud lehtede hunnikut, üritades leida sealt mustreid, seoseid. /--/ Midagi selle lemmik-autoriga kooskõlas olevat, vähamasti, selles ulmas...? [Oli ka midagi tasuta B.A.-kraadist?] -- Oli seal ka midagi ronimisest, (nagu 7. aastaselt tegingi),-- kõrgete kuuskede otsa. Ilmselt nõnda kujutatuna, et: looda enda peale ei ainult, surm tuleb nagunii, kunagi, ja jääb vaid üle: „usaldada ainult ennast“...?! [Nõnda arvas see tänaseks surnud kirjanduse-õpetaja nagu: Andry Ervald...!] Jääb üle vaid ise-ennast usaldada...?
Järgneval ööl oli ka midagi n-ö „ülimalt õpetlikku“. A là: et narkootikumid on väga halvad tõesti. Ilmselt peeti silmas eelmise sajandi kanepi-huvi. Ilmselt siis 1997 lõppu ja 1998 esimest poolt. JA vahest ka 1999 aastat. Kuid viimased 12. aastat pole ju kanepit proovinud isegi mitte 4. suitsu! {See vägagi vähene kanepi-huvi oli ainult 1997 aastal, ligi 23 aastat tagasi, ligi veerand sajandit tagasi. Kasuks see ei tulnud, kahjuks tuli. Aga alles täna lugesin Alexandre DUMA & „Le Comte de Monte-Cristo“ raamatust midagi hašiši ülistamisest. Tean ka varasemast, et peale Carlos Castaneda on ka nt Honore de Balzac ja ka Ch. Baudelaire hašišit-kanepit proovinud. Nõnda ka mina noores eas, kahjuks, aga ligi veerand sajandit tagasi. Kasuks ei tulnud, tean nüüd...?} /--/ -- Ühel järgneval ööl (14. 10.) oli taas midagi kummalist unes näha. Seostus see kooli-eaga, millega üldse palju ulmasi mul seostub. Ilmselt oli kooli-iga niivõrd raske aeg, et näen seda ikka veel unes, kuigi põhikoolist (nt.) on tõesti palju aega möödunud....? Oli seal midagi kooli (ilmselt just: põhikooli) lõpetamisest, et kuidas on lood hinnetega, üldlaad oli selles ulmas võrdlemisi painavat laadi. See on mingi korduv unenäoline süžee, et kuidas on lood kooli lõpetamisega, hinnetega, eri õpetajatega; ja siis vastu ärkamist selgub, et mul ka ülikooli diplom olemas...? ( = ETC!).
JA nüüd viimase 2. öö ulmadest. SEE oli siis üle-eelmisel ööl (17.10.) kui oli jälle midagi (põhi-)kooli ainelist. Oli „seikluslik ja kena“ ulm selline. Seekord olin isegi (põhi-)kooli töötajaks sattunud, sellega seonduvad erinevad nüansid; ikkagi: kooliõpetaja, või midagi taolist...? Enamiku ei mäleta... // Enamikku sellest ulmast ei mäleta. JA nõnda oli ka viimase öö ulmas: oli palju ja huvitavaid ja stiiliseid unenägusi, kui ei mäleta neist enam midagi. Nagu vahel juhtub: näen ulmasi uinumisest kuni ärkamiseni, kuid ärgates ei mäleta muud, kui, et und siiski nägin. JA nüüd on jäänud vaid 2. viimast ööd siin maal Järgmine kord kirjutan siia alles novembris ja juba Männikul. Kuid, kui midagi oktoobri lõpu unenägudest meelde jääb, siis kirjutan seal oma talvekorteris siis üles...!? = SWEET DREAMS...!
_________________________________

(P. S. ÖÖ.)
Kirjutades siis esimest korda siin Männikul tagasi olles. Veel ei ole kirjutanud siin oma unenägudest. JA see kirjutamine jäi siis pooleli juba ammu (18.10.). Seega siia oktoobri kuu teise poole, elik siis viimastest unenägudest. Esimest korda siis nõnda nagu siia nüüd (P.S.). Palju ei olnud neid ulmasi selle oktoobri lõpus, kuid siia neist niivõrd, kui osaliselt ülestähendatud on, kuigi vavealt, et midagi erilist mäletaks. Üldiselt aga jätkata ulmade ülestähendamist kuni selle aasta lõpuni siin siis. Vahest isegi ka järgneva aasta vältel, kuna juba olen ulmasi üles tähendanud juulist 2010. Seega varsti juba poolteist aastat. Kuid siia nüüd vaid oktoobri viimastest unenägudest. Tulin maalt linna ja nagu arvata oli, ei olnud seal kunagises elukohas mingeid erilisi unenägusi. Nüüd olen olnud siin Männikul, Valdeku tn.-l juba mõnda aega (11. päeva); ja see sügis hakkab oma lõpule lähenema. Juba sadas maha esimene lumi. Kuid siis siia vaid unenägudest. Kaks korda kuus, nagu harilikult sel 2011 aastal. JA need siin järgnevalt siis oktoobri teise poole viimased unenäod... --
See oli siis toona (4. ööl) seal nn. „Vanemuise tänaval“. Imestasin, et sela üldse unenägusi näha oli, kuid ilmselt see tulenes maa-perioodist nagu rohkem. Oli midagi sel ööl (23.10.) kui oli midagi unes tõesti n-ö „suurejoonelist“. Midagi nagu isegi n-ö „hävituslennukitest; ähmaselt meenub, et oli tõesti. Teatud kõrgustel ja teatud kiirusega liikuvad hävituslennukid. See eriline lendamise tunne, mida on olnud varasemategi aastate jooksul, kuigi vahel harva vaid... Midagi meenutas seal, selles ulmas isegi lendamist nagu „kotkad“. Muidugi ei mäleta enam nii ammust ulma. Korraks siis ilmselt heiastus ka isegi „tähistaevas“...? (Ja midagi meenutas seda maakohta nagu Kalda talu...?). -- Mingi järeldumus oli ka vastu ärkamist, et: „ees avanemas võimlausteküllus“... // Midagi oli ka ühekl järgnenud ööl (25.10.) kui meenutati otsekui seda 5. kuulist maaelu. /--/ Midagi siis maa-elu meenutamas sel ööl, jne. ETC! // EI mäleta muidugi sellest ööst enam ammugi mitt kui midagi.
/--/ Oli midagi veel ühel ööl vastu oktoobri lõppu. Nimelt siis just sel ööl (27.10.) kui oli midagi debiilset ja jaburat unes, nagu midagi nn. „libahuntidest“, jne. Täielik idiootsus, nagu need ulmad tihtilugu näivad olevat. /--/ Rohkem õnneks sel oktoobri lõpus unenägusi ei olnud. Kuid küll neid veel näha saab. /--/ Kuid imestan tõesti, miks peaks seda armetust üldse siia üles kirjutama...? Vahest piidrumisi sellega selle aastaga...?! Vahest järgmine aasta üldsegi mitte neid armetuid ulmasi üles mitte tähendada...? --- Kaaluda seda põhjalikult! M.O.T.
______________________________

Novembri ööd.

21. ÖÖ.
// Kirjutada siia ka sel mainitud muupäeval ka novembri esimese poole unenägudest. Õieti ongi juba novembri teine pool, kuid veel pole mahti siia saanud kirjutada noist armetutest ulmadest. Olgu kohe öeldud, et midagi huvitavat pole isegi unes näinud. Olen juba (11. ööd) siin Männikul olnud, kuid lood on tõesti ebanormaalsed, nii ilmsi kui ka unes. Üks öö oli isegi jälkusi, muida õnneks siiski harva esineb. Kahelda tõesti, kas üldse järgmine aasta noid armetuid ulmais üldsegi üles tähendada. Vahest piirduda selle mõttetu tegevusega selle aastaga? /--/ KUID selle aasta lõpus peab sellega vist tegelema (numeroloogilistel põhjustel = sic!). Kuid kaaluda tõiselt, et vahest selle aastaga ka piirdumisi. Milleks järgmine aasta seda mõtetut ja tulutut kirjakohta üldse jätakatgi. // Kuid need olid siis novembri esimese poole ulmad, nii vähe kui neist (õnneks!) meelde üldse on jäänudki...! --
Midagi oli siis novembri esimesel ööl. /--/ Kummalisel kombel oli ka midagi INDIAST; kuhu on plaanis vahest kunagi siirdudagi, lähi-aastatel. Parem juba arengumaa...? /--/ ( = SIC!). Muud novembri algusest nagu ei ole üles tähendadagi olnud. Vahest lihtsalt meenub ärgates, et midagi nagu unes nägin. Vahel isegi midagi n-ö „õpetlikku“, kergelt moraliseerival toonil isegi ilmselt. //
Oli siis mõneti pausi nende ebameeldivate unenägudega. Kuid muidugi tuli neid siis juurde, nt. sel ööl (14.11.). /--/ Järgmine öö ka midagi: õnneks ei mäletagi, oli lihtsalt palju ulmasi, mingi teatav korrastatus, reglementeeritus. Ja nagu vahel juhtub, olid need ulmad (harjutamise tulemusena) veel undki nähes ja ärgates meeles, kuid õnneks ilmselt siis: ärgates ei mäletanud midagi erilist... // See oli esimene ulm siin Männikul (14.11.), sel sügisel ilmselt siis. // Midagi oli ka järgneval ööl; kuid midagi ei mäletanud õnneks. /--/ See oli siis jälle ühel ööl, siin uues kohas, kui oli midagi veid paremat unes näha. /--/
Siis oli see sel ööl (20. 11.); -- järelikult eelviimasel ööl, kui oli ka midagi unes kui näha... Kuid midagi ei mäleta õnneks ja ka ülestähendused ei juhata just edasi. Midagi ähmast jälle maa-perioodist, ja mingeid sugulasi (Rein-Tanja) jne. EI üle-eelmisest ööst pole midagi õnneks tõesti, mainimis-väärset meenutada. Kuigi meeles oli nagu ärgates, et nägin palju ja erinevaid unenäolisi katkeid. Kuid õnneks pole nood ulmad tihtilugu viimastel aastatel isegi meeldegi jäänud. Vahest ongi nõnda parem ja õigem. Vahest tõesti kirjutan ulmadest veel vaid veidi (3 x) ainult veel...? // JA siis tänasega lõpetades ja viimase öö ulmad (21. 11.). -- Oli algus sel viimasel ulmal küllatki huvitav, mingi Euroopa linn, ilus ja kunstipärane punane sild oma ehitistega. Rõhutatult just värviline unenägu oli see siis eriti just, jne... Pool-uni oli viimane kord ka üsna kena, ja küllaltki palju mälatasin, üle pika aja. // Kuid tänaseks kõik, ja vaadata mis neist unenägudest saab...? -- JA vahest järgmine aasta noid ulmasi enam üle ei tähendagi enam üldsegi?!
_____________________________

29. ÖÖ.
Kirjutades siis teist ja ilmselt sisuliselt ka viimast korda unenägudest sel novembri kuul 2011 üldse. Rohkem siia ei kirjuta ulmadest, isegi kui järgneval detsembril kui selle aasta viimasel kuul peaksin ka und nägema. Kindlasti kirjutan siia detsembris paar korda noist nähtud ja vähestest meelde jäänud unenäolistest katketest... Seega on siis 2011 aasta esimene aasta elu jooksul kui kogu aasta vältel kõik meelde jäänud nähtud unenäod üles kirjutasin. Eelmisel, 2010 aastal, kirjutasin ainult aasta teisel poolel. Seega siiski olen ulmasi üles tähendanud juba 1,5 aastat ometigi. Mõtlen veel detsembri jooksul kas sellega üldsegi järgmine aasta üldse jätkata. Vahest ka mitte, vahest piisas pooleteisest aastast. Kuid teisest küljest ju võib kah, paar korda kuus...? Mõelda hoolikalt järele nüüd aasta lõpus ja otsustada siis hiljem. Kuigi eelmine kord arvasin, et järgmine aasta sellega ei jätka, siiski võib paar päeva kuus ometigi neid vältimatult nähtavaid ulmasi siiski ka üles tähendada...? Kuna seda nt. eelminegi sajand-milleenium kordagi ei teinud. V. a. 1997 ja eriti just 1999 aastal. Seega see ei ole täiesti võimatu, et kirjutada järgneva aasta esimesel poolel siiski unenägusi ülesse. Seega siis 2. aastat?!
See oli siis novembri teisel poolel juba kui tähendasin, eri põhjustel, (kolimine, endine elukoht) siia esmakordselt sel kuul ulmasi üles. Nii, et praegu kirjeldamisega jätkates sellest ööst (24. 11.) kui oli midagi unes taolist, mida muidugi, praegu, vaid ähmaselt meenutada suudan. Oli seal mingi buss, bussisõit, mis millegi poolest meenutas Taanit, ilmselt siis Taani Kuningriigis elatud/õpitud aega. Tegevus toimus hiljem mingis suures ruumis, nagu hallis. // Muud ei mäleta, muud pole lühidaltki üles tähendatud. SEE oli siis ühel järgneval ööl, isegi järgmisel ööl (25.11.) kui oli unes midagi viimstletumat näha. Oli nagu talvine aeg ja midagi allikaga (täpsemalt: Kuura järve allikaga) seonduvat. Sügvaustest tõusis kui selles lumises maastikus, külmunud järve jäält allika vahendusel esile kui nii mõndagi, mingeid esemeid siis ilmselt. See oli ka selline erootiline unenägu tol ööl, mida kahjuks vaid harva eisneb. Seega siis: „unehaldjate magatamine“! Mingi tüüp ja selle tütar siis ilmselt ja mingi n-ö „esimene puudutus“, mis oli omamoodi huvipakkuv. Rõhutatult väljapeetud õhustikus see esmane puudutus ja siis vastavad seksistlikud stseenid isegi vannis. Kuidagi kaugelt aga mõjusalt. Vaid niisuguseid unenägusi võikski olla, kuivõrd neid üldse olema peaks. Mäletan, et enne uinumist, eelnenud õhtul/ööl kui „tellisin“ just taolist, erootilist unenägu kuidagi ja ka tehti siis järgnevalt. Midagi oli veel vahetult enne ärkamist. // Mis sellest ka järelduma ei peaks, ilmselt: las ta olla siin omaette!
Ülejärgmisel ööl (27.11.) oli midagi täiesti erinevat: gigantomaania. Mingi unes nähtud/kujutletud n-ö „suurushullustus“. Tegemist oli siis minu, kui unenägija jaoks, mingi hiiglasega. Tohtu hiiglane, tõeline gigant, ja ometigi: muidugi: vihjamisi ilmselt siis mingu küllaltki enesekesksele ja egotsentrilisele lähenemise laadile. /--/ KA järgneval ööl (28.11.) oli unes midagi viimistletumat näha otsekui. -- Tegevus toimus välismaal, kus olen ju siis üle aasta ju ka elanud/õppinud. Oli seal mingeid väljamaa maastike, linnavaateid ja isegi hotelle. Üks hotell oli kuidagi n-ö „kroonulik“ (ilmselt siis: „saksalik“?). Järgmine hotell aga kuhu kuidagi väljapeetult jõudsin oli äärmiselt rõhutatult n-ö „hubane“, kuigi suur hotell seegi. Üldse need unenäolised mastaabid näivad mul olevat üsna suurejoonelised. Sellele episoodile järgnes mingi bussisõit (juhtumisi just Tšehhiga seoses?). Siis oli nagu „lõpp-peatus“, mingis metsas ja seal jooksmas mingi metsatee, talvine ja hämar aeg. Mingi oletus Horvaatiga seoses, et sinna kas ei lähe või pääsesin sellest (?). /--/ JA eel-viimase öö (29.11.) ulmad lühidalt: oli midagi jampslikku mingist maffiaga seonduvast minuga seoses, karistamine jne. Oli stiliseeritud ja väljapeetud ja rohkelt tegevust, kuid meelde ei jäänud. Järgmine kord kirjutan juba 37 aastaselt, detsembri keskel, eks ole...? -- Edu seniks unes samutigi...!
______________________________

Detsembri ööd.

20. ÖÖ.
Kirjutades siis esimest korda selle detsembri, aasta viimase kuu öödest. JA seda siis rohkem kui poole kuu jooksul nähtust kokku. Oleks pidanud varem kirjutama, kuid eri põhjustel siis just tänasel ööl. Seda siis detsembri algusest peale ja kuigi täna on juba detsembri 20. öö. Juba 1,5 aastat olen kirjutanud unenägudest, alustasin siis ulmade ülestähendamisega juulist 2010. Seega pool aastat kirjutasin ulmasi üles 2010 teisel poolel. JA tänase ja veel korra detsembris kirjutamisega kirjutasin sel 2011 aastal ulmasi üles kogu aasta, esimest aastat elus nõndamoodi. Seega olen ulmasi viimased 1,5 aastat ülesse kirjutanud. JA küllaltki tõneäoliselt jätkates sellega ka järgneval aastal. Vähamalt järgnva, 2012 aasta esimesel poolel ilmselt kindlasti. Vahest ka kogu järgnevagi aasta. Kuid siin siis selle aasta eelviimane kord ulmadest kirjutada. Vaid korra kirjutan sel aastal siia veel. Vähe on meelde jäänud neid detsembri esimese poole ulmasi, kuid niivõrd kui siis need siin järgnevalt rekonstrueeruvat mäletamist ülestähendamisel leiavad. --
See oli siis detsembri esimesel ööl (01.12.) kui oli unes midagi, mida ikka veel mäletan veelgi tänaselgi ööl. Oli seal midagi päkapikkude tekkimisest (J.R.R. Tolkien), mida täpsemalt ei mäleta. Kuid oli seal midagi Rahvusraamtukogus (RR) toimunust. Suur saal, suurim kui seal olla saaks, ülemisel real, kuskil kaugel mingid dekoratsioonid ja tohtutu lugemis-saal muidugi. Nagu areen/tribuun. ETC! [Siis oli ka mingit jälkust. = No comments!]. Järgneval ööl oli ka midagi, mida aga eriti ei mäleta. /--/ Järgneval ööl (03.12.) oli midagi uisutamisest, uiskudest, tohtul jääväljal (so mälupilt 5. eluaastast, kui sai uisutamisega tegeletud). See tohutu jääväli ja uisutmaine, eriti usiud, mäletan ikka, uiskusi just. Sisult oli see ulm optimistlikut laadi nagu need ulmad vahel ongi. Järgmisel ööl oli midagi kõrgusest ja ilmselt siis kõrguse-pelgusest (midagi 12 ooo m/km kõrgusel?).[Seostus ähmaselt ka sügisel loetud raamtute autori nagu Jack Londoniga].
See oli siis taas ühel ööl detsmbri alguses (05.12) kui oli unes midagi koduloomadest, (kassidest-koertest). Mitte midagi ei mäleta, kuid ilmselt oli taa süks optimistlik ulm seegi. Järgneva öö (06.12) ulma natuke mäletan, kui osaliselt; et saun küll jah, ja Kuura oma, aga kui valmimata ja alles pooleli, vale koha peal ja valmimata. See on olnud korduv motiiv aastategi vältel juba. Järelikult oli see saun tõesti nii oluline kunagi, kui ta valmis...? // See oli järgneval ööl (09.12.) kui oli midagi õest ja siis sellest Ehi-aegsest nn. „Jaanika Sillast“, teatav pilk ja teadagi mida sellega oli mõeldud („Nihilism on kurjast“). Midagi „Vanemuise“ suurest toast ja mingi värvusmäng kui kaleidoskoobist vaadatuna. Järgneval ööl oli midagi ebameeldivat unes, kuid ebameelivaid unenägusi üles ei kirjuta (midagi sellest A. Ksenofontovist?). Ka järgneva öö ulmad olid kehvad. Halbasi unenägusi aga ei meenuta, meeles ei hoia, ega üles siia nõnda ei tähenda. Siis nagu polekski neid olnudki.
Siis oli ühel ööl, pea detsembri keskel (12.12.) kui olid midagi ulmelist ulmades, midagi tuleviku-ainelist. Nagu midagi n-ö „igvaesest elust“ (elada 470. aastat?! = sic!). // Minu 37. aastase sünnipävea-ööl ulmasi ei olnud. Midagi on meelde jäänud sellest ööst (15.12.) detsembri keskel siis. /--/ SIC! Ka järgneval ööl (16.12.) oli midagi unes, isegi palju unenägusi. // JA siis nüüdseks eel-viimane unenägu, see oli sel ööl (18.12.) kui olid midagi ulmelist taas unes, nagu vahel juhtub. (Ulmelised on nagu stiilsemad ja rafineeritumad unenenäod). Mingi katastrofaalnegi elanikkonna vähenemine, mingi eraldatus, jne. Muud midagi. // JA eelmisel ööl (19.12.) oli siis midagi vaid ähmaselt meenuvat, ei midagi erilist, (etc!). VAID korra kirjutan selle aasta lõpus veel siis kirjakohta, siis detsembri viimastest unenägudest. Kuid ilmselt jätkan ka järgmine aasta ulmade ülestähendamist. --- Head vana aasta lõppu ja head ja õnnelikku uut aastat! JA: häid unenägusi...!
_________________________________

29. ÖÖ.
Kirjutades siis viimast korda sel 2011 aastal selle aasta lõpu unenägudest. Viimast korda siia kirjakohta aastal – MMXI – kirjutades seega. Sest seda aastat on jäänud veel vaid 3. ööd-päeva. Siis algab uus aasta ja uus kirjakoht taoline. Sest ilmselt ka järgneval, 2012 aastal, -- kirjutan paar korda kuus üles ka unenägusi. Sest siis on nendel ulmadel nagu rohkem mõtet. JA tean ju küll, kuidas ja mis kombel täpselt neid ulmasi produtseeritakse. Kes teeb, kuidas teeb, etc! Juba aasta 2010 juulist olen ulmasi ülesse tähendanud. Seega juba 1,5 aastat ometigi. JA vahest on nende ulmade ülestähendamisel ka mingi konkrteetne, kuigi siin defineerimatuks-jääv mõte. Midagi DJ/CC raamatutega seonduvat, otsekui harjutada ka unes, harjutada kui unenägemist. Justkui õppida oma unenägusi kontrollima, justkui parandada ja täiustada oma unenäolist mälu ja meeles-pidamist. Seega jätkates järgmine aasta!
Siinkohal aga selle aasta viimased unenäod. Vaevalt, et näen neid eriti viimasel kahel ööl sel aastal, seega rohkem siia ei kirjuta. [Vaid paar korda sai kirjutatud unenägemisest üldiselt (ja ei kordagi n-ö „avameelselt), kuid järgmine aasta sellevõrra rohkem nõndagi!]. Viimased unenäod sel 2011 aastal olid järgnevad. -- See oli siis ühel detsembri lõpu ööl (21.12.) kui oli unes kui midagi ühest tuntud U.S. filminäitlejast (Chuck Norris! = karate). Millega soeses ei mäleta enam, oli ka midagi suvisest maa-elust, konkreetsemalt: Sobli talust. Oli sel ööl palju ulmasi, kuid nagu tihtilugu juhtunud on: ei mäleta juba ärgateski õieti, saati siis hiljem. Järgneval ööl (22.12.) oli ka midagi. Teisest vanavanemate talust nagu Maidlast. (Figureeris seal Asta). Seega kahel ööl järjest midagi vanavanemate taludest. Oli sel ööl isegi palju ja erinevaid unenägusi, kuid ei jäänud meelde hoolimata sellest, et vahetult enne ärkamist olid kui meeles (nagu vahel juhtub).
Siis tuli Jõulude aeg, mis sel aastal olid täitsa kenad. Ööl enne seda (23.12.) oli midagi rohkem unes isegi. Olin kui „sõjaväes“, ilmselt siis Eesti omas, oli seal mingi „põgenemisega“ seotud aktiivsus. Selles unenäos oli peamiseks mingi raudtee ja rongid, midagi seal kui rongides sõites. (Viimane rongisõit oli ometigi Wien-Salzburg). Oli siis mingi pingeline ulm, rongid, sõitsin seal rongides, olid mingid sillad, mets jms. Olin kui noorem kui praegu. /--/ Ja siis Jõuludele järgneval õhtul, õhtune uinak (25.12.) Oli üks lühike õhtune ulm, mis oli kuidagi undki nähes kui „eriti unine“ (unes oli unine meelsus). See siis kujutas paari tunni jooksul kunagist ülikooli (EHI) aegset hoonet (Salme tn.) ja sel siis kui midagi peamise töökohaga (Akropol) seonduvat. Ilmselt sii smeenutati aastat 1998 (figureeris ka see J. Jõemets selles ulmas, mingil põhjusel). See ulm oli õhtune uinak ja vaid paari tunnine.
Siis paar ööd kui midagi ei olnud erilist. Ilmselt seondumisi sellega, et üle nädala magasin päeval, olin öösiti üleval. Kuigi pole teada, kas ma unes rohkem näen kui nagu harilikult öösiti magan. KUID siis ühel öösel oli jälle rohkem unes, see oli sel ööl (27.12.) kui oli midagi isegi painavatki ja pingelist põhikooliga seoses. Kujutati siis seda ülimalt keerulist ja pingelist põhikooli-aega. Figureerusid seal siis need toonased põhikooli „põrssad“. Peamiseks oli see korduv motiiv, et kas kool on ikka „lõpetatud“. See on olnud tõesti korduv motiiv, et nagu oleks kool siiski lõpetamata jäänud. (Figureeris ka see 5. kl. klassijuhtaja nagi Mantsik, huvitav, kes neid tegelasi kõiki enam õieti mäletab?). See oligi viimane unenägu sel aastal üldse ilmselt. Viimased paar une-aega pole midagi näinud. (Ilmselt ka täna õhtul magama ja ärgata varahommikul). Tõenäoliselt selle aasta paaril viimasel une-ajal midagi erilist ei näe. Seega kirjutan järgmist korda unenägudest alles jaanuar 2012 keskel. Sest järgmisel aastal jätkan kirjutamist ulmadest, (kuigi teises kirjakohas muidugi). Soovides endale siis kena aastavahetust ja õnnelikku ja edukat uut ja pikka 2012 aastat! Edu kõiges ja häid unenägusi siis järgneval pikal aastal nagu – MMXII --! Sweet dreams! Edu kõiges järgneval 2012 aastal...! [Tänasega olen Tallinnas, Nõmmel olnud juba 70. päeva ja ööd,-- elik siis 10. nädalat].
_______________________________
______________________
UNENÄOD: 2012. a. D.
____________________

Gennaio: MMXII

14. ÖÖ.
Kirjutades siis esimest korda sellel uuel alanud aastal nagu – 2012 – selle aasta unenägudest. See uus aasta on alanud ja otsustasin siiski ka sellel aastal unenägsui üles tähendada. Esimest korda elus alustasin sellega siis juulist 2010. Seega siis selle üle-eelmise aasta teisel poolel kirjutasin üles kõik vähegi meelde jäänud unenäod. JA jätkasin sellega ka 2011 aastal, see oli esimene aasta siis kui kirjutasin üles kogu aasta vältel nähtud unenäod. Seega nüüd selle aasta jaanuaris võin öelda, et olen ulmasi üles tähendanud juba 1,5 aastat. JA vähemalt selle aasta nagu – MMXII – esimesel poolel kirjutan samuti üles kõik nähtud unenäod, kuivõrd meelde jäävad (seda vähemalt 2 x kuus). Seega olen selle aasta juulis unenägusi üles tähendanud siis juba 2. aastat oma elust. Midagi eelmisest sajandist ikka kirjutasin ülesse, veidi 1997 aastal ja eriti muidugi 1999 aastal. Kuid viimased 1,5 aastat olen kirjutanud ülesse kõik oma ulmad. JA jätkan seda ka sel aastal, vähemalt selle aasta esimesel poolel. Pool elu ju magatakse nagunii maha. Ise näen oma ulmasi juba 7. eluaastast peale. Seega, olles juba 37. aastat vana, -- olen oma ulmasi näinud u. 30. aasta vältel pea iga öö, seega: u. 17. aastat oma elatud elust olen vaid unenägusi näinud. JA mina ju tean, juba ammugi, varsti juba 12. aastat, kuidas on kujunenud minu elu und nähteski, kes unenägusi ´teevad´, miks ´teevad´ ja mida sellega ´taotletakse´... SEEGA: soovides endale head und ka sel alanud aatsal. JA siin järgnevad selle aasta eismese kuu esimese poole unenäod. -- Soovides endale kõike head sel alanud aastal ka und näheski, -- ´häid unenägusi´ kõigiti...!
Selle 2012 aasta vahetumise ajal unenägusi eriti kui ei näinudki. Erinevalt mõnest varasemast aastavahetusest. Kuid esimene unenägu sel aastal oli siis sel ööl (02.01.) kui oli midagi unes ammusest põhikooli-ajast. Midagi nagu 4.-5. klassist, sellest n-ö "spordiklassist" siis ometigi. Oli nagu seda aega on hiljem unes korduvaltki kujutatud: spordiklass ja kõik need alaealised tegelased sealt. Ilmselt see oli minu poolne üks varase lapsepõlve valemaid otuseid, sealt sporiklassist lahkuda. Kuid see oli minu otusus, ja -- ´otsused on pöördumatud´...! Oli seal midagi konkreetsematki, etatud tegelased, ammu-unustatud näod ja tunded... [Mingi "ulmeline lift" sealt kuangisest 61. KK.-st. Samas: mingi jõgi ja ujumine...? = ilmselt seonudmisi kunagise Kurgjärve spordilaagriga Haanjamaal, olles toona vaid 11. aastat vana. OLi midagi siis (korvpalli-)trenniga seonudvat. Midagi uppumisega seonduvat, mingi päästerõngas (?)]. Korduvaks motiiviks on olnud viimastel aastatel, et kas lõpetasin mingi kooli või ei, ja see kogu painajalikkus, et kui lõpetanud kooli, siis kuidas ja milla lõpetan...?] /--/ KA järgneval ööl oli midagi, ähmaselt meenunut veel ärgateski, midagi pigem ebameeldivat ["negroidne" element, midagi võimuist-mõjust ja mõjuvõimust kui sellisest]. Õnneks ei mäleta, kuigi oli eri ulmasi. Need olid selle aasta esimesed unenäod.
See oli siis samuti ühel ööl (05.01.) kui oli unes taas midagi, mis seondub sugukondliku kraamiga, mida ikka vahel unes mulle kui heiastatakse. Oli seal midagi kui ammusest ajast, mida ei mäletagi enam. Figureerusid sugulased (nagu T. ja ema), oli seal midagi raskesti-mõistetavat, etc! /--/ Oli sel ööl ulmasi kuid midagi ei mäletanud juba ärgates, saati siis veel umbes 10. päeva hiljem nagu praegu. // KUID juba järgmine öö (06.01.) oli midagi suurejoonelismeat ulmades näha. Seondus see nagu transpordiga: mingid maanteed, ristmikud, autod...? [See konkreetne kunagine džiip, siis tuttavad teed ja kohad (Kura tee?), etc!]. Olid seal mingid teed ja ristmikud, künkaline maastik, midagi komplitseeritut sellega seoses...? Isegi mäletan: mingi n-ö "ohtlik küngas", millest üle sai vaid mingi n-ö "soomukiga"...? /--/ KA järgneval ööl oli midagi samavõrd painajalikku. See oli siis sel ööl (07.01.) kui oli jälle unes sugulasi; seekord siis jälle T. ja eisnedes kuidagi joviaalsel kombel... Mingi tegevustik siis ilmselt. Siis muidugi see nn. "endine koht" (Vanemuise tn. korteri suur tuba ja köök, näitena). Oli selle sulmas figureeumias nii mõndagi, mida aga ei mäleta... = SIC!. Sellest ulmast on jäänud meelde, ülestähendamisi ka mingi küllatki sagedasti viimaste aastate unenägusi iseloomustav: järjest süvnev ja painavgi – mäletamise sundus; painavgi ´mäletamise´ vajadus...?
Järgneval ööl oli midagi põgusat Vana-Kreeka muistenidest ja pärimustest [Achilleus "aktsioonis" = sic!]. Kuid muud ei mäleta. Siis ülejärgneval ööl (10.01.) oli ka midagi unes, isegi palju ja huvitavalt; kuid: nagu vahel juhtub viimastel aastatel, -- ärgates ei mäletanud midagi erilist üldsegi...?! Kuigi, nagu vahel on, magades, pool-unes, veelgi, olid ulmad täpselt meeles. Midagi seondumisi unenäolise ja ärkvel-oleku mälu kardinaalsete erisustega seonduvat. (?!). See oli siis eel-viimane unenägu sel ööl (12.01.) kui oli midagi grandioossetki ja suurejoonelist unes kui kujutatud. Sel ööl oli palju ulmasi. Oli mingi tohutult suur kirik (ärgates mõtlesin: Westminitser Abbey, London?!) ja seal toimuv tegevustik. /--/ See oli siis see tohutult suur katedraal kui kirik ja seal oli suur kokkusaamine. See tohutult suur kui peoks valmistatud kirik on siiangi veelgi meeles. /--/ JA viimase öö unenäod (14.01.) olid midagi äärmiselt n-ö "saksa-sõbralikku". Midagi sellest, kuidas oleks pidanud mul olema AUSTRIAS, ja selles WIEN´i linnas. Sõbralik kamraadlus ja mõistmine ja kaasaminek, igal juhul...? Nagu vesteldes ja, et mind kui mõitsetud oleks ja sellega seotud lõbu ja rõõm... Midagi oli ka seonduvat sellega, et sel, 2012 aastal, pidanut ma kui avalikustama oma paljud kirjutused. Sellega seoses mõelda, kas ikka tasub oma kirjutisi avalikustada. KUID ilmselt jätkan ulmade üles-tähendamist kogu selle aasta vältel. Järgmine kord kirjutan jaanuari lõpus. = SWEET DREAMS ...
____________________________

31. ÖÖ.
Kirjutades siis selle uue aasta nagu 2012 esimese kuu lõppedes taas unenägudest. See uus aasta on siis juba alanud ja eismene kuugi nagu jaanuar läbi saanud. -- MMXII – JA oma ulmasi tähendanud juba üles 1,5 aastat umbes (alates, since: 07. 2010). Sellega jätkamisi ka selle uue aasta esimesel poolel ilmselt kindlasti. Eks siis juulis otsustan, kas piiruda kahe aastaga või jätkata. See paar korda kuus väheste meelde jäänud ulmade ülestähendamine on ju küllaltki süütu tegevus. SEEGA: selle 2012 aasta esimesel poolel ikka jätkan selle unenäolise ´kunsti´ harjutamist. Otsekui treeniksin oma mälu, oma ulmade meeldejätmise võimet. JA mina ju muidugi ka tean, mida nood ulmad kõik tähendavad, mida nad alati minu jaoks on tähendanud. Olen ikkagi rohkem kui 30. eluaasta jooksul ulmasi näinud. Pool elu magatakse maha, poole elu veedetakse unes ja undki nähes tihtilugu. Nõnda ma kui "elaks" poole võrra rohkem, kui mina – AINSANA – noist ulmadest ja unenägudest niivõrd huvitun (et noid ülessegi tähendan!). Kuid juulis olen juba 2. aastat (viimast) oma ulmasi ülesse tähendanud. MINA ju tean kõike mida ulmad tähendavad, tean umbes nii orienteeritud kontingeti kui ka kaalutletud mõju. Seega siia järgnevalt siis jaanuari teise poole unenägudest. Niivõrd kui nood (tänu lühikesele ülestähendustele) – üldse meelde on jäänud. Vähe jääb noid ulmasi meelde, seetõttu ilmselt ma siia noid ülesse kirjutangi. Edu siis kõiges, ka (ja just eriti!) undki nähes...!
Viimati kirjutasin ulmasi siia esimest korda siis u. jaauari keskel (14.01.). Järgnevaks oli siis üks äärmiseltki kehv unenägu, mille eest "otsekui kritiseerisin" ka ärkvelgi olles... Vahel jääb mulje tõesti, et minu ärkvel veedetud aeg on samavõrra "unenäoline"! Sel ööl (16.01.) olid siis kehvemad ulmad sel alanud aastal. KUID juba järgneval ööl seda üritati heastada, sest see oli see öö (17.01.) kui oli unes midagi nii kummastavalt meeldivat näha, et seda olen kui vägagi kaua, osa oma elust ainult oodanudki. Sel ööl nägin unes siis midagi taolist, et olin siin Männikul, kus tegelikult olengi (juba 103. ööd!) ja, et isegi kohalikus ´ümbruses´siin kui tegutseks. /--/ Nägin unes, et viibin selles poes ja ja see oli ikka kummaline tõesti. Täiesti CARLOS CASTANEDA "Unenägemise kunstiga" kooskõlas olevat. Seekord siiski ei näinud ennast magamas ja ei tea, kuidas sinna poodi sattusin; kuid: niisugused ulmad on äärmiselt teretulnud nähtumus, minu kaualdase CC/DJ praktikaga seotuna just unenägemise valdkonnas. [Samal ööl figureeris ulmas ka mingi nn. "hiir" (?!), ei mäleta konteksti. Oli komplitseeritud ulm sel ööl, oli pikk unenägu...]. Oli ka midagi, mida ikka veel on kuidagigi, õnneks, erootilist ulma, mis on muidugi olnud korduv juba 20-ndatest eluaastatest peale.
Järgneval ööl (18.01.) jäi mulje, et nägin: "oma kätt unes", kuid siiski see ostus olevat "vaid reaalsus". Kuigi olnuks siis täiesti CC/DJ õpetusega kooskõlas, mida pole ju kuigivõrd ette tulnudki. Kahetusväärsel kombel tõesti! (Alates 1994 aastast pKr!). See oli siis järgneval ööl (19.01.) kui nägin unes taas seda teadupärast painajalikuna mäletatud "põhikooli", mis painab unes vahets kõige rohkemgi üldse, aastate vältel...? /--/ Siis umbes oli ka äratus ulmadest...? // Oli ka muud, kuid muidugi: ei mäleta, nagu tihti peale ärkamist! // Järgneval ööl oli ka palju ulmasi, kuid meelde jäi ärgateski juba vaid vägagi vähe. [Mingi lennuk, õhku tõusmas ja maandudes, selle lennuki sise-kabiin. Just see tunne, et tõusta õhku ja maanduda lennukiga. Eriline tunne!]. {Lennukid, lennureisid? Just täna lendas vennas T. koos perega Riia kaudu Ateenasse, kus nad praeguselgi ajal on. Siis KREETA saare reis! Viimastel päevadel olen mõelnud, et võikisin ise ka (nt finantsilises mõttes?!) ka lennata kuhugi, mõned kuud hiljem? Ja miks just mitte Kreekasse?! Kreeka saartele. Miks mitte lennata juba see aasta nt just Kreeta saarele? Aga aeg näitab, kuidas selle ideega jääb...? Kunagi hiljem mõtleks, te tõlkisin 3,5 aastaga ära 10 PLATONi dialoogi ja siis lendasin muistsesse Kreekasse, helleenide maale nagu Hellas! (07.07.)} /--/ See oli sel ööl (21.01.) kui oli midagi maa-kandist ja varasematest aegadest. /--/ Õnneks niisuguseid jaburdusi palju pole olnud kunagi!
Oli veel ühel ööl (24.01.) kui oli jälle palju ulmasi, mis meelde ei jäänud, mis olid meeles kui veel "undki nähes", kuid mis siiski ärgates enam meeles ei olnud. [Midagi sellest minu n-ö "tormilisest noorusest" = SIC!] /--/ Kuid järgneval ööl oli midagi täiesti erinevat, omakeelsemat, eestimaisemat? //
Eel-viimane ulm (27.01.) oli midagi taolist nagu, et: seiklesin Soomes, tehas seal nii "sugu kui lapsi"... /--/ Üldine meelolu ses ulmas oli "kevytmielinen & optimistinen"... En muistaa ollenkaan! // JA viimane ulm praeguseks oli siis sel ööl (28.01.) kui nägin unes taas seda nn. "ednist kohta" (= "Vanemuise"). Seal toimus nii mõndagi, midagi sealsete informeeritusest, seda just "nooremat eagruppi" arvestades...? Küllaltki kõnekas aspekt, mõneti? /--/ HUVITAV, mida näen unes järgneval, homsega algaval kuul nagu veebuar...? Head und järgneval kuul nagu veebuaris! Häid unenägusi!
_____________________________

Febbraio: MMXII

(16. märts.)
Kirjutades siis esimest korda nõnda nagu praegu, järgmisel kuul eelnenud kuu unenägudest ja korraga. JUBA ligi 1,5 aastat olen ülest tähendanud oma ulmasi. Alates: 07. 2010. Kogu eelnenud 2011 aasta jooksul kirjutasin ju ulmasi ometigi üles kõik, esimest korda eelmisel aastal siis kogu senise elu jooksul. KUID kahjuks oli veebruar nii pingeline kuu, osaliselt vähemalt, eriti veebruari teine pool, et isegi ulmade ülestähendamiseks ostekui "ei jagunud aegagi"... Vahel mõtlesin isegi, et ei taha enam ulmasi üles kirjutada enam niipea, kuid lugu rahulikumalt kaaludes otsustasin tänaseks, et jätakan ulmade üles tähendamist ka sel aastal. Nagu ka jaanuris seda tegin (olles unenägudest kirjutanud juba 19. kuud!). Seega jätkan ulmadest kirjutamist kogu selle aasta esimese poole vähemasti. Ja vaid veebruari kuu jäi niisuguseks kui ulmasi ei kirjeldanud. Kuid mingid märkmed on säilinud muidugi ka muidugi eelmise kuu ulmadest. JA täna siis, märtsi keskel kirjutada need lihtsalt siia kirjakohta üles. Muidugi ei mäleta enam veebruari unenägusi, kuid vahest veidi siiski. Kui ei mäleta siis kirjeldada nagu mingeid ammuseid unenägusi, otsekui kellegi teise unenägusi...? (Mis ongi ju nõndamoodi pigem...?). -- JA sel kevadel siiski krjutan oma ulmad kõik hoolikalt üles, seda nii märtsis kui aprillis, nii kuidas jõuan ja kuidas mahti on. KUID siin siis veebruari kuu unenäod, esimest korda järgneval kuul nõnda, üles tähendatuna. Niipaljut kui neist veel mäletan, kuivõrd veel meelde on jäänud. --
See oli siis eismesel veebruari ööl kui oli unes midagi taolist nagu: "haruldaselt palju unenägusi"...! Oli seal tegevus seal maal nagu Sobli talus. Oli seal mingeid nn. "tulnukaid", jms. JA sama tegevus jätkus seal teises lapsepõlvekodus nagu "Vanemuise tn." Isegi meenub, nüüdki, (ligi 1,5 kuud hiljem!); -- oli huvitav unenägu. Oli palju ja keerukaid unenägusi sel veebruari esimesel ööl. // Siis vahepeal ulmasi kui ei olnud. Kuid sel ühel ööl (05.02.) oli taas midagi, -- oli midagi nn. "tervendajatest" ja "imeravijatest". /--/ Järgneval ööl (06.02.) oli midagi paremat unes: midagi mis seostus selle ammuse talu nagu Kuraga. Oli seal tegevuspaigaks nii Kura väike tiik kui ka jõgi seal lähedal. Ilmselt seostus kunagise ujumisega tiigis (ja sellega mida jõe kohta arvasin, C.C.!). Oli nagu mitu nn. "minategelast" selles ulmas. // Sisuliselt meenutati nõnda nooruse kena aega, kui seal tiigis sai ujutud ja kõike kena, mis selle ammuse ajaga kuidagigi seostus. (JA eriti just C. C. & 1999. aasta!).
Väga palju ulmasi ei paistnudki olevat, nagu sagedasti ärgates juhtub: vahel isegi ei mäleta ka nähtud ulmasi ärgates. /--/ Kuid see oli sel ööl (09.02.) kui oli jälle (taas kord!?) midagi nn. "tervendajatest" ja ravijatest; isegi midagi taolist, mis seostus otseselt (Keskaegsete) imeravijatega, miraaklitega (?). Üldjoontes oli selle öö ulmad optimistlikud. -- Tervendajad, imeravijad, miraaklid (?)). Juba järgneval ööl (10.02.) oli taas midagi, mida veelgi mäletan ähmaselt: tegevuspaigaks jälle Sobli talu ja figureeris seal ka onu Rein. /--/ Juba ülejärgneval ööl (12.02.) oli midagi veel fantastilisemat unes näha pakutud. Midagi mis seostus otse Gibraltariga, midagi kui portugali keeles samuti. (Muidugi ei mäleta, ülestähendustest selgub, et oli midagi seoses mingite unenäoliste figuuride ja tegelaskujudega?). Midagi mäletasin sellest kõigest sel päeval ärgates ka poolunes, praeguseks muidugi ei mäleta midagi.
See oli siis veebruari keskel (15.02.) kui nägin und midagi šamaanidest ja nõidadest. Muidugi, teadagi miks just midagi taolist. /--/ Kuid järgneval ööl (16.02., täpselt kuu aega tagasi!) -- oli taas midagi kui unes näha? // Midagi ei mäleta nii ammustest ulmadets ometigi! Kirjutada ikka iga kuu paar korda oma ulmasi üles, muidu ei mäleta midagi, ega saagi kunagi mäletama... Järgneval ööl nägin unes toda EHI-aegset iludust, kes see blond pilka oligi (Elli, Ele?), mis seostus mingi raamatu kaanepildiga kunagi (Isaac Asimov & "The End of Eternity" = "Igaviku lõpp"). Oli meeldiv ulm, selles mõttes. /--/ (Vahest oli see plika üks kõige ilusaimaid keda Ehi-pävilt üldse mäletada ometigi...?!)). Midagi oli siis järgnevalt ühel ööl vaid Laurie Andersonist (U.S. lauljatar, lindistatud-huvitatud juba 1997!). Siis mõned ööd hiljem (23.02.) oli midagi naljakat unes nagu: "šamaan põhjapõrda seljas"...! Oli üks naljaks ulm kui selline, mäletan, et ärgates olin igal juhul lõbustatud... // See oli jälle ühel veebruari lõpu ööl (27.02.) kui oli midagi unes, mis juba ärgateski oli kirjeldatav ähmaselt vaid kui: "midagi kuningatest ja kuningannadest". // JA need olidki kõik veebruari 2012 unenäod. Nii lihtne oli neid ju ometigi üles tähendada?! -- Järelikult jätkan ulmade ülestähendamist kogu selle – MMXII – aasta esimesel poolel kindlasti. Siis olen juba 2. aastat oma elust ulmasi üles tähendanud. SWEET DREAMS!
_______________________________

Marzo: MMXII

19. ÖÖ.
Kirjutades siis esimest korda selle 2012 aasta esimese kevadise kuu nagu märtsi ulmadest ja unenägudest. Sai nimelt otsustatud, et vähemalt selle aasta esimesel poolel tähendan unenägusi üles ja vähemalt 2 x kuus. Nimelt oli nõndamoodi ju ligi 1,5 aastat juba. Alustasin, elus esimest korda, ulmade ülestähendamist siis kunagi 07. 2010. JA kogu eelimse, 2011, aasta kirjutasin ulmasi ülesse, nõnda esimest korda sel aastal elu jooksul. Seega olin aasta lõpuks ulmasi üles tähendanud juba 1,5 aastat järjest. (Ja pea alti 2 x kuus). KA jaanuaris kirjutasin nõndamoodi (juba 19. kuud järjest). Kuid veebruaris, sel kahjuks keerulisekss outunud kuul ei kirjutanud ulmadest. Kuid õnneks hiljuti, märtsi keksel kirjutasin ka veebruari ulmad ülesse. (Niivõrd, kuivõrd hiljem üldse nood enam meenusid, salmiku andmete põhjal). JA praeguseks olen otsustanud, et kirjutan ulmadest ikka iga kuu kaks korda ja nõnda kindlasti kuni juulini, kus olen ulmasi üles tähendanud juba kaks aastat täpselt. Kuigi on tõenäolisem, et kirjutan ulmasi üles ka kogu selle – MMXII – aasta vältel. JA vahest ka järgenvatel aastatel. Nagu öeldud on: pool elu magatakse maha. JA Fr. Nietzsche: "Elada tuleb samamoodi nagu undki nähakse: üldsegi mitte võis siis huvitavalt!". JA Shakespeare (praegu lugedes) ja Hamlet: "Magada, ehk undki näha...!" On tänaseks selge, et unenäod on minu ajaliku elu vältimatu ja äärmiselt oluline koostisosa. Seega kirjutada vähemalt paar korda kuus need ka ülesse...!
SIIN siis selle esimese kevadise kuu nagu märtsi ligi esimese poole unenäod. Viimasel märtsi kuu päeval kirjutan ülesse ka märtsi ligi teise poole ulmad. Seega nõndamoodi. Märtsi esimestel päevadel ulmasi ei olnud. [Vahest oli põhjuseks, et veebruaris noid üles ei tähendanud?]. -- Kuid see oli sel ööl (05.03.) kui oli unes midagi taolist. -- Midagi mis seostus n-ö "minu varjunimega": oli seal mingi suur gooti stiilis katedraal, ähmaselt meenub. Huvitav ja fantaasiaküllane süžee, fanatstiline olustik ja kujundus, nagu seda tihtilugu just ulmades näha on. Tohutu ruum, gooti stiilis euroopalik katedraal. Seal toimunud tegevustik kui ulmefilmis. Olid seal mingid tegelaskujud, kes olid kui minu poolt adjektiviseeritud. Panin enda tahte kui maksma, mis oli, mis ses ulmas näha olid, need tegelaskujud, kui "täitsid minu tahet". Selline kajastus minu viimase dekaad (12. aasta) n-ö "argisest päevast" siis. See on seee mida ulmalisel argisel kombel kui "nõiduseks" nimetatakse. Nõnda kajastub ulmeline argine reaalsus minu vägagi konkreetstes fantastilistes unenägudes ometigi. See oli, sel ööl kui viimistletud kunstiteos see ulm. Oli muudki, muud aga ei mäleta.
Oli siis sel ööl (07.03.) kui nägin ulmades, mida praegu enam mäletada ei suuda. (Salmiku ülestähendused vaid). Oli midagi ulmelist, sõna otseses mõttes siis ilmselt. Midagi nagu "ajamasinast", "robotitest" ja masinatest üldse. Oletatud mehhanitsistlik argine "reaalsus" siin siis nõnda ulmades kajastumas. Sellegi öö ulmad olid kui teaduslik-fanatasiline ulmefilm (SF). Olid sellegi ööd ulmad kenad ja kummalsied ja omasid ka vältust. Ühel järgnenud ööl (09.03.) oli midagi mida siiani mäletan. Oli tegevust, nagu tihti seostub mingi unenäolise väljamaa linnaga. Seekord siis külastasin vähemalt unes oma ammust elukoha-maad nagu AUSTRIAT. Seal kujutati siis unenäolisel kombel mingit suurlinna ja selle tohtuid ülikoole kui kõrghooneid. Neid oli seal mitmeid ja juurdekuuluv tekst ja mõttekäik oli just Austria ülikoolide kohta, et sinna võiksin minna õppima, või teisale, jne. Oli seal ka mingeid tegelaskujusi. /--/ Ülejärgnenud ööl (11.03.) oli ka midagi, mis eriti ei meenu: jälle ulme ja fantastika. //
See oli ühel ööl (12. 03.) alles hiljuti kui meelde jäi vaid lühike episood: "Rootsi tüdruk" (Soblil), ke siis ulmas kui arvas ja oletas, et: "kuidas peaksid lood tegelikult olema..." -- Kuidas peaks tegelikult elu veetma, mis peaks olema ja mis peaks olema välditav igas mõttes. Oli kena blond, kes just nõnda arvas... // Järgmisel ööl oli ka midagi mis kajastas viimast/hiljutist ooperi külastust (Rahvusooper "Estonia" & "Julius Caesar"). Selles ulmas olin seal kui pidulikult riietatud VICTORIAGA. (Mida olen kunagi plaaninudki, ärkvel olleski!). Oli seal siis see peen ooper ja pidulikes vana-aegsetes rõivastuses daamidega. Kuid ei sobinbud ma sinna reaalsuses ja VICI ei sobinud kui sinna ka unes; ehk mina ei sobinud? Üldiselt oli kena ulm,; vahest esimest korda nägin üldse ooperit unes? (Järelikult: tasus seal siis veebruaris käia, hoolimata järgnenust! = sic!). // See oli siis ühel järgnenud ööl (16.03.) kui oli midagi, mis on ähmaselt ennistatav kui midagi ähmast... ( = sic!). Üldiselt ikka: "kena ulm". // Järgmisel ööl (17. 03.) midagi kui üks "hiinlanna", -- ´naeratas minule´... // Oli seal ka mingit ulmet mingitest asutustest. /--/ JA viimane ulm, eel-viimasest ööst (18.03.). -- Jälle tegevuspaigak Sobli talu. JA muidugi taas midagi põhikoolist (Mantsik, diplomid, lõpetamine taas, jne.). Oli ka muud, veidi negatiivsemat; korduvad motiivid. // Viimasest ööst ei mäleta taas muud, kui et oli ulmasi, mis meelde ei jäänud. JA siis viimasel märtsi kirjutan märtsi teise poole viimastest unenägudest. JA ulmade ülestähendusega jätkan ka sellel aastal.
______________________________

(03.04.)
Kirjutade siis jälle tagantjärele eelmise kuu ulmadest. Olen kirjutanud oma unenägusi üles rohkem kui 1,5 aastat (ligi 20. kuud), ja taas kirjutan järgneval kuul eelnenud kuu unenägudest. Jaanuaris kirjutasin kaks korda. Veebruarist, tagantjärele, vaid korra. Märtsis kirjutasin selle kuu esimese poole ulmadest korra ja nüüd täna, aprilli alguses ka märtsi teise poole unenägudest. Ilmselt kirjutan ulmasi üles kogu selle aasta esimese poole (olles siis nõnda kirjutanud juba 2. aastat!); kuid võimalik, et kirjutan ulmasi üles kogu selle aasta, olles siis ulmasi ülestähendanud juba 2,5 aastat. Miks märsti lõpus ei kirjutanud? -- Oli paar kehva ööd, eriti ühe öö ulmad olid äärmiselt vastumeelsed, pea-aegu, et luupainajad. Seega kui solvusin ja ei kirjutanud üles. Kuid täna näiteks võib, kirjutada märsti teise poole ulmadest palju soovin ja kuivõrd nood meelde üldse on jäänud (kasutades ka salmiku ülestähendusi). Seega: jätkates oma unenägude ülestähendamist vähemalt kuni selle aasta keskpaigani, kuid täiesti võimalik, et ka: kogu selle 2012 aasta vältel. Soovides endale vaid häid unenägusi. Olen ligi 30. aastat näinud üsna sarnaseid/samaseid unenägusi (teadagi miks!), ja eriti pole olnud kunagi kehvasi ulmasi, pigem olen oma unenägusi ainult kiitnud, need on kenad olnud. Seega: näen rohkem unenägusi kui mõni teine. JA juba 3. dekaadi näen üsna sarnaseid unenägusi...!?
Kuid nüüd siis märtsi – MMXII – teise poole unenägudest. -- See oli siis sellel ööl, märtsi teisel poolel (20.03.) kui nägin unes midagi liiklusest, (nondest ammustest marsuut-taksodest, Nõmme-Pirita!); Olin seal kui kenasti riides kõigiti (lips & pintsak). Seostus see muidugi siis, nagu ärgates arvasin, ennekõike kahe viimase ("Estonia") ooperi külastamisega. See viimane külastus oli mannetult ebaõnnestunud. Kuid eelviimane oli nii kena. JA muidugi olen seda ooperit külastanud ka varemgi ja kenasti. Selle ulma mõte oli ilmselt, et: olin ikka nooremana palju tublim...? Midagi oli ka järgnenud ööl (21.03.) kui oli siis taas tegevuspaigaks lapsepõlvemaa nagu MAIDLA ja sela siis nähtus nõndamoodi kui midagi. /--/ SEE oli agal ühel järgneval ööl, kui nägin unes midagi MOLDOVA kui riigiga seonduvat. (Kuivõrd saatsin sõnumi ühele Moldova kaugelt sugulasele). Figureeris seal üks "sukulaistytto" (kuten: Annika). Oli seal muudki, üldine joon oli vihjamisi õpetlik. // -- Nii nagu need minu unenäod on, ei ole moraliseerivad, vaid kergelt õpetlikud ja suunavad vihjed peamises pelgalt.
See oli siis ühel ööl (25.03.) märtsi kuu lähenedes oma lõpule, kui oli samuti midagi unes. // -- Juba järgneval ööl (26.03.) oli taas midagi, mida aga ei mäleta kuigivõrd. -- Siis vanalinn kui tegevuspaik, sealt mingi tegevus? // Oli üks keeruline ja huvitav ulm kuid ei mäletanud juba ärgateski, nagu tihtilugu juhtub viimastel aastatel. KA järgneval ööl oli midagi unes kui näha (27.03.). --
MÄRTSI viimaseks huvitavaks unenäoks jäi, mida sai nähtud sel ööl (30.03.) kui tõesti oli ka midagi erilist unes näha otsekui. -- Tegevuspaigaks maakodu nagu KALDA ja seal täielik ulmeline ja fantaasiaküllane ulm. [Gignatsed ufod, tohutud mastaabid, nede ufode "saladused", nt. mis puudutab isegi ´elu pikkust´...!? Oli fantaasiat kui palju, eri-ilmselised tegelased, mingi kollaps, häving...]. Oli vaimustav unenägu sel ööl. KUID kaks viimast ulma sel märtsi lõpus ei kannatanud isegi kriitikat. /--/ Halbu ulmasi on harva, kui märtsi lõpu 1-2 ulma rikkusid mul tuju mõnekski päevaks. Ehk näen edaspidi vaid kenasi ulmasi ja kenasti, ilusti ja kaua veelgi. Selle aasta esimene tõesti kehv unenägu oli siis sel ööl (31.03. märtsi viimasel ööl); ning see rikkus mul ära selle kuuvahetuse, nii unes kui ilmsi. Pole veel aprillis ulmasi näinud. Kuid küllap ma veel näen ja nähtu ka üles kirjutan...! SWEET DREAMS...!
_____________________________

Aprile: MMXII
(31.05.)
Kirjutades siis tänasel, mai kuu ja selle kevade viimasel päeval jällegi oma unenägudest. Ulmadest pole juba ammu kirjutanud, viimati märtsi alguses. Need paar kuud möödusid kiiresti ja kahjuks ka keeruliselt. Nõnda, pingeliselt isegi, et mingil põhjusel nõnda unenägusi eriti üldse ei näinudki. Ja need vähesed märkmed ei võimalda enam ka meenutamist, kuivõrd nii palju aega on noist toona nähtud ulmadest juba möödunud. Kuid kirjutades kohusetundlikult täna need aprilli ja mai vähesed unenäod siiski üles. Kuigi need pole enam ammu meeles ja pikemalt noid kirjeldada nõnda ei saagi. Ilmselt nüüd homsega algavast juunist tuleb jälle unenägude ülesse-tähendamise kuu. Nõnda nagu (juuli alguseks) juba 2. aastat olen noid unenägusi üles tähendanud. Kuid jah, need aprill ja mai olid nii pingelised ja eri-ilmselised kuud, et isegi ei näinud unenägusi, saati siis neid veel üles kirjutada jõudis. Aprillis oli mureks tervis, mis õnneks ikka paremuse poole pöördus. Mais vahetasin korduvalt elukohta, mis samuti ilmselt ei soodusta unenägude nägemist. Nüüd olen aga nädal juba jälle maal (teisel katsel) ja viimased ööd on olnud ka ulmasi ja ilmselt nõnda ka jätkuvuseski veelgi. Seega: kirjutada üles aprilli ja mai vähesed ulmad ja juunist hakkan taas undgi nägema ja unes nähtut üles tähendama. Ja juuliks olen oma ulmasi üles tähendnaud juba 2. pikka aastat. Jätkates sellega veelgi.
See oli siis ühel aprilli ööl (10.04.) kui nägin taas unes midagi, toonagi, üle pika aja. /--/ Ei tahetud mulle noid ulmasi kui "valmistada". Kuid mainitud ööl oli midagi, mis märksõnadega kaudselt markeeritav järgnevalt. -- Maa-elu, Kalda, ema, jne. Juba oli soovituslikult siis nõu-andena see maa-elu esile kerkimas. Ja siin ma olen ja siia ma nüüd ka jään, vägagi kauaks. /--/ See oli siis aprilli keskpaiga ööl (15.04.), kui viibisin ikka nii keerulistes oludes, et isegi lugeda ei saanud. Oli seal selle öö ulmas heiastumas väljamaa linnad (Moskau, St. Petersburg), kuigi ei mäleta, mis seostes konkreetsemnalt...? Olid seal mingid lossid, koridorid, saalid. Tegeleti toitlustamisega, figureerisid seal mingid tegelased... Oli seal ka mingi jõgi, tänavad, mingid prouad... //
KA järgneval ja üle-järgneval ööl nägin ulmasi tol keerukal ajal. See oli siis sel ööl (16.04.) kui oli unes taas seda vahel ette tulevat n-ö "unehaldjate magatamist" (isegi 2 x = sic!). /--/ Järgnevalgi ööl oli midagi. Kuid isegi märksõnadena markeerituna ei tähenda see enam midagi, kuna pole vähimalgi kombel enam meeleski. /--/ [Ja siis äratus nagu vahel ootamatult ärkan. Ulm leidis nagu harilikult aset vastu ärkamist vahetult]. Ilmselt jälle midagi kui meelitamist, vihje orientaalsetele feminiise aspekti esindajatele. Samas ka kiitlevaid alatooni, mingi militarism ja putukatele omane usinus, jne. [Olengi arvamusel, et need vähesed unenäod, mis veidigi meelde jäävad leiavad aset vahetult enne ärkamist. Kuna magan harilikult kaua, siis need leiavad aset hommikul. Ilmselt on öösel unenäguideta uni.] Ja muidugi, -- viimastel aastatel jäävad unenäod väham meelde, kuigi see ei ole ulmade ülestähendamisega ilmselt seotud. Vaadata, kuidas kujunevad nüüd juuni unenäod. Juulis olen noid ulmasi üles tähendanud juba täpselt 2. pikka aastat öid. Ilmselt jätkan siin maal ka selle n-ö "uurimis-valdkonnaga"...?
// Järgmine ulm, mis veidi tähistamist leidis oli mõnda aega hiljem. Sel ööl (22.04.) nägin unes midagi erinevat: olid kui mainitud indiaani-sõjad, isegi kui 8-aastane sõda, vms. /--/ Nõndagi selektiivselt reageerides. (Eephesose Artemise tempel). // JA siis eelviimane ulm selle linna-perioodi lõppedes oli sel ööl (24.04.= õe sünnipäev), kui nägin unes midagi filmilikku. (Jean-Calude van Damme). Oli seal jälle linnavaateid, ja bussid-trammid. Muud ei mäleta. ( = Sic!) Viimane ulm enne 1. maaletulekut oli (26.04.) umbes nii: palju ja huvitavaid, kuid ei mäleta midagi; ärkasin naerdes. Kuid siis läksin maale ja jäin sinna nädalaks ja sel esimesel maa-nädalal ei näinud ühtegi unenägu...? /--/ JA mai kuus oli unenägusi vähem kui ühelgi teisel kuul viimase 2. aasta jooksul.
___________________________

Maggio: MMXII

(1. JUUNI.)
Kirjutades siis selle eilsega lõppenud kuu nagu – mai 2012 – unenägudest. Sel eelenud kuul, mail, oli vist viimaste aastate vältel kõige vähem unenägusi, nii, et palju siia täna noist kirjutada just ei ole. Tingis seda ulmade vähesust ilmselt asjaolu, et mais veetsin aega eri kohtades, oli üsna toimekas kuu ja vahetasin tihti asukohti. Millest tingituna siis ilmselt see unenägude vähesus. Midagi konkreetset ei mäletagi. Väheste märkmete põhjal ka midagi erilist meenuda ei saa. See esimene maa-nädal küll ulmasi ei olnud. Seega ka siis mitte mai esimestel öödel. /--/ Alles mõnel viimasel ööl on ulmad muutunud jälle sagedamateks. Ilmselt juuni on unenägudega jälle varustatud. Kuid täna kirjutada noist vähestest mai unenägudest. Seda enam, et hakkasin lugema Carlos Castaneda "The Art of Dreaming". Kuid CC/DJ käsitlus unenägemisest kui kunstist nõuab tervet omaette kirjakohta. Selge on siiski see, et see C. C. on ainuke valge autor keks noid ulmasi niivõrd tõsiselt võtab läbi kõigi oma kirjutiste. Ja sellest vaatepunktist, et – unenäod kui kunsti-liik, -- olen isegi lähtunud juba dekaadide vältel. Mis selle kõige saavutanud olen on omaette küsimus, mis siinpuhul jutuks ei tule. Kuid varsti olen juba ligi 2. aastat oma ulmasi ülesse tähendanud ja ilmselt jätkan sellega ka sellegi aasta lõpuni.
Nüüd aga mai vähesed unenäod, niivähe, kui neid märkmete alusel rekonstrueerida võimalik on. -- Selle aasta 1. maa-nädalal ulmasi ei olnud. (Ilmselt arvati, et küllap jõuab). Viimasest ööst vaid midagi naljakat, mida ei mäletanud enam ärgateski, nagu tihtilugu juhtub. Siis oli jälle mõneks ajaks tagasi seal Männikul. Esimene ulm lasi end oodata. -- See oli siis sel ööl (10.05.) -- kui oli midagi unes näha, mis on ähmaselt taastatav märksõndadega, mis midagi ei meenuta ("veski", "möldri-neiu" = ilmselt Prantsuse muinasjutud?). Igatahes äratas mingitsorti "lauluviis", või kuidas taolist mõista... // Järgmisel ööl (11.05.) oli midagi lausa rariteetseltki sugukondlikku. Midagi sugulastest. /--/ Loo moraal kohe selge, tasub järgmist, võtta õppust! Siis järgnevatel öödel tuli ulmadega jälle paus. Olles olnud linnas umbes 200. ööd, äärmiselt pikka aeg ometigi.
Siis oli ühel ööl, täpselt mai keksel, (15.05.) kui oli unes midagi, mis johtus ilmselt minu "mõneti väljendatud" kunagisest turismi-reiside huvist. Oli seal, selles ulmas, mainimist leidnud kuidagi nii kaua-aegne huvi India vastu, kuid ka nt. Türgi, kui huviväärne reisi-sihtkoht. Hinnag äragtes oli, et huvitav unenägu, mis midagi kui meenutas, nagu vahel juhtub. Olla olnud üks huvitavaimaid ulmasi üle pika aja. // JA siis sai suhteliselt rahulik periood seal korteris läbi. Sest ühel ööl (17.05.) nägin taas üht erilist ulma, -- ja erandlikul kombel, -- seda pole peaaegu eriti juhtunudki, ka reageeriti minu ulma peale. Ärgates leidisin end vahtimas võõrikuid nägusi, kes teeskelsid olevat "naabrusest" ja väideti isegi, et tegemist olevat minu n-ö "eismese võõrkeelse unenäoga" üldse. Mõnemad väited ei vastanud tõele, ei oldud ei naabrusest ja see ulm ei olnud esimene võõrkeelne. Siin pikemalt teemasse laskumata võib väita, et pole olnud ühtegi võõrkeelset unenägu mul elu jooksul kordagi. Isegi mitte aasta väljamaal elades. /--/ Samas ilmnes ka tõsiasjana, et olemas ka üldist abstrahheerivamas laadis (isegi filosoofilist = sic!) kriitikat kui sellist. Üldine tees on muidugi kehtiv, milleks vaevuda kritiseerima. //
JA nüüd olen järjega jõudnud mai lõppu ja siia Raplamaale, kuhu jään kogu suveks ja sügiseks oma unenägusi vaatama. Tänasega algas suvi ja ilmselt see on unenägude poolest rikas, unenägudest lausa küllastunud...? Sest 3. mai viimasel ööl neid juba jagus, ja ilmselt jätkub see nõnda ka juunis ja järgnevatelgi kuudel. Ühel ööl ärkasin keset ööd (28.05.) ja mäletasin hommikul ärgates, et (peal muude öiste vaatmisväärsuste) olin ka midagi isegi huvitavat unes näinud. Järgneval ööl (29.05.) oli midagi n-ö "keerukamat"; üldiselt jäi sellest ulmast mulje kui väheütlevast ja komplitseeritust. Siis järgmisel ööl (30.05.) oli unes näha siinset Kalda maja, seega tegevus toimus õige koha peal. // Ulm oli mitmekesisem, kuid ärgates, jällegi!, ei mäletanud pea midagi. See oli alles üle-üle-eelmisel ööl. JA viimasel ööl mais (31.05.) olid unenägudeks midagi n-ö "kenast Ameerikas käigust"...? Oli seal jällegi muudki, kuid jällegi ei mäletanud. Hommikul taas see tuttavaks kujunenud kogemus, kuidas unenägusi kui "kustutakse", või "unustama pannakse". Suve 1 ööl nägin unes ka midagi, kuid juunis kirjutan juba kaks korda unenägusi üles. Siis juuliks olen ulmasi üles tähendanud juba 2. pikka aastat. JA lugeda nüüd hoolega CC/DJ nägmust: "Unenägemisest kui kunstist"... -- "The Art of Dreaming"...! Vahest on sellel raamatul sümboolne tähendus, vahest on sealt midagi õppida veelgi...?
__________________________

Giugno: MMXII

14. ÖÖ.
Kirjutades siis esimest korda, alles alanud suvel 2012, selle suve esimese kuu nagu juuni unenägudest. JA selle juuniga (2. x. kirjutades) olen siis kokku viimased kaks aastat oma ulmasi üles tähendanud. Alustasin sellega siis juulis 2010. JA kogu 2011 aasta vältel. Ja nüüd juuniga ka selle 2012 aasta esimesel poolel. JA praegu, muide, arvan, et jätkan ulmade üles-tähendamist ka selle, 2012, aasta teisel poolel. Sest pole ju midagi otseselt just unenägude vastu. JA pool elu veedab igaüks nagunii magades, ehk undki nähes. Ja unenägude vastu pole olnud 3. dekaadi midagi, kuivõrd olen noid ulmasi näinud. Mitte unenägude vastu ei ole midagi, vastu olen ebanormaalsusele... /--/ KUID olen ju palju aastaid, viimased aastad kindlasti, mõelnud, et unes veedetud aeg on isegi kenamini veedetud aeg. JA olen korduvalt arvanud, et pool ees-ootavat aega on kindlasti kena, kuna pool ees-ootavat aega ju kindlasti magan. Ehk näen ka huvitavaidki unenägusi. Seega kirjutan unenägusi üles ka järgnevalt. Ei tea, kas ka aasta lõpuni kuna ei tea, mida tulevik toob. Suvi on alles algamas, saabumas on need "valged ööd"... Kuid ei tea veel midagi selle suve ja järgneva sügise ega talvegi unenägudest. Kuid sellegi aasta esimesel poolel siiski kirjutasin ulamsi ülesse (niivõrd kui võimalik oli). JA nõnda kirjutades tänagi, selle juuni, -- MMXII – eismese poole unenägudest. Niivõrd kui need on meelde jäänud. --
Alustades siis juuni unenägudega. See oli siis 1. juuni ööl, kui oli unes midagi taolist. -- Lühidalt, (selgub märkmetest) oli kui "Midagi huvitavat", aga mida jällegi "ei mäleta". [Midagi raamtute-ainelist, midagi isegi n-ö "piraatidest"; ilmselt siis: R. Stilmarck & "Pärija Kalkutast"?]. Olla olnud "optimistlik" unenägu, ärgates olin küll seda meelt. Ja siis järgneval ööl (02.06.) midagi linna-ainelist. /--/ Kehv ulm siis järelikult, painaja isegi... JA oli siis ühel juuni alguse ööl (04.06.) kui oli unes midagi kui sõrmustest; isegi: nii briljantidega kaunistatud ja kullast sõrmustest. Tõesti ei mäleta, mis kontekstis (Austria? Tolkien??). Tuleb mainida siinkohal, et see juuni 1. nädal oli väga keeruline aeg nii isiklikus (kui ka eriti just "psühholoogilises") mõttes. Nii keerulist aega ei mäleta aprilli 1. nädalast peale. Sellest tingitud olid ka see juuni alguse unenäod küllatki eri-ilmelised. KUID: paar kuud enne juunit nagu ei olnudki eriti unenägusi. Ei mäleta (polnud eriti ka üles-tähendada), et aprillis-mais üldse eriti unenägusi oleks olnud. Igaljuhul kirjutaisn aprilli-mai ulmadest alles hiljem, tagantjärgi. Jäi mulje tõesti, et aprillis oli väga vähe ulmasi (keerulised olud); ega ka mai polnud ulmasi (sagedane kolimine). Nii, et alles juunis algas see unenägude taas nägemise aeg. Nüüdseks olen siis alles pool kuud ulmasi taas näinud. Nii vähe, kui selle kevade teisel poolel, pole siis ligi 2. viimast aastat ulmasi näinud. Kuid juuni algus oli keeruline aeg ja sellest tingitud ka erilised ulmad ja unenäod, magamise vältus, jms. --
Nagu oli näha just selle öö unenägudest (05.06.), kui magasin lausa rekordiliselt kaua aega sel ööl ja hommikul ja päeval (13.30. h.!). See oli rekordiliselt pikk uni, väga palju eri unenägusi ja need olid/on ka meelde jäänud. ETC! /--/ Kuid see oli selle öö ulmasest alles "esimene episood." Järgmine oli (2.) midagi muud. // Ja siis veel üks episood (3.), milles oli midagi ühe naistuttava kohta (=Hannela ja kallistamine, teatav emotsionaalne effekt seejuures]. JA viimane (4.) episood oli midagi ka. {"Unenägude valmistajad", noist siia kirjakohta eriti ei kirjuta, kuigi, kõik on üsnagi kindlalt teada, nii ajenditest kui ka metoodikast.} -- Kõik seonduv unenägudega seoses on palju selgemini ja täielikumalt teada, nüüd, ligi 8 aastat hiljem, peale viimase lause kirjutamist. Kõik unenägudega seoses on teada, miks ja kuidas, jne. Kuid sellest kõigest kirjutan kunagi hiljem ja mingisse teise kirjakohta.}}
Järgnevatel öödel oli vähem midagi kui "unes näha". -- [06.06. = "saksa naised"?]. Ja siis sel ööl (07.06.), midagi, mida muidugi konkreetselt ei mäleta kuid mis pani kui "mõtlema" nt. kunagiste "võimaluste" peale . Et nooremana oli veel teisti, oli rohkem võimalusi, igas mõttes, oli lootust, oli tulevikuplaane, lühidalt: oli veel võimalik inimväärselt oleleda... Kes meist ei mõtleks vanemas eas ka nõndamoodi just...? // Oli siis veel midagi järgneval ööl (08.06.) kui oli midagi "lapsepõlvemaast" ja n-ö "üldinimlikult huvipakkuvast" ( = Sic!) /--/ Järgmine ulm oli alle sellel ööl (11.06.) kui oli midagi nondest nn. „võõrastest“ ( = Sic!). /--/ Kuid siia kirjakohta ainult unenägudest (oleks keeurline korrigeerida 2. viimase aasta jooksul sellistesse kirjutistesse kirjapandut). SEE oli siis sel ööl (12.06.) kui oli unes näha midagi taolist... -- JA ega järgnevalgi öösel midagi palju "vaimukamat" unes just näha ei olnud... (See oli siis see öö nagu 13.06.). /--/ -- JA viimane öö senini (14.06.) -- samuti jälle mingi action-film (mingid "kostümeeritud tegelased" jne., muud taolist jampsi, millest hea meel, et see ärgates ka enam meeles ei ole...). /--/ Korra kirjutan juuni lõpus veel ja siis olengi viimased 2. pikka aastat juba oma unenägusi ülesse kirjutanud. M.O.T.
___________________________

29. ÖÖ.
Kirjutades siis juuni 2012 teise poole unenägudest. Nõnda on juuni jälle, üle kuude, taas selline kuu, mil kaks korda ulmasi üles tähendan. Ja selle tänase kirjutisega olen siis juba 2. pikka aastat oma unenägusi ülesse kirjutanud. Alustasin sellega juulis 2010, siis kuni selle aasta lõpuni ja kogu järgneva, 2011 aasta vältel ja selle aasta esimesel poolel. Ilmselt jätaktes ulmade üles tähendamist ka selle aasta teisel poolel. Miks ma seda teen, unenägusi üles kirjutan...? Nii on vahest nonde ulmade nägemisel rohkem mõtet. Ja vahest tõesti on see kuidagi kaudselt tähendanud ka unenägude suunamist, nende kujundamistki...? Castaneda stiilis unenägemine kui kontrollitud, osaliseltki, teadvustatud protsess. Ja vahest tasub kirjutadagi, et unenäod mul (juba 3. dekaadi) meeldivad olnud, otsekui kiites oma unenägusi nõnda. JA et need üldse meelde jääksidki, ilma üles tähendamiseta ei jääks need unenäod kindlasti meelde. Ja vähemalt selle meeles-pidamisega olen olnud hõivatud juba veel undki nähes, -- üritan und nähes oma unenägusi meeles hoida. See korduv nüanss on ka olnud peamine nende viimaste aastate jooksul. Ka unenägude meeles pidamine, selle üritamine, une ajal, -- seegi on suurema kontrolli ja teadvustatuse harjutus. Kuigi tean ju küll, et ka und nähes sõltun ma teavate "heast tahtest", kuid nõnda on ka alati varem olnud ja ilmselt igal teiselgi. Seega siis siia juuni teise poole unenägudest ja jätkates ulmade üles tähednamisega ka selle – MMXII – teisel poolel...!
See oli siis ühel juuni keskpaiga ööl (17.06.) kui nägin unes midagi, mida tihti pole nõnda kogenud. Nägin unes, et istusin ja magasin, seega oli see täiesti CC/DJ stiilis unenägu, -- nägin end magamas, täiesti reaalselt, nägin unes, et magan (istudes, soojalt riides, siinsamas Kalda toas jne.). Seega: kunagi oleksin lugendus selle klassikaliseks CC-stiilis ´unenägemiseks´. Ja vahest oligi midagi sellist, unenägude kontroll, ammune, dekaadi tagune püüdlus, ennast magamas näha (ja ega seda tihti just polegi olnud aastate vältel?). Liigitades selle ulma siis CC-stiilis "klassikaliseks unenägemiseks". Püsivus viib sihile...! // Ka järgneval ööl (18.06.) oli midagi huvitavat unes. -- Nägin und, et olen pime, kuidas oleks elu pimedana...? /--/ [See oli siis "elu pimedana", muidugi jälle võõramaised linnad, mingi hoone seal (CC & Slivio Manueli maja?). JA 1 raamat: J. Windham & "The Day of Triffids."]. // Ka järgneval ööl (19.06.) oli midagi, mis rohkem ärgates meelde jäi, unenäolist sehkendmaist oli rohkem. --
Ülejärgneval ööl (21.06.) oli ka midagi, isegi pikem ulm, mis ka meelde jäi, kuigi polnud just eriti kena ega meeldiv. Kujutatud oli nagu iroonilises, pilkavas ja sardoonilises mõttes selle öö ulmad. [Mingi rongiga Euroopa poole, sisi nn. "Euroopa piir", ("Pariisi sild"), kui korduv nüanss (?); ("Scorpion"; Fr. Forsyth & "The Negotiator"); ning pilkav finaal, rahulikult ja "lihtsalt" sõites, mingi Hispaania maastiku majade juures, õitsevad puud, jne.]. Üldmulje: pilkav ja irooniline ja eriti just ei meeldinud... // See oli siis sellel ööl enne Jaane (22.06.) Kui oli unes näha midagi päevakajalist (hallitus, majavamm, etc!). Oli seal peent viimistlust kui ka n-ö "tuleviku-tehnoloogiat" ja isiklikke mälestusi muidugi ka (nagu tihtilugu uness ikka). /--/ Üldmulje: rafineeritud ja stiilne ulm, kui selline.
// Paar päeva Jaani-pühade ajal ulmasi ei olnud. Kuid sel ööl (25.06.) oli taas midagi, mida ei mäletanud eriti ärgates... /--/ Ja siis viimasete ööd ulmad nüüd juuni kuu lähenedes oma lõpule. -- See oli siis hiljuti, sel ööl (26.06.) kui oli unes taas varaseimaid mälestusi ja uuemaid kogemusi. /--/ Ja kahest viimasest ööst pole midagi erilist meelde jäänudki. Sel ööl (28.06.) oli midagi segadusse ajavat; ja viimasest ööst vaid midagi ähmast. Vaid 1. öö juunis veel...
___________________________

Lugio: MMXII

14. ÖÖ.
Kirjutades siis esimest korda juuli unenägudest sel aastal. JA praeguseks olen kirjutanud unenägusi ülesse juba 2. aastat täpselt, alustasin sellega siis juulis 2010 ja selle aasta teisel poolel. Siis kogu 2011 aasta ja nüüd selle 2012 aasta esimesel poolel. -- SEEGA: juba kaks pikka aastat olen noid ulmasi ülesse tähendanud. Ja paistab, et jätkan sellega ka nüüd sellegi aasta teisel poolel. Seega olen siis selle aasta lõpul tähendnaud ulmais üles juba 2,5 aastat. Kordagi pole kirjapandut üle lugenud, kuid selge on see, et nood ülesse tähendatud ulmad jäävad ikka rohkem meelde. Seega siis seetõttu kirjutangi, et oleks rohkem mõtet sellel "unenägemisel kui kunstil"...? Sest ometigi olen elu jooksul vaid väga vähe ulmasi ülesse tähendanud. Õige veidi 1997 aastal (mida ometigi veelgi mäletan?!). JA siis muidugi aastal 1999 kirjutasin paljugi ulmasi ülesse, see oli erandliku kirjutamise aasta. Kuid rohkem ulmasi ei teagi eelnenud sajandist. MUIDUGI: viimased kaks aastat olen noid unenägusi jällegi ülesse tähendanud. JA paistab, et plaanis on jätkata sellega ka selle käesoleva aasta teisel poolel ja ilmselt ka järgmise, -- 2013 – aasta esimesel poolel. Kui Jumal elu ja tervist annab...! Sellel juuli esimesel poolel on täheldatav fakt, et ulmasi on nagu vähem olnud. Juuli esimesel poolel 2012 oli siis seega vähem unenägusi kui harilikult. Sel keerulisel ja vastuolulisel kevadel oli ju ka vähem unenägusi. Juunist seda nagu ei täheldanud. Kuid vahest seetõttu just juba, et 2. aastat ulmasi ülesse tähendanud, seetõttu siis seni juulis vähem noid ulmasi olnud? Vaadata unes mida toob juuli teine pool, selle suve teine pool ja siis järgnevgi sügis.
Nüüd siis juuli esimese poole unenäod. -- See oli siis sellel juuli alguse ööl (02.07.) kui oli unes midagi taas lapsepõlvest ja sugulastestki. Tegevuspiagaks oli Maidla, mis kohast olen palju ju ometigi ulmais näinud, rohkem kui mingist teisest kohast oma lapsepõlvest. /--/ KA järgneval ööl oli midagi, mida jällegi ei mäletanud isegi hommikul ärgateski. // See oli sellel ööl (04.07.) kui oli midagi unes või ärgateski ühest minu lemmiku-filmist. -- See oli see demonoloogiline film nagu: "The Ninth´s Gate" (US., Fr., Esp.,Port.), see oli lemmikfilm tõesti ja kogu see müstifitseerituimgi lähenemine demonoloogiale kui sellisel, isegi: satanismile. Kuid film oli hea, ja meeldiv tõdeda, et selline hea film ka isegi ulmades kajastumas nõndagi. // Järgneval ööl (05.07.) oli midagi ähmast vaid siit maakodu kohast. /--/ Järgneval ööl (06.07.) samuti midagi vägagi ähmaselt ärgates meenuvat, midagi, mida isegi ülesse ei tasu tähendada eriti. /--/
Vähe oli neid ulmasi selle juuli esimesel poolel. Paljut just ei olnud tõesti, vähe on meelde jäänud kuna polnudki midagi meelde jätta. Siiski ühel ööl (08.07.) oli midagi erandlikumat. Meenutati kui ulmas midagi sellest linna nn. "kodukohast", selle naabruses olevast „kohast“...? ( = Sic!) /--/ Oli midagi ühel ööl (09.07.) kui midagi ähmaselt ärgates sesostumas mingite n-ö "korra-taotlustega", korrastatusega, mis omas ka optimistlikuimaid noote. (Seos ilmselt minu isiklike psüühiliste-vaimsete pürgimustega viimase 12. aasta jooksul. Üritan ju midagi kui korrastada, korda kui luua ja seda isegi optimistlikul kombel, hoolimata kõigest kogetust...?) // JA viimased kaks ulma, viimastest öödest. See oli ööl vastu seda päeva (12.07.) kui oli unes midagi ebaharilikultki suurejoonelisemat: mingi huvitav aktiivsus... /--/ Oli niisugune ulm mida iseloomustasin ku hiilgavat-säravat...? /--/ JA viimane ulm seekord siia. See oli sel ööl, sel 13. & reede ööl kui oli unes midagi näha isegi indiaanlastest. (Mingi brünett, indiaanlanna ilmselt; midagi varjatut-peidetut seal, olla olnud "huvitav ulm". Seosed: üks film (K. Costner) ja hiljuti loetud raamat (Maine Reid & "Oceola"). Need siis olid selle juuli esimese poole unenäod. Selle juuli viimasel päeval kirjutan siia jällegi taas.
___________________________

31. ÖÖ.
Kirjutades siis teist korda juuli unenägudest ja seda selle juuli kuu viimasel päeval. Olen järelikult ulmasi ülesse tähendnud juba aasta ja kuu siis tänasega. Ja plaanis on jätkata siinse kirjutamisega ka selle aasta teisel poolel. Seega kirjutada oma unenäod ülesse, et nende nägemisel ka rohkem mõtet ole. Juba 12. aastat pole mingi saladus, kuidas need ulmad on konstrueeritud, kuidas unenägusi "meisterdatakse", kuid siia kirjakohta eraldi sellisest avameelsemast kirjutamisest. Aasta vältel kirjutan lihtsalt ulmasi üles ja ei kommenteeri nende mehaanikat ja valmistamist. Kuna pole viimase kahe aasta ülestähendusi ulmadest üle lugenud, see võtaks liiga palju aega, siis eradli, sellle kirjtüki lõpus kirjutada ka "unenägudest avameelselt". KAKS kuud öid, rohkemgi olen siin maal juba ulmasi näinud. Hiljuti veel 4. ööd Kural, teises kohas, siin lähedal. Kavas on siin maal kuid veel öid veeta, kogu augusti ja ilmselt ka sügise esimesel pooel. Kuid siia nüüd siis juuli teise poole unenägudest. ---
See oli siis juuli keskpaiga ööl (15.07.) kui nägin unes, otsekui prohvetlikult midagi Kuurast, kus nüüd neli ööd hiljuti veetsin, üle väga pika aja. Ligi 8. aastat (!) pole Kuural ühetgi ööd veetnud eri põhjustel. Kuid sel ööl oli unes midagi sellest kohast nagu Kuura, olla olnud "positiivne ulm"...? /--/ Järgneval ööl (16.07.) oli midagi rohkem unes kui näha. Oli midagi resimisest ja seda suurejooneliselt, -- India ja Austraalia. Oli hoogne ja stiilne ulm, ähmaselt meenumas, oli optimistlik ja haarav kujutamise viis. Põhiline moment oli, et tegu oli nn. "korduva ulmaga", nagu unes nähtud deja vu, midagi, mis kas juba unes või ärgates meenutas midagi korduva ulma taolist. Taolisi nüansse on unenägemises ette tulnud varemgi. Järgmisel ööl (17.07.) oli midagi jaburat vaid, mis meeldegi pole jäänud, ilmselt ei mäletanud ärgateski, nagu viimastel aastatel tavaks olnud. //
Siis oli ligi 5. ööd ulmadega pausi, ei näinud midagi unes. // See oli siis sel ööl (23.07.) kui oli unes midagi n-ö "eriti huvitavat ja sisukat". /--/ Siis see oli sel ööl (25.07.) kui oli unes midagi mingitest preilidest, brünettidest isegi, muide...? /--/ Olla olnud "huvitav ulm", kui selline... Ka järgneval ööl (26.07.) oli midagi: mingi bussisõit mingis linnas, õhtusel või öisel ajal. /--/ Ja siis see eriline ulm, -- ainuke ulm Kuural, viimase 9. aasta jooksul ainuke ulm ometigi. /--/ Oluline ulma puhul oli, et tegevus toimus samas paigas, nimelt just Kura saunas, selle ümbruses. Harva on samast kohast unenägsui, nii selgeid ja meeldejäävaid on viimastel aastatel niisuguseid vähe olnud. /--/ Oli sela midagi tähistaevast ja tähtkujude määramisest (see osutus kaardi abil lihtsaks); oli seal midagi kui morse-signaalidest (kaugelt näha, valgus, välgatus?). Oli haruldaselt selge ja meeldejääv ulm ja mis peamine: samas kohas, kus juhuslikult magasin ja ainuke ulm Kuural viimase 9. aasta jooksul siis. Juuli viimasel neljal ööl ulmasi ei olnud. Soovides endale häid unenägusi selle indiaanisuve, augusti, sumedatel öödel ja siis siin maal sügise esimeselgi poolel.
_____________________________

Agosto: MMXII

16. ÖÖ.
Kirjutades siis esimest korda selle – 2012 aasta – suve viimasel kuul, nagu augustis unenägudest. Ulmasi olin üles-tähendanud juuli alguseks juba 2. aastat, praeguseks siis 2. aastat ja poolteist kuud juba tänase sissekandega. Ja kavas on sellega jätkata ka selle aasta lõpuni ja ilmselt ka järgneva aasta esimesel poolel, kui olen (juuniga 2013. unenägusi ülesse kirjutanud juba 3. viimast aastat oma elust.). // Viimasel ajal on täheldatav, et näen vähem unenägusi. Nii oli minu meelest nii augusti eismesel poolel eriti, kui ka vist ka juulis. Nagu otsekui keegi mõtleks, et 2. aastat ulmade ülestähendamist on piisav alustuseks...? Vahest keegi just nõnda mõtlebki, või mõned isegi...? -- Nüüd augusti esimesel poolel on olnud väga vähe ulmasi. Augusti esimesel nädalal polnud pea ühtegi. Ainult mõned ulmad on üles tähedada augusti esimesest poolest. (Sellest ka lühemad veerud siia järgnevalt). Sisuliselt oli vaid üks erakordne unenägu seni-kulunud augustis, ( ja see ka olude sunnil kui "esile kutsutud"). Eks siis selgub kui vähe ma sel kuul nagu augustil üldse ulmais näen? Kuu lõpus on mõned ööd ka linnas, ilmselt seegi seik muudab ulmade kvaliteeti, nagu ka vahel harva päevased toimetused, jms. Kuid nüüd need vähesed senised augusti kuu ulmad... ---
See oli sel ööl (06.08.) kui oli ärgates vaid tõdeda, et midagi kui unes nägin kuid ei mäletanud ärgateski enam midagi. Viimastel aastatel on seda üsna tihti juhtunud, et nähtud ulmad pole ärgateski meelde jäänud. /--/ Järgneval ööl (07.08.) mind kui painati unes, nagu vahel kahjuks ette on tulnud. Keeldudes halbu unenägusi meelde jätmast ja üles kirjutamast. (Österreich = järelikult ammused mälestused Austria-aegadest). // Ja siis ööl vastu Reinu 65. juubelit siis muidugi ka midagi sugukondlikku. Nagu keegi oleks hoolinud selleks (täiesti ärarikutud) juubeliks valmistuda. /--/ Vahest olen viimase 2. aasta jooksul mõelnud kas tasubki nõnda kirjutada, mõningate märksõnade najal noid unenägusi, mis meeldegi ei jää, kuidagi nõnda rekonstrueerida? Pole kordagi noid 2. aasta ülestähendusi üle lugenud, kuid vist vähe ütlevad need "märksõnalised rekosntruktsioonid"...? Kuid tõesti üles kirjutamist väärivaid unenägusi on ju väga harva. Augusti esimesel poolel oli väga vähe unenägusi, erandlikult vähe tõesti. JA sisuliselt vaid üks, kuid tõesti ka erakordne ulm siiski oli, sellest nüüd pikemalt --
Kuid sel ööl (09.08.) oli tõesti unes näha midagi grandioosset ja erakordsetki ja meeldejäävat ka, nii vähemalt arvasin ärgates. See kõik sel ööl unes nähtu oli nagu mingi "grandioossne elulugu", nagu minu elamise lugu mingis erilises ja haruldases võtmes, erilisest vaatepunktist vaadelduna...! [Täpsemalt ei meenu enam? ( = Sic!)]. /--/ Kuid meelde on jäänud suurejoonelised vaated "hiilgavatele väljamaa linnadele"... -- Uhked lossid ja paleed, säravad paleed, nagu eredas päikesevalguses, kuldkollased, hiilgavad säravad (antiigi ja klassitsismi-sugemetega) suurjoonelised ehitised. Väljamaa linnasi olen unes näinud palju kordi, ilmselt nende kunagiste stipendiumireisidega seoses, ilmselt siis Budapesti ja eriti Viini. Niisugused ulmad on ka alti meeldinud, ilmselt on need individuaalselt just minule mõeldud unenäod. Huvi Läane-Euroopa arhitektuurigi vastu on ilmselt midagi minule omast. Olen näinud neid unes nii päevavlguses kui õhtusel ja öisel ajal kujustatutena ja alti sellest tulenevalt heatujulisena ärganud. // Selle ulmas oli veelgi eraldiasetsevaid stseene (nagu vahel eriti kenade ulmade puhul ette tuleb, jääb mulje nagu näeksin vahel und uinumisest kuni ärkamisena, kuigi tõenäoliselt näen peamiselt oma ulmasi just varastel ja isegi hilistel hommikutundidel, kui mina erandlikuna peamiselt magan. // Oli üks episood, naljakas illmselt ja erandlik... /--/ Üldmulje selle öö ulmadest oli: tunnustatus, isegi kuulsus ja erakordsus, -- ühesõnaga grandioossne draama nõnda kui unes nähtudki kui ka reaalsuseski, nõnda nagu on olnud minu viimane dekaad ka tegelikus elus...! [Ka üle-eelmine öö (13.08.) oli midagi veidi unes näha...?]
_________________________________

31. ÖÖ.
Kirjutades siis selle augusti ja ka selle suve viimasel päeval. Kirjutades viimastest selle suve unenägudest. See suvi on kuidagi läbi ja hea meel, et taas mingi keeruline periood on läbi saanud. Üllatavalt vähe oli unenägusi selle suve teisel poolel. Kuid ei imesta miks. /--/ Kuid see kirjakoht ei ole säärase jaoks. // Selle suve teisel poolel oli üsna vähe unenägusi. Ei teagi miks. Olin juuli alguseks kirjutanud ulmasi üles juba 2. aastat. Vahest just seetõttu? See kevad-suvi on õnneks möödas. Kuid see kirjutis ei ole säärase jaoks. Nüüd siis augusti teise poole vähestest unenägudest. --
-- See oli siis sel ööl (17.08.) kui nägin unes midagi pea "prohvetlikku", n-ö. midagi siis selle tulevase linna-külastusega seoses, mis nüüd hiljuti ka aset leidis. /--/ -- Ühel hilisemal ööl (22.08.) oli ka midagi. -- "Midagi oli", kuid taas, nagu tihtilugu juhutub, ei mäletanud ärgates enam midagi erilist. /--/ KA järgneval ööl (23.08.) oli kui midagi unes näha: oli kui palju ja huvitavaid unenäolisi episood esel ööl. (?). Minapilt oli selles ulmas praegusest noorem nagu harilikult ikka on olnud, näen ennast unes harilkult palju nooremana, palju nooremana...
Neil kahel ööl mis linnas veetsin muidugi unenägusi ei näinud. See oligi ilmne. /--/ KUID siia maale tagasi tulles oli kohe huvitavamaid unenägusi. SEE oli sel ööl (29.08.) kui oli unes midagi kui kajastumas sellest linna-visiidist. Kujutatud oli selles ulmas kui see "Vanemuise tänava" hurtsik... Etc! ( = SIC!). /--/ Ilmselt siis mingi kohane reaktsioon selle dekaadile siis ulmades kajastumas. /--/ JA siis selle suve viimane unenägu, see oli 30.08. ööl. -- Olin kui selles ulmas jälle oma praegusest east noorem. Tegevus toimus lapsepõlvemaal nagu Kural. Sellest olid vaid varemed alles, jne. Jabur ulm. Kuid need olid selle suve viimased ulmad. Saab unes näha mida toob järgnev, homsega algav sügis. Järgmine öö on juba siis esimene öö sügisel 2012. Ja siis järgneb talv. Ei tea veelgi kuidas kujuneb mul see sügis ja talv. -- Häid ulmi sel algaval sügisel...!
_____________________________

Settembre: MMXII

14. ÖÖ.
Kirjutades siis sel sügisel esimest korda unenägudest, sel sügisel 2012. -- See september on juba poole peal ja on ka unenägusi nähtud, selle sügise alguses. Kuid, siiski peab mainima, et juba paar kuud on unenägusi nagu vähemaks jäänud. Olles selle möödunud juuli alguseks olnud kirjutanud oma ulmasi üles jbua 2. aastat täpselt, siis jäi selline mulje, et neid ulmasi jäi järjest vähaks. Alustasin nonde ulmade üles-tähendmaist juulist 2010. Juulis 2011 siis sai neid üles tähendatud juba aasta, ja juulis 2012 juba 2. aastat. Siis tõesti viimased paar kuud juba mulje jäänud nagu noid ulmasi oleks vähenenud kuidagi, ei tea, miks vahest just selle kirjutamisega seoses. Et juba üle 2. aasta noid ulmasi ometigi üles tähendanud. Et vahest nagu aitab ka jne. Kuid ikkagi noid ulmasi näinud ka suve tesiel poolel ja nüüd sügise esimesel 1/6-dikul. Kuid ka viimase öö unenäod olid vaid midagi kena ja kirjutan ulmasi üles ka selle aasta teisel pooel. KUI muidugi "eestisse" jään üldsegi, kui ei lähe selle sügise teisel poolel hoopsiki HISPAANIASSE...?! -- On juba kerged tuurid peal ja plaanis hoopis selle sügsie teisel poolel järgnevaks talveks hoopiski Hispaaniasse lennata...! See oleks midagi uut, ja kordagi, peale seda, kui see aasta, mis ma õppisin ja elasin Lõuna- ja Põhja-Euroopas ei näinud ju kordagi unenägusi. Vahest seega tõesti, kui tõesti Hispaaniasse lähen? -- siis ei näe ka seal kaugel lõunamaal ühtegi unenägu. Kuid mina ju tean, kuidas nood unenäod on kujundatud, ja tean, miks ma noid ulmasi aasta väljamaal elades ei näinud. KUID kui järgmine kord, septembri lõpus siia kirjutan ulmadest, siis tean, kas lähen Hispaaniasse magama ja undki nägema või siis mitte. Seniks aga: häid unenägusi ka selle sügise alguses...! {Ei läinud ka ma tollel ammusel sügisel 2012 kuhugi, ka mitte Hispaaniasse. JA sellest sügisest saab varsti juba 8 aastat. Ja nüüd ja praegu, täna just, on T. perega Ateenas, nädalane Kreeta reis. Ja kunagi plaanin ise ka kuhugi lennata, kaugele ja kauaks. Selleks nüüd kõik vahendid ja võimlaused olemas. Seega, veelgi ei tea, millal ja kuhu täpselt, aga lendan küll kuhugi, vahest juba sel aastal loodetavasti...? (07. 07.).}
Selle sügise alguse unenäod. -- See oli siis ööl vastu selle sügise esimest ööd (01.09.) kui oli midagi unes kui näha... (Midagi väga huvitavat, kuid ei meenunud midagi juba ärgateski.) Ja järgneval ööl midagi tõlkimisest, kui minu tulevaste aastate peamisest tööst, kui minu elutööst...? Vahest just tõlkimisest saabki minu elutöö, järgnevatekski aastateks. See on juba siis järelikult uneski selge kõigiti... // See oli ühel järgneval ööl (04.09.) kui oli midagi minu otsekui "planeeritud elust", et kavatsen kui maale jääda kunagi aastateks, ja juba viimased 6. aastat olen pool aastat justnimelt maal veetnud. Midagi "planeeritud elust", kavandatud, strateegiliselt ja võimalikult ökonoomiliselt kujundatud elust. JA ka järgneval ööl (05.09.) oli midagi segast ja ähmaselt meenuvat ärgateski pelgalt. /--/ JA see oli juba järgneval ööl (10.09.) kui oli unes kui midagi näha minu tänasest psühholoogilisest tervik-olukorrast. -- See oleks nagu kui "sinnlose Verteidigung" (= "mõtetu vastupanu/kaitse"); mingi olukordade lühikene kokkuvõte selle öö ulmades. See, millega ma tegelenud olen viimased 12. aastat on ju täiesti mõtetu tõesti, kuid pole antud valida, kas ma selle kõigega ikka tegemist oleksin tahtnud teha nõndamoodi...?! KUID hea, et niigi hästi olen kuidagi hakkama saanud.
See oli siis sel ööl (11.09.) kui oli unes üks noist parimatest korduvatest motiividest. -- See suur ja jahamatavalt keeruline mägi ja sellelt laskumine erineval kombel, see unenägu on kordunud palju kordi ja juba aastaid ilmselt. See tohutu ja õõvastavgi järski mägi ja sealt laskumine. Hirmuäratav ja kummaline ja õõvastav, järsk langus ja sellega seotud tundmused und nähes... -- /--/ -- Järgneval ööl ei saanud eriti magada, oli rahutu uni, midagi õhtuse "mentaalse aktiivsusega" seoses olevat. Olla olnud "rahutu uni" ja mingeid ulmi küll oli, kuid ei mäletanud taaskord isegi ärgateski midagi. // JA siis üle-eelmine öö, (see oli 13.09.) kui oli midagi kui ka unes näha, mida aga jällegi eriti ei mäletanud isegi ärgateski homikul. /--/ Oli meeles ärgates vaid pingeline ulmade meenutamine vastu ärkamist, nagu seda viimastel aastatel on tihti ette tulnud; vahetult enne ärkamist kui üritan pingsasti oma unes nähtut meeles hoida, meelde tuletada, seda nähtut mäletada; ja nagu tihtilugu on juhtunud: täiesti ebaõnnestunult... JA siis viimase öö (14.09.) unenäod praguseks: see oli kena unenägu, eelmisel õhtul olin huvitatud isegi Hispaaniasse reisimisest, sinna elama minemisest. JA see viimane uneägu oli kui praeguse olukorra kokkuvõte, kes ma praguseks olen, mida endast kujutan. Pole ju 8. aatsat väljamaal käinud, saati siis seal mujal elamisest rääkida... [See ulm oli TIIBETIST. Midagi kunagi nähtud filmi ainetel: "7. Years in Tibet", mingi näitleja (Brad Pitt?); selles ulmas olid siis erinevad olud, kuigi selle filmiga seoses. Kuid üldmulje jäi minust kui sellisest selles ulmas pigem kena, jne.] -- Seega olen ikka täiesti kombes, et minna kuhugi kaugele, undki nägemaks, kus saan loota ainult ise-enda peale. Sellega saan veelgi hakkama ja vahest oleks see Hispaania minu jaoks praegu ainuvõimalik lahendus-variant. KUID kui järgmine kord siia, septembri lõpul kirjutan, sis tean juba täpsemalt sellest Hispaania-võimalusest kirjutada. --
____________________________
30. ÖÖ.
Kirjutades siis viimast korda, sellel septembri viimasel päeval, vastu 1 oktoobri ööd selle septembri teise poole unenägudest. On viimased tunnid seda selle sügise esimest kuud nagu september. Järgmine öö on juba oktoobri esimene öö muidugi siis. JA möödunud on vaheldusrikkad ajad, nii unes kui ilmsi. Täna oli vend T. 36. sünnipäv, on teine oma unenägusi näinud siis juba niikaua aastaid. JA tekkis juurde (laupäeval, 29.09. Kl.: 13.00) üks uus potenstiaalne unenägija, kes veel kaua, minust palju kauem undki näeb, -- IDA L. -- See oli suur sündmus, imestan, et see eelmise öö unenägudes mul ei kajastunud, kuid sellega on ju aega ka üksjagu. // Nagu ikka magan igal ööl ja pea igal ööl näen ka und. Jäi nagu mulje, viimastest kuudest, alates juulist (kui olin 2. aastat täpselt oma ulmasi siia nõnda üles tähendanud), et noid ulmasi on nagu vähemaks jäänud. Kuid muidugi on neid oma loogika järgi samavõrd nagu viimased 3. dekaadi juba, pea igal ööl näen midagi unes. Vahel jäävad ulmad lihtsalt rohkem meelde, vahel vähem. KUID juba 30. aastat o n need ulmad olnud pidevalt igal ööl ja ka küllaltki sarnased oma loomult ja ülesehituselt ja laadilt. Mõni näeb lihtsalt rohkem unenägusi kui mõni teine. Mõni kui elab rohkem unenäo-maailmas kui reaalsuses. Oli mul juba eelmisel (20. sajandil) milleeniumil rohkem unenägusi ilmselt kui mõnel teisel, ja nõnda ka sel uuel, "informatsiooni-tehnoloogia" sajandil. Kuid nüüd siia järgnevalt, septembri viimastel tundidel, selle septembri teise poole unenägudest, niivõrd ja niivähe, kui need meelde on jäänud. --
-- See oli siis sel ööl (16.09.) kui nägin unes oma praegust elukohta, Kalda talu (kus ülehomsega olen veetnud sel aastal juba 135. ööd ometigi.) Mingi kummaline tegevus oli sel ööl siinkandis nagu toimumas. Midagi mida S. Freud´i õpilane C. G. Jung nimetaks ilmselt "arhetüüplisteks unenägudeks". -- Nimelt nägin taas sel ööl unes kui UFO-sid. Neid "tundmatuid lendobjekte". Need siin tiirlesid mul siina aia-maa kohal hoolega. KUID selle öö unenägu oli ka mingis mõttes "Traagiline", vms. Nimelt nägin unes seda jubva ammu tuhastatud S. ja ärgates olin mingil hetkel veendnud, et see kunagine armuke on veel elus. See oli mingi eriline, väljapeetud (ja ülevaadatud) hetk, une ja ärkevloleku piiril, kui olin ühel hetkel kindel, et SIGNE veel elus on ja järgmisel hetkel, ärgates, taas teades, et ta juba aastaid surnud on. "Lubamatu traagika", arvati kui selle kohta järgnevalt. /--/ Järgmisel ööl (17.09.) oli midagi unes sellest (minu poolt "kiidetud") Tallinna vanalinnast. Et oli seal Raekoja plats (üks suudlus aasta 2004 esimestel minutitel sealt ilmslet nõnda meenumas?); see platsike oli selles ulmas kui "täiesti puhtaks tehtud", oli muudki vanalinnast; ülevaateline ulm vanalinnast, Tallinnast, kui sellisest, selliseid on ka varem olnud sealt, on olnud varemgi ulmi vanalinnast, ei teagi, mis põhjustel siis ometigi...?
Midagi ähmast oli unes sel ööl (10.09.), kui juba ärgates polnud eriti huvitatud nähtust, ega ilmselt ei mäletanud ka midagi erilist enam ärgateski veel. /--/ Järgmisel ööl (20.09.) midagi sama segast ja väga ähmaselt juba ärgateski vaid meenuvat, ulmad millel mingit tähtsust ei ole, ja mille markeerimine siin kirjakohas näib olevat sisuliselt mõtetu tegevus. -- /--/ Järgneval ööl (21.09.) oli midagi erutavamat unes, ilmslet oli tõesti, taaskord taoline rubriigist: "Unehaldjate magatamine", mida on olnud ju lõputult palju kordi juba dekaadide vältel ometigi; kuid see on ju meeldiv ennekõike, selle vastu pole unes ka mitte midagi kunagi olnud...! (= Sic!) /--/
Ühel ööl (24.09.) oli ka midagi lühidalt, ähmaselt ja ei meenunud juba ärgateski, nagu vahel viimastel aastatel on mul kombeks olnud. /--/ Juba järgneval ööl (25.09.) oli taas unes näha seda korduvat motiivi: Tallinna vanalinn, ka seekord just Raekoja plats, suundudes unes oma "Unenäolistel radadel" just selle konkreetse tänava (Nunne tn, 1. Õhtukeskkool) kaudu. Oli seal midagi kummalist, mida enam muidugi ei mäleta. /--/ KUID ühel järgneval ööl (27.09.) oli tõesti midagi kummalist: tegevuspaigaks oli lapsepõlvemaa nagu Kuura, ja seal üks väga sagedasti korduv motiiv nagu see minu ehtitatud "norra tüüpi" saun, mis vahel, tihtigi, on ulmades olnud kui juba valminud, alles valmimas või kuidagi teisti asetsev, (mingi eriomase unenäo-loogika kohaselt), või painavaltki oliline selles, et on see saun olemas juba või veel ei ole...? /--/ JA nüüd viimane unenägu, viimasel septembri ööl (30.09.), eelmine unenägu siis. See oli esimene öö kuid IDA oli juba sündinud siia ilma. Arvasin, et näen unes midagi erilist, kuid sellega pole selles mõttes ju mingit kiiret...! // Tegevuspaigaks oli see nn "endine koht" jällegi, nagu vägagi tihti on ulmades (mingil põhjusel?!) aset leidnud, (Vanemuise tn.). Selles ulmas kui üritasin midagi hoolega meenutada, raskelt meenutada, hoolikalt meelde tuletada midagi, mis ometigi ei meenunud, (nagu vahel ikka unes ette tuleb! = Tolkien: "The Hobbit"!). Oli seal muudki, nii pelgalt mälestustega seotud emotsioone. /--/
______________________________

Ottobre: MMXII

14. ÖÖ.
Kirjutades siis esimest korda oktoobri unenägudest. Seega siis oktoobri esimese poole unenägudest. JA sai ostustatud, et ei kirjuta enam iga sissekande alguses midagi kokkuvõtlikku ja sissejuhatavat. Seega siis nüüd kohe oktoobri esimese poole unenägudest. -- See oli siis sel ööl, oktoobri esimesel ööl (01.10.) kui nägin unes midagi taolist. -- /--/ Ka järgneval ööl (02.10.) oli midagi: seostumisi Austriaga, kus kunagi õppisin-elasin. /--/ KA järgneval ööl (03.10.) oli midagi vennast nagu T.-st, midagi positiivset vaid, tunnustavat ja heaks-kiitvat. /--/ Ka järgneval ööl (04.10.) oli midagi (üldse nüüd sügise poole on järjest rohkem ulmasi nagu olnud, pea igal ööl). -- Selle öö ulmas olin veel kui noorem veel (näo, habeme ja kehakuju poolest siis ilmselt); välimus oli veel "atraktiivsem". Tegevus toimus mingis linnas (RIGA?); tegevuseks olid seal õpingud ja elamine selles unenäolises linnas (vrdl. Budapest, Viin & Koppenhagen!); oli seal midagi ühistranspordist (tramm, bussi-jaam, Eestisse tagasi-tulek, jne.) Oli midagi kui "võimatut" seal selles linnas, selles ulmas (= seega: Riia?!); oli seal midagi finantsilisest küljest; ja isegi saksa keeles rääksin selles ulmas (!); meeles oli ärgates rääkimise episood (kuigi ma unes ju harva "räägin"!); midagi ka endisest elukohast, jne.
Järgneval 3. ööl oli midagi vaid ähmaselt ärgates meenunut. See oli sel ööl (05.10.) kui oli midagi ärgateski vaid ähmaselt meenunut [= "purunenud klaas" (vrdl. Dashiell Hammet: "The Glass Key"); jne.] /--/ Järgneval ööl (06.10.) vaid midagi ähmast, jne. Ülejärgneval ööl (07.10.) vaid midagi võimuvõitlusest ("üldiselt") ja uute "alade hõivamisest"; mis olla olnud ärgates seostumas millegagi, mida korudvateks ulmadeks nimetan. // See oli sel ööl (09.10.) kui oli midagi ähmast vaid ärgates meeles (= mingid "rahvusvahelised suhted" (= "International Relations!"); Tallinna vanalinn öisel ajal ja muud ei mäletanudki... // Ühel ööl, oktoobri keskpaiga lähenedes (homme on juba 15.10.), oli midagi ulmas kui taas väljamaast (Ungari?), mingi ülikool muidugi sealt (+ mingid tegelased, midagi isegi professoritest ja rektoritest, jne.) // Järgneval ööl (11.10.) oli midagi rohkemat kui unes näha pakutud. -- /--/ Paar ööd siis ulmasi ei olnud ja praguseks viimane ulm oli sel ööl (14.10.), seni viimasel ööl kui midagi nägin unes. /--/ NEED olid siis oktoobri eismese poole unenäod. // -- Soovides endale ilusaid unenägusi tulevikukski...!
____________________________

Epiloog.

Ja olengi jõudnud epiloogini, selle kirjatüki lõpetavate ridadeni. Lugesin ka ise esimest korda läbi, sisuliselt. Vägagi ammu kirjutatud tekst, ammustest ulmadest. Ligi 12 aastat tagasi alustasin selle kirjutamist, aastast 2008 on siis sissejuhatus ja siis unenägude üles-tähendamine aastatel 2010-2012. (Seega siis 2010 aasta teine pool, kogu 2011 aasta ja ka 2012 aasta algusest kuni oktoobrini.) Seda enda kunagist kirjutist üle lugedes tekkis erinevaid ideid ja mõtteid. Esiteks on endagi jaoks tegemist väga ammuse kirjutisega, mõneti aegunud tekstiga. Ja pealekauba unenäod ju niivõrd „individuaalselt suunitletud“ nähtumus, eriline fenomen, isegi otsekui „kunstiliik“. (JA kuigi annan selle kirjutise lõpus nii oma e-maili, kui ka 4 blogi aadressid, ei ootagi erilist tagasi-sidet ega kommentaare. Aga siiski avaldan oma blogides. Miks? Lihtsalt niisama, naljaviluks.). -- See oli nii ammune tekst see siin aga selle kirjutamine võttis kunagi ikka aastaid aega, seega nüüd siiski avaldada plaanides. Vahest pakub mõnele veidikene huvi, vaevalt et eriti aga veidike siiski? Ja ei olegi nagu eriti kirjutada noist ammustest unenägudest. (Tühistasin originaal-tekestist kümneid lehekülgi; muidugi pidi ka kommenteerima veidike, kuidas siis mõni teine ikka kellegi isiklikest ulmadest midagigi aru saaks.). JA siia lõpetuseks kahe alapealkirja alla kirjutades veidike. Ühes siis lühidalt veidigi „teaduslikumast“ lähenemisest ulmadele kui fenomenile ja teises viitamisi argisusele vastanduva unenäolise maastiku erilisusele, millest pärinevad mõnegi relgiooni alged ja mis näib viitamas otsekui „kosmilisele tühjusele“...? (Aga vavealt, et vähesed minu blogide lugejad, selle kirjutise lõpuni jõuvad, nii, et piirduda siinkohal lühidalt nende ulmadega seotud aspektide mainimisega.)

Mõtlemise olemusest.“

Mida võiksid unenäod sisuliselt tähendada, kui neid oleks, kuigi eriti vist ei ole, natukenegi „teaduslikumalt“ uuritud? Unenäod kui iga normaalse isiku psüühika lahutamatu koostisosa, kuuluvad siis kogu elu enamike inimeste psüühika juurde. Inimpsüühika on siis muidugi teatav komplitseeritud ajufunktsioonide kogusumma. Ja kuivõrd nt sellinegi elementaarne fakt, et igal unenägusi nägeval inimesel sel ajal, unenägusi „nähes“, silmad kinni on, siis sestuvad unenäod otsesemalt just teatavate konkreetsete inimaju osadega (ja mitte niivõrd üldsegi just silmadega näiteks). Seega, kui oletada midagi sugestiivset mõjutatuse laadi (mida siin kirjakohas avameelselt kirjeldama ei hakanud) siis oleks ulmade lühikene kokkuvõte järgnev. Teatav normaalse inimpsüühika lahutamatu koostisosa, mis seostub inimpsüühikaga kui teatav komplitseeritud ajutegevuse kõrvalsaadus. Unenäod pole kindlasti juhuslikud, neid ei seleta lahti ka neologismidega (nt nn „alateadvus“, S. Freud, K. G. Jung); ja kindlasti pole unenäod ka midagi uut, neid ikka nähtud, nagu pajatavad vanimad säilinud kirjalikud ülestähendused. Aga ikkagi pole unenägusi kunagi eriti n-ö „teaduslikult uuritud“. C. Castaneda: „... läänelik kultuursuses tüüp hindab kõrgelt unenägude ignoreerimist...“ Tekib küsimus: aga miks? (Kuid ka siinse kirjutise lõpetavad read ei võimalda selle ammendavat analüüsi, antud kirjutise fromaat oli isiklike ammust ulmade meenutamine (emotsionaalsetel ja senitimentaalsetel põhjustel?). Ja avaldamisele kuulub see ammune kirjutis lihtsalt naljaviluks? Vähesed loevad, minu blogides, arvatavasti kommenteerivad veel vähesemad.)

`Unenäoline värav`.

On selge, et unes nähtu, unenäod otsesel kombel inimpsüühikale vaja-mineval moel igapäevaseśt argisest mõtlemisest erinevad. Aga pole isegi uuritud põhjust miks näiteks unenäoline mälu erineb kardinaalselt igapäevasest mäletamis-võimest. See ulmade mäletamise suutmatus näib viitavat teatavle inimpsüühika omadusele, milleks on mäletamise võime kvalitatiivne erinevus ärkvel oleval ja unenägusi nägeval indiviidil. Antiikajal nähti unenägudes endeid, vihjeid ja ettekuulutusi toonastelt jumalustelt; sellest juttu juba antiigi vanimates säilinud ülestähendusest. Keskajal olid kindlasti ka unenäod osalt sakraalselt tõlgitsetud, kui heiastused teistpoolsusest. Ja kindlasti on unenäod või nägemused avasilmi olnud paljude religioonide alguse juures. Ka kristluse puhul (kuidas ja kui hõlpsasti võib „igast Salusest saada Paulus“?). Ka mormooni usulahu alguses oli nägemuslikku visionaarsust (J. Smith `i nägemused). Jesuiitide Ordu rajaja, Püha Ignatius di Loyola olla ka „näinud teavalikku kirkust“. Alati on mõndagi kummalist nähtud, nõnda taevas kui ka maa peal, nii ärgvel olles kui und nähes. Ja kuivõrd vastandub see „unenäoline maastik“ igapäevasele argisele hallusele, monotoonsele argisele askeldamisele. Kummastavuse mõõtmeis kummaline unenäoline fantaasia-küllane irreaalne reaalsus. See on alti nii olnud, ilmselt juba ürgsetest aegadest kuni antiiksete jumaluste ennustusteni ja keksaegsete skaraalsete nägemusteni. (Aga „uusimalgi ajal“ pole neid unenägusi ilmselt kuigivõrdki „teaduslikult“ uuritud, sel lihtsal põhjusel, et seda pole võimalikki teha, kes ikka teab teise inimese unenägusi?). Ja siis see „unenägemise kunst“ alguse sai aegade alguses, ürgsetel aegadel, siis hakkas kajastuma antiigi ülestähendustes. Ja läbi „pimeda keskaja“ sakraalse tõlgendamiste kuni uusaegsegi täieliku ignoreerimiseni välja, on viinud see „unenäoline tee“...? Mis on selle tee lõpus? Kui unenäod on isegi relgioonide alguse juures, siis tänapäeval viitab see ulmade rada kosmilisele tühjusele, millega silmitsi seatuna inimene oma tühistust tajub. Universum, Kosmos, lõputud ja lõpuni mõistetamatuks ja ületamatuks jäävad aja ja ruumi kuristikud. Religioonide algusest kuni tänapäevase kosmoloogiani välja nõndamoodi siis...? Ja siis läbi selle „unenäolise värava“ vaadates heiastub kui kosmiline tühjus, Universum oma ääretuses, eimiskisus, olematus, tühjus...? (Nihil Niente. Le Néant. Das Nichts. Die Leere.). M. O. T. 8
_________________________________
2008 & 2010-2012. a. D. -- ´Art of Dreaming`. _______________________
1 16 . 06. 2020. -- See selle kirjatüki sissejuhtavad lehekülged, ehk proloog on siis kirjutatud mainitud kuupäeval. Enamik sellest siin järgnevast tekstist on palju varasem. „Sissejuhatus“ on aastast 2008 (seega ligi 12 aastat tagasi) kirjutatud (ja seni blogides avaldamata jäänud). Ja siis selle siinse kirjatüki autori ainsad ülestähendused oma ulmadest (muidugi veidigi kommenteeritud kujul), pärinevad aastatest 2010-2012. (Täpsemalt 2010 teine pool ja kogu 2011 aasta ja 2012 aasta algusest kuni oktoobrini. Need on siinkirjutaja ainsad ülestähendused oma ulmadest sel uuel sajandil. Ei ootagi mingit tagasisidet (kuigi selle kirjutise viimase lausega seoses annan ka oma kehtiva e-maili ja ka 4 blogi aadressi); vahest tõesti lihtsalt n-ö „nalja viluks“ avaldada, nagunii mingit tagasisidet ega huvitavaid kommentaare ei laeku? AGA see kirjutus võttis mul ju kunagi aastaid aega ikkagi, seetõttu vist ikka avaldan? (Kuigi ei vastuta ei võimalike kirjavigade, ega teksti juhuslikkult sisse lipsanud muude (nt n-ö „psühholoogiaga“ seonduvate) lapsuste eest, ja loodan, et teised ka, minu selle kirjatüki vähestest lugejatest, mulle eriti seda pahaks ka ei pane, kui ma midagi liiga rumalat, või siis isegi: midagi „liiga avameelelt“ olen kirjutanud...?)
2 Siin ja edaspidi selle kirjutise tekstis esinevad teatavad {ümarsulgudes} ja kursiivis esinevad laused on hilisemad kommentaarid (juunist 2020), ja siis samuti esinevad [nurksulgudes] ja kursiivis laused on samuti kommentaarid, mõeldud peamiselt kommenteerimaks just eriti konkreetsete ulmade ülestähendusi, siin järgnevalt (aastatest 2010-2012). Sest muidu kui veidigi kommenteerimata millegi nii individuaalselt orienteeritud ja suunitletud vadlkonnaga nagu uneneäod kuidagigi (eriti isegi blogides avaldamisele mõeldes?) küll seda kirjutist ettegi kujutleda ei saa.
3 Kolm korda 2008 alguses vaid, jaanuaris, 15. ja 30. ja siis 13. aprill. Kahetususväärselt vähe. Jätkamisi siis nüüd novmberi ´08 keskel. Kui alustamisest on möödunud täpselt pool aastat, elik siis KUUS PIKKA KUUD! Jätkates siis järgnevaltki ja usinalt. Kirjutades kui kellegile teisele lugemiseks, ja vahest ka kunagi isegi, -- avaldamiseks. Jätkates kirjeldamist tollest ebatavalisest teadvuse seisundist nagu unenäod. (15.11.´08.)

4 05. 07. 2010. – Alustades siis uut kirjakohta, ja unenägudest ja nende meelespidamise ja üles-kirjutamise huvides. Aastatel 2008 (ja korra ka 2009) kirjutasin midagi unenägude kohta vaid, ei kavatsenudki unenägusi üles tähendada. Oli lugeda antav kirjutus see kahe aasta vältel kirjutatu (lõpus paar n-ö avameelset ridagi). // Kuid elu jooksul olen unenägusi üles kirjutanud vaid kunagisel ammusel 1997 ja eriti just 1999 aastal.
5 05. 07. 2010 -- Alustades siis taas unenägude üles-tähendamisega, millega pole tegelenud juba rohkem kui dekaad. Alustades siis nüüd, selle 2010 aasta keskel. Varem, elu jooksul üldse olen unenägusi üles kirjutanud vaid 1997 ja 1999 aastal. Kummalisel kombel on nii ammusedki unenäod seetõttu kui just mitte meeles siis üle-loetavad. // Kuid viimasel paaril aastal ei jää enam unenäodki eriti meelde. Nii, et ei tea, palju üldse on, millest kirjutada unes nähtuna ja nõnda ka meelde jäänuna. //
6 19. 09. 2010. – Kirjutades siis selle 2010 aasta II. poolel üles kõike vähegi mainimsväärt, ning eriti just: vähegi meelde jäänud parimad unenäod. Sest juba paar viimast aastat ei jää, erinevatel põhjustel, need kõik iga-öised unenäod kõik ju meelde. KUID juba praegu arvan, et ka järgneval 2011 aastal, kirjutan samuti, kõik kõige paremad ja meeldivamad ja meeles-seisvad unenäod kõik ilusti ja kenasti ülesse. Edu ja õnne unenägemisega seoses. -- Häid unenägusi!
7 28. 10. 2010. – See oli siiski ennatlik ja erandlik arvamus-avaldus. Ei hakanud unenäod paremini meelde jääma oktoobri algusest. Vastupidi järgneval kuul (kuigi eri põhjustel) ei jäänud need unenäod üldsegi meelde. Seega ennatlik oletus tõesti. Kuid jätkates unenägude hoolimata takistustest või just nende tõttu. Veel ei ole ostustanud kas jätkata ulmade üles-tähendamist ka järgneval 2011 aastal.
8 09. 07. 2020. -- Andes selle kirjakoha viimase lause lõpetuseks siiski ka oma täiesti kehtiva e-maili aadressi, kuhu on vägagi oodatud kõikmõeldavad intrigeerivad kommentaarid, täiendus-ettepanekud ja mõistlik ning ratsionaalne kriitika. -- (madisliibek@gmail.com). -- JA sellele lisaks andes ka kõigi oma (Google Incorporation) kokku 4 blogi aadressid, kus on avaldatud üle 150 kirjutise filosoofiast ja kirjandusest ja tõlkeid klassikalisest filosoofiast (nt ka 10 PLATONi seni eestindamata dialoogi (eriti: 05. 2020 osas). JA need 4 blogi aadressid on järgnevad:


1 kommentaar:

  1. Ma olen nii uhke ja õnnelik, et saan olla siin, et jagada seda tähelepanuväärset, imelist ja erakordset tunnistust, ma lihtsalt ei suuda praegu uskuda, et mu endine on siin koos minuga, palub kõiki oma halbu tegusid ja räägib mulle, kuidas ta tundis end kogu aeg tühjana ta oli ära, jättis mu maha ja tegi mulle nii palju haiget pärast lahutust, mis juhtus mõni kuu tagasi. Ja kogu see ime juhtus kohe pärast seda, kui ma palusin dr EGWALIlt abi, olen täna maailma kõige õnnelikum naine, ma ütleksin, et mul on endine jälle kõrval. See on ime minu ja mu pere jaoks ning igavene nauding ja rõõmsameelsus. Ma olen praegu nii õnnelik ega tea, kui palju väljendada oma tänu ja tunnustust dr EGWALI -le. Soovitan teda väga, kui vajate viivitamatut abi, kuna see on tagatud, usaldage mind.
    Saatke talle täna e -kiri /dregwalispellhome@gmail.com või kaudu
    WhatsApp: +2348122948392

    VastaKustuta