STANISLAW LEM

___________________

____________________________

Proloog.

(15. juuli, 2020.)

-- Kirjutades siis siia ammusesse kirjakohta, nüüd, aastaid hiljem, sissejuhtaval kombel. See kirjutis sai alustatud kunagi väga ammu ja jätkatud aastate möödudes ja on nagu ta siin järgnevalt lugeda on. Põhiliseks siis see tunnustatud Poola autor ja kunagised arvamus-avaldused selle autori kirjutiste kohta, vms. Ja siis ka (sisuliselt vaid 3) selle kirjaniku raamtute üles kirjutatud tsitaadid ja nende n-ö „kommenteerimise“ katsed. See andis lõpptulemusena üsna ebaühtlase kvaliteedi sellele siin järgnevale kirjutisele, mis tuleneb osaliselt sellest ka, et alustatud sai sellega kunagi väga ammu (2007), ligi 13 aastat tagasi, ja jätkatud siis kunagistel järgnevatel aastatel (2009 & 2011 & 2014). Tulemuseks oli siis see järgnev tekst, mis on siis sisuliselt oma „kvaliteedilt“ muidugi üsna ebaühtlane. Kuid plaanides isegi „avaldada“ oma blogides (Google Inc.). Miks ometigi? Kuid kui nii ammu alustatud tekst ja nii palju aega võttis aastate möödudes, siis osaliselt mõistetavatel põhjustel siiski avaldades oma blogides, nüüd, palju aastatid hiljem. Osaliselt siis emotsionaalsetel, teisalt sentimentaalsetel kaalutlustel. Avaldan lihtsalt n-ö „nalja-viluks“, lugejaid tuleb vähe ja kommentaare ei ühtegi ilmselt? Selle kirjutisega kunagi alustades ega siis aastate möödudes sellega jätkates „avaldamise“ peale ei mõelnud. Oli kirjutatud lihtsalt „ise-endale“ (Marcus Aureliuse sõnadega: „Ad se ipsum“.). Ja siis huumoriga pooleks „avaldada“, W. Shakespeare`i Hamelti sõnadega: „... et keegi teaks minust tõtt...“? (Ja avaldan „nalja-viluks“?).¹

___________________________

(01. 08. 2007).

(I.) -- Stanislaw LEM: “SOLARIS”.² -- 2007. a. D.

// Lugedes ja lõpetades selle nädala algul, üle-eile selle teose lugemise. -- S. Lem´i teost nagu “Solaris” olen lugenud kindlasti rohkem kui 5 korda. Pikka aega mõtlesin, et see raamat meeldib peaasjalikult vaid mulle. Korra juhtusin lehest lugema ka mingi proua positiivset hinnangut LEMile. Hiljem juhutsin kuulma väidet, et need kolm, siin maal olevat teost on LEM´i kirjutatud teosest parimad. Väiksena lugesin ka neid, ligikaudse pealkirjaga nn. “Jion Tišy kosmsosrendude päevikuid”, kuid need, juba siis, mingi erilist muljet ei jätnud. LEM´i parimateks teosteks on siis äsjaloetud “Solaris”, veidi varem kirjutatud ja alles täna lõpetatud “Eeden”, ja viimasena see “Mirabilia”-sarjas ilmunud “Tagasitulek tähtede juurest”. Neid kolme loetakse vist üldiseltki 3. LEM´i parimaks teoseks üldse. Isiklikult mulle on meeldinud kõige rohkem just “Solaris”, kuna sellel on mingi tajutav filosoofilinegi alatoon. Samuti kummaline vaatenurk armuasjade keerdkäigustikule. Muidugi on need kolm teost meisterlikult kirjutatud, ja vägagi originaalsed. Tõeline teaduslik fantastika nagu žanri nimgi ütleb: “science fiction”. LEM on tuntud just oma tehnilise, peaaegu isegi, et abstraktse tehnilisuse poolest. Sõna-sõnalt on tegemist just “teadusliku fantastikaga”. JA tõesti hästi kirjutatud.

“SOLARIS”, palju aastaid olnud minu üks lemmikteos. Olen seda korduvalt lugenud, viimati siis aasta aega tagasi ja nüüd alles äsja. Tegemist on rõhutatult teadusliku lähenemisega fantaasia-kirjanduse žanrile. Ulme-romaan sõna otseses mõttes. // JA alles hiljuti tehti USA-s sellest suure eelarvega film, nii, et ma ei ole kiitva hinnanguga üksi, vaid LEM´il on lugejaid ja toetajaid isegi Ameerikas. /--/ Isiklikult tõlgendaksin selle pea-aegu haruldaste, nii haruldaste n-ö “armastusromaanide” hulka. Kuigi see valdkond on selles teoses kui varjatud, kaudselt esile kerkiv. Kuid huvitavaid lauseid ja sõnaseadmise oskust näitab see raamat küllaga. Abstarknte tehnitsism ja rohkesti fantaasiat ja originaalseid lahenduskäike. Huvitav lugemine tõesti.

Stilistiliselt kenasti ja vägagi originaalselt on lähenetud võõra tsivilisatsiooni kirjeldamisele, peamiseks kreedoks näib olevat täielik mõistetamatus, mõistmisvõime puudumine. Tehnilisi üksikasju on küllaga, autor näib olevat kursis nii füüsikaliste kui nt keemialaste andmetega. // Armuasju mainitakse hämmastava ükskõiksusega, peene irooniaga, isegi brutaalselt kohati. Mingi vaevu-tajutav vihjamine selles teoses leidub. Kuidas kohtuvad kaks teineteist mitte mõistvat tasandit. See tegelaskuju Harey on väga kenasti kirjeldatud, nii arvasin ka varem. /--/ Kuid mõtlesin kunagi tõesti, see “mõtlev ookean” on kui mingi vana-kreeka mütoloogia naisjumalanna, müsteeriumiusundite KYBELE, ISIS, vms. // “Sokutada teaduslike ekspedistiooni liikmetele armukesi ...”! Üsna kena sõnastus. See armuke, oli kui vahend, “instrument”, mida see “ookean nimega Kybele” kasutas konkreetse isku “uurimiseks”. /--/ Mingis mõttes tõesti kui abstarktne, tehnistsistlik ja fantaasiaküllane armastusromaan.

_______________________________

(12. 08. 2009).³

S. LEM: “Solaris” -- 2009. a. D. -- (II. kommentaar.)

Kirjutades teist korda 2. AASTAT hiljem. Kirjutades muidugi LEM´ist, antud juhul, siis “SOLARISEST”. Lugesin seda raamatut siis täpselt kaks aastat tagasi, ja see oli toona, 2007 aasta augustis ka üks vähestest autoritest kelle kohta midagi üritasin kirjutada, peale tsitaatide. Lugesin seda Lemi siis juba 2006 aastal, üle dekaadi ilmselt. JA meeldis niivõrd see Lem, et lugesin noid kolme endal leiduvat teost ka 2007 aasta augustis. JA nüüd siis, kaks aastat hiljem, augustis 2009 nõndasamuti. // Kuid kirjutada siia täna ja praegu vaid LEM´i teosest nagu “SOLARIS”. – Alustuseks mainida, et see on tõesti hea teos, üks minu vaieldamatuid lemmikteoseid.

Tegemist on ilmselt, minu arvates Ida-Euroopa parima ulmeteosega, parima ulme-autoriga. LEM on klassika, on selleks kujunenud juba ammugi ja selleks ka jäänud. Klassikaline just selles mõttes, et tegemist on tõesti ka justnimelt “teadusliku fantastikaga” (“Sience fiction”). See heiastub igal “Solarise” leheküljel. Antud raamat on täis tehnika eriteadustele omast kõnepruuki, mis on samas haaravalt seotud intriigi ja isegi armuvaldkonnaga.

Viimane valdkond, intiimsuhted, sotsiaalne suunitletus, või kuidas seda ka ei nimetaks on olnud seda teost lugedes olnud minu jaoks haaravaim. /--/ Kuid mäletan ka varasemaid lugemisi, esimesi kordi kui kunagi nooruses seda “Solarist” lugesin. Sellest raamatust pärinevad ilmselt minu konkreetsedki, ja hilisemaga erilistki tähtsust omandanud meeldumuste teke. Kuid sellisest siia siiski mitte.

On ometigi ju haarav see armu-sfäär. Muidugi, autorile iseloomulikul kombel on seda valdkonda käsitletud pea-aegu möödaminnes, teatava hoiakuga seejuures, nagu oleks tegemist millegi vähem olulisega. Vahest aga meeldibki mulle just see nüanss ? Ootamatuse moment, kaunisõnaline kirjelduslaad, üllatus-moment, mis valitseb kõige üle. Ootamatuse ja isegi üllatuse valitsevad meeleolud. /--/

Ilmselt lugesin seda rmt. esimest korda selle ilmumise aastal, seega: 1989. – Sellest kaugest ajast on möödundu tohutult palju aega. Aastal 1989 olin veel alles 14. aastat vanaks saamas. Ilmselt siis lugesin seda LEM´i “Solarist” esimest korda juba 13. aastaselt. /--/

// Kangelannat kirjeldab Lem kenasti, kujutades ilusana ja kummastavuse mõõtmeis. Võib olla taotletuks see möödalibisev stiil; kogu tolle kummastava ilmumise ja ebarealistlikuse ilmnevuse omavahelised seosed nõndasamuti. Brünetti kirjeldatakse ka mitte vaid kenasti, hoolimatult; isegi ükskõikselt. Tegemist siinpuhul ilmselt vastava žanri ja konkreetse raamatu eripäraga. /--/ Prioriteetseks on tema parimates, tõlgitud teostes siiski valdkond mida kirjeldataksegi just “teadusliku fanatastika” kui sõnatähisega.

LEM kirjutab fanatstilistest asjadest, astronoomiast, selle hetkeseisus, põimides oma teosesse rohkelt tehnitsistlikku sõnavara ja teaduslikke käsitlusi ümbritsevast. See jätab keeruka aga ka pädeva ja seega ka: usladusväärsegi mulje. Muidugi on Lem´i varemgi ja ilmselt korduvalt nimetatud filosofeerivaks ulmekirjanikuks ja see vastab ka tõele. On antud autoril ju tõesti midagi mida annab seostada teatava tehnitsistliku filosoofiaga, teatud ülevaateline seos viimasega on kahtlemata olemas. /--/ Tehnitsistlikult pädev erialane sõnavalik ja teaduse, astrofüüsika piiride kompamine ja muidugi nt. Einsteini erirelatiivsusteooria mõningad järeldumised. /--/ Lem kui parim Ida-Euroopa ulmekirjanik.

______________________________

(02. 07. 2011).

S. LEM: „Solaris“ -- 2011. a. D. -- (III. kommetaar).

Kirjutades siis jälle 2. pikka aastat hiljem, 4. pikka aastat hiljem kui esmakordselt siia kirjutades. Kirjutades siis 3. korda sellest raamatust nagu: Stanislaw LEM ja „Solaris“. -- Seda tegin siis 2007 aastal ja 2009 aastal ja nüüd siis: 2011 aastal. -- Seega: olen lugenud LEM´i tõesti üle 2.-aastaste vahedega. JA kuna olen siia kirjutanud noil aastatel, siis kirjutan ka täna, kuivõrd täna lõpetasin selle raamatu. -- See on siis olnud minu jaoks väga oluline raamat juba 5.-6. aastat järjest minu elus. See on vägagi pikk aeg. Ja olen lugenud antud teost ju ka varemgi juba, alates 1989 aastast ometigi. See kirjakoht LEM´ist on siin juba saanud siis ligi 5. aastase traditsiooni. JA just täna pean siia siis ka kirjutama. Kuna see raamat on juba niivõrd oluliseks muutunud. See raamat ja kõik sellega seostuv. Kuid siia vaid „Solarisest“, mida just lõpetasin. See on oluline raamat minu jaoks. See kujundas minu noorust ja loen seda ikka üheks parimaks (Ida-)Euroopa ulmekirjaniku teoseks. Imestasin just, et 4. aastat tagasi siia kirjutades ei osanud raamatu enda kohta midagi eriti öelda, ja nõnda ka nüüd. See kirjakoht ei olegi aga kirjandus-kriitika. See on mingiski mõttes minu isikliku elu lugu, minu viimaste aastate lugu. -- See raamat on mõjutanud minu elu suuresti, vahest rohkemgi, kui tahaksin seda tunnistada. JA tõesti, mainitud aastatel olen seda lugenud. /--/ Vahest teen seda ka paar aastat hiljem. --

See Stanislaw LEM´i raamat nagu „Solaris“ on muidugi huvipakkuv ja tähelepanu-väärnegi kirjanduslik üllitis. Tegemist on siis omanäolise ja originaalse lähenemisega ulmekirjandusele kui žanrile. Lähenemise laad on oma loomult küllaltki abstrakte. // Rõhutatult on tegemist just „teadusliku fantastikaga“, Lem´i näib iseloomustavat just rõhutatult tehnitsistlik, või siis teaduslik lähenemise laad. Erialast ja komplitseeritud sõnvara on rohkesti, osaliselt ka teadulsikult põhjendatuna (sõnastuse osas). Fantaasia-küllus ja sõna-ohtrus. Ja ometi midagi kummalist, liigutvat, isegi traagilist seal juures. Segatuna mitte-mõistmise ja mitte mõista tahtmisega. Ulmeline tehnitsistlik „armastusromaan“. Midagi lihtsat on tehtud äärmiselt keeruliseks. Midagi ise-enesest mõistetavat on tehtud ulmeromaani põhi-teemaks. Fantaasia-rikkus ja kirjeldamise meisterlikkus. -- Kuid otsitud ajendid ja kummastav tegevuskäik; on ju ka olustik täiesti ulmeline. /--/ Midagi sellest jääb kaasa kõlama, midagi sellest on nende aastatega järjest selgemaks saamas. Jutt ei ole ainult meeldumusest, jutta on ka ainu-võimalikest reaktsioonidest. /--/ Ja ometi ka lootus ja igatsus; just: täitumatu igatsus. -- Midagi, mis ei peagi teostuma. Midagi, milleks peaks kui looma ulmeliseima raamistiku ja fantaasiküllase maailma. /--/ Paradoksaalne olukord minugi jaoks veelgi...

See kirjakoht siin ei ole ainult sellest LEM´i raamatust nagu „Solaris“. -- See kirjakoht on saanud juba minu isikliku elu looks. Alustasin ju selle kirjakohaga juba 2007 aastal jätkasin alles 2009 ja nüüd on juba 2011. aasta. Selle pika ajaga on minu jaoks muutunud vägagi palju, ikkagi nii pikk aeg. /--/ -- Annaks palju, et ette teada, kuidas on minu elu ja olu selleks ajaks kujunenud... -- Samasugused lood nagu siia kirjutamist alustades 2007...? // -- Kuid siis kunagi hiljem saan teada. //

LEM´i „Solaris“ on tähelepanuväärne teos, igas mõttes, nii ainult kirjanduslikus kui ka minu jaoks olulises individuaalses mõttes. Kirjanduslikus mõttes on tegemist ühe (Ida-)Euroopa parima ulmekirjanikuga ja tema ühe parima teosega. Valdav on fantaasia-küllane ja abstraktne lähenemise laad. Tehintsisliku ja isegi teaduslikku terminoloogiat on käsitletud palju ja küllaltki pädeval kombel isegi kohati. Teadus on segunemas fantaasiga, mis ongi žanri nimetuseks: „teaduslik fantastika“, -- ja seda tõesti ka sõna otseski mõttes. -- Romaani „Solaris“ tegevus hargneb siis ühel kujuteldaval planeedil, kus eksiteerib üks ja ainus oletatavasti intelektuaalnegi eluvorm: „mõtlev ookean“. -- JA selle tõlgendamise katsed täidavad kogu romaani. Mis on mõistus (vaim & mateeria); kuidas tõlgendada mõistust, mis on selle võimalikud ilmnemise vormid. Parimaks on LEM´i puhul muidugi just see mõistamatuse võimalus, a là: et kui ongi teine teadvus/elu/olemis-vorm, -- siis see ei tarvitse olla kuidagigi mõistetav. See võib olla midagi, milleni inim-mõistus lihtsalt ei küündi, ei kunagi, ei mingilgi kombel. /--/ JA ometi on „Solarise“ puhul tegemist ennekõike just nn. „armastusromaaniga“. Ulmeline ja fantastiline olustik loob selleks teatava kummastuse atmosfääri. Kõik on nii irreaalne kui vähegi võimalik ja ometi kirjeldatav, piirnedes ratsionaalsuse ääremaadega... -- Selles sentimentaalses ja tundmusküllases mõttes on midagi argist ja midagi ka efemeerset, nüansseeritust ja brutaalustki, isegi, kohati. Meeldib ja ei meeldi ka. Oleks vajalik, kuid teatud tingimustel. Igatseda ja loota, muidugi, kuid alle siis kui see on juba võimatu, kindlasti võimatu. -- Nõnda nagu need lood on olnud mõnegi autori meelest ka varemgi. Võimatu, vähe-tõenäoline, ja juhuslik; ning teisalt: loota ja igatseda, kuni võimalust on. // Poolt ja vastu. -- Huvitav, mida mõtlesin siis kui lugesin seda raamatut esimest korda, umbes 13. aastaselt..? -- JA mida mõtlen nüüd...?

LEM on muidugi fenomen omaette. -- Midagi seniolematut ja samas: kui lihtne oleks nõnda kirjutada. Kuid just lihtsuses oma geniaalsus ju peitubki. Raamat nagu „SOLARIS“ on muidugi ehedaim näide teaduslikust fanastikast üldse, tundub nõndamoodi. -- Fantastikaga on tegemist igas mõttes ja otsesõnu, kuid kõik on looritatud teaduslikku ja isegi tehnitsistliku kirjeldusega. Raamat on ulmeline, fanastiline. Kirjelduse laad ja moodus näib viitavat tehnilistele teadusharudele. Kokku siis „teaduslik fantasika“, mis on ometigi ka veidigi emotsionaalne. Tegemist on siis ka mingitsorti „armastusromaaniga“, selle omases sentimentaalsuses ja seonduvas. -- Tundmusteküllasus vaheldumas tundetusega ja nüansseeritus brutaalsusega. // Üle kõige aga heiastumas mingi ülim kummastatuse tunne, võõrikuse tajumine, midagi, mis ei ole kirjeldatav. On ilu ja huvi, kuid midagi on rangelt võttes välistatud. /--/ Kummastavus, tõsi küll, ohtra fantaasiaga rikastatud. -- Kuid üle kõige imestus, kummastus ja võõrikus, mis ei ole lihtsalt vastu-võetav. JA nõnda on see ulmeromaan omas mõttes´ka „traagilinegi“. Ja teisalt ka just selles mõttes huvipakkuv ilmselt. -- /--/ Teaduslikkusest ja tehnitsismist annab selles „fantastilises ulme/armastus-romaanis“ aimu just sõnastus ja erialane terminoloogia. Mõneti informatiivnegi aines selles mõttes. Paremal juhul seega romaan mis on nii fantaasiaküllane kui ka tundmuslik. Halvimal juhul sentimentaalne ja liigselt emotsionaalne. Heas mõttes: „liigutav fantastika“. Teisalt aga jälle: emotsionaalne ja liig-tundeline. Kuid igal juhul on selle romaani näol tgemist Euroopa ulmekirjanduse klassikaga, millel austajaid igas maakera nurgas ja ilmselt eri aegadel. Kirjutatud siis: juunist juunini 1959-1960 – Zakopane, Poland, Europe...!

_____________________________

(19. 07. 2014).

S. LEM: „Solaris“. -- 2014. a. D. -- (IV kommnetaar.)

Kirjutades siis mainitud kuupäeval ja mainitud aastal. On juba juuli 2014 aastal. Viimati sai siis siia kirjakohta kirjutatud siis ligi 3 AASTAT tagasi, aasta 2011 suvel siis kunati ometigi. Esimest korda sai need Lemi tsitaadid siia üles kirjutatud kunagi 2007 aastal. /--/ KA eelmimine aasta, 2013 lugesin Lemi ja plaanis kirjutada seda kirjakohta siin. See kirjakoht on muutunud nende aastatega, nii kiiresti mööduvate aastatega millekski muuks, sellest on saanud päeviku mingi eriline osa. Kindlasti pole see enam ainult kirjanduskriitika, see siinne kirjakoht. Ikkagi 7 AASTAT on möödunud selle kirjutamisega alustades siin selles kirjakohas. Need olid siis aastad 2006, 2007, 2009 ja 2011, viimati, kui siia olen kirjutanud. Eelmine, 2013 aasta küll lugesin Lemi, nagu ikka, 2 aastaste vahedega. /--/ JA nüüd on juba juuli 2014. /--/ See kirjakoht ei ole siin ainult autorist nagu LEM, ega tema teosest nagu „Solaris“. See kirjakoht on muutunud viimase 7 aastaga osaks minu (üles-tähendatud) elamise loost?

________________________________

S. Lem: “Solaris”.

_________________________________

(08. 2011.)

“...Ja kord näis mulle millegi kallihinnalisena, lõplikult kaotatuna..”, lk. 11. // Ja kogu kord ja korrastatus näib olevat midagi pöördumatult kaotsi-läinut, midagi sellist, mida enam tagasi võita ei olegi võimalik. Korrastatus on ju ometigi inim-mõistuse olemuslikum osa, midagi, milleta poleks ei teadust ei kunsti ega mingitki tunnetust. Juba meeletetaju loob ettekujutluse ümbritsevast maalimast korrastatuna, kuivõrd see mida tajutakse meeltega on juba esmane kord, milleta tajumine üldse oleks kaootiline ja mõistetamatu. //

“... Mõistan. Sa arvad, et olen hulluks läinud. Ei. Veel mitte. Lihtsalt ma ei suuda sulle seda teisiti seletada ... esialgu. // Hoia ennast vaos.”, lk. 12. // Mida tähendab üleüldse normaalsus kui selline? Seda pole osanud täiesti advekaatselt kunagi öelda ükski hing. Küll aga oskab igaüks öelda, et midagi ei ole normaalne, et keegi olla kui hulluks läinud. Lihtsam on temebeldada erinevate entiteetidega, kui teeglikult mõista nähtumuse olemust. Kuigi pole alati võimalik öelda seda, mida üritatakse mõista, kui juttu on üldkehtivatest tõdedest, näiteks sellest, mis on normaalsus ja mis on kõrvalekalded sellest äärmiselt ebamäärasest tegurist. Normaalsus, ühine mõistlikus (common sence) ei ole kunagi olnud ju mingi konstantne tegur. Väikseimaid kõrvalekaldeid tavalisest normaalsusest nimetatakse kas siis fantaasiateks, illusioonideks, suuremaid vahel ka hallutsinatsioonideks. Kudi ometi on olemas terveid teadusharusid, mis tegelevad nagu filosoofia ja teadus just inm-mõistuse ja -tunnetuse piiridega; ning siis psühholoogia ja psühhiaatria, mis on hõivatud justnimelt sellega, mida nimetada normaalsuseks ja mida mitte.//

“... Tahtsin olla üksi. // “... piinlik täpsus igasuguste, ükskõik siis kas tähsate või mitteoluliste kohustuste täitmisel on minu loomuses. // ... lõpuks taipasin selliste aruluste mõttetust... // Mis minuga lahti on ? Miks ma tegelen mingite lollustega ...”, lk. 15.// Üksiolek ei pidavat veel tähendama üksildust. On samuti öeldud, et kui üksi olles igavust ei tunta, siis ollakse ilmselt parimas võimalikus seltskonnas (Arthur Schopenhauer). // Pedantne täpsus, isegi detailide ja üksikasjade puhul pidavat olema kunglik voorus. Mis lihtsustab argiste asjadega hakkama saamist. Kuid teisalt on ka igasugune vaheldus, isegi suured elulised muutused vahel isegi tervitatavad nähtumused. // Ei oska vist õieti keegi öelda, mis tegelikult toimub, selle dikteerivad inim-mõistusele ja -tunnetusele ette seatud kitsad piirid. // JA kindlasti pole tarvis sisustada seda üürikest elamiseks mõeldud aega mingite mõttetustega. Pool oma elust magab juba nagunii igaüks lihtsalt maha, ja parimad eluaastad kuluvad ilmselt sellele, et elamiseks elatust teenida. Lapsepõlv möödub eluks ettevalmistamisega koolides, milledest loodetakse ilmselgelt liiga palju. Elu parimad aastad mööduvad mõttetus rähklemises elatuse teenimisel ja konkurentsi-võime näivuse saavutamise sihil. Sisuliselt aga ruineeritakse end kurnamiseni lihtsalt harilkult vaid selleks, et järeletulev põlvkond võik oma ajal lihtsalt seda sama teha. JA elu viimased dekaadid mööduvad siis ilmselt peamiselt järjest läheneva kõige lõpu vastu valmistudes. Milles peitub säärase olelu mõte? JA peale lõppu ei ole enam midagi, kuigi on arvatud laialdaselt ka teisti. „Magada, ehk ka undki näha...“ (Sahkespeare: „Hamlet). //

“... Konservatismile / dialektilise arengu resultaat...“ /--/ // Dialektilisel arengul kui filosoofilisel ideel on kaalukas ajalugu. Alguse sai see uusaja valgustuslikust ja maailma- ja elujaatavast optimismist. Oma täiuseni lihvis seda Hegel oma teoestes. Eristades dialektilist arnegut kui protsessi, milles tees täiendub antiteesi varal ja mille tulemuseks on ülim saadus nagu süntees. Millest kõigest aga omakorda järeldub, et inmkond liigub tehnilise ja vaimse progressi käigus just kõige õigema ja lõputu ideaalsuse suunas. // /--/ „... sültjas siirup / vormitu zelee / Ajalehed, mis el ajal lugejate meeleheaks ja teadlaste nördimuseks joobusid nõmedaimatest väljamõeldistest... // Kui probleemi õnnestus mingil määral lahendada, siis ilmnes, nagu hiljem tihtipeale / juhtus, et selle asemele ilmus uus, võimalik, et veelgi hämmastavam.”, lk. 18. // Kõikvõimalike probleemide osalisel lahendamisel on iseloomulikuks, et just siis tekivad uued ja veelgi komplitseeritumad. Iga probleemi lahendus näib olevat samas ka uue probleemi tõstatamine. Ja kuivõrd absoluutset tõde ei ole olemas elame me tõesti vaid suhteliste tõdede realtiivses maailmas. Isegi temporaalsed ja ruumilised kriteeriumid ei absoluutset kehtivust, ekstreemsetes tingimustes võivad nt. Temporaalsed kriteeriumid ja omadused olla vägagi muutlikud. (Albert Einstein ja erirelatiivsus-teooria). //

“... See püüd saavutada kontakt // mida see probleem tekitas”, lk. 19. // Kontakt võõra tsvilisastiooniga, see on midagi tänase tehnitsistliku religioossusega seonduvat. Kuid on ju ülimalt vähe tõenäoline, et see suur sündmus võiks kunagi aset leida. Ruumi kuristikud on selleks liialt ületamatud ja kosmiline ulatuvus otseses mõttes lõputu. Võib küll leiduda inimliigile veidigi sarnasele eluvormile eluks sobivaid planeete ja neid on isegi palju. Kuid palju tõenäolisem on sellisedi elu avaldumise vaormid, milles ei leidu midagi inmliiki meenutavad, kuigi neid võib tinglikult elusaks, ja veelgi kaudsemalt vahest isegi mõsituslikuks nimetada. Tõneäolieim mis elu ja isegi mõistuslikkust meenutab oleks siis niivõrd palju inmliigist erinev, et selle mõistmine ja tundmaõppimine oleks ilmselgelt võimatu. Erinevaid elu avaldumise vorme võib küll tõesti leiduda, kuid need oleks siis äärmiselt erinevad. Ja võimalik kontakt nendega oleks siis ilmselgelt suisa võimatu. Mõistuse ja intelligentsi inimesele omased vormid on aga veelgi vähem tõenäolised. Ja pealgi eraldavad peale lõputute ja saavutamatute ruumi-kuristike võimaliku kontakt saavutamist ka realtiivsusteooria-kohased temporaalsed mõõtmatused. //

“... Kõik see sundis teadlasi arvama, et nende ees on mõtlev monstrum, mingi hiiglaslikult vohav, tervet planeeti kattev / meri-aju, kes kulutab aega oma ulatuselt ebaloomulike teoreetiliste uuringute peale kõige olemasoleva mõttest... // igavesti kestvast hiiglaslikust monoloogist, mis ületab meie mõistmisvõime igasugused piirid. // eesmärk --- kohanduv, tunnetuslik või mingi muu – oli täielik mõistatus.”, lk. 20. // Kontakti saavutamise võimalused mingigi võõrtsivilisastiooniga on küll peaaegu ilmvõimatud, kuid palju olulisem oleks rõhutada just võimaliku kontakti teise osapool täielikku erinevust. See võib olla pigemini bakteriaalne, loomne või taimnne eluvorm, sellisena kuidagi veel maiste paralleeluide varal ka mõistetav. Kuid tõõenäolisem on, et lõpus ruumis loendamatute galagtikate keksel leidub eluvorme ja vahest isegi mõistuslikke eluvorme, mis mingilgi kombel ei meenuta meile ei elu ega mõistust mis maisele floorale ja faunale omane. Ja kõige vähem tõenäoline on inmese mõistusele veidigi sarnane tunnetus, veelgi rohkem on kahtlane meeletega seonduv tajumisviis (tulenavlt meeleorgaite võimalikult kujuteldamatust erisusest). // See mida võiks vahest teoreetiliselt millekski mõistuslikuks tunnetuseks ja tajumiseks nimetada võib samas ületada jälle meie igasuguse mõistmisvõime piirid. Inimsuse mõistmisvõime piirid ona aga vahetlut seotud meeleorganite laadist ja aju ehituse iseärasustest. JA isegi inmliigigi siseselt (ja ennekõike!) on erisused tajumisel ja selle tõlgendamisel erinevad, kuid mis puutub mõtlemisse ja tunnetamisse on erisused loendamatud. Seega: kui ongi olemas „mõistuslikke eluvorme“ siis nede mõistmine võib osutuda täiesti võimalik, äärmisel juhul oleks võimalik konstateerida lihtsalt selliste eluvormide olemasolu. //

“... iseenda väärtuse proovikiviks / jutt on meist endist, inimtunnetuse piirist”. // ... mõttetark, kehastanud kõikteadja, kes on juba ammu aru saanud igasuguse tegevuse mõtetusest...”, lk. 21.// Kuid sellise täiesti võõra ja tunnetamatuks ja mõistetamatuks jääva olemisvormi olemasolu paneks juurdleva inim-mõistuse tõsiselt ja positiivsel kombel proovile. See avardaks inimsuse arusaamu elu ja mõtlemise olemusest ja selle võimalikest täiesti erinevatest avaldumisvormidest. See kõneleks meile inimtunnetuse piiridest, võimalustest ja võimatustest. // Samuti võib võimalik või vägagi vähe tõenäoline eluvorm omada ainult vegatatiivseid protsesse; teisalt on võimalik tajumusliku ja tunnetusliku resignatsiooni primitiivne vorm, mis on ju ka inimsust iseloomustanud kõikidel varasematel aegadel. (?)

“... ühe vanimaist filosoofilistest probleemidest ... mateeria ja vaimu, teadvuse vastastikustest suhetest. // Kas mõtlemine ilma teadvuseta on võimalik?...“ /--/ // Kogu filosoofia ajalugu on tegenud selle peamise probleemi-seadega, missugune on mateeria ja vaimu, teadvuse ja elutu-elulise aine omavaheline seos. Mis eristab tunnetuslikku inimteadvust (vaimu) eluta mateeriast. Kas see seos on ainult vastandlikult polariseeritud ja seega dualistlik? // Muidugi ei ole mõtlemine inmliigi puhul ilma teavuse osaluseta isegi mitte mõeldav. Kudi samas võib eksisteerida osaliselt teavust omavaid eluvorme kes siiski ei näi omavat erilist mõtlemisvõimet rääkimata tegelikust intelligentsusest (selliseid isendeid on leidunud ka inimeste juures rohkesti! Sic!) „... kuid see kõik, mis mind ümbritses -- / isegi mulle tundmatu tulevik – kõik näis praegu tähtsusetuna ja ma ei mõelnud millelegi, süvenedes selle igat inimest hämmastava kaardi vaatlusesse. // ... kui tundisn kellegi pilku... / oli nagu halvatud / .. raske, liikumatu pilgu tunnetamine muutus talumatuks.”, lk. 22. // See ei ole küll ja ilmselt mitte kunagi just otseselt „teaduslikult tõestatav“, kuid on olemas teatavad tajud, mida on kogenud isiklikult nii mõnigi. Iga üks teab „de ja vu“ kogemust, mida kuidagi seltada ei anna. Eriti kummastavad on just igaöised unenäod mida jagab kogu inimsus, kuidas saab magav, ehk siis teadvusetu inimene üldse midagi unes näda. Mainimata tavalise mälu ja unenäolise mälu erisustest. // Ja nõnda tajutakse vahel ka nt. pilku, teiste mõtteid, meeleolu ja kavatsusi. //

“...Tuba oli tühi. / Kuid veider tunne püsis. Tohutu, piiritu, vormitu, silmitu pimedus vaatas mind. Ükski täht ei valgustanud seda pimedust akna taga.- // ilmnes jälitusmaania // .. arvasin siiamaani, et tema mõistust ei suuda miski tumestada. Nüüd oli see veendumus kadunud.”, lk. 23. // Inimeste emotsionaalne elik siis tundmustega seotud mentaalne aktiivsus on oma olemusselt äärmiselt ebastabiilne. Meeleolud vahelduvad mõningail pea igal hetkel, tugevamad emotsioonid omavad rohkem vältus, põgusamaid meeleliigutusi tajub ilmselt igaüks pidevalt. Ratsionalistlikku mõtlemist näib iseloomustavat just pigev tunnetuslik püsivus, eriline keksekndumisvõime ja abstrahheerimise oskus. Mida ratsionaalsem on indiviid, seda intelligentses mõttes just selgemalt ta paradoksaalsel kombel ennast väljendub. Kuigi siin sõltub ka palju vastuvõtja võimetest. //

“... Mis mängu siin mängitakse ja kes kellega mängib ? // Teil ju on mingi uurimisplaan ?”, lk. 27.

“...tunnistati / haige kujutlusvõimega inimese vaimusünnituseks... /Sellega see lugu lõppeski.”, lk. 33. // Kummaline on psühhiaatria andmetel psüühiliselt haigete inimeste reaalsusetaju võimalikud hälbed. Olgu tegemist kas siis psühhiaatriliste või, raskematel juhtudel, aju orgaaniliste kahjustustega, -- on kujuteldavad olukorrad ja isikud, kes ei suuda reaalsust tavalisel kombel tajuda. Kergemal kujul tuleb seda sageli ette, olgu siis tegemist lihtsalt fanataasia või intuitsiooniga. Keerukamad juhtumid on juba otsesemalt ette kujutletud nagu ilusioon, visoonid ja raskeimail juhtudel juba hallutsinastioonid. /--/

______________________________

(3-5. mai. 2020.)

“... Tahtsin kõikidele oletustele lõppu teha ja tões jälile jõuda, ehkki ma ei kujutlenud, kuidas suudan seda mõista.”, lk. 37... /--/ Tahaks samuti kõikidele oletustele lõppu peale teha ja tões jälile jõuda. Esmalt selgitades välja, mis tõele üldse vastab, mis on tõenäoline ja mis on omakorda tõeseks peetavale vastav. On paljutki, arvatasti, mida on üritatud mõista, kuid ometi ei suudeta. Eks paljutki ajaloost (näiteks filosoofia ja teaduste ajalugu) on ju pürgimus mõista tõele-vastavat, välja selgitada, mis see on, see tõde ja seonduv, mille kohta kirjutatud raamatukogusi. //

“... jampslike nägemuste ohver või hoolimata nende täielikust absurdsusest ja ebatõepärasusest on mu elamused siiski reaalsed //... ka kõige tavalisema une ajal juhtub, et vestleme meile võõraste inimestega... / [mis on]/ ... loodud näiliselt iseseisvas psüühikaosas. // Ehkki tegelikult on need sõnad meie mõistuse looming...”, lk. 39. // Kas ollakse, vahel, juhtumisi, kuigi harva, otsekui „jampslike nägemuste ohver“ või on selle (psühhopatoloogiaga piirneva keeruka inim-psühholoogia näol) tegemist siiski n-ö „reaalsete elamustega“? On ilmselt kujuteldavad täiesti absurdsed psüühilised elmaused, aga ilmselt need on olemas ka siis, kui neid järjekindlalt eitada. -- Kus jookseb see tabamatu piiri-joon normaalsuse ja siis illusoorse nägemuslikkuse vahel, kuhu tõmmata seda piirijoont? Võtta siia võin näitena kõige tavalisemad unenäod, mis on ju muidugi normalse inimpsüühika lahutamatu koostisosa. Aga kas ka luupainajad seda on? Mis on mõistus, mis on mõistusetus. //

“... Peyotlit / mis kutsub esile hallutsinatsioone ja värvilisi nägemusi. //...ma ei suuda välja rabeleda sellest meeletust nõiaringist, kuhu olin sattunud, sest mõelda võib vaid ajuga, iseennast kõrvalt vaadata ei saa, et organismis toimuvat õigesti hinnata...”, lk. 40. // On olemas ilmselt inimpsühholoogia äärmuslikede radadele jääv nähtumislik aines nagu hallutsinatsioonid (nii nägemis- ja kuulmishallutsinatsioonid). Aravatavasti on need sama võimalikud nagu normaalse inimpsühholoogiaga seostuvad harilikud unenäod. Ainult selle vahega, et need nn „hallutsinatsioonid“ leiavad (vahel ilmselt?) aset ka ärkvel olles, päise päeva ajal. JA omavad täiesti reaalset kvaliteeti, objektiivseski mõttes (aaksa-arvatuna on ka „värvilised“ ja kolmedimensionaalsed). // Kes suudaks taolisest n-ö „nõiaringist“ välja rabelda? On tegemist objektiivse reaalsusega, mis omab kõigi meeltele adutavaid reaalsuse kvaliteete ja ometi on tegemist millegi illusoorsega, mis aga ometi pole subjektiivne väljamõeldis? Sest mõelda saab ainult ise-enda ajuga, ennast kõrvalt vaadata pole kunaski keegi ju otsesõnu suutnud end kordagi. //

“... Ma ei olnud hullumeelne. Viimane lootuskiir kustus. // See oli Harey, valges rannakeleidis / tumedad juuksed taha kammitud, õhuke rõvas rindadel pingul...”, lk. 41. // Hullumeelsus, halba-ennustav sõna, mid aplejatakse, mida välditakse, millest ei taheta isegi „mõelda“. Ja ometi kui tabamatu ja raskesti-piiritletav on selle „terve inimmõistuse“ („common sence“ = „ühine mõistlikus“) ja siis sellele vastanduva, hullusega seonduva omavaheline piiri-joon. Sest arvatakse, et juba ürgaja iniemsi iseloomustasid teatavad psüühika-häired (vrdl. nt. šamanismiga seonudvad uskumuslikud kultuste tüübid). Ja siis kogu see bestiaarium nagu eksortsism ja demonoloogia keksaja kristlikus euroopas. Ja siis kuni „hullumeelsete varjupaikadest“ kuni tänapäevaste psühhiaatria-kliinukteni välja. (Ainsaks positiivseks momendiks, viimastega seoses, ilmselt vaid nn „uneteraapia“, muud pole kunagi leiutatud ja ei leiutata ilmslet ka. Eriti skisofreenia puhul, mis arvataks eolevat „raskeim ja levinuim psüühiline haigus“. Suurtel osadel juhtudest tähendab see diagnoos eluks ajaks jäävat rakset ja ravimatut psüühilist haigust). //

“...Kui hea, et see on säärane unenägu, kus sa tead, et näed kõike unes. // (19. aastane) //kõike imetlevate silmadega // ripsmetest langes näole pikk vari. Ta oli hurmav. / Esimene suudlus oli põgus, nagu oeksime lapsed. Ma suudlesin teda kaua.”, lk. 42. // Kui kummalised on need inim-unenäod ometigi! Kui täiesti on und nägeva, osaliselt vaid teadvel oleva inimese mõistus või mõtlemine või oslaiselt meelte-andmetega seonduv argisest teadvusest. Isegi unenägudega seotud mälu on täiesti erinev argisest, ärkvel-oleku mäletamis-võimest. Ja ometi pole unenägusi üldse uuritudki, arvatakse, et und nägev inimene magab lihtsalt sügavamalt ja sellea puhkab end lihtsalt paremini välja. Kuid ometi on unenägudes, eriti kui neid aastakümneid näha, midagi vägagi kummalist, raskesti-mõsitetavat, raskesti iseendalegi seletatavat. Ja vist ongi nõnda, et: „läänelik kultuursuse tüüp hindab kõrgelt unenägude ignoreerimist“. (C. Castaneda). Aga miks unenägusi ja ulmasi ignoreerida? Iga inimene on neid näinud, väga noores eas need ju tekivad harilikult ja jäävad lõpuni välja. Ulmasi lihtsalt eiratakse, kuigi iga inimene ju pool elu lihtsalt magab ja näeb tihti ka und. Miks eiratakse unenägusi, miks neid pole üritatudki uurida, miks pole isegi peaaegu midagi kirjutatudki unenägude kohta? //

“... -- väga tihti ei suuda me unes oma keha valitseda // -- jättis ta vahel mõistusetu, ja teinekord jälle häbitu mulje, kuna ta vaatas kõike natuke kustunud imestusega, mis väljendus ainult silmades.”, lk. 43. // Unenäod (või nagu S. L. ise neid fenomene nimetada tavatses) unenäod ehk ulmad, on ikkagi midagi äärmiselt kummalist ja seletamatut tõesti. Kui erinev on ikkagi nondes ulmades nähtud maastik argisest hallustest ja kui erinev, kui täiesti teistmoodi. (kui erinev on isegi unenägude-ulmadega seotud mäletamise-meenutamise võime argipäevasest mälust.) Ja keegi pole suvatsenud ulmasi-unenägusi kunagi n-ö „taduslikult“ uuridagi. Avhest aravatakse, et unenäod on normaalse inim-psüühika lahutamatu koostisosa ja et nii on alati olnud, alates aegade algusest, ikka on nähtud kummalisi unenägusi...? Ise kirjanduses mainitakse ulmasi harva, veel vähem teaduslikumas kirjanduses. Aga miks see nii on, sellele ei näi ühest vastust olevat. // Ja muidugi on nee dulmad nii teistsugused, et vahel ei suudeta neid isegi meenutada, ega näiteks isegi „keha liigutada“ und nähes (motoorseid reflekse eisle kutsuda). Ja muidugi on üheks vägagi huvitavaks nähtumuseks ulmadega seoses nood kõik-mõeldavad n-ö „unehaldjad“, mis näivad eriti noorema põlve ulmasi heiastuvat. (Noist nn „erootilistest“ unenägudest jms pidi kirendama kummalisel kombel just katoliku kiriku arhiivid.)). Midagi kummalist on alati nähtud nii taevas, kui ka maa peal. Nii unes, kui ka ilmsi.

“... tütarlapse poole / olgu ta kes tahes // mind kiskus tema poole mõistusest, loogikast ja hirmust hoolimata.”, lk. 46. // Naised, neiud, tütarlpased, jne. Etc! Kes ei oleks näinud, ke sei oleks mõelnud, seonduvast, mis võtab kui kogu aktiivseks (tööeluks?) mõeldud aastad. JA nõnda see aset leiab, aegade algusest saadiks, meenutades oaliselt mingit n-ö „üld-kasvatust“, mis saab alguse juba üsna õrnas eas ja võtab ka omajagu aega, aastakümneid, kogu aktiivseks eluks mõeldud aja? See n-ö „kopuleerumis-iga“ näib otseselt olevat seotud nn „reprodutseerumis-protsessiga“. Ja seda just nn „õrnema soo“ puhul, kes, teatavas eas, muust nagu n-ö „mõelda ei oskagi“? // Kes nad siis on, kes kujundavad meie saatust hällist hauani, kes nad on kes tekitavad meis kõige pööraseimaid fantaasiaid ja kõige kummalisemaid unenägusi, kõige võrgutavamaid ulmasi? Kes nad on, kas olevused taevast või põrgust, Inimesed nad siiski ei ole (kuigi „biloogiliselt“) sobivad inimliigiga. Nad on alati olnud meie hulgas. Kahtlemata kuuluvad nad meie tulevikku. Mõistusest, loogikast ja hirmust olenemata. Nad on osa inimkonnast, ona alti olnud ja jäävadki olema. (Midagi n-ö „feminiinset, arvatasti siis, igas mõttes, heas kui halvas). //

“... Tundsin, et olen kohutavasse lõksu langenud... / kui minult oleks küsitud, mis minuga toimub ja mida see kõik tähendab, poleks ma ainsatki sõna suutnud kuuldvavale tuua //... võrdselt jubeda ja mõistmatu... / .. mis võimaldaks mul põgeneda...”, lk. 47. // Elus on niisusguseid olukord nagu seda on kirjeldanud mõnedki autorid ja tunnustatud kirjanikud. Välja-pääsmatud olukorrad, tunne nagu oleks „lõksu sattunud“, kuidagi ei suudeta välja murda mingeitest painajalikest „nõia-ringidest“. Etc! Vahest ei suudeta mõista, mis aset leiab, mis toimub, ning see omakorda tekitab erinevaid emotsioone, tundeid ja arvamusi, millede skaala on väga varieeruv ja igaski mõtte serinev. Ja mis siis kajastub ka igapäevases argises elus. Ja nood ilmingud on samuti võrdlemisi varieeruvat laadi. Kultuursed ja selle vastanduvad. Mingis mõttes see inimelu ju mõistetamatuks jääbki? Kõike ei suudeta kunagi lõpuni mõista. Peamised reageerimise moodused erinevates elulistes olukordades on arvatavasti peamiselt kahtel laadi: aktiivselt ja passiivselt. Rünnak ja põgenemihne, agressioon ja pagemine. Nii on ka alati olnud ja jääb ka arvatasti ikka olema? //

“...Kõik kahtlused – seda ma võisin endale tunnistada – olid hajunud ja läbi näilise Harey näo hakkas kumama teine, tõeline, mille ees hullumise võimalus näis tõepoolest vabanemisena.”, lk. 52. // Mis olukord selline kus „kõik kahtlused näivad hajuvat“? See on ilmselt midagi harva-eisnevat. Nagu teadmine, nagu sõnadeta teadmine, tunne, et korra mõistad kõike, kohe ja täielikult mõista kõike vahetult, ilma ekistava sõnalise hägu, teada ja mõistatäpselt ja ektsaktsel vahetul kombel. Mõelda ilma mõtlemata. Sõnadeta mõtlemine, vahetu teadmine, hetkeline mõistmine. (C. Castaneda). // Olukorda aga kui seda söandada ettegi kujutada, millega silmitsi seatuna n-ö „hullumise võimalus näib vabanemisena“, see jäägu siingi, seegi kord, ammendvaal kombel lahti seletamata. Lootes, et niisugust kogemust ei saagi tulla, kui aravat, et ollakse mõndagi kogenud ja kauagi aega; mõndagi sellist, mis kunagi olekski juba „hullus“ olnud. Ja kui see kõik, mis omanud arvestatavat vätust, vahel aasta-kümneid, on nii harjumuslikult argine, mis siis on vabanemine „hullusest“; kuidas millestki taolisest üldse vananeda saakski kunagi. Kas on üldse enam olemas sellist lootust: „vabaneda hullusest“...? //

“... Aga kas sa oleksid uskunud, kui oleksin öelnud ? Kas oleksid ühtainukestki sõna uskunud?”, lk. 54. // Aga kas ma oleksin nooremana uskusin kui oleks mulle siis öeldud, mis ees ootab, nüüd hiljem, ja niivõrd kaua aega juba? Kas oleksin ma ühet ainukesti sõna uskunud?! -- Ei oleks uskunud ühtegi sõna, oleksin ehk naernud välja, kui keegi oleks öelnud, mis ees ootab, mis vältimatul kombel ees oleks oodanud. Oleksin seda informeerijat pidnaud hullumeelseks, kellekski psüühiliselt haigeks inimeseks. Ei oleks aanud mulle midgai öelda, sest sest ma poleks arugi saanud, poleks mõistnud, ei oleks ühtegi sõna ei uskunud ega tõsisielt võtnud. Selline informeerija oleks olnud hullumeelne, keda ei saa tõsiselt võtta. Ja nüüd ometigi (ja kui kaua aega juba!) ongi kogu see „hullus“ n-ö „koju kätte jõudnud“...? JA omab arvestavat vältust, palju aastaid, isegi aatsa-kümneid. Ja mingeid lootusi paremale homsele enam lihtsalt ei ole ega vist tulega ka. EI mingit lootust enam, paremale homsele...? -- EI ma ei oleks uskunud sõnagi sellest, mis järgnema sai seatud, poleks kunagi uskunud ühtainsat sõnagi, ometigi ju tõesti...? //

“... ..ma ei teadnud ju k e s see võib olla.”, lk. 55. // Arvatavast ei saanudki teada Kes see oleks võinud olla, üks ja ainumas. JA tuleb nentida, aja möödudes, et ilmselt ei saagi teada. Enamgi veel, ei taha ka enam teada, sest teada on juba sellised „isendid“ kes ei väärigi kriitikatki ja seda sõna otseses mõttes. Teada on saadud sellistest, kellega seoses see valdkond ainult peamiselt vastikust tekitab, otse-sõnu. Jäägu see nn „valdkond“ siis siingi ja praegu: lihtsalt mainimatagi. //

“.... Me suundusime kosmosesse kõigeks ettevalmistunult, see tähendab üksinduseks, võitluseks, kannatuseks ja surmaks. // ... endamisi mõtlesime, et oleme võrratud. // Oleme humaansed ja õilsad...”,lk. 57. // Astronoomia on vägagi huvitav uurimis-valdkond. Vahest kõige huvitavam uurimis-aines üle-üldse? See kuidas nood nn „inim-putukat“ üritavad mõista ümbritsevat ja leida selles kooskõla, isegi ilu („kosmeon“ = kr. k. „ehitus“), seega üritatakse leida Kosmose korrastatud ehitust, kui kosmose põhistruktuuri ja arvatakse (tänapäevase nn „värvus-teleskoopiaga“ seoses), et meid ümbritseb mõõtma Universum, mis on täies värviküllast Ilu, ja vahest ongi? Siis pole olnud peale inimsilmad eriti ekdagi ei varem olnud ega hakka vist ka hiljem olema kes seda värvilist ilu lõpmatus maailmaruumis üldse imetleda oleks võinud. Ja siis kogu see lõpmatus lõpuni mõeldamatuks ju jääbki. Ükski inimene ei suuda ealeski n-ö „lõpmatust lõpuni mõelda“. Mis tuleb siis Universumi lõpus, mis on teisel pool tinglikku „seina“? („What`s is onother side?“). //

“... ookean? Tema? Aga milleks? // ... et ta tahab meiega mängida? Või meid karistada?! // Planeet, kus võimutseb ülivägev saatan, kes oma kuratliku huumorimeele rahuldamiseks sokutab teadusliku ekspedistsiooni liikmeile armukesi! Sa ei usu isegi seda täielikku idiootsust?!”, lk. 58. // Aga vahest on see siiski justnimelt nõndamoodi, mingi planeet, mille osad elanikud kujutavad endasti nagu mingit n-ö „nimetut üldisust“, või nimetatagu seda kuidas iganes, „ühine teadvus“, jagatud kollektiivne ühis-mõtlemine. Mingi üldine aktiivsus, mis pole ei õieti mõtlemine ega selle vastandki? Midagi ulatuslikku, laialdaselt levinud, mis on ja ei ole mõtlemisega seotud (pigem siiski mingi nn „ajutegevuse“ kõrvalsaadus)? Aga levinud, otsekui kogu planeeti hõlmav ja on seda teinud alati, hõlmates maailma, seda ka kujundades. Kujundades ja kontrollides...? JA nõnda ajast aega, kõik ajastud, alates aegade algusest, tänapäeval ja kogu tuleviku viimase lõpuni välja, aegade algusest kuni viimase lõpuni. Hõlamavalt kontrollida, suunavalt valitseda. Hoolimata kohatisest eba-efektiivsusest siis üsnagi muljet-avaldav, arvestades, tohutut levikut, hämmastavaid pretsensioone ja tohutut pikka aja-vahemikku, kui kogu sellinne aktiivsus on vältust omanud. // Seega siis planeet, kus võimutseb teatav elus-faktor, on seda ikka teinud ja teeb ka tänapäeval ja ka tulevikus, aegade algusest kuni viimase lõpuni välja? Aga miks ometigi? (Vaevalt sobivad siin emotsionaalsed hinnangud, ja muud iseloomustavad adejktiivid nagu huumor, mängimine, karistamine, elik siis: midgai pelgalt idiootlikku? See näib olevat midagi eba-isikulist ja samas kõiki-hõlmav. Ei ole ei karistuseks ega premeerimiseks, kuigi ka nii näib vahel olevat olnud). Ja see kõik kokku on inimeste poolt asustatud planeet, ja seda aegade algusest, tänaselgi päeval ja kuni viimase lõpuni välja...? //

“...See oli tülgastav! /... nagu nukk, elav nukk. / Ilge! Jah, sest need ei olnud tema liigutused. // ... nagu oleks keegi katsetanud ... justkui oleks keegi proovinud... // Mulle jäi selline mulje. See tekkis intuitiivselt. / Need liigutused olid ebaloomulikud. // Justkui oleks keegi tahtnud kindlaks teha, mida see laps suudab kätega teha, mida suuga või kehaga. / Ta oli elus, seda küll, kuid siiski polnud inimlik.”, lk. 65. // Vahel lihtsalt kipub jääma selline mulje, et tegemist on millegi ebaloomulikuga, midagi mis suisa vastumeelsust äratab. Ja siiski on see kõik nii reaalne, kui ülds eolla saab, see on see igapäevane inimelu. Otsekui kui püüaks keegi või miski uurida seda nn „inimlooma“, et milleks ta suuteline on, milleks ta võimeline on. Mida see loo0ma tajub, tunnetab ja isegi mõtleb või näib mõtlevat. Milleks on suuteline, milleks ei ole, mida suudab taluda ja mida mitte. Jah, kohati tõesti otsekui ebaloomulik, võõrastust tekitav; kasutades iseloomustavaid adjektiive: ilge ja võigas, isegi tülgastav. Ja ometi ikka nõnd aolnud ja jääbki olme, kuni inimloomsuse kibeda lõpuni välja. Kas see kõik kokku on ikka inimlik, mida see ka ei tähendaks... //

“...Kuid mind ei hämmastanud miski, ka iseenese ükskõiksus mitte. // see oli justkui pooleldi uni, pooleldi tõelisus. // Sest sa oled väga kaunis.” //... nagu otsiksid ... nagu oleksin ...”, lk. 71. // Vahel on niisuguseid meeleolusi, vististi igalühel, kui enam midagi sisuliselt isegi hämmastama ei pane. Kui olla elanud kogu oma elu mõeldes mõsitlikult ja ratsionaalselt (nagu koolis õpetatakse, iga elavat hinge, osa elust?); siis korrag midgai mõtlemisele ja veidigi ratsionaalsele lähenemisel vastukaaluks, mingi pool-juhuslik hullus, mõtlemiseks võimetu olek, absurdsusega piirnev mõtetust ja mis omab vältust liigagi kaua, vist pea kogu elu? Ilma vähimagi lootusega võimalusele, et see kõik kunaski lõppeks, et endine olukord (status quo) taastuks, et taas Mõistus valitsema hakkaks ja oma õigusi tõestaks... („Ultima ratio regis“?). See kõik näibki, see inimpsühholoogia, nii unes kui ilmsi vaadelduna, teatavas mõttes „justkui pooleldi uni, pooleldi tõelisus“. Nagu ei teataks, kas nähakse veel und või ollakse juba ärkvel. Nagu poolunes, kus uni ja ärkveloleku teadvus omavahel seguneva dja põimuvad, luues mingi vahepealse reaalsuse tajumise pool-unenäolise reaalsuse, mis ei ole ei uni enam, aga veel ka mitte reaalsus. Seega siis kokku: „unenäoline reaalsus“, kus tuleb orienteeruda nagu kuutõbine, keda näib iseloomustavat peamiselt mingi raskesti-kirjeldatav „unes-kõndija kindlus“? //

“... Mida see tähendas ? See näiliselt nii nõrk ja habras keha – tegelikult aga hävimatu --- koosnes põhiliselt ... ei millestki ? // See oli mõttetus ! See oli võimatu !”, lk. 77. // Ja nii see on ju tegelikult ka ongi: „inimkeha ei ole hävimatu asi“ ja: „siin maakeral pole ellujääjaid“ (C. Castaneda). Inimkeha on üsna nõrk ja habras, vananedes eriti eri haigustele vastuvõtlik. See on muidugi teada aga kas ka selle kohaselt toimid aon ka piisavalt teada? JA millest see inimkeha siis koosneb, süsnikust ja veest (70 % viimast); see on alates inimkeha algosadest peale üks suur mõistatus, mida terved teadlaste põlvkonnad pole suutnud lahendada. Kus lõpeb see teekond sügaviku, kas aatomid, elektronid ja positronid, jne. Mis on inimkeha kõige väiksmead alg-osakesed, mida tänapäevane tehnitsistlik teadus on suuteline avastama? -- Kui S. Lem oma raamatuid kirjutas, siis neutronid vist olid aga „neutrioono-konglomeraadid“ olid „ebastabiilsed“? Nüüdseks vist on algoksakeste hulgas ka positiivised ja negatiivsed neutriinod? Pole teada, pole kursis; kuigi üht Lem`i aegset elektron-mikroskoopi vaataks sama huviga nagu nt teleskoopi, kus samuti pole lõppu, kunagised udukogud on muutunud galaktikateks aga ikka on veelgi värviliseks muutunud maailmaruumis ikka „udukogusi“. -- Ja see on nagu teekonna lõpuks, praeguselgi ajal, teekonna lõpuks lõpmatusse. Kus aga lõppeb algsemateks aine-osadeks eristatud algoskeste näol aga „teekond sügavikku“, seegi pole veelgi vist viimseni tuvastatud, või on? Teekonna lõpp sügavikku kui väiksemate eristavate algoskaesteni välja ja siis teekonna lõpp lõpmatusse, kõige viimase mõeldava lõpuni välja, sinna-maani, kus pole enam „udukogusi“. Kas inimliik seda kõige väiksemat ja kõige kaugemat siiski kunaski välja uurida jõuab? Vahest järjest rohkem ja põhjalikumalt ja kaugemale seda tundmatust nihutada? Vähemalt seniks, kuni selleks aega jagub. //

“... Muide, ta poleks niikuinii aru saanud // See vestlus ei olnud isegi naljakas. Ta ei olnud vajalik. // Ta ei ole inimene ega kindla isiku koopia, vaid materialiseerunud kujutis sellest, mida antud inimese kohta sisaldab meie aju.”, lk. 79. // Kes saab millestki aru, kes kõik lõpuni mõistab, kuni kõige viimase lõpuni, see kõnelegu. „Erinevatel inimestel on aju teistmoodi arenenud...“ (Harris/Wyndham). Mis on inim-mõistus, mis konkreetsesm mõttes on inimese mälu? Kindlasti on uuritud mäletamise võimet, on juba tutvastatud, et inimese ajus paiknevad mingid osised, millede funktsiooniks on nagu mäletamist kui võimeti esile kutsuda? Ei oska öelda, kuid eri inimeste mäletamise võime on ju vägagi erinev. Ja ühe ainsagi inimese mälu elik siis mäletamise võime on suuresti erinev, isegi eri olukordades ja erinevates situatsioonides. Teab ju iga elav hing kui erinev on igapäevane ärkvel-oleku mälu ja mäletamise võime omaenda unenägudest, kui palju vähem jääb unes nähtu meelde, ja kui erinev on unenägudes nähtu meenutamine. Vahel meenuvad unenäod ka päevasel ajal, ärkvel olles ja siis on nad kui „unes juba nähtu“ („de ja vue“, pr. k. = „juba nähtu“). Kas kunagi hakatakse uurima üldse igapäevase ärkvel-oleku mälu ja unnenägude ning ulmade mäletamise-võimet veidigi teaduslikumal kombel? Vavealt, et, kuigi unenäod arvatkse olevat normaalse inimpsüühika lahutamatu koostis-osa, siiski on samas selge, et: „läänelik kultuursuse tüüp hindab kõrgelt unenägude ingoreerimist.“ (C. Castaneda). //

“...Sa oled hea. Ära arva, et ma ei oska hinnata kõike, mida oled teinud. // ... ma pole inimene, vaid ainult instrument. // Sinu reaktsioonide uurimiseks või midagi selles laadis. / Selle aluseks on mälestused ja mahasurutud fantaasia. Midagi taolist.”, lk. 111. // Inimene, kes tahjub end olevat midagi inimesest erinevat, otsekui oleks ta masin, mingi robot, või mingiks kindlaks otstarbeks valmistatud instrument? Nagu oleks (olgu siis biloogiliselt arendatud või mehaaniliselt komplekteeirtud masin ehk instrument. Näiteks siis teise inimese reaktsioonide uurimiseks, või nii, et kuidas reageeritakse teatud väliste (ehk füsiloogiliste) ja seesmiste (ehk psühholoogiliste elik siis hingeliste) ärritajate toimel. Kas see on eetiline, on iseküsimus ga niisugust nähtumust esineb arvatavasti sagemini kui muidu tavatsetakse arvata, teatud fenomen, nagu uuritaks inimese põhilisi reageerimise laade välistele ja seesmistele, hingelistele, ärritajatele, mõju-faktoritele reageerides. See aluseks võib olla inim-mälu (nii unenäoliste ulmade kui ka ärkvel-oleva teadliku mälu) erinevused. Ja ka erinevad fantaasiad, soovid, tahtmised, jms. Nagu uuritakse inimese (eriti individuaalsele) mälust lähtumisi, konkreetse inimese reageerimise laadi, silmas pidades mingeid rohkem või vähem otseseid või kaudseid tulemusi. Midagi taolist. //

“...Sest ma otsisin endas ... --- n e i d -- seda midagi teist, olin täitsa meeletu ... / ...ma olen olemas ainult ... ainult väliselt. Et sind petta. Mõistad? // Kui ma mõteleksin s e l l e g a , siis peaksin kohe kõike teadma ja mitte sind armastama ..”, lk. 112. // Otsida midagi oma hinges, see on keeruline, kuigi seda on alati üritatud, otsida ja ehk ka leida midagi-kedagi oma hinges... Vahel ei tarvitse see pilt meeldida, mida oma hinge süüvinud inimene võib kohata, endasse süüvides, oma hinge uurides. Avastatakse enda asemel otsekui keegi teine inimene, keegi kes juhindub oma uit-mõtetest, peamiselt ka soovidest, ihadest ja tahtmistest, jms. JA kes ennast pidevalt üle tähtsustab, kes langeb igal võimalikul ja võimatul juhul „enesehaletsuse“ küüsi, kes kunagi ei unusta end igal võimalusel „upitada“, ennast teistele peale suruda, ise kõikudes armetu enese-haletsuse ja veel armetuma: „enense-upitamise tüütu kordumise“ vahel. (C. Castaneda.) Üritades kui teistele, ümbritsevatele kaasinimestele andmaks aimu oma isiksuse kordumatust „granioossusest“, selle asemel, et seista silmitsi lõpuni lõpmatuks jääva ümbritseva tõesti Grandioosse Kõiksusega... Universumi grandioossusega, lõpmatuseni mõeldamatu tühjusega? (Tühjus, olematus, eimsikisus, nihil, niente, Le Nèant, Die Leere, Das Nichts.)

“... Kuidagi lapselik, hale naeratus ilmus ta näole. Kas see tähendab, et ma olen .. surematu ? // Jah, Kontaktist. / Kontakt tähendab mingite andemete, mõistete, tulemuste vahetamist. Aga kui pole midagi vahetada ? // Võib-olla peab sinu ilmumine olema piinaks, võib-olla teene // Sõpruseavaldus, / võib-olla mõnitamine ?”, lk. 113. // Kontakti-otsingud Maa-välise eluga? -- See näib küll täiesti võimatu olevat, et leidub täpselt inimesele omane mõistus, mõtlevale inimesele omane, normaalne inim-mõsitus (seda leidubki aravatust vähem, kuigi inimliigi nimetuseks ju „homo sapiens“, s.t. -- „mõtlev ehk tark inimene“). Kindlasti leidub vahest üüratute ajakuristeke taga, Kosmose mõõtmaitus sügavikes, midagi saab tinglikult „eluks“ nimetada. Näiteks mikroobset või bakteroloogilist elu, ning näiteks ka vegetatiivset ehk taimset elu. Kuid oletada, midagi inimesele saranst (eriti just mõtlemis-võime osas), näibs iiski liiga naiivne, (kuigi võimatu pole lõpmatus Univerusmis muidugi midagi). Kontakt Maa-välise rassiga, muidugis ee oleks, lapselik-naiivsel kombel pigemini, mingite andmete ja muu informatsiooni, keelelis-lingivstiliste mõistete ja aravatavasti teaduslik-tehniliste tulemuste vahendamine? Aga kui pole olemas kogu ilmaruumis inimlaadset elu, justnimelt mõtlemise osas, siis polegi, ega saagi midagi olema kunaski, mida vahetada, millest õppida, laenata või allutada-vallutada. Lapselik-naiivne soovkujutelm, ümbritsetud antroptsentrismi halost. Midagi, mida on lihtne on mõelda, ikka oknud, kõike vaadelda läbi antroptsentrismi prillide. Kuigi ei tunta, ei tunnetata ka iseennast, ei mõisteta endagi psüühikat. Vaid kjutletakse end nägevat olnud midagi, (UFO-fenomen); isegi teadlased kõnelevad „asjadest mida nähakse taevas“, kasvõi unes, kui mitte just ilmsi? (C. G. Jung). Kuigi tuleks seda fenomeni vaadelda rõhutatult just psühholoogilises (vahel isegi psühhopatoloogiaga piirnevas) ja eriti just ajaloolises plaanis. (J. Valleè). -- Alati on midagi nähtud, nõnda ka taevas, nii nagu maa peal...? //

“... Hiir ! Mõttetus, ei olnud siin mingeid hiiri. // Oleksime ikka kenad küll, kui kõigele lisaks hakkaksime siin veel ka sunnivahendeid kasutama ! // Muide, ka selles ilus pole ma kindel, sest kas rumalus võib ilus olla ?”, lk. 117. // Ka silus võib ka rumal olla? -- Mitte ainult ei või, vaid see on isegi läbi aegade ju ometigi reegliks olnud, eri paigus erinevatel aegadel. Rumalus ja ilu kuuluvad kokku, räägitakse nõnda, et „ilu ei sobi patta“ panna, ilu tekitab kadedust, erinevaid väär-arusaami ja vääriti mõistmisi. JA elu möödudes ning elukogemuste süvenedes jääb vahel mulje küll, et: „rumalus valitseb maailma ja tema asupaigaks on ilus naisesuu...“ (Heinrich von Kleist). Kes, teab, vahest ongi paljudel puhkudel just nõnd aolnud ja on hiljem ka vahete-vahel just nõnda-moodi? //

“... Mõtle järele, mis inimene sa oled. Keda sa tahad õnnelikuks teha ? Päästa? Ennast ? Teda ? Kumba ? Seda või teist. Kahe jaoks ei jätku sul enam julgust ? “, lk. 118. // Tuleks tõesti igal võimalikul juhul hoolega järele, mis inimene ollakse, milleks võimeline ollakse või saadakse, jne. Siis poleks nt teisi milleski süüdistada. Ja mõelda või vähemalt oletusi teha, mida taluda suudetakse oma eluteel. Kuigi selle „lõpuni mõtlemiseks“ on tõesti natuke psüühilist julgust elik siis kindlust vaja. Sest pole ju teada, mis ootab ees, pole võimalik ju lõpuni teada, kuidas lõppeb iga käesolev päev... JA mis ootab ees aja möödudes, kui söandada tulevikku ette ennustada, siis pole ju kindel kuidas tulevik tulema saab? Aga eks see siis aja möödudes selgub, siis kui tulevikust olevik saab ja siis ka minevik. //

“... kui sinu kannul käiks peletis, kes on valmis sinu heaks kõike tegema, sa ei kõhkleks hetkegi, et teda kõrvaldada. On mul õigus ? / Aga vahest ... vahest just sellepärast e i olegi ta peletis ! See seob sind käsist ja jalust ? // Kui ta on imekaunis, siis ainult sellepärast, et sinu mälestus oli imekaunis.”, lk. 120. // On uuritud, isegi teaduliskult, tänapäeval muidugi, aga ka filosoofiliselt, juba aastatuhandeid, mis on see ilu ehk kaunidus, mis ilmbeb millegi esteetiliselt väärtustatavana. Seda võib nimetada, nagu seda uurides juba milleeniume on tehtud, ka filosoofiliseks esteetikaks. On möödunud aastasadu ja -tuhandeid ja ühest vastust pole leitud, kuigi sellekohaseid teooriaid on leidunud hulgi, mis see on mis mis ilmneb kui ilu või kaunidus maailmas? -- On olenud loendamatuid teooriaid, veel rohkem on erinevaid arvamusi ilmselt leidunud. (Ilmselt ollakse selleski küsimusel nii võrd palju erinevatel seisukohtadel oldud, kui on leidunud erinevaid inimesi). Mis see on, mis arvatakse ilmnevat nagu otsekui ilu ja kaunidus maailmas? Silmas pidades kunstiteoseid, sii silu ja kaunidust on alati üritatud kujutada, maalis, skulptuuris, arhitektuuris, jne. -- Aga ikka ei teata täiesti selgesti, millest jutt, kõi kõneletaks eilus või kaunidusest. Ilmselts ee on mingi inimpsüühika koostis-osa, seotud silmade ehituse ja ajutegevusega. On olnud nii rohkem kui vähem objektiivseid ja subjektiivsust rõhutavaid esteetilisi teooriaid. Vahest on teda nende kahe vastandpooluse, objektiivse ja subjektiivse vahel, vahest mingi subjekt tajub ja tunnistab enda jaoks pea objektiivse kehtivusega ilu ja kaunidusega seotud reegelid ja arusaamu? Aga nagu öeldakse: „oma silm on kuningas“! //

“... Kas on võimalik oma alateadvuse eest vastutada ? // Sellest ei taheta üldse juttu teha, mis siis veel rääkida kellegi mälestustest, olgu nad allasurutud või mitte...”, lk. 121. // Aga mis tähendab sõna ja mõiste või väljend nagu nn „alateadvus“? -- Seda väljendit kasutakse, sagel isegi, kuigi täpselt sisu nagu ei selgitata. Kelle välja mõeldud sõna või mõiste see ka poleks, jäetakse täüiesti lahti seltemata, mida mõeldakse, kui kõneletakse nn „alateadvusest“. On sarnaseid teisigi osaliselt defineerimatuid sõnu-mõisteid, nagu näiteks: „kollektiivne alateadvus“, „aja-vaim“ (=“Zeit-Geist“, see vist C. G. Jung enda tuletuslik sõna). Seega ei oskagi nagu defineerida seda osaliseltki lahti seletamatut sõna elik siis mõistet nagu nn. „alteadvus“, on nimelt kaheldav, kas see millegile konkreetsele normaalses inimpsüühikas üldse vastabki, kas nt. Mingile konkreetsele inimaju osale? JA kus paikneb see „kollektiivne alateadvus“, kas kaudses mõttes nt. „aja-vaimus“ endas; ja juhul kui, siis kus nee dasuvad konkreetsemini, kas inimhulkades, massis, (või massi-meedia vahenduses levivas informatsioonis, või kuidas seda täpsemini?). Nii, et kõigepealt tuleks konkreetselt ja selgepiiriliselt defineerida kasutatavad põhilised mõisted (millele juba I. Kant üles kutsus). Seega jääb lahtiseks, mis alateadvus“ üldse tähendabki, veelgi enam: kas seda ülds eolemaski on? //

“... Inimene siirdus teisi maailmu, teisi tsivilistsioone tundma õppima, tunnetamata lõpuni iseenda salajasi hingesoppe...”, lk. 122. // Ja kuidas saakski inimhinge salasoppe tundma õppida viimseni? -- Esiteks on inimesi olnud ja on ja saab olema palju ja erinevaid. Neil igal ühel „üks ja ainus surematu hing“, mille „salajastes soppidest“ konkreetne isik isegi vavu aru saab, arvesse võttes, et leidub ka erinevaid emotsionaalseid meeleseisundeid, tundeid, tundmusi, vms. // Aga muidugi peaks endal küsima nii isiklikult kui vahest ka kollketiivselt, kui viimane üldse võimalik on); mis on see „Inimese hing“. On ta tõesti üks ja ainus ja on ta ka surematu? Ja alles siis siirduda (kuulsus-rikkalt ja edukalt arvatavasti) kunagi, täpsemini määratlematuks jäävas, pelgalt oletatavas kauges tulevikus: „teisi maailmu, teisi tsivilisatsioone tundma õppima“. Alustama peaks kõigepealt iseendast, siis võtta vaatluse alla teised, ja alles siis, kui oma hinge on uuritud, siis siirduda, „teisi tsivilisatsioone tundma õppima“...? (Vaevalt, et see inimsuse lapseunelm, nagu teised maailmad, tsivilisatsioonid, kunagi teostub. Sest on arvatud ka nii: „Iga tõeliselt kuri tsivilisatsioon hävitab ennast ise eelnevalt, kui lähimate tähtedeni jõuab...“ (Arthur C. Clarke). //

“... ühtse terviku moodustavad uurijate põlvkonnad, olgugi, et üksikutel inimestel on algus ja lõpp, meie visadus intellektuaalse kontakti saavutamisel, inimkonna poolt ärakäidud ajaloolise tee pikkus, veenumus, et seda jätkatakse ka tulevikus... /--/ ... kõikide isiklike tunnete allasurumine meie missioonile ---“, lk. 124. // Inimsuse ajaloos on viimased sajandeid eriti iseloomustanud tõesti „ühtse terviku moodustanud uurijate põlvkonnad“; vähemalt seni juba kui on olnud esmaseidki ettekujutlusi euroopalikust teaduslikust uurimusest. Kuigi näiteks filosoofial kui teadusel veelgi auväärsemad traditsioonid, juba milleeniumite vanused. Uusaegne loodusteadustest lähtuv (oma olemuselt natuuri-teaduslik) vägagi erinevad uuimus-suunad on ju alles paarist-kolmest viimasest sajandist. Järjest spetsialiseeruvana, et kunagist filosoofiat, mis algseid antiikseid algajalikke loodusteaduste tulemusi kokku võttis, seda pole tänapäevaste üha spetsialiseeruvate eri teadusvaldkondade puhul eriti näha. Seda, et üksikutel inimestel on kindel algus ja konkreetne, samuti kindel lõpp, seda teab ja on alati teadnud iga elav hing. Kuni aegade lõpuni? // Inimkond on tõesti kaua käinud ka teaduslikumas mõttes väga pika tee ja arvatakse-loodetakse, et seda „ajaloolist teed“ jätkatakse ka tuleviks. JA nõnda `ad infinitum`? Kes teab, kui kaua seda teed käiaks, vahest ollakse juba „lõpule ligi“... (MAD?!). Vahest ollakse juba ligi 100 aastat tagasi jõutud juba „kuristiku äärele“? (R. Osborne). //

“...Väga võimekad ja jõuliste iseloomudega inimesed sünnivad enam-vähem kindla sagedusega ... // Nende arvukust või puudumist mingis teadusharus saab ehk seletada perspektiiviga, mida see ala avab.”, lk. 130. // Arvatakse, et näiteks filosoofilis esteetika ajaloo suuremad nimed piirudvad 10 väljapasitava esteetikuga. JA vähe on ju üldse kuulsaid Filosoofe, kelle looming ajaproovile otsekui kulla-proovile vastu peab. Ainult veidi kuulsaid nimesi minevikust ja kes siis tõesti ka väljapasitavad on olnud nii omas ajas, kuigi ka „igaviku vaatepunktst vaadelduna“ („sub specie aeternas“). Nii, nagu oli need viimase dmilleeniumid vähe Filosoofe, nii vähe on nüüd, paaril-kolmel viimasel sajandil olnud ka väljapaistavaid ja võimekaid Teadlasi...? (Vahest tulenevalt erinevate teadus-valdkondade järjest süvenevas ja hoogustuvast spetsialiseerumisesega seoses?). // JA vahel tegeletakse ikka veel ka niisusguste uurimis-valdkondadega, mis pealis-kaudsel esmapilgul näivad isegi perspektiivitud, või siis aegunud, ostekui eba-pragmaatilised, jne. (Nagu näiteks filosoofia, seda tänapäeval vist näib endast kujutavat?). //

“... “on kosmilise sajandi religiooni aseaine, teadusse rüütatud usk; kontakt, siht, mille poole ta püüdleb... // ... mis on pigem lähemal luulele kui teadusele... // ... ootavad Ilmutust, mis selgitaks neile inimese enda mõtte! // .. müütide epigoon, müstiliste igatsuste tuum... // Lunastuse lootus...!”, lk. 134. // Eisteks on kaheldav, mis see nn „kosmiline sajand“ üldse tähendabki. Kas 12 inimest Kuu peal kokku? Või, et plaanitakse ühte ja teist (NASA = baasid Kuul 2029 ja missioon Marsile 2033). Ja muidugi on nt n-ö „ilmateated mobiiltelefonis“ mõsietavalt olulised, pea igale isikule laias ilmas (ESA pemaine tegevus-valdkond?). Aga ka „kosmilisel sajanidl“ on vaja oma „religiooni aseianet. Ja selleks ongi mingi teaduslik pseudorelgioon, ja üheks teadus-relgiooni alaliseks kriteerimuks on, et imed tõesti toimuvad alati, teadusliku järjekindlusega (Isaac Aismov). JA kõik need teadusliku pseudoreligiooni äärmuslikud valdkonnad (alates mingist „poeetilisest astronoomiast“ ja lõpetades UFO-dega, kui eeskätt psüühilise fenomeniga, mid atuleks vaadelda rõhutatult ajaloolises plaanis). (J. Valleè)). // Niinimetatud „kontakt võõraste tsivilisatsioonidega“ ona kaugeim kui „lapseunelm“, sest see ei ole võimalik lihtsalt aravatavasti. Kuigi kõik tähed on Päikesed, jõuab osadelt tähtetedelt inimsilmadeni ainult nende ammu kustunud valgus, ulatudes geolooglisi ajastuid hiljem, ainult valgusena, inimsilmadesse...? // Ikka on eisnenud messianistlike tendentse, aravatavasti ka n-ö „komsose sajandi“ nn „pseudo-religioosse“, rohkem või vähem romantilise või poeetilise teaduslikkusega miilustamisega seoses. See on tõesti nagu S. Lem seda sõnastab: „... müütide epigoon, müstiliset igatsuste tuum...“! Kui vähe on inimsus tegelikult edasi arenenud primitiivsest, kuigi prevaleeruvaimast elik siis primaarsest paleoliitikumi šamanismist ja keskagsest demonoloogiast ja eksortsismist?! (Jüri Saarma). //

“... kuna nendes ulmades ületas ümbrus oma konkreetsuse ja materaalsusega tegelikkust. Ma ärkasin paradoksaalse tundega, et äsja nähtud uni on tegelikkus, tõelisus aga, see, mida näen silmi avades, vaid mingi kahavatu varjuderiik.”, lk. 138. // Kuivõrd need unenäod nii kummalised on, et neist sisuliselt kunagi ajaloo vältel nii vähe on arvatavasti üldse kirjutatud, siis piirdudes ka siinkohal ulmadest vaid lühidalt sõnu seades. -- Unenäoline reaalsus on ju nõndasamuti täiesti reaalne, magavale, ja und nägevale inimesele on ulmade reaalsus täiesti tõeline, puudub ju seejuures omapoolne krittika-võime. Aga miks on unenäod nii raskesi meneutatavt, mille poolest erineb ulmade meenutamine ja meeles pidmaine argisest, ärkvel-oleku teadlikust mäletamis-võimest? Ja vahel, ärgates ulmadest, on tõesti kui kaheldav, kumb on reaalsem, kas hästi jääv ulm, või siis argine hallus, mis vahel on isegi selline, et seda otsekui meelde ei tasukski jätta... Mõnigi vist eelistaks unenäolist reaalsust sellele tüütult korduvale ja masendavale argisele hallusele...? JA, et ulmad või ideed võivad olla reaalsemkad ja tõelisemad kui argine hallus, nii on ka varem arvatud. (Platon!). //

“...Ma upun inmestesse. Muutun vaikivaks ja tähelepanelikuks ja selle eest hakkavad mind hindama kaaslased. mul saab olema palju tuttavaid, isegi sõpru, ja naisi, ja võimalik, et ka üks naine. // Hiljem läheb kõik normi. Ilmuvad uued huvid, uued tegevusalad, kuid ma ei pühendu nendele täielikult. Mitte millegile, mitte kellelegi mitte iialgi enam.”, lk. 151. // Inimeste kohta saab ilmselt peamiselt öeldagi, et neid on vägagi palju ja väga erinevaid. Muidugi on kohustuslik teatav elementaarne viisakus, mis leiab kohest tunnustust, sest: „viisakus on kuninglik voorus“. Ja mis see viisakus sisuliselt muud on kui püüd mitte märgata oma kaaslase puudusi? -- „viiskaus on peenraha, mida meeleldi välja antakse...“ (Arthur Schopenhauer). -- Sõbrad, on öeldud, selleks ongi, et teineteist, eismesel võimalusel, alt vedada. Ja milleks peaks olema polügaamia, kui monogaamia näib inimliigile olemuslikult võrratult omasem olevat? (Monogaamia on olemuslikum ilmslet nii traditsioonilises mõttes isegi juba kui ka lihtsalt biloogilises mõttes). // On mõeldav niisugune meele-seisund ja hinge-laad ja arvamus kui otsustus: mitte pühendada end kunagi jäägitult mitte millegile, mitte kellegile...? -- „Ära kiindu“! -- Peaks seisma Moosese käsulaudadel. Aru muutu liiga isikluks ega liialt avameelseks, ja ära sa mingil juhul kiindu kellegisse, ega millesegi. Siis peab lihtsalt vähem pettuma, nõnd aon elu õpetanud... //

“...evolutsioneeruvast Jumalast // See sinu Jumal on olevus, kes on sisenenud jumalikkusse justkui väljapääsmatusse olukorda ja, mõistes seda, on andunud kahetsusele. / .. ahastav Jumal on ju inimene // .. ei loo inimene endale eesmärke. Selle sunnib talle peale ajajärk...”, lk. 153. // Kui peaks olemas-olema midagi taolist nagu „evolutsioneeruv jumalus“, siis selleks on kindlatsi kahtelv Inimene ise. Tema jaoks on see junmalik osa temas eriti kahetsusväärne, otsekui „Väljapääsmatu olukord“, mida mõistes tuleb tõesti anduda lõputule kahetsusele...? S. Le.: „... ahastav Jumal on ju inimene...“! // Arvatavatsi inimene ise oma eemsärke endale ei loo, kuigi mõnigi eelistab vist vastupidist aravata, see on ümbritsev keksond, ümbritsevad inimesed kellegi eluteel, ajalugu ja traditsioonid on need, mis eesmärke kujundavad või isegi: „eesmärke peale sunnivad“? //

“... nagu sada aastat tagasi. / teooria ei võinud, ei suutnud asendada reaalseid elamusi. // ... ilmnes mingisugne ettevaatlik, kuid kartmatu naiivsus, kui ta õhinal püüdis, tormakalt tundma õppida, mõista uut...// Sajandeid kestnud armastajate ja luuletajate usk armastuse jõusse, mis on tugevam surmast...”, lk. 157. // Sajandid mööduvad ja aastatuhanded. Ja püsima jääb luuletaja püüe millegi kestvama järele. Seegi oleks kui midagi lapselik-naiivset, otsekui püüdlus uurima õppid amidgai uut, selleks, et teada saada. Otsekui tõesti mingi ettevaatlik ja veel kartmatu naiivsus... Õppida midgai uut tundma, isegi seda „midagi muud“ mõistagi üritada? // Kuigi, muidugi, on ikka ja alati tead aolnud, et teooria ei suuda ega hakkagi suutma kunaski asendama reaalseid elamusi! //

“... Mille nimel ? Tema tagasituleku lootuses ? Mul ei olnud lootust. Kuid minus elas ootusärevus, ainus, mis mulle temast oli jäänud. // Ent ma uskusin kindlalt, et halastamatute imede aeg ei ole veel möödunud.”, lk. 158. // Mis olukorras peab olema inimene, kes ütleb endalegi: „Mul ei ole enam lootust?“ -- Selline inimene oli S. Lem, kes sõnastas selle erilise meeleolu järgnevate sõnadega. -- „Ent ma uskusin kindlalt, et halastamatute imede aeg ei ole veel möödunud.“ //

( Zakopane, juuni 1959 – juuni 1960).

________________________________

STANISLAW LEM: “EEDEN”.⁴ (2007. a. D.)

(06. 08. 2007)

Mida kirjutada sellest hiljuti loetud raamatust nagu “Eeden”. See on ilmselt tõlgituist, seega minu jaoks, S. LEM´i paremuselt kolmas raamat. Kõige rohkem meeldib mulle “SOLARIS”, oma filosoofilisegi alatooniga. /--/ See raamat nagu “Eeden” on lühidalt Robinsoni järgi kirjutatud teatavas mõttes. Kosmilise sajandi ilukirjandus, isegi: “kosmiline robinsonaad”. JA teadagi Daniel Defoe “Robinson Crusoe”, oli juba sajandeid olnud vägagi menukas teos. Selles on veetlus ja kaasahaaravust, nendel Robinsoni laadi lugudel. Miks muidu isegi Jules Verne´i kirjutas oma “Saladusliku saare”, kus samuti käis sünmdustik eraldatud saarel eluga hakkama saamises. /--/ Mingi kirjeldamatu veetlus on selles robinsonlikul hakkama saamises. Looduse vastu võideldes, täielikus üksinduses hakkama saamises. LEM´i “Eeden”, on siis täielikult “sience fiction”, kosmilise sajandi robinsonaad. Kirjutatud viikeümnendate lõpus, (1958, seega aasta enne “Solarist”. Eesti keelde on „Eeden“ tõlgitud ja ilmunud alles 1989 aastal).

________________________________

(13. 08. 2009.)

S. LEM: “Eeden”: 2009 a. D. (II. kommentaar.)

Kirjutades teist korda kokkuvõtlikul kombel sellest raamatust nagu LEM´i “Eeden”. Lugedes seda siis hiljuti uuesti, täpselt kaks aastat hiljem viimasest lugemisest, augustis 2007. /--/ Kuid siia vaid sellest teoest. LEM´i “Eeden” on kirjutatud 1958 aasta suvel. Eesti keelde tõlgitud ja välja antud 1989 aastal. Seega siis lugesin seda eismest korda, olle sise umbes 13. aastane alles. Ligi kaks dekaadi hiljem ometigi aga sellegi poolest. Meeldis see raamat mulle juba 13. aastaselt ja meedlib ka 34. aastaselt, täpselt kaks dekaadi hiljem.

On oma võlu noil nn. “robinsonaadidel”. Esimeseks siis muidugi Daniel Defoe ja “Robinson Crusoe”, teiseks väljapaistavamaks muidugi Jules Verne´i ja „Saladuslik saar“. (“L´ile mysterieuse”). JA siis tekkis ilmselt ka Lemil, nagu autor mainib, tekkinud puudujäägi täieks kirjutada mingi “kosmosesajandi robinsonaad”. Ja antud ülesaandega saab autor ka kenasti hakkama. Põhiskeem on lihtne, katastroof ja üles-ehitus tööd. Oma rolli mängib solidaarsus tegelaskujude vahel, meeskonnatöö. Nagu Lemil üldse on ka selles raamatus palju tehnitsistliku teksti, vastavaid füsikalistlike natuuriteadustele omast sõnavara ja vihjeid ka kauge tuleviku tehnoloogiale. /--/ Ulmekirjandusele on see ammu läbitud etapp, et kosmoselaevad, tähelaevad siirduvad kaugetele tähtedele. Võib-olla on inimteadvusel mingi kummaline varjatud pool, kuidagi ähmaselt ja kaudselt aduda seda, milleks mõtlemine ja leiutamine kunagi hiljem võimalikuna teostab. 100. aastat enne allveelaevu mainis neid see Verne´i. Vahest sada aastat hiljem on olemas juba ka tõelised kosmoselaevad. Pool sajandit peale Lem´i neid teoseid asustatakse Kuu, (ARTEMIS, 2029) ja siis edasi Mars/Ares-expedicion. (2033). „Back to the Moon, to stay there!“ (NASA)

Kuid siia kirjutada raamatust nagu LEM: “Eeden”. Peamiseks, on nagu mingi omanäoline tsivilisatsioonide kokkupõrge, kohtumine maavälise intelligentse rassiga. Kontakti-otsingud ja nende võimatus. Üritamised ja siis vältimatult järgnev konflikt ja agressioon. /--/ Muidugi ennekõike ikka ulmeline kirjandus, osad sõnad täielikud neologismid. // Hea raamat muidugi, naiivne kuid stiilne.

See on LEM´i paremik, kõige paremaks loen seda “Solarist” muidugi. Paremuselt teisele kohale asetaksin “Tagasitulek tähtede jurest”. JA alles kolmandal kohal siis “Eeden”, mida aga on endiselt lihtsam lugeda kui “Solarist”, ilmselt viimase traagika ja komöödiaga piirneva mõju üle minugi karakteri kujunemisele? /–/ Kummaline on mõelda kui kiiresti aeg möödub. JA veelgi kummalisem on mõelda kuidas mõni raamat ikka elukäiku kujundab. “Solaris” on üheks mind kõige rohkem mõjutanud raamatuks, järelikult siis. Mõjub petlikult see tehnitsistlik eiramine, teadus kui kultus, filosoofilised alatoonid.

_____________________________

S. LEM: „Eeden“: 2011 a. D. (III. kommentaar).

(17. 08. 2011.)

Kirjutades siis siia kolmandat korda Stanislaw LEM´i raamtust nagu „EEDEN“. Ja mitte vaid sellest raamatust. Kuna kirjutan siia 3. korda ligi kahe aastaste vahedega on sellest kirjakohast kujunenud juba midagi täiesti eirinevat. Olen siis lugenud neid LEM´i 3. parimat raamatut aastatel 2006 ja eriti just 2007 ja siis 2. aastaste vahedega: 2009 ja nüüd 2011. /--/ SEEGA on see kirjakoht muutunud eriliseks kirjutiseks. Sellest kirjakohast on juba saanud minu isikliku elu loo osa. /--/ Just täna lõpetasin raamtu nagu: „Eeden“. Kuu aega tagasi lugesin ja kirjutasin siia raamtust nagu „Solaris“. JA nõnda loen ilmselt nüüd sügisel ka seda „Powrot z Kwiazd“.

Stanislaw LEM ja tema raamat nagu „EEDEN“. -- See on hea teos, ilmselt olin 1989 aastal, kui need kaks romaani ilmusid tõesti umbes 14. aastaseks saamas. Ja sellest ajast peale olen seda raamatut lugenud ja heaks kuulutanud. Tõesti, haarav ja vaimustavgi teos, vähemalt oma põhilaadilt ja mõningate suundumuste osas. /--/ See raamat on siis nagu tuleviku romaan, „sience fiction“, tehnika-ajastu „robinsonaad“, ja nõndagi vägagi haarav. (Ilmselt oli Daniel Defou klassikaline teos nagu: „Robinson Crusoe“ esimeseks tõsiseks raamtuks, mida elu alguses (algkoolis!) siis lugesin (kirjutatud 17. sajandi lõpus)). Ja haaravaks olen noid Robinsoni-lugusi alati lugenud, nii esimest, klassikalistki juba, sajandeid tagasi kirjutaut. Kui siis seda rõhutatult optimistlik-ratsionalistlikku Jules Verne´i „L´Ile mysterieuse“ (kirjutatud täpselt sada aastat enne minu sündi: 1874!). JA nüüd siis LEM ja „Eeden“. Seegi on optimistlik, lähtudes meie aja nõuetest, -- on ratsio-vitalistlik, optimistlik, progressile suunitletud. Osalt lihtsakoeline, teisalt jälle fantaasiaküllane, žanrile omasel kombel. Rõhutatud on just võimaliku mõistusliku elu erinevust, mis ongi tõenäoline. Selles teoses on nii lihtsakoelist naiivusts kui omalaadset koplitseeritust. Tehnilise sajandi „robinsonaad“, mis lähtub tehnitsistliku progressi võimaluse oletamisest. /--/ Tähed aga olid enne mind ning minule määratud aega ja tähed on peale mind ka siramas!

______________________________

S. LEM: “Eeden”.

(05. 05. 2020.)

“... Ei nalja teen. Mulle meeldivad sellised naljad”, lk. 166. // Jah, vahel ikka tehakse nalja. Või millega siin siis tegelen momendil? Kas tõesti kirjutan vgagi tunnustatud kirjaniku lauseid edasi, kas tõesti kommenteerine neid valitud lausumisi, vavealt neid kuidgai „täiendan-täiustan“?! -- Järelikult teen siis siinkohal lihtsalt nalja. Üritan mõelda kunagi kirjutatud lauseid edasi, nende lausumiste najal mõelda. Mulle meeldivad niisugsed naljad! //

“... see on midagi uut --- planeetidevaheline Robinson.”, lk. 167. // Kui hakata järele mõtlema palju siis neid nn „robinsonaade“ ülds eongi inimliigi ajaloos. Muidugi teba igaüks eismest tõelist robinsonaadi, Daniel Defou (õieti: Daniel De`Fou), „Robinson Crousoe, meremees Yorkist...“ Aga vahest tunnistab ka mõnigi teine tõeliseks positivismi ajastu väljapaistavmaks robinsonaadiks tunnustatud prantsuse kirjandus-klassiku nagu Jules Verne` paljukiidetud meistriteose nagu „Saladuslik saar“ („L`il mysterieuse“, 19 saj.). See on on oma ajastu saadus, erinevalt D. Defou eraklikust ja loodusjõudusid paluvast usklikust Robinson Cruosest, olid need hakkajad kolonistid Lincolini saarel peaaegu, et loodusjõudude valdajad, ei pigemini neid looduselt oskulikult nõutamas. Aaga ka „Lincolni saare kolonistid“ ei sanaud läbi millegi saladusliku ja üleloomulikuta, kelleks osutus siis olevat kapten Nemo, kunagin Dakkari prints, misantroop, kes oma imelise (esimese?) allveelaevaga, end meresügavikeisse peitis ja meie tublidel kolonistidele nii kummalisel ja lausa üleloomulikul kombel tihtipeale suurek sabiks oli. // Aga vahets on „ksomilise sajandi“ pemaiseks robinsonaadiks just see S. Lem`i „Eeden“. Kõik tõelist robinsonaadi iseloomustavad karakteristikud ju siin on. Kosmoselaeva katastroof tundmatul planeedil, kõigega tuleb alustada uuesti otsast peale, kosmoselava remont, järjest tõhustuvad elmistingimuse dj kaitsevahenidid, eksootiline võõras planeet ja kohalikud (veelgi eksootilisemad) päriselanikud. Ja järleikult ongi enid nn „robinsonaade ligi kolm siis teada kindlasti. -- Üks uusaaja hakult, (17 saj.?), teine siis „positivismi võidukäigu aegades“, 19 saj.) ja kolmas siis S. Lem`i enda sulest (1958), kui „kosmilise sajandi“ ehtne ja hea robinsonaad...? //

“... tõstis pea ja heitis hüvastijätuks pilgu rahulikult siravatele tähtedele.”, lk. 173. // „Rahuklikult siravad tähed“...? -- Pakaselistel talveöödel on pasitnud juba noorena, et osad tähed sätendavad lausa sinakal toonil, ehtsa sinaka tooniga valgelt nagu kvaliteetsed teemantid. Ja binokslis on näha, et peale sinaka tooni on tähtedel ka punakat varjundit. Aga suletuks jäävad suud nendele naiivsetele küsimustele: „mis täht see on?“ -- Plajut ei teata ju tähistavevast, kuigi muistsetel araabia nomaadidel oli iga tähe jaoks oma nimi. Noil ammustel inimestel pidi siis palju aega olema ja väga hea mälu (ja silmanägemine) nõndasamuti, kui gal tähel on oma nimi. Ja ainult peamiselt ajaloolistel põhjustel jäeti kehtima antiik-aegsete nimedega tähtkujudeks kujundatud (eriti põhja-poolkera) teavalaotus; plaanit see sada aastat tagasi numereeritud sektoritreks jaotada, kuid (ajaloolistel ja traditsioonilistel põhjustel) jäti see tähtkujudega tavaloatus ikka kehtima. (Lõuna-poolkera tähistaevas muidugi uusaegsemat laadi nimetustega tähistatud). //

“... Kas teiel ei tundu, et me käitume nagu peast segased ? // .. omamata vähimatki ettekujutlust sellest, millega siin kokku puutuda võime.”, lk. 176. // (See on üsna tänamatu tegevus, siingi ja praegu, üritades siin siis ei midgai vähemat ega rohkemat, kui üksikutest eraldi-asetsevatest, sisuliselt kontekstist välja nopitud lausetest midagi loogilist ja veidigi ratsionaalset n-ö „edasi kirjutada“, isegi otsekui „kommenteerida“, nii tunnustatud autorit. Kuid lohutades, et see praegune tekst avaldamisele ei kuulu, ona ainult enda jaoks kirjutatud, ainult iseenda silmadele mõeldud?). -- Võib-olla see ka mingigi segadus eilminguks siin ja praegu selle kirjutamisega nõnda tegeledes. Ja ikka puutub veelgi, kaua aega hiljem vähimgi ettekujutlus toimuvast; millest aga siia ei kirjuta ridagi. Lihtsalt: „... omamata vähimatki ettekujutlust sellest, milleg asiin kokku puutuda võime...“ (MOT). //

“... niisugust vastikust tekitas see elukas, kes otsekui imes ennast temasse apla, tavatult keskendunud pilguga --- ehkki ta ei näinud ega arvanud ära olendi silmi...”, lk. 180. // Lihtsalt niisugust vastikust tekitavad „need elukad“, et seda pole võimalik üheski inimkeeles sõnadega kirjeldadagi. Teada, kui jälgid „need elukad“ on, väärastunud ja moondund ja tülgastusväärselt jälgid. Nagu mingid väärastunud, jägid, moondund, sõnul-seletamtult tülgastusväärsed „need elukad“...! (Aga millek siia sellist? Lihtsalt tsitaati kommenteerimaks.). //

“... See on hullumeelse looming. // --- Õiti hullumeelsete. Vaimuhaigete tsivilisatsioon – vaat mis on see neetud Eeden ! // ... omaette, tundub ta mulle ebanormaalsena.”, lk. 191. // See näib olevat „hullumeelsus“ tõesti, sõna-sõnalt: „vaimuhaigete tsivilisatsioon“. Niisugune väärastunud ja mõtlemiseks sisuliselt võimetute hullumeelsete inimeste (juhul kui neid inimestekski nimetada saab?), psüühiliselt haigete inimeste looming, nende vaimu-sünnitus. Sõna otseses mõttes vaimuhaigete ebanormaalne tsivilisatsioon. Hullumeelsus, ebanormaalne väärastunud, siusliselt mõtlemiseks võimetute inim-monstrumite väärastunud ajutegevuse vili. Haiged, psüühiliselt haiged, ebanoraamlsed, vaimselt väärastunud inimese-jätised. -- Et katk neid tabaks! (= C-19! = In the Globe now!). //

“... Seda, mis võib juhtuda, pole võimalik ette näha. Rahulikkus, arukus, enesevalitsus --- ainult need võivad meid aidata.”, lk. 211. // Ega ometigi võimalik ju midagi erilist otsekui „ette näha“? Vastanduvatel juhtudel olek stegemist nn „selgetnägemisega“, (mille olemasolu on kaheldav), või isegi nn „telepaantiaga“ (mida tegelikult ju olemaski ei ole?). Aga alati ja iga solukorras tuleb vähemalt üritada jääda võimalikul kombel rahulikuks, arukaks ja sellest tulenevalt ka: enensekindlaks. Kahjuks ju sellised mõistlikud omadused ju külla tulla ei saa üheksi elulises mõeldavas (ja isegi mõeldamatus? ) olukorras. Niisugused ratsionaalsed meelestatuse seisundid aitavad alati ja vähemast: kahjuks küll kunagi ei tule. Nii-siis nõnda moodi arvates, nüüd ja praegu ja edapsidigi veel? //

“... pisikestel värjatel suuremad pead, nende koljud olid külgedelt veidralt paisunud...”, lk. 245. // See nende ulmeliste olevuste omadused olid ilmselt nende ülimalt liigutavast püüdlusest, mis, kuida see ka ei kõlaks, on kui mannetu püüdlus n-ö „Oma peaga mõelda“, olemaks selleks siiski täiesti võimetud. Sellisest mõttetust (täitsa mõistusetust) püüdlusest nonde ulmeliste olevuste koljude selline deformeerumine ilmselt tulenes. Ja väidetavalt need ulmeised olevuse dolid veel mõtlemis-võimelised. Kuid žanriks ju siinpuhul ikkagi ulmekirjanuds. Kui mingitel olevustel on niisusgused kolju-deformatsioonid, siis vahest tuleneb se nende pretensioonitust püüdlusest n-ö „oma peaga mõelda“. Kuigi tekib kahtlust kas niisusgused „olevused“ selleks üldse suutelised on. Vahets nad ei teagi mida tähendab väljend „inimese kombel mõelda“? Ehk siis teisti snastades: „oma peaga mõelda“? Vahest ei ole need „olevused“ selleks lihtsalt suutelisekdi, või kunagi olid ja enam ei oska või ei suuda, või ei mäleta enam midagi, milletski nii lihtsast kui: „oma peaga inimese kombel mõtlema“? //

“... Iga tsivilistsioon loob sellelaadseid tehnilisi vahendeid ja säilitab nende abil oma ajalugu ja kogemusi.”, lk. 311. // Iga iidseimgi tsivilsatsioonid on loonud mingidki, algselt algelised, hiljem järjest komplitseeritumaid mooduseid informatsiooni talletamiseks. Selleks on harilikult kiri, kirjakeel. Säilitamsk oma ajalugu ja ajaloos talletunud kogemusi. Nõnda on olnud kogu üleskirjutatud ajaloo vältel, millele eelnev tohtult pikk aja-ühik piirnemas paleoliitikumiga, millal inimesest kõnelev ja mõtlemis-võimeline inimene alles sai. Nõnda on see talletamine olnud alates muistest egiptuse piktogrammidest, kuni foniikia kiilkirjani, ja sealt edasi antiigi alfabeetideni ja nüüdsete tänapäevaste tähestikeni välja (mida ei olegi nii palju erinevaid, neid tänaseid alfabeete, nagu võiks arvata?). JA arvatakse, et orientaalsed hieroglüüfid pole lihtsalt isegi „arenenud“ harilikeks euroopalikeks alfabeetideks, kuid vahest on need orientaalsed hieroglüüfid kuidagi „teisiti arenenud?)). //

“... selliseid abstraktseid mõisteid nagu usk, jumal, moraal, hing on võimatu / ühtsustada. // on see, mida / religiooniks nimetab, lihtsalt traditsioon, ajalooliselt kihistunud tavad, rituaalid.”, lk. 335. // On vist tõesti võimatu ühtsustada abstraktseid mõisted, millede tähendus, neile omistatud ja omistatav tähendus-sisu on tihti ajalooliselt kujunenud, tavadega seotud, rituaalideski kajastuv. See on teada lingvistidele ja teistele keleteadlastele, eklle andmete kohaselt on paljudes keeletes, tänaseni säilinud keeltes paljyutki üsna muinas-aegset. Kuid teisest küljest on olemas abstraktsed sõnad ja mõisted, mille uurimisega näiteks iidne teadusharu nagu filosoofia tänapäevani tegeleb. Nagu juba viimased 2-3 milleeniumit ometigi...? Aga mis on abstraktne filosoofiline mõtlemine? -- Sellele küsimusele otsitakse ikka veel, nagu aegade algusest kuni aegade lõpuni, -- endiselt vastuseid. Jäävad vaid inimese küsimused, nagu ka „filosoofia vallutamatuks jäävad mäetipud“ (Arthur C. Clarke), mida uuriv inimene ikka ja alati vallutada püüdma on seatud...? //

“... NAGU OLEKS KÕIK TOIMUNUD MINGIS TEISES, INIMESTELE VÕÕRAS MAAILMAS.”,lk. 348. // Nagu oleks see kõik toimunud, „Inimestele võõras maailmas“. Nagu oleks kogu see ajalooline näitemäng, see „inimlik komöödia“ (H. De Balzac); või nagu varem arvati ka: „Jumalik komöödia“ (Dante); -- toimunud mingis teises ja täiesti võõras maialmas. Kuskil, mis ei ole kuidgai moodi täiesti omani ja mis viimseni ikkagi osaliseltki mõistetamatuks jääb, mida viimseni ei suudeta endal elihtsalt ära seletada...? Kuid on arvatud ka nõnda: „elu ei ole lahendamist nõudev ülesanne vaid reaalsus, mida kogeda...“ (Frank Herbert). //

“Imeilus / Kaldusime kursist seepärast kõrvale, et ta nii kaunis oli. // Aga... tead ? Tõenäosusteooria järgi peaks olema veel ilusamaid.”, lk. 349. // Imeilus planeet! -- Aga muidugi peaks tõenäolisusteooria järgi olema veel tohutl hulgal ilusamaid planeete, miljardeid ja veelgi rohkem! Üks ilusam kui teine ja lõputul hulgal. Iseküsimus ons ee kas ühegi inimese silmad sed akunaski näha saavad; vastupidi: see on ülimalt kaheldav, juba tõenäosusteooria kohaselt. Kuid kui kena on mõelda: miljardeid ilusamast ilusamaid planeete, otse mõeldamatult lõputul hulgal. Kauneimast kaunemaid, mõeldamatult palju. Universumis, maailmaruumi kõiksuses, millele polegi lõppu ei ajas ega ruumis. Mida ükski inim-silm kunagi ei näe ja ega suud aka ükski inim-mõistus Universumi lõpmatust millaski „lõpuni mõelda“...? (MOT).

(Krakow – Zakopane, suvi 1958.)

______________________________

S. LEM: “TAGASITULEK TÄHTEDE JUUREST”.⁵

(15. 08. 2007).

Kirjutades sellest LEM´i raamatust nagu üaltoodud pealkiri näitab: “Tagasitulek tähtede juurest”. Need kolm raamtut on LEM´i parimateks teosteks, väidetud siiski, et vaid “Solaris” ja siis see “Tagasitulek ..”, olevat LEM´i parimad, populaarsemad ja loetavamad raamtud. Palju see autor kirjutanud ei olegi. JA eesti keelde on tõlgitd ainult nii vähe. Need satiirilist groteski ilmutavad raamatud, nood nn. “Ion Tišy seiklused... “ erilist muljet ei jätnud, esmakordselt lugedes. “Solarist” olen pidanud üheks oma lemmikraamatuks. See “Eeden”, oli lihtsalt kui seiklusjutt, kosmilise sajandi robinsonaad. Kuid see “Tagasitulek...” olevat kui teatav hoiatusromaan. Näitamaks, kujutlemaks võimaliku kauge tuleviku-ühiskonna seesmist mandumist. Hoiatusromaanina oli see väga huvitav. Ja veidi ka tehnitsistlik. Lähtudes mingist, vahest Einsteini teooriast, mingist võrrandist kiiruse, hüpoteetilise kiiruse ja aja kulgemise kohta. Mingid ilmselt füsikalistlikud teoreemid aja ja ruumi mingite iseärasuste kohta. Huvitav, kas need 1961 aasta teoreemid on juba ka aegunud. Hüpoteetiliseks see muidugi jääb. Lähim täht on Alfa Proxima Centauri, 23 valguse-aastat. JA valgus liigub 299 999, 999 km/sekundis. Sedavõrd siia astronoomiast.

Raamat oli muidugi vägagi huvitav. Oli seal käsitletud haaravalt ka armusuhteid, mis vahel kui mõne raamatu üldiselt ka, loetavaks kui teeks. JA see LEM ei olnud mingi askeet. 60-ndate alguse kohta oli see kohati üsnagi julge. JA õpetlik. Kosmiline robinsonaad ja “kosmiline munk”. JA armusuhteid kui huvitav filosoofiline probleem. /--/ Oli huvitav raamat, LEM´i loomingus ilmselt teisel kohal. “Solarisest” tehti hiljuti film, mis näitab originaalse “sience fictioni” akutaalsust ka tänaselgi päeval. JA Lem on muidugi “sience fiction” klassikaline esindaja. Küllatki selge ettekujutlus tehnitsistliku teaduse võimalustest. /--/ Raamat on kirjutatud väga hoogsas stiilis, täis tõsiseid tundmusi ja evib palju pealehakkamist oma tegelaskujude vahendusel. Tulevikuühsikonda on kujutatud, millegi mandununa ja kriitiliselt, ajaliselt pole määratletud, lihtsalt, et kauges tulevikus. //

_____________________________

(26. 09. 2011.)

Kirjutades siis siis taas, üle aastate LEM´i sellest tähelepanuväärsest teost, nagu: „Tagasitulek tähtede juurest“. -- SEE on olnud oluline teos kogu minu elu jooksul. Pole ka imestada, kui selle raamatu eesti k. tõlke ilmumise ajal sain just 2. aastaseks. Raamat ilmus (e. k.) 1976 aastal. /--/ KUID siinne kirjutuskoht ei ole vaid kirjanduskriitika. Sellest LEM´ kirjutuskohast on saanud viimaste paljude aastate jooksul juba minugi isikliku elu lugu? /--/ SELLEST kirjakohast, mis oli algselt mõeldud LEM´i kirjutiste kommenteerimiseks; sellest on saanud midagi hoopis eirnevat; -- sellest on saanud minu isikliku elu osa...? -- /--/ See ei ole enam kirjanduskriitiline kirjutis. Sellest siinsest kirjutamsiest on saanud minu iskliku elu lugu. /--/ SEE on kummaline, mis sellest kirjakohast on kujunenud. Sellest on saanud minugi isikliku elu lugu.

STANISLAW LEM: „Pwrot z kwiazd“. -- See on see raamat, millest tänagi siia peakisin kui kirjutama. /--/ SEE on hea raamat, kuuludes LEM´i ühtede populaarsemate raamtute hulka üldsegi. Kui see raamat ilmus eesti k. siis sain sel – 1976 aastal – alles 2. aastaseks. SEEGA: on see raamat umbes sama vana kui minagi, õieti küll vaid eesti k. tõlge; sest kirjutamise aeg oli 1968. Seega on see raamat vanem kui mina. Jutt on siis teadulsikust fanastikast ja millestki, millest võib kõneldeda vaid kauge tuleviku kombel. Teaduslik fantastika sõna otseses mõttes. Kauge tuleviku maailm, ja kauge tuleviku sootsiumi võimalikud arenguvariandid... // Juttu on seal tõesti ka astrofüüsika saavutustest, õieti kül astrofüüsika mõningatest tõdemustest. See on siis Albert EINSTEIN´i erirelatiivus-teooria, mille ühtede järeldumuste kohaselt seal seda lugu räägitakse. Et kui eemalduda Maast valguse kiirusel, mis ei ole tehniliselt muidugi mõeldavgi, siis jääb see huvitav tegelaskuju nagu „AEG“ kuidagi seisma. Eemalduses Maast valgusekiirusel möödub 10. relatiivset biloogilist aatsat, kuid Maal möödub selle ajaga ligi 130. aastat. Selline populaarteaduslik järeldumus siis Lem´ilt ulmekirjanudse kuues... KUID kummaline ja huvitav, mis võiks toimuda selliste ruumikuristke ületamisega seoses, kui Aeg on samuti muutunud suhteliseks ja relatiivseks nähtumuseks. SEE pidavat olema hoiatusromaan. Kuigi on ilmne, et inimsus nii kaugele oma ajaloos ei jõua. A. C. Clarke: „Sest ükski tõleiselt kuri tsivilisatsioon ei suuda jõuda lähimategi tähtedeni...!“ -- KUID see LEM´i „hoiatusromaan“ on sümpaatne, oma erilises meelsuses ja aktiivses suunitletuses. Astronaudid, kes on seigelnud tähtede keskel ei suuda leppida liiga lihtsa ja leebe ajaloo kulga Maa peal...? /--/ KUID jäävad selle autori unustamatud teosed, mis on mind saatnud kogu elatud elu. /--/ SIISKI loodan veelgi, et: „Halastamatute imede aeg ei ole siiski lõpmatult möödas...!“ (S. Lem, Krakow-Zakopane, 1959).

Satislaw LEM & „Pwrot z kwiazd“. -- Oli huvitav lugemine, ilmselt kogu minu senise elu jooksul. Ei tea, ei saagi teda, milla seda raamtut esmakordselt lugesin. /--/ JA ennekõike see raamat siis momendil jutuks. OLI vaid hea raamat, oli seal nii ehedeat „teaduslikku fantasikat“, kui ka veidikenegi toonast teadust, kui sellist, veigigi... JUTT oli siis tänapäevasest teaduslikus fanatsikast, vürtsitatuna toonaset „uusimate teadus-saavutustega“. Jutt on tänapäeva tuleviku-ainelisest mütoloogiast fantastilises kuues.

Seega siis Albert Einsteini ja tema teooriatega üld- ja erilrelatiivsus-teooriate valdkonnast. Midagi, mis puudutab nii Ruumi kui Aja olemust. Seda kõike, et nii ruumi kui ka isegi Aja omadused võivad teatud ekstreemsetes tingimustes muutuda kardinaalselgi kombel. Nii näiteks, et kui eemalduda MAAST valguse-kiirusel mingi vaid oletatava kosmoseõidukiga, siis võrdub 10. biloogilist aastat Maal ligi 130. aastaga. Kuid seda kõike teadsin juba siis kui seda raamtut esimest korda lugesin. Olulisem on mentaliteet, see, et ei tarvitse leppida kõige sellega, mis on toimunud, mis toimub ja mis toimuma saab. Lihtsalt nõnda et jääda endaks. isegi siis kui kogu Maailm sellele vastu peaks kõnelema, ikka on midagi sellist, mis kõige kiuste siiski endana äratuntav on ja millelel lihtsalt peab truuks jääma... Hoolimata sellest kuidas aeg ja [minugi poolest!] aeg-konnadki mööduvad. Midagi on, millele lihtsalt peab truuks jääma, kõige kiuste ja just seetõttu, et midagi pole, mis tegelikult jäävaks jääks...?

______________________________

(08. 2007).

S. LEM: “TAGASITULEK TÄHTEDE JUUREST”.

“... – see oli ilus mustajuukseline tüdruk. / Riietus liibus nii tihedalt tema keha ümber, et näis, nagu oleks ta alasti.”, lk. 14. // Filosoofilisest esteetikast on aegade möödudes paljut arvatud ja mõndagi ka kirjutatud. Peamiseks sellest uurimisvaldkonnast nagu esteetika, näib olevat, et noid erinevaid (tihtilugu suisa vasturääkivad) erinevaid teooriaid on hulgi. Kuigi teisalt, pole palju maailma-mainega filosoofe-esteetikuid, kes aja proovile kui kulla-proovile vastu olek spidnaud. Esteetilised teooriad jagunevad peamislet kaheks, on rõhutatult subjektiivseid teooriaid ja siis selliseidki, mis pretendeerivad ei millelgi vähemale ega rohkemale kui objektiivsusele. Vahest on tõde nende kahe äärmuse vahel (nagu seda tihtilugu ette tuleb); vahest on subjektil õigus evida isegi objektiivset üldkehtivust oma aramustes ja hinnagutes? Kes, etab, arvamuste paljususes lähevad mõnedki väärt ideed aja jookusl kaotsi, või vähemalt teisenevad äratundmatuiks, jne. //

“.... Esmakordselt silmitses ta mind nagu olendit mingist teisest maailmast.”, lk. 30. // See siin kirjeldatud seostub otseselt eelmise, 20 sajandi ühe kõige väljapaistavama teadles nagu Alberts Einsteini nimega. Tema realatiivsuseteooria tekitas peale I. Newtoni vist suurima murrangu füüsika-teadustes, hiljem täiendas, (ligi 100 aastat tagasi!) A, Einstein oma teooriat nn „eri-relatiivsusteooriaga. Sellest algas uus ajastu, ja see oli revolutsioonile murrang kõigis füüsikateaduste eri harudes. // Huvitavaks aspektiks seejuures on A. Einsteini arvamused astrofüüsikast, sellelt kuulsalt teadlaselt näib nimelt pärinevat ka arvamus, et kui eemaldutakse Maast valguse kiirusel, siis otsekui („jääb aeg seisma“, inimene ei vanane, vaid bioloogiliselt, jne. Muidugi on teada, et Maal saab liikuda valguskiirusel senigi veel ainult elekter juhtmetes, nii, et igaljuhul vaid pelagalt hüpoteetiline aravamus. Kuid ikkagi oma aja teadus-geeniuselt endalt. JA kajastada leidnud siis S. Lemi (praegu kommenteeritavate tsitaatide) raamtust, et kui eemalduda Maast avlguskiirusel (mis on muidugi täiesti võimatu kunagi), siis inimese biloogiline vanus on mõõdetav vaid aastakümnetes, maal aga mööduvad sajandid. Huvitav süžee huviatavel raamatule, selle poola ulmekirjaniku tuntu ja tunnustatud ja vägagi meisterlike olustike-kirjeldustega nn „hoiatus-romaanis“. //

“...Kas oli see veel arhitektuur või juba pigem looduse ümberkujundamine? Ilmselt olid nad aru saanud, et teatud piiridest üle astudes tuleb loobuda sümmeetriast, tuleb loobuda korrapärastest vormidest ja õppida sellelt, mis on ületamatu -- kõikvõimsa looduse taiplikud õpilased !”, lk. 43-44. // Tuleviku arhitektuurist kõneletakse vähe, kuigi see juba heiastab tänaseski arhitektuuris, vähemalt mõenti. Aegkondade möödudes on arhitektuur ju niivõrd muutunud. Kunagisest romaani agsest sakraal-arhidektuuri lihtsusest sai keskaja taevasse pürgiv gootika, mis omakorda jõudis vohavasse barokki ja ilutsevasse rokkoo-ajastuse (mis piirsu seise-disaine, ehk mööbliga, olude sunnil.) Selle järgnes sajand klassikalist arhitektuuri (mis osalt rajanes antiik-arhitektuuri ja kultuuri valesti-mõsitmisel). Siis natuke juugendliku, peamiselt vaid väga vähe, ja siis tänapäevane funktsionalism arhitektuuris. Millele alles viimase sajandi-vahetuse meeleolud otsivad uuenduslikumalt moodsamaid lahendusi. // Kes teab, milline on selle „kosmose-sajandi“ nn „tuleviku“ arhitektuur, kui on juba oletatav, et mingit tulevikku vahest ei tulegi, nii „komsose hõivamise“ ja järelikult ka tuleviku arhitektuurigagi seoses. (A. Eisntein = „MAD“?); C- 19??)). Juba ollakse jõtud, viimase sajandi eismese poolega täiesti otsekui „kuristiku äärele“...? (R. Osborne). // Sellised need rõhutatult „opitmistlikud“ tulevikku ette kuulutada üritavad n-ö „hoiatus-romaanid“. Vahets mingit tulevikku ei tulegi?! (Isegi nt arhitektuuriga seoses, siis selgub, kes ja mil kombel on või ei ole n-ö „kõikvõimsa looduse taiplikud õpilased“...?). //

“... nagu oleks ta nende olemasolu unustanud / ta oli loobunud kõigest ja endast kõik andnud ning jättis hüvasti teadmisega, et viimase vaibuva heliga hääbub kõik.”, lk. 45. // Nagu oleks nende kõikide olemasolu unustanud, nagu noid-samuseid kunaski üldse olemaski poleks olnud...? Ja nõnd aoleks see pidanud ka olema, et ei oleks olema solnud neid, keda kunaski täheldada poleks soovinud? // Tulebki, vähemalt aja möödudes, loobuda kõigest, millest üleüldse loobuda on võimalik. Tegelikuks eluks läheb ju tegelikult väga vähe vaja, ainult tühine on see, mis vaja läheb. JA loobumine on valgetele inimestele omane. Loobuda kõigest millest võimalik, sest vaja ju ei ole inimeluks muud kui natuke vett ja leiba? // Ei tea, milline on see ees-ootav, mis kõige lõpus ees ootab. Kuid eks selle selgitab ju iga elav hing välja ka, varem või hiljem...? //

“... Kuid mu imestamisvõime oli ammendatud. Mul oli juba kõigest kõrini.”, lk. 46. // On mõeldav selline meeleseisund, mille puhul sobib kasutada väljendit: „Minu imestamisvõime oli ammendanud“. -- See tähendab niisugust harva-esinevat olukorda, kui ei olda enam suuteline imestamaks, imestamisvõime isegi ja ennekõike on täiesti ammendanud ennast. Lihtsalt ei viitsi ega jaksa enam isegi ainult imestadagi. Nõnda on juhtunud varemgi ja juhtub hiljem ka, ammendatud on kogu see mõeldav ilm, ja isegi imestamise võime näib vahel juhtumisi kui ammendama? //

“... enamik inimesi kasutab oma ajastu tehinkasaavutusi, ise neid ometigi mõistmata. // Oleks olnud ainult tehnikasse ja kommetesse sisseelamisega / kuid juba / olin tähele pannud, et nad püüavad sisendada teatud kindlat lähenemisviisi, isegi valmis hinnangut asjade olemusse suhtumisel, nad esitasid valmis hindamissüsteemi...”, lk. 49. // See on muidugi elemnetaarfne fakt, et enamik inimesi kasutab oma ajastu tehnikasaavutsui millegi täiesti ise-endast võetavana. Kuigi harilikult pole ju kellegil aimugi kuidas ja mis moodi nood kõik-mõeldavad tehnikasaavutused üldse leiutatud ja valmistatud on. // Kombed, need muutuvad ja muutub ka ajast aega ka tehnilised saavutused. Kuid muidugi tuleb tõrkuda millegi sellise vastu, mis oleks kui „sisendada“ teatavat kindlat lähenemise-viisi, isegi juba ette valmis hinnaguid ja muidu aksiloogilisi kriteeriume, hoolimata sellest, et igal mõtleval inimesel peaks olema ju omaenda kriteeriumid väärtuste hindamiseks ja nende alusel mõtlemiseks ja toimimiseks. Seega ei saa kuidagi moodi heaks kiita, sugereeritud arvamusavaldusi, juba ette valmis mõeldud hinnangulisi kriteeriume, lähenemis eviise ja nn „valmis hindmais-süsteeme“? //

“...Kui te oleksite teistsugune inimene, siis ma seda ei räägiks, kuid teie peate teadma tõde. Te olete üksinda. Inimene ei või elada üksi.”, lk. 65. // Kui inimene on teatavat laadi isiksus, siis võib ta kuulata rohkemat, kui harilikult kuuldavale tuuakse teise inimesega seoses. Kui ollakse teatud inimene, siis võidakse kuulda ka tõde, oma alastuses, kogu tõde. (H. de Balzac). // Alati ja igal ajal ollakse ju iseendaga üksidna. Inimene on muidugi n-ö „sotsiaalne olend“ (humanum sociale animae est), aga ikkagi ei olda kunaski kuidagi teisti kui just üksi, üksinda, üksipäini. Vahest tahabki nii mõnigi inimene just ennekõike üksi olla, oma-ette olla, oma peaga mõelda. Mitte ninapidi koos teistega, mitte nende teistega üldse tegemistki tehes. (O. Luts). -- Inimene ikka võib küll elada üksi ja vahest ongi see ainus kriteerium kogu eluks: elada üksinda, ise enda jaoks, oma-ette. Mitte liilat huvituda kõigist noist teistes, kaas-inimestest. Inimene peab elama üksi. //

“... Me elame üldise heaolu ajastul: Erootilistest probleemidest lähtudes tähendab see halastamatust. Armastust ega naisi ei saa võita rahaga. Materiaalsed faktorid on täielikult minetanud oma tähtsuse...”, lk. 68. // On kummaline lugeda noid tuleviku ainelsisi kirjutisi, isegi nn „Hoiatus-romaanid“ kõlvad usukmatult optimistlikeina oma põhilises. Kust on võetud kogu see optimism. Kas tuleb juba ette „hoiatada“ kaugesse tulevikku jäävate nn „heaolu-ühiskondade“ nuripidisuste eest. Eriti kui arvetsades, kuida smöödus viimane, 20 sajand. Eismene pool kogu oma sõjakoledustega seoses lihtsalt õõvastavalt groteskne. Ja eelmise sajandi teine pool: lihtsalt nii labane, et ei olnud ühtegi kirjanikku ega filosoofi, eks aja proovile vastu peaks, aja kui kulla proovile? Ja pealekauba nimetatakse eelmise sajandi esimest poolt tänapäevastel ajaloolastegi arvates, lühidalt väljendades. „kuristiku poole“ (R. Osborne). JA arvestades, et vahest ei tulegi mingeid tuleviku-ühiskondasi, milledega seoses üldse teha etteheiteid „liigse heaoluga“ seoses. // Mis puutub armastusse, siis minu võimalik lugeja (kui üldse tulebki sel kirjatükil kunagi ühtegi lugejat?); peaks olema märganud, et ma kordagi pole siinsetel ridadel pole juttu teinud „armastusest“; millisest siis iganes, ei vahetatavast, ei müüdavast ei ostetavast ega mingist muust „armastuse“ liigist. Niisugune faktor minetab oma tähenduse juba eos, kuigi on vist mõneti kui arvestatav kriteerium? (J. B. Harris / J. Wyndham). //

“... kuid te ju teate, mis ootab neid, kes liiga palju teistest erinevad ?”, lk. 70. // See on teada küll, mis ootab ees neid, kes teistest liiga palju erinevad. Ei midagi head, lühidalt sõnastades. Õigem on olnud kõigil aegadel olla võimalikult teiste, kaasinimeste sarnane, kõige ohutum on sulada massi, olla teistele võimalikult sarnane. Mõelde nagu teised, nõnda käitud ja toimida, nõndamoodi veeta oma elu. Sest on teada, alati on olnud teada, mis ootab neid, harva-esinevaid, üksikuid hingi, kes teistest liiga palju erinevad... Neid ootab ees hulkade meelepaha ja hukkamõist; kipuvad need massi-inimesed ju mõtlema, et nee derandlikud hinged endast liiga palju arvavad. Vahest nood üksildased hinged arvavad, et on kuidagi lihtsalt erinevad hulkades, omamoodi, tahavadki oma-ette olla. Ei ole omameelest paremd kui karja-inimesed, ei pea end ühkeks ega teistest paremaks. Kuid kui ollakse juba kord niisugune rariteetne üksildane hing, otsekui viimane efemeer, siis mõistab see inimloomade kari selle erandliku hinge koheselt ja lõplikult täiesti hukka. Aga siiski on hea, et leidub noid erandilkke üksildasi hingi, eks end inimkiarja arvamustest liigutada ei lase ja elvad oma erandlikku elu edasi. Mitte isekusest ajendatuna, vaid lihtsalt seetõttu, et nad oma privaatsust nii kõrgelt hindavad. (C. Castaneda). //

“... Tema ilu rabas mind. // ... veenduda tema ilus: ta ei olnud mitte ainult ilus, ta oli hurmav. Tumedad pronksiläikelised juuksed, õrnvalge, ütlemata rahulik nägu ja liikumatud tumedad huuled. Ta võlus mind. / See oli täiuslik ilu, olin seda alati pisut kartnud. Võib-olla tuli see sellest, et olin / liiga palju temale mõelnud.”, lk. 89. // Ilu ja kaunidus, rabavalt ilus naine, rohkem kui ilus isegi hurmav. Need on muidugi ainult sõnad, kuid need tähendavad ka midagi ja mida täpselt ei tea vist ükski elav hing. On möödundu sajandeid ja aastatuhaneid ja on palju aravatud selles kõigest, mis ilus või kaunis on. Seda on uuritud, seda nimetatakse ka filosoofiliseks esteetikast. Ilu, mis ilmne, mis see on. On olnud paljusi ja erinevadi teooriaid. Rohkem subjetivitslikke, mis apelleerivad sellele, et „ilu on vaataja silamdes“. Osad teooriad, eelnevaile vastukäivalt, oletavad isegi objektiivseid ilu kriteeriume, üldkehtivaid selliseid. Vahest on tõde nende kahe äärmuse vahepeal, et ilus on see, mis kellegile subjektiivselt kaunis näib olevat ja just seetõttu omab ka isegi objektiivseid kriteeriume. // See, mis on rohkem ilus, see on siis nagu hurmav, võluvalt ilus, otsekui hurmav. Kuid vähe mõelnud selle peale, või liigagi palju, seega ei söanda siin oma arvamusega eisle tikkuda. Olen minagi täiuslikku ilu alati pisult peljanud. Vahest tuleb see sellest, et olen selle peale liiga palju mõelnud...? //

“... Tema laud värahtasid. Huuled paotusid. Ta oli väga ilus.”, lk. 97. // „Ta oli väga ilus“? -- Kena, kui ollakse midagi sellist nähtud, ilu kui sellist. Kunstiteostes heiastuvat ilu, maalis, skulptuuris, jne. Ja vahel on ilu näha ka oma silmadega olnud? Aga väga harva, muidugi, tuleb tunnistada. Väga ilusaid noori lauljannasi on nähtud väga harva... Aga, milleks siia säärasest kirjutada?! (Eisteks ei plaani neid praegusi ridasid kunagi avaldada, sest keda huvitaks, ja milleks iseendale lollusi kokku kirjutada?! On lihtsalt midagi, mis lihtsalt ilus on. Aga inetust on palju rohkem, liiga palju, nii palju on inetust, et sellest kõneledagi ei taha. //

“... viirastusliku fantaasia vili, mis kajastas lakkamatuid püüdlusi luua midagi uut, mis ei kordaks vana.”, lk. 100. // See on tänapäeva viis, püüdlus luua midagi uut, midagi, mida varem pole suudetud luua. See on juba aastasadu nõndamoodi, kõik viimased paar-kolm sajandit. Jätkuv püüdlus luua midagi seniolematut uut, see kajastub kunstis, nii kujutavas kunstis (eriti maalikunst aga ka skulptuur ja arhidektuur); ja ka kirjanduses. Kogu meie aeg, kõik need viimased sajandid on möödunud kui tähemärgi „novus“ all. Järjest uuenduslikumalt ennast väljendada, mitte korrata vana, liigagi uuenduslikud on olnud need püüdlused, isegi niivõrd, ett tekib kahtlus kas nõndamoodi midagi tõesti „uut“ ka suudetakse luua. Aga see on meie aeg, mis näib mööduvat tähemärgi „novus“ (= uus-uudne, ladina k) valitsuse all. Nagu kõik varasem oleks kuidagi halvem olnud? Kuid ei, üritatkse luua midgai uut, peamislet justnimelt midagi uut (nii kunstis kui kirjanduses); selleks on tänapäevasel inimesel piisavalt n-ö „jaloolist mälu“, et teada, mida varem on luua suudetud. Ja üle näib jäävat vaid midagi veelgi uuemat luua, järjest uuenduslikumat, midagi seni-olematut. Kuhu see välja viib? Vartsi ongi ju kõik uus ennast ammendanud, niivõrd, et polegi midagi n-ö „uuemast uuemat“ võimalik enam välja mõeldagi? //

“... – ja pilk on sul selline..” / Tema nägu lõi särama, silmaterad suurenesid, pilk muutus sügavaks, // -- mulle näis, et ta lakkab olemast tema ise, nagu võiks ta iga silmapilk muutuda kellekski teiseks.”, lk. 103. // „Silmaterad suurenesid...“ -- Inimeste silmad, erinevat värvi, silma vikerkest on erinevat värvi, pupillid siiski elu aeg tumedad. Arvatakse, et nt rohelisi silmi on ainult 2 % Gloobuse elanikonnast ja ainult rohelised silmad muudavad oma värvi, ilmastiku ehk valguse ja ka meeleolude ehk emotsioonide toimel (weather and moods). Kõige rohkem on ilmselt pruunisilmalisi inimesi laias ilmas. Sinised silmad näivad seostuvat põhjapoolse Gloobusega, ei teagi miks... Aga kes ikka kõike teab?! (Ja mis mõtet on siia nõndamoodi üldse kirjutada, kuivõrd keegi kunagi ei loe, kui kellegi teise inimese silmad kunagi ei loe neid ridu. Mõttetud kommentaarid juturaamtute kontekstist välja kirjutatud lausetele. Sellel kirjutamisel pole lihtsalt mõtet, ja ei avalda noid ridu ilmselt ka. Ja nüüd: aitab tänaseks! //

“... aga suutis osast üle olla. Ta oli tütralaps, kes elas kõhkluseta üksnes käesolevale hetkele; tundeküllane, tuisupäine ning julm oma ääretus lihtsameelsuses – süütu olend, kes tõi õnnetust kõigile, sest ta ei tahtnud kellegi vastu halb olla.”, lk. 106. // See on ikkagi parim Id-aEuroopa, viimase rohkem kui poole sajandi ulmekirjanik, Poola auor nagu S. Lem! -- Viimisteltud ja stiilne sõnastus, väljapaistev kirjutamise laad. Samas tundeküllane ja teaduslikult fantastiline. Vägagi muljetavaldavad ja oskuslikud meeleolupilid ja isegi ulmelise kekskkonna kirjeldmaine. // Antud juhul, midagi emotsionaalsemat. „üle olla oma osast“, ja siis: „elada üksnes käesolevale hetkel“, elada kui üks päev korraga, jättes kõik homsed mured homse varna, elada süvenult just hetkle, iga päev omad mured ja rõõmud, jne. Lihtsamleene julmus, süütus, thatmatult toimine, soovides head ja põhjustades kahju? Kas ei ole see oletatust sagedasem fenomen ja nähtumus se n-ö „tahtamatult tegutsemine“, mitte ette kavandades ega planeerides, kuid lihtsalt eluline teotsemine millega kaasnevad rohkem või vähem tõsised või kahjutud tulemused. Rohkem või vähem mastaapsemad tagajärjed? (NATO?!). //

“... inimestel ei põhjusta agressiivsuse hääbumist mitte keeld, vaid käsu puudumine... / inimese mõttekäiku. // Ühtedel olid ülekaalus psüühilised häired – tahe põgeneda, püüe pääseda olukorrast, millesse nad olid sattunud.”, lk. 116. // Inimesed näivad jagunevat n-ö „laias laastus“ kaheks, on peamiselt just kaks peamist regeerimise laad: aktiivne ja passiivne. Aktiivseks reageeringuks on sii silmselt (vähemalt teatavatel konkreetsetes elulistes situatsioonides) agressioon, agressiivne käitumine. Teiseks on sellele vastanduv passiivne reageering (mis võib vahel olla kui „tahe põgendesa, püüe pääseda“ mingit ebasoovitavast elulisest situatsioonist elik siis olmelisest (nii füüsilisest kui ka psüühilisest, ehk vaimsest) erinevast olukorrast. (Oleks huvitav uurida inimese mõttekäiku, kelle puhul ei põhjusta agressiivsuse hääbumiste keeld vaid käsu, sellekohase ajendi puudumine?). //

“...kes tegi relatiivsusteooriaga sedasama, mida Newtoni teooriaga tegi Einstein. See pikk ja ebatavaline avastuslugu, fantastiline nagu kõik tõestisündinud lood...”, lk. 119. // See on midagi erilist kui tekib geeniuse, ke skujundvad järgnevaid aastasaud, niisugusi erandlikke hingi, niivõrd väljapaistvaid teadlasi, kellede osaks on kujundada kõiki järgnevaid sajandeid, seniks kui need üldse vältust omavad. Selline oli briti teadlane Isaac Newton, väljapaistev füüsikateadlane, füsikalistliku ehk lineaarse univerusmi-mudeli looja. JA mis tegi väljapsitavam geenius eelmisest sajanidst nagu Albert Einstein füsikalistliku Newtoni univerusmiga? Ta kujundas selle ümber, oma (eri)relatiivsus teooiras. Nüüd ei ela me enam Eukleidose maialmapilis ega Newtoni universumis; nüüd elame A. Eisnteini realtiivses univerusmis. Relatiivne võib olla ka näiteks selline kontsante tegur Newtoni järgi, mis Einsteini kohaselt võib, teatavates kosmilistes tingimustest ka realtiivseks osutuda. (See ongi ju selle S. Lemi raamatu põhisisuks, Einsteini teooria, mille kohaselt oletatakse, et kui eemladua Maasta valguskiirusel siis jääb aeg „otsekui sesima“, vanateka seejuures vaid biloogiliselt aastakümneid, kuid Maal möödub selle aja jooksul sajandeid. S. Lem: „Powrot z kwiazd“). Aga A. Einsteini astrofüüsiklaiste järeldumustega pole siinkirjutaja eriti kursis, välja arvatud see, et need ilmsest vägagi intrigeerivad oleks lugeda. //

“... Ta oli ise ebatavaline. “Telk seljas, selline tüdruk kõrval, nõnda käiksin läbi kogu Kaljumäestiku...”, lk. 125. // Ilus ja ken atüdruk kähekõrval, siis võiks läbi käia kõik mäestikud! Kuid kust küll niisugust leida, kas selliseid üldse leidubki. Ja muidugi leidub, aga ka mägede kohta tavatsetakse öelda, et nad mitte vaid kenad mäed olevat, vaid mäed olla ilusad. //

“... Oleksin võinud ära anda kõik tähed, kui oleksin kuuks ajakski saanud oma pealuusse midagi seesugust, nagu temal pidi olema.”,lk. 137. // Loobuda kõigest saavutatust, ainult selleks, et rohkem mõista, arusaada, lihtsalt öeldes: „targem olla“? Miks ka mitte, sest mitte kõik kogetu ja isegi saavutatu ju otseselt arukuse ehk tark-olemisega ei seostu. Ja iga inimene ju iseendale ka „kõigi asjade mõõt“. (Similis simili gaudet = „sarnane leiab sarnase“); aga teisest küljest ei saa ka n-ö „üle oma varju hüpata“, ei saa end teha ei paremaks ega arukamaks ega ka targemaks kui ollakse? Kuid mida halba on eneseületuse ja enesetäiustamise jätkuval püüdlusel, üritades kui ennast pidevalt igal hetkel täiustada, paremaks muuta, ennast lihtsalt ületades parandada? (C. Castaneda). //

“...milleks oli mul seda tarvis olnud, miks ei teadnud ma tollal, et tuleb olla tavaline, kõige tavalisem inimene, et teisti pole mõeldav, et teisti pole mõtet eladagi.”, lk. 139. // Muidugi, tuleb olla võimalikult tagasihoidlik olla, muidu leidub kindlasti mõningaid, kes „pahaks paneksid“, selliseid leidub ikkagi. Õige on nend emeelest ainult see mida hulk inimesi (ehk mass, varem öeldi: pööbel) heaks kuulutab, kõik muu on liiast, liigne luksus, jõudeaja meelelahutus. Peab olema nii lihtne ja vägagi vähenõudlikult tagasihoidlik, muidu pannakse veel pahaks. JA on teada küll mis juhtub nendega, kes teistets liiga palju erinevad. Need on siis kohe kuidagi halvemad, kui otseselt ebaviisakusteni ei laskuta, et nagu kuidagi väärastunud? (kui palju priga pillutakse, siis natuke pori jääb ikka külge?). Aga muidugi tuleb olla vgiisakas inimene igas elulises mõeldavad ja mõeldamatus olukorras elik siis situatsioonis (liiga viisakas ei saa vist kunagi olla?). Aga kas liiga tagasihoidlik peab olema, sii soleks ju nii mõndagi avstamata, leiutamata, kirjutamata jäänud, aegade möödudes? //

“... Ma ei hooli millestki / Mitte millestki. Ainult sinust. Ma pean sind nägema. pean sind vaatama: pean kuulma su häält Lihtsalt pean ja kõik muu ei lähe mulle korda. Ei nüüd ega tulevikus. Ma ei tea veel, mis meist saab. Arvan, et ega see hästi ei lõppe.”, lk. 169. // Väärt kirjanikudki muutuvad vahel emotsionaalseteks (vahest isegi liig-emotsionaalseteks?). Ilmselt tuleb kohandada end apoolt kirjutaud vägagi erinevate isikute üsnagi erineva maitsega. Ja sellegagi kuidas mingil ajal kombed on. Jne. Emotsionaalne kraam seostub muidugi ka kopuleerumisega seonduvate kommete ja tavadegga, millede peamiseks on ikka olnud reprodusteerumine. See kõigist eesmärkidest kõige vanem: tulevane elu...? //

“... kui mul / oodates juuksed pikkamööda halliks läksid ? Missuguste sügavusteni, missuguste varjatud peidupaikadeni pidin ma lõpuks jõudma, et teada saada, mida ma väärt olen?”, lk. 173. // Missuguste sügvausteni peab inimhing lõpuks välja jõumda, mis äärmusteni, mi sekstreemsete olukordadeni, lihtsalt, et selgeks saada ning iseendale teavustada, mida väärt ollakse. Ja hallineva dmuidugi kõik, kunas keegi, see on väga inidviduaalne. (aga üle-eelmisele sajandil ei kasutatud ju ladina keelest tuletatud sõna „deprossioon“ ega saatis siis uuemat inglise k sõna nagu stress“, kas siis närvipingest hallinetkase, kui varem niisuguseid sõnu ei kasutatud? Arvatavsti hallinetakse aja möödudes, kas rohkem või vähem depressiivsetel põhjustel?). //

“... “Et naine võiks leegitseda, peab mees olema nagu jää.” Sellest järeldus, et võisin edu saavutada ainult öösel, mitte aga päeval.”, lk. 187. // Autor muutub nende lausetega familaarseks, muidugi, kuida siis teisiti, kui tegemist peaaegu, et n-ö „intiimse elusfääriga“? Aga muidugi, kui selle (siinkohalt n-ö „edasi kirjutatava“ = sic!) raamtu pealkirjaks on „Tagasitulek tähtede juurest“, sii son osalt mõistetav, et kui muud seal kosmose-.avarustest n-ö „kaasa ei toodud“, siis vähemalt ehtsa ja innuka huvitatuse vastavate eluvaldkondade ja sellega seonduva vastu. Vastupidine variant oleks ju veel raskemini mõistetavatav, peaaegu, et isegi võimatu! (=Sic!). //

“... Kogu aeg heitles ta mitte minuga, vaid iseendaga, oma kehaga (millest ma iga osakese ja kumeruse suudluste ja hingeõhuga otsekui avasin ja ellu äratasin, lähenedes talle – vastu tema tahtmist – lõpmatu kannatlikkusega ja aeglusega //.. ja toimuv sai teoks; see ei olnud isegi nauding, see oli alandumise ja ühinemise kaisutus, sööst kehade lõpmatusse, maruline liitumine hetkeliseks tervikuks...”, lk. 188. // Kindlasti on siin ülaltoodud (ja hoolikalt üles kirjutatud) lausetega püütud vahendada tetatava eluvaldkonnaga seonduvat. Selle kohta on ilmselt sama palju verisoone olnud kui oin olnud erinevadi inimesi ja kogu aja vältel. Teooriaid on erinevaid aga on ka arvatud, et taoliste, isegi intiimsete (aga kindlasti eraeluliste?) seikadega seonduv (isgei ulmelises juturaamtus) on mõneti üle tähtsustatud. See kõik ei ole ju nii oluline?. Muidugi tuleb sobivas eas kopuleeirmis-eas, huvituda reprodutseerumisega seoses, sellel sihil aga siiski näib seostuv temaatika olevat paljuski üle tähtsustatud ja on seda ilmselt olnud kõikidel aegadel, kuigi arvatavasti vägagi eirneval kombel? //

“... hakkasin / nägema neid kummalisi nägemusi / olevusi kellel puudus nägu, vormituid inmkogusi / et alustada minuga seosetuid kõnelusi või hõljuda...”, lk. 202. // Ikka on midagi kummalist nähtud j akuuldud, ka siis vaid hingelises, ehk individuaalses plaanis või siis kuidagi teisti. Nii mõndagi kummalist on nähtud nii taevas kui maapeal ja seda ka isegi ajaloolises plaanis. Ametlikult on millegi „nägemine“ ja kuulmine tihtipeale ka psühhiaatria valdkonda kuuluv fenomen. Noid erilisi meelseisundeid nimetatakse siis psühhopatoloogiat käsitlevas kirjanudses Nägemis- ja kuulmis-hallutsiantsioonideks“. Ja arvatakse, et nende all kannatab arvestatav osa elanikonnas. Arvatakse, et juba ürgaja inimesi iseloomustasid psüühikahäireid (selle arvamuse kinnitusel leitaks põhjendusi uurides tänapäevaseid primitiivseid, isloeerituid ja miniatuurseid etnosi). Ja siis muidugi euroopa „kõrg-keskaja“ demonoloogilised eksostristlikud õudsed. Kuni tänapäevaste psühhitaairakliinikuteni välja. Nii mõndagi kummalist on nähtud ja kuuldud arvatasti. Ja alati, kõigil aegadel, ikka on olnud kõrvalekaldeid sellest üldiselt heaks kiidetavast normaalsusest (common sense = „ühine mõistlikus“). Aga seda kõike on teadulsikult uuritud, seda uuirtakse veel, sellega tegeleb ka vastav medistiinoharu nagu psühhiaatria. (Ja muidugi on leidnud ka neid, avalikult aksepteerituid „kõrvalekaldeid normaalsusest“, juba 19 sajandi spiritualistlikest suundumustest, kuni `50 populaarsust kogunud UFO-fenomenini välja, jms. Etc!). //

“... See oli inimloomusele kõige vastumeelsem olukord – täielik hääbumine, enesekaotus, lahkumine siit ilmast täie teadvuse juures – inimene oli paisatud igavikku, mis tungis temasse ja andis talle tunda oma kohutavat maiku.”, lk. 203. // Ilmselt on mõtlevale inimesele paljudki olukrrad vastumeelse dolnud. Neid ei tasu siinkohal loetleda, liigagi paljud on midgai taolist kogenud ja vististi ka kõigil varasematel aegadel ja nõnda jääva dlood ka tulevikus olema. // Inimene, seistes igavikus palge ees kindlasti tajub oma tühisust. Inimene Universumis, kosmosega silimitsi seatuna, tajudes end olevat üürikese elueaga, kaduv olend, ke spüüab, liigutavalgi kombel, leida surematust oma järeltulijates. Ja nõnda kõigil aegadel, kogu inimajaloo eksistentsi vältel. Ja kui kauaks see inimliik siis siia ilma jääb? Juba on leitatud massihävitusrelvad, millega saab inimliigi 100 kordi viimsnei hävitada. „Iga tõeliselt kuri tsivilisastisoon hävitab end ennast enne lähimate tähtedeni jõudmaks.“ (Arthur C. Clarke). Vahets polegi sel inimliigil mingit mõtet olnud, mõningad legenidid minevikuhiilgustest, kuningriikidest, impeerimitest. Käputäis suuri nimesi, muistsetest filosoofidest alates kuna tänapäeva teadusgeeniusteni välja (kelledes viimaste panust, inmliigi lõpuga seoses ei tarvitseks alahinnata...?) // Vahest mõistab Inimene just siis, üritades ostekui „lõpmatust lõpuni mõeldes“ , tajudes selle võimatust, oma tühisust Igaviku vaatepunktist vaadeldes (sub speciae aeternetis); igaviku vaatepunktist on inimelu aremtu, ajaliselt piiratud ja seega tühine. Vahets on kogu inimliigi ajalugugi sranane olnud, ajaliselt piiratud ja seega ka tühine, ajaline elik siis kaduv? Vahest ongi see Jumal, see hetk, kui Inimene tajub oma suutmatust „lõpmatust viimse lõpuni mõelda“. („What´s on other side“?) // See on minugi isiklik Jumala-tõestus: inimese suutmatuse hetk, lõpmatust lõpuni mõelda. Aga vahest on „Jumal“ n-ö „kõik kokku“, kogu see lõpmatult lõpmatusse plahavatav ja tsirkuleeruvalt kokkutõmbuv ja taas plahvatav Univerusm kokku? Midagi siis lühidalt, mid aükski Inimene kunagi „lõpuni“ mõelda ei suuda...? // (MOT). //

“... oli see Platon, kes ütles: “Õnnetu – sa oled saanud, mida sa oled tahtnud.”, lk. 204. // PLATON! Eismene inimliigi Filosoofi, abstraktse filosoofilise mõtlemise rjaja, kõigi idealistlike hilismetae koolkondade aluse-panija. On arvatud, et Platon kirjutas oma dialoogid igaveskeks ajaks, dialoogid, mille kohta on arvatud, „et kunagi varem ega kunagi hiljem pole filosoofia riietanud end ilusamasse kuube“ (Theodor Künnapas). Kogu läänelik filosoofi pidi olema vaid „ääremärkused“ Platoni teostele. (Elmar Salumaa). Abstraktse filosoofilise mõtlemise tekkimine, muistes hellenite Antiik-Kreekas (Ellas!), sealt sai alguse filosoofiline abstraktne mõtlemine, siis kunagi vägagi ammu, umbes 2300 aastat tagasi (5 ja 4 saj eKr.). (ja mina, nende siinsete tagsihoidlike kirjaridade kirjutaja, olen tõlkinud (ja oma blogides avaldnaud) juba 10 seni kunaski eestindamata Platoni dialoogi (ligi 350 lk, midagi kunagi, u 24 saj pole eestindatud, kuigi kõigeisse eurooplikesse kultuurkeeltesse juba sajandeid tagasi vist tõlgitud?). Aga ei tea minagi, kas see on Platonilt endalt, see ütelus: „Õnnetu – sa oled saanud, mida sa oled tahtnud“...? //

“... Neetud maailm, eks ole? Midagi ei ole näha ja midagi ei ole olemas: ma kujutasin endale seda hoopis teisti ette.”, lk. 215. // On küll nagu mingi „jumalatest neetud maialma“. Midgai mõistlikku pole olnud ei näha ega kuulda ega peaaegu, et ka lugeda. Iga üks on seda elu, kõike seda ees-ooatvat, nooremana millegi hoopis teistlaadsena ette kujutanud. Nii mõngi on seda teinud, nii mõnigi arvab nõnda ka hiljem. Vahets ongi mingi „neetud maailm“, millest pole midagi lõplikul kombel, lõpuni välja, midagi üldse aru saada...? (Kuid: „amor fati“ = „satust armastama“, Fr. W. Nietzsche). //

“... Kujuta endale ette ... kahte maailma teineteises. Esiteks roosa ja õhkõrn – õrnroosa lõpmatus – ja selles teine, tumedamas toonis, mis kauguses muutub sügavpunaseks, peaaegu siniseks, kuid see on kaugel, väga kaugel...”, lk. 218. // See on midagi luulelist, otsesõnu, tunnustatud kirjanik muutub lausa poeetiliseks üritades kirjeldada midagi, mille kirjeldamise jaoks lihtsalt ei leidu sõnugi. Kuidas kirjeldada „univerusmi imesi“? (Ballard/Dogulas Admas). Kuidas ülistada Lõpmatust ennast, mis hõlmab niisugust stronoomilist ulatuvust, mille puhul „kõik arvud kaotavad oma tähenduse“? (Th. Mann). Kuida skirjeldada (alles hiljuti) värviliseks muutunud ilmaruumi ilu, kõike seda ilu ja kaunidust, mida pole kunagi vaatam seatud ei kedagi muud kui inimsilmad. Kogu seda lõpmatut, lõptulul kombel lõpmatusse plahvatuvat ja tsirkuleeruvalt kokku tõmbuvat Univerusmi. Ja kogu seda värvikirevat ilu, selles ilma lõputa ilmaruumis, Kosmoses, Universumis, mille ainuke vaataja on olnud Inimene...? Kirjeldada seda kõike siis ainult millegi Ilusana, arvata, et see kõik kokku on lihtsalt ilus, näib inimsilmadele kaunis olevat...? //

“... Ma ei olnud kunagi kindel, kas ta teeb nalja või pilkab või räägib hoopis tõsiselt // .. jäi tema enese seisukoht alati tabamatuks.”, lk. 223. // Selle praeguse kirjakohaga seoses olgu rõhutatud, et see on kirjutatud ainult iseenda silmade tarvis, vaid endale kirjutamdes (pole nt plaanis oma blogideski avaldada). Ja on ju üsna mõtetu ka kirjutada üritada tunnustatut autori pool sajandit tagasi kirjutatud populaarsetest teostest otsekui kontekstist välja-kistud lauseid kuidagi edasi. Esiteks ei küüni selleni võimeid ja teiseks see täiesti mõtetu ka, juturaamtute suvaliste lausete najal oma aravamust avaldada ostekui ei tea millest, väga erinevate valdkondade kohta? Täiesti mõtetu tegevus, kuid iseendale („Ad se ipsum“, Marcus Aurelius), siiski sobiv aja sisustamise viis? Ei olegi siinkirjutajal teada, aks teen nende ridadega lihtsalt nalja, või olles isegi pilkavalt meelestatud (nt omaenda lolluse üle?), või olen nendegi ridade kirjutamisel isegi tõsiselt meelestatud olnud? Iseenda seisukoht jääb kohati endalegi tabamatuks. //

“... Inimene peab sööma, jooma ja riides käima, kõik muu on lollus. Igalühel on oma ... // Igal ajastul samuti.”, 227.lk. // Inimeselt ei nõuta just palju, ta peab ainult vegeteerima nagu taim ja sööma-jooma nagu ainult loom, aga, et inimene midagi enamat endast võib kujutada, kui pelgalt vegatatiivne animaalne olend, see on juba liiga palju söandada. Kuid see on nii ajast aega olnud, inimene peab lihtsalt elama, millegagi tegelema, et elus püsida, jms. Etc! Aga see on ju olnud nõnda, kõik need inimliigi ajad, lihtsalt olla, otsekui mõtlemisvõimetu loom, elus püsimne, muud pürgimused on liiast, kõik nee dhingelisemad ja vaimsed pürgimused, neid pole elusolemiseks vaja, need on üle-arused. Kuid ometi on igal ajastul leidunud noid rumalaid, kes otsekui „Don Quijote“ ikka veel, vahel harva „tuulevskitega sõdivad“. Ja nõnda ongi Cervatese „Kurva Kuju Rüütel“ paiskunud Igavikku, muutudes traagiliselt ilusaks looks Inimpüüdlustest, mis on igavesed...? (Kuigi ka Sanzcho Panza (=“vats“) on igavene, tähistades, igapäevaseid vajadusi pelgalt). Ja nõnda lõppevad need kirjaread siin ja praegu. Kas need millekski ka vajalikud olid, seda näitab aeg...? //

______________________________

Epiloog.

(3. mai, 2020.)

-- Kirjutades siis taas, üle aastate, siia kirjakohta. See kirjutis on ikka olnud ainult iseenesele mõeldud („Ad se ipsum“, Marcus Aureliuse sõnadega). Ja hoolimata kahtlustest selle kirjutise kvaliteedi osas, on siiski plaanis see oma blogides (Google Inc.) avaldada. Miks ometigi? -- Sest alustatud sai selle kirjutisega nii ammu ja sellega jätkamine võttis aastaid aega. Seega avaldades lihtsalt ilmselt siis emotsionaalsetel ja isegi sentimentaalsetel kaalutlustel. Või siis: „lihtsalt nalja-viluks“? -- Selle kirjutise juhtmotiiv näib olevat: „kuidas, kui kiiresti küll aeg möödub“...? JA alustasin kunagi selle kirjutisega nii ammu nagu 2007. Selle, ise-endale mõeldud kirjutamisega alustamisest on siis möödunud juba ligikaudu 13 pikka aastat...? -- „Aeg möödub (tõesti-tõesti!) linnutiivul“...! -- Aga see kirjutis selleks oligi mõeldud juba üsna ammu siis, et rõhutada selle pideva aja möödumise osatähtsust, et seda silmas pidada, endale meenutada. JA nii see aeg möödub, üsna kiiresti tõesti, imestama panevalt kiiresti möödub see „elamiseks antud aeg“...? Tuleb lihtsalt leppida sellega, et aeg möödub, tuleb leppida sellega, mis osaks on langenud...? („Amor fati“, Fr. W. Nietzsche). JA muidugi: „kes meist ei arvaks, et väärib paremat kohtlemist või paremaid tingimisi“! (C. Castaneda).

-- Stanislaw LEM. -- See oli ikka ammu ka kui sai selle S. Lem kirjutisega alustatud, algselt oli mõeldud tsitaatide üleskirjutamiseks, kuid seda minu lemmik-kirjanikku on ju eesti keelde nii vähe tõlgitud. Minu meelest on S. LEM parim Ida-Euroopa ulme-kirjanik viimase rohkem kui poole sajandi jooksul. Väheseid teisi saaks üldse S. Lem`iga võrrelda kogu ulmekirjanduse ajaloos, vist üldsegi? Tõeline nn „teaduslik fantastika“ („sience fiction“). JA muidugi need 3 peamist raamatut: „Solaris“ ja „Eden“ (e. k. 1989); ja siis ka „Tagasitulek tähtede juurest“ (e. k. 1976) „Powrot z Gwiazd“)). -- S. LEM on tõesti üks parimaid ulmekirjanikke keda kunagi lugenud. JA oli siis lihtsalt plaanis nende raamtute tsitaadid otsekui veidikene „edasi kirjutada“, natuke n-ö „kommenteerida“? JA siis juba pika aja jooksul nõnda arvanud, sellest kirjutisest, et endale meenutada: „kui kiiresti see aeg küll möödub“...? -- `CARPE DIEM`...! („The End“).

_______________________________

104. 05. 2020. -- See ammune aasta nagu 2007. JA siis oli see see ammune aasta, kui need tsitaadid siia üles kirjutasin ja selle kirjakohaga kui alustasin. Minu lemmik-kirjanik nagu: Stanislaw LEM! -- Nüüd on sellest ajast möödunud juba 13 pikka aastat, nii kaua aega on sellest ammusest ajast juba möödunud...? -- (Sisuliselt siis see kirjutis sellest ajast, aastatest 2007 ja ka 2009 & 2011 & 2014). -- JA nüüd siis ka juba 2020 aasta. Seega see kirjutis võttis mul aega ligi 13 aasta vältel 5 aasta-numbriga seoses vältust. -- Et endale selgemaks saaks, kui kiiresti see aeg möödub...? -- Selle kirjutise motoks sobiks siis järeldumisi: „aeg lendab linnutiivul“...? -- `CARPE DIEM`...!

2 STANISLAW LEM: “SOLARIS”. “EEDEN”. Tallinn, 1989. Kirjastus: “Eesti Raamat”. Tõlkija: Aarne Puu. (Copyright, 1959, Warszawa. “Solaris”, 1976. “Eden”, 1984, Krakow-Worclaw.) Lk.: 5 - 349.

305. 05. 2020. -- Kirjutades siis sellel kuupäeval, nüüd, palju aastaid hiljem, sellest ajast aravates, kui selle kirjatükiga alustatud sai. Alustuse aastaks oli 2007, (millest on tänasega möödunud umbes 13 aastat); ja siis jätkasin selle kirjutisega siis kunagi 2009 samuti, (millest on möödunud juba 11 pikka aastat). Ja see kirjutis ei olegi niivõrd selle lemmik-kirjaniku nagu Stanislaw Lem`i kohta, kuigi samas ju muidugi on ka sedagi ja ennekõike. -- See on, vähemalt aja jooksul muutunud, see kirjutis siin, mingiks iseendale kirjutatud ridadeks, mille üks funktsiooniks on märgata aja kiiret kulgemist. Nendest ammustest aastatest on ju nimelt juba palju aega möödunud. Ja selgi põhjusel, nüüd ja praegu, aastaid hiljem, sedagi kirjakohta edasi viimistledes. Aga seda põhisõnumit see kirjutis siiski kannab: „Carpe diem“?

4 [STANISLAW LEM: “SOLARIS”. “EEDEN”. Tallinn, 1989. Kirjastus: “Eesti Raamat”. Tõlkija: Aarne Puu. (Copyright, 1959, Warszawa. “Solaris”, 1976. “Eden”, 1984, Krakow-Worclaw.) Lk.: 5 – 349.].

5 STANISLAW LEM: “TAGASITULEK TÄHTEDE JUUREST”. Tallinn, 1976. Tõlkinud: Gunnar Kaarend. Kirjastus: “Eesti Raamat”. Lk.: 3 - 239. (S. Lem: “Powrot z gwiazd”.)