Regimen militentis ecclesiae //sic!?//

“A CACEBOOK OF ALIEN CONTACT.”

__________________________________

“VÕÕRKONTAKTI JUHTUMIRAAMAT.”

_____________________________________

2011 & 2012 & 2018.___________________

_________________________________________________

_________ 2011 -- MMXI

20. 07. 2011.

Kirjutades siis esimest korda siia uude kirjakohta. Ja see peab tulema võimalikult konkreetne ja üksik-asjalik ülevaade inim-psühholoogiast, selle erinevate avalduste moel. Mis on toimunud inimeste psüühikaga, millega on üle-üldse tegu, kui kõneldakse psühholoogiast. See tulgu siis võimalikult konkreetne ülevaade. „Võõrkontakti juhtumiraamat“. -- „A Cacebook of Alien Contact“. Selles kirjatükis kirjeldan, mida kõike on aset leidnud minu elu viimase dekaadi jooksul. Kuigi sellest kõigestki siiski veid abstrahheerivas laadis, üldistades seda kõike... Ma ei haka kirjeldama ju kõike toimunut üksikasjalikult. Mitte korrutama noid, viisakalt öelda, -- mõistetamatuid kretiinsusi. KUID see leidis kunagi alguse ja sellest ajast on vähe muutunud. Mingi feminiinne antus oma tõpralikes väljendusvormides. Tegemist on olnud tuhandete ja tuhandete puhul kaugele arenenud ja fataalset laadi psüühilise haigusega. Neil ei ole muide ka: vähimatki paranemise, taastumise võimlaust ja ei hakkagi kunagi olema. Näivalt on olnud tegemist läbinisti haige sootsiumiga, ühiskonnaga, mis põeb ravimatut psüühilist haigust. JA kuivõrd neid armetuid on niivõrd palju adutud, siis võib oletada, et üks osa sellest „eesti“ ühsikonnast on psüühiliselt väärastunud, psüühiliselt haige. JA lõplikul kombel.

Tegemist on siis ühiskondlikus mastaabis äärmiselt laia levikut oleva psüühilise haiguse, väärastumuse erilaadiga. Levinumaks ja isegi psühhiaatriliselt täpsemaks diagnoosiks oleks siis: skisofreenia. Järelikult on suur osa, (vahest isegi enamus?), selle „eesti“ ühiskonnast psüühiliselt haige, otsesõnu: kujuteldamatult väärastunud. Levik on jampslik, „nähtud“ ja „kuuldud“ on tuhandeid, kes vavelevad aina, ja enamikul puhukdel ka isegi aastakümneid. Ja juhtumisi on meditsiinliselt tõestatud, et see levinuim psüühiline haigus: skisofreenia, on ka päritav haigus. Seega, vähe sellest, et tuhandeid nähtud, kes on kogu oma eluks hullusesse mõistetud. Vähe sellest, nagu Piibli sõnadega, nende rumalus, hullus ja väärastumus tasutakse neile veel peale surmagi kätte: karistades järeltulevaid põlvkondasi. // Kogu ajalooo vältel on esinenud psüühilisi häireid ja väärastumusi. Eir aegadel, ürgajast peale, eri kontinentidel ja erineva sotsiaalse arengutaseme juures. Kuid kogus ee hullus näib iseloomustavat just väikesi, ja ilma mingigi tulevikulootuseta sootsiume nagu see kohalik antus... Võib vaide oletada, et üks osa kohalikust elanikkonnast on psüühiliselt haige. Ilma vähimagi paranemise lootuseta. JA isegi nende järeltulijaid nuheldakse sama hullusega. Seda kogu hullust antakse lihtsalt põlvest-põlve „kohusetruult“ edasi. See hullusesse mõistetud kohalik sootsium ei saa evida tulevikku!

Ühiskond, mis on sotsiaalses mõttes hullusesse määratud. Raske kujutleda, kuid ometigi täiesti tõsi. Sellele tõdemusele rajanedes võiks kirjeldada, millega on tegemist. Ilmselt on psüühilisi haigusi olnud varasematelgi aegadel, eri paigus, eri aegades. Ilmselt on psüühikhäired esinenud ka gruppidel, teatud sotsiaalsetes kihistustes, isegi rahva-gruppides. Mõelda vaid kõik-võimalikele individuaalsetele ja kollektiivsetele vägivalla ja hulluse aktidele ajaloo vältel. Hullus on nagu hulkadele, massides reeglina midagi täiesti omast. Kuid ometigi levib suurtes hulkades hullumeelsus ja psüühilised haigused, mis on otsekui reegliks ja üldkehtivaks normiks kujunenud just teatud sootsiumites. On sii sjuttu üldsiest perspektiivitusest, lootusetutest tuleviku-väljavaadetest või siis komplitseeritud sotsiaalsete ja majanduslike oludega. JA nõnda asub valitsema hullus, mida arvatakse ekslikult täiesti üldkehtiv olevat. JA kuivõr levinuim kõigist psühholoogilistest haigusest on just see skisofreenia, siis võib „eesti“ ühsikonda nimetada psühhopaatide ühiskonnaks. Arevstades selle ebanormaalsuse ulatust, vältust ja levikut on see kõigiti õigustatud arvamus.

Kuid ometi ei ole skisofreeniat kui haigust olemaski. On olnud ajaloo vältel muidugi loendamatuil arvul isikuid selle vaevuse alla kannatamas. Kuid tuleb rõhutada, et tegemist on psüühiliselt tekitatud vaevustega. Seda tekitab see nn. „õrnem sugu“, ühiskonna palju-kirutud feminiinne pool; ehk siis lihtsalt naised. Kui palju vägivalda ja hullust ja inimlikke õnnetust; suitsiide, sõdu ja kõike muu don need põhjustanud, keda isegi vaid feminiinseteks oleks liiast nimetada. Ja ometigi teeb juba kogu ajaloo vältel just see feminiinne sugupool ka unenägusi, kui selliseid. Tegelikult on unenägusi olema sama vähe kui nt. Skisofreeniat ja muid selliseid psüüholoogilisi ja eriti muidugi ka kõikvõimalikke psühhosomaatilisi vaevusi. Sest on täiesti ilmne, et just see feminiinne antus tekitab unenägusi, ilma selle n-ö „mõjuta kõrvalt“ pole kunagi kogu ajaloo vältel nähtud ühtegi unenägu. JA ometigi pole keegi, kogu ajaloo vältel, vähemalt mitte Õhtumaade ajaloo vältel, kirjutanud ridagi selle kogu absurdse ja koletugi armetuse kohta. Kuid noid kõigi, „vaevatuid ja kiusatuid“ silmas pidades, pole neil endil selles faktis vähimatki kahtlust. Seega pole olemas tegelikult ei unenägusi ega ole olemas ka mõningaid psüühilisi haigusi, mida siis vähem-arnenud, vähem haritud ja muidu kõigiti vaid negatsioonides kirjeldatav feminiinne antus „vaestele patustele“ taggaks valmistab. JA nõnda on lood olnud kogu ajaloo vältel ja kõigis paikades. Reaktsioonid selle legaalsele hullusele on muidugi olemas: kogu ajalugu täis verd ja vägivalda ja mõtteut teotsemist umbmäärsel sihil. Vägivald, viha, sallimatus, jne. Seega on kujutekldav tõesti kui Dore´i gravüür „patustest põrgus“. Kes viskelvad seal oma piinadest ajendatuna ja kelledel pole ei kunagi kõige vähimatki lootust. Amen...!

Skisofreenia avaldumise vormid on muidugi selged ja miljardite poolt kõigi ajatuil kogetud. Ilma, et oleks lootust neil olnud vähimalegi paremale tulevikule. Skisofreenia on „ravimatu haigus“ ja isegi „pärilik haigus“, teavitavad psühhiaatrid ajaloo vältel. Sõna nagu „skisofreenia“ tuleneb ladine keelest ja tähendab siis kas: „kahestunud hinge“ või „lõhestunud hinge“. Selle nimetuse põhiline väitmine on muidugi selge. Nimelt väidavad miljardid seda hälvet/vaevust/puudust kogenud, et nad nagu „näeksid pilte“ ja „kuuleksid hääli“. Midagi, mida nad ainult ise muidugi kogeda saavad. Kuid kummalisel kombel pole ühtegi psühhiaatrit hilisema ajaloo vältel huvitanud, kuidas saavad nõnda paljud, aegade vältel umbes samamoodi oma vaevusi kirjeldada. Ega ometigi pole tegemist aju orhgaanilise kahjustusega...? Sic! Tegelikult on lood palju lihtsamad. -- Kuidagi on inimajau (ka naiste aju) ehitatud nõndamooid, et nood „hääled“ ja „pildid“ on mingil kombel võimalikud, ulatudes ühest ajust teise, ja veelgi kummalisem: isegi vahemaade taha (isegi: väga kaugete vahemaade taha). Seda „juttu“ mida see loo „aktiivsem pool“ nagu kultiveerib võib kirjeldada mitemeti. Kuid ainult negatsioonides, sest midagi intelligentset noil algajatel „aju-uurijatel“ muidugi keelel ei tule. Tegemist on siis harilikult aastast aastasse korduva armetu ja tülgastusväärse lobaga, mis vahelub jälgi sõimu ja otseste verejanuliste dentenstidega. Kirjeldada saab seda kõige ainult negatsioonides. Midagi jälgimat ei ole ilmselt olemas kui nende psüühiliselt haigete naiste ja meeste armetu ajutegevus, nende armetu ja lõputu ropendamine, verjanu ja kogu see tülgastusväärne „looma-psühholoogia“.

KUID ajsal on veel üks ja küllaltki huvitav külg. Nimelt ei piirdu kogu see sotsiaalne hullus mitte ainult verbaalsena tõlgendatavaga. Olgu need kõik „nähtavad pildid“ pealgi lihtsalt jälgid ja see kogu lõputu ropp ja verejanuline „hääitsemine“ kasvõi jälgimast jälgim. Kuid loo teeb veelgi ebardlikumaks aspekt mida meditsiinilises terminoloogias, asja ehk nähtumuse tegelikku omadust vähimalgi kombel mõistmata nimetatkse – PSÜHHOSOMAATIKAKS. -- See tähendab siis ametlikult mingeid määratlematuks jäävaid vaevusi, isegi haigusi, mis näib esile kutsutud olevat just konkreetse aju ja psüühika poolt. JA sellega nende „ravimise katsed“ siis harilikult piiruvad ja parem ongi. Nimelt võib see tülgastusväärne feminiinne antus tekitada sarnaselt nende „piltidele/häältele“ ka samavõrd reaalseid vaevusi inikehas. Kõige ohtlikumaks loevad need elupõlised verejanulised ebardid just siis südametegevust, südama rütmi häireid, jms. Olles pool-loomalikul kombel teadlik südametegevuse elulisest funktsioonist, oskavad nad esile kutsuda midagi, mis meenutab südame funkstioneerimise häireid. Ja seda täiesti realistlikult, ilmselt isegi meditsiinilise aparatuuriga mõõdetaval kombel. JA võib muidugi vaid oletada selle verjeanulise ja armetuimal kombel väändunud ja tõpraliku „õrnema soo“ esindajate ilgusi mida on tehtud, mis on teoksil. Kelgivad teised isegi selliset surmajuhtumitega, mis pole sugu just välistatud...? JA kogus eda ähavardamist, armetut ülbitsemist ja verejanulisust tõrgub iga inimkeel kirjeldamast. Kuid nagu vanasõnagi ütleb: nad saavd ka tagasi, (need „aktivistid“) samal kombel, ja kasvõi igal ajal. Unes või ilmsi. Füüsilist vägivalda või sarnaseid, n-ö „vaimseid meetodeid kasutades“. -- Selline on lugu selles tülgastust väärivas „eestis“, --- A.D. 2011...¹

___________________________________________________________

10. 08. ´011.

// Kirjutades siia inimpsühholoogiast üldistaval ja samas ka konkreetsel kombel. Mida kujutab endast psühholoogia kui selline? Mida tähendavad inimtunnetusele seotud piirid? Mis on psühholoogia plussid, mis on psüühikaga seotud miinused. Miles on meie paremus, meie kui teadvustatud liigi eelis ja meie viletsus? Mida psüühika abil on võimalik saavutada ja millest me selle äärmuste tõttu otsekui ilma jääme? Ja seda kõike kirjeldada siin siis järgnevuses just epiirilisest ainesest lähtuma seatuna, individuaalsest aspketist lähtuvana. Seega tuleb see kirjutis, kuigi oma põhilaadilt üldistavaks ja abstraktseks jäädes siiski ka vahetu pilguheit psüühikal etervikuna kui millegile empiiriliselt tõestatavale materjalile. Inimpsüühika võimaluse ja piirid, vaadelduna neid siis konkreetses mõttes, empiiriliselt ja praktiliselt ja võimalikult realistlikult elik siis: elulähedaselt. Milleks me õieti võimelised oleme, kui suuta hõlmata kõiki võimaliku psüühika poolt paukutavaid võimalusi? Mis on inimpsüühika tegelikud ja konkreetsed piirid ja võimalused. Ja mid atähendavad hälbed normaalseks kuulutatust, kõrvalekalded tavalisest mõistlikkusest. Mida tähendab üldse inimpsüühika normaalsus ja kõrvalekalded ning hälbed keskmisest normaalsusest? Kas ei peitu just psüühika äärmustes oma ammendavamatud võimaluse dja seni-adumatu, tunnetamatuks jäänu avardamise võimalused?! Kas ei ole just kõrvalekalded normaalseks kuulutatust/tunnistatust võimaluseks ja hüppelauaks millegi enama tarvis? Kas ei ole just seepalju kiidetud ja ülistatud „ühine mõistlikkus“ („common sense“) midagi pidurdavat ja takistavat, midagi, mis ahistavl kombel piirab inimpsüühika taju- ja tunnetus-ulatuse võimalusi ja piire....? JA sellest kõigest nüüd järgnevalt, kuigi siiski üldistavalt ja abstarktsel kombel, -- siiski ka külllatki vahetul ja konkreetsel viisil kirjutades. Lähtudes individuaalse kogemusega seotud empiirilisest ainesest dekaadi vältel. MOT.

ON olemas inimteadvus, mis rajneb suure osas meeleoragnite poolt vahendatud maailmatajumise võimalusele. Meie meeled annavad meile üldsie ettekujutuluse ümbritsevast maailamst, reaalsusest. Kudi ainult meeleandmed iseloomustavad kogu elavloodust, kogu faunat, kuigi täiesti eirneval ja mõistetamatuks jääval kombel ilmselt. Inimesele kui liigile on olemuslikult loomuomane ka pelkade meeleandmete tõlgendamise võime, mida võib lihtsustault nimetada Mõistuseks. Inmene tõlgendab ja süstematiseerib oma mõistuse ehk ajutegevuse käigus ümber kogu oma meelelise taju ja teeb seda niivõrd edukalt, on teinud kogu ajloo vältel, et vägisi kiputakse aju ja mõtlemise osatähtust mellevaldseltki ületähtsustama. Meie meeleorganid annavad meiel aimu ümbritsevast relaasusest. Meie ajutegevus, eliks iis mõistus tõlgendab seda aga sootuks omamoodi. Ja juba siinkohal võib väita, et meelte poolt vahendatud andmed ei ole ju igal indiviidil samased, on olemas hälbeid ja kõrvalekaldeid tajumise laadis ja omadustes. On olemas kergeid kõrvalekaldeid, on olemas tõsisemaid hälbeid ja kahjustusgi. Enamik inimesi tajub siiski maailma sarnaselt, nad nt. näevad ja kuulevad jne. Midagi umbes sarnast. (Kuid pimedad ei näe ja kurid ei kuule ja ometi nad mõtlevad). Seega võib juba meeleteorganite poolt vahendatud maailmatajumise vii solla drastiliselgi kombel erinev. JA kuidas siis saab rääkida veelgi keerulisema protsessi nagu jautegevuse saadus enagu mõtlemise smasusest elik siis ainuõigsusest ehk „normalausest“. Kui juba primitiivne meeletetaju võib olla drastiliseltki eirnev, -- msi kõikvõimalikud erinevused peavad siis eksiteerima eri inimestete mõtlemise ja psüühikaga seoses üldse?! -- Need erinevused on vägagi suured.

Meeltetaju, maailma tajumine võib olla vägagi eirnev eri inidviididel, ja on sed aolnud kõikidel aegadel ja kõigis paigus. Kuid inimese jautegevus on ju üks äärmiseltki komplitseeritud protsess üleüldse. Seega on maailmatunnetamise protsess psüühika kui terviku vaatenurgaest veelgi koplitseeirtuma kui pelgalt ümbritseva reaalsuse erinev tajumine (mis on omane ka kogu primitiivsle faunale üldiselt). Seega ei ole vist ülds evõimalikki kõneleda inmpsüühika ainuõigest ja ainsana „normaalseks“ kuulutatud õigsusest. Inimpsüühika ja inim-mõistus on midagi niivõrd komplitseeritud, et avevalt leidub kahte täiest indentset indiviidi üldsegi. Inimpsüühika olgu siin järgnevuseksi defineeritud kui kogu ajutegevuse ehk siis kogu tajumise ja mõtlemise lõppsaadus, mis vahendab meile meie tõlgendava ja süstematiseeriva ja hindava mõistuse vahendusel tervikpildi ümbritsevast maailmast, reaalsusest, mis meid ümbritseb ja ilma milleta poleks olemas mingit olemist. Rõhutades iinkohal veelgi, et inimeste tajumise ja meeletajude mõtlemises ümber-reorganiseerimine on äärmiselt keerukas ja komplitseeritud protsess. Vahest on inim-mõsitus ja -psüühika midagi seniolematud ja täiesti ainulaadset kogu Univerusumis üldsegi?! Sest kui ongi tõneäoline, et eksiteerib Univerusmis ka elu kui midagi taolist, siis on palju vähem tõenäoline, et see vähiomnalgi äratuntaval ja meile mõistetaval kobel võiks meenutada inim-mõistust meiel kuiliigile tuntaval kombel Plaju tõenäolisem, on, et kui mingil kujul peakski Elu Univerusmis veelgi eksiteeirma, siis selle komplitseeritumad avaldused nagu nt. Mõistus/intelligents, peaksid olema meile liigiomastest niivõrd erinevad, et mõistmise/kontakti/arusaamise võimalused on kaduv-väikeselt tühised. Palju tõenäolisem on võõra eksiteerimsievormi võimalikud psüühilised/mõistuslikud kvaliteedid juba oma olemus epoolest midagi niivõrd erinevat, et nede mõistmine on täiesti võimatu. Kuid juba selline astronoomia ja ulmekirjanduse taoline kõrvalepõige siinse kirjutamise raamides oli mõeldud vaid selleks, et rõhutada inimtaju ja -tunnetuse ja inim-mõsituse üldse, -- äärmiselt suhtelist elik siis relatiivset loomust ehk põhilaadi.

Järelduvalt on siis inmliigi meeletandmete poolt vahendatud ettekujutlus ümbritsevast reaalsusest ehks siis maailmast oma olemuselt äärmiseltki suhtelist ehk relatiivset laadi. Inimpsüühika ja ennekõikke just see komplitseeritud ajutegevuse lõppsaadus nagu inim-mõsitus muudavad meie ettekujutuse ümbritsevast maailmast veelgi relatiivsemaks. Sellega jõuame siinse kirjutise ühe peamise teeisini: meie tajumine ja selle tõlgendamine psüühika elik siis mõistuse vahendusel on oma olemuselt raltiivne. Juba tajumise erisused varieeruvad eri indiviididel suuresti, psüühilised iseärasused ja mõistuse omadused ja kvaliteet on aga oma diaspansiooni ulatuselt lõputult eirnevad. Seega võib siinkohal veidi trafaretselt väita, et niiplaju kui on ja on olnud ja olema saab erinevaid inimesi niipalju on ka maailma eirnevaid tajumise ja tunnetamise viise. Tajumise iseärasused on erinevad; psüühika ja mõistuse tõlgenduslikud erinevused on veelgi suuremad. JA rääkimata siinjuures niisusgsuest erinevusetst, mis on isegi oma tajumises ja mõistmises suures osas kokkukuuluvatel indviiididel ja hulkadel arusaamise osas erinevate nähtumuste suhtes aksioloogilises jms. Suhtes. (Kõikvõimalikud etnilised, rassistlikud, keelelised, jms. Erisused). -- Näivalt pole isegi liigisiseselt olemas mingitki tegelikku võimalust n-ö „ühise keele leidmiseks“...? JA mida tähendab siis siin jutt „normaalsest“ ja „ebanormaalsest“ psüühikast. Kui kõikvõimalike tajumuslike, tunnetuslike ja mõistuslikkude erisusete diaspansioon on nõnda laialdane ja oma olemuselt ennekõikke just relatiivne ?! Ei saa olemas olla siis midagi ainuõiget ja tõele-vatsavat, ei sa aolema s olla ainuõiget ja normaalset psüühikat ja mõtlemist. Iga inimene on erinev ja niipalju kui kunagi saab olemas olema eirnevaid inimesi, niisama palju on ka erinevad maailma tajumise, tunnetamise ja mõistmise erinevaid viise ja mooduseid...!

Kuid selle kirjakoha põhilad olgu oma olmemuselt konkreetset, kuigi samas ka abstraktset ehk üldist, eliks siis: üldistavat laadi. Eeltooduga jõudsime järelduse, et inimeste tajumise ja tunnetamise ja psüühikaga seotud mõtlemise-mõistmise diaspansioon on vägagai eirnev ja oma olemuselt vaid relatiivsel kombel (kuid siiski) absoluutset laadi. Sellest tulenevalt, et vaid üks „absoluut saab korraga kehtida“, et vaid üks tõde saab tõesti TÕDE olla, on ülimalt mõistetav see oma olemuselt lausa tohutu erimeelsus, mis on läbi aegade inimsust saatnud, kui juttu on olnud õigest ja valest, heast ja kurjast, Jumalast ja Kuradist, ning muidugi ka, uuemal ajal: psüühiliselt normaalsest ja ebanormaalsest. Sest kõige lihtsab meetod kõrvaldmaks/likvideerimaks oma võimalike konkurente/oponente on tunnistada/kuulutada nad väärale teel olevaks, ebamõistlikuks või siis lausa: „ebanormaalseteks“. KUID kui pole olemas mingit ühest möödupuud tõe ja vale eristamiseks, kui on olemas loendamatul hulgal sama-aegselt kehtivaid absoluutselt kehtivaid tõesuse mõõdupuid, kui iga inimnene on just oma „jumala“ näo järgi loodud, siis pole eriti imestada, et kogu see segadus ja erinevate arvamuste/veendumuste paljuses leiab tihtipeale oma peamise väljenduse justnimelt nii indviduaalse ja ka kollektiivse hulluse/kretiinsuse aktides (nt. kõikvõimalikud konfliktid, sõjad, rahutused, mässud, jne.). SEEGA jõuame selle kirjutise teise põhiteesini: pole olemas ei tõest ega väära, pole olemas ei head ega kurja, pole olemas ei normaalsust ega ebanormaalsust. On olemas vaid suhteliste tõdede relatiivne Univerusm, milles need ajutised ja üüriksed elueaga inimputkad oma üürikese teadvuse-sädeme põgusa välgatuse ajal arvavad end olevat oma „jumala“ nägu ja evivat ainuõigeid tõesuskriteeriumeid ja õigust aksioloogilisele hinnangulisusele. Kuid tegelikult on olemas vaid relatiivne Universum...!!!

___________________________________________________________

14. 09. ´011.

Kirjutades siis siia konkreetsel kombel inimpsühholoogiast, kui sellisest. Lähtumisi tõdemusest, et meeleliselt tajutav ja siis mõistuslikult tunnetatud maailm on olemuselt siiski ennekõike psüühika olemusega seotud. Sest ei ole midagi, mis ei ole inimpsühholoogiast mõjutatud, kõik mis on, on teadvustatud kombel osutunud mõistetavaks just psühholoogia kaasabil. See haruldane võimalus tajuda ja tunnetada ümbritsevat reaalsust ja seda mõistuslikult, psüühika avhendusel ka tõlgendada. Vahests elleks just ongi olemas maailmakõiksus, et seda nõnda haruldasel kombel tunnetada võida. Mis oleks aeg ja ruum ilma selle olevuseta, kes neist teadvustatult mõelda oskaks...? Kuid siin ei ole koht arutluseks Univerusmi tõdede üle, juttu tuleb siin pigemini just psühholoogiast kui sellisest, ja seda lähtudes empiirilisest ainesest ja seda veidigi abstrahheeritumas laadis esitatuna. Kirjutades küllaltki konkreetselt psühholoogiast, tuletades sellekohase ainese epiirilise kogemusega seonduvast. Jut ei ole niivõrd inimtunnetus eolemusest ja selle ulatuvusest, kui pigemini on siin juttu psühholoogia võimalikest empiirilisest kaasnähtumusest. Sest see kirjutis on jua „Võõrkontakti juhtumiraamat“. -- Siia siis kirjutada sellest, mis psüühikaga seoses ikka tõesti täiesti võõraks jääb. Liigisisesed ja soolise derinevused siia kaasa arvatuna. Seega: mis on aset leidnud selle inimajaloo vältel, minu isikliku loo vältel, mida saab ja peab ennekõike just psüühikaga seostama...?

VÕÕRKONTAKTI JUHTUMIRAAMAT. -- Lähtudes arvamusest, et inimpsühholoogia on midagi universaalset ja üldkehtivat, absoluutse kehtivusega fenomen. Psüühika hõlmab ka meeleliselt tajutava reaalsuse kogu oma ulatuselt ja meeleandmete poolt avheldatud reaalsuse-pilt vastab kokkulangeval kombel eri isenditel suures osas siiski kokku. Kuid psüühika ja selle kompleksemad väljundud, nagu tunnetus ja mõistus erinevad juba suuremal kombel. Nõnda ei olegi midagi üheselt võimalik normaalseks lugeda ja midagi otseselt sellest lahknevaks. Kuigi sed aon tehtud kogu ajaloo vältel: loetud midagi ainuõigesk ja normaalsuseks ja siis sellest diametraalselt erinevaks. MIS on siis aset leidnud aegade vältel inimsuse psühholoogiaga seoes? On olemas meeleandmete poolt vaehdnatud reaalsuse-kujutelm. On alati olemas olnud tunnetuslikud ja mõistuslikud tõlgendused sellest. Meelte-andmete vahendatud maialmapilt langeb eri isikutel harilikult suuresti kokku, kuid selle tunnetuslik ja mõistuslik tõlgendamine on suuresti eirnev olnud alati. Isegi nii erinev,. Et midagi kokkukõlavat on olnud raske leida. Liigisisesed erisused on lihtsalt niivõrd suured. Juba jaotus kaheks sooks mõjub äärmislet komplitseerival kombel, kaks sugu nende kõigis lahknevustes. Kuid siin ei ole vaja kirjutada ainult üldises ja asbtraktsel kombel. Sest nagu pealkirjastus näitab on siinse kirjutamsie puhul tegemist just vahetu empiirilise kogemusepagasi tõlgendamise katsega.

Psüühika on komplitseeritud nähtumus. JA seda on võimalik komplitseerida veelgi, niivõrd, et millestki ühetimõistetavalt normaalsest siis lõpptulemusena enam juttugi olla ei saa. On midagi, mis on alati tunnustatud olevat olemas olnud kui normaalsus. Kuid vahest ja just seetõttu polegi olnud olemas ka midagi sellest lahknevat, pole olemas olnud ebanormaalsust. Vahest püstitada juba siinkohal teesina, et pole kunagi olemas olnud mingit ainult psüühilist haigust ega hälvet. On olemas vaid inimpsühholoogia, mis oma komplekset soolist erisust. Rohkem kui indviduaalsed erinevuse dmõjutab psühholoogia minevikku ja tulevikku sooline graduleeritus. Kes on need „võõrad“, kes teevad neid kõige pööraseimad unenägusi ja fantaasiaid, kujundavad elu ja saatust ja iga viimast kui elatud hetke? Vastus on ilmne, oletad atuleb siinjuures teavat konkreetse suunitlusega feminiinset faktorit. Inimpsühholoogia on nõnda mõistetuna rohkem feminiinse antuse, seega „naiste psühholoogia“ nagu rohkem. Nende psühholoogia, kes on ajaloo vältel kujudnanud iga viimast kui nähtud unenägu. Ja sellega seonduvat. Ke son kujundanud iga viimast kui unenägu ja nõnda ka tulevikuski. JA kes on põhjustanud kõiki olnud psüühilisi vaevusi, hälbeid ja kõrvalekaldeid normaalsusest. Kõikvõimalikke psühhostiliste õususte kõrval on leidunud siiski ka positiivseid momente. Kuid ilmselt ei eksisteerigi “inimpsühholoogiat“ lahutatuna naiste psühholoogiast. Pole kunagi nähtud ühtegi unenägu ja kõikmõeldavad psüühilised ja psühhosomaatilised haigused on olnud mõjuks kõrvalt, need on otsekui „tehtud“ ja fabritseeritud.

_________________________________________________ _____

____________________2012-MMXII_______________________

23. 01. 2012.

Kirjutades siis inmpsühholoogiast ja seda just vahetule empiirilisele ainesele tuginedes. Järelikult on see kirjakoht just konkreetse suunitlusega lähenemine sellele ulatuslikule uurimisvaldkonnale nagu inmpsühholoogia tervikuna võttes. Siin kirjakohas ei uurita ülidseid tajumislikke ja meelteanmdetele rajanevat adutavat maailma. Põhirõhk ei ole ka tunnteuslikel elik siis epitsemoloogilitsel aspektidel. Seega ei ole siin juttu niivõrd adutavast ja tunntetatavast, elik siis mõtlemise kui valdkonnaga seonudvat. Pigem on see kui ülevaade, mis rajaneb isiklikule empiiriliselt adutud ainesele rohkema kui dekaadi vältel. Kuigi üritades siiski ka veidi abstrahheerivamt lähenamislaadi. Kirjeldades toimunut küll võimalkult konkreetselt, kuid siiski üldistavas ja abstrahheerivas laadis. See on siis osati kui: “minu isikliku elu lugu”... Ja seda rohkem kui viimase dekaadi vältel. Kuid see, millest siin juttu tuleb, ei ole ainult isiklik, see ei piirdu ju minu iskuga. Jutt on sootsiumist selle praegusel arenguetapil. Millestki, mis on vältust omanud juba dekaade, palju dekaade ja millestki, mille lõppu ükski praegu elav hing ilmselt ei näegi. Jutt on meie ajast, sellele psühholoogisel kombel lähenedes... See on nagu draama, selles on oma traagikat, jutt on kui nonde vaveatud hingede elust ja surmast. Nonde hingede armetulust ja psüühiliselt väärastunud eludest ja nende vältimatust surmast. See on meie aja lugu, meie aja kroonika. JA: “otsekui ajatust vaatepunktsit vaatlen ma seda kõike...!” JA kirjutan siin kirjatükis kõik küllaltki avameelselt ka üles.

Sree on siis, et otsekui lõputus Universumis, lõpuni hoomamatuks jäävas Ruumi son tekkinud midagi, mida iroonilisel kombel Eluks võib nimetada. Lõputus Ruumis, tohutute ruumikuristike seas, üüratute mateeria-kogumike hulgas ja lõplikus/lõputus Ajas on tekkinud Elu, mida näib isegi nn. “mõtlemine” iseloomustavat. Kaugel-kaugel, koduse Linnutee Galaktika äärel, ühes spiraalses moodustises asub tähtsusetu päike, nn. “kollane kääbus”, millisedi on Universumis lõputul arvul. Ja selle kolmandal planeedil elutseb mingi ahvidest põlvnev eluvorm mida nimetatakse inimsuseks. Kes arvab end isegi “mõtlevat” olles vastamisi seatud lahendamatute universaalsete probleemidega. Kuid see on naeruväärne selle ahvidest põlvneva ja peamiselt süsinukust, bvalkudest ja veest koosneva eluvormi taotlsed mõistmaks Universumi “otsatuid saladusi”. Kuid see imetajate “mõtlev” liik on suurestio pretensioonikas ja loodab siis ilmselt, et sellele juhulikule, hektilisele ja küünidmatule nn “mõtlemisele” võib omistada universaalseid mõõtmeid. Kuid juba proovides mõelda lõpuni Lõpmatust, ilmneb koheselt selle pretensioonika “mõtlemise” olemuslik küündimatus. Kuid ometigi on see imetajate liik võinud välja mõelda kõik üllad ideaalid, Jumala ja Kuradi ja Taeva ja Põrgu. Selle kogu komejandi ühisnimetuseks võik olla “traagiline inimlik komöödia”. Kuidas nad higitsavad ja sebivad ja sehkendavad sajandist sajandisse, rassivad ja sehkendavad, sõdivad ja tapavad üksteist. Mõistamata kui tühine see kõik on Unievrsumi mastaapides. Mingid inmputkad ke sei mõitsa, et nad elavad vaid naeruväärselt üürikest elu ja neist ei jää peale nende surma pea mitte midagi meelde, mitte mingiski. Ometi nad sehkendavad, paljunevad üliagaralt. Inimlik tühisus, mõtteuse ots ja ometi: “mäherdused pretetsioonid”...! Mingi ülima mõtteuse tõdemus olgu vahen datud siinkohal nõndamoodi.

Mida võiks nimetada siis selleks paljukiidetud ja äärmiselt ületähtsustatud “inimlikuks mõtlemiseks”...? Juba meelteandmete poolt vahendatud nägemus ümbritsevast ei tarvitse mingilgi kombel “tõele vasta”, see on lihtsalt juhuslik, et enamik noist “ahvidest põlvnenuist” tajub ümbritsevat reaalsust umbes sarnasel kombel. Tunnetuslikke ja epistemoloogilisi probleeme noil imetajatel harilikult elu jooksul eriti ei teki. Nende elu seisneb toitumises ja paljunemises ja suremises. Ometigi nood-samused arvavad, et nad ka mõtlevad. Mõistamata samas, et nende mõtlemise eesmärgiks ja saaduseks ongi hoolitseda vaid toitumise ja sigimise eest, kuigi nad nagu ei teakski, et nad surevad sama vältimatul ja väärmatul kombel ilma ühegi erandita. Kuid seda nad kui ei tea, seda nad ei oska ju tajuda, tunnteada ega mõelda. Elavad siis nood “inimputukad” kui igavesti. Ilmselt silmaspidades oma paljunemise elik siis: reprodutseerumisvõimet. Mingi geneetiliselt edasikanduv segadik, kaos, oletatakse mingit püsivust kuigi selge on vaid see, et generatsioonist generatsiooni kandub peamiselt vaid kogu see inimlik jantlik hulls, koos kõige “kultuursega” nagu sõdimine ja mingi naeruväärselt ületähtsustatud voluntaritslike teooriatega, mis tähendavad siis võimu valitsemist (nn. “poliitikat”, tänasel päeval). Peamine on siiski sõdid, tappa oma liigikaaslasi, ja seda siiski ajastust ajastusse järjest tõhusamal ja ulatuslikumal kombel. Juba on (“õnneks”!) välja mõeldud ka ülimalt tõhusad maissihävitusrelavd. Juba on inmliik jõudnud (pool sajandit tagasi) nii kaugel, et võib “soovi korral” omaenda liigile lõpu peale teha. Juba on nii tõhusaid massihävitusrelvi, et inmliik võib ennast vabalt ära hävitada. On kindel, ets ee kunagi juhtub, on ju teada juba “kuidas”. Küsimus seisneb vaid selles, et millal täpselt saabub selle liigi teenitud lõpp, selle armetu tragikomöödia viimane vaatus...?

KUID selle kirjakoha pealkirjastuseks on: “Võõrkontakti juhtumieraamat”. Ja seda aka põhjusega, kuna see rametu inilik tragikomöödia evib ka spetsiifilisemaid nüansse ja erisusi. Lõplikuks naljaks on see amretu ja küündimatu inmtõug jagatud ka kahte soosse. Kui noid inimputukaid näib üldiselt iseloomustavat vaid osaline tajumisvõime ja äärmiselt küünidmatu võime midagi mõista ja tunnetada eliks siis üldse mõeldagi siis sellega kogus ee armetus siiski kahjuks ei piirdu. Siinkohal olgu siis mainitud toda nn. “feminiiset” antuste lik siis seda osa sellest ahvidest põlvneval liigil, kes näib kandvat peamist koormat kui karistust liigi kui sellise reprodutseerumisvõimega seoses. See feminiisusus on tõeti üllatvalt küündimatu tõesti. Siinkohal aksioloogilisi kriteeriumeid edastamata võib vaid nentida, et üllatvalt küünidmatu ja armetus selel sõna kõig otsesemas mõttes. Jutte kui ei olegi vaid tajumisest ja mõtlemists, elik siis selle sellele küündimatule liigile omasest toitumuslikest-plajunemislikest pürgimustest. Juttu on ka voluntaristlikest taotlustest. Seega siis, avameelsemalt väljendudes: kõik ei tarvitsegi mõtelmis ekui sellisega piiruda. Juttu on mingitest küündimatutest, kuigi kaua vältust omanud armetutest püüdlustest kontrollida ja suunata kõike, isegi “mõtlemist” kui sellist. Tajumuslikud nähtumused nõnda samuti. See feminiinne osatähtus on ilmselt juba aegad ealgsuest peale üritanud midagi otseselt “mõistuse-vastast”. Kontrollida (“hirmu-armu”) põhimõttel, isegi: “dresserida” inimsust, seda selle sõna kõige tagurlikumas mõttes. Ilmselt see n-ö “feminiinne antus” tunneb, olles karistatud reprodusteerumise põhiraskusega, seda liiki kui nüristaval ja äärmiselt küündimatul ja vägivaldselgi kombel kontrollima olema seatud. Seega on see feminiisus küündimatu.

“VÕÕRKONATKTI JUHTUMIRAAMAT”. – Mõeldakse, liik on mõtlemisvõimeline ja ei ole samas. Mida tähendavad unenäod, millest pajatavad juba antiikaegsed ülestähendused. Mida tähendab see küündimatu “nimetu üldisus”, see kuritegelikulgi kombel kontrolli taotlev feminiinne antus...?! – Kui kunagi ajaloo vältel pole lihtsalt “nähtud unenägusi”, kui kunagi pole muud ajaloo vältel nähtud unes, kui muud, mis on kui kuidagi “tehtud”. Kui mõtlemine, nende feminiisete ebardite nn. “mõtlemine” on mingi primitiivne ja ülimalt armetu ja eemaletõukavgi om vägivalduses, algeline kontrollmehhanism. Kui pole kunagi olemas ühetgi “psüühilist haigust”, pole kunagi olnud mingeid psüühilisi haigusi kui seel jõletu feminiise antuse primitiivsed ja õõvastavadki kontrollimise taotlused. Pole kunagi nähtud ühtegi unenägu, kõik – hullus, psüühilised haigused; kõik kuritööd, vägivaldused ja kõik konfliktid, kõik sõjad on node – “feminiinsete jõletiste” peamiseks saavutuseks. – Siis ei imesta, et konfliktid ja kõikmõeldav vägaivald, isegi: sõjad! – siiski alati on olemas olnud. Kuid nagu öeldud: juba Loodus karistab ja karistab rängalt noid feminiiseid ilgeid ebardlikult moondundu ja väärastunud mõtlemisega sugu, ja see kõlagu nondesamuste kõrvus kui “Jumala kättemaks”. Sest alati, kogu ajaloo vältel on noid ebardunud jäletisi karistatud ja rängalt. Nonde ilgusel ei saa, ei tohi olla, mingit muud tulemust. Mijardeid hävitatud ja rikutud elusi, surmade psühhosomaatilised põhjused tänapäevalgi (peamiselt südamehaigused, u. 60 % elanikonnast tapetakse südamehaigustega seoses maha!); – sellel kogu feminiinsel jälkusel pole otsa ega äärt. Mijardid enesetapud, kõik mõrvad, kõik surmajuhtumid, inimeste tapmine ja hulluks ajamine, – selle kõige eest peame “tänama” seda jõletut feminiinset antust, seega siis: “naissugu”. Kuid nagu öeldud: juba Loodus ise on noidsamuseid kogu ajaloo vältel karistanud. Ja midagi nii psüühiliselt väärastunut nagu see “feminiinne antus” ei tohi omada mingit tulevikku. Seega on ainult üks lahendus: liigi lõpp ja selle jäletu jälkuse ots. See kõlagu nagu: ´Jumala karistus´...?! See inmliik ei tohigi kestvust evida ja nagu öeldakse: ´ Jumal karistagu noid feminiiseid mõrtsukaid´...! Nad elavad mõtetult ja surevad täiesti vältimatul kombel. ´AMEN´.

_____________________________________________________

26. 06. ´012.

Alustades taaskord selle konkreetsema kirjutisega, inimpsühholoogiast kui sellisest. See kirjutis jätkub nüüd ligi pool aastat hiljem eelmise suve sihiseadeist. Olgu see kirjeldus psühholoogiast (ja/või psühhopatoloogias) tuginedes selles suures osas just isiklikele kogemustele viimase umbes dekaadi vältel möödunud ajast. Kuid lähenedes siiski psühholoogiale ja psühhopatoloogiale abstraktsemas ja üldistavamas mõttes, mitte üksikasjalik kirjeldus vaid üldistav ja kokkuvõtlik selgitus, mi stoimunud on ja mis ilmselt toimuma veelgi saab... See eismene lõik olgu siinkohal sissejuhatav. Plaju ei ole nõndamoodi kirjutanud, kui olek svahest võinud ja isegi pidanud just nõndamoodi – avameelselt ja üldistavalt – kirjutama varemgi. Võtta kogu see inimpsühholoogia kokku üldistavas mõttes tuginedes kõikvõimalikele kogemustele ajast rohkem kui dekaad, mis möödunud on nõndamoodi. Üritades lähtuda ülistavast ehk abstrahheerivast lähenemise laadist. Kuid vaatluse alla tuleb siiski kogu psühholoogia selle psühhopatoloogiaga piirnevais avaldusvormides jamuud ektsessid sealjuures (nagu nt. psühhosomaatika, jne.). See tuleb kirjutis ja kirjeldus psühholoogiast vaadelduna seda 12. aasta isikliku kogemuse põhjal. See ie tule seega rõõmustav kijutis, kuid see on sellisen avaja siiski ette võtta. Shakespeare´i Hamleti sõnadega: “et keegi teaks minust ja minu asjast tõtt...!”

“VÕÕRKONTAKTI JUHTUMIRAAMAT”. – See on selle kirjutise pealkirjastus ja sellest suures osas järgnvalt juhinduda. Jääb mulje, et on psühholoogiagi valdkonnas tegemist kahe, dualistlikult vastanudva, valdkonnaga, – normaalsus ja ebanormaalsus, tõde ja väär, jne. Enamik inimesi on elanud enamik oma elust hoopis teises maailmas, kus kehtisid kriteeriumid, mida on lugeda raamtutest, mida õpitakse suur osa elust koolides. JA ometi vastandub selle kõigele mingi kõike-hõlmav hullus, psühhopatoloogia, millega ilmselt igalühel, kellel rohkem, kelle vähem, – kahjuks tuleb elu jooksul tegemist teha. Igaüks teab lapepõlve ja keegi pea-aegu ei tegele teismelisena kogus ellega, mis on ees ootams. Mis ei ole enam psühholoogia, nagu nt. antiigist normaalsuse osana kehtinud unenäod, arvatagu noist ulmadest siis ajaloo jooksul mida iganes. Kuid siis tuleb, teatud vanuses, kogus see hullus, mida saab pidada ainult ja ennekõike psühhopatoloogia kui meditsiinilise, vaimse tervisega seotud uurimisvaldkonnaks. Kõige rohkem häämatsaks mõnd teismelist kogus elle nn. “psühhopatoloogia” laialdane levik. Jääb mulje, et jnormaalseid inimhingi nagu olemsaki ei oleks, nagu oleks osa rahvastikust hulluse piiril virelemas mingi armetuima psüühilise haiguse kütkeis. Vähe sellest, need amretud “vaevatud hinged” on teinud psühhopatoloogiast oma elu mõtte, nagu ei oleks nad samuti teismelisena ikka veel normaalsed olnud?! Kuid osa Eesti ühsikonnast on psüühiliselt haige, veelgi enam: psüühiliselt väärastunul kombel moondundu hinged. Ja see on jääv ehk ravimatu seisund.

Mida arvata inim-mõistusest, kui see reeglina näib iseloomustavat just noormeaid aastaid. JA mis tuleb selle n-ö “mõtlemise” asemel?! – Nood mõistuseta hinged ei mõtle enam tõesti, nii nagu seda sõna harilikult defineerida on kombeks. Mõtlemise asemel nad “kuulevad hääli” ja “näevad pilte”. Nonde väärastutundu indiviide ajud enam muud ei võtagi kui seda kõike mida on ajastuid kirjelduatud just psühhopatoloogiaga seoses. Vähe sellest, et nad on sisuliselt psüühiliselt haiged või väärastnud, nende jaoks polegi enam lootust, et nad kunagi nomraalselt enam mõelda võiskid. Nood nägemis- j akuulmishallutsinatsioonid võtavalt noilt kogu nende vaba aja ja omavad vältust aastakümneid, palju dekaade, vahel isegi kuni surmani välja. JA võiks huvitud, kuida son need “pildid/hääled” tehtud, kuida sneed kujunevad? Vastus on väga lihtne, noid psüühiliselt moonunuid on väga palju, neid jagub ja üksteisele nad neid psüühilisi vaevusi ka teevad, päevast päeva, aatsast aastasse ja dekaaidst dekaadi. Ainult üks kolmandik võib kunagi nomraalsesse ellu tagais pöördua, 2/3 jäävad elu lõpuni sõna otseses mõttes ebanormaalseteks. Koos järleduvate asjaoludega, nagu nt. olevat skisofreenia, - see levinuim psüühiline hälve, – isegi ka päritav haigus ja see vastab muidugi ka tõele. Ebasoodsatest (kodustest, perekondlikest) tingimustest ei saagi midagi täiesti normaalset võrsuda. Nii, noid vaevseid ja vaevtauid aiendab, tüdimus, kibestumus, pettumus ja (kujunenud olukorrast) väljapääsmatustest timngitud meeleheide. Nad on hullusesse mõistetud kogu oma eluks. Nad ei otseselt kujuendu olkorra tekkimises süüdi, (selle olukorra tekkimise eest hoolitsevad teised samuti vaevatud, eakamad tihti, kelle puhul ei saagi enam, dekaad ehiljem, midagi nomraalset oletada). Ja nõnda se elugu käib, nagu nõiaringis, generatsioonist teise, ja sellel lool pole lõppu. Osa elanikonnast on mõistetud elukestvasse hullusesse, ebanormaalsusesse, kooos kõigi sellest olkorrast tingitud negatiivsete kaasumustega.

Levinuim psüühiline haigus on siis nn. “skisofrrena”. Noid nõnda vaevatudi näib sieloomustavat mingi “lõhestunud” või “kahestunud” eneseteadlikkus. Nad kui arvavad, et nende mõistus või teadvus ei ole enam täiest privaatne ja individuaalne, jne. Peamiseks sümptomaatilisek sjooneks on siis sksiofreeniat põdevatele haigetele just see, et nad väidavad (hämmastava kokkulangevusega eri aegadel, eri paigus, eri keeltes!), et nad kui “kuulevad hääli” ja “näevad pilte”. Ametlikus psühhiaatri-kirjanduses nimetataks enoid nähtumusi muidugi nägemis- ja kuulmishallutsinatsioondieks. Kuid ikkagi on hämmastav see kokkulangevus, kuivõrd kõikidel aegadel ja eri paigus ninge eri etnoste ja keelte keskkonnas on nood skisofreenikud rääkinud sisuliselt sama jutt, – nad “näevad/kuulevad” midagi/kedagi, kes siis ilmselt ei ole nemad ise. Ka see on mingi inimajau ja mõistuse otsene tulemus, või omab inimpsühholoogia, oma primitiivsemates vormides tõesti niisuguse mõjutamise võimalust nagu seda kujutab nonde skisofreenikute maailmapilt? Muidugi ei ole tegemist hallutsinatsioonidega (need kes ka täis-eas nõnda arvavad, noil ilmselt lihtsalt “vedanud”). Enamik täiskasvanust elanikkonnast (Eestis vähamalt) siiski niivõrd hästi ei lähe. Naised ja mehed, eri vanustest ja eri keeltes näivad olevat psüühiliselt nii väärastunud, et nad ei tajugi enam oma elupõlist väärastumust haigusena (mis see tegelikult siiski on) vaid millegina, millega nad on hõivatud enamiku oma elust.

Muidugi takistab see psüühiline väärastumus noil vaevatuil osa võtmast nomraalsest elust, nagu seda harilkult defineeritakse. Ja nii jääbki, sest skisofreenia pidavat olem avahel ka isegi “päritav haigus”. JA nõnda vehlduvad generatsioonid ja midagi pole ette võtta olkorra parandamiseks. Ja niis see Eestis ilmslet jääbki, kuni sellel väljasureval rahvakillukusel enam püsi on. Sest eesti keel on ju väljaureva rahuvuse keel. – Osa Eesti rahvastikust on psüühiliselt haige ja järelikult kohanudub enamikule noist “üksteise vaevajatest” vaid üks diagnoos ja see on justnimelt see skisofreenia. Laskumata siinkohal võimaluste eritlemisele, ka stelepaati aja “mõtete lugemine”, ning mõtete “ülekandumine kauge maa taha”, on pesudoteaduslikud ja/või parapsühholoogilised valdkonnad, – on siiski ilmne ja reaalne, et mingi laialdane mõjutuslik tegevus eri ajude vahel siiski aset leiab. On võimalik kanda “mõtteid” üle teise ajusse, kuuldugu nad siis “hääletna” (või nähtugu “pilitena”) või ei. Jutt ei ole telepaatiast vaid psüühilise mõjutamise moodusest, mille tulemusena osa elanikkonnast vireleb mingi väärastunud ja moondunud psüühilises seisundis, mis inim-mõtlemist küll kuidagi ei meenuta. Olukorra teeb keerulisemaks see, et peale ”piltide/häälte” saavad nood üksteist vaevavad psüühiliselt haiged ja väärastunud indiviidid kuidagi (aju-närvi-seoste kaudu?) mõjutada ka üksteise füüsilist hea-olu ja teatud organite kaudu siis ka tervist (üldiselt), konkreetesmealt aga põhjustada üksteisele letaalselt lõppevaid terviserikkeid. Jutt on südame- ja versoonkonna haigustest, millesse pidi Eestis surema ligi 60% rahavastikust. JA kahetsusväärsel kombel ilmselt on enamik mainitud protsendist surmajuhtumistest sisuliselt klassifitseeritavd kui mõrvad või vähemalt mõrvakatsed. Vanus ja sugu seejuures ei päästa. Seega sisuliselt “mõrvatakse” selles skisoidses sootsiumist üle poole elanikkonast maha, kuivõrd see psühhosomaatiline, skioidne mõjutamine on ilmselt osal elanikkonnast ka tõenäolisema surma põhjuseks, vähemalt väga paljudel juhtudel.

Selline on siis see Eesti ühiskond, Anno Domini 2012. – Tegemist on (muidu ka) mingi vähe-arenenud postsovjetlilikku, arengumaaga, mille elanikond (ja riiklus kui selline) on määratud hääbumusele, pädevate indstantside (ÜRO, Agenda, 2003) hinnagute kohaselt sureb eesti keel, rahvus ja riik välja juba varsti (järgneva 50. aasta jooksul on ilmingud ilmsed). JA vähe sellest, suur osa eesti elanikkonast on psüühiliselt niivõrd väärastnud, niivõrd levinud on skisofreenia kui enamike “elu sisu” ja elupõline (ja päritav) vaevatus, et tekib küsimus, – kas ongi see eriline kaotus või üldse midagi eriti negatiivset, kui see eesti keel ja rahvus välja surevad, alatiseks ja lõplikult...? Mingeid erilisis aavutusi pole noil aegade jooksul üldsegi olnud (ei kunstilisi, ei teaduslikke), on ainult mingi arengumaa, vähearnenud riigike (ja postsovjetlik, koos kõigi sellele perioodile omaste, – võõrastust tekitavte ebanormaalsete jälkustega, ebanormaaluse ja kõikvõimalike slaavilike väärastumustega seoses!) Osa sellest skisoidse agraarse arnegumaa elanikonnast on psüühilsielt väärasthnud, moondunud kombel lootusetult psüühiliselt haiged. Nagu olid nende eellased, nagu kujuneb nende lastel ja lastelastel. Ja mingit lootust “paremale tulevikule” neil ei ole ja ei saagi olla. Jäänud on trootsitu olevik ja tulevik ja seda tulevikku ei ole enam kauaks. See riik, rahvus ja keel on määratud hääbumisele. M. O.T.

___________________________________________________

18.07.´012.

Kirjutades siis taas siia kirjakohta, mis käsitleb inimpsühholoogiat küllaltki otseses ja konkreetses mõttes. Lähtuma on seatud antud kirjatüki sihiseaded isiklikust ja individuaalsest empiirilisest kogemusest viimase dekaadi jooksul. Kuid siiski lähendes antud kirjutises nähtumusele kui fenomenile võimalikult üldistaval ehk isegi iroonilisel kombel. Millega on tegu kui kõneldakse psühholoogiast? Esmapilgul näib olevat peamine, kuidas eristada omast ja harjunut võõrikust ja ebmaeeldivast. Kuidas eristada normaalsust ja ebanormaalsust? Kuid nende piirijoon on hägune ja tihtilugu pole võibolla võimalik selgeid eristusi tehagi üldse. Individuaalne kogemus näitab, et midagi normaalusega seonduvat on harv aleida. Enamikul juhtudel on kaasinimesed näivalt vaevatud millegagi, mida ametlikult ainult psühhopatoloogia terminites kirjeldada annab. Psühhopatoloogiat kirjeldavad aga vastava psüühilise haigus eeriteadlased, ehk psühhiaatrid kuidgio täiesti elukaugel ja liiga ametlikul kombel, eristade skliiniliste psüühikahäirete ja isegi orgaaniliste ajuhälvetega seotud haigusjuhtude intensiivsuse ja vältuse määra. Ametlikult ja meditsiinilselt on teada, et levinum psüühiline haigus on skisofreenia kui selline. Varasmeast aegadest säilinud andmed annava dalust oletada, et selle psüühilise vaveuse all on vaeveldud aastasadu, vahest rohkemgi. Kuid siinkohal ei huvitu ei psühhiatrilisest käsitlusest ega psühhiaatria ajaloost. Jut on konkreetsest empiirilisets ainesest, mis peab, mingilgi kombel, ülesse tähendamist leidma siin järgnevalt.

Skisofreenia, – ilmselt levinum ja kõige sagedasem psüühilise vaevuse diagnoos üldse. Millega on tegu olnud vatsavte tunnustega vavetaud hingede puhul ajaloo vältel? Ametlik psühhiaatri annab pildi mingist ulatuslikust ja irreaalsest kogemusest, nood vavesed ja vaevatud, kes kannatavad skisofreenia käes on kui veendunud om kogemuste tõelevastavuses ja reaalsuses. Nad väidavad, ja juba ajastuid, hämmastava kokkulangevusega, - et nad “kuuelvad hääli” ja “näevad pilte”., seega kuulevad ja näevad midagi, mid ategelikult, mõne teise jaoks kui olemaski ei ole. (See on üks võimalik definatsioon, kuigi kirjelduset individuaalsete erisuste diaspansioon on muidugi laialdane). Ametlik psühhiaatria räägib siis sellistel puhukdel , veendundu toonil, “nägemis- ja kuulmis-hallutsianatsioonidest”, avevumata huvituma node nähtumuste võimlaikust realiteedist. Ja ammugi ei huvituta säärse irriteeriva reaaluses ajalooliselt laiast ulatusest, selle hõlmavast ulatusest nii ajas kui ruumis. Eir keeli ja kohti ja aegu ületavalt räägivad aga nõndamoodi vavetaud pea ühte ja sama juttu, nad kui näevad ja kuulevad midagi, mid akui olemaski ei ole. Erisused tekivad alles selles, kuidas mingi ajal ja kohas noid nähtumis tõlgendatakse. J Anee derisused on küllaltki laialdased.

Nõndanimetatud priomitiivsetes ühiskondades, skaraalsuse tekkimise ja kujunemise aegu, animalistlikult mõistetud maailmas olid nood nähtumused muidugi midagi üleloomulikku sõna otseses mõttes. Ajsatute väletl eri paigust sündis sellest vaismest ja hingelisest nähtumusest osalt ka teatavad religioossedki pürgimused. Ja mõnelpool on ikkagi see kogu skisoidsena defineeritud fenomenoloogia kui isegi instutsionaalslet regelementeeritud, kujutab nt. schamanistlikes traditsioonides kogukonna ja ühsikonna vältimatut osa. Schamaan on keegi kes on kui vahendajaks kogukondlikult normaalseks tunnistatud realauses ja üleloomuliku teistpoolsuse vahel. Nõnd aons ee psüühiline (ja lääne svaid psühhiaatriliselt mõistetud) nähtumus omandanud primitiivsemates hõimu-ühiskondades isegi oslaiselt initsionaliseeritud ja legitiimsena traditsioonis vahenduva funktsiooni. Sest kui vähe ometi tetakse inimpsühholoogiast. Näiteks unenäod, mida igaüks on kogenud kõigal aegadel ja kõigis paigus ilmselt, kuid millede tekke-mehhanismi ei teata üldsegi. (Olgu siinkohal juba mainitud, et unenägusi on alati teinud teised konkreetsed inimesed, tänases läänelikus kultuuriareaalis, kuigi juba sajandeid, siis eakamad naised. JA ometigi pole midagi kirjutatud kunagi millestki niivõrd uise-enest mõistetavast, kuis see, et kõik kunagi nähtud unenäod on konkreetsete isikute poolt tehtud).

Seega on unenäod alati tehtud olnud, konkreetsete tegelaste poolt tehtud olnud ja samas pole seda kunagi sotsiaalsel ja ühsikondlikul moel teatud ega teadvustatud. Ilmselt oleks inimkultuur omandanud teise kuju, kui oleks teatud, et unenägusi “tehakse” otseselt ja, et nt. telepaatia, või nähtus, millele see viitab on kõigiti olemas. Projektseeritakse unenägusi magavatele indiviididele, häälte kuulamisest saab enamiku isikute puhul midagi, millele telepaatia kui mõiste näib vihjavat. JA suur osa elanikonnast näib epiiriliste anmdete põhjal olevat hõivatud kogus elle skisoidse hullusega ja ometigi milline salastatus selle ümber püsib, mis ilmselt on pärit varasematest ka karmimatest aegadest. Seeg aolgu siis öeldud, et unenäod on alati tehtud olnud, kõik nood “hääled/pilidid” on täiesti reaalseslt seotud konkreetsete isikute ja (vahel sotsiaalselt alamväärtuslike) inmgruppidega. On olemas valdkond nagu psühhosomaatika, st.-- aju kaudu inimikeha teatud organite/osade mõjutamine, mille tulemusena sureb osa elanikkonnast enneaegset surma. Ligi 60% Eesti elanikkonnast sureb südameinfarkti, ja suur osa neist on sisuliselt mõrvatud. Nõnda need lood on alati olnud ja jäävad olema. Oma hulluse pärandavad nad edasi järeltulijatele, kes on mõistetud hullusesse kogu eluks ja survead ebaloomulikult.

_________________________________________________

22.08.´012.

“The Dimensions. A Cacebook of Alien Contact”. “Mõõtmed, teine reaalsusus. Võõrkontakti juhtumiraamat”. Sellese kirjakohta kirjutan juba teist aastat ja ausalt ja avameelselt viimase 12. aasta jooksul toimunust. On olemas inimesed ja järelikult k ainimpsühholoogia. Ja veelgi enam on olemas naised ja ainult neile omane psühholoogia. See viimane dekaad olid midagi erandlikku elus üldsegi. See oleks olnud midagi erandlikku iga inimese alus aegade algusets peale. See on täiesti uus maailm, asustatud naiste poolt, keda klassikalisemad lähenemised nimetaks ebanormaalseteks ja hullumeelsetest. Kuid mis on normaalne inimpsüühika? Nt. unenägusi on alati loetud normaalse inimpsühholoogia lahutamatuks koostisosaks. JA keegi ei teagi, lääneliku tsivilisatsiooni ajaloos, et need on naised kes alati on unenägusi teinud, aegade algsuest pela ej aegad elõpuni välja. See on konkreetne fakt: naised teevad unenägusi, on alati teinud ja seda sõna otseses mõttes. Iga viimane kui unenägu, mida kunagi ajaloo vältel on nähtud on tehtud teatavate naiste poolt. Kuid milline salastatus seda ümbritseb, keegi nagu ei teagi seda, pole avalikustatud seda vist kunagi kuigivõrd. Kuid mida naised ei tee?! Teevad ju elu keerulisesemaks kuid huvitavamaks pealegi. Ja siinne kirjakoht on selleks, kirjeldades oma 12. aasta kogemusi, mida see sootsium, need naised mõtlevad, millega nad tegelevad ja selle kõige võimalikud korrelatiivid. See on kummaline nagu mingi iidne saladus see inimliigi spühholoogiline seadistatus ilmselt juba kaua aega nõnda olnud. Need vaesed kuradid ei tea nagu mida mõelda, nad ei suudagi mõelda, nad ei suuda enam inimestet kombel eladagi. See, mida eluks nimetatkse on nende jaoks lõputu ja troostitu hullus ja ei ole isegi sed ainimlikku lootust, et ehk läheks nende järeltulijatel paremini. Sotsialsetel ja ajaloolistel põhjustel on suur osa Eesti ühiskonna liimetest rangelt võttes “hullumeelsed” tõesti ja küllatki põhjalikul kombel.

Näivalt jaguneb antud primitiivne sootsium kaheks, on need, ke sarvavad, et on veel teisemlised ja need kes mõtlevad ja isegi käituvad kui mingid hullud. On tänaseks juba selge, et osa Eesti üsiskonnast oleks ametlikult võimalik psüühiliselt haigeks tunnistada. Kuid teisalt on unenäod, mid ateevad (teatavad eakamad ja pädevamad prouad) olnud ju alati normaalse inimteadvuse osa. Kuid nood vased ja vaevatud, need, kes tegelevad psühhopatoloogia kui oma elude sisuga nii ei arva. Nemad näevad midagi nii mannetut ja põlastusväärset nagu nood “pildid”, nad kuulevad “hääli”. Ametlikus psühhiaatrilises kirjanduses nimetatakse noid nähtumusi siis vastavalt kas ”nägemis- või kuulmis-hallutsinatsioonideks”. Kuid ometigi on dekaadi vältel jäänud mulje, et suur osa kohalikust sootsiumist on just millegi taolisega hõivatud suure osa oma elust, vähamalt aktiivsemast nooruseast. Ja nõnda nad seletavad ja lärmavad otsekui pidevalt, ilma lootuseta omna psüühilisest väärastumisest kunagi lahti saada. Neid on olnud sadu ja tuhandeid, nad paistavad olevat vavevatud ja frusteeritud ja kõigiti omadega läbi. [Nad ise on saanud oma hulluse otsekui “päranduseks” varasematelt põlvkondadelt, väärastunud ja moondunud sovjeti-aegadest, ja nad annavad selle püüdlikult edasi nooremale generatsioonile.] Lõplik mulje on kui “patustest põrgus”, painajalikud ettekujutlused tekivad kui vaadelda noid lärmavaid, pahatahtlikke, roppe ja vägivaldseid ebardeid dekaadi jooksul. Meenutab mingit pilti, Dore`i gravüüri, Dante põrgu 9. ringist. Nad on hullusesse mõistetud eluks ajaks. Nende eellased mõistsid nad sellese ja nende järglased kannavad sed ahullust edasi hilisematesse aegadesse.

Nende vaeste patuste elu näib seisnevat selles, et kuulda ja näha neid pilte ja hääli. Ja niisugused on ju tuhandeid, nii et igav noil kõigil vist niipea ei hakka... Peamiselt räägivad nad roppusi ja rõvendusi, on väga vägivaldselt ja tapahimuliselt meelstatud. Eriti just “õrnem sugu”, nende verjanulistel roppustel pole näivalt mingit ratsionaalselt mõistetavat piiri. Nemad muudkui “tapavad” ja kahjustavad üksteist pidvalt. Antud mõiste (nagu “tapmine”) seostumas nonde vaeste eabardlike naiste ettekujutlususes ilmselt psühhiaatrilise ja meditsiinlise terminiga nagu psühhosomaatika seda endast kujutab. Kuivõrd on tegemist mingi jautegevusega noil vaveatutel mingilgi kombel kindlasti, mingit sorti mentaalse aktiivsusega, on ilmslet kunagi aegade alguses avastutd, et mingid ajutega tegevuses olevad saavad mõjutada ka teiste isikute ajutegevust, psühhosomaatilisel kombel, mis võib (kui ei tarvitse) tähendada teatud kehaosade (nt. pea- ja seljavalu) ning ka (kahjuks) teatud oragnite nagu südamed, tõsisedki rikkeid, mis võivad (kinnitamata andmetel) ostutuda ka letaalseteks elik siis surmavateks. Ja nõnda nood “vaesed patused” lärmavad hüsteerilisel kombel (kinnitatud anmete kohaselt pole dekaadi selletaolist “mentaalset aktiivsust” üldse võimatu) ja nad “tapavad” omameelest endi kaaskodanikke. See nn “õrnem sugu” on antud mentaalses aktiivsuses kindlasti prevaleeruvam pool. Väidetavalt “tapavad” nood psüühiliselt haiged naised selle”tugevama soo” esindajaid juba sadade või tuhandete kaupa. Ei ole imestada eriti, kui noid ka “trahvitakse” (iga 4. eesti naine pidavat kannatama füüsilise (nt. pere-)vägivalla käes. Politseis registreeritudi juhtumeid aastas: 32 ooo = füüsiliselt kahjustada saanud naised, nendest u. 7ooo aastas vajab elustamist. Muljetavaldavad numbrid.) Jääb vaid üle kaasa tunda selle väljasuremisele määratud rahvakillukese argipäevale. M.O.T.

_______________________________________________

07. 09. ´012.

Kirjutades siis avameelselt inimpsühholoogiast, keskendudes seejuures eriti selle inimliku graduleerituse soolisele aspektile, elik siis: kirjutades feminiisest psühholoogiast kui sellisest. On juba ka viimase dekaadi vältel laekunud ka arvestatav kogus empiirilist ainest selle kohta ka mingite järelduste tegemiseks. Seega siis kirjutades feminiisest psühholoogiast tuginedes selles suures osas just vahetule empiirilisele kogemuste-pagasile. MIS toimunud on selle dekaadi välte?! – On olemas inimesed, on olemas naised, kes siis definatiivselt: “paremad või halvemad kui inimesed, kuid inimesed siiski ei ole...” On olemas ettekujutlus tavapärasest, massidele omasest normaalsest psüühiakst ja on kõrvalekaldumised sellest n-ö “ühisest mõistlikkusest” (´common sense´), mida uurib siis psühhiaatriline meditsiiniline suundumus. Kuid ilmselt on olnud sama palju ettekujutlusi normaalsest psüühikast kui on olnud eri aegadel ja paigus eri indiviide. JA tõesti on olemas psüühiline aktiivsus, mis ei ole ei ragelt võttes ei normaalne ega ka ebanormaalne. On olema smentaalse aktiivsuse vorm mida keegi pole kogenud nooremas eas, kuid mis on paljuid, väga paljuid saatnud pea kogu elu. JA jutt siinkohal siis sellest epiirilisest ainesest, mis näib kui kajastavat ennekõikke just siis feminiiset, elik siis naistele omast psüühilist suundumust. – Nad tõesti mõtelavd, st evivad mingit psüühilise ja mentaalse suundumuse erivormi, mille puhul ei ole takistuseks ei materiaalsed objektid (nt. seinad) ega ka kaugused ( isegi tuhanded kilomeetrid). JA nõnda on see alati olnud, “mõeldakse/räägitakse läbi seinte”, kõlagu see kuidas see ka kõlab. Ja selle kõigega on hõlmatud üsna suur osa rahavstikus ja ilmselt igal pool ja nõnda on olnud ka varasematel aegadel.

Ilmselt on paljude meelest, kes on elanud, eri aegadel ja eir paigus, olnud ainsaks kummastavaks normaalse psühhika defineerimatuks osaks just unenäod. Need uunenäod, mida on kogenud igaüks eri aegadel ja mida moodne läänelik psühholoogia eriab kui midagi tähtsusetut, või siis üritab seda fenomeni naeruväärselt (freudistlikult) tõlgendada. Kuid ometi teatakse muudes kultuursuse tüüpides unenägudest palju rohkem (Orient, Mehhiko indiaanlaste traditsioonid, Castaneda tõlgendus viimastest, jne). JA ometi on selge fakt, et: NAISED TEEVAD UNENÄGUSI...! – On alati teinud, kogu inimkonna ajaloo vältel ja jääva dalati tegama, kuni inimliigil püsi. See unenägude “valmistamine” olevat väidetavalt lihtne ja sellekohase aktiivsuse õigustamiseks on ette tuua fakt, et ulmasi on nähtud ju ometi aegada algusest ja vägagi primitiivsete etnoste hulgas. [Need on teatud vanemad prouad, kes selle rangelt võttes vägagi viimstletud psühholoogilise aktiivusega nagu unenägude kujudnamine kuidagi hakkama saavad. Kuid rangelt võttes pole see palju mõistatuslikum kui nt. iga ühe poolt kogetud nn. “esimene keeleõpe” varases nooruses (4-5 eluaatsal), mis näib rohkem kui keele “õpetamine” evivat tevavaid ilmseid sugestiivseid aspekte, st. – väikelastele ei õpetata nende emakeelt mitte nagu täiskasvanud keeli õpivad, vaid see esimene keeleõpe on osteselt sugestiivne protsess, ostekui projektseeritakse see eismene keel väikelapsele pähe, rõhutatult just sugestiivsel kombel. Või kes ikka teab, kuidas täpselt; sisuliselt sama võimatu ju ametlikult kui unenägusi projetseerida magava inimese ajusse, samuti sugestiivselt.]

Ja peamine millega olen näinud olevat hõivatud tuhandeid ja tuhandeid ja eri keeltes. See on siis see üllatav fenomen, et isegi materiaalsed objektid, (nt. seinad, põrandad ega kaugused tuhandeteski kilomeetrites) pole takistuseks nagu kõnelemisele/vestlemisele/rääkimisele ja seda sõna otseses mõttes ostekui “läbi seinte”. Tegemist on imngi mentaalse aktiivsuse vormiga, mis on osaliselt seletatav ilmselt inimelu varjatud võimetega, midagi mis meneutab ulme-zanri “telepaatiat”, mille leksikaalne definatsioon oleks ju: “mõtete ülekandmine kauge maa taha”. Kuigi mõtelmisest ratsionalistkus mõttes eriti kogu selle jabura (kuigi leksikaalselt artikuleeritud, ähamselt seostatud, siiski ebaloogilise ja mõttetu) “häälitsemise” puhul ilmselt tegemist ei ole. Kogu see jutt, on siiski nagu tavaline inimkõne, kuid noid “hääli” (ja neid ilmsestavaid (näo)pilte) tekitatakse ajudes ja neid projektseeritakse teiste (isegi väga kaugel viibivate!) inimeste ajudesse. JA nõnda nad lärmavad aastakümneid, dekaade, mõtetul kombel, uurivad otsekui teiste mööblit, isegi, on kummaliselt huvitatud kaasinimeste tegemistest, isegi: mõtetestki. Hämmastav on see pealetükkiv ja mõtetu sotsiaalne huvitatus kaasinimeste tegemiste ja isegi mõtete ja soovide järele. Kuid ilmselt see on üks feminiinsust kirjeldav omadus kui selline üldse. Kuid kõige üle ja kõige kohal lasub see üldiseim mõttetuse-elamus: milleks ometigi vaevuda sääraseks, olgugi see üks (teaduslikult avastamata ja veelgi uurimata!) latentne inimaja võimalus kui haigus või kõrvalekalle normaalsusest või si ismidagi müstika või esoteerika vald akuulunut teistes kultuurides ja varasemal ajal.

KUID unenäod on normaalse inimpsüühika lahutamatu koostisosa, on seda alti olnud ja jäävadki seda alti ilmselt olema. Ja feminiiseid on alati nimetatud sotsiaalselt aktiivsemateks ja selels vallas ka erilsit huvi ilmutajateks. (Iseloomustab ka noid mainituid isegi erinev verbaalne agressiivusus, kahjuks kohati, mis omakorda evib heidutavaidki momente nn. “psühhosomaatikaga” seoses. Nimelt on ilmselt võimalik inimaju aktiivselt mõjutades, kutsuda esile mingeid närvivalusi eri keha piirkondade, sagedamini just rindkere, elik siis südame piirkonnas. Selliste psühhosomaatiliste “mõjutuste kõrvalt” otsest mõju inimeste tervisele tegelikkuses pole muidugi võimalik kunagi uuirda teaduslikult, avstavat statistikat on võimatu läbi viia. Siiski jääb kahjuks kahtlus, et tegemist võib olla vahel teatud (kardiaalsete ja isegi letaalsete?) terviseriketega, mida põhjstavad siis nood psüühiliselt väärastunud, sagedamini just feminiise soo esindajad. Kuid veelkord korrates: pole võimalik kunagi (meditsiini-)teaduslikult ega statistiliselt uurida selle “telepaatiliset” algupära psühhosomaatika tegelikku mõju konkreetsete indiviidide tervisele, rääkimata siis letaalsetest juhtudest. Ilmselt on seos olemas, kuid seda saab uurida teaduslikult samavähe kui nn “telepaatiat”, kui sellist. JA muidugi on kogu selle nn. “telpaatia” puhul selle kaasaegses vormis tegemist mingi aju varjatumate kapatsiteetidega, ilmselt on tegemist mentaalse aktiivsusesga, mis rajaneb inimaju elektromagneetilistele omadustele. (Inimajau toodab veidi elektrit, seda saab “vormida verbaalselt” ja suunata/suunitelda isegi kaugete vahemaade taha). Kogus ee fenomen on muidugi oma olemuselt samavõrd üllatav ja uskumatu kui ka (oma konkreetsemates väljundites) sisuliselt ka täiesti mõttetu. EI tea, millal, kunagi kauges tulevikus, uuritakse kogu seda fenomeni vahest ka teaduslikult, kuid selge on see, et kogu selle (pealiskaudse ja ealiselt graduleeritud) nn. “salastatuse” vastu niisama lihtsalt ei saa. Avalikustamise katsed tembeldataks ilmselt kohaselt ilmseima “hullumeelsuse”väljendusteks nii, et seda elu ei soovi endale nii mõnigi “uurija” veel niigi pea. Kogu sellel fenomenil on muidugi ka tetavaid otseseid koomilisigi momente ja omadusi, (kuivõrd tegemist ikka feminiinse ja rõhutatult sooliselt suuniteltud aktiivsusega). Kuid kõige üle ja kõige kohal lasumas ikkagi kummastavuse ja mõtteuse elamus ja kogemus: “milleks kogus ee mõtteus tarviline peaks olema...?” (“Wofür eine Unsinn wäre dass?!”). Kuid vahest polegi see kogu fenomen just ratsionaalse teadusliku uurimse jaoks mõeldud, kuivõrd on midagi sarnast ju alati olnud ja jääb olema seniks kuni inimliigil püsi olema saab...

________________________________________________

8.10.´012.

Kirjutade siis viimast korda selle viimase kahe aasta nagu – 2011 & 2012 – siinsesse kirjakohta. See kirjakoht hakkab nõnd aoma lõpule lähenema. Siinse sellise kirjutamis epeamiseks ajendiks oli see, et pol olnud sellel keerukal “psühholoogilisel dekaadil” eriti mitte kuigivõrd veidigi “avameelsemaid” kirjutusi. Ilmslet tuleb neid juurdegi, peale tänasts elle kirjutise lõpetamist, kui dhiljem ja eirinevate pealkirjastuste all. See kirjakoht on on Shakespeare´i “Hamlet” sõnadega: “... et keegi räägiks minust ja mu asjast tõtt...!” See oli avameelne kirjutus (ja sellega mingile avaldamisele ei kuulu), kuid saab kirjutada veelgi avameelsemalt sellest “mõtlemise olemusest”. Ja muidugi on see antud kirjatükk olnud empiirilisele ainestikul tuginev, see kõik mis siia kirja panin rajaneb viimase tosina aasta isiklikule kogemusele (mis kõik oleks võinud ometigi “lihtsalt ära jääda”!). See empiiriline ainestik on ette võetud evidi imestleval kombel, mõneti iroonilisel moel. Sest ainult nõnda, distantseeirtult saab sellisele ainesele üldse lähenedagi. Ei tasu kirjeldada vastavat temaatikat ka liigemotsionaalselt ja tundmustele rõhudes, siis kipuks kogu lugu piirduma aksioloogiliste väärtushinnagutega, mille ülestähendmaisel pole aga erilist mõtet. See ei ole olnud,s ee siinne kirjutis, ka mitte midagi päevikulaadset, lihtsalt üks üldistav pilguheit möödundu tosinale aastale, mõningate “psühholoogiliste” ja laialt levinud nähtumuste ülestähendamine. Üllataval kombel sellise davameelsemaid kirjutisi peaaegu ei olegi olnud selle keeruka tosina aasta jooksul. Kuid neid saab veelgi tulema järgnevategi aastate jooksul kindlasti.

“Cacebook of alien contact.” – Millest on olnud siin jutt? – Pealkiri juba on muidugi kõnekas ja ka hästiõnnestunud. Olek snagu tegu mingi “juhtumiraamtuga”, mis kirjeldab mingeid kontakte olemuselt täiesti võõra eluvormiga, antud juhusl siis feminiinse tähendus ekandjatega, naistega siis ilmselt. Kes nad ka oleks või ei ole, üldistusi on siinpuhul mõtetut teha ja ei tasu ka laskuda aksiloogiliste hinnanguteni. Kuid sõna ostseses mõttes elab inimnliigi ekskel kõigil aegadel kui mingi võõras eluvorm, võõras intellekt, tavaarusaamle inimusest vastanduv teistmoodi tajumis ej ailmslet isegi mõtlemise võime. JA nad on ometigi “ainult naised”; kellel puhul üksikult võttes võib ähmaslet ja kaugelt täheldada midagi, mis kuidagi meenutab inimmõistust. Kuia aga nee dnaised koos tegutsevad, siis on see sarnasus palju suurem, üheksoos tegutsevad na dsama sihikindlalt nagu, ütleme, sipeklgad või mesilased. Eraldi võttes nad kui ei teagi täpselt, mis nad lärmavad (sõna-sõnalt “läbi seinte” ja tuhandete kilomeetrite kaugusele), kuid ühsekoos nad ilmselt kuidagi aduvad, (intutiivselt ilmselt!), et nende eemsärk on see, et ehk on inimliigil püsi (hoolimata A. Eisteinst) ja et igaljuhul: “taru peab püsima jääma...” JA nõnd anad räägivad “läbi seinte”; lärmavad, ei takista neid “n-ö “mõtlemast” ei mingid materiaalsed objektid (ei betoonseinad, ei rauduksed,jne), nad lärmavad, sehkendavad ja askeldavad üliväga. See lõputu kaagutamine jätab mulje nagu aetaks nedi taga, nagu “saatan isiklikult hingaks neile kuklasse”, nagu praetaks neid elusalt aegöasel tulel. JA selle mida nad avhelduva eduga nimetavad nii “mõtlemiseks” kui “jutuks” pole om aolemuselt mitte kõige vähimatki mõtet. Tosina aastaga ei kuule ühtegi intelligentset lauset, ainult üks ähmane (tihtipeale ka ropp ja pahatahtlik) jutt, pidev kaagutamine, mida võiks kirjeldada kui “lärmamist”. Ja nõnda see vältust omab, mis põhjustel tegelikult, pole ilmselt võimalik välja selgitada. Silmapiirist akugemale lärmata (nad nimetavad seda “mõtelmsieks”) on nende jaoks ilmselt lihtne, sobib ka tuhandete kilomeetrite kaugusele lärmata, kuigi seda peaks takistama juba fakt , et gloobus on siiski ümmargune. Mis isenesest tekitab naiste ajude (kunagisel) uurimisel huvitavaid filosoofilisi ja füsikalistlikke probleeme. Oma olemuselt on aga kogu vastav valdkond siis meditsiinilise prsühhiaatria pärusmaa ja uurimsvaldkond.

Kogu see valdkond mida tänapäeval uurib kliinline psühhiaatria, (ja mis osale elanikonnast näib olevat igapäevane elu sisu!), see valdkond on inimliiki alati saatnud. Ilmslet on kõigi aegadel ja eri paigus olnud paljugi noid indiviide, ke sväidetavalt “kuulisd/nägid” midagi, mid ateised ei suutnud. Erinevalt on kaneisse suhtutud. Mõnelpool isegi positiivselt (vrdl. nt shamanistlikud traditsioonid), kui nõidadesse, ravijatesse, psoijatesse, jne. Reeglina aga tekitab see enamikel aegadel vastumeelsust (õigustatult) ja isegi hirmu, igaljuhul võõristust küll. Sellega on lihstalt väidetud, et osa elanikonnast on jaganud omavahel ikka ka seda “normaalsuse illusiooni” alati. Läbi kogu euroopa keskaja kisuati ja vaevati noid “teisti-mõtlejaid” hoolega taga, absurdsete eksostristlike meetoditega noid “tervendada” püüdes. Ja ka tänapäeval on ainsaks võimalikuks reageeringus isoleerimine ja medikamentoosne sekkumine. Kuigi isegi veelgi katstetatakse säärast “modernset avastust” nagu elekter skisofreenikute raviks on ajaloo ainsaks medistiini poolt pakutavaks abiks siiski unerohi, (kuivõrd unes ei saa teatud hääli eriti kuulda). KUID on ju olemas alati olnud ka unenäod, kõigil aegadel, eri paigus, ja kõlagu veelkord see kindla faktina, et: “NAISED TEEVAD UNENÄGUSI”. – See on nõnda alti olnud, läbi kõikide aegade ja jääbki ilmselt olema, vähamalt seniks kuni sel liigil püsi on (järelikult mitte eriti kauaks!). Suvalised eakamad prouad, kelle jutu järgi olevat unenägude tegemine midagi väga lihtsat ja ise-enestmõistetavat. Õnneks on unenäod sellest igapäevasest skisoidsest “kaagutamisest” kuidagi eristatud ja annavad tunnistust pigem normaalsusele lähenvast suunitletusest inmpsüühikaga seoses. (Muidugi on olemas ka luupainajad, individuaalsed kogemused puuduvad). Võib siiski püstitada aksioomi, et: “unenäod on siiski hariliku inimpsüühika lahutamatu koostisosa”, mille vastu enamikul ilmselt midagi ei ole. Või, mis teeb sama välja, mis pole kuidagi välditavad aga ka kjundatavad ei ole ned ulmad mingilgi moel kunagi ilmselt olnud, ega saagi olema eriti..?

“Võõrkontakti juhtumiraamat”? – Mille skogus ee lugu seisneb? – Ilmselt inimaju veel vähe tuntud valdkondadest, inimpsüühika väheuuritud, uurimisele allumatud osad. Ilmselt on olemuselt tegemist sellise lävise juure sinimaju elektrilise dvõnked, elektromagneetilised võnked, mida siis aju saab prdusteeirda, skonkreestelt suunata ja mis nõnda levivad nii kauguste taha kui läbi seinte. Oma olemuselt oleks selle ametlik ja teadusliku tõestamine ja kinnitamine revolutsiooniline samm inimpsüühika avastamisel, kuid avvealt, et järgenvate generastisoonide ajal seda kõike “teaduslikult uurima” hakatakse, (kuivõrd elava inimese aju on ebaeetiline uurida). Ja kuida suuridagi midagi, mid aolema sei ole, telepaatia kui selline on ikka ulmekirjanduse zanri arvatud kuuluma. Ja nõnda levad enamik oma elu, olles hällist kuni hauani mõjutatud igas mõtte sniisuguste (enamalt feminiinsete) tegelaste poolt, kelle puhul tekib kahlus isegi põhihardiuse olemasolust. Teisalt on tegemist ka n-ö “sotsiaalse kompensastsiooni” metoodikaga. – Sellega, mida psühhiaater kõhklusteta diagnoosiks psüühilisesk ahiguseks tegelvad mõned sotsiaalselt madalamalolevad inimhulkad (pea-aegu) vabatahtlikult enamiku oma aktiivsest elust. Tihtilugu see ongi nõnda, et nood “skisodsed aktivistid” ona vähesema haridusega, madalpalgalsied ja muudest sotsiaalselt tõrjutud gruppidest, nt. teisest rahvusest, vähemusrahvusest).

Eesti mastaabis siis tõrjutud grupid nagu vene elanikond, ning Eesti puhul üldiselt (kus tuleb oletada, et suur osa rahavstikust on skisofreenikud) on selge, et sellise psüühilise haiguse laildast levikut meie ühiskonnas põhjustavad sotsiaalsed ja ajaloolised põhjused. Sotsiaalsed selles mõttes, et ühsikond on demokraatia suhtes noor, läbinud sotsiaalseid (post-sovjetlikke) kriise, haridust taunitakse, kehtib mingi degradeerunud sotsiaal-darwinism (evolutsioonisedaduse varakapitalistlik variant). Ja ajaloolise dseetõttu, et väärika sja kuulsusrikkam ajalugu, mõnel euroopalikumal rahuvusel ju takistaks kujundamast osal elanikonnast oma psüühilisest haigusest aktiivse sotsiaalse suhtelmise osa; tunnustatud ajalugu, saavutused ja hariduse väärtustama ja psühhiaatrilise abi kättesaadavus ilmselt vähendavad kultuursemate etnoste puhul teavaid taunitavaid nähtumusi, mill ere näide ongi see postsovjetlik “Eesti ühiskond”, mille suure osa elanikonna ühisek sdiagnoosiks võiks olla just skisofreenia kui selline. Nii nee dlood siin mail on ja jäävadki olema. Seniks kuni see väljasurev eesti keel ja see väiksem rahvusriik Euroopas mõlema dhääbuvad lõplikult. See, mis just “Eesti” on määratud eismesena ajaloos rahvusriigi ja-keelena välja surema ja hääbuma lähtub samuti suures osas ühsikonna skisoidsest loomusest. Vahest sel eesti keelel ei tohkiski tulevikku olla ja kindlasti ei saa ka olema. See skisoidene keel on mõistetud hääbumisele. MOT.

______________________________________________

Ühe Inimese oponeeerivad kommentaarid a. D. 2015/2018.

PAMFLETT: „Kogu tõde naistest.“ alias

„Veritas versus Femininum.“

Pamflett alias pilkekiri: „Kogu tõde naistest.“

Olles teadlik siin praegu ettevõetud kirjutise kogu vastutusrikkusest ja selle hõlmavuse pretensioonidest julgeksin siiski, peale pikka aastaid väldanud „uurimustööd“ avalikustada osad uurimise tulemusena kindlaks tehtud faktid. Juttu tuleb siin siis „õrnemast soost“, ehk lihtsustatumalt öeldes: NAISTEST! Ja, et see on tänuväärne uurimisaines olnud varemgi teab iga elanud ja elav hing. Kuid äärmine saladuslikkus on aegade algusest ümbritsenud selle „teise soo“ peamisi järeldumisi ja „saavutusi“. Äärmine saladuslikkus ümbritseb inimesi nende lävimisel naiste kui mingi liigi-sisese võõrliigiga. Kes NAD on kes kujundavad inimeste elusi, seda alates hällist kuni hauani, kes NAD on kes kujundavad meie kõige fantaasiarikkamaid unenägusi vähemalt antiikajast peale. Nimetusi on paljud, arvamusi on erinevaid, kõik raamatud vaikivad olulisema maha kuid selge on see, et tegemist on lihtsalt „naistega“.

Alustame peamisest: UNENÄOD. On teada, et iga inimene (ja iga naine) on näinud unenägusi aegade algusest peale. On teada, et läänelik kultuursuse tüüp hindab kõrgelt unenägudee ignoreerimist. Ametliku pealiskaudse levinud arvamuse kohaselt on inimunenäod mingid päevasündmuste kajastused, seotud mingi defineerimatu alateadvusega, etc! Kui on fakt (33 aasta kogemuste põhjal), et just nimelt: NAISED TEEVAD UNENÄGUSI! Ja nõnda on olnud kogu inimajaloo väletl. Iga unenägu, mis kunaski on nähtud on mingite nende „naisukeste“ poolt meisterdatud, rajanedes väga konkreetsetele psühholoogilistele kriteeriumitele. Üks inimene pole seda kunagi uurin, (kuigi nii mõnedki nii mõnelgi pool ikka teavad), et on võimalik teataval kombel otsekui „projetseerida“ magavale inimesele erinevaid unenägusi. Ja seda on tehtud juba umbes 30 sajandit kindlasti?! JA keegi ei võta seda isegi jutuks?! Kuidas see kogu see aeg nõnda on möödunud ei oska autor siinkohal velgi õelda.

Kuid kui lugu piirduks vaid unenägudega, siis poleks kogu see salastatus nii taunitav, sest keda need unenäod nii väga huvitavad, mis mõtet neil on, need on infaantiilsed, etc! KUID ega siis Inimene kogu aeg ka ei maga ja kui juba ajaloo vältel on nõndavõrd kujundatud naiste poolt unenägusi siis tuleb primaarsemaks lugeda nende naisukeste mõjusi Inimesele ta ärkvel oleku ajal. Ja siin tuleb taas rõhtudada et naisukeste mõju on tohutu, igale Inimesele, hällist hauani välja. Kõik, juba isegi mõtlemine ja verbaliseeritud kõne on nende kontrolli all ka ärkvel olles (nagu ka magava inimese aju). Nad tõesti kujundavad kogu elu ja saatust, alates varase lapsepõlve (umbes 3-4 aastased) lapsed õpivad oma keelt mingi kummastaval ja painajalikul sugereeritud kombel. Sisuliselt on tegemist sugereeritud keeleõppega. Ja nõnda kogu elu, antiikaegsed unenäod, mis on vägagi konkreetsete (harilikult eakamate, ehk siis selles vallas kogenenumate) naiste kontrolli all. On fakt, et iga Inimese iga mõtet ja sõna kuidagi kontrollitakse, suunatakse ja kujundatakse. (Ja tihtilugu muidugi üsnagi labaste ja omakasupüüdlike eesmärkide saavutamise sihil, näideks majanduslikud ehk finantsilised, perekondlikud ehk kogukondlikud jms ajendid).

KUID peamine on veel mainimata. Kõlaks küllaltki naiivselt, kui nimetada seda lihtsalt „telepaatiaks“ (mida tavatsetakse kirjanduses tõlgendaada kui: „mõtete lugemise kunst“. Telepaatia ei ammenda sõnana kogu selle fenomeni tähendus-ulatust. Siinkohal tuleb pöörduda inimpsühholoogia väheuuritud haru nagu psühhopatoloogia poole. Ja väitena siinkohal kõlagu: sajandite vältel on loendamatud inimesed kuulnud „hääli“ (ametlikus psühhiaatrias „kuulmis-hallutsinatsioonid“) ja „näinud“ ka ja nii mõndagi (Nägemis-hallutsinatsioonid.“) Kuid ilmselt on rohkem kui 30 sajandiga olnud miljardeid neid vaevatuid hingi ja miks nad eranditult kõik (kirjutatud ajaloo algusest alates?!) umbes sama väidavad: nad „kuulevad hääli“ ja „näevad“ midagi. See ei saa ju olla pelgalt juhus...? -- Ja vastus kõlab, need on see „õrnem sugu“ kes kuidagi projetseerib isegi läbi materiaalsete objektide, (seinad, põrandada, jms.) otsekui neid „nähtavaid“ ja eriti just „kuuldavaid“.

Psühhitaaria-kirjanduses ja ametlikus psühhiaatrias tavatsetakse seda (täiesti reaalset) fenomeni ja sellest järelduvat tähistada sõnaga: „skisofreenia“ (ladina k = „kahestunud/lõhestunud hing“.) Sisiuliselt on olnud loendamatuid hingi kes kui „kuuleksid“ ja „näeksid“ midagi/kedagi, keda neid vaevatute kõrval viibinud isikud ei suuda tajuda. Kuid hämmastav on aegade algusest peale olnud nende (telepaatiliselt ja/või skisofreeniliselt) mõjutatud isikute tunnistuste kokkulangevus. Juba Sokratese (5 sajand eKr) kohta väitis Platon (abstraktse mõtlemise looja, idealismi alusepanija, 5-4 saj eKr) et Sokrtaes olevat samuti otsekui „häält“ kuulnud. Platon kirjeldab oma kuulsas dialoogis „Sokratese apoloogia“, kuidas 70 Sokrtaes olevat väitnud, et näeb juba kogu elu neid nn. „unenägusi“ ja kuuleb mingit (defineerimatut) „häält, mida Sokrates tavatses nimetada oma „daimoniks“. Sellest järeldub, et juba antiika-ajal meisterdasid toonased prouad neid inim-unenägusi ja isegi Sokrates ei pääsenud oma „daimoni“ „kuulmisest. Järelikult on lugu väga vana. Neid hääli on „kuuldud“ juba antiikajast peale ja kes team'b kunas ürgajal mõeldi välja need naiste poolt magava inimese teadvusesse sugereeritud „unenäod“?

Või veel eredam näide. -- Õeldakse ju, et: „Igast Saulusest võib saada Paulus.“ Ja muidugi teatakse, et lääneliku kristliku konfessiooni üks alusepanijaid – Apostel Paulus, -- olla samuti kui mingeid kummalisi „hääli kuulnud“. Ühel päeval ta jalutas sel kunagisel kaugel Iisraeli-mall. Korraga muutus valgus ja ta kuulis otsekui taevast lausutud sõnu: „Saul, Saul, miks kiusad mind?“ -- Apostel Pauluse tähtsusest kogu lääneliku kristluse kujunemisele siinkohal juurde ei lisa, kuid see vapustav „hääl taevast“ kujundas nii Saulus-Pauluse kogu elu ja sellega ka kogu läänelikku kristlust. (Vt ka Uus Testament, Pauluse kirjad eri kogudustele, Apostel pauluse reisid, etc!). JA tegelikult võib väita, et pea kõikide usutunnistuste ja relgioonide alguses on midagi taolist, jahmatavaid kogemusi, nagu kõikvõimalikud nägemused, „hääled“, ja kogu see „üleloomulik kraam“, mida need muistsed naisukesed on siis juba iidsetel aegadel „hoolega harrastanud“ (ilmselt muistsetele aegadel kuidagi vähem kogenenult, pool-teadvustatult, juhuslikult, tahtamatult?).

On ka konkreetseid näiteid hilisemast. -- „...Väikeses Hispaania linnas Monrases lamas surivoodil õilis kastiillane, vaesustunud aadliku poeg don Inigo Lopez Ignatio di Loyola. Kuulihaav põletas keha, külmavärinad raputasid kannatajat ja tema ette ilmusid unes suured nägemused. Kõige puhtam neitsi astus taevase valguse kiirguses tema surivoodi ette. Langedes pühalikku ekstaasi, nägi kannataja Jeesus-päästjat, lõpuks aga valgustas jumala püha vaim isiklikult don Ignatiot silmipimestava keratolise leegiga. Püha kolmainu hääled kutsusid üles: „Mine päästa püha kirik inimsoo vaenlaste riugastest.“ Ja kuigi arstikunst oli võimetu haiget aitama, pidas issand teda vääriliseks, et ta surivoodist üles tõuseb ja rännukepi kätte võtab. Iidsest Barcelonast saabus Ignatius Loyola Tiberi kallastele, Rooma, ja tõusis Vatikani künkale. Ta suudles paavstitrooni astmeid ja jutustas pühale isale oma plaani. Pühim isa Paul III kiitis hispaanlase kavatsused heaks ja kirjutas alla tuntud bullale „Regimen militentis ecclesia“.² Nii sündis 28. septembril 1540 aastal uus mungaordu – Loyola poolt ettepandud põhikirjaga „Jeesuseväe ordu“...“³ -- AD MAIOREM DEI GLORIAM...!

Äärmiselt ere näide niisugusest (kirjanduses nii vähe mainitud?!) ajaloolisest, liigiomasest, inimpsühholoogiga seotud fenomenist nagu: „naiste poolt loodud religioonist“. Antud juhul siiski relgiooniga seotud fanaatlise liikumise algusest. Kuid mäherdune kuulsus on saatnud seda „Jeesuseväe ordut“ juba palju sajandeid! JA see Ordu on siianigi tegev (praegune paavst, Franciscus I on ju ometigi Argentiina, Buenos-Airese jesuutide kõrgem ohvitser olnud ja on ikkagi veel!). Ja ometi sai nii võimas ja mõjurikas kristlik ordu alguse vaid ühe haavatud hispaanlase nägemustest unes ja ilmsi (taevane neitsi, püha vaim, etc!). Ere näide kuidas (ja kui juhuslikult) see „õrnem sugu“ kujundab inimliigi ajalugu. JA niisuguseid näiteid on veelgi. Näiteks mormoonide usulahk 19. sajandi Ameerikas. Ka selle usulahu rajamisega kaasnesid ta esimesel liidril (J. Smith) mingid viirastuslikud ja otsekui taevalikud nägemused. Kuigi need „taevased nägemused“ liigagi meenutavad neid unes ja ilmsi ilmnevaid ja üsna maiste „naisukeste“ poolt kujundatuid. (Aga mormoonidegi usulahk on ka tänaseni olemas, rajasid nad ju Salt Lake City, tänases USA Utah osariigis). Kes nad siis on kes kujundavad meie elu algusest lõpuni (põhirõhk näib muide olevat ka elu tekke võimalusele pandud = sic!). Kes rajavad nii elu kui ka relgioone, mis hõlmavad miljardeid inimesi (ja millede „üleloomulikus“ alguses isegi ei kahelda?!) -- THOSE ARE JUST WOMANS...?!

_____________________________________________________________

„Lootke inimeste mõistusele: on paljutki mida nad kunagi mõistma ei saa.“

„On ebakohane kahtlustada seda kelle süüs ollakse kindel.“

„Ohtlikeil aegadel ära tõmbu endasse: sealt nabitakse sind kergeimini kinni.“

„Läheneb oma lähenemisele aeg kui Jumala olemasolu teaduse abil tõestatakse. Tekitab kartust, kuidas siis vanapapil läheb.“

„Kui müüt muutub reaalsuseks, kumbad võidavad? Idealistid või materialistid?“

„Ma suvatseksin naerda, kui nad ei hävitaks maailma enne maailmalõppu.“ (Nõnda on sõnastanud üks (läänes) tunnustatud poola aforistliku kirjanduse viljeleja: Stanislaw Jerzy Lec, oma teoses nagu „Vastakarvaan“.) Kas tunnete kriitika ära Teie „hingelised olendid“? Veel midagi mainit autorilt: „Mõelge enne kui te mõtlete“!

Tegemist on nägu ülemaailmse vandenõuga, mis on ilmselt alguse saanud juba paleoliitikumis, ürgajal juba. Kunagi andsid ilmselt need emased inimahvid matriarhaalse ülevõimu suguharus isastele inimahvidele lihtsalt. Olles taibanud et neid „isaseid „saab nõnda lihtsalt kontrollida ja igas mõttes (mõtetgi kaudu, millega kaasuvad teod), ning ilmselt on liigi unenäod ka umbes sellest ajast (mõelda vaid, see tähenduab ju võimu! Isegi magava inimese üle, rääkimata siis ärkvel olevaist!) JA nõnda siis see inimliigi ajalugu möödus, ohjeldamatu paljunemise ja lõputute (suguharduevaheliste =sic!) sõdade keerises. Kontroll ei osutunud nimelt täielikuks, matraliaalne kogukond liigi ajaloos hoidis küll oma suuri saladusi inimeste (ja muiudgi ka naiste) endi nn. - „telepaatilise mõjutamise võimluastega seoses (nii unes kui ilmsi). See Kontroll see kõikihõlmav salastamine on nii täielik, et pole kuulda/lugeda olnud midagi nt „unenägudest avameelset“. Kontroll on täielik ja see on väldanud juba milleeniume. Ikka nagu ei teata, et iga inimese seni nähtud (ja tulevikus nähtav) unenägu sõna otseses mõttes nende feminiinsete olenditega seotud olnud. SEE on range fakt ja nõnda jääb see olema: unenäod on nende „feministide“ tekitatud! Rääkimata siis ärkvel oleva inimese kõikvõimaliku mõjutamise/mõjustamise laiast võimlutseküllusest. Kõik mõtte, kõik sõnad, kõik tunded on mõjutatud „Nende“ pool sõna otseses mõttes. Kui palju rikutud elusid, kui palju individuaalset ja kollektiivset hullust ja juhuslikku vägivalda. Kõik need rikutud elud, kogu ajaloo vältanud hullus, kui palju uputatuid, liikluses liig emotsionaalseteks muutunuid, ETC! -- Ja tekib peamisena küsimus: milleks see kõik...?

Kui poleks seda haiglastki ja painavat salastatust aastasade mõõdudes, milline liik me siis oleksime?! Telepaatidat valdama õppides oleks inimkond oma valdusesse saanud kõigi subtiilsema jõu Universumis! Ja selle asemel painajalik salastatus liigi algusest palju ja lõputult palju inmlikku kannatust... Ja ega ka olevik ega liigi tulevik helgem näi olevat. EI räägi siin globaalsest militaarsest ebakindlusest ega ka A. Einsteini inimliigi lõppu täiesti kindlalt lõpetvaist valemitest (avaldatud juba u saj tagasi). Lihtsalt kogu sellel hullusel polegi mingit lõppu. Selle asemel, et inimpsühholoogia vähetuntud võimalusi põhjalikult uurida on see „kollektiivne“ ja ajalooline naiselik salatsemine põhjustanud palju häda ja viletsust. JA muidugi tekib küsimus, et „kuidas nad seda teevad“? Täpselt polegi teada, kuid „telepaatilised“ need ühsikonnad on. On lihtsalt võimalik projetseerida teisele inimesele pähe (unes ja ilmsi, mõtteid, tundeid, verbaliseeritavat) ja sed aisegi kaugetele distantsidele. MIDA peaks eraldi rõhutama siin ja korduvalt. Faktiliselt kinnitatud andemetel on nende mentaalselt aktiivsete „mõtte-tegevuse raadius pea-aegu piiramatu! (Kindlad andmed kõnelevad isegi 8ooo kilomeetrist? Tallinn-Barcelona-Teheran). Kõlab muidugi uskumatult, kuivõrd Maakera on ikka ju ümmargune aga nii nood tõestatult on. On siis neil naisukestel alles kolbad. Ikkagi Prüneede-Alpide-Tatrate alt (või neist otse „läbi mõelda“!). Kui natuke veel „mõtiskledes“ reisida, huvitav, kas nad siis „mõtlevad“ Vahemere ja Musta mere „alt“ ka kuidagi läbi?! Ilmselt see on nii absurdne ja mõtteteu tegevus, et ei huvita isegi kalasi...? MAAKERA ON JU ÜMMARGUNE ?!

Kuid nõnda need lood ometigi ju on olnud, jäävad olema ja hakkavad ka tulevikus olema. JA kes sõandaks süüdistada, vähimailgi kombel naisi?! On teada ju, et inimliik koosneb kahest soost, iga lapski teab, et „kurg just lapsi ei too“. Järelikult on inimlik viletsus nii varem ja praegugi ja tulevikuski ikka selle kahest inimliigi soost johtuv. Loodus on olnud lihtsalt niivõrd huumoriküllane, et on inimliigi (meelga!) teinud kahest soost koosnevaks. JA esimene liiki esindav kosmoseseadeldis mis väljus Päikesesüsteemist oli varustatud ju ka (ühe geniaalse ameerika füüsiku idee!) ühe vasegravüüriga, mis kujutasi inimliiki nii Mehe kui ka Naise kujutisega. Lihtsalt on nii, et see kogu ääretu ja hõlmamatu ja kahetsusväärne vähe uuritud inimpsüühika kui valdkond on jäänud tõsiste uurijate huvipiiridest väljaspoole. Milleeniume pole teatud, et feminiinne sugupool „kui meisterdaks neid uneägusi“. Huvitav, mis oleks siis juhtunud selle liigi ajalooga, kuis ee unes ja ilmsi projetseeritav ja sugereeritav nn. „mentaalne aktiivsus“ oleks hoolika uurimise alla võetud juba sajandeid tagasi...? Mäherdused võimalused oleksid siis avanenud?! Kuid midagi on alati nähtud, -- midagi mõistetamatut ja seletamatut, midagi üleloomulikku ja mõistetamatut, -- nii taevas kui ka maa peal. On olemas juba muinasjuttudes kõik need pool-müütilised tegelaskujud nagu haldjad, päkapikud, sülfid, nümfid, etc! Igaüks teab midagi niinimetatud „unehaldjatest.“ [Muide, kõige pikantsemad pajatused neist „õhuordu ilusastest naistest“ peituvad ikka katoliku kiriku tolmustes arhiivides. Kunagiste nõiaprotsesside kajastusena; ja võib väita, et need keskaegsed ilusad subccubad, millest pajatavad nõiaprotsesside kroonikad, need vallatud on ikkagi olemas, (arvas keegi 19 saj briti ajaloolane), -- ikkagi veel täiesti olemas ja ahavatlevad veelgi „surelikke oma patuse võluga.“]

AGA miks piirduda ainult paleoliitikumist alguse saanud ja keskajal rangelt välja juurida üritatud demonoloogiaga. Midagi taolist on muidugi alati olnud, et nähakse kummastavat ja üleloomulikku nii taevas kui ka maaepal. Igatsorti märgid taevas, igatsorti kummalise haldjarahava toimetamised. AGA võtta siia näiteks juba üle poole sajandi inimesi kummitanud ja eksitanud müüt nendest „lendavatest taldrikutest“ (siin ja edaspidi:UFO). Muidugi ei osanud keegi keskajal näiteks ettegi kujutada mingeidki maisnaid, rääkimata lennumasinatest. Seevastu nähti märke taevas ja suheldi (üsna vabalt!) ka haldajrahavaga. Kuid juba 19 saj lõpul hakati „nägema“ taevas juba aerostaate (õhupalle, mis olid äsja leitatud). Siis möödusid mõned dekaadid ja juba 50-ndate (eriti Ameerikas) oli äsja alanud Kosmose avantüüridega seoes jutud juba massiliselt nähtud UFO-dest. Ja nõnda on see olnud juba üle poole sajandi. Ikka väidetakse olevat nähtud mingeid („kõrgtsivilisatsioonide“) poolmüstilisi UFO-sid (ja ometi pole pea sajand varsti pildistatud neist ühetgi?!) See on tänapäeva müüt, need kõikvõimalikud UFO-d, need on tehnikajastu relgiooni aseaine. Inimliik tunneb vajadust millegisse uskuda peale jumalate surma ja unustusse-jäämist. Ja nõnda on tehnikasajandi inimene, (kelle küündimatusk saavutuseks on vai reis Kuule, ja mõningad kosmoseaparatuurid) valinud endale uue „jumala“, tehnikajastu usk, UFO-d.... Jättes kõrvale skeptikute põikpäisuse (kes tihtilugu väidavad, et tegenmist on vaid otsese valetamise, psühhopatoloogiliste hälvete, jne.) -- jääb üle vaid väita et tegemist on psüühilise (või otseselt psühhopatoloogilise) fenomeniga. Keegi ei ole näinud (ega pildistanud) kunagi ühtegi Ufo-t, see on lihtsalt nii, et see on „tänapäeval moes“. Vanasti nähti midagi muud nõnda taevas ja maa peal. JA kes on need olevused, kes taolisi otsekui „võltsituid nägemusi“ kujundavad. Femininum. Ilmselt kui korra sajandis mingit „kummitavat vaimu“ nähakse on see reaalsemast veelgi reaalsem... Nõnda kummutab ennast tänapäeva müüt Ufo-dest ja viitab tagasi aegade härmarusse, kui veel hoopis muud nähti ja kuuldi. Selle tänapäeva müüdi puhul tuleb järelikult rõhutada ajaloolisi paralleele ja arvata kogu see valdkond inimpsüholoogia arvele. On võimalik nimelt näha ja kuulda midagi, mida tegelikult olemas ei ole aga mis evib kõiki reaalsuse kvaliteete. Kuid vanasti nähti viirastusi vahel vaid korra sajandis...?

KUID miks otsida inimpsühholoogia kõiki neid ekstreemseid väljendumsi kaugest minenevikust vaid. Muidugi on midagi alati nähtud ja kuuldud mis ratsionaalsele inimmõistusele osaliselt mõistetamatuks jääb. (Kuigi inimmõistust on filosoofid uurinud juba rohkem kui 27 viimast sajandit!). KA see „ufo-buum“ näib olevat mõneti aegunud, see seostesu nagu pool sajandit tagasi esimeste sammudega astronoomia valdkonnaga seoses. KUID toimub midagi ka tänapäeval ja igal pool. (Järgnevad andmed on atud tagasihoidliku (ja ilmselt ka avaldamatuks jääva?!) kirjutise asukohamaalt nagu seda endast kujutab EESTI.) Kunagi see (algselt veel isegi nimetuseta) rahvus siin tekkis. Omandas mõõdutundetult ületähtsustatud „vabaduse“ ja kaotas selle. Vireles „musta ja punase fašismi painajaliku rõhumise all. See selleks, siin pole koht kirjutada sellest. KUID näib, et kõige ratsionaalsem on just selle (Vabariik nr 1) aegne põlvkond, kelle hulgas see „argine psühhopatoloogia“ kui vähem levinud. Ja vaid headmeelt valmistab, et noorimad põlvkonnad (n-ö „mobiiltelefonide“ generatsioon jagab oma vanavanemate väärtusi, vahest küll vaid näivalt, ajutiseks ajaks?). ON selge ju eelmise sajandi Gloobuselt (ja ka Eestist) et pealesõjajärgne põlvkond pidid kuidagigi ja üsnagi drastiliselt ümber hindama sõdade-aegsete põlvkondade nn „väärtused“ ja seda nad tegid. Täiesti õigustatult heitsid sõdade-järgsed põlvkonnad nende maailma-sõdade grotesksed väärtused kõrvale ja ausid oma elu kujundaba humanistlikumate aksiloogiliste kriteeriumite alusel. Ameerikas ja Euroopas väljendus see noorsooliikumistes (kes hindasid kõrgelt rock-music´ osatähtsust, tekkis šamanistliku traditsiooni (vt ka maailmakuulsad Carlos CASTANEDA „nõia-raamatud“) kõrgelt hindavad nn „lillelapsed“, hipiliikumine, -- puhusid nõnda nii uued tuuled, et varasemate generatsioonide grotesksed sõjakoledused üritati unustada lihtsalt. On tõeneäoline, et just need neo-šamanistlikud „mingi lille lapsed“ lõpetasid selle mõtetu ja verise Vietanamigi sõaja (eks nad olid nooremad, vahel tudengid, seega aktiivsem osa ühiskonnast, massirahutused, massilised väljaastumised Vietanims hukkunutega seoses (USA 58 ooo hukkunut); on täiesti võimalik, et neil hipidel, „Lille-lastel“, oli oma arvestatav mõju Vietanami sõja lõpetamisel. Loosungite all nagu nt: „MAKE LOVE DONT WAR“, saavutati nii mõndagi tunnustamist-väärset kindlasti. SIIN „Metsikus Idas“ (Eesti, ja kogu see „sovjettide impeerium) olid muidugi lood drastilisemad, okupatsiooni võimu all ägavas Ida-Euroopas, kellede „valitsejate“ poolt edastatud ja teostatud ajupesu, terrorirežiimi kohaselt; ja veider riiklik propaganda mis levitas ainult naeruväärsusi. Siia itta see hipiliikumine ei jõundud eriti. Kuid midagi siin oli, seda olude leevenemist nimetatakse siis „sula-ajaks“ (N. Hurtšov). Tõlgiti rohkem, tunti end vabamalt, mõeldi ka vabamalt, sõjakoledused juba ununesid, etc! AGA, ja see on siinse kirjutisega peamine, reageeris kuidagi ka siin „sovjettide impeeriumis“ see pealesõjajärgne põlvkond. Eelnevate 40-ndate (= sõjakoledused) ja 50-ndate (= stalinistlik terror) räiged ja absurdsed ja grotesksed koledused näisid ununenud olevat. JA siis reageeris mingi osa sellest „naisssoost elanikonnast“ (päedevam osa, eakam, agaka noorem, uus põlvkond....

JA selle tulemusena, möödundu grotesksete aastakümnetele vastukaaluks juhtus midagi erilist. -- Esmakordselt kohalikus (nt ka Eesti) ajaloos hakati osaliseltki avalikustama seda kogu seda varjatud, ajaloo vältel nende feminiinsete poolt kiivalt hoitud saladusi. Ja nõnda kujunes see 60-ndate põlvkond ja nende tõekspidamised ja nende elud ja väärtused (mis indiviidid ikka veel peamiselt elutsevad siin mail). Nee dolid naiselikud väärtused, naiselikud „saladused“ (kellelgi neist pole vähimatki kahtlust, et „naised unenägusi teevad“, nad on selles veendunud. Kuigi nende vanaisadest teadsid seda ainult vähesed, mingid asotsiaalid, mingi nn „paadialused“.) JA lootama peab, et nende lapselapsed siin mail (Eestis) ka teada ei saa, kuivõrd kuuluvad vabas (nr 3) vabariigis sellese lootusrikkase („mobiiltelefonide põlvolnda); kelledele need segased sovejti-aegade kirjeldused (ja varasemad grotsesksused) on ilmselt lihtsalt košmaarne unenägu. Kokkuvõtlikult: grotesksetele terrori-aegadel järgnes (mingis mõttes ju ometigi?) mingi „naisestunud“ põlvkond. Nad teavad kõiki neid iidsedi „naissoo saladusi“, ja un umbes niivähe ka intelligentsed (nad nimelt „mõtlevad läbi seinte“ ja isegi „üksteisele otse pähe“, hoolimata vanusest ja soost, „mõtlevad kaugetele distatnstide“ (umbes 6ooo-8ooo kilomeetrit, etc!). Lugu on nii absurdne, et taolist ei oskaks sisegi välja mõelda. Kuid on lootust, et siinmail lugu ehk veidke normaliseerub ja taas tuleb uue põlvakondade ja jaoks väärtuseks omaette Inimese kombel mõtlemine?? Kuid kogu see 60-ndate („ajutiselt informeeritud“ ja seetõttu hullumeelne) põlvkond peaks oma psühopaatilistest ja asotsiaalsetest („läbi seinte mõtlemise) kaldvustest vabanema lähtudes sellest, et tunnistada endile, et nad on psüühiliselt haiged, „skisofreenikute põlvkonna“ esindajad. JA psühhiaatrid on kirjanduse põhjal veendunud, et 2/3 noist skisofreenikutest normaalsesse ellu tagasi ei pöördu. Niisiis, kas ikka ei ole arvatud, et tervenemine saab alata ainult sellest, et nad tunnistaksid endale, et nad (psüühiliselt) haiged inimesed on...?

___________________________________________________________

John Wyndham: „Kunagi räägiti, et inimese ainsad tõelised võistlejad võiksid olla putukad. Minu arust on... /naistel?/ ... mõede putukatega midagi ühist. Oh ei, ma tean, et biloogiliselt on nad... /inimesed?/ .. Ma pean silmas seda, et nad ei tunne erilist muret üksikisendite saatuse pärast ja ka üksikisendid ise ei tunne oma saatuse pärast erilist muret. Eraldi võttes võib ju igaühel neist täheldada midagi, mis üsna kaugelt meenutab mõistust; aga kui nad on koos, on see sarnasus palju suurem. Üheskoos tegutsevad nad nad samavõrd sihikindlat nagu sipelgad või mesilased. Ometi võib öelda, et ükski neist ei anna tollest sihist või üldisest tegevusplaanist endale aru, ehkki ta ise moodustab sellest ühe osa. See kõik on väga veider, tõenäoliselt ei hakka me neid kunagi mõistma. Nad on liigateistmoodi.“ /---/ „Kas mesilasel ja ... /naisel?/ on tõesti olemas midagi, mida võik nimetada ühiselulise organisatsiooni geeniks?“ /---/ „Ükskõik kuidas, aga midagi selletaolist... /naistel?/ ilmselt on Väga võimalik, et eraldi ei tea ükski neist, miks ta meie aia ümbruses luusib, aga terve jõuk üheskoos teab selgest, et nende eesmärk on meid kätte saada – ja et varem või hiljem läheb see neil korda.“⁴

Või mida arvab kogu sellest loost üks teine ulmeautor, Arthur C. Clarke⁵: „... osalejal oli – või näis olevat – oma vaba tahe... /---/ ...-- ja seni kuni unenägu kestis ei saanud teda mingil viisili tegelikkusest eristada.“ (lk. 11.)

„... talle tundus, et ta on kõikenägev kehatu vaim, kes igasuguste füüsiliste tõketeta ja jõupingutusteta on suuteline liikuma läbi kogu... /ilma?/.“ (lk. 52.)

„Ma olen suuteline su mõtteid lugema. /--/ Sul ei ole mingit põhjust selle pärast muretseda. Ühtki õigust ei respekteerita suuremal määral kui vaimse üksioleku õigust. Ma tungin su mõtetesse ainult siis, kui sai ise mind sinna kutsud. Seda asjaolu aga poleks aga aus sinu eest varjata ja see seletab, miks meie kõne on mõnevõrra aeglane ju kohamakas. Me kõneleme võrdlemisi harva.“ (lk. 80.)

„Ta ei osanud kujutleda, missugune on telepaatilises ühiskonnas armastus... /---/ ... Näis, et /---/ algas kogu armastus vaimse kontaktiga ja mööduda võis kuid või isegi aastaid, enne kui paar tegelikult kohtus. /---/ ... ei saanud niimoodi tekkida mingeid valesi muljeid ja välistatud olid mõnemapoolsed pettused. Kahel inimesel , kelle mõttemaailm oli teineteisele avatud, ei olnud võimalik varjata mingeid saladusi. Kui üks seda proovis, teadis teine otsekohe, et midagi püütakse salajas hoida. Niisugust ausust said eenesele lubada vaid väga küpsed ja tasakaalukad inimesed; sellele võis vastu panna ainult absoluutsel omakasupüüdmatusel rajanev armastus. /---/ ... mõistis hästi, et selline armastus oli sügavaim ja rikkaim kõigest, mida suutsid tunda tema kaaslinnlased; tegelikult võis see olla nii täiuslik, et tal oli raske uskuda selle olemasolu võimalikkust.“ /---/ „... jõudis kurvalt otsusele, et temal ei õnnestu kunagi saavutada niisugust teineteisemõistmist, millest need õnnelikud inimesed olid teinud oma elu aluse.“ (lk. 94-95).

„... ja telepaatiat valdama õppides allutas ta enesele kõige subtiilsema jõu.“ (lk. 208.) -- „Et meie mõistus kujutab enesest närvisüsteemi võrguga ühendatud ajurakkude ülikeeruka kombinatsiooni kärvalsaadust, siis püüdsid nad luua aju, mille komponendid ei olnud materiaalsed, vaid sisaldusid ruumi enese struktuuris. Niisugune aju, kui sed aoli võimalik nimetada ajuks, kasutas elektrienergiat või mingit kõrgemat energialiiki ja oli täiesti vaba mateeria türanniast. Ta võis funktsioneerida palju kiiremini kui ükski orgaaniline intellekt; ta oli suuteline püsima seni, kuni universumis leidus veel mõni erg vaba energiat, ja tema võimetel polnud näha mingit piiri. Kui ta oli kord loodud, siis pidi ilmnema võimalused, mida isegi tema loojad ei osanud ette näha.“ (lk. 209-210).

__________________________________________

__________________________________________

1 10.08.´011. – Kirjutades siis alles teist korda sel suvel seda kirjakohta. Üldse olen selle suvega välja mõelnud alles ainult kaks kirjakohta psühholoogiast. Ja tänasega olen kumbagi kirjutanud ainult (Sic!) kaks korda. Neid kahte artiklit psühholoogiast kirjutan kindlasti kuni selle 2011 aasta lõpuni. Esimene artikkel (“Dimensions”) – käsitleb psühholoogiat võimalikult abstraktsel ja üldistaval kombel, kombates inimtunnetuse piire üldistaivaimal kombel. Teine, praegune artikkel (“Cacebook”) on muidugi samuti üldistav, kuid siiski oluliselt konkreetsem, käsitledes peamiselt just empiirilist ainest selle sajandi esimesest dekaadist, kuigi isegi epiirilist ainest olgu siin käsitletud justnimelt abstraktses laadis. Seega kirjutan selle 2011 aasta lõpuni kahte artiklit psühholoogiast: abstraktselt ja üldiselt esimest ja teist epiirilisemalt ja konkreetsemalt, kuigi samuti üldistaval kombel. Edu kirjutamisel!

2 Ladina k = „Püha sõjaväe põhikiri“. [Ordu saadeti ajutiselt laiali paavst Clementius XIV poolt aastal 1773 kuid õnneks taas-asustati juba 1814 aastal, kui paavst Pius VII bulla taastas Jesuiitide Ordu. Ja, muide, see Jesuiitide Ordu on säilinud tänapäevani... Ad maiorem Dei gloriam! (= ladina k = „Jumala suuremaks auks“ -- Jesuiitide Ordu deviis.)]

3 Robert Stilmarck: „Pärija Kalkutast.“ Tallinn, 1962, (kordustrükk: Tallinn, 1993, kirjastus: „KRK“, faksiimiletrükk.) Lk.: 7-772. (Tsitaat siin lk.:357.)

4 John Wyndham (alias John Benyon Harris, 1903-1969). „Trifiidide päev“ („The Day of the Triffids.“, 1951.) Tallinn, 1990. Kirjastus: „Eesti Raamat.“ Tõlkinud: Aivo Lõhmus. Lk.: 3-222. (Tsitaat siin, lk.: 198.).

5 Arthur C. Clarke: „Linn ja tähed.“ („The City and the Stars.“, 1955). Tallinn, 1981. Kirjastus. „Eesti Raamat.“ Tõlkinud Ralf Toming. Lk.: 3-223.