“A CACEBOOK OF ALIEN
CONTACT.”
__________________________________
“VÕÕRKONTAKTI
JUHTUMIRAAMAT.”
_____________________________________
2011 & 2012 & 2018.___________________
_________________________________________________
_________
2011 --
MMXI
20.
07. 2011.
Kirjutades
siis esimest korda siia uude kirjakohta. Ja see peab tulema
võimalikult konkreetne ja üksik-asjalik ülevaade
inim-psühholoogiast, selle erinevate avalduste moel. Mis on toimunud
inimeste psüühikaga, millega on üle-üldse tegu, kui kõneldakse
psühholoogiast. See tulgu siis võimalikult konkreetne ülevaade.
„Võõrkontakti juhtumiraamat“. -- „A
Cacebook of Alien Contact“.
Selles kirjatükis kirjeldan, mida kõike on aset leidnud minu elu
viimase dekaadi jooksul. Kuigi sellest kõigestki siiski veid
abstrahheerivas laadis, üldistades seda kõike... Ma ei haka
kirjeldama ju kõike toimunut üksikasjalikult. Mitte korrutama noid,
viisakalt öelda, -- mõistetamatuid kretiinsusi. KUID see leidis
kunagi alguse ja sellest ajast on vähe muutunud. Mingi feminiinne
antus oma tõpralikes väljendusvormides. Tegemist on olnud tuhandete
ja tuhandete puhul kaugele arenenud ja fataalset laadi psüühilise
haigusega. Neil ei ole muide ka: vähimatki paranemise, taastumise
võimlaust ja ei hakkagi kunagi olema. Näivalt on olnud tegemist
läbinisti haige sootsiumiga, ühiskonnaga, mis põeb ravimatut
psüühilist haigust. JA kuivõrd neid armetuid on niivõrd palju
adutud, siis võib oletada, et üks osa sellest „eesti“
ühsikonnast on psüühiliselt väärastunud, psüühiliselt haige.
JA lõplikul kombel.
Tegemist
on siis ühiskondlikus mastaabis äärmiselt laia levikut oleva
psüühilise haiguse, väärastumuse erilaadiga. Levinumaks ja isegi
psühhiaatriliselt täpsemaks diagnoosiks oleks siis: skisofreenia.
Järelikult on suur osa, (vahest isegi enamus?), selle „eesti“
ühiskonnast psüühiliselt haige, otsesõnu: kujuteldamatult
väärastunud. Levik on jampslik, „nähtud“ ja „kuuldud“ on
tuhandeid, kes vavelevad aina, ja enamikul puhukdel ka isegi
aastakümneid. Ja juhtumisi on meditsiinliselt tõestatud, et see
levinuim psüühiline haigus: skisofreenia, on ka päritav haigus.
Seega, vähe sellest, et tuhandeid nähtud, kes on kogu oma eluks
hullusesse mõistetud. Vähe sellest, nagu Piibli sõnadega, nende
rumalus, hullus ja väärastumus tasutakse neile veel peale surmagi
kätte: karistades järeltulevaid põlvkondasi. // Kogu ajalooo
vältel on esinenud psüühilisi häireid ja väärastumusi. Eir
aegadel, ürgajast peale, eri kontinentidel ja erineva sotsiaalse
arengutaseme juures. Kuid kogus ee hullus näib iseloomustavat just
väikesi, ja ilma mingigi tulevikulootuseta sootsiume nagu see
kohalik antus... Võib vaide oletada, et üks osa kohalikust
elanikkonnast on psüühiliselt haige. Ilma vähimagi paranemise
lootuseta. JA isegi nende järeltulijaid nuheldakse sama hullusega.
Seda kogu hullust antakse lihtsalt põlvest-põlve „kohusetruult“
edasi. See hullusesse mõistetud kohalik sootsium ei saa evida
tulevikku!
Ühiskond,
mis on sotsiaalses mõttes hullusesse määratud. Raske kujutleda,
kuid ometigi täiesti tõsi. Sellele tõdemusele rajanedes võiks
kirjeldada, millega on tegemist. Ilmselt on psüühilisi haigusi
olnud varasematelgi aegadel, eri paigus, eri aegades. Ilmselt on
psüühikhäired esinenud ka gruppidel, teatud sotsiaalsetes
kihistustes, isegi rahva-gruppides. Mõelda vaid kõik-võimalikele
individuaalsetele ja kollektiivsetele vägivalla ja hulluse aktidele
ajaloo vältel. Hullus on nagu hulkadele, massides reeglina midagi
täiesti omast. Kuid ometigi levib suurtes hulkades hullumeelsus ja
psüühilised haigused, mis on otsekui reegliks ja üldkehtivaks
normiks kujunenud just teatud sootsiumites. On sii sjuttu üldsiest
perspektiivitusest, lootusetutest tuleviku-väljavaadetest või siis
komplitseeritud sotsiaalsete ja majanduslike oludega. JA nõnda asub
valitsema hullus, mida arvatakse ekslikult täiesti üldkehtiv
olevat. JA kuivõr levinuim kõigist psühholoogilistest haigusest on
just see skisofreenia, siis võib „eesti“ ühsikonda nimetada
psühhopaatide ühiskonnaks. Arevstades selle ebanormaalsuse ulatust,
vältust ja levikut on see kõigiti õigustatud arvamus.
Kuid
ometi ei ole skisofreeniat kui haigust olemaski. On olnud ajaloo
vältel muidugi loendamatuil arvul isikuid selle vaevuse alla
kannatamas. Kuid tuleb rõhutada, et tegemist on psüühiliselt
tekitatud vaevustega. Seda tekitab see nn. „õrnem sugu“,
ühiskonna palju-kirutud feminiinne pool; ehk siis lihtsalt naised.
Kui palju vägivalda ja hullust ja inimlikke õnnetust; suitsiide,
sõdu ja kõike muu don need põhjustanud, keda isegi vaid
feminiinseteks oleks liiast nimetada. Ja ometigi teeb juba kogu
ajaloo vältel just see feminiinne sugupool ka unenägusi, kui
selliseid. Tegelikult on unenägusi olema sama vähe kui nt.
Skisofreeniat ja muid selliseid psüüholoogilisi ja eriti muidugi ka
kõikvõimalikke psühhosomaatilisi vaevusi. Sest on täiesti ilmne,
et just see feminiinne antus tekitab unenägusi, ilma selle n-ö
„mõjuta kõrvalt“ pole kunagi kogu ajaloo vältel nähtud ühtegi
unenägu. JA ometigi pole keegi, kogu ajaloo vältel, vähemalt mitte
Õhtumaade ajaloo vältel, kirjutanud ridagi selle kogu absurdse ja
koletugi armetuse kohta. Kuid noid kõigi, „vaevatuid ja kiusatuid“
silmas pidades, pole neil endil selles faktis vähimatki kahtlust.
Seega pole olemas tegelikult ei unenägusi ega ole olemas ka
mõningaid psüühilisi haigusi, mida siis vähem-arnenud, vähem
haritud ja muidu kõigiti vaid negatsioonides kirjeldatav feminiinne
antus „vaestele patustele“ taggaks valmistab. JA nõnda on lood
olnud kogu ajaloo vältel ja kõigis paikades. Reaktsioonid selle
legaalsele hullusele on muidugi olemas: kogu ajalugu täis verd ja
vägivalda ja mõtteut teotsemist umbmäärsel sihil. Vägivald,
viha, sallimatus, jne. Seega on kujutekldav tõesti kui Dore´i
gravüür „patustest põrgus“. Kes viskelvad seal oma piinadest
ajendatuna ja kelledel pole ei kunagi kõige vähimatki lootust.
Amen...!
Skisofreenia
avaldumise vormid on muidugi selged ja miljardite poolt kõigi
ajatuil kogetud. Ilma, et oleks lootust neil olnud vähimalegi
paremale tulevikule. Skisofreenia on „ravimatu haigus“ ja isegi
„pärilik haigus“, teavitavad psühhiaatrid ajaloo vältel. Sõna
nagu „skisofreenia“ tuleneb ladine keelest ja tähendab siis kas:
„kahestunud hinge“ või „lõhestunud hinge“. Selle nimetuse
põhiline väitmine on muidugi selge. Nimelt väidavad miljardid seda
hälvet/vaevust/puudust kogenud, et nad nagu „näeksid pilte“ ja
„kuuleksid hääli“. Midagi, mida nad ainult ise muidugi kogeda
saavad. Kuid kummalisel kombel pole ühtegi psühhiaatrit hilisema
ajaloo vältel huvitanud, kuidas saavad nõnda paljud, aegade vältel
umbes samamoodi oma vaevusi kirjeldada. Ega ometigi pole tegemist aju
orhgaanilise kahjustusega...? Sic! Tegelikult on lood palju
lihtsamad. -- Kuidagi on inimajau (ka naiste aju) ehitatud
nõndamooid, et nood „hääled“ ja „pildid“ on mingil kombel
võimalikud, ulatudes ühest ajust teise, ja veelgi kummalisem: isegi
vahemaade taha (isegi: väga kaugete vahemaade taha). Seda „juttu“
mida see loo „aktiivsem pool“ nagu kultiveerib võib kirjeldada
mitemeti. Kuid ainult negatsioonides, sest midagi intelligentset noil
algajatel „aju-uurijatel“ muidugi keelel ei tule. Tegemist on
siis harilikult aastast aastasse korduva armetu ja tülgastusväärse
lobaga, mis vahelub jälgi sõimu ja otseste verejanuliste
dentenstidega. Kirjeldada saab seda kõige ainult negatsioonides.
Midagi jälgimat ei ole ilmselt olemas kui nende psüühiliselt
haigete naiste ja meeste armetu ajutegevus, nende armetu ja lõputu
ropendamine, verjanu ja kogu see tülgastusväärne
„looma-psühholoogia“.
KUID
ajsal on veel üks ja küllaltki huvitav külg. Nimelt ei piirdu kogu
see sotsiaalne hullus mitte ainult verbaalsena tõlgendatavaga. Olgu
need kõik „nähtavad pildid“ pealgi lihtsalt jälgid ja see kogu
lõputu ropp ja verejanuline „hääitsemine“ kasvõi jälgimast
jälgim. Kuid loo teeb veelgi ebardlikumaks aspekt mida
meditsiinilises terminoloogias, asja ehk nähtumuse tegelikku omadust
vähimalgi kombel mõistmata nimetatkse – PSÜHHOSOMAATIKAKS. --
See tähendab siis ametlikult mingeid määratlematuks jäävaid
vaevusi, isegi haigusi, mis näib esile kutsutud olevat just
konkreetse aju ja psüühika poolt. JA sellega nende „ravimise
katsed“ siis harilikult piiruvad ja parem ongi. Nimelt võib see
tülgastusväärne feminiinne antus tekitada sarnaselt nende
„piltidele/häältele“ ka samavõrd reaalseid vaevusi inikehas.
Kõige ohtlikumaks loevad need elupõlised verejanulised ebardid just
siis südametegevust, südama rütmi häireid, jms. Olles
pool-loomalikul kombel teadlik südametegevuse elulisest
funktsioonist, oskavad nad esile kutsuda midagi, mis meenutab südame
funkstioneerimise häireid. Ja seda täiesti realistlikult, ilmselt
isegi meditsiinilise aparatuuriga mõõdetaval kombel. JA võib
muidugi vaid oletada selle verjeanulise ja armetuimal kombel
väändunud ja tõpraliku „õrnema soo“ esindajate ilgusi mida on
tehtud, mis on teoksil. Kelgivad teised isegi selliset
surmajuhtumitega, mis pole sugu just välistatud...? JA kogus eda
ähavardamist, armetut ülbitsemist ja verejanulisust tõrgub iga
inimkeel kirjeldamast. Kuid nagu vanasõnagi ütleb: nad saavd ka
tagasi, (need „aktivistid“) samal kombel, ja kasvõi igal ajal.
Unes või ilmsi. Füüsilist vägivalda või sarnaseid, n-ö
„vaimseid meetodeid kasutades“. -- Selline on lugu selles
tülgastust väärivas „eestis“, --- A.D. 2011...1
___________________________________________________________
10.
08. ´011.
//
Kirjutades siia inimpsühholoogiast üldistaval ja samas ka
konkreetsel kombel. Mida kujutab endast psühholoogia kui selline?
Mida tähendavad inimtunnetusele seotud piirid? Mis on psühholoogia
plussid, mis on psüühikaga seotud miinused. Miles on meie paremus,
meie kui teadvustatud liigi eelis ja meie viletsus? Mida psüühika
abil on võimalik saavutada ja millest me selle äärmuste tõttu
otsekui ilma jääme? Ja seda kõike kirjeldada siin siis järgnevuses
just epiirilisest ainesest lähtuma seatuna, individuaalsest
aspketist lähtuvana. Seega tuleb see kirjutis, kuigi oma põhilaadilt
üldistavaks ja abstraktseks jäädes siiski ka vahetu pilguheit
psüühikal etervikuna kui millegile empiiriliselt tõestatavale
materjalile. Inimpsüühika võimaluse ja piirid, vaadelduna neid
siis konkreetses mõttes, empiiriliselt ja praktiliselt ja
võimalikult realistlikult elik siis: elulähedaselt. Milleks me
õieti võimelised oleme, kui suuta hõlmata kõiki võimaliku
psüühika poolt paukutavaid võimalusi? Mis on inimpsüühika
tegelikud ja konkreetsed piirid ja võimalused. Ja mid atähendavad
hälbed normaalseks kuulutatust, kõrvalekalded tavalisest
mõistlikkusest. Mida tähendab üldse inimpsüühika normaalsus ja
kõrvalekalded ning hälbed keskmisest normaalsusest? Kas ei peitu
just psüühika äärmustes oma ammendavamatud võimaluse dja
seni-adumatu, tunnetamatuks jäänu avardamise võimalused?! Kas ei
ole just kõrvalekalded normaalseks kuulutatust/tunnistatust
võimaluseks ja hüppelauaks millegi enama tarvis? Kas ei ole just
seepalju kiidetud ja ülistatud „ühine mõistlikkus“ („common
sense“) midagi pidurdavat ja takistavat, midagi, mis ahistavl
kombel piirab inimpsüühika taju- ja tunnetus-ulatuse võimalusi ja
piire....? JA sellest kõigest nüüd järgnevalt, kuigi siiski
üldistavalt ja abstarktsel kombel, -- siiski ka külllatki vahetul
ja konkreetsel viisil kirjutades. Lähtudes individuaalse kogemusega
seotud empiirilisest ainesest dekaadi vältel. MOT.
ON
olemas inimteadvus, mis rajneb suure osas meeleoragnite poolt
vahendatud maailmatajumise võimalusele. Meie meeled annavad meile
üldsie ettekujutuluse ümbritsevast maailamst, reaalsusest. Kudi
ainult meeleandmed iseloomustavad kogu elavloodust, kogu faunat,
kuigi täiesti eirneval ja mõistetamatuks jääval kombel ilmselt.
Inimesele kui liigile on olemuslikult loomuomane ka pelkade
meeleandmete tõlgendamise võime, mida võib lihtsustault nimetada
Mõistuseks. Inmene tõlgendab ja süstematiseerib oma mõistuse ehk
ajutegevuse käigus ümber kogu oma meelelise taju ja teeb seda
niivõrd edukalt, on teinud kogu ajloo vältel, et vägisi kiputakse
aju ja mõtlemise osatähtust mellevaldseltki ületähtsustama. Meie
meeleorganid annavad meiel aimu ümbritsevast relaasusest. Meie
ajutegevus, eliks iis mõistus tõlgendab seda aga sootuks omamoodi.
Ja juba siinkohal võib väita, et meelte poolt vahendatud andmed ei
ole ju igal indiviidil samased, on olemas hälbeid ja kõrvalekaldeid
tajumise laadis ja omadustes. On olemas kergeid kõrvalekaldeid, on
olemas tõsisemaid hälbeid ja kahjustusgi. Enamik inimesi tajub
siiski maailma sarnaselt, nad nt. näevad ja kuulevad jne. Midagi
umbes sarnast. (Kuid pimedad ei näe ja kurid ei kuule ja ometi nad
mõtlevad). Seega võib juba meeleteorganite poolt vahendatud
maailmatajumise vii solla drastiliselgi kombel erinev. JA kuidas siis
saab rääkida veelgi keerulisema protsessi nagu jautegevuse saadus
enagu mõtlemise smasusest elik siis ainuõigsusest ehk
„normalausest“. Kui juba primitiivne meeletetaju võib olla
drastiliseltki eirnev, -- msi kõikvõimalikud erinevused peavad siis
eksiteerima eri inimestete mõtlemise ja psüühikaga seoses üldse?!
-- Need erinevused on vägagi suured.
Meeltetaju,
maailma tajumine võib olla vägagi eirnev eri inidviididel, ja on
sed aolnud kõikidel aegadel ja kõigis paigus. Kuid inimese
jautegevus on ju üks äärmiseltki komplitseeritud protsess
üleüldse. Seega on maailmatunnetamise protsess psüühika kui
terviku vaatenurgaest veelgi koplitseeirtuma kui pelgalt ümbritseva
reaalsuse erinev tajumine (mis on omane ka kogu primitiivsle faunale
üldiselt). Seega ei ole vist ülds evõimalikki kõneleda
inmpsüühika ainuõigest ja ainsana „normaalseks“ kuulutatud
õigsusest. Inimpsüühika ja inim-mõistus on midagi niivõrd
komplitseeritud, et avevalt leidub kahte täiest indentset indiviidi
üldsegi. Inimpsüühika olgu siin järgnevuseksi defineeritud kui
kogu ajutegevuse ehk siis kogu tajumise ja mõtlemise lõppsaadus,
mis vahendab meile meie tõlgendava ja süstematiseeriva ja hindava
mõistuse vahendusel tervikpildi ümbritsevast maailmast,
reaalsusest, mis meid ümbritseb ja ilma milleta poleks olemas mingit
olemist. Rõhutades iinkohal veelgi, et inimeste tajumise ja
meeletajude mõtlemises ümber-reorganiseerimine on äärmiselt
keerukas ja komplitseeritud protsess. Vahest on inim-mõsitus ja
-psüühika midagi seniolematud ja täiesti ainulaadset kogu
Univerusumis üldsegi?! Sest kui ongi tõneäoline, et eksiteerib
Univerusmis ka elu kui midagi taolist, siis on palju vähem
tõenäoline, et see vähiomnalgi äratuntaval ja meile mõistetaval
kobel võiks meenutada inim-mõistust meiel kuiliigile tuntaval
kombel Plaju tõenäolisem, on, et kui mingil kujul peakski Elu
Univerusmis veelgi eksiteeirma, siis selle komplitseeritumad
avaldused nagu nt. Mõistus/intelligents, peaksid olema meile
liigiomastest niivõrd erinevad, et mõistmise/kontakti/arusaamise
võimalused on kaduv-väikeselt tühised. Palju tõenäolisem on
võõra eksiteerimsievormi võimalikud psüühilised/mõistuslikud
kvaliteedid juba oma olemus epoolest midagi niivõrd erinevat, et
nede mõistmine on täiesti võimatu. Kuid juba selline astronoomia
ja ulmekirjanduse taoline kõrvalepõige siinse kirjutamise raamides
oli mõeldud vaid selleks, et rõhutada inimtaju ja -tunnetuse ja
inim-mõsituse üldse, -- äärmiselt suhtelist elik siis relatiivset
loomust ehk põhilaadi.
Järelduvalt
on siis inmliigi meeletandmete poolt vahendatud ettekujutlus
ümbritsevast reaalsusest ehks siis maailmast oma olemuselt
äärmiseltki suhtelist ehk relatiivset laadi. Inimpsüühika ja
ennekõikke just see komplitseeritud ajutegevuse lõppsaadus nagu
inim-mõsitus muudavad meie ettekujutuse ümbritsevast maailmast
veelgi relatiivsemaks. Sellega jõuame siinse kirjutise ühe peamise
teeisini: meie tajumine ja selle tõlgendamine psüühika elik siis
mõistuse vahendusel on oma olemuselt raltiivne. Juba tajumise
erisused varieeruvad eri indiviididel suuresti, psüühilised
iseärasused ja mõistuse omadused ja kvaliteet on aga oma
diaspansiooni ulatuselt lõputult eirnevad. Seega võib siinkohal
veidi trafaretselt väita, et niiplaju kui on ja on olnud ja olema
saab erinevaid inimesi niipalju on ka maailma eirnevaid tajumise ja
tunnetamise viise. Tajumise iseärasused on erinevad; psüühika ja
mõistuse tõlgenduslikud erinevused on veelgi suuremad. JA rääkimata
siinjuures niisusgsuest erinevusetst, mis on isegi oma tajumises ja
mõistmises suures osas kokkukuuluvatel indviiididel ja hulkadel
arusaamise osas erinevate nähtumuste suhtes aksioloogilises jms.
Suhtes. (Kõikvõimalikud etnilised, rassistlikud, keelelised, jms.
Erisused). -- Näivalt pole isegi liigisiseselt olemas mingitki
tegelikku võimalust n-ö „ühise keele leidmiseks“...? JA mida
tähendab siis siin jutt „normaalsest“ ja „ebanormaalsest“
psüühikast. Kui kõikvõimalike tajumuslike, tunnetuslike ja
mõistuslikkude erisusete diaspansioon on nõnda laialdane ja oma
olemuselt ennekõikke just relatiivne ?! Ei saa olemas olla siis
midagi ainuõiget ja tõele-vatsavat, ei sa aolema s olla ainuõiget
ja normaalset psüühikat ja mõtlemist. Iga inimene on erinev ja
niipalju kui kunagi saab olemas olema eirnevaid inimesi, niisama
palju on ka erinevad maailma tajumise, tunnetamise ja mõistmise
erinevaid viise ja mooduseid...!
Kuid
selle kirjakoha põhilad olgu oma olmemuselt konkreetset, kuigi samas
ka abstraktset ehk üldist, eliks siis: üldistavat laadi. Eeltooduga
jõudsime järelduse, et inimeste tajumise ja tunnetamise ja
psüühikaga seotud mõtlemise-mõistmise diaspansioon on vägagai
eirnev ja oma olemuselt vaid relatiivsel kombel (kuid siiski)
absoluutset laadi. Sellest tulenevalt, et vaid üks „absoluut saab
korraga kehtida“, et vaid üks tõde saab tõesti TÕDE olla, on
ülimalt mõistetav see oma olemuselt lausa tohutu erimeelsus, mis on
läbi aegade inimsust saatnud, kui juttu on olnud õigest ja valest,
heast ja kurjast, Jumalast ja Kuradist, ning muidugi ka, uuemal ajal:
psüühiliselt normaalsest ja ebanormaalsest. Sest kõige lihtsab
meetod kõrvaldmaks/likvideerimaks oma võimalike konkurente/oponente
on tunnistada/kuulutada nad väärale teel olevaks, ebamõistlikuks
või siis lausa: „ebanormaalseteks“. KUID kui pole olemas mingit
ühest möödupuud tõe ja vale eristamiseks, kui on olemas
loendamatul hulgal sama-aegselt kehtivaid absoluutselt kehtivaid
tõesuse mõõdupuid, kui iga inimnene on just oma „jumala“ näo
järgi loodud, siis pole eriti imestada, et kogu see segadus ja
erinevate arvamuste/veendumuste paljuses leiab tihtipeale oma peamise
väljenduse justnimelt nii indviduaalse ja ka kollektiivse
hulluse/kretiinsuse aktides (nt. kõikvõimalikud konfliktid, sõjad,
rahutused, mässud, jne.). SEEGA jõuame selle kirjutise teise
põhiteesini: pole olemas ei tõest ega väära, pole olemas ei head
ega kurja, pole olemas ei normaalsust ega ebanormaalsust. On olemas
vaid suhteliste tõdede relatiivne Univerusm, milles need ajutised ja
üüriksed elueaga inimputkad oma üürikese teadvuse-sädeme põgusa
välgatuse ajal arvavad end olevat oma „jumala“ nägu ja evivat
ainuõigeid tõesuskriteeriumeid ja õigust aksioloogilisele
hinnangulisusele. Kuid tegelikult on olemas vaid relatiivne
Universum...!!!
___________________________________________________________
14.
09. ´011.
Kirjutades
siis siia konkreetsel kombel inimpsühholoogiast, kui sellisest.
Lähtumisi tõdemusest, et meeleliselt tajutav ja siis mõistuslikult
tunnetatud maailm on olemuselt siiski ennekõike psüühika olemusega
seotud. Sest ei ole midagi, mis ei ole inimpsühholoogiast mõjutatud,
kõik mis on, on teadvustatud kombel osutunud mõistetavaks just
psühholoogia kaasabil. See haruldane võimalus tajuda ja tunnetada
ümbritsevat reaalsust ja seda mõistuslikult, psüühika avhendusel
ka tõlgendada. Vahests elleks just ongi olemas maailmakõiksus, et
seda nõnda haruldasel kombel tunnetada võida. Mis oleks aeg ja ruum
ilma selle olevuseta, kes neist teadvustatult mõelda oskaks...? Kuid
siin ei ole koht arutluseks Univerusmi tõdede üle, juttu tuleb siin
pigemini just psühholoogiast kui sellisest, ja seda lähtudes
empiirilisest ainesest ja seda veidigi abstrahheeritumas laadis
esitatuna. Kirjutades küllaltki konkreetselt psühholoogiast,
tuletades sellekohase ainese epiirilise kogemusega seonduvast. Jut ei
ole niivõrd inimtunnetus eolemusest ja selle ulatuvusest, kui
pigemini on siin juttu psühholoogia võimalikest empiirilisest
kaasnähtumusest. Sest see kirjutis on jua „Võõrkontakti
juhtumiraamat“. -- Siia siis kirjutada sellest, mis psüühikaga
seoses ikka tõesti täiesti võõraks jääb. Liigisisesed ja
soolise derinevused siia kaasa arvatuna. Seega: mis on aset leidnud
selle inimajaloo vältel, minu isikliku loo vältel, mida saab ja
peab ennekõike just psüühikaga seostama...?
VÕÕRKONTAKTI
JUHTUMIRAAMAT. --
Lähtudes arvamusest, et inimpsühholoogia on midagi universaalset ja
üldkehtivat, absoluutse kehtivusega fenomen. Psüühika hõlmab ka
meeleliselt tajutava reaalsuse kogu oma ulatuselt ja meeleandmete
poolt avheldatud reaalsuse-pilt vastab kokkulangeval kombel eri
isenditel suures osas siiski kokku. Kuid psüühika ja selle
kompleksemad väljundud, nagu tunnetus ja mõistus erinevad juba
suuremal kombel. Nõnda ei olegi midagi üheselt võimalik
normaalseks lugeda ja midagi otseselt sellest lahknevaks. Kuigi sed
aon tehtud kogu ajaloo vältel: loetud midagi ainuõigesk ja
normaalsuseks ja siis sellest diametraalselt erinevaks. MIS on siis
aset leidnud aegade vältel inimsuse psühholoogiaga seoes? On olemas
meeleandmete poolt vaehdnatud reaalsuse-kujutelm. On alati olemas
olnud tunnetuslikud ja mõistuslikud tõlgendused sellest.
Meelte-andmete vahendatud maialmapilt langeb eri isikutel harilikult
suuresti kokku, kuid selle tunnetuslik ja mõistuslik tõlgendamine
on suuresti eirnev olnud alati. Isegi nii erinev,. Et midagi
kokkukõlavat on olnud raske leida. Liigisisesed erisused on lihtsalt
niivõrd suured. Juba jaotus kaheks sooks mõjub äärmislet
komplitseerival kombel, kaks sugu nende kõigis lahknevustes. Kuid
siin ei ole vaja kirjutada ainult üldises ja asbtraktsel kombel.
Sest nagu pealkirjastus näitab on siinse kirjutamsie puhul tegemist
just vahetu empiirilise kogemusepagasi tõlgendamise katsega.
Psüühika
on komplitseeritud nähtumus. JA seda on võimalik komplitseerida
veelgi, niivõrd, et millestki ühetimõistetavalt normaalsest siis
lõpptulemusena enam juttugi olla ei saa. On midagi, mis on alati
tunnustatud olevat olemas olnud kui normaalsus. Kuid vahest ja just
seetõttu polegi olnud olemas ka midagi sellest lahknevat, pole
olemas olnud ebanormaalsust. Vahest püstitada juba siinkohal
teesina, et pole kunagi olemas olnud mingit ainult psüühilist
haigust ega hälvet. On olemas vaid inimpsühholoogia, mis oma
komplekset soolist erisust. Rohkem kui indviduaalsed erinevuse
dmõjutab psühholoogia minevikku ja tulevikku sooline graduleeritus.
Kes on need „võõrad“, kes teevad neid kõige pööraseimad
unenägusi ja fantaasiaid, kujundavad elu ja saatust ja iga viimast
kui elatud hetke? Vastus on ilmne, oletad atuleb siinjuures teavat
konkreetse suunitlusega feminiinset faktorit. Inimpsühholoogia on
nõnda mõistetuna rohkem feminiinse antuse, seega „naiste
psühholoogia“ nagu rohkem. Nende psühholoogia, kes on ajaloo
vältel kujudnanud iga viimast kui nähtud unenägu. Ja sellega
seonduvat. Ke son kujundanud iga viimast kui unenägu ja nõnda ka
tulevikuski. JA kes on põhjustanud kõiki olnud psüühilisi
vaevusi, hälbeid ja kõrvalekaldeid normaalsusest. Kõikvõimalikke
psühhostiliste õususte kõrval on leidunud siiski ka positiivseid
momente. Kuid ilmselt ei eksisteerigi “inimpsühholoogiat“
lahutatuna naiste psühholoogiast. Pole kunagi nähtud ühtegi
unenägu ja kõikmõeldavad psüühilised ja psühhosomaatilised
haigused on olnud mõjuks kõrvalt, need on otsekui „tehtud“ ja
fabritseeritud.
_________________________________________________
_____
____________________2012-MMXII_______________________
23.
01. 2012.
Kirjutades
siis inmpsühholoogiast ja seda just vahetule empiirilisele ainesele
tuginedes. Järelikult on see kirjakoht just konkreetse suunitlusega
lähenemine sellele ulatuslikule uurimisvaldkonnale nagu
inmpsühholoogia tervikuna võttes. Siin kirjakohas ei uurita
ülidseid tajumislikke ja meelteanmdetele rajanevat adutavat maailma.
Põhirõhk ei ole ka tunnteuslikel elik siis epitsemoloogilitsel
aspektidel. Seega ei ole siin juttu niivõrd adutavast ja
tunntetatavast, elik siis mõtlemise kui valdkonnaga seonudvat. Pigem
on see kui ülevaade, mis rajaneb isiklikule empiiriliselt adutud
ainesele rohkema kui dekaadi vältel. Kuigi üritades siiski ka veidi
abstrahheerivamt lähenamislaadi. Kirjeldades toimunut küll
võimalkult konkreetselt, kuid siiski üldistavas ja abstrahheerivas
laadis. See on siis osati kui: “minu isikliku elu lugu”... Ja
seda rohkem kui viimase dekaadi vältel. Kuid see, millest siin juttu
tuleb, ei ole ainult isiklik, see ei piirdu ju minu iskuga. Jutt on
sootsiumist selle praegusel arenguetapil. Millestki, mis on vältust
omanud juba dekaade, palju dekaade ja millestki, mille lõppu ükski
praegu elav hing ilmselt ei näegi. Jutt on meie ajast, sellele
psühholoogisel kombel lähenedes... See on nagu draama, selles on
oma traagikat, jutt on kui nonde vaveatud hingede elust ja surmast.
Nonde hingede armetulust ja psüühiliselt väärastunud eludest ja
nende vältimatust surmast. See on meie aja lugu, meie aja kroonika.
JA: “otsekui ajatust vaatepunktsit vaatlen ma seda kõike...!” JA
kirjutan siin kirjatükis kõik küllaltki avameelselt ka üles.
Sree
on siis, et otsekui lõputus Universumis, lõpuni hoomamatuks jäävas
Ruumi son tekkinud midagi, mida iroonilisel kombel Eluks võib
nimetada. Lõputus Ruumis, tohutute ruumikuristike seas, üüratute
mateeria-kogumike hulgas ja lõplikus/lõputus Ajas on tekkinud Elu,
mida näib isegi nn. “mõtlemine” iseloomustavat. Kaugel-kaugel,
koduse Linnutee Galaktika äärel, ühes spiraalses moodustises asub
tähtsusetu päike, nn. “kollane kääbus”, millisedi on
Universumis lõputul arvul. Ja selle kolmandal planeedil elutseb
mingi ahvidest põlvnev eluvorm mida nimetatakse inimsuseks. Kes
arvab end isegi “mõtlevat” olles vastamisi seatud lahendamatute
universaalsete probleemidega. Kuid see on naeruväärne selle
ahvidest põlvneva ja peamiselt süsinukust, bvalkudest ja veest
koosneva eluvormi taotlsed mõistmaks Universumi “otsatuid
saladusi”. Kuid see imetajate “mõtlev” liik on suurestio
pretensioonikas ja loodab siis ilmselt, et sellele juhulikule,
hektilisele ja küünidmatule nn “mõtlemisele” võib omistada
universaalseid mõõtmeid. Kuid juba proovides mõelda lõpuni
Lõpmatust, ilmneb koheselt selle pretensioonika “mõtlemise”
olemuslik küündimatus. Kuid ometigi on see imetajate liik võinud
välja mõelda kõik üllad ideaalid, Jumala ja Kuradi ja Taeva ja
Põrgu. Selle kogu komejandi ühisnimetuseks võik olla “traagiline
inimlik komöödia”. Kuidas nad higitsavad ja sebivad ja
sehkendavad sajandist sajandisse, rassivad ja sehkendavad, sõdivad
ja tapavad üksteist. Mõistamata kui tühine see kõik on Unievrsumi
mastaapides. Mingid inmputkad ke sei mõitsa, et nad elavad vaid
naeruväärselt üürikest elu ja neist ei jää peale nende surma
pea mitte midagi meelde, mitte mingiski. Ometi nad sehkendavad,
paljunevad üliagaralt. Inimlik tühisus, mõtteuse ots ja ometi:
“mäherdused pretetsioonid”...! Mingi ülima mõtteuse tõdemus
olgu vahen datud siinkohal nõndamoodi.
Mida
võiks nimetada siis selleks paljukiidetud ja äärmiselt
ületähtsustatud “inimlikuks mõtlemiseks”...? Juba
meelteandmete poolt vahendatud nägemus ümbritsevast ei tarvitse
mingilgi kombel “tõele vasta”, see on lihtsalt juhuslik, et
enamik noist “ahvidest põlvnenuist” tajub ümbritsevat reaalsust
umbes sarnasel kombel. Tunnetuslikke ja epistemoloogilisi probleeme
noil imetajatel harilikult elu jooksul eriti ei teki. Nende elu
seisneb toitumises ja paljunemises ja suremises. Ometigi nood-samused
arvavad, et nad ka mõtlevad. Mõistamata samas, et nende mõtlemise
eesmärgiks ja saaduseks ongi hoolitseda vaid toitumise ja sigimise
eest, kuigi nad nagu ei teakski, et nad surevad sama vältimatul ja
väärmatul kombel ilma ühegi erandita. Kuid seda nad kui ei tea,
seda nad ei oska ju tajuda, tunnteada ega mõelda. Elavad siis nood
“inimputukad” kui igavesti. Ilmselt silmaspidades oma paljunemise
elik siis: reprodutseerumisvõimet. Mingi geneetiliselt edasikanduv
segadik, kaos, oletatakse mingit püsivust kuigi selge on vaid see,
et generatsioonist generatsiooni kandub peamiselt vaid kogu see
inimlik jantlik hulls, koos kõige “kultuursega” nagu sõdimine
ja mingi naeruväärselt ületähtsustatud voluntaritslike
teooriatega, mis tähendavad siis võimu valitsemist (nn.
“poliitikat”, tänasel päeval). Peamine on siiski sõdid, tappa
oma liigikaaslasi, ja seda siiski ajastust ajastusse järjest
tõhusamal ja ulatuslikumal kombel. Juba on (“õnneks”!) välja
mõeldud ka ülimalt tõhusad maissihävitusrelavd. Juba on inmliik
jõudnud (pool sajandit tagasi) nii kaugel, et võib “soovi korral”
omaenda liigile lõpu peale teha. Juba on nii tõhusaid
massihävitusrelvi, et inmliik võib ennast vabalt ära hävitada. On
kindel, ets ee kunagi juhtub, on ju teada juba “kuidas”. Küsimus
seisneb vaid selles, et millal täpselt saabub selle liigi teenitud
lõpp, selle armetu tragikomöödia viimane vaatus...?
KUID
selle kirjakoha pealkirjastuseks on: “Võõrkontakti
juhtumieraamat”. Ja seda aka põhjusega, kuna see rametu inilik
tragikomöödia evib ka spetsiifilisemaid nüansse ja erisusi.
Lõplikuks naljaks on see amretu ja küündimatu inmtõug jagatud ka
kahte soosse. Kui noid inimputukaid näib üldiselt iseloomustavat
vaid osaline tajumisvõime ja äärmiselt küünidmatu võime midagi
mõista ja tunnetada eliks siis üldse mõeldagi siis sellega kogus
ee armetus siiski kahjuks ei piirdu. Siinkohal olgu siis mainitud
toda nn. “feminiiset” antuste lik siis seda osa sellest ahvidest
põlvneval liigil, kes näib kandvat peamist koormat kui karistust
liigi kui sellise reprodutseerumisvõimega seoses. See feminiisusus
on tõeti üllatvalt küündimatu tõesti. Siinkohal aksioloogilisi
kriteeriumeid edastamata võib vaid nentida, et üllatvalt küünidmatu
ja armetus selel sõna kõig otsesemas mõttes. Jutte kui ei olegi
vaid tajumisest ja mõtlemists, elik siis selle sellele küündimatule
liigile omasest toitumuslikest-plajunemislikest pürgimustest. Juttu
on ka voluntaristlikest taotlustest. Seega siis, avameelsemalt
väljendudes: kõik ei tarvitsegi mõtelmis ekui sellisega piiruda.
Juttu on mingitest küündimatutest, kuigi kaua vältust omanud
armetutest püüdlustest kontrollida ja suunata kõike, isegi
“mõtlemist” kui sellist. Tajumuslikud nähtumused nõnda samuti.
See feminiinne osatähtus on ilmselt juba aegad ealgsuest peale
üritanud midagi otseselt “mõistuse-vastast”. Kontrollida
(“hirmu-armu”) põhimõttel, isegi: “dresserida” inimsust,
seda selle sõna kõige tagurlikumas mõttes. Ilmselt see n-ö
“feminiinne antus” tunneb, olles karistatud reprodusteerumise
põhiraskusega, seda liiki kui nüristaval ja äärmiselt küündimatul
ja vägivaldselgi kombel kontrollima olema seatud. Seega on see
feminiisus küündimatu.
“VÕÕRKONATKTI
JUHTUMIRAAMAT”. – Mõeldakse, liik on
mõtlemisvõimeline ja ei ole samas. Mida tähendavad unenäod,
millest pajatavad juba antiikaegsed ülestähendused. Mida tähendab
see küündimatu “nimetu üldisus”, see kuritegelikulgi kombel
kontrolli taotlev feminiinne antus...?! – Kui kunagi ajaloo vältel
pole lihtsalt “nähtud unenägusi”, kui kunagi pole muud ajaloo
vältel nähtud unes, kui muud, mis on kui kuidagi “tehtud”. Kui
mõtlemine, nende feminiisete ebardite nn. “mõtlemine” on mingi
primitiivne ja ülimalt armetu ja eemaletõukavgi om vägivalduses,
algeline kontrollmehhanism. Kui pole kunagi olemas ühetgi
“psüühilist haigust”, pole kunagi olnud mingeid psüühilisi
haigusi kui seel jõletu feminiise antuse primitiivsed ja
õõvastavadki kontrollimise taotlused. Pole kunagi nähtud ühtegi
unenägu, kõik – hullus, psüühilised haigused; kõik kuritööd,
vägivaldused ja kõik konfliktid, kõik sõjad on node –
“feminiinsete jõletiste” peamiseks saavutuseks. – Siis ei
imesta, et konfliktid ja kõikmõeldav vägaivald, isegi: sõjad! –
siiski alati on olemas olnud. Kuid nagu öeldud: juba Loodus karistab
ja karistab rängalt noid feminiiseid ilgeid ebardlikult moondundu ja
väärastunud mõtlemisega sugu, ja see kõlagu nondesamuste kõrvus
kui “Jumala kättemaks”. Sest alati, kogu ajaloo vältel on noid
ebardunud jäletisi karistatud ja rängalt. Nonde ilgusel ei saa, ei
tohi olla, mingit muud tulemust. Mijardeid hävitatud ja rikutud
elusi, surmade psühhosomaatilised põhjused tänapäevalgi
(peamiselt südamehaigused, u. 60 % elanikonnast tapetakse
südamehaigustega seoses maha!); – sellel kogu feminiinsel jälkusel
pole otsa ega äärt. Mijardid enesetapud, kõik mõrvad, kõik
surmajuhtumid, inimeste tapmine ja hulluks ajamine, – selle kõige
eest peame “tänama” seda jõletut feminiinset antust, seega
siis: “naissugu”. Kuid nagu öeldud: juba Loodus ise on
noidsamuseid kogu ajaloo vältel karistanud. Ja midagi nii
psüühiliselt väärastunut nagu see “feminiinne antus” ei tohi
omada mingit tulevikku. Seega on ainult üks lahendus: liigi lõpp ja
selle jäletu jälkuse ots. See kõlagu nagu: ´Jumala karistus´...?!
See inmliik ei tohigi kestvust evida ja nagu öeldakse: ´ Jumal
karistagu noid feminiiseid mõrtsukaid´...! Nad elavad mõtetult ja
surevad täiesti vältimatul kombel. ´AMEN´.
_____________________________________________________
26.
06. ´012.
Alustades
taaskord selle konkreetsema kirjutisega, inimpsühholoogiast kui
sellisest. See kirjutis jätkub nüüd ligi pool aastat hiljem
eelmise suve sihiseadeist. Olgu see kirjeldus psühholoogiast (ja/või
psühhopatoloogias) tuginedes selles suures osas just isiklikele
kogemustele viimase umbes dekaadi vältel möödunud ajast. Kuid
lähenedes siiski psühholoogiale ja psühhopatoloogiale
abstraktsemas ja üldistavamas mõttes, mitte üksikasjalik kirjeldus
vaid üldistav ja kokkuvõtlik selgitus, mi stoimunud on ja mis
ilmselt toimuma veelgi saab... See eismene lõik olgu siinkohal
sissejuhatav. Plaju ei ole nõndamoodi kirjutanud, kui olek svahest
võinud ja isegi pidanud just nõndamoodi – avameelselt ja
üldistavalt – kirjutama varemgi. Võtta kogu see inimpsühholoogia
kokku üldistavas mõttes tuginedes kõikvõimalikele kogemustele
ajast rohkem kui dekaad, mis möödunud on nõndamoodi. Üritades
lähtuda ülistavast ehk abstrahheerivast lähenemise laadist. Kuid
vaatluse alla tuleb siiski kogu psühholoogia selle
psühhopatoloogiaga piirnevais avaldusvormides jamuud ektsessid
sealjuures (nagu nt. psühhosomaatika, jne.). See tuleb kirjutis ja
kirjeldus psühholoogiast vaadelduna seda 12. aasta isikliku kogemuse
põhjal. See ie tule seega rõõmustav kijutis, kuid see on sellisen
avaja siiski ette võtta. Shakespeare´i Hamleti sõnadega: “et
keegi teaks minust ja minu asjast tõtt...!”
“VÕÕRKONTAKTI
JUHTUMIRAAMAT”. – See on selle
kirjutise pealkirjastus ja sellest suures osas järgnvalt juhinduda.
Jääb mulje, et on psühholoogiagi valdkonnas tegemist kahe,
dualistlikult vastanudva, valdkonnaga, – normaalsus ja
ebanormaalsus, tõde ja väär, jne. Enamik inimesi on elanud enamik
oma elust hoopis teises maailmas, kus kehtisid kriteeriumid, mida on
lugeda raamtutest, mida õpitakse suur osa elust koolides. JA ometi
vastandub selle kõigele mingi kõike-hõlmav hullus,
psühhopatoloogia, millega ilmselt igalühel, kellel rohkem, kelle
vähem, – kahjuks tuleb elu jooksul tegemist teha. Igaüks teab
lapepõlve ja keegi pea-aegu ei tegele teismelisena kogus ellega, mis
on ees ootams. Mis ei ole enam psühholoogia, nagu nt. antiigist
normaalsuse osana kehtinud unenäod, arvatagu noist ulmadest siis
ajaloo jooksul mida iganes. Kuid siis tuleb, teatud vanuses, kogus
see hullus, mida saab pidada ainult ja ennekõike psühhopatoloogia
kui meditsiinilise, vaimse tervisega seotud uurimisvaldkonnaks. Kõige
rohkem häämatsaks mõnd teismelist kogus elle nn.
“psühhopatoloogia” laialdane levik. Jääb mulje, et
jnormaalseid inimhingi nagu olemsaki ei oleks, nagu oleks osa
rahvastikust hulluse piiril virelemas mingi armetuima psüühilise
haiguse kütkeis. Vähe sellest, need amretud “vaevatud hinged”
on teinud psühhopatoloogiast oma elu mõtte, nagu ei oleks nad
samuti teismelisena ikka veel normaalsed olnud?! Kuid osa Eesti
ühsikonnast on psüühiliselt haige, veelgi enam: psüühiliselt
väärastunul kombel moondundu hinged. Ja see on jääv ehk ravimatu
seisund.
Mida
arvata inim-mõistusest, kui see reeglina näib iseloomustavat just
noormeaid aastaid. JA mis tuleb selle n-ö “mõtlemise” asemel?!
– Nood mõistuseta hinged ei mõtle enam tõesti, nii nagu seda
sõna harilikult defineerida on kombeks. Mõtlemise asemel nad
“kuulevad hääli” ja “näevad pilte”. Nonde väärastutundu
indiviide ajud enam muud ei võtagi kui seda kõike mida on ajastuid
kirjelduatud just psühhopatoloogiaga seoses. Vähe sellest, et nad
on sisuliselt psüühiliselt haiged või väärastnud, nende jaoks
polegi enam lootust, et nad kunagi nomraalselt enam mõelda võiskid.
Nood nägemis- j akuulmishallutsinatsioonid võtavalt noilt kogu
nende vaba aja ja omavad vältust aastakümneid, palju dekaade, vahel
isegi kuni surmani välja. JA võiks huvitud, kuida son need
“pildid/hääled” tehtud, kuida sneed kujunevad? Vastus on väga
lihtne, noid psüühiliselt moonunuid on väga palju, neid jagub ja
üksteisele nad neid psüühilisi vaevusi ka teevad, päevast päeva,
aatsast aastasse ja dekaaidst dekaadi. Ainult üks kolmandik võib
kunagi nomraalsesse ellu tagais pöördua, 2/3 jäävad elu lõpuni
sõna otseses mõttes ebanormaalseteks. Koos järleduvate
asjaoludega, nagu nt. olevat skisofreenia, - see levinuim psüühiline
hälve, – isegi ka päritav haigus ja see vastab muidugi ka tõele.
Ebasoodsatest (kodustest, perekondlikest) tingimustest ei saagi
midagi täiesti normaalset võrsuda. Nii, noid vaevseid ja vaevtauid
aiendab, tüdimus, kibestumus, pettumus ja (kujunenud olukorrast)
väljapääsmatustest timngitud meeleheide. Nad on hullusesse
mõistetud kogu oma eluks. Nad ei otseselt kujuendu olkorra
tekkimises süüdi, (selle olukorra tekkimise eest hoolitsevad teised
samuti vaevatud, eakamad tihti, kelle puhul ei saagi enam, dekaad
ehiljem, midagi nomraalset oletada). Ja nõnda se elugu käib, nagu
nõiaringis, generatsioonist teise, ja sellel lool pole lõppu. Osa
elanikonnast on mõistetud elukestvasse hullusesse,
ebanormaalsusesse, kooos kõigi sellest olkorrast tingitud
negatiivsete kaasumustega.
Levinuim
psüühiline haigus on siis nn. “skisofrrena”. Noid nõnda
vaevatudi näib sieloomustavat mingi “lõhestunud” või
“kahestunud” eneseteadlikkus. Nad kui arvavad, et nende mõistus
või teadvus ei ole enam täiest privaatne ja individuaalne, jne.
Peamiseks sümptomaatilisek sjooneks on siis sksiofreeniat põdevatele
haigetele just see, et nad väidavad (hämmastava kokkulangevusega
eri aegadel, eri paigus, eri keeltes!), et nad kui “kuulevad hääli”
ja “näevad pilte”. Ametlikus psühhiaatri-kirjanduses
nimetataks enoid nähtumusi muidugi nägemis- ja
kuulmishallutsinatsioondieks. Kuid ikkagi on hämmastav see
kokkulangevus, kuivõrd kõikidel aegadel ja eri paigus ninge eri
etnoste ja keelte keskkonnas on nood skisofreenikud rääkinud
sisuliselt sama jutt, – nad “näevad/kuulevad” midagi/kedagi,
kes siis ilmselt ei ole nemad ise. Ka see on mingi inimajau ja
mõistuse otsene tulemus, või omab inimpsühholoogia, oma
primitiivsemates vormides tõesti niisuguse mõjutamise võimalust
nagu seda kujutab nonde skisofreenikute maailmapilt? Muidugi ei ole
tegemist hallutsinatsioonidega (need kes ka täis-eas nõnda arvavad,
noil ilmselt lihtsalt “vedanud”). Enamik täiskasvanust
elanikkonnast (Eestis vähamalt) siiski niivõrd hästi ei lähe.
Naised ja mehed, eri vanustest ja eri keeltes näivad olevat
psüühiliselt nii väärastunud, et nad ei tajugi enam oma elupõlist
väärastumust haigusena (mis see tegelikult siiski on) vaid
millegina, millega nad on hõivatud enamiku oma elust.
Muidugi
takistab see psüühiline väärastumus noil vaevatuil osa võtmast
nomraalsest elust, nagu seda harilkult defineeritakse. Ja nii jääbki,
sest skisofreenia pidavat olem avahel ka isegi “päritav haigus”.
JA nõnda vehlduvad generatsioonid ja midagi pole ette võtta olkorra
parandamiseks. Ja niis see Eestis ilmslet jääbki, kuni sellel
väljasureval rahvakillukusel enam püsi on. Sest eesti keel on ju
väljaureva rahuvuse keel. – Osa Eesti rahvastikust on psüühiliselt
haige ja järelikult kohanudub enamikule noist “üksteise
vaevajatest” vaid üks diagnoos ja see on justnimelt see
skisofreenia. Laskumata siinkohal võimaluste eritlemisele, ka
stelepaati aja “mõtete lugemine”, ning mõtete “ülekandumine
kauge maa taha”, on pesudoteaduslikud ja/või parapsühholoogilised
valdkonnad, – on siiski ilmne ja reaalne, et mingi laialdane
mõjutuslik tegevus eri ajude vahel siiski aset leiab. On võimalik
kanda “mõtteid” üle teise ajusse, kuuldugu nad siis “hääletna”
(või nähtugu “pilitena”) või ei. Jutt ei ole telepaatiast vaid
psüühilise mõjutamise moodusest, mille tulemusena osa
elanikkonnast vireleb mingi väärastunud ja moondunud psüühilises
seisundis, mis inim-mõtlemist küll kuidagi ei meenuta. Olukorra
teeb keerulisemaks see, et peale ”piltide/häälte” saavad nood
üksteist vaevavad psüühiliselt haiged ja väärastunud indiviidid
kuidagi (aju-närvi-seoste kaudu?) mõjutada ka üksteise füüsilist
hea-olu ja teatud organite kaudu siis ka tervist (üldiselt),
konkreetesmealt aga põhjustada üksteisele letaalselt lõppevaid
terviserikkeid. Jutt on südame- ja versoonkonna haigustest, millesse
pidi Eestis surema ligi 60% rahavastikust. JA kahetsusväärsel
kombel ilmselt on enamik mainitud protsendist surmajuhtumistest
sisuliselt klassifitseeritavd kui mõrvad või vähemalt mõrvakatsed.
Vanus ja sugu seejuures ei päästa. Seega sisuliselt “mõrvatakse”
selles skisoidses sootsiumist üle poole elanikkonast maha, kuivõrd
see psühhosomaatiline, skioidne mõjutamine on ilmselt osal
elanikkonnast ka tõenäolisema surma põhjuseks, vähemalt väga
paljudel juhtudel.
Selline
on siis see Eesti ühiskond, Anno
Domini 2012. – Tegemist on (muidu
ka) mingi vähe-arenenud postsovjetlilikku, arengumaaga, mille
elanikond (ja riiklus kui selline) on määratud hääbumusele,
pädevate indstantside (ÜRO, Agenda, 2003) hinnagute kohaselt sureb
eesti keel, rahvus ja riik välja juba varsti (järgneva 50. aasta
jooksul on ilmingud ilmsed). JA vähe sellest, suur osa eesti
elanikkonast on psüühiliselt niivõrd väärastnud, niivõrd
levinud on skisofreenia kui enamike “elu sisu” ja elupõline (ja
päritav) vaevatus, et tekib küsimus, – kas ongi see eriline
kaotus või üldse midagi eriti negatiivset, kui see eesti keel ja
rahvus välja surevad, alatiseks ja lõplikult...? Mingeid erilisis
aavutusi pole noil aegade jooksul üldsegi olnud (ei kunstilisi, ei
teaduslikke), on ainult mingi arengumaa, vähearnenud riigike (ja
postsovjetlik, koos kõigi sellele perioodile omaste, – võõrastust
tekitavte ebanormaalsete jälkustega, ebanormaaluse ja kõikvõimalike
slaavilike väärastumustega seoses!) Osa sellest skisoidse agraarse
arnegumaa elanikonnast on psüühilsielt väärasthnud, moondunud
kombel lootusetult psüühiliselt haiged. Nagu olid nende eellased,
nagu kujuneb nende lastel ja lastelastel. Ja mingit lootust “paremale
tulevikule” neil ei ole ja ei saagi olla. Jäänud on trootsitu
olevik ja tulevik ja seda tulevikku ei ole enam kauaks. See riik,
rahvus ja keel on määratud hääbumisele. M.
O.T.
___________________________________________________
18.07.´012.
Kirjutades
siis taas siia kirjakohta, mis käsitleb inimpsühholoogiat küllaltki
otseses ja konkreetses mõttes. Lähtuma on seatud antud kirjatüki
sihiseaded isiklikust ja individuaalsest empiirilisest kogemusest
viimase dekaadi jooksul. Kuid siiski lähendes antud kirjutises
nähtumusele kui fenomenile võimalikult üldistaval ehk isegi
iroonilisel kombel. Millega on tegu kui kõneldakse psühholoogiast?
Esmapilgul näib olevat peamine, kuidas eristada omast ja harjunut
võõrikust ja ebmaeeldivast. Kuidas eristada normaalsust ja
ebanormaalsust? Kuid nende piirijoon on hägune ja tihtilugu pole
võibolla võimalik selgeid eristusi tehagi üldse. Individuaalne
kogemus näitab, et midagi normaalusega seonduvat on harv aleida.
Enamikul juhtudel on kaasinimesed näivalt vaevatud millegagi, mida
ametlikult ainult psühhopatoloogia terminites kirjeldada annab.
Psühhopatoloogiat kirjeldavad aga vastava psüühilise haigus
eeriteadlased, ehk psühhiaatrid kuidgio täiesti elukaugel ja liiga
ametlikul kombel, eristade skliiniliste psüühikahäirete ja isegi
orgaaniliste ajuhälvetega seotud haigusjuhtude intensiivsuse ja
vältuse määra. Ametlikult ja meditsiinilselt on teada, et levinum
psüühiline haigus on skisofreenia kui selline. Varasmeast aegadest
säilinud andmed annava dalust oletada, et selle psüühilise vaveuse
all on vaeveldud aastasadu, vahest rohkemgi. Kuid siinkohal ei huvitu
ei psühhiatrilisest käsitlusest ega psühhiaatria ajaloost. Jut on
konkreetsest empiirilisets ainesest, mis peab, mingilgi kombel,
ülesse tähendamist leidma siin järgnevalt.
Skisofreenia,
– ilmselt levinum ja kõige sagedasem psüühilise vaevuse diagnoos
üldse. Millega on tegu olnud vatsavte tunnustega vavetaud hingede
puhul ajaloo vältel? Ametlik psühhiaatri annab pildi mingist
ulatuslikust ja irreaalsest kogemusest, nood vavesed ja vaevatud, kes
kannatavad skisofreenia käes on kui veendunud om kogemuste
tõelevastavuses ja reaalsuses. Nad väidavad, ja juba ajastuid,
hämmastava kokkulangevusega, - et nad “kuuelvad hääli” ja
“näevad pilte”., seega kuulevad ja näevad midagi, mid
ategelikult, mõne teise jaoks kui olemaski ei ole. (See on üks
võimalik definatsioon, kuigi kirjelduset individuaalsete erisuste
diaspansioon on muidugi laialdane). Ametlik psühhiaatria räägib
siis sellistel puhukdel , veendundu toonil, “nägemis- ja
kuulmis-hallutsianatsioonidest”, avevumata huvituma node nähtumuste
võimlaikust realiteedist. Ja ammugi ei huvituta säärse irriteeriva
reaaluses ajalooliselt laiast ulatusest, selle hõlmavast ulatusest
nii ajas kui ruumis. Eir keeli ja kohti ja aegu ületavalt räägivad
aga nõndamoodi vavetaud pea ühte ja sama juttu, nad kui näevad ja
kuulevad midagi, mid akui olemaski ei ole. Erisused tekivad alles
selles, kuidas mingi ajal ja kohas noid nähtumis tõlgendatakse. J
Anee derisused on küllaltki laialdased.
Nõndanimetatud
priomitiivsetes ühiskondades, skaraalsuse tekkimise ja kujunemise
aegu, animalistlikult mõistetud maailmas olid nood nähtumused
muidugi midagi üleloomulikku sõna otseses mõttes. Ajsatute väletl
eri paigust sündis sellest vaismest ja hingelisest nähtumusest
osalt ka teatavad religioossedki pürgimused. Ja mõnelpool on ikkagi
see kogu skisoidsena defineeritud fenomenoloogia kui isegi
instutsionaalslet regelementeeritud, kujutab nt. schamanistlikes
traditsioonides kogukonna ja ühsikonna vältimatut osa. Schamaan on
keegi kes on kui vahendajaks kogukondlikult normaalseks tunnistatud
realauses ja üleloomuliku teistpoolsuse vahel. Nõnd aons ee
psüühiline (ja lääne svaid psühhiaatriliselt mõistetud)
nähtumus omandanud primitiivsemates hõimu-ühiskondades isegi
oslaiselt initsionaliseeritud ja legitiimsena traditsioonis vahenduva
funktsiooni. Sest kui vähe ometi tetakse inimpsühholoogiast.
Näiteks unenäod, mida igaüks on kogenud kõigal aegadel ja kõigis
paigus ilmselt, kuid millede tekke-mehhanismi ei teata üldsegi.
(Olgu siinkohal juba mainitud, et unenägusi on alati teinud teised
konkreetsed inimesed, tänases läänelikus kultuuriareaalis, kuigi
juba sajandeid, siis eakamad naised. JA ometigi pole midagi
kirjutatud kunagi millestki niivõrd uise-enest mõistetavast, kuis
see, et kõik kunagi nähtud unenäod on konkreetsete isikute poolt
tehtud).
Seega
on unenäod alati tehtud olnud, konkreetsete tegelaste poolt tehtud
olnud ja samas pole seda kunagi sotsiaalsel ja ühsikondlikul moel
teatud ega teadvustatud. Ilmselt oleks inimkultuur omandanud teise
kuju, kui oleks teatud, et unenägusi “tehakse” otseselt ja, et
nt. telepaatia, või nähtus, millele see viitab on kõigiti olemas.
Projektseeritakse unenägusi magavatele indiviididele, häälte
kuulamisest saab enamiku isikute puhul midagi, millele telepaatia kui
mõiste näib vihjavat. JA suur osa elanikonnast näib epiiriliste
anmdete põhjal olevat hõivatud kogus elle skisoidse hullusega ja
ometigi milline salastatus selle ümber püsib, mis ilmselt on pärit
varasematest ka karmimatest aegadest. Seeg aolgu siis öeldud, et
unenäod on alati tehtud olnud, kõik nood “hääled/pilidid” on
täiesti reaalseslt seotud konkreetsete isikute ja (vahel
sotsiaalselt alamväärtuslike) inmgruppidega. On olemas valdkond
nagu psühhosomaatika, st.-- aju kaudu inimikeha teatud
organite/osade mõjutamine, mille tulemusena sureb osa elanikkonnast
enneaegset surma. Ligi 60% Eesti elanikkonnast sureb südameinfarkti,
ja suur osa neist on sisuliselt mõrvatud. Nõnda need lood on alati
olnud ja jäävad olema. Oma hulluse pärandavad nad edasi
järeltulijatele, kes on mõistetud hullusesse kogu eluks ja survead
ebaloomulikult.
_________________________________________________
22.08.´012.
“The
Dimensions. A Cacebook of Alien Contact”. “Mõõtmed, teine
reaalsusus. Võõrkontakti juhtumiraamat”.
Sellese kirjakohta kirjutan juba teist aastat ja ausalt ja
avameelselt viimase 12. aasta jooksul toimunust. On olemas inimesed
ja järelikult k ainimpsühholoogia. Ja veelgi enam on olemas naised
ja ainult neile omane psühholoogia. See viimane dekaad olid midagi
erandlikku elus üldsegi. See oleks olnud midagi erandlikku iga
inimese alus aegade algusets peale. See on täiesti uus maailm,
asustatud naiste poolt, keda klassikalisemad lähenemised nimetaks
ebanormaalseteks ja hullumeelsetest. Kuid mis on normaalne
inimpsüühika? Nt. unenägusi on alati loetud normaalse
inimpsühholoogia lahutamatuks koostisosaks. JA keegi ei teagi,
lääneliku tsivilisatsiooni ajaloos, et need on naised kes alati on
unenägusi teinud, aegade algsuest pela ej aegad elõpuni välja. See
on konkreetne fakt: naised teevad unenägusi, on alati teinud ja seda
sõna otseses mõttes. Iga viimane kui unenägu, mida kunagi ajaloo
vältel on nähtud on tehtud teatavate naiste poolt. Kuid milline
salastatus seda ümbritseb, keegi nagu ei teagi seda, pole
avalikustatud seda vist kunagi kuigivõrd. Kuid mida naised ei tee?!
Teevad ju elu keerulisesemaks kuid huvitavamaks pealegi. Ja siinne
kirjakoht on selleks, kirjeldades oma 12. aasta kogemusi, mida see
sootsium, need naised mõtlevad, millega nad tegelevad ja selle kõige
võimalikud korrelatiivid. See on kummaline nagu mingi iidne saladus
see inimliigi spühholoogiline seadistatus ilmselt juba kaua aega
nõnda olnud. Need vaesed kuradid ei tea nagu mida mõelda, nad ei
suudagi mõelda, nad ei suuda enam inimestet kombel eladagi. See,
mida eluks nimetatkse on nende jaoks lõputu ja troostitu hullus ja
ei ole isegi sed ainimlikku lootust, et ehk läheks nende
järeltulijatel paremini. Sotsialsetel ja ajaloolistel põhjustel on
suur osa Eesti ühiskonna liimetest rangelt võttes “hullumeelsed”
tõesti ja küllatki põhjalikul kombel.
Näivalt
jaguneb antud primitiivne sootsium kaheks, on need, ke sarvavad, et
on veel teisemlised ja need kes mõtlevad ja isegi käituvad kui
mingid hullud. On tänaseks juba selge, et osa Eesti üsiskonnast
oleks ametlikult võimalik psüühiliselt haigeks tunnistada. Kuid
teisalt on unenäod, mid ateevad (teatavad eakamad ja pädevamad
prouad) olnud ju alati normaalse inimteadvuse osa. Kuid nood vased ja
vaevatud, need, kes tegelevad psühhopatoloogia kui oma elude sisuga
nii ei arva. Nemad näevad midagi nii mannetut ja põlastusväärset
nagu nood “pildid”, nad kuulevad “hääli”. Ametlikus
psühhiaatrilises kirjanduses nimetatakse noid nähtumusi siis
vastavalt kas ”nägemis- või kuulmis-hallutsinatsioonideks”.
Kuid ometigi on dekaadi vältel jäänud mulje, et suur osa
kohalikust sootsiumist on just millegi taolisega hõivatud suure osa
oma elust, vähamalt aktiivsemast nooruseast. Ja nõnda nad seletavad
ja lärmavad otsekui pidevalt, ilma lootuseta omna psüühilisest
väärastumisest kunagi lahti saada. Neid on olnud sadu ja tuhandeid,
nad paistavad olevat vavevatud ja frusteeritud ja kõigiti omadega
läbi. [Nad ise on saanud oma hulluse otsekui “päranduseks”
varasematelt põlvkondadelt, väärastunud ja moondunud
sovjeti-aegadest, ja nad annavad selle püüdlikult edasi nooremale
generatsioonile.] Lõplik mulje on kui “patustest põrgus”,
painajalikud ettekujutlused tekivad kui vaadelda noid lärmavaid,
pahatahtlikke, roppe ja vägivaldseid ebardeid dekaadi jooksul.
Meenutab mingit pilti, Dore`i gravüüri, Dante põrgu 9. ringist.
Nad on hullusesse mõistetud eluks ajaks. Nende eellased mõistsid
nad sellese ja nende järglased kannavad sed ahullust edasi
hilisematesse aegadesse.
Nende
vaeste patuste elu näib seisnevat selles, et kuulda ja näha neid
pilte ja hääli. Ja niisugused on ju tuhandeid, nii et igav noil
kõigil vist niipea ei hakka... Peamiselt räägivad nad roppusi ja
rõvendusi, on väga vägivaldselt ja tapahimuliselt meelstatud.
Eriti just “õrnem sugu”, nende verjanulistel roppustel pole
näivalt mingit ratsionaalselt mõistetavat piiri. Nemad muudkui
“tapavad” ja kahjustavad üksteist pidvalt. Antud mõiste (nagu
“tapmine”) seostumas nonde vaeste eabardlike naiste
ettekujutlususes ilmselt psühhiaatrilise ja meditsiinlise terminiga
nagu psühhosomaatika seda endast kujutab. Kuivõrd on tegemist mingi
jautegevusega noil vaveatutel mingilgi kombel kindlasti, mingit sorti
mentaalse aktiivsusega, on ilmslet kunagi aegade alguses avastutd, et
mingid ajutega tegevuses olevad saavad mõjutada ka teiste isikute
ajutegevust, psühhosomaatilisel kombel, mis võib (kui ei tarvitse)
tähendada teatud kehaosade (nt. pea- ja seljavalu) ning ka (kahjuks)
teatud oragnite nagu südamed, tõsisedki rikkeid, mis võivad
(kinnitamata andmetel) ostutuda ka letaalseteks elik siis
surmavateks. Ja nõnda nood “vaesed patused” lärmavad
hüsteerilisel kombel (kinnitatud anmete kohaselt pole dekaadi
selletaolist “mentaalset aktiivsust” üldse võimatu) ja nad
“tapavad” omameelest endi kaaskodanikke. See nn “õrnem sugu”
on antud mentaalses aktiivsuses kindlasti prevaleeruvam pool.
Väidetavalt “tapavad” nood psüühiliselt haiged naised
selle”tugevama soo” esindajaid juba sadade või tuhandete kaupa.
Ei ole imestada eriti, kui noid ka “trahvitakse” (iga 4. eesti
naine pidavat kannatama füüsilise (nt. pere-)vägivalla käes.
Politseis registreeritudi juhtumeid aastas: 32 ooo = füüsiliselt
kahjustada saanud naised, nendest u. 7ooo aastas vajab elustamist.
Muljetavaldavad numbrid.) Jääb vaid üle kaasa tunda selle
väljasuremisele määratud rahvakillukese argipäevale. M.O.T.
_______________________________________________
07.
09. ´012.
Kirjutades
siis avameelselt inimpsühholoogiast, keskendudes seejuures eriti
selle inimliku graduleerituse soolisele aspektile, elik siis:
kirjutades feminiisest psühholoogiast kui sellisest. On juba ka
viimase dekaadi vältel laekunud ka arvestatav kogus empiirilist
ainest selle kohta ka mingite järelduste tegemiseks. Seega siis
kirjutades feminiisest psühholoogiast tuginedes selles suures osas
just vahetule empiirilisele kogemuste-pagasile. MIS toimunud on selle
dekaadi välte?! – On olemas inimesed, on olemas naised, kes siis
definatiivselt: “paremad või halvemad kui inimesed, kuid inimesed
siiski ei ole...” On olemas ettekujutlus tavapärasest, massidele
omasest normaalsest psüühiakst ja on kõrvalekaldumised sellest n-ö
“ühisest mõistlikkusest” (´common sense´), mida uurib siis
psühhiaatriline meditsiiniline suundumus. Kuid ilmselt on olnud sama
palju ettekujutlusi normaalsest psüühikast kui on olnud eri aegadel
ja paigus eri indiviide. JA tõesti on olemas psüühiline aktiivsus,
mis ei ole ei ragelt võttes ei normaalne ega ka ebanormaalne. On
olema smentaalse aktiivsuse vorm mida keegi pole kogenud nooremas
eas, kuid mis on paljuid, väga paljuid saatnud pea kogu elu. JA jutt
siinkohal siis sellest epiirilisest ainesest, mis näib kui
kajastavat ennekõikke just siis feminiiset, elik siis naistele omast
psüühilist suundumust. – Nad tõesti mõtelavd, st evivad mingit
psüühilise ja mentaalse suundumuse erivormi, mille puhul ei ole
takistuseks ei materiaalsed objektid (nt. seinad) ega ka kaugused (
isegi tuhanded kilomeetrid). JA nõnda on see alati olnud,
“mõeldakse/räägitakse läbi seinte”, kõlagu see kuidas see ka
kõlab. Ja selle kõigega on hõlmatud üsna suur osa rahavstikus ja
ilmselt igal pool ja nõnda on olnud ka varasematel aegadel.
Ilmselt
on paljude meelest, kes on elanud, eri aegadel ja eir paigus, olnud
ainsaks kummastavaks normaalse psühhika defineerimatuks osaks just
unenäod. Need uunenäod, mida on kogenud igaüks eri aegadel ja mida
moodne läänelik psühholoogia eriab kui midagi tähtsusetut, või
siis üritab seda fenomeni naeruväärselt (freudistlikult)
tõlgendada. Kuid ometi teatakse muudes kultuursuse tüüpides
unenägudest palju rohkem (Orient, Mehhiko indiaanlaste
traditsioonid, Castaneda tõlgendus viimastest, jne). JA ometi on
selge fakt, et: NAISED TEEVAD UNENÄGUSI...! – On alati teinud,
kogu inimkonna ajaloo vältel ja jääva dalati tegama, kuni
inimliigil püsi. See unenägude “valmistamine” olevat
väidetavalt lihtne ja sellekohase aktiivsuse õigustamiseks on ette
tuua fakt, et ulmasi on nähtud ju ometi aegada algusest ja vägagi
primitiivsete etnoste hulgas. [Need on teatud vanemad prouad, kes
selle rangelt võttes vägagi viimstletud psühholoogilise
aktiivusega nagu unenägude kujudnamine kuidagi hakkama saavad. Kuid
rangelt võttes pole see palju mõistatuslikum kui nt. iga ühe poolt
kogetud nn. “esimene keeleõpe” varases nooruses (4-5 eluaatsal),
mis näib rohkem kui keele “õpetamine” evivat tevavaid ilmseid
sugestiivseid aspekte, st. – väikelastele ei õpetata nende
emakeelt mitte nagu täiskasvanud keeli õpivad, vaid see esimene
keeleõpe on osteselt sugestiivne protsess, ostekui projektseeritakse
see eismene keel väikelapsele pähe, rõhutatult just sugestiivsel
kombel. Või kes ikka teab, kuidas täpselt; sisuliselt sama võimatu
ju ametlikult kui unenägusi projetseerida magava inimese ajusse,
samuti sugestiivselt.]
Ja
peamine millega olen näinud olevat hõivatud tuhandeid ja tuhandeid
ja eri keeltes. See on siis see üllatav fenomen, et isegi
materiaalsed objektid, (nt. seinad, põrandad ega kaugused
tuhandeteski kilomeetrites) pole takistuseks nagu
kõnelemisele/vestlemisele/rääkimisele ja seda sõna otseses mõttes
ostekui “läbi seinte”. Tegemist on imngi mentaalse aktiivsuse
vormiga, mis on osaliselt seletatav ilmselt inimelu varjatud
võimetega, midagi mis meneutab ulme-zanri “telepaatiat”, mille
leksikaalne definatsioon oleks ju: “mõtete ülekandmine kauge maa
taha”. Kuigi mõtelmisest ratsionalistkus mõttes eriti kogu selle
jabura (kuigi leksikaalselt artikuleeritud, ähamselt seostatud,
siiski ebaloogilise ja mõttetu) “häälitsemise” puhul ilmselt
tegemist ei ole. Kogu see jutt, on siiski nagu tavaline inimkõne,
kuid noid “hääli” (ja neid ilmsestavaid (näo)pilte)
tekitatakse ajudes ja neid projektseeritakse teiste (isegi väga
kaugel viibivate!) inimeste ajudesse. JA nõnda nad lärmavad
aastakümneid, dekaade, mõtetul kombel, uurivad otsekui teiste
mööblit, isegi, on kummaliselt huvitatud kaasinimeste tegemistest,
isegi: mõtetestki. Hämmastav on see pealetükkiv ja mõtetu
sotsiaalne huvitatus kaasinimeste tegemiste ja isegi mõtete ja
soovide järele. Kuid ilmselt see on üks feminiinsust kirjeldav
omadus kui selline üldse. Kuid kõige üle ja kõige kohal lasub see
üldiseim mõttetuse-elamus: milleks ometigi vaevuda sääraseks,
olgugi see üks (teaduslikult avastamata ja veelgi uurimata!)
latentne inimaja võimalus kui haigus või kõrvalekalle
normaalsusest või si ismidagi müstika või esoteerika vald
akuulunut teistes kultuurides ja varasemal ajal.
KUID
unenäod on normaalse inimpsüühika lahutamatu koostisosa, on seda
alti olnud ja jäävadki seda alti ilmselt olema. Ja feminiiseid on
alati nimetatud sotsiaalselt aktiivsemateks ja selels vallas ka
erilsit huvi ilmutajateks. (Iseloomustab ka noid mainituid isegi
erinev verbaalne agressiivusus, kahjuks kohati, mis omakorda evib
heidutavaidki momente nn. “psühhosomaatikaga” seoses. Nimelt on
ilmselt võimalik inimaju aktiivselt mõjutades, kutsuda esile
mingeid närvivalusi eri keha piirkondade, sagedamini just rindkere,
elik siis südame piirkonnas. Selliste psühhosomaatiliste “mõjutuste
kõrvalt” otsest mõju inimeste tervisele tegelikkuses pole muidugi
võimalik kunagi uuirda teaduslikult, avstavat statistikat on võimatu
läbi viia. Siiski jääb kahjuks kahtlus, et tegemist võib olla
vahel teatud (kardiaalsete ja isegi letaalsete?) terviseriketega,
mida põhjstavad siis nood psüühiliselt väärastunud, sagedamini
just feminiise soo esindajad. Kuid veelkord korrates: pole võimalik
kunagi (meditsiini-)teaduslikult ega statistiliselt uurida selle
“telepaatiliset” algupära psühhosomaatika tegelikku mõju
konkreetsete indiviidide tervisele, rääkimata siis letaalsetest
juhtudest. Ilmselt on seos olemas, kuid seda saab uurida teaduslikult
samavähe kui nn “telepaatiat”, kui sellist. JA muidugi on kogu
selle nn. “telpaatia” puhul selle kaasaegses vormis tegemist
mingi aju varjatumate kapatsiteetidega, ilmselt on tegemist mentaalse
aktiivsusesga, mis rajaneb inimaju elektromagneetilistele omadustele.
(Inimajau toodab veidi elektrit, seda saab “vormida verbaalselt”
ja suunata/suunitelda isegi kaugete vahemaade taha). Kogus ee fenomen
on muidugi oma olemuselt samavõrd üllatav ja uskumatu kui ka (oma
konkreetsemates väljundites) sisuliselt ka täiesti mõttetu. EI
tea, millal, kunagi kauges tulevikus, uuritakse kogu seda fenomeni
vahest ka teaduslikult, kuid selge on see, et kogu selle
(pealiskaudse ja ealiselt graduleeritud) nn. “salastatuse” vastu
niisama lihtsalt ei saa. Avalikustamise katsed tembeldataks ilmselt
kohaselt ilmseima “hullumeelsuse”väljendusteks nii, et seda elu
ei soovi endale nii mõnigi “uurija” veel niigi pea. Kogu sellel
fenomenil on muidugi ka tetavaid otseseid koomilisigi momente ja
omadusi, (kuivõrd tegemist ikka feminiinse ja rõhutatult sooliselt
suuniteltud aktiivsusega). Kuid kõige üle ja kõige kohal lasumas
ikkagi kummastavuse ja mõtteuse elamus ja kogemus: “milleks kogus
ee mõtteus tarviline peaks olema...?” (“Wofür eine Unsinn wäre
dass?!”). Kuid vahest polegi see kogu fenomen just ratsionaalse
teadusliku uurimse jaoks mõeldud, kuivõrd on midagi sarnast ju
alati olnud ja jääb olema seniks kuni inimliigil püsi olema
saab...
________________________________________________
8.10.´012.
Kirjutade
siis viimast korda selle viimase kahe aasta nagu – 2011 & 2012
– siinsesse kirjakohta. See kirjakoht hakkab nõnd aoma lõpule
lähenema. Siinse sellise kirjutamis epeamiseks ajendiks oli see, et
pol olnud sellel keerukal “psühholoogilisel dekaadil” eriti
mitte kuigivõrd veidigi “avameelsemaid” kirjutusi. Ilmslet tuleb
neid juurdegi, peale tänasts elle kirjutise lõpetamist, kui dhiljem
ja eirinevate pealkirjastuste all. See kirjakoht on on Shakespeare´i
“Hamlet” sõnadega: “... et keegi räägiks minust ja mu asjast
tõtt...!” See oli avameelne kirjutus (ja sellega mingile
avaldamisele ei kuulu), kuid saab kirjutada veelgi avameelsemalt
sellest “mõtlemise olemusest”. Ja muidugi on see antud kirjatükk
olnud empiirilisele ainestikul tuginev, see kõik mis siia kirja
panin rajaneb viimase tosina aasta isiklikule kogemusele (mis kõik
oleks võinud ometigi “lihtsalt ära jääda”!). See empiiriline
ainestik on ette võetud evidi imestleval kombel, mõneti iroonilisel
moel. Sest ainult nõnda, distantseeirtult saab sellisele ainesele
üldse lähenedagi. Ei tasu kirjeldada vastavat temaatikat ka
liigemotsionaalselt ja tundmustele rõhudes, siis kipuks kogu lugu
piirduma aksioloogiliste väärtushinnagutega, mille ülestähendmaisel
pole aga erilist mõtet. See ei ole olnud,s ee siinne kirjutis, ka
mitte midagi päevikulaadset, lihtsalt üks üldistav pilguheit
möödundu tosinale aastale, mõningate “psühholoogiliste” ja
laialt levinud nähtumuste ülestähendamine. Üllataval kombel
sellise davameelsemaid kirjutisi peaaegu ei olegi olnud selle keeruka
tosina aasta jooksul. Kuid neid saab veelgi tulema järgnevategi
aastate jooksul kindlasti.
“Cacebook
of alien contact.” – Millest on olnud siin jutt? – Pealkiri
juba on muidugi kõnekas ja ka hästiõnnestunud. Olek snagu tegu
mingi “juhtumiraamtuga”, mis kirjeldab mingeid kontakte olemuselt
täiesti võõra eluvormiga, antud juhusl siis feminiinse tähendus
ekandjatega, naistega siis ilmselt. Kes nad ka oleks või ei ole,
üldistusi on siinpuhul mõtetut teha ja ei tasu ka laskuda
aksiloogiliste hinnanguteni. Kuid sõna ostseses mõttes elab
inimnliigi ekskel kõigil aegadel kui mingi võõras eluvorm, võõras
intellekt, tavaarusaamle inimusest vastanduv teistmoodi tajumis ej
ailmslet isegi mõtlemise võime. JA nad on ometigi “ainult
naised”; kellel puhul üksikult võttes võib ähmaslet ja kaugelt
täheldada midagi, mis kuidagi meenutab inimmõistust. Kuia aga nee
dnaised koos tegutsevad, siis on see sarnasus palju suurem, üheksoos
tegutsevad na dsama sihikindlalt nagu, ütleme, sipeklgad või
mesilased. Eraldi võttes nad kui ei teagi täpselt, mis nad lärmavad
(sõna-sõnalt “läbi seinte” ja tuhandete kilomeetrite
kaugusele), kuid ühsekoos nad ilmselt kuidagi aduvad, (intutiivselt
ilmselt!), et nende eemsärk on see, et ehk on inimliigil püsi
(hoolimata A. Eisteinst) ja et igaljuhul: “taru peab püsima
jääma...” JA nõnd anad räägivad “läbi seinte”; lärmavad,
ei takista neid “n-ö “mõtlemast” ei mingid materiaalsed
objektid (ei betoonseinad, ei rauduksed,jne), nad lärmavad,
sehkendavad ja askeldavad üliväga. See lõputu kaagutamine jätab
mulje nagu aetaks nedi taga, nagu “saatan isiklikult hingaks neile
kuklasse”, nagu praetaks neid elusalt aegöasel tulel. JA selle
mida nad avhelduva eduga nimetavad nii “mõtlemiseks” kui
“jutuks” pole om aolemuselt mitte kõige vähimatki mõtet.
Tosina aastaga ei kuule ühtegi intelligentset lauset, ainult üks
ähmane (tihtipeale ka ropp ja pahatahtlik) jutt, pidev kaagutamine,
mida võiks kirjeldada kui “lärmamist”. Ja nõnda see vältust
omab, mis põhjustel tegelikult, pole ilmselt võimalik välja
selgitada. Silmapiirist akugemale lärmata (nad nimetavad seda
“mõtelmsieks”) on nende jaoks ilmselt lihtne, sobib ka tuhandete
kilomeetrite kaugusele lärmata, kuigi seda peaks takistama juba fakt
, et gloobus on siiski ümmargune. Mis isenesest tekitab naiste ajude
(kunagisel) uurimisel huvitavaid filosoofilisi ja füsikalistlikke
probleeme. Oma olemuselt on aga kogu vastav valdkond siis
meditsiinilise prsühhiaatria pärusmaa ja uurimsvaldkond.
Kogu
see valdkond mida tänapäeval uurib kliinline psühhiaatria, (ja mis
osale elanikonnast näib olevat igapäevane elu sisu!), see valdkond
on inimliiki alati saatnud. Ilmslet on kõigi aegadel ja eri paigus
olnud paljugi noid indiviide, ke sväidetavalt “kuulisd/nägid”
midagi, mid ateised ei suutnud. Erinevalt on kaneisse suhtutud.
Mõnelpool isegi positiivselt (vrdl. nt shamanistlikud
traditsioonid), kui nõidadesse, ravijatesse, psoijatesse, jne.
Reeglina aga tekitab see enamikel aegadel vastumeelsust (õigustatult)
ja isegi hirmu, igaljuhul võõristust küll. Sellega on lihstalt
väidetud, et osa elanikonnast on jaganud omavahel ikka ka seda
“normaalsuse illusiooni” alati. Läbi kogu euroopa keskaja
kisuati ja vaevati noid “teisti-mõtlejaid” hoolega taga,
absurdsete eksostristlike meetoditega noid “tervendada” püüdes.
Ja ka tänapäeval on ainsaks võimalikuks reageeringus isoleerimine
ja medikamentoosne sekkumine. Kuigi isegi veelgi katstetatakse
säärast “modernset avastust” nagu elekter skisofreenikute
raviks on ajaloo ainsaks medistiini poolt pakutavaks abiks siiski
unerohi, (kuivõrd unes ei saa teatud hääli eriti kuulda). KUID on
ju olemas alati olnud ka unenäod, kõigil aegadel, eri paigus, ja
kõlagu veelkord see kindla faktina, et: “NAISED TEEVAD UNENÄGUSI”.
– See on nõnda alti olnud, läbi kõikide aegade ja jääbki
ilmselt olema, vähamalt seniks kuni sel liigil püsi on (järelikult
mitte eriti kauaks!). Suvalised eakamad prouad, kelle jutu järgi
olevat unenägude tegemine midagi väga lihtsat ja
ise-enestmõistetavat. Õnneks on unenäod sellest igapäevasest
skisoidsest “kaagutamisest” kuidagi eristatud ja annavad
tunnistust pigem normaalsusele lähenvast suunitletusest
inmpsüühikaga seoses. (Muidugi on olemas ka luupainajad,
individuaalsed kogemused puuduvad). Võib siiski püstitada aksioomi,
et: “unenäod on siiski hariliku inimpsüühika lahutamatu
koostisosa”, mille vastu enamikul ilmselt midagi ei ole. Või, mis
teeb sama välja, mis pole kuidagi välditavad aga ka kjundatavad ei
ole ned ulmad mingilgi moel kunagi ilmselt olnud, ega saagi olema
eriti..?
“Võõrkontakti
juhtumiraamat”? – Mille skogus ee lugu seisneb? – Ilmselt
inimaju veel vähe tuntud valdkondadest, inimpsüühika väheuuritud,
uurimisele allumatud osad. Ilmselt on olemuselt tegemist sellise
lävise juure sinimaju elektrilise dvõnked, elektromagneetilised
võnked, mida siis aju saab prdusteeirda, skonkreestelt suunata ja
mis nõnda levivad nii kauguste taha kui läbi seinte. Oma olemuselt
oleks selle ametlik ja teadusliku tõestamine ja kinnitamine
revolutsiooniline samm inimpsüühika avastamisel, kuid avvealt, et
järgenvate generastisoonide ajal seda kõike “teaduslikult uurima”
hakatakse, (kuivõrd elava inimese aju on ebaeetiline uurida). Ja
kuida suuridagi midagi, mid aolema sei ole, telepaatia kui selline on
ikka ulmekirjanduse zanri arvatud kuuluma. Ja nõnda levad enamik oma
elu, olles hällist kuni hauani mõjutatud igas mõtte sniisuguste
(enamalt feminiinsete) tegelaste poolt, kelle puhul tekib kahlus
isegi põhihardiuse olemasolust. Teisalt on tegemist ka n-ö
“sotsiaalse kompensastsiooni” metoodikaga. – Sellega, mida
psühhiaater kõhklusteta diagnoosiks psüühilisesk ahiguseks
tegelvad mõned sotsiaalselt madalamalolevad inimhulkad (pea-aegu)
vabatahtlikult enamiku oma aktiivsest elust. Tihtilugu see ongi
nõnda, et nood “skisodsed aktivistid” ona vähesema haridusega,
madalpalgalsied ja muudest sotsiaalselt tõrjutud gruppidest, nt.
teisest rahvusest, vähemusrahvusest).
Eesti
mastaabis siis tõrjutud grupid nagu vene elanikond, ning Eesti puhul
üldiselt (kus tuleb oletada, et suur osa rahavstikust on
skisofreenikud) on selge, et sellise psüühilise haiguse laildast
levikut meie ühiskonnas põhjustavad sotsiaalsed ja ajaloolised
põhjused. Sotsiaalsed selles mõttes, et ühsikond on demokraatia
suhtes noor, läbinud sotsiaalseid (post-sovjetlikke) kriise,
haridust taunitakse, kehtib mingi degradeerunud sotsiaal-darwinism
(evolutsioonisedaduse varakapitalistlik variant). Ja ajaloolise
dseetõttu, et väärika sja kuulsusrikkam ajalugu, mõnel
euroopalikumal rahuvusel ju takistaks kujundamast osal elanikonnast
oma psüühilisest haigusest aktiivse sotsiaalse suhtelmise osa;
tunnustatud ajalugu, saavutused ja hariduse väärtustama ja
psühhiaatrilise abi kättesaadavus ilmselt vähendavad kultuursemate
etnoste puhul teavaid taunitavaid nähtumusi, mill ere näide ongi
see postsovjetlik “Eesti ühiskond”, mille suure osa elanikonna
ühisek sdiagnoosiks võiks olla just skisofreenia kui selline. Nii
nee dlood siin mail on ja jäävadki olema. Seniks kuni see
väljasurev eesti keel ja see väiksem rahvusriik Euroopas mõlema
dhääbuvad lõplikult. See, mis just “Eesti” on määratud
eismesena ajaloos rahvusriigi ja-keelena välja surema ja hääbuma
lähtub samuti suures osas ühsikonna skisoidsest loomusest. Vahest
sel eesti keelel ei tohkiski tulevikku olla ja kindlasti ei saa ka
olema. See skisoidene keel on mõistetud hääbumisele. MOT.
______________________________________________
Ühe
Inimese oponeeerivad kommentaarid a. D. 2015/2018.
PAMFLETT:
„Kogu tõde naistest.“ alias
„Veritas
versus Femininum.“
Pamflett
alias
pilkekiri: „Kogu tõde naistest.“
Olles
teadlik siin praegu ettevõetud kirjutise kogu vastutusrikkusest ja
selle hõlmavuse pretensioonidest julgeksin siiski, peale pikka
aastaid väldanud „uurimustööd“ avalikustada osad uurimise
tulemusena kindlaks tehtud faktid. Juttu tuleb siin siis „õrnemast
soost“, ehk lihtsustatumalt öeldes: NAISTEST! Ja, et see on
tänuväärne uurimisaines olnud varemgi teab iga elanud ja elav
hing. Kuid äärmine saladuslikkus on aegade algusest ümbritsenud
selle „teise soo“ peamisi järeldumisi ja „saavutusi“.
Äärmine saladuslikkus ümbritseb inimesi nende lävimisel naiste
kui mingi liigi-sisese võõrliigiga. Kes NAD on kes kujundavad
inimeste elusi, seda alates hällist kuni hauani, kes NAD on kes
kujundavad meie kõige fantaasiarikkamaid unenägusi vähemalt
antiikajast peale. Nimetusi on paljud, arvamusi on erinevaid, kõik
raamatud vaikivad olulisema maha kuid selge on see, et tegemist on
lihtsalt „naistega“.
Alustame
peamisest: UNENÄOD. On teada, et iga inimene (ja iga naine) on
näinud unenägusi aegade algusest peale. On teada, et läänelik
kultuursuse tüüp hindab kõrgelt unenägudee ignoreerimist.
Ametliku pealiskaudse levinud arvamuse kohaselt on inimunenäod
mingid päevasündmuste kajastused, seotud mingi defineerimatu
alateadvusega, etc! Kui on fakt (33 aasta kogemuste põhjal), et just
nimelt: NAISED TEEVAD UNENÄGUSI! Ja nõnda on olnud
kogu inimajaloo väletl. Iga unenägu, mis kunaski on nähtud on
mingite nende „naisukeste“ poolt meisterdatud, rajanedes väga
konkreetsetele psühholoogilistele kriteeriumitele. Üks inimene pole
seda kunagi uurin, (kuigi nii mõnedki nii mõnelgi pool ikka
teavad), et on võimalik teataval kombel otsekui „projetseerida“
magavale inimesele erinevaid unenägusi. Ja seda on tehtud juba umbes
30 sajandit kindlasti?! JA keegi ei võta seda isegi jutuks?! Kuidas
see kogu see aeg nõnda on möödunud ei oska autor siinkohal velgi
õelda.
Kuid
kui lugu piirduks vaid unenägudega, siis poleks kogu see salastatus
nii taunitav, sest keda need unenäod nii väga huvitavad, mis mõtet
neil on, need on infaantiilsed, etc! KUID ega siis Inimene kogu aeg
ka ei maga ja kui juba ajaloo vältel on nõndavõrd kujundatud
naiste poolt unenägusi siis tuleb primaarsemaks lugeda nende
naisukeste mõjusi Inimesele ta ärkvel oleku ajal. Ja siin tuleb
taas rõhtudada et naisukeste mõju on tohutu, igale Inimesele,
hällist hauani välja. Kõik, juba isegi mõtlemine ja
verbaliseeritud kõne on nende kontrolli all ka ärkvel olles (nagu
ka magava inimese aju). Nad tõesti kujundavad kogu elu ja saatust,
alates varase lapsepõlve (umbes 3-4 aastased) lapsed õpivad oma
keelt mingi kummastaval ja painajalikul sugereeritud kombel.
Sisuliselt on tegemist sugereeritud keeleõppega. Ja nõnda kogu elu,
antiikaegsed unenäod, mis on vägagi konkreetsete (harilikult
eakamate, ehk siis selles vallas kogenenumate) naiste kontrolli all.
On fakt, et iga Inimese iga mõtet ja sõna kuidagi kontrollitakse,
suunatakse ja kujundatakse. (Ja tihtilugu muidugi üsnagi labaste ja
omakasupüüdlike eesmärkide saavutamise sihil, näideks
majanduslikud ehk finantsilised, perekondlikud ehk kogukondlikud jms
ajendid).
KUID
peamine on veel mainimata. Kõlaks küllaltki naiivselt, kui nimetada
seda lihtsalt „telepaatiaks“ (mida tavatsetakse kirjanduses
tõlgendaada kui: „mõtete lugemise kunst“. Telepaatia ei ammenda
sõnana kogu selle fenomeni tähendus-ulatust. Siinkohal tuleb
pöörduda inimpsühholoogia väheuuritud haru nagu psühhopatoloogia
poole. Ja väitena siinkohal kõlagu: sajandite vältel on
loendamatud inimesed kuulnud „hääli“ (ametlikus psühhiaatrias
„kuulmis-hallutsinatsioonid“) ja „näinud“ ka ja nii mõndagi
(Nägemis-hallutsinatsioonid.“) Kuid ilmselt on rohkem kui 30
sajandiga olnud miljardeid neid vaevatuid hingi ja miks nad
eranditult kõik (kirjutatud ajaloo algusest alates?!) umbes sama
väidavad: nad „kuulevad hääli“ ja „näevad“ midagi. See ei
saa ju olla pelgalt juhus...? -- Ja vastus kõlab, need on see „õrnem
sugu“ kes kuidagi projetseerib isegi läbi materiaalsete objektide,
(seinad, põrandada, jms.) otsekui neid „nähtavaid“ ja eriti
just „kuuldavaid“.
Psühhitaaria-kirjanduses
ja ametlikus psühhiaatrias tavatsetakse seda (täiesti reaalset)
fenomeni ja sellest järelduvat tähistada sõnaga: „skisofreenia“
(ladina k = „kahestunud/lõhestunud hing“.) Sisiuliselt on olnud
loendamatuid hingi kes kui „kuuleksid“ ja „näeksid“
midagi/kedagi, keda neid vaevatute kõrval viibinud isikud ei suuda
tajuda. Kuid hämmastav on aegade algusest peale olnud nende
(telepaatiliselt ja/või skisofreeniliselt) mõjutatud isikute
tunnistuste kokkulangevus. Juba Sokratese (5 sajand eKr) kohta väitis
Platon (abstraktse mõtlemise looja, idealismi alusepanija, 5-4 saj
eKr) et Sokrtaes olevat samuti otsekui „häält“ kuulnud. Platon
kirjeldab oma kuulsas dialoogis „Sokratese apoloogia“, kuidas 70
Sokrtaes olevat väitnud, et näeb juba kogu elu neid nn.
„unenägusi“ ja kuuleb mingit (defineerimatut) „häält, mida
Sokrates tavatses nimetada oma „daimoniks“. Sellest järeldub, et
juba antiika-ajal meisterdasid toonased prouad neid inim-unenägusi
ja isegi Sokrates ei pääsenud oma „daimoni“ „kuulmisest.
Järelikult on lugu väga vana. Neid hääli on „kuuldud“ juba
antiikajast peale ja kes team'b kunas ürgajal mõeldi välja need
naiste poolt magava inimese teadvusesse sugereeritud „unenäod“?
Või
veel eredam näide. -- Õeldakse ju, et: „Igast Saulusest võib
saada Paulus.“ Ja muidugi teatakse, et lääneliku kristliku
konfessiooni üks alusepanijaid – Apostel Paulus, -- olla samuti
kui mingeid kummalisi „hääli kuulnud“. Ühel päeval ta jalutas
sel kunagisel kaugel Iisraeli-mall. Korraga muutus valgus ja ta
kuulis otsekui taevast lausutud sõnu: „Saul, Saul, miks kiusad
mind?“ -- Apostel Pauluse tähtsusest kogu lääneliku kristluse
kujunemisele siinkohal juurde ei lisa, kuid see vapustav „hääl
taevast“ kujundas nii Saulus-Pauluse kogu elu ja sellega ka kogu
läänelikku kristlust. (Vt ka Uus Testament, Pauluse kirjad eri
kogudustele, Apostel pauluse reisid, etc!). JA tegelikult võib
väita, et pea kõikide usutunnistuste ja relgioonide alguses on
midagi taolist, jahmatavaid kogemusi, nagu kõikvõimalikud
nägemused, „hääled“, ja kogu see „üleloomulik kraam“,
mida need muistsed naisukesed on siis juba iidsetel aegadel „hoolega
harrastanud“ (ilmselt muistsetele aegadel kuidagi vähem
kogenenult, pool-teadvustatult, juhuslikult, tahtamatult?).
On
ka konkreetseid näiteid hilisemast. -- „...Väikeses Hispaania
linnas Monrases lamas surivoodil õilis kastiillane, vaesustunud
aadliku poeg don Inigo Lopez Ignatio di Loyola. Kuulihaav põletas
keha, külmavärinad raputasid kannatajat ja tema ette ilmusid unes
suured nägemused. Kõige puhtam neitsi astus taevase valguse
kiirguses tema surivoodi ette. Langedes pühalikku ekstaasi, nägi
kannataja Jeesus-päästjat, lõpuks aga valgustas jumala püha vaim
isiklikult don Ignatiot silmipimestava keratolise leegiga. Püha
kolmainu hääled kutsusid üles: „Mine päästa püha kirik
inimsoo vaenlaste riugastest.“ Ja kuigi arstikunst oli võimetu
haiget aitama, pidas issand teda vääriliseks, et ta surivoodist
üles tõuseb ja rännukepi kätte võtab. Iidsest Barcelonast saabus
Ignatius Loyola Tiberi kallastele, Rooma, ja tõusis Vatikani
künkale. Ta suudles paavstitrooni astmeid ja jutustas pühale isale
oma plaani. Pühim isa Paul III kiitis hispaanlase kavatsused heaks
ja kirjutas alla tuntud bullale „Regimen
militentis ecclesia“.2
Nii sündis 28. septembril 1540 aastal uus mungaordu – Loyola poolt
ettepandud põhikirjaga „Jeesuseväe ordu“...“3
-- AD MAIOREM DEI GLORIAM...!
Äärmiselt
ere näide niisugusest (kirjanduses nii vähe mainitud?!)
ajaloolisest, liigiomasest, inimpsühholoogiga seotud fenomenist
nagu: „naiste poolt loodud religioonist“. Antud juhul siiski
relgiooniga seotud fanaatlise liikumise algusest. Kuid mäherdune
kuulsus on saatnud seda „Jeesuseväe ordut“ juba palju sajandeid!
JA see Ordu on siianigi tegev (praegune paavst, Franciscus I on ju
ometigi Argentiina, Buenos-Airese jesuutide kõrgem ohvitser olnud ja
on ikkagi veel!). Ja ometi sai nii võimas ja mõjurikas kristlik
ordu alguse vaid ühe haavatud hispaanlase nägemustest unes ja ilmsi
(taevane neitsi, püha vaim, etc!). Ere näide kuidas (ja kui
juhuslikult) see „õrnem sugu“ kujundab inimliigi ajalugu. JA
niisuguseid näiteid on veelgi. Näiteks mormoonide usulahk 19.
sajandi Ameerikas. Ka selle usulahu rajamisega kaasnesid ta esimesel
liidril (J. Smith) mingid viirastuslikud ja otsekui taevalikud
nägemused. Kuigi need „taevased nägemused“ liigagi meenutavad
neid unes ja ilmsi ilmnevaid ja üsna maiste „naisukeste“ poolt
kujundatuid. (Aga mormoonidegi usulahk on ka tänaseni olemas,
rajasid nad ju Salt Lake City, tänases USA Utah osariigis). Kes nad
siis on kes kujundavad meie elu algusest lõpuni (põhirõhk näib
muide olevat ka elu tekke võimalusele pandud = sic!). Kes rajavad
nii elu kui ka relgioone, mis hõlmavad miljardeid inimesi (ja
millede „üleloomulikus“ alguses isegi ei kahelda?!) -- THOSE
ARE JUST WOMANS...?!
_____________________________________________________________
„Lootke
inimeste mõistusele: on paljutki mida nad kunagi mõistma ei saa.“
„On
ebakohane kahtlustada seda kelle süüs ollakse kindel.“
„Ohtlikeil
aegadel ära tõmbu endasse: sealt nabitakse sind kergeimini kinni.“
„Läheneb
oma lähenemisele aeg kui Jumala olemasolu teaduse abil tõestatakse.
Tekitab kartust, kuidas siis vanapapil läheb.“
„Kui
müüt muutub reaalsuseks, kumbad võidavad? Idealistid või
materialistid?“
„Ma
suvatseksin naerda, kui nad ei hävitaks maailma enne maailmalõppu.“
(Nõnda on sõnastanud üks (läänes) tunnustatud poola
aforistliku kirjanduse viljeleja: Stanislaw Jerzy Lec,
oma teoses nagu „Vastakarvaan“.) Kas tunnete
kriitika ära Teie „hingelised olendid“? Veel midagi mainit
autorilt: „Mõelge enne kui te mõtlete“!
Tegemist
on nägu ülemaailmse vandenõuga, mis on ilmselt alguse saanud juba
paleoliitikumis, ürgajal juba. Kunagi andsid ilmselt need emased
inimahvid matriarhaalse ülevõimu suguharus isastele inimahvidele
lihtsalt. Olles taibanud et neid „isaseid „saab nõnda lihtsalt
kontrollida ja igas mõttes (mõtetgi kaudu, millega kaasuvad teod),
ning ilmselt on liigi unenäod ka umbes sellest ajast (mõelda vaid,
see tähenduab ju võimu! Isegi magava inimese üle, rääkimata siis
ärkvel olevaist!) JA nõnda siis see inimliigi ajalugu möödus,
ohjeldamatu paljunemise ja lõputute (suguharduevaheliste =sic!)
sõdade keerises. Kontroll ei osutunud nimelt täielikuks,
matraliaalne kogukond liigi ajaloos hoidis küll oma suuri saladusi
inimeste (ja muiudgi ka naiste) endi nn. - „telepaatilise
mõjutamise võimluastega seoses (nii unes kui ilmsi). See Kontroll
see kõikihõlmav salastamine on nii täielik, et pole kuulda/lugeda
olnud midagi nt „unenägudest avameelset“. Kontroll on täielik
ja see on väldanud juba milleeniume. Ikka nagu ei teata, et iga
inimese seni nähtud (ja tulevikus nähtav) unenägu sõna otseses
mõttes nende feminiinsete olenditega seotud olnud. SEE on range fakt
ja nõnda jääb see olema: unenäod on nende „feministide“
tekitatud! Rääkimata siis ärkvel oleva inimese kõikvõimaliku
mõjutamise/mõjustamise laiast võimlutseküllusest. Kõik mõtte,
kõik sõnad, kõik tunded on mõjutatud „Nende“ pool sõna
otseses mõttes. Kui palju rikutud elusid, kui palju individuaalset
ja kollektiivset hullust ja juhuslikku vägivalda. Kõik need rikutud
elud, kogu ajaloo vältanud hullus, kui palju uputatuid, liikluses
liig emotsionaalseteks muutunuid, ETC! -- Ja tekib peamisena küsimus:
milleks see kõik...?
Kui
poleks seda haiglastki ja painavat salastatust aastasade mõõdudes,
milline liik me siis oleksime?! Telepaatidat valdama õppides oleks
inimkond oma valdusesse saanud kõigi subtiilsema jõu Universumis!
Ja selle asemel painajalik salastatus liigi algusest palju ja
lõputult palju inmlikku kannatust... Ja ega ka olevik ega liigi
tulevik helgem näi olevat. EI räägi siin globaalsest militaarsest
ebakindlusest ega ka A. Einsteini inimliigi lõppu täiesti kindlalt
lõpetvaist valemitest (avaldatud juba u saj tagasi). Lihtsalt kogu
sellel hullusel polegi mingit lõppu. Selle asemel, et
inimpsühholoogia vähetuntud võimalusi põhjalikult uurida on see
„kollektiivne“ ja ajalooline naiselik salatsemine põhjustanud
palju häda ja viletsust. JA muidugi tekib küsimus, et „kuidas nad
seda teevad“? Täpselt polegi teada, kuid „telepaatilised“ need
ühsikonnad on. On lihtsalt võimalik projetseerida teisele inimesele
pähe (unes ja ilmsi, mõtteid, tundeid, verbaliseeritavat) ja sed
aisegi kaugetele distantsidele. MIDA peaks eraldi rõhutama siin ja
korduvalt. Faktiliselt kinnitatud andemetel on nende mentaalselt
aktiivsete „mõtte-tegevuse raadius pea-aegu piiramatu! (Kindlad
andmed kõnelevad isegi 8ooo kilomeetrist?
Tallinn-Barcelona-Teheran). Kõlab muidugi uskumatult, kuivõrd
Maakera on ikka ju ümmargune aga nii nood tõestatult on. On siis
neil naisukestel alles kolbad. Ikkagi Prüneede-Alpide-Tatrate alt
(või neist otse „läbi mõelda“!). Kui natuke veel „mõtiskledes“
reisida, huvitav, kas nad siis „mõtlevad“ Vahemere ja Musta mere
„alt“ ka kuidagi läbi?! Ilmselt see on nii absurdne ja mõtteteu
tegevus, et ei huvita isegi kalasi...? MAAKERA ON JU ÜMMARGUNE ?!
Kuid
nõnda need lood ometigi ju on olnud, jäävad olema ja hakkavad ka
tulevikus olema. JA kes sõandaks süüdistada, vähimailgi kombel
naisi?! On teada ju, et inimliik koosneb kahest soost, iga lapski
teab, et „kurg just lapsi ei too“. Järelikult on inimlik
viletsus nii varem ja praegugi ja tulevikuski ikka selle kahest
inimliigi soost johtuv. Loodus on olnud lihtsalt niivõrd
huumoriküllane, et on inimliigi (meelga!) teinud kahest soost
koosnevaks. JA esimene liiki esindav kosmoseseadeldis mis väljus
Päikesesüsteemist oli varustatud ju ka (ühe geniaalse ameerika
füüsiku idee!) ühe vasegravüüriga, mis kujutasi inimliiki nii
Mehe kui ka Naise kujutisega. Lihtsalt on nii, et see kogu ääretu
ja hõlmamatu ja kahetsusväärne vähe uuritud inimpsüühika kui
valdkond on jäänud tõsiste uurijate huvipiiridest väljaspoole.
Milleeniume pole teatud, et feminiinne sugupool „kui meisterdaks
neid uneägusi“. Huvitav, mis oleks siis juhtunud selle liigi
ajalooga, kuis ee unes ja ilmsi projetseeritav ja sugereeritav nn.
„mentaalne aktiivsus“ oleks hoolika uurimise alla võetud juba
sajandeid tagasi...? Mäherdused võimalused oleksid siis avanenud?!
Kuid midagi on alati nähtud, -- midagi mõistetamatut ja
seletamatut, midagi üleloomulikku ja mõistetamatut, -- nii taevas
kui ka maa peal. On olemas juba muinasjuttudes kõik need
pool-müütilised tegelaskujud nagu haldjad, päkapikud, sülfid,
nümfid, etc! Igaüks teab midagi niinimetatud „unehaldjatest.“
[Muide, kõige pikantsemad pajatused neist „õhuordu ilusastest
naistest“ peituvad ikka katoliku kiriku tolmustes arhiivides.
Kunagiste nõiaprotsesside kajastusena; ja võib väita, et need
keskaegsed ilusad subccubad, millest pajatavad nõiaprotsesside
kroonikad, need vallatud on ikkagi olemas, (arvas keegi 19 saj briti
ajaloolane), -- ikkagi veel täiesti olemas ja ahavatlevad veelgi
„surelikke oma patuse võluga.“]
AGA
miks piirduda ainult paleoliitikumist alguse saanud ja keskajal
rangelt välja juurida üritatud demonoloogiaga. Midagi taolist on
muidugi alati olnud, et nähakse kummastavat ja üleloomulikku nii
taevas kui ka maaepal. Igatsorti märgid taevas, igatsorti kummalise
haldjarahava toimetamised. AGA võtta siia näiteks juba üle poole
sajandi inimesi kummitanud ja eksitanud müüt nendest „lendavatest
taldrikutest“ (siin ja edaspidi:UFO). Muidugi ei osanud keegi
keskajal näiteks ettegi kujutada mingeidki maisnaid, rääkimata
lennumasinatest. Seevastu nähti märke taevas ja suheldi (üsna
vabalt!) ka haldajrahavaga. Kuid juba 19 saj lõpul hakati „nägema“
taevas juba aerostaate (õhupalle, mis olid äsja leitatud). Siis
möödusid mõned dekaadid ja juba 50-ndate (eriti Ameerikas) oli
äsja alanud Kosmose avantüüridega seoes jutud juba massiliselt
nähtud UFO-dest. Ja nõnda on see olnud juba üle poole sajandi.
Ikka väidetakse olevat nähtud mingeid („kõrgtsivilisatsioonide“)
poolmüstilisi UFO-sid (ja ometi pole pea sajand varsti pildistatud
neist ühetgi?!) See on tänapäeva müüt, need kõikvõimalikud
UFO-d, need on tehnikajastu relgiooni aseaine. Inimliik tunneb
vajadust millegisse uskuda peale jumalate surma ja unustusse-jäämist.
Ja nõnda on tehnikasajandi inimene, (kelle küündimatusk
saavutuseks on vai reis Kuule, ja mõningad kosmoseaparatuurid)
valinud endale uue „jumala“, tehnikajastu usk, UFO-d.... Jättes
kõrvale skeptikute põikpäisuse (kes tihtilugu väidavad, et
tegenmist on vaid otsese valetamise, psühhopatoloogiliste hälvete,
jne.) -- jääb üle vaid väita et tegemist on psüühilise (või
otseselt psühhopatoloogilise) fenomeniga. Keegi ei ole näinud (ega
pildistanud) kunagi ühtegi Ufo-t, see on lihtsalt nii, et see on
„tänapäeval moes“. Vanasti nähti midagi muud nõnda taevas ja
maa peal. JA kes on need olevused, kes taolisi otsekui „võltsituid
nägemusi“ kujundavad. Femininum. Ilmselt kui korra sajandis mingit
„kummitavat vaimu“ nähakse on see reaalsemast veelgi reaalsem...
Nõnda kummutab ennast tänapäeva müüt Ufo-dest ja viitab tagasi
aegade härmarusse, kui veel hoopis muud nähti ja kuuldi. Selle
tänapäeva müüdi puhul tuleb järelikult rõhutada ajaloolisi
paralleele ja arvata kogu see valdkond inimpsüholoogia arvele. On
võimalik nimelt näha ja kuulda midagi, mida tegelikult olemas ei
ole aga mis evib kõiki reaalsuse kvaliteete. Kuid vanasti nähti
viirastusi vahel vaid korra sajandis...?
KUID
miks otsida inimpsühholoogia kõiki neid ekstreemseid väljendumsi
kaugest minenevikust vaid. Muidugi on midagi alati nähtud ja kuuldud
mis ratsionaalsele inimmõistusele osaliselt mõistetamatuks jääb.
(Kuigi inimmõistust on filosoofid uurinud juba rohkem kui 27 viimast
sajandit!). KA see „ufo-buum“ näib olevat mõneti aegunud, see
seostesu nagu pool sajandit tagasi esimeste sammudega astronoomia
valdkonnaga seoses. KUID toimub midagi ka tänapäeval ja igal pool.
(Järgnevad andmed on atud tagasihoidliku (ja ilmselt ka avaldamatuks
jääva?!) kirjutise asukohamaalt nagu seda endast kujutab EESTI.)
Kunagi see (algselt veel isegi nimetuseta) rahvus siin tekkis.
Omandas mõõdutundetult ületähtsustatud „vabaduse“ ja kaotas
selle. Vireles „musta ja punase fašismi painajaliku rõhumise all.
See selleks, siin pole koht kirjutada sellest. KUID näib, et kõige
ratsionaalsem on just selle (Vabariik nr 1) aegne põlvkond, kelle
hulgas see „argine psühhopatoloogia“ kui vähem levinud. Ja vaid
headmeelt valmistab, et noorimad põlvkonnad (n-ö „mobiiltelefonide“
generatsioon jagab oma vanavanemate väärtusi, vahest küll vaid
näivalt, ajutiseks ajaks?). ON selge ju eelmise sajandi Gloobuselt
(ja ka Eestist) et pealesõjajärgne põlvkond pidid kuidagigi ja
üsnagi drastiliselt ümber hindama sõdade-aegsete põlvkondade nn
„väärtused“ ja seda nad tegid. Täiesti õigustatult heitsid
sõdade-järgsed põlvkonnad nende maailma-sõdade grotesksed
väärtused kõrvale ja ausid oma elu kujundaba humanistlikumate
aksiloogiliste kriteeriumite alusel. Ameerikas ja Euroopas väljendus
see noorsooliikumistes (kes hindasid kõrgelt rock-music´
osatähtsust, tekkis šamanistliku traditsiooni (vt ka
maailmakuulsad Carlos CASTANEDA „nõia-raamatud“) kõrgelt
hindavad nn „lillelapsed“, hipiliikumine, -- puhusid nõnda nii
uued tuuled, et varasemate generatsioonide grotesksed sõjakoledused
üritati unustada lihtsalt. On tõeneäoline, et just need
neo-šamanistlikud „mingi lille lapsed“ lõpetasid selle mõtetu
ja verise Vietanamigi sõaja (eks nad olid nooremad, vahel tudengid,
seega aktiivsem osa ühiskonnast, massirahutused, massilised
väljaastumised Vietanims hukkunutega seoses (USA 58 ooo hukkunut);
on täiesti võimalik, et neil hipidel, „Lille-lastel“, oli oma
arvestatav mõju Vietanami sõja lõpetamisel. Loosungite all nagu
nt: „MAKE LOVE DONT WAR“, saavutati nii mõndagi
tunnustamist-väärset kindlasti. SIIN „Metsikus Idas“
(Eesti, ja kogu see „sovjettide impeerium) olid muidugi lood
drastilisemad, okupatsiooni võimu all ägavas Ida-Euroopas, kellede
„valitsejate“ poolt edastatud ja teostatud ajupesu,
terrorirežiimi kohaselt; ja veider riiklik propaganda mis levitas
ainult naeruväärsusi. Siia itta see hipiliikumine ei jõundud
eriti. Kuid midagi siin oli, seda olude leevenemist nimetatakse siis
„sula-ajaks“ (N. Hurtšov). Tõlgiti rohkem, tunti end vabamalt,
mõeldi ka vabamalt, sõjakoledused juba ununesid, etc! AGA, ja see
on siinse kirjutisega peamine, reageeris kuidagi ka siin „sovjettide
impeeriumis“ see pealesõjajärgne põlvkond. Eelnevate 40-ndate (=
sõjakoledused) ja 50-ndate (= stalinistlik terror) räiged ja
absurdsed ja grotesksed koledused näisid ununenud olevat. JA siis
reageeris mingi osa sellest „naisssoost elanikonnast“ (päedevam
osa, eakam, agaka noorem, uus põlvkond....
JA
selle tulemusena, möödundu grotesksete aastakümnetele vastukaaluks
juhtus midagi erilist. -- Esmakordselt kohalikus (nt ka Eesti)
ajaloos hakati osaliseltki avalikustama seda kogu seda varjatud,
ajaloo vältel nende feminiinsete poolt kiivalt hoitud saladusi. Ja
nõnda kujunes see 60-ndate põlvkond ja nende tõekspidamised ja
nende elud ja väärtused (mis indiviidid ikka veel peamiselt
elutsevad siin mail). Nee dolid naiselikud väärtused, naiselikud
„saladused“ (kellelgi neist pole vähimatki kahtlust, et „naised
unenägusi teevad“, nad on selles veendunud. Kuigi nende
vanaisadest teadsid seda ainult vähesed, mingid asotsiaalid, mingi
nn „paadialused“.) JA lootama peab, et nende lapselapsed siin
mail (Eestis) ka teada ei saa, kuivõrd kuuluvad vabas (nr 3)
vabariigis sellese lootusrikkase („mobiiltelefonide põlvolnda);
kelledele need segased sovejti-aegade kirjeldused (ja varasemad
grotsesksused) on ilmselt lihtsalt košmaarne unenägu.
Kokkuvõtlikult: grotesksetele terrori-aegadel järgnes (mingis
mõttes ju ometigi?) mingi „naisestunud“ põlvkond. Nad teavad
kõiki neid iidsedi „naissoo saladusi“, ja un umbes niivähe ka
intelligentsed (nad nimelt „mõtlevad läbi seinte“ ja isegi
„üksteisele otse pähe“, hoolimata vanusest ja soost, „mõtlevad
kaugetele distatnstide“ (umbes 6ooo-8ooo kilomeetrit, etc!). Lugu
on nii absurdne, et taolist ei oskaks sisegi välja mõelda. Kuid on
lootust, et siinmail lugu ehk veidke normaliseerub ja taas tuleb uue
põlvakondade ja jaoks väärtuseks omaette Inimese kombel
mõtlemine?? Kuid kogu see 60-ndate („ajutiselt informeeritud“ ja
seetõttu hullumeelne) põlvkond peaks oma psühopaatilistest ja
asotsiaalsetest („läbi seinte mõtlemise) kaldvustest vabanema
lähtudes sellest, et tunnistada endile, et nad on psüühiliselt
haiged, „skisofreenikute põlvkonna“ esindajad. JA psühhiaatrid
on kirjanduse põhjal veendunud, et 2/3 noist skisofreenikutest
normaalsesse ellu tagasi ei pöördu. Niisiis, kas ikka ei ole
arvatud, et tervenemine saab alata ainult sellest, et nad
tunnistaksid endale, et nad (psüühiliselt) haiged inimesed on...?
___________________________________________________________
John
Wyndham: „Kunagi räägiti, et inimese ainsad tõelised
võistlejad võiksid olla putukad. Minu arust on... /naistel?/ ...
mõede putukatega midagi ühist. Oh ei, ma tean, et biloogiliselt on
nad... /inimesed?/ .. Ma pean silmas seda, et nad ei tunne erilist
muret üksikisendite saatuse pärast ja ka üksikisendid ise ei tunne
oma saatuse pärast erilist muret. Eraldi võttes võib ju igaühel
neist täheldada midagi, mis üsna kaugelt meenutab mõistust; aga
kui nad on koos, on see sarnasus palju suurem. Üheskoos tegutsevad
nad nad samavõrd sihikindlat nagu sipelgad või mesilased. Ometi
võib öelda, et ükski neist ei anna tollest sihist või üldisest
tegevusplaanist endale aru, ehkki ta ise moodustab sellest ühe osa.
See kõik on väga veider, tõenäoliselt ei hakka me neid kunagi
mõistma. Nad on liigateistmoodi.“ /---/ „Kas mesilasel ja ...
/naisel?/ on tõesti olemas midagi, mida võik nimetada ühiselulise
organisatsiooni geeniks?“ /---/ „Ükskõik kuidas, aga midagi
selletaolist... /naistel?/ ilmselt on Väga võimalik, et eraldi ei
tea ükski neist, miks ta meie aia ümbruses luusib, aga terve jõuk
üheskoos teab selgest, et nende eesmärk on meid kätte saada – ja
et varem või hiljem läheb see neil korda.“4
Või
mida arvab kogu sellest loost üks teine ulmeautor, Arthur C.
Clarke5:
„... osalejal oli – või näis olevat – oma vaba tahe...
/---/ ...-- ja seni kuni unenägu kestis ei saanud teda mingil
viisili tegelikkusest eristada.“ (lk. 11.)
„...
talle tundus, et ta on kõikenägev kehatu vaim, kes igasuguste
füüsiliste tõketeta ja jõupingutusteta on suuteline liikuma läbi
kogu... /ilma?/.“ (lk. 52.)
„Ma
olen suuteline su mõtteid lugema. /--/ Sul ei ole mingit põhjust
selle pärast muretseda. Ühtki õigust ei respekteerita suuremal
määral kui vaimse üksioleku õigust. Ma tungin su mõtetesse
ainult siis, kui sai ise mind sinna kutsud. Seda asjaolu aga poleks
aga aus sinu eest varjata ja see seletab, miks meie kõne on
mõnevõrra aeglane ju kohamakas. Me kõneleme võrdlemisi harva.“
(lk. 80.)
„Ta
ei osanud kujutleda, missugune on telepaatilises ühiskonnas
armastus... /---/ ... Näis, et /---/ algas kogu armastus vaimse
kontaktiga ja mööduda võis kuid või isegi aastaid, enne kui paar
tegelikult kohtus. /---/ ... ei saanud niimoodi tekkida mingeid
valesi muljeid ja välistatud olid mõnemapoolsed pettused. Kahel
inimesel , kelle mõttemaailm oli teineteisele avatud, ei olnud
võimalik varjata mingeid saladusi. Kui üks seda proovis, teadis
teine otsekohe, et midagi püütakse salajas hoida. Niisugust ausust
said eenesele lubada vaid väga küpsed ja tasakaalukad inimesed;
sellele võis vastu panna ainult absoluutsel omakasupüüdmatusel
rajanev armastus. /---/ ... mõistis hästi, et selline armastus oli
sügavaim ja rikkaim kõigest, mida suutsid tunda tema kaaslinnlased;
tegelikult võis see olla nii täiuslik, et tal oli raske uskuda
selle olemasolu võimalikkust.“ /---/ „... jõudis kurvalt
otsusele, et temal ei õnnestu kunagi saavutada niisugust
teineteisemõistmist, millest need õnnelikud inimesed olid teinud
oma elu aluse.“ (lk.
94-95).
„...
ja telepaatiat valdama õppides allutas ta enesele kõige subtiilsema
jõu.“ (lk. 208.) -- „Et meie mõistus kujutab enesest
närvisüsteemi võrguga ühendatud ajurakkude ülikeeruka
kombinatsiooni kärvalsaadust, siis püüdsid nad luua aju, mille
komponendid ei olnud materiaalsed, vaid sisaldusid ruumi enese
struktuuris. Niisugune aju, kui sed aoli võimalik nimetada ajuks,
kasutas elektrienergiat või mingit kõrgemat energialiiki ja oli
täiesti vaba mateeria türanniast. Ta võis funktsioneerida palju
kiiremini kui ükski orgaaniline intellekt; ta oli suuteline püsima
seni, kuni universumis leidus veel mõni erg vaba energiat, ja tema
võimetel polnud näha mingit piiri. Kui ta oli kord loodud, siis
pidi ilmnema võimalused, mida isegi tema loojad ei osanud ette
näha.“ (lk.
209-210).
__________________________________________
__________________________________________
1
10.08.´011. – Kirjutades siis alles teist korda sel suvel seda
kirjakohta. Üldse olen selle suvega välja mõelnud alles ainult
kaks kirjakohta psühholoogiast. Ja tänasega olen kumbagi
kirjutanud ainult (Sic!) kaks korda. Neid kahte artiklit
psühholoogiast kirjutan kindlasti kuni selle 2011 aasta lõpuni.
Esimene artikkel (“Dimensions”) – käsitleb psühholoogiat
võimalikult abstraktsel ja üldistaval kombel, kombates
inimtunnetuse piire üldistaivaimal kombel. Teine, praegune artikkel
(“Cacebook”) on muidugi samuti üldistav, kuid siiski oluliselt
konkreetsem, käsitledes peamiselt just empiirilist ainest selle
sajandi esimesest dekaadist, kuigi isegi epiirilist ainest olgu siin
käsitletud justnimelt abstraktses laadis. Seega kirjutan selle 2011
aasta lõpuni kahte artiklit psühholoogiast: abstraktselt ja
üldiselt esimest ja teist epiirilisemalt ja konkreetsemalt, kuigi
samuti üldistaval kombel. Edu kirjutamisel!
2
Ladina k = „Püha sõjaväe põhikiri“. [Ordu saadeti ajutiselt
laiali paavst Clementius XIV poolt aastal 1773 kuid õnneks
taas-asustati juba 1814 aastal, kui paavst Pius VII bulla taastas
Jesuiitide Ordu. Ja, muide, see Jesuiitide Ordu on säilinud
tänapäevani... Ad maiorem Dei gloriam! (= ladina k = „Jumala
suuremaks auks“ -- Jesuiitide Ordu deviis.)]
3
Robert Stilmarck: „Pärija Kalkutast.“ Tallinn, 1962,
(kordustrükk: Tallinn, 1993, kirjastus: „KRK“,
faksiimiletrükk.) Lk.: 7-772. (Tsitaat siin lk.:357.)
4
John Wyndham (alias John Benyon Harris, 1903-1969). „Trifiidide
päev“ („The Day of the Triffids.“, 1951.) Tallinn, 1990.
Kirjastus: „Eesti Raamat.“ Tõlkinud: Aivo Lõhmus. Lk.: 3-222.
(Tsitaat siin, lk.: 198.).
5
Arthur C. Clarke: „Linn ja tähed.“ („The City and the
Stars.“, 1955). Tallinn, 1981. Kirjastus. „Eesti Raamat.“
Tõlkinud Ralf Toming. Lk.: 3-223.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar