JYRI VUORINEN: ESTEETIKA KLASSIKUD".

„JYRI VORINEN:

„ESTEETIKA KLASSIKUD.“ (1. osa. Sissejuhatus, Platon, Aristoteles, Poltinos, Aquino Thomas.)

Soome keelest tõlkinud: MADIS LIIBEK.

Sisukord

Eessõna¹ 5

Sissejuhatus 6

Sõna “esteetika” 6

Esteetika filosoofia haruna 6

Ilu ja kunst 8

Ilu ja kunsti mõistete ajalugu 9

Platon 13

Enne Platonit 14

Platoni elu 15

Platoni ideede-õpetus 16

Ilu filosoofia 17

Kunsti filosoofia 21

Kokkuvõte 25

Aristoteles 27

Aristotelese elu 28

Aristotelese filosoofia 28

Ilu filosoofia 29

Kunsti filosoofia 30

Poltinos 38

Hellenism 39

Plotinose elu 43

Plotinose filosoofia 43

Ilu filosoofia 44

Kunsti filosoofia 46

Plotinose tähendus 47

Aquino Thomas 49

Keskaeg 50

Aquino Thomas 53

Thomase filosoofia 54

Ilu filosoofia 54

Kunsti filosoofia 57 Aquino Thomase tähendus 59

Tagasivaade antiikajale ja keskajale 59

Baumgarten 62

Renessansist 18. sajandini 63

Alexander Baumgarteni elu 67

Baumgarteni filosoofia 68

Ilu filosoofia 71

Kunsti filosoofia 73

Baumgarteni tähendus 74

Hume 76

Briti esteetika 18. sajandil 77

David Hume 81

Hume filosoofia 82

Ilu filosoofia 83

Hume tähendus 89

Kriitikat 89

Kant 91

Immanuel Kanti elu 92

Kanti filosoofiast 92

Ilu filosoofia 93

Kunsti filosoofia 111

Otsustusvõime ühendajana 114

Kanti tähendus 114

Kriitikat 115

Järelevaade 18. sajandile 116

Hegel 118

Kantist Hegelini 119

G. W. F. Hegeli elu 123

Hegeli filosoofiast 123

Ilu filosoofia 126

Kunsti filosoofia 133

Hegeli esteetika tähendus 146

Kriitikat 148

Tolstoi 150

Hegelist Tolstoini 151

Lev Tolstoi ja tema filosoofia 157

Kunsti filosoofia 158

Tolstoi teooria tähendus 169

Kriitikat 171

Järele-vaade Hegelile ja Tolstoile 171

Kunsti väljendusteooriad peale Tolstoid 172

Beardsley 175

20. sajandi esteetika 176

Monroe Beardsley 188

Esteetika 189

Kunsti filosoofia 190

Kriitikat 208

Järelsõna 211

Nimeregister 213

Allikteoseid 217

Eessõna²

Esteetika ajalugu on Soome keeles käsitletud vähesel määral. George Dicki Esteetikas on ajalugu kolmkümmend lehekülge, Eino Krohni teoses „Esteetiline maailm“ („Esteettinen maailma“) umbes 50 lehekülge, ja Yrjö Hirn rääkib teemast 17 leheküljel teoses „Esteetiline elu“ („Esteettinen elämä“). Ainuke raamatu mõõtu esitus on K. S. Laurila aastal 1911 avaldatud „Sissejuhatus esteetikasse; ajalooline osa“ („Johdatus estetiikkaan; historiallinen osa“), millega tasub veelgi tutvuda.³

Esteetika klassikuid ei ole esitus, mis hõlmab esteetika ajalugu. Piirdusin lääneliku esteetikaga, keskendusin käsitlustesse kunstist ja ilust ning nende omavahelistest suhetest ja valgustan seisukohtade muutumist ennekõike käsitledes suuri mõjutajaid, klassiku positsiooni saavutanud kirjutajaid. Pürgin seletama asju lihtsalt aga teisalt ka nii üksikasjalikult, et lugeja saaks piisava ülevaate mõtlemise tervikust ja kasutatud sõnavarast. Nõnda võib ta, kui vajab lisateavet, hakata lugema algtekste ja kommentaare.

Suuri mõjutajaid uurides saadakse pilt mõningatest muutustest, aga teised jäävad ka varju. Klassikute esitlemise alguses ja lõpus valgustan veidi ajastu muud esteetikat ja järgin vähemalt kahte varjule jäävat suundumust. Esmalt mõeldakse tänapäeval üldiselt, et esteetiline väärtus katab mitmeid valdkondi: kena, peen, elegantne, koomiline, traagiline, groteskne, isegi inetu. See asjaolude olukord on vaevalt saja aasta vanune, ja käsitlen seda selleni jõudes. Teiseks on kunst paari viimase saja aasta vältel eristatud muudest antud valdkonna pürgimustest põhjendusel, et kunstis on eesmärgiks just see eespool mainitud esteetiline väärtus. See eraldusviis on püsinud jõus, kuigi sellele on ka vastu seistud selle tekkimise ajast peale. Jälgin kuidas selleni jõuti ja kuidas seda on kaitstud ja kritiseeritud.

Üks võimalus teha mineviku mõtlemisviisi tänasele lugejale mõistetavaks oleks hajutada see selle ümbrusesse: muusse mõtlemisse, majandusse, poliitikasse, teadusesse jms. oludesse. Võidakse öelda, et siis ja siis oli loomulik rõhutada tervikut ilu eeldusena kuivõrd ka valitsuskord oli rangelt hierarhiline. Ma ei ole üldiselt seda teed läinud, kuna minu eesmärgiks ei ole äratada lugejate poolehoidu mineviku meeletuste või ühekülgsuse vastu. Üldiselt esitan käsitlused sellistena nagu nad on ja üritan avada neis peituvat mõtet. Eesmärgiks on et lugeja võib minu väidetega tutvudes oma isiklikku vaateviisi edasi süvendada.

Tänusõnad

Kuna ei ole võimalik loetleda kõiki, kelle abi on selle raamatu valmimise võimalikuks teinud, piirdun (siinkohal) nende tänamisega, kes tutvusid käsikirjaga ja aitasid mind oma ettepanekute ja kriitikaga: esteetika uurimisseminaril osalejad Aarne Kinnuse juhatusel ning Timo Jeskanen, Johanna Jutila, Oiva Kuisma, Markku Mustaranta, Matti Suurpää, Harri ja Maila Vuorinen.

SISSEJUHATUS

Sõna ´esteetika´

Sõna ´esteetika´ kasutatakse mitmel kombel: räägitakse romantismi esteetikast, fragmendi esteetikast või kulla ja sära esteetikast. Mõneti selgitab seda jaotus kolmeks:

1) ´Esteetikaga´ võidakse mõelda teoste kogumiku ühtset loomust:

a) Väljenditega ´Hellaakoske poeesia esteetika´, `tekstiilikunsti-esteetika´ või ´modernismi esteetika´ tuuakse esile arusaam, et Hellaakoske luuletusi, tekstiilikunsti tooteid või modernismi hulka kuuluvaid kunstiteoseid midagi ühendab, kuid ei öelda mis nimelt.

b) Väljenditega ´kapriisi-esteetika´ või ´vastandite esteetika tekstiilikunsti puhul´ räägitakse ühest selliseid teosehulki ühendavast põhimõttest.

2) Kui öeldakse, et arhailisel ajal valitses kulla ja sädeluse esteetika, mõeldakse et inimesed imetlesid midagi sellist, mis särab ja kiirgab ja millede puhul on kasutatud vääris-metalle ja vääriskivisid.

3) ´Esteetika´ tähendab ka filosoofia haru, mille tuumikala juurde kuuluvad

a) kunsti filosoofia ja

b) esteetilise väärtuse filosoofia ehk ilu filosoofia.

Minu teoses on juttu esteetikast selles kolmandas tähenduses.

Esteetika filosoofia haruna

Kui rahuldutakse ebamäärase iseloomustusega, võidakse öelda et filosoofia probleemid on oma loomuse poolest üldised ja/või mõistelised. Filosoofiline probleem ei ole, mis on kuu pimedal poolel, kuna sellest saadakse selgus empiirilise teadmise kasvades: saadetakse satelliit kuu taha pildistama. Selle asemel on filosoofiline probleem mis on teadus või kunst või kuidas esteetiline väärtus erineb teaduslikust väärtusest.

Üheks kesksemaks põhimõtteks esteetikas on kunsti ja ilu (ehk esteetilise väärtuse) mõistete kujundamine ja nendesse jäävate nähtumuste loomuse selgitamine. Sellesse võib kuuluda vastuste leidmine nt. järgnevatele küsimustele:

-- Kuidas esitamine, represantsioon erineb väljendusest, ekspressioonist?

-- Kuidas suureline erineb võimsast?

-- Mis kasu on esteetilisest kasvatusest?

-- Kas kunsti peaks tsenseerima ja mil määral?

-- Mis positsioon on kunstil meie kultuuris tervikuna?

Mõisted

Sageli öeldakse, et mõiste on see mida sõna tähendab. Kunsti mõiste peaks siis olema see, mida sõna ´kunst´ tähendab. Küsimusele mida ´kunst´ tähendab, võidakse vastata kahel viisil: võidakse üritada sõnalist iseloomustamist või võidakse näidata kunsti-teosteleja öelda: “need on kunst”.

Küsimustest ja vastustest ilmneb, et mõistel on

1) nimi (sõna ´kunst´),

2) sisu (mida sõnalisel iseloomustamisel üritatakse saavutada) ja

3) valdkond (objektid mida on õige kunstiks nimetada).

Samal mõistel võib olla erinevaid nimetusi. Nt. eesti keele sõna ´roheline` ja Inglise sõna ´green´on sama mõiste, rohelise mõiste tähistus.

Teisalt võib ka sama sõnaga liituda erinevaid mõisteid. Nt. sõna ´jalg´ võib tähendada vaid jalalaba või sellele lisanduvalt ka säärt ja reit.

Mõiste määratlemine

Sõna tähendus selgitatakse välja uurides, kuidas seda kasutatakse. Aga filosoofias ei olda huvitatud ainult sellest vaid ka sellest, kuidas tuleks sõna teatud seosteis kasutada, mida oleks sellega kasulik või mõistlik tähistada. Keeleteaduse ülesanne on loetleda sõnade tähendusi; filosoofiline mõiste määratlemine on suunatud selgitamisele, mõiste eksplitatsioonile.

Mõisteid selgitatakse ka filosoofia väliselt. Bioloogid täpsustasid kala mõistet eristades sellest vees elavad imetajad, nt. kašeloti ja delfiini. Piir tõmmati paljunemis-viisi järgi, kuna see vaadati olevat tähtsam kui väline kuju.

Mõiste kujundamist võidakse mõelda tegevusena, mis koosneb kahest etapist, eristamisest ja ettepanekust:

1) Eristamine: selgitatakse, milliseid mõisteid on mingi sõnaga liidetud.

2) Ettepanek: mõeldakse, mil kombel oleks mõistet mõistlik kujundada.

See peaks üheltpoolt jääma tavalise keelekasutusele lähedale, teisalt peaks võtma arvesse olukorda, mille tarvis mõiste selgitamine oleks vajalik.

Oletame näiteks, et soovitakse määratleda maine mõiste sellel eesmärgil, et eristada endisest selgemalt teineteisest positiivne ja negatiivne kuulsus.

1) Eristamine: Üldiselt tähistatakse sõnaga ´maine´ positiivset kuulsust (“ta on mainekas mees”). Mõnikord kasutatakse seda sõna ka negatiivse kuulsuse tähistamiseks (“kui au kaob, siis maine kasvab”), aga siis kasutakse üldiselt lisamääratlust ´halb´ (“halva-maineline mees”).

2) Ettepanek: Sõnaga ´maine´ oleks mõistlik tähistada vaid seda, et keegi on positiivses mõttes tuntud, kuna sõna ´kuulsus´on neutraalsem ja sobib sellega katusterminiks.

Antud näites on olnud vaja teha liiga tavalisele keelekasutusele: uue piiritlemisega seoses on kõnepruugis sõna ´maine´ kasutatud valesti; peaks kasutama sõna ´kuulsus´. Seda hinda on makstud selle eest, et mõistete omavahelised suhted on selgemaks muutunud: kuulsuse mõiste sisaldab nii positiivset kuulsust (mainet) kui ka negatiivset kuulsust. Positiivsele kuulsusele on nüüd olemas oma termin, ja nõnda eristatakse see selgemalt omaks valdkonnaks. Nõnda rõhutatakse vahet positiivse ja muu kuulsuse vahel.

Mõistete määratlemisel ei ole küsimus niivõrd sõnades, vaid selles, kuidas tegelikkust eritleda, milliseid erisusi ja sarnasusi asjade vahel täheldatakse.

Eelneva näite kohaselt on ka kunsti ja ilu mõistete kujundamisel teisalt küsimus ka sellest, kuidas sõnau nagu ´kunst´, ´kunstiteos´, ´kunstiliselt väärtuslik´, ´esteetiliselt väärtuslik´ kasutatakse, teisalt selles, kuidas oleks neid parem kasutada.

Ilu ja kunst

Sõna ´ilu´

Soome (ja eesti) keele sõna ´kaunis´on germaani laen ja selle algne kuju on ilmselt olnud śkauniz´. Vadjas tähendab ´kauniz´ punast värvi. Gooti keelest tähendas sõna ´skauns´ ilusat; muinas-alamsaksi keeles ja muinas-kõrgsaksa keeles tähendas ścon`i´ hiilgavat, ilusat.<sup>4</sup> Ka kaasaegset keeltes on veel näha sõna ilus muistne ühendus punase ja ilusaga. Vene keeles on näha punase ja ilusa seost: ´krasnyj´ (punane) ja´krasivyj´ (ilus); saksa keeles on näha seost ilusa ja särava vahel: `Schein´ (sära, kiirgus, valgus) – ´schön´ (ilus). Punase ja särava ühtsus seisneb selles, et punane on värvina intensiivne.

Sõnal ´ilus´on mitmeid kasutusviise. Kui öeldakse, et midagi on ilus, võidakse mõelda muudki kui seda, et objekt on esteetiliselt väärtuslik:

-- “ja kas siis ühel ilusal päeval ei juhtunud nii et...”; siin võib väljend ´ühel kaunil päeval´ tähendada päeva, mis ei anna põhjust oodata midagi tavalisest erinevat;

-- “viimasel laupäeval oli ilus ilm” tähendab suvel öelduna et päike paistis, tuul oli mahe, õhk oli küllaltki soe; täiesti teine asi on öelda “viimasel pühapäeval oli udu väga ilus”; siin väärtustatkse ilma esteetilisel kombel.

-- “palun tohtida öelda ilusad tänusõnad...”; siin tähendab väljend ´ilusat tänusõnad´ suurt tänulikkust.

-- “oli ilus tegu kui käisid oma haiglas olevat tädi vaatamas”; siin on ´ilus´ moraalselt väärtustatud sõna.

Ka esteetilise väärtustamise puhul on sõna ´ilus´ kahetähenduslik; võidakse rääkida ´ilusa´ kitsamast ja laiemast tähendusest. Kui seda sõna kasutatakse piiratud tähenduses, võidakse öelda, et mees ei pea olema ilus vaid tubli. Laiemas mõttes võidakse öelda Milan Kundera kombel, et Kuningas Oidipus on Sofoklese ilusaim tragöödia. Sel juhul tähendab ´ilus´ sama nagu ´esteetiliselt väärtuslik´.

Esteetiline väärtus

Kujutelgem et tüdruk on hankinud prillide asemel kontaktläätsed ja põhjendab oma tegevust sõnadega, et ta otsustas kontaktläätsede kasuks esteetilistel põhjustel või esteetilisel põhjendusel. Ta mõtleb, et kontaktläätsedega paistab ta oma meelest kenam, rohkem oma ideaalile vastavana. Tüdruk soovib meelsamini paista loomulikuna ja sportlikuna kui range õpetajannana või eduka ärinaisena.

Nõnda võidakse välja pakkuda et esteetiline väärtus on väljanägemisega seotud väärtus, väärtus selles mõttes, kuidas keegi välja paistab, ja hea väljanägemine on sama kui ideaalile vastav väljanägemine. Nõnda on esteetiline väärtus seotud teisalt ka ideaalidega, teisalt sellega kuidas keegi välja näeb ja võiks ka lisada: kuidas miski kõlab.

Minu meelest on selline ilukäsitlus liiga piiratud, aga seda on kasulik meeles pidada kui tuvume esteetika klassikutega. On valgustav jälgida, kuidas sellest arusaamast on kinni hoitud ja kuidas sellest on lahknetud.

Kunst

Aastal 1842 moodustas Wolmar Styrbjörn Kilpinen sõna ´oskama´ (´taitaa´) põhjal sõna ´kunst´ (´taide´) eesti k on sõna ´kunst´ tulnud sks k vahendsel: ´der Kunst´)), samal kombel nagu ta oli moodustanud sõna ´teadus´(´tiede´) sõnast ´teadma´ (´tietää´) ka eesti keeles on sõna ´teadus´ tulenenud sõnast ´teadma´)).⁵ Sõnaga ´kunst´ (´taide´) viidatakse samale mõistele kui rääkides kaunitest kunstidest (inglise ´fine art´, saksa ´schöne Kunst´, prantsuse ´beaux art´). Selle mõiste sisu üle on samas ka palju vaieldud.

Nõnda nagu sõnapaar ´kaunid kunstid´ vihjab on kunstil oletatud olevat midagi tegemist iluga. Mis tegemist? Kas on mõeldud et kunstiga on tegemist vaid siis kui midagi on ilus või et kunst on alati seal, kui inimesel õnnestub luua midagi ilusat? Kui jälgitakse kunstimõistete ajalugu, tasub silmas pidada millisena on nähtud kunsti ja ilu omavahelist suhet.

Ilu ja kunsti mõistete ajalugu

Vaatlen tervikut, et mõningaid järgnevaid üksik-detaile oleks lihtsam oma kohale paigutada.

Ilu mõiste ajalugu

Kui kegi ütleb et ilu on see või see või esteetiliselt väärtuslik on see ja see, võib tapidada silmas eri asju, nt. 1) maitse muutumist. Väitega “ilu on säravus” võib ta üritada mõjuda teistele inimestele nõnda, et need pööraksid enam tähelepanu just säravuse ilule. Selle asemel võiks ta ka selgitada 2) esteetilise väärtuse ja muude väärtuste omavahelisi erinevusi või 3) ilu ja mõningate teiste väärtuste vahelisi kokkulangevusi. Käsitlen neid kahte võimalust täpsemini.

2) Võidakse üritada täpsustada, kuidas esteetiline väärtus erineb teistest väärtustest, nt. teaduslikust väärtusest, kasuväärtusest või aistingulisest meeldivusväärtusest. Seda võidakse nimetada ilu määrtluseks, kuna määratlus piiritleb ühe asja teistest erinevaks, et teatakse millest on jutt. Näitlikuks määratluseks olgu tornaado eristamine teistest tormidest võttes aluseks tuule kiiruse:

Heaks kiidetud määratluse kohaselt on tornaado torm, mille puhul on tuule kiiruseks vähemalt vähemalt 74 miili ehk umbes 120 km tunnis.”⁶

Antiigi mõtlejad ei uurinud kuigivõrd ilu ja muude väärtuste erinevust, aga keskajast saati on rõhutatud esteetilise väärtuse kahte erinevat külge: selle seost meelheaga ja erinevate objektide vaatlemisega.

3) Võidakse ka sihtida täpsemale seletusele; otsides vastust küsimusele, millisesse väärtuste tüüpi ilu kuulub.

Mõnede väärtustel on täitsa lihtsad eeldused: zilett ei saa hea olla, kui see ei ole terav ja vastupidav. Kas ilu on selline väärtus? Kas on õige nimetada objekti vaid siis ilusaks, kui sellel on teatud omadused? Teisalt on olemas ka väärtusi, mis ei eelda midagi teatavalt objektilt vaid ainult nende kogejatelt. Toidu meeldiv maitse ei eelda midagi muud peale selle et kellegile see meeldib. Kas ilu on selline väärtus? Kas on õige nimetada objekti kauniks vaid siis, kui keegi kogeb midagi või suhtestub sobival viisil millegagi?

Vastust nendele küsimustele võidakse kutsuda ilu teooriaks, kuna teooria selgitab selle nähtuse loomust ja omavahelisi suhteid, mida antud määratlus on kujundanud. Nt. H Riebli tornaadoteooria selgitab, kuidas tornaado alguse saab.

Antiikajal peeti ilu zileti headusele sarnaseks väärtuseks. Põhimõtte vormib selgesti kirikuisa Augustinus (353-430):

“ Küsin, kas objektid on kaunid, kuna need on meeldivad, või meeldivad nad sel põhjusel, et need on ilusad. Ja saan kahtlemata vastuseks, et need meeldivad, kuna nad on ilusad. Järgnevalt küsin, miks need on kaunid, ja kui märkan kahtlust, aitan end küsides, et kas need ei ole ilusad seetõttu, et nende osad on sarnased ja sobiva ühenduse tõttu harmoonias teiste osadega.”⁷

Augustinuse kohaselt võib härjasilm olla ilus vaid siis, kui selle kroonlehed, tolmukad ja muud osad on teistega sobivas harmoonias. Kui nii, siis on lille vaatmine meeldiv.

osade sobivad

omavahelised suhted ---- ilu ---- vaatlemise meeldivus

Selle seisukohaga võib loomuldasa vastused järgnevatele küsimustele:

a) Kas ilu kuulub valdkonda “maitse üle ei vaielda”?

Ei, kuna objekt on ilus kõigile, kuna härjasilma vastavusuhted ei muutu sellega seoses kas seda vaatab Einar või Liisa.

b) Kuidas võib kindel olla, et objekt on tõesti ilus?

Härjasilma ilust aru saamine ei eelda selle nägemist; kui teatakse, et vastavaussuhted on nt. kuldlõike kohased, võidakse otsustada, et lill on tõesti ilus.

Teist äärmust esindab Arthur Schopenhauer (1788-1860): tema kohaselt ei eelda objekti ilu midagi objektilt endalt vaid ainult sobivat vaatlusviisi:

“Öeldes, et midagi on ilus, väljendame et see on esteetilise vaatlemise objektiks. See sisaldab kaks asja. Esmalt teeb objekti nägemine meid objektiivseks, n-ö süvenedes seda vaatlema ei ole me enam teadvel endist üksikuna, vaid puhaste, ilma tahteta teadvuse subjektidena. Teiseks ei taju me objekti eraldatud objektina vaid Ideena /.../”⁸

Miski ei ole olemuslikult teisest ilusam. Küsimus ei ole viimaks objekti omadustest vaid meie võimest eralduda tavalisest tahte valitsetavast vaatlusviisist.⁹ Inimene vaatab härjasilma ja see vaatlemine toodab lille ilu.

objekti ilu ---- esteetiline vaatlus

Lisaküsimustele vastatakse kasvõi nõnda:

a) Kas ilu kuulub klassi “maitse üle ei vaielda”?

Jah: kui mul õnnestub teatud tingimustel eralduda esteetiliseks vaatluseks, ei järeldu sellest midagi teiste jaoks.

b) Kuidas teha kindlaks, et objekt on tõesti ilus?

Kogu see küsimus on mõttetu, kuna ilu ei eelda objektilt midagi erilist.

Nii äärmuslikud seisukohad on haruldased. Üldiselt on üritatud liikuda keskjoot pidi ja peetud ilu väärtuseks, mis on ühenduses nii objekti kui ka vaatlejaga. On mõeldud et ilu liitub tihedalt meelheaga, aga teisalt on ilu seotud ka objekti omadustega, nii et mis tahes objekt ei ole ilus. Väitega “loojang on ilus” vihajatakse, et õhtutaevas meeldib kõnelejale ja et see meeldimus ei ole juhuslik vaid põhjuslik nt. seetõttu, et loojangu värvid on eriti hõõguvad või et tume pilv on tugeva kujutisena vastu oranzi tausta. Kaasnev on nii inimesest sõltuv meelehea kui ka temast sõltumatu (värvuse ja sobiva kujuga pilv).

Eri arvamusel on oldud selles, kas ilu võib tõestda. David Hume pidas ilu asjaks, mida võib tõestada sellisele, kes seda ei taju. Immanuel Kant seevastu eitas järsult tõestamise võimalust.

Kunsti mõiste ajalugu

Antiik-Kreeka usus ja mütoloogias olid muusad väiksemad jumalannad. Nad on andnud nime mitte ainult muusikale vaid ka muuseumile: muusade kultusplatsi kutsuti nimega ´museion´ ja sa nimetust hakati kasutama ka kohapeale kogutud kujudekogumi kohta.

Antiik ei tundnud siiski ei maalimise, skulptuuri ega arhitektuuri muusat. Muusad piirnesid muusaliste kunstidega, siis pigem muusika, poeesia ja tantusga. Täpsemini öeldes oli neid Zeusi ja Mnemosy (mälu) tütreid üheksa:

Kalliope (Kaunishääl) eepika

Kleio (Maine) ajalugu

Erato (Vaimustav) lüürika ja armastusluule

Euterpe (Rõõmustav) flöödimäng

Melpomene (Laulja) tragöödia

Thalia (Õitsev) komöödia

Polyhymnia (Mitmehäälne laul) hümni-poeesia

Terpsikhore (Tantsurõõm) tants ja koorilaul

Urania (Taevalik) täheteadus

Täheteadus kuulus koos muudega samasse rühma, kuna ka taevas oli liikumist ja rütmi. Seal oli ka häält: püthaagoroslased olid hakanud rääkima sfääride muusikast.

Neid tegevusvaldkondi, mida tänapäeval kunstiks peetakse, ei vaadeldud antiikajal ühtekuuluva rühmana. Poeesiat peeti prohvetluse ja ennustamise sarnaseks, kui teisalt jälle maalimist, skulptuuri ja arhitektuuri loeti käsitööks.Kuju valmistamine ei sobinud vabale mehele samavähe kui kinga valmistamine, kuna mõlemad nõudsid füüsilist vaevanägemist ja olid sellega orja töö. Vabadel oskustel – või vabadel kunstidel nagu neid eksitavalt kutsutakse – mõeldi just neid, mis sobisid vabale kodanikule. Aristotelese järgi ei olnud isegi muusika esitamine kuigivõrd kohane:

“kutsume /.../ muusika esitajaid pööbliks ega pea esinemist mehele sobivaks, kui siis vaid vaid purjuspäi või naljaviluks.”¹⁰

Tänasele liigitusele kõige sarnasemaks oli antiik rääkides jäljendavaist (ehk mimeetilistest) oskustest. Nende hulka loeti vähemalt muusika, tants, poeesia, maalimine ja skulptuur.

Antiikajal võrreldi omavahel nt. poeesiat ja maalikunsti ja täheldati neis mitmeid kokkulangevusi. Teoseid peeti headeks samadel põhjustel nagu tänapäevalgi: healt teoselt nõuti nt. esteetilist ja teadmuslikku väärtust. Nõnda võiks öelda et antiikajal oli küll kunsti, kuid ei olnud selle tähistamiseks mingitki sõna.

Keskajal püsisid kunstide liigitusviisid endisena, aga 16. ja 17. sajandil olukord muutus. Loodusteaduse areng viis selleni, et teadus eraldus eraldi valdkonnaks. Visulaasete kunstide hindamine kasvas, ja selliseid praegusi kunstiliike nagu maalimist, poeesiat ja muusikat hakati pidama teineteisele lähedaseks.

Lõplik kunsti mõiste välja kujunemine toimus 17. ja 18. sajandi vältel. Hakati kõnelema kaunitest kunstidest, kuna maalimisele, kirjandusele, muusikale jne peeti ühiseks pürgimust ilu poole.

Peale seda on olukord olnud suhteliselt stabiilne. Esteetiline, ilule põhinev kunstimääratlus on jõus püsinud, kuigi selle vastu on rünnatud jätkuvalt.

Kunsti mõiste ajalugu võiks kokku võtta järgnevalt:

1) Antiikajal oli kunsti aga ei olnud selle jaoks sõna.

2) Kunsti mõiste kujunes välja 17. ja 18. sajandil selle põhjal, et erinevaid kunste võrreldi omavahel ja mõeldi, et nimelt just pürgimus ilu pool ühendab selliseid valdkondi nagu maalide maalimist, laulude komponeerimist, luule kirjutamist ja losside ehitamist.

3) Seejärel on esitatud muid kunsti määratlusi ja asetatud küsimuse alla, et kunstile oleks olemuslik just pürgimus esteetilise väärtuse poole.

PLATON

Enne Platonit

Esteetika probleeme uuriti munasaegses Kreekas juba ammudest aegadest peale. Homerose ja teiste varajaste luuletajate teostes ilmneb käsitlusi nt. poeesia algupärast: luule allikaks on jumalik innustus (mania, inspiratsioon). Samuti on mõeldud ka poeesia tähenduse üle: luule ülessandeks on toota rõõmu, võtta kuulajad oma valdusesse ja sisaldada meenutusi minevikusündmustest.

Komöödiakirjanik Aristofanes rõhutas kirjaniku teadlikku ülesannet. Näidendis Konnad (405 eKr) laskub tragöödia jumal Dionüüsos Hadesesse võtmaks sealt kaasa luuletajatest suurimat ja satub teatri asjatundjana lahendama Aiskhylose ja Euripide tüli, kumb on tragöödiakirjanikest suurim. Tüli käigus ilneb erinevaid hindamiskriteeriume. Aiskhylos ütleb:

“Õpetuse lastele annavad / ikka õpetajad, mitte vaid täiskasvanud / saavad seda kirjanikelt / -- nõnda peame me olema laitmatud.”

“Homeros igavese kuulsuse / oma õpetuste tõttu on saanud: / õilsa, austusväärse, ka sõjatandri, / relvatöödest on ta meile nõu andnud.”¹¹

Ka esteetilised seigad on tähtsad. Näidendid saavad kriitika osaliseks nt. ebaselge ja mittemidagiütleva alguse, monotoonse värsimõõdu ja rütmi või kohmakate värsijalgade eest või seetõttu, et sõnastamises ei ole piisvalt kaalu.

Püthagoros elas 6. sajandil eKr ja rajas koolkonna, mille mõtteviis osutus mõjukaks. Lähtekohaks oli tähelepanek keelpillide kohta: kui keelt vajutati keskkohast (millega see lühenes poole võrra algsest pikkusest) saadi oktaav kõrgem hääl. Oktaavi suhtarv oli siis 1/2. Kvint saadi vajutades pillikeelt 2/3 kohast ja kvart vajutades kohale (nagu) 3/4 (ja sõrmitsedes pikemat osa). Antiikajal ei peetud tertsi konsonandiks, seega näis nõnda, et kõik tuntud konsonansid rajanesid eelpooltoodud arvsuhetele. Pandi ka tähele et kui kasutatud numbrid kokku loeti, saadi tuelmuseks kümme, inimeste sõrmede ja varvaste arv.

Arve 1, 2, 3 ja 4 hakati pidama pühadeks, räägiti pühast tetraktsusest, ja oletati et kogu maailm on korrastatud nende arvude kohaselt. Jõuti ka ideeni sfääride muusikast: taevakehad tekitavad liikudes häälte terviku, otsekui jätkuvat muusikat, mida inimene siiski ei kuule kuna on kuulnud seda sünnist alates ja on sellega harjunud.

Ka inimhing arvati olevat arvuliste suhete poolt määratud tervik. Arutusse langenud hinges olid need suhted sassis, ja neid oli sobivat muusikat kuulates võimalik tagasi korra juurde kutsuda. Kui keelpilli üks keel helises, pani see samas võbelema ka teisi keeli või teise pilli keeli, ja vastavalt mõeldi et muusika mõjutab ka inimhinge.

See nn eetos-teooria valitses kogu antiikaja arusaama muusikast.Sõna ´ethos´ tähendab loomust: arvati et muusika “loomus” mõjutab inimese loomust. Teatakse et Ateenlane Damon arutles, et milline muusika on sobiv mingis olukorras.

Esteetika vaatepunktist oli keskseim, et meeldivalt kõlavad heliühendused arvati rajanevat lihtsatele arvusuhetele. Küsimuse all oli siis ilu teooria, kus asitinguvõime piiri kuuluvat ilu seletati viidates millegile tajubarjääre ületavale: ideaalsetele arvusuhetele.

Püthaagoroslikku ilukäsitlust kohandati ka skulptuurile. Skulptor Polykleitos rajas suhetesüsteemi, mis määrtles inimkeha iga osa suuruse suhtestatuna muude osadega. Suhetesüsteemi nimetati Kaanoniks, ja see pidi tagama ilu kõrval ka seda, et kuju esindaks inmese ideaali, seda puhast heli, millest kõik tegelikud inimesed on kõrvale kaldunud.

Esitati ka mõningaid teisi arusaamu. Sofistidele oli inimene kõige mõõduks, ja seega ka ilu mõõdupuuks: nende meelest oli ilusaks peetav seotud kultuuritaustaga, nii et mõnel pool tätoveeringuid imeteldakse, aga mujal on see karistuse märgiks. Nad olid vastu pütagaaroslikule ilukäsitlusele näidates, et iga objekt on ilus omal kombel, nt. sel kombel kuidas see oma eesmärgile vastab. Maalide, skulptuuride ja luuletuste lõppeesmärgiks pidasid nad kasu asemel lõbu. Samal seisukohal oli ka Demokritos, kelle järgi oli muusika sündinud hilises kultuuri arengujärgus luksuse tarvis. Sellele vastupidine käsitlus ilmneb Orfeuse loos: Orfeus suutis oma muusikaga taltsutada metsikuid ja rahustada pööraseid, ja nõnda võidi muusikat ja luulet pidada kogu kultuuri eelduseks.

Esteetika probleemi uuriti juba varakult, aga Platoni kirjutised on esimesed mis on meieni säilinud, kus ilu ja kunsti käsitletakse mitmekülgselt ja ammendavalt, tõsi küll üldiselt muude teemade kõrval. Tuleb minna edasi kuni Plotinoseni, enne kui tuleb vastu teine filosoof, kelle kirjutused on meie ajani peaaegu täielikult säilinud.

Platoni elu

Platon (427-347 eKr) kasvas Peleponnese sõdade aegses Ateenas, keset riiklikke kriise. Ta kuulus vanasse aadliperesse, oli tugeva kehaehitusega ja harrastas maadlust. Noores eas proovis ta tragöödia kirjutamist, ja mõnesid Platoni küpse aja teoseid võib pidada filsoofilisteks draamadeks. Gunnar Aspeli kirjutab:

“Platoni teosed on sepistatud dialoogivormi. Mõned neist on kõrgemasse väärtusklassi kuuluvad draamaluuletused, mõelgem näiteks Phaidonit ja selle üleva rahu tundmust surma ees, või seda vastandite võitlust, mida näeme Gorgias-dialoogis. Pidusöögis (Symposionis) vahelduvad lustakas sõnamäng ja ülev kindlus: Aristofanese kelmikas mõttemäng, purjus Alkibadese kõne, mis lõppeb Sokratesele omistatud ülistusega, teadmanaise Diotima hümn Erosele, mis juhib hinged kõikide ilusate kujude igavese algpildi juurde. Euthyron on verine satiir sellest jumalakartllikkusest, mis tahab osta kõrgemate jõudude soosingut. Ethydemoses pilatakse farsilikul kombel kvaasifilosoofia silmamoondamistrikke. Platon on dramaatik, ta on nagu Shakespeare ja Ibsen nii tragöödiate kui ka komöödiate meisterlik sepistaja.”¹²

Platon viibis kodulinnaskogu oma elu, arvesse võtmata kahte reisi Lõuna-Itaaliasse. Neljakümne aastaselt ostis ta väikese maa-ala Ateena lähedal, Akademia pargis, ja asus sinna elama. Majja kogunes Platoni sõpru ja õpilasi, ja seda kohta hakati nimetama Platoni akadeemiaks. Naisi sinna ei lubatud, aga räägitakse et mõndadel õnnestus sinna pääseda sisse valeriietes.

Peale Platoni surma jätkas Akadeemia oma tegevust väikeste katkestustega üle 900 aasta, kuni aastani 529, millal keiser Justinianus otsustas, et keegi ei saa Ateenas õpetada filosoofiat ega tõlgendada õigust.

Platoni ideedeõpetus

Platoni järgi on meie ümber tajutava maailma kõrval veel teine maailm, ideede maailm.

Seda mõtet võib piltlikus teha järgnevalt: Kui liivale joonistatkse kolmnurke, on need kõik erilised, ja neis on palju sellist, mis õieti kolmnurka ei kuulu, nt. äärisjoone paksus ja käänakute erinevus. Nõnda on loomulik mõelda, et joonistatud kolmnurgad ei ole tõelised kolmnurgad vaid kolnurga idee rohkem või vähem täpsed jäljendused; kolmnurga idee ilmneb, heiastub või on nendes olemas. Kui ka kõik maailma kolmnurgad hävitataks, oleks kolmnurga idee siiski olemas. See on hävinematu ja muutumatu; seda ei saa tajuda, seda võib tunnetada vaid mõtlemisega.

Kõike või palju muudki asitingulises maailmas tunnetatavale vastab muutumatu idee: on inimese idee, voodi idee, õigluse ja ilu idee. Ilmselt mõtles Platon, et ideed jagunevad kahte rühma:

1) kõrgema rühma ehk tegelike ideede hulka kuuluvad positiivsed väärtusmõisted nagu hea, ilus ja õiglane, ja

2) madalamasse rühma kuuluvad erinevad üldmõisted nagu puu, vitsmõrd või kolmnurk.

Ei mingit inetuse või kurja ideed ei ole vähemalt ülemisel tasandil olemas.

Platoni meelest on ideede maailm väärtuslikum ja tõelisem kui aistinguline maailm, ja inimene peab püüdlema selle ühtsuse poole. Tegelikku teadmist võib olla vaid selle kohta, kuna see on muutumatu. Aistingulises maailmas on inimesel vaid erinevaid arvamusi või oletusi. Timaios-dialoogis sõnab Timaios:

“Minu arvamuse kohaselt tuleb esmalt teha selline eristus: mis on see, mis on alati olemas olnud, kuid millele ei ole algust, ja mis on see, mis on aina sündimas aga millel ei ole olemasolemist? Esimest /siis ideed/ võib mõista mõistusega ja mõeldes /noesis/, kuna see püsib alati samana, teine rajaneb mõtetule arvamusele ja asitingulisele tähelepanemisele /aisthesis/.”¹³

Teisele poolele jääb mõtlemine ja teisele tajumine. 19. sajandini ja peale sedagi on mõned pidanud seda jaotust esteetika jaoks olemuslikuks: nad on pidanud “aisthesist” ehk aistimist justnimelt esteetika valdkonnaks.

Platoni järgi on inimesel teatuid varjatud teadmisi ideedest, teadmisi mida võidakse sobiva juhtimise või harjutamisega meelde tuletada. Kuulsas koopanäites võrdsustatakse inimesed koopas asuvate vangidega, kes on sündimisest saadik aheldatu nõnda, et nad ei saa näha muud kui koopa tagaseinale projetseeruvaid varje. Nad kujutlevad, et need varjud on tõelised olevused, ja alles aheldate eemaldamine ja pea pööramine saab nad tajuma oma eksitust.

Platoni tõlgendused ei ole lihtsasti mõistetavad, kuna tema teosed on dialoogid, vestlused, milles üldiselt Sokrates vestleb erinevate inimestega. Sageli arvatakse Platonit olevat samal arvamusel kui dialoogide Sokrates, kuid alati ei ole lihtne selgitada ka Sokratese seisukohta, kuna ta ironiseerib ja naljatleb. Platoni tõlgendust raskendab ka tema loomingu mahukus ja seal esitatud vaatenurkade erinevus. Probleemidki jäävad sageli ilma lõpliku vastuseta.

Ilu filosoofia

Ilu on Platoni järgi postiivne väärtus ja sarnaneb heaga. Lisaks on see erinev asi kui meeldivus. Sokrates ütleb Hippiale:

“/.../ igaüks naeraks meie üle, kui ütleksime, et söömine ei ole meeldiv vaid ilus ja et meeldiv lõhn ei ole meeldiv vaid ilus.”¹⁴

Sellest täpsemalt Platon ilu muudest väärtustest ei erista. Selle vastu ilu eeldusi käsitleb ta mitmekülgsemalt. Taustaks on ideedeõpetus, aga objekti ilu seletatakse kahel (eri) viisil:

1) Objekt on ilus, kui selles ilmneb ilu idee.

2) Objekt on ilus, kui selles väljendub selgelt selle enda idee.

Platon rõhutab esimest varianti, teine ilmneb vaid möödaminnes. Mainisin siiski ka seda, kuna see sai hilisematel aegadel poolehoiu osaliseks. Esimene on Platoni enda arendus, teine on ilmselt varasem, vahest pütaagoroslikku päritolu.

1: Ilu idee

Platon mõtles nõnda: liivale joonistatud kujund on seetõttu kolmnurk, et selles väljendub kolmnurga idee, ja sarnasel kombel on ilus inimene ilus seetõttu, et temas ilmneb ilu idee.

Dialoogis Pidusöök kaardistatakse teid ilu idee tajumiseks. Iga osavõtja peab järjekorras kõne armastusjumala, Erose auks, ja kui tuleb Sokratese kord, räägib ta kuidas Diotima nimeline preestrinna pühendas ta armastuse müsteeriumitesse. Ilu tuleb sellega siinkohal kõneks, et arvati et armastus on suunitletud ilule. Tänapäeval tundub loomulik mõelda, et just ilusat armastatakse. Kaj Nyman kirjutab:

“Eliel Saarisen kõik majad /.../ on ilusad, nendesse armub esimesest pilgust.”¹⁵

Laenan siinkohal pika lõigu Sokratese kõnest, milles ta seletab Diotima õpetusi:

„Kes sellele asjale õiget rada mööda tahab läheneda, peab noorusest alates püüdlema ilusate kehade poole, ja kui juht teda õigesti suunab, peab ta algul püüdlema armastada ühtainust ilusat keha ja „sünnitada“ selles kehas kauneid mõtteid; seejärel aga märkab ta, et mis tahes ühe keha ilu on suguluses iga teise keha iluga, ja kui on vaja uurida ilu ideed, keha ilu, oleks suur rumalus mõtelda, nagu ei oleks kõigi kehade ilu üks ja seesma. Kui ta seda on märganud, hakkab ta armastama kõiki ilusaid kehi ja kirg üheainsa vastu jaheneb, kuna ta säärast armastust peab siis põlastusväärseks ning tühiseks. Seejärel hakkab ta hinge ilu hindama keha ilust väärtuslikumaks, nii et kui kellelgi on suurepärane hing, välimus aga pole eriti õitsev, siis peab ta seda piisavaks ja hakkab niisugust inimest armastama, tema eest hoolt kandma ning püüab „sünnitada“ ja otsida selliseid mõtteid, mis noorukeid paremaks muudavad, nii et ta ka ise peab paratamatult tähele panema seda, mis tavades ja taotlustes kaunis on, ning nägema, et see kõik on omavahel suguluses ja et keha ilu tuleb pidada millekski tühiseks. /?/ Pärast sellist tegevust tuleb ta juhtida teadmiste juurde, et ta teadmiste ilu mõistaks, ja kui ta vaatleb ilu kogu selle mitmekesisuses, enam ei teeniks tühise ja armetu orja kombel ainult ühte, armastades mõne poisikese, mehe või mingi ühe taotluse ilu, vaid ta peab pöörduma ilu avara mere poole, ja tunnetades seda ilu ammendamatus tarkuse armastamises, „sünnitaks“ palju kauneid ja üllaid kõnesi ning mõtisklusi, kui ta, selle kaudu tugevaks ja täiuslikuks muutunud, hakkab nägema ühtainust sellist teadmist, mis nimelt ongi niisuguse ilu teadmine. /.../ Kellele on armastuse küsimustes antud teadmisi selle tasemeni ja kes õiges järjekorras tunneb ilu ning on jõudnud neis asjus eesmärgile, see märkab järsku midagi kaunist, loomult imeväärset, just seda, Sokrates, mille nimel kõik eelnevad pingutused toimusid, kõigepealt et ilu eksisteerib igavesti, ei teki ega hävi, ei suurene ega kahane; edasi, et see pole kaunis ainult mingis ühes suhtes ja inetu teises suhtes, pole kaunis vaid praegu, ja pärast mitte, et sellega võrreldes on see kaunis, aga tollega võrreldes inetu, et see pole kaunis ühes ega inetu teises kohas, nagu oleks see ühtedele kaunis, teistele aga inetu. Ka ei ilmu ilu temale mitte mõne näo, käte või mingi muu kehaosa kujul, samuti mitte mingi kõnena või teadusena ega milleski muus eksisteerivana, olgu siis mõnes loomas, Maa peal või taevas või veel milleski muus, vaid iseendana, alati endaga ühetaolisena, kuna kõik muud ilu liigid on temas osalised umbes sel viisil, et kuigi nad tekivad ja hävivad, ei eksiteeri ilu ei rohkem ega vähem ega saa ilule osaks ka muid kannatusi. /.../ Sest see ongi armastuses õige tee, mida mööda tuleb kas ise minna või lasta end juhtida, nii et alustades üksikuist kauneist esemeist tuleb ilu nimel tõusta nagu astmeid mööda ikka kõrgemale, ühelt kaunilt kehalt kahe juurde, kahelt üldse kõigi kaunite kehade juurde, kaunitelt kehadelt aga kauni eluviisi juurde, kauni eluviisi juurest kaunite teadmiste juurde, kuni nendelt teadmistelt jõuatkse viimaks selle teadmiseni, mis pole millegi muu teadmine kui selle kõrgeima ilu teadmine, ja lõpuks tunnetatakse, mis on ilu. /.../ Sellel eluetapil /.../ mil tunnetatakse ilu, on – kui üldse kunagi – elu inimesele elamisväärne. Sest kui sa oled kord ilu näinud, ei hakka sa seda võrdlema ei kulla, ei uhkete rõivaste ega kaunite posikeste ning noorukitega, keda nähes praegu satud vaimustusse ja paljude teiste kombel, kes imetlevad oma armastatuid ja tahavad nendega alati koos olla, oleksid valmis, kui see vaid kuidagi võimalikuks osutuks, söömata ja joomata neid üksnes silmitsema ning nendega koos viibima. Mida me küll mõtleksime /.../ kui kellelgi õnnestuks ilu näha päevselgena, puhtana, segamatuna, inimese ihust, selle värvidest ja kõigest muust rohkest surelikust tühjast-tähjast mitte koormatuna, vaid kui tal osutuks võimalikuks vaadelda ainult jumalikku ilu selle ühtsuses?“¹⁶

Tee ilu idee tajumiseni käib siis järgnevaid astmeid mööda:

1) üks väliselt ilus inimene,

2) mitmed väliselt ilusad inimesed,

3) hinge ilu,

4) ilusad oskused,

5) ilusad teadmised,

6) ilu idee ise.

Kreeka keelne ilu tähendav sõna ´kalos´ oli laiema tähendusega: sellega iseloomustati objekte, mis olid meeldivad, tõmbasid ligi või äratasid imetlust; see tähendas ka peent, kiiduväärt, otstarbekohast ja head. Diotima mainitud ilu idee ei ole headuse ideest kuigi kaugel; see mis on hea, see on ka ilus.

2: Ilu idee väljendusena

Dialoogides Riik ja Kharmides väljendatakse arvamust, et valmistades esemeid peab käsitööline silmas selle ideed.¹⁷ Timaios-dialoogis jätkatakse seda mõtet: eseme idee silmas pidamine kindlustab selle ilu. Kõnelejaks on Timaios, aga Sokrates kiidab tema arvamuse heaks:

“Kui käsitööline peab alati silmas seda, mis püsib samana /ts ideesid/, kasutatakse seda eeskujuna ja vormides eset selle kuju ja otstarbe kohaseks, tuleb tema teosest sel kombel kindlasti ilus. Aga kui ta vaatab seda, mis on sündinud ja kasutab võltsi eeskuju /ts aistingulisi objekte/, sellest ilus ei tule.”¹⁸

Kui valmistaja peab silmas ideed, sünnib teosest tõenäoliselt idee sarnane ja nõnda ka ilus.

Ilusatele objektidele ühiseks

Ühiseks on ilusatele objektidele kahtlemata see, et nad on ilu idee osad või et nad on suures määras oma idee sarnased. Lisaks on ilusatel objektidel muidki ühiseid omadusi: korrastatus, õiged mõõdud ja suhted, kooskõla ja harmoonia. Näitena laenan Sokratese repliiki Philebos-dialoogist:

“/.../ juhul kui seostatuses ei ole õigesti mõõdetud suhteid, siis saavad rikutud nii selle aineosad kui eriti ka see ise. Siis ei ole see enam segu vaid korratus /.../ Hea näib nüüd olevat peidetud ilu kardina taha: sest toodavad ju õiged mõõtsuhtesd kõiges ilu ja hüve.”¹⁹

Tiamaioses öeldakse jällegi nõnda:

„Kõik hüveline on ilus, ja kõiges ilusas on omavahelised suhted kooskõlalised. Nii vormitud elav olend, kes peab olema ilus, peab olema ka kooskõlaline /sümmeetria/.”²⁰

Antud lausetest selgub ilu tihe seos hüvelisusega ja teisalt õigete suhete või kooskõlalisusega, millele viidatakse sõnaga ´sümmeetria´.

Vahest mõtles Platon et õiged mõõdud ja suhted on sama kui idee ilmnemine. Ühte ei saa olla ilma teiseta. Objekt saab osaks ilu ideest või hakkab heiastama oma ideed, kui selle mõõdud ja suhted muutuvad kohaseiks.

Muid mõtteid ilust

Ilu ja sära

Phaidros-dialoogis seostab Platon ilu sära ja kirkusega. Sokrates jutustab müütilist lugu armastuse poolt põhjustatud hullusest, aga järgib samas ka ideedemaailma: seal on muud kõrval ka õigluse, mõistlikkuse ja ilu ideed. Nad kõik säravad, kuid kõige selgemalt särab ilu:

“Õigluse ja mõistlikkuse sära, kõige selle särast mis on hingele väärtuslik, ei ole midagi siin järel /maa peal/ .../ kõigest seal /ideede-maailmas/ nähtust säras ilu kõige heledamalt /.../ .”²¹

Ilu ühstust säraga rõhutasid hiljem Plotinos, Aquino Thomas ja Hegel.

Naiselik ja mehelik ilu

Teoses Seadused eraldab Platon teineteisest naistele ja meestele sobivad laulud:

“Edasi on kohane, et eraldame teatud põhimõtte järgi naistele ja meestele sobivad laulud, ja nendega peab kohaldama vastavad viisid ja rütmid. /.../ Mehelikuks võime nimetada seda mis on särav ja uljas, kui teisalt soodumust leplikusele ja tagasihoidlikkusele tuleb pidada naiselikuks omaduseks nii seaduses kui ka selle põhjendamisel.”²²

Eriti peale 18. sajandit on rõhutatud ilu mitmekülgsust: maikelluke on kena, tormine meri on võimas, ninasarvik on inetu, kuid kõik on omal kombel mõjuvad, esteetiliselt väärtuslikud.

Suhteline ja absoluutne ilu

Philebos-dialoogis jagab Sokrates ilu kahte kategooriasse: on ilu, milles seguneb nauding ja vaev (tragöödia ja komöödia), aga on olemas ka puhast naudingut, mida tuleb eristada kannatuste lõppemisest, nt. ilusad värvid, vormid ja hääled ning head lõhnad.

“Ilusate vormide all ei mõtle ma siin seda mida inimesed üldiselt, elusolendite või piltide ilu. Räägin selles mõttes sirgest ja ümmargusest ja neist pindadest ja osadest, mida treipink, loodinöör ja nurkjoonlaud neist toodavad. /.../ selline ilu ei ole suhteline nagu muu ilu, vaid püsivalt ilus iseenesest, veatuna, ja /.../ sellega liitub alati nauding, millel ei ole midagi tegemist näiteks kratsimise poolt toodetud naudinguga. Värvid on samuti sel kombel ilusad /.../ kirkad ja kõlavad hääled, mis moodustavad ühe puhta kokkukõla, on ilusad iseendast võttes, mitte suhteliselt, ja nedega liitub alati iseloomulik omadustega seotud nauding.”²³

Kui Edmund Burke üritas 18. sajandil selgitada, mis eristab ülevat või võimast ilusast, kasutas ta sarnast jaotusprintsiipi: ilu puhul on tegemist puhta naudinguga, üleva puhul aga millegi negatiivse puudumisega.

Platoni jaoks oli geomeetriline ilu kõige kõrgeim. Hiljem mõtles Immanuel Kant, et geomeetriline ilu ei ole üldse tegelik ilu.

Ilu ja heameel

Antiikajal seostati ilu üldiselt objekti omadustega: nt. Platon rõhutas osadust ilu ideega ja häid vastavus-suhteid. Platoni akadeemias vesteldi siiski ka teisest, ilmselt sofistide poolt esitatud võimalusest: kas ilu võib ennekõike liituda millegi seesmisega, nt. meelheaga. Laiema Hippia nime all tuntud dialoog ei ole võibolla Platoni kirjutatud aga näib olevat sündinud Akadeemia ringkondades. Selles pakub Sokrates lõpuks välja:

“/.../ ütleme ilusa olevat see, mis toodab meile heameelt – ei mõtle /siin/ mistahes naudinguid, vaid neid mida me saame kuulmise ja nägemise kaudu /.../. Ilusate inimeste ja erinevate ilusate kaunistuste, maalide ja skulptuuride nägemine rõõmustab meid, ja sama mõju on ka ilusatel häältel, kogu muusikal, kõnedel ja jutustustel. /.../ ´ilus´ on kuulmise ja nägemise teel saadud heameele tundmus /.../.”²⁴

Sokrates ja Hippias hülgavad selle ettepaneku järgnevate põhejndustega: see mis meeldib kuulates, ei või ilus olla vaid seetõttu et seda kuuldakse, kuna ka nähtu võib olla ilus; kuigi ka nähtu ei saa olla ilus vaid seetõttu et seda nähtakse, kuna ka kuuldu võib olla ilus; peab olema mingi veel mainimata seik, mis teeb mõlemast ilusa. Mõeldakse ilmselt ilu ideed.

Mõte ilu seostamisest heameelega on hiljem olnud jätkuva huvitatuse objektiks. Keskajal määratles Aquino Thomas ilu millekski, mille nägemine on meeldiv. 18 sajandil rõhutati ilu seesmist olemust: ilu on pigem tunne kui mingi väline omadus.²⁵

Kunsti filosoofia

Platon ei kasutanud sõna, mis tähendaks sama kui soome keelne sõna ´taide´ (või eesti keelene sõna ´kunst´). Ta kasutas sarnaselt oma kaasaegsetle sõna ´techne´, mis tähendas oskust ja just nimelt põhimõtete ja reeglite poolt valitsetud kunsti, kunsti mida võidakse õpetada. Ta tegi siiski ka uue piiritluse ja hakkas rääkima jäljendavatest ehk mimeetilistest kunstidest. Selle rühma koostumus jäi veidi ebamääraseks, aga vähemalt poeesia, skulptuur, maalikunst, muusika ja tants kuulusid nende kilda. Vahel nimetatakse jäljendavaks ka muid tegevusi, nagu kõnelemist ja sofistikat.

Platon on saanud kuulsaks kunsti (ehk jäljendavate kunstide) hukkamõistjana. Ta esitas kaks põhjendust:

1) Suur osa kunstist on kasvatuse seisukohalt alamväärtuslik, kuna

a) selles jäljendatakse eeskujuks kõlbmatut ja kuna

b) see appelleerib emotsioonidele mitte mõistusele.

2) Kogu kunst on teaduslikult väärtusetu, kuna see ei vii ideede tundmisele: seal jäljendatakse vaid ideede jäljendusi.

Käsitlen mõlemat põhjendust eraldi.

1: Kunst ei kõlba kasvatuseks

Platoni järgi mõjub kunst kahjulikult. Kui kunstid lokkavad, valitseb ühiskonnas naudinguiha ja seaduse ja korra vaatenurgast kannatus.

Platoni poolt esitatud kunsti kriitika väljendub järsumal kombel teoses Riik, kus mõtiskletakse, milline oleks ideaalne riik. Kunsti positsioon muutub päevakajaliseks, kui vaatluse all on valvurite, ehk siis juhtiva klassi koolitamine oma tegevuse jaoks. Kesksel kohal on koolituses sport ja “muusalised oskused” ( ts poeesia, muusika ja tants): “keha jaoks sport, hinge tarvis luulelised oskused”.²⁶

a) Väärad ideaalid

Kunst on noortele kahjuks, kuna seal jäljendatakse eeskujuks kõlbmatuid isikuid. Kangelasi esitatakse paheliseina ja emotsionaalselt sõltuvatena, jumalaid esitatakse alamõõduliseina.

“Ei mingil mkombel ei saa jutustada, et jumalad sõdivad omavahel, intriigitsevad ja võitlevad omavahel – mis ei ole isegi tõsi – kui soovitakse, et meie riigi tulevased vardjad peavd piinlikuks tülitseda tühistel põhjustel.”²⁷

Ei saa rääkida, et jumalad naeravad või et Achilleus oli nii ahne, et loovutas Hektori laiba vaid lunaraha vastu. Poeesia allegooriline tõlgendus ei päästa olukorda kuna tõlgendajad on harva ühel meelel²⁸ ja teiseks:

“Noor inimene ei suuda teha vahet, mis on võrdpildiline ja mis mitte, ja tema selles eas omandatud arusaamu on sageli võimatu välja juurida või muuta.”²⁹

Seetõtt valisteb Platoni ideaalses riigis karm tsensuur, ja kunsti küsimuste üle otsustavad asjatundjad. Heaks kiidetakse vaid hümne jumalatele ja ülistuslaule tublidele meestele. Jutustused peavad näitama, et vaid hüveline inimene on õnnelik. Lubatakse vaid selliseid rütme ja viisiliike, mis jäljendavad head loomust.

“Jäta siis alles vajadust ja vabatahtlikkust väljendavad viisiliigid (doorialik ja früügialik), need kaks, mis parimal kombel jäljendavad mõõdukate ja julgete meeste hääli vastaseisude ja edu aegadel.”³⁰

Platoni kunstiprogramm oli sarnane sotsialistlikule realismile, milles nõuti et kangelased peavad olema positiivsed ja viisid oma vaimult optimistlikud.

Kui on saadud õige kunst kehtestada, Platoni järgi enam uuendusi ei lubata. Äärmisel juhul võib liigutavat muusikat esitada teatud aegadel riigi kontrolli all. Jumalate eksimustest tuleks rääkida salamisi, harva kuuldavalt.

Hilises dialoogis Seadused imetleb üks kõnelejatest, ateenlane, Egiptuse kunsti muutumatust:

“/.../ /Egiptuse/ riigis pidid noorukid üheskoos harjutama kauneid zeste ja kauneid rütme. On kindlaks määratud, mis ja millised need on, ja see on templeis teada antud. Maalijatel ega teistelgi, kes üleüldse kujutavad poose, ei ole olnud ega ole jätkuvalt luba teha reeglite vastaseid muudatusi ega leiutusi, vaid nad peavad järgima tradistioonilist väljenduslaadi nii konkreetsel puhul kui ka kunsti valdkonnas üldiselt. Kui uurida seda asja, kohtad seal kümne tuhande aasta vanuseid maale ja skulptuure /.../ mis ei ole ei ilusamad ega inetumad kui tänased vaid samal kombel valmistatud.”³¹

b) Tunnete toit

Platoni meelest on kunst kõigele kahjulik, kuna see appelleerib tunnetele, mitte mõistusele; see toidab emotsioone, mis hägustavad mõtlemist, ja seetõttu on kunstid takistuseks tarkuse poole pürgijatele.

Siinkohal peab meenutama Platoni arusaama hingest. Hing on kui kahe hobuse ja kutsari moodustatud tervik, ratsmeid hoiab mõistus, ja vedajateks on himu ja kirg (või au püüdlemine). Kui juhtija on võimetu, siis läheb kogu vankriühendil halvasti.

Platoni järgi on luuletaja luuletades mõistusetus olukorras ja nakatab oma meelestatuse laadiga ka kuulajaid. Luuletaja luuletab innustuse, inspiratsiooni kütkeis. Jumal – täpsemini sõnastades muusa ehk luulemuusa – võtab ta oma valdusesse ja kasutab teda hääletoruna. Jumalik hullus kandub ka kuuljateni nagu magneetilisus kogu raudketile, mille üks ots on ühenduses magnetiga. Ka vastuvõtjad satuvad õuduse, kurbuse või rõõmu võimusesse. Järgnevalt kõneleb Sokrates Homerose laulude esitajale Ionile:

“Jumal röövib neilt /luuletajatelt/ mõistuse ja kasutab neid samal kombel kui oraakleid ja jumalikke ennustajaid oma teenijatena, et me kuuljad näeksime, et need väärtuslikud kõned ei pärine neilt, on nad ju kaotanud mõistuse: kõnelejaks on jumalus ise, kes nende vahendusel lähetab oma hääle meile kuulda.”³²

Inspiratsioon on Platoni jaoks hullus, aga teisalt on see ka jumalik, ja luuletuste valmistamine ei õnnestu ilma selleta:

“/.../ see kes ilma muusade ajendatud hulluseta saabub luule aastmeile, kujutledes et ainuüksi oskusest piisab tegemaks temast luuletajat, ebõnnestub ja hullusest puudutatud luuletajad jätavad mõistlikumad varjule.”³³

Kui luuletaja on jumaliku innustuse võimuses, võib ta ilmutada sügavaid tarkusi, aga tema kõned võivad ka olla tuulest võetud ja kahjulikud, kuna luuletajad on Platoni arvates vastutustundmatud ja ebateadlikud. Ja üle kõige hägustavad tundmustele rõhuvad esitused mõistust, mida tuleks hoopis tugevdada ja selgitatda. Tensuur on seega nõutav.

Jutt inspiratsiooni jumalikkusest ei tarvitse olla täiesti tõsiselt võetav. Platon ei suhtunud üldiselt võttes jumalate maailma tõsiselt. Vahest mõtleb ta vaid, et heade luuletuste sünd eeldab mõistuse hägustumist – mis muidugi ei ole midagi positiivset tõe saavutamise seiskohalt, kuna vaid mõistus viib tõeni.

2: Kunst jääb näivuse valda

Kunst on seega halb kasvatusvahend, aga õieti kasutatuna võib see riigile kasuks tulla. Platon võtab siiski kasutusele suurema luua ja heidab kogu kunsti kõrvale sel põhjusel, et kunst on teadmise saamise seisukohalt kahjulik. See ei saavuta tegelikku tõelisust, vaid jääb kinni näivusesse. Kunst on jälejndus (mimeesis, imitatsioon) aga ei ole mitte ideede vaid nende olevuste jäljendus, milles ideede ilmnevad.

Puussepp jäljendab voodi ideed, aga maalija jäljendab vaid voodi idee jäljendust. Nõnda on kunst kaks sammu ideede tõelisusest, tegelikust tõelisusest maas. Sokrates võtab selle kokku:

“On siis kolme liiki voodeid. Üks on olemuslikult tõeline voodi /.../ Teine on see, mida puussepp valmistab. /.../ Ja kolmas on see, mida teeb maalija. /.../ Selline on siis ka tragöödia-luuletaja, kuna ta on vaid jäljendaja: ta on /.../ tõest arvestades alles kolmas, ja nõnda on kõik teised jäljendajad.”³⁴

Luuletaja ei kõlba elu juhendajaks, kuna tal ei ole teadmist asjadest. Ta vaid teeskleb teadvat midagi sellest millest ta kõneleb. Kunst ei vii tõeni vaid näivuse abil teostatud naudinguni; see ei rajane Platoni meelest teadmisele vaid riugastele ja tempudele.

Kui pöörduda tagasi koopavõrdluse pildi juurde, võidakse öelda et kunstnik ei vabasta inimest ahelatest vaid lisab näivust tehes pilte varjudest.

Taust: aja “kunstikasvatus”

Luuletajate, ennekõige Homerose ja Hesiodose teoseid kasutati Antiik-Kreekas sarnasel kombel nagu Piiblit kasutatakse usklikeis ühiskondades: neist otsiti teadmisi, eeskujusid, elu-juhtnööre ja nõuandeid küllaltki eriliste olukordade tarvis. Ateena noorsoo kasvatus seisnes paljuski selles, et nad õppisid väljendama osasid luuletajate teostest.

Platoni vastasseis luuletajate ja teiste jälejndajate vastu selgub osalt selle lähtepinnaga seoses. Kui kultuuritradistioon oli vahendatud ja säilitatud suuliselt , on see olnud sunnitud vormuma konkreetseteks näitejuhtumeiks, kergesti meeldejäävaiks luuletusteks. See ei tulnud kasuks arendamaks abstraktset mõtteviisi, sellist mis uurib põhjuseid ja tagajärgi, asjade hierarhilist korrastatust või püsivat olemust. Kirjutamisega muutus võimalikuks siirdada mäletamist väärivaid asju järeletulevatele põlvedele ilma luule pakutavaid mälutehniliste vahenditeta, nõnda et poeesia positsiooni kasvatuses võis Platoni arvates vähendada, vähemalt kõrgematel tasanditel.

Platon mõistis kunsti ja ilu, ja ta oli valmis pidama Homerost jateisi luuletajaid kunstiliselt erakordseteks, kuid ideaalriiki nad siiski ei kuulunud. Politeia-dialoogis ütleb Sokrates oma vestluspartnerile Glaukonile:

Nõnda nagu sina Glaukon kohtad Homerose imetlejaid, kes ütlevad, et see luuletaja on Kreeka õpetaja ja seletavad, et inimeste vaheliste asjade hoidmise ja õpetamise tarvis tuleb pöörduda tema poole ja otsida temalt juhtnööre ja et me peaksime korrastama kogu oma elu selle luuletaja järgi, nii pead sa suhtuma neisse sõbralikult ja ilusti, kuna nad üritavad olla head mehed, ja sul tuleb möönda, et Homeros on luuletjatest suurim ja tragöödialuuletajatest esimene. Aga peab teadma ka seda, et meie riigis ei võida heaks kiita muud poeesiat kui hümne jumalaile ja õilsatele meestele loodud ülistuslaule. Kui lubad sinna selle kenaks hinnatud muusa, lüürika või eepika kujul, siis hakkab riigis valitsema nauding ja vaev mitte aga seadus ja mõistus mida alati on ühiselt tunnistatud kõige paremaks.”³⁵

Teistes oludes oleks Platon võinud suhtuda kunsti positiivsemalt. Aga eriti kõrget positisooni ei oleks ta kunstile vaevalt osutanud, kuna see viib tähelepanu kõrvale tegelikust tõelisusest (ideedest) ja hägustab mõistust. Aistingulise maailma mitmekülgsuse taguse muutumatuse maailma võidakse käsitleda harrastades filosoofilisi vestlusi, mitte järgides luulesõnastust või vaadates maale.

Muid kommentaare kunsti kohta

Dialoogis Riik rõhutati, et kunst on vaid jäljenduse jäljendus. Samas teoses mainitakse võimalusena ka seda, et ei jäljendata ei mingitki tegelikku näidist. Sokrates küsib Glaukonilt:

“ Kui kunstnik maaliks ideaalpildi ilusaimast mõeldvast inimesest, kui ta tooks oma maalil selle kõige täisulikumal kombel esile aga ei saaks näidata et selline mees oleks olemas, kas peaksite teda siis halvemaks kunstnikuks? // -- Muidugi mitte.”³⁶

Võimalikuna näib siis ka see, et maalikunstnik sarnaselt käsitöölisele jäljendab aistingulise objekti asemel ideed. See seisukoht oli ilmselt lähemal antud ajale tavalisest arusaamast maalija tööst. Platoni kaasaegne Ksenofon pani oma dialoogis Sokratese maalija Parrhasioselt küsima:

“Kui esitate ilusaid vorme kas ei ole lihtne leida inimest, kes oleks tervenisti veatu, te liidate kokku eri inimeste ilsuamad osad ja loote sel kombel ilusana paistva terviku. // Nõnda teeme, ütles ta.”³⁷

Kunst ei kopeeri siis vältimatul kombel indiviide, vaid selle teemaks on midagi kõrgemat. Seda mõtet kordasid ka Aristoteles ja Poltinos.

Teiseks mainitagu Faidros/Phaidros-dialoogi mõtet, et teos (antud juhul kõne) peab olema orgaaniliselt ühtne:

“/.../ iga kõne peab olema samal kombel ehitatud nagu elav olend: sellel peab olema keha, see ei saa olla ilma peata või jalutu vaid sellel peab olema keha ja jäsemed, mis sobivad omavahel ja tervikuga.”³⁸

Mõte hea teose (orgaanilisest) identsusest on jäänud jätkuvalt eluvõimeliseks.

Kokkuvõte

Platoni mõtlemises kuulub ilu idee ideede hierarhia tippu, hea idee lähedale. Tõusmine selle idee tajumiseni on primaarne: “siis kui üldse kunagi on elu inimesle elamist väärt, kui ta saab näha ilu ennast”. Kunst ei ole aga siiski inimesel hea, kuna see vaid edenedab näivust tehes pilte varjudest, ja lisaks kontrollimatu kunst mõjub kahjulikult pakkudes valesid ideaale ja toites kirgesi. Esimesed sammud ilu idee tajumisel tehakse looduse (ilusate poiste) mitte aga kunsti seltsis. Muu eest hoolitseb filosoofiline vestlus.

ARISTOTELES

Aristotelese elu

Aristoteles (384-322 eKr) oli arsti poeg Stageirast; teda kutsutakse vahel ainult stageiralaseks. Ta tuli Platoni Akadeemiasse 18 aastasena ja jäis sinna peaaegu Platoni surmani, 37 eluaastani. Veidi pedantse loomuselaadi tõttu sai ta hellitusnimeks ´Nous´, ´Mõistus´. Mõistlik loomus väljendus ka suhtumises kunsti:

“Aristoteles ei innustu kunagi poeesiast, kui seevastu Platon ei saa mainida poeesiat hoogu sattumata.”³⁹ (Grube)

Teisalt jutustab Diogenes Laertios, et kui

“mõni huvitus, miks kulutame nii palju aega ilule, ta vastas: ´See on pimeda inimese küsimus.´”⁴⁰

Peale Akadeemiat tegutses Aristoteles mitmel pool kreeka maailma. Võimalik et ta tegi erinevaid uurimusi, ja teatakse kindlalt, et ta kirjutas ülistusluuletuse oma surnud sõbra Hermia mälestuseks. See luuletus on nimelt säilinud.⁴¹ Küsimuse all on hümn Aretele, Hüvele, mis on persofitseeritud nooreks jumalannaks, ja Hermiast nimetatakse Heraklese, Aiase ja Achilleuse kõrval üheks tema teenijaks. W. K. C. Guthrie arvas:

“luuletus on hea ja räägib ise enda eest. Selle siirus on ilmne, nagu ka keele ülevus ja usklik vaim, mis ilmneb eri osades, samuti nagu vorm, millesse tervik on valatud.”⁴²

Aristoteles oli ka Aleksander Suure koduõpetaja, kuid pöördus 50 aastasena Ateenasse tagasi ja hakkas õpetama Lükeioni gümnaasiumis (spordisaalis) ja selle lähedal. Ka kooli ennast hakati nimetama Lükeioniks (millest tuleneb ´gümnaasium´) või Peripatoseks. Viimane sõna tähendab jalutamist sammashallis, ja kogu Aristotelese koolkonda nimetatakse sageli peripateetiliseks koolkonnaks.

Kui Aristoteles oli õpetanud Ateenas 12 aastat, suri Aleksander Suur. Ateena tõusis üles Makedoonia ülemvõimu vastu, ja Aristoteles sattus Makedoonia sõbrana vaenu objektiks. Teda süüdistati jumalte salgamises: väideti et oli kirjutanud hümni Hermiale nagu jumalale ja laulvat seda alati lõuna ajal. Aristoteles põgenes Khalkisesse, kus ta aasta aega hiljem suri. Peripatos jätkas tegevust kuni 3. sajandi lõpuni pKr, kuigi viimased 400 aastat kiratsedes.

Aristotelese filosoofia

Platoniga seoses räägitakse üldiselt ideedest, Aristotelesega seoses seevastu räägitakse vormidest, kuigi mõlemad kasutasid sõna ´eidos´ (Platon kasutas siiski ka muid termineid, nt. ´idee´).

Aristoteles ei mõelnud Platoni kombel, et objekti kuju (või idee) oleks eraldi olemas, vaid tema meelest on objekti vorm selles endas erilise otsatarbena või võimaluste hulgana. Iga objekt pürib väljendama on vormi võimalikult täielikult. Mida täielikumalt objekt teostab oma vormi, seda täielikumalt on see olemas, seda vähem on selles pelka potentsiaalsust, võimalikkust. See on aktuaalne mitte vaid potentsiaalne.

Ka seemnetes on suure kase võimalikkus, ja taim pürib saavutama kase vormi võimalikult täiuslikult. Põder võib aga siiski süüa ära taime ladva, ja seetõttu on lõpptulemus puudulik, ebatäiuslik vorm.

Ilu filosoofia

Teoses Metafüüsika Kirjutas Aristoteles:

“Kuna hea ja ilus on eri asjad (kuna hea on alati kuskil tegevuses, aga ilu on ka liikumatutes olevustes), need, kes väidavad, et matemaatilised teadused ei räägi midagi ilust või heast, eksivad. /.../ Ilusa peamised osad on korrastatus /taxis/, sümmeetria /symmetria/ ja sihipärasus /horismenon/, mida matemaatilised teadused eriti väljendavad.”⁴³

Siin ilmneb kolm tähelepanuväärset seika. Kui Aristoteles ütleb hea ja ilusa olevat eri asjad, viitab ta võimalusele piiritleda eri väärtusliike aga ei pääse algusest kaugemale. Teiseks rõhutab ta, et ilus ei piirne aistnguliselt adutava valdkonnaga.

Kolmandaks asjaks on on ilu eelduste üle mõtisklemine. Aristoteles peab silmas korrastatust, sümmeetriat ja sihipärasust. Kreeka keelne sõna ´symmetria´ ei tähendanud vaid sümmeetriat tänases kitsas tähenduses vaid sellega viidatakse üleüldse ühtsele tervikule, sellisele mille osad on sobivais suhetes teiste osadega. Sõna ´horismenon´ võik tõlkida peale sihipärasuse ka piiritlevuseks. Lisateavet nendele ilu eelduste kohta toob järgnev lõik Poeesiast:

“/.../ et elav olend või mille tahes osadest moodustunud objekt oleks ilus, ei piisa sellest, et selle osad on õieti korrastatud; suurus ei saa olla juhulik. Ilu sõltub korrastatusest ja suurusest /.../.”⁴⁴

Sobiv suurus on Aristotelesele pigem suur kui väike. Pikk tragöödia on parem kui lühike, kui see vaid jääb ühtseks ja suuremakasvuline inimene on lühikesest ilusam:

“/.../ väikesed inimesed võivad olla kenad, ja neil võivad olla reeglipärased kehaosad, aga nad ei ole toredad /kalos/.”⁴⁵

Suuruse rõhutamine on mõistetav, kui mõelda kasvõi mäehüppe peale: alles pikk hüpe on vaatemänguline ja imetlust äratav; lühikest hüpet nimetatakse vaid väikesekeseks. Teisalt ei saa suurus olla ka liigne, vaid objekt peab olema “sihipärane” või piiritletud nõnda et see oleks selgelt üks tervik.

Mõlemas tsitaadis mainis Aritsoteles ilu eeldustena korrastatust (taxis). Selle all mõtles ta objekti ühtsusts ja terviklikkust, seda et selles ei ole millestki puudust ega et selles ei ole midagi ka liiast. Tervikut iseloomustab ta järgnevalt:

“/.../ see mida võidakse tervikuga liita või eemaldada sellest ilma nähtavate tulemusteta, ei ole terviku osa.”⁴⁶

K. S. Laurila võttis Aristotelese ilukäsitluse kokku järgnevate sõnadega:

“/.../ Aristotelese järgi /on/ ilu selline nähtumus mis moodustab teistest selgelt eristuva iseendaga piirduva eheda terviku, mille osad on omavahel tihedas olemuslikus ühtsuses, siiski mitte sellises ühtsuses, mis hävitaks osade erilisuse ja nende erandlikkuse, vaid sellises, mis vaid sobival kombel sulatab ühte erisused, lubades neil samas olla erilised ja individuaalsed. Lühidalt kokku võttes kuuluks selle ilumõiste tuum uusaegsele kõnepruugile kohandatuna järgnevalt: ilu on ühtsus mitmekesisuses.”⁴⁷

Sellest kaugemale Aristoteles ei lähe. On siiski ahvatlev tõlgendada säilinud tekste veidi kaugemale.

Kui öeldakse et objektist puudub midagi või et selles on midagi liiast, on nõutav kriteerium või mõõdupuu, mõte täielikust liigi esindajast. Sellise täieliku eeskuju pakkus Aristotelesele objekti vorm (või idee). Iga objektile vastab mingi vorm, ja seda objekt just taotlebki; see on selle eesmärk või mõte. Et saada selgust, kas midagi on ühtne ja terviklik ja nõnda ka ilus, tuleb teada, mis on sellele liigiomast, mis on selle vorm või eesmärk, milline on täielik liigi esindaja.

Oletatakse et kasetaim kasvab ideaalsetes oludes: välk ei kahjusta selle tüve, toitu on piisavalt ja ka talvepakased ei ole talumatud. Nõnda kasvab sellest valitud isend; see on sarnane liigi vormiga (või ideega) ja selles mõttes eriti reaalne, et selles on vaid väheseid teostumata võimalusi. Siis on see ilus. Platonile sarnaselt on ka Aristoteleslel ilu suhtestumine hea ja ihaldusväärsega üsna lähedane.

Selline tõlgendus võidakse kokku võtta väiteks, et Aristotelese järgi on ilus objekt saavutanud oma eesmärgi ja ilmutab nõnda oma vormi (või ideed) selgelt. Antud tõlgenduse võib viidata järgnevatele kohtadele. Teoses Loomade osadest ühendatakse ilu eesmärgiga:

“/.../ meil ei tule lapsikult nina kirtsutada tähtsusetute loomade uurimisele. Kuna kõiges mis on loomulik on midagi imetlusväärset. – Loodust ja ilu on igas loomas. Nõnda valisteb loodusnähtustes eesmärgikohasus mitte aga juhus, ja mõte miks midagi on sündinud, eesmärk (telos) kuulub ilusasse.”⁴⁸

Retoorikas ühendatakse ilu ja ideaal. Ei ole olemas vaid ühte inimlikkuse ideaali vaid mitmeid. Nõnda on erinevad inimesed ilusad eri kombel: nooruki ilu on erinev kui keskealiste või vana mehe ilust.⁴⁹

Aristoteles ei ütle kuskil, et objekt on ilus, kui see võimalikult täisulikult vastab oma tegelikule olemusele, aga kui hiljem keskajal nõnda öeldi, peeti seda mõtet aristootellikuks. Tasub siiski meenutada, et ka Platon oli mõelnud selles suunas:

“Kui käsitööline peab alati silmas seda, mis püsib samana / ts. ideesid/ /.../ tuleb tema teosest sel kombel kindlasti ilus.”

Kunsti filsoofia

Aristotelese Poeetika on esimene säilinud teos, mis keskendub teatud kunstiliigi probeelmidele. Antud teos koosneb peamiselt tragöödia käsitlemine, kuid vaadeldakse ka eepost ja komöödiat. Ilmselt oli Poeesias algselt kaks osa, milledest kaotsiläinu käsitleb komöödiat.

Kunsti mõiste iseloomustamine

Aristoteles laenas Platonilt nimetuse ´jäljendavad kunstid´ ja selgitas täpsemini, mis nende hulka kuulub. Poeesia alguses loetleb Aristoteles:

“Eepos ja tragöödia, samuti komöödia ja ditüramb, peamises osas ka flöödi- ja lüüra-mängimine on kõik üldiselt võttes jäljendavad /.../ Nagu mõned /.../ kasutavad eri objektide kujustamise jäljendamisel värve ja vorme, teised jälle häält, nõnda on eelpool mainitud oskuste liigid rütmi, keele ja meelodia vahendusel jäljendavad /.../ tants jäljendab vaid rütmi abil, ilma meloodiata; erinevate rütmivormide jäljendab see loomusi, tundmusi ja tegusi.”⁵⁰

Aristoteles paigutas siis kokku vähemalt maalimise ja skulptuuri, näidendid ja muu kirjanduse, muusika ja tantsu. Ongi väidetud et Aristoteles oli antiikaja filosoofidest kõige lähemal nüüdisaeghsele kunsti mõistele; ta “piiritles praeguse kunsti mõiste piirijooned”⁵¹ (Tatarkiewicz).

Kaks aastatuhandet hiljem ehk 17. ja 18. sajandil eraldati need oskuste liigid eraldi rühmaks, ilusateks kunstideks ehk kunstiks, sel põhjendusel et nende ülesandeks on valmistada naudingut. Aristoteles nõnda ei öelnud, aga ta ütles, et kõik mainitud liigid on jäljendavad ja et jäljendamise ülesandeks on toota naudingut. See nauding lähtub Aristotelese järgi vähamalt kolmest allikast:

1) uue õppimisest,

mis “ei tooda naudingut vaid filosoofidele vaid teistelegi, kuigi see on neil ajutisemat laadi”⁵²;

2) igale liigile omasest hingelisest mõjust, nt. tragöödia äratab meelehead tekitades kaastunnet ja õudust, komöödia tekitades naeru;

3) objekti eesmärgipärasusest,

teost võidakse imetleda, kuna kõik selle osad on vajalikud ega midagi ei ole liiast.

Kui seda asja veidi lihtsustada võib teist ja kolmandat ühendada esteetilise väärtuse nimetuse alla, võidakse öelda Aruistotelese järgi on kunstinauding esteetiline ja mõistuslik.

Aristotelese taolisel filosoofil ei ole need kaks asja – kunsti ilu ja selle vahendatud teadmine – teineteisest kuigi kaugel, kuna kunstiliik ei pea jäljendama tegelikkust sellisena nagu see on:

“/.../ oskuslikult maalitud piltidel /öeldakse erinevat/ tegelikest kujudest /.../ nõnda, et laiali valgunud omadused on koondatud ühte, kui ka ühe inimese silm või teise mingi teine kehaosa oleks eraldi võetuna maalitud ilusamini.”⁵³

Kui maalikunstnik idealiseerib oma modelli, kujutades teda ideaalile sarnasemana, inimese vormile lähemal olevana, tuleb tema teosest ilus ja ja ka õpetlik: selle abil saadakse teadmisi inimese ideest.

Tuleb siiski meeles pidada et Aristotelese järgi kõik kunstnikud ja kunsti liigid ei tegele idealiseerimisega:

“/.../ (pildi) kunstnikest Polygnotos kujutab inimesi parematena, Pauson halvematena, Dionysos selliseina nagu me oleme. / Homerose kujutatud inimesed on paremad kui meie, Kleofonil sama head, thasoslasel Hegemonil /.../ jälle halvemad. /.../ See on ka tragöödia ja komöödia vaheline erinevus: esimene pürib kujutada inimesi parematena kui nad tegelikkuses on, viimane halvematena.”⁵⁴

Aristoteles ei aseta siin kunstnike ja kunstiliike paremuse järjekorda, kuna teose ilu ei ole sama kui selle poolt esitatud objektide ilu. Komöödia olemusse kuulub naeru tekitamine, ja nõnda tekitab hea, imetlusväärne või ilus komöödia naeru, mis eeldab seda, et inimesi kujutatakse tegelikust halvematena.

Platoni vastu

Suur osa Poeetika sisust võidakse käsitleda kui Platoni seisukohtade kritsieerimist. Platon oli kritsieerinud kunsti järgnevate põhjenduset alusel:

1) Suur osa kunstist on kasvatuse seiskuohalt alaväärtuslik, kuna

a) seal jäljendatakse eeskujuks kõlbamtut ja kuna

b) see appeleerib emotsioonidele mitte mõistusele.

2) Kogu kusnt on mõistlikult kasutu, kuna see ei vii ideede tunnetamisele: seal jäljendatakse vaid ideede jäljendusi.

Aristoteles kaitses kunsti. Esmalt on kunst tema meelest mõistuspärases mõttes väärtuslik: poeesia ei jää sarnaselt ajaloole kinni üksikjuhtumitesse vaid kerkib üldisele tasandile:

“Ajaloolane ei eristu luuletajast seetõttu, et üks kirjutab proosa ja teine luulet: Herodotose teoseid võidakse kujundada ka värsimõõdus, kuigi uus vorm ei teeks neist poeesiat. Ei, vahe on selles, et üks kujutab juhtunut, teine seda, mis võiks juhtuda. Luule on sel põhjusel filosoofilisem ja tõsiselt-võetavam kui ajalugu, selle objektiks on üldised tõed, kui seevastu ajalugu käsitleb vaid üksikjuhtumeid. Üldine tõde on, mida teatud laadi inimene kas tõenäoliselt või vältimatul kombel teatud olukorras ütleb või teeb; seda üritab luulekunst, kuigi see annaks isikutele nimed. Üksikjuhtum on see, mida Alkibiades tegi või koges.”⁵⁵

Teiseks ei käsitlenud Aristoteles Poeesias kunsti kasvatuse seisukohalt – selles ta lahknes antiikaja üldisest suunast – vaid mingi kunstiliigi poolt toodetud naudingu seisukohalt: tragöödia on nauditav oma traagilisuse poolest, komöödia oma koomilisuse poolest. Et tragöödia oleks traagiline, tasub seal kangelast kujutada tavalisest inimesest paremana; komöödias seevastu esitatakse inimesi tavalisest halvemana. Nõnda ei kõlba Aristotelese jaoks kunsti hukkamõistmises põhjenduseks see, et sel puhul jäljendatakse eeskujuks kõlbmatut.

Platon ei vaadanud hea pilguga kunstinaudingule, kuna see rajanes kirgede toitmisele ja emotsioonide äratamisele, kuigi need peaks alistama mõistuse juhtimisele. Aristoteles ei pea ohtlikuks kunsti võimet hoogustada tundeid. Inimesed ei muutu tema järgi tragöödia-näidendit vaadates endisest erutunumaks vaid varasemast rahulikumaks, tasakaalukamaks. Kuulus tragöödia määratlus lõppeb nõnda:

“/.../ äratades kaastunnet ja hirmu see /tragöödia/ põhjustab nende tunnete katharsise.”⁵⁶

Aristoteles vastustas Platoni kunsti hukkamõistu rõhutades, et kunst ei ole seotud üldiste tõdedega ja et naudingu valmistamine tundeid äratades ei ole ohtlik vaid isegi tervislik.

Need kaks tragöödia eesmärki, üldised tõed ja äärmine traagilisus, ei ole alati eraldikäivad. Sel juhul on traagilisus esikohal:

“Kui luuletaja esitab sellist, mis ilmselt on võimatu, välja arvatud kui ta sel kombel esitab seda luuletuse eesmärki, millest räägin; see on: kui küsimuse all olev või mõni muu koht saab nõnda juurde mõjukust.”⁵⁷

Ütlesin eelpool et Poeetikas ei vaadelda kunsti kasvatuse seisukohalt. See vaatenurk valisteb seevastu Poliitika VIII raamatus. Arsitoteles küsib miks muusikat noortele peaks õpetama, ja vastab et põhjendusi on mitmeid:

“/.../ muusikat ei peaks harrastama mitte vaid ühe vaid mitmete kasulike asjade tõttu, nimelt /1/ kasvatuse /paideia/ ja /2/ puhastumise /katharsis/ tõttu. /.../ Kolmandaks /3/ muusikat harrastatakse ajaveetmise /diagoge/, lõdvestumise ja ja pingutustest ülesaamise tõttu /anapausis/.”⁵⁸

Lõdvestumist ja ergutamist tähendava sõna ´anapausis´ kõrval ja asemel esines teistes seostes ka sõna ´paidia´, mäng.

Moraalset loomust jälejndav muusika toimib kasvatavalt. Aulose mängimine on aga erutav, aga selle erutumisega kaasneb ka katharsis, mis tasakaalustab meelt ja toodab meelehead. Muusika pakub ka mängu, lõdvestumist ja ergutust “otsekui arstirohuna”⁵⁹ pingutust tasakaalustamaks. Viimaks on muusika vabale mehele sobivaks ajaveetmiseks (diagoge), kuuludes samasse rühma kui filosoofilised vestlused või teater. Seda ei saa kõrvutada une või veiniga nii nagu mõned teevad, muusika ei ole vaid midagi sellist mis rahustab või ergutab. Selles on meeldivuse kõrval ka tõsist mõju, õnneliku elu keskse osana.⁶⁰ Edward A. Lippman täpsustab:

“Diagoge on õieti eleutherios diagoge, on vabale mehele sobiv eluviis; see esindab kultuuri ideaali ja teaduse poolt täidetud vaba aega mis vastandub pelgale mängule, mille Aristoteles järjekindlalt liidab sõnaga anapausis, lõdevstumine mis ei ole omakasupüüdmatu vaid mis teenib kõrgemat eesmärki: hüvelise tegevuse toetamist.”

“/.../ kui paidia on mäng, ergutamine või lõbutsemine sellisena, on anapausis lõdvestumine või lõbutsemine hea töövõime saavutamise sihil. Diagoge tuleb eraldada neist mõlemast /.../ diagoge on oma tüübilt kõrgem nauding, ja sellega liitub eetiline komponent.”⁶¹

Aristoteles mõtles ka, miks peaks noortele õpetama joonistamist ja musitseerimist. Joonistamisest ei ole sellist kasu nagu lugemisest ja kirjutamisest, kuid see õpetab nägema kaunist ja eristama head maali halvast.

“Joonistusoskus on kasutatav selleks, et suuta paremini hinnata kunstnike töid.”

“ /.../ joonistamistki ei ei pea õpetama selleks, et inimesed ei eksiks konkreetsete kaubatehingute sooritamisel ja ei saaks petetud ostes ja müües esmeid, vaid selleks, et nad õpiksid nägema inimkeha ilu. Suuremeelsele ja vabale inimesele ei ole sobiv kogu aeg küsida, mis kasu millestki on.”⁶²

Sama kehtib ka muusikalise kasvatuse koha pealt. Sagedasti harrastatakse muusikat “selle tekitatud meelehea tõttu”, ja musitseerimist peaks harjutama

“niivõrd, et suudetakse ilusast helidest ja rütmidest rõõmu tunda mitte vaid muusika ühtsest antusest lähtudes, millest mõned loomadki ning ka orjad ja lapsed suudvad lõbu tunda.”⁶³

Nõnda siis jõudis Aristoteles juureldes muusika osa üle kasvatuses Platonist mitmekülgsemate järeldusteni. Ta kiitis heaks kasvatava või loomust vormiva tegevuse aga rõhutas lisanduvalt katharsist, lõdevstumist ja ergutamist ning õilsat ajaviidet.

Tragöödiast

Aristotelese Poeetika on olnud nii mõjukas teos, et on põhjust vaadata ka seda, mida seal on öelduid just tragöödia kohta.

Tragöödia on Aristotelese järgi jäljendus ja kuulub kokku muu jäljendamisega.

Jäljendamist võidakse jagada kaheks selle põhjenduse alusel, kas kasutakse jäljendamiseks värve ja vorme (nagu maalimise ja skulptuuri puhul) või rütmi, keelt ja meloodiat. Viimasesse rühma kuuluvad tradistioonilise muusika hulka loetavad nähtumused: muusika, tants ja poeesia.

_____________________________________________________________________

________________________kunstid______________________________________

_________________________________jäljendavad kunstid___________________

_______muud kunstid__________________________________________________

värve ja vorme kasutavad rütmi, keelt ja

meloodiat kasutavad

_____________________________________________________________________

Poeesia olemuslikuks jooneks on nimelt just jäljendamine, mitte nt. värsimõõtude kasutamine.

“/.../ Homerosel ja Empedoklesel ei ole midagi muud ühist kui värsimõõt; esimest võib küll luuletajaks nimetada, teist seevastu pigem loodusteadlaseks kui luuletajaks.”⁶⁴

Kuidas erineb tragöödia muust poeesiast? Vastuseks sellele esitab Aristoteles tragöödia määratluse:

“Tragöödia on väärtusliku ja lõpuleviidud, pikkuselt piiritletud tegevuse jäljendamine; see kaustab ilusat keelepruuki teoste eri osade erinevate nõute kohaselt; see jäljendab tegevuses inimeste vahendusel mitte justustusega; äratades kaastunnet ja hirmu põhjustab see nende tunnete katharsise.”⁶⁵

Selgitan avardavalt mõningaid selles määratluses esile tulevaid seiku. Esiteks on tragöödia väärtusliku tegevuse jäljendus.

Eepos ja tragöödia erinevad komöödiast selle poolest, et neis jäljendatakse väärtuslike objekte, kui komöödia keskendub moraalselt vähemväärtuslikele inimestele. Komöödiat määratledes kõrvutab Aristoteles koomilist ja inetut:

“/.../ naeruväärne on pigem üks inetuse liik. See tuleneb mingist puudusest, inetusest, mis ei põhjusta vaeva ega kahju. Tähelepanuväärne näide on koomiline mask, mis on inetu ja vormitu, aga ei tooda vaevusi.”⁶⁶

Teiseks jäljendab tragöödia tegutsevate inimeste vahendusel, nimelt näideldes. Sellega erineb see eeposest, kus jäljendatakse jutustades. Tragöödia on ka eeposest lühem; see on “pikkuselt piiritletud” tegevuse jäljendamine.

Keele ilu tähendab rütmi ja meloodiat ja sellega seonduvat muusikat. Aristoteles kirjutas ka, et sõnastus on parim, kui see on selge, olemata samas liialt argine. Siin on oskuslik metafooride kasutamine võtmepositsioonil, ja metafoor sünnib, kui “asjadele antakse nimi, mis tegelikult kuulub millegile teisele”⁶⁷, nt. öeldakse ankurdatud laeva kohta et see seisab.

´Katharsis´on palju probleeme põhjustanud sõna. Aristoteles pidas seda üheks tragöödia eesmärgiks. Muud tragöödia mõtteks olevad momendid on nt. naudingu tootmine õpetamise või teose kunstliku vormimise kaudu.

On pakutud et ´katharsis´ tähendab tunnete vaoshoidmise õpetamist või tunnete puhastamist õilistamise mõttes: tunded on eesmärgituks, kui need enda asemel keskenduvad näidendi tegelaskujudele. 19. sajandist alates on üldiseks muutunud arusaam, et küsimuses on meditsiiniline metafoor: Hippokratese järgi saadakse keha vedelikud (kollane ja must sapp, veri ja lima) harmooniasse vähendades seda vedelikku ehk “huumorit”, mida on liiast. Nt. liigset sangviinilisust, vererohkust parandatakse verd välja lastes ehk kuppe pannes. Sarnasel kombel saavutatakse tunde-elus tasakaal väljendades tundmusi tragöödia näitlejate suhtes. Tunnet hoogustatakse ja siis see väljendatakse, mille tulemusel muutub üleliia kaastundele ja hirmule kalduv inimene tasakaalukamaks.

Intriig on Aristotelese meelest tragöödia hingeks. See peab moodustama terviku, mida mälu suudab kontrollida. Aristoteles iseloomustab terviku ja ühtsuse eeldusi järgnevalt :

“Terviklik on see, millel on algus, keskkoht ja lõpp. /.../ Hästi kujundatud intriig ei saa alguse millest iganes ega lõppe millega iganes /.../.”

“/.../ jälejndamise ühtsus on objekti ühtsuse tulemuseks, siis peab intriigi, mis on tegevuse jälejnduseks, jäljendama üht ja terviklikku tegevust, ja selle koostamine peab olema selline, et mingi osa vahetamine või eemaldamine muudab ja rikub terviku; see mida võidakse liita tervikuga või sellest eemaldada ilma nähtavate tulemusteta, ei ole terviku osa.”⁶⁸

Intriigi ühtsuse tingib, et sündmused järgnevad varasemast tõenäolisuse ja vältimatuse kohaselt. Aristoteles mainib et on tõenäoline, et juhtub midagi ebatõenäolist, ja et tõenäoline võimatus on parem kui ebatõenäoline võimalikkus.

Traagiline intriig on põhilises selline: Kangelane on hybrise ehk pimestava uhkuse võimuses ja kujutleb et näeb oma tegude tulemusi. Nõnda jõuab ta hamartia ehk traagilise eksituse valda, millele järgneb peripeteia: hea kavatsuse muutumine halvaks lõpptulemuseks. See sunnib tunnistama fakte; järgneb tõe valgustumine: anagnoris. Tragöödia põhiehitus on siis: valguse suunas, asjade sügavama mõistmisele suuniteltus.

Aristoteles pidas tragöödiatest parimaks Sofoklese Kuningas Oidiupust. Selle allikaks olev müüt on selline: Theba valistejale Laiosele ja Iokastele sündis poeg, kelle kohta ennustati, et ta tapab oma isa jaja abiellub oma emaga. Selleks et ennustus tõeks ei saaks pistis Laios teritatud vaiaga läbi vastsündinu pahkluud ja andis karjusele käsu viia laps metsa ja see tappa. Aga karjusel hakkas väikelapsest kahju ja andis selle teisele karjusele, kes viis selle omale maale, Korinthosele. Korinthose kuningapaaril Polybosel ja Meropel ei olnud oma last, ja nad adopteerisid selle lapse. Puuvaiad olid veidi lapse jalgu kahjustanud, ja talle pandi nimeks Oidipus, paksjalg. Kasvades täiskasvanuks sai Oidipus teda, et ei olegi Polybose ja Merope poeg. Seda asja selgitamaks läks ta oraakli jutule aga sai kuulda sama ennustust, mida tema vanematele oli ennustatud: et ta tapab oma isa ja võtab naiseks oma ema. Selleks et ennustus ei täituks, otsustas Oidipus minna teisele maale ja püsida kaugel Korinthosest – oraakli juures käies jäi ta nimelt veelgi sellele arvamusele, et Polybos ja Merope olid tema tõelised vanemad.

Kolme tee ritsmikul tuli Oidipusele vastu väike seltskond nõudes teed. Oidipus uke kuningapojana ei olnud nõus teed andma. Tekkis võitlus, mille hoos üritas vankris istuv vanem mees lüüa Oidipust kaheteralise sauaga. Oidipus tappis mehe ja kõik selle saatjad välja arvatud ühe, kes pääses põgenema. Vankris istunud mees oli Laios, Theba kuningas. Põgenema pääsenud saatja rääkis Thebas, et Laiose tappis röövlijõuk.

Sel ajal pidas Thebat hirmuvalitsuse all Sfinks, tiivuline pooleldi naise kehaga koletis, kes ootas teelisi tee ääres ja küsis neilt mõistatusi. Oidipus pidi vastama küsimusele: Mis see on, mis kes kõnnib hommikul neljal, päeval kahel ja õhtul kolmel jalal? Oidipus vastas: see on inimene, kes lapsena roomab ja vanana vajab kepi tuge. Sfinks oli nõnda võidetud, ja Oidipusest tuli Theba kangelane, kes sai kuningaks ja naiseks endise kungiga lese. Theba õitses kümme aastat, ja Oidipuse naine sünnitas kaks poega ja kaks tütart. Kuid siis algasid vastuolud: saak ikaldus, lapsi enam ei sündinud ja linnas hakkas möllama katk.

Sellest hetkest algas Sofoklese tragöödia. Kreon, Oidipuse kälimees pöördub oraakli juurest tagasi rõõmusõnumiga: nuhtlused lõppevad kui selgitatakse välja, kes tappis endise kuninga. Oidipus hakkab mõrva asjaolusid välja selgitama.

Esmalt tuleb pime teadmamees Teiresias, kes Oidipust vihastades kõneleb tõe. Oidipus ei usu, aga kahtlus jääb idanema. Oidipuse naine Iokaste üritab oma meest rahustada rääkides, kuidas ka tema endise mehe puhul oraakli sõnad tõele ei vastanud: oli ennustatud et Laiose oma poeg tapab ta, aga ta suri röövlijõugu tapetuna kolme tee ristmikul. Jutu mõju on oodatust halvemini, kuna Oidipus tunneb selle koha ära, kolme tee ristmiku. Ta kahtlused kasvavad.

Üllataval kombel saabub saadik Korinthosest, ja räägib et vana valisteja Polybos on surnud ja palub Oidipust troonile asuma. Sünged pilved näivad hetkeks hajuvat: Oidipuse isa on surnud, ja sellega ei ole ennustus vähemalt selles osas tõeks saanud.

Oidipus siiski ei julge Korinthosesse minna, kuna kuninganna Merope on ikka veel elus. Siis saadik siiski avaldab tõe, et Polybos ja Merope ei ole Oidipuse tegelikud vanemad ja tema ise on see karjus, kes kunagi tõi väikse poisslapse Korinthosesse. Kui veel kindlaks osutub, et väikelaps oli Theba valitsejate poeg, on asi põhjalikult selge. Iokaste põgeneb oma tuppa ja poob end üles. Oidipus võtab tema rõivastest kaks nõela, torkab oma silmad välja ja valmistub maapakku minema. Näidend lõppeb.

Oidipuse elulugu on traagiliste eksimuste (hamartia) ja peripeteiode kuhjumine: asjaosalised üritavad vältida ennustuse teoks saamist aga toimides vaid osalise teadmisega saavad selle teostuma. Näidendis peripeteied liidenduvad kõige rohkem sõnumitega, mida ilmutatkse rõõmusõnumitena aga tegelikkuses vaid toovad ilmsiks toimunud õudusi ja nõnda viivad Oidipuse soo hukatusse. Tõde on siiski tulnud päevavalgusele (anagnorisis).

PLOTINOS

Hellenism

Antiigi klassikalisel ajastul oli kultuurikeskuseks Ateena, aga Aleksander Suure vallutustega seoses olukord muutus. Kreeka keel sai maailmakeeleks, ja kreeka kultuur levis Vahemere ümbruses. Rooma vallutustega seoses vallutas ka ladina keel ruumi ühiskeelena.

Hellenistlikust ajast pärinevad mõned tähtsad esteetika probleeme käistlevad teosed. Ühtegi sellist uurimust ei ole säilinud, mis käistleks maalimist või skulptuuri, kuigi neid kirjutati palju. Selle asemel on säilinud Vitruviuse arhidektuuri käsitlev teos De architectura libri decem (Kümme raamatut arhidektuurist).

Teos ilmus veidi enne Krituse sündi, ja ega just muid arhidektuuriteooriaid ei olegi aniikajast säilinud. Ilmselt oli see esimene, mis kattis ehitamise kogu valdkonna: arhidektide koolitamisest templite ehitamiseni, kanalitest kelladeni ja teatrilavastusteni.

Vitruviuse järgi peab hea ehitis olema sobilik kolme põhimõtte kohaselt, mis on ladina keeles

-- firmitas

-- utilitas ja

-- venustas,⁶⁹

ja tõlkes püsivus, otstarbekohasus ja kaunidus (või meeldivus). Vitruvius kirjutas, et venustas-nõue on täidetud,

“kui ehitis on väljanägemiselt meeldiv ja selle osade sümmeetria on on õigete sümmeetria mõõtude kohane”⁷⁰.

Jutt sümmeetriast tähendab, et ilu rajaneb osade mõõdetavatele suhetele ja omavahelisele harmooniale. Teisalt kiitis Vitruvius heaks sellegi, et mõõtudest lahkenatkse, kui erinev näib parem olevat. Mõõtudeni on tema järgi algusest peale jõutud empiirilisel kombel, kogedes ja tähelepanekuid tehes.⁷¹ Hellenismi ajal rõhutati üldiselt, et visulaasete teoste omavahelised suhted peavad paistma õigetena kui need ka seda tegelikult ei ole.

Kui Vitruvius rääkis venustas-mõistest, pöörab ta tähelepanu mõõtude, suhete ja harmoonia kõrval ka järgnevatele seikadele:

-- ehitis peab ümbruskonda sobima,

-- Marsi templis on sobilik kasutada dooria sambaid, kui teisalt Venuse templisse sobivad korintose sambad,

-- elumaja tuleb planeerida selle kohaselt, mis positsioon on selle omanikul: hinnatud oraatorile peab ehitama teistmoodi maja kui rahalaenajale.

Teine samast ajast pärinev teos on rooma luuletaja Horatiuse Luuleraamat Pisole, mida tuntakse rohkem nimetuse all nagu Ars poetica (Luuleõpetus). Antud teos ei ole eriti originaalne ja selle tähendus esteetikale rajaneb pigemini löövatele ütelustele, milledest vähemalt kahte tarvitseb teada. Esimene on sõnapaar ´utile dulci´. Horatiuse järgi peab hea luuletus olema nii kasulik kui ka intrigeeriv. Sellega seoses väidetakse nõnda:

“Luuletajad pürivad kas tuua kasu või lahutada meelt /.../ Üksmeelse heakskiidu osaliseks saab see, kes ühendab kasu ja huvi /.../ miscuit utile dulci /.../ -- pakub lugejale meelelahutust ja annab talle samas ka ärgitust.”

“ Ei piisa et luuletused on ilusad /pulchra/; nad peavad olema südant põksuma panevad /dulcia/ ja need peavad tõmbama kuulaja meeled tervenisti oma püünistesse.”⁷²

Teivas Oksala täpsustab:

“Horatiuse dulce ja utile peab tajuma piisvalt avaralt. Dulce sisaldab meeldivust ja meelehea tootmist, aga ka sugestiivset hurmamist. Utile tähendab praktilist kasu, õpetamist, teadlikku ja moraalset mõjutamist, kuni sügavamate maailmavaateliste väärtusteni välja.”⁷³

Horatius oli keskteel kulgeja. Mõndade stoalaste järgi oli luuletus hea, kui see väljendas tarka mõtet.⁷⁴ Teisalt oli vähemalt sofistidest alates leidunud ka neid, kes just eitasid luule õpetusliku funktsiooni. Starbon:

“/.../ Eratosthenes väidab, et iga luuletaja eesmärgiks on meelelahutus, mitte õpetamine.”⁷⁵

Teine kuulus Horatiuse poolt kasutatud väljend on ´ut pictura poesis´ ehk ´luuletus on kui maal´. Horatius ei kaitse siin luuletuse pildilikkust vaid võrdleb luuletust maaliga esteetilise mõju, “veetluse” kohaselt:

“Luuletus on nagu maal: üks veetleb rohkem, kui seisad lähedal, teine siis kui seisad kaugemal. Üks vajab hämarat valgustust, teine esineb paremini päevavalguses, kartmata hindaja uurivat vaadet; üks meeldib korra, teine üha uuesti – kümmegi korda.”⁷⁶

Mõte kirjanduse ja maali kõrvutamisest ei olnud uus: luuletaja Simonides (556-468 eKr) oli nimetanud maali hääletuks poeesiaks ja luuletust kõneldud maaliks.

Vitruviuse ja Horatiuse olid antiikajal kuulsad; seevastu oli täiesti tundmatu teos nimega Peri hypsous (Kõrgest stiilist). Selle autoristki ei teata midagi, aga teda kutsutakse Pseudo-Longinoseks (või “Longinoseks”) ja teose sünniajaks oletatakse 1. aastasada pKr. Teos on saanud kuulsaks, kuna selles kaitstakse ja eritletakse kõrget või võimast stiili. Suur võidab veetleva või kasulikku:

“/.../ kõrge on nõnda sõnastades kirjandusliku väljenduse kõrgeim tipp ja /.../ suurimad luuletajad ja kirjanikud on vaid selle najal – ega muid vahendeid kasutamata – saavutanud aujärje ja oma mainega täitnud kogu igaviku. See nimelt, mis on suurimast suurem, see ei juhi kuulajaid mingile seisukohale, vaid see lummab neid; ja kõikjal see, mis äratab imetlust, jahmatava jõuga võidab selle, mis pürib mõjutama arvamusi või isegi veetlema.”⁷⁷

Näiteid võtab kirjutaja ennekõike Homeroselt, aga ta on tundnud ka juudi kirjandust:

“/.../ juutide seaduseandja /ei/ olnud mingi tühine mees, kuna ta mõistis ja väljendas jumaluse võimu selle väärtusele kohasel kombel, kirjutades kohe seadusraamatu alguses: ´Jumal ütles´ (nii ta jutustab); mida? ´Saagu valgus, ja see tuli; saagu maa, ja see tuli´.”⁷⁸

Kõrget stiili ei teki autori meelest ilma suurte mõtete ja kirgede jõuta. Ta analüüsib tüüpilisel kombel erinevaid lausekujundeid aga ei piiritle suurust pelgalt kirjandusliku stiili omaduseks vaid ülistab ka loodust: suuri jõgesi, merd ja Etna vulkaani.

“/.../ looduslikust tungist juhitnua me, vastupidiselt Zeusile, ei imetle väikseid jõgesi, kuigi need on selged ja kasulikud, vaid hoopis Niiliust ja Daugavat või Reini ja veelgi rohkem ulgumerd, ega see meie poolt süüdatud väike leek, sel põhjusel, et sel on püsiv sära, ei ärata meis suuremat imestust kui taevased valgused, kuigi need sageli pimenevad, ega me ei pea seda imelisemaks kui Etna lõhanguid, mäe, mille pursangud tõstavad sügavustest esile kive ja terveid kaljutükke ja vahel purskavad esile tulejugasid, seda maa-alust ja vaid oma hõõguses põlevat tuld.”⁷⁹

Taeva valgused “sageli pimenevad” ja nõnda on ka suured kirjanikud “veatusest kaugel” aga siiski võidavad eksimatu keskpärasuse: “veatu jääb küll etteheidetest vabaks aga suur osa saab osaks ka imetlustki”⁸⁰.

Vitruvius ja Horatius tõusid renessansi-aegses Itaalias autoriteetideks, Pseudo-Longinose aeg saabus hiljem. Boileau tõlkis tema teosed prantsuse keelde aastal 1674, ja see mängis oma rolli sünnitamaks 18. sajandil elavat arutlust üleva üle.

Hellenistlikul ajajärgul säilisid traditsioonilised mõtted kuid tekkis ka nende kriitikat. Võtan siin näiteks pütogaarosliku arusaama, mis pidas silmas muusika terapeutilist ja kasvatuslikku tähendust ning ka muusika, inimese ja kosmose sarnast numeroloogilst alust. Seda pidas ekslikuks nt. Filodemos Gadaralane kes seletas, et muusikal ei ole mingit tegemist kosmose või sfääride harmooniaga, see on vaid inimese leiutis. Muusikast ei ole erilist kasu aga ka mitte kahju. See on irratsionaalne (alogon), ja selle mõju on muutlik; inimesed on erineval arvamusel heliskaala loomusest. Pillimuusikal on sama vähe tegemist loomuse õilistamisega kui näiteks toidul; mõlema väärtus seisneb naudingu valmistamises.

Toidu ja veiniga võrdles muusikat ka skeptikute hulka kuuluv Sextus Empiricus. Ta tõestas, et muusika õppimine on mõttetu, kuna muusikat naudivad ka täiesti vilumatud, nt. väikelapsed ja loomad.

“/.../ naudime vaimustava meeloodia kuulmisest teadmata midagi muusikast, samal kombel kui naudime toidu või veini maitsmisest teadmata midagi toiduvalmistamisest või veini maitsmise kunstist. Kuigi õpetatud mõistavad maaharijast paremini, et muusikapala on oskuslikult esitatud, ei saavuta ta sellest veel suuremat naudingut.”⁸¹

Stoa koolkonna pooldajate keskset positsiooni hellenistlikus esteetikas võtab Tatarkiewicz kokku sõnades, et “stoitsismi esteetika oli hellenismi esteetika.”⁸² Neil oligi mõningaid huvitavaid ja mõjuvõimsaid mõtteid.

Nad pidasid maailma mõistlikuks ja täielikuks, ja nõnda sündis mõte pankaliast, kõikke hõlmavast ilust: loodus on suurim kunstnik ja suurim kunstiteos, see on ainuke täielik. Looduses on ka intetut, kuid selle ülessandeks on rõhutada ilusat. Khrysippos läks nii kaugele, et väitis lille olla tekkinud vaid oma ilusa varre tõttu, kuna loodus armastab ilu.

Stoalased pidasid moraalset väärtust esteetilisest väärtusest kõrgemaks, ja seetõttu rõhutasid nad hingelist ilu välise ilu arvel. Kunstidest hindasid nad eriti poeesiat, kuna see kõlbas tõe vahendajaks. Headeks peeti luuletusi, milledes tark mõte saab meeldejääva väljenduse. Arenes allegooriline uurimisviis.

Ilu eelduseks peeti traditsioonilisel kombel omavahelisi suhteid, nii objekti seesmisi suhteid kui ka väliseid suhteid, nt. valminud teose sobvivust oma eesmärgiga. Rääkides suhteist ja harmooniast pidasid stolased silmas veidi erinevat kui pütaagorsolikke arvusuhteid: stoalastele võisid suhted olla ka mitte-numbrilised, ja see tegi loomulikuks ka jutu mõistuse harmooniast ja hinge ilust. Uueks seigaks oli ka see, et ilu eeldusena mainiti suhtete kõrval ka värvi. Cicero sai muuhulgas mõjutust ka stoalastelt ja kirjutas, et “teatud joonte sümmeetrilist vormi kehas ühendatuna teatud värvi veetlusega nimetatakse iluks”⁸³.

Ilu tajumist nt. poeesias, muusikas ja maalikunstis, loeti aistimisvõime, mitte mõistuse valda kuuluvaks. Asitimises eristati siiski kahte eri poolust. Kuumust ja külmust tajutakse kaasasündinud asitinguvõime tulemusena, kui teisalt ilu ja harmooniat tajutakse sellise asitngulisuse abil, mida võidakse arendada.

Aistimisvõime ja mõistuse kõrval rääkisid stoalased ka ettekujutlusvõimest, fantaasiast, ja õige pea liideti just see kunstidega. Traditsioonilise jäljendusteooria kõrvale või asemele tuli fantaasiateooria.

Kui Platon ütles, et maal jäljendab loodust, mõtles ta kopeerimist: pilt on kui peegel. Teised rõhutasid, et maalikunstnik või skulptor ühendab erinevate eeskujude erinevaid jooni, et lõpptulemus oleks ideaalselt ilus. Maalikunstnik Zeuksisest räägiti, et valmistades Korontose linnale Helena pilti valis ta paikkonna tüdrukutest välja viis kõige ilusamat ja ühendas nende parimad omadused üheks ebamaiselt ilusaks naisekujuks. Hellenistliku fantaasiateooria kohaselt ei ole pilt mitte niivõrd tõelise objekti jäljenduseks kui kunstniku mõttes oleva ettekujutuse väljenduseks. Näitena mainiti harilikult Pheidiast, kes oma Zeusi-kujus oli andnud tajutava kuju oma nägemusest jumalusest. Hellenistlikul ajajärgul hakati ka maalikunstnikke sarnaselt kirjanikega pidama nägijateks ja teadjateks.

Stoalaste mõtted avaldasid mõju Plotinosele, eriti nägemused värvi ja fantaasia osatähtsusest.

Uusplatonismi sünd

Üheks kultuurielu keskuseks moodustus hellenistlikul ajal Aleksandria, kus egiptuse-kreeka kultuuri segunemisele andis lisahoogu mõjukas juudi diasporaa. Seal oli meie ajaarvamise esimestel aastakümnetel mõjutajaks juut Filon, kes oli kursis ka kreeka kultuuripärandiga. Tema lähte-eeldusteks oli kaks mõtet: jumal on lõputu ja absoluutne, maailmast täiesti lahutatud, kuid teisalt on jumal selle piiritletud maailma loonud. Kuidas on võimalik neid kahte seika omavahel seostada? Filon vastas et jumalat ühendab maailmaga Logos jumala igavene mõistus, keda ta personifitseeris nimetustega nagu ´Jumala poeg´ ja ´teine Jumal´. Logos on samas ka jõud, mille abil maailm loodud on, ja algpilt, mille järgi loomistöö on teostatud. Logoses sisalduvad platonistlikud ideed, mis on olemas kui jumala mõtted ja annavad olenditele neile kuuluva kuju.

Filoni mõtetest on näha seda erilist mõjutuste mitmekesisust, milledest ka uusplatonism tärkas nagu ka kasvav ristiusk. Uusplatonismi algusepanjaks peetakse Aleksandrias 3. sajandil p.Kr õpetanud Ammonios Sakkast, kelle õpetusest eriti ei teata kuigivõrd, kuna ta ei kirjutanud midagi ja keelas õpilastel midagi avaldamast. Ilmselt pidas ta võimalikuks ühendada Platoni ja Aristotelese filosoofiat. Tema õpilastest on kuulsaim Plotinos, uusplatonismi tegelik looja.

Plotinose elu

Plotinos (205 – 270 p. Kr.) huvitus filosoofiast 28. aastaselt. Ta käis kuulamas Aleksandria kuulsaid filosoofe, kuid ei leidnud seda, mida otsis. Alles iseõppinud Ammonios Sakkase õpetus rahuldas teda. Räägitakse et kümme aastat hiljem võttis ta osa Pärsia vastu suunatud sõjaretkest kuna soovis tutvuda pärslaste ja indialaste tarkusega. Sõjaretk jäi juba alguses pooleli, ja Plotinos kolis sõdade ja seesmiste rahutuste küüsis olevase Roomasse. Seal õpetas ta kreeka keeles filosoofiat. Ta oli müstik, kes muutus roomlaste ülemkihi hulgas populaarseks

“pöörates pilgu ´siit´ ´sinna´, inetuse, kurjuse, mateeria ajalikust maailmast ilu, headuse ja hinge igavese maailma poole”⁸⁴ (Routila).

Viiekümne aastaselt hakkas ta täiendama oma usulisi õpetusi kompaktsete ja hämarate kirjutustega. Räägitakse et ta kavandas kõik oma mõtetes nii valmis, et võis kirjutada kogu teose otsekui raamatust kopeerides. Peale seda ta enam ei töödanud tekste läbi, ega isegi lugenud, kuna ta nägemine oli kehv. Plotinose õpilane Porfyrios kogus kirjutised peale meistri surma kokku kuueks üheksa kirjutise rühmaks mis kandis nime Enneades (kreeka keeles ´ennea´-- üheksa).

Räägitakse et kui Plotinost paluti hakkama maalikunstniku modelliks, vastas ta et loodus on ta teinud pildiks; ja pilti pildist pole enam vaja. Sellest hoolimata muutsid õpilased oma meistri igaveseks: nad palusid portree-maalijat võtma osa kohutmistest (mis olid kõigile avatud) ja maalima pildi mälu järgi.

Anektoodist ilmneb et Plotinos suhtus piltidesse Platoni kombel: maal on kaks sammu maas tegelikust (ideede) tõelisusest.

Plotinose filosoofia

Sarnaselt Platonile rääkis ka Plotinos ülemeelelistest ideedest mis vastanduvad aistingulise maailma objektidele, aga erinevalt Platonist rõhutas ta nende kahe valdkonna kokkukuuluvust.

Kõik olemasolev on kui ühest allikast kiirgav valgus või kui punkti ümber laienevad kontsentrilised ringid. Plotinos eristas püha kolmainsuse sarnaselt kolme ülemeelelist taset ehk hüpostaasi, ja nende all- või väljaspoole jääb aistingulise maailma mitmekesisus:

_____________________________________________________________________

HEN üks

NOUS mõistus (ideede sfäär)

PSYKHE maailma hing (vahendab ideed aistingulisse maailma)

_____________________________________________________________________

tähtedemaailm

inimene

loomad

taimed

elutu maailm

mateeria mitmekesisus

_____________________________________________________________________

Terviklikkuse seob ühte kahesuunaline liikumine. Teisalt alamad tasandid sätendavad või voolavad, “emantsipeeruvad” kõrgematest, teisalt igatsevad need tagasi kõrgemate ühtsusesse ja heiastavad algallikat samal kombel nagu kristliku nägemuse kohaselt on inimene Jumala pilt või nagu abielu piltlikustab Kristuse suhet kogudusega. Mateeria on selles süsteemis hinge viimaseks ilmnemise vormiks, ei sõna otseses mõttes halb aga väga vähesel määral eksisteeriv.

Inimene võib mõistuse abil pürgida kõrgemate tasemete poole. Ülimaks kogemuseks on sulandumine ÜHEGA, mingitsorti müstiline esktaas, kus hüljatakse kõik mõistelised erinevused. Teiseks paiknevad ülimas hüpostaasis, Nousis, liigi-ideedele lisaks ka üksikolevuste ideed: inimese ideele lisaks on iga inimese jaoks ka oma idee, millele see konkreetne isik võib siis rohkem või vähem täiuslikult vastata Plotinos oli ühenduseks antiikaja ja keskaja vahel. Ta süüvis Platoni ja Aristotelese õpetustesse, kuid arendas neid õpetusi suunas, mida keskaja kristlikud mõtlejad jätkasid.

Ilu filosoofia

Ilu eeldused

Sarnaselt varasematele kirjutajatele keskendus Plotinos mõtisklema, mida objektilt nõutakse, et see oleks ilus. Traditsiooniline vastus kõlas, et ilus objekt peab olema ühtne tervik, selline mille osad on sobivas suhtes muude osadega. Seda tähsitamaks kasutati sõna ´sümmeetria´ (mis siis oli laiemas tähenduses mõistetav kui tänapäeval).

Plotinos hülgas traditsioonilise mõtte. Kui ilu tekiks osade ühtsusest, siis ei saaks midagi sellist olla ilus, mis ei koostu osadest. Plotinose arvates oli selline järeldumus väär; ta rõhutas kõige särava, hiilgava ja sädeleva ilu:

“Kogu värvi meeldivust ja isegi päikese valgust tuleks siis pidada ilu sfäärist väljapool olevaks, kuna neil ei ole osasid ega siis ka sümmeetriale rajanevat ilu. Ja kuidas võiks kuld olla ilus? /.../ Samuti tuleks ka häältes ainulaadne hüljata, kuigi sageli on peentes heliteostes iga hääl ise-endast võetuna meeldiv. /.../ Kas ei anna see alust oletada, et ilu on midagi enamat kui sümmeetria, et ka sümmeetria ilu sõltub mõnest üldisemast põhimõttest?”⁸⁵

Plotinose järgi sõltub nii mitmetahulise kui ka ühtse olevuse ilu sellest, et kas see olevus on idee taoline; ideede kõrgem tõelisus ostekui kumab või särab läbi selle. Idee on jagamatu tervik, ja kui asine objekt muutub idee taoliseks, tuleb ka sellest ühtne tervik.

“/.../ kogu selle maailma ilu sünnib samasusest ideedega. /.../ Inetu ese on midagi mida selle vorm täielikult valitseda ei suuda, milles mateeria täielikult ei vormu idee sarnaseks. Idee tungib objekti, rühmitab ja korrastab erinevad osad ühtsuseks, kogub segaduse koostööks, teeb osadest harmoonilise terviku. Idee on terviklikkus, ja see, mida see kujundab, sel tuleb muutuda ühtsuseks sel määral kui see mitmekesisusele on võimalik. Ilu hakkab paiknema selles, mis nõnda on kokku kogutud, nii osades kui ka tervikus.”⁸⁶

Plotinose mõtet võib tõlgendada järgnevalt. Kui oasadest koostub mõistetav ja mõistuspärane tervik, võidakse leida mingi tervikut ja kõiki osasi valitsev ühtsuse põhimõte, mingi mõte või idee, mis seob osasi üksteise külge, nõnda, et objekti kohta võib öelda, et see on üks ja mitte kaks või et see ei ole pelgalt midagi kaootilist. Kui see terviklikkuse põhimõte on tugev, väga ilmne, tundub loomulikuna öelda, et objekt väljendab ideed, sädeleb või kiirgab seda väljapoole. Siis on objekt ilus.

Suvises lehtpuumetsas võiks see idee olla lopsakus ja elujõud. Taimedel on palju helerohelisi lehti; lilledel on pungad või on pungad avanenud; oksad kannavad vilju; taimi on palju üksteise kõrval, teistega kokku põimunud või üksteise kohal. Siis võidakse öelda sarnaselt Plotinosega, et lopsakuse ja elujõu idee seob osad tervikuks, selleks lehtpuumetsaks, mis erineb kõrval paikenast kaljusest pinnast. Lehtpuumetsas ilmneb elujõu idee; lopsakuse mõte otsekui kiirgab seda.

Miks see meeldiv on? Miks vaatame meelsasti ilusat? Plotinos vastab oma metafüüsilise süsteemiga kooskõlas, et ilusas tajub inimene välgatuse tõeliselt ja täiuslikumalt olevast ja samas oma hinge osana sellest.

/.../ hing – olemusele kohaselt, selle suguluse tõttu, mis sellel on olemasoleva hierarhia õilsamate valdkondadega – nähes midagi sellest sfäärist või mingit jälge sellest värahtavast rõõmust, võtab vastu endale kuuluva, ärkab uuesti tajumaks oma olemust ja sugulust.”

“/.../ rõõm on siin nõnda nagu heal mehel, kes märkab noorukis varaseid märke hüvelisusest, mis on kooskõlas tema enda hinge täiuslikkusega.”⁸⁷

Inimine igatseb tagasi algpunkti poole, ÜHE poole, ja rõõmustab nähes midagi, mis meenutab talle seda kõrgemat sfääri ja sellest, et ta oma hinge kaudu on sellega ühenduses. Ei ole ime et Plotinose järgi ei ole aistingulises maailmas midagi nii kaunist nagu seda on tuli: see on pea-aegu ebamateriaalne ja meenutab inimesele oleva säravat keset.

Aistingulise maailma ilu on siiski väärtusetu võrreldes kõrgemate sfääride iluga, eriti just võrreldes ÜHE täiusliku iluga. Nendega ühendusse saamine eeldab silmade sulgemist, pilgu ärapööramist asitingulise maailma varjudelt (sarnaselt Platoni koopavõrdlusega).

Ilu valdkond

Plotinos mõtiskles, millised asjad võivad olla ilusad. Antiikajal räägiti üldiselt loomuse ja hinge ilust, ja nõnda teeb ka Plotinos:

“Ilu kuulub peamiselt nägemise valdkonda, aga on olemas ka kuuldavat ilu, nagu mõndades sõnaühendites ja kogu muusikas, kuna meelodiad ja rütmid on kaunid. Ja aistingulisest valdkonnast kõrgemale tõusev meel tajub ilu käitumises, tegudes, loomuses ja mõistuse pürgimustes, ja ilu on ka hüvedes.”⁸⁸

Antiigi kreeklaste ilu tähistav termin ´kalos´ oli märkimisväärselt laiatähenduslik. Ei ole siiski endastmõistetav, et hüvede ilust kõnelemine tähendas Plotinose puhul vaid moraalset väärtust. Selle juures on ka esteetiline rõhuasetus. Plotinos on just kõnelnud eriliste hüveliste loomuomaduste ilust ja küsib siis:

“Kõiki neid me imetelme ja armastame, aga miks nimetada neid kauniks? Need on olemas ja ilmnevad meile. See, kes neid näeb, peab tunnistama, et neil on olemasolemise tõelisus, ja kas ei ole tõsiolemine tõeliselt ilus? /.../ mis on see otsekui valguse sära, mis ümbritseb kõikke hüvelist?”⁸⁹

Ja Plotinos vastab, et see on puhtus, oma tõelisele olemusele vastavus.

Siin saab selgeks ka tõe, headuse ja ilu ühtsus Plotinose käsitluses. Nii headus kui ilu sünnivad inimeses sellest, et ta vastab oma ideele, on oma olemusele kohane. Sellisel juhul väljendab ta eriti kirkalt inmsuse ideed ja oma isiklikku ideed; temast on näha tegelikku tõelisust; ta on oma “tõesti-olemises” tõeliselt ilus.

“Oleme ilusad kuuludes endale, inetud, kui võõrandume endist. Kui tunneme endid, oleme kaunid; inetuks muutume, kui me ennast ei tunne.”⁹⁰

Kunsti filosoofia

Plotinos käsitles peamiselt visulaaseid kunste aga väljendas imetlust ka muusika vastu, mis mittemateriaalsena on kõrgem. Ta pooldas fantaasiateooriat. Kunstnik ei kasuta ilmtingimata ei mingeid nähtavaid modelle vaid suudab väljendada aistitaval kujul ideede tõelisust.

“Kui keegi halvustab kunste sel põhjusel, et neis jäljendatakse looduse objekte, võidakse talle vastata, et ennekõike on need looduslikud objektid ise ka jäljendused. Teiseks ei tooda kunst pelgalt koopiaid nähtust vaid sirutavad välja kuni nende põhimõteteni, millest loodus ise saab alguse. Lõpuks on neis ka palju täiesti endile omast: nad valitsevad ilu ja nõnda lisavad seda sinna, kus loodus on olnud kitsi. Nõnda ei kujundanud Pheidias Zeusi mingi tajutava modelli järgi vaid esitas, milline peaks Zeus olema, kui ta otsustaks muutuda tajutavaks.”⁹¹

Nõnda on meistriteose headus samas nii esteetiline kui ka õpetlik: teos on kaunis kui väljendab kirkalt ideesid.

Üks Plotinosest räägitud anekdoot tõestab, et ta ei näinud kunsti ja filosoofia vahel ei mingit ületamatut kuristikku. Kui Plotinose õpilane Porfyrios oli esitanud oma luuletuse Püha abielu, tõdes Plotinos, et esitaja on oma luuletusega tõestanud end olevat samaaegu nii luuletaja, filosoof kui ka pühade müsteeriumite tõlgendaja.

Sellest ei peaks järeldama, et Plotinos olevat andnud kunstile kõrge aukoha. Lõppude lõpuks jääb kunst siiski tajutava reaalsuse piiridesse. Mateeria on vastuhakkav; see ei vormu täielkult ideede kohaseks.

“/.../ see /ilu/ ei tule kivisse puhtana, kunsti soovitud viisil, vaid niivõrd kui kivi kunstile järele annab.”⁹²

Imetlusväärseimgi teos ei ole võrreldav vaimsele või ideede ilule.

Kunstiteos võib pöörata silma ära sellest maailmast kõrgema vaimu tõelisuse poole aga võib jääda selle ette ka kardinaks või võrguks, mis takistab sellest lahtisaamist. Maine ilu on lõppude lõpuks Plotinosele vaid varjuks, tõelisuse heiastus. Kui jääda selle kütkeisse, võib juhtuda nagu Narksissosega, kes jäi allika pinnal oma peegeldust vaatlema. Aistingulisest reaalsusest peab lahti saama; tuleb Odüsseuse kombel jätta selejataha Kirke ja Kalypso võlud (aistingulise maailma ahvatlused) ja suunduda Isamaa poole.

Plotinose tähendus

Plotinos on tähtis fantaasiateooria esindaja aga ennekõike kui mõnigate Platonilt saadud mõtete edasiarendaja. Esimeseks neist on ilu ideede ilminguks pidamine; teine ilu soestamine hiilguse ja säraga ja sellest tulenev traditsioonilise sümmeetriateooria kriitika.

Kirka, hiilgava ja särava imetlemine – räägitakse kulla ja sädeluse esteetikast – on sageli peetud tüüpiliseks primitiivsetele kultuuridele, ja vähemalt keskajale on see loomukohane. Assisi Franciscus ülistab Päikeselaulus päikese, kuu ja tähtede ilu ja mainib selles seoses nende sära. Tuult ja pilvi ülistatakse vaid seetõttu, et need hoiavad elu alal.

“Ole ülistatud, Jumal, / koos kõigega mida oled loonud, / eriti meie jumala vend päike; / ta on päev, millega meid valgustad. / Ja ta on kaunis ja pimestav oma suures hiilguses. / Sinu pilti ta kannab, oo Kõrgeim. / Ülistagu sind, mu Jumal, / õde kuu ja tähed, / taevasse sinu poolt loodud särvad ja kaunid. / Ülistagu sind, mu Jumal, vend tuul / ja õhk ja pilv ja pilvitus ja ilmad kõik, / millega enda poolt loodut alal hoiad.”⁹³

Uusplatonistlik seletus sobib kristlikele mõtlejatele, kuna selle abil saadi aistinguline ilu siduda vaimse maailmapildi osaks.

Kirkuse ja ilu esteetika on olnud tüüpiline ka hiljemgi; sageli nimetatakse midagi sädelevalt kauniks. Näitena olgu toodud katkend Victor Hugo romaanist Pariisi Notre-Dame 1482 (aastast 1831):

“Mustlastüdruku tulek vapustas ootamatult seda tasakaalu. Tema ilu oli nii haruldast laadi, et ilmudes ruumi lävele näis ta talle omast valgust ümberringi lausa kiirgavat. Siin nelja tumedate kardinate ja puitpaneelidega kaetud seina vahel oli ta võrreldamatult kaunim ja sädelevam kui väljas lageda taeva all. Oli nagu oleks tõrvik päevavalgusest pimedusse toodud.”⁹⁴

AQUINO THOMAS

Keskaeg

Keskajaks kutsustud ajavahemik vältas ligi tuhat aastat (umbes 400 – 1400), ja sellesse mahtus erinevaid mõtteviise. Ida-Roomas ja sellest moodustunud Bütsantsis säilitati antiigi pärandit; läänes jõuti 8. sajandil hukkatusse, kui moslemid vallutasid Hispaania ja katkestasid mereteed. Sellest siiski tõusti esmalt Karl Suure juhitud karolingide renessanss, 9. sajandil, ja edasi kõrg-keskaeg 1100 – 1300 p. Kr.

Säilinud kirjutised annavad tõestust keskaja inimeste esteetilisest tundlikusest, eriti valguse ja kirgaste värvide imetlemisest. Teisalt rõhutati filosoofias seda ilu, mida meeltega ei saa tunnetada: moraalse harmoonia kaunidust, metafüüsilise kirkuse ilu sarnaselt uusplatonistidele ja Jumala ilu. Sageli rõhutati veel välise ja seesmise vastakutiastatust: peale piinamist on märtri laip inetu, aga sellest kiirgab seesmine ilu.

Maailma nähti Jumala loominguna ja nõnda hena ja kaunina; oli Jumal isegi andnud selle hinnangu 1. Moosese raamatus. Kõigel loodul nähti olevat oma sümboolne tähendus Jumala poolt seatud põhimõtte kohaselt, ja nõnda oli kõik äärmises korrastatuses: iga olend oli just see ja selline nagu see pidigi olema.

Ilu mõistmises jätkus pütaagoroslik tradistioon: rõhutati õigeid suhteid, osade vastastikust sobivust ja arve ilu põhjendajatena. Keskseks antiigi mõtlemise vahendajaks oli Aurelius Augustinus (354 – 430), kelle esteetilised tõekspidamised olid mitmekülgsed. Võib öelda Tatarkiewiczi kohaselt et “tema tema teostest ei puudu ühetgi tähtsamat antiigi esteetika mõtet”⁹⁵. Augustinuse iluteooria tuumaks oli siiski mõõdu, vormi ja korrastatuse (modus, species et ordo) rõhutamine. Järgnevas tsitaadis nähakse põhilisena numbrit:

“/.../ vaadeldes maad ja taevast, see /mõistus/ mõistis et pole midagi muud meeldivat kui ilu, ilus vorm, vormis ulatuvus ja ulatuvuses number.”⁹⁶

Teisalt Augustinus laiendas oma nägemust ja rääkis numeroloogiliste kõrval ka mitte-numeroloogilistest kriteeriumitest (sarnaselt stoalastele); ja ta võis ka rõhutada ka värvi tähtsust.

Augustinus oli tutvunud Plotinosega, ja ühendades kreeka absoluutidega seotud ideed heebrealaste jumala-mõttega rääkis ta Jumala absoluutsest ilust. Augustinusest tähtsamaks uusplatonistliku mõtete vahendajaks oli siiski tundmatu mõtleja 5. sajandil, keda nimetatakse Pseudo-Dionysoseks või Pseudo-Aeropagitaks. Tema esteetika oli äärmiselt teistpoolsust rõhutav, kaugel tavalisest kogemusest. Kaunis, hea ja Jumal olid tema jaoks üks; kõik saab sellest oma alguse, sisaldub selles, pürgib selle poole ja pöördub selle juurede tagasi; see on kõiksuse mõistetamatu särav keskus, igavene valgus ja harmoonia.

Kui Jumal on ilus, siis on vaid tema ilus, ja maailma ilu on otsekui vari või heiastus; nähtav on nähtamatu kujutiseks. Sel kombel mõtelesid Pseudo-Dionysose järgijad, ja see mängis oma rolli muutmaks ilu mõiste seesmiselt tühjaks. Ilu hakkas mõnel kirjutajal olema identne jumaliku täisulikkusega ega midagi vähemat.

Ilu seletati siis pütograaoslikul kombel rõhutades omavahelisi suhteid ja uusplatonistlikult viidates valgusele ja värvile. Tehti ka üritusi nende kahe traditsiooni ühendamiseks. Nt. Robert Grossetesten (1175 – 1253) meelest oli samasus suhteist täiuslikeim; siis valgus, mis on täiesti üks ja sama, on suhteilt ja ilult täiuslikuim. See kehtis ka Jumala kohta.

Keskajal valmistati peeneid kunstiteoseid: uhkeid ehitisi, mõjuvaid maaliteoseid ja skulptuure, kaunistatud käsikirju, ja veelgi au sees olevat muusikat ja kirjandust. Neid tegevusvaldkondi, mida tänapäeval nimetatakse kunstiks, siiski omaette rühmana ei eristatud. Toonase käsitluse kohaselt püriti kõigis oskustes täiuslikkuse poole ja nõnda õieti ka ilu poole, mida nähti olevat täiuslikkuse väljendus. Antiikaja kombe kohaselt jagati kunstid vabadeks ja mehhaanilisteks sel põhejndusel, et viimased eeldasid füüsilist vaevanägemist. Kunsti ja tehnoloogia või kunsti ja teaduse vahelist piirjoont ei tõmmatud. Praegustest kunstiliikidest kuulusid kirjandus ja muusika vabade kunstide hulka, visulaased kunstid aga mehaaniliste kunstide hulka.

Sarnaselt antiigile arvati et kunstides jäljendatakse loodust (ars imitatur naturam), aga teisalt nähti ka loodust loominguna, kuna see oli Jumala poolt loodud. Kreeka kirikuisa Basileios Suur (329 – 379) ütles, et rändame maailmas otsekui külastades sepikoda, kuhu jumalik meister on oma teosed esile pannud. Teostest nähakse midagi nende valmistaja kohta, ja samal kombel tajutakse looduses midagi Jumalast.

Üldiselt võttes korrati antiigi arusaamu, aga vahel lisati nendesse midagi üllatavalt värsket. Nt. Bonaventura (1221 – 1274) järgi ei sünni pildi ilu mitte kujutatava objekti ilust vaid heast teostusest:

“/.../ kuradi pilti nimetatakse ilusaks, kui see esitab hästi saatana inetust.”⁹⁷

Keskaja kunstist on sageli käibel ettekujutus, et see oli vaid kiriku poolt suunatud usuline propaganda, mida kunstinkud teostasid nimetuina ja alandlikult kuuletudes. Pitirim A. Sorokin:

“/.../ ehituskunst ja skulptuur olid ´Piibel´ raiutuna kivisse. Kirjandus oli täielikult usklik ja kristlik. Maalikunst väljendas Piiblit joonte ja värvidega. Muusika käsitles üldiselt peaaegu vaid kirikulaule ja hümne.”⁹⁸

Õige on selles nägemuses, et poeesiat, muusikat, maale skupltuure ja ehitisi hinnati keskajal nende pakutava meeldiva õpetuse poolest. See oli kirku ametlik seisukoht. Selle taustaks on järsk kaheksjaotus taevalikuks ja maiseks, Jumal ja Saatan. Johan Huizinga rõhutab et meeldivust nähti üldse olevat ilmaliku ja seda salliti vaid usuga seoses:

“/.../ lugemise nauding võidakse pühitseda vaid nõnda, et taotleti hüvelisust ja tarkust, ja muusika ning skulptuur tunnistati heaks vaid selles mõttes, kuivõrd need teenisid usku. Nauding iseenesest võetuna oli patune.”⁹⁹

Usku ja moraali peeti kõige tähtsmaks ja ilu oli vahendiks nende edendamisel. Aacheni kirkukogu (811) kuulutas et ilusad kirkud on on tähtsad kuid tähtsam on hea moraal ja et ilusa laulu eesmärgiks on ülendada koguduseliikmete vaimsust:

“ Lauljatel tuleb kogu hingest võidelda selle vastu, et Jumala poolt neile antud and määrduks pahelisuses. Neil tuleb pürgida kaunistama seda vähenõudlikkusega, puhtusega ja tagasihoidlikusega ja kõigi muude pühakute hüvede kaunistustega. Lauldud meloodia peaks ärgitama kogunenud inimesed meeled meenutama ja armastama taevalike asju, mitte vaid sõnade ülevuse vaid ka hääle ilu vahendusel /suavitate sonorum/. Laulja – kooskõlas pühade isade traditsiooniga – peaks olema nii oma hääle poolest kui ka oskustelt väljapaistev ja särav, et tema meloodiate paitav ilu /oblectamenta dulcedinis/ ülendaks kuulajate hinge.”¹⁰⁰

On siiski ekslik mõelda, et kunsti valmistamine hindamine olevat keskajal olnud monoliitne. Ilust võidi rääkida ka õpetuslikust tegevusest eraldi. Honorius Autunist kirjutas 1100 aastatel:

“Maalikunst on sündinud kolmel põhjusel: esmalt kuna see on kirjaoskamatute kirjandus, teiseks maja kaunistamiseks ja kolmandaks meenutamaks neid, kes on elanud varem.”¹⁰¹

Arhidektuuris hinnati suurust, valgust ehk sära, oskuslikku tööd ja häid vastavussuhteid. Santiago de Compostellan Püha Jaakobi kirikut peeti üldiselt arhidektuuriliseks imeks, ja aasta 1100 paiku kirjeldati seda järgnevalt:

“Selles kirikus ei ole viga ega puudust. Selle antud mulje on imeline; see on suur, ruumikas ja valgusrikas; see on sobiv nii suuruselt, pikkuselt, laiuselt ja kõrguselt; see on ehitatud imelise ja sõnadega kirjeldamtu oskustööga. Sarnaselt kuninglikule paleele on sel kahetine mõju. Kui ka inimene siseneks sinna kurvalt ja kõnnib läbi kesklöövi, muutub ta rõõmsaks nähes selle kiriku üilmat ilu.”¹⁰²

Skulptuuride puhul hinnati elavust, kunstkäsitöös imetleti kalleid ja säravaid materjale. Nõnda tõdebki Tatarkiewicz:

“Need /keskajal kasutatud/ hea kunsti kriteeriumid, võimsus ja head vastavussuhted, materjalide kallidus või elusarnasus vaevalt erinesid neist, mida on kasutatud teistel ajastutel.”¹⁰³

Antiigi skulptuure hinnati eriti ainult esteetilises mõttes, vahest seetõttu, et need olid muutunud kasutuks (ei õpetanud usku kirjaoskamatutele). Magister Gregorius imetleb Rhodose Kolossi:

“Inimpea ja – käe täielik ilu on saavutatud neis /kuju peas ja kätes/. Hämmastaval kombel on jäigas pronksis õnnestunud jäljendama juuste pehmust. Kui vaadata päevasel ajal pead lähemalt, see paistab otsekui elavalt ja rääkivalt.”¹⁰⁴

Ülikute õukondades, kiriku ja kildide reglemeteeritusest eemal õilmitses trubaduuride luule, mis ei olnud üldse alandlik ja nimetu. Luuletajad rõhutasid inspiratsiooni ja tunnet, ja nad olid ka väga teadlikud oma väärtusest ja individuaalsest eripärast. Nende eesmärgiks oli individuaalne kuulsus ja au.

Visulaasete kunstide esindajad seevastu püsisid nimetutena, kuna skolastilise filosoofia nägemus kunstist ei jätnud ruumi personaalsuse väljendustele, kuna mehhaanilisi kunste peeti madalamateks ja kuna kirkikute ehitamine oli meeskonnatöö, kus iga tööline võidi asendada teisega. See siiski ei tähendanud, et visulaase kunsti produkte ei oleks imetletud või meistreid austatud. Legendide kohaselt võisid mungad meelitada hea skulptori teisest kloostrist enda omasse.

Kunsti ei eristatud muudest oskustest ega ilu muudest väärtustest. Taustaks oli sellele keskaja kultuuri ühtne loomus. Kõik väärtused olid peamises üks; asju nähti suhtes teistpoolsusega; Jumalaga ja inimesed kuulusid taevateele. Keskaja inimene tõlgendas tugevad tundmused uhke kirku juures ühenduseks Kõrgemaga, muutus esteetilisest müstiliseks või religioosseks oli vahetu ja loomulik.

“Kui kunsti ilu temale paistab ja saab ta värisema, muudab ta selle vahenditult Jumala hinge mõjuks või elurõõmuks.”¹⁰⁵ (Huizinga)

Näiteks olgu siin seletus sellest mida Saint Denisi kloostri abt Suger kogeb vaadeldes peaaltari kalliskive ja kaunistusi:

“Kui – tundes meelehead Jumala koja ilust – mitmevärviliste kivide meeldivus on eemaldanud mind välistest muredest ja väärtuslik konteplatsioon on saanud mind mõtisklema pühade hüvede mitmepalgelisust mis muudab ainelise ainetuks: siis tundub mulle, et olen kui mingis universumi kumalises vallas, mis ei paikne maa mudas ega ka mitte taeva puhtuses, ja et Jumala armust võin ma anagoogiliselt siirduda tollest madalamast sellesse kõrgemasse maailma.”¹⁰⁶

Vastavalt arvati muusikanaudingus saadavat eelmaiku taeva rõõmust. Johan Huizinga:

“Kui kõlbab Molinet, kes nähatavasti ise ka armastas muusikat, nagu Karl Julge, kes teatakse olevat suur muusika austaja, kulutas laagris Neussi all oma aega lugemaks kirjandust ja eriti kuuldes muusikat, siis tema retooriline meel alles õieti rõõmustas: ´Sest muusikas kajab taeva viis, inglite laul, paradiisi rõõm, ilmade lootus, kiriku hääl, lindude siristamine, kõikide murelike ja lootusetute südamete ärgitus, kuradi vaenus ja peletamine´/.../.”¹⁰⁷

Aquino Thomas

Aquino Thomas (1225 – 1274) sündis Itaalias; Naapoli lähedal. Ta sai algkoolituse benedektiinide kloostris aga liitus hiljem dominikaanidega – ja sattus nii vastuoludesse oma aadlikest sugulastega, kuna lähedased ei tahtnud suguvõssa kerjusmunka. Hiljem õppis Thomas Naapoli ja Pariisi ülikoolis samuti Kölnis kus ta õpetajaks oli Albert Suur, kuulus Aristotelese tundja.

Juba õpingute ajal oli Thomas massiivne, liigutustes aeglane ja muutumatult rahulik. Teised üliõpilased pilkasid teda tummaks härjaks aga laenasid meelsasti tema loengukonspekte.

Kolmekümne aastaselt hakkas Thomas Pariisis teoloogiat õpetama. See ei jäänud siiski tema ainsaks elukohaks, kuna ta veetis pikemaid perioode ka Itaalia eri linnades.

Thomase filosoofiline ja teoloogiline toodang on ulatuslik. Väideti et ta suutis sama-aegselt dikteerida kolme või nelja eri teksti; väideti isegi et ta suutvat toota selget proosat ka magades. Ta jõudis kirjutada ka luuletusi, ja Umberto Eco arvamuse kohaselt ka häid luuletusi:

“/.../ vahetuks tõendiks on tema palved ja Püha õhtusöögi ülistus, mis kuulub keskaja ladinakeelse kirjanduse paremiku hulka. Neis ilmneb tehnika meisterlik valdamine ja võime muuta traditsioonilised reeglid elavaks. Neis on väljendusjõudu ja loomulikku muusikataju.”¹⁰⁸

Elu lõpul, keset missat juhtus Thomasega midagi, mida mõned on pidanud müstiliseks nägemuseks, teised vaimseks kokkuvarisemiseks. Summa theologiae viimane osa jäi pooleli, ja kirjutajale seletas Thomas, et kõik mida ta senini oli kirjutanud, näis nüüd pelga põhuna. Mõni kuu hiljem ta suri 49 aastasena olles teel Prantsusmaale kirikukogusse.

Thomase filosoofia

Keskaja tähelepanuväärsemaks mõttesuundumuseks oli skolastika. See pürgis looma ühtset maailmaseletust, mis oleks kooskõlas ristiusuga. Skolastika õitsenguperioodiks oli 13. sajand, ja siis kujunes traditsioonilise Platonist ja Augustinusest innustust saanud liini kõrvale Aristotelesele rajanev suundumus. Selle ja kogu skolastika viis oma kõrgemale tipule just Aquino Thomas, kes saavutas kuulsuse rakendades Aristotelese filosoofia katoliikliku usuõpetuse teenistusse. Thomas nimetas Aristotelest lihtsalt Filosoofiks.

Thomase veendumuse kohaselt, ei tarvitse inimesel teha valikut mõistuse ja usu vahel vaid asju võib mõista kumbal kombel siis iganes. Mõned usutõed (nt. õpetus kolmainsusest) on tema meelest mõistusega haaramatud, aga näiteks Jumala olemasolu on midagi, mida võidakse tõestada. Thomas esitas isegi viis jumalatõestust.

Ta tõi taas au sisse Aristotelese mõtte tõelisuse otstarbekohasusest. Üldised vormid (või ideed) on indiviidides eriliste eesmärkidena, organiseerivate põhimõtetena. Iga olend püüab oma võimalused täielikul kombel teostada, siirdumaks potentsiaalsusest aktuaalsusesse, nõnda nagu taim pürgib kasvama täiskasvanud puuks.

Thomase ajal olid Aristotelese mõtted midagi uut, aga kui renessanssi humanistid hiljem võitlesid keskaja mõtteviisi vastu, pöördusid nad Platoni poole ja pidasid Aristotelest tagurlikuks.

Alguses tembeldati mõned Thomase seisukohad ketserlikuks. Aastal 1323 ehk 50 aastat peale tema surma kuulutati ta pühakuks – pühakule vältimatu imeteona esitati, et ta olevat muutnud sardiinid heeringateks. Reformatsiooni ajal, siis kolmsada aastat hiljem, tõesteti ta katoliku kiriku kirikuisade hulka, ja aastal 1879 kuulutas paavst Leo XIII Thomase õpetuse katoliku kiriku ametlikuks filosoofiaks. Seda uustomismiks nimetatavat õpetust levitatakse tänapäevalgi katoliiklikes õppeasutustes lõpliku tõena.

Thomas ei kirjutanud teost, mis oleks käsitlenud ainult ilu või kunsti, aga viiteid neile on pea igal pool, eriti teostes Commentarum in librum Dionysii de Divinis Nominibus (Kommentaar /Pseudo-/Dionysose raamatule Taevalikest nimedest) ja Summa theologiae (Terviklik teoloogia).

Ilu filosoofia

Thomas kirjutas:

“/.../ ilusaks nimetatakse neid objekte, mis on meeldivad kui neid näha.”¹⁰⁹

Sõna ´nägemine´ (´visio´) ei tähenda Thomasel siiski mitte vaid silmaga tajutavat vaid katab laiemal kombel aistingulisele tajule lisaks ka “intellektuaalse kognito”.¹¹⁰ Võib öelda Umberto Eco kombel:

“Aquinolasele visio tähendas sama nagu apprehensio, teadmist; nii et ilus oli /.../ midagi, mille mõistmine on meeldiv.”¹¹¹

Thomas kirjutas teisal:

“Kutsugem iluks seda, mille pelk mõistmine /ipsa apprehensio/ meeldib.”¹¹²

Thomase meelest on iluga tegemist seal, kus miski meeldib vaid sel põhjusel, et seda vaadeldakse ja selgitatakse välja sellele omane loomus.

Vahel Thomas siiski kõneles ilust viitamata mingilgi kombel naudingule. Antiigi filosoofide kombel mõtiskles ta, mida objektilt eeldatakse, et see oleks ilus:

“Mida tahes nimetatakse ilusaks, kui selles on liigile omast vaimset ja ainelist sära ja kui selle ehitus on õigete suhete kohane.”¹¹³

Nõnda on ilmenud kaks seika: ilu seondub ühest küljest naudinguga, teisalt sära ja õigete vastavussuhetega. Kuidas need teineteisega seonduvad? Neid võidakse mõista ilu määratluse ja teooriana.¹¹⁴ Käistlen järgnevalt mõlemat eraldi.

Ilus ja hea

Thomase järgi on esteetilise väärtusega tegemist seal, kus meelehea eelduseks on üksnes objekti vaatlemine ja mõistmine. Kui nimetame midagi ilusaks, mõtleme et seda tasub vaadelda; kui nimetame midagi heaks, mõtleme et seda tasub taotleda. Nii liitub ilus teadmisega, hea tahtmisega.

Kui olevus on liigi-ideaali kohane, on see Thomase järgi kaunis, aga sama moodi võidakse öelda, et see on hea ja tõene (tähenduses tõeline või aktuaalne, kuna siin on vaid väheseid teostumata võimalusi). Hea, tõene ja ilus on tegelikult üks ja sama olevuse aktuaalsus, aga need erinevad teineteisest, kuna inimene võib olla selle aktuaalsusega eri suhetes. Ilusaks nimetatakse objekti, kui soovitakse viidata meeleheale, mida saadakse objekti vaatlemisest ja selle loomuse mõistmisest; heaks nimetatakse asja siis, kui rõhutatakse, et seda tasub taotleda.

Kui Thomas ütleb, et ilus on vaatlemise, hea taotlemise vääriline, kasvatab ta taimele selle idu, mis sisaldub Aristotelese eralduses: “hea on alati kuskil tegevuses, aga ilu on ka liikumatutes olendites.”

Ilu eeldusi

Thomas küsib antiigi mõtlejatega sarnaselt, mida objektilt eeldtatakse, et see oleks kaunis. Ta kordas Augustinuse lauset pea sõna-sõnalt:

“Objekt ei ole ilus, kuna me seda armastame, vaid armastame seda seetõttu, et see on ilus ja hea.”¹¹⁵

Platon ja Aristoteles olid rõhutanud häid vastavussuhteid, ühtsust ja osade kooskõla ja Plotinos omakorda kirkust ja sära. Thomas võttis tähelepanu alla mõlemad; ilu vältimatuid eeldusi on tal kokku kolm:

1) Consonantia: harmoonia, osade kokkusobimine, kokkusobivus, kooskõla.

2) Integritas: täiuslikkus, ehtsus, terviklikkus, et midagi liigile kuuluvat ei puudu ega midagi ole liiast.

3) Claritas: valgus, sädelus, selgus, kirkus, sära.

Consonantina ehk harmoonia on laia-ulatuslik mõiste. Selle alla kuuluvad muidugi maali värviharmoonia või muusika helide harmoonia aga ka järgnevad:

-- vormi ja aine vaheline sobivus (nt. võib pronksist teha erinevaid kujusid kui marmorist),

-- mõttesarja loogilisus või

-- objekti sobivus inimese aistinguvõimele või mõistmisele.

Juurde kuulub ka Jumala omaduste omavaheline harmoonia: Tarkus on kooskõlas Jõuga või Tahe Headuse ja Õiglusega. Kristus on Thomase järgi ilus, kuna kolmainsa Jumala teise persoonina on ta täieliku Isa pilt, kes on täielikus harmoonias kujutatuga.

Olemuslik harmoonia tüüp on objekti ja selle vormi (idee) vaheline kooskõla: objekt on see mis see mõiste poolest olema peabki. Selles sisaldub funktsionaalne ilu:

“Kui käsitööline valmistab sae saagimiseks, teeb ta selle rauast, kuna raud on eesmärgiks sobiv, ega ta isegi ei kujutle tegemast seda klaasist, kuigi klaas on materjalina ilusam, kuna selline ilu on vastuolus eesmärgiga.”¹¹⁶

See harmoonia tüüp – objekti ja selle vormi (või idee) vaheline kooskõla – on iseenesest võttes sama kui kriteeriumitest teine, integritas ehk täiuslikkus: midagi liigile kuuluvat ei puudu ja midagi ei ole liiast. Nõnda on teine ilu kriteerium õieti esimese osa, kuid Thomas on seda rõhutanud mainides seda eraldi.

Inimindiviidile kohandatuna peab inegritas silmas, et ilus inimene ei saa olla näiteks loomuvastaselt suur või väike. Kääbuseks jäänud inimene ei või olla Thomase järgi ilus ei mingis sõna nõudlikumas mõttes.

Inimliigi kehalises ilus on küsimus selles, mil määral keha ehitus vastab inimese vormile (ideele) ehk ratsionaaslele hingele ja selle tegudele. Thomase järgi vastavad inimese hing ja keha täielikult teineteisele. See mis esimesel pilgul näib veana, puudusena või nõrkusena, on lõppude lõpuks eesmärgipärane osa tervikust. Inimesel on näiteks nõrk haistmismeel. Thomas põhjendab seda sõnades, et haistmismeel peab olema nõrk, selleks, et ajud võiksid olla piisavalt suured. Suured ajud ei sobi kokku hea haistmismeelega, kuna haistmismeel eeldab kuivust, kui seevastu ajud eeldavad niiskust.

Kehalisest ilusast on olemuslikum siiski hinge ilu. Thomas räägib kaunist loomusest ja kaunist teost. Kõik moraalselt hea on kaunis (mitte aistmisele vaid mõtlemisele). Ka sõprus võib olla ilus.

Kolmest kriteeriumist viimane, claritas ehk kirkus on problemaatiliseim. Thomase mainitud näited on selged: kirkad värvid, valgus, jne. Problemaatiliseks muutub asi selles punktis, kui juurde lisandub sügavam tasand: liigi põhiline vorm (idee) ilmneb ideaalses esindajas eriti selgelt, see otsekui särab temast. See ei too midagi lisaks kahele esimesele kriteeriumile, ja nõnda tekib küsimus, miks Thomas on seda eraldi maininud.

Üks võimalik vastus on et claritas ei kuulugi enam pelgalt ilu eelduste hulka vaid sellese mõistelisesse erinevusse, mis on tehtud hea ja ilusa vahele. Midagi ilmneb inimesele kaunina, kui ta pöörab eriti tähelepanu selle täiuslikkusele, ta otsekui tõstab objekti pedjestaalile, liigi esindaja näiteks, märgiks mis viitab oma olemusele. Objekt on ise-endast võetuna täielik, aga inimene näeb seda ilusana, see saab inimese silmis uue varjundi: see muutub oma olemuse väljenduseks.

Kuigi Thomas rääkis sarnaselt Plotinosele kirkuse ja sära kaunidusest, mõtles ta selle all veidi teist asja. Plotinosel on idee ülemaaline ja otsekui varjatult kumamas läbi aistitava materjali, kuna aine vaid kohmakalt seda esile tuua suudab. Valgus laskub kõrgusest. Thomasel on selle asemel aineline maailm oma peamises eesmärgi poole suuniteltud; ei ole mingit iseseisvat ideede tõelisust, kus ilu oleks olemas täielikus puhtuses. Kõike ümberringi korraldavad põhimõtted (vormid) mõjutavad ainet seda vormides, eesmärgi poole viies, varjatud võimalusi teostades. Idee kirgas ilmbnemine saab alguse alt, just ainest endast. Ilus kask ei ole mujal oleva täisulikkuse kahvatu heiastus vaid õnnelikes oludes vormunud näidis-eksemplar.

Thomase järgi ei ole siis olemas mingit ühte ainust ilu, mis oleks ühtne kõigi kaunite objektide puhul, vaid igaüks on ilus omal kombel. Olevuse liik määrab, mida eeldused sisaldavad. Ilma käteta naine on puudulik aga seda ei ole käteta skulptuur, torso.

Inetu on Thomasele see, mis ei ole kaunis; inetul puudub midagi, mida sel liigi-omaselt peaks või võiks olla.

Kuigi Thomas seostas ilu meeleheaga, ei ole ilu tajumine tema jaoks vaid tunne, pelk meeldivus või vahetu intuitsioon, vaid see eeldab teavustusvõimet: tuleb tajuda, et objekt on liigi-ideaali kohane. Seetõttu suudab kogu looduses vaid inimene ilu tajuda. Thomas seletas et lõvi võib tunda naudingut märgates gaselli, aga see nauding on seotud sellega, et gasell on sobiv saak. Meelehea ei kasva esile pelgast objekti vaatamisest ja sellele omase loomuse mõistmisest.

Thomase kohaselt liitub aistitava ilu märkamisega peale naudingu alati ka melanhooliat, kurvameelsust, kuna ilusat leidub vaid vahete-vahel, see ei ole kunagi täiuslikult kaunis ja alati muutub see inetuks. Hakkame igatsema ilusat, mis oleks täiuslik, kõikke-kattev ja püsiv. Jumala teatas oma nime olevat “mina olen”; Jumal on nõnda täiuslik olemine, täielik aktuaalsus. Seetõttu on Jumal ka täiuslikult ilus.

Kunsti filosoofia

Antiigi traditsiooni kohaselt mõtles Thomas sõnaga ´ars´ üldiselt oskust. Selle juurde kuulusid ka sellised tegevuse liigid nagu sepakunst, loogika ja retoorika ehk kõnekunst. Võidakse siiski märgata uusi rõhu-asetusi.

Ennekõike pidas Thomas tegelikeks oskusteks vaid neid, mille tulemusena toodetakse midagi konkreetset, “spekulatiivsed oskused” ei kuulu nõnda oskuste põhikategooriasse, vaid neid nimetatakse oskusteks vaid analoogia najal. Teisalt pidas ta keskaegse arusaama kohaselt just spekulatiivseid oskusi kõrgemateks, kuna need eeldasid vaimseid võimeid. Nõnda sattus Thomas vastuollu: potsepakunst kuulus ühelt poolt oskuste põhikategooriasse, teisalt aga vähemväärtuslike oskuste kilda.

Teiseks ütles Thomas sarnaselt antiigi mõtlejatega, et kunstides jäljendatakse loodust (ars imitatur naturam). Sellega ta ei mõelnud siiski looduslike objektide kopeerimist (nõnda nagu Platon) vaid seda, et nii looduses kui ka inimlike oskuste valdkonnas püritakse eesmärgi teostamise poole. Kunst jäljendab looduse funktsioneerimispõhimõtet: ars imitatur naturam sua operatione.

Kunsti väärtustamine

Thomase meelest tuleb kõiki oskusi väärtustada selle kohaselt, kui kasulikud nad on ja kuidas nad teenivad usku ja moraali. Nt. maalikunst on vajalik, kuna selle abil võidakse õpetada kirjaoskamatuid. Thomasele oli kogu maailm eesmärgi poole suunitletud süsteem, ja peamiseks eesmärgiks oli Jumal. Nõnda kaalutakse kõike inimese tehtud viimses aspektis selle alusel, kuidas see edendab inimese pürgimusi taevateel.

Miks peaks lauldes ülistama Jumalat? Mitte seetõttu, et nõnda väljendaksime Jumalale oma hingeseisundit (ta teab seda), vaid seetõttu, et laulmine võimendab meie usulisi tundmusi ja on innustuseks teistelegi. Thomas vaatleb kirikumuusikat rangelt funktsionaalselt, kuid sellest ei järeldu, et ta peaks muusika poolt toodetud naudingut ise-enesest võetuna halvaks või asja juurde kuulumatuks. See ilmneb, kui Thomas seletab, miks jumalateenistusel ei peaks kasutama muusikariistu: nende kasutamine oleks juutide matkimine ja pillimuusika poolt toodetud nauding on nii suur, et kasvatuslik aspekt jääks kõrvaliseks. Väljaspool kirikut võib muusikariistu kasutada.

Mainigem et keskajal üldiselt halvustati muusikariistade kasutamist kirikus, kuna neid seostati paganlusega. Püha Hieronymose järgi ei peaks ristitud tüdruk üleüldse teadma, mis on flööt (antiikajal peeti paaniflöödi häält meeleliselt erutavaks).

Thomas ei eristanud omaette rühmaks kunste, kus eesmärgiks oleks esteetiline väärtus, ega samuti ei öeldnud ta ka, et kõigis oskustes (laevaehitamises, loogilises järeldamises, jne.) oleks eesmärgiks ilu. Ilu ei ole kunagi tegelik eesmärk, vaid see täidab oma funktsiooni, kui objekt täidab oma eesmärgi. Thomas ise kõneles ilust eriti arhidektuuri, poeesia ja muusikaga seoses.

Mõneti mainis ta ka oskusi, mille eesmärgiks oli meelehea valmistamine: naiste soengud, sõnamängud, mängud ja muud ajaveetmise võimalused. Siiski ka nende puhul on mõju avaldamas kaugem kasuvaatenurk: soeng hoiab alal abielumehe armastust, mängud aitavad peale tööd lõdvestuda.

Thomase järgi ei saa tekkida vastuolu esteetilise ja moraalse väärtuse vahele. Kirikuskulptuuri eesmärgiks on rõõmu valmistamine ja õpetamine. Kui see aga toodab kirgi ja vahendab valet, siis on see ühel ja samal põhjusel nii inetu kui ka ebamoraalne. Thomase meelest ei saa ebajumalat esitav pilt olla ilus, kuna see ei ole kooskõlas inimese ja tema peamise hüvega; see on disharmoonias maailma tervikuga ja seega inetu. See võib olla nt. meeldiv värvi poolest ga ei saa olla ilus mitte mingis nõudlikumas mõttes, vaadelduna tervikuna maailma kui terviksüsteemiga võrreldes.

Nõnda suhtus Thomas oma ranges süstemaatilisuses antiigi skulptuuridesse rangemalt kui mõned kaasaegsed, kes imetlesid nende elavust ja oskuslikku valmistamisviisi.

Poeesia tõlgendamisest

Semiootilisi (märgiõpetuslikke) probleemide üle mõeldi keskajal innukalt. Üldiselt mõeldi, et Piiblis on sõna-sõnalise tähenduse kõrval veel kolm teist tähenduse tasandit:

-- allegooriline: Vana Testamendi tegelane viitab Uue Testamendi tegelasele,

-- moraalne: Kristuse teod õpetavad meile kuidas toimida,

-- anagoogiline: vihjatakse midagi Taevase Kuningriigi kohta.

Mõned mõtlevad et ka luule võib sarnaselt toimida mitmel tasandil. Seda mõtet Thomas tõrjus: luules on vaid sõna-sõnaline tähendus. Vaid Piiblis on sõna-sõnalise tähenduse kõrval ka vaimne tähendus (sensus littearlis – sensus spiritualis), kuna vaid see on jutustus märkidest, inimestest ja juhtumitest, keda Jumal on pannud tähendust evima. Pühade tekstide kirjutajad ei teadnud, millele tulevasele juhtumile mingi kirjeldatud tegelane viitas; seda teadis vaid Jumal, kes kasutas prohveteid oma sõnade vahendajatena.

Sõna-sõnaline tähendus on Thomase järgi kirjutaja kavatsuslik tähendus; see sisaldab ka piltlikku ehk “paraboolset” tähendust.

Thomase järgi ei luuleta luuletaja siis jumaliku inspiratsiooni ajel; luuletaja tekstides ei sisaldu midagi temale endale mõistetamatut. Selles oli Thomas erineval seisukohal kui nt. Dante, kes ütles end luuletavat Armastusest innustatuna ja jäi sellele seisukohale et ka poeesias (või vähemalt tema enda luules) on olemas kõik neli tähenduslikku ulatuvust. Dante jaoks oli poeesia taas prohvetlikkuse välejenduseks.

Aquino Thomase tähendus

Aquino Thomas oli tähtis Aristotelese ja muu antiigi mõtlemis-tradistiooni edasi vahendaja. Lisaks oli ta tähtis arendades Aristotelese ja Plotinose ilukäsitlust nõnda, et lisanduvad nii ühtsus ja terviklikkus kui ka sära ja kirkus.

Vähemalt sama olemuslik oli Thomase tõmmatud piir hea ja ilusa vahele: hea on taotlemist, ilus vaatlemist väärt. Esteetilisese väärtusega on tegemist seal, kus meelehea põhjuseks on vaid objekti vaatlemine ja mõistmine.

Kui Thomas seostab nõnda naudingu iluga, teeb ta väikese liigutuse 18. ja 19. sajandi subjektiivse ilukäsitluse suunas.

Järelvaade antiigile ja keskajale

Kunstifilsoofia

Antiigis ja keskajal mõeldi poeesia, maalikunsti, muusika, arhidektuuri jne. probleemidele, kuid nüüdisaegset kunsti mõistet ei rajatud. Neid teotsemise liike, mida tänapäeval peetakse kunstiliikideks ei eraldatud omaette rühmaks. Õieti ainukest korda loetleti neid koos vaid siis, kui Platon ja Aristoteles rääkisid jälejendavatest kunstidest.

Ühele kunstiliigile keskendunud eriteostest tähtsam oli Aristotelese Poeesia, mille paljudest huvitavatest ja mõjurikastest mõtetest on vähemalt hea meelde jätta, et poeesial on tegemist üldiste tõdedega ja tragöödia on hea ennekõike traagilisuse poolest.

Ilu filosoofia

Ilu filosoofia valdkonnas toimus rohkem. Antiigis just ei mõtiskletud, kuidas esteetilist väärtust muudest väärtustest eristada, aga keskajal tegi Aquino Thomas Aristotelese ettepanekust lähtudes eristuse: ilusaks nimetamine tähendab, et meeldiv on vaid objekti vaatlemine ja mõistmine.

Teiseks mõeldi, mis omadusi peab obektil olema, et see ilus oleks.

1) Platoni järgi peab ilus objekt olema osaline ilu ülemeelelisest ideest.

2) Platon ja Aristoteles täpsustasid, et ilus objekt peab olema ühtne, harmooniline, ja omavaheliste suhete poolest hea tervik.

3) Platoni ja Aristoteles põhjal esitasid Plotinios ja Thomas, et ilus objekt peab olema suures osas olemasolev, st oma ideed või vormi väljendav (või kiirgav). Ühtsuse ja osadevahelise harmoonia kõrval rõhutasid nad nõnda ka kirkuse ja sära ilu.

Püthaagoroslased olid seletanud häälte ilu viidates arvulistele suhetele: vaadeldavate ilmingute ilu põhjuseks on mitte-vaadeldavad seigad (arvud). See kahe tasandi seletusmudel oli tüüpiline kogu antiikajale ja keskajale: ilu on varjatud ideede (või vormide) ilmnemine.

Antiigi ja keskaja ilu mõistmise tähendus

Antiigi ja keskaja ilu-mõistmisele oli olemuslikuks kaks seika:

1) ilus seostati heaga või aatelisega ja teisalt

2) rõhutati et ilus ei piirne meeleliselt tajutavaga.

Kui teine variant kõrvale jätta, jõutakse selle hiljem valitsenud arusaamani, et ilu piirneb aistitava ja aatelisega: ilus on see, milles ideaal ilmneb aistitavas vormis eriti selgelt: Friedrich Schlegel väljendas seda konkreetsetlt:

“Ilus /.../ on hea meeldiv ilmnemise viis.”¹¹⁷

´Esteetiline´ tuleb kreeka keelsest aistimist tähistavast sõnast. Antiigi ja keskaja ilu-mõistmised on siiski meenutuseks sellest, et ka aistingulisest tähelepanust väljaspoole jäävad objektid võivad olla esteetiliselt väärtuslikud. Näitena mainitagu matemaatilised tõestused, arvutus-ülessande lahendused, malendid või teaduslikud teooriad.

Kriitika

Antiigi ja keskaja mõtlemisele on ühiseks see, et ideed või vormid arvati olevat valmiskujul juba olemas. Inimene ei loonud neid; ta vaid leidis need.

Kui loobuda sellest “antud müüdist”, avaneb uusi ilu hindamisviise. Inimene on siis vaba vaatlema tegelikkust nende liigide valguses, mida ta mõtestatuks peab. Hinnates mõne inimese ilu ei tarvitse võtta võrdlusmaterjaliks ette kindlaks määratud inimese ideed ja ideaali vaid võidakse valida sobiv vaatulusnurk vastavalt antud juhule. Kas see inimene oleks esteetiliselt huvitav kui vaadelda teda näiteks võrreldes parandamatu võrgutajaga (nagu Don Juan)? Kas temas ilmneb selgelt saamatuse idee (nõnda nagu Oblomovis)? Nõnda ei tunduks ilu sidumine heaga enam ilmsena.

Selles oleks võidud kahelda juba nendegi mõtete najal, mis keskaja lõpus juba kasutusel olid. Lähtekohaks võetaks Thomase tehtud vahe ilusa ja hea vahel: ilusat tasub vaadelda, head taotleda. Sellega ühendataks see mida Aristoteles ütles komöödia kohta:

“/.../ targöödia ja komöödia vaheline erinevus: esimene pürib esiatama inimesi parematena kui nad tegelikkuses on, teine halvematena.”

“/.../ naeruväärne on pigemini üks inetuse liik. See tuleneb mingist puudest, inetusest, mis ei põhjusta vaeva ega kahju.”

Koomiline on ideaali vastand, see on midagi halba, aga siiski on see ka esteetilselt väärtuslik. Inimesed ei soovi olla koomilised, kuid nad vaatlevad meelsasti koomilisi ilminguid.

Nende mõtete ühendamine ei tulnud praktikas aga küsimuse alla. Kuigi Aristoteles Poeesia oli tõlgitud ladina keelde juba 13. sajandil, ei muutnud see laiemalt tuntuks enne 16. sajandit. Aquino Thomas, Dante või Boccacio ei tundnud seda.

Teiseks on selline väärtuste eristamine täiesti keskaja vaimule ebakohane. Tüüpilisem oli Thomase kombel rõhutada kõikide väärtuste tegelikku ühtsust.

1 Jyri Vuorinen: “Estetiikan klassikoita”. “Suomalaisen Kirjallisuuden Seura”. Helsinki. ISBN 951-717-745-3 [ISSN 0562-6129] WSOY:n graafiset laitokset. Juva 1993

2 Tuleb rõhutada, mainitud üllituse tõlkimisega ja siinkohal (esmakordselt) ka avaldamisega seoses, et tegemist on vägagi esialgse (kuigi arvan, et üsna kvaliteetse) ja mõneti ka umbmäärase tõlkega. Näitena tekstis esinevad teatavad sõnad pole uuemate Soome-Eesti sõnaraamatute abiga tõlgitud. Samuti on puudulik raamatu lõpus olev register (ehk autorite esinemine lehekülgede numeratsiooni alustel), seda viimast tehnilistel põhjustel (lehekülje numbrid viitavad ju Soome keelsele originaalile). See tõlkimine võttis küll aega, kuid loodan, et see on (minu võimalikele lugejatele siin blogis) vahest isegi esmakokkupuude lääneliku esteetika mõningate esindajate ning mõningate esteetika-filosoofia aspektidega seoses. Rõhutaksin veelkord, et tegemist on esialgse tõlkega, puudub antud üllitusega seotud register ja tekst on uuemate sõnaraamatutega üle kontrollimata. Siiski võimaldab (loodetavasti ka esmane tõlge) saada aimu mõningate lääne esteetikute põhiseisukohtadest. Head lugemist ja kommenteerige kindlasti! (Kõikvõimalik kriitika ja täiendus-ettepankud on äärmiselt teretulnud! See ongi üks põhjus, et täna selle mahuka teksti avaldan: selleks, et leida uusi kommenteerijaid, mõtestatud kriitikat ja parandus-ettepankuid!) Kommenteerida siis kas antud blogis otseselt või minu (tõlkija) täiesti kehtival e-maili aadressil nagu: lybeck14@gmail.com

3 Eesti keeles on esteetikat käsitletud vähe. Vastavalt nt: Igor Stolovitš ja nt ka: Benedetto Croce: „Esteetika kui väljendusteadus ja üldlingvistika“ (Tõlkinud: Jaanika Sild). JNE.

4 Suomen kielen etymologinen sanakirja I.

5 Suomen kielen etymologinen sanakirja IV.

6 Battan: Myrskyjen olemus, s. 88-89.

7 Augustinus: De vera religione 32.59.

8 Schopenhauer: Die Welt als Wille und Vorstellung I / 41

9 Teisalt Schopenhaueri kohaselt võib ühte objekti nimetda teisest ilusamaks, kui selle esteetiline vaatlus on lihtsam.

10 Aristoteles: Poliitikka / Politeia 13.39b.

11 Aristofanes: Sammakot 1054, 1034. Toesest Aristofanes: Kolme komediaa. Soome k. tõlkinud: Kaarle Hirvonen. Helsinki 1972.

12 Aspelin: Ajatuksen tiet, lk. 76-77.

13 Platon: Timaios 28a.

14 Platon: Hippias (laiem dialoog) 299a.

15 Kaj Nyman: Arkkitehtuuri on käyttötaidetta. Helsingin Sanomat 25. 3. 1990, lk. 16.

16 Platon. „Pidusöök.“ („Symposion.“) „Sokratese apoloogia.“, Talinn, 1985. Kirjastus: „Eesti Raamat.“ Sari: „Klassikalised lood.“ Tõlkinud: Astrid Kurismaa. Lk.: 5-205. [„Symposion“ lk.: 5-127. Tsitaadid selles eesti k tõlkes lk.: 93-97, elik siis: Platon: „Symposion“ 210a-211e.] (Tõlgitud väljaande järgi nagu: Platon: „Opera omnia Vol. I-VIII Lipsiae, Sumptibus et typis C. Tauchnitii, 1829-1850.)

17 Platon: Valtio / Politeia 596b, Kharmides 389a-e.

18 Platon: Timaios 28a-b.

19 Platon: Filebos / Philebos 64d-e.

20 Platon: Timaios 87c.

21 Platon: Faidros / Phaidros 250b-d.

22 Platon: Lait 802d-e.

23 Platon: Filebos / Philebos 51c-d.

24 Platon: Hippias (laiem dialoog) 297e-298a.

25 Platon: Kritias 107b, Sofist 268c-d.

26 Platon: Valtio / Politeia 376e.

27 Platon: Politeia 378b-c.

28 Platon: Protagoras 347e.

29 Platon: Politeia 378d.

30 Platon: Politeia 399c.

31 Platon: Lait 656d-657a.

32 Platon: Ion 534c-d.

33 Platon: Faidros / Phaidros 245a.

34 Platon: Politeia 597b-e.

35 Platon: Politeia 606e-607a.

36 Platon: Politeia 472d.

37 Ksenofon: Muistelmia 3.10.

38 Platon: Faidros / Phaidros 264c.

39 Grube: The Greek and Roman Critics, lk. 92.

40 Diogenes Laertios: Vitae philosophorum 1, 20.

41 Luuletus on esitatud mitmetes antoloogiates, nt. J. M. Edmondi toimetatud ja tõlgitud kogumiskus Lyra Graeca III, London 1959 (1927), lk. 410-413. Ingliskeelne tõlge on olemas ka Guthrien teoses A History of Greek Philosophy IV, lk. 32-33.

42 Guthrie: A History of Greek Philosophy IV, lk. 33.

43 Aristoteles: Metafysiikka 1078a-b.

44 Aristoteles: Runousoppi / Poetica 7.1450b-1451s.

45 Aristoteles: Nikomachose eetika 1123b.

46 Aristoteles: Runousoppi / Poetica 8.1451a.

47 Laurila: Johdatus estetiikkan, lk. 56.

48 Aristoteles: Eläionten osista 645s. Olen tsiteerinud Maarit Kaimon soome keelset tõlget: Kaimo: Aristoteleen estetiikka ja Runousoppi, lk. 70.

49 Aristoteles: Retooriikka / Retorica 1361b.

50 Aristoteles: Poetica / Runousoppi 1.1447a. Olen veidi muutnud Saarikoske tõlget soome keelde: ´kunsti liikide´asemel olen kasutanud ´oskuste liigid´ja ´harmoonia´ asemel ´meloodia´.

51 Tatarkiewitcz: A History of Six Ideas, lk. 104.

52 Aristoteles: Poetica 4.1448b.

53 Aristoteles: Politica 1281b.

54 Aristoteles: Poetica 2.1448a.

55 Aristoteles: Poetica 9.1451b.

56 Aristoteles: Poetica 6.1449b.

57 Aristoteles: Poetica 25.1460b.

58 Aristoteles: Politica 1341b.

59 Aristoteles: Politica 1337b.

60 Aristoteles: Politica 1339a. Tatarkiewitcz tõlgib ´diagone´ väljendiga ´õilis ajaveetmine´ (Tatarkiewicz: History of Aesthetics I, lk. 147); Poliitika selgitustest kõneletakse “harivast ajaveetmisest” eristamaks seda pelgast ergutusest (Poliitika, lk. 288).

61 Lippman: Musical Thought in Ancient Greece, lk. 131, 129.

62 Aristoteles: Politica 1338a, 1338b.

63 Aristoteles: Politica 1337b, 1341a.

64 Aristoteles: Poetica 1.1447b.

65 Aristoteles: Poetica 6. 1449b. Olen lahknenud Saarikose tõlkest soome keelde kahes kohas: olen asendanud väljendi ´kaunistatud keelt´ väljendiga ´ilusat kõnepruuki´ ja olen jätnud tõlkimata termini ´katharsis´.

66 Aristoteles: Poetica 5. 1449a.

67 Aristoteles: Poetica 21. 1457b.

68 Aristoteles: Poetica 7.1450b, 8.1451a.

69 Vitruvius: De architectura 1.3.2.

70 Vitruvius: De architectura 1.3.2.

71 Vitruvius: De architectura 3.1.1, 3.3.13, 6.2.1, 2.1.7.

72 Horatius: Ars poetica 333-346, 99-100.

73 Oksala: Horatius ja Filodemos, lk. 112.

74 Tatarkiewicz: History of Aesthetics, I, lk. 192, 199.

75 Strabon: Geographica 1.2.3.

76 Horatius: Ars poetica 361-365.

77 Pseudo-Longinos: Korkeasta tyylista 1.3-4. Kõrgest stiilist

78 Pseudo- Longinos: Korkeasta tyylista / Kõrgest stiilist 9.9.

79 Pseudo-Longinos: Korkeasta tyylista / Kõrgest stiilist 35.4-5.

80 Pseudo-Longinos: Korkeasta tyylista /Kõrgest stiilist 36.1.

81 Sextus Empiricus: Adversus Mathematicos 6.33.

82 Tatarkiewicz: History of Aesthetics I, lk. 194.

83 Cicero: Tusculanae disputationes, 4. 13. 31.

84 Routila: Uusplatonisesta taiteen filosoofiasta, lk. 153 – 154.

85 Poltinos: Enneades 1. 6. 1.

86 Plotinos: Enneades 1. 6. 2.

87 Poltinos: Enneades 1. 6. 2. ja 1. 6. 3.

88 Poltinos: Enneades 1. 6. 1.

89 Plotinos: Enneades 1. 6. 5.

90 Plotinos: Enneades 5. 8. 13.

91 Plotinos: Enneades 5. 8. 1.

92 Plotinos: Enneades 5. 8. 1.

93 Franciscus Assisilainen: Luotujen ylistys eli Veli auringon laulu. Teoses Franciscus Assisilainen: Kutsuu köyhyyteen. Soome keelde tõlkinud Seppo A. Teinonen. Helsinki 1981, lk. 116.

94 Victor Hugo: Pariisin Notre-Dame 1482. Soome k. tõlkinud Huugo Jalkanen. Kolmas tõlkija poolt täiendatud trükk. Helsinki 1954, lk. 250 (7. raamat, 1. osa).

95 Tatarkiewicz: History of Aestehtics II, lk. 57.

96 Augustinus: De ordine 2. 15. 42.

97 Laenanud Barret: Medieval Art Criticism, lk. 31.

98 Sorokin: Aikamme kriisi, lk. 11.

99 Huizinga: Keskiajan syksy, lk. 52.

100 Laenanud Tatarkiewicz: History of Aesthetics II, lk. 100.

101 Laenanud Tatarkiewicz: History of Aesthetics II, lk. 106.

102 Laenanud Tatarkiewicz: History of Aesthetics II, lk. 171.

103 Tatarkiewicz: History of Aesthetics II, lk. 145.

104 Laenanud Barret: Medieval Art Criticism, lk. 31.

105 Huizinga: Keskiajan syksy, lk. 363.

106 Laenanud Panofsky: Meaning in the Visual Arts, lk. 129. Samuti Tatarkiewicz: History of Aesthetics II, lk. 175-176.

107 Huizinga: Keskiajan syksy, lk. 365.

108 Eco: The Aesthetics of Thomas Aquinas, lk. 16.

109 Aquino Thomas: Summa theologiae I 5.4 ad 1.

110 Aquino Thomas: Summa theologiae I 67. 1 c.

111 Eco: Art and Beauty in the Middle Ages, lk. 71.

112 Aquino Thomas: Summa theologiae Ia, IIae, q. 27 a1 ad 3.

113 Aquino Thomas: Commentarium in librum Dionysii de Divinis Nominibus 4. 5.

114 Tatarkiewicz: A History of Six Ideas, lk. 9. Kovach: Die Ästhetik des Thomas von Aquin, lk. 103.

115 Aquino Thomas: Commentarium in librum Dionysii de Divinis Nominibus 4, 10. Leananud: Tatarkiewicz: History of Aesthetics II, lk. 259.

116 Aquino Thomas: Summa theologiae I 39. 8.

117 Schlegel: Über das Studium der Griechischen Poesie, lk. 133.