´DIMENSIONS´
“TEINE
REAALSUS”
2011
& 2012
2011
– MMXI
7.
06. 2011.
ALUSTADES
UUE KIRJAKOHAGA.1
Sellest saab tulema ülevaateline pilguheit inmpsühholoogia kirevale
nähtumusele kui sellisele.2
Sellest
kirjakohast peaks tulema võimalikult abstraktne ja ülevaatlik
lähenemine probleemi-seadele nagu inimpsühholoogia oma kõigis
eriilmelistes väljundites.
Mida üldse tähendab psühholoogia kui selline, mida ta on
tähendanud maailma eri ajastutel, varasematel aegadel? Ja
mida ta tähendab tänaseks päevaks.
Eri aegade ja eri kultuuri/kultuurituse kontekstis on arvatud vägagi
erinevat inimpsühholoogiast. Ja nõnda ka tänapäeval ja ilmselt ka
järgnevatelgi aegadel. Kuidas defineerida seda mida on loetud kui
kehtivaks ühisosaks, kuidas kirjeldada n-ö „normaalselt“
inimpsühholoogiat? Tavapärast teadvuse sisundit, mis on vajalik
toimimaks tavaelu raamides objektiiselt kohaselt ja subjektiivselt
tedvustatud elik siis ratsionaalsel kombel. Ja
kuivõrd on öeldud, et „geniaalsust lahutab hullumeelsusest vaid
üks samm“; -- siis kuidas defineerida seda ulatuslikku
psühholoogiliste teadvustatuse gammat, mida sootsium ei tunnista
endataoliseks, mida ta väldib või eirab või pelgab või
välistab...? --
Seega
kirjutades ülevaatelisel kombel inimpsühholoogiast tervikuna, ja
teha seda rõhutatult üldistavas laadis.
Seega
kirjutada psühholoogiast võimalikult abstraktsel kombel.
Üldine ja abstraktne ülevaade psühholoogiast, kui veelgi liiga
vähe uuritud inimteadmise harust, mis ometigi on iga üksikindiviidi
puhul määrava tähtsusega ja omab pikaldast, eluaegset vältust...
Ülevaatlik
pilk psühholoogiale, abstraktne lähenemine hingeteadusele...
Mida
tähendab üldse sõna või termin nagu „psühholoogia“?
-- See tuleneb Antiik-Kreeka keelest ja tähendab: „psyche“
= „hing“; ning siis: „logos“
= „sõna“, „teadus“. -- Järelikult tähendab termin
„psühholoogia“ otsetõlkes „hingeteadust“, õpetust inimese
hingest ja kõigest sellega seonduvast. Õpetus järelikult
niisugusest inimteadvuse osadest, mida on traditsiooniliselt
markeeritud kui hinge, või vaimu või teadvust üldsemalt,
eksistentsiaalset teadvelolu üldiselt. Muidugi
on eri ajastute ja eri kultuuride ja eri paikkondade raames on
tõlgendamise ja defineerimise katsed olnud väga eriilmelist laadi.
See
on tulenenud aja ja ruumi erisustest.
Temporaalsed põhjused on olnud suuresti erinevad. Piisab juba kui
vaadelda religioonide ajalugu, mis on välja töödanud väga
eriilmelisi kontseptsioone. Kuid
on ka olnud ühtelangevat kirjutatud ajaloos ja eri religioonide
põhilaadis.
Seega
võib
oletada, et hoolimata ajalistest ja ruumilistest erinevusest on
siiski mingi n-ö “inimlik põhiosa“, mida pole muutnud ei aeg
ega eri kontinentide ja etnoste erinev maailmavaade. Midagi
on jäänud samaks kõikidel aegadel ja eri kohtades...
-- Ja vahest just sellest „millegist“ tasukski alustada kui
hakata uuirma hingetedust kui sellist...? -- Mis on see algne antus,
mis jääb samaks, ja mis meist kui „inimesed“ teeb...? --
Millest
see „olemuslik antus“ lähtub, millest see juhindub ja kuhu ta
viib...?
Inimest
iseloomustab tema konkreetne teadvus, siuliselt tähendab see
teadvelolu ja tajumist kui sellist. Konkreetse indiviidi maailmapilid
ja taju iseärasused sõlutavd eri ajastute ja paikade erinevast
loomusest. Kuid on ka siiski midagi inim-indiviidele üldiselt
omast, mis näib korduvat pea samana eri kontektsuaalsete
taustsüsteemidega seotult. Ilmselt on siis nõnda , et
inimteadvuse ja -taju iseärasused kül eristavad indiviide, kuid
ometigi on midagi jäävat ja samast mis näib inimsust üldisena
iseloomustavat. Teadvelolu tähendab eksistentsi, tajuga,
meeltetajuga seonduvad erisused on siis ilmselt füsiloogilist laadi
või seostuvad aju ehitusega seonduvaga (biokeemia,
elektro-magneetilised impulsid). On selge, et tajumise laad on
liigipõhine, kuid kogu kasvatus ja üldine taust on suures osas
õpitud, harjumuse poolt kinnistunud elusolemise ja täiskasvanuks
saamise protsessiga otseselt seonduvalt. Taju ja adumine on
küll meeleorganite ja ajutegevuse ja kogu füsioloogiaga seotud,
kuid tajude ja adumise liikide tõlgendamine on õpitud, harjutatud
ja seega vaid: „pooleldi juhuslik nähtumus“... Rääkimata
siin kõikvõimalikest erisustest, mis seonudvad eri aegade ja
paikade ratsionaalsetest ja eetilistest ja isegi moraalsetest
erisustega. Ja nõnda on üsna ilmne, et alati ja eri kohtades on
väga erinevalt tõlgendatud kõiki inimpsühholoogia vägagi
erinevaid ilminguid. Ja nõnda on ka rangelt, sotsiaalsel ja
ühiskondlikul tasandil regelementeeritud, mida mingi sootsium, eri
aegadel loeb n-ö „keskmiseks normaalsuseks“ ja mida siis ka
mitte. Arvamusi on muidui olnud vägagi erinevaid seondumisi
kõikvõimalik sotsiaalsete ja ühsikondlike ja religioossete ja
moraalsete kontseptsioonidega.
Seega
on peamine mis iseloomustab psühholoogiat kui „hingetedust“ just
selle erinevate tõlgenudsvariantide ja adumiste äärmine
mitmepalgelisus... Variatsioonde hulk on rohkem kui
küllaldane. Eri tõlgendusvariant on loendamatul hulgal. Ja
siiski näib midagi olevat üldinimlikku, midagi, mis näib
iseloomustavat seda tajumise ja teadvuse ja mõtlemise ning
tunnetamise komplektset struktuuri ja fenomeni nagu inimliik. Midagi
on korduvana alati samaks jäänud, ilmselt seondudes siis üldse
liiki iseloomustavate tajumuslike ja mõsituslike atribuutidega
üldse. Mõistus, parimal juhul isegi ehe ratsionaalsus, on kül
olemas olnud alati, kuid liiga vähe rõhutatakse tajumise poolt
üldiselt ette seatud raamistikke, meeleandmete tõlgendamisele ette
seatud piiranguid. Mis tagab siis inimmeele ja -mõistuse teatavaid
samasusi eri aegadel ja eri paikkondades. Mõistuse ja ratsionaalsuse
osakaal on olnud väga tähtis kõikidel aegadel, kuigi harilikult
kohtab vaid ematsionaalseid reageerinuguid kas siis igapäevase
reaalsuse või siis religiooni kui inimpsüühika osaga seoses.
Levinum kui range ratsionaalsus näib olevat eksalteeritud ja
isegi joviaalne ja ennekõike just emotsionaalsete reageeringute
laad. Emotsioonid ja tundumused on valitsevaks, millele
osaliselt siis nagu vastandub ratsionalistliku evimise laad. Kuid
juba meeltetajude ja -andmetega seostub just emotsionaalne ja
tundmuslik antus, seega on mainitud tihtipeale justkui prevaleeruvat
laadi. Ehedat ratsionaalsust iseloomustb teatud eraldatus arigisest
tajumulikust ja emotsionaalselt tõlgendatud antusest, mis rõhutab
vaid tundmusi ja emotsionaalseid regeeringuid. Ratsionaalsust
omakorda piirab abstrahheeriva ja kontsrueeriva mõistuse omadus
ehitada süsteem, mis ei toetu ei empiirilistele andmetele ega ole ka
kuigi pragmaatilised, elik siis rakendatavad. Vastavad
tajumuslikud ja mõistulikud erisused eristavd eri indiviide vägagi
erineval kombel. Ilmselt on vastavd erisused adutavad igas
indiviidis ka eraldi võttes.
__________________________________
5.
08.´011
Kirjutades
siis inimpsühholoogiast ja seda võimalikult üldistaval kombel.
Pole midagi, mida inimsus suudaks või ei suudaks ette kujutelda, mis
poleks seotud inimpsühholoogia kui fenomeniga. Kõik,
mis seostub inimese tajumise, mõtlemise ja kogu tunnetusprotsessiga
üldse on seatud ka otseselt kombel inimpsühholoogia kui sellisega.
Pole olemas, ei saa olemas olla kahte absoluuti teineteise kõrval.
On
olemas vaid üks mõtlev liik ja seda kujutab endast inimsus.
Kui oletatadagi teist võimalikku, ja nt. erinevat mõtlemise
võimalust ei suudaks need teinetiest ei akspeteerida ega mõistagi.
Seega kõik tegelevad päevast-päeva ja kogu oma elu ajal justnimelt
psühholoogia erinevate avaldusvormide kui sellisega. Sellega,
mida võib üldistatult nimetatda inimliigi tajumuslikeks omaduseks,
või inimmõsituseks, puutub igaüks kokku hällist kuni hauani.
Seega pole põhjust imestada, et pole olemas rohkemaid eri arvamusi
mitte millegi muu kohta kui just selle kohta, mida kõike
inimpsühholoogia kajastab. Mida
kõike on psühholoogia kajastanud kõikide aegade vältel ja kõikjal
üle Gloobuse.
Järelikult on selle näol tegemist huvitava uurimisainesega!3
On
muidugi trafaretne öelda, et inimpsühholoogia on kõik, mida
inimsus üldse ettegi kujutleda suudab, tema tunnetusvõime lagi ja
äärmine piir. Muidugi seab tajumine, meelte lõpmatult
varieeruvad andmed, inimtunnetusele oma konkreetsed piirid. Kõik
mis inimsus on kunagi saavutanud sõltub tema võimest oma meeltega
tajuda ümbritsevat ja seda mõistusega ratsionaaslelt selgitada ja
tõlgendada. Tunnetusvõime haruldasematel piiridel kompab
teaduslik tunnetus abstraktses laadis isegi inmtunnetuse üldiseimaid
piire. Ja kui habras on ometigi kogu selle inimuse kogu
saavutatu ja potentsiaalsuse alus! Lihtsad meeleorganid nagu
nägemine, kuulmine, kompamine, jne. Kuigi enamikus raamatutes
üritatakse meile tõestada vastupidist, et inmese üleolek ülejäänud
faunast sõltub eeskätt ajutegevuse ülimuslikkusest ja oskusest
tõlgendada meeltetaju ratsionaalsel kombel, ei tarvitse see olla
niisama lihte. Ajutegevus ja meelteandmete tõlgendamine on küll
inimliigi puhul prioriteetne, kuid see ei oleks võimalik ilma nii
elementaarse meeletaju võime nagu nägemisetagi. Kõik, mis
inimsus on kunagi saavutanud sõltub tema võimest vahetult tajuda
teatud värvide kiirgusspektri vahele jäävaid valguslaineid.
Ilma nägemismeeleta poleks inimusus millalgi midagi saavutanud. Nii
habras on tegelikult meie kui liigi võimu ja muust faunast üleoleku
tegelik alus. Ilma nägemismeeletagi poleks olemas inimusust.
Kõik inimese poolt saavutatu tuleneb juba ainult sellest meeletajust
mida vahendab eri valguskiirguse vahele jäävate valguslainete
tajumise võime. See on inimsuse habras alus.
Ja
samuti on lood mõtlemisega. Samapalju kui on ja kunagi on olnud
inimesi on kindlasti eirnevalt tõlgendatud kõike, mida tänasel
päeval psühhloogia kui terminiga, kuida alati sõnaga nagu
mõtlemine on tähistatud. Niipalju kui on olnud inimesi on erinevaid
olnud ka mõtlemise viise ja mooduseid. Pole midagi kirevamat kui
inimtunnteuse värvikirev gamma. Iga inmest iseloomustab ju just
ainult alle endale omane mõtlemise ja tundmise erisus. Meeltetaju ja
-tunnetus võivad olla ju suures osas kokkulangevad; enamik kogeb
meist ümbritsevat meelteorganite vahendusel enamjaolt samalaadsena.
Eirnevused ümbritseva reaalsuse meelte-andemetega tajumisel võivad
tuleneda muidugi nii lihtsatest kui ka tõsisematest iseärasustest.
Erilised meeleseisundid, erilised füsiloogilised ja psühholoogilised
seisundid võivad panna meid ümbritsevat reaalsust erinevalt tajuma.
Lihtsamaid erisusi tavapärasest ja normaalseks (seega:
ainuõigeks) tunnistatud tajumisest nimetatakse afektuaalseteks
sesiunditeks, meelepeteteks, või fantaasiateks. Kompleksemaid
tajumuslikke iseärasusi on samuti erinevalt nimetatud:
ilusioonideks, hallutisnatsioonideks, psühhiaatrilisteks hälveteks,
aju orgaanilisteks kahjustusteks, jne. Peamine on aga see, et
inimmõistus on otseseimal ja vahetuimal kombel seotud inimmeelte
tajumuslikke omadustega. Ilma tajumiseta ei oleks midagi
üldse olamaski mille üle juurelda, üldsegi mitte midagi, mida
oleks võimalik kuidagigi mõelda, tunnetada ja mõista. Psühholoogia
aluseks on siis tajumine, mida siis tõlegendatakse mõistuse abil.
Kuid
pole olemas ilmselt rohkem erinevaid arusaamu kui just selle kohta,
mis on mõtlemine kui selline.
Ilmselt on olemas olnud just niisama palju erinevaid mõtlemise viise
kui on olemas olnud erinevaid inimesi. Iga konkreetset indiviidi
iseloomustab mingi konkreetselt septsiifiline psühholoogiline ja
ratsionaalne lähenemise viis. Vahel
on mõtlemine lihtsalt rohkem või vähem ratsionalistlik.
Tihtilugu seonudub mõtlemine rohkem tundmisega, omab pigemini
emotsionaalset kvaliteeti ja kvantiteeti. Need, kes on läbini
ratsionaalsed, need vähesed indiviidid näivad olevat kui inimkonna
vaimsed juhid ja liidrid. See käputäis filosoofe, kõik
väljapaistavd teadlased, aegade vältel, -- näib kui kujundavat
endast maailma ajaloo kõige ülimalt ratsionaalsemat lähenemise
laadi kõige kohta, mis meid kui liiki ümbritsenud on. Inimkonna
vaimne eliit on oma põhiloomuselt läbinisti ratsionaalne.
See ratsionaalne eliit on andnud inimsuse käsutuse kõik meie
tänased tehnitsistliku kultuuri materiaalsed ja tehnilised hüved ja
tõotab kaugemaks tulevikuks veelgi rohkemat. See
on meie tehnitsistliku ajastu optimistlik maialma- ja elujaatav
progressiusk, mis jutlustab veendunud toonil inmmõistuse
ülimuslikkusest Univerusmis ja mis tõtab kõikvõimalike
tehnitsistlikke hüvesi ka tulevikus.
Just nagu muistsed ja tänased relgioonid, nõnda tõotab ka tänane
tehnitsistlik teadus tuua „Jumalariiki maapeale“, rajade taevaste
kuningriik... Kuid see messianistlik progressiusk, see
materialistliku utoopia jutlustamine ja selle kunagises saabumises
veendunud-olek on sarnaselt kõikidele varasematele religioonidele
pelgalt saavutamatu ideaal. Sest
taevariik ei saabu iialgi maa peale.
Kuid
siin kirjakohas on peamiselt juttu just inimpsühholoogia üldistest
seaduspärasusest ja võimalustest. Mida on võimalik habrastest
tajumuslikest omadustest lähtudes, mõistuse ratsionaalsel kaasabil
saavutada, selleks, et saavutada eelistatumat ja hüvelisemat. Mida
on vaja teada, mida on võimalik tunnetatda inimpsühholoogia
võimaluste ja piiride kohta? Milleks me liigina üldse
võimelised oleme, mida oleme me saavutanud, mis ootab meid ees?
Vastuseid neile küsimustele pole kunagi varem keegi teadnud, ei
tea meie ajal, ja ei saada kõiki vastuseid teada ka mitte kunagi
tulevikuski. Kuid uuriv inimvaim ometi otsib kõikvõimalikke
vatuseid kõikidele eluslisetele probleemidele. Selleks on olemas
meie tänane teadus oma arvukates erinevates harudes. Teadus, mis
tõotab tuleviku tehnitsistlikult ülimuslikku ideaalriiki ja
-ühiskonda. Nagu muistsed ja tänased eshatoloogilised ja
messinaistlikud religioonid jutlustasid taevariigist maa peal.
Mõlemad, nii teaduslik-tehniline, kui ka religioosne
lähenemiselaad ja lootused eksivad täielikult. Pole üldse
teada, kas inimsusel saabki olla tõelist püsivust ja väärtust.
(On olemas juba niivõrd palju massihävitusrelvi, et inimsuse
kestvus järgnevateks sajanditeks on enam kui küsitav. Praegu on
maakeral niivõrd palju aatomirelvi, et hävitada iga viimane kui
baktergi maakera pinnalt ligi 200 000 korda). On seega vähe
tõenäoline, et inimliigil oleks aega, võimalusi ja eeldusi
saavutada tuleviku tehnitsistlik ideaalühiskond. Sest
nagu öeldud on: iga tõeliselt „kuri tsivilisastioon“ hävitab
end ise enne kui saavutab oma täiuse. Nii, et utoopiat ja
ideaalriiki ei saavutata ilmselt kunagi. Enne tuleb inimkonna lõpp,
mis oleks siis ka mõsitusliku eluvormi lõpp. Sellest, mis
võimalikuna siiski järele jääb saab viimane tõmblus laiba
jäsemetes. Vähene kogukond (tõneäoliselt muteerunud) isendeid,
kellele on määratud vaid ainult vaevaline olevusvõitlus ja pelgalt
vegeteerimine, pideva allakäik, ja lõplik häving. Nii, et
taevatähed ei olegi haardeulatuses. On saavutatud vaid see, et on
käidud korra lähima planetaarse kaaslase, Kuu peal, vahest juhtub
seda veelgi. Kuid lähimad planeedidiki on ulmelised veelgi. Ja
taevatähed jäävad inimsusele igavesti kättesaamatuks, mitte
kunagi ei jõua me tähtetedeni. MOT.
__________________________________
2.
09. ´011.
Kirjutades
siis siia üldistaval kombel inimpsühholoogiast. Üldistavuse
mõõtkava tähendab siinjuures siis abstraktseid sihiseadeid. Et
mida kujutab endast inimpsühholoogia kui selline tervikuna. Mis on
psühholoogia tuntud ja tundmatud ja tunnetamatuks jäävad
võimalused ja piirid? Mis on tavapärane, mis on harilik, ning
omakorda: mis sellele vastanduv, tavalisest eriline, vastandlik, ning
isegi: mis on kõrvalkaldumised tavalisest. Mis on normaalsus ja mis
on ebanormaalsus, mis on kõrvalkallete puhul veel akspepteeritav,
mis jääb mõistetamatuks. Mis eristab hullust ja geniaalsust
(väidetavalt: „vaid üks samm“!). Seega uurides antud kirjutises
rõhutatult üldistaval ja loodetavasti isegi abstraktselgi kombel
inmtunnetuse üldiseid seduspärasusi, võimalusi ja piire... See on
äärmiselt avar uuritav horisont, kuid vahest just sellise
kirjutamisega seoses annab seda kuidagi konkretiseerivalt ja
täpsustavalt vahendada. Kirjutades siis meetodi kohaselt, mis
juhindub abstraktsest ja üldisest, kuid sihiks on seotud konkreetne
ja vahetu. See oleks siis midagi filosoofilise analüütilise ja
sünteetilise meetodi vahepealset (filosoofiliselt: Immanuel Kant;
kirjanduslikult: Sir Arthur Conan-Doyle). Kuid selline ongi käesoleva
kirjutise üldiseim sihiseade. Kombata tunnetatava piire, uurides
selleks teadaolevat ja kehtivaks kuulutatut. Tajuda tajumise
absoluutsust ja meelandmete ometigi pelgalt läbinisti relatiivset
loomust. Sellega tajuda kui tajumise absoluutse kehtivusega
relatiivsust. Õppida tundma ennast, teadvustades tuntud ja
apsekteeritut. Kuid ilmutada huvi ka teatu ja tundmatu piiride vastu,
kus jookseb see imaginaarne piirijoon kus tutntu ja aksepteeritu
muutub millekski tundmatuks ja seniolematuks...? JA siis, oma adumise
ja mõistmise kaugeimal äärel, suuta vahest ehk isegi: heita pilku
tunnetamatusele endale, sellele defineerimatule, mida inimmõsitus
ega -tunnetus kunagi ei mõsita ega aduda ega tunnetada ei suuda.
Nõnda jõudes tajumise ja mõtlemise ja kogu tunnetuse tervikuna
piirideni, -- inimsuse „kaugeimal äärel...“
Kuid
lähtumisi siiski antud kirjutise üldpealkirjastusest, milleks on
siis: „TEINE REAALSUS“...! -- Seega on antud kirjutise peamiseks
sihiseadeks siiski kombata tunnetamatu piire ja püüda mõista
mõistetamatuks jäävat, sellega samas... Mis on harilik ja pelgalt“
normaalne“ on siis siinkohal ebaoluline. Palju intrigeerivamks on
just tavapärasusele vastanduv, ebaharilk, ning pigem geniaalne, kui
midagi tüütavat, korduvat ja harjumuslikku. Geniaalsus on ju
igaljuhul intrigeerivam kui masside armetu ja tüütavalt korduv
vegeteerimine täielkult teadvustamata jäetud sihtidele
suunitletudes. Hulkade loomalik vegeteermine lihtsalt ei paku huvi,
ei vähimalgi kombel; kui noil „loomsel arengusastmel
vegeteerijatel“ isegi leidub mingeid „üldisi sihte“, siis on
need pigemini mingist „dresuurist“ (kasvatusest, harimatusest,
jne) tulenevad, mingit märkmisväärset relfelkteeritust siinpuhul
siiski oletada ei anna. Rääkimata siis inimesele ainuomaseks olema
pidanud teavustatud ja läbini reflekteeritud elust, mis leiab oma
kõrgeima väljenduse laadi üldistes asbtraktsetes sihtides ja
tõdemustes. Need abstrkatsed sihid ei peaks samuti mitte piirduma
vaid teooriaga, neid tuleks igapäevases praktikas ellu viia kui
reaalseid kavandeid. See on midagi sellele harilikule
„ebanormaalsusele“ otseselt vastanduv lähenmise viis. See
hulkadele ja massidele omane „normaalsus“ on siuliselt sellele
risti vastukäiv, tegemist on teadvustamutu hullusega, inimkarjale
omase „ühise normaalsusega“ („common
sense“); lämbelt ühise,
intiimselt lääge, ja pealetükkivalt alati „ainuõige“ loomse
dressuri kõrvalsaadusega. Ja vastandada sellele midagi täiesti
vastanduvat nagu ´geniaalsuse
hullus`, kui metafoorselt
väljenduda, siis oleks see kui „Kuu ja kuupennine“ (W. S.
Maugham). Tähetede saavutamatu, kuid alati ahvatlev sära, mingi
lootusetuse ja küündimatuse mädasoo kohal. Sest need loomsed
ebanormaalsused on hulkadele ja enamikule alati olnud ju midagi siusa
loomuomast. Öeldud on: „vaimuhaigused on indiviidide puhul
haruldased, kuid hulkade, parteide, rahvuste ja sootsiumite puhul, --
läbi aegade reegliks...“ (Fr. W. Nietzsche). See loomastunud mass,
pööbel, kui soovite, isegi ei teadvusta endal elementaarseiamdki
olemisega seotud eesmärke ja sihte. Nad tekivad juhulikult,
paljunevad vastutustundetult ja samuti täiesti juhuslikult,
vegeteerivad oma elu mõtetult, räheldes ja rügades ruineerimuseni,
ainult selleks, et võimaldad oma järeltulijatele samasugust
mõttetut elu ja sisutut vegeteerimist. Nõnda eluleb see inimliik:
sünnitakse juhuslikult, paljunetakse veelgi juhuslikumalt, rügatakse
kuni ruineerumuiseni ja surrakse mõtetult. Ja peale nende mõtetult
elatud elu ja nende vähimagi tähtsuseta surma unustatkse nad
hämmastavalt kähku. Just nagu poleksi neid kunagi olemaski olnud...
Selline on nende „inimloomade“ elu: mõtetu paljunemine, vavaline
rähklemine ja vältimatu ning täiesti mõtetu surm. Ja siis
unustatkse nad täielikult, osetkui poleks neid kunagi olemas
olnudki...!
Seevastu
on läbi aegade kõik mõtlevad inimesed kutsunud üles risti
vastupidisele. Muidugi tuleb lähtuda individaalsetest erisustest ja
meelelisest antusest. Indiviidid on sama erinevad kui arusaamad
ümbritsevast reaalsusest, tajud ümbritseva maailma kohta. Kuid
midgagi inimsuses siiski on, mis on jääv ja mida on loetud
hinnatavaks läbi kõikide aegade. Kuigi indviidid on erinevad ja
nende tajutud reaalusekirjeldused on erinevad, siiski on olemas
midagi üldinimlikku, nagu on olemas ka jagatult (enamjaolt siiski
ikkagi) ühtse ja konstantne tajutud väline reaalsus, ümbritsev
maailm. Eri indviidid tajuvad küll eirnevat, kuid juba liigiomased
meeleorganid võimaldavad tajuda siiski enamvähem kokkulangevat
maailmapilti. Kuid nõnda on see ainult meeletaju piires. Kõik, mis
puutub komplitseeritutematesse fenomenidesse on sellevõrra
rafineeritum. Tajumine on primaarne, kuid mõtlemine ja tunnetamine
üldse on juba paljugi kompleksemad ja komplisteeritumad nähtused.
JA juhul kui nüüd oletada, kui palju erinevaid arvamusi on välise
reaalsuse siuliselt ühtsel tajumisel, näitena siia kõik
aksiloogilised hinnangud (nt. mis on ilus, mis inetu) ja
kõikvõimalikud moraalsed ja eetilised kriteeriumid (nt. mis on hea,
mis on kuri, mis on halb, mis hüveline), -- siis kujuneb mulje
üüratust paljususest, milles midagi ühist leida näib olevat
täiesti võimatu. Mida tajutakse, selles võidakse üldjuhul kokku
leppida. Kuid kuidas tajutut mõista, selles pole nagu mingigi
kokkulepe üldse võimalikki. Iga indviidi, neist kõigist elanutest
ja olnutest ju lausa peab iseloomustama kõikmõeldav erisus, mis
puudutab eriti just mõsituslikku ning emotsionaalset reageeringut.
Komplitseeritumatel juhtudel tulevad mängu juba diametriaalselt
vastanduvad arvamused ja kontseptsioonid kõikvõimalike moraalsete
ja eetiliste faktoritega seoes. Nõnda palju kui on olnud inimesi,
nii palju on olnud ka eri arvamusi, aksioloogilisi kriteeriume,
eetilisi kontseptsioone, moraalseid hinnanguid. Kuid olekski
võimalik leida midagi ühist ja ainuõiget ja üldkehtivat...? Kuid
vahest seetõttu just seda viirastuslikku ja imaginaarset
„absoluutset tõde“ nii hoolega ongi otsitud...? Illusoorne ja
saavutamatu tõelisus, relgioosse müstitsismi lõplik abstrakte
siht...? -- Olematuse kultus, tunnetuslik nihilism...?
___________________________________
3.
10. ´011.
Kirjutades
siis siia taaskord inimpsühholoogiast võimalikult üldistaval
kombel. Lähenedes inimpsühholoogiale kui ulatuslikul ja sisuliselt
hõlvamatule uurimisvaldkonnale. Ja käsitledes psühholoogiat
võimalikult abstraktsel kombel. ISEGI nii, et see antud kirjatüki
lähenemiselaad psühholoogiale kui nähtumusele oleks mõistatav kui
tunnetusteoreetiline arusaam. -- Võimalikult abstrahheeritud laadis
esitatud lähenemine inimtaju ja inimtunnetuse äärmiste piiride ja
rajajoontega seoes. SEEGA: sisuliselt on see käsitlus psühholoogiast
selle teaduslikus ja filosoofiliseksi mõõtmes. See on arusaam ja
selleni jõudmise teeks on tunnetusteoreetiline idealism. Seega siis:
epistemoloogia, kui Euroopaliku kontinentaalse filosoofia kõige
keerukam, kui tänuväärsem, osa, kui selline... (PLATON!) Sest
inimese tunnetus algab juba liigiomasest tajumisest, tajumise
organitest, nende poolt vahendatud meeleandmetsest ja selle kõige
poolt kujutatud tajumusliku reaalsuse kogemisest. Inimpsühholoogia
on muidugi ammendamatu ja ulatuslik valdkond. Kuid alustades selle
hõlmamatu valdkonna uurimist tuleb eelnevalt kokku leppida peamistes
lähenemise-kriteerimites. Niivõrd kui on olemas see ulatuslik
valdkond, mida üldistavalt võib nimetada inimpsühholoogiaks, siis
tuleb lähtud konkreetsetest eeldusest.
Inimpsühholoogia
võib ju olla kõik, mida see mõistusega varustatut, tajuv ja
tunnetav liigil siin Universumi ääretus lõpmatuses kogeda on
võimalik. Juhuslikel põhjustel on tekkinud algelise elu alged,
miljardeid aastaid tagasi. Milles siis darwinistliku
evolutsiooniteooria kohaselt tekkisid suuremad imetajad ja siis
muutusid osad inimahavidest isegi mõtlemiseks võimelisteks. See
miljardeid aastaid aset leinud protsess siis otsekui kulmineerumas
selles, mida nii iseenestmõistetaval kombel mõtlemiseks
nimetatakse. Kindlasti on olams ka suurematel loomdael, imetajatel
tajumislik potentsiaal. Kuid vaid noid inimahvidest põlnevaid inmesi
näib iseloomustavat midagi, mida ka mõtlemiseks võib nimetada.
Kuigi ka inimliiki iseloomustab konkreetsete meeleorganite poolt
vahendatud tajumuslik maailm, mis on muidugi seotud konkreetsete
meeleorganite ehitusest ja põhilaadist. Siiski ollakse üsnagi
kindlat, et meeletaju poolt vahendatud üldiseim pilt ümbritsevast
reaalsusest on eri inimisendite puhul ikkagi suures osas kokkulangev.
Erisused tulevad mängu eri siendite psüholoogiliste ja siis ka
mõistuslike iseärasustega seoses. Lähtudes siinpuhul
definatiivselt sellest, et inimpsühholoogia on üldiseim inimliiki
iseloomustav kriteerium, mis on tulenev inimlikust tajumisest
ümbritseva kohta saadud andmetest. SEEGA on just see inimmõistus,
mis muudab tajudele vastavalt selle psühholoogia niivõrd
keeruliseks. Ja mõistust on uuritud juba vägagi kaua aega, palju
sajandeid, isegi milleeniume. JA milleski ei olda täiesti kindel, ei
inimmõistuse ulutvuse kui ka ammendamatute võimaluste suhtes.
See
kirjakoht on inimpsühholoogiast, mõistagu seda siinkohal kui
tunnetusvõimet, isegi: tunnetusteooriat, kui sellist. On olemas
inimliik, mida näib iseloomustavat teatavad psühholoogilised ja
üldiselt kehtivad kriteeriumid. On olemas ühtne, ja suures osas
kokkulangev tajumuslik pagas, millest eri indiviidid teevad pea
sarnaseid järeldumusi. Kuid inimliiki iseloomustab ka mõtlemise
võime, millega seotud erisused on rohkem kui segadusse-ajavad.
Niivõrd kui on olnud kunaski, ja on, ja kunaski olema saab, -- eri
indiviide, -- niivõrd palju on ka erinevaid mõistusi, arusaami
mõistusest ja selle võimaluste ja piiride kohta. See minu kirjakoht
on lihtsalt üks neist. Peamiseks on juba üldpealkirjastsues
esitatud võimatuna näiv püüdlus selatada inimmõsitsue ja
-tunnetuse piire ja võimalusi. Milles seisneb see adutava tajumine
ja mõistmine, milles seisneb see tunnetavaga piirnev...? Millega
saab alguse inimõistus ja -tunnetus, millega see lõppeb...? Kas
üldse ongi tunnetataval mingeidki piire?! -- Kindlasti on, juba
meeltetaju annab eksitavaltki ühekülge ettekujutluse ümbritsevast,
mida tavatsetakse reaalsuseks nimetada... Meeltetaju kohalt on
kokkulangevused eri indviidide ja isegi eri asjatute isendite vahel
küllaltki suured. Kuid mõtlemise erinevustega tegeleb kogu
filosoofia ajalugu, ja nõnda see näibki jäävat, kuniks liigil on
kestvust ja püsi... See kirjakoht ei ole aga mitte filosoofiline
traktaat. Selle kirjakoha üldiseim sihiseade on uurida inmtunnetust
pigemini just epistemoloogilisel kombel. JA selle kirjakoha varjatud,
seni veel esitamata eesmärk on kombata inimtunnteuse äärmiseid
piire. See on uurimus inmtunnetuse äärmiste piirde järele... Mis
on tajutav, mis on tunnetatav, mis on mõeldav. Ja kuidas, ju mil
moel jooksevad need äärmised piirijooned, mise seavad inimsuse
mõistmisvõimele oma konkreetsed piirid. Mida on võimalik
tunnetada, mida mitte?!
Seega
on see kirjutis uurimus meelandmete poolt vahendatud ja psühholoogias
koha leidnud mõtlemise ja eriti just tunnetuse piiridest. See on
uurimus inimmõistusest, see on uurimist tunnetatavast üldse. See on
pärimine tunnetatava piiride järele. Seega on antud kirjutus kui
midagi psühholoogilise EPISTEMOLOOGIA sarnanev. Uuurides
meelteandmete poolt vaehndatud ja psühholoogia poolt hõlmatava ja
mõistuslikult tõlgendatava maailmapildi järele. Uurimus
inmmõistusest. Õigemini just nimelt tunnetatava piiridiest. SEST
selle kirjakoha pealkirjastuseks oli: „TEINE REAALSUS“. -- Seega
üritades siia kirjutada sellest ähmasest võimalusest, et
inmvõimete piirid on alle saavutamata ja paljut, mida tunnetada ja
aduda saaks ei ole siiski veel suudetud teha, ega saavutada. Vahest
suudavad isegi inimmeeled rohkem aduda, kui harilikult võimalikus
peetakse? Rääkimata siis eri psühholoogiliste seisundite ja
mõistuslike arvamuset lõputust diaspansioonist. Mõtlemise
uurimata, kunaski lõpuleuurimatuks jääv kuningriik. JA siis katse
heita pilku ka uurimatuks-jäävale; -- inimtuunetuse äärmistele
piirijoontele. Senini, kuhu maani inimmõistus ja -tunnetus on üldse
suutelised tungima ja ulatuma. JA siis selle markeerimatu piirijoone
läheduses kohata midagi, mis jääb kui tunnetus-ulatuvusest
väljaspoole. Siis alles astub mängu see (siinse kirjutamise
sihiseade) midagi nagu „Teine reaalsus“. Midagi, mida kohatakse
vaid hoolikalt tajumist ja psühholoogiat ja mõtlemist ning
tunnetamist uurides. Midagi seal nähtamatul joonel, millest alates
pole midagi võimalik uurida ega teada, kui pole enam midagi mõista.
Vahest just sellele äärmisel tunnetuslikul piirjoonel on midagi
leida, mis tuleks kasuks tulevikule, mõeldes, inimsuse tulevikule
mõeldes...? Kui üldse ongi inimliigil mingit ulatuslikku tulevikku
ette näha?! Kuid sellised ennustuslikud arvamused ei ole selle
kirjakoha sihiseadeks. Siinne kirjutis üritab kombata inimtunnetuse
äärmiseid piire. Sellest tulenebki see epistemoloogiline
tunnetuslik sihiseade.
_______________________________
22.12.´011.
Jätkates
kirjutamisega siia üldistavaimal kombel inimpsühholoogiast kui
sellisest. Antud kirjutis siis käsitleb psühholoogiat kõige
üldiseimal kombel. Lähtudes taju ja meelandmetga seonduvast
üritades kombata inimtaju piire ja võimalusi. JA lähtudes
mõtlemisest kui teadusest, mis on piirnema seatud filosoofia kui
mõtteajaloo kui teadusega, üritades ka tunnetada tunnetusvõimele
ja mõtlemisele üldiselt seatud piire, -- ja ehk ka: üritades
nendest rajajoontest ja piiridest vahest isegi kaugemale küünituda.
Seega on antud kirjutis inimtaju ja -tunntuse ääremaadele osutav ja
selle suhte teedrajav üritus. Uurides mis on tajumuslikud piirid ja
mis on tajuvõimet otsekui kuidagi ületav, vähemalt midagi, mis on
üle tavalise inimtaju piiride. JA metodoloogilises plaanis on antud
kirjakoht ennekõike epistemoloogiline, midagi inimtunnetuse ja
-mõtlemise tunnetuse/teadmus-teoreetiliste aluste ja ulatuvuse kohta
käivat siis nõnda. Epistemoloogilise metoodika alustelt lähtuma
seotud uurimus tajumusliku ja mõeldava ja tunntusliku universumi
piiridest ja kõikvõimalikest piirnevustest ja nõnda, --
inimvõimaluste ulatuvusest üldsegi... Taju võimalused ei tarvitse
ju piirduda harilikult selleks loetavaga. Midagi võib suuta taju
võimalusi ületada? Ja muidugi on mõtlemise ja tunnetamise
võimalused üldiselt sisuliselt pea-aegu ammendamatud. JA siis
võimalikkuse piiril kohata seda, millest kaugemale kui „mõeldagi
ei suudeta“...? Mis on inimvõimete piir mentaalses valdkonnas...?
Seega
on antud kirjutis juba metodoloogilises plaanis seotud filosoofia kui
uurimisvaldkonnaga, konkreetsetmalt just epistemoloogia ulatusliku
valdkonnaga. Vaid näivalt on antud kirjutise alguses lähentud
psühholoogia abstraktse käsitlemise võimalustele ja kogu vastavale
ulatuslikule uurimisvaldkonnale veidike empiirilises plaanis,
lähtudes meeltetaju ja seoundvast. Seega on antud kirjutis oma
lähtumise alustelt osaliselt seotud empiirilise ja tajumusliku
lähenmisega inimpsühholoogigale. Kuid ometigi on kõik keerukam ja
kompleksem inimteavuse ulatuvuses seotud oma alustelt just meelte
poolt tajutava ümbritseva maailmaga. Kuid see empiiriline lähteaines
ei ole prevaleeruv. Sest lõpmata huvitav sellest kogu kirvuses
siiski küllatki ühtsest empiiriliselt tajutavast maailmast on
mõtelmisega seonduv. Ja mõtlemine omakorda kompab kogu
inimtunnetuse üldiseimaid piire, mõtlemisel pole otsa ega äärt,
nagu õpteab meile filosoofia kogu ajalugu. Seal kuskil, lähtudes
tajumuslikust ainesest, seda võimalikkuse piires reflekteerida
võimalikult ratsionaalsel kombel, seal kuskil kohtab inimsus oma
tunnetusvõimele üldiselt seatud piire. Lihtne on näidata, mis on
tajumuslikult adutava piirid. Palju keerulisem on mõistusele ja
ratsionaaslelt reflekteerivale Mõistusele piire ette näidata. JA
seal kuskil kaugel ääremaadel, tajumuslikust lähtuma seatuna,
refelktiivse ratsionaalsuse poolt oma ulatuvuseni jõudnuna, seal
kohtab inimtunnetus endale olemuslikult seatud tõelisi piire. On
midagi millest inimteadvuse ga -tunnetus läbi näha ei suuda.
Sellele saab vaid osutada, seda ei saagi sõnastada. Seda võib
ähmaselt mõista, seda ei saadagi kirjeldada. (L. Wittgenstein).
Epiirline
aines on kõige lihtsam, se on kui lähteeeldus, ja suures osas on
empiiriliselt ja meeleliselt tajutav ümnbritsev reaalsus isegi eri
aegadel kokku langevaks osutunud. Mõtlemise kui (rohkem või vähem)
ratsionalistliku reflektiivsuse erisused on paljuski suuremad. Eri
inimestel näib juba ühtelangevat olevat vähe, rääkimata siis eri
paikade ja aegade vältimatutest erisustest. Jättes kõrvale
ebaratsionalistlikkusest tulenevaid küündimatuid järeldused, võib
vaid oletada kogu (sekulariseerunud ja religioose) irratsionaalsuse
kogu ulatuslikku diaspansiooni. Pole midagi erinevat kui eri aegade
ja paikkondade erisused ja vastuolud mõtlemise värvikirevas gammas.
Kuid üks antud kirjutise sihiseadetest on piirduda ehedaimalt
ratsionaalseimate refelktiivsuste näidete ja omavahelise
võrdlemisega. Kõikvõimalike küündimatuse avalduste,
ebakompententuste ja ja suisa debiilsete hullumeelsuste eritlustele
siin kirjakohta ei suvatsetud leiduda. [Ja pealegi läheks
hinnaguliste aksioloogiliste kriteeriumitega seoses antud kirjutis
liigagi hinnanguliseks, mis ei ole aga antud essee sihiseadete
hulgas.]
Kirjutis
on seega lähtuma seatud tajumuslikust ja empiirilisest ainesest,
kuid sellise „ühise osaga“ ka kokkulangevused tavakäsitlusega
piirudvad. Nimelt olgu siinkohal püstidatud tees, et isegi
tajumuslikud kogemused empiiriliselt suures osas samasest
tajumuslikust ainsest ei tarvitse olla kokkulangevad isegi
temporaalseid ega siis paikkondlike erisusi arvestamata. Ehk lihtsami
sõnastades: on olemas empiirilist meeltetaju, mida pea kogu ajaloo
vältel ei ole teaduslikult uuritud ja mida seetõttu – ekslikult!
-- arvatkse mitte olemas olevat. Seega siin siis sõnastada selle
kirjakoha esimene alustav tees: on olemas empiiriliselt ja
meelteandmetega seoses tajutavat ümbritseva reaalsuse aspekte, mida
ei ole olnud kogu ajaloo vältel võimalik olnud „teaduslikult“
uurida. Veelgi enam: on võimalik tajuda empiirilist reaalsust nõnda
nagu seda kunagi „tõsiselt ei ole võetud“... Järelikult ei ole
isegi meeltetaju mingi tõsikindel ega konstante muutumatu tegur,
vaid juba selles esmases ja primaarseimas ja prevaleeruvaimas (ja eri
inidviididel eri tingimustes suuresti kokkulangevas) ümbirtseva
reaalsuse tajumises võivad esineda suured erinevused. Meeltetaju ei
ole mingi konstante tegur. On olemas midagi, millest on alati
arvatud, et seda olemaski ei ole... Mis on mentaalsuse piiriks, kuhu
ta ulatub...?
___________________________________
2012
– MMXII____ _____________
21.
06. 2012.
Alustades
sel aastal siis selle kirjutisega eelmisest aastast, -- võimalikult
abstrahheerivas laadis inimpsühholoogiast kui sellisest. Kuid esmalt
tuleb panna paika peamised parameetrid, üldised kriteeriumid,
millest siinses kirjutises järgnevuses juhilduda. Et see kirjutis
omaks rohkem mõtet, oleks konkreetsemalt suunitletud isegi vahest,
kui olid seda selle kirjatöö esimesed osad. Peamiseks on selles
kirjutises siis mõtlemine kui selline ja selle seosed esmalt
tajumusliku pagasiga ja sellega seoses ka tunnteusliku
potentsiaaliga. Selle kirjutise mõte peab seisnema ka
filsoofilisemas lähenemises, rõhutatult just epistemoloogiga kui
tunnetusteooriaga ja/või teadmusteooriaga seotuna. Seega siis
inimmõtlemine võimalikult üldistavas diaspansioonis vaadelduna.
Lähtumisi seatud meeleandmete poolt vahendatavas reaalsusest,
millelel mõtlemine omistab senioletamatud kvaliteedid. Ja üritada
seda kõike vaadelada, mõistuse rariteetsemas kasutusalas, kui
midagi tunnetuslikule ja läbimõeldud tajumisele jäägitult omast.
Mida kirjeldavad meelteandemete tajud ümbritsevast, kuivõrd need
mõistuseks nimetatus ümber-kujudnatakse, missugune on suhe tajude
ja mõtlemise kui protsessi vahel. Ja missuguseid järeldusi võib
teha inimene kui tajuvalt mõtlev organism, kui üritab noid
meelteandmeid ja mõtlemise saadusi kuidagi tunnetuslikult eritleda.
Lähtudes siis siinpuhul arusmaast, et ainult meeletandmed on midagi
liigprimitiivset (omased ka loomsele elule) ja mõtlemist on
komplitseeritud kõikvõimalike meelevaldsete eristustega. Seega jääb
lähendada tajumuslikule ja refelktiivsele suunitletusle vaid
meetodtega mida võimaldab filosoofiline tunnetusteooria ehk
epistemoloogia.
Vahest
ei olegi primaarsed ja esmased meeltetajud kuidagi advekaatselt
konsekventsed, vahest ei kirjelda meie meelde ümbritsevat reaalsust
täiesti advekaatselt? Kuid kuivõrd see on paljude indiviidide
ajastuid jagatud reaalsuse-taju ümbritseva kohta on omistatud noile
juhuslikele meeleandmetele liiga suur osatähtsust. JA mida tähendab
mõtlemine kui selline, kui juba omagi liigi siseselt on suuri
raskusi aktsepteerida väheseidki kõrvalekaldeid normaalseks ja
ainuõigeks tunnistatud mõtelmisest. Vähesed teisendused, (nt.
poliitiliste ja usuliste) veendumuste põhjal annavad kui alust
oletatud erinevat mõtlemist kõikvõimalike negatiivsete
adjektiividega seostada. Kuid antud kirjatüki sisuks saagu
meeltetajude ja mõtelmise kui protsessi võimalik süntees ja just
kui midagi tunnetuslikult hõlmavamat, kui epistemoloogia, kui taju
ja teadvuse ja mõtlemise süntees, -- tunnetusteoreetiline
lähenemine inimpsühholoogiale tervikuna. Alustuseks olgu eistatud
kahtlus kas ikka on võimalik pea juhuslike meeltetajudele tuginedes
omada täielkult advekaatset pilti ja kogemust ümbritsevast
reaalsusest. (On ju tänapäeval seadmeid, mis võimaldavad reaalsuse
taju, mis pole inimmeelte vahendusel kogetav kuid ometigi
füsikalistliku maalimapildi poolt reaalsuseks loetud, füüsikaline
arusaam ju kuulutab, et pole tahkeid esemedi ega viskoosseid
materjale, on vaid aatomitest ja moleklidest täidetud ruum). Ja siis
kogu komplitseeritus, mida evib endas mõtlemine kui protsess, isegi
kui sellele läheneda puhtalt filosoofiliselt ehk epistemoloogilisest
mõtlemisest lähtuma seatuna.
Esmalt
seada siis kahtluse alla meeltetajudele vastav ettekujutlus
ümbristevast reaalsusest, muidugi leppides kokkulangeva taju kui
reaalse entieediga ajastute vältel. Ja siis kahtluse alla seada
mõistusega seotud entieedid, mis on kujutanud ettekujutlused
normaalsusest, keelelistest, lingvistilisest, moraalsetest ja
relgioossetestki erisustest tingituna. Kuid kõige kohal hõljugu
arusaam filsooofiast kui inimmõistuse väljapasitavamast tõdemusest,
mis konkretseerituna epistemoloogiale kui eksaktsele teadusharule
vahest võimaldaks ülevaatelist kaemuslikku pilku, mis seletaks, --
kes me inimestena oleme, -- mida tajume, kuidas mõtleme ja mida
sellest inimsusest epistemoloogilises mõttes üldse järeldada
annab... Seega (parafraseerides Hegelit) oleks tajumuslik antus kui
tees ja mõtlemine, kui selline, antitees ja siis epistemoloogiline
üldine ja abstrkatne tunnetuslik antus kuid midagi ülimuslikku, mis
peaks meenutama sünteesi. Kuivõrd (mainitud mõtleja arvates) kogu
inimtunnetus on kumlatiivne ja eesmärgikohane ja eesmärgile kui
objektile suuniteltud protsess, siis peaks võimalik süntees evima
rohkem kvalitatiivselet paremaid entiteete kui pelgalt tees ja
antitees seda kunaski suudaksidki. Tajumuslik pagas on pelgalt
lähtematerjal, algne tees, millest oleme liigina ja inimsusena
ühiselt lähtuma seatud. Siis muidugi on antiteesiks mõtlemine kogu
oma komplitseerituses ja ulatuslikus diaspansioonis. Kõikvõimalikke
individuaalseid (etnilsi, relgioosseid, jms.) erisusi arvesse võttes.
Kuid kui üldse oletada, et inimsusel kui liigil ja mõtlemisel kui
äärmiselt keerukal bioloogiliste protsesside kestval ja
komplitseeritud järeldumusel peaks kunaski olema mingi üldine mõte
või eesmärk, -- siis tulenb oletada ja loota kui võimalikult
üldist sünteei kui võimalust. Ja võimaluse selleks annab 25.
sajandit epistemoloogia ajalugu, mis näib otsekui viitavat
võimalusele, et tajumuslik ja mõtteline ehk reflekteeritud
aktiivsus võib vähemalt potenstiaalselt evida tunnetuslikult
kõrgeastmelisemat kvaliteeti, sünteesina heiastuvat, --
epistemoloogilist abstraktset üldistusvõimet...?
______________________________
8.
07. ´012.
Kirjutades
siis inimpsühholoogiast võimalikult üldistaval kombel. See on
käsitlus tajumuslike ja tunnetuslike ja ratsionaalsete
adumis-võimaluste võimalikeist piiridest. See on kirjutis inimeseks
olemisest. Mida me tajume ja kuivõrd on meelte-andmete poolt
vahendatud pagas seotud mõtlemisega. Mis on mõtlemine, mis on
sellele reflektiivsusele loomulikeina seatud piirid. Ja nendest
kahest – tajumisest ja reflektsioonist – peab sünteesina
kujunema midagi, mis oleks kui inimtunnetuse piir, -- tunetuslik
teadvel-olek, meeltandmete reflektiivsest tunnetamisest sugenev
teadvel-olu („Das Bewustsein“).
Tajumisest lähtuma seatuna on meie ettekujutlus ümritsevast
küllaltki ühtne ja kompaktne. Enamik indiviide on ju tajunud meelte
vahendusel üldjoontes sama. Kuid mõtlemine, meelteandmete
tõlgenduslik protsess, omab juba suuri ja põhimõttelisi erisusi.
EI ole olemas ratsionaalset refelektsiooni mis oleks täiesti samane
teiste (praeguste ja varasemate) inivdiididega. JA ometigi on
ajaloost teada, et tajud tõlgendatakse teavaid seduspärasusi
järgides. Seega võib ka reflektiivusel eristada tetavadi reegeleid
ja enamikul ühist „päristist osa“. JA seda on ka tehtud,
sellest kõneleb filosoofia, eriti just epistemoloogia, kogu ajalugu.
Kuid ikkagi on huvitav mõelda, milles sesinevad need inimtajule ja
-tunnetusele olemuslikult seatud piirid. Kas on võimalik kiigata
inimsuse piiride taha, milles esinevad meie tajumuslikud-tunntuslikud
võimalused, kui sellised...? Kas meie meelteandmed on
usladusväärsed? Kas reflektiivsus omab ühtseid entiteete. 4
On
selge, et me liigina oleme ennekõike tajujad. Meie meeleorganid
vaheldavad mingi ettekujutluse ümbritsevast reaalsusest. Arvatakse,
et see ongi reaalsus, et meie meeled suudavad pea kõike
registreerida. (Kuigi on olemas juba tehnitsistlikke seadmeid, mis
suudavad „tajuda“ paljuski rohkem ümbritsevast, - infrapuna
kiired, raadiolained, ultraheli, jne.). Vahest siis eksisteerib
rohkematki kui meie meelde tajuda suudavad? Ja teada-tuntud on fakt,
et meie meelde otdsekui „petavad meid“. Füsiklaistliku arusmaa
kohaselt polegi ju olemas tahkeid objekte/esemeid, on vaid konkreetne
atomaarne sturktuur, mis siseloomustab mateeirat ja õhu ja vee
molekulid. Seega ei saa kindel olla selleski, et meie meelteorganite
poolt vahendatud andmed oleksid absoluutselt tõesed. Veelgi
keerulisem on lood liigile omase „mõtlemisega“. Reflektiivsus on
juba kord selline vägagi mitmetahuline nähtumus, et mingeid
absolutistlike tõesuse-kriteeriumeid on siinpuhul suisa võimatu
kehtestada. Ilmselt on samavõrd palju olnud erinevaid reflektiivseid
tõlgendusvariante ümbritseva kohta kui on millaski olnud eri
indiviide. JA jääb mulje, te mõtlemist, reflektiivusust
tähtsustatkse kui üle. Kui on faktina kindel, et pole kunaski
olemas olnud kahte täiesti identset reflektiivsust, siis mis annab
aluse väita, et mõtlemine oleks midagi ühtset ja alati
kokkulangevat. Järelikult on reflektiivsus liigile omase omadusena
küllatki variatiivne ja mitmeti tõlgendatav omadus.
Lähtudes
siis siin arvamusest, et meeltetaju ei ole paljuski kokkulangev ega
ka ümbritsevat reaalsust advekaatselt kirjeldav, ning jõudes
arusaamani, et reflektoorsete protsesside varieeruvus on lõputu, --
mida sellest lähtepinnasest järeldada? Meie meeled võivad meid
petta, kuid see on see, mida „reaalsuse“ all ajastuid on tuntud.
(Vahest kunagi avardub ka meie meeltest sõltumatu reaalsuse-taju,
tehnilisi seadmeid silmaspidades). Reflektiivsuse-sisesed
variatsioonid on lõputud, millest tulenevalt ei saa mõtlemine evida
absoluutset tõesidusust. Mõtlemine kui reflektiivsus võib meid
petta rohkem kui meleteandmed. Sest ilmselt on sama palju eri
mõtlemist olnud kui on olnud eri indiviide ja olema saab. Seega on
nii meeltetaju kui ka reflektiivsed tõlgendused sellest petlikud ja
suisa eksitavadki. Kuid ometi on olemas olnud (25. sajandit, rohkemgi
veel) filosoofia ajalugu ja selle teadusharu alamliik nagu
epistemoloogia. Kuid kui lähteanemded on niivõrd petlikud, kui
tõlgendused sellest on nõnda mitmekesised, siis ei saagi ju oletada
midagi absolutistlikult tõest ja verifitseeritavat? Kuid midagi on
mida loetakse tajumuslikult ja reflektiivselt ja tunnetuslikult
kokkulangevaks ja ühiseks osaks. Kuid palju huvitavam on see mida
(„kujunenud olukorras“) arvata inimtunnetuse
piiride kohta. On juba seadmeid mis suudavad tajuda rohkem kui meie
meeled. Midagi kui sünteesub ka ajastute vältel psühholoogiliselt
reflekteeritud reaalsusest. JA kus jookseb piirijoon, mis oleks
inimtunnetusle olemuslikult seatud piirid? Kas ongi mingeid piire
inimvõimetel, nii tajumuslikke, kui tunnetuslikke või
reflektiivseid. Millena me liigina veelgi võimelised oleme, seda ei
tea veel keegi.
_______________________________
6.
08. ´012.
Kirjutades
siis epistemoloogiast võrdsustades seda suures osas õpetatusena
tunnetusest, mis on lähtuma seatud tajumisest ja läbi töödeldud
refelktiivses laadis. Fakt on see, et ümbritseva reaalsuse
tõlgendamisel saadakse lähteandmed meeleelundite poolt vaheladtud
muljetest. Seega seondub mõtleva olemisvormi maailmataju suures osas
tema sensoorte ehk meelte-elundite ehitusest ja loomusest. Puhas
intellekt peaks seega olema võimalikult vaba meeltetaju kitsendavast
ja moonutavast pagasist. Kuid kuna puhas intellekt sellisena ei
eksisteeri on tõdemus ümbritsevast kogetud reaalsusest alati
tõlgenduslik ja isegi moonutatud pilt. Kuid kuna iga tajuv organism
on enese jaoks absoluut, siis on see pilt mitte niivõrd moonutatud
kui hoopis ainuke, mis kellegil on, ainuke mis tõesena nõnda
kehtima on seatud. Iga tajuv organism kogeb ümbritsevat reaalsust
kui abslouutselt kehtivat. Eirsused on pelgalt individuaalsed, seega
kinnitavad ka erandlikud (tajud) siinkohal üldist reeglit: ollakse
ennekõike just tajujad. Tajuda tõlgendmaisest saab alguse
refelektiivne protsess, mis kujundab etteantud empiirilised kogemused
mingi konkrteetse, (ilmselt nii õpitud kui suures osas ka
harjumusliku) mudeli kohaselt. Iga tekkinud ja kasvav liik
koolitatakse mingil kombel välja. Fauna puhul seletatakse seda
instinktiga, inimliigi puhul aga kauakestva kasvatusliku protsessiga,
mille osatähtsust ei saa alahinnata. Ja siis kivistub eluaegse
harjumuse kohaselt välja (igal üksikjuhul individuaalne, kuid samas
ka liigiomane) võrdlemise jäik ja veendumuslik maailmapilt, mis
enam muutmumist ei võimalda. Ja sisuliselt talutkase liigisiseselt
vaid üsna väikesi erisusi ja lahknevusi sellest absolutistlikust
kindlakskujunenud maailmapildist (talutakse ju üsna väikesi
reliogioosseid ja poliitilisi erisusi meelsuses, mille „lahenduseks“
on olnud kõik sõjad, ja kardetakse nt joobes isikuid või
vaimuhaigeid, seega: üsna väikesi kõrvalekaldeid normaalseks
tunnistatust).
Tajumine
on faktoloogiline allikmaterjal tunnetuse spetsiifilisemate
protseduuridele eelnevalt. On selge, et tajutakse, kuid küsimus on
selles, mida tegelikult ikkagi tajutakse. Füsikalistlik tänapäevane
maailmapilt kõneleb ju otsesõnu, et ümbritsev materiaalne
tegelikkus on vaid energia, staatiliste energiaväljade kogumik. Kuid
selleks, et esemete reaalsuses veenduda ei pea veel peaga vastu seina
jooksma. Seda nii kindlana näivat välist esemelist reaalsust polegi
olemas, on vaid energiaväljad ja õhu ja vee molekulid. Nõnda meie
meeled valetavad meile siis jätkuvalt ja enamiku ajaloo vältel pole
isegi eriti kahtlustatud, et seda nii reaalset esmelist ümbritsevat
maailma otsekui tegelikult ei olegi. See on nagu „teine reaalsus“,
millest kõneleb tänapäeva füüsika ja atomistika. Kuigi läbi
ajaloo on oletatud eri paigus ja aegadel siiski ka seda energeetilise
maailmapilidi võimalikku kehtivust ja prevaleerumist materialistliku
käsitluse üle. Primitiive materialismi asemel on ju juureldud
terveid ajastuid vaimsest ja immateriaalsest olemusest, millele näib
alust andva tõik, et me olme tajujad ja hoolimata meeltetaju
võltsandmetest, ollakse isegi reflektiivses seoses ümbritseva
reaalsusega. Sest midagi kindlasti eksisteerib, kuigi kujutlematult
erinevalt kui vahendavad meeled. Ka energeetiline maialm on ju
reaalne ja siiski ka esemestatud maailm. Materialistlik käsitlus on
kõige primaarseim ja esmaseim, kuna see on lihtsalt funktsionaalseim
moodus liigitada toitu ja hädaohtu. See on ka ajalooliselt
liigisiseselt kõige esmasem, iseloomustamas ilmselt aega kui ahvist
sai inimene. Kuid see kiskjalik tajumisviis ei tarvitse olla kõik,
milleni inimestena küünitakse. Vahest on veel midagi tajuda ja
selle üle mõtiskledagi ümbritsevas kui reaalsuses...?
Seega
on tegelikkuses meeltetaju võlts või vähemalt sügavalt eksilik ja
petlik. Meie meeled kui ei suudaks seda ümbritsevat energeetilist
reaalsust kuidagi tajuda. Kuid juba on leiutatud palju tehnilisi
seadmeid, mis paljuski meie meeli kompenseerivad või neid täiesti
ületavad elik siis tajutakse nende vahendusel ümbritseva neid
tahkusi milleks meeled ei ole võimelised (ultraheli, infrapuna,
mikroskoop, teleskoop, jne.) JA enamikul juhtudel ei jõuagi need
võltsid meelteandmed refelktiivse sisekamuse objektiks. Sest samuti
nagu enamiku ajaloo vältel oldakse ülekaalukalt veenudnud, et see
ksikjalik taju, ongi kõik mis olemas on ja peale olemelise
ellujäämise ja nüri heaolu polegi midagi teada ega taotleda...?
Ollakse kindlad, et liigina on tegemist „mõtleva inimesega“;
kuigi kõikvõimalikud regeeringud (nt sotsiaalses või poliitilises
elus) näivad olevad pigem instinktst johtuvad elik siis
instinktiivsed ja tõelisest refelektiivsusest kaugel (nt.
militaarajalugu). Samas on sellel instinktiivselt reageerival liigil
juba piisavalt massihävitus-vahendeid, et selle primitiivsele ja
küündimatule, „kiskjalikult instinktiivsele“, lõplik lõpp
peale teha (on võimalik hävitada iga isendit umbes 200 000 korda!).
Tõeline refelktiivsus piirdub iseendaga, on eneseküllane. Kaldumas
enne sisekaemuse ja meditatiivsuse mõistetmatutesse kõgustesse kui
kogu selle mõttetu rähklemise ja aseklduste poole. Sest mis mõte
on (peale olelemise ja paljunemise) olnud kõigil isenditel kõigil
aegadel. Loomne elulaad, mis on leitanud vahendid liigi lõpuks ja
mille saavtused on tühised pea igas vallas. Vahest seda kõike oligi
vaja, et tõestada imestamist ja kahtlemist kui positiivset
pürgimust.
_________________________________
28.
09. ´012.
See kirjakoht hakkab juba oma lõpule lähenema, vaid kaks korda
kirjutan veel siia. See oli siis minu kahe viimase aasta (2011 &
2012) nägemus inimspsüühika ja tajumise ja selle mõtestamise
kohta kui selline. Lähtuma seatuna arvamusest, et tajud ei vahenda
ümbritsevat reaalsust ammendaval kombel, ja et mõistus ja mõtlemine
ei suuda kõike seletada, ja seega on inimtunnetus üks otsata
keeruline müsteerium. Seda üritades siiski uurida, on selge, et see
võtab palju aega. Nende ligi 18 lk. pole ma uuirtavale materjalile
just mitte palju lähehneud. Kuid nõnda siiski on see kirjutis
tõenduseks siirast huvist intrigeeriva uurimismaterjali vastu,
püsivast pingutsest mõista seda tabamatut mida nimetatakse
vaheldumisi kas mõsituseks või tajutavaks, või tunnetatavaks
üldse, kui selliseks. See oli minu kahe eluaasta sellesuunaliste
mõtiskluste kirjalik kokkuvõte, sellesuunaline huvi aga saadab mind
ilmselt veelgi kauem, seniks kuni mateerial on püsi selleski
inimkehas... Millest oli selles kirjutises siis peamiselt juttu? --
Võtme selle mõistmiseks annab kätte juba pealkirjastus:
„DIMENSIONS“ = „Mõõtmed“. -- See on lugu ja mõnetine
uurimus sellest kõigest mida võib tähendada see kõik, kui uurida
erinevaid võimalusi kui erinevaid „mõõtmeid“. Üritada uurida
inimtunnetuse erinevaid sügavikke, selle tajumuslikke, mõtestatavaid
ja tunnetuslikke sügavusi. See oli siis lugu erinevate
dimensionaalsete mõõtmete kaardistamise püüdlustest. Selle
kirjutise eesti keelne pealkiri oli ka „TEINE REAALSUS“. -- See
kirjeldab veelgi täpsemalt: kui aimu saada kogu ümbritsevast
kosmilisest mastaapsest ja grandioossest mõõtmausest (nende
„mõõdetega“ seoses!) siis jääb üle vaid tunnistada millegi
hõlmamatu ja tabamatuks jääva kui „Teise reaalsuse“ olemasolu.
Need ähamselt siin kirjutises visandatud mõõtmed viitavad otseselt
selle kogu hõlmamatu mastaapsuse olemuslikule omadusele, mis on
midagi täiesti haaramatut, kuid ometi ligiolev, midagi mõistetamatut
kuid ometigi vahetult reaalset. See lugu on siis kui reaalsuse
teistmoodi tajumise kirjeldus. See lugu on siis kui üritus kujutada
midagi sellist, nagu endast kujutab see ääretu ja tabamatuks jääv
miskisus, see on kirjutis millestki, mis on ähamselt viidatav,
pealkirjastuses kui --
„TEINE
REAALSUS“. -- Mida kujutab see harjunud ja nii kindlana näiv
ümbritsev reaalsus? -- See on midagi mis inimest liigina lihstalt
iseloomustab läbi ajastute, midagi, mis on pelgalt kujutlus
ümbritsevast kui millestki läbini „reaalsest“. Kõigi paigus ja
kõikidel aegadel eelistatakse ümbritsevat näha võimalikult
ökonoomselt ja kindlakujuliselt, kui lausa „käega-kombitavat“
reaalsust. See on ka kõige otstarbekam moodus ümbritsevat
tajumuslikku kaost tõlgendada, tõhusaim viis juba ürgajast peale
liigitada turvalisust ja ohtu, toitu ja muud liigi kestmajäämiseks
vajalikku. Kuid kas see on ka kõik, mida me inimesena tajuda või
tunnetada suudame? Ürginimese vajadused on juba ammu minetatult
ületatud, inmliik loeb ennnast mõtlevaks juba läbi sajandite. On
arnenenud ajapikku teadus, mille tõeskipdamised ümrbitsevast
reaalsusest ei ole enam ni lihstasti mõistetavad. Tänase teaduse
vaatenurgast on meid ümbritesv reaalsus midagi üle
tajumisvõimlauste komplitseeritud. -- Pole olemas tahket, esemetega
täiedetud ümbritsevat ruumi. See kõik mida tajume mateeria, ehk
esemelise reaalsusena pole muud kui energiaväljade kogum, kindlat
struktuuri hoidvate aatomiväljade kogum. On uuritud aatomi
struktuuri (kahjuks) osatakse ka aatomite jäika struktuuri
ülikõrgetel temperatuuridel juba ka lõhustada (mis või pikemas
perspektiivsi tähendada ka sisuliselt inimliigi lõppu). Teatakse
õhu ja vee molekulide koostist ja omadusi. Juba suudetakse heita
isegi pilku Universumi saldustele, uurides seda vastavate sedamete
vahendusel, tungides ajas ja ruumis inimmõtte jõul nii kaugele, et
on isegi võimalik ennistada Universumi alguse esimesi gigantlikke
sündmusi. On võimalik uuirda Universumi ajalugu kuni selle esimeste
sekunditeni välja, arvatakse, et on võimalik ennustada ka
Universumi tulevikku, seda lõputult plahvatavat või tsirkuleeruvat
grandiooset protsessi, mis on olnud ka selle üürikse inimliigi kui
draama lavaks. Vahest ei olegi sellel igikestval aega ja ruumi
ületavaid kujutlusi ületaval universaalstel protsessidel mingitki
olemuslikku „Mõtet“, vahest on see inimliik, kes oskab juba
üritada looduse saladusi mõista, mingitki erilist mõtet. Mingi
juhuslik mõistliku eluvormi teke lihtsalt ja mitte midagi muud.
Juhsulikud pealtvaatjad mingite mõistetmatult grandioossete
protsessidega seoses.
Univerusmis tomivad protsessid on igavesed ja ometi on kogu mateerial
(kas korduv, triskulaanre) või siis lõputu kestvus ja ulatuvus. Kas
on olemas lõputult plahvatav Universum, või on see kujutlematutes
mastaapides tsirkulaarne protsess. Ikkagi alagas kunagi,
kujutlematult ammu materiaalse Aja algus, kui kogu Universumi täietev
lõputu mateeriakogus mahtus inimese peopessa. Nõnda loodi
Universumi täitev mateeria, nõnda algas Aeg. Vähamalt selle
inimliigiks nimetetud, nõnda-nimetetult „Mõistliku eluvormi“
jaoks... See eeltooduga peaks olema mõsitetav, et inmliik on siiski
tervikuna olnud äärmiseltki jätkusuutlik ja Mõistus oma teel ei
tunne piire. Kuid samas on muidugi, antud kirjatüki raamides,
sellega rõhutatud, et tänane teadus kirjeldab hoopiski teistmoodi
„ümbritsevat reaalsust“, kui see, mis oli omane varasemate
aegade ja sajandite nägemusele ümbritsevast. Seega võib vahest
oletada tõesti, et meie meelteandmete poolt vahendatud taju
ümbritsevast on vaid algne ja primitiivne, ürgne -- „kiskjalik
taju“, ümbristevast reaalsusest. Kui juba teaduse andemd on
sellele nii vastukäivad, kui on juba niivõrd palju seadmeid, mis
meelteandmed igakülgselt ületavad, -- kas siis ei peaks küsima,
milleks me liigina tegelikult võimelised oleme...? On selge, et meie
meelte poolt vahendatud taju ümbritsevast maailmast ei ole reaalne,
see on ainult kasutuskõlbulik lähtematerjal. Midagi, mis sobis
inimkonna noorusega, kui olemasolemisega seotud küsimused olid
primaarsemad. Ja ei aita ka see palju kiidetutd „Inim-mõistus“,
läbi ajaloo, kogu selle sotsiaalse kaose kohal alsub üldine
mõttetuse elamus, mis mõistusest ja mõtlemise võimest küll
kuigivõrd aru ei anna... Oleks olemas olnud liigile üldiselt omane
„mõistlikkus“, siis oleks küll paljud ajaloosündmused ja
tänasedki probleemid ilmselt lihtsalt olemata jäänud. Seega tasub
siis kahelda nii meelteandmete poolt vahendatud taju tõelevastavuses
ja rõhutada tajumise imaginaarset olemust. Ja ei tasu ka liialt
loota „mõistlikkuse“ võidukäigule. Kogu seda eri
„mõistlikkuse“ ajaloolist diaspansiooni ei suuda keegi hõlamata,
nentimata, et selles pole midagi üldkehtivalt tõesti ega ainuõiget
olnud ilmselt kunagi. Kuid ometi on (tajumuslikult ja mõtestatult)
tomiv inimene mingi tunnetusliku protsessi läbiviija. Inimene tajub
ja mõtleb tajutu üle, ja sellest tekib üldiseim tunnetus, midagi,
mis ületab kõik aja(loolised) ja ruumilsed, kõik temporaalsed
erisused ja suudab vähamalt hetketi tajuda midagi tõeliselt
reaalset näivuse ja pealiskaudsuse pinna all. Vahest see ongi see
„Teine reaalsus“, mida siin kirjutises on üritatud ääri-veeri
piiritleda. Inimtaju on ekslik ja küündimatu; mõtlemise
diaspansioon on lõputu. Kuid tajuvast ja mõtlevast indiviidist võib
saada ka tunnetuslik indiviid, kes tajub kuidagi kõige kohal
lasuvaid tõesus-kriteeriumeid. Ega lakka kunagi noid juurde avastada
püüdmast. Mida ehk oligi vaja selle kirjutisega veidigi tõestada.
= M.O.T.
__________________________________
4.
10.´012.
See
praegune on siis selle kirjutise viimaseks sissekandeks. Selline oli
minu kahe viimase aasta praegune nägemus üldistavast arusaamast
inimtunnetuse võimaluste ja piiride kohta. See oli nägemus
inimpsüühikast tervikuna, selle alustest, võimalustest ja
terviklikust ulatuvusest. Pealkirjastuseks oli siis „Dimension“
= „Teine reaalsus“. -- Sellega oleks kui
alustavalt juba viidatud võimalusele, et kogu see harjumuspärane ja
traditsioonis kinnistunud arusaam inimliigi kui tunnetusliku ühiku
kohta ei tarvitse olla midagi niisama lihtsalt ammendatavat. Alati
jääb ju üksikisikul võimalus arendada omaenda mõtteid ja uurida,
(kui küündimatult siis iganes!) veidi ka individaalselt seda
nimetud üldisust, mis liigina on kujuenenud ja mida arvatakse
iseloomustavat just tunnetuslikud epiteedid. Lähtuma sai see
kirjutis siis (korudvalt rõhutatud) tõdemusest, et meie
meelteandmete poolt vahendatud kirjeldus ümbritsevast kui
reaalsusest ei tarvitse olla just ainuvõimalik. Vastupidi, just meie
meeltetaju võib osutuda täielikult eksilkuks (kuigi pragmaatilselt
kasutatavaks ja kehtivaks) ümbritseva kekskkonna tajumisel.
Pealiskaudsemalt oli antud kirjutises avaldatud ka imestust (nagu
sellega on tegelenud kogu filsooofia ajalugu) inimmõtlemise ja
-mõistuse üüratu paljususe üle, seda kõigis paigus ja eri
aegadel ja ka tänaselgi ajal. Kuid imestamisest ollagi ju
filosoofia, kui selline, millaski alguse saanudki... Ja vaid
ääriveeri näib selle siinse kirjutise üldised sihiseaded viitavat
kui võimalusele, et kui ei lähtuta meelteandmetest kui ainsa tõe
kirjeldajatest (selle vastu räägib nii tänane füüsika kui
muistne animalistlikult mõistetud maailmapilt) ja kui ilmutada
teatavatki pluralismi mõtlemise kui liigile üldiselt omaseks loetud
võime suhtes, siis vahest on võimalik veidigi üritada avardada
seda kogu inimlike valikute diaspansiooni, -- suuta avardada
inimlikult võimaliku tunneutuse ulatuvust. Selline olekski siinse
kirjutise tagasihoidlik sihiseade olnud nende kahe viimase aasta
jooskul minu elust.
„Dimensions“
= „Teine reaalsus“. -- Mis on see määratlematu
ja defineeirmatuks jääv, mis kui vastanduks sellele nii kindlaks
loetud ja reaalsele ning harjumuspärasele tõlgendusele
ümbritsevast? Vahest oleks see kui tänapäevase füsikalistliku (ja
ametlikult teadusliku) maailmavaate tõlegdamise katse selle algsesse
ja seega ehk ka: primaarsemasse ja autentsemasse vormi...? Alati on
inimsus omanud ettekujutlusi ümbritsevast, mida on rõhutatult
loetud iseloomustama just selle reaalne kvaliteet. Nii nagu ürgaja
„kiskjataju“, mis otsis ja leidis ümbritsevast eluliselt
vajalikku (toitu, varju, turvalisust, kõik liigi psüimiseks
vajalikku), nõndasama tõsikidnlalt väidab ju ka tänane füüsika,
et puudub see reaalne tegelikkus, konkrteetsete materiaalsete
objektide maailm, et on olemas vaid energiaväljad, ja neid koos
hoidev atomaarne struktuur. Aegade hämarikus poleks muidugi
niisugust ebakindlat ja abstraktset käsitlust millekski vaja läinud,
see oleks mõjunud vaid eksitavalt, selle kõige ebamäärasuse
mõsitmiseks mõeldi vastupidi välja (hirmus ja aukartuses)
kõikvõimalikud loendamatud relgioossed nägemused ümbritsevale
mõtte andmiseks (mis kõik väitsid lasua uskumatu jultumusega
olevat ainuke tõe varaait!). Religioosne maailmapilt on minetamas
juba ammugi oma kunatist mõju ja selle asemele pasitab asuvat mingi
abstarktne füsikalistlik tõdemus maailma täiest erilisest
olemusest. Paljudki seadmed ületavad mitmekordselt inimtaju (ja
-kujutlusegi) igakülgselt. On aeg arendada maailmavadet millest
oleks ühendatud moodne füsikalistlik abstraktsionism ja muistsed
universaalsed eeldused.
Inimliik
on olmas nagu on alati olnud ka tajumisele etteseatud konkreetsed
tingimused. Vahest ainult kujuteldav nn. „puhas intellekt“ oleks
suuteline vabanema mõeldavamatul kombel mateeria seatud
piirangutest. Seega lähtub tajumine konkteetsetest eeldustest, mis
on ajastuid sisuliselt samaks jäänud. Mõtlemise kui selline
laialdane ja mitmetahuline värvikirev gamma ja ulatuslik
diaspansioon ei võimalda aga seevastu teha erilisi üldistusi,
eriti kui võttes arvesse suuri erinevusi ei paigus ja eri aegadel.
Tunnetusvõime, millega on epistemoloogia ometigi sajandeid tegelenud
ei lase end aga lihtsalt mingi ühise nimetaja alla paigutada.
(Mõneti küsitav on juba seegi kas saab tunnetusvõimeks nimetada
lihstalt tajuva ja mõtelva isendit kui arikmeetilist summat).
Tunnetusvõime on traditsiooniliselt mõistetud kui mõtelmise
spetsiifiline kõrvalsaadus, mitte kui inimteadvuse potentsiaalne
lagi. Kuid mingeid konkretiseerivaid termineid peab ju kasutama kui
millestki juttu teha... Muistsed parallelid on muidugi tajumuslikus
mõttes (füsikalistlikult) küündimatud. Mõtelmise kogu ulatust ei
suuda keegi isegi rekonstrueerivalt ennistada ega mõista.
Tunnetusvõime ei ole siinkohal võrdsustatav epistemoloogia kui
teadusega. Epsitemoloogia kui teadusega on aga filosoofia kui
uurimis-suund tegelnud aga juba sajandeid. Kui tulemusrikkalt võib
igaüks ise otsustada...
See
oleks kui muistsetelt eeldustelt, olgugi kasvõi animalistelikelt
(peaaegu panteistlikelt) eeldustelt lähtuma seatud adumise võime,
mida on üritatud graneerida tänase tehintsistliku tõdemuse
mõningate efektsemate ja abstraheerivamate järeldustega. Kuid
midagi peab olema, olles vastamisi seatud igavikuga (kuidas see ka ei
kõlaks), selle astronoomilisteski järeldumustes. Lõputu
tsirkuleeruv või plahvatav protsess unversaalses mõttes annab ju
alust teatavakski pretensioonikuseks...? Kosmilne tühjus, lõpuni
kunaski mõeldmatu ulatuvus, mingid grandisoossed protsessid ja
tingimused, mis ületavad inimmõistuse piire ja sellele vastu-seatud
katse kirjeldada ümbritsevat kuidagi uudsel ja originaalsel
kombel...? Vahest jääbki selle kirjatüki lõpetavaks meeleoluks
teatav küündimatuse tunne ja tõdemus. Lihtsalt pole see ulatuslik
uurimsivaldkond nagu inimmõtlemine ju tõesti kuidagi lühidalt
kokku võetav. Kuid alati on ju lubatud mõelda ja imestada ja
üritada endagi jaoks midagi kirjalikultki formuleerida. Kuid vahest
on nii suurte ja tõsiste eksistentsiaalsete küsimustele veel vara
lõplikku vastust leida. Vahest on teatav küündimatuse tunne,
inimelu kõige primaarsemate probleemidega maadeldes just midagi
olemuslikku? Igaljuhul olen kahe viimase aasta vältel siia
kirjutanud kõik mis meeles kujunenud teemal: inimtunnetus ja selle
võimalused ja piirid... Kes teab, vahest kunagi tulevikus oskan
veel midagi enamatki sellest kirjutada?5
____________________________________
107.
06.´011. – Alustades siis uue kirjakohaga, millest
peaks siis järgnevalt, selle aasta vältel, (?) – tulema
ülevaatlik ja rõhutatult just abstrahheerivas laadis pilguheit
inimpsühholoogiasse. Kavas on ka teine samalaadne kirjutis (”The
Cacebook of Alien Contact”), mis peaks tulema empiirilisest
ainesest lähtuma seotud ja konkreetsem, kuigi samuti, mõneti
üldistav ülevaade. Seega siis kirjutada sel aastal 2011 kahte
artiklit psühholoogiast. Esimene on siis abstraktne ja ülevaatlik
(“Dimensions”) ja teine on konkreetsem, konkreetsete näidetete
varal kirjeldav, empiirilisest ainesest (viimased 11. aastat!)
lähtuma seatuna. Varem olen kirjutanud kolme artiklit
psühholoogiast: üldistaval ja umbmäärasel kombel (2008) ja
psühhiaatria ajaloost (2009). ja veidi ka üldist kriitikat
(“Reaalsus-09”). Oli ka midagi vist „mõtlemise olemusest“.
Jätkates seega selle suve alguses ka psühholoogiaga. Ja vahest
jätkata psühholoogiast kirjutamist kogu selle 2011 aasta vältel
siin maal?
207.
07. 2018.
– Sai siis üle loetud see ammune tekst, avaldamise sihil, oma
blogides. Kirjutatud sai see juba kunagi ammu, 6-7 aastat tagasi,
suvedel 2011 ja 2012. Sisuliselt käsitleb see järgnev tekst (minu
tragasihoidlikku arusaama) inimtunnetuse võimalustest ja piiridest
ja seonduvast. Seega siis nagu gnoseoloogia, vms, isiklik arusaamine
selle valdkonnaga seonduvast. Arutlused gnoseoloogia kui valdkonnaga
seoses. Midagi on, neil järgnevatel lehekülgedel, kaudne seos
isegi filosoofilise epistemoloogiaga. Kadune seos isegi
tunnetusteooriaga nõnda? Kuid see on ammune tekst ja täiendusi
pole lisanud. Avaldada see lihtsalt võimalikele lugejatele
tutvumiseks. Kõik kommentaarid ja mõtestatud kriitika on vägagi
oodatud kas otse blogis kommenteerides või siis kontakteeruda minu
täiesti kehtival e-maili aadressil nagu: lybeck14@gmail.com
[I write in Estonian
language. It´s the little country North-East Europe. This document
is something about Philosophical Epistemology. Something like
Gnosealogy.]
305.
08.´011 – Kirjutades siis alles teist korda seda
artiklit, mille otstarvet veel ei tea, kuid mis selgub kirjutamise
käigus. Kirjutades seda alles 2. korda, seega üle 2. kuu ometigi.
Edaspidi kirjutada seda igal kuul ja sellega jätaktes kindlasti
selle 2011 aasta lõpuni ja võimalik, et kogu aasta vältel, terve
aastaringi vältel. Oma põhilaadilt peab see olema võimalikult
üldine käsitlus inimpsühholoogiast kui tänuväärsest ja
intrigeerivast uurimisainesest. Seda võimalikult teaduslikku ja
esseistlikku stiili kasutades. Olgu see kirjutus oma olemuselt
ülimalt abstarkatne ja isegi filosoofiline. Käsitlegu see kirjutis
inimese tajumise, mõtlemise ja tunnetuse piire ja võimalusi.
Uurida inimpsühholoogiat võimalikult üldistavalt ja abstraktselt.
(Sellega on antud kirjutus (“Dimensions”) kui midagi üldistavat
ja abstraktset psühholoogia kohta otseselt vastandatud teisele
paralleelelselt kirjutatud artiklile (“Cacebook”), mis käsitleb
psühholoogiaga seotud konkreetsemaid ja individuaalsemaid
järeldumusi ja kogemusi. Jätkates mõlema esseega vähemalt 2011
lõpuni!)
4
08.07. 2012.
– Jätakates seda kirjakohta ka sellel suvel (ja vahest sügiselgi
veel). Ka sellest kirjutisest tuleb siis kahe aasta kirjutis. Siin
on uurmise all inimpsühholoogia selle kõige üldisemas mõttes.
Lähtuma seatud tajumuslikust ja refelktiivsest ainesest.
Destilleerides sellest tunnetuslikku osist ja üritades kiigata
inimvõimaluste piiride taha. Sisuliselt siis filosoofiline, –
eriti just: epistemoloogiline – kirjutis psühholoogiast kui
võimalusest. Lähtepinnaseks on filosoofiline epistemoloogia. Suurt
rolli saab mängima (sel ´012 aastal eriti) ka selle U.S. autori
nagu C. Castaneda arusaam inimtajudest, - tunnetusest, ja
-mõtlemisest. Seega siis midagi nagu “Castaneda stiilis
epistemoloogia”...?
507.
07. 2018. – Selline oli see ammune kirjutis,
kirjutatud ligi 6-7 aastat tagasi (suvedel 2011 & 2012).
Arvamused selle pika aja jooksul muutunud, tekkinud erinevad
seisukohad. Kuid paljut ei muutnud ja avaldan oma blogis siiski.
Kõikmõeldavad kommentaarid ja veidigi mõtestatum kriitika on
vägagi oodatud ülaltoodud e-maili aadressil.
