Jaanuar
„...
Te tahe sündigu. Mu trööstiks jääb,
et
silm ka võõrsil sama päikest näeb,
et
sama kuldne kiir, mis teid siin paitab,
mu
pagendustki kaunistada aitab.“ (I, 3.)
William
Shakespeare: „King Richard II“.1
Kirjutades
ja avaldades praegu siin üht ammuste aegade lugu. Issanda Aasta 2001
--? -- Kuidas see oli siis kujunenud kunaski?! -- Algselt olid need
päevikud mõeldud vaid oma silmade jaoks, kuid nüüd, palju aastaid
hiljem siis mõeldes ja täiendades ja kirjutades juurdegi, -- kõik
sellel sihil, et see kõik olnu oleks n-ö „õpetlikuks näiteks“
nii mõnelegi teisele. Need ammused aastatd, 2001 ja järgnevad olid
seotud õpingutega välismaal, Lääne-Euroopas, ja sealtki leida ehk
midagi õpetlikku, et kas tasub ja milleks üldse huvituda...? See
oli kõik ammune aeg ja nii mõndagi on aeg teiseks teinud ja
täielikult muutnud. Sisuliselt oli see 2001 aasta ju juba 14 aastat
tagasi. See oli (von Goethe sõnul) kui mingid „rännuaastad“.
Sai käidud kaugel Lõuna-Euroopas, Ungari, ja siis just eriti aasta
Austrias. JA alguse sai see kõik, toonasel ammusel aastal just
nõndamoodi, nagu siia kunagi kirjutasin... Loodetavasti on kõik
minu kunagised tähelepanekud, arvamused ja järeldused abiks
mõnelegi lugejale, et selleks, -- lihtsalt, -- et oma endagi elu
korralikumalt kujundada, kui aeg on selleks veel õige...? --
--
Aasta 2001 algas vaid kuidagimoodi... Midagi märkimiseväärset
sellest aastavahetusest meenutada ei ole. Võrdlusena siia järgnev
aastavahetus, (AUSTRIA & WIEN!) ja paraku ka ülejärgmine.
Kuid See aasta, A. D. 2001 algas mitte kuigivõrd
kenasti. Huvituna suhtestudes, ei läinud kuhugi, ei huvitunud
millestki. Lihtsalt huvitult. Sõltumisi tollastest kõikides
seonduvatest tingimustes. Üldine painajalikki õhustik, nii paljut
võib siianigi veel meenutada. Kuigi ajas kaugele jäänud paljutki.
Mis selgub ka järgnevatest ülestähendustest ilmseltki. Kauge,
osalt ununenud aeg sealne kõik.
Mida
veel sellest ammusest kuust meenutada? Eesti Humanitaarinstituut.
Kuue aasta jooksul huvitumisi sellest nii ja teisti. Õppetöö
tegelik vältus aga pelgalt 4,5 akadeemilist õppeaastat. Poolteist
aastat akadeemilist. Kuid siiski, täiesti eraldi-asetsev ja küllaltki
pikaajaline rakendatuse viis. Väga kaua aega isiklikust minevikust
oli see institutsioon kuigivõrd kui rakendatuse peasisuks. 10
akadeemilist semestrit , huvitatust nii ja teisti, rohkem ja vähem.
Eraldi-asetsev ja täiesti eraldiseisev peatükk isiklikust ajaloost.
9 semestrit õppetöös ja see viimane äsjamöödunud, tollal,
paljuski niivõrd erinev, otsekui tühistav ja ometi mitte, kõige
eelnenu suhtes. [Õppetöö suunitluseks, kunagiseks
erialavalikuks oli: teoreetiline filosoofia. Midagi äärmiselt
ebapragmaatilist siis seondumas sellise erialavalikuga. Kuid on olnud
paljuid varemgi kes ka vanas eas sellise valdkonnaga tegelevad. Ei
olnud mina ainus, ei ole mina viimane. M.O.T.]
Paljut
enamat sellest kuust meenutada siin enam ei suuda. Oli vist mingeid
kandideerimisi, välisriikide ülikoolidesse. Meenutamisi selgub, et
just jaanuari alguses pidin olema esitanud kandideerimis-avalduse CEU
Summer Univeristy´sse, mis siis ka positiivse ja hiljem lähemalt
valgustatava lahendatuse leidis… Kuid muud erilist momendil ei
meenu. Ometigi ju ajas tagasi jäänud rohkem kui kolm aastat juba.
Kogu
tollane üldine situatsioon oli miskiski mõttes erakordne. Ja selle
erakordsuse lähtumise alused ulatusid toona vaid ühe aasta
kaugusele. Nii, et toona oli see tõesti veel erakordne, veel uuski
ja n-ö huvipakkuv. Tegelik olukord oli siiski midagi muud ja midagi
sellest võib meenutada veel praegugi. Painajalik üldine õhustik,
hämmastavalt tavapärasest erinev eluline olustik. Kummastav
atmosfäär, mida iganes. Kuidas seda täpsemalt ka ei kirjeldaks,
kogu see üldine õhustik on veelgi, kuigi osati ähmastunult, veelgi
ligi. --- Kokkuvõtlikult: kummastavalt väändunud igapäevane
tegelikkus. Millisele võiks osutada isegi mõningast kaalu kui see
ei olnuks niivõrd ekstraordinaarne…
Elmar
Salumaa: „Kierkegaard.“ -- „... „Hea pea, kõigele
avatud, mis just huvi äratab; eriline kalduvus vabadusele ja
rippumatusele... /.../ „... oli põhjuseks, et ta ainult niikaua
mingi asjaga tegeles ja seda suure huviga käsitles, kuni tal
sellest võimaldus õigel ajal tagasi tõmbuda.““, (lk. 11.) „...
Kuid just sääraseis erandlikeis tingimustes võrsub erandlike
soodumuste olemas olles aegamisi, läbi paljude lõõskade erandlik
isiksus.“, (lk. 12.) „... Kierkegaardi silmapaistev andekus
abstraktse mõtlemise alal, ta teatav iseloomukohane kalduvus
filosoofiale.“, (lk. 16.9 „... „Om Begrebet Ironi med
stadigt Hensyn til Socrates“ („Iroonia mõiste“)., (lk.
22.)
„...
Naine on talle üksnes erootiliste elamuste allikaks. Kogu elu on
tema käsituses ainult erootiliste naudingute piiramatu jahimaa.“
/.../ „... vaid peen, rafineeritud ja esteetilisusega immutatud
elamuste-otsimine.“ /.../ „...geniaalselt kõiki juhtuvaid
olukordi oskab kujundada oma tahte kohaselt ja neid kasutada oma
isikliku eesmärgi saavutamiseks.“, (lk. 34.)
„...
Vist esmakordselt on just Kierkegaard taibanud filosoofilise
idealismi ja kristluse ületamatut vastuolu ja selle siin ka
fikseerinud. Usu-paradoksi ei suuda filosoofia iialgi mõista.“,
(lk. 40.) „... Esteetilise staadiumi ammutamatuks aineks on naine.
Kõik mõtted ja tunded koonduvad temale: „kes ei tunne vajadust
tema tundmaõppimiseks – see pole üldse kellegi „esteetik““,
(lk. 43.)
„...“Alles
siis kui türtarlaps on suudetud viia niikaugele, et ta oma vabast
tahtest andub, et talle andumine säärase säärase õndsusena näib,
et ta on valmis seda isegi kerjama, et võida anduda, -- alles see on
nauding... Kuid seda saavutatakse üksnes vaimse mõjutamise teel...“
/.../ „“Tütarlast võrgutada pole midagi; aga leida üks, kes
väärt on, et teda võrgutada...““, (lk. 44.)
„...
erinevusi abstraktse mõistuse ja religioosse dünaamika vahel:
vastandina kaalutlevale mõistusele on religioon õigupoolest kirg
– suurim ning võimsam kirg inimese elus.“, (lk. 47.)2
[Siia ka lisatud kui ühe kõrval-põikena E. Salumaa tõlgenduses
Taani väljapaistvama aatelja nagu S. A. Kierkegaardi arusaamisi,
elust, ümbritsevast ja esteetikast. Nimelt oli see just see mõtleja,
kellega kui kunagi eriti hingelähedust tundsin. (Paistab, et ka E:
Salumaa, kunagi varem?).
Febuar
2001
„...
Kõik kohad, millel puhkab taeva silm,
on
tarkadele õnne sadamaiks.
Su
häda sulle seda õpetagu,
et
iga häda voorust karastab.“
(I,
3.)
W.
Shakespeare: „King Richard II“.3
02.-03.
veebruar 2001. – See on Eesti Humanitaarinstituudi
ametlik lõpetamise kuupäev. Siis sain oma kaua-ihaletud diplomi
lõpuks ka kätte. Mäletan, et ei käinud seda isiklikult ära
toomas. Sellega seoses meenus, et ei olnud siis üldsegi Tallinnas,
viibisin ju siis ometigi ju Tartus. Läksin sinna vist juba jaanuari
lõpus, pärast seda kui olin kätte saanud meditsiiniterminoloogia
alase arvuti-töö palga-summakese. Jah, meenumisi, veebruaris olin ma
Tartus. Sealt meenumas nii mõndagi. Seostumas too selle teise
korteriga, mille poolteadlikult otsustamisi toona, ammu, kui üürisin.
Kuidas ma sealset aega veetsin. Hämmastav, erakordne ja küllaltki
ekstreemne olustik. Ometigi ka mingi eriline õhustik mõnelgi
hetkel.
Üldine suhtestumine tollasesse
kaugesse jäänud aega. --- See oli ennekõike pürgimus kõrvale
astumaks, üritamine minna mujale, proovida kuidagi teisti. Ja
sellele suundumusele on lähtealuseks tuua vägagi pikaajaline
kogemus varasemast, sellekski ajahetkeks juba. Pürgimus kui selline
eemalduda kõigest sellisest mis häirib. Ja ometi see katse
selliseks eraldatuseks toona ei õnnestunud. Tagantjärele: kuidas
see siis õnnestuda oleks saanudki; igal juhul – äärmiseltki
küsitav. Võib vaid täheldada, et nii mõndagi on alates tollest
ammu-unustatud ajast arvates pöördumatultki teisenenud…
März
2001
„...
Ei taha ma seda näha... Jumalaga!
Mis
sellest saab, on raske ennustada.
Kuid
kõveratest radadest on teada,
et
ükski jõud ei saa neid õigeks seada.“ (II, 1.)
W.
Shakespeare: „King Richard II.“4
Kuidas see ka ei kõlaks, küüniliseltki… Midagi
nimelt ei ole ununenud, midagi ei ole meelest läinud, iga olnud
sündmus, iga üksik episood kujundamas edasist, -- see kujundab
suhtumist ja sellega on nii mõndagi lõplikult öeldud.
Meenumas
mõndagi troostitut sellestki perioodist. Ja täielik võõristatus
sellisest variandist. Siia kahetsusväärsesse perioodi, -- nagu
selgub – tuleb paigutada ka fenomen omaette nagu – Oxfordi
Ülikool… --- Pääsesin nimelt Oxfordi poolfinaali, õnnesoovid
olid omal kohal… Ja ometi, kui meenutada, siis IELTS-test. Ometigi,
kohtasin vähemalt Briti suursaadikut, asi seegi. Üldiselt sellest
perioodist meenutada vaid olustikku ja õhustikku. Veelgi kui ei
soostuks kõike seda meenutama. Lisanduvalt: kandideerimised
välismaale; just 01.03. 2001 pidin ma esitama avalduse Austriasse.
Hilisemat vaadeldes oli see tolles perioodis vist ainus positiivne
moment…
Noo
meenutada seda perioodi siis ka kuidagi, kui üldsegi ka
positiivselt. Just veebruari lõpus sai saadetud kunagi see avaldus
teele. Märtsi alguses oli see juba Austria saatkonnas. Ja saadeti
sealt edasi ja --- leidis lõpuks ka oma positiivse lahenduse. Ja
tänu millele, -- möödusid kaks järgnevat aastat võrdlemisi
kenamini. Tervelt kaks pikka aastat, kuigi poolitatuna mõlemad,
sellistenagi meenutatavad siiski… Tänu tolle perioodi pürgimustele
ma seega kui oleksin saanud pika ja ääretult eriilmelise ja
suurepärase võimaluse – hinge tõmmata…. See aeg toona ei
kulunud siiski asjatult.
Uku
Masing: [A. Kaalep (eesti üks esimesi hispaniste) on
nimetanud U. M. üheks targemaks eestlaseks, kes kunagi on elanud.
Jagan seda arvamust. Ei pidanud kiusatusele vastu ja lülitan ka siia
teksti mõned selle Mõtleja arvamustest...]
[Uku
Masing] -- „...et usk ja ilmavaade on nagu kunst,
mida tuleb igal hetkel luua...“ (lk. 5). „... Inimene peab ju
kogu eluaeg endaga dialoogi, kinnitab endale, et maailm on see ja
see, et see on ilus... /.../ Inimene teisti ei saa. Aga siis kadus
see ära. See dialoog iseendaga, üks inimese suuremaid nuhtlusi, see
alaline iseendaga rääkimine.“, (lk. 10.) „... Tähtis on, et
oleks midagi sellist, mis viib inimese välja tavapärasest,
rutiinsest elunägemisest – et inimene võiks kogeda midagi uut.
/.../ --“Oluline on õppida selgemalt nägema.“, (lk. 11.)
[U.
M.: „Budismist“] „... „Mitteolemine pole negatsioon, vaid
kujuteldamatute võimaluste kogunimi. /.../ „Taipan uute võimalust
umbes nii nagu olend, kes esmalt tundis päeva ja öö vahet, võinuks
unistada silmadest.“, (lk. 15.)
[U.
M.: „Kunstist“] „... Igasugused vastandite ühtumused
rahuldavad inimest tõeliselt: ta ulmaks on vabaneda duaalsusest.“,
(lk. 16.)
[U.
M.: „Eesti hingest“] „... Ehitav ja loov on ainult selline
tegutsemine, mis sünnib sisemisest täiusest, vastupandamatust
tungist sisemuses kogetut kehastada aegruumis. See on niisiis
mõjumine, mis täielikult hoovab välja hingekeskmest, olemine, mis
voolab välja rahulikult ja võimsalt. Ta on see rahu.“, (lk. 17.)
[U.
M.: „Nagardjuna“] „... Kui kõik liigub lõputus ruumis, siis
see on sama hea kui seismine. /.../ „... siit see müstikute
definatsioon Jumala kohta, et Jumal on ühtaegu tõeline rahu,
absoluutne vaikus ja äärmine aktiivsus ja ta ei ole kumbki.“,
(lk. 18).5
April
2001
„...
Ma olen mõtisklenud, kuidas vanglat,
kus
elan, võrrelda maailmaga;
kuid
et maailm on nõnda rahvarikas,
siin
aga ainus olend olen mina,
ei
suuda ma; ent siiski murran pead.“ (V, 5.)
W.
Shakespeare: „King Richard II.“6
Sellest perioodist kui vähemat
meenutada. Paistab, et olukord, võrdlemisi vähemalt paari eelnenud
kuuga mõneti normaliseerumas. Ilmselt veetsin enamiku sellestki
kuust, tollal ammu, tolles üli-tuttavas elukohas. Kõike ääriveerigi
seonduvat võib muidugi oletada vaid. Veelgi, ikka veelgi. Siiski ei
suuda midagi väga erilist tollest perioodist meenutada. Ei mäleta
näiteks sellest aastast kuidas saabus kevad, ei midagi vähegi
temaatikaga seonduvat…
Vahest
juba just selle kuu lõpus too Kalda-periood, kuid kindel selles ei
ole, see võis olla ka alles järgmine kuu. Ilmselt tõesti, midagi
kui ähmaselt meenumast tollest ammusest, kolme aasta tagusest ajast.
Midagi väga konkreetset aprilliga siiski kui ei seonduks. Ei meenu
midagi siia nüüd üles-tähendamisekski. Ilmselt siiski tolles
elukohas veedetud aeg, öelgem siin vähemalt nii. Kuid mõneti
siiski normaliseerunud õhustik. Ehk aitas millekski kaasa ka
teadasaamine tollest tulevast Ungari-variandist, seegi peaks ajas
paiknema kusagil seal…
Kogu
sellele mõttetusele sai just seal ilmselt vastu seatud midagi
kardinaalseltki erinevat. Sihipärane teotsemise viis – ja üldine
tüdimus , isegi tülgastus vahest --- ja sellest tulenev teotsemise
ja suhtestumise viis. Muidugi olid siis juba ääretultki vajalikuks
osutumas üldised suhtestuslikud raamid. Oli millegi poole juba siis
? pürgida, millegi najal end konstitueerida. Minna kaugele ja ära,
minna kas Ungarisse, või siis kuhu ka iganes, -- peaasi, et –
kaugele ja ära… [See oli kunagi ammu juba lootusrikkam aeg.
Teadsin, et saan (esimest korda!) lennata kaugele Lõuna-Euroopasse,
Ungarisse, ja õppida seal rahvusvahelises ülikoolis. Ja varsti
peale seda aega sain teada, et ootab ees ka õppeaasta Austrias...!]
Mai
2001
„...
eimillekski siis muutun... Kes ka olen,
ei
mina ega ükski inimene
jää
enne rahule, kui rahu talle
toob
olematus... Kuulen muusikat?“ (V, 5.)
W.
Shakespeare: „King Richard II.“7
Tõenäoliselt
just aprillis oli too Kalda-periood, seal viibimine. Meenutada seal
viibimist, meenub kui rahulikum õhustik, teatud selginenum meelsus.
Tõlkimine, too karuslooma-kasvatuse alane, soome keelest, mis hõlmas
suurestigi seal veedetud aega. Juba siis pidin olema teadlik
tulevasest Ungarisse sõidust, sellest, et olin valitu CEU-ülikooli
suveülikooli Eesti esindajate hulka,; mäletan seda, sest huvitusin
siis juba inglise keelest. Meenutada sealt jah, rahulikumat,
selginenud meelsust. Kevadine olustik, mäletan , et kord lõikasin
seal õunapuid. See oli järelikult siis. Siiski pigem meenutada
sealt selginenud meelsust, kevadist ümbrust, mõneti kui selginenud
meelsust. Kindlat rutiini, tõlkimist. Siiski, üldine mulje sellest
kuust oleks siiski pigem kui midagi rahulikumat ja selginenumat.
Meenutada sedagi siis vähemalt sellisena pigemini. Vähe head olnud
ju siiani kogu tollest aastast senini meenutada paraku…
On
tähendada sellest perioodist nii mõndagi. See on järjest süvenev
püüdlemine millegi mõistusliku ja vähegi korrapärase poole.
Suund millegile, sootuks erinevale ja paljuski tähtsamale. Jätkuv
olukordade parandamise nõue ja sellest tulenev ainitine pürgimus.
--- Midagi uut ja sootuks erinevat, midagi mis saaks põhimõtteliselt
kogu eelnevale korratusele vastu asetatud. Ja kõige selle juures
teisenev mõtlemise laad ja suhtestuslik elukorraldus, -- suurem
rahulolemine, järjest edenev korrataotlus, süvenev harmoonia. See
aasta leidis alles selle kuuga mingisugusegi õigustuse. Ja mis
peamine, --- oli juba vähemalt midagi mille suuna püüelda…[Lääne-
ehk Lõuna-Euroopa, Ungari ja Austria. Sellest viimasest sai üks
parimaid aegu, mis on olnud, seninigi...?]
Juni
2001
„...Vaadake,
mis
eas on veetlev neiu ja dofään.
Kui
lustlik arm peaks ilu otsima,
kust
peaks ta leidma Blanche´ist kaunima?
Kui
vaga arm peaks voorust otsima,
kust
võiks ta leidma Blanche´ist puhtama? (II, 2.)
W.
Shakespeare: „King John“.8
02.
06. 2001. --- See kuupäev peaks hilisemat arvestades meelde
jääma. Sest nimelt siis sain tead, et mulle on määratud 9 kuuline
stipendium õpinguteks Austrias. See teadmine
siis kujundas järgnevat õigegi põhjalikult. Esmalt juba kui
teadmine, järgneva nelja kuu ootamise, kavandamise ja
ette-almistumise tarvis. Ja siis muidugi kui tegelikkus, rohkem kui 9
kuuline viibimine kaugel ja hoopiski teist laadi ja lihtsalt ja ka
tõesti suurepärases olustikus ja õhustikus. Sel päeval saadud
teadmine kujundas järgnevat veel aastategi lõikes. Mäletan sedagi
kui väga ma rõõmustasin siis. Mäletan ka üldisemat õhustikku
tollasest, esimest muljet Viini linnast, silmatuna entsüklopeediast.
Äsja lõpetatud tõlketööd silmitsedes ja tajudes muutunud
õhustikku. Ometi kord oli mul siis juba selgem siht tulevasest silme
ees.
Üldiselt
aga juuni meeles kui rahulik kuu, kuigi ei meenu peaaegu mitte
midagi. Ilmselt sai see aeg veedetud siin, Kuural. Vähemalt ühte ma
mäletan kuidas siia sai toona saabutud kui sirelid ja võililled
õitsesid. Kuid ei mäleta, et õunapuud enam oleks õitsenud, see
pidi järelikult olema juuni. Vist kogu seda kuud siiski siin maal
ei veetnud, muidu peaks siinsest nagu rohkem meenuma. Põhiliseks oli
tollal siiski juba ilmselt valmistumine tulevaseks, Ungarisse
sõiduks… See oli suur asi toona, esmakordne selline võimalus
ometigi. Veel kordagi polnud ma saanud sellistki stipendium; ees
ootas lennusõit, palju uusi ja huvitavaid muljeid, ja kõike mida
vähegi oletada võis. Jah, põhiline tollal oli ilmselt just
valmistumine tulevaks. Ungari, Budapest...!
See,
et tollest ammusest, praeguseks täpselt kolme aasta taha jäänud
kuust nii vähe on meenutada, -- see kõneleb sellest kunagisest
ajast vist ainult positiivsemat keelt. See oli siis ka ilmselt
rahulikumalt ja kõigiti mõistlikumalt veedetud aeg. Seda võib
siingi ja praegu väita küllaltki suure tõenäolisusega. Elu oli
millegi poole kui pöördunud, toona, siis nagu praegugi. Oli mille
suunas püüelda, ja – siis oli see veel ka midagi hoopiski uut ja
huvipakkuvat. Minna kuhugi kaugele ja ära. Esimene taolistest
võimalustest hilisemaks meenutamiseks üleüldse. See oli esimene
selliste võimaluste loodetavast õigegi pikas reas. Ja see võimalus,
kui nüüd meenutada, ei toonud ka vaid pettumusi, midagi on sellest
järgnenust meenutada veelgi ja tõesti ka on.
9
Johann
Wolfgang von Goethe: „Die Leiden
des jungen Werther.“ („Noore Wertheri kannatused.“)
„... Ma ei tea, kas selles maakohas hõljuvad lummavad haldjad või
on see mu oma südame elav, taevalik kujutlusvõime, mis mulle kõik
ümberringi nii paradiislikuks pühitseb. /.../ „-- kõiges selles
on midagi salapärast, koguni kõhedaks tegevat.“, (lk. 12.) „...
Nii mõnegi meelest on inimese elu üksnes unenägu, ja mindki valdab
see tunne ikka ja jälle.“ /.../ „Ma tõmbun tagasi iseendasse ja
avastan terve maailma!“, (lk. 16.) „... ning sellest ajast peale
võivad päike, kuu ja tähed rahumeeli oma teed käia, ei tea mina,
kas on päev või öö, ja kogu maailm mu ümbert on kadunud.“,
(lk. 34.)
„...
Kõik siin maailmas osutub lõpuks tühiseks, sestap on loll see
inimene, kes kurnab ennast au, raha või millegi muu pärast teiste
heaks, ilma et see oleks ta enese kirg, ta enese vajadus.“, (lk.
50.) „... sest olen oma elus kogenud, et kõiki erakordseid
inimesi, kes on loonud midagi vägevat, midagi võimatuna näivat, on
alati arutuks ja meeltuks peetud.“, (lk. 58.) „... Kumb on siis
esimene? Minu arust see, kes teistest on peajao üle ja küllaltki
võimukas või kaval rakendama oma jõudu ja kirgi oma plaanide
teostamiseks.“, (lk. 82.) „... Jah, ma olen ainult teeline,
rändaja siin maa peal! Kas teie olete siis midagi enamat?“, (lk.
95.) „... Mulle on nii palju antud, aga
tundmus tema vastu neelab kõik; mulle on nii palju antud, aga ilma
temata muutub kõik eimillekski.“, (lk. 108.)10
Juli
2001
„...
Kuid tõesti väärib austust ta kui mees,
kes
palju lugend, salateadustesse
on
süvenenud, vapper nagu lõvi
ja
imeliselt lahke, sama helde
kui
kaevandused Indias... Võin öelda:
ta
peab suurt lugu teie tulisusest,
end
loomu vastaseltki ohjeldades,
kui
vastu räägite; jaa, nii ta on.
Võin
vanduda, et pole ilmas teist,
kes,
nõnda teda ärritanud, pääseks
tast
noomituseta ja ohuta.“ (III, 1.)
W.
Shakespeare: „King Henry IV“, (1. part.)11
08.
07. 2001 --- 03. 08. 2001 ----- HUNGARY, BUDAPEST, Central European
University, Summer University 2001; “The UN, Civil Society, and
Private Sector in Global Governance“ ---- See oli selle kuu
kõike tähtsamaks sündmuseks ja ettevõtmiseks. Midagi sellist
polnud veel varemalt aset leidnud ja paljutki sellega seonduvast võib
meenutada üha. Esimene välismaareis sellises kategoorias.
Kandideeritud jaanuari algul, positiivne vastus saabus vist aprilli
lõpul. Olin Eesti esindajate seas üks neljateistkümnest välja
valitust. See oli siis ka midagi erilist, haruldane ja suurepärane
võimalus kui selline. Kuid järgnevalt kõigest lähemalt.
Kuu
algus möödus ilmselt hoolikates ettevalmistustes tulevaks. Meenub
näiteks tolle suvise heleda ülikonna hankimine. Sellegagi seostuks
kui haruldast ettevalmistust. Olin seda varianti ju ka kaua oodanud.
Lennukipiletite ära-toomine. Olin seda kõike oodanud kauemgi kui
arvata võiks; -- vahest juba kogu sellel aastal, või ligikaudu nii.
Ja siis saabus lõpuks ka minekutund. Mäletan täpselt meeleolusid
ja käitumist lennujaamas. Erilisi tundmusi sealtki. Esmakordne ja
haruldane võimalus kui selline --- esimest kord lennata lennukiga,
ja kaugele veel pealekauba ja korduvalt. Ajaveetmine lennujaamas,
tolli läbimine ja siis leidsin end juba lennukis istumas, suund
võetud esmalt küll lähemale sihtkohale, Helsinkile. Meeldejääv
kogemus see elu esimene lennusõit tõesti . Kiirendusega hoovõtt
lennurajal ja siis juba üleval, kõrgel… Lennuk planeerimas kui
suunda valides. Kuid esimene lend oli suhteliselt lühike, varsti
olime juba Helsinki kohal. Maandumine. Järgnev ajaviitmine järgmise
lennu ootel. Üks õlu ja mõned suitsud. Naabrimees… Järgmine
lennuk oli palju suurem, mõeldud pikamaa lendudeks. Finnairi logo
kandev seegi. Valisin enda istekoha. Ja ootasin oma elu teist ja seni
veel pikimat lennusõitu. Stardieelne ärevus, kiirendus ja siis juba
kõrgel õhus.
Ülev
tunne. Vaadelda maastiku mööda libisemas, tehes seda ligi 3500
meetri kõrgusel, pilvede kohal. Pakuti maitsvaid roogasi ja veine.
Äärmiselt meeldiv kogemus tervikuna. Ja ennekõike see
ära-vahetamiseni ülev tunne, näha maad kaugel all kiiresti mööda
libisemas. Otse jumalik perspektiiv. Hõljumine pilvede kohal.
Esmakordselt elus nõnda ka pikemalt. Sellest maast lendas üle vist
viie minutiga. Nautisin veini ja häid roogasi, silmitsedes peagi
juba lähenevat mällu-sööbinud vaatepilti. Olime sel hetkel vist
ületamas Leedu ja Poola rannikualasid. Kena meenutada midagi sellist
tõesti...! Lend Budapesti vältas ligi kaks tundi. Aega olukorra
uudsust täielikult kogeda ja järeldusi teha. Siis juba maismaa
kohal, mis mäletatavasti oli pilvedega kaetud peamiselt, siin seal
kui kaugel all looklevad jõelindid, maastiku vähendatud elemendid.
Ja lõpuks siis juba Ungari, Ferehegi lennujaam. Maandumine,
kõrvad lukus. Vadistavad, erutatud inimesed, paljudest rahvustest.
Järgnevad protseduurid lennujaamas, pakkide kättesaamine,
tolliformaalsused. Ja siis juba õige pea, kõigiti sujuvalt leidmas
ennast juba sõitmas Budapesti äärelinna uudsetel tänavatel.
Kõik kenasti sujumas, leidsin koheselt kui õigeima võimaluse ja
kohtusin kui juhuslikult teistegi väljavalitutega.
Saabumine
CEU ühiselamusse, mäletamisi asus see Kerpesi tänaval. Ligi 10
korruseline moodne ja kena kõrghoone. Formaalsused
administratsioonis. Kõik kenasti laabumas, otsekui ettevalmistatult
laabumas. Kontaktandmed ja juba sain vajaliku informatsiooni ja oma
toa magnetkaardi ja leidsin end oma kenas eluruumis, kaheksandal
korrusel. Kõik oli meenutamisi tõesti ka varjutatud uudsuse särast.
Olin taas väga kaugel, üksinda ja omaette, tõesti kena sealset
alguses meenutada. Konkreetsed järgnevad toimingud polegi vahest
nii olulised. Õige pea leidsin üles ka keldris asuva veinipoe ja
meeleolu paranes jätkuvalt ja ka tõesti. Joovastaval kombel. Õige
pea, vahest juba järgmisel päeval tuli pühenduda juba ka
õppetööle, mäletan, et ühistranspordis, mis ei funktsioneerinud
õieti oli väga palav, oli kuum ilm. Kuid järgides teisi noori
leidsin CEU ülikooli peahoone linna keskuses kenasti
siiski ka üles. Esimene loeng, seonduvad formaalsused, uudsuse
varjund kõigel. Tutvumine õppejõududega. Olin kohanud ka teisi
noori väljavalituid Eestist. Peamiselt, eranditult tüdrukud, nagu
hiljem selgus 6-8 tükki. Sai nendega siis järgnevalt üheskoos ka
mõndagi ette võtud. Vastuoluline suhtestumine üldiselt, johtuvalt
minust olenematutest asjaoludest, paraku, eriti hiljem. Tähendusetu
samas.
Õppetegevus
algas aga suurejoonelise peoga ja bankettiga Kerpesi-Buildingus
(muide inglise keelega ei tekkinud tolle perioodi vältel peaaegu
mitte mingeid raskusi.) Too bankett oli kena, esmalt esinejad, siis
söömine ja joomine, lõpuks disko. Hankisin neiukestele kohe ka
pudeli veini. Tutvusin nendega ka lähemalt. Kõigiti kenasti,
esialgu tõesti. --- Ja siis muidugi järgnev igapäevane
õppetegevus. Hommikul vara tõustes, esmalt üritades kõigiti õiget
teed meelde jätta, hiljem sai see siiski ka tuttvaks. Asus too CEU
ülikoolihoone kesklinnas, Doonau lähedal, äärelinnas
paiknevast Kerpesi tänava hoonest küllaltki kaugel, täpsemini:
veerandtunnise bussisõidu ja pooletunnise metrooga kihutamise
kaugusel.
Olin
taas Budapesti linnas. Meenus nii mõndagi tollest kunagisest,
1996 aasta veebruaris ette võetud pöörasest ja sihitust minemisest
sinna kaugele. Ja kui erinev oli kõik nüüd. Esmalt muidugi
positiivses, kuid hiljem veidi ka negatiivses tähenduses. Kuid
õppetöö oli igapäevane ja hõlmas kogu päevase aktiivse aja.
Õhtuid veetsin veini rüübates ja imetledes kõrghoone aknast
avanevat panoraami kogu äärelinnale. Kõõlusin seal akna peal
tõesti kenasti ja hoolimatult. Üldine atmosfäär meenutamisi
väljapeetultki eriline ja küllaltki meeldiv, eriti kohati, kuid
põhimõtteliselt juba ka veidi nihu. Kui küsida kuidas siis
meenutada siia vastusena toda esimest nn pilku, saabumisel
lennujaamas. Jah, kaugused ei tähenda tõesti mitte nii palju kui
sai alateadlikultki ehk oodatud. Kuid sellegi poolest, -- oli olemas
piisavalt raha, seega ka piisavalt veini ja vahel ka konjakitki…
Meenuvad hommikused ja õhtusedki einestamised Kerpesi-Buildingu
restoranis. Toit maitses ju ometi üllatavaltki hästi veel toona.
Polnud ammu enam midagi nii maitsvat söönud. Ja ei häirinud mind
seal kokkuvõttes suurt midagi. Ja veetsin kõigiti meeldivalt aega,
juues ohtralt veini ja suitsetades oma pilvede-aluses elukoha aknal,
ja väljas all verandal. Hoone oli tervikuna kõigiti esinduslik.
Ja
seda ka igapäevane õppetöö, lektorid enamikus Ameerikast. See
sisustas pea iga päeva päevase aja. Nädalavahetused olid küll
vabad. Tõsi neid kuigivõrd siiski ei olnud, piirdus see seal
viibimine vaid ju veidi üle kolme nädalaga. Siingi veel,
meenutades, paistab , et see aeg oli seal veeta palju kordi pikem. Ju
siis sai kõike paljugi intensiivsemalt läbi elatud. Kena aeg oli
seal veeta, kokkuvõttes. Hiljem lõin veidi küll vist nagu
õppetegevusele käega ja keskendusin rohkem meeldivale, veini
nautimisele. Seda ka päeval, Budapesti haljasaladel. Kõike sealt
aga siiski meenutada ei soovi.
Meenub tollest näiliselt vaid ammusest ajast nii mõndagi. Õppetöö,
igal päeval ette võetav asi, mis sujus nii ja teisti. Rohkem nagu,
ja teadlikultki, huvitatud pealtvaataja osa täites. Miks ka mitte?
Budapesti linn, kesklinna tänavad ja Doonau jõgi. Kohad kus olin
juba kunagi käinud, mis olid veelgi elavana silme ees ja
tuttavlikud. Buda linnaosas seekord siiski ei käinud, vaid korra,
läbi sõites. Eemalt paistva Matthiaskirche otsekui mosaiigiga
kaetud tornid. Palee kuplid seal üleval, kõrgel. Ja siis
see teine suurem katedraal, minekutee kõrvale jääv. Seal ma
istusin. Ja siis laevasõit Doonaul, koos teiste õppuritega,
külaskäik mingis väikeses linnas. Kuid milleks rääkida siin
sellisest. Tagasiteel, šampust juues polnud ju enam lugugi kõigest
sellest... Kena tšehhitar. Suure kiirusega kihutav metroo kui
vilksatav pilt siia kõrvale, ja üks särav iludus, tõesti kena
vaatepilt, ilmselt, nagu hiljem näis selguvat, bulgaarlanna. Tema
naeratus hoiak ja muidugi väljanägemine… Loeng Ungari Teaduste
Akadeemia hoones. CEU hoones viibitud aeg. Veini joomine
kõrghoone avatud aknal. Külaskäik ühes vanas kloostris ja
viibimine Balatoni järve ääres. Sinna me siiski kunagi (1996) ei
jõudnud. Nüüd aga küll.
Nii
mõndagi meenutada kogu sellest ajast. Üldiseid vaateid ümbritsevale
olustikule, eredaid muljeid, meeldivaidki hetki, eufoorilistki
meelolu. Ka ekstaatilise , jõulise ja kindla meelevalla kõrghetki,
--- kaheksanda korruse kõrguselt vaadates, välgud rebestamas
taevast. Erinevaid elamusi. Suhtlemine noortega kogu Ida-Euroopast,
sinnagi vahele. Samas teatav ükskõiksus ja hoolimatuski tollesse
õpetuslikku tegevusse, -- tühja sellestki. Üldine mulje kui
meelolu, hilisematki arvesse võttes pigemini kirjeldatav üldiselt
vastuvõetavana. Nii nagu hiljem seda tavatsesin meenutada, kogu seda
sõitu, -- see
oli kui väike veinitripp/reis Ungarisse… Taas-külastus
Budapestis. ---
Üldiselt võib öelda, et ülekaalus olid kogu sellest perioodist
siiski positiivsed muljed. Tagant järele vaadates – hea meel, et
sinna nõnda sattusin, et seal käisin, et seal olin. Meelsasti
läheks või kunagi, nõndagi, uuesti sinna tagasi. Ja äkki
lähengi…12
August
2001
„...
Oo, uni, magus uni,
sa
põetaja, kuis kohutasin sind,
et
sa ei taha sulgeda mu lauge
ning
unustust mu meeltele ei laota?“ (III, 1).
W.
Shakespeare: „King Henry IV“, (2. part.)13
Augusti
esimesed kolm päeva olin veel Ungaris. See oli lõpetamine, otsade
kokku-tõmbamine. Õieti küll, -- ametlikule lõpetamisele ma siiski
jääda ei saanud, kuna lennupiletid olid ostetud paar päeva
varasemad. See olnuks siis ilmselt pidulik bankett jõelaeva pardal,
koos šampuse ja diplomite pidulike kätteandmisega. Sellest jäin
ilma, kuna see oli vist laupäev, mil jälle tagasi asusin lendama.
Seniks oli kõik seal nagu ühel pool, nii õppetegevuse osas kui ka
muidu, veinid joodud, veidi ilma nähtud taas, üle hulga aja jne.
Nõnda siis lõpuks tolle Airporti mikrobussiga lennujaama ja seal
võetud suund Helsinkile. Lennukiks oli jälle pikamaa suurlainer. Ja
reis kulges kõigiti mugavalt. Sama nagu tuleski, kiirendus,
õhkutõusmine, kõõlumine tohutus kõrguses ja kaks tundi väldanud
tagasisõit. See oli nagu õhtusem aeg. Pakuti taas süüa ja veini,
mida mäletatavasti nõudsin lisagi… Suurepärane elamus kui
selline taas. Ja siis juba jälle Helsinki linn. Aja parajaks
tegemine lennujaama paviljonis. Olin tagasi sõitnud koos ühe eesti
õppejõuga, sellega siis vesteldes ja siis Finnairi Tallinna lennuki
peale. Mängisin välismaalast, on meelde jäänud üks kena
kaaslane. Viimaseks muljeks Helsinkist oli suurepärane panoraam
öisele linnale. Ja varsti siis juba Tallinna kohal. Maandumise hetk.
Siis pagas, mulle oldi vastu tuldud. Ja varsti leidsingi end taas
kodus veini rüüpamas.
Ülejäänud
augustist on meenutada hämmastavaltki vähe, isegi ei mäleta kus ma
peaasjalikult viibisin, ilmselt siiski linnas. On meelde jäänud
teatav interreegium, teatav n-ö üldine õhustik või midagi, isegi
kerge külmetuse sümptomid nagu sellestki ehk. Üldiselt muud küll
ei mäleta , -- nagu tühi auk, see kogu järgnev sel kuul veedetud
aeg. Hämmastav erinevus kui võrrelda seda Ungari sügavalt
mällu-sööbinud muljetega. Kuid kõnekas seegi.
STENDHAL:
„... On hoituna veel sügavamad ohked
ja magusam on
varastatud pilk,
ja pole pattugi,
kuid puna puhkeb.“
Byron, „Don
Juan“. I, 74
„...
Selline käitumine, mida suures maailmas kutsutaks elutarkuseks, ei
tarvitse veel ilmalikule inimesele tingimata tähendada hukatust, aga
meiesugune peab valima...“ /.../ Ma tean, et te oma vaimuga kaugele
jõuate...“, (lk. 50.)14
September
2001
„...
On inimeste elukäigus mõnda,
mis
möödund aja pahet kajastab;
kes
seda märganud on, see ennustada
üldjoontes
tabavalt võib neidki asju,
mis
sündimata nõrgas algmes veel
ja
mille idud ajalaekas on.“ (III, 1.)
W.
Shakespeare: „King Henry IV.“ (2. part.)15
Ka
septembri algusest ja keskpaigast on väga vähe meenutada. Enamik
ajast möödus linnas, ilmselt hoolikates ettevalmistustele minekuks
kaugele ja kauaks. Kuidas siis teisiti, nii kauaks ja nii kaugele
polnud ma ju veel kunagi läinud. Mäletan üldist õhkkonda linnas,
mis oli suhteliselt ambivalentne. Siiski meenub umbkaudu sellest
perioodist ka üks maal viibimine, tõlkimine. Kuid enamik mõtteid
ja tegusi oli muidugi jäägitultki hõlmatud eelseisva lahkumisega.
Varustuse hankimine, uus ülikond, saapad , prillid. Külastasin
hambaarsti. – Tubli…
Kuid
septembri viimasel nädalal siis lõpuks ometi sõitsin juba Viini
poole teele. Täpset kuupäeva siinkohal ei mäleta, see võis olla
26-27 sept. Bussisõit kujunes nii ja teisti. Kuid jõudsin Müncheni
bussiga kenasti Kaunasesse ja seal sai veidi alkohoolset abivahendit.
Edasi leedu bussiga Viini poole. See sõit kestis vähemalt öö ja
päeva. Kerge eine kusagil Poolas või Tsehhis. Meeleolu juba päris
kena, kõigiti. Kaasreisijad, ja siis juba Austria piir. Ja siis läbi
uudse maastiku kuni õhtul jõudsime Viini linna. Mäletan
Doonaud (ja muide huvitav, rohkem Doonau jõge ennast ei näinudki
seal). Esimesed hetked Viinis, kuidas hakkasin oma pagasiga
astuma ja saksa keelt parktiseerima samuti koheselt. Jõudsin
ootamatult kui kenasti otse Ülikooli juurde välja. Kõigiti
ja äärmiselt suurejooneline ehitis selline. Milline tunne
seejuures. Tundmused kõik sealt nii eredalt meeles nagu oleks kõik
alles eile olnud. Veetsin aega mingis baaris, ja siis ka pargipingil
ja veel mingis baaris. Hommikuks oli villand ja seadsin otsekui
iseenesestmõistetavalt sammud kõige õigemasse kohta, läheduses
asuvasse Jugendgästehausi. See osutus sobivaks peatuspaigaks tõesti,
järgnevaks neljaks ööks-päevaks. See kõik on ääretult täpselt
meeles. Juba järgmisel päeval võtsin ühendust vajaliku
instantsiga, ÖAD bürooga ja sain kätte ka oma esimese
stipendiumisumma. Ühiselamu võtmed pidin siiski saama alles 01.
oktoobril. Veetsin siis aega seal Gästehausis, tutvudes ümbruskonna,
inimeste ja kohaliku veiniga. Üldiselt kena kõik, üksikuid
ebameeldivaid momente pelgalt, mis küll hiljem osutusid
prohvetlikeks. Äärmiselt kenad muljed sellest linnast ja ääretult
ootusrikkas ja lootusrikkas suhtestumine tuleva ootuses. Lõpuks
ometi olin ma Austrias ja keiserlikus Viini linnas.
Oktober
2001
„...
Ja mis on vürstil, mida teistel pole,
kui
üksnes hiilgus, kõrge koha hiilgus?
Ja
mis sa oled, ebajumal hiilgus?
Mis
jumal oledki, kui kannatad
maist
valu oma kummardajaist rohkem?“ (IV, 1.)
W.
Shakespeare: „King Henry V.“16
ÖSTERREICH,
WIEN ------ See oli lihtsalt suurepärane aeg seal veeta.
Ääretult huvitav, järjest täidetud uudsetest muljetest, kõigiti
nauditav ja erakordne aeg. Meenutan seda siiani otse tänuga.
Uskumatult teisti võrreldes kas või kogu varasemaga, vaid korra oma
elus olin olnud ju omaette olnud, -- ja millistel naljakatel
tingimusel toona kunaski. Nüüd aga nii kaugel, nii kaua, ja –
niivõrd suurepäraste tingimuste kujul. See oli tõesti erakordne
saavutus. Mõelda vaid, -- vahest tõesti – üks miljon viie
vastu.17
Võisin olla üks viiest eesti üliõpilasest aastas selles
erakordselt auväärses institutsioonis. Ja kui ääretult meeldivad
muljed tervikuna kujunesid nüüd järgnevalt kogu sellest kaugest
maast, sealsest rahvast, sellest tõesti suurejoonelisest linnast.
Raske seda kõike kirjeldadagi, ometigi püüan seda järgnevalt siin
mõnetigi teha, põhjalikumaltki. Kujuteldamatult suurejooneline
linn, võin kindlusega väita, et sellises linnas polnud ma varem
kunagi käinudki. Midagi niivõrd kena, ja muljetavaldavat ei
lootnudki ma näha, või ehk siiski.
UNIVERSITÄT
WIEN, INSTITUT FÜR PHILOSOPHIE -------
Pole kenamat kohta õppimiseks, pole olemas kenamat ja kohasemat
ülikooli, Ülikooli suure algustähega, nii sai mõeldud kohe
alguses, selles sai hiljem jätkuvaltki veendutud. See oli tõesti
suurepärane institutsioon ja auväärne asutus. Ja mulle meeldis
vägagi seal nõnda rakendatud ja hõivatud olla. Juba
väljanägemiselt oli Ülikooli peahoone muljetavaldav. Võttes enda
alla ruutkilomeetreid maad kesklinnas, ehitatuna 19. sajandil oli see
tõesti ka klassikalise ülikooli näiteks. Kuulus see muide Viini
kesklinna ühtede väljapaistvamate hoonete hulka üldse. Ja mina
õppisin just nimelt seal. Esma-mulje: massiivne puna-valgega
kaunistatud fassaad, võlvitud otse ristikäike meenutavad
balustraadid ümber siseõue, kaunistatud reljeefide ja kujudega
kuulsusrikkast minevikust. Avarad saalid, laiad trepid, postamendid,
balustraadid, kaunistatud saalid ja etikud. Üldmulje igal juhul
võimas. Instituut asus paar kvartalit eemal ja oli moodne seitsme
korruseline hoone. Ülikoolis kokku õppis igal aastal umbes 80 000
üliõpilast, -- äärmiseltki muljetavaldav arv, --- minu
instituudis (Filosoofia Instituut) umbes 1000 noort ja vana õppurit.
18
Nüüd
aga oktoobri kuust lähemalt; kuivõrd järgnevalt on kavatsus heita
pilku kogu sellele perioodile, -- 3 kuud 2001 aastal ja järgnevalt
ka esimene pool aastast 2002, -- siis üldistavaid märkusi vabalt
veelgi esitada. Kuude kaupa ülevaatust teostamisi peaks aga
säilitama teatava konkreetsuse. Oktoobri kuu seostub ennekõike
tolle esimese elukohaga seal Viini linnas, --- Tigergasse
– ühiselamu, kus paraku veetsingi vaid selle kuu. Võtmed sain ÖAD
büroost kätte ja asusin sinna elama juba esimesel kuupäeval.
Kõigiti kena elukoht oli, üksik tuba viiendal korrusel, selles
kõigiti modernses Studentenheimis. Mäletan, et mulle seal ka
meeldis, paljutki oli hõlpsamat, toiduvalmistamine jms käe jala
juures. Mäletan ka kuidas maitses mulle seal ka teatav itaalia
punavein. Jõin seda meelsasti rohkelt. ADEG- kauplus, kuhu hiljem
enam eriti ei sattunudki. Asjaajamised pankades ja muudes
instantsides, mäletan, et kiirustama pidi Ülikooli
registreerimisega, -- Zulassungsfrist.
Ülikool,
sisse-elamine sealsesse õppetöösse, see oligi selle kuu üheks
peamiseks prioriteediks. Ja see sujus kõigiti, leidsin üles
vajalikud kohad , ruumid ja loengud, kenasti ja hõlpsasti.
Konkreetseid loenguid siia praegu ei loetle, kuigi need on üles
täheldatud kõik. Ja kui palju neid oli, milline küll oli pakkumine
selles osas --- võrreldes Eestiga , -- ühe ainsama päeva jooksul
pakuti rohkem filosoofia loenguid kui siin terve semestriga,
täpsemalt kuni umbes 50 loengut päevas seal kenas Austrias...!
Milline valikuvõimalus, külastasin neid muidugi mõnevõrra vähem,
ja lähtudes ennekõike isiklikult huvipakkuvast. Enamik loengutest
toimusid tolles modernsemas instituudihoones – NIG, kus teisel ja
kolmandal korrusel asuski filosoofia instituut. Külastasin neid
loenguid, algul ilmselt täis ootusärevust. Osa loenguid oli
jätkuvalt ka tolles teises, suures peahoones, külastasin sedagi
kohta meelsasti jätkuvaltki.
Esimesel
semestril läksin ülikooli kodunt enamasti jala. Sellega ja mõne
muu üksiku seigaga seostus ainus nuripidine seik kogus selle sealse
kenaduse kõrval. Lahkumine Tigergasselt ja kolimine järgmisesse
elupaika, järgmise kuu alguses. Huvitav reageering, otsekui
emotsionaalne pelgalt, kuid , mis parata, sellega tuli siis nõustuda.
Sellise hinnanguga näiteks.
Kuid
üldiselt oli seal siiski ja ennekõike ainult kena, too reaktsioon
eelpool-kirjeldatud armetusele oli pigem kui liialdus, arvestades
teatuid konkreetseid asjaolusid. Enamiku ajast, elades seal
Tigeregasse-Studentennheimis olin kõigiti rahul. Veini voolas seal
ojadena, tarbisin seda tõesti ka hulgi, seda maitsvat itaalia
punaveini… Samuti oli seal meeldivaid võimalusi puhkuseks,
ühiskasutatavad telekaruumid, kus sai suhelda teiste üliõpilastega.
Meelde on jäänud hispaanlaste ja inglaste kogukonnad, oli kõikides
rahvustest ja rohkelt. Ka üks soomlane, sellega seoses: maha magasin
piduliku tervituskõne linna suurejoonelises raekojas, mis oli
õppeaasta algul mõeldud välismaistele tudengitele. Meelde on aga
jäänud nt üks kena hispaanlanna... Kuu lõpul tutvustasin end
Peter Kampitsile, isiklik Betreuer. Jätkus ka aktiivnegi õppetöö
ülikoolis. Kuid kahjuks jah, siis pidin, endast küll sõltumatutel
asjaoludel, Tigergasselt lahkuma.19
November
2001
„...
Mu keel on konarlik, nõbu, ja mu esinemine pole sile; kuna mul
polnud seega abiks ei meelituse häält ega meelituse vaimugi, siis
ei suuda ma ta ette manada armastuse vaimu nõnda, et see ilmuks oma
tõelisel kujul.“ (V, 2.)
W.
Shakespeare: „King Henry V.“20
Novembri
kuu algas siis ümber kolimisega, seal samas lähedal asunud
Pfeilgasse Studentenheimi. Sellega ei seostu just kõige
meeldivamat, teatud ebakindluse momendist tingitud hetkelised
ärritatuse ja rusutuse tundmused. Ja mõningaid finantsilisi
raskusi lisaks, puudus esialgu nt võtme eest tasutava kautsjoni
raha, õnneks sain interneti teel seda vanematelt tellitud. Lahkumise
seostub ka ärritust, nii mõttetu, isegi ebakohane näis see toona.
Tagantjärele võttes seda kui lihtsalt üht võimalikku varianti,
täpsed tagamaad ei saa muidugi teada ollagi. Igal juhul, novembri
esimestel päevadel ei olnud meeleolu just parim võimalikest. Kuid
tasapidi see siiski silenes. Sai kui kohanetud uudsete tingimustega,
eluga tolles uues elukohas, kuhu, ma siis veel ei teadnud, aga pidin
jääma järgnevaks kaheksaks kuuks. See oli pikk aeg.
Mõni
sõna siia sellest uuest kohast. Esmapilgul oli see Tigergassega
võrreldes muidugi mõneti kehvem, vanem hoone, vähem mugavusi.
Näiteks oli küll mingi telekaruum, kuid võrdlemisi kehva selline.
Köök oli ühis-kasutusel, kööginõud puudusid, lisaks veel muudki
tarvilist. Kuid ajapikku selle kõigega siiski harjus, ja lõpuks,
lõpuks võib öelda, et see Pfeilgasse eluase hakkas isegi oma
vähenõudlikumal kombel meeldima. Sai tellitud endale vajalikku
kraami ja peagi see saabuski, postipakiga, toidunõud ja voodiriided,
jms (mitte)vajalikku. Pidin olema sel kuul rahadega veelgi
kokkuhoidlikum kui eelmisel seda olin. Nimelt pidin külastama toda
Magistrat-Abteilungit ja nõutama välja seal ootava elamisloa. See
maksis oma 2000 ATS, mis oli tõsiseks miinuseks mäletan, mu
tollasele sissetulekule. Elamisloa sain ilusti kätte, kuigi selleks
tuli metrooga sõita pea teise linnaossa. See päev on hästi meeles,
siit nähtuv ka tollane üldine meeleolu, -- Gerne…
Üldiselt
sain umbes 7000 ATS kuus, kursivahe pea võrdeline krooniga veidi
parem. Sellest jagus, kuigi jah, november on meelde jäänud kui
kõige kokkuhoidlikumalt veedetud kuu kõigist üheksast seal üldse.
Väljendumas see sellestki, et mäletan, et sel kuul ei ostnud ma
kordagi kangemat alkoholi. Seega otsekui täiesti kainelt…. Veini
muidugi jagus, -- Musketier-Rotwein…
, veini voolas ojadena ja sealt ka vastav meeleolu. Tasa-pidi hakkas
elu uues elukohas laabuma, elasin end sinna kui sisse. Minu korter
asus viiendal korrusel, oli kahele mõeldud kuid olin seal üksinda.
Ja jäingi üksinda, kuigi seda jätkuvaltki seal ei teadnud. Teab
kui olnuks vastupidisel juhul? Huvitav, kui meenutada, siis olin vist
ainsana kahelises toas üksinda , vähemalt oma korrusel, --- mida
küll sellest järeldada…. See vaade, mis avanes sealt aknast, --
nägin seda nii sügisel, järgnenud talvel, kevadel ja suvel…
Otsekui terve aastakäik möödus sealt aknast ümbrust silmitsedes
silmade eest mööda. Terve pikk aasta.21
Järjest enam hakkasin sisse elama
ka toimuvasse õppetöösse, külastasin usinalt loenguid. Toona vist
ka hommikusi. Vähemalt üritasin külastada kõiki noid, mida olin
endale kui sobivaid või huvipakkuvatena välja valinud. Neid oli
küllaltki palju ja võinuks muidugi olla veelgi enam. Kuid ilmselt
oli neid siiski täpselt parajalt. Teadsin juba kui palju eksameid ma
sooritama pidin, 5-6, seega oskasin arvestada; külastatavaid
loenguid oli muidugi rohkem, mõnesid, tõsi küll väisasin rohkem
sporaadiliselt. November oli seal kaugel kui hilissügisene kuu.
Seal nii kaugel lõunas oli kogu klimaatika kui täpselt kuu jagu
ajas edasi nihutatud. Oktoober nt oli veel täielik suvekuu. November
siis kui sügisene ja mõneti jahedam. Tõusin iga päev suhteliselt
vara, läksin jalgsi kooli, jalutades mööda Wieni kesklinna kenasid
tänavaid. Koolitee kestis kuskil 15 minutit, või veidi rohkem. Juba
siis omandasin harjumuse võtta ka ülikooli kaasa pudel veini ja
jogurtit. Nõnda siis istusin Ülikooli peahoone varjulistes
ristikäikudes, silmitsedes võrratuis dekoratiivseid kaunistusi
sealsetel võlvitud lagedel ja jälgides mööduvaid inimesi.
Kadestavalt. Muide, mäletan ka, et novembri lõpus oli rahaga
suhteliselt kitsas käes korraks.
STENDHAL:
„... Kirg varjatumgi endas peidab tuld;
nii
taevas sünge tormi ennustab.
Byron,
„Don Juan“ I, 73., (lk. 65.)
„...Siin, kaugel
kõigist inimestest, tundis / end kindlana. See kõrgusetunne pani
teda heameelest naeratama. Midagi selletaolist ihaldas ta saavutada
ka moraalselt. Kõrgete mägede puhas õhk tõi ta hinge tagasi
selguse ja isegi rõõmu.“, (lk. 67.)
„...
Ta kadestas seda omaette olemist.“
„...
Ent oli armsust Julia külmuses.
Ta
väike käsi kergelt värahtas,
peost
tasakesi välja libises,
jäi
meelde selle surve erutav,
nii
õrn, nii põgus, et ta ebales,
kas
seda oligi.
Byron,
„Don Juan“ I, 71., (lk. 68.)
„...
Esimest korda elus veetles teda ilu jõud. Hõljudes ebamääraseis
ja magusais unelmais, mis muidu nii võõrad olid ta iseloomule...
/.../ ... mis teda kütkestas täiusliku iluna.“, (lk. 71.)22
Dezember
2001
„...
Mind märgid tähistasid erakordseks,
ja
kogu elu käik on näidanud,
et
pole ma lihtinimeste kirjas.“ (III, 1.)
W.
Shakespeare: „King Henry IV.“ (1. part)23
Mida
meenutada sellest ammusest kuust. Jäänud ometi see kõik juba ajas
piisavalt kaugele, et ühtlustuvalt kokku sulanduda järgnevate ja
eelnenud kuudega. Puuduvad siin momendil ka kirjalikud ülestähendused
sellest perioodist. Pigemini suudan jah, meenutada seal veedetud
sügist, talve, kevadet ja suve, mitte niivõrd üksikuid kuid. Kuid
mõndagi siiski, veelgi , siin ja praegu (muide sellisedki
ülestähendused sellest perioodist seal on siin esmakordsed).
Mäletan talve hakust, et ilmad muutusid järsultki jahedamaks.
Meenutada näiteks talvist vaadet sellele kodukirikule, mis avanes
koolitee ääres, kui sealt mööda kiirustasin. Kena koht,
äärmiseltki, ja – kuigi korduvalt mõtlesin, et lähen ka sinna
kuid ometi, järgnevaltki, ei läinud… Talvine koolitee, mõtlen
siin talve all pigem külma novembrit siinses tähenduses, õppetöö,
NIG ja Ülikooli peahoone. Eriti ma toona tolles linnas just laialt
ringi ei liikunud. Seda paraku tõesti mitte. Ju siis ei olnud
sobivat tuju. Olgu siis nii, milleks ma seda ei teinud ei hakka ma
siin aga lähemalt kirjeldama. Jäägu see hilisema teha, üritada
siin meenutada tolle perioodi ilusamaid hetki ja järgida pigemini
neutraalse kirjeldamise ridu.
Talvine
WIEN, Austria pealinn… Lumi sadas maha
üürikeseks ajaks alles detsembri lõpus ja sedagi vaid lühikeseks
ajaks. See periood, aastavahetuse paiku ja veidi peale seda oli ka
seal kõige külmeim aeg üldse. Mitte siinses mõttes, vaid
lõunamaises mõttes... Olin ju niivõrd kaugel, ja täiesti eraldi,
omaette, ning samuti ka , -- kõigiti kenasti kõigega kohanenud…
, vähemalt kui arvestada mõningaid n-ö tingimusi. Kuid ometigi oli
väga paljutki seal siiski ääretult kena. Olin väga kaugel,
üksinda ja tegelesin millega, mis mind ka tõesti siiraltki huvitas.
See institutsioon, see Ülikool oli tõesti ka muljetavaldav….
Kindlasti jõin ma selgi perioodil seal veel ohtrasti veini, nii
kodus kui ka kooliski. See otsekui parandas meeleolu, kirgastas seda
mõnetigi. Ja ometi, siis veel peaasjalikult ainult veini, vähemalt
veel enamuse detsembristki. Alles detsembri lõpul avastasin ma enese
jaoks hoopis uue maailma. Ja selleks oli brandy…. See oli siis kui
võrratu kogemus. Ja sõnulkirjeldamatu. Ja ka kui otsustamise
küsimus, sai otsekui omaette vastu võetud üks põhimõtteline
ostus, -- juua ja unustada. Ning juua, see tähendas siis minu jaoks,
-- juua süstemaatilisel kombel. BRANDY. Detsembri lõpus ma
juba teadsin veidi , mida see sõna tähendab.
Siit
ka kogu toonane meelolu, -- selles oli antud perioodi lõppedes juba
teatavat hoogsust ja hoolimatust. Teisalt ka kõigiti kohanenud juba
valitsevate tingimustega. Ning siis too nõnda nimetatud OTSUS
ja süstemaatiline alkoholi tarbimise algus. Kontrollitud
minnalaskmine kui kasutada teatud spetsiifilist sõnavara. Nõnda ma
siis elutsesin seal sellel kuul kui väljas hakkas järjest
külmenema, elu Pfeilgasse ühiselamus oma harjunud mõõtmeid
omandama, toimuv märkamatu üleminek brandy kui elustiili
omaksvõtmiseks, loengud, elu , mis oli omandanud oma konkreetse
harjumusliku järjepidevuse ja kindluse. See oli ka viimane kuu
Austrias mil kehtis schilling/ören, (pärast 160 aastat muide), --
uuel aastal pidi kasutusele tulema uus raha , EURO…. Uus ja
huvipakkuv nähtumus too üleminek minulegi, kuid sellestki mujal
pikemalt. Igal kuul oli too kohustuslik ÖAD-büroo külastamine,
mille järel sain oma ettenähtud summad isiklikule pangakontole
Austria Pangas. („Bank Austria“). Kolm kuud olid muutnud elamise
seal tõesti mõneti ka kuidagi kindlustunnet sisaldavaks. Elu kulges
omasoodi, mööda kindlaid, uusi ja omandatuid mõõtmeid.24
STENDHAL:
„... Sinu elutee kujuneb raskeks. Ma näen sinus midagi niisugust,
mis on solvav keskpärasusele. Kadedus ja laim hakkavad käima su
kannul. Kuhu sind kaitselmus ka ei asetaks, sinu kaaslased ei saa
sinu poole vaadata ilma vihkamiseta.“, (lk. 202.) „... Ma ei tea,
mis ta kord mõtleb tegema hakata, aga temas põleb püha tuluke ja
ta võib kaugele jõuda.“, (lk. 217.)25
Kokkuvõtlikult
A. D. 2001
„...
Kuis sarnane on armatusekevad
aprilli
heitlikule ilmale; kord üleni
ta
paistab päikesesäras, kord kaob
see
kõik taas pilve varjule.
Shakespeare,
„Kaks veroonlast“., (lk. 361.)
„...
Mõistlikul armastusel on kahtlemata rohkem vaimuteravaust kui
tõelisel armastusel, aga tema tunneb vaimustushooge ainult puhuti;
ta tunnetab ennast liiga palju, arutleb vahetpidamata; kaugel
sellest, et mõtteid eksiteele viia, on ta ise rajatud mõtteile.“,
(lk. 363.)26
Tagasivaatena
kogu sellele aastale torkab juba pealiskaudsel esmapilgul silma, et
kogu see aasta, A.D. 2001 jagunes kui kolmeks sootuks
erinevaks osaks. Olid esimesed neli kuud, mida kokkuvõtlikult
silmitsedes iseloomustab ebameeldiv õhustik, vastumeelsus
tegutsemisel ja otsesed jälestusväärsed episoodid, --- nõnda
paistavad kui jaanuar, veebruar, märts ja isegi aprill. Siis
järgnevad neli kuud, mida iseloomustab juba konkreetsem suunitletuse
laad ja teatavam lootusrikkam meelsus, -- ja seda ainuüksi seetõttu,
et siis juba teadsin, et mind ootab ka etemat veel ees,
minek või siis minekud välismaile ja kaugele ja ära;
sellised ootamise ja lootmise kuud olid laias laastus ehk mai, juuni,
august ja september. Kahe viimase alguses ja lõpus muidugi ära ma
juba olingi. Ja viimased neli kuud möödusid laias laastus
üldistatuina vaadelduna kaugel ja täielikus eraldatuses ja
üksiolemises, -- millest tulenevalt kõigiti kenamini ja
eelistatavamalt. Need olid siis juuli, pea täiega Ungaris,
ning oktoober, november ja detsember täielikult välismail, kaugel
ja pea õnnelikuna oma olemisest seal ja nõnda…. Selline, tõsi
küll vaid tinglik jaotus kolmeks, kirjeldab ilmselt selle aasta
kulgemise üldist laadi kõige üldistavamal kombel, muidugi
eksisteerisid ka kõikvõimalikud erinevused ja variandid. Kuid
üldine suund on siit juba siiski näha, -- see oli lahkumise aasta,
ära-püüdlemise aasta, (ja sellena liigagi sarnane käesolevale),
see ammune aasta oli selleks ajaks kui teostasin oma pürgimusi minna
kaugele eraldatusse, minna kaugele ja ära… Ja paljuski see mul
siis ka õnnestus. Nii, et kokkuvõttes võiksin selle aastaga nüüd,
siin meenutamisi , isegi kui rahule jääda... [Antud kirjutis
pärineb juunist 2003, seega ajast ligi paar aastat hiljem. JA aga
see 2001 oli reisimise aasta ja nagu järgnevadki. Sel 2001 aastal
külastasin Ungari ja eriti just Austria ülikoole. Tundsin end
hästi ja vabana. Ja järgneva, 2002 aasta päevik (mis on ka plaanis
siin blogis avaldada) oli kindlasti veelgi kenam, kuna enamiku 2002
aastast veetsin just seal hiilgavas AUSTRIAS. Ja ka sellest 2003
aastast (mil kirjutasin meenutamisi seda 2001 & 2002 päevikut)
on mõndagi head meenutada, elasin ju Taanis, Koppenhagenis ja
õppisin Koppenhageni Ülikoolis. Need olid minu rännuaastad.27
Bon Vojage!]
_________________________________
1
William
Shakespeare
(1564-1616). Kogutud teosed VII. köites. I köide. Ajalookroonikad
I. Tallinn, 1959. Kirjastus: „Eesti Riiklik Kirjastus“. Lk.:
7-602. Tõlkinud: Georg Meri. (+ ees- ja järelsõnad tõlkijalt.)
[Siin tsitaat: „Kuningas Richard II“ („King Richard II“) Lk.
186. (I, 3.)].
2
Elmar Salumaa: „Kierkegaard. Ühe kristliku aatleja elu
ja looming.“ Tallinn, 1993. „Loomingu Raamatukogu“ (17-18.
1993). Lk.: 5-79. [Esmatrükk: „Eesti Kirjanduse Selts.“ Tartu
1939. „Suurmeeste elulood nr. 50.“] (Lehekülje
numbrid tekstis on antud teosest, vastavalt). [Siinse
kirjatüki autor: natuke kahtlen siia teksti tsitaate lisamast, kuid
ilmselt on need paremad laused kui minu kirjutatud (siis varem)
kunagi ja kirjeldavad ka mind ennast paremini?).
3
W. Shakespeare: „Kuningas Richard II.“, (I, 3), Ibid.
[Lk.:
190.]
4
W. Shakespeare: „Kuningas Richard II.“, (II, 1), Ibid.,
[Lk.:
198.]
5
Intervjueerija: Ingvar Luhaäär: „Kuldne kroon Eesti lipul“.
Tallinn, 1992. „Kirjastus: „Olion“. Lk.: 5-141.
[Intervjueeritavad: Uku Masing, Gunnar Aarma, Elmar Salumaa, Ilmar
Soomere, Vigala Sass, Einar Laigna.]
6
W. Shakespeare: „Kuningas Richard II.“, (V, 5), Ibid.,
[Lk.:
247.]
7
W. Shakespeare: „Kuningas Richard II.“, (V, 5), Ibid.,
[Lk.: 248.]
8
W. Shakespeare: „Kuningas John.“, (II, 2), Ibid., [Lk.:
116.]
9
Siia kirjutamist ja meenutamist alustatud suvel 2003. Täpsemini 17.
06. 2003. Plaanid sääraseks ülestähenduseks pärinevad aga ajast
jaanuari lõpp 2003, seega möödunud talvest. [Praegu on aga juba
ometigi: 19.10.2015.]
10Johann
Wolfgang von Goethe: „Die Leiden
des jungen Werther.“ („Noore Wertheri kannatused.“)
Tallinn, 2007. Kirjutatud: 1774. Eesti k tõlgitud 1987. Tõlk:
Edla Valdna. Lk.: 9-158. Kirjastus: „Eesti Raamat.“ [J. W. v.
Goethe = 1749-1832.] (Tekstis olevad lehekülje numbrid on antud
raamtust vastavalt).
11
W. Shakespeare: „Kuningas Henry IV“, (1 osa.); (III, 1), Ibid.,
[Lk.: 302.]
12
Kirjutatud 18. 06. 2003. Ungaris olen käinud siis senises elus
vaid: 02.-03. 1996 & 07.-08. 2001. Millal tuleb järgmine kord,
seda ei tea...?
13
W. Shakespeare: „Kuningas Henry IV“, (2 osa.); (III, 1), Ibid.,
[Lk.: 386.]
14
STENDHAL (Henry-Marie Beyle) 1783-1842)):
„Le rouge et le noir.“ („Punane ja must. 19 sajandi
kroonika.“) Tallinn, 1956. „Eesti Riiklik Kirjastus“.
Tõlkinud: Johannes Semper. (+ Järelsõna). Lk.: 9- 526.
15
W. Shakespeare: „Kuningas Henry IV“, (2 osa.); (III, 1), Ibid.,
[Lk.: 388.]
16
W. Shakespeare: „Kuningas Henry V“, (IV, 1), Ibid., [Lk.:
497.]
17
Austria ülikoolides olla õppinud vaid umbes 5 eesti keelset
aastas. Ja vahest pole ükski eesti keelne inimene kunagi õppinud
Viini Ülikooli Filosoofia Instituudis senini?! Eriti ei imestaks,
kui nii olekski...?
18
Kirjutatud 19. 06. 2003
19
01. September, 2004, -- esimene kommentaar siia kirjutamise kohta
üle aastate. Sümboolsuse mõõtmeis alustamisi paigutada see selle
kunatise aasta kõige kenama perioodi algusesse, toona kui viibisin
juba Viini linnas, millest siiani eredad ja kustumatuks jäävad
mälestused. Hilisemad aastad on üles tähendatud mujal. Lühidalt
sõnastades: on kujunenud erineval kombel, kenamini ja teisti ja
vägagi erineval kombel.
20
W. Shakespeare: „Kuningas Henry V“, (V, 2), Ibid., [Lk.:
530.]
21
01. 09. 2004. Teine kommentaar, lisatud üle aasta
aega ajast edasi. Toonane , siin ülal-kirjeldatud elukoht on jäänud
kõigiti kenasti meelde tõesti. Ühe parema ja meeldivama
elukohana, milles olen viibinud. Seal sai järgitud tõesti tervete
aastaaegade vaheldumist. Ja kõigiti kenasti seda ka pühitsetud.
Oli kena aeg, siiani meenutada. Peamine lootus praegusel ajahetkel,
et Berliinis saaks järgneval aastal olema täpselt sama kena nagu
seal Viinis kunagi. Väga palju lootusi on praegu selle otsatult
kõrgetasemelise saksa parlamendipraktika stipendiumi peal. Täiesti
kindlalt võidan selle stipendiumi endale !!!
22Stendhal:
„Le rouge et le noir“, Ibid. (Leheküljed tektis on antud
teosest.)
23
W. Shakespeare: „„Kuningas Henry IV“, (1 osa.); (III, 1),
Ibid., [Lk.: 298.]
24
01. 09. 2004. Kolmas kommentaar aasta aega hiljem siia. Toonane
periood, aasta lõpp ja selle vahetus 2001 on meelde jäänud
kõikide viimaste aastate ühe kõrgperioodina. Üks kenamini
veedetud aeg üldse ja üks kenamaid aastavahetusi suurejoonelises
VIINI linnas ja kõigiti kõrgenenud meeleolus. Ainult kena seda
perioodi meenutada siianigi. Nüüd aga ootab ees BERLIIN!!! See
on juba täiesti kindel!!!
25Stendhal:
„Le rouge et le noir“, Ibid.
26Stendhal:
„Le rouge et le noir“, Ibid.
27
[Ja juba sel aastal hakkan taas reisima. Esmalt aastavahetus
Läänemerel, kruiis Stockholmi. Ja siis kevadel, kõigi lootuste
taas-tärakamise ajal lendan Pariisi, kõikidest linnadest, mida
seni külastanud, ühesse kõige ilusamasse. Bon Vojage!] (Täna
lugesin esimest korda üle selle 2003 kirjelduse 2001 aastast. JA
reisiplaanid tekksid taas! 19.10.2015.)
28
Kirjutatud 20. 06. 2003
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar