PLATON: "MENON".

PLATON

„MENON“

Soome keelde tõlkinud: Marianna Tyni.

Soome keelest tõlkinud: Madis Liibek.

MENON Oskaksid sa öelda, Sokrates, kas hüvelisust saab õpetada?¹ (70a) Või võib sellega harjuda? Või tekib see inimese loomusest või kuidagi teisiti, mitte siis harjumisest või õppimise vahendusel?

SOKRATES Tead Menon, vanasti peeti Kreekas thessaalialasi au sees hobuste kasvatamisega seoses ja jõuka rahvana. Nüüdsel ajal on põhjuseks ilmselt ka tarkus, eriti (b) mis puutub sinu kaaslase Aristippose rahvuskaaslastesse larissalastesse. Selle eest peate te tänama Gorgiast. Kui ta saabus Larissasse tegi ta aleuaatie ja thessalialaste paremikust tarkuse armastajad, nõnda nagu sellestki sinu armsast Aristipposest. See Gorgias on teid kindlasti sellenigi koolitanud, et usaldate kartuseta ja vastutulelikult vastata mistahes küsimustele, nii nagu peakski nende puhul, kes midagi jagavad. Ta isegi pakkus end vastavat mis kreeklasele siis iganes ja mis küsimustele üldse. (c) Siin aga olukord vastupidine. Meil valitseb sõna otseses mõttes tarkuse puudus ja ma arvan peaaegu, et tarkus on siitmailt kadunud teile Thessaaliasse. Kui sa kohalikele (71a) sellise küsimuse esitad, siis naeravad kõik sinu üle ja ütlevad: „Sina pead mind õige õnnelikuks. Kuidas võiksin mina teada kas hüvelisust on võimalik õpetada või ei ole, kui ma ei ole isegi selles kindel, mis kogu hüvelisus endast kujutab.“ Sarnane on minugi olukord, (b) Menon. Olen selles suhtes sama vaene nagu teisedki ateenlased ja ei ole endaga rahul, kuna ma ei tea hüvelisusest midagi. Ja kui ma ei tea mida miski endast kujutab, kuidas ma siis saaksin teada mis see on? Või arvad sa, et keegi, kes ei tunne Menonit üldsegi, võiks teada kas ta on ilus või rikas või õilsast soost või siis midagi vastupidist? Kas see oleks sinu meelest üldse võimalik?

MENON Ei. Aga ega sa Sokrates ka ikka tõesti ei (c) tea isegi mis hüve on? Kas selliseid tervitusi saame me sult koju viimseks?

SOKRATES Sellest veel ei piisa. Öelge samas, et ma ei usu end olevat kohanud ka kedagi teist, kes seda teaks.

MENON Kuidas nõnda? Kas sa siis ei kohanud Gorgiast, kui ta siin oli?

SOKRATES Muidugi kohtasin.

MENON Kas ta siis sinu meelest seda ei teadnud?

SOKRATES Mul on halb mälu. Ma ei suuda selle hädaga seoses ütelda mis ma siis arvasin, aga vahest ta ikkagi teadis ka. Sina kindlasti tead mida ta ütles, ja võid seda mulle uuesti meenutada. Või ütle oma arusaam selle asja kohta. Ilmselt (d) on see sarnane Gorgiase arvamusega.

MENON See on nõnda.

SOKRATES Jätame siis Gorgiase rahule, ta ei ole isegi siin kohal. Ütle pigem ise, mis on hüvelisus sinu meelest. Ehk läheb veel nii hästi, et tabad mind valelt, kui selgub et sina ja Gorgias teate mis on hüvelisus, kuigi ma äsja ütlesin, et ole kohanud kedagi, kes seda teaks. (e)

MENON Seda on ju lihtne öelda. Esmalt, kui tahaksid kuulda mis on mehe hüvelisus, on lugu väga lihtne, sest mehe hüvelisus suuta korraldada riiklike asju ja kohelda oma sõpru hästi ja vaenlasi neile kohasel kombel. Samas peab ta olema hoolikas, et ise seejuures kannatada ei saa. Kui aga tahad kuulda mis on naise hüvelisus, saab ka see kähku selgitatud. Naine peab majapidamise eest hästi hoolitsema, hoolitsema oma kodu eest ja ta peab olema oma mehele kuulekas. Veel on olemas eraldi veel tütarlapse hüvelisus, poisslapse hüvelisus ja (72a) näiteks ka vanema mehe ja orja ja vaba inimese hüvelisus. Neid on veel palju erinevaidki, nii et ei olegi nii keeruline öelda mis hüvelisus endast kujutab. Kõikvõimaliku tegevuse jaoks on meie hulgas igas eas oleva isiku kõikide tegude tarvis olemas teatud hüve ja minu arusaamist mööda ka pahe.

SOKRATES On mul alles hea õnn. Olin otsimas vaid üht hüvet ja sinul oli neid peidus terve parv! Ja kuna jutt oli parvedest, oletagem, et küsiksin sinult milline on mesilane oma olemuselt ja sina ütleksid, et neid on (b) palju ja erilisi. Mida sa siis vastaksid, kui küsiksin sinult: „Kas see, et nad on mesilased, teeb neist paljusi ja eritaolisi ja omavahel erinevaid, või tuleneb see mingist teisest põhjusest, näiteks ilust või suurusest või millestki selletaolisest?“ Ütle mida sa sellise küsimuse kohta ütleksid.

MENON Ütleksin, et mitte [vaid]² see, et nad on mesilased ei tee neid teineteisest erinevateks.

SOKRATES Aga kui ma siis ütleksin: „Mis nimelt (c) on see omadus, mis neid ühendab ja teeb nad omavahel sarnaseiks? Võiksid sa seda öelda?“ Oskaksid sa mulle vastata?

MENON Oskaksin.

SOKRATES Sama kehtib ka hüvede puhul. Kuigi neid on palju ja erinevaid, on neil kõigil mingi ühine kuju, millede põhjal nad nimelt hüved üldse ongi. Sellel, kellelt ma tahan oma küsimuste esitamisega püüda välja selgitada, et mis on hüve, on põhjust seda (d) võtta tähelepanu alla õigel viisil. Kas sa mõistad mida ma silmas pean?

MENON Usun et ma mõistan, aga mitte nii hästi nagu tahaksin.

SOKRATES Kas sa mõtlesid vaid hüvet kui oma seisukoha esitasid, et meestel on enda [ette-kujutlused] hüvelisusest ja naistel endi omad ja samuti ka kõigil teistel, või mõtlesid sa samas näiteks ka tervise või suuruse või jõu peale? Kas sinu meelest erineb meeste tervis naiste omas? Või on tervis oma kujult alati sama sõltumata sellest kas on küsimus mehe või naise või (e) kellegi teise tervisest?

MENON Minu meelest on mehel ja naisel sarnane tervislik olukord.

SOKRATES Aga kogukus ja jõud? Kui naine on tugev, kas on siis tema jõu olemus ja kuju sarnane mehe vastavale omadusele? Kui rääkisin samast jõust pidasin silmas, et jõud ei ole jõuna naisel või mehel kuidagigi erinev. Või on see sinu meelest erinev?

MENON Ei.

(73a) SOKRATES Kas siis hüvelisus on oma olemuselt midagi erinevat näiteks lapse või vanema isiku puhul või mehe ja naise puhul?

MENON Minu meelest on see juba jälle veidi erinev asi.

SOKRATES Kuidas nõnda? Kas sa ei öelnud, et mehe hüvelisus on hästi riiki valitseda, naise oma aga majapidamise eest hoolitseda?

MENON Ütlesin.

SOKRATES Kas on üldse võimalik valitseda riiki või majapidamist või mida iganes tehes seda teisti kui mõistlikult ja õiglaselt?

MENON Muidugi mitte.

SOKRATES Kas siis ei ole nõndamoodi, et need, kes valitsevad õiglaselt ja mõistlikult, valitsevad oma õigluse ja mõistlikkuse kohaselt?

MENON Ja põhjusega.

SOKRATES Nõnda siis mõlemad, nii mees kui naine, vajavad samasid omadusi, õiglust ja mõistlikkust, et olla hüvelised?

MENON See näib nõnda olevat.

SOKRATES Aga laps ja vanur? Kas ka nemad võivad olla head, ka juhul kui nad korratud ja ebaõiglased?

MENON Kindlasti mitte.

SOKRATES Sellisel juhul vaid siis, kui nad on mõistlikud ja õiglased?

MENON Jah.

SOKRATES Kõik inimesed on siis head samal kombel, (c) kuna head teevad neist sarnased omadused.

MENON Ilmselt jah.

SOKRATES Vaevalt et nad oleksid sarnasel kombel head, kui neis poleks sama hüvelisust.

MENON Nad ei oleks tõesti.

SOKRATES Kui nüüd kogu hüvelisus on sama, ürita meelde tuletada mida Gorgias väitis seda olevat ja sina ka kõigiti samuti.

MENON See on oskus inimesi valitseda, kui sa (d) seda kord juba kuulda soovid, mis meie meelest on kõigile hüvedele omane.

SOKRATES Seda ma just tahaksingi. Kas see on sinu meelest hüve ka laste puhul ja kas isanda valitsemine on orja puhul hüve? Kas see on enam ori, kes teist valitseb?

MENON Tegelikult ei ole.

SOKRATES See ei näi nii olevat tõesti, mu sõber. Mõtle ka veidi selle üle: ütlesid, et hüve on oskus valitseda. Kas me ei peaks sellele lisama, et see on oskus valitseda õiglaselt ja mitte ebaõiglaselt?

MENON Minu arvates jah. On ju õiglus ometigi hüve.

SOKRATES On see hüve üldiselt või teatud [eriline] hüve? (e)

MENON Mida sa selle all mõtled?

SOKRATES Sarnasel kombel võiksin kõneleda millest iganes. Näiteks ümmargususe kohta võiksin öelda, et see on teatud vorm, mitte ainult et see on vorm. See tuleneb sellest, et on olemas ka teisi vorme.

MENON Sul on õigus. Ka mina ütlesin, et õiglus pole ainuke hüve.

SOKRATES Ütle siis mis muid hüvesid olemas on. Mina vähemalt oskaksin loetleda teisigi vorme, kui sa seda minult küsiksid. (74a)

MENON Minu meelest on vaprus hüve, ja mõistlikkus ja tarkus ja suuremeelsus. Ja neid on palju teisigi.

SOKRATES Jälle oleme sama küsimuse juures tagasi. Oleme leidnud paljusi hüvesi, otsides vaid ühte, veidi erinevalt kui veel äsja. Aga seda üht, mis kõigile ühine on, pole me suutnud [ikka veel] leida.

MENON Hüvede hulgast ei oska ma seda ühte leida nagu muudest asjadest. (b)

SOKRATES Ei sa vist suuda. Aga mina üritan nüüd meid edasi aidata nagu vähegi oskan. Seda sa ju mõistad, et järgnev kehtib igal juhul: kui keegi sult küsib nagu mina äsja „mis on vorm“, ja sina vastad „ümmargusus“ ja ta küsiks jällegi nagu minagi „kas ümmargusus on vorm või on see teatud eriline vorm“, siis vastaksid sa kindlasti, et see on teatud eriline vorm.

MENON Kindlasti.

SOKRATES Kas ei tulene see sellest, et on olemas teisigi (c) vorme?

MENON See tuleneb.

SOKRATES Kui sinult järgnevalt küsitakse, milliseid teisi, oskaksid sa sellised loetleda, või kuidas?

MENON Oskaksin.

SOKRATES Ja kui keegi sinult sarnasel kombel küsiks mis on värv, ja sina vastaksid, et valge, ja kui küsija tahaks teada kas valge on värv või teatud eriline värv, siis ütleksid sa kindlasti, et see on teatud eriline värv, sest värve on ka teisigi.

MENON Nõnda ma teeksin.

SOKRATES Kui küsija käsiks sul loetleda teisi värve, (d) loetleksidki sa neid, ja nad kõik oleksid värvid nagu valgegi, kas pole nii?

MENON See vastab tõele.

SOKRATES Kujutle, et ta jätkaks oma mõttekäiku nagu minagi seda teen ja ütleks: „Alati jõuame me paljuseni. Ära enam nõnda jätka. Kui kord juba kasutad kogu selles hulgast ühte nimetust ja nimetad neid kõiki vaid vormiks, isegi kui nad oleksid teineteisele vastandlikud, siis mis [ometigi] on sama ümmarguses kui sirgjoonelises? Mida võiksid sa siis nimetada pelgalt vormiks, ega nimelt just ümmarguseks ja sirgjooneliseks?“ Kas küsimus on selles?

MENON Nii on.

SOKRATES Kas sa sellisel juhul ei nimetaks ümmargust enam ümmarguseks ega ka sirgjooneliseks või sirget ei sirgeks ega ka ümmarguseks?

MENON Ilmselt ei ütleks.

SOKRATES Kas sa sellega nimelt ei ütleks, et ümmargusus kui ka sirgjoonelisus on sarnaselt vormid, ja et üks neist ei ole seda üldsegi vähem kui teine?

MENON See vastab tõele.

SOKRATES Mis see siis on, mida me vormiks nimetame? Ürita seda seletada. Kui keegi küsiks sinult nõndamoodi vormide või värvide kohta, siis küllap ta imestaks, kui sa ütleksid: „Kuule, kulla mees, ma ei mõista, mida sa tahad ega jaga mida sa kõneled.“ Kindlasti vastaks ta sulle: „Kas sa siis ei mõista, et soovin vaid teada, mis on neis kõigis ühist?“ Mõtle nüüd ometigi, kas sa juba ei oskaks vastata küsimusele „mis on sama ümmarguses ja sirges ja kõigi mida sa vormideks nimetad?“ Ürita öelda, et õppisid vähehaaval vastama ka küsimusele „mis on hüvelisus?“

(b) MENON Parem, oleks kui sina seda ütleksid, Sokrates.

SOKRATES Kas ma peaksin nõnda sulle meele järele olema?

MENON Muidugi.

SOKRATES Kas oleksid nõus ka ise vastama, kui sinult hüvelisuse kohta küsin?

MENON Olen nõus.

SOKRATES Meil tuleb hoolega üritada. Asi on seda väärt.

MENON Igal juhul.

SOKRATES Hästi. Üritame sulle selgeks teha mis on vorm. Mõtle, kas sa kiidaksid heaks selle määratluse: vorm on see, mis ainsana kõigis esemetes alati värviga seostub. Kas sellest piisab, või tahaksid sa seda veel kuidagi teisti määratleda? Ise oleksin ma vägagi rahul, kui niigi (c) hästi vähemasti mulle hüvelisuse määratleksid.

MENON Aga see on ju täiesti arutu määratelm!

SOKRATES Kuidas nii, arutu?

MENON Sa ütlesid, et vorm on see, mis liitub alati värviga. No hästi. Aga mis siis kui keegi ütleks, et on sama-vähe teadlik nii värvist kui ka vormist. Mis kasu sa arvad oma määrtlusest temale olevat?

SOKRATES Paljugi. Kui küsijaks oleks üks neist tarkadest vaidlejatest ja väitlejatest, ütleksin talle: „Nii ütlesin mina. Juhul kui mul pole õigus, oleks sinu asi minu sõnadest kinni võtta ja (d) esitada oma vastuväide.“ Aga kui küsimus on sõprade vahelises vestluses, nagu [kui] praegu sinu ja minu vaheline, on omal kohal vastata sõbralikumalt ja dialektilisemalt. Siis ei piisa sellest, et tõtt kõneletakse, vaid asju tuleb öelda sellises sõnastuses, et küsija algusest peale möönaks, et neid mõistab. Sellisel kombel üritan mina nüüd sulle kõnelda. Ütle siis mulle: kas on olemas midagi sellist, mida sa lõpuks (e) nimetaksid? Mõtlen lõpu all midagi taolist nagu äär või serv, tähendavad nad ju mõlemad sama. Pordikos oleks kindlasti erinevat meelt kui meie, kuid sina ütleksid igal juhul, et midagi piirneb või lõppeb. Midagi taolist ma nüüd silmas pidasingi, ei midagi keerulisemat.

MENON Nii ma ütlesin, ja arvan end mõistvat, mida sa silmas pidasid.

SOKRATES Ent edasi: kas on olemas selliseid mõisteid nagu pind ja ese, näiteks geomeetrias? (76a)

MENON On.

SOKRATES Kuidagi selle põhjal sa mõistad, mida ma vormiks nimetan. See mida nüüd ütlen hõlmab kõiki vorme. Vorm on nimelt see, millega mingi ese piirneb. Lühidalt öeldes on siis vorm [mingi] eseme piiriks.

MENON Aga mis on siis värv?
SOKRATES Ära ole ninakas. Nõuad, et vanem mees sinu küsimustele vastaks (b), aga ise sa ei soostu meeldegi tuletada, mis ütles Gorgias hüvelisuse olevat.

MENON Kui sa kõige pealt mulle vastad, siis ma ütlen sulle.

SOKRATES Pimegi arvaks kohe, kui kuuleks sind kõnelevat, et oled kena ja sul on armukesi.

MENON Mille järgi?

SOKRATES Selle järgi, et vesteldes sa kogu aeg kamandad ikka nagu hellitatud ülik, kes on harjunud käskima seni kuni on noor ja reibas. Pealegi oled sa juba suutnud (c) mõista, et mul on nõrkus noorte inimeste iluga seoses. Olen siis sinule meele järele ja vastan.

MENON Sa oledki mulle tõesti meele järele.

SOKRATES Sooviksid sa, et vastaksin Gorgiase moodi? Siis osutub sulle hõlpsamaks mind hoolega kuulata.

MENON Muidugi soovin.

SOKRATES Kas te mõlemad ei kõnele mingisugustest asjade voolust nagu Empedokles?

MENON Just nimelt.

SOKRATES Ja õhkamisest, milledesse ja mille kaudu need voolused liiguvad?

MENON Just nimelt.

SOKRATES Ütlesite samuti, et mõned voolused sobivad teatud (d) puhkudel, teised seevastu on suuremad või väiksemad kui need?

MENON Nii need lood on.

SOKRATES Ja on olemas ka selliseid mida sa ilminguteks nimetad, kas pole nõnda?

MENON On.

SOKRATES Nüüd „juba mõistad mida ütlen“, nagu Pindaros ütleks. Värv on nägemiseks sobiv ja selle jaoks täheldatav eseme vormist lähtuma [seatud] voolus.

MENON Minu meelest oled sa, Sokrates, minu küsimusele väga hästi vastanud.

SOKRATES Vastasin ilmselt nõnda, nagu sa oled harjunud. Kindlasti märkad end samuti suutvat selgitama häält, (e) lõhna ja ka palju muu taolist.

MENON Kindlasti suudan.

SOKRATES Minu vastus oli kõrgelennuline, ja seetõttu meeldis see sulle rohkem kui minu esitatud vormi määratlemine.

MENON See vastab tõele.

SOKRATES Aga mulle tundub, et see ei ole siiski nõnda. Õieti olen selles lausa veendunud, sa Aleksidemose poeg. Viimati mainitu on parem. Ja ka sina oleksid veelgi minuga nõus, juhul kui sa ei peaks siit enne müsteeriumite algust lahkuma, nagu eile ütlesid, vaid võiksid siin asjasse pühendatud saada.

MENON Võiksin vahest ka siia jäädagi, kui sa mulle rohkem (77a) [midagi] taolist kõneleksid.

SOKRATES Mul leiduks sellise kõnelemise jaoks tahtmist küll, ei sind ega ka ennast silmas pidades. Kardan vaid et ma ei oleks selleks just võimeliseim. Aga ürita ka sina lunastada oma lubaduse ja ütelda mis on hüvelisus tervikuna. Lõpeta tegemist ühest paljusust, nagu inimestel on kombeks mängeldes öelda, kui keegi midagi katki teeb. Hoia hüvelisust [pilgus kui] millegi terviklikuna ja rikkumatuna ja ütle mis see on. Oled ju minult selleks eeskuju saanud. (b)

MENON Minu meelest on hüvelisus, nagu luuletajagi ütleb, seda et armastatakse ilu ja ollakse seda võimeline valmistama. Just seda ma nimetan hüveks, et püüeldakse ilu suunas ja suudetakse seda ka teostada.

SOKRATES Kui keegi püüdleb ilusa suunas, kas see püüdleb sinu meelest ka hüvelisuse poole?

MENON Kindlasti.

SOKRATES Mõtled siis nõnda, et on olemas selliseid [inimesi] kes tahavad halba, ja teisalt selliseid, kes püüdlevad hüvelisust? Kas sa ei usu, et kõik taotlevad hüvet? (c)

MENON Minu meelest ei.

SOKRATES Kas mõned siis taotlevad halba?

MENON Just nii.

SOKRATES Kas sa pead silmas, et nad toimivad nõnda, kuna arvavad et halb on hea või siis et nad taotlevad halba teades hästi, et see on halb?

MENON Usun, et mõlemad variandid on võimalikud.

SOKRATES Sinu meelest on siis võimalik, et keegi taotleb halba, kuigi teab et see halb on?

MENON Justnimelt.

SOKRATES Mida sa mõtled „taotlemisega“? Kas seda, et taotleja saaks objekti oma omandusse? (d)

MENON Muidugi nii.
SOKRATES Kas seetõttu, et ta arvab halba olevat sellele kasuks, kes seda teostab? Või teab ta, et halb kahjustab sedagi, kellega ta seostub?
MENON Mõned arvavad, et sellest on kasu, teised teavad, et see on kahjulik.SOKRATES Kas sa arvad, et need, kes usuvad, et halb on kasuks, teavad et halb on halb?
MENON Ei ma ei usu seda.
SOKRATES Kui inimene ei tea end halba taotlemas, vaid (e) arvab et taoteldav halbus on hüvelisus, siis me ilmselt ei saa öelda, et ta tegelikult halba sooviks. Teisiti sõnastades teadmatult halba taotleva inimese eesmärgiks on siiski tegelikult hüvelisus.
MENON Nõnda see näib olevat.
SOKRATES Need aga jällegi, kes, nagu sa ütled, taotlevad halba olles sellel arvamusel, et see nende objekti kahjustab, on ka sellest teadlikud, et põhjustavad ka endale kahju?
(78a) MENON Sunnitultki.
SOKRATES Kas nad ei pea kannatavaid haletsusväärseiks just seetõttu, et nad kahju kannatavad?MENON Seda tuleb möönda.
SOKRATES Kas nendede meelest ei ole need kannatanud õnnetud?
MENON Arvan, et oleksid.
SOKRATES Kas tahaks keegi olla kannatanud ja õnnetu?
MENON Minu meelest mitte.
SOKRATES Nõnda siis ei sooviks keegi halb olla, kuna ei soovi olla õnnetu. Sest mida muud võiks kannatamine olla kui et taotletakse halba ja põhjustatakse seda [ka] iseendale.
MENON Sul näib õigus olevat, Sokrates. Keegi ei taha (b) halba.
SOKRATES Kas sa just äsja ei öelnud, et hüvelisus on heatahtlikus ja suutmine seda valmistada?MENON Ütlesin.
SOKRATES Kui nüüd nõnda sõnastada, kas see tahtmine ei ole kõigile ühine? Selles mõttes siis otsekui keegi ei oleks teisest parem?
MENON Ilmselt.
SOKRATES Aga on selge, et kui keegi on üldiselt teistest parem, on ta seda oma suutmises.
MENON Muidugi nii.
SOKRATES Sinu arusaamise kohaselt on siis hüvelisus suutmine hüvelisust tekitada.
MENON Minu meelest on sinu järeldus täitsa õige. (c)
SOKRATES Vaadakem siis kas sul on õigus. Võimalik, et oled asjale pihta saanud. Kas ütleksid siis, et hüvelisuse lisandamine on hea.
MENON Just nõnda.
SOKRATES Kas sinu meelest ei esinda hüvet näiteks sellised seigad nagu tervis ja rikkus?
MENON Jah, ja samuti ka kulla ja hõbeda hankimine ja auavaldused ja riigiametitesse saamine.
SOKRATES Kas see on kõik, mida sa hüvedeks pead?
MENON On, jah see oleks nagu kõik.
SOKRATES No hästi. Kulla ja hõbeda hankimine on hüve, (d) ütleb [Pärsia] suur-kuninga perekonnasõber Menon. Kas sa sooviksid sellele lisada, et rikkuste hankimine peab toimuma õiglaselt ja väärikalt, või on see sinu meelest hüveline ka siis, kui see ebaõiglasi vahendeid valides teostatakse?  

MENON Muidugi ei ole.

SOKRATES See on ju siis pahe.

MENON Muidugi.

SOKRATES Nähtavasti peab siis raha hankimisega liituma õiglusetunne, mõistlikkus, väärikus või mingi teine (e) hüvelisuse osis. Juhul kui ei, siis ei ole tegemist hüvega, kuigi see võib kasuks tulla.

MENON Kuidas siis teisti?

SOKRATES Siis vist on vaenegi olemine hüve, kui see johtub sellest, et ei ole ebaõiglasel kombel hankinud rikkuse endale ega teistele?

MENON Nähtavasti.

SOKRATES Selline hüve nagu rikkuste hankimine ei tarvitse siis olla kuigivõrd suurem hüve kui selle hankimata jätminegi. Hüvelisus on vaid see mis teostub õiglusekohaselt, ning [teisalt] see mis on teostatud ebaõiglaselt ja muu taoline, on pahe. (79a)

MENON Asi paistab tõesti olevat nõnda nagu sa ütlesid.

SOKRATES Kas me just äsja ei öelnud, et õiglus, mõistlikkus ja teised sellised omadused on hüvelisuse koostisosad?

MENON Me ütlesime.

SOKRATES Siis teed sa minu arvel nalja!

MENON Kuidas siis nii?

SOKRATES Kuigi ma just palusin, et sa ei hajutaks ega jagaks hüvelisust ja andsin sulle ka eeskuju kuidas vastata, ütlesid sa siiski [otsekui] millestki hoolimata, et hüvelisus on see, (b) et suudetaks lisandada hüvet ja seda õiglasel kombel. Ja õiglust pead sa samas hüvelisuse osaks.

MENON See vastab tõele.

SOKRATES Selle põhjal mida sa möönad tõele vastavat, on hüve siis mistahes toiming, mille osaks on mingi hüvelisuse osa? Sinu arusaamise järgi on õiglus ja muud sellised asjad hüvelisuse osad. Mida ma sellega mõtlen? Seda, et kui ma palun sul öelda mis on hüve tervikuna, ei vasta sa ligikaudseltki, vaid nimetad hüveks mistahes tegevust, kus vaid mingigi hüvelisuse osis juures on. Kõneled otsekui oleksid juba selgitanud mis (c) tervikuna on ja nagu ma seda teaksin seda ka siis, kui sa selle osadeks jaotad. Mulle tundub, kulla Menon, et on taaskord põhjust algusest peale alustada ja küsida sinult uuesti mis hüvelisus on, kui oled juba kord öelnud, et selleks on kõikvõimalik tegevus, kus vaid osagi sellest juurde kuulub. Samahästi võiks öelda, et hüve on kõik, mis õiglaselt toimuma saab. Kas ka sina ei usu, et on omal kohal alustada taas algusest ja esitada sama küsimus uuesti? Või arvad sa, et on võimalik tunda mingit hüvelisuse osa juhul kui ei teata, mis hüvelisus tervikuna endast kujutab?

MENON Nõnda ma ei arva.

SOKRATES Mäletad kui ma veidi aega tagasi vastasin sinu küsimusele, (d) mis puudutas vormi? Siis leppisime me kokku, et vastust ei saa rajada seikadele, millede osas pole veel jõutud ühisele arusaamisele.

MENON Sellega seoses talitasime täitsa hästi.

SOKRATES Ära siis ka sina, kulla sõber, kujutle, et võiksid selgitada kellegile mis on hüvelisus jättes kõnelemata selle osadest nii kaua kui on veel otsustamata mis hüvelisus tervikuna endast ette kujutab. Ära ürita sel kombel otsustada ka midagi muud vaid luba endale esitada veelkord küsimus, mis hüvelisus peaks (e) endast kujutama; alles siis võid kõneleda nagu kõneled. Kas ma sinu meelest eksin täielikult?

MENON Ei, sul on õigus.

SOKRATES Vasta siis [otsekui] algusest peale. Mida te ütlesite hüvelisuse olevat, sina ja su kaaslased?

MENON Tead, Sokrates, muidugi ma teadsin juba enne kui sind kohtasin, et sa alati esined teadmatuses olevana ja üritad vastava mulje jätta ka teistele. Nüüd paistab mulle, et sa (80a) vead mind ninapidi ja nõiud mu ära ja ajad mulle kärbseid pähe, nii et ma ei tea enam millegistki midagi. Kui ma natuke nalja saaksin teha siis ütleksin, et sa oled täpselt nagu tulesäde, nii oma väljanägemise poolest kui muidugi ka. Selle puutumisel läheb kaotsi [viimne kui] mõistusraasuke ja sina oled nüüd mulle midagi selletaolist teinud. Mina ei ole enam tõesti kui täitsa teadvel, ei hingeliselt ega sõnaliselt, (b) ega oska sulle midagi vastata. Olen ma ju ometigi hüvelisusestki kõnelenud nii mõnegagi ja nii mõnelgi korral, ja omameelest isegi üsna oskuslikult. Nüüd aga ei oska ma isegi öelda, mis see on. Minu meelest talitad sa targalt, kui jääd siia Ateenasse. Kui läheksid mingisse teise linna, aetakse sind sealt kähku nõia pähe minema.

SOKRATES Oled tõeline lurjus, Menon Sul õnnestus mind peaaegu ninapidi vedada.

MENON Ju kuidas siis ometigi?

SOKRATES Arvan end teadvat, miks sa mind tulesädemega (c) võrdlesid.

MENON Miks sa nii arvaksid?

SOKRATES Sest ka mina võrdleksin sind millegagi. Tead, hästi, et kõigile kenadele inimestele meeldib, et neid võrreldakse millegagi, see on neile vaid kasuks. On ju seegi kindlasti ilus, mis on ilusa sarnane. Aga ma ei plaani võrrelda sind millegagi. Kui tulesäde, kes muid eksitab, on ka ise segaduses, meenutan ma seda, muidu mitte. Ega ma ka selleks ei aja teisi segadusse, et ma ise [kõike] teaksin, (d) vaid just seetõttu et ma ise tean kõige vähem. Ka praegu ma ei tea mis on hüvelisus. Sina oled seda vahest varem teadnud, kuid nüüd minuga kokku puutudes oled teadmatuses nagu varemgi. Tahaksin siiski vaadelda ja sinuga koos uurida mis see olla võiks.

MENON Kuidas sa omameelest plaanid uurida seda, mille kohta sa isegi ei tea, mis see endast kujutab? Mida soovid sellega saavutada, kui otsid sellist, mida ei tunne? Ja kui selle leiad, mille poolest tunnistad selle just selleks, millest sa midagi ei tea? (e)

SOKRATES Ma mõistan küll mida sa üritad öelda. Kas märkad end pöörduvat tuntud eristilise arusaama poole, et inimene ei saa eriti uurida ei seda mida teab ega ka seda mida ei tea? Miks ta siis peakski uurima seda, mida ta teab, see on talle juba tuttav, ega [järgnevaks] uurimiseks pole vajadust. Seda aga mida ta ei tea, ei saa ta uurida, kuna ei tea, mida uuriks. (81a)

MENON Kas see siis sinu meelest ei olegi nõnda?

SOKRATES Minu meelest ei ole.

MENON Oskaksid sa seletada miks?

SOKRATES Oskan. Olen kuulnud tarku mehi ja naisi kõnelevat jumalikest asjadest...

MENON Mida ütlemas?

SOKRATES Midagi sellist mis minu meelest vastab tõele ja on hästi öeldud.

MENON Mis see siis oleks ja kes nõnda ütlesid?

SOKRATES Nõnda sõnasid preestrid ja preestrinnad, kellede meelest on oluline väljendada oma arusaama noist asjust, milledega (b) nad on tegelemas. Sama ütleb ka Pindaros ja mõned teised jumalikud luuletajad. Mõtle ometi, kas neil on sinu meelest õigus. Nad nimelt ütlevad, et inimese hing on surematu, ja et see küll vahel [otsekui] eemaldub – nõnda nimetavad nad suremist – teisalt jälle sünnib uuesti, aga kunagi kaotsi ei lähe. Seetõttu peab inimene elama oma elu võimalikult jumalakartlikult. Kuna

ka Persefonele on lepitatud endised kannatused

ta hing pöördub tagasi maa peale päevavalgusesse

üheksa aasta möödudes.

Sellistest võrsub õilsaid kuningaid, (c)

võimu poolest võimsaid ja tarkuse poolest suuri mehi.

Inimesed nimetavad neid kangelasteks

aegadest aegadesse.

Kuna hing on siis surematu ja sünnib korduvalt uuesti ja on näinud kõike maa peal ja kõike manalas ja üldse kõike mis olemas on, ei ole midagi, mida see ei oleks teadma õppinud. On loomulik, et inimene suudab hüvelisusest ja muust meelde tuletada sellist, mida ta juba varemgi on teadnud. Kuna juba kord kõik, mis on olemas, omab ühist algupära, ja kuna hing on saanud teada kõik, ei takista midagi inimest (d) saada teada kõike, kui ta ühegi asja suudab meelde tuletada (seda meelde-tuletamist on kombeks nimetada õppimiseks), kui ta vaid on julge ega väsi uurimast. Kuna uurimine ja õppimine on täielikult selline meelde-tuletamine. Selleks ei pea uskuma mainitud eristilisse arusaama. See teeb meist saamatud ja kõlab mugavalt küündimatute kõrvus, aga see teine arusaam teeb meist püüdlikud ja teadmishimulised. Ma usun, (e) et see on õige arusaam ja tahan seetõttu koos sinuga uurida, mis hüvelisus on.

MENON Hästi. Aga mida sa mõtled selle all, et me ei õpi, vaid see mida me õppimiseks nimetame, on [pigem] meelde-tuletamine? Kas sa võiksid mulle üksikasjalikumalt õpetada, mida see tähendab?

SOKRATES Äsja ma alles ütlesin, et oled tõesti lurjus, Menon. Palud mind õpetada, kuigi ma alles äsja olen öelnud, et ei (82a) ole olemas õppimist, vaid ainult meelde tuletamine. Üritad mind vist tõesti mind endale vastu rääkima panna.

MENON Taevas hoidku, Sokrates. Ei olnud mul midagi taolist mõtteis. Kasutasin seda sõna vaid harjunud kombel. Aga ürita kuidagi näidata, et lugu on nõnda nagu sa ütlesid.

SOKRATES See ei ole lihtne, aga sinu heaks ma üritan. Käsi siia tulla neist paljudest teenijatest keegi, nii näitan (b) seda sulle tema abiga.

MENON Selge. Sina seal, tule siia!

SOKRATES Kas see ori on kreeklane ja kõneleb Kreeka kelt?

MENON Muidugi. Ta on meil siin sündinud.

SOKRATES Jälgi siis kuidas sulle mõjub; kas ta tuletab meelde või õpib minu käest?

MENON Olen tähelepanelik.

SOKRATES Ütle poiss, kas sa tead, et see kujund on ruut.

ORI Tean. (c)

SOKRATES Ruut on siis kujund, millel on neli sama-mõõdulist külge, need siin?

ORI Jah.

SOKRATES Kas need selle [ruudu] diameetrid on samuti sama-mõõdulised?

ORI Nad on.

SOKRATES Kas ei võiks samataoline kujutis olla väiksem või suurem kui see siin?

ORI Võib küll.

SOKRATES Kui see külg on kahe jala suurune ja see samuti kahe, siis mitme jala suurune on kogu ruut? Vaata nüüd seda asja. Kui see külg on kahe jala pikkune ja see vaid ühe, kas kujutis on kaks jalga suur, kas pole nii?

ORI Nii on.

SOKRATES Kui teinegi külg on kahe jala pikkune, kas pole siis (d) tulemuseks kaks korda kaks jalga?

ORI On.

SOKRATES Ruut on siis kaks korda kaks jalga?

ORI Just.

SOKRATES Palju on kaks korda kaks jalga? Arvuta ja ütle.

ORI Neli.

SOKRATES Kas ei oleks võimalik kaks korda suurem aga samataoline kujund, mille kõik küljed oleksid sama pikad, nagu sellel kujundil?

ORI On.

SOKRATES Kui mitu jalga pikk selline on?

ORI Kaheksa.

SOKRATES Ürita nüüd mulle öelda kui pikk on sellise ruudu iga külg, kui selle ruudu külje pikkus on (e) kaks jalga. Mis on siis kaks korda suurema ruudu külje suurus?

ORI Selge see, et kahekordne.

SOKRATES Kas märkad, Menon, et ma ei õpeta sellele poisile midagi, ainult küsin. Ja nüüd ta arvab end teadvat mis on kaheksa jala suuruse ruudu külje pikkus, või mis sa arvad?

MENON Näib nõnda olevat.

SOKRATES No, kas ta teab?

MENON Vaevalt et tegelikult.

SOKRATES Aga ta arvab, et sellisel on kahekordne külg.

MENON Nii ta arvab.

SOKRATES Vaata nüüd kuidas ta tuletab seda asja meelde jupphaaval, nagu peabki. -- Noh, poiss, arvad siis, et läheb vaja kahekordset külge, et saada kahekordne kujutis? Ma ei mõtle sellist, mis on siit pikem ja sealt lühem, vaid iga külje poolest sama-mõõduline, nagu see [kujund] siin, aga kaks korda suurem, kaheksa jala laiune. Oled sa endiselt seda meelt, et selle jaoks on vaja kahekordset külge?

ORI Olen.

SOKRATES Ja kas sellest küljest ei tule kahekordne, kui jätkame seda teise sama pikkusega?

ORI Tuleb.

SOKRATES Sa ütled siis, et neljast nii pikast küljest moodustub kaheksa jalaline ruut?

ORI Ütlen. (b)

SOKRATES Joonistagem siia juurde, nõnda et saame neli sellist külge. Kas sa ka seda nimetaksid nüüd kaheksa jala pikkuseks ruuduks?

ORI Just seda.

SOKRATES Aga kas siin ei ole neli ruutu, millest igaüks on sama suur kui see nelja jala laiune?

ORI On tõesti.

SOKRATES Kui suur see siis on? Kas ei ole see neli korda nii suur?

ORI Vist küll.

SOKRATES Kas neljakordselt nii suur on kahekordne?

ORI No muidugi mitte.

SOKRATES Aga kui mitmekordne?

ORI Neljakordne.

SOKRATES Kahekordsetest külgedest ei moodustu siis (c) kahekordset, vaid neljakordne kujutis?

ORI Sul on õigus.

SOKRATES Neli korda neli on kuusteist, või kuidas?

ORI Nii on.

SOKRATES Milline peaks siis külg olema, et saaksime kaheksa jala pikkuse ruudu? Praegune on vaid neljakordne.

ORI Nõnda on.

SOKRATES Selle külje poolikust moodustub siis taas nelja jala suurune ruut?

ORI Näib nii olevat.

SOKRATES Noh hästi. Kas ei ole kaheksa jala pikkune ruut pool sellest, aga kahekordne selle teisega võrreldes?

ORI On.

SOKRATES Kas ei moodustu siis kaheksa jalane ruut pikematest (d) külgedest kui viimane, aga lühematest kui see esimene?

ORI Nõnda näib mullegi.

SOKRATES Kena. Vasta nüüd sellekohaselt mis sulle õige tundub. Kas esimese [ruudu üks] külg ei olnud nelja jala pikkune, teise oma kaheksa jala pikkune?

ORI Oli.

SOKRATES Nõnda siis peab kaheksa jala pikkuse ruudu üks külg olema pikem kui kahe jala suurune külg, aga lühem kui nelja jala pikkune.

ORI Nii on. (e)

SOKRATES Ürita öelda kui pikk see sinu meelest olema peaks?

ORI Kolme jala pikkune.

SOKRATES Kui meil tuleb saada kolme jala pikkune külg, siis lisame sellele kahe jala pikkuse külje pooltena sellest teisest [kujutisest], ja siin on koheselt kolm jalga. Siin on kaks ja siin on üks, kas pole nõnda? Ja sellel teisel küljel on siin jällegi kaks jalga ja siin veel üks. Nõnda tekib sinu poolt mõeldud ruut.

ORI Nõnda ta tekib.

SOKRATES No aga kui see külg on kolme jala pikkune ja see samuti kolme, kas siis kogu ruut ei ole kolm korda kolm jalga?

ORI Näib olevat.

SOKRATES Kui palju on kolm korda kolm jalga?

ORI Üheksa.

SOKRATES Kui suur pidi olema kahekordne kujutis?

ORI Kaheksa jalga.

SOKRATES Kolme jala pikkustest külgedest ei moodustu siis kaheksa jalast ruutu?

ORI Tõesti mitte.

SOKRATES Aga millistest külgedest siis? Ürita täpselt öelda. Kui sa ei soovi arvutada, siis näita millistest.

ORI Helde taevas, ma tõesti ei tea. (84a)

SOKRATES Kas märkasid, Menon, kui kaugele on poiss jõudnud juba meeldetuletamise teel? Alguses ta ei teadnud, ega ka praegugi tea, kui pikk on kaheksa jala pikkuse ruudu külg, aga arvas end teadvat ja vastas meile julgesti oma arusaama kohaselt oma teadmatust adumata. Nüüd aga seevastu on oma teadmatusest teadlik ega enam (b) arva end teadvat, kuna ei tea tõesti.

MENON Sul on õigus.

SOKRATES Aga ta mõistab nüüd sellest asjast rohkem, mida ta ei tea.

MENON Nõnda ka minu meelest.

SOKRATES Kas me oleme teada kuidagi kahjustanud pannes teada oma teadmatust tunnistama ja teda omal kombel teadmatuks [muutes] nagu minutaolinegi on?

MENON Minu arvates ei ole.

SOKRATES Oleme siis teiste sõnadega aidanud tal saada lähemale teadmisele asja tegelikust olukorrast. Nüüd on ta valmis innukalt uurima kuidas see asi on, kuna ta ei tea seda; alles hetk tagasi väitis ta kõhklematult olevat mõndasid kuulnud mõnelgi (c) korral [nõnda ütlevat] ja arvas endal õigus olevat, et kahekordsel ruudul peab olema ka kahekordne külg.

MENON Nähtavasti.

SOKRATES Kas arvad, et et ta oleks kunagi hakanud uurima või õppima nii kaua kui arvas end teadvat, kuigi ei teadnud? Kas nõnda ei toimunud alles siis, kui ta pidi tunnistama oma teadmatust ja oli nõutu ja temas ärkas teadmis-janu?

MENON Tõsi see on.

SOKRATES Kas tal oli oma teadmatuse tõdemisest kasu?

MENON Usun küll.

SOKRATES Kohe saad näha, et see poiss, kes on veel teadmatuses, saab minu juhtimisel asjast aru, kuigi ma ei (d) õpeta teada vaid ainult küsitlen. Kas panid tähele, et ma kordagi ei õpetanud ega seletanud talle midagi või üldse tegevat ei midagi muud kui küsides tema arvamusi. Ütle poiss, kas see ei ole nelja jala pikkune ruut? Kas mõistad?

ORI Mõistan.

SOKRATES Me võiksime joonistada selle kõrval teise sama-suuruse, kas pole?

ORI Jah võiksime.

SOKRATES Ja veel ka kolmanda, mis on sama suur kui need kaks eelmist.

ORI Just nõnda.

SOKRATES Ja siis võime veel seda nurka täiendada.

ORI Jah. (c)

SOKRATES Kas siis siin ei ole neli sama suurt ruutu?

ORI On.

SOKRATES Kui mitmekordne ruut see siis lõppude lõpuks on?

ORI Neljakordne.

SOKRATES Aga meil oli vaja kahekordset, kas sa ei mäleta?

ORI Ma mäletan.

SOKRATES No, see siin on joon mis on nurgast (85a) nurka joonistatud ja jagab kõik need ruudud kaheks.

ORI Nii on.

SOKRATES Kas sellest ei teki neli sama pikka joont, mis seda ruutu osadeks eraldavad?

ORI Tekib küll.

SOKRATES Mõtle nüüd veidi. Kui suur on see ruut?

ORI Ma ei mõista.

SOKRATES Kas iga joon ei eraldanud poolt igast neist neljast ruudus nende kujutiste sees?

ORI Jah.

SOKRATES Kui palju selliseid poolikuid on neis ruutudes?

ORI Neli.

SOKRATES Aga selles ühes ruudus?

ORI Kaks.

SOKRATES Mis on neli võrrelduna kahega?

ORI Kahekordne

SOKRATES Mite jala suurune see ruut siis on?

ORI Kaheksa.

SOKRATES Milline selle külg on? (b)

ORI Selline nagu alles joonistasid.

SOKRATES Siis selline, mis ulatub nelja jalase ruudu ühest nurgast teise?
ORI Just.

SOKRATES Õpetatud nimetavad seda diagonaaliks. Kui nimetame seda diagonaaliks, kas sinu meelest kahekordne ruut moodustub selle diagonaali pikkustest külgedest?

ORI Nii tõesti.

SOKRATES Mida arvad, Menon, kas kõik tema vastused ei olnud ta enda arvamused?

MENON Olid küll. (c)

SOKRATES Aga ta ei teadnud midagi, nõnda me alles hetk tagasi tõdesime.
MENON Sul on õigus.

SOKRATES Temas peitusid need arvamused siis valmis kujul, või kuidas?
MENON Nad olid.

SOKRATES Teadmatus peitub siis õigeid arvamusi selle kohta, mida ta ei tea?

MENON Näib nõnda.

SOKRATES Sellised arvamused on alguses ta meeltes segavad, aga kui talt sama asja korduvalt ja erineval kombel küsida, siis teab ta seda lõppude lõpuks (d) sama täpselt kui kes iganes.

MENON Ilmselt.

SOKRATES Ta ärkab teadmisele ilma kellegi poolt õpetatuna vaid nõnda, et talt küsitakse. Ta leiab siis teadmise iseendast.

MENON Jah.

SOKRATES Ka see, et ta leiab teadmise iseendast, ei ole meelde-tuletamine?
MENON On tõesti.

SOKRATES Aga see ori? Kas ta sai kuskilt selle teadmise mis tal nüüd on või on ta seda alti omanud?

MENON Ta on seda alati omanud.

SOKRATES Sellisel juhul on ta alati teadnud. Kui ta ongi kord teadmisi omandanud, siis kindlasti mitte selles (e) elus. Või kas on keegi talle geomeetriat õpetanud? Igal juhul suudaks ta sama mistahes geomeetriaga seonduvaid asjades ja samuti ka kõigis teistes õppevaldkondades. Kas keegi on talle kõike seda õpetanud? Sina peaksid seda teadma, kelle kodus ta sündinud ja kasvanud on.

MENON Tean täiesti kindlalt, et talle pole midagi õpetatud.

SOKRATES Kas need on ta enda arvamused või ei ole?

MENON Näivad tõesti olevat.

SOKRATES Kui ta neid selles elus pole omandanud, siis (86a) kas ei ole juba selge, et ta on saanud ja õppinud kuidagi teisti?
MENON Ilmselt.

SOKRATES Kas siis küsimus ei ole ajast, kui ta inimesena olemas ei olnud?
MENON Jah.

SOKRATES Kui õiged arusaamad, milledest küsimuste abil kujunes teadmine, olid temas ka siis kui ta inimesena olemas ei olnud, ja nüüd kui ta seda on, kas pole siis õpetus ja teadmine tema hinges alati olemas olnud? On ju selge, et ta alati kas on olnud või pole olnud inimene.

MENON Näib nõnda.

SOKRATES Kui tõde olemas olevast on alati meie hinges (b), siis on hing ilmselt surematu ja see, kes mingil hetkel ei juhtu midagi teadma – teisiti öeldes mäletama – [sellel] tasub julgelt hakata asja uurima ja seda meelde tuletama, või kuidas?
MENON Kuidagi mulle tundub, et sul on õigus, Sokrates.

SOKRATES Nõnda tundub mulle ka. Muu eest ma vahest ei vastutaks, aga selle eest olen vastavalt oma võimetele nii oma sõnades kui tegudes võitlema, et me oleme paremad, vapramad (c) ja vähem saamatud, kui usume et peame uurima seda mida me ei tea, kui et peaksime võimatuks seda selgitada ja selle uurimist tarbetuks.

MENON Ka selles on sul minu meelest õigus.

SOKRATES Kui me oleme jõudnud kord juba ühele meelele, et seda mida ei teata, tuleb uurida, kas lubad, et hakkame üheskoos uurima mis on hüvelisus?
MENON Muidugi. Või siiski, Sokrates, arutleksin meelsamini selle asja üle mida esmalt küsisin. Tahaksin sinu arusaama selle kohta, kas hüvet peab käsitlema kui midagi õpetatavat või millegi sellisena, mis kuulub inimesele (d) loomu poolest või mingil muul kombel.

SOKRATES Kui ma saaksin kontrollida ka sind ja mitte vaid ennast, ei uuriks me kas hüvelisus on õpetatav või ei ole, enne kui oleme saanud selgeks mis see üldse on. Kui sina nüüd üldsegi ei ürita ennast kontrollida, kuna tahad vaba olla, aga nii üritad kui ka oskad valitseda mind, annan ma sulle järele; mida ma muud. Nähtavasti tuleb meil siis uurida milline on midagi, mida me veel ei tunne. (e) Kui sa nüüd siiski laseksid oma nõudmistes veidi latti alla ja lubaksid oletustega seoses uurida kas hüvelisust saab õpetada või ei. Kui ütlesin „oletustega seoses“, mõtlesin meetodit, mida geomeetrikud sageli kasutavad. Kui näiteks keegi neilt küsiks, kas on võimalik paigaldada see ristkülik selle ringi pinnale, (87a) vastaksid nad: „Ma ei tea kas see on veel võimalik, aga arvan et selle ülesande teostamisel on kasu järgnevast oletusest: kui ristkülik on selline, et kui see selle ringi diagonaalile joonistatakse, jääb see ristkülik ringi sisepinnale sellega sama-kujulise ristkülikuga sarnaselt. Siis on olukord minu meelest erinev seetõttu, sellega seoses kas on või ei ole võimalik kujutisi omavahel nõnda sobitada. Selle oletuse abil (b) olen valmis sulle ütlema, kas on võimatu seda ristkülikut muuta kolmnurgaks [mis paikneb] ringjoone sees, või on see siiski võimalik.“ Samal kombel peaksime ka meie oletuste varal vaatlema, kas hüve – millest me isegi ei tea mis ja milline see on – kas see on õpetatav või ei ole. Seega: mis osatähtsus meie hingeelus hüvel peab olema, et see oleks või ei oleks õpetatav? Esmalt, kui see on midagi erinevat teadmisest, kas see on siis õpetatav või ei ole, või nõnda nagu äsja sai öeldud, meelde tuletatavana – ärgem tehkem (c) nende nähtumuste vahel vahet – seega: kas hüvelisus on siis õpetatav? Või on ilma pikemata selge, et inimene ei saa õppida midagi muud kui teadmist?

MENON Minu arvates on nõnda.

SOKRATES Kui siis hüve on mingi teadmine, siis on selge, et seda võidaks õpetada.

MENON Kindlasti.

SOKRATES Selle saime me kähku selgeks, et kui hüvelisus on selline, siis on see õpetatav, kui teistsugune, siis ei ole.

MENON Nõnda me saime.

SOKRATES Järgnevaks tuleb minu arvates välja selgitada, kas hüvelisus on teadmine või on see midagi muud kui teadmine. (d)
MENON See on ka minu arvates järgneva vaatluse aines.

SOKRATES Kuidas siis on? Vaevalt, et saab vaadelda hüvelisust millegi muuna kui heana, Lähtugem siis sellest oletusest, et hüvelisus on midagi head, või kuidas?

MENON Vaieldamatult.

SOKRATES Kui on olemas midagi head, mis ei ole teadmine ega ka teadmisega ühenduses, siis vahest ei olegi hüvelisus mingi teadmine. Kui aga jällegi ei olemas midagi head, mis kuulub teaduse valdkonda, näib meil olevat õigus olevat, kui oletama hüve olevat mingi teadmine.

MENON Asi on nõnda.

SOKRATES Kas me oleme head, kui meis on hüvelisus?

MENON Oleme jah. (e)

SOKRATES Kui me head oleme, oleme [ka] kasulikud, kuna kõik hea on kasulik, kas pole?

MENON Jah.

SOKRATES Siis on ka hüvelisus midagi kasulikku, või kuidas?

MENON Sunnitultki, selle põhjal, mida oleme kokku leppinud.

SOKRATES Vaadelgem nüüd üksikasjalikult, mis asjad meile kasulikud on. Tervis on, nõnda väidame ja jõud ja ilu ja rikkus kindlasti. Neid ja nendetaolisi nähtumusi on meil kombeks kasulikeks nimetada, kas pole?

MENON Tõsi.

SOKRATES Teisalt aga nimetame samasid asju kahjulikeks. Või oled erinevat meelt? (88a)

MENON Ei, nii need lood on.

SOKRATES Mõtle nüüd, mis neid nähtumisi suunab siis kui nad on kasulikud ja mis siis kui nad on kahjulikud. Kas pole nõnda, et need on kasulikult kui neid õieti kasutada, muidu aga kahjulikud.

MENON Just nimelt.

SOKRATES Vaadelgeim samal kombel veel ka hinge. On olemas selliseid [omadusi] nagu kaalutlevus, õiglus ja vaprus ja õppimisvõimelisus ja heatujulisus ja õilsus ja nii edasi? (b)

MENON Vastab tõele.

SOKRATES Mõtle, kas pole nõnda, et neist asjadest need, mis näivad olevat midagi muud kui teadmine, on vahel kahjuks, vahel kasuks? Nagu näiteks vaprus, kui see ei ole mõistlik tegevus vaid hulljulgus. Kas inimene ei kannata pigem selle all kui ta on tohutult julge, ja teisalt saavutab kasu, kui ta on seda mõistlikul kombel?

MENON Jah.

SOKRATES Kas ei ole kaalutlemisega ja õpihimulisusega lugu samuti? See mida me õpime ja saavutame oma mõistust kasutades, tuleb meile kasuks, vastupidisel juhul tuleb see kahjuks?

MENON Kindlasti. (c)

SOKRATES Kas siis mitte kõik hinge ettevõtmised ja saavutused ei too meile õnne, kui mõistus neid juhib, muidu aga [on need] õnnetuseks?
MENON Näib nõnda.
SOKRATES Kui siis hüvelisus kuulub hingelisuse valdkonda ja see peab olema vältimatul kombel midagi kasulikku, siis peab see olema mõistuslik tegevus. Mingigi hingelisuse valdkonda kuuluv asi ei saa sellisena olla ei vaid pelgalt kasulik ega ka kahjulik, alles mõistus (d) või selle puudujääk teeb sellest ühe noist kahest. Selle põhjendusega seoses peab hüve olema mõistuslik tegevus, kui see kord juba kasulik on.

MENON Nõnda arvan ka mina.

SOKRATES Kas sama ei kehti ka rikkuse ja muu taolise kohta, mille kohta just ütlesime, et need on vahel kasuks vahel kahjuks? Kui mõistus juhatab, muudab see kõik hingega seotu kasulikuks, kui aga mõistus puudub, on need (e) kahjulikud. Samuti ilmselt kui hing kasutab ja juhib neid õieti, teeb se neist kasulikud, kuid kui see seda valesti teeb, siis muutuvad nad kahjulikeks, või kuidas?

MENON Muidugi.

SOKRATES Mõistlik hing siis juhatab oma tegevust õieti, mõistusetu aga vigaselt?

MENON Just nõnda.

SOKRATES Kas seda võiks tegelikult kohandada kõigele? Kõik inimeses on sõltuvussuhetes hingega, kõik hinges aga taas mõistuse kasutamisega, eeldades, et see tahetakse (89a) olevat hea. Selles järelduses oleks kasulikkus mõistuse kasutamine. Aga meie oleme seda meelt, et hüve on kasulik, kas pole nii?

MENON Oleme küll.

SOKRATES Siis oleme ka seda meelt, et hüvelisus on mõistuse kasutamine kas üldiselt või osaliselt?

MENON Arvan, et see, mida ütled, on hästi öeldud.

SOKRATES Kui asi on nõndamoodi, kas pole siis inimesed head oma loomuse poolest?
MENON Minu meelest ei ole.
SOKRATES Vahest võime mõelda ka nõndamoodi: Kui inimesed (b) võiksid sündida headeks, oleks meil kindlasti erilisi isikuid sündinud heade noorte äratundmiseks. Neid headeks kuulutatud poisse valvaksime me siis sama hoolikalt kui kulda Akropolis, et keegi neid eksitada ei saaks, vaid et nad võiksid sirgudes olla riigile kasuks.
MENON Nii vist jah.

SOKRATES Kui nüüd aga headeks inimesteks ei sünnita, kas muutuvad nad õpetamise käigus sellisteks? (c)

MENON Minu meelest peab see asi nõnda olema. Ja meie oletustele tuginedes on selge, et kui hüvelisus kord juba on teadmine, siis on see ka õpetatav.

SOKRATES Kindlasti, võtku see ja teine. Kui me vaid seejuures ei oleks teinud vale otsustust.

MENON Aga minu meelest oli meil äsja täitsa õigus.

SOKRATES Sellest ei piisa, et meil oli äsja omameelest õigus. See mida ütleme, peab kehtima nii nüüd kui ka hiljemgi, muidu pole sellest millekski.

MENON Mida sa [nüüd] õieti silmas pead? Mis põhjendusel hülgad sa nüüd (d) meie järelduse ja ei usu enam, et hüvelisus on teadmine?

SOKRATES Ütlen seda sulle, Menon. Seda ma ei eita, et hüvelisus on õpetatav, juhul kui see on teadmine. Aga mis mind kahtlema paneb [on see], et vahest see ei olegi teadmine, jälgi, kas mu kahtlus on õigustatud. Vasta sellele. Kui mingit asja võidakse õpetada, näiteks hüvelisust või midagi muud, kas siis ei peaks olema nii õpetajaid ja õpilasi?

MENON Minu arusaamist mõõda jah.

SOKRATES Kui aga vaatame seda asja teisest küljest, on (e) põhjust oletada, et selline asi ei ole õpetatav, milles ei osale ei õpetajaid ega õpilasi?

MENON Vastab tõele. Aga ka sinu meelest siis polegi olemas hüvelisuse õpetajaid?

SOKRATES Olen sagedastigi üritanud leida selle õpetajaid, aga ei ole isegi oma parima tahtmisegi juures selles õnnestunud. Kuigi olen otsinud koos mõnede sellistega, keda pean selles küsimuses kõige pädevamateks. -- Vaadakem, Menon, kui sobival kombel meie sõber Anytos kohale ilmus! Las tulla ta (90a) meie sekka seda asja selgitama, pädevamat meest me vaevalt leiaksime. Esiteks oli Anytose isa rikas ja tark Anthemion, kes ei ole rikas niisama ega selleks, et oleks oma varanduse kelleltki saanud nagu theebalane Ismenias, kes kunaski sai Polykratese rahad, vaid tänu omaenda tarkusele ja tarmukusele. Samuti ei ole ta sugugi kõrk ega üleolev ega ebameeldiv kodanik, vaid hea käitumisega ja (b) vähenõudlik mees. Peale selle on ta ateenlaste enamiku arvates kasvatanud ja koolitanud seda poissi hästi [kui] otsustada selle üle, et Anytos valitakse riigi auväärsematesse ametitesse. Sellise mehega seoes on omal kohal välja selgitada kas on olemas hüvelisuse õpetajaid, ja kui on, siis kes nad on. -- Tule nüüd sina, Anytos, koos minu ja sinu sõbra Menosega selgitama, kes võiksid olla õpetajad selles asjas, millest me vestlesime. Mõtle nõnda: Kui tahaksime, et sellest Menonist tuleks hea arst, kes [siis] oleksid (c) õpetajad, kelle juurde me ta saadaksime? Kindlasti kõigiti [head] arstid?
ANYTOS Loomulikult.

SOKRATES Aga kui me tahaksime et temast saaks hea kingsepp? Kas me ei saadaks teda kingseppade juurde õppima?

ANYTOS Saadaksime.

SOKRATES See kehtib ka vist teiste ametite puhul?

ANYTOS Igal juhul.

SOKRATES Pöördugem veel sama asja juurde tagasi. Kui me siis tahaksime, et temast tuleks hea arst, teeme me õieti saates ta arstide juurde õppima. Kas see ei tähenda seda, et (d) toimime kaalutletult, kui saadame ta meelsamini selliste juurde, kes väidavad valitsevat [antud] valdkonda kui sellist, kui nende juurde kes seda ei tee, ja valime õpetajateks selliseid, kes lubavad õpetada igaüht, kes nende juurde on nõus õppima tulema ja võtavad selle eest tasu. Kas me ei saada teda õigesse kohta, kui nõnda teeme?

ANYTOS Saadame.

SOKRATES Kas ei ole flöödipuhumise ja muude oskustega samuti? Oleks ju mõistusetu, kui tahetakse näiteks inimesest (e) flöödimängijat, aga ei saadetagi teda selliste juurde, kes lubavad tasuta õpetada selgeks mainitud kunsti, vaid antakse asi mingite teiste hooleks, kes pole isegi õpetajad ja kelledel pole ainukestki õpilast selles kunstis, mida tahame saadetavat õpilast õppivat. Kas see ei ole sinu meelest ehtne meeletus?

ANYTOS Oleks tõesti, ja ka teadmatus samuti.

SOKRATES Õige. Nüüd pead sa minuga seoses (91a) ja koos arutlema sinu sõpra Menonit puudutavas asjas. Vaata, ta on juba mõned korrad öelnud tahtvat õppida sellist tarkust ja hüvelisust, mis aitaks inimest oma majapidamist hästi hoidma ja riiki valitsema, hoolitsema oma vanemate eest ja võtma vastu ja ära saatma tuttavaid ja võõraid tubli mehe kombel. Mõtle, kellede (b) juurde me peaksime ta seda õppima saatma? Kas mitte selle najal, mida äsja öeldud sai, ei ole selge, et teda peaks saatma õppima selliste juurde kes lubavad hüvelisust õpetada ja kes väidavad end olevat iga kreeklase käsutuses nõutava tasu eest?

ANYTOS Kes siis sinu meelest sellised oleksid?

SOKRATES Tead üsna hästi. Need, keda kutsutakse sofistideks.
ANYTOS Heraklese nimel, ära kõnele neist, Sokrates. Loodan (c) tõesti, et keegi minu perest, sõpradest, tuttavatest või külastajatest ei muutuks kunagi nii hulluks, et läheks ja laseks end sofistide poolt nülgida. Mille muuga nad siis tegelevad kui nülivad ja röövivad paljaks igaühe kellega neil vähegi tegemist on?
SOKRATES Mida sa õieti mõtled? Et nad oleksid sama erilised kui kõik teised, kes väidavad end valdavat mingit kasulikku kunsti? Kas väidad, et nad rikuvad selle, mis on nende vastutusele usaldatud, selle asemel et teeksid sellest [midagi] paremat? Ja selle eest nõuavad nad häbitult veel ka tasu? (d) Minul on tõesti sind raske uskuda. Tean kedagi Protagorast, kes just sama teadmise juures hankis rohkem raha kui Feidias ja kümme teist kivi-raidujat kokku, ometigi on Feidias loonud nii säravaid teoseid. Jalanõude parandajad ja riide-paikajad ei suuda avalikult saata isegi kolmkümmend päeva hiljem saadud töid viletsamana tagasi, vaid (e) sureksid äkitselt nälga. Kõneled tõesti kummalist juttu, kui väidad, et Protagoras oleks suutnud enam kui nelikümmend aastat salamisi kogu Kreekamaal ära rikkuda endaga läbi-käivaid inimesi ja saatma neid endisest halvemaina tagasi. Minu mäletamist mööda suri ta pea seitsmekümne aastasena olles sellele eelnevalt harjutanud oma ametit nelikümmend aastat, ja kogu selle aja ja veel tänaselgi päeval on tema maine olnud laitmatu. Ja ega see puutu vaid (92a) Protagorost. Sarnaseid mehi võiksin mainida kui palju siis iganes, nii temast vanemaid kui ka nooremaid. Kas tahate, et me nüüd ütleksime, et nad petavad inimesi ja rikuvad teadlikult noorsugu [seda soovides], või et nad petavad ka iseennast? Kas nõnda tähendusetuks peaksime me sõnuma neid mehi, keda mõned peavad targimaiks kõigi inimeste hulgast?
ANYTOS Vastupidi, Sokrates, ise nad on küll kõike muud kui vähenõudlikud. Selle asemel on seda küll need noored mehed (b) kes annavad neile raha, veelgi rohkem nende omaksed, kes annavad oma lapsed neile õpetada, ja kõige rohkem linnad, kes sallivad neid tulemas ega aja neid minema, nagu oleks küsimus sama linna elanikest.

SOKRATES Kas mõni sofist on sind solvanud, Anytos, või mis põhjusel sa nendega seoses nii ärritunud oled?
ANYTOS Ei mingil juhul ei ole ma kunagi ühegi nendetaolisega tegemist teinud ega lubaks seda ka ühelegi oma pereliikmetest!
SOKRATES Siis ei ole sul mingeid kogemusi nendega?
ANYTOS Ei kunagi!(c)
SOKRATES Kuidas võid sa maailmas teada, kas selline asi on hea või halb, mis ületab täielikult sinu kogemuste ulatuvust?
ANYTOS Üsna lihtsalt. Tunnen selliseid, kelledel on kogemusi; pole vahet, kas seda mul endal on.

SOKRATES Sa näid olevat teadja. Muidu ma ei mõista, kuidas sa võid olla kõiges sellest teadlik, mille najal sofiste arvustad. -- Aga mitte seda ei pidanud me välja selgitama, kelle (d) juurde Menon peaks minema muutumaks halvaks; nad võivad minu meelest olla samahästi ka sofistid, kui nõnda soovid. Tee selle asemel head tööd oma perekonnasõpradele ja ütle meile, kelle õpetuse all ta selles suures linnas areneks hinnatuks selles hüves, millest sa äsja rääkisid.

ANYTOS Miks sa ei ütle seda talle ise?

SOKRATES Ma ju ütlesin juba, keda ma pean hüvelisuse õpetajaiks, kuid sinu meelest ei olnud minu arvamusel põhja all. Vahest on sul isegi õigus. Aga ütle nüüd sina omaltpoolt, kes (e) on need ateenlased, kelle poole Menon peaks pöörduma. Ütle mistahes nimi iganes.
ANYTOS Mida ta teeks [nüüd ometigi] ühe nimega? Kes tahes korralik õilsast soost ateenlane, keda ta kohtab, suudab teha temast parema kui sofistid, kui ta vaid on nõus kuulama.

SOKRATES Kas need korralikud õilsast soost ateenlased on seda iseenesest [võetuna]? Kas nad suudavad õpetada teistele sellist, mida keegi neile endile pole õpetanud? (93a)

ANYTOS Arvan, et nad on saanud õpetused oma vanematelt ja nende eelkäijatelt, kes samuti on olnud õilsast soost korralikud kodanikud. Või ei soovi sa möönda, et selles linnas on olnud paljusid häid mehi?

SOKRATES Minu meelest on siin ka nüüdsel ajal mehi, kes on omal kohal riigiasjade eest hoolt kandmas, ja keda on olnud varem veelgi rohkem. Aga kas neil on võinud olla ka häid hüvelisuse õpetajaid? Sellest on meil nüüd jutt. Me ometigi ju üritasime juurelda selle üle, kas hüvelisust saab õpetada, mitte (b) selle üle, kas siin on häid inimesi või on neid kunagi varem siin olnud. Ja kui me kord seda arutleme, tuleb meil samuti uurida, kas on endised ja praegused head mehed osanud kanda oma hüvelisuse ka teistele üle, või on asi nõnda, et inimene ei saa anda hüvelisust kellegile ega saada seda teistelt. Seda just me siin Menoniga algusest peale uurime. Mõtle nüüd see asi omast vaatenurgast läbi. Kas mitte Themistokles ei olnud sinu meelest hea (c) mees?

ANYTOS Kes siis veel, kui mitte tema?

SOKRATES Kas ta oli sinu meelest samuti hea õpetaja, kui hüvelisust üldse saab teistele õpetada?
ANYTOS Kindlasti oli, kui soovis.

SOKRATES Kas sa siis ei usu, et ta oleks tahtnud teha ka teistest õilsaid korralikke mehi, eriti oma pojast? Või arvad, et ta pelgalt ebasõbralikel ajenditel jättis meelega (d) sellele oma hüvelisust õpetamata? Oled vahest siiski kuulnud, et Themistokles kasvatas oma poega Kleofantost heaks ratsanikuks? Ta püsis ka seistes hobuse seljas ja suutis selles asendis heita isegi oda, ja nii mõnekski muuks märkimisväärseks oli ta suuteline. Nõnda tema isa teda kasvatas ja tegi temast väljapaistva kõiges, mille jaoks vaid häid õpetajaid leidus. Kas sa ei ole kuulnud vanainimesi sellest kõnelevat?
ANYTOS Muidugi olen.
SOKRATES Loomupoolses andetuses saab tema poega siis vaevalt süüdistada? (e)
ANYTOS Vaevalt.
SOKRATES Ja siis? Kas oled kuulnud kedagi noort või vana ütlevat, et Themistoklese pojast Kleofantoksest oleks tulnud hea ja tark inimene, nagu oli seda ta isa?
ANYTOS Ma tõesti ei ole.

SOKRATES Kas me peaksime uskuma, et ta tõesti tahtis kasvatada oma poega mainitud kunstides, aga sellise tarkusega seoses, mida ta ise omas, ei tahtnud ta temast teha midagi naabritest paremat, kuigi hüvelisust oleks võinud õpetada?
ANYTOS Asi ole kindlasti nõnda.

SOKRATES Nii paljut siis sellest hüvelisuse õpetajast, keda sinagi pead üheks endiste aegade parimaks meheks. Vaadakem (94a) siis teist juhtumit, Aristeidest. Kas sa ei mööna, et ta oli hea mees?
ANYTOS Igal juhul.
SOKRATES Kas ei olnud tema poeg Lysimakhos saanud paremat kasvatust kui ükski teine ateenlane kõiges, mille jaoks vaid õpetajaid oli? Kas sai tast siis mingi eriline mees? Olete eakaaslased ja võib näha, milline ta on. Ja edasi võime veel võtta näiteks isegi Periklese. Sa tead, et sellel ääretult targal mehel oli (b) kaks poega, Paralos ja Ksanthippos?
ANYTOS Tean.
SOKRATES Siis tead sedagi, et ta õpetas neid sellisteks ratsanikeks, et neist paremaid ei olnud kogu Ateenas. Muusikas, poeesias, retoorikas ja muudes valdkondades kasvatas ta neist kellele iganes võrdväärsed. Kas arvad, et ta ei soovinud neist korralike mehi teha?, Usun, et ta tahtis, aga hüvelisust ei saa siiski õpetada. Olen märganud, et see on võimatu üsna paljudele, ja mitte vaid õige viletsematele ateenlastele, mõtle või Thukydidese peale. Temagi kasvatas (c) meesteks kaks oma poega, Melsiase ja Stefanose. Peale selle, et ta neid muuski mõttes hästi koolitas, sellele lisaks nad ka maadlesid paremini, kui keegi teine ateenlane; ühe oma poegadest oli ta nimelt pannud Ksanthiase juurde õppima, teise Eudorose juurde. Neid nimelt peeti sel ajal parimateks maadlejateks, kas sa ei mäleta?
ANYTOS Mäletan seda kuulnud olevat.

SOKRATES Kas ta oleks siis õpetanud oma lastele sellist, mille eest tuleb maksta, aga jätnud õpetamata sellist, (d) mille abil oleks võinud neist tasutagi head mehed kasvatada, juhul kui hüvelisust oleks võimalik õpetada? Aga vahest Thukydides oligi vilets mees ja vahest tal ei olnud rohkem sõpru, nagu teistel üldiselt. -- Ei, ta oli õilsast soost ja tal oli palju mõjuvõimu Ateenas ja mujalgi Kreekas. Kui hüvelisust võiks õpetada, siis oleks ta kindlasti suutnud leida Ateenast või mujalt mehe kes oleks ta poegadest head [inimesed] kasvatanud, juhul kui ta ise riigivalitsemisega seotud kohustuste kõrvalt poleks selleks aega leidnud. Aga (e) vaata, Anytos, hüvelisust ei sa õpetada.

ANYTOS Sinul paistab sujuvalt õnnestuvat inimese ümber-veenmine. Mina omaltpoolt ärgitaksin sind olema ettevaatlik, kui sa ise oma nõuandeid järgiksid. Kui teistelgi on lihtsam teha inimestest pigem halbu kui häid, siis eriti just siin linnas. Arvan, et sa tead seda ise ka. (95a)

SOKRATES Kas tead, Menon, Anytos paistab minu peale vihane olevat, pole ka imestada. Esiteks arvab ta, et ma neist suurmeestest halba kõnelen, ja teiseks arvab ta et on ise üks nende hulgast. Ta ei tea veel, mis on halvasti kõnelemine, aga kui see talle kunagi selgeks saab, lakkab ta minu peale vihane olemast. -- Ütle nüüd sinagi omaltpoolt, kas teie linnas ei ole õilsaid korralikke mehi?

MENON Muidugi on.

SOKRATES No siis: kas pakuvad nad endid meeleldi (b) õpetama noori ja kas möönavad nad endid olevat hüvelisuse õpetajad. Kas nad ütlevad, et hüvelisust saab õpetada?

MENON Tõepoolest mitte. Vahel saab kuulda, et lood on nõnda, teisalt väidavad nad, et seda ei saa õpetada.

SOKRATES Kas võime siis neid vaadelda, et nad on õpetajaks valdkonnas, millest nad ka ise ei ole üksmeeleni jõudnud?
MENON Minu meelest seda me ei või.
SOKRATES No hästi. Kas siis sofistid on hüvelisuse õpetajad? Nemad ainsana väidavad seda olevat. (c)
MENON Keegi ei ole kunagi kuulnud Gorgiast seda väitvat ja ma imetlen teda seetõttu. Vastupidi on tal kombeks pilgata neid, kes lubavad hüvelisust õpetada. Ta on seda meelt, et inimestest tuleb kasvatada väljapaistvaid kõnemehi.
SOKRATES Sofistid ei olegi siis sinu meelest hüvelisuse õpetajad?
MENON Ma ei oska öelda. Minu olukord on sama nagu inimestel üldiselt; vahel näib see minu meelest nõnda olevat, vahel aga mitte. (d)

SOKRATES Kas tead, et sina ja muud riigimehed ei ole ainsad, kellede meelest hüvelisus näib olevat vahel õpetatav ja vahel ka ei? Luuletaja Theognis ütleb täpselt sama.
MENON Mis luuletuses?
SOKRATES Ta ütleb ühes eleegias, et

joo ja söö koos nendega, kellel on võimu

ja ole neile meele järele.

Sest õilsatelt meestelt õpid sa õilsat meelt,

aga halbade seltsis

(e) minetad sellegi, mis sul on.

Siin kõneleb ta hüvelisusest, otsekui pidades seda õpetatavaks, kas pole tõsi?
MENON Näib nõnda.

SOKRATES Natuke hiljem väidab ta nii:

kui mõistmise võiks panna mehe meeltesse,

siis need, kellel selline oskus oleks,

saaksid kokku võimsama varanduse,

ja hea isa poeg ei oleks halb,

kui ta vaid kuulaks häid kõnesid.

Aga õppides (96a)

et saa halvast mehest teha head.

Kas panid tähele, et Theognis kõneleb iseendale vastu?

MENON Nõnda ta näib tegevat.

SOKRATES Kas suudad leida mingit muud valdkonda, milles ennast õpetajaks väitjat selleks keegi teine ei pea, vaid vastupidi rumalateks ja teadmatuteks just nende enda valdkonnas? (b) Valdkond, millega seoses hinnatud ja tunnustust saanud selle kohta vahel ütlevad, et seda ei saa üldsegi õpetada, teisalt jällegi, et ei saab? Kas selles asjas nii ebakindlad on sinu meelest pädevad õpetajad mistahes alal?
MENON Kindlasti mitte!
SOKRATES No kui sofistid ei oska hüvelisust õpetada ja ega ka teisalt sellisedki, kes ise on selles valdkonnas pädevad, siis on vist selge, et ka keegi teine seda ei oska
MENON Minu arvates jah.
SOKRATES Ja kui ei ole õpetajaid, siis vist pole ka õpilasi? (c)
MENON Minu meelest on lood nii nagu sa ütled.

SOKRATES Kas me oleme ühel meelel selles, et asja puhul, kus ei ole õpetajaid ega õpilasi, ei ole ka midagi [üldse] õppida?
MENON Oleme.
SOKRATES Kuskil paista leiduvat hüvelisuse õpetajaid, või kuidas?
MENON Ei paista.
SOKRATES ja nagu öeldud, kui ei ole õpetajaid, ei ole ka õpilasi?
MENON Nõnda näib olevat.

SOKRATES Siis ei näi hüvelisus õpetatav olevat.
MENON Ilmselt mitte, juhul kui me seda asja õieti oleme uurinud. (d) Imestan nüüd suuresti, kas häid mehi üldsegi ongi, või kui on, siis kust nad tulevad.
SOKRATES Kardan, et vähemasti sina ja mina oleme küündimatud mehed. Vahest Gorgias ei ole sind piisavalt õpetanud ega Prodikos mind. Seetõttu ongi parem, et keskendame tähelepanu iseendile ja üritame välja selgitada, kes suudaks meist teha ehk mingiski mõttes paremaid. Mõtlen (e) just meie hiljutist uurimist ja seda, kui naeruväärsel kombel jäi meil märkamata, et teadmine ei olegi ainus, mis suunab inimeste tegevust õieti ja hästi. Arvan, et meil jäi samal kombel taipamata, kuidas meestest saavad head.
MENON Mida sa mõtled?
SOKRATES Seda: me olime täiesti õieti ühel meelel selles, (97a) et head mehed peavad tingimata olema kasulikud, kas nii?
MENON Nii me olime.

SOKRATES Kas meil ei olnud õigus ka selles, kui ütlesime, et nad on kasulikud, kui juhivad meie asju õigel kombel?
MENON Jah.
SOKRATES Aga kui me väidame, et inimene ei oska midagi õieti juhtida, kui ta mõistlik ei ole, nii me tegime vist vale järelduse.
MENON Kuidas nõnda?
SOKRATES Ma seletan. Kui keegi teab teed Larissasse või kuhu tahes iganes ja kasutab seda ise ja annab selle kohta nõu ka teistele, kas ta siis ei juhata inimesi õieti ja hästi?

MENON Muidugi. (b)
SOKRATES Ent kui kellegil on sellest teest õieti paikapidav arusaam, kuigi ta ei ole seda teed mööda käinud ega tea seda, kas ei oska ka selline inimene õieti nõu anda?
MENON Tõepoolest.
SOKRATES Nii kaua kui inimesel on õige arusaam sellest, millest teisel on õige teadmine, on ta ka ilma teadmiseta hea teejuht nagu ka see kes teab, kuna tema arvamus on juba kord [sama] õige.
MENON Nii on.

SOKRATES Õige arusaam juhatab siis samuti õigele tegevusele samahästi nagu õige teadmine. Seda ei võtnud me hüvelisuse olemust uurides tähelepanu alla. Me ütlesime, et vaid mõistlik teadmine juhatab õige tegevuse poole (c) Ometigi õige arusaam teeb seda sama.

MENON Nähtavasti.

SOKRATES Õige arusaam on siis sama kasulik kui teadmine?
MENON Väljaarvatud et see, kellel on õige teadmine, tabab alati õiget, aga see, kellel on õige arusaam, vaid vahete-vahel.
SOKRATES Kuidas nõnda? Kui inimesel on õige arusaam millestki, kas ei taba ta alati õiget, nii kaua kui tema arusaam iganes vaid tõele vastab?
MENON See näib vastuvaidlematu olevat. Aga kui asi on kord nii, imestan palju, miks peetakse teadmist niivõrd suuremas hinnas kui õiget arusaama, ja miks on need üldse kaks erinevat asja. (d)

SOKRATES Kas sa ka ise tead, miks sa imestad, või ütlen ma seda sulle?
MENON Ütle tõesti.
SOKRATES Kuna sa ei ole tähelepanu pööranud Daidalose kujudele. Vahest neid sel teel ei olegi.
MENON Millele sa sellega sihid?
SOKRATES Needki püsivad vaid seotuna paigal, muidu nad panevad plehku?
MENON Ja siis? (e)

SOKRATES Aheldamata Daidalose kujude omamine ei ole kuigivõrd suurem õnn kui omada pagenema-kippuvat orja – ei selline majas püsi. Aheldatud [kujud] on seevastu aga suur aare, kuna need on peened teosed. Ütlen seda õige arusaama peale mõeldes. Needki on nimelt peened asjad ja neist on palju kasu, nii kaua kui neid jagub. Need mitte vaid (98a) taha kaua püsida, vaid kipuvad inimese hingest pagema. Seetõttu ei ole nad kuigivõrd väärtuslikud, enne kui nad on aheldatud teadmisega nende alustest. Ja see, kulla Menon, on meelde tuletamine, millega seoses me jõudsime ühisele arusaamisele. Kui need on siis nõnda seotud, muutavad nad esmalt teadmiseks ja sellega ka püsivaiks. Sel kombel on teadmine väärtuslikum kui õige arusaam ja teadmise eristab õigest arusaamisest just see, et teadmine on seotud.
MENON Sellised need asjad tõepoolest kindlasti on.
SOKRATES Aga minagi ei kõnele iseenesest mitte teadmise vaid arvamuse põhjal. See, et teadmine ja õige arusaam on kaks (b) erinevat asja, see on siiski enamat kui pelgalt arvamus. Vastupidi, juhul kui ma üldse midagi tean – ja ma ei usu, et seda palju oleks – tuleb seda vist lugeda teadmise hulka kuuluvaks.
MENON Sul on õigus, Sokrates.
SOKRATES Kuidas nõnda? Ka siis ei olegi tõsi, et õige arusaam valmistab sama hea tulemuse nagu teadmine, kui see tegevust suunab? (c)
MENON Minu arvates on sul selleski õigus.

SOKRATES Õige arusaam ei ole siis tegevust juhtimaks üldsegi kehvem kui teadmine, ega mees, kellel on õige arusaam, ei ole kehvem kui mees, kes teab.
MENON Nõnda see asi on.
SOKRATES Oleme me kokku leppinud selles, et hea mees on kasulik, kas pole tõsi?
MENON Oleme.
SOKRATES Kui nüüd see võimalik kasu, mida riik saab headest meestest, võib rajaneda mõlemale hüvele, teadmisele või õigele arusaamale, aga kumbatki neist (d) inimeses loomu poolest ei ole, ei teadmist ega arusaama ... või arvad sa, et ühte neist on?
MENON Ei arva.

SOKRATES Kui siis kumbki neist asjadest ei olemas loomu poolest, siis vaevalt et inimesedki on hüvelised loomu poolest.
MENON Ei nad ole vist tõesti.
SOKRATES Inimesed ei ole siis loomu poolest head. -- Järgnevalt vaatlesime, kas nad võivad sellisteks õppida.
MENON Nõnda me tegime.
SOKRATES Kas me ei jõudnud selle tulemuseni, et kui hüvelisus on teadmine, võib seda õppida?
MENON Me tulime.

SOKRATES Ja et see oleks teadmine, kui seda võiks õppida?
MENON Täpselt nii.
SOKRATES Edasi, et see oleks õpetatav, kui oleks (e) olemas õpilasi, muidu ei?
MENON Nõnda just.

SOKRATES Aga me olime kokku leppinud, et hüvelisuse õpetajaid ei ole.
MENON Olime jah.
SOKRATES Siis olime me kokku leppindu ka selles, et see ei ole õpitav ja et see ei ole teadmine, või kuidas?
MENON Vastab tõele.

SOKRATES Siiski oleme samal arvamusel sellest, et see on hea asi, kas pole nii?
MENON Oleme küll.
SOKRATES Ja et hea ja kasulik on see, mis juhatab inimest õieti?
MENON Jah.
SOKARTES Aga et õieti juhatab inimest vaid kaks (99a) asja, õige arusaam ja teadmine. Inimene, kes neid omab, on õieti tegutsev juht – see ei rajane inimese juhatamisele, mis [neid] juhtumisi õieti suunab. Siis need kaks asja, mida inimene vajab suutmaks juhatama teisi õieti, on õige arusaam ja teadmine.
MENON Nõnda see näib olevat ka minu meelest

SOKRATES Aga hüvelisust ei saa õpetada, seega see ei sünnigi teadmise abil
MENON Ei vist.
SOKRATES Siis mainitud kahest heast ja kasulikust asjast teine langeb ära, ega teadmist olegi kaasas (b) juhatades riigi valitsemist.
MENON Minu meelest mitte.
SOKRATES Siis sellised mehed nagu Themistokles ja teised, kelledest Anytos kõneles, ei juhtinudki riiki oma tarkusele toetudes ega ka nad ei saavutanud oma positsiooni seetõttu, et nad oleksid targad olnud. Nad ei olnud head teadmise põhjal ja seetõttu nad kindlasti ei suutnud teisalt enda-taolisi tegema.
MENON Paistab nii, et asi on nii nagu ütled.

SOKRATES Kui langeb ära teadmine jääb järele vaid hea maine. Sellele toetudes valitsejad juhatavad riiki ja tõelist teadmist (c) on neil sama-vähe kui ennustajatel ja selgeltnägijatel. Kõnelevad ju needki üsna sageli innustuse võimuses, kuigi ei tea sellest midagi, millest kõnelevad.
MENON Nõnda need lood paistavad olevat.
SOKRATES Kas ei ole omal kohal nimetada jumalikuks selliseid mehi, kes tuginedes oma mõistusele suudavad kõigi hüvanguks oma tegude ja sõnadega korraldama mõndagi tähtsat asja?
MENON Kindlasti on.

SOKRATES Täiesti põhjendatult võime siis nimetada jumalikeiks (d) kõiki neid ennustajaid ja selgeltnägijaid ja luuletajaid nõndasamuti. Ja vähemalt ühel heal põhjusel võime me väita, et riigimehed on jumalikud ja innustunud, vaimsusest täidetud ja jumalusest vallatud siis kui nad suuri ja tähtsaid asju ajavad teadmata midagi sellest, millest nad kõnelevad.

MENON Jah.
SOKRATES On ju ka naistel kombeks häid mehi jumalikeks nimetada. Ja kui spartalased ühte meest ülistasid, ütlesid ka nemad, et ta on „jumalik mees“. (e)
MENON Ja neil oli õigus. Aga Anytos oleks vihane, kui sa nõnda ütled.
SOKRATES Mis see mind huvitab. Temaga on mul võimalus vestelda ka hiljem. -- Kui meil nüüd on õnnestunud algusest peale õieti hakkama saada meie tõestamisega seoses, näib tulemuseks olevat, et hüvelisus ei sünni iseenesest, ja et seda kaugeltki mitte ei saa õpetada. Inimestes, kelles see on, on see jumaliku annina (100a) ega ole sel midagi tegemist mõistusega, kui siis ei leidu sellist riigimeest, kes oskaks teisest teha valitsemises pädevaid. Tema kohta võiks siis meie elavate keskel öelda sama, mida Odysseus ütles Teiresia kohta manalas: et ta üksi elab ja hingab, teised aga hõljuvad varjudena. Kui kõneletakse hüvelisusest, siis oleks selline mees tõesti siin kui ainuke elav hing varjude hulgas. (b)
MENON Kõneled kenasti, Sokrates.

SOKRATES Meie järelduste najal näib hüve olevat jumalate kingitus neis, kelles see on. Tõelisele selgusele selles asjas jõuame alles siis, kui oleme esmalt uurinud, mis on hüvelisus iseenesest, ja alles peale seda, kuidas see inimeses ilmneb.

Nüüd pean ma minema. Ürita sina panna oma sõber Anytos seda uskuma, milles sa nüüd ise oled saanud veendunuks (c), et ta ei oleks nii järsk. Kui see sul õnnestub, oled ateenlastele abiks.

Ülevaateid ja seletusi

Unto Remes. Holger Thesleff.

MENON

Menon, kes esineb Sokratese vestluskaaslasena selles tõenäoliselt 380-ndatel kirjutatud dialoogis, on sofistide õpetusest huvitatud thessaalia ülik. Teame et ta osales aastal 401 noorema Kyrose riigipöördekatses, mis on Ksenofoni Anabasise taustaks, ja peale seda astus ta tõenäoliselt Pärsia õukonna teenistusse. Ksenofon pidas teda moraalituks ja kõikvõimalikul kombel ebasümpaatseks isikuks. Meie selles dialoogis ei ole teda kuigivõrd konkreetselt iseloomustatud. Vestluses osaleb hiljem (89a) Anytos, kelle juures Menon Ateenas elab. Tema on üks neist isikuist, kes aastal 399 esitasid süüdistuse Sokratese vastu (vt. Apologia; vrd. ka Menon 94e, 100c). Platoni poolt Anytosest kujutatud pilt on intrigeeriv ja küllataki usutav. Anytos ei ole sugugi mingi kurjategija, vaid tavaline „tubli kodanik“.

Menoni põhiprobleem, millele viidatakse kohe dialoogi alguses, on tuttav teistest Platoni teostest (vrd. nt. Protagoras), aga see saab täiesti erilise tähenduse just selles isiku-kujutelmas: kas hüvelisust saab õpetada? Vastus sellele küsimusele näib eeldavat teadmist sellest, mis hüvelisus on. Mõtteks on, et teades mis on hüvelisus suudame me seda „toota“, ts. kasvatada noorsugu. Kui siiski katsed iseloomustada hüvelisuse olemust ebaõnnestuvad, esitab Menon Sokratesele üldise probleemiseade: kuidas saab otsida ja leides ära tunda seda mida ei tunta? Vastusena arendab Sokrates teooriat õppimisest kui meeldetuletamisest või meenutamisest (anamnesis).³

Kuna see teooria ei seleta mis on hüvelisus pöördutakse seoses küsimusega hüvelisuse õpetatavusest „hüpoteetilise vaatluse“ meetodi poole. Kui oletame et hüvelisus on teadmine (või kunst, elukunst), siis näib sellest hüpoteesist tulenevat, et hüvelisus on õpetatav. Raskuseks on seejuures, et tegelikus elus ei paista leiduvat hüvelisuse õpetajaid ja õppimist. Kui aga hüvelisus siiski ei ole õpetatav, siis vahest polegi hüvelisus teadmine, vaid pelgalt „õige arusaam“, „paikka-pidav arvamus“ (doksa alethes, doksa orthe 97b, eelnevalt mainitud juba 85c). Olukord oleks teistsugune, kui leitaks näiteks riigimehi, kes tõesti suudaksid teisigi kodanikke riigimeesteks õpetada. Sellisel juhul võiks varasem mõte hüvelisusest kui teadmisest siiski olla aksepteeritav.

Vestluspartnerid pöörduvad tagasi algusesse: küsimus sellest kuidas hüvelisus omaks võetakse (õppides või kuidagi teisti) eeldab teadmist hüvelisuse olemuslikust loomusest. Ilmselt see otsitud teadmine, mida selles vestluses ei saavutata, ei saaks rajaneda vaid oletusele. Dialoog lõppeb küllatki iroonilise aapooriaga, milles sisaldub mõte, et vahest on Sokrates selline hüvelisuse õpetaja keda otsiti.

Dialoogis nõuavad erilist filosoofilist tähelepanu kuulus mõttearendus õppimisest kui meelde-tuletamisest ja teisalt ka „hüpoteetilise vaatluse“ meetod.

Anamnesis-teooria teeb Platoni järgi mõtestatuks teadmise otsimise ja võimalikustab selle leidmise (81d, 86c). Seetõttu on ilmselt tark läheneda sellele teooriale selle teadmis-käsitlusega seoses, millesse siin süüvitakse. On ju ometigi dialoogi keskmisteks teemadeks küsimus teadmise ja hüvelisuse omavahelistest suhetest. Kui Platoni esituslaadi müütiline külg (hingede-rändamise õpetus, jt.) kõrvale jätta, näib nõnda, et teadmine selles omaksvõetud mõttes kehtib alati, ja on teadmine kõigest mida võidakse teada, ega see ei sõltu ühegi indiviidi teadmisest või teadmise määrast. Meile on tegemist siis tüüpilise platonliku abstraktsiooniga (vrd. Kratylos 440b), kus kõneletakse teadmise vormist). Raskusi valmistab seejuures see, et teadmine on siiski mingis mõttes igas indiviidis, alati ja täielikul kujul.

Anamnesis-teooria on vahest osaliselt tõlgendatav mõistestamise (matemaatilise, loogilise ja keelelise teadmise) probleemi lahendusürituseks. Kuna selleine teadmine ei rajane kogemusele, siis kust on see pärit? Platoni arvates on see kaasasündinud; sellest vaatenurgast on anamnesis-teooria suguluses ka hilisemale „innate ideas“-õpetusele.

Platon ütleb, et teadmine peitub inimese hinges Näitamaks et inimene võib saavutada („mäletada“) sellise selle teadmise eri-juhtu mida tal – sõna tavalises mõttes – ei olnud varem teada, laseb Platon teha Sokratesel katse. Menoni orjapoiss pannakse tunnistama ja leidma ühe matemaatilise tõe, mida ta ei olnud „teadnud“ ja mida talle ei õpetata selle katse ajal ka otsekui „väljas-poolt“.

Pangem tähele, et eespool öeldut ei mõjuta, kas Platon usub hinge surematusse (ja kui usub, siis mis mõttes) või hingede-rändamise õpetusse (Menon 81a-e; vrd. Faidon ja Riigi lõpumüüt).

Hüpoteetilise vaatluse meetod Menonis ja mujalgi Platonil on uurijatele põhjustanud küllatki peavaeva. On ilmne, et see liitub otsustamisega (argumenteerimisega), eriti matemaatilise otsustamisega; tegelikult just nt. Menonis erilised matemaatilise otsustuse vormid on just hüpoteetiline vaatlus. Platon näib vahel isegi arvavat, et matemaatiline otsustamine üldse, sellisena nagu tema aja matemaatikud seda harrastasid, oleks „hüpoteetiline“ (oletustele rajanev), ja et selles oleks selle nõrkus võrreldes dialektikaga võrreldes. Miks nõnda? Platoni kriitika matemaatilise ja eriti just hüpoteetilise vaatluse vastu on kahte erinevat sorti.

Platon arvas, et matemaatikas tehakse selliseid oletusi olemasolu, omaduste ja tõega seoses, mis on vaid oletused, ts. mis ei ole iseenesest võetuna pädevad ja mida kaugelt ei ole taandatud sellisele, mis oleks iseenesest võtuna pädev. Vaadelgem väidet `Kui hüvelisus on teadmine, siis on hüvelisus õpetatav´. Juhul kui see väide kehtib, aga me ei tea muud sellele lisanduvalt, on meil tõesti mingit teadmist hüvelisuse õpetatavusest, aga vaid hüpoteetiline teadmine. Kui teaksime samuti ka hüvelisust olevat teadmine, oleks olukord teine.

Tuleb märkida et hüpoteetilises vaatluses on nii võimalikud vaatluse vahendid kui ka nende vahel võimalikul kombel leitavad loogilised suhted käsitletavad väga laialt, jäämaks truuks Platoni eesmärgile. Platon nt. ei piirdu pelgalt lausetega („hüpoteesid“ võivad olla ka midagi muud) ja nendevaheliste otsustussuhetega.

Seletusi

70a-c Aristipposest ei tea me midagi, aga thessaalialaste ülistamises tundub olevat palju irooniat.

72c, 74b-76a „Kuju“ (eidos) viitab tõenäoliselt Platoni ideede-õpetusele; „kuju“, „vorm“, on selles mõttes otsekui piir selle vahel mis on paljususes ühist. Seevastu alates kohast 74b kõneks olev „vorm“ (skema/skeema) sõna kitsamas mõttes eseme piirina on iseloomustus, mis võib rajaneda pythagoroslikule teooriale. -- Menon-dialoogis esineb muudki Platoni hilisema terminoloogiat viidete laadis kasutatuna, nt. 75cd vastakuti-asetatus „väitleja“ (eristikos) / dialektik (dialektikos).

76c Empedeklos (suri 439 a. eKr.) teooria kohaselt lähtub ainelisest osakesest „voolusi“, mis sobivad teatud meeleelundite omadustega. Sitsiilane Gorgias oli tõenäoliselt huvitatud oma kaasmaalase Empedoklese õpetustest.

80e „Eristiline“ ehk väitlejate arusaam on Platoni kriitika objektiks eriti just Euthydemos-dialoogis.

81a-d Siin on hingede-rändamise õpetust ja selle implikatsioone kujutatud tõenäoliselt pythagorosliku õpetus-süsteemi kohaselt. Anamnesise rõhutamine on antud kontekstis arvatavasti Platoni enda tõlgendus. Pindaros-tsitaat on luuletusest mis ei ole terviklikuna säilinud, aga teame säilinud oodist Olympia 2, et teda huvitasid need õpetused. Mainitagu et ka Empedeklos on kasutanud meelsasti pythagoroslikke mõtteid.

82b Probleemiks on, kui Sokratese pedagoogilised kõrvalepõikeid eirata, lahendada geomeetriliselt ülesanne „Kui a = 2 ja x2 = 2 x a2, mis siis on x?“.⁴ Menoni matemaatilised lõigud on vanem säilinud Kreeka keelne matemaatika. Ei ole siiski selge, kas nt Sokratese kõne nii ja nii jala pikkustest külgedest on laenatud Menoni kirjutamise aja matemaatilisest praktikast või on selle eesmärgiks hõlbustada orjapoisi „meenutamist“. -- On vaja rõhutada et Sokrates joonistab kujundid, aga ei olete lihtne öelda mida ja mis etapil. Võidakse väita et kujundite joonistamine on ülesande lahendamisega seoses oluline, kuna lahendus sõltub osaliselt õigete abijoonte valikust. Mida Platon ise mõtles kujutise leiutamisest ja selle nägemisest seoses ülesande lahendamisega, tekstist ei ilmne.

86d Menoni teise matemaatilise koha kohta on esitatud kümme erinevat tõlgendust. Senised üritused näitavad, et see koht on liiga ebaselge lõpliku tõlgenduse saavutamiseks. Pealegi pole selge, mis tüüpilisest matemaatilisest mõtteviisist on küsimus: „hüpotees“ on tavaline paljudes erinevates antiigi matemaatika protsessides. Muuhulgas on pakutud, et küsimuse all on antiigi geomeetria analüüs, kus soovitud lõpptulemus oletatakse kohe alguses. Samuti on pakutud, et küsimuse all oleks midagi n-ö diorsimose, lahenduse vaatenurgast vältimatu eelduse asetamisega seonduvat. Ühe hilise traditsiooni kohaselt avastas Platon nii „analüüsi“ meetodi kui ka diorismose.

90ab Viitamised isikutele on siin nagu Platonil sageli iroonilised ja mitmeti-mõistetavad. Teatud Ismeniase-nimelisest isikust jutustati, et ta oli leidnud aarde; teisest (390-ndatel aastatel peale Sokrtaese surma mõju avaldanust), et ta oli pärslaste poolt ära ostetud. Polykrates on ehk ennekõike see Samose saare rikas türann, kelle riigi pärslased vallutasid u. 522 eKr; aga 390-ndatel aastatel keegi Polykratose nimeline reetor avaldas häbistava kirjutise, milles muuhulgas korrati Anytose süüdistusi Sokratese vastu.

93d-95a Sokratese positsioon 400-ndate aastate „suurtesse riigimeestesse“ on üldjoontes sama nagu Gorgiases (516de).

95de Theognis (500-aastate lõpus eKr.), read 33-36, 434-438.

96d Prodikos on tuntud „semantik“, kes esineb kõrval-tegelasena Protagoras-dialoogis.

97d-98a Mänguline viide Daidalos-jutustusega seoses, nagu Euthyfron 11b-d.

99b „Hea maine“, eudoksia/[eudoksiaa], on iroonilises mõttes kahetähenduslik, kuna see viitab samas terminile „õige arvamus“ (vt. 85C, 97b).

99c „Jumalik“, theios, nagu Ion-dialoogi lõpus. 

1 PLATON: „Teokset. Toinen osa.“ Helsinki, 1999. Suomentaneet: Marja Itkonen-Kaila, Pentti Saarikoski, Marianna Tyni. „Gorgias“, „Meneon“, „Meneksenos“, „Euthydemos“, Kratylos“. S.: 7-320. Kustannusosakeyhtiö: „Otava“. Painopaikka: „Otavan Kirjapaino“. (+ „Esittelyjä ja selityksiä“). [Platon: „Teosed. Teine osa“. Helsinki, 1999. Soome keelde tõlkinud: Marja Itkonen-Kaila, Pennti Saarikoski, Marianna Tyni. Lk.: 7-320. Kirjastus: „Otava“.] Siin järgnevalt tõlgitud dialoog: „Menon“, Soome keelde tõlkinud: Marianna Tyni. Lk.: 107 - 148. (+ Holger Thesleff & Unto Remes: „Esitlusi ja seletusi“- Lk.: 302-306.)

2 Antud Platoni dialoogi nagu „Menos“ tõlkes (siin ja edaspidi) esinevad nurksulgudes sõnad ja väljendid on küll vaieldavad, kuid ei ole vist sõna ranges võttes alati otseselt vaidlustatavad. Ka selle nüüd tõlgitava ja (vaid blogides) avaldatava tõlke peamiseks eesmärgiks on olla veidigi abiks tulevastele Platoni „ehtsatele“ tõlkijatele (Antiik-Kreeka keelest Eesti keelde?), kui mõneti ehk abiks tulev materjal, Soome keelest tõlgitud esmane variant. (Tõlkija. M. L.).

3 Siin ja järgnevalt esinevates Antiik-Kreeka keelsetes sõnades, siin ladina alfabeedis, esinev „e“ täht on n-ö pikk „ee“. (Ja pikk „aa“ nt „eduoksiaa“). Tehnilistel põhjustel seda siin kasutada ei saanud. Järelikult siis vastavalt: „anamneesis“, „doksa aleethees“, „doksa orthee“, jt. (Tõlkija, M. L.).

4 Jällegi, tõlkija peab siinkohalgi vajalikuks vabandada end selle valemi kirjutamisega seoses (arvuti-)tehniliste põhjustega. Õige valem on ligikaudu: „Kui a = 2 ja x ruudus = 2 korrutada a ruudus, siis mis on x?“ Vabandust arusaamtuste pärast, tehnilistel põhjustel! (Tõlkija, M. L.).

PLATON: "Meneksenos". (1 x).

PLATON:

„MENEKSENOS.“

Soome keelde tõlkinud: Marja Itkonen-Kaila.

Soome keelest tõlkinud: Madis Liibek.

SOKRATES Kust sa tuled, Meneksenos, kas turult? (234a)¹

MENEKSENOS Jah. Olin ka nõukogu kokkusaamisel.

SOKRATES Mida imet sa seal küll tegid? Nüüd juba arvsingi: sa arvad, et oled saanud juba piisavalt kasvatust ja filosoofilist haridust, nii et oled nüüd ülimalt haritud ja võid hakata tegelema tähtsamate asjadega. Kavatsed ilmselt juba nii noores eas hakata valitsema meid vanemaid, nii et aina (b) oleks keegi teie soost meie eest hoolitsemas?

MENEKSENOS Kui sina annad selleks loa ja innustad mind, olen valmis end pühendama riiklikule ametile, muudel juhtudel aga ei ole. Seekord siiski läksin nõukogu istungile, kuna olin kuulnud, et seal oli plaanis valida kõneleja langenute mälestuspeoks. Ilmselt sa tead, et õige varsti korraldatakse matused?

SOKRATES Tean. Kelle nad valisid?

MENEKSENOS Ei kedagi, see asi lükati homsele. Arvatavasti valitakse Arkhinos või Dion.

SOKRATES On kindlasti nii mõneski mõttes kena (c) sõjas langeda. Isegi kui langenu oleks olnud vaene, saab ta ilusad ja uhked matused, ja kui tähendusetu ta ka ei olnuks, peavad talle ülistus-kõnesi targad mehed, kes üldsegi ei kõnele mida juhtub vaid on olnud juba kaua oma esitust ette valmistanud; nad kujutavad kaunilt asjaosalise (235a) tõelisi ja olematuid omadusi, kasutavad ilukõnet ja valavad selliseid ülistusi, et nad lausa lummavad meie hinge. Nad kuulutavad kõikvõimalikul kombel meie riigi au, ülistavad langenuid, kõiki meie esiisasid ja meidki elus olevaid, nii, et minagi satuks ülevasse (b) meeleolusse, kui mind nõnda ülistatakse. Alati kui neid kuulen, olen kui lummatud ja tunnen end koheselt suuremana, julgemana ja kaunimana. Sageli on mul seltsiks ka võõraid, ja minu juttu kuuldes hakkavad ka nemad mind koheselt nägema auväärsemana. Nad suhtuvad minusse samal kombel kui kogu meie linn: ka see näib olevat neile endisest kenam, nii mõjusad on nende kõnelejate sõnad. See ülev meeleolu (c) vältab minus kolm päeva ja veelgi kauem; kõneleja sõnade kõla kõlab nõnda minu kõrvades, et alles neljandal või viiendal päeval vaevu mõistan kes ja kus ma olen. Selleni olen end arvanud olevat mingil õnnistatul saarel. Nõnda oskuslikud on need meie eestkõnelejad.

MENEKSENOS: Alati teed sa Sokrates nalja noist kõnelejatest. Mina arvan, et sellel, kes seekord valitakse, ei seisa ees just lihtne ülesanne. Valmise üle otsustati nii kiiresti, et kõnelejal tuleb esineda peaaegu ette valmistumata.

(d) SOKRATES Kuidas nii, kulla sõber? Neil kõigil on kõned juba valmis, ja muidugi saab neid kõnesid esitada ka ette valmistamiseta. Kui peaks ülistama ateenlasi peloponnaslaste ees või peloponnlasi ateenlaste ees, siis peaks olema hea kõneleja et suuta mõjutada kuulajaid ja saada soosingu osaliseks. Aga kui kuulajaskond on just need keda ülistatakse, siis ei nõua see midagi erilist jõudmaks hea kõnemehe kuulsuseni.
MENEKSENOS Kas arvad nii?
SOKRATES No kindlasti. 

(e) MENEKSENOS Kas arvad et võiksid ka ise kõneleda, kui olukord nõuaks ja nõukogu sinu valiks?

SOKRATES Ma ei oleks hämmastunud kui ma seda suudaksingi. Ka minul on ju olnud hea kõnekunsti õpetaja, naine kes on kujundanud mõndagi head kõnemeest ja eriti ühte, kes kõrgub kõigi teiste helleenide kohal: Perikles, Ksanthippose peog.

MENEKSENOS Kes ta on? Kas mõtled Aspasiat?

SOKRATES Just nimelt teda, ja teine on Konnos, Metrobise (236a) poeg Need kaks on olnud minu õpetajad, üks muusika ja teine kõnekunsti valdkonnas. Kui mees on saanud sellise kasvatuse, ei ole just imestada kui ta on hea kõnemees. Aga sellinegi kes on saanud halvema kasvatuse kui mina, kellel on olnud muusikaõpetajaks näiteks Lampros ja kõnekunsti õpetajaks rhamunlane Antifon, peaks küll saavutama Ateenas edu ateenlasi ülistades.

MENEKSENOS Mis sul öelda oleks, kui peaksid kõnet pidama?

SOKRATES Enda poolt ei suurt midagi, aga kuulsin eile Aspasiat pidavat matusekõnet, mis oli just (b) selle peo jaoks mõeldud. Ta oli saanud teada, et ateenlased plaanivad valida oma eestkõnelejat, nagu sinagi mainisid, ja näitas mulle kuidas peaks kõnet pidama ja seda osaliselt otseses mõttes. Osa sellest kõnest oli ta juba varem välja mõelnud, ja kindlasti siis kui ta koostas hauakõnet mida esitas Perikles, nii et nüüd ta vaid kogus kokku palukesed mis toona üle jäid.

MENEKSENOS Kas suudaksid meenutada, millest Aspasia kõneles?

SOKRATES Olekski imelik kui ma ei mäletaks, olen ju minagi temalt õpetust saanud. Hea, et ma naha peale ei saanud, kui midagi unustasin (c).

MENEKSENOS Kas saa ei saaks mulle seda kõnet kuulda anda?

SOKRATES Loodetavasti minu õpetaja ei pahanda, kui tema kõnet teistele esitan.

MENEKSENOS Kindlasti mitte. Ole nüüd minu meele järele ja esita Aspasia kõne või kelle oma iganes. Kõnele nüüd vaid!

SOKRATES Aga sina võid veel mõelda, et minusugune vana mees on hakanud mängima, ja naerad vaid minu üle.

MENEKSENOS Ei mingil juhul. Kõnele nüüd!

SOKRATES Ilmselt tuleb mul nõustuda, kui sa nõnda palud. Kui paluksid mul alasti tantsida, soostuksin ilmselt (d) ka sellega, kuna oleme siin kahekesti. Kuula siis. Nõnda nagu ma mäletan, alustas ta oma juttu langenutest endist, ja selline oli tema kõne:

Pidustused, mida neil kadunutel on õigus oodata, on neile juba osaks saanud, ja kui need on nüüd sooritatud, on nad läinud oma saatuse poolt määratud reisile, saatjateks kõigile ühiselt riik, igal ühel eraldi omasena. Aga ka kõne peab osutama au nendele meestele; see on nõnda seaduse (e) poolt määratud, ja see on ka kohustus. Ilus kõne paneb kuuljaid mäletama ja austama neid, kes on häid tegusid sooritanud. Kõnes peab ülistama langenuid nende teenete kohaselt ja sisendada elavatele leebet julgustust: lapsi ja vendi tuleb innustada jäljendama nende meeste julgust; isadele, emadele ja vanavanematele, kui nad elus on, tuleb anda lohutust.

(237a) Milline kõne oleks selleks otsatarbeks sobivaim? Kuidas peaksime me hakkama ülistama neid õilsaid mehi, kes elades valmistasid oma vaprusega rõõmu oma omastele ja kes ohverdasid oma elu hankimaks elavatele pääsemise? Minu meelest tuleks neid ülistada looduse poolt antud eelduste kohaselt, just nõnda nagu seetõttu neist said korralikud mehed. Neist said korralikud mehed seetõttu, et nad korralikkudest meestest olid sündinud. Ülistagem siis esmalt nende õilsat päritolu, siis nende kasvamise tingimusi ja kasvatust, ja (b) osutagem seejärel, kui suurejoonelised nende saavutused olid ja kuidas nad kõike seda väärisid.

Nende õilsa päritolu esimeseks eelduseks oli nende esiisade päritolu. Nad ei olnud võõralt maalt tulnud võõrad, kellede järeltulijad, nende langenute järeltulijad siis, oleksid elanud siin maal kelledegi eelastena, vaid nad olid selle maa esmased elanikud, kes elasid ja paiknesid tõesti oma sünnimaal. Neid ei (c) kasvatanud poolema nagu muid vaid oma ema, sel maal millel nad elasid, ja nüüd langenuina puhkavad nad oma maal, mis oli neid sünnitanud, kasvatanud ja siis taas enda põue võtnud. Esmalt oleks siis põhjendatud ülistada nende emasi; sellega saab ülistatud ka nende päritolu.

See maa on ära teeninud kõikide inimeste ülistuse, mitte vaid meie oma, ja seda nii mõnelgi põhjusel. Neist esimene ja tähtsaim on, et see maa on jumalate poolt armastatud. Tõestuseks on selle maa omandiõigustes võistlevate jumalate riid ja selle lahendus. Kui juba kord jumalad on ülistanud seda maad, miks ei (d) peaks ka kõik inimesed seda ülistama? Ja teiseks peab seda ülistama seetõttu, et aegadel kui kogu maa tootis ja sünnitas kõiki elusaid olendeid, nii metsloomi kui koduloomi, meie maa ei tootnud kiskjaid vaid säilis neist puhtana. Selle asemel valis ja sünnitas inimese, elusate olendite hulgast ainsana, kes on mõistuslikult üle teistest olenditest ja kes ainsana tunnistab õiglust ja jumalate olemasolu.

On olemas tähtis tõestus selle tarvis, et just see maa on sünnitanud nende meeste esiisad ja samuti ka meie esiisad (e). Igal sünnitajal on olnud sobivat toitu vastsündinuile.

Sellest selgub, kas naine on sünnitanud tõesti lapse või ei: juhul kui tal pole lapse jaoks toidu allikaid, siis on laps eri-moeline. Meie maa ja meie emad on näivad tõesti olevat sünnitanud inimesed. Esimesena ja sel ajal ka ainukesena tootis ta nisu ja otra, mis on inimesele sobivaim (238a) ja parim toit, ja näitas nõnda tõesti olevat sünnitanud selle olendi. Selliseid tõestusi peab pidama veelgi pädevamaks maa kui naise kohta, sest maal ei ole eeskujuks olnud mitte naise rasedus ja sünnitamine vaid naisele maa. Maa ei ole kiivalt oma vilju endale hoidnud vaid jaganud neid ka teistega. Hiljem on ta oma laste jaoks hakanud kasvatama ka oliivipuu vilju, mis annavad jõudu pingutusteks. Toites ja hoolitsedes nende eest kuni meheeani (b) on ta andnud neile juhatajateks ja õpetajateks jumalad. Need jumalad, kellede nimedest me antud juhul üle libiseme, on korraldanud meie elu, meie igapäevaste vajaduste peale mõeldes on nad meile esmalt selgeks õpetanud erilised oskused, oma maa kaitseks on nad meile õpetanud selgeks relvade valmistamise ja nende kasutamise.

Selline oli siis nende kadunute esiisade päritolu ja kasvatus. Nad elasid oma enda poolt korraldatud riikliku süsteemi kohaselt, mida on siinkohal põhjust lühidalt mainida. Riiklik korraldus kasvatab inimestest inimesed; hea teeb neist head, vastupidine (c) aga halvad inimesed. On põhjust mainida, et meie esiisad kasvasid hea riikliku korralduse alamatena, mis tegi neist hüvelised samuti see on teinud praegusest põlvkonnast, millesse need kadunudki kuuluvad. Riiklik korraldus oli siis sama nagu praegugi, aristokraatia, mis meil praegugi võimul on ja mis on valitsenud peaaegu alati nendest aegadest saadik. Mõni nimetab seda demokraatiaks, teine millekski muuks, aga (d) tegelikkuses on see alati olnud aristokraatia, millele rahvas on andnud oma heakskiidu. Alati on ta meil olnud; vahel on mõned selle seisuse pärinud, vahel on neid valitud. Meie riigi peamine valitseja on siiski rahvas kes annab ametikohad ja võimu neile keda ta kunaski siis parimaiks peab. Kedagi ei arvata alaväärseks nõrkuse, vaesuse või alama päritolu tõttu, ega kedagi samuti ka vastupidistel põhjustel ei pärjata auga nagu teistes riikides, vaid valitsevaks on vaid üks reegel: see keda peetakse targaks või hüveliseks, vaid see on juht ja valitseja. See riigisüsteem rajaneb meie sünnipärasele võrd-õiguslikkusele. Teised riigid koosnevad kõikvõimalikust eri-väärtuslikust elanikkonnast ja seetõttu ka nende riiklik süsteem, türannivõim ja ainu-isikute võim, väljendab erinevaid väärtusi. Nende elanikest peavad mõned teisi ka orjadena (239a) ja mõned neid valitsema. Aga meie ja meie kaaskodanikud, kes me oleme kõik nagu vennad ja sama ema poolt sünnitatud, ei pea ennast teiste orjadeks ega ka valitsejateks. Kaasasündinud võrdõiguslikkus sunnib meid pürgima ka õiguse ja võrdõiguslikkuse poole, isonoomia poole, ja seetõttu me omavahel ei kiida heaks teisi juhte kui selliseid, kes on auväärsete ja mõistlikutena tunnustatud.

Kuna nende langenute isad, kes olid ka meie isad, ja samuti ka need kadunud ise olid õilsast soost ja üles kasvanud täielikus vabaduses, suutsid nad esitada kõikide nähes paljusi õilsaid tegusi seda nii isiklikus (b) kui ka avalikus elus. Nad arvasid, et vabaduse poolt tuleb võidelda helleenide poolel helleenide vastu ja kõikide helleenide eest barbarite vastu. Kui nad kaitsesid endid Eumolpos, amatsoonide ja veelgi varasemate sissetungijate vastu, ja kuidas nad kaitsesid end argolastest kadmolaste vastu ja herakliidlastest argolaste vastu, -- selle kõige tõele-vastavaks kirjeldamiseks ei jaguks lihtsalt sõnu. Seevastu luuletajad on juba oma värssides ilusti ülistanud nende vaprust ja teinud selle kõigile tuntuks, ja kui meie üritaksime midagi samaväärset pelgalt kõnedes, jääksime me hõlpsasti küündimatuks. Seega ma vaatan, et võime need asjad tähelepanuta jätta, kuna need on saavutanud endile neile kuuluva tunnustuse. Aga on ka teisi tunnustatavaid tegusi, mis veel ei ole toonud ühelegi luuletajale teenitud mainet, puutumatuid valdkondi, mida ma tahaksin mainida, et osutamaks neile [langenutele]² tunnustust ja ärgitamaks teisi kasutamaks neid lauludes ja teistes luuletustes nagu nende tegude sooritajad seda väärivad. Järgnevalt esitan neist esimesed.

Pärslastele, kes valitsesid Aasiat ja tahtsid allutada Euroopa oma orjadeks, panid päitsmed pähe selle maa asukad, meie esi-isad. On nii õige kui ka kohustuslik mainida enne kõiki neid ja ülistada nende vaprust. Aga kui tahame ülistada seda õigel kombel, peab see meie kõnedes olema valgustatud selle ajaga seoses, kui kogu Aasia oli juba kolmanda kuninga orjuses. Esimene, Küüros, oli, vabastades pärsialased, oma lolluses samas orjastanud oma kaasmaalased ja nende valitsejad, meedialased, ja valitses samuti ka ülejäänud Aasia osade üle kuni Egiptuseni. Tema poeg allutas oma võimule Egiptuse ja Liibüa niivõrd ulatuslikult kui ta tungida suutis. Kolmas, Dareios, jõudis oma maavägede abil tungida kuni sküütide maani ja valitses oma merevägedega merd ja saari, nõnda et keegi ei arvanud talle vastu suutvat seista. Kõikide (240a) inimeste mõistus oli kui orjastatud. Nii paljuid suuri ja sõjakaid rahvusi oli Pärsia kuningriik oma orjadeks alistanud.

Siis süüdistas Dareios meid ja eretrlaislasi Sardeise vastases vandenõus, ja kasutades seda põhjusena saatis ta teele viissada tuhat meest kauba- ja sõjalaevadel ning ka veel kolmsada laeva. Pealikul Datisel käskis ta tuua vangidena kaasa eretrialsed ja ateenlased, kui ta (b) tahab oma nahka päästa. Datis purjetas Eretreiasse, kus tal olid vastas selle aja helleenide kuulsusrikkamad sõdurid, ja ega ka nende arvukus ei olnud just vähene. Ta alistas nad kolme päevaga, ja takistamaks kedagi pakku pääsemast kammis läbi kogu nende maa järgneval kombel: jõudes Eretria piirile võtsid tema sõdalased üksteisel käest kinni ja moodustasid ühest merest teiseni keti ja läksid üle kogu maa et oma kuningale võida öelda, et keegi ei pääsenud nende käest. Sarnastel ajenditel saabusid nad Eretriast Marathonisse olles kindlad selles, et nad suudavad ka ateenlased sama ikke alla alistada nagu eretreilased ja nad vangidena kaasa viia. Ühel juhtumil olid nad edukad, teine juhtum jäi vaid ürituseks, aga keegi helleenidest ei tulnud eretreilastele appi ega ka ateenlastele, välja arvatud spartalased, kes jõudsid kohale päev peale lahingut; kõik teised hoidusid kartlikult oma kodudesse ja tänasid saatust, et nad ise seekord olid pääsenud.

(d) Kui võiksin mõtteis tagasi sellesse aega pöörduda, mõistaksin nende meeste vaprust, kes Marathonis peatasid barbarite sõjajõud, karistasid nende ülbust ja esimestena püstitasid võidutähise barbarite üle saavutatud võidu auks: nad näitasid üksteisele teed tõestades, et pärslaste võim ei olnud võitmatu ja et suuremgi arvukus ja võimsamate rikkus peab taanduma vapruse ees. Väidan, et need mehed ei olnud ainult meie lihased (e) isad vaid ka meie ja kogu selle mandri elanike vabaduse isad. Heites pilgu nende kangelastegudele julgesid helleenid hiljemgi hakata võitlema oma olemasolu eest, kuna olid neil ju eeskujudeks Marathoni kangelased.

Peamine auhind kuulub siis neile meestele, aga (241a) teine auhind tuleb anda Salamise ja Artemisioni merelahingu võitjatele. Oleks paljugi rääkida nende saavutustest, sellest milliseid rünnakuid nad elasid üle nii maal kui merel ja kuidas nad need tagasi tõrjusid. Aga mainiksin siiski seda mis minu meelest on ka nende puhul kõige ilusam: nad täiendasid Marathoni kangelaste tööd. Nemad olid näidanud (b) helleenidele vaid seda, et maismaal võideldes suudetakse vähesemategi jõududega tõrjuda suuri barbarihulki; merelahingutega seoses ei olnud siis veel kogemusi, ja pärslased arvati olevat seoses oma arvukuse ja rikkuse, oskuse ja võimu poolest olevat merel võitmatud. Need meie toonased meresõdalased on ära teeninud meie ülistused just seetõttu, et nad vabastasid helleenid pidevast hirmust, mida suur laevade ja meeste ülekaal oli neis alati tekitanud. Mõlemad, nii Marathoni (c) sõdurid kui ka Salamise meresõdalased, on seega siis olnud teiste helleenide õpetajad: tänu neile on nad õppinud ja harjunud mitte kartma barbareid ei maal ega merelgi.

Neist kangelastegudest, mis on kindlustanud Kreeka olemasolu, tuleb meeste arvukuse ja vapruse poolest asetada kolmandale kohale Plataia lahing, mis oli spratalaste ja ateenlaste ühine saavutus. Nad tõrjusid üheskoos üüratu ohu, ja selle vapruse eest saavad nad ülistanud nii meie kui ka hilisemate sugupõlvede poolt. Aga ka peale (d) sedagi olid mõned Kreeka riigid veelgi barbarite poolt, ja ka isegi [pärslaste] kuningat väideti plaanivat jälle sõjakäiku Kreeka vastu. Meil siis järelikult ei sobi jätta mainimata ka neidki, kes tegid teoks selle töö, [sarnaselt varasematele], Kreeka päästmiseks, tehes meri barbaritest puhtaks. Nad olid need, kes pidasid maha Eurymedoni merelahingu, sooritasid sõjaretke Küprosele ja purjetasid Egiptusesse ja mõndadesse muudesse maadesse; neid tuleb mäletada ja neile tuleb tänulik olla, kuna nad sundisid pärslaste kuningat omaenda turvalisusega seoses kartma, selle asemel et ta oleks helleenide hävingut plaaninud.

Meie riik kestis selle sõja lõpuni, milles ta kaitses iseennast ja teisi sama keelt kõnelejaid barbarite rünnakute vastu. Aga kui rahu oli sõlmitud ja meie riik taas au sees, sai sellele osaks seesama nagu harilikult saab edukaile osaks inimeste keskel: esiteks kadedus ja peale seda ka viha. Seetõttu oli meie riik sunnitud vastu tahtmist astuma sõtta [teiste] helleenide vastu. Sõja alguses sõdisid ateenlased Tanagras spartalaste vastu boiotialaste vabaduse eest, ja kui võitlus tulemusteta lõppes, otsustas sündmuste (b) areng olukorra. Spartalased taandusid ja jätsid hätta need keda nad olid aitama tulnud, meie saavutasid kaks päeva hiljem võidu Oinofüütias ja võimaldasime õiglase naasmise neile, kes olid sealt õiglusetult minema aetud. Nad olid peale pärsia sõdade esimesed, kes kaitsesid helleenide vabadust helleenide endi vastu; nad olid julged mehed, nad vabastasid need keda (c) nad olid tulnud aitama, ja nad olid esimesed, kes on avalike auavaldustega sellesse hauda sängitatud.

Kui sõda peale seda laienes ja kõik helleenid ründasid meie maad seda hävitamaks või maksid alandlikult kombel oma tänuvõlgu meie riigile, võitsid meie omad neid merelahingus ja vangistasid Sfakterias nende spartalased koos nende pealikuga. Kuigi nad oleksid võinud need (d) hukata, säästsid nad nende elud, lasksid nad vabaks ja sõlmisid rahu; nad olid seda meelt, et hõimlaste vastu tuleb võidelda vaid kuni võiduni ning et ühe riigi omapoolse viha tõttu ei pea hävingule vastu astuma kogu Kreeka, aga barbarite vastu tuleb [seevastu] võidelda senikaua kuni nad on lõplikult hävitatud. Seega on siis põhjust ülistada neid mehi, kes sõdisid selles sõjas ja nüüd siin puhkavad: kui keegi väidab, et varem barbarite vastu peetud sõjas olid mõned ateenlastest julgemad, on need mehed näidanud et see väide ei vasta tõele. Nad näitasid seda võites sõja [isegi] siis kui kogu Kreeka oli nende (e) vastu tõusnud ja kõrvaldanuna muude helleenide valitsejad, võites oma jõududega need mehed kelledega koos nad varem olid barbarid hävitanud.

Peale seda rahu puhkes kolmas karm ja ootamatuid suundi võtnud sõda, kus langes palju vapraid mehi; nemadki puhkavad siin. Mõned neist langesid Sitsiilias, kuhu nad olid jõudnud püstitada paljusi võidutähiseid kaitstes Leontino elanike vabadust. Oma antud vande kohaselt olid nad neile sinna abiks purjetanud, aga kui meie riik sattus vahemaade pikkuse tõttu raskustesse ega olnud suuteline abiks olema, tuli neil oma ettevõtmisest loobuda ja see retk lõppes õnnetult. Nad on siiski oma julguse ja vapruse eest oma vaenlastelt ja vastastelt rohkem kiitust saanud kui teised inimesed oma sõpradeltki saavad. Mõned langesid jällegi Hellespontose merelahingus (b) võttes ühe päevaga oma valdusse kõik vaenlase laevad ja võites peale selle suurel arvul teisi.

Mainides sõja karmi ja ootamatut loomust mõtlesin selle all seda, et kadedus meie riigi vastu kasvas muude helleenide hulgas nii suureks, et nad julgesid [isegi] hakata pidama läbirääkimisi meie põlis-vaenalse Pärsia kuningaga, kelle nad olid koos meiega maalt minema ajanud, ja eraldi lepingutega tõid nad tema, barbari, tagasi helleenide vastu ja kogusid ka kõik helleenid ja barbarid meie riigi vastu. Alles siis saadi tegelikult näha, milline oli meie riigi võimsus ja (c) uljus. Kui see arvati juba hävingu äärel olevat ja laevad olid piiramisrõngas Mytile lähedal, tõid meie omad appi kuuskümmend laeva, millede meeskonnaks olid nad ise. Need mehed, kelle ülima vaprusest on kõik samal meelel, võitsid vaenlase ja vabastasid oma sõbrad. Neile sai siiski osaks teenimatu saatus, kuna nende kehasid ei päästetud merest ja nõnda nad ei puhka nüüd siin. Neid tuleb alati meeles pidada ja ülistada, kuna nende vapruse tõttu ei võitnud me vaid seda merelahingut (d) vaid kogu sõja; nende tõttu sai meie riik selle maine, et seda ei saa kunagi võita, isegi kui kõik teised koos selle vastu astuvad. See kuulsus ongi põhjendatud, kuna meid on võitnud meie oma erimeelsused, ega mitte keegi teine. Nende jaoks oleme me veelgi võitmatud, aga me oleme endid ise hukutanud, oleme endile ise kaotuse toonud.

Kui siis teistega seoses oli pandud alus sobitusele ja rahule, (e) hakkasime me pihta oma seesmise sõjaga nõndamoodi, et kui inimesed üleüldse peaksid kodusõdasid pidama, siis igaüks kindlasti määraks selle katsumuse oma riigile just sellel kombel. Kui kenasti ja vennalikult ja vastupidiselt muude helleenide ootustele, nii Pieruse ja linna enda elanikud kohandusid omavahel elama, kui sihikindlalt viisid nad lõpule sõja Eleusise vastu! Selle kõik tegi võimalikuks tõeline hõimlus, mis (244a) sünnitab tugeva, sugulusele rajaneva sõpruse, mitte vaid sõnades vaid ka tegudes. Ka neid, kes selles sõjas said omade käe läbi surma, tuleb meenutada, ja me peame palvete ja ohvritega, ja selletaoliste mälestuspidudega ja palvetades [meenutama] neid kelle valdkonnas nad nüüd on, ja üritada oma parimat et neid omavahel lepitada, sest ka meie oleme omavahel lepingu sõlminud. Nad ei muutunud teineteise vaenlaseks pahatahtlikkusest ega ka vihast vaid õnnetuse (b) läbi. Meie elavad oleme ise selle tõestuseks. Oleme sünnilt samad kui nemad, ja me anname teineteisele andeks selle mida me oleme teinud ja mida me oleme pidanud kannatama.

Peale seda naasis meie riiki täielik rahu ja olukord selgines jällegi. Me olime barbaritele andnud andeks selle et nad olid täielikult tasunud meile kogu selle halva mida me neile olime teinud, aga helleenidele (c) me ei võinud andestada kuidas nad olid tasunud meie head pürgimused, kui nad barbaritega liitusid, rüüstates laevu, mis olid neid varem päästnud, ja tehes maatasa müürid, millede abil olime me takistanud nende endi müüride kokkuvarisemist. Meie riik otsustas enam mitte kaitsta helleene üksteise ja barbarite orjastus-plaanide eest ja toimis selle kohaselt. Kuna me olime seda meelt, arvasid spartalased meid olevat, meid kui vabaduse tugisambaid, (d) olla olevat kokku varisenud; nad arvasid et nüüd on nende osaks teiste orjastamine ja selle tegid nad ka teoks.

On mul põhjust veel jätkata? Ei ole peale seda enam küsimus muinasagsetest ega teistega juhtunud sündmustest. Teame ju isegi, kuidas argolased, boiotlased ja korinttlased, parimad helleenidest, hirmust ajendatuina ateenlaste riigilt abi palusid. Ja mis veelgi kummalisem, isegi [Pärsia] suur-kuningas sattus sellisesse kitsikusse, et ta ei suutnud loota pääsemist teisti kui meie riigi abiga, mida ta oli olnud nii innukalt hävitada üritanud. Kui keegi sooviks esitada meie riigi vastu mingi põhjendatud süüdistuse, oleks seejuures ainsaks heakskiidetavaks etteheiteks see, et [meie riik] on alati olnud liiga kaastundlik ja valmis abistama endast nõrgemaid. Ka selles olukorras ei suutnud meie riik hoida kindlat kurssi ja järgida oma [varaseimaid] otsuseid, et ei kaitseks orjastamise eest kedagi (245a) sellist, kes on olnud tema vastu ebaõiglased, vaid vandus alla ja läks neile appi. Helleene abistas ta ise ja päästis nad orjusest, nõnda et nad olid vabad senikaua kui taaskord ennast ise orjastasid. Selle asemel lähtudes austusest Marathoni, Salamise ja Plataia võidutähiste vastu ei tohtinud see [meie riik] ise aidata suur-kuningat, vaid sallis neile abiks vaid põgenike ja vabatahtlike saatmist, ja nagu kõik on sunnitud möönma, päästis see kuninga. See ehitas endale müürid ja laevastiku, ja kuna ta oli sunnitud sõtta astuma, siis seda ta ka tegi ja võitles paroslaste poolt spartalaste vastu. (b)

Aga suur-kuningas hakkas meie riiki kartma, ja nähes et spartalaste meresõda sujub kehvasti, tahtis ta meist loobuda. Ta teatas et on endiselt liidus meie ja muude liitlastega sel tingimusel, et ta saaks oma valitsuse alla mandril elavad helleenid, keda spartalased olid varem talle [kui] loovutanud; ta oletas, et sellega ei oldakse nõus ja ta saaks nõnda tegutsemisajendi enda [tegutsemisest] loobumisele. Enamiku liitlastega seoses oli ta valesti arvestanud, kuna aga korinttlased, argolased, boiotlased ja teised liitlased (c) olid selleks loovutuseks valmis ja sidusid endid vandega andma rahalise vastutasu eest mandri helleenid kuningale. Ainult meie üksi ei pidanud endid võivat soostuda nende loovutamisega ega seda vanduma. Meie riigi vaim oli nii suuremeelne ja vaba, nii tugev, terve ja loomult barbarite vastu vihameelne, kuna olime ju ehtsad helleenid, ilma vähimagi seoseta barbarite sooga. Meie hulgas (d) ei ole ühtegi Pelopsi, Kadmost, Aigyptost, Danaost ja kes need kõik olidki, sünnilt barbarid kuid seaduse järgi helleenid; meie selle maa elanikud oleme ehtsad helleenid, mitte mingid pool-barbarid, ja seetõttu on meie riiki juurdunud puhas viha kõige võõra vastu. Jäime siiski aga jällegi üksi, kuna me ei soostunud sooritamast häbiväärset ja jumalatut tegu, loovutama helleene barbaritele. Jõudsime samasse olukorda, mis oli meid varemgi kaotus-seisuni viinud, aga jumala abiga saime sõjaga paremini hakkama kui siis. Sõja lõppedes olid meil alles meie müürid, laevad ja asumaad, ja sama odavalt pääsesid ka meie vaenlasedki. Aga ka selles sõjas kaotasime me julgeid mehi, Korintias raske maastiku tõttu ja Lekhaionis reetmise ohvritena. (246a) Julged olid ka need mehed, kes vabastasid suur-kuninga ja tõrjusid spartalased merelt. Tuletan nõnda neid teile meelde; selliseid mehi tuleb teil ülistada ja austada.

Olen andnud aru paljudest julgetest tegudest, mida on sooritanud need mehed, kes siin puhkavad, ja ka teised kes on ohverdanud oma elu meie riigi eest. Veel palju (b) arvukamad ja uljamad on siiski need teod, mis on jäänud mainimata. Selle kõige jutustamiseks oleks vaja mitu päeva ja ööd, ja ka sellestki ei piisaks. Neid mehi meenutades peab igaüks otsekui taplustandril innustama nende järeltulijaid, et nad oleksid oma isade väärilised ega taganeks pelguritena. Teie julgete meeste pojad, ka minagi innustan teid nüüd ja hiljemgi alati kui ( c) teist mõnda kohtan. Tuletan teile seda meelde ja nõuan teilt pürgida saada nii tublideks meesteks kui vähegi võimalik. Antud hetkel on minu kohuseks öelda seda, mida meie isad, minnes ohule vastu, käskisid meid teatada oma järeltulijatele, juhul kui nende endiga midagi juhtuma peaks. Esitan teile selle, mida ise olen neilt kuulnud ja mida nad nüüd, otsustades selle järgi mida nad siis ütlesid, tahaksid öelda teile, kui see sobib. Kujutlege kuulvat [seda] nende endi suust, seda mis ma nüüd lausun. Nad kõnelesid nõnda:

(d)„Meie pojad! Tõestusena selle tarvis, et olete oma vaprate isade järeltulijad, just selleks on see pidulik sündmus. Me oleksime võinud elada autut elu, aga valisime selle asemel kuulsusrikka surma, selle asemel et oleksime saatnud häbisse teid ja teie järeltulijad ning häbistanud oma isasid ja kõiki endisi sugupõlvi. Meile näis, et see kes häbistab oma suguseltsi, sellele ei ole enam elu elamist väärt, ning ei ole tal siis enam ühtegi sõpra inimeste ja jumalate hulgas, ei maa peal elades ega ka surnuna maa all. Mille heaks (e) te endid pingutategi, pidage meeles meie sõnad: järgige oma teotsemistes mehisust. Teate ju ometigi, et ilma selleta on kõik rikkused ja kõik pürgimused autud ja häbiväärsed. Rikkus ei too au, kui selle omanik ei ole mehine, kuna selline mees ei kogu rikkust mitte enda vaid teiste jaoks. Samuti ei tundu kehaline ilu ja jõud nõrgas ja loomuldasa küündimatus mehes omal kohal olevat, vastupidi; see vaid tõmbab teiste tähelepanu temale ja rõhutab ta nõrkust. Kõik õiglusest ja muust hüvelisusest (247a) erinev osavus on vaid pelgalt kavaldus, mitte tarkus. Üritage siis kõikvõimalikul kombel, esiteks, viimasena, ja kõigis olukordades tõusta oma maines meist ja eelmistest sugupõlvedest kõrgemale. Muudel juhtudel võtke teatavaks, et kui me võidame teid mehisuses, siis tooks see võit meile vaid häbi, aga kui me jääme kaotuse osaliseks, siis see kaotus teeb meid õnnelikuks. Parimail kombel kindlustate meile kaotuse ja endile võidu, kui otsustate, et te ei kasuta vääralt ja ei kahjusta (b) oma esiisade mainet. Teate ju, et endast lugupidavale mehele ei ole midagi rohkem häbiks kui, et ta naudib oma esiisadele kuuluvat lugupidamist, mitte oma enda teenete kohast. Järeltulijatele edasi pärandunud isade maine on tõesti ilus ja suurepärane aare. Aga on häbiväärne ja ebamehelik kasutada seda aaret [ainult] omaenda huvides, koosnegu see siis varandusest või mainest, ja jätta jätmata seda omakorda oma järeltulijatele, kui ei ole oldud suuteline ise omandamat varandust või au.

Kui te selle oma eesmärgiks seate, jõuate sõpradena meie (c) juurde kui teie saatus kord teid siia toob. Kuid kui te neid nõuandeid eirate ja osutute pelguriteks, ei võta teid keegi [siin] meelsasti vastu. See olgu innustuseks ka teie poegadele.

Meie isasid ja emasid aga, juhul kui nad on veel elus, tuleb jätkuvalt julgustada oma õnnetust nii kergesti kandma kui vähegi võimalik, kui see neile osaks saab. Ei pea koos nendega kaeblema – nende kurbust ei pea suurendama, sest õnnetusest on neile juba piisavalt; seda peab heastama ja leevendama meenutades, et jumalad on kuulnud nende hardamaid soove. Ega nad ju ei soovinud oma poegadele surematust vaid et neist tuleksid vaprad ja kuulsusrikkad; see on suur hüve, ja selle nad ka saavutasid. Surelikel ei ole lihtne saavutada, et kõik nende elus nende soovi kohaselt kujuneks. Kui nad vapralt taluvad oma õnnetust, siis on kohe näha, et nad on tõesti vaprate poegade isad ja ise ka vaprad. Kuid kui nad langevad masendusse, tekib (e) kahtlus, et kas nad ei olegi meie isad või siis need, kes meid on ülistanud, on valetanud. Loodetavasti saame me parimad ülistused oma vanematelt, kes oma käitumise poolest on osutunud tõesti olnud vaprate meeste vanemad.

Juba muistsetest aegadest on peetud tabavaks väljendit ´Ei midagi liiast´. See on ka tegelikult hästi öeldud. Kui kõik või vähemalt peaaegu (248a) mis viib õnneni sõltub mehest endast, ja mitte teistest inimestest, kellede õnnestumistest või ebaõnnestumistest tema saatus ära ripuks, siis on ta parimal [võimalikul] kombel elu nõuete vastu valmistunud. Selline mees on mõistlik, selline on julge ja tark. Kas saab ta rikkusid või lapsi või kaotab nad, järgib ta ikka ütlemist: ta ei rõõmusta ega ka kurvasta üleliia, kuna ta loodab iseenda peale. Seda (b) ootame me ka oma omastelt, ja loodame ja väidame neid olevat just sellised. Näitame nüüd isegi, et oleme nende taolised, sest me ülearu ei kurvasta ega karda, kui me ka peaksime nüüdsamal hetkel surema. Palume siis, et ka meie isad ja emad võtaksid oma elude lõpuni omaks sellise mõtteviisi. Loodame neid teadvat, et nad ei paku meile kõige enam tröösti nuttes ja kaeveldes; kui (c) kadunud midagi elavatest [üldse] teavad, võivad need itkejad kadunuid nõndamoodi kõige vähem rõõmustada, endid kahjustades ja halvasti oma õnnetust taludes. Vastupidi, kandes seda koormat kergelt ja kontrollitult nad rõõmustaksid meid rohkem. Nõnda saavad meie elud ilusama lõpetuse, mis võib üldse inimestele osaks saada, ja seetõttu tuleks seda rohkem ülistada, kui seejuures kaevelda. Hoolitsedes oma naiste ja laste eest ning ka nende hakkamasaamise eest ja pöörates selle kõige juures ka tähelepanu sellele, et meie vanemad unustaksid võimalikul kombel oma õnnetuse ja suudaksid elada kaunimal, õigemal (d) ja meile meelsaimal kombel.

Sellest piisab meie omaksete julgustamiseks. Riiki aga tahaksime innustada hoolitsema isade ja poegade eest, viimaseid tuleks hästi kasvatada, esimestel kindlustada kenasti nende väljateenitud vanaduspäevad. Teame siiski, et ka ilma meie ärgitusetagi peetakse selle kõige eest hoolt, nagu see olema peabki.“

Teie langenute lapsed ja vanemad, seda kõik nad (e) palusid meid teile teatada, ja selle teatamine on mulle eriti meelepärane ülesanne. Ise ma palun nende poolt, et te langenute lapsed üritaksite nende sarnaseiks saada ja et te langenute omaksed oleksite omaltpoolt rahulikud, kuna me hakkame nii isiklikult kui ka riiklikul tasemel hoolitsema teie vanaduspäevade eest, ja teie eest üldse hoolitsema, millal iganes peame teie eest hoolitsema. Riigi hoolekanne on teile tuttav; see on seadustanud sõjas langenute lapsi ja vanemaid aitavaid seadusi ja hoolitseb nende eest, ja see on andnud erilise (249a) käsu kaitsta sõjas langenute isasi ja emasi solvangute eest. Riik on omal kohal ka laste kasvatamisega seoses, ja et lapsed endid võimalikult vähem orbudena tunneksid, omistatakse neile juba noortena oma isade ülesanded. Kui nad meheikka jõuavad, lubab riik neid hallata oma omandust ja loovutab neile täieliku sõjavarustuse. Andes neile need nende isade uljuse vahendid, meenutab riik neile nende isade kangelastegusi, ja on ka heaks endeks, et nad lähevad relvastatuna ja võimsalt valitsema oma endi mullakamarat. Langenuid endid ei lakka riik kunagi austamast; igal aastal korraldatakse neile kõigile ühiselt samad pidustused, mida peetakse iga langenu auks eraldi, sellele lisanduvalt võistlusi spordi, ratsutamise, laulu ja tantsuga. Riik on tõesti kui võtnud oma hooleks toimida otsekui langenute õigusjärglasena ja (c) pojana, poegade isana ja vanemate eest hoolitsejana, kes kogu aeg kõikvõimalikul kombel nende kõigi eest hoolitseb. Selle meenutamine pangu teid kergesti kandma oma õnnetust. Sel kombel olete kõige armsamad nii kadunutele kui ka elavatele. Sel kombel on teil kõige lihtsam osutada teeneid ja neid vastu võtta.

Esitage siis nüüd üheskoos kadunutele ühine kaastunde-avaldus, nagu komme nõuab, enne kui te siit lahkute.

-- Nõnda, Meneksenos, selline oli mileetoslase Aspasia (d) kõne.

MENEKSENOS Zeusi nimel! Õnnelik Aspasia – naine ja ometigi oskab sellised kõnesi pidada!

SOKRATES Juhul kui sa mind ei usu, tule kaasa, siis saad ise kuulda kuidas ta kõneleb.

MENEKSENOS Olen minagi sageli Aspasiat kohanud ja tean mihuke naine ta on.

SOKRATES No nii, tõesti sa imetled teda ja oled talle selle kõne eest tänulik.

MENEKSENOS Ma olen selle eest talle väga tänulik – või (e) sellele teisele, kellelt oled seda kuulnud, kes ta siis ka ei olnuks. Ja tahan tänada ka sind, kes sa selle mulle esitasid.

SOKRATES Tänan. Kui sa mind üles ei anna, võin hiljem sulle esitada veel mõned viimistletud riigimeelsed kõned, mida ta on sepitsenud.

MENEKSENOS Ole mureta, ma ei anna sind üles. Võid esitada need rahulikult.

SOKRATES Seda ma ka teen.

Ülevaateid ja seletusi

Holger Thesleff

Meneksenos

See väike dialoog on nii mõneski mõttes üsnagi kummaline looming. Selle peamise osa moodustab Ateena langenute mälestuspidustustel varsti peale aastat 386 esitatavaks kujutletud isamaaline kõne. Sokrates (surnud 399 eKr) väitis seda olevat kuulnud hiljuti Periklese (surnud 429 eKr) sõbratarilt, mileetose hetäärilt Aspasialt, ja esitas selle nüüd oma noorele sõbrale Meneksenosele. Vastupidiselt Lysis-dialoogile ei ole Meneksenose isik just eriti isiksustatud: väitluslik vestlus, milles ta esineb ongi ilmselt kirjutatud pigem selleks, et Platon saaks võimaluse Sokratese suu kaudu öelda, et sellesse kõnesse ei pea suhtuma liiga tõsiselt.

`Aspasia´ kõne kui selline on retoorika reeglite kohaselt koostatud peokõne, milles ei puudu ei ülevust kui hardustki; selle teatavad liialdused ja tõsiseikade võltsimised tunduksid loomulikud, kui kõnelejaks oleks olnud mõjukas reetor. Ei saa vältida muljet (vrdl. ka 236b), et Platoni üheks eeskujuks on olnud Periklese aastal 431 peetud kuulus hauakõne, millest Thukydides on andnud oma versiooni (II 35-46). Sokratese suust esitatuna kõlab see kõne siiski õõnsalt.

Mida peab Platon silmas sellise ilmse ja vahest ka õudsana tunduva burleskiga? Autorluses kahtlemise teooria, mida harrastati eriti 19 saj, ei välista probleemi-seadet. On pakutud ja võidakse veelgi esitada erinevaid seletusi; vaevalt kunagi üldse jõutakse täiesti veenva taustasi selgitava tõlgenduseni. Selge on siiski see, et see dialoog on meieni säilinud kujul liitumas selle kriitikaga, mida Platon eri seostes suunas kõnekunsti vastu (vrdl nt Apologia, Gorgias ja Phaidros; viimati mainitus dialoogis esitab Sokrates otsekui eetiliselt arvustatava retoorilise kõne, mille ta aga samas kui „tagasi lükkab“). Platon näib tahtvat öelda: On lihtne kirjutada kõne milles erapoolikult kiidetakse mingit tegevust või mingit riiki (vrdl. 235d) – sellega saab hakkama igaüks. Aga nõnda ei suudeta öelda midagi asjade tegeliku olukorra kohta ega ka selle kohta, kas see riik (antud juhul Ateena) ja see tegevus (antud juhul sõda Sparta vastu) on ka tegelikult kiituse välja teeninud. Tuleb loobuda traditsioonilistest skeemidest ja tuleb pürgida põhjalike uuenduste suunas, kui inimeste elutingimusi tahetakse tõeliselt paremaks muuta (vrdl. Riik). Platonit teatakse olevat suhtunud vägagi kriitiliselt enda ajastu Ateena sise- ja välispoliitikasse. Aga ateenlastele oli isamaalisus õrn teema, mille põhjuseid sai Platon kahtluse alla seada vaid väga kaudsel kombel. On iseloomulik, et nii kaudset kriitikat ei mõistetud; Cicero pajatab (Orator 151) et seda kõnet esitati hiljemgi regulaarselt Ateena langenute mälestuspidudel!

Seletusi

234b Arkhinos oli tuntud demokraat; Dionist ei teata midagi.

235e-236a Sokratesel oli kombeks mänglevalt öelda, et ta oli palju Aspasialt õppinud; Peosöögis (Symposion) näib Aspasiast olevat välja arenenud Diotima tegelaskuju. Konnost peeti kehvaks muusikaõpetajaks, Lamprost aga heaks; viimane näib olla olnut ka tegelikult Sokratese õpetaja. Rhamnuslane Antifon oli teadaolevalt õpetanud Thukydidesele kõnekunsti (vrdl. ed.).

237b-238b (vrdl. 245d) Ateena rahvusmüüt teadis pajatada, et Attika oli olnud ateenlaste kodumaa juba inimese loomisest saadik. Selle maa omanduse üle tülitsenud jumalad olid Poseidon ja Athene, kellest viimane selle ka võitis. Mujal (nt. Euthyfron 6bc, Riik II 378bc) jutustab Platon lugusi, mis pajatavad jumalate vahelistest tülidest kui millestki valest ja taunitavast.

238c Kõnelemine „aristokraatiast“ antud kontekstis näib olevat Periklese kõne paroodia (Thukydides II 37).

239d-241c Pärsia sõdade sündmusi seletatakse suures joones õieti, kuigi selgesti ateenlaste vaatenurgast.

241de Eurymedon oli Pamfylias olev jõgi, mille ees ateenlane Kimon võitis pärslasi aastal 469. Egiptuse sõjaretk seevastu lõppes hävitava lüüasaamisega aastal 454. Neid pärsia sõdadele järgnevaid sündmusi saab vaevalt enam nimetada kaitsesõdadeks.

242a Kõneleja hakkab nüüd selgitama Kreeka seesmisi sõdasi ja pöördub esmalt aastal 445 sõlmitud Kallia rahust ajas tagasi Tanagra lahingu juurde aastal 457. Selle esitamine on siinkohal väga erapoolik. Nimelt just spartalased võitsid Tanagras, Oinofyda lahing toimus alles kolm kuud hiljem, ja ateenlaste esitamine vabaduse kaitsjatena on antud kontekstis juba peaaegu et otsene propaganda.

242c Siit algab peleponnaslaste sõdade kirjeldus. Leiavad mainimist vaid mõningad, Ateenale soodsad sündmused. Sfakteria (ehk Sfagia) lahing peeti aastal 425.

242e Nikia rahu sõlmiti aastal 421. Seda rikuti peagi, aga õnnetu Sitsiilia retk sooritati alles 415-413. On küsitav kas ateenlaste ´kindlameelsus´ Sitsiilias ka palju kiitust pälvis.

243a Hellespontose merelahingutest mainitakse siinkohal Kyzikokse lahingut aastal 411, mis lõppes ateenlaste võiduga.

243c Mytilene ees peetud Arginusa merelahingu järel aastal 406 mõisteti kuus pealikku süüdi seetõttu, et nad ei olnud nad merest langenute laipu üles ei korjanud. Sokrtaes ütleb Apologias (32b), et ta oli selle rahvakogu otsusele vastu seisnud.

243e-244b Kolmekümne türanni hirmuvalitsemisest 404.403 ja demokraatia taastamisest peale kodusõdasid kõneletakse siin üsna eufemistlikul kombel.

244d-246a Sokratesel ei oleks „põhjust enam jätkata“, kuna nüüd on jõutud aastate 395-386 sündmusteni. Kõnelejale näib valmistavat raskusi see tõik, et pärslased, kelle veendunud vaenlasena ta end esitada püüab, toetasid Ateenat Sparta vastu.

248d-249c Platon ei olnud ilmselt rahul nende meetmetega, millega Ateenas langenute omaksete eest hoolitseti; vrdl. Seadused XI 926d-928d.

1 PLATON: „TEOKSET. Toinen osa“. Helsinki, 1999. Suomentaneet: Marja Itkonen-Kaila, Pentti Saarikoski, Marianna Tyni. „Gorgias“, „Meneon“, „Meneksenos“, „Euthydemos“, Kratylos“. S.: 7-320. Kustannusosakeytiö: „Otava“. Painopaikka: „Otavan Kirjapaino“. [Platon: „Teosed. Teine osa“. Helsinki, 1999. Soome keelde tõlkinud: Marja Itkonen-Kaila, Pennti Saarikoski, Marianna Tyni. Lk.: 7-320. Kirjastus: „Otava“.] Siin järgnevalt tõlgitud dialoog: „Meneksenos“, Soome keelde tõlkinud: Marja Itkonen-Kaila. Lk.: 149-168. (+ Holger Thesleff: „Esitlusi ja seletusi“- Lk.: 307-309.)

2 Antud Platoni dialoogi nagu „Meneksenos“ siin olevas tõlkes (siin ja edaspdi) esinevad nurksulud on mõeldud tähistamaks sõnu ja väljendid, mis on küll vaieldavad kuid mis siiski ei ole otseselt ja ranges mõttes vaidlustatavad. Kogu see siin Soome keelest tõlgitud Platoni dialoog on nagu rohkem mõeldud vahest tulevaste „ehtsate“ tõlkijate (Antiik-Kreeka keelest Eesti keelde tõlkijate?) abistava (ja vahest ka nõuandva) materjalina. (Tõlkija, M. L.)