laupäev, 3. detsember 2016

Regimen militentis ecclesiae

`The Cyborg` -- alias -- ´BRUJO´ III.
______________________________________
"PAMFLETT".(= "Pilkekiri").
______________________________________
Proloog.

(24. 11. 2016.)
Sellest ajast on möödunud kaua aega, kui selle kirjutise siia kirjutasin. JA selles kogu selles kirjeldatud ajast on möödunud veel rohkem aega, kogu elamiseks antud aeg. See on avameelne kirjutis, mida ma siia seda kirjutades (u 4-5 aastat tagasi) ei plaaninudki kunagi avaldada, see oli nagu oma silmadele rohkem mõeldud, hilisemateks aastateks, kunagi hiljem üle-lugemiseks. Kuid siiski plaanis see kirjutis siin järgnevalt ka avaldada, kuigi kahtlen selles veelgi...? Kas on vaja midagi niivõrdki avameelset üldse avaldada?! Kuid teisest küljest, pole vahet. Las lasub see mingis imaginaarses nn "neti-pilves" teiegi õlgadel see taak, ühe inimese elu ja lugu. Aastast aastasse kujunev lugu, millel ei näigi lõppu olevat. Justnimelt W. Shakespeare`i "Hamleti" sõnadega: "... et keegi teaks minust ja minu asjast tõtt...!" KUID: seda järgnevat teksti tuleb lugeda rõhutatult just humoristlikus võtmes. SELLE kirjutise alapealkirjaks oli ju "Pamflett" (s-t "Pilkekiri"); see ongi naljaviluks kirjutatud (ja vahest vaid naljaviluks ka avaldatud?!). Seega lugeda seda järgnevat kui mingit koomilist lugu, midagi, mis on lihtsalt naljaviluks kirjutatud (ja vahest ka avaldatud, naljaga pooleks?). Põhiliseks on siin mingi šamanistlik traditsioon (Carlos Castaneda nn "nõiaraamatud" ja muidugi motodeks 10 luuletust oma lemmik-luuletajalt nagu W. B. Yeats). Lugege ja tundke lõbu ühest koomilisest kirjutisest...! Kuid vahest kumab midagi ka "ridade vahelt" läbi otsekui. Midagi, mida tegelikult kui olemas ei ole ja ometigi on...? "The Cyborg" tähendab ju Inglise keeles midagi nagu "küberneetik"? JA "El Brujo" tähendab Hispaania keeles nõida...? KUID: rõhutaksin veelkord, et järgnevat kirjutist tuleb lugeda humoristlikus võtmes/mõttes! Lugeda vaid kui mingit humoreski, naljaga pooleks...?

(03. 12. `016).
Kirjutades siis viimast päeva sellesse ammusesse kirjutisse, otsekui sissejuhatuseks. Kirjutatud sai selle teksti põhiosa juba 4-5 aastat tagasi. JA tuleb kohe siin sissejuhatavalt rõhutada, et tegemist on rangelt võttes ainult koomilise kirjutisega, komöödiaga, lugeda seda vaid humoristlikus võtmes, otsekui humoreski. Sest külastades raamatu-kogusi on ju selge, et kirjutatud on aegade möödudes, läbi aegade, palju ja veelgi rohkemgi veel. Seega on igal kirjutajal/avaldajal olnud kui õigus kirjutada, mida iganes hing ihaldab. Rohkem või vähem isiklikku, rohkem või vähem avameelset kirjandust. Väga hea kui minulgi sama tunne, et ega ma polnud liiga isiklik ega avameelne, ega liialt fantaasiaküllane, kui nõnda on mõelnud, läbi aegade, ka kõik varasemad kirjutajad. JA see järgnev kirjutis on humoresk sõna otseses mõttes. Naljaga pooleks kirjutatud (naljaga pooleks) ja homme ka avaldatav kirjutis. Oma põhiosas koosneb see kirjutis lihtsalt fantaasia-mängust, koomilisest fantastikast. Nagu üks fantaasiaküllane humoresk peabki olema. Lugeda seda vaid koomilises võtmes. Vahest eriti mõningate osade puhul, selles järgnevas kirjutises, on otseselt tegemist humoristliku fantastikaga, mis piirneb nii nn "ufoloogia", (J. Vallee, K. G. Jung) kui ka nn šamanismiga (C. Castaneda, P. Vitebsky, etc!). Seega mingi fantaasia-mäng, kirjutatud naljaviluks 4-5 aastat tagasi. (Ja homme pseudonüümi all ka avaldatav tekst). Midagi kergekaalulist (pole tegemist filosoofia ja kirjandusega, nagu eelnenud 84. teksti minu 4. blogis); pole siin midagi eriti tõsiseltvõetavat ega avameelset ega ka isiklikku... Lihtsalt üks pamflett, pilkekiri, kirjutatud fantastilise humoreskina. Head lugemist!

Down by the Salley Gardens“.
Down by the salley gardens my love and I did meet;
She passed the salley gardens with little snow-withe
feet.
She bid me take love easy, as the leaves grow on the tree;
But I, being young and foolish, with her would not
agree.
In a field by the river my love and I did stand,
And on my leaning shoulder she laid her snow-withe
hand.
She bid me take life easy, as the grass grows on the
weirs;
But I was young and foolish, and now am full of
tears.“ [1889] William Butler Yeats.1
Võluri lapsepõlv.
13. 08. 2011.
Kirjutades siis esimest korda midagi tõesti olulist.2 Alustades nende ridadega olulise ülevaatega oma eluloost, ja seda teatud erilises võtmes. Kirjutades küll oma eluloost, kuid sellest, millest ma kunagi kellegile rääkinudki ei ole, mida ma ainult isegi rohkem nagu aiman ja oletan... Kunagi oma elu jooksul pole ma isegi korda rääkinud sellest kõigest, millest kirjutamist ma täna siia alustan. Pole kordagi mainnud, vähemalt mitte reaalses mõttes ega tegelikkuses. Mingis mõttes olen maininud küll ja korduvalt, läbi kuude ja aastate, kuid sellest kui irreaalsel kombel, sellest kirjutan siia hiljem. Peamine on antud selle kirjakoha pealkirjastuses. -- ´BRUJO´ tähendab ometi Hispaania keeles nõida...! Ka sellise pealkirjastuse valikust kirjutan siia hiljem. Siis jõuab ja lõpuks ometi ka peab kirjutama selles uues võtmes, see kirjakoht on olnud tõsiselt vajaka juba viimase dekaadi vältel näiteks. JA see dekaad on nii eriilmeline olnud võrreldes tegelikku reaalsuse kui sellisega üldse. Olen märkamatult ja ka täiesti teadlikult libisenud uude maailma tõlgendamise ja tajumise sisse. Kõik on muutumatul kombel teisenenud ja midagi pole samaks jäänud. Tegelen millegi sellisega juba dekaad, mida tegelikult isegi olemas ei ole. JA see kirjakoht, just niisuguse pealkirjastuse all on olnud nõutav juba dekaad. Kuid mina olen nii mõneski mõttes justnimelt fatalist ja arvan seega, et just nüüd pidingi selle kirjakohaga alustama. Sest kogu elu ja saatus, kuhu ka see lõpuks ei juhiks ja viiks on kuidagi ette antud, kuidagi eelnevalt kindlaks määratud. Vähe annab seda kõike, mis toimunud on, mis toimub veelgi ja tulevikus toimuda võib, -- vähe annab seda muuta ja ümber-kujundada. Selline on elu ja saatus. Kuid nüüd esimesena ainuvõimaliku ala-pealkirjastuse juurde...!
Esimeseks alapealkirjaks on: "Võluri lapsepõlv". Sest, eks kõigi elu, tavaliste inimeste ja väheste ja valitute oma alga just lapsepõlvest. Mida tähendab "vähesed ja valitud"? -- See ei tarvitse olla vaid positiivselt mõistetud. Valituks võib osutuda nii heas kui ka halvas, või ei siis kumbaski mõttes. Aksiloogilisi kriteeriumeid eirates, võib läheneda väljavalitusele hoopis otsekui: "teiselpool head ja kurja". Kuid samas võib osutuda see erilisus, mis ei tähenda ainult elitaarsust, vaid vahest ka midagi negatiivselt/vääriti mõistetavat, vahest võib see alata juba algusest. JA nõnda oli just minu puhul, kelle erilisus, mingis mõttes, sai alguse juba sünni-momendist peale. SEST sündinud olen ma just 13. ja reede. Mis tähendab juba Euroopa Keskajast peale vägagi erilist päeva, midagi mis, tähendab midagi isegi halbaennustavat, kurjakuulutavat ja muud taolist. Kui Anti-Kristus peaks kunagi sündima/tekkima, nii on väidetud, siis see peab toimuma just niisugusel kuupäeval ja nädalapäeval. Juba Euroopa Keskajast peale tähendab 13. reede halba õnne. Kuid kuidas defineerida üldse õnne ja õnnetust? Kõikvõimalikke definatsioone on muidugi esitatud, kuid neid on tegelikult lausa loendmatul hulgal. Vahest tähendab mõnele just see, mis harilikult arvatakse ebaõnne tähendavat, -- vahest tähendab mõnel just see hoopis puhtaimat ´Õnne´ kui sellist...? Või vähemalt võimalus teha ebaõnnest õnn, halvast õnnest üritada teha midagi vastupidist, edu ja õnne alus...? Kõik on mõeldav siin laias ilmas, kõike on arvatud siin ilmas ajaloo jooksul ja nii mõndagi arvatakse end teadvat veelgi ilmselt ka peale meid. SEEGA olen siis sündinud just 13. ja reede ja sellest hoolimata, et ikkagi "kuraditosin" ja ka reede; sellest hoolimata võtan seda ikka ja alati kui ehedat ja elavat väljakutset. -- Muuta halbaennustav ja kurjakuulutav eduks ja laitmatuseks. Suuta olla üle oma saatusest, mis algas juba sündimise hetkest, juhuslikust kuupäevast, mis ei allu ju kellegi kontrollile. Saavutada midagi hüvelist ja teadmis-väärilist hoolimata sellest, et juba sünnist saati olen olnud ja leidnud õnnetust või siis hoopis mingit erilist tähendust kandva tähe all. Nõnda sai alguse see kõik, millest sai siis järgnevuses ´võluri lapsepõlv´...!
Seega alustasin oma alguse meenutamist juba sünni hetkest peale, nagu tegelikult peaksidki kõik elulood ilmselt algama. Sündisin, kasvasin üles... ja nõnda edasi. Kuid kui juba sünnipäevale on pandud sajandeid kehtivust omanud meelevaldnegi tähendus, siis võib see juba esimestest hetkedest ka midagi väga erilist tähendada, midagi mida siis tuleks ilmselt negatiivselt mõista, kuid millegi erilisena ikkagi ja igal juhul. Eriti seda just asjaosaline ise, kellele see siis järgnevalt dekaadidega täiesti selgeks saab ja selgeks tehakse, mida tähendab olla: "kurja märgi all sündinud..."! -- Mitte, et oleksin seda tekkimise kuupäeva kuigivõrd tõsiselt kunagi võtnud. Kuid teised seda teevad, on teinud, nii ja teisti ja ilmselt, eriti just kasvueas ei osata veel mõjutisi kõrvalt advekaatselt hinnata. Õrnas kasvueas ei osata ennast võõraste, ebasoovitavate ja suisa pahatahtlike kõrval-mõjude eest kui säästa. JA nõnda usubki osa inimestest nt. astroloogiasse; kuigi teistele on see täiesti vastu-võetamatud  ja isegi infantiilne. Kuigi astroloogia on kehtivust omanud sama kaua kui inimkond. Alati on inimsust huvitanud taevatähtede ja planeetide ja Päikese ja Kuu võlu ja saladuslik müstika ning lummus... See lihtsalt seostatakse meelevaldsel kombel individuaalsusega, ning nõnda saab sellest astroloogia. -- Tähed, planeedi määravad meie elu kulgu? See on küll ebatõenäoline, kuid paljud nõnda arvavad ja selle järgi elavad. JA kui isegi astroloogia paljude elusid kujundab, siis mida küll võib tähendama olla sündinud just selle kõige halba-ennustavamal päeval nagu mina...?! -- "Kui Anti-Kristus sünniks, siis just 13. ja reede..." -- Ja selle Anti-Kristuse all peetakse ju silmas Saatanat ennast, Peltsebuli, Mefistotelest, Lutsiferi, Langenud Inglit...! Kurat võtaks! JA siis pannaks kohe ka nimi, mis sisuliselt minu keeles on vist selles mõttes ka ainulaadne. Eesti keeles ju öeldakse: "Kurat sind võtaks!" samatähenduslikult nagu "Madis sind võtaks!". -- "MADIS võtku!" = "Kurat võtku!". -- Selles kõiges, sündimise ajas ja vahetult peale seda pandud nimeski peitub oma iroonia... -- SAATUSE IROONIA...!? -- Kõigepealt kõige kurjakuulutavam sündimise ajahetk ja siis (täiesti juhuslikult) valitud nimi, mis samastub suures osas just Jumala antipoodiga, Kuradi endaga, või seda vähemasti eesti keeles (ja ainult), ja kõlama seatuna kuidagi aegunud, elik siis vanaaegsel kombel. Kuid ikkagi: 13 ja reede, ning nimeks pandud nagu "Kurat". = SIC! -- Mitte, et see poleks mulle meeldinud, ka selles peitub oma võltsimatu iroonia. Kuid mõtlema on pannud see mind kindlasti, aegade jooksul ja paljugi. JA ilmselt selles see Saatuse iroonia tegelikult seisnebki: juhuslikkuses sõna otseses mõttes ja siis sellest tulenevas, mis väljendub (enda ja teiste) mõtlemises. Seega ei olnud minu elu algus just eriti julgustav. Kuid ometigi pole see minu elu senist kulgu eriti mõjutanud. Oluliseks on selle Juhuslikkuse juures just see erilisuse kvaliteet. Juba minu tekkimise algus oli niivõrd eriline, ja seega ka paljutähenduslik. -- "It is the fate of Irony...!" (Ka täna on 13.-es).
Selle uue ja väga olulise kirjutamise üld-pealkiri on ülimalt kõnekas. -- ´BRUJO´...! -- Sellest kõigest, mis selle sõnaga seondub, minu elus, siia just kirjutangi. Kuid ka esimese ala-pealkirjastuse tähistus on omas mõttes oluline, sest selleks, et kirjutada midagi endast, selleks tuleb alata kõige esimesest algusest. Minu alguse juures oli siis otse saatuslikuna tõlgendatav ajastatus, mis oli sama juhuslik kui ka nime valik. JA ometigi, midagi see siiski ju tähendas...? -- Näiteks minu juures just eriti, minu mõtlemises ja tunnetamises, kõik need järgnenud 36. aastat, mis on minu vanuseks astronoomilises mõttes. Sündisin siis halba-ennustaval ajahetkel nagu 13 ja reede ja nimeks valiti (juhuslikul kombel muidugi!) midagi mis seostub justnimelt millegi otseselt halbaennustavaga. Mefistoteles, Lutsifer, Diabolo... -- On palju nimetusi kõigis keeltes, mis seostuvad just sellega, selle "Millegagi"; selle millegi erilisega, millele üritan siin järgnevuses viidata. JA veelkord pean rõhutama selle kirjakoha olulisust, olen seda kirjakohta vägagi kaua vajalikuks pidanud, sest tegelikult ei ole ma midagi erilist kirjutanud sellestki, millega olen tegelenud viimase dekaadi vältel oma elust. JA ometi on viimane dekaad möödunud tegeledes millegagi, mida harilikult paljude teiste jaoks isegi olemas ei ole, kuid millest minu jaoks on kujunenud lausa igapäevane reaalsus. (Ja ka igaöine reaalsus). Tegeldes, millegagi, mille puudub seletus, mõistmise võimalus, tegelik reaalsus üheltpoolt; ning mida vastandina iseloomustavad muidugi ka tüütav kordus ja mõttetu sihiteadlikus. Kuid kõigest sellest jõuan siia kirjakohta veel kirjutada. Lihtsalt loogilisel kombel tuleb juba alustada siinset kirjutamist aegade algusest, juba tekkimisest saati ja vahetult järgnevast, alustada oma isikliku elu lugu, mis tuleb siin järgnevalt väga keeruline ja kummastavgi ja raskesti mõistetav lugu. Esimese osa ala-pealkirjastuseks olev "Võluri lapsepõlv", on siis lihtsalt loogiline tuletis. Mitte seetõttu, et minu pika ja ainult õnnelikus lapsepõlves midagi erilist oleks olnud...? Olen selle pikka ja tõesti õnneliku lapsepõlve eest oma vanematele ja perele muidugi jäädavalt tänu võlgu jäämas. Kellegil ei saa olla paremat ja kenamat ja rahulikumat lapsepõlve. Kõik tingimused olid seega hästi seoses. Vaid ainult midagi kummalist heiastub vastu, vaadeldes seda nüüd, palju dekaade hiljem, kui kujutleda oma elu algust ja sellega seonduvat. JA see midagi ´kummalist´ ongi siinse kirjutamise motoks ja ülimaks mõtteks. Siia kirjakohta kirjutan ma sellest kõigest, mis minu olemisega seoses just kummastavust tekitab, eriline on, sellest, mis on minu Saatust kujundanud kuni praeguse hetkeni ja kujundab veel. Kuid jõuan siia veel palju kirjutada. [Natuke senitmentaalne lugu paistis see eelnev olevat. Ikkagi 4-5 aastat tagasi kirjutatud ometigi. Enam vist nõnda ei kirjutaks. Mis tähtsust sel oli siis ometigi, mis kuupäeval siia laia ilma tekkisin ja mis oli nimeks...?! Ikka veel tõsiselt kahtlen, seda ammust kirjutist üle lugedes, kas avaldada see või mitte...? Vahest natuke liigagi isiklik...? Kuid vahet pole ja vahest avaldangi, selle 4-5 aastat tagasi kirjutatud kirjutise. Sest midagi peab ju ometi kirjutama. W. Shakespere´i "Hamleti" sõnadega: "... et keegi teaks minust ja mu asjast tõtt..."]

_____________________________________________________
_____________________________________________________
Nõia õpiaastad.
First Love“.
Though nurtured like the sailing moon
in beauty´s murderos brood,
She walked awhile and blushed awhile
And on my pathway stood
Until I thought her body bore
A heart of flesh and blood.

But since I laid a hand thereon
And found a heart of stone
I have attempted many things
And not a thing is done,
For every hand is lunatic
That travels on the moon.

She smiled nad that transfigured me
And left me but a lout,
Maundering here, and maundering there,
Emptier of thought
Than the heavenly circuit of its stars
When the moon sails out.
William Butler Yeats. [1928]3
14. 08. 2011.
Kirjutades taas millestki tõesti olulisest. Sellest, kuidas minust sai see, kes ma olen praegu, see, kes minust veel saada võiks. Nagu iga eluloolise ülevaate puhul alustasin oma ajaarvamise algusest, tekkimise momendist, oma sünnist, minu maailma algusest. Ja leidsin juba oma alguse juurest nii mõndagi huvitavat ja erilist, ning isegi: kummastavat. Juhusliku ja ometi nii erilise aja olid mingid suunavad jõuda valinud minu tekkimiseks. Isegi nimevalik on näivalt muidugi vaid ainult juhuslik, kuid nagu osutaks millegile, mis ähmastaval kombel ebamääraseks jääb. Seda tekkimise aja ja järgneva perioodiga tegelen siinse kirjakoha esimese ala-pealkirjastuse all, mis kõlagu hiljemgi veel: "Võluri lapsepõlv". Olen siis seal kirjutanu kohaselt sündinud just 13. ja reede, mis on läbi kogu Euroopa ajaloo olnud kõige pahaendelisem, kõige kurjakuulutavam aeg tekkimiseks üldse. JA kuigi nimi valiti juhuslikult, siiski kõlab kokku see "kuraditosin" ja reede, ning ütelus, mis mind nimepidi tituleerib mingiks kuradiks, või taoliseks. Saatan, Lutsifer, Mefistoteles, Peltsebül, Diabolo, elik siis: Langenud Ingel. Kuid sellest tekkimise müsteeriumist ja asjast vahetult peale seda kirjutasin siinse kirjakoha esimeses osas. Sinna kuuluvad ka vähemalt esimesed 15. eluaastat. -- Minu pikka ja rahulik ja õnnelik lapsepõlv, mille eest olen jäävalt tänu võlgu kenadele vanematele ja perele mis mind ümbritses. Kellegil ei võiks olla paremat lapsepõlve, ja ei tasu sealt midagi erilist otsidagi, mis väga eriline oleks. Vahest vaid haruldaselt vara tekkinud mäletamise võime, mis harilikult tekib hiljem, väga varased ja selged mälestused, mis on siianigi meeles (juba u. 3,5 aastaselt?!). JA muidugi varjane unenägude nägemise algus, esimest unenägu nägin (ja mäletan veelgi) umbes 5. aastaselt. Kuid need on väikesed iseärasused. Üldiselt võib väita, et mul oli väga kena ja pikk, ilus ja turvaline lapsepõlv, tänu oma kallitele vanematele. Midagi eriti erilist sealt esimesest dekaadist veel otsida ei tasu, niisiis jõuamegi selle kirjutise teise alapealkirja juurde milleks on. ---
--- "NÕIA ÕPIAASTAD". --- See oli väljakujunemise aeg, siia kirjutan oma elust kui isiksuse ja teadvuse väljakujunemise ajast. Esimene dekaad ei tule ju tegelikult arvesse, see oli alles see "võluri lapsepõlv", rahulik ja kena lapseiga. Kuid juba varases teisme-eas tundsin juba ennast sellena, kes olen veel praegugi. Oma eelkooli-east mäletan veel väga vähe, kuid varane kooliaeg, juba algklassidest on vägagi selgelt meeles. Siia siiski ei kirjuta memuaare oma elust vaid peamiselt sellest, mis on sellest teinud ´minu elu´, kui midagi kummalist ja erilist, millestki, mis tekitab eriliseimat ´kummastust´... Esimesest dekaadist oma elus polegi mul palju kirjutada, ja sellest vähesest ka selle kirjutise esimeses osas. Jutt siinse peal-kirjastuse all tuleb juba minu teisme-east. Juba kooliajast, mida mäletan äärmiselt selgesti. Vahest oli see väga varajane mälu ja selge väga noore-ea mälu ja hiljem isegi fenomenaalseks peetud mälu, (7. võõrkeele õppimisega seotud!), mingil kombel seostumas juba teisme-ea algusega. Kui hästi ma mäletan ennast juba teisme-ea esimestest aastatest (Kurgjärve spordilaager, Haanja = 11. aastasena!). Kuid midagi erilist ei hakka ka silma, nõnda ülevaatlikul pilgul vaadeldes, ka mitte eriti esimesest poolest teisme-east. Vahetasin koole, vaheldusid klassikaaslased, kuid see oli loomulik ja lood käisid oma rada. Kuid otsekui ajatust vaatepunktist vaatlen ma seda kõike... -- Esimene kool põles maha ja juba u. 12. aastaselt asusin oma elu suunama, kui teadlikult see on ise küsimus, kuid mul lubati juba langetada Otsuseid, mis veel praegugi kaheldavad tunduksid, juhul kui ma oma otsuseid tõesti täiesti pöördumatuks ei loeks. Vahetasin 5. klassis oma klassis (spordiklassist harilikku); ja see vist ei tulnud kasuks...? Kuid kes võib öelda, mis tegelikult ikka kasuks tuleb ja mis ei...? Vahest ainult näival kombel kaasnes sellega raskem teisme-iga, ebasoodsamad olud, vastikumad klassikaaslased (keda siianigi nähagi ei soovi); ja kõik mis seonduma sai. Igal-juhul sain varakult teada enda otsuste kaalukusest ja mõjuvusest ja tagasi-pöördumatust loomusest. Kui midagi kord juba otsustada, siis nõnda see ka jääb. Tuleb hoolikalt kaaluda enne otsuse langetamist, kuid kui ´OTSUS´on juba kord langetatud, siis astu kindlalt edasi, ees ootab veel palju eluliselt kaalukaid otsuseid.
See kunagine otsustamine läks mulle maksma eliitklassi hüved (nagu spordilaagrid, võimalikud välismaareisid, jne.); ning vastukaaluks ei saanud ma midagi. Vaid pideva ja halastamatu olelusvõitluse, mis omas vältus palju, liiga palju pikki aastaid. See klassivahetus toimus 5. klassi keskel. Seega: umbes 13. eluaastast alates (jälle: "kuraditosin"!) -- tegelesin peamiselt oma egoga, oma ´Mina´ kaitsmise ja hakkama saamisega igas mõttes. Seega 5-8/9. klassini oli just nõnda. Mõningad äärmiselt vastikud tegelaskujud, keda on tülgastusväärne meenutada veelgi. JA teisalt ka isiklikud püüdlused ülemvõimu ja respekti ja saavutuste suhtes. Ei tahtnud jääda nagu öeldakse "teisele kohale"... Mulle oli siis nagu needus peale pandud, et kui kooli kõrvalt veel sporti ka hoolega ei tee, siis läheb üldse kehvasti! (Ei läinud või...?). Nõnda siis olin aktiivne ja proovisin eri spordialasid (vibu, džuudo, ja siis karate). Sellele perioodile on siis juba iseloomulik, et üritasin end nagu püsti hoida, kuidagi hakkama saada. Kuid ometigi oli kuni põhikooli lõpuni tegemist sisuliselt olelusvõitlusega ja seda igal koolipäeva umbes 4. kooliaasta jooksul. "Kuid kõik mis ei tapa, teeb tugevamaks". (Fr. Nietzsche). Ja kuidagi sain selle ajaga hakkama. Isegi hakkasin võimu-algseimaid idusid omandama. Nende tegevusvaldkondadega seoses eriti, algul (džuudoga) vähem siis järjest enam. Põhikooli lõpuks oli saanud minust juba omalaadne tegelaskuju, olin aastaid treeninud hoolega idamaiseid võitluskunste ja enam eriti ei söandatud kui norida... Äratasin juba teatud respekti, minuga arvestati mõneski mõttes...! -- Kuid ometigi oli see põhikooli keeruline aeg. Algkool ja keskool ja eriti, ülikool, olid selles mõttes palju lihtsamad. See põhikool oli vist kõige keerulisemaks perioodiks üldse. Nii arvan praegugi veel. Põhikooli lõpetamisel võin ennast nüüd vaadata kui enesekindlat ja rahulikku noort inimest, kel enamik elu veel ees, kes arvab, et saab hakkama isegi Gümnaasiumi vahetamisega ja seda ka tõesti tegingi (hinded olid piisavalt head). Ja olin juba aastaid välismõjudele vastu pannud, ennast maksma pannud, harjutades selleks hoolega isegi idamaiseid võitluskunste. See oli selle nooruse lugu, toona veel lootusrikas. Millest sai hiljem siis: "ühe rikutud nooruse lugu"... Kuid pole halba ilma heata. JA olen praegugi veel täis valmidust kõikvõimalike probleemidega lihtsamalt hakkama saada kui enamik teisi söandaks kujutleda või üldse mõistagi. Ja minust on jäänud läbi elu maha oma rada, mida muuta ei anna, ja mis on pöördumatu. JA väljakujunemise ajaks olid just põhikooli keerukad aastad. Siis järgnes kekskooli periood, mis oli veelgi otsustavam, hilisemat silmas pidades.
Vahetasin siis veelkord klassi/kooli, oli Gümnaasiumi-perioodi algus. Esimesed paar aastat näsid kulgevat järjest tõusvas joones, kuni mingi nahahaigus (akne) sellele järsu ja nüüd isegi kujutlematult põhjalikult lõpu peale tegi. Nimelt jäin siis 11.klassis istuma ja keegi ei näi teadvat mille tõttu ometigi. Ametlikult hinnete tõttu, kuid tegelikuks põhjuseks oli mainitud nahahaigus – akne – ilmselt häbenesin oma välimust ja ei käinud enam tundideski. Nõnda need hinded kehvaks muutusidki ja pidin sisuliselt käima 11. klassis kaks korda isegi, lõpetama keskkooli hoopis 4. aastaga ja see viimane keskkool mõjutas mind veelgi tagasihoidlikumaks muutuma. Nüüd muidugi võin vaid veelgi ainult ähmaselt oletada, et see ootamatu (kerge kuid mõjus) nahahaigus oligi nõnda just pidanud olema. See on see kurikuulus "šamaanihaigus"; mis eristab, isoleerib ja paneb endasse süüvima. Eristab esmalt tuttavast ümbrusest/keskkonnast, sunnib peale ka väliseid muutusi. Kuid peamiselt sunnib peale just äärmise ja intensiivse sisekaemuse, endasse-süüvimise. JA nõnda üldiselt mõjutaski mind see pikem keskkooli periood. Enesesse-süüvimise aja algus, tähendagu see siis rohkem huvi kirjanduse vastu või mida iganes. Kuid järjest rohkem näib ülevaatlikult noid kooliaastaid vaadeldes olevat tekkinud tendentse just sisekaemuse ja endasse-süüvimise poole. Ja mingi ülim ujedus suhetes vastassooga, toonaste nende tüdrukutega kõikidega. Muidugi oli mul oma lemmikuid nende plikade hulgas, kuid ei mingit sõprussuhetki neist välja küll ei kujunenud. EI siis ega õieti veel praegugi...? -- Näib olevat see kooliaja meenutamine kui oma ebaõnnestumiste meenutamine...? Kuid mingis mõttes olen ikka tõesti osaliseltki fatalist ja arvan veelgi, et elu ja saatust eriti muuta ja kujundada ei saa. Selle nõnda-mõistetud ´Saatuse´ kujundab teatav ´Juhus´...! -- Juhus kujundab peaaegu kõik, või on siiski võimalik, et tegemist pole vaid kõikehõlmava juhuslikkusega, relatiivsusega?! Vahest on mingi suunav,
-- juhtiv mõju kui ´Jõud´, mis näib suunavat ja juhtivat iga minu sammu. Mis omab nagu vaid suunavalt kaudset mõju mingi tundmatuks jääva sihi suunas liikuma pannes...? JA kui ei olegi sellist ´Jõudu´ olemas, kas ei peaks seda siis välja mõtlema? Asustada oma maailm väljamõeldud väärtuste, kriteeriumite, Jumala ja Saatana, hea ja kurjaga. Teha JUHUSEST midagi jumalataolist. Mingi suunav ja samme korrigeeriv mõju, mingi ähmase sihi suunas. Ja siis vaid välja selgitada, kui kaugele selle rajal saab minna...
-- "Amor fati ...!"
[Oli vist jällegi veidi sentimentaalne kirjutis. Kuid ikkagi juba 4-5 aastat tagasi kirjutatud. Vahest olin selles kirjutises ka veidi liiga isiklikki? Kuid eks kõik, kes kunaski on midagi kirjutanud ja avaldanud on täpselt just selle sama peale mõelnud: kas ei oldud (vahel) veidikenegi liiga isiklik?! Sest kirjutatud on ju raamatukogusid täis ja sama kripeldus siis nagu kõigil varasematel kirjutajatel/avaldajatel, (mis mindki nüüd) ka vaevab, kas see pole siis pigemini midagi kena ja tunnustust väärivat?! Kuid jah, arvan, et olen selles kirjutises liigagi isiklik olnud... Kuid ei ole ma veel otsustanud isegi, kas selle kirjutise isegi avaldan, nüüd, 4-5 aastat peale kirjutamist...? Kuid vahest siiski, sest vahet ei ole, pole oluline, kas avaldan selle kirjutise või ei...? Vist siiski avaldan...?]
________________________________________________________________________________

06. 09. ´011.

Kirjutades siis siia nüüdki sellest keerulisest ajast, minu noorusest. Sellest ajast, kui kujunes minu iseloom elik siis karakter. Sest selle kirjutise alapealkirjaks on siis: "Nõia õpiaastad". -- See ajavahemik algas siis ilmselt koolieaga ja omas vältus kuni selle mälestusväärse milleeniumi-vahetuseni. Need õpiaastad kuuluvad seega eelmisesse sajandisse veel kõigiti... See oli siis, see eelmine sajand, nii minu algkooli, kui ka (keerulise) põhikooli, kui ka isegi (pikema) keskkooli ajaks. Seega siis sõna otseses mõttes "õpiaastad". JA siis järgnes ometigi ka ju esimene ülikool, koos kõige oma huvitavaga, filosoofia-huvi ja kirjandus ja keerukad raamatud. See ala-pealkirjastus nagu "nõia õpiaastad" hõlmama seatuna siis kogu kooliaega kuni pea 1. ülikooli lõpuni. SEE oli siis eelmine sajand, eelmine milleenium. Sest uuest milleeniumist ja selle esimesest sajandist sai hoopis midagi muud, mida kirjeldan järgneva ala-pealkirjastuse all, mida ühe rektori kunagise arvamusavalduse kohaselt nimetan siis: "Kodukootud müstikaks"...! See on keeruline, kuidas kujunetakse selleks, kelleks ollakse loodud, kuidas saada selleks, kelleks ollakse sündinud. Mis mõtet oleks muidu kogu sel olemisel, mis mõtet oleks minulgi, kui ma ei oleks kohanud ´VAIMU´...?! -- Mida elus teeksin mina, kas tahaksin seda, nõndamoodi nagu miljardid enne mind...?! -- Sündides juhuslikult, paljunedes juhuslikult, veetes oma elu mõtetult ja olla määratud surema ja saada peatselt unustatud...? -- EI, minu elu ja saatus lihtsalt peab kujunema kuidagi teisti...!
SEEGA: minu õpiaastad möödusid eelmise milleeniumiga ja eelmise sajandiga. Selle uue sajandiga algas midagi täiesti erinevat ja seni-olematut, midagi, mida ükski inimkeel tegelikult kirjeldada ei suuda; kuid mida ma üritan siin järgnevalt ometigi. // JA mida erilist olekski kirjutada oma pikast ja õnnelikust lapsepõlvest...? Olen oma vanematele ja perele võlgu kogu oma pika ja õnneliku lapse-ea rahulikud ja rõõmsad aastad. Pole selles midagi erilist, et sündisin just mingil konkreetsel kuupäeval. -- 13. 12. 1974. -- Mis siis, et 13 ja reede, Antikristuse oletatav sünnipäev, see "kuraditosin ja reede", see euroopalik keskaegne ebausk, -- ainult ja pelgalt... JA nime valik, see on mõttetus: nii mõndagi nime, mida on kunaski pandud on ka kritiseeritud. Kuid minu nimi nagu – MADIS – pidavatki midagi tähendama, siis mingit erilist tähtsust sel minu elus pole olnud. --- "Madis võtaks...!" -- "Madis sind võtku...!" = "Kurat võtaks; kurat sind võtku...!" -- Kuid midagi erilist ei tähenda minu jaoks minu pahaendeline sünnikuupäev, ega ka täiesti juhuslik nimevalik. SEEGA: ei ole midagi erilist kirjutada sellest nn. "Võluri lapsepõlvest"; kuigi, just selle pealkirjastuse all seda kirjutist üldse alustasin. Mul oli vaid kena ja õnnelik pikk lapsepõlv ja selle eest olen tänu võlgu oma vanematele, see on võlg mida ma tasuda ei suuda...! Eks me kõik olme tänu võlgu oma elu eest, kui sellise eest, oleme võlgu oma lapsepõlve õnnelike aastate eest. Kui veel midagi ei jagata, kui veel midagi ei mõisteta. Need võlad, elu eest, ja pika ja õnneliku lapsepõlve eest on sellised, et neid ei suuda ka mina kunagi tasuda...!
JA siis järgnesid need nn. "Nõia õpiaastad". -- See algkool oli veel lapsepõlve osaks ja see möödus peamiselt vaid kenasti. Midagi erilist täheldada ju ei olnud...? Seega: algkool möödus vaid kenasti. JA kui oligi noores eas, kunagi (11.-12. aastaselt), mingi minu hilisemat elu mõjutanud lapselik otsus, siis sellest süüst olen puhas, nagu oleksin ma siis juba tulevikku ette näinud... See, et (5. klassi keskel) midagi kui ´OTSUSTASIN´; sellel on olnud vaid vähe mõju praegu oletades. KUID need põhikooli aastad olid siiski minu jaoks keerulised. See oli kui pidev n-ö "olelusvõitlus", oma tahte, oma ´VAIMU´ eest võitlemine, oma tahte ja vaimu eest võitlemine ja enda peale surumine; seega: harilikud puberteedi-aastad. JA oma vaimsuse hoidsin alles, säilitasin oma meelsuse ja pealehakkamise. Tehes selleks või trenni (džuudo, karate); kuid tõesti-tõesti – põhikooli lõpuks oli minust saanud arvestatav tegelaskuju, keda respekteeriti ja kellest lugugi peeti. JA siis oli võimalik valida isegi gümnaasiumi. JA esmalt näis, seal esimeses gümnaasiumis, et alanud on paremad ja õpihimulisemad aastad. Lootsin vaid kõike head tulevikust oma nooruses gümnaasiumi päevil. KUID häda ei hüüa tulles. JA kogu minu optimismi ja lootusrikkuse tühistas üks, praegu tühisena näiv, nahahaigus (akne)...? -- Mille tulemusena jäin (11. klassis) otsekui "istuma". Praegu muidugi tean, et nagu midagi ei toimu tegelikult juhuslikult, siis ei olnud ka see haigus midagi juhuslikku. Sest juba iidsetest aegadest peale on kogu gloobuse šamanistlikku traditsiooni just initsiatsiooni-perioodil olevaid tulevasi šamaane iseloomustanud midagi, mida kirjeldatakse kui "šamaani-haigust". Mis suunab ära pöörduma sotsiaalsetelt huvidelt, mis paneb enesesse süüvima... Mis muudab kogu elu käiku ja kulgu...?
See enesesse süüvimne on kujundanud kogu minu hilisemat elu ja saatust. See oli siis tõesti midagi vältimatut ja pöördumatut, mingi kerge haigus, mis pani mind siis kunagi endasse süüvima, juurdlema mõtte ja mõttetuse üle üldisemal kombel. (Ametlikult tähendas see kahte 11. klassi ja keerulist nn. "õhtukeskkooli). Ja siis järgnesid need kaks viimast keskkooli aastat. Järjest suurenev süüvimus endasse, järjest suurenev lugemus ja huvitatus oma hilisemast erialast nagu filosoofia. JA nõnda need aastad kulgesid, need "nõia õpiaastad"...? Järjest suurenev süüvimine endasse ja järjest tagsi-hoidlikumaks muutumas minu niigi liiga uje ja ebalev karakter. Ei mingit huvi tuleviku vastu, ei midagi liialt pragmaatilist, ega konkreetset. Süüvimne endasse, seda see "šamaani-haigus" mulle just tähendas. Oli see minu kaotus või õnn, mida ma selle tulemusena saavutasin...? KUID just keskkooli ajal see toimus, mingi ´Muutus´, mille kaugeid järeldumisi võib täheldada kuni tänasegi päevani. See keskkooli aeg tähendas siis seda kurikuulsat "šamaani-haigust" ja sellest tulenevaid temporaalseid ja karakteritki muutnud muudatusi. Järjest süvenev endasse-süüvimine. Järjest suurenev huvi vaimse maailma asjade vastu. Järjest vähenev huvi kogu selle mõttetu argise jahmerdamise ja mõttetu tunglemise vatu. See oli just see age, kui kujunes minu iseloom ja karakter, kogu järgnevaks eluks. See oli hilisema "nõia õpiaastate" tegelikuks alguseks. See oli aeg, mis on kujundanud minust selle, eks olen praegu. See oli aeg, mis kujundas minust selle, kelleks ma võin saada ja muutuda tulevikus...!?
Siis tulid ülikooli-ajad. Ja need olid tõelised: "Nõia õpiaastad"...! -- Ametlikult oli see muidugi huvitumine kirjandusest ja filosoofiast just eritigi. Aastaid täiega filosoofiast huvitumist, suuremat lugemust ja kirjutamist ja kõike mis seondub õpinguga selles esimeses ülikoolis. Need olid aastad (1994- 2000), mis kujunesid selle teeskluse tähe all: olles kui endagi jaoks õpihuviline filosoofia jünger, kes luges ja õppis hoolega, kuigi teadmata veel milleks õietigi... KUID nõnda möödusid aastaid, pikad semestrid ülikoolis. Esimestest semestritest saadik oli tähelepanuväärne keskkoolist sugenenud vähene huvi preilide vastu, sellist huvi ja vajadust nagu ei olnud. Kuid muidugi see selline huvi siis järgnevate aastate jooksul muidugi tekkis ja järjest suurenes... Kuid ikka olid need 1. ülikooli (9. esimest semestrit) pigemini kui "nõia õpiaastad". Petsin edukalt nii ennast kui teisi ja arvasin, et tegelen just peaasjalikult filosoofia kui teadusega, ja ei huvitu millestki pragmaatilisest ja konstruktiivsest. NEED ülikooli aastad, need kõik pikad AASTAD (9. esimest semestrit) olid enda ja teiste petmiseks, hiljemgi veel vaadelduna, siiski olulised. Need kui ei olnud "nõia õpiaastad"; vastupidi: huvitusin just vastupidisest, ratsionaalsest (kuigi ka: irratsionaalsest) filosoofiast. Need olid siis enda ja teiste petmise aastad...? JA järjest suurenev võõrandumus tavapäraseks loetust. Võõristus ja äärmine ujedus tüdrukutega seal ülikoolis. EI mingeid lähenemise katseid, ei mingeid suhteid ega läbikäimist. Võõristavalt külmalt kõrvalt vaadates, kogu seda rähklemist ja sehkendamist. Millega on oma elu sisustanud miljardid enne meid, kes on täielikult unustatud. MINU elu seevastu ei saa lihtsalt olla midagi juhuslikku ja mõttetut. Minu elul ja ´surmal´ samuti´ -- peab olema mingi erilsiem tähendus...?! -- Minu elu peab evima olulist tähendust. Muidu ei olekski minu elul ju mingitki mõtet. Minu elu peab meelde jääma paljudele ja kauaks ajaks...! -- Minu nimi peab saama surmatuks...!!!
KUID siis aastate kulgedes kasvas hoog ja elaan ja sellega seotud pinge. Kohtasin erinevaid tüdrukuid ja nendest olin siis muidugi ka huvitatud. Oli tõesti ilusaid ja veetlevaid tüdrukuid, sellel 1. ülikooli ajal. Eriti on meelde jäänud mõned just, nt. see hilisem kurikuulus – M. L.! -- See minu õpiajastu kurb lõpp ja mõttetu püüdlemise fiasko. See oli siis ka see aeg kui avastasin midagi, mis on tulevasele šamaanile lausa eluks vajalik. Teatav psühhotroopne element, mingi taim (THC) tekkisin minu ellu ja muutis seda nii heas kui halvas põhjalikul kombel (1997; 1999). See oli siis mingi alustamise aeg, 08. 1997 – kui kogu minu ümbritsev maailm omandas kummastavuse mõõtme ja andis selles uudses ja kummalises maailmas juba hakkama saada. Selle kõige teoreetiline alus olid muidugi Carlos CASTANEDA unustamatud raamatud. Tema "nõia-raamatud"; millega alustasin, millest vaimustusin juba alates 1993-1994 aastast. Need mõjusad raamatud (ka maailma kirjandusloos) kujundasid ka minugi elu käiku. Seda juba sel viimasele kevadel enne psüühedeelilist mõjutatust (1997 kevadel); kui kõik näis veel huvitav ja kena ja lootusi täis olevat. Selle sama aasta sügisel siis avastasin kui selle psühhotroopse maailma ja sellest sai järgnema paljugi. Huvi kogu selle hilisema psühholoogia ja kogu minu elu kujundanud (C.C.) šamanismi vastu. Kuid ka loobumine, türdukutest, armastusest ja kogu sellest surmale määratud tavapärasest elust. Sellest ´taimest´ ja selle-suunalistest kirjanduslikest mõjutustest (C.C.) sai minu isikliku eluloo pöördepunkt. Sest see Castaneda ja see taim olid midagi niivõrd haaravat ja veetlevat, et arvasin, et tasub ohverdada sellele kogu oma elu. Olin juba siis veendunud, et olen ´NÕID´; sündinud nõid, selleks ma just olemas olengi...! See, mis järgnema sai oli juba nõia elu, nõiduse õppetunnid, see kõik, mis on minust tänaseks kujundanud selle, kes ma jubagi olen. -- ´NÕIA ELU´...!!! --
________________________________________________________________________________
12. 09. ´011.

Kirjutades siis siia tänaselgi päeval oma iseäralikku elu lugu. Kuidas saadakse selleks, kes ollakse, kuidas soovida tagasi kõiki neid hetki, mis on olnud ja nõnda igavesti...?! (Fr. Nietzsche). See on küll minu isikliku elu lugu, see antud kirjakoht, kuid see on ka lugu sellest: "Kuidas saadakse selleks, kes juba ollakse..." (Fr. Nietzsche). -- See lugu on minu elulugu, kuid seda vaadelduna erilises võtmes, teatud perspektiivi-nihestatuses. See on ´nõiaks´ saamise lugu, mingi isiku elulugu kuni selle ajani, mil see isik teadvustas endale, kelleks ta on tekkinud ja sündinud, kelleks ta on saamas...? JA sellisel puhul polegi määravat tähtsust, mis kuupäeval keegi nagu tekkis-sündis. Olgu see või 13 & reede, "kuraditosin" ("Anti-Kristuse" sünniaeg = sic!) -- ja kogu euroopalik ebausk veel pealekauba. Mis tähtsust sel on?! JA nimevalik on veelgi juhuslikum ja nimedele omistatud tähendus on aegade jooksul suuresti muutnud. JA kellegile ei panda ju nimeks: (väike) "Kurat", see oli mingi juhuslik kokkulangevus. JA millele järgnes pikk ja ainult õnnelik lapsepõlv. Sellest kõigest aga kirjutan (ja hiljemgi veel!) siinse kirjutise 1. ala-pealkirjastuse alla nagu: "Võluri lapsepõlv". Mitte, et minu pikas ja õnnelikus lapsepõlves midagi erilist oleks olnud! Lihtsalt, loogiliselt, tuleb alustada algusest. Sest ette on võetud nõnda pretensioonikas kirjutis nagu "Nõia elulugu", selle tühistavuse mõõtmeis...!
JA muidugi peab tulevane (Mexcico) šamaan juba noorena teadvustama endale ´Otsustuste´ pöördumatu ja tagasi-võtmatu loomuse. Selle, et tuleb ja võib kaaluda hoolega enne iga elulise otsuse vastuvõtmist, kuid kui see "Otsus" on kord juba langetatud, siis on see juba pöördumatult langetatud ja tagasi võtta seda enam millaski ei saa. Astuda julgelt edasi, sest ees ootab veel palju eluliselt olulisi otsuseid. (Ja keegi ei pane 11.-12. aastasele väikelapsele pahaks tema nn. "otsuseid", hoolimata tagajärgedest...?). JA kui ongi vahel varane kooliiga olnud mõnelgi keeruline, mis siis sellest?! -- "Mis mind ei tapa, see teeb mind tugevamaks!" (Fr. Nietzsche). See sõnaühend nagu nn. "olelusvõitlus" on mingi pseudoteaduslik sõna, midagi primitiivsest darwinismist ja evolutsiooni-teooriast. Kuigi: alati peab üritama oma parimat. Seega oli juhuslik nii minu tekkimise aeg kui ka nimevalik. Ja määravat tähtsust ei omanud ei algkoolis ega isegi põhikoolis toimunu. Lihtsalt pikka ja õnnelik lapsepõlv, mille eest olen tänu ainult oma Vanematele ja perele ja see tänu on muidugi igi-kestev...! JA kooliaeg tuleb siis ju meil kõigil läbi käia, sest nii on kombeks, sest nõnda on reegliks. JA see kooliaeg muidugi omab pikaldast vältust...!?
"NÕIA ÕPIAASTAD". -- Ma sündisin ja mulle pandi nimi. Sündisin erilisel ajal ja mulle pandi eriline nimi. Olgu sellega nagu oli, kunagi ammu siis... JA siis järgnesid, peale pikka ja õnnelikku lapsepõlve; siis järgnesid kooliaastad. Ilmselt algkoolist iseloomustab mind ainult teistest palju suurem lugemus ja sellega juba varakult treneeritud ja palju parem mälu ja meelespidamise võime. Kuid algkooli-aeg oli vaid kena ja õnneliku lapsepõlve jätkuks. Siis tuli see nn. "otsuse" langetamise aeg (4.-5. klass ja nn. "spordiklass"). Olin juba täiel teadvusel sel ajal ja midagi negatiivset pole meenutada. Kuid mingi nn. "otsuse" ma siiski langetasin ja sellele järgnes kogu põhikooli vältust omanud nn. "olelusvõitlus". See ei olnud just lihtne aeg, see põhikooli-aeg, kuid ei olnud ta ka kuigi keeruline. Ilmselt omas vaid aastaid vältust, millede vältel muidugi võisin peamiselt teatud spordiga (džuudo, karate) tegeleda täitsa vabalt. Siis tulid gümnaasiumi-aastad, ja esmalt näis, et olen tagasi oma õpihimulise nooruse, algkooli-aegade juures... Kuid ootamatused ei hüüa tulles ja nõnda tabas mind keskkooli keskel mingi imelik haigus, nahahaigus (akne), mis sundis mind kauem gümnaasiumiga tegelema (jäin 11. klassis selle nn. "akne" tõttu istuma ja keskkool vältas 4. aastat.). Kuid seegi kõik, see hilisem kurikuulus nn. "šamaani-haigus" suunas mind lihtsalt rohkem endasse süüvima, nt. lihtsalt: lugesin rohkem, kuigi palju olen lugenud alati, oma elu jooksul.
JA siis peale (Tallinna I. Õhtukeskkooli) gümnaasiumi lõpetamist õnnestus sisse saada ka vanimasse Eesti eraülikooli ("Eesti Humanitaarisntituut"; edaspidi: "EHI") -- ja juba kohe alguses mõeldes ka konkreetse eriala nagu filosoofia peale. Sest ka see filosoofia-huvi oli mul juba üsna varjasest teisme-east ja see omas suunavat mõju kogu (ja kõikide ülikoolide!) õpingute vältel ja ilmselt ei kustu niipea. See filosoofia on huvi, mis saadab mind ilmselt kogu elu teel...? Õppisin hoolega kõik need arvukad esimesed semestrid seal EHI-s ja õppisin palju, lugesin palju ja kirjutasin. JA nõnda saabus see 1996 aasta oma uuendustega, millest just täna kavatsesin siia kirjutada. Sest 1994 (Norra!) ja 1995 aastal polnud ju midagi erilist. Kuid juba aastast 1996, ja just eriti (!) on juba midagi erilist ja ekstraordinaalset ja isegi välismaalt juba koguni. JA sellele järgnesid siis eelmise milleeniumi eriliseimad aastad: 1997, see oli kanepi (THC) ja "Merlini" aasta. Siis 1998, -- see oli "Akropoli" ja THC-st loobumise aasta. JA siis eelmise milleeniumi "lõpu" aasta nagu 1999. -- see oli viimane aasta, kui olin veel mina ise. Sest, erinevatel (nt. numeroloogilistel =sic!) põhjustel lõppes minu nooruse-aeg ja õpiaastad just milleeniumi vahetumise aastaga nagu 2000. Selle aastaga, selle sajandi ja milleeniumi vahetumise aastaga muutus kõik ja pöördumatul kombel minu elus. Sai läbi see "nõia õpiaastate" etapp ja algas uus, see, millel lõppu ei paista veelgi olevat. Sest uue, 21. sajandi esimene dekaad oli hoopis midagi uut ja seninägematut, uue ajastu algus, psühholoogia (verus: "psühhopatoloogia") ajastu algus. JA praegu on juba 21. sajandi teise dekaadi esimene aasta, mis peaks seega mingeidki positiivseid muutusi endaga kaas tooma. KUID uuest sajandist ja uuest (ja viimasest milleeniumist!) kirjutan järgneva ala-pealkirjastuse all nagu: "Kodukootud müstika." // SIIA aga siis järgnevalt oma "õpiaastate" uue etapi algusest, aastat – 1996 – mil leidsid aset esimesed ja minu elu palju muutnud nähtumused ja seda isegi välismaal...! See Ungari reis (vend T.-ga, veebruaris 1996) ja minu üksildane reis (august 1996) Berliini ja tagasi sealt. Eelmise milleeniumi 3. viimasest aastast kirjutan siia hiljem, -- 1997, 1998, 1999. -- nende aastatega lõppeb minu "Nõia õpiaastateks" nimetatud elulugu. JA siis järgneb midagi seni-olematult uut ja pöördelist, mida kirjeldan siin järgnevalt kui: "Kodukootud müstikat". JA kõige lõpuks on kavas grandioosne finaal milleks on pealkirjastuse nagu: "Kolme mälestusmärgi lugu" – tähistuse all kujutatud minu, elu kui võluri, kui nõia, kui šamaani elu – minu isikliku ja erandliku elu! -- kujutatud müstifitseeritult ja rõhutatult uudses vaatenurgast lähtumisi...! KUID nüüd sellest esimesest pöördelisest aastast Eestist kaugemal kogetust: aasta nagu -- 1996 A.D. --
[Jälle midagi sentimentaalset ja dramaatilistki?! Isegi liigagi isiklik see kirjutis avaldamiseks. Liigagi sentimentaalne ja tragikoomiline. Kunagi 4-5 aastat tagasi seda kirjutades ei olnud veel aimugi selle kunagi avaldamisest. Kuid, aastad mööduvad kähku ja tagasisidet olnud vähe, avaldamisega seoses. JA kõik ei peaks ju nii dramaatiline olema üldsegi. JA kõik olnust pole seda ju olnudki. JA kirjutades siis siia varsti, 4-5 aastat hiljem ka millestki kenamast, nt aastast 1994 A.D. Sel aastal lõpetasin keskkooli ja astusin ülikooli. Kuid oli see ka Norra mägede külastamine selle aasta augustis. Ilusaim mäestiku külastamine üldsegi! JA oli sealgi juba midagi kummalist ja seletamatut (Stockholmi üks õhtu). Kuid sellest, 1994 aastast kirjutan siia lähipäevil. Ja ikka veel kaheldes, kas tasub seda kirjutist üldsegi avaldada?!]
________________________________________________________________________________

Symbols“.

A storm-beaten old watch-tower,
A blind hermit rings the hour.

All-destroying sword-balde still
Carried by the wandering fool.

Gold-sewn silk on the sword-balde,
Beauty and fool together laid.
William Butler Yeats. [1933]4

1994. A. D.
NORRA-reis, augustis 1994.
(25. 11. ´016).
Kirjutades siis siia ebaharilikku kirjakohta sellest ammusest ajast nagu 1994. aasta. Sellest ajast on palju "vett merre voolanud"... See oli veel nooruse aasta, lootusrikka nooruse aasta. See oli siis kena aasta peamiselt. Sain lõpule kauale-veninud keskkooliga, lõpetasin siis keskkooli (mis eri põhjustel omas vältust isegi 4 aastat). JA kohe peale keskkooli lõppu võeti minda vastu ka ühte Eesti vanimasse eraülikooli (EHI, asustatud 1988). JA sellest ülikoolist lootsin palju, see tähendas toona nii paljut. (Ja õppisingi seal hoolega 10 semestrit, elik siis u 5 aastat, teaduslikuks kraadiks `Baccalaures Artium`, elik siis teoreetilise filosoofia magistri kraad. (M. A. in theoretical Philosophy. Magister Grade in teoretischen Philosophie. Magisterin luokka teoreetisessä filosofiassa.) JA nõnda lõppes selle aasta kevadega kauale-veninud keskkool. Võeti vastu ülikooli. Ehitasin maal ühte väikest palkmaja, mille eest sain siis reisi NORASSE! Norra reis augustis 1994! Sellest sai siis senise elu üks tippsündmus, midagi, mida kunagi unustada ei taha. Midagi, mis kunagi ei ununegu. Pole siinses kirjakohas vaja vaid nuripidisusi maida või kummastavuse üle imestada. Võib kiita ja tänuga mäletada oma elu kõrghetki ka, ja kõrghetki sõna otseses mõttes, kõrgeis mägedes veedetud hetki....! Mis olid siis ´Kõrghetked` igas mõttes kauaks meenutada...
NORGE! Norja! Elu kõige ilusam mäestikureis, see tõesti ka oli. Ilus maa see Norra, kenad ja viisakad inimesed ja nii kena loodus. Need Norra valeva-tipulised mäed, need Norra mäed...! Imeline loodus, tume-sinised-rohekad mäed ja siis kõrgemailt tippudelt nähtud kuni silmapiirini laiuvad valeva-tipulised kõrg-mäed. Skandinaavia mäestiku elik siis Norra mägede kõrgemad tipud on siis Glitterdind ja Gjaldhöppingen. (Üle 2700 meetri merepinnast.) Sai käidud seal kahes tipus, unustamatud muljed; nagu oleks see kõik alles eile olnud. JA Norra fjordid! Tohutult kõrgelt mägedest nähtud Norra rannikuala ilmestavaid fjorde. JA ilusad puhtad ja viisakad linnad, nagu peavadki olema need Põhjala ja Vana-Euroopa linnad. Meelde on jäänud suur toomkirik Trondheimis, (Skandinaavia suurim toomkirik), Nidrosdomen, orelimuusika ja ilus injentöör. Oslos sai külastatud ka Eduard Munch´i muuseumi, muljetavaldav kunstnik. JA sai siis kunagi mindud sinna Norrasse, esmalt üle Soome lahe ja siis üle Botnia lahe Rootsi (Tallinn-Helsinki ja siis Turku-Stockholm). Siis Oslost otse sinna Kesk-Norra mägedesse. (JA üle Põhja-Rootsi ja Põhja-Soome, läbi kogu Soome tagasi.) JA sai seal siis palju ringi ronitud, imetledes elus esimest korda neid vaimustavaid mägesi, tumerohelisi ja valeva-tipulisi Norra mägesi... Jään seda meenutama. Ei tea millal jälle mägedesse jõuan? (Kuigi on hiljem külastatud ka nii Tatra mäestikku Slovakkias, samuti ka Austria Alpe, ja eriti just Prantususe Alpe (Chamonie, Mont Blanc! Ligi 5 km üle merepinna, kõrgemal kui reisilennukuid lendavad; ja ka Prüneede mäestikku olen külastanud (Montserrat klooster!)). Nii, et õnneks olend külastanud erinevaid mäestikke oma eluteel. Millal järgmine kord külastan...?
STOCKHOLMI õhtu.

Järelikult jäid Norra-reisist ainult kenad muljed peamiselt. Olin palju noorem, kõik oli veel mõistlik ja rõhutatult ratsionaalne, muidugi, seoses üle poole elu huvitumisega eriti just kirjandusest ja filosoofiast. Kuidas teisti oleks saanud toona olla kui mõistlik elik ratsionaalne ja loogiline?! Kuid oli ka mõningaid kummalisis ektsesse, teatavaid kummalisi momente, nii vähemalt arvasin toona, nooremas eas. Nüüd, vanemas eas, tean küll mis toonase vähese kummastuse esile kutsus, kuid toona ei olnud veel sõna otseses mõttes õrna aimugi... Sai siis Tallinnast laevaga/bussiga Helsinkisse ja sealt edasi Turku. Ja sealt edasi Stockholmi. JA sinna jõudsime ühel õhtul, ja siis järgnes sel õhtul midagi kummalist. Kohe kui sel õhtusel ajal bussist välja sain tekkis mingi kummaline tahtmine ronida (ühe Stockholmi sadama-äärse) künka otsa. Nagu oleksin teadnud, et sealt saab osta paar limonaadi, saigi. JA siis ekslesin üksinda seal Stockholmi sadama-äärses linnaosas. Lõpuks eksisin täitsa ära (noor ja rumal, nagu ma siis ilmselt olin). JA lõpuks ei leidnud enam tõesti tagasiteed oma bussitäie rännuseltsiliste juurde. Kohati hakkas üsna kõhe. See oleks olnud ju peaaegu skandaalne, kui üks bussitäiest inimestest oleks lihtsalt kaduma läinud?! (Peaaegu "rahvusvaheline skandaal" = sic!). Kuid kuidagi see olukord siiski lahenes õnnelikult ja leidsin selle oma bussi üles. Kõik näisid kui kedagi ootavat, need bussitäis rännuseltsilisi. Ükski ei vaadanud mulle otsagi, ükski ei vaadanud silma... Nüüd muidugi tean, et mis sellel erilisel õhtul toimus, kunagi ammu, seal Stockholmis. Lühidalt: inim-psühholoogia keerdkäigud. Või kuidas ka mitte öelda selles kirjutises?! Tuleb välja, et inim-psühholoogia on palju keerulisem kui nooremana oleks osanud isegi unes näha...? Kuid hea, et sel kummalisel õhtul niigi hästi läks!

NORGE! Norja! Norra!

Selline oli siinse kirjutamisega seoses see ammune 1994 aasta. Olin siis veel vaid 19 aastane. Lõpetasin keskkooli, võeti mind vastu 1 ülikooli (kokku olen käinud 5 ülikoolis, 2 Eestis ja 3 Lääne-Euroopas. EHI; CEU; Universität Wien, Institute für Philosophie, ja University of Coppenhagen, Institut of Political Sciences ja veel üks ülikoolike Eestis). Niipalju siis haritusest. KUID see 1994 aasta oli eriline tõesti, keskkooli lõpetamine, ülikooli astumine ja ennekõike selle aasta augusti Norra-reis. NORGE! Ilusaim maa kus kunagi olen käinud, kuid neid ilusaid maid on nii põhjas, lõunas kui ka läänes hiljem nähtud teisigi. (Ikkagi 22 Euroopa riigis reisinud senini, Euroopast kaugemale pole veel kahjuks saanud, kuid selle korraldan juba lähiaastatel ära. Satun ka korraks Euroopast kaugemale. Egiptus? Türgi? Taimaa? Argentiina? Singapur? Etc!) KUID Norra oli ilus maa, kõik need mäed, tumedad ja kõrgmäestikus ka valeva-tipulised...! Need fjordid. Viisakad euroopalikud inimesed, korralikud linnad. Uhke Norra ajalugu ja veel parem tuleviks siis ilmselt. (Mitte nagu siin "eestis" see elu on korraldatud). Oli veel paar kummalist päeva seal Norras. Korra jalutasin Skandinaavia/Norra kõrgema mäe tipul (Glitterdind, 2700 m); panemata eriti tähelegi, et jalutasin ühe järsu mäenõlva ehk kuristiku poole... Mõtlesin ilmselt millegile muule sel momendil, nii nagu noored inimesed ikka oma mõtteid mõtlevad? Keegi mainis, et see ei ole mõtsiklevaks jalutuskäiguks õige suund (ikkagi 2700 m "vaba langemist"); kuid ma ei pahandanud selle mõtiskluse segamisega seoses. Oli veel mingi päev seal Norra mägedes. Jõudsin enne ühelt kõrgelt mäelt alla kui ülejäänud reisiseltskond. JA tekkis "mulje", et seal lähedal asub üks kosk/juga. JA otsekui unes-käija kindlusega jõudsingi selle kose juurde, fotografeerisin seda ja tulin tagasi. See väike reisiseltskond rõõmustas südamest, imestati, miks ma neile ei öelnud, kuhu lühidalt plaanin minna (ma nii vähese jutuga toona ju olin); kuid kehvasti ka ei öeldud. JA ei väsi kiitmast Norra mägede ilu, seda ilusat ja viisakat maad. Tahaksin sinna kindlasti veelgi tagasi sattuda, kuid veel ei tea, millal täpselt...?

27.09.´012.
1996. A. D.

-- Kirjutades siis pea aasta jagu päevi plaanitust hiljem midagi sellest, mis leidis minu elus aset aastal 1996. A.D. -- See oli kirjutatuna plaanis juba aastaring tagasi, täpselt aasta tagasi. Kuid möödus see aasta sellest kirjutamata, ei teagi miks. Vahest ei tahtnud kirjutada, millestki nii olulisest, mis kujundas minu noorust ja avaldas suuresti mõju kogu varasemale minu elust? Kuid vahest ei olnud ka lihtsalt aega, viitsimist või tahtmist. Avalikustada midagi nii olulist mingis mõttes...? Kuid täna selle järgmise septembri lõpus sai siiski otsustatud sellest kirjutada. See aastaring on möödunud ja kogus selle aasta mõtlesin siis ilmselt praegu kirjutatava episoodi kohta minu varasemast elust. Seega ehk kirjutan paremini ja avalikustamisele ei kuulu selle kirjutamisega siiski mitte vähimatki. Lihtsalt aasta aega varem, seda kirjatükki planeerides ei teadnudki ma, et see aasta 1996 oli minu elus nii oluline, oluliseks oli see mida sel aastal väljamaal kogesin. Üld-pealkirjastuse nagu "Brujo" all on see tänane kirjutis alles teise all-pealkirjastuse alaliigendus: "Nõia õpiaastad". -- See kuulus kui õpiaastate juurde. Need järgnevad read aga kirjeldavad midagi ebaharilikku, mis minu jaoks toona siis ja praegugi veel seostuvad millegi olulise ja seni olematuga, millegi müstilise ja seletamatuga. Muidugi olen hiljemgi elanud välismaal, kogenud seal kõike tavalist ja ebatavalist. Muidugi ei arva ma enam 1996 aastal kogetust sama kui toona, kõike on nähtud, kõike kummalist ja ebahariliku on kogetud... Vahest on ebatavaline muutumas millekski tüütuks ja banaalseks, vahest ei oskagi enam vaimustuda millestki?! Kuid kunagi siis ammu oskasin seda ometigi, vaimustuda, ääretult huvitatud olla, kogetut vääriliselt hinnata. Vahest õpin seda ka hiljem uuesti?

UNGARI-reis, 1996 aasta veebuaris.

See oli siis aasta nagu 1996. Mäletan, et see aasta algas mitmeti eriliselt, olin nt kirjutanud valmis alles 1. essee arvutis (Th. Mann "Võlumägi"); oli alles hakanud vaimustuma Tolkieni surematust loomingust ("Lord of the Rings", Soome keeles). Ja siis vennase ootamatu plaan minna reisima, mis oli minu meelest midagi ootamatut ja vaimustavat samaaegselt. Ja kuidas ma selleks ette valmistusin. -- Need ettevalmistavad päevad Tartu linnas, nt. kõrg-maja katusel nii hoolimatult. Ja siis sõit läbi talvise Baltikumi ja Poola. Mäletan Varssavit, sel külmal veebruaril, ja siis seda päikesepaistelist päeva Krakowis. Ja siis tuli see Lõuna-Poola, lõputud jalutuskäigud pimedas, mööda lõputuid teid. Oli küll külm, oli küll mõttetu, kuid oli ka huvitav. JA siis Slovakkia, Slovakkia mäed, (Tatra mäestik); bussiaknast, mingid linnad. Ning siis see jääkülm öö seal Slovakkia Tatra mägedes. Kummalised mäed ja ääretult külm. Siis Ungari ja mis sellest kõigest sai. Ungarist kaugemale me ei jõudnud kuigi vahest oli plaanis. Ka kogus see Ungari-elamus on looritatud külmadest ilmadest ja magamatusest (kuivõrd polnud eriti hotelli-raha). Sellises ebarealistlikes tingimuses see reis aset leidis selle külmal veebruaril 1996 aasta alguses. Ka Ungaris, kaugel Lõuna-Euroopas polnud kuigivõrd soojem. Nõnda jõudsime siis Egeri linna ja sealt siis hiljem ka Budapesti. Kaugemale me ei jõudnud kuna (juhuslikel asjaoludel) pidime sealt siiski tagasi tulema; tagasi Eestisse jõudsime siis ilmselt märtsi alguses. Selline oli üldjoontes see talvine, veebruari 1996 reis Ungarisse ja tagasi sealt. Kuid kõigel sellel, sellel aastal, sellel reisil, oli ka palju kummalisemaid ja mõistatuslikumaid momente. Oli midagi äärelist kummalist hiljem aastaid meenutada. Näiteks sealt EGERI linnast, minu olukord seal mõnel hetkel. Ja siis see kummastav päikesepaisteline hommik Budapesti linnas... Sellest kõigest ma täna kirjutangi.

EGERI.

See toimus siis 1996 aasta veebruaris. Olime vennaga tulnud läbi talvise Baltikumi, Poola ja Slovakkia. Jõudnud omadega kuidagi sinna EGERI linna. Mis seostus muidugi lapsepõlve Ungari lemmikautori nagu Geza Gardony ja tema meistriteosega nagu "Egeri tähed". Igal-juhul olime ühel külmal veebruari-hommikul seal Egeri linnas. Ootasime bussi ja korraga oli vennas kuhugi kadunud. See oli vist esimesi kordi kui oma teadlikus täiskasvanu-eas otsekui "pea kaotasin". Midagi taolist seal aset igal-juhul leidis. Mingil meeltesegaduse hetkel, tingituna ilmselt kauaaegsest magamatusest, äärmisest unetusest, ma ei teadnud kui mida teha. Astusin bussi peale ja seal ma sõitsin, magasin bussis, vahel ärgates, teadmata, kuhu sõidan või mis ootab mind enam ees. Pea oli täis kummalisi mõtteid, ei teadnud mida teha, kuhu ma sõidan, milleks ma sõidan. Ei teadnud enam mis minust enam saab, mis mind ees ootab. See oli äärmisest magamatusest tingitud meelesegaduse hetked, nii arvan muidugi praegu. Kuid siis oli kõik võimalik, endistel elukogemustel polnud enam alust, ei teadnud ma siis kuhu ma sõidan või mis ootab mind ees. Meelde on jäänud mingid "mõtted" või arvamused millestki kriminogeensest isegi, et kõik on võimalik ja kõik on lubatud, kui kord on nõndamoodi kujunenud. Täielik kaos valitses mõtete üle seal nõnda sõites, ei tea kuhu sõites, ega ei omanud ma siis vähimatki aimu sellest mis ootab mind ees... Sõitsin ühe bussi-sõidu ringi ära, vahel magades, vahel hetkeks ärgates. JA tõeliseks ja vägagi oluliseks vedamiseks oli see, et ühel hetkel oma silmi lahti tehes, ühel täiesti juhuslikul hetkel nägin venda läbi juhsulikult avatud bussiukse. See oli täielik juhus, (oleks ma mingil teisel hetkel silmad lahti teinud, oleks ma teise istme peal istunud, jne!). Kuid seekord mul siis tõesti lihtsalt "vedas". Vennas oli käinud Egeri linnuse muuseumis. Sõime kena hommikueine ja läksime sinna muuseumisse, jõime joovastavat veini ja oli taas kena. Nägin ka Geza Gardony hauda selles linnuses. Ja siis läks sõit (kuidagi siiski) edasi Budapesti poole. Kuid seda hommikupoolikut nimetasin edaspidi "piir-situatsiooniks Egeris" ("Die Grenz-Situationen"). Oli see alles juhuslik vedamine tõesti sel hommikul seal kaugel Egeri linnas...?

BUDAPEST.

Siis jõudsimegi sel külmal veebruaril sinna Budapesti linna. Selles linnas on peale külma ka muud mäletada. Kuigi praegu ei meenu kui kaua me seal olime kokku. Oli väga külm see veebruar isegi seal kaugel lõunas. Oli seal erinevaid ettevõtmisi. Mäletan et unetus vaevas tõsiselt, magasin kahes kirkuski. -- See Buda linnas olev Matthias-Kirche ja see katedraal Pest kalda-peal (mida 2001 uuesti külastasin). Kõige üle ja kõige kohal lasus aga täielik magamatusest tingitud olek, äärmine unisus, ja magamatus, mida vist ei varem ega ka hiljem kogenud nagu ei olegi olnud. Varem ma muidugi ei olnud niisugust magmatust kogenud, kogu varasema elu on olnud ju olnud võimalus vähemalt magada. Ja ka hilisemas elus, hoolimata kogu nuripidisustest on ikkagi olnud olemas võimalus, vajadus ja tahtmine vähemalt magada... Olime seal vennaga koos, korra läksime lahku, mina magasin kirikus, vend ühe Buda künka otsas, (nagu hiljem selgus); ja jällegi, täiesti juhuslikult saime õhtul kokku (Budapesti Goethe-Instituudi raamatukogus), kuigi polnud selles kokku leppinud. Vahest oleks sel päeval taas kordunud Egeri-elamused, ja mis põhjustel see kordumata jäi...? Kuid ühel päikesepaistelisel hommikul olime jõudnud Pesti Ungari Rahvusgalerii juurde. Mõlemad olime ilmselt üle-väsimusest kuidagi uimased, äärmisest magamatusest mõneti sassis. Kuidagi me mingil hetkel lahku läksime. JA siis hakkas minuga toimuma midagi seni-olematut. Ei mäletagi täpselt, ilmselt istusin ja käsin seal Rahvusgalerii esises pargis. Ja korraga tekkis tunne, nagu oleks ma "käies magama jäänud"... See oli midagi äärmiselt kummalist ja seni-olematut, see kogu kummastuvus painas mind veel aastaid hiljemgi siis. Jäin kui "käies magama", vahel kui ärkasin, kohtasin eri isikuid, istusin vahel, läitsin sigareti ("Dunhill"!). -- Kõik kokku oli seni-olematult kummaline, äärmine väsimus, vahelduvad meeleolud, pooluni ja pooleldi vaid ärkvelolek. Kõik kokku oli midagi erakordselt kummalist ja erilist, mis jäi paljudeks aastateks hiljem meelde. Pooleldi uni, pooleldi ärkvelolek. Magades käia, avasilmi und näha ja seda kõike korraga. Oli ilus hommik seal Pesti linnas sellel veebruaril 1996...! [Peale seda varsti sõitsime tagasi. Magamatusest tingituna varastati meilt midagi, raha ei jagunud. Varsti jõudsime sama marsuuti mööda jälle Eestisse tagasi.] Kuid juba nonde paari kummastava mulje tõttu tasus seal kaugel käia. Olla magamata ja külmas, kuid ei kahetsenud hiljem aastaid, et seal kaugel sai nõndamoodi käidud. Ja ei kahetse seda praegugi, kui on kogetud vaid vähe (kogu tosina aasta igapäevase hulluse kiuste!); vaid vähe on kogetud midagi sellist mis oma kummastavas meeldivuses oleks olnud võrreldav siin eelpool kirjeldatuga. Selline oli Ungari 1996 aastal.
[Nüüd aastaid hiljem mõne reaga sellest noorepõlve Ungari külastamisest. Oli tõesti seal (magamatusest tingitud) kummalisi seiku ja seisundeid. Kuid nüüd ei tähtsustaks seda kõike, ammu kogetut, enam üle. Hilisemad aastad on niisuguste kogemuste tõttu nii "rikkalikud" olnud. (Sic!). Olin toona seal Ungaris lihtsalt nii noor (21. aastane), et see kogu kummastavus oli midagi täiesti uut. Nüüd muidugi tean, mis seal toona, ammu ja kaugel, aset leidis. Tean üsnagi täpselt. Kuid kui pigem meeldiv, siis las oli nõnda. (Ja siinse kirjutise fromaat ei võimalda laskuda üksikasjalistesse "psühholoogilistesse" peensustesse). Kuigi kõik on teada, mida nende noorte inimestega kui "tehakse", psühholoogilises plaanis, isegi väga kaugel, kaugel maal...]
________________________________________________________________________________

SAKSAMAA-reis, 1996 aasta augustis.

See oli siis sama aasta suve lõpus, kui oli plaanis minna läbi Saksmaa kuhugi kaugemale. See oli alles sama aasta nagu 1996 augustis. Mäletan, et olin eelneva suve muidugi maal (üksi maal, T.-e pulmad, jne). Kuid pidin minema Saksmaale, ja valmistusin selleks kohustuslikul kombel ette (viisa, Saksa saatkonnast). Pidin nimelt vennaga kokku saama kuskil Kesk-Saksamaal, Göttingeni linnas. Vend oli seal õppeaasta õppinud, Göttingeni ülikoolis nimelt. Ei teadnud ma minnes, kus asub see kokkusaamise linn täpselt, polnud vist ka erilist aimu, kuhu sealt koos minema hakkaksime...? (Hiljem selgus, et vend plaanis Pariisi minna, sinna ta ka üksi läks). Igal-juhul järgnes minu sõit läbi Baltikumi ja Poola. Muidugi olid ilmad palju soojemad kui sama aasta veebruaris. Mäletan Varssavi linna veidike ja Poznani linna. Ja siis Saksa piiri ja Frankfurt am Oder rongipeatust. Ja nõnda jõudsin ma esmakordselt BERLIINI linna ja mis seal toimuma hakkas sellest nüüd allpool. --

BERLIIN, -- 1996 august.

Olin siis sel augusti kuul 1996 sõitnud läbi Baltikumi ja Poola ja jõudsin Berliini. Ei teadnud eriti kuidas selle suurlinnas orienteeruda, kuidas sealt õiges suunas välja jõuda. Ainult ähmane ette-kujutlus saateks, et Göttingeni linn, kuhu oli plaanis minna, pidi asuma kuskil Saksamaa keskel (endine DDR siiski). JA sinna linna ma ei jõudnudki. Ähmaselt on meeles, et jõudsin sinna Berliini, kuid siis nagu hakkas tõrkuma nii mälu, kui igasugune orienteerumisoskus. Siis hiljem mõtlesin kui, et oleksin kui "segi läinud", toona seal linnas. Ekslesin sihitult mööda tänavaid, vahel mõnes baaris, magasin pargipinkidel. See oli sihitu ekslemine nagu mingis painajalikus unenäos. Lõputud tänavad, mingid linnaosad, erinevad tänavad, erinevad linnaosad (ilmselt Ida-Berliinis). Lõputu ekslemine nagu mingis painajalikus unenäos. Ilmselt oli rohkem "sassis" kui kogu varasema elu jooksul kokku. (Hilisemat siinkohal ei maini; viimased tosin aastat on olnud kordades midagi pöörasemat, kui toona, kuid see oli hullus, kuidas nimetada selle "hullumeelse sootsiumiga" seotud viimasel tosinal aastal?!) Kuid toona Berliinis on jäänud meelde vaid see sihitu ekslemine, kummalised unenäod, erksa unega magades, mingitel pargipinkidel. Vahel mõned selgemad hetked (Lääne-Berliin, Potzdammer-Platz, Spree jõgi, sigarid ühe teise jõe kaldal, jne). JA siis ühel päeval, mingis pargis, mingi kiriku lähedal leidis midagi aset, midagi, mida polnud kogu varasema elu jooksul veel kordagi kogenud. -- Istusin mingi pargipingil, teadmata juba ammu, kus ma olen, teadmata, mis ootab mind ees, teadmata, kuhu minna, mida ette võtta. -- Kuidas sellest linnast välja pääseda, juba teadmata kuhu, vaevalt, et sinna sihtlinna nagu Göttingeni üldse jõudagi, kuidas vähemaltki tagasi pääseda. -- ja siis ma "nägin" midagi seni-olematult kummalist. Korraga "istus" üks neiu minu kõrval, nooruke, brünett, ilus, veetlev, jne. -- EI olnud kunagi näinud taolist, see oli nagu mingi "viirastus", ähmaselt nähtav mingi kujutis ühest ilusast neiust, kes otsekui mingu kõrval sel pingil istus... Kunagi varem ei olnud ma midagi sellist näinud. See "viirastus" saatis mind järgnevatel aastatel veel kaua. Arvasin, et just sellist neidu pean ma kohtama kunagi oma eluteel (brünetti siis ilmselt), see kujundas paljusid järgnevaid aastaid. See oli minu elu esimene nn "nägemis-hallutsinatsioon", pole ka ime, et see sel hetkel seal toona lausa silmanurga märjaks võttis... [Hilisematel aastatel olen taolisi "viirastusi" muidugi tuhandeid näinud; viimase tosina aasta jooksul olen taolisi "hallutsinatoorseid viirastusi" näinud umbes 3ooo tükki umbes, ligi 3oo neist olid ka brünetid ja nooremad, jne. Nüüd tean juba ammu, et tegemist on vaid psüühiliselt haigete naistega. Kuid siis ma seda ei teadnud, ja see esimene "hallutsinatsioon" kujundas kuidagi minu järgnevaid aastaid ja ilmselt sellega ka kogu elu.] -- Peale seda "müstilist ilmutuslikku kogemust" seal Berliinis toona, tuli kui aru pähe, leidsin kähku üles õige rongijaama, ja sõitsin kenasti läbi Poola ja Baltikumi tagasi Tallinna. (Ja kohtasin mingit inetud punapead, selle "viirastusega" seoses täiesti vale ja inetumat. Ei vedanud mul selles elus, vahest järgmises elus veab rohkem!) Sellised olid need 1996 aasta "müstilised" kogemused välismaalt. Nüüd on need kirjutatud lõpuks ometigi. -- Ehk painavad sellevõrra tulevikus mind vähem need "tühised nähtumused" ammu ja kaugelt! Vahest nõnda kirjutades saab just lahti noist ammusest painajatest, mis ju ei olnud nii tähtsad kui mäletasin...?
[Jah, see oli ammu, see Berliini sõit ja sellega seonduv. Olin üsna noor siis veel (21 aastane); ja seonduv oli kummaline tõesti. See Berliinis ringi uitamine oli vaid kerge segadus. Kuigi orienteerumine selles suurlinnas oli tõesti ähmane. Kuid tagasi sain sealt siiski. Ja sel aastal, sellel augustil Pariisi veel ei jõudnud. -- JA see oma elu esimene ´viirastus´... -- See oli midagi kummalist toona tõesti, ealeski polnud ma midagi taolist näinud, "kedagi" taolist näinud... Istusin mingi Ida-Berliini äärelinna pargis pargipingi peal. Ja korraga `näis, et keegi neiu istus minu kõrval`...?! See oli nagu ´viirastus´, seega midagi mida olemas ei ole; ja ometi: oli näha seda brünetti neiut! Hämmastav elamus, ma ei olnud elu sees midagi taolist "näinud". Ta istus seal minu kõrval sellel ammusel pargipingil, üritas minuga kui kõneleda (võõras keeles = sic!); ja samas lähedal asuva kiriku kellad hakkasid helisema... Oli vist mingi eriline hetk, minu toonases, senises, elus... Nüüd ma muidugi tean, mis toona aset leidis, noid-samuseid "viirastusi" on nähtud juba tuhandeid; kuid see seal ammu ja toona oli alles esimene kord...? Jõudsin tagasi siia armetusse "koduriiki" ja otsisin u 4-5 aastat seda "viirastust"; ei leidnud kedagi sellist. Kahjuks tõesti ei leidnud kedagi sellist... JA see leidis aset 22. 08. 1996. Sellest ajast on möödunud juba veidi rohkem kui 20 aastat.]
_____________________________________________________
_____________________________________________________
"Maria & Juan."
1997. aasta sügis, september.

Meru“.
Civilisation is hooped together, brought
Under a rule, under the semblance of peace
By manifold illusion; but man´s life is thought,
And he, despite his terror, cannot cease
Ravening through century after century,
Ravening, raging, and uprooting that he may come
Into the desolation of reality:
Egypt and Greece, good-bye, and good-baye, Rome!
Hermits upon Mount Meru or Everest,
Caverned in night under the drifted snow,
Or where that snow and winter´s dreadful blast
Beat down upon their naked bodies, know
That day brings round the night, that before dawn
His glory and is monuments are gone.
William Butler Yeats. [1935]5

21.07.´012.
Kirjutades siis siia uue ala-pealkirjastuse alla midagi selle eelmise sajandi ja eelmise milleeniumi viimasest kolmest aastast. Läbi oli ammugi saanud see "Võluri lapsepõlv" ja isegi ka need "Nõia õpiaastad" olid peaaegu läbi saamas. Eelmise sajandi kolm viimast aastat olid paljuski erakordsed ja kujundasid tulles seda järgnevat sajandit ja milleeniumi. Seos esimese ülikooliga oli endiselt olemas, kuid ometigi kujunesid need sajandi lõpuaastad erinevalt ja kujundasid ette uut milleeniumit. Ja kolmandat milleeniumi ega sajanditki ei tule ka minu elus, seega ma siia siis kirjutan. -- "Et keegi teaks minust ja minu asjast tõtt..." (Shakespeare, "Hamlet"!). -- See oli siis 1994 aastal kui lõpetasin keskkooli ja astusin ülikooli. Kuid midagi erilist ei ole 1994-95 aastast meenutada. Ja sel 1996 aastal on meenutada vaid paari (erakordselt huvitavate nüanssidega!) väljamaareisi, Ungarisse ja Berliini. Kui sel järgneval aastal avastasin enda jaoks midagi müstilist, – sel kevadel 1997, kui ma ka luuletasin... JA siis suve lõpus, augustis 1997 algas minu jaoks erakordselt huvitav ja oluline etapp elus, see oli aeg selle Castaneda teoks-elamiseks. See suve lõpp ja sügis ´97 olid midagi hämmastavaltki kena. Siis sattusin preilide seltskonda ja tegin vale valiku ühe "neiuga" seoses. See oli siis 1998 kui oli see töine elu mingis firmas ja see oli samuti kena aeg, nagu nüüd hiljem tuleb tõdeda. JA siis tuli see eelmise milleeniumi viimane aasta, -- 1999, -- See oli Pariisi aasta, see oli elu jooksul kõige rohkem üleskirjutatud aasta, see oli kena aeg. Olin veel mina ise ja ei aimanud veel midagi, mida toob järgmine sajand tulles kaasa...? Nüüd juba selle uue, 21. sajandi 12. aasta suvel ikka veel ei tea, kuidas need lood minuga kunagi kujunevad ja lõppevad. Kuid juba aiman, mida tulevikul veel varuks on jäetud. Kuid ometigi olid need eelmise sajandi 3. viimast aastat erinevad ja väärivad sellistena eraldi esiletõstmist. Peamised märksõnad olid nagu pealkirjastusestki nähtub: see "Mari-Juana" ja muidugi see erakordne autor nagu Castaneda. Sellest siinse kirjutise järgneva ala-pealkirjastuse tähistus siis tuleneb.
CARLOS CASTANEDA. -- See on pikk lugu minu isikliku elu, minu elu kujunemise lugu, ja selle USA-Mehhiko autoriga seotuna. See oli ilmselt 1993-94 kui hakkasin seda Autorit lugema, lugedes innukalt, paljutki mõistes olles säärasest autorist haaratud. Samuti nagu miljonid inimesed üle Gloobuse viimastel dekaadiedel, olin (ja olen) minagi ka sellest autorist vaimustuses. See on erakordne kirjatöö, esoteerika ja salateadmised sõna otseses mõttes. Ja nii lihtsast kättesaadav, mõistetav ja kütkestav! (Lihtsam kui oli aasta sanskriti keelt õppida samal eesmärgil). JA nõnda lugesin aastaid seda C.C./D.J. kirjutisi ja midagi kogunes aastatega, mingi veendumus või soov kujundada oma elu. Tahe ennast maksma panna, pidev eneseületamise püüdlus, enese täiustamise püüdlus, eesmärk ja siht, ning nagu näib praegugi (olles viimased 6. Suve C.C.-d lugenud taas), -- midagi millele oma elu rajada ja millest juhinduda kõiges. Siis tuli ´97 aasta kevad ja esma-tutvus uudse eluga ja see oli kui puhas luule, innustus ja rõõm. JA siis tuli 1997 aasta suve lõpp ja see vaimustavalt müstika sellega seoses... (Elu jooksul suitsetanud vaid 2. seda "lillelaste" müstilist taime, viimased 20. aastat pole seda olnud üldsegi). See oli innustav ja rõõmus ja lootusrikas aeg see avastamise aeg ja tahtmine oma elu elada justnimelt Castaneda kohaselt. See oli kõrgaeg see müstiline taim ja see vaimustav kirjanik nagu C.C. Ülim tunnustus ja kiitus ja imetlus selle suurejoonelise, abstraktse ja ometi nii siira ja veenva mentori nagu Don JUAN´i kiituseks.
See oli kirjandus, mis muutis ka minu elu käiku (nagu miljonite teiste), need teosed olid üleskutse enese arendamiseks, enese ületamiseks, selles kirjanduses oli kui siht ja eesmärk, lohutus ja innustus ja üldiseim siht. Castaneda on võimalikul kombel üks minu lemmikautoreid ja üks loetuimaid autoreid samuti ilmselt. [Ka viimased 6. suve, alates 2006 aastast, olen igal suvel lugenud läbi kogu C.C. loomingu ja see on tulnud mulle, hingelises mõttes, ainult kasuks. Loen seda autorit ka sellel suvel ja muidugi ka järgnevatel suvedel ja aastatel]. Selle autori abstraktne esoteerika on tõeliselt veenmisjõuline, sugereeriv ja optimistlikult lootusrikas ja muidugi ennekõike lihtsalt: väga hästi kirjutatud raamatud. (Jutt ei ole "tõele-vastavusest", jutt on heast ja haaravast kirjandusest mis kui annab sihi ja eesmärgitunde ja palju praktilisi ja konkreetseid praktikaid ja lähenemisviise veel pealekauba). C.C. raamatud ja D.J. õpetus on minu elu ja meelsust ja reageerumist rohkem mõjutanud kui ükski teine autor, vähemalt sama palju kui kogu loetud filosoofia-kirjandus kokku. Seega tuleb oma elu just nõndamoodi elada nagu õpetas miljoneid elama see ´brujo´ nagu Don JUAN Matus...!
-- Cannabilis, (THC). -- Üks taim ja kogu müstika. Kui on tõsi, et sanskriti keel on inimsuse vanim säilinud keel, siis kindlasti on kanep üks vanimaid erilisi taimi, mis inimsust selle teel on edasi aidanud. Müstiline taim, mis on kasuks tulnud miljonitele ja miljarditele ajastute vältel. Selle taime sõnulkirjeldamatu mõju ja äärmiselt intrigeerivad ja nüansside-rohked peensused. Selle taime mõju aga pole võimlaik kirjeldada sõnadega, seda peab lihtsalt ise kogema. Minu isiklik tutvus selle taimega, põgus esmalt, oli siis juba 1997 aasta kevadel. Mõju oli huvitav ja intrigeeriv, üllatav ja vaimustavgi, -- ja siis sai järgnema kenam aeg, mida sellest noorest east üldse mäletada tasub. Suve lõpp ja sügis ´97, -- see oli kena nooruse aeg, kõik oli huvitav ja intrigeeriv ümberringi. Ilus ja huvitav. Oli kena selle kõigega aega veeta, selle aasta teisel poolel. Võimalik, et see oli üks kenamaid aegu üldse mida noorest east meenutada: Castaneda "nõia-raamatud". Seda autorit olen kaua lugenud ja loen praegugi ja edaspidi veelgi.
Vahest siis kunagi, kui esimeseks talveks maale jään ja sellega, maa-aastatega, oma elu jälle korda seatud saan, suures osas, korda saan seatud, elik siis: kõigiti ja igas mõttes. Selle Castaneda teoste mõju on sõnadega kirjeldamatu ja minule seostub see kena ja lootusrikka nooruse-ajaga. Oleks veel need kenad ajad, kui kõik oli veel ees ja ees-ootav näis veel ainult kena olevat...! JA kuidas seevastu on möödunud uue sajandi esimene dekaad?! -- "Tühi töö ja vaimu närimine..." KUID see aeg oli parim ja võrratuim oma mõju poolest. Minu jaoks jääb aasta 1997, -- meenutama lootusrikka ja pöörase ehk kena ning intrigeeriva nooruse lugu. Millest on hilisematel aegadel saanud ainult pelgalt: "ühe rikutud nooruse lugu..." Kuid paljutki ootab veel ees ja seda kõike saan ma veelgi põhjalikumalt tundma õppida! -- ´MARIE´...! -- "Mari-Juana"...!
[See oli siis see kauge aeg, suve lõpp ja sügis 1997 aastal. JA, kuigi redigeerides seda 4-5 aastat tagasi kirjutatud teksti, mis käsitles aega ammust 20 aastat tagasi, peab siiski märkima, et "Maria & Juan" ei olnud juhuslik. Kuigi kauge mineviku minimaalne huvi. Aga kõik need kümned miljonid "lillelapsed", need nüüdseks vananevad hipid?! JA Holland ja Taani (ja hiljuti ka) Ceckia ja USA 4 osariiki (Alaska, Washington, Oregon ja veel üks)?! Kas need kümned miljonid elud on möödunud kuidagi kahjustatuna?! (Tubakas kahjustab ka tervist, see on vist teada...?) Mis on sanskriti keeles 4ooo aastat olnud "püha taim"? (Millega tegeleb kogu Jamaica elanikkond?). Kuid, omavahel öeldes ei soovita seda ("holy plant from the mystical ancient times"), kellegile enne esimest neidu, enne esimest armastust... (Täiskasvanuid ajaks vaid naerma, need isiklikud 2 taime elu jooksul, ligi 20 aastat tagasi, ja mida ei soovi enam kunagi kogeda oma eluteel.) ]
____________________________________________________
1999. aasta juuli: PARIISI reis!
(26. 11. ´016.)
PARIIS!

Kirjutades siia siis sellest ammusest reisist. Sellest reisist PARIISI! -- Kustumatud muljed kogu eluks. See oli väga vajalik reis siis kunagi ammu. Lõpuks ometi jõudsin sinna kenasse ja ilusasse linna. Ikkagi Pariis! "Stadt der Liebe", "Armastuse linn". Kõik oli siis kena ja tore, seal Pariisis noil päevadel ja eriti öödel ringi jalutada. Hotell ("Le Chat noire", "Must kass") asus tuntud tänaval nagu Rue de Pigaille´i. Seal samal avenüül kus paikneb ka kuulus kabaree nagu "Mulane Rogue" ("Punane veski"). See jääb sinna Montmartre´i linnaosa ehk künka lähedale, kus omakorda paikneb kena ja kuulus katedraal nagu "Sacre-Coer". Seal kandis Pariisis siis oma aega veetsin. Montmantre, Prantsuse franke oli küll vähe taskus, kuid vein oli odav, punaveini voolas lausa ojadena...? (= Sic!, muidugi vaid paar-kolm veini). Ja neiud olid ilusad, kõik need brünetid ja blondiinid. Eriti mäletan üht brünetti madmuaselli, see oli vahetult peale selle kuulsa katedraali nagu Notre-Dame`i külastamist, seal Seine jõe kaldapealsel, Võrgutavalt ja vaimustavaltki ilus ja naeratas mulle kenasti...! Kuid ilusad olid need preilid seal ilusas "armastuse linnas" ju kõik?! (Miks "eestis" nad sellised ei olnud, kui aeg oli veel õige?! Kuid mis teha, nii need lood olid, ikkagi võtab vist aastatuhandeid, et kunagine Lutetia Parisorum, nagu Rooma ajal seda linna nimetati, muutuks "Armastuse linnaks"...?) JA sai külastatud seal Pariisis kenasid paiku, Eiffeli torni jalamail punaveini rüübates, kohvikutes kohvitassi ääres. Oli kena aeg see Pariisi aeg. (JA ometi veetsin seal 1999 suvel vaid ainult 3 päeva ja 2 unustamatut ööd...?! Millal sinna linn küll ometigi jälle tagasi satun...?)
-- Kirjutan siia, sellesse üsna ebaharilikku kirjakohta, sellest ammusest Pariisi reisist peamiselt seetõttu, et rõhutada seda, et mitte kõike varasemast polnud ebameeldiv või kummastavuse mõõtmeiski ebaharilik. Need PARIIS ööd ja päevad jäävad ju kauaks ainult kenana meelde. Näiteks see loss selle linna lähistel, Versailles, ja kõik need kenad plikad sealt... Kuid oli ka kummastavuse mõõtmeis elamusi sealtki, kuigi nii noores easki juba. Üldsegi ei mäletagi, kuidas ma seal suures ja kenas linnas õieti kui orienteerusin (kuigi sõitsin nii metroodega kui bussidega); kuigi alati jõudsin hommikuks kenasti hotelli tagasi. See oli toona nagu mingi "üleloomulikki orienterurmisvõime"; muidugi rääkisin seal prantsuse-inglise-saksa keeles, järelikult küsisin teed, mida need kenad Pariisi neiud ja prouad ka lahkesti juhatasid. Ka need neegri-pilkad olid kenad ju ometigi, täitsa šokolaadi värvi... Kuid midagi kummastavat selles "orienteerumises" ometigi oli...? Nüüd muidugi tean, kuidas täpselt, kuidas just nimelt. Toona polnud aimugi; kuigi olin oma parimas vormis ja sain lõpuks seda kena linna külastada. Ainult head muljed ja mälestused sealt! Külastasin ühel hommikul ka Louvre´i kunstimuuseumit ("Mona Lisa", Leonardo da Vinci; Nike kuju, etc!). JA ometigi olin selles kenas Pariisi linnas vaid liiga vähe aega (ainult 3 päeva ja 2 ööd; siis tuli pikk kojusõit, läbi Kölni ja Ida-Euroopa ja Baltikumi). Mäletan esimest unenägu peale seda reisi, Eestis tagasi olles, mis oli pigem kena ulm. JA millal, millal ometigi, ma Pariisi jälle tagasi satun?! Võimalikult peatselt, loodetavasti, sest see oleks oluline, külastada seal kenas linnas jällegi kõiki neid tuttavaid kohti ja ehk tunda end sama hästi kui kunagi varem seal ennast tundsin... Kindlasti satun veelgi sinna kõige kenamasse linna nagu Pariisi...! `Bon Vojage`!
_____________________________________________________
"Kodukootud müstika".
The Scholars“.
Bald heads forgetful of their sins,
Old, learned, respectable bald heads
Edit and annotate the lines
That young men, tossing on their beds,
Rhymed out in love`s despair
To flatter beauty´s ignorant ear.

All shuffle there; all cough in ink;
All wear the carpet with their shoes;
All think what other people think;
All know the man their neighbourn knows.
Lord, what would they say
Did their Catullus walk that way?
William Butler Yeats. [1919]6

28. 06. 2012.
Jätkates kirjutamisega sellest kummalisest eluloost, vaadelduna läbi mingi eriliseima prisma. Kirjutades elulugu, nagu ma kunagi varem ei ole kirjutanud. See ei ole lihtsalt elulugu tavalise inimesena siin maa peal. See on elulugu vaadelduna hoopis teisest vaatenurgast. See on nõia elulugu, võluri elulugu, see on lugu sellest kuidas tajub ümbritsevat, minevikku, olevikku ja tulevikku keegi nagu šamaan. Alustasin seda kirjutist minu isikliku eluloo algusest, lapsepõlv ja varasemad nooruse aastad ("Võluri lapsepõlv"); seal oli mõndagi varaseimatest aegadest, tekkimisest alates ja siis see lapsepõlvega seonduv. Ja siis järgnes see mahukam osa, mis kirjeldades endaks saamise lugu, kujunemise lugu, mis seostus ka õpiaastatega ("Nõia õpiaastad"); see oli see enese leidmise lugu, endaks saamise lugu, kui ma veel ei teadnud, kuidas minu elukäik kujuneb, kui ma veel ei osanud arvata, kuidas minust saab see, kes minust on praeguseks saanud. See "õpiaastate periood" aga möödus koos eelmise sajandiga, koos eelmise milleeniumiga. Kuni eelmise milleeniumi lõpuni oli tegemist veel vaid õpiaastatega. Kui ma veel ei teadnud, kes ma olen, kes minust saab ja kuidas kogu see elulugu kujuneb. Siis tuli see milleeniumi vaheldumise aasta nagu 2000, ja see sai otsustavaks ka minule, minu eluteel. See oli pöördeline aasta ("0-aasta"), ja sellest peale sai alguse midagi sootuks erinevat, midagi täiesti uut. (Kuigi õpingut omasid vältust ülikoolides ka selle uue milleeniumi esimestel aastatel: 2000, 2001, 2002, 2003, 2004). Kuid midagi oli muutnud koos uue sajandiga, koos uue milleeniumiga sai alguse midagi hoopiski muud, mida siin järgnevalt nüüd hoolega kirjutama ja meenutama asun. Olid läbi nii "Võluri lapsepõlv" kui ka "Nõia õpiaastad" ja järgnema sai hoopiski midagi täiesti erinevat. Ja sellest sai siis viimase 12. aasta lugu ja see ei ole lõpule jõudnud veelgi...!?
Koos selle uue milleeniumiga, selle 21. sajandi saabumisega peale Jeesus Kristust, sai alguse midagi täiesti erinevat. See oli uudse maailmatajumis tekkimise aeg. Lapsepõlv oli ammu möödas ja selles ei olnud midagi erilist. Kogu nooruse, kõik need õpiaastad, ma veel ei teadnud, kes ma olen. Kuid siis 2000 aasta alguses hakkas pihta kogu see lugu, mida võib kirjeldada kui psühholoogiliselt avardunud maailmapilti (ja ei tarvitse madalda selle aluseid nimetades seda pelgalt psühho-patoloogiaks). Korraga sain teadlikuks oma ümbritsevast keskkonnast. Kogu elu oli mulle kui valetatud, kõik raamatud valetasid, koolides valetati. Korraga oli see kogu psühholoogia kui "ligi hiilimas"... On olemas see psühholoogiline keskkond. On olemas telepaatia kui "mõtete lugemise kunst", naised, need teevad une-nägusi, kõikidele kõikide aegade vältel, nad kujundavad kõik unenäod ja kõik elud ja saatused hällist kuni hauani... Kuid siinkohal ei kirjuta mitte niivõrd psühholoogiast/psühho-patoloogiast. Vaid hoopis minu isiklikust erandlikust reageerimisest sellele kõigele, mis toona kunagi, 12. aastat tagasi, -- oli midagi täiesti uut ja seni-olematut. See kohanemine uudse maailmapildiga võttis mul palju aega. Praeguseks on möödunud juba rohkem kui 12. aastat ja ma ei tea kas olen kohanenud veelgi. Vahel kohanetakse paari kuuga, vahel paari aastaga; kuid minuga seotud erandlikul juhul ei ole kui kohanenud veel isegi 12. aastat hiljem. Selles on minu eelis, minu tugevus ja nõrkus. Muidugi oli see kõik uudne ja kummastav alguses. Kuid küllaltki kähku sain kontrolli selle uudse ümbritseva irreaalsuse üle. Ja nüüd 12. aastat hiljem on see uudne reaalsuse tajumise viis mul peaaegu täiesti kontrolli all, vahel rohkem, vahel vähem. See kõik oli alguses midagi täiesti uut ja seni-olematut. Kuid kuidagi sain hakkama ja saavutasin teatava kontrolli kõige ja kõigi üle. Ja see kontroll kõige ja kõigi üle on aastatega omandanud lausa laastavaidki mõõtmeid ja ulatuvust...!
See oli midagi uut, telepaatia, para-psühholoogia, -- see kõik ei olnud mind ette valmistanud selleks kõigeks uudseks ja kummastavaks. Naised teevad une-nägusi, naised räägivad läbi seinte, osa ühiskonnast on skisoidsel viisil üle mõistuse. Kõik on võimalik, läbi seinte, üle kauguste, tuhandetegi kilomeetrite kaugusele. Saab tappa kaasinimesi läbi seinte ja vägagi kaugelt, (psühho-somaatilisel kombel tapetakse osa elanikkonnast lihtsalt maha, nagu mõrvatakse neid kõiki). See oli uus, kuid üsna kähku, siiski aastatega, sain mingi kontrolli ümbritseva üle. Iseloomulikus reaktsiooniks oli minna kuhugi kaugele, väljamaale, kaugele ja kauaks. (Ja saingi stipendiumid õppimaks nii Ungaris, Austrias kui Taanis). Ja kõik need hullud kui röökisid järele noile kaugetele maadele. Olin saavutanud juba niivõrd mõju, et nood naised lärmasid mulle järele. JA järjest rohkem mul nõnda seda tajumatud mõju ja võimu tekkis. Aastate möödudes sain isegi need psüühiliselt vaevatud lihtinimesed kuidagi isegi kui oma `kontrolli alla` nii mõneski mõttes. Muidugi võttis see kõik palju aega, kuid see tajumatu kontroll oli seda veenvam siis. Juba oskasin noid naisi oma tahtele alistada, juba oskasin mingeid viletsaid tappa. Ja järjest hoogustus see protseduur kui selline. Nüüd, 12. aastat hiljem, on see endiselt nõndamoodi. Kuigi kontroll võiks täiuslikum olla. Kuid on olemas kindlasti ka midagi muud peale vahetu kontrollist ja kogu selle võrdlemisi primitiivsest ja algelisest "psüühilisest mõjutamisest" erinevat. Selle sain teada juba kunagi ammu (CC/DJ). -- Saab mõjutada kuidagi neid indiviide ja hulki kes oma meelest tegelevad mingi müstikaga, kuid kes on siiski ainult ja ennekõike "psüühiliselt haiged". Selle kõige kohal eemal terendus hoopis midagi muud, -- võimalus kujundada tuhandeid hingi nende eluteel. Ja just see aspekt hakkas mind juba varakult huvituma selle "argise müstikaga" seoses just ennekõike. Olgu: on olemas mingi müstika mida teismelised ei tea veel, kuid sellega kogu see lugu ei piirdu, tuhandete hingede mõjutamiseks on midagi enamat ja keerukamat vaja. Kuidas panna tuhanded hinged tegema enda tahtmist, kuidas neid suunata, kuidas neid mõjutada. Ja sellest saigi selle sajandi 1. dekaadi nõiduse ülesanne...!
"KODUKOOTUD MÜSTIKA"... -- Nii öeldi mulle kunagi (1999 aastal, rektor Rein Raud). -- Milles see "müstika" siis seisnes? -- See kõik sai alguse siis uue sajandi, uue milleeniumiga seoses. Kui sai alguse kogu see "argine müstika", mis ei ole ei telepaatia, ega ka para-psühholoogia, kuigi evib mainitutega otseseid korrelatsioone (millets pikemalt järgnevalt). Olen näinud tuhandeid hingi, tuhanded naised on mind lõbustanud ja naerutanud vähemalt 10-15. naisterahvaste keeltes (ja tuhandeid armetuid selle on "maha tapetud"). Esmaseks reageeringuks oli siiski minema, kaugele ja kauaks, minna väljamaale ja korralikult. Nõnda siis läksingi väljamaale stipendiumite kaasabil, oma senise hariduse ja teaduslike kraadide toel. Ja elasin siis Lääne-Euroopas tervelt aasta, elasin ja õppisin seal, nii Lõuna-Euroopas kui ka Põhja-Euroopas. Esmaseks reageeringuks oli siis taandumine kui "strateegiline taganemine". Sest kohe alguses oli noid "kurjast vaimust vaevatud hingi" sada ja siis aastate möödudes lausa tuhandete kaupa, nii, et näis ainuõige olevat, mõnekski ajaks kaugemale kui taanduda... 2000. aasta lõpp. -- Viimane semester EHI-s, sügissemester. See oli esimese ülikooli lõpetamise aeg, keeruline aeg, kuid hakkama sai. Kaitsesin diplomitöö, edukalt. Ja siiski lõpetasin esimese ülikooli (kuigi selle mõtestatus oli juba kaheldav). JA siis tulid need esimesed aastad uudse psühho-patoloogilise maailmapildiga seoses. Aastad nagu 2001 – 2002 – 2003. See alguse aeg, selle sajandi alguse aeg midagi kui ebaloomulikku ja "müstilist" palju ei olnud. Oli lihtsalt meeles kenasti veedetud noorus ja soov seda "kaotatud süütust", seda minetatud inim-väärilist elu tagasi saada, uuesti leida oma kena noorus, kui huvitusin peamiselt kirjandusest ja filosoofiast ja keeltest. Pidi lihtsalt kuidagi saama endise aja tagasi, muud võimalust ei näinud olevat. Ja selle võimaluse, minna kaugele ja kauaks pakkusid mulle kolm järgnevat stipendumi, mis võimaldasid mul aasta EUROOPAS elada ja õppida. Praegugi veel ei kahetse põrmugi, et seal kaugel siis viibisin. See tuli mulle kasuks vaid.
UNGARI. -- See oli siis esimene väljamaa-reis, 2001 aasta suvel (juuli lõpp – 3. august). Selle Ungariga sain hakkama, olin seal veel keegi palju noorem, kohati masendatud seal palavas kliimas kuid kohta tundsin end kui "noor jumal", painutades välkusid seal kaugel ja kõrgel, esimest korda nii kaugel ja nõndamoodi. (Ja 4. esimest lennureisi, mis jäävad kustumatult meelde kui midagi seni-olematut). Seal esimest korda kaugel (nõndamoodi) oli veel noorem ja kõik oli veel kena ja ilus. Oli ilusaid preilisid seal, need šatäänid ungarlannad... Kiired metrood, ilusad tüdrukud, maitsev toit ja kena vein. Oli kena aeg seal kaugel Budapesti linnas siis tookord peamiselt. AUSTRIA. -- Seal õppisin siis kaks semestrit, -- sügissemester 2001 ja kevad-semester 2002. -- See oli esimest korda täiskasvanu-eas, niikaua nii kaugel elada. See suurejooneline WIEN´i linn, ÖSTERREICH, Vienna. Õppisin Viini ülikooli Filosoofia instituudis. Oli sealt palju ilusaid hetki ja kuid, -- kogu see Austrias veedetud aeg oli peamiselt vaid midagi kena ja ilusat. Suurejooneline Euroopalik metropol, oma paleede, losside ja uhkete muuseumitega. See oli kena aeg seal kaugel nõndamoodi veeta. Aastaid hiljem veelgi mõtlesin, et see Austria-periood oli üks ilusaimaid aegu üldse sel sajandil. Võimsalt suurejooneline linn, ilus maa, kenad naised, kenad hooned, lossid, paleed, muuseumid. See oli enese-leidmise aeg, seal Viini linnas tundsin end tõesti hästi igas mõttes. Kuid kaugeks on jäänud see ammune aeg juba tõesti. TAANI. -- Õppisin ja elasin siis Taanis 2003 aasta sügisel. Olin kuidagi tusane, sest olud tingisid selle. Kuid ikkagi sain seal Koppenhagenis siiski vaid kenasti hakkama. Oli jälle seda (psühho-patoloogilist) mõjutamist, kuid see ei huvitanud mind kuigivõrd. KA Taanis sain hakkama ja oli sealt ka midagi kenamat meenutada. Need olid selle milleeniumi esimese kolme aasta väljamaal-viibimised. Elasin neis kolmes Euroopa maas ligi aasta oma elust õppides seal ja kenasti vaid.
________________________________________________________________________________

09.07.´012.
Kirjutades siis teist korda siinse kirjakoha nagu "Brujo", järjekorras juba 4. ala-pealkirjastuse all, milleks siis on "Kodukootud müstika". Esimeses osas kirjeldasin lühidalt lapsepõlve, teises osas n-ö "õpiaastaid", eelmise sajandi ja milleeniumi viimaseid aastaid, eelmise milleeniumi umbes viimast dekaadi (ja jätkates sellega üha). Kuid see 3. ala-pealkirjastus kirjeldama mõeldud umbkaudu uue sajandi ja milleeniumi esimest dekaadi. Mis erines eelnenud sajandi lõpust tuntaval ja kardinaalselgi kombel. Tegemist oli sii selle sajandi alguses täiesti uudse ja seni-kujutlematu maailmapildi omandamises. See sisuliselt määrati mulle mingitel põhjustel peale, see ei olnud just vabatahtlik protsess ja sellest "uuest algusestki" on niivõrd palju aega möödunud tänaseks päevaks. See ei olnud kohustuslik see uus algus ja sellega seotud seni-kuuldamatu maailmapilt ja kõik need paljud, need terved hulgad kes selle n-ö "maailma-pildiga" kui seotud on oma elamise ajaks. Oletada võib numeroloogilisi põhjusi seal alguses ja mingit arvamust, et ei saa elada oma teisme-ea ja ja noorpõlve "omaette maailmas", kus olid määravaks peamiselt hariduse omandamine, lugemine, ja siis filosoofia, jne. JA siis uue sajandi algusega (02.2000) sai alguse midagi täiesti uut ja seni-olematut. Sajad ja tuhanded inimesed, naised, kes on olnud võimelised kontakteeruma üksteisega "läbi seinte" ja kauge maa taha. Tegemist on siis ametlikult psühho-patoloogiaga, milles näib aga tuhandete "vaevatud hingede" jaoks nii heas kui halvas seisnevat nende "elu mõte". Ilmselt on tegemist dekaadide (ja isegi sajandite?) jooksul kujunenud inim-teadvuse ühe aspektiga mida ilmestab sotsiaalne suuniteltus ja rõhutatul kombel. Ja ometigi ei hakata seda nn. "telepaatiat", seda "telepaatilist ühiskonda" ilmselt kunagi teaduslikult uurima, meie silmad seda ei näe. Ja kuivõrd on erinevad need noore-ea haridusteega seotud maailmapilt ja siis see sotsiaalne hullus, mille kütkeis näib vaevlevat suur osa elanikkonnast. Ja nad vaevlavad tõesti iseoma hulluse kütkeis, nad on saanud selle kui päranduseks kui noile väändunud hingedel mõeldud "päristise osa", ning pärandavad selle lootusetul kombel oma järglastele. Ja midagi ei saagi kunagi nende jaoks muutuda. --- Kahjuks tõesti on need lood pöördumatul kombel just nõndamoodi kujunenud ajastute vältel...
Nõnda see lugu algas uue sajandiga, uue milleeniumiga, juba esimestel kuudel oli noid psüühiliselt vaeveatuid sadu ja sadu ja selle viimase dekaadi jooksul on ilmselt nähtud ja kuuldud juba tuhandeid. Seega on tõesti osa ühiskonnast ja elanikkonnast "psüühiliselt haige" ja moondunud. Sisuliselt siis tegemist nonde psühho-patoloogilises kirjanduses mainitavate "nägemis- ja kuulmis-hallutsinatsioonidega"; elik siis "piltide ja häältega". Ja tõesti-tõesti, läbi seinte ja kauguste taha, ja sisuliselt kretiinsel ja primitiivsel tasandil ja täiesti mõttetul kombel muidugi ennekõike. Ajendatuna lootusetusest ja meelheitest, mingil sügavamal tasandil ka hirmust, isegi surmahirmust...? Vähe sellest, et nad "näevad-kuulevad" teineteist "läbi seinte", nad oskavad (aju kaudu) ka kehaliselt teineteist mõjutada, millest ongi siis kujunenud see painajalik ajendatus nagu psühho-somaatika (mis võib evida isegi eluohtlike tulemusi, väidetaval kombel...?). Nõnda see osa psüühilisest haigest elanikkonnast üritab kui muuta teineteise elu lausa "maapealseks põrguks", ja peamised ajendid on ilmselt tõesti lootusetus ja hirm, ja tajumine endid olevat kui "väljapäsmatus olukorras". Olles oma hulluse saanud kui "päranduseks" varasematelt põlvkondadelt ja olles kahjuks veendunud, et see pärandub vältimatul kombel ka järgnevatele põlvkondadele. Ilmselt on midagi olnud sellest tänasest psühhopatoloogiast olemas juba paljugi dekaade, ilmselt sajandeid (unenäod on alti olemas olnud, antiikajal, jne). Kuid ilmselt oli see psühholoogiline maailmapilt varasematel aegadel kuidagi "paremini varjatud", seostus ennekõike (eakamate) naistega, oli varjatud, selle avalikustamine oli pea keelatud, sellest ei tehtud juttugi, seda sisuliselt varasematel aegadel-sajanditel, -- "ei olnud otsekui olemaski mitte"...? KUID see kirjakoht on minu isikliku elu lugu, vaadelduna seda läbi väga erilise prisma ja lähtudes täiesti erinevast vaatenurgast. Siin kirjakohas ei tee ma kokkuvõtteid selle "psühholoogilise" ja mentaalse aktiivsuse olemusest ega ka võimalikust oletatavast ajaloost. (Selle jaoks on teine kirjakoht). See lühike ülevaade lihtsalt hõlbustab mõista millega tegelenud olen kuidagi kogu selle uue sajandi jooksul ja mille lõplikku lõppu veel ei ole näha ega oletada. See kirjakoht on mõeldud kui "eluloo kokkuvõttev tühistamine" väga erilises mõttes.
"Kodukootud müstika"...? -- Nõnda algas see sajand, nood varasemad õpiaastad olid läbi (umbes eelmise sajandi viimane dekaad) ja siis järgnes uue milleeniumi esimene dekaad, mis erines kogu varasemast elust lausa kardinaalsel kombel. Pea kogu elu oli mulle kui "valetatud", pea üheski loetud (25. meetrist!) raamatus ei olnud pea ridagi kõige selle kohta, mis siis alguse sai ja mis siis on kestnud juba üle viimase 12. aasta minu isiklikust elust. Nii palju on võtnud aega see primitiivne psühholoogia ja sellega kaasnev armetu sotsialiseerituse laad ja sellekohased pürgimused. Kuid kes ei arvaks end väärivat "paremaid tingimusi ja kohtlemist"?! -- JA peamine on see, et neil sadadel ja tuhandetel polnud aimugi mõningatest, ette-ennustamatutest, minu-poolsetes individuaalsetes meetmetes. Esimesed aastad ei olnud noil kõigil sellest mingitki aimugi. Keegi ei teadnud ja sajandi alguses kuidas möödub selle sajandi esimene dekaad! Arvati ilmselt, et see uus ja üllatav maailmanägemus muutub mulle kähku kohaseks ja harjun kuidagi, üritades midagi tavalist ja teisi järgivat ette võtta, jne. KUID minu reaktsioon oli teisene ja täiesti erineva ja ette-ennustamatu. -- Juba teisel aastal läksin välismaale, juba seegi on kummaline, et sain need 3. stipendiumi välismaale õppima minekuks. Selle asemel, et üritada kuidagi kohaneda, et "halva mängu juures head nägu teha", reageerisin teisiti. Ajendatuna uhkusest või enese-tähtsusest otsustasin kui ´taanduda´ ja nõnda ma elasingi siis aasta välismaal. Ja sain seal Lõuna- ja Põhja-Euroopas ka kenasti hakkama peamises ja ei kahetse siianigi just sellist esmast reaktsiooni. Teistele, nondele "psüühilist moondumist üle-tähtsustajatele" oli see viibimine kaugel, elamine Euroopas siiski tõsine takistus. Nad pidid siis ju ometigi aasta vältel sisuliselt "lärmama" oma ajudega tuhandete kilomeetrite kaugusele. Vaevalt, et see neile meeldis, kuid omameelest nad "pidid" kui tõesti. Maksimaalne kaugus on tuvastatud kui Hispaania ja Barcelona (ligikaudu 6ooo km!). Kuid eks olid ju ka Ungari ja Austria omajagu kaugel (umbes 35oo km!). Ja nõnda aasta aega, vaevalt, et noile "vaevatud vaevajatele" see aasta eriti meeldis. JA probleeme sellise hullusega nagu "ajutööga" väljamaale tekkis neil ilmselt hiljem ka; on ju absurdne, et sajad tekitasid oma ajudega "lärmi" tuhandete kilomeetrite kaugusele. Kuid nõnda se oli ja mäletan, et see kõik (eriti Austrias) ajas mind lihtsalt naerma. (Muide; nad ei tea siiamaanigi, miks just nõnda reageerisin! JA ei saagi teada, austerlannad seevastu teadsid küll!).
Ja kas see kõik on olnud just ennekõike "kodukootud müstika"...? -- Sest nagu mainitud elasin/õppisin aasta Lääne-Euroopas. See oli ju kunagisest "kodust" võrdlemisi kaugel ja seda igas mõttes. Ja mis peamine: näivalt on see psühholoogia ja/või psühho-patoloogia levinud igal pool, ka lääne pool, Euroopaski (kuigi arvan, et seal reeglina siiski kultiveeritumal ja tsiviliseeritumal kombel siiski). Mis toimub Eestis tean ma tänaseks juba võrdlemisi põhjalikult: osa elanikkonnast on ametlikeis terminites otse "psüühiliselt haige", koos kõigi sellest tulenevate järeldumuste ja kaasumustega. Kuid ka mujal on naisi, kes on saanud päranduseks ka selle, mis on ju alati olnud ja alti olnud ka peamiselt "naiste psühholoogia"...? (Unenäod, mõtlemine, jms on alati olnud just femniinsusega otseseimalt seotud.) Ja ilmselt just negativistlikumates sotsiaalsetes oludes, vähem-haritud rahvakihtides ja vaesema elanikkonna hulgas on levinud ka igal pool mujal see "psühholoogia kui väändumus". JA seda on kinnitanud ka minu isiklikud kogemused kokkupuutumisel (ja seda kuidagi adudes-aimates?) võõrkeelsete naiste-rahvustega. Peamiseks oligi see Lääne-Euroopas elatud aasta niisuguste aimduste kujunemisel. KUIGI nt. Ungarist ma niisuguseid andmeid ei saanud eriti, jäi mulje, et nõnda ("telepaatilisel" kombel) mind seal ei "vaadatud" ega teatud eriti...? (olin seal ju ka vaid 3. nädalat). Midagi siiski oli ka seal, nagu igal pool kus neid feminiinseid leidub. Ja Euroopa on ikka väike ja kompaktne ja sarnane "kultuuri-areaal" ka psühho-patoloogilises mõttes! Kuid AUSTRIAS olin juba kaua ja kenasti peamiselt vaid (üle 9. kuu ometigi). Ja just sealt mailt on juba üsna palju adutavaid ja otsesedki kogemusi just selle "feminiinse psühholoogiaga" seoses. Kuid kummalisel kombel pole välismaalt ühetegi nn. "pilti" pea näinudki; muidugi pole ka "hääli" kuulnud kuna see mingis mõttes teistes keeltes väidetavalt võimalik nõnda ei olegi. KUID Austrias oli juba näha ümbritsevate feminiinsete mõju, positiivset mõju peamiselt, toetust, mõistmist, jms. -- mida sa iganes tahad... Ja hoolikas suhtumine minusse ja minu tajumine kellegi võõrastavaltki erilisena (ja muidugi kaugelt tulnuna! Kaugel olevatega "ühenduses-olevana"!). Igal-juhul on austerlannad kenasti meelde jäänud, kuigi see võis küllatki kulukaks noil kujuneda... (kõik need loengud?).
Hiljem olengi arvanud, et see õppeaasta Austrias oli üks kenamaid periood üldsegi sel sajandil. Järelikult siis oligi...?
Siis tuli juhuslikult, asjaolude ebasoodsa kokkusattumise tulemusena – tõesti kahjuks! -- tegemist teha ka nende kohalike võõrkeelsete feminiinse antuse esindajatega. Seega see oli just siis (umbes alates maist 2003) kui tekkisid need vene keelsed kohalikud võõrad ja võõrikud psühho-patoloogiat elamise mõttena harrastavad feminiinsed "fenomenolistid". (Ja tuleb siinkohal mainida, et täiesti kadunud pole nad veel tänasekski päevaks. Kuigi mais ´012 sai nendega seoses juba 9. aastat täis, ikkagi pikk aeg, -- "üheksa planeedi tiirlemist"). Vene naised? -- On olnud nii negatiivset kui positiivsetki. Kahjuks ka selle pika aja jooksul (ikkagi 9. aastat juba!) ka negatiivset. Vahest oleks mul palju paremini läinud kui neid "kohalikke võõraid" poleks kunagi tekkinud? -- Oleks teisti kujunenud juba pea viimane dekaad, vahest oleks elugi võtnud teise ja vahest positiivsemagi suuna (pere- ja tööelu)? -- Kuid on kujunenud just nõnda nagu kujunenud on. Muidugi oleksin ehk minagi väärinud paremaid tingimusi ja kohtlemist. Kuid hea, et niigi hästi on läinud. Kuigi üldiselt võib konstateerida, et ma neid "kohalikke ja võõrikuid" eriti just ei "salli" tõesti. Ilma nonde-samusteta oleks mul kindlasti paremini läinud. Kuid teisest küljest: pole nad midagi saavutanud... Kuid kas mina olen? Ja kuivõrd paremini oleks läinud ometigi, oleks võinud minna ilma nonde kohalike "võõrikuteta"?! Kuid olnut olematuks ei muuda ja seega ei tasu mainidagi. Huvitav oleks muidugi teada, millal nood "võõrikud" täielikult ja lõplikult kaovad...? Loodetavasti juba peagi, kuivõrd noilt mitte kunagi midagi mingiski mõttes ei soovi ega taha. Loodetavasti kaovad juba varsti ja lõplikult kombel ja siis ma – lihtsalt unustan nad lõplikult ära...! TAANIS ei olnud pea midagi psühholoogilist (olin sealgi vähe, vaid 2. kuud); mõningaid "soodustusi" ju kohalikud kui pakkusid (tasuta hotellid, jms). Kuid sisuliselt oli meeleolu kohaselt see Taani-periood pigem tusane ja sünge. Olid seal juba ka need "kohalikud võõrikud" ja see ilmselt ei sobinud taanlannade arusaamaga eestlusest kui sellisest või üldse millestki inimväärsest. Kuid sain hakkama eestlasena ka Taanis ja tulin sealt ka kenasti tagasi.
JA siis nood soomlased. Need olid siis ligi 4,5 aastat minu maailmapilti mitmekesistamas (05.2004—12.2008). -- Kuidagi nad juhuslikult tekkisid siis kunagi need soomlased, ja näivalt olid sama hõivatud oma "psühholoogia kui probleemiga" suures osas (nagu ka kaks kohalikku keelt on olnud ja olema jäävad). Vahest on Soomes lihtsalt kuidagi lihtsam (üks keel); kuid siiski on "psühho-patoloogia" ka sealmail jõudsalt esindatud kõigiti. Minule ja (minuga seotuile) need soomlastega sisustatud aastad just kahjuks ei tulnud, pigem leidus isegi positiivseid (esinduslikkusega seotud) momente. JA siis need soomlased kadusid, minu arvates alatiseks, (olles enne saanud minult isikliku nõusoleku, et tõlgin selle Soome keelse esteetika-raamatu siiski ära!). JA arvan veel praegugi, et nii saksa keeleruumis kui ka nt. just Soomes saaksin ka tulevikus alati kenasti ja hästi hakkama (peab siis kunagi veelgi seoseid evima sellised!). Sellised olid lühidalt minu senised peamised kogemused nonde peamiste "naiste-rahvustega". Ilmselt oli ka teisigi naiste-rahvusi ja keeli? (Eriti just Austrias elades – prantslannad, itaallannad, hispaanlannad, lääne-slaavlannad, isegi türklannad. Ja juhuslike üksikuid kontakte ka selle viimase Euroopa "turismireisiga" seoses). Niipalju siinkohal minu kogemusest nonde "naiste-rahvustega". See nn. "kodukootud müstika" on nõndamoodi läinud ikka tõesti - - "üle igasuguse piiri"...! Kuid muljed on olnud kõikide nende "naisterahvustega" seoses ju peamiselt vaid kenad...!
[Kuid kõigepealt, selle teksti edenedes, tuleb määratleda kasutatav žanr. -- Tegemist on vägagi humoorika kirjutisega, kunagi 4-5 aastat tagasi kirjutatuga. Žanri määratuseks olgu siis mainitud, et tegemist on huumoriküllase pamflettiga (s-t "pilkekiri"); sisuliselt on selle kirjutisega tegemist humoreskiga. Koomilise ja naljaga pooleks kirjutatud humoreskiga. Mis omab järeldumisi ja kaasuseid kirjanduslike žanritega nagu komöödia, pamflett, humoresk. JA isegi ka nagu fantastika (SF = "sience fiction" = "teaduslik fantastika".) Järelikult midagi pelgalt koomilist, kunagi ammu midagi naljaviluks kirjutatut. Seosed on ka ufoloogia (kui sellisega) ja muidugi ka šamanismiga. Ühesõnaga: midagi koomilist pelgalt, mitte tõsiselt võtta; avaldamisele kuulub ka lihtsalt naljaviluks (kuna momendil polnud muud avaldada); ja isegi avaldamisele kuuluv vaid pseudonüümi (Matthias von Lybeck) all, seega ei saada (ilmselt) kunagi teada mu tegelikku nime ja järgnev aastaring pelgalt vaatajaid vaid u 10 hinge (ja lugejaid ilmselt veelgi vähem). Kuidas muidu nalja ei saaks kui mitte seda ise tehes? Nii, et kui loete, Teie minu väga vähesed lugejad, siis naerge kaasa?!]7
________________________________________________________________________________

"Seiklused mujal". -- alias: "Nõia rännuaastad".

The Choice“.
The intellect of man is forced to choose
Prefection of this life, or of the work,
And if it take the second must refuse
A heavenly mansion, raging in the dark.
When all that story´s finished, what´s the news?
In luck or out the toil has left its mark:
That old perplexity an empty purse,
Or the day´s vanity, the night´s remorse.
William Butler Yeats. [1933]8

03.09.´012.
Kirjutades siis selle sajandi reisidest ja seda läbi vaatenurga, mida annab kirjeldada kui ´nõia´ oma... Sest oli juba kummaline, et nendesse 3. võõrriiki üldse stipendiumid sain kunagi ja veelgi kummalisem, et seal just nõnda ja hästi hakkama sain nagu see siis oli. See oli siis peale "Nõia õpiaastaid" nagu mingiks kulminatsiooniks. Olin juba see, kes olin. Õpiaastad olid läbi, nüüd pidi midagi ka teostama, kuidagi hakkama saama olukordades, mis ainult pealiskaudsel esmapilgul näisid keerulised. Kui oligi midagi keerukat siis mitte vaid minu jaoks muidugi. Tahtsin minna väljamaale, Eestist kaugemale, ja see ka õnnestus. Rääkimata rahast, mida ka jagus (u. 2oo ooo.- eek?), oli seal nii mõndagi vaadata seal Lõuna- ja Põhja-Euroopas. Ja teotsesin nagu olin seda õppinud noist Mehhiko šamaani-raamatutest. Olin muidugi uudse maailmapildiga seotud, ja tõesti nägin ja kuulsin seal mujal Euroopas ju mõndagi. Kümned ja sajad lärmasid järele sinna tuhandete kilomeetrite kaugusele. Kuid tundsin end hästi ja ilmselt andsin ka igas olukorras endast siiski parima. Sest seal kaugel, üksinda ja väga kaugel, -- jäi ju tegelikult loota vaid iseenda peale igal ajahetkel. Seda arvestades sain seal kaugetel maadel üsnagi hästi hakkama. Muidugi olid need nn. "pildid-hääled" ja nondele võimalikuna mõeldav kohalik reaktsioon. Kuid midagi keerulist ei olnud, sain hakkama otsekui mängeldes. Vahest õppisin vähem kui oleks õppinud ülikoolides kunagi varem. Kuid seda olen juba ammu õppinud: see oli minu saatus, kõik on saatuse-raamatusse juba eelnevalt kirja pandud. Need kolm riiki ja kolm stipendiumit said kui minu oskuste ja "väljaõppe" proovikiviks, ja kui hästi ma tegelikult nondel kaugetel maadel hakkama sain ometigi! Lihvisin oma oskusi ja olin tegelikus elus ka osaline kõigiti. Ja mida ma kõike seal nägin ja kogesin...! See oli kummaline aeg, ligi dekaad tagasi juba ja ometigi nii hästi veel meeles. --

UNGARI – 2001. A.D.

See oli siis esimene välisriik, siis 2001 aastal ja kunagi varem ka. See oli kunagi siis 1996, kui külastasin ja ka Ungarit, Budapesti ja Saksamaad, Berliini. Ja siis Pariis 1999 aastal. Kuid selle teise Ungari-külastusega algas midagi uut minu jaoks nii mõnekski aastaks. Sain siis esimese stipendiumi õpinguteks seal Ungaris (CEU, Open Society Found). Olin siis veel palju noorem ja oli kena esimest korda elus lennata, pealpool pilvi, alla laiumas avarad panoraamid... Ja siis üksi seal Lõuna-Euroopas, kaugel lõunamaal. Seal sain tõesti kenasti ka hakkama, viisakad inimesed, kenad prouad ja ilusad tüdrukud. Maitses nii toit kui vein. Ja kohati siis olin seal kaugel, ligi 35oo km kaugusel, veini ja konjakiga ligi 8.-korruselise ühiselamu aknal. Oli äikesetorm ja sähvisid välgud, ja mina tundsin ennast kui "noor jumal"; painutades seal välkusi...! Oli kena aeg ja sain kõigest (negativistlikult mõistetust) hoolimata vaid hästi hakkama. Laevasõit Doonaul. Balatoni järve külastamine. Muidugi olid Ungari aastal 1996 ja aastal 2001 täiesti erinevad. Kuid oskan ma veelgi öelda kumb oli parem...? Mõlemal aastal seal maal olid omad plussid ja miinused. Kuid olin seal Ungaris viimati vaid 3. nädalat ja paljut sealt enam ei mäleta, see kõik on ajas kaugele jäänud. Kuid vein oli hea, neiud ilusad ja toit maitses üliväga. Oli ka midagi nooruse elaanist ja hoogsusest ja varasema hästi ja korralikult elatud elu järel-mõjusi. Igal-juhul jäid ainult head mälestused sellest kaugest maast nagu UNGARI. -- MAGJAROZAG. -- BUDAPEST. --
AUSTRIA – 2001-2002. A. D.

See oli siis see kõige kenam aeg siianigi sel sajandil ilmselt. See ilus Lõuna-Euroopa riik nagu AUSTRIA – Österreich. Olen elanud ja õppinud Habsburgide monarhia tuhandeaastases pealinnas, metropolis nagu VIIN-VIENNA-WIEN...! -- See oli kena aeg kui elasin seal kaugel maal, õppides Viini ülikooli filosoofia instituudis. Ja sain seal kenasti hakkama: Austria naised olid kenad, tüdrukud kõik ilusad, prouad kõik kenad ja vanadaamid väärikad. Mind koheldi seal sellena kellena esinesin: Austria valitsuse stipendiaadina, kes õppis ühes Euroopa vanimas ülikoolis (asutatud u. Jüriöö ülestõusu ajal, 14. sajandil) ja pealgi veel saksakeelset filosoofiat, mida nood sakslased kõrgelt hinnata oskasid. See oli kena aeg tõesti, alguses (4. kuud veiniga) ja siis see kvaliteetne V.S.O.P-konjak, -- nagu kuldne loor oleks kogu aeg silme ees olnud. Ei kahetse hetkegi, mis seal veetsin. Uhke linn see WIEN, suurejoonelised lossid ja paleed, muuseumid ja ehitised. Juba ülikoolis peahoone oli nagu loss, oma ristikäikude, kujude, reljeefidega ja paraadtreppidega. Ja kõik need loengud ja loengusaalid, ja need sajad kaastudengid kellega seal kokku kui puutusin...? Igal-juhul oli see kena aeg ja kena maa ja ei kahetse hetkegi seal veedetud ajast ega ka konjakit, mida sai võetud. Olin ligi kuu aega lõuna pool klimaatiliselt ja see Austria kevad oligi üks kõige kenamaid aegu. Ja tagasi tulin Hispaania kaudu. Külastasin Schweitzi, Lichtensteini Saksmaad, Prantsusmaad, Hispaaniat, Andorrat ja siis Itaaliat ja läbi Tsehhi ning Poola ja Baltikumi Eestisse tagasi. Need Prantsuse Alpid olid vaimustavad, -- Mont Blanc! -- (ligi 5. km kõrgusel ometigi, Chamonie!). Ja siis see klooster Hispaania Prüneedes – Montserrat. Ja palju muud, Barcelona vanalinn, Andorra ja tagasi kodulinna Viini ja siis ligi 10 kuud hiljem kahjuks Eestisse tagasi. Austria oli kena aeg, ja sain seal hakkama kui keegi, kes niisugust kena aega ka pälvib. Kohtasin vaid toestusavaldusi ja muljeid sain kogu eluks!

TAANI – 2003. A. D.

See oli siis 3. stipendium ja seekord siis Põhja-Euroopasse, vanasse COPPENHAGENI linna. Seal veetsin siis 2. kuud ja tulin samuti rikkamana tagasi. Seegi oli kena aeg, nüüd tagantjärele meenutada. Igal-juhul sain seal hakkama ja kehvi muljeid ei olnud eriti. [Erinevalt Ungarist ja Austriast lärmasid Taani järele muide need kohalikud võõrkeelsed, vene naised. Kuid sellest hoolimata sai hakkama. Ja nad vaatavad nood mainitud mind praegugi kui noid ridu kirjutan, seega juba – 9. aastat ometigi! Ei tea kuhu need lood välja jõuavad?!]. Elasin seal TAANIS siis vaid kenasti, kuigi oleks võinud veel kenam olla. Kuid kohalikku "toetust" oli märgata siiski, muljed olid pigem head ja kohalikud "soodustused" veel juurde arvatuna... Sain hakkama seal tegelikult paremini kui toona oskasin arvatagi üldse. Mingeid eriti ebameeldivaid muljeid ju ei olnud. [Soodustusi oli: tausta hotell ja soodus üürikorter, jne]. Kahjuks ei vaadanud seal linnas eriti ringi, kuna polnud aeg selleks (ka THC-d ei proovinud eriti). Kuid peale Taanit polegi väljamaale enam saanud, kuid küllap jõuab järgnevatel aastatel. Kuid Taani mõjus siiski nii, et Lätisse siiski minna ei soovinud. Ja nüüd pole juba 9. aastat väljamaale saanud. Kuid tuleb õppida kogemustest ja hea, et seal Taanis niigi hästi hakkama sain. Taani tüdrukud olid kenad, õlu hea ja pigem vaid kenad muljed sellest riigist. Kuid siis järgmine aasta tuleb juba väljamaale jälle saada, ligi dekaad hiljem ometigi. Sest nii palju aega on Taanist, viimasest välisriigist juba möödunud.
[Need olid need kolm välisriiki, selle sajandi alguses. Olin, elasin ja õppisin nois riikides üsna korralikul tasemel, Austrias ja Taanis olin ju valitsuse stipendiaat, (Bundesrepublik Österreich, The Kingdom of Demark). Siin ülaltoodut ei tasu eriti tõsiselt võta. See kogu kirjutis on pigem nagu följeton, humoresk, midagi vaadelduna (varasematest aegadest) otsekui läbi mingi koomilise prisma. See oli ammune aeg kui midagi taolist kirjutasin, 4-5 aastat tagasi; ja mõeldud see oli kui midagi koomilist (nagu šamanism ja/või ufoloogia); ja polnud see mõeldud ka avaldamiseks, kui kirjutasin. Kuid vist siiski avaldan, ja vahet ei ole, pseudonüümi all ja aastas ei tule ka 10 lugejat. Nii, et: vahet pole, mida kunagi kirjutasin, või, et kas naljaviluks ka avaldan...?]
________________________________________________________________________________________________
(28.06.´012.)

2004. AASTA. -- See aasta oli mingis mõttes erakordne. Esimesel kolmel aastal selle sajandi alguses läksin mujale, Euroopasse elama ja õppima. Kuid see 2004 aasta oli viimane selline, mis oli tõesti kuidagi erakordne. Hilisemad, viimased aastad, seda pole olnud. Juba 7-8 aastat on olnud üsna tavaline vegeteerimine elik siis olelemine kahjuks...? Kuid selle 2004 aasta alguses sain kummastaval kombel ühe kauge töökoha. Töötasin Uus-Meremaa (New-Zealand) firmas nagu "Firetrust Limited" (5. kuud, = 27 ooo.- eek; Christchurch). See oli pingeline selle aasta esimene pool, kuna käisin ka praeguseks viimases ülikoolis, viimastes loengutes. See oli siis kevad-semester Tallinna Peadagoogikaülikoolis (praegune Tallinna Ülikool). Ja sellest perioodist on nii mõndagi meenutada, nii head kui halba. Sel aastal (mais ´04) olin teist korda kandideerinud ka Saksamaa Parlamendi praktikandi ametikohale ja edukalt. (Ainsa eestlasena ajaloo vältel – ilmselt?! -- olen kaks korda valitud 6. eestlase hulka kes on arvatud olevat väärilised kandideerima Saksa Parlamendi Kantselei praktikandi ametikohale.) Ka mais 2003 kandideerisin, kuid vestlusele sügisel ´03 ei saanud minna kuna õppisin Taanis)). Ja siis oli see ´04 kevad, kui kuulsin raadiost vaid minu endaga võimalikuna seostuvaid "nalju"...? Ja siis tuli sügis ja mingid rahutused Pärnumaal... Ja kõrgetasemeline vestlus Saksa saatkonnas, millest palju ei lootnud ja millega seoses pakutust oli nagu kergenduski ilma jääda.. Kuid ikka oli see ´04 aasta sisutihe, kuigi pingeline. Ja ikkagi on olnud järgnevad aastad üsna sündmustevaesed...? Kas hakkan juba vanaks jääma lõpuks?

RAADIO: "STAR FM". (2004. a. kevad). -- See oli siis selle ´04 aasta pingelise esimese poole kulminatsiooniks. Kõigepealt hakati mainima, et raadios olla midagi kummalist, mis peaks just mind ennekõike huvitama. Raadiojaamaks oli STAR FM ja seal oli mais ´04. mingi kuuldemäng, naljasaade nagu "KITSAS KING". Ja tõesti, -- kuulasin seda saadet ja tõesti oli seal mingeid väitmisi-nalju, mis peale minu paljudele vist kõike ei öelnud. Oli seal naljakaid lauseid ("Meie prillidega William küll vankude rajooni ei sobi"... = sobis küll ja veel kuidas! -- "Võta või Eda-Ines Etti, kuid mis sa siis teed kui seljataga prügikast plahvatab...? = prohvetlik, plahvataski; -- "Joomase lähetamine"; -- "Mine või jooma-aeda", jne, etc!). Juunis ´04 seda saadet enam ei olnud. Järgmine aasta, suvel ´05 läks see huumorisaade suvetuurile (= "las provintsi-kaltsakad naeravad samuti ...!"). Vahest on CD-le salvestatud, vahest kunagi kuulen neid "oma nalju", salvestatuna ka. See oli kummaline, see, et minust kõneldi, minu "nalju" tehti ka raadios. Kuid see oli tõesti ka tõestatud ja see "Eesti" on ju väike maa ja kindlasti on ka raadio saatejuhdidel omad naised. Oli seal muudki (= "hirmsate saksa kiskjalistega varustatud uus eesti vapp", etc!). Olen praegugi täiesti veendunud, et oli otsene seos minu aastatepikkuse jutu ja selle raadio huumorisaate vahel, mis läks ka suvetuurile ja mis on ehk ka salvestatud. Kunagi kuulan siis seda huumorisaadet CD-lt nagu: "Kitsas king". Kunagi ehk kuulan...?

LIHULA sündmused (03.09. 2004). -- See aasta ´04 oli siis vaheldusrikas tõepoolest. JA muide viimane nii pingeline ja vaheldusrikas aasta vist seninigi. Viimased 7. aastat on olnud ühetoonilisemad ja rahulikumad samas. Vahest on kasuks tulnud, et need viimased aastatd olid rahulikumad? Kuid jah, ´04 esimesel poolel olin New-Zealand´i firmas tööl, olid viimased loengud senini (TPÜ-s) ja teist aastat kandideerisin Saksa Parlamendi Kantseleisse. Sügisel oli siis see tähtis vestlus Saksa Saatkonnas. Kuid enne seda oli ka midagi põrutavaltki erakordset. Nimelt olin sunnitud ühinema mingi erakonnaga, enne seda tähtsat vestlust tähtsate saksa tegelastega. Kaalusin Res Publica ja Isamaaliidu vahel, kuna nendega oli lihtne liituda ja mingis mõttes ju meeldib ka see parem-konservatiivne maailmavaade. Ja see oli siis ilmselt just sellel õhtul (2.09.´04), kui saatsin kähku avalduse (5. min.) liitumaks toonase kõige populaarsema eesti erakonnaga nagu "Res Publica". -- Ja sain sisuliselt olla selles erakonnas (kui populaarsemais) vaid mõned tunnid (3-4 tundi järgneval öösel). Sest siis toimus midagi seni-olematut Eesti taas-iseseisvuse ajaloos. -- LIHULA sündmused. -- Korjati ära sealt mingi saksa-aineline mälestusmärk (pool-reljeef, Wehrmacht mundris ja automaadiga kujutis); ja sellest sai sel ööl palju jama (K-Komando, koerte ja gaasiga naiste ja laste kallale, tuhat meeleavaldajat, jne). Järgmisel hommikul olin tõsiselt jahmunud, isegi: hämmastunud (lugedes neid raevukaid ja roppe kommentaare netis selle sündmuse kohta!). JA veelgi jahmunum ja hämmastunum olin kui selle järgneva päeva teleuudisetes mainiti isegi NATO Plenaarnõukogu ja ÜRO pea-assambleed... (mainitud sündmusega seoses! Pole kunagi näinud nii jahmunud telediktoreid ometigi). // JA ometigi oli selle sündmuse seletamine minu jaoks noil päevadel vägagi lihtne. Olin elanud (veidi varem küll) Austrias ja olin kindlasti veidi "saksameelne" (ilmselt "Austria-meelne" pigem). Olin kandideerinud ´02 oktoobriks edukalt Saksa suurfirmasse (LIDIL Stiftung & Co; ühena 5. eestlasest ja ühena 15. baltlasest) ja olin käinud (ebaõnnestunult tõesti!) ka Riias vasta firma töövestlusel). Tagasi tulles olin paar ööd Pärnus (kus mustlannad mu paljaks röövisid = sic!). JA Pärnu ja Lihula vahel on vaid 20 km ja Lihula vallavanem oli pea nimekaim (Tiit Madisson). Nii, et teoreetiliselt ja "nõiduslikul" kombel oli otseseid ja konkreetseid seoseid olla sel kunagisel hommikul tõesti ka jahmatunud. Kindlaid tõestusi ei saa ilmselt kunagi, kuid sel hommikul olin jahmunud tõesti (kuivõrd mainiti ka NATO ja ÜRO osalust!?). Võib-olla tõesti mingi nn. "Austria-meelsus", saksa firma Riias, Pärnu eredad muljed ja seal lähedal mingi nimekaim...? Ilmselt ei saa kunagi teada, kuid selge on see, et Lihula skandaalile järgnes loogiliselt ´07 aasta "pronksimäss" ja sellega seonduv. (Tuhanded märatsevad vene huligaanid Tallinna tänavatel). Kuid sellest kõigest kirjutan järgnevalt kui sellest: "Kolme mälestusmärgi loos"... Vahest tõesti olin see mina? "Mina", kui n-ö "viimane respublikaanlane"...? Sest selle erakonna toetus langes sel ööl järsult ja pöördumatult.
__________________________________________________________________________________________________________

"Kolme mälestusmärgi lugu."
What Then?"
His chosen comardes thought at school
He must grow a famous man;
He tought the same and lived by rule,
All his twenties crammed with toil;
`What then?´ sang Plato´s ghost. `What then?´
Evrything he wrote was read,
After certain years he won
Sufficient money for is need,
Friends that have been friends indeed;
`What then?` sang Plato´s ghost. `What then?`
All is happier dreams came true --
A small old house, wife, daughter, son,
Grounds where plum and cabbage grew,
Poets and Wits about him drew;
`What then?` sang Plato´s ghost. `What then?`
`The work is done,` grown old he thought,
`According to my boyish plan;
Let the fools rage, I swerved in naught,
Something to prefection brought`:
But louder sang that ghost ´What then?´ [1939]9

11.10.´012.
Kirjutades siis millestki taolisest, mida olen plaaninud kirja panna juba vähemalt kogu viimase aasta. See on hakanud painama see kujuteldav episood mingist väljamõeldisest. Minuga sellele siin järgnevalt kirjapandul erilist seost ei ole. Mingis mõttes kuulub see alapealkirja nagu "Kodukootud müstika" alla. See on mingi imaginaarsuse ja väljamõeldiste segu, midagi mida on kui "kuuldud" viimase tosina aasta jooksul. Ei, vähema, kuna need sündmused algasid alles 2004, kulmineerusid 2007 ja leidsid oma finaalse lõpplahenduse alles suvel 2009. See on see kaua painanud nn. "Kolme mälestusmärgi lugu". See on segu psühholoogiast ja psühho-patoloogiast, nagu see on ilmnenud igal kombel viimase tosina aasta jooksul. Kuid antud kirjakoht ei ole sellise valdkonna uurimiseks. Seega järgnevuses lühidalt sellest, mida on mulle kui omistatud (teenimatult), millega on mind kui üritatud seostada (absurdsel kombel), ja mida ma tegelikult siiski kuidagi "elulooliseks" ei loe mingilgi kombel. Kuid kirjeldades seda kuuldud informatsiooni, seda tõlgenduslikku ja vaid omistatud ainest kuidagi iroonilises võtmes siin järgnevalt lühidalt. Juttu tuleb siis noist Eesti hilis-ajaloo mõneti märkimiseväärsetest sündmusest, mis seostuvad teatavate sotsiaalsete nähtumustega ja mida (vaid tinglikult) võib nimetada selleks "3. mälestusmärgi looks". Seos individuaalses mõttes olgu siis rõhutatult vaid imaginaarne ja tuletuslik ja pelgalt omistatud.
"LIHULA-SÜNDMUSED". (04.09.2004) -- See oli siis see kummaline aasta nagu 2004. Esimene pool sellest aastast oli pöörane, töötasin isegi Uus-Meremaa firmas ja üritasin õppida 5. ülikoolis. Siis tulin maale, läksin linna tagasi. Pandi põlema üks maja ja plaanis oli minna palju kaugemale. Plaanisin minna töötama BERLIINI, olles ainsa eestlasena ajaloo vältel säherdust tunnustust kogunud, et sinna (2 korda) kutsuti. Sellega seoses oli mul vaja astuda mingi erakonna liikmeks, valisin "RES PUBLICA". Ja siis ühel õhtul astusin (neti teel, u. 5 minutiga) selle erakonna liikmeks, ja, -- sain selle erakonna üheks viimaseks liikmeks, sain seal olla vaid mõned tunnid nõndamoodi, üheainsa öö, sest juba järgneval ööl leidsid aset need "Lihula-sündmused". Oli mingi meeleavaldus ja selle laiali-ajamine Pärnumaal, Lihulas. Politsei eriüksused, gaas, koerad, ja kõik juurde-kuuluv. Järgneval hommikul (04.(?)09.2004.) olin üsna jahmunud lugedes sadu raevukaid neti-kommentaare ja eriti kui TV-uudistes mainiti isegi NATO Plenaarnõukogu ja ÜRO Peaassambleed. Seega olin mina üks viimastest kes selle kunagise erakonnaga nagu "Res Publica" veel nõndamoodi liitus (minu liitumine oli Berliini-huviga täiesti põhjendatud!). Sest järgnevalt astusid ilmselt tuhanded sellest erakonnast välja. See kõik oli muidugi juhus, pelgalt kokkusattumus. Kuid hiljem muidugi üritati omistada mulle midagi (teenimatult) ja seostada mind millegi (absurdsega) ja sellest saigi alguse see hilisem mälestusmärkidega seostud jaburus. MUIDUGI, -- olin elanud aasta Austrias, saksakeelses VIINI linnas, ja samal aastal sealt kaugelt tulles üritasin Saksamaale tööle minna (ühena 5. eestlasest pakuti mulle seda võimalust ometigi, LIDIL; Stiftung & CO!) hiljem selgus, et see firma ei jõudnudki Eestisse)). JA selle Saksa töövestlusega seoses käisin RIIAS (10.2004), tagasi tulin kehvasti, Pärnus veedetud mõne ööga läksin kui sassi (mustalsed röövisid paljaks =sic!), ja Lihula olla olnud Pärnu lähedal ja seal vallavanemaks mingi "Tiit MADISson" (kes elanud viimase dekaadi mingil põhjusel Hispaanias, Màlaga lähistel paadialusena, nagu hiljuti selgus?!). Kuid kõik kokku oli siiski juhus ja teenimatult omistatud absurdne juhuslik kokkusattumine. EI olnud ma mingi šamaan ega nõid kes seda kõike kuidagi esile kutsus raskesti defineeritaval kombel kuidagi. Kuid huvitav kokkusatumus tõesti: Austria-Riia-Pärnu-Lihula-"pronksiöö", millest nüüd järgnevalt. --
"Pronksiöö" (27.04.2007.) -- Igasugune absurdne seostamine Lihulaga individuaalses plaanis on juba pealiskaudsel esmapilgul absurdne, sest see toimus ligi 3. aastat hiljem. Muidugi on olema sotsiaalne ja ühiskondlik seos "lihula sündmustel" ja nn "pronkisööl". - Kuivõrd saksa (II. WG) mälestustahvel ei sobinud, siis ei kõlba ka pealinna keskel mingite vene okupantide mälestusmärki taluda. Kuid see on sotsiaalne probleem, oli seda kunagi ja ei seostu siinse kirjutamise sihiseadetega. KUID on üritatud omistada eelpool mainitud "Lihula-sündmusi" seostades neid selle mässuga aprillis ´07. Mingit otsest seost aga ei ole leida, mitte igal-juhul rohkem kui kelle tahes eestlastest, kes tõesti neid "jätiseid" on lugenud tülgastus- ja põlastusväärseteks juba ligi pool sajandit. Keda tapeti nii Eesti I. Vabadussõjas, kui ka Eesti(-Saksa) II. Vabadussõjas, jne. Oli mingi siseriiklik loogika, mis selle sündmus esile kutsus ja midagi välispoliitilist (B. Jeltsin kärvas); jms. Mingi jabur loogika alusel üritati kui mingit individuaalset seost leida (Lihula & "aprillisündmused") ja see on mõjunud selles mõistuseta ühiskonnas ka kahjulikult. Mingit vähegi tõenäolist seost aga leida ei ole. Pole olemas mingeid "nõidu", kes kujundavad tuhandete hingede tegemisi, eriti mingite massirahutustega seoses. (Järgmise taolise mässu mahasurumiseks kasutatakse NATO relva-jõudusi muide). Lugedes nende ridadega selle ebameeldiva sotsiaalse rahutusega seonduva lõpetatud teemaks. Mingit isiklikku seost ei leidu.
"EESTI VABADUSSAMMAS" (Tallinn, Vabaduse plats, avatud 23.06. 2009.) -- Sellel mälestusmärgil on oma eellugu, mis juhuslikult ulatub samuti 2004 aastasse. Oli siis sel aastal see pöörane esimene pool ja siis tulin suvel maale. Siin maal, juhuslikult (lehe-artikkel) mõtlesin veidi selle võimaliku Vabadussamba peale (kuivõrd see olemas ju Riias, vahest Vilnuiseski ja Varssavis). See oli mingi artikkel ajalehest I. EW aegsetest ekskiisi-varianitest. Domineerivaks nois oli sammas ja rist, ja Tallinna kesklinnas, isegi Vabaduse platsil. Siis sai midagi kui mainitud, linna tagasi tulles (peale seda "vene jätiste" poolt korraldatud maja süütamise katset), mainitud midagi, et Harjumäe lagi tuleks ümber kujundada ja sinna sammas ja rist, (mida oleks näha soomlastel isegi Soome lahelt), mingid soodsad ja ilmselt ootamatud ideed. Kuid juba septembris 2004 oli siis nood "Lihula-sündmused" ja peale mida eraldati suur summa riigi raha Tallinnasse Vabadussamba rajamiseks. See võttis aega siis veel aastaid, kuid alg-impulss oli antud. Siis järgnes see ilgete "vene jätiste" märatsemine Tallinnas kesklinnas (04.2007), ja noid ilgeid raipeid tapetakse ilmselt veel aastakümneid järgemööda. Kuid siis tuli (juhuslik) ekskiisi-lahendi projekt ja see Vabadussammas kujuneski, (nagu olin ennustanud) just selliseks: sammas ja rist (isegi "saksa rist") ja justnimelt Vabaduse platsile, (kuigi vaid) Harjumäe nõlvale. Seal see siis pidulikult avati Võidupäeval 2009 (23.06.2009). JA selle eellugu ja selle lahendus-variant sobib (individuaalses mõttes) veel praegugi. Vahest veedetakse seal veel palju dekaade uhkelt seda minu nimepäeva, Madisepäeva (24.02.). Selline oli siis isiklikus mõttes see selle mälestusmärgi eellugu ja selle teostus, selle teostuse metoodika ja lahendused... Meetodiga ja ajendatut siis siin kirjakohas ammendavalt välja ei tule. Kuid mingi kummastav seos on tõesti olemas (individuaalseski plaanis) sellel nn. "kolme mälestusmärgi lool". Lõppkokkuvõttes saavutati mida just mina soovisin. Rõhutada saksa-meelsust (Lihula), tasuda kuhjaga noile võõrikuile ("mongoli-jätistele") ja püstitad ausammas, mille praeguse kuju ja lahenduse mina vist esimesena otsekui "välja mõtlesin". Kuidas see kõik võimalik aga oli ei tea minagi siianigi...? Vahest tuleb tõesti oletada midagi nagu "nõidus" või isegi: "šamanism". Midagi kummalist oli tõesti aga oli selles kõiges ju tõesti...? Vahest ongi see midagi, mis seletamatuks jääb, see: "minu nõiduse monument"...?
__________________________________________________________________________________________________________

´Unenägemine kui kunst`.
21.08.`012.
The Wheel“.
Through winter-time we call on spring,
And through the spring on summer call,
And when abounding hedges ring
Decalre that winter´s best of all;
And after that there´s nothing good
Because the spring-time has not come --
Nor know that what disturbs our blood
Is but its longing for the tomb.
William Butler Yeats. [1928]10
Kirjutades siis siinse kirjatüki lõpetavast alaliigendusest. Sellisena peabki see kirjutis lõppema, kirjutades unenägemisest kui kunstist. Samuti lõpetas ka Carlos Castaneda oma "nõia-raamatud", sama pealkirjastuse alla: "Unenägemise kunst". See on ka loogiline ja loomulik kirjeldada otsekui lõpetuseks sellest, mis peamiselt just on olnud mõistatuslik ja müstiline. -- Minu unenäod on seda ja juba ligi 3. dekaadi vältel. Nõnda lõppevadki kõik need esoteerika-otsingud ilmselt vahel: kõige esmasema müstika ja esoteerikaga, sest mida muud need unenäod siis endast kujutavad...? Minu selle-suunalised esoteerika-otsingud on olnud tulemusrikkad: juba ligi 30. aastakümmet näen pea igal ööl oma unenägusi. Peaks ütlema, et need ulmad on üsna sarnaseks jäänud nende 3. dekaadiga. Seega alustasin mingitsorti müstikaga juba üsna varakult. Olen ikka arvanud, et oma esimest unenägu nägin juba umbes 5. aastaselt ja see võib ka tõsi olla. Esmased mälupildid on juba umbes 3,5 aasta vanuselt. Kuid siis umbes 5. aastaselt, igal-juhul enne 1. klassi tulid unenäod, mis saadavad mind veel tänasenigi. See on oluline minu ulmade kvaliteedi ja kvantiteedi suhtes, et need on olnud kolm dekaadi üsna sarnased. Muidugi ka täiesti erinevad ja seda igal ööl. Fantastilised ja suurejoonelised vahel, vahel aga ei jää meeldegi (viimastel aastatel) või on väheütlevad. Paistab, et mul on und nähes isegi parem mälu kui ärkvel olles (viimase dekaadi vältel näiteks, teatud põhjustel). Kuid üsna tihti näen unes lausa grandioosseid draamasi, viimistletud ja stiilseid kujutluspilte. Väljamaa linnad, kõikvõimalikud lapsepõlve-mälestused eri kohtadest ja eri vanuses. Selline on see minu "unenägemine kui kunst". Ja muidugi ma tean, mis/kes on kõik unenäod ajendanud. Ja üle kõige veendumus, et mulle pigem meeldib oma unenägusi näha, halbu unenägusi peaaegu, et ei esinegi ning seega olen oma unenägemis-harjutustega täiesti nõus ja ilmselt näen und nii kaua kui elangi...
Kuid üle kõige lasub see tohutu saladus see grandioosne vale, et unenäod olevat midagi tühist. Harilikult, kui üldse midagi, arvatakse lääne tsivilisatsiooni vältel siis pidavat olema unenäod oma loomult midagi pea instinktiivset või nt. mingite alateadvuslike protsesside heiastused (täpsustamata, mis on "alateadvus", S. Freud, jne). Kuid juba sajandeid on lasunud unenägemisel see äärmine salastatus, mitte keegi, kõigist loetud autoritest kui ei teagi, seda lihtsat saladust, et: "NAISED TEEVAD UNENÄGUSI!" -- See on täiesti tõsi ja see on olnud nii kogu kirjutatud ja kirjutamata ajaloo vältel, sellest hoolimata, mida kõik need kunagi elanud miljardid hinged oma unenägudest kunaski arvasid. Naised teevad unenägusi, see lihtne ja selge ja range fakt. Harilikult on need eakamad, elukogenud prouad, kes millaski kunagi on selle kunsti selgeks õppinud. Ja nõnda kogu ajaloo vältel on naised teinud unenägusi, kõikides kohtades, maadel ja riikides ja eri aegadel, kuni tänapäevani välja. Mäherdune salastatus seda kõike ümbritseb, vähemalt aastakümneid ja isegi sajandeid ja mileeniumegi on see olnud ülimalt rangelt salastatud, et justnimelt need naised unenägusi teevad. See ei pidavat isegi keeruline olema, on lihtne projetseerida magava inimese ajusse mingeid unenäolise kujutisi. Ja kunagi kogu lääneliku tsivilisatsiooni ajaloos pole keegi kirjutanud midagi sellest nii lihtsast faktist, et: need on naised, kes teevad unenägusi...! JA nõnda on see olnud kogu ajaloo vältel ja jääbki alatiseks olema. Mõned inimesed on elanud oma elu veel tänapäevalgi seda lihtsat fakti teadmata. Nõnda on ometigi elanud miljardid ajaloo vältel elanud inimesed. EI ole unenäod ei ended ega vihjed või mingite jumaluste ega vaimude läkitused. Tavalised naised (eakamad, pädevamad, viimistletumad) on need kes teevad oma fantastilisi ja pööraseid ja üldse kõikvõimalikke unenägusi. (Isegi mina pole seda veel kirjutanud eriti, salastatus lasub ka praegusel kirjakohal, kuid minule on vahest lubatud, vahest isegi määratud see "saladus" avalikuks teha).
"UNENÄGEMINE KUI KUNST". -- Seda see tõesti ka on, unenägemine on mingi "kujutleva kunsti" alamliik. Täiesti individuaalne ja suuresti varieeruv kunsti liik kui selline. Peamiseks ongi unenägemise puhul näivalt rõhu asetamine kellegi konkreetse isiku mälule. Enamik minu unenägudest on minu isikliku mäluga seoses, ja järelikult ei ole seda ka, kuivõrd need on naised kes teevad neid minu unenägusi. Neil peab siis olema täielik ette-kujutlus, teadmised ja jagatud mälu minu nooremast east ja on ka. Jagatud mälu, minu välja-uuritud mälu, minu mälu on siis mõneti isegi ka kellegi teiste mälu. Paljud mu ulmad on kujutanud endast lapsepõlve, nooruse aegu ja arvamusi, kohti ja isikuid. Kuid isegi unes olen ma alati vait olnud, pole mul kombes "unes rääkida" olnud. Seega ei ole need minu puhul mitte niivõrd "unes nähtud näod", kui just mäluga ja konkreetsete kohtadega seotud mälestuspildid. Vahel muidu majesteetlikud ja fantaasiaküllased draamad, mis ületavad tavalise kujutlusvõime piire. Unenägudel on oma loogika, oma seesmine ülesehitus ja oma absurdsedki mõõtmed. Peamised unenäolised kohad on olnud lapspõlve kodud, kohad kus olen noorena viibinud (Maidla, Sobli, Vanemuise tn. Ja hiljem ka Kalda, siin, ja Valdeku tn.). Kuid on palju olnud ka väljamaa linnud, seoses minu kunagise reisimistega, mägesid, hooneid üldse ja ka korduvaid unenäolisi pilte. Ja muidugi neidusid ja preilisi, see "unehaldjate magatamine" oli kunagi (eelmise sajandi viimaste aastate öödel) nii tavaline ja samas nii erakordselt huvitav, et arvasin selle olevat isegi tähtsama kui tegelikud paarisuhted seda ilmselt oleks olla võinud. Väga palju olen näinud veetlevaid preilisi ja neiusi oma unenägudes (kuid nt. "prouasi" mitte eriti?) ja need on kujutatud nii kummastavalt huvitaval moel, et näib tõesti, et tegu on otse "võõr-liigiga". Kuivõrd unenägusi teevad naised, on see nägemus tüdrukutest olnud alati väga kummaline ja muidugi äärmiselt haarav kõigiti olnud ...!
Unenägemine on siis mingi inim-teadvuse osa mõjutamine unenägude ajal (eakamate) prouade poolt. Kunagi, kogu lääneliku tsivilisatsiooni ajaloos, pole sellest avalikult ei räägitud ega kirjutatud. Ilmselt kogu Gloobuse ajaloos on see olnud ülimaltki hästi-varjatud saladus. Vahest vaid viimased aastakümned, siin Eestis on olnud see paljudele teada saladus. Kuid eri maakera paikades ja kõigil aegadel ja miljardite kunagi elanud hingede jaoks aegade algusest peale ei olnud teada see hästi-varjatud saladus, et: "naised teevad unenägusi"! Kummaline salastatus, sellega seotud võimutunne ja varjatumad taotlused jäävad suuresti varjatuks ka minu endagi jaoks. Kuni 25. eluaastani ei teadnud ju mina ka seda, et mõned prouad on psühholoogia valdkonnas niivõrd pädevad, et võivad unenägusi projetseerida magava inimese ajusse. Oli aimatav, et need unenäod olid "tehtud", kuid otseselt selle peale kuni 25. eluaastani nagu ei mõelnud. MIDA väidetud on? -- Et und nägev inimene magab sügavamalt ja puhkab enda paremini välja. Et unenäod on teismelistel näiteks kui "silma peal hoidmiseks", ilma nende elu ja saatust ära rikkumata. Kahtlemata on unenäod normaalse inim-teadvuse osa, unenägusi on alati nähtud ja jäädaksegi nägema. Ilmselt iga rahvuse ja etnose naised oskavad noid unenägusi kujundada. Minul isiklikult pole (hoolimata väljamaal elamisest ja "kohalikest" võõrastest naistest nagu venelannad ja soomlannad) olnud kordagi n-ö "võõrkeelseid" unenägusi. Minu unenägemist näib iseloomustavat seotud individuaalse mäluga ja sellega seonduvate kohtadega ja sündmuste ja tegelastega. Muidugi on enamikus tegemist fantaasiaküllaste nägemustega. Erilisteks saavutusteks tuleb lugeda, nende unenägude kvantiteeti ja kvaliteeti. Olen siis 3. dekaadi unenägusi näinud pea igal ööl. "Liiga palju unenägusi?", -- on väidetud, kuid minul pole une-aja nõnda sisustamise vastu olnud midagi, halbu unenägusi on vaid paar korda aastas umbes. On olnud vägagi erilisi ja stiilseid ulmasi. Castaneda poolt mainitud Mehhiko indiaanlannade stiilis vähem. Olen näinud/tundnud end magamas ja pea iga päev suudan eristada uinumise hetke, mis nagu ärkaminegi on vägagi meeldiv. (Muide ka Castaneda ja nt "Tiibeti mungad" ei ole unenägudest midagi konkreetset ja tõele-vastavat nagu teadnud). Huvitav, mis saaks siis kui see saladus, et "naised on need kes ulmasi teevad" suures ulatuses (internetis, nt eesti ja inglise keeles) otsekui "avalikustada (isegi oma õige nime all...? Esialgu olen üsna vähe kirjutanud endalegi unenägudest avameelselt). Siinse kirjutamise avameelne ja kindla-kujuline laad aga nõudis seda tuntaval kombel. Vahest on unenäod ka minu jaoks kui ülim tipp ja suurim saavutus esoteerika valdkonnas?! Kuid unenägusi näen veel kaua, pea igal ööl, ja paljude dekaadide jooksul...!
________________________________________________________________________________
18. 10.´012.
Ja nüüd kirjutades siis viimast korda selle kahe viimase aasta kirjutisest, esimesest omataolisest, mis kirjeldaks kui "nõidust", isikliku elu kummalisi juhtumisi, "nõia elu", seda kõike, mis nõnda kummaliselt ja juhuslikult ja samas määramatult ja vältimatult kujunenud on...! -- See on selle 2 viimase aasta kirjutise viimane kirjakoht, sellega lõpetan selle kirjutise. See oli selle (ikka veel) uue sajandi esimene kirjutis, mis kirjeldas elulugu (ja mitte ainult!), -- elulugu mingis erilises rakursis, mingi täiesti erilise vaatenurga alt vaadelduna. See sai alguse lapsepõlve kirjeldamisest, siis järgnesid need "Nõia õpiaastad", seiklused mujal, välismaal, nii eelmisel kui ka sel uuel sajandil. Kirjeldatud oli erilisi aastaid (nt 1996 ja 2004); kirjeldatud sai kõike erilist, mis nõnda, pealiskaudsel esmapilgul kui minu elust, seni elatud elust, erineva ja erakordsena kui esile terendus. See oli üks kummaline jutustus, seni elatud elust, kummaline nagu mingi muinasjutt, -- "võluri lapsepõlv", "nõia õpiaastad", "kodukootud müstika", jne. See oli mingis huvitavas võtmes kirjutatud esimene katse oma elulugu kui üles tähendada, ja see esimene kord piirdus siis kirjutistega noil kahel viimasel suvel ja sügisel. KUID tänane lõpetav kirjutis on muidugi "unenägemisest kui kunstist". Nõnda lõppeb ka see esimene kirjutis oma kummalisest elust, just unenägemisega, ulmadega ja kõige sellega seonduvaga... KA mina, nagu ka mu "vaimne mentor" CARLOS CASTANEDA, pean lõpetama (oma seekordse kirjutise) just unenägude ja ulmadega seoses. Sellega lõpetas ka CC/DJ-õpetuslik aines. See on kui esmane ja viimane müstika see unenägudega seotud olev. Sellega algab kogu müstika, vahest ongi see esoteerilise müstika piirijoon, esmane ja viimne müstika, see kõik, mis olen unes näinud juba 3. dekaadi jooksul...? See on ka minu eluloolise müstika algus ja lõpp, see kõige esmasem, mida lihtsalt kui unes juba nähakse... Vahest ongi see kogu inimliku esoteerika kõrgeim lagi ja sügavaim põhi üldsegi?!
See on selle (2 aastase) kirjutise viimane sissekanne. Kunagi hiljem, vahest aastaid hiljem (?) kirjutan taas midagi taolist, kuid siis juba erineval kombel. JA selle ülevaate enda eluloost, põgusa ülevaate, kummalises rakursis ja vaatenurgas nähtud ülevaate pean minagi lõpetama selle põhilise müstika ja esoteerikaga nagu unenäod. Nagu ka Castaneda lõpetas oma elutöö ja oma mõjuka loomingu. -- Selle kõige esmaseima ja primaarsema müstikaga seoses nagu seda unenäod endast kujutavad... Juba 30 aastat olen näinud neid unenägusi, varasest noorusest kuni viimase ööni välja. Juba 3 dekaadi olen näinud ulmasi pea igal ööl. JA tõsi ta on ja see on rangelt võttes ilmne ja ise-endast-mõistetav fakt, -- "need on naised, kes teevad neid unenägusi". Need prouad on ulmasi teinud juba iidsetest aegadest saadik, ulmad olid naiste tehtud juba antiikajal ja muinasajal. Vahest peitub selles vihje, mida kujutab kogu see minu elu lapsepõlvest (kui "võluri lapsepõlvest") ja järgnevatest ("nõia") õpiaastatest siianigi välja. See on kummaline tõesti kogu see inimelu, kui juba unenäod on midagi nii "lihtsalt tehtut" ja mingit tegelikku müstikat nagu ei leidugi, vähemalt mitte unenägudes...? KUID ometigi on midagi, mida olen kogenud läbi kogu elu, olgu see siis (CC/DJ järgi) midagi abstraktset, nagu Vaim, mingi mõju, mingi suunav jõud ja midagi, mis kujundab kõik elus ja ja isegi unenägusi kujundavate naistegi elus. See midagi on kõige olulisem üldse, see "Vaim", see miski, määratlematu miski, on midagi, mis suunab igat sammu, (olgugi kasvõi naiste primitiivse esoteerikaga seoses). On midagi, mis on üle kogu sellest argisest (ja igaöisest!) müstikast, midagi, mis suunab, ja mida vaid järgida on võimalik. Midagi, millele vaid kuuletuda on võimalik, see tabamatu ja määratlematu miski, mis kujundab igat sammu elus, igat otsust ja elu suunda tervikuna...! See on see määratlematu miski, mida lihtsalt kaotada kunagi ei tohi, ilma milleta millelgi mõtet enam oleks. See miski on üle kogu selle argise müstika, et "naised teevad unenägusi", jms. Midagi peab olema, millest juhinduda, kui isegi kogu elu on kujunenud juhuslikult ja kogu see (eri religioonide) ülim müstika kujutab endast vaid argiseid banaalsusi...
Nõnda ma lõpetan tänasel (oktoobri 2012 keskpaiga) õhtul seda kirjutist, mida olen kirjutanud juba kahel aastal. JA lõpetan samuti nagu minu "vaimsed mentorid" (CC/DJ), lõpetades selle tsükli samuti unenägudest kirjutades... Ilmselt see on peamine, mis seostub müstikaga enamiku tarvis eluks ajaks. Müstika, midagi seletamatut, mis kujundab hingede elusi hällist hauani, midagi mis kujundab iga öö seletamatuid ulmasi ja kogu elu tervikuna, elu suunda ja üldist mõtet. Kuid see on juba läbitud etapp minu elus, see viimase dekaadi uudsus, et "naised on need, kes teevad unenägusi", on alati teinud ja jäävad alati tegema. Seda "fakti" olen teadnud juba dekaad. Ja kõike seonduvat ja järelduvat sellest seigast. Kuidas on see, mida nimetatakse inimeluks nii otseselt selle feminiinse faktoriga seotud. JA mis on see, mis seda ületab rohkem kui soov ja "tahe" ja aimdus ja tunne. Mis on see määratlematu miski mis ületab inimliku (sooliselt graduleeritud) elu tühised ja banaalsed argised (ja igaöised) müstifitseeritud tendentsid. Sest midagi peab olema, üle kogu selle inimliku tühisuse ja midagi ka on, üle kõige, kõige kohal terendumas. Ilma milleta poleks ju millegil mõtet. See on see määratlematu ja tabamatu miski, mis on kujundanud kõikide religioonide olemust ja sisu kõikidel ajastutel ja eri paigus. Kõike seda, mida nimetatakse "sala-teadmisteks" ja "esoteerikaks". Seda nimetut ja tabamatut "miskit", mis kui inimsusele lootust annab, edasi sunnib uurima ja avastama ja kulgema; ilma milleta millegil mõtet ega eesmärki ega tulevikku ei oleks. EI saa olla nõnda lihtlabane kogu see "esoteeriline müstika", et lihtsalt on mingid "feminiinsed tegelased", eks kujundavad (ja paljundavad) seda inimsust ajast aega ja isegi mingi nii tühine ja tähtsusetu seik, et nood feminiinsuse esindajad "teevad unenägusi" ja kujundavad pea kõik selle "argise hallusega" seoses; isegi see tõik ei peaks tähendama, et uurival inim-vaimul pole kunagi mingit mõtet olnudki. Kuid selle "inimese vaimu" uurimisel on kaalukad traditsioonid, seda on üritatud ja proovitud inimsuse kõikidel aegadel ja vägagi erinevates kohtades. ON siiski olemas midagi, mis olemisele üldse mingi mõtte annab, mingi üldiseima eesmärgi, sihitunnetuse ja lõppotstarbe ja sihi. Muidu oleks kõik feminiinselt mõttetu loomalikkus (žoloogia, botaanika, "putukate elu"). SEEGA on siis heameel tõdeda siiski, et ei piirdu vaid mõttetusega ja on midagi, mille poole pürgida. JA seda kõike ma siin eelnevalt (2. viimase aasta jooksul) kirjeldada püüdsingi. Loodetavasti oli see kirjutis piisavalt õnnestunult, et seda ise kunagi tulevikus lugeda...?!
_____________________________________________________
"The Cyborg". Epiloog.

The Hosting of the Sidhe“.
The host is riding from Knocknarea
And over the grave of Clooth-na-Bare;
Caoilte tossing his burning hair,
And Niamh calling Away, come away:
Empty your heart of its mortal dream.
The winds awaken, the leaves whirl round,
Our cheeks are pale, our hair is unbound,
Our breast are heaving, our eyes are agleam,
Our arms are waving, our lips are apart;
And if any gaze on our rushing band,
We gome between him and the deed of is hand,
We come between him and the hope of his heart.
The host is rushing `twixt night and day,
And where is there hope or deed as fair?
Caoilte tossing his burning hair,
And Niamh calling Away, come away.
William Butler Yeats. [1899]11

(02. 12. 2016. )
Kirjutades siia siis aastaid hiljem, ligi 4.-5. aastat hiljem. See oli eriline kirjakoht, kunagi seda siis toona kirjutades polnud veel aimugi, et selle ka kunagi avaldan. KUID: kõigepealt tuleb määratleda žanr, -- milleks oleks siis midagi humoorikat ehk siis: kogu see kirjutis on kui humoresk. Midagi följetonistlikus laadis kirjapandut, kunagi ammusel ajal. See kirjutis on nii humoristlikus mõõtmeis kirjutatud humoresk, kui ka midagi koomilisest kirjanduslikust žanrist. Piirnevad seosed on nii nn. - "teadusliku fantastikaga" (= "sience fiction", SF); kui ka ufoloogiaga seoses (ise olen selles vallas täielik skeptik, vaadeldes nn. -- "ufoloogiat" kui midagi inim-psühholoogiale omast läbi aastatuhandete); kuid on seoseid selles kirjutises ka šamanismiga (eriti just C. Castaneda loominguga). SEEGA: see oli, nagu pealkirigi ütleb, vaid üks "pamflett" (s-t = "pilkekiri"); ja ei muud enamat. Avaldasin selle ühes oma pseudonüümiga blogis (Matthias von Lybeck) lihtsalt naljaviluks. Et oleks üldse midagi avaldada (see kirjutis on 4. blogis muidugi juba 85. kirjutis, enamik on olnud filosoofiast, on ka kirjanikest ja ka u. 6. autori tõlkeid). KUID mida mõtlen selle pealkirjastuse all nagu (Hispaania k.) "El BRUJO"? -- See on peamiselt olnud seotud just C. Castaneda nn "nõia-raamatutega", millede lugemiseks on jagunud huvi juba dekaade (alates ´93-st aastast). JA kõik seonduv, mis nende raamatutega on seondunud. JA see kogu ülaltoodud tekst, mis näib seonduvat, on lihtsalt naljaviluks kirja pandud, aastaid tagasi. Võib ju kirjutada mida iganes, humoristlikus ja följetonistlikus stiilis, otsekui midagi fantaasiaküllast, seega siis: eelnev tekst oli vaid humoresk ehk siis pamflett. Midagi tõsiselt võetavat seal ei olnud, nii, et ei tasu ka tõsiselt võtta eelnenut... JA see (ala-)pealkiri nagu "The Cyborg", on lihtsalt täielik nali, ei midagi enamat. (Või kuidas teie arvate...?) Ei ole mul mingit seost mõtteis mõlkunud selle peal-kirjastusega seoses, ega hakka vist olema ka...?

(03.12.´016).
Kirjutades siis tänasel päeval viimast korda siia ammusesse kirjutisse (kirjutatud sisuliselt 4-5 aastat tagasi). JA kirjutades midagi erilist, siinse ala-pealkirjastuse nagu `The Cyborg` raamidesse. Kui Teie, minu võimalikud lugejad, olete suvatsenud selle kirjutise läbi lugeda, olete ilmselt imestunud või suisa hämmingus. See kirjutis on juba 85. kirjutis mul oma (4.) blogis avaldada. JA ometigi on enamik noist kirjutistest olnud peamiselt filosoofiast (ja ka kirjandusest). JA nüüd siis midagi sellist?! Kuid päevad mööduvad ja aastad mööduvad ja midagi võib ju ka avalikustada? See kirjutis oli siis alguse saanud mingist "võluri lapsepõlvest" (midagi infantiilset ilmselt); ja siis veel midagi jaburamat nagu "nõia õpiaastad". Ja järjest jaburamaks see (rõhutatult huumoriküllane fantastiline humoresk) siis muutus, midagi nagu "nõia rännuaastad". ETC! Midagi ammu (ainult endale mõeldut) siin viimast korda kirjutades (ja esimest korda avaldades, pseudonüümi all). SEEGA: lugege ja imestage, mis üks kunagine filosoofia-huviline on siin kokku kirjutanud...? Ammune tekst ja see oli vaid naljaviluks kirjutatud, kui fantastika või huumori valdkonda kuuluv kirjutis. (JA avaldan ainult ühe korra ja pseudonüümi all!). KUID: midagi eriskummalist siit ju läbi kumab, midagi, millele võite mõelda nii unes kui ilmsi... Midagi kummalist siin läbi ilmselt kõlab, midagi, mida poleks noores eas osanud isegi unes näha...? JA ometigi, nagu öeldakse, elu õpetab. -- "Kolme mälestusmärgi lugu"? -- Mitte tõsiselt võtta, lihtsalt juhuslike kokkusattumuste jada, pelgalt. JA siis see väide, et "naised teevad unenägusi"? -- Uskuge või ei, aga öeldakse ju, et "The Woman makes Dreams" ("Die Frauen machen Träume")?! = "Naised teevad unistusi"?! -- JA just täna, esimest korda elu jooksul likesin teatavat tähtsat nina nagu "Piilupart Donald"... [D.J.T!] (Muide, mul siin naaberpalatis pidi olema kaks Napoleoni ja üks Vene tsaar ja üks Rooma keiser?! Teistes palatites on paar paavsti ja vist ka üks Muumitroll ja pidi ka mingeid Miki-Hiiri siin olema?!) -- Nii, et võtta seda kõike (siin kirjutatut) justnimelt koomilises võtmes/mõttes. Lihtsalt naljaviluks kirjapandud humoristlik fantastika, elik siis humoresk. Ei huvitagi kommentaarid ega tagasiside. Kuid teadke, et peale selle kirjutamise lugemist Te enam kunagi oma noorpõlve unenägusi ei näe kunagi...? (Kuna: "naised teevad unenägusi", ometigi, nii arvavad ju tuhanded "eesti-maalased"). Peale selle kirjutise nende ridadeni jõudmist ei näe Te enam kunagi oma noore-ea unenägusi, see on täitsa kindel. Bien dormi? Grüss Gott!
_____________________________________________________

An Irish Airman Foresees His Death“.

I know that I shall meet my fate
Somewhere among the clouds above;
Those that I fight I do not hate,
Those that I guard I do not love;
My country is Kiltartan Cross,
My countrymen Kiltartan´s poor,
No likely end could bring them loss
Or leave them happier than before.
Nor law, nor duty bade me fight,
Nor public men, nor cheering crowds,
A lonley impulse of delight
Drove to this tumult in the clouds;
I balanced all, brought all to mind,
The years to come seemed waste of breath,
A waste of breath the years behind
In balance with this life, this death.
William Butler Yeats. [1919]12


1 William Butler Yeats: „Luulet“. Tallinn, 1990. Kirjastus: „Eesti Raamat.“ Tõlkinud: Ants Oras ja Märt Väljataga. Lk.: 5- 157. (Järelsõna: Ants Oras: „Müstilise roosi poeet. W. B. Yeats´i (1865-1939) mälestuseks.“) Lühendatult ajakirjast „Looming“ nr. 5, 1939.)) [C: „The Collected Poems of W. B. Yeats.“ „The Macmillan Company“, New York, 1961.] {Antud luuletuse tõlge, M. Väljataga, lk. 10-11.:}
Pajude alleel“.
Kord armsamaga kokku sain pajude alleel;
Ta lumivalgeil jalgel käis pajude all teel.
Ta ütles, arm on lihtne kui vitsast paju tõus;
Kuid olin noor ja rumal ja ma ei olnud nõus.
Kord armsamaga seisin luhal ääres jõe,
Mu õlale ta toetas siis lumivalge käe.
Ta ütles, et elu on lihtne kui rohu kasvupüüd;
Kuid olin noor ja rumal – on nutt mul varuks nüüd.
2 19. 11. 2016. -- See kirjutis ei olnud seda kirjutades mõeldud avaldamiseks. Kuid täna mõtelsin, et vahest siiski? Kirjutatud siis 2011 & 2012 aasta suvedel. Seega ligi 4-5 aastat tagasi. Kirjutades küll avaldamise peale ei mõelnud. Kuid aastad mööduvad ja vanust tuleb järjest juurde. JA nagu ei huvitagi, mis kommentaarid tulevad, kuigi need oleks teretulnud. See on nagu isiklik elulugu, mingis võtmes. Nagu seostub sellega nii kogu inim-psühholoogia kui ka šamanism (Carlos Castaneda "nõia-raamatud"). JA on tõesti midagi kummalist selles kõiges....? (Sellest see pealkirgi: "The Cyborg".) Oleks juba ette huvitav teada, Teie, minu võimalikud tulevased lugejad, mida Te mõtlete, kui selle kirjutise läbi loete. Kas ikka avaldada see kirjutis või ei...? -- Pole veel otsustanud, kuid ilmselt avaldan. Elu möödub ju nii kähku ja mis siin ikka salatseda....? Kõikmõeldavad kommentaarid ja arvamusavaldused on teretulnud minu täiesti kehtivale e-maili aadressile nagu: lybeck14@gmail.com [On plaanis selle kirjutise kokkuvõtted avaldada ka minu 12 ooo vaatajale/lugejale Gloobuse 1oo riigist, las imestavad.] -- "Ce la vie"...!
3 W. B. Yeats. Ibid. Lk.: 106-107. [Järgnev siis ka Eesti keelne tõlge. Next is Estonian Language Translation. Seuravaa on Viron kielinen tulkaus. Nähste ist Estnische Übersetzung. ]
Esimene armastus“.
Kui sõudev kuu ta pärit näis
Ilu julmast perest,
Ent viisist, kuis ta punastas,
Ja kõnnakust ja terest
Ma arvasin, et temaski
On süda lihast-verest.
Kuid kord mu käsi leidis, et
Tal kivi peitis põu;
Sest ajast luhta läinud on
Mul iga peetud nõu,
Sest kaotand käed, mis katsund kuud,
Kuutõbisena jõu.
Ta naeris ja see võlus mind
Ja tegi tolaks mu,
Kel iga lause, iga samm
On sama mõttetu
Kui tähtede tants taeva lael,
Siis kui ilmub kuu.
4 W. B. Yeats. Ibid. Lk.: 96-97. [Tõlge on järgnev:]
Sümbolid“.
Kellatorn kesk tormipöörist,
Pime tirib kellanöörist.
Mõõk, mis kõiketapvas väes,
Püsib roitva lolli käes.
Mõõgatupel kuldne tikand,
Ilu ja loll on ühte hakand.
5 W. B. Yeats. Ibid. Lk.: 118-119. [Tõlge on järgnev:]
Meru“.
Tsivilisatsioonile on tihkelt ümber veetud
Kombe ja illusoorse rahu kest,
Kuid inimene mõtlema on neetud
Ja ei lakka, hoolimata hirmudest,
End õgimast läbi sajandite jada,
Õgimast, mässamast, lõhkumast ja loomast.
Et lõpuks lohutut reaalsust tunnetada:
Mis on Egiptusest ja Kreekast saand? Mis Roomast?
Erakud Meru ja Everesti mäel,
Kes lummemattunud koopais palvust peavad
Või külma pelgamata ihuväel
Kesköises tuisus mõtisklevad, teavad,
Et päev toob öö, et enne koidusära
Ta hiilgus ja ta au on hajund ära.
6 W. B. Yeats. Ibid. Lk.: 78-79.
Õpetlased“.
Nood kiilaspead, kel unund patud,
Auväärsed, vanad, õpetatud,
Nüüd toimetavad iga rida
Noist kauneist luuletustest, mida
Noormehed ärkvel öödel lõid,
Et võita daami poolehoid.
Nad köhivad pedantselt tinti,
nad kulutavad vaibalinti,
Nad liiguvad üksteise seas,
Neil kõigil samad mõtted peas.
Mis oleks siis neil leierdada,
Catull kui käinuks sama rada?
7 02.12. 2016. -- Kirjutades siia selle žanri määratluseks kui koomiline humoresk. Mitte midagi tõsiseltvõetavat. Lihtsalt naljaviluks kirjutatud kirjutis. Piirnevad seosed tõesti komöödia, teadusliku fantastikaga (SF) ja muidugi ka ufoloogia ja šamanism. Tähendab: midagi naeruväärsemat ei saagi olla?! Mitte mingil juhul "tõsiselt võtta"! Just for laughs! Es ist nur eines etwas Lahchens-Wertes! Ainostaan pilaa!
8 W. B. Yeats. Ibid. Lk.: 128-129.
Valik“.
On inimarul valida, kas taotab
Ta täiuslikkust elus või siis töös,
Kui valib teise, taevamõisa kaotab
Ja üksinda peab märatsema öös.
Kui lõpp on lool, siis mis on vaeva jälg?
Õnneks või mitte, mõned jäljed jäävad:
Jääb vana nõutus, tühi task ja nälg
Või öised hingepiinad, tühjad päevad.
9 W. B. Yeats. Ibid. Lk.: 130-131.
Mis sest?“
Ta sõbrad ütlesid ju koolis,
Et küllap kuulus mees saab tast;
Ta alati häist kombeist hoolis
JA hoolsalt oma saatust voolis;
Mis sest?“ laulis Plato vaim. „Mis sest?“
Ta vastu elu polnud paha,
Ta peagi teenis värssidest
Heaks äraelamiseks raha,
Ei jätnud teda sõbrad maha;
Mis sest?“ laulis Plato vaim. „Mis sest?“
Kõik täide läks, mis ihkas hing:
Hea naine ja paar lapsukest,
Aed, puud ja põõsad, maja ning
Seal koos käiv meeldiv vestlusring;
Mis sest?“ laulis Plato vaim. „Mis sest?“
Kui kätte jõudis raugavanus,
Ta ütles: „Rääkige mu tööst
Kadedad lollid halvakspanus;
Must siiski jääb auväärne panus.“
Vaim laulis valjemalt: „Mis sest?“
10 W. B. Yeats. Ibid. Lk.: 102-103. [Järgnev on siis Eesti keelne tõlge:]
Ratas“.
Me talvel igatseme maid
Ja mais, et suvi tuleks varem;
Kui hekid täis on ritsikaid,
Me õhkame, et talv on parem;
Kuid saabudes see samavõrd --
Sest pole kevadet – teeb viha.
Ju me ei tea, et see, mis verd
Meil kiusab, on vaid hauaiha.
11 W. B. Yeats. Ibid. Lk.: 26-27.
Sidhe väesalk“.
Väesalk on kaudu Knocknarea
Ja Clooth-na-Bare´i haua teel;
Caoilte juus on kui tulekeel
Ja Niamh kutsub: „End kaasa sea:
Südamest viska unelm maine.
Tuuled on tõusnud ja pillutavad lehti,
Me palg on kalbe, me juus on lahti,
Me suu on paokil, rind õõtsub kui laine,
Me silmad on selgemad laotusest;
Kelle pilgu ette on jäänud me sööst,
Selle jätame ilma ta kätetööst,
Selle jätame ilma ta lootustest.“
Päevad ja ööd kestab ratsude lend,
Ja kus lootus või tegu on puhtamad veel?
Caoilte juus on kui tulekeel
Ja Niamh kutsub: „Sea kaasa end!“
12 W. B. Yeats. Ibid. Lk. ? [Antud luuletuse, M. Väljataga tõlge, on järgmine, lk. : 84-85. :]
Iiri sõjalendur aimab ette oma surma“.
Ma tean, mu saatus tabab mind
Kord kohal kõrge pilverea,
Ei vihka vaenlasi mu rind,
Ei kalliks kaitstavaid ma pea;
Kiltartan on mu kodukurm,
Üks puruvaene kant on see,
Ei teda kurvasta mu surm,
Ei rõõmsamaks see teda tee.
Ei kannustand mind meelsus truu,
Parteid või möirgav rahvasumm,
Vadi pilvekeerisesse mu
Viis kõrge üksildane lumm.
Kõik läbi kaalutles mu meel;
Näen tühjust vaid, kui taha kaen
Ja tühjus vaid on paistmas eel,
Kui seda elu, surma vaen.

3 kommentaari:


  1. DR OKOS TÄNAB, ET MINU ARMASTUSED TAGASI MINU
    tere, igaüks, tänan seda tunnistust tänase õnne tõttu, mu nimi on Lilian, ma olen juba üle kümne aasta tagasi abielus, lahkudes õnnelikult oma armsa mehega, kuni ühel päeval tuli ta töölt tagasi ja ei tahtnud mind kunagi varem näha. ma teaksin, et mulle anti lahutuspaber, palusin ja proovisin kõike, kuid ikkagi ei töötanud midagi, mul oli nii haiget, sest ma armastan teda nii palju, ma peaaegu kaotasin oma elu, nii et sõber tutvustas mulle seda imelist, suurepärast loitsuratast Dr Okos, kes mind lõpuks aitas ... Ma pole kunagi olnud selliste asjade fänn, vaid otsustasin lihtsalt vastumeelselt proovida, kuna olin meeleheitel ja jätsin valikuvõimaluseta ... Ta tegi spetsiaalseid palveid ja kasutas juurikaid ja ürte ... Kolme päeva jooksul helistas mulle ja oli kahetsenud emotsionaalse trauma pärast, mis mulle maksis, kolis tagasi majja ja elame jätkuvalt õnnelikult
    Olen teda tutvustanud paljudele paaridele, kellel on probleeme kogu maailmas, ja neil on olnud häid uudiseid ... Usun kindlalt, et keegi seal vajab tema abi,
     nii et pingutage oma abielu / suhte päästmiseks, kui see on seda tõesti väärt. võtke temaga ühendust läbi whatsapi numbri 2348134156715 tema Via meili teel okosherbalhome@gmail.com

    VastaKustuta
  2. minu nimi on Mariana ja olen Mehhikost. Ma tahan kasutada seda võimalust, et öelda, kellele keegi siiani kommentaari loeb, et tänada dr Tundet selle eest, et ta aitas mul oma tütre mehe tagasi tuua, pärast seda, kui mu tütar oli segaduses ja ta arvas, et ta ei saa kunagi oma meest tagasi, pärast seda, kui abikaasa jättis ta oma kahe lapsega üheks aastaks, mul vedas, kui üks mu sõber Diana tutvustas mulle seda võimsat maagilist meest, kes aitab mul oma võlujõuga mu tütre mehe tagasi tuua tagasi tema juurde ja ma luban talle, et panen maailma kuulma rohkem džinnimehest, kes ei nõua inimeste heaks töötamiseks raha. kui teil on raskusi või teil on rahaprobleeme või teil on haigus, ärge muretsege enam ja võtke palun ühendust dr Tundega tema e-posti aadressil toye816@gmail.com või helistage talle või helistage talle numbril +393510651312, ta üllatab teid. tänan teid siin iga keha ja Jumal õnnistab teid kõiki
    Tervitades
    Mariana.

    VastaKustuta
  3. Elu on paljude küsimustega mõistatus, mis vajab vastuseid, millise hädaga sa maa peal silmitsi seisad?
    Kas teie mees või naine lahkus teie elust ilma hea selgituseta, mis teid segadusse ajab ja soovite neid oma ellu tagasi saada? DR WALE on selle töö jaoks õige mees, ta on võimas loitsuratas, mille on õnnistanud tema esivanemad ja kelle jumalad on võtnud vastu maa suupilliks. DR WALE aitab mul päästa oma purunenud kodu, tuues oma mehe oma võimsa loitsuga tagasi minu juurde. . Mind ja mu meest lahutati ilma suhtlemiseta 14 kuud, kuid DR WALE loitsuga on ta tagasi ja me oleme jälle üks õnnelik pere. Kui teil on mingeid eluprobleeme ja vajate kiiret lahendust, pöörduge õigekirjakandja DR WALE poole. WhatsApp / Viber: +2349015141346 või e-post: drwalespellhome@gmail.com

    VastaKustuta