"ÄÄREMAIL". ("At the farest Side"), I. osa, 1 peatükk.

„ÄÄREMAIL“

„At the farest Side.“ I. osa. 1. peatükk.

Milleeniumivahetuse aasta 2000.

JANUARY 2000.

„Liiglembest elu vastu

ning hirmust olla priid

me täname täis askust

mis tahes vaimusid,

et elu pole jäädav,

et surnud surnuks jäävad;

et kehvgi oja käänab

end kuskil mereni.“

A. Ch. Swinburne.¹

1 5 . j a a n u a r: 2000.

Kirjutades siis siia ühte endist lugu, ühte ammuste aegade lugu. See lugu sai alguse juba aegkondi tagasi. Minu jaoks sai see lugu alguse juba eelmisel milleeniumil, eelmisel sajandil. See on see sajandi vahetuse aasta, mis kõik muutis, mis kõik uueks lõi. Seda juhtub harva inimeste elus, et sajandid vahelduvad nende üürikeste elude jooksul. Veelgi harvemini juhtub seda, et milleeniumid vahelduvad, inimeste nii üürikeste elude jooksul. Kuid seda on juhtunud, et ka milleeniumid vahelduvad. Arvatakse ju, et inimliik on mingiski mõttes teadvustatul kombel eksiteerinud juba umbes 5. milleniumit. Ja 2. viimast sellest, kaks viimast milleniumit ka kristlastena, peale ühe novaatori sündi. Kuid isegi 5. viimast milleeniumit inimsuse eksistentsiga seoses on astronoomilistes ja geoloogilistes mastaapides midagi tähtsusetut.

Kuid minu jaoks jääb see viimane sajandivahetus siiski alatiseks millekski eriliseks. See tähendab siis: viimane milleeniumi-vahetus jääb ka minugi elu ainsaks milleenimi-vahetuseks. Teist sellist ju enam tulla ei saa. Ja nõnda jääbki mul üle vaid liita kokku see kõik, mida kogesin eelmisel sajandil, ja kõik see mida keegi otsekui uskuda ei saa, kõik see mida olen kogenud sel uuel sajandil. Seda kõike peaks otsekui lugema iroonilises võtmes. -- Et ollakse veidi elanud, et ollakse kogenud midagi taolist nagu mingid „numeroloogilised muudatused“. Kuid juhtumisi on see numeroloogia vahel liigagi oluline. Ja kogu see järgnev tekst ongi just sellest, kuivõrd erinevad võivad olla sajandid ja milleeniumid ühegi inimese elu jooksul.

See kirjutis kannab pealkirja nagu: „ÄÄREMAIL“. Ja seda see kirjutis endast kujutab, see üsnagi mahukas kirjutis, sest tegemist oligi kahe maailma-tõlgenduse piiri peal asuva ajaga. Seda see tähendas selle (ja paljude) põlvkondade milleeniumi-vahetus. Milleeniumi-vahetus oli oli piiri-joone, vahe pealne aeg ja eraldus-joon kahe ajastu vahel. Seda eriti ka minugi elus. Oli kunagi eelmine sajand, eelmine milleenium, ja siis muutus nii mõndagi, sai alguse uus sajand ja sellega ka ka uus milleenium. See kirjutis on kui katse ühitada kahte eri sajandit, ja juhuslikult minu jaoks ka kui katse, ühildada kahte täiesti erinevat maailma-nägemist. Sest ned kaks sajandit ja nende vaheldumine kui piiri-joon nende vahel, need jäävad minu jaoks kui täiesti eristatud maailmateks. See mis oli innustav eelmisel sajandil, ning siis see, mis on kujunenud uuest sajandist. Kummaline elujuhtum, kuid vahel on need numeroloogilisedki põhjused nõnda-moodi kui liigagi olulised. Kuid, need, kes selle küllaltki mahuka kirjutise kunagi läbi loevad, teavad minust täpsemini, millega oli tegu. Mis eristas neid kahte sajandit, eelmist, mida enam ei ole. Ja seda uut sajandit, mille lõppu ilmselt ükski minu võimalikest lugejatest ei näegi. JA vaevalt on inimkonnal püsi veel järgmiseks milleeniumi-vaehtuseks. Sest: ükski tõesti kuri tsivilisatsioon ei jõua isegi lähimate tähtedeni...?

_________________

Ma olen hämmastunud. Uskumatu on kõik see mis aset leiab. Seletamatus, jah, seda küll, aga -- seda õnnestavam.

Tänane õhtu,--sündmused otse kuhjuvad teine-teise otsa . Mõeldud siin erilisemaid -- 'Sündmusi' .... // Olen endiselt hämmastunud kõigiti, kuigi on möödunud nii palju aega ometigi. Sellest ammusest milleeniumi vahetuse aastast on möödunud juba rohkem kui dekaad. Nii palju planeedi-tiirlemisi ometigi juba taas möödunud... See ongi uskumatu, mis aset leiab, midagi, mida ma, dekaad tagasi kuidagigi poleks usutavaks osanud lugeda. Kuid nüüd tuleb hämmastanud uskumatusega silmitsi seista pidevalt. Ei tea enam, kui õnnestav see kogu seletamatus on, kuid eks ole palju aega möödunud ka ja nii mõndagi on pöördumatul kombel teiseks saanud. //

Märgid, vihjed, -- kuidas ka ei ütleks; enim, mis saab on -- kaudne osutamine. Aga leian, siin ja praegu, et seda viimast ongi vaja.

Mõistmaks toimunu, -- ja toimuva era-kordsust ! Samas, -- kui uskumatult vähest saab sõnadega vahendada! Noh, aga, -- seda parem, ma ei soovigi ju seda. // Juba muistses antiigis usuti millegisse niivõrd ebamäärasesse nagu ended, vihjed, märgid... Nendest loeti välja jumalikke ennustusi, need olid jumalate hea tahte märgiks, hoitavakski vahel. Kuid mida arvata sellest ligi kaks milleeniumit hiljem? Ja siis sellest kirjapandust ajast veel ligi dekaad hiljem? Pole midagi uut siin päiekse alla ja kõik uus on juba unustatud vana... / Sõnadega ei anna midagi erilist otsekui vahendada, ja seda mõistes võtangi praegu, -- dekaad hiljem, -- veidi kohkununa isegi ette selle mahuka kirjatöö. -- Ümber kirjutada oma kunagist noorust, mõista seda kes neid ridu kunagi kirjutas, kes olin mina ja enam ei ole ka. Ja seda kõike vahest vaid selleks, et dekaad hiljem siis jälle imestada: kes on see tabamatu mina minus endas, kes on võtnud ette sellise mõeldamatu ettevõtmise nagu, et – kirjutada ülesse ühe elu lugu. Ühe elu lugu, mis sattus juhtumisi just teise milleeniumi vahetumisse kristliku aja-arvamise järgi. Otsekui ajatust vaatepunktist näen ma seda kõike möödunut...

Peab tunnistama, et minugi elus on olnud peamiseks suunitluseks see „mõnetine miilustamine“ intellektuaalselt rafineeritud demanoloogiaga. Vahest ongi see selle mahuka kirjutise pamiseks mõtteks. Intellektuaalne demanoloogia. Ehk siis THOMAS MANNI rafineeritud sõnastuses: „... kalduvust tundnud allilma jõududega uljalt suhelda, neid koguni ülemeelikult ligi meelitada, või kui nad omal alagatusel võrgutavalt lähenesid, neile väikest sõrmegi ulatada.“ /.../ „Ja ometi ei saa salata ega olegi iial salatud, et ses sfääris on deemonlikul ja mõistusevastasel algel rahutukstegev osakaal, et alati on olemas teatavat jubedustunnet tekitav seos geniaalsuse ja allilma vahel...“²

JA see oleks kui peatükk minu elust ometigi. Sest keda ma ikkagi armastnud oleksingi. Ilmselt ise-ennast. JA see on ju patt, vaid endaga piirduda siin ajalikus ilmas. Kuid Th. Mann oskab seda minu eest paremini sõnastada: „... Aga armastada? Keda on see mees üldse armastanud? Kunagi üht naist – vast.“ /.../ „Tema ükskõiksus oli nii suur, et ta vaevalt tajuski, mis ta ümber sünnib...“ /.../ „Võrdleksin ta üksindust kuristikuga, kus tema vastu tärganud tunded hääletult ja jäljetult põhja vajusid. Ta ümber valitses külmus --“³

[Nädal aega linnas, eile õhtul.] Oluline ongi, et nüüd seda tean , -- kõik, mis aset on leidnud on olnud vältimatult vajalik, -- selleks, et võin nüüd leida ennast selles 'kohas', -- nüüd ja praegu, just nõnda tuleb mul nüüdsest endast mõelda. // Oluline ongi, et nüüd, veidi vananedes tean, mis on tegelikult oluline siis ajalikus elus. Toona, kui need read siia kunagi kirja panin seda ma veel ei teadnud. Kuid ei ole ma liiga vana selleks, et mõista ja mäletada seda osa, -- parimat osa ilmselt endas, kes kunagi vanaks ei jää -- kes kunagi tuhinas ja vaimustuses need read kirjutas. / Leidnud olen ma ennast paljudes kohtades ja paikades oma eluteel. Kõlavad need read muidugi kui ühe vana mehe noored mõtted ilmselt. Kunagise nooruse vaimustus ja tuhin ja hilisem selginemine ja ehk ka tasakaalukus. Kahju küll, pole võimalik olnud ühelgi elaval, kunagi elanud hingel oma isiklikkugi tulevikku ette näha. Pole võimalik tulevikku ette näha ja nõnda oma elu suunata ainuõigeimal viisil. //

[See viimane nädal, -- tundub nagu oleks möödunud juba pool aastat,--ja teisalt,--kõik on nagu uus, -sõna otseses mõttes. Nõnda mõtlesin esimesel päeval ja selles olen veendunud ka nüüd //nädal hiljem -sic//.] Kõik on nagu uus, uskumatu ja imeline.

Iga järgmine hetk on seda. Aga ometi tundub mulle, et alles nüüd -- ! -- on sündmused tõeliselt hargnema hakanud. Kõik osutaks kui sellele, paljut varasemast viitab just sellele punktile siin. Võrratu asi ! Ainult nii, ma tean, -- ma tahan elada. Tajudes toda mõõtmatust ja seletamatust enese selja taga. // Kunagi oli kõik nagu uus, uskumatu ja imeline. Kui palju on ometigi sellest ajast möödunud. Kui vaid saaks nõnda mõelda ka tulevikus veelgi teisalt jälle ometigi. Elada iga oma elu hetke otsekui tahtes seda igavesti korduvana näha saada. Sellises hoiakus on elaani ja hoogu, kindlust ja optimismi ja vahest just nõnda tulekski oma elu eldada...? -- Kindlalt ja vääramatult, täis optimismi ja elujõudu ning elaani! / Me kõik käime oma rada, mida mäletame ome mälu algusest ja mis viitab aina edasi, teadmata sihi suunas... Kuid vahest tuleks elada olles täidetud just nimelt sellest seletamatust elujõust, nooruslikust elaanist, tahtest, mis kõike edasi viib. Seniks kuni pole liiga hilja, kui hakkavad ligi hiilima vanadus ja sellega seotud raskused elus. Elada nii nagu oled enamiku elust elada tahtnud, see on vägagi oluline aspekt siin ajalikus ilmas. Vahest parim meist on see noor hing kes jookseb ringi täis lootust ja hoogu, mida annavad kõikvõimalikud illusioondi ja ideaalid? Parim osa meist on alati meist noorem kui me oleme praegu. //

// Hämmastav, ülimalt hämmastav, kuidas kõik aina muutub, üha teiseneb. Veel alles äsja oli see totaalne -- 'Muutus', uskumatu teisenemine, [täielikus, -- violettses pimeduses kiirgasid kõik need värvilised valguse täpid minu toas,] -- ja kõik oli üht-äkki nii-võrd teisiti, et ma ei osanud muud, kui pärani silmi -- vaadata ... // Kõik muidugi on ülimalt hämmastav ja tõsi on seegi, et kõik on, nagu arvati juba muises antiigis, -- oma altises muutumises. Kõik kui voogaks ja teiseneks alatiselt ümber ühe tajuva olendi, indiviidi. Kõik muutub ja ei muutu samas. Midagi muutub, kuid enamik jääb endiseks...

EHK siis Th. Manni veetlevas abstrahheerivas sõnastuses kirjeldab järgnev tsitaat minu toonast elu ja olu paremini nii mõneski mõttes: „... kas üllas-pedagoogilise vaimumaailma ja tolle vaimudemaailma vahele, millele ohtlik läheneda, selget ja kindlat piirijoont saab tõmmata...“ /.../ Milline inimesega seotud valdkond, olgu ta siis kõige puhtam, väärikas-õilsam, oleks täiesti kättesaamatu allilma jõudude mõjule, jah, vähe sellest, ei vajaks viljastavat kokkupuudet nendega?“ /.../ „Seal sain ma aimu elutunde rikutusest, mis sunnib olümposlikke kreeklasi harduses kummardama sügavikujumaluste ees...“ /.../ „... kultuur on õieti koletusliku ja pimeda korrastav ja vaga, võiks öelda, rahustav ühendamine jumalate kultusega.“⁴

____________________________

Mäng teadvuse tasandi sees. Olen veendunud, sellest minule praegu ja siin piisab täiesti,-- kogu see kirjeldamatult müstiline maailm kes olen mina ise. Vaja mõista selle kõige uskumatult era-kordsust --- mina ainsana !!! ju tean mis aset leiab // ! // Alati ollakse ise-endalegi võõrad, iga hetk võib olla kui tagasipöördumine kuskilt kaugelt, tagsi enda juurde. Selleks on teadvuses nii palju võimalusi, olgu tegemist kontemplatiivse eritluse või meditatiivse süüvimisega. / Eelistatavam on näha ümbritsevat ja ise-enda rolli selles, oma osa selles, kui midagi ammendamatult seletamatuks jäävat. Siis ei teki nii kergesti see argine ja hall tüdimus, küllastumus juba nähtust ja olnust. See on ammendamatu riik ja kogu avastamata maailm, see, kes ollakse ise endaga kahekesti olles. JA nagu üks filosoof (A. Schopenhauer) öelnud on: kui üksi olles ei tunta kunagi igavust, siis oldakse parimas mõeldavas seltskonnas...! //

See on suur eelis ja see on ka kohustus, tõsine säärane, ja see nõuab ainult ühte,-- totaalset eraldatust, kõigest ja viimseni. Ma olen ju lõpuks jõudnud siia,-- ise-oma seletamatuse riiki. // Üksiolek on samas nii eelis kui ka katsumus. Vahest just alguses, nooremas eas tunnetatakse üskiolekut kui midagi ajutist ja kui meeldivat vaheldust. Veeta oma aega parimate raamtute, parima kirjandusega, jne. -- Kuid siis hakkab üksiolek kunagi hiljem tähendama ka üksindust kui sellist, üksi olema määratust, kui sellist...? Kuid kui ise-endaga omaette olle sigav ei hakka, siis on tegemist küllaltki rariteetselt soodsa olukorraga. Sest kel hakkab igav üksinda, see oleks igav ka seltskonnas, igale teisele hingele... //

Õnnestav asi kui mõtlema hakata. Üle väga pika aja, üle liiga pika aja, on mul nüüd võimalus seda kõike selgesti mõista ja sellest kõigest oma järeldused teha. // Sest on nõnda kirjutatud, et Aristoteles jagas inimliku elu õnne kolme liiki, isikusega seotuks, sellega seotuks, kes keegi on, siis omandi ja päritoluga seotuks ja siis selleks, mida keegi kujutab teiste arvamuses. Viimane on neist kolmest kõige tühisem, sest pole midagi muutlikumat teiste arvamusest, inimestete arvamine kellestki on ka väga muutlik. Ja ei tasugi vaid oodata seda, et kõigile meeldida, see oleks siis lihtsalt igapäevane eneseupitamise tüütu korus. Miski pole aeganõudvam kui see tüütav ja korduv, see lõputult korduv enese-upitamise püüe. Mis keegi omab ja mis tingimustes on ta sündinud ja kasvanud ei ole alati just enda teha. Omand on vajalik, et selle peale ei peaks pidevalt mõtelma, mis moonutaks ju lihtsalt hinge... Seega on Aristotelese järgi tõeliseks õnneks ja sellega seotud õnnelikuks eluks (kr. k. „eudaimonism“ = „õpetus õnnelikust oleleust“) see, mis keegi endast kujutab. Siia on siis juurde arvatud hinge, keha ja vaimu omadused, see, mis kellestki indiviidi teeb. See ongi olulisem saavutamaks õnnelikult elatud elu, kui sellist, vahest üldsegi...?//

JA siia siis midagi veel klassikast, nimelt PLATONI sõnastuses oleks see ligikaudu taoline, see toonane elu ja meelestatuse põhilaad: „... [„Pidusöök.“ („Symposion“).] (173. C.) „... „Olen nimelt alati väga rõõmus, kui avaneb võimalus kas ise filosoofilisi vestlusi pidada või teisi kuulata, rääkimata sellest, et loodan nõnda ka ise kasu saada.“, (lk. 7-8.)

(175. E.) „...Mu enda tarkus on ju armetu ja heitlik nagu unenägu, sinu oma aga särav ja menukas.“, (lk. 13.)

(177. B-C) „... et teistele jumalatele on poeedid loonud hümne ja paiaane, kuid Erosele, nii võimsale ja suurepärasele jumalale, pole iial ükski poeet /.../ ainsatki enkoomioni kirjutanud.“ /.../ Erost pole aga ükski inimene kuni tänase päevani söandanud väärikalt ülistada ja nii võimas jumal on sel viisil hooletusse jäetud!“, (lk. 17.) [Ja nõnda ma siis kunagi olingi hõivatud millegi klassikalisega. Plato Erose ülistamisega ka omal kombel. Kuid see keeruline sõna nagu „armastus“ mind siiski ei juhtinud välja noist kõikmõeldavaist Minotaurose laürintidest, mis puudu jäi, oli Ariadne juhatav punane lõng...?]

(178. C-D) „... Seda, mis peab inimesi, kes laitmatult elada tahavad, kogu elu jooksul juhtima, ei suuda armastusest paremini teha ei /.../ ega miski muu.“ /.../ „... kaunima poole aga püüelda, kuna ilma nende omadusteta ei suuda ükski riik ega üksikisik midagi suurt ega väärtuslikku saavutada.“, (lk. 20.)⁵

Jah, näen nüüd kõike palju selgemini. Jah, kõik on muutunud --- Ja mul on sellest kõigest väga hea meel. Sest mida ma olen alati tahtnud ? --- Nüüd alles on mul tõeline võimalus seda kõike ka saavutada. Endaks jäädes endaks saada. Säärane võiks praegu olla minu kreedoks. // Ja nüüd, aastaid hiljem näen kõike hoopiski palju selgemini, palju selgemini kui kunagi oskasin aimatagi veel... Sest ajaga muutub rohkem, aja möödudes muutub palju rohkematki veel kui vaid vahelduvad meeleolud seda kunagi näha lasid paista. / Paljut, mis näis kunagi saavutatav ma siiski ei saavutanud. Mõndagi olen ka, tõele au andes, siiski saavutanud. Nii see elu ilmselt kujuneb, emotsionaalne kaos, millest koorub välja mingi ehedamalt indviudaalne „isesus“, mis üritab aja voolule vastus esitas omada mingit ennast konstitueerivat samasust, hoolimata sellest, et aeg vaid möödub ja kõik teiseneb üha. Ise-endaks saamine, ise-endaks jäämine on vaid pelaiskaudselt lihtne protsess. Vahest on see keegi, kes olime kunagi noorena, parim osa meist veelgi ka vanemas eas...? Mis võiks nüüd ja hiljem veelgi olla minu kreedoks, seda veel ei oska sõnastada... //

Tagasi vaadates viimasele aastale, -- kes olin ma täpselt üks aasta tagasi? Keegi täiesti erinev , keegi kes vaid väga vähe aimas sellest kõigest, mida ma nüüd täiesti kindlalt tean. On vaja ainult lasta kõigel sellel, mis ma nüüd teada olen saanud , veidi selgineda. Ja aega mul selleks ju on ... // Tagasi vaadates nendele möödunud aegadale, tean nüüd palju rohkemat. Kuid vahel pole kasuks liig-paljut teada, see ei ole isegi soovitatav mõnele nooremale isegi verbaalsel kombel teavituseks. Teadmiste ja veendumuste tõsikindlus on muidugi omaette saavutus, kuid tegelikult see vaid hetkeline ja emostionaalne taipamine, millel on tegelikult vähe jõudu, et muuta tegutsemise ja karakteriga seotud suundumusi elu kujundamisel. Kes teab, kui kaua tal aega on, milleks aega üldse omatakse. Ilmselt on liiginimlik oletada, et aega on pea lõpmatult. Kuid teisalt elataks ju teisti, kui teataks, et aega ei ole terve igavik...? Jah, aega on olnud, sellest, kui viimati siia kirjutasin. Kuid mis on selle ajaga muutunud...?

// Tundub tõesti , et mingi kokku-võttelise tagasi-vaatamise tegemiseks mõõdunud aastast, on praegu just õige aeg -- ma olen 'kohale' jõudnud ja shampusel on põhi peal.

On saabunud uus aasta -- minu jaoks nüüd ... // Tundub, tõesti, nüüd hiljem siia kirjutades, et on saabunud viimane aeg, teha kokkuvõtteid sellest kunagi kirjapandust. See töö lihtsalt nõudis tegemist ja selleks oli saabumas ja selleks on ka edaspidi just õige aeg. On tõesti saabunud uus aeg... See oli milleeniumi-vahetuse aasta kui siia viimati kirjutasin, nüüd on möödunud juba uue milleniumi esimene dekaad. On viimane aeg teha mõnetisi kokkuvõtteid elatud elust ja omandatud kogemustest. Vähemalt sellekski juba, et keegi teine, kunagi, aegu hiljem vahest, ei peaks minu isiklikke vigu kordama.Ja kirjutades lihtsalt ise-endale, nagu memuaare kirjuatakse. Tehes kokkvõtteid, vaadates tagasi möödundu aegadele ja imestades, et ikka on veel midagi tarka enda arvates kirjutada...? //

Vaja üldiseimad mastaabid paika-panna. See , mis minuga toimus, see kuidas see kõik just minuga toimus on midagi äärmiselt harva-esinevat. // Alati tuleb kasuks, kui osata n-ö „üldiseimad mastaabid paikka panna“. Ja kes ei arvaks, et on kuidagi haruldane ja harva-esinev nähtumus. //

Aga see oli vajalik, kas-või juba sellekski , et ma kõik teada saaksin. Ja seda viimast ma tõesti arvan, võin öelda nüüd suurema õigusega kui kunagi varem.

Mina ja see neiu olime midagi sarnast nagu sõnastab Th Mann omal kombel millestki sellisest: „... et need kandsid teatavat müstilist varjundit, mida varasematel aegadel küllap nõiakunsti armastuseks oleks peetud.“ /.../ Loodus ise on liialt täis eksitavalt nõidusmaailma kalduvaid nähtusi, kahemõttelisi tujusid, poolvarjatud ja kummaliselt teadmatusse viitavaid allusioone...“⁶

Nii-siis, mis aset leidis --- kohtas teatud "võõrast eluvormi", kellest praegu, teadagi, kuigi-võrd hästi ei mõtle. Ausalt-öeldes,-- ükski julmus ei ole liiast, ükski karistus ei ole liiga palju, kogu vihkamine, igavene kätte-maks. Rääkimata nendest üle-jäänustest !-- armetu tõpra-kari, viimased molluskid , --parim, mis teha saab, -- neid üldse mitte arvesse võtta. See on siis see inimeste maailm. // Teamishimu on arvatud olevat ikka üks tõeliselt edasiviiv jõud inimeste elus. Õigust ja õiglust hinnatakse vähem, nagu elu näitab, ei olegi need mainitud atribuudid eriti tõese kehtivuse kandjad. Ilmselt on liiga palju neid üksikuid indiviide, kes arvavad evivat tõe ja õigluse ainu-isikulist monopli, millest teistel erilist aimdustki ei ole ega tohigi olla. // Alati on oletatud, et inimeste keskel, üle inimsuse eksiteerib kui mingi „võõras eluvorm“. Nii mõndagi kummalist ja seletamatut on nähtud aegade vältel, nõnda teavas kui ka maa peal... Oldakse nagu arvamusel, et on olemas need „teised“, kes kujundavad meie saatust, vormivad meie kõige fantaasiaküllaseimaid unenägusi ja valvavad meie järele, meid premeerides või siis karistades. Ilmselt see üks vanimaid inimsuse müüte üldse, mingid võõrad meie keskel, mingi teine eluvorm, haldjad, inglid, päkapikud, härjapõlvalased, -- nii mõndagi ona arvatud ilmamaa eri aegadel ja eri paigus, on palju erinevaid nimetusi noile „võõrastele“. Kuid kes teaks kogu tõtt?! // Aksioloogilised kriteeriumid ja hinnangud on mitte ainult rumalad kui ka sisuliselt täiesti mõtetud. //

Kus elasin aga mina varem ? See oli midagi täiesti erinevat , -- nii näevad asju enese ümber vaid lapsed, -- nad küll näevad ja isegi taipavad mõndagi,--aga-- ei saa aru. // Vanuse muutumisega muutub nii mõndagi mõnegi indiviidi elus. Ja vahel kiputakse noid ealisi ise-ärasusi lihtsalt emotsionaalsetest ajendistest juhinduded ülegi tähtsustama... //

Nüüd tean, et kuni oma 22. elu-aastani olin,-- mõningate mööndustega, tõsi küll ,-- 'seal' ....

August 1997 -- // Midagi erilist on ju igaühe elus olnud. Nood kõikvõimalkud „algused“ ja „Lõpud“ näivad hiljem olevat nii tinglikud teetähised pelgalt. // Nii see kõik minu jaoks algas. Loen seda endale ära-vahetamatult suureks eeliseks , et esimese aimduse toimuvast sain mina just nõnda-moodi. // Iga uue „alguse“ aeg on mingis mõttes fiktiivne sündmus, mis evib peamiselt individaalseid iseloomustavaid atribuute ja kriteeriume. Selge on see, et midagi tomib, midagi seni-arvamatult ulatuslikku ja granndioosset oma varjatuses. On oletatud igatsorti konspiratiivseid protsesse, ja ometi on tegelikkuses toimuv oma lihtsuses isegi banaalne. Lihtsalt, et näiliselt varjatud, midagi, millest alles hiljem, kui üldse kunagi, aimu saadakse... Midagi muidugi on, mis jääb pealiskaudsel esmapilgul varjatuks, kuid vaevalt, et seda kogu elamiseks mõeldud ajaks...? Ja on ka midagi, kõige taustaks, mis näib olevat nii suunav üldine mõju kui ka kontroll-mehhanism, kui sellist üldse oletatdagi on võimalik. //

Nihkumine teadvuse skaalal, kui hüpe, murrang, totaalne teisenemine, so.-- 'muutus' ... -- just nõnda nägin seda ka juba siis , st.-- 'teadsin' juba siis. // Inimteadvus on üldse keeruline masinavärk. On teada, varasematestki aegades ja eri paigust, et teadvusega mainipuleerimisel on saavutatud hämmastavaidki tulemusi. Kõikvõimalikke kontemplatiivse süüvimise meditatiivseid tasandeid. Ja teisalt ometi, - elab enamik inimliigist oma elu õndas teadmatuses millestki süüvivast kui vaimsest praktikast ja igaühele tegelikult kättesaadavast võimalusest oma teadvust veidigi avardada. //

-- See oli õnnelik aeg, täis õnnestavaid taipamisi ja teada-saamise uudsust, teadmise julgust . Sest kogu varasemat kammitses ju too lapselik-ebakindel --- mitte-veel-teadmine. // See oli tõesti üks kenamaid aegu üldse, enamast oma teadvuses ja ümbritsevast reaalsusest teada saada. Õnnestavaid taipamise hetki ja julgust seda kõike kogeda ja enamatki veel teada saada. Ja nii paljut näis ootavat sel teel veel ees...! Kuid elu tegi hiljem oma korrektiivid nagu tihti juhtub ja sellega see „vaimse vaimustuse“ aeg näis lõppevat. Kuid ehk ootab veel midagi taolist eeski, kui on võimalusi ja julgust seda kõike veelkord proovida...? //

Tol sügisel, seal koolis... kohtumine, nii "mitmuses" ja eriti just too -- kohtumine ainsuses. Naljakal kombel leidsid nood minu puhul aset sama-aegselt, erandlikkust rõhutab juba ainu-üksi seegi tõik.

"Saksa keele tund" , kogu see aasta , tüdrukud, tüdrukud,--ja-- see üks ja ainus .... Mind küll vapustati ja suunati aga kõike ma teada ei saanud, vahest poleks see ka võimalik olnud.

-- Sügisest mäletan säärast ilu mida ma poleks varem uskunud kunagi näha võivat. Esimese vapustuse uskumatus, jahmatus ja ma olin saanud 23. aastaseks. Ma läksin minema. // Ilmselt oli see olude ja asjaolude õnnestunud kokkusattumine, õige hetk, kellegi õige kohtamiseks. Või siis vastupidi, vale hetk kellegi vale kohatamiseks? Hilisem näitas, et teine ja kehvem variant osutus paraku tõeseks. Vahest aimasin seda kuidagi kohe ja tegin ainuõige otsuse juba siis, üritasin minna eemale, omaette hoiduda ja – läksin kuhugi mujale. Kuid vahest ei tea kohe, et piisavalt kaugele ei saa kui minnagi. Ja ei oska vahel kohe hinnata ka mõistamatuse ja küündimatuse kogu määra ja ulatust. See oli siiski ainuõige otsus, toonases teadmatuses, -- taanduda ja minna kuhugi ära, eemalduda ebamõistlikust või tegelikult saavutamatuks jäävast. Ainult ei teadnud siis, et vaja oli mõnetist teist aktiivsust, oli vaja keda teist, järelikult siis, kuid seda ma siis teada muidugi ei osanud ega võinud... //

Aasta 1998 --- alguses olin ma ju 'ära' ...., tead küll, kus 'kohas' täpselt ! Siis järgnes too pöörane aeg ja lootused tõusid ja mõõnasid samas . Mõistsin, mida tähendab hullu-meelsus. Ma tahtsin 'armastada' üht tüdrukut , kõige ilusamat ja armsamat neist kõigist . Ime-ilus , ime-õrn, ime-armas .... ma kirjutan kunagi enesele Sinust !

Tuli kevad, ja ma sain teada, mis on joovastus, eufooria, mis kõik veel täpselt --- mäletan kõikke toimunut haruldase selgusega.

Aga ma ei jõudnud Sinuni. // See oli keeruline aeg, kena aeg, muidugi, kuid ikka veel nii keeruline aeg, et sulg tõrgub seda meenutamast. Kuid oli vähemalt mingi kena periood elus, ja mis sellest kõigest hiljem sai, seda jõuan siia järgnevuses veel palju kirjutada. //

// Ma ei saanudki jõuda , säärasena, nagu ma olin siis. Kuigi,-- oleksin tahtnud (?) -- kõigest ei saa nii lihtsalt üle-vaadata...

EHK siis kindlasti oskab aniitk-aegne klassik kogu seda seonduvat minust paremini sõnastada igati: PLATON: „...(181) „... tulemus oleneb sellest, kuidas midagi tehakse: kui toimitakse ilusasti ja õigesti, muutub tegu kauniks, ja läheb inetuks siis, kui valesti talitatakse. Sama kehtib armastuse kohta: mitte iga Eros ei vääri ülistamist, vaid üksnes see, kes meid tiivustab kaunilt armastama.“, (lk. 26.)

(183.B) „... Armunu puhul aga kiidetakse see heaks ning tava lubab tal niimoodi toimida, ilma et ta välja kutsuks ühtki etteheidet, kuna tema üritust peetakse erkaordselt üllaks...“, (lk. 31.)

(183. E) „... Kes aga kõrgete moraalsete omaduste pärast armastab, jääb kogu eluks ustavaks, kuna ta on millegi püsivaga kokku kasvanud.“, (lk. 32.)

(187. B-C) „... Nimelt on harmoonia kooskõla, kooskõla on aga teatud kindel kokkusobivus, kuid kokkusobivus ei saa tekkida erinevustest seni, kui erinevused püsivad.“, (lk. 40.)⁷

// .... Mingi seletamatu osa minust alati 'teadis', sõna-sõnalt,-- oli teadlik igast muutusest ja teisenemisest, mis aset leidis.

Keha teadis, keha 'nägi' ka kuidas oleks 'õigem'... Noh, aga ma --- lihtsalt ei tahtnud, see õigus "minul" kahtlemata, ju ka oli .... ja ma läksin taas --- 'ära' ---

Enese juurde tagasi ja teadsin , et see oli õige. Ja nüüd olen ma siis siin , -- samas kohas kust "alustasin" ... // Kuidagi oli selles perioodis muidugi kogu uudsuse ja seniolematu kõrval ka kohene teadlikkus toimuvast, kui millestki ajutisest ja läbini võltsist. Rõhutatult just ajutisest, nagu on vahel ajutine oma loomusel vääritimõistmine kui eksitus. / Kuid see õigus oli mul juba siis, valida, kas tahtsin seda tüdrukut võie ei, ja vastuseks oli siis (ja oleks veel praegugi) et ei tahtnud, seda tüdrukut, sel tahtmisel poleks olnud mõtet, ja niisiis oli juba siis see otsus ainuõige, taanduda ja mina taas minema. Vahest jõudsingi selle taandumisega kuidagi rohkem enese juurde tagasi, kuid nüüd, palju hiljem seda toona toimunut meenutades on muidugi kahju, et see kõik sel ammusel ajal veidigi paremini ei õnnestunud. Kuid ´amor fati´ tähendab ju ´saatuse armastamist´...

________________________________

18. jaanuar 2000.

Tuul tõi enesega värskuse kaasa. Õhus oli tunda seda värelust, -- õige vähe, -- mis kevadet kaasa toob. Unustatud kui mälestus äkitselt. Kolmas päev sel talvel, kui ma nägin päikest. Varjatud tähendus-rikkus, ootamatuse moment juures.

Nõnda kuidas 'tundub'? Vahest tõesti, kuigi, -- mis määravaks osutub, ei johtu mitte tahtmiste suvalisusest. Kuigi, -- mis määrab on kuidagi seotud, kaudselt seostatud , ütleme: seotud 'tahte' külge. // Vahest on olnud seda kevadist värskuse hõngu, kõrgmägedes vahel tuhandete kilomeetrite kõrgusel merepinnast vahel kui liustikud õhkavad seda haruldast värskuse hõngu... / Mis on üldse inimlik tundmine, meelteandmete petlik tõlgendus kaheldava mõistusliku panusega? Kõikvõimalik eri emostioonide ja tahtmiste suvalisus pole muidugi õige orientiir tuleva aja peale ette mõeldes. Määravaks osutub siis see kõik mida tuntakse karekateri, tahte ja muude positiivsete loomuomadustena.

Tähendus ilmutab ennast alati ootamatult, sest see on – kui, see ilmneb -- linnu-hüüd, kuuldamatut võnked pekslevast lähedusest, väga äkitselt, vahel... ja siis sööbivalt 'sisse-lõikuv' karje, vahedalt lõikav...

Nõnda ma tunnen, ma ju ainult oletan kuidas on kõrvalt, ma oletan -- see on siis nagu 'katkestus', kindlasti, -- 'teisiti', vahest ka ainult seda. // Kuidas olekski võimalik ennast kõrvalt vaadelda, mõleda kui kellegi teise mõtteid, tunda kellegi täiesti erineva tundeid? Vahest õnnestub see vaid siis kui sellest endaks olemisest on väga palju aega möödunud. Näiteks siin seda lugu kirjutades, selle endise aja lugu... Kirjutades endast, nagu siis kunagi varem, kuna ainult mina ainsana tean, kes ma olin, siis kunagi varem, kui selle kirjatööga alustasin. Mina vaid tean, aastaid hiljemgi, kes ma toona olin, kes ma oleksin tahtnud olla ja kuidas siis kõik järgnevuses kujunes. Paljutki, mida soovisin toona, ma ei saavutanud; nii mõndagi saavutasin, kuid hoopis teisti, kui oleksin aimatagi osanud toona.

Kui-võrd teisiti. Väga kaua aega. Mõõde, mis avaneb sellega mõõdetavast 'välja-poole' . Ma ei pea ju end selles ammugi veenma. Seega, -- ma olen veendundunud ....

Ärgates unest, kus ma teadsin, et ma olen ärkvel, -- olen veendunud -- vajaduses meenutada seda millest ma "ärkvel olles" "und nägin, sest olen ma ju nõnda kohanud sellist 'selgust' , mille kõrval kogu ärkvelolek on uni.

Ja, pea meeles, et -- rohkem kui aasta tagasi juba kaugemale kui kujutlus ulatub, -- lihtsalt -- 'ära', üheks teadvustatud viivuks. Jah, ma tean, miski minus teab rohkem kui ma arvatagi oskan, söandan...

EHK oli tegemist toona, kunagi ammu, mingis-mõttes samuti loodus-uuringutega, olin minagi kunagi, nooremas eas, nii nagu sõnastab seda ainuke Schweitzi Nobelist, Th Mann: “... oli juurdleja ja mõtiskleja ning nagu ma ütelsin, võttis tema uurimisharrastus – kui üldse saab rääkida uuringuist seal, kus õieti on tegemist vaid unistusliku konetmplatsiooniga – alati teatava kindla suuna, nimelt müstilise või aimusrohkelt poolmüstilise...“, /.../ „Et nüüd jultumus loodusega tegeleda, nähtumuslikkust esile manada, teda sel teel „kiusata“, et eksperimentide kaudu tema toimet paljastada – et see kõik õige lähedalt nõiakunstiga seotud on, koguni tema valdkonda kuulub...“ /---/ „... taolisi lummutisi esineb üksnes looduses ja eriti just inimese poolt kiusatud looduses. Väärikas humanitaarteaduste valdkonnas ollakse seesuguste kummituste eest kaitstud.“⁸

Teisenemised , muutumised omandanud meeletu kiiruse.

Nädal tagasi --- seal , kaks nädalat --- seal ! Ja ma lihtsalt ei tunne ennast ära . Selle kõige aset-leidnu "uskumatus" kui arvestatav takistus . Noh , aga nõnda see , -- osa sellest! -- ju ka mõeldud, nö.- "kohustuslik üllatus-moment" , kui on kedagi üllatada ...

Vahel on seletamatus ääretult ligidal. Kui ma seda siis näen, tean selle tähendust. Tean lihtsalt. Loen --lihtsalt -- 'märke' , mis korraks vilksatavad , kergitades loori. Selles mõttes,-- "teadma" ei peagi , piisab kui olla lihtsalt -- 'tähele-panelik' ....

Täpselt nagu selles ühes idiootlikus mängus, -- ilma selle miski, seletamatu, mida ometi aga saab säästa, koguda, mida peab olema, -- ilma milleta ei ole olemas "õiget suunda".

Ja ma olen veendunud , et miski minus koguneb , kuhjub , ja teeb kõik üle-jäänu võimalikuks . Sõna-sõnalt , --- uskumatult lihtne asi // -- ja ometi kui "keeruline". Milleks 'voolule' vastu panna , seda eba-teadlikku üldisust ei tarvitse vihata , kuna see liialt naeru-väärne .

Ja lihtsalt on nõnda , et -- 'see rada' , olgugi vähe-käidud, -- lihtsalt läheb "siit-kaudu" ....

Ometi ma ei suuda mitte naerda , ku näen neid loomi , kes on "uskumatul kombel vapustatud" ( kuna pole see ju mõeldav , sõnu ka ei ole !)

Kui aga võtta aluseks too metafoor. Mõistu-jutt missugune .

// Mis mind hämmastab. Teha ühest ise-enesestmõistetavast, lihtsast, enamikel puhkudel ka labasest elulisest antusest too kõige varjatum, peamisem, muidugi -- olulisem, määrava tähtsusega; see, mis otsustab peamise elu-käigus -- mingi kiivalt hoitud "saladus“ , juurutades maast-madalast vastavat suhtestumist, hoiakut, aru-saamist. Kas nad on tõesti nii rumalad, või on see mingi eriline "tarkus" ?

Teisalt , -- varem-arvatust palju enam , näib , tuleb tolle "suhtestatuse" puhul arvesse võtta nö.- "vastastikust toimet" , kuna kõrvalt vaadates hakkab enam silma. ( a là : Nietzsche!)

xx . -- jaanuar 2000.

/ .... / .... Pärast magamata ööd , mil uni aga ometi kaugemal kui miski .

Olen teiseks saanud, miski oleks kui murdunud. Täiuse-kõlaline varing.

Huvitav nii mõelda, -- paljud noist kõigist nõnda 'mõistnud' ? Ma ei usu, et paljud, selleks pole ju mingit alust. Ja taas, jälle nagu mul kombeks -- varjutan enese üksindust tolle mõttelise mänguga . Võin võtta kelle tahes !

-- Noist kõigist, kes ennast minule nii otseselt, varjamatult, pakuvad. Aga , -- sellest ei ole mulle enam küllalt, ihkan enamat, tahan pöörata kõik see peamise vastu taevast .

Nad saavad õppida , mida tähendab tahtmine.

See tähendab lihtsalt, et teadmine on hirmus relv. Ma võin muutuda --- olla keegi ohustav. On nimelt säärast rafineeritust, mis ei ole ennustatav, kontrollitav, välditav -- huvitav, kas kahjurõõm saab minul otsustavaks.

Jah, kui see ongi see ainus rõõm. Mõtteis valetama õppida, -- meeletu pretensioon! -- 'Vääriline', igati ...

Teadagi , ilma hinnanguteta , nõnda , 'hiilides' ....

// Kummaline asi tõesti, ja -- "kes oleks võinud seda uskuda"! See on hästi öeldud.

Lõõm minu sees, kustumatu 'sisemine tuli'..., muidugi, see peab tähendama kõike seda, aga ometi, -- nii väga "lihtsalt" . ( "Mina mõtlesin, et ...!") Teadagi.

Lihtsa olemise küsimus. Oled see, kes sa oled. Oled see, mida sa teed. Teed seda, kes sa oled. Teed seda, mida sa teed.

Tahaksin juba teada, -- täpselt teada, -- kuidas mul minema saab. Ma tean, et ma tean.⁹ -- Aga ma "ei usu“. Naeru-väärt . Nii tõsine asi .

Nihkumine teadvuse tasandi sees, muidugi mitte, -- pöörane takistamatu voogamine, pildid vaheldumisi reas nagu -- kaleidoskoobis ( 'eidos' !)

Täpselt! -- värvilised klaasi-killud, mis moodustavad kujundeid, 'mustreid'... -- Täiesti juhuslikult, rangete seadus-pärasuste alusel...

Vaata ainult, ja -- 'imesta'...

Ööl vastu laupäeva , 23. jaanuari.

-- Üht-äkki meenumas üllatavalt paljut varem olnust.

Väga ammune aeg, seda nii mitmeski mõttes -- '97 a. kevad-talv, suvi...

-- Laurie Andersen "Bright red".

Üles-tähendusi, -- kes olin, tuttavana taas, nõnda kaugelt ometi...¹⁰

___________________________________________

` S e c u n d o ´

'TEINE...VERTIKAAL' ___________________________________________

21. 01. 2000.

Konsentreeritud tõuge osutus plahvatuseks . Olin juba hakanud unustama seda, mis kõik võimalik on. Üheks tähiseks, mis siin veidi töötab on vahest -- 'quattro' -- Aga seegi vaid kui "osutav vihje", ja seegi -- oli juuli keskel!

Sain taas veidi aimu sellest -- kus ma olin möödunud kevadel, ja sellest -- kes ma olin möödunud sügisel, või nii.

Teadmisi, seda üli-omaselt konkreetset 'tunnet' teisiti-olust, mida vahel olen mõistnud pärast toda grandioosset 'Nihestumist', totaalset teisenemist, 'hüpet' uudsesse teadlikkusse, -- ehk siis lihtsalt, -- 'läve-paku' ületamist...

See on tõsi, aga see kõik on ääretult komplitseeritum.

Sest, -- ammugi ei ole ma "samas kohas", ma ei leia end "samana" eest isegi mitte meenutamises.

Kuigi jah, mõistmaks ennast, -- seda mis ma olen, ja -- kes ma olla tahan -- pean ma vaatama tagasi. Nõnda nähes -- see mida siis tean, -- täidab mind imestusega...

Otse-sõnu kõnelda aga ei saa.

See on naljakas, naeru väärt, täpsemini, -- sellest kõigest võib ja tuleb eraldada, välja destilleerida -- selle naeru tekitav pool. See seostub teatud vägagi konkreetse suhtumisega, mis mõneti selgitatav kui – kuidagigi -- "lõbustatud ilme"!

Eelnev kõige otsesemal kombel seotud sellega , mida loen eilse öö mõistmiste hulgas üheks õnnestavamaks --- täielik üks-kõiksus ! ! , sõna sõnalt : 'Üks-kõiksus' ; absoluutselt mitte-hoolimine , selle suhtestatuse konkreetne suunitletus , muidugi , ja selle rakendamise välja-peetuim meetod . --- Mõtteline kontroll , st.- kontroll juba mõteteski ! Nõnda vaid see õnnestub.

Rõhutades siin-juures veel üht kaaluvat momenti , --- see kõik on kõige ostesemal kombel seotud --- 'tahtega'.

Veel-kord : see kõik on seotud tahtega osteses mõttes . Väga lihtsalt : "tahad" või , -- "ei taha" --- nii kuidas aga tahad , so.-- 'tahte suunamine'...

Hämmastav vaid , et säärane iseenesest-mõistetavus nõnda keeruline saavutada on .

Veel üks täpsustus , nö.-- "nüanssides" , -- asja kehaline külg ( siin: primaarne külg) -- kirjeldatav ehk kui teatud otseseim ja eriliseim ! -- nö.- 'ulatus' , ehk siis : "vahe-maa" -- (nö.-"minu enda" ) asu-koha , ning "tahtelise kesk-punkti" /NB!/ asu-koha vahel !!! mõista tähendust sel !!!))

EHK siis Th Manni ladusas sõnastuses: „... Kaua aega, pahaaimava visadusega peitis see inimene end oma saatuse eest.“ /.../ „mis talle siis ükskõik ja kõrvalise tähtsusega ei ole.“ /.../ „... mida iga elu vajab, et väärtusi luua, mille suhtes iseloom ja võimed, kui relatiivsed nad ka poleks, end maksma suudaksid panna.“ /.../ „Usk absoluutsetesse väärtustesse, olgu see illusoorne või mitte, on minu arvates elu eeltingimus.“, (lk. 39.)

„... -- mis oli seda traagilisem, et tegemist oli mehega, kes oma avara, pingsa mõttemaailma rikkusi ihkas kirglikult teistega jagada...“, (lk. 43.)

„... ja kuidas see askeetlik element tema käes mingi morni rikkuse ja sünge külluse vahendiks muutub.“, lk. (64.)¹¹

Mõista seda , tajuda aina seda --- üha suurenevat, 'kaugenevat'*! vahe-maad kui ülimalt "konkreetset" ---'ulatust' !!!

See tähendab --- mitte rippuda ära , mitte sõltuda rangelt sekundaarsest poolusest ( mis ju rangelt vaid ala-ealistele või siis eba-intelligentsetele täiskasvanutele ) .

Eelmise lõigu kohta käib ka see kummaline " mulje " , või kuidas öelda : "tajumis-viis" ? , või isegi kui nö.- "tabamine" . --- Mõeldud siin vahel ootamatult igapäevasuse sees esinevat "vaatamise" ja/või mõistmise viisi , mida muu-hulgas näib ise-loomustavat teatud, sõna-sõnalt, -- 'üle-olev selgus'. Ehk siis täpsemalt -- 'ülevaatav paikka-panemine´ !!!

Need kirjeldada püütud impressioonid on samas enamat kui pelk pealis-kaudne "vaatamine", pigem just too viimane funktsioon kõrvaline seal , "pealis-kaudne vaatamine" !

Aga , -- mingil selgusetuks-jääval moel , --- säärane 'looritatud pilk' (!!!) märkaks kui hoopis enamat , --- see on kui 'nägemine'... !!! sest iseloomustab seda ju teatud "kõrgemast kohast" vaatamine ! Samuti kui "seest poolt" vaatamine ! , nagu mingi imaginaarse "mulli" või "kesta" seest !

Samuti need adjektiivid sellisel tajumisel, --kõrgemal, sees --liigenduvad paikka alles suhtestumisel nonde "teistega" --- kes siis vastavalt väikesed ja "väljas-pool" ! -- säärased pisikesed , vastikult tunglevad elukad , kes üritavad vahest nagu "enda poolele meelitada" . // Samuti tolle suhtestumise nö.- "feminiinne algu-pära" ( sic!)

Hämmastav , seletamatu ja imeline , see kõik , mida nõnda tean . Alati kui väga sügavale "asja sisse" , väga kaugele 'ära' minna on peamiseks emotsiooniks mingi --otse jahmunud üllatus . otse-kui --- oleksid 'silmad avanenud' , otsekui oleksin "ärganud" sinna 'teise' maailma , teise mõõtmese , -- 'teise kirjelduse' sisse ! --- ja selle kõige "teisiti - olu" on siis alati otse ise-endast mõistetav , kaheldamatu tõsi-asi . Ja mis peamine , ---see on kõik ju ääretult õnnestav asi !

Rõõmsaks tegev taipamise selgus ja sügavus; oleksin kui --"rohkem mina ise" kui kunaski selle "tavapärasuse sees" .

Nõnda ju mõeldud ;--teadnud juba väga ammu --- see Teine --- 'vertikaalne` mõõde ongi just see tõelisem , olulisem ja mida kõike veel...

Eelnev aga kui vaid katse kirjeldada mõningaid peamisi punkte, iga vahendamis-katse ju põhi-mõtteliselt välistatud.

Katse meenutada...

KUID too antiik-aegne klassik --PLATO -- sõnastab siinkohalgi ilmselt paremini kui mina, nii 15 aastat hiljem selleest kirjutisest kui 27 sajandit peale Platot ennast: (191. D) „... Nii on inimestel ammusest ajast teineteise vastu kaasa sündinud armastus, mis püüab kaht üheks muuta ja nõnda taastada algset seisundit ning ravida inimloomust.“, (lk. 49.)

(193. C) „... kui jõuame täiusliku armastuseni ja igaüks leiab endale sobiva armsama, et nõnda oma algse loomuse juurde naasta.“, (lk. 53.)

(195.) „... Ainuõige meetod iga kiituse puhul, ükskõik kellega või millega seoses, on välja selgitada niihästi tolle olemus, kellest on jutt, kui ka need asjaolud, mida ta põhjustab.“, (lk. 57.)

(196. B) „... Eros ei tee ülekohut ühelegi jumalale ja inimesele ega kannata ka ise mõne jumala või inimese poolt tehtava ülekohtu all.“, lk. 60.

(196. E) „... Eks ole ju nõnda, et mida enesel pole ja mida ise ei oska, seda ei saa teisele edasi anda või õpetada.“, (lk. 62.)

(200. D-E) „„... Aga ek see tähendagi armastada seda, mis sul veel puudub, ja mida pole sinu jaoks valmis seatud, kui ütled, et soovid kõige praeguse säilimist ka tulevikus.““ /.../ „“Järelikult ihaldab too inimene ja iga teine inimene just seda, mis pole talle kättesaadav ja mida tal ei ole, samuti seda, mis ta ise ei ole ning millest ta puudust tunneb.““, (lk. 71.)¹²

23. 01. 2000.

Päeva hakatuseks üks "raketi-kiirendaja" . Tõsiselt tihke selline, igati, aga iseloomustavat siiski vaid keskvõrdes . Ilmselt väsimusest?

Või ka mitte, sõltuvaid tegureid leida rohkem ju veel.

Aga siiski, siiski, -- kuigi kuidagi kaugel -- nüüd vajaminevast 'tõsidusest'. Vajadusest lugeda tunde , hoiakust, mis pole ei vastu, ega ka poolt . --- Kas nii ? või oli see ühest teisest "kohast"? Kas kirjutasin juba? Mingi pinna-pealne virvendus , mis pole aga üldsegi mitte häiriv , kuidagi; pigem vastu-pidi , meeldiv hoogsus , kindel rahulik veendumus --- just seda on praegu eriti ! vaja .

See oli siis üks punkt küll . Viidates varasemale "kohale" --- teed, mis lähevad selle mõju-jõu läbi , jäävad tinglikult seotuks , ja mida ei tarvitse peljata (, kui mõistetakse , et seda viimast ei tarvitse peljata).

Slege on see, et see kõik, mis siis kunagi aset leidis oli ka filosoofiliselt põhejndatud. Sellegi neiuga käitusin nagu seda S. A. Kierkegaard kunati omal ajal vastavate kunagiste Koppenhageni neidudega. Seega oli see mul siis juba filosoofiline mõtlemine paljuski, mis on ka oluliseim siinse kirjatüki olemuses. EHK nagu vahest Th. Mann seda sõnastaks: „... „... et filosoofia on teaduste kuninganna. Nentisime, et tal on nende hulgas umbes sama koht mis orelil pillide hulgas. Ta annab neist üelvaate, võtab nad vaimselt kokku, korraldab ja selgitab kõigi uurimisalade tulemused ühtseks maailmapildiks, üliklikuks ja mõõduandvaks, elumõtet avavaks sünteesiks, kaemuslikuks inimese koha määranguks kosmoses.“; (lk. 68).

[Kuid oluline oli ka toona midagi, mis otsekui irratsionaalsuse ehk siis isegi usu valdkonda kuuluks...? Laenakem taas Th. Mannilt, kes kirjeldab ühte teist mõtlejat ja tema arusmaamu irratsionaalsuse valda kuuluvast: „... Schleiermacherit // ... Kelle jaoks religioon tähendas „meelt ja maitset lõpmatuse jaoks.“ // ontoloogilist jumalatõestust // ... kus subjektiivsest ideest, et eksitseerib kõrgem olevus, juba viimase objektiivnegi olemasolu järeldub. // kosmoloogia, astronoomia“. (lk. 74).¹³

Samas ka see oli üks nägemus --- 'ajastamise' küsimus äärmiselt tähtis , samuti ,et ---pole põhjust "liialdada" ....

// Muusika kõlaliste ulatuvuste sees . Varjundi-rikas nais-hääl , ülimalt rikas, see näib pea-aegu , et 'tehtud'... Jah, ulatuvus , ruumiline , see on ju vaatamisega kaasas-käiv julgus. Kindlus, jah, rahulik kontroll, muigamisi ülevaatamine, -- see kõik on nüüd loomulik nagu ikka. --

--- Suhtestumise detaile , selles ühes , peamises suunas -- polegi küsimus sellest kuidas ( see piirdub vaid olemise sfääriga) -- pigem , -- kes ma olen 'tahtma' .... või kuidas täpselt.

Seda ma ei saa teadma , enim , mulle näib , mida võin -- on 'ette-näha' , nõnda selleks , nii-võrd , et sündmused , kui need kujunevad ei tabaks mind "ootamatult" .

/ Vahest rõhutab vajalikku 'tõsidust' see üks lause --- mul võib olla jäänud vaid üks võimalus ...

Ja une-näod , see on üht-äkki muutunud haruldaselt selgeks, üksikasjalikuks, meelde-jäävaks ja värvirikasteks.

Midagi on põhjalikult muutunud märkamatult...

24. 01. 2000.

Jah, tõesti on , -- märkamatult kuid täiesti pöördeliselt: OTSUSTAVAL KOMBEL. Ja kui ma nüüd tagasi vaatan , et tinglikult , tee-tähisena , asetada oma kohale too 'murdumise punkt' --- murde-hetk , --- siis on vähimagi kahtluseta selleks --- möödunud esmaspäeva hommik ; tolles situatsioonis "sees" ja --- 'hõbedase linnu hääl , mis äkitselt rebestas summutatud vaikuse' ...

Jään seda hetke veelgi meenutama ; see oli tähtis sest --- 'Miski' nõnda kui kaitses mind , -- reaktsioon ! , andis märku millestki ; uskumatu ajastus , -- 'teine vertikaal' ....

Ilma 'kiirenduseta', aga --- äsja ärganuna --- 'une-nägemise' seest millist mul ei ole veel olnud . -- Viimaste ööde kirkalt üksik-asjalikud ja üsna värvilised une-näod andsid miskist teisenemisest märku siingi . Meeldiva tegususe , uudsusega täidetud une-näod ( nt. "Pontiac Feyerbird" , kollane !) , vahel ka üha korduvaid motiive ; üheks peamisemaks sellistest nood järsu-servalised ja väga kõrged aga kuidagi "kitsad" mäed ( "jahistseen"); teisenenud perspektiiv vihjab varajase lapse-põlve mõjutustele ; motiiv varieerudes esinenud juba aastaid.

Aga täna õhtul ärgates teadsin , et see oli olnud -- 'une-nägemine'... -- 'teine vertikaal'...

Mäletan üht maja , tean seda , valge luitunud , ümber palktara ; nägin seda lähedalt , vilksamisi , ühel pool trepi-koda , siis --- sein lähedalt ; siis parem külg , aknad , mis liigendavad maja pikuti kolmeks osaks ( , nagu üks teine maja -- Epp ). Aknad , -- kardinad ees , huvitavad , nelinurksed augud keskel , nagu sahtlid , sisse ei näe... Maja taga oli midagi muud ....

Lõuna-maine mere-kallas , tuules liikuvate palmidega .....

--- Ääretult selgelt , kogu panoraam , kogu reaalsus , -- mäletan oma mõtteidki sealt!!! Hele-sinine , just-kui kergelt vahune aga tasane vesi laiumas kogu vaate-välja täites , loksumas minu jalgade juures .

Mäletan --- tegin jalad kuidagi märjaks ! , kuigi vette ei astunud . Vesi oli väga soe . Palmidega kaetud kalda-ribad pikalt vette ulatumas ....

--- Kuidas tuul liigutas palmide lehti ....

Mäletan , et mõtlesin , -- siin tahaksin elada .... ; maja oli väga mere lähedal ; .... ja , et --- siin hakkame elama .... ! --- Sest mõtted olid seotud , ja järgnevuses ....

Olulisim ----ma ei olnud seal üksi .... ! --- Istusin seal ühes ruumis äärmiselt veetleva daami seltskonnas , kellest ma ju teadsin , -- 'kes' Ta oli .... !

Me kui ei rääkinudki aga ma sain aru , mida Ta ütles .

Ta oli meeldivalt võluv , kuigi tegi mulle kui õrnalt "ette-heiteid" .... Neid oli mitmeid ....! --- ta andis mõista , et ainult tema juhib mind ....! Andis mõista , mida mina peaksin tegema .... !!! --- Kui reageerisin , sel , endale uudsel moel , seal istudes , tõusis ta ja suudles mind laubale ..... ja veel !

Õnnestav oli seal nõnda .... Sest siis , nõnda seal , ma teadsin , et ma tean ...

See oli nagu vestlus .... , kuigi ei olnud ..... --See oli koos-viibimine ! ---- 'Mariè' !

Eelenevalt oli mingi "kontori-lõik" , kus viibisid kaks naist . Ei mäleta seda osa täpselt , oli meeldiv õhk-kond , ja -- ärgates teadsin , et ka see oli tähtis , oli seotud , --- ka see oli nägemus sellest , mis tuleb .... ! ! !

xx. 01. '00

Maailm minu ümber kipub pöörlema.

Mõistsin äsja , et mul on vaja praegu ainult kolme asja .

Mul on vaja seda kõike. Selleks , et mõista --- kõike ja viimseni , mitmest vastanduvast punktist korraga , mõista selleks , et ennast alal-hoida .

Mul on vaja täielikumat eraldatust . Absoluutselt ja viimseni äärmiselt distantseeritult suhtuda kõigesse enese ümber . Ja seda on võimalik saavutada vaid vihkamise kaas-abil. Ei või isegi mõelda mitte, et oleksin kunagi, kellegi suhtes, täiesti avameelne.

Selleks, et ennast eraldada, tuleb mul enesega rääkida, enesele kirjutada. Ainult nii ma võin enesega avameelne olla....

Kujundada ülesse ise-oma eraldi-asetsev maailm. Taastada see keset vastikuse varemeid.

Lähtudes sellest kõigest, mida tean . Lihtsalt nii teha .

Ja muidugi , --- ammugi mitte võtta seda armetut komejanti kuidagi tõsiselt . Selles maailmas elamisega ei lepiks ma kunagi. -- Nii või teisiti .

Kogu maailm oli üht-äkki läinud, ja jätnud enese asemele -- pöörise..., absoluutse pinnatuse...

Kui näha saada vihkamise põhjust kui -- õigustust ....

Ükski kuritegu ei ole liiga suur , tolle üldiseima eba-õigluse vastu seada: Rumalus, otsatu rumalus valitseb seda maailma. [„Ja sinu asukohaks on kaunis naisesuu“ (Heinrich von Kleist & „Mihchael Kohlhaas“.) Kuigi, jah, lihtsasti allasurutav selline tõesti.

Tegelikult, -- see on ka ju üks peamine ajend, isegi üks väärikamaid selliseid. Ehk siis -- "näidata neile..., nad veel kahetsevad''... [Sic! Oh seda noort aega, mäherdune emotsionaalsus ometigi, millegi niivõrd lihtsa ja loomulikuga seoses!]. Naera või herneks.

27. 01. 2000.

Ma olen nüüd vaba . Rebisin katki kütke , mis mind painanud juba rohkem kui aasta minu elust . See on nüüd möödas . Pean rõõmustama , --- pääsesin veel kergelt .

Ei usu hästi , et veel kunagi sama viga kordaksin enam .

Tegelikult , -- ei mingit alternatiivi isegi ei olnud .

See otsus nö.-- surus end ise peale .

See oli otsus , mis varem või hiljem oleks tulnud langetada . Säärasena olulisim viimaste kuude lõikes kindlasti , viimase poole aasta jooksul .

Või siis jua , -- rohkem kui aasta .

Enam ma ei ole mingil moel sunnitud koormama end kogu selle saastaga: Võin ennast kõigest sellest ju lihtsalt --- säästa . Nõmedusel , jällegi , -- paljudeski selle "ilmnemis-moodustes" on lõpp tehtud. Sest oli see kõik ju üks räpane lugu. Jälestus-väärne .

Mul on väga hea meel , et see kõik on nüüd selja-taga . Kütked , mis muutusid painavaks , lõplikult -- pöördumatult puruks rebitud .

Pean ennast hoidma , kui ei taha ennast kaotada.

Reede , 29 . jaanuar 2000.

See kõik ei ole mitte ainult vajalik, vaid ka kasulik.

Tõesti on, aitab üldiseimaid mastaape oma kohale asetada.

Kergemalt võtta, naljaga pooleks otsekui.

Totaalne ümber-hindamine peab järkjärgult teoks saama nüüd järgnevalt. Paljustki võin end väga lihtsalt säästa .

Ja ei mingit traagikat seejuures, -- ma ju lihtsalt ei taha...

Mõnda aega kohe kindlasti seda. Ehk olen sellega vähemalt õppinud veidigi lisaks toda vajaminevat säästlikkust.

Strateegia , varitsev säärane .

Kogu minu käitumine , isegi mõtlemine , -- kogu minu olemine peab olema viimaste pisi-asjadeni läbi-mõeldult paikka-pandud.

Siin sulle siis tegemist , mõneks ajaks .

Tuleb õppida -- taas! -- ise-endaga olemisest rõõmu tundma. Sellega ka öeldud, et mul peab olema eesmärk, -- 'pean end silmas-pidama' ...

Lähtuda paljuski sellest , et seninegi oli paljuski ekslik.

Tõe-poolest ! , kui mõelda ... parem juba siiski mitte !

Aga tean , oskan , võin , ja -- 'tahan' --- üha paremini teha. Suudan ja võin .

Teisalt , --- ei kavatse asuda teostema umbropsu (!) , läbi-mõtlematult .

Sedagi olnud ju liiast . Mul on põhjust olla 'rõõmus' , olen vaba , võin teha mida iganes. Ma ei p/ea ...

// ....... //

February 2000.

[Siia kirjakohta kirjutasin tol ammusel milleeniumi-vahetuse aastal nagu 2000 samuti, kuid kahjuks on selle kuu kirjutised kaduma läinud, tulenvalt kas hoolimatusest või mingitest tehnilistest viperustest. Ometi kirjutasin sel veebruari kuul midagi palju ja ilmselt ka huvitavalt. Kuigi pole midagi isegi eriti meelde jäänud.]

Põhiliseks teemaks oli tol ammuse aasta kuul midagi, mida Th. Mann minust endiselt paremini sõnastada oskab endiselt veelgi: „... Liberaalse teoloogia teaduslik üleolek /.../ olevat küll vaieldamatu, tema teoloogiline positsioon aga nõrk, sest tema moralism ja humanism ei suutvat mõista inimeksistentsi deemonlikku iseloomu. Ta olevat küll haritud, aga pinnapealne ning inimloomuse ja elutraagika õiget mõistmist leiduvat konservatiivses traditsioonis tegelikult palju rohkem, mille tõttu viimase suhe kultuuriga olevat sügavam...“, (lk. 75.)

Põhiliseks teemaks oli ka mul toona see „metafüüsika“ ristiisa, elik siis Aristotelese arusaamad ümbritsevast kui Kosmosest: „... Aristotelese õpetus ainest ja vormist: ainest kui millestki potentsiaalsest, võimalikust, mis vormi poole pürib, et realiseeruda,; vormist kui liikumapanevast liikumatusest, mis on vaim ja hing, oleva hing, mis ihkab eneseteostust, enesetäiustust üksikilmingus,; ühesõnaga entelehhiast...“, (lk. 78.)¹⁴

Marz 2000.

„... Tahan tõestada, et kes hästi ja

õilsalt talitab, suudab selle eest ka

halba kohtlemist taluda.“ BEETHOVEN (Viini magistraadile 1. veebruaril 1819).

Ludwig van Beethoven: „... Neile, kes ei taha alistuda hingelisele keskpärasusele, on ta igapäevane võitlus, väga sageli kurb võitlus, suurusetu ja tagajärjetu võitlus, mida tuleb pidada üksinduses ja vaikuses. /.../ Igaüks võib loota ainult iseendale. Ja tuleb hetki, mil kõige tugevamadki nõrkevad oma koorma all. /.../ Kui nad pole ka suutnud hajutada tihedat pimedikku, siis on nad meile välgu valgel teed näidanud.“, (lk. 7.)¹⁵

1. MÄRTS 2000.

Hommikul, veel eilse 'pöörise' kaugetest säbru-lainetest veidi kõikudes. Ma ei mõista, mis seal oli äkitselt. Tahaksin mõista seda möödunud kuu alguse toonide meelsuses. -- Aga, -- kõik on ometi hoopiski teisiti, kummastaval kombel.

Sellestki ma tean juba , et seegi kuu tuleb pöördelisemalt erinevana paljudest eelnenuist . Üldiselt olnud vist nö.-"kehvad ajad" . -- Alles veebuarist tundsin end jälle veidigi ,--- ära , st.- paremini . Eelnevad kolm kuud olid aga koshmaar , veel kolm kuud tagasi ajas , -- mõtetu vaevlemine ja aja-raiskamine ja enese-alandamine . Siis suve alguse valuline segadus , olin siis otsekui osadeks jagatud . Millest kasvas järgneva poole aasta maha-visatud vaev ja sihitu tunglemine . Jäi sellest vaid masendav vastikus , mida igati püüdsin paremaks mõeldagi . Ometi , ei ole ma sellest kõigest isegi mitte kirjutanud (, v.a. -- jaanuari keskel , mis aga "kustus" samas) . Liiga painav taak , veel sellegi aja möödudes ,-- kõige enam rõhub mind kõige selle kestus ....

Kuigi ei maksa muutuda siingi ühe-külgseks ,-- ka selles ajas oli helgemaid hetki , ootamatult eneselegi tihti . Igal aja-lõigul oli kui oma eri-pära ja omad veendumused , seega jääb tagasi-vaatamine mõtetuks asjaks .

Üldiselt võib jagada selle aja -- segaduseks , pikaks ootamiseks ja sellele järgnenud pöörasuseks . Kaks viimast kronoloogilises suhtes ligi-kaudu -- 3/4 ja veerand . Jagamine on aga jabur .

Jaanuari lõpus oli mul jälle veidi lootust . Aga paraku oli mul nüüdseks ka ,-- väga palju viha .... Ja nõnda sai veebuari alguses kasvanud lootuses ja selle ootamatus kinnitus-hetkes kuu keskel --- vaid mõnel hetkel -- kergemalt hingata ...

/ Melodramaatiline Quatz ! Milleks mul vaja siia nõnda kirjutada ?! Mitte nii ma ei peaks seda tegema ,-- ennast haletsedes minevikust väärtusetut üles sonkima ,--- mis tähtsust on möödunul !

Ma ei ole seotud kogu selle armetuse külge . Ma olen vaba ,-- niipea kui seda vaid soovima peaksin . See armetu komejant oma ääretus "tõsiselt-võetavuses" ajab mind lihtsalt naerma !

Õppida aina eba-määrasemast ,-- eilse pöörise vaikustest ja varju-mängudest kerkib enam tarkust kui tollest nö.- memuaaride heietamisest! -- See oli siis kiretult muigav üle-olek ja siiras rõõmsa-meelsus .

Ma ei mõista end tõesti,-- miks ma küll eelistan nõnda sobimatut ja vääritult . Olen vaba ja võin mõelda ja teotseda kuidas iganes vaid tahan ! Kõik teed on valla , ja ma võin ka -- 'minemata jätta' .... Olen ise-.endaga, olles vaba kõigest koormavast ,-- miks küll peaksin ennast siis mõtetega koormama ?!! --

-- Aga vabadus hõlmab enamat .... -- Kui ma vaid tahan ! --- mind armastab //?// siiralt kõige ilusam tüdruk, keda ma kunagi näinud olen !!! --- Sa ei teagi veel ,-- ei suudagi ette-kujutleda , mida säärane tüdruk tegelikult tähendab. Lähtu sellest !-- mida tead sina üldse kellestki nagu tema ?! Oled vaid vääritutega seotud olnud senini , selles tuleb end tõesti süüdistada.

Peaks küsima endalt ka ,--- kuidas ma üldse --'julgen' nõnda tõrkuda , nii kaua ... Ometi ma ju ei suuda kujutleda ,mis minust saab kui Tema peaks äkitselt meelt muutma !

Siit võib paista aga ka vastus .... --- vahest oma salajas , ma igatsen pigem hukkuda ... ! See vana , enese vastu suunatud viha , halastamatu. Pigem hävitada ennast kui püüda olla --- 'enese vääriline' ... ? Õudsalt komplitseeritud , kõigiti -- ennast vihkav mõõdu-tundetus . Eriti just -- 'tundetus'... jõhker hoolimatus , kuidas ma küll võin ! Ja kui ma mõtlen varsemale ma ei taha mäletada .

Olen olnud enese kõige hullem vaenlane ja Tema -- on minu päästja .... --- Ja ometi , --- ma ei saanud midagi sellist veel tänagi hommikul kirjutada --- Temale -- mõeldes, endale kirjutades !!! Parem kui ma ei mõtle. Lähen lihtsalt ja – vaatan, mis tuleb...

// Tagasi tulles . Teisiti tõesti, kuidagi . Mis küll täpsemini ?

Magamatus on tõsine nõrkus, üldiselt . Ometi , mis toimus seal panga-kontoris, -- märkimis-väärne ,--- kui riitus ja kui ei midagi suuremat samas. Näidis sellest, kuidas tuleb rakendada oma teadmisi. Nii kiiresti ja nõnda ,et võiks öelda ,-- instinktiivselt ....

Üks kohtumine , ühe noore naise nägu , mis on minu meelde jäänud septembrist '98 --- kui täpselt meelde jäänud ! Samuti aga ka temale mina. Ma mäletan isegi , mida ma siis mõtlesin , kui tema poole pöördusin ,ainsana , meelsasti --- ütlesin ,et ta tundus mulle tuttav , kuidagi , aga --- kaugemalt kui minu mälu tavaliselt sügavusi loodib .... Siis otsisin kaitset aga täna ,--- 'vormisin' ta oma pilguga ümber .... ( kas,-- see tähendab sama kui "pilguga lahti riietama" ? --- kaugeltki mitte , mu poeg).

Koolis läheb lugu paraku vaid aina pöörasemaks . Õieti ,-- ei midagi kuigi märkimis-väärset , aga meelsus on nagu kamikadzel . Mille kuradi pärast küll ? -- Ei tea tõesti .

Teine-kord mõtlen , pikemalt enne , kui magamata mingisse loengusse kipun. Kuigi tänane , läks veel kuidagi samasse ritta tolle ühe reedega , -- peale mida pole ju pikemalt peatutud seal . Las siis vaatavad ja imestavad ja mõistatavad ,--- hakkan omandama kogenud müstifikaatori ilmet ja lähenemis-viise!

Platoni „Symposioni“ viimased tsitaadid sellest tekstist, mis seostuvad toonase aja ilu-ideaalide ja armastuse kui probleemse valdkonnago sõna otseses mõttes: „... (204. B) „...“et tarkust otsivad need, kes asuvad keskel, tarkade ja nõmedate vahepeal, ning nende hulka kuulub ka Eros. Sest tarkus on üks kõige kaunimatest hüvedest. Eros on aga armastus kauni vastu, nii et Eros peab paratamatult olema filosoof, filosoofi koht aga on keskel, targa ja nõmeda vahepeal.“, (lk. 80.) (205. B-C) „... Kõik, mis osutub mitteolemisest olemisse ülemineku põhjuseks, on looming...“, (lk. 82.) (205. D) „... Samuti on lugu armastusega. Põhiolemuselt on see igasugune hüve ja õnne ihaldus – igaühele aga suur ja salakaval armastus.“, (lk. 83).(208) „... Samuti on lugu ka teadmiste iga üksiku liigiga. Mida me nimetame harjutamiseks, viitab teadmiste kadumisele, sest unustamine ongi mõne teadmise lahkumine.“, (lk. 89.) (210. E) „...Kellele on armastuse küsimuses antud teadmisi selle tasemeni ja kes õiges järjekorras tunneb ilu ning on jõudnud neis asjus eesmärgile, see märkab järsku midagi kaunist, loomult imeväärset...“ /.../ „et ilu eksisteerib igavesti, ei teki ega hävi, ei suurene ega kahane; edasi, et see pole kaunis ainult mingis ühes suhtes ja inetu teises suhtes, pole kaunis vaid praegu, ja pärast mitte, et sellega võrreldes on see kaunis, aga tollega võrreldes inetu...“, (lk. 95.) (211. D) „... Sellel eluetapil /.../ mil tunnetatakse ilu, on – kui üldse kunagi – elu inimesele elamisväärne.“, (lk. 97.)¹⁶

Kuigi ,-- vaja silmas pidada , et --- fantaasiale on vabaks lennuks vaja palju ruumi...

Magamatus on teisalt ka mingi ,-- "alguse" koht ajas ja ruumis, kehaline määrav faktor. Teisalt siis alles ,--- takistus . --- Enese-upitamise teel , kahtlemata. Möödu-tundetu ego-maniakk!

Vaja ikka veidi piiri pidada ka , vähemalt püüda seda . See-juures võib toetuda vabalt nt.-- üks-kõiksusele . See on isegi üks tõhusaim reageerimise viis paljudel juhtudel,-- kuna see ei ole ootus-pärane (-eriti minu puhul ) ! Proovi , proovi , -- "harjutamisega saab meistriks!" , -- kust too tänitav ala-toon nonde, skisofreeniliste mõlgutuste sekka ? -- Kes teab , tulles olin -- vist-- isegi "heas tujus" ?

KÕIK see lugu selles kunagises mahukas kirjatekstis on seotud kuidagi mingi miilustamisega äärmiselt rafineeritud demonoloogiaga seoses. Kõige paremini kirjeldabki seda Th. Mann: „... et hingeline faktor omab loomulikku imejõudu, võimet orgaanilis-füüsilisele otsustavat ja muutvat mõju avaldada -- /.../ koguni haigus ja surm võisid puhthingeliste mõjutiste tagajärg olla. /.../ et ka võõras hing tahtlikult-teadlikult, seega siis nõiduse abil, võõrast kehasubstantsi muuta võib; teiste sõnadega: maagia, deemonliku mõju ja nõidumise reaalsus oli seega kinnitust leidnud...“, (lk. 90-91.)

[Nõnda oli toona ka minugi elu otsekui, minu erinevus ümbritsevatest --] -- Th. Mann: „... keskpära ja selle nähtamatu märgistatu vahel, kellele vaimu- ja probleemideteelt iialgi polnud lahkuda lubatud ja kes seda teed mööda teab kuhu edasi sammuma pidi...“, (lk. 104.)¹⁷

// Nüüd on see siis käes. Peeglist vaatavad mulle vastu julmad loomasilmad . Vaatavad kõõrdi , muide ja -- tundetult...

Nii palju vihkamist , et seda ei saagi tunda , halastamatu vaade vaid . --- Siia kohta mul oligi siis vaja jõuda. Ka seda ma ei teadnud. Kõik siia-maani kirjutatu ei loe. Alles nüüd on silmad avanenud. Julmus on deviis, rafineeritud julmus , olgu rõhutatud. Mingit muud võimalust ei ole . Vigu ei saa ma endale enam lubada. Neid olen teinud juba üle normi. Hommsest algab ametlikult uus peatükk. Tänases oli kõik enne , mõtle neile lindudele . Ja minnes teadsin seda samuti, ainult, et ei mõistnud. Hea on vaid see, et -- mõistmine on minu sees. Ja see , et on need linnud... Pean kaaluma miks seda mitte teha. Miks ei ole ma seda küsimust ammu tõstatanud . Kuni eilseni veel ma ei tahtnud mõista. Nüüd ma ei saa seda enam paraku vältida . Ega ka järeldusi . Neid on mitmeid -- näiteks,-- 1.-- tegevus peab olema läbi-kaalutud. 2.-- koolis käimist piirata tarviliku miinimumiga . 3 . -- homme minna ja vaadata endale töö-koht. 4. -- ja viimane-- kõik oma võimalused ühendada oma rada tolle nii armastatud tüdrukuga , on nüüdsest mööda-läinud. Teha omad järeldused .

Veebuar oli viimane võimalus ja selle nurjas kuhjunud vihkamine . Nüüd on see aga läbi. Sääraseid nõrgendavaid mõtteid ei või ma endale lihtsalt lubada enam.

Õppima pean vaid teesklust nüüdsest , varjamist ja --- jõhkrust ---- väga palju, väga salaja ....

//// Ometi pole see päriselt nii 'lihtne'. Seepärast oleks täpsem vahest öelda,et --- olen hoidnud end neist eemale , --- see tähendab ---- olen hoidnud end Temast eemale --- sest ma ei tahtnud neid vihkama hakata . Nii-sama lihtne see asi ongi . Viimseni.

Teisalt on üht-äkki jälle kõik nii otsatult lihtne . Armetu tõpra-kari. Mul on vaid hea meel , tõesti , kui märkan ,et --- tegelikult ei vajagi ma neid loomi . See on suur rõõm.

Aga teisalt ! --- ma ei saa salata, et ühte moodi saab siiski iga kena neid mulle lähedale , just-nimelt --- nagu loom ....

Nõnda ja vaid nõnda . Sest tänaseks ma ju tean oma 'eelistusi' .... See hoidiski neid mõningaid toona nii põnevil , see hämmastav kontrast --- ma otsisin endale vaid vastandeid .... --Eks ole see ju ka vana "tõde" , nonde-samuste hulgas, et --- targad mehed tõmmatakse kui magnetiga --- rumalate tüdrukute külge ,--- sest , mida nad ei armasta nii rõhutada,--- reegli järgi vaid need viimased --- väga ilusad .... Ilusad nagu loomad , see kuidas tema oli , ennast liigutas ja hoidis , --- see kõik ajab mind siiani pööraseks. Neid ka , sest loomad nad ju ongi * -- enne-kõikke .

Kui tihti ma olen kohanud täpselt seda sama pilku . Inimlikult loomalikku . See tunne jäi minuga sealtki.

Olen leidnud jälle oma kirjutamise joone. Ja nii paljutki muud, kui --- taas-leidnud .... Võiksin olla nüüd ka üksi. Aga ma tahan aina --- edasi jõuda * . See-tõttu just ma siin ju olengi . Ja ma olen olnud ülimalt hoolikas suunava valimisel, -- seega ma ei saa ka küsida, -- miks just siin... Ja see rõõm, seda pean ma hoidma. Seda ja oma eraldatust nüüd. Sest, -- kui raskelt olen ma selle enesele võitnud! See on tõe-näoline !

Midagi ka Platoni „Apologiast“ siingi kohal, sest on ju teada, et vana, 70. aastane Sokrates nägi ikka veel oma unenägusi ja kuulis mingi mõistatuslikku „Daimonit“ enensega ostekui kõnelemas: „...(27. B-C) „... Aga anna siis ometigi sellelegi vastus: kas on võimalik, et keegi usub deemonite endeid, kuid deemoneid endid ei usu?“, (lk. 153.) (28. B) „... põhjuseks on eeskätt rahvahulkade laim ja kadedus, mis on juba paljusi tublisid mehi hukutanud, ning ma arvan, et hukutab veelgi, nii et pole vaja karta, nagu võiks see minuga piiruda.“ /.../ „... et iga inimene, kes veidigi saab kasulik olla, peaks kõige tähtsamaks pidama elu ja surma küsimust, ning et ta ei tarvitseks iga teo puhul esmajoones arvestada seda, kas ta talitab õiglaselt või mitte...“, (lk, 155).¹⁸

2. MÄRTS

Tehes silmad lahti ma ühel kestval hetkel,-- ei tahtnud teada , kes ma olen ja kus ma olen . Mälu tuli aga tagasi . Eilne päev koheselt ümber-hinnatuna nähes. Naeru-väärne ja üllatatav . Olin uskumatul kombel mõju all. Kuigi, -- mõndagi eilsest "tõsiselt-võetust" täna vaid mingi naljakalt aru-saamatu farss teisenenud . Nõnda just, -- võtta kergemalt, pidades seejuures meeles, et -- neil ei ole mõistust. Või kellel on ,-- võtta või nt. -- nn. "auväärt rektor" -- kuradi nüri kretiin!, uskumatul kombel küündimatu. Kena õppetund eilsest tõesti! Nii mõndagi eilsest kõrva taha panna. Näiteks sedagi, et -- kooli mul pole põhjust mõnda aega minna.

Ja mida kõikke veel mitte! Sel pole aga määravat tähtsust. Jätkta siit kohast, vastavalt valmispandud kavadele. Eilses palaviku-kuumas vihas sündis nt. idee, et mul vaja minna taas sinna, kus käisin viimast korda -- 15. oktoober '98 -- ! -- Kasvõi juba sellekski, et -- selgitada välja -- 'miks'... Ja sealt edasi, tollele "kollokviumile", otsimaks endale edasiseks rakendust.

Esimesed ended on juba nähtud. Siia kirjutama asudes ennustasin, -- märtsi algusest saab mul siia rohkemgi veel ülesse-tähendatavat olema...

3 . MÄRTS 2000.

Kirjutan kolmapäeva vara-hommikul, ärgates .

Eilne päev oli tõega , --vähemalt-- "mälestus-väärne" ! Hommikustest meele-oludest siiagi paar rida , aga neil pole hilisema valguses kaalu. Nii-siis , mis tehtud, -- esimese asjana läksin siis sinna nonde paljude noorte tüdrukute hulka. Korra olen seda teinud varemgi , aga sellest on mõõdunud tänaseks,-- üle nelja ja poole kuu! --- Seega oli kindlasti teisigi põhjuseid selleks käiguks ,--- peale meelelise naudingu-janu (sic) ja argiste põhjuste . Tähele-panu väärivaks osutus see muidu ka. Tüdrukutelt on lõputult palju õppida. Nad saavadki just nii aru -- et nad on õpetajad , kasvatajad. Aga vaid ilusamad neist võivad seda ka tõesti , kuidagi omakasupüüdmatu varjundiga, -- olla . Inetud tüdrukud saavad õppida aga vaid õelust , mistõttu hakkavad varakult neile antud eeliseid ära-kasutama , kurjasti kasutama .

Seega ei ole midagi hullemat kui inetu naine , ega ka midagi kurvemat . Aga see kõik on uskumatult hämmastav. Tüdrukutel on arengus tohutu ajaline eelis . Nad on praktiliselt --- "kohe valmis" . Kui nad ei oleks üld-juhul nii rumalad ,(või hoopis: "hea-tahtlikud"?) siis võiksid nad oma eelis-asendile toetudes olla vabalt "mäe-kõrguselt üle" ! Õigus on William Faulkneril : nad teavad juba sündides kõike seda mida poisid alles palju hiljem hakkavad hirmu-värinal "avastama" . Ja jäävad alati nõnda, parimalgi juhul, -- "ühe sammu võrra maha" , see on üks teine tsitaat....

Oma jutu-järge edasi kerides ,--- nii-siis jäin sinna, hulga noorukeste neidude keskele . See-kord pea-asjalikult venelannad. Kuid ka nemad 'mõistavad' ,-- hoolimata keele-barjääridest , nõnda-- 'otse' ... , kuidas täpselt ! Olen siiani hämmastunud nende paindlikusest , mis on ometigi ju "suunav paindlikus" , st. -- kohanemine ja siis alles,-- mõjutamine. Olen nimelt rõhutanud nende hämmastavaid eeliseid ; ometi on see ühe-külgne seadistus ,-- nimelt,-- üksi ei ole neil mingit erilist tähendust , ainult mehe kõrval on neil see eriline mõju ja jõud . See avaldub reeglina vaid koos-toimes, vastastikuses suhtestatuses , nõnda tekib kui uus kvaliteet , nö.- "sünenrgia" kategooria . Mida iganes ,-- teooriad on sekundaarsed.

Jällegi , kuhu jäin ?-- keset noid tüdrukuid , mulle järelikult meeldib kui neid on palju minu ümber , paradoksaalsel kombel on neid nõnda -- "haaremina" kergem kontrollida ja suunata ,--- nad teevad seda üli-püüdlikult ise, -- nõnda vastastikku, "sultani" funktsiooniks on vaid veidi suunata, täpsemini,-- oma tahet avaldada ! -- nad kuuletuvad ääretult meelsasti , neil endil ei ole mõistuslikke orientiire nö.- "ise-endast" võtta. Tõesti, kes kunagi "haaremiga" tutvunud, olgu või platooniliselt, sel on raske monogaamiaga leppida! Pöörasemad fantaasiadki jäävad nüüdsest mitmusesse . Pole ime, et see kunagi valitsejate ees-õiguseks , inimliku õnne tipp .

Siis, seal, nõnda, -- too nooruke, sale, tumeda-päine venelanna -- minu eelistatud tüüp, pea-aegu, et täpselt, võõra-pärane, lõunamaine ilu, -- olles seda kord tundma-õppinud ei suuda ma kunagi teistsuguseid tõsiselt hinnata.

Meenutan meelsasti, -- kuidas ta seal mind kohtles! Õrnalt, vastu-pandamatult, ja -- kindlalt -- pole vist mehelikke "küsimusi", millele naistel poleks kohe kõikki võimalikke "vastuseid". Ja mäherdune 'kooskõla' on nõnda võimalik ! Pea uskumatu, mõistsin miks tähtsustavad nad nii tantsimist , kust selle sümboolne tähendus. Tantsivast paarist näeb kõikke selgemini nende vastastikust sobivust.

Aga ka tantsimata, kooskõla ilmneb ka koosolemisel, kui oldakse piisavalt tundlikud. Seal me kõlasime kokku , kui ta oli minu eelistused nö.-"välja selgitanud" . See käib neil alati kähku. Piisab kui neid ainult vaadata, --loevad pilgust kõikke välja ja --sõna-sõnalt -- 'paiduvad pilgu all' ....

Jah, mõtlen end veel tihti sinna tagasi . Kui tüdruk mulle meeldib , ta võib -- 'muuta' minu olemist viimseni , pelgalt oma juures-olekuga . Teha mind paremaks , kui tahab , ja ka teha halvemaks . Võib teha ka sihilikult haiget , kuigi ma ei saa veelgi aru , miks peaks nad seda tahtma . Ilmselt on sellegagi siis , nõnda! , midagi öeldud -- nad tõesti ei mõista mehelikku "õrnust" , on selle vastugi , harilikult , kasvatavad ümber ,selle koha pealt , sest näevad ennast teisiti ,-- veelgi "õrnemas seisus olevana " , ma ei tea. Vahest, -- nemad maksavad nonde "õrnuse hetkede" eest rängemat valu hinda , looduse poolelt, kuigi see alati olnud samas ka tühistatud. -- Mida siin lobisen ? , milleks need selgitused, see on ometi ju 'vaiksete teadmiste' asi, enne-kõike.

Miks ma sinna läksin, mida tahtsin neilt see-kord, on selgitatav üle-eilsega. -- Ma siiski ei taha neid vihata. Kuigi seda eeldas see "peale-asetatud" suhtumine * -- see oli osalt õigustus, osalt solvumine , osalt ka "karistamine" --- mida kõike , lihtsalt -- tundsin et seda on vaja. Ju siis oli ka. Kuigi too fenomen , et -- loevad igal-juhul kui --"avatud raamatust" ja seadistavad nõnda samas ka "kinnistavalt -- nõuab täpsemat "ajastamist" ....

Noh , läksin sealt siis edasi, kenasti "vapustatud" , nagu alati , teadmata veel tolle korra tähendust täpselt ,kuigi see selgub aina järgnevalt ... Nali ainult selles , et --paraku-- nad ei ole 'õiglased' -- ilmselt ei mõistagi selle sõna tähendust * -- seega on otsustaval kohal pelgalt 'juhuslikkus' alati * --- ja seda ma näen , eriti just minu puhul,--- kehtivana... Selle vastu tuleb võidelda , tuleb luua kord nende tingitud emotsionaalsesse kaosesse.

Too "mess" --võti ja mida veel -- tulles sealt, olid märk-sõnadeks naeru-väärsus ja sobimatus , kuigi -- määravaks sealgi ühel hetkel pelk juhus ... Mõnel teisel hetkel oli aga -- ülim meele-vald -- see kuidas ma olen , kui läksin seal -- sundides oma olekuga inimesi pead pöörama , "kuulsin" ka "hääli" ,-- juhatavaid sääraseid teadagi, kuidas aga täpselt ! -- mis kutsusid "ligi astuma" -- mina aga -- "loomusele" truuks jäädes -- sääraseid kutseid kuuldes, loomuldasa ,-- veelgi kaugemale hoides .... Manades ette lõbustatult üle-oleva ilme , kõigi nende jõnglaste ja küündimatute ees.

Üks teadmine oli veel , kuhu ma ka selle sihiga ei läheks , mind ootab -- eriline kohtlemine... --- See kõlab suurustlevalt , aga ei tarvitse seda siiski olla --- seoses praeguse olu-korraga ja üldise taustaga , kui vähegi korralikumalt praegu seda asja ajada , siis -- on seis soodne . Mingil juhul ei tohi end aga alla hinnata kuidagi .

Teisalt peab olema ka nö.--"tõsine huvi" , mida aga vahest polegi nii-väga . Pole väga tungivaid ajendeid ju enam . Mõtlesin ju hiljem , õhtul vist , ka varasemast nii just ,-- kui väga teisiti oleks kõik -- võinud -- minna kui poleks olnud toda liigset "aktiivsust" suve hakul . Oleksin veetnud selle suve rahulikult , ja ... etz, etz. ... Üks "aga" --- oleks ... ! Ma ei tea ju kuidas "oleks" siis , oletamine ei ole teadmine.

/ Katkendlik ja üha kõrvale hargnev jutt see siiani . Nägin üht ülimalt meeldivat und , nimelt täna öösel .... Kuigi ei mäleta mida täpselt , võib siiski oletada -- otsest seost , nonde tüdrukute hea-tahtliku? mõjuga eilsest . Nende lähedus mõjub nii . Kuigi keegi ei tea kunagi -- kuidas täpselt ... Vahest oleks seega õigem nimetada "juhuslikkus" ümber pigem "määramatuseks" ? Igal-juhul , tänane kirjutamine kajastab ka mõningast nö.-"eba-stabiilsust" , kuidas täpselt, iganes .... kogu õigusega , teadagi ....

Eilses oli veel üks veendumise võimalus ,-- nimelt too -- "müüdava armastus" näib olevat end ammendanud , ise-enesest nõnda , mingiks ajaks vähemalt . Eneselegi üllatuslikult , aga tõesti , paistis just nii . Näiteks sinna ühte kohta -- "enim-külastatusse" , nonde venelannade keskele ,-- ja "sisse"! -- pole põhjust enam minna , st.- selle koha peal oleks sobiv lõpetada nendega.

S I C S I C S I C S I C

// Hiljem . No on ikka lugu ! Näib ,et mõõdukus on mulle võõras. Nood arendama hakatud teemad , siin üleval , pluss eilse mõjutatuse ja üle-eilse järel-mõjud -- kokku mingi erilise pöörasuse astmeni . "Soov" nö.- või kuidas ka öelda, absurdne asi , endalegi see ju selge.

Aga ärevuse vastu ei saa -- kui seda ise samas -- innukalt "ülesse-kruvida" ! Noh , poleks paljutki uskunud. Teadmisi siitki , nimelt midagi , mille võrdlusena "Stalkeri" episood kus -- rakendatakse sedagi ,mille tähendust ei teata , kuid -- mõju aimatakse ! Tolle telefoni- ulatuvuse , või kuidas ka öelda , -- kuulnud ka varemaltki. Aga nõnda , jah , mitte ....

Tahaks lausa veel .... ! S I C S I C

/// Nõdaks ,-- nii küüniliselt pole ma enam ammugi rabelenud! Tahaks juba teada kas riivatusel on ka mingi "lagi" ? Mul on täiesti üks-kõik , see ongi kui mingi manifestatsioon , nõnda -- kõik kuradile saates , kogu arvestamise ja mitte hoolides .

Kuradi värk küll ! Mida nüüd teha ? Täis juua end ? Hea mõte aga -- millega ? Jabur , jabur, vastik , vastik -- ja -- kõik on ideaalne ... Kõik on paratamatu ja vajalik ja vältimatu ... Ainus mõte mis jääb , mida vaja on --- eemale-hoida , jääda üksi alatiseks/.../ loobuda endast , anda alla , esimesele soovijale /.../ SIC/.../

Näib ,et kultiveerin seda meelsust tahtlikult lausa ! Milleks küll ? ei saa veel aru . Ilmselt nõnda,et tahaksin olla kuskil tagasi , seal , kus pole veel toda teadmist ja vajadust . Kaotatud süütuse ihalus ... "Mõrvarite proosa võib kasutada suurelist stiili ... " ! (V. Nabakov: "Lolita"!).

Meelsus meenutamas nt. eile-õhtust , kus olid kõik tundmused reas ja kõik korraga -- kuni selleni välja ,et -- "nõristasin isegi paar pisarat " --- et siis hetk hiljem selle üle südamest naerda ! See meelsus võib osutada , muide, vältimatuks , -- kärpimaks toda naeru-väärset "tõsiselt-võetavust" ! Mida tahes , et seda vältida.

Mida veel teha , et leida -- "laest põrand seismiseks" !? -- pole vist paljut "üle jäänud " nüüd ! Siiski -- mõeldud, miks mitte ka -- "tehtud". Hea küsimus -- miks mitte... -- Pikalt ka vahet peetud , pikemalt kui ühe-teistkümnel eelnenud nädalal ! Selle aasta 8. nädal, eelmine, oli nimelt : sozusagen -- "Einsatz-Frei" ! Seega siis ühe-teistkümnel päeval , juba ; äkki just siit too ekstra-ordinaalne pöörasus! Mine tea ja "võta kinni" ....

Muu-seas , et eilne oleks sellega "ühel-pool" ja võiks kirjutada ---Toimuvast --sic! -- siis eilse päeva parim sündmus oli kahtlemata , too hetk 'unes-olemist' , tagasi - tulles . --- Seal oli mõistmine ja aru-saamine , seal alles mõistsin midagi sellest , mida too tüdrukute lähedus mind mõistma pani . Kahjuks , -- küll mõistsin , aga-- ei mäleta mida täpselt...!

Kust võtta tarvilik selgus ja rahu? Mida teha? Mida küll teha? Mis minust saab? Millega sisustada oma aeg? Miks mõtlesin hetk tagasi "Milleeniumi" ja selle Anderseni peale? Milleks need jaburad küsimused siin ? Kas täna , kas praegu?

__________________________________________________________________

// -- Tõmmata siia kohta piir. Millest ei ole taganemist. Sügavamale ma ei taha. Siit ei ole taganemist. Eelnenu jääb selja taha. Muuta lagi põrandaks. Pea-peale pööratud seosed taas korda seada. Sõlmida taas need nii vajalikud seosed. Sõlmin kokku selle "puruks-rebitud" paela. On nimelt selgunud selle ajaga, et ilma selleta ma ei saa, sest ei taha... Samuti, -- seda on mul vaja. Ja -- viha ei ole enam, ei ole eba-kindlust, ei ole nõmedust. On rahu ja selgus ja teadmised. Elada rõõmuga, teha vaid seda mida vaja. Eitades igasugu odavaid mõjutusi. Sõlmides endale kaela amuleti, milles on 'esindatud' see mille nimel edasi -- tahan ja saan -- minna.

Leida end taas ja enam mitte kunagi kaotada... Mitte mingil juhul võtta toimunut liiga tõsiselt! See peab jääma naeru-tekitavaks. Mitte kiirustada ka end liiga tagant. Igal asjal on oma aeg ja aeg paneb kõik paika. Kergelt minnes, kindlaks jäädes. Üks periood on selja-taga, jääda see siis nii. *

///// Intensiivsus. Elada iga hetke korraga. Tõesti, pole midagi 'lihtsamat' ! Olen saavutamas mingit eriliseimat täiust. See ei ole midagi vähemat . Pole enam mingeid "soove", kui kaugel näib see nüüd siit kohast olevat! Üht-äkki on rahu ja selgus ja eesmärgi-pärasus. Kõik on minus endas leida.

Enese-täius.... jah, seda see just ongi . Kogu võimalikkus , ei mingit kitsendavust. Senine on oma paljuski jäädavalt selja-taga. Ja see on tõesti -- 'hea' sõnum. Ja nii see ka jääb. Mul on nüüd 'ees-märk', taas, ja see -- 'kohustab' ....

/ Valida alguseks mis-tahes sobiv punkt ja lähtuda sellest kogu kindlusega . Kõik saab olla üksnes säärane , nagu ma seda ise tahan . Häirivat aga tegelikult ju olla ei saagi .

Lähtuda sellestki, -- suure-pärane seis mul praegu! Pole enam aega, ega põhjuseidki kogu selle tavalise pahna jaoks! Seljaga vastu seina surutud, nõnda -- võin ka ennast näidata -- 'parimast' küljest !

Vajalik stiimul on ju olemas, -- nt. tolle pingsa "tähele-panu" näol, millega nüüd iga minu sammu jälgitakse ! On sellelgi oma naljakam pool !

Minna ja sellest rõõmu tunda !

/// /// Videvikus . Mis on ju -- 'lõhe' -- maailmade vahel ....

Saavutada kontroll ja --hoida seda . Siinkohal Delfi oraakli sõnadega: 'Ne quid nimis' .... Käesolevaga on mul kõik eeldused, et saavutada mida tahes. Minu tahtmised on aga nüüdsest piiratud minu – 'tahtega'... Paljutki eelnenust , -- oli minulgi lihtsalt vaja läbi teha . -- Minul aga vaid selleks , et see tava-pärane siis jäädavalt ,-- selja taha jätta. See ei saa olema kuigi raske . Kuigi , -- paljutki saab olema lihtsalt ,-- erinev kujuteldust .... Seda kindlasti , aga see ei häiri mind suuremat .

Leida taas ise-ennast oma rõõmudes ja oma tegemistes. Jätkata "ise-keskis" sealt , kuhu kunagi pooleli jäin, ja ometi -- hoopis teisest kohast nüüd ! Tunda vastutust oma tegudes ja mitte ühekski hetkeks unustada -- õigeid perspektiive ,-- see tähendab lihtsalt: elada iga oma hetke kui viimast , mõeldes , mida on sobilik endast jätta .... Mis tundmusi, mõtteid ja -- tegusid .

Ja, -- mida ei ole. Eelnenust, -- sellest, mis eelnes siia paar lehekülge ülesse tõmmatud 'joonele', sellest on paljutki vaid "aru-saamatus" . Pelgalt taipamatuse , vastutus-tundetuse ja rahutu ärevuse tulemuseks . Seega ,-- täiesti eba-vajalik suhtumine . Minul ei ole enam sääraseks ei aega ega ka tahtmist . Olla vääriline , tähendab ,-- olla väärikas....

Mis mind kohustab on see mida ma nüüd kannan kaelas . Kui abstraktset 'seost' , kohustavat märki . Midagi , mis kätkeb enesesse minu --- 'eelistuste sümboleid' ....

Kihva küljest võetud nahkse paela küljes ripuvad rituaalsest tähendusest puudutatud sümboolsed ja maagilised märgid .... Kuldne vana-aegne medaljon, eelmisest aasta-sajast , mille kaanele on inkustrueeritud üks kummaline kaunistus.

Murtud lill ripub alla ja selle lehed on viimistletud rohelisest smaradgist, ja -- need -- 'vaatavad kui silmad'... Selle õis, kannab endas mingit funktsiooni , see võib olla nõnda näiteks medaljoni sulgevaks lukuks . Selle ehte tähendus on aga -- olla kõigele 'aluseks' ,-- minule -- 'lähte-pinnaks' .... Seda see ka on . Säärasena ei ole ma sellist 'märki' veel kunagi kandnud .... , nõnda viimistletuna , nõnda kaunina ....

Seegi tõik kätkeb endas oma tähendust . On ju see -- 'aluseks olev' tänaseks omandanud õige viimistletud loomuse. See on osa minust enesest , varjul olev pool , mis aga ometi kõiges alatiselt 'ligi' on .... Olla siis selle vääriline !

Kuldne smaragdidega ovaalne medaljon ripub alumisena. Selle kohal aga , peal-pool siduvat sõlme on üks teine kuju . See on üks erilisem märk , mis on olnud minu oma rohkem kui poole oma elust . Sain selle enesele kuskil kümne aastasena ühel suvisel päeval Tureidas. Mäletan seda päeva ühe pilgu pärast veelgi . Üks noor heleda-päine sakslasest neiu ja tema uudis-himulik vaade. Sealt alates olen ma seda kandnud , vahel , kaua ....

Aga selle tähenduse sain teada alles hiljuti ,võrreldes .... Kaua olen aga selles ka veendunud olnud juba ja seda selle uudse tähendusega ka kandnud .

See kujutab ühte armast pisikest -- 'indiaani-tüdrukut', rohelises kleidikeses , käsi ehmunult suu ees , tumedate silmade pilk häbelikult maas , kaks värvilist sulge pea-paela vahel ....

Mida see küll minu jaoks on tähendanud! Mida see küll minu jaoks tähendab!

Ma tean see-pärast ka , et -- ma ei saa seda kaotada , kunagi .... Olen seda kandnud 'truult' viimased aastad oma elus . Ja sellest on sinna jäänud ka 'märgid' , mis samuti kannavad oma eriliseimat 'tähendust' .... ,paraku ?

Esimene mälestus selle uudsest tähendusest pärineb aastast 1996 , suve lõpust . --- Pärast mida! [Toona, ühel ammusel suvepäeval Berliinis nägin midagi, kedagi, keda ma kunagi poleks osanud aravta, et näen. Mingi viirastus istus minu kõrval pargipingil. JA siis palju aastaid otsisin seda viirastust ka endakeelsel maal, kuid kahjuks ei leidnud midagi vastavat. Nüüd on möödunud juba väga palju aastaid, kuid see viirast seal Berliini pargipingil istub ikka endiselt minu kõrval iga Jumala päev. JA ma vist ei leiagi kunagi midagi nii ilusat ja kena kui see viirastus kunagi ühel ammusel suvepäeval Berliinis. Ja sellest on mul väga kurb meel. Nii palju aastaid pidin mõttetul kombel otisma ei midagi vähamat ega rohkemat kui ühte efemeerset viirastust. Kuid ometi oli see elu üks ilusaimaid hetkesi. Midagi taolist polnud ma varem ju näinud. Nüüd olen näinud ja tuhandeid noid-samuseid „viirastusi“. Tülgastusväärne lugu arvaks praegu. Kuid selle esimese viirastuse lummusest ma ei vabane kunagi. Esimene armastus on ju kõige ilusam?]

Kahjuks , pidin paela siis veel , katki lõikama , ühel hetkel , -- veel ei olnud aeg tulnud .

Läks aasta enne , kui see kord saabus ja suve lõpust 1997 -- olin ma jälle selle vääriline ....

Kandsin seda sel sügisel ja ma võisin --- anda sellele 'märgile' lõpuks ometi ka nime! See oli suur õnn.

Kuigi mäletan ka ühte hetke , mil püüdsin seda 'varjata' , aga siis oli juba 'hilja', seda oli tuntud, midagi oli sellega pöördunud lõplikult, seda oli 'puudutatud', sellega 'ära-nähtud'.

Kandsin seda alati sealt maalt alates, kui pidasin seda vajalikuks ja võimalikuks . Kuigi jah , -- vahel pidin võtma selle ka ära. --- See märk on minu jaoks kätkenud ka teatud erilist 'pühadust' .

Suve lõpul 1998 kinnitasin selle kui talismani oma rinnale , esma-kordselt -- tänases seoses ! -- Kinnitasin too-kord aga veel paraku eba-kindlalt ja see-tõttu järgnesid kurbuse ja viha kulutavad ajad . Mis on aga selja-taga.

Kõige mõistmatum olin aga veel õige hiljuti . -- Jaanuari lõpus , sel aastal --- ma rebisin seda hoidva keti katki ! -- mida olin nii kaua ometi kartnud ise katkevat .... ! See sündis meelte-segaduse hetkel , viimases eba-teadlikuse protesti aktis . Ja see sai kohe ka 'karistatud' --- esimest korda oma elus --- minestasin ja kukkusin , kogu oma "raskusega" selili maha .

Nii kaua austatud talismanidega , ometi ei käituta nii-moodi, see ei ole lubatud . Siiski proovisin end veel petta ja nautida oma nõnda-saavutatud "vabadust" , veel kuskil kuu aega päevasid . See ei olnud kuigi meeldiv.

Nüüd olen selle taas enese külge kinnitanud lootuses , et see aitab minu unistustel teostuda. See kätkeb minu jaoks seda viimast lootust ... Sest ma loodan ikka veel ,söandamata seda eneselegi tunnistada . See kannab endas ka ülimat tähendust --- 'ette-määratusest' ....

Säärane on talisman , mida kannan enesega alati kaasas nüüdsest . See on ilus ja see omab 'maagilist jõudu'´... -- Toogu see siis minule ka 'õnne' !

/ / Keset ööd. Vastu neljandat märtsi.

See oli eriline päv, paljuski. Milline päev! -- kui palju erinevaid tundmusi, -- vastandlikke tundmusi,-- mahub küll ühte päeva! ("Poleks uskunudki") Jäta, -- nii "igaks-juhuks" -- see kirjutamise-koht enesele meelde --- 3. MÄRTS.--- õpetlikku lugemist hilisemakski, ma arvan... [Paistab, et seda õpetlikku lugemist oli isegi järgnevaks 15. aastaks, mitte, et ma seda kordagi lugenuks üle-aru. Kuid midagi jääb meelde ka nii pikkade ajavahemike järel.].

// Praegu on öö , ja ma tulin just dziibiga .... Rallitasin veidi mööda noid kenasti lumiseid tänavaid , mõnedki "potid" õlut ligi , -- ja sees -- ja oli täitsa lõbus! Nautisin olemist ("ennast") seal mäe peal , meenus ammusi tundeid , nõnda – nagu – justnimelt sealt. (Peaks seadma mingi "kriteeriumi" ülesse , mis kõlbab nö.-"stiimuliks" , mis mitte ). Polnud mitte kehv "meele-lahutus"!

Mingi totaalne ümber-hindamine . Nagu neid sel ainsamal päeval veel vähe oleks olnud ! Aga siiski midagi , edasisele juhiseks .

Õieti algas see juba enne seda öist auto-sõitu --- mingi kergus ja --- ülim rõõm ! --- ei tea kust küll äkitselt ,--- täielik mõistmine ja selgus ja rahul-olemine nõnda nähtuga !

--- Kena seis tõesti ! --- Pean otsima ja leidma --- 'põhjuseid' just tollest ,-- päeva eriliseimast 'sündmusest' -- nimelt -- et sõlmisin ühed "katki rebitud otsad" , ja , et --- olen sellega taas ---- 'terviklik' .... See on sügavast tähendusest varjutatud sündmus tõesti . Ja see , et --- midagi säärast leidis aset just nüüd . ---- ( Mida iganes , paistab ,et olen veidi purjus , -- kaks pudelit õlut , ikkagi ... )

/ Midagi selle päeva taipamistest . Ja nimelt --- too uskumatult pikk ajaline periood --- üle nelja kuu --- mis mind lahutas nüüd veel äsja --- ¨sellest ammusest "vapustusest" ja ---- (uskuge või mitte!) --- eilsest päevast ! Küsimus kerkib siit---- kas oleks läinud midagi teisiti kui oleksin ,--- "näiteks varem juuksurisse läinud " ? --- vastus kõlab : Muidugi mitte ! ( midagi säärast ei tulnud mulle lihtsalt pähegi ! ) -- midagi nii jaburat!)) Ühe-sõnaga : ehk aitab juba sellest jaburusest !? Viimane aeg tõesti , tõmmata siia kohta üks piir ja öelda --- "siia-maani , aga mitte kaugemale !" --- seda olen ma selle päevaga ka teinud , tõesti !

Oli jah , üks päev .... On hea kui möödunud päeva kohta võib öelda --- olen jälle "targemaks saanud " .... !

--- Kahtlemata ....

/ ..../ kahtlemata, kahtlemata !

Einoh ! -- vahest juba aitab nö.-"üheks päevaks" ! Tõesti ,õige mõõt , või muidu ,--- pole asjal mingit "võlu" ! ---Inimeste elu , miks nad üldse elavad ??? -- Nad , vaesekesed, ei elagi ju mitte , nad --- on "lihtsalt" --- "vastavalt nõudmistele " ! --- See ei ole aga minu asi ! See -- oleks ju absurdne ! Inimeste elu ,--- see on absurdne ja vastu-võtmatu ... see on aga fakt .... / Järgnevaks seadistada --- pole -- vähimatki-- põhjust külastada toda "asutust" lähemal ajal ,-- säästa end sellest ! -- ( kui vähegi võid !) --- ja kui minna siis ,-- hoopis kellegi teisena... Täie 'valmidusega' , sest --- selles 'kiskjalikus universumis'¨-- teisiti lihtsalt ei saa... -- Aga, -- ma olen ka selleks valmis !!! --- Viimseni ! ,-- mulle teeb otse nalja , kõige selle, -- nö. - "vastustava" -- kummutamine , selle tühistamine, -- see on -- "tühine asi " -- tõesti! --- Pelgalt -- naeru-väärt! / -- Aga praegu, -- on õige aeg, -- minna magama...

Midagi taas oma lemmikautorilt nagu Th. Mann siiagi par rida. Tolle ammuse aasta ööga seoses, nüüd, palju aastaid hiljem seda teksti siin redigeerides: „... neetud /olgu/ ... „ need, kes pole ei külmad ega soojad, vaid leiged. Leigeks ei taha ma ennast nimetada, olen kindlasti külm aga kui ma iseenda üle otsustan, siis ei tohi mu otsust mõjutada selle võimu maitse, kes õnnistust ja needust jagab““, (lk. 106.) [Kohati on minu tekstki siin eelnavalt ja järgnevalt (kuid ainult kohati?) samuti nagu see tunnustatud Schweitzi Nobelist siin järgenval sõnastab:]

„.. melanhoolselt mõtisklev teema, kenasti filosoofiliselt ja üpris väljendusrikkalt tuntakse huvi maailma mõtteuse vastu, milleks kogu see ruttamine ja sagimine ja rahmeldamine ja üksteise piinamine?“, (lk. 109.)

„... -- nagu kuulesid inglit pikalt-laialt patu üle arutlemas: /.../ ... kuna tütarlapse madal haridustase mind tüütama hakkas [Victoria? -- sic! Üks hilisem neiu, täpselt nagu selle kohta kirjutatud!] „/.../ suhtumises sesse problemaatilisse sfääri... /.../ --, sõltus sellest puhtuse, karskuse, intellektuaalse uhukuse ja jaheda iroonia soomusrüüst, mis teda ümbritses ja mis mulle püha oli --“, (lk. 120.)¹⁹ [ Just nagu minu kohta kirjutatud, siis toona, sel kunagisel ammusel ajal, kuid ikka veel on see viimane tsitaat otsekui minu enda kohta kirjutatud!]

4. MÄRTS

"Siin ma siis nüüd olen , sest teisiti ma ei saa..."

Kõige alguses olid unenäod ja ma mäletasin neid . Siis tuli mälu ja -- kahjuks-- olin sunnitud ärkama . "Armetu elu ! " . Veel üks tsitaat lisaks.

Üldiselt : reaktsiooni . Pöörasusel on oma kindel hind . Huvitav tõesti ! Kõige enam häirib mind just see mõju "mõtte-tegevusele". Kuradile see urgitsemine !

Eilne oli tõesti, -- vähemalt "omanäoline" -- ? Seda kindlasti . "Kahtlemata" .

Üks eilse taipamine jääb mind painama . Pean silmas toda röögatut perioodi -- üle nelja kuu -- Kas tõesti ?! Ma ei oleks isegi enam imestunud .... Mis tähenduse omandab juhuslikkus sellega !

Kui ma poleks oktoobri keskel läinud sinna teatud kohta, kus -- juhuslikult oli keski indlev emane.... Juhuslikkuse määr on otse hämmastav ! See ei saa olla pelgalt juhus.

Kogu see noorte tüdrukute kamp seal tookord . Neile ei maksnud midagi "teha mida tahes" , samas ka nõnda -- lõdvalt .... Nemad , erinevalt minust , ju teadsid , et -- ma 'pidin' sinna tagasi minema .... Läksingi --- neli ja pool kuud hiljem ! Absurdne asi see kõik kokku. Miks ma ei läinud varem ? -- Midagi säärast ei tulnud mulle lihtsalt "pähegi" ,--- säärane "üle mõistuse" suvalisus. See oleks tundunud jabur kui keegi olekski midagi säärast väitnud.

Mis "oleks võinud" teisiti minna, ilma selleta? -- Ilmselt nii mõndagi, konkreetselt võttes.

/ Kuradi jama ! Ei soovi seda isegi lahata.

Juhuslikkus kõige üle.

/ Käes-olevaga , mõne viimase päevaga ( "kui täpne olla -- pole vaja täpne olla !") -- oleks kui "kae silmadelt langenud" ...

Ärkamise tunne, kainenemise kogemus.

-- "Pole hullemat ärkamist kui ärkamine peale armu-uima. Ükski veini-pohmell ei ole sellega võrreldav " --- kasutades taas "võõraid muusasid" ....

Järeldused on samuti ühetised ,-- miski mõte pole mulle praegu kaugem kui end mõnega neist ("paksud teletupsud , rasvased kretiinid"!) -- kuidagi "siduda" .

Ketserlikud mõtted . Neid kuulatakse ju ka pealt !

"Mine või hulluks ! " -- Ei , parem juba siiski mitte....

Mis siin ikka liialt "urgitseda", sellise "psühho-analüüsi" raamides .

Naudi oma kalli-hinnalist vabadust ! -- Ja miks ka mitte, tõesti .... Nädala lõpuni kenasti ise-keskis , näis siis , mis-kuidas edasi . Õnnistatud muretus! Kust küll säärane optimism? Oskan tõesti , kuidagi kergelt võtta kõikke . Tolle erilise 'eraldatuse' , vaimse üksi-oleku üks positiivne kaasus.

Varsti tuleb kevad ja toob enesega lootused ühes. Kuigi -- enam ei taha midagigi nagu kuigi-võrd ....

Noh , küllap õpin jälle "tahtma" ! "Ajad on need mis muutuvad, mitte inimesed" ! -- "võõraste muusadega tõesti sina-peal", paistab-et !

Muu-seas , tollel medaljonil , selle kaanele kujundatud murtud lille õis on -- pärlist ....* Kaks lehte on lihvitud rohelisest smaragdist ja õieks on valge pärli-tera . Väga ilus , ja ka -- hinnaline .... 'Murtud lill' .... seegi on sümboolne.

Rohelisest vääriskivist lehed on kuidagi eriliselt lihvitud , nagu kaks silma . Vaatavad kui kaks rohelist silma ....

Ja muide,-- medaljon ise on hoopis vaskne vist . -- Ei , siiski -- kuldne ! -- Heledast kullast, vahest on sees ka proov.

Väga ilus ja väga hinnaline vana-aegne töö !

// Otsustav meelsus. Üht-äkki on kõik selge , kuigi kaugeltki mitte lihtne. Seda ei saa mõista ,raskeks saab kujunema -- seda andestada . Vahel haarab mind otse hüsteeriline naeru-hoog ! Hobuse unenägu! Need armetud rasvased kretiinid ! Ja nemad oma-meelset "juhivad" kõikke . Need uskumatult rumalad kana-ajudega tõprad !

Edasisest . Kooli võiks sama-hästi ka pooleli jätta aga ma ei tee seda siiski. Et äkki mõni just seda soovikski . Ka viha ja põlgus võib olla edasi-viiv jõud. Igaljuhul ,-- käia seal võimalikult harva nüüdsest . Pole nagu enam -- mingit põhjust....

Vähemalt ei saa keegi öelda, et ma ei "üritanud" ! Kuidas veel ,-- kui kaua veel !

Ja ma üritasin ju 'ausalt' .... Seda ei saa andestada.

Samas ,-- viha välja-näitamine on mõtetu asi, asjatu , kulutav.

Kultiveerida hoolega üks-kõiksust . Ei saa ju ma ka salata mingit -- 'kergendust' ...., vabanemise tunnet ....

Ei ole siiski selle räpase looga segatud . Pesen oma käed sellest puhtaks !

Sisustada oma aega millegi meeldivamaga , küllap leian mõndagi . / Kui lihtsalt leitav ! Tõesti , igas pisimas asjasgi on see olemas ! Kui vaid otsida !

Oleksin kui ärganud ülesse ühest une-näost , mis alguses oli väga ilus , ja lubas lõputult enamat , siis aga muutus painajaks .

Nüüd siis tean , -- minu teadmatust on kurjasti kasutatud , aga ma ei hooli sellest enam , vähematki ei võinudki maksta minu saavutatud 'vabadus' ....

Midagi on pöördumatult teisenenud . See nähtub juba sellestki kuidas nüüd mõtlen sellest tüdrukust , keda kunagi tahtsin armastada . Mõtlen küll tihti ,aga-- kuidas nüüd ometi ! -- --- Muidugi ma ei mõtle temast mingil moel halvasti.

Seda ei ole ma kunagi teinud , ega tee ma seda ka edas-pidi.

Kõige enam mind vapustab , et ma ei tunne enam mitte midagi . Täielik tühjus. Kuidas on see küll võimalik ? Alles paar päeva tagasi kirjutasin siia midagi , mis oli rohkem "tundelisem" kui paljutki varasemast . Kuigi jah , sinna kirjutades juba aimasin, veidi , et see ei ole päris õige. Aga siiski , too eelmine kuu ! Mida mõtlesin ma siis ! Ja nüüd --- täielik tühjus....

Ma ju tahtsin teda armastada. Viimasest sõnast on aga sanud minu jaoks mõnitav pilge. Midagi vastikut seostub nüüd sellega . Teen juba liiga palju , et seda enam kunagi suuta. Tõeline armastus on rajatud alati naiivsusele. Seda viimast aga on nüüd -- õnneks ! -- kõvasti vähem ....

Näen nüüd kõikke toimunut just-kui esma-kordselt . Paljutki sellest , mis seni mõistmatuks jäänud, on üht-äkki arusaadav . Millega ainult pole aga midagi peale hakata. Varem oli vastu-pidi -- nappis teadmisi aga oli -- 'head tahet'.

Th. MANNI palju konkreestemas sõnastuses leidis minuga tol perioodil just midagi taolist aset: „... nii et jääb vaid loota, et see jumala tahtel inimlikkusesse ja seega ühtlasi loomalikkusesse alandumine sünniks säästvalt kauneimal, hingeliselt ülevaimal kujul, armastusandumuse ja kirgastava tunde varjus.“ /.../ et kõige uhkem vaimsus loomalikkuse, alasti kihuga kõige vahetumalt vastamisi seisab, kõige jõhkramalt selle küüsi on jäetud;“ /.../ „Vaimukõrkus oli kohtumisest hingetu kihuga traumeeritud.“, (lk. 121.)

„... sest lõppeks on naiivsus olemise enda, igasuguse, ka kõige teadlikuma ja komplitseerituma olemise alus. Peaaegu lepitamatu konflikt sünnipäraste geeniuste pidurdatuse ja produktiivse ajendi, karskuse ja kire vahel – se ongi naiivsus, millest seesugune kunstnikunatuur elab, pinnas tema loomingu keerulis-iseloomulikuks kasvuks;“, (lk. 124.)²⁰

5. MÄRTS

Reede hommik. Magasin, nägin und, mäletasin seda ja tähendasin ka ülesse. Oluliselt kummastavat sealt, tõesti, sellest korrast.

Äkiline ärkamine. Ja kui mälu tagasi tuleb, tundub see alati koormavana. Vaja jätkata ühe teise kirjutamise kohaga, juba selle võimalik soodne psühholoogiline mõju.

Eilne oli märkimis-väärne oma tundmuste uudses kvaliteedis. Vägagi. Eriti too tundmus, nagu -- oleksin taas üle väga pika aja -- "mina ise"..., mingi vastav veendumus. Kindlus sellest ja väitmistes just, olekuski, mingi otsustav meelestatus, kuigi ka vihast tingituna.

Päev möödus kuidagi kiiresti, etapi-viisiliselt mõõdetuna. Hiljem tulid mingid meenutavalt kaemuslikud hetked.

Midagi uudset neis --- otsekui "ümber-hindavates" meenutustes . Väga eriline -- 'kehaline' olukord , meeldivanagi tajutud kehaline olek see-juures . Või -- kuidas täpselt ....

Õhtu poolel nagu mingi melanhoolia , emotsionaalne roidumus . Tingitud ilmselt otseselt eelnenust . Hommikus oli siis ju tõesti vägagi -- kirkalt 'vahedaid' hetki ....

Kui uni saabus , tuli see kuidagi viivitlevalt , eriliseima kummastuse tundes .... Suletud silmades taga tantsiskles terve kaskaad -- 'kirjeldamatuid kujundeid'..., nagu ei oleks see tavalisest maailmast .... Siis tuli uni ja unustus ....

/ Nõnda eilsest , "linnu-lennult"! Üldiselt pole sel tagasi-vaatamisel ju olulist ots-tarvet --- nõnda talitades aina --- "ühe sammu võrra maha jäädes" ....

Tehes selle "sammu" olen aga siin -- mis on aga -- "siin ja praegu "? --- Ärgem muutugem profaanseks .

Meele-olud kuidagi -- stabiliseerumas , või kuidas ka iganes. Vähemalt võrreldes,-- nädala hakatus oli tõega ekstreemne , isegi minu puhul !

Isegi midagi veelgi enamat --- see oli ka -- 'otsustav' -- minu puhul .... Mida aga sellega kõik ära on "otsustunud" , seda näitab minu tulevane aru-saamine .

Näib , et -- olukord eeldab !-- minult nüüd mingit totaalset ümber-hindamist , kui see juba ei olegi (Märkamatult!) --"aset-leidnud" .... Midagi selle suunalist olnud viimastes päevades , eile õhtul ja hommikulgi ....

Ja nimelt ,-- "mis jääb üle..." --- kui üht-äkki märgata (sic!) , et -- minu privaatsus on muutunud nö.-"küsimuse alla olevaks"! Kenasti sõnastatud igati . Aga ikkagi -- raske uskuda siiani --- minu mõtteid kuulatakse pealt .... ! Kõlab juba "üle mõistuse" --- aga milleks selle juures liiast poseerida

See on ju "fakt" ! Mäherdune silma-kirjalikkus siit küll järeldumas ! Mis pole aga minu asi . Võib-olla polegi mingit erilist "teesklemist" ,-- pole lihtsalt mingit ise-seisvust , ühtlane amorfne mass .... "Süda läheb pahaks ... "

Endal ei paista aga midagi muud üle jäävat, kui õppida oma mõtteidki 'kontrollima'.... ! Meeletu lugu ! Häda-vajalikuks osutub see-juures vähemalt esialgu, mingi eriline distantseeritus.... Katseliselt proovides , kas või --provotseerides , ja isiklikkust kõigiti vältida püüdes , mitte hoolides....

---- Eraldi olles sellest üle olla ....

// Otsekui üle-vaatlikust vaate-kohast näen seda kõike.

Ja see mida ma näen on hämmastav. Kuidas minuga on läinud . Passiivsuse kreedo.

Ma ei hooli enam sellest tüdrukust. Esimest korda söandasin sellise "pühaduse-teousega" lagedale tulla siin.

Aga ometi , see on nii . Ma ei tunne tema vastu enam kõige vähimatki ja tahangi ,et see nii oleks . See on peen vahe-tegemine.

Seda näitas ilmekalt kogu eelmise kuu lugu . Siis ma nimelt küll -- ei hoolinud enam , aga tahtsin hoolida, ikka veel, kõigest hoolimata . Enam aga ei suutnud, tõesti mitte.

Kuigi tema selles vihkamises ja põlguses süüdi ei ole. See pärineb hilisemast ajast, ma tean. Ja võib-olla oli see ka paremgi, et me siis , hiljem veel , kokku ei saanud. Ei pidanud hakkama vihkama sääraseid abituid olendeid , kes tõesti ka -- 'vääriksid' kaasa-tundmist.

Kuigi praegu ei ole mul selleks aga vähimatki tahtmist enam . Midagi koormavat ja ahistavat seostumas sellega paraku. Midagi eba-meeldivat , praegu oleks säärane seotus vaid koormaks ,-- kiviks kaelas....

Ometi, ma näen nüüd, et ka temalgi oli oma osa, selles kõiges mängida , mis ei olnud mulle, -- kaugeltki mitte-- soodne.

Näen nüüd ka kuidas ja miks täpselt ta nõnda käitus ja oli . Ilma , et sooviksin teda ühetiselt sellega kuidagi "paikka-panna" , ometi selge , et -- ta seostub teadmatusega puhtalt (et ikka eufemismides väljenduda). Sest -- juhul kui see ei olnud just seda , alati, võis olla ka , vahel, midagi hullemat,-- isegi sihilik teotsemine nõnda just mõneti . (Räägi otse!)

'Juhuslikkuse' kokku-sattumisel kohtasin just teda siis , kui olin esimest korda -- valmis millekski sääraseks. Ta oli küll palju ilusam kui enamik teisi aga temalgi olid omad puudused. Osalt küll temast otseselt olenematud --- seekord , seal oli tema ilmselt mõneti -- "surutud seisus" .... Jah, siia kirjutadesgi meenub mõndagi ,mis seda igati kinnitab.

Ilmselt osutus -- ka temale , hoolimata oma silma-paistvast ilust , mingit armetut pudru-pead ,--nö.- "enese külge köita" . Tunnistagem aga ausalt ,-- ilmselt just sellele tõigalegi peangi "säärase õnne " eest "tänulik olema" .

Ta vajas kedagi , kes teda tingimusteta jumaldaks ja kui see "keegi" oli paras-jagu võtta ka selline , kes nö.- "asjaga agaralt nõus" ,-- st.-- aga enne-kõikke -- piisavalt "kogenematu" selleks , siis muidugi ,-- mis sai temal selle vastu olla . Eriti ,-- kuna see millekski ei kohustanud !

See , millest arvasin kujunevat oma eelise , ja nimelt ,--- neid nö.- "ühes-koos" ! -- ette võttes , ei osutunud selleks siiski mitte . Kui isegi mitte risti-vastupidi ! Sest mul ei old vähimatki aimu nende kõigi uskumatult süüdimatust rumalusest. Seal koos olid nad lihtsalt -- "ühes-koos oma rumaluses" , ei kammitsenud piisavalt üks-teist , nagu see olnuks "sega-soolises" rühmas. Veidi siiski ka olid --- "kammitsetud" , kui mina neid selleks otseselt ajendasin , neid -- "üks teise vastu välja mängides" !

Selle ühe tüdruku suhtes olin aga tõesti "pimedusega löödud" , viimseni , osalt ka nö.- "vaba-tahtlikult" , kuna ta välimuse poolest oli teistest kõigist seal tõesti -- "mäe-kõrguselt üle" , teisalt olid seal, kahtlemata! , ka muid nö.- "mõjutavaid tegureid" juures ....

Näen nüüd ,et hindasin oma "vastu-panu võimet" veidi üle , ja nimelt -- ma ju ei teadnudki , alguses eriti , -- millele mul tuleks üldse "vastu panna" , samuti hilisem probleem -- kuidas nö.- "ise-endale vastu panna" . Üritasin seda ju tõesti.

Millega seoses , olgu ausaks jäädes lisatud , et ei maksa kõikke tagant-järele liialt "era-poolikult" hinnata. Ka minu enda teotsemisele sealt rohkesti "nõrku kohti" kätte näidata võimalik. Kuigi mind see-juures veidi vabandab minu teadmatus ( ja noor iga!)

/ Mida iganes , praegu vähemalt -- hingan kergemini , et see lõpuks ometi läbi on . Sest kui oleks ainult tema !

Päris algusest peale on olnud liigagi paljusid nö.-"teisi" kõrval olnud ,-- segamas . Jah , ausalt -- tema ei olegi ju mitte kõige vähematki mulle ka "teinud",-- või kuidas seda ka nimetama peaks ! Alati on leidunud küllaga mingeid teisi "huvilisi" . Esmalt üks ja siis teine . Esimene poleks saanud veel määravaks , küll aga sai otsustavaks "teine".... Kurat võtaks küll ometi ! ( " Nii ette-vaatlik kui ma ka olin"!)

See oktoobri-keskmine "linnas-käik"oli siis ikkagi viga! Mäletan kuidas siis ütlesin : Vahest on paremgi , et .... ! Ikkagi ei olnud siis , järelikult , või : kes teab ?

Kurat seda teab ! Mina tõesti mitte kõige vähimatki, ega poleks ka ilmselt uskunud kui keegi oleks midagi vastavast väitnud. Mõistuse-vastane, jaburuse ots ( Mis ajast peale aga oled sina nii agaraks "terve mõistuse" ees-võitlejaks hakanud ?) Aga jah, selle teisi-päevane linnas-käik , tegi selle nüüd -- viimaks ometi ! -- ka üsnagi selgeks... Ja nõnda just leidis oma lõpu midagi , mis algas kunagi palju varem , hoopis teises kohas ....

Kas oleksin siis tulevat tahtnud kui, ette oleksin näinud ? ---- Kindlasti mitte, aga säärasel seadistamisel pole mõtet. Üks küsimus siia vahele, 'hea ' küsimus, tõesti -- kui-võrd on minu saavutatud "positsioon" erandlik. Nõnda küsimisse on kätketud juba ka vastus ,-- ma tean , et see on erandlik, aga ma ei tea selle erandlikkuse määra. Üks moment siin-juures on kindlasti teatud nö.-"ealine graduleeritus" .

Aga jah , kokku-võtvalt , võib nõnda , kiretult kahtlemata , nentida ,--- mis aset ka leidis , sel omane teatud -- "klassikaline maatriks " --- ühte , parimat siis, ma kunagi tõesti tahtsin, aga -- kui kohe ei saanud , siis -- kaotasin huvi.... Ja teisi ma tõesti , pole isegi tahtnud.... , rääkimata sellest süütust tõprast , kes oli paljuski selle tahmatu ? täide-viija.

Samuti võib küsida , kuivõrd siin aemotsionaalne lahkamine juba käsil näib olevat , -- kuivõrd -- kõik äkki vaid -- nõnda minna saigi .... ?

Sest minu püstitatud nõudmistele vastavad vaid väga vähesed, parimad kõigist , täiuslikkuse ihalus... See oleks saanud olla vaid ääretult haruldane juhus, kui oleksin 'enese kaotada võinud'... !

Sel korral , näen ma nüüd --- seda isegi ei oleks saanud juhtuda .... !

Välja-arvatud minu 'unelmates' .... , ja nõnda olen ma ka 'armastanud' .... ja vihanud .

Nüüd on see aga möödas , lõplikult möödas , ma pean selle mõttega meelsasti harjuma, ja ma tunnen , et olen vanemaks jäänud...., nad teevad seda 'meelega'!

"Oli ilus päev ! " Võib siia liasada Axel Munthe sõnadega. ---- / ---- / ----

6 . MÄRTS

Laupäeva õhtul. Väljas on kõik kuidagi muutunud nõnda-sama täpselt nagu minus endaski .

On sula , ilm on pöördunud pehmeks, talvel "selgroog murtud" . Õhus on juba midagi kevadest, mingi vaevu-tabatav värskuse hõng . Tuule eriline 'maitse'....

Mis toimub aga minu "sees" ei ole nii ühetiselt paikka-pandav. Hea kui suudan seda jälgidagi, seda järgida ....

Kuigi, siia ülesse-tähendamine ei tohi saada kuidagi määravaks,* see on lihtsalt toetavaks raamistikuks.

Hommikul ärgates , ja siis hiljemgi veel olin haaratud mingist , pea unustatud? , tegutsemise tahtest, või kuidagi , varjundi võrra , siiski -- 'teisiti' ....

Igal-juhul,--- järje-kordselt teisenenud meelsus, mõneti küll.*

Kuidagi ,-- see avaldub kuidagi suhtumises. Ja näiteks selleski , et tundsin jälle mingit "tarvidust" kirjutada , kohustust? Ei tea, kuigi seda võiks ka vabalt teha. Ja kindlast alustada paari uudse "kirja-kohaga" -- meenutamisi ja siis ka -- "küüniliselt" !

Muidugi, -- mööduv nädal on , seninigi juba ,--- kõige enam "ülesse-kirjutamist" leidnud periood üldse, --- kogu minu senises olelus .... ! Märkimis-väärne tõik tõesti, eelnenud viiel päeval olen siia kirjutanud pea-aegu sama palju kui kogu eelnenud kuu jooksul kokku ! Hämmastav.

Juba seegi tõik ainu-üksi , peaks rõhutama selle viimase nädala alguse sundmuste era-kordsust. Sest seda need tõesti ka olid. Sõna-sõnalt, -- erakordsed, seni-olematult...

--- Kuigi ,-- ei juhtunudki nagu midagi eriti "olulist". Kas see tähendab, et olen "vähe-nõudlik" ? Vaevalt, kuigi ka see tähendab mõndagi...

Jah , selle nädala algus, tõesti , midagi kui --- 'murdus' seal , pöördumatultki .... Ja mul oli selle üle ainult hea meel. Tunnen end juba lihtsalt paremini.... Tõesti , kui taas -- rohkem

'ise-endana' , kuidagi . Pea-aegu unustatud tunne säärane. Sest kui kaua aega tagasi, -- ma üldse võisingi midagi säärast tunda! --- Uskumatult kaua aega tagasi, kummaline , et siiski suudan meenutada seda. --- Mida ? Miski minus, -- minu kehas on olnud alati teadlik kõigist aset-leidnud teisenemistest ! Ja see on suure-pärane asi . Keha mäletab , keha teab , järgib ise-oma vajadusi ,--- 'kõhklematult', kogu võimaliku veendumusega , alati .... !

Miski on minus ometi teiseneud, mitte pelgalt -- 'nihe' , vaid karaadi võrra intensiivsemalt -- tegemist on taas , --- 'muutusega' ....

Viimasest säärasest, võib rääkida alles jaanuari viimaste päevadega seoses. Kuidas täpselt,--- ei või rääkida .... !

Huvitaval kombel, mis kahtlemata on enamatki kui vaid juhus,--- nüüdki nõnda ,--- midagi hakkas teisenema juba õhtul , ja eriti,-- ööl, vastu esimest märtsi-kuist päeva. Tõesti.

Kuidas tuli küll seegi-kordne mõistmine ! Teadsin , et midagi on toimumas, midagi pöördelist leiab aset , -- ja ometi -- ma võisin vaid --- jälgida seda .... ! Nimetasin seda , midagi kirjeldamatut,-- siis 'pööriseks'.... * -- kõik nagu keerles pööreldes minu ümber ja minu sees , võisin vaid ,-- 'enda küljest kinni-hoida' , --- sest mul ei ole ju kedagi "teist" , kellele loota .

Ja tuli esimene päev kevad- kuust , kirjutasin ja läksin , võides ometi seda mitte teha. Õhtul oli mul kui palavik....vihkamisest.....

Kust tuli see järgmise päeva taipamine, et minna just sinna , mul ei olnud ju säärast kavatsustki varem .... Üht-äkki olin ometi veendunud selle vajalikkuses , ja -- veelgi enam ,--- tulles sealt, -- olin veendunud ka selle 'tähenduses' .... Mida see küll tähendab! See kõik kokku .... -- midagi uskumatult suurt , avanemas minu pilgu ees. Olulisena , väga olulisena, ma tean , võin siia ülesse-tähendada ka tolle teisipäeva-õhtuse 'unes-olemise' ....

Kuigi ma ei mäletanud ärgates pea midagi , kuigi ma ei tea praegugi selle ,-- nõnda nähtu -- tähendust.

Kolma-päev oli murdumise kohaks , see oli 'murde-punkt'.... , tõesti . Oluline teisenemise koht minu suhtumises . Mingi hoiakuline pöördumine. --- Pea-peale asetatud seosed ma seadsin taas korda . Ehk küsimus sellest : "kuidas muuta lagi põrandaks" . Nõnda jah .

Vahest võin selleski päeavast otsida mõjutusi nö.-"väljas-poolt" , kuigi ma samas ju tean , et ei tarvitse ka "liialdada" selle "teooriaga" just. See on kehtiv vaid õige piiratud ulatuses , nö.-- "vahetu mõjutamine" , kus-juures -- asja-osalisena , tajun säärast ju mingilgi moel alati koheselt , kuigi -- selleks vaja arendada mingit erilist vilumust ....

Nõnda olid mõlemad kolmapäevased nö.-"äärmused" kasvanud minu enda terviklikust olemisest --- nii "põrand" kui ka "lagi" , kuidas-pidi ka võtta . Ja enne-kõikke -- see muutmise jõud ja tahe ,--'tahte-jõud' -- oli kasvanud minu tervik-olemusest , ja see on --- 'hea sõnum' ....

--- Meelsasti mäletan näiteks nüüd alati seda , et --- just sellel, nõnda erilises ,-- 'murdumise punktis',-- tundsin erilisemat --'tarvidust' ja tahet -- sõlmida kokku ühed -- katki rebitud otsad . See sai sümboolseks , uue alguse märgiks ,minu jaoks....

Väga ilus sümbol säärane tõesti, ja eriti, et -- just nüüd, sellel hetkel .... ! Midagi on ka möödunus jäävat .

/ Kas on midagi, mis ei ole ? -- seda öeldes, ma kuulsin midagi ja tundsin kui äkilist -- kerget 'pööritust' .... Ma mõtlesin see-juures millegile muule . Õieti küll ,-- kellegile muule , olen tabanud end tänaselgi päeval seda juba varemgi tegevat --- mull on silme ees üks nägu , mida ma -- 'nõnda tundes' ! -- pole kunagi ju ometi -- näha saanud. Süüdistav pilk ja ilme .... Tema ema ? --- Süüdistan ma enast ? -- milles peaksin mina külle ennast 'süüdistama' ?! Kust küll säärased jaburad mõtted ?!! --- ma ei ole ju midagi "teinud" .

--- Ilmselt kõlab "vastus" -- just selles .... (pluss tähendus-rikas paus ja süüdistav pilk )

--- Kellega ma küll siin nõnda väitlen ?! Ma olen lõpetanud selle painaja , ja lõplikult ometigi ....(aplaus)

--- Enam -- ma ei taha --- ? Kummalisi tundmusegi , siit ja praegu . Meenuvad need paljud viirastuslikud 'une-näolised kujud', nende olek ja nende .... olek ....

Midagi vaikselt süüdistavat on neis.... kuidas küll ! ....-- vaikselt süüdistav olek .... , midagi väga naiselikku ja lõputult õrna on neis viirastustes ....

Uskumatult, andestamatult rumalad ! -- Ja ometi tean ,et ma võiksin --- oma teadmisigi juba -- väga 'kurjasti' kasutada .... Kui mind liialt ärritatakse .... ! Nad peaksid mind kartma .

--- ' K u r j a l i l l e d ' ---

(( Muu-seas ka teisipäevased ajendid võisid olla just nõnda,kuidagigi , see on isegi "tõe-näolisem" (!) -- esmalt juhuslik mõte ja sellest võrsunud ära-tundmine asja sobivusest , heaks-kiit , nt.-- aeg näis paras --- mida iganes , kuidas iganes täpselt ! Psühholoogilise rekonstruktsiooni katsed .

Samas see, siin tõstatatu küllaltki keskse tähendusega punkt . Ja nimelt ,-- säärane mõtlemise viis võib osutuda õige pärssivakski teguriks, ometigi . Tegelikult ei tarvitse selleks olla rohkemat alust , kui minu oma-enda loomuse (nt.- üks sisse-juurdunud) omadus ,-- otsida nö.- "süüdlasi" alati väljas-poolt , näha end nö.-"ohvri" rollis , jne. --- No see on juba lausa "klassikaline analüüs" ! müts maha ! -- Kuigi , midagi võib nõndagi urgitsedes viimati sõelalegi jääda .... Muu-seas, see hüü-märk , seal üleval , avab -- "arutluse sisse veel ühe plaani " , kahtlemata ....

Olles jõdnud otsa-pidi kolmapäeva õhtusse .... ah ja ! -- oleksin pea-aegu ,et unustanud ! --- üks poolik piip mahtus veel sinna , päeva isegi , ära , ja samuti ka sellega seonduvad tõdelused . --- Millega seoses , olgu mainitud ! -- juba siis vist, mõtlesin , et ei teeks paha, kindlasti mitte! , korrata seda --'nihutamise' viisi , et --- näha saada uusi tarkusi selliselgi moel!

Miks mitte juba tänaselgi õhtul! Seda enam , et eelmine nädal oli täiesti --- "ilma", nagu ütlesin varem, ja üle-eelminegi,vist korra vaid .... Mõeldud , küllap saab ka -- tehtud .... !

Ehk siis olin nagu seda kirjeldab Th. Mann oma ladusas sõnastuses: „... äramärgituna, saatuse poolt tabatuna... // vaimuuhkus // ... siiski teatav hingeline kate ja inimlik õilistus ei puudunud. Viimane avaldub minu arvates selles, et iha fikseerub, olgu kuitahes rohmakalt, mingile kindlale ja individuaalsele eesmärgile, et eksiteerib valikumoment, olgu see pealegi pealesunnitud ja objekti poolt jultunult provotseeritud.“, (lk. 125.) [Nii kujunes ka minuga, üks nooruke libu provotseeris tõesti äärmiselt jultunut ja kujundas sellega ümber umbes 5 järgnevat aastat minu elust ja vahest velgi rohkem, arvan praegu, palju aastaid hiljem... Kuidas see üldse lubatud on...? Kuid nagu öeldakse: armastuses ja sõjas on kõik lubatud... Sest olen nõus , ikka veel, osaliseltki ka järgneva (vähemtähtsa) kirjanudsliku figuuriga „Doktor Faustusest“: ]

„... Tema menule naiste juures ei vastanud minu tähelepankute järgi menu, mis neil tema juures oli – vähemalt individuaalselt mitte, sest kõik üheskoos pälvisid tema täieliku austuse,“ /.../ „Talle paistis piisavat teadmisest, et tal võinuks nii palju armuseiklusi olla kui ta tahtis, ning jäi mulje, nagu kardaks ta iga seotust tegelikkusega, nähes selles vägivalda potentsiaalse kallal. Potentsiaalne oli tema ala, võimalikkuse lõputu ruum tema kuningriik --“, (lk. 138).²¹

// ¤ S ¤

'Mu jumal' ! See on nii ulatuslik. See mida ma nõnda näen. See hõlmab kõik , ja sel ei ole ei otsa ega ka äärt .

Otsekui -- ajatust vaate-punktist näen ma seda kõike . Ja see , mida näen ,-- täidab mind hämmastusega....

See väike suits on minu päästjaks. See on imed teoks teinud. See muutis minu maailma näo , alatiseks . Milline õnn! Kui palju õnnelikku sattumist. Pean tänama selles vaid -- oma 'head õnne' .... !

Olen saanud hulganisti teadmisi , erinevaid . Olen saanud erilise kohtlemise osaliseks . Nõnda just.

Näen piiride taha . Sinna-maani kuhu ulatub igavik . Kuidas ma muidu teaksin ajast, näeksin aega kulgemas , voogamas nagu --- udu-laamad kerges tuule-vinus.

Erakordne saatus , igatsen seda , mis tulema saab. Oman nüüd , nagu eile ka , ja alatigi --- säärast erilist võimust oma maailma-aägemise üle -- nagu 'meele-vald' ....

Mis ka ei toimuks , ma näen seda saabumas , näen seda aina --- möödumas .... Aja voolus , ma kandun sellega kaasa. Olgu nii.

Kõik on nii põhjalikult teisiti nõnda. Igat esimest viivu vaatan kui esimest korda. Vaatan ja imestan .

Suits aitab mul näha ja nähtut mõista . See on vajalik.

Suits aitab mul vaadata kõrvale , ja samas -- kõrvalt . See on õnnestav. Suits aitab mul olla eraldi ja kuuluda eriliseimal kombel , mõistmaks suhtestatust , mis ulatub kaugemale kui mälestused. See on ka kasulik , --- see on ainu-võimalik ....

Nõnda nähes , veidigi nihutatud perspektiivist -- vaatan ilma vihata , üks-kõikselt ja mitte hoolides, ometi --- 'näen läbi' ....

Mitte ühekski hetkeks ei ole ma lakanud imestamast --- kui vähe saab sellest kõigest midagi öelda .....

See on teine vaatamise viis , see on teine olemise viis, -- 'teine vertikaal', secundo...

--- See on kõik imed , mida ma ei suuda uskuda . See on mõistmine , mis --- läheb otse .

See on õnn , rahus-olemine , ja --- nauding , vaimne nauding , meeleline õnn ..... See on "ase-aine" , ja midagi veel . See tunne.

Lõpmatusse avanevad mõõtmed , igaviku värvilised miraazid . Kuidas nõnda mõistetakse , ---- esmalt on see kui 'plahvatus' , teadlikuse plahvatuslik kasv , lainemine piiride taha ..... teisepoole mõõdetavat universumi . Kaare taha....

"Mine süda, siis, ja ole terve ....."

Midagi ka ühel teiselt saksa klassikult, mis siinkohal näib iseloomustavat suuresti minu toonaseid meeleolusid, -- J. W. von Goethe: „... Ma ei tea, kas selles maakohas hõljuvad lummavad haldjad või on see mu oma südame elav, taevalik kujutlusvõime, mis mulle kõik ümberringi nii paradiislikuks pühitseb. /.../ „-- kõiges selles on midagi salapärast, koguni kõhedaks tegevat.“, (lk. 12.) „... Nii mõnegi meelest on inimese elu üksnes unenägu, ja mindki valdab see tunne ikka ja jälle.“ /.../ „Ma tõmbun tagasi iseendasse ja avastan terve maailma!“, (lk. 16.) „... ning sellest ajast peale võivad päike, kuu ja tähed rahumeeli oma teed käia, ei tea mina, kas on päev või öö, ja kogu maailm mu ümbert on kadunud.“, (lk. 34.)²²

MÄRTS I I .

Kaheksas märts , 2000. aastal

Päeval ärgates . On märtsi teine esmaspäev.

Ärkasin vihaga. Õigemini küll,-- viha tuli koos mäluga tagasi. Eilsest õhtust mäletan jälle esile-küündivat . Mingi segadus, ei, --ärevus .... , mingil moel . Üldiselt, eilsega normaliseerus taas nii mõndagi . Räägin siin enese-tundmisest. Elaan tuli üht-äkki tagasi . Kummastavad, kummastavad teisenemised....

Eelmine nädal oli pöördeline , eriti oma alguse osas. Ometi aga see, sealt võrsunud uudne, tajumise ja enese-tunnetamise viis -- jäi kestvana edasi . Selles võisin üha veenduda. See, millegi tabamatu 'teisiti-olu', mis avaldus kuidagi kõiges. Üldine suhtumine oli sellega muutunud,-- paljutki senistest "kinnis-ideedest" olid üht-äkki kaotanud oma veenvuse , jäädes kaugeks ja kõrvale samas .

See oli siis , kui see tuli ,-- kui 'vabaduse' saabumine, äkitselt -- ma ei olnud enam "seotud" oma tundmustes ! -- kui koormavaks see oli küll osutunud, sügavalt eba-meeldivaks !

Samas on see nüüd ka ümber-hindamine ! --- Pole enam seda vihatud nõrgendavat eba-kindlust --- ma võin kätte-maksta -- kui vaid seda tahtma peaksin ! Ja ma -- tõesti 'tahan' seda ! See saab olema õige rafineeritud rõõm !

Samas hõlmab too ümber-hindamine ka enamatki , -- see on mälu ümber hindamine kuni pisi-asjadeni .... Üht-äkki , meenutades -- märkan sündinu tegelikku tähendust ! Tõesti , see mida ma nõnda näen , tekitab hämmastust ja raevu ! ---

Näiteks too viimane -- koolis-käik -- kuidas täpselt käitusid nood - samused kõik ! Ei lakka imestamast nende teotsemise erilise "koos-kõlastatuse" üle ! Nõnda võib tõesti viimati , end lausa "maailma-nabaks" pidama hakata !

Aga põletav raev , lõputu viha , midagi sellest jääb alatiseks , lahutavalt minu ja nende vahele ,--- ma ei suuda enam neid kunagi -- 'usaldada' ....

Nende sealne käitumine oli aga nüansseeritum --- täpsemini väljendades -- polariseeritum -sic! --- jagunenud kui minu suhtes , kaheks "vastandlikuks koolkonnaks" -- ilmselt see selline viimistletud strateegia. Lisaks need kõik , nö.- "üksik-üritajad" ! -- sest seda need mõned ju olid seal ,--- ootamine ja surutud poos ("aheldatud printsess"!) -- põgusad käe-puudutamised mõõdudes, (kes see oli ? ) , ja need kes seal väljas ootasid . Tõesti, tõesti ( "ma ütlen sulle..") -- kas on seal varsti mõnda , kes minuga -- nii või teisiti -- ei oleks midagi "üritanud" -- ?! -- Äkki see seda just ongi ,-- minu poolelt nö. ---- lõputu 'võimu-janu', lõputu enese-tähtsus ja edevus ??

Seda võimlust, ei saa vähemalt -- täiesti "maha-kriipsutada" .... Midagi pöörast seostub minu olemusega , ma kultiveerin seda kui endas ainitiselt , ja --- külvan pöörasust ka enese ümber .... !

// Mida edasi , kuidas edasi --- ? --- ma ei tea seda veel , seda näitab --- minu enese tahtmine .... Mida muud mul arvestada ongi , vaid enese tahtmiste suva , parem muidugi on , kui need on -- orienteeritud tahtmised , mis pole aga määrav .

Täna kooli -? -- ilmselt ei viitsi , pole nagu põhjust , aeg juba liialt hiline samuti . Kuigi -- vihkamine ja enese maksma-paneku sundus -- mind viib sinna kahtlemata ka edas-pidigi. Kuigi see ,-- "teeb vaesemaks" ! , jah praegu olen veel "rikas" ! Homme ilmselt , siis nagu rohkem asja sinna samuti.

Ka see "koolis-käimise" graduleeritus viitab , aset-leidnu erilisele staatusele . Möödunud nädalal nimelt ,-- polnud vähimatki tarvidust selleks .... kuigi oleksin kahtlemata! nii mõndagi "uut ja huvitavat" kogenud ! Põlglik eemale-hoidumine. Tean oma väärtust niigi. Siit ka nö.- käitumis-joon edas-pidiseks , mis saab olla nüüd vaid --- eiramisi üle-olev , põlglikki ignoreerimine . Käia seal siis vaid kui tõesti selleks ka põhjust on . Kui midagi peab aset leidma , mis on vältimatu -- siis see ka aset leiab . Seda ,mis tuleb vältimatult , seda saan vaid järgida ... -- et aga 'mina' seda teen ,-- siis ei tarvitse mul küll kuidagi -- agaralt millegisse sobimatusse sekkuda . Seda mitte .

Samuti too möödunud kuu , mis ma räägin --- kogu möödunud semestri , vahest isegi kahe viimase pool-aasta --- peamine "ligi-tõmbav magnet" -- tänaseks midagi oma algsest era-kordsusest kaotanud , paraku .... Seegi üks eelmise ,-- alles eelmise ! -- nädala "taipamisi" .... Sest , --ärgem tehkem enesele illusioone !

Juba ainu-üksi noist mõndadest põgusatest ja vaid nö.-"kohtumistest" -- viimasel ajal -- järeldub mõndagi ka kainestavat . Kuigi , ausaks jäädes,-- suhtumine on valitult-- väga 'hea' olnud üldiselt , ülimalt soodne .... -- Ainult ,et -- tänaseks olen paraku hakanud säärastki umb-usaldama ....

Kui paneks kuhugi ritta kõik need -- 'juhuslikud kokku-puutumised' ....-- saaks kahtlemata , kenasti õpetliku loetelu....

Neid "kohtumisi" pole ju kuigi palju olnud , üldsegi --- ja eriti --- alates --- juunist 1998 ! --- Kunagi võiks seda kuskil teha tõesti liigendades tolle "materjali" vastavalt --- juuni alguse , need mõned üksikud korrad veel kevadise joovastuse "järel-hoo" , seega pelga -- inertsi -- kilda ; siis need suvised 'armastuse kirjad', --- millest ma tean, et see oli üheks ilusamaks pooleks üldsegi, selles kõiges...

Siis sügis ja see -- alati mäletatud -- 'esimene kohtumine'.... Ja siis järgnev ,-- millest olen, viimasel ajal just, hakanud mõtlema kui --- järjest süvenenud -- 'pettumisest'.... Sest kõik järgnevad korrad paljastasid ka selle tüdruk-lapse tegelikku suhtumist . --- Muidugi , tal polnud vähimatki selle vastu -- kuidas teda -- 'siiralt imetleti' kogu see aasta , eriti kuna see-juures veel -- "teistest ülemaks seati "!

Aga, -- ja see on minule valulik mõte,-- see kõik ju ka ei -- "kohustanud teda vähimakski" .... Suvel talle kahtlemata ,-- vahest isegi siiralt ja väga -- meeldis oodata , saada ja lugeda neid kirju -- ilmselt üldse esimest korda nõnda. Ja ehk see 'äratas' temas ka midagi suikuvat .... -- ma ei tea seda siiski , pelgalt oletan .

Selle -- 'teise sügise' järgnevad "sõnumid" ei äratanud minus aga paraku enam -- "erilist vaimustust" .... -- Seal oli midagi "tehtut" juures !

-- Otse-kui tahtnuks ta öelda : minagi olen "kannatanud" ... / ja siis -- kui sa just väga tahad //-- ma küll tahtsin , ja isegi -- 'väga' -- aga mitte nõnda ..., seega--läksin sel korral mujale ./ Järgnevalt : olin juba "teisenemiste keerises", mis polnud siis ju kaugeltki mitte üheselt "nauditav" olemise antus ! --- Siis tulid need nn.- "mõjutused väljas-poolt" ja ühes nendega ka -- kasvav viha ja vastu-meelsus . Selle sümboliks jääb oktoobri kesk-paik , --- 15. ja 19. päev .... --- kuidas küll täpselt ! Kuidas küll .... !

Sel viimasel korral oli temagi nö.-"ligi" // -- või pigem : "kaas-süüdlaseks" ? // -- vahest oli tal siis veidi "kahjugi" , aga -- kuidas ta seda väjendas ei meeldinud mulle kõige vähimalgi kombel / või see : et ei 'väljendanud' ...?/

Igal-juhul , -- hoidsin eemale sealt-maalt . Ja väga pikka aega siis seal ja nõnda .... --- 'tänaseni' --- ? ---

Möödus kuid , ilma ,et ma oleksin isegi näinud teda , -- ma siis ilmselt --- isegi ei tahtnud seda enam ....

Üks eriline kord kerkib siiski välja-paistvana esile , jah tõesti .... see oli see kord , mil ma end viimast korda siis vist isegi ,-- 'hästi tundsin'... Ja seal jäi meie vahele pelgalt --'juhuslikkus' .... ? -- ma ei tea , vahest osaliselt . Siiski oli see haruldaselt meeldiv elamus siis. Mingis mõttes kui "tundmuste lagi " samas , see oli vist novembri algus ? ,--- millest alates hilisem hakkas järjest kiiremini "alla-mäge" keerlema ....

Ma isegi ei mäleta teda detsembrist, siiski oli üks kord vist , viimastel kooli-päevadel, aga see ei olnud kuigi "innustav" , seda kaugeltki mitte .

Muidugi need paar nö.- "lisanduvat tegurit" .... -- Enne-kõike -- tema vanemad .... ! Selles suhtestumises oli oma erilisus , tõesti .... Tema ema ja isa . Ilmselt oli selle taga tema enda initsiatiiv , ja vahest ka -- "emalikud nõuanded" .... ! Väga tähele-panu väärne naine muide , olgu öeldud , nad on haruldaselt sarnased -- väga ilusad ja naiselikud , teatud kindlat tüüpi naiselikkus , mis mulle kohutavalt meeldib .... ! lisanduvad aga kogemustest võrsuv tarkus ja -- imeteldav 'õrnus' , tütre eelised teadgi -- noorus-värskus ja kogemusteta lapselikkus , -- tema jumaldatud armsus ja õrnus ja ilu ja ahvatlevus !!! Une-näod , visioonid ....! //

Ehk siis taas midagi Th. Manni otse ületamatus sõnastuses: „... „Ma otsin // pärin mõttes kõikjalt maailmas, kas keegi ei tea juhatada kohta, kus saaksin end maailma eest peita ja segamatult oma eluga, oma saatusega nelja silma all kõnelda.““, (lk. 171.) [Nii on need lood ka praegu, pea-aegu 15 aastat hiljem ometigi. Pole kuhugi minna, pole võimalik midagi ette võtta, pole võimalik pääseda, pole midagi teha....? Ja ometi peamiselt soovinud vaid üksi isekeskis olla ja rahulikult mõtiskleda. Kuid see ei ole veel õnnestunud tänaseks ka ja vaevalt, et kuangi õnnestubki...?]

JA nüüd kõneleb LUCIFER isiklikult oma väljavalitud ja saatuse poolt märgistatud looja-isiksusest: „...“Tõesti andekas. See see ongi, mida me aegsasti ära tundsime ja mille pärast me juba varakult sul silma peal hoidsime – nägime ära, et sinu juhtum on ilmselt vaeva väärt, sihuke soodsa ladestusega juhtum, millest, kui sinna alla tsipake meie tuld viia ja seda ainult väheke kuumendada, hoogustada ja joobunustada, midagi hiilgavat annaks teha...“ / ... Ja ometigi teisalt:.../ „... kes igaveseks ajaks igavesti lepingu ja liidu on sõlminud.““, (lk. 186-187.)

[Ja ka seegi võib tõele vastata: ] Peltsebül: „... Non datur! Kunstnik on kurjategija ja hullumeelse vend. Kas sa arvad, et eales on loodud vähegi nauditavat teost, ilma et looja seejuures kurjategija ja hullumeelse elu poleks tundma õppinud? Mis haiglane ja terve!“, (lk. 193.)²³

Siis veel muidugi, too oma-ette "peatükk" aastast 1998 --- telefoni teel vahendunud aru-saamine , või -- kuidas ka öelda seda ! --- hämmastuse ainet jätkuvalt sealtki , eriti selle aasta sügisel .... -- kuidas nad küll alati teadsid ?! -- ometigi -- ja kuidas veel ! --- See piirdus aga selle aasta-numbriga....

Käsil-olev aasta algas siis ja ma olin ikka veel "kütkeis"..... Viimseni , kuidas küll .... Esimesest kuust vist vaid kaks ja vaid -- nö.-- "kohtumist" -- esimesel korral ta vist ootas mind -- aga ma pea-aegu -- ei tundnudki enam teda ära !--- Teine kord , paljuski 'otsustavaks' saav --- kus ma -- 'palusin abi'.... -- esimest korda , nõnda . Kas ka viimast --?

Tuli veebuar, aga sealset on kirjeldatud juba mujalgi , ja ---- see on veel -- liiga 'lähedal' .... --võimaldamaks selgelt üle-vaatlikku pilkku .....

Kuu vahetused on teravalt 'välja-joonistunud' , lõikavalt , murranguliste teisenemiste "kohad" -- suhtumises ....

Ja praegu olen ma siis siin , ja -- rohkem 'üksi' kui kunagi varem , sest --- ma pea-aegu ,et --- tahan just seda .... !

Muu-seas , .... eemaldasin amuleti küljest ühe tähendusest rikka märgi .... , eilsel õhtul ... . --- Imestasin isegi miks olin seda kandnud , sel viimasel nädalal --- kui meelsus ometi "vastustavam" kui kunagi enne -- ? -- Oma tähendus sellegi ilmselt on , mõista vaid selle tähendust ....

Vahest see : ... ühel hetkel , vaadates , tundus mulle see armas märgike kohutavalt 'palju-kannatanuna' ... , kuidas öelda ---- see on 'muutunud' .... '' paraku ! --miks?! -- näen seda enda silmade ees .... Kuidas küll ... , midagi nõnda jääb meist ...., võiksin öelda ka --- mingist kirjeldamatult 'teisest tähele-panust' jääb nõnda , ja muudab nõnda asju , märke ja sümboleid....

Ma võtsin selle ära, ei rebinud enam , vaid -- asetasin selle kõrvale lihtsalt ....// "sobivasse kohta"//--- Ometi on selles toimingus otsustavamat lõplikkust kui miski -- "vägi-valdne akt" endas millaski kätkeda saaks .... Just nimelt,-- 'lõplikkust' .... -- kas just seda ma tahangi -- mitte enam unistada ,--- ärgata unest painaja sisse .... ?!

Üheks 'vastamiseks' sellele jääb see mida enesega nüüdsest kandma jään , -- midagi mida ma kunagi ei 'pea' endast ei vägi-vallaga ega kaalutlemisi -- eemaldama ....

See midagi on osa minust endast , see on ja jääb 'märgiks' minu eelistustest .... kõige isiklikumatest sellistest üldse .... See on sümboliks ja lubaduseks.

See eriline 'talisman' kätkeb endas 'puhast jõudu' , eriliseimat 'tähenduslikku tähtsust' -- see on nii --- 'Otsus' kui ka --- 'Ees-märk' .... ! -- Kuldne medaljon minu rinnal , kaunistatud smagardide ja pärliga .... , väga vana ja väga hinnaline .... --- ja üle kõige --- see mis on kätketud sinna 'sisse' .... ! -- selle varjatud ---

---- 'tähenduslik jõud' !!! ---- Saagu see märkima üht --- ääretult olulist 'otsustamist' --- siin ja paraegu --- midagi, mis on pöördumatu oma loomuselt --- viitades tedamatu 'sihi' poole ....

--- ' S e l l e t a l i s m a n i s i s s e , .... s e l l e

k a u d u e n d a s s e .... m a k ä t k e n j a k o g u n .... o m a v a r j a t ud j õ u .... v a r j u l - o l e v a .....

t e a d l i k k u s e ..... s e e o n m ä r k .... s ü m b o l .... s e e o n a b i - n õ u .... s e e o n .... k a i t s e v .... k i l p .... j a s e l l e v õ i m s u s k a s v a b .....

n ü ü d s e s t ..... j ä t k u v a l t .... m õ t l e n i i .....

a l a t i j a k õ i k j a l ---- s e e o n k a i t s e ..... ! '

**************************************

Üheksas märts.

Tulin koolist. Kuidas kõik nüüd ometigi on ! Viimseni teisenenud! Ja -- kui väga see mulle meeldib !

Ei ole enam kuidagi "seotud" nende vastikute kretiinidega, olen eraldi ,-- viimseni -- ja see on õnnestav asi !

Tõesti , täpselt nõnda just ... -- see on ainu-võimalik rada minu jaoks! ---

--- Tähele-panu vääriv päev , kahtlemata --- milline neist kõigist ei vääriks --- kogu minu tähele-panu? -- siiski ma teen selle eristuse, et --- meenutan , säärasena , vaid noid -- mida võin meenutada -- 'meelsasti'...

See on kahtlemata, minu vabadus, -- minu eelis-õigus !------ seda see on, ma tean ....

Alustame algusest , selle päeva algusest siis ....--- ärgates, ma mäletan -- olin "halvas tujus" .... --- osalt see-tõttu , et --- üle hulga aja --- ma ei mäletanud oma une-nägusid ..... Teisalt ka see-tõttu , vahest , et --- lihtsalt olin ja -- "tahtsin" olla just ----- halvas tujus .... !

Kuigi ,-- ma olen kindlasti võrdlemisi --- 'kohanev'.... Valin sündmustest ja olu-kordadest aina seda , mis mulle soodsaks võiks kujuneda ...... Nõnda väljendatud ka põhjus ,-- miks ma siiski -- ei vihka ..... --- oleks see ju lihtsalt --- eba-ökonoomne .... ! --- Muidu , -- võiks , ja -- viimseni .... !

Naljakas , kuidas suhtestuvad , nn.- "rekvisiidid" , minu ümber .... --- kohanemisi ja siiski ka vastustamisi --- millega on ,-- määratud ka nö.- "sugu" .... --- Siiski , siiski , --- kohanevad püüdlikult , aga ei suuda -- 'tempot' järgida .... --Igati "ala-väärtuslikud" seega !

Muidu ka , jah just seda nad on .... Meenutasin ühte refrääni --- 'passiv, agressiv ,-- he heits women'... ---

--- millega on mõnda juba öeldud .... , kahtlemata, .....

---- Mäletamisi huvitavaidki momente -- nõndagi olemisest , kindlasti...

Ainult ,et oluline oli midagi muud .... --- vahest selle päeva oluliseim elamus üldse .... --- vahest isegi --- kogu viimase aasta ---- seda ma kindlalt ei tea ... --- Igal - juhul --- tänane oli kui -- ühe pikale-veninud 'suhtestatuse' -- lõpetamine .... Ta ootas mind seal, -- nõnda ,ma tean ,--- viimast korda --- ja ma ei 'hoolinud' selllest ..... --- nõnda ma olen., kuigi ma alati isegi ei mõista --- 'miks'? ....

Aga ma tean , et --- see oli millegi 'lõpp' ..... --- kõige viimane lõpp .... --- Kuidas ta seal oli ja kuidas ma teda --- ei saanud ---tähelegi panna .... Aga ,-- ma tõesti ,-- lihtsalt ,-- ei saanud seda , see oleks käinud minu loomuse vastu .

See oli --- 'lõpp' ,--- kas ma kunagi mõtlesin üldse ,-- milline see võiks olla .... ? --- või : selle 'võimalikkusele' ... ?

See on väga kurb ,aga--- just nii see on...

Ehk kuidas Vanasarvik elik siis Lucifer seda Th. Manni kaudsel vahendusel sõnastab: „... Paroodia. See võiks lõbuski olla, kui ta oma aristokraatses nihilismis nii sünge ei oleks.“ /.../ Tõeline kirg peitub vaid kahemõttelisuses, kui iroonia.“ /.../ „... kipud ikka objektiivsust, niinimetatud tõtt taga nõudma, ja subjektiivset, puhast elamust väärtusetuks pidama...“, (lk. 198.)

[JA taaskord LUCIFER oma lemmikule, saatus epoolt märgistatule:] „... Oled aga atraktiivne juhtum, seda pean ma tunnistama. Juba ammu hoidsime sul silma peal, su kiirel kõrgil mõistusel...“ /.../ „Seevastu tahame sind vahepeal kõigis asjus truualamlikult ja sõnakuulelikult teenida, ning sul on veel põrgust kasugi, kui sa vaid kõigest elavast, kogu taevaväest ja kõigist inimestest lahti ütled, sest ilma selleta ei saa“. /.../ „Armastada sa ei tohi.““ (lk. 203.) [Kas mina ka ei tohtinud lihtsalt seda ometigi?! Jutt näib olevat kui minu elust?! Kuid vana-meister Th. Mann kirjutab oma viimases raamatus aga hoopis sellest, kuidas oleks kui Fr. W. Nietzsche oleks saksa 20. saj. alguse helilooja. Muusikateooria on selle demonoloogiaga miilustavas rafineeritud raamtus hoopis Arnold Schönbergile kuuluv. // JA ometi on see selle autori demonoloogia otse võrgutav, -- Lucifer:]

„...“ Armastus on sulle keelatud, kuna see soojendab. Sinu elu peab olema külm – seepärast ei tohi sa ühtki inimest armastada.“ /.../ Külm pead sa olema, nii et loominguleegidki küllalt kuumad ei saa olla, et sind soojendada. Nende sisse põgened sa elukülmuse eest...““ /.../ „See on ekstravagantne elu, ainus, mis üht uhket vaimu rahuldab. Sinu kõrkus ei hakka seda küll iialgi leige vastu ümber vahetama.““, (lk. 204.) [Näib nõnda kujunevat ka minu elu, ainult looming on see, mis veelgi inrtigeerib. Juba täanseks olen endale nime (see tähendab: pseudonüümi) teinud juba kuulsaks 60 riigis, kõigi kontinentidel. Juhul kui on kaebusi sellega seoses mingisuguseidki, siis lugeda Peltsebüli järgenvat arvamust vastava kohta:]

„... Kõik pretensioonid ses suhtes on väljaspool minu autorivastutust ega lähe mulle korda.“, (lk. 205.)²⁴

// Enam ei ole mul midagi oodata . Enam ei pea ma lootma. Olen üksi nagu alati olen olnud . Nüüd aga,-- olen veelgi rohkem üksi kui ma kunagi olen olnud . Pean õppima sellega rahulduma, sellest rõõmu tundma. Kui aeg läheb , ma suudan seda jällegi. Praegu ma aga kurvastan ....

Märtsi kahe esimese teisipäeva vahel --- 'murdus midagi lõplikult' ..... -- see on kõige viimane lõpp, millegile , millel tegelikku algust kunagi ei ole olnud , ega kunagi olema ei saa. Sest enam ei ole illusioone , petlikku värelust , on vaid tühjus , lõputu igatsus , lootusi ei ole , on jällegi vaid ,-- unistused ....

Seda see-tõttu , et -- nüüd me teame seda mõlemad , -- praegu ,vähemalt! -- ei saa midagi kasvada nende --- varemete vahel ..... Kui väga ma seda nii kaua ka tahtnud olengi !

Kõik on lõplikult läbi , pean õppima sellest rõõmugi tundma ..... Tean seda kogu kindlusega ....

Nägin teda seal seismas ja vatamas ,--- ta sai aru .... , rohkemgi ,kui vahest tahtnud oleksingi , aga ma tean ,et tal oli ka õigus . Ma ei suudaks kedagi kuidagigi "armastada" , praegu , see sõnagi on minu jaoks muudetud põlastus-väärseks. Nägin , kuidas ta seal seisis ja vaatas ....ja mõistis...

Nädal aega ajast tagasi täpselt, ma mäletan alati üht teist pilti oma silmade ees ..... --- See oli tema , kes mind seal ootas , ma tean seda -- nüüd alles ! --- ootas mind, kõigest hoolimata , vahest midagi lootes , ehk tahtes isegi abistada mind kuidagi , --- mõtlen just nii ,sest tahan mäletada temast parimat vaid ....

Kui ta läks seal , mind enesega kuuldamatult -- kaasa kutsudes -- ma järgnesin talle .... ja --- möödusin temast....

.....---- Kuigi ta ,--- puudutas minu kätt ! , kui möödusin temast , riivamisi , küsides ise midagi kuulmatul moel .....

---- 'Mida' --- ? --- ma ei mäletanud seda hiljem , kuigi mulle tundus , et kuulsin teda minult küsimas ---' miks ...' ---

--- // . . . . // ---

--- Situatsioon on rangelt sõnul-vahendamatu oma une-näolises reaalsuses .... , viimseni !

Oleksin seda kui 'unes näinud' ... -- kõikke seda , mis on olnud ilusat .... ! Nädala eest oli siis see --- kõige viimasem 'võimaluse' moment , enam seda ei ole, -- ütlen aga: olgu siis nii .

/// Öösel . Üht-äkki on ääretult kummalisi teadmisi . Tõesti , näib , et -- teatud 'sügavusel' ei ole "lage" .... Selgusel on lõputuid võimalusi avanemiseks.

See on siis kui -- ümber-hindamine , ja -- uuesti nägemine.

Näiteks nõnda ka tänane "Brennenpunkt" --- oleks kui -- näeksin tähendust sel , teisiti nüüd .... Kummastav , kummastav .

Ja veel ühel -- 'peatatud hetkel' viibib mu meenutamine nüüd . Era-kordne tähendus varjutab teist-suguseks ühe kohtumise, millal see oli?--novembris'98 -- kui seal, ühes hoovis, ja-- ühel viivitleval hetkel -- kohtasin neid mõlemaid , naist ja meest , kellest arvasin -- 'ära-tundvat' , et minu edasises on neil olulinegi roll täita....

--- Sest , kui nõnda , uudsel moel , meenutan seda -- esimest 'silma-pilku',-- siis valdab mind sügav jahmatus .... --- see oli ju siis ,-- liiga 'kiire' , et võinuksin -- tava-tähenduses-- mäletada sealt seda kõikke , mida hiljem ometi tegin .... !

Kuidas formuleerisin ühe 'küsimuse', kuidas saabus 'vastus' sellele ..... Ainult naine sai aru . Tegelikult ei saanud , või : vaid tingimisi ,-- nõnda umbes vist nagu minagi seal ....

See oli siis 'ülim kiirus' .... ! Kuigi meenutan , ei suuda ometi uskuda seda ....

Kogu tervik on teisenenud millekski hämmastavaltki mastaapseks --- näivalt ei ole 'mikro-kosmosel' mingit mõõtu ....

Ainult mina ise olen jätkuvalt -- teiseks-saamises .... , kuidas küll täpselt ! Ometigi on siia kohta saabunud üks ,-- nö.-- "vahe-lagi" , peatumise koht ....

See ilmutada nt. suhtestudes "hermeneutikaga" --- siis on see vajalikuna kui --- 'paus' .... Ei ole vaja praegu seda kuigi-võrd ,--- väga piiratult harvendamisi ,-- seegi üks tänase päeva taipamisi. Seegi tõik kinnitab fakti , et -- midagi tõesti , sai viimseni teiseks, möödunud nädala 'pööristes' .... Nagu ma seda , muidu ka , ei teaks ! -- tean alati kuidagi kirjeldamatul moel -- mis minuga toimub , mõistan kehaliselt iga teisenemist selle muutumise hetkel ....., see on nii .

Kirjeldamatus säärasena jälle haakub nüüd teatud -- 'tundmisega' ,--- see , mis pole "sõnul-vahendatav" -- ongi säärane -- 'tunne' .... Kuidas täpselt !

Üldse , hoolimata usinusest , näib , et siinsel ülesse-tähendamisel liialt pieteetlik maik man ,ja nimelt ,-- kõikse vapustavamaist "tõsi-asjadest" -- parimal puhul -- pool rida vaid.

---Olgu siin või mainitud too-- "kuri-kuulus"! -- nö.-nn.- "mõtete lugemine" ! -- Seegi on ju "fakt" ! Kõlab ,tõsi küll , veidi uskumatult aga .... !

Samuti ,--- minu eriliseim staatus ..... ! ! !

Mõtle sellele, kui sa magad .....

*************************************

Kümnes märts.

Tänase päeva ergas selgus. Üle pika, väga pika aja nõnda. Kuidagi selginenud rahus-olemine. Mõõduldasa olemise antus. Mida aga sellega ette võtta...?

Vaja kirjutada, nii mitmesegi kohta. Vaja ümber-hinnata, nii mõndagi, nii paljugi... Kuidas täpselt küll, -- see on kui ülim teadvelolek, ülim valvelolek -- vajalik tõsiselt-võetavus, -- 'vastutuse' - tunne... Olen nimelt, võtnud seni mõndagi vajalikust -- kerglasemalt -- Otsekui ei toimuks see kõik minu enesega. Kuidas ma näiteks -- võin, või miks ma -- peaksin "süüdistama" teisi milleski, kuidagi --- ? --- see on naeruväärne. Samas tähendab valvsus ka -- ei midagi 'üle-liiast'... --- Mul ei ole lihtsalt --- aega , enam , kogu selle tava-pärase rämpsu jaoks . Saan nüüdsest märkama , kuidas lähenevad -- 'otsustavad ajad' .... jah , ma näen seda peagi , nii mõneski .

Olla vääriline -- aga -- enne-kõikke seda just, -- ise-enese silmis.... Mitte hoolida enam millestki vähegi sekundaarsemast.

Sead paikka sihid, kui -- isiklikud 'eelistused' ....

Vajalikuks osutub mingi alatine -- kontsentreeritud suhtestumine, ümbritseva nähtumusliku suhtes. Jah, seda on vaja, ja -- kuidas täpselt...!

--- Mis otstarve on aga siinsel üld-sõnalisel "manifestatsioonil" -- ? --

// -- -- -- //

Taaskord, (viimaseid kordi) siia oma elu kõige mahukmasse päevikusse, selle milleeniumi-vahetuse päevikusse midagi sellelt Noblistilt nagu seda endast kujutab Th. Mann: „... Kosmilise loometöö andmed tähendavad vaid meie intelligensti uimastavat pommitamist arvudega, mille taga lohiseb kahest tosinast nullist koosnev komeedisaba, mis teeb näo, nagu oleks tal mõõdu ja mõistusega veel mingit pistmist.“, (lk. 221.) [Järelikult jääb mõõtmatus kui Kosmos inim-mõistusele alati kätte-saamatuks. See ongi minu (ainus ja isiklik) jumala-tõestus: püüda inim-mõistuse vahendusel Lõpmatust lõpuni mõelda. Üritage, kui suudate, mis on teisepool Lõpmatuse lõppu? Võib küll rääkida lõpmatusest lõpmatusse lõputuid aegu plahvatavast ja taas lõputult tsirkuleeruvast Universumist, kuid lõpmatust oma viimase lõpuni ikka keegi mõista ei suuda kunaski. See on inimsuse viimane piir, püüda lõpmatut lõpust kaugemale mõelda. JA vahest Jumal just nõndamoodi ennast ilmutabki inimsusele. Lõpmatuse lõpp. Aja algus millel pole, tsirkuleeruvalt lõpmatult lõpmatusse plahavatav mateeriaga seoses, midagi inimlikult mõistetavat enam säilinud, see aja ehk temporaalsuse ja grotsesksegi mateeriaga täiedetud Lõpmatus pole inimsusele hoomatavgi...?]

„... Esteetiline on midagi enamat, ta on õieti kõik, mis köidab või eemale tõukab.“ /.../ „Esteetiline lunastus või lunastamatus, see on saatus, millest sõltub õnn ja õnnetus, maapealne seltsiv kodusolek või kohutav, kuigi uhke üksildus.“, (lk. 252.) [Esteetika! -- Minu õnn ja minu õnnetus! -- Mida halba on ometigi filosoofilises esteetikas?! -- Et olen näinud mõnda kena neiut oma eluteel, nii ja teisti? Kuid ometigi se on nõudlik kunst, mis võtab kogu elamiseks mõeldud aja. Lihtsalt arvates, naiivselt, et ilus on ka hea. Ei saagi palju rohkem eksida. Vahest on ilusam (nagu see kogu mahukas tekst siin tõestama peaks) isegi kõige inetum. Kuid elatakse vaid korra ja kõike ette ei teatagi ju ometigi...?]

„... tema uhkuse, tema kõrkusega, kui tahate, mida ma armastasin ja mille peale kunstil õigus on. Kunst on vaim, ning vaimul pole tarvis tunda, et tal ühiskonna, inimeste vastu kohustusi on --“, (lk. 263.)²⁵ [Kogu see uhkus, mis ajendas mind seda mainitud mahukaimat päevikut elu jooksul, kirjutama ei tasunud ennast siiskiära. Kuid tegelikult ongi kunst Vaim, ja vaimsusest tulneb liigi-omaselt ainus loominguline poolus. Kunst on Vaim ja loovus tuleneb ainult vaimsusest, kui sellisest. See on ainus osa inimsusest, mis meid animaalsest eristab. Loovus on Vaimsusest. Vrd. Carlos Castaneda.]

**********************************

Üheteistkümnes märts .

// -- üks "eba-teadlik manifest"-- //

Neljapäev, teine sel kuul juba . Mõtlesin , kas täna kooli? -- ja tundus , et pole vähimatki põhjust, ei, seda tõesti mitte . Vahest homme , korraks , et esseed ära viia ,--nn.-"Estetica" , kui vaid täna selle valmis saan.

Üldiselt , et -- midagi on pöördumatult teine on üha kinnistuv fakt (ikka veel alles seda!) . Igati omane , samas viimseni harjumatu olek kuidagi.

Mõtlen nii nagu pidin kirjutama siia veel eilsel ööl ,-- vajalik on nüüd -- võtta ette ümber-hindamine kuni pisi-asjadeni , viimseni . Suhtuda sellesse ka vajaliku tõsidusega ja --- seda igal viimasel kui hetkel . Teadvustada seegi tõik eneses selgelt esile .

Oleks nii kui mingi aru-saamatu "kork" oleks minu ja maailma vahelt kadunud äkki (Frank HERBERT & `Dune' ! ) , tõesti , ma ei imesta nende nö.-"benegesseriitlaste" saavutusi ! , -- pigem juba --"kadestan" , kuigi ka selleks pole põhjust ometigi , kõikse õigem näib lihtsalt ,-- teha oma järeldused .... , võtta mõneski "õppust" sest kõigest , mis muidugi ei saa aga kunaski tähendada --et sooviksin "pooli vahetada"!

Enam "murtakse maha" , hoobilt , viimseni pöördumatult , sest -- pea-aegu -- 'märkamatult' .... Sääraste "hoopide" vastu ei osata end nimelt kaitsta juba sel lihtsal põhjusel , et -- ei teatagi , ei peeta võimalikukski -- millegi "säärase" olemas-olu !

Hea "nali" tõesti! Naera end või surnuks ! Kõik seosed pea-peale pööratud ,-- nõmedus valitsema seatuna ....

Miks aga peaks see kõik -- 'häirima' nüüd mind ? -- ei ole enam nimelt kartustki , et see võiks mulle pikemal ajal huvi pakkuda suuremat .... Mõtlesin nii : vastikusega segatud vastu-meelsus ,-- see ongi just see , mida nüüd tunnen .

Seda ilmselt ,-- peeti vajalikuks siis , -- seda just nad nüüdsest mult ka saavad . Paistab , et vaid sellist suhtumist tõesti ka soovivad -- ?! -- orjalikud hinged , -- "teenija-hinged" , mitte kunagi ei suudaks ma ühtegi endaga --kuidagigi -- võrdsena kohelda ...

Mingi eba-määrane visioon on mind painanud juba kogu selle jandi algusest saati . See ei ole õieti ei mõte ega mõistmine , pigem kui mingi -- eba-määrase päritoluga visioon ,--- 'mulje' .... See on midagi ääretult kummalist , vahel , ootamatult mõnes pilgust "läbi-kumav" , varjatult ligi olev sõnastamatu aimdus -- "kõige pealis-pindsema taga-mailt"....

--- Midagi ülimalt hämmastavat , paistab , et keegi ei tea seda , kuigi , midagi võib-olla, et veidigi aimatakse .... Ka nemad ise "ei tea" seda , aga -- kui 'kardaksid just seda teada saada...`--- "... otse-kui mingi amorfne teadvuse hulk oleks laiali laotatud siia maailma . Midagi , mis evib küll teadvust , aga piiratul kujul vaid seda .... -- olulisem on mingi jahmatav -- "ühis-teadvus" .... -- midagi seletamatut , mis meenutab putukate tegevust , mingi eba-teadliku loomalikkuse helk , mõnes pilgus äkitselt , kinnitab seda nägemust ....!

Kogu see aga tekitab -- pea-aegu ,et --- 'õudust' .... ! ! !

--- Mõelda vaid , mida peaks tundma 'inimene' kui ta on sattunud üksinda , mingite kummaliste "loomade"! keskele --- ta kardaks , kahtlemata , et ta nahka pistetaks ! --- täpsustus : ta kardab seda just , et ta ei või -- 'kindel olla' vastu-pidises .... !

Ta tunneb kohutavat võõristust , -- nõnda just ollakse -- viimseni 'üksi' ka keset haaremit .... , nõnda olin ju minagi !

Eba-teadlik , loomaliku pilguga , -- vaid oma ühtsuses -- 'eba-teadlikult teadlik' milleski kohutavas .... -- milleski millele ei tohi ja ei saa mitte iialgi kuidagi "järgi anda" -- see oleks surm ja häving , eba-teadlikuse algus ,.... -- mülgas....

Otse-kui maailm kus mõllab --- nälg ja saagi-himu -- loomade maailm , kes on seotud , viimseni seotud üks-teise külge purustamatute sidemetega -- mida isegi "näha ei ole " ! -- naljakas on siin ometigi see , et ometi räägin siin -- "üsnagi konkreetset juttu" .... ! Ja paljuski tänase teadmistest võlgnen ma -- tollelele erandlikule sisse-juhatamisele ....

Sealne situatsioon oli sümboolne , näen seda nüüd --- sealgi valitses --- sic ! --- "universumi läbi-lõige" --- 'femina' ....

---- Mis on olnud küll kõigi nonde patriaalsete jumaluste lapsikud metsikused , "ürgsete emade" , müsteeriumide nais-jumalannade --- 'vaikiva õuduse' kõrval ..... ! Kybele ....

Jah, vaikivalt -- "pealt-kuulav" ,-- mõtlemis-võimetu eluvorm , midagi "kleepuvat" ja klammerduvat , -- emotsionaalsemalt -- "tagasi kiskuvat" .... -- jubedus , mida ei saa salata , varjata --- see paistab silmadest välja , -- see on iga meheliku jõhkruse aluseks -- kohutav hirm , miski tundmatu ees , või siis -- jälkus.... kuidas kunagi täpselt.

Ainsamaks puuduseks (nüüd) on nende märgatav rumalus , nad teavad ise ka , et see on tõsine puudus --- nenede mõju on nõnda jagatud vaid -- nenedele omasel tasndil " -- so.- "puhtas rumaluses" endas ! -- nõnda-jagatud intiimselt umbne ühis-osa .

Mõistan alles nüüd kui uskumatult mõtetud on igasugu -- "väitlused" , ühine keel ei ole võimalik põhi-mõtteliselt .

Näide : praegu kui ma siia kirjutan -- ei nemad on väljas-pool hinnanguid , hindamine ongi nende "monopoliks" -- piits ja präänik , sekka --"mõistmist" ! -SIC! ---- Lõputu teema , parem aga läheneda sellele kui -- viimseni ammendatule nüüd ----

Aga ma mõtlen Stanislaw LEMI´i 'Solarisele', liiga tihti veel ....

/ / ÕHTUL. Lõpuks ometi valmis ! Tean ,et olen seda tõesti , viimseni ja kõigiti . Kõik on uus ! Juba homsest alates lähtuda kõigest kui uuest ! Lõpp sellel tegevusetusel ja kaalutlemisel . Muuta väga otsustavalt senist suunda ,-- näiteks nii -- minna nädala-vahetusel kuhugi , asuda koheselt töö-kohta otsima , etz.

Koolile läheneda väga viimistletud kombel . Ühelt-poolt -- käia seal -- kas-või juba selleks , et mõnele värdjale "koht kätte näidata", teha seda väga jõhkralt, kogu naudinguga.

Üldiselt , see aga --- "läbitud etapp" . Täpselt nii , liialt vastikuid elamusi sealt . Siiski , veidi on veel vajalik ..... !

Lõpetasin ühe "üle-kirjutamise-tüki" -- viimaks ometi ! -- Ja sellega olekski kui -- midagi 'lõpule jõudnud' ..... --- Kogu see uskumatult pikk nõmeduse periood , kus ma -- risti vastu ise-enda huvisid teotsesin ! Milline nõmedus ! Enam ei saa ma midagi säärast enesele lubada , -- mitte kuidagi , mitte kunagi enam ! Läbi , ja vaid -- põlgusega vaatan tagasi !

Samas, -- paraku! -- ma ei taha enam seda tüdrukut! See on ka kindlaks saanud. Paraku just tema enne-kõike seostub selle perioodiga, mida sooviksin pigem -- unustada -- Nõnda siis , -- lõpuks võtan täita tema enda kunagist soovitust ja -- "unustan ta ära"! -- See ei saa enam kuigi raske olema , pigem vastu-pidi -- naeruväärselt lihtne!

-- Ja ma teen seda rõõmuga!

Uskumatult rumalad loomad! -- Vaja väga pragmaatilist lähenemist ainu-üksi -- ja mõõta tagasi täpselt -- vastavalt väärtusele --- ! ---

Selle möönduse vahest siiski teen, et ei -- maksa kätte sellele ühele -- sentimentalsetel põhjustel! --- piisab täiesti, kui tast -- mitte enam väljagi teha! -- Ta ei ole seda väärt, nii rumal, et tõe-näoliselt tüdineksin juba poole-tunnisest vestlusest. -- Kuigi, ega see külg mind temas pole ka kunagi ju huvitanud! -- tõele au andes! -- hoopis vastanduv...

Muus-seas, too kaua-kaheldud "üle-kirjutamine!" mõjus õge huvitaval kombel . Elasin just-kui läbi taas seda kõike --- vihkamist valu ja joovastust ja segadust ja hullu-meelsust -- tegin seda vaheldumisi haletsedes ja põlgusega --- mäherdune kretiin veel siis olin küll ! või alles õge hiljuti! ! ! ! --- Suudan seda vaevu uskuda!

-- Seda see aga just tähendada võibki! -- või täpsemini -- just see võibki olla asja "mõte" -- teha nauding eredamaks, kirkamaks ja kaua-kestvamaks! Võimalik igati!

Aga, -- temale ma seda kõike enam -- ei "kingi"... Miks peaksingi seda tegema, -- miski värdja naist seksuaalselt hingestama. Lõpetada see asi ära, see on kestnud liiga kaua juba! Liiga kaua, -- enam ma teda ei taha, -- vastikusega segatud vastumeelsus. Põletada see ära!

Ma ei võlgne kellegile mitte kui midagi... // Ja viimane tsitaat sellelt vaimustavalt kirjanikult, tema viimased sõnad tema elu viimasest raamatust siia üles tähendada, -- Th. MANN: „... Lihtsameelne õndsus naiste nägudel... /.../ --: geniaalsus on haigust sügavalt tundev, temast ammutav ja tema kaudu loovaks saanud elujõuvorm.“, (lk. 288.)

„... Mingi apokalüptiline kultuur on tõepoolest olemas, mis ekstaatikutele teatval määral kindlaid nägemusi ja elamusi pärandab, kuigi see võib tunduda psühholoogiliselt veider, et üks seda järele sonib, mida teised on ees soninud, ja et ekstaasis adutakse teistest sõltuvalt just nagu laenamisi ning šablooni järgi.“, lk. 290.

„... kahtlustasin teda estetismis... /.../ ... kui lähedal on estetism barbaarsusele, kuidas estetism barbaarsusele teed rajab --“, (lk. 302.)²⁶ [Esteismist, eksistentsiaalsest estetismist kirjutasin oma diplomitöö, siis veidi peale selle siinse päeviku valmimist. Barbaarsus on minu meelest aga see, keda (õieti küll mihukesi) see surematu Th. Mann siin peamiselt kritiseerib. Femininum...]

Kaheteistkümnes märts.

Reede õhtu juba. Märkimis-väärset senisestki, kirjutamise "vahe-kohast"... Üle-kõige ikka too harjumatu olemise antus -- ei midagi ebameeldivat, -- hoopis täpselt vastupidi! -- Suure-pärane seis! Ma ei mäletanudki enam, et ka nõnda, -- 'lihtsalt' -- saab olla...! Ei, see ei ole kaugeltki mitte ebameeldiv...! See hakkab mulle üha enam omasena tunduma -- meeldima siis!

Täna on see uudne enese-tundmise antus kuidagi eriti selge ja ilmne olnud. Kenasti tegusalt möödunud päeav, igati... Ärkasin nii hilja, et kooli siiski ei jõudnud, polnud ka erilist vajadust selleks ometigi.

Lõpetasin ühe kirja-tüki -- "Estetica" -- kõige mahukam seni kooli-tarvis kirjutatauist! Üle-kaalukal kombel, seegi on "kõnelev tõik"... alles nüüd hakkab olema -- aega, tahtmist, oskusi ja -- võimalusi -- sellisegi kirjutamise tarvis! Noh, mõndagi on ju "tarvis" ka veel.

-- Millega seoses, -- uskuge või mitte ! -- näib , et -- lõpuks ometi!-- olen leidnud enesele --- sobiva diplomi-töö teema !!! --- Tõesti, tõesti, miks mitte ei kõlbaks selleks -- nt.-- "ESTEETIKA FILOSOOFIAST" --- ! --- Asi vaja tõsiselt kaalumisele võtta igal-juhul! -- Eriti kui silmas-pidada, et -- paari viimase nädalaga sai kirjutatud antud teemal, -- nö.- "lõdva käega" -- pea kaks kolmandikku vajalikust mahust juba valmis! -- 2+10 -- "punkti"! ainu-üksi juba!

Soodne paistab too teema olevat muidu ka -- suhteliselt kergesti kirjutatav, rohkelt materiali ilmselt samuti, aga saab ka komplitseeritumalt teemat arendada , nt. -- Kanti rida mööda ja muidu ka! Vaja ainult pisult veelgi konkretiseerida toda peamist -- "teema-arendamise liini" -- leida ja avastada mingi uudne ja üllatav "vaatamise-nurk" -- asi paistab praegu vähemalt, tõesti õige -- "palju-tõotavana" ! -- Sellega oleks üks "mure" -- pikaks ajaks ette veel ka -- igati "murtud" !

Senised , mõtteis vilksatanud teema-variandid -- puudulikumalt põhjendatud: "nihilism Nietzschel (Kierkegoord)" -- küsi-märgistub osalt – nö.- "emotsionaalsetel" põhjustel juba!, -- samuti: tüdimusest ja selle plagiaatorist pärdiku tõttu samuti!

Variant --- "midagi" Kantist -- veelgi kahtlasem, metsikult materiali ja -- sisuliselt -- üks kõikse keerukamaid teemasid filosoofiast üldse (+ vaid saksa k. materjal) -- vähe tõenäoline.

Tänane "vaimu-välgatus" seevastu võib tõesti saada lausa ajalooliseks ( jäta meelde : 12.03.'00 ! ) -- Pealekõige ,-- seal saab rakendada ka Kanti , nii -- "mõõduldasa", kellest päriselt loobuda ei raatsiks, pole välistatud, et ka Nietzschet ja eriti --- Kierkegoordi! Ühe-sõnaga -- "süntees"! Tasub mõelda seda tõesti, nüüdsest, kuigi võimalik muidugi, et turgatab kunagi midagi veelgi geniaalsemat. Aega ju selleks esialgu on, -- kõige "kiirustavamate" prognooside kohaselt teema põletavalt päevakorral alles -- järgmisest sügisest.

Sümboolne seegi, et tõenäoliselt oli täna väljaprinditu -- viimaseks nn.-"filos. kirj. tööks", viimase "vaba-ainelise" vastava võib samuti esteetika teemadel arendada igati...

// Väljas veel sügav talv . Kuigi varsti juba märtsi keskpaik. Jah, talv kestab veel edasi... -- Ka sümboolselt, ainult -- esmakordselt mõtlen nüüd, -- see on isegi, et paremgi veel...

Kahel viimasel nädalal haruldaselt vähe kuskil "väljas" käinud. Huvitav tõesti, -- eelmise nädala alguses, vaid kahel korral, kuigi -- need olid siis ka äärmiselt "taga-järekad käimised"!, siinsest nädalast vaid korra juhtumisi -- teisipäeval nimelt.

Miskil kombel, -- see mulle ka sobinud kuidagi igati, -- pole nagu erilist põhjustki ega tahtmist. Üle hulga aja võin taas -- "jumala rahus" -- aega ka ise-keskis veeta! Polegi kõige kehvem meele-lahutus! Juba seegi tõik kriipsutamas alla otsustavat teisenemist igati.

Kooli pole enam põhjust minna , kuna viimane kord oli 'lõpp', -- kuna -- ma nii just tahangi praegu ja teisiti ei ole ju ka võimalik, tõesti mitte, enam ammugi mitte...

Nõndap' siis juhtunud, et käinud linnas pea-asjalikult just tubakat muretsemas. Kaaluv põhjus.

Järgmisest nädalast siiski midagi uut kavasse võetud -- nimelt -- inglise keel -- kuskil rühmas, kuidagi -- nii kuidas kujuneb, nii kaua kui viitsib. Nimelt vaja siiski see kool võimalikult kähku seljataha jätta, ja see punkt -- inglise keel -- seks tarvis kaaluva tähendusega.

Lisanduvalt: mingi "rühmitus" võib olla ka (vähemalt mõnel esimesel korral!) -- mingi-sugunegi nö.- "vaheldus" , ehk siis --- "tundmatu ümbrus", kuidas ka täpselt, pole kindlasti põhjust ette-idealiseerida. Näis kuis täpselt...

Mida veel ? --- Eilse päeva nö.-"taipamisi" --- Esiteks või juba see problemaatilisena nähtud "kirja ümber-kirjutamine" --- see haaras kaasa tõesti , kummalisel kombel , emotsionaalselt enne-kõikke , kuigi asjal oli ka -- uudnegi!-- kehaline pool . Igati tähele-panu vääriline .

Sellega oleks kui midagi enamatki oma viimasele lõpule viidnud ..... Kuigi neid "lõpetamisi" on, paraku!, selle teemaga seoses , olnud juba -- "lubamatultki" palju kõigiti! Üks "lõpp" teise järel, lõputu "lõppude rida!", otsekui! -- Kuigi näib, et nüüdsega on tõesti midagi oma loomulikule lõpule ka jõudnud... Otsustavaks sai -- kõigiti vastu ootusi -- tüdimus, lihtsalt -- ei tahagi enam... Niisama lihtne see oligi! Jabur venitamine selle taipamisega!

Osad teemad jäägu öö või varajaste hommiku-tundide hooleks nüüdsest. Võimalikult vähe püüda otse rääkida ja mõelda! -- Schifreerida oma iga kirjutamine, kasutada isiklikku "salakeelt", kõnelda vihjamisi ja "ümber nurga" -- ja ennekõike -- harjutada end nõnda just ka -- 'mõtlema'...!

Absurdsuse tipp igati , mida muud aga teha oleks võimalik --- ? ----

* * * *

' TEINE VERTIKAAL '.... Ööl vastu 13. märtsi 2000.

Hämmastav, hämmastav, hämmastav, hämmastav.

Tõesti, seda see on... Taas, üle nii pika aja võin ma näha selgelt... Kes ma olen, kes ma olla tahan -- kelleks ma saamas olen...!

Milline pikk tee on juba käidud! Kui tagasi vaatan, täidab mind ennastki -- imestus...

Tänu millele! 'väike suits' on minuga imet teinud! Kui paljut ma küll võlgnen sellele. Ometigi, praegu on parem, ma näen, kui limiteerin selle "tähendusliku-ulatuse" teatud perioodile, -- "doseerida" seda "rohtu" vaid limiteeritult, reflektiivstel kaalutlustel -- nädala tagant, või nii kuidagi just.

Jah, see on vajalik. See on tõesti -- hädavajalik praegugi minu jaoks! See suurepärane asi!

Kõik saab nõnda ümber-hinnatud, iga viimanegi pisi-asi omandab oma kindla ja ainu-õige koha selles mastaapseimas mosaiigi kujundis...

Üks kild siia, teine sinna, oma kohale... Pilgud, mida ma olen enesel tundnud on kõnekad, kui neid meenutada... Ja ma ka teen seda, -- kuigi --'vastikusest' võiksin sellest ka loobuda... Või teatud 'tõrksusest'... kuidas iganes ka võtta seda, või jätta...

Ma sisuliselt tean juba tänaseks kõike , et osata ka ise lõpuni nüüd. Ma olen seda näinud...

Kui lihtne see kõik küll on ! -- nii ära-arvamata lihtne ..... Ma tean kuidas nüüd toimida , on vaja kogu minu -- tähele-panu , ei täpsemini --- konsentreeritust ..... , teatud "tõsiselt võtmine" on vajalik , tõesti .... !

Pole vaja ka käia nüüd sisse-tallatud radu.... -- võta seda sõna-sõnalt ..... nii on lihtsam . Paljuski on sellega kriips peale tõmmatud , möödunule .... Ja millega seoses , olgu öeldud , et --- pole vaja isegi mitte mõelda praegu tollele "loomsele antusele" , -- unusta see ära ! --- See "soovitus" kehtib ikka veel .

Veelgi enam ,-- nüüd just , see soovitus alles -- 'kehtima hakkabki'..... -- teen seda meelsasti nüüd .... , veelgi enam --- see on ainus mis ma nüüd teha võingi !

Ja see ei saa ka kuigi keeruline olema ---mul ei ole mingit erilist "huvi" asja vastu praegu suuremat.

Seada sisse raudne distsipliin --- mõtlemises , enne-kõike ( vaimses mõttes enne-kõike!) . --- Ja kõik need vanad loosungid --- 'laitmatus' -- enne-kõike , kuidas täpselt , miks täpselt seda vaja küll on !!

Ma ju ometi tean,-- olen ammu juba teadnud,-- mis kõik see on, mis aset leiab ! --- nüüd aga on minu teadmistel juures uudne kvaliteet ! Tõesti on ! --- Ma olen näinud ....

Neid mõningaid pilke..., ma ei saa neid unustada .

// "Tee lühendamine". Näivalt ma läheksin kui ringi aga tegelikult ma hoopis -- "lõikan" . Tean mõndagi , mis ometi varutud vaid "rangelt täis-kasvanutele" ! Kuradi uskumatu nali!

Ma ei ole veel küllalt ja piisavalt rõhutanud oma erandlikkust . Ma ei vaja neid primitiivseid meetodeid selleks , et mõista ! Ka nemad on sellest hakanud aru saama .

Ja meenuta jätkuvalt --- viha on täiesti "kasutu" emotsioon , enne-kõike --- see on lihtsalt naeru-väärne .... !

Üht-äkki annan tähenduse sellele , mis on juhtunud varem. Kui naljakas , nad kõik paistavad olevat nõnda uskumatult rumalad ! Suure-päraselt rumalad lihtsalt !

Ma näen ette , ja sätin oma samme , -- ma vaatan ette , kuhu astuda .... Otse-kui õpiksin ma käima .... !

Selle viimase lause tõttu ma tean , -- iga vähegi normaalne naine teab end --- süüdi olevat ..... Milline eelis küll on neil arengus ! See on pea-aegu , et uskumatu , eba-tõenäoline . Aga ka minul on ju oma eelised ,--- kasutada siis neid ! Mitte korrata oma vigu , korrigeerida jätkuvalt 'suunda' .

Ma tean , et ma saaksin "üle kavaldada" nad , --- aga ikka veel ma ei tea , kas -- mul maksab seda teha.... Naljakas seis ! Vahest isegi ülimalt erandlik ..... , olen ma ju võõras omas ajas ! Kuidas küll kõik mulle nüüd paistab !

Milline rumalus ümber-ringi küll valitseb ! Minu aru-saamine on toimunud kuidagi --- 'kergelt' ....

Mine siis , ja ole terve .... ! Õnn kaasa ! ----

*************************

Olen õnnelik! Ma ei tea kunagi täpselt , kust see teadmine nii äkki tuli aga mul on nüüd see teadmine .

Minu mõtetes valitseb haru-kordne selgus , tunnen end lihtsalt võrratult , minu ümber on mingi , lausa välja-kannatamtu selgus ..... , minu ümber ja minu sees on nüüd see valulik teadmine !

See mõõduv öö sobiks millegi suure alguseks . Enam ammu pole mul olnud nõnda õnnestavat ööd olnud !

--- Siia kohta sobiks tõmmata vee-lahe ja öelda, et --- siia maani ja --- edasi .... --- Kuidagi ma juba tean , et öö vastu ---- 13. märtsi 2000 --- saab millegile sümboliks! Tuleviku "vaimu-ajaloolased" seavad piiri-tähised just siia "kohta"... --- Püüa mõista seda jahmatavat tõde .....

Ma sain millestki aru . Ma ei saa aga aru ,miks alles nüüd , kuigi , ---- ma aiman ju sedagi .....

Viimane kord seal , ühes kohas , käies ..... midagi kui avanes , kuigi ma veel siis ei mõistnud seda .... nüüd ei saa ma aga enam hetkekski seda jahmatavat teadmist vältida ----

---- On üks teine tüdruk . Üks täiesti teine tüdruk !

Ma ei tea ta nimegi ,--- veel --- aga ma lõpuks ometi tean ,--- kes ta on ! --- Tema on see ....

Väikest kasvu, pisike armas brünett ! Väga ilus !! Paistab , et igati --- armas !!! Väga sale, noor, nõtke keha, väiksed pringid rinnad . Hoogne hoiak ,-- elav laps ! -- Kõlab nagu minu ideaal ! Midagi kerget seostub temaga juba !

Midagi ,-- juba !-- seostub .... , mida ma aga ei mõista on ,-- miks ometi ---- alles nüüd ?!! ----

Ma olen kõige uskumatul kombel -- viimasel ajal --- kaks täiesti erinevat tüdrukut --- kuidagi võimatul kombel --- "segi ajanud" ! --- Ma ei suuda uskuda , et see oleks tõsi !

Ometi see paistab olevat , ---- kuni kõige viimase korrani ma võisin veel kahtlustada enese --- pimestatust , mida iganes ! , aga --- viimasel korral seal käies , viimastel hetkedel juhtus nii mõndagi ..... ! ---- Neid oli korraga kaks seal !! Kõlab iga-tahes õigegi jaburalt !

Aga just nii see ometi oli ---- kõige-pealt ootas mind seal tema --- see keda ma tänaseks juba "tean" ..... , mida ka tema ei arvaks ,--- seda tean ja ütlen nüüd mina siin ---- mina ometi tean , et see , mis meie vahel olla ei saanud --- on nüüd lõplikult möödas . Enam ei ole selle võimalustki . Ma ei saa ju ennast nii "odavaks" teha !! Tõesti --- ma ei taha enam teda! Kui raske oli mul selle ütlemiseni küll jõuda !!!

Mingi kummaline tähendus-rikkus on selles kõiges . Ma tunnen au-kartust selle ees kes ma olen , ja kelleks ma saada võin ..... midagi 'hinge põhjani' vapustavat on selles kõiges ...

Ette-määratus ..... kui ma läksin sealt , ootas mind --- ------------ Tema seal , keset teisi , ootas mind vaatas ..... --- ja mina ! -- mul ei ole sõnu -- mina valasin -- just tema peale välja siis -- kogu selle kujunud viha ja paha-meele !!!

Milline tähendus sel nüüd minu jaoks on. Ma vaevu siiski --- usun veel seda ..... Kui ma läksin seal, Ta tuli mulle joostes järgi , möödus minust , --- see on midagi ,mis jääb meelde ..... --- Ja mina ! --- mina "mõtlesin" --- soovin , et sa kukuks ! --- Quelle ironie ! ---

--- Kas ma olen juba nii 'targaks' saanud ..... ? Raske mul seda uskuda ! Ma olen ju nii kaua aega nii rumal olnud.

Ma tõesti tean, seda tüdrukut. Mäletan isegi, millal teda esimest korda nägin ..... See oli juba septembris ! Märkasin teda äkitselt , vaatasin veel korra ..... see oli 'eriline' pilk ! Siis vaatasin aga mujale ja läksin varsti ära. Tundsin , kuidas ta järele vaatas mulle....

Mäletan ka teist korda ! See oli sel päeval -- novembri algul ? --- kui end "hästi" tundsin .... ! See toimus samas kui see teine "sündmus" millest olen juba kirjutanud ....

Juba siis ma ju ometi nägin neid mõlemaid !!! Kuidas ma küll ei ole mõistnud ?!! Kõige-pealt tuli Sofia ja siis , kohe tema järel -- too teine tüdruk .... mõlemad vahendasid seal minule oma 'sõnumi'...

Kui ma neid võrdlesin ..... --- tundus teine parem !!!!

Nüüd olen ma siis siin maal . Merlin on minu jaoks eilne päev . Ta ei olnud mind väärt . Kohtlesin teda kui parimat , tema mind --- kui kõige halvemat .

Ma ei taha teda enam, tõesti mitte --- ta tundub , minu silmis olevat --- kuidagi muutunud .... , paraku , olen märganud mõndagi eba-meeldivat juba ammu .

Aga need hilisemad märgid on muidugi tõsisemad..... --- üle kõige ainult see üks ---- ta on kaotanud oma sära minu silmis ..... ! Kas oleksin seda kunagi varem võimalikuks pidanud ?! --- See tähendab --- ta ei tõmbaks mind enam kui ligi , ei --- 'veetle' enam piisavalt ....

See on läbi , lõplikult ja alatiseks. Mõtle nii : mis põhjusi tal-minul ka poleks/olnud --- ma ei saa kunagi end siduda ju kellegagi , kes mind on kohelnud nii nagu tema seda paraku teinud on ---- ! ---- see oleks alandav .

Selleks ongi see keegi --- 'Teine' seal ..... , just nii see kõik pidigi minema . Märkan juba rohkem kui ma veel mõistangi isegi ..... Nõnda see siis käib . Olen selle selgeks õppinud ! ---- Mis 'Tema' nimi on ..... ? -- AVE --- Tõeliselt see oli hoopis tema , kes tahtis mind aidata seal --- veebuari alguses , Tema käis seal , minu ees !!! Ma tean seda juba sellest , et küsisin --- midagi .... --- 'kuidas' Ta vastas ! --- Kui ma oleksin religioosne inimene , ma arvaksin vist , et olen näinud kedagi --- ja ---- tema kaitse-inglit .

Et olen näinud kedagi ja tema --- hinge järgnemas .....

Midagi sõnul-kirjeldamatut on selles kõiges .

Nad võiksid olla õed . Kunagi , väga ammu , olen juba nii kirjutanud . Aga --- selle ma --- 'põletasin ära'... !

Olen vaba , ---- valima ühte kahest ..... !

Milline valik , see küll tuleb , milline valik !

Hakkab valgeks minema .

[Uku Masing] „... Inimene peab ju kogu eluaeg endaga dialoogi, kinnitab endale, et maailm on see ja see, et see on ilus... /.../ Inimene teisti ei saa. Aga siis kadus see ära. See dialoog iseendaga, üks inimese suuremaid nuhtlusi, see alaline iseendaga rääkimine.“, (lk. 10.) „... Tähtis on, et oleks midagi sellist, mis viib inimese välja tavapärasest, rutiinsest elunägemisest – et inimene võiks kogeda midagi uut. /.../ --“Oluline on õppida selgemalt nägema.“, (lk. 11.)²⁷

****************************

Kolmeteistkümnes märts.

Laupäevase päeva lõpus. Eilne oli midagi erakordselt erilist ! --- Pean siin ja praegu kasutama võimalust ,-- kirjutama!

Igal juhul --- olen õigel 'rajal' nüüd .... --- ja se on tõsine tunnustus , -- vajaliku 'tõsidudega' öeldud tunnustus !

Uskumatu värk , -- aga sellisel "ohkimisel" ei ole küll erilist mõtet.

Pea-asi , et olen -- 'ennast taas leidnud' --- ! --- See tähendab nii mõndagi ! Lähtuda oma edasises teosemises eilsest ööst , -- seal taibatust just ! --- see eriline teadmine jääb nüüd minuga ! Kuidas küll täpselt .----

--- Ja see , --- ma ei pea enam hetkegi , mitte kuidagi mõtlema sellest --- armetult rumalast "tüdruk-lapsest" -- nii nagu -- mind oli "programmeeritud" , näen ja mõistan alles nüüd seda . ---- Ma ei tunne selleks ka mingit tarvidust enam! , tõesti mitte --- ammugi mitte enam ! --- See on kui eilne päev , midagi juba ununevat ..... Isegi pole mõlnud teda kuidagi "ülimaks" juba --- rohkem kui pool aastat juba .

Samas ma näen , et nüüd on käes --- väga 'õrn' aeg , kuigi ,-- hoidku mind "minu jumal" --selliseid mõtteid --nö.--"avalikult mõtlemast" ! ---

Nüüd on vaja minu kogu seda -- 'erilist ette-valmistust' ....--- kuidas veel ! --- Teeskluse peab arendama kunstiks mis toimiv pisi-asjadeski ! Seda on väga vaja ! --- Ja -- ma oskan seda ju suure-päraselt lausa ! -- võrreldes kiõigi nende armetute kretiinidega !

On veel midagi , mida mul vaja mõista --- vaja on mastaapseimat nägemise viisi ! -- Pean nüüd olema suuteline nägema nii --- üldistaval kombel , et ma ei --- millaski enam ei kordaks vigu mida olen teinud ..... !

Nõnda ma ütlen siin --- ja ei väsi seda pikal ajal nüüd kordamast --- on üks hoopis teine tüdruk , kellest ma nüüd mõtlen. Enam ma ei -- "unista" , isegi "mõtlemine" on liiast!

--- Lihtsalt --- pea seda meeles , oma teotsemise sees .... !

Eilse öö taipamised olid , ma näen nüüd ,-- ääretult -- 'vajalikud' .... -- viimane aeg selleks !

Mõista nii : "üks etapp" minu vaimses arengus on möödas ja algamas on midagi--- täiesti uut ja erinevat .... !

/ / Teine pudel. Kuidas kõik aina teiseneb minu silmade ees . Vahel tunnen , -- oleksin kui "äsja sündinud" ....

Kõik on uus , mida ma näen ! --- Milline võrratu seis !

Mõtlesin --- mul on vaja taas lugeda midagi --- 'kõrvale viitavat' ! -- Carlos Castaneda, Don Juan! -- miks ma ei ole nii pikka aega juba mõelnud neil radadel ,-- mil ma ometi -- enese leidsin --- kunagi --- ?! --- viga mida ometi on lihtne parandada!

Olen ise-keskis taas , saan vaadelda , era-pooletult vaadelda kõike , ja ma ometi -- näen kõigest läbi .... !

Mõistan nüüd , et -- see oli ka era-kordne eelis -- see , et ma olen säilitanud oma enda vaatamise viis ja ma ometigi -- olen k a teada saanud ---- need kaks vaatamise viisi isegi kattuvad .... !--- see on minu jätkuva kummastuse ja ka -- rõõmu põhjuseks ! --- Suur-pärane seis , ma ei tohi vaid unustada , et see pole kaugeltki mitte --- kõik mis võimalik on! --- Ka selle teadmise ma vii enesega kaasa senisest !

Maailm on mõte . Nüüd ma tean ainult seda , varem ma ,-- pelgalt --- oletasin .....

/ See siinne kirjutamine on vajalik . Nõnda ma vähemalt -- "kompenseerin" nii mõndagi ! --- Mul on ,-- "keegi" , kellega ---"rääkida" --- ometi ma tean ,--- ausamalt , kui -- kunagi kellegi reaalsega saaks ! --- ise-endaga , aga mitte ainult ! ---

--- Mul on kummalisi ja hämmastavaid teadmisi , ma tean , et ma olen ,--- 'teadmistega inimene ' .....

Ma pole nii ammu seda sõna isegi lausunud , et ma olen pea-aegu unustanud ,--- mida see tähendab ! või -- tähendad võib !

Kummaline on see maailm , kus ma end nüüd leian ....

Ma isegi veel mäletan ,-- kunagi tundus mulle maailm nii piiravalt kitsas , --- see oli minu lapse-põlve maailm !

Ma ei suud a varjata oma rahuldust , kui vaid mõtlen ,-- milline peab see "põrutus" olema -- klõigil noil eba-teadlikel lommadel" ! ---

Proovi mõista jätkuvalt ,--- selle kõige era-kordsust !

/ / See on kõikse tähtsam taipamine sellest aja-hetkest.

Kõik mis seostus selle ühe tüdrukuga on nüüd vaid nali.

Tegelilikult see on seda ammugi juba , aga nüüd alles ma --sõnastasin selle enda jaoks! Milline kergendus! Ma ju ei oleks saanud nõnda edasi ,---- see oli nali, ma ei võtnud seda kuidagigi tõsiselt! Kui hea nali!

Leida oma meeldumustele lihtsalt uus "objekt" ! Kui lihtne, ja --- kui veetlev see ongi!

Millised võimalused küll üht-äkki! --- Avastasin, et võin mõjutada inimesi enese ümber! nõnda lihtsalt! -- pelgalt, -- mõeldes sellest! Milline võrratu seis see küll on!

Ma siiski mõtleks pigem, -- sellele teisele tüdrukule ...!

**************************

Neljateistkümnes märts.

Püha-päev , teise märtsi nädala lõpust.

Hommik , oli eilsest tulenevalt võrdlemisi ekstreemne . Hämmastav asi ise-enesest , kuidas küll mõjub juba -- ainult kolm pudelit õlut ! Täielik "pohmell" , mis aga siiski kiiresti mõõdumas , asjal ka kentsakas füsioloogiline pool .

Ja kui võrrelda ,-- nt. eilse hommiku olemist ,-- ei anna võrreldagi üldse ! See oli lihtsalt suure-pärane , -- mõtlesin isegi vist , et -- ammu pole end tundnud nii 'hästi' , energia-puhang , vaimne ja füüsiline hea-olu , rõõmus meel ....

Mida kõikke ajendas ainu-üksi -- üks 'väike piip' .... !

Imestamis -väärt tõesti , ja tänane --- vaja lihtsalt oma eelistused selleski suhtes lõplikult "paikka panna" :

Teisalt aga nö.-"differentseerida" kogu küsimust samas,-- kõikse ülim teadagi -- veini-joove , praktiliselt ilma (neg.) konsekventsideta , see-vastu õlu juba avaldab oma "järelduvat mõju" , alates teise pudeli põhjast , ilmselt just . Kangemad "spirituose"d see-vastu aga "tõelised murdjad , -- üle poole pudeli , mingit , ka kvaliteetset 40% -- järgmine päev tähendab sisuliselt -- "aju-surma" , hullemgi veel .... Samas mõju, nagu kõik ! -- ka suhtestatud , teadagi...

Nii-paljut siis sellest . Veetsin siin aega oma "üllitiste" sirvimisega . Polndki kõige halvem "meele-lahutus" !

Ka kirjutamises võib tähendada teatud -- perioodilisust , nt. aasta algus joonistub eraldi välja , selleski mõttes. Kaks viimast miskis mõttes ka --- põhjalikumad , jätkuv teisenemine siingi, nii-et -- lase aga edasi !

Kõige taustaks see hämmastav tundma-õpitud --- pea katkematu "mõtete vool" ....// Mis muu-seas siia siiski nõnda kirjutamise "vabanduseks" ,--st. paraku ! -- kõik? on "niigi kuulda“; vormistagem see siis eelnevalt nö.-"kuuldavasse vormi"!// Selles on midagi erilist . mõtted kui 'pildid' reas , üks teise järel , ja nõnda kestvalt .--- Ja nõnda näha , -- on siis alati kui --- 'ümber-hindamine' .... , tõesti .....

Tõlgendada kõik ringi , kogu nähtu ja kogetu .... Midagi ,mis meenutab lausa "mõtlemise masinat" (mentaat!), mingi kuiv, kaalutlev liigenduvus, arutlemise asjalik laad . Ma ometi tean juba ammugi , et olen enamikest oma ea-kaaslastest lausa --"pea-jagu üle " , vaimses mõttes . Kiire taipamine ja kehtima jäävad otsustused .

Üldse , ma ei saa kuidagi alla-hinnata kõige toimunu --"era-kordsetki erandlikkust" .... ! Seda ma tõesti ,-- lihtsalt ei tohi teha ! --- Mul tuleb ju jätkuvalt tänasest antusest lähtuda nüüd. --- Kui-võrd ma -- nüüd tean ...., -- kuigi veel -- loodetavasti ! -- vähe.... -- so.- nimelt mingi eriliseim nö.- "lihtsustus" samas.

Ma olen tänaseks õppinud vaid ise-endale lootma . Kahtlemata , olulisena väärtustatav oskus , see kulub ära ,-- kõikse suurema tõe-näolisusega .... Siis kui mul nö.-"abi" kõige enam vaja oli ,-- teadmatuse tõttu enne-kõike-- ma seda ei saanud , kuigi , -- pean nüüd üha "alla-kriipsutma" , et seda -- osalt ka enda "süü läbi" enne-kõike ! Ma olen kohutavalt kriitiline , see tingiski minu vaimse arengu sellise käigu . Mitte ainult kriitiline , vaid ka -- ma loodan !-- hea otsustus-.võimega ja ka aus paljuski .... (!) -- See-tõttu ma pole osanud teeselda nõnda nagu , enamik vist juba varakult õppima asub (kuigi vaid vähesed midagi (selgeks) saavad muidugi ! )).

Eriti ilmneb see tõik , kui vaadelda minu kogu käitumist vastas-sugupoole suhtes. Väga ranged nõudmised. Uskumatu kriitlisus kõikse varasemast juba mäletada ! Muidugi, oli mingeidki nn.--"platoonilisi" meeldumusi , neid on pea aina olnud , -- aga rangelt ka vaid sellised .... Sellest tulenevalt kujunes nö.- "nooruki-iga" paraku --võrdlemisi raskeks ja "kaua-kestvaks" -- puudus füsioloogiline aspekt , mis mõndagi hõlbustab ja muudab ( kuigi ka -- komplitseerib !) .

Teisalt ei maksa kindlasti ka -- kuidagi -- liialt üle-hinnata kogu seda antust , mida ma aga -- viimasel ajal -- olen kippunud just tegema (osalt vahest nö.-nn.-"otseste mõjutuste " sunnil ! --seda võimalust ei saa vältida mitte !!)

Olen ju nimelt ,-- seninigi saanud , harjunud-õppinud hindama -- enese-kesksust ülimaks kõigest , ja --- kõik mida see on enesega tulles kaasa-toonud ...!

--- Milline üle-vaatlik selgus küll minu mõtetes valitsemas praegu ! , tõesti , lausa uskumatu ! ---

Vaimne ( ja füüsiline ) eraldatus ongi just dikteerinud minu senise elu-käigu enne-kõike ! Viimseni , -- kuni kõige hilisema ajani ! ! -- kuidas küll täpselt . --Säärasena midagi minu olemist konstitueerivatki , midagi millele aina võimalik tugineda -- päristisem antus ,-- 'mina ise' .... !

Mäherdune ülistus - laul ! -- Eilse napsitamise mõjul ?!

Senist ,-- varaseimat, aga vaatlen kuskil mujal. Päeva-kajaseks aga igati juba pikemat aega olnud --- too teada teema ....

/ / "Avalik manifestatsioon" -- nii-öelda ....

Pärast toda pikemat jalgsi-matka , talvises rabas . Igati kenasti mõjuv vaheldus . Uut tahtmist ja tegutsemise-valmidust .

Vajalik on raputada end lahti kõigest varasemast . Ka ,-- ja enne-kõike -- sellisest meelsusest . Mul ei tarvitse end sellega koormata lihtsalt . Ja mitte enam huvituda teistest , ega nende arvamisest . Las siis "kuulavad pealt" -- kui ise mõelda ei suuda ega oska . Alam-kiht , tühine rämps .

Mina see-vastu pean end liiga -- 'uhkeks' , et kellegilt kunagi midagi "paluda" ..... Senine on möödas ,unustada see ära , alatiseks . Mul on hea meel sellest tõesti , see oli viimane ummik .... , välja-pääsmatuse meele-olud , surutud seis.

Olen seega leidnud teatud "välja-pääsu" sellest , hea seegi , kuigi ,-- tean juba ette , et selle uudse antusega -- "harjuminegi" --- võtab oma-jagu aega. Ja midagi sellest jääb alatiseks ., Olgu peale , mingit teist-moodi loomust mul oligi vaja -- mitte nii -- paindliku ja leebet -- SIC ! -- kes seda praegu usuks ! --- mitte keegi -- olen koolis ilmselt tõrksuse ja vastuhaku võrdkujuks lausa ! Tähele-panu väärne positsioon seal tõesti ! -- Üks nii-öelda keskne kuju seal juba pikemat aega !

Tõesti , kelleks mind seal küll peetakse ! -- Osalt kindlasti ka -- nö.--"hoiatavaks ees-kujuks" , aga kaugeltki mitte vaid seda --- nö.-- "kirgede õhutaja" , või kuidagi -- iga-üks lihtsalt peab minuga kuidagi suhtestuma , -- poolt või vastu -- metsik tahtmine teisi alla-suruda , oma 'tahte' järgi painutada !

Valitsemise tahe , teatud despootlike momente on minu loomuses tõesti . Ma ei allu ,-- pole mitte kunagi allunud-- mingi-suguselsegi -- survele ! Iga väline mõju-avaldus kohtab kohest vaenulikku reaktsiooni , tekitab vaid viha ja vastu-meelsust . Seevastu nendega , kes ise 'alluvad' , käitun oma-meelest -- võrdlemisi hästi . "Õiglane valitseja" igati seega !

Kohutavalt enese-keskne , hoolimatu teiste tundmiste vastu , jonnakas , domineerida tahtev , etz. etz. -- päris kena koond-portree tõesti !

Kuigi ma olen end kaua pidanud hoopis vastanduvaks -- liiga pehmeks ja järele-andlikuks --- see oli vaid "lapse-põlve antus" , sünni jääk , mida iganes --- see on nüüd ometi möödas!

/ / Otsatu kurbus . Kõik on läbi , ei ole lootust , millekski enamaks , on vaid --- kurbus .

Loobuda kõigest , mitte hoolida enam mitte millestki.

Jube lugu, kõik see, mis on aset leidnud... Mul ei ole sõnu selle kirjeldamiseks . Ma ei taha sellest rääkidagi .

Jube lugu , otsatu üle-kohus , andestamatu julmus.

See on mingi -- vildakalt nähtud missioon,-- sünnitada ja tappa samas . Nad on loomad , nad ei ole inimesed . Nad on eba-inimlikud .

Kuri-tegu inimsuse vastu. Kas kogu maailm on hulluks läinud --- ma ei suuda seda mitte kunagi mõista. Ma -- keeldun seda mõistmast . Õudus , otsatu õudus .

Seda ei tohi andestada . Miks peavad nad seda küll nõnda just tegema ?!?! --- Ma ei saa sellest aru , see on andestamatu . Jubedus , jälkus , tülgastav õud .

Mina keeldun sellest , mina ainsana olen selleks võimeline . Nad on nii usklumatult rumalad . Kuidas nad muidu võiksid ! Nad ei suuda tunda , neil ei ole 'kaasa-tundmist' , -- see on koletu mõrv -- kuri-tegu .

--- Seda peab karistama .... ! --- Ma olen sellekski võimeline ! Mõtle , milline õnn . Korraks vaid on valus , aga sa isegi ei märka seda . See juhtub nii ruttu. Ja siis on möödas kõik ,------ kunagi ei ole enam mitte midagi ......

Milline õnn , -- mitte olla ..... ! See on jube kui ..... , -----

---- s e e o n e b a - i n i m l i k . . . . --- selle kirjeldamiseks ei olegi sõnu .

Mida teha , --teen seda rõõmuga .

Ei ole midagi jälgimat --- kui elada inimesena .

Ma pean kõik taas õieti suhtestama --- ma kas --olen nii nagu tahan , või --- ma ei ole üldse . See on nii lihtne .

J a ,-- maksan kätte , väga rafineeritul kombel --- kas mitte seda ei või just tähendada ---"abi-elu" ---- ? Nad on loomad , kes ei mõtle ja mind täidab õudus .

Kes on see teine tüdruk -- ? -- kas tema suudab mõista --- ma ei taha enam , ma ei tea enam , ma olen lõpu lähedal , ---- kes ta on -- tema , keda ma --'solvasin' , viimane kord , kuidas ! --- kes ta on !

--- ? ---

**********************************

Viieteistkümnes märts.

Esmaspäeva hommik . Eilse õhtu ja öö tundmised tõesti ülimalt ekstreemsed . Eriti ,-- see vastakus ja kõikumine just. Esmalt -- ülim tegutsemis-valmidus ja siis -- täielik masendus .

Lae või püss ära juba ! Pean vahest mõningase ette-vaatusega suhtuma nüüd oma säärasesse "tundlemisesse" .

Öistes meele-oludes oli midagi veel ,-- midagi seal , kõige taga ,-- ja nimelt -- mida see tähendab , ma tean sel on eriline tähendus .... -- see on kui -- energia - puhang , äkiline , mis tuleb ei tea kust kohast küll . See ilmneb saabudes kui --- mingi ootamatu emotsioon ,-- see kord siis --- otsatu kurbusena ....

See muudab mõndagi tulles , muudab maailma näo .

Nõnda oli , et täna hommikul , kohe ärgates , ma lebasin vaikselt vaid , ja -- proovisin mõista seda , mille kohal-olu ma tajusin . Midagi hämmastavaltki suurt . Eilsest välja kasvanud. Ja -- kuskilt veel .... , ehk , ma ei või seda aga teada .

Eilses oli mõndagi , üht-äkki muutus olemine nii vastu-meelseks , siin umbses punkris , et -- lihtsalt pidi siit välja saama . Käies seal olid minus ainult ahistavad mõtted ja viha , ma ei suutnud 'mitte mõelda' , nagu varem ometi .

Ometi seal midagi muutus, märkamatult, meenus midagigi varasemast, ja see oli tõesti vajalik.

Uue alguse maitse jäi sealt, selline eriline tunne, kuidagi... Öö hakul aga kummaline surutuse - hoog , masendus , ma ei tea mis täpselt. --- Tänane on eilse mälestus. Lähen kooli, kuna tubakas on otsas. Midagi on lõppenud, -- lõpuks ometigi! Tunne sellest rõõmu vaid. Üldse , -- muuta suhtumist mõneski

Pole vaja kellegile teisele liigselt nö.- "tähele-panu osutada", enese-kesksus, raudne kontroll, jne. [Kuid ka järgneva isiksusega on mul olnud sarnaseid arvamusi, nii eurooplusest kui ka keskaegsest müstitsismist:]

[Einar Laigna:]„... Küsimust eestlusest ja eurooplusest pole minu jaoks olnud – olen alati olnud eurooplane ajaloolise traditsiooni ja vaimsuse mõttes, mitte olmeeurooplane. Euroopa kultuuris on nimelt kristlik inimesekontseptsioon, mis puudub teistes kultuurides.“, (lk. 125.) „... -- see lõpmatusse pürgiv vertikaal, see ruum inimese hinges, kellele oli tähtis vertikaalne dimensioon.“ /.../ „... kas see on hästi tehtud töö, aga Jumal näeb. Seepärast pidi olema kõik viimseni hästi tehtud...“ /.../ „-- mitte ainult pind polnud tähtis, vaid maal pidi sügavuti ka õige olema, ta pidi sisaldama ka nähtamatu.“, (lk. 129.)²⁸

*************************************************

****************************

*********

M Ä R T S III.

16. m ä r t s , 2000.

Teisipäev, eilne oli üks ekstreemseim päev, seniseist üldse. Uskumatul kombel, täna ärgates tundus, nagu oleksin unes näinud, kõike seda.

Lähtus, eilne aga otseselt püha-päevasest päevast. Tinglikuks alguseks väib seega lugeda toda käiku, seal, talvises rabas. Sellest kasvas mingi uudne meelsus, mis -- kahtlemata! -- leidis n-ö.- "õhutamist ka kõrvalt“...

Selle viimasega on ülimalt raske leppida just.

Jääb üle vaid rakendada viivitamatult mäningaid vastu-abinõusid -- nt. - siinse kirjutamisegi suhtes. See uus alustatav kirja-koht saagu edasises sümboliks sellele, et -- mul tuleb eeskätt nüüd õppida -- "mõtlema varjatult" ....

Alustades juba sellestki, et -- nüüdsest ma ei kirjuta siia midagi n.ö.- "liialt isklikku", juhul kui ma ei ole üksi siin. -- Kraadi võrra eba-kindlamaks variandiks kirjutamine -- juhul kui siin viibib keegi, peale laste ja loomade -- siis alustada juba sõnadega: "avalik manifestatsioon"...!

Praegu olen aga üksi ja seega, pean kasutama juhust, et kirjutada -- eilsest...

'Pitser' .... , nõnda asetati peale mingi -- "pitser" , mida see aga tähendab .... Kuidagi ma siiski aiman..., minu taipamine on alati olnud kiire , kui ma seda vaid tahtnud olen.... -- 'Gom dzabaar' -- midagi igas välja-kujunenud teadvuses, selle "peal", n-ö.

Loomulikult saab see alati tekitada vaid viha ..., kuigi seda tehakse ette-vaatlikult , harilikult "abi-kaasa" , ilmselt just, aga mingi vihaseeme sellest jääb, vastu-haku põhjuseks . Minul siis seegi teisiti. Juba seegi, et tekitas see -- ehedat raevu .... !

Une-näoline tegelikkus , midagi oli nii teine, et -- ei tekkinud tahtmistki "ennast näpistada", näiteks.

Kõik on neile kohe teada, ligidalt või kaugelt, enne esimestki pilku veel -- ja koheselt -- vastav ühetine suhtumine, midagi painajalikku sealt, veel üks tõrksuse põhjus, üks peamistest isegi...

See linna-sõit oli täesti limalt tähele-panu väärne. Käik oli loetav kui "avatud raamatust" , raev , mis tingi kohati jähkragi rektsiooni , emotsionaalne eba-kindlus , mis sundis "pide-punkte" otsima , -- see käik kokku !

Edasine, minek selles päikese-paistelises päevas , karguse tunne ja kukkumise tahe. Kool ja sealsed vastakalt pöördelised tundmused , minnes eba-kindlus , tulles -- pööraselt , nagu alati , siiski erinevalt .... Kuidas minusse seal küll suhtutakse! Mingi eriliseim "huvi-objekt" n-ö.! Otsatu edevus, enese-tähtsus! Ja ometi, -- ka kui eriline 'ees-kuju ja sümpaatia objekt isegigi. Vanemad naised , käik seal , ja minu "eriline suhtumine" .... , kahtlustan , et enne-kõike teen neile vist nalja -- oma liigse "muretsemisega"! Mõne tüdruku uskumatult vana , täiesti märkamatuks jäänud huvitatus , mõistsin seda alles eile , aastate lõikes!

Teisalt ees-kuju (!) ja ka -- "värske huvi-objekt" ! Käige hämmastavam on aga minu suhtumine ! -- Kuidas see vanem naiste-rahvas küll vaatas , kui üks neiu mind seal ootas ja nõnda end kui pakkus ! --

-- Käikse kirjeldamatumad ongi just mõned pilgud vahest , sealt inimeste maailmast ....

Järgnev n-ö.-"mõtteline dialoog " (sic!) ja too baari-episood (sic!!) -- viimane ,-- mõistsin alles hiljem, jällegi , mis seal üldse aset leidis ! Jahmatav , teist korda juba nõnda -- "pakuti" mulle üht noort vene tüdrukut kaaslaseks! Täpselt nagu juba kord varemgi ! Kuidas küll täpselt ! , nad on oma üle-olekus nii kindlad , et isegi ei kahtlusta midagi ! -- Kuigi, neil võib ka õigus olla. Aga hämmastavlt tõhus tegutsemine igati, imeteldav just -- reageeringute kiirus .... ! -- Miks ma aga ei 'kuuletu'.... ?

Ma ju tahan täesti , nii väga, nii ammugi juba. Mingi sügaval pesitsev hirm, või "ohu-tunne", ja --- alatine kiustaus, mis -- üha kasvab -- järele anda ...!

Milline kiustaus ! -- see sunnib küsima, kas seda just ei taotlegi ma, nõnda varjatult, -- ajada asi "viimsele võimalikule piirile", kuigi mitte enam just lausa -- "taluvus-võime" piirile küll aga... Imestamis väärt -- mida ma 'tahan' .... ? !

Dramaatilised kalduvused täesti, oskan suure-päraselt õhutada pöörasust, kõikjal enese ümber, ometi jäädes sisimas kuidagi 'ära-olevaks'... Kummaline "kohastuvus-võime".

Ja midagi siia ka ühelt väljapaistvamast taanlasest aegade jooksul, S. A. Kierkegaard (E. Salumaa vahendusel). Kõige hingele lähedasem hing üle-eelmisest sajandist siia selle eelmise sajandivahetuse pävikusse, jutt oleks nagu minust endast nooremas eas: „... „Hea pea, kõigele avatud, mis just huvi äratab; eriline kalduvus vabadusele ja rippumatusele... /.../ „... oli põhjuseks, et ta ainult niikaua mingi asjaga tegeles ja ja seda suure huviga käsitles, kuni tal sellest võimaldus õigel ajal tagasi tõmbuda.““, (lk. 11.) „... Kuid just sääraseis erandlikeis tingimustes võrsub erandlike soodumuste olemas olles aegamisi, läbi paljude lõõskade erandlik isiksus.“, (lk. 12.) „... Kierkegaardi silmapaistev andekus abstraktse mõtlemise alal, ta teatav iseloomukohane kalduvus filosoofiale.“, (lk. 16.)²⁹

_________________________

Eilne kohati täiesti uskumatu , osalt selgest "piinlikusest" , osalt -- lihtsalt -- "teist-moodi olemise antus" . Une-näoline.

Eriti too koju-säit ,-- midagi säärast pole veel juhtunud !

Esmalt nända nagu see "pealt näha " võis paista -- ei midagi otsekui, käik istuvad , ei vaatagi teine-teise poole , ja ometi ! -- milline tgasi-hoitud möll ! vähemalt "minu poolelt "

Kirjeldamatul kombel , täiesti segasena , jaburad väitmised , ldse see käik , lubamatu "ava-meelsus" mõtteis , une-näoline situatsioon , täiesti kellegi teisena seal! ja ometi...

See 'une-nägu', ma tean, oli otseses seoses. Millised ulatuvused küll pilgule avanemas! See ei olnud harilik uni, tean, seda kindlalt. -- Esimene 'une-nägemine' mida ka mäletasin! Eelmine oli kaks nädalat tagasi ja -- sarnastel asja-oludel! -- Mida see tähendab! Aga nd ma ka mäletasin!

Aga sellest täpsemalt mujal. Kuigi selle tähendus-rikkus on oma loomuselt vapustavaimat laadi . Jahmatav asi .

Milline iroonia ! Milline võimalus ! Ma juba -- pea-aegu , et tahan juba -- käike seda mis järgneb .... !

Mäletan , et öösel aga , -- hakkas see käik mulle lihtsalt -- pööraselt nalja tegema ! Mingi eufoorilinegi läbusus.

Sest , üle-vaatlikult nähes ,-- mida see käik küll tähendab! Ma tõesti, ei suudaks kui -- "mõõtu pidada".

Ka tänases hommikus ja nüüdki veel oli midagi sellest suhtumisest just . --- Panna paika üldiseimad mastaabid ,- ja -- ma ei suuda naeru pidada . Olen -- 'kujundanud mõtte jõul ėmber oma ümbruse'. -- Külvates pöörasust enese ümber , nõnda , et peaks (vist!) isegi küsima ,-- ega nõnda viimati "liiale ei lähe" .... -- Tegemist ju nii-värd "tõsiste asjadega" .... !

Siiski , midagi lihtsalt -- 'peab' kuidagi otsustama , ja seda juba -- lähemal ajal .... See saab aga olema raske .

Midagi võttes, tuleb midagi ka jätta. Eilne üks märk-sõna -- "pragmaatilised kaalutlused" (!) -- väib küll kehtida , aga - kuidas suuta säilitada vajalikku -- üle-vaatlikku pilku ... ?

// See oleks nagu minu endagi lugu, kohtasin üht tüdrukut kunagi, liigagi ammu juba. Ja täpselt nagu see taani aatleja otsutasin teha mingi n-ö „psühholoogilise eksperimendi“ sellest suhtes. JA lõpptulemusena see tüdruk otse paindus mu pilgu all, poole aastaga sai ta niisugusesse seisundisse viia, et värises erootilisest erutusest otse kui minu lähedusse sattus. Minu teada pole peale Kierkegaardi midagi taolist kunagi nii edukalt üritatud üldse tehagi. JA just mainitud taanlane pakkus sellisteks eksperimentideks innustavat ainest. Nii, et siit minu (selle milleeniumi-vahetuse) päeviku sisulisem mõte, ehk nagu Kierkegaardiga see seostub: „... Naine on talle üksnes erootiliste elamuste allikaks. Kogu elu on tema käsituses ainult erootiliste naudingute piiramatu jahimaa.“ /.../ „... vaid peen, rafineeritud ja esteetilisusega immutatud elamuste-otsimine.“ /.../ „...geniaalselt kõiki juhtuvaid olukordi oskab kujundada oma tahte kohaselt ja neid kasutada oma isikliku eesmärgi saavutamiseks.“, (lk. 34.) „... Esteetilise staadiumi ammutamutks aineks on naine. Kõik mõtted ja tunded koonduvad temale: „kes ei tunne vajadust tema tundmaõppimiseks – see pole üldse kellegi „esteetik““, (lk. 43.) „...“Alles siis kui türtarlaps on suudetud viia niikaugele, et ta oma vabast tahtest andub, et talle andumine säärase säärase õndsusena näib, et ta on valmis seda isegi kerjama, et võida anduda, -- alles see on nauding... Kuid seda saavutatkse üksnes vaimse mõjutamise teel...“ /.../ „“Tütarlast võrgutada pole midagi; aga leida üks, kes väärt on, et teda võrgutada...““, (lk. 44.)³⁰ [See ona nagu „lugu minu elust“, alles see neiu, kes võrgutamist väärib, on seda ka väärt. On raske leida sellist neidu. Kuid see päevik ongi peamiselt lugu sellest, et üks selline neiu kunagi leidus ja see värises erutunult lõppkokkuvõtvalt lihtsalt seetõttu, et sai minu kõrval korra istuda, värises erootilistest ajenditest lähtudes ilmselt. See oli tema elu kõrgpunkt. Kuid harva leidub kedagi, keda nii põhjkalikult võrgutada. JA aeg möödub igaühe jaoks.]

*******************************************

17 . m ä r t s

Kolma-päeval , ärgates õhtu hakul. Öö läbi üleval , täpsemini ,-- kuskil -- une piiril . Mingi meelsus , mis -- näeb 'tühjust' kõigi võimalike ajendite tagant . Hoolimatus millest . Küünilisus . Mõnel hetkel olen pidanud käituma n.ö- "täis-kasvanulikult" .... Qelle ironie !

Kurbus on targem, kui kogu elaan, mis ei tähenda, et peaks aga ,-- kuidagi "järele andma" ,-- mööndusi tegema , kumbagile neist.

Nändap - siis ,-- märtsi kaks esimest nädalat jäid kõikse hoolsamini "ülesse-tähendatuiks" minu senises olelus.

********************************************

19 . märts

Reede juba . Kahel eelneval päeval pole nagu mahti olnud siinseks. Erandlik asi viimasel ajal.

Aga nüüd , -- tagant järele, -- meenutades paistab mändagi hoopis teises valguses ....Orientiirid -- kolmapäev kodus, neljapäev --samuti, reede hommikune erakordne "minek" .

Kolmapäevast kirjutasin mujal , ei mäletagi kuigi, neljapäev möödus magades, „ärkasin õhtul, veetsin unetu öö, ja -- millest hoolimata -- läksin hommikul linna, -- kooli ja mujalegi... Selles oli täesti midagi -- alustavat ja uudset. Igati ühe "ennustuse" kohaselt, üldiselt, kuidas see täpselt oligi siis. Aga jah, mingil hetkel, sel ööl , tundus , et -- see just oleks nüüd kuidagi -- 'kohane' talitamise viis. --

Märtsi esimene nädal oli veel mõistetav nõnda, mingi põhjalik vapustus sealt ju ometi , midagi -- üle viimaste kuude säärast isegi ! Samuti ka , -- ütlesin siis, et pole "huvi" enam etlemiseks varasema vaimus. See oli täesti nii ja kehtis veel järgmiselgi nädalal.

Kuhu ma jäin , -- eilne päev .... Koolis võrdlemisi ekstreemselt. Mis sunnib mõtlema, et -- äkki just seda ma "tahangi" -- võimalikult ekstreemses vormis kõike nimelt. Mine tea, äkki tõesti . Aga sealse "seansi" lõppedes olin küll võrdlemisi -- 'rabatud' --? -- Nagu ikka (sellistel puhkudel) olgu veel lisatud .

Millega seoses , olgu öeldud , et -- see oli nüüd tõesti ka viimane kord , kui lähen sinna -- 'ette-valmistamatult' , st.-magamata näiteks. See on luksus mida ma endale lihtsalt lubada ei või . Tõesti , enam mitte. Ega ka tunne mingit tarvidust sääraseks.

Mõtle sellele teinekord kui tahad kuidagi --"hoolimatult tegutseda" . Asi on ju sedasi , et teised "hoolitsevad", isegi väga ,-- nõnda -- üli-agaralt ja kõigiti vastu-meelsel kombel lisaks. Varasema veendumustest on õppida veelgi seega, -- olin ma ju -- terve aasta võimeline "üks-kõiksust"! -- ülesse näitama,-- ennast kontrollima , näis siis -- kuidas küll -- miks ometi küll nõnda just? Hakkab vaikselt koitma, et pean tänama neidki-samuseid -- kõige "sellegi hea" eest. Kõik juurde-käivad nüansid pakuvad ülirohkesti mõtlemis-ainet.

Konkreetselt praegu aga see -- kas suitsetada üks piip?

**************************************

20. märts .

## -- Vastu hommikut. Hakkab valgeks minema. Saabuv on eelviimane päev sel talvel, -- astronoomilisel skaalal nimelt.

Näib , et kuidagi teisiti nõnda-sama . Ja ehk hakkab näima veelgi enam jätkuvalt .

ÖÖ möödus -- Siingi kõik sältumas ära sellest -- 'kuidas', täpselt.

Näib täesti, et selleski mõttes ümber-hindamine tarviline,-- võiksin nüüd mõelda nii palju kui iganes soovin, -- kui vaid tahan, esialgu siiski eriti nagu mitte . Aga kena on mõelda, et on veel üks terve -- eraldiseisev ja puutumatu riik... minu nähtud ja omaks tunnistatud ....

Mida kõikke küll ! Ma ei või hetkekski väsida alla kriipsutamast oma seisu-koha erandlikku loomust . Päris algusest peale on see olnud seda just.

Kuidas küll kõik on läinud...! Mõned tee-tähised osutavad selgelt -- üks müstiline nägemus, mida nüüd -- ja tulevikus !!! -- taas selgemalt näha võin...

Teine maailm, mis avanes, kui ma tutvusin sellega -- Seda õnne ei saa keegi minult kunagi võtta. See on äärmiselt oluline punkt samuti. Mingi totaalne üle-olek on minus sest-maalt ja seda , -- näib tõesti! -- ei kõiguta mitte miski... Prevaleerivam tunne on üks-kõiksus, enamus ainult seda just vääribki ometi.

Ja muidugi, "uuelt realt" -- on õnneks!!! olemas ka üksikud erandid... Piisavalt -- umbes -- tuhandest üks! Arvesta sellegagi kui oma plaane sead , ja miks ka mitte. Hoolikas arvestamine ei tee kunagi paha ! -- "Arvestus-laud" ! (Robert Nossak). Pole seda enam ammu meenutanud.

Nii just see täesti ka on, ja -- ma pean ütlema, see on mul ka võrdlemisi 'hästi' õnnestunud "seia maale" .... ! Pole mitte paha seis paras-jagu, -- tuleb vaid õppida taas nii paljust, nii vähesest -- rõõmu tundma.

Ja mulle näib ,-- see kõik hakkab mulle isegi -- 'nalja tegema' ...!

********************************************

Ööl vastu 21. märtsi.

Samuti on minu viimase aja teotsemine paljuski lihtsalt nõme -- vähese arusaamisega, nimelt -- mis kuradit on mul otsida sealt koolist -- kas nõnda soovin seda kõike siis unustada ?! Täiesti lubamatult absurdne on kogu see...

Hinnata paljutki taas ümber ja -- põhjalikult.

Esmaspäeva, 22. märtsi vara-hommik.

Midagi järje-kordselt teisenenud minu suhtumises. Mingi raskesti-seletatav üle-vaatlikum pilk -- otse-kui näeks ma seda, mis tulema saab. Kuude lõikes, aastategi lõikeis.

Üle-vaatlikult nähes, -- mul pole ju põhjustki siia nõnda, kui seni -- jääda... Tõesti mitte. -- Millega seoses , olgu öeldud , -- ühe "välja-pääsuna" nähtud -- ette-nähtud -- üks vara-kevadine Kura nädal, planeerimisi. See kuluks tõesti ära. Igati, -- "vabanduseks" millele, et seni mitte -- vahest seegi, et - paraku talv valitsemas veelgi väljas .... Ja talvel ma olen seal ju nüüd olnud,-- viimaste aastategi lõikes, just peamiselt. Kevad oleks midagi hoopis muud.

Olgu või varaseim kevad. See on otsustatud asi üht-äkki. Küsimus vaid, et -- millal täpselt just -- ilmselt kahe või kolme nädala pärast siiski. Las läheb veel veidi kevadisemaks. Ütleme nii, -- kahe nädala pärast -- tänasest arvates, olen ma ärgates mujal,-- seal jällegi...!

Ja veel , seda võib üha korrata, see on isegi, et -- hädavajalik -- vaheldus -- näiteks juuni hakul, kui pole veel eksameid, või siis -- mai lõpus -- ülimalt haarav! Samuti võib võtta ette veel ühe Tartus-käigu, oleks nagu pisult asja, ja eks ole vaheldus seegi ometigi! Näiteks -- mai alguses, või keskpaigas, tõesti, -- miks ka mitte!

Viimasest -- hakkasin jälle maalima, -- lõpetasin midagi, mida olin alustanud -- jaanuari keskel -- üle kahe kuu tagasi! See on olnud pikk talv tõesti. Talv.

Vaja vaadata ja mõelda juba ka pikemas perspektiivis. Suvi -- maal? Kural, mingid idealiseeritud pildid juba olemas. Vahest polekski see kõikse halvem variant ometigi. Teine võimalus on -- Tartu ,-- mingi säärane ette-panek mulle vähemalt tehti. Ka kolmas võimalus igati reaalne -- mõlemad ... -- st.- suve veedan maal, ja järgneva sügis-semestri Tartus.

Omad plussid on sellelgi nägemusel -- peamiseks -- nõnda ma ju ometi -- "kangutan end lahti" siinse n”.-"koduse" olemise küljest. Vaja on kogeda midagi siinsest lahknevat.

Viimasel variandil, -- sünteesil! -- aga ka omad eeldused .... -- st,-- üks ja peamine -- lõpetada sisuliselt see kool sel kevadel!!! -- See ei ole täiesti ebareaalne, on mingi võimalus selleks tõesti. Tuleb vaid hoolega üritada, kirjutada nii kuis vähegi jaksan. Peamiseks probleemiks -- keele-punktid , -- aga-- nüüd võib juhtuda ka, et see laheneb ise-enesest -- juhul kui vaid saaksin sooritada soome k. II taseme! Siis jääks vaid filosoofia III taseme lekt.-eksamid -- st.-- see oleks täiesti võimalik! -- Vaja see võimalikkus väga tõsisele kaalumisele vätta, täpselt läbi - arvestada.

Ja ühes teises -- "peamises punktis" mõelda nii -- seal koolis on ainult üks tüdruk, kes mind vähegi huvitab... -- Olgugi, et ma ei tea isegi ta nime veel. Aga -- me mõlemad oleme -- 'märganud' teine-teist ... ja see tähendab juba mändagi .... / S. Kierkegaard & „Tagebuch des Verfüheres“! /--/ Kõigi minu toonaste sehkendamiste ja arvamuste peamine ajendav lektüür ometigi. Kuid seda on võimalik lugeja juba kindlasti märganud?! //³¹

Tema sobiks mulle täesti. Mina sobin nüüd ka parimatele neist ja hakkan seda olema üha rohkem nüüdsest. Midagi peab juhtuma, ta -- 'peab mõistma'... Ainsana Tema käest,-- ma pean paluma vabandust....

'Kes Sa oled'... ?

*******************************************

Kolmapäeva , 24. märtsi vara-valges...

Üle kahe öö ja kahe päeva kirjutan. Avanes võimalus selleks -- üksinda. -- Väsinud, öö läbi üleval, kirjutasin. Hegelist, muide ja paistab et hakkab sujuma see. Muidu ka, kuidagi, vahel näib, vähemalt. Või kuidas võtta, täpsemalt. üldiselt ju uskumatu ja täiesti vastu-võetamatu, -- senisel kujul vähemasti, -- see olemise antus.

Kuigi, jah, vahel paistab -- kui "valgus-kiir" , üht-äkki, ei tea kust mõni mõte, mis näib toovat enesega lahenduse ühes. -- Pikemas perspektiivis vähemasti ehk. Näiteks see -- kuidas ma mõtlesingi --? -- võib proovida üha enam just -- 'mitte mõelda' .... -- nii-sama lihtsalt just. Mitte mõelda, mitte hoolida.

Säilitada valvsus, ja -- 'asjakohane tõrksus'!! -- kui täpne väljend ! -- ja -- hoolimatus kõiges, mis "vaikselt" jäägu ja saagu tähendama – 'halastamatus'... (Vrd.: Carlos Castaneda ja tema kõik IX raamtut eesti keeles!)

Konkreetsemalt, praegusest aja-hetkest ,-- selle nädala hakatusest . --- N.-ö., vaid -- "sündmuseks" siis ehk too esmaspäevane -- "inglise keele tund"! Kuigi jah , mõtlemisainet sealtki rohkesti, kuigi see tundub juba nii ammu olnuna. Aga jah -- väga erandlik on minu seisund praegu täesti -- see nähtub, ja kuidas veel! -- Mõistan üha enam, et praegu ei oleks mul mingeid raskusi...?

Huvitav vaid, -- miks ma siis küll käitun just nii, nagu seda ometi just teen? Keda ma "petan", kui ennast enam ometigi mitte? See oleks ju võimalus, tõesti võtta -- ja jätta! -- Siia kirjutades aimduseks, et vahest seetõttu just too "keeletunnikesed" praegu tarvilised miskitki moodi... Kuigi, ma ei tea ka -- üsna raskesti ületatav "tõke" nimelt -- viibida tunde kuskil, kus terve "grupeering" noid-samuseid -- hoolega lugemas iga minu mõtet.

Ilma vajalike 'vastu-meetmeteta' oleks see ju mõttenagi välistatud asi igati! Kuigi, -- üksik-asjades, oli too esimene kord seal õigegi intrigeeriv... -- sisuliselt viisisin läbi -- välk-kiire "revisijoni" ja -- ümbritsesin end meeldumuslikuima kraamiga sellest amorfsest hulgast. -- Ja täesti! -- nõnda talitades ma ei -- 'eksinud' mitte ! -- nagu näitas põhjalikum vaatlus!

Oli küll plaan minna, aga -- mis ajast pean ma jääma oma hetke suvade juurde ärarippuma"?! -- Teen ja talitan aga nii kuidas vähegi tahtmist on ja viitsimist. Ma ei ole ega saa olema kellegile n.ö -"aruande-kohustuslik" . Seega, -- näis, kui täpselt sellega kujuneb. Vahest täesti on õigem, kui sel nädalal enam ei trügi nagu sinna. Minna järgmisel nädalal korra -- või ka kaks , -- ning siis vahest juba too pikem paus ? -- Tegelikku vajadust seal käimiseks ju ei ole, mitte vähimatki, naeru-väärt, -- põhjused, kui neid on, hoopis teist laadi... Ma ei teagi veel, -- millised täpselt, aga -- vahest tahaksin teada...?

Jah, täesti näib, et -- hõre graafik on optimaalseim variant, tõega. Pole ju ei vähimatki, -- ei majanduslikku ega 'educatoin' asiseid ajendeid, -- on vaid mingi ebamäärane huvi või – uudishimulikkus... Mitte jääda oma "plaanitsemise" külge kinni kuidagi, nt.- minna kooli hoopis homme ja linna veel laup. hoopiski .

--- V a r i a ----

Veel midagi -- ? -- Eilne päev ? -- ei suuremat üleval valgeni, magasin õhtuni, 'Ailien', ja siis kirjutamine ja siis -- siin ja praegu. Veel midagi ? -- jah, pidin ülesse tähendama "hermeneutilise saldo"... Kasvas see kavatsusest pidada seda-sorti Einsatz-frei woche... Kavatsus võrsus konkreetsetel ajendeil küll vahest, aga sai samas kinnitust ka mujalt -- varasemast .... Ja – lihtsalt: tahan nii ja kõik.

Ja nüüd -- ? -- minna magama või -- minna ja osta mõned pudelid õlut ? -- üks ei välista ometigi ju teist!

_______________

____________________________

1 Jack London: “Martin Eden.” Tallinn, 1972. Kirjastus: “Eesti Raamat”. Tõlkinud: Lia Rajandi. Lk.: 7-382. Tsitaat: lk.: 380.

2 Thomas Mann: „Doktor Faustus. Saksa helilooja Adrian Leverkühni elu, jutustatud ühe sõbra poolt.“ Tallinn, 1987, 2007. Tõlk: Helga Kross. Kirjutatud: 1947. Lk.: 7-415. Kirjastused: „Eesti Raamat“ & „Eesti Päevalehe Raamat“.[Th. Mann = 1875-1956.] Tsitaat: lk.: 8.

3 Th. Mann: “Doktor Faustus”, Ibid., lk. 9.

4 Th. Mann: “Doktor Faustus.”, Ibid., lk. 12.

5 Platon. „Pidusöök. Sokratese apoloogia.“ Tallinn, 1985. „Eesti Raamat“. „Klassikalised lood.“ Kreeka k. tõlkinud: Astrid Kurismaa. Tõlgitud väljaandest: PLATON Opera omnia Vol. I-VIII Lipsiae, Sumptibus et typis C. Tauchnitii 1829-1850. Lk.: 5- 205. // „Symposion“, lk.: 5-127. // „Apologia“, lk.: 128-189. // Saateks: Jaan Unt. [Tsitaadid siinkohal: lk.: 7-8, 13, 17 & 20. Tsitaatidele eelnev numeratsioon on traditsiooniline Platoni teostele omane numeratsioon.]

6 Th. Mann: “Doktor Faustus”, Ibid. lk.: 15.

7 Platon: “Symposion”., Ibid., lk.: 26, 31, 32 & 40.

8 Th. Mann: “Doktor Faustus”., Ibid., lk. 18, 21.

9 Ligi pool aastat hiljem: polnud vigagi!, kuigi: võinuks olla ka paremini...! /---/ Täpselt ei mäletagi, millega seoses sai kunagi siinkohal nõnda arvatud. Kuid mingis mõttes peab ilmutama mõningast pieteedi-tunnet oma varasemate arvamuste vastu, sest millekski ma siia kunagi kirjutasin, mingil põhjusel ka loen praegugi, palju aastaid hiljem, seda mahukat teksti läbi. JA kui iga sõna kallal norida siis võinuksin kirjutamata jätta kunagi ja avaldamata jätta lähiajal, kuigi nagu plaanis on. See tekst nimelt kuulub esmakordselt lähiajal avaldamisele... Huvitav, mis arvavad esmased lugejad, kui nad isegi nii kaugele on jõudnud lugemisega...? (Teksti maht tuleb üle 250 arvuti-lehekülje ometigi!).

10 Need esimesed ülestähendused siinkohal, jaanuarist, tol ammusel milleeniumi-vahetuse aastal, leidsid juba varem täiendamist mõneti. Kuid nood täiendused olid kindlasti omal kohal, muutmaks seda võrdlemisi isiklikku ja raskepärast teksti veidigi loetavamaks. JA ka tänasel sügisõhtul, palju, palju aastaid hiljem, üritan taas tõlgendada ning mõista ja seda ka ise endagi jaoks, selleks, et mõista oma kunagist raskepärast teksti. Üritades mõista end varasemast (ja vahest end ka veidigi mõistetavaks teha). See, kes ma olin, kunagi ammu, tol ammusel aastatuhande vaheldumise aastal. Selleks, et leida ennast varasemast, selleks, et edasi minna. Nimelt arvan, et too mina seal ajas, palju aega tagasi oli mõneski mõttes parem „mina“ veel kui see kelleks elu igaühe muudab aja toimel. Kuid see tekst tuleb seni-avaldaust kõige mahukam ilmselt, seega siinkohal piirudmisi!

11 Th. Mann: “Doktor Faustus”, Ibid., lk.: 39, 43, 64 (vastavalt laused).

12 Platon: “Symposion”., Ibid., lk.: 49, 53, 57, 60, 62 & 71.

13 Th. Mann: Doktor Faustus.”, Ibid., lk.: 68 & 74.

14 Th. Mann: “Doktor Faustus”, Ibid., lk.: 75&78.

15 Romain Rolland: „Viede Beethoven“. („Beethoveni elu“.). Tallinn, 1970. „Eesti Raamat“. Tõlkinud: Johannes Semper. Biograafiline sari. Lk.: 5-79. C: Paris, 1964. [Tsitaadid siin: lk.: 7.].

16 Platon: “Symposion”., Ibid., lk.: 80, 82, 83, 89, 95 & 97.

17 Th. Mann: “Doktor Faustus.”, Ibid., lk.: 90-91 & 104.

18 Platon: “Apologia”. (“Sokratese apoloogia.”)., Ibid., lk.: 153 & 155.

19 Th. Mann: “Doktor Faustus.”, Ibid., lk.: 106, 109, 120.

20 Th. Mann: “Doktor Faustus”, Ibid., lk.: 121 & 124.

21 Th. Mann: “Doktor Faustus”, Ibid., lk.: 125 & 138.

22Johann Wolfgang von Goethe: „Die Leiden des jungen Werther.“ („Noore Wertheri kannatused.“)

Tallinn, 2007. Kirjutatud: 1774. Eesti k tõlgitud 1987. Tõlk: Edla Valdna. Lk.: 9-158. Kirjastus: „Eesti Raamat.“ [J. W. v. Goethe = 1749-1832.] Tsitaadid siinkohal: lk.: 12, 16 & 34.

23 Th. Mann: “Doktor Faustus”., Ibid., lk.: 171, 186-187 & 193.

24 Th. Mann: “Doktor Faustus”., Ibid., lk.: 198, 203, 204 & 205.

25 Th. Mann: “Doktor Faustus”., Ibid., lk.: 221, 252 & 263.

26 Th. Mann: “Doktor Faustus”., Ibid., lk.: 288, 290 & 302.

27Intervjueerija: Ingvar Luhaäär: „Kuldne kroon Eesti lipul“. Tallinn, 1992. „Kirjastus: „Olion“. Lk.: 5-141. [Intervjueeritavad: Uku Masing, Gunnar Aarma, Elmar Salumaa, Ilmar Soomere, Vigala Sass, Einar Laigna.] Tsirtaadid U. Masingult siinkohal: lk.: 10-11.

28 Ingvar Luhaäär: „Kuldne kroon Eesti lipul“., Ibid., Einar Laigna: lk.: 125 & 129.

29Elmar Salumaa: „Kierkegaard. Ühe kristliku aatleja elu ja looming.“ Tallinn, 1993. „Loomingu Raamatukogu“ (17-18. 1993). Lk.: 5-79. [Esmatrükk: „Eesti Kirjanduse Selts.“ Tartu 1939. „Suurmeeste elulood nr. 50.“] Tsitaadid siinkohal: lk.: 11, 12 & 16.

30Elmar Salumaa: „Kierkegaard. Ühe kristliku aatleja elu ja looming.“ [Tsitaadid siinkohal: lk.: 34, 43 & 44.

31 S. A. Kierkegaard oli toonase aja peamiseks lähtutud teoseks. Toonase noore ja pöörase aja üks peamisi innustavaid teoseid. Eriti kui arvestada noid algajalikult naiivseid katseid kopuleerumise saavutmise sihil püsivamal kombel. Peamiseks antud teoses oli muidugi teadaolevalt pürgimused intellektualiseerda zoloogiale ja bioloogiale omast ainevaldkonda. Ausalt öelda on kummaline see sihitu teotsemine määrtalematute sihtide suunas. Nüüd, aastaid hiljem, on see küllaltki kummaline ja raskesti-mõistetav. [Loodetavasti mõni tulevane lugeja ei pahanda (see tekst on veel avaldamata veelgi!) minu toonase noorusliku mõtlematuse peale mõningate väljenduste ja arvamusavaldustega seoses? (On plaanis seda mahukat teksti koos ohtrate ja sisuliste täiendustega avaldada aastas umbes korra järgnevalt.) Seda teksti siiski avaldada, sellega järgnevaltki tegeleda, et see milleeniumi vahetuse aasta ei ununeks mõtetul kombel...?]